Tere hommikust, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu viienda töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Esimesena palun Riigikogu kõnetooli Kadri Simsoni!

Head kolleegid! Kuue kolleegi nimel on mul üle anda arupärimine sotsiaalminister Hanno Pevkurile. See puudutab probleemi, mis on viimasel aastal tekkinud kümnetel tuhandetel inimestel, kellel ei ole tööd, aga kes on kaotanud ametliku töötu staatuse. Me soovime sotsiaalministrilt teada, mida ta on teinud nende inimeste abistamiseks, kes on pikaajalised töötud, elavad maapiirkonnas ega saa endale võimaldada selliseid ressursse, et käia kord kuus kohustuslikul töötukassa vastuvõtul, ja kui nad ei käi kord kuus kohustuslikul töötukassa vastuvõtul, siis on nende saatus, et nad kustutatakse ametlikust töötute statistikast. Kevadel, kui see teema oli viimati sotsiaalministriga arutusel, lubas sotsiaalminister mingeid lahendusi. Pool aastat hiljem me näeme, et jätkuvalt on iga kuu tuhandeid inimesi statistikast kustutatud, aga lahendusi nende inimeste probleemile Sotsiaalministeerium pakkunud ei ole. Me soovimegi teada, kas sotsiaalminister peab õiglaseks, et näiteks inimene, kes elab maapiirkonnas ja peab toime tulema 1000-kroonise toimetulekutoetusega, ei saa kasutada samasuguseid tööturuteenuseid kui tema saatusekaaslane linnas. Me soovime algatada debati, kas riigile on oluline ainult statistiline töötute arvu vähendamine või on oluline teada, kus on inimesed, kes on ilma tööta, ning säilitada nende inimeste töötahe ja töösoov. Aitäh!

Arvo Sarapuu, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Annan üle arupärimise peaministrile seoses Türi kolledži ja teiste kolledžite regionaalpoliitilise tähtsusega. Oleme palju lugenud uuringutest, mis näitavad, et maakondade teenusestruktuur halveneb. Maapiirkondades jääb töökohti vähemaks, piirkondlik atraktiivsus väheneb. Maapiirkondade arengut ongi eri aegadel üritatud turgutada erinevate hoobadega. Üks nendest on olnud koostöö ülikoolidega ning kolledžite avamine Lääne, Pärnu ja Ida-Viru maakonnas. Alates 1990. aastatest on Eestis olnud kindel hariduspoliitiline suund asutada regionaalseid kolledžeid. Nüüd on aga Tartu Ülikool teatanud Türi kolledži sulgemisest. Türi kolledž ei ole oluline õppeasutus mitte ainult Türi valla ja Järvamaa, vaid kogu Kesk-Eesti jaoks. Sama seose võib tuua ka teiste kolledžite ja piirkondade vahel. Meil on peaministrile järgmised küsimused. Mida ta peaministrina on ette võtnud pärast seda, kui sai teada, et Järva maakonnas suletakse Türi kolledž? Kuidas saab ta aru Eesti regionaalpoliitika tähendusest ning kas ülikoolide füüsiline kohalolek maakondades on osa riigi regionaalpoliitikast? Valitsuse poliitikud saadavad peaaegu iga nädal välja pressiteateid, kus rõhutavad, et aastal 2011 hariduskulud kasvavad. Kas see tähendab, et kui aastal 2012 hariduskulud veelgi kasvavad, siis suletakse Tartu Ülikooli kolledžid Pärnus ja Narvas? Lõpuks, terve Järvamaa kogukond on ühtselt Türi kolledži sulgemise vastu. Siin on olemas üksmeel poliitiliste jõudude vahel ning selgelt on väljendanud oma suhtumist ka Raplamaa. Miks siis ikkagi valitsus ei ole välja töötanud regionaalseid meetmeid kolledži tegevuse jätkamiseks, kui kogukondlik vajadus ja soov on niivõrd selge? Aitäh!

Inara Luigas, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Annan üle arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile hinnastabiilsuse kriteeriumi täitmise kohta. Euroopa statistikaameti eelmisel nädalal avaldatud andmetel kiirenes inflatsioon euroalal septembris eelmise aastaga võrreldes 1,8%. Euroopa Liidus tervikuna oli inflatsioon septembris keskmiselt aga 2,2%. Murelikuks teeb meid fakt, et Eesti on ka inflatsiooninäitajate poolest tõusnud Euroopas esikolmikusse. Eestis oli septembris inflatsioon koguni 3,8%, sellest suurem oli inflatsioon septembris vaid Rumeenias, kus see näitaja oli 7,7%, ja Kreekas, kus see näitaja oli 5,7%. Madalaim inflatsioon oli septembris Lätis ja Slovakkias, vastavalt 0,3 ja 1,1. Loomulikult on oma osa inflatsioonis ka Vabariigi Valitsuse käitumisel, kes on oma fiskaalpoliitikaga tekitanud inflatsioonisurve. Lisaks ähvardatakse meid leiva- ja saiatoodete hinnatõusuga ning Eesti Energia soovib vägisi elektri hinda tõsta. Maastrichti kriteeriumide hulgas on ka hinnastabiilsuse kriteerium. Kriteeriumi täitmiseks ei tohi riigi inflatsioonitase ületada rohkem kui 1,5 protsendipunkti kolme kõige paremaid hinnastabiilsuse tulemusi saavutanud liikmesriigi keskmist. Seega võib lähitulevikus tekkida Eestil probleeme kriteeriumi täitmisega, kuid 1997. aastal Amsterdamis vastu võetud stabiilsuse ja kasvu pakt näeb selliseks puhuks ette ka sanktsioone. Meil on rahandusministrile kolm küsimust. Alla on kirjutanud 12 Keskerakonna fraktsiooni liiget. Aitäh!

Võtsin Riigikogu juhatuse nimel vastu kolm arupärimist. Kui need vastavad kodu- ja töökorras sätestatud nõuetele, siis edastatakse arupärimised adressaatidele viivitamatult.
Nüüd üks teade, mis puudutab homset infotundi. Nimelt, kolmapäeval, s.a 20. oktoobril osalevad valitsusliikmetest infotunnis peaminister Andrus Ansip, keskkonnaminister Jaanus Tamkivi ja regionaalminister Siim Valmar Kiisler.
Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 86 Riigikogu liiget, puudub 15.

Esimene eelnõu, mida täna arutama asume, on Vabariigi Valitsuse algatatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu. Tegemist on teise lugemise jätkamisega. Mul on hea meel paluda ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni liige Rein Ratas.

Proua juhataja! Kõrgeauline Riigikogu! Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu 750 teine lugemine katkestati 22. septembril s.a. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 6. oktoober. Erakond Eestimaa Rohelised esitas eelnõu kohta ühe muudatusettepaneku ning Keskkonnaministeerium saatis keskkonnakomisjonile neli ettepanekut muudatusettepanekute vormistamise kaalumiseks. Muudatusettepanekuid keskkonnakomisjon oma 11. skp koosolekul ka arutas. Keskkonnaministeeriumi nimel olid selgitusi andmas nõunik Rein Raudsep ja keskkonnakorralduse osakonna juhataja kt Valdeko Palginõmm.
Muudatusettepaneku nr 2 esitas Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon. Ettepanek tuleneb asjaolust, et kehtiva seaduse järgi on võimalik anda ilma keskkonnamõju hindamata luba põhjavee kasutamiseks koguses kuni 10 miljonit kuupmeetrit aastas. Muudatusettepaneku esitaja arvates on see põhjendamatu ja ettevaatusprintsiibist tulenevalt tuleks 10 miljoni kuupmeetri asemel kehtestada normiks 200 000 kuupmeetrit. Keskkonnakomisjon ettepanekut ei toetanud, sest arvas, et oleks ebamõistlik lugeda põhjavee võtmine olulise keskkonnamõjuga tegevuseks, mis vajaks kohustuslikus korras keskkonnamõju hindamist juba alates aasta veevõtust 200 000 kuupmeetrit. Lisaks puudus ettepanekus esitatud määra põhjendus.
Muudatusettepanekud nr 1 ja 3–5 on vormistanud keskkonnakomisjon. Muudatusettepanekuga nr 1 võrdsustatakse Peipsi järve, Lämmijärve ja Pihkva järve süvendamise ning nimetatud järvedesse tahkete ainete uputamise keskkonnamõju hindamise kohustuslik määr mere suhtes kehtestatud määraga, mis on 10 000 kuupmeetrit. Praktikas on nimetatud järvede kohta kehtiv piirmäär praeguses sõnastuses 500 kuupmeetrit ja see on osutunud liiga madalaks. Keskkonnamõju hindamine tuleb teha kohustuslikus korras, kuigi tegevusega ei kaasne olulist keskkonnamõju. Nüüd on seda määra küllaltki oluliselt tõstetud. Muude veekogude, näiteks väikejärvede korral, jääb keskkonnamõju hindamise kohustuslikuks määraks kehtivas regulatsioonis sätestatud 500 kuupmeetrit pinnast. Muudatusettepanekud nr 3 ja 5 käsitlevad muudatusi selleks, et tagada seaduse ühetaoline kohaldamine eri haldusmenetlustes ning välistada võimalik mitmetimõistmine põhimõtte osas, mille kohaselt ei toimu sama tegevusloa taotluse menetlemisel mitut keskkonnamõju hindamist.
Keskkonnakomisjon otsustas teha Riigikogu täiskogule ettepaneku lõpetada eelnõu 750 teine lugemine ja saata eelnõu kolmandale lugemisele. Olen rääkinud.

