Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma ei esinda täna siin puldis ei masenduses nutukoori, kellele Eesti elu tundub nagu üks pidev matus, ega ka neid, kes elavad illusioonide kütkes ja kellele kõik tundub lust ja lillepidu. Nende kahe äärmuse vahele jääb tavaline elu, päris elu, mille probleemide eitamine võib viia raskete tagajärgedeni. Riigikontrolli asi ongi aidata otsustajatel reaalset olukorda tajuda, vaadelda riigis toimuvat ning selle arengut pisut kõrvalt, pakkuda välja täiendavat ehk teist vaatenurka, kasutamata musti või roosasid prille. See vaatenurk võib olla selline, mis nii mõnegi tekkinud illusiooni hajutab, samas tuleb teinekord Eesti elu jälgides meelde tuletada hoopis munka kultusfilmist "Viimne reliikvia", kes ütles: "Jumal olgu kiidetud, kes lasi tõde jälle sedapidi paista!" Riigikontroll ei käsita oma öeldut kui kivisse raiutud ainutõde, kuid seda ei tohiks pidada ka suvaliseks anonüümseks kommentaariks kuskil netiavarustes. Meie hinnangute taga on rahvusvaheliselt tunnustatud analüüsi- ja auditimetoodika. Riigikontroll vaatab teatavasti minevikku sedavõrd, kuivõrd sellest saab õppida tuleviku tarvis. 2009. aastast on nii töö lõpetaval kui ka uuel Riigikogu koosseisul nii mõndagi õppida.
Head saalis viibijad! Riigi rahanduse hetkeolukorra ja suundumuste mõistmiseks tuleb läbi töötada hulk mahukaid dokumente: riigieelarve ja selle seletuskiri, tegevuskava ehk see, mida Vabariigi Valitsus eelarveraha abil loodab korda saata, eelarvet täpsustavad materjalid ning eelarve aluseks olev majandusprognoos. Seda materjali on vähemalt 800 lehekülge, selle struktuuri muudetakse pidevalt ja ka andmeid korrigeeritakse. Sellises olukorras on valitsuse eelispositsioon avalikkuse informeerimisel üsna kõigutamatu. Valitsuse väidete kontrollimine on äärmiselt töömahukas ka kogenud rahandusspetsialistidele. Tõenäoliselt ei suuda enamik kodanikke ja ilmselt ka Riigikogu liikmeid riigi rahanduse olukorda iseseisvalt hinnata. Kinnitan, et ka Riigikontrollil pole võimalust ega jõudu, et kõike seda detailideni analüüsida, aga me suudame üldjoones põhiprobleemidele keskenduda, seda enam, et oleme hulga teemade arengut jälginud juba aastaid.
Teatavasti on välismaailm Eesti riigi rahandust imetlenud peamiselt tänu kolmele tõsiasjale: väike riigivõlg, väike eelarve puudujääk ja reservide olemasolu. See imetlus on ka põhjendatud. Tõepoolest, me oleme kärpimise MM-il olnud edukad ning see näitab valitsuse ja ka Riigikogu meelekindlust. Aga ma rõhutan, et riigieelarve jätkusuutlikkuse hindamisel ei räägi need kolm näitajat kogu tõde, asi on keerulisem.
Et hinnata, kui tugev ja jätkusuutlik on Eesti riigi rahandus praegu ja eriti tulevikus, peab analüüsima, milliseid tulusid riik teenib, millele oma raha kulutab ning millised on erasektori võimalused käivitada taas stabiilne majanduskasv. Valitsus rõhutab, et riigieelarve tulud on alates 1997. aastast kasvanud, need kasvasid kriisi ajal ja kasvavad ka tänavu. Võin kinnitada, et valitsus räägib tõtt, aga tihti unustatakse see fakt konteksti asetamata. Tulude kasv pole majanduse maksutulude teene. Maksutulud, mis kõnelevad riigi majanduse tegelikust tervisest ja inimeste heaolust, on hoolimata maksutõusust hoopis jõudsalt vähenenud. Kui 2008. aastal moodustasid maksutulud riigieelarvest 83%, siis 2009. aastaks oli maksutulude osakaal kahanenud 74%-ni. Tänavu väheneb maksutulude osakaal riigieelarve kogutulus 72,8%-ni.
