Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Tänan teid kutsumast mind siia teie ette nii olulisel ja tähtsal teemal rääkima! Nagu ajaloos on tõestust leidnud, edukaks osutuvad ikkagi need ühiskonnad, kus vaadatakse põhjalikult ja süsteemselt tulevikku, ja sellepärast on hea meel, kui Riigikogu enda loodud think tank arengufond saab ka võimaluse öelda oma sõna, lisaks nendele arvukatele materjalidele, mida siiani on selle ilusa tuleviku saabumise nimel arengufondis ette valmistatud ja millega te kõik kindlasti hästi tuttavad olete.
Kindlasti räägitakse kriisi ajal väga palju toetuspakettidest. Neid on põhimõtteliselt viit liiki, teile jagatud materjalis on sellest täpsemalt juttu. Mina räägin täna rohkem nendest asjadest, mis siin slaididel kirjas on. Kokkuvõtvalt natukene tänasest seisust, põhimõttelistest valikutest, foonist versus meie positsioon, soovitustest edaspidiseks ning mõningatest näidetest. Samuti teen ühe praktilise pakkumise Riigikogule.
Praegune seis on suhteliselt kurb. Kui me vaatame, mis pilt meile avaneb, siis tööpuuduse määr on ikkagi suur ning karta on, et see võib veel mõnda aega kasvada. Olgem ausad, töötuse struktuuri sees on ka disproportsioonid, kahjuks on igast kolmest töötust kaks mitte-eestikeelsed inimesed. Hullem pilt avaneb, kui me vaatame, et pooled töötutest on igasuguse erialase ettevalmistuseta ja ka üldhariduse probleemid on paljude puhul tõsised.
Teistpidi võttes, kui me vaatame igasuguseid edetabeleid, siis me peaksime olema ju päris heal positsioonil. Euroopas oleme teatavasti teisel positsioonil kõrg- ehk tertsiaarse haridusega tööealiste inimeste osakaalu poolest, kuid ka siin on probleeme, sest see on selgelt kaldu nii sooliselt kui jääb ka küsimus, millise haridusega, mis väärtusega haridusega ja mis tasemega on meil tegu. Me oleme täiesti katastroofilises olukorras tehnoloogiaalase kõrghariduse poolest. Selles oleme me Euroopas viimaste hulgas. Ma tulen selle juurde hiljem tagasi. Enamik haridust saanud inimestest on tegelikult ikkagi mitterahvusvahelise kogemuse või teadmisega. Kuid sellegipoolest tagavad just eelkõige kõrgemad haridusastmed parema paindlikkuse tööturul ja need inimesed on töötute seas selgelt vähemuses. Selle kohta on piisavalt palju tõestusmaterjali. Seega, haridus on üks võtmeid tööturu probleemide lahendamiseks.
Meil on tegelikult kaks põhimõttelist valikut. Esiteks, kas majandus hakkab tänaseid asju natuke kohendades kiiresti kosuma? Ei ole põhjust arvata, et see nii juhtub. Teile väljajagatud materjalides on toodud mõningaid graafikuid ja kogemusi, kuidas see asi on välja näinud üldisel foonil ja kuidas võib see välja kukkuda meil. Üks asi on kindel: mõnda aega püsib tööpuuduse tase kõrgel, sellest annab tunnistust ka teile väljajagatud materjalides näidatud Soome ja Rootsi kogemus 1990. aastate alguse kriisides. Realiteet on ka see, et Euroopa Liidu üldisest heaolu tasemest 75% saavutamine on teatud määral meie ees n-ö klaaslaeks, sest meie majanduse struktuur ja sellega kaasnev tööjõu võimekus ei võimalda lähima viie kuni seitsme aasta perspektiivis sellest klaaslaest läbi murda, kui me struktuurseid muudatusi ei tee.