Suur tänu, austatud ettekandja! On vähemalt üks küsimus. Esimesena saab küsimuseks sõna Marek Strandberg. Palun!

Minu küsimus on selles, kas keskkonnakomisjon tõlgendas sõna "määr" nendesamade kaevandusmahtude puhul kui absoluutset või kui suhtelist arvu. Peipsi järve ruumala suhtes on see 10 000 kuupmeetrit, mis on sallitud pinnasekogus väljavõtmiseks või sukeldamiseks, ikkagi oluliselt suurem määr kui 10 000 kuupmeetrit Läänemere ruumala suhtes.

Arv, mis on fikseeritud, saab olla ikkagi absoluutne, aga seda arvu võib ja tulebki käsitleda suhthinnangus, kui hinnata praegusel juhul pinnase kaadamist kas merre või järvedesse, on siis tegemist väikejärvede või Peipsi basseiniga. Praegu on leitud ja ka komisjon nõustus selle seisukohaga, et praegune 500 kuupmeetrit uputatavat pinnast, mille kohta tuleb juba teha keskkonnamõju hindamine, on Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kohta siiski liiga väike kogus.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Marek Strandbergi! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Täpselt sellestsamast asjast, mille kohta ma Rein Ratase käest küsisin, soovin ma siinkohal edasi rääkida. Ehk meie arusaam ja ma arvan, et ka üldine arusaam on selline, et lähtugem seaduste tegemisel ja kohaldamisel ikkagi teadmisest, mitte arvamusest. Nagu me nüüd kuulsime, on arvamus selline, et 500 kuupmeetrit on liiga vähe, aga 10 000 kuupmeetrit on täitsa paras. Millises kontekstis, millises proportsioonis, küsin ma vastu. Läänemere ruumala on 22 000 – 23 000 kuupkilomeetrit, Peipsi järve ruumala on kõigest 25 kuupkilomeetrit. Need on täiesti erinevad veekogud, see on täiesti erinev kontekst. Kui me valame Peipsi järve 10 000 kuupmeetrit või võtame sealt välja niisama palju pinnast, moodustab see Peipsi järve ruumalast 0,4 miljondikku osa. Läänemere ruumalast moodustab seesama 10 000 kuupmeetrit, mis just nagu on hinnanguliselt paras Peipsi järve jaoks, kõigest 0,0004 miljondikku osa. See vahe on märkimisväärne. Keskkonda ei mõjuta mitte see, kas 500 kuupmeetrit on paras ja 10 000 kuupmeetrit veel parajam kogus, vaid eelkõige kontsentratsioon, millega üks või teine aine elustikku mõjutab.
Väga palju on räägitud sellest, et küll Peipsi järves, küll Läänemeres ei ole kalavarusid, on räägitud sellest, kuidas kalurid on hädas selle tõttu, et nende traditsioonilised tegevusvaldkonnad on ära kadunud, kuna kala on ära kadunud. Loomulikult, alati on sellel olemas põhjus – kormoranid, hülged, mida ka siit saalist on korduvalt välja öeldud. Tegelikult see nii ju ei ole. Kalavarude kadumise põhjus ei ole ei keegi muu kui inimene ise, inimene oma põllumajandustootmisega, sooviga kasvatada maa peal rohkem vilja ja liha, kui seda on harjutud saama merest, ja selle tõttu tekivad ka erinevad ainejäägid, mis siis veekogudesse voolavad ja sealset elustikku niimoodi muudavad, et kalavarudest ei jää alles sugugi seda, millega sajandite jooksul harjutud on.
Toimides Peipsi järves samal moel ehk tõstes ilma keskkonnamõju hinnanguta pinnast tulevikus ümber juba 10 000 kuupmeetri kaupa, on täiesti selge, et me oleme olukorras, kus me ei oska ennustada, millised toitainete hulgad võivad Peipsi järves ette tulla ja millised muud muutused toimuda. Juhin tähelepanu, et kontsentratsioonide erinevus, kui võrrelda n-ö Läänemeres muudetavat 10 000 kuupmeetrit ja Peipsi järves muudetavat 10 000 kuupmeetrit, on tuhandekordne. Me sallime selle seaduse vastuvõtmise korral ilma keskkonnamõju hinnanguta tuhat korda suurema kontsentratsiooniga mõjuaineid Peipsi järves, kui me aktsepteerime praegu Läänemeres, kui me lubame, et keskkonnamõju hinnanguta võib sellist 10 000 kuupmeetri suurust muudatust Läänemeres esile kutsuda.
Ma arvan, et see ei ole mulje- või tundeküsimus, nii nagu Keskkonnaministeerium ja keskkonnakomisjon on seda hääletamisel esitanud. Tegelikult on meil põhjust siiski väga sügavalt kaaluda, kas sellised mitte ainult aritmeetilised eksimused, vaid selge ignorants selle suhtes, mis ja kuidas looduslikku tasakaalu tegelikult mõjutab, on õige viis, kuidas seadusi luua.
Meie sügav arusaam on, et ettevaatuspõhimõte ei ole kõnealusel juhul kaugeltki liiast. Arusaam, et 500 kuupmeetrist suuremas koguses pinnast teisaldades või sellest suuremaid koguseid Peipsisse, Lämmijärve või Pihkva järve kallates peaks siiski tegema keskkonnamõju hinnangu, ei ole võetud õhust. Kui me soovime, et tulevikus ei oleks üllatuslikke probleeme, et jälle keegi ütleb, ohhoo, seda me ei oleks osanud kuidagi ette näha, et kalavarud on veelgi vähenenud või mingid muutused nendes veekogudes toimunud, siis oleks põhjust see piir jätta sellesama 500 kuupmeetri piiresse.
Ütlen, et ka see 500 kuupmeetrit on tegelikult 20 korda kõrgem kontsentratsioon Peipsi järve suhtes kui 10 000 kuupmeetrit Läänemere suhtes. Nii et juhul, kui me soovime mingisuguseid erandeid teha, siis selle aluseks peaks olema ikkagi ennekõike loodusteaduslik teadmine, mitte mulje, et Peipsi kaldal olles paistab see veekogu väga suur ja teist kallast ei näe umbes samamoodi nagu Läänemere puhul. Tegelikult on põhjust ikkagi vaadata, milline on veevahetus ja milline on selle ökosüsteemi olukord.
Me kutsume kõiki mõtlevaid, tarku ning loodusteadustest ja loodusest lugu pidavaid inimesi üles toetama meie soovi see parandusettepanek kõnealusest eelnõust välja hääletada. Siin saalis ei ole ju vähe inimesi, kes on öelnud, et ka nende mõte on roheline ja selge. Nüüd on võimalik seda ministeeriumi ja keskkonnakomisjoni, ütleme, arvutuslikku ja loodusteaduslikku viga väga lihtsa hääletamisega korrigeerida. Aitäh teile!

Palun Riigikogu kõnetooli Mart Jüssi!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma jätkan sealt, kus Marek Strandberg lõpetas, natuke laiendan seda teemat ja räägin võib-olla vähem arvudest ja rohkem inimvõimetest, sest mida muud üks keskkonnamõju hindamise protsess on kui ennustamise püüe, püüe näha ette seda, mida meie tänane tegevus võib tulevikus kaasa tuua.
Kui hakata inimese ennustusvõimet võrdlema millegagi, millega te iga päev kokku puutute, siis võtame kas või ilmaennustuse, mis lühemate ajavahemike kohta on üsna täpne, aga kui me pikemalt ette vaatame, olgu siis kohalikku või globaalset ilma, ebamäärasus suureneb ja alati on keegi, kes pole tulemusega rahul. Minule teadaolevalt on maailma kõige võimsamad arvutid ja kõige suurem arvutipark tegelikult mitte sõjatööstuse, vaid ilmaennustuse teenistuses, just nimelt sellepärast, et nende protsesside ettenägemisvõime on tegelikult väga suurte globaalsete ohutusteemade aluseks, olgu selleks siis keskkonnaohutus, söögiohutus, kas või sõjaline ohutus. Nii et igal juhul on ettenägemisvõime keskkonnamuutuste suhtes inimtegevuse juures äärmiselt olulise kaaluga.
Kui me arvutit vaatame, siis arvuti on pelgalt masin, millesse me söödame sisse arvväärtused, näiteks need, mida Marek Strandberg siin meile tutvustas, teatud usalduspiirid, teatud ebamäärasuse ja teadmata suurusega riskid, nende teostumise tõenäosused, künnisväärtused ja teised olulised komponendid, selleks et meie ettenägemisvõime oleks parem, et meie ennustused kirjeldaksid pigem paremini kui halvemini seda, mida me tulevikult ootame.
Kui me paralleelselt vaatame seaduses olevaid arve, siis need on poliitilised kokkulepped nende väärtuste osas, mida me tahame taluda, mida me aktsepteerime ja kuhu poole me püüdleme. Nende seos tegelikkusega, seos nende teiste arvväärtustega, mida me kasutame keskkonna mõõtmisel ja mõjude hindamisel, oleks nagu olemas, aga samas on see aimamatu. Sellepärast oleks otstarbekas tuletada meelde ja mõelda mõne ühtedest ja nullidest koosneva arvu peale, mis puudutab keskkonnamõju hindamist. Näiteks siinsamas Riigikogu hoones toimunud seminaril ütles Nord Streami esindaja, et Nord Streami keskkonnamõju hinnang on väga hea sellepärast, et selle peale on kulutatud 100 miljonit eurot, ehk keskkonnamõju hindamise headust saab mõõta selle peale kulutatud rahaga, ning 100 miljonit on suur summa. Mehhiko lahel toimunud naftakatastroofi põhjustanud tagasilöögiklapi rikkiminemise tõenäosus oli null selle riskihinnangu kohaselt, mille tegi üks kindlustuskompanii. Sada aastat tagasi Ungaris tööd alustanud tehas põhjustas nüüd, sada aastat hiljem, mastaapse ökoloogilise katastroofi. Mida võisid toona inimesed arvata selle nende alustatud tegevuse tulevikuohu kohta?
Kui me tuleme tagasi selle eelnõu juurde, siis see 10 miljonit kuupmeetrit põhjavett, mida me kergekäeliselt lubaksime kasutada, on üks kümnendik kogu Eesti inimese aastases kasutuses olevast põhjaveevarust.
Nii et need arvud, mida me seadustesse kirjutame ja mida me kehtestame, on tegelikult tihtipeale ka mugavusnäitajad, mugavusväärtused. Tihti me teeme otsused sinna pehmele poolele, et võib-olla selle asjaga rohkem mitte tegelda. Aga seda hullem võib olla olukord, kui me peame selle asja juurde tagasi tulema juba hoopis teises kontekstis.
Selle sõnavõtu tahan ma lõpetada tuntud kirjaniku George Orwelli ütlusega, mida ma natuke meelevaldselt tõlgin, aga see kõlab niimoodi: "Inimene on oma olemuselt hea, ta tahab olla hea, kuid mitte kogu aeg ja mitte väga hea." Võib-olla peame seda silmas, kui me siin saalis hääletame. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, mistõttu lõpetan läbirääkimised. Asume läbi vaatama seaduseelnõu 750 kohta laekunud muudatusettepanekuid. Muudatusettepanekuid on kokku viis. Esimese muudatusettepaneku on teinud juhtivkomisjon ja seda on täielikult arvestatud. Palun, Marek Strandberg!

