Tere hommikust, head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Head külalised! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu kümnenda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Ma palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud härra juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, ruumiandmete seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Jaanus Tamkivi. Teiseks, avaliku teabe seaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust siseminister Marko Pomerants. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise.
Head ametikaaslased! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 76 Riigikogu liiget, puudub 25.
Head ametikaaslased! Tänase päevakorra kuues punkt on olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Sotsiaalkomisjoni esimees on komisjoni nimel teinud Riigikogule ettepaneku, et selleks, et kõik soovijad saaksid läbirääkimistel sõna, võiks tänase istungi aega pikendada. Ma panen selle ettepaneku hääletusele.
Panen hääletusele sotsiaalkomisjoni ettepaneku pikendada 9. detsembri istungi aega kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt oli 62 Riigikogu liiget, 1 oli vastu ja 4 jäid erapooletuks. Ettepanek leidis toetust. Tööaega on pikendatud.

Esimene päevakorrapunkt on õiguskomisjoni algatatud sihtasutuste seaduse ja audiitortegevuse seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele eelnõu 839. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt oli 83 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Õiguskomisjoni algatatud sihtasutuste seaduse ja audiitortegevuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 839 on seadusena vastu võetud.
Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Finantsinspektsiooni seaduse, investeerimisfondide seaduse, krediidiasutuste seaduse ja väärtpaberituru seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele eelnõu 834. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt oli 87 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Vabariigi Valitsuse algatatud Finantsinspektsiooni seaduse, investeerimisfondide seaduse, krediidiasutuste seaduse ja väärtpaberituru seaduse muutmise seaduse eelnõu 834 on seadusena vastu võetud.
Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on keskkonnakomisjoni algatatud jäätmeseaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 866. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt oli 88 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Keskkonnakomisjoni algatatud jäätmeseaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 866 on seadusena vastu võetud.
Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on majanduskomisjoni algatatud hasartmänguseaduse § 111 muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 857. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt oli 65 Riigikogu liiget, vastu oli 4 Riigikogu liiget, 3 Riigikogu liiget jäid erapooletuks. Majanduskomisjoni algatatud hasartmänguseaduse § 111 muutmise seaduse eelnõu 857 on seadusena vastu võetud.
Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2010. aasta tegevuse kontrollimiseks" eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu 23. novembril ja otsustas konsensuslikult panna eelnõu lõpphääletusele. Eelnõuga teeb rahanduskomisjon ettepaneku nimetada 2010. aasta Riigikontrolli majandustegevust kontrollima KPMG Baltics AS-i audiitori Indrek Alliksaare, kes kontrollis Riigikogu eelmise aasta otsuse kohaselt ka Riigikontrolli 2009. aasta majandustegevust. Aitäh!

Tänan, hea ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kas oli ka konkureerivaid kandidaate ja juhul, kui oli, siis kes need olid?

Aitäh! Sel aastal ei olnud konkureerivaid kandidaate, sest konkurss ja valik sai juba varem ära tehtud. Meil on tavaks teha seda konkurssi mitme aasta kaupa, viimati, kui ma ei eksi, tehti see 2009. aastaks. Nii et praegu on juba vähemalt teine aasta, kui KPMG Baltics Riigikontrolli majandustegevust kontrollib.

Hea ettekandja! Ma tänan teid ettekande ja vastuse eest! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et täna, esimesel lugemisel tuleks läbi viia ka lõpphääletus. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 869. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt oli 82 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2010. aasta tegevuse kontrollimiseks" eelnõu 869 on otsusena vastu võetud.
Viienda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Oleme jõudnud kuuenda päevakorrapunkti juurde, kuid, head ametikaaslased, enne kui alustame selle menetlemist, lubage mul lühidalt tutvustada menetlemise korda. Tegemist on olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti rahvastiku tervis" aruteluga. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 153 kohaselt määras juhatus sotsiaalkomisjoni ettepanekul selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamiseks järgmise korra: sotsiaalkomisjoni esimehe Urmas Reinsalu ettekanne (kuni 20 minutit), millele järgnevad küsimused ja vastused (kuni 20 minutit); sotsiaalminister Hanno Pevkuri ettekanne (kuni 20 minutit), millele järgnevad küsimused ja vastused (kuni 20 minutit); Maailma Terviseorganisatsiooni Eesti esinduse juhi Jarno Habichti ettekanne (kuni 20 minutit), millele järgnevad küsimused ja vastused (kuni 20 minutit). Head ametikaaslased! Meil on võimalus selle päevakorrapunkti raames esitada üks suuline küsimus. Pärast küsimustele vastamist on läbirääkimised. Ma palun, et kõigepealt esineksid läbirääkimistel fraktsioonide esindajad ja siis Riigikogu liikmed. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta.
Mul on väga hea meel paluda Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimees Urmas Reinsalu!

Austatud parlamendiliikmed! Sotsiaalkomisjon on selle aasta jooksul oma avalikel istungitel pidevalt arutanud Eesti rahvastiku tervise olukorda. Me pidasime vajalikuks tuua Eesti rahva tervise küsimus parlamendisaali, lähtudes sellest, et tervishoiusüsteemi ja tervishoiu kättesaadavuse probleeme me arutaksime riiklikult tähtsa küsimusena eraldi. Me menetlesime komisjonis ka Riigikogu otsust teha valitsusele ja parlamendile ettepanek esitada rahvatervist parandavate tegevuste alustamise kavad. Hanno Pevkur saabki täna tutvustada valitsuse planeeritud samme, et pikendada oodatavat eluiga ning suurendada tervena elatud aastate hulka. Sellel aastal arutasime avalikul kuulamisel teemat "Tervis kõigis poliitikates ja sotsiaalsed tervisemõjud", eraldi istungil arutasime narkomaania ja HI-viirusega seotud tervisekäitumise trende ja tõenduspõhist ennetustegevust, eraldi istungil arutasime ka alkoholi tarbimist ja sellega seotud vigastusi, inimeste tervisekäitumist ning selle valdkonna ennetustegevust. Kokkuvõtteks tahan ma selle arutelu põhjal öelda kõigepealt suure tänu ennetusega ja tervise parandamisega seotud asjatundjate ja kodanikuühenduste tööle ning rõhutada, et minu hinnangul me peaksime parlamendis igal aastal arutama rahvastiku tervise arengukava täitmise seisu ja probleeme.
Tervis on olulisim individuaalne ja rahvuslik ressurss ning see on igapäevase elu loomulik eeltingimus, mida on võimalik sihi- ja kavakindlalt arendada. Terviseriskide vähendamine on oluline kogu ühiskonna ja iga indiviidi edasiseks arenguks, kuna tervist mõjutavad kõik inimtegevuse valdkonnad. Tervis sõltub eelkõige vanusest, soost ja pärilikest teguritest. Järgnevad individuaalne käitumine, eluviis, sotsiaalne ja kogukonna mõju, elamis- ja töötingimused ning kõige viimasena võib välja tuua üldised sotsiaal-majanduslikud, kultuurilised ja keskkonnatingimused. Tervis mõjutab ühiskonna tootlikkust, tööjõupakkumist, haridust ja reaalinvesteeringuid, mis omakorda mõjutavad majanduslikke tulemusi ning need mõjutavad ühiskonna tervisekeskkonda. Tervis ja majanduslik heaolu on vastastikku sõltuvad. Tuleb arvestada, et terviseedendajate hinnangul determineerib majanduslik heaolu rahvastiku tervisenäitajate paranemist siiski vaid teatud piirini. Edasi oleneb see üksnes sotsiaalpsühholoogilistest ja muudest teguritest. Investeeringud tervisesse ja rahvatervise keskkonda soodustavad sotsiaalse ja majandusliku heaolu kasvu ning inimese tervise ja elukvaliteedi paranemist. Tähtis on mõista, et rahvastiku tervist on võimalik sihikindlalt arendada ning sotsiaalset ebavõrdsust ära hoida ja vähendada sotsiaalsete, majanduslike, ökoloogiliste ja finantsressursside planeeritud jaotamisega. Tervisel on ühiskondlikult põhjuslikud tingimused ning siin on oluline sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamine. Suurt mõju avaldavad ennekõike lapse- ja noorukiiga, kasvamis- ja arenemistingimused, ka eakaaslaste eeskuju ja haridus, hilisem sotsiaalne positsioon ja tõrjutuse risk, töötus, ka töökeskkond, stress, toitumine ning tervisliku toidu kättesaadavus, aga ka transport ja vigastusriskid.
Me arutasime tõsiselt praeguse majanduskriisi mõju tervisele ja neid probleeme, mis sellega seoses esile kerkivad. Rahvatervise ekspertide hinnangul on arenenud majandusega riikides mehed ohustatuima rühma seas, arenevates majanduskeskkondades on kõige ohustatumas rühmas naised ja lapsed. Oluline riskikoht on sissetulekute vähenemine ning töötus. Toimuvad olulised muudatused tervisekäitumises, näiteks ostetakse vähem valmistoitu ning alkoholi tarbimine ja suitsetamine on lühiajalises languses. Arstiabi kasutamises väheneb nõudlus tasuliste teenuste järele ning väheneb ennetusteenuste osa raviteenuste säilitamise kasuks. Meie rahvatervisesüsteemis on oluline arvestada majanduskriisist tingitud tervisekao ärahoidmise eeldusi, suutlikkust nakkushaigusi kontrolli all hoida. Tuleb ära hoida keskkonnatingimuste halvenemine laste jaoks ning kujundada positiivseid käitumisharjumusi, sest need on kõige pikema mõjuga, nagu näitas ka Soome lama kogemus.
Nüüd oodatavast elueast. Oodatav eluiga muutus 2009. aastal kõigi aegade pikemaks, 2009. aastal oli meeste oodatav eluiga 69,8 ja naiste oodatav eluiga 80,1 aastat. Samas on Statistikaameti andmetel Eestis meeste ja naiste eluea erinevus üks suuremaid Euroopa Liidus, ulatudes 10,2 aastani. Oodatava eluea kasvu vahe-eesmärk aastaks 2012 meie rahvastiku tervise arengukavas on meestel 71 ja naistel 80 eluaastat. Tervena elatud eluea näitaja 2009. aastal oli meestel 54,8 ja naistel 59 eluaastat, tõus võrreldes 2004. aastaga oli vastavalt 4,8 ja 5,5 eluaastat. Statistikaameti andmetel oli 2009. aastal 16 081 surma, neist n-ö enneaegsena (surm enne 65. eluaastat) saame käsitleda 4223 surmajuhtumit. Enneaegsetest surmadest 29% olid põhjustatud südame-veresoonkonna haigustest, teisel ja kolmandal kohal enneaegse surma põhjustajatena olid pahaloomulised kasvajad, õnnetusjuhtumid, mürgistused ja traumad. Analüüsides haiguskoormuse tõttu kaotatud eluaastate alusel peamisi rahvatervise probleeme ning arvestades nii haigestumuse kui ka suremuse tõttu kaotatud eluaastaid, on selge, et suurimat tervisekadu põhjustavad nii meestel kui ka naistel südame isheemiatõbi ja ajuinfarkt. Ennetatavatest terviseprobleemidest on eeltoodule lisaks olulisemad hüpertensioon ning jämesoole- ja rinnavähk. Riskiteguri seostamine rahvastiku haiguskoormusega näitab võimalusi rahvastiku tervise parandamiseks, kui õnnestuks riskiteguri mõju või esinemissagedust vähendada. Seejuures tuleb arvestada, et üks ja sama riskitegur, näiteks suitsetamine või vähene kehaline aktiivsus, soodustab mitme haiguse avaldumist ning võib põhjustada märkimisväärset tervisekaotust. Terviseriskidest põhjustavad suurimat tervisekadu Eestis suitsetamine, alkoholi liigtarvitamine ning ülekaalulisus ja füüsiline inaktiivsus, mis igaüks põhjustavad enam kui 20 000 eluaasta kaotuse. Nende riskitegurite mõjust tervisekaotusele moodustab enneaegne suremus 60–85%. Suurem osa suitsetamise, alkoholi ja narkootikumide tarbimise, aga ka juur- ja puuviljade vähese kasutamise tõttu tekkinud tervisekaotusest on omane meestele. Naiste tervisekaotus on suurem ülekaalu ja vähese kehalise aktiivsuse ning riskiva seksuaalkäitumise tõttu. Eestis kaotatakse Euroopa keskmisega võrreldes enam eluaastaid sõltuvusainete tarbimise tõttu.
Kui me vaatame aastas diagnoositavate vähijuhtude arvu viimase aastakümne jooksul, siis see on kahetsusväärselt pidevalt suurenenud. Vähihaigete elulemus Eestis on väiksem kui Euroopa arenenud riikides. See tuleneb eelkõige vähi hilisest avastamisest, aga ekspertide hinnangul võib siin olla seos ka diagnostika ja ravi korraldusega. Pahaloomuliste kasvajate riskifaktorid on suitsetamine, alkoholi tarvitamine, tasakaalustamata toitumine, vähene kehaline aktiivsus, töökeskkond, stress ning liigne päikesekiirguse mõju.
Eestis suri 2009. aastal vigastuste tagajärjel 1278 inimest, neist 78% olid mehed. Vigastuste suhtes peetakse rohkem ohustatuks lapsi ja vanureid nende ealiste iseärasuste tõttu. Arenenud lähimaade kogemused näitavad, et enamik vigastusi on ennetatavad.
Õpilaste tervisehäiretest on esikohal hammaste kehv seisukord ja sagedane haigestumine viirusinfektsioonidesse. Koolilaste sagedasemad terviseriskid on ebatervislik toitumine, vähene füüsiline aktiivsus, uimastid ning riskialdis seksuaalkäitumine. Südame-veresoonkonna haiguste (mis, ma tuletan meelde, on Eestis suremuse põhjus nr 1) riskitegurite esinemine lapseeas loob eeldused krooniliste haiguste tekkimiseks täiskasvanueas.
Oodatava eluea muutusi mõjutavad kõige enam surmad noores eas. Seega on rahvastiku tervise arengukava eesmärkide saavutamiseks äärmiselt oluline enneaegsete surmade vältimine. 2008. aastal suri 3275 meest ja 1280 naist enne 65. eluaastat. Üle poole viimaste aastate eluea pikenemisest on samas toimunud just vigastustest ja südame-veresoonkonna haigustest tingitud suremuse vähenemise tõttu.
Nüüd tervist mõjutavatest faktoritest, terviseriskidest. Esiteks, ülekaal ja rasvumine. Kehamassiindeks näitab kasvutrendi, seda eelkõige nooremas ja keskmises vanuserühmas (16–44 eluaastat). Põhilisi põhjuseid on kaks. Esiteks, vähene liikumisharrastus. Meie rahvas liigub vähe ja teeb vähe sporti. Teiseks, toiduga saadav energia. Märgatavat kasvutrendi põhjustab suhkrute tarvitamisest saadav energia (magusad karastusjoogid, mahladele lisatud suhkur).
Teine faktor on alkohol. Alkoholi liigtarvitamine on riskitegur enam kui 60 haigusseisundi puhul. Tõsine on laste ja noorte alkoholi tarbimise probleem. Eesti noored on alkoholi tarbimises 41 riigi noorte seas keskmisel kohal, kuid purju joomise poolest on nad ühed nooremad. Uuringute järgi on 21% 13-aastastest tüdrukutest ja 35% poistest vähemalt kaks korda purjus olnud. See on väga tõsine mureallikas, et alkoholi tarvitamise trend liigub n-ö noorenemise suunas. Teine probleem on alkoholi riskitarbimine. Surmad maksa alkoholitõve tõttu on sagenenud nii meeste kui ka naiste seas. Positiivse suundumusena saab välja tuua, et kogumahus on alkoholi tarbimine vähenenud.
HIV ja aidsi epideemia algas aastal 2000, selle intensiivsus on vähenenud, kuid epideemia kestab praeguseni. HIV-positiivseid diagnoositi eelmisel aastal 411, 2010. aasta esimese kümne kuuga 329. HIV-sse nakatumine noorte naiste seas (vanuses 15–24) ületab noormeeste nakatumise. Ka narkomaanide seas suureneb iga aastaga naiste osakaal. 1990. aastate lõpus oli neid 10–15%, viimastel aastatel on neid olnud 35–40%. Tuleb rõhutada, et HIV levik narkomaanide seas asendub järk-järgult nakkuse levikuga sugulisel teel ehk n-ö tavalise, narkootikume mittetarvitava elanikkonna seas. On probleem, et ligi pooled nendest, kellel on diagnoositud nakatumine HI-viirusesse, ei ole arstide vaateväljas. Nad ei saa ravi ja seavad ohtu enda ja teiste elusid. HI-viirusesse nakatumise vähendamiseks on terviseedendajate hinnangul vaja oluliselt laiendada kahju vähendamise strateegiat (süstalde vahetamine, metadooniravi ja nõustamine).
Kui me vaatame kaotatud eluaastaid, siis on oluline rõhutada, et kui me oleksime Eestis 2008. aastal vigastussurmad ära hoidnud, siis oleks Eesti iive positiivne. Selleks et saavutada vigastussurmade valdkonnas Euroopa keskmine vigastussuremuse tase, tuleks ära hoida 39% vigastussurmadest. Üks tõsine probleem Eestis on suur enesetappude arv – 242. Terviseennetajad on esitanud ka konkreetsete tegevuste nimekirja vigastussurmadevastases tegevuses, näiteks vanemahariduse soodustamine, vetelpäästesüsteemi arendamine, avalikele basseinidele kohustuslike piirete asetamine jne.
Nüüd ettepanekutest, mida tegid nendel aruteludel asjatundjad. Me vajame uut rahvatervise seadust. Rahvatervise seaduses peaksid olema kirjas konkreetsed avaliku võimu asutuste kohustused, sealhulgas kohalike omavalitsuste kohustused rahvatervise ja terviseedenduse alal. Oluline on ennetustöö arendamine ja kõige olulisem seal on laste terviseprogrammidele rõhu panemine. Praegu on riiklikest programmidest eraldi lastele mõeldud vaid 2% programmide üldmahust.
Terviseedendajate seisukoht on, et me vajame konkreetset ja selgete piirangute poole liikuvat alkoholipoliitikat, mille valitsus peab vastu võtma.
Tähtis on toetada ja tähtsustada terviseedenduslikku võrgustikku ning tagada olemasolevate struktuuride jätkusuutlikkus, toetada tuleb nii tervist edendavate koolide, lasteaedade, töökohtade, haiglate võrgustikke kui ka maakondade terviseedendajate võrgustikku.
Konkreetne ettepanek oli luua osalusdemokraatial põhinev, riigiülene nõustav kogu ühiskonnas esindatust vajavate rühmade esindajatest, et tagada rahvastiku tervise arengukavas seatud eesmärkide täitmise jälgimine.
Kui vaadata neid probleeme, millest me kõnelesime, kolme põhilist suremuse põhjustajat, siis Eesti Vähiliit on saatnud paketi ettepanekuid selle kohta, mida oleks vaja teha võitluses pahaloomuliste kasvajate vastu. Nad on välja toonud konkreetsed ettepanekud: lisada tubakatoodete pakenditele nõustamisliininumbrid ja täiendavad suitsetamisvastased tähised, seada sisse n-ö e-sigareti omandamise ja omamise keeld alaealistele, aga näha ette ka reeglid, et tubakaaktsiisist teatud osa suunataks just nimelt vähki, pahaloomulistesse kasvajatesse haigestumise ennetustööks.
Kui me vaatame konkreetseid ettepanekuid, mida me peaksime tegema, siis esimene ettepanek on uus rahvatervise seadus.
Teine ettepanek, mis esile kerkis, on iga-aastane rahvatervise arutelu parlamendis selle üle, kuidas toimub rahvastiku tervise arengukava täitmine. On väga hea, et parlamendi käsutuses on 2009. aasta täitmise aruanne. On igati kiiduväärne, et siin on olnud palju erinevaid tegevusi. Eelmisel aastal tegeldi mürgistuste ennetamisega, arendati töötervishoidu, töötati välja kava välisõhu kvaliteedi tagamiseks. Samuti korraldati eelmisel aastal mitu kampaaniat tervisliku toitumise toetamiseks. Meie käsutuses on ka 2011. aasta kava selle kohta, mida plaanitakse teha rahvastiku tervise arengukava täitmiseks, mille eesmärk on eluea pikendamine ja tervena elatud aastate arvu kasvatamine. Meil on plaanis järgmisel aastal liikumisharrastust edendada. Eesmärk on, et 2014. aastal tegeleks 45% elanikkonnast korrapäraselt liikumisharrastusega. Meil on plaanis käivitada kavad, et suurendada tervisliku toitumise alast teadlikkust eriti kooliõpilaste seas. Järgmisel aastal on kavas korraldada suitsetamise ja alkoholi liigtarvitamise vastased kampaaniad ning vigastuste ennetuse valdkonnas on plaanis algatada ja jätkata vigastuste ennetamise paikkondlikke projekte. Samuti on plaanis narkomaania ning HIV ennetuse valdkonnas jätkata pidevaid ennetusprogramme. Haigekassa vastuvõetud terviseedenduse kava näeb ette, et ennekõike tuleb keskenduda kolmele põhilisele suremuse põhjustajale: südame-veresoonkonna haigused, vähk ning vigastused ja mürgistused.
Kolmanda teemana, kui me räägime ettepanekutest, on toodud välja vajadus riikliku alkoholipoliitika järele, mille abil saaks süsteemselt, tegevuste ja piirangute kaudu vähendada alkoholi tarbimist. Alkoholipoliitikas on oluline arendada välja alkoholi liigtarvitamise varajase avastamise ja nõustamise süsteem, et ennetada kroonilise alkoholisõltuvuse väljakujunemist.
HI-viiruse leviku tõkestamiseks on vaja oluliselt laiendada kahju vähendamise strateegiat. Eesmärk on vähendada vigastussurmade arvu vähemalt Euroopa keskmise tasemeni. Selle teemaga tuleb pidevalt valitsuse tasemel eraldi programmiga tegelda. Tähtis on jätkata ja laiendada ennetustegevuse programme enneaegsete, enne 65. eluaastat põhjustatud surmade vähendamiseks. Rõhuasetus peab olema sellel, et oluliselt kasvatada laste terviseprogrammide osakaalu riiklikes ennetusprogrammides.
Nii et rahvatervise valdkonnas tegevus käib, seda koostöös terviseedendajatega. Tervise oluline kese on inimese enda käitumine, ühiskond aitab seda mõjutada ja me peame kõik mõjutamisviisid ära kasutama. Aitäh!