Tekib küsimus, mis on seda tulude taset hoidnud. Mille arvel kasv on tulnud? Tulude taset on hoidnud hüppeliselt kasvanud riigi äriühingute dividendid, suurenenud Euroopa Liidu toetused ja muud sellised allikad. Nii mõnegi riigi äriühingu kasumi suurenemine ja järjest mahukam dividendide võtmine ajal, mil eraettevõtete tulud on kahanenud, võib panna küsima, kas pole tegemist elanike varjatud maksustamise või äriühingute majandustegevuse kahjustamisega, kui arvestada nende vajadust investeerida. Ka on selge, et nende mittemaksuliste tuludega ei saa kaugemas perspektiivis sellises mahus arvestada. Nii ongi Rahandusministeerium prognoosinud, et riigieelarve tulude maht jääb perioodil 2011–2014 samaks. See tähendab, et lisaraha valdkondade arendamiseks ei tule. Jälle tekib küsimus, kas jutt enneolematult suurtest riiklikest investeeringutest on siis vale. Ei ole. Ka siin räägib valitsus tõtt. Aga ka seda tõde tuleb taas vaadata kontekstis. Tuleb teadvustada, et me sõltume väga suures osas Euroopa Liidu toetustest. 2010. aastal teeb riik tervelt kaks kolmandikku oma investeeringutest välisraha toel.
Majanduse konkurentsivõime toetamise seisukohalt on olulisimad majandusministeerium ning haridusministeerium, kelle valitsemisala kogu eelarvest moodustavad välistoetused tänavu vastavalt juba 50% ja 34%. Keskkonnaministeeriumi kui mahukate investeeringute elluviija kulud kaetakse 2011. aastal lausa 80% ulatuses Euroopa Liidu maksumaksjate ja heitmekvoodi müügi rahaga. Euroopa Liidu toetused aga on perioodilised. Toetuste jätkumise ja suuruse peale ei saa kindel olla, eelarveperioodide vahetumise ajal tekib rahastamisse tõenäoliselt paariaastane paus. Samuti on Riigikontrolli auditid näidanud, et toetuste jagamisel läheb aur pigem reeglite järgimisele, mitte sellele, kas nendest ka püsivalt kasu on.
Ütlesin mullu ja kordan täna üha veendunumalt, et euroraha kasutamise võimalus on nihestanud meie mõtteviisi ja suhtumist rahasse. Äkitselt on tekkinud kuskilt raha, mida me ise ei ole pidanud välja teenima. See on kergelt tulnud raha. Tuleks mõelda sellele, kas üht või teist kulutust tehtaks ka siis, kui see oleks meie enda maksumaksjatelt korjatud raha. Ma arvan, et paljudel juhtudel mitte. Meenutan aga, et kõike seda, mis eurorahaga püsti pandud, tuleb hakata edaspidi meie enda maksumaksjate rahaga ülal pidama. Kas meil on selleks raha?
Lugupeetud kuulajad! Kui äsja sai räägitud tuludest, siis vaatame ka, millele riik kulutab. Siingi on õige valitsuse väide, et riigieelarve kulud kasvavad. Nagu teate, võib riigieelarve kulud jagada lihtsustatult kahte lehte. Esiteks, fikseeritud kulud. Need on seadusest tulenevad ja teatud sotsiaalpaketi rahastamise kulud, riigisektori ülalpidamise kulud ja muu säärane, millel üldjuhul pole riigi majandust arendavat toimet. Teine kuluosa on riigi arenduskulud ehk uute tegevuste ja prioriteetide rahastamine.
Kui lähemalt vaadata, siis kasvavad riigi kulud just fikseeritud kulude suurenemise tõttu. Eriti rõhub eelarvet sotsiaalkulude kasv. Riigi nn vaba raha, mida saab paindlikult kasutada majanduskasvu toetuseks ja uuteks algatusteks, jääb vähemalt kuni aastani 2014 tasemele 11–12 miljardit krooni. Meenutan, et kui 2009. aastal sai riik 63,7 miljardit krooni maksutulu, siis sellest 63,2 miljardit läks fikseeritud kulude katmiseks. Nagu näete, läheb praeguseks kogu meie maksutulu tegelikult fikseeritud kulude katmiseks, arenguraha peab järelikult tulema kuskilt mujalt. See asjaolu muudab riigieelarve tasakaalu hoidmise kaugemas perspektiivis raskemaks, kuna demograafiline areng suurendab sotsiaalkulusid. Need söövad juurde kasvava raha ära ning uute investeeringute ja majanduskasvu toetamise võimalusi napib.