Ma palun selle muudatusettepaneku hääletusele panekut.

Aitäh! Ma oletan, et tegu oli roheliste fraktsiooni sooviga. Alustame hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele esimese muudatusettepaneku, mille esitaja on juhtivkomisjon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepanekut toetas 45 Riigikogu liiget, vastu oli 16, 1 jäi erapooletuks. Muudatusettepanek leidis toetust.
Teise muudatusettepaneku on esitanud Erakond Eestimaa Rohelised, juhtivkomisjon ei ole seda ettepanekut arvestanud, kuid tulenevalt kodu- ja töökorra seadusest see muudatusettepanek hääletamisele ei kuulu. Kolmanda muudatusettepaneku esitaja on juhtivkomisjon, neljanda muudatusettepaneku esitaja on samuti juhtivkomisjon ja ka viienda muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. Oleme läbi vaadanud kõik seaduseelnõu 750 kohta laekunud  muudatusettepanekud.
Seaduseelnõu 750 teine lugemine on lõpetatud.

Järgmine eelnõu tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Ka selle eelnõu puhul on tegemist teise lugemise jätkamisega. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni aseesimehe Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Enne täiskogu saali saatmist tegeles meresõiduohutuse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõuga põhjalikult majanduskomisjon. Kõigepealt majanduskomisjoni moodustatud töögrupis, mis töötas seaduseelnõuga kahel korral, 16. septembril ja 5. oktoobril. Seda, et pärast esimest teise lugemise katkestamist oli seaduseelnõus vaja veel palju täpsustusi teha, näitab kas või seegi, et töögrupi esimesele istungile oli pakutud 17 muudatusettepanekut, aga teisele istungile 5. oktoobril oli pakutud juba 38 muudatusettepanekut, millest suur osa olid loomulikult redaktsioonilist ja täpsustavat laadi. Seetõttu leitigi 5. oktoobril töörühmas, et paljud muudatusettepanekud on lihtsalt redaktsioonilised, ja komisjoni istungile suunati ainult 28 muudatusettepanekut 38-st, leides, et ülejäänud kümme ei ole sisulist laadi.
Komisjon arutas muudatusettepanekuid kahel korral, kõigepealt oma istungil 11. oktoobril, millel osalesid algataja poolt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi lennundus- ja merendusosakonna juhataja Andres Lippmaa, peaspetsialist Rainer Henno ning õigusosakonna peaspetsialist Hindrek Allvee ja Veeteede Ameti mereõnnetuste juurdluse ja meresõiduohutuse arenduse osakonna nõunik Priit Lööper. Põhiline arutelu toimuski komisjoni istungil 11. oktoobril. Toimus veel teine arutelu 18. oktoobril, aga seal täpsustati ainult 28. muudatusettepanekut seoses vahepeal ilmsiks tulnud väikeste ebatäpsustega.
Suuremat arutelu tekitasid komisjonis muudatused, mis kujutasid endast suuremat sisulist küsimust, need on muudatusettepanekud nr 11, 12, 14, 23 ja 27. Muudatusettepaneku nr 11 oli esitanud algataja. See ettepanek tähendas sisuliselt tankerite sadamasse eskortimise nõude eelnõust uuesti väljajätmist, selle nõude oli komisjon sisse hääletanud enne teist lugemist (esimene kord, kui oli teine lugemine). Siin püüdis algataja põhjendada, et Tallinna tingimustes, Tallinna Sadamas ja üldse Eesti sadamates ei ole see vajalik, kuna sadamasse sissesõit ei ole nii keeruline, nagu see on Soomes või Rootsis, kus rakendatakse HELCOM-i soovitust eskortida naftatankereid sadamasse sissesõidul ja sealt väljasõidul. Põhjenduseks toodi ka seda, et kui loots näeb, et sissesõit on probleemne, saab ta ju alati tellida appi puksiiri ja seega ohtu praktiliselt ei ole. Oli juttu sellestki, kui laevas toimub mingi ootamatu juhtum, näiteks kui ütlevad üles rooliseadmed, aga sellele piisavat tähelepanu ei pööratud. Komisjon otsustas (6 poolt, 3 vastu, erapooletuid ei olnud) välja hääletada tankerite eskortimise nõude, mis oli enne esimest korda teisele lugemisele saatmist sisse hääletatud.
Muudatusettepanek nr 12 on seotud muudatusettepanekuga nr 11. Kui 11. muudatusettepanek oleks sisse jäänud, siis ettepanek nr 12 oleks täpsustanud, et vaja on eskortida tankereid, mille veeväljasurve on 70 000 tonni ja rohkem. Aga kuna eskortimise nõue jäi üleüldse välja, siis ka 12. muudatust komisjon ei toetanud ja see hääletati välja (3 poolt, 5 vastu).
Järgmine muudatusettepanek, mille ümber toimus sisuline arutelu ja mis komisjoni töö käigus võrreldes algataja pakutud esialgse eelnõuga muutus, käsitles lootsiteenuse osutamist laevadele, mida keegi on kutsunud visiidile Eesti Vabariiki. Valdavas osas (on ka muidugi teisi võimalusi) on need visiidile tulevad sõjalaevad, mis tavaliselt ei peaks maksma sadamatasu ja lootsiteenuse tasu peaks ära õiendama kutsuja. Siin oli esialgses redaktsioonis pakutud, et selle tasu maksab lootsiteenust osutavale firmale laevade küllakutsuja, kuid majanduskomisjoni poole pöördus Kaitseministeerium, väites, et see on liiga suur kulutus, kuna varem ei ole seda üldse nõutud ja lootsiteenuse eest ei ole küllakutsutud laevade puhul makstud. Kuid kuna lootsiteenust osutab erafirma, aktsiaselts, siis ei ole võimalik osutada teenust nii, et selle eest ei tasuta. Kompromisslahendusena leiti lõpuks, et küllakutsuja tasub 50% lootsiteenuse tasust, mis algataja väitel katab lootsifirma otsesed kulud ega tekita otsest miinust. Seda ettepanekut komisjon toetas (7 poolt, 2 vastu).
Arutelu tekitas veel 23. muudatusettepanek ja just seetõttu, et sellel ei ole mingit seost meresõiduohutuse seadusega. Nimelt muudetakse sellega riigilõivuseadust, kus kehtestatakse riigilõiv tootjaliini kaudu elektrienergia edastamiseks, mis omakorda on seotud elektrituruseadusega. See tekitas arutelu seetõttu, et see teema ei vasta isegi eelnõu pealkirjale, teised seadused siin seonduvad meresõiduohutuse seadusega, aga see ei seondu üldse. Algataja põhjendus oli, et see säte jäi lihtsalt varasematest seadustest välja. Selline riigilõivuvõimalus kehtestati nn monopolide hinnapiirangute seadusega ning siis jäi see seik lihtsalt kahe silma vahele ja selle riigilõivu kehtestamine ununes. Aga vaatamata sellele komisjon muudatusettepanekut toetas (5 poolt, 3 vastu ja 1 erapooletu).
Veel tekitas loomulikult komisjonis arutelu muudatusettepanek nr 27, mis üks kord juba oli arutelu all. Sadama pidajale tahetakse nimelt panna kohustus tagada lisaks sadamaakvatooriumile ka selle sissesõiduteel navigatsioonimärgistuse kavandamine, rajamine, rekonstrueerimine, paigaldamine, hooldamine, järelevalve ja märgistusest teavitamine. Selleks täiendatakse sadamaseaduse § 4 lõiget 8 sõnadega "ning selle sissesõidutee". Selle kohta oli komisjonile esitatud ka sadamate liidu põhjalik kiri. Sadamate liit seda ei toetanud. Muudatusettepanek oligi tehtud selleks, et see nõue välja jätta, et mitte panna seda kohustust sadama pidajale. Selle muudatusettepaneku olin teinud mina. Komisjon seda muudatusettepanekut ei toetanud (4 poolt, 5 vastu, erapooletuid ei olnud). Seega pannakse sadama pidajale kohustus hoolitseda ka sissesõidutee märgistuse eest. Sadamate liidu kirjast, mis oli komisjonile saadetud, selgub, et see puudutab peaasjalikult ainult Saarte Liine, kellele Veeteede Ametil on soov anda üle 44 ujuvmärki, mille paigaldamise ja hooldamise kulud tulevikus peaks tasuma sadama pidaja.
Ülejäänud muudatused olid, nagu ma ütlesin, kõik algataja esitatud, neid komisjon toetas ja need ei tekitanud komisjonis märkimisväärseid vaidlusi, lihtsalt mõni komisjoni liige võis küsida mingit täpsustust.
Lõpuks võttis komisjon vastu otsuse saata Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 653 Riigikogu täiskogule teise lugemise jätkamiseks 19. oktoobril, st täna (see otsus võeti vastu konsensusega), teiseks, teha täiskogule ettepanek eelnõu 653 teine lugemine lõpetada (ka see otsus tehti konsensusega), kolmandaks, juhul kui teine lugemine lõpetatakse, teha kolmas lugemine 27. oktoobril ning eelnõu seadusena vastu võtta. Nagu näeme, jättis komisjon siiski ühe nädala enne kolmandat lugemist aega, kuna muudatusi on palju. Redaktsiooniliste üllatuste vältimiseks jättis komisjon teise lugemise lõpetamise ja kolmanda lugemise vahele nädal aega. Aitäh!