Tänan! Hea ettekandja! Teile on küsimusi. Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud ettekandja, hea Urmas Reinsalu! Kuulasin päris suure põnevusega sinu ettekannet. Seal oli rakendatud toredat dramaturgilist efekti. See koosnes nagu sotsiaalkomisjoni esimehe ettekandest ja doktor Reinsalu ettekandest. See andmestik, mille sa esitasid tegeliku olukorra kohta, oli üsna dramaatiline. Selle põhjal otsustades ei saaks inimeste eluiga üldse pikeneda, aga, ennäe, see siiski pikeneb. On arvatud, et Euroopa Liidus elab aastal 2050 iga neljas inimene 104 aasta vanuseks. See on ju meie kõigi unistus – elada hästi kaua. Aga mida see ühiskonnas veel kaasa toob? Kas me selle peale oleme ka mõelnud, milliseid muudatusi see kaasa toob, kui elanikkond sedavõrd vananeb?

Aitäh! Mis puudutab eluea pikenemist ja seda, kuidas see ettekanne sündis, siis ma vaatasin neid materjale, mida me käsitlesime (need on tõepoolest väga mahukad), ja mulle tundus, et õiglane on keskenduda just nimelt nendele märksõnadele, kus meil rahvatervise valdkonnas on selged vajakajäämised. See puudutab kas diagnooside või riskikäitumise põhjal probleemide ilmnemist. Kui me räägime, et me soovime ühiskonnas muutusi esile kutsuda, siis ka see arutelu laiemalt võiks terviseedendajate ja ka riigi esindajate jaoks olla üks muutuse esilekutsumise võimalus. Tegelikult on muidugi olukord selline, et enamiku haiguste puhul, mis on suremuse põhjustajaks, on suundumused positiivsed. See on ju igati hea. Kui me räägime pahaloomulistest kasvajatest, siis näiteks rinnavähi sõeluuringute tulemusel on oluliselt kasvanud selle haiguse varajases staadiumis avastamine. Siin on ka oluline seos sellega, et haigust on võimalik ravida. Inimeste eluiga pikeneb, mis on positiivne suundumus, aga me peame arvestama, et kui me räägime ühiskonna ravikuludest, siis paratamatult tervishoiukulutuste osakaal kasvab. On täiesti selge, see on üldine aksiomaatiline seaduspärasus, et vanemas eas tervisest tulenevad probleemid ja nendega seotud kulutused kasvavad. Aga samuti on olulised tervisekeskkonda puutuvad probleemid, mida me peame teadvustama ja millega tegelema, näiteks eakate vigastused. Selle teemaga on Põhjamaades väga tõsiselt tegeldud, seal on selle jaoks programmid. Siin on väga oluline osa nii lihaste ja tugiaparaadi seisundil kui ka inimese koordinatsioonivõimel ja üldfüüsilisel seisundil. Siin toob haigekassa tõsise probleemina välja, et üle 50-aastastel naistel on risk surra reiekaelaluumurru tõttu, mis on ka invaliidistumise ja elukvaliteedi halvenemise põhjus. Osteoporoosi suuremat esinemissagedust ning luumurdude arvu suurenemist on kogu maailmas seostatud elanikkonna vananemise ja eluea pikenemisega. Nii et mis puudutab eakate osakaalu kasvu ühiskonnas – mis tähendab seda, et inimeste eluiga pikeneb –, siis me peame olema elukeskkonna muudatuste puhul nii meie hoolekandesüsteemi kui ka tervishoiusüsteemi arendamise puhul valmis selleks, et vähendada riske, mille tõttu inimestel võib tekkida vigastusi. Me peame olema valmis selleks, et suuta ära hoida meditsiinilisi riskitegureid.

Trivimi Velliste, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab rahvatervise seost rahva väärtushinnangutega. Nagu me teame, on peavoolumeedias, kui me vaatame kas või selliseid väga suure loetavusega väljaandeid nagu Õhtuleht ja ajakiri Kroonika (see ei puuduta ainult Eestit, vaid ma pean oma küsimusega silmas üldse õhtumaid või läänemaailma riike, kus igal pool on omad Õhtulehed ja Kroonikad olemas), tõstetud pjedestaalile liialdatult materialistlik ja naudisklev elustiil. Kas selliste väärtushinnangute puhul, kui suur osa elanikkonnast väärtustab teistsugust elustiili, tehnilised ja meditsiinilised saavutused ja avastused väga palju aitavadki? Kas sellele probleemile on piisavalt tähelepanu pööratud?

Aitäh! Kasvatus on tervise puhul väga olulise kaaluga. Mul on hea meel, Trivimi, et sa seda teemat puudutasid. Minu ettekande üks sõnumeid on see, et tervishoid tegeleb juba ilmnenud probleemide leevendamise ja lahendamisega, tervishoiusüsteem tegeleb ühe osaga inimese tervisest, kuid suur osakaal on just nimelt inimese enda käitumisel, sealhulgas riskikäitumisel. Seetõttu on hästi oluline see, mis puudutab nn vanemakasvatust, perekonnas edasiantavaid hoiakuid, seda, kuidas lapsel on võimalik elus paremat tervist saavutada. See hakkab peale vigastuste vältimise selgitamisest, aga ka toitumisest, nagu ma rõhutasin. Juba lasteaias kujunevad välja südame- ja veresoonkonna haiguste riskirühmad (need haigused on aga suremuse põhjus nr 1), samuti saab sellel ajal alguse toitumise ja liikumisega seotud probleemistik. Siin on kahtlemata oluline osakaal kooliharidusel. Tähtis ja positiivne on see, et meil on tervist edendavate koolide võrgustik. Eesmärk on, et see hõlmaks kõiki koole. Oluline on ka see, et meie põhikooli- ja gümnaasiumisüsteemis on üldhariduse kooliprogrammis nüüd olemas eraldi õppekava osa, mis puudutab ka nende sõltuvuslike riskitegurite ennetustegevust (seksuaalkäitumisriskide maandamine, narkomaania ja alkoholi liigtarbimisega seotud ohtude teadvustamine). Mis puudutab naudisklevast eluviisist tulenevaid terviseriske, siis siin on täiesti selgelt seos olemas. Me peame ühiskonnas sellega ühiselt tegelema. Aga nagu ma ütlesin, on riigi ülesanne korraldada keskseid ennetusprogramme, tagada haridussüsteemi ja tervise edendamise süsteemi kaudu ühiskonna teavitamine, ka vanemate teavitamine. Oma osa on siin kõigil ühiskonnaliikmetel. Mis puudutab noorema põlvkonna tervist, Eesti rahva tervist ühe, kahe või kolme inimpõlve järel, siis suur vastutus on just nimelt praegustel vanematel, aga ka tulevastel vanematel, lapseootel emadel.

Toomas Trapido, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Kõigepealt suur tänu selle eest, et sotsiaalkomisjon on üldse toonud Eesti rahvastiku tervise olulise tähtsusega riikliku küsimusena siia saali! Ma tõesti loodan, et seda hakatakse igal aastal käsitlema ja olukorda jälgima. Aga minu küsimus puudutab ühte tervishoiuvaldkonda, mis ka mu isiklike kogemuste põhjal on jäänud natuke vaeslapse rolli, eriti kui võrrelda seda Põhjala kontekstiga. See on nimelt arusaamatuste või lausa konfliktide ennetamine ning lepitamine patsientide ja tervishoiutöötajate vahel. Kas komisjon selle raporti kontekstis ka seda valdkonda arutas?

Aitäh! Eraldi tõsine teema on niisugune küsimus nagu patsientide teadlikkuse suurendamine. See tähendab, et patsiendid oleksid teadlikud, kuidas n-ö varases faasis võimalikke terviseriske uuringute abil maandada. See on kõige efektiivsem viis. Samuti on endastmõistetavalt oluline pidev tervisekontroll ja selle kõrval tervema eluviisi praktiseerimine. Mis puudutab konkreetselt patsientide probleeme tervishoiusüsteemis ja konfliktseid olukordi, mis on praktikas tekkinud ja paratamatult jäävadki tekkima, kui on tegemist niisuguse tundliku ja olulise teemaga nagu tervis, siis selle arutelu raames me seda küsimust eraldi ei vaadelnud. Küll aga oleme vaadelnud seda just nimelt selles valdkonnas, mis puudutab patsientide õigusi psühhiaatrilise abi tagamisel. Seda valdkonda me oleme sotsiaalkomisjonis põhjalikult arutanud, aga oleme arutanud ka tervishoiukorraldust psühhiaatrilise abi tagamisel, mis puudutab tõhusat ja kiiret abi pakkumist. Me oleme ära kuulanud eksperte ja ka patsientide esindusorganisatsioon on meile teinud konkreetseid ettepanekuid. Me pidasime komisjonis tõsiseid arutelusid ja esitasime ka ministeeriumile märgukirja, kus me palusime seda teemat vaadelda. Minu isiklik hinnang on, et kõige asjakohasem viis probleemide lahendamiseks on neid võimalikult täpselt õiguslikult kirjeldada. Praegu on olukord, kus me saame tegelikult patsiendi ja tervishoiuasutuse õigusi tuletada võlaõigusseaduse alusel. Siin on üsnagi palju niisugust kohtupraktika ruumi ja ka üldisi tsiviilõiguse põhimõtteid kantakse vulgaarselt üle keerukasse suheteruumi, mis on seotud inimese tervisega. Ma isiklikult pean otstarbekaks, et me liiguksime selles suunas, et meil oleks seaduse tasemel patsiendi õigusi, aga ka raviteenuse osutaja ja arsti õigusi täpsemalt paika panev regulatsioon. Siin kindlasti ei saa instinktiivselt võtta seisukohti ühe või teise rolli kandja poolt või vastu. Me kõik tahame, et inimestele osutataks efektiivset arstiabi ning et seda tehtaks sellisel moodusel, et vääritimõistmised ja konfliktid oleksid maandatud.

