Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 18. töönädala kolmapäevast istungit. Kas soovitakse üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna ülikooliseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Annan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja kolme rahvasaadiku (Karel Rüütli, Jaanus Marrandi ja Jaan Õunapuu) nimel üle vanemahüvitise seaduse ja riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu väljatöötamise tingis vajadus muuta peretoetuste kasutamine efektiivsemaks, suurendades toetusi vaesusriskis elavate laste abistamiseks. Eelnõuga muudetakse vanemahüvitise seaduses sätestatud hüvitise maksimaalset määra, asendades hüvitisele õiguse tekkimise kalendriaastaks Vabariigi Valitsuse kinnitatud ja Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras arvutatud Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu kolmekordse suuruse kahekordse suurusega. Samas suurendatakse riiklike peretoetuste seaduses sätestatud üksikvanema lapse toetust kahelt lapsetoetuse määralt seitsme lapsetoetuse määrani. Teisisõnu: vanemahüvitise lae allalaskmine võidab riigieelarves raha juurde peretoetuste sees, mis aitaks 2012. aasta 1. jaanuarist tõsta üksikvanema lapse toetust 300 kroonilt 1050 kroonile. Vanemahüvitise maksimaalne suurus on tänavu 35 316 krooni kuus, minimaalne suurus on 4350 krooni. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Mai Treial!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Annan koos kolleegide Ester Tuiksoo, Toomas Vareki ja Ain Seppikuga üle riikliku matusetoetuse seaduse ja käibemaksuseaduse § 15 muutmise seaduse eelnõu. Et see eelnõu on ääretult vajalik, selgub sellest, et kohtumistel ja meile saadetud pöördumistest on selgunud, et inimesed on väga tõsiselt mures, sest sageli ei jätku raha, et saata oma lähedasi väärikalt siit ilmast ära. See tähendab, et riikliku matusetoetuse taasseadustamine on ääretult oluline. Ma pean juhtima tähelepanu ka sellele, et vastavalt Euroopa Nõukogu sotsiaalkindlustuskoodeksile ja Euroopa Liidu põhimõtetele on matusetoetus üks sotsiaalkindlustusliik. Eestil, kes on ühinenud nii Euroopa sotsiaalharta kui ka sotsiaalkindlustuskoodeksiga, tuleb lihtsalt neid ratifitseeritud sätteid täita, eriti pidades seda silmas nendel aegadel, kui paljudel-paljudel inimestel on majanduslikult keeruline. Riiklik matusetoetus ei ole mingi sotsiaaltoetus, vaid see on vaja sätestada ühe sotsiaalkindlustusliigina. Aitäh!

Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Austatud juhataja! Lugupeetud president! Riigikogu liikmed! Keskerakonna fraktsiooni 15 liiget esitavad arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile, mis puudutab euro infokampaaniat. Teatavasti on Eesti rahvas pidanud euro nimel eri kärbete tõttu kõvasti püksirihma pingutama. Seoses sellega kaotati ranitsa- ehk koolitoetus, 3000-kroonine matusetoetus, lõpetati õppelaenu osaline kustutamine, vähendati üliõpilaste põhitoetust ja sõidutoetust, lõpetati pensionide tasuta kojukanne, seadusega ettenähtud pensionitõusu vähendati 14%-lt 5%-le, peatati pensioni teise samba maksed, lõpetati tasuline isapuhkus, rehabilitatsiooniraha kärbiti oluliselt, vanemahüvitist saavatele vanematele lõpetati lapsehooldustasu maksmine, kaotati tulumaksuvabastus pere esimese lapse pealt, peatati palgalt maksuvaba tulu tõstmine, kohalikele omavalitsustele laekuvat tulumaksuosa kärbiti 11,93%-lt 11,4%-le.
Selgub, et valitsus plaanib kulutada 11 miljonit krooni propagandakuludeks. Reklaamikampaania korraldamiseks kuulutas Rahandusministeerium välja riigihanke, mille võitis AGE Reklaam OÜ, kuid selle on mitmed konkurendid vaidlustanud. Nimetatud ettevõtte juhataja Janar Toomesso on Reformierakonna liige. Riigihange vaidlustati, kuna tõenäoliselt tegi hanke võitja sellise pakkumise, mille eest ei ole korralikku tulemust võimalik saavutada.
Seoses eeltooduga on meil kaheksa küsimust, millele ootame vastust rahandusminister Jürgen Ligilt. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Urmas Reinsalu!

Austatud Riigikogu esimees! Riigikogu sotsiaalkomisjoni nimel annan menetlusse kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu. Kehtiva seaduse järgi on naise kunstlik viljastamine keelatud, kui rasedus või sünnitamine ohustab naise või lapse elu või tervist, samuti muudel meditsiinilistel vastunäidustustel. Nende vastunäidustuste loetelu kehtestab sotsiaalminister. Eelnõuga muutub kehtetuks seaduse teine lause, et võimaldada viljatusravi osutamist naisele, kellel tegelikku meditsiinilist põhjendust selle keelamiseks ei ole, kuigi see diagnoos on ministri kehtestatud loetelus olemas. Kuna tegelikkusele vastav vastunäidustuste loetelu on ajas muutuv, ei ole kehtiva regulatsiooni alusel võimalik teha IVF protseduuri osale patsientidele, kellel selleks tänapäevaste teadmiste järgi vastunäidustust ei ole. Konkreetse patsiendi raseduse vastunäidustuse üle peab otsustama arst, tuginedes arstiteaduse reeglitele ja meditsiinieetikale. Seda ei ole võimalik kindlaks määrata üksnes ministri kehtestatud diagnooside loendiga. Kindlasti kaasab komisjon selle olulise küsimuse menetlemisse nii eetilises kui ka meditsiinilises perspektiivis Eesti Arstide Liidu ja vastava valdkonnaga puutumuses olevad tervishoiutöötajad. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud neli eelnõu ja ühe arupärimise. Kui eelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul, ja kui arupärimine vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis edastatakse see otsekohe adressaadile.
Nüüd teated. Seoses Riigikogu liikme Margus Lepiku tagasiastumisega asus alates s.a 16. juunist Riigikogu liikmeks asendusliige Urmas Kruuse. Seoses Riigikogu liikme Urmas Kruuse tagasiastumisega asub alates s.a 17. juunist Riigikogu liikmeks asendusliige Terje Trei.
Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja on määranud juhtivkomisjonid. Esiteks, rahanduskomisjoni üleeile algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon. Teiseks, Eesti Keskerakonna fraktsiooni üleeile algatatud tulumaksuseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon. Kolmandaks, 18 Riigikogu liikme üleeile algatatud ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on majanduskomisjon. Neljandaks, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Karel Rüütli, Jaanus Marrandi ja Jaan Õunapuu eile algatatud kohalike maksude seaduse täiendamise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon. Viiendaks, väliskomisjoni eile algatatud riigivaraseaduse täiendamise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on majanduskomisjon.
Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon on võtnud tagasi riikliku matusetoetuse seaduse ja käibemaksuseaduse § 15 muutmise seaduse eelnõu 766.
Riigikogu juhatus on registreerinud spordi toetusrühma.
Head Riigikogu liikmed! Seoses mõningaste tehniliste probleemidega võtan viieminutilise juhataja vaheaja. Jätkame kell 14.16.
V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid! Juhataja vaheaeg on lõppenud. Palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Hetkel registreerus kohalolijaks 78 Riigikogu liiget, puudub 23.
Head kolleegid! Nüüd tuleb täpsustada päevakorda.
Esiteks, tänase päevakorra 13. punkti, eelnõu 760 teise lugemise arutelul teeb ettekande rahanduskomisjoni liige Inara Luigas. Teiseks, tänase päevakorra 21. punkti, eelnõu 776 esimese lugemise arutelul teeb ettekande Riigikogu liige Urmas Reinsalu. Kolmandaks, tänase päevakorra 22. punkti, eelnõu 775 esimese lugemise arutelul teeb ettekande Riigikogu liige Tõnis Kõiv.

Hea Riigikogu! Eile jäi meil istungiaja lõppemise tõttu pooleli eelnõu 734 esimese lugemise arutelu. Jõudsime ära kuulata eelnõu algatajate esindaja ettekande, järgnevalt asume küsimuste juurde. Palun kõnetooli tagasi küsimustele vastama kolleeg Arvo Sarapuu!  Kolleeg Evelyn Sepp, milles on küsimus?

Aitäh, austatud istungi juhataja! Enne kui me jätkame eile poolelijäänud küsimusega, on mul üks selline mure või ettepanek teile. Kuigi Eesti riik taotleb IT-agentuuri asukohamaa staatust ja peab end tõeliseks IT-tiigriks, oleme täna käpuli kõikide elektrooniliste süsteemide ees, ja mitte esimest korda. Võib-olla on teil võimalik järgmiseks tehniliseks pausiks organiseerida siia saali stenografistid, nii nagu see traditsiooniliselt käib, et Riigikogu töö ei toppaks pidevalt? Lihtsalt selline ennetav ettepanek.

Suur tänu teile suurepärase ettepaneku eest! Alustame. Esimene küsimus on kolleeg Toomas Varekilt.

Aitäh, proua Riigikogu esimees! Lugupeetud hea ettekandja! Me teame, et kohalikule omavalitsusele on pandud küllaltki palju kohustusi nii kohalike omavalitsuste seaduste paketi kaudu kui ka riigi poolt, kuid riik on vähendanud omavalitsustele mineva üksikisiku tulumaksu osa suurust 11,93-lt 11,4-le, see on 420 miljonit krooni. Selle eelnõu ettevalmistuse käigus tegite kindlasti küllalt põhjaliku analüüsi. Kas tuli ka välja, millised on põhilised kokkutõmbamiskohad kohalikus omavalitsuses, millised valdkonnad on kõige rohkem kannatada saanud?

Aitäh, lugupeetud küsija! Tegemist on tõsiselt väga hea küsimusega selles mõttes, et nüüd saab selgitada, kui mitmekihiline on omavalitsuste tulude ja kulude küsimus. Ma tahan kohe ära märkida ka seda, et ega neid õigusakte väga palju ei ole – tõsi küll, mõningaid on –, kust me saaksime selgelt järele vaadata, millised on riigi ülesanded ja millised on kohaliku omavalitsuse ülesanded. Aga räägime natuke nendest kihtidest. Eks esimene küsimus üksikisiku tulumaksu osa vähendamise puhul tekkis kohe kindlasti lasteaedadega. Nähti ju ette ka seda, et lasteaiarühmades ei pea laste vanus olema enam selline, nagu see siiamaani oli, ja see küsimus jäetakse kohaliku omavalitsuse enda reguleerida. Samamoodi lasteaiakasvatajate ja -õpetajate palgad. Samamoodi muidugi spordiküsimused, see, mis justkui selle 11,93-lise osa vähendamise tõttu pidi jääma tegemata. Aga miks see küsimus on mitmekihiline, on see, et katsugu nüüd kohaliku omavalitsuse volikogu ütelda oma inimestele, et ei, sporti me ei toeta, ei, me ei taha sõimerühmi, ei, me arvame, et lasteaiaõpetajate palgad võiksid olla palju väiksemad. Ehk siin tuleb ju see küsimus, et ega kohalikud omavalitsused ei saa väga täpselt sõrmega järge ajada ja ütelda, et ei, see ei ole meie asi, pöörduge riigi poole. Sest kuidas ja kelle kaudu see inimene siis riigi poole peaks pöörduma? Tema jaoks on ikka kohalik omavalitsus see kõige tähtsam.
Teine kiht puudutab eraldisi, mida kohalikud omavalitsused said, ütleme, aktsiisidest. Võtame näiteks teederaha. Kui see on ikkagi 15%-lt vähenenud tänaseks 5%-le, siis ma ütleksin, et omavalitsustel on teedeküsimusega üsna keeruline hakkama saada. Kui see protsent oli vahepeal 15, siis ütlesid mitmed omavalitsusjuhid, et nüüd saab esimest korda üle hulga aja lahendada teeremondi küsimusi. Tänaseks on olukord aga täiesti vastupidine. Veel on ka selline asi, et omavalitsustel on üsna raske katta omaosalust, mis puudutab europrojekte. Kui me kõik need kihid kokku paneme, siis ma ütleksin, et see vähendamine 11,93-lt 11,4-le on ikka üsna tõsiselt ja valusalt tabanud kõiki omavalitsuste valdkondi. Kui täna küsida omavalitsusjuhi käest, mis on siis tema meelest kõige valusama löögi saanud ja mis vähem valusa, siis sellele küsimusele ongi päris raske vastata. Lihtne vastus oleks kokkuvõtlikult niisugune, et praktiliselt on löögi saanud kõik eluvaldkonnad.

Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud esimees! Hea ettekandja! Omavalitsused peavad ju ka siiski oma elu pikemalt ette planeerima, kõik planeeringud arutatakse avalikult läbi ja omavalitsuse volikogu kinnitab need. Kui riik tegi nüüd sellised käigud, vähendati nii tulubaasi kui eraldisi, mida see on siis kaasa toonud kohaliku omavalitsuse praktilises elus, volikogu otsustes? Millised õigused või võimalused omavalitsustel üldse on, et kas või kuidagi kompenseerida seda tulubaasi vähendamist?

Kui eelmise aasta 1. aprillist vähendati omavalitsuste tulubaasi, siis tõsi, omavalitsused ei olnud sellega üldse arvestanud. Minu poole pöördusid väga paljud omavalitsusjuhid, kes ütlesid, et tegemist on aprillinaljaga, sest eelarved olid vastu võetud ja väga paljud lepingud sõlmitud. Kohe tekkis küsimus, mis nende lepingutega ette võtta. Ma tahaksin rõhutada kõigepealt seda, et kohalikud omavalitsused on arvestanud, et neil on iseseisev tulubaas, millega peab ise hakkama saama. Ja kui nüüd on olukord selline, et volikogud on võtnud vastu arengukavad, teinud investeerimisotsuseid, linnapead ja vallavanemad on väga tragid ja tublid ning tahavad kõike seda ellu viia, siis ma ei kujuta küll ette, mis saab, kui ühel päeval öeldakse –  ja nii see juhtus 1. aprillil eelmisel aastal –, et ei, sellist raha te enam ei saa, teie tulubaas on vähenenud. Siis tekibki see volikogu autonoomia küsimus, samamoodi see küsimus, kuidas sa oma inimestele otsa vaatad.
Millised on siin lahendused? Eks me oleme nüüd neid lahendusi näinud. Enne seda eelnõu arutasime siin ühte teist eelnõu, mille number oli 774,  ja seal ju väga jõhkralt sekkuti omavalitsuse tegevusse. Kui omavalitsuse volikogu oli võtnud vastu otsuse – ja mis tal muud üle jäi – kehtestada lubatud määral ja lubatud olekus kohalik maks, siis täna me ütleme, et ei, ka see ei kehti enam. Ma ikka mõtlen, et kui ma ise oleksin volikogu liikmete asemel, siis tekib küll küsimus, et milliseid otsuseid sa vastu võtta saad, kui need otsused Riigikogu saalis ära muudetakse või kui Riigikogu saalis tehakse Tallinna volikogu või kui siin mõeldakse ainult selle peale, kuidas Tallinna volikogu otsuseid pärssida. Aga ma küsin vastu, et võib-olla me peaksime arutama ka Harku volikogu küsimusi, sest minu teada on Harku volikogu müügimaksu kehtestanud ja nüüd peaks siis täpselt samamoodi mõtlema selle peale, et mis me Harkuga teeme. Ma tahan öelda, et see küsimus ei ole nii ühene, et me arvame, kui me oleme Tallinna ära ahistanud, siis ülejäänud Eesti vaatab seda väga pikalt ja põnevalt  pealt. Ma loodan, et ühel päeval see olukord muutub.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Hea kolleeg! Sellel, miks just omavalitsusi kõige esimesena ja nii ohtralt kärbiti, on ilmselt oma kindel põhjus. Ega valitsusparteidel Reformierakonnal ja Isamaaliidul ei ole ju palju linnapea- ja vallavanemakohtasid. Ilmselt siis mõeldi, et vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Üks partei, kellel oli palju vallavanemakohtasid, tuli lausa hävitada. Milline on siiski sinu seisukoht ja sinu nägemus sellestsamast probleemist? Kas võivad olla ka need põhjused?

Aitäh hea küsimuse eest! Ma võtsin kaasa ühe materjali, ma arvasin, et keegi nagunii küsib selle kohta ja kindlasti tuleb valitsuskoalitsiooni poolt selline ütlemine, et me oleme ju omavalitsuste toetusteks ja tulubaasi täienduseks eelmisel aastal ja ka sellel aastal vahendeid eraldanud. Tõsi on, et 80 miljonit ja 70 miljonit on eraldatud, sellel aastal siis see 70 miljonit. Aga mõtlema paneb mind see nimekiri. Ma võtsin välja selle nimekirja ja vaatasin, kuidas siis meil Eestis praegu elu käib. Ühelt poolt oleks mõistlik, mitte oleks, vaid on mõistlik selline lähenemine, et üksikisiku tulumaks on see, mille peale omavalitsused on kindlad ja millele nad oma tegutsemise rajavad, nad teavad, et seda aasta keskel ei muudeta. Aga teisest küljest on valimised tekitanud sellise olukorra, et on terve nimekiri, näete, see on päris mitmel lehel, mille järgi jagatakse vahendeid ma ei tea mis alusel, oma sõprus- või tutvusringkonnale või oma meestele. Tõsi küll, see rüütatakse niisuguse stabiliseerimistoetuse vormi. Mina küll ei pea õigeks, et me vähendame üksikisiku tulumaksu osa ja siis hakkame teise käega omavalitsustele eraldi vahendeid jagama. Ma tahan tõsiselt öelda teile, kes te siin saalis olete, et see on nii uskumatu lugu. Võib-olla mõned ei tea seda, võib-olla paljud ei ole sellega kursis. Ma ütlesin seda ka rahanduskomisjonis, seal keerati kogu see arutelu kuidagi naljaks ja alles arutelu teisel poolel läks asi tõsiseks. Tõsiseks läks, kui ma ütlesin, et meil on siis uus regionaalpoliitika, me vähendame üksikisiku tulumaksu eraldisi omavalitsustele, aga mingite nimekirjade alusel eraldame omavalitsustele arusaamatutel põhjustel raha. See väärib ikkagi tõsiselt taunimist. Ma arvan, et me peaksime nendest asjadest siin selgelt, otse ja avalikult rääkima.

Palun, kolleeg Taavi Rõivas!

Aitäh! Küllap ei ole ka Keskerakonnale saladus, et seoses eelarvetulude äralangemisega tuli kokku hoida, ja kokku ei tulnud hoida mitte ainult riigil, vaid ka kohalikel omavalitsustel, ka väga paljudel Eesti peredel, solidaarselt kõigil. Ei ole päris reaalne, et kohalike omavalitsuste tulubaas sellises olukorras, kus kõik ülejäänud kokku hoidavad, jääks täiesti puutumata. Aga hea küll, me oleme valmis seda sisuliselt arutama, kui selles eelnõus pakutaks kas või formaalseltki välja katteallikas, mille arvel seda raha võiks juurde anda. Jutt käib teadupärast umbes 440 miljonist kroonist aastas. Rahanduskomisjonis te ütlesite lause, mida mina ei ole oma rahanduskomisjoni praktika jooksul veel kuulnud ja mis minu jaoks on täiesti pretsedenditu, et raha lihtsalt tuleb. Kas te jääte selle juurde või olete leidnud vahepeal katteallika?

Aitäh hea küsimuse eest! Rahanduskomisjonis tehakse samamoodi nalja, teie enda naljad on vahel hoopis teistlaadi. Aga ma võtsin kaasa eile käsitletud eelnõu 774, kus asi on naljast kaugel. Te teete ju ise sama võrra nalja, kui ütlete, mida peaksid omavalitsused arvestama. Seletuskirjas on öeldud, et käesoleva eelnõuga, mis müügimaksu tühistab, "on omavalitsustel võimalik oma eelarvete planeerimisel antud muudatustega arvestada". Ja sellega on paika pandud, kuidas rahaliselt kaetakse need vajadused, mis oma maksude mittekehtestamise või mittevõimaldamisega tekivad.
Ma tahan ära parandada veel ühe asja. Oli ka vaidlus selle üle, kumma tulubaas on rohkem vähenenud, kas riigil või omavalitsustel. Kui ma praegu vaatan aastaid 2009–2010, siis omavalitsuste tulubaas, kui võtta ainult üksikisiku tulumaks, on vähenenud 13,7 ja 18,3. Kui ma vaatan riigieelarve maksutulusid sotsiaalmaksuta, siis on need arvud 9,5 ja 12,2. Tõsi on see, et üksikisiku tulumaks on mõjutanud omavalitsusi astuma väga mitmesuguseid samme, aga eks siis elu näitab, kuidasmoodi see üksikisiku tulumaksu osa taastub. Eks me hakkame siin koos eelarve projekti tegema ning koos vaatame ja leiame siis need võimalused ja vahendid, mis riigi tulubaasi parandavad. Ega me päris täpselt ju veel ei teagi valitsuskoalitsiooni arvamust, millist maksubaasi ta järgmise aasta eelarve tegemisel kavandab. Meie siin oleme oma projektid astmelise tulumaksu näol juba välja käinud ja ma arvan, et kui me seda hakkame arutama, küll me siis edaspidi näeme, kellel on õigus, kellel mitte.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Eesti on liikunud väga selgelt tugeva tsentraliseerimise suunas. Samal ajal ei soovita kuidagi, eriti peaminister ja valitsuse juhterakonnad, rääkida ühtegi sõna haldusreformist. On tekkinud olukord, kus ühest küljest võetakse raha ära, otsustamistasand viiakse kuskile riigi tasandile ära ja lõpuks on niimoodi, et väike vald jääb väikese rahaga üksinda, peaministri erakond aga räägib, et haldusreformi sealjuures vaja ei ole. See on väga vastandlik ja eriti küüniline suhtumine.
Mul on omavalitsuse autonoomia põhimõtet vaadates tunne, et ilmselt jääb väheks ka sellest ettepanekust, mis teie olete teinud – see on nagu mikroskoopiline osa. Kas te ei pea õigeks vaadata läbi kõik omavalitsuste finantseerimise alused ja jõuda ikkagi sellise olukorrani, kus nad ei sõltu niivõrd keskvalitsuse otsustest ja kus omavalitsustele on tagatud autonoomne finantseerimine? See on ju põhimõttelisem lahendus.

Aitäh! Põhiseadusega on ju meil ära märgitud, milline finantsgarantii peab omavalitsustel olema. Ja kui sealt neid põhimõtteid vaadata, siis on selge, et finantsgarantii põhitagatis on õigus iseseisvale eelarvele, kohalike maksude kehtestamise ja kogumise õigus, õigus piisavatele rahalistele vahenditele. See haldusreform alati ei aita, selles mõttes on peaministril tsipake isegi õigus. Kui me ei arvesta seda, mida me põhiseaduses oleme vastu võtnud, ei arvesta finantsgarantiisid, mis omavalitsustele on ette nähtud, ei arvesta neid elemente, siis ei aita tegelikult ükski reform. Ehk siit esimene õpetus: kui me tahame, et meie inimesed, kes Eestimaal elavad, austaksid õigusi, mis neil on, siis me peaksime ikkagi riigi poolt ja siinsamas saalis asja arutades austama ka omavalitsuste õigusi.
Aga mis puudutab haldusreformi, siis on selge, et omavalitsuste suurus on nii erinev – nad erinevad nii suuruse kui geograafilise asendi poolest ja siin võib veel väga mitmeid parameetreid tuua –, aga kohustused on kõigil ühed. Kui me selle järgi hakkame asju vaatama, siis ma küll ei kujuta päris hästi ette, kuidas me ilma haldusreformita edasi saame. Siin on küsijal igal juhul õigus ja minul hea vastata. Ma arvan, et meie erakond toetab omavalitsusliitude arengut. Meie tahaksime näha, et omavalitsusliitude ja omavalitsuste koostöö rajaneks teenusepõhisel koostööl ja et need teenused, mida inimestele pakutakse, ei halveneks. Kui me õpime Põhjamaade kogemusest, siis ma leian küll, et tänu sellele omapärasele lähenemisele tulubaasile ongi aeg küps. Ega varsti enam haldusreformist ringi, üle ega ümber ei pääse.

Palun, kolleeg Jüri Ratas!

Tänan, austatud Riigikogu esimees! Hea ametikaaslane Arvo Sarapuu! Küsimustest on läbi käinud see katteallikas. Eile me arutasime eelnõu 774, mille sisu on müügimaksu ja paadimaksu kaotamine seaduse loetelust. Selle eelnõu sisu all on ilusti öeldud katteallika kohta, et omavalitsustel on võimalik oma eelarvete planeerimisel antud muudatustega arvestada. See käib siis järgmise aasta kohta, alates 1. jaanuarist. Ma küsisin selle kohta eile ka rahanduskomisjoni liikme käest, kes seda eelnõu ette kandis. Otsest vastust ma ei saanud, aga seda sõnastust võib siis ka tulevikus kasutada igasuguste eelarveliste muudatuste puhul. Mu küsimus on pigem sellest, et räägitud on solidaarsest kärpimisest, et kõik peavad kärpima ja meil on raske aeg. Kuidas teile tundub, mis hetkel saab öelda, et mitmesuguseid eelarvekohti on omavalitsuste osas piisavalt solidaarselt kärbitud, ja mis hetkel saab öelda, et seda pole piisavalt tehtud? Milline on teie arvamus?

Küsimuse esimesele poolele vastata on lihtne. Ma ütleks siis täpselt samasuguse huumoriga, millega Reformierakond on oma eelnõu teinud, vastaks samamoodi, et riigil on võimalik eelarvete planeerimisel antud muudatustega arvestada. Eks teeme siis samamoodi. Aga kui tõsiselt rääkida, siis väga pikka aega on maadeldud selle küsimusega – eile oli see ka korraks saalis –, millised funktsioonid on riigil ja millised funktsioonid on kohalikel omavalitsustel ning kuidas me suudame neid hinnata. Tänasel valitsuskoalitsioonil on siin üks oluline töö tegemata, loomata on standardid kohalike omavalitsuste jaoks, mis oleks päris mõistlik. Regionaalminister läheb näiteks ja vaatab, kuidas omavalitsus vastavalt teenuste standarditele asju korraldab ja teeb, ja kui ta näeb, et tööd ei tehta sellele vastavalt, siis ta kõigepealt annab muidugi tähtajad, aga seejärel teeb ka vastavad järeldused. Kui nende standarditega edasi minna, siis nende järgi me saaksime aru, mis on piisav ja mis mitte, kui palju on mõistlik kärpida, kui palju mitte, ja selle järgi me saame hiljem võrrelda. Kui teenus ikka ei vasta standardile, siis ei ole meil ju omavalitsusele muud ette heita kui seda, et ta kas ei saa oma tööga hakkama või on siis tulubaasis midagi viltu. Või ongi siis nii, et riik võib ühel hetkel, 1. aprillil mingisugusel X aastal, igal hetkel omavalitsuste tulubaasi vähendada ja siis imestada, miks ei tulda toime, miks ei olda kõigiga solidaarsed või mida iganes. Lõpuks ma rõhutan siiski seda, et standard standardiks, aga omavalitsused, kõik tublid vallaametnikud, vallavanemad ja volikogu esimehed, volikogu liikmed ja linnapead on ju hädas sellega, et inimene tuleb nende juurde, tal on õigus teenust saada ja talle ei saa vastata, et me menetleme siin aastate kaupa, mõtleme ja vaatame. Inimene tahab konkreetset, selget vastust, inimene tahab konkreetset teenust.

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud ettekandja! Eks eelarve on muidugi ju prioriteetide küsimus ja me siin saalis just hiljuti kuulsime, kuidas 11 miljonit kulutatakse euroteavituseks. See raha kanditi Reformierakonna liikme firmale – ka see on valik, kuigi nähtavasti halb valik. Minu küsimus on pigem selles, et möödunud aasta oktoobrikuust, kui ma ei eksi, on olemas Riigikohtu lahend, mille sisu ütleb, et riigi poolt omavalitsustele antud funktsioonid peavad olema rahaliselt kaetud. Küsimus ongi selles, et eelarvet vähendati 400 miljoni võrra, mille kohta Taavi Rõivas ütleb, et tuleb püksirihma pingutada. Kuid millised funktsioonid siis riik kohalikelt omavalitsustelt selles ulatuses ära võttis või valitseb meil praegu põhiseadusvastane olukord edasi?

Hea on, et Tallinna Linnavalitsus asus omavalitsuste põhiseaduslike õiguste kaitsele. Tuletan meelde, et hagi menetlemine kestis aasta, ja ei jäta rõhutamata seda, et Riigikohus oli oma hinnangutes ikkagi väga-väga karm. Omavalitsuste rahastamise õiguslikult reguleerimata jätmisele andis Riigikohus hävitava hinnangu. Tõsi, ta tuvastas ka, et riik on jätnud põhiseadusvastaselt reguleerimata riiklikud kohaliku omavalitsuse kohustused. Jah, alati võib öelda, et kui me võtame tulubaasi vähemaks, siis omavalitsused ei pea ühte või teist asja tegema. Ma enne siin nimetasin mõnda asja, juttu oli spordist ja lasteaedadest. Kui see debatt läheb meil veel pikemaks, siis ma võiks isegi tuua ühe näite, kuidas informatsioon, et omavalitsuste tulubaasi vähendatakse, jõudis lasteaedadesse enne, kui ametlikult jõuti teatada. See oli teatud poliitiline ettevõtmine. Aga selge on see, et praegu käitutakse põhiseadusvastaselt, ja mina olen ka veendunud, et igal juhul ei tohiks riik käituda selliselt, nagu ta praegu on käitunud, vähendades omavalitsuste tulubaasi ja seda just nimelt aasta keskel.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Aitäh! Hea ettekandja! Mõnes mõttes paratamatu, et praegu arutatav eelnõu ja see seaduseelnõu, mille lugemine just eile lõppes, on teatavas seoses. Selge on ka see, et täna arutatav ettepanek tegeleb paratamatult tagajärgedega ja mitte kogu selle probleemi põhjustega. Aga ma loen ette ühe tabeli ja palun sul seda kommenteerida, et me jõuaksime asja ivani ehk põhjuste kõrvaldamiseni. See tabel näitab kohalike maksude rolli kohalike omavalitsuste tuludes ja sai mulle kättesaadavaks eile põhiseaduskomisjoni koosolekul, kus teadlased esitasid selle meile sügisese arutelu ettevalmistuste käigus. See osakaal on järgmine: Eesti 1%, Läti 7%, Ungari 12%, Tšehhi 28%, Poola 29%, Itaalia 29%, Saksamaa 35%, Prantsusmaa 38%, Soome 45%, Hispaania 47%, Rootsi 69%, Šveits 70%, Taani 71%.

Küsimus?

See on kohalike maksude osakaal eelarves. Kas sa kommenteeriksid seda probleemi tänase eelnõu valguses veel kord?

Aitäh! Küsimus on kõigepealt selles, et nii nagu me oleme siin korduvalt rääkinud, on kohalikel omavalitsustel konkreetsed teenused, nendel on konkreetne töö, nad ei saa rääkida niiviisi, et me menetleme, arutame, vaatame ja mõtleme, sest seal on teed, tänavad, koolid, lasteaiad. Ja see kogukond on selline, kes otsustab volikogu kaudu. Ja on ka kohaliku omavalitsuste harta, millega Eesti on liitunud ja aktsepteerinud selle põhimõtted. Nende põhimõtete järgi kogukond ise vaatab, et kui tal on näiteks vaja ehitada mingi kool või staadionid korda teha, siis kogukond otsustab: jah, selleks, et lahendada praeguse kooli või staadioni küsimus, kehtestame näiteks aastaks, võib-olla kaheks, võib-olla kolmeks kohaliku maksu. See on aga päris imelik, kui kohaliku omavalitsuse volikogu on sellise otsuse vastu võtnud ja siis riik ühel päeval ütleb, et oh ei, ja otsustab kas poliitilistel põhjustel või selleks, et inimestele näidata, kui paha on kohaliku omavalitsuse olukord, või jumal teab, mida veel, lihtsalt piirangud peale seada. Selle vältimiseks on Põhjamaades, näiteks Taanis, lepitud kokku, et kohalikel omavalitsustel on see üksikisiku tulumaksu määr mingis vahemikus ja volikogul on õigus selle piires ise otsustada. Kui kogukond on otsustanud, et teeb mingi konkreetse asja või näiteks on vaja eelarvesse raha juurde leida, siis kehtestab volikogu selles vahemikus kõrgema määra, ja vastupidi, kui enam ei ole vaja, siis langetab määra. Samamoodi on Põhjamaades kehtestatud ka väga palju meie müügimaksu ja muude maksudega analoogseid makse. Ma arvan, et eks see on ikka kogukonna otsus. Ja kui me tahame rääkida tõsiselt kohalikest omavalitsustest, siis laseme neil ikka otsustada ja ärme neid piirame. Vaatamata sellele, et  Tallinn on tõesti väga suur omavalitsus. Siit johtub ka järgmine küsimus: kas meie haldussüsteemi järgi Tallinna omavalitsus üldse peakski selline olema? Aga siin on juba pealinna seaduse küsimus, mida ei olda valmis arutama.

Palun, kolleeg Taavi Rõivas, teine küsimus!

Aitäh! Ma kahjuks ei saanud oma esimesele küsimusele vastust ja me oleme jätkuvalt selles seisus, et me ei saa seda eelnõu sisuliselt arutada kas või ainult seetõttu, et ei ole pakutud mitte mingisugustki katteallikat. Ma väga palun nii teid ettekandjana kui ka kõiki teisi tulevikus mitte tulla rahanduskomisjonilt toetust ootama eelnõule, mille katteallika kohta te ütlete, et raha lihtsalt tuleb. Ma rõhutan, tegemist on täpse tsitaadiga. Te olete selle teema kontekstis väga palju nimetanud Tallinna. Ilmselt polegi saladus, et selle eelnõu üks eesmärke on Tallinna väga keerulist rahalist seisu leevendada. Aga samas me teame, et Tallinna eelarve ei oleks tasakaalus ka siis, kui tulumaksu protsent oleks 13,93. Ilmselgelt on siin teisigi probleeme. Kuidas te seda kommenteerite?

Ikkagi nii, nagu Riigikohuski arvas: kõigepealt on vaja selgeks saada, millised funktsioonid on riigil, millised on omavalitsustel. Millegipärast on see küsimus jäänud tähelepanuta. Naljakas on, et selles osas ei liigu asjad edasi. Võib-olla me siis mõne kuu pärast, võib-olla sügisel kuuleme, kuidas nende funktsioonide eraldamine on käinud. See on üks asi. Teine on muidugi see, et ega me ju väga täpselt ei tea, kuhu näiteks rahandusminister, kes omavalitsustelt raha ära võttis, selle raha täpselt pani, milliste eelarveridade taha. Kas ta pani näiteks 86 miljonit energia- ja kliimaagentuuri loomiseks, võttis omavalitsustelt ära ja pani sinna – ega me seda ei tea, meile ei ole keegi seda rääkinud. Samamoodi võiksime ju siin jätkata, aga ma arvan praegu nii, et eks eelarve projekti menetlemise käigus on selgelt näha, millise tulubaasi valitsuskoalitsioon välja pakub. Vaatame siis ja menetleme eelnõu, mis puudutab astmelist tulumaksu. Eks me siis aruta ja vaata, kuidas ja millist tulu see toob ja kui palju on võimalik edaspidi eelarve tulupoolele raha tuua.

Palun, kolleeg Keit Pentus!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Praegune olukord on selline, kus kannatavad kõik omavalitsused, ja kannatavad nad eelkõige sel põhjusel, et riigil tuli ju peamiselt Tallinna, aga ka Pärnu ja Viimsi aastate jooksul tekitatud miljarditesuurust eelarveauku millegagi katta. Eile oli siin saalis juttu sellest, et näiteks pealinna tekitatud eelarveauk, mida me siin Riigikogus eelarvet tehes katma pidime, oli eelmisel aastal 820 miljonit krooni. Eelmise aasta novembrini teie võitluskaaslase Mart Viisitamme juhitud Pärnu tekitatud miinus kõikus 100–200 miljoni krooni vahel. Kas teil on mõni ettepanek, kuidas edaspidi lahendada seda olukorda nii, et kõik omavalitsused ei peaks kannatama paari üle jõu elava omavalitsuse pärast ega peaks kokkuvõttes katma oma tuludest nende paari omavalitsuse tekitatud eelarveauku?