Küsimusi ei ole. Ettekanne oli tõenäoliselt nii põhjalik. Suur aitäh, lugupeetud ettekandja! Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Esimesena palun Riigikogu kõnetooli Marek Strandbergi!

Kõnealune seaduseelnõu, mis reguleerib märkimisväärset osa laevandusest, puudutab ka üht aspekti, mis on seotud keskkonnamõju hindamise küsimustega. Nagu me teame ja oleme näinud, on meri muutunud küllaltki oluliste kauba-, kütuse- ja kemikaalivoogude liikumise kohaks. Nagu me näinud oleme, on merel toimuvad katastroofid ja õnnetused, olgu siis laevade või naftapuurtornidega, keskkonnale ja sealtkaudu ka inimesele küllaltki ohtlikud. Vaatamata sellele, et kõikvõimalikud regulatsioonid, korrad ja reeglid on muutunud selliseks, et aina raskem peaks olema õnnetusse sattuda, ei ole merel liigne ettevaatus liiast.
Ka majanduskomisjonis kulges üks tõsisemaid arutelusid selle ümber, kas tankereid tuleks Eesti sadamatesse eskortida sel moel, nagu seda tehakse muudes sadamates, ennekõike seetõttu, et mis tahes ettetulev ebamäärasus oleks juba eos välditav. Taas lähtudes, ma arvan, mitte riskihinnangust, vaid muljest või tõekspidamisest või usust, arvas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, et eskortimine on põhjendatud Soome sadamates, mis olla justkui keerukamad, aga kindlasti mitte Eesti sadamates.
Siinkohal tahan Riigikogu tähelepanu juhtida lihtsale tõsiasjale, et me võime merel toimuva kemikaali- või naftakatastroofi tõenäosust hinnata kui tahes väikeseks, aga juhul kui see katastroof juhtub, on selle likvideerimise kulud väga suured ja kahju, mida saavad looduskeskkond, rannikualad, lõppkokkuvõttes inimene, on mõõtmatult suur. Mõnes mõttes on siin ju sama lugu nagu sõjaohu puhul. Me ei muuda kaitsekulutusi lähtuvalt sellest, milline on sõjaohu hinnang. Sõja riski tase on tõenäoliselt väga madal. Põhjus, miks tegeldakse sihipäraselt riigikaitsega, on see, et selle väikesegi ohu realiseerumisel on kahjud mõõtmatud ja selle tõttu tuleb teha kõik selleks, et see oht oleks veelgi väiksem.
Täpselt samasugust eesmärki kannab endas idee pukseerida Eesti sadamatesse tankereid, et risk oleks reaalselt miinimumini viidud. Tõsiasi, et sadamatesse siirduvatele laevadele läheb loots, ei pruugi olla abiks. Lootsil, jah, on õigus kutsuda abi, aga paljude õnnetuste puhul võib see abi hiljaks jääda, sest küsimus võib olla minutites. Need lisakulutused, mida tankerite eskortimisel sadamatesse tuleb teha, on tegelikult kaduvväikesed, võrreldes sellega, kui järgmise kümne või kahekümne aasta jooksul kas või üks eskortimata jääv tanker satub tõsisesse katastroofi. Siis ärkavad kindlasti kõik inimesed ja ütlevad, et ohhoo, võib-olla oleks pidanud varem selle peale tulema ja oleks tulnud teha need tagasihoidlikud kulutused laevade eskortimiseks.
Just selle tõttu kutsuvad rohelised üles hääletama parandusettepaneku poolt, mis eskortimist soodustaks, ja selle ettepaneku vastu, mis eskortimise Eesti sadamatesse välistab. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Kalev Kallo! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Peatun meresõiduohutuse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu neljal muudatusettepanekul, millest kahte komisjon algataja ehk Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi keskastme ametnike nõudmisel ei toetanud ja kahte samal põhjusel toetas, kusjuures ühel muudatusettepanekul, mis eelnõusse hääletati, ei ole mitte mingit pistmist meresõiduohutuse seadusega ega meresõiduohutusega üldse.
Nüüd kõigest järjekorras. Muudatusettepanekuga nr 11 hääletatakse eelnõust välja HELCOM-i soovitus tankerite eskortimiseks sadamasse sissesõidul. Teatavasti hääletas komisjon selle muudatuse eelnõusse enne eelnõu esimest korda teisele lugemisele saatmist. Nüüd tegi algataja muudatusettepaneku selle uuesti väljahääletamiseks, mis ka õnnestus. Vaatamata sellele, et mitmed Rootsi, Soome ja isegi Venemaa sadamad rakendavad seda soovitust, leiavad meie ametnikud jälle, et nad on kõige targemad. Põhjenduseks tuuakse see, et sissesõidud Soome ja Rootsi sadamatesse on kitsad ja kaljude vahel, aga meil on avar ligipääs. Komisjoni uinutamiseks kinnitati veendunult, et kui loots näeb, et ilmastiku- või muud tingimused on rasked, siis võib ta alati puksiirid laevale vastu tellida. Ainult et kui kõik tingimused on ideaalsed ja loots mingit abi ei telli, aga laeval ütlevad mingil hetkel üles näiteks elektriseadmed ja ta kaotab juhitavuse, siis ei jõua enam kedagi appi kutsuda. Olen nõus, et selle juhtumise tõenäosus on üks tuhandest või veel palju väiksem, aga siis on ka tagajärjeks Mehhiko lahe katastroof meie rannikul. Kinnitati ju siiani, et ka naftapuurtornid merel pidid täiesti ohutud olema. Tahan väga loota, et meie tublid ametnikud ei peaks naftareostust koristama minema, kui üks saja tuhande tonnine tanker madalikule satub.
Muudatusettepanekuga nr 12 oli ette nähtud eelnenud muudatusettepaneku täpsustamine. Nähti ette, et eskortimine toimuks kohustusliku lootsimise piirkonnas ja eskortimisele kuuluvad tankerid kandevõimega 70 000 tonni ja enam. Selle muudatusega oleks eskortimine sisuliselt piirdunud Muuga sadamaga, sest laevad, mis on suurema kandevõimega kui 70 000 tonni, tõenäoliselt Veere või Roomassaare sadamasse ei lähe. Kuna eskortimine hääletati välja, siis loomulikult tehti seda ka täpsustusega.
Nüüd muudatusettepanekust nr 27, mille väljahääletamisega täiendatakse sadamaseaduse § 4 lõiget 8 kohustusega, et sadama pidaja peab lisaks sadamas navigatsioonimärgistuse kavandamisele, rajamisele, rekonstrueerimisele, paigaldamisele, hooldamisele, järelevalvele ja sellest teavitamisele tegema seda kõike ka sissesõiduteel, vaatamata sellele, et Eesti Sadamate Liit tegi põhjaliku pöördumise, kus näitas ära igasuguse regulatsiooni puudumise sissesõidutee kui sellise kohta. Näiteks, geograafiline piiritlus ja suurus on reguleerimata, taotlemise protseduur on reguleerimata, taotluse menetlemise protseduur on reguleerimata, eraldamise otsustamise protseduur on reguleerimata jne. Ehk sadamatele püütakse panna kohustusi seadusega reguleerimata valduste osas. Samas kirjas toodi ära sadamate nimekiri, kellel on ujuvmärke väljaspool akvatooriumi. Selgub, et Tallinna, Kunda, Pärnu, Miiduranna, Lehtma, Bekkeri ja Meeruse sadamatel neid ei ole. Sillamäe sadamal on üks omal initsiatiivil paigaldatud meremärk väljaspool akvatooriumi ja tõenäoliselt ta ise selle eest ka hoolt kannab, see-eest on AS-il Saarte Liinid 44 ujuvmärki, mida Veeteede Amet soovib üle anda. Siia ongi koer maetud. 44 ujuvmärgi aastane hooldus, kevadine paigaldamine, sügisene väljavõtmine, märkide korrashoid jne läheb praegustes hindades maksma vähemalt 2–2,5 miljonit krooni. Seda raha hakkab Veeteede Amet tahtma Saarte Liinide käest, et jätkata oma tööd nüüd juba tellimustööna, sest AS-il Saarte Liinid tõenäoliselt puuduvad nii poipaigaldamislaevad kui ka muu tehnika ja ta on sunnitud seda teenust tellima Veeteede Ametilt. Jälle riigil üks asi ettevõtte kaela lükatud. Kindlasti jõuab see kulu lõpuks praamiühenduse hindadesse ja riik hõõrub käsi.
Nüüd 23. muudatusettepanekust, mis uljalt sisse hääletati. See muudatus on siin Riigikogus kõigile teada ja tuntud soolise võrdõiguslikkuse seaduse lisaripatsitest. Sellega kehtestatakse riigilõiv tootjaliini kaudu elektrienergia edastamise eest. Mitte kuidagi ei ole see meresõiduohutuse seadusega seotud. Hiljuti hurjutas siin saalis rahanduskomisjoni esimees tubakaaktsiisi kehtima hakkamise osalise edasilükkamise arutelul üht küsijat, kes küsis teiste aktsiiside muutmise võimaluse kohta, et ärgem tehkem soolise võrdõiguslikkuse seadust, sest president on selle hukka mõistnud, jäägem ainult selle konkreetse aktsiisi juurde, mis eelnõus toodud on. Nagu näeme, opositsioon ei tohi sellest isegi mitte rääkida, aga koalitsioon paneb täie rauaga edasi. Mis pole lubatud härjale, on lubatud Jupiterile. Härgade asi on nohinal põldu künda, Jupiterid otsustavad asju. Aitäh!

