Head ametikaaslased! Head külalised! Head interneti ja televisiooni kaudu jälgijad! Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 12. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi! Ma palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuusi!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Külalised! Keskerakonna fraktsiooni nimel annan üle arupärimise peaminister Andrus Ansipile. See arupärimine on ajendatud 19. aprilli Postimehes avaldatud arvamusloost, mille autoriks oli Valga linnapea, tippreformierakondlane Ivar Unt, kes väljendas väga selgelt seisukohta – ja see kajastus ka artikli pealkirjas –, et pensionikassa viiks hetkel tasakaalu pensionide kiire vähendamine. Artiklis räägib ta, miks seda on vaja, teeb ettepanekuid, kuidas seda peaks tegema, ja ütleb ka, et peale pensionide vähendamise peaks pensioni ära võtma nendelt pensionäridelt, kes töötavad. Meil ongi arupärimine selle kohta ja me esitame hulga küsimusi. Kas ja millal plaanib valitsus pensione vähendada ja millal selle kavaga välja tullakse? Kui see nii ei ole, siis millal tehakse Valgas infopäev, et maandada neid pingeid? On ka väga palju muid küsimusi veel. Inimesed loomulikult tahavad teada, sest see, ütleme, uudis oli ikka masendav.

Palun Riigikogu kõnetooli Nikolai Põdramäe!

Aitäh, eesistuja! Lugupeetud saalis viibijad! Keskerakonna fraktsioon esitab arupärimise peaminister Andrus Ansipile valitsuse vastutuse ja Eesti rahva halva vaimse tervise kohta. Eesti ühiskond on viimase kümne aasta vältel varasemaga võrreldes tunduvalt keerukamaks muutunud. Suurenenud on vahed inimeste sissetulekutes ning vaesusriskis elavate inimeste arv. Erinevate uuringute andmetel on Eesti elanike vaimne tervis halvemas seisus kui teiste Lääne- ja Põhja-Euroopa riikide elanikel.

Hea ettekandja! Ma palun teilt vabandust! Head ametikaaslased! Saalis on liiga suur lärm. Palun austame ettekandjat! Palun, ettekandja!

Siseministeeriumi koostatud dokumendist "Turvalisuspoliitika 2010. Kokkuvõte "Eesti turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015" täitmisest" selgub, et nn kuritegelike surmade arvukus on vähenemas, kuid nende kõrval on suurenemas uppumiste, enesetappude ja tööõnnetuste osakaal. Enesetapud moodustavad ebaloomulike surmade arvukuses tervelt 47% ning 2009. aastal suri enesetappude tagajärjel 280 inimest. Alates 1994. aastast oli enesetappude arv languses, kuid viimase kolme aastaga on toimunud enesetappude jätkuv tõus ning märkimisväärne tõus oli just 2009. aastal. Seoses kõige sellega on meil peaministrile terve rida küsimusi, millele palume vastust. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks arupärimist ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise.
Head ametikaaslased! Läheme nüüd edasi teadete juurde. Seoses homme siin saalis toimuva valitsuse infotunniga Riigikogu lahtiste uste päeva raames palun teid oma lauad ja vajaduse korral ka sahtlid paberitest tühjaks teha, et need ei satuks valedesse kätesse ja lauad oleksid korras.
Head ametikaaslased! Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 78 Riigikogu liiget, puudub 23.

Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud äriseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele nõuab eelnõu 708 Riigikogu koosseisu häälteenamust ning enne lõpphääletust viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 81 Riigikogu liiget, puudub 20.
Panen lõpphääletusele seaduseelnõu 708. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 81 Riigikogu liiget, vastu ega erapooletu ei ole keegi.
Vabariigi Valitsuse algatatud äriseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu on seadusena vastu võetud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Riigi Teataja seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Tulenevalt meie kodu- ja töökorra seadusest nõuab eelnõu 654 Riigikogu koosseisu häälteenamust ning enne lõpphääletust viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 80 Riigikogu liiget, puudub 21.
Panen lõpphääletusele seaduseelnõu 654. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 78 Riigikogu liiget, vastu ega erapooletu ei ole keegi.
Vabariigi Valitsuse algatatud Riigi Teataja seaduse eelnõu on seadusena vastu võetud. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse § 83¹ muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. Nii nagu meil täna on heaks tavaks saanud, on ka eelnõu 706 puhul meie kodu- ja töökorra seaduse järgi vajalik koosseisu häälteenamus ning enne lõpphääletust viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 80 Riigikogu liiget, puudub 21.
Panen lõpphääletusele seaduseelnõu 706. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 80 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, üks erapooletu.
Vabariigi Valitsuse algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse § 83¹ muutmise seaduse eelnõu on seadusena vastu võetud. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud euro kasutusele võtmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele seaduseelnõu 709. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 81 Riigikogu liiget, vastu ega erapooletu ei ole keegi.
Vabariigi Valitsuse algatatud euro kasutusele võtmise seaduse eelnõu on seadusena vastu võetud. Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele seaduseelnõu 721. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 83 Riigikogu liiget, vastu ega erapooletu ei ole keegi.
Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse eelnõu on seadusena vastu võetud. Viienda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Head ametikaaslased! Oleme jõudnud kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti inimarengu aruanne 2009" arutelu. Enne kui me läheme menetluse juurde, lubage mul teile lühidalt tutvustada selle menetlemise korda, mis tuleneb meie Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 153. Selle kohaselt määras juhatus põhiseaduskomisjoni ettepanekul selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamiseks järgmise korra. "Eesti inimarengu aruande 2009" peatoimetaja Marju Lauristini ettekanne kuni 30 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit. "Eesti inimarengu aruande 2009" toimetaja Rivo Noorkõivu ettekanne kuni 15 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde ettekanne kuni 15 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib esitada ettekandjale kokku kuni kaks küsimust. Pärast küsimustevooru olge palun aktiivsed läbirääkimiste voorus, sõnavõttudega võivad esineda kõik Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Põhiseaduskomisjonil on palve, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Nii nagu ikka meil arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Mul on heameel paluda Riigikogu kõnetooli "Eesti inimarengu aruande 2009" peatoimetaja Marju Lauristin!
Head ametikaaslased! Me alustame nüüd inimarengu aruande arutamist ja ma palun saalis vaikust! Palun, ettekandja!

Austatud Riigikogu juht, asejuhataja! Lugupeetud Riigikogu! Kõigepealt lubage mul avaldada väga tõsist ja siirast heameelt selle üle, et Riigikogu juba mitmendat korda, mitmendat aastat on võtnud inimarengu aruande sellise tõsise tähelepanu alla ja on sellega tegelikult aidanud kaasa sellele, et Eesti ühiskonnas järjest enam ja enam teadvustatakse ja arutatakse inimarengu probleeme. Seekord, sel aastal on arutelu olnud isegi elavam kui eelmistel aastatel ja ma usun, et Riigikogu tähelepanu on ka üks komponent, sest kui inimesed teavad, et see ei ole mitte lihtsalt üks järjekordne uurimisaruanne, vaid see on dokument, mis on Riigikogu päevakorras, siis pööratakse sellele kindlasti ka palju tõsisemat tähelepanu. Nii et mul on väga hea meel selle üle.
Tänavusel inimarengu aruande esitlusel tahan ma muidugi kõigepealt tänada neid, tänu kellele on sellega toime tuldud. Teatavasti annab inimarengu aruannet välja Eesti Koostöö Kogu ja tegelikult on selle koostöö kogu tegevuse väga tõsiseks toeks Vabariigi President, sest kogu inimarengu aruande tegemise rahastamine käib selles mõttes presidendi kaudu kuni koostöö koguni välja. Ma tänan koostöö kogu ja muidugi tänan ma Vabariigi Presidenti!
Aga nüüd sisu juurde. Me võime siis öelda, et inimarengu aruanne on muutunud, nagu juba öeldud, teatud institutsionaalseks, traditsiooniga seotud dokumendiks, kusjuures see traditsioon on teatavasti palju pikem, see on ÜRO traditsioon, see on võimalus võrrelda Eestit ja teisi ÜRO liikmeid omavahel sellest seisukohast, missugune on maailma eri maades inimarengu olukord, inimeste elukvaliteet – tervis, haridus, heaolu. Me teame, et need on need kolm sammast, millel inimareng püsib. Samas on inimarengu aruande tegemine igas riigis selle riigi sisuline valik ja meil on see valik olnud nüüd juba mitmeid aastaid, tõepoolest, meie enda otsus, sest teatavasti ÜRO ise ei rahasta ega toeta enam inimarengu aruande tegemist arenenud riikides. Ja meie kuulume arenenud riikide hulka. Kui vaadata inimarengu olukorda, siis me kuulume juba peaaegu et väga kõrgelt arenenud riikide hulka. Ma tulen kohe selle juurde tagasi, miks peaaegu.
Kõigepealt aga tahaksin ma tutvustada tänavuse inimarengu aruande tegijaid ja juhin tähelepanu sellele, et on juba samuti traditsiooniks kujunenud, et see on ettevõtmine, mis on mitme Eesti eri teadus- ja uurimisasutuse koostöö. Ma tahan seda eriti rõhutada, kuna me armastame väga rääkida sellest, kuidas eestlane ei tee koostööd ning kuidas Tallinn ja Tartu ei tee koostööd. Tegelikult on inimarengu aruanne liitnud ühelt poolt ülikoole Tallinnas ja Tartus, aga teiselt poolt ka ülikoole ja ülikoolidest väljaspool asuvaid uurimisasutusi. Ja mul on väga hea meel, et sellised sõltumatud uurimisasutused nagu Praxis, Geomedia ja Säästva Eesti Instituut on seekord andnud väga tugeva panuse inimarengu aruande valmimisel. Te näete siin iga peatüki taga seisva institutsiooni juures ka peatüki toimetajate nimesid. Esimene peatükk – Ain Aaviksoo ja Praxise inimesed, teine peatükk – Säästva Eesti Instituut, Kaja Peterson toimetajana ja tema meeskond, kolmas Geomedia ja Rivo Noorkõiv – see on see peatükk, mis tuleb täna eraldi esitusele, kuna see räägib eriti tähtsast regionaalse arengu probleemistikust, mis on esimest korda inimarengu aruandes –, neljas peatükk – Tallinna Ülikool, Tallinna Ülikooli sotsioloogid Rein Vöörmann ja tema meeskond, viies peatükk – Tartu Ülikool, Veronika Kalmus ja teised, kuues peatükk – Tuleviku Uuringute Instituut, mis praegu kuulub Tallinna Ülikooli koosseisu, aga ka Tartu Ülikooli majandusteaduskond ja väga tugev on olnud just Tartu Ülikooli majandusteaduskonna ja Tallinna majandusteadlaste koostöö.
Kogu selles tänavuses inimarengu aruandes on põhiteljeks keskkond. Ja siin ma pean tänama Riigikogu, sest kui me eelmine kord seda Riigikogus arutasime, siis pärast tuli vaheajal minu juurde Riigikogu liige, kes ütles, et meil ei olnud seal sees keskkonda. Ja ma ütlesin, et jah, keskkond ei ole meil tänavu teljeks, aga tänan, me võtame keskkonna teljeks järgmisel aastal. Ja täpselt nii on see toimunud. Ma usun, et sellest Riigikogu arutelust võib-olla sünnib ka täna fookus järgmisteks aastateks. Keskkonda oleme me vaadanud – ma kohe näitan – siiski laiemalt kui ainult looduskeskkonda. Kindlasti vaatame me inimarengu keskkonnana ka ruumilist keskkonda laiemalt, halduskeskkonda, rahvastikku teatud mõttes ka kui  inimarengu enda objektiivset näitajat, aga samas teiselt poolt kui keskkonda teiste protsesside jaoks; sotsiaalset keskkonda, mis on eriti tähtis; majanduskeskkonda, alati infokeskkonda, haridust, teadmisi, väärtuskeskkonda, vajaduskeskkonda, mis on väga oluline – ma räägin sellest natuke rohkem Eesti puhul – see on see teatud horisont, millest lähtudes me üldse hindame asju; rahulolu, mis tekitab ka teatud optimismi-pessimismi, n-ö üldise psühholoogilise häälestuse, ja muidugi poliitilist keskkonda, mis tähendab demokraatia toimimist ja kõiki neid otsustusprotsessiga seotud asju. Nii et keskkonna mõiste on meil küllalt lai, aga tulles nüüd tagasi peatükkide juurde, me siiski muidugi mitte kõiki neid ei käsitle.
Esimene peatükk on traditsiooniline, see käsitleb indeksit. Indeks on kolmesambaline, nagu me teame, see on heaolu ehk SKT isiku kohta ja majandusareng, teine sammas on haridus ja kolmas sammas on tervishoid. Kuna seekordne inimarengu aruanne on väga selgelt kantud meie ühistest muredest, mis on seotud majandusprobleemidega või masuga, nagu Eesti rahvas on öelnud, siis oleme me esimeses peatükis fokuseerinud sellele, kuidas see majanduskriis võib mõjutada ja juba on mõjutanud inimarengut. Muidugi, me pigem saame siin rääkida sellest kui protsessist, mille tulemusi või tagajärgi me näeme tegelikult alles tuleval ja ületuleval aastal. Aga teatud tendentsid on siiski juba enne näha ja nende üle võib arutleda ning on juba ka esimesed märgid. Siin on põhitähelepanu muidugi tööpuuduse mõjudel ja seda kahes suunas: üks, mis on meie jaoks väga valulik, on tervis, ja tervis tähendab Eesti jaoks väga tõsiselt meeste tervist. Tööpuudus on sellega ka väga paljus seotud, sest meil on meeste tööpuudus suurem. Kui me räägime Eestis soolisest võrdõiguslikkusest, siis meil on ühelt poolt väga terav palgaerinevus jne, kus naispool on ühiskonnas nõrgem pool, aga kui me räägime tervisest, kui me räägime elueast, kui me räägime psüühilisest heaolust, siis tegelikult on siin väga vaja hoolida sellest, kuidas niisugused ühiskonna stressisituatsioonid mõjutavad meeste tervist ja samuti üldisemat motivatsiooni, töövõimet jne. Ja siin on toetutud ka rahvusvahelistele andmetele, sest ega me pole esimesed, kes käivad läbi majanduskriisi. Soomlased on seda põhjalikult uurinud, nii et kes loeb seda peatükki, leiab sealt olulisi paralleele ja mõtlemisainet. Mul on väga hea meel, et see peatükk on juba leidnud selles mõttes ka praktilist, konstruktiivset kajastust, kuna on juba algatatud teatud rahvaterviseüritusi, mis on suunatud otse meeste tervise parandamisele. Ma arvan, et oma väikese panuse on inimarengu aruanne ka sellele andnud.
Mis puudutab hariduse küsimust, siis me teame, et seoses tööpuudusega tekkis meil väga teravalt ümberõppe probleem ja samuti näitas tööpuudus veel kord, kui terav on Eestis küsimus hariduse sisu ja kvalifikatsiooni vastavusest tööturu nõuetele. Selles peatükis on põhjalikumalt käsitletud neid probleeme ja seda, kuidas on see seotud meie majandusarenguga.
Teine peatükk on otseselt looduskeskkonna peatükk ja seal seotakse tõepoolest esmakordselt – muidugi mitte esmakordselt teaduse jaoks, aga esmakordselt inimarengu aruandes – sotsiaalne probleemistik elukvaliteediga. Ja väga huvitav on seal see pilt, mis avaneb: ühelt poolt me näeme, et inimesed on järjest enam huvitatud oma keskkonnast, tahavad planeeringutes kaasa rääkida jne ning on murelikud selle pärast, kuidas majandusareng nende lähikeskkonda mõjutab, ja samas me näeme, kuidas seal on tekkinud probleeme, mis vajavad võib-olla seadusandja tähelepanu. Ja teiselt poolt, mis on väga oluline, on üldisem tendents, mis tuleb välja, see, et inimeste üldine hinnang Eesti looduskeskkonnale on väga positiivne. Inimesed armastavad Eesti loodust ja neile tundub, et siin on kõik palju parem kui mujal. Samas alahindavad inimesed näiteks keskkonna mõju tervisele, võrreldes teiste tervisefaktoritega. Ja kui vaadata (ma näitan ühte kaarti hiljem ka) tegelikke andmeid ja seda hinnangut, siis tuleb välja Eestile üks tüüpilisemaid probleeme, see on hinnangute ja tegeliku olukorra vaheline vastuolu.
See, mis on võib-olla eriti kriitilise tähelepanu all – ja mul on väga hea meel, et meedia on ka seda märganud ja sellest rääkinud –, on ühelt poolt joogivesi ja see, et meil on joogivee kvaliteet küll väga palju paranenud, aga on piirkondi, eriti Ida-Virumaa, kus see on ikka veel väga terav probleem. Teiselt poolt – nota bene – Tallinn, Tallinna õhk, Tallinna müra. Need andmed, mis siin on, peaksid minu arvates väga terava tähelepanu all olema.
Kolmas moment on needsamad toidu kvaliteediga seotud probleemid. Kusjuures siin on üks väga oluline küsimus ja nimelt see, et väga paljude nende komponentide kohta ei ole selgeid piirmäärasid, ei ole näiteks selgelt fikseeritud lastele ohtlikud piirmäärad jne. Ma arvan, et jällegi peaks ka seadusandja märkama, et siin on ohumomendid olemas.
Kolmas peatükk on regionaalne ja seetõttu ma ei räägi sellest pikemalt. Rivo Noorkõiv räägib sellest põhjalikult.
Neljas peatükk on sotsiaalne keskkond ja tööturg ning sotsiaalse keskkonna küsimuste hulgas on eriti tähelepanu all üks mõiste, mida ma lihtsalt tahaksin teile rõhutada – see on sotsiaalne mobiilsus. See on mõiste, mida seni ei ole avalikkuses väga palju arutletud, kuigi sotsioloogi jaoks on see üks põhimõisteid. Mul on hea meel, et sotsiaalse mobiilsuse teema on tõusnud nüüd tähelepanu keskpunkti. Ma räägin sellest hiljem natuke rohkem.
Samuti on siin mõned grupid, kes on ühiskonnas sellest mobiilsuse seisukohast eraldi olulised. Ma juhiksin Riigikogu tähelepanu eriti sellele peatükile, mida selle autorid just mõni päev tagasi ajakirjanduses lähemalt valgustasid. See puudutab noorte naiste, nendesamade vanemapuhkusel olnud, vanemahüvitisega töölt ära olnud noorte naiste tagasipöördumist tööturule, kus on väga tõsised probleemid, kus meie olukord on palju vähem paindlik kui enamikus Euroopa maades, ja kus tõepoolest pärast seda meie poolt, Eesti poolt, ma ütleksin, väga suuremeelset ja tähelepanelikku suhtumist noortesse emadesse satuvad nad äkki teatud mõttes ülipaine alla ja neil on väga suuri raskusi. Ma arvan, et siin peaks ka seadusandja neid asju natuke vaatama.
Viies peatükk on vaimsest keskkonnast. Vaimne keskkond on siin eeskätt sotsialiseerimise keskkond, see on kool, haridus, ja tõstatatakse praegu väga aktuaalne probleem väärtuskasvatusest. Ja mulle tundub, et kui me räägime praegu Eesti kooli arengust, koolireformist jne, siis need teemad, mis on seotud isiksuse arenguga, väärtuskasvatusega, Eesti laste väärtusmaailmaga, on väga tõsiseks taustaks ja viitavad sellele, et haridusreformiga esile toodud, aga minu meelest siiski mitte piisavalt võimendatud probleem põhikoolist kui tegelikult noore isiksuse kujunemise keskkonnast on väga oluline ja siin on küllalt palju olulisi taustamaterjale, kaasa arvatud ka see, missuguseid väärtusi kujundab lastes kodu, missuguseid väärtusi kujundab meedia, missuguseid väärtusi peaks kujundama kool, missugune on laste ja kooli n-ö väärtussuhe.
Ja nagu öeldud, teiselt poolt vaadatakse siin uue meedia ja laste väärtusilma vahekorda. Kuna sellest peatükist täna pikemalt juttu ei ole, võin ma lihtsalt ütelda, et meie kurvastuseks või negatiivseks hämmastuseks tuleb välja, et meie interneti ja uue meedia väga modernne keskkond ei tähenda seda, et sisuliselt need väärtused, mis sealtkaudu kujunevad, oleksid väga kaasaegsed. Näiteks väga, võiks öelda, klassikalised ja tänapäeva mõttes mahajäänud arusaamad soorollidest poiste ja tüdrukute käitumises uues meedias tegelikult võimenduvad ja saavad omakorda just nagu selle templi veel, et see ongi väga kaasaegne ja tore. Tegelikult me näeme, et meil on iseenesest väga palju probleeme just nimelt sellise väga jäiga soorollide ja üldse väga jäikade vanade arusaamade murdmisega.
Traditsiooniliselt on inimarengu aruande viimane peatükk alati olnud majandusest. Kuna meil on praegu olukord, kus me, ma usun, kõik ootame, et meile tuleb euroaeg, siis ongi tähelepanu sellel, mis saab edasi. Tähendab, kuidas me saaksime saavutada Eesti majandusarengus selle uue käigu ja tõesti maksimaalselt kasutada neid uusi võimalusi.
Läheme nüüd edasi. Põhiteemad rääkisin ma juba ära, ma ei hakka neid kordama. Läheme siis peatükkide põhitulemuste juurde. Esimese peatüki puhul, nagu öeldud, on põhiliseks ikkagi see klassikaline kolmesambaline areng ja siin võib öelda, et Eesti on või oli – ütleme, oli, sest me räägime ikkagi nüüd juba aastavanustest andmetest, isegi kahe aasta vanustest andmetest – jõudnud väga lähedale sellele punasele joonele (see punane joon on indeksiväärtus 0,9), kus on väga kõrge inimarenguga riigid. Endistest sotsialistliku bloki maadest on praegu seal ainult Tšehhi ja Sloveenia. Tšehhi on just-just üle ja meie oleme just-just allpool seda piiri. Meie ja Tšehhi vahel on veel Bahrein, kes on 39., esimene allpool piiri. Nii et me peaksime sellele mõtlema. Muidugi võib öelda, et see on teatud mõttes sümboolne piir. Loomulikult, ka aastavahetus on sümboolne piir. Aga see on teatud mõttes sümboolne piir. Ja kui me tahame seada endale inimarengus teatud eesmärke, siis nad võiksid olla ka seotud niisuguste konkreetsete lävedega ja läve ületamine, jõudmine väga kõrge inimarenguga riikide hulka seisab Eestis tegelikult väga palju nendesamade asjade taga. Kui vaadata neid üksikkomponente, mis on esimeses peatükis toodud, siis oleme me hariduse poolest, nagu ikka, sellest kohast väga palju kõrgemal, me oleme hariduse poolest isegi lausa kolmandad, kuigi siin on probleem see, et meie haridusnäitaja hakkab halvenema just nimelt väljalangevuse tõttu ja sellega on meil väga tõsised probleemid – sisuliselt ka kvalifikatsiooni ja tööturu vastavuse probleemid, aga need ei kajastu indeksis. Aga tervis ja veel kord tervis ja eluiga. Ja seetõttu oli mul, ausalt öeldes, väga hea meel lugeda peaministri ka nagu mingis mõttes vastust inimarengu aruande probleemidele, kes seadis Eesti uueks võimalikuks eesmärgiks eluea tõstmise. See on tõesti väga tõsine ja väga hea eesmärk. Aga selle taga on nii keeruline kompleks erinevaid tegureid, et selleks, et tõesti see eesmärk seada, ja ma väga pooldan, et see eesmärk võikski meil olla, peame me ka kõiki neid tegureid ükshaaval nägema ja vaatama, kus on need hoovad, mis seda eluiga meil on kukutanud ja mis seda saavad tõsta. Nagu öeldud, põhihoob on meil eluea pikkuse puhul seotud meeste tervisega, aga see on ka regionaalne ja kui me võtame regioonide kaupa, millest siin täna juttu tuleb, siis see on muide Ida-Virumaa meeste tervis. Meeste eluiga on niivõrd madal, et ta on pigem, jah, Venemaa ja arengumaade tasemel kui Eesti tasemel. Nii et ma soovitaksin siis sel juhul keskenduda mitte lihtsalt üldnäitajatele, vaid väga konkreetsetele asjadele.
Teine küsimus, mis on meil muidugi seotud sellega, on eluviiside, toitumise probleemid, tervise ja sotsiaalse kihistumise seos, mis on Eestis erakordselt tugev. Järelikult peame me tervise ja eluea pikendamise nimel tegema väga palju asju hoopis teistes valdkondades. Nii et selles mõttes on see väga õige, see on integratiivne näitaja, see on meie kõige valusam näitaja ja me võiksime selle tõesti oma põhisihiks võtta.
Ma juba nimetasin üht tendentsi seoses loodusega, aga see on üldisem tendents ja me peame seda arvestama. Eesti üldist häälestust pärast Euroopa Liitu astumist iseloomustab, võiks öelda, ülioptimism. Kui te võtate ette Eurobaromeetri ja vaatate ka nüüd, masu ajal, eri Euroopa riikide üldisi hinnanguid, kuidas nad hindavad praegust olukorda oma kodus, oma maal, kuidas nad hindavad tulevikku jne, siis Eesti on – see on meie jaoks väga suur pluss –  Euroopa optimistide esirinnas. Aga vaadake, sellel on ka oma miinus ja see miinus on järgmises. Me jõudsime nendel rammusatel aastatel tõepoolest väga kiiresti edasi – ma tulen veel kord tagasi selle pildi juurde, vaadake seda punast joont, seda jämedamat punast joont – see on Eesti. Me tegime läbi väga tõsise, ühe kõige raskema kukkumise koos Leedu ja Lätiga esimese nelja iseseisvusaasta jooksul. Tõepoolest, see lahtimurdmine rublatsoonist ja Venemaa majandusest läks meile väga kalliks maksma. Edasi me tõusime väga kiiresti. Kuni Euroopa Liiduni me tegime läbi tohutu arengu, mis oli üks kiiremaid. Ja siis me jätkasime seda tõusu, me jõudsime tegelikult väga paljude näitajate poolest edasi, mitte ainult heaolu poolest. Me jõudsime edasi tervise poolest, me jõudsime edasi muide ka sotsiaalse võrdsuse poolest. Teosammul oleme liikunud kõikides näitajates, aga näiteks heaolu poolest ei jõudnud me päriselt Euroopa Liidu 70%-ni. Me olime seal lähedal, aga nüüd me kukume tagasi umbes 67%-le. Ja juba me olime õnnelikud, juba me olime väga rahul, juba me ütlesime umbes, et aitab küll! Selle tõttu ma ütleksin, et need näitajad, mis on meil seotud rahulolu hinnangutega, neid on väga hea tsiteerida, aga me peame arvestama, et siin on teatud enesepette moment.
Nagu ma juba ütlesin, looduse puhul tuli see väga selgelt esile. Looduse puhul saab täpselt mõõta. Näiteks mõju tervisele, see kaart, mis näitab, kus meil on veeprobleemid, või Tallinna kaart, mis näitab lausa mustaks tõmbunud Mustamäed – need on kõik objektiivsed asjad. Ja kui me küsime inimeste käest, siis inimesed ütlevad, et kõik on väga hästi, pole viga midagi, see ei mõjuta meie tervist. See on lihtsalt üks väga õpetlik näide.
Nüüd teine, juba üldistav pilt. See ei ole inimarengu aruandes, need on hilisemad Eurostati näitajad. Eesti kuulub ikkagi Euroopa Liidu n-ö kõige nõrgemasse rühma, kus on sotsiaalkaitse kulutused Euroopa madalaimad ja vaesusrisk on siiski suhteliselt üks suuremaid. Näete, sellele on rõngas ümber tõmmatud. Seal on Balti riigid, Bulgaaria, Rumeenia. Ei ole väga hea naabrus. Me võiksime seada sihi sealt ära tulla. Aga ikkagi me oleme, vaadates neidsamu Eurobaromeetri näitajaid, juba praegu arvamusel, et meil on kõik väga palju parem kui mujal. Ma arvan, et me võiksime olla siin kriitilised. Sama puudutab tervist jne. Ma ei hakka neid pilte rohkem näiteks tooma, võite neid ise vaadata, need on teil olemas. Sellega on aga seotud see, et ka Eesti hinnang valitsemise edukusele kriisiajal on Euroopa Liidus üks kõrgemaid. Eesti on neljandal kohal ja jällegi on rahvas väga optimistlik. Aga olgem siis ise natuke kainemad!
Vaatame nüüd konkreetselt neid sõnumeid, mis tulenevad inimarengu aruandest. Ja ma rõhutan just nimelt, et sõnumeid. Esiteks, mul ei ole aega hakata siin teile kogu statistikat esitama ja seda pole ka vaja, sest teil on see kõik endal olemas. Peale selle, nagu te võite juba isegi teada, sest me oleme sellest mitu aastat rääkinud, on inimarengu aruanne teatud mõttes seletav žanr, kuna kõikide nende siin toodud tabelite ja jooniste taga on tegelikult ju tonnide viisi teisi tabeleid, jooniseid, arutlusi ja võrdlusi. Seetõttu näiteks, kui me võrdleme meie inimarengu aruannet kas või Läti omaga – Läti teeb seda ka –, siis Läti aruandes on veel vähem arve. Läti aruandes on veel rohkem, võiks öelda, meie mõistes publitsistikat, sest meie oleme püüdnud aasta-aastalt seda n-ö publitsistika osa vähendada ja arvude osa suurendada. Aga fakt on see, et kui ma tooksin teile statistikatabelid, siis poleks sellel asjal mõtet. Aruanne on ikkagi seletav žanr. Seetõttu ma ka rõhutan praegu rohkem sõnumit kui andmeid, andmed on teil olemas.
Nagu öeldud, majanduslangus on teatud mõttes katse, see on lakmustest, mis alati toob välja nõrgad kohad. Igasugune kriisiolukord toob välja nõrgemad kohad. Ja mis siis meil siin on? Nagu öeldud, meil on siin juba esimese peatükiga seoses meeste eluiga ja üldse eluiga ohustavate riskitegurite suurenemine, mis on seotud väga paljus, muide, ka selliste psüühiliste asjadega, nagu depressioon, stress jne.
Teiseks on väga tõsine asi laste kasvukeskkonna halvenemine, kui me räägime 20 000 – 30 000 töötute perekondade lapsest, kui me räägime üldisemalt olukorrast, kärbetest näiteks lasteaedade, koolide jne puhul. Ja meie jaoks on väga tõsine väljakutse noorte väljarände hoogustumine. Me teame, et Eesti on nii väike, et meie jaoks on näiteks saja noore andeka inimese väljaränne midagi sellist, mis võib-olla suure rahva jaoks on tuhande väljaränne. Seetõttu on see väga tõsine asi. Ja kui me vaatame neid andmeid, mis ei ole praegu siin inimarengu aruandes, näiteks laenukoormusi, millest on räägitud ju väga palju seoses võlakaitsega jne, siis kõige rohkem on nende suurte laenudega koormatud kuni 30 aasta vanused noored, kellel on väikesed lapsed. Ja need on need noored, kes olid edukad. Seetõttu on väljarände surve näiteks selleks, et nende kohustustega hakkama saada, puhtmajanduslik. Need on väga tõsised probleemid, mis on meil õnneks praegu veel mõnevõrra pehmemad võrreldes Läti ja Leeduga, kus need on täiesti traagiliseks muutunud.
Majanduskriis tõi, nagu öeldud, esile haridussüsteemi, võiks öelda, korralduse ja sisu nõrgad kohad. Mina rõhutaksin eriti seda, vaadates, mis on toimunud tööturul, et vaatamata raha juurdetulemisele me näeme, kuidas haridussüsteem – ma mõtlen siin kogu hariduskorraldust, ka seda mis ei käi otse haridusministeeriumi alla – osutus väga jäigaks, kuidas ümberõpe ei ole nii efektiivne, kui isegi raha olemasolu võimaldaks, kuidas õppetöö korraldus ei vasta vajadusele, kuidas kiire uute elukutsete omandamise võimalus ei vasta vajadusele. Ühesõnaga, me räägime väga palju paindlikust tööturust, aga kui on paindlik tööturg sisulises mõttes, mitte ainult selles mõttes, kui kerge on inimesi lahti lasta, siis selle üks olulisim komponent on väga kiire ümberõpe, täiendusõppe ja ümberõppe võimalus. Aga me näeme, et meie haridussüsteem ei tule sellega kaasa. Seetõttu ma arvan, et kui me räägime nüüd kogu haridusprobleemistikust, siis on siin üks asi, mis praeguses haridusseadustiku arutelus ju puudub – see on kutseharidus, üldhariduse ja kutsehariduse vahekord ning täiskasvanuõppe ja ümberõppe vahekord.
Ja veel üks asi, mis tuli välja, on seotud meie lastekaitsesüsteemiga – see, et meil ikkagi selles väga kiirelt halvenenud olukorras, kus tõesti väga paljudel peredel on järsult kukkunud sissetulekud, on meie üldine laste sotsiaalkaitse süsteem samuti paindumatu. Ma tean, et Riigikogu on sellega tegelnud, kuna teil on olnud eraldi arutelusid, aga see on väga tõsine küsimus.
See, mis siit veel välja tuli, on muidugi üldisem küsimus üldse paindlikkusest ja jäikusest. Kui me oleme väikesed, siis me peame tõesti olema dünaamilised ja väga kiiresti reageerima, see on meie tugevus. Väikese tugevus on kiiruses ja tegelikult kogu meie senine areng, see, kuidas me jõudsime sinna platoole ja jäime järjest rohkem rahule, süsteemid hakkasid nagu kivistuma ja hanguma, puudutab nii sotsiaalseid struktuure kui institutsioone. Tegelikult on see kriisiolukorras väga tõsine takistus.
Need andmed, mis on toodud IV peatükis, näitavad just nimelt sedasama, et see sotsiaalse struktuuri jäigastumine hakkas tasapisi peale juba pärast 1995. aastat, kuna inimesed leidsid endale koha uues ühiskonnas. Kui me räägime, et me vallandasime privatiseerimisega inimeste majandusliku energia, siis tegelikult inimeste sellist sotsiaalset ja vaimset energiat aitab ikkagi hoida heas konditsioonis ja seda suurendab just nimelt mobiilsus, see, et inimene teab, et elu jooksul ta astub n-ö astmelt astmele, ta võib edasi jõuda, ta võib püüelda, ta võib veel keskeas ja üle keskea seada uusi sihte, ta võib jõuda ühest kihist teise. Ja kui meie andmed näitavad, et inimese positsioon ühiskonnas hakkab järjest rohkem sõltuma sellest, kus ta oli lapsena, siis see ei ole tegelikult dünaamilise ühiskonna tunnus.
Seega võime öelda, et kui me näeme, et meil mitmed reformid on takerdunud, siis selle taga on ühiskonna üldisem tendents, üldisem teatud mugandumise ja jäigastumise tendents. Ja ka väärtused, mida koolis õpitakse, ei soodusta suuremat avatust ja innovatiivsust, sest kui te võtate lahti peatüki, millest me praegu pikemalt ei räägi, kus on küsitud lastelt, mida neile õpetavad vanemad ja mida õpetatakse koolis, siis see on Soomest väga erinev – see on kuulekus, see on korralike hinnete saamine. Kõik viitab sellele, et see on normatiivne, olemasolevat standardit järgides hea positsiooni saavutamine, mitte aga loovus, innovaatilisus jne.
Nüüd mobiilsuse kohta. See pilt, mis on seal, on selles mõttes oluline, et see on tõesti maailma sotsiaalteaduste klassikaline mudel, kuidas ühiskonna moderniseerimine peaks võimaldama päritolu mõju nõrgenemist ja hariduse muutumist sotsiaalse mobiilsuse faktoriks. Paraku meil see ei tööta sellisel viisil piisavalt. Siin on nüüd jälle näha meeste olukord. Siin on näha see päritolust sõltuvuse kordaja. Me näeme, et naistel on see vähenenud (viimasel ajal natuke tõusnud), aga meestel on järjest rohkem suurenenud sotsiaalse edukuse juures päritoluline, võiks öelda, et ka kodu faktor ja sotsiaalse tausta faktor, mille väljund on näiteks poiste väljakukkumine põhikoolist, mille väljund on maakoolides see, mis toimub poistega. Väljund on see, et meil on naiste haridustase kõrgem kui meestel. Tulemuseks on, et mitmed valdkonnad tekitavad meil uusi pingeid, soolisi pingeid jne. Need pildid on olemas.
Siin on näiteks üks pilt, vaadake seda. Siin on eestlased ja venelased võetud eraldi, see on teine põlvkond venelasi, mitte siiatulijad. Kui vaadata eesti naisi, kes on spetsialistid ja tippspetsialistid, siis meestega võrreldes on kaks korda vähem neid, kes on juhid. Meeste hulgas on väga palju neid, kel pole keskharidust, kel pole kõrgharidust, kes on madala staatusega, aga kui nad siis jõuavad üle selle piiri, siis on nad äkki juhid. Ma lihtsalt viitan sellele, et meeste ja naiste palkade erinevus peegeldub siin, sest naised on spetsialistid sageli kultuurialadel, haridusaladel, sotsiaalaladel, kus on madalad palgad. Aga nad on spetsialistid. Kui me vaatame teise põlvkonna vene poolt, siis ka seal on meestel rohkem võimalusi saada juhtivale kohale, naistel puuduvad need praktiliselt statistiliselt üldse. Samas on siin üks hea uudis.
Palun natuke aega juurde!

