Head ametikaaslased, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu viienda töönädala kolmapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi! Vladimir Velman, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan üle arupärimise justiitsminister Rein Langile. Arupärimise teema on õiguslik korralagedus perearsti visiiditasudega. Juba pikemat aega on kestnud perearstide ja patsientide esindusühingu vahel erimeelsus patsientidelt omaosalustasu võtmise asjus. Eesti riigiasutused saadavad perearstidele ettekirjutusi, aga eraõiguslikul alusel tegutsevad perearstid eiravad neid. Eesti Haigekassa kodulehelt leiab teenustasude hinnakirja, kus maksimaalseks visiiditasuks perearsti vastuvõtul on märgitud 0 krooni. Ravikindlustuse seadus sätestab, et üldarstiabi osutaja võib nõuda kindlustatud isikult visiiditasu koduvisiidi eest. Haigekassa avalike suhete juht Evelin Koppel rõhutas 8. veebruari ajalehes Pealinn, et igasugune omaosalustasu võtmine perearsti poolt on seadusega vastuolus. "Kui patsient tuleb perearsti vastuvõtule, ei tohi arst visiiditasu küsida," kinnitab ta. "Seda ka siis, kui visiiditasu küsitakse peidetud kujul, nimetades seda susside, bürootarvete, praksise üüri vm tasuks. Ka pole arstil õigust küsida nn vabatahtlikku tasu ehk raha visiidi eest annetamise vormis." Arupärimisele on alla kirjutanud 13 Riigikogu liiget ja me esitame justiitsministrile neli küsimust. Aitäh!

Head ametikaaslased! Ma palun saalis olla natukene vaiksemalt! Ma palun Riigikogu kõnetooli Ain Seppiku!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsioon annab Riigikogu menetlusse riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk on läbivalt vähendada riigilõive. Meie arvates (ja meie arvamus on olnud muutumatu) on riigilõivud, mis kehtestati koalitsiooni häältega 2009. aasta algusest, ebaproportsionaalselt suured ning takistavad inimestel realiseerida oma põhiseaduslikku õigust õiguskaitsele. Seetõttu on see eelnõu ka üle antud. Kuna see on seotud riigieelarvega, siis on meie ettepanek seadus jõustada järgmise aasta 1. jaanuarist. Aitäh!

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Esitan arupärimise prügimajanduse rahastamise ja korruptsiooni kohta. Arupärimisele on alla kirjutanud 12 Keskerakonna fraktsiooni liiget ja see on esitatud peaministrile. Ajakirjanduses on olnud jutu Umbsaare jäätmejaamast. Reformierakonna juhitava Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus nõukogu otsustas kirjutada korstnasse juba tehtud kulutused Võru linna jäätmejaamale (3,8 miljonit krooni) ning asus toetama enam kui kaks korda kulukama (8,8 miljonit krooni) analoogse objekti rajamist selle lähinaabruses. Projekti rahastamine otsustati väljaspool kõiki taotlusvoore ning seda ei kajastatud avalikes dokumentides. Pealegi kasutatakse selle projekti puhul linna krundi asemel hoopis MTÜ-le Eesti Pakendiringlus kuuluvat krunti, mille eest peab loomulikult kopsakat tasu maksma. Arupärimises on 13 küsimust, millele tahame saada peaministrilt vastust. Aitäh!

Tiit Kuusmik, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsioon esitab arupärimise kohtutäiturite tegevuse kohta justiitsminister Rein Langile. Selle aasta 7. veebruaril ilmus ERR-i uudisteportaalis artikkel pealkirjaga "Pooled Eesti kohtutäituritest on distsiplinaarkaristatud". Justiitsministeerium karistas eelmisel aastal distsiplinaarkorras erinevate rikkumiste eest 24 kohtutäiturit, üldse tegutseb Eestis 47 kohtutäiturit. Justiitsministeeriumi pressiesindaja Diana Kõmmus ütles ERR-i uudisteportaalile, et täituritele tõid distsiplinaarkaristusi näiteks võlgnikelt saadud raha sissenõudjatele edasikandmisega viivitamine, mitmete protseduurireeglite eiramine, aga ka võlgnikelt laekunud rahaga isiklike arvete tasumine. Seoses sellega on meie fraktsioonil neli küsimust, mis puudutavad kohtutäiturite distsiplinaarkorras karistamist, usaldusväärsust ja järelevalvet. Ka on küsimus selle kohta, milliseid lisameetmeid võtab Justiitsministeerium seoses kohtutäiturite küsimusega. Allkirjastanud on arupärimise 17 erakonna liiget. Me ootame vastuseid. Aitäh!

Ester Tuiksoo, palun!

Austatud härra juhataja! Head kolleegid! Rahvaliidu fraktsiooni viie liikme nimel on mul üle anda arupärimine regionaalminister Siim Valmar Kiislerile regionaalse tööhõive olukorra kohta. See on kõigi fraktsioonide ühine mure olnud. Me tahame teada, mida regionaalminister sellest kõigest arvab ja mis ta on teinud selleks, et tööpuudust leevendada. Meil on talle kuus küsimust.

Kalev Kotkas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Kaheksa Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liiget esitavad arupärimise regionaalminister Siim Valmar Kiislerile. Allakirjutanud on arusaamal, et Kihnu pärimuskultuuri toetuskavas on programmi viimase aasta suhtes tehtud ootamatult järsk pööre, mis välistab sellest programmist toetuse eraldamise Kihnu kultuurile. See otsus on karjuvas vastuolus Vabariigi Valitsuse otsusega, mis 2002. aastal Kihnu kultuuri UNESCO-le esitades lubas toetada pärimuskultuuri arendamist Kihnu saarestikus. Selle probleemiga seonduvalt on meil kokku kaheksa küsimust. Aitäh!

Helle Kalda, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel anda üheksa Tallinnast valitud Keskerakonda kuuluva rahvasaadiku nimel üle arupärimine rahandusminister Jürgen Ligile. Arupärimine on PPP-projektide (public-private partnership) arvestamise kohta. PPP-projektid võimaldavad avalikul sektoril väga lühikese aja jooksul ellu viia rahaliselt mahukaid projekte, mis on märgitud kohalikus arengukavas, kuid eelarves riigihanke korraldamiseks vajaminev summa veel puudub. Lisaks võimaldab PPP-meetod jagada riske avaliku ja erasektori vahel.
Tallinna linna kui suurima kohaliku omavalitsuse PPP-kohustuste maht moodustas 2008. aastal 1,195 miljardit krooni ning 2009. aastal 1,127 miljardit krooni. Kahjuks väidab aga valitsus Tallinna puhul, et refinantseerimiseks ja euroinvesteeringute kaasfinantseerimiseks ei saa lubada laenu võtta, sest Tallinnale lubatud 60%-line laenukoormus on juba täis. Seda seetõttu, et ka avaliku ja erasektori partnerlusprojektid tuleb laenukoormuse sisse arvestada. Samas väidab valitsus eurole ülemineku kriteeriumide täitmiseks Euroopale, et PPP-projekte eelarve defitsiidi arvestusse lugeda ei saa. Sellest tulenevalt ongi meil neli küsimust, et saada selgust, milles on küsimus. Aitäh teile!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kuus arupärimist ja ühe eelnõu. Riigikogu juhatus otsustab nende edasise menetlemise meie kodu- ja töökorra seaduse kohaselt.
Läheme teadete juurde. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja on määranud juhtivkomisjonid: majanduskomisjoni üleeile esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Eesti Arengufondi nõukogu liikmete nimetamine" muutmine" eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Eesti Keskerakonna fraktsiooni üleeile algatatud kohaliku omavalitsuse üksuste liitude seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni üleeile algatatud töölepingu seaduse ja töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; Eesti Keskerakonna fraktsiooni eile algatatud sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon.
Riigikogu esimees on edastanud 15 Riigikogu liikme arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile ning nelja Riigikogu liikme arupärimise kultuuriminister Laine Jänesele.
Riigikogu juhatus on registreerinud inimkaubanduse vastase saadikurühma.
Nüüd, head ametikaaslased, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 85 Riigikogu liiget, puudub 16.
Tänase päevakorra 12. punkti, eelnõu 660 esimese lugemise arutelul teeb algatajate ettekande rahandusminister Jürgen Ligi. Riigikogu juhatus reastas oma eilsel koosolekul eile arutamata jäänud eelnõud tavapäraselt ümber vastavalt menetlusetappidele ja viis eilse päevakorra arutamata jäänud kolme eelnõu esimese lugemise arutelud tänase päevakorra esimeste lugemiste arutelude ette. Tänane uus päevakord on jagatud, head ametikaaslased, ka teie töölaudadele.

Hea Riigikogu! Eile jäi meil istungi aja lõppemise tõttu pooleli eelnõu 668 esimese lugemise arutelu. Ma palun kõnetooli tagasi põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde! Pooleli jäi küsimuste esitamise voor. Nagu näha, teile juba küsimusi on, härra Linde. Palun, Mai Treial!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Vabadussõja võidusamba ümber toimuv on ikka üksjagu õnnetu lugu. Küsimusi on palju, vastuseid vähe. Aga üks on selge, Kaitseministeerium kuulutas välja uue riigihanke, et võidusamba valgustuse elektri- ja automaatikaosa projekteerida, uued seadmed tarnida, paigaldada ja programmeerida. Kuuleme ka sellest, et eelnevalt toimunud asjaajamisest arusaamiseks on tellitud kallihinnaline advokaaditeenus, suurusjärgus vist miljon krooni. Kas te komisjonis neid valdkondi puudutasite ja kas keegi nn ülekulutatud miljonite eest ka vastutust kannab?

Aitäh! Komisjonis puudutasime me neid küsimusi teatud osas. Meile andis selgitusi, nagu ma ka eile ütlesin, Martin Hurt, kes on selle aasta jaanuarist Kaitseministeeriumi kaitseinvesteeringute asekantsler ja kelle hallata sellest ajast on kõik see, mis on seotud selle sambaga. Ka teie küsimusest oli juba näha, et ilma selle Riigikogu komisjoni loomise ideetagi olete te saanud omandada kõik vajalikud teadmised selle sambaga seonduvalt, nii miinus- kui ka plusspoolelt.

Jaan Kundla, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Siin saalis kõlas ühe küsimuse varjus arvamus, et kui võidusamba ehitus ja selle ettevalmistamine olid puudulikud, siis võib seda hinnangut laiendada kogu valitsuse tööle. Loogika põhjal võib jõuda järeldusele, et viletsat ja halba tööd tegev valitsus tuleb selle komisjoni otsuse alusel välja vahetada. Kuivõrd reaalseks pead seda, et uurimiskomisjoni hukkamõistva otsuse ajendil algatatakse umbusaldusavaldus valitsusele?

Aitäh! Ma ei pea väga reaalseks ka seda, et parlament peaks selle komisjoni moodustama. Sellest tulenevalt ei pea ma reaalseks seda, millele sa, hea küsija, osutasid.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea esineja! Tegelikult on see Vabadussõja võidusammas meie riigi kõige suurem ja kõige püham mälestusmärk. Tema staatus on selle pikaleveninud sõja tagajärjel nagu mingil määral rüvetatud. Ma arvan, et paljud ei vaata temale enam austava pilguga. Miks siiski Riigikogu ei võiks nii tähtsat asja arutada, luues ühe komisjoni?

Aitäh! Üks komisjoni liige komisjoni istungil, ma arvan, et see oli meie hea kolleeg Mart Nutt, ütles oma sõnavõtus selle kohta, et kahtlemata on võidusamba püstitamisel probleeme olnud, kuid on kahtlane, kas Riigikogu komisjoni loomine on sellele kõige proportsionaalsem reaktsioon. Riigikogu komisjoni loomine muudaks selle probleemi ka rahvusvahelisel tasandil kriitika objektiks. See võib kaasa tuua selle, et ei teki probleemid ainult kõige sellega seonduvalt, mis toimub võidusamba ümber, vaid, nagu sa ütlesid, kriitika alla võib sattuda ka see sammas ise.

Nikolai Põdramägi, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud esineja! Parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Kuna selle võidusambaga on nii palju apsusid olnud ja lõppu pole veel näha, raha laristamisest ma ei hakka rääkimagi, siis oleks ehk õigem panna käsi südamele ja öelda: aitab, teeme uue! Kas sellist küsimust teil komisjonis üles ei kerkinud?

Aitäh! Põhiseaduskomisjonis ei tekkinud selle otsuse eelnõu raamides küsimust ei uue võidusamba rajamisest ega ka vana võidusamba võimalikust lammutamisest.

Georg Pelisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Nagu ma juba oma eelmises küsimuses selle teema puhul mainisin, on tegemist objektiga, mille rajamise on otsustanud Riigikogu. Ta on delegeerinud selle teostamise valitsusele, valitsus omakorda Kaitseministeeriumile ja sealt edasi on kaasatud ka rahvusvahelised ehitajad. Tegemist on üldsusele vägagi suurt huvi pakkuva objektiga. Seetõttu on minu arvates kummaline, et me praegu ei taha Riigikogus täpsemalt uurida, kuidas on seda otsust täidetud. Millised peaksid teie meelest olema veel need lapsused kogu projekti teostamisel, et Riigikogu komisjoni loomine oleks põhjendatud?

Hea vastaja! Ma palun vabandust! Head ametikaaslased! Ma palun teid väga! Saalis on tõsine müra ja lärm. See segab neid, kes soovivad kuulata, ja see segab ka seda inimest, kes on Riigikogu kõnetoolis. Ma palun olla vaiksemalt! Ma tänan teid!

Aitäh! Põhiseaduskomisjoni enamus leidis, et vastavat Riigikogu komisjoni ei ole tarvis seetõttu, nagu ma juba eile siin korduvalt ütlesin, et meie uurimisorganid on kutsutud ja seatud vastavaid ülesandeid täitma. Praegusel juhul on selleks kindlasti Riigikontroll, kelle audit valmib pärast seda, kui kogu võidusamba valgustuse osa on valmis. Kui nemad ei saa oma ülesandega hakkama või kui meil on põhjendatud kahtlus, et uurimisorganid on kuidagi poliitiliselt mõjutatud, siis oleks kindlasti väga õigustatud vastava parlamendikomisjoni moodustamine. See oli meie seisukoht. Nagu ma eile toonitasin ja täna veel kord ennast tsiteerides ütlen: loomulikult on õnn meie endi kätes ja lõppkokkuvõttes saame me selle eelnõu hääletusel kõik oma arvamust avaldada. Aga põhiseaduskomisjoni enamus ei pidanud niisugust lähenemist, et moodustada komisjon, mõistlikuks.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Mis puudutab põhjendust, et Riigikontroll niikuinii seda asja uurib ja sellest piisab, et parlamendi uurimiskomisjoni mitte teha, siis sa tead väga hästi, et Riigikontroll uurib väga kitsaid aspekte selle sambaloo juures. Riigikogu komisjonil oleks hoopis laiem uurimisala, kaasa arvatud see, kuidas valitsus ise on käitunud kogu selle sambasaaga juures: millised sammud on õigustatud olnud, kus on viltu astutud. Ühesõnaga, see on tunduvalt laiem, see ei hõlma ainult seda, millega tegeleb kitsalt Riigikontroll või mõni uurimisorgan. Selleks just ongi vaja seda parlamendikomisjoni, et seda asja kõigekülgselt käsitleda, kuna tegemist on Riigikogu enda otsuse täitmisega. Kas sa ei leia seda?

Aitäh! Hea küsija! See, mille sa välja tõid, on sinu enda seisukoht. Loomulikult on sul õigus seda avaldada. Küll aga olen komisjoni esindajana jätkuvalt seda meelt, et niisuguse komisjoni moodustamine, selle komisjoni töö ja komisjoni töö lõpptulemus oleks Riigikontrolli auditi dubleerimine. Selle järele, ma arvan küll, ei ole praegu mingit vajadust. Nendele küsimustele, millele eile meie hea kolleeg Karel Rüütli üritas vastust leida seda otsuse eelnõu algatajate esindajana tutvustades, peab Riigikontroll andma ja annabki vastuse oma auditis ja mitte niisuguste poliitiliste seisukohtade kaudu, mis tahes-tahtmata tulevad Riigikogu uurimiskomisjonis esile, vaid just nimelt apoliitiliselt, tuginedes olemasolevatele tõenditele, hinnangutele. Ei käsitleta mitte ainult üht või teist probleemi selles, nagu siin on tabavalt öeldud, sambasaagas.

Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Ma ei saanud täpselt aru, miks põhiseaduskomisjon arvab, et selle uurimiskomisjoni moodustamine on ebaproportsionaalne. Kulutatud on kaugelt üle 100 miljoni krooni rahva raha. Nagu meedias on räägitud, on nende puhul, kes seda seal ehitasid, tegemist korruptiivse seltskonnaga, tegemist on ka poliitikutega, kes on ehitusega seotud. Miks see, kui seda uurib parlamendi uurimiskomisjon, on kuidagi ebaproportsionaalne?