Aitäh niisuguse hea küsimuse eest! Muidugi, väga hea on sellises kontekstis kogu Eestile näidata, et näete, Tallinnal on selline eelarveauk, Pärnul on selline eelarveauk. Kui teie poolt vaadata, siis võib-olla oleks pidanud sinna nimekirja veel omavalitsusi juurde lisama, te ei ole suutnud neid leida ja seetõttu on nimekiri suhteliselt minimaalne. Kui me seda teemat oleme käsitlenud, rääkinud kohalike maksude kontekstis ja eelnimetatud eelnõu lugemisel üsna palju vaielnud selle üle, milliseks omavalitsuste tulubaas üldse kujuneb, siis on selgeks saanud, et  me ei saa vaadata nii, et Tallinn või Pärnu. Me peaksime rääkima sellest, et kohalikul kogukonnal, on ta siis suur või väike omavalitsus, on õigus ise otsustada oma maksude üle, et tal on iseseisev eelarve ja ta saab oma asjadega ise hakkama. Juhul kui ei juhtu nii, nagu juhtus eelmisel aastal, kui riik otsustas eelarveaasta keskel omavalitsuse tulusid vähendada. Siin on nüüd küll nii, et kui näiteks väiksematel omavalitsustel olid eelarved vastu võetud ja lepingud sõlmitud – ja neil olid –, siis nad ei kannatanud mitte Tallinna ja Pärnu pärast, nagu te siin näiteks toote, vaid kannatasid tegelikult sellepärast, et nende tulubaasi vähendati, arvestamata, et eelarveaasta keskel on seda teha üsna tavatu.

Palun, kolleeg Kaia Iva!

Aitäh! Austatud kolleeg! Eespool sa viitasid, et edukaks toimimiseks vajab omavalitsus veel ühte täiendavat bürokraatlikku instrumenti, nimelt standardit oma ülesannete kohta. Kuna omavalitsus tegutseb teatavasti seaduse alusel, seadustest lähtudes ja oma kogukonna arvamusi kuulates, siis saab suurem osa omavalitsusjuhte omavalitsuse juhtimisega kenasti hakkama. On ka rõhutatud, et  omavalitsustel ei ole võimalik ühineda, kui sellist bürokraatlikku mehhanismi pole loodud. Julgen praktikuna kinnitada, et seaduste alusel on see täiesti võimalik, omavalitsuste ühinemine nimelt. Küsingi nüüd ühe väga konkreetse näite põhjal. Seadustes on kirjas, et omavalitsusel peab olema kehtestatud üldplaneering. Mitmetel omavalitsustel pole seda tehtud. Kuidas standard aitaks panna omavalitsust seda ülesannet täitma? Kuidas seda seaduslikku kohustust veel kord ümber kirjutada?

Aitäh hea küsimuse eest! Jah, ühtepidi on õigus, teistpidi on tavapraktika. Me oleme ju kõik siin tutvunud Põhjamaade mudeliga. Nii Soomes, Rootsis kui ka Taanis on need standardid olemas ja on välja töötatud just nimelt haldusministri, rahandusministri või siis valitsuse jaoks, kes standardi alusel asju hindavad. Ega me siin mingit uut maailma tõepoolest ei avasta, teised on sellega hakkama saanud. Kui meie arvame, et see on bürokraatlik instrument, siis seda ta loomulikult ei ole. Kui leitakse, et Põhjamaade mudel on mõistlik ja me võiksime Põhjamaade mudeli järgi käituda, siis tõenäoliselt võetakse. Minu teada regionaalministri büroos praegu siiski selle teemaga vaeva nähakse ja tõepoolest kaardistatakse nii neid funktsioone, mida riik täidab, kui ka neid, mida omavalitsused täidavad, kaasa arvatud see teema, et luua sellised standardid. Ma usun miskipärast, et kui Põhjamaades on see ennast õigustanud ja vastavad ministrid oma töös seda kasutavad, küllap see kehtestatakse siis meil ka.

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea kolleeg! Huvi pärast võtsin välja, kuidas kasvas tulubaas. 17. detsembril 2003 vähendas tänane koalitsioon tulumaksu 26%-lt 20-le, mõtlemata, kuidas kohalikud omavalitsused toime tulevad. Hakkasin vaatama aastate viisi läbirääkimisi, mille alusel tulubaas kasvas. Ma ei jõua lugeda ette kõiki neid sotsiaalteenuseid, mis on antud kohalikele omavalitsustele, aga ma võtsin 2007. aasta läbirääkimised. Siin on kirjas, et haridus- ja kultuuritöötajate palkade ühtlustamiseks lepiti kokku, et tulubaasi suurendatakse 0,1%. Sellega tuli 11,9%. Teine on see, et maksukohustuslaste makstav intress, see on 0,03%, mille enne said kohalikud omavalitsused, läheb riigitulusse. Öelge, palun, kuidas te hindate, kas nüüd on sõnum, et intress peaks tulema tagasi kohalikele omavalitsustele, olema nende tulubaasis, ja seda, mis anti kohalikele omavalitsustele üle seoses kultuuri- ja haridustöötajate palgaga, tuleks vähendada?

Aitäh! Jah, tegelikkuses ongi vähendatud. Ma mäletan, kui see vaidlus käis, siis 0,03 tuligi ainult sellepärast juurde, et oleks mõistlik ühtlustada lasteaiaõpetajate palgad, ja väga mõistlik oleks siis lasteaedades lähtuda sellest, nagu oli varem kokku lepitud. Muuseas, see ongi nii, et läbirääkimistel valitsusega vaidlevad omavalitsused neid erinevaid palgatasemeid ja ka tulubaasi taset erinevalt läbi. Siia alla tuleb väga palju komponente. Täna võib öelda kas või seda, et näiteks puuetega laste toetus on tõsiselt vähenenud. Mul ei ole seda tabelit hetkel ees, aga kui ma tabelist vaatasin, siis oli see ääretult väike summa, samuti matusetoetused jne. Võib ju öelda, et jah, matusetoetus on ära võetud siinsamas Riigikogu saalis, aga omavalitsus peab need küsimused lahendama, ega inimene ei saa siis maa peale jääda. Küsimus on õigustatud ja ma arvan küll, et omavalitsused on pandud väga raskesse seisu, kui vaadata kas või näiteid, mida küsija nimetas, ja seda, millest mina praegu rääkisin.

Palun, kolleeg Keit Pentus, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! See on täiesti arusaadav, et Tallinna ja Pärnu nimetamine paneb teid ennast kuidagi ebamugavalt tundma, sest eks see ongi üsna piinlik, mis seal mitme aasta jooksul eelarvetega toimunud on. Aga jätame siis konkreetsed omavalitsused kõrvale ja räägime rohkem teoreetiliselt. Ma kordan oma eelmist küsimust: kas teil on mõni ettepanek selle kohta, kuidas sellist probleemi lahendada, kus mõned omavalitsused, nimesid nimetamata, tekitavad aastate jooksul väga suure eelarvemiinuse, elavad üle jõu ja selle tulemusel lõppkokkuvõttes kannatavad kõik, kõigi tulubaasi vähendatakse, et katta paari omavalitsuse tekitatud suurt miinust ja eelarvedefitsiiti? Kas teil on mõni ettepanek, kuidas sellises olukorras käituda, kas peaks lähenema omavalitsustele diferentseeritult või mismoodi?

Aitäh väga hea küsimuse eest!  Päris nii see ei ole. Kohalik omavalitsus ongi kohalik omavalitsus ja on kahju, et meie siin saalis vahel sellest aru ei saa. Kogukonnatunne on see, mille järgi kohaliku omavalitsuse volikogu otsustabki ära, kas näiteks kehtestatakse – lubatud piires – mingi kohalik maks või mitte, kas näiteks mingid küsimused lahendatakse ära või mitte. Muuseas, ega Tallinn ja Pärnu mind võpatama ei pane. Kui me räägime Tallinnast, siis ma arvan, et tänu sellele nii rahanduskomisjonis kui valitsuses saabki nalja visata, et Tallinn on nii suur ja on oma probleeme nii hästi lahendanud, ta saabki nende lahendamisega päris hästi hakkama, nii et riigi valitsus võib siin nalja visata. Kui te küsite, mis on minu ettepanek, siis mina arvan, et eks kogukonna valimised näitavad, kas raha on õiglaselt kasutatud või mitte. Tallinna valimisi me ju teame ja oleme näinud. Samamoodi on ka teiste omavalitsustega. Selles mõttes on kogukond ise see, kes otsustab oma rahaliste vahendite kasutamise, otsustab ka selle tulubaasi ja otsustab ise, kas ta kujundab tulubaasi kohalike maksude kaudu või mitte. Aga loomulikult ei usu väga paljud kohaliku omavalitsuse inimesed, et on võimalik käituda nii, et aasta keskel – tõsi, see oli 1. aprillil, selline nali on ju ka omane meie tänasele valitsusele – vähendatakse omavalitsustele laekuvat üksikisiku tulumaksu summat.

Palun, kolleeg Kaia Iva, teine küsimus!

Aitäh! Hea kolleeg! Sa vastasid ennist pikalt minu küsimusele, aga sa ei vastanud seda, mida ma küsisin. Teen veel kord sissejuhatuse. Meil ei ole praegu probleemiks mitte see, et omavalitsused ei tea, mida nad peavad tegema, vaid objektiivsetel või subjektiivsetel põhjustel neil ei ole kas jõudu, jaksu, oskust või mõnda muud vajalikku komponenti, et neid seadusi täita. Sellepärast küsin uuesti üle, kuidas näiteks standardi kehtestamine aitab omavalitsusel paremini vastu võtta üldplaneeringut. Kuidas sellesse standardisse siis kirjutada – kas omavalitsus kindlasti peab üldplaneeringu vastu võtma, peab seda kohe tegema või päris kindlasti tegema? Kuidas see sinna kirja pannakse?

Eks see, et ühtedel omavalitsustel on üldplaneeringud tehtud, teistel ei ole, näitab tõesti ühtepidi ka seda, kas suutlikkust on või mitte. Selge on muidugi see, et kui näiteks üldplaneering – tõsi, nõue see teha on – on tegemata, siis peaks keegi sekkuma. Ja selleks, et regionaalministril oleks võimalus ja õigus sekkuda, ongi Põhjamaad standardite mudeli enda arsenali võtnud. Mina soovitaks minna sinna õppima ja vaatama, ja kui te leiate, et sealt on midagi üle võtta, siis palun kasutage seda.

Palun, kolleeg Mart Laar!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Viidates sellele, millest ka komisjonis räägiti, et kust siis  tuleb raha selle eelnõu kulude katmiseks, oled sa siin küsimustele vastates mõista andnud, et see rahalaev sõidab Eesti riigieelarvesse juhul, kui vastu võetakse Keskerakonna progresseeruva tulumaksu idee. Ma tahaksin väga konkreetset vastust. Ütle mulle kas või üks riik maailmas, kus ühetaoliselt tulumaksult progresseeruvale tulumaksule üle minnes on riigi tulud kasvanud. Ütle mulle kas või üks riik maailmas, kus vastupidise sammu puhul, st progresseeruvalt tulumaksult ühetaolisele tulumaksule üle minnes poleks riigi tulud kasvanud.

Te ju teate tegelikult väga hästi, millistes riikides kasutatakse astmelist tulumaksu ja millistes riikides ei kasutata. Me võiksime pigem öelda, et väga vähe on neid riike, kus astmelist tulumaksu ei kasutata. See on see, millele meie igal juhul tahame loota. Jaa-jaa, mina räägin astmelisest tulumaksust. Ma leian, et astmeline tulumaks on igal juhul õigem kui see variant, mida teie õigeks peate. Ma räägin, et see on see, millega me saame edaspidi paljusid asju lahendada. Küllap elu siis näitab, kuidas asjad hakkavad lahenema, kui siin saalis meie eelnõu vastu võetakse.

Ain Seppik, teine küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eks Taavi Rõivast võib mõnevõrra mõista, kuna riiki on nii halvasti majandatud ja finantsiliselt juhitud, et hiljuti müüs Reformierakonna juhitud valitsus maha spetsiaalselt politseinike jaoks Lasnamäele ehitatud maja koos politseinike, serverite ja kõigi saladustega. Internet ütleb, et koguni Vene investoritele. Riigikohtu otsuse juurde tagasi tulles küsin, et kui eelarves ei suudeta määratleda neid funktsioone, mis kohalikul omavalitsusel on, ja kui ei suudeta kindlaks teha, kui palju see raha nõuab, kas siis sellisel juhul, kui me ei võta vastu seda seadust, mida te siin esindate, on võimalik, et ka eelarve, mis tehakse, on põhiseadusvastane.

Ma arvan, see ongi nii, et mis puudutab hetkel omavalitsusi, siis me proovime väga paljusid asju lahendada jõuga, aga iseenesest oleks mõistlik lahendada neid nii, nagu meie põhiseadus ette näeb. Ja kui vaja, siis oleks mõistlik diskussiooni abil leida uusi mõistlikke lahendusi. Ma arvan, et nii nagu praegu proovitakse asju teha, ei ole igal juhul õige. Sellele on ka Riigikohus väga karmi hinnangu andnud ja nimetanud asju ikka väga õigete nimedega.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Kolleeg Laaril on selles suhtes õigus, et arenemata riigid, nagu Valgevene, Venemaa ja mõned teised veel, on tõepoolest selleks, et üldse tulumaksu kätte saada, rakendanud ja rakendavad praegugi proportsionaalset tulumaksu. Aste edasi on arenenud riigid, kes rakendavad astmelist tulumaksu. Meie kui potentsiaalne Põhjamaade tiiger, kellel on IT-süsteemid ja mis kõik olemas, võivad seda väga hästi teha. Aga küsimus puudutab seda, kui tulumaksubaasi siiski ei suurendata. Eile paari kohaliku maksu ehk paadimaksu ärajätmise puhul soovitas näiteks IRL, et jääb ju alles veel näiteks mootorsõidukimaks ehk miks te ei kehtesta automaksu. Kuidas suhtuda sellisesse soovitusse?

Muuseas, mis puudutab tulumaksusüsteeme, siis siin on muidugi see asi, et Valgevenes, Venemaal ja tõenäoliselt veel mõnes riigis ei usuta, et inimesed on õiguskuulekad. Mis tõepoolest annab vahel hea põhjuse astmelise tulumaksu vastu vaielda, on see, et jah, natuke rohkem tuleb paberit määrida. Võib-olla tuleks neid asju õppida ja võtta eeskuju Euroopast, kus enamikus riikides on kasutusel astmeline tulumaks. Aga mis puudutab automaksu, siis Tallinnas on automaks olnud, aga see ei toiminud ning sellest loobuti. Ma usun küll, et kehtestada veel mingid maksud päris mõistlik teguviis ei ole. Pigem oleks regionaalpoliitiliselt kõige mõistlikum ja kõige asjalikum ikka see, kui on kokku lepitud üksikisiku tulumaksu protsent, mida omavalitsused saavad, see protsent jääb pikka aega kindlaks ning seda ei muudeta pidevalt. Ma pigem arvan, et see on kõige mõistlikum lähenemisviis.

Lauri Vahtre, palun!

Ma tänan! Mart Laar esitas siin üsna selge küsimuse, kas on kuskil juhtunud selline lugu, et astmelisele tulumaksule üleminek on maksulaekumisi suurendanud. Sa hiilisid vastusest kõrvale, millest ma oskan järeldada, et sellist juhtumit pole olnud. Kummatigi te soovite ikkagi seda süsteemi käivitada ja sellel peab mingi põhjus olema. Mina oma peaga ei oska siin küll näha muud põhjust kui lihtsalt vaesemate inimeste kadedus rikkamate suhtes või kellegi kättemaksuiha. Selle rahuldamiseks on ajaloost tuntud palju muid huvitavaid vahendeid. Ega teie erakond ei ole arutanud näiteks võimalust taastada surmanuhtlus ja hakata korraldama avalikke hukkamisi? See võiks paljude inimeste mured murda.

Ei julge nii väga nendesse naljadesse laskuda, sest kui ma rahanduskomisjonis laskusin samale tasemele, kus rahanduskomisjoni liikmed olid, siis nüüd kiputakse neid minu öeldud asju tsiteerima, aga vastupidiseid tsiteerida ei saa. Kuigi ühte asja ma tahaks küll öelda. Ma mäletan, kui ma esimest korda asendusliikmena rahanduskomisjoni läksin ja ütlesin Jürgen Ligile, et järgmisel aastal tuleb teha miinusega eelarve, siis hakkas ta selle peale kätega vehkima ja ütles, et see on nii loll jutt, kui üldse olla saab. Ma ütlesin, et protokollime selle ära, aga kui ma pärast protokollist seda väidet otsisin, et hiljem oleks hea Jürgen Ligile meelde tuletada, siis seda väidet ei olnud.
Mis puudutab astmelist tulumaksu, siis ma ütleksin, et meie loodame saada täiendavat tulu ligi 3 miljardit. Ega siin ei ole midagi muud teha kui arutada, diskuteerida ja pidada nõu. Ja kui me näeme, et see on mõistlik ja kasulik, et see on paljude inimeste soov, miks siis seda mitte rakendada?

Aitäh! Enne kui ma annan küsimuseks sõna Mart Laarile, tuletan kõigile meelde, et meil käib hetkel seaduseelnõu 734 esimene lugemine ja tegu on tulumaksuseaduse § 5 muutmise seaduse eelnõuga. Nii et palun oma küsimustes jääda selle eelnõu raamesse! Teine küsimus, Mart Laar, palun!

Aitäh! Kuna oma küsimusele ei saanud vastust ei mina ega ka Lauri Vahtre, siis tundub mulle, et ei ettekandjal ega Keskerakonnal endal seda vastust ei olegi. Lauril oli õigus, sellist riiki ei olegi olemas, lihtsalt ei ole. Seetõttu on see 3 miljardit kattetu. Aga kuna siin juba asuti seda arutama, siis tahaksin küsida, kuidas see asi Soomes käib, kuidas seal kohalikule omavalitsusele raha eraldatakse, mis tüüpi maksusüsteemi järgi?

Soomes ongi astmeline maksusüsteem, eks seal on erinevad astmed ja selle kaudu lahendatakse oma asju. Ma arvan, et midagi uut me siin astmelise tulumaksuga ei avasta, pigem kasutame neid aluseid, mida Põhjamaad, mida Euroopa riigid on kasutanud. Ma millegipärast arvan, et kui nad on sellega edukalt hakkama saanud, küllap saame siis meie ka. Aga mis puudutab siin eelnõu piiresse jäämist, siis eks mina oma vastustes olen täpselt samasugune, nagu teie olete küsimustes.

Küsimuseks saab sõna Toomas Tõniste. Palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kogu seda diskussiooni kuulates tekib mul küsimus, kas ei oleks ikkagi õige aeg tõsiselt haldusreformiga tegelema hakata. Pigem on see probleem seal. Kui ikkagi raha ei ole, siis võiksid ka kohalikud omavalitsused mõelda selle peale, kuidas reaalselt pakkuda võimalikult head teenust, võimalikult kvaliteetset, et olla efektiivsed. Ma arvan, et see 0,3% ei ole küll pikas perspektiivis lahendus.

Aitäh! Väga hea küsimus. Selles mõttes on just nimelt see eelnõu asjakohane. Kui vaadata, siis on selge, et kui haldusreform efektiivsemalt läbi viia, saab ju kulusid juhtida ja eks see on paljude organisatsioonide eesmärk – juhtida oma kulusid, millega siis kas saadakse edukalt hakkama või mitte. Mis puudutab haldusreformi, siis on meil Eestis tekkinud niisugune omamoodi kummaline olukord. Teatud hetkel käib valitsuskoalitsioon ameerikalikult välja niisugused ideed, et punkt 1, punkt 2, punkt 3, punkt 4, punkt 5, teeme ära, kohe on asjad riigis korras. Natukese aja pärast käiakse välja uued punktid ja juhitakse tähelepanu eemale sellest, et eelmised punktid on täitmata, on see töökohtade loomine või mis iganes. Täpselt sama on haldusreformiga. Iseenesest on IRL väga õigesti püstitanud ülesande, et teeme haldusreformi. Aga kui peaminister ütleb, et meil ei ole haldusreformi vaja – ma olen siinsamas saalis esitanud peaministrile küsimuse ja saanud väga selge vastuse –, siis on ju valitsuskoalitsiooni ühel liikmel, ma mõtlen, ka valitsuskabineti liikmel, regionaalministril, väga keeruline haldusreformi läbi suruda või sel teemal arutada ja diskuteerida.

Teiseks küsimuseks saab sõna Helle Kalda. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea kolleeg! Valitsuskoalitsioon ei toeta täna arutatavat eelnõu ja üks argument on see, et kohalik omavalitsus võiks ise tulusid leida. Nad on märkinud ära, et Tallinnas võiks olla kehtestatud automaks. Minu poole pöördus üks müügifirma, kes müüb autosid, ja ütles, et ta ei saa aru, kuidas tänane valitsus seda toetab, et automaks on tegelikult  täpselt sama mis paadimaks, sest ta müüb auto Tallinnas, aga autoga sõidetakse Tartus. Kuidas teie seda kommenteerite?

Kõigepealt ma kommenteeriksin seda nii, nagu ma ennegi ütlesin, et automaks ei ole mõistlik. Aga mind hämmastab üks teine lähenemine. Selle automaksu või paadimaksu saab kehtestada ja kehtestab ikkagi kogukond ehk kohaliku omavalitsuse volikogu. Miks siis näiteks kas Riigikogu või valitsus, ütleme, riigivõim peab ette ütlema, et olgu see, teine või kolmas maks? Pigem on ikka mõistlik see lähenemine, et lubame kohalikel omavalitsustel endil otsustada. Lubame kogukonnal ise otsustada, kuidas nad käituvad. Kui nad tahavad mingit objekti rajada või otsustavad oma teed korda teha või kui nad otsustavad näiteks kas või paadisilla teha, et hiljem paadimaksu koguda – noh, las nad siis teevad, las nad kehtestavad! Kui kogukond on sellega nõus ja inimesed ütlevad, et jah, me tahame, et meie paatidel oleks parem randumiskoht ja et tegemist on mõistliku ehitusega, miks siis mitte nii otsustada? Miks me peaksime sellesse sekkuma? See on kohaliku omavalitsuse otsus, see on kogukonna otsus. Ja kui me seda eirame, siis me võtame ju kogukonnalt ära initsiatiivi ja ka õiguse.

Liisa-Ly Pakosta, esimene küsimus, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Kas ma tohin paluda teil täpsustada oma mõttearendust seoses Soomega? Kui Soomes on tulumaks progresseeruv ainult riigieelarvesse mineva osa pealt, ent kohalikule omavalitsusele mineva tuluosa pealt on tulumaks ühetaoline, siis mis moel on Soomes progresseeruv tulumaks kohaliku omavalitsuse seisukohalt?

Kohalikel omavalitsustel on seal oma määrad kokku lepitud ja vastavalt sellele siis käitutakse. Neil on seal kokku lepitud vahemik ja selle vahemiku piires tehakse eraldisi.

Teine küsimus, Evelyn Sepp!

Aitäh, hea ettekandja! Me võiksime siin sõlmida väikese kihlveo, mitu online meediakanalit või mitu homset ajalehte kirjutab uudise sellest, kuidas Isamaaliit, Res Publica ja Reformierakond sõdivad Riigikogus selle vastu, et kohaliku omavalitsuse tulubaas taastada, kui meenutada paari päeva taguseid uudiseid. Kui mõistlikud või tõsiselt võetavad on sinu hinnangul need ettepanekud, et selle tulumaksu osa taastamise asemel võiks omavalitsus suurendada automaksu, kassi- ja koeramaksu ja reklaamimaksu ning koguda nende maksudega, mis praegu kohalike maksudena kehtivad, riigi poolt vähem eraldatud rahasumma. Ehk siis, et Tallinnas kogutakse näiteks koera- ja kassipidamise maksuga 300 miljonit. Kui tõsiselt võetav see jutt on, mida kolleegid on siin sisuliselt mitu korda rääkinud?

Eks küsimuse esimene pool ongi see, et eile me lugesime uudistest, kuidas meeleheitlikult sõditakse müügimaksu vastu. Küllap me täna saame lugeda, et sõditakse meeleheitlikult kohaliku omavalitsuse tulubaasi tõstmise vastu. Mõistlik on ju omavalitsustele teada anda, tuua siin markantseid näiteid või mitte – ega see ei olegi täna asjakohane. Ma arvan, kui me leiame, et kohalikud omavalitsused on kohalikud omavalitsused, me usaldame neid ja rahvas on neid usaldanud, kui ta on kohaliku omavalitsuse volikogu valinud, siis las volikogud ise otsustavad, mismoodi kohalike maksudega käituda. Selline jõhker sekkumine siit ei ole lihtsalt mõistlik, on need näited siis head või halvad.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Eile oli põhiseaduskomisjonis päris tõsiselt arutusel kohaliku omavalitsuse ja riigi partnerluse teema ning kohal olid kõik kohalike omavalitsuste liitude juhid ja ka professorid. Nende seisukoht oli, et me ei ole viimase 15 aasta jooksul kohaliku omavalitsuse küsimusi tõsiselt lahendanud, et need on kuhjunud suurde ummikusse ja asjaga tuleb hakata tõsiselt tegelema. Hea näide on see, et riik käib omavalitsustega kohut, see, et meil on omavalitsuste tulubaasis ainult 1% kohalikke makse. Mis sa arvad, kas see on üldse reaalne, et meil kunagi hakkavad prevaleerima ka kohalikud maksud, nii nagu see on Euroopa Liidus, kus kohalike maksude osakaal omavalitsuse portfellis on ju keskeltläbi 28%?

Eks see olene ka sellest, milline on poliitiline olukord. Me ju teame näiteks, et on kohalikke omavalitsusi, kus ei ole sugugi nii kerge mingit maksu kehtestada, sest see kogukond ei ole lihtsalt oma rahalise olukorra poolest selleks valmis. Aga mina näen praegu niisugust mõistlikku lähenemist, millest ma olen täna siin ka mitu korda rääkinud, et me usaldame kohaliku omavalitsuse volikogu ja usaldame kogukonda ning kogukond otsustab, et ta mingid asjad teeb. Neid näiteid võib tuua hästi palju ja mitmesuguseid. Ja kui me selle oleme ära otsustanud, siis ma arvan, hakkab see prevaleerima selle ees, et riik kas keelab või käsib või muudab neid otsuseid. Ma kujutan ette, et see, mis meil siin on toimunud, on Euroopas mõeldamatu.

Teine küsimus, Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma palun teil täpsustada ka seda osa oma vastustest, et automaks on ebaotstarbekas ja astmeline tulumaks peaks soosima vaesemaid elanikkonnakihte. Kui näiteks Tallinnas panustavad ühistranspordi kasutajad oluliselt rohkem linnaeelarvesse kui autoomanikud, kas te siis seda peategi silmas, et vaesemad inimesed, kes enamasti on ühistranspordi kasutajad, panustavadki kohalikku eelarvesse rohkem? Kas see ongi asja mõte?

Teil on täna väga head küsimused. Aga kui me räägime astmelisest tulumaksust, siis te tahate kogu aeg minna selle variandi peale, kus oli ainult üks aste. Meil on kolm astet ja selle esimese astme puhul on selge, et väga paljud inimesed võidavad. Mis puudutab automaksu, siis jah, see ei ole selle saali küsimus. Väga õige, mis siin ikka täpsustada. Ma arvan, et täpsustada on väga õige Tallinna volikogus, ja kui Tallinna volikogus tõstetakse küsimus üles, arutatakse läbi ja volikogu jõuab otsusele, siis läheb see nii, nagu Tallinna volikogu otsustab. Ma arvan, et ei ole õige täna siin saalis lahendada automaksu Tallinna linna jaoks.

Toivo Tootsen, teine küsimus, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Ma kahtlen väga selles, kui näiteks Tallinna volikogu kehtestaks mootorsõidukimaksu. Riigikogu võtaks siis kindlasti vastu seaduse, mis muudab selle otsuse ära ja arvab mootorsõidukimaksu kohalike maksude hulgast välja. See on enam-vähem kindel. Aga ma tahangi küsida, mis sa arvad, miks meil on sinna kohalike maksude hulka siiski mõned maksud kirjutatud. Kas see on tehtud siis ainult selleks, et Euroopas näidata, et näete, meil on ju kohalikul omavalitsusel suurepärane võimalus oma tulubaasi suurendada ja riik ei peagi olema see ainukene allikas, kust nad raha saavad? Et see ongi ainult Euroopa Liidu jaoks ja jälle ainult näitamiseks, nagu on väga paljud meie seadused ja arengukavad?

Kohalike maksude kehtestamise õigus on üks põhiõigusi, mida arenevates ja, ütleme, mõistlikes riikides rakendatakse, see on ju selge, et ilma kohalike maksude rakendamiseta ei tule välja. Nüüd on selge ka see, et Eestis on kohalikud maksud, kui vaadata neid protsente, ääretult väiksed, aga sa ei saa ju seda näidata, et neid üldse ei ole. See on niisugune omalaadne küsimus. Pigem ütleksin, et tõsiste kohalike maksude juurde võib tulla siis, kui ühiskond on valmis, kogukond on valmis väga paljusid projekte ise läbi arutama ja koos õla alla panema. Praegu on see kohaliku maksu lugu lihtsalt näitamise asi. Miks riigil on hea talitada selliselt nagu praegu? Ma küsin vastu, et miks riik võttis kohalikel omavalitsustel ära just üksikisiku tulumaksu osa, miks ta vähendas üksikisiku tulumaksu, ta oleks võinud kohaliku maksu osa vähendada. Sellepärast, et see on stabiilne maks, mis laekub, see ei ole kaudne maks, mille puhul võib öelda, et me ei tea, kas ta laekub või ei laeku. Ehk tegelikult ma arvan, et siin saalis ei ole inimest, kes ei saaks aru, et kõige lihtsam ongi minna praegu üksikisiku tulumaksu kallale ja võtta just omavalitsustelt vähemaks seda osa, mis neile on ette nähtud. See on hästi lihtne tee. Kaudsete maksude rakendamine ei ole ennast õigustanud, kuigi riigil on alati võimalus kehtestada aktsiiside kaudu igasuguseid asju, mida riik arvab toimivat ja mille kaudu loodetakse laekumisi suurenevat. Tegelikult on ikka üksikisiku tulumaks see, mis on niisugune põhiline maks, mille kaudu on võimalik eelarvet selgelt ja konkreetselt juhtida.

Jaanus Marrandi, teine küsimus, palun!

Tänan! Eestis sammub riigivõim väga selgelt tsentraliseerimise suunas. Raha koondatakse keskusesse, omavalitsused jäävad üksinda, haldusreformi ei ole. Eriti valitsuse juhterakond Reformierakond on väljendanud ideed, et haldusreformi kui niisugust ei ole vajagi, ehk siis väikesed omavalitsused jäävad oma väikese rahaga üksi. See on minu arvates väga küüniline suhtumine. Samas on siin küsimustes olnud juttu Soome näidetest. Soomes on teatavasti olukord, kus kohalik omavalitsus võib ise otsustada tulumaksumäära. Seetõttu on võimalik rakendada ka selliseid liberaalseid põhimõtteid. Mõni omavalitsus rakendab tõepoolest väga väikest määra ja siis on väga hea praktikas proovida, kas näiteks ettevõtlus sellel territooriumil edeneb sellest lähtuvalt või mitte. Milline on sinu suhtumine, kas põhimõtteliselt oleks vaja kogu omavalitsuse finantseerimine ümber korraldada, võib-olla anda ka näiteks tulumaksu osas omavalitsustele endile vabadus otsustada?

Aitäh! See ei ole nii mitte ainult Soomes. Näiteks Taani on väga hea näide, kuidas on kehtestatud vahemik, mille piires siis omavalitsused ise otsustavad, kui palju nad sellest kasutavad ja millist määra nad kasutavad. Iseküsimus on, mis nimesid me sellele paneme ja millises kontekstis me püüame neid asju esitleda või nende kohta küsida. Küsija küsis, nii ma vähemalt sain aru, rohkem haldusreformi kontekstis. Kui nüüd vaadata väikseid omavalitsusi, siis, jah, ma küll ei oska öelda, millal see täpne aeg on, aga võimalik, et see aeg on juba käes, kus see omavalitsus võiks olla suurem. Võib-olla, kui ta oleks maakonna tasandil ja maakond oleks omavalitsuslik, oleks eelarvet kergem juhtida, võimalik, et siis oleks kergem ka kulude juhtimisega hakkama saada ja objekte kavandada, sageli tehakse väikestes omavalitsustes ju nii, et võimla on võimla kõrval. Muidugi, kui omavalitsus on suurem ja eelarve on üks, siis on see juhtimine natuke parem. Muuseas, see kõik on kunagi olnud, ma võin nüüd natukene eksida, kas see oli aastal 1991 või 1992. Siis oli nii, et oli maakonna volikogu ja maakonna volikogule laekus ligi 3% käibemaksust. Maakonna volikogu enda otsustada jäi, kas ta rakendas 1%, 2% või 3%, üle 3% ei võinud see olla. Kui ma praegu mõtlema hakkan ja teile vastan, siis võimalik, et selle mudeli juurde tasuks kunagi tagasi tulla ja seda analüüsida.

Lembit Kaljuvee, teine küsimus, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Kuidas sa kommenteeriksid seda, mis omavalitsusjuhid räägivad – riik vähendas omavalitsuste tulubaasi sellepärast, et võtame kõigilt ära ja siis anname omadele tagasi – reservfondist?

Aitäh küsimuse eest! Siin peaks üsna analüüsima seda nimekirja, mis siin ees on. Muidugi on see nüüd rüütatud niisugustesse lahtritesse nagu omavalitsuste tulubaasi stabiliseerimise toetus ja veel mõned lahtrid. Miks peaks üldse riik niiviisi käituma? Siin võib oletada ja poliitiliselt igasuguseid versioone välja pakkuda. Selge on ka see, et mõnedele omavalitsustele tuleb ju öelda, et ei, sul on mitteõiged inimesed, me ei anna sulle raha. Et olla konkreetne, kommenteeriksin praegu lihtsalt nii, et näiteks Tallinn on siin null. See peaks rahustama siin saalis väga paljusid inimesi. Selle raha jagamisel, mis lõppkokkuvõttes sellel aastal on 70 miljonit, eelmisel aastal oli 80 miljonit, on Tallinna koha peal null. Nii see siis käibki.

