Tere hommikust, head ametikaaslased! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu kümnenda töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt on võimalik anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Esimesena palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esiteks, kutseõppeasutuse seaduse ja erakooliseaduse muutmise seaduse eelnõu, Vabariigi Valitsust esindab Riigikogus haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas; teiseks, kalmistuseaduse eelnõu, Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust seaduseelnõu menetlemisel regionaalminister Siim Valmar Kiisler; kolmandaks, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust seaduseelnõu menetlemisel siseminister Marko Pomerants. Aitäh!

Lauri Laasi, palun!

Proua juhataja! Head kolleegid! Mul on üle anda kuue Keskerakonna fraktsiooni liikme arupärimine justiitsminister Rein Langile. Arupärimise sisu on järgmine. Vastavalt erakonnaseadusele ei või erakonna vara ja vahendite allikaks olla juriidiliste isikute annetused. Samuti ei tohi erakond vastu võtta anonüümseid ega varjatud annetusi. 2009. aasta lõpul sattusid kaks Reformierakonna liiget skandaali. Nimelt ilmusid pankrotistunud reklaamifirma Droom kaudu välja dokumendid, mille kohaselt võisid nad 2007. aasta valimiskampaania rahastamisel kasutada ebaseaduslikke võtteid, lastes oma arveid tasuda firmadel. Umbes kuu aega pärast seda juhtumit tuli avalikuks info, mille kohaselt lasi reformierakondlane Kristiina Ojuland oma nõuniku firmal maksta valimiskampaania arveid. Siinkohal tekkis meil justiitsministrile hulk küsimusi ja seepärast palume anda hinnang asjaomastele juhtumitele. Aitäh!

Ma palun vabandust selle eest, et eelnõude ja arupärimiste üleandmise järjekord läks pisut segamini. Palun, Inara Luigas!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Anname üle arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile. 25. novembril 2010. aastal ilmus ajalehes Eesti Ekspress artikkel pealkirjaga "Miks peitsid maksuameti juhid 40 miljoni krooni vargust?". Artiklis räägib endine maksuametnik väidetavalt suurimast riigi raha vargusest Eestis. Maksuamet oli teadlik oma arvutiprogrammis olevast veast, kuid seda ei parandatud. Käibemaksu automaatse tagastamise arvutiprogrammis olnud vea tõttu on kurjategijatel väidetavalt õnnestunud riigilt 2008. aastal välja petta 40 miljonit krooni, mida ei ole õnnestunud siiani tagasi saada. Eesti Ekspressi andmetel oli kurjategijatel võimalik riiki petta, sest nad olid kursis maksuameti siseinfoga ning selle juhtumi suhtes viivitati põhjendamatult kriminaalmenetluse alustamisega.
Seoses sellega on meil rahandusminister Jürgen Ligile viis küsimust. Kas olete kirjeldatud juhtumist teadlik ning kas väited vastavad tõele? Kas kirjeldatud juhtumi suhtes on algatatud kriminaalmenetlus ning millised on selle tulemused? Kas riigil on lootust väljapetetud 40 miljonit krooni tagasi saada? Kas Maksu- ja Tolliametis võib esineda ka muid selliseid programmivigu, mis võimaldavad riiki petta? Kuidas saab edaspidi selliseid juhtumeid vältida? Arupärimisele on alla kirjutanud seitse Keskerakonna fraktsiooni liiget. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm seaduseelnõu ja kaks arupärimist. Kui need vastavad meie kodu- ja töökorras sätestatule, siis otsustatakse eelnõude menetlusse võtmine kolme tööpäeva jooksul ning arupärimised edastatakse kohe adressaatidele.
Head ametikaaslased! Mul on üks teade, mis puudutab homset infotundi. Nimelt kolmapäeval, s.a 8. detsembril osalevad infotunnis valitsusliikmetest peaministri ülesandeid täitev haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ning sotsiaalminister Hanno Pevkur.
Nüüd kontrollime kohalolekut.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 80 Riigikogu liiget, puudub 21 rahvasaadikut.
Tänase päevakorra kohta on kaks täpsustust. Tänase päevakorra seitsmenda punkti, seaduseelnõu 794 esimese lugemise arutelul teeb algatajatepoolse ettekande Riigikogu liige Marek Strandberg. Seaduseelnõu 821 esimese lugemise arutelul, mis on tänase päevakorra üheksas punkt, teeb algatajatepoolse ettekande Riigikogu liige Aivar Riisalu.

Nüüd võime asuda tänase päevakorra juurde. Esimesena on meil võimalik kuulata peaministrit, kes annab ülevaate teadus- ja arendustegevuse olukorrast ja valitsuse poliitikast selles valdkonnas.
Meenutan teile põgusalt selle arutelu korda. Kõigepealt on 25-minutiline peaministri ettekanne. Seejärel on igal Riigikogu liikmel võimalik esitada ettekandjale üks suuline küsimus. Pärast seda avame läbirääkimised, mille käigus saavad sõna võtta üksnes fraktsioonide esindajad. Palun ülevaate andmiseks Riigikogu kõnetooli peaminister Andrus Ansipi!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Ülemaailmse majanduskriisi ajal on valitsuse eesmärk olnud suurendada Eesti majanduskeskkonna usaldusväärsust ning pöörata erilist tähelepanu tootlikkust ja konkurentsivõimet suurendavatele valdkondadele. Ennekõike pean silmas teadus- ja arendustegevust, haridust, investeeringuid ning ettevõtete toetamist nende läbilöögivõime suurendamiseks maailmas.
Eesti riigieelarve panus haridusse ja majandusse ületab selgelt OECD riikide keskmist. Avaliku sektori investeeringute tase võrreldes SKT-ga on meil Euroopa kõrgeimaid. Fakt, et 2010. aastal ületavad riigieelarvelised investeeringud piiratud eelarve võimaluste juures esimest korda 1 miljardi euro piiri, on kõnekas. See näitab, et koos eelarve tasakaalu väärtustamisega on võimalik suunata senisest rohkem vahendeid Eesti konkurentsivõime toetamiseks ja uute töökohtade loomiseks. Hariduskulutuste suurendamine tähendab kindlasti Eesti edulugu. 2008. aastal moodustasid hariduskulud 6,7% SKT-st. Euroopa Liidu 27 riigi puhul on see näitaja Eesti omast suurem vaid kolmel riigil: Küprosel, Taanil ja Rootsil.
Eesti inimesed, asutused ja ettevõtted investeerivad oma tulust üha rohkem teadusesse ja arendustegevusse. Majanduskriisi alguses otsustas valitsus sellesse valdkonda investeerida rohkem, kui varem seatud plaanid ette nägid. Avaliku sektori investeeringute kiirema kasvatamise eesmärk oli luua ettevõtetele võimalikult head tingimused kriisist väljumiseks ja pikemat aega senisest suurema lisandväärtuse loomiseks. See oli õige otsus. Teadus- ja arendustegevuse rahastamise tase võrreldes sisemajanduse kogutoodanguga tõusis kõige sügavamal kriisi aastal 13 protsendipunkti ning kerkis 1,42%-ni SKT-st.
Üldjuhul vähenevad ettevõtete arenduskulud majanduskriisi ajal märkimisväärselt. Vaatamata keerulistele oludele jäid Eestis ettevõtete arendusinvesteeringud absoluutmahus samale tasemele. Oma osa on selles ka valitsusel. Ettevõtlussektori teaduse ja arenduse rahastamine riiklikest vahenditest suurenes 2009. aastal tervelt kolmandiku. Siinkohal tänan ettevõtjaid, kellel on jätkunud ettenägemisvõimet ja püsivust panustada tegevustesse, mis ei tooda kohe kasumit, kuid loovad tulevikus palju uusi võimalusi.
Austatud Riigikogu! Kuigi üleilmne majanduskriis pole veel kaugeltki möödas, on suundumused majanduses head. Eesti kolmanda kvartali majanduskasv oli Euroopa kiireimaid, küündides aastases võrdluses 4,7%-ni. Ekspordimaht on jõudnud kriisieelse ajaga võrreldavale tasemele. Septembris suurenes kaupade eksport aastases võrdluses 41%. Esimese üheksa kuu eksport oli 28% suurem kui eelmisel aastal.
Olulised on majanduse struktuuri muutumise esimesed märgid. Eesti majanduse kasvu veab tööstus, kus hõive kasvas kolmandas kvartalis 12%. Iga protsendipunkti taga on tegelikkuses tuhat uut töökohta. Ettevõtted lõid 12 000 inimesele võimaluse teha tööd ning valdavalt on tegemist kõrgepalgaliste töökohtadega. Võrreldes 2010. aasta kolmanda kvartali tööstustoodangu indeksit 2005. aasta omaga, näeme, et valdkondades, kus lisandväärtus hõivatu kohta on suur (paberi, kemikaalide ja muude keemiatoodete, kütteõlide, ehitusmaterjalide, metalltoodete, elektroonika ja arvutite, masinate ja seadmete tootmine), on toodangu maht kasvanud keskmiselt 36% ning jõudnud kriisieelsele tasemele. Arvuti- ja elektroonikaseadmete tootmine on kasvanud neli korda. Valdkondades, kus lisandväärtus hõivatu kohta on keskmine, on tootmismaht suurenenud tervelt viiendiku võrra. Väikese lisandväärtusega sektorites (tekstiili-, rõiva-, naha- ja mööblitootmine) toodetakse praegu aga veerandi võrra vähem kui viis aastat tagasi.
Viimase poole aasta arengud lükkavad ümber mitme eksperdi väited, justkui poleks majanduskriis Eesti majandusstruktuuri positiivset nihet kaasa toonud. Julgustavad märgid on selgelt näha, kuid sellised muutused võtavad alati kaua aega. Oleks naiivne arvata, et ühe aastaga muutuvad ehitusfirmad IT-ettevõteteks, või loota, et paari kuuga on võimalik hakata tootma oluliselt suurema lisandväärtusega kaupu. Püsivaid struktuurimuutusi toetab läbimõeldud ja järjepidev teadus- ja innovatsioonipoliitika ning jätkuv panustamine haridusse. Ilma uuenduslikkuse, tootearenduse ja uute teaduslahenduste juurutamiseta ei suuda me täita eesmärki muutuda kõrgtehnoloogiliseks riigiks, mis konkureerib Põhjala naabritega kui võrdne võrdsega.
Sel aastal on kinnistunud mitu soodsat suundumust, mis laovad aluspõhja suurema lisandväärtusega majandusele. Eelmisel aastal töötas Eestis 1000 teadlast ja inseneri rohkem kui 2005. aastal. Täistööajaga töötavate teadlaste ja inseneride arv on nelja aasta jooksul kasvanud veerandi võrra, jõudes 5,5-st töötajast 7,24-ni 1000 hõivatu kohta. Muljet avaldav kasv on olnud ettevõtetes: teadlasi ja insenere töötab seal võrreldes 2000. aastaga koguni neli korda rohkem. Teadlaskond on muutunud nooremaks – seda eriti viimasel kolmel aastal. Meie teadlaste rahvusvaheline konkurentsivõime kasvab pidevalt. Kvaliteetsete publikatsioonide arv on viie aastaga kahekordistunud, küündides sel aastal 1500-ni. Eesti teadlased ja ettevõtted on väga edukad Euroopa Liidu 7. raamprogrammis osalejad. Kui lähtuda suhtest SKT-ga, rahastas Eesti aastatel 2007–2009 seda programmi liikmesriikidest kõige rohkem. Praegu osaleb mitmesugustes projektides 286 Eesti organisatsiooni.
Rõõmu valmistab Eesti majanduse pidevalt suurenev uuendusvõime. 2009. aasta Euroopa innovatsiooni edetabelis tõusis Eesti 13. kohale. Esimest korda kuulume liidritejärgsesse gruppi, olles samal tasemel Austria, Luksemburgi, Belgia, Iirimaa, Prantsusmaa, Hollandi ja Küprosega ning paremad Euroopa Liidu keskmisest. Oleme kõrge tehnoloogilise arenguga innovaatiliste riikide hulgas jalad tugevalt maha saanud.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Eesti hariduse ja teaduse rahastamise tase võrreldes sisemajanduse kogutoodanguga on Euroopa mastaabis hea. Senised tulemused näitavad, et sihipärane töö viib meid õiges suunas. Päris tippu jõudmiseks on siiski veel palju teha. Hariduses, aga ka teaduses, peame märksa rohkem tähelepanu pöörama raha efektiivsele kasutamisele. Sama kehtib ettevõtete toetamise kohta.
Mahukate investeeringute tulemusel on Eesti kõrghariduse ning teadus- ja arendustegevuse taristu jõudnud Euroopa kõrgtasemele. See on lühikese aja kohta märkimisväärne saavutus, mis muudab Eesti oma ala tippudele atraktiivseks töökohaks. Mõnes valdkonnas on aga teadusasutused ja ülikoolid hädas uute ruumide ja laborite kasutamisega parimal võimalikul moel. Euroopas läbilöögivõimeliste teadus- ja arenduskeskuste edendamiseks peame uute pikaajaliste rahastamiskavade kokkupanekul rohkem keskenduma strateegilistele sihtidele ja vältima üleinvesteerimist.
Valitsus astus Eesti teadustaristu teedekaardi koostamisega suure sammu, et selgitada välja peamised sihid. Teedekaardis sisalduvad 20 objekti annavad hea aluse edasisteks aruteludeks ja ideede täpsustamiseks, et edendada teadusasutuste ja ettevõtete koostööd. Riiklikult olulise teadustaristu väljaarendamist rahastab valitsus järgmise kolme aasta jooksul 460 miljoni krooniga.
Senisest rohkem tähelepanu tuleb pöörata teadlaste ja kõrgharitud spetsialistide juurdekasvu soodustavate ja rahvusvahelisi kogemusi pakkuvate tegevuste tulemuslikkusele. Kuigi arendamise toetussummasid on inimestele eraldatud märkimisväärselt, ei ole me suutnud doktoriõppe lõpetanute arvu nelja aasta jooksul oluliselt suurendada. Välistudengite arv on ülikoolides küll tasapisi kasvanud, kuid rahuloluks ei ole põhjust.
Valitsus esitas hiljuti Riigikogule teadus- ja arendustegevuse seaduse muutmise ettepanekud, mis näevad ette võimaluse sõlmida doktorandiga nooremteaduri tööleping. Selle muudatuse eesmärk on tugevdada ülikoolide ja doktorantide sidet, luua noortele teadlastele paremad sotsiaalsed tagatised ja motiveerida doktorante õpinguid õigel ajal lõpetama. Seaduseelnõus määratletakse ka järeldoktori staatus. Sellel aastal alustatud "Tagasi kooli" programmi kaudu tahame doktorikoolide abil õpingute juurde tagasi tuua 100 doktoranti. Need meetmed aitavad olukorda parandada, kuid teadlaste juurdekasv ning meie kõrghariduse rahvusvahelisemaks muutmine on endiselt keskne väljakutse.
Vajame arutelu ka ülikoolide rolli ja vastutuse üle. Selleks et noored tahaksid kõrgharidust omandada, peab ülikoolide maine olema hea. Ülikoolid peavad olema avatud, arvestama ühiskonna vajadustega ning majanduse ja tööturuga rohkem ühte jalga käima. Tahan tunnustada rektor Alar Karist, kes on muutuste vajadust hästi tunnetanud ja algatanud Tartu Ülikooli seaduse uuendamise. See võimaldab käima lükata keerulise ja tundliku arutelu ülikoolide juhtimise teemal.
Head kuulajad! Suurema läbimõelduse ja tulemuslikkuse poole peame püüdlema ka ettevõtete konkurentsivõime toetamisel. Eelmisel ja sel aastal oleme ettevõtete toodete ja teenuste arendust toetanud 450 miljoni krooniga. Ligikaudu kolmandik sellest toetusest on suunatud bio- ja geenitehnoloogia ning biomeditsiini arendamiseks ning kolmandik info- ja kommunikatsioonitehnoloogia edendamiseks. See näitab selgelt, millised on prioriteetsed valdkonnad. Investeeringute mõju on veel vara hinnata, kuid arutelu toetuste eesmärgipärasuse ja tulemuslikkuse üle on kahtlemata vajalik.
Võimalikult soodsa ettevõtluskeskkonna loomisel peame kõiki võimalikke meetmeid vaatama terviklikult. Tuleb arvestada ettevõtete esmatähtsate vajadustega ning arutada, kas toetused on tõhus vahend konkurentsivõimelisema ettevõtluskeskkonna loomiseks. Meie ettevõtetel võivad olla väga head tooted ja teenused, kuid lennuühenduste ning kaubavahetuseks vajaliku taristu puudumisel ei ole võimalik neid müüa. Piiriülese taristu arendamine ja lennuühenduste arvu suurendamine on Eestile kahtlemata oluline väljakutse.
Teadus- ja Arendusnõukogu liikmed Linnar Viik ja Allan Martinson esitlesid paari nädala eest nõukogule raportit erasektori arendustegevuse ja innovatsioonivõime suurendamise kohta. Raportisse on koondatud Eesti ettevõtjate arvamused ja ettepanekud. Nad ootavad valitsuselt ennekõike majanduskeskkonna stabiilsuse ja vabaduse kindlustamist, maksusüsteemi stabiilsust ning riigi kulude kontrolli all hoidmist. Just nii on valitsus püüdnud ka talitada. Toon esile raportis välja pakutud strateegilist suunda, mille järgi tuleb Eestil nii ekspordi kui ka välisinvesteeringute vallas tugevdada positsioone meie peamistel sihtturgudel Skandinaavias ja Saksamaal. Põhja-Euroopa majandusruumiga lõimumine peab olema nii valitsuse kui ka ettevõtete tähelepanu keskmes. Valitsus saab Eesti kohaloleku suurendamiseks veel palju teha, kuid ennekõike oleneb meie edukus ettevõtjatest.
Olulisimaid edu võtmeid välisturgudel on meie ettevõtete suurem koostöö. Eksportimisel on maailma mastaabis väikeste Eesti ettevõtete puhul logistikakulud suured, maht väike ning isiklik suhtevõrgustik kasin. Julgustan Eesti ettevõtteid tihedamale koostööle – kasutage ära turul kanda kinnitanud firmade kogemusi ja võimalusi!
Head kuulajad! Lõpetan Teadus- ja Arendusnõukogu raportis antud hinnanguga, mille kohaselt on uuenduslikkuse ergutamisega võimalik Eesti praegust prognoositud majanduskasvu lähimal seitsmel aastal kahekordistada. Seda juhul, kui teeme hästi läbimõeldud ja õigeid otsuseid ning väärtustame ja hoiame oma seniseid tugevaid külgi.
Tänan Riigikogu väga hea koostöö eest teaduse ja innovatsiooni arendamisel! Kriisiajal on Eesti suutnud vastu võtta eelarved, mille toel on haridust ning teadus- ja arendustegevust selgesti eelisarendatud. See on meie pikaajalise edu oluline eeldus. Loodan, et teadus- ja arendustegevuse korraldamise seaduse ning Tartu Ülikooli seaduse arutelu käivitab Riigikogu juhtimisel laiapõhjalise ja elava mõttevahetuse. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud peaminister! Läheme nüüd küsimuste juurde. Esimesena saab sõna Peeter Kreitzberg. Palun!