Aitäh! Arvan, et see on umbes 17. kord, kui ma selle otsuse eelnõu komisjoni ettekandjana toonitan, et parlamendi põhiseaduskomisjoni enamusel ei olnud kahtlust, et Riigikontroll ja, kui on vastavaid kahtlusi, siis ka teised Eesti Vabariigi uurimisasutused saavad väga põhjalikult kontrollida Vabadussõja võidusambaga seonduvaid asjaolusid, kaasa arvatud, nagu sa välja tõid, võimalikke või võimatuid korruptsioonijuhtumeid. See ei peaks olema täna, anno Domini 2010, Riigikogu uurimiskomisjoni ülesanne.

Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Minu küsimus on inspireeritud sinu viimasest vastusest. Kas täna, anno 2010, on Riigikogu kui kõrgema võimu kandja kaotanud ära ühe oma olulise põhiseadusliku funktsiooni, parlamentaarse järelevalve täitevvõimu üle? Kas vahepeal on toimunud mõni selline põhiseaduse muudatus, millest ei ole avalikkusele teada antud ja seda on võib-olla ainult Stenbocki majas arutatud ja otsustatud? Tahad sa seda kommenteerida?

Auväärt küsija ja hea kolleeg põhiseaduskomisjonist! Pigem vastupidi. Olen seisukohal, et me ei peaks põhiseadusest tulenevalt ja parlamendi ülesannetest lähtuvalt väga kergekäeliselt seda uurimiskomisjoni moodustama, kui meil on võimalus kasutada teisi väga põhjalikke vahendeid ja atribuute nende küsimuste lahendamiseks.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea komisjoni esimees! Hiljuti oli lehes, et Senegali pealinnas Dakaris on ausammas, mis maksis Eesti kroonides umbes 300 miljonit, ja nad on väga kuulsaks saanud selle samba ehitamise ja ümberehitamisega. Kas sa ei arva, et Eesti lööb siin varsti Senegali üle, kui me ei hakka seda asja tõsiselt uurima ja seda komisjoni ei tee? Eile me kuulsime, et Euroopas oleme meistrid eelarve koha pealt, samba koha pealt saame ülemaailmseks meistriks.

Aitäh, hea küsija! Ma ei arva seda ega arva ka seda, et Riigikogu uurimiskomisjon oleks see imerelv, mis takistaks pahasid tegemast pahasid tegusid või sunniks häid tegema ainult häid asju. Kindlasti on meil selleks ka märksa tõsisemaid vahendeid ja võimalusi, seda kaasust silmas pidades. Mis puudutab sinu toodud Senegali näidet, siis ma arvan, et see on hoopis teise seina nael ega kuulu selle otsuse eelnõu menetlemise käigus menetlemisele.

Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud komisjoni esimees! Ma tulen ikka selle juurde, miks ei ole proportsionaalne moodustada anno Domini 2010 enam parlamendi uurimiskomisjone. Kas see komisjon võib midagi ebatavalist välja tuua, kuna need organid, mida te mainisite, on ilmselt kuidagi kontrolli all või tasalülitatud, või mis hirm teil selle uurimiskomisjoni ees õieti on?

Aitäh! Teadaolevalt sellel põhiseaduskomisjoni istungil, kui me arutasime neid küsimusi, ei toonud ükski komisjoni liige välja mingit hirmu ega armu selle komisjoni moodustamisega seonduvalt. Küll aga me usaldasime ja usaldame jätkuvalt teisi Eesti Vabariigi institutsioone, kelle põhitööülesanne on tegelda nende küsimustega, mille tõttu, kui otsustada eelnõu seletuskirja põhjal, on üritatud seda Riigikogu komisjoni moodustada. Meie ei pidanud seda lihtsalt otstarbekaks.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Ma saan aru, et te ei soovi Riigikogu komisjoni, sest te ootate tulemust Riigikontrolli auditist. Kas te seda otsust tehes küsisite ka Riigikontrollist, mis kuupäeval tuleb Riigikontrolli sambaaudit välja ja millal nad oma otsuse teevad? Seda on pikalt oodatud ja täna on selles suhtes üks suur segadus.

Kindlasti ei ole Riigikontrolli auditiga segadust. Riigikontrolli auditi tegemine on peatatud kuni selle ajani, kui on võimalik vaadata üle ka see osa seoses Vabadussõja võidusamba finantseerimisega, mis käsitleb valgustust. Kui see saab tehtud, siis saab ka sellele auditile punkti panna. Mina arvan ikka endiselt, et Riigikogul ei ole tarvis dubleerida Riigikontrolli funktsioone.

Kadri Simson, palun!

Andke andeks, aga mulle on jäänud mulje, et see samba valgustus ei saagi kunagi valmis, mis tähendab, et Riigikontroll ei pea oma poolelijäetud tööd üldse sahtlist välja võtma. Enne kui teie komisjon tegi sellise lõpliku otsuse, oleks pidanud siiski saama kinnitust, et keegi teine selle auditiga tegeleb ja kavatseb ka edasi tegelda, oleks tulnud uurida, millal jõutakse lõpptulemuseni. Kas te ei arva, et enne kui me selle eelnõu siit välja lükkame, peaksime me saama kinnituse, et mingil kindlal kuupäeval see töö lõpetatakse?

Aitäh! Tallinna linnaga on ilmselt niimoodi, et see ei pruugi valmis saada. Aga Vabadussõja võidusamba valgustusega seonduvate küsimuste lahendamise osas andsid Kaitseministeeriumi ametnikud meile selgitusi nende edasiste käikude kohta, mida nad teevad. Ma tean, et Riigikontroll on igal juhul pärast seda valmis oma tööd lõpetama. Ma ei leia ka nendest asjaoludest tulenevalt ühtegi põhjendust või alust, mis ütleks, et Riigikogu oma uurimiskomisjoni kaudu saaks neid menetlusi mingil moel kiirendada enam, kui seda näiteks võib teha Riigikontroll ise, kelle funktsioonid selles kontrollitöös on siiski märksa laiemad, et mitte öelda kurjemad.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mind ajendas küsima vastus eelmisele küsimusele, kus selgelt küsiti, millal see võiks siis valmis saada. Vastuses kõlas, et ministeeriumi esindajad andsid seletusi järgmiste käikude kohta. Aga kus nende käikude lõpp-punkt on? Kas sellest lõpp-punktist ka juttu oli? Neid käike võib olla hirmus palju, neid käike on ka siiamaani olnud, ainult valgustus pole valmis saanud. Aga eelmine küsimus kõlas selgelt: millal see valgustus siis valmis lubati teha, et Riigikontroll saaks oma tööd jätkata?

Aitäh! Kohe pärast seda, kui riigihanke korras on välja valitud see, kes selle valgustuse korda seab ja valmis teeb. Kui finantsküsimused on lahendatud niisugusel moel, et Riigikontroll saaks need üle kontrollida, siis saab hea küsija vastuse nende asjaolude kohta, mis sind huvitasid. Täna ei saa mitte keegi konkreetsemat ja täpsemat kuupäeva öelda ei siin Riigikogus ega kuskil mujal.

Hea ettekandja! Ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Evelyn Sepa!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Vabadussõja võidule ei ole meist siin saalis keegi kaasa aidanud, Vabadussõja võidusamba projektiga seotud läbikukkumiste eest vastutab paraku aga kogu Riigikogu. Meie selle otsuse siin saalis algatasime ja keegi ei saa meid sellest vastutusest vabastada. Eesti on parlamentaarne vabariik, mis tähendab ühtlasi seda, et üks Riigikogu peamisi ülesandeid on järelevalve täitevvõimu üle. Kui keegi siin räägib, et ministeerium juba valvab iseenda üle ja et Riigikontroll teeb seda samuti, siis parlamentaarset järelevalvet, üht põhilist funktsiooni, ei teosta parlamendi eest mitte keegi teine.
Tuletame korra meelde mõned asjaolud, mis on seda inetut saagat saatnud: segadus konkursiga, segadus sihtasutuse juhtimisega, selle juhi Aivar Reiviku tagasiastumine seoses korruptsiooniohtliku olukorra tekkimisega või selle ilmnemisega, samba maksumus, mis on läinud mitu korda kallimaks, lõpphinnast ei tea me täna veel mitte midagi, sest oluline osa sellest sambast ei ole ju veel valmis.
Või räägime asjade käigust. Kõigepealt tehti ära ja tehti kehvalt, sobimatutest materjalidest. Kui ilmnesid probleemid ja võimetus neid lahendada, hakati ekspertiise tellima, mis pidid andma hinnangu, kas püstitatud rajatisel üldse elulootust on ja kui palju see kõik maksma läheb. Kas see kõlab loogiliselt? Meie jaoks küll mitte, eriti kui seda hakkab üha tihedamalt ümbritsema poliitiline või parteiline piiramisrõngas.
Muide, iga hea peremees ikka mõtleb enne, kui oma papp- või palmimaja valmis ehitab, kas see teda ka lume ja tuisu eest kaitseb või mis see talle maksma läheb. Paraku Kaitseministeeriumi jättis see lihtne talupojatarkus küll maha ja täiesti lootuselt seejuures. Tehti valmis, hiljem hakati tellima ekspertiise ja saadi teada, kui palju ekspluatatsioon maksma läheb, millised on ehitusriskid, millised on ekspluatatsiooniriskid jne.
Edasi, lepingute salastamine, maksumusega manipuleerimine, vastutuse küsimustes hämamine. Küsimuse peale, miks valgustuslahendus täielikult läbi kukkus, distantseerus minister siin saalis esmaspäeval arupärimisele vastates isegi sellest, et ainuüksi ministeerium saab vastutada vigase lähteülesande eest, mitte tööde teostaja. Teostaja saab vastutada selle eest, et ta võib-olla tegi töid, mis ei vastanud lähteülesandele, mitte aga selle ülesande korrektsuse eest. Sellele aga, et samba valgustus näiteks ei saagi toimida, sest selle lähteülesanne olevat olnud täiesti vigane, juhtisid ajakirjanduse vahendusel tähelepanu needsamad Tallinna Tehnikaülikooli eksperdid, kellelt ekspertiis telliti paraku pärast samba valmimist.
Loomulikult veel asjaolu, et kõik see, mis on juhtunud, juhtub ministeeriumis, kus on õigusosakonnas tööl vähemalt seitse kõrgelt kvalifitseeritud juristi, kus on õigusküsimuste asekantsler ja hangete osakond, kes iga päev ei tegele pastakate või kontoripaberi hankimisega, vaid kaitselise otstarbega rajatiste, relvastuse ja muu seesuguse ehk tehniliselt keeruka vara hankimisega.
Kogu see 200 miljonile kroonile läheneva maksumusega sambasaaga tipnes muu hulgas sellega, et kaitseminister kuldas sambaehitajad ministeeriumi kuldmärgiga üle, kiites ühemõtteliselt nii nende tööd kui ka tegutsemist. Kas see ei tekita küsimusi?
Mööngem siiski, et meil on tänaseks Vabaduse väljakul vaid üks tume post, riikliku pimeduse ja häbi sümbol. Meeldib see meile või mitte, neid segadusi ja korruptsioonikahtlusi, raiskamist, poliitikute otsuste otstarbekuse ja põhjendatuse puudumist selles protsessis saab hinnata ainult selle ülesande andja ehk Riigikogu ise, mitte aga Riigikontroll või kes iganes teine.
Lõpetuseks. Kogu selle loo taustal ei näe me algatajana mingit põhjust, miks meie peaksime end kuidagi õigustama, et me selle komisjoni moodustamist toetame. Kui kellelgi midagi seletada tuleks, siis neil, kes sooviksid ilmselge korruptsioonihõnguga riikliku saamatuse ja hoolimatuse küsimusi selles komisjonis mitte arutada. Neil peab olema midagi varjata. Meil ei ole. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Eiki Nestori!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Riigikogu erikomisjoni moodustamine tähendab praktilises elus seda, et kõik kuus fraktsiooni saadavad sinna ühe inimese, neile palgatakse abilised, neil on õigus välja kutsuda ministreid, tema alluvaid, tellida ekspertiise, mida iganes, ja siis jõutakse erikomisjonile pandud ülesannete raames mingitele järeldustele. Selle juhtumi puhul on meie fraktsiooni seisukoht, et selline komisjon on juba Riigikogus moodustatud. Ta töötab kodukorra alusel, tema nimi on riigieelarve kontrolli erikomisjon. Tema koosseis on samasugune, inimesed on sinna juba palgatud. Uue erikomisjoni tegemine tähendaks lihtsalt kulutusi ja võib-olla ka ühele teemale suurema tähelepanu pööramist avalikkuse ees, rohkem mitte midagi. Kuna ka Riigikontroll sellega juba tegeleb, siis me arvame, et eraldi uut komisjoni vaja ei ole. Me soovime riigieelarve kontrolli erikomisjonile jõudu ja jaksu selle teemaga tegelemisel. Ma usun, et Riigikontrolli antud n-ö arvamus kõrvalt on avalikkuse jaoks kindlasti palju usutavam kui mingi erikomisjoni oma.
Üldse, kas selle samba puhul peakski see valdav tunne, mis meis tekib, olema uudishimu. Mina isiklikult julgen küll öelda, et pigem on see häbi. Inimestele niivõrd tähtsa objekti puhul sellise hädapätakana käitumine on häbiasi. Kui midagi teha, siis võib-olla tuleks teha hoopis nurk, kus vähemalt üks minister koos oma alluvatega käiks ja häbeneks nii nagu koolipoiss.

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja! Lauri Vahtre, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Kuulasin siin eelkõnelejaid, kuidas nad väljendasid oma isiklikke häbi- ja masendustundeid seoses Vabadussõja võidusambaga, selle ehitamise käiguga, ja mõtlesin ühte kuulsat mõtet, et kas ma sellist Eesti Vabariiki tahtsin, kus Vabadussõja võidusamba ehitamist käsitletakse tohutu õnnetuse ja hädana, kasutatakse ka sõna "häbi". Pidin juba endale ütlema, et ei, Vahtre, sellist Eesti Vabariiki sa ei tahtnud. Aga mõtlesin veel natuke ja jõudsin järeldusele, et siiski-siiski! Just sellist Eesti Vabariiki ma tahtsingi, kus minu riigi pealinna kõige tähtsamal platsil seisab ausammas Vabadussõja võidule ja neid inimesi, kelle poliitilistest suundumustest ma eriti lugu ei pea, tema olemasolu jätkuvalt ärritab. Ma soovin sellele sambale pikka iga ja pikka mõju! Ärritagu ta veel kaua neid, kellele Eesti riik ei meeldi! Loomulikult ei toeta me sellise komisjoni loomist. Ma tänan!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 668 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 668 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 48 Riigikogu liiget, vastu 34 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Eelnõu 668 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.
Esimese päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu 594. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 71 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, erapooletuid on 2. Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu on seadusena vastu võetud.
Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni aseesimehe Kalle Laaneti! Head sõbrad! Ma palun vaiksemalt!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjonis arutati seda eelnõu esmaspäeval, 8. veebruaril 2010. aastal. Muudatusettepanekuid tähtajaks ei esitatud. Võeti vastu ainult menetluslikud otsused. Otsustati suunata eelnõu 642 Riigikogu täiskogusse teisele lugemisele kolmapäeval, 17. veebruaril 2010. aastal ettepanekuga eelnõu teine lugemine lõpetada ja juhul, kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, suunata eelnõu Riigikogu täiskogusse kolmandale lugemisele neljapäeval ehk homme, 18. veebruaril ettepanekuga eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Nüüd asume eelnõu 642 muudatusettepanekuid läbi vaatama. Tulenevalt sellest, et me just kuulsime õiguskomisjoni aseesimehe käest, et muudatusettepanekuid ei laekunud, me neid läbi ei vaata. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et teine lugemine tuleks lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.
Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud keeleseaduse ja kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Lauri Luige!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid!

Head ametikaaslased! Ma palun olla saalis vaiksemalt! Riigikogu kõnetoolis on ettekandja ja ma palun austada oma ametikaaslasi!