Austatud ettekandja! Kui palju te soovite aega juurde? Ma pean kooskõlastama selle meie täiskoguga. Mitu minutit?

Kolm minutit.

Head ametikaaslased! Ettekandja soovib kolm minutit juurde. Kas keegi on selle vastu? Ei ole. Ma palun panna ettekandjale juurde kolm minutit lisaaega. Palun, hea ettekandja!

Ma tahtsin öelda, et hea uudis on see, et kui IV peatüki autorid Tallinna Ülikoolist võtsid eraldi keeleoskuse järgi, siis tegelikult hea keeleoskusega eestlaste ja venelaste puhul on pilt täiesti võrdne. See näitab veel kord, et keeleoskus on tõesti võti.
Nüüd viimane peatükk ja majandus, mis minu arvates on meie edasiminekuks väga oluline mõtiskluste aine. Me peame nõustuma sellega, mida on öelnud majandusteadlased mitmelt poolt ja mille on see tiim, kes siin on töötanud, selgelt välja toonud. Üleminekule järgnev majanduspoliitika peab vastama uutele väljakutsetele, eurole üleminekule. Uued väljakutsed on seotud nii välis-, globaalse keskkonna arenguga kui meie oma majanduse arengumehhanismide küsimusega. Ja siin on küsimus selles, et me peame vaatama ettevõtluskeskkonda ja meil on selles peatükis väga detailselt analüüsitud Eesti kohalikku ettevõtluskeskkonda. Siin on väga tore pilt. Ma usun, et kõik, kellel on olemas inimarengu aruanne, on ka uurinud seda pilti, kus on võrreldud eri riike. Eesti on seal viies tulp ja vasakule jäävad need riigid, keda me nimetame arenenud riikideks, meie naabrid – Soome, Rootsi ja Taani, aga on võetud ka Kanada. Keskel on kõik Ida-Euroopa riigid ja teises ääres need kiiresti arenevad majandused – Singapur, Hongkong, araabia maad jne. Me näeme, et neid naeratavaid nägusid, mis näitavad seda, kus keskkond on väga hästi hinnatud, on Eesti puhul suhteliselt vähem ja neid morne nägusid on suhteliselt rohkem, võrreldes nii meie põhjanaabrite ja arenenud riikidega kui ka nende kiirelt arenevate Aasia ja teiste riikidega. Me peame nägema seda, et meil on ettevõtluskeskkonnas terve rida momente, mida me peame võtma luubi alla – tehnilise infrastruktuuri tasemest alates, kuni lõpetades ligipääsuga finantsidele, mis on muidugi kriisi ajal raske. Firma avamiseks vajalik aeg on meil väga hea, aga näiteks riigiaparaadi ebaefektiivsuse üle kurdavad meie ettevõtjad juba rohkem kui mitmel pool mujal jne.
Samuti peame rääkima sellest, et meie üldine konkurents on järjest enam nihkunud odavuselt – siin on küsitud välisettevõtjate käest, mis on oluline – kvalifikatsioonile tööjõu puhul. Kvalifitseeritud tööjõu puudus (teine tulp) on muutunud järjest olulisemaks. Infrastruktuuri kvaliteet on muutunud järjest olulisemaks. Mitmesugused muud, näiteks strateegilised ressursid. Nii et me peame nägema, et need on uued mehhanismid, mitte enam see vana odavus.
Ja kolmas teema – mul on kahju, aga me peame sellest rääkima –, me peame arutama siiski kogu maksusüsteemi probleeme, mitte ainult sotsiaalmaksu lage. Kui me räägime sotsiaalmaksu laest, siis on ilmne, et see probleem on vaja kuidagi lahendada, sest meil on sotsiaalmaks nii palju kõrgem otsestest maksudest, mis on. Aga teiselt poolt, otseste maksude vahekord ja tarbimismaksude vahekord, kõik, kogu maksusüsteem tervikuna – kui me hakkame ühte niiti tõmbama, siis teised ju tulevad ka kõne alla. Nii et ikkagi tundub, et on vajalik arutlus maksusüsteemi üle, kui me tahame minna edasi niiviisi, et me väldime edaspidi kriise, sest meie maksusüsteem on näidanud selles majanduskriisis oma nõrkust.
Niisiis, meil on vajalik suurem avatus, uuenemisvõime, on vaja prioriteete selgesti püstitada ja globaalseid arenguid näha. Globaalsete arengute kohta on siin väga oluline pilt, et aastal 2020 maailm muutub ja BRIC-riigid on need arenevad riigid, Aasia riigid ja Venemaa. Ja nende turuga kohanemine – siin on toodud väga konkreetsed ettepanekud – ei tähenda seda, et meil üksikettevõtja läheb sinna.

Hea ettekandja! Teie aeg on nüüd läbi. Teile on palju küsimusi, nii et ma usun, et kindlasti saate te nendele vastates käsitleda võib-olla ka neid teemasid, mis jäid siin mainimata. Läheme küsimuste vooru juurde. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud professor Marju Lauristin! Ma tänan teid selle inimarengu aruande eest! Ma näen, et ta annab päris hea tasakaalustava sõnumi praegusele ametlikule retoorikale, nagu oleks Eesti nii mõneski asjas Euroopa meister. Aga selles aruandes on toodud ka üks küsimus, mida ma tsiteeriksin ja sooviksin teie vastust sellele. See küsimus on peatükis "Kriisi õppetunnid" ja kõlab nii: "Miks ülemaailmne finantskriis, mille tagajärjed Eestis maksis kinni Rootsi maksumaksja, ähvardab Eestis kujuneda suure alglangusega ja pikaks kohalikuks depressiooniks, samal ajal kui maailmamajandus suudab pöörata tõusule peale üsna tagasihoidlikke kannatusi?" Miks meil on see kriis kohalikuna pikem ja, ütleme nii, inimarengu seisukohast valulisem?

Tegelikult on see väga tõsine uurimisküsimus. See, mida ma saan teile praegu siin vastata, saab olla ainult mingisugune arvamus. Ma pigem arvamusi selles suhtes ei jagaks. Minu enda mõtted – ma ei ole majandusteadlane – on liikunud sinnapoole, et kogu meie arengus pärast iseseisvumist ja teiste Ida-Euroopa maade arengutes on olnud natuke selline ühemõõtmeline arusaamine, kiirusele orienteeritud arusaamine, mis on olnud väga õige ühelt poolt, aga teiselt poolt oleme jätnud väga paljud asjad nagu märkamata, probleemid, mis kuhjuvad. Üks nendest on seesama muutumisvõimekus, millest ma siin rääkisin, see, et meil on reformiväsimus väga suur ja et me ei olnud valmis selliseks n-ö paindlikuks, kiireks ümberreageerimiseks. Teine asi on väiksus. Ma arvan, et siin me peame tõesti arvestama, et väiksuse probleemi ei ole tõsiselt analüüsitud. Ma olen seda vaadanud. Ühesõnaga, me teame väga palju skaalaefektidest ühtepidi, kuidas ikka väga hea on, kui kõik läheb suuremaks, aga teiselt poolt selle kohta, mis tähendab olla väike rahvas, väike riik, kuidas see reageerib sellele suurele n-ö lainele, ei ole tegelikult üldse piisavalt uuringuid, selle kohta ei ole üldse piisavalt mudeleid. Need mudelid, mille järgi meie majandus ja kõik areneb, on olnud sellised keskmised, aga väikeste puhul ei tööta väga paljud asjad, mis keskmiste ja suurte puhul töötavad. Selle tõttu on ka haavatavus väga palju suurem. Ma arvan, et me peame nägema nüüd selles tarkuses seda, mismoodi me oleksime võinud teha ja mida me tulevikus peame tegema, et me oleksime vähem haavatavad ja säilitaksime selle n-ö muutmiskiiruse. Siin on väga paljus tegemist otsustusmehhanismidega, on ka tegemist nende ressurssidega, mis peaksid olema kas või kohapeal, kui me räägime näiteks siseturust, väikeettevõtlusest, regionaalarengust, millest tuleb juttu. Minu meelest on küsimus ka selles, et me oleme pööranud väga palju tähelepanu mastimändidele, aga alusmets ja aluspõhi on meil jäänud piisava tähelepanuta.

Urmas Klaas, palun!

Aitäh! Austatud professor Marju Lauristin! Aitäh selle positiivsuse ja ka optimismi eest, et te vaatate tulevikku sellisena, et meie ees on hulk väljakutseid, mitte ainult probleemid, mille pärast me peaksime nutma ja lõputult virisema. Kui me sellise mentaliteedi kujundame, siis, ma arvan, me kukume inimarengus veelgi rohkem allapoole. Teie tulevikku vaatav positiivne hoiak on kahtlemata väga hea kammertoon tänasele arutelule. Aga ma tuleksin hariduse ja majanduse seoste juurde tagasi. Praegu on isegi rohkem kui 50 protsendil meie töötutest ainult kas põhi- või üldkeskharidus. Tähendab, nad on ilma erialata inimesed. Kas te lahkaksite veel kord ja põhjalikumalt, mida selle probleemi lahendamiseks on mõttekas teha, alates tõesti väärtushinnangute kujundamisest kuni kutsehariduseni ja kõrghariduseni välja?

See on tõesti teema, mida on väga palju arutatud siin saalis ja väljaspool ja ülikoolis ja uurijate hulgas. Üks asi, mis on täiesti kindel nende probleemide puhul, kui me vaatame tulevikku – mitte neid, kes juba on hädas, see on omaette küsimus –, on see, et me peame nägema, et haridus, millega tegeleb riik, algab alusharidusest. Väga paljus on päritolulised, piirkondlikud ja kõik muud erinevused tasandatavad alushariduse tasemel palju paremini kui siis, kui noor inimene on juba teismeeas. Teine asi, mida peab vaatama, on põhikool. Põhikooli funktsioonid tuleb üle vaadata. Põhikool peab olema isiksuse kujunemise, motivatsiooni, tahte, tööoskuste, kõige selle keskne, väärtuste keskne, mitte e-laste teatud ainetes hinnete saamiseks, et siis eliitgümnaasiumi jõuda. Põhikooli roll, põhikooliõpetaja roll, põhikooliõpetaja tasustamise põhimõtted lähtuvad ka sellest. Põhikool kui arengukeskkond, ka see, mis toimub väljaspool tunde, sport, huvialad, kõik see. Selle väärtustamine ja selleni jõudmine, et iga põhikool oleks selles mõttes lapsele väärikas arengukeskkond. Eriti muidugi, kui me räägime väikestest kohtadest ja mitte Tallinnast, aga ka Tallinnas on muide siiski väga suured vahed. Nii et ma arvan, et see on teine asi. Sellega seoses tuleb poiste probleem, sest ka sellesama viiekümne protsendi puhul on poiste küsimus väga tõsine. Kui te vaatate, kui järsult kukub klassis poiste erikaal põhikoolist gümnaasiumi minekul, siis see on väga tõsine ohumärk – see kukub peaaegu kaks korda. Kolmas asi on kutsehariduse ja üldhariduse seos. Mitte ainult see, et me ütleme, et lapsed ei peaks minema gümnaasiumi, vaid ammu on räägitud sellest, et kutsehariduse ja gümnaasiumi vaheline barjäär tuleb murda, et gümnaasiumi õppekava ja kutsehariduse õppekava tehnoloogiaõpe tuleb ühendada, tehnoloogiaõpe tuleb sisse viia. Siin on väga palju muid asju, need on õppekava küsimused. Nii et ma arvan, et haridusreformi arutelu, õigemini hariduse arengu arutelu on seni olnud küll väga oluline, aga ta on olnud osaline.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud professor! Aruandest ilmneb, et 1990. aastatest peale on ühiskonnas toimunud negatiivsed muutused. Kas te võiksite detailsemalt selgitada nende muutuste põhjusi?

Küsimus pole muidugi mitte ainult Eestis. Mina olen tegelnud palju, viimasel ajal põhiliselt, Eesti arengute võrdlemisega teiste Ida-Euroopa maadega. Väga paljud protsessid on sarnased. Nendest on nüüd hakatud tõepoolest väga tõsiselt rääkima seoses selle majanduskriisi õppetundidega. Nagu ma ütlesin, on üldiselt hakatud arutlema selle üle, et tegelikult ikkagi ju väga paljus, võiks öelda, imporditud majandusarengu arusaamad, mille on toonud Ida-Euroopasse väga paljude hulgas näiteks valuutafond, ja need mudelid ei olnud selles mõttes kindlasti ammendavad, sest sotsiaalsed standardid või sotsiaalsed nõuded olid n-ö alahinnatud ja väga kitsalt teatud kindlad ja tõesti väga olulised, äärmiselt olulised, aga põhiliselt monetaristlikud standardid olid, küll mitte ülehinnatud, aga seatud ainuvalitsevasse positsiooni. Seetõttu kuhjusid niisuguse arengu jooksul pikka aega teatud sotsiaalsete asjade lahendamata probleemid, kui rääkida haridusest, tervisest jne. Kuna neid ei olnud niivõrd jäigalt kontrollitud ja kuna kõik need Ida-Euroopa riigid olid ju pideva monitoorimise all, ja praegu on meil euro see viimane värav, kust me läbi läheme, kus meid kogu aeg monitooritakse, siis kuhjusid ja kuhjusid lahendamata probleemid. Ma arvan, et see on üks põhiline asi.

Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Aitäh hea ettekande eest, lugupeetud professor! Minu küsimus on seotud tööhõivega ja töötusega eri maakondades. Ma vaatan praegu siin teie aruandest ikka üsna suure murega, et maakondlikud erisused on viimase 12 aasta jooksul meeletult kasvanud. Kui praegu rääkida maakondade erisustest, siis maakondade vahe on kasvanud 30 protsendipunkti, kusjuures näha on selline tendents, et nende puhul, kus on madalam tööhõive, läheb asi veel hullemaks. Tegelikult on tekkinud küsimus, kelle peale siis loota. Kohalikel omavalitsustel on maksubaas vähenenud, kohalike omavalitsuste olukord on halvenenud. Kelle peale teie arvates regionaalsel tasandil loota, kust need töökohad siis tegelikult tuleksid?

Härra Sarapuu! Ma tänan teid selle eest, et te kinnitate, et oli õige otsus Rivo Noorkõivule eraldi ettekanne teha anda. Ma usun, et tema vastab sellele küsimusele oma ettekandes. See ongi selle tõttu eraldi punktina siin, et need on nii tõsised probleemid.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tean küll, et teie ei ole just majandusspetsialist, aga kuna siin sellest ka räägitakse ja räägitakse just maksubaasist, siis siiski üks selline üldisem seisukoht. Ma loen siit välja, et inimarengu aruande koostajad on viidanud sellele, et Eestis on nende kaudsete ja tarbimismaksude osakaal väga suur ja majanduskriisis satubki eelarve väga suure löögi alla, kuna just nende maksude laekumine väheneb selles kriisis hästi kiiresti, tekib selline tsüklilisus ja tõsised tagasilöögid. Kuidas te seda kommenteerite, mis me peaksime edasi tegema, kas me oleme sellise maksubaasiga, nagu see meil praegu on, võimelised tegema ka neid sotsiaalkulutusi, mis on meil väikesed, tervishoiukulutusi jne?

See on nüüd niisugune küsimus, millele on vastus juba ette teada. Niiviisi edasi minnes ei saa me oma tervishoiu- ja muid kulutusi hoida sellel tasemel või õigemini neid veel suurendada, sest me oleme nii tervishoiukulutuste kui sotsiaalkulutuste poolest Euroopas viimastel kohtadel. See kahtlemata ei ole lohutus, et me oleme jube hästi kokku hoidnud sotsiaal- ja tervishoiukulutuste pealt, see tähendab, et me oleme kokku hoidnud inimeste tervise ja sotsiaalse heaolu pealt. Aga sellel pildil, mis siin on, tegelikult puudub seesama tarbimismaksude rida, mis on nende kahe vahepeal, mis meil siin juba näha on – otsesed maksud ja sotsiaalmaksud. Nagu ma ütlesin, selle aruande maksuosa on tegelikult just selle tõttu tähtis, et ta näitab, et seda probleemi on vaja süsteemselt arutada ja see ei ole mitte mingisuguse ühe lahenduse või mingisuguse ühe ettepaneku küsimus. Ma arvan, et siin on tähtis, ja ma väga loodan, et kõik erakonnad võtavad seda kui väljakutset, arendada välja oma nägemus sellest, mismoodi me jõuame jätkusuutliku maksubaasini, jätkusuutliku rahastamiseni tervishoius, hariduses, sotsiaalkindlustuses, kogu meie üldisemas arengus. Kui me võtame näiteks selle, et kas või meie kõrghariduses antakse või kulutatakse ühe meie üliõpilase peale mitu korda vähem raha, kui nendes arenenud riikides, millele me tahaksime olla konkurendid oma teaduse poolest, või kui me võtame selle näite, et meil on tervishoius ühe inimese peale kulutatav summa jällegi väga palju väiksem, üks väiksemaid Euroopas, samas kui ravimid ja aparaadid on ju kõik sama hinnaga, siis tegelikult tähendab see, et me peame radikaalseid ja väga süsteemseid otsuseid tegema. Aga neid ei saa teha niiviisi, et mina ütlen teile midagi siin või mingi üks autor ütleb, vaid minu meelest on see väljakutse või üleskutse võtta maksuküsimused, maksusüsteemi küsimused tõsise kriitilise analüüsi alla. Lahendused ei ole lihtsad, ei ole lühiaegsed ja kindlasti ei ole nad mitte ainult mingi ühe asjaga ühemõõtmeliselt seotud.

Rein Ratas, palun!

Tänan, juhataja! Väga austatud ettekandja! Aruandes jõutakse järeldusele, et oleme võtnud eesmärgiks võita kriis, kuid hoidume kriisist õppimisest. Teatavasti kiitis Riigikogu viis aastat tagasi heaks säästva arengu strateegia "Säästev Eesti 21". Selles strateegias tuuakse välja neli võimalikku arenguteed, rõhutades seda, et arengu kiirendus on ühiskonna kui terviku liikumine kõigi oluliste eesmärkide poole. Ühtlasi tuuakse seal selgelt esile ka meid varem või hiljem tabava majanduskriisi oht. Kuivõrd meie riik teie hinnangul arvestab strateegiat "Säästev Eesti 21"? Olen rääkinud.

Aitäh teile, härra Ratas, selle küsimuse eest! Ma soovitan Riigikogul, muide, keerata Riigikogu stenogramm tagasi sellesama säästva arengu strateegia arutelule. Ma olen seda stenogrammi lugenud, ma olen seda tudengitega arutanud. See oli dokument, mis oli tõepoolest suure rühma eri teadlaste poolt välja töötatud, arutatud. See tuli Riigikogusse, võeti vastu, arutelu sisuliselt ei toimunud, olid mõned üksikud repliigid, üksikud küsimused. Selle dokumendi tõsine tegelik süsteemne sisu jäi arutelus avamata. Mul on väga hea meel, et me juba kolmandat aastat arutame inimarengu aruannet, sisuliselt me arutame tagantjärele sedasama säästliku arengu dokumenti. Ja tõepoolest, me saame praegu ütelda küll seda, et arvestades neid teemasid, mis on esile tõusnud, me näeme, et needsamad jätkusuutliku ja säästva arengu teemad ongi need, mis nüüd pärast eurot võiksid muutuda asjaks number üks. Nii et mul on hea meel, et Riigikogu võttis selle dokumendi vastu, alus on tehtud. Seda tehti aastal 2005 ja sealt edasi on võimalik minna ja jõuda nende lahendusteni. Ja veel üks asi. Arengustrateegias "Säästev Eesti 21"  püstitasime me positiivse mudelina teaduspõhise Eesti. Kahjuks majandusanalüüsid, haridusanalüüsid, teadusanalüüsid näitavad, et me ei ole viie aastaga sellele eesmärgile lähenenud. Kuigi mõnes suhtes kindlasti oleme, aga me oleme tegelikult püsinud paigal, isegi infotehnoloogia puhul, milles me olime väga esirinnas, näeme me praegu, et ka seal on meil terve rida lahendamata probleeme. Ma arvan, et me peame tõesti pöörduma tagasi ja uuesti lugema sedasama. Õnneks on tänu arengustrateegiale "Säästev Eesti 21" väga palju statistikat juurde tulnud, on uued näitajad, on olemas seesama säästva arengu Scoreboard, nii et meil on, millele tugineda, et arenguga edasi minna. Ma arvan, et järgmises inimarengu aruandes peame vaatama tõsisemalt kogu seda kompleksi ja me tahame teha järgmises aruandes ka sammu edasi, vaadata seda laiemalt, regionaalses dimensioonis, Euroopa Liidu Läänemere strateegia dimensioonis, võrdluses teiste Balti riikide ja teiste Läänemere regiooni riikidega, teiste Ida-Euroopa riikidega, nii et me hakkaksime nägema Eesti arengut süsteemselt ja kontekstis.

Marika Tuus, palun!

Aitäh! Lugupeetud professor! Need lisatabelid, mis täna siin saalis on ja millest osa siin suures raamatus ei ole, on tegelikult väga masendavad. Siin on öeldud, et Eesti kuulub madalate kulutustega ja kõrgeima vaesusriskiga riikide hulka ja meie madal eluiga on seotud madalate tervishoiukulutustega ning on veel mitmeid väga masendavaid arve. Kas te ei arva, et just neid asju peaks siin tervise osas võimendama, sest kui pole tervist, pole ka inimest? Kas te toetate minu ettepanekut, et võib-olla peaks järgmise aasta aruandes käsitlema ka näiteks absoluutse vaesuspiiri küsimusi ja ostukorvi suurust, sest valitsus seda alates 2007. aastast enam ei tee. Pärast nende heade aegade lõppemist me neid arve enam tegelikult ju ei teagi. Võib-olla oleks see hea?

Armas Marika Tuus! Ma arvan, et kui me hakkame ootama järgmist inimarengu aruannet, et neid asju lahendada, ja Riigikogu ise ei tegele sellega oma sotsiaalkomisjonis, kus see õige koht on, siis me oleme küll väga õnnetus olukorras. Ma arvan, et meil on praegu siiski lootust, et Riigikogu on võimeline ise neid asju tõstatama ja operatiivsemalt ka lahendama, mis puudutab nii ostukorvi kui ka seda analüüsi jne. Riigikogu on seda hakanud praegu tegema minu meelest palju intensiivsemalt kui varem. Ma soovin Riigikogule lihtsalt jõudu selles tegevuses. Ja nii palju, kui meie saame aidata, me teeme seda hea meelaga. Aga ma juhin tähelepanu: kõik need uued pildid on võetud Eurostatist, palun võtke see lahti, seal tuleb iga päev juurde uusi andmeid ja ma usun, et teil on võimalik seda ka oma komisjonides kogu aeg jälgida ja arutada. See on tõesti oluline. On oluline näha ennast mitte ainult omaenda kitsas aspektis, vaid ka seda, kuidas me näeme välja teiste taustal.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Üheks tähtsaks mõõtmeks võiks võtta, kuidas noored inimesed planeerivad oma elustrateegiat või, teiste sõnadega, kuidas nad näevad oma tulevikku. Siin on andmeid, et mitukümmend protsenti näeb oma tulevikku väljaspool oma elukohta ja ka väljaspool Eestit. Mida on vaja teha selles suunas, sest kui mitte midagi teha, siis paljud piirkonnad Eestis jäävad inimressursist tühjaks?

Aitäh! Mis puudutab Eesti-sisest tühjaksjooksmist, siis ma juhin jällegi tähelepanu, et härra Noorkõiv käsitleb oma ettekandes neid asju detailsemalt, ma ei hakka seda ennetama. Aga mis puudutab Eestisse jäämist, kogu Eestist väljarände küsimust, siis siin on kindlasti põhiline tööhõive – aga mitte lihtsalt tööhõive. Ma juhin tähelepanu sellelesamale mobiilsusaspektile, sellele, et noored inimesed peavad tajuma, et nendel on võimalik ennast teostada tõesti tipptasemeni välja ja oma võimeid arendada just nimelt Eestis, et see on parim paik eneseteostuseks. Minu meelest on seesama noorte eneseteostuse väärtustamine väga oluline.

Ene Ergma, palun!

Aitäh! Hea professor Lauristin! Mul on sulle üks konksuga küsimus. Võtame näiteks järgmise situatsiooni. On kolm füüsikut, üks on oma maailmavaatelt sotsiaaldemokraat, teine konservatiiv ja kolmas liberaal. Nad teevad üksteisest sõltumatult ühte ja sama füüsikalist katset, kõik tingimused on samad. Ma olen täielikult veendunud, et järeldused on kõigil nendel füüsikutel ühesugused, sest loodusseadused on asjad, mida ei tõlgendata. Nüüd ma küsin: kui seda Eesti inimarengu aruannet oleks kirjutanud sotsiaaldemokraat, konservatiiv või liberaal, kas siis sinu arvates oleksid ka järeldused muutunud või ei oleks?

Füüsikutega on, jah, selles mõttes asi natuke teistmoodi. Ka füüsikute puhul saame me rääkida erinevatest koolkondadest, aga need koolkonnad ei ole muidugi poliitilise tähendusega. Nad muutuvad poliitiliseks, kui füüsikud muutuvad poliitikuteks, ja siis sagedasti füüsikute maailmavaade kandub üle ka poliitikasse. Aga kui me räägime nüüd sotsiaalteadlastest, siis nende puhul on samuti selgelt olemas oma kindlad mudelid, oma kindlad alused, kuidas asju saab tõlgendada jne. Mis puudutab seda, et kui kõik oleksid olnud liberaalid, siis ei oleks sotsiaalprobleemidest räägitud, see ei ole võimalik. Sotsiaalteadlased peavad rääkima sotsiaalprobleemidest, ükskõik mis erakonnas nad on, ja kuidas nad räägivad, see ei sõltu mitte niivõrd sellest, kas nad on erakonnas või pole erakonnas. Mina näiteks ei tea, mis erakonnas on need inimesed, ja kuna Ene Ergma on samuti ülikoolist tulnud, siis ta teab, et ülikoolis tegelikult ei arutata, millisesse erakonda üks või teine professor kuulub. See kuulub õppejõu ja teadlase eetika juurde, et maailmavaade poliitika mõttes ei mõjuta uuringuid, ei mõjuta uurimise ainevalikut ega mõjuta ka järeldusi.

Austatud professor! Ma tänan teid teie ettekande eest, selle töö eest ja teie vastuste eest! Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks "Eesti inimarengu aruanne 2009" toimetaja Rivo Noorkõivu!
Mul on palve, et aeg hakkaks uuesti  jooksma 15 minutist allapoole, nii et taastame aja 15 minutit, palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head külalised! Mul on suur au olla teie ees ja jätkata professor Marju Lauristini alustatud "Eesti inimarengu aruande 2009" tutvustamist ja seda siis juba regionaalset dimensiooni arvesse võttes. Konkreetselt on tegemist peatükiga nr 3.

Hea ettekandja! Ma palun vabandust! Kas saali tehnilisel personalil on võimalik panna ettekandja ajaks uuesti 15 minutit ja 00 sekundit, kuna siin alguses olid tehnilised probleemid ja pool minutit läks ettekande ajast juba ära? Üks hetk veel, palun! Kas on võimalik panna 15 minutit praeguse 13 minuti ja 48 sekundi asemel? Hea ettekandja, jätkake! Ma usun, et me taastame teie aja täies ulatuses. Palun!

Peatükk nr 3 "Regionaalne areng ja elukeskkond". Siinkohal tahan tänada kõiki neid, kes selles meeskonnas olid ja töö valmimisele kaasa aitasid. Loomulikult on hea meel tänada Eesti Koostöö Kogu, kelle initsiatiivil see töö üldse toimuda sai.
Nüüd aga konkreetselt regionaalarengust. Paratamatult tekib alati küsimus sellest, kuivõrd me saame ennast maailmaga võrrelda. Inimarengu aruanne keskendub samuti väga oluliselt sellele teemale, mitte ainult sisekaemusele, aga ka sellele, kus me oleme muu maailmaga võrreldes. Kui nüüd vaadata SKT jaotust regiooniti ehk siis NUTS 3 tasandil – Eestis on see viis regiooni –, siis te näete, et Eestil on siin väga tõsine põhjus muret tunda, kuna regionaalarengu tasakaalustamise seisukohalt on Eesti Euroopa riikide hulgas Läti järel tagantpoolt teine, mis sisuliselt tähendab seda, et Eesti on väga tõsiste regionaalsete erinevustega riik. Kui me vaatame, kelle hulka me kuulume, siis näeme siin, et väga paljuski on tegemist nn Ida-Euroopa riikidega. Küll aga meie mõttemallid ja arusaamised, ka regionaalsest arengust, kipuvad olema ikkagi Põhjamaade omad. Ehk siis tasakaalustamatus on jätkuvalt tõsine probleem. Kuidas seda väljendada? On mitmeid erinevaid võimalusi ja ma arvan, et siinolijad on kõik nõus sellega, et regionaalareng on kompleksne teema. Aga kui me vaatame, kuidas inimesed sellele reageerivad, siis on üks oluline moment, et nad kas panustavad sellesse keskkonda, kus nad on, või nad valivad teise keskkonna, kus nad saavad teatud asju enda jaoks paremini korraldada, ja lahkuvad teatud territooriumilt.
Joonis näitab, kuidas aastail 2004–2010 on toimunud Eesti elanikkonna muutus kohalike omavalitsuste tasandil. Te näete, et teatud mõttes on kujunenud keskkonnad ehk eelkõige linnaregioonid, mida on kolm: Tallinn, Tartu, Pärnu. Ida-Virumaa ei ole päris selge keskkonnaga selles mõttes, et tal on väga selge pea. Pigem on tegemist aglomeratsiooniga. Aga siit koorub välja üks esimene mõte, et me peame enda jaoks üsna selgelt tuvastama arusaama, mis on linnaregioonide poliitika ja mida see sisuliselt tähendab, ning teiselt poolt, vastukaaluks, nn perifeeria ehk teatud mõttes ka kõrbestumine. Eriti kahetsusväärne on võib-olla see, et kui me vaatame Eesti kultuuri hälli, vaatame, kus kohas paljud initsiatiivid on hakanud toimuma, siis näeme seda Kesk-Eesti joont siin üsna kurval kombel tühjaks minemas.
Selle teema juures on oluline see, kuidas SKT elaniku kohta jaotub. Te näete siin erinevaid maakondi. 60% kogu sisemajanduse kogutoodangust annab Harjumaa, ülejäänud 40%, Tartu 10%. Ja selle joonise puhul on oluline märkida, et ükski maakond peale Harjumaa ei ületa isegi Eestimaa maakondade keskmist. Teiselt poolt, kui me vaatame aastail 1996–2007 toimunud muutusi, siis näeme, et ega need muutused ühtepidi ei ole olnud suured positiivses mõttes. Maakondades, välja arvatud Harjumaa ja Tartumaa, on asi pigem halvemaks muutunud. Kui me mõtleme selle peale, kust kohast tuleb meie rahaline ressurss, kust kohast tuleb meie innovatsioon, kust kohast tuleb meie uute väärtuste loomine, siis selles kontekstis tekib küsimus, et kui kaks maakonda ruulivad, kuidas viia seda SKT-d ka teistesse maakondadesse niimoodi, et lisaväärtus sinna tuleks.
Paljuski peegeldab seda situatsiooni elanike palga- ja pensionitulude tase elaniku kohta. Te näete pilti üsna selgelt Põhja-Eesti kasuks ja Lõuna-Eesti kahjuks, mis on ka üsna arusaadav, sest selle taga on see, kus paiknevad töökohad, kus on  inimestel võimalus saada sissetulekut. Paraku me peame siin tähtsustama seda, et riik teeb teatud eraldisi, toetusi kohalikesse eelarvetesse. Kui te vaatate seda kaarti, siis te näete vastupidist olukorda. Midagi ei ole teha, riik peab vahendeid ümber jaotama, kui neid ei teki kohapeal, selleks et inimestel oleks väärikas elu igas Eestimaa paigas.
Paratamatult tekib selles kontekstis ka küsimus, kuidas me Euroopa Liidu liikmesriigina kasutame Euroopa Liidu struktuurifondide vahendeid. Siin te näete, kuidas jaguneb kohapeal võetud kohustuste maht maakondades – siin on siis erasektor, avalik sektor ja kolmas sektor – erinevate projektide puhul. Tegemist on perioodiga 2004–2009 november. Te näete, et Harjumaa on suuresti esikohal, siis Tartumaa, Ida-Virumaa ja seejärel juba teised maakonnad. Kui me vaatame, kui suured on toetuse mahud ühe elaniku kohta, siis ka selles on väga suuri erinevusi. Paratamatult tekib küsimus, kuhu neid toetusi on võimalik anda, kus nad midagi tagasi toovad. Siin saab rääkida ka vajadusest Eesti institutsionaalne tihedus läbi mõelda. Kui tuletada meelde Euroopa erinevaid töid, mida tehakse, siis nn Barca aruanne käsitleb seda, et erilist tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas kohapeal on eeldused midagi teha või mitte.
Seda, kas kohapeal on eeldusi midagi teha või mitte, näitab minu meelest suhteliselt hästi see, et kui me vaatame Euroopa Liidu struktuurifonde, raha jaotust ettevõtluse, turismi, tehnoloogia, innovatsiooni arendusprogrammide raames, siis need piirkonnad on Harjumaa ehk suuresti Tallinn ja Tartu. Küsimus on selles, et teistesse piirkondadesse see raha ei jõua. Kuid ma arvan, et see ei ole mitte kellegi otsene tahe, et sinna raha mitte anda, vaid pigem on asi selles, kas need piirkonnad on suutlikud vastu võtma seda raha, mis on võimalik praegu saada. Paljuski taandub see küsimusele, milline on nende piirkondade majandusstruktuur. Nüüd, kui meie ees on oluline ülesanne majandusstruktuuri teadmistepõhisemaks ja suuremat lisaväärtust andvaks muuta, näete te seda, et siin on terve rida küsimusi teiste piirkondade kohta väljaspool Tallinna ja Tartut.
Kui me võtame rände ja SKT ning vaatame, kuidas erinevad maakonnad jagunevad, siis te näete siin, et Harjumaa on pikalt ees. See tähendab, et vahe Tallinna ja järgmise Eesti keskuse Tartumaa vahel on hästi suur. Ka Pärnumaa on suhteliselt heal kohal, võrreldes Tartumaaga, ja Raplamaad veab Tallinn. Küll aga on näha, et toimub teatud segmenteerumine. Siin on välja joonistunud Harjumaa ja Tartumaa, Pärnumaa ning kaks piirkonda veel juurde. Üllatuseks on võib-olla see, et Kesk-Eesti on jäänud niivõrd madalale tasemele, mis sisuliselt tähendab seda, et me peame hakkama läbi rääkima ja mõtlema selle peale, mismoodi nendes maakondades võiks inimväärne elu edasi kesta.
Põhimõtteliselt võiks järeldused jagada kolme ossa. Esimene on see, et kohalike omavalitsuste käsutuses olev ressurss, võime parandada elukeskkonna kvaliteeti ja toetada vaba aja sisukat veetmist, on väga erinev. Enamikus Eesti linnades ja valdades, maakondades elanikkond väheneb, tekivad rahvastikutaaste küsimused, sest kui noored ära lähevad, siis kes on need inimesed, kes sinna hiljem jäävad. See tähendab, et ka sooliselt ja ealiselt muutub elanikkond nendes maakondades ja nendes kohalikes omavalitsustes, eelkõige vananemise suunas, mis sisuliselt tähendab ka seda, et meil ei ole enam seda aktiivi, mille põhjal üles ehitada kas kodanikuühiskonda või võtta neid riske, mida võtaksid noored, selleks et alustada ettevõtlust.
Teine osa on riigi sotsiaalpoliitika. Kui me vaatame, mis on siin toimunud, siis ütleme niimoodi, et elanike sissetulekute regionaalsed erinevused on mõnes mõttes vähenenud, mis on igati positiivne. Ilmselt teeb siin oma korrektiive majanduslangus. Võib-olla mõnes mõttes regionaalsed erinevused vähenevad veelgi, küll aga on selge see, et Tallinna ja Tartu roll ilmselt kasvab. Me jõuame selle teema juurde, kuidas tagada põhiteenuste kättesaadavus ja nende kvaliteet. Ma arvan, et me ei pea pikalt peatuma sellel, mis on nende teenuste osutamisega juhtunud, kuhu on kadunud postkontorid, kuhu on kadunud pangaautomaadid, kuhu on kadunud võimalused ennast vaba aja käigus teistmoodi realiseerida.
Kolmas osa on regionaalpoliitika ehk paistab niimoodi, et kogu see areng on toetanud kahekeskuselist arengumudelit – Tallinn, Tartu. Kui te vaatasite seda, kui palju on Tallinn saanud ja kui palju on Tartu saanud vahendeid erinevatest struktuurifondidest, siis küsimus on ka see, kas selline kahekeskuseline jätkumudel on edaspidi suutlik, mis tähendaks seda, kas me suudame väärtuslikke töökohti, teadmisi, inimesi nendes piirkondades hoida. Teine teema on see, et kui me vaatame rahvusvahelist konteksti, siis on oluline, et Tallinn oleks võimekas ka väljapoole nii nagu Tartugi, küll aga tähendab see, et me ei saa rääkida regionaalsest arengust selles kontekstis, et võtame Tallinnalt ära ja anname Tartule juurde, vaid oluline on see, et mõlemad oleksid innovaatilised ja rahastatud. Regionaalsed erinevused on suurenenud viimasel kümnel aastal. Veel on oluline märkus see, kuidas näeb välja regionaalne institutsionaalne tihedus. Siin on ka väga suured tagasiminekud.
Me saame rääkida väljakutsetest. Kui me vaatame neid väljakutseid, mis on siin kirjas, siis esimene on see, kuidas elada täisväärtuslikult sõltumata elukohast, ja teine, kuidas saaksime saavutada olukorra, kus võimalikult paljudes piirkondades kasvaks elanike arv, SKT osakaal, soov sinna elama minna, ning kuidas kasutada paremini Eesti ruumi kui ressurssi. Ma loodan, et Riigikogu vaatab väga tähelepanelikult seda dokumenti, mille koostamist on alustatud – "Eesti 2030", mis peaks väga selgelt keskenduma Eesti ruumi kui ressursi kasutamisele.
Väljakutsete all on veel küsimused, millised peaksid olema ümberkorraldused institutsionaalses sfääris, selleks et Eesti tasakaal säiliks, ja kas Eesti jätkusuutlikkuse lahendus on halduspoliitika ümberkorraldamises ja eelkõige kohaliku omavalitsuse reformis. Teatavasti on viimane teema olnud minu arvates kogu Eesti taasiseseisvuse perioodil väga oluline, küll aga läbimurret siin saavutatud ei ole. Millised on need kriteeriumid, millest lähtuvalt me seda halduspoliitikat ehk võib-olla siis ka uut halduspoliitikat hakkame ajama? Ma arvan, et siin on lugupeetud riigikogulaste roll hästi suur, selleks et need sihid seada ja need kriteeriumid paika saada. Küll aga julgen väita seda, et me peame ka riigi ja kohalike omavalitsuste ülesanded läbi vaatama. Eesti kuulub nende riikide hulka, kus on regionaalne tasand peaaegu et olematu, mis tähendab seda, et otsused sünnivad kas keskvõimu poolt või kohalikes omavalitsustes, aga väga selge vajadus on regionaalse tasandi järele – vastutuse suurendamine, kasu kohalikele elanikele, paremad võimalused ja tingimused kohapeal asju ajada.
Eraldi teema on kohalike omavalitsuste finantsautonoomia. Teatavasti on Eesti 226 kohalikust omavalitsusest 21 sellised, kes suudavad ise oma rahamajandusega toime tulla, ülejäänud on kõik doteeritavad. Küsimus teile: kas see on mõistlik, kas see rahastamise määr, mis praegu ülesannete jaoks antakse, on piisav? Teine teema on veel see, kas selline korraldus on tõhus. Regionaalse tasandi lisamine tähendaks seda, et me peaksime arutlema väga tõsiselt selle üle, kas riigi omavalitsuste korraldus on optimaalne ning kas riigi ja kohalike omavalitsuste koostöö õiguslik reguleerimine on piisav. Ma pean siin silmas seda, kas ei peaks arutlema ka selle üle, et kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses ei peaks võib-olla olema kõikidel omavalitsustel ühtemoodi ülesanded, vaid me võiksime jaotada need teatud mõttes regionaalseteks ülesanneteks ja kohaliku omavalitsuse ülesanneteks, mis sisuliselt tähendaks seda, et me peaksime tugevdama kohalike omavalitsuste koostööd. Teine aspekt on siin see, kuidas omavalitsuste regionaalne koostöö ja riigi koostöö paremale järjele viia. See tähendab ka otsustusprotsessi – kohalik demokraatia ja selle korralduslik elluviimine. Ma tahaksin siin väga rõhutada kohalikku demokraatiat, mis on ka kohalike omavalitsuste initsiatiivi alus ja teema, mis seondub kodanikuühiskonna ülesehitamisega.
Viimane teema on riigi järelevalve ning riiklike institutsioonide tihedus maakondades ja nende roll. Siin ilmselt tuleb teatud mõttes rääkida ka julgeolekuteemadest. Aitäh kuulamast ja kaasa mõtlemast!