Mis meid kaugemas tulevikus ees ootab? Selle kohta on erinevaid stsenaariume ja ennustusi. Alles nädalapäevad tagasi avaldas rahvusvaheline reitinguagentuur Standard & Poor's hinnangu Eesti demograafilisele seisule. Sellest selgub, et tööealiste inimeste osakaal väheneb 2050. aastaks 58%-ni kogu rahvastikust. Praegu on see näitaja uuringu andmetel ligi 68%. Seetõttu suureneb meil agentuuri hinnangul vanadusega seotud kulude osa praeguselt 2%-lt 13,5%-le SKT-st. See tekitab riigile märkimisväärse eelarve puudujäägi ja suure võlakoormuse. Me võime endale sisendada, et midagi sellist ei toimu. Võib-olla, elame-näeme.
Head kuulajad! Rahandusministeeriumi prognoosidest nähtub, et aastatel 2010–2014 ületavad riigieelarve kulud tulusid juba 19,5 miljardi krooni võrra. Eelarve puudujääk tuleb aga kuidagi katta. Lähiaastatel on riik otsustanud reserve hoida ja võtta laenu. Sellest tulebki, et keskvalitsuse võlg suureneb. Aastal 2009 oli see 7,7 miljardit krooni, aastal 2014 on võlg Rahandusministeeriumi hinnangul 42 miljardit krooni. See tähendab, et võlg kasvab rohkem kui viis korda. Siia lisandub kohalike omavalitsuste võlg, mis kasvab prognoosi järgi 8,6 miljardilt 11,1 miljardi kroonile.
Lugupeetud Riigikogu liige Mart Laar ütles hiljuti presidendi kärajatel, et tal tuli kananahk ihule, kui ta luges Riigikontrolli aastaülevaatest, et riik kavatseb oma laenukoormust lähiaastatel viiekordistada. Minul tuli omakorda kananahk ihule tõsiasjast, et Mart Laar sai sellest teada alles Riigikontrolli ülevaatest. Riigikogus on mõned isikud iseloomustanud Riigikontrolli ülevaates toodud infot sõnadega "pooltõde" ja "vildak" ning lisanud, et üldse on selles vähemalt pooled väited ümberlükatavad. Ka rahandusminister teatas seepeale, et jah, selline Riigikontrolli väide laenukoormuse olulise suurenemise kohta on eksitav ja tema sellele alla ei kirjutaks. Veelgi julgemalt väljendus rahandusministri erakonna parlamendifraktsiooni esimees, kes oma kõnes kuulutas: "Kindlasti ei paista kuskilt Riigikontrolli ennustatavat viiekordset laenukoormuse kasvu."
Pean siiski nentima, et need kahtlaseks peetud andmed ei ole Riigikontrolli ennustus ega väljamõeldis. Need andmed käis välja kaks kuud tagasi rahandusminister ise oma majandusprognoosis – lk 59, tabel 22. Seda võlakoormuse hinnangut pole muudetud ka järgmise aasta riigieelarve eelnõu seletuskirjas, mis on ometi koostatud septembris ja mis tutvustab lähiaastate kõrval ka järgmiste aastate arengut. Info on lk 19 ja 20 joonistel 5 ja 6. Seal prognoositud keskvalitsuse võlakoormus 2014. aastal on 15% SKT-st, summa on siis ligi 42 miljardit.
Rahandusministeeriumi majandusprognoos on eeldatavalt tõsine dokument, mille alusel koostatakse eelarveid. Meenutan, et sellele prognoosile tugineb ka praegu menetluses olev 2011. aasta riigieelarve. Kui prognoosivõimekus on kehv ja valitsuse prognoose pole mõtet tõsiselt võtta, siis tuleks ka nii öelda ning tuua ka välja, milline osa prognoosist usaldusväärne on. Ei saa ju pidada rahuldavaks olukorda, kus avalikkusel pole teada ühtegi pikemaajalist plaani, mida uskuda. Valitsusliikmed lihtsalt aeg-ajalt räägivad, kuidas nad asju näevad.