Austatud ettekandja! Näib, et kõik küsimused on saanud vastuse. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ettekande ja küsimustele vastamise eest! Juhtivkomisjoni ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Jaan Õunapuu!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu 8. juunil. Istungil tutvustas eelnõu algataja esindajana Keskerakonna fraktsiooni liige Arvo Sarapuu. Nagu te aru saate, puudutab nüüd juba kaks päeva käsitletud teema kohalikele omavalitsustele füüsilise isiku maksustatavast tulust laekuvat osa suurendamist 11,4%-lt 11,93%-le. Peaks mainima, et arutelu oli komisjonis küllaltki emotsionaalne, seda võis välja lugeda ka täna siin saalis esitatud küsimustest ja vastustest. Kui lubate, ma annan lühikese ülevaate komisjonis toimunust, nendest teemadest, millest juttu oli.
Ka tänastest küsimustest tuli välja kõik see, mis puudutab mõju eelarvele, küsiti, milliste kulude ja tulude arvel katta puudujääv 440 miljonit krooni. Koalitsiooni esindajad komisjonis väitsid, et eelarvestrateegias on arvestatud 2011. aastaks nullprotsendiline kasv ja lisakulutusteks ruumi ei ole. Juttu oli kohalike omavalitsuste kohustustest ja vahendite tasakaalust kohalike omavalitsuste osas. Korduvalt tekkis küsimus, kas 11,93% füüsilise isiku tulumaksust on piisav või on omavalitsustele vaja oluliselt suuremat  tulumaksu laekumist. Need küsimused jäid komisjonis paljuski õhku rippuma või jäid ootama Siseministeeriumist tulevat funktsioonide kaardistamist, mille kohta Rahandusministeeriumi esindajad andsid eile meile rahanduskomisjonis vastuse, et juuni lõpuks peaks regionaalministri ametkond esialgsed kavad teatavaks tegema.
Juttu oli ka tasandusfondi teemal, sest täna ja eile me oleme siin keskendunud küll füüsilise isiku tulumaksust laekuva osa vähendamisele, aga teadaolevalt vähendati eelmise aasta alguses lisaeelarvega väga olulisel määral ka kohalikele omavalitsustele laekuvat tasandusfondi summat. Kui füüsilise isiku tulumaks mõjutab kõige enam suuri ja suurema sissetulekuga kohalikke omavalitsusi, siis tasandusfond puudutab valdavalt väiksemaid omavalitsusi, valdasid maapiirkondades. Saladus pole ka see, et paljudes kaugemates väikestes omavalitsustes on juba eelmise aasta lõpust sisse viidud nn töövabad reeded. Kui olukord läheb kehvemaks, siis ma ei välista seda, et võib-olla tuleb ka mingid teised nädalapäevad ohvriks tuua.
Kohalikud maksud, omavalitsuste autonoomia, teema, mis kindlasti siit saalist ka tulevikus kusagile ei kao, oli ka arutelu teemaks 16. märtsi s.a Riigikohtu otsuse valguses, mis puudutab võimalikku funktsioonide kaardistamist ja 2011. aasta eelarvet. Selge, et ootame kõik suure põnevusega, millega kõigepealt tuleb välja Siseministeerium ja kuidas see haakub 2011. aasta eelarve mudeliga, mille töötab välja Rahandusministeerium. Jutuks olid omafinantseeringu probleemid kohalikes omavalitsustes. Komisjonis toodi näiteid selle kohta, kuidas nii mõnedki omavalitsused ei suuda praegu Euroopa struktuurifondide nn KOIT kava vahendeid kasutada just seetõttu, et kuskilt ei ole konkreetselt võtta omaosaluse finantseeringut. Laenu võtta ei anna ja kohalikud laekumised seda ei võimalda.
Üks tendents, mis mulle küll selle lühikese ajaga Riigikogus on silma jäänud nii rahanduskomisjonis kui ka siin suures saalis, on see, et paljude asjade puhul püütakse vastandada Tallinna linna ja Toompead. Oleks seda vähem, ja ma loodan, et tulevikus võib seda olla vähem, siis aitaks see kindlasti ka ülejäänud 225 tublil Eesti kohalikul omavalitsusel natukene rohkem tähelepanufookuses olla ja ennast mingil määral tähtsamana tunda, kui nad võib-olla tänasel päeval tunnevad.
Juttu oli veel käesoleva eelnõu 734 ja eelnõu 774 koos vaatamisest, mis ka küsimuste voorus on üheselt välja tulnud.
Nüüd jõuan Vabariigi Valitsuse seisukoha juurde, mis oli komisjonile esitatud. Valitsuse arvamus on välja toodud neljapunktilisena. Esiteks ütleb valitsus, et eelnõu jõustumisel väheneksid riigieelarve tulud ca 440 miljoni krooni võrra, mis tooks kaasa vajaduse rakendada täiendavaid meetmeid valitsussektori eelarve positsiooni parandamiseks. Teine valitsuse arvamuse punkt ütleb, et praeguses majandusolukorras ei ole võimalik jätkata kulutamist majanduslanguse-eelsel tasemel. Kohalikele omavalitsustele laekus füüsilise isiku tulumaksust 2004. aastal 5,5 miljardit krooni ja 2010. aastal laekub prognooside kohaselt 9,4 miljardit krooni. Seega on laekumine suurenenud 1,7 korda ehk 3,9 miljardit. Valitsuse arvamuses on ära toodud, et tarbijahinnaindeks on muutunud samal perioodil 1,7 korda. Kolmas valitsuse põhjendus on järgmine. Riigieelarve maksutulud sotsiaalmaksuta vähenesid 2009. aastal 11,8%, võrreldes 2007. aastaga, ja välja on toodud ka, et kohalike omavalitsuste tulud maksudest ning saadud sihtotstarbelistest toetustest ja tasandusfondist on samal perioodil vähenenud 5,8%. Eelnõu algataja on nii eile kui täna toonud välja teised numbrid. Neljas valitsuse põhjendus on, et riigieelarves on ette nähtud toetusmeede kohalikele omavalitsustele, kes ei tule majanduslanguse tingimustes oma kohustuste täitmisega toime. See meede võimaldab individuaalset lähenemist ning eelarvevahendid suunatakse lisaks finantsraskustes olijatele suurima tulude langusega kohalikele omavalitsustele.
Võtaks siis komisjoni arvamuse kokku. Otsus oli järgmine: lükata eelnõu esimesel lugemisel tagasi, arvestades sedasama neljapunktilist valitsuse arvamust. Esimese lugemise lõpetamise ettepanek toetust ei leidnud (poolt oli 5, vastu 7, erapooletuid ei olnud). Suur tänu!

Aitäh! Küsimuseks saab sõna Toomas Varek. Palun!

Aitäh! Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Sa oled suur kohaliku omavalitsuse asjatundja juba oma eelmiste töökohtade tõttu ja on siiralt hea meel, et sa oled ka rahanduskomisjoni liige. Kas rahanduskomisjonis oli arutusel, et eelnõu 774, mis puudutab kohalike maksude äravõtmist ehk autonoomia vähendamist kohalikes omavalitsustes, ühendada tulumaksuseaduse eelnõuga 734? Ja kas lisaks sellele teemale oli arutusel, et see protsent ei peaks olema 11,93, et võiks kasvada astmeliselt, et järgmisel aastal oleks 11,5 või 11,6  ja ülejärgmisel aastal 11,93? Kas sisuliselt arutati, et leida positiivne lahendus sellele eelnõule?

Aitäh! Tõepoolest, nagu ma oma eelnenud jutus mainisin, tehti tõepoolest ettepanek need kaks eelnõu ühendada ja vaadata neid ühises kontekstis just sellises valguses, et kohalike omavalitsuste tulude osa saaks suurendatud. Mis puudutab võimalikku astmelist üleminekut, siis seda komisjonis ei arutatud.

Hea ettekandja, rohkem küsimusi ei ole. Tänan ettekande eest! Avan läbirääkimised, kui on kõnesoove. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Kuna juhtivkomisjon on teinud ettepaneku seaduseelnõu 734 esimesel lugemisel tagasi lükata, siis peame asuma seda ettepanekut hääletama.
Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu 734 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 48 Riigikogu liiget, vastu 35, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust ja seega on seaduseelnõu 734 menetlusest välja langenud.

Järgmine punkt tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku, väärteomenetluse seadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, karistusregistri seaduse, kriminaalhooldusseaduse ja vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajatel on soov avada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata ja me võime kohe asuda lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Kuna eelnõu nõuab vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust, siis viime kõigepealt läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohal on 83 Riigikogu liiget, puudub 18.
Võime alustada eelnõu lõpphääletust. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud seaduse eelnõu nr 562. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 78 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Seaduseelnõu 562 on seadusena vastu võetud.

Järgmine punkt tänases päevakorras on riigikaitsekomisjoni algatatud relvaseaduse muutmise seaduse eelnõu. Ka selle eelnõu puhul on tegu kolmanda lugemisega. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kuna kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata ja võime minna ka selle eelnõu lõpphääletuse juurde. Kas võime asuda hääletama?
Panen lõpphääletusele riigikaitsekomisjoni algatatud relvaseaduse muutmise seaduse eelnõu 719. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu toetas 82 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Seaduseelnõu 719 on seadusena vastu võetud.

Järgmine punkt tänases päevakorras on keskkonnakomisjoni algatatud veeseaduse ja kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu. Ka selle eelnõu puhul on tegemist kolmanda lugemisega. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Asume lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Kas võime alustada lõpphääletust?
Panen lõpphääletusele keskkonnakomisjoni algatatud veeseaduse ja kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 710. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 81 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Seaduseelnõu 710 on seadusena vastu võetud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud jahiseaduse ja välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmandat lugemist. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Asume hääletamise juurde. Kas võime alustada hääletamist?
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud jahiseaduse ja välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 744. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 82 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Seaduseelnõu 744 on seadusena vastu võetud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud biotsiidiseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmandat lugemist. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Asume lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Kas võime minna hääletamise juurde?
Panen lõppehääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud biotsiidiseaduse muutmise seaduse eelnõu 748. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 84 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Seaduseelnõu 748 on seadusena vastu võetud.

Alustame Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud looduskaitseseaduse § 24 muutmise seaduse eelnõu kolmandat lugemist. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Kas võime minna hääletamise juurde?
Panen lõpphääletusele Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud looduskaitseseaduse § 24 muutmise seaduse eelnõu 752. Palun hääletada! Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 75 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Seaduseelnõu 752 on seadusena vastu võetud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse ja maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmandat lugemist. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse ja maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu 700. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 81 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Seaduseelnõu 700 on seadusena vastu võetud.

Järgmine punkt tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud noorsootöö seaduse eelnõu teise lugemise jätkamine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Lauri Luige!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Kultuurikomisjon tegi oma erakorralisel koosolekul, mis toimus 9. juunil, otsuse teha täiskogule ettepanek noorsootöö seaduse eelnõu teine lugemine katkestada. Seda põhjusel, et seoses mõistete "noortelaager" ja "projektlaager" muutmisega vastavalt noorte püsilaagriks ja noorte projektlaagriks tuli muuta veel üheksat seadust. Muudatusettepanekute tähtajaks määrasime kaks tööpäeva ehk 11. juuni kell 16. Tähtajaks laekus komisjonile kaks muudatusettepanekut Riigikogu liikmelt Evelyn Sepalt ning kultuurikomisjonilt muudatusettepanekud üheksa seaduse kohta, mis puudutasid nimetatud mõistete täpsustamist. Kultuurikomisjon arutas ettepanekuid sel esmaspäeval, 14. juunil toimunud koosolekul.
Ettepanekutest lähemalt. Esimene ettepanek, mille esitas Evelyn Sepp, puudutab noortevolikogusid. Ettepanek jätab § 9 lõikest 1 välja sõnad "valla- või linnavolikogu võib moodustada noortevolikogu", kuna esitaja sõnul ei ole noorteühenduste aktiivne kaasamine mitte kohaliku omavalitsuse õigus, vaid pigem kohustus. Tegelikult on selles paragrahvis fraasi all "võib moodustada" mõeldud seda, et kui noori ei ole, siis ei pea moodustama, mitte aga seda, et kohalik omavalitsus võiks vajadusel keelduda moodustamisest. Seetõttu otsustas komisjon muudatusettepanekut sellisel kujul mitte toetada, kuid sõnastas selguse huvides lause järgnevalt: "Valla- või linnavolikogu juurde võib moodustada noortevolikogu." See muudatus viidi sisse konsensuslikult.
Evelyn Sepa teine muudatusettepanek puudutab noorteühingute aastatoetusi. Sellega soovitakse § 15 lõikest 4 välja jätta fraas "eraldamisest keeldumise", mis sisuliselt tähendab seda, et ministrilt võetakse ära volitus reguleerida määruse tasemel seda, kellel on või kellel ei ole õigust aastatoetust saada. Kultuurikomisjon otsustas seda muudatusettepanekut mitte toetada, sest selle paragrahvi lõikes 2 on paika pandud tingimused, millele peab taotleja vastama, et toetust taotleda. Samuti on sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud raamistik, mille järgi haridus- ja teadusminister otsustab aastatoetuse eraldamise, eraldamisest keeldumise ja aastatoetuse suuruse.
Ülejäänud muudatused mitmes seaduses, nagu juba öeldud, tulenevad mõistete täpsustamisest ning juhtivkomisjon on neid täielikult arvestanud.
Kultuurikomisjon teeb täiskogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada – see otsustati konsensuslikult 9 poolthäälega –, ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis saata eelnõu kolmandale lugemisele homseks, 17. juuniks ja see seadusena vastu võtta. Aitäh!

Aitäh! Küsimuseks saab sõna Evelyn Sepp. Palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Kõnealune eelnõu on kujunenud väga suureks pettumuseks noorsootöötajatele ja mitmesugustele noorteühendustele. Väga pikkade aastate jooksul tehtud eeltöö on sisuliselt läinud kõik vett vedama ja eelnõu regulatiivsus on peaaegu olematu ehk uus lisaväärtus sisuliselt puudub. Et see väide ei jääks vastuseta, siis võib-olla sa kirjeldaksid ikkagi veel üle, mida uus eelnõu rohkem reguleerib, mille poolest ta on parem, kus ta õigusi laiendab ja noorteühenduste tööd soodustab või millises osas ta seda ei tee.

Aitäh! Kõigepealt ma ütlen, et selle eelnõu väljatöötamisse olid kaasatud päris mitmed osapooled, kes osalesid ka komisjoni töös. Nendel kõikidel oli võimalik teha parandusettepanekuid, mida nad ka tegid, ja nii mõndagi nendest me arvestasime, mõned jäid komisjonis arvestamata. Sellest, mida see seadus täpselt reguleerib, olen ma rääkinud juba kahel eelmisel korral siin puldis olles ja ma arvan, et te võite vabalt lugeda selle eelnõu kohta ka ise. Ma ei hakka siinkohal rohkem selle peale aega kulutama.

Jüri Tamm, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kaasettekandja! Seaduseelnõu teksti lugedes võib sealt leida päris palju viiteid mitmetele rakendusaktidele. Näiteks puudutab see haridus- ja teadusministri kehtestatavaid nõudeid noorsootööga tegelevatele inimestele, riikliku toetuse saamise aluseid jne. Öelge, palun, kas komisjon on vähemalt tutvustanud nende ülesehituse põhimõtteid, kas komisjonis on seda arutatud ja kuidas need alammäärused välja nägema hakkavad. Hea tava on ju selline, et alamaktid tulevad koos seaduseelnõuga Riigikogusse, nendega on võimalik lähemalt tutvuda ja lähtuvalt sellest otsustada, kas seadus on kõlblik või mitte.

Aitäh! Paraku me kahjuks selle seaduseelnõu väljatöötamisel ja parandamisel määruse eelnõudega kokku ei puutunud. Küll aga ma loodan, et kui tulevikus üht-teist valmima hakkab ja midagi peaks täiendatama, siis me kindlasti tutvume nendega ka komisjonis ja viime ennast detailsemalt kurssi.

Küsimuseks saab sõna Kalle Palling. Palun!

Aitäh! Siin üks küsija eespool mainis, et paljudele noorteühingutele on praegu kõne all olev seaduseelnõu valmistanud pettumuse. Minu teada on Eestis nii, et noorteühendused valivad endale katusorganisatsiooni, ja väga paljusid noorteühendusi ühendab Eesti Noorteühenduste Liit, kes osales väga aktiivselt selle seaduse loomisel ja ka muudatusettepanekute esitamisel. Kuidas saab siis öelda, et keegi on pettunud? Ma väga loodan, et komisjonis arvestati noorteühingute ettepanekuid ikkagi võimalikult palju. Kas see on nii?

Suur tänu! Tõepoolest, Eesti Noorteühenduste Liit on selle eelnõu väljatöötamise protsessis üsna aktiivselt kaasa löönud. Ka nende endi ettepanekutele on eelnenud päris põhjalik töö, nad on ise oma organisatsiooni liikmete käest küsinud ja teinud enne parandusettepanekute tegemist päris põhjaliku analüüsi. Loomulikult oleme nii mõndagi neist ettepanekutest arvestanud, mis puudutab näiteks noortevolikogusid, nende reguleerimist, info kättesaadavuse parandamist  jne. Kahtlemata olen ma sinuga, hea kolleeg, samal seisukohal. Neid on kaasatud. Lõppkokkuvõttes, nendel aruteludel, mis komisjonis viimastel kordadel toimusid, ei väljendanud nad pahameelt, et midagi väga olulist oleks justkui jäänud sisse panemata. Loomulikult olid mõned väiksed detailid, mida komisjon otsustas omamoodi reguleerida, aga üldjoontes jäi mulle küll mulje, et suures osas on nad täitsa rahul.

Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Kohalikel omavalitsustel on noorsootöö korraldamisel kahtlemata väga suur roll. Nad tunnevad oma kohalikke noori, oskavad jälgida nende tegevust ja ilmselgelt on kohalikel omavalitsustel noorsootöö korraldamise järele ka vajadus – teie eelnõu ei räägi sellest midagi. Eelmisel sügisel võeti teatavasti just nimelt Reformierakonna ja IRL-i häältega kohalikelt omavalitsustelt ära noorsootöö korraldamise kohustus, see oli üks otsustest seoses riigi eelarvest kohalikele omavalitsustele mineva raha vähendamisega. Kas te ei näinud ikkagi vajadust määratleda oma eelnõus täpsemalt kohalike omavalitsuste osa noorsootöös? See oleks üsna oluline ja võib-olla tähtsamgi, kui rääkida siin projektlaagritest ja nendest teistest teemadest.

Aitäh! Alustuseks ma ütlen, et te teate ise väga hästi, miks see muudatus tol hetkel tehti. Teiseks ei tähenda see loomulikult seda, et kohalikud omavalitsused ei võiks toetada või ei peaks toetama sporti või noorsootööd. See on selgelt omavalitsuse prioriteetide küsimus. Kui mina oleksin omavalitsuse juht, siis minu jaoks oleksid need kaks valdkonda kahtlemata prioriteetsed ja leiaksid kindlasti toetust. Mis puudutab aga kohalike omavalitsuste ülesandeid, siis juhin, hea küsija, tähelepanu, et selle seaduse §-s 8 on loetletud linna- ja vallavolikogude ülesanded, samuti on noortevolikogu kohta täiesti eraldi § 9, mis sätestab mitmesugused tingimused ja noortevolikogu põhimõtted. Nii et ei saa sugugi öelda, et need asjad oleksid seaduse tasandil kuidagi käsitlemata.

Teiseks küsimuseks saab sõna Jüri Tamm. Palun!

Aitäh! Minu teine küsimus tuleneb teie väitest, et kõik oluline peaks olema siin seaduses sees. Kui seda seadust lugeda, ei leia ühtegi viidet või erisusnormatiivi puuetega noorte kaasamise kohta. Kas selles kontekstis seda seadust arutati ja kui ei, siis miks?

Aitäh! Oma arvates ei väljendanud ma ennast nii, et selles seaduses on absoluutselt kõik vajalik olemas. Ma ütlesin seda kontekstis, mis puudutas Eesti Noorteühenduste Liitu ja nende ettepanekuid, ja mainisin, et suures osas on seaduses reguleeritud kõik, mis nad palusid. Aga mis puudutab puuetega noori, siis seda me paraku selle seaduse kontekstis tõepoolest komisjonis eraldi ei käsitlenud. Aga kui tõstatub küsimus, et sellega seoses on midagi tarvis spetsiifiliselt seaduse tasandil eraldi reguleerida, siis tuleb seda kindlasti teha ja me oleme kõikidele ettepanekutele avatud. Ma usun, et ka ministeeriumi tublid ametnikud, kes seda seaduseelnõu ette valmistasid, on kindlasti nende teemadega kokku puutunud. Ju nad ei pidanud vajalikuks antud hetkel seda sellisel tasandil reguleerida. Kui te näete seda vajadust, siis täiendusettepanekud on alati teretulnud.

Evelyn Sepp, teine küsimus, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Sinu kui ettekandja hinnangul hea ja progressiivse seadusega on millegipärast ära kadunud selline institutsioon nagu noorte nõukogu, kes oli väga tõhus ja kaalukas hääl ütlemaks ministrile seda, milliseid noorteühendusi tuleb toetada ja milliseid mitte. See oli ka üks suurimaid eksperdiringe. Ma kuulaksin hea meelega selgitust sellele, miks üks demokraatlik ja hea eelnõu kaotab ära nii hea ja demokraatliku organi. Küsimuse teine pool puudutab veel seda, kuidas lisandub selgust, läbipaistvust, ausust ja kaasatust, kui minister hakkab oma määrusega otsustama neid aluseid, millele tuginedes jäävad noorteühendused toetusest ilma, aga te ei kirjuta neid aluseid, millest lähtudes võib ilma jätta, seadusesse.

Aitäh! Küsimuse esimest poolt komisjon sellisel kujul, selliste detailidega ei arutanud. Mis puudutab noorteühingute aastatoetusi, siis nagu ma ütlesin, on selle seaduse § 15 lõikes 2 ja lõikes 3 detailselt välja toodud tingimused ja raamistik, mille järgi haridus- ja teadusminister aastatoetuse eraldamise otsustab. Sisuliselt tähendab see seda, et minister ei saa oma määrusega mingisuguseid täiendavaid, n-ö välistavaid tingimusi juurde luua, vaid ta peab lähtuma sellest raamistikust, mis on seadusega ette antud. Nii et ma leian, et see kartus on siinkohal natuke ülepingutatud. Komisjon leidis samuti, et ministri käest otsustusõigust ära võtma ei peaks ehk ministrile peaks jääma see roll, et teatavate kriteeriumide alusel kaaluda, kas toetust anda või mitte. Ja üks nüanss, mida ministeeriumi esindajad komisjonis veel välja tõid, oli see, et see aastatoetus ei ole olnud kunagi n-ö laustoetus, see ei ole olnud eesmärk.

Suur aitäh, lugupeetud ettekandja! Küsimused on otsa saanud. Kui on kõnesoove, siis avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Me võime asuda läbi vaatama seaduseelnõu 676 teise lugemise ajal laekunud muudatusettepanekuid. Muudatusettepanekuid on kokku neli.
Esimese muudatusettepaneku esitaja on Evelyn Sepp, juhtivkomisjon ei ole seda ettepanekut arvestanud. Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Ma soovin selle ettepaneku hääletamist.

Aitäh! Panen hääletusele esimese muudatusettepaneku, mille esitaja on Evelyn Sepp. Juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 22 Riigikogu liiget, vastu 45, erapooletuid oli 1. Ettepanek ei leidnud toetust.
Teise muudatusettepaneku esitaja on juhtivkomisjon. Kolmanda muudatusettepaneku on esitanud Evelyn Sepp, juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Palun, Evelyn Sepp!

Aitäh! Ma soovin ka selle ettepaneku hääletamist.

Aitäh! Kas võime minna hääletamise juurde?
Panen hääletusele kolmanda muudatusettepaneku, mille esitaja on Evelyn Sepp, juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Palun hääletada! Hääletustulemused
Ettepanekut toetas 22 Riigikogu liiget, vastu oli 44 ja erapooletu 1 Riigikogu liige. Ettepanek ei leidnud toetust.
Neljanda, viimase muudatusettepaneku esitaja on juhtivkomisjon. Me oleme seaduseelnõu 676 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Vabariigi Valitsuse algatatud noorsootöö seaduse eelnõu teine lugemine on lõpetatud.

Järgmine eelnõu tänases päevakorras on Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse eelnõu. Selle eelnõu puhul on tegu teise lugemise jätkamisega. Juhtivkomisjoni ettekandeks saab sõna majanduskomisjoni liige Hannes Astok. Palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Majanduskomisjon jätkas arutelu monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse eelnõu teisele lugemisele saatmiseks neljapäeval, 10. juunil. Enne seda oli korduvalt koos käinud ka eelnõu ettevalmistav töörühm. 10. juuni arutelul olid lisaks komisjoni liikmetele kaasatud algatajate esindajad ning majandusministeeriumi energeetika asekantsler Einari Kisel ja Konkurentsiameti järelevalveosakonna juhataja Juhan Põldroos. Komisjon vaatas läbi laekunud ettepanekud ja nendest ma tahan ka teile rääkida.
Alustan teisest muudatusettepanekust, kuna see katab osaliselt ka esimese muudatusettepaneku, mille on esitanud Reformierakonna fraktsioon. Teine muudatusettepanek on tulnud töörühmalt ehk majanduskomisjonilt ja räägib kaugküttevõrkudesse soojuse ostu korraldamisest. Muudatusettepaneku eesmärk on selgemalt reguleerida võrguettevõtjate poolt soojuse ostmise põhimõtteid, eelkõige ostmisel potentsiaalsetelt uutelt soojuse müüjatelt. Ettepanek sätestab võrguettevõtjatele võimaluse sõlmida uute tootjatega, kes toodavad soojust taastuvatest energiaallikatest või tõhusa koostootmisseadmega taastuvatest energiaallikatest, jäätmetest, turbast või põlevkivi uttegaasist, investeeringukindluse tagamiseks kuni 12-aastasi soojuse ostu- või teiselt poolt vaadates müügilepinguid, alates soojuse tootmise algusest. See on väga põhimõtteline muudatus või seaduse punkt, millega sätestatakse kodumaiste energiaallikate eelistus, eelistades esmajärjekorras taastuvaid energiaallikaid, mis on tänases kaugkütteseaduses ka loetletud, alates hakkepuidust, ja lisades eelistatud energiaallikate nimekirja jäätmed jäätmeseaduse tähenduses, turba või põlevkivi töötlemise uttegaasi ehk sellest toodetud soojuse. Nii et meie eesmärk on selle seadusmuudatuse kaudu vähendada sõltuvust sissetoodavatest fossiilsetest kütustest. Õieti tuleks öelda, sissetoodavatest ja fossiilsetest kütustest, sest kindlasti ei taha me soosida seda, et Eestisse hakatakse tooma näiteks mõne naaberriigi prügi ja seda siin siis soojuse tootmiseks põletama.
Teine oluline aspekt selles seadusepügalas on pikaajaliste lepingute soosimine, sest ainult sellisel moel on võimalik tagada kindlus investeerida uutesse säästlikesse tehnoloogiatesse, mis kasutavad kodumaist küttematerjali. Probleemi olemus on selles või oli selles, et seni oli Konkurentsiametile vastavalt kaugkütteseadusele antud mandaat tegelda ainult kaugkütte hinnaga ja kõik muud poliitikad, mis meil on siin iseseisva energiamajanduse, energiajulgeoleku ja taastuva energia kasutamise kohta, on kusagil olemas, kuid üheski seaduses ei ole antud Konkurentsiametile mandaati eelistada nende kütte- ja energiaallikate kasutamist kaugküttevõrgus. Lisaks sellele näitab senine Konkurentsiameti analüüs, et kohalike energiaallikate kasutamine on ka odavam. Nii nagu Konkurentsiameti senised hinnavaatlused on näidanud, on kaugkütte hind Tartus Tallinna hinnast 25% odavam. Tallinnas kasutatakse kütmisel energiaallikana 75% ulatuses maagaasi ja 25% ulatuses hakkepuitu, Tartus kasutatakse energiakandjana valdavalt hakkepuitu, lisaks veidi turvast ja tipptundidel gaasi. Valgas on hinnad veelgi soodsamad, seal kasutatakse energiaallikana samuti hakkepuitu ja talvistel külmatippudel siis lisaks maagaasi, mis on normaalne nähtus. See näitab veel kord, et pikas plaanis on meil nii energiajulgeoleku poolest kui ka hinnapoliitiliselt ja tarbijakaitse mõttes otstarbekas eelistada kohalikke kütteaineid. Kuid seni puudus Konkurentsiametil see võimalus, sest hinda vaadati väga lühiajalises perspektiivis ja soojatootjatel ei olnud mingit kindlust investeerida pikaajalises plaanis odavamat hinda pakkuvatesse tootmisvõimsustesse.
Järgmise muudatusettepaneku, mida majanduskomisjon arutas, oli esitanud Jaan Kundla ja see rääkis sellest, et kulud sademevee ja drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise ja puhastamise, samuti selleks tehtavate investeeringute eest kannab teenuse tarbija. Seda teemat arutati, kuid komisjon leidis, et sellises sõnastuses see iseenesest õige mõte oma eesmärki ei täida, ja muudatusettepanek ei leidnud komisjoni toetust.
Järgmine ettepanek on majanduskomisjonilt ja see räägib samast teemast, mis oli eelmises punktis. Muudatusettepanek sätestab ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 14 täiendamise uue, kaheksanda lõikega, mis ütleb, et reovee, kinnistutelt ärajuhitava sademe- ja drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise ja puhastamise hinna arvestamise aluseks on võetud vee maht. Ehk teisisõnu, nii nagu ka täna arvestatakse pinnase-, drenaaži- ja sademevee ärajuhtimiseks tehtud kulutusi võetud vee mahu järgi. Loomulikult, kui Konkurentsiamet need hinnad kinnitab, peab olema hinnaerisus nendele piirkondadele, kust sademe- ja drenaaživett ära juhitakse ja sellele kulutusi tehakse, ehk siis valdavalt linnalistele piirkondadele. Kui maal kuskil vett antakse, aga sademevett ja drenaaživett ära ei juhita, siis peavad vastavas veetarbimispiirkonnas kindlasti olema ka erinevad hinnad klientidele, kellele seda teenust osutatakse ja kellele ei osutata. See seadusepügal tekitab olukorra, et just nimelt veearvestuse järgi sademeveekulu ka ühtlaselt jaotatakse, sest kui jaotada see puhtalt näiteks klientide järgi, siis võib tekkida olukord, et solidaarsus kipub kannatama, teisisõnu, need kliendid, kes tegelikult seda teenust üldisemalt tarbivad, maksavad mitu korda vähem kui need, kes hulga vähem tarbivad.
Muudatusettepanek nr 5 räägib sellest, kuidas ühtlustada pikas plaanis juriidiliste ja füüsiliste isikute veehind. See tekitas meil töörühmas palju poleemikat. Seni sissehääletatud muudatusettepanekutes oli kirjas, et 20 aasta jooksul peaksid hinnad ühtlustuma, et sellise sammuga võib minna. Oli ettepanekuid, et seda võiks teha kiiremini, kuid praeguses ettepanekus majanduskomisjon leidis, et hindade ühtlustamine peaks toimuma 15 aasta jooksul. Teame, et  õiguskantsler on füüsiliste ja juriidiliste isikute hinnaerinevused vaidlustanud. Võimalik, et me peame selle teema juurde tagasi pöörduma, kuid hetkel mingit muud konsensust ei leitud. Õiguskantsleri seisukoht on olnud see, et hinnad peaksid olema kulupõhised, sõltumata sellest, kas tegemist on füüsilise isikuga või juriidilise isikuga. Seda seisukohta tuleb põhimõtteliselt toetada.
Edasi, kuues muudatusettepanek, mille on teinud meile kolleeg Igor Gräzin ja mis räägib maagaasiseaduse muudatustest. Kolleeg Gräzini ettepanek on määrata ka gaasivõrgule süsteemihaldur eraldiseisva ettevõttena, nii nagu see on näiteks elektrivõrgus, ja siduda süsteemihalduri funktsioon omandisuhtega. Ehk siis ettepanek on, et süsteemihaldur oleks riigi otsese või kaudse kontrolli all olev võrguettevõtja ning et ülekandeteenust osutav võrguettevõtja ei võiks kuuluda ühte kontserni ettevõtjaga, kes tegeleb samas turupiirkonnas maagaasi impordi või müügiga, ega kuuluda otseselt või kaudselt väljastpoolt Euroopa Liitu pärit isikutele. Komisjon arutas seda asja ja leidis, et idee on, nii nagu me ka eelmisel arutelul tõdesime, endiselt huvitav, kuid hetkel puudub veel selle rakendamise plaan. Seetõttu ettepanek komisjonis toetust ei leidnud.
Seitsmes muudatus tuli meile samuti majanduskomisjoni ettepanekul, kuid selle on ette valmistanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja sellega muudetakse elektrituruseadust. Asja taust on see, et nagu te mäletate, võtsime mõni aeg tagasi vastu elektrituruseaduse, millega sätestati ka toetused efektiivsele koostootmisele. Selles seaduse tekstis, mis praegu kehtib, on küllaltki mitmeti tõlgendatavana ja viletsasti sõnastatud, kuidas makstakse toetust selle elektri eest, mida üks elektritootja säästvalt koostootmisrežiimis toodab, kuid ise oma tarbeks ära kasutab. Olemasolev sõnastus jättis liiga palju otsi lahti ega võimaldanud nendel, kes elektrienergiat sellisel moel toodavad ja ise ka oma tootmise või teenuste tarbeks mingis osas ära kasutavad, saada ettenähtud toetusi võrdselt teiste analoogiliste tootjatega. Majandusministeerium möönis oma praaki selles osas ja pakkus välja uue sõnastuse, mis on teie ees. Seda ettepanekut toetas komisjon üksmeelselt.
Viimane, kaheksas parandusettepanek räägib eurole üleminekust ehk tehakse muudatused, nii nagu me oleme siin teinud paljudesse seadustesse, kuidas minna seaduse tekstis üle eurodes kehtestatud määrale, kus see vajalik on, muidugi tingimusel, et Eesti eurotsooni pääseb.
Seadus on plaanis jõustada 15. juulist. On olnud küsimusi, kas see tähtaeg on piisav, kuid seaduses on tähtajad seotud eeskätt uute vee hindade kehtestamisega. Need tähtajad peaksid olema piisavad selleks, et kõik Eestis tegutsevad vee-ettevõtted jõuaksid õigeaegselt esitada oma uued hinnad kooskõlastamiseks Konkurentsiametile ja Konkurentsiametil omakorda oleks piisavalt aega nende läbitöötamiseks, heakskiitmiseks, tagasilükkamiseks või kuidas iganes see protsess vastavalt seadusele seal kulgeb.
Nii et komisjoni üksmeelne ettepanek oli seaduseelnõu tänaseks kuupäevaks teisele lugemisele saata, seaduseelnõu 597 teine lugemine lõpetada ja juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, viia kolmas lugemine läbi 17. juunil ning eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh!

Aitäh! Läheme küsimuste juurde. Esimesena saab küsimuseks sõna Jüri Tamm. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kaasettekandja! Ma esitasin ka komisjonis selle küsimuse ja kordan nüüd veel kord üle. Nimelt, kui seaduseelnõu kunagi ammu siia Riigikogu ette toodi, oli sellel teine pealkiri ning tegelikult tegeles ta ainult veega ja ühe ettevõttega. Nüüd on jõutud teema väga laia käsitluseni. Samas ei ole meil jätkuvalt mõjude analüüsi ehk me lähtume oma eeldustes ainult Konkurentsiameti viidetest ja nendest meetmetest, mis annavad võimaluse Konkurentsiametil väidetavalt õiget hinda määrata.
Minu küsimus on selline: kas te võite kinnitada siin Riigikogu saali ees, et lähtuvalt sellest seadusmuudatusest saab hind olema tarbijate jaoks soodsam kui tänase regulatsiooni järgi? Ja juhul, kui see nii ei ole, kes siis vastutab? Kas meie, Riigikogu, või Konkurentsiamet, kes andis meile valesid sisendeid?