Hea ettekandja! Ma tänan teid! Teile on ka küsimusi. Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Aitäh teile ettekande eest! Ma küll tahtsin küsida lugupeetud professor Marju Lauristini käest, aga paraku ei jõudnud ma selle aja raamidesse. Küsin siis kohaliku omavalitsuse tasandilt. Minule teeb muret see, et aasta-aastalt on omavalitsustele riigi poolt pandud järjest juurde riigi ülesandeid, teatud aegadel on ka selle kohustuste üleminekuga kaasa antud vahendid, aga samas kipuvad need vahendid järgnevatel aastatel ära kaduma. Praegu me räägime sellest, et on teatud arv omavalitsusi, kes ei suuda oma eelarvega toime tulla. Missuguseid lahendusi näete teie siinjuures nii riigi funktsioonide kui ka omavalitsusfunktsioonide tasakaalustatuse seisukohast.

Aitäh küsimuse eest! Minu teada on tehtud kaks tööd selle kohta, kas omavalitsustel on oma ülesannete täitmiseks piisavalt raha. Tõsi, need on tehtud aastate eest ja need mõlemad näitasid seda, et ülesandeid on antud rohkem, kui selle jaoks on ressurssi. Hästi huvitav teema selles kontekstis on Riigikohtu lahend, mis peaks väga selgelt andma aluse selleks, et on oluline eristada, mis on riigi ülesanded ja nende rahastamine ning mis on kohalike omavalitsuste ülesanded. Ja kui nüüd vaadata kas või meie töid – ma pean silmas Geomedia töid –, siis need näitavad tõepoolest seda, et on terve hulk omavalitsusi, kellel on raskusi oma ülesannete täitmisega. Mina näen siin selgelt võimalust alustada väga tõsist regionaalse koostöö mudeli väljatöötamist. Ma pean silmas siin ühistransporti, planeerimisalast tegevust ja terve rea funktsioonide andmist nn regionaalsele tasandile, mis tähendaks seda, et me võiksime mõelda selle peale, kas kõik kohalikud omavalitsused peavadki täitma ühtemoodi ülesandeid. See oleks minu arvates üks teemade ring, mis vääriks tõsiselt läbiarutamist. Teine pool on see, kui suur on see osakaal riigieelarvest, mida me omavalitsustele anname, ja teadaolevalt on see tasakaal riigi ja kohalike omavalitsuste vahel ning koostöö riigi ja kohalike omavalitsuste vahel praegu üsna kehvas seisus.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tänan teid väga selle sisuka ettekande eest! Ma tänan väga ka professor Marju Lauristini ja kõiki neid, kes olid selle Eesti inimarengu aruande koostamise juures. Tegelikult on selle aruande väga suur mõju ka veel selles, et ta toob meid korraks maa peale tagasi. Ja kui me oleme loonud endale illusiooni, et me oleme väga edukas riik ja eeskujuks paljudele väikeriikidele, siis tegelikult näitavad need analüüsid ja faktid ning statistilised andmed just seda, kus me parasjagu oleme. Teie ettekandest aga tuli välja, et regionaalse arengu poolest oleme me väga tugevate regionaalsete erinevustega riik. Kui me jätkame sellise majandusmudeliga, sellise jäikuse ja sallimatusega, siis me tegelikult seisame selle ees, et me vajame Eestis väga tugevaid reforme. Nimetage, palun, kolm suurt sammu, mis vähendaksid regionaalseid erinevusi!

Aitäh küsimuse eest! Küsimus on väga intrigeeriv. Ma arvan, et esimene teema on ikkagi töökohad, sest kui inimestel pole võimalik kohapeal saada tööd, siis hakkavad nad mõtlema selle peale, kust seda on võimalik saada. Teine teemade ring on avalikud teenused ja nende kättesaadavus. Eriti kui me mõtleme selle peale, et tuleviku mõttes on lapsed need, kes elu jätkavad, ja noorte perede maale, nendesse piirkondadesse saamine sõltub väga palju sellest, kuidas on haridus kättesaadav ja milline on hariduse kvaliteet. Ma arvan, et demograafiline muutus teeb edaspidi siin veel väga tõsiseid korrektiive.
Kolmas teema oleks ikkagi see koostöö. Ma pean seda koostööd väga oluliseks omavalitsuste ja riigi vahel eelkõige selleks, et tasakaalustatud arengut tagada. Ma ei kujuta hästi ette, et see saaks olla ühe harupoliitika teema, vaid see on harupoliitikate vaheline koostöö. Ja mul oleks üks ettepanek, kui te teete ja arutate riigi tähtsaid strateegilisi dokumente. Ma olen neid lugenud, neid on üle 80, mis on minu meelest väga suur arv, ja kui te vaatate, kui palju on seal eesmärke ja ülesandeid, siis ausalt öeldes peab olema ikka eriline mõttehiiglane, et need kõik kokku panna. Küll aga tahan ma öelda seda, et võib-olla oleks mõttekas ka nende dokumentide puhul tuua sisse regionaalne mõju, mida see valdkonna arengustrateegia regionaalses mõttes tähendab. See oleks üks aspekt.
Teine on see, et kui te vaatate Soome riigieelarvet, siis te näete, et seal on väga selgelt välja toodud riigieelarve regionaalne aspekt. Ma soovitaksin ka seda juurutada ja mõelda, kui te arutate riigieelarve strateegiat, kuidas seal regionaalset dimensiooni kajastada.

Helle Kalda, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Ka mina tahaksin omalt poolt väga tänada kogu Eesti Koostöö Kogu meeskonda nii eelmise aasta kui ka selle aasta aruande eest. Ma kuulan seda aruannet seekord teist korda ja peab ütlema, et mulle ääretult meeldis see, et te olete seekord vaadanud kohaliku omavalitsuse tasandit. Te tõite välja ka tema rahalised erisused, samuti haldusreformi, mida valitsus ei ole suutnud teha. Kurb on ainult see, et me kuulame neid aruandeid siin saalis, aga me ei tee mitte mingeid otsuseid. See on väga taunitav ja see ei ole esimest korda. Ma kujutaksin ette, et parlament võiks teha, sest valitsust me ei kuule. Aga mul on küsimus. Ma hindan ääretult neid spetsialiste, kes on teinud tublit tööd. Kui palju valitsus kaasab teid, kui palju regionaalminister, ükskõik milline minister, näiteks sotsiaalminister, kaasab teid aruteludesse, sest see on suur töö, et sellest etapist edasi minna?

Aitäh küsimuse eest! Ütleksin niimoodi, et aeg-ajalt see toimub, ja kui te vaatasite eelmise aasta lõpus kohalike omavalitsuste võimekuse edetabelit, mis tekitas üsna palju furoori, siis ma pean heameelega ütlema, et see oli tehtud koostöös Siseministeeriumiga. Küll aga, kui me vaatame laiemas kontekstis, nagu ma ütlesin, eri valdkondade poliitikate läbitöötamist regionaalsel tasandil, siis siin ilmselt oleks initsiatiivi võimalus palju suurem. Lühidalt öeldes: jah, aeg-ajalt see toimub, aga võib-olla võiks see süstemaatilisem olla.

Georg Pelisaar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Suur tänu ka minu poolt kõikidele inimarengu aruande koostajatele! See on tõepoolest väga põhjalik dokument. Te ütlesite delikaatselt, et meil on kaks otsustusgruppi, üks on valdade, omavalitsuste tasandil ja teine otsustusgrupp on riigi tasandil. Mina ütleksin, et tegelikkuses on otsustajaid siiski vaid ühel tasandil, s.o riigi tasandil, sest kohalikul tasandil on otsustused sisuliselt vähenenud seoses sellega, et rahakott on väiksem ja ülesandeid on järjest juurde tulnud. Te nimetasite regionaalse tasandi olulisust. Mis te arvate, kas oleks näiteks võimalik haldusreform, mis parandaks oluliselt olukorda, kui me maakondadest teeksime omavalitsusüksused ehk siis regionaalse tasandi? Kas see parandaks teie arvates asja?

Aitäh! Ma ei näe sellel väga suurt perspektiivi, kui maakonnad omavalitsusüksusteks ümber nimetada. See oleks minu isiklik seisukoht. Küll aga näen ma väga suurt perspektiivi maakonnal kui regionaalsel koostööpiirkonnal, mis tähendaks seda, et me räägime omavalitsuste kohustuslikust koostööst regionaalsel tasandil. Kui te vaatate seda mõttearendust näiteks Soomes, siis see ju nii toimub. Ja mulle tundub, et need Soome nn eksperimendid ka mõnes mõttes tasuks Eestis väga tõsiselt läbi töötada. Mulle tundub, et oleks oluline, et me teeksime Eestis pigem pilootprojekte, mitte niivõrd ei uuriks, kuidas kõik võiks olla. Aga võiksime teatud asju rakendada ja vaadata, kuidas siis need mudelid töötavad. See oleks minu väga selge mõte ja kui mul oleks olnud võimalus, siis ma oleksin tõepoolest seda regionaalset mudelit väga tõsiselt edasi arendanud. See tähendab ka, et me peaksime lahendama küsimuse, milline statuut, milline võimekus ja milline otsustuspädevus on maavalitsustel, ning teiselt poolt, mis puudutab regionaalsel tasandil kohalike omavaltsuste liite sellisel kujul, nagu nad praegu on – nad ei ole tööorganid, vaid pigem arutelukohad. Kui nüüd vaadata seda, kui suur on nende otsustuspädevus riigiasjades kaasa rääkida, siis minu arvates on ka väga tõsiseid vajakajäämisi, mis eeldaksid teatud mõttes seadusandlikke initsiatiive. Selles mõttes ootaksin ma küll Riigikogult märksa riigimehelikumat käitumist, et siin need küsimused lahendada.

Rein Ratas, palun!

Tänan, juhataja! Väga austatud ettekandja! Aruanne ütleb, et Eesti regionaalpoliitika on otsustamise ja vastutuse tasandil tugevasti riigikeskne. Kui Rootsis näiteks korraldatakse praeguste kohesiooni vahendite kasutamist regionaalsetes haldusstruktuurides üle 50% ulatuses, siis meil on see  0%. Te väidate, et Eestil puudub regionaalsel tasandil vastav haldusvõimekus. Sain teie ettekandest ka aru, et peate tegelikkuses toimuvaks regionaalarenguks vajalikuks haldusreformi, sealhulgas ilmselt ka haldusterritoriaalse osa läbiviimist. Mitu aastat või aastakümmet võiks hinnanguliselt kuluda veenmiseks, et seda teha, ja selle läbiviimiseks? Olen rääkinud.

Aitäh küsimuse eest! Ma ei tea. Veenmisega on tegeldud juba aastat 20 ja ilmselt võime me sellega edasi tegelda. Küll aga olen ma seisukohal, et heast tahtest poliitikas muutusi läbi viia jääb vajaka. Kui moodustada korralik meeskond, püstitada väga selgelt ülesanne ja on konkreetne arusaadav kokkulepe erinevate parteide vahel selles poliitikas – väga kahetsusväärne on see, et teatud juhtudel pannakse parteipoliitiline omand sinna juurde, et see on meie partei mõte, aga see peaks olema meie kõigi mõte, mitte ainult meie partei mõte –, siis ma julgen väita, et võib-olla kaks aastat ettevalmistusi, kaks aastat kohendamist ja see asi peaks olema lahendatud. Ma ei näe võimalust, et praegu jätkuks efektiivne toimimine edasi vabatahtlikkuse printsiibil, sest praktika näitab, et osa omavalitsusi ühineb, tekivad suured nn juustuaugud ja ma arvan, et me hakkame neid vigu uuesti parandama. See oleks üldse kõige halvem variant.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Mul on mõnes mõttes spekulatiivne küsimus. Kas teie hinnangul on regionaalne erinevus loomulik seis, et kõik arenes nii, nagu pidi arenema, pluss nüansid, ja on vaja leida see optimaalne mudel, kuidas edaspidi käituda, või on see erinevus ikkagi strateegilise poliitilise töö tulemus ja on vaja lahendada need probleemid, mis praegu on? Näiteks mina luban endale öelda, et kui Ida-Virumaa oleks need 20 aastat teistmoodi arenenud, siis oleks seis olnud hoopis teine, kui see on praegu.

Aitäh küsimuse eest! Loodusseadused töötavad – osa on objektiivsed, aga on olemas ikkagi võimalus teatud protsessidesse sekkuda. Ja kui te minu käest küsite, kas Ida-Virumaal oleksid võinud asjad teistmoodi olla, siis ma ütleksin niimoodi, et väga paljud eeldused on praeguseni kasutamata. Järelikult, kui me nii mõtleme, et me tahame kohalikke eeldusi võimalikult hästi kasutada, siis on võimalik ka sekkumispoliitika, mis oleks riigi regionaalpoliitika. Ma tahaksin öelda seda, et Eesti riigil on regionaalpoliitika olemas, on olemas teatud dokumendid ja kõige selgemini on Eesti regionaalpoliitika Euroopaga seotud maaelu arengukava kaudu, kus on väga ühtemoodi Euroopaga see samm ära seatud. Küll aga on mõte see, milline oleks võinud olla Eesti regionaalareng, kui me oleksime rohkem sekkunud. Ma arvan, et siin me oleksime võinud näha küll paremaid positiivseid samme. Nii et ma usun sekkumisse.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ka mina tänan väga hea ettekande eest! Teie ettekandes oli palju näiteid, kus Harjumaa ja Tartumaa tulbad ulatusid teistest mitte peajagu, vaid, ütleme, palju kõrgemale. Ja te viskasite õhku sellise retoorilise küsimuse, kas kahekeskuseline arengumudel on jätkusuutlik. Arvestades meie riigi väiksust ja rahvastikuressurssi, on minu küsimus selline: kas teoreetiliselt on Eesti puhul võimalik, et need tulbad oleksid enam-vähem ühepikkused, kusjuures ma ei pea silmas, et Harjumaad ja Tartumaad peaks kõvasti pealt ära lõikama, vaid vastupidi, et need teised tulbad saaksid ka üles kerkida. Kas meie olemasoleva ressursiga on see teoreetiliselt üldse võimalik?

Aitäh küsimuse esitajale! Kõigepealt see kahe keskusega mudel. Me peaksime vaatama seda arengut laiemas kontekstis kui Eesti. See, mis praegu toimub näiteks Tartu lennuliikluses, on äärmiselt positiivne – see, et on regulaarreisid, mis hakkavad tõmbama ka Riia poole üha rohkem inimesi, mis tähendab ka seda, et teatud ressursid jäävad Tartu poolt Tallinna tulemata. Ma näen siin väga tõsiseid arenguid, mis viitavad ka ajaloolisele järjepidevusele – Eestimaa ja Liivimaa. Me peaksime selle enda jaoks uuesti lahti mõtestama.
Teine asi on see, kas need tulbad saaksid olla kõikjal võrdsed. Ilmselt ei saaks. Ja kui me vaatame praegu ikkagi teaduse arendustegevusse, klastriarendusse, tehnoloogiaarendusse antavaid summasid, siis ma arvan, et need on Eesti ajaloos väga suured summad, mida enne ei ole olnud. Küsimus on selles, kuivõrd me suudame teadus- ja arendusasutusi ka teiste regioonide jaoks tööle panna. Ma pean silmas hajumist innovatsioonikeskustest, Tallinnast, Tartust,  teistesse piirkondadesse. Ja ilmselt on siin oluline vaadata ühelt poolt majandustsüklit, aga teiselt poolt seda, kui mitmekesised on need erinevad majandusharud. Ma julgeksin siin väita, et kui regionaalpoliitika oleks rohkem fokuseeritud, siis me saaksime teatud piirkondades ilmselt ka kiiremaid arenguid esile tuua.
Võib-olla peaksime läbi mõtestama kogu selle tehnoloogiapoliitika. Me oleme kogu aeg arvanud, et peaks nagu raketiteadust toetama, aga on olemas ka terve rida töökohti, terve rida tootmisi, mis on kesk- ja madaltehnoloogilised. Ja ma arvan, et kui ka sinna läheks rohkem toetust, annaks see regioonidele võimekust juurde. Kui me vaatame rahalist mahtu, siis ma ütleksin, et raha on alati vähe, aga fokuseerituse kaudu oleks ilmselt mõistlikum neid rahalisi vahendeid ka paremini jagada.

Toomas Varek, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Aitäh ettekande eest! Meil on 226 omavalitsust. Üle 20 omavalitsuse saavad ise hakkama, ilma toetuseta riigilt. Praegu on küllaltki tõsised vastuolud omavalitsuste ja riigi vahel seoses rahaliste vahendite puudujäägiga. Eriti tõsine vastuolu on eelkõige meie pealinna ja valitsuse vahel. Kas me vajaksime praegusel hetkel pealinna seadust ja kui meil see seadus valmis oleks, kas see annaks juurde jätkusuutlikkust, haldussuutlikkust 225 omavalitsusele ning võtaks ka maha pinged valitsuse ja pealinna vahel?

Aitäh! Eesti on selles mõttes karm riik, et Tallinna tähtsus riigis on erakordselt suur. Kui te võtate näiteks Helsingi linna regiooni, Oslo linna regiooni või Kopenhaageni linna regiooni, siis te näete, et seal on selle regiooni keskuse, pealinna puhul umbes 50% rahalisest mahust, võrreldes selle areaaliga, mis on tema tagamaa. Tallinna puhul on see oluliselt suurem. See annaks aluse selleks, et võiks mõelda pealinna regioonile, kui eraldi seadusega sätestatud teemale ehk pealinna seadus selles kontekstis võiks olla otstarbekas. Küll aga, kui me vaatame praktikat, siis on riike, kus on pealinna seadus, ja on riike, kus seda ei ole. Me ei saa siin öelda, et see oleks üksüheselt oluline. See vastuolu, mis puudutab omavalitsusi, pealinn contra ülejäänud omavalitsused, eelkõige Harjumaal, on minu arvates oluliselt pärssiv ja siin tuleb leida tasakaalustatud lahendus, kas või see, et teha koostööd regionaalsel tasandil. Mis puudutab vastuolu Tallinn versus riik mõnes mõttes, siis see vastuolu on minu meelest sisse kodeeritud ja selle üle tasuks mõelda, kas siin on paremaid seadusandlikke lahendusi.