Ma loodan väga, et nüüd ei saa prognoosi koostanud ametnikud suunist viia prognoos vastavusse poliitiliste väljaütlemistega. Rõhutan, et kui riik pole võimeline usaldusväärseid prognoose koostama, ei muutu eelarvestrateegia kunagi tõsiselt võetavaks arenguplaaniks riigiasutustele olukorras, kus raha hulk, mis on kasutada teenuste pakkumiseks, võib muutuda päevadega. Prognoosi- ja analüüsivõimeliste ametnike pealt kokkuhoidmine läheb meile kõigile lõpuks mõõtmatult kallimaks. Samamoodi teevad minu arvates karuteeneid kärped Maksu- ja Tolliametis ning muudes sellistes asutustes.
Mis puutub Eesti riigi väikesse võlakoormusse, mille üle me uhkust tunneme – ja seda õigustatult! –, siis ei tohi jätta meenutamata, et meie erasektori võlakoormus on jällegi Euroopa Liidu uusliikmete seas suurimaid. See on võrreldes SKT-ga umbes 101% ehk 221 miljardit krooni. See on ülimalt oluline asjaolu, mis avaldab suurt mõju sisetarbimisele, milleta kaugemas perspektiivis meie majanduse areng ei käivitu.
Kahanenud tulude tingimustes on ettevõtjad hädas oma laenudega, raha napib majanduskasvu toetamiseks. Juba paar aastat on ettevõtjad maksnud pankadele rohkem raha tagasi, kui nad on uusi laene saanud. Arenguks võhma ei jää ning turgude jätkuv ebakindlus ei tõota midagi roosilist. Eestis nimelt ei ole kasutatud buumiajal riiki voolanud raha mitte niivõrd tööviljakuse ja ekspordivõimekuse tõstmiseks, kuivõrd kinnisvara vallas ja ehitusäris. Need aga pole suure lisandväärtusega ekspordiharud. Taani, Saksamaa ja Rootsi erasektori suur laenukoormus ei ole neile ilmselt probleem, sest nende tootlikkus ja sissetulekud on Eesti omadest väga palju suuremad. Minu soov ei ole väsitada Eesti ühiskonda ebameeldivate probleemidega, aga nende lahendamiseks peab neid tunnistama.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma ei hakka siin arutama selle üle, kes ja millal majanduskriisi tekke maha magas. See ei aitaks meid väga palju edasi. Meil oli majanduses ennegi probleeme – juba ammu enne seda, kui usaldus rahvusvahelistel finantsturgudel kaduma hakkas. See väljendus kesises oskuses ja stiimulis toota midagi sellist, mis ka kehval ajal leiva ja leivakõrvase lauale tooks.
Küsimus on: kas riik oleks saanud majanduse struktuuri kuidagi mõjutada või kas ta teeb seda praegu? Arvan, et riigil on vaja kasutada läbimõeldult kõiki enda käsutuses olevaid hoobi, et toetada majanduse konkurentsivõimet. Raha teeniv majandus on riigi toimimise eeldus ja seetõttu on oluline riikide suutlikkus oma ettevõtete konkurentsivõime arengut paremini toetada. See võib tähendada finantstuge, aga ka maksupoliitilisi meetmeid, läbirääkimisi Euroopa Liiduga nõuete ülevõtmisel ja riigiabi kasutamisel, vähe koormavat, kuid täpset õiguskeskkonda, tarka hariduspoliitikat ja muud. Kõiki neid meetmeid peab analüüsima eri ettevõtjate probleemide aspektist, sest majandussektori arengu takistused on erinevad. Kinnitan, et kõigil pole vaja raha, mõnel on pidev kvalifitseeritud tööjõu puudus, mõnda segab mõni üksik regulatsioon.
Käesoleval aastal lõppenud auditis leidis Riigikontroll, et riigil pole sellist ettevõtluspoliitikat, mis hõlmaks eespool mainitud komponente tervikuna. Selle auditi tõttu on meile ette heidetud, nagu oleksime ettevõtluspoliitika ühe komponendi, ettevõtlustoetuste põhjal väitnud, et Eestis polegi ettevõtluspoliitikat. Midagi sellist me ei ole väitnud, ei maksa seda meile külge kleepida. Jutt on täiskomplekssest, eri elemente koostoimes arvestavast süsteemist. Riik saab areneda, kui tulud suurenevad, ja uut tulu saab anda ainult reaalne majandus. Ettevõtjatele tuleb luua tulu tootmist ja nende arengut maksimaalselt soodustav keskkond.