Kultuurikomisjon arutas keeleseaduse ja kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 635 kolmel koosolekul: 7. detsembril möödunud aastal ning 11. jaanuaril ja 8. veebruaril sellel aastal. Meeldetuletuseks olgu öeldud, et selle eelnõuga soovitakse luua terviklik andmesüsteem, mis hakkaks põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksami ja eesti keele tasemeeksami tegijate andmeid koos töötlema. Komisjon palus esitada eelnõu kohta muudatusettepanekud s.a 27. jaanuariks. Muudatusettepanekuid esimese ja teise lugemise vahepeal ei laekunud, mispeale komisjon otsustas konsensuslikult saata eelnõu täiskogusse teisele lugemisele tänaseks, 17. veebruariks. Komisjon teeb täiskogule ettepaneku teine lugemine lõpetada ning juhul kui teine lugemine lõpetatakse, siis teeb ettepaneku saata eelnõu kolmandale lugemisele 25. veebruariks. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Eelnõu 635 kohta muudatusettepanekuid ei laekunud. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et teine lugemine tuleks lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.
Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud isikuandmete kaitse seaduse, avaliku teabe seaduse ja arhiiviseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni aseesimehe Evelyn Sepa!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Pole mingi saladus, et nimetatud teema on pälvinud nii avalikkuse, ajakirjanduse kui ka meedia tähelepanu juba pikka aega ja seda igati põhjendatult. Komisjon on teist lugemist ette valmistanud neljal istungil, on kuulanud ära hulga spetsialiste ja eksperte, teinud seda korduvalt ja nüüd oleme tulnud teie ette mõningate põhimõtteliste muudatustega, millest ma teile heameelega pisut räägin. Ma tutvustan, head kolleegid, teile komisjoni esimehe näpunäidete ja komisjoni nõunike kaasabil teiseks lugemiseks ettevalmistatud seletuskirja, mis peaks avama komisjoni enamuse arusaamad paranduste vajalikkuse ja tausta kohta.
Eelnõu koosneb kolme seaduse muudatustest.
Esiteks muudetakse eelnõuga isikuandmete kaitse seadust. Siin on suurim muudatus delikaatsete isikuandmete töötlemise ja registreerimise korra muutmine selliselt, et menetlus oleks võimalikult lihtne ja ökonoomne. Senine registreerimismenetlus muutub eelnõuga teavitusmenetluseks, mis lõpeb delikaatsete isikuandmete töötlemise lubatavuse korral registreerimisega isikuandmete töötlejate registris. Olgu öeldud, et see tähendab ka seda, et edaspidi võib arhiiv delikaatseid isikuandmeid välja anda ilma andmesubjekti enda nõusolekuta, seda kaalub arhiivitöötaja.
Selle eelnõu osa kohta laekus üks muudatusettepanek Riigikogu liikmelt Väino Lindelt, kes tegi ettepaneku muuta isikuandmete kaitse seaduse § 35 lõiget 5 ja sätestada, et isikandmete töötlejate ja isikuandmete kaitse eest vastutavate isikute registri asutab ja selle pidamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Selle muudatusettepaneku näol on tegemist pigem tehnilise muudatusega, kuna kehtivas seaduses on tekkinud kahetsusväärne juriidiline probleem: kehtiv säte näeb ette vastava registri pidamise korra kehtestamise Vabariigi Valitsuse poolt, kuid ei näe ette registri enda asutamist. Väino Linde pakutud muudatusettepanekuga kehtestatakse registri asutamiseks ja pidamiseks korrektne volitusnorm.
Teiseks muudetakse eelnõuga avaliku teabe seadust. Selle seaduse muutmise seaduse eelnõuga seoses tekkisid põhiseaduskomisjonis mitmed olulised küsimused, mis puudutasid eelkõige eelnõuga teabevaldajatele antud avaramate juurdepääsupiirangute kehtestamise võimalusi. Komisjon, arutades neid küsimusi mitmel istungil, ei saanud kõiges toetada Vabariigi Valitsuse esitatud eelnõus pakutut. Sellega seoses esitas põhiseaduskomisjon eelnõu avaliku teabe seaduse muutmise osa kohta kolm muudatusettepanekut.
Neist esimene puudutab eelnõu § 2 punkti 2. Vabariigi Valitsuse esitatud eelnõu nägi ette, et teabevaldaja võib riigi julgeoleku huvides jätta avalikustamata avaliku teabe seaduse § 28 lõike 1 punktides 5 ja 6 nimetatud andmed, välja arvatud asutuse struktuuriüksuse üldtelefon ja üldine e-posti aadress. Esitatud sätte kohaselt pidi see juurdepääsupiirang olema proportsionaalne võimaliku ohuga ning see tuli vaadata perioodiliselt üle, sõltuvalt olukorra muutumisest. Põhiseaduskomisjon, arutanud nimetatud sätet koos Sise- ja Kaitseministeeriumi esindajatega, leidis, et see säte ei sobi ideoloogiliselt Vabariigi Valitsuse pakutud seadussättesse. Nimelt võimaldas see säte jätta teabevaldajal avalikustamata vastava teabe, kuid teabenõude korras sellele teabele juurdepääsupiirangut ei kehtestanud. Põhiseaduskomisjon leidis, et sellele teabele ei peaks teabenõudja pääsema ligi ka teabenõude korras. Seetõttu algatas komisjon muudatusettepaneku, kus nimetatud säte paigutati avaliku teabe seaduse § 35 lõikeks 3, mille kohaselt võib nimetatud riigiasutus tunnistada teabe asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks nii, et sellele ei pääse kolmandad isikud juurde ka teabenõudega. Seda põhiseaduskomisjoni seisukohta toetasid põhiseaduskomisjoni istungil nii Vabariigi Valitsuse esindaja kui ka riigikaitsekomisjon oma arvamuses eelnõu kohta. Lisaks sellele leidis põhiseaduskomisjon, et avaliku teabe seaduse § 28 lõike 1 punktides 5 ja 6 nimetatud teabele (ametnike ametijuhendid, asutuse koosseisud, neis asutustes ettenähtud ametikohti täitvate ametnike ees- ja perekonnanimed, haridus, eriala, telefoninumbrid ning e-posti aadressid) juurdepääsupiiranguid kehtestada võivate asutuste ring on Vabariigi Valitsuse esitatud eelnõus liiga lai (riigi julgeoleku kaalutlustel kõik valitsusasutused). Põhiseaduskomisjon leidis omakorda, et sel juhul on tegemist probleemiga, kus omavahel on vastuolus ühelt poolt avalikustamise vajadus ja informatsioonivabadus ning teiselt poolt riigi julgeolekulised vajadused. Põhiseaduskomisjonile oli oluline leida nende kahe väärtuse vahel optimaalne tasakaal. Seetõttu kätkeb muudatusettepaneku teine osa endas, esiteks, valitsusasutuste ringi, kes võivad kehtestada nimetatud teabele juurdepääsupiirangu, kitsendamist ning teiseks on ametnike funktsiooni põhiselt sätestatud põhilised alused, mis juhul võib selles sättes nimetatud valitsusasutus seaduses sätestatud andmeile juurdepääsupiirangu kehtestada. Nendeks valitsusasutusteks on esialgse väga avatud loetelu asemel põhiseaduskomisjoni ettepaneku kohaselt Kaitseministeerium, Siseministeerium, kaitseväe juhataja ja Riigikantselei. Põhiseaduskomisjon leidis pärast põhjalikku kaalumist ja koostööd valitsusasutustega, et teised valitsusasutused ei täida selliseid ülesandeid, mille puhul juurdepääsupiirang kontaktandmetele jms oleks õigustatud.
Pean siinkohal täiendama seda seletuskirja faktiga, et komisjon avastas oma ekspertide tähelepanujuhtimise peale, et Kaitseministeeriumis on austatud kaitseminister ja tema poliitiline nõunik Riina Vändre ühel hetkel muutunud sellisteks salastatud ametnikeks, kelle kohta ...

Hea ettekandja! Vabandust! Head ametikaaslased! Mul on teile küsimus: kas te näete vajadust, et juhataja võtaks vaheaja, te saaksite oma jutud peetud ja siis me saaksime istungiga edasi minna, või me suudame austada ettekandjat ja neid, kes tahavad kuulata istungit? Ma tänan teid!

Ma tuletan meelde, et sellisteks ametnikeks osutusid ka kaitseminister ja tema poliitiline nõunik. Eks see ole tõepoolest väga delikaatne informatsioon ja võib riivata Eesti julgeolekuhuvisid, kui me teame, kes ministrit nõustavad, ja võib-olla ka seda, kes minister üldse on.
Kaitseministeeriumi ülesannete hulka kuuluvad riigisaladuse ning salastatud välisteabe kaitse korraldamine, kaitseväeluure, julgeolekuasutuste töö korraldamine (Kaitseministeeriumi valitsemisalas asub julgeolekuasutus Teabeamet) ning Eesti ja NATO julgeoleku- ja kaitsepoliitika analüüsimine ja planeerimine. Põhiseaduskomisjon leidis, et julgeolekukaalutlustel (oht nende isikute julgeolekule ning seeläbi oht Eesti riigi julgeolekule) peaks Kaitseministeeriumil olema õigus kehtestada juurdepääsupiirang nimetatud valdkondadega otseselt tegelevate Kaitseministeeriumi töötajate kontaktandmetele, ametijuhenditele jms. Ma veel kord tuletan meelde, et esialgse sõnastuse järgi oli Vabariigi Valitsuse eelnõus ette nähtud märksa laiem ring ja oli ka märksa suurem n-ö teabeväli, mida oleks võinud selle alusel kuulutada ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud teabeks. Põhiseaduskomisjon ei pidanud põhjendatuks rakendada nimetatud andmetele riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse mehhanismi, kuna leidis, et neile andmeile piisab juurdepääsupiirangu kehtestamisest. Lisaks on riigisaladuse rakendamise mehhanism majanduslikult kulukas ja selles kontekstis ebaotstarbekas.
Siseministeeriumi valdkonda kuuluvad riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korraldamine, jälitustegevus, samuti julgeolekuasutuste töö korraldamine ja koordineerimine (Siseministeeriumi valitsemisalasse kuulub muu hulgas julgeolekuasutus Kaitsepolitseiamet). Seega tuleks samadel kaalutlustel nagu Kaitseministeeriumi puhul anda ka siin asutuse juhile võimalus kehtestada ülalnimetatud andmetele juurdepääsupiirang.
Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse kohaselt on julgeolekuasutuste – Teabeameti ja Kaitsepolitseiameti – endi teenistujate kontaktandmed jms salastatud riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 9 punkti 6 alusel.
Kuna Riigikantselei tegevusvaldkonda kuulub seoses tema ülesandega teenindada Vabariigi Valitsust ja selle juures töötavat Vabariigi Valitsuse julgeolekuasutuste komisjoni julgeolekuasutuste tööga seonduvas, on ka Riigikantselei puhul vajadus anda sellele asutusele õigus kehtestada juurdepääsupiirang vastavatele kontaktandmetele, ametijuhenditele jms.
Mis puudutab kaitseväge, siis pidas põhiseaduskomisjon nagu ka eelnimetatute puhul vajalikuks anda kaitseväele õigus kehtestada juurdepääsupiirang teatud kontaktandmetele, ametijuhenditele jms, kuna kaitseväeteenistuses on isikuid (ametnikud ja kaadrikaitseväelased), kes tegelevad riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korraldamisega, kaitseväeluure ning jälitustegevusega. Enamiku kaitseväeluurega tegelevate kaitseväeteenistuses olevate isikute kontaktandmetele jms laieneb riigisaladus ehk need on salastatud riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 7 punktide 8 ja 10 alusel.
Põhiseaduskomisjon pidas vajalikuks lisada nimetatud sätetesse eraldi väljatooduna Andmekaitse Inspektsiooni kohustus pidada järelevalvet nimetatud asutuste poolt neile juurdepääsupiirangute kehtestamise üle. Andmekaitse Inspektsiooni vastav järelevalvekorraldus on sätestatud põhjalikult avaliku teabe seaduse §-des 44–54, vastutus nõuete rikkumise eest on sätestatud avaliku teabe seaduse §-s 54.
Teine muudatusettepanek puudutab eelnõu § 2 punkti 3, mille Vabariigi Valitsuse esitatud sõnastus nägi ette järgmist: "Teabevaldaja on kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe, mille avalikuks tulek kahjustaks riigi kaitsevõimet, kui selline teave ei ole riigisaladus või salastatud välisteave, sealhulgas hinnangud, kokkuvõtted riigi kaitsevõime ja julgeoleku kohta ning muud detailsed tehnilised andmed."
Olgu siinkohal öeldud, et kehtiv seadus näeb siiski juba praegu üsna üksikasjalikult ette alused, millised andmed on nii ehk naa võimalik ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud andmeteks kuulutada. Need puudutavad lokatsiooniandmeid, sõjaväepersonali ja sõjatehnika andmeid jms, mis arusaadavatel põhjustel on delikaatne info.
Kehtiva avaliku teabe seaduse kohaselt on ette nähtud kolm kitsast alust, mis võimaldavad tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks järgmiste kaitseväe ja sisejulgeolekuga seotud valdkondade teave: teave kaitseväe relvastuse ja varustuse tabelite kohta; kaitseväe valduses sõjalise valmisoleku tõstmisel ja mobilisatsiooni korral üle antava riigivara kohta käiv teave; teave riigikaitseliste sundkoormiste kohta; teave politsei tegevuse, meetodite ja taktika kohta, kui selle avalikuks tulek võib raskendada süütegude avastamist või soodustada nende toimepanemist. Muudatusettepanekuga pakutav variant on kitsama sõnastusega kui Vabariigi Valitsuse esitatud algne variant, lubades tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks ainult Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi ning nende valitsemisala asutuste koostatud analüüsid, hinnangud ja kokkuvõtted kaitseväe sõjaliste võimete ning riigi julgeoleku kohta. Siia alla peaksid mahtuma näiteks Kaitseministeeriumi juhtkonna ja kaitseväe juhataja kohtumiste või koosolekute kokkuvõtted, mille avalikuks tulek võiks kahjustada riigi julgeolekut või kaitsevõimet. Siseministeeriumi valitsemisalast mahuksid pakutud sõnastuse alla näiteks isikute julgestamiskavad või julgestatava isiku kohta ohuhinnangu andmine.
Kolmas komisjoni tehtud muudatusettepanek avaliku teabe seaduse eelnõu kohta on eelnõu § 2 punkti 6 kohta. Eelnõu Vabariigi Valitsuse esitatud sõnastuse kohaselt võis teabevaldaja kehtestada riigi välissuhtlemist puudutavale asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabele juurdepääsupiirangu kuni viieks aastaks. Seda tähtaega võis asutuse juht pikendada kahel korral kuni viie aasta võrra, kui juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsis. Avaliku teabe seaduse § 40 lõike 1 kohaselt võib aga asutuse juht kehtestada asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabele juurdepääsupiirangu viieks aastaks, mida juurdepääsupiirangu püsimise korral võib pikendada veel viie aasta võrra. Uue sättega soovis Vabariigi Valitsus seega ainult riigi välissuhtlemist kahjustada võivale teabele kehtestada süsteemi 5 + 5 + 5.
Põhiseaduskomisjon, arutanud põhjalikult nimetatud küsimust oma istungitel, leidis, et ei ole põhjendatud anda kõigile teabevaldajatele võimalus nimetatud pikendamisteks veel viie aasta võrra. Avaliku teabe seaduse § 5 lõike 1 kohaselt on teabevaldajaks kõik riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused, avalik-õiguslikud juriidilised isikud ning teatud tingimustel eraõiguslikud juriidilised isikud ja füüsilised isikud. On ilmselge, et kõik, kes siin saalis istuvad, peaksid väga selgelt endale aru andma, et näiteks Välisministeeriumi välissaatkondades koostatud memod võivad sisaldada hinnanguid selles riigis resideeruvate teiste saadikute kohta, selle riigi valitsusjuhi või presidendi kohta, nende võimaliku koostöö kohta kolmandate riikidega või mõningaid kahtlusi, kas üks või teine võib olla seotud ühe või teise organisatsiooniga, teha kellegagi koostööd jne. Ilmselt saame me kõik sellest aru. Kas aga peaks kogu nimetatud pikas loetelus loetletud info, mida algne variant sisaldas, olema kaitstud märkega "ametkondlikuks kasutuseks", see tekitab tõsist kahtlust. Komisjon sellest tulenevalt sellise kitsenduse sisse seadis. Ma mäletan ühte komisjoni istungit, kus seda juhtinud komisjoni esimees juhtis väga selgelt Justiitsministeeriumi tähelepanu sellele, et ta ei pea vajalikuks ega komisjoni enamus ei hinda põhjendatuks näiteks Justiitsministeeriumi soovi oma koosolekute memosid salastada, kuna need ei sisalda sellist informatsiooni, mida Eesti riik peaks selle sätte taha varjama.
Üks huvitav nüanss veel, mida saan komisjoni arutelu kohta headele kolleegidele siin saalis ette kanda. Komisjon arutas oma viimasel koosolekul just nimelt seda, mis puudutab seda viimast parandust. Kui meil on seda laadi delikaatset informatsiooni, mis tõepoolest ei peaks lähiajal tulema avalikkuse ette, siis ei ole suurt vahet, kas see on mõeldud ametkondlikuks kasutamiseks 5, 10, 15 või 20 aasta jooksul. On selge, et siin tuleks rakendada riigisaladuse sätet, see oleks õiguslikult ja ka poliitiliselt kõige puhtam käik. Kehtestades ka n-ö 20-aastase regulatsiooni, annab komisjon väga selge signaali ja möönab ühemõtteliselt, et see on tegelikult probleemi lahenduse edasilükkamine, see ei ole probleemi lahendus. Veel kord: komisjon on väga selgelt kitsendanud asutuste ringi ja seda n-ö info ringi, mille puhul võib rakendada lisakaitsesätet, info ametkondlikuks kasutamiseks kuulutamist, tõsi, seda perioodi on pikendatud 15 aastalt 20 aastale. Sellel oli ka oma põhjendus, millega komisjoni enamus oli sunnitud nõustuma: tellisime lähiriikide sarnaste infoallikate kaitsmise kohta memo, kust selgus, et enamik riike kehtestab seda laadi informatsiooni kaitse vähemalt 30 aastaks. Meie algselt 15 aasta pikkune kaitse on selgelt proportsioonist väljas, sest ka needsamad memod sisaldavad väga sageli informatsiooni, mida teised riigid kaitsevad kauem, ja meie memod sisaldavad infot ka nende infoväljade kohta.
Seletuskirjast pisut veel. Põhiseaduskomisjoni istungitel jõudsid komisjoni liikmed järeldusele, et kuna Välisministeerium on põhiline riigi välissuhtlemist teostav asutus, siis peaks selline pikendamise võimalus laienema ainult neile. Eelkõige peetakse silmas Välisministeeriumi ja suursaatkondade vahelise memo vormis toimuva kirjavahetuse (sealhulgas läbirääkimisstrateegiad) tunnistamist asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud infoks. Eelnevalt ma sellest juba rääkisin.
Kannan ette ka komisjoni otsused: tuua eelnõu täna teisele lugemisele ja teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Evelyn Sepp! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Seaduseelnõu kohta on esitatud kuus muudatusettepanekut. Esimene on kolleeg Väino Lindelt, põhiseaduskomisjon on ettepanekut täielikult arvestanud. Vabandust, ma ei näinud! Palun, kolleeg Evelyn Sepp! Avan läbirääkimised.