Austatud Rivo Noorkõiv! Ma tänan teid teie ettekande ja vastuste eest! Aeg on selleks korraks läbi.
Nüüd ma palun Riigikogu kõnetooli hea ametikaaslase, põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid, Riigikogu liikmed! Austatud külalised, eriti "Eesti inimarengu aruande 2009" koostajad ja Eesti Koostöö Kogu esindajad! Riigikogu põhiseaduskomisjon on seisukohal, et Eesti 2009. aasta inimarengu aruanne on tõepoolest otsekohene sissevaade meie ühiskonna arengutendentsidesse, seekord just rõhuasetusega inimtegevuse keskkonnal. Selles on nii uut informatsiooni kui ka olulist vaidlusainet ja ka võib-olla mõnevõrra harjumatuid vaatenurki meie üldlevinud veendumustele või seisukohtadele. Kuigi me oleme olulised andmed saanud just eelmisest aastast, on igati hea, et see analüüsi vaatepunkt on eelkõige just meie majandussurutise leevendamise ootuses. See tähendab seda, et tegelikult kajastab see aruanne mõnevõrra ka praegust Eesti elu hetke. On ju kogu maailma hõlmanud majanduskriis pannud ka meil paljuski proovile inimeste elukvaliteeti määravad väga erinevad tegurid. Nii et komisjoni nimel veel kord aitäh kõigile, kes selle dokumendi koostamisega on vaeva näinud!
Riigikogu põhiseaduskomisjon arutas "Eesti inimarengu aruannet 2009" oma 12. aprilli istungil. Kogu see arutelu vältas komisjonis veidi üle kahe tunni. Organisatsioonilisest küljest oli meie komisjoni otsus üksmeelne ja konkreetne: arvestades probleemide olulisust, viia nimetatud aruanne Riigikogu täiskogu istungile olulise tähtsusega riikliku küsimusena. Täna, head kolleegid, ongi siis see teoks saanud või õigemini saamas. Külaliste-ekspertidena olid komisjoni istungil Peep Mühls Eesti Koostöö Koja juhatuse esimehena ning Marju Lauristin, Erik Terk ja Rivo Noorkõiv aruande peatoimetajana ja toimetajatena. Kõik auväärt külalised esinesid sõnavõttudega ja aitasid meil seda kirjalikku aruannet lahti mõtestada. Komisjoni liikmetest esitasid küsimusi ja võtsid sõna head kolleegid Evelyn Sepp, Ene Kaups, Igor Gräzin, Lembit Kaljuvee, Hannes Rumm ning siinesineja.
Kindlasti pole mul vaja eelnenud esinejate ettekandeid korrata, aga mida siis põhiseaduskomisjonis arutatust võiks välja tuua?
Peep Mühls märkis komisjonis, et see on juba neljas aasta, kui Eesti Koostöö Kogu annab välja Eesti inimarengu aruannet. Eesti Koostöö Kogu üks tegevusmissioon ongi sellise diskussiooni loomine ühiskonnas, kus räägitakse inimeste elukvaliteedist. Ka komisjonis peeti seda väga oluliseks, et seadusandja nendel teemadel arutleb ja saaks arutleda, pidasime tähtsaks võimalust just nimelt need uued kontseptid läbi arutada ekspertidega, kes nii teaduslikult kui ka ühiskondlikus käitluses on nende teemadega ju pikemat aega tegelnud.
Marju Lauristin selgitas, et Eesti inimarengu dokumendil on eelkõige kaks aspekti. Üks on rahvusvaheline võrreldavus, see on nagu teatud žanr (sellest oli ka täna tema esinemise alguses juttu), selle on loonud ÜRO, see aruanne peab mahtuma kindlatesse raamidesse ning seetõttu saab meie trende võrrelda teiste riikide vastavate trendidega. Teisest küljest on inimarengu aruanne õigusega kujunenud meil endal rahvusliku eneseanalüüsi vahendiks. See on ka paljudes teistes riikides niiviisi. Me saame ise valida põhiteemad, oma rahvusliku fookuse, milles me näeme probleemi ja millele saame keskenduda. Oli juttu ka sellest, et inimarengu aruande raames on koostajad poliitikasisendite inspireerijad, aga kindlasti ei ürita nad ise pakkuda poliitilisi lahendusi, need peaksid jääma ikkagi eelkõige poliitikute ja ka seadusandjate, kes me siin oleme, tähelepanu alla. Inimarengu aruande põhisõnum on siiski see, et me peame olema valmis minema läbi eurovärava. See ei tähenda mitte ainult euroraha, vaid see tähendab majanduse arengus ja inimarengus pürgimist üle selle läve, kus me siiski tänase päevani oleme. Majanduse arengus oleme praegu ju innovatsioonipõhise majanduse või teadmusmajanduse läve juures. Inimarengus oleme praegu kõrgelt arenenud riikide läve taga. Professor Lauristin märkis, et meil on vaja teha muudatusi, et need tõusud ette võtta. Praegu on olukord selline, et ühelt poolt on meil kalduvus rahul olla sellega, mis on olemas, ja teiselt poolt tekib teatud platoole jõudmisel rahuldumine olukorraga, mis ei pruugi jälle aidata edaspidisele tõusudele minekule kaasa. Komisjon põhimõtteliselt üksmeelselt toetas seda järeldust.
Ka siin esinenud Rivo Noorkõiv avaldas rahulolu sellega, et keskkonnateema ja Eesti regionaalne areng on eri osades saanud suure tähelepanu objektiks. Ta pidas oluliseks komisjonis ja ka täna siin saalis, et vajalik oleks, et elu oleks igas Eesti piirkonnas väärikas. Paraku tekivad ju küsimused, kuidas seda tagada. Siin on lisaks turumajanduslikest põhimõtetest lähtumisele oluline ka väga selge riigi tahe, riigi võimalused ja meetmete võtmine. Selline regionaalhalduse korraldamise küsimus on olnud ju kogu Eesti iseseisvusaja üks keskseid teemasid, aga päris konkreetsete ja läbivate lahendusteni jõutud ei ole. See on ilmselt ka edaspidiste poliitiliste debattide teema.
Nagu tänagi, puudutasime komisjonis seda teemat, mille võttis üles juba Riigikohus. See on ülesannete jaotus riigi ja kohalike omavalitsuste tasandi vahel ning loomulikult on väga oluline nende ülesannete rahastamine. Siit tuleneb laias laastus ametnike pädevuse ja raha kasutamise tõhususe küsimus. Komisjoni liikmed avaldasid arvamust, et paljuski võib ja tuleb nende seisukohtadega nõustuda. Mõnes osas võib kindlasti vaielda, kas Eesti on regionaalsete ühenduste liit või ikkagi eelkõige üks ja ühtne riik. Edasi peab vaatama seda, mida on võimalik teha ühes kogukonnas ja mida mitte ning mis siis on eelkõige riigi ülesanne.
Majanduspeatükkide eest vastutaja Erik Terk, keda ma täna ka siin saalis näen, märkis, et oli eesmärk vaadata majanduskeskkonda ja ettevõtluskeskkonda puudutavaid pikemaid trende, seda, milline on see teistsugune maailm pärast kriisi ja ka euro kehtestamist meil ning mida see võiks eeldada ja peaks eeldama majanduselt ning millised on meie majandusgeograafilised tingimused edaspidi, kui nii võib öelda, millised on uued nõuded.
Oli ka küsimus maksusüsteemi otstarbekusest ja jätkusuutlikkusest. Seda eriti juhul, kui majanduskasv peaks pärast kriisi jääma tagasihoidlikuks. Siis tekib küsimus, kuidas me oma riigi eelarvetulusid kokku saame. Oli juttu ka sellest, et kahjuks üldised prognoosid maailmas väga suurt majanduskasvu kriisijärgses maailmas ja Euroopas ei eelda. Seega tuleb arvestada, et majanduskasv pärast kriisi ei ole ka Eestis eriti suur. Kui jätkusuutlik on siis meie maksusüsteem, eriti seoses sellega, et me peame ilmselt tegema kulutusi seoses inimeste sotsiaalse kapitali kvaliteedi parandamisega? See on iseenesest väga oluline nii ühiskonna kui ka majanduse jaoks. Kindlasti on hea, et majandusalaste peatükkide koostajad on leidnud võimalust ja julgust neid seisukohti tutvustada. See näitab meie riigi demokraatlikku olemust. Just arvamuste ja ideede paljusus on see, mis aitab kaasa igasuunalisele arengule.
Komisjonis tegid külalised juttu sellest, et Eesti maksusüsteem on nende arvates protsükliline. See tähendab, et kui tuleb buum, siis ta surub buumi minekut tagant, ja kui on kriisist väljatulek, siis ta raskendab seda. Külalised pidasid probleemseks, et võrreldes teiste maade maksusüsteemidega on meil kõige suurem otseste ja kaudsete maksude osatähtsuse erinevus riigi tulude formeerumisel. Peab ütlema, et opositsioonist pärit komisjoni liikmed olid sellise lähenemisega vahetult päri, koalitsiooni liikmed aga, võib uskuda, pidasid seda arvamust võib-olla mõnevõrra tendentslikuks.
Põhiseaduskomisjonis oli juttu sellest, miks võeti inimarengu aruande sotsiaalse keskkonna ja tööturu peatükis, mis räägib kihistumisest, võrdluspunktiks just nimelt aasta 1989. Küsiti, kas see on adekvaatne, sest siis valitses meie maal ju veel nõukogude võim. Professor Lauristin selgitas, et alguspunkti valik on selles mõttes alati mõnevõrra suvaline, et tegemist on ju kõveraga, ja et saab võtta ka mõne teise alguspunkti, kuid 1989. aasta oli mobiilsuse osas väga oluline, sest 1990. aastatel algas turumajanduslik areng, küsimus ei ole siin sugugi eelmises ühiskonnakorras. Küsitlused on näidanud, et kihistumise tunne tekkis inimestel just nimelt 1990. aastatest alates, koos vabaturumajandusliku arusaamaga elust. Selle teadmise võtsid põhiseaduskomisjoni liikmed teadmiseks. Täna vist neid tabeleid professor Lauristini esinemise ajal ka näidati.
Lõpetuseks oli põhiseaduskomisjonis tulevikku vaatavalt juttu sellest, mis edasi, kuidas peaks inimarengu aruanne tehtud saama aastal 2010. Põhiseaduskomisjon toetas üksmeelselt seda seisukohta, mille tõi välja professor Lauristin, et võiks teha järgmise aasta kohta kolme Balti riigi peale ühise inimarengu aruande, teha seda võrdlevalt, kõrvutada riikide arengut ja vaadata pikemat perioodi, seda 20-aastast perioodi. Ta avaldas lootust, et Riigikogu toetab seda mõtet. Ka meie põhiseaduskomisjonis uskusime, et võib-olla on võimalik seda arvestada järgmise aasta riigieelarve koostamisel, sest iga inimarengu aruande koostamine nõuab ju ka kulusid ja arusaadav on, et kui me tahame saada midagi head, siis see päris tasuta meile siin ikkagi kätte ei tule. Aga pean ütlema, et rahastamisprobleemid lähevad kahjuks või ka õnneks põhiseaduskomisjoni igapäevasest tööst mõnevõrra mööda. Nii et me möönsime sellist võimalust.
Lõpetuseks märkisid külalised, et läbi kogu inimarengu dokumendi jookseb üks väga põhimõtteline küsimus seadusandjale ja neile, kes otsustavad riigieelarve üle. See on riigi edaspidise suurema enesemeelsuse vajadus, meil oleks edaspidi vaja rohkem Eesti-keskset mõtlemist heas mõttes, egoismi. Põhjenduseks oli see, et meie välised eesmärgid on paljuski juba saavutatud või oleme neid kohe-kohe saavutamas. Nüüd võime mõelda sellele, kui tugevad me ise seesmiselt selles riigis oleme, sest rahvastik väheneb ja vananeb. Need on väga tõsised väljakutsed ja on selge, et loodus iseenesest tühja kohta kahjuks ei salli.
Nii et, head kolleegid, kindlasti meil on, mille üle selle Eesti inimarengu aruande dokumendi raamides aru pidada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Väino Linde, ettekande eest! Palun küsimusi! Urmas Klaas, teine küsimus.

Aitäh, proua esimees! Austatud kolleeg põhiseaduskomisjoni esimees! Suur tänu sulle ja sinu juhitud komisjonile, et Eesti inimarengu aruanne on meil täna täiskogus arutelu all ja et te teete head koostööd aruande autoritega! Ma arvan ka, et see on väga õige ja hea, et me selliseid väga põhimõttelisi ja üsna laia haardega mitmekihilisi dokumente arutame. Mõni päev tagasi rääkisime Eesti julgeolekupoliitika alustest, see dokument oli samuti üsna avar ja hoopis uues paradigmas koostatud kui varasemad. Aga sinu sõnavõtust sain ma aru, et põhiseaduskomisjon ei olnud päris rahul selle aruande sisulise ja võib-olla ka akadeemilise taseme ühtlusega. Kas ma sain õigesti aru ja millised probleemid siin komisjoni arvates siiski esile tulevad?

Aitäh, hea küsija! Sellist tavapärast süsteemi, nagu komisjoni töös tavaliselt on, et hääletusel kujundatakse seisukoht, Eesti inimarengu aruande läbivaatamisel ei olnud. Ma sain oma esinemisel refereerida ainult üksikute komisjoni liikmete järeldusi ja nagu ma esinemises ütlesin, need ei olnud päris ühesed. Oli komisjoni liikmeid, kes toetasid ühte või teist seisukohta, ja oli ka komisjoni liikmeid, kes arvasid, et üks või teine seisukoht on võib-olla üle võimendatud või on mõnest seisukohast üle vaadatud, mõni osa on väiksema väljundi saanud. Aga ma pean seda demokraatlikus riigis ja komisjonis täiesti normaalseks, üks dokument peabki olema niisugune, mis ei pea meis kõigis tekitama üheseid tundeid, vaid just nimelt soovi vaielda, mõelda. Võib-olla kõige selle tulemus on ikkagi, et saame meiegi teha paremaid seadusi.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite ülevaates, kuidas te nii mitmelgi teemal arutasite. Eelmine ettekandja rääkis sellest, kuidas me peaksime regionaalset tasandit tugevdama. Kas põhiseaduskomisjon arutas seda teemat ja kui arutas, siis kas te leidsite mingeid konkreetseid samme, mida te oma komisjoni tasandil seadusandluses kavatsete teha, et regionaalset tasandit tugevdada ja et omavalitsustel oleks võimekust katta kohapeal neid teemasid, mis praeguses olukorras oleks võimalik?

Aitäh! Pean ütlema, et põhiseaduskomisjon inimarengu aruande läbivaatamise valguses ei võtnud endale kohustust viia Eestis läbi haldusreform, mis on ju kümmekond aastat eri põhjustel ikkagi osaliselt viibinud. Kindlasti saame aruandes toodud seisukohti paljuski arvestada või kolleegid saavad nendele tugineda ja seadusandjatena saame me kõik seda teha. Kui me jõuame kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse või kõige selle käsitlemiseni, mis on meid ootamas, lähtudes Riigikohtu lahendist, mis kohustab läbi vaatama need seadused riigi ja omavalitsuste koostöö, ülesannete ja rahastamise jaotuse mõttes, siis on kindlasti vaja võtta uuesti ette tänaste esinejate seisukohad.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Austatud põhiseaduskomisjoni esimees! Mul on küsimus selle dokumendi arutamise kohta Riigikogus. Siiamaani on see toimunud põhiseaduskomisjonis ja on loomulik, et üks komisjon peab selle teema saali tooma. Kas see arutelu ei viinud sind mõttele, et me võiksime seda korda muuta? Siin on väga palju teemasid, mida peaks arutama rahanduskomisjon, midagi võiks arutada hoopis majanduskomisjon ja midagi sotsiaalkomisjon. Nüüd toimub see kõik ühes komisjonis ja siis tuleb aruanne saali. Ma väidan, et näiteks kuues osa on ka paljudele rahanduskomisjoni liikmete ilmselt suur saladus. Järsku me peaksime järgmisteks aastateks natukene muutma selle arutelu kuju? Ma arvan, et aruande koostajad on rõõmuga nõus rääkima aruandest ka teistes komisjonides, mitte ainult põhiseaduskomisjonis.

Aitäh! Ma arvan, et see on väga konkreetne ja väga hea ettepanek, mida me peaksime järgmisel korral, kui Riigikogu seda teemat arutab, kindlasti arvestama. Kui me veidi aega tagasi arutasime Riigikogus kolmanda sektoriga seonduvat, kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni täitmist, siis eelnevalt, enne kui me tulime selle küsimusega Riigikogu saali, korraldasime me kolme Riigikogu komisjoni ühisistungi selles küsimuses. Võib-olla tõesti on tarvilik ja vajalik, kui järgmisel aastal uuesti vaadatakse Riigikogus inimarengu aruannet, teha vastavate komisjonide ühisistungid. Aga see kõik, mulle tundub, on järgmise Riigikogu koosseisu teema, kuid ma usun, et meie tulevased kolleegid leiavad stenogrammist selle teema kindlasti üles.

Palun, kolleeg Mai Treial, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Meil on mitmeid arengudokumente. Tänagi on siin räägitud sellest, et arengudokumendis "Säästev Eesti 21" oli ette nähtud ja prognoositud erinevaid arenguid. Erinevate arengute puhul on võimalikud ka mustad stsenaariumid, kui ei tehta näiteks ühte või teist valikut. Me oleme inimarengu aruandega saanud kinnitust, et valitsus ei näinud ohtusid, mida "Säästev Eesti 21" esile tõi, ei järgitud paremaid valikuid ja me oleme sattunud väga keerulisse seisu. Miks see nii on? Eksperdid ja teadlased pakuvad ettepanekuid, lahendusi, aga valitsus neid ei järgi.

Aitäh! Kui me vaatame näiteks inimarengu aruande seda osa, mis käsitleb majanduse arengukeskkonda või maksukeskkonda ja ka kriisi õppetunde, siis pean tõepoolest ütlema, et ega ühtegi head sõna valitsuse ja kogu meie riigi senise maksundussüsteemi ja majanduselu kohta selles aruande osas ei ole. Aga ma olen päris kaugel sellest, et pidada seda lähenemist absoluutseks tõeks. Kindlasti võiksid argumendid olla ja peaksid olema mõnevõrra objektiivsemad. Ma ei arva sugugi, et valitsus oleks kõiki tema ees seisnud küsimusi, mida sa praegu välja tõid, lahendanud just nimelt vääralt. Kaugel sellest.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea komisjoni esimees! Mida küll võiks järeldada sellest, et juba mitmendat inimarengu aruannet lugedes torkab silma, et mida parem haridus, mida ühtlasemalt jagatud haridus ühiskonnas on, seda vähem on probleeme, seda parem inimareng, ja mida sekulaarsem on ühiskond, mis ka sellest viimasest aruandest välja tuleb, seda parem on inimareng? Milliseid järeldusi võiks sellest teha seadusloomes, riigi toimimises või mida võiksite teie komisjoni esimehena selle kohta arvata?

Aitäh! Vastus oli juba ju sinu küsimuses. Me peame üritama kõigi oma rahaliste vahenditega, kas või suunamise osas, tagada ühiskonna jätkusuutlikkust sellega, et noortel oleks võimalik haridust saada. Sellega seonduvalt on kõik järgmised probleemid mõnevõrra lihtsamini lahendatavad kui seni. Eks see kõik ripub siiski paljuski rahast, aga väga hea on, et need probleemid on Eesti inimarengu aruandes sellisel kujul välja toodud.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Aitäh! Austatud ettekandja! Nagu me inimarengu aruandest loeme, määrab laste saatuse järjest enam vanemate rahakott. Minu küsimus on selles: miks ei ole praegune valitsuskoalitsioon toetanud ühtegi muudatusettepanekut, mis vähendaks laste vaesust ja laste ebavõrdsust ning tagaks lastele enam-vähem ühesugused arengutingimused?

Aitäh! Tahtmata nüüd väga pikka diskussiooni laskuda, arvan ma, et kui päris üheselt taandada laste areng ainult rahale, siis sellist järeldust tehes me kaotaksime ära kõik muud inimlikud dimensioonid, mis on ka laste kasvatamisel kindlasti vajalikud, võib-olla vahel vajalikumad kui isa või ema rahakoti paksus. Aga kui sa viitad nendele eelnõudele, mida, hea küsija, sinu erakond on veidi aega tagasi Riigikogus nendel teemadel esitanud, siis see ei ole küll tänase arutelu teema, kuid ütlen, et paljuski on need olnud populistlikud ega lahenda seda küsimust sellisel moel, nagu võib-olla peaks.

Palun, kolleeg Mari-Ann Kelam!

Suur tänu! Ma vaatasin huviga, et sel aastal on raporti kaane peal väga ilus pilt, midagi positiivset ja optimistlikku. Laste tehtud pildid on kõik väga kenad. See on suur erand võrreldes paljude eelmiste aastate raportitega, mis rõhutasid ainult kurbust, lootusetust ja pessimismi. Minu küsimus on järgmine. Raportis on hästi palju juttu kihistumisest, väärtuste puudumisest ja usalduse puudumisest ühiskonnas. Mida te arvate, miks nii vähe pöörati selles raportis tähelepanu usule ja kirikule? Usu kaudu me saamegi need alustalad, mille peale ehitada usaldust, olgu nendeks siis kümme käsku või see, et me väärtustame oma naabrit, inimest enda kõrval, oma ligimest.

Aitäh! Võib-olla oleks pidanud selle küsimuse esitama inimarengu aruande koostajatele. Ma tean seda, et Eesti kodanikuühiskonna arengus on väga suur roll kõigil kodanikuühiskonna elu edendajatel ja üks osa sellest kindlasti on ka Eesti kirik, mis oma liikmeskonna suurusega on üks auväärsemaid ja saab nende tõekspidamiste kaudu vormida inimesi, nagu sa, küsija, välja tõid, igal juhul positiivses suunas. Aga ma siiski usun, et see ei olnud Eesti inimarengu aruande teema, see käsitles inimelu keskkonda veidi teisest, võib-olla siis maisemast vaatepunktist.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof, teine küsimus!

Aitäh! Austatud ettekandja! Võib-olla ma värskendan su mälu. Sotsiaaldemokraadid on teinud ettepaneku hoida lapsetoetus ja toimetulekutoetus lahus. See tähendab, et ka süvavaesuses perede lapsed saaksid lapsetoetust. Teine ettepanek oli, et 450 krooni lisaraha saaksid nende perede lapsed, kus vanemad on töötud, kes ei saa enam töötuskindlustushüvitist. Kolmas ettepanek oli, et kõik lapsed saaksid alushariduse, et toimetulekuraskustes perede lapsed ei jääks lasteaiast eemale. Neljas ettepanek oli see, et kui toimetulekutoetust määratakse, siis sotsiaalametis ei rehkendataks sissetuleku juurde seda, kui keegi on aidanud seda peret, kes on toimetulekuraskustes.

Palun küsimust!

Ma arvan, et need ei ole populistlikud ettepanekud. Kas sinu arust on need populistlikud ettepanekud, mis nõuavad väga vähe raha ja on praeguses situatsioonis kergesti teostatavad?

Ma arvan, hea küsija, et täna, kui me arutame "Eesti inimarengu aruannet 2009", on viitamine oma erakonna varasematele eelnõudele puhtal kujul poliitiline propaganda ja ei midagi enamat.

Rohkem küsimusi ei ole. Vabandust! Palun, kolleeg Mari-Ann Kelam, teine küsimus!

Ma muidugi oleksin tahtnud varem küsida, aga ma ei pääsenud küllalt vara oma näpuga nupu peale. Kas teie arvates võiks tulevikus olla näiteks meie soovitus, kui see on võimalik, et pöörataks suuremat tähelepanu religiooni mõjudele ja võimalustele ühiskonnas? Eesti on väga imelikus seisus, olles nagu kõige vähem usklik riik Euroopas. Mulle tundub, et osa meie probleeme tulebki sellest, et meil puudub omavaheline sidusus väljaspool perekonda. Selle lähem uurimine oleks minu meelest väga hea, see aitaks tegelikult edendada kiriku rolli ühiskonnas. Kas te arvate, et sellele oleks tulevikus võimalik raportites rohkem keskenduda? See on ikkagi osa meie keskkonnast, kultuurist, ajaloost.

Aitäh! Ma arvan, et see võib-olla vajaks hoopis teist ja eraldi uurimust. Ma oma töö põhjal põhiseaduskomisjoni esimehena täna küll ei saa teha seda ettepanekut inimarengu aruande järgmistele koostajatele. Kindlasti leiavad nad ise teemad, mida ja mismoodi arutada. Juhin siiski tähelepanu, et Eestis ei ole riigikirikut ja põhimõtteliselt on riik kindlasti kirikust lahutatud. See aga ei tähenda seda, et nende küsimustega ei võiks teadusemehed tegelda, hea küsija.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Väino Linde! Avan läbirääkimised. Esimesena kutsun kõnepulti Kadri Simsoni Keskerakonna fraktsiooni esindajana. Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Lugupeetud inimarengu aruande koostajad! Eesti inimarengu aruanne peaks panema mõtlema ja 2009. aasta aruanne seda ka teeb. Ühest küljest oleme me siin saalis viimastel aastatel palju kuulnud valitsuspoliitikutelt, et Eesti liigub ainuõiget teed mööda, aga teisest küljest ütlevad ühiskonnateadlased, et valitud teega ei saa Eesti kunagi skandinaavialikuks heaoluriigiks. Ma olen nõus, et igaühel on õigus oma arvamusele, kuid see arvamus peaks olema väljendatud ka selles, kuidas mõjutavad ühed või teised eelarvepoliitilised ja muidu poliitilised sammud inimeste elukvaliteeti, tervist ja üldist heaolu. On vaja julgust välja öelda, et mitmed viimaste aastate otsused on olnud Eesti üldisele inimarengu tasemele ning ka üksikule inimesele ja tema heaolule kahjulikud.
Eesti on väike riik ja seetõttu tuleb oma suurimat vara – inimvara – hoida ja kõige efektiivsemalt kasutada ka majanduskriisi aastatel. Olukorras, kus tööpuudus puudutab teravalt kuuendikku tööealistest inimestest ning on pannud proovile tuhandete perede toimetulekuvõime, on õigus kahelda seniste poliitikate pädevuses ning võimes samamoodi jätkates üldse muutusi ellu kutsuda. Kriisist ei väljuta, kui loodetakse ainult isereguleeruvale turule ja eurorahale. Inimeste hoidmiseks on vaja töökohti. See jäi täna kõlama ka ekspertide sõnavõttudest. Ilma riigi kohalolekuta ja avalike teenuste kättesaadavuseta vähenevad kohe ka inimeste töövõimalused. Halvim, mis juhtuda võib, on see, et inimesed kas heituvad või lahkuvad. See on riiklik probleem.
Regionaalarengu küsimusi on 2009. aasta inimarengu aruandes käsitletud võrdlemisi põhjalikult, seda nii regionaalpoliitika, sotsiaal-majandusliku arengu, institutsioonilise tiheduse kui ka haldusreformi vaatepositsioonilt lähtudes. Läbiva joonena torkab silma riigisiseste erinevuste esiletoomine, mis tugevalt mõjutavad inimeste eneseteostusvõimalusi, identiteeti ja elulaadi. Me teame ääremaastumise ohtusid, kuid riigi otsused oma teenused üksikutesse keskustesse koondada on kaasa toonud väljarände ebasobivatest ja madalama arengutasemega piirkondadest kõrgema elukvaliteediga kohtadesse, tõmbekeskustesse ja, mis veelgi valusam, välismaale. Professor Lauristin hoiatas noorte väljarände hoogustumise eest. See noorte väljaränne omakorda kiirendab taandarengut veelgi. Üldiselt peetakse arengu ebaühtlust ja tasakaalustamatust lahendusi vajavaks ühiskondlikuks probleemiks ja avaliku poliitika proovikiviks. Maakondlikud erinevused just noorte tööga hõivatuse osas on väga suured ning need aina suurenevad. Rekordiline oli aasta 2008, mil kõrgeima noorte tööhõivega piirkonna (Harjumaa) ja madalaima noorte tööhõivega piirkonna (Valgamaa) vahe kasvas 30 protsendipunktini. Elanike sissetulekute maakondlik ebavõrdsus on samuti suur. Märkimisväärsed erinevused on ka eri regioonide elanike terviseseisundis, eluaseme omamises, haridustasemes. Eestit iseloomustavad Euroopa kontekstis suured regionaalsed erinevused. Regionaalse arengu ebavõrdsus SKT suhtelise taseme alusel on Eurostati andmetel Eestis Euroopa üks suurimaid. Üksnes Lätis on see veel suurem. Me peame silmas pidama ka seda, et andmed, mis nii süngelt olukorda näitavad, on pärit perioodist, mil omavalitsuste tulubaas oli veel kärpekääride poolt kärpimata ning mitmed riigiasutused polnud koondatud. Eesti regionaalpoliitika peatüki kokkuvõttes märgitakse, et vastutuse ja otsustamise tasandil on regionaalpoliitika tugevalt riigikeskne, see tähendab, et riik käitub omavalitsusüksustega mitte nagu partneritega, vaid nagu ülemus alluvatega. Eks me oleme siin Riigikogus püüdnud anda omavalitsustele tagasi nende õigusi, mis on ära võetud. Tõenäoliselt selle jaoks, et Eesti ei oleks enam Läti järel üks ebaühtlasema regionaalpoliitilise arenguga riike, tuleb neid püüdlusi jätkata.
Aga rääkides inimestest ja inimarengu aruandest laiemalt, meenutan, et aasta tagasi räägiti presidendi kärajatel, et meie ees on oht, et kriisi inimohvrid lähevad liiga kalliks maksma. Silmas ei peetud otseselt suremust, vaid riigi jaoks kadunud aktiivseid inimesi. 2009. aasta inimarengu aruanne nimetab neid inimohvreid selgemalt: inimvara kadu. Need inimesed kaotatakse töötuse või halva tervise tõttu, kvalifikatsiooni mittevastavuse tõttu majandusarengu vajadustele, heitumise või väljarände tõttu. Need inimkaotused pole paratamatud. Seda inimvara kadu on võimalik vähendada avaliku sektori ja ettevõtjate sihikindla pingutuse abil, aga praegu me paraku näeme valitsuse leigust, millega nenditakse, et 80 000 – 100 000 ilma tööta inimest järgneva kahe ja poole aasta jooksul on paratamatus, midagi pole teha.
Analüüsides 2009. aasta arenguid, peame nentima, et senised kriisist väljumise pingutused on eelkõige olnud valitsuse tehtud erinevad kärped. Kärped omakorda on halvendanud nii regionaalset toimetulekut ja tervisenäitajaid kui on põhjustanud ka ühe kõrgema tööpuuduse Euroopas. Rabedad otsused süvendavad lähiaastate majandusprobleeme, mitte ei lahenda neid.
Inimarengu aruanne nimetab meie ohuna ühiskondlikku hangumist. Selles hangunud olekus välistatakse muutused, mis ei lähe kokku valitsuse selge suunaga, välistatakse majanduseksperdid, kes pakuvad teistsuguseid meetmeid. Selles hangumises välistatakse ühiskondlik dialoog kriisi ületamise teede üle. Kriisi ületamise poliitika vajaks tegelikult märksa suuremat ühiskondlikku konsensust. Inimarengu aruande kriisi õppetundide peatükk aitab teadvustada, et Eesti valitsuse kärpetegevus on väga selges vastuolus majanduskriisi tagajärjel tekkinud nihkega rahvusvahelises majanduspoliitilises ja majandusteaduslikus mõtlemises. Eestis on eesmärgiks võita kriis, kuid samas hoiduda kriisist õppimisest. Inimarengu aruanne väljendab muret meie nn eurojärgse perioodi arengu võimaluste ja majanduskasvu võimaluste pärast. On levinud ütlemine, et euro ei lahenda kõiki meie probleeme. Aga mis on selle ütlemise sisu? Selle sügavam mõte inimarengu seisukohalt on pikaaegse kõrge tööpuudusega leppimine ja seeläbi sotsiaalse potentsiaali võimalik häving sellistes tingimustes. Selline lähenemine on lubamatu. Senised tööpuuduse vastu võetud meetmed ei anna alust liigseks optimismiks.
Pange tähele inimarengu aruandes öeldut: rahvusvahelisel tasandil on selgelt valdavaks saanud skeptitsism neoliberaalse majanduspoliitika suhtes. Eestis on küsimus, ja vastamata küsimus, miks ülemaailmne finantskriis, mille tagajärjed Eestis maksis kinni Rootsi maksumaksja, ähvardab Eestis kujuneda suure alglangusega ja pikaks, võib-olla isegi seitse aastat kestvaks kohalikuks depressiooniks, samal ajal kui maailmamajandus on suutnud pöörduda kasvule pärast üsna tagasihoidlikke kannatusi.
Ma usun, et see ekspertide koostatud aruanne annab meile põhjust mõelda, et siin Eesti riigis ei ole ainult ühte tõde, mida esindab meie valitsus. Selles mõttes tuleb ühiskondlikule debatile sellest aruandest kindlasti päris märkimisväärne kasu. Aitäh!