Lugupeetud peaminister! Kõigepealt suur tänu informatiivse ettekande eest! Samas on kindlasti fakte, mis te esitasite, võimalik ka teistpidi hinnata. 1,42% – ei ole viga, aga paljudes riikides on see üle 3%. Rootsis on see peaaegu 4%. Me oleme tõesti eelarveliste rahastamistega jõudnud päris heale tasemele, aga see toodab põhiliselt teadust maailma jaoks, mitte niipalju otseselt Eesti jaoks. Minu arvates viib see, mida ettevõtjad teevad, tegelikult majanduslikku arengut edasi. Minu küsimus teile on ajendatud Soome Sitra poliitikast. Aastaid tagasi Sitra lõpetas Soome teaduse rahastamise ja hakkas rahastama teadust Soome jaoks. Kui te vaatate meie teadust, siis milline on teie hinnang: kui palju seda teadust tehakse praegu Eesti arengu heaks?

Kõigepealt sellest 1,42%-st. Jah, loomulikult, me ei ole saavutanud omaaegset Lissaboni eesmärki 3%. Me ei ole isegi saavutanud Euroopa Liidu keskmist taset, mis on 1,9%. Ja ammugi pole me saavutanud Soome või Rootsi teadus- ja arendustegevuse investeeringute taset. Kuid me peame meeles pidama, et teadus- ja arendustegevuse investeeringute kasv on Eestis olnud viimase viie aasta jooksul kas Euroopa Liidu kõige kiirem või üks kõige kiirematest. Kiire kasvu puhul on alati oht maksta lõivu efektiivsuse vähenemise näol. Ehk kui veel kord tsiteerida omaaegse Tartu Ülikooli rektori, praeguse kaitseministri Jaak Aaviksoo mõtet, siis see kõlas niimoodi: selleks, et kasutada praegu 3% sisemajanduse kogutoodangust teadus- ja arendustegevuseks ära efektiivselt, oleks meie majanduses kohe vaja vähemalt 600 doktorikraadiga inimest. Nagu me teame, võtab doktoriõpe aega. Üleöö pole 600 doktorit kusagilt võtta.
Kui meil ka põhimõtteliselt oleks võimalik leida veel 1,5% SKT-st vahendeid teadus- ja arendustegevusse suunamiseks, siis see poleks otstarbekas, kuna puuduvad kõrgelt kvalifitseeritud inimesed, kes suudaks selle raha efektiivselt Eesti ja kogu maailma hüvanguks ära kasutada.
Seega, me peame eesmärgi poole liikuma samas tempos, nagu me siiani oleme liikunud. Meie teadus- ja arendustegevuse investeeringute kasv peab olema Euroopa Liidu kõige kiiremate hulgas, aga me ei tohiks endale seada üle jõu käivat või ka ebaotstarbekat eesmärki juba homme saavutada see tase 3% teadus- ja arendustegevusele võrreldes sisemajanduse kogutoodanguga.
Vaidlus selle üle, kas teadus on kohalik või ülemaailmne, on vana ja ilmselt see ei lõpe mitte kunagi. Puhas teadus on selgelt globaalne. Teaduslik avastus on see, mis tehakse ikkagi esimest korda maailmas, ja kui meie kordame seda kas Elvas või Põlvas, siis see ei ole enam teadus, see on teaduse rakendamine, teadussaavutuste kasutamine. Teadus see kindlasti ei ole. Kas Soomes Nokias kasutati Soome teaduse saavutusi või kasutati seal enamal määral maailma teistes paikades tehtud avastusi, see on ka soomlaste puhul enam-vähem selgeks vaieldud. Mõned väga kriitilised inimesed ütlevad, et Nokia on kasutanud 99% väljaspool Soomet tehtud teaduslikke avastusi ja vaid protsent kuulub soomlastele endile sellest, mis sinna Nokiasse on lõppeks kätketud.
Arendustegevus kindlasti hõlmab ka maailmateaduse rakendamise oskust, kirjaoskust saada aru, mis maailmas eri teadusvaldkondades on toimunud. Kas puhas teadus võib muutuda ühel hetkel rakendusteaduseks? Jah, ka selles vallas ei ole selget must-valget piiri. Võimalus, et väga paljude meelest puhtaks teaduseks peetud teadus ühel päeval leiab rakenduse, ja leiab rakenduse näiteks Eestis, on täiesti olemas.
Ma tooksin veel kord näite oma tutvusringkonnast. Professor Mati Karelson on aastakümneid püüdnud modelleerida ainete struktuure etteantud karakteristikute alusel. See õnnestub tal praegu juba päris hästi ja seda mitukümmend aastat puhtaks teaduseks peetud uurimistööd võib praegu kasutada suurepäraselt farmaatsiatööstuses uute ravimite loomiseks. Ma usun, et niisugused üleminekud puhtalt teaduselt rakendusele peaksid olema võimalikud väga paljudes valdkondades.
Seega, ma ei tahaks hakata tänast Eesti teadust lahterdama puhtaks teaduseks ja Eesti tööstuse huvides potentsiaalselt rakendatavaks teaduseks.

Ene Ergma, palun!

Lugupeetud peaminister! Ka mina tänan teid selle ettekande eest! Minu küsimus puudutab Eesti ettevõtete võimekust tegelda teadus- ja arendustegevusega. Näiteks ma toon ühe ettevõtte, mida ma kindlalt tean, kus on teaduse pool sees ja kus on sees ka, ütleme, kommertspool. See on AS Küberneetika. Kas te võiksite öelda, milline on nende ettevõtete osakaal Eesti majanduses, kes tõesti tegelevad reaalselt teadus- ja arendustegevusega? Kas see protsent, need andmed on teil olemas?

Seda protsenti on väga raske rehkendada, sest ettevõtted on väga erineva suurusega. Kui on ühemeheettevõte, siis ilmselt seal teadus- ja arendustegevusele suurt kohta ei ole, eriti kui ettevõte on loodud ostmiseks-müümiseks-vahetamiseks. Ega ettevõtete arvu võrdlus iseenesest midagi ei näita. Minu meelest kõige olulisem näitaja ongi see 1,42%, mis meie sisemajanduse kogutoodanguga võrreldes teadus- ja arendustegevusele kulub.
Loomulikult, teie küsimuses peitub viide sellele, et teadus- ja arendustegevuse investeeringud meie ettevõtetes ei ole paraku massilised. Kuid ma näen ka siin positiivset trendi. Kui pikka aega jäid erasektori investeeringud teadus- ja arendustegevusse avaliku sektori investeeringutest tublisti maha, siis, nagu ma juba oma kõnes märkisin, ei ole erasektor ka kriisi ajal vähendanud teadus- ja arendustegevuse investeeringuid. Jah, meil on enam-vähem pooleks praegu need investeeringud: pool tuleb avalikust sektorist, pea pool tuleb erasektorist. Soome näitel see suhe võiks olla selline, et 2/3 teadus- ja arendustegevusse tehtud investeeringutest tuleb erasektorist ja kolmandik avalikust sektorist. Seega kasvuruumi on meil veel üksjagu.
Me peame endale ka tunnistama, et Eestis praegu arenenud tööstusharud ei ole väga teadus- ja arendustegevusmahukad. Ülemaailmselt on ju teada, et kõige teadusmahukam tööstusharu on farmaatsiatööstus ja kummalisel moel on väga teadus- ja arendustegevusmahukas ka autotööstus, kus 20% uue auto hinnast moodustavad teadus- ja arendustegevuse kulud. Seega ka autotööstus on väga teadus- ja arendustegevusmahukas. Paraku kumbki kahest suurest tööstusharust, mis eeldavad väga paljusid doktorikraadiga inimesi ning suuri teadus- ja arendustegevuse investeeringuid, Eestis arenenud ei ole. Näiteks metsa- ja puidutööstuse ülemaailmne teadus- ja arendustegevuse tase jääb autotööstuse omale tublisti alla. Kui autotööstuses kulub uue toote väljatöötamisel 20% vajalikest summadest teadus- ja arendustegevusele, siis metsa- ja puidutööstuses 1%.
Eestis käib elav teadus- ja arendustegevus info-kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas, samuti elektroonikatööstuses. Olgu meenutatud, et kunagi, kui Elcoteq alustas Eestis tegevust, oli see puhas komplekteerimisettevõte, kus töötajatelt kuigi kõrget kvalifikatsiooni ei eeldatud. Aga praegu on Elcoteqis kolmandik töötajatest kõrgema haridusega insenerid. Seega, arenemisruumi on Eesti ettevõtetel teadus- ja arendustegevuse vallas veel küll ja küll.

Jüri Tamm, palun!

Austatud peaminister! Te mainisite oma kõnes Martinsoni-Viigi raportit. Ma olen ka sellega tutvunud ja piisavalt informeeritud. Samuti olen ma lugenud selle lähteülesannet. Minu küsimus puudutab aga teadus- ja arendustegevust majandusteaduse seisukohast lähtudes. Mind huvitab, miks palusite selle tellimistöö teha nendel persoonidel, aga mitte näiteks Tartu Ülikooli majandusteadlastel. Vahe nende arvamustes on päris suur. Hiljuti oli võimalik tutvuda ka Tartu Ülikooli teadlaste visiooniga. Nemad on positsioneerinud hoopis teised valikud: Eesti peaks olema orienteeritud rohkem sihtturgudele, majandus peaks olema mingitele valdkondadele rohkem fokuseeritud. Kuidas seda kokku pookida või kokku siduda?

Mida rohkem erinevaid arvamusi, seda parem ühiskonnale. Kui debateerijad on kursis võimalikult paljude erinevate aspektidega, siis on kergem valikuid teha. Ma olen väga tänulik Allan Martinsonile ja Linnar Viigile, et nad vabatahtlikult ja entusiastlikult olid nõus sellist ülevaadet koostama. Nad küsitlesid 50 Eesti edukalt tegutsevat ettevõtjat ja nende küsitluste põhjal nad omad ettepanekud, omad seisukohad kujundasidki. Kuid mis puutub sihtturgudesse, siis ma arvan, et seesama temaatika on oluline olnud ka härradele Viigile ja Martinsonile. Nemadki leiavad, et Eesti peaks enam panustama meie põhilistele sihtturgudele, ja need on Soome ja Rootsi. Ka mina olen veendunud, et Eesti ettevõtjate jaoks peab jääma põhiliseks sihtturuks Euroopa Liit. Praegu läheb 70% meie eksporttoodangust Euroopa Liitu. See on kõige maksejõulisem turg maailmas. See on 500 miljoni kliendiga väga suur turg ja me oleme sellel Euroopa Liidu turul vägagi konkurentsivõimelised. Meil ei ole mitte mingisugust mõtet praegu hüljata seda turgu, kus me oleme seni väga hästi hakkama saanud ja kuhu eksportimise maht kiiresti kasvab. Ei maksa langetada uisapäisa mingit otsust pöörduda hoopis itta või kuhugi veel kaugemale. Me saaksime ka oma kõige olulisematel sihtturgudel Soomes ja Rootsis rohkem ära teha. Me oleme praegu riigina esindatud põhiliselt pealinnades ja ka EAS on põhiliselt esindatud naaberriikide pealinnades. Tegelikult peaksime mõtlema ka sellele, kuidas tegutseda Göteborgis, Malmös ja teistes Rootsi linnades, et veelgi tihendada meie niigi väga häid majandussuhteid Rootsiga. Sama kehtib Soome kohta.

Mai Treial, palun!

Lugupeetud peaminister! Eestis on tehtud väga palju küsitlusi ja analüüse, aga mulle ei meenu praegu, et oleks tehtud teaduslikke uuringuid, mis käsitleksid ühiskonda. Kas te saate niisuguseid näiteid tuua või on Vabariigi Valitsus praegu midagi tellinud või tellimas? Seda enam, et üks majanduskriis hakkab küll läbi saama, aga teatavasti majandus on tsükliline, tõusudele järgnevad mõõnad. Kuidas me saaksime mõõnadeks paremini valmistuda ning ära hoida järgmiste kriiside väga hulle tagajärgi?

Ma küll ei ole nõus hinnanguga, et meil on vähe uuringuid, mis käsitlevad ühiskonda. Ka siin Riigikogu saalis on olnud avalik debatt Eesti inimarengu aruande üle ja mis see inimarengu aruanne ikka muu kui teaduslike artiklite kogum on. Ja kõik need teaduslikud artiklid käsitlevad Eesti ühiskonda. Teades suundumusi, teades trende, on võimalik neid trende kas toetada, kui me neid soovime, või siis neid muuta, kui me neid suundumusi ei soovi. Aga kogu Eesti sotsiaalteadus ja majandusteadus ei ole sugugi koondatud ainult Eesti inimarengu aruandesse. Teaduslikke töid, mis käsitlevad Eesti ühiskonda nii sotsiaalsest kui ka majanduslikust aspektist, on tegelikult üksjagu tehtud ja tehakse ka edaspidi.
Mulle on tihti ette heidetud, et ma kasutan oma esinemistes liiga palju statistilisi andmeid, aga ma ei kavatsegi ennast selles osas muuta. Minu meelest on õige lähtuda otsuste kavandamisel teadmistest ja kui me püüdleme teadmistepõhise ühiskonna poole, siis minu meelest ei tohiks kellelegi ette heita statistikale tuginemist.

Marek Strandberg, palun!

Hea peaminister! Eri aegadel on olnud arutamise all ka plaan kutsuda meie doktorite tootmise võime kasvatamiseks Eestis loodavatesse soodsatesse oludesse õpetlasi mujalt – oma töödega, oma projektiplaanidega ja oma hangitud rahastustega. Mis sellest, ma ei oskagi öelda, kas plaanist või plaanikavast või mõttest, mida ma olen neljal või viiel korral erinevalt poolt kuulnud, saanud on? Kas paremate aegade tulekul selline õpetlaste lisaks kutsumine doktorite meisterdamiseks võiks käivituda või mitte?

Niisugune koostöö ja avatus – see on praegugi olemas. Ma ei suuda peast täpseid protsente meenutada, aga ma ütleksin, et meie doktorikoolides moodustavad 80% Soome doktorandid ja ka Soome õppejõud. Meie doktorikoolid on täiesti rahvusvahelised ja ma usun, et ainult oma jõududega me hakkama ei saakski. Vähemalt tulemus, mille me siis saavutaksime, ei oleks see, mida me taotleme. Me tahaksime ikkagi, et meie doktorikraadiga inimesed oleksid konkurentsivõimelised kogu maailmas. Ja vahendid on põhiliselt tulnud Euroopa Liidu fondidest. Piinlik öelda, aga mulle tundub, et raha on praegu isegi piisavalt. Ei ole väga palju selliseid valdkondi, kus rahvusvahelistumiseks ettenähtud summad on päris arvestatavad, aga see on üks nendest valdkondadest. Ka ülikoolidelt ja teadlastelt pole väga palju kurtmist kuulda olnud. Loomulikult, doktorantide sissetulekuid tuleks kindlasti suurendada, aga need nendest vahenditest ei olene.

Palun, Leino Mägi!

Härra peaminister! Te ütlesite oma ettekandes, et ennekõike oleneb meie edukus ettevõtjatest. Eelmisel nädalal Tallinnas toimunud esinduslikul majanduskonverentsil kinnitasid üsna mitmed ettevõtjad, et meie ülikoolid toodavad kaadrit, keda neil vaja pole. Mis te arvate, kes peaks seda koordineerima? Kuidas me saaksime sellest üle ja jõuaksime selleni, et meie ülikoolid hakkavad tootma neid spetsialiste, keda meie ettevõtjad väga vajavad?