Esiteks, ma lugesin läbi selle eelnõu kõige esimesed versioonid, mis liikvele läksid, ja neiski ei räägitud mitte ainult vee hinnast, vaid räägiti ka kaugküttest ja kaugkütte hinna mõjustamisest, sellest, et juhul kui sisendhinnad ehk kütte hinnad peaksid langema, kuidas siis sundida soojaettevõtjaid sellega kaasa tulema. Nii et lisandunud on siia nüüd ehk ainult üks paragrahv elektrituruseadusest, mis on ... (Vahelehõige saalist.) Gaasist me rääkisime, kuid gaas ei ole ju eelnõusse lisandunud. Minu selge arusaam on, et vee hindade reguleerimisega Konkurentsiameti kaudu muutuvad vee hinnad terves Eestis ühetaolisemalt komponeeritumaks. Teisisõnu, selle kaudu, et neid hakkab kinnitama Konkurentsiamet, peaks tekkima ka ühtne vee hinna määramise metoodika. Täna, julgen ma väita, elab enamik Eesti inimesi, samuti suur hulk Eesti omavalitsusi, kes neid vee hindu kinnitab, roosas udus. Nad võib-olla teavad, võib-olla saavad aru sellest, kuidas kohalik veevärk on oma hinnakujunduse teinud, sest nad peavad hinna heaks kiitma. Kas nad sellest lõpuni aru saavad, on omaette küsimus, sest see on küllaltki keeruline matemaatika. Aga kindlasti puudub võrreldavus. Näiteks küsimus, kuidas arvestada torustike eluiga ja sellest tulenevat kulumit. Ma tean veevärke, mille elueaks arvestatakse 60–80 aastat, ja tean veevärke, mille eaks arvestatakse 25–30 aastat. Sellest tulenevad kohe väga suured hinnaerinevused, mida on võimalik võtta kasumisse või mitte võtta kasumisse, sealt välja võtta. Ühesõnaga, praegu on sisendid tegelikult võrreldamatud. Samuti on olulised kvaliteediküsimused, millest tulenevad ka kulutused. Mis on siis see kvaliteedi tase, mida üks vee-ettevõte oma elanikele pakub? Kas ta kohustub likvideerima veeavarii ja tagama inimestele vee kolme tunni jooksul või teeb ta seda lihtsalt siis, kui ta selleks kunagi valmis on. See omakorda muudab ettevõtte kulubaasi, opereerimiskulud totaalselt teistsuguseks. Samamoodi mõjutab see jälle investeeringuid tema veevõrku. Nii et seni, kuni valitseb niisugune arusaamatus, jäävadki poliitikud, elanikud, vee-ettevõtjad vaidlema, kellel on õige hind ja kellel ei ole. Seetõttu ma ütleksin nii: mina ei julge teile öelda, et kõigil elanikel muutub vee hind soodsamaks, sest võib-olla võtavad mõnedki vee-ettevõtjad praegu oma teenuse eest tasu, mis tegelikult ei kata nende kulusid. Aga ka see on oluline, sest märksa hullem lahendus kui hakata edaspidi kallimat hinda maksma on see, kui sul ühel päeval vett ei ole ja see tuleb tagasi alles kahe aasta pärast. Nii et selle seaduse tulem võiks olla niisugune keskne kompetents, keskne arusaam ja võrreldavus, mis kokkuvõttena peaks tagama elanikele jätkusuutliku puhta vee ja kanalisatsiooniteenuse osutamise. Ja see peakski olema meie eesmärk, mitte see, kas hind kõigub praegu krooni võrra sinna- või tännapoole.

Jaan Kundla, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab sademevee ärajuhtimist. Ka ühe linna piires erinevad veetarbijad selles mõttes, et ühe tarbija territooriumilt juhitakse sademevett ära, teise territooriumilt mitte, kuid nad maksavad siiski võrdselt. Tarbijakaitse seisukohalt kehtib põhimõte, et tarbija maksab teenuse eest, mida ta vajab ja mida ta tegelikult saab. Seda põhimõtet on kirjeldatud juhul rikutud. Kuidas te põhjendate seda olukorda?

Ma olen teiega nõus, et maksta tuleb selle teenuse eest, mida tarbija saab. Nagu ma ka oma ettekandes ütlesin, peaks minu arusaama järgi – ja ma olen aru saanud, et ka Konkurentsiamet on sellest aru saanud – sellistel puhkudel olema hinnad lahku löödud. On need tarbijad, kes sademeveeteenust tarbivad ehk kelle krundilt vett ei juhita ära mitte lihtsalt loodusesse, kraavi või lähedalasuvasse ojasse, vaid juhitakse kuhugi puhastisse või torustikesse, millega kaasnevad mingid kulud, ja on kliendid, kellele seda teenust ei osutata. Ühe omavalitsuse piires on erinevate tarbimisvõimalustega inimesed – osa saab vett ja reovesi viiakse torustikku mööda ära ning on osa inimesi, kes saavad vett, aga kelle reovesi läheb näiteks septikusse ja neil tuleb endal eraldi tasuda kellelegi, kes septiku tühjaks viib, või on mingi imbkaevu tüüpi asi, mida enam ei tohi tegelikult olla. Nendele, kellel on see septik, reoveeteenuse eest arvet ei esitata. Tegelikult on igal vee-ettevõttel võimalik klienthaaval lahku viia, millist teenust üks või teine klient saab, ja see peakski hinnakirjas niimoodi kehtestatud olema. Praegu on see ühelt poolt omavalitsuse kui üldjuhul vee-ettevõtte omaniku ja teiselt poolt Konkurentsiameti asi tagada, et hinnakirjades oleks teenused selliselt kirjeldatud, et neid on võimalik lahterdada vastavalt sellele, kas neid osutatakse või mitte, ja selle järgi siis raha võtta.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt aitäh väga selge ja põhjaliku ettekande eest! Sellega on mul asjad vähemalt selged. Aga me oleme ilmselt kõik lugenud õiguskantsleri arvamust ja kahtlusi just nimelt selle seaduse kehtima hakkamise ajas, 15. juulis. Ega need ei tulnud teile ootamatusena? Mis on teie põhjendused selle kiirustamise puhul ja miks ei võiks seadus hakata kehtima 1. jaanuaril, nagu ütles õiguskantsler?

Aitäh! Kuna ma äsja naasin meie armastatud kodumaa suurde pealinna, siis ma ei ole neid õiguskantsleri põhjendusi paberil lugenud, ma olen neist ühe kõrvaga raadiost kuulnud. Mis puudutab jõustamise aega, siis sellel 15. juulil on mitu aspekti. Üks on see, et vee-ettevõtetega ei ole kindlasti probleemi, sest tähtajad, milleks vee-ettevõtted peavad oma kalkulatsioonid ja uued hinnataotlused esitama, on meie arusaama järgi täiesti piisavad selleks, et neid oleks aega koostada. Lõpuks on ju debatt selle teema üle käinud küllaltki pikalt. See aeg nende taotluste esitamiseks on meie ja komisjoni arvates täiesti piisav.
Teine pool puudutab soojalepinguid ja kõike seda. Siin on seaduse tekstis omakorda piirang, mis ütleb, et "need lepingud, mis on sõlmitud enne 2010. aasta 1. juunit soojatootja ja võrguettevõtja poolt, loetakse kehtivaks kuni nende lõppemise tähtajani". Siin on, vastupidi, pandud sisse tähtaeg, mis on juba läbi, mida ei saaks uute lepingutega kuidagipidi tsementeerima hakata. Ühesõnaga, eelnõu ettevalmistajate ja menetlejate arvates probleemi ei ole. Kui probleem tekib, siis ilmselt peame selle juurde tagasi pöörduma, ega siis ei ole midagi teha.

Leino Mägi, palun!

Aitäh, proua aseesimees! Hea ettekandja! Komisjonis kohtusite kindlasti mitmel korral Konkurentsiameti esindajatega. Kas neil on kompetents vee hinna määramiseks ja kinnitamiseks olemas? Mulle on tulnud Eesti Vee-ettevõtete Liidu poolt mitmeid vastakaid signaale, et see on sama nagu soojaettevõte, et ühes otsas on katlamaja ja siis läheb toru. Minu meelest on need küll täiesti erinevad, nii kulukuse astmelt kui ka investeeringute poolest, mis sinna tehakse. Kas see kompetents on neil juba olemas või tuleb see neil alles luua?

Aitäh! Eks me oleme seda komisjonis ja töörühmas arutanud ning küsinud ka Konkurentsiametilt. Me teame, et Konkurentsiamet on võtnud tööle mitmeid inimesi, kes sellega tegelevad ja kellele on antud võimalus nendele teemadele keskenduda. Me oleme osa neist inimestest näinud oma koosolekutel ja kindlasti ei saa väita, et tegu on ebakompetentsete inimestega. Me oleme ka soovitanud nii Konkurentsiametil kui vee-ettevõtjatel tihedalt suhelda nende inimestega, sest selge on see, et tegu on spetsiifilise ettevõtlusvaldkonnaga, millel on palju oma nüansse ja mis kindlasti erineb näiteks kaugküttest või telekommunikatsioonist või mingitest muudest reguleeritavatest asjadest. Aga samas on kindlasti mingisuguseid üldisi sarnaseid jooni. Nii et meie lootus on, et need inimesed, kes hakkavad seda tööd iga päev tegema – me ei arvagi, et Konkurentsiameti peadirektor peaks sellega igapäevaselt ise tegelema, see on ilmselt võimatu –, sellise kompetentsuse saavutavad. Kui see seadus loodetavasti homme vastu võetakse, siis saavad nad ka selge raamistiku, mille alusel tegutseda, ja me väga loodame, et reguleerima hakatakse loovas dialoogis ettevõtjatega, sest neid nüansse tuleb arvestada. See ei ole pelgalt formaalne suhtumine, vaid arvestatakse tõepoolest ettevõtete parimat praktikat nii Eestis kui mujal maailmas. Ma saan väita seda, et Konkurentsiamet eesotsas oma peadirektoriga ja paljude teiste spetsialistidega on väga aktiivselt, innukalt ja kaasalöövalt selle regulatsiooni ettevalmistamisel osalenud. Nii et jääb loota ainult parimat.

Teiseks küsimuseks saab sõna Jaan Kundla. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eelmise küsimuse vastusest tuli välja, et minu ettepanekut on põhimõtteliselt arvestatud, ainult et sõnastus ei sobinud. Minu ettepaneku eesmärk oligi, et neid erinevusi arvestataks hinnas. Aga see variant, mida mina nüüd eelnõust loen, ei kajasta seda, kuidas neid erinevusi abonentide puhul rakendada. Kas lõplikus variandis saab see kajastatud või jääb see kuidagi omavalitsuse otsustada või hoopis õhku rippuma?

Aitäh küsimuse eest! See ei jää õhku rippuma, sest see on üldine põhimõte, et maksad selle eest, mida sa tarbid. Me ei saa ju igasse seadusepunkti kirjutada, et klient maksab selle eest, mida ta tarbib. Kui ta saab vett, siis ta maksab selle eest, et ta seda vett saab. Minu talupojamõistuse kohaselt peaks see tulema ikkagi sellest, et ei saa võtta raha selle eest, mida ei anta. See on igal juhul tarbijate nõue. Kui see mingitel asjaoludel uutes kooskõlastatavates hindades ei kajastu, siis minu arvates peaksid tarbijad pöörduma lihtsalt Konkurentsiameti poole kohe või sel hetkel, kui neid uusi hindu hakatakse kooskõlastama või kui kooskõlastamisele minevad hinnad avalikuks tulevad, ja ütlema, et niisugused probleemid eksisteerivad ja tuleb eristada tarbijaid, kes ühte teenust saavad, ja neid tarbijaid, kes seda teenust ei saa.

Suur tänu, austatud ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Kas on soov avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun kõnetooli Riigikogu liikme Ken-Marti Vaheri! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Peatuksin mõnedel asjaoludel seonduvalt selle eelnõuga, mille teist lugemist me täna jätkame. Kõigepealt, monopolide ohjeldamise seadus ei ole kindlasti ei Euroopa ega ka maailma mastaabis mingisugune uus asi ega imeasi. Selliseid n-ö antitrusti või antimonopoli seadusi on Euroopas ja maailmas menetletud ja vastu võetud samasuguse tulise vaidluse, diskussiooni ning huvigruppide tegutsemise saatel, nagu see praegu toimub Eestis. Ega me kindlasti ei ütle ka seda, et see on viimane samm, mis monopolide ohjeldamiseks astutakse, on mitmeid teisigi valdkondi, mis vajavad täpsustatud regulatsiooni. Eelkõige just sellised loomulikud monopolid, kus siis juba paratamatutest asjaoludest tingituna on konkurents kui tarbijaid kõige rohkem kaitsev nähtus takistatud või ei ole seda üldse.
Ma tahaksin peatuda ühel võib-olla kõige olulisemal teemal. See puudutab eelkõige riigi tõhusamat järelevalvet, mis selle seadusega kehtestatakse, ehk siis kõikide Eesti soojatootjate ja ligi 60 vee-ettevõtte allutamist Konkurentsiameti kui riikliku regulaatori järelevalvele, samuti eelnevat hinna kooskõlastamist. See seondub küsimusega, kuidas siis seni on ühes Eesti omavalitsuses, Tallinna linnas, suutnud Tallinna Vesi võtta ühel aastal välja pool miljardit krooni dividende, mis ju kõik tuleb meie kui tarbijate taskust, kuidas selline asi on võimalik olnud. Kas see on loomulik, kas see ongi see, kuidas n-ö loomuliku monopoli toimimise valdkonnas, veesektoris, toimub ka Euroopas või on see mingisugune anomaalia? Selle seaduse valguses võib öelda selgelt, et see on anomaalia. Kui enne viidati, et analüüse on vähe, siis tegelikult on meil nimetatud seaduseelnõu esitamise ajal veel päris mitmeid analüüse tehtud, lisaks nendele, mis olid juba varem olemas, ehk siis teadupärast Konkurentsiameti analüüs ja õiguskantsleri analüüs. Need mõlemad ütlevad meile ju lihtsalt seda, et tarbijatele peavad hinnad ka nendes sektorites, kus paratamatult toimib monopol, st sellel konkreetsel turul üks ettevõte, kes määrab hinnad, konkurentsiseaduse alusel olema õiglased, nad ei tohi olla ebaõiglased. Tundub väga abstraktne mõiste. Mis see õiglus siis tähendab? Õiguskantsler on sedastanud, et õiglased on need hinnad siis, kui on sisustatud sellised õigusmõisted nagu kulupõhisus ja põhjendatud tulukus. Kohalik omavalitsus, kes on tänaste Eesti seaduste kohaselt regulaator, on need õigusmõisted õigesti sisustanud siis, kui ta on lähtunud konkurentsiõiguse üldpõhimõtetest ning on kehtestanud sellised veevarustuse ja kanalisatsiooni hinnad, mis vastavad võimalikult ligilähedaselt sellele hinnale, millega ettevõtja müüb oma kaupu n-ö tavapärastes konkurentsitingimustes. Seega peavad need hinnad olema üldjoontes sarnased nendega, millega müüakse kaupu tavalistes turutingimustes. Seda on võimalik modelleerida isegi juhul, kui tegemist on sedavõrd range ja tugeva monopoliga nagu veemonopol.
Konkurentsiamet on toonud välja, et Eesti ühes kõige suuremas omavalitsuses on veevarustuse ja kanalisatsiooni hinnad, vee ärajuhtimise hinnad kaks kuni kolm korda kõrgemad kui näiteks Inglismaal ja Walesis. Õiguskantsleri lõplik järeldus on, et Tallinna Linnavalitsus ei reguleeri Tallinna Vee hinnakujundust nii, nagu teeks seda sõltumatu hinnaregulaator. See on väga karm seisukoht ja väga tõsine analüüs, mille põhjal seda on väidetud, mis tähendab, et tänane süsteem lihtsalt ei toimi. Seda tuleb muuta. Kõige olulisem muudatus ongi siin selles, et me anname Konkurentsiameti kompetentsi ja tema järelevalve alla Eesti suuremad vee-ettevõtted  ja kõik soojaettevõtted. Sellest lähtuvalt me ootame, et Konkurentsiamet sisustaks kulupõhisuse ja põhjendatud tulukuse mõiste nii, nagu ta on teinud teistes valdkondades, mille regulaator ta juba on, nagu näiteks suuremate soojaettevõtete puhul, ja suudab seeläbi tarbijaid oluliselt rohkem kaitsta, kui seda praegu tehakse. Ehk siis selle eelnõu põhiline eesmärk on konkurentsi suurendamise, samuti riigi senisest oluliselt tõhusama järelevalve kaudu tarbijat kaitsta, nii et selle seaduse jõustumise järel langeks tarbijatele hind nii veesektoris kui ka soojamajanduses.
Kui peatuda lühidalt veel sellel, milline võiks olla nimetatud seaduse mõju tarbijatele, siis võib välja tuua vahest sellised järeldused. Ekspertide sõnutsi on lähiaastate jooksul võimalik Tallinna linnas langetada vee hinda kuni neljandiku võrra. See eeldab loomulikult seda, et Konkurentsiamet suudab monopolide ohjeldamise seaduses antud võimalusi kasutada ja kehtestada Tallinna Vee hinnakujunduse üle täieliku kontrolli. Tõenäoliselt tuleb selleks pidada maha ka üks tuline vaidlus Tallinna Veega. Aga kui see on tehtud, siis on reaalne, et vee hind Tallinna linnas muutub tarbijatele soodsamaks. Teistes omavalitsustes on ekspertide sõnutsi ette näha hinna väiksemat langust või siis säilimist üldiselt praegusel tasemel, lähtudes asjaolust, et mitmetes omavalitsustes kulupõhisust kui põhimõtet tegelikult ju rakendatud ei ole. Soojuse hinna muudatused lähema kahe-kolme aasta jooksul on kuni 15%, eelkõige lähtuvalt muudatusest, mis annab kodumaistele keskkonnasõbralikele kütustele eelise Vene gaasi ees. See teeb turu lahti mitmetele uutele tootjatele ja suurendab konkurentsi soojamajanduses, konkurents tähendab aga tarbija jaoks madalamat hinda. Mitte vähetähtis ei ole soojamajanduses see, et roheline tuli on antud paljuräägitud mastaapsele Iru prügipõletusjaamale. Ma arvan, et see mõjutab üsna tugevalt nii soojatootmise turul kui ka prügimajanduses tarbijatele osutatavat teenust. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud aseesimees! Austatud parlamendiliikmed! Selge on see, et konkurentsiõiguse valdkond on meil põhjendamatult ajast maha jäänud, ja monopolidele hinnapiirangute kehtestamine aitab seda valdkonda korrigeerida. Põhjendamatu on väide, otsekui tegutseksime me liiga kiiresti või ennatlikult, vastupidi, me oleme ajast kõvasti maha jäänud. Kui vaadata ka õiguskantsleri analüüsi, siis tema hinnangul, mis põhineb Konkurentsiameti arvutustel, on Tallinna Vesi viimase kolme aasta jooksul õigupoolest põhjendamata kasumit saanud. Seega on selle seaduse jõustamine astmeliste üleminekuaegadega aasta jooksul asjakohane, kõigile turuosalistele teada ning jääb üle loota, et Konkurentsiamet riikliku regulaatorina sisustab tõhusalt oma pädevust, mis talle seadusega antakse.
Mõjud, millest eelkõneleja rääkis, on ühemõtteliselt selged. Kui me räägime omavalitsuste lõikes, siis Tallinnas tähendab see vee hinna langust, igal juhul seiskub vee hinna tõus esimeses etapis. Teiseks, mis puudutab sooja hinda, siis paariaastase tsükliga leiab aset ka selle hinna langus, sest konkurentsivõimalused Tallinna kaugkütteturul avarduvad. Kolmandaks, mis on tõesti oluline, avaneb meil lõpuks ometi võimalus hakata sisendhindade alusel nõudma kütteettevõtjatelt hindade alandamist. Praegu toimub see väga pikaajalise viibega, kui üldse, ja n-ö heatahtlikes läbirääkimistes Konkurentsiametiga, kus õiguslik alus on Konkurentsiametil ebamäärane. Nüüd hakkab see olema nõnda, et juhul kui sisendhinna muutumisel soojaettevõtja hinda ei alanda, siis kohustab Konkurentsiamet oma pädevuse piires ajutiste hindade kaudu soojaettevõtjat seda tegema.
Omaette küsimus, mida me lähiaastatel näeme, on tegelikult monopolide koondumine ja teatud valdkondades vertikaalmonopolide moodustumine. Üks teema, mida käsitles ka muudatusettepanek, mille me esitasime koos Igor Gräziniga pärast selle seaduseelnõu esimest lugemist, puudutas gaasi põhivõrgu ja jaotusvõrgu eraldamist. See on üks oluline strateegiline küsimus ja me leppisime töörühmas kokku, et võtame selle sügisel eraldi ette. Vene gaas, mis praegu tuleb Eesti turule, on kõrgema hinnaga kui mitmetes Lääne-Euroopa riikides ja see on põhjendamatu. Aga see on tingitud sellest, et meil puuduvad konkureerivad gaasiühendused. Võrkude eraldamise kavatsuse realiseerimine aitab tekitada ka gaasiturul konkurentsi, arvestades seda, et gaasi osakaal meie kaugkütteturul on nii suur – 40% küttebilansist –, ja see puudutab reaalselt lõpptarbija makstavat hinda.
Teine tõsine teema puudutab eri valdkonna monopolide koondumist. Siin pean ma silmas viimaseid uudised selle kohta, et United Utilitiese osaluse Tallinna Vees võtab üle Veolia. Kui vaadata Veolia struktuuri Eestis, siis Veolia käes on keskkonnateenuste kaudu Tallinnas prügiveoettevõte, mis teostab prügivedu üle Eesti, Eesti soojuseturust kuulub Veoliale Tallinna Kütte ja eraküttega tegeleva tütarettevõtte kaudu 1/3. Veolia on operaator Tallinna Prügilale, järgmisena kontrollib Veolia Tallinna kaugküttevõrku. Siin on juba mitmed probleemid ka ilmnenud, näiteks on Konkurentsiameti pädevuses olev järelevalvemenetlus seoses Iru soojatootja turule sisenemise takistamisega. Sel juhul oleks jällegi pakutud Tallinna küttevõrgus tarbijatele odavamat hinda, aga see blokeeriti ja Konkurentsiamet menetleb seda. Jällegi, see seadus annab ühese ja selge regulatsiooni, kuidas kaugkütjad saavad soojavõrku siseneda.
Järgmise etapina püstitus tõesti n-ö vertikaalselt struktureeritud monopolide probleem, et kas võrgu ja tootja kuulumine ühele ettevõttele on põhjendatud. Siin peame kindlasti tegema järelduse eri eluvaldkondade monopoolsete ettevõtete koondumisest, mida ei reguleeri turu koondumise mõttes küll konkurentsiseadus, aga mis võib kindlasti avaldada täiendavat hinnasurvet tarbijatele. Seetõttu on hästi tähtis, et hind oleks kõigis etappides läbipaistev ja riikliku hinnaregulaatori kontrolli alla viidud. Niisiis jääb üle loota, et see seadus rakendub venitamiseta ja kõik ettevõtjad, kes kuuluvad selle seaduse reguleerimise alla, teevad asjakohast koostööd Konkurentsiametiga.
Siin on väga selge seos ka meie riigi üldise elukallidusega. Tallinna Vee dividendid 2009. aastal tõstsid Eestis elukallidust ligi 0,2%. Me näeme, et nendel numbritel on täiesti selge seos Eesti majanduse konkurentsivõimega, mis puudutab monopoolsete ettevõtete hinnakujundust. Teiseks, sellel on kindlasti seos toimetuleku probleemidega, sest madalamates tulurühmades olevate inimeste jooksvate kulude struktuuris on eluasemekulude osa oluliselt suurem kui jõukamatel inimestel. Nii et see, kui need hinnad ei ole põhjendamatult kõrged, on ka oluline ühiskonna toimetulekut parandav meede. Ja need hinnad on põhjendamatult kõrged mitmetel juhtudel, nagu on näidanud Konkurentsiameti analüüsid ja õiguskantsleri Riigikohtule esitatud taotlus tunnistada põhiseadusvastaseks see, et Tallinna Linnavalitsus ei ole reguleerinud Tallinna Vee hinnakujundust, nii nagu seda teeks sõltumatu hinnaregulaator, ta ei hinda eraldi Tallinna Vee kulude ja nende ulatuse põhjendatust. Tallinna Linnavalitsus on taganud aktsiaseltsile Tallinna Vesi tulukuse, mis ületab oluliselt tulukust, mida saaks põhjendatuks pidada. Need on õiguskantsleri poolt väga tõsised õiguslikud hinnangud. Jääb üle loota, et Riigikohus menetleb seda taotlust venitusteta. Paralleelselt meie seadusega tähendab see hinnavõitu tarbijatele ja Eesti majandusliku konkurentsi keskkonna paranemist. Aitäh!

Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli Jaan Kundla!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Minu küsimused on tingitud sellest, et minu poole on pöördunud minu piirkonna valijad, st küsimus on konkreetselt Paide linna vee hinnas. Uues vee hinnas, mis kehtestatakse juba 1. juulist, ei arvestata selliseid erinevusi, millest rääkis minu muudatusettepanek eelnõu kohta. Tähendab, terve linna veetarbijatele ja lisaks veel Paide linnaga külgneva Paide valla veetarbijatele, kes on ühendatud Paide linna ühisveevärgivõrku, kehtib sama hind, sõltumata sellest, kust ja kui palju drenaaživett ära juhitakse. Ma pöördusin selles küsimuses valijate palvel ka Konkurentsiameti poole. Tõsi, see uus seadus ju praegu ei kehti, aga samas ei pööranud Konkurentsiamet sellele olulist tähelepanu, et sellised erinevused võiksid olla arvestatud. Siit tekib küsimus, et kui värskelt on alles hinda muudetud – muide, vee hind tõuseb Paides peaaegu üheks kõrgeimaks kogu Eestis –, kas siis sel ajal, kui uus seadus jõustub, hakatakse uuesti vee hinda muutma. Ei oska praegu öelda, aga seda peaks siis nagu tegema. Aga siit jääb ikkagi kõlama minu põhimõte, et tarbija peab maksma hinda selle eest, mida ta konkreetselt tarbib.
Mis sademeveesse puutub, siis juhitakse vett samasse võrku näiteks linnale või riigile kuuluvatelt maa-aladelt, need on tänavad, parkimisplatsid jne. Nii et siia tundub üks ebaõigluse moment sisse jäävat ja selles mõttes ei ole küsimus minu arvates päevakorralt maha võetud. Ma soovitan komisjonil või töögrupil omakorda seda momenti arvestada. Ma arvan, et hiljem tekib sellest õiguslikke probleeme. Ka mina pean andma oma valijatele vastuse ja kui vaja, siis pöörduma omakorda kas õiguskantsleri või mõne teise organi poole. Nii et ma lihtsalt kinnitan, et see eelnõu on kahtlemata samm edasi, aga ta puudutab rohkem küll soojuse- kui veeküsimusi. Praegu kehtib ikkagi ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus, kus sademevee ärajuhtimise kulusid ei nähta ette puhta vee tarbijahinna sisse arvata. See oleks kõik, aga ma palun seda küsimust veel kaaluda. Ma tänan teid kõiki!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Võime asuda läbi vaatama eelnõu 597 muudatusettepanekuid.
Esimese muudatusettepaneku on esitanud Eesti Reformierakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada osaliselt. Teise muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. Kolmanda muudatusettepaneku on esitanud Jaan Kundla, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata ja muudatusettepanek ei kuulu tulenevalt meie kodu- ja töökorra seadusest hääletamisele. Neljanda ja viienda muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. Kuuenda muudatusettepaneku on esitanud Igor Gräzin, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Seitsmenda, kaheksanda ja üheksanda muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon.
Oleme muudatusettepanekud ära vaadanud. Juhtivkomisjoni seisukoht on teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja kümnes päevakorrapunkt käsitletud.

Läheme edasi 11. päevakorrapunktiga, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kunstiteoste tellimise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Helmer Jõgi!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Kultuurikomisjon arutas pärast esimest lugemist Vabariigi Valitsuse algatatud kunstiteoste tellimise seaduse eelnõu kolmel korral. Muudatusettepanekute tähtajaks, 2. juuniks ei esitatud komisjonile ühtegi muudatusettepanekut. Kuid pärast Eesti Kunstnike Liidu esindaja seisukohtade ärakuulamist 3. juunil otsustas kultuurikomisjon koostöös Kultuuriministeeriumiga esitada kuus muudatusettepanekut.
Lühidalt olulisematest muudatusettepanekutest. Esimese muudatusettepanekuga tahame teha viite ehitusseadusele, mille alusel määratakse ehitise otstarve. See viide on vajalik, et vältida tarbetuid vaidlusi ehitusseaduses määratlemata mõistete sissetoomisel hoonete loetelusse kasutusotstarbe järgi, mis on samas kunstiteoste tellimise kohustuse aluseks. Üks selline mõiste on näiteks kultuuriasutus, mille lisamise üle kultuurikomisjon arutles. Teatrid, kinod, muuseumid – need on need hooned, need asutused, mis meil tavaliselt seonduvad mõistega "kultuuriasutus" – klassifitseeruvad meelelahutus-, haridus-, tervishoiu ja muude avalike hoonete alla. Muidugi on kultuuriasutus märgilise tähendusega, eriti kultuuriseaduseelnõu kontekstis, kuid kahjuks on see tänastes õigusaktides formaliseeritud just eespool mainitud viisil.
Kolmas muudatusettepanek toob seaduseelnõu tekstis selgemalt välja, et 65 000 eurot on kohustuslik miinimumpiir kunstiteose tellimisel, kuid ei ole tellijale siduv maksimumi jaoks.
Põhimõttelised muudatused on muudatusettepanekus nr 4. Üldkasutatavaks otstarbeks mõeldud hoonete juurde võib tellida kujutava või rakenduskunsti teoseid, mis ei ole üksnes vallasasjad, nagu oli seaduseelnõu esialgses tekstis, vaid on ka hoone olulised osad, näiteks laemaalid, pannood, installatsioonid jne. Lähtusime selle muudatuse sissetoomisel seaduse laiemast eesmärgist ehk avaliku ruumi esteetilise rikastamise taotlusest. Samuti ei välista muudatusettepanek enam võimalust, et tellimiseks sobiv teos võib olla enne konkursi väljakuulutamist osaliselt või täielikult valmis. Kuid püsima jääb siiski seaduseelnõu laiem mõte, et eelkõige tahetakse selle seaduseelnõuga toetada ja ergutada uute kunstiteoste valmimist.
Ülejäänud muudatusettepanekud parandavad teksti loetavust ning on tehnilist laadi. Näiteks nii nagu ka selles seaduseelnõus, mida me siin just eelmises päevakorrapunktis käsitlesime, on meiegi eelnõusse sisse toodud eurole ülemineku säte.
Kultuurikomisjon otsustas 14. juuni istungil konsensuslikult saata seaduseelnõu 756 täiskogu päevakorda ettepanekuga teine lugemine lõpetada. Juhul kui teine lugemine lõpetatakse, on ettepanek teha kolmas lugemine homme, s.o 17. juunil, et eelnõu seadusena vastu võtta.

Aitäh, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Hannes Astok, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Loen päevakorrast selle päevakorrapunkti pealkirja ja see tekitab minus küsimuse, et millega on tegemist. Siin on kirjas, et Vabariigi Valitsuse algatatud kunstiteoste tellimise seaduse eelnõu. Kas on tegemist Vabariigi Valitsuse poolt algatatud kunstiteoste tellimisega või on tegemist Vabariigi Valitsuse poolt algatatud seadusega, mis puudutab kunstiteoste tellimist?

Aitäh, lugupeetud küsija! Ma ainult tunnustan teie erksat meelt ja tähelepanelikkust selle pika päeva järel või kestel, aga tegemist on nende kunstiteostega, mida tellitakse Vabariigi Valitsuse algatatud seaduseelnõu alusel.

Erki Nool, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud eestkõneleja! See on üks tore seadus loomulikult, aga ma ei näe, et siin vanglat oleks nimetatud. Me plaanime ju lähitulevikus vanglaid ehitada. Need on päris suured objektid, ärgitaks veelgi rohkem Eesti noori kunstnikke oma töid tegema. Aga mis siis saab nendest nn vanadest kunstnikest, kas neilt hakatakse samuti tellima ja kas selle seadusega üritatakse ka vanu kunstnikke ärgitada? Ja kolmandaks: kas komisjonis arutati ka sellist teemat, et enne kui kunstikool või -ülikool valmis ehitatakse, võiks kõigepealt teha sellise maja ökonoomseks ja energiasäästlikuks, ja siis, kui maja ülalpidamise kulud on mõistlikud, hakataks selle säästetud raha eest kunstiteoseid ostma?

Aitäh küsimuse eest! Õigemini, kolme küsimuse eest. Vanglateema käis korra tõepoolest kultuurikomisjoni arutelust läbi. Vangla on küll avalik hoone, aga ta ei ole igapäevaseks ühiskondlikuks kasutamiseks, nii et vangla ehitamise korral kunstiteose tellimise nõuet – 1% ulatuses ehituse maksumusest – ei ole.
Teine küsimus. Ei, see seaduseelnõu ei tee vahet noortel ja vanadel kunstnikel. See seadus püüab anda eelkõige ikkagi meie kunstnikele tööd ja leiba suuremate taieste tegemiseks ja meie avaliku ruumi esteetiliseks rikastamiseks.
Viimane küsimus – energiasäästlikkus, ökonoomsus. Kõik on oluline, aga nagu ütleb vanasõna, me ei ela ainult igapäevasest leivast, midagi kaunist ja ilusat on ka meie ümber vaja.

Erki Nool, palun!

Aitäh! Ma küsin, et kas ei tundu kummastav – minu arust tundub natuke kummastav –, et näiteks hoolekandeasutustes on väga palju inimesi, kellel ei ole jalanõusid. Riigil ei ole raha, et osta neile uusi jalanõusid ja uusi pükse. Et abstraktselt käib katkiste pükstega ringi ja vaatab noore kunstniku abstraktset maali, et ongi väga abstraktne elu. Ma saaksin aru, et kui meil teatud asjad on olemas, siis oleks õige hakata ka värvi juurde panema. Aga kui lõuenditki ei ole, siis ei ole värvi võimalik panema hakata. Minu jaoks on see meie ühiskonnas natuke ennatlik seadus. Aga ütleme, sellised asjad nagu ühiselamuhooned ja näiteks spordihooned-korvpallisaalid – milliseid kunstiteoseid sinna võiks panna?

Aitäh, küsimuse eest! Ma ei ole spetsialist, kes ütleb, millise kunstiteose sinna võib panna. Aga see žürii, kes pärast avaliku hoone riigihanke väljakuulutamist ja läbiviimist moodustatakse, koosneb 2/3 ulatuses kunstnike liidu juhatuse määratud ametlikest esindajatest ja need taiesed, mis nendesse hoonetesse-saalidesse, mida te märkisite, tulevad, peaksid olema tehtud professionaalsel tasemel ja proffide poolt valitud. Teie küsimuse teine pool on filosoofilisemat laadi, sellele ma vastasin juba eelmises küsimuses meie rahvatarkusega.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Võime asuda läbi vaatama eelnõu 756 muudatusettepanekuid.
Muudatusettepanekuid on laekunud kuus. Kõik on juhtivkomisjoni ettepanekud ja kõiki on arvestatud täielikult. Esimene, teine, kolmas, neljas, viies ja kuues. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni seisukoht on teine lugemine lõpetada.
Teine lugemine on lõpetatud ja 11. päevakorrapunkt käsitletud.

Läheme edasi 12. päevakorrapunkti juurde, see on Vabariigi Valitsuse algatatud kinnistusraamatuseaduse, pärimisseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Annan ettekandeks sõna õiguskomisjoni liikmele Erik Salumäele. Palun!