Suur tänu! Riigikogu juhatusele on tulnud ettepanek istungi aja pikendamiseks. Põhiseaduskomisjon teeb ettepaneku pikendada 22. aprilli istungi aega päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Selline hea ettepanek tuleb meil läbi hääletada.
Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon on teinud ettepaneku pikendada 22. aprilli istungi aega päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 38 Riigikogu liiget, vastu oli 1, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust ja me jätkame oma tööd.
Ma palun kõnepulti kolleeg Mai Treiali Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Aitäh kõikidele ettekandjatele ja aitäh sellise väga olulise dokumendi koostajatele, nagu seda on Eesti inimarengu aruanne!
Kui me tahame näha Eesti riiki jätkusuutliku, areneva ja pikaealisena, peame pidevalt hoolt kandma hariduselu, majanduse, tööjõu, rahva tervise, rahvastiku arengu, kodurahu ehk rahvussuhete ja veel paljude valdkondade eest. Kui ükskõik milline paljudest süsteemi moodustavatest elementidest hakkab logisema, peavad teised seda toetama, muidu võib masin uppi lennata. Näeme ju praegu, kuidas majanduskriis mõjutab inimeste toimetulekut, terviseseisundit, hariduselu. Rahvaliit ei pea oluliseks mitte hetkerõõme, vaid jätkusuutlikkust, mida võib tagada side põlvkondade vahel, nii et noored pered oleksid huvitatud järeltulevast põlvkonnast, et vanem põlvkond tuleks inimväärselt toime, et haridus oleks kättesaadav samas kvaliteedis kõigile noortele, et regionaalselt oleks areng tasakaalus jne.
Kontrollimatu liberaalne turumajandus on viinud praeguse sügava kriisini. Ühiskond vajab üleminekut sotsiaalsele turumajandusele, nii vastaks olukord ka Eesti põhiseaduses sätestatud sotsiaalriigi põhimõtetele. Ühiskonnasisene ebavõrdsus sissetulekutes, tervislikus seisundis ja sotsiaalses staatuses on viinud Eesti Euroopa Liidu kõige kehvemate riikide hulka, kuid tahan rõhutada, et riik ei tohi kodanikele selga pöörata ega viidata kohustuste mittetäitmise korral majanduslikult rasketele aegadele. Ma rõhutan siin veel kord sedagi, et Eesti on ratifitseerinud Euroopa sotsiaalharta ja Euroopa Nõukogu sotsiaalkindlustuskoodeksi. Sotsiaalkindlustussüsteemid on loodudki selleks, et saaks üle elada halvima rahandusolukorra ja majanduskriisi. Vastutus sotsiaalkindlustuse rahalise elujõulisuse eest on pandud igale riigile, sealjuures kohustus eriti just nende inimeste või nende inimeste gruppide ees, kes on ühiskonnas kõige haavatavamad. Olukorra leevendamiseks tuleb võtta kõiki meetmeid.
Meie väikest riiki iseloomustavad masendavad regionaalsed erinevused, oleme liiga rängalt Tallinna suunas kaldu. Sellepärast toetab Rahvaliit regionaalselt tasakaalustatud arengut ja soovib kohalike omavalitsuste tugevdamist. Meie eesmärk on tasakaalustatud infrastruktuuri väljaarendamine, avalike teenuste, eelkõige haridusasutuste, haiglate või arstipunktide, apteekide, postiasutuste, kaupluste kättesaadavus elukoha lähedal. Muidugi tuleb arendada kohalikku majandust, sealjuures põllumajandust, tuua rohkem eestimaist kvaliteetset toitu meie inimeste toidulauale, sest inimarengu aruande kohaselt leidub kohalikus puu- ja köögiviljas taimekaitsevahendite jääke kaks korda vähem kui importtoodangus. Eestimaine toit on oluline nii elanike tervise kui ka tööhõive, sissetulekute ja maksulaekumiste tõttu.
Maksude struktuur on seni olnud kiivas. Suur osa maksutuludest on kogutud tarbimismaksudest, mis tähendas majanduskriisi puhkedes maksutulude järsku vähenemist. Ühtlasi tähendavad tarbimismaksud ja eriti käibemaks maksukoormuse jaotumist vaesema elanikkonna kahjuks, mis on ühiskonna kihistumist veelgi rohkem võimendanud. Sellepärast peab tulevikus riigi maksutuludes kasvama nii ettevõtte kui ka üksikisiku tulumaksu osa.
Meie riik ja rahvas peab suutma ennast taastoota ja jätkuda füsioloogiliselt, kultuuriliselt ja sotsiaalselt. Peame olema stabiilsed, jätkusuutlikud, arenemis- ja konkurentsivõimelised. Meie inimvara on iga Eestis elav inimene. Majanduslangus on esile toonud nõrgad kohad senistes kavades ja nende ellurakendamises. Nüüd tuleb hakata probleemidele lähenema komplekssemalt, inimvara silmas pidades, sest selle sihikindel arendamine on Eesti jätkusuutlikkuse võti.
Head kolleegid! Eesti Koostöö Kogu on teinud Riigikogule ja Vabariigi Valitsusele ettepaneku ette valmistada ja esitada Riigikogule arutamiseks ning kinnitamiseks Eesti inimvara arengukava, kaasata selle väljatöötamisse nii riiklikke institutsioone kui ka asjahuvilisi valitsusväliste organisatsioonide esindajaid. Ärgem siis toimigem nii nagu luik, haug ja vähk, vaid leidkem aega, et olulisele pühenduda. Ma loodan, et veel see Riigikogu koosseis niisuguse dokumendi arutamiseni jõuab. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mai Treial! Palun kõnepulti kolleeg Raivo Järvi Reformierakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Austatud külalised ja head kolleegid! Ma puutusin inimarengu teemaga kokku hiljuti, kui olin ühel Euroopa Liidu koosviibimisel, mis puudutas tegevust seoses Vahemere lõunakalda maadega, ja Eestile määrati seal ühtäkki üpriski soolane osavõtumaks. Kui ma läksin protestima, sest säärane mandaat mulle oli antud, ütles üks Luksemburgi rahandusspetsialist: "Aga vaadake, teie numbrid on väga tugevad, teil on SKT per capita selline, teie inimarengu näitaja on selline. Mida te virisete?" Siit kohalt ongi hea jätkata.
Kui ma nüüd hakkan põgusalt teemade kaupa kõike seda läbi käima, siis pean ütlema, et tegelikult oli Ene Ergma märkus päris õige, tehes võib-olla küll liiga Marju Lauristinile, sest atmosfäär on väga hea. Kõik ütlesid, et esimest korda on tõesti niisugune konstruktiivne teeme-koos-ära-atmosfäär. Aga teatud asjad on siin Reformierakonna meelest tõepoolest kallutatud ja teatud asjad on väga head.
Esimene osa, mille on kirjutanud Ain Aaviksoo, on meie meelest tõesti väga hea, väga adekvaatne. Siit see teadmine, et asjalikel vanematel on asjalikud lapsed. Tõesti, tema analüüs, mis puudutab tööpuudust, selle mõju tervisele selle eri faasides, kaasa arvatud meie poolt ju nii uhkusega väljakäidud emapalga eri finessid, tööturult äraminek, tööturule tagasitulek – see kõik on õige. Võib-olla oleks võinud olla tugevam aktsent sellel, mis puudutab n-ö sotsiaalseid töökohti, mille ajutist olemasolu ka meie tunnustame, versus n-ö tõelised töökohad ja see kaugem perspektiiv.
Aga kui nüüd vaadata teemade kaupa, siis põgusalt keskkonnast rääkides peab ütlema, et see suhtumine näitab, et Eesti riik on n-ö paremal poolel. Sest kui inimesel on ikka hing paelaga kaelas, siis ta keskkonna peale suurt ei mõtle. Aga uuring näitab, et me tõesti väärtustame puhast, harmoonilist keskkonda. Siin on kas või seesama "Teeme ära!", mille vastu välismaa inimesed on samuti huvi üles näidanud, ka rohealade väärtustamine, mis tegelikult tähendabki meie tervist, sest väidetavalt on õhusaaste tõttu lausa 434 surmajuhtu aastas ja keskkonnamõju tervisele on WHO andmetel globaalselt 24%, Eestis ainult 19%. Tunnustame seda, et on head tabelid, mis puudutavad kõikvõimalikke keskkonnamakse. Aga võib-olla erinevalt energiamaksudest on siin üpriski vähe analüüsi, mis puudutab kas või pandipakendisüsteemi, keskkonna saastumust jne. Ehkki tendents on positiivne. Siin pädeb minu vanaema ütlus, kes kunagi ütles, et püksid võivad olla lapitud, peaasi et on puhtad.
Aga kui nüüd minna regionaalarengu juurde, siis ütleme otse välja, et uuringu analüüs sissetulekutest eri regioonides pole meie meelest adekvaatne. Need erinevused on olemas, säärast riiki ei ole, kus neid ei oleks, vaatame kas või väikest Belgiat, põhja- ja lõunaosa suhet seal. Aga trend liigub õiges suunas ehk erinevused vähenevad, kuid uuringus mainitakse seda ainult ühe lausega. Kui vaadata ka struktuuritoetusi, siis sotsiaal-majanduslikke projekte toetatakse ju kõikjal üle 50%. Kusjuures kehvemal tasemel maakondades on see üle keskmise, aga uuring pigem kritiseerib seda. Üldtendentsina, n-ö per capita, saavad väiksema elanike arvuga omavalitsused tegelikult seetõttu rohkem raha, see justkui vähendaks liitumise tendentsi. Teisalt, nendes kohtades, kus on juba loodud suurem institutsionaalne tihedus (Tallinn, Tartu), määrab eduka vahendite saamise n-ö nende kasutamise võime, nende taotlemise võime. Seda mainis kunagi siin puldis ka riigikontrolör, kes ütles, et kohalike omavalitsuste tasemel on n-ö see andekuse, võimekuse kapatsiteet tõepoolest veel vähene. Me kogu aeg räägime liitumisest. Ka siin koalitsioonis on justkui kaks paradigmat ehk maakeeli öeldes: vägivaldne ja vabatahtlik. Siiamaani see võitlus käib. Reformierakond rõhutab, et see peaks olema vabatahtlikkuse printsiibil, ja ka ettekandja rõhutas, et kui teha seda n-ö ülevalt alla, rusikameetodiga, siis tekivad juustuaugud. Mulle see kujund väga meeldis.
Siit on hea edasi minna kihistumise juurde. Aruanne väidab kokkuvõttes, et majanduslik ebavõrdsus on suurenenud. Me tahame öelda, et meie meelest on see täiesti vale postulaat, sest meile kõigile tuttav Gini kordaja on ju langenud tasemelt 0,34 tasemele 0,31. Ka ülemise ja alumise tulukvintiili suhte väärtus vähenes 5,9-st 5,0-ni. Ehk tegelikult on olukord täpselt vastupidine. Eurostati andmetel on enamikus Euroopa Liidu riikides kihistumine suurenenud, ka Soomes, ehkki loomulikult üldine tendents on Eestist parem. Ainult kuues riigis on kihistumine vähenenud ja on hea öelda, et Eesti on nende hulgas.
Mis puudutab haridust, siis ka president Ilves on öelnud, et me tõepoolest äärmiselt vajame andekaid inimesi. Pink on meil ju lühike, elanike arv on väike. Aga uuring kritiseerib Eestit, et see justkui järgib n-ö USA printsiipi, et me peame looma n-ö võrdsed võimalused hariduse saamiseks. Me ei saa aru, mis on selles halba. Kui tuuakse näiteid Skandinaavia maade kohta, siis pigem ütleksin, et seal rõhutatakse nende varasemat sotsiaaldemokraatlikku pärandit ja kas see mitte ei ole pisut kallutatud lähenemine. Samal ajal, kui hüpata jälle ettepoole, siis Ain Aaviksoo märgib väga hästi, et näiteks võrreldes Taaniga on meil kõrgharidusega inimesi rohkem ja kas meile ei tule sealt hiljem teisel põhjusel kirves selga, sest on küsitud, et mis juhtub, kui me saame väga palju kõrgharidusega inimesi, kes ei ole n-ö oma geneetilise koodi poolest kõrghariduse kandjad. Me saame uue kihi, kes ei ole mitte proletariaat, vaid projektoriaat, uued töötud, kes elatuvad projektide kirjutamisest, ja võib tõesti tekkida selline olukord, nagu ma ükskord nägin tänaval, kui prügikasti kõrval istuv inimene luges Financial Timesi. Tõsi küll, pisut drakooniline näide. Uuring kritiseerib kutseõppe puhul n-ö vale eriala valimist. Tegelikult ei ole ju maailmas siiamaani olemas adekvaatset pilti, kuhu suunas aktsent liigub, millised erialad hakkavad tulevikus tõeliselt n-ö leiba andma.
Mis puudutab naiste osalust, naiste taset, siis siin ei ole meil, ma arvan, häbeneda midagi. Olen minagi kunagi ühel rahvusvahelisel foorumil rääkinud, et naised on meist targemad ja tervemad, need asjad on korrelatsioonis. Seetõttu arvati, et minu tarvis on kõne kirjutanud naine.
Mis puudutab venekeelseid noori, siis tegelikult on järeldus õige. Keel määrab selle n-ö olemuse, soovi, pürgimise ülespoole, küll aga ei tooda ära momenti, milline on lojaalsus riigile, riigitruudus, meie-olemise tahtmine.
Mis puudutab majanduskeskkonda (aeg hakkab paraku lõppema), siis me tunnustame väga Urmas Varblase kirjutatut. Need on väga head tabelid, mis annavad ülevaate, milline on olukord ja milline on situatsioon, kus n-ö tegutseb väliskapital, mis annab tegelikult ju tohutu hulga meie sissetulekust.
Lõpetan tsitaadiga "Doktor Faustusest", kus teatavasti öeldakse, et rahulikult võib siit ilmast lahkuda siis, kui on vaba rahvas vabal maal. Vaba rahvas juba on vabal maal ja teha on nii palju, et vaevalt et me veel oma silmad kinni paneme. Tänan!