Mõnikord ei ole ma nii kiire, kui võiks olla või peaks olema, aga siinkohal lühikene kokkuvõte Keskerakonna seisukohtadest selle eelnõu kohta.
On tõsi, et Vabariigi Valitsuse algne eelnõu ei vasta meie hinnangul mitte mingil määral väikeriigile sobivale mudelile, kus avalikkuse järelevalve võimalus on üks peamisi demokraatia garantiisid, ja täiendavate aluste andmine, mis piiraksid ligipääsu avalikule teabele, ei teeni neid eesmärke, millest demokraatlik Eesti peaks lähtuma ja mida järgima.
Komisjonis kõlasid tõepoolest ju päris mitmed põhjendused selle kohta, miks ühed või teised ametnikud ei tahaks, et teised nende olemasolu kohta midagi teaksid, miks nad ei tahaks, et keegi teaks, milline on nende erialane ettevalmistus või mida nad teevad. Kõige kurioossem näide, mida sai ka eelnevalt kõnepuldis nimetatud, oli Kaitseministeerium, kus ühtäkki on meil poliitilisi nõunikke, kelle olemasolust meil ei ole õigust teada, ja ka ministri isik on salastatud.
Komisjon, muide, kuulas päris põhjalikult ära ka Tarmo Vahteri mõneti karikatuurse kokkuvõtte sellest, milline on tegelik rakenduspraktika Eesti riigiasutustes. Keskerakonna fraktsioon, analüüsides seda, jõudis järeldusele, et see eelnõu ei vasta Eesti riigi läbipaistva juhtimise mudelile, need parandusettepanekud ei ole piisavad, see olukord, mis on välja kujunenud, ei ole rahuldav.
Me teeme ettepaneku eelnõu teine lugemine täna katkestada.

Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.
Läheme nüüd järjekordselt muudatusettepanekute loetelu juurde. Esimene muudatusettepanek on, nagu ma ütlesin, kolleeg Väino Lindelt, põhiseaduskomisjon on ettepanekut täielikult arvestanud. Teine ettepanek on juhtivkomisjonilt, on täielikult arvestatud. Kolmas ja neljas ettepanek on põhiseaduskomisjonilt, on täielikult arvestatud. Palun, kolleeg Toomas Varek!

Keskerakonna fraktsioon palub hääletada teist muudatusettepanekut. See läks nii kiiresti mööda.

Hästi. Ma palun kiiremini reageerida!
Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele teise muudatusettepaneku, mille on esitanud juhtivkomisjon ja mis on täielikult arvestatud. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 8 Riigikogu liiget, vastu oli 62, erapooletuid oli 2. Ettepanek ei leidnud toetust.
Kolmanda muudatusettepaneku on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjon on ettepanekut täielikult arvestanud. Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada.

Head kolleegid, panen hääletusele kolmanda muudatusettepaneku, mille on esitanud põhiseaduskomisjon ja mida on täielikult arvestatud. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 12 Riigikogu liiget, vastu oli 59, erapooletuid oli 3. Ettepanek ei leidnud toetust.
Neljanda muudatusettepaneku on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjon on seda ettepanekut täielikult arvestanud. Palun, kolleeg Peep Aru!

Aitäh, lugupeetud esimees! Reformierakonna fraktsiooni nimel palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Hea meelega! Head kolleegid, panen hääletusele neljanda muudatusettepaneku, mille on esitanud põhiseaduskomisjon ja mida on täielikult arvestatud. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 15 Riigikogu liiget, vastu oli 57, erapooletuid oli 3. Ettepanek ei leidnud toetust.
Viienda muudatusettepaneku on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjon on ettepanekut täielikult arvestanud. Kuuenda muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon ei ole seda ettepanekut arvestanud. Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada.

Palun! Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele kuuenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 32 Riigikogu liiget, vastu oli 48, erapooletuid oli 1. Ettepanek ei leidnud toetust.
Me oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Juhatusele on saabunud Eesti Keskerakonna fraktsiooni palve, et seaduseelnõu 564 teine lugemine tuleks katkestada. Meil tuleb see läbi hääletada.
Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku katkestada seaduseelnõu 564 teine lugemine. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 40 Riigikogu liiget, vastu oli 46, erapooletuid oli 1. Ettepanek ei leidnud toetust.
Seaduseelnõu 564 teine lugemine on lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun ettekandjaks rahanduskomisjoni esimehe Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Seda eelnõu oleme me Riigikogus arutanud juba 2007. aastast peale. Siit ka põhjus, miks selle eelnõu number on teiste praegu arutatavate eelnõude numbritega võrreldes ilmselt kõige väiksem. Tegemist on seega asjaga, mida on tõepoolest väga põhjalikult kaalutud.
Eelnõu eesmärk teadupärast on kohelda maksustamisel füüsiliste isikute väärtpaberiinvesteeringutest saadud kasu sarnaselt juriidiliste isikute väärtpaberiinvesteeringutest saadud kasuga. Eelnõus on pakutud investeerimiskonto kasutamisel põhinevat süsteemi, mis võimaldab teatud enam levinud liiki investeeringutest saadud tulu ilma maksukohustuseta edasi paigutada. Tulemuseks on investeeringutulu maksustamise edasilükkamine kuni selle n-ö tarbimisse võtmiseni.
Eelnõu algatati juba 2007. aasta lõpus ning see leidis hulgaliselt vastukaja. Selle tulemuseks on see, et Rahandusministeerium koostas ettepanekuna rahanduskomisjonile eelnõu uue tervikteksti.
Komisjon arutas eelnõu pärast ligi kaheaastast pausi s.a 9. jaanuaril. Osalesid Rahandusministeeriumi ametnikud, sealhulgas maksupoliitika osakonna juhataja Lemmi Oro, sama osakonna nõunik Elo Haugas, peaspetsialist Kristo Madrus ning finantsturgude osakonna juhataja Thomas Auväärt.
Algataja esindaja ettepaneku peamiseks sisuliseks muudatuseks võrreldes algatatud eelnõuga on finantsvara määratus ehk investeerimisobjektide ringi laiendamine, mille suhtes investeerimiskontosüsteemi võib rakendada. Näiteks on kontosüsteemi nüüd kasutatud ka OECD liikmesriigis või riigis, kellega Eestil on maksuleping (täpsemalt tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja tõkestamise leping), ning tegemist on avalikult kaubeldavate väärtpaberite ning nn alternatiivturul kaubeldavate väärtpaberitega. Samuti võib ettepaneku kohaselt isikul olla investeerimiskontosid rohkem kui üks ning kõnealuste väärtpaberite müügitulu kandmine väärtpaberikontole peab maksuvabastuse rakendamiseks toimuma seni pakutud 20 tööpäeva asemel mõistlikkuse printsiibist lähtudes viivitamata. Lisaks on täpsustatud investeerimiskonto sissemaksete ja väljamaksete tegemise reeglistikku.
Komisjon otsustas konsensuslikult saata eelnõu s.a 17. veebruaril teisele lugemisele algataja esindaja ettepandud kujul (muudatusettepanek nr 1) ning teine lugemine katkestada, et jätkata eelnõu sisulist arutelu ning võimaldada huvitatud isikutel ja asjasse puutuvatel organisatsioonidel uue eelnõu tekstiga tutvuda ning selle kohta arvamust avaldada. Pärast esimest lugemist laekunud 12 muudatusettepaneku läbivaatamisel lähtus komisjon muudatusettepanekust nr 1 ehk uuest eelnõu terviktekstist. Konsensuslikult arvestati vaid sellega kooskõlas olevaid ettepanekuid. Aga nagu ma ütlesin, kui me otsustame teise lugemise katkestada, siis on veel kõikidel võimalus muudatusettepanekuid teha, nüüd juba loodetavasti uue tervikteksti kohta. Komisjon ootab Riigikogust muudatusettepanekuid eelnõu uue teksti kohta s.a 4. märtsiks. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Taavi Rõivas! Küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Vaatame nüüd läbi muudatusettepanekud. Seaduseelnõu kohta on tehtud 13 muudatusettepanekut, alustame nende läbivaatamist.
Esimese muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon, ettepanek on täielikult arvestatud. Teine muudatusettepanek on meie endise kolleegi Taavi Veskimäe esitatud, juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata. Kolmanda muudatusettepaneku on samuti esitanud kolleeg Taavi Veskimägi, juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata. Neljanda muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata. Viienda muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata. Kuuenda muudatusettepaneku on esitanud meie endine kolleeg Taavi Veskimägi, juhtivkomisjon on ettepanekut osaliselt arvestanud. Seitsmenda muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon, juhtivkomisjon on ettepanekut osaliselt arvestanud. Kaheksanda muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata. Üheksanda muudatusettepaneku on esitanud Taavi Veskimägi, juhtivkomisjon on ettepanekut sisuliselt arvestanud. Kümnenda muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon, juhtivkomisjon on ettepanekut osaliselt arvestanud. Üheteistkümnenda muudatusettepaneku on esitanud Taavi Veskimägi, juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata. Kaheteistkümnenda muudatusettepaneku on esitanud Taavi Veskimägi, juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata. Kolmeteistkümnenda muudatusettepaneku on esitanud Taavi Veskimägi, juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata.
Head kolleegid! Me oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud seaduseelnõu 180 kohta. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 4. märts kell 18.
Seaduseelnõu 180 teine lugemine on katkestatud.

Algab Riigikogu liikmete Mark Soosaare, Imre Sooääre, Tarmo Männi, Kalev Kotkase, Aleksei Lotmani, Tarmo Kõutsi ja Kalle Laaneti algatatud püsiasustusega väikesaarte seaduse § 2 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun kõnepulti Riigikogu liikme Mark Soosaare!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Minu käes on eelnõu, millele on alla kirjutanud kõikide fraktsioonide esindajad, aga on meeldiv öelda, et need seitse isikut on ühtlasi Riigikogu saarte ühenduse liikmed ja kõik valutavad südant Eesti väikesaarte tuleviku pärast.
Keegi on kunagi ammu öelnud, et Eesti ilma saarteta ja ilma väikesaarteta ei oleks Eesti. Püsiasustusega väikesaarte seadus, mis hakkas kehtima 1. jaanuaril 2004, on seadnud eesmärgiks taastada püsiasustus. Praegu elab inimesi juba 13 väikesaarel, kuid enne sõda oli neid saari, kus inimesed elasid, 20 ringis ja seal elati muidugi aasta läbi.
Kaks Pakri saart, mis asuvad Paldiski linna vahetus läheduses ja mis on omavahel ühendatud nõukogudeaegse sillaga, kaotasid eelmisel sajandil kahel korral oma asustuse. Esimest korda toimus see 1940. aastal, kui nõukogude võim siia maale saabus ja Pakri elanikud vägivaldselt ümber asustati. 1941. aastal õnnestus neil oma kodudesse tagasi pöörduda, kuid näinud 1944. aastal, mis hakkab taas juhtuma, kolisid nad ära Rootsi. Nüüd, kui Eesti uuesti vaba on, on ligi kolmandik Pakri saarte maadest peamiselt Rootsis elavatele pakrilastele tagastatud. Üks kunagiste rannarootslaste perekond on asunud saarele elama ja veel paar perekonda on sinna elama läinud. Nii et käesoleval külmal ja karmil talvel tõuseb kolmest korstnast suitsu. See on nii kestnud juba mitu aastat. See on hästi meeldiv.
Samal ajal on meil väiksemaidki saari, väiksema taastunud elanikkonnaga saari, mis on püsiasustusega väikesaarte seaduse § 2 järgi püsiasustusega väikesaarte nimistusse lisatud.
See seadus on natuke kohmakas, sest selle nimekirja muutmine, kas siis vähendamine või suurendamine, on Riigikogu pädevuses. Et käituda õiglaselt ja täita ka nende inimeste (peamiselt meeste), kes on asunud koos oma loomadega Pakri saartele elama, õigustatud ootust, on loomulik, et need kaks saart väikesaarte nimekirja lisatakse.
Vastavalt lõppjärgus olevale Pakri saarte üldplaneeringule on Suur-Pakril ette nähtud nelja ja Väike-Pakril kolme küla väljaehitamine. Selles planeeringus on ette nähtud, et teatud aja pärast elab nendel saartel umbes 500 inimest. Umbes nii palju elas seal inimesi ka enne sõda. Saared on piisavalt suured, et need inimesed mahuksid sinna kenasti elama.
Keskkonnakomisjoniga käisime eelmise aasta kevadel Pakri saartel. Soovitan kõigil esimesel võimalusel sinna minna, sest nii huvitavat, mitmekesist ja rikkalikku loodust on väga raske teistelt Eesti saartelt leida. Olukorda Pakri saartel arutas ka väikesaarte valitsuskomisjon oma korralisel istungil 30. juunil 2009. Valitsuskomisjonis otsustati, et Pakri saared on vaja seadusega väikesaarte nimekirja lisada. Kahjuks aga eelmisel aastal seda teha ei jõutud ja nii seitse inimest Riigikogu saarte ühendusest selle eelnõu ka töösse andsid.
Pean paluma kolleegidelt vabandust, et vahetult enne jõuluvana saabumist eelnõu ette valmistades ja üle andes jäi meil kahe silma vahele, et Pakri saared ei ole mitte osavald, nagu kõik teised väikesaared, vaid Pakri saared on Paldiski linna osa, Paldiski linna territoorium. Teine selline saar on Eestis veel, see on Aegna saar, mis on Tallinna linna osa. Juhul kui see seaduseelnõu peaks liikuma teisele ja edasi kolmandale lugemisele, siis normitehniliselt on vaja veel neljas selle seaduse paragrahvis teha muudatused, nimetades saarelise osaga vald ümber saarelise osaga omavalitsuseks, sest siis mahuvad Pakri saared ja tulevikus Aegna saar, kui ta peaks siia nimekirja esitatama, selle seaduse raamidesse.
Niipalju selle seaduseelnõu sisust. Ma loodan, et kolleegid Riigikogus toetavad seda. Ma tean, et Ene Kaups, kes esitab põhiseaduskomisjoni seisukoha, tuleb välja mõne konstruktiivse ideega, mis põhiseaduskomisjonis seoses selle seaduse jõustamisega kõlasid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mark Soosaar! Nüüd on küsimus Imre Sooäärel.