Austatud härra aseesimees! Head ametikaaslased! Pärast eelnõu esimest lugemist laekus selle kohta viis muudatusettepanekut Erik Salumäelt ning samuti saabus õiguskomisjoni 2. juunil pangaliidu kiri, mis puudutab ühte sätet selles eelnõus. Komisjon arvestas kõiki Erik Salumäe ettepanekuid ja tegi pangaliidu kirja alusel ka ühe täiendava ettepaneku, nii et kokku on muudatusettepanekute loetelus kuus ettepanekut. Erik Salumäe ettepanekud olid eelnevalt kooskõlastatud ka Justiitsministeeriumiga, kes omakorda oli need läbi arutanud Rahandusministeeriumiga, nii et nendel oli algatajate toetus. Pangaliidu pakutud redaktsiooni alusel koostasid eelnõu algataja Justiitsministeerium ning õiguskomisjon aga uue redaktsiooni.
Nüüd lühidalt muudatusettepanekutest. Muudatusettepanekud nr 1 ja 6 on omavahel seotud ning puudutavad eelnõu eri sätete jõustumist. See on tingitud asjaolust, et eelnõu menetlemise käigus liikusid infotehnoloogilised arendustööd kinnistusraamatu ja e-notari infosüsteemi loomisel natukene teistsuguses tempos, kui algselt plaanitud oli. Osa asju saab valmis varem ehk 1. juuliks, ja e-notarit puudutavad muudatused 1. augustiks. Sellest tulenevalt on eelnõu asjaomaseid sätteid muudetud.
Muudatusettepanek nr 3 on see, mis algatati pangaliidu tähelepanu juhtimise alusel. Selle sisu on ettepanek sõnastust parandada. Tõepoolest, eelnõu eesmärk ei ole kogumispensioni süsteemi sisulisi muudatusi teha, nagu eelnõu esialgsest redaktsioonist võis paraku aru saada.
Muudatusettepanekud nr 4 ja 5 on seotud riigilõivuseaduse muutmisega. Ühe muudatusega vabastatakse isikud, kes abiellumisel valivad varasuhte – teatavasti tuleb uue perekonnaseaduse alusel valida varasuhe –, kohustusest tasuda riigilõivu, mis oleks kehtiva seaduse järgi 60 krooni. Ettepanekuga nr 5 tehtava muudatusega vabastatakse riigilõivu tasumisest isikud, kelle abielu sõlmimise või lahutamise kinnitab notar, mis on ka 1. juulist võimalik. Nende abielukande või abielulahutuse kande tegemisel riigilõivu tasuma ei pea.
Kes tahab veel põhjalikumalt kursis olla, siis kahel lehel on kõigist nendest muudatusettepanekutest pikemalt kirjutatud.
Õiguskomisjoni ettepanekud on eelnõu teine lugemine täna lõpetada ja kui teine lugemine täna lõpetatakse, siis võiks kolmanda lugemise ehk eelnõu lõpphääletuse päevakorda võtta homme, 17. juunil. Kõik otsused tehti konsensusega. Aitäh!

Head ametikaaslased! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita.
Võime minna eelnõu 725 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Esimene muudatusettepanek on Riigikogu liikme Erik Salumäe esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Teine muudatusettepanek on samuti Erik Salumäe esitatud ja juhtivkomisjoni seisukoht on sedagi arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek on juhtivkomisjoni esitatud. Neljanda, viienda ja kuuenda muudatusettepaneku on esitanud Riigikogu liige Erik Salumäe, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada neid täielikult. Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõppenud ja 12. päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Tänane 13. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Inara Luigase!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu oli komisjonis arutelul tänavu 7. ja 14. juunil. Eelnõu eesmärk on aidata kaasa töötute tööjõuturule tagasitoomisele ning luua paremad eeldused täiendavate osalise tööajaga töökohtade tekkeks. Lisaks parandatakse seaduseelnõuga vead, mis on tulenenud asjaolust, et mõned sätted on seaduse varasematest muudatustest välja jäänud.
Eelnõu muutmiseks laekus üks ettepanek, selle esitas Eesti Keskerakonna fraktsioon. Selle muudatusega soovitakse teha ettevõtluse alustamine lihtsamaks inimestele, kes on olnud enne füüsilisest isikust ettevõtjaks registreerumist töötuna arvel. See peaks soodustama töötuna registreeritud inimeste ettevõtlikkust ja ettevõtjaks hakkamist. Praegusel kujul eelnõu vastuvõtmisel saab kuus kuud töötu olnud sotsiaalmaksusoodustuse, kui ta tööle asub, aga kui ta registreerib ennast FIE-na ning asub tegelema ettevõtlusega, siis sellega sotsiaalmaksusoodustus ei kaasne. Ettevõtluse alustamise puhul pole arukas ka tingimus, et töötu peaks soodustuse saamiseks olema töötuna arvel kuus kuud. Muudatusettepanek paneb ette kehtestada, et soodustuse saamiseks piisab kolmest kuust töötuna arvel olemisest. Selline oli Eesti Keskerakonna selgitus selle muudatusettepaneku kohta, kahjuks komisjon seda ettepanekut ei toetanud. Põhjenduseks toodi, et FIE-de sotsiaalmaksuga maksustamisel on suured erisused ning tehniliselt oleks muudatusi teha ja kontrollida väga keerukas.
Komisjonis puudutati ka selliseid teemasid nagu FIE-de maksustamisperioodi erinevus muude töötajate omast ning FIE-delt laekuv tulu- ja sotsiaalmaksu osa. Avaldati kartust, et kui suur osa FIE-dest praegu maksab miinimummääralt, siis hakkab ka laekumine vähenema. Kõne all oli ka FIE-de arvu üldine vähenemine.
Komisjon vaatas läbi kaks ettepanekut, mis olid tulnud Eesti Maksumaksjate Liidult, ja Siseministeeriumi ettepaneku. Siseministeerium puudutas selle seaduseelnõuga seoses tulumaksuseadust ja soovis sõnastada selle § 13 lõike 3 punkti 14 järgmiselt: "salajasele koostööle kaasatud isikutele teostatud rahalised maksed". Põhjenduseks toodi, et praeguse sõnastuse kohaselt kehtib nimetatud säte vaid jälitustegevuse seaduse alusel salajasele koostööle kaasatud isikute kohta. Nimetatud alusel piiritlemine ei ole põhjendatud, sest ka julgeolekuasutuste seaduse alusel salajasele koostööle kaasatud isikutele tehtavad väljamaksed on isikustamata. Muudatusega tagataks ühetaoline kohtlemine salajaste kaastöötajate maksustamisel. Komisjon arutas ettepanekut ja leidis, et see on seotud seaduseelnõuga 723 ja sellega seega tegeldakse. Ka nenditi, et selle juurde polnud lisatud analüüse.
Arutati läbi ka Eesti Maksumaksjate Liidu ettepanekud. Tahan mainida, et Eesti Maksumaksjate Liit kaudselt toetas Keskerakonna fraktsiooni ettepanekut sätestada FIE-de osas muudatus, et neid maksustataks väiksema sotsiaalmaksu määraga. Eesti Maksumaksjate Liit tegi soovituse kaaluda ettepanekut loobuda ebavõrdsest kohtlemisest füüsilisest isikust ettevõtjate puhul. Eelnõu ei näe ette samasugust sotsiaalmaksusoodustust isikule, kes on olnud vähemalt kuus kuud töötu ning on otsustanud hakata ise endale elatist teenima füüsilisest isikust ettevõtjana. Eesti Maksumaksjate Liit leiab, et selline ebavõrdne kohtlemine ei ole kuidagi õigustatud ja võib olla vastuolus ka põhiseadusega. Eesti Maksumaksjate Liit toob välja tõsiasja, et FIE-de jaoks on sotsiaalmaksu probleem niigi suurem, sest nemad peavad sotsiaalmaksu maksmiseks vajaliku raha ise leidma ning selle kõrvalt veel investeerima ettevõtluse alustamisse. Need kaks ettepanekut arutati komisjonis läbi, kuid kahjuks need sellesse seaduseelnõusse ei jõudnud.
Komisjon otsustas konsensuslikult teha ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada, viia kolmas lugemine läbi 17. juunil ja panna eelnõu siis lõpphääletusele. Aitäh!

Tänan! Kas ettekandjale küsimusi on? Taavi Rõivas, palun!

Hea ettekandja! Sa puudutasid oma ettekandes väga põhjalikult FIE-de temaatikat. Aga kuidas siis ikkagi on: kas FIE näol on pigem tegemist ettevõtjaga või on pigem tegemist palgatöötajaga? Ja vastavalt siis kummad reeglid peaksid FIE-de puhul kehtima?

Austatud rahanduskomisjoni esimees! Sa tead väga hästi, et FIE-de puhul on tegemist väga lihtsa ettevõtlusvormiga. Füüsilisest isikust ettevõtjad ei pea omama ei algkapitali ega põhikirja jne. See vorm on tegelikult äärmiselt lihtne ja võimaldab ehk paljudel tööturule naasta. Seepärast ongi Keskerakond teinud ettepaneku, et inimene, kes on olnud vähemalt kolm kuud töötuna töötukassas arvel, võib tööturule tagasi pöörduda, registreerides ennast füüsilisest isikust ettevõtjana ja saades seejuures niisugust kompensatsiooni, et ta 12 kuu piirmääralt ei maksa mitte 100% sotsiaalmaksu, vaid 50%.

Toivo Tootsen, palun!

Kas võib siis selgelt öelda, et praegune valitsuskoalitsioon eelistab, et inimene on töötu, mitte soodustingimustel FIE?

Kui päris aus olla, siis tekitaski imestust, et Eesti Maksumaksjate Liit tegi ettepaneku arutada FIE-de sotsiaalmaksu määra langetamist ja teha neile soodustusi, aga praegune valitsus soodustab pigem inimeste tööta olekut, selle asemel et võimaldada olla soodustingimustel füüsilisest isikust ettevõtja.

Ma tänan ettekandjat! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Alustame eelnõu 760 muudatusettepanekute läbivaatamist. On laekunud üks muudatusettepanek Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Toomas Varek, palun!

Härra Riigikogu aseesimees! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada!

Alustame selle muudatusettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 20 Riigikogu liiget, vastu 35 Riigikogu liiget ja mitte ühtki erapooletut. Muudatusettepanek ei leidnud toetust. Oleme eelnõu muudatusettepaneku läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on teine lugemine lõpetada.
Teine lugemine on lõppenud ja 13. päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Läheme 14. päevakorrapunkti juurde, milleks on rahanduskomisjoni algatatud riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahanduskomisjoni esimehe Taavi Rõivase!

Austatud härra aseesimees! Head kolleegid! Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ettepanekuid Riigikogust ei laekunud. Küll aga otsustas komisjon ise eelnõu muuta selliselt, et lisada eelnõule jõustumissäte, mille kohaselt jõustuks muudatus võimalikult ruttu, see tähendab järgmisel päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. Põhjuseks on asjaolu, et eelnõuga muudetav ja seni kehtiv laenude võtmise regulatsioon peab olema üle võetud riigi sihtasutuste põhikirjadesse tänavu juuni lõpuks, aga kui mõnes sihtasutuses seda muudatust käesoleva eelnõu ootuses pole veel tehtud ja kui eelnõukohane muudatus jõustuks 1. juulil või hiljem, tekiks olukord, kus selliste sihtasutuste põhikiri ei ole lühikest aega seadusega kooskõlas.
Vahepeal on laekunud ka Vabariigi Valitsuse seisukoht eelnõu suhtes. Valitsus toetab seda eelnõu.
Soovin ära klaarida ka esimesel lugemisel tahtmatult tekkinud võla hea ametikaaslase Ivi Eenmaa ees. Jäin siis tema küsimusele vastamisega jänni. Tegemist oli üsna keerulise küsimusega ja sellele ei olnudki väga lihtne vastust saada. Aga praeguseks on teada, et see eelnõu reguleerib riigiasutuste käitumist riigivaraga ja kui avalik-õiguslikud juriidilised isikud on eraldi asutanud sihtasutusi, siis need automaatselt selle seaduse alla ei käi. Kui nad aga teevad seda koos riigiga ja kui riigil on nendes sihtasutustes valitsev roll ja need sihtasutused hakkavad avaliku sektori tasakaalu seisukohalt oma rolli mängima, siis need ikkagi käivad selle seaduse alla. Nii et küllalt keeruline vastus. Ma saatsin selle Ivi Eenmaale ka kirjalikult, aga üldjoontes kõlab see nii, et avalik-õiguslike juriidiliste isikute asutatud sihtasutused automaatselt selle eelnõu alla ei käi.

Head ametikaaslased! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Ma tänan ettekandjat! Küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Eelnõu 772 kohta on laekunud üks muudatusettepanek, selle on esitanud juhtivkomisjon. Rohkem muudatusettepanekuid ei ole ja selle ühe oleme läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on teine lugemine lõpetada.
Teine lugemine on lõppenud ja 14. päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Läheme 15. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud relvaseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Robert Antropovi!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ma palun tähelepanu! Täna on siis relvateema teist korda teie ees saalis. Relvaseaduse muutmise seaduse eelnõu 730 läbis Riigikogus esimese lugemise tänavu 12. mail ja selle muutmiseks ei ole saabunud ühtegi ettepanekut. Eelnõu väljatöötamise põhjus oli võtta üle vastava Euroopa direktiivi vajalikud regulatsioonid ning lahendada mõningad relva käitlemise praktikas esile kerkinud probleemid. Tulenevalt nimetatud direktiivist korrastatakse relvaseaduse mõisteid, näiteks tulirelva lisaseadisest saab tulirelva osa ja reisimiseks luuakse võimalus soetada Euroopa tulirelvapass. Samuti täiendatakse tegevusloa, markeerimise ja registripidamise nõudeid.
On ka üks väga huvitav muudatus, mis tuleneb Riigikohtu lahendist. See puudutab relvaloa kehtivuse peatamist. Eelnõuga luuakse politseiasutusele võimalus arvestada relvaloa kehtivuse peatamisel kinnipeetava, kahtlustatava või süüdi mõistetud isiku isikuomadustega, samuti süüdistuse sisuga ja teiste asjaoludega ning põhjendatud huvidega. Selline kaalutlusruum tagab paremini isiku üldise vabaduse põhiõiguste kaitsel. Kehtivas õiguses aga peatatakse relvaloa kehtivus kõigil, kes on kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel kahtlustatavad või süüdistatavad.
Ja viimaseks: kuna relvadega seonduv on alati ühiskonnale huvi pakkunud, siis laekus relvaseaduse muutmiseks Siseministeeriumi eri huvigruppidelt enam kui 100 lehekülge ideid ja ettepanekuid. Eelnõu algataja palvel aga otsustas komisjon seekord keskenduda asjaomase eurodirektiivi ülevõtmisele, mille tähtaeg on 28. juuli 2010, ja hakata paralleelselt ette valmistama uut relvaseadust, mille eelnõu saab siseministri lubaduse kohaselt kaante vahele juba sel sügisel. Loodetavasti jõuab see siia saali järgmise aasta kevadeks.
Komisjon otsustas suunata eelnõu 730 Riigikogu täiskogu istungi päevakorda teisele lugemisele ettepanekuga teine lugemine lõpetada ja juba homsel täiskogu istungil eelnõu seadusena vastu võtta. Tänan!

Head ametikaaslased! Kas ettekandjale on küsimusi? Helmer Jõgi, palun!

Hea ettekandja! Minu küsimus on Euroopa relvapassi kohta. Kas see on ka riigisisesel tarbimisel võrdväärne praeguse relvaloaga või on tegu koos relvaga riigipiiri ületamiseks vajaliku dokumendiga?

Ma rõhutan: see ongi Euroopa tulirelva pass. See ei ole mingi reisidokument, vaid tulirelva pass. Igas Euroopa Liidu riigis on see absoluutselt võrdväärne dokument, nii et see kehtib tulirelvapassina ka siin Eestis.

Ma tänan ettekandjat! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita.
Alustame eelnõu 730 muudatusettepanekute läbivaatamist. On laekunud üks muudatusettepanek, selle on teinud juhtivkomisjon. Seega oleme muudatusettepaneku läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on teine lugemine lõpetada.
Teine lugemine on lõppenud ja 15. päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Läheme edasi 16. päevakorrapunktiga, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud söödaseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Eelnõu peamine eesmärk on viia söödaseaduses kehtestatud sööda turule viimise ja kasutamise nõuded kooskõlla Euroopa Liidu määruses sätestatud nõuetega. Kui siiani reguleerisid söödamaterjalide ja segasööda turule viimist ja kasutamist viis nõukogu direktiivi ja ligikaudu 50 nende muutmise või rakendamise akti, siis nüüd on selleks kehtestatud otsekohalduv Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus number 767/2009. Määrusega kehtestatakse selged nõuded erinevate söötade märgistamise kohta ning tühistatakse samas nõue esitada segasööda märgistusel söödamaterjalide kogused massiprotsentides. Kuna seda määrust hakatakse rakendama alates 1. septembrist 2010. aastal, tuleb tunnistada kehtetuks mitmed meie söödaseaduse sätted, et vältida Euroopa Liidu õiguse dubleerimist.
Üks uuendus on imporditava, kõrgendatud saastumisohuga mitteloomse sööda üle järelevalve teostamise koha määramine. Selle nõude rakendamiseks on söödaseaduses tehtud muudatus, mille kohaselt määrab Veterinaar- ja Toiduamet isiku taotluse alusel piiripunkti, mille kaudu on lubatud mitteloomset sööta importida, ja ka Maksu- ja Tolliameti aktsepteeritud koha, kus selle toote üle järelevalvet teostatakse.
Sama seadusmuudatusega täiendatakse toiduseaduse alusel moodustatud uuendtoidukomisjoni koosseisu söödavaldkonna asjatundjatega, kellel tuleb anda hinnanguid geneetiliselt muundatud organisme sisaldavate või nendest koosnevate toodete ohutuse kohta, kui neid soovitakse kasutada lisaks toidule ka söödaks.
Riigilõivuseaduses tehtavate muudatuste eesmärk on lahendada praktikas ilmnenud probleemid ja kaotada sätete erineva tõlgendamise võimalused. Kehtivas riigilõivuseaduses segasööda ja täiendsööda tootmisele kehtestatud määr on eksitav, sest segasööt võib olla ka täiendsööt. Seega tuleb nimetatud sätte sõnastust õigusselguse huvides muuta, kehtestades selged ja üheselt mõistetavad riigilõivumäärad. Eelnõu kohaselt täpsustatakse sööda liike, sest näiteks täiendsöödale kehtestatud määr on liiga üldine ega lähtu sööda tegelikust riskiastmest. Arvestades sellega, et ravimsööt sisaldab veterinaarravimit ja on tunduvalt kõrgema riskiastmega kui tavaline segasööt, on eelnõus kehtestatud ravimsööda käitlemisele eraldi lõivumäär, mis on kõrgem kui segasöödale kehtestatud määr. Eelnõu kohaselt ei pea söödakäitleja, kes impordib loomset päritolu sööta, tasuma riigilõivu järelevalvetoimingute eest. Vastavalt veterinaarkorralduse seaduses sätestatule juba tasutakse loomsete saaduste importimise korral veterinaarjärelevalvetoimingu eest järelevalvetasu.
Seaduse jõustumine toob söödatootjatele kaasa teatud kulutused, mis on seotud märgistusnõuete muutumisega. Samas on määrusega 767/2009 kehtestatud määruse rakendamiseks üleminekumeetmed, mis annavad söödatootjale võimaluse uute, nõuetekohaste märgistuste valmistamise kulutusi hajutada ning ära kasutada juba tellitud märgistused.
Seadus on plaanitud jõustada 2010. aasta 1. septembril. Seaduseelnõu riigilõivuseaduse muutmise osa jõustub päeval, mis on kindlaks määratud Euroopa Liidu Nõukogu otsuses Eesti Vabariigi suhtes kehtestatud erandi kehtetuks tunnistamise kohta Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 140 lõikes 2 sätestatud alusel. See kuupäev on 1. jaanuar 2011.
Palun Riigikogu liikmetel esitatud eelnõu toetada! Aitäh!

Austatud minister, teile on ka küsimusi. Jaanus Marrandi, palun!

Lugupeetud härra minister! Minu küsimus puudutab söödaseaduse rakendamisega seotud olukordi. Mäletatavasti oli BSE ehk hullulehmatõve ohu tõttu keelatud kasutada loomseid valke jõusöödas. Praeguseks on BSE oht kõvasti leevenenud. Kas nüüd on lubatud jõusöödas loomseid valke kasutada ja kui on, siis missugusel määral ja mis loomade söödas?

See küsimus on väga spetsiifiline – mil määral ja mis loomade söödas. Jään teile vastuse praegu võlgu, aga ma luban, et vastan kindlasti kirjalikult. Nii saate oma küsimusele täpse ja ammendava vastuse.

Aleksei Lotman, palun!

Hea minister! Teadupärast nõuab Euroopa Liidu regulatsioon nii inimtoidu kui loomasööda puhul GMO-de märgistamist. Need nõuded on meil ammu seadusse üle võetud ja üldiselt ka toimivad. Nii et see muutuv regulatsioon suurt midagi ei muuda ja eelnõu, mida me praegu arutame, muudab ainult üht-teist sõnastuses. Üldpõhimõtted jäävad paika. Nendes põhimõtetes aga on üks hall tsoon: nimelt GM-sööda abil toodetud loomne toit ehk siis piltlikult GM-sojaga nuumatud veiste piim või GM-sojaga nuumatud sigade liha. See ei pea olema märgistatud. See on selline hall tsoon, kohustuslikku üleeuroopalist märgistust ei ole. Aga ehk oleks asjakohane kehtestada selle kohta mingi siseriiklik regulatsioon?

See on tõesti riigisisese diskussiooni ja otsustamise koht. Kui auväärt Riigikogu liikmed peavad seda vajalikuks, siis on võimalik juba esitatud seaduseelnõu menetluse käigus täiendada. Või kui me soovime, et see eelnõu võimalikult kiiresti saaks vastu võetud, siis on võimalik seda ka tulevikus teha. Suure saali istungite vaheaeg on ju saabumas ja suvel on ilmselt aega piisavalt arutada sellegi teema üle. Praegune aeg jääb ehk napiks.
Mis aga puutub üldse märgistuse muutmisse, siis siin ei ole tegu ainult tehniliste nüanssidega. Oluline muudatus on see, et enam ei ole vaja segasööda märgistusel komponentide sisaldust kaaluprotsentides eraldi välja tuua. Tuleb ainult loetleda komponendid, millest sööt koosneb. See on siiski sisuline muudatus. Välja on vaja tuua ainult lubatud maksimumkogused. Uuenduse tagamaa on asjaolu, et ka sööda koostis on tõsine ärisaladus ja iga tootja intellektuaalne omand, nii et täpne koosseis ei pea olema üle Euroopa kõigile teada. See ongi põhjus, miks komisjon on sellise märgistamise kehtestanud.

Jaanus Marrandi, palun!

Loomulikult oli minu eelmine küsimus üsna spetsiifiline. Ma püüan teid aidata ja tulla sama teema juurde lihtsamas vormis. Tegelikult on ju läbi aegade olnud küsimus, kas kalajahu võib kasutada loomade jõusöödas, jne. See on olnud varasematel aastatel üks teemasid Põllumajandusministeeriumis ja Euroopa Liidu asjaomases seadusandluses on see ka pidevalt üleval olnud. Minu küsimuse mõte on selles, missugune on praegu Põllumajandusministeeriumi positsioon selles suhtes. Ehk võiks ikkagi natuke nõudeid leevendada ja lubada kasutada jõusöödas loomseid valke? See annaks kaluritele ja teistele ettevõtjatele päris hea turuväljundi. Praeguses olukorras ei tohiks olla väga raske näha, et kalajahust ei teki loomataudi ohtu.

Ma annan teile poliitiliselt väga korrektse vastuse, mis küll ei pruugi kõiki rahuldada oma sisult. Põllumajandusministeerium ja Eesti riik on lähtunud nendes küsimustes ja nende eriti tundlike teemade puhul, nagu on geneetiliselt muundatud organismide sisaldumine eri söötades ja ka inimtoidus, kahest teadlaste eksperdigrupi arvamusest. Need on uuendtoidukomisjon ja geenitehnoloogia komisjon. Ja kui need mõlemad komisjonid on võtnud jaatava seisukoha ehk leidnud, et GMO-d ei kujuta endast ohtu ei keskkonnale ega inimeste ja ka loomade tervisele, siis Põllumajandusministeerium on alati ka jaatavalt vastanud. Mingit oma, kolmandat seisukohta me välja kujundanud ei ole. Ja me kavatseme seda praktikat kindlasti ka tulevikus jätkata: me lähtume nende kahe komisjoni tarkadest ettepanekutest ja eksperdiarvamustest.
Selle konkreetse seaduseelnõuga, mida me täna arutame, me täiendame uuendtoidukomisjoni koosseisu just nimelt söödaspetsialistidega, et komisjon oleks tugev ka selles valdkonnas. Ning kui teie ettepaneku kiidavad heaks ka need komisjonid, siis arvatavasti on Põllumajandusministeerium samuti nendega nõus.

Erki Nool, palun!

Austatud minister! Aga kust need targad ideed ikkagi tulevad? Kui me loeme eri komisjonide arvamusi, siis on ju geeniuuringute põhjal tehtud kardinaalselt erinevaid järeldusi GMO-sid sisaldava toidu kohta. Ja need arvamused jäävadki vastandlikeks. Eelmine küsija ikkagi viitas sellele, et kui loomseid valke kasutada leebemate normide alusel, oleks see Eesti põllumajandustootjatele väga efektiivne.

Ma kinnitan, et ega Eesti riik mingeid täiendavaid või rangemaid kriteeriume selles vallas ei kehtesta ega ole kehtestanud. Me lähtume Euroopa Liidu üldistest nõuetest.
Aga mis puutub kahte ekspertide komisjoni, siis nende seisukohad ei ole sugugi alati vastandlikud, tihtipeale on nad ühel seisukohal. Ühe komisjoni töö raskuskese on rohkem sellel, kuidas GMO-d mõjutavad keskkonda üldiselt, teise tähelepanu on aga sellel, kuidas GMO-d inimtoidu ja loomasööda kaudu mõjutavad inimesi ja loomi. See vaatenurk jääb erinevaks, aga see ei tähenda, et nende seisukohad alati vastandlikud oleksid.
Seni on GMO-sid puudutav praktika Euroopa Liidus tervikuna olnud selline, et minu ametis oleku aja jooksul, mida on juba üle kolme aasta, ei ole vist Euroopa Liidu põllumajandusministrite nõukogu selles küsimuses kordagi üksmeelele jõudnud. Mingit otsust ei ole suudetud vastu võtta ja see on tähendanud, et otsustuspädevus on jäänud Euroopa Komisjonile. Liikmesriikide seisukohad on selles küsimuses olnud väga erinevad, konsensust saavutatud ei ole. Aga Eesti, ma veel kord kordan, on lähtunud eelkõige nende kahe komisjoni otsustest. Ja kui kas või üks nendest on teada andnud negatiivse seisukoha, siis me oleme võtnud eitava seisukoha ka Brüsselis. Kui mõlemad komisjonid on olnud positiivsel arvamusel, siis on Eesti positiivselt vastanud ka Brüsselile.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli maaelukomisjoni esimehe Kalev Kotka!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Maaelukomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud söödaseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 14. juuni korralisel istungil. Eelnõu algatajat esindasid ja selgitusi jagasid Põllumajandusministeeriumi taimetervise osakonna juhataja Tambet Sova ja sama osakonna taimse materjali büroo peaspetsialist Eda Koort. Komisjoni arutelul toetati vajadust viia söödaseaduses kehtestatud sööda turule viimise ja kasutamise nõuded kooskõlla Euroopa Liidu määruses nr 767/2009 sätestatud nõuetega. Kuna Euroopa Liidu määrus on ülimuslik ja söödakäitlejatele on juba korraldatud ja korraldatakse veelgi teabepäevi otsekohalduva määruse jõustumisega kaasnevatest uuendustest, siis praktilises elus neil probleeme tekkida ei tohiks, kuigi 1. septembriks me seadust jõustada ei jõua.
Arutleti veel selle üle, kas sööda mõiste määratlemine viidetega Euroopa Liidu määruse vastavatele sätetele on mõistlik või oleks otstarbekam ja arusaadavam, kui määratlus oleks seaduses. Ministeeriumi esindajad selgitasid, et riiklikus õigusaktis tuleb ühest küljest hoiduda Euroopa Liidu otsekohalduva õigusakti ümberkirjutamisest, samas on otstarbekas siiski viidata, kus üks või teine mõiste määratletud on. Arutati ka geneetiliselt muundatud organismide kasutamist ja selle märgistamist nii sööda kui inimtoidu puhul.
Maaelukomisjon otsustas teha Riigikogu täiskogule ettepanek Vabariigi Valitsuse algatatud söödaseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine täna lõpetada ja teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata eelnõu 777 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 7. juuli kell 16. Kõik otsused tehti konsensusega. Tänan!

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 777 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 7. juuli kell 16.
Eelnõu esimene lugemine ja 16. päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme edasi 17. päevakorrapunktiga, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks justiitsminister Rein Langi!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul küll puudub selline tööks vajalik instrument nagu hääl, aga püüdke ära kannatada.
Selle eelnõu puhul on tegemist puhtalt Euroopa õiguse ülevõtmisega, mis ei pruugi muidugi tähendada seda, et ei oleks tegemist väga hea eelnõuga. Markeerin hästi lühidalt selle eesmärgid. Eelnõuga võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidi lepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ. Viimane hakkas kehtima 1987. aastast. Uue tarbijakrediidi direktiivi eesmärk on tagada Euroopa Liidus ühtne tarbijakrediidi siseturg ning kõrge tarbijakaitse tase, mida kahjuks vana direktiiviga täielikult ei saavutatud. Seda peamiselt põhjusel, et senine direktiiv on suunatud miinimumharmoneerimisele, mis annab liikmesriikidele õiguse kasutada lisaks direktiivist tulenevatele normidele ka muid tarbijakaitsemehhanisme. Selle tagajärjel on regulatsioon üle Euroopa Liidu killustatud olnud. Palun eelnõu toetada! Aitäh!

Head ametikaaslased! Kas teil on ministrile küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan teid! Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks õiguskomisjoni liikme Ain Seppiku!

Lugupeetud juhataja! Härra minister! Lugupeetud kolleegid! Õiguskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu oma 7. juuni istungil. Istungist võtsid osa ka minister ning mitu ametnikku. Justiitsminister Rein Lang selgitas nagu ka siin saalis, et eelnõu puhul on tegemist Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisega. Nii see ongi. Eelnõu on küll mahukas, aga selle eesmärk on selge. Tegemist on direktiiviga.
Komisjoni istungil tõusetus probleem, mis on seotud pangaliiduga, kes justkui ei jõua oma IT-süsteeme õigeks ajaks kohaldada. Sellele vastuseks võib öelda, nagu ka komisjon konstateeris, et pankadele ja pangaliidule oli see direktiiv teada 2008. aastast saadik, nii et nad oleksid võinud ammu sellega tegelda.
Lõppkokkuvõttes jõudis komisjon konsensuslikule otsusele suunata eelnõu tänase Riigikogu täiskogu istungi päevakorda esimesele lugemisele ettepanekuga esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute õiguskomisjoni esitamise tähtaeg võiks olla reede, 2. juuli kell 16. Aitäh!

Head ametikaaslased! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 2. juuli kell 16.
Esimene lugemine on lõppenud ja 17. päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Läheme 18. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusregistri seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli justiitsminister Rein Langi!

Austatud juhataja! Taas üks väga hea eelnõu! Kõigepealt lühike selle eesmärkide tutvustus. Esimene eesmärk on luua õiguslik alus karistusregistri ületoomiseks Siseministeeriumi valitsemisalast Justiitsministeeriumi valitsemisalasse. Teise muudatusena tooksin välja, et nähakse ette karistusregistri andmete avalikkus, kui seadus ei sätesta teisiti. Kolmas eesmärk on lahendada kehtiva seaduse rakendamisel tekkinud probleeme ja neljas eesmärk, mis pole samuti vähetähtis, on luua õiguslik alus karistusregistri andmete vahetamiseks Euroopa Liidu karistusregistrite infosüsteemi (ECRIS) kaudu.
Praegu on karistusregistri vastutav töötleja Siseministeerium ning volitatud töötleja Politsei- ja Piirivalveamet. Eelnõu kohaselt on need asutused vastavalt siis Justiitsministeerium ning sellele alluv Registrite ja Infosüsteemide Keskus. Põhjuseks on asjaolu, et erinevalt varasemast ei ole karistusregister enam eraldi infosüsteem, vaid e-toimiku süsteemi üks osa. Ning kuna e-toimiku süsteemi haldab Justiitsministeerium, oleks vaja teha vastav muudatus ka seadustes. Karistusregistri struktuur ei muutu ning jäävad alles nii karistusregister kui ka selle arhiiv, kus säilitatakse infot vastavalt isiku kehtivate karistuste ja kustunud karistuste kohta.
Ühe olulise muudatusena sätestab eelnõu karistusregistri andmete avalikkuse. Vastavalt kehtivale seadusele on karistusandmetele juurdepääs üksnes seaduses sätestatud isikutel. Eelnõu kohaselt on aga karistusregistri andmed üldjuhul avalikud, kuid eelnõuga sätestatakse siiski teatud erandid. Avalikud ei ole alaealise isiku karistusandmed ning karistusandmed, mis on kustunud ja kantud karistusregistri arhiivi. Tulenevalt isikuandmete kaitse seaduse § 4 lõike 2 punktist 8 ei ole enam delikaatsed isikuandmed andmed pärast menetluse lõpetamist. Seega ei ole delikaatsed isikuandmed ka lahendid väärteo- ja kriminaalmenetluses.
Kehtiv õigus näeb juba ette jõustunud kohtulahendite avalikustamise ning tegemist ei ole delikaatsete isikuandmetega. Kui kohtulahend on juba avaldatud, siis on põhjendamatu näha seadusega uuesti ette alused nende andmete kättesaadavuse piiramiseks. Nii väärteomenetluses kui ka kriminaalmenetluses tehtud lahendid on üldjuhul avalikud, arvestades seaduses ettenähtud tingimusi. Kriminaalmenetluses avaldatakse kohtulahendid selleks ettenähtud veebilehel. Väärteomenetluses tehtud lahenditele on juurdepääs võimalik teabenõude alusel vastavalt isikuandmete kaitse seaduse § 14 lõike 2 punktile 3. Selle kohaselt on lubatud andmesubjekti nõusolekuta isikuandmete edastamine või nendele juurdepääsu võimaldamine andmete töötlemiseks kolmandale isikule, kui kolmas isik taotleb teavet, mis on saadud või loodud seaduses või selle alusel antud õigusaktis sätestatud avalikke ülesandeid täites, taotletav teave ei sisalda delikaatseid isikuandmeid ning sellele ei ole muul põhjusel kehtestatud juurdepääsupiirangut. Seega on isikuandmete töötlemine lubatud ka siis, kui selleks andmesubjekti nõusolekut ei ole. Juhul, kui andmed on kord vastavalt seadusele avalikustatud, on lubatud ka nende avalikustamine ja töötlemine edaspidi.
Kui kohtulahend või kohtuvälise menetleja lahend on vastavalt seadusele avalikustatud ja juurdepääsupiirangud kaotatud, siis on tegemist avaliku teabega, millele on kõigil juurdepääs seaduses ettenähtud korras. Seetõttu on põhjendamatu ühe ja sama teabe suhtes erinevate õiguslike režiimide kohaldamine ning kord juba avalikuks tunnistatud teabele juurdepääsu suhtes piirangute kehtestamine ja seega ka avalikule teabele juurdepääsu takistamine.
Kuna karistusregistri andmed muutuvad osaliselt avalikuks ning kättesaadavaks e-toimiku kaudu, paraneb isikute võimalus karistusregistrist andmeid saada. Ühtlasi peaks vähenema ka karistusregistri halduskoormus.
Lisaks luuakse eelnõuga õiguslik alus karistusregistri andmete vahetamiseks Euroopa Liidu liikmesriikidega Euroopa Liidu karistusregistrite infosüsteemi kaudu, mida nimetatakse ECRIS-eks. Projekti käigus luuakse uus karistusregister ja ECRIS-e Eesti-poolne liides, mõlema valmimist rahastab 70% ulatuses Euroopa Liit ja 30% ulatuses Eesti.
Seaduse rakendamisega seotud kulutused kaetakse Justiitsministeeriumi ning Registrite ja Infosüsteemide Keskuse eelarvest. ECRIS-e  ja karistusregistrite süsteemi juurutamise projekti kogumaksumus on ca 17,5 miljonit krooni, millest riigieelarvelised kulud on 5,2 miljonit krooni ja Euroopa Komisjoni otsene toetus 12,26 miljonit krooni.
Eelnõu jõustumisajaks on plaanitud 1. jaanuar 2012. Valitsus toetab Riigikogu õiguskomisjoni ettepanekut eelnõu esimene lugemine täna lõpetada. Suur tänu!

Tänan, austatud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Väino Linde, palun!