Küllap ei ole olemas sellist riiki, kus ettevõtjad ei kurdaks selle üle, et neil just seda vajalikku inimest – vajaliku kvalifikatsiooniga, vajalike oskustega – ei ole. Loomulikult on väga lihtne siis süüdistada haridussüsteemi või kitsamalt võttes kõrgharidussüsteemi. Eestis, nii nagu enamikus teistes riikides, haridust loomulikult planeeritakse. Kuid nagu igal pool maailmas, võib ka Eestis öelda, et kõige paremini näevad ühiskonna vajadusi ette need inimesed, kes peavad langetama hariduse omandamise otsuse: just noored inimesed tabavad intuitiivselt kõige paremini, missuguseid elukutseid maailmas tulevikus vaja läheb. See on järjekordne väga-väga pikka aega kestnud debatt, mis ilmselt ei lõpe mitte kunagi ja mille keskmes on küsimus sellest, mis on riigi ülesanne. Kas riigi ülesanne on valmistada ette kvalifitseeritud tööjõudu oma rahvamajandusele või on riigi ülesanne anda oma noortele inimestele maailma parim haridus, millega nad saavad hakkama ükskõik kus, ükskõik missuguses tipphaiglas või tipplaboratooriumis? Tavaliselt on nendes debattides jõutud arusaamisele, et riigi eesmärk ei ole toota tööstusele kolmandas vahetuses vajalikku tööjõudu, vaid anda noortele inimestele võimalikult hea haridus. Teadupärast kõige suurem varandus on see, mille inimene kahe kõrva vahel suudab ära kanda. Ja kui seda varandust jätkub, siis inimene ei jää kunagi hätta.

Toivo Tootsen, palun!

Lugupeetud peaminister! Te ütlesite, et kõrgepalgaliste töökohtade arv on suurenenud ja minu meelest on see igati tervitatav. Nüüd aga küsimus: millisest kuupalgast alates peetakse töökohta kõrgepalgaliseks? Ja milline on nende kõrgepalgaliste töökohtade arvu ja üldse töökohtade arvu suhe?

Põhiliselt ma pöörasin muidugi tähelepanu sellele, et suuremat lisandväärtust loovate töökohtade arv on Eestis kiiresti suurenenud. Kõige suurem on see kasv olnud just elektroonikaseadmete tootmises. Tööstustootmisalad on liigitatud suuremat, keskmist ja väikest lisandväärtust loovateks. Eestis on väga selge suund suuremat lisandväärtust loovate ettevõtete tootmismahtude kasvule ja loomulikult käivad suurema lisandväärtusega kaasas kõrgemad palgad. Me ei saa praegu teha lõplikke järeldusi, et struktuurimuutused majanduses on juba toimunud. Teatavasti tööpuudus Eestis on endiselt väga suur. Registreeritud töötuse tase on praegu 10,3%, märtsis oli see veel kõrgem – 14,6%. See on küllalt olulisel määral langenud, kuid me teame, et see jääb suhteliselt kõrgele tasemele veel üsna pikaks ajaks, sest meie majanduse struktuursed probleemid ei kao ruttu. Lihtsustatult öeldes: endised ehitajad, kes praegu on töötud, peavad leidma omale uue töökoha.
Praegu me oleme staadiumis, kus suuremat lisandväärtust loovates sektorites on tootmismahud märksa kasvanud, väiksemat lisandväärtust loovates sektorites aga märksa vähenenud, võrreldes näiteks kriisieelse 2005. aasta tasemega. Kui pärast kriisi lõppu kõik endised ehitajad läheksid tagasi ehitusele, siis tuleks meil paraku tunnistada, et olulisi struktuurimuutusi majanduses ei olegi toimunud. Ma pean seda äärmiselt vähetõenäoliseks.

Mart Jüssi, palun!

Lugupeetud peaminister! Ma kasutan võimalust natuke edasi arendada Marek Strandbergi küsimust välisteadlaste kaasamise kohta Eesti ülikoolidesse. Selge see, et teadlaste ja õppejõudude sissetoomine rikastab valdkondi ja lisab mitmekesisust. Teisalt me mõistame ka seda, et see märksa tihendab konkurentsi tegevusaladel ning õppejõudude ja teadussuundade vahel, seda isegi juhul, kui vahendid ülalpidamiseks on olemas. Milliseks te peate praegu ülikoolide avatust välisõppejõudude tulekule ja sellega kaasneva konkurentsi n-ö tervist.

Meie ülikoolid deklareerivad avatust ja ka vormiliselt nad on avatud. Ma sain täna andmed 2010. ja 2011. aasta kohta, mis kajastavad välisüliõpilaste arvu Eesti ülikoolides. See arv on praegu 1315 ja see on kasvanud küllalt kiiresti. 2005–2006 oli see alles 872. Kasv on olnud järjepidev. Samas, kui me teame, et Eesti üliõpilasi õpib väljaspool Eestit umbes 5000, siis see 1315 ei tundu sugugi suur arv. Välisdoktorantide arv Eesti ülikoolides on ka väga kiiresti kasvanud. 2010/11. õppeaastal on meil 178 välisdoktoranti, 2005/06. õppeaastal aga ainult 56. Tagasiminekut pole mitte ühelgi aastal olnud. Kõikidel aastatel on järjepidevalt välisdoktorantide arv Eesti ülikoolides kasvanud. Ning ka välisõppejõududele on Eesti ülikoolid kindlasti avatud.
Kuid avatuse puhul on oluline ka maine ning hariduse ja teaduse kvaliteet. Teaduse kvaliteet ehk teaduspublikatsioonide arv, samuti kvantiteet on Eestis teinud päris häid edusamme. Eesti teaduskorraldust on toodud eeskujuks ka teistele riikidele. Kuid, nagu juba varem öeldud, kulub veel jupp aega, enne kui me Soomele ja Rootsile järele jõuame. Headesse, mainekatesse ülikoolidesse on nii õppejõudude kui ka üliõpilaste järjekord pikk. Maine kujundamine nõuab aastaid. Üks osa mainest on ajalugu, mis Tartu Ülikoolil on kindlasti väga soliidne. Teine osa mainest on maailmatasemel publikatsioonid, avastused, patendid. Selles osas saame praegu rääkida väga positiivsetest trendidest, aga samast tasemest maailma juhtivate ülikoolidega kahjuks me rääkida ei saa. Samas ma ei taha praegu öelda seda, et me peaksime oma trende muutma. Trendid on head, suundumused on head, me peaksime jätkama samas vaimus. Meil – Riigikogul, tulevastel valitsustel – ei tohiks kannatus mingil juhul katkeda. Me ei tohiks öelda, et 6,7% sisemajanduse kogutoodangust haridusele on liiga palju. Seda me ei tohiks endale kindlasti lubada. Väike riik peabki võrreldes sisemajanduse kogutoodanguga investeerima haridusse märksa suurema osa, kui seda teevad suured riigid.

Helmer Jõgi, palun!

Minu küsimus on üht serva pidi, hea peaminister, seotud statistikavaldkonnaga. Maailmas üldiselt peetakse statistikat teadus- ja arendustegevuse intensiivsuse kohta eri tööstusharudes. Teie enda näide oli autotööstuse kohta. Samas te oma ettekandes rääkisite ka raha efektiivsemast kasutamisest. Minu küsimus on: kas meil Eestis on olemas asjaomane statistika teadus- ja arendustegevuse kohta eri majandusvaldkondades. Kui ei ole, siis kas see statistika oleks meile vajalik? Kolleeg Ergma küsimusele vastates te puudutasite metsatööstust, IKT valdkonda, ja farmaatsiat. Aga milline on teie arvamus?

Me räägime umbes 300 ettevõttest, kes arvestatavas ulatuses teadus- ja arendustegevusega tegelevad. Neid 300 ettevõtet väga palju grupeerida ei ole mõtet. Meie telekommunikatsiooniettevõtted ja pangandus on põhilised teadus- ja arendustegevusega tegelejad, energeetika ka, ülejäänud juba märksa väiksemas ulatuses. Ülemaailmsed suundumused, proportsioonid, intensiivsuse tasemed – need on kohaldatavad ka Eesti eri sektoritele. Ega siin uusi avastusi teha võimalik ei ole. Metsa- ja puidutööstus jääb metsa- ja puidutööstuseks, autotööstus jääb autotööstuseks. Kui tooted peavad olema konkurentsivõimelised maailmaturul – aga seda nad tänapäeval liberaalse majanduse tingimustes peavad olema –, siis ka teadus- ja arendustegevuse kulutuste osatähtsus tootearenduses peab vastama enam-vähem maailmatasemele.
Statistika on olemas, aga statistika on teatud puudustega. Ma ei taha kuidagi meie Statistikaameti tööd kahtluse alla seada, nemad teevad oma tööd hästi ja kõige paremas äranägemises. Aga me teame maailmapraktikast seda, et nendes riikides, kus on mingil ajal antud maksusoodustusi või dotatsioone lihtsalt teadus- ja arendustegevusele selle põhjal, et ettevõtted on deklareerinud, et nad tegelevad teadus- ja arendustegevusega, on hakanud õige kiiresti teadus- ja arendustegevuse investeeringute mahud kasvama. Isegi siis, kui mõnes riigis on need riiklikud toetused kui ebaefektiivsed ära lõpetatud, on teadus- ja arendustegevuse kulutuste tase, mida mõõdavad ka statistikaametid, endiselt kõrgeks jäänud. Selliseid teatud hälbeid eri riikide statistilistes andmetes on mitmed asjatundjad täheldanud.
Ka Eestis on paljud väga otseselt teadus- ja arendustegevusena käsitatavad investeeringud Statistikaameti vaateväljast kõrvale jäänud, sest ettevõtete juhid pole pidanud vajalikuks oma teatud tegevust teadus- ja arendustegevusena deklareerida. Neil lihtsalt ei ole olnud mitte mingisugust rahalist või üldse majanduslikku huvi seda teha.
Mõnda aega tagasi näiteks oli Eestis küllalt suur debatt ravimiuuringutega seotud teadus- ja arendustegevuse investeeringute käsitlemise statistika üle. Sõrmede peal kokku lugedes võis järeldada seda, et Eestis tegutsevate farmaatsiaettevõtete esindajad kulutavad teadus- ja arendustegevuseks märksa rohkem, kui Statistikaamet näitas. Praeguseks on minu teada see puudus kõrvaldatud. Statistikaamet on olnud küllalt aktiivne ja loonud ka otsekontakte nende ettevõtetega, kelle puhul nad eeldavad, et nad kindlasti teadus- ja arendustegevusega tegelevad, kuid kelle aruannetest see kuidagi ei nähtu. Mitte ühegi riigi statistika ei ole laitmatu. Selles hinnangus puudub vähimgi etteheide meie Statistikaametile. Meie Statistikaamet on minu hinnangul oma tööd väga hästi teinud. Aitäh!

Küsimus Mari-Ann Kelamilt, palun!

Suur tänu! Ma võtan kinni sellest heast ütlusest, et kõige suurem vara on see, mis me jõuame oma kahe kõrva vahel endaga kaasas kanda. Minu meelest väga õige tähelepanek! Olen lugenud viimasel ajal väga palju ilmunud küüditamise ja Siberi elu üle elanud inimeste mälestusi. Nende kannatustest lugedes selgub, et kõige paremini elasid selle üle inimesed, kes oskasid midagi. Kellel olid kas siis keeleteadmised või kes oskasid midagi praktilist teha – juukseid lõigata või õmmelda või asju parandada või olid head muusikud või midagi muud. Kuidas me saame selle arusaamise paremini oma rahvani, oma noorteni viia, et iga asi, mis nad õpivad, võib kasuks tulla? Et nii praktilises kui ka filosoofilises mõttes on õppimine ja haridus eluliselt tähtis, eriti ekstreemsetes olukordades, aga see võib inimesel aidata ka normaalsetes oludes toime tulla.

Suures plaanis me ei peaks endale väga palju etteheiteid tegema. Kui vaadata kas või ÜRO inimarengu aruannet, siis hariduse järgi on Eesti maailmas kaheksandal kohal. Arvestatud on põhiliselt õppimiseks kulutatud aastaid, aga ka see näitab midagi. Olla ÜRO inimarengu aruandes hariduses maailmas kaheksandal kohal – see on päris suur tunnustus. Haridus parandabki tublisti Eesti üldkohta inimarengu aruandes.
Täna on see päev, kus kella 12 ajal tehakse teatavaks OECD uued PISA uuringu tulemused. Seekord uuriti funktsionaalset kirjaoskust. Ma ei ole selle uuringuga veel tuttav, üle maailma tehakse see alles kell 12 teatavaks. Aga ma millegipärast oletan, et nii nagu möödunud kord, peaksime ka praegu olema võrreldavate riikide hulgas päris heal kohal. Ma usun, et nii nagu möödunud kord – jätame loodusteadused, kus me olime Soome järel teised, kõrvale –, esimese veerandi hulka me ikkagi ka sel korral võrreldavate riikide hulgas kvalifitseerume. Ja tunnistagem: need riigid ei ole mitte kõik maailmas eksisteerivad riigid, vaid kõrgelt arenenud riigid, kellega PISA uuringus Eestit võrreldakse.
Aga ma olen teie kriitilise suhtumisega nõus. Teatavasti Eestis on väga suur kõrgharidusega inimeste osatähtsus, aga samas on meil ka kolmandik töötajaid, kellel puudub igasugune professionaalne ettevalmistus. Just nende inimestega peab riik praegu kõige enamal määral tegelema, sest ka meie praegused töötute uuringud kinnitavad seda, et kõige paremini saavad ka kriisi ajal hakkama kõrgema haridusega inimesed. Mida madalam haridustase, seda kehvemini inimesed eluga hakkama saavad, seda raskem on neil endile tööd leida.
Me oleme viimase kolme aasta jooksul sisuliselt kahekordistanud elukestvas õppes aasta jooksul osalevate inimeste arvu. Kunagi oli see näitaja 6–6,5%, praegu on 12–13%. Tähendab, meil on 12–13% tööealisi inimesi, kes osalevad aasta jooksul elukestvas õppes. Me justkui võiksime isegi rahul olla, et oleme suutnud elukestvas õppes osalejate arvu kiiresti kahekordistada, aga paraku see meie 12% ei kannata võrdlust välja ei Soome, Rootsi ega Taani näitajaga. Minu meelest on just need riigid, kellega me ennast võrdlema peame. Seega kindlasti peame teadus- ja arendustegevuse kõrval tegelema ka täiendusõppega, elukestva õppega.

Erki Nool, palun!

Austatud peaminister! Haridus on, nagu me kõik teame, väga tähtis. Kuid tähtis on ka see, mis erialasid me õpime. Teie kõnes tuli välja üks sõnapaar, mida ma pole enne tähele pannud: teadlased ja insenerid tulid ühes kontekstis koos välja. Minu küsimus on järgmine. Hiljuti nägin ühte dokumentaalfilmi Saudi Araabiast, kust selgus, et araablased panustavad väga palju IT- ja insenerihariduse peale. Nad ütlevat, et nad ei ole veel nii rikkad, et pehmeid erialasid õpetada. Soomes moodustab 26% antavast kõrgharidusest inseneriõpe, Eestis 6–7%. Milline on teie seisukoht, kui suure osakaaluga võiks Eestis olla inseneri baasharidus?

Eks see sõltu ka noorte inimeste kutsevalikust ja nende otsustest. Sellest on palju räägitud, et Eestis võiks olla märksa rohkem insenere, aga siis on vastu küsitud: kus nad endale rakendust leiavad? Eks need asjad pea käsikäes käima. Teadlased ja insenerid, kellest mina kõnelesin, on rahvusvahelise metoodika järgi inseneriks või teadlaseks kvalifitseeruvad inimesed. Kui vaadata, kui palju Eestis on täistööajaga töötavaid teadlasi ja insenere 1000 tööga hõivatu kohta, siis see arv on pidevalt kasvanud. Praegu on meil 7,24 täistööajaga töötavat teadlast ja inseneri 1000 tööga hõivatu kohta. Teie nimetatud inseneride arvust jääb see kümme korda maha. Aga aastal 2000 oli see näitaja 4,66 – seega on kasv olnud suhteliselt hea ja järjepidev. Me hakkame juba võrdlust teiste riikidaga – ma mõtlen teiste riikide all muidugi meie põhjanaabreid – välja kannatama, ehkki me jääme nendest veel pisut maha. Aga see mahajäämine pole mõõdetav kümnetes kordades, nagu teie nimetasite.

Lugupeetud peaminister, küsimused on sedakorda otsa saanud. Suur aitäh ettekande eest ja küsimustele vastamise eest! Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste käigus saavad sõna ainult fraktsioonide esindajad. Esimesena palun Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja. Helmer Jõgi, palun!