Austatud sotsiaalkomisjoni esimees! Ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu aseesimees! Mul on siin mõned pildid, et teil oleks natuke mugavam mind jälgida.
Sissejuhatuseks on mul äärmiselt hea meel tõdeda, et parlament on võtnud riiklikult tähtsa küsimusena suure saali arutelule Eesti rahva tervise. See teeb ainult rõõmu. Ma loodan, et mida rohkem seda teemat käsitletakse, seda suurem on tõenäosus, et Eesti inimeste oodatav eluiga pikeneb ja tervis paraneb.
Kui alustada üldistest eesmärkidest, mis on seatud Eesti rahvastiku tervise arengukavas, siis me näeme, et keskmine oodatav eluiga võiks meestel olla vähemalt 75 ja naistel 84 eluaastat. Äärmiselt oluline on rõhutada, et just tervena elatud aastate hulk suureneb. Tervena elatud aastaid võiks meestel olla 60 ja naistel vähemalt 65. Me oleme päris kenasti selles graafikus ülespoole liikunud. Kogu Eesti rahvale tuleb avaldada tänu ja tunnustust selle eest, et oma tervisest on rohkem lugu peetud. Ka arstiteadus on arenenud piisavalt kiiresti ja õnnetussurmasid on jäänud vähemaks. Nii et me oleme täiesti kenasti saavutanud vahetaseme. Meeste puhul on see vahetase isegi ületatud, naiste puhul on vahetasemeni veel natukene minna. Kui rääkida vahetasemetest, siis 2012. aasta ehk ülejärgmise aasta vahetasemeks on arengukava kohaselt planeeritud meestel 54,5 aastat ja naistel 60 aastat. Kui neid näitajaid vaadata eelmise aasta pinnalt, siis juba eelmisel aastal oli meestel tervena elatud aastaid 54,8 (ehk me olime 2012. aasta tasemest ees) ja naistel 59 aastat. Naiste puhul võib eeldada, et vahe-eesmärk aastaks 2012 ka saavutatakse.
Ma usun, et eelmisest ettekandest käisid need arvud ka läbi, aga olgu nad korraks teile veel pildina ette toodud. Üldine oodatav eluiga on meestel eelmise aasta andmetel 69,8 ja naistel 80,1 aastat. Tähelepanu tasuks kindlasti pöörata sellele, milline on olnud tõus. Kui me läheme tagasi 1994. aastasse, kui statistikat oli võimalik enam-vähem koguma hakata, siis näeme, et meeste oodatav eluiga on pikenenud 9,3 aastat ja naiste eluiga 7,3 aastat. Need arvud on olnud päris korralikud. Ikka on kombeks võrrelda ennast teiste riikidega ja Euroopa Liidu keskmisega. Kui võtta Euroopa Liidu keskmine, siis oodatav eluiga on Eestis viimase 15 aasta jooksul pikenenud kaks korda kiiremini kui Euroopa Liidus keskmiselt.
Mis muret teeb? Ma usun, et siin ei ole väga suuri üllatusi. Jätkuvalt on probleemiks südame-veresoonkonna haigused, vigastussurmad, pahaloomulised kasvajad, seedeelundite haigused, sealhulgas maksahaigused. Eks igaüks saa aru, mis on nende konkreetsete haiguste ja surmade põhjused.
Kui rääkida sellest, mis on kasvav probleem, siis ma usun, et te mäletate hiljutisi andmeid, mis meediast läbi käisid. Probleem on ülekaalulisus, aga Eesti puhul me peame rääkima ka rasvumisest. Ülekaalulisusest saame rääkida juhul, kui kehamassiindeks on 25 ja 29 vahel. Vaadake neid nooli, mis on siia tehtud ühel põhjusel. Ülekaalulisus on probleem just noorema elanikkonna seas. Kooliõpilaste hulgas on ülekaalulisi Tervise Arengu Instituudi statistika kohaselt umbes 10%, alakaalulisi on 2% ning 2% õpilastest peab tõdema, et neil on tuvastatud kõrgenenud vererõhk.
Noorte tervisekäitumine, noorte terviseõpetus ja kõik, mis sellega seondub, on äärmiselt oluline. Seda tuleb meil kõigil meeles pidada. Loomulikult, nii nagu ka sotsiaalkomisjoni esimees ütles, paljuski hakkab see pihta kodust, aga ka kooliprogramm peab selle teadmisega arvestama. Mul on väga hea meel, et riiklikus õppekavas terviseõpetuse maht nüüd märkimisväärselt suurenes.
Nagu ma ütlesin, ka rasvumine võib Eestis lähiajal olla probleem. Kui vaadata kehamassiindeksi tõusu noorte hulgas, siis praegu veel inimestega, kelle kehamassiindeks on üle 30, väga suurt probleemi ei ole, aga see võib kindlasti probleemiks saada. Nooremates vanuserühmades ei ole see näitaja oluliselt muutunud, aga viimastel aastatel on näha trendi, et mida vanemaks inimesed saavad, seda sagedamini ületab kehamassiindeks 30.
Nüüd suitsetamisest. Suitsetamise kohta võiks teha ühe väga lihtsa järelduse, mis on nendelt nooltelt näha: mida kõrgem on inimeste haridus, seda vähem neist on suitsetajad. Ehk taas kord tuleb panna rõhk haridusele, hariduskorraldusele ja noorte teadlikkusele. Selleks, et tuua mõni arv selle kohta, kui palju suitsetamine ühiskonnale kahju tekitab, viitan eelmisel aastal valminud Marge Reinapi magistritööle "Olulisemate käitumuslike terviseriskide majanduslik koormus". Ta on välja arvutanud, et suitsetamisest tekkiv kahju ühiskonnale võiks praeguste hinnangute kohaselt olla üle 900 miljoni krooni aastas, millest otsene kulu (haiglaravi, ravimid, ambulatoorne ravi ja esmatasandi arstiabi) on 200 miljoni ja 250 miljoni krooni vahel, millele lisanduvad kaudsed kulud.
Sama probleem on alkoholiga. Alkoholi tarbimine on muutunud natuke paremaks, selles mõttes, et see on vähenenud. 2007. aastal tarbiti 12,6 liitrit absoluutalkoholi inimese kohta ja see, et tarbimine on kukkunud 10,2 liitrile, on kena. Kui vaadata 2010. aasta andmeid, mida ei ole veel ametlikult välja toodud, aga alkoholitootjad ise peavad arvestust läbimüügi põhjal, siis võib teha oletuse, et ka 2010. aastal alkoholi tarbimine ühe elaniku kohta Eestis väheneb. Aga kindlasti ei ole see tarbimine veel nii vähene, nagu me tahaksime. Kui rääkida sellest, milline on võimalik kahju, mida alkohol Eesti ühiskonnale tekitab, siis see on üle kahe miljardi krooni aastas. Otsesed kulud (diagnoosimine ja ravi, nii ambulatoorne kui ka haiglaravi ehk statsionaarne ravi) on üle 350 miljoni krooni. Kõik ülejäänu on kaudsed kulud, mida alkohol põhjustab, olgu see seotud alkoholist tingitud liiklusõnnetustega või muuga, näiteks haiguslehed, töölt eemalejäämised või mis iganes. Arvutused näitavad, et alkoholi tarbimine tekitab kokku üle kahe miljardi krooni negatiivset mõju Eesti sisemajanduse kogutoodangule.
Kui juba suitsetamise ja alkoholi kohta sai ära öeldud, mis see võimalik kahju on, siis olgu öeldud ka ülekaalulisuse mõjud. Ülekaalulisuse mõjud on magister Marge Reinapi töö alusel üle 380 miljoni krooni. Kogu haiguskoormuse kulud on umbes 780 miljonit krooni. Me räägime ikkagi väga suurtest arvudest, mis puudutab ülekaalulisust, mis puudutab alkoholi, mis puudutab tubakat.
Räägin natukene HIV levikust. Siin te näete viimase kümne aasta statistikat HIV leviku kohta. HIV leviku koha pealt on positiivne trend kindlasti see, et uute nakatunute arv on vähenemas. Kui vaadata 2010. aasta 3. detsembri andmeid, siis, kui ma õigesti mäletan, oli 3. detsembri seisuga registreeritud 360 uut nakkuskandjat. See annab lootust, et 2010. aastal jääb HIV-sse nakatunute arv alla 400 ehk uute HIV-sse nakatunute arvu vähenemine jätkub.
Tulen nüüd statistika ja arvude poole pealt selle juurde, mida me plaanime teha. Loomulikult on enneaegse suremuse vältimine äärmiselt oluline. Enneaegset suremust saab vältida nii õnnetussurmade vähendamisega kui ka haiguste õigel ajal avastamisega, eelkõige olgu siin näitena toodud vähkkasvajate õigel ajal avastamine. Kui vaadata õnnetussurmasid, siis on väga positiivne see, et sellel aastal jääb liiklussurmade arv loodetavasti alla 100. Teiselt poolt on teada, et uppumissurmade arv oli natukene suurem, aga see on kindlasti valdkond, kus on võimalik üht-teist ära teha.
Tervisekäitumisest ja keskkonnast tingitud riske tervisele on kindlasti võimalik samamoodi vähendada, olgu need siis seotud välisõhu või töökeskkonnaga. Tervishoiuteenustele ligipääsetavus, nende jätkusuutlikkus ja kvaliteet on märksõnad, milleta rahvatervist ei ole võimalik parandada. Kindlasti on hea, et järgmisel aastal haigekassa eelarve suureneb, aga teisest küljest on loomulikult soov tervisekindlustust veel rohkem rahastada.
Järgmise aasta prioriteedid on eelkõige töötusest tulenevate tervisekahjude vähendamine kõikvõimalike toetuste, aktiivsete tööturumeetmete ja ravikindlustuse tagamise abil. Veel on jätkuvalt prioriteet ülekaalulisuse ennetamine noorte ja täiskasvanute seas, milleks korraldatakse kõikvõimalikke tervisliku toitumise ja liikumise kampaaniaid, et meil oleks võimalik rääkida sellest, et ülekaalulisus ei põhjusta Eesti rahvale tervisehädasid. Loomulikult on prioriteet ka võitlus alkoholi liigtarvitamisega, sellest ei saa kunagi loobuda. Teatavasti on Riigikogu kokku leppinud alkoholiaktsiisi tõusud. See on kindlasti väga õige samm ja üldse üks tõhusamaid samme, mis alkoholi tarbimist mõjutab. Samuti järjekindel teavitustegevus, millest ei saa üle ega ümber, alkoholi liigtarvitamise varase avastamise ja nõustamise süsteemi juurutamine. Praegu plaanitakse, kuidas seda oleks võimalik kõige efektiivsemalt teha. Aga kindlasti on siin oluline roll vabasektoril.
Märgin ära ka tootjate eneseregulatsiooni, mis tuli esile paari nädala tagusel üritusel. Me teame, et alkoholireklaamile kehtivad meil piirangud, kuid tootjad leppisid vabatahtlikult kokku rangemates piirangutes. Nad leppisid kokku, et alkoholireklaami ei näidata kõige magusamal ajal, enne kella kümmet õhtul, kui saade algab enne kella üheksat. Ehk alkoholireklaami ei näidata kõige populaarsemate saadete ajal, olgu nendeks siis "Ühikarotid" või "Tantsud tähtedega" või mõned teised saated, mis on populaarsed just noorte seas ja algavad enne kella üheksat. Sellelsamal üritusel toodud näidetest kõige huvitavam oli see, et multifilmi "Jääaeg" ajal näidati alkoholireklaami. Selline tegevus on lubamatu. Mul on väga hea meel, et alkoholitootjad on ise vabatahtlikult kokku leppinud, et selliseid asju edaspidi ei tule.
Me peame edasi tegelema vigastuste ennetamisega, siin on oluline liiklusjärelevalve. Selle punkti mõte on, et rahvastiku tervisega ja rahvatervisega ei saa tegelda ainult Sotsiaalministeerium, ainult haigekassa või Tervise Arengu Instituut. Nagu öeldi ühel tervishoiuministrite kokkusaamisel: iga minister on tervishoiuminister. Iseenesest on see väga õige mõte. Igas valdkonnas on võimalik teha üht-teist, mis aitab kaasa rahvastiku tervise paranemisele. Lõpptulemus on see, et Eesti rahva eluiga pikeneb ja oluline on, et eelkõige oleks rohkem just tervena elatud aastaid.
Lapsed ja noorukid – kes siis veel kui mitte meie järelkasv – on rahvastiku tervise seisukohalt prioriteet. Oluline on koolitoidu programm. Huvitegevust tuleb võimaluste piires toetada, et noored  rohkem liiguksid, et neil oleks rohkem tegevust, et nad ei istuks ainult arvuti taga ega oleks aktiivsest tegevusest väljas, vaid et nad aktiivselt millegagi tegeleksid ja et nende tervis oleks parem.
Peredele mõeldud toetused ja teenused on väga selge prioriteet. See seondub eelkõige laste ja perede arengukavaga, kus me proovime järgmise aasta juuniks kirjeldada neid tegevusi, mis võiksid aidata peresid just teenuste poole pealt. On üldteada, et pered vajavad lisaks rahalisele toetusele just teenuseid ja neid võib-olla isegi suuremal määral. Nende teenuste peale peavad kindlasti mõtlema nii riigiasutused kui ka omavalitsused. Ka iga tööandja, kes suudab paremini tagada töö- ja pereelu ühitamise, annab loomulikult oma positiivse panuse.
Ravikindlustussüsteemi finantsilise jätkusuutlikkuse tagamine ei ole ainult 2011. aasta eesmärk. See on pikemaajalisem eesmärk. Me oleme haigekassas kokku leppinud ravikindlustuse rahastamise põhimõtted järgmiseks neljaks aastaks. Aga see kindlasti ei ole maksimum, mida me tahame saavutada. Selle tööga tuleb edasi minna. Meil on selle aasta jooksul kogunenud väga palju materjali, mille pinnalt neid otsuseid teha, olgu selleks siis seesama võimalus tagada Eesti tervisesüsteemi rahaline jätkusuutlikkus või olgu selleks üks raamat, mille on kokku pannud peamiselt Sotsiaalministeeriumi inimesed ja mis käsitleb tervisesüsteemi hindamist. See raamat ilmub varsti loodetavasti ka eesti keeles. Sealt saab vaadata, kuidas Eestis ravikindlustus- ja tervisesüsteem peaksid tulevikus toimima.
Loomulikult on oluline ka vanemaealistele suunatud tegevus.
Ma lõpetan väga lihtsa slaidiga selle kohta, mis tagab selle, et ka ravikindlustussüsteem paremini toimiks. Mida tervemad on inimesed, seda paremini toimib majandus. Te näete seda allikat, kust see joonis on võetud. See on selge tõendus selle kohta, et mida tervemad me oleme, seda paremini läheb majandusel ja seda paremini on võimalik ka rahvatervise eest seista. Aitäh!

Tänan, austatud minister! Teile on küsimusi. Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Rahvatervis sõltub ka sellest, kui kättesaadav on arstiabi. Üks valukoht on hambaravi. Hambaravi peaks olema kõigile kättesaadav ja taskukohane, aga kahjuks see seda praegu Eestis ei ole. Inimeste omaosalus hambaravis on meil Euroopa Liidu üks suuremaid. Samas on teada, et ravimata hambad tähendavad paljusid teisi, palju raskemaid haigusi ja ka päris suuri rahalisi kulutusi, kui me seda kõike rahasse ümber arvestame. Sellepärast oleks eriti oluline viia hambaravi esmatasandi tervishoiuteenuse liigiks, siis oleks see inimestele kättesaadav. Kuidas te, lugupeetud minister, sellist ettepanekut kommenteerite ja kuidas te üldse seda olukorda hindate?

Aitäh väga asjaliku küsimuse eest! Kindlasti on hambaravi valdkond, mida on võimalik paremaks muuta. Me oleme praegu valmis teatavasti katma erakorralise hambaravi kulud inimestele, kes seda vajavad. Üldise hambaravi maksumus loomulikult ei ole meil kõikidele 100% kaetud. Me oleme oma tähelepanu ressursipiirangute olukorras suunanud eelkõige noortele ja eakamatele ehk kõige nõrgematele ühiskonnagruppidele. Loomulikult, kui riigi rahakott läheb paksemaks, kui võimalused paranevad, võib kaaluda selle teenuse lülitamist haigekassa tasutavate teenuste hulka, aga selle eeldus on, et meil oleks sellele olemas kate. See ei ole uudis, et hambaravi kompenseerimise soovitusi on jaganud eri institutsioonid, nii Eesti eksperdid kui ka WHO eksperdid. See on meile teada, ei ole vaja pead liiva alla peita. Loomulikult aitaks see oluliselt kaasa tervise paranemisele, aga selleks, et seda teha, on eelkõige vaja raha. Raha on võimalik saada mitmel moel. Üks võimalus on see, et me suurendame ravikindlustuse rahastamist riigieelarvest, aga see tähendaks, et me peame teiste ministrite valdkondadest midagi ära võtma, mis on kindlasti väga problemaatiline. Teine võimalus on see, et me vaatame ravikindlustuse sees teatud võimalusi ja kohustusi üle. Neid võimalusi on veel. Selles osas on meil järgmist aastat silmas pidades unikaalne seis, sest meil on olemas algmaterjal selle töö tegemiseks ehk see raamat ja ka teised uurimused. Nüüd on vaja teha täpsemad mõjuhinnangud ja siis saab hakata otsuseid langetama.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Ka tänase arutelu alus on rahvastiku tervise arengukava aastani 2020. Kindlasti on väga hea, et selline tegevuskava on olemas. Ma saan öelda, et seda koostati väga laiapõhjaliselt, selles osales väga palju inimesi üle Eesti: rahvatervisespetsialiste, tervishoiuspetsialiste, omavalitsustöötajaid jne. Nüüd me saamegi selle põhjal vaadata, kuidas me oleme rahvatervisega edasi liikunud. Aastal 2008, kui see arengukava vastu võeti, oli nende tegevuste jaoks ka vahendeid planeeritud. Kui ma vaatan üldist rahastamist, siis kahjuks pean ütlema, et aastatel 2009 ja 2010 rahastamine veidi vähenes, 2011. aastal jõuab see umbes samale tasemele, kui oli aastal 2008. Milline on sinu hinnang rahastamise kohta?

Aitäh! Jah, väga õiged tähelepanekud. 2009–2010 oli teatavasti väga raske aeg riigi majanduses tervikuna. Rahastamise kohta tehti aastatel 2009 ja 2010 väga selged põhimõttelised otsused. Esimene otsus oli see, et mitte vähendada või kui vajalik, siis minimaalselt vähendada sisulisi tegevusi, ja kui peab midagi vähendama, siis pigem teavitustegevust, eelkõige välimeedia kasutamist. Ehk välimeediat me kasutasime 2009. ja 2010. aastal vähem, kõikvõimalikud alkoinfokampaaniad olid selle võrra vähem nähtaval, kõik muud tervisehädade vähendamisele suunatud kampaaniad olid selle võrra väiksemad, aga sisulise poole pealt püüdsime vältida rahastamise vähendamist, kuigi kindlasti võis mõningates valdkondades ka seda ette tulla. Mul on hea meel selle üle, et me saame aastal 2011 minna tagasi sinna, kus me peaksime olema. Ma usun, et aastal 2012 on ka ennetustööks mõeldud summa oluliselt suurem. Nagu ütlevad tervishoiukorralduse klassikud (sinagi tead seda kindlasti väga hästi), et ükskõik kui palju rahvatervise ennetusprogrammidesse raha panna, kõik kulub õigel eesmärgil ära ja jääb puudugi. Ma usun, et see on ka selline tõde, mida me peame meeles pidama. Loomulikult, kui me suudame rahastamist suurendada, siis tuleb seda teha, aga me peame suurendama väga täpselt olemasolevate vahendite piires. Peame vaatama, mis on kõige õigem ja õiglasem. See statistiline andmebaas, mille pealt me neid otsuseid saame teha, on Eestis õnneks väga hea. Näiteks südame-veresoonkonna haigused näitavad väga selgelt vähenemistendentsi. Eile vaatasime haigekassa arengukava. Mul on kahju, et sind seal ei olnud, haigekassa nõukogu liikmena olid sa kutse saanud. Haigekassa juhatuse esimees näitas ennetustegevuse tulemusi. Ennetustegevus on toimunud just sõeluuringute näol. Alkoholi tarbimise mõningane vähenemine toob loodetavasti järgmisel aastal kaasa maksatsirroosi vähenemise. Sellised vähenemised on täiesti tuntavad. Väga lihtne ja loogiline vastus on, et mida sihipärasem on ennetustegevus, seda tõenäolisem on, et selle ennetava tegevusega seotud haigused vähenevad.

Imre Sooäär, palun!

Ma tänan! Hea minister! Pole mingi uudis, et tervislik eluviis algab tervislikust toitumisest, seda juba maast madalast. Eile võtsime vastu riigieelarve, kus on päris oluline summa ette nähtud koolitoiduks. Paraku ei ole kunagi selle summaga koos käinud mingid programmid või suunised, mis saab sellest rahast edasi ja mis toitu koolides selle raha eest pakutakse. Kõigile eestlastele on telepildist tuttav Jamie Oliver. Me teame, kuidas ta on Inglismaal koolitoitu reforminud ja Inglismaa koolides väga paljut suutnud muuta. Kas ka Eestis võiks midagi analoogilist teha ning Eesti tippkokki kasutades selle raha kasutamisele kaasa aidata, et see, mida meie lapsed koolis söövad, oleks tõesti tervislik ja hea?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Kindlasti võiks seda teha ja peaks tegema. Tervise Arengu Instituudil on käimas n-ö viie valiku kampaania, mis puudutab tervislikku toitu. Aga järgmine samm lisaks tervislikule toidule on tervislik toitumine. Tervisliku toitumise propageerimiseks, kui tippkokad on nõus kaasa tulema, on kindlasti arenguruumi ja võimalusi. Olen sellest põgusalt juba rääkinud ka Tervise Arengu Instituudi direktori Maris Jessega ja lähiajal plaanime sellel teemal kokku saada. Kui me oleme omavahel pildi enam-vähem selgeks saanud, siis ma usun, et Maris Jesse võiks seda teemat arutada ka Eesti tippkokkadega lähedases suhtes oleva Eesti Maitsete eestvedajatega, kes seda organisatsiooni ja tegevust ühiselt veavad. Ma usun, et siin on päris kenad arenguvõimalused, sest Tervise Arengu Instituudil on ju ennetusraha olemas. Küsimus on selles, mis on see täpne formaat, kuidas on kõige kasulikum ja efektiivsem viis seda noorteni viia ning kes on need sõnumiviijad. Kui need on tippkokad, siis kes nad on, kuidas nad seda teevad? Kas nad teevad seda telepurgi vahendusel, käivad nagu Jamie Oliver koolides või mingit muud moodi? See oleks juba selle ennetusprogrammi osa. Aga mõtteainet on ja tegevused on töös.