Mul on raske uskuda jutte kiirest kosumisest, kui inimeste ostujõud praeguse ja võib-olla suurenevagi inflatsioonitempo juures järgmised neli aastat ei kasva. Ka töötus püsib lähiajal suur. Ma ei näe erilisi muudatusi majandusstruktuuris, kui prognooside kohaselt on ka aastal 2014 Eesti inimeste töö väärt vaid kaks kolmandikku Euroopa Liidu keskmisest. See on majandusministeeriumi prognoos!
Head kuulajad! Isegi kui kriisi mittetunnistamine tegi hilisema kulude kärpimise veelgi pingelisemaks, ei saa salata, et 2009. aasta sedavõrd väike eelarve puudujääk oli Euroopas ainulaadne. Riigi juhtidel jätkus otsustavust euro poole püüelda ja inimestel kannatust neid otsuseid taluda. Aga kas me teame, mis on pingutuste hind?
Vaadake, valitsusele ei anta maksumaksja raha niisama, vähemalt teoreetiliselt on see asi nii. Iga aasta alguses kinnitab Vabariigi Valitsus tegevuskava, kus kõik ministrid näitavad, mida nad eelarveraha eest korda plaanivad saata. Aasta lõppedes peavad ministrid aru andma, kuidas läks. Tegelikult muudetakse aasta jooksul tegevuskava tihti ja selgitusteta ning aruandes ei räägita kinnitatud eesmärkidest. Siinkohal väike näide. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium korrigeeris selgituseta tööjõu tootlikkuse eeldatava määra 68%-lt vahetult enne aasta lõppu 60%-le ja tõdes paar kuud hiljem aruandes, et eesmärk on kenasti saavutatud. Tootlikkus oli 60,3% ehk 0,3% isegi ületatud.
Ma räägin teile taas valitsuse tegevusaruande kvaliteedist ja seotusest rahaga, sest see on väga tõsine asi. Valitsus peab oma tegevuse mõjusid hindama. Ei tohi lasta tekkida olukorda, kus eesmärgid unustatakse või need näiliselt alati saavutatakse. Loomulikult ei tohiks tekitada kunstlikke tegevuse kriteeriume, mida kangelaslikult saavutada. Mõõta saab ainult teatud asju. Samuti vajame nii seaduste kui ka tegevuskavade eel- ja järelanalüüsi. Ma palun teid, nõudke valitsuselt sisukat ja selgitustega tegevusaruannet! Siis saaksime selgust, kuidas on riigieelarve 10 miljardi krooni suurune kokkuhoid mõjutanud riigi toimimist ja inimesi.
Lugupeetud kuulajad! Riigikontrolli pakutav info ei saa Riigikogus kellelegi tulla üllatusena, sest me edastame kõik oma aruanded parlamendile, kus riigieelarve kontrolli komisjon ja teised peaksid neid põhjalikult arutama. Aruanded on kõigile kättesaadavad ka meie kodulehel.
Kuigi meie Riigikogu on Eesti iseseisvuse taastamise järel koos istunud juba 18 aastat, tunnetan ma, et Riigikontrolli olemus ja suhe parlamendiga on jäänud paljudele riigikogulastele hämaraks. Ma tajun ikka veel, et nii mõnigi parlamendiliige vaatab mulle etteheitvalt otsa, arvates, et Riigikontroll peaks ühe või teise asja korda ajama. See on sügav eksitus! Riigikontroll on küll sõltumatu analüüsija ja infokoguja, kes töötab teie ja laiemalt riigi ning maksumaksjate heaks, kuid teie kui maksumaksjate valitud esindajate töö on selle info pinnalt edasi tegutseda. Muidugi on lugupeetud rahvaesindajatel õigus ka üldse mitte midagi ette võtta – see on teie õigus. Aga see on ka teie vastutus riigi ja maksumaksjate ees.