Auväärt istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Me ilmselt vastame kõik jaatavalt küsimusele, kas tahame Eesti rahva elujärje paranemist, olgu selle väljenduseks senisest kõrgema palgaga töökohad või hea haridus meie lastele, mis tagab meile tulevikus parema kaitstuse töötuse eest ja tervislikuma ning õnnelikuma elu.
Elukvaliteedi tõus on lahutamatult seotud SKT suurendamisega. Tõenäosus, et meil siin Eestis diivanist naftat purskama hakkab või leiame Eestimaal uusi loodusvarasid, on nullilähedane. Meie tee on muutuda arenenud tehnoloogiaga riigiks – peame seda endale pidevalt kordama ja pingutama võetud sihtide nimel.
Peaministri ülevaates korratakse tõdemust, et oleme riigina järjekindlalt panustanud oma konkurentsivõime suurendamisse. Seos innovaatilise aktiivsuse, teadus- ja arendustegevuse intensiivsuse ja riigi konkurentsivõime vahel on ilmne. Mida sihikindlamalt me liigume valitud suunal, seda enam peame pöörama tähelepanu raha kasutamise efektiivsusele, sest teadus- ja arendustegevuseks eraldatud summade tase võrreldes SKT-ga on meil Euroopa mastaabis juba arvestatav näitaja. Me peame looma head tingimused oma teadustippudele, aga saama samas suunata ka noori teadlasekarjääri juurde.
Kuigi innovatiivse, teadusmahuka majanduse korral on olulised nii ideed kui ka infrastruktuur, vabandust – taristu, on meie esmane rõhuasetus ikkagi inimkapitalil. Andekate ja töökate noorte juurde tõmbamine teadlaste hulka ning kõrghariduse rahvusvahelistumine on meie jaoks kesksed teemad. Nende teemadega tegelemise eeldus aga on ikkagi meie motiveeritud noorte juurdepääs kõrgharidusele ning ka see, et pakutavate teadmiste ja oskuste sisu vastaks tänapäeva väljakutsetele.
Teadus- ja arendustegevuse ning kõrghariduse täpsem ja efektiivsem rahastamine, ülikoolide autonoomia on eelduseks keskkonnale, kus saab teaduslik mõte vabalt areneda. Seda kummastavam oli eile kuulata siin saalis küsimusi, mis olid seotud ülikooli otsusega oma allasutuse tegevuse jätkamise kohta. Meie ülesanne on muuta õigusruum, milles tegutsevad meie teadlased ja teadusasutused, kaasaegsemaks. Lähinädalatel on Riigikogu pädevuses otsustada, kas uus Tartu Ülikooli seadus ja teadusarenduse korralduse seadus loovad vajaliku keskkonna ja tingimused uutele väljakutsetele vastamiseks.
Meie eesmärgiks on jäänud jõuda teadus- ja arendustegevuse rahastamisel ikkagi 3%-ni sisemajanduse kogutoodangust. Samas peab isiksusekeskne teaduse rahastamine asenduma konkurentsikesksega. Rahastamine sõltugu ikkagi eelkõige teadustulemustest, mitte olemasolevate teadlaste arvust. Meie mureks on luua teadlastele soodsad võimalused rahvusvaheliste teaduskeskuste töös osalemiseks. Teadus-arendustegevusele loob tugeva põhja kõrgharidus, mis on rahvusvahelisele konkurentsile avatud ja samas selles ruumis ka edukas.
Reformierakond soovib, et kõrghariduse saaksid omandada kõik noored, olenemata oma varanduslikust taustast, ja et doktoriõpet väärtustataks praegusest märksa suuremate stipendiumidega. Me soovime põhjalasse lõimunud, kõrgtehnoloogiale tugineva majandusega riiki! Sellel teel on teadus- ja arendustegevusse panustamine hädavajalik ja samas ka prioriteetne suund meie kõigi jaoks! Aitäh!

Isamaa ja Res Publica Liidu esindajana palun Riigikogu kõnetooli Mart Laari!

Austatud juhataja! Austatud peaminister! Kõigepealt ka mina tahaksin tänada ettekande eest, mida me kuulsime! On oluline, et me mitte just liiga suures koosseisus, aga ikkagi sellele küsimusele väga tõsist tähelepanu pöörame. Kui me tahame rääkida Eesti majanduse uuest, kiiremast kasvust, siis me teame ju kõik, et tänapäeva maailmas saab see sisuliselt tugineda teadmismahukale tootmisele. Ja selle arendamiseks peame samme astuma just teadus- ja arendustegevuse vallas.
Minu meelest on väga positiivne, et ka rasketel kriisiaastatel on sellest Eestis aru saadud. Kui me vaatame valusaid kärpeid ja kokkutõmbamisi, mida me oleme teinud, siis on selgelt näha, et teadus- ja arendustegevus jäi ka nendel aegadel valitsuse jaoks prioriteetseks alaks, mida arendati, mida sellisel kombel ei lõigatud nagu mitmeid teisi alasid. Ma arvan, et see on hea sõnum nii meile kõigile siin Eestis kui ka Eestist väljapoole. Jah, osa nendest toetustest olid ka haridus- ja teadussummadest tulevad investeeringud, kuid nagu eelkõneleja juba ütles, on tegelikult olulisimad tõepoolest inimesed.
Tähtis on ka teine tegur: koostöö, eriti riigi ja ettevõtjate koostöö. Riigi tasandil oleme suutnud panustamisega jõudsalt edasi liikuda. Ent kui me tahame teadus- ja arendustegevuse viia nõutavale rahastamise tasemele, et olla Euroopas konkurentsivõimelised, siis on selge, et see on võimalik ainult koostöös ettevõtlusega ja sellesama teadmismahuka tootmise kaudu, millest jutt on olnud.
Et meie majandust arendada, on kõik need muutused, mis on ette võetud meie haridussüsteemis, sealhulgas kõrgharidussüsteemis, väga olulised olnud. Kui pidevat järelkasvu ei ole, siis jääb ka teadus- ja arendustegevus lihtsalt kängu.
Sellel teel on mitu vajalikku sammu hiljuti astutud. Riigikogus küll vaieldud, aga minu meelest väga õige otsusega taastati matemaatika riigieksam. Suunda andvana on see samm väga oluline, et mitte ainult sõnades, vaid ka tegelikkuses rõhutada reaalainete tähtsust ja noori rohkem neid õppima suunata. On ju paljudest analüüsidest teada, et väga teadmismahuka IKT sektori suur probleem on juba praegu kvalifitseeritud kaadri vähesus, kõrgharidusega spetsialistide vähesus. Tuhande spetsialisti juurdetulek annaks 30 miljonit eurot lisandväärtust. See on kindlasti ala, millele me kõrghariduses peame tähelepanu pöörama.
Ka tuleb hakkama saada küsimustega, mis on teaduses seotud meie doktoriõppe probleemidega, aga ka sellega, et kõrgkoolides on väljalangemus väga suur, eriti just reaalaladel. See on ka üks põhjus paljude seas, mispärast meil kõrgharidusega eksperte tunduvalt vähem on, kui meie majandus ja tihtipeale ka teadus vajab.
Ka eelkõneleja nentis, et Eesti ei ole nii suur riik, et me saaksime endale lubada luksust mitte anda võimetele vastavat haridust mõnele noorele sellepärast, et tal ei ole selleks raha. Igaüks, kellel on võimed, peab saama Eestis õppida. Seepärast on üleminek tasuta kõrgharidusele, üliõpilasele õppemaksuta kõrgharidusele meile kaugemas perspektiivis äärmiselt oluline. Ilma selleta me ei saavuta läbimurret ka teadus- ja arendustegevuses. Selles suhtes liigub Eesti minu meelest praegu õiges suunas, õigel teel, ja jääb üle ainult kõikidele tegijatele edasiliikumiseks jõudu soovida. Aitäh!

Erakonna Eestimaa Rohelised esindajana palun Riigikogu kõnetooli Marek Strandbergi!

Kaugemas ja tegelikult ka lähemas tulevikus on kaasaegsele teadmisele põhinev haridus – sealhulgas kõrgharidus – ja teadus ainuke võimalus üldse, millisel moel välja tulla majanduslikust kiviajast, kus Eesti, otsustades sellesama teadmismahukate tegevuste väikese osakaalu järgi, mõnes mõttes on juba pikka aega olnud. Ma ei väida, et me oleme täielikult majanduslikus kiviajas, kus teadus- ja teadmismahuka tegevuse osakaal on väike, kuid uute lahenduste loojana, nagu ka väga paljude uute lahenduste kasutusse võtjana ei ole me kindlasti olnud kõige kiiremad ja kõige ajakohasemad.
Just seetõttu oleme ka meie seda meelt, et mida lihtsam on andekatel ja võimekatel töötahtelistel inimestel kõrgharidust saada ja mida vähem me räägime kõrgharidusest kui investeeringust ja mida rohkem me mõistame seda kui kultuuri loomulikku osa, seda kiiremini tekivad ka siirded majandusse. Oleme sügavalt  veendunud, et peamine, mis me lähimate aastate jooksul peame saavutama, on teadmismahuka majanduse kallal, ümber ja sees – võtke, kuidas soovite – sihikindlalt tegutsedes kasvatada ennekõike meie tööviljakust ja ka konkurentsivõimet, just nimelt pakkumaks uusi lahendusi kogu maailmale.
Konkurentsivõime suurendamise seisukohalt hakkab ilmselt maksukeskkond ja maksukeskkonna ülesehitus teisejärguliseks jääma. Esmajärguline on ennekõike oskus teha investeeringuid nii lähemas kui kaugemas perspektiivis – kuidas nüüd öeldagi? – õigetesse kohtadesse. Neid õigeid kohti on maailmas mõõdukalt ja need on väga selgelt keskendunud ühtpidi just nimelt keskkonnale ja energeetikaküsimustele, teistpidi aga kõigele sellele, mis võiks väga kauges perspektiivis meile pakkuda mingeid uusi arusaamu elu või universumi ehituse kohta. Kõiges selles me õnneks n-ö alusteaduse edendajatena moel või teisel ka osaleme.
Teadmiste-, sealhulgas tehnoloogiateadmiste rohkus on hädavajalik selleks, et keskkonna- ja energiaküsimustes kaasa rääkida ja teha juba täna Eestis tuleviku seisukohalt õigeid otsuseid. Kui me sihikindlalt tööviljakust ei suuda kasvatada, siis pole meil alust mitte millelegi loota, olenemata sellest, kas me hoiame makse kõrgel või madalal. Kui on loodud eeldused selleks, et tööviljakust kasvatada, on põhimõtteliselt maitseküsimus, millisel moel makse koguda. Me oleme raudselt seda meelt, et tööviljakuse kasv, kogu tulevikku suunatud tegevus peab olema läbi mõeldud, silmas pidades just eesmärki ennekõike maksustada ja pidurdada maksumehhanismidega niisuguseid tegevusi, mis meilt tuleviku ära võtavad. See on veelkordne argument mehhanismide kasuks, millega maksustataks ressursside massilist kasutamist.
Nii et haridus ja teadus kui tööviljakuse sihipärase kasvatamise ainsad nähtavad teed on ka meile mõistetavad. Me soovime, et selline suund Eestis kosuks, et Eesti muutuks teaduse ja viljaka loomingu mõttes avatumaks ja tolereerivamaks, kui ta siiani olnud on. Me ei soovi, et korduks Walter Zappi juhtum – tema pidi leiutajana pool Euroopat läbi rändama, et oma väiksele fotoaparaadile turgu ja kasutust leida. Hoiame Zappid elus Eestis, nii et nad ei peaks ära minema! Aitäh!

Aitäh! Keskerakonna fraktsiooni esindajana palun Riigikogu kõnetooli Rein Ratase!

Austatud juhataja! Auväärt peaminister! Hea Riigikogu! Teie, härra peaminister, olles riigi Teadus- ja Arendusnõukogu esimees, olete seega ühtlasi Eesti kõrgeim teadusjuht. Lubage teid tänada selle sisutiheda ja üliväga optimistliku ettekande eest meie teadus- ja arendustegevuse olukorrast ning teie juhitava valitsuse suundumusest selles valdkonnas! Ootasin siiski teie ettekandest mõnevõrra rohkem, ka probleemset, sest vaevalt teil kui valitsusjuhil ja teie juhitaval valitsusel tõsiseid muresid ei ole. Küllap neid on ja kellega neid ikka jagada kui mitte Riigikoguga ka siis, kui tegu on nii tähtsa sektoriga, mida täna arutatakse.
Paarkümmend aastat tagasi olid mitmed tuntud nimega inimesed Eestis seda meelt, et meie tubli teadus toob meid välja ka lootusetutest olukordadest. Usk teadusesse oli kõva ja ega ta praegugi kuigi nõrguke ole. Ikka ja jälle me kordame, et innovatsioon on majanduselu edukuse võti. Samas ei tule innovatsioon ju kuskilt mujalt kui teadus- ja arendustegevusest. Selles sektoris sünnivad uued teadmised, sealt tuleneb nende rakendamine majandustegevuses, ärgitades majanduskasvu ja luues kõrget kvalifikatsiooni nõudvaid töökohti.
Teatavasti on Euroopa Liit seadnud eesmärgi viia teadus- ja arendustegevuse rahastamine 3%-ni SKT-st. Meie oma teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonistrateegias "Teadmistepõhine Eesti" on seatud eesmärgiks viia avaliku sektori teadus- ja arendustegevuse osakaal aastaks 2013 kuni 1,3%-ni. Teie ettekandest, härra peaminister, selgus, et oleme selle tasandi ületanud ja jõudnud juba 1,42%-ni SKT-st. Euroopa Liit on teatavasti võtnud eesmärgiks, et SKT-st 3%-lise osakaalu juures peaksid avaliku sektori kulutused moodustama 1% ja erasektori omad 2%.
Härra peaministri ettekandest me kuulsime kiidusõnu ettevõtjatele, kes rahastavad teadus- ja arendustegevust. Samas on see rahastamine vägagi tagasihoidlik. Mil moel suurendada ettevõtete panust teadus- ja arendustegevusse, see on tõsine küsimus. Jah, EAS-i kaudu jõuab raha arendustegevusse, aga mida rohkemat saaks teha, et suurendada ettevõtete potentsiaali arvestades nende osa teadus- ja arendustegevuses? Sellele on raske vastata. Rahapuudus annab end nii või teisiti alati tunda ja seetõttu tuleb seda, mis on, kasutada parimal võimalikul moel. Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõust ning selle seletuskirjast järeldub, et senine ülemäärane projektipõhisus siht- ja grantfinantseerimisel, pidev konkureerimine ja tulemustele orienteeritus ei soodusta stabiilse uurimiskeskkonna loomist ega innusta algatama tõeliselt uuendusmeelseid projekte. Soov suurendada finantseerimise stabiilsust ja järjepidevust, vältida sama projekti finantseerimist mitmest allikast, tagada projekti kõikide kulude katmine ühest allikast, suurendada doktorantide kindlustunnet ja motivatsiooni just nooremteaduri staatuse abil – see on kõik väga vajalik ja põhjendatud ning see kumab ilusasti välja ka nimetatud seaduseelnõust. Näib aga, et praegusel kujul seaduseelnõu seda kõike ei taga, pigem on oht, et probleemid võivad suureneda. Niigi juba projektisarnaseks muutunud teadusteema asendamine institutsionaalse projektiga toob kardetavalt kaasa soovituga risti vastupidise tulemuse. Lisaks jälgib siis ka teadusagentuur projekti täitmist teadus- ja arendustegevuse iga-aastase aruande põhjal ning võib selle alusel finantseerimise suurust muuta või selle üldse lõpetada. Kas kõigi Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarvest jaotatavate riigieelarveliste summade koondamine ühe otsustusorgani, teadusagentuuri kätte ei too kaasa uusi riske ega suurenda subjektiivsust?
Aeg lendab ja Eesti elu edenemine sõltub sellest, kui hästi me ajame Eesti asja. Keskerakonna fraktsioon tunnustab seda, mida meie valitsus on teinud teadus- ja arendustegevuse vallas ning hariduse andmise hoidmisel ja edendamisel ka kriisiajal. Tahan toonitada, et me peame väga vajalikuks meie lastele ja noortele väga hea ja sealjuures tasuta hariduse andmist. Olen rääkinud.

Aitäh! Kui fraktsioonide esindajatel rohkem kõnesoove ei ole, siis annan kokkuvõtvaks kõneks sõna veel kord peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Ma tänan teid kõiki kaasamõtlemise ja kaasatöötamise eest! Teadus- ja arendustegevusse investeerimine nõuab väga palju kannatlikkust, sest tulemused ei saabu homme, ei saabu järgmisel aastal ja tavaliselt ei saabu nad ka käesoleval või järgmisel valimisperioodil. Aga kui jätta teadus- ja arendustegevusse investeeringud tegemata, siis võib kindel olla, et tulemusi ei saabu ka 10, 15 või 20 aasta pärast. Seetõttu ma tänan teid veel kord kannatlikkuse eest! Minu hinnangul on kõik Eesti Riigikogu koosseisud teadus- ja arendustegevuse investeeringutele vajalikku tähelepanu pööranud ja Eesti riik on võimetekohaselt või isegi pisut üle oma võimete eelarvest alati eraldanud raha ka teadus- ja arendustegevuse edendamiseks.
Ma ei saa nõustuda austatud eelkõneleja väitega, et minu ettekanne oli optimistlik või isegi ülioptimistlik. Ma ei taha praegu keskenduda kriitikale, aga kordan veel kord üle puudused, millele ma oma ettekandes ja ka teie küsimustele vastates osutasin. Vahendite kasutamise efektiivsus – see on tähtis küsimus ja see muutub veelgi tähtsamaks küsimuseks tulevikus. Nagu ma juba ütlesin, meil on suur puudus doktoritest, viimase nelja aasta jooksul ei ole doktoriõppe lõpetanute arv suurenenud. Samas on meil teadus- ja arendustegevuse summad väga kiiresti kasvanud. Ja kui ma ütlesin oma ettekandes, et alati makstakse kiire kasvu puhul millelegi lõivu, siis meie puhul on teadus- ja arendustegevuses suur oht, et meie lõiv seisneb efektiivsuse vähenemises.
Efektiivsus on kohane märksõna ka haridustaristu probleemide kirjeldamisel. Me oleme investeerinud hoonetesse vägagi märkimisväärselt, aga me teame, et mitmes uurimisasutuses ja ülikoolis on meil praegu juba probleeme nende uute hoonete kasutamisega. Me oleme hooned valmis ehitanud, aga mõne telesaate vahendusel te teate, et me neid hooneid, mis on maksnud kümneid ja sadu miljoneid, ei kasuta kõige paremal viisil. Seega efektiivsuse suurendamine on oluline märksõna nii hariduse, teadus- ja arendustegevuse, hoonete kui teadlaste puhul ja seda me ei tohiks tähelepanu alt jätta kõrvale ka siis, kui me räägime siin Riigikogu saalis rahanumbritest.
Välistudengeid peaks Eestis kindlasti olema rohkem. Praegune tase mind ei rahulda ja ma usun, et teid ka ei rahulda. Et välistudengeid tuleks rohkem, on vaja, et meie ülikoolide rahvusvaheline maine paraneks. Ka see on aeganõudev protsess ja minu meelest praegune trend on väga hea.
Ma tahan veel võib-olla põhjendatult, võib-olla põhjendamatult väidelda Marek Strandbergi ja Jüri Tammega. Neist ühe küsimuses ja teise esinemises kõlas nagu viide, et Eesti peaks rohkem spetsialiseeruma mingitele tegevusvaldkondadele, peaks määratlema ettevõtluses prioriteetsed valdkonnad ja keskenduma nendele, mitte tegelema sellises käsitluses väheolulisega. Ma küll ei taha, et Eesti muutuks kuidagimoodi monofunktsionaalseks. Me teame, mis juhtus näiteks Iirimaa ja ka Islandi pangandusega, me teame, mis omal ajal juhtus Võhmaga. Selline spetsialiseerumine on väga ohtlik ja ma ei ole nõus nende majandusteadlastega, kes peavad edu võtmeks spetsialiseerumist mingisugustes kindlates tegevusvaldkondades.