Peep Aru, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Nägime siit slaidilt päris kena pilti, kust oli näha, et suitsetamine väheneb. Küsimus on selline: kas lisaks hariduslikule põhjusele on suitsetamisharjumuse vähenemisel ka teisi põhjusi? Kas olete seda uurinud? Kui on teisi põhjusi, siis millised need on? Kas olete uurinud ka hariduslikust diferentsist tulenevaid põhjusi, miks suitsetamine ilusasti väheneb, ja mida oleks meil nendest põhjustest tulevikuotsustuste jaoks õppida?

Aitäh! Kui seda slaidi meenutada, siis kahte langust näitavat noolt tuli seal võrrelda languse kiiruse järgi. See oli see iva, et seal oli kaks aastakäiku ja n-ö langustrend madalama hariduse ja kõrgema haridusega inimeste seas. Loomulikult mõjutab suitsetamist väga palju rohkem faktoreid, olgu selleks kas või tubakaaktsiis ehk suitsude hind. Neid faktoreid on veelgi. Kättesaadavus, kättesaadavuse piirangud eelkõige noortele, samamoodi alkoholi- ja tubakareklaam – kõik need on faktorid, mis mõjutavad suitsetamist. Miks ma selle arvu siin välja tõin? Põhjuseks oli seos noortega ja eelkõige sellega, et me peame panustama noorte haridusse, riiklikus õppekavas peab olema terviseõpetusel suurem maht, et noored mõistaksid, mida suitsetamine teeb. Me näeme, milline on kopsuvähi ja muude suitsetamisega seotud hingamisteede haiguste või ka hingamisteede vähi esinemissagedus. Need arvud on ühest küljest positiivsed, aga teisest küljest ei ole need veel kindlasti sellised, nagu me tahaksime, et need oleksid. Uuringuid suitsetamise kohta on tehtud päris palju. Seesama Marge Reinapi magistritöö ei käsitle mitte ainult majanduslikku mõju, vaid ka neid põhjusi. Kellel on soovi, võib seda tööd lugeda, see on päris huvitav lugemine.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Me räägime Eesti rahvastiku tervisest, aga te mainisite ka tervishoiu- ja hoolekandeteenuste arendamist hooldusravis. Seoses sellega ongi mul küsimus, härra minister. See on seotud haiglavõrgustikuga. Minu meelest on võrgustik olnud kümme aastat muutumatu. Ma saan aru, et seda tööd ei saa teha igal aastal, aga elu läheb edasi. Mul on teile küsimus, härra minister: kas haiglavõrgustikus on kavas midagi muuta või ümber korraldada?

Aitäh! Muidugi on tervishoiukorraldus ja haiglavõrk väga otseselt seotud rahvatervisega. Kui meil on kättesaadav kvaliteetne arstiabi, siis see annab võimaluse selleks, et inimesed elavad kauem, ning kui nad saavad arstiabi, siis on lootust, et nad ravitakse terveks ja ka nende tervena elatud elu pikeneb. Mis puudutab teie konkreetset küsimust haiglavõrgu ja haiglate asukoha kohta, siis ma usun, et küsija on teadlik sellest, mida ma olen siin ka varem välja öelnud, et mis puudutab haiglamaju, siis on minu isiklik veendumus, et haiglamajade arv Eestis oluliselt ei vähene. See võrk on päris hästi välja kujunenud. Pigem on küsimus selles, milliseid teenuseid nendes majades saab. Teenuste osutamise põhimõtete osas on saavutatud laiapõhjaline konsensus nii haiglate esindajate, arstide esindajate, patsientide esindajate, WHO esindajate kui ka Tartu Ülikooli ehk teaduspoole esindajatega. Üldise põhimõttena on kokku lepitud, et haiglavõrgu haiglate haigemajades, neid on üle Eesti 19, on tagatud ööpäevaringne arsti vastuvõtt. Vastavalt eri tasemetele on kokku lepitud, milliseid teenuseid ühest või teisest haiglast võiks saada, alustades regionaalhaiglatest ehk n-ö kõrgeima etapi haiglatest, edasi tulevad keskhaiglad, üldhaiglad ja kohalikud haiglad. Minu selge suund on olnud sinnapoole, et kõikides maakonnakeskustes, just elanikkonna vanust arvestades, oleks eelkõige tagatud ambulatoorne vastuvõtt. Suurem rõhk hakkab seal tulevikus olema eakatele mõeldud teenustel, mida peaks saama võimalikult kodukoha lähedal. Sellepärast on tehtud ka otsused investeerida hooldusravisse kõikides maakondades. Loomulikult, lõplikud, täpsed valikud on ees järgmistel aastatel, ma loodan, et järgmisel aastal. Peaks kokku leppima, kuhu tõmmata piir eelkõige üldhaigla ja kohaliku haigla vahel ehk milliseid teenuseid hakkab saama maakonnakeskuses asuvast haiglast. See teenuste loetelu on vaja kokku leppida. Väga suuri muudatusi keskhaigla ja piirkondliku ehk regionaalhaigla kompetentsis ma ei näe.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Mul on küllaltki konkreetne küsimus, aga see on päris valus. Ma toon näite. Üks noor sportlane, väga hea perspektiiviga Eesti jaoks, sai trauma. Selleks et teha talle operatsioon ja pärast operatsiooni hooldusravi kinni maksta, tuleb üldsummaks 150 000 krooni. Kindlustus oli nii väike, et sellest pole mõtet rääkidagi. Perel on võimatu seda summat kuskilt saada. Aega on väga vähe, et seda operatsiooni teha. Ma pöördusin ametnike poole, ka ministeeriumiametnike poole. Igal pool avaldati kaastunnet, kõik aitasid niipalju, kui suutsid, aga üldiselt ei ole riigilt tulnud mingit toetust, et tulla appi inimesele, kes on Eesti jaoks väärtuslik. Kas ministeeriumis on võimalusi kuidagi aidata?

Aitäh küsimuse eest! Ma peaksin täpsemalt selle haiguslooga või selle juhtumiga tutvuma, et öelda teile konkreetne ja täpne vastus. Mis puudutab ravikindlustust, siis kui sellel noorel inimesel oli olemas ravikindlustus, siis talle ravikindlustusest tulenevalt kõik vajalikud teenused ju tagatakse. Kui on mingi põhjus, miks see juhtum ravikindlustuse alt välja langeb, siis tuleks vaadata, miks see välja langeb, mis on selle põhjus, et ravikindlustus seda kulu ei kata. Siis saaks anda ka väga konkreetse vastuse. Ma ei ütleks, et see väga valus küsimus oli. Meie arstiabi korraldus on solidaarselt üles ehitatud. Kui inimesel puudub sissetulek, ta on töötuks jäänud, aga ta on töötukassas registreeritud, siis on talle ravikindlustus tagatud ja kui ta satub liiklusavariisse või murrab lihtsalt kehva ilmaga jalaluu, siis arstiabi tagatakse talle täies mahus. See ongi solidaarse kindlustuse eesmärk, sinna panustavad kõik ja nad saavad abi siis, kui nad seda vajavad, juhul kui nad on ravikindlustatud. Ma usun, et Eesti ravikindlustuse korraldus on päris heal tasemel. Oleks patt üldise ravikindlustuse üle nuriseda, sest meil on kõikidele soovijatele ravikindlustus tagatud. Ma usun, et seetõttu on Eesti tegelikult päris heas nimekirjas. Selle juhtumi puhul peaks vaatama, mis on need põhjused, miks see ravikindlustusest välja on jäänud. Väga keeruline on seda kommenteerida ilma detaile teadmata.

Hea ametikaaslane Tõnis Kõiv! Ma palun väga konkreetset ja operatiivset küsimust ning ministrilt kiiret vastust! Palun, Tõnis Kõiv!

Aitäh! Tõesti, aeg hakkab käest kaduma. Kuna Eesti rahvastiku tervis sisaldab endas hästi mitu osa, siis minu küsimus on selle kohta, mis puudutab võimalikku ennetustegevust ja just tervisesse panustamist. Kui palju Sotsiaalministeerium vaatab ja hindab seda poolt, kui palju Eesti investeerib näiteks kergliiklusteedesse ning sellistesse infrastruktuuri, taristu elementidesse, mis aitavad inimestel oma tervist hoida?

Aitäh! Ikka vaatame. Meil on sellesama rahvastiku tervise arengukavaga seoses olemas ju järgmise aasta tööplaan ja tagantjärele tehakse aruanne. Aruandes me kirjeldame ka teiste ministeeriumide töid ja tegevusi. Kui teised ministeeriumid ütlevad, et nad on teinud midagi, mis potentsiaalselt aitab kaasa ühele või teisele liikumisharrastusele, siis see kindlasti kajastub ka rahvastiku tervise arengukava aruandes. Aga täpset rahalist hinnangut rahvatervisesse ümberpanduna on äärmiselt keeruline anda, sest esiteks ei ole meil andmeid, kui palju seal liiklemas käiakse, ja teiseks, ütleme nii, on see problemaatiline.