Kõnesoove rohkem ei ole, lõpetan läbirääkimised. Asume läbi vaatama seaduseelnõu 653 kohta laekunud muudatusettepanekuid. Neid on kokku 28.
Esimese muudatusettepaneku esitaja on juhtivkomisjon, teise muudatusettepaneku on esitanud samuti juhtivkomisjon, ka kolmas muudatusettepanek on juhtivkomisjoni esitatud, nagu ka neljas, viies, kuues, seitsmes, kaheksas, üheksas, kümnes ja üheteistkümnes muudatusettepanek. 12. muudatusettepaneku esitaja on Kalev Kallo. Palun mikrofon Kalev Kallole!

Ma vajutasin nupule juba 11. muudatusettepaneku juures. Ma soovin, et 11. muudatusettepanekut hääletataks.

Teeme seda ja naaseme 11. muudatusettepaneku juurde. Juhataja palub vabandust, muudatusettepanekute läbivaatamise tempo oli ilmselt pisut liiga kiire. 11. muudatusettepaneku esitaja on juhtivkomisjon. Alustame selle muudatusettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele 11. muudatusettepaneku, mille esitaja on juhtivkomisjon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 50 Riigikogu liiget, vastu oli 31, erapooletuid ei olnud. 11. muudatusettepanek leidis toetust.
12. muudatusettepaneku esitaja on Kalev Kallo, juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Palun, Kalev Kallo!

Aitäh! Ma palun seda hääletada.

Alustame selle muudatusettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele 12. muudatusettepaneku, mille esitaja on Kalev Kallo ning mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 32 Riigikogu liiget, vastu oli 50, erapooletuid ei olnud. 12. muudatusettepanek ei leidnud toetust.
13. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. 14. muudatusettepaneku on esitanud samuti juhtivkomisjon. 15. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. 16. muudatusettepaneku on esitanud samuti juhtivkomisjon. 17. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. 18. muudatusettepanek on samuti juhtivkomisjoni esitatud. 19. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. 20. muudatusettepaneku on esitanud samuti juhtivkomisjon. 21. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. 22. muudatusettepaneku on esitanud samuti juhtivkomisjon. 23. muudatusettepaneku on esitanud samuti juhtivkomisjon. Palun, Kalev Kallo!

Ma palun seda hääletada, kuna see muudatus ei sobi kuidagi kokku selle eelnõuga.

Aitäh! Alustame 23. muudatusettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele 23. muudatusettepaneku, mille esitaja on juhtivkomisjon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 43 Riigikogu liiget, vastu oli 41, 1 jäi erapooletuks. Ettepanek leidis toetust.
24. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. 25. muudatusettepaneku on esitanud samuti juhtivkomisjon. 26. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. 27. muudatusettepaneku on esitanud Kalev Kallo, juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Palun, Kalev Kallo!

Ma palun seda hääletada. Ei ole ilus panna sadamatele uusi kohustusi.

Hea kolleeg! Kogenud Riigikogu liikmena te olete ilmselt kursis kodu- ja töökorra seadusega, mis ei näe ette võimalust hääletusele panemise puhul ettepanekut kommenteerida. Selleks on läbirääkimised. Alustame 27. muudatusettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele 27. muudatusettepaneku, mille esitaja on Kalev Kallo ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 40 Riigikogu liiget, vastu oli 43, erapooletuid ei olnud. 27. muudatusettepanek ei leidnud toetust.
28. muudatusettepanek on ühtlasi viimane muudatusettepanek, selle on esitanud juhtivkomisjon. Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud, kuid Riigikogu juhatusele on tulnud Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepanek katkestada eelnõu 653 teine lugemine. Ka selle ettepaneku peame läbi hääletama. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku katkestada eelnõu 653 teine lugemine. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 87 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 653 teine lugemine on katkestatud.

Järgmine eelnõu tänases päevakorras on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud ravimiseaduse § 41 muutmise seaduse eelnõu, kuid enne selle eelnõu juurde asumist on mul lisada eelmise päevakorrapunkti juurde, et Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 2. november kell 18.
Head kolleegid! Meil on parasjagu käimas Riigikogu istung ja kui teil oleks võimalik kõiki asjasse mittepuutuvaid vestlusi pidada Riigikogu istungite saalist väljaspool, siis me saaksime oma päevakorraga edasi minna.
Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli seaduseelnõu 758 teisel lugemisel sotsiaalkomisjoni ettekannet pidama Maret Merisaare!

Lugupeetud eesistuja! Sotsiaalkomisjon arutas eelnõu esmaspäeval, 11. oktoobril. Sotsiaalministeeriumi poolt oli külas ravimiosakonna juhataja Dagmar Rüütel. Erakonnalt Eestimaa Rohelised oli laekunud kaks muudatusettepanekut, mis mõlemad leidsid komisjonis konsensusega toetamist. Komisjon otsustas saata eelnõu teisele lugemisele 19. oktoobril ettepanekuga teine lugemine lõpetada. Kui teine lugemine lõpetatakse, siis on ettepanek suunata seaduseelnõu kolmandale lugemisele 21. oktoobril ning võtta seadusena vastu. Aitäh!

Suur tänu! Kolleegidel küsimusi ei ole. Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Vaatame läbi seaduseelnõu 758 kohta laekunud muudatusettepanekud, neid on kokku kaks. Esimese muudatusettepaneku esitaja on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon, juhtivkomisjon on seda muudatusettepanekut täielikult arvestanud. Ka teise muudatusettepaneku esitaja on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon ja sedagi muudatusettepanekut on juhtivkomisjon täielikult arvestanud. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud.
Seaduseelnõu 758 teine lugemine on lõpetatud.

Viimane eelnõu tänasel istungil on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks palun kõigepealt Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Mark Soosaare!

Lugupeetud kolleegid! Sotsiaaldemokraatlik Erakond on esitanud Riigikogu menetlusse ühe tõsise eelnõu, mis vaatab kaugele ette. Nimelt, praeguse menetluskorra järgi saab nii detailplaneeringuid, üldplaneeringuid kui ka maakonnaplaneeringuid esitada avalikule väljapanekule. Igaüks, kes Eestimaal elab, saab esitada ettepanekuid ja vastuväiteid. Kahjuks puudub selline võimalus üleriigiliste planeeringute puhul. Üleriigilist planeeringut "Eesti 2030+" valmistab praegu ette regionaalministri alluvuses olev planeerimise osakond ja on korraldatud juba ka esimesed avalikud arutelud, aga puudub menetlusmehhanism, kuidas rahvas saaks kaasa rääkida. Me arvame, et eelnõu 778 selle puuduse likvideerib. Me näeme ette, et üleriigiline planeering, kui see on avalikule väljapanekule panemiseks küps, esitatakse kolmekuuliseks perioodiks avalikkusele ning igaüks võib teha täiendavaid ettepanekuid. Pärast seda vaatab üleriigilist planeeringut korraldav ministeerium läbi kõik avalikustamise jooksul laekunud ettepanekud ja vastuväited ning kolme kuu jooksul suhtleb nende ettepanekute ja vastuväidete autoritega. Neid ettepanekuid, mis on nutikad, mis on riigile ja rahvale kasulikud, üleriigilises planeeringus tõenäoliselt arvestatakse. Seejärel kinnitab üleriigilise planeeringu projekti Vabariigi Valitsus regionaalministri ettepanekul ja suunab üleriigilise planeeringu Riigikogule, kes kehtestab üleriigilise planeeringu Riigikogu otsusena.
Selline lihtne menetluskäik, mis on analoogiline teiste planeeringute menetluskäiguga, on sotsiaaldemokraatide ettepanek. Ootan küsimusi. Aitäh!