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Kõik Riigikogu liikmed ei ole kursis eluga väikesaartel ja on tekkinud küsimusi, et miks just Pakri saared. Meil on Eestis tegelikult ligi 1500 saart ja neid saari on veel, kus suvitajad käivad, kus on väike suvituskoht või midagi sellist. Miks tuleks just Pakri saared sellesse nimekirja kanda ja mitte mõned teised saared, kus ka mingi elutegevus toimub?

Vastates kolleeg Imre Sooäärele, ütlen, et selle seaduse eesmärk on püsiasustuse taastamine väikesaartel. Suvitamine ei ole püsiasustus. Alles eelmisel nädalal toimus väikesaarte valitsuskomisjoni seadusandluse töörühma koosolek. Tõenäoliselt jõuavad töörühm ja väikesaarte komisjon aasta lõpuks selle seaduse puhul ka veidi suuremate seadusmuudatusteni. Aga eesmärk on ikka üks ja seesama: taastada püsiasustus. Targa inimtegevuse korral on tagatud liigilise mitmekesisuse säilimine. Püsiasustuse all mõeldakse ikka seda, et kui ka talvel korstnast suitsu tõuseb, siis on tegemist aastaringse elamisega. Kuigi ühel väikesaarte komisjoni koosolekul ütles endine Kihnu vallavanem, et tal on maaküte ja korstnast suitsu ei tõuse, aga ta elab seal ikka aasta läbi. Sellest suitsust räägitakse sümboolselt.

Palun, kolleeg Rein Ratas!

Aitäh, austatud esimees! Hea ettekandja! Te rääkisite südamevalust seoses püsiasustusega väikesaartega, eeskätt Suur- ja Väike-Pakri saarega, mida see seaduseelnõu käsitleb. Kas ei tuleks südant valutada ka püsiasustusega Naissaare ja Aegna saare pärast, mida see seaduseelnõu ei käsitle ja kus püsiasustus on taas välja kujunenud juba aastaid tagasi? Olen rääkinud.

Jah, ma nõustun sinuga, hea kolleeg Rein Ratas. Minu andmetel kavatseb Viimsi vald lähemal ajal esitada Naissaare sellesse nimekirja. Mis puutub Aegnasse, siis ma arvan, et siin on ka Tallinna omavalitsusel käed vabad, et Aegna sinna nimekirja esitada, kuid ma ei ole päris kindel, et Aegnal on püsiasustus aastaringses mõttes. Juhul kui on, siis endastmõistetavalt on ka Aegna elanikel õigus kõigile nendele soodustustele, privileegidele ja riiklikule toetusele, mis on ette nähtud püsiasustusega väikesaarte seaduse raames. Kui põhiseaduskomisjonis kõlasid arvamused, et riigil ei ole sel aastal piisavalt raha, selleks et näiteks Naissaare elanikele nende seadusest tulenev õigustatud ootus kinni maksta, siis kui me vaatame põhiseadust ja paljusid teisigi seadusi, siis kõigi nende õigustatud ootuste kinnimaksmine ei tähendaks mitte 85 miljardit krooni, mis on riigieelarves, vaid mitu korda suuremat summat. Nii et ma arvan, et see ei saa olla argument ühe või teise temaatika lisamisel olgu siis põhiseadusesse või mõnda teise seadusesse, sest riigieelarvest saab proportsionaalselt toetada ikkagi just nii palju, kui palju riigieelarves raha on.

Palun, kolleeg Margus Lepik!

Aitäh! Hea kolleeg! Sa mainisid suitsude arvu seal saarel. Kas see arv on ka meie jaoks oluline või mitte? Või piisab näiteks ühest inimesest, kes deklareerib ennast püsielanikuna, ja püsiasustusega väikesaarte seadus peaks sel juhul kehtima?

Siin on ka üks teema, mille üle meil tuleks tõsiselt mõelda, sest mitte ainult püsiasustusega väikesaarte seadus ei ole see seadus, mis lausa kisendab ja karjub püsielaniku staatuse kindlaksmääramise järele, vaid sellised seadused on ka kalapüügiseadus, jahiseadus, jäätmeseadus jne. Me väga loodame, et regionaalministri büroo tegeleb rahvastikuregistri seadusega, sest riik peab teadma, kus tema elanikud tegelikult asuvad ja kus nad peamiselt elavad. Ma võin kinnitada, et olen ise seal käinud ja olen oma silmaga näinud kolme korralikult ülesehitatud maja ja üle saja karilooma (peamiselt lambad, kitsed, sead, keda need inimesed Pakri saartel peavad). See on kindel märk selle kohta, et seal aasta läbi elatakse. Just loomapidamine on üks nendest komponentidest, mis määrab ära, kas inimene on püsielanik või mitte. Inimene ei saa ise määrata, kas ta on püsielanik või mitte. Palju kordi on kõlanud idee, et püsielanike registrit võiks pidada kas saarvald või saarelise osaga omavalitsus, ja päris mitmed saari haldavad omavalitsused on sellega nõus olnud. Viimasel väikesaarte komisjoni seadusandluse töörühma koosolekul tuli Ruhnu vallavanem, kes on elanud Ruhnus, kui ma ei eksi, neli aastat, välja ideega, et taastada ajalooline landskap'i tüüpi üldkogu saarel. Seal oli igal talul üks hääl. See oli omamoodi demokraatlik parlament, mis kestis ligi 400 aastat ja toimis saarel väga hästi, sest ta ei lasknud ühel või teisel perekonnal, kus oli rohkem liikmeid, rohkem noori ja rohkem vanureid, oma häälte arvuga teiste perekondade või suguvõsade arvamust maha suruda. See suitsude arv, 40 kuni 48, oli aastasadu väga stabiilne.

Palun, kolleeg Imre Sooäär, teine küsimus!

Ma tänan! Hea Mark! Ma jätkan Rein Ratase alustatud teemaga, mis puudutab Naissaart. Riigikogu saarte ühendusele on äsja laekunud kiri Viimsi vallalt, kus Naissaare püsiasustusega väikesaarte nimekirja panemine on taas päevakorda tõstetud. Siit tekib küsimus, millest sa enne rääkisid: kas tegu on aastaringse püsiasustusega, mis on olnud siiamaani sellesse nimekirja kandmise aluseks, või on tegu suvitussaarega? Kuidas seda kindlaks teha, kas Naissaarel on püsiasustus aasta läbi või on tegu ainult suvitamisega? Kui on püsiasustus, siis see saar peaks ka olema sinna nimekirja kantud.

Minu arvates on vallavolikogu või ka linnavolikogu pädev ütlema, kas on tegemist püsiasustusega või mitte, või siis juba saare üldkogu, aga üldkogu tekib alles siis, kui saar on kantud sinna nimekirja. Aga kahe lugemise vahel võiksime me rahulikult need saared, kus püsiasustus on taastatud või taastunud, sellesse nimekirja lisada. Seda enam, et põhiseaduskomisjonis arutati, et seaduse võiks jõustada järgmise aasta 1. jaanuarist. Nii et meil oleks aega seda teha.

Palun, kolleeg Rein Ratas, teine küsimus!

Tänan! Hea Mark Soosaar! Pakri saarte seadusesse arvamise algatust ei teinud ju mitte Paldiski Linnavolikogu, vaid minu teada Harjumaal mitteelavad Riigikogu liikmed. Miks sa siis rõhutasid minu esimesele küsimusele vastates seda, et Naissaare ja Aegna saare seadusesse arvamise kohta tuleks oodata omavalitsuste ettepanekut? Mis puudutab püsiasustust, siis minu teada on üks oluline kriteerium see, kas seal on elanike registris olevaid elanikke. Mõlemal saarel on need olemas. Olen rääkinud.

Jah, Pakri saartel on kantud elanike registrisse seitse inimest, aga rahvastikuregister tegelikult ei peegelda seda, kas inimene püsivalt ja alaliselt seal elab. Rahvastikuregistri seadus on, ma ütleksin, ilma tõsiselt võetavate sanktsioonideta. Sellepärast on nn lokse selle vahel, mida inimesed on deklareerinud ja kuidas asi tegelikkuses välja näeb. Ma ei näe mitte mingisugust takistust sellele, et esimese ja teise lugemise vahel teeksid Harjumaalt Riigikogusse valitud rahvasaadikud seadusmuudatusena või selle eelnõu kohta tehtud muudatusettepaneku korras ettepaneku lisada siia nimekirja Naissaar ja Aegna.

Palun, kolleeg Silver Meikar!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Üldiselt on kombeks nii, et kui esitatakse eelnõu, siis vastatakse seletuskirjas küsimusele, kas eelnõu seadusena vastuvõtmise korral kaasnevad sellega riigile ka mingid kulud. Ma küsingi teilt, kas seetõttu, et me kanname mingeid saari loetellu, tekivad riigile mingid kohustused nende saarte osas, kelle me paneme püsiasustusega väikesaarte hulka.

Aitäh selle küsimuse eest! Väga asjakohane küsimus. Tõepoolest, kui me vaatame selle seaduse viimaseid paragrahve, siis riik peab tagama elektrivarustuse, side ja ühistranspordiühenduse kas lähima suursaare või maismaaga. Aga see ei tähenda mitte seda, et näiteks Osmussaarele, kus elab üks perekond, käiks hommikul ja õhtul laev ning et sinna viidaks merealune kaabel. On igasuguseid teistsuguseid lahendusi. Sõltuvalt sellest, kui palju seal elanikke elab, millised on nende vajadused, on riigi toetus täiesti erinev. Pakri saared on Paldiski linnale suhteliselt lähedal ja Paldiski linn on piisavalt jõukas, et kaasa aidata selle ühenduse loomisele. Aga on ebanormaalne, kui need inimesed, kes on tõesti nagu pioneerid selle sõna vanas heas tähenduses, kes on asunud sinna esivanemate maale või uusasukatena Pakri saartele elama, on kenasti paekivist laotud ajaloolised hooned uuesti üles ladunud ja korda teinud ning seal traditsioonilist eluviisi jätkavad, näevad küll Paldiski linna tulesid käeulatuses, aga ühendust neil selle linnaga ei ole. Mis veel puutub majanduslikku toetamisse, siis sel aastal on väikesaarte toetamiseks riigieelarves ette nähtud 6,5 miljonit krooni. Selge on see, et see tuleb solidaarselt jagada püsiasustusega väikesaarte vahel. Juhul kui me sel aastal seaduse jõustaksime, siis, nagu öeldakse, läheks Pakri saarte juurdetuleku tõttu supp veidi lahjemaks. Aga mis siis ikka. Selleks on valitsus vastavad koefitsiendid välja töötanud. Võetakse arvesse, kui kaugel mandrist saared asuvad, kui palju on elanikke, kui suur on saare territoorium ja veel mitmeid tegureid.

Palun, kolleeg Robert Antropov!

Aitäh, proua juhataja! Olen ka korduvalt nendel saartel käinud ja saarte patrioodina, võin nii öelda, tahan küsida nende kulutuste kohta, mis võivad riigile tekkida. Saartel vedelevad siin-seal, võiks isegi öelda, Teist maailmasõda meenutavad objektid, aga tegelikult me teame, et seal oli Vene ajal polügoon. Tahangi küsida, kas praegu püsiasustusega väikesaareks nimetamine ei ole liiga varane. Enne peaks need saared ohutumaks tegema. Staatuse muutumisega kaasneb turism jne. Me võime inimesed ohtu seada. Mis sa sellest arvad?

Jah, see on ka kindlasti teema. See ei ole mitte ainult Pakri saarte, vaid ka mõnede teiste saarte ja laidude teema. Ka Kihnu ümber kasutati nõukogude ajal laidusid selleks, et sinna pomme pilduda. Ka seal on sõja jääke veel näha. Aga ma veel kord ütlen, et Pakri praegustel elanikel on õigustatud ootus, et ka nemad oleksid selles nimekirjas, seda enam, et näiteks Kõinastul, Osmussaarel ja Kessulaiul elab vähem inimesi kui Pakril praegu. On hinnatud, kui palju Pakri saared vajaksid aastas toetust, seda on 200 000 kuni 300 000 krooni. Ma arvan, et see ei ole selline summa, mille pärast me peaksime nad sellest nimekirjast välja jätma.

Palun, kolleeg Silver Meikar, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mulle väikesaared väga meeldivad ja ma pean väga oluliseks, et kui kuskil on püsiasustus, keegi elab seal püsivalt, et siis riik tuleks appi nende inimeste eluolu normaalsemaks muutmisel. Minu küsimus on selles, et kui te reisite näiteks järgmise aasta suvel ringi ja siis talvel sõidate mõne saare peale ning märkate, et enam seal korstnast suitsu ei kerki, milline on mehhanism selleks, et muuta seda seadust, vähendada seda püsiasustusega väikesaarte nimekirja. Kas te lubate, et te tulete siis meie ette eelnõuga, kus on natuke lühem loetelu, ja palute, et näiteks saared X, Y ja Z võetakse sealt välja, kuna seal enam korstnast suitsu ei kerki?

On täiesti loomulik, et sel puhul tuleb niimoodi käituda. Kuid seaduse eesmärk on ja meie ühine mõte ja tegevus peab liikuma selles suunas, et seda ei juhtuks.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Mark Soosaar! Ma kutsun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme Ene Kaupsi. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas püsiasustusega väikesaarte seaduse § 2 muutmist oma 8. veebruari istungil. Komisjoni arutelul osalesid algatajate esindajana Mark Soosaar, Siseministeeriumist kohaliku omavalitsuse ja regionaalhalduse osakonna nõunik Kaie Masing ning Viimsi Vallavalitsuse arendusameti saartespetsialist Igor Ligema.
Nüüd kokkuvõtlikult arutelust. Mark Soosaar tutvustas eelnõu, olles nõus kriitikaga jõustumise aja kohta eelarveaasta keskel ja sellega, et seletuskirjas puudub analüüs jõustumisega kaasnevate kulude kohta. Valitsuse seisukoht toetav ei olnud, seda põhjusel, et Siseministeerium on seisukohal, et muuta tuleks seadust laiemalt. Saared võivad olla ka linnadel, näiteks Aegna saar Tallinnas ja Pakri saared Paldiskis. Seega tuleks asendada mõisted "vald" ja "saarelise osaga vald" mõistega "omavalitsus". Samuti on väikesaarte loetelu täiendamine eelarveaasta keskel raske, sest eelarve on selleks aastaks juba vastu võetud. Siseministeeriumi esindaja ütles ka, et ministeeriumis valmistatakse ette uut väikesaarte seaduse eelnõu ja loodetakse tööga valmis saada selle aasta kolmandas kvartalis. Viimsi Vallavalitsuse esindaja esitas Viimsi valla soovi lisada seadusesse nende territooriumil asuv püsiasustusega Naissaar.
Pärast küsimusi ja vastuseid ning arutelu jõudis komisjon konsensusega otsusele teha Riigikogu täiskogule ettepanek seaduseelnõu 650 esimene lugemine lõpetada ja teha juhatusele ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 8. märts kell 18. Tänan!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, kolleeg Robert Antropov, teine küsimus!

Aitäh! Hea kolleeg! Alles hiljuti, me teame, viidi ühel Pakri saarel läbi uuringud võimaliku tuumajaama ehitamiseks sinna. Kas komisjon on seda ametlikult uurinud või teinud järelepärimisi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile või Eesti Energiale, et saada teada, mis tulemusi need uuringud on andnud ja kas tuumajaama ehitamine sinna tuleb kõne alla?

Tänan küsimuse eest! Ma pean ütlema, et komisjonis me Pakri saartega seonduvat hirmu või ohtu, et sinna tulevikus rajatakse tuumaelektrijaam, ei arutanud. Küll aga oli Riigikogu liikmetel mõni nädal tagasi võimalus kuulata keskkonnaministri põhjalikke vastuseid arupärimisele tuumajaama rajamise kohta Pakri saartele.

Palun, kolleeg Helmer Jõgi!

Aitäh! Millised olid komisjoni kaalutlused, miks tuleks eelnõu esimene lugemine lõpetada, kui jutuks oli, et valitsuselt on tulemas hoopis põhjalikum eelnõu? Jälle tuleb ju teema juurde tagasi pöörduda. Kas see ei ole mitte ennatlik ja tõtakas?

Tänan küsimuse eest! Kuna meil eelnõu suhtes vastuargumente ei olnud, siis jõudsid komisjoni liikmed järeldusele, et eelnõu esimene lugemine tuleks lõpetada. On antud piisavalt pikk muudatusettepanekute esitamise tähtaeg, pikem tavapärasest, muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 8. märts. Me oleme valmis muudatusettepanekuid läbi arutama.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Saari on Eestis hästi palju ja hästi mitut mõõtu. Kahtlemata tõuseb hästi jõuliselt esile näiteks Saaremaa. Mõnel saarel, näiteks Osmussaarel, elab tõepoolest üks inimene või paar inimest ja see on juba püsiasustusega väikesaar. Näiteks Hiiumaa puhul kahtlust, kas seal on püsiasustus, ilmselt olla ei saa. Seega on küsimus, kas ta läheb väikesaarte hulka või natuke suuremate saarte hulka.