Austatud minister! Ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Maailma Terviseorganisatsiooni Eesti esinduse juhi Jarno Habichti!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu aseesimees! Riigikogu liikmed! Lugupeetud minister! Sotsiaalkomisjoni esimees! Kõik külalised, kes on siin ruumis või kes kuulavad meid meedia või interneti vahendusel! Mul on täna väga hea meel rääkida Maailma Terviseorganisatsiooni esindajana Eestis rahvatervisest, tervisesüsteemist, keskendudes peamiselt rahvatervisele ja vähem tervishoiule, ning jagada teiega mõningaid arvamusi seniste valikute ja edasiste võimaluste kohta.
Siinkohal tahan kiita sotsiaalkomisjoni ja Riigikogu selle eest, et asjaomane arutelu on sel aastal suhteliselt intensiivselt toimunud, algas see juba eelmise aasta lõpul. Paljudes teistes Euroopa riikides on säärased arutelud praegu toimumas, ka naaberriikides, just Baltikumis, ja see on kindel märk ka Eestile, kui me vaatame tulevikku.
Minu paar slaidi ja mõned mõtted on jagatud kolme ossa. Ma räägin haiguskoormusest ja sellest, mis hakkab toimuma tulevikus. Ma räägin sellest, millised on seni olnud arengud ja valikud, ning ma räägin mõningatest tähelepanekutest selle kohta, kuidas edasi liikuda.
Kui me vaatame haiguskoormust maailmas ja eri maailmajagudes, siis me näeme, et Euroopa on suhteliselt väiksema haiguskoormusega, kui me võrdleme seda näiteks Aafrikaga. Kõige ülemine tulp näitab suure sissetulekuga riike, kelle hulka on nüüdseks ka Eesti jõudnud, kuid siis, kui neid andmeid koguti, ta veel seal ei olnud. See näitab, et meie potentsiaal on olla väiksema haiguskoormusega. Oluline selle slaidi juures on see, et tulevikus hakkab meil kolm neljandikku haiguskoormusest olema mittenakkuslikest haigustest, kroonilistest haigustest põhjustatud. Kui me vaatame seda kaugemas perspektiivis, siis peaks nakkushaiguste ja vigastuste osakaal vähenema, kui me rikkamate riikide hulgas oleme.
Mis on potentsiaal, kui palju meie eluiga võiks pikeneda? Eelnevad kõnelejad rääkisid Eesti eesmärkidest, kui kaua me võiksime elada ja kui kaua me võiksime tervena elada. Me näeme, et Euroopa potentsiaal on väga suur. See näitab seda konteksti, kus me oleme. Meie potentsiaal jääb maha ainult Aafrika riikidest, kus eluiga on oluliselt lühem. Kui me vaatame Euroopat, siis kui seal tegeldaks kümne peamise riskiteguriga (olgu nendeks tubakas, alkohol, kõrge vererõhk või mõned teised tegurid, millest eelkõnelejad on rääkinud), võiksid inimesed Euroopas elada ligi üheksa aastat kauem. Kas see olukord on samasugune ka Eestis? Jah, seda küll.
Ka see slaid näitab, et olukord on muutunud. On terve hulk teadlasi, kes on arvutanud välja, milline on olukord aastal 2030. Me ei pea minema väga detailidesse, mida me sellelt slaidilt näeme, aga kui me vaatame, milline on olukord kahekümne aasta pärast, siis me näeme tunduvalt rohkem vaimse tervise probleeme, me näeme kroonilisi kopsuhaigusi, me näeme kuulmislangusest tulenevaid hädasid ja muidugi südamehaigusi, aga ka diabeedi esinemise sagenemist, mis on tingitud nii toidust kui ka toitumisest, millest ka täna on natuke juttu olnud.
Millised on tervisesüsteemide ülesanded Euroopas, selles kontekstis, kus Eesti oma tervisesüsteemi arendab? Esiteks, vananev ühiskond. Eestis on aastaks 2025 iga neljas inimene üle 65-aastane. Selles kontekstis muutub väga oluliseks tervislik vananemine, millest on rääkinud Maailma Terviseorganisatsioon ja Euroopa Komisjon, aga millest on palju räägitud ka Eestis seoses võimalike suurenevate tervishoiukuludega, aga üleüldse ka selles mõttes, kuidas me suudaksime olla tervemad ja rõõmsamad, kui me elame kauem. Teine oluline teema on sotsiaal-majanduslikud erinevused. Me näeme, et lõhed eri sotsiaalsete rühmade vahel millegipärast ei vähene, isegi kui me teeme selleks pingutusi. Ma toon hiljem selle kohta paar näidet Inglismaalt. Nii tervishoidu reformivate ministrite kui ka regulatsiooni eest vastutavate inimeste töö teeb raskeks see, et inimesed on teadlikumad, nende ootused on suuremad. Me näeme seda ka Eestis. See tähendab, et tuleb leida uusi viise, kuidas astuda dialoogi ja vastata nendele ootustele. Oluline on mainida, et kui me lootsime, et selliseid terviseprobleeme nagu nakkushaigused, HIV ja aids ning tuberkuloos on sellel sajandil vähem, siis need haigused ei kipu eri põhjustel vähenema. Samal ajal on alkohol, tubakas ja vähene füüsiline aktiivsus need põhjused, mis kroonilisi haigusi tekitavad. Ehk meil on vanad haigused, pandeemiad ja uued haiguspuhangud, ning meil on täiesti uued haigused, mida me enne ei ole Euroopas näinud. Tehnoloogiasektor areneb kiiresti, samuti meditsiinipraktika. See tähendab seda, et tervisesüsteem moodustab väga paljudes riikides umbes 10% SKT-st, olles väga oluline majanduse osa. Me näeme survet solidaarsusele, seda on pingestanud majanduskriis. Selle teema üle on palju arutatud Eestis, aga ka teistes riikides. Näiteks võib tuua Saksamaa, kus viimastel aastatel on vastu võetud mitu otsust, et parandada inimeste ravikindlustusega kaetust. Ka finantskriis on olnud meile viimastel aastatel paras proovikivi.
Oluline on välja tuua, et kõiki neid probleeme on püüdnud ennetada Tallinnas vastuvõetud Tallinna harta, mida on siin hea meelde tuletada. See on oluline verstapost Euroopa jaoks, ütleksin, et niisama oluline kui Almatõ kokkulepe enam kui 30 aastat tagasi, mis tõi sisse sellised mõisted nagu esmatasandi arstiabi, rahvatervis, emade ja laste tervis. Tallinna hartas räägitakse, et tervisesüsteemid peavad vastama inimeste ootustele, need peavad põhinema kindlatel ja kokkulepitud väärtustel ning peavad hästi toimima. Teisisõnu: me peame teadma, mida need teevad, ja väga hästi kasutama neid ressursse, mis sinna lähevad. Majanduskriis on omalt poolt olnud väga hea proovikivi, vaatamaks, kas riigid suudavad kokkulepitut järgida ja kuhu edasi liigutakse. Kui me vaatame laiemalt, mis on Euroopas viimase paari aasta jooksul toimunud ja millega Maailma Terviseorganisatsioon on tegelnud, et järgida Tallinna hartat ning vastata väljakutsetele, siis siin on olnud kaks suurt arengut. Esiteks, "Tervis 2020", Euroopa tervisepoliitika arendamine, kus ka Eesti väga aktiivselt osaleb, ning üha enam tegelemine sotsiaalsete determinantidega, nende teguritega, mis jäävad väljapoole klassikalist tervishoidu, mis mõjutavad meie tervist ja millele eelkõnelejad on samuti viidanud.
Tulles Eesti olukorra juurde, siis, jah, meil on positiivseid sõnumeid Eesti kohta. Kui me vaatame Eestit võrdluses paljude teiste riikidega, siis Eesti on üks näidisriik, kuhu on hea meel kutsuda teiste riikide esindajaid vaatama, kuidas otsuseid on tehtud, mida on edasi arendatud, aga samal ajal on eestlased ka väga objektiivne rahvas, kes on valmis ütlema, mis asjad ei tööta.
Kui me vaatame eluiga aastatel 2000–2008, siis näeme, et see on pikenenud. Me näeme, et nii meeste kui ka naiste eluiga on pikenenud, ning me näeme, et sutsu on vähenenud meeste ja naiste eluea erinevus, mis siiski on üle kümne aasta. Kui me vaatame, mille tõttu eluiga on pikenenud, siis näeme, et eluiga on pikenenud selle tõttu, et südamehaigusi ja vigastusi on vähem. Ehk kaks suurt haiguskoormuse ja suremuse põhjust on vähenenud. Samal ajal on ka haigusi, mis on tekkinud ühiskonda, on haigusi, mis on olnud ja mis on hakanud enam levima, mis põhjustab keskmise eluea lühenemist. Nendest toon välja endokriinhaigused (klassikaline näide on diabeet) ja teisest küljest ka vaimse tervise hädade suurenemise, millele on majanduskriis kindlasti oma templi lisanud, kuigi meil ei ole viimaste aastate statistikat. Ehk eluiga on pikenenud, samal ajal mitte nii palju, kui oleks võinud. Kui me mõtleme haiguskoormusele, siis siiski 60% haiguskoormusest Eestis langeb töötavale elanikkonnale.
Mida nendel aastatel tehti? Positiivsena võib välja tuua rahvatervise programmide uuendamise. Sel ajal loodi südamehaiguste programm ning seda uuendati, vaadati üle HIV ja aidsi ennetamise strateegia (neid strateegiaid on Eestis alates üle-eelmise kümnendi algusest olnud mitu, 2006. aastal vaadati see strateegia üle), tegeldi tuberkuloosiprogrammiga, aastal 2007 loodi vähistrateegia. Teisisõnu, rahvatervises, millest me täna räägime, oli palju aktiivseid tegevusi ja see on tervitatav. Suur tänu ka Riigikogule selle eest, et WHO tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsioon on ratifitseeritud. Selles valdkonnas on ka palju edasi liigutud. Avalikes paikades suitsetamise keelul on kindlasti tugev ja positiivne mõju rahvastiku tervisele. Eelnevalt on neid küll mainitud, aga ka mina toon välja tervist edendavaid võrgustikke, mis on kohalikul tasandil väga olulised. Neid on koolides, lasteaedades, haiglates, üha enam ka kohalikes omavalitsustes ja viimasel ajal töökohtadel. Ma arvan, et see on väga oluline viis, kuidas jõuda iga päev inimesteni, et nad oma tervist parandaksid. Arstiabi kättesaadavust on parandatud, on püütud intensiivselt arendada esmatasandi arstiabi. Kui me räägime universaalsest ravikindlustusest või universaalsest kattest, siis seda on arutatud, ma arvan, juba päris mitu aastat, aga otsused on natuke toppama jäänud. Kindlasti oli toona oluline verstapost rahvastiku tervise arengukava, mis seab sihi edasiseks: mida peaks tegema, et aastal 2020 me elaksime 80 aastat ja püüaksime võimalikult tervena elada.
Majanduskriis ja Eesti tervisesüsteem. Mis toona juhtus? Ühest küljest on väga tervitatav tegutsemine alkoholivaldkonnas. Maksutõusude tõttu (siin me näeme juba esimesi tulemusi) on natukene vähenenud alkoholi tarbimine, kuid samas on suur küsimus, kas see on jätkusuutlik vähenemine, sest paljudes riikides on nähtud, et kui majandus hakkab kasvama, siis millegi tõttu hakatakse ka alkoholi enam tarbima, kui eelnevad tegevused ei ole olnud piisavalt efektiivsed. Eesti omapära on Euroopa Liidu struktuurifondide stiimulpakettide kasutamine rahvatervise heaks, mis on kindlasti positiivne samm. Paljudes teistes riikides ei ole struktuurifondide raha kasutatud rahvatervise jaoks, peamiselt on seda kasutatud vaid tervishoiu jaoks. See, et nii on suunatud südamehaiguste ennetamisse, terviseedendamisse töökohtadel enam vahendeid, on kindlasti aidanud üle elada seda, et riigieelarvest on eraldatud natuke vähem raha rahvatervise programmidele. Aga väga oluline on märkida, aastal 2012 seda raha enam ei ole. Tuleb arutada, kuidas taastada rahvatervise programmide rahastamine ja edasine funktsioneerimine. Ennetus- ja arendusprogrammid on olnud ravikindlustuse prioriteet, haigekassa on lisaks esmatasandile prioriseerinud ka näiteks sõeluuringuid. Me näeme, et suremus rinna- ja emakavähki on vähenenud. See vähenes aastatel 2002–2008 ligi 17%, mis on väga hea tulemus. Samal ajal on natukene vähem suunatud tegevusi lastele. See vajaks kindlasti rohkem tähelepanu, et me näeksime ka tulevaste põlvede tervise paranemist.
Milline on Eesti potentsiaal? Me võime öelda, et eluiga võiks olla 78 ja 79 aasta vahel, kui me tegutseksime võimalikult hästi ehk võtaksime neid meetmeid, mis on tõenduspõhised ning tõestatult efektiivsed rahvatervises ja tervishoius. Näiteks, me suudaksime siis kauem elada ja vähendada infarktist, insuldist, maksatsirroosist, kõrgvererõhktõvest tekitatud haiguskoormust, igaühe vähenemise tõttu pikeneks eluiga pool aastat. Teisisõnu: see potentsiaal on suur. Positiivne uudis on, et me tegelikult teame, mida tuleks teha, küsimus on selles, kas meil on piisavalt jõudu, et seda ühiselt teha.
Tähelepanekuid tervisevaldkonna kohta. Esimene väga oluline tähelepanek on, et kui me vaatame riskitegureid (alkohol, tubakas ja narkootikumid) kokkuvõetult, siis on näha, et kogu maailmas moodustavad need haiguskoormusest ühe viiendiku, samamoodi Eestis. Me näeme, et noorte alkoholilembus on suurem, me näeme, et keskmiselt tarbivad mehed nüüd natukene vähem alkoholi, aga naised on alustanud intensiivsemat alkoholi tarbimist, mis tekitab küsimuse, kuhu me Eestis tegelikult edasi läheme. Täiskasvanute hulgas on tubaka tarbimine stabiliseerunud, aga suhteliselt kõrgel tasemel. Noorte, eriti tüdrukute hulgas on tubaka tarbimine suurenemas. Teisisõnu: jällegi on siin oluline mõju järgmisele põlvkonnale. Noorte ja täiskasvanute kasvaval ülekaalulisusel on selge seos tulevase haiguskoormusega, näiteks diabeedi esinemissagedusega. Poiste ja kuni 44-aastaste meeste hulgas kasvab ülekaalulisus kiiresti. See tuleneb üheülbalisest toiduvalikust, vedelatest kaloritest, millest on juba eelnevalt räägitud, aga ka üha suurenevatest toiduportsjonitest. Ehk nii toidul kui ka toitumisel on väga oluline roll selles, et meie rahvastiku tervis paraneks. Kalorite lihtsat kättesaadavust on välja toonud paljud rahvatervise spetsialistid. Füüsiline aktiivsus kipub vähenema. Kuigi me näeme tänavatel üha enam inimesi jooksmas, kepikõndi tegemas, suusatamas, lihtsalt liikumas, siis statistika näitab, et see harrastus ei ole veel jõudnud kõikidesse ühiskonnakihtidesse, nii nagu me seda sooviksime. Krooniliste haiguste osatähtsus kasvab. Ma arvan, et siin tuleb uuesti vaadata riskitegureid, olgu selleks näiteks tubakas. Tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsiooni uued kokkulepped, mis puudutavad eriti reklaami, võeti vastu eelmisel kuul ja ka Eesti ühines nendega. Ma loodan, et te arutate neid lähitulevikus ja samal ajal vaatate ka teiste riikide poole, kellel on huvitavaid kogemusi. Näiteks Austraalias liigutakse selle poole, et tubakapakenditel ei oleks üldse märgistust, et need oleksid valged ega mõjutaks inimeste ostueelistusi.
Mõned mõtted selle kohta, mida võiks teha rahvastiku tervise parandamiseks. Tuleb kujundada toetavat keskkonda, ma mõtlen selle all kergemat viisi, kuidas me saaksime sportida, näiteks pean silmas kergliiklusteede rajamist. Sihipäraselt tuleb tegelda välditava ebavõrdsuse vähendamisega tervises. Täna on räägitud tubakast kui ühest näitest, samuti ülekaalulisusest. Inglismaa kogemus aastatel 1997–2010 näitas, et nad suutsid riikliku poliitika abil paljusid asju muuta. Samal ajal kasutasid nad veidi valesid sisenemiskohti. Samuti ei teinud nad piisavalt palju, mis tähendab seda, et suitsetamises, dieedis, sportimisvõimalustes, aga ka perearsti kättesaadavuses on ebavõrdsus suurenenud. Teisisõnu on nad saavutanud positiivseid tulemusi, aga see on kindlasti valdkond, mis vajab enam tähelepanu. Arvestada tuleb teiste valdkondadega ja nagu eelnevalt on kõneldud, iga minister on terviseminister. Me räägime keskkonnast ja selle mõjust tervisele. Me räägime majandusest, ka töökeskkonnast, kus inimesed iga päev töötavad, millel on mõju tervisele. Üha enam räägitakse välisministritest ja nende mõjust tervisele. Tervis välispoliitikas on teema, mis seostub näiteks kaubanduskokkulepetega. Ehk igal valdkonnal on tervisele väga oluline mõju, mida me peame kaaluma. Riigil ja erasektoril tuleb hea tervise nimel koostööd teha. Näiteks toit ja toitumine on valdkond, kus me saame rääkida sellest, kui palju suhkruid on toidus, kui palju rasvu on toidus, mis kindlasti mõjutab meie tervist. Tuleb läheneda inimesekeskselt. Kogu tervisesüsteem peab koos töötama. Selle all ma mõtlen seda, et nii rahvatervis kui ka tervishoid (kuigi me tervishoiust räägime täna vähem) peaksid olema inimese poole suunatud ja toimima koos, mitte nii, et inimene peaks vaeva nägema, selleks et teada saada, kuidas osaleda sõeluuringul, kuidas saada abi perearstilt (olgu selleks kas ravim või raviviis), aga ka seda, kuidas saada nõustamist, kui me räägime alkoholivaldkonnast. Tuleb säilitada vaktsineerituse kõrge tase ja ühtlane kaetus vaktsineerimistega. See on hästi oluline valdkond. Me näeme tänavu lastehalvatuse levikut Kesk-Aasias, sest vaktsineerimise tase ei ole seal olnud piisavalt kõrge ega efektiivne. Kui me vaatame Eestit, siis meile tundub, et kõik on korras, samal ajal me näeme teatud valdkondades vaktsineerituse taseme langust. Me näeme, et Eesti maakondade vahel on ligi 6% kõikuvus vaktsineerituse tasemes, mis tekitab tulevikus probleeme nakkushaigustega, kui me unustame selle klassikalise rahvatervise tõe. Tuleks kaaluda ravikindlustuskaitse laiendamist kogu elanikkonnale. See on teema, millest on palju räägitud ja ma arvan, et ka edaspidi tuleb rääkida, leida parim viis, kuidas seda teha. Tuleb taastada rahvatervise programmide rahastamine, mida sai ka eelnevalt mainitud, vaadata kogu tervisesüsteemi jätkusuutlikkust ja võtta vastutus tervise eest nii inimese, kogukonna kui ka riigi tasemel, st me töötaksime ühiselt.
Kui me vaatame, millest on rääkinud Maailma Terviseorganisatsioon, mida arutatakse Eestis, siis paar nädalat tagasi avaldati "Maailma tervisearuanne 2010" (ka minister osales arutelul). Siis räägiti sellest, kuidas jõuda nii rahvatervise- kui ka tervishoiuteenustega kõigini, ja kõige olulisemast küsimusest, mis sellega on seotud, ehk tervishoiu rahastamisest. Ka Eestis mõned kuud varem valminud aruanne annab vastuseid nendele küsimustele. Tänan kuulamast!

Austatud ettekandja! Ma tänan! Teile on ka küsimusi. Maret Maripuu, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kõigepealt suur tänu väga huvitava ettekande eest! Nagu te kõne lõpus välja tõite, on Eesti ja ka selle saali kõige keerulisem ülesanne, ma arvan, leida järgmistel aastatel kõige parem lahendus, kuidas jätkusuutlikult rahastada tervishoiusüsteeme. Kuna tervishoiusüsteemid ei ole tänase arutelu teema, siis selle valdkonna kohta ma ei küsi. Teise olulise punktina te rõhutasite rahvastiku terviseprogrammide rahastamise taastamist. Samas on teada, et tervisevaldkonnas on ressursid alati piiratud ja me peame tegema valikuid. Milliseid programme teie eksperdina soovitaksite enam rahastada? Millised on need terviseprogrammid, mille suurema rahastamise puhul me võiksime saada kõige suurema kasu tervise jaoks?

Aitäh küsimuse eest! See on peaaegu miljoni dollari küsimus. Ma pakun, et kõige olulisem esimene samm on kindlasti südame- ja veresoonkonna haiguste vähendamine. Just seetõttu, et see võimaldab ennetada haigestumust ja enneaegset suremust just tööealise elanikkonna hulgas ning panustada ka tervesse vananemisse. See on üks valdkond, kus Euroopa Liidu struktuurifondi raha on mõneks aastaks nihutatud, kuni aastateni 2011–2012, ja see tuleks kindlasti taastada. Teisest küljest ma arvan, et me ei tohi unustada nakkushaigusi. Me nägime HIV-sse nakatumise trendi langust ning teame, et tuberkuloosijuhud on Eestis vähenemas, aga need on valdkonnad, millega Eesti paistab silma kogu Euroopas, olles HIV levikult pärast Portugali teisel kohal Euroopa Liidu riikidest ja tuberkuloosivaldkonnas 18 maailma riigi hulgas, kus enim levib multiresistentne tuberkuloos. Need on valdkonnad, kust me ei saa raha ära võtta, küll aga on HIV ja tuberkuloos kaks valdkonda, kus Eestis on olemas väga kõrgetasemeline ekspertiis. Seal ei ole vaja summasid oluliselt suurendada, vaid küsimus on selles, kuidas me raha kasutame. Muidugi tuleb HIV-sse nakatunud inimestele tagada antiretroviiruse ravi, et taastada nende töövõime ja tagada nende hakkamasaamine igapäevaelus.

Maret Merisaar, palun!

Suur tänu! Tänan väga huvitava ettekande eest! Kas te oskate seletada, millest tuleneb järgmine vastuolu? Sotsiaalministeeriumi slaidil suitsetamise kohta oli näha drastilist langust, võrreldes aastatega 2004–2008, aga Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on suitsetamise seis ainult stabiliseerunud ja noorte hulgas on nende andmetel suitsetamine isegi kasvamas.

Aitäh! Me vaatame samu andmeid. Küsimus on selles, kuidas me neid vaatame. Need andmed, mille kohta ma ütlesin, et suitsetamine on stabiliseerunud keskmisel tasemel, on keskmised andmed. Eelkõneleja näitas seda, et suitsetamine on vähenenud kõrgema haridusega inimeste hulgas, mis tähendab, et need inimesed on saanud selle kohta informatsiooni ja nad on teinud tervist soosivaid valikuid. Kui me räägime madalama haridustasemega inimestest, siis kas nende keskkond ei ole selline, et nad saaksid teha tervist soosivaid otsuseid, või nad ei ole selle kohta informatsiooni saanud. Teisisõnu: me näeme, et ühiskonnas on gruppe, kelle hulgas suitsetamine ei vähene või lausa suureneb (näiteks noorte tüdrukute hulgas suitsetamine sageneb), ja me näeme gruppe, kus suitsetamist on vähem, mis kindlasti mõjutab nende tervist. Ehk küsimuseks saabki see, et kui me jõuame infoga inimesteni, siis milline on see keskkond, kus nad saavad otsuseid teha. Suitsetamise valdkonnas ma toon välja veel ühe olulise teema, mis on arutelul kogu Euroopas. Selleks on passiivne suitsetamine ehk, teisisõnu, see, kuidas me suudame vältida, et meie lapsed ja lapselapsed ei oleks mõjutatud passiivsest tubaka tarbimisest, mis teinekord on tervisele veelgi ohtlikum kui suitsetamine ise.

Marika Tuus, palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja! Kõigepealt tänan väga sisuka ettekande eest! Ma küsin teilt, kui suure ohuna teie näete praegu seda, et tervishoiuteenus ja arstiabi pole meil kõigile võrdselt kättesaadavad, kuna omaosalus on vägagi suur. Me teame, et rahvatervishoiu rahastamisel on tehtud suuri kärpeid, kohati on rahastamine langenud 2005. aasta tasemele, mille tõi välja ka Tartu Ülikooli professor Raul Kiivet. Milline on teie seisukoht?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et see on kindlasti tuleviku küsimus, kas me tahame saavutada Eestis ühist ravikindlustuse ja teenuste katet eri inimestele. Tavaliselt me tahame seda luua tervishoius ja tervisesüsteemis, et tagada inimestele ühesugused võimalused. Mis puudutab seda, kas keegi otsustab arstiabi tarbida ja kunas ta otsustab tarbida, siis me ei näe mitte kunagi olukorda, kus kõik tarbiksid arstiabi ühtemoodi. See ei olegi see, mida me tahame saavutada. Oluline on see, et inimestel oleks selleks võimalus. Kindlasti on küsimus, kas ravikindlustus peaks olema kõigil ja millised teenused on kättesaadavad kõigile, nii esmatasandi arstiabi, haiglaravi kui ka rahvatervise teenuste puhul. Ma toon rahvatervise teenuste puhul näiteks ravikindlustuse mõju sõeluuringute kättesaadavusele. Me peame vaatama, millised need otsused on. Kui me vaatame ajaloos tagasi, siis 1990. aastate teisel poolel muudeti kiirabi universaalselt kättesaadavaks kõigile, enne oli see seotud ravikindlustusega. Kui me vaatame rahvatervist, siis, jah, rahvatervise programmide eelarve on vähenenud. See on väga üllatav. WHO-s me oleme eri riike analüüsinud. Seda vähendamist on olnud paljudes riikides ja Eesti hakkas vähendamise poolest silma. Samal ajal, vaadates täpsemalt ja vaadates otsust kasutada struktuurifondide raha rahvatervist soodustavate tegevuste jaoks, siis see on, ma arvan, väga julge, sest paljud riigid on sellest loobunud. Kuid see on taganud selle, et on säilinud teatud teenused, just südamehaiguste valdkonnas ja tervist edendavate töökohtade puhul. Samal ajal me näeme valdkondi, nagu HIV ja aids ning tuberkuloos, kus on natuke tagasi tõmmatud, eriti seoses toetustega, mis puudutavad kolmandat sektorit, koolitusi, struktuurset arengut. Ma arvan, et kui arutatakse järgmiste aastate eelarvet, mitte järgmise, vaid ülejärgmise ja üleülejärgmise aasta eelarvet, siis see, kuidas taastada rahvatervise rahastamine niimoodi, et oleks võimalik rahvastiku tervist parandada, on kindlasti teema, mida tasuks vaadata. Aga viimastel aastatel on tehtud ka palju struktuurseid reforme, mis on rahvatervise efektiivsust suurendanud.