Lugupeetud peaminister, teil oleks olnud võimalus küsida veel kolm minutit lisaaega, aga heakene küll.

Aitäh!

Lõpetan nüüd läbirääkimised. Me oleme selles Riigikogu koosseisus kuulanud istungisaalis ülevaadet teadus- ja arendustegevuse kohta kord aastas. Tänane peaministri ülevaade teadus- ja arendustegevuse olukorrast ja valitsuse poliitikast selles valdkonnas jääb praeguse Riigikogu koosseisu viimaseks. Suur aitäh, lugupeetud peaminister, ettekande eest! Ja tänan kõiki arutelus osalejaid!

Läheme tänase päevakorraga edasi. Eelnõu, mille juurde me nüüd asume, on Vabariigi Valitsuse algatatud keskkonnatasude seaduse ja euro kasutusele võtmise seaduse muutmise seaduse eelnõu, tegu on teise lugemisega. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme Kalle Pallingu!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Keskkonnatasude seaduse ja euro kasutusele võtmise seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine lõpetati k.a 20. oktoobril. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli s.a 3. november kell 16. Fraktsioonid ja Riigikogu liikmed muudatusettepanekuid ei esitanud. Ühe ettepaneku komisjonipoolse muudatusettepaneku tegemiseks esitas Keskkonnaministeerium ja kolm muudatusettepanekut tegi keskkonnakomisjon. Keskkonnakomisjoni 25. novembri istungil arutati muudatusettepanekuid ning otsustati esitada neli komisjoni muudatusettepanekut. Esimene neist on tehnilist laadi. Teine muudatusettepanek puudutab KIK-i nõukogu liikmete määramist. See ettepanek tuleneb vajadusest, et Rahandusministeerium asutajaõiguste teostajana saaks täiel määral täita oma riigivaraseadusest tulenevaid ülesandeid ja et tal oleks praegusest suurem pädevus iseseisvalt otsustada nõukogu liikmete määramise üle. Seetõttu on ettepanek muuta seadust nii, et neli liiget nimetatakse Riigikogu keskkonnakomisjoni ettepanekul ja keskkonnaminister on sihtasutuse nõukogu liige oma ametikoha järgselt. Teised liikmed nimetab asutajaõiguste teostaja, sealhulgas kolm liiget nimetatakse keskkonnaministri ettepanekul. Samuti muudetaks seaduse teksti selliselt, et need neli inimest, kelle keskkonnakomisjon Riigikogu otsusega nõukogusse nimetab, oleksid kõik Riigikogu liikmed. Kolmas ja neljas muudatusettepanek on tehnilist laadi. Seaduseelnõus on tehtud veel keelelisi ja tehnilisi muudatusi, mis ei muuda eelnõu sisu.
Keskkonnakomisjon otsustas teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lõpetada keskkonnatasude seaduse ja euro kasutusele võtmise seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine ja saata eelnõu kolmandale lugemisele.

Aitäh! Küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Kas on soovi avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Vaatame läbi seaduseelnõu 809 muudatusettepanekud, mille sisu ettekandja ka tutvustas. Muudatusettepanekuid on kokku neli. Esimese muudatusettepaneku esitaja on juhtivkomisjon, ka teine, kolmas ja neljas muudatusettepanek on juhtivkomisjoni esitatud. Seaduseelnõu 809 teine lugemine on lõppenud.

Järgmine eelnõu on Vabariigi Valitsuse algatatud kalapüügiseaduse ja euro kasutusele võtmise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Tegu on teise lugemisega. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni esimehe Mart Jüssi!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kalapüügiseaduse menetlus Riigikogus on viimasel ajal üsna elav olnud ning kuna kala ja kalapüük puudutab kaudselt meid kõiki – ükskõik, kas me kohtume kalaga kuskil veesilma või kalaleti ääres –, siis ma kirjeldan natuke täpsemalt, kuidas menetlus on läinud ja mida eelnõu sisaldab.
Olukorra teeb üsna mitmekesiseks ja mõneti keeruliseks tõsiasi, et kalandusega tegelevad Eestis kaks ministeeriumi: Keskkonnaministeerium ja Põllumajandusministeerium. Lisaks eristuvad ka kalapüüdjate seas selgelt kaks rühma asjahuvilisi: need on kutselised kalurid ja harrastajad. Praegu teisel lugemisel olevad eelnõud tegelevad valdavalt harrastuspüügiga, kuid on ka mõned aspektid, mis puudutavad kutselisi kalureid.
Menetlusest üldiselt rääkides pean mainima, et vahepeal oli korraga menetluses isegi kolm kalapüügiseaduse muutmise eelnõu, mille olid esitanud eri ministeeriumid. Nüüdseks oli neid jäänud kaks, mis me 25. novembri istungil lõppmenetluseks ühendasime, kuna ühe väga lühikese eelnõu kohta – eelnõu 828 – ei tulnud ühtegi muudatusettepanekut ja nii me arvasime, et on otstarbekas lõpetada nende eelnõude menetlemine ühe paketina. Üldiselt tuli üsna palju muudatusettepanekuid nii riigiorganitelt kui ka erasektorist ja üksikisikutelt. Sellepärast me üsna mitmel puhul kogunesime töörühmana arutama n-ö riigi ettepanekuid ning kuulasime ära ka kodanikuühendused ja kolmanda sektori, samuti üksikisikud, kes olid meile arvamusi või muudatusettepanekuid edastanud.
Lõplikult võtsime oma menetluse kokku, nagu ma mainisin, 25. novembril 2010. Vaatasime läbi rohkem kui 20 muudatusettepanekut, mille olid esitanud ministeeriumid, aga muudatusettepanekuid olid esitanud ka Keskerakonna fraktsioon ja sotsiaaldemokraatide fraktsioon. Ma võtan need ettepanekud temaatiliselt kokku – kuna neid oli palju, siis ma ühekaupa neid ei tutvustaks. Lihtsalt käsitlen valdkondi, millega me tegelesime, et teil selge ülevaade oleks.
Nii põnev, kui see ka ei ole, aga esimene muudatusettepanek pärast kõiki neid aastaid kalapüügiseaduse kehtimist täpsustas kala definitsiooni ja seda just nimelt kümnejalaliste kalade seas, kes on vähid ja vähilaadsed, keda ka tööstuslikult püütakse. Kuna see oli kitsendatult defineerimata, siis me olime suhteliselt kentsakas olukorras, kus ka planktoni püüdmiseks, mis on tegelikult silmaga nähtamatu hõljund, oluks vaja kalapüügi eriluba. Ja et oleks selge, millised on need kümne jalaga kalad, siis sai ka see täpsustus seadusse tehtud.
Kui jutt juba vähkidele läks, siis üks muudatusettepanek puudutab ka vähipüügi korraldamist Eestis. Sätestati nattade, mis on vähipüügivahend, ja püügipäevade omavaheline suhe. Kolme nataga võib püüda kolm päeva. Mõte on vältida olukorda, kus selleks suhteliselt piiratud püügiviisiks terveks kuuks loa võtnuna võib üks püüdja oma kolme nataga ära kasutada kogu n-ö nataööpäevade lubatud arvu. Nüüd on siis võimalik anda püügivõimalus enamatele  soovijatele.
Väga oluline osa eelnõust ja muudatusettepanekutest käsitleb harrastuspüüdjatele kalapüügiõiguse andmist. Vanasti käis see valdavalt kirjalikul viisil või tuli ise kohale minna, kuid tänapäevased sidevahendid, eelkõige mobiiltelefon ja internet, on loonud võimaluse neid lubasid hõlpsamini taotleda ja ka hiljem kasutada. See seaduseelnõu on just sellele keskendunud, et enam ei peaks igasuguseid väljatrükke, paberkandjal olevat informatsiooni kaasas kandma. Kalapüügiõiguse tõendamiseks piisab, kui kaasas on isikut tõendav dokument. Kontrollijal on mitmesugused võimalused täpsustada, kas sellel isikul on õigus kala püüda ja just selles konkreetses piirkonnas. Varem võis esitada pangaülekande paberkoopia, aga sellest tihtipeale ei piisanud, et täpsustada, kas see kehtib just konkreetsel ajal ja konkreetses piirkonnas. Nii palju siis kontrollist.
On leevendatud teatud piiranguid kalastuskaardi andmisel. Seni rakendati ühe sanktsioonina seda, et kuni aruanne pole esitatud, uut kalastuskaarti ei anta. Nüüd on seda nõuet niimoodi leevendatud, et seda piirangut ei rakendata, kui aruande andmed võivad veel töötluses olla. Sellist seisu ei käsitata kui aruande mittelaekumist. Eks andmete töötlus ja koondamine võta oma aja.
Samas, kui jutt on aruannetest, siis aruandmise vajadust vähendati mõningates valdkondades, kus aruande sisuline pool ei aitaks kaasa näiteks kalavarude seisukorra määramisele või muul viisil. Lihtsalt need uuringud tehakse teise metoodika järgi. Näiteks kui tegu on väga oluliste püügipiirangutega, siis nende piirangute tingimustes väljapüütud kala kogus ei kajasta võib-olla nii hästi  kalavarude seisu, kui eeldada võiks. Sellised mõneti kasutusotstarbeta aruanded jäävad nüüdsest ära.
Kirjeldan nüüd põgusalt ka fraktsioonide muudatusettepanekuid. Keskerakonna fraktsiooni ettepanek leidis sisulist arvestamist ja komisjoni ettepanekuna vormistamist. Sisuliselt tähendab see seda, et merel kala püüdma asudes peab kasutama kalalaevade registris olevat alust. See tagab selgema pildi, kes ja millega kala püüab.
Sotsiaaldemokraatide ettepanek käsitles kutselises kalapüügis kasutatavate kvootide jagamist ühe püünise ehk siis ühe kastmõrra põhiselt, et tagada võrdsem kalasaakide jaotus püüniste vahel. See ettepanek ei leidnud paraku komisjoni toetust.
Mõned muudatusettepanekud puudutasid püügiõigust. Ühest küljest sooviti reguleerida püügiõiguste võimalikku üleandmist ühe hooaja piires eri püüdjate vahel, kuid kui kvoote kipub üle või puudu jääma, ei tohiks see mõjutada muutma ajaloo jooksul välja kujunenud püügiõigusi. Teisest küljest taotleti seda, et n-ö ajalooline püügiõigus, mis kestab kolm aastat, saaks olukordades, kus kalapüüki märkimisväärselt piiratakse, siiski pikema kehtivuse. Et ei tekiks sellist olukorda, kus riik piirab kalapüüki ja võtab sellega ära hulga püügiõigusi. Seitsme aastani pikendati sellist olukorda näiteks Peipsi tindi püügil. Üleandmisele ühe ettevõtja või püüdja poolt teisele seati kolmeaastane piirang, et säärane üleandmine ei annaks võimalust kalavarudega spekuleerida. Samuti sätestati mõned piirangud või piirangu seadmise võimalused sellisteks puhkudeks, kui on vaja operatiivselt kaitsta kudekalasid või noorjärkusid.
Seoses euro kasutuselevõtuga täpsustasime asjaomaseid hüvitusmäärasid ja -kordasid.
Üldine komisjoni otsus oli teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja saata eelnõu kolmandale lugemisele. Lõpuks aga tsiteeriksin ühte teist seadust, mis on ka väga tähtis, see on Murphy seadus. Seegi puudutab kalandust, nagu te ehk teate. Kui te avate purgi, mis on täis vihmausse, siis nende purki tagasi saamine eeldab palju suurema purgi kasutusele võtmist. Ehk siis kalapüügiseadus on selline, mis kipub oma raamidest välja kasvama, kui teda arutatakse. Siinkohal tahaksingi tänada Ain Soomet Keskkonnaministeeriumist, Madis Reinupit ja Gunnar Lambingut Põllumajandusministeeriumist ning eriti Elle Kauri, kes aitas keskkonnakomisjonis need juriidilised tekstid vormistada ja purgile kaane peale saada. Aitäh!

Aitäh! On ka üks küsimus Mark Soosaarelt. Palun!

Lugupeetud ettekandja! Kalapüügiseadus on võib-olla üks kõige rohkem muudetud ja täiendatud seadus. See meenutab kaardimajakest, millele on otsa ehitatud teine kaardimajake ja veel kolmas kaardimajake. Selleks et kalapüügiseadusest aru saada, ei piisa põhiharidusest ja tõenäoliselt ka keskharidusest, sul peab olema kõrgem juriidiline haridus. Sellest on meil ka komisjonis korduvalt juttu olnud. Praegu on siin tegemist kahe eelnõuga, üks on tulnud Keskkonnaministeeriumilt ja teine Põllumajandusministeeriumilt. Milline on sinu kui komisjoni esimehe ja teadlase arusaam sellest, kuidas peaks kalapüügiseadustik olema korrastatud?

See küsimus eeldab väga pikka ja põhjalikku vastust, mida ma praegu siin niimoodi eksprompt anda ei ürita. Aga küsimus on sisuliselt vägagi põhjendatud. Nagu ma ütlesin, see on üks purk, mis on täis vihmausse, ja iga kord, kui me selle avame, kipub selle sisu laienema. Mul on puldis kaasas minu eelkäija Marko Pomerantsi kiri ministritele 16. aprillist 2008. Selles on osutatud asjaoludele, mis suures osas kattuvad sinu esitatud küsimuse sisuga – need ajaolud eksisteerivad praegugi, neid ei ole suudetud selle aja jooksul muuta.
Nii et kalapüügi reguleerimine on väga suur väljakutse kõikidele selle korraldajatele. Kui püüda analüüsida, miks me neid probleeme, mis juba 2008. aasta aprillis keskkonnakomisjonis arutelul olid, ei ole ikka veel suutnud lahendada, siis me oleme suhteliselt keerulises olukorras. Me võiksime lähtuda sellest, et kalapüügiseaduse ja keskkonna seisukohalt on kindlasti kaladel omad õigused, mida me peame kaitsma. Aga sealt me jõuame üsna kiiresti välja inimeste ja nende õigusteni. Seega probleem ei ole ainult kala ja kalapüüdja vahelistes suhetes, laiemalt on probleem keskkonna kasutamises ja inimeste õigustes, tulenevad need siis elukohast või muust. Need on ühed teemad, mis kerkivad üles iga kord.
Meie töörühmade aruteludes ei vormistatud sugugi kõik esitatud ettepanekud muudatusettepanekuteks. Väga paljud ettepanekud käsitlesid just seda aspekti, et seadus on läinud üsna keeruliseks. Ministeeriumide esindajad on kõik need ettepanekud teadmiseks võtnud. Ma olen Ain Soomega pikemalt vestelnud kalapüügiseaduse edasisest arendamisest ja kalapüügikorraldusest. Neil on väga siiras soov see teema n-ö ka keskkonnaseadustiku kodifitseerimise raames "puhtaks kirjutada". Aga mitmed lahendused jäävad ikkagi selle taha, millised on kohalike elanike või püsielanike staatus ja õigused. See eeldab laiemat õigusruumi korrastamist, sest mitmed sellega seotud probleemid ei ole enam üksnes keskkonnaprobleemid, vaid juba ka õiguslikud probleemid.

Küsimusi on veel. Küsimuseks saab sõna Tarmo Kõuts. Palun!

Hea ettekandja! Tänan väga põhjaliku ja asjaliku seletuse eest! On tunda, et te olete teemaga piki ja põiki tegelnud. Ma sain juba ka vastuse oma plaanitud küsimusele. Kuid tahaks ikkagi pöörata tähelepanu sellele nn püsielaniku ehk teisisõnu randlase temaatikale. Üsna hiljuti toimus järjekordne ralli kalapüügilubade saamiseks. Ralli võitjad loomulikult ei ole need inimesed, kes on ise ja kelle esivanemad on elanud rannas. Kui me räägime nendest nn ajaloolistest kalapüügilubadest, siis ma kardan, et praeguse seaduse toel me mitte kuidagi ei suuda seda reguleerida. Milline on sinu arusaam: mis aastakümnel, mis sajandil me suudame jõuda lõpuks nende inimesteni, kes elavad rannas?