Nii et meie šanss peitub pigem teises valikus – strateegilistes muutustes. Kuid ka siin tuleb arvestada, et taastuvad vaid majanduse üksikud osad ja majanduse edasine kasv võib olla teatud määral lihtsakoelisem. Kindlasti jääb püsima tugev struktuurne tööjõupuudus. Igal juhul on realiteet selline, et praeguse majanduse olemus ei too püsivat uut kasvu ehk me ei suuda tagada märgatavat elatustaseme tõusu ja sotsiaalse pildi paranemist – kahjuks! – olemasoleva majanduse struktuuri puhul.
Siin on esitatud need graafikud, kuidas on dünaamika kolme kriisi ajal olnud, ka graafik tööpuuduse kohta. Need on professor Urmas Varblase koostatud graafikud. On näha, et mõnda aega on tööpuuduse tase veel kõrge, võib isegi leida teatud analoogiat enne mainitud Soome ja Rootsi kogemusega, aga jätkem praegu see. Kui te panete tähele Soome kogemust, siis lama-aastatele oli iseloomulik kapitali vähesus ja suur tööpuudus. Täpselt samasuguse mustri võime avastada näiteks kõrvalriigist Rootsist ehk eksisteerivad teatud seaduspärasused. Ma rõhutan ka vasakpoolse graafiku tähtsust ehk kriisist väljatulekuks olulist rolli mängivat kapitali ja tööviljakuse teemat.
Millised on õppetunnid? Finantskriisidel on negatiivne mõju tulevikukasvule, see on seotud väheste investeeringute ja töötuse järsu kasvuga. Ressursside efektiivne ümberpaigutamine on võimalik, aga ainult pankade ja välisinvesteeringute mastaapsema kaasamise toel, eelkõige krediidi kui majanduse õli ja mootori, n-ö kütuse kättesaadavuse mõttes, sealhulgas väikestele ja uutele ettevõtetele. Ka siin on meil ilmseid probleeme. Investeeringute stagneerumise tagajärjeks oleks ka skandinaavlastel olnud innovatsiooni nappus, kuid teatavasti pääsesid nad sellest vastupidise tegevuse abil, mis viiks tulevikus potentsiaalse toodangu kasvu aeglustumiseni, neil aga hakkas toodud näidete puhul see tegelikult kasvama. Kindlasti on üks õppetund see, et majandus taastus tänu majanduspoliitikale, mis oli suunatud restruktureerimisele ja innovatsiooni toetamisele.
Kahjuks on meie majanduse taastumisel ka takistusi. Üks nendest on kindlasti see, et Eesti eksport on, keerukuse taset arvestades, vahepeal väga kalliks muutunud. Kahjuks on meie n-ö kallidus, mida võib peegeldada nn tegelik efektiivne rahavahetuskurss, viimaste aastate jooksul ikka märkimisväärselt kasvanud, nagu te siit graafikult näete. Teile väljajagatud materjalides on üks Eurostati andmete põhjal tehtud tabel. Eri riikide võrdluses on meil väga selgelt näha tööjõukulude ja tootlikkuse ühiku suhte paigast nihkumine, eriti viimase aja jooksul. Lihtne näide: kui 2000. aasta oli 100%, siis Euroopa Liidus oli keskmine kasv kümne aastaga 15%, meil oli see 89%. See aga mõjub negatiivselt meie konkurentsivõimele.