Aitäh, austatud ettekandja! Küsimusi ei ole. Majanduskomisjoni ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli Sven Sesteri!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjonis toimus 27. septembri koosolekul Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu 778 arutelu esimesele lugemisele saatmise eesmärgil. Komisjoni istungile olid lisaks eelnõu algataja esindajale Mark Soosaarele kutsutud ka Siseministeeriumi regionaalarengu osakonna õigusnõunik Külli Heinla ja planeeringute osakonna nõunik Anni Konsap.
Eelnõu algataja esindaja Mark Soosaar esitas ülevaate eelnõu eesmärkidest. Kui lühidalt üle korrata, siis eelnõu eesmärk on see, et üleriigiline planeering on üks riigi ruumilise arengu olulisemaid dokumente ja eelnõu kohaselt võiks üleriigilise planeeringu kehtestada Riigikogu oma otsusega. Samuti on eelnõus toodud ettepanek, et enne üleriigilise planeeringu kinnitamist toimuks dokumendi avalik arutelu ja oleks ka ettepanekute tegemise võimalus. Kehtiva planeerimisseaduse kohaselt kinnitab üleriigilise planeeringu Vabariigi Valitsus ning Riigikogul ei ole võimalik üleriigilise planeeringuga eelnevalt tutvuda. Eelnõu kohaselt võtab Riigikogu dokumendi otsusena vastu või saadab tõsiste puuduste korral tagasi.
Siseministeeriumi esindajad komisjonis selgitasid, et Vabariigi Valitsus nimetatud eelnõu ei toeta, ja tõid välja mõningad punktid. Põhiline muudatus selles eelnõus on otsustuspädevuse muutmine. Siseministeeriumi esindajad leidsid, et praegu on koostamisel üleriigiline planeering "Eesti 2030+", kaasamine ja koostöö on olnud aktiivne ning need ettepanekud, mis selles eelnõus on, ei muuda üleriigilise planeeringu sisulist poolt paremaks. Üleriigilist planeeringut on Siseministeeriumil kavas tutvustada ka Riigikogule, tehes seda fraktsioonides novembrikuus. Ministeerium leidis, et seega on Riigikogu liikmetel võimalus dokumendi osas kaasa rääkida ja ettepanekuid esitada. Justiitsministeeriumi eestvedamisel toimub kogu valdkonna kodifitseerimine ning uue planeerimisseaduse eelnõu esialgne versioon peaks valmima selle aasta lõpuks.
Komisjoni liikmetel oli küsimusi üleriigilise planeeringu koostamise ettevalmistamise protsessi ja sellega seonduva kohta. Tunti huvi planeeringu "Eesti 2010" tulemuste ja kokkuvõtte kohta, näiteks transpordikoridoride kohta ning selle kohta, kuivõrd seda on arvestatud "Eesti 2030+" ettevalmistamisel.
Lisaks Vabariigi Valitsuse arvamusele oli majanduskomisjoni liikmetele välja jagatud ka Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna arvamus, milles oli muu hulgas märgitud, et üleriigilise planeeringu avalikustamine täies mahus nii interneti, Eesti Rahvusringhäälingu kui ka muu pressi kaudu oleks otstarbetu ja raskendatud eelkõige dokumendi keeruka sisu ja mahu tõttu. Kui ma ei eksi, on seda üle 70 lehekülje. Soovitusena oli toodud, et kaaluda ühe võimalusena sätestada planeerimisseaduses Vabariigi Valitsuse kohustus esitada Riigikogule ülevaateid üleriigilise planeeringu ellurakendamise kohta. See oli Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna arvamus.
Nüüd otsustest, mida komisjon tegi eelnõu edasise menetlemise kohta. Leiti, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu 778 tuleks saata Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks 12. oktoobril ning teha täiskogule ettepanek eelnõu 778 tagasi lükata (poolt oli 5 ja vastu 4 komisjoni liiget, erapooletuks jäi 1). Samal koosolekul leiti, et kui täiskogu otsustab esimese lugemise lõpetada, siis tuleb teha ettepanek muudatusettepanekute esitamise tähtajaks Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt määrata kümme tööpäeva (see otsus oli konsensuslik).
Päris lõpetuseks. Pärast komisjoni otsuse tegemist pöördus Sotsiaaldemokraatlik Erakond oma fraktsiooni näol majanduskomisjoni poole kirjaliku avaldusega muuta planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu 778 esimese lugemise kuupäeva seoses eelnõu ettekandja Mark Soosaare lähetuses viibimisega. Lähtudes Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanekust, leidis komisjon konsensusega, et uueks kuupäevaks on 19. oktoober ehk tänane päev. Tänan!

Aitäh! On vähemalt üks küsimus. Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Tolle Riigikogu Kantselei osakonna koomilise arvamuse kohta ei tahagi küsida, Vabariigi Valitsuse seisukoht huvitab mind rohkem. Miks peeti valeks seda, kui selle planeeringu arutamine ja heakskiitmine toimub just Riigikogus?

Aitäh! Ma tõin selle välja ka oma ettekandes. Leiti, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud eelnõu ei sisalda olulisi ettepanekuid üleriigilise planeeringu sisulise poole parendamiseks. Lisaks leiti seda, et kaasatuse pool on suhteliselt hästi kaetud. Komisjonis seda küll ei arutatud, aga viimastel päevadel on nende Riigikogu liikmete postkastidesse, kes on Riigikogu tuleviku toetusrühmas, mida juhib Liisa-Ly Pakosta, tulnud kiri, kus on koostöö ja kaasamise osas ära toodud etapid alates ministeeriumi töörühmadest ning lõpetades teemarühmade ja poliitiliste fraktsioonidega. Leiti, et kaasatus kui selline on täiesti olemas.

Eiki Nestor, teine küsimus, palun!

Ma läheksin ikka sellesama põhimõtte juurde tagasi. Mul ei ole kaasamise vastu jumala pärast midagi, mida rohkem ja paremini kaasame, seda uhkem see dokument tuleb. Aga kui niivõrd tähtis dokument jääb Riigikogus seaduses sätestatud moel läbi arutamata ja heaks kiitmata, on rahvasaadikul ainuke võimalus mõjutada üldplaneeringu vastuvõtmist valitsuse vahetuse teel. Seda on ju natuke palju! Tegemist on siiski dokumendiga, mis kaasamisega koostatakse, see tuleb Riigikokku ja Riigikogu kiidab selle heaks. Sellelaadilisi dokumente, mida me heaks kiidame, on küll ja küll. See on nendest vaat et kõige tähtsam.

Aitäh küsimuse eest! Tuleb siiski nentida, et ka muudatusettepaneku kohaselt, mille on esitanud sotsiaaldemokraadid, ei oleks Riigikogul tegelikult võimalik teha sisulist tööd. Jääks ainult vormiline tegevus, kas heakskiitmine või tagasilükkamine. Kui me hakkame sisust rääkima, siis sisu see eelnõu tegelikult ei parandaks.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Meil on siin väga palju selliseid dokumente, kus me tõepoolest anname ainult kas heakskiidu või lükkame tagasi ega tee enam tekstis parandusi. See ei tähenda aga seda, et me siin asju sisuliselt ei aruta. Me arutame neid asju siin väga sisuliselt. Näiteks, kui me lükkame midagi tagasi, siis ootame, et see tuleb siia uuesti ja hulga paremal kujul. Ma ei saa ikkagi aru, miks koalitsioon on selle vastu, et selliseid tähtsaid asju siin Riigikogus arutada.

Aitäh! Ma toon välja ühe Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna tähelepaneku, mis teid võib-olla natuke aitab. Ma tsiteerin teile selle kirja ühte osa. Nimelt, siin on kirjutatud sellest, et üleriigiline planeering on suunatud ühiskonna ruumilise struktuuri arendamisele ja seondub erinevate riigi poliitikate, näiteks regionaal-, keskkonna-, transpordi-, innovatsioonipoliitika kujundamisega. Riigi poliitiline juhtimine kuulub oma olemuselt täidesaatva võimu pädevusse. Täidesaatev võim kuulub Eesti Vabariigi põhiseaduse § 86 kohaselt Vabariigi Valitsusele. Riigikogule kuulub vastavalt põhiseaduse §-le 59 seadusandlik võim. Põhiseaduse § 4 sätestab aga võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte. Võimude lahususe põhimõtte kohaselt on igal võimul funktsionaalses tähenduses talle põhiseadusega määratud osa. Võib-olla mingil määral saame siit kätte vastuse teie küsimusele.

Kalev Kotkas, palun!

Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Kas majanduskomisjoni arvates peab kõik need arengukavad, näiteks Eesti kodanikuühiskonna arengukava, mida me Riigikogus heaks kiidame, aga muuta ei saa, tulevikus päevakorrast välja jätma?

