Head kolleegid! Tutvustades seda seaduseelnõu, mis näeb ette toasoojale madalama käibemaksu kehtestamise ehk maksu alandamise 20%-lt 9%-le, pean ma muidugi alustuseks nentima, et valitsusliidu põhimõtted on absoluutselt teistsugused. Samal ajal, kui Reformierakonna rahandusminister Jürgen Ligi saadab oma Euroopa kolleegidele kirju, milles ta lubab edaspidigi tõsta kaudseid makse ning vähendada maksuerisusi, leiame meie, et teatavatele esmatarbeteenustele ja -kaupadele tuleb kehtestada madalamad maksumäärad, sest mitme kaubagrupi puhul, näiteks toiduained, ravimid, aga ka toasoe, ei ole Eesti inimestel võimalik valida, kas nad seda ostavad, kas nad selle eest maksavad või mitte. Kui ikkagi Eesti talved on sellised, nagu need on, siis tubade kütmine ei ole mitte luksuskaup, vaid esmavajadus. Seetõttu see seaduseelnõu sellel aastal juba teist korda siin Riigikogus teie ees ongi.
Rääkides toasooja käibemaksust, pean ma meenutama ajalugu. Toasoojale kehtis 5% käibemaks, mis juba seitse aastat tagasi, 10. detsembril 2003. aastal, otsustati tõsta 18%-le. 10. detsembril 2003. aastal otsustati toasooja käibemaksu tõsta vaatamata sellele, millistest allikatest see soojus tuleb. Nii et ei karistatud ainult fossiilsete kütuste kasutamise eest, vaid otsustati, et ka tuule- ja hüdroenergia kasutamisel hakkab neli aastat hiljem, 1. juulist 2007 maks olema 5% asemel 18%. Tuletame meelde, kes toona hääletasid selle maksutõusu poolt. Selle poolt hääletasid Reformierakond, Res Publica ja Rahvaliit ehk Juhan Partsi valitsuskoalitsioon. Vastu olid Keskerakonna liikmed ja mõõdukate fraktsiooni liikmed. Isamaaliidu fraktsiooni liikmed otsustasid jätta hääletamata. Nii oligi 1. juulist füüsilistele isikutele, elamu- või korteriühistutele, kirikutele ja kogudustele, haiglat pidavatele isikutele ning riigi-, valla- ja linnaeelarvest finantseeritavatele juriidilistele isikutele või asutustele oma tarbeks müüdava soojusenergia ning füüsilistele isikutele müüdava kütteturba, briketi, kivisöe või küttepuidu käibemaksumäär viidud 5%-lt 18%-le.
Ma palusin ühel korteriomanikul, kellel on n-ö keskmine korter, välja tuua oma küttearved. 2007. aastal, enne neid maksutõuse, oli tema küttearve koos käibemaksuga 777 krooni ja aasta hiljem oli see arve juba 1127 krooni. Tõsi, nüüdseks on see arve juba 1800 krooni ehk soojaarved on nelja kütteperioodi jooksul kasvanud 2,5 korda.
Asi ei ole muidugi ainult maailmaturuhindades (mitme kütuse maailmaturuhinnad on tõusnud), vaid ka selles, et käibemaksule lisaks on tõstetud aktsiise. Kui 2007. aastani oli põhiliselt keskkütteks kasutatav maagaas aktsiisivaba ja toasoojale kehtis 5% käibemaksumäär, siis esimene hinnahüpe, 777 kroonilt 1125 kroonile ühe korteri kohta, toimuski siis, kui käibemaksule lisati 13% ning Riigikogu praegune koalitsioon otsustas ka maagaasile kehtestada aktsiisi. Kui seni oli maagaasiaktsiis 0 krooni, siis 14. juunil 2007 tehti otsus, et see tõstetakse 157 kroonile 1000 m3 kohta. Nii et ühel ajal mõjusid nii käibemaksutõus kui ka aktsiisitõus. Kuigi need maksutõusud jõustati keset suurt suve, hakkasid need 2008. aastal paratamatult mõjutama pere-eelarveid.