Tööstus on kaldu valdkondadesse, kus suhteline tootlikkuse lagi on ees. Praeguse majanduse struktuuriga ei jõua Eesti arenenud riikidele järele, nagu on näha sellest graafikust, kus on toodud arvutuslikud tasemed keskmisena tootlikkuse järgi, millisele tasemele me praeguse struktuuriga ideaalsetes oludes jõuaksime vastavate riikide tööstuse tootlikkusega võrreldes. Ainsad, kellega me oleme praegu selle arvutuse järgi, mis on küll tehtud aasta tagasi, võrreldavad, on Leedu ja Portugal. Veel hullem pilt avaneb graafikul, mis peegeldab viie Euroopa jõukaima riigi olulisi positsioone majandusstruktuuris ja seda, kus meie nende keskmise tasemega võrreldes asume. See pilt teeb eriti nukraks, sest ainukene positsioon, kus me oleme kõige lähemal viiele Euroopa jõukaimale riigile, on töötundide arv. Me teeme üksjagu töötunde, aga teeme neid ilmselt ebaefektiivselt või teeme nende jooksul valesid asju. Samal ajal paljudes teistes positsioonides, näiteks tööjõu kvalifikatsiooniga seotud positsioonides, oleme me väga madalal tasemel, võrreldes nendega. Nii et õhku jääb küsimus: kuidas?
Majanduse väljakutse on praegu kindlasti raha, sest väliskapitali sissevool on üle kolme korra vähenenud ja tõenäoliselt püsib sellisel tasemel veel mõnda aega. Euro parandab natukene olukorda, aga krediidiressursi kontekstis läheb veel kindlasti aega. Nii et jäävad võtmeküsimused: millest makstakse kinni isegi see heaolu praegune tase, rääkimata sellest, kuidas teenindada vanu võlgu ja kes millest finantseerib uut kasvu?
Siin on teie ees andmed, mis pärinevad värskest välisinvestorite uuringust, mille tegi Tartu Ülikooli majandusteaduskond. Tegelikult on põhiline väljakutse ikkagi oskustööjõud. Teile on välja jagatud ka möödunud perioodile iseloomulikud tabelid ja graafikud. Sealt tuleb välja, et viiest olulisemast parameetrist välisinvesteeringute jaoks on neli seotud inimeste, tööjõu ja selle kvalifikatsiooniga. Sama pilt on jätkuvalt ka nüüd.
Nii et kui me võtame soovituslikult kokku, milline on meie väljakutse, siis selleks on kolm vaala, millele me peame panustama. Arengufond on sellest pikalt rääkinud. Need on eksport, kapital ja inimesed. Need slaidil nähtavad võtmevaldkonnad neljal strateegilisel teljel on uued töökohad, kapital, otseinvesteeringud, uute ettevõtete loomine, pankade kaudu ressursside jaotus, eksporditoetus. Samuti strateegiline ümberõpe, talentide immigratsioon ja inimeste hoidmine aktiivsena. "Valge paber", mille arengufond teile enne eelmist jaanipäeva üle andis, sisaldab neidsamu valdkonnasoovitusi, mida näete slaidil vasakpoolses tulbas kui kriisipaketi 2 + 2 meetmeid. Selles mõttes saame me mingil määral toetuda juba öeldule.
Rõhutan veel ühte asja: kindlasti on vaja töövõimekat haldusaparaati, mis võimaldaks muutusi mõjusalt ja kiiresti juhtida ehk siis kaalumist tasuks ka nn task-force-põhimõtte rakendamine vastavate asutuseüleste organisatsiooniliste vormide jaoks. Nendel peaks olema teatud autonoomia, mandaat ja ressurss, peavad olema tugevalt juhitud üksused ja konkreetsed probleemide lahendamise volitused. See on igas organisatsioonis ju niimoodi: kui on "peavalu", siis moodustatakse löögirusikas, kes sellega tegelema hakkab, ja siis ei ole tähtis täpne hierarhia ega ametkondlik kuuluvus. Miks ka mitte? Kui praegu on fookusteemad näiteks tööturg ja välismajandus, siis miks ei võiks meil olla näiteks tööhõive- ja välismajandusministrid või vastavad spetsiaalselt võimestatud nn löögirusikad, näiteks peaministri juhtimisel?