Tänan küsimuse eest! Püsiasustusega väikesaarte seaduses on tõepoolest loetelu väikesaartest, kuid seal on loetletud ka n-ö suured saared. Suured saared on selle seaduse järgi Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Ene Kaups! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 650 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 8. märtsi kell 18.
Seaduseelnõu 650 esimene lugemine on lõpetatud.

Alustame Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse ja sotsiaalmaksuseaduse § 3 muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Palun ettekandjaks Riigikogu liikme kolleeg Eiki Nestori!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ilma pikema jututa teatan teile, et eelnõu algatajad on Rahvaliidu fraktsioon ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Eelnõu väljatöötamisel on olnud osaline ka Olavi Kärsna, keda seletuskiri nimetab ettevõtluskonsultandiks, aga kes oma tegelikus päevatöös näeb palju vaeva füüsilisest isikust ettevõtjate probleemide lahendamisega.
Eelnõul on kaks suurt eesmärki. Esimene neist on aidata mingil määral füüsilisest isikust ettevõtjaid, kes on pärast möödunud aasta 1. juulit kehva olukorda jäänud. Nimelt langeks neile teoreetilise konstruktsiooniga justkui kohustus maksta iseendale palka selle aja eest, kui nad on haiged. Aga seda nad kindlasti ju teha ei saa, kui nad tööd ei tee. Seetõttu on eelnõu algatajatel lihtne ettepanek vähendada selle võrra nende maksustatavat tulu. See käiks nii, et võetakse Maksu- ja Tolliameti andmetel eelmisel aastal saadud tulu ja tehakse üks tagasiarvestus. Ja haiguspäevade puhul, mis rahandusministri määruse järgi täpsemalt sätestatud korras saaks veel paremini ja selgemini, üksipulgi välja toodud, oleks neil selle võrra maksu alla minev tulu väiksem.
Teine suurem probleem, mida eelnõu püüab lahendada, on järgmine. Kuidagi on meil see asi nii välja kujunenud, et kui näiteks füüsilisest isikust talupidaja on huvitatud sellest, et tema järeltulija, poeg või tütar – tahan siin just toonitada: või tütar! – soovib talu edasi pidada, siis seaduse järgi on paraku olukord selline, et maksuvabalt saab talu isalt pojale või tütrele üle minna vaid pärandina. Muudel juhtudel on see võimatu. Võiks olla muugi selge ja lihtne moodus, kuidas üks põlvkond oma talu teisele üle saab anda, ilma et riik korjaks selle pealt mingit maksu, millel mingit sisu pole.
On veel paar parandust, mis lihtsalt täpsustavad praegust korda, et maksuseadustes oleks vähem vaidlusaluseid kohti.
See on hea eelnõu ja rahanduskomisjon toetas seda üksmeelselt. Ma arvan, et Riigikogu toetab seda ka ning ilmselt rahanduskomisjon ei jää pikalt seletama ja on nõus selle kiire vastuvõtmisega. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Eiki Nestor! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Veel kord aitäh! Nüüd kutsun ettekandjaks kõnepulti rahanduskomisjoni liikme kolleeg Toomas Trapido. Palun!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu 8. ja 9. veebruaril. Komisjoni istungil tutvustas eelnõu algatajate esindajana Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimees Eiki Nestor. Nagu just öeldud, Vabariigi Valitsus eelnõu ei toetanud, ja komisjonis kuulati ära ka Rahandusministeeriumi info tulumaksuseaduse ja sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu Riigikogus menetlemise võimaliku ajagraafiku kohta. Eelnõu arutati komisjonis, küsimused puudutasid alampalga optimaalset suurust ja selle rolli tööturule sisenemisel. Komisjoni otsus oli konsensuslik: teha ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme päeva, st 4. märts 2010. See on kõik.

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, Jaanus Marrandi!

Lugupeetud ettekandja! Te valgustasite üsna lühidalt selle eelnõu arutelu komisjoni istungil. Ehk oleks võimalik täpsemalt teada saada, mis küsimused komisjoni liikmetel tekkisid ja kas oli ka soove eelnõu menetlemine peatada? Valgustage seda diskussiooni natuke laiemalt, palun!

Ma ei ole kindel, et ma kõike mäletan, mis komisjonis räägitakse. Ma juba mainisin alampalga optimaalse suuruse küsimust. Tekkis diskussioon, kas praegune alampalga määr on liiga suur või liiga väike. Oli erinevaid seisukohti siia-sinna. Näiteks arvati, et kui alampalk oleks väiksem, siis oleks lihtsam inimesi palgata ja seega töötust vähendada. Selline diskussioon tõepoolest oli. Peatamise ettepanekute kohta ei julge midagi öelda.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi, teine küsimus!

Ma küsisin selle pärast, et te ei selgitanud eelnõu seda osa, kus räägitakse 4.–8. haiguspäeva haigusraha kulude maksmisest. Mis puutub siia alampalk? Võib-olla räägiksite täpsemalt, siin eelnõus ei ole ju sellest üldse juttu.

Komisjonis arutatakse tihtipeale n-ö seonduvaid teemasid, mis esmapilgul ei pruugi otseselt eelnõuga haakuda. Ma ausalt öeldes ei suuda arutelu käiku päris täpselt meenutada, aga sellised teemad seal olid.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Toomas Trapido! Avan läbirääkimised. Palun, Jaanus Marrandi Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Kuna see eelnõu on kahe fraktsiooni algatatud ja koostatud ning algataja nimel kandis selle ette Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja, siis on ehk mõistlik, et eelnõu saamislugu tutvustab natuke ka Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindaja. Räägingi lühidalt, kuidas eelnõu on siia jõudnud ja mis on selle algatamise põhjused.
Eelnõul on üsna pikk eellugu. See ulatub kolme-nelja aasta taha ja selles käsitletav on tähtis olnud ennekõike talupidajatele, kes on teema tõstatanud kõikvõimalikel foorumitel ja kohtumistel, näiteks Riigikogu maaelukomisjonis ja ka mujal. Jutt on talupidajate õigustest ja teatud maksustamisprobleemidest.
Üks viiest-kuuest põhiteemast on alati olnud küsimus, kuidas talupidaja saaks oma talu järeltulevale põlvele edasi anda nii, et see ei oleks liiga tülikas ja asjatuid kulutusi nõudev. Seetõttu peaks tulumaksuseaduses olema selgelt ja üheselt sätestatud, kuidas talu läheb ühelt põlvkonnalt teisele üle tulumaksuvabalt. Seni on see olnud vaieldavalt käsitletud. Kogu teema on üleval olnud kolmel-neljal aastal, vahest isegi kauem. Põllumajandusminister on diskussioonides sageli lubanud nende talupidajate probleemidega tegelda ja need lahendada. Ma ei tea, mis põhjustel pole tegutsemiseni ja eelnõuni jõutud.
Maaelukomisjonis me Kalev Kotkasega kahekesi mõni kuu tagasi arutasimegi – mina kui Rahvaliidu fraktsiooni esindaja ja tema kui maaelukomisjoni esimees –, kuidas võiks talupidajate probleemidele otse läheneda ja missuguseid lahendusi pakkuda. Leidsime, et tulumaksuseaduse muutmine ja sel viisil pärimisküsimuse lahendamine on iseenesest üsna kerge. Tuleb koostada eelnõu ja see käiku anda. See ei tohiks olla poliitiline küsimus ja probleem saaks lahendatud. Loodame, et fraktsioonid, kelle jaoks need teemad olulised on, toetavad eelnõu ja sellest saab seadus.
Mis puutub sotsiaalmaksuseaduse § 3 muutmisse, siis ka see on teema, mille arutamisel me jõudsime eelnõuni. Ettevõtluses on teatavasti füüsilisest isikust ettevõtjad ja juriidilised isikud. Mõni aeg tagasi muudeti seadust nii, et 4.–8. haiguspäeva haigushüvitise kulud peavad kandma tööandjad, ja füüsilistest isikutest ettevõtjad jäid oluliselt kehvemasse seisu. See puudutab väga paljusid talupidajaid ja mõistlik on püüda seda vahet natukenegi korvata. Nii lisasime eelnõusse ka teise teema.
Tegu on väga mõistliku eelnõuga. See on selgelt suunatud ennekõike väikeettevõtlusele. Praeguse majandussurutise ajal on niisuguse eelnõu seaduseks saamine küll üsna väike, aga päris paljude inimeste jaoks kindlasti oluline samm, mis võimaldab natukenegi mõistlikumalt ja väiksemate kuludega hakkama saada. Samas on selge, et riigile see erilisi lisakulutusi juurde ei too. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Jaanus Marrandi! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 4. märts kell 18. Seaduseelnõu 631 esimene lugemine on lõppenud.

Järgmine päevakorrapunkt on õiguskomisjoni algatatud liiklusseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun kõnepulti õiguskomisjoni liikme Erik Salumäe!

Austatud proua esimees! Head ametikaaslased! Enne, kui ma hakkan rääkima eelnõust 673, teen väikese tagasipõike aastasse 2008. Riigikogu menetles siis mahukat liiklusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille me 2008. aasta sügisel vastu võtsime. Juba enne selle seaduse vastuvõtmist, aga ka 2009. aastal kuni tänase päevani oleme saanud rõõmuga tõdeda, et liikluskultuur on paranenud, liiklusohutus on kasvanud ja liiklussurmade arv vähenenud. Seadusmuudatustega loodi uue menetlusena kirjalik hoiatamismenetlus, mida on väga edukalt alates 2009. aasta kevadest rakendanud Tallinna linn parkimisnõuete rikkumiste menetlemisel. Selle asemel et sõiduk teisaldada, on nüüd sageli võimalik rakendada kirjalikku hoiatamismenetlust ning seda üha sagedamini ka tehakse.
Omaette küsimused seonduvad kiiruskaameratega, mille kasutamiseks see 2008. aasta seadus võimaluse andis ning mis on Tallinna–Tartu maanteele põhiosas Järvamaal ka paigaldatud. Meedia kaudu oleme kindlasti kõik kursis, kuidas kiiruskaameratega seotud areng on kulgenud, nii et pikemalt ma siin sellel ei peatu. Küll aga märgin siiski ära kolm momenti. Esiteks, kiiruskaamerate preventiivne mõju on tegelikult juba ilmnenud, kuna kiirused kaameratega teelõikudel on märksa vähenenud, kuigi hoiatustrahve veel ei määrata. Teiseks, alates 15. veebruarist saadab politsei kiiruskaamerate fikseeritud lubatud sõidukiiruse ületanutele kirjalikke teavitusi, millega küll hoiatustrahvi veel ei kaasne. Ja kolmandaks, Maanteeamet teatas eelmise nädala lõpul, et peagi on kavas kiiruskaamerad paigaldada ka teistele maanteedele peale Tallinna–Tartu maantee.
2008. aasta seadusmuudatusi vastu võttes ja kuni veel selle aasta jaanuarikuu teise pooleni valitses Riigikogus arusaam, et kõik kiiruskaamerate tööle rakendamiseks vajalik on õigusaktides olemas. Tänavu jaanuari lõpus tõi Siseministeerium õiguskomisjoni aga veel ühe teema. Nimelt, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Siseministeerium on, nagu selgus, pikalt omavahel arutlenud selle üle, kas mõõteseadusest tulenevalt on võimalik kiiruskaamerate näitude alusel hoiatustrahve määrata, ning jõudnud järeldusele, et võimalike õiguslike vaidluste ärahoidmiseks tuleks liiklusseaduses teha üks täpsustus. Õiguskomisjon otsustas Vabariigi Valitsusele selle muudatuse algatamisel ja operatiivsel menetlemisel appi tulla ning algatas konsensuslikult käesoleva liiklusseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 673.
Oleks väga tervitatav, kui see seadus siin saalis märtsikuus vastu võetaks. See peaks kõrvaldama kõikvõimalikud õiguslikud kahtlused enne seda, kui sõidukite keskmised kiirused Järvamaal kasvama hakkavad.
Teemade lõikes võib eelnõu jaotada kolmeks. Esiteks, muudatus liiklusseaduses. Kuna mõõteseaduse 23. detsembril 2009 jõustunud redaktsioon ütleb selgelt, et nõuded mõõtmisele ja mõõtetulemuste töötlemisele peavad tulenema seadusest, siis on eelnõus sätestatud, et kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi kasutamisel peab järgima mõõtemetoodika ja tootja kasutusjuhendi nõudeid. Nõuded mõõteprotseduuri ja mõõtetulemuste töötlemise kohta kehtestab valitsus liiklusjärelevalve teostamise korras.
Teiseks, eelnõu § 2 punkt 1 käsitleb muudatust väärteomenetluse seadustikus. See aitab hoiatamismenetlust kiirendada ja ökonoomsemaks muuta siis, kui trahviteade tuleb kätte toimetada juriidilisele isikule või asutusele. Teatavasti võib trahviteate saata juriidilise isiku või asutuse ametlikule e-posti või tavaposti aadressile ning kehtiva seaduse järgi oli kindlasti vajalik saada tagasi ka kinnitus, et teade on kätte saadud. Eelnõu järgi loetakse trahviteade kättetoimetatuks, kui on möödunud viis päeva selle saatmisest Eesti piires või 30 päeva välismaale saatmisest.
Kolmandaks, eelnõu § 2 punktid 2 kuni 4. Siin viiakse liiklusseaduses ja väärteomenetluse seadustikus loetletud andmed omavahel kooskõlla. Peetakse silmas olukorda, et teisele isikule sõiduki kasutada andmisel tuleb kirja panna ja vajadusel esitada lisaks varem seadustikus mainitud andmetele ka selle isiku juhiloa number ning tema sünniaeg või isikukood.
Õiguskomisjon tegeleb selle eelnõuga kindlasti pärast esimest lugemist süvendatult ja väga tõsiselt. Oleme palunud ja juba ka saanud täiendavaid märkusi ja ettepanekuid Tallinna Transpordiametilt, kes teatavasti on juba ligi aasta kirjalikku hoiatamismenetlust rakendanud ning nende tähelepanekud on selle eelnõu paremaks tegemiseks väga väärtuslikud. Samuti oleme saanud märkusi ja ettepanekuid Vabariigi Valitsuselt, kes 11. veebruari istungil seda eelnõu ühel häälel toetas.
Nüüd aga komisjoni konsensuslikult langetatud menetluslikud otsused ja ettepanekud Riigikogu täiskogule: eelnõu esimene lugemine täna lõpetada ning määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva, s.o 4. märts kell 6 õhtul. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Erik Salumäe! Kas on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 4. märts kell 18. Seaduseelnõu 673 esimene lugemine on lõppenud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Riigi Teataja seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun kõnepulti justiitsminister Rein Langi!