Tänan, kolleeg Raivo Järvi! Palun, kolleeg Andres Herkel Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Proua esimees! Austatud kolleegid! Austatud inimarengu aruande koostajad! Ma tänan teid väga selle töö eest! Kindlasti on see ühiskonnale hea enesepildistus või akadeemiline eneseanalüüsi vahend. See formaat on meil hästi välja kujunenud. Nii põhiseaduskomisjonis kui ka täna siin saalis oli juttu, et meie inimarengu aruanne on akadeemilisem ja faktirohkem kui võib-olla meie naabritel. Ma usun, et see suund on väga õige. Ühtaegu tundub mulle, et see on Eesti sotsiaalteadlaste jaoks üks niisugune kõrgema järgu aastaraamat, siia on kindlasti prestiižne kirjutada. Ma mõtlen teiste teadlaste rühmade peale, kes ilmselt ei saa oma aastaraamatut niisugusel moel Riigikogus presenteerida ega saa üldse nii laialdast tähelepanu. Aga probleemid, mis siin sisalduvad, kindlasti dikteerivad seda. Sotsiaalteadlased peavadki tegelema meie ühiskonna probleemidega. On tore ka see, et tuleb sisse uusi aspekte, nagu seekord keskkonnaaspekt, tuleb sisse uusi tegijaid.
Kontekst, mis kaasneb inimarengu aruandega, on varjutatud majanduskriisist. On täiesti selge, et nii järsk majanduslangus, nagu meid tabas – vahepeal kuni 14% –, mõjutab nii inimarengu mõõdetavaid kui ka väga raskesti mõõdetavaid aspekte. Osa neist on ilmselt niisugused, et need nende kaante vahel veel ei avaldugi, nende esiletulek võtab aega.
Samas, see kontekst, milles me täna seda aruannet arutame, võrreldes sellega, kui kuu aega tagasi seda esimest korda presenteeriti Rahvusraamatukogus, on muutunud tsipakese positiivsemaks juba kas või nende viimaste nädalate näitajate tõttu: töökohti on Eestis tekkinud rohkem, kui on töökohti kadunud. See tendents on veel habras, aga see on kestnud siiski rohkem kui ühe nädala või kaks nädalat ja loodame väga, et see jääb püsima. Olen täiesti nõus aruandes väljendatuga, et töötus on suurim proovikivi Eesti inimarengule. Meile, poliitikutele, on suurim proovikivi luua selline keskkond, mis hakkaks taas töökohti looma.
Kui rääkida järeldustest, siis meie fraktsioon taas kord väga selgelt näeb, et me oleme silmitsi kahe, nagu siin öeldud, hangunud reformiga ehk haridusreformi ja haldusreformiga. Esimesega neist Riigikogu töötab. Selles osas on põhjust optimismiks rohkem. Aga inimarengu kontekstis on välja toodud küsimus, kas haridus kui Eesti inimarengu senine vedur hakkab väsima. Kõigepealt, ümberõppega seotud probleemid on kindlasti väga olulised, aga kõige suurem probleem on tegelikult see, et meil on vähe lapsi. Siit tulenevad järeldused, et haridus peab olema kvaliteetne ja me ei tohi haridussüsteemist lapsi kaotada lihtsalt väljalibisemise tõttu, on kõigiti adekvaatsed. Ettevalmistatav haridusreform on kindlasti sellele suunatud.
Kurvem lugu on regionaalreformiga. Väga kahju, et see umbes kümme aastat tagasi niisugusel kujul seisma jäi. Niisugust Eesti, eestlaste, Eesti kodanike koondumist põhjarannikule ei ole kunagi varem ajaloos olnud. Tartu ka veel saab mingeid investeeringuid, see tuleb selgelt tabelitest välja. Ma tahan väga loota, et eeloleva valimiskampaania ajal siiski kõik erakonnad panevad oma arusaamise haldusreformist laua peale ja järgmine etapp on see, et lepitakse kokku ühisosa, mida koalitsioon, milline ta ka ei ole, hakkab teostama.
Analüüsi nõuab kindlasti inimarengu aruandes esile toodud mobiilsuse küsimus. Marju Lauristin ütles umbes niiviisi, et tegelikult algas mobiilsuse peatumine juba 1990. aastatel. Ma arvan, et 1990. aastate alguses olid meie ühiskonna struktuurid kuidagi nii lahti, et mingisugune hüübimine või stabiliseerumine oli isegi vajalik. Need probleemid, millega me praegu silmitsi seisame, ei ole tegelikult võib-olla veel olulisel määral isegi nähtavad, sest tööpuuduse tingimustes, kus inimestel on ka hirm kaotada töö, kaotada oma koht ühiskonnas, loob see kõik suletust, korporatiivsust ja kuulekust. Mulle tundub, et mobiilsuse puudumine Eesti ühiskonnas siiski ei ole olnud väga suur probleem, aga ma ei eita, et see on kasvamas suureks probleemiks, eriti praegusi tingimusi arvestades.
Nüüd paar kriitilisemat märkust ka. Kõigepealt see, mida ma ütlesin ka komisjonis kihistumise kohta. Erinevalt Raivo Järvist arvan ma, et kihistumine võib mingisugusel moel kindlasti probleem olla. Kihistumise eriaspekt on regionaalne kihistumine ja, jällegi, majanduskriisi mõju sellele me praegu veel ei tea. Mis aga mind väga selgelt häiris, oli aastate 1989 kuni 2009 võrdlus. Jah, metoodiliselt võib see olla õige, aga kihistumise fenomeni esiletoomine niisuguses võrdluspildis annab ilmselt vale signaali. Märksa õigem oleks võrrelda kas siis aastaid 1999 kuni 2009 või võrrelda meid mõne riigiga, mis on meiega suhteliselt sarnases lähtepunktis olnud.
Teine asi, mida on siin ka juba varem mitu korda esile toodud, puudutab maksukeskkonda, millest tekkisid kohe kiirelt ka ajakirjandusse pealkirjad à la "Inimarengu aruanne rooskab Eesti maksusüsteemi". Kindlasti on siin väga palju diskuteeritavat ja probleemidest tuleb rääkida, aga selles konkreetses olukorras, kus me oleme, olen ma siiski väga kindel, et see, et me säilitasime suurtes piirides olemasoleva maksusüsteemi, mitte ei hakanud seda oluliselt kõigutama, ja valisime rahanduse stabiliseerimise vahendiks eelarvekärped, on võrreldamatult parem tee. On ilmselt ka mõneti sümboolne, et me enne inimarengu aruannet arutasime siin täna euro kasutuselevõttu.
Aga veel kord tänan tegijaid! Kahe asjaga, mida Marju Lauristin ütles, tahan ma väga nõustuda. Esiteks sellega, et väikese eelis on kiirus, ja teiseks sellega, et ülemäärane rahulolu saavutatuga on uinutav. Sellest peame me üle olema. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Andres Herkel! Palun kõnepulti kolleeg Eiki Nestori Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja, Riigikogu liikmed ja head ettekandjad! Ma tahan kiita seda aruannet eelkõige seetõttu, et dokument, mida on meile mitme aasta jooksul esitatud, püüab vastata õigele küsimusele. Küsimuse õige esitamine on teinekord vaat et kõige olulisem, selleks et lahenduseni jõuda. Küsimus sellest, kuidas piiratud ressurssidega, kaasa arvatud inimressurssidega, riigis korralikult toime tulla, on just see küsimus, millele aruanne vastata püüab. Me sageli näeme, et me esitame küsimusi valesti. Näiteks majanduse arengu puhul, millest ka masu ajal on ilmselt oluline rääkida, me ju teinekord küsime, kuidas luua soodsamat investeerimiskliimat, kuidas teha midagi muud, teist, kolmandat või neljandat, mis on kõik selles olukorras sellised väikesed teemad. Õige küsimus, mida tegelikult tuleks Eesti majanduse arengu kohta küsida ja mida see aruanne muuseas järjekordselt ja veel kord meelde tuletab, on hoopis teine: kuidas maksta kõrgemaid palku? Loomulikult, seda sel teel, et nende kõrgemate palkadeni me ei jõuaks valede vahekordadega tootlikkuse suhtes. Inimarengu seisukohalt majanduse arengu kohta esitatav küsimus peaks olema see.
Ma loodan, et mu mälu mind ei peta, aga ma mäletan, et strateegiliste dokumentide planeerimise aeg pidi olema 15 aastat. Mul on järgmise aasta aruande koostajatele üks väikene palve. 1995. aastal algatati esimese sellise strateegilise dokumendi koostamine, see ka valmis kirjutati ja minu teada oli selle dokumendi pealkiri "Eesti 2010". Järsku oleks otstarbekas meenutada, mis nendest neljast võimalikust tulevikustsenaariumist saanud on. Ma arvan, et meil kõigil on põhjust rõõmustada, et Eesti ei ole NATO piirivalvekordon. Võib-olla võiks seal mõnevõrra käsitleda seda, kui palju on meil kahju või kasu sellest, et me ei ole transiidiriik. On siis kõne all Lõuna-Soome või Ida-Rootsi, aga kindlasti sooviksin ma sealt lugeda, miks ei ole välja tulnud suur slämm. Ma arvan, et see aitab oluliselt kaasa, eriti just selles suhtes, et me küsimusi, ma kordan, küsiksime õigesti.
Aruanne tuletab meile veel kord meelde, et selleks, et midagi areneks, on vaja investeerida. Ühtedel inimestel on seda raha ja teistel inimestel ei ole seda raha. Vaat see on nüüd poliitiline küsimus, kuidas seda teha, kuidas lahendust leida. Mõnda teemat siin lausa kümme aastat üles tõstnuna jääb mulle kohati mulje, et me ikka kõik ei ole veel sellest aru saanud. Näiteks küsimus tervishoiust. Küsimus on ju selles, et vananevas ühiskonnas kulutused inimeste tervisele suurenevad niikuinii. Poliitikud peavad vastama küsimusele, kes selle eest maksab. Mina leian, et me võiksime maksta selle eest solidaarselt, ja siin saalis on kindlasti neid, kes leiavad, et inimesed võiksid maksta selle eest ise. Niikaua, kuni me küsimust sellisel moel läbi ei vaidle, selgust ei leia, jääb kõik kuskile hõljuma, lahendusi ei tule, arengut ei ole. Ka täna räägiti siin haldusreformist. Huvitaval kombel aitab võib-olla selle teema arengule kaasa Riigikohtu otsus, sest Riigikohus tegelikult näitas ära, kus on sisulised kohad. Küsimus ei ole selles, mitu vallavanemat või linnapead meil on. See on haldusreformi tulemus. Küsimus on selles, kes kus mida tegema peab ja kes selle eest maksab. Järjekordselt võttis Riigikohus teema üles. Kas ikka oli vaja Riigikohtu otsust? Järsku võiksime ise nendele küsimustele vastata.
Tõesti, selleks et investeerida, on vaja raha. Olge siis rahanduskomisjoni või mis iganes komisjoni liige, soovitan soojalt ja südamest vähemalt vaadata neid pilte (kui teksti ei jaksa lugeda), mis on ära toodud punktis 6.4, kus Eesti maksupoliitikat võrreldakse teiste riikide maksupoliitikaga. Sealt on selgelt näha, kus ja mida teha saab.
Lõpetada tahan aga kriitikaga poliitikute aadressil. Palun väga vabandust! Ma arvan, et mitmed teemad, mida aruande autorid järjekordselt tõstatavad, on lahendamata sel põhjusel, et kahetsusväärsel kombel veel VII Riigikogu ajal siin saalis mingil määral valitsenud arusaam demokraatiast hiljem oluliselt muutus. Püüdlused konsensusdemokraatia poole muutusid täiesti selgelt ja ühemõtteliselt selliseks võitja-võtab-kõik-demokraatiaks, kus paraku võim paistab olevat teinekord tähtsam kui inimareng, ükskõik mis teemavaldkonna areng, haldusreform, tervishoiureform, mis kõik muu. Kui selle aruande maksuosale mõelda, siis te näete ilmselt poole aasta pärast, kuidas kõik Eesti erakonnad hakkavad vapralt vaidlema selle üle, kuidas mingeid makse alandada, kuigi see osa aruandest võib-olla juhiks meid kõiki hoopis vaidlusesse, milliseid makse tõstma peaks. Ei maksa üksteisega riielda, ka siit Riigikogu kõnepuldist. Nagu tänagi Väino Linde ütles (see on selline tüüpiline võitja-võtab-kõik-demokraatia), et kui sa oled koalitsiooni liige, siis sa oled riigimees, ja kui sa oled opositsiooni liige, siis sa oled populist. See on tüüpiline lähenemine, sellise lähenemisega ei leia ükski tõsine asi mitte kunagi lahendust. Selle asemel, et pilte maalida ja seina peale üles panna, võiksime mõelda rohkem selle peale, kuidas koos tõsiseid asju teha, mitte ainult hääletada. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Marek Strandberg Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Eelkõneleja tõstatatud teema, et tegelikult algab õigete vastuste saamine õigetest küsimustest, on igati õige. Lisaks keskkonnaolukorra analüüsile, mis on väga oluline (keskkond on loomulikult üks võimalik eeldus inimeste ja ühiskonna arenguks, üks olulisemaid eeldusi), tuleb küsida üks teine väga oluline küsimus, mida tulevastes inimarengu aruannetes loodetavalt küsitakse: miks me just sellisel moel oma aega kasutame, kui mitte öelda, et paljudel juhtudel raiskame? Üks kapital või väärtus, mis enam-vähem võrdselt kõigi inimeste vahel siin maailmas jagatud on, on kindlasti aeg. Seda on küll igaühel personaalselt veidi erinevalt, nagu me teame, aga ikkagi on see kõige õiglasemalt ja kõige korrektsemalt meie kõigi vahel jaotatud väärtus. Kui meenutada siin räägitut, siis võtame kas või sellesama näite Mustamäe kohta, kus elukvaliteet on keskkonnapõhjustel kehv. Ega meil ei ole vaja ju väga pikalt otsida vastust küsimusele, miks. Elukvaliteet on otseselt seotult ühe nähtusega, mida me nimetame autostumiseks. On täiesti selge, et liigne autostumine, mille põhjus on kehvalt korraldatud ajakasutus, möödaplaneeritud elukeskkond, ajaga mitte kaasaskäimine töökorralduses ja kus iganes veel, tingibki olukorra, et inimesed aina rohkem istuvad mitte loovalt, vaid näiteks rooli keeravalt (nagu ma Tartu Ülikooli geograafia instituudi ühest uurimusest tean, Tallinna kandis koguni kaks või enamgi tundi igal päeval). Küsigem: kas see on kõige mõistlikum ajakasutus ja mis võiks selle asemel olla? See tähendab ikkagi iga aasta mitusada tundi suhteliselt sihipäratult ja suhteliselt mitteloovalt veedetud aega.
Me küll võime arvata, et me suudame mõõta inimarengut, kuid nagu inimese, nii ka ühiskonna areng on raskelt mõõdetav nähtus, kui väga korrektne olla. Areng on protsess, mis käivitub ju arusaadavalt siis, kui selleks on olemas sobilikud eeldused. Eeldusi on meil tõepoolest võimalik lihtsamalt mõõta ja lihtsamalt käsitleda. Me ei saa ju öelda, et kuna inimesed tunnevad ennast kehvasti, siis meil on võimalik vahetult inimest mõjutades luua mingisugune mehhanism, kuidas ta hakkaks ennast paremini tundma. Tõsi, jah, erinevaid keemilisi ühendeid, olgu siis narkootilisi või muid, on selle jaoks olemas, aga see ju ei ole meie eesmärk. Nii inimene kui ka ühiskond on tugevalt n-ö iseorganiseeruv, tugevalt tagasisidestatud süsteem. Selle tõttu me peaksime keskenduma just nimelt nendele eeldustele, mis selles süsteemis looduse poolt olemasoleva arenemisvõime kõige paremini välja tooksid. Minu soe soovitus tõepoolest veel kord on see, et järgmise aasta inimarengu aruanne võiks teljeks võtta lisaks natuke rohkem keskkonda, mis on seotud meie toiduga, meie muude tavapäraste keskkonnakomponentidega, ja loomulikult võtta selleks teljeks aja, selle, kuidas me tuleme toime oma ajaga, mida me endale antud ajast suudame välja võtta ja mida sellega peale hakata. Aja sisustamine, see, kas aega sisustatakse tühja-tähjaga või millegagi, mis last või täiskasvanut n-ö paremaks kujundab, määrab inimarengus väga palju.
Võib küsida, kust siis küll tuleksid vahendid selle jaoks ja millisel moel seda mõistetamatult raiskavat ajakasutust korvata. Ega mul ei ole ka siin puldis muud teha kui kiita roheliste poliitikat või arusaama, et loomulikult, kui me soovime aja ja ressursside raiskamist piirata ning samas leida vahendeid selle jaoks, et ühiskonnas midagi sotsiaalset, midagi väärtuslikku juurde sünniks, siis tuleb maksustada neid ressursse, mis võimaldavad meil praegu jätkuvalt väga lõdvalt, vaatamata paljukurdetud kõrgetele aktsiisitasudele, ikkagi enamiku oma ajast veeta ei kusagil mujal kui autoroolis. Loomulikult, selline maksupoliitiline muutus, et keskenduda ressursside ning materiaalsete, asendamatute ja taastumatute substantside maksustamisele, selle asemel et maksustada inimest tema loomingus, nõuab teatavat muutust, aga me oleme sügavalt veendunud, et see on üks lahendus.
Ebamõistlikkust ilmneb ju kõikjal. Kui me räägime, et meie tervishoid on kehvas seisus ja kui me vaatame sedasama tervishoiusüsteemi luubi all, siis näeme, et meie tervishoiusüsteem on võib-olla kehvas seisus meie enda liigse ahnuse või mugavuse pärast. On ju ilmselge, et väikehaiglates, kus aastas sünnitab umbes 200 ema, on küllaltki kulukas ülal pidada näiteks täielikku sünnitusmeeskonda, kes suudaks sünnitust vastu võtta ja kõigi tüsistustega tegelda. Selle asemel oleks mõistlik võib-olla parandada selle meeskonna arvel hoopis tervishoiu tugiteenuste kvaliteeti, et õed oleksid tähelepanelikumad, et abiteenused oleks paremad, et meditsiin paistaks väljapoole ja oleks ka loomult oluliselt inimkesksem.
Me näeme, kuidas haridus väga selgelt mõjutab inimeste käekäiku. Me peame taas ja taas tagasi tulema selle juurde, et õpetajakutse vajab väärtustamist ja õpetaja loominguline potentsiaal oluliselt suuremat kasutuselevõttu, kui see on sündinud seni. Haridusest ei saa me üle ega ümber, mis ei tähenda seda, et meil õnnestuks täna kuidagi aidata neid, kes on ühel, teisel või kolmandal põhjusel kehvema haridusega ja ehk seetõttu töötud, aga me peame mõtlema tuleviku peale.
On oluline näha ka seda, et meie demokraatlik protsess nõuab uuendamist ja rahvale hääleõiguse andmist ka esinduskogude valimiste vahepealsel ajal. See on seesama kohaliku esindusdemokraatia rikastamine vahetu või otsedemokraatia meetoditega. See on möödapääsmatu, ilma selleta inimeste usaldus ei taastu.
Kui me tuleme majanduse juurde ja räägime majandusest, siis me peame rääkima ka majanduse eeldustest ja nendest emotsionaalsetest eeldustest, mis on majanduses. Me peame rohkem tähelepanu pöörama sellele, et majanduse eelduseks on rahandus oma loogikaga, mis sageli võimaldab hasartmänge, mis hiljem ei ole sugugi mugavad tajuda.
Tegelikult on meil põhjust küll öelda, et inimarengu aruannet tuleb ka edaspidi ja veel täiuslikumalt kokku kirjutada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marek Strandberg!  Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi! Kaheksa minutit.

Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Head külalised! Tänan kõiki inimarengu aruande koostajaid ja ettekandjaid!
Me elame praegu euroudus. Valitsusele on euro tulek kõige tähtsam, kõik muud maised mured on tagaplaanil, aga kindel on see, et euro ei lahenda meie muresid, vähemalt kohe mitte. Selleks et pääseda viie vaesema riigi hulgast, kulub aastaid. Kuidas oli võimalik, et nii tsiviliseeritud, haritud, suhteliselt heal elujärjel olev väikeriik Eesti jõudis sinna, kus me praegu oleme: üle 100 000 töötu, 130 000 võõrsile tööd ja leiba otsima läinud kaasmaalast, ligi 90 000 ravikindlustamata inimest, meeste eluiga umbes kümme aastat lühem kui Rootsis ja Norras? See tuleb sellest, et on tehtud massiliselt vigu, ja neid mõrusid vilju me nüüd siis mekime. Ei ole meie hädades süüdi ainult maailma majanduskriis. Meie hädad ja kriis said alguse juba varem. Riik on halb peremees. Kes küll selle rumala loosungi välja mõtles? Tõepoolest, halba peremeest me ei vaja, aga kas siis meie oma Eesti riik on halb? Praegusi nn häid peremehi ju ei huvita ei meie haridus, kultuur, tervishoid ega ka meie maa. Neid see ei huvita, nende soovid ja unistused on teised. Maaelu on välja suretatud. Talude ja külade tühjenemise aeg on läbi, nüüd on järg jõudnud väikelinnadeni. Need on need "depressiivsed Eesti väikelinnad", nagu ütleb üks lauluke.
Kas tõesti on meie soov olnud selline? Oma kultuur, oma keel ei ole kuigi hinnas. Tee hariduse tippu jõudmiseks on tehtud suure vaesuse tõttu väga raskeks. Ligi 40% elanikkonnast elab vaesuse piiril. Kui laps enam koolis süüa ei saa, siis, andke andeks, virtuaalne eine ei täida ei kõhtu ega vaimu. Koolitoit ei ole ainult sotsiaalne meede, vaid ka tervisemeede. Vaesus, töötus, stress on jõudnud sinnamaale, et mitte ainult keha ei pea enam vastu, vaid ka vaim ütleb üles. Psühhiaatriahaiglates ei jätku enam isegi lisavoodikohti.
Olen tõsiselt mures mitte ainult Eesti rahva tervise pärast, vaid Eesti rahva ja maa saatuse pärast. Mis on lahti? Eestlane ei salli enam eestlast, kõik on kõigi peale kurjad, vihased ja sallimatud. Venelane on justkui verivaenlane, keskerakondlane on kesik. Kesik on ju loom, kes viiakse tapalavale. Kas mina, kes ma olen üle 30 aasta ravinud ja opereerinud haigeid, toonud inimesi tagasi elu ja tervise juurde, olen siis väärt tapalava?
Uskuge mind, Venemaale ei ole meid vaja, meile on Venemaad vaja. Me ei pea kallistama ega armastama venelast, kui me seda ei taha, aga heanaaberlikult peaksime läbi saama küll. Tark inimene ei otsi sõpru kaugelt, vaid ikka lähedalt. Jah, kaugemal võib ka sõpru olla, aga naabriga tülitsemine on suur rumalus. Otsime sõpru, mitte vaenlasi. Väikesel rahval on mõnikord targem suu pidada kui pidevalt kommenteerida. Vaikiv inimene näeb välja kui tark filosoof. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Kuid enne lõpetamist tahan tänada kõiki ettekandjaid, professor Marju Lauristini, Rivo Noorkõivu ja Väino Lindet, kõiki Riigikogu liikmeid, kes esitasid küsimusi ja kes esinesid. Suur aitäh teile kõigile!

Järgmine punkt on Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud ravikindlustuse seaduse § 63 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Mai Treiali!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Ravikindlustuse seaduse § 63 muutmise seaduse eelnõu eesmärk on taastada hambaraviteenusele kehtinud toetus ravikindlustust omavatele isikutele: "Haigekassa hüvitab vähemalt 19-aastasele kindlustatud isikule ühe kalendriaasta jooksul hambaraviteenuste eest tasutud summa sotsiaalministri määrusega kehtestatud tingimustel ja korras. Hambaraviteenuse määr kehtestatakse igaks eelarveaastaks riigieelarvega."
Haigekassa hüvitas kuni 1. jaanuarini 2009 vähemalt 19-aastasele kindlustatud isikule ühe kalendriaasta jooksul hambaraviteenuste eest tasutud summa sotsiaalministri määrusega kehtestatud määras, tingimustel ja korras. Ohvriabi seaduse muutmise eelnõusse viis kehtinud toetuse kaotamise muudatusettepanekuna sisse sotsiaalkomisjon. Sellega, tõsi küll, kõik komisjoni liikmed nõus ei olnud, sealhulgas mina Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindajana. Muudatus oli tingitud kulude kokkuhoiu vajadusest Maastrichti positsiooni parandamiseks euro kasutuselevõtu meetmena. Muudatusettepaneku tõttu oli kokkuhoid toona ehk 2009. aastal 82 miljonit krooni.
Selline meede võib olla ajutine. Eelnõu algataja teeb ettepaneku taastada hambaravihüvitis, kusjuures hambaraviteenuse määr sätestataks igal aastal riigieelarvega. Eelnõu algatajate arvates peaks see määr olema vähemalt 300 krooni.
Euroopa Liidu riikides kompenseeritakse inimestele teatud lihtsamad hambaraviteenused tavaliselt vastavalt ametlikule loetelule ja hinnakirjale. Enamikus riikides saavad lapsed kuni täisealiseks saamiseni tasuta hambaravi. Põhjamaade mudelit iseloomustab universaalne kättesaadavus, kvaliteetsus, finantseerimine peamiselt maksude ja riiklike vahendite kaudu. Elanikud toetavad solidaarsuspõhimõtet ja riigi toel toimivat süsteemi.
Vabariigi Valitsus esitatavat seaduseelnõu ei ole toetanud. Ravikindlustuse eelarve seis ei lubavat varasemat olukorda taastada.
Vestlustest hambaarstidega on ikka selgunud, et raske majanduslik olukord ja ka kadunud 300-kroonine hambaravihüvitis on inimeste käitumist juba muutnud. Näiteks jaotatakse hammaste ravi pikema perioodi peale kui varem. Arstid räägivad sedagi, et õigel ajal ravita jäänud hammaste pärast võivad tekkida rasked terviseprobleemid, muu hulgas südame, liigeste või kõrvadega, samuti nõrgestavad haiged hambad organismi immuunsust. Kui inimesel on kopsupõletik või südamehaigused ja hambad pole korras, siis ei kulge ka põhihaiguste ravi edukalt. On arusaamatu, miks Sotsiaalministeerium ei pea vajalikuks arvutada välja, kui palju saab haigekassa ravitud hammaste abil raha kokku hoida, kui ravimata hambad toovad kaasa nii suuri kulusid.
Hüvitise kadumine on järjekordselt löönud valusalt väiksema sissetulekuga inimesi. Samas teeb hambaarstidele muret laste ravile eraldatud raha vähenemine. Kui see nii jätkub, kasvab meil arstide hinnangul peale ravimata hammastega põlvkond. Jääb üle küsida: kui riik lükkab arstiabi eest tasumise üha enam patsientide õlgadele, kas ei rikuta sellega juba inimeste põhiõigusi?
Head Riigikogu liikmed! Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon teeb ettepaneku ravikindlustuse seaduse § 63 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine lõpetada ja jätta see eelnõu edasi Riigikogu menetlusse, nii et meil kõigil, Riigikogu liikmetel ja fraktsioonidel, oleks võimalik teha eelnõu kohta parandusi ja täiendusi, et arutelu saaks jätkuda ja me saaksime otsida ka muid häid lahendusi, kuidas inimesi hambaravi eest tasumisel aidata. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mai Treial! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma kutsun kõnepulti sotsiaalkomisjoni liikme Tatjana Muravjova. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud ravikindlustuse seaduse § 63 muutmise seaduse eelnõu 684 oma istungil s.a 5. aprillil. Eelnõu algataja tutvustas eelnõu eesmärki taastada hambaraviteenusele kehtinud toetus ravikindlustust omavatele isikutele. Vabariigi Valitsuse seisukohta tutvustas sotsiaalkomisjonile asekantsler Ivi Normet. Ta märkis, et haigekassa hüvitab töövõimetus- ja vanaduspensioni saajatele, rasedatele, alla 1-aastaste laste emadele ja isikutele, kellel on tekkinud talle osutatud tervishoiuteenuse tagajärjel suurenenud vajadus saada hambaraviteenust, ühe kalendriaasta jooksul hambaraviteenuse eest tasutud summa, kusjuures viimasele kolmele kategooriale hüvitatakse kõrgendatud hüvitise määra alusel – 450 krooni.
Valitsus ei toeta eelnõu, kuna kaotatud hambaravihüvitis ei olnud eriti populaarne, seda kasutas ainult alla 30% kindlustatutest. See oli ebaefektiivne ja nõrga eesmärgipärasusega, ei mõjutanud oluliselt üksikisiku valikuid. Peale selle, kui inimesel üldse raha hambaravi jaoks ei olnud, siis ta ei saanudki võimalust 300 krooni tagasi saada. Vabariigi Valitsus on seisukohal, et kindlustuskaitse osaline laiendamine täiskasvanute hambaravile vajab põhjalikku analüüsi kogu ravikindlustushüvitiste paketi taustal.
Komisjoni esimees pani hääletusele ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. See ettepanek ei leidnud toetust (poolt oli 5 ja vastu 5, 1 komisjoni liige ei hääletanud). Komisjon otsustas saata eelnõu 684 esimesele lugemisele s.a 22. aprillil, teha täiskogule ettepanek esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata 6. mai s.a kell 18. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Tatjana Muravjova! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Mai Treial Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma tahan tähelepanu juhtida veel ühele dokumendile, mis võiks meid edaspidistes aruteludes ja otsuse tegemisel aidata. See on Riigikogu Kantselei majandus- ja sotsiaalinfoosakonna tehtud lühiülevaade hambaravi hüvitamisest Euroopa riikides. Siin on tehtud väga hea ülevaade riigiti, mida kahjuks ajapuuduse tõttu ei ole võimalik ette lugeda, aga ma räägin pisut selle dokumendi kokkuvõttest. Selles kirjutatakse järgmist: "Euroopa riikide kohta võib väita, et nende tervishoiusüsteemides püütakse leida tasakaal kahe põhimõtte vahel: süsteemi jätkusuutlikkus ja finantseerimise solidaarsus. Enamus Lääne-Euroopa riike on säilitanud suhteliselt kõrge solidaarsuse taseme. Hambaraviteenus on peamiselt finantseeritud riiklikult reguleeritud või kohustusliku sotsiaalkindlustuse kaudu järgmistes "vanades" Euroopa Liidu riikides: Austria, Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa, Luksemburg, Holland. Põhjamaades ja Ühendkuningriigis on riigi kohustus seotud kodakondsusega ja tagatud maksusüsteemiga ja riigi poolt organiseeritud terviseteenusega. Lõuna-Euroopas ja Iirimaal maksab hambaravi suures ulatuses patsient, mida toetab juhtumipõhine kompensatsioon (era)kindlustussüsteemi kaudu. Neis riikides on ka mõned avaliku raha eest finantseeritud teenused, kuid see on mõeldud spetsiifilise elanikkonnagrupi (lapsed, töötud jm) jaoks." Nii et meil on valikuid selle mõtte edasiarendamiseks ja ka eelnõuga edaspidise töö tegemiseks.
Veel üks dokument, mille meie fraktsioon on saanud, on Eesti Hambaarstide Liidu 11. märtsil avaldatud toetus meie fraktsiooni seaduseelnõule, mis taastaks tuleva aasta algusest kõigile üle 19-aastastele inimestele hambaravihüvitise maksmise. Hambaarstide liit märgib, et hambaraviteenuse halba kättesaadavust on pandud hambaraviteenuse kõrge hinna süüks, kuid tegelikult on põhjus ka tõsiasjas, et erinevalt muudest meditsiinivaldkonna teenustest on patsiendile jäetud kohustus hambaravi eest ise täies mahus tasuda. Kuigi 300-kroonine hambaravihüvitis katab enamasti vaid ühekordse läbivaatuse kulud, avastatakse arstide kogemuse põhjal just sellise läbivaatuse käigus lisaks suu- ja hambahaigustele palju üldhaigustega seotud muutusi. Arstide väitel halvenes hüvitise kaotamisega 2009. aastast eelkõige väiksema sissetulekuga inimeste võimalus lasta hambaid kontrollida ja ka väiksemaid raviprotseduure teha. Kaugemas perspektiivis võib see kaasa tuua suuremad ravikulud seoses tüsistustega, mis võivad ravita jätmise tõttu tekkida.
750 hambaarsti ühendav Eesti Hambaarstide Liit peab oluliseks, et kvaliteetne hambaravi oleks kättesaadav võimalikult laialdaselt, Sotsiaalministeerium soovitab aga valitsusel mitte toetada Rahvaliidu algatatud eelnõu. Rahvaliit on seisukohal, et hambaraviteenus on meditsiiniteenus nagu iga teinegi. Sellel on kirurgilise tegevusega võrdsed nõuded väljaõppe, varustuse ja kontrolli seisukohast. Hambaarst vajab igaks vastuvõtuks rohkelt eritehnikat ja -materjale. Kuna hambaarsti juures käimine käib paljudele inimestele üle jõu, võiks riik mõelda hambaravi käsitlemisele esmatasandi tervishoiuteenusena, leiab ka uuringukeskuse Praxis juht Ain Aaviksoo. On tekkinud väga oluline erinevus hambaravi kasutamise osas jõukamate ja vaesemate inimeste vahel. Olukorda parandaks see, kui me hambaravi käsitleksime esmatasandi tervishoiuteenusena. See on juba poliitiline otsus. Mis meid segab sellist otsust tegemast? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mai Treial! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.
Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon on teinud ettepaneku seaduseelnõu 684 esimesel lugemisel tagasi lükata. Meil tuleb see ettepanek läbi hääletada.
Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ettepaneku seaduseelnõu 684 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 33 Riigikogu liiget, vastu oli 11, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust.
Seaduseelnõu 684 langes menetlusest välja.