Indrek Saar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tänan kõigepealt suurepärase ettekande eest! Minu küsimus puudutab alkoholipoliitikat. Teie ettekandest tuli välja, et on oht, et alkoholi tarvitamine hakkab inimeste jõukuse kasvule pöördumisel taas kasvama. Millised võiksid olla esmased konkreetsed meetmed, mida praeguses olukorras Eestis peaks selle jaoks võtma, et see trend oleks jätkusuutlikult langev?

Aitäh! See on ka üks väga hea küsimus. Kindlasti on teadlasi, kes on seda ühes või teises suunas modelleerinud. Ma arvan, et üks olulisemaid tegureid alkoholivaldkonnas, mida me teame teiste riikide kogemustest, on see, kui kättesaadav see on hinna poolest. Teisisõnu: kui inimeste sissetulekud ja ostuvõime suurenevad, siis kas nad suudavad osta enam alkoholi sellesama raha eest, mis neil on? Rahaline kättesaadavus on valdkond, kus tuleks vaadata, milliseid otsuseid inimesed hakkavad tegema. Siin on küsimus maksupoliitikas ja selles, kuidas alkoholi maksustatakse. Teine pool on füüsiline kättesaadavus. Ma arvan, et Eesti seisab ristteel, kummas suunas ja kuidas minna, kas vaadata enam Põhjamaade poole või vaadata natuke lõuna poole, ning siin tuleb natuke balansseerida. Kindlasti on Eesti jaoks positiivne globaalne areng ja Euroopa areng, sest nii Euroopas kui ka mujal maailmas hakatakse välja arendama alkoholipoliitikat, mis peaks andma meile väga tugeva tõenduspõhise aluse, millised on need meetmed, mis töötavad, kuidas need töötavad ning kuidas me suudaksime jõuda eriti noorteni, et nad ei alustaks tarbimist või ei tarbiks liialt. Kindlasti on see üks valdkond, millele me peaksime enam tähelepanu pöörama.

Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Eluea pikenemist mõjutavad tõepoolest kõige enam õnnetussurmade vältimine ühelt poolt ja tervisenäitajate parandamine teiselt poolt. Kui alkoholitootjad kaudselt tekitavad riigile kahju ca kaks miljardit krooni, siis paraku me teame, et Eestis upub inimesi, väga robustselt väljendudes, umbes ühe miljardi krooni eest aastas. Samas saame tuua summa, kui palju riik panustab uppumissurmade vältimisse. Seda on 3,6 miljonit krooni aastas. See raha on mõeldud koolis ujumisõppe toetamiseks ja paremal juhul eraldatakse pisut ka teavitustegevuse jaoks Päästeametile. Mida te arvate, kui neid eelarvelisi numbreid pisut suurendada, siis milline võiks olla mõju selle kahju vähendamisele või vältimisele? Kas seda on hinnatud ja kuidas seda peaks hindama?

Ma ei ole teadlik, et seda oleks Eestis hinnatud, aga ma tean, et vigastuste valdkonnas on väga selge ja hea tõenduspõhisusalus. Mõni nädal tagasi sai arutatud Eesti ekspertidega, millised on tõenduspõhised meetmed, kuidas me saaksime vähendada vigastustest ja õnnetustest tulenevat haiguskoormust, olgu kõne all uppumised, liiklusõnnetused või enesetapud. Tegelikult me teame, mida tuleks igas valdkonnas teha. Kui palju see igas riigis maksma läheb, see tuleb välja arvutada. Ma arvan, et oluline koht, kus kogu seda teemat arutada, on rahvastiku tervise arengukava. Rahvastiku tervise arengukava aspektist on positiivne see, et see peaks looma sidemed teiste sektoritega. Teisisõnu: selleks et me näeksime vähem uppumisi ja vigastustest tekkivat haiguskoormust, saavad rohkem ära teha teised sektorid. Siin on oluline see, kui turvalised on järved ja jõed, kus inimesed ujumas käivad, kui hästi on lapsed ja ka täiskasvanud ujuma õpetatud või kui hästi nad oskavad teisi päästa, kui tähelepanelikud me oleme teiste suhtes. Näiteks kui rannas läheb naabrilaps ujuma, siis kas me üldse pöörame sellele tähelepanu ja vaatame, milline on olukord. Seal on palju-palju tegevusi. Ka meie oma tähelepanelikkus on oluline selleks, et uppumisest tulenevaid surmasid oleks natuke vähem. Aga konkreetset arvu ma ei oska öelda, sest minu teada ei ole seda Eestis välja arvutatud.

Austatud Jarno Habicht! Ma tänan teid ettekande eest, samuti vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd oleme jõudnud läbirääkimiste vooru. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Liisa-Ly Pakosta!

Head kolleegid! Ma soovin tänada eelnevaid ettekandjaid väga heade ettekannete eest. Kui mõelda Maailma Terviseorganisatsiooni sõnumile, et iga inimene peab võtma vastutuse oma tervise eest, siis kahtlemata on arutluse koht seegi, mida me inimestena ja Riigikogu liikmetena teha saame. Kas iga istung peaks algama Erki Noole juhitud virgutusvõimlemisega? Suitsuruumi ümberkolimine oli kindlasti hea algatus. Ei tea, kas kohvikus peab ikka napsu müüma, äkki saaks ilma selleta hakkama.
Tulles globaalsete teemade juurest lokaalsete juurde, tutvustan teile vaid mõnda kohta Isamaa ja Res Publica Liidu rahvatervise programmist. Nagu sotsiaalminister juba kinnitas, on paljugi ära tehtud, kuid loomulikult on väga palju veel teha. Rõhutan kolme teemat: liikumine, alkohol ja lapsed.
Liikumise kohta rõhutab Isamaa ja Res Publica Liit, et regionaalministri juba algatatud programmide raames on ehitatud rohkem spordibaase ja loodud rohkem sportimisvõimalusi üle Eesti, kuid sellest peaks järgmisteks aastateks siiski saama eraldi programm. Seni tehtust on jäänud väheseks, regionaalarengu raha võiks märksa enam suunata just nimelt sportimisvõimaluste parandamiseks ja spordibaaside väljaehitamiseks. Lisaks soovime näha, et planeerimispoliitikas pöörataks tähelepanu liikumis- ja sportimisvõimalustele. Meil pööratakse planeeringutes eraldi  tähelepanu turvalisusele, kuid me ei pööra peaaegu kunagi tähelepanu liikumis- ja sportimisvõimaluste loomisele. Siin on meil hea eeskuju võtta Soomest, kes sellist võimalust kasutab ja see praktika on osutunud positiivseks. Toetame ka noorte trenniraha või huvitegevusraha. Küsimuse all on olnud arengud teistes riikides. Isamaa ja Res Publica Liit on arutanud näiteks selle üle, kas mitte kaaluda kehalise kasvatuse tunni viimist igasse koolipäeva nagu Suurbritannias või kas kaaluda nagu meie sõsarerakond Soomes, Kokoomus, et äkki peaks selles ühesainsas aines, kus kodutöid ei anta, kodutööd sisse viima. (Kas teile meenub, mis aine see on? Õige! Kehaline kasvatus.) Lisaks soodustab liikumist kindlasti eelkõneleja rõhutatud riigi ja erasektori koostöö. Teisisõnu, me toetame ettevõtete maksusoodustusi töötajate tervise arendamiseks ja hoidmiseks.
Teiseks soovin rääkida alkoholipoliitikast. Ka siin on päris palju häid algatusi juba töös ja loodame, et vähemalt osa neist osutub kestlikuks. Ent teha on veel terve hulk asju. Me toetame tervikliku alkoholipoliitika vastuvõtmist Eestis ja ka alkoholireklaami olulist piiramist. Näiteks pühapäeval, 5. detsembril oli vahetult pärast lastesaadet ETV ekraanil Saku õlle reklaam. Selgituseks ütlen, et see reklaam oli enne suusavõistluse ülekande algust. Alkoholireklaami puhul tuleks tähelepanu pöörata ka sellele, et lisaks ajalistele piirangutele (meie arvates võiks kuni kella 22-ni olla alkoholireklaam keelatud) võiks olla keelatud välireklaam. Alkoholireklaamis tuleb pöörata tähelepanu sellele, et tegemist ei oleks imagoreklaamiga, et me ei pakuks noortele inimestele või ka täiskasvanutele alkoholi kui osa ...
Ma palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

... normaalsest sotsiaalsest suhtlemisest, eneseteostusest ja vaba aja veetmisest. Eeskuju võiks võtta Prantsusmaalt, kus on väga täpselt reguleeritud, mida alkoholireklaam võib üldse kajastada. Loomulikult tuleb toetada ja rakendada antireklaami. Samuti soovime keelata avalikud alkoholidegusteerimised, boonuskampaaniad ja tarbimismängud. Lisaks tuleks tõsta aktsiisi, eriti noori silmas pidades, sellistel lahjematel, värvilisematel alkohoolsetel jookidel nagu alkopopid, kangestatud õlled, kangestatud veinid jms.
Kolmas teema on lapsed. Eelkõnelejad mainisid ühiskonna muret selle pärast, et lapsed liiguvad vähem, aga tarvitavad sagedamini nii tubakat kui ka alkoholi. Tõepoolest, koolidirektorid räägivad, et kui vaid mõni aasta tagasi tuli neil öö otsa mobiiltelefoni juures üleval olla gümnaasiumi lõpupeo ööl, siis nüüd tuleb seda teha juba ka põhikooli lõpupeo ööl, et abi organiseerida või kiirabile abi anda, kui mingi õnnetus on juhtunud. Neid õnnetusi juhtub. Me toetame, et rahvatervise programmide seas taastataks lastele mõeldud programmide rahastamine järgmistel aastatel esimeses järjekorras. Me väärtustame ka tervislikku koolitoitu, selle valmistamist kohapeal, ning oleme vastu sellele, et koolitoitu valmistataks tsentraalselt ja toit veetaks laiali. Me ei toeta arsti ametikohtade kärpimist erivajadustega laste koolidest. Eraldi rõhutame veel seda, et midagi tuleb ette võtta sellega, et praegu läheb osa lapsi sünnitusmaja ja kooli vahepeal siiski meditsiinisüsteemi valvsa pilgu alt kaduma. Miks nad kaduma lähevad? Kuidas selle probleemiga täpsemalt edasi minna, seda tuleks eraldi uurida. Kõik eelkõnelejad on vähem või rohkem rõhutanud noorte puhul ka kodu ja kooli osatähtsust. Positiivsena saab veel kord esile tuua uued õppekavad, kus terviseküsimustele tähelepanu pööratakse. Mitte ainult iga minister ei pea olema terviseminister, vaid ka iga õpetaja peab olema terviseõpetaja. Tänan tähelepanu eest!

Tänan teid! Ma palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Maret Merisaare! Kaheksa minutit.

Lugupeetud kuulajad! Eelkõnelejad on juba esitanud andmeid eestlaste eluea ja tervena elatud aastate arvu kohta ning on võrrelnud neid Euroopa Liidu vanade liikmesriikide vastavate näitajatega.
29. oktoobril osalesin ma koos sotsiaalkomisjoni nõunikuga Brüsselis pensionipoliitika rohelise raamatu arutelul, kus ligi 300 huvigruppide esindajat avaldasid oma arvamust ka töögrupis "Tervislik ning aktiivne vananemine". Seal selgus, et kui delegaadid uutest liikmesriikidest rõhutasid tervishoiupoliitika ning tervena elatud aastate arvu suurendamise meetmete liiga vähest käsitlemist tolles üleeuroopalises poliitikadokumendis, siis paljud vanade liikmesriikide esindajad ei saanud sellisest lähenemisest üldse aru. Debati käigus teadvustati, et erineva ajaloolise taustaga inimestel on vanemas eas keskmised tervisenäitajad vägagi erinevad. Vanades liikmesriikides on meetmed rahva omavastutuse suurendamiseks oma tervise eest hoolitsemisel ning kahjulikest harjumustest hoidumisel juba ammu välja mõeldud ja ellu rakendatud. Näitena toon siin terviselepingud perearstiga, mille puhul patsient loobub vabatahtlikult mõnest arsti väljatoodud kahjulikust harjumusest või hakkab pidama dieeti või tegelema mingi spordialaga, saades sel juhul soodustusi ravimite ja raviteenuste ostmisel. Samuti on mujal riikides olemas vabastused erisoodustusmaksust juhul, kui tööandja teeb kulutusi oma töötajate tervise heaks, näiteks tasub spordiringides või hambaravil käimise eest. Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungitel, kus on käsitletud rahvastiku tervise arengukava ning selle tegevuskava, on aga väljendatud seisukohta, et Eestis lasub kogu vastutus ainult riigi õlul, kodanikku on väga keeruline oma tervise hoidmise vastu huvi tundma panna. Pensionipoliitika rohelise raamatu foorumi osalistele kõlas üllatusena, et omavastutus Eesti mõistes tähendab vaid rahalist panust ravimite väljaostmisel, mis meie väikeses riigis on suurim ehk 45%. Heaoluriikide pensionäride organisatsioonide eakad eestkõnelejad olid vägagi vitaalsed ning pidasid aktiivse vanaduspõlve all pigem silmas Lääne-Euroopas seni levinud varajasele pensionile mineku skeemile järgnevat aktiivselt veedetud vanaduspuhkust, mida nüüd on hakanud varjutama oht, et kehtestatakse ühtne kõrgem pensionile mineku iga. Euroopa rohelistel on seenioride võrgustik ja nende ettepanekul on üleeuroopalise rohelise erakonna kevadisel suurkogul Budapestis üks diskussiooniplokk pühendatudki sellele, et Lääne-Euroopa ehk uute liikmesriikide delegaadid jagavad Ida-Euroopa ehk vanade liikmesriikide delegaatidele kogemusi, kuidas suurendada tervena elatud eluaastate arvu.
Rahvatervise edendamisele aitaks samuti kaasa edasiste sammude astumine alkoholi- ja tubakatoodete reklaami piiramisel. Sel teemal on siin saalis juba nii palju sõna võetud, et raske on midagi uut lisada. Mainin ainult seda, et praegu kehtestab FDA ka Ameerika Ühendriikides uusi nõudeid tubakatoodete pakenditele, mis peaksid tarbijaid hoiatama ja neid sellest kahjulikust harjumusest võõrutama.
Järgmisena käsitlen töökeskkonna tervishoidu, mis muu hulgas oli samuti pensionipoliitika rohelise raamatu arutelul üks populaarsemaid sõnavõtuteemasid, sealhulgas nn vanade liikmesriikide esindajate poolt. Meenutan teile, et sel sügisel käis Euroopa sotsiaalharta sekretariaadi kõrgetasemeline delegatsioon külas Riigikogu sotsiaalkomisjonis ja külalistele sai lubatud, et Eesti rohelised hakkavad silma peal hoidma harta 3. artikli lõplikul ratifitseerimisel. See käsitleb töötajate õigust tervislikule elukeskkonnale ning töötervishoiuteemaliste profülaktika- ja nõustamisteenuste tagamist. Kuigi ministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna juhataja avaldas kohtumisel kahtlust, kas selliste töötervishoiuteenuste rahastamiseks jätkub vahendeid, rõhutasid Euroopa sotsiaalharta eksperdid mäletatavasti, et nõustamiskeskusi saab luua ka paljude ettevõtete ühiste keskustena. Harta 3. artikli viimane säte tuleks lähiajal ratifitseerida, sest praeguseks peaksid olema kõrvaldatud kõik tõkked, et tagada töötervishoiuteemalised profülaktika- ja nõustamisteenused ka meie riigis.
Eelviimasena juhin tähelepanu valdkondlike poliitikate koostoimele. Meie kliimas on üks levinumaid terviserikkeid seotud hingamisteede haigustega, mis omakorda on seotud nõukogude ajal ehitatud elamufondi ja ühiskondlike hoonete ebapiisava soojustamise ning halva mikrokliimaga. Power House Europe'i andmetel saab iga euroga, mis investeeritakse hoonete energiatõhususse, kokku hoida 42 eurosenti tervishoiule tehtavaid kulutusi. Siit võib järeldada, et näiteks 86 miljoni Eesti krooni investeerimisega energiaagentuuri projektidesse peaks saama kokku hoida ca 22 miljonit krooni Sotsiaalministeeriumi eelarvest, mida saaks kasutada kas või selleks, et panna puuviljad uuesti kutsekoolide lõunamenüüsse.
Viimasena veel mõned rahvatervishoidu puudutavad teesid roheliste valimisplatvormist. Me soovime näiteks tervishoiu kvaliteedi üle valvava sõltumatu institutsiooni loomist ja patsiendi kahjukindlustuse sisseviimist. Me räägime ka terviselepingutest, mille mõte on see, et patsient kavakindlalt tegutseb kokkulepitud sihtide saavutamise nimel, olgu eesmärgiks madalam vererõhk, kaalu alandamine, haiguse üle parema kontrolli saavutamine või üldiselt tervise tugevdamine. Soodustuste puhul on meile kõige tähtsam nende eesmärk, see, et need toetaksid täiendavalt tervislikke valikuid. Mis see soodustus konkreetselt on, oleneb võimalustest, pakutud headest ideedest ja konkreetse patsiendi vajadustest. Need võivad olla näiteks hambaravihüvitised, täiendavad ravimihüvitised, soodsamad kindlustustingimused (näiteks tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse puhul, kui see ükskord ometi teoks saab), tasuta vaktsineerimised või füsioteraapia, soodne või tasuta ujula kasutamise võimalus, soodustused ühissõidukite perioodipiletite, spordikaupade ostmisel või soodustused spordiklubis jne. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu teile! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Maret Maripuu! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te kõik oma tervist kalliks peate! Eesti rahva tervise arengust rääkides on põhjust rõõmustamiseks, sest viimase 15 aastaga me oleme rahvana saanud juurde kaheksa ja pool aastat täiendavat eluiga. Kõlab hästi, kas pole, kuigi tegemist on statistilise keskmisega. Alates 1994. aastast on Eesti inimeste eluiga kasvanud 66,5 aastast koguni 75 eluaastani. Eesti inimeste eluea kasvutempo on olnud kiirem kui kõige edukamateski Lääne-Euroopa riikides. Kuid vaatamata sellele, et meie eluea kasvutempo on hüppeliselt kiirenenud, elame keskmisest Euroopa inimesest ikkagi veel viis aastat vähem. Sealjuures ei jää me maha ainult rikastest lääneeurooplastest, vaid ka võrdluses Ida-Euroopa riikidega oleme viimaste seas. Viis aastat varem suremisest on veelgi hullem see, et vaid 70% oma lühikesest elust õnnestub meil elada tervena. Tervise poolest edukamates riikides on inimesed kõbusad lausa 85% elust ehk umbkaudu 70 aastat.
Mis siis ikkagi on meie tervisega lahti? Tüüpiliselt pööratakse tervisest rääkides silmad arstiabi poole, kuid analüüs näitab, et arstiabi puudulikkus ei ole meie mahajäämuse tegelik põhjus. Arstiabi on arenenud kiiremini kui muud tervist mõjutavad faktorid. Kristina Köhler on oma sellel kevadel Tartu Ülikooli tervishoiu instituudis kaitstud magistritöös tõestanud, et Eestis on välditav suremus rohkem vähenenud nende haiguste puhul, mida saab ravida, ning vähem nende puhul, mida õige eluviisi ja käitumisega ennetada saaks. Seega, Eesti arstid on teinud igati head tööd ning me peame ise pilgu peeglisse pöörama.
Eelmise aasta andmetel elasid Eesti naised tervena keskmiselt 59 aastat, mehed vaid 54,8 aastat. Sealjuures oli meeste oodatav eluiga 69,8 ja naiste oodatav eluiga 80,1 eluaastat. Lahtiseletatuna tähendab see meestele viimast 15 aastat haigena ja naistele viimast 21 aastat haigena. Viimased kümme aastat tuleb naistel lisaks paraku ka üksi veeta, sest mehed on selleks ajaks manalasse varisenud.
Vaadelgem kõigepealt, mida seni on tehtud ja mis sellest on muutunud. Värske Eesti tervisesüsteemi hindamisraporti kohaselt pikenes eestlaste eluiga aastatel 2000–2008 kõige enam selle tõttu, et me oleme suutnud vähendada südame-veresoonkonna haigustesse ja vigastustesse suremist. Nende kahe dramaatilise surmateguri üle parema kontrolli saavutamisega oleme meie rahvale üle kahe aasta täiendavat eluiga võitnud. Inimesed, riik ja tervishoiusüsteem on selleks üheskoos pingutusi teinud. Mul on kaasvastutajana hea meel meile kõigile kinnitada, et meie kurss on õige ja meie rahva jaoks tervistav. Heade näidetena võib tuua Maanteeameti järjepideva teavitustöö seoses turvavöö kinnitamisega või Päästeameti suitsuandurikampaania – selle kõige hind, ütleksin, lausa auhind, on olnud päästetud inimelud. Südamesurmade ennetamisel on kindlasti olnud suur roll arstiabil, ent pikaajalised ja kavakindlalt esitatud üleskutsed vähendada suitsetamist ja alkoholi tarbimist ning suurendada füüsilist aktiivsust on samuti tasapisi vilja kandmas.
On selge, et eluea pikendamise peamine võti peitub meie eluviisis. Kui küsida, kelle käes see võti on, peame vaatama meeste otsa. Meeste ja naiste eluea vahe on Eestis üks maailma suurimaid. Vigastussuremuse poolest ületavad mehed naisi mitu korda. Näiteks alkoholimürgistusi esineb meestel üle nelja korra rohkem. Me räägime täies elujõus, sageli päris noortest meestest, kes jätavad elust lahkudes maha hiiglasliku augu tegemata tööde, elamata elu, üleskasvatamata laste ja abistamata naiste näol. Halb lugu on ka meeste südame tervisega. Meeste kehvemal tervisel on kahtlemata palju põhjusi. Pingeline töö ja surve olla pere peamine toitja on kindlasti üks neist. Ent võimatu on panna silmi kinni asjaolu ees, et peaaegu kõik haigused ja seisundid, mis meeste varast suremust põhjustavad, on enam või vähem seotud alkoholi ületarbimisega. Pole üllatus, et 2009. aastal, mil vähenes alkoholi tarbimine, vähenes ka meeste ja naiste oodatava eluea vahe. Andrus Ansip ja Jürgen Ligi võivad suusatada, rulluisutada ja rattaga sõita, kuidas jaksavad, kuid Eesti keskmine eluiga ei pikene, kui suur osa Eesti rahvast jätkuvalt alkoholiga liialdab, suitsetab, ebatervislikult toitub ning gaasipedaali põhja vajutab.
Vaadates praegusest oodatavast elueast lähtuvat naiste kurba perspektiivi – kümme aastat üksindust eluloojangul, teen ettepaneku käivitada Eestis kogu ühiskonda kaasav üldine meeste tervise hoidmise programm kõikide emade, kaasade ja laste eestvedamisel. Sooline võrdõiguslikkus peaks lõpuks väljenduma ka Eesti meeste võimaluses kauem ja tervemalt Eesti naiste kõrval elada, lastest ja lastelastest ning Eesti edust rõõmu tunda. Selleks soovin meile kõigile tarkust, taiplikkust ja tervist ning loomulikult ka üksteise hoidmist.