Aitäh! Me läheme nüüd aruteluga libedale teele. Kuna ma olen tulnud siia majanduskomisjoni esindajana, siis pean tunnistama, et majanduskomisjon ei arutanud selle seaduseelnõu arutamisel, kas me peaksime kõiki arengukavasid hakkama eraldi arutama või mitte. Nii et siin ma kahjuks pean teile vastama, et seda arutelu meil ei toimunud, seetõttu ei ole ma ka võimeline teile vastama.

Hea ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu!

Aitäh teile!

Avan läbirääkimised. Esimesena palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Marek Strandbergi! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Head kolleegid! Arusaam, nagu planeerimine oleks pelgalt täitevvõimu pärusmaa, kõlab küllaltki veidralt. Õiguslik analüüs selle kohta, nagu Riigikogus vastuvõetav ja heakskiidetav üleriigiline planeering mingil moel vääraks ja riivaks võimude lahusust, on tõepoolest pentsik ja arusaamatu. Kohe seletan, miks. Kohe seletan ka seda, miks tegelikult planeeringute arutelu toomine Riigikogu saali ei ole praegu mitte ainult mõistlik, vaid ka möödapääsmatu.
Olgem ausad, planeeringu, ka selle üleriigilise planeeringu "Eesti 2030+" koostamise alused on kaugel sellest, mida tänapäeva inim- ja majandusgeograafia mõistlikuks peavad. Tänapäeva arusaama kohaselt on põhjust ruumilist planeeringut koostada ennekõike lähtuvalt inimesest, mitte lähtuvalt abstraktsetest arhitektuursetest tõmbekeskustest ja teadmisüldistustest. Viimati mainitud planeeringute koostamise viisid jäävad 19. sajandisse või äärmisel juhul 20. sajandi algusesse. Me ei ehita enam suuri linnu, me ei kasuta enam maksumaksja ressursse uute ja suurte kauplemis- ja kultuuripiirkondade loomiseks, vaid me peame lähtuma tõsiasjast, et inimeste elupaigad on moel või teisel välja kujunenud ja neid on võimalik, peenemalt öeldes, lihvida ja paika panna. See aga eeldab hoopis teisi planeerimisvahendeid ja põhimõtteid, kui senini kombeks on olnud kasutada.
Loomulikult, vaielda täitevvõimuga selle üle, kas need plaanid, mida täitevvõim on kavandanud üleriigiliste planeeringute tegemiseks, on õiged või mitte, on lootusetu. Praeguseks on täitevvõim teinud väga suure hulga otsuseid ja on kulutanud märkimisväärse hulga raha selleks, et see üleriigiline planeering oma lähtekohtades käivitada. Sõltumata sellest, milline on kaasamise määr, sõltumata sellest, kas Riigikogu liikmetest on sellesse kaasatud 1, 10 või kõik 101, ei ole võimalik enam neid aluseid muuta. Samas ütlen ma (ma arvan, et ma ei ole mitte ainus siin saalis, kellele nii tundub), et planeerimisalused võiksid olla tunduvalt tänapäevasemad. Me võiksime kasutada oluliselt tänapäevasemat teadmist ja oskust, kui täitevvõim seda praegu teeb.
Täiesti automaatselt tekib küsimus, kuidas sellesse tegevusse sekkuda. Loomulikult, sellesse tegevusse peab sekkuma ja saab sekkuda rahvas oma esinduskogu kaudu, milleks on Riigikogu. Ebamõistlik on arvata, et Riigikogu saalis hakatakse täitevvõimu koostatud planeeringut lihvima, täiendama, keegi ei tahagi tõenäoliselt siin saalis sellega tegelda. Samas ei tähenda see absoluutselt mitte seda, et me ei peaks seda teemat arutama. Vastupidi. Riigikogu on riiklikult tähtsate küsimustena arutanud siin saalis väga paljusid asju, täpselt samamoodi suutmata muuta ühe või teise väljakujundatud strateegia või kava sisu, mida Riigikogu vastu võtab. Kuid nendest aruteludest on sündinud ühiskondlikku diskussiooni. Ma olen veendunud, et kui need arutelud oleksid jõudnud ja jõuaksid kohta, kus selgub, et täitevvõimu tehtud töö on ebapiisav, savi- või veelgi pehmematel jalgadel, siis ka see rahva esinduskogu Riigikogu näol selle tagasi lükkaks ja kohustaks valitsust alustama mingit uut tegevust. Mulle tundub, et planeeringutega on lugu samasugune. Täitevvõimu selge vastuseis sellele, et tuua Riigikogu saali üleriigilise planeeringu otsustamine, tuleneb tegelikult nende enda tajumisest, et see planeering võib-olla üldse (avaliku arutelu puhul võib nii juhtuda) läbi ei lähekski.
Küsimus on selles, et kui täitevvõimul siiamaani ei ole olnud tahet ega soovi teha piisavat tänapäevast ruumilist planeeringut, mis on ühiskonnaelu jaoks väga oluline, siis ongi Riigikogu see, kes peaks võtma ohjad ja kaaluma täitevvõimu tehtud tööd, kaasates neid, kes teadupoolest on jäänud selle riigi korraldatava ruumilise planeeringu tegemiselt kõrvale. Ennekõike on taas kõrvale jäetud moodne ja efektiivne teadmine selle kohta, kuidas planeeringuid tuleks teha. Arvestades seda, et planeeringutest sõltub väga palju, nendest sõltub ühe või teise energia- või ajakasutuse mõistlikkus või ebamõistlikkus, otsesõnu, planeeringutest tulenebki suur osa ühiskonna ajakasutusest, vaba aja määrast, ressursikasutusest ja millest iganes muust, on täiesti möödapääsmatu, et Riigikogu peaks neid planeeringuid arutama. Ma arvan, et tegemist on riiklikult sedavõrd tähtsa küsimusega, et nende arutelude toomine Riigikokku on möödapääsmatu.
Lihtne näide. Seesama Tallinnast Tartu poole minev maantee, mis on ehitatud mitmerealiseks ja Mäo asulast mööda, on selles piirkonnas andnud sõidul Tallinnast Tartusse ainult poolteist minutit ajavõitu, samas on ebamõistlikul moel korraldatud planeering tööta ja tegevuseta jätnud ja jätmas väga suurt hulka inimesi samas piirkonnas. Juhul kui ruumilised planeeringud oleksid tehtud arukalt ja tänapäevaseid meetodeid arvestades, siis seda laadi majandustegevuse väljalülitamist poolteiseminutilise ajavõidu tõttu ilmselt ei oleks tekkinud.
Riigikogu on koht, kus tuleb neid planeeringuid arutada, Riigikogu on koht, kus tuleb vead välja tuua, ja juhul, kui vigu on liiga palju, on Riigikogu ka koht, kus öelda, et Eesti järgmise 20, 30, 50 või 100 aasta ruumiline korraldus ei saa olla selline, mis koosneb suurest hulgast vigadest. Aitäh!

Palun kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Liisa-Ly Pakosta!

Head kolleegid! Mul on hea meel, et huvi planeeringute vastu siin saalis on sedavõrd suur, aga ausalt öeldes on mul ka piinlik, et teadmised planeeringute valdkonna kohta on osutunud sedavõrd nigelaks. Minu peamine eesmärk siia pulti tulles on avalikkusele suunatud informatsiooni huvides parandada ära need vead, mida eelkõnelejad oma sõnavõttudes on esitanud.
Esiteks ei vasta absoluutselt tõele, et rahvas ei saa kaasa rääkida üleriigilise planeeringu koostamises. See on eksitav info ja ma nimetaksin seda isegi pahatahtlikult eksitavaks informatsiooniks, sest see võtab inimestelt ära julguse või innukuse kaasa rääkida. Internetis aadressil www.siseministeerium.ee/eesti2030 on olemas lausa avalik platvorm selleks kaasarääkimiseks ja päris kindlasti kõiki laekunud ettepanekuid arvestatakse. Seda kaasarääkimise võimalust on pakutud algusest peale. Juba lähteülesande koostamisel saadeti kiri enam kui sajale organisatsioonile, sealhulgas mittetulundusühingute ja sihtasutuste liidule, samuti kõikidele kohalikele omavalitsustele. Kõigil on olnud võimalus kaasa rääkida juba lähteülesande koostamisest peale. Kui mõni kohalik omavalitsus ei ole oma territooriumil korraldanud arutelusid seoses üleriigilise planeeringuga, siis ei saa Riigikogu neid vigu tagantjärele parandama hakata.
Teine vigade grupp, mis siit läbi käis ja mida eelkõneleja Marek Strandberg Mäo möödasõiduga illustreeris, on seotud sellega, et ei saada aru planeeringuliikide erinevusest. Mäo möödasõidu taolisi küsimusi lahendatakse üldplaneeringuga. Kõik muud punktid, mida siin käsitleti, puudutavad maakonnaplaneeringuid. Juhul kui Riigikogu soovib hakata kaasa rääkima maakonnaplaneeringutes, siis tuleks rääkida hoopis teistsugustest seadusmuudatustest.
Ei vasta tõele ka väide, et juhul kui Riigikogus üleriigilist planeeringut arutatakse, siis Riigikogu liikmetel ei oleks soovi kaasa rääkida. Mõnes üksikus riigis maailmas, kus üleriigilist planeeringut tõepoolest esinduskogudes otsuste tasemel arutatakse, on praktikas ilmnenud vastupidine. Just seetõttu ei ole väga hea planeeringukultuuriga riikides, mida seatakse alati eeskujuks väga hea planeeringukvaliteedi ja väga hea kaasamise poolest, mindud seda teed pidi, et esinduskogu tegeleks üleriigiliste planeeringute lõppdokumentidega. Toon näite Leedust, kus üleriigilise planeeringu vastuvõtmine on parlamendi pädevuses. Seal juhtus nii, et kui hakati vaatama, miks on kiirraudteel, mis peaks tulevikus ühendama Peterburit ja Helsingit Berliini suunaga, Leedus ainult üks peatus ette nähtud, siis Leedu põhjapoolsemast osast pärit parlamendiliikmed tõusid naksakalt püsti ja ütlesid, et teeme ikka peatusi juurde. Ainult kahjuks kukub sellisel juhul kogu see kontseptsioon kokku ja kiirraudteest ei jää alles muud kui teivasjaamadega raudtee.
Ei vasta tõele see, et Riigikogul pole võimalust tutvuda üleriigilise planeeringuga või selles protsessis kaasa rääkida. Vastupidi, kõik on oodatud ja on olnud oodatud nii tavakodanikena kui ka Riigikogu liikmetena.
Lugupeetud kolleegid! Teil kõikidel on selja taga oma valimisringkond. Mis takistab teid minna oma valimisringkonda ja rääkida sealsete inimestega sellest, mis on konkreetselt selle piirkonna tulevik aastal 2030? Kui paljud teist on seda teinud? Kui paljud teist on seda teinud ruumilist mõõdet arvestades? See on meie kõikide töö, mida me peamegi tegema. Me ei pea seadusega ette ütlema, et seda tuleb teha ainult kõige viimases järjekorras.
Ei vasta tõele ka see, et üleriigiline planeering peaks andma täpsed ruumilised struktuurid. Ta annab juhised alama astme planeeringute koostamiseks. Kui teile ei sobi Eesti üleriigiline planeering, siis vaadake üleriigilisi planeeringuid ...
Ma palun kolm lisaminutit!