Viimane päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud töölepingu seaduse ja töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu liikme Heljo Pikhofi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon algatas töölepingu seaduse ja töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, et kasutada töötukassa vahendeid eesmärgipäraselt, parandada töötute olukorda, andes neile tugevamaid sotsiaalseid tagatisi ja pehmendades sellega majanduskriisi tagajärgi. Sotsiaaldemokraatide algatatud eelnõu 689 eesmärk on tagasipöördumine töösuhete kaitstud paindlikkuse juurde ja töötute sotsiaalse kaitse suurendamine.
17. detsembril 2008. aastal võttis Riigikogu vastu uue töölepingu seaduse, mis jõustus 1. juulil 2009. Seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahele jäänud ajal muudeti sotsiaalpartnerite kokkuleppel sündinud seadust mitmel korral, muutes seda töösuhete nõrgemale osapoolele, töövõtjale, ebasoodsamaks. Praktika on näidanud majanduslike argumentide, millega üritati põhjendada sotsiaalpartnerite kokkuleppena sündinud töölepingu seaduse ühepoolset muutmist, paikapidamatust. Vaatamata viimaste aastakümnete suurimale töötute arvule, kogutakse töötuskindlustusmakseid rohkem, kui neid töötute toetamiseks kasutatakse. Töötute kogutud raha sihtotstarbekohane mittekasutamine majanduskriisi tingimustes, pelgalt riigi eelarvepositsiooni parandamiseks, on õigustamatu.
Eelnõuga muudetakse nii töölepingu seadust kui ka töötuskindlustuse seadust. Töölepingu seaduses tehakse §-s 190 kaks muudatust, mis puudutavad seaduse jõustumist. Eelnõu § 1 punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks need töölepingu seaduse ja töötuskindlustuse seaduse sätted, mida reguleeritakse selle eelnõuga, mistõttu puudub vajadus nende regulatsioonide jõustamiseks 2013. aasta 1. jaanuaril. Eelnõu § 1 punktiga 2 antakse uus redaktsioon töölepingu seaduse § 190 lõikele 3. Võrreldes kehtiva redaktsiooniga on sellest välja jäetud § 177 punkti 8 jõustumine 1. jaanuaril 2013. Muudatuse kohaselt jõustuks kaks aastat varem tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 31 uus lõige 1, mille kohaselt kehtestatakse töötutoetuse arvutamise aluseks olev päevamäär eelarveaastaks riigieelarve seadusega, kusjuures päevamäära 31-kordne korrutis ei või olla väiksem kui 50% kuu töötasu alammäärast, mis on kehtestatud eelarveaastale eelnenud aasta 1. juulil kehtinud töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel.
Eelnõu § 2  punktiga 1 laiendatakse isikute ringi, kellel on õigus töötuskindlustusele, isikutega, kes lõpetasid viimase töölepingu või teenistussuhte kokkuleppel, töötaja või avaliku teenistuja algatusel, välja arvatud töösuhte ülesütlemisel töölepingu seaduse § 37 lõikes 5, § 91 lõikes 2 ja § 107 lõikes 2 nimetatud alustel, kui neil on töötuskindlustusstaaži vähemalt 48 kuud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 60 kuu jooksul.
Eelnõu § 2 punktiga 2 antakse uus redaktsioon töötuskindlustuse seaduse § 6 lõikele 2. Võrreldes kehtiva redaktsiooniga jäetakse lõikest välja punktid, mille kohaselt polnud õigust töötuskindlustusele kindlustatul, kelle viimane töö- või teenistussuhe lõppes poolte kokkuleppel või töölepingu ülesütlemisel töötaja algatusel või teenistussuhte lõpetamisel avaliku teenistuja algatusel.
Eenõu § 2 punktiga 3 antakse uus redaktsioon töötuskindlustuse seaduse § 6 lõikele 4. Võrreldes kehtiva redaktsiooniga kaotatakse kindlustushüvitise saamise õiguse sõltuvus kindlustatu varasema töösuhte kestusest, asendades selle kõigile ühtse 7-kalendripäevase ooteajaga.
Eelnõu § 2 punktiga 4 täiendatakse töötuskindlustuse seaduse § 6 uue lõikega 4¹, millega kehtestatakse poolte kokkuleppel või töötaja algatusel töölepingu lõpetanud isikule töötuskindlustushüvitise saamiseks 30-kalendripäevane ooteaeg.
Eelnõu § 2 punktiga 5 täiendatakse töötuskindlustuse seaduse § 6 uue lõikega 6. Kuna eelnõuga nähakse ette alates 1. jaanuarist 2011 õigus töötuskindlustusele poolte kokkuleppel või töötaja algatusel töölepingu lõpetanud isikule, vajab reguleerimist ka hüvitise saamiseks vajaliku eelneva töötuskindlustusstaaži arvessevõtmise ajaperioodi pikendamine puhkusel oldud aja võrra, juhul kui kindlustatu kasutas rasedus- ja sünnituspuhkust, lapsendaja puhkust või lapsehoolduspuhkust, ning sama aja kohta puuduvad töötuskindlustuse andmekogus andmed töötuskindlustusstaaži kohta.
Eelnõu § 2 punktiga 6 antakse uus redaktsioon töötuskindlustuse seaduse § 8 lõike 2 punktile 3. Võrreldes kehtiva redaktsiooniga lisandub punkti viide töötuskindlustuse seaduse § 6 lõike 1 punktis 3 sätestatud kindlustusstaaži nõudele.
Eelnõu § 2 punktiga 7 antakse uus redaktsioon töötuskindlustuse seaduse § 9 lõikele 4. Võrreldes kehtiva redaktsiooniga suurendatakse 1. kalendripäevast kuni 100. kalendripäevani makstava töötuskindlustushüvitise suurust 70%-ni ning 101. kalendripäevast kuni 360. kalendripäevani makstava töötuskindlustushüvitise suurust 50%-ni varasemast ühe kalendripäeva töötasust, taastades sellega sotsiaalpartnerite kokkuleppes sündinud hüvitisemäärad. Poolte kokkuleppel või töötaja algatusel töölepingu lõpetanud isikule 1. kalendripäevast kuni 360. kalendripäevani makstava töötuskindlustushüvitise suuruseks kehtestatakse 50% varasema ühe kalendripäeva töötasust.
Ma räägin veel lühidalt ja kokkuvõtlikult, et eelnõu põhiline eesmärk on tagada need nõuded, mida tööandjad ametiühingutega kokku leppisid. See tähendab seda, et töötuskindlustushüvitis tõuseks esimese saja päeva jooksul kuni 70%-ni töötaja palgast ja sealt edasi oleks see kuni 50% palgast. Teine tähtis punkt on see, et töötuskindlustushüvitist hakkaksid saama ka need inimesed, kes on töölt lahkunud kas poolte kokkuleppel või omal soovil, aga ikkagi sunnitult. Siis oleks see määr 50% töötaja varasemast palgast. Ametiühingute ja tööandjate vahel lepiti küll kokku, et see määr oleks 40%, aga sotsiaaldemokraadid on pannud siia lisaklausli, et 30 päeva on ooteaega. Oluline on veel see, et ooteaeg lüheneks ja kõigil oleks see ühepikkune. See tähendab, et kindlustuskassast hakkaks välja makstama koondamishüvitisi ja need makstaks välja kohe, mitte teatud viitajaga, ja see ooteaeg oleks kõikidel juhtudel seitse kalendripäeva. Veel on oluline see, et suureneks ka riigi töötutoetus ja see suureneks pooleni miinimumpalgast. See oleks Euroopa üldiste normide täitmine.
Kindlasti tekib küsimus, kust selleks kõigeks küll raha tuleb. Vastus on mul olemas. See raha tuleb töötukassast. Tuletan veel kord meelde, et töötuskindlustus on seesugune kindlustus, kuhu makstakse raha sisse, kui on head ajad, ja kust makstakse raha välja, kui on halvad ajad. Olukorras, kus meil on enam kui 100 000 töötut, oleks isegi töötukassa defitsiit igati normaalne. Aga see, et tulud ületavad kulusid nii sel kui ka järgmisel aastal, tekitab küll küsimuse, milleks me seda raha sinna korjame. Võib öelda, et need sammud on tehtud suuresti seetõttu, et kassa kaudu kindlustab valitsus iseennast ja valitsussektori tasakaalu. Kuid see pole töötuskindlustuse eesmärk. Töötuskindlustuse eesmärk on kindlustada inimesi, kellel pole tööd ja kes tööd otsivad.
Nüüd natuke arvudest. Kui praegu jäävad need summad selliseks, nagu ma siin eelnevalt rääkisin, nagu nad praegu seadustes on, siis sellel aastal on töötajate sihtfond plussis 564 miljoni krooniga ja järgmisel aastal oleks töötajate sihtfond plussis 813 miljoni krooniga. Seega, raha kogutakse rohkem, kui välja makstakse, seda olukorras, kus meil on enam kui 93 000 registreeritud töötut. Eelmise aasta suvine prognoos nägi töötuse määraks 2011. aastal ette 16,6%. Meie arvutused, mida te seletuskirjast võite lugeda, on tehtud kevadise, kurvema prognoosi alusel. Kui meie eelnõu seadusena jõustataks, siis ainuüksi möödunud aasta suvise prognoosi alusel saab öelda, et töötukassa reserve kasutusele võtta ei tule. Täna ollakse targemad ning järgmiseks aastaks on prognoositud ainult 14% tööpuudust. See tähendab, et sotsiaaldemokraatide ettepanekute seadustamise korral pole tarvis reserve kasutusele võtta ja töötuskindlustuse varad hoopistükkis suurenevad. Mis puudutab töötutoetuse tõusu, siis siin võib ka öelda, et kindlasti väheneb ühiskonnas sellisel juhul nende inimeste osakaal, kes saavad töötu abiraha. Ka see kulu otseselt ei tule riigile suur.
Eelnõu autorid peavad õigustamatuks olukorda, kus töötuse kõrgperioodil takistatakse valitsussektori eelarve tasakaalu mugavaks hoidmiseks töötajate poolt töötuseperioodi üleelamiseks kogutud vahendite otstarbekohast kasutamist. Sotsiaaldemokraadid kutsuvad Riigikogu liikmeid üles meie eelnõu toetama. Me soovime selle seaduse jõustada järgmise aasta 1. jaanuaril. Ma arvan, et praegu on õige aeg seda seadust arutada, sest me saame neid muudatusi arvestada tuleva aasta riigieelarve koostamisel. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Heljo Pikhof! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma kutsun ettekandjaks sotsiaalkomisjoni liikme Tõnis Kõivu.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud eelnõu numbriga 689 s.a 12. aprilli istungil. Komisjoni koosolekust võtsid lisaks komisjoni liikmetele osa Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna hüvitiste ja toetuste poliitika juht Kati Lõbu, Sotsiaalministeeriumi tööturu osakonna juhataja Anu Alber, tööturu osakonna peaspetsialist Õie Jõgiste ja sotsiaalministri nõunik Timo Vaarmann.
Seaduseelnõu tutvustas komisjonis sotsiaalkomisjoni liige Heljo Pikhof, kelle sõnul on töölepingu seaduse ja töötuskindlustuse seaduse muutmise eesmärk tagasipöördumine töösuhete kaitstud paindlikkuse juurde ja töötute sotsiaalse kaitse suurendamine.
Sotsiaalministeeriumi ametnikud tutvustasid komisjonile Vabariigi Valitsuse seisukohta ja tõid välja eelnõu mittetoetamise järgmised põhjused. Esimene põhjus. Eelnõuga muudetakse töölepingu seaduse arutelude käigus sotsiaalpartnerite vahel kokkulepitud põhimõtteid. Esiteks, koondamishüvitist ja töötuskindlustushüvitist ühel ajal ei maksta. Eelnõu kohaselt maksaks töötukassa isikule välja ühe ja sama ajaperioodi eest nii kindlustushüvitise koondamise korral kui ka töötuskindlustushüvitise, mis tähendab, et inimene saab hüvitistena 150% oma eelnevast töisest sissetulekust kuus. Teiseks, töötaja algatusel töölepingu ülesütlemisel või teenistussuhte lõpetamisel avaliku teenistuja algatusel või töö- või teenistussuhte lõppemisel poolte kokkuleppel tekib õigus töötuskindlustushüvitisele madalamas asendusmääras kui pealesunnitud töötuse korral. Eelnõuga tõstetakse hüvitise asendusmäära 40%-lt 50%-le, lisaks on kehtestatud eespool nimetatud hüvitise taotlejatele 30-päevane ooteaeg. Teine põhjus. Eelnõuga muudetakse kehtetuks töölepingu seaduse ning töötuskindlustuse seaduse sätted, mille jõustumise aeg on 2013. aasta 1. jaanuar, ning luuakse sarnased või lausa täpselt samas sõnastuses sätted, mille jõustumise ajaks on eelnõu kohaselt 2011. aasta 1. jaanuar. Normitehnilised lahendused, kus tunnistatakse kehtetuks lõige 5 ja luuakse täpselt samas sõnastuses uus lõige 6, on küsitavad. Kolmas põhjus. Eelnõu kohaselt peaks tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 31 muudatus, töötutoetuse seos töötasu alammääraga, jõustuma kaks aastat varem kavandatust. Eelnõu seletuskirjas ei ole välja toodud muudatusega kaasnevaid kulusid riigieelarvele, vaid on öeldud, et töötutoetuse saajate arv väheneb, kuna töötuskindlustushüvitise saajate arv suureneb nende inimeste võrra, kelle töösuhe lõppes poolte kokkuleppel või tööandja algatusel. Eelnõus on mõjudena välja toodud, et suureneb isikute hulk, kellel on õigus töötuskindlustushüvitisele, suureneb hüvitise määr, paraneb töötute majanduslik toimetulek ning väheneb vajadus töötutoetuse ja toimetulekutoetuse järele, kuid eelnõu seletuskirjas puuduvad andmed töötuskindlustushüvitisele kvalifitseeruvate isikute hulga suurenemise kohta ning andmed ja arvutused töötutoetust ja toimetulekutoetust saavate isikute arvu ning toetuste kulu vähenemise kohta. Viimane põhjus. Reservide kogumine on oluline, et töötukassal jätkuks vahendeid hüvitise väljamaksmiseks ka majanduslanguse tingimustes. 2009. aastal tuli kaks korda tõsta töötuskindlustusmakse määrasid, et tulla toime töötuse kasvust ja hüvitise taotlejate arvu suurenemisest tingitud hüvitiste kuluga. Hüvitiste väljamaksmiseks ei piisanud seitsme aasta jooksul kogutud reservidest.
Lõpetuseks. Rahandusministeerium on seisukohal, et pakutavate lahenduste puhul tuleb arvestada riigieelarve võimalustega, nn eelarvepoliitika pikaajalise jätkusuutlikkusega. "Uuendatud konvergentsiprogrammis 2010" oleme võtnud suuna valitsussektori eelarve keskpikas perioodis ülejäägis hoidmisele ning seni kogutud ja praeguses olukorras kasutusele võetud riigi likviidsete finantsvarade taastamisele. Lähiaastate fiskaalpoliitika prioriteedid on eelkõige majanduskasvu taastamine ja tööhõive parandamine. Maksemäärad on praegu kõige kõrgemad läbi töötukassa ajaloo. See vähendab Eesti ettevõtjate konkurentsivõimet, mis takistab uute töökohtade tekkimist. Seetõttu tuleb hoiduda lisasurvest maksemäärade kasvuks.
Sotsiaalkomisjon arutas küsimuste ja vastuste abil läbi nii eelnõu esitaja argumendid kui ka valitsuse esitatud vastuargumendid ning jõudis järgmistele otsustele: saata seaduseelnõu 689 Riigikogu täiskogu saali esimesele lugemisele täna, 22. aprillil 2010 ettepanekuga eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata ning juhul kui esimene lugemine lõpetatakse, määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 6. mai 2010 kell 18. Ettekandjaks otsustati sotsiaalkomisjonis määrata teie ees kõneleja. Aitäh tähelepanu eest!

Suur tänu! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Kui meie eelnõu muutuks seaduseks, siis järgmisel aastal ületaksid töötukassa tulud kulusid 120 miljoni krooni võrra, nad hoopis suurenevad, nad ei vähene. Aastaks 2015 oleks ka selle eelnõu alusel töötukassa netovara ehk raha, mis on tagavaraks, 7,6 miljardit krooni. Milles küsimus, miks me ei või täita seda lubadust, milles kokku lepiti, ning aidata inimesi ja hoida kokku riigi muid kulutusi?

Aitäh küsimuse eest! Sotsiaalkomisjoni arutelu käigus kõlas mitmeid kordi vastuväide sellele argumendile, mille küsija just esitas. See on konkreetselt kirjas ka valitsuse esitatud arvamuses. Lähiaastate fiskaalpoliitika prioriteedid on eelkõige majanduskasvu taastamine ja tööhõive parandamine, tuleb hoiduda lisasurvest maksemäärade kasvuks. Kui töötukassas kipub raha üle jääma ja reservid hakkavad uuesti taastuma, siis on esimene eelistus töötajate ja tööandjate maksukoormuse vähendamine.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud sotsiaalkomisjoni esindaja! Ma olen kuulnud, et sotsiaalkomisjoni esimees Urmas Reinsalu käib ringi mööda Eestit, kohtub valijatega ja räägib, et aasta tagasi võeti vastu üks võigas töölepingu seadus, seal tehti palju vaenulikke muudatusi, aga tema seisab selle eest, et see tagasi muuta. Kas tuli jutuks see, et teie komisjoni esimees on algatamas töölepingu seaduse muudatust? Täna tahetakse see sotside algatatud seadus tagasi lükata, aga mis teil seal komisjonis töölepingu seaduse valdkonnas muidu toimub?

Aitäh küsimuse eest! Teie esitatud väiteid sotsiaalkomisjonis ei arutatud.

Palun, kolleeg Hannes Rumm!

Lugupeetud komisjoni esindaja! Eestis on praegu absurdne olukord, töötukassat ei kasutata mitte töötute aitamiseks, vaid riigieelarve tasakaalustamiseks. Kas teil on andmeid selle kohta, kas Euroopas, kus praegu on igal pool suur tööpuudus, on veel mõni riik, kelle töötukassa tulud ületavad kulusid, ja milline on olukord enamikus riikides?

Aitäh küsimuse eest! Sotsiaalkomisjonis selle eelnõu arutamise käigus ei esitatud mingeid andmed selle kohta, et töötukassa ei seisaks töötute huvide eest, ei teeks kõike oma võimuses olevat, selleks et töötuid aidata, neid ümber õpetada, pakkuda teenuseid, selleks et inimesed leiaksid uue töökoha.

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud komisjoni esineja! Minu eelmine küsimus oli liiga raskelt sõnastatud. Ma küsin lihtsamalt: kas sotsiaalkomisjonis on mõni paralleelne tegevus, mis puudutab töölepingu seadust ja selle muudatusi? Seda te komisjoni liikmena peaksite ometi teadma.

Aitäh küsimuse eest! Ei ole seal rasket midagi, ei küsimuses ega ka sellele vastamises. Kuid iga komisjoni ettekandja peab teadma, mida on konkreetse punkti puhul oluline komisjonis toimunust siin ette kanda. Selle, mida komisjonis selle konkreetse eelnõu arutelu käigus räägiti, olen ma oma parima äranägemise järgi siin saalis ette kandnud.

Palun, kolleeg Hannes Rumm, teine küsimus!

Lugupeetud kõneleja! Ilmselt oli ka minu eelmine küsimus liiga keeruliselt sõnastatud, sest te ei vastanud sellele. Seetõttu ma kordan oma küsimust. Ma nimelt tahan teada, kas Euroopas on praegu, üldise suure tööpuuduse ajal, veel mõni riik, kus töötukassa tulud ületavad suurelt kulusid ja kus töötukassat ei kasutata mitte töötute aitamiseks maksimaalseid võimalusi kasutades, vaid eelarve tasakaalustamiseks.

Aitäh küsimuse eest! Ka siin tuleb öelda, et mina saan siin puldis selles formaadis rääkida nendest asjadest, mida me sotsiaalkomisjonis selle eelnõu arutelu ajal rääkisime, see on komisjoni ettekandja tegevuse mõte. Selle punkti arutelul sotsiaalkomisjonis ei eelnõu esitaja poolt ega ka valitsuse poolt ei esitatud täielikku ülevaadet eri riikide seisust töötutele teenuste pakkumise rahastamisel.

Palun, kolleeg Eiki Nestor, teine küsimus!

Mind huvitab sotsiaalkomisjoni põhimõtteline seisukoht selles küsimuses. On üks kindlustusliik, kus on oma loogika. Kas te arvate, et Eesti riik selle kindlustuse suhtes käitub praegu mõistlikult? Inimese seisukohalt on küsimus väga lihtne, tema on oma raha sinna kindlustusse andnud ja ta ei saa aru, miks talle ei anta seda tagasi nüüd, kui tal seda tegelikult vaja läheb.

Aitäh küsimuse eest! Sotsiaalkomisjon kujundab oma seisukohad kas konsensuslikult või hääletades. Sotsiaalkomisjonis ei hääletata mitte n-ö põhimõtteliste asjade üle, vaid hääletatakse konkreetsete eelnõude üle, konkreetsete punktide üle, mida hääletusele pannakse. Sellises vormis hääletust, mille kohta hea küsija küsis, ei ole sotsiaalkomisjonis toimunud, seetõttu ei saa ma öelda sotsiaalkomisjoni põhimõttelist üldist seisukohta.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma tuletan sulle meelde, et ega töötukassa ei saa oma volitusi ületada. Need on ikkagi valitsuskoalitsiooni ja Riigikogu liikmed siin saalis, kes teevad kõik selleks, et töötukassa ei saaks raha välja maksta nendele inimestele, kellele see kuulub, st töötutele. Minu küsimus ongi: miks te nii käitute? Raha töötukassas ju on, järgmisel aastal tuleb seda juurde. Miks peab töötukassas igal juhul raha üle jääma, aga need inimesed, kellel on rahale õigus, seda raha ei saa? Te ju praegu kindlustate oma sõpru valitsuses, aga mitte töötuid.

Aitäh küsimuse eest! Eks need ja ka teised väited olid meil sotsiaalkomisjonis ju tegelikult kõik laual, kui me seda eelnõu arutasime. Me selle eelnõu arutelu lõpuks jõudsime sellele otsusele, mille ma oma ettekande lõpus ette kandsin, et ettepanek suurele saalile oli eelnõu esimest lugemist mitte lõpetada. Mul ei ole mõtet hakata üle kordama kõiki neid aspekte, mida sisaldas arutelu komisjonis ja mida ma oma ettekandes välja tõin.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Täiesti positiivne on kuulda, et komisjonis oli juttu, et ettevõtjate lisasurvestamine töötukassa suunal ei ole väga mõistlik. Põhimõtteliselt tuleb selle seisukohaga nõustuda. Samas me teame, et skeptilised analüütikud ütlevad, et suur tööpuudus võib meil veel kaks-kolm aastat kesta. Kas teil oli komisjonis juttu sellest, et järsku ikkagi ühel hetkel tekib vajadus ja me peame maksemäärasid muutma hakkama, või teie komisjon sellele teemale veel tähelepanu ei pööra, see on tulevikuküsimus?

Aitäh küsimuse eest! Ka see oli osa sellest arutelust. Võin öelda, võib-olla meelevaldselt, et komisjoni hääletamise tulemus väljendas ka seda seisukohta, et esimeses järjekorras tuleb töötukassas raha ülejäämise korral tähelepanu pöörata maksemäärade vähendamisele.

Palun, kolleeg Indrek Saar!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te olete puldis mitu korda keeldunud küsimusele vastamast, sest te olete komisjoni esindaja. Komisjoni seisukoht selle kohta, mis on õiglane, on meil siinkohal selge. Aga Riigikogu liikmena peab teil ju olema oma isiklik seisukoht. Kas teie arvates praegune olukord on õiglane, nii et seda muutma ei pea? Ma toon näite. Teile on pangas räägitud, et raskeks ajaks tuleb sääste varuda, et teie pere toimetulek oleks kindlustatud, ja kui raske aeg kätte tuleb, siis te saate piiranguteta seda raha kasutada, et jälle, kui raske aeg möödas on, parematel aegadel raha varuda. Siis selgub järsku, et raskel ajal on ka pangal raskeks läinud, mõni aken on sisse löödud ja kohalik linnapea nõuab, et kõigepealt tuleb aken ära parandada. Nad ei saa teile teie raha kätte anda. Kas see oleks teie arvates õiglane?

Aitäh, hea küsija! Kordan veel kord üle, et ma olen siin sotsiaalkomisjoni esindaja ja kajastan seda arutelu, mis sotsiaalkomisjonis toimus.

Head kolleegid! Kuna istungi aeg on läbi, siis jätkame seda arutelu hiljem. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 14.00.