Nagu te kõik väga hästi mäletate, tehti aastal 2009 kolm negatiivset lisaeelarvet. Teises negatiivses lisaeelarves tõsteti 2009. aasta juulist kõigi kaupade ja teenuste käibemaksumäära 18%-lt 20%-le, seda kõigil nendel kaupadel, mille kohta erandid ei kehtinud. Seega kergitati ka toasooja käibemaksumäära 2%. Nagu sellest maksutõusust veel küll ei oleks olnud, otsustati lisada ka maagaasile ja teistele fossiilsetele kütustele aktsiise. Maagaasiaktsiis oli nullist tõusnud 157 kroonile 1000 m3 kohta, siis lisati aktsiisi veel ühe kahe korra ja lõplik aktsiis on 367 krooni 1000 m3 kohta. Riigieelarves tähendas see seda, et ainuüksi 2010. aastal ehk käesoleval aastal planeeritakse maagaasiaktsiisist teenida 246 miljonit krooni ja ainult toasooja käibemaksust 560 miljonit krooni. Aastal 2007 oli maagaasiaktsiis 0 krooni ning toasooja käibemaks neli korda madalam, aga sellel aastal planeeritakse aktsiisidest ja käibemaksust saada üle 800 miljoni krooni. Tõsi, kütte eest ei pea maksma mitte ainult pered, vaid meie eelnõu puudutab ka omavalitsuste ja näiteks kirikukoguduste köetavaid ruume. Nii et me ei saa öelda, et see 800 miljonit krooni on võetud ainult pere-eelarvetest. Aga kahtlemata on riigieelarve tasakaalustamiseks tõstetud makse, mis viivad tasakaalust välja pere-eelarved ja ka omavalitsuste eelarved.
Et mitte rääkida abstraktsetest suurtest summadest, püüdsime saada näiteid üle Eesti selle kohta, mis on toimunud toasoojaga. Ma tean, et üks tõsine vastuargument on see: mis meie teha saame, maailmaturul küttehinnad ju aina tõusevad. Teine näide tulebki Kiviõli linnast, sest nende kaugkütte peamine komponent on loodusliku gaasi kõrval põlevkivi ja seda ostetakse vastavalt lepingule Kiviõli Keemiatööstuse OÜ-lt, küte põlevkivi baasil on odavam kui küte gaasi baasil ning see võimaldab elanikel osta kaugküttesoojust kohalike inimeste arvates suhteliselt mõistliku hinnaga. Vaatamata sellele, et Kiviõlis ei ole vaja osta põlevkivi maailmaturult, on seal toimunud hinnatõus. Kui 2007. aastal oli talvekuudel ühe tavalise korteri küttearve 746 krooni, seda koos käibemaksuga, mis toona oli 5%, siis aasta hiljem oli see tõusnud 1269 kroonile. Arved on jätkanud kasvamist, nüüdseks on arve veel 200 krooni suurem. Eks siin ole oma osa kindlasti ka maksutõusudel.