Konkreetselt sellele küsimusele vastates ma kinnitan: minu soov on, et me nende inimesteni jõuaksime võimalikult kiiresti. Ma tahaksin näiteks, et järgmine aasta või isegi selles Riigikogu koosseisus käsitletaks püsielaniku staatust sisuliselt ja vägagi vastutustundlikult. Aga samas ma pidurdan ise oma optimismi, andes endale aru, et kalandusega seotud probleemid on tegelikult globaalprobleemid. Üks tegur, mis selle probleemi tekitab ja mille kohta me ka lehest loeme ja mida televiisorist näeme, on see, et selle tegevusega käib kaasas kirg. Seaduse tasandil kirega tegelda on väga keeruline. Näiteks seesama kalapüügilubade väljaandmise süsteem, mida me seaduses proovime reguleerida – tahaks, et see oleks rahumeelne ja mõistuspärane, et iga inimene saaks rahulikult omale selle loa lunastada. Aga ometigi me näeme, et järjekordades seistakse öö läbi. Ja missuguse kirega sööstavad kalamehed värskelt tekkinud jääkattele, tuues sellega kaasa probleeme nii endale kui teistele! Ma luban endale selle reservatsiooni, et me ilmselt kunagi ei suuda seadusega kirele päitseid pähe panna. Aitäh!

Toivo Tootsen, palun!

Hea ettekandja! Võrumaal ja ka mujal Kagu- ja Lõuna-Eestis on väga populaarne püügivahend läbi aegade olnud kuurits. Vahepeal oli see küll nagu põlu all. Ma mäletan, et isegi väga populaarsete Viitina kuuritsapüügivõistluste korraldamiseks pidi keskkonnaminister eraldi loa välja andma, et seda püügivahendit saaks kasutada. Nüüd ma vaatan, et see on tehtud täiesti võrdõiguslikuks püügivahendiks, mis on igati tervitatav. Siin on kirjas, et ka kuuritsapüügiks antakse kalastuskaart. Nii et kuurits on nüüd rehabiliteeritud. On nii?

Jah, kuurits on rehabiliteeritud ja just põhjusel, et tegemist on traditsioonilise ja väga sportliku püügivahendiga. Ilmselget väga kahjulikku keskkonnamõju kuuritsal ei ole, sest tegu on püügivahendiga, millega on võimalik saaki valida – see ei ole valimatult tappev vahend, millega võiks endale või keskkonnale probleeme tekitada. Kuuritsapüük on tõesti Lõuna-Eestis lausa rahvussport, mis, nagu ma ütlesin, ei ole keskkonnale kahjulik ja mis väga hästi vastab sportliku kalapüügi olemusele. Seda erinevalt mõnest teisest püügivahendist, mis tolles loetelus samuti on.

Mark Soosaar, teine küsimus, palun!

Lugupeetud kolleeg Mart Jüssi! Mulle meeldis, et sa avasid diskussiooni teemal "Kirg kalapüügi juures". Aga teatavasti on kire kõrval mängus ka üks teine väga oluline komponent – see on stiihia ja elustiil ja traditsiooniline elulaad, mida me siiski peame eesti kultuuri säilimiseks toetama. Tänavu 1. juulil Brüsselis Euroopa kalandusreformi põhidokumenti arutades õnnestus mul teha ettekanne sellest, et Eesti toetab individuaalseid kvoote. See oli kirjas ka meile kaasa antud dokumendis. Minu küsimus sulle on järgmine. Sotsiaaldemokraadid esitasid ettepaneku kehtestada kastmõrdadega püügil individuaalsed kvoodid, et luua võrdsed võimalused kaluritele oma perele korralik leib lauale teenida. Mis juhtus komisjonis, et rohelised ei toetanud ettepanekut, mis taganuks võrdsed võimalused kõigile kaluritele?

Me võime seda teemat natuke ka filosoofiliselt käsitleda. Kui me tahame tõepoolest jagada ühiskonna osadele õigust ligi pääseda meie üldisele varale, mis on meres ja mujal veekogudes elav kala, siis need jagatised võiksid tõepoolest olla võimalikult võrdsed ja tagada need võimalused kõigile ühtemoodi. Aga siin me olemegi sellise probleemi ees, et kui me räägime eraldi indiviidist kalapüüdjast ja sellestsamast kastmõrrast, siis on tegemist ikka natuke erinevate asjadega. Seda just selles mõttes, et kastmõrd on palju vähem liikuv kui kalapüüdja. Praegu on põhimõte, et maakondlikud kvoodid jagatakse, lähtudes püüniste arvust. Ainult et mõni püünis, mis ei ole kuigi heas kalapüügikohas, ei saa seda kala kätte, mis talle kvoodiga on võimaldatud. Me arutasime seda roheliste seas ja me ei saanud aru, kuidas pakutud ettepaneku heakskiitmine tagaks parema võimaluse kastmõrraga kala kätte saada. Vastupidi, see annaks ehk õigustamatu või teostumatu lootuse kala kätte saada: mul on püügiõigus ja mul on see kast, aga kala ei tule. Me ei näinud, et see olukorra selgelt lahendaks. Ka senised kvoodijagamised ja kokkulepped võimaldavad saavutada parema ja õiglasema tulemuse. Selles asi oligi.

Harri Õunapuu, palun!

Sul on tulnud nüüd päris tükk aega keskkonnakomisjoni juhtida. Kas selle aja jooksul ei ole sul tulnud mõtet, et võib-olla peaks pärast valimisi korraldama nii, et kalandust hakataks juhtima ühest ministeeriumist, mitte nii, nagu see Eesti Vabariigis praegu on, kahest ministeeriumist? Kas seda mõtet ei ole sul tekkinud? Kui seda vajadust pole ilmnenud, siis ma muidugi võtan oma küsimuse tagasi. Aga mulle tundub, et see probleem on kogu aeg üleval olnud.

See probleem on olemas. Ka Mark Soosaar osutas oma esimeses küsimuses sellele, et kalandusvaldkond on läinud mitte just üle mõistuse, aga kohati arusaamatult keerukaks. Eks me iga kord, kui me oleme kalapüügiseadust arutanud, näe neid korduma kippuvaid küsimusi mitme valdkonda defineerimisel ja mõningate piiride tõmbamisel. On olnud korduvalt juttu ka sellest, et vahest valdkonna valitsemine läbi kahe ministeeriumi pigem takistab kui hõlbustab protsessi. Aga arusaadavalt ei ole keskkonnakomisjon oma võimalusi arvestades jõudnud mõtteni teha asjaomane ettepanek kalapüügiseaduse muutmiseks või kalanduse juhtimise uue mudeli väljatöötamiseks. Mina isiklikult olen olnud üsna kahevahel. Kohati tundub tõepoolest natuke keeruline see asjaajamine, kui kaks ministeeriumi kalaga tegelevad, üks ühest ja teine teisest küljest. Aga teisalt võiks mõelda nii, et Keskkonnaministeerium tegeleb selgelt kalastiku kaitse ja selle pikaajalise kasutamise võimaluse tagamisega, Põllumajandusministeerium aga reguleerib püügivõimalusi ja selles mõttes keskkonnavara kasutust. See ei pruugi olla kõige halvem lahendus, sest siis on ka debatti ja diskussiooni rohkem. Teinekord aga on võib-olla keerulisem, kui otsused peavad tekkima nagu ühe aju kahe poolkera vahel. Aga see on minu isiklik arvamus. Ma ei ole ise selgel seisukohal, kas üks ministeerium on parem kui kaks. Eks mõlemal lahendusel ole oma plussid. Ent ma loodan, et nüüd, kui kalapüügiseadus jõuab uue keskkonnaseadustiku raames ümberkirjutamisele, siis kogu see pagas, mis ta aegade jooksul on endasse kogunud nii tänu muudatusettepanekutele kui ka nende arutelule komisjonis ja töörühmades, leiab tõsist ja tähelepanelikku käsitlemist.

Teine küsimus Tarmo Kõutsilt, palun!

Hea ettekandja! Tõepoolest see seadus käsitleb kalavarude kaitsmist ehk kalastuse kaitsmist, nagu sa äsja nentisid. Teadupärast inimese kõrval mõjutavad kalavarusid loomulikult ka keskkond ja teised liigid, kes kala toiduks tarvitavad. Meil võib näiteks tuua kormoranid. Üks kormoran sööb ööpäevas 750 grammi kala ja kormorane on Eesti vetes 50 000 – 70 000. Teeme matemaatilise arvutuse, ja saame teada, mitukümmend tonni kala söövad ära kormoranid. Lisame siia hülged: 8600 hüljest, igaüks sööb umbes 2,4 kilogrammi kala päevas, ja arvutame jälle kokku. Kui me räägime tõepoolest kalavarude kaitsest ja reguleerime või isegi ülereguleerime inimtegevust, siis kas ei oleks mõistlik püüda vähendada inimtegevuse kõrval teisigi tegureid, mis kalavarusid ohustavad?

See küsimus väärib kindlasti pikka ja põhjalikku vastust, mida ma täna kartes, et see läheb loenguks, ei hakka andma. Minu arvates on tähtis aru saada, et me võime kala kaaluda kilodega või lugeda tükkidena, aga põhimõtteliselt on kala nagu kõik muu elusaine osa looduse aineringest. Nii kaua, kui see ringe töötab, nii kaua, kui see tsükkel ikka uusi pöördeid peale võtab, on minu arust kõik korras. Inimese kohustus on jälgida, et me seda tsüklit ei peataks või väga rängalt ei rikuks.
Muidugi on lindude ja teiste mereloomade ärasöödud kala kogus teinekord mõõdetav, nii nagu see konkreetselt hüljeste ja kormoranide puhul on, aga samal ajal see ei ole kogu tõde. Me võime minna veel peenemate detailideni ja arvestada välja, kui palju näiteks haugid söövad ära teisi kalu. Nad on röövkalad ning söövad endast väiksemaid ja ka endasuguseid, teisi hauge, ja see on oluline arvesse võtta. Aga kui me läheksime seda tasakaalu seal sees oma praeguste teadmiste põhjal korraldama või peenhäälestama, siis poleks  sugugi kindel, et me valdame kogu seda tervikut piisavalt hästi, et seda pädevalt teha.
Toon siia lõppu näite oma lemmikvaldkonnast. Ma olen oodanud neli aastat, et ma saaksin Riigikogu puldist hüljestest rääkida. Ma nüüd natuke räägingi, aga mitte pikalt. On teada tõdemus, et sada aastat tagasi elas Läänemeres umbes viis korda rohkem hülgeid kui tänapäeval. Ma ei taha rääkida sellest, mis võis olla inimese elu kvaliteet sada aastat tagasi, aga ma tahan rääkida sellest, mis oli Läänemere kvaliteet ja Läänemere ökoloogiline kandevõime sada aastat tagasi. Juhul, kui me oleme praegu Läänemere hüljestega olukorras, kus mingisugust kosmilist juurdekasvu enam näha ei ole ja pigem võime rääkida tasakaalus olevatest süsteemidest, siis on oluline endale aru anda, et Läänemeri on umbes viis korda halvemas seisus kui sada aastat tagasi ja inimtegevus peaks olema enam suunatud sellele, et Läänemere head seisu taastada, mitte niivõrd sellele, et praeguses uues ja võib-olla natuke pessimistlikumas ökoloogilises kontekstis proovida pidevalt reguleerida lindude, kalade, loomade ja inimeste omavahelisi arvulisi suhteid.

Teine küsimus Harri Õunapuult, palun!

Paragrahv 1 reguleerib kuuritsaga kala püüdmist. Küsisin kolleeg Strandbergi käest – tema kuuritsat hästi ei mäleta, mina veel mäletan. Minu küsimus ei tule mitte kuuritsaga kalale mineku kohta, see on juba paljudel meelest läinud, aga kuidas hülgepüügiga on? Kas hülgepüük käib kalapüügiseaduse järgi ja kunas me hülgeid saame püüdma minna?

See ei ole praeguse eelnõuga otseselt seotud küsimus, aga võtan ikkagi põgusalt vastata. Hüljes ei ole enam karvaste kalade nimekirjas olnud vist sadakond aastat. On tuvastatud, et tegemist on imetajaga, ja sellepärast hülge küttimist ei reguleerita tänapäeval mitte kalapüügiseadusega. Kui reguleeritakse, siis juba jahiseaduse ja sellega kaasnevate reeglitega.

Toomas Varek, palun!

Hea ettekandja! Kuulasin hoolega küsimusi ja vastuseid ning toetan siin Mark Soosaart ja Harri Õunapuud. Tean, et ka Lääne-Virumaa rannakalurid on tõsiselt mures eriti lõheliste taastootmise pärast. Praegu on kalanduse juhtimine jaotatud kahe ministeeriumi vahel ja see on vaja ära muuta, sest vastutuski jääb kahe ministeeriumi vahele ja nii ei saa õigeid otsuseid tehtud. Komisjoni esimehena sa ütlesid, et võib-olla tullakse selle koosseisu ajal tolle teema juurde veel tagasi. Ma loodan, et nii läheb. Aga siit ka üks küsimus: kas keskkonnakomisjon võtab omale plaani kalanduse probleem Keskkonnaministeeriumi ja Põllumajandusministeeriumi vahel ära lahendada, et see pikaajaline protsess saaks kord lõpu?

Ma loodan väga, et keskkonnakomisjon selle teema oma tegevuskavva võtab, aga probleem on tõesti pikka aega püsinud ja ma ei usu, et me selle koosseisuga suudame selle järelejäänud lühikese ajaga lahendada. Usun, et see on üks probleemvaldkondi, mis pärandub järgmisele koosseisule ja kindlasti järgmise koosseisu keskkonnakomisjonile ei tule see mingi üllatusena, et nad üsna pea peavad hakkama kalandusküsimustega taas tegelema. Ma väga loodan, et kalanduse korralduslikke või kalandusala valitsemise probleeme proovitakse käsitleda kui ühte valdkonda. Mina pean tunnistama, et bioloogina ma vaatan seda maailma võib-olla natuke liiga tihti kala pilgu läbi, kala silmadega, ning selle võrra on mulle haldusasjad võib-olla natukene kaugemad. Aga minu arvates see on üks teema, mis raudselt pärandub keskkonnakomisjoni järgmise koosseisu istungite päevakordadesse.

Austatud ettekandja, rohkem küsimusi ei ole. Suur aitäh ettekande eest!
Kas läbirääkimiste avamise soovi on? Avan läbirääkimised. Palun esimesena Riigikogu kõnetooli Mark Soosaare!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid ja eriti hea kolleeg Mart Jüssi, kes avas täna siin saalis päris huvitava diskussiooni! Sotsiaaldemokraadina ma lihtsalt olen kohustatud tegema paar täiendavat, täpsustavat ääremärkust seoses meie esitatud muudatusettepanekutega, mille suhtes rohelised jäid erapooletuks. Ka tänasest Mart Jüssi vastusest ühele minu küsimusele jäi mulje, et rohelised ei ole endale selgeks teinud, mida kujutab endast kakuam ehk kastmõrd ja mida tähendab meile räim ehk nn Balti heeringas – see pisike väike heeringaline, mis on nii eestlaste kui ka kõigi teiste Läänemere-äärsete rahvaste peamisi toidupooliseid olnud. Seda eriti randades, aga ka mujal Eestis. Näiteks kihnlased käisid  talvel mööda jääteed Kesk-Eestis kuni Tartumaani välja, et oma soolaräime vilja vastu vahetada. Peatuti taludes ja ööbimise eest anti taldrikutäis räimi. Rukki ja nisu vastu vahetati räimi nii, et üks osa räime ja kaks osa vilja. Niimoodi see reis kestis hobuste ja regedega umbes nädal aega ja ega see kergete killast ei olnud. Aga nõnda jõudis Pärnumaa räim Eesti mandriosa kõige kaugematesse soppidesse. Räim on teatavasti toidupooliseks peaaegu kõigile, kes meres elavad, kaasa arvatud Mart Jüssi lemmikloomale, kes rõõmsalt nuumab ennast vastu talve just räimega.
Aga nüüd kakuamipüügist. Kakuam on seisevmõrd, mille leiutas üks Eesti meremees Kaug-Idas ja mille ta 1950. aastate alguses Eestisse tõi. Kakuam on seisevmõrd, mis seisab merepõhjas tasasel pinnal. Selle tiibade laius on kuni pool kilomeetrit ja ühe lappamisega võib see anda 10–15 tonni räime, kui on hea saak, aga võib anda ka ainult pool tonni ja võib ka jääda täiesti tühjaks. Räimeparved ei liigu selliselt, et nad kõigisse Pärnu ja Liivi lahe kastmõrdadesse üheaegselt tuleksid. Tänavu algas räimepüük suhteliselt hilja, aprilli lõpus, sest jää oli kaua meres. Kihnlastel on kevadräime kohta kolm nimetust: need on jääräim, toomingaõieräim ja õunapuuõieräim. Need on erineva maitsega ja kõik nad on rannarahva seas väga hinnatud. Ma palun veel kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Midagi ei ole parata, ühtede meeste mõrdadesse jõuavad räimeparved enne, teiste meeste mõrdadesse hiljem. Kui Liivi lahe kvoot on täis püütud, siis pannakse püük seisma. Samas on teada, et räim tuleb mõrdadesse senikaua, kuni vesi on külm. Tänavu oleks võinud püüda kuni jaanipäevani, aga püük pandi kinni 6. juunil põllumajandusministri korraldusega, sest rahvusvaheliselt kokkulepitud kvoodi olid need kalurid, kelle mõrdadesse räimeparved enne tulid, täis püüdnud. Need kalurid, kes oleksid võinud oma mõrdasid meres hoida kuni jaanipäevani ja samuti oma kvoodi täis püüda, said kordades vähem räime.
Et anda kutselistele kaluritele võrdsed võimalused, me esitasimegi oma muudatusettepanekud, mis on täielikus kooskõlas Euroopa kalandusreformi aluspõhimõtetega toetada rannapüüki, sest rannapüük on üks traditsioonilise eluviisi alustalasid. Vastupidi tööstuslikule traalipüügile, kus vastavalt tehnika arengule töökohtade arv pidevalt väheneb, luuakse rannapüügis töökohti juurde. Rannapüügi toetamiseks, selleks, et töökohad säiliksid ja neid saaks juurde luua, on vaja kehtestada individuaalsed kvoodid. Tõsi, mingil määral aitab olukorra selginemisele kaasa see, et seoses menetluses oleva eelnõuga toimub täpsem teavitamine sellest, kui palju mingi kalurite seltskond on kala püüdnud. Nii tekib ettekujutus, kes kvoodi täis püüdsid ja kellel jäi see täis püüdmata, kes olid need õnnelikud, kellel õnnestus kordades rohkem räime püüda, ja kes  need õnnetud, kes ei ole oma lootuste täitumist näinud.
Aga meil on teha veel suur töö ja tõenäoliselt seda praegune Riigikogu koosseis teha ei jõua. Suur küsimus on, mis saab räimest edasi. Kui merel on kõik väga reguleeritud, siis maal on kõik peaaegu reguleerimata. Seesama räim, mille kokkuostjad ostavad hinnaga 1,5 krooni kuni 2 krooni kilo, jõuab Pärnu, Haapsalu ja Tallinna turule järgmisel päeval hinnaga 10–15 krooni kilo. Selline värske kala kümnekordne kallinemine on ebaloomulik. Ka Euroopa kalandusreformi põhidokumendis, mis ei ole küll veel europarlamendis vastu võetud, kuid mille menetlus on lõppjärgus, on Eestil kindlasti vaja välja tulla ideedega, kuidas kala turustamisel rakendada teatud regulatsioone, et hinnavahe, mis tekib kala transportimisel paarikümne kilomeetri kaugusel asuvale turule, ei oleks nii kohutavalt suur. Põhitöö teeb ikkagi ära kalur. Töö merel on raske ja eluohtlik ega ole kala turustajate tööga üldse võrreldav. Nii et kõik erakonnad, kes me siin saalis ka ei istu, mõelgem selle peale, mida me saaksime teha kutselise rannapüügi toetuseks ja selle edendamiseks! Aitäh!