Mida oleks vaja teha kapitali osas? Riskikapital ja ambitsioonikad ettevõtted on üks oluline valdkond. Sellega arengufond ka tegeleb, nagu te teate. Nemad näitavad eeskuju, annavad teatud läbimurdelist efekti haruti. Kindlasti on oluline töö, sealhulgas diplomaatiline ja lobitöö pankadega krediidivõimaluste parandamiseks, euroraha ülitootlik ja perspektiivikas investeerimine, tuleb tegelda kohalolevate eksportööride ja investoritega (siin slaididel on toodud mõned ideed, kuidas seda teha). Välisinvesteeringute meelitamiseks tuleb läbi viia meie ressursside ja tegevuste mobiliseerimine, sest sellealane tegevus on meil praegu üksjagu harukondlikult laiali laotunud, aga see on väga mitmetahuline tegevus. Sellepärast ütleksin, et välismajanduspoliitika tuleks tõsta riigi prioriteediks nr 1 laiemas kontekstis, kui ta on olnud, ja võib-olla tasuks selles mõttes teha kiire realistlik sissevaade sellesse, kuidas mehhanismid on toiminud ja kuidas saaks neid paremini tööle rakendada, ehk tuleks teha vastav audit.
Strateegilise ümberõppe osas räägin mõningatest võimalustest. Tuleks lõpule viia eelkõige kutseõppe ja rakendushariduse infrastruktuuri ja võimekuste revisjon ümberõppe, universaalsema ettevalmistuse ja tulevikukindlamate oskuste vaatevinklist. Kindlasti on vaja kiiret sooritusvõime kasvatamist. Täna ei saa väita, et see olemas oleks. Ei ole võimalik kõige paremal viisil kas või piisavalt koolitust pakkuda ja sellel on organisatsioonilised põhjused. Kindlasti tuleks suur raha, mis on ka euro- ja muu rahana rakendatud eelkõige kutseharidusse ja rakenduskõrgharidusse, suunata vajalikesse õppevaldkondadesse. Seda enam, et teadupärast õpilaste arv demograafilistel põhjustel ju väheneb. Tuleks muidugi selgeks teha põhjused, miks on kutseharidussüsteemi lõpetanute rakendumise tase madal, seejuures on tööpuudus suur, kuid samal ajal eksisteerib meil paralleelselt tööjõupuudus. Kindlasti tuleks meie arvates käivitada programm vähemalt 20 000 erialase ettevalmistuseta tööealise inimese laiapõhjaliseks erialaseks ettevalmistamiseks. Tuletan meelde, et meil on ligi pooled töötutest sellised, kel ei ole mitte mingisugust erialast ettevalmistust. Peale selle on meil ka loomulik kadu, mis seondub tööturult n-ö demograafilistel põhjustel väljalangemisega, ehk ka asenduskoolitus on vajalik ja selle osatähtsus kasvab.
Soome kogemusest lähtudes võiks ju töötu abiraha saamise siduda ümberõppe kohustusega, rõhutan, kohustusega. Riigi või omavalitsuste toel loodud töökohtadelt saadavad maksud võiks sihitatult suunata ümber- ja täiendusõppesse, muidu me kurdame, et raha ümberõppe jaoks ei jätku, ja tõenäoliselt on ka edaspidi niimoodi, et ei jätku. Kindlasti ei peaks koolitus olema lihtsalt kitsalt spetsialiseeritud ja valdkondlik, vaid ülekantav ja n-ö edasist spetsialiseerumist võimaldav. Tuleks koolitada inimesi uutele, kriisikindlatele või tulevikuerialadele ja vaadata kutseõppeprogrammid üle kriisikindlate läbivate oskuste vaatevinklist ning riigipoolne koolitus ja ümberõpe tuleks teha välisinvestori meelitamise paketi loomulikuks osaks, vähemalt suurinvesteeringute osas.
Kõrghariduse osas tahaks tekitada riigile reaalse võimaluse kontrollida kõrgkooli sisseastujate jaotumist erialade kaupa jne.
Ma palun veel kaks minutit!