Kevadel, kui me sedasama eelnõu arutasime, oli vastulause, et tegelikult pole soojahindadega midagi hullu lahti, sest maagaasi hind oli maailmaturul langemas. Aga nüüd on juhtunud selline asi, et see on jälle tõusuteel. Me peame vaatama, mis toimub korteriühistutes. Mitme väikelinna soojatootjal on tõsised probleemid, kolmandik kuni pooled korteriühistu inimesed ei suuda oma soojaarvete eest maksta. See tähendab seda, et valikud on väga karmid: kas korteriühistud vastutavad suurte soojaarvete eest kõik üheskoos või kannatavad kõik üheskoos, kui ei vastutata. See on ka üks põhjus, miks meie seadusmuudatus käsitleb eelkõige keskkütet kasutavaid korteriühistuid. Täpselt nii, nagu talvisel ajal toa kütmine ei ole Eestis vaba valik, on ka suurtes kortermajades elavad inimesed tegelikult olukorras, kus nad ei saa valida teistsuguseid kütteallikaid. Korteriühistu sõltub sellest, et kõik oleksid ühes keskküttevõrgus, sealt ei saa ükshaaval väljuda. Teine asi on see, et korteriühistud ei saa üheskoos otsustada, et täna jätame kütmata. Eestis on siiski kehtestatud teatud määrad, mis ütlevad, et talvisel kütteperioodil ei tohi elamu olla külmem kui 18 kraadi, mis ilmselgelt sätestab, et teatavad kulutused tuleb talvel teha. See, et küttearved on koduomanikele ühed valusamad, ei ole enam uudis. Kui me vaatame maakonnalehti, siis näeme, et sügisest alates on igas maakonnalehes olnud mureartiklid selle kohta, mis toimub kokkulepitud ja Konkurentsiameti kinnitatud soojahindadega. Paraku on need hinnad sageli sellised, et pärast Konkurentsiameti kinnitamist lisandub neile veel seesama käibemaks.
Ma arvan, et käibemaksul on olnud oma roll kindlasti ka hinnatõusudes. Huvitaval kombel eile rahandusminister Jürgen Ligi siinsamas Riigikogu ees esinedes ütles ju, et Eesti inflatsioon on teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes tempokam sellepärast, et meil läheb sissetulekust rohkem söögile ja küttele. Kuna meil kulub talvisel ajal küttele ebaproportsionaalselt palju, siis seesama toasooja käibemaksu tõus, mis on liikunud tempos 5%-lt 18%-le ja nüüd 20%-le, võtab eelkõige neilt inimestelt, kellel kuskilt säästa ei olegi. Oma toa peavad soojana hoidma ka pensionärid, kes pole tulumaksualandusest mitte midagi võitnud, oma toa peavad soojana hoidma inimesed, kes otsivad tööd, ja oma toa peavad soojana hoidma ka paljulapselised pered, kes samuti just kaudsete maksude tõusu tõttu kõige rohkem kannatavad. Pidev kaudsete maksude tõstmine on viinud meid olukorda, kus inimesed, kes pole tulumaksu alandamisest suurt midagi võitnud, on pidanud mitu korda enam võtma kanda koormat, mis on neile pandud käibemaksu ja aktsiiside taha peidetud riigimaksude näol. Seesama koorem on meie arvates väga ebavõrdselt jagatud, nii et see jääb väiksema sissetulekuga inimeste kanda.
Ma juba tean ka vastuargumenti. Üks vastuargument kõlas kevadel nii: kui inimeste küttearved on liiga suured, siis on viimane aeg, et nad hakkaksid oma kodusid renoveerima, soojustama, nii on nad keskkonnasäästlikumad ja lõppkokkuvõttes on küttekulud väiksemad. Tõepoolest, ma olen igati nõus sellega, et soojapidavus on oluline. Mul on hea meel, et valitsuskoalitsioon on usinasti oma suva järgi asunud toetama mitut toredat objekti, et need saaksid soojapidavamaks. Aga need tööd on eramajades paraku väga kulukad. Me peame mõtlema, mis olukorras me oleme. Me oleme olukorras, kus Eesti majandus on kolm aastat langenud, me oleme olukorras, kus pole peaaegu ühtegi peret, kes oleks tööpuudusest puutumata jäänud, me oleme olukorras, kus vähenenud sissetulekute tõttu on vähenenud ka inimeste säästud. See ei ole olukord, kus oleks väga palju finantsilist jõudu, et hakata maja soojustama, mis sageli võib maksta enam kui poole aasta palga. Seda enam, et väga paljud küttekulud ei sõltu mitte ainult majade soojapidavusest, vaid ka mitu soojatrassi vajab ülisuurt rahastamist. See ei saa toimuda ületalve. Paljudes valdades on soojatorustikud üks kuni poolteist kilomeetrit pikad. Et me saaksime hinda ette kujutada, ütlen, et ühe kilomeetri soojatorustiku renoveerimine võib hinnanguliselt maksta 1,5 miljonit krooni. Nii et loomulikult on vaja tõhustada energia kokkuhoidu, aga praegu, kui vallad on vähendatud tulubaasiga, kui valdadele ei soovita tagasi anda nende tulubaasi osa, ei saa me eeldada, et soojatrasside uuendused väga kiiresti ja esmajärjekorras ette võetakse. Mis puudutab kortermaju, siis ei saa olukorras, kus inimesed on tuhandete kaupa raskustes kommunaalkulude tasumisega, eeldada, et korteriühistud koguvad miljonikroonilisi remondifonde, et hakata maja soojapidavaks muutma. Praegu on küsimus esmases toimetulekus.