Hea minister! Küsin karistusregistri andmete avalikustamise kohta. Huvi selle vastu, kes on pedofiil või seksuaalkurjategija või minu pärast kas või taskuvaras, on olemas ja see on ka mõistetav. Aga eelnõus on kirjas igaühe õigus küsida karistusregistrist kolme euro eest infot kõigi võimalike kuritegude või väärtegude eest karistatuse kohta. Kas see ei ole mitte liiast? Kas see on proportsionaalne? Ja teistpidi: kas see ei riiva isiku õigust privaatsusele rohkem, kui see peaks normaalne olema?

Ma juba oma ettekandes mainisin, et kohtulahendid on meil nii või teisiti avalikud juba praegu. On täiesti põhjendamatu seada takistusi teabe saamiseks, mis on üks kord juba avaldatud ja üldsusele kättesaadav. Samuti käsitatakse väärteomenetluste puhul otsuseid, mis on jõustunud, avaliku teabena. Tähendab, teabenõude korras on võimalik neile ikkagi ligi pääseda. Küsimus on rohkem selles regulatsioonis, kuidas seda tehakse. Minu meelest ei ole mõtet peita pead jaanalinnu kombel liiva sisse ja öelda, et põhimõtteliselt on meil küll kõik avalik, aga selleks, et te soovitud teabe kätte saaksite, peate nägema hirmsasti vaeva ja erinevaid infopäringuid tegema. Kõikide nende infopäringute tulemusena võib informatsioon moonduda ja kolmandate isikute õigused võivad pigem ohtu sattuda. Nii et Justiitsministeerium, kaalunud seda küsimust igakülgselt, jõudis järeldusele, et pigem on mõistlik muuta karistusregistri andmed jõus olevate karistuste kohta – ma toonitan: jõus olevate karistuste kohta! – avalikuks. Kõik kustunud karistused on karistusregistri arhiivis, millele juurdepääs on äärmiselt piiratud ja nende andmete avalikustamine ei tule kõne allagi.

Väino Linde, palun!

Hea minister! Küsin selle peale puhtfilosoofiliselt: kas väiksemate üleastumiste puhul ei või see olla hoopis soovimatu mõjuga regulatsioon? Nii lüüakse teo toimepanijale suur pitser otsaette ja see ehk takistab tal näiteks uutes tingimustes paremaks saada?

See on õiguspoliitilise kaalutluse küsimus. Kumba siis tuleb kaitsta: kas üldsuse huve teada saada, kes on õigusrikkuja, või õigusrikkuja huve jääda anonüümseks?

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks õiguskomisjoni liikme Erik Salumäe!

Austatud härra aseesimees! Head ametikaaslased! Lugupeetud minister! Õiguskomisjon arutas karistusregistri seaduse eelnõu 7. juunil, kus ülevaate eelnõu kohta andis minister ning täiendavalt kommenteeris seda ka Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Markko Künnapu.
Õiguskomisjonis oli üleval kolme liiki teemasid. Üks seondus eelnõu rakendamise kuludega ehk siis esmajoones karistusregistri ületoomise kuludega Siseministeeriumi alt Justiitsministeeriumi alla. Asjaomaseid arve minister juba puudutas, põhjalikumalt on sellest kirjutatud seletuskirja lehekülgedel 10 ja 11. Sellised vastused anti ka komisjonis.
Teine teema seondus karistusregistri arhiiviga. Eelkõige tekkis küsimus, kas näiteks liikluspolitseinik, patrullpolitseinik saab ka menetluse käigus, mis ta teeb kohapeal, vaadata karistusregistri arhiivi andmeid. Vastus oli, et seadusandja peab otsustama, kas arhiiviandmetele selline juurdepääs keelata või mitte, sest praegu on niimoodi, et erinevate infosüsteemide kaudu liikluspolitseinikel see juurdepääs tõepoolest on.
Kolmas teema seondus sellega, et praegu on Siseministeeriumi valitsemisalas olevas karistusregistris teatud karistusi, mis on tegelikult kustunud ja peaksid olema arhiivis. Tegu on seega karistusregistri korrastatuse küsimusega. Soovitigi teada, kas seoses ületoomisega saab register selles mõttes korda. Vastus oli, et juba käivitatud projekti raames vaadatakse karistusregistris olevad andmed üle ja korrastatakse. Nii et eelduslikult on karistusregister Justiitsministeeriumi valitsemisalasse jõudes kindlasti tunduvalt täpsem kui praegu.
Komisjoni konsensuslikud menetlusotsused olid: teha ettepanek eelnõu esimene lugemine täna lõpetada ja muudatusettepanekute tähtajaks määrata reede, 2. juuli kell 16. Aitäh!

Head ametikaaslased! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 2. juuli kell 16.
Esimene lugemine on lõppenud ja 18. päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Läheme 19. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks keskkonnaminister Jaanus Tamkivi!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seadus on Keskkonnaministeeriumis välja töötatud ja esitatud nüüd ka Riigikogule menetleda. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk on tõhustada keskkonnamõju strateegilist hindamist ja viia see täielikku kooskõlla Euroopa Liidu õigusega. Eelnõuga sätestatakse kohustus konsulteerida kõigi asjaomaste asutustega, keda strateegilise planeerimisdokumendi rakendamisega eeldatavalt kaasnev keskkonnamõju võib puudutada. Seejuures on Keskkonnaamet määratud asutuseks, kelle seisukohta peab kindlasti küsima.
Eelnõuga täpsustatakse ka keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande avalikustamise korda. Aruande avalik väljapanek kestab sama kaua kui strateegilise planeerimisdokumendi eelnõu avalik väljapanek, kuid mitte vähem kui 21 päeva. Samuti tuleb tagada, et aruande avalikustamisel on huvitatud osapooltel võimalus tutvuda ka strateegilise planeerimisdokumendi eelnõuga.
Eelnõuga täpsustatakse strateegilise planeerimisdokumendi mõistet. Strateegilise planeerimisdokumendi koostamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise protsessi integreerituse suurendamiseks määratletakse, et asjaomaselt asutuselt peab KSH programmi osas seisukohta küsima strateegilise planeerimisdokumendi koostaja või koostamise korraldaja.
See ongi lühidalt kõik selle seaduseelnõu kohta. Tänan tähelepanu eest!

Head ametikaaslased! Kas teil on ministrile küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks keskkonnakomisjoni liikme Rein Ratase!

Hea juhataja! Auväärt Riigikogu! Hea keskkonnaminister! Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu arutas keskkonnakomisjon 7. selle kuu päeval. Selgitusi andsid Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna juhataja Valdeko Palginõmm ja õigusosakonna jurist Meelis Männiste.
Keskkonnakomisjon leidis, et seadusmuudatus on vajalik ja esitatud eelnõu versioon on hea ja igati asjakohane. Komisjon otsustas ühel häälel ja ühel meelel lõpetada keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine ja teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 1. juuli s.a kell 4 peale lõunat. Olen rääkinud.

Head ametikaaslased! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Aleksei Lotman, palun!

Hea ettekandja! Teadupärast on menetluses ka üks teine sama seaduse muutmist käsitlev eelnõu, mille on algatanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Kas komisjon arutas kahe eelnõu võimalikku liitmist?

Otseselt liitmise küsimust ei arutatud, küll aga käsitleti seda, millises seisus on, härra Lotman, teie mainitud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimisseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille on algatanud sotsiaaldemokraatide fraktsioon. Selgus, et selle varem sotsiaaldemokraatide algatatud eelnõu üle käivad praegu teatud läbirääkimised. Millal see võiks jõuda uuesti keskkonnakomisjoni palge ette, seda ei osatud öelda.

Hea ettekandja! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 750 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 1. juuli kell 16.
Esimene lugemine on lõppenud. 19. päevakorrapunkt on käsitletud.

Läheme 20. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks keskkonnaminister Jaanus Tamkivi!

Austatud Riigikogu! Geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk on viia kehtiv seadus kooskõlla Euroopa Liidu õigusega ja kehtestada nõuded geneetiliselt muundatud põllukultuuride käitlemiseks ning tava- ja mahepõllumajanduskultuuride samaaegseks viljelemiseks. Seaduseelnõu valmis koostöös Põllumajandusministeeriumiga. Kokku hõlmab seadus 75 muudatust.
Järgnevalt käsitlen mõningaid olulisimaid kavandatavaid muudatusi. Tähtsaim muudatus on ettevaatusprintsiibi rõhutamine GMO-de keskkonda viimisel. Varem oli sätestatud, et minister ei anna luba, juhul kui GMO või sellise toote turustamine on ohtlik inimese tervisele või keskkonnale. Nüüd on tekstis "võimalikud" ohud seniste "kindlalt teada olevate" ohtude asemel ja keskkonnaminister ei anna luba, kui GMO või sellise toote turustamise ohutus inimese tervisele või keskkonnale ei ole piisavalt tõendatud.
Üks muudatus puudutab avalikustamist. Keskkonnaministeeriumil tuleb lisaks Ametlikele Teadaannetele hakata üldsust teavitama loa andmise menetlemise algatamisest ja loa andmisest ka ühes üleriigilise levikuga ajalehes. Samuti tuleb märkida loale kehtivusaeg. Seni seda nõuet polnud.
Kõige suurem muudatuste plokk hõlmab geneetiliselt muundatud põllukultuuride käitlemist tava- ja mahepõllukultuuridega samaaegsel viljelemisel. Nende käitlemine tähendab nii kasvatamist põllul kui ka kasvatamisega seotud vedu ja ladustamist enne turustamist. Eelnõuga täiendatakse seadust peatükiga 3¹ "Geneetiliselt muundatud põllukultuuri käitlemine", et kehtestada nõuded geneetiliselt muundatud põllukultuuride käitlemiseks. Euroopa Liidus on lubatud kasvatada geneetiliselt muundatud kahjurikindlat maisi ja geneetiliselt muundatud tärkliserikast kartulit. Geneetiliselt muundatud kartulit on lubatud Euroopa Komisjoni otsusega esialgu kasvatada ainult Tšehhis ja Saksamaal, tulevikus ka Rootsis ja Hollandis. Käitlemise üldnõue on see, et käitleja peab geneetiliselt muundatud põllukultuuri käitlema vajaliku hoolsusega, et vältida geneetiliselt muundamata põllukultuuriga segunemist ja selle tagajärjel kahju tekitamist. Geneetiliselt muundatud põllukultuuri käitlemisega tegeleval töötajal ja vastutaval isikul tuleb enne käitlemise alustamist läbi teha vastav koolitus. Nende nimed kantakse geneetiliselt muundatud põllukultuuride asukohtade ja käitlejate andmekogusse. Käitlemise nõuete näiteks võib tuua kasvatusvahemaa geneetiliselt muundatud põllukultuuri ja samast liigist geneetiliselt muundamata põllukultuuri vahel.

Austatud minister, ma palun vabandust! Head ametikaaslased, ma palun saalis vaikust! Palun teid ettekandjat austada! Palun, minister!

Ma üritan selle igava jutu üsna kähku ära lõpetada, nii et kannatage, palun, pisut veel.
Oluline nõue on see, et geneetiliselt muundatud põllukultuuri käitleja peab naaberpõldude valdajaid kirjalikult vähemalt kolm kuud ette teavitama geneetiliselt muundatud põllukultuuri kasvatamise kavatsusest. Kolm kuud on piisav aeg külvikorraplaani koostamiseks ja plaanis muudatuste tegemiseks. Geneetiliselt muundatud põllukultuuri kasvatamise alustamisest peab teavitama ka Põllumajandusametit kui järelevalveasutust. Kui kellegi põllul on kasvatatud geneetiliselt muundatud põllukultuure, peab ta sellest kirjalikult enne tehingu toimumist teavitama ka uut omanikku, kellele annab põllu üle müügi või rentimise teel või muul moel. Geneetiliselt muundatud põllukultuuri käitleja teavitab kirjalikult geneetiliselt muundatud põllukultuuri käitlemise kavatsusest ka mesilaomanikke, kes on avaldanud soovi, et neile sellest teatatakse.
Muudetud on ka järelevalve poolt, suurendatud sunniraha ülemmäära ja tõstetud juriidilise isiku rahatrahvi määrasid GMO-nõuete rikkumise korral. Tänan tähelepanu eest!

Head ametikaaslased! Kas teil on ministrile küsimusi? Aleksei Lotman, palun!

Hea minister! Esiteks ma palun vabandust mõne hea kolleegi käitumise pärast! Nad küll ei ole meie fraktsioonist, aga siiski. Ma olen küll kindel, et nad naersid mingit muud asja. Aga minu küsimus on selle seaduse kohta. Me jõudsime lõpuks selle väga olulise seaduse ära oodata – see võttis päris palju aega. Me kõik teame, et see seadus on ühest küljest vajalik Euroopa Liidu õigusega harmoneerimiseks, teisest küljest on kogu aeg oht, et mõne teise tehnilise õigusaktiga võib see vastuollu sattuda, ja nii pidi valitsus seda ka Euroopa Komisjoniga kooskõlastama. Teadupärast on tegu olnud kahe ministeeriumi haldusalaga, nii et ministeeriumide vahel tuli kõik kooskõlastada, aga ikkagi mulle tundub, et see on siiski natuke liiga pikk aeg olnud. Kus kõige rohkem aega läks – kas aega kulus rohkem Brüsselis või Tallinnas? Ja kui Tallinnas, siis kummas ministeeriumis või ministeeriumide vahel? Miks me ikkagi nii kaua pidime seda ootama?

Tänan, härra Lotman! Kõige mugavam oleks siit puldist muidugi öelda, et kõige rohkem aega läks Brüsselis. Aga tuleb tunnistada, et kõik need kolm osapoolt – nii Brüssel kui ka kaks meie ministeeriumi – on siin andnud oma panuse. Tööd on tehtud pikalt ja põhjalikult. Üritame selle fakti kuidagi alla neelata, et aega on palju läinud, aga loodame, et selle tulemusena on seaduseelnõu saanud selle võrra parem.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks keskkonnakomisjoni esimehe Mart Jüssi!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Head ametikaaslased! Keskkonnakomisjon arutas geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seaduse muutmise seaduse eelnõu oma 7. juuni istungil. Kuna see seadus oli ette valmistatud kahe ministeeriumi koostöös, olid ka meie istungil selle tutvustamise ja arutelu juures mõlema ministeeriumi esindajad. Keskkonnaministeeriumi esindas looduskaitse osakonna nõuniku kohusetäitja Liina Eek, Põllumajandusministeeriumist olid kohal taimetervise osakonna juhataja Tambet Sova ja taimetervise osakonna taimse materjali büroo peaspetsialist Merjan Savila.
Nüüd eelnõu juurde. Kõigepealt aga nendin saateks, et kui härra ministri arvates võib see jutt teile igav tunduda, siis mina igaks juhuks kinnitan, et tegu on väga olulise teemaga. Minu arvates on see üks väga oluline ja tulevikku vaatav seadus. GMO-d ei ole ehk praegu meie igapäevases elus veel kinnistunud ja kuigi kasutatavad, aga maailma suundumused on sellisesed, et geneetiliselt muundatud organisme kasutatakse aina enam nii laborites kui ka päris vabas looduses.
Seaduse sisu minister juba tutvustas. Mina omalt poolt ütlen mõne sõna selle kohta, millist vastukaja see komisjonis leidis. Geneetiliselt muundatud organismidega seotu üle otsustades on väga olulised teadmised nende kohta. Nagu istungil ka üks ministeeriumi esindaja ütles, jaguneb maakera teadlaskond selles küsimuses kahte suurde leeri. Mõlemasse kuuluvad tiitlitega pärjatud teadlased. Ühed väidavad, et tegemist on tavalise sordiaretusega, teised kinnitavad, et see tähendab ulatuslikku loodusega manipuleerimist. Meie arutasime teemat põhiliselt sellest aspektist, kui hea on koolitus selles valdkonnas ja kuidas on tagatud nii avalikkuse teavitamine kui ka info jagamine otseselt kasutajate vahel. Näiteks, millised tooted võivad sisaldada geneetiliselt muundatud organisme ja millised mitte, kuidas neid väljastpoolt ära tunda. Palju oli juttu ettevaatusprintsiibi rakendamisest looduses. Osa tootjaid võib-olla soovib nende kultuuridega eksperimenteerida, teised aga püüavad neid eksperimente vältida. Arutasime, kuidas oleks õige kasutada erinevaid vahemaid, teavitussüsteeme ja asjaomaseid regulatsioone, ja kelle pädevuses mis parasjagu on. Kas ikkagi on olemas kindlus, et kui keegi sellist organismi kasutab, et sellest ka kõik siis piisavalt teavad.
Käsitlemist leidis ka selline aspekt nagu võimalik tekkiv kahju kas siis keskkonnale või tootjatele, mis tuleneb kas teavituse puudulikkusest või ettevaatamatusest. Meile selgitati, et kaasnev kahju on sarnane üldiselt loodusele tekitatava kahjuga – seda ei käsitata mingi erijuhtumina.
Muidugi arutati konkreetseid liike ja sorte, mida see teema võib puudutada. Selgitan ka siin saalis, et tegemist on ühe praegu kasutusel oleva maisitüübiga, mis Eestis niikuinii ei kasva. Eestis maisi kasvatamine – võib-olla mõned mäletavad, kuidas see lõppes. Samuti ei ole Eestis kahjureid, mille eest peaks geneetiliselt muundatud organismiga kaitsma. Teine võimalus oleks teatud kartul, ent seegi Eesti põllumajanduses praegu huvi ei paku.
Üldises arutelus leidis veel käsitlust pädevuse küsimus: kui selle asja üle valvab geenitehnoloogia komisjon ja kui selle koosseisus väheneb valitsusväliste organisatsioonide esindajate arv, kas see peaks komisjoni pädevust oluliselt mõjutama? Leiti, et seda mitte, kuna nende esindajate asemele astub näiteks keegi mahetootja ja esindab oma valdkonda.
Sellised üldised küsimused pakkusid komisjoni liikmetele huvi ja nendele me saime koosolekul ka ammendavad vastused. Otsused, mis ma teile nüüd ette kannan, tegime me konsensusega. Need olid: määrata mind siin saalis eelnõu arutelu täna ette kandma ja teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine Riigikogu VII istungjärgu 18. töönädala päevakorda täna. Teeme ka ettepaneku geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 1. juuli 2010 kell 16. See on minu poolt kõik. Tänan!

Hea ettekandja! Teile on ka küsimus. Aleksei Lotman, palun!

Hea ettekandja! Mu küsimus on suhteliselt sarnane sellega, mille ma esitasin eelmise eelnõu menetlemisel komisjonipoolsele ettekandjale. Ka siin on tegemist eelnõuga, millega väga sarnaneb üks teine Riigikogus sündinud, täpsemalt Erakonna Eestimaa Rohelised esitatud eelnõu. See eelnõu on sama seaduse muutmiseks. Kas komisjon arutas nende menetluste ühendamist?

Selles konkreetses arutelus teise menetluses oleva eelnõuga ühendamist ei arutatud. Istungil sai aga mainitud, et meil see menetluses on, ja leiti, et me kindlasti võtame tolle eelmise eelnõu nüüd, kui valitsus on oma väga sarnase versiooni esitanud, uuesti menetluseks lahti. Vaatame nende sarnasusi ja erinevusi seisukohast, mis nendest asjadest edasi saab. Võiksin siin öelda, et esialgu mina kui komisjoni esimees usun, et me need eelnõud menetluses ühendame.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Aleksei Lotmani!

Head kolleegid! Ma pikalt ei räägi, tõenäoliselt ei kulu isegi mitte viit minutit. Lihtsalt paar tähtsat asja.
See on väga oluline seadus. See on väga oluline valdkond, vaatamata sellele, et aeg-ajalt väidetakse tegemist olevat samahästi kui tavapärase sordiaretusega. Päris nii see ei ole. Loomulikult on see ka valdkond, kus on palju ülearuseid hirme. Tõsi on see, et geneetiliselt muundatud taimed tõenäoliselt kahel jalal kõndima ei lähe ega inimesi sööma ei hakka. Seda sorti hirmu, mis mõnedel GMO vastastel on, kasutavad GMO aktiivsed promojad GMO-vastasuse karikeerimiseks. Tegelikult tugineb skepsis GMO suhtes päris tõsistel kahtlustel, mis osaliselt on seotud GMO-de otseste keskkonnamõjudega, aga veel rohkem nende mõjudega, mis GMO-de kasvatamisel võib olla meie põllumajanduse tulevikule. See seadus puudutab seda kõike. See seadus puudutab nii seda, millist toitu me sööme täna ja homme, kui ka seda, milline on meie põllumajanduse tulevik. Ning sedagi, milline on meie põllumajanduse mõju bioloogilisele mitmekesisusele. Näiteks kas me saame Eesti mesinikelt tulevikus osta sellist suira, mille puhul me võime olla kindlad, et õietolm pärineb geneetiliselt muundamata taimedelt.
Seetõttu on tegemist väga olulise eelnõuga. Mul on hea meel, et see, kuigi härgamisi venides, lõpuks Riigikokku jõudis. Ma olen veendunud, et kaks menetlust tuleb ühendada. Vaatamata sellele, et ministeeriumide ametnikud on väga palju näinud vaeva kõike Brüsseliga kooskõlastades, ei tohi me karta nende sätete uuesti lahtivõtmist, mis on juba korra Brüsseliga kooskõlastatud. Ei maksa unustada, kolleegid, et kuna tegemist on ikkagi direktiivide kohaldamisega, mitte otsekohalduvate määrustega, siis subsidiaarsuse põhimõte annab meile teatud vabadused ja õigused. Ning meil on valitud rahvaesindusena ka kohustus seista oma valijate, oma rahva huvide eest. Me ei saa jätta kõigi strateegiliste otsuste langetamist anonüümsetele Brüsseli ametnikele. On olemas direktiiv, mis on liikmesriikide vahel kokku lepitud. Ülejäänu on meie otsustada. Tõsi, Brüsseli ametkonnal on kooskõlastamise õigus, selleks et tehniliselt ühisturg toimiks, kuid selliste strateegiliste otsuste puhul me peame eelkõige seisma oma elukeskkonna, oma põllumajanduse tuleviku ja oma laste puhta toidu eest. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 768 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 1. juuli kell 16.
Esimene lugemine on lõppenud ja 20. päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Läheme 21. päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun kõnetooli Riigikogu liikme Urmas Reinsalu!

Austatud parlamendi aseesimees! Austatud parlamendiliikmed! See seaduseelnõu on tingitud ühest õiguslüngast Vabariigi Presidendi valimise seaduses. Tegu ei ole kindlasti mitte Vabariigi Presidendi valimise korra või süsteemi muutmise seadusega – seda need fraktsioonid silmas ei pea. Eelnõu sisu selgitamisel osundaksin õiguskantsleri asetäitja-nõuniku Nele Parresti artiklit, mis on ilmunud 2009. aasta Juridica 9. numbris. Artikli pealkiri on "Vabariigi Presidendi valimise kord". Seal ütleb proua Parrest: "Põhiseaduse § 3 lõige 1 näeb ette parlamendi reservatsiooni ehk olulisuse põhimõtte, mis kohustab seadusandjat otsustama ise kõik avaliku võimu toimimise ja põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused. Olulisuse põhimõte kehtib mõistagi ka valimisõiguse valdkonnas, kohustades Riigikogu otsustama valimisõiguse põhimõtete ja korralduse kõik olulisemad küsimused. Nende küsimuste hulka kuulub kindlasti Vabariigi Presidendi valimiskogusse kohalike esindajate valimise kord, eriti arvestades, et tegu on väga olulise riigi-, mitte kohaliku elu küsimusega. Õiguskantsler on oma varasemas praktikas selgitanud, et kuigi põhiseadus ega Vabariigi Presidendi valimise seadus ei reguleeri kõnealust küsimust, ei tähenda see, et kohalikud omavalitsused on oma otsustes täiesti vabad." Ma osundan tema teises lõigus toodud mõtet, et silmas pidades kehtivas seaduses sätestatud esindajate jaotust, st kõigil kohalikel omavalitsustel ei ole üksnes üks esindaja, tuleb seadusandja tegematajätmist pidada siiski kahetsusväärseks. Kindlasti ei saa nõustuda justiitsministri seisukohaga selle presidendi valimise seaduse kehtiva regulatsiooni menetlemisel, et küsimuse reguleerimata jätmine on vaid otstarbekuse küsimus. Põhiseaduses sätestatud olulisuse põhimõttest tulenevalt peab esindajate valimise korra üle otsustama Riigikogu ega tohi jätta seda sõltuma kohalike omavalitsuste teadlikkusest ja/või tahtest järgida õiguse üldpõhimõtteid. Ning proua Parrest lõpetab oma teadusliku hinnangu ühemõttelise tõdemusega: "Kindlasti vajab Riigikogus kiiremas korras enne järgmisi Vabariigi Presidendi valimisi 2011. aastal lahendamist küsimus, kuidas valitakse kohalike omavalitsuste esindajad valimiskogusse."
Niinimetatud riigiõigusliku probleemi ehk siis õigusselguse nõuete täitmiseks ongi neli fraktsiooni algatanud seaduseelnõu, mille mõte on selge: panna seaduse tasemel paika, kuidas toimub valijameeste valimine. Moodus on lihtne: valimised toimuvad nagu isikuvalimised salajasel hääletamisel, kusjuures ühes hääletusvoorus on igal volikogu liikmel üks hääl. Juhul kui volikogust on enam kui üks valijamees vaja valida, siis selle ühes voorus ühe hääle põhimõtet rakendatakse samuti. Kui on võrdne häälte arv valimisel, siis heidetakse liisku. See on meie eelnõu sisu.
On kohane menetleda sellekohast eelnõu ilma venitamata, vabana presidendivalimiste paratamatust kärast ja poliitikast, mis 2011. aastal ees seisab. Seetõttu on asjakohane see pikalt arutusel olnud ja ka õiguslikke vaidlusi tekitanud lünk ära lahendada juba selle 11. parlamendikoosseisu ajal. Aitäh!

Hea ettekandja! Teile on ka küsimus. Ain Seppik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Teid on viimasel ajal üha tabanud see õigusselgusetuse pikselöök. Eile selgus teile, et üle kümne aasta kehtinud kohalike maksude seaduses on müügimaks ja paadimaks täitsa õigusselgusetud, ehkki need on kogu aeg kehtinud. Nüüd on siis presidendivalimistega niisugune lugu juhtunud. Ega see juhuslik ei ole ja eks see ole teada, kust kohast see probleem nüüd tuleb. Ega siin midagi uut ole: tahetakse, siis tahetakse. Mina küll usun, et lõpuks ka Eesti Riigikogu valib presidendi ära, aga teie sellesse ei usu. Ja midagi pole teha. Minu küsimus on: kas ei peaks mõtlema kuidagi ka valimiste proportsioonide peale? Praegu on Tallinnas üks kolmandik Eesti elanikkonda ja kümme valijameest. Kas me ka selles kontekstis peaksime juriidilist mõtet liigutama või seda Nele Parrest ei ole ette kirjutanud?

See küsimus püstitus ka komisjonis. Andres Herkel komisjoni nimel ettekandjana kindlasti tutvustab arutelu, mis komisjonis sellel teemal oli. Mina rõhutasingi seda, et eelnõu algatajad tõmbavad selge piiri oma eelistuste ja võimalike alternatiivide osas, mis moel valida presidenti: kas otse või kaude, kas parlamendi poolt või valijameeste kogu menetluses. See aga ei ole selle eelnõu küsimus – poliitiline valik, millisel moel riigipea ametisse valitakse.
Meie eesmärk on määratleda kehtiva süsteemi üks, aga väga oluline nüanss: kuidas moodustub riigipead valiv organ. Peaksime ju ebaloomulikuks, kui näiteks kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus ütleks üksnes, et mooduse, kuidas kohalikke valimisi läbi viia, määrab iga kohalik omavalitsus ise. On loogiline, et need küsimused on reguleeritud seaduse tasemel. Probleemi võib asetada nii, kas proportsioone valijameeste kogu ja parlamendi vahel muuta või muuta seos omavalitsuses elavate kodanike arvuga selgemaks. Praegu on ju ilmne, et valijameeste kogu moodustamine on ennekõike omavalitsuse arvu põhine ja mitte sugugi proportsionaalne ja võimalikku kodanike tahet arvestav. Teisipidi võib öelda, et ka senine praktika näitab nii või teisiti, et ei ole kindlat menetlust, kuidas valijameeste kogu liikmed realiseerivad kodanike tahet oma kandidaatide toetamisel reaalses valimissituatsioonis.

Evelyn Sepp, palun!

Hea ettekandja! On väga tore tõdeda, et sellel eelnõul on nii palju algatajaid. See tähendab, et eelnõul peaks kindlasti olema enam kui 51 toetajat, mis on tarvis presidendi valimise seaduse muutmiseks Riigikogus. Aga Nele Parresti kaitseks peab ütlema, et tema õigusteoreetiline artikkel puudutab siiski ka sedasama proportsionaalsuse küsimust. Üsna põhjalikult analüüsib ta omavalitsustes elavate hääleõiguslike kodanike arvu arvestamist ja ka eesmärke, mis omal ajal seda seadust kirjutades olid. Minu küsimus on, miks ei ole see suur hulk algatajaid suutnud leida üksmeelt selles osas, et niisugust häälteenamust kasutades korrastada valimiskogu moodustamise aluseid mitmest aspektist, arvestades nii proportsionaalsust kui ka seda ettekirjutust, mis te praegu olete ette näinud. Oleks kompleksne lähenemine ja ka igatpidi korrektsem ja õiglasem.

Küsimus on selles, et selle eelnõu puhul ei ole, nagu ma ütlesin, tegu poliitiliste valikutega. Selle eesmärk on õigusliku probleemi reguleerimine, õigusselguse lünga täitmine. Oli väga õige, et sa viitasid sellele Nele Parresti artiklis toodud proportsionaalsuse analüüsile. Tõepoolest, ta käsitleb üsna põhjalikult presidendi valimise korra eri aspekte, aga ta jõuab ka ühemõttelise tõdemuseni, mida sa oma küsimust esitades ei maininud: et õiguslikku probleemi ta selles vahetu proportsionaalsuse puudumises ei näe. Nii et see on ennekõike poliitilise valiku ja demokraatia eri tahkude küsimus. Niisugust reformi eelnõu algatajad silmas ei pea. Kui see eelnõu täieneb niisuguste initsiatiividega, siis peab komisjon ja vastavalt ka täiskogu seda edasi arutama, aga selle fookus sel juhul muidugi muutub. Siis me hakkame tegelema poliitiliste alternatiividega, mis on seotud presidendivalimistega.

Toivo Tootsen, palun!

Ei maksa eelküsijate probleemiasetusest siiski nii kiirelt üle libiseda. Tuletan meelde, et praegune valitsuskoalitsioon ehk IRL ja Reformierakond just muutsid seadust, et suurendada Tallinna volikogu liikmete arvu. See oli tähtis seadusmuudatus – sa mäletad ju neid arutelusid siin ja mäletad, kui kiiresti see tehti. Ning see oli kõik palavalt armastatud Tallinna heaks. Tallinna volikogu liikmete arv kasvas kõvasti. Siin ongi nüüd teine asi. Te peaksite täpselt samamoodi vaeva nägema, et ka Tallinna valijameeste arv kasvaks samamoodi kiiresti ja palju.

Mul ei ole põrmugi kahtlust, Toivo, et me mõlemad armastame Tallinna. Mis puutub aga Tallinna volikogu valimisse, siis ma tuletan meelde, et volikogu suurus, mis otsekui olnuks riigiõiguslik probleem, kerkis tegelikult esile seoses sellega, et me kõik mööname, et võimalikult proportsionaalne valimistulemus võiks olla demokraatlik ja vastata meie proportsionaalsete valimiste põhimõttele, mis on põhiseaduses sätestatud. See valimissüsteemi mudel, mille me siin parlamendis ühiselt arutelude ja vaidluste käigus välja töötasime, hakkab tööle, nagu me kõik teame, esinduskogu liikmete teatud arvu korral. Arutelu ajal olid need matemaatilised arvutused ka meie käsutuses. Esinduskogu suurus oli küll seotud proportsionaalsuse nõude tagamisega, aga ma ei mäleta, et oleks esile kerkinud riigiõiguslik nõue, et peab olema proportsioon esinduskogu liikmete ja elanike arvu vahel eri omavalitsusüksuste lõikes.

Evelyn Sepp, palun!

Hea ettekandja! Pole kahtlust, et valimiskogu näol on siiski tegemist teatava variandiga presidendi otsevalimisest. Tulen tagasi Tallinna näite juurde selles kontekstis, mida eelnõu reguleerib: et igal volinikul on esindajate valimisel üks hääl. Teeme väikese tehte: umbes 80 volikogu liiget, 10 esindajat, seega keskmiselt iga esindaja saab 8 häält. Mis tähendab seda, et on küllalt tõenäoline, et näiteks pooled valijamehed saavad null häält ja nende mitte ühegi hääle saajate vahel hakatakse liisku tõmbama. Kas see on soliidne lahendus? On seda võimalik avalikkusele kuidagi ära seletada, põhjendada? Kas see ei naeruväärista kogu seda olukorda ega alanda väärikust, mis need volikogu esindajad peaksid kaasa saama, nende mandaati?

Mismoodi sa jõudsid sellisele järeldusele? See on hüpoteetiline väide! Samamoodi võiks kujutada ette, et meil on ka parlamendivalimise seaduses sätestatud olukord, kus näiteks viis kandidaati saavad sama arvu hääli ja mismoodi see laheneb. Kui meil on väljapakutud mudel – sa rääkisid ühe omavalitsuse ehk Tallinna näitel –, siis analüüsime seda põhjalikult nende teadmiste ja selle kompetentsi alusel, mis meil on. Sa tõid näiteks hüpoteetilise olukorra, mille eeldus oli, et iga valijamees saab võrdse arvu hääli ja sellisel juhul ...

Hea ettekandja, ma palun vabandust! Ma palun, head ametikaaslased, saalis vaikust, et Riigikogu kõnetoolis olev inimene saaks vastata! Meil on kord: küsimus ja vastus. Nüüd on vastuse voor, nii et palun, hea ettekandja!

Kui on 10 kandidaati ja on 10 kohta, mida valitakse, siis on paratamatu, et kõik kandidaadid osutuvad valituks. Ja see on demokraatlik valik, ma ei näe selles midagi ebaloomulikku. Juhin tähelepanu sellele, et ka Tallinna Linnavolikogu 12. septembri 1996. aasta määrus nr 21 "Vabariigi Presidendi valimiskogusse esindajate valimise kord" ei välista hüpoteetilist olukorda, et seatakse üles üksnes 10 kandidaati ja valitaksegi need 10 inimest. Sa juhid tähelepanu probleemile, et võidakse valida valijamehed, kellel on liiga kasin toetus. Ma arvan, et kui esinduskogu liikmed, kes kandidaate üles seavad, arvavad heaks rohkem kandidaate mitte üles seada, siis ka see on kokkulepe. Ka proua Parrest juhib tähelepanu probleemile, mille ilmekaks näiteks on 2006. aasta valimised, mis andsid tunnistust võimulolijate täielikust juhtpositsioonist: Tallinna esindajateks valiti üksnes ühe fraktsiooni üles seatud kandidaadid. Proua Parrest jõuab järeldusele, et kuigi seadus ei reguleeri kohalike omavalitsuste esindajate valimise küsimust, ei tähenda see, et kohalikud omavalitsused on oma otsustes täiesti vabad. Ka esindajate valimise üle otsustamisel peavad nad järgima põhiseaduses sätestatud üldpõhimõtteid. Ja proua Parrest jätkab: "Nii eeldab demokraatia põhimõte ausate mängureeglite järgimist ja seda, et kohaliku omavalitsuse esindus peegeldaks võimalikult suurel määral võimujaotust omavalitsuse sees."
Meil ongi eri aruteludes esile kerkinud küsimus, kas me soovime ka tegelikult proportsionaalsuse põhimõtet kõigis demokraatia teostamise vormides valimisõiguse puhul määratleda, tagada see seaduse jõul, või me pigem kaldume enamusdemokraatia elementidesse.

Kalle Laanet, palun!

Hea ettekandja! Mina ei tea, tahan või ei taha, aga üha rohkem jääb mulle tunne, et me arutame järjekordselt siin saalis Tallinna küsimusi – seda, mida Tallinn teeb ja kuidas teeb. Aga see selleks. Mind huvitab, kes konkreetselt nendest algatajatest, kes on sellele seaduse muutmise eelnõule alla kirjutanud, on selle idee autor.