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Jaak Aabi! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid, keda küll kahjuks on saalis vähe! Alustada võiks sellest, et kui eelkõnelejad on rääkinud, et iga minister peaks olema terviseminister ja iga õpetaja terviseõpetuse õpetaja, siis mina kutsun teid üles, ka neid, keda saalis ei ole: iga Riigikogu liige võiks olla tervisepropagandist ning oma isikliku käitumisega ja ka oma õpetussõnadega seda kõigile Eesti inimestele edasi anda. Ma väga loodan selle peale!
Tänan kõiki eelkõnelejaid sisukate ettekannete ja sisukate sõnavõttude eest! Siin on tõesti täna väga põhjalikult meie rahvatervise erinevaid nüansse ja kogu pilti analüüsitud. Ma peatun mõningatel, võib-olla nii minu kui ka Keskerakonna fraktsiooni ja Keskerakonna jaoks olulisematel punktidel ja tegevustel, millele me oleme tähelepanu pööranud ning millele me jätkuvalt kõigi tähelepanu üritame juhtida.
Kõigepealt, rahvastiku tervise arengukavast aastani 2020. Selle koostamine ei olnud kerge töö. Koostamine algas 2006. aastal, spetsialistid olid sellest väga pikalt ja kaua rääkinud. Rahvastiku kehv tervis, kehvad näitajad, mille poolest me Euroopas oleme olnud ning kahjuks siiani oleme viimaste hulgas, on tervishoiutöötajatele ja tervisespetsialistidele suurt muret tekitanud. Aastaid räägiti sellest, et me peaksime kokku panema suhteliselt konkreetse tegevuskava, mitte mingisuguse teoreetilise arengukava, vaid just tegevuskava, kus me näeksime ette selle, mida me peaksime ellu viima. Kindlasti peaks selle eestvedaja olema Sotsiaalministeerium, kuid kaasata tuleks ka kõik teised ministeeriumid, kodanikuühiskond, maavalitsused, omavalitsused. Sellepärast me 2006. aastal seda protsessi alustasime. Olin tol ajal sotsiaalminister. Pean siin tänusõnad ütlema abiminister Peeter Laasikule, kes seda protsessi vedama hakkas, ja Sotsiaalministeeriumi spetsialistidele. Selle kava koostamisel on osalenud tuhandeid inimesi, võib öelda, et isegi kümneid tuhandeid. Ühtegi arengukava pole tehtud nii põhjalikult ega nii suure kaasamisega. Juba see protsess iseenesest ärgitas mõtlema. See ärgitas ka neid inimesi, kes elavad maal, kes elavad maakondades, mõtlema läbi oma tegevuse, mõtlema, mida saaks teha paremini kohalikus omavalitsuses, et need tegevused aitaksid inimestel teadvustada rahvatervise parandamise olulisust, igaühe tervise parandamise olulisust, ja seda, mida me kõik ise saame ära teha, et tervis oleks parem. Kindlasti tunnustan minister Maret Maripuud, kelle ajal see arengukava vastu võeti, ja minister Hanno Pevkurit, kes on neid tegevusi jätkanud. Küll tuleb öelda, et aastatel 2009 ja 2010 oli rahastamises siiski tagasilöök. Eks me peame siin ikka ja jälle endale otsa vaatama.
Mis on siis Eesti riigis prioriteet? On välja toodud need summad, mida me kaotame sellepärast, et meie rahvastiku tervis on nii halb. Kui palju me kaotame näiteks alkoholismi tõttu? Minister tõi välja, et kaudne kulu on kaks miljardit krooni aastas. Spetsialistid on isegi öelnud, et kui võtta arvesse haigusi, vigastusi, ka inimeste psüühilise seisundi muutusi, mida alkoholism põhjustab, siis me kaotame tegelikult ligi kümme miljardit krooni aastas. See on ka rahvusvahelise metoodika järgi arvestatud.
Järgmine teema, millest ma räägin, ongi alkoholism ja narkomaania. Alkoholiteema on siin palju arutusel olnud. Väga hea oli kuulda, et Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna esindajad oma sõnavõttudes sellele tähelepanu pöörasid. Kahju on sellest, et kui Keskerakonna fraktsioon on teinud konkreetseid ettepanekuid seadusmuudatusteks, siis neid arvestatud ei ole. Põhiline, mis mõjutab käitumist, eriti noorte käitumist alkoholi tarbimisel, on reklaam, just telereklaam. Oleme korduvalt teinud ettepaneku keelustada üleüldse televisioonis alkoholireklaam, nii nagu seda on tehtud tubakareklaamiga. On tõestatud, et selle keelustamise mõju on olnud väga positiivne. Need riigid, kes on alkoholireklaami televisioonis keelustanud (ja neid on), on kindlasti saanud seda uurida ja tulemused on positiivsed ehk alkoholi tarbimine on vähenenud. Teine näitaja on kindlasti hind. See, et aktsiisi on viimastel aastatel tõstetud, on igal juhul toetatav. Kuid toon ühe võrdluse. Kui nõukogude ajal (me räägime, et siis oli joomine nagu üleüldine) sai 120-rublase kuupalga eest osta keskeltläbi neljarublast viina 30 pudelit, siis praeguse keskmise palga eest saab 50-kroonist viina osta 240 pudelit. Pange need arvud kõrvuti. See on jube! Igal juhul peab alkoholi hind olema kõrge. Me teeme ka ettepaneku, et eriti peaks tõstma longerote ja siidrite hinda, sest neid nii seksikalt just televisioonis reklaamitakse, mis aga mõjutab noorte käitumist: noored siis ostavad neid ja harjutavad ennast alkoholiga. Väga paljud nendest võivad edaspidi seda tarbida üha enam. Sellest tulenevad jätkuvad tervisekahjustused ja nende inimeste tervis halveneb.
Nüüd räägin ühel teemal, millest siin põgusalt on juttu olnud ja mida ka roheliste esindaja mainis. See on see, et me ei tee isegi seda, mille peale ei ole vaja mitte sentigi kulutada. Ma pean silmas tööandjate kulutusi oma töötajate tervisele. Ma võtsin välja andmed 2008. aasta kohta. Tööandjad tegid töötajate tervise kontrollile kulutusi 0,3% kõigist erisoodustustest, maksutulu oli umbes 3 miljonit krooni. Miks me siis üldse paneme seda maksu alla? Tööandjad võiksid teha palju rohkem kulutusi, et töötajad saaksid kasutada spordibaase, nad võiksid teha kulutusi töötajate terviseauditi jaoks. Tööandjad on valmis seda tegema. Miks me siis trahvime neid maksuga?
Viimaseks ütlen, et see arutelu on küll ees, aga suureneb ebavõrdsus arstiabi kättesaadavuses. See on tõsine teema. Mina ei ütleks, et see ei mõjuta rahvastiku tervist. Tulevikus see kindlasti mõjutab, aga sellest räägime pikemalt juba jaanuaris. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jaak Aab! Ma palun kõnepulti kolleeg Heljo Pikhofi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Tervis on otseselt seotud poliitikaga, poliitiliste valikutega. Heaolu nõuab igalt inimeselt, igalt riigilt suuri väljaminekuid. Kui tähtsaks me tervist hindame, nõnda palju me sellesse ka investeerime.
Eesti on laialt levinud vääruskumus, et tervishoiuteenustesse panustamine viib rahvastiku tervisenäitajad lennult heaoluriikide tasemele. Muidugi ei tohi tervishoiuteenuste tähtsust alahinnata, ometi ei ole pelgalt tervishoiuteenused, olgu need nii progressiivsed ja nii kättesaadavad kui tahes, veel imerohi, mis parandab rahvastiku tervist. Maailma teadusuuringud näitavad, et arstiabist sõltub ümmarguselt 10%, ülejäänu oleneb inimese ja ühiskonna suhtumisest, valikutest ja elustiilist. Teisisõnu: tervis on kultuuriomane kontseptsioon, see põhineb väärtushinnangutel ja oleneb suuresti kultuurikeskkonnast. On ühiskondi, kus haige olemisse suhtutakse tõrjuvalt. Kui inimene jääb haigeks, on see justkui tema enda süü, tema enda vastutada. Selline arusaam on valdav ka Eestis.
Aga mõelgem, kas me saame rääkida rahvastiku tasandil korras tervisest, kui igal kolmandal täiskasvanul on probleeme kõrgenenud vererõhuga, kui igal seitsmendal on veresuhkrunäitajad normist kõrgemad. Me kuulume oma tervisenäitajate poolest Euroopa Liidu liikmesriikide seas viimase viie hulka.
Majanduspoliitiline vaade rõhutab inimese vastutust oma tervise eest ning alahindab sotsiaalseid ja keskkondlikke mõjusid tervisele. Me ei taha aga tänini mõista, et rahvastiku tervise arengut mõjutab kogu sotsiaalne keskkond seda kujundava poliitikaga tükkis. Seda avaramat arusaama võiks nimetada sotsiaalpoliitiliseks kontseptsiooniks.
Oleme takerdunud müütidesse. Neist levinuim on arvamus, et rahvastiku tervis paraneb iseenesest, kui majandus kosub, st kõigepealt teeme majanduse korda ja siis tegeleme nn sotsiaalse sfääriga. Teine müüt on see, et rahvastiku tervis on pelgalt tervishoiu valdkond. Kolmandaks, rahvastiku tervist saab mõjutada, kui teeme midagi inimese jaoks. Samas, midagi ära teha saab ainult koos inimesega. Neljandaks, üksikud haiguste ennetusele suunatud projektid ja tegevussuunad moodustavadki riikliku strateegia. Viiendaks, rahvastiku tervise olukorra pöörab paremusele peamiselt üksikisiku teadlikkus tervisekäitumisest. Tagatipuks on nn polkovniku lese suhtumine, et haiguste asjus on igaüks asjatundja ning ka terviseedenduse alal võib töötada igaüks, isegi ilma eelneva väljaõppeta.
Mida oleks vaja läbi mõtelda ja ümber korraldada? Sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et meil on tarvis radikaalsemaid muutusi, sest senised kosmeetilised meetmed ei ole andnud soovitud tulemusi. Meie kui seadusandja ülesanne on aidata Eesti elukeskkond kujundada selliseks, et inimestel oleks lihtne iseennast ja ka teiste tervist hoida. Meie ülesanne on otsida seadustest üles need turvaaugud, mis on võimaldanud tekkida jokk-sündroomil ja mis lasevad meil ennast petta. See piiraks ebaõiglust ja usaldamatust ühiskonnas, sest nendes riikides, kus on palju ebaõiglust ja usaldamatust, on ka rahvastiku tervisenäitajad kehvapoolsed.
Jah, me oleme teinud rahva kehalise aktiivsuse suurendamiseks palju: kergliiklusteed, ujulad, terviserajad ja -keskused ning mõndagi muud. Samas on tingimuste loomine takerdunud võimaluste taha. Ehk kui paljud neist, kellel pole niipaljukestki raha, et osta pisut tervislikumat toitu, saavad minna spordisaali või ujuma? Pole ju saladus, et näiteks Soomes ja teistes Põhja-Euroopa riikides on ujulapilet odavam kui Eestis.
Inimeste riskikäitumine on seoses masuga pisut vähenenud, kuid see ei ole veel mingi strateegiline võte alkoholi, tubaka ja narkootikumide tarvitamise vähendamiseks – juba seetõttu, et masu ei kesta igavesti. Ainus tõenduspõhine abinõu on tervist hävitavate toodete kättesaadavuse kompleksne piiramine. Pean silmas nii müügi aja, toote hinna (see tähendab suunatud hinnapoliitikat) kui ka tarbijate vanuselisi piiranguid. Paljud riigid on aru saanud, et 18-aastasele koolilapsele ei tohiks viin ja suitsud olla iga kell ja igast toidupoest kättesaadavad. Alkohol ja tubakatooted tuleb igapäevasest tarbekaubandusest välja viia ning koondada need spetsiaalsetesse kauplustesse. See annab selge signaali, et need kaubad ei ole esmatähtsad. Need on tõhusad abinõud ja ennekõike saab neid ellu viia riik, kui selleks on poliitiline tahe. Kas meil on see olemas? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Heljo Pikhof! Ma palun kõnepulti kolleeg Mai Treiali! Kaheksa minutit.