Kõnesoove rohkem ei ole, lõpetan läbirääkimised.
Asume nüüd läbi vaatama eelnõu muudatusettepanekuid. Kokku on 27 muudatusettepanekut. Esimese  muudatusettepaneku esitaja on juhtivkomisjon. Ka teise muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon, nagu ka ettepanekud nr 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12 ja 13. 14. muudatusettepanek on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud ja seda ettepanekut on juhtivkomisjon sisuliselt arvestanud. 15. muudatusettepanek on juhtivkomisjoni esitatud. 16. muudatusettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjon seda arvestanud ei ole. Tulenevalt kodu- ja töökorra seadusest see ettepanek hääletamisele ei kuulu. 17. muudatusettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud. Juhtivkomisjon seda ettepanekut arvestanud ei ole ja ka see muudatusettepanek tulenevalt kodu- ja töökorra seadusest saalis hääletamisele ei kuulu. 18. muudatusettepanek on juhtivkomisjoni esitatud, nagu ka 19., 20., 21., 22., 23., 24., 25., 26. ja 27. muudatusettepanek.
Oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud. Eelnõu teine lugemine on lõppenud.

Järgmine punkt tänases päevakorras on sihtasutuste seaduse ja audiitortegevuse seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Erik Salumäe!

Austatud proua aseesimees! Head ametikaaslased! Annan lühidalt ülevaate, mis toimus selle eelnõuga pärast esimest lugemist. Saabus Vabariigi Valitsuse arvamus. Seda eelnõu arutati valitsuse 11. novembri istungil. Arvamuse esimeses pooles selgitatakse sihtasutuse juriidilise vormi eripärasid ja teises pooles märgitakse esmalt, et esitatud kujul seda eelnõu ei toetata. Kuid siis järgneb selline lõik: "Tuleb tunnistada, et teatud juhtudel võib raamatupidamise aastaaruande auditi tegemise kohustus olla väiksematele sihtasutustele majanduslikult ülemäära koormav. Loomulikult on sellisel juhul küsitav, kas sihtasutus on seatud eesmärkide saavutamiseks õige ühinguvorm või oleks tulnud valida mõni teine tegutsemisvorm, näiteks mittetulundusühing. Siiski võiks seda asjaolu arvesse võttes kaaluda raamatupidamise aastaaruande ülevaatuse kohustuse seadmist sihtasutustele. Eelnõu tuleks sel juhul kujundada selliselt, et need sihtasutused, kes eelnõu kohaselt oleksid hetkel raamatupidamise aastaaruande auditi tegemise kohustusest vabad, oleksid ikkagi kohustatud oma raamatupidamise aastaaruande laskma audiitoril üle vaadata, sõltumata audiitortegevuse seaduse §-s 92 nimetatud näitajate olemasolust." Nendest valitsuse tähelepanekutest tulenevalt vormistas Riigikogu liige Erik Salumäe neli muudatusettepanekut, mis on muudatusettepanekute loetelus numbrite 1–4 all.
Samuti saabusid kirjalikud arvamused Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidult ja Eesti Maksumaksjate Liidult. Mõlemad ühendused avaldasid sellele eelnõule toetust. Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit märkis ka seda, et eeldatavasti jätkab teatud hulk sihtasutusi, kes võiksid auditikohustusest vabaneda, läbipaistvuse huvides edaspidigi selle vabatahtlikku tellimist, nagu teevad mõned mittetulundusühingud.
Komisjon arutas muudatusettepanekuid 25. novembril. Lisaks komisjoni liikmetele osalesid istungil Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus, Rahandusministeeriumi ettevõtluse ja arvestuspoliitika osakonna jurist Gaili Parts ja Audiitorkogu president Toomas Vapper. Eelkõige toimus istungil arutelu selle üle, kas teatud suurusest väiksema aastatulu või vara puhul võiks olla sihtasutus vabastatud nii raamatupidamise aastaaruande auditist kui ka selle aruande ülevaatamisest audiitori poolt. Komisjoni istungil asendusliikmena osalenud Kalev Kotkas leidis, et riigi huvides on, et heategevusele suunatud sihtasutusi oleks rohkem kui praegu, kuid sellisel juhul ei tohiks nende pidamist nii kalliks teha: "On absurdne, kui sihtasutuse rahast pool läheb eesmärgi täitmiseks ja pool raamatupidamisele ning auditeerimisele." Siinkohal tsiteerin audiitortegevuse seaduse eelnõu teise lugemise stenogrammi. See lugemine toimus 20. jaanuaril 2010 ja majanduskomisjoni esindanud hea ametikaaslane Toomas Tõniste märkis siis oma vastuses ühele küsimusele, et auditeerimine muutub kallimaks hinnanguliselt 30%, ülevaatamise kulud jäävad hinnanguliselt sellele tasemele, nagu praegu auditeerimishinnad on. Audiitorkogu esindaja ütles istungil, et aastaaruande ülevaatuse maksumuseks võib hinnanguliselt kujuneda keskmiselt umbes pool täismahulise auditi maksumusest. Erik Salumäe pakkus ühes oma muudatusettepanekus, et aastaaruande ülevaatus võiks olla kohustuslik, kui vara või aastatulu suurus on vähemalt  25 000 eurot. Audiitorkogu esindaja pidas seda liiga kõrgeks piiriks. Komisjoni esimehe ettepanekul vormistati komisjoni muudatusettepanekuna nr 5 selline muudatus, kus selleks piiriks sätestati 15 000 eurot.
Komisjoni konsensuslikud otsused olid teha ettepanek eelnõu teine lugemine täna lõpetada ja kolmas lugemine ehk loodetavasti eelnõu vastuvõtmine viia läbi ülehomme, neljapäeval, 9. detsembril. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Kas on soov avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata.
Vaatame läbi seaduseelnõu 839 muudatusettepanekud. Nagu ettekandja ütles, on muudatusettepanekuid kokku viis. Esimese muudatusettepaneku on esitanud Erik Salumäe ja juhtivkomisjon on seda täielikult arvestanud. Ka teine muudatusettepanek on Erik Salumäe esitatud ja sedagi muudatusettepanekut on juhtivkomisjon täielikult arvestanud. Kolmas muudatusettepanek on samuti Erik Salumäe esitatud ja leidnud juhtivkomisjoni täielikku heakskiitu. Neljaski muudatusettepanek on Erik Salumäe esitatud, seda on juhtivkomisjon osaliselt arvestanud. Viies muudatusettepanek on juhtivkomisjoni enda esitatud.
Õiguskomisjoni algatatud sihtasutuste seaduse ja audiitortegevuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 839 teine lugemine on lõppenud.

Järgmine eelnõu, mille juurde asume, on majanduskomisjoni algatatud hasartmänguseaduse § 111 muutmise seaduse eelnõu. Taas on tegu teise lugemisega. Ettekandeks on Riigikogu kõnetooli juba asunud majanduskomisjoni esimees Urmas Klaas. Palun!

Lugupeetud proua aseesimees! Head kolleegid! Majanduskomisjonis oli kõne all oleva seaduseelnõu teine lugemine 25. novembril ja kuna teiseks lugemiseks muudatusettepanekuid laekunud ei olnud, siis tegi komisjon järgmised otsused: saata Riigikogu majanduskomisjoni algatatud hasartmänguseaduse § 111 muutmise seaduse eelnõu Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks 7. detsembril, teha täiskogule ettepanek teine lugemine lõpetada ning juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, viia kolmas lugemine läbi 9. detsembril ning eelnõu seadusena vastu võtta. Kõik otsused on tehtud konsensuslikult. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Kas on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimisi ei avata. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid esitatud ei ole. Seaduseelnõu 857 teine lugemine on lõppenud.

Järgmine eelnõu tänases päevakorras on riigikaitsekomisjoni algatatud rahuaja riigikaitse seaduse ja kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni aseesimehe Toivo Tootseni!

Lugupeetud kolleegid! Riigikaitsekomisjon algatas arutluse all oleva eelnõu tulenevalt asjaolust, et Riigikogu s.a 24. novembri istungil registreeris end rahuaja riigikaitse seaduse ja kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu,  see oli siis eelnõu 805, lõpphääletusel kohalolijaks 49 Riigikogu liiget, eelnõu vajas aga seadusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Sel põhjusel algatas riigikaitsekomisjon s.a 25. novembril sellesama seaduse eelnõu uuesti.
Eelnõu eesmärk on ajakohastada riigikaitselisi termineid ning nimetada senine "sõjalise kaitse strateegiline kava" ümber "riigikaitse strateegiaks". Lisaks viib eelnõu omavahel kooskõlla rahuaja riigikaitse seaduse ja kaitseväe korralduse seaduse ning täpsustab kaitseväe ja Kaitseliidu väljaõppekavade kehtestamist. Ühtlasi täpsustatakse eelnõus sõjaaja üksuste ja reservüksuste mobiliseerimise ja formeerimise kavade kehtestamisega seonduvat.
Vabariigi Valitsus arutas riigikaitsekomisjoni algatatud eelnõu oma s.a 2. detsembri istungil ja toetas seda. Siinkohal juhin tähelepanu ühele väikesele tehnilisele veale eelnõu seletuskirja leheküljel 2, kus käsitletakse kaitseväe korralduse seaduse § 15 lõike 2 muutmist. Täpsustan, et üleliigsed on seal sõnad "kus asendatakse mõiste "sõjalise kaitse strateegiline kava" mõistega "riigikaitse strateegia"." Nimelt käib eelnimetatud selgitus tegelikult eelnõu § 1 juurde, mitte aga § 2 juurde, kus ta ekslikult seletuskirjas on. Muide, sama tehniline viga oli ka Vabariigi Valitsuse algatatud samanimelise seaduse eelnõu seletuskirjas ja hea, et me saame selle nüüd ära parandatud.
Riigikaitsekomisjon otsustas oma 24. novembri istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu kümnenda töönädala päevakorda teisipäevaks, see on tänaseks. Eelnõu algataja ja juhtivkomisjoni nimel ettekandjaks määrati siinkõneleja. Ühtlasi otsustas komisjon konsensusega teha Riigikogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada ning paluda Riigikogu esimehel määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 9. detsember kell 9.30. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Suur aitäh, austatud ettekandja! Kas on soovi avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu 880 esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 9. detsembri kell 9.30.

Läheme päevakorraga edasi. Asume arutama Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu. Tegu on eelnõu esimese lugemisega. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Kõnealune eelnõu on oma esimeses versioonis Riigikogu saalis juba arutlusel olnud. Küsimused, mis üles kerkisid ja mis oleks võinud loomulikult eelnõu parandustena lahendatud saada, jäid tookord arvesse võtmata ja eelnõu hääletati menetlusest välja. Nüüd, kuna asjakohased kodanikuühendused, kes laste õiguste eest seisavad – näiteks Lapse Huvikaitse Koda, Lastekaitse Liit ja muud sellised –, pidasid kõnealust muudatust Eesti karistusseadustikus siiski oluliseks, siis esitasime selle eelnõu Riigikogu menetlusse veidi täiendatult, püüdes vältida mõningaid aspekte, mis komisjoni aruteludel ja Riigikogu istungil esitatud küsimustes kõne alla on tulnud.
Lühidalt, me soovime muuta lähtuvalt ühiskonnas laste õigusi kaitsvate organisatsioonide palvest ja soovist kahte paragrahvi karistusseadustikus. Esimene on § 145, mis oleks uues vormis sõnastatud järgmiselt: "Täisealise isiku poolt noorema kui kuueteistaastase isikuga suguühendusse astumise eest, välja arvatud juhul, kui täisealise ja alaealise vanusevahe on kuni neli aastat – karistatakse kuni viieaastase vangistusega." Ja teine on § 146, mis ettepaneku kohaselt oleks muudetud selliselt: "Täisealise isiku poolt noorema kui kuueteistaastase isiku kaasamise eest suguühendusest erineval viisil sugulise kire rahuldamisele, välja arvatud juhul, kui täisealise ja alaealise vanusevahe on kuni neli aastat – karistatakse kuni viieaastase vangistusega."
Kõnealuse vanusepiiri tõstmise soov, nagu öeldud, tuleb just nimelt ennekõike asjakohaste lastekaitseorganisatsioonide analüüsist ja hinnangust, et see võiks olla mõistlik ennekõike selle tõttu, et laste enda teadlikkus ja küpsus kõnealustes küsimustes on 16. eluaastaks märksa suurem kui 14. eluaastal. Ajal, kui see 14 aasta piir kehtestati, seda piiri mitte ühelgi moel tegelikult ei analüüsitud. Analüüsid, miks vanusepiir peaks olema 14 aastat, seega puuduvad ja pigem on argumendid olnud üldist laadi, viidates näiteks sellele, et kriminaalvastutus tekib inimestel teatud kuritegude puhul 14. eluaastast. Aga seda ei tohiks automaatselt üle kanda kõnealuse seaduseelnõu temaatikasse. Samas viidati arutelude käigus eelmine kord ka sellele, et vanusepiiri tõstmiseks pole korralikku analüüsi tehtud. Kommentaariks me selgitasime õiguskomisjonis, kuidas saakski mingit analüüsi olla ja mida me saame võrrelda, kui see 14 aasta vanusepiir kehtestati absoluutselt ilma igasuguse analüüsita. Aga nüüd, kui ühiskonnast on tulnud tagasiside selle kohta, et see vanusepiir võiks olla tõstetud, siis ühtäkki nõutakse analüüsi. Osaliselt on see mõistetav, osaliselt mitte.
Tegelikult püüab kõnealune eelnõu Eesti reegleid ühtlustada reeglitega, mis kehtivad meie lähikonnas. Rootsis ja Soomes on need vanusepiirid üle 14 aasta. Eelnõu struktuuriga on ka sisse jäetud võimalus diskussioonide käigus kõnealust vanusepiiri muuta näiteks 15. eluaastani või ka sätestatavat vanusevahet muuta. Igal juhul me oleme loonud võimaluse paranduste ja diskussioonidega eelnõu vajadusel kohendada, kuid oleme veendunud, et selle vanusepiiri tõstmine koos nimetatud lisaklauslitega vanusevahe kohta tagab kõnealuses küsimuses laste parema kaitstuse, kui seda teeb senine karistusseadustik.
Küsimus, millele vastus eelmine kord jäi kuidagi segaseks, on küsimus sellest, kas eelnõu reguleerib mingitmoodi ja keelab laste omavahelist seksuaalset läbikäimist. Siinkohal vastan ennatlikult, et loomulikult mitte. Me räägime täisealise ja lapse omavahelistest suhetest, mitte laste omavahelistest suhetest. See ongi lühidalt kõik. Vastan meeleldi teie küsimustele. Aitäh!