Lugupeetud juhataja! Austatud huvilised! Tegemist on väga hea eelnõuga. Kõigepealt vähekene arvudest. Pärast elektroonilise Riigi Teataja ilmuma hakkamist 2002. aasta 1. juunil on nõudlus paberil Riigi Teataja järele kahanenud järgmiseks. Kõige suurema leviga Riigi Teataja I osa "Riigikogu, Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse õigusaktid" trükiarv on vähenenud 54 korda. I osal on 2010. aasta esimeses kvartalis 25 tellijat, nendest umbes pooled on avaliku sektori organisatsioonid. Üksikisikutest tellijaid on Riigi Teataja I osal kolm, III osal viis ja Riigi Teataja Lisal üks. II osal üksikisikutest tellijad puuduvad. Nende andmete alusel võib järeldada, et õigusaktid on laiaulatuslikult ja takistusteta kättesaadavad ilma, et neid oleks vaja trükikojast paberile trükituna välja tassida.
Aga nüüd eesmärkide juurde. Eelnõu esimene eesmärk ongi loobuda perioodiliselt paberil ilmuva Riigi Teataja väljaandmisest ja vähendada Riigi Teataja väljaandmise kulusid. Avaliku sektori organisatsioonidel on võimalik kasutada elektroonilist Riigi Teatajat ja hoida sellega kokku kulutusi paberkandja hankimiseks. Erasektori tellijatest enamiku moodustavad advokaadibürood, kellel tõenäoliselt on samuti juurdepääs internetile ja seega võimalus kasutada elektroonilist Riigi Teatajat.
Eelnõu näeb ette ülemineku Riigi Teataja väljaandmisele põhiliselt elektroonilises vormis, samas on eelnõus jäetud võimalus anda Riigi Teatajat välja paberil eriväljaandena, arvestades riigiasutuste, üleriigiliste kohaliku omavalitsuse üksuste liitude ja avalik-õiguslike juriidiliste isikute vajadusi enamkasutatavate õigusaktide terviktekstide või nende kogumike järele.
Eelnõu teine eesmärk on toetada Riigi Teataja täiendamist uute õigusabiteenustega. Eelnõu sätestab kõigi kohaliku omavalitsuse üksuste määruste ja nende terviktekstide Riigi Teatajas avaldamise kohustuse alates 2013. aastast. Riigi Teatajas tehakse kättesaadavaks õigusaktide menetlusteabe lingid. Kavas on pakkuda võimalust tellida teavet Riigi Teatajas avaldatavate dokumentide kohta e-posti aadressile, lisada lingid Euroopa Liidu õigusaktide leidmiseks ning teha kättesaadavaks õigusaktide tõlked võõrkeeltesse. Samuti luuakse võimalus teha Riigi Teatajast päringuid teistesse õigusteavet sisaldavatesse infosüsteemidesse. Nende võimaluste loomiseks on välja töötamisel uus elektroonilise Riigi Teataja infosüsteem, mis on kavas kasutusele võtta juba käesoleval aastal, s.o siis aastal 2010.
Eelnõu kohaselt täidab kuni 31. detsembrini 2010 väljaandja ülesandeid Riigikantselei ja alates 1. jaanuarist 2011 Justiitsministeerium. Väljaandja ülesannete üleminek Justiitsministeeriumile tuleneb Riigikantselei keskendumisest üksnes Vabariigi Valitsuse ja peaministri tegevuse toetamisele, valdkondlikud ülesanded antakse üle asjaomastele ministeeriumidele. Riigi Teataja väljaandmine ei ole otseselt seotud valitsuse töö tagamisega, see ei sisalda ju ainult valitsuse õigusakte, vaid peab garanteerima kogu õigusteabe kättesaadavuse. Kuna Justiitsministeeriumi valitsemisalas on kogu õigusloome koordineerimine ja õiguse süstematiseerimine, siis on Justiitsministeerium kõige kohasem õigusaktide avaldamise korraldaja. Riigi Teataja on ka vahend, mille abil peetakse arvestust kehtiva õiguse üle. Lisaks koordineerib Justiitsministeerium liigendatud õigusinfosüsteemi arendamist, mille üks oluline osa on elektrooniline Riigi Teataja.
Eelnõu kolmas eesmärk on lihtsustada Riigi Teataja väljaandmiseks vajalikku regulatsiooni ning loobuda oma eesmärgi täitnud ja ajakohasuse kaotanud sätetest.
Enne, kui ma lõpetan, juhin tähelepanu asjaolule, et eelnõu vastuvõtmiseks on vastavalt põhiseaduse § 104 punktidele 8 ja 14 vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, kuna eelnõus nähakse ette kohtumenetluse seaduste ja Vabariigi Valitsuse seaduse muutmine.
Valitsuse esindajana toetan ma Riigikogu põhiseaduskomisjoni ettepanekut selle eelnõu esimene lugemine täna lõpetada. Suur tänu!

Suur tänu, härra minister! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Aitäh veel kord! Nüüd palun ettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe kolleeg Väino Linde!

Auväärt saalis olijad! Põhiseaduskomisjon omakorda toetab Vabariigi Valitsuse algatust see eelnõu Riigikogu menetlusse anda. See oli 9. veebruaril, kui me tegime üksmeelselt ettepaneku see eelnõu täna Riigikogu päevakorda võtta, ja palume ka teil, head kolleegid, eelnõu esimene lugemine lõpetada! Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks palume määrata selline kuupäev, nagu on 4. märts, kell 6 õhtul.  Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a. 4. märts kell 18. Seaduseelnõu 654 esimene lugemine on lõppenud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud riigihangete seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun kõnepulti rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Riigihangete seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise vahetu põhjus on kohustus üle võtta Euroopa Liidu riigihangete õiguskaitsemeetmete direktiiv. Selle direktiivi eesmärk on tagada tõhusate ning kiirete meetmete rakendamine juhul, kui hankija teeb direktiividega vastuolus oleva otsuse. Euroopa Kohtu praktikas on ilmnenud liikmesriikides kehtiva vaidlustuste läbivaatamise korra nõrkus. Pakkujal ei ole võimalik vaidlustusmenetluse käigus oma õigusi tõhusalt kaitsta. Näiteks toimub vaidlustamine liiga aeglaselt või on hankijal lubatud leping ära sõlmida. Sellest tulenevalt peab Euroopa Komisjon oluliseks tugevdada läbipaistvuse ja mittediskrimineerimise tagatisi, et ühendus tervikuna saaks kasu riigihankelepinguid käsitlevate reeglite uuendamise ja lihtsustamise positiivsest mõjust, mis saavutati riigihangete direktiivide vastuvõtmisega 2004. aastal. Eestis on hankija otsuste vaidlustamine olnud võimalik kogu riigihangetealase õiguse kehtivuse vältel alates 1995. aastast. Küll aga toob direktiiv uudsena sisse juba sõlmitud hankelepingute vaidlustamise. Seni on Eestis olnud võimalik vaid kahju hüvitamine, kui hankeleping on sõlmitud. Hankelepingut ennast seni vaidlustada ei saanud.
Teine eelnõu väljatöötamise põhjus oli vajadus lahendada 2007. aasta 1. mail jõustunud riigihangete seaduse rakendamisel ilmnenud praktilised probleemid, eelkõige selleks, et soodustada struktuuritoetuste kasutuselevõttu. Eesmärgiks ei seatud lahendada kõiki tõstatunud probleeme. Eelnõusse lülitati peamiselt sellised pakilisemad sätted, mis aitaksid tõhustada riigihangete korraldamist. Kuna riigihangete poliitika hõlmab väga paljude huvipooltega läbirääkimist ning mitmete erinevate seisukohtadega arvestamist, moodustati 10. septembril 2009 rahandusministri käskkirjaga riigihangete nõuandev komisjon, kuhu kuuluvad Rahandusministeeriumi, Justiitsministeeriumi, kaubandus-tööstuskoja, tööandjate keskliidu, riigihangete vaidlustuse komisjoni ja Riigihangete Ameti esindajad. Komisjoni ülesanne on riigihangete seaduse muutmise eelnõude ja poliitikaalgatuste eesmärgi aktuaalsuse ja asjakohasuse hindamine, koostatud eelnõu tekstidele hinnangu andmine ning selle pinnalt ettepanekute esitamine rahandusministrile. Koostöös komisjoniga kaardistati uuesti kõik pakilisemad praktilised probleemid ning arutati läbi nende reguleerimine.
Lisaks täiendatakse eelnõus riigihangete seadust sätetega, mille vajadus on ilmnenud vaidlustuskomisjoni töö käigus. Muudatused võimaldavad komisjonil võtta vaidlustuste lahendamisega seotud otsuseid vastu konkreetsetele seaduste sätetele tuginedes, samuti on sisse toodud uus regulatsioon, mille kohaselt on hankijal teatud juhtudel riiklikult prioriteetsete hankelepingute puhul lubatud hankelepinguid sõlmida juba vaidlustusmenetluse vältel. Selleks peab hankija esitama vastava taotluse vaidlustuskomisjonile ning põhjendama, milles seisneb oluline avalik huvi, mille tõttu ei saa lepingu sõlmimisega oodata menetluse lõppemiseni. Seega teeb vaidlustuskomisjon vastava otsuse vaid juhul, kui ülekaalukas avalik huvi, mida võidakse hankelepingu sõlmimata jätmise korral kahjustada, kaalub üles vaidluse esitaja õiguste võimaliku kahjustamise. Sellisel juhul võib eeldada, et tulevikus ei ole vaidlustamisest ja kohtusse kaebuste esitamisest tingitud pikk menetlusaeg takistuseks hankemenetluse edukale lõpetamisele. Siinkohal tuleb rõhutada, et riigihangetealaste kaebuste menetlemine on aeglane halduskohtutes, mitte vaidlustuskomisjonis, mistõttu püütakse tervikteksti ülevaatamisel ning muutmisel leida lahendusi ka halduskohtule menetlustähtaegade sätestamiseks. Halduskohtute menetlustähtaegade muutmine on aga üks nii põhimõtteline muudatus, et võtsime selleks analüüsiaega.
Seni Riigihangete Ameti kohustuste hulka kuulunud järelevalvefunktsioon läheb üle Rahandusministeeriumile, kus moodustatakse selleks eraldi osakond. Seni on riigihangetealane kompetents nõustamise alal jagunenud ministeeriumi ja hangete ameti vahel, tulevikus on mõistlik koondada see ühte kompetentsikeskusesse. Olemasoleva järelevalve pädevuse raames on võimalik tõsta järelevalve kvaliteeti eelkõige järelevalvet teostavate isikute arvu suurendamise ning vastava metoodika väljatöötamisega. Järelevalve pädevuse laiendamisest on võimalik rääkida järgmise riigihangete seaduse eelnõu menetlemise käigus. Siis analüüsitakse, millised on võimalused laiendada pädevat järelevalvet hankeobjektidele, et sisuliselt kontrollida, kas hankija ost on ka otstarbekas ja säästlik. Lisaks sellele analüüsime järelevalve pädevuse laiendamist hankelepingu täitmisele. Riigihangete järelevalve fookusest jääb praegu välja hankemenetluse planeerimine. See on näiteks eeldatava maksumuse määratlemine, hankemenetluse liigi valiku põhjendatus, ostetava asja, teenuse või ehitustöö vastavus riigihangete säästlikkuse, otstarbekuse ja läbipaistvuse eesmärkidele. Seetõttu ei ole riigihangete järelevalvajal praegu võimalik kontrollida hankelepingute täitmist, mis on vahetult seotud hanketeates ja hankedokumentides eelnevalt kehtestatud nõuetega.
Vaidlustuskomisjon jääb oma funktsioone täitma samal kujul, kuid hakkab tulevikus asuma Rahandusministeeriumi juures. Vaidlustuskomisjoni senine töö on olnud kiire ja tõhus – seda võib väita küll. Vaidlustuste arv on väike, praegu on nende osakaal jõudnud 4,8%-ni ja seda vaatamata kriisile, mille ajal riigihanked on ettevõtjatele väga oluline turg. Üldiselt on need vaidlustused otsustatud riigi kasuks.
Tänavu vaatab Rahandusministeerium koos eelnimetatud komisjoniga üle riigihangete seaduse tervikteksti, mille käigus on kavas analüüsida ka mitmeid teisi tõstatatud küsimusi ja ettepanekuid. Tänan!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Härra minister! Ammu olen tahtnud seda küsida ja selle eelnõu menetlemine andis nüüd selleks võimaluse. Praegu kehtib meil riigihangete puhul raudreeglina odavuse nõue ja me ei uuri tavaliselt eriti, kes mõne hanke võidab ja miks võidab. Huvitaval kombel on tänane Postimees seda hästi kirjeldanud. Äkki oleks tark saavutada selle eelnõu abil ka eesmärk, et riigihangete võitjad oleksid ikkagi need, kes oma kohustused alltöövõtjate ees täidavad, mitte need, kes selle täitmata jätmise tõttu hankeid võidavad. Niisuguseid juhtumeid on kohutaval kombel siiski juba palju.

Äkki tõesti! Aitäh! Paraku ei ole ma tänaste ajalehtedega kursis. Aga kui küsimusega peeti silmas, et just pakkumise odavuse järgi valitakse võitja, siis see ei vasta tõele. Komponente, mille alusel hanget hinnatakse, on erinevaid. Eelnõus on ka sätteid, mis püüavad ära hoida selliste majanduslikult ebakindlate pakkujate esilepääsu. Toon näiteks maksuvõla kriteeriumi: maksuvõlgnik, kui see ei ole ajatatud maksuvõlg kuni kuueks kuuks, ei saa hankemenetluses osaleda. See on üks näide. Aga jah, kuidas alltöövõtuga seonduvat probleemi lahendada, on muidugi tõsine teema. Julgen väita, et selle lahendus või debatt selle üle jääb vahest selle suure raamseaduse kanda, mida me praegu ette valmistame. Kas õnnestub mingi lahenduseni jõuda, midagi välja pakkuda, sellele jään vastuse võlgu.

Palun, kolleeg Toomas Varek!

Hea rahandusminister! Riigihangete  seaduse muutmise seadusega oleks pidanud juba eelmisel aastal välja tulema. Nimelt, 20. detsembriks 2009 pidi Eesti üle võtma riigihangete õiguskaitse meetmete direktiivi. Kui me siin teatud ühisistungitel komisjonidega struktuuritoetuste raha kasutamist analüüsisime, siis saime ka selle sõnumi, et aasta lõpuks oleme ühel pool. Oleme asjaga aga hiljaks jäänud. Mis on selle tinginud, et eelnõu käis kooskõlastusringil mullu kevadsuvel, aga siia meie laudadele jõudis alles täna?

Põhjus on kaasamine, mis muu. See on hästi majandushuvidest läbi põimunud valdkond ja analüüs, kes räägib mõistlikku juttu ja kes mitte, on suhteliselt keeruline. Neid osapooli, keda võib selle seaduse puhul nimetada ühtaegu nii ekspertideks kui huvigruppideks, on väga palju ja kõik ei ole eelnõuga kunagi rahul. Tegelikult me valmistasime ette suuremat muutmist, aga just selle direktiivi pärast eelkõige, aga ka nendel varem nimetatud põhjustel tulime esialgu välja sellise kiirema lahendusega. See ei ole asi, mida on lihtne lahendada. Alati jääb vaidlemise koht, alati jääb konkurents. Rahandusministeerium on seega olnud päris keerulises olukorras ning komisjone ja kirju on siin üksjagu olnud.

Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Austatud rahandusminister! Olles ka kokku puutunud mitme riigihankega, olen pidanud õudusega nägema neid hindamisi ja ümbrike avamisi, kus hoitakse pöialt küll laua all, küll laua peal, et ei võidaks kõige odavam pakkuja ja et see kõige odavam pakkuja ei oleks mitte Facio Ehitus, kelle puhul ei või kindel olla ei kvaliteedis ega selles, et töö lõpetatakse õigel ajal. Kui pakutud seadusmuudatusi vaadata laiemas mastaabis, mis te arvate: kas me ühel päeval võiksime jõuda ka sinnamaale, et mitte ainult rahanumber ei määra riigihanke tulemust, vaid ka varasemate tööde kvaliteet ja üldse varasemad käitumismallid, mis ühte või teist pakkujat on iseloomustanud? Eesmärk võiks ju olla küll kõige odavam, kuid samal ajal ka kõige parema kvaliteediga hanke saavutamine.

See aeg on juba ammu käes, kus hind üksi ei määra – seda ma juba kommenteerisin. Kuidas kõrvaldada meie arvates ebausaldusväärne pakkuja, selle annab ikka seadusse kirjutada. Aga nagu ma juba mainisin, ei julge lubada lihtsat lahendust. Teie nimetatud firma kohta ei oska ma öelda head ega halba, sest isiklik kogemus puudub. Ja ei taha uskuda kõike, mis lehtedes kirjutatakse. Aga jah, ma mõistan seda muret ning selle seaduse menetlemise käigus on teretulnud kõik ideed. Nii et pakkuge välja! Mina ei ole selle ala spetsialist kunagi olnud, aga püüan selleks tasapisi saada.

Palun, kolleeg Toomas Varek, teine küsimus!

Hea rahandusminister! Aitäh ausa ülestunnistuse eest, et tegemist oli nagu tulekahju kustutamisega – võib-olla seegi on väike samm edasi. Aga me oleme Euroopa Liidu struktuurifondi raha kasutamisega kusagil poole peal. Et me saaksime seda paremini rakendada, oleks ülimalt vajalik, et uus riigihangete seadus jõuaks kiiresti Riigikokku. Sel juhul saaksime nii tänavu kui ka järgmisel aastal neid meile pakutavaid summasid majanduse edendamiseks paremini ära kasutada. Seletuskirjas on öeldud, et saame uue riigihangete seaduse sel aastal. Kas nüüd pole ohtu, et see kandub järgmisse aastasse? Kas te lubate, et see tuleb meie laudadele tänavu?