Kolm minutit lisaaega.

... näiteks Hollandis või Soomes. Need on kaks riiki, mida peetakse maailma kõige parema planeeringukultuuriga riikideks. Hollandis, kusjuures, ei ole üleriigiline planeering isegi mitte siduv kohalikele omavalitsustele, erinevalt näiteks Soomest.
Kui midagi planeerimisseaduses muuta, siis tuleks võib-olla tõesti täpsuse huvides lisada planeerimisseaduse koostööst rääkiva § 16 lõikesse 1, et üleriigiline planeering tehakse lisaks seal loetletud institutsioonidele ka koostöös üldsuse või rahvaga või kuidas iganes see sõnastus paremini kõlaks. See ei ole sisuline täpsustus, kuid annaks võib-olla rohkem informatsiooni.
Kuid kõige olulisem on see ja sellega ma oma sõnavõtu ka lõpetan: ma palun vähemalt siin saalis saada üle sellest veast, mida tehakse pidevalt nii detailplaneeringute kui ka üldplaneeringute puhul, kui arutatakse alles lõpp-produkti. Kallid kolleegid! Planeeringute puhul on kõige olulisem planeeringu lähteülesanne ehk see, mis on algselt seatud eesmärgid planeeringu tegemiseks. Kui me üleüldse tahame seda seadust muuta, siis me peaksime seda muutma selle koha pealt, et Riigikogu osaleb üleriigilise planeeringu lähteülesande koostamises ja seda teevad kõik 101 parlamendiliiget kohustuslikus korras. Täpselt sama lugu on lähteülesande tähtsusega ka detailplaneeringute või üldplaneeringute puhul. On sisuliselt täiesti ebademokraatlik panna detailplaneeringu puhul rahvale hääletamiseks või arutamiseks lõppversioon, kas valida variant a või b. See on üleüldiselt Euroopa Liidus tunnistatud ebademokraatlikuks. Täpselt samamoodi oleks ebademokraatlik sekkuda üleriigilise planeeringu puhul alles lõppversiooni.
Lugupeetud kolleegid! Tegeleme lähteülesannetega kõikide planeeringuliikide puhul. Üleriigilise planeeringu puhul on see võimalus Riigikogu liikmetel olnud. Aitäh teile!

Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Mark Soosaare!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Igaks juhuks palun ka kaheksa minutit!

Kaheksa minutit.

Ma tahan väga kiita kaht eespool kõnelejat, eriti Liisa Pakostat, sest kõik tema väited siin saalis tegelikult toetavad seda eelnõu. See, et on olemas avatud veebiplatvorm, kus inimesed võivad oma arvamust avaldada, on ju väga hea. See on suurepärane. See toetabki meie, sotsiaaldemokraatide mõttelaadi. Aga see, et kõiki ettepanekuid ka arvestatakse, tekitab natuke kahtlusi, sest sinna võib ju ka igasuguseid "komme" tulla.
Teave selle kohta, et Leedus on üleriigilise planeeringu vastuvõtmine ja arutelu parlamendi pädevuses, vastab tõele. Meie oma eelnõuga kahjuks või õnneks päris seda teed ei lähe. Leedus on juhtunud palju segadust seetõttu, et parlament on mitmel lugemisel hakanud üleriigilist planeeringut ümber tegema. See on liiga suur vastutus ja see oleks ka täitevvõimu ülesande äravõtmine. Meie oleme oma eelnõus ette näinud, et üleriigiline planeering võetakse vastu Riigikogu otsusena. Me oleme siin kolme ja poole aasta jooksul vastu võtnud mitmeid arengukavasid, olgu selleks siis energiamajanduse arengukava, metsanduse arengukava või kava maavarade kaevandamise kohta ning ka regionaalarengukavasid oleme siin üle vaadanud ja muutnud. Ma võin kinnitada, et üleriigiline planeering on palju suurema mahuga, palju suuremat hulka elualasid hõlmav planeering, mille taga on riigi demograafilised muutused, sotsiaalne võrgustik, logistika, meie riigi teedevõrgu sidumine teiste Euroopa riikide teedevõrguga, infrastruktuuridega, energiasüsteemidega. Kui te tutvute selle planeeringuga, mis veel praegu kehtib ehk planeeringuga "Eesti 2010", siis te näete, kui naljakas on see kümme aastat tagasi vastu võetud planeering ja kui kitsalt on too planeering tehtud. Võib-olla on põhjuseks ka see, et tollegi tegi valitsus (ausalt öeldes ma isegi ei mäleta enam, missugune valitsus). Keegi meist ei tea, missugused on järgmised valitsused pärast märtsivalimisi ja kes vastutab selle planeeringu eest, mis on ette nähtud 20 järgnevaks aastaks, näiteks juba aastal 2011 või 2012, kui praegu töös olev planeering peaks olema vastu võetud.
Eriti kummastav on muidugi Riigikogu Kantselei seisukoht, et võimude lahusus tuleb absoluudini viia. Selle järgi ei tohiks ka Vabariigi Valitsus enam Riigikogule ühtegi seaduseelnõu esitada, sest siis oleks lahusus tagatud, ja eelnõud peaksid liikuma ainult ühes suunas – seadusandjalt täitevvõimule. Aga nagu te teate, on meie riigi ülesehitus siiski veidi teistsugune.
Veel paneb mõtlema koalitsioonivalitsuse usaldamatus rahva valitud parlamendi suhtes, kellel meie, sotsiaaldemokraatide arvamuse järgi peaks olema täielik õigus kaasa rääkida üleriigilise planeeringu vastuvõtmisel. Samuti on selleks täielik õigus rahval. Kuna Liisa Pakosta juba nimetas, millised kaasarääkimise võimalused on olemas, siis minu meelest ei takista mitte miski neid kaasarääkimise võimalusi ka seadustamast. Miks me ühe käega teeme üht ja teise käega teist? Miks meie parem käsi ei tee nii, nagu talitab vasak käsi? Ma loodan, et need häired ühiskonnas tulevikus likvideeruvad. Olen veendunud, et kui me tahame, et rahvas osaleks järgnevatel aastakümnetel Eesti riigi arendamises ja Eesti riigi ülesehitamises, tema tuleviku kujundamises, siis on vaja luua seadusandlik baas, et rahval oleks võimalik seaduses kehtestatud korras üleriigilise planeeringu menetlemises kaasa rääkida.
Veel tervitan ma Liisa Pakostat mõtte eest, et ka lähteülesande võiks Riigikogu vastu võtta. See on väga hea mõte. Ma usun, et kahe lugemise vahel on Isamaa ja Res Publica Liidul võimalik see täiendusettepanek selle eelnõu kohta siia lisada. See oleks väga kõva sõna Eesti rahva jaoks.
Te siin saalis hääletamisega näitate, kas te tahate, et rahvas saaks seadusandlikul alusel kaasa rääkida oma riigi edasises ehitamises ja kujundamises Euroopa Liidu ja Euroopa maailmajao rahvaste sõbralikus peres, või soovite, et rahvas oleks vaid kergelt kaasatud, aga seadusandlikku alust tal selleks ei oleks. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Kuna juhtivkomisjon on teinud ettepaneku seaduseelnõu 778 esimesel lugemisel tagasi lükata, peame selle ettepaneku läbi hääletama. Alustame hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku seaduseelnõu 778 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 45 Riigikogu liiget, vastu oli 22, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust. Seaduseelnõu 778 langes menetlusest välja.
Head ametikaaslased! Tänane istung on läbi. Soovin teile edukat tööd komisjonides!

Istungi lõpp kell 11.44.