Küsimusi ei ole. Aitäh, austatud ettekandja! Palun õiguskomisjoni nimel ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Tiit Kuusmiku!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Erakond Eestimaa Rohelised esitas seaduseelnõu 794 nime all karistusseadustiku muutmise seaduse. Ja nagu hetk tagasi härra Strandberg märkis, põhiliselt kahe paragrahvi, §-de 145 ja 146 muutmiseks. Õiguskomisjon arutas selle seaduse sätete muutmist esmaspäeval, 22. novembril, kusjuures komisjoni koosseisust olid kohal kõik, pluss ametnikkond, kes selle küsimusega tegeleb. Seaduseelnõu tutvustas esitaja, Erakonna Eestimaa Rohelised nimel Marek Strandberg, arutelule oli kutsutud ka Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Tuuli Ploom. Diskussioon põhimõtteliselt piirdus Marek Strandbergi esitatuga, lisaks lülitusid arutellu Ken-Marti Vaher komisjoni esimehena ja Erik Salumäe, kes täiendasid põhimõtteliselt seisukohti, mis oli esitanud Marek Strandberg. Vastuväidetega esines Tuuli Ploom. Üks küsimus, mis komisjonis kõlama jäi, oli see, et oleks hea, kui selles küsimuses oleks võimalik viia läbi analüüs. Tuuli Ploom väitis, et nii Sotsiaalministeerium kui Justiitsministeerium on selle kavasse võtnud, ja komisjon kiitis selle heaks.
Üks hea asi komisjoni lõppotsuses oli see, et kui eelmine Erakonna Eestimaa Rohelised esitatud eelnõu lükati tagasi, nagu ka härra Strandberg märkis, siis seekord otsustas komisjon konsensusega eelnõu menetlust jätkata ja suunata see Riigikogu täiskogu istungi päevakorda esimesele lugemisele tänaseks. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks võiks määrata kümme tööpäeva ja esitada need 21. detsembriks kella 16.45-ks. Komisjoni otsus oli teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Praegu kõik. Tänan!

Küsimusi ei ole. Aitäh, lugupeetud ettekandja! Kas on soov avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata.
Seaduseelnõu 794 esimene lugemine on lõppenud. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 21. detsember kell 16.

Järgmine, mida me arutama asume, on majanduskomisjoni algatatud liiklusseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Tegu on selle esimese lugemisega. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasi!

Lugupeetud proua aseesimees! Head kolleegid! Majanduskomisjonis oli liiklusseaduse muutmise seaduse algatamine päevakorras 22. novembril, kui komisjoni istungil osalesid külalistena Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teede- ja raudteeosakonna veondus- ja liiklustalituse juhataja Priit Vene ning peaspetsialist Eero Aarniste.
Me mäletame, et tänavu enne jaanipäeva võttis Riigikogu vastu liiklusseaduse, mille jõustumise tähtaeg on 1. jaanuar aastal 2011. Selle seaduse vastuvõtmise ning jõustumise vahelisel ajal, mis on ligi pool aastat, on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning tema allasutused leidnud, et liiklusseadusesse on tarvis teha täpsustusi ja täiendusi. Sellekohaste ettepanekute vormistamisel on arvestatud ka õiguskantsleri, Justiitsministeeriumi ja Siseministeeriumi märkusi-ettepanekuid. Samuti on eelnõu põhipunktid olnud arutelul Vabariigi Valitsuse liikluskomisjonis. Tegemist on sisuliselt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi eelnõuga, mis on majanduskomisjoni algatatud, et selle teemaga tempokalt edasi liikuda.
Eelnõuga täpsustatakse liiklusseaduse reguleerimisala, viivistasu aegumise regulatsiooni, alarmsõidukite märgutulede kasutamist, sõiduki valvega hoiukohta teisaldamise ja seal hoidmise tasumäärade kehtestamise aluseid, mootorsõiduki juhi tervisekontrolli tähtpäevaga ja juhtimisõigusega seonduvaid üleminekusätteid.
Kordan veel kord Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi seisukohta, et eelnõu menetlemisega on kiire, kuna eelnõus toodud muudatused soovitakse jõustada uue liiklusseadusega ühel ajal, s.o 1. jaanuaril järgmisel aastal.
Nüüd eelnõu sisu juurde. Head kolleegid! Teil on kindlasti kõigil olemas eelnõu 874 tekst – nii esimesele lugemisele saadetud tekst kui ka seletuskiri. Pole mõtet seda kõike ette lugeda, teemast on ka ajakirjanduses üksjagu juttu olnud. Aga mõned olulisemad märkused tutvustuseks siiski.
Kõigepealt, seaduse § 1 punktis 1 täpsustatakse, et ka väljaspool teed sõidukit juhtides peab juhil olema mootorsõiduki või maastikusõiduki juhtimise õigus. Samuti ei tohi ka väljaspool teed mootorsõidukit või maastikusõidukit juhtides juht olla joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas seisundis. Sisuliselt on tegemist ettepanekuga nõuda juhtimisõiguse tõendamist ka väljaspool teed sõitmise korral. Teema on ka ajakirjanduses üleval olnud. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi sellekohase regulatsiooni vastu on sõna võtnud põllumajandusminister. Ilmselt on kaks kolleegi, kaks ministrit, omavahel vähevõitu suhelnud ja piltlikult öeldes vasak käsi ei tea, mida parem käsi teeb. Aga selge on, et tegemist oleks ülereguleerimisega. Minu kui juhtivkomisjoni ettekandja ja komisjoni esimehe seisukoht on, et säärane juhtimisõiguse tõendamist nõudev säte ei ole kindlasti põhjendatud. Küll aga on selge, et ka väljaspool teed tuleb nii mootorsõidukit kui maastikusõidukit juhtides olla kaine. Selle vastu ilmselt keegi ei vaidle.
Mitu punkti käsitleb liikluse reguleerijale seatavaid nõudeid. Uues liiklusseaduses on tekkinud võimalus saada reguleerija asendamise kohta sätestatust erinevalt aru. Praeguses eelnõus öeldakse ühemõtteliselt, et liikluse reguleerija tegevuse peatamisest kuni reguleerija asendamiseni uue reguleerijaga reguleerib liiklust politsei ning see ülesanne on politseile ajutine. Mis tähendab seda, et liikluse reguleerimise korraldaja peab tegutsema nõnda, et ajutise olukorra puhul, kui politsei reguleerib, leiab sama korraldaja uue korraldaja, kes vastab nõuetele.
Järgmised punktid käsitlevad alarmsõidukite märgutulede kasutamist. Selgub, et ka siin on teatud ebatäpsusi. Igal juhul saab selle eelnõuga § 17 lõike 2 täiendamisel täpsemalt reguleeritud märgutulede kasutamise võimalus nii, et tsiviilvärvides alarmsõidukitele ei ole tarvis hankida vilkureid, piisab nendest märgutuledest. Muudatuse kohaselt peab liikleja – see on oluline! – andma lisaks sisselülitatud sinise vilkuriga sõidukile teed ka sisselülitatud siniste märgutuledega sõidukile.
Järgmine punkt, punkt 5 käsitleb põhiliselt laste sõidutamist. Praegu on seisvate laste sõidutamine keelatud nii sõitjateveol kui juhuveol. Omavalitsused aga on pöördunud ministeeriumide poole murega, et mitmegi õpilasliini teenindamisel ei jätku raha busside soetamiseks ja teenuse ostmiseks selliselt, et kõigile lastele oleks tagatud istekoht. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on seisukohal, et kuna regulaarsete õpilasliinide bussid sõidavad enamasti kohalikel teedel, teevad palju peatusi ning sõidavad üsna aeglaselt, siis seisvate laste sõit koolibussis ei ole nii ohtlik kui juhuveol. Juhuveol, näiteks lasteekskursioonidel, aga peab kindlasti olema igaühel istekoht. Sõitjateveol oleks seisvate laste vedu selle ettepaneku järgi lubatud.
Läheme edasi. Punkt 7 täpsustab sõiduki paiknemist enne kõrvalepööret, kus vasakpööre tuleb sooritada pärisuunavööndi vasaku ääre lähedalt ja parempööre pärisuunavööndi parema ääre lähedalt. Enne pööret peab juht aegsasti suunduma pärisuunavööndi vastava ääre lähedale. Selliselt nende pöörete tegemine tagab liikluse sujuvuse ja ohutuse. Tegu on selgemalt sõnastatud ja arusaadavama regulatsiooniga olemasolevale täienduseks.
Mõned punktid puudutavad mootorsõiduki haagise vastavust kehtivatele tehnonõuetele. Ühemõtteliselt – just nimelt ühemõtteliselt! – saaks nüüd reguleeritud see, et liikluses osalev haagis peab vastama kehtivatele tehnonõuetele ka pärast ümberehitust. Varem võis seda tõlgendada natuke teistmoodi.
Veel vilkurite kasutamise kohta. Nimelt on tarvis siiski täpsemalt sätestada, et lisaks sinist vilkurit kasutavatele alarmsõidukitele võivad liiklusreeglitest kõrvale kalduda ka siniseid märgutulesid kasutavad alarmsõidukid. Need on siis peaministri auto ja saateauto, presidendi, ministrite, Riigikogu juhatuse jt sõidukid.
Edasi tahaksin märkida punkti 12. Selle muudatusega võib täismassiga kuni 3500 kg veoki ühendada haagisega, mille lubatud täismass ei ületa 750 kg. Säärane selge säte on liiklusohutuse seisukohalt kindlasti oluline.
On tekkinud küsimus, et kehtima hakkava liiklusseaduse puhul ei ole päris selge, et kui juhil kaob juhtimisõigus, siis millistest andmetest või tõendusmaterjalist peab juhinduma: kas primaarseks tõendusmaterjaliks on taskus olev juhiluba või on tõendusmaterjaliks liiklusregistri andmed. Ühemõtteliselt on sätestatud, et kui liiklusregistri andmetel on mootorsõidukijuhi juhtimisõigus seaduse alusel peatunud, peatatud või karistuseks ära võetud, juhindutakse liiklusregistri andmetest ega lähtuta kehtivast juhiloast, sest juhiluba võib olla lihtsalt mitte ära viidud selleks ettenähtud kohta. Et selliseid ebaotstarbekaid vaidlusi vältida, ongi too parandusettepanek tehtud.
Punkt 14 puudutab Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikides ja Šveitsi Konföderatsioonis välja antud juhilubade vahetamist. Nimelt rakendataks selle ettepaneku kohaselt ka nendel juhtudel samasugust regulatsiooni, mis kehtib Eesti juhilubade puhul: juhiload saab vahetada viie aasta jooksul pärast nende kehtivuse lõppemist ilma teooria- ja sõidueksamita. Tuletan meelde, et ka 1. jaanuarist kehtima hakkav liiklusseadus tuleb siin inimestele selles osas vastu, et kui siiani tuli hiljemalt ühe aasta jooksul pärast juhiloa kehtivuse lõppemist endale uus vormistada ja kui sellest ajast üle mindi, siis oli kohe eelduseks teooria- ja sõidueksami sooritamine. Nüüd võib seda hajameelsust lubada endale viie aasta vältel.
Palju on ka teemaks olnud tervisekontrolli ning arstitõendiga seotud regulatsioon. Punkt 16 uuendatud kujul võimaldaks juhiloa kehtivuse viimase kuue kuu jooksul tervisekontrolli läbimise tähtaja ühitada juhiloa kehtivuse ajaga. See tähendab seda, et kui tervisetõendi kehtivus lõpeb kuni kuus kuud enne juhiloa kehtivust, siis ei ole mõne aja pärast tarvis uuesti tervisekontrolli minna. Kui see vahe on natuke pikem, ütleme, kuus kuud ja üks päev või seitse kuud jne, siis tuleb tervisekontroll uuesti teha. Kuna selle seaduse rakendamisel on tekkinud olukord, et inimesed on endale tervisetõendi hankinud varem kui juhiloa ning tervisetõendi ja juhiloa lõpptähtaeg ei kattu, siis ongi see kuuekuuline puhver loodud.
Üksjagu segadust on tekitanud see, et kui inimeselt on juhiluba ära võetud või kehtetuks tunnistatud, siis kellele tuleb see loovutada. Parandusettepaneku punktiga 21 me vabastaksime kohtud ja kohtuvälised menetlejad juhilubade loovutamisega seotud toimingutest. Ühemõtteliselt saab selgeks, et juhilubade hoiule võtmine, ettekirjutuse koostamine ning sunniraha täitmisele pööramine on Maanteeameti kui juhilubade väljastaja ülesanne. Siiani võis aru saada, et sellega peavad tegelema kohtud või kohtuvälised menetlejad. Samamoodi on täpsustatud – see on punktis 23 – jalgratturi juhiloa väljastamise õigust. Nimelt on uue seadusega tehtud selline aps, et juhiloa väljastajate ringist on välja jäänud politseiprefektuurid ja Maanteeamet, kellel on samamoodi õigus jalgrattureid eksamineerida ja kes seda tööd teevadki. Selle muudatusega antakse politseiprefektuuridele ja Maanteeametile õigus jalgratturi juhilubasid väljastada.
Järgmine, üsna tähtis muudatus sätestab viivistasu nõudega seonduvat. Sellel teemal on sõna võtnud ka õiguskantsler. Lühidalt öeldes on eelnõus kirjas, et viivistasu nõue aegub, kui viivistasu ei ole sisse nõutud nelja aasta jooksul viivistasu otsuse tegemisest. Nii on ka selle teemaga kõik selge.
Tooksin välja veel punkti 28. Selle muudatusega antakse liiklusjärelevalve teostajale õigus kontrollida mootorsõidukite ja nende haagiste tehnilistele nõuetele vastavust liiklusjärelevalve käigus. Selle teema tõstatas ka ajakirjandus ning jäi mulje, et liiklusjärelevalve käigus ei ole õigust kontrollida mootorsõiduki ja haagise vastavust tehnonõuetele, et liiklusjärelevalve teostaja võib ainuüksi juhiga vestelda. Nüüd hakkab see õigus seaduses ühemõtteliselt kirjas olema.
Punktis 32 on täpsustatud sõiduki peatamiseks antavaid märguandeid. Peatumiseks võib lisaks märku anda ka valjuhääldiga. Punktis 33 asendatakse mõiste "kiirusmõõtevahend"  mõistega "kiirusmõõtesüsteem", kuna "kiirusmõõtesüsteem" on laiem mõiste.
Toon esile ka selle, et välismaalased, täpsemalt Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis või Šveitsi Konföderatsioonis välja antud juhilubade omanikud, kellel on eluaegne juhiluba, peavad kuni 18. jaanuarini 2013 vormistama endale Eesti juhiload kehtivate reeglite alusel. Sellega praegu lõpetan. Aitäh!

Aitäh! On üks küsimus Väino Lindelt. Palun!

Olen ka seda meelt, et 1. jaanuaril kehtima hakkavat liiklusseadust tuleks täpsustada ja osalt isegi muuta. Aga täna on meil 7. detsember ja need ligi 40 muudatust on samuti plaanitud jõustada 1. jaanuaril 2011. Kuna see eelnõu, mida me praegu menetleme, muudab paljuski nii täna kehtivat liiklusseadust ja liikluseeskirja kui ka 1. jaanuaril kehtima hakkavat liiklusseadust, siis ma küsin: kas nii kiire jõustamine ei ole vastuolus põhiseadusest tuleneva õigluskindluse printsiibiga? Avalikkus ei suuda parimagi tahtmise juures neid sätteid nii kiiresti tundma õppida ja alates 1. jaanuarist 2011 korralikult täitma hakata.

Küsimus on täiesti põhjendatud. Loomulikult sõltub palju ka sellest, millised muudatusettepanekud selle eelnõu kohta laekuvad. Kindlasti tuleb kõiki ettepanekuid väga tõsiselt kaaluda, analüüsida – selle protsessi kvaliteet on väga tähtis. Eks selle töö käigus selgu, kuidas me sellega jõuame edasi liikuda. Aga küsimus on väga põhjendatud.

Toomas Varek, palun!

Hea ettekandja! Ma toetan täiesti Väino Linde seisukohta, et see seadus, mis hakkab 1. jaanuarist kehtima, on tegelikult valitsuse ja komisjoni ning võiks öelda, riigi praaktöö. Täna me teeme vigade parandust, ent paraku natuke liiga hilja. Kas on teada ka valitsuse arvamus selle eelnõu kohta? Valitsus on praegu läinud lihtsama vastupanu teed – eelnõu on sisse antud komisjoni nimel. Kas valitsuse arvamus on komisjonil olemas ja kui on, siis milline see on?

Liiklusseadustega ja liikluseeskirjadega on läbi ajaloo olnud nõnda, et neid on väga tihti täiendatud ja parandatud. Sest liikluse olud ja uued transpordivahendid muutuvad üsna kiiresti. Sellepärast ei ole õige muutmist ette heita ja väita, et tegemist on praagiga. Nagu paljude teiste seaduste rakendamise käigus, nii ilmneb ka liiklusseaduse rakendamise käigus momente, millele on tarvis reageerida. Mis puutub valitsuse seisukohta, siis valitsus selles küsimuses seisukohta ei võtnud. Minu teada oli üks tõsiseid argumente see, et ühe poliitilise jõu esindajad, kaks ministrit ilmselt ei saanud ühtemoodi aru, kuidas on lood nõudega tõendada juhtimisõigust ka väljaspool teed.

Austatud ettekandja! Küsimusi on veel, kuid seadusega tänaseks istungiks ette nähtud aeg on läbi, mis tähendab, et me jätkame arutelu homme sealt, kus see täna pooleli jäi ehk siis küsimustele vastamisega. Suur aitäh, head kolleegid! Tänane istung on läbi.

Istungi lõpp kell 13.01.