Selle eelnõu on algatanud neli fraktsiooni, siin on härra Nestori, härra Strandbergi, härra Laari ja härra Aru allkirjad. Ning eelnõu ajendiks, tuleb tunnistada, on seesama teaduslik käsitlus, millele ma osutasin. Tõepoolest on üsna üllatav, et seda probleemi pole varem lahendama hakatud – me oleme selle seaduse alusel läbi viinud juba kolmed presidendivalimised. 1996. aastal koostatud seaduse üks autoreid selgitas põhiseaduskomisjonis, et see jäi toona tegemata lihtsalt ajapuudusel. 1996. aasta sügisel olid valimised ja see seadus võeti vastu üsnagi vähe aega enne valimisi. Ega see iseenesest hea praktika ei ole ja nii seda ei jõutudki ära klaarida. Nüüd on õige aeg see kummaliselt pikalt vinduma jäänud õiguslünk täita. Ja mis võiks olla kohasem, kui et see üsna võimekas parlamendi koosseis saab sellega hakkama.

Lembit Kaljuvee, palun!

Hea kolleeg! Põhiseaduse muutmine on väga tõsine eelnõu. Mulle jääb arusaamatuks, kuidas me suhtume asjasse nõnda, et üks nõuniku ametis olev doktorant, küll kindlasti tark proua, kirjutab ühe artikli, ning härra Reinsalu ja mõned teised inimesed on sellest nii vaimustuses, et toovad ilma professorite ja muude tarkade inimeste käest nõu küsimata ludinal siia saali asjaomase eelnõu. Seda vaatamata opositsiooni esindajate arvamusele, et võiks veel enne tõsiselt arutada, küsida, rääkida konsultantidega jne. Aga ei, see toodi kiiresti siia saali. Ma ei näe selle kiirustamise põhjust. Selline arusaamatu ebasoliidne käitumine. Millest see põhjustatud on?

Aitäh, Lembit, selle küsimuse eest! Ma pigem, vastupidi, avaldaksin üllatust, et me oleme elanud selle õiguslüngaga 1996. aastast saati ehk 14 aastat, ja see pole meid põrmugi häirinud. Selles on midagi veidikene kummastavat. Mis puutub nõu pidamisse professoritega, siis proua Parrest esines sellel talvel oma artiklile tuginedes ettekandega Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Ka minul oli rõõm sellel akadeemilisel arutelul osaleda. Nii et akadeemilistes ringkondades, üldse riigiõiguse huviliste seas on see artikkel pälvinud tähelepanu ja arutelu, see ei ole sugugi mingi rabe asi. See käsitlus on kindlasti esitatud teadlasena ja meil jääb üle selle käsitlusega kas ühineda või mitte. See on igaühe oma hinnangu ja kaalumise küsimus. Eelnõu algatajad leidsid, et selles käsitluses on väga ühemõtteline loogika olemas. Tunduks veider, kui me valijameeste valimise korra ka nüüd reguleerimata jätaksime, kui me jätaksime seaduse tasemel määratlemata, kuidas valijamehed volikogudes paika pannakse ja kuidas määratakse parlamendi kaudu ametisse näiteks ükskõik millised kõrgemad riigiametnikud. See oleks meile ju ka arusaamatu.

Heimar Lenk, palun!

Hea esineja! Omandireformi õiguslike lünkadega oleme 20 aastat elanud ja pole midagi juhtunud. Aga minu küsimus on, kas te noore poliitikuna ei karda oma maine langemise pärast. Viimasel ajal olete te kogu aeg pidanud siin toimetama sääraste seadustega ja esitanud meile eelnõusid, mida te nimetate "nööbi külge pintsaku õmblemise" eelnõudeks. Kõik need on tulevikus osutunud ebaõnnestunuks ja vastupidise tulemuse andnud. Nüüd te tulete jälle sellise seadusega välja. Võib-olla oleks pidanud esitama hoopis seaduseelnõu, et rahvas valib presidendi. Või ehk peaks parema valimiskampaania tegema, et te saaksite Tallinnas suurema esinduse. Kas te ei muretse oma maine pärast ja jäätegi niisuguseks läbikukkujaks?

Mul oleks see mure, aga ma pean tunnistama, et teie söakad küsimused tagavad minu piisava maine. Olen selles kindel. Te olete ulatanud oma abikäe ja teete seda kindlasti ka edaspidi.

Head ametikaaslased! Mul on teile suur palve: jääme eelnõu 776 raamidesse. Ain Seppik, palun!

Jätkan siis seda abikäe ulatamist. Meile on üldiselt teada õiguskantsleri viimase aja poliitilised suundumused. Ta näeb probleemi Tallinna Vee hindades, aga ei näe probleemi Eesti Energia hindades, jne. Nii et selle ametkonna pürgimised on selged. Selline suhtumine tuleb ka praegu välja. Te ütlete, et Nele Parrest räägib 2006. aasta valijameeste valimistest Tallinnas. Samas ta ei viitsi millegipärast analüüsida 2001. aastat, sest see talle ei sobi. Seal nimelt mina ja Helle Kalda saime opositsiooni esindajatena vana süsteemiga küll valijameeste sekka. Mul ongi küsimus: kas te olete uurinud laiemalt, võib-olla akadeemiliselt selle seaduse mõju ja ka seda, miks siis nii kaua on jäänud see asi kahe silma vahele? Või te kavatsete selliseid novelle, mida te näete juriidilistes ajakirjades, ka edaspidi kohe seadustena rakendama hakata?

Küsimus on selles – sa osutasid õigesti –, et seda teemat tuleb käsitleda väga põhjalikult. Proua Parrest vastab oma artiklis ka sellele, mis puudutab 1996. ja 2001. aastal Tallinna Linnavolikogu valitud esindajaid. Ta viitab, et nende esindajate taust, fraktsiooniline kuuluvus, peegeldab enam-vähem toonast volikogu koosseisu. Samas, nagu ma osutasin, nendib ta, et 2006. aastal valitud esindajad on ilmekas näide võimul olijate täielikust juhtpositsioonist. Tallinna esindajana osutusid valituks üksnes Keskerakonna fraktsiooni üles seatud kandidaadid. Proua Parrest arvab, et demokraatia põhimõte eeldab ausate mängureeglite järgimist ja seda, et kohaliku omavalitsuse esindus peegeldab võimalikult suurel määral võimujaotust omavalitsuse sees. Riigikogu ei tohi küsimust, kas omavalitsused on võimelised otsustama demokraatia põhimõtte realiseerimise üle, jätta sõltuma kohaliku omavalitsuse teadlikkusest ja tahtest järgida õiguse üldpõhimõtteid. Teisisõnu, mõnel juhul valijameeste valimisel toimib demokraatia üldpõhimõte, mõnel juhul ei toimi, sest too 1996. aasta määrus nr 21 võimaldab seda sisustada erinevalt ja vastavalt enamuse tahtele. Seetõttu jõuab proua Parrest järeldusele, et on asjakohane see seaduse tasemel reguleerida, et oleks välistatud säärane demokraatia rulett nii tähtsas küsimuses nagu riigipea legitimatsioon.
Mis puutub küsimusse, et kui õiguskirjanduses kerkivad esile autoriteetsed hinnangud, siis kas on mõtet neid ka siia parlamendisaali tuua, et võimalikke õigusmuudatusi teha, siis ma ei pea seda praktikat sugugi halvaks või kohatuks. Pigem teeks parlament valesti, kui suhtuks üleolevalt meie õigusteaduslikku potentsiaali, mis ei ole sugugi kehv.

Tõnis Kõiv, palun!

Austatud ettekandja! Siinsetest küsimustest võib jääda mulje, et konkreetne Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu puudutabki ainult Tallinna. Tegelikult on eelnõu ikkagi mõeldud reguleerima valijameeste valimisi kõikides kohalikes omavalitsustes. Mure on seotud eelkõige nende omavalitsustega, kus eelnõu järgi hakkaks valijamehed proportsionaalsemalt vastama konkreetse volikogu valinud inimeste tahtele. Palun, kas sa saaksid nimetada kõik need omavalitsused, kust valitakse rohkem kui üks valijamees, et me saaksime selle arutelu viia sellele pinnale, kus ta peaks olema?

Tõepoolest, nende omavalitsuste hulk ei ole väga suur. Vastavalt seadusele valitakse üks esindaja, kui kohalikus omavalitsuses elab kuni 10 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku, kui neid on kuni 50 000, siis valitakse kaks esindajat, kui kuni 100 000, siis neli esindajat, ja kui üle 100 000, siis kümme esindajat. Viimane käib siis Tallinna kohta. Näiteks Tartu linn on valinud neli esindajat ja proua Parrest viitab ka sellele, kuidas see Tartu linnas aset leidis. Nii et proua Parrest lahkab neid probleeme kahe omavalitsuse näitel.

Georg Pelisaar, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kui tegemist on omavalitsustega, kus on rohkem kui kaks valijameest vaja valida, ja teie annate selle seaduseelnõuga ühe hääle igale volikogu liikmele, siis teoreetiliselt võib tekkida olukord, kus üks nendest kandidaatidest saab piisavalt palju hääli, ülejäänud aga ei saa ühtegi häält. Kui näiteks on tegemist kolme kandidaadiga ja on kaks mandaati. Kas teie arvates on loogiline ja mõistlik, et null hääle korral hakatakse liisku viskama või mis?

Te toote näiteks olukorra, kus ühes hääletusvoorus otsustavad kõik volinikud toetada ühte kandidaati. See võib tõesti kõne alla tulla. Aga täpselt samamoodi võib kõne alla tulla olukord, kus kõik saavad võrdselt hääli, mille Evelyn Sepp näiteks tõi. Kuidas häälte võrdsuse korral, ükskõik, kui palju hääli inimesed saanud on, küsimus lahendada? Eri riikides on see erinevalt reguleeritud. Mitmes riigis on otsustatud kandidaadid sel juhul reastada vanuse järgi, Eesti valimisõigus on valinud liisu põhimõtte.
Ma rõhutan, et ka niisugune juhtum võib aset leida reguleerimatuse tõttu. Need on muidugi drastilisemad või ka karikatuursemad näited häälte niisuguse jagunemise kohta. Aga ainult üks omavalitsus on eriregulatsiooni kohaliku omavalitsuse esindajate valimiseks välja töötanud ja see eriregulatsioon võib demokraatia põhimõtete unarusse jätmisel viia väga tõsise demokraatia moonutuseni, millele proua Parrest oma artiklis tähelepanu juhibki. Samamoodi on teiste puhul. Kui aga on tegemist rohkem kui ühe valitava volinikuga ja kui kandidaadid saavad võrdse arvu hääli, siis minu arvates liisk on piisavalt õiglane viis see küsimus lahendada.

Palun, kolleeg Heimar Lenk, teine küsimus!

Lugupeetud esineja! Kas ma sain õigesti aru, et seda seadust tehakse kahe omavalitsuse jaoks – Tartu ja Tallinna jaoks?

Aitäh, Heimar! Seda seadust tehakse Eesti rahva jaoks, et Eesti riigis saaks riigipea valitud põhiseaduse alusel, ilma õiguslike sekelduste ja segadusteta. Kui kellelegi siin saalis tundub, et probleemi ei ole olemas, siis ärme siiski unustame ära, et 2006. aastal tegelesid nii Vabariigi Valimiskomisjon kui Riigikohus kahe vaidlusega, mis tekkisid seoses kohaliku omavalitsuse esindaja määramisega. Tuletan meelde, et tegu oli Loksa ja Saue valla esindajate määramisega, kus oli vaja valida üksainus valijamees. Nii et meil on mõtet see asi ära reguleerida. Siin on küsitud seoses Tallinnaga ja ma olen vastanud, et see on üks tahk, mida puudutas proua Parrest, aga see ei tähenda, et ülejäänud rohkem kui 200 omavalitsuses oleks õigusselgus ja sellega kaasnev õigusrahu tagatud. Seadus peab ütlema, kuidas see valimine aset leiab.

Palun, kolleeg Georg Pelisaar, teine küsimus!

Hea ettekandja! Te ütlesite, et tegemist on kogu Eesti jaoks vajaliku eelnõuga, ja minule kui maalt valitud inimesele see meeldib, et maainimeste osakaal oleks teie teooria järgi valijameeste hulgas justkui suurem. Samas teeb mind ärevaks see, et te tegite aasta tagasi ka kogu Eesti jaoks ühe Tallinna volikogu valimise seaduse muudatuse, ja teisalt teades, et Tallinnast on meil Riigikogus 27 mandaati, s.o peaaegu kolmandik kõigist Riigikogu liikmetest, tekib küsimus, kas me ei peaks ka Tallinnas Riigikogu liikmete mandaati teie teooriast lähtuvalt vähendama.

Ärge olge nii põhjendamatult tagasihoidlik! Selle arutelu ja need seadusmuudatused õiguskantsleri ettepanekul, millele te viitasite seoses kohaliku omavalitsuse valimise korraga –, selle masinavärgi käivitas teie armas pinginaaber härra Seppik, kes pöördus õiguskantsleri poole kaebusega, et kehtiv kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus p u u t u v a l t T a l l i n n a (minu sõrendus) on põhiseadusvastane. Sellest kogu see asjade käik. Nii et see, kes Tallinna sellesse suppi tõstis, ei olnud sugugi mitte siin puldis olija.
Aga mis puutub sellesse, kuidas leiab aset parlamendivalimistel valimisringkondade moodustamine ja mandaatide jaotus ringkondade vahel, siis see on seotud valijate arvuga. Vabariigi Valimiskomisjon jaotab mandaadid teatud arv kuid enne valimisi ära, lähtudes elanike arvust – see peab võrdeliselt peegeldama valijaskonna suurust eri ringkondades. Siin jäävad küll mõned moonutused, kuna tuhandelisi pole loomulikult võimalik nii täpselt välja joonistada – see eeldaks liiga suurt parlamendi koosseisu. Aga et valimistulemus oleks proportsionaalne, silub seda moonutust meie üleriigilise nimekirja puhul ülekantavate häälte moodus.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen, teine küsimus!

See eelnõu on kindlasti toodud siia saali uisapäisa. Ega sest ei ole midagi, eks me aruta ja vaata seda veel ja praegu me peamegi debatti. Aga miks on see esitatud ilma, et te oleksite vaevunud isegi teatud situatsioone läbi arvutama? Põhiliselt on siin mängus Tallinn, kust on kümme valijameest. Selle seaduse järgi on täiesti võimalik olukord, et kui on kandidaate näiteks 15, siis neli või viis inimest saavad hääli, kümme kandidaati aga saavad nulli. Need kümme nulli saanut võtavad omavahel loosi, et viis nende seast ikka valima pääseksid. Kus on loogika?

Ma võiksin vastata sama hüpoteetilise olukorraga, aga niisuguseid tinglikke piirjuhtumeid või piirsituatsioone on kindlasti komisjonis asjakohane arutada. Eelnõu algatajad arvestasid kõikvõimalike piirsituatsioonidega ja langetasid selle optimumvaliku. Kui me räägime nii väikese valiva kogu ja nii väikese valitava kogu moodustamisest, siis on otstarbekas valida võimalikult lihtne valimissüsteem.
Mis puutub teie toodud näitesse, siis ma võiksin samamoodi konstrueerida olukorra, kus parlamendivalimistel saab üks kandidaat kõik hääled. Sellisel juhul osutuvad paraku meie kehtiva Riigikogu valimise seaduse järgi kõik ülejäänud 100 liiget valituks null häälega. See tundub, eks ole, väga dramaatiline ja ebaloomulik. Niisuguseid hüpoteetilisi piirjuhtumeid võib konstrueerida, aga ma arvan, et me ei peaks selle alusel eeldama, et need valivad kogud ei ole võimelised omavahel mandaate jaotama ega valima seaduses sätestatud demokraatia juhtmõttest tuleneva mõistliku valimiskogu. Ma ei kahtle selles.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Demokraatia juhtmõttest lähtuvalt ma küsin: kas selle valijameeste valimise üsnagi keerulise struktuuri asemel ei oleks meil Riigikogus otstarbekam arutada tõsiselt presidendi otsevalimist?

Mina isiklikult pooldan niisugust riigipea valimise moodust. Aga ma rõhutan: selle eelnõu eesmärk ei ole langetada poliitilisi valikuid, mis puudutavad riigipea valimist. Selle eelnõu eesmärk ei ole mitte poliitiline, vaid õiguslik. Üks õigusselgust puudutav õiguslünk tuleb likvideerida ja selle eelnõu on ajendanud too õigusteaduslik käsitlus, millele ma oma sissejuhatavas ettekandes viitasin.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Urmas Reinsalu! Kutsun nüüd ettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme kolleeg Andres Herkeli. Palun!

Lugupeetud proua esimees! Austatud kolleegid! Ma püüan komisjoni poolt vahendada ka mõningaid vastuseid küsimustele, mis siin ka täna üles tõusid.
Komisjon arutas seda eelnõu päris põhjalikult. See toimus neljapäeval, 10. juunil. Lisaks komisjoni liikmetele ja ühele asendusliikmele oli kohal ka Vabariigi Valimiskomisjoni aseesimees Alo Heinsalu. Heinsalu küll rõhutas, et ta esitab oma isiklikke seisukohti, kuna valimiskomisjon praegu selle eelnõuga tegelnud ei ole. Kuid härra Heinsalu oli ka üks 1996. aastal vastu võetud Vabariigi Presidendi valimise seaduse autoreid ja komisjon leidis, et tema kohalviibimine on väga vajalik.
Ja nüüd küsimustest. Jah, tõusis üles seesama küsimus, kas proportsionaalsust ei peaks rakendama mitte ainult volikogu koosseisust valitavate presidendi valijameeste suhtes, vaid ka vastavalt volikogude suurusele. Neid argumente oli mitmeid, aga tõepoolest, kõnealuse muudatuse puhul seda eesmärgiks ei seatud. Osutati ka sellele, et põhiseadusega niisugune proportsioon, nagu valijameeste määramisel on – vastavalt hääleõiguslike elanike arvule omavalitsuses –, põhiseadusega kuidagimoodi vastuolus ei ole. Põhiseadus nimelt ütleb, et igast omavalitsuse volikogust esitatakse vähemalt üks valijamees.
Võib-olla peaks siin osutama härra Heinsalu märkusele, et oluline roll on ka Riigikogu esindatuse ja kohalike omavalitsuste n-ö koondesindatuse proportsioonil valimiskogus. Meie idee põhiseadusest tulenevalt on siiski eeskätt see, et Vabariigi Presidendi valib Riigikogu, järelikult peaks see proportsioon olema konservatiivne ja volikogude esindatust ei maksa väga üle paisutada.
Tõusis esile veel üks küsimus, mis on teoreetiliselt väga huvitav. Kas oleks võimalik ka selline valijameeste valimise variant, mille korral valitu ei ole volikogu liige? Vastus sellele oli: Vabariigi Presidendi valimise seadus praegu niisuguse variandi välistab, kuid see ei oleks vastuolus põhiseadusega. Kuid komisjon leidis, et meie eesmärk ei ole minna niisugusele eksperimendile, ehkki mõnel pool maailmas sellist varianti rakendatakse.
Veel tõusis üles küsimus, miks eelnõus on sätestatud, et igal volikogu liikmel on valijameeste valimisel üks hääl. Kas näiteks kümne liikme valimisel suure volikogu puhul ei võiks hääli rohkem olla? Vastused kaldusid pigem sinnapoole, et universaalne ühe hääle printsiip on ehk kõige lihtsam ja küllap see tagab proportsionaalsuse ka suurema omavalitsuse suuremas volikogus, kus valitakse korraga mitu valijameest. Küllap poliitilised jõud teevad natukene matemaatikat ja jagavad oma hääled vastavalt sellele.
Täna siin puhkenud vaidluse seisukohalt tahan viidata ka Alo Heinsalu meenutusele, et 1996. aastal, kui Vabariigi Presidendi valimise seadusega tegeldi, jäi osa küsimusi täpselt reguleerimata pelgalt ajapuudusest. Vabariigi Presidendi valimised lähenesid, aga sobivat sõnastust vajalikuks hetkeks lihtsalt ei olnud. Nii jäeti see volikogude otsustada. Kuid siit edasi arutades: kindlasti on idee suunatud eelkõige sellele, et poliitilised jõud oleksid esindatud proportsionaalselt.
Kerkis üles ka ettepanek üle vaadata valijameeste kandidaatide ülesseadmisega seotud küsimused, kuid seda on ilmselt võimalik teha enne eelnõu teisele lugemisele toomist.
Komisjon otsustas lülitada eelnõu esimeseks lugemiseks tänase, 16. juuni istungi päevakorda, määrata siinesineja ettekandjaks ning teha Riigikogu juhatusele ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva, mis saab täis 2. juulil kell 16. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Andres Herkel! Teile on ka küsimus. Palun, kolleeg Mailis Reps, teine küsimus!

Hea ettekandja! Rahvusvahelise demokraatia eest seisjana sa kindlasti jälgid suure huviga, kuidas meil igasuguseid reegleid järgitakse. Minu teada needsamad tehnilised täpsustused ja komisjoni otsused tehti siis, kui komisjoni istung oli juba lõppenud. Ja samal ajal ei olnud ka Vabariigi Valitsuse arvamust eelnõu kohta. Kas sinu meelest ei ole siin tegemist selge protseduurireeglite rikkumisega?

Mis Vabariigi Valitsuse arvamusse puutub, siis seda ma ei kommenteeriks. Aga kena oleks olnud, kui see oleks olemas olnud. Mis puutub istungi aega, siis tõepoolest, sellel teemal põhiseaduskomisjonis vaidlus puhkes. Kuid korraline istungi aeg neljapäeviti lõpeb kell neli ja see vaidlus puhkes umbes pool neli. Nii et komisjon asus oma kaalukas enamuses seisukohale, et see, et varem oli otsustatud komisjoni tööd alustada kell 13.15, mitte kell 2, nagu on kodukorras kirjas, ei muuda komisjoni töö kestmist kella 15.35-ni kuidagi ebalegitiimseks.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Andres Herkel! Avan läbirääkimised. Kutsun kõnepulti kolleeg Evelyn Sepa Keskerakonna fraktsiooni esindajana.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Võib-olla see kurvastab kedagi, aga Keskerakond seda eelnõu toetab. Ma usun, et see võiks rõõmustada eelnõu algatajaid. Samas on päris mitu probleemi, mis vajavad selle eelnõu raames samuti lahendamist. Pole mingi saladus, et valijameeste kogu näol on tegemist presidendi otsevalimiste õigusliku modifikatsiooniga. Ka eelnõu algatajate ettekandja ei häbenenud mitmel puhul analüüsida proportsionaalsuse olemust. Ta rõhutas siin mitu korda, et väga oluline eelnõu algatajate eesmärk on tagada proportsionaalne võimujaotus ühe esindusorgani sees. Selle eesmärgi saavutamiseks siis disainitakse selline seaduses sätestatav valimiskord, et igal volinikul on üks hääl. Iseenesest on väga tore, et seadusega tahetakse reguleerida ka volinike häälte arv nende esindajate valimisel. Samas aga, kui me ajame taga proportsionaalsust esindusorgani sees, siis on elementaarne, et me taotleme suuremat proportsionaalsust ka esindusorganite vahel. Kui see seadus teenib, nagu ettekandja ütles, Eesti rahva huve, siis ta peakski olema Eesti rahva jaoks. Eesti rahvas elab meil nii väikestes kui suurtes valdades. Ning kui on proportsionaalsus esinduskogu sees, siis see peaks olema tagatud ka esinduskogude vahel.
Nüüd sellest, mis meie arvates selles eelnõus kindlasti vajab täiendamist. Nagu öeldud: me toetame selle korra seadustamist seaduses. Küll aga tuleb üle vaadata ka esinduskogudevaheline proportsionaalsus ehk teha arvutusi ja mõelda, mis oleks õiglane suhe, mis kehtiks näiteks kas 50 000 – 100 000 hääleõigusliku kodanikuga kohalike omavalitsuste esinduskogude puhul, ja mis oleks õiglane suhe üle 100 000 hääleõigusliku kodanikuga esinduskogude puhul. On päris selge, et praeguses seaduses kehtivad arvud ei kajasta seda ja see vajab kindlasti täiendamist.
Üks asi kindlasti veel, mida eelnõu algatajate esindaja küll püüdis vältida, kuid mis on väga oluline: see on häälte arv, mis volikogu liikmel esindajate valimisel on. Toon näite Tallinnast, kes kvalifitseerub täna ainukese omavalitsusena kümne esindaja valimisele. Seal on 79 volinikku ja kümme kandidaati. Kui kõik kandidaadid saaksid võrdselt hääli, siis see tähendaks ümmarguselt kaheksa häält inimese kohta. Aga teatavasti hääled jagunevad ja on enam kui tõenäoline, et mõned kandidaadid, kes osutuvad valituks – ükskõik kas pärast liisu heitmist või ilma selleta –, saavad esindajateks ehk siis valijameesteks 0 häälega. Küsimus ei ole mitte niivõrd õiguslik, kuivõrd moraalne. Kujutage ette olukorda, kus seda tuleb hakata avalikkusele seletama: mis esindaja ta siis on, kui ta on 0 häälega valijamees?! See ei ole ainult tehniline või teoreetiline konstruktsioon, see on vägagi tegelik olukord, mis tõenäoliselt tekib vähemalt Tallinnas. Võib juhtuda, et seal osutub rohkem kui üks kandidaat valituks 0 häälega.
On üks ettepanek, mida tuleb kindlasti kaaluda, et selliseid olukordi vältida. Selles viimases lõigus, mis praegu kehtib, võiks olla kirjas, et enam kui 100 000 hääleõigusliku kodanikuga omavalitsuse volikogus, kes valib kümme esindajat, on volikogu liikmel kaks häält. Ka see annaks teatava võimaluse vältida tohutult piinlikku olukorda, mida ei ole võimalik avalikkusele mõistlikult põhjendada. Ma küll ei näe mingisugust sisulist põhjust, miks eelnõu algatajad võiksid selle vastu olla.
Tõepoolest, me igati toetame seda eelnõu ja mõtleme kaasa, kuidas seadus saaks parem, kuidas seadus saaks täpsem ja kuidas proportsionaalsus oleks tagatud, nii et see seadus tõepoolest oleks kogu Eesti rahva jaoks, mitte ainult osa Eesti rahva jaoks. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Evelyn Sepp! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Määran eelnõu 776 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 1. juuli kell 16.
Eelnõu 776 esimene lugemine on lõppenud.

Järgmine, viimane päevakorrapunkt on 54 Riigikogu liikme algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse ja Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandjaks kõnepulti Riigikogu liikme kolleeg Tõnis Kõivu!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Öeldakse, et osa poliitikuid on ühiskondlike protsesside suhtes tundlikumad kui teised. Ja inimesed, kes on korduvalt vastutanud Eesti Vabariigi ja selle eelarveprotsesside juhtimise eest, Andrus Ansip ja Mart Laar, tunnetasid, et pidevalt toimuvate valimiste pikaaegse surve tagajärjel võivad tekkida suured probleemid, kui vastutavatel kohtadel ei ole eelarvedistsipliini ja konservatiivsesse eelarvepoliitikasse vastutustundlikult suhtuvad poliitikud. Järgnesid erinevad mõttearendused, kuidas neid riske võiks vähendada. Andrus Ansip käis 2009. aasta Eesti Vabariigi aastapäeva kõnes välja mõtte ühendada selle sihiga Riigikogu ja kohalikud valimised. Tänavu jaanuaris teatas IRL-i esimees Mart Laar, et tema arvates võiks ühel päeval toimuda parlamendi- ja kohalikud valimised või europarlamendi ja kohalikud valimised.
Teadlased on läbi viinud erinevaid uurimistöid, selgitamaks välja valimiste mõju poliitilistele otsustele. On üldteada, et valimistel on otsene mõju demokraatlikult valitud organite otsustele. Küsimus on selles, milline see mõju on. Uuringud on näidanud, et valimiste eel tehakse rohkem otseselt valijale lühiajalist kasu toovaid otsuseid ja samavõrra vähenevad investeeringuotsused, eriti pikaajalised ja strateegilised. On ilmselge, et see ei vii kuhugi, kui pika aja jooksul langetatakse üksnes lühiajalise mõjuga otsuseid. On vaja vastu võtta ka pikaajalise mõjuga strateegilisi otsuseid. WTO ehk Maailma Kaubandusorganisatsioon on uurinud 24 riigi praktikat perioodil 1973–1992, üks Prantsuse uurimisinstituut 42 riigi praktikat perioodil 1975–2001. Lissaboni Ülikooli majandusteaduskonna avaldatud uurimistöös on võrreldud, kuidas on seoses valimistega muutunud Portugali, Ühendkuningriigi ja Itaalia avaliku sektori otsekulutused ja investeeringukulutused. Kõigis nendes uuringutes on tuvastatud väga selge seos, et valimiseelsel ajal vähenevad pikaajalised investeeringud ning asenduvad valijatele lühiajalist kasu toovate meetmetega.
Ilmselt ei ole lühiajalise poliitika pikaajaline viljelemine jätkusuutlik. Me teame Eesti praktikast, et ikka on küsimusi, mille kohta öeldakse, et ärme seda arutame, sest valijad ei pruugi seda mõista, kuigi tegelikult on tegemist teemaga, mis tuleks lahendada. Kuna praeguse süsteemi puhul ei ole järgmise 100 aasta jooksul mitte ühtegi aastat, mis ei oleks valimiste aasta või valimistele otseselt eelnev aasta, tunnetas Reformierakond vajadust olukorda muuta ning moodustas valimisreformi teemal teiste erakondadega läbirääkimisteks kaheliikmelise delegatsiooni koosseisus põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde ja Riigikogu fraktsiooni aseesimees Rain Rosimannus. Konsultatsioonide käigus kohtus delegatsioon korduvalt kõikide Riigikogus esindatud fraktsioonide esindajatega. Erinevaid kavasid valimisaastate arvu vähendada arutati Ain Seppiku, Eiki Nestori, Karel Rüütli ja Marek Strandbergiga ning loomulikult Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna juhtivtegelaste ja fraktsioonidega. Eelnõu, mida me praegu siin saalis esimest korda loeme, ongi nende konsultatsioonide tulemus ehk kokkulepe, mis suudeti saavutada.
Kahjuks ei pidanud sotsiaaldemokraadid, rahvaliitlased ja keskerakondlased teemat enda jaoks piisavalt oluliseks, et see koos lõpuni käia, kuid uks valimisreformile õla alla panemiseks on siiani lahti. Valminud eelnõule palusid algatajad esialgse kiirhinnangu anda valimiste korraldamisega seotud praktikutel-ekspertidel. Oma märkused saatsid Alo Heinsalu, Ülle Madise, Aaro Mõttus, Mihkel Pilving ja Heiki Sibul. Osa märkustega on eelnõus juba arvestatud, kuid osa on poliitilisemat laadi ja neid tuleb kaaluda edaspidise menetluse käigus.
Kindlasti vajab see eelnõu esimese ja teise lugemise vahel põhjalikumat käsitlemist ka teiste valimis- ja põhiseaduse ekspertide poolt, kuid kui tahta protsessiga edasi minna, siis tuleb alustada. Seaduseelnõu menetlemise protsess algas 54 Riigikogu liikme allkirjaga eelnõu menetlusse andmisega, toimunud on arutelu põhiseaduskomisjonis ja nüüd on esimene lugemine suures saalis. Kiirustamiseks nimetada ei ole seda küll mingit põhjust, sest algatajate soov on eelnõu vastu võtta kahe Riigikogu koosseisu häälteenamusega ja selle Riigikogu tööaega on jäänud veel mitu kuud.
Kui lühidalt üle korrata, siis Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu ning Erakonna Eestimaa Rohelised saadikute allkirjastatud eelnõu näeb ette valimisaastate vähendamise reformi, mille tulemusel demokraatia ei vähene, vaid muutub tõhusamaks. Ettepanek on muuta valimiste rütmi nii, et järgmise 100 aasta jooksul ei oleks meil absoluutselt iga aasta kas valimisaasta või vahetult valimistele eelnev aasta. Seda soovitakse teha selliselt, et kodanike võimalused riigi arengus kaasa rääkida ei väheneks, et kõik valimised jääksid endiselt toimuma eraldi ja mitte ükski valimine ei jääks loomulikult ära. Ka valimiste toimumise ajad – vastavalt siis märtsis Riigikogu, juulis europarlamendi, augustis/septembris presidendi ja oktoobris kohaliku volikogu valimised – jääksid samaks, kuid oluliselt muutuks valimiste toimumise rütm. Soovitud valimisrütmi saavutamiseks tuleb 2017. aastal valida kohalike omavalitsuste volikogud kaks korda järjest kolmeks aastaks ning alates 2021. aastast Vabariigi President kaks korda järjest neljaks aastaks. Ja seejärel valitakse aastast 2027 kohalike omavalitsuste volikogud ja Riigikogu samal aastal ning alates aastast 2029 Euroopa Parlament ja Vabariigi President samal aastal. Nii tekib iga nelja aasta tagant Riigikogu ja kohalike omavalitsuste volikogude valimise aasta, mis on keskendunud peamiselt riigisisestele teemadele, ja iga viie aasta järel europarlamendi ja presidendi valimiste aasta, mil valimised keskenduvad eelkõige välispoliitilistele küsimustele. Kuna valimised toimuvad eri aegadel, pole ohtu, et kohalikud teemad jäävad riiklike või presidenditeemad Euroopa teemade varju.
Kordan: reformikava tulemusel valimiste arv ei vähene, küll aga kahaneb valimisaastate arv järgmise 100 aasta kestel 70-lt 46-ni. Nii tekib tervelt 24 aastat, mil ei ole valimisi ja mis ka ei eelne otseselt valimiste aastale. Senise korraldusega jätkates oleks selliste aastate arv 0.
Et erakorralised valimised soovitud valimisrütmi taas segi ei paiskaks, kavandatakse täiendada põhiseadust sättega, mis ütleb, et erakorralistel valimistel valitakse vastavad rahvaesindajad või esinduskogud kuni korraliste valimisteni. Teatavasti toimuvad Riigikogu erakorralised valimised põhiseaduse §-des 89, 97, 105 ja 119 ettenähtud juhtudel, kõige varem 20 või kõige hiljem 40 päeva pärast valimiste väljakuulutamist. Erakorralised valimised tuleb presidendil välja kuulutada järgmistel juhtudel. Esiteks, kui Riigikogu ei suuda ametisse määrata peaministrit või kinnitada valitsust; teiseks, valitsusele või peaministrile umbusalduse avaldamise korral – siis on Vabariigi Presidendil õigus kolme päeva jooksul erakorralised Riigikogu valimised välja kuulutada ja selleks peab Vabariigi Valitsus ka ettepaneku tegema, ja see on ainuke juhtum, kus presidendil on õigus kaaluda, kas kuulutada valimised välja või mitte –; kolmandaks, kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust; ja neljandaks, kui Riigikogu ei ole kahe kuu jooksul pärast eelarveaasta algust riigieelarvet vastu võtnud.
Õnneks ei ole seni Eestis erakorralisi Riigikogu valimisi toimunud. Poliitiline süsteem on enam-vähem stabiilne ning erakonnad on leidnud lahendused edasiliikumiseks ka ilma erakorralist mandaadivärskendust vajamata. Loodetavasti jääb see nii ka tulevikus. Aga sellegipoolest on arutatavas eelnõus sätted, mis reguleerivad täiendavate erakorraliste valimiste toimumist, et tagada soovitud valimisrütmi säilimine.
Algatajate ettepanek on muuta põhiseadust kahe järjestikuse Riigikogu koosseisu poolt. Põhiseaduse § 162 kohaselt saab põhiseaduse 1. peatükki "Üldsätted" ja 15. peatükki "Põhiseaduse muutmine" muuta vaid rahvahääletusega. Algatajad nimetatud peatükke muuta ei soovi. Nii on vastavalt põhiseaduse §-le 163 põhiseaduses soovitud muudatuste tegemiseks kolm võimalust. Juba nimetatud rahvahääletus, seaduse vastuvõtmine kahe järjestikuse Riigikogu koosseisu poolt või kiireloomulisena. Põhiseaduse järgi tuleb põhiseaduse muutmise viis otsustada enne kolmandat lugemist ja eelnõu menetlev põhiseaduskomisjon võib arvestada, aga ei pea arvestama algatajate sooviga. Algatajad on eelistanud põhiseaduse muutmise vastuvõtmist kahe järjestikuse Riigikogu koosseisu poolt, kuna sel juhul on ka rahvas kaasatud põhiseaduse muutmise protsessi. Sel juhul kujunevad ees ootavad parlamendivalimised muu hulgas võimaluseks valida põhiseaduse muutmise pooldajate ja vastaste vahel. Samasugune muutmisviis on, muide, olemas ka näiteks Hispaania ja Rootsi põhiseaduses.
Nüüd nn vahevalimiste küsimusest. Praeguse süsteemi puhul on tegemist pideva valimisolukorraga ehk siis võib öelda, et sisuliselt toimuvad pidevalt vahevalimised. Eelnõu rakendumise järel tekib valimiste järel vähemalt paar aastat poliitika rakendamise aega ja siis järgneb n-ö vahevalimise aasta näiteks Euroopa Parlamendi valimiste näol. Loodetavasti kasvab seetõttu ka valimisaktiivsus Euroopa Parlamendi valimistel. Nii et vahevalimisteks tuleb uue korra järgi pidadagi teisi valimisi, mis siis järgnevad.
Annan nüüd teile ülevaate ka paragrahvidest, mida algatajad plaanivad muuta.
Esiteks, algatajate ettepanek on sõnastada põhiseaduse § 60 lõige 3 järgmiselt: "Riigikogu korralised valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste korraliste valimiste aastale." Erinevus praegusest tekstist on sõna "korraliste" lõike lõpuosas ja see muudatus garanteerib saavutatud valimisrütmi hoidmise.
Teiseks, algatajate ettepanek on sõnastada põhiseaduse § 60 lõige 4 järgmiselt: "Riigikogu erakorralised valimised toimuvad põhiseaduse §-des 89, 97, 105 ja 119 ettenähtud juhtudel varemalt 20 ja hiljemalt 90 päeva pärast valimiste väljakuulutamist. Erakorralistel valimistel valitakse Riigikogu ajaks, mis on jäänud järgmiste korraliste valimisteni." Erinevus praegu kehtivast tekstist on, et praeguse 40 päeva asemel on 90 päeva, mis aitab leevendada ohtu, et erakorralised valimised satuvad korralistele liiga lähedale ja tuleb korraldada sisuliselt kahed valimised järjest. Viimase lause lisamine lõikesse on suunatud saavutatud valimisrütmi hoidmisele.
Kolmandaks, algatajate ettepanek on sõnastada põhiseaduse § 80 lõike 1 esimene lause järgmiselt: "Vabariigi President valitakse ametisse viieks aastaks, välja arvatud § 83 lõikes 4 sätestatud juhul." Kehtivast sõnastusest on erinev see osa, mis on peale koma, seegi on suunatud valimisrütmi hoidmisele.
Neljandaks, algatajate ettepanek on muuta põhiseaduse § 83 lõiget 4 ja sõnastada see järgmiselt: "Kui Vabariigi President ei saa oma ametikohustusi täita üle kolme kuu järjest või kui tema volitused on enne tähtaega lõppenud, valib Riigikogu neljateistkümne päeva jooksul uue Vabariigi Presidendi vastavalt põhiseaduse §-le 79 ajaks, mis on jäänud järgmiste korraliste Vabariigi Presidendi valimisteni." Lisandunud on tekst, mis tuleb peale "§ 79", ja see on suunatud samuti praeguse valimisrütmi hoidmisele.
Algatajate ettepanek on muuta ka põhiseaduse § 131 lõiget 2 ja sõnastada see järgmiselt: "Riigikogu, Vabariigi Presidendi ja kohaliku omavalitsuse esinduskogude volitused pikenevad, kui nad lõppeksid erakorralise või sõjaseisukorra ajal või kolme kuu jooksul, arvates erakorralise või sõjaseisukorra lõppemisest. Nendel juhtudel kuulutatakse välja uued valimised kolme kuu jooksul, arvates erakorralise või sõjaseisukorra lõppemisest. Uutel valimistel valitakse Riigikogu, Vabariigi President või kohaliku omavalitsuse volikogu ajaks, mis on jäänud järgmiste korraliste valimisteni." Viimane lause on uus, see peab tagama senise valimisrütmi hoidmise.
Viimane algatajate ettepanek on muuta Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seadust ning täiendada seda uue paragrahviga, §-ga 11 järgmises sõnastuses: "§ 11. Kohaliku omavalitsuse volikogu valitakse 2017. ja 2020. aasta korralistel valimistel erandina kolmeks aastaks. Vabariigi President valitakse 2021. ja 2025. aasta korralistel valimistel erandina neljaks aastaks." Muudatuse eesmärk on saavutada soovitud valimisrütm.
Lisaks ütlen siia juurde, et homse Vabariigi Valitsuse istungi päevakorras on ka arvamuse andmine selle eelnõu kohta. Ja ettevalmistatud arvamus on positiivne. Nii et täna me veel öelda ei saa, et meil on olemas valitsuse arvamus, kuid ilmselt homme samal ajal hiljemalt on see olemas.
Kutsun algatajate nimel üles avama laiapõhjalist arutelu põhiseaduse ja põhiseaduse rakendamise seaduse muutmise üle ja seda mitte ainult siin saalis, vaid ka laiemalt ühiskonnas. Selleks annab põhiseaduse muutmise protsess palju võimalusi. Palun eelnõu algatajate nimel eelnõu esimene lugemine lõpetada! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Tõnis Kõiv! Teile on ka küsimusi. Palun kõigepealt kolleeg Ain Seppik!