Proua juhataja! Head kolleegid! Ekspertide arvates sõltuvad inimeste tervisenäitajad olulisel määral suhtelisest ebavõrdsusest ühiskonnas ning riigi sotsiaal- ja majanduspoliitilistest valikutest. Eesti ühiskonna sisemine ebavõrdsus, olgu mõõdetuna tervisenäitajates või sotsiaal-majanduslikus staatuses, püsib endiselt ühe suurimana Euroopa Liidus. Nii ongi oluline edaspidi tõsta kaalule sotsiaalpoliitika prioriteedid.
Eestis nagu kõikjal maailmas on viimastel aastatel inimeste eeldatav eluiga pikenenud, ent see on meil võrreldav vaid Euroopa Liidu vanemate liikmesriikide näitajatega 1970. aastatel. Kriitiline on olukord kas või pikaajalise töötuse ulatuse ja kestuse tõttu, sest töötus on seotud riskiga kaotada eluaastaid. Eesti riigil on aeg õppida rahvusvaheliste uuringute kogemustest. Ka Eesti inimarengu aruandes analüüsiti 2009. aastal töötuse kahjulikku mõju tervisele. Töötute, eriti pikaajaliste töötute probleemidesse peab suhtuma väga tõsiselt. Olgu mainitud, et üle 6%-l inimestest ei ole ravikindlustust. See tähendab, et neil ei ole võimalik saada täies ulatuses arstiabi ega ennetavat tervishoiuteenust.
Tervis on olulisemaid väärtusi, mille säilitamise nimel tasub ja tuleb vaeva näha meil kõigil, sest tervis on inimväärse elu üks eeldusi. Tervise hoidmisel saab kahtlemata kõige rohkem ära teha igaüks ise, kuid ka riigil on siin täita oluline roll. Rahvaliit peab mõistlikuks panna pearõhk haiguste ennetamisele ja varasele diagnoosimisele, mis omakorda eeldab juurdepääsu arstiabile ja muudele tervishoiuteenustele. Laiemas plaanis aitab see näiline lisakulutus tagada tervisliku vananemise ning mõjutab soodsalt ka majandustegevust. Tuleks võtta kasutusele põhjanaabrite kogemused. Sealsete keskuste eriarstid teevad perioodiliselt väljasõite kaugemal asuvatesse piirkondadesse eesmärgiga inimeste tervist kontrollida ning diagnoosida võimalikke haigusi varajases staadiumis.
Pahatihti alahindavad inimesed keskkonna mõju tervisele. Nad ei pööra tähelepanu töötingimustele, sellele, millist õhku hingavad või mida söövad ja joovad. Eeskätt töökeskkonnast sõltub, kui kaua säilib inimese töövõime. Paraku näitab tegelikkus puudega inimeste ja töövõimetute inimeste arvu pidevat kasvu. Töökohtadel tuleb rõhutada töötervishoiu kontrolli olulisust, et selgitada nii töötajate tervist kui ka töökeskkonda kahjustada võivaid tegureid ning anda soovitusi töötajatele. Euroopa riikides on tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteemid toiminud tõhusalt juba aastakümneid. Eestis seda kahjuks rakendatud ei ole. Samas tuleb ettevõtjal, kes teeb kulutusi tervise säästmiseks, maksta ülikõrget erisoodustusmaksu.
Teeb muret, et vägijooke hakatakse pruukima üha nooremalt. On justkui iseenesestmõistetav, et pidudel ja tähtpäevadel peetakse joomast olekut loomulikuks, piisab vaid kainest juhist, kes teised koju sõidutab. Nii näiteks hakatakse juba aegsasti enne jaani otsima "selget grupijuhti". Avalik arvamus peab alkoholi ja teiste meelemürkide tarvitamise suhtes olema sallimatu, sest eeskuju on arvestatav. Eriti noortel on soov kõiges oma iidolit järgida. Siin on suur roll avalikkusel ja avalikul arvamusel. Joobes olek peaks olema häbiasi, mitte põhjus hooplemiseks. Kahtlemata on ühiskonna üldine hoiak, hukkamõistev suhtumine alkoholi tarvitamisse väärtus omaette. Tuleb kinnistada arusaama, et alkoholi püsitarvitamine ei kuulu normaalse elustiili juurde. Kui iidoliks seatakse nn peoloom, mitte niivõrd inimese teadmised ja oskused, kujunevad ka vastavad väärtushinnangud.
Alkoholivaldkonnas on riik olnud kehv peremees. Puudub terviklik ja järjekindel lahendus. Alkoholipoliitika peab toetama laiemat eesmärki, mis näeb ette vähendada ühiskonnas vaesust ja töötust, luua lastele ja noortele võimalusi tegelda huvialaga jne. Alkoholi kättesaadavust on vaja piirata, vähendades alkohoolsete jookide müügikohtade arvu. Alkohoolseid jooke poleks vaja müüa ei bensiinijaamades ega toidupoodides. Muu hulgas on siin abi kaalutletud hinnapoliitikast.
Rahvatervis oleneb ka arstiabist, selle kättesaadavusest. Nii tervishoiu- kui ka sotsiaalkulutuste poolest on Eesti Euroopas viimaste seas. Tervishoiukulutuste osatähtsus Eesti sisemajanduse kogutoodangus on väike. Tervishoiukulutuste suur sõltuvus peamiselt sotsiaalmaksust on pärssinud tervishoiuteenuste kättesaadavust ja on toonud kaasa patsientide omaosaluse suurenemise ning kindlustuskaitse ebapiisavuse. Viimastel aastatel ongi vähenenud finantskaitse ja õiglus tervishoiu rahastamisel. Ülipikad ravijärjekorrad jätavad inimesed tihti kaitseta. Kindlustuskaitseta on ka akadeemilisel puhkusel olevad tudengid. Esmatasandi arstiabi, sealhulgas hambaravi, peaks aga olema kõigile kättesaadav. Rahvaliidu arvates peab tervishoiuteenuste kättesaadavus sõltuma vajadusest, mitte maksevõimest.
Mida siis teha? Tuleb täiustada kogu tervishoiusüsteemi, muuta hambaravi üheks esmatasandi tervishoiuteenuse liigiks, hoida üldarstiabi kättesaadavana kõigile inimestele. On vaja suurendada tervisesüsteemi riigieelarvelist rahaeraldist, viia seeläbi avaliku sektori tervishoiu rahastamine lähiaastatel Euroopa Liidu riikide keskmisele tasemele. Tuleb alandada ravimite ja hügieenitarvete käibemaksumäära, rakendada tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustust ning vabastada tööandja tehtavad tervisekulutused erisoodustusmaksust.
Riigi ees seisavad olulised valikud, kuhu investeerida, kas tuua teatud osa ravikindlustuse kulutusi riigieelarvesse. Rahvaliit on seisukohal, et riigil on mõistlik investeerida kõigesse, mis suurendab inimese väärtust ja pikendab tema eluiga, sealhulgas on mõistlik investeerida tervisesse. Euroopa Liidu regioonide komitee hoiatas hiljuti, et Euroopa piirkondade rikkalikud kogemused tervishoiustrateegia arendamisel ja rakendamisel jäävad Euroopa Liidu tasemel kasutamata. Tahtmatus kaasata piirkondlikke omavalitsusi tulevikualgatuste väljaarendamisel täieõiguslike partneritena õõnestab Euroopa Komisjoni jõupingutusi tervishoiu ja raviteenuste kvaliteedi parandamiseks kogu Euroopas. Aitäh!

Aitäh! Kutsun kõnepulti kolleeg Nikolai Põdramäe! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Meid on saali jäänud nüüd seitse. Ma tänan ettekandjaid, sõnavõtjaid, arutelust osavõtjaid! Me arutame täna siin saalis olulise tähtsusega riiklikku küsimust, aga riigikogulaste huvi asja vastu tundub olevat kasinavõitu: 101-st on siin saalis ainult (loen veel kord üle) seitse.
On hea, et viimastel aastatel on sündimus suurenenud. Meie imikute suremus on Soome ja Rootsiga samal tasemel, aga noorukite tervisenäitajad on Eestis oluliselt halvemad kui Põhjamaades. Eluiga on pikenenud. Nagu me siin ka täna kuulsime, on need arvud, olenevalt sellest, kes neid ütleb, pisut erinevad, aga siiski ühes suurusjärgus. Minu andmetel on Eestis keskmine eluiga praegu 73,2 aastat, samal ajal on Euroopa Liidus keskmine eluiga 78 aastat. Eesti meeste keskmine eluiga on 68,6 aastat ja naiste keskmine eluiga on 80,1 aastat. Aga ikkagi elab näiteks Norra mees Eesti mehest kümme aastat kauem. Eesti naine elab keskmiselt 11 aastat kauem kui Eesti mees. Põhiharidusega mees sureb 13,5 aastat varem kui kõrgharidusega naine. Meeste tervena elatud eluiga on praegu 54,8 aastat ja naised elavad tervena 59 aastat.
Kõik need arvud on viimasel ajal paranenud, aga ikkagi jääme veel teistest Euroopa Liidu maadest kõvasti maha. Mis siis meid segab või takistab, jõudmaks kas või Euroopa Liidu keskmiste hulka? Meil on üle 100 000 töötu. Ega ometi ei arvata, et töötus mõjub tervisele kosutavalt? Töötud on pidevas stressis, nad ei saa täisväärtuslikku toitu, nende olmetingimused ja vaba aja veetmise võimalused on kindlasti halvemad kui nendel, kellel on töö. Ka on töötute jaoks suur probleem arstiabi kättesaadavus, näiteks hambaravi kättesaadavus, aga ka ravimite ostmine. Vaesus kurnab ja sööb närve ning ihu.
Meil on ligi 90 000 ravikindlustamata kaasmaalast, nemadki ei saa täies mahus arstiabi. Ravikindlustamata inimeste hulgas on tihti väga palju kehva tervisega inimesi. 2009. aasta andmetel oli meil 118 365 puudega inimest, s.o 8,8% eestimaalastest. Nemad on ju kõik terviseriketega. Töövõimetuspensionil on 76 661 inimest ehk 5,7% rahvastikust. Vanaduspensionil on 293 393 inimest ehk 22,2% elanikkonnast. Need on faktid. Nii sünge meie statistika ongi.
Pikad arstijärjekorrad jätavad kindlasti oma jälje rahvastiku tervisenäitajatele. Järjekord perearsti juurde on kohati kuni üks nädal, eriarsti juurde mitu kuud, mõnel erialal isegi aasta. Haiglaravijärjekord on üle aasta. Aga haigused ei oota, vaid muutuvad ootamisega tihti üha kurjemaks.
Hambaravihüvitis kaotati, aga hammastest algab seedetrakt ja hammaste tervisest oleneb paljuski kogu organismi tervislik seisund. Ravimid on kallid ja paljudel haigetel on raskusi nende väljaostmisega.
Meil on arste kõvasti vähemaks jäänud. Kui 2006. aastal oli registreeritud 5261 arsti, siis 2009. aastal töötas 4357 arsti. Arvan, et tegelikult on neid veelgi vähem, kuna paljud arstid töötavad osalise tööajaga ja osa mitmel kohal.
Kuidas oleks inimesel endal võimalik oma tervist hoida või parandada? Väga paljuski sõltub inimese tervis pärilikkusest, sellest, kui terved või haiged on tema vanemad. Kahjuks ei ole võimalik oma vanemaid valida. Küll aga on tulevase lapse vanematel võimalik väga palju ära teha, et sünniks normaalne, terve laps. Kahjuks leidub vastutustundetuid vanemaid, kes, ütleksin nii, lausa teadlikult toodavad praaki. Tulevased isad-emad, kes tarvitavad ohtrasti alkoholi, suitsetavad või tarvitavad narkootilisi aineid, seavad ohtu oma tulevase lapse tervise. Eriti peaks oma tervist hoidma rase naine, et mitte seada ohtu loote arengut. Lastehaiglates ja põetushaiglates on lapsi, kes on sündinud väga tõsiste terviseriketega. Osa neist sureb enne lasteaiaikka jõudmist, osa enne kooliiga ja osa varases koolieas.
Meditsiin on võimas, aga kahjuks mitte kõikvõimas. Sügava vaimupuudega või raske kehalise defektiga sündinud lapsed ei ole koormaks mitte ainult oma vanematele ja lähedastele, vaid ka ühiskonnale. Väga paljud meedikud on kurtnud, et oli vale likvideerida Eestis hästi funktsioneerinud pediaatrite süsteem. Nõustun nendega. Pediaatria on teadus omaette ning lapsed kui meie kõige suurem varandus on väärtus, mis vajab erilist tähelepanu ja hoolt.
Tervis sõltub paljuski sellest, mida me sööme ja joome. Organism vajab mitmekesist toitu, toidulisandid ja vitamiinid on vajalikud vaid kurnatuse korral pärast raskeid haigusi ning ekstreemolukordades. Küllalt levinud arvamus, justkui oleks taimetoitlus hästi tervislik, ei vasta tõele. Me vajame kindlasti ka liha. Olen poolnaljatades öelnud, et taimetoitlus on eeletapp enne mullatoidule minekut ja seda tuleks võimalikult kaugele lükata.
Meie tervisele mõjub negatiivselt stress ja seda juba jätkub: stress on nii tööl, kodus kui ka puhkehetkel. Psüühilised haigused on tihedalt seotud stressiga. Stress mõjutab nii vaimu kui ka keha. Terves kehas terve vaim – nii öeldakse. Paljud inimesed otsivad abi alternatiivmeditsiinist, metameditsiinist, rahvameditsiinist, kuna tavameditsiin ei ole suutnud neid aidata.
Kindlasti ei tule tervisele kasuks üle kaheksa tunni kestvad tööpäevad, kindlasti ei tule noorele inimesele ja tema tervisele kasuks öödiskod. Öö on siiski magamiseks ja väljapuhkamiseks, päev õppimiseks ja töötegemiseks. Millisest õppijast või töötegijast saab juttu olla, kui inimene on vaid kaks või kolm tundi maganud!
Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul on rahvatervise paranemise saavutamiseks kõige tulemuslikum suunata tähelepanu ja tegevused rasedatele, imikutele ja noortele. Raseduse ajal ja imikueas mõjuvad tegurid mõjutavad oluliselt inimese hilisemat tervist. Ma nõustun sellega. WHO esindaja Jarno Habicht ütles, et Euroopa inimene võiks elada kümme aastat kauem kui praegu. See on täiesti võimalik. Pingutame siis kõik koos. Aitäh!

Palun kõnepulti kolleeg Toomas Trapido! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Tunnustus viimastele vapratele, kes on saali jäänud! Ka mina tahan oma mõtted siit puldist välja öelda. Minu arvates peab inimese, ühiskonna ja tervishoiusüsteemi üks põhieesmärk olema see, et saaks elada tervelt, kaua ja täisväärtuslikult. Sellest eesmärgist lähtuvalt peaksime kõik oma tegevused läbi mõtlema ja neid kavandama. Mul on väga hea meel, et on hakanud kõlama selline väljend nagu inimkeskne või, nagu Jarno Habicht ütles, inimesekeskne tervishoid. See ongi õige suund, mis natuke võib-olla vastandub süsteemikesksele tervishoiule. Süsteem peab olemas olema, aga süsteemi eesmärk ei saa olla selle enda heaolu, vaid just nimelt see, et konkreetne inimene oleks terve või saaks terveks.
Aga kõigepealt tahan rääkida ühest minu arvates probleemsest valdkonnast ja siis ka mõnest võimalusest, mida me peaksime üha rohkem kasutama.
Minu hinnangul on praegu Eestis siiski probleem tervishoiusüsteemis esilekerkivate arusaamatuste ja konfliktide ennetamine ja lahendamine. Olen ise sellega kokku puutunud nii isiklike kogemuste baasil kui ka käies eri inimesi, kellel on probleeme tekkinud, esindamas ja nende probleeme lahendamas. Võin öelda, et võrreldes näiteks Põhjamaadega, mille kogemusega ma ka olen pisut tutvunud, on Eesti süsteem lihtsalt, ma julgen nii öelda, abitu ja natukene kurb. Kuna Põhjamaades on eesmärk, et sügavaid konflikte üldse ei tekiks, siis pööratakse seal väga suurt tähelepanu just nimelt ennetusele, pööratakse tähelepanu probleemidele nende algfaasis, sest konfliktid tekivad valdavalt arusaamatusest. Selleks on olemas lepitajad, patsiendi tugiisikud, haiglates on selles valdkonnas olemas ombudsmani pädevus, näiteks Iirimaal, mis jääb küll Põhjamaadest natuke kaugemale, aga seda on ka Põhjamaades. Kasutatakse süsteemi, et tervishoiuasutused ise raporteerivad oma vigadest, mitte avalikult, vaid kinnises süsteemis. Eesmärk on vigu vältida ja konflikte ära hoida. Kui kohtusse jõutakse, siis on juba mõnes mõttes hilja, sest kohtupidamine on nagu sõda. Kohtus on kaks poolt, kes mõlemad tahavad võita ja kellest kumbki ei taha kaotada, aga ometi lõpuks keegi kaotab. Eestis vaheastmed sisuliselt puuduvad. Tagajärg ongi see, et väga paljud inimesed, kes on seotud tervishoiusüsteemis toimunud konflikti või arusaamatusega, ei saa kas üldse abi või kui nad on väga järjekindlad (see sündmus on neid väga puudutanud ja neil on ka võimalusi), siis nad lõpetavad kohtus. Tagajärg, ma julgen seda väita, ei ole meeldiv mitte kellelegi. Eestis on tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjon, aga see seda lepitusfunktsiooni selgelt ei täida.
Ma kutsun üles tekitama vaheastmeid patsiendi ja tervishoiutöötajate vaheliste arusaamatuste lahendamiseks, sest kogemus näitab, et seal, kus need astmed olemas on, lahendatakse hinnanguliselt 90% sellistest juhtumitest ära enne kohtusse jõudmist. Kindlasti on selle juurde vaja ka patsiendi kahjukindlustust. Kui on tehtud viga, siis korvab kindlustus kahju kiirelt ja mitte väga keerulise protseduuriga.
Veel mõned märksõnad. Kahjuks on aega väga vähe ja ma saan ainult märksõnana öelda, et suhteliselt vähe on Eestis räägitud sellisest teemast nagu väärikas suremine. Ometi on selles tundlikus faasis (kui nii võib väljendada) ehk elu lõpus ilmselt kõigile meeldiv, kui see protsess on väärikas, mida see Eestis tihtipeale kahjuks ei ole.
Lõpetuseks mõnest võimalusest ja vajadusest. Siin on mitu korda mainitud vaimset tervist ja üldise märksõnana stressi vähendamist. Tuleks tõsiselt tegelda sellega, et vähendada stressi  ühiskonnas, igapäevastes elusituatsioonides. Hea võimalus on meil õppida seda siinsamas Riigikogus, aga üldse ametkondades ja igal pool. Miks me peame kogu aeg stressi all elama?
Veel tahan öelda seda, mis ka Jarno Habichti ettekandest läbi käis, et inimesed võtavad üha rohkem vastutust oma elu ja tervise eest. See on kasvav trend. See on, ma julgen öelda, pöördumatu trend. Tulgem inimestele omalt poolt või süsteemi poolt pisut vastu, võimaldades neil ka vastutada.
Mis puudutab näiteks taimetoitlust, siis arvan, et kui inimene täie vastutustundega (vastutades oma elu ja tervise, oma keha eest) soovib taimetoitu süüa, kas osaliselt või täielikult, siis las ta teeb seda! Nii et julgegem inimestele vastutust anda. Niimoodi me jõuamegi tervesse ühiskonda. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Toomas Trapido! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.
Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 13.03.