Riigikontroll on üks parlamendi infokanaleid. Oleme püüdnud seda rolli täita juba ligi kaks aastakümmet. Nii minu eelkäijad kui ka ma ise oleme saanud Riigikontrolli tööle nii eri valitsustelt kui ka parlamendikoosseisude liikmetelt siirast tunnustust ja asjalikku kriitikat. Oleme selle eest väga tänulikud! Konstruktiivne tagasiside kaalub minu jaoks sada korda üles need juhtumid, kus mõni poliitik teatab, et tal läheb Riigikontrolli aruande peale süda pahaks või et see kõik on üks solgiga ülevalamine.
Siiski ei saa ma jätta mainimata teatud muret. Pean nentima, et ma pole ametis oldud seitsme aasta jooksul varem kohanud täitevvõimu sedavõrd tõrjuvat hoiakut kui praegu, ükskõik, millise probleemi Riigikontroll ka pole välja toonud. Mitmesuguste auditite järeldused on järjest kuulutatud kasutamiskõlbmatuks, ja seda sisuliste selgitusteta. Mitu ametnikku on meile usalduslikult tunnistanud, et kui nad on pidanud Riigikontrolli auditi kohta vastuse koostama, siis on neile antud selge poliitiline suunis: kõik tagasi lükata, millegagi ei tohi nõus olla.
Ma ei arva siiski, et see kõik tuleneb mingist ekstra Riigikontrolli vastu hautavast kurjast või tõmblusrohkest valimiseelsest ajast. Mulle tundub, et see on lihtsalt ühiskonna ja poliitika laiemate trendide peegeldus asutusel, mida ma kõige lähemalt näen. Olen kurb, et ühiskonnas ja poliitikaringkondades on üha enam tunda sättimust tõrjuda alateadlikult ükskõik millised mõtteavaldused, mis ei lähe kokku teatud dogmadega, olgu need siis ühiskondlikud, parteipoliitilised või mis iganes. Kui julged öelda midagi, mis ei lähe kokku partei loosungi või analüüsioskuseta inimeste arusaamadega, võidakse küsida: kas sulle ei meeldi siis Eesti Vabariik? Jah, see on kahjuks üsna tavaline diskussioonitase!
On äärmiselt kahetsusväärne, et üha enam kohtame suhtumist, kus nähvatakse, et see või teine asi ei vääri arutamistki. Kärts katki ja mürts prügikasti! Ma arvan, et see on tupiktee. Eesti ühiskond ei tohi lähtuda oma tuleviku arengu aruteludes mõttepuuslikest või parteipoliitilistest dogmadest. Ideid tuleb analüüsida ja nende üle otsustada, lähtudes kõigekülgsest ratsionaalsest mõjuanalüüsist ja oma võimalustest. Suhtumine, et seda või teist asja me ei kavatse küll arutada, ei vii edasi. Meil tuleks rahulikult, ilma hüsteeriata, arutada hariduse, meditsiini, maksude, sisserännu, sotsiaalhoolekande, riikluse korralduse ja paljude teiste küsimuste üle. Me peame olema vabad vanade jäikade seisukohtade taagast ja laskma mõtte vabaks. Ning alati tuleb ka arutamises ühel hetkel piir tõmmata ja otsus ära teha, mitte jääda lõpmatu jututoa lõksu heietama. Just tegutsemisjulguse taga toppavad praegu Eesti arenguks hädavajalikud reformid. Sellest võite lugeda meie ülevaatest, mis kaks nädalat tagasi sai laiali jagatud. Sealtsamast leiate ka info kohalike omavalitsuste olukorra kohta.
Lõpetuseks pean märkima, et kuigi meie ootused Eesti riigi ja ühiskonna arengule on olnud kõvasti kõrgemad, kui see tegelikus elus on välja tulnud, on meil siiski põhjust rahul olla. Peaminister nentis siin hiljuti, et võrreldes oma saatusekaaslastega on Eestil kahtlemata kõige paremini läinud. Ja ma võin kinnitada, et see ei ole peaministri illusioon – see on tõde. Kuid ainuüksi see teadmine meid enam edasi ei vii. Ja ei vii edasi ka mõtteviis, et kõikides hädades on süüdi riik. Igaüks peaks ka ise vastutustundlik olema. Eesti riigi suutlikkuse suhtes tuleb olla realistlik.
Soovin meile kõigile rohkem asjalikkust ja tervet mõistust, ning seda Eesti edu nimel! Teid ootavad kohtumised valijatega. Ma tänan tööd lõpetavat Riigikogu koosseisu koostöö eest! Aitäh teile!