Alustuseks pean märkima, hea ettekandja, et teie sissejuhatavad sõnad kahest suurest tüürimehest Ansipist ja Laarist oli ikka tõupuhas retro arenenud sotsialismist. Ma loodan, et sellel sissejuhatusel ei ole seost esitatud eelnõu vaimuga. Aga küsimus on selline. Te kinnitate seletuskirjas, et demokraatia eelnõu seadusena vastuvõtmisel ei vähene. Kust te seda teate?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt tahan öelda, et meil ei ole kombeks unustada inimesi, kes on ideid välja öelnud ja kellest on üks või teine mõte alguse saanud ja liikuma läinud. Seetõttu said siin nii Andrus Ansip kui ka Mart Laar ära mainitud. Mis puutub sellesse, kas see on minu või sinu, hea kolleegi arvates retro, siis eks see sõltu ka meie vanusest. Küsimuse sisulise külje kohta aga niipalju, et ettevalmistatud muudatused lähtuvad ettevalmistajate selgest teadmisest, et valimiste arv ei vähene ja et valimised muutuvad tänu sellele, et nende rütmi korrastatakse, tõhusamaks. Kui valimiste arv ei vähene, siis ei ole ju inimestelt võetud õigust otsustada, anda teada oma selge seisukoht, mida nad ühest või teisest erakonnast arvavad.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Hea ettekandja! Minul tekkis selline lustakas küsimus, et ma hea meelega tahaksin teada, millisest õiguslikust novellist olete te tuletanud uue demokraatia ja põhiseaduse väärtuse nimega valimisrütm. Mind huvitab see algallikas, kust selline demokraatia väärtus tuleneb – valimisrütm kui selline. Ja millega seda võiks põhjendada? See valimisrütm on nagu üks olulisimaid põhiväärtusi, mida te olete vähemalt kakskümmend korda oma ettekandes nimetanud.

Eks me kõik, nii ettekandja kui ka küsija kui ka eelnõu algatajad või vähemalt see delegatsioon või algatajate grupp, kes sellega rohkem tegeles, ole lugenud ja kindlasti loe veel põhiseadust tema kommenteeritud väljaandest. Nii me ei lähtu ainult sellest, mis on kirjas otsestes paragrahvides, vaid ka sellest, mis on kommentaarides ja lahtikirjutustes mõttena välja toodud. Sealt see lähtubki.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp, teine küsimus!

Mina olen ka kindlasti päris usin nii põhiseaduse kui põhiseaduse kommenteeritud väljaannete lugeja, aga mina seal niisugust väärtust ei ole kohanud nagu valimisrütm, mida peaks Eesti Vabariigis põhiseadusega kaitsma, tallates selle hinnaga jalge alla kõik muud väärtused. Äkki sa viitaksid täpselt sellele allikale, kus ja kelle kommentaarides on valimisrütm kõige olulisem põhiväärtus, mida põhiseadusega tuleb kaitsta?

Aitäh küsimuse eest! See eelnõu ei talla ühtegi väärtust jalge alla.

Palun, kolleeg Hannes Rumm!

Lugupeetud ettekandja! Mul on selline küsimus. Seda mõtet on hellitatud ning eelnõu ja eelnõu seletuskirja küpsetatud pool aastat, ometi on eelnõu seletuskiri harvanähtavalt lühike ja pealiskaudne. Miks te oma töösse selles mõttes nii hoolimatult olete suhtunud? See seletuskiri ei vasta ka paljudele nendele küsimustele ja teemadele, millest te siin kõnetoolis rääkisite.

Ma möönan, et seletuskiri oleks võinud olla tunduvalt pikem. Aga kõik see, mida ma oma ettekandes rääkisin, käib ju ka eelnõu menetluse juurde ja on stenogrammis olemas ning tulevikus kasutatav. Ma loodan, et kogu arutelu, mis vastavalt protseduurile peab siin järgmiste kuude jooksul toimuma, annab olemasolevale materjalile ja olemasolevatele teadmistele palju lisaväärtust juurde. Algatajad olid enne eelnõu esitamist jõudnud veendumusele, et olemasolev variant, mis oli kokku lepitud, ja põhimõtted, mis selle aluseks on, on sellised, et need võib parlamendile edasiseks arutamiseks esitada, ja et sellel muudatusel on pikaajaline positiivne mõju meie riigile.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Tõnis Kõiv! Palun ettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe kolleeg Väino Linde!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid Riigikogu liikmed! Neljapäeval, 10. juunil arutas põhiseaduskomisjon 54 Riigikogu liikme algatatud põhiseaduse ja põhiseaduse rakendamise seaduse muutmise eelnõu. Algatajate esindajana andis eelnõu koostamise vajadusest ülevaate meie hea kolleeg Tõnis Kõiv, kes tänagi meile äsja esines. Veel olime kohale palunud Vabariigi Valimiskomisjoni aseesimehe Alo Heinsalu ja Tiina Runthali kui Justiitsministeeriumi õigusloome korralduse talituse nõuniku.
Komisjoni istung algas sellega, et kolleeg Evelyn Sepp märkis, et teda paneb üllatuma nii kaaluka eelnõu väga kiire menetlemine. Ei ole ära kuulatud isegi Vabariigi Valitsuse seisukohta. Komisjoni istungil sai selgitatud, et Vabariigi Valitsuse ametlik seisukoht eelnõu kohta on kindlasti tulemas, teadaolevalt tehakse see otsus pärast jaanipäeva. Olgu lisatud, et eelnõu jõudis põhiseaduskomisjoni istungile tõepoolest tavapärasest veidi kiiremini. Selle taga on soov võimaldada Riigikogu praegusel koosseisul selle eelnõu menetlemist Riigikogu saalis võimalikult kiirelt alustada. Mis sellest edasi saab, on juba, head kolleegid, ühiselt meie kõigi otsustada ja arutada.
Oli juttu ka sellest, et senine valimisrütm on siiski mõistlik, sest see annab erakondadele valijatelt teatud adekvaatse tagasiside. Näiteks hea kolleeg Hannes Rumm avaldas seda arvamust ja tõstatas küsimuse, kas uuendus võiks seda pärssida või mitte. Vastuseks selgitati, et näiteid võib tuua nii sellise valimisrütmiga kui ka teistsuguste süsteemidega Euroopa riikidest. Näiteks võivad eri valimised toimuda ühel aastal, aga mitte ühel ajal. Kui see eelnõu saab heaks kiidetud, siis oleksid Eestis vastu võetud poliitilised otsused ilmselt pikaajalisemad, strateegilisemad ja võib-olla ka mõneski mõttes arusaadavamad.
Niimoodi see vaidlus ja seisukohtade avaldamine meil seal siis käis. Oldi ka veidi mures selle üle, mis peaks toimuma aastal 2039, kui on niisugune valimiste superaasta: peaksid toimuma neljad valimised ühel aastal. Tõnis Kõiv selgitas, et üks samalaadne kogemus on meil 1999. aastast olemas. Siis toimusid omavalitsuste valimised ja Riigikogu valimised ning valijad said nendega väga edukalt hakkama. Lokaalsed probleemid ei kasvanud üle riigi probleemide ja ka mitte vastupidi.
Justiitsministeeriumi esindaja ütles, et tema teada Justiitsministeerium valmistab praegu ette Vabariigi Valitsuse otsuse eelnõu selle põhiseaduse muudatuse kohta ja et selle sisu on toetav. Valitsus toetab eelnõu menetlemist Riigikogus. Alo Heinsalu Vabariigi Valimiskomisjonist ütles, et kuna valimiste arv jääb pärast eelnõu heakskiitmist samaks, siis mingit demokraatia pärssimist see kaasa ei too. Ka valimiskomisjoni töömaht sellest ei muutu. Nad nägid probleemina teatud juhtudel võimalikku valimistoimingute kattuvust: võivad tekkida olukorrad, kus toimub näiteks üheaegselt mingi erakorraline valimine ja presidendi valimine. Kuid ilmselt on see probleem ületatav.
Väljatoomist väärt on Andres Herkeli seisukoht, et niisugune suhteliselt kiire eelnõu esimesele lugemisele panek võib-olla aktiveerib riigiõiguslastest eksperte kiirelt selle eelnõu kohta oma seisukohti avaldama ja Riigikogu saab neid siis edaspidisel menetlemisel arvestada.
Lõpuks võttis põhiseaduskomisjon nagu ikka ette hääletamise. Oli ettepanek panna see eelnõu täna esimesele lugemisele. Selle poolt oli 6, vastu 3 inimest, erapooletuid ei olnud. Järgmisena oli ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Selle poolt anti 5 häält, vastu 1. Kaks komisjoni liiget ei hääletanud. Komisjoni ettepanek on seega täna esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks palume määrata 1. september ehk teadmistepäev, kell 16 oleks see lõplik aeg. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Väino Linde! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, kolleeg Hannes Rumm, teine küsimus!

Mul on üks küsimus kolleeg Väino Lindele. Sa väga põgusalt libisesid üle sellest, et Vabariigi Valimiskomisjoni esindaja tõi välja asjaolu, et eelnõu koostajad ei ole arvestanud asjaoluga, et teatud puhkudel võib tekkida valimistoimingute kattuvus, mis võib tekitada teatud kriisi. Sa küll omalt poolt ütlesid, et ilmselt on need raskused ületatavad, aga komisjoni koosolekul küll ükski esineja minu mäletamist mööda ei suutnud selgitada, kuidas need raskused võiks ületatavad olla. Minu palve on, et sa nüüd kolleegidele ja avalikkusele siin kõnepuldis selgitaksid, milles see kattuvus võiks seisneda ja kuidas on too probleem sinu hinnangul võimalik ületada.

Mingist kriisist küll komisjoni istungil juttu ei olnud, kuid, nagu ma ütlesin, Alo Heinsalu tõstatas tõesti selle probleemi ja tegi ettepaneku, et seda võiks edasise menetlemise käigus arutada. Eks see korraliste üldvalimiste rütm ongi teatud valimistoimingute võimaliku kattumise olukorra tekke põhjus. Võib juhtuda, et Vabariigi President tuleb Riigikogul valida 14 päeva jooksul, Riigikogu erakorralised valimised peavad toimuma 20 kuni 40 päeva pärast valimiste väljakuulutamist, eelnõu puhul aga on see tähtaeg isegi 90 päeva. See 90 päeva on eelnõus sellel põhjusel, et erakorraliste valimiste väljakuulutamine oleks tõesti ülimalt põhjendatud ja et seda ei korraldataks vahetult enne järgmisi korralisi valimisi. Aga see olukord, millele Alo Heinsalu viitas, on tegelikult rohkem hüpoteetiline.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Väino Linde! Avan läbirääkimised. Esimesena kutsun kõnepulti kolleeg Hannes Rummu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana.

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Alustan sellest, et meenutan teile, et mullu käis linna- ja vallajuhte Eestis valimas 662 813 inimest ja europarlamendi liikmeid valis 399 181 inimest. Mõlemal juhul oli mullu valimisaktiivsus palju suurem kui varasematel aastatel, kuigi tekkis tõepoolest ebanormaalne olukord, kus valimised toimusid vaid neljakuulise vaheaja järel. See näitab, et sajad tuhanded inimesed tulid hea meelega valima, sest nad tahtsid oma mõtete kandjaid toetada, millegi vastu protestida ning Eesti elu üle otsustamises kaasa rääkida. See näitab, et valijatel pole sagedaste valimiste vastu midagi. Sel taustal mõjub päris kummaliselt jutt, et valimised tuleb korraldada nii harva kui võimalik, sest need segavad normaalset riigijuhtimist.
Enamikus Euroopa riikides on välja kujunenud tava, et parlamendi ja omavalitsuste valimised vahelduvad rütmiliselt. See rütm annab valijatele omavalitsuste valimisel muu hulgas lisaks kohaliku elu küsimuste üle otsustamisele võimaluse anda valitsuserakondadele märku, kas võimuparteide poliitikaga ollakse rahul või mitte. Ükskõik mis riigis, olgu Saksamaal, Prantsusmaal, Soomes või Lätis, tõlgendatakse kohalike valimiste tulemusi üleriigiliselt just nii, et need kas tugevdasid või nõrgendasid võimuparteide ja valitsuse positsioone. Eestis tekitati eelmise põhiseaduse muudatusega samuti selline mõistlik rütm, kus Riigikogu ja omavalitsuse valimised toimuvad iga kahe aasta tagant. Sotsiaaldemokraatide meelest pole mingit põhjust seda euroopalikku ja demokraatia toimimiseks hädavajalikku rütmi muuta. Ka näide, et 1999. aastal toimusid meil kohalike omavalitsuste valimised kõigest pool aastat pärast parlamendivalimisi, pole asjakohane, sest kui vaadata nende valimiste tulemusi, siis need sarnanesid suuresti ega pakkunud valijatele võimalust anda valitsusparteidele tagasisidet. Valitsusparteidel polnud võimalust tagasisidet õigel ajal saada ja see läks tagantjärele tarkusena päris kalliks maksma.
Ma arvan, et praegune rütm, mille puhul Riigikogu ja omavalitsuste valimised vahelduvad iga kahe aasta tagant, on palju parem kui väljapakutud mudel, kus need toimuvad samal aastal. Õnneks on küll eelnõust välja võetud kõige suurem rumalus, omavalitsuste valimine ja Riigikogu valimine samal päeval, mis ilmselgelt oleks tähendanud seda, et kohaliku elu küsimused jäävad tähtsuselt Riigikogu valimise varju.
Oleme arvamusel, et Reformierakonna ja IRL-i valimisreform vähendab valijate võimu ja suurendab parteikontorite võimu, sest see annab valijatele võimaluse sekkuda Eesti elu juhtimisse ainult iga nelja aasta tagant, selle asemel et öelda oma sõna sekka iga kahe aasta tagant nagu praegu.
Ühe olulise argumendina selle reformi vastu toon välja ka asjaolu, et 100 aasta peale kavandatud valitsusreform ei ole niikuinii jätkusuutlik, sest nagu näitab eelmise sajandi ajalugu, muudetakse nii pika aja vältel valimissüsteemi korduvalt niikuinii. Nagu toodi välja ka põhiseaduskomisjonis toimunud aruteludel – ja seda tegi IRL-i esindaja –, pole see juhtunud mitte ainult Eestis, vaid mõne erandiga kõigis Euroopa riikides. Ja kui veel lähiajaloos tagasi vaadata, siis isegi alates 1992. aastast jõustunud valimiskord on juba muutunud kaks korda, ja seda oluliselt. Esiteks, nagu juba öeldud, pikendati omavalitsuste valimise tsüklit ja see viidi n-ö peegelpilti Riigikogu valimistega, ning teiseks lisandusid pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga meie valimistsüklisse europarlamendi valimised. See tähendab, et olukorras, kus väljapakutud valimisreformi üleminekuaeg on peaaegu 20 aastat, on ülimalt vähe tõenäoline, et arutusel olev kord isegi selle jõustamise korral juba selle üleminekuaja lõpuks veel jõus on.
Toon välja ka asjaolu, et valimissüsteemi stabiilsus on omaette oluline väärtus, mis tagab ühiskonna turvalise toimimise pika aja vältel. Palun lisaaega!

Kui palju?

Kolm minutit.

Kolm minutit, palun!

Praegu väljapakutud lahendus paiskab turvalise loogilise valimiskorra ligi 20 aastaks sassi ja nagu öeldud, pole mingit garantiid, et see nii pika aja järel toimima jääb. Seetõttu ei olnud päris täpne Tõnis Kõivu märkus, kui ta ütles, et sotsiaaldemokraadid jäid selle eelnõu arutelust ühel hetkel kõrvale. Me lihtsalt otsustasime, et me sellist valimisreformi ei toeta. Aitäh teile!

Suur tänu, kolleeg Hannes Rumm! Palun kõnepulti kolleeg Rain Rosimannuse Reformierakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Valimised on kahtlemata demokraatia pidupäev. Aga kui pidu pidada nädal või kaks jutti, võib tagajärjeks olla peavalu, pohmell või ka hoopis tõsisemad tervisekahjustused. Eestis on asjad kujunenud selliseks, et valimispidu ei katke hetkekski. Järgmisest 100 aastast on 70 valimisaastad ja ülejäänud 30 aastat on valimiseelsed aastad. Sealjuures on 100 aastat lihtsalt suvaline, näitlikustamiseks võetud ajavahemik, tegelikult suundub samasugune valimiskalender lõpmatusse, horisondi taha. Valimiskarussell ei peatugi. Mis selles siis ikka nii väga hullu on, küsivad inimesed üle Eesti. Valimised ja demokraatia on ju tore.
Muidugi on pidu pidada tore. Ma olen täiesti kindel, et erakonnad võivad probleemideta jätkata ka vanaviisi. Küsimus on selles, kas samamoodi võib jätkata ka Eesti. Kui kogu aeg on pidu, millal siis töötegemiseks aega leitakse, millal kainelt mõtlema hakatakse? Kui 100 aastat eristutakse, siis millal kokku lepitakse? Kui 100 aastat jagatakse lubadusi, siis millal neid ellu viiakse? Nii nagu iga inimese elus, nii saabub ka riikidel peo järel kardetavasti ükskord ikkagi trööstitu ja valus argipäev, nagu juhtus Kreekas.
Head sõbrad! Võib öelda, et valimisreformi põhjus on teaduslik. Valimisreformi ratsionaalne sisu ja eesmärk on vähendada survet Kreeka-sarnasesse lõksu kukkumiseks. Sotsiaalteadlased on nimelt kindlaks teinud, et valimistsüklid mõjutavad tugevalt eelarvepoliitikat ja avaliku sektori kulutuste iseloomu. Valimiste eel kasvavad avalikkusele nähtavamad ja lühiajalise mõjuga rahakulutused, näiteks palkadele ja dotatsioonidele, aga ka igasugu sümboolsetele betoon- ja neoonrajatistele. Kannatavad aga hädavajalikud investeeringud, mille positiivne mõju avalduks alles aastate pärast. Kujutage nüüd ette, et see muster kordub Eestis järgmised 100 aastat jutti, ja proovige vabade assotsiatsioonide meetodil kolme sekundi jooksul vastata küsimusele, mis riik või omavalitsus teile esimesena silme ette tuleb.
Miks valimised sellist mõju avaldavad? Sellepärast, et valimiste lähenedes toimib avalikus poliitilises debatis kindel teemade ökonoomika. Teatud teemad, mis võivad olla sisuliselt üliolulised, aga on laiale valijaskonnale raskemini seletatavad, lükatakse kalevi alla. Kuna nende seletamine nõuab rohkem ressurssi ja tõenäosus jõuda selleni, et valijad neid mõistavad, on väiksem, siis neid lihtsalt ei puudutata. Samal ajal teised, võib-olla sisult kergekaalulisemad, aga erineva haridustasemega laiale publikumassile lihtsamini mõistetavad teemad muutuvad keskseks. Kuhu läheb aga kampaanias tähelepanu, läheb tulevikus ka maksuraha.
Need on teaduslikud faktid, sotsiaalsed seaduspärad. See tähendab, et me võime vahetada Reformierakonna Res Publica vastu, Res Publica roheliste vastu, rohelised Indrek Tarandi vastu või Tarandi Ühtse Eesti vastu – midagi ei muutu. Ikka teevad poliitilist tunnustust püüdvad isikud ja erakonnad valimiste eel kõik selleks, et võimalikult paljudele valijatele meeldida. Konkreetsete inimeste iseloom või kasvatus ei muuda siin midagi, surve käituda teatud kombel tuleneb valimiste toimumise faktist endast. Olgu Saar või Savisaar, olgu Ojasoo või Tuiksoo – veri viib rähnipoja ikka puu otsa ja vesi voolab ikka allamäge. Moraalitsemine teemal "Ärge nii tehke!" on sama hea kui saata atleedid olümpiamängudele sõnadega: "Ärge siis väga pingutage!"
Hea näide avalikkuse lühiajalisest fookusest valimiste eel on kas või seesama valimisreform ise. Isegi kauaaegsed poliitikaajakirjanikud, poliitikuist endist rääkimata, ei suuda seda käsitledes vaadata kaugemale tänastest konkreetsetest isikutest, erakondadest või Delfi homsest juhtkirjast. Sisuni ei jõutagi, sest see on natuke keerulisem kui rahvaliitlaste üksteisele vastu lõuga andmine. Palju raskem on mõista, et valimisaastate vähendamise reform on eelduseks pikaajaliste arengukavade teostumisele ja poliitilise keskustelu suuremale ratsionaalsusele. Ja need on ju asjad, mida muidu iga päev valju häälega taga nõutakse.
Mis seal ikka! Mul on ettepanek neile, kes seda reformi peavad ebaoluliseks või asendustegevuseks: ärge kirjutage sellest! Ärge pöörake sellele vähimatki tähelepanu! Ärge politiseerige seda ise ilmaasjata! Tegelge tähtsamate asjadega nagu näiteks Riigikogu liikmete kehakaal. Las see jäädagi rahulikult tehniliseks muudatuseks, mille tähtsust ja mõju Eesti poliitilisele kultuurile ja poliitika kvaliteedile hinnatakse 25, 50 või 100 aasta pärast, kui see reform on oma mõju avaldanud. Riigikogu stenogrammid ja ajalehtede arhiivid on ilmselt ka siis ajaloohuvilistele ja politoloogidele kättesaadavad, et seda objektiivselt teha.
Avalikes aruteludes on kõlanud veel üks küsimus: miks toimub reform nii kauges tulevikus ja miks me sel juhul just täna sellega tegelema peame? Vastus on irooniline: sest valimisreform on läbi viimata ja kõigil järgmistel aastatel ootavad meid ees taas valimised. Lähiaastate perspektiivis ei õnnestu seda reformi paraku teha, sest kõik mõtlevad sellele, kuidas üks või teine sisult mõistlik asi mõjutaks just tema eeldatavat valimistulemust. Ja nii jääbki igaveseks, kui me täna midagi ette ei võta.
Valimisaastate reform sellisel kujul, nagu ta teie ees seisab, on kompromiss, ainus kokkulepe, mis praeguses Riigikogus oli võimalik sõlmida. Selle kokkuleppe saavutamise eeldus oli reformi nihutamine piisavalt kauge ajalise horisondi taha, kuhu tänased olupoliitilised rehkendused naljalt ei ulatu. Aga vaadakem asja pigem positiivsest küljest! Sellise leppe tulemusel on sündinud selles mõttes eeskujulik reformikava, et kõik osapooled teavad muutuse tulekust mitmeid aastaid ette. Lisaks peab reformi jõustumiseks oma kaalutletud jah-sõna ütlema tervelt kaks Riigikogu koosseisu.
Hea Riigikogu! Valimisreform suurendab demokraatiat Eestis, sest see parandab demokraatliku poliitika kvaliteeti ja tõhusust, võtmata ära grammigi kodanike osalus- ja otsustusõigustest. Reformierakond toetab esitatud eelnõu esimese lugemise lõpetamist ja selle suunamist teisele lugemisele esimesel võimalusel. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Rain Rosimannus! Palun nüüd, kolleeg Evelyn Sepp Keskerakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Valimised on tõesti pidu, aga erinevalt eelnõu algatajate käsitusest ei ole see pidu, mida peetakse erakondade peakontorites või valitud peokohtades Tallinna südalinnas. See on valijate pidu. Ja kui keegi kurdab siin selle üle, et pohmell peale valimisi on suur, siis uskuge, mitte pohmell pidupäevast, vaid kehvast valimistulemusest. Ja kehv valimistulemus reeglina tuleb kehvast tööst. See ongi valimiste mõte: kas saadakse kinnitus usaldusest, teenitakse see usaldus välja oma tööga või mitte.
Aga tänane arutelu on andnud meile ühe mõnes mõttes täiesti geniaalse uue termini: me oleme saanud põhiseadusliku termini või uue põhiseadusliku põhiväärtuse, mis on valimisrütm. Mulle tundub, et kui valimisrütm on uus põhiseaduslik põhiväärtus, siis õiguskantsleril ei ole põhiseadusega enam mingit pistmist. Sel juhul peaks seda tša-tša-tšaa rütmi hindama kas Ants Tael või Merle Klandorf või keegi muu asjatundja, mitte siin saalis olijad ega mõned teised põhiseaduslikud institutsioonid. Valimisrütm ei saa olla põhiseaduse kõige kandvam väärtus, demokraatia väärtused seisnevad muus. Ja valimisi ei korraldata mitte valitute tarbeks, vaid see on valijate õigus näidata oma suhtumist, näidata oma usaldust, kui neil see on, või umbusaldust, kui seda ei ole.
Kas selleks on vaja muuta põhiseadust, et püüda muuta poliitilist kultuuri? Kahtlen. Valitsemiskultuuri tõstmiseks ei ole vaja valimisi koondada, vaid parandada valitsemise enda kultuuri. Mõelgem lihtsalt selle peale: põhiseadus ei keela praegu seadustega reguleerimast pikemat eelarve planeerimise perioodi kui näiteks üks kalendriaasta. Ükski seadus ei keelanud ega takistanud teid diskuteerimast eelmistel Riigikogu valimistel näiteks oluliste majanduspoliitiliste otsuste üle. Mitte ükski seadus ei takistanud seda, ja põhiseadus ammugi mitte!
Aga see, head kolleegid, mille teie nende valimiste keskseks teemaks tõstsite, oli pronkssõdur. Eelolevate valimiste keskseks teemaks võib tõusta muidugi see õnnetu vabadussammas või muu säärane küsimus. See aga ei ole põhiseaduslik küsimus, see on kõigi nende inimeste ja nende kultuuri küsimus, kes kandideerivad.
Minu jutu kokkuvõttev mõte on see, et sobimatute poliitikute sattumist poliitikasse ei saa ära hoida põhiseaduse muutmise ja valimiste koondamisega – see on ilmselgelt ebaproportsionaalne vahend. Selleks on teised mehhanismid ja eelkõige otsustab selle valija.
Nüüd aga eelnõu enda ja selle tehniliste, kuid oluliste nüansside juurde, millele eelnõu ettekandja piisavat tähelepanu ei suvatsenud pöörata. Näiteks et iga 20 aasta tagant on meil aasta, kus toimuvad neljad korralised valimised. Ma tuletan meelde, et põhiseaduskomisjonis juhtis valimiskomisjoni esindaja meie tähelepanu ka sellele, et tegelikult on valimistoimingute kattumisega tekkivad õiguslikud probleemid praktiliselt ületamatud. Seega: milleks meil on vaja seada iseendale mingid tõkked, millest me ei suuda üle hüpata või millest üle hüppamine ei olekski tegelikult põhjendatud?
Nüüd tulen ma uuesti sellesama valimisrütmi juurde tagasi. Kui meil tekib lisaks olukord, kus on vaja erakorralised valimised korraldada, mida ei ole ju võimalik ette näha, siis milline põhiseaduslik väärtus saab olla see, et meil tekivad tühjad ja poliitiliselt surnud perioodid korraliste valimiste vahel, mis mahuvad sõltumata olukorrast näiteks nelja-aastase perioodi sisse? Mul ei ole mingisugust mõistlikku seletust sellele pakkuda. Samuti sellele, kuidas saab olla demokraatiale kasulik see, kui me koondame valimised ühele aastale, kuid eri päevadele, saades samas aru, et muutub vaid poliittehnoloogia valimiskampaaniate tegemisel ja teemad, mis peaksid olema väga eraldi seisvad, ei moodusta tegelikkuses eraldi seisvaid teemasid. Valijate jaoks ei ole tegemist selgelt eraldi seisvate valimistega, vaid olukorraga, kus on taas raske teha vahet, mis on kohalikud, mis riigi või mis kogu Euroopa teemad, sest mängu juhivad ju erakonnad, kelle jaoks on see tänase praktika kohaselt üks prahivedu kõik. Küsin veel kord: kuidas see saaks küll demokraatiat tugevdada? See jääb tõesti arusaamatuks.
Eelnõu seletuskirja kvaliteet aga on lausa piinlik. Muu hulgas sisaldab see näiteks viitevigu, aga ei kajasta eelnõuga kaasnevaid riigi kulusid, rääkimata erakondade kuludest. Me teame, et järgmise 20 aasta jooksul toimuks rohkem valimisi, kuna eelnõu algatajate ettepanekul on vaja valimistsükkel viia nendele sobivasse rütmi. See toob nii riigile kui ka valitutele kaasa täiendavaid kulusid. Millegipärast eelnõu asjaomaste arvutustega varustatud ei ole, kuigi normitehnika eeskirjade kohaselt peaks olema tehtud väga põhjalik analüüs.
Aga tõepoolest: mis on ikkagi põhiline küsimus, kui pidada silmas Reformierakonna esindaja sõnavõttu ja Eesti võrdlemist Kreekaga? Võrdluses Kreekaga ei seo meid mitte valimisrütm, vaid hoopis korporatiivsus ja vähene läbipaistvus. Aga valimiste loksutamine mugavatesse nelja-aastastesse perioodidesse pigem tsementeerib seda olukorda, mitte ei paranda seda. Nii et, on mille üle mõelda.
Ja erinevalt Kreekast on Eesti valitsuserakonnad ju ometigi teinud "tarku" otsuseid ja nende populaarsus ei ole sellest sugugi langenud, nii et valimiste harvendamist ei ole ka sel põhjusel vaja ette võtta.
Kindlasti ei taha me nõustuda aga sellega, et nüüd me peaksime siin kõik vaikima, kuna see eelnõu ei ole meie arvates mõistlik ja põhjendatud. Seda rõõmu me kindlasti ei tee. Selliste plaanide avalikustamine ja kriitika on poliitilise kultuuri kujundamisel väga olulised.
Kui keegi peaks kunagi tulevikus põhiseaduse muutmise eelnõusid esitama, siis võiks need vähemalt varustada analüüsidega, mida ilmselt selle eelnõu ettevalmistajad ei julgenud teha. Usun, et Eestis on suhteliselt vähe terve mõistusega eksperte, kes sellist lähenemist sellise tooruseastme juures toetaksid ja oma nime sinna avalikult julgeksid alla kirjutada – erinevalt nendest 54 poliitikust, kes seda tegid. Kui te aga arvate, et teie siin ei ole mõistlikud, siis tulevikus ärge kandideerige, selleks ei pea ilmtingimata põhiseadusesse täiendavaid takistusi looma. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Määran eelnõu 775 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 1. septembri kell 16. Eelnõu esimene lugemine on lõppenud.
Head kolleegid! Meie istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 20.12.