Meie mõte on, et see maksu alandamine, mis võib esmapilgul tunduda väike, on tegelikult paljudele raskustes peredele väga suur abi. Vaatasin üle oma maakonna lehe, Pärnu Postimehe, kus oli kirjas, et nii Sindis kui ka Vändras on soojahinnad tõusmas, keskmises kahetoalises korteris on soojaarve 1000 krooni kuus ja lisandub käibemaks. Sellele korterile on väga oluline, kas see käibemaks on 200 krooni või 90 krooni. Kütteperioodi kohta annaks väiksem maks juba pool tuhat krooni kokkuhoidu.
Ma küsimuste ennetamiseks kordan veel üle, et kuigi me soovime kehtestada maksuerisuse, ei saa me praegu algatada sellist seaduseelnõu, et see maksuerisus oleks tagasi 2007. aasta tasemel, kui toasooja käibemaks oli 5%. Me oleme teinud ettepaneku kehtestada toasooja käibemaksu suuruseks 9% ja me oleme teinud ettepaneku, et see hakkaks kehtima juba 1. jaanuarist 2011. Samasugune ettepanek oli meil kevadel, kui mais seda eelnõu esimest korda menetleti. Siis oli meil soov, et Riigikogul oleks võimalik pikalt ideed arutada ja 300 miljoni krooni võrra väiksem käibemaksu laekumine ka eelarvesse planeerida. Nüüd oleme olukorras, kus augusti alguses sisseantud eelnõu on jõudnud esimesele lugemisele novembri teises pooles, aga me teeme veel kord need ettepanekud riigieelarve kohta, et seda maksualandust Eesti peredele tagada.
Üks küsimus oli (see oli roheliste küsimus), kas me äkki ei taha mahitada inimesi just fossiilset kütust kasutama. Tegelikult on paljud Eesti väiksemad katlamajad läinud üle hakkepuidule. Siin ei ole küsimus kindlasti kütteallikas. Siin on küsimus selles, et inimesed ei peaks sundtegevuse puhul ehk toasooja eest maksma lisamakse. Teine asi on see, et me ei ole selle seaduseelnõuga läinud maagaasiaktsiisi kallale, mida sellel aastal eelarvesse planeeritakse 246 miljonit krooni. Seda, et inimesed oma tuba kütma peavad, karistatakse aktsiisidega juba piisavalt.
Üks küsimus oli ka selline, kas me ei tee liiga eramajaomanikele, kui me soovime, et madalama käibemaksuga soojusenergiat saaksid need pered, kes elavad keskküttega kortermajades. Ma arvan, et vastus sellele küsimusele on see, et keskküttega kortermajades elavatel inimestel ei ole võimalik valida, kuidas või mil määral nad oma kodusid soojustavad. Ma ei näe siin saalis eelmine kord väga innukalt veelgi erandeid soovinud parlamendiliiget, kelleks oli Kaia Iva, aga kindlasti, kui tema ja tema erakond on nõus, siis me oleksime valmis seda seaduseelnõu täiendama ning lisama käibemaksuerisuse ka ahjupuudele ja turbabriketile.
Ma tänan teid tähelepanu eest! Ma näen, et on mitu küsimust. Aitäh!