Ei luba! Toon selle siis, kui jõuab. Ja püüan jõuda võimalikult ruttu. Aga mis puutub teie nimetatud Euroopa raha kasutamist, siis mu meelest tasuks kõigil hakata kaasa mõtlema selles suunas, et kiirus ei ole sugugi kõige tähtsam asi. Protseduurid peavad paigas olema, seda loomulikult. Aga meil ei ole ilmselget probleemi nende summade ärakasutamisega. Meil on minu meelest süvenev probleem sellega, et me jagame seda raha ka sinna, kus see ei too kaasa pikaajalist tulemit. Ma ei tahaks öelda, et see peab olema tingimata rahaline tulem, aga me peaksime selle eest, mis me oleme investeerinud, mingeid väärtusi vastu saama. Me peaksime struktuurivahendeid kasutama sama läbimõeldult, nagu me kasutame maksumaksja raha, "iseenda" raha.
Teine eesmärk on, et raha saajate olukord ei halveneks. Omavalitsustes on hulk rahulolematust ja näiteid selle kohta, et struktuurivahendite kasutamisega aetakse oma olukord halvemaks, mitte ei looda paremat keskkonda. Kaasfinantseerimine suurendab ju võlakoormust ja mina kavatsen selles valdkonnas edasi sõdida, öelgu omavalitsused, mis nad tahavad. Kui ikka võlakoorem on liiga suur, siis kasutagu seda raha minu arvates keegi teine.

Palun, kolleeg Eiki Nestor, teine küsimus!

Sellel teemal edasi, et kas võetakse kõige odavam või mitte. Ausalt öeldes oli mul alguses väike mure, et Riigihangete Amet laiali saadetakse, aga eile kuuldud uudise alusel on mul lausa hea meel. Siiralt! Sest ma ei oleks kunagi uskunud, et Riigihangete Amet võib nii lolli seisukoha välja öelda. Kas praegu mingi seadussäte kohustab hanke korraldajat tegema hankekonkursil osalejate vahel selles mõttes vahet, et ühed on käibemaksukohustuslased ja teised mitte? Minu teada sellist sätet meie seaduses ei ole. Tähtis on, et sa saad hea hinnaga hea kvaliteedi. Otsustada selle alusel, kas keegi soovijatest on käibemaksukohustuslane või mitte, ei ole ju mitte mingit alust. See on hoopis teiste probleemidega seotud, mitte sellega seotud, et me tahame odava hinna eest head teenust või kaupa.

Ma ei oska üldse seda teemat kommenteerida, ma ei ole eilsete uudistega nii hästi kursis. Eilsed lehed on mul sootuks nägemata. Aga Riigihangete Ameti laialisaatmisega me ei tegele. Me tegeleme jõudude koondamisega, kompetentsi koondamisega. Üks eraldi amet nii väikese arvu inimestega ei ole põhjendatud, eriti kui tema funktsioonid on niimoodi piiratud. Me arvame, et see kompetentsikeskus tagab kokkuvõttes sünergia ja parema riigihangete kvaliteedi.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Hea ettekandja! Linnade liidu juhtkond ootas täna ministrit kohtumisele, et arutada riigihangete seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise eelnõu, aga millegipärast minister ei saanud sinna minna. Minul paluti küsida, mis juhtus. Millega see seotud oli? Kas eelnõuga või oli miski muu põhjus?

Ma arvan, et see küsimus ei kuulu tänase päevakorrapunkti juurde. Kui soovite, siis ma vastan kirjalikult.

Palun, kolleeg Indrek Saar!

Austatud minister! Nagu te enne mitmes vastuses ütlesite, kehtivad meil ka kvaliteedikriteeriumid, mille alusel saab hanke võitjaks tunnistada mitte kõige odavama pakkuja. Praktikas see aga ei toimi. Teooria on küll selline, aga kui me praktikas vaatame, kui palju seda juhtub, siis seda juhtub üliharva. Sest sellele järgneb reeglina alati kohtuvaidlus, mis on väga pikk ja vaevanõudev ning kõik tähtajad ehk siis igasugune planeerimine, kuidas üks või teine asutus saaks tööle hakata või oma tööd jätkata, on sellega momentaanselt halvatud. Minu küsimus on: kui kaugele me saame lükata arutelu selle üle, et riigihangete seadus hakkaks toimima nii, et oleks võimalik arvestada ka kvaliteeti, mitte ainult kõige odavamat hinda?

Ma kinnitan teile, et me ei ole seda vaidlust kuhugi olematusse lükanud. See vaidlus on käinud läbi aegade. Nii kaua, kui need seadused on kehtinud, on neid muudetud, nende üle on vaieldud, alati on keegi rahulolematu olnud. Ei ole alust väita, et seadus ei toimi. Põhimõtteliselt enamik hankeid jääb vaidlustamata. Vaidlustuste osakaal on vaatamata kriisile ainult 4,8%, nagu ma ütlesin. Vaidlustused lahenevad kohtus enamasti riigi kasuks, nii palju kui mul informatsiooni on. Need vähesed juhtumid, millega on kaasnenud suur skandaal, loomulikult jäävad avalikkuses kõlama – see on teadagi üks meedia omapära.
Aga kas odavam pakkumine alati võidab, sõltub tõenäoliselt ka valdkonnast. Ehitus on ala, kus hankeid on hästi palju. Need on suured, aga nad on hästi standardsed, seal kehtib väga palju normatiive ja neid tuleb täita nii ehk naa. Seal võib tõesti minna liiga sageli tihedaks hinnakonkurentsiks, väga vähe jääb ruumi kvaliteedi ja mingite muude asjaolude hindamisele. Kõik need õigused ehitada ja kõik ehitusreeglid on juba nii ära reguleeritud, et riigihankel enam suurt mänguruumi ei ole.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu, teine küsimus!

Hea ettekandja! Siin on üks täiendus: § 69 täiendatakse lõigetega 1¹ kuni 1³. See on järjekorras 16. muudatus. Ma loodan, et ma olen valesti aru saanud, aga igaks juhuks küsin teie käest üle. Siin on öeldud, et hankeleping on tühine, kui hankija on jätnud registrile hanketeate esitamata ja selle esitamata jätmine ei olnud vastavalt käesolevale seadusele lubatud. Ilmselt on siin mõeldud esimest teadet, aga tegelikult peab hankija teatama veel mitmes faasis. Kui näiteks hankeleping on tehtud ja viimases faasis hankija jätab selle registrile teatamata, siis on küll igavene häda majas. Pakkuja on ju hästi palju kulutusi teinud. Ei tea, kas seda peaks täpsustama või on siin mõeldud seda esimest, väljakuulutamise teadet?

Ma ei saa küsimusest päris hästi aru ja ma ehk ei pingutakski seda nuputada. Vahest vastame teile selle küsimuse komisjonis ära. Arvan aga, et te olete seaduseelnõu õigesti lugenud ja tõepoolest, igas etapis tuleb reegleid täita, mitte ainult esimeses etapis. Aga täpsustame vastust.

Palun, kolleeg Indrek Saar, teine küsimus!

Lugupeetud minister! Oma vastuses jäite te ikkagi teooria juurde. Tõepoolest võib öelda, et suhteliselt väike protsent hankeid on läinud vaidlustamisele. Mina toetun oma isiklikule ja paljude teiste inimeste praktikale, kellega ma olen sel teemal vestelnud. Olen oma elus korduvalt pidanud mitmesuguseid riigihankeid läbi viima. Riigihangete seaduse vaim eeldab küll seda, et enamiku hanke läbiviijate näol on ilmselgelt tegemist pättidega, kes tahaksid sealt mingi raha ära kantida, ja seda tuleb igal juhul piirata. Tagajärg on see, et saadakse väga halb kvaliteet ja kulutatakse tihtipeale mõttetult riigi raha asjadele, mida tegelikult ei taheta. Aga ma tahan küsida, kas meil tõepoolest on vaja praegu, eriti tänases situatsioonis, väga kiiresti kõnealune seadus ära menetleda. Ehk on tark eelnõu lugemine katkestada ja selle juurde tagasi tulla. Me ju näeme, et masu tingimustes surutakse väga paljud firmad selle seadusega pankrotti, sest alapakkumise teinud firma jätab neile lõpuks maksmata.

Teie maailm on küll väga must, kui te riigihangetes osalejaid niimoodi kirjeldate. Mina seda ei söandaks. Ka ei söandaks ma nimetada teooriaks seda, kui ma toon Eestis toimuva kohta statistilise üldistuse. See ongi praktika. Praktika ei ole ainult see, mida oma silmaga näed, vaid ikka see, mis on üldistatud arvude kogumitena. Teie kas-küsimusele on vastus selge ei. Püüdsin seda oma ettekandes ka tõestada. Meil on vaja mõningase hilinemisega üle võtta jutuks olnud direktiiv – see on vahetu ajend. Ja meil on pakilisi probleeme, mis on igapäevases töös jalus. Need tuleb ära teha. Eks tõestage vastupidist, aga ma palun Riigikogul siiski seda eelnõu edasi menetleda. Suurepäraseid praktilisi kogemusi on paljudel siin saalis minust rohkem, selles ma ei kahtle. Palun tehke ettepanekuid, tulge ideedega välja! Ka mina olen hankeid läbi viinud, aga sellist pilti mul pole tekkinud, et maailm nii must on.

Palun, kolleeg Leino Mägi!

Härra minister! Kas ei ole mõeldav, et vaidluse esitaja peaks kõigepealt maksma kautsjoni? Väga palju on selgunud, et on tehtud alusetu vaidlus. Hanked viibivad, omavalitsustel lendab palju aega tuulde. Ma arvan, et kautsjon distsiplineeriks mõningaid ehitusettevõtteid, kes turgu solgivad. Ja on solkinud aastaid.

See on niisugune emotsionaalne hinnang. Mida tähendab turu solkimine? Tuleb probleem juriidiliselt ära kirjeldada – aidake seda eelnõu menetlemise ajal teha! Mis puutub kautsjonisse, siis minu arvates oleks see turutõke, mis pigem pärsib konkurentsi. Kui pead korraliku rahasumma välja käima, on su võimalus hankemenetluses osaleda palju väiksem. See, kes on halb, kes hea pakkuja, tuleb seaduses juriidilises keeles määratleda, mitte emotsionaalsete hinnangutega.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra rahandusminister! Nüüd palun kõnepulti majanduskomisjoni esimehe kolleeg Urmas Klaasi!

Lugupeetud proua esimees! Austatud kolleegid! Austatud minister! Majanduskomisjoni päevakorras oli Vabariigi Valitsuse algatatud riigihangete seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu arutelu eelnõu esimesele lugemisele saatmiseks s.a 8. veebruari istungil. Lisaks rahandusminister Jürgen Ligile olime palunud komisjoni ette asekantsler Marek Helmi, ministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonna nõuniku kohusetäitja Evelin Karindi-Kase ning osales ka ministri nõunik Kairi Uustulnd.
Peab ütlema, head kolleegid, et majanduskomisjoni koosoleku küsimused-vastused seda eelnõu arutades kujutasid endast vähendatud kujul tänast küsimuste-vastuste vooru. Teemad olid põhimõtteliselt samad. Minister andis ülevaate eelnõu sisust ja eesmärkidest. Ühe esimese küsimusena kõlas pärimine, millal kavatseb ministeerium Riigikogusse esitada riigihangete seaduse muutmise seaduse eelnõu tervikteksti. Meile lubati, et see juhtub sügisistungjärgul.
Nagu täna, selgitati ka seda, et Euroopa Liidu õiguse harmoneerimisega on kiire ning just seetõttu on eelnõu 665 täna meie töölaudadel. Kolleegid tundsid huvi, kuidas ikkagi on lood siis, kui hankija süü tõttu hange tühistatakse. Kuidas garanteeritakse sellisel juhul õiguspäraselt tegutsenud tarnijate kaitse? Tunti muret selle üle, kuidas tagada, et väikeettevõtted oleksid riigihangetel konkurentsivõimelisemad. Üks arutelu teema oli see, miks kaebuste ja vaidluste lahendamine on eelnõu kohaselt ainult Tallinna Halduskohtu pädevuses. Kolleegid leidsid, et otstarbekas oleks vaidluste lahendamist võimaldada ka teistes Eesti suuremates linnades paiknevatel kohtuinstantsidel. Vastus oli, et see on just nimelt Justiitsministeeriumi ettepanek ja sellisena on see eelnõusse läinud.
Juhtivkomisjoni nimel pidi ettekande selle eelnõu kohta tegema kolleeg Hannes Astok, keda täna kahjuks ei ole, aga komisjoni istungil tegi ta ettepaneku saata eelnõu 665 täiskogu istungile esimeseks lugemiseks s.a 17. veebruaril ettepanekuga esimene lugemine lõpetada ning määrata muudatusettepanekute tähtajaks vastavalt meie töö- ja kodukorra seadusele 4. märts kell 18. Majanduskomisjon otsustaski konsensusega teha ettepaneku võtta esimene lugemine päevakorda 17. veebruaril ning esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekuid ootame majanduskomisjoni 4. märtsiks kella 18-ks. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Urmas Klaas! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Veel kord aitäh! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Jüri Tamm, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eile siin teie ees esinedes toonitasin ma vajadust järgida ettevõtluses ausa mängu reegleid. Samuti kordasid paljud nendest esinejatest, kes teie ees majandusteema arutusel olid, et korruptsiooni vastu võitlemine on väga tähtis – see on aluseks majanduskeskkonna tervenemisele. Küllap kõik on nõus tõdemusega, et läbipaistvate ja selgete regulatsioonide olemasolu on eelduseks majanduselu aktiviseerumisele ja seeläbi uute töökohtade tekkele, mis omakorda võimaldab makse koguda ning kindlustada äritegevuse ja ettevõtete jätkusuutlikkust.
Otse loomulikult ei soovi sotsiaaldemokraadid alatähtsustada riigihangete vaidlustamise protseduuride olulisust, mida tänane seaduseelnõu käsitleb. Me ootame väga, et Vabariigi Valitsus jõuaks lõpuks riigihangete teostamise reeglistikus reaalseid moonutusi ja pahatahtlikku tegevust välistavate lahendusteni. Kui kaua võib loota uuriva ajakirjanduse puhastavale jõule?! Sisuline vastutus lasub ju meil.
Jah, riigihangete teema pole lihtne. Me peame mõtlema konkreetsemalt, mõtlema sellele, kuidas pakkumiste võrdsuse korral eelistada kohalikku tegijat, kuidas hajutada hankeid ning kuidas valikute teostamisel mitte lähtuda pelgalt odavuse indeksist. Soome-sarnase riikliku kompetentsikeskuse ja tsentraliseeritud hangete poole liikumine, mida majanduskomisjonis laiemaks aruteluks pakuti, teeb tõesti ehk elu lihtsamaks, kuid eemaldab meid kindlasti ressursi otstarbekast kasutamisest. Piltlikult öeldes me soodustame seda, et päris suur raha voolab riigi näppude vahelt lihtsalt läbi. Odav ost võib tunduda odav ja kasulik vaid esmapilgul. Kui raha liigub riigist välja ega osale pikemas lisandväärtuste tekitamise ahelas, jääb üks oluline eesmärk saavutamata: anda tööd ja leiba omadele.
Järgida võrdse kohtlemise printsiipi ei nõua vaid Euroopa Liidu direktiivid. Võrdse kohtlemise põhimõtete mõistuspärast käsitlemist ehk tasakaalu ootavad meilt suured, kuid ka väiksed ettevõtted. Spordis me ei kahtle, et kukk-kaalu poksijat ei tohi kokku viia raskekaallasega. Kas äris on teised reeglid? Ka seal võib olla üks võimas löök hävitav ja audis olijale pole vahet, kas see oli pahatahtlik või lihtsalt juhus.
Rahandusministeerium lubas aasta lõpuks riigihangete seaduse uut tervikteksti. Äkki oleks siiski targem ja riigimehelikum teha kaks-kolm sisulist muudatust juba praegu? Näidata kätte suund, kuidas pääseksid löögile töö reaalsed tegijad, mitte vahendajad. Võib-olla luua ja kui luua, siis kuidas tasutagatise fond, mis tagaks allhangetele määratud raha ja korrektselt tehtud töö teostamisel kohese tasu? Mõtteid on teisigi. Sotsiaaldemokraadid arvavad, et orjatöö, sahkerdamine ja raha väljavool ei tee meid rikkamaks ega paremaks. Aitäh teile!

Suur tänu, kolleeg Jüri Tamm! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 4. märts kell 18. Seaduseelnõu 665 esimene lugemine on lõppenud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Tšehhi Vabariigi vahelise investeeringute soodustamise ja vastastikuse kaitse lepingu muutmise ja lõpetamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu esimest lugemist. Palun kõnepulti veel kord rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Vabariigi Valitsus on Riigikogule esitanud seaduseelnõu, mis käsitleb Eesti Vabariigi ja Tšehhi Vabariigi vahelise investeeringute soodustamise ja vastastikuse kaitse lepingu muutmise ja lõpetamise kokkuleppe ratifitseerimist. Jaanuaris 2009 saatis Tšehhi Eestile noodi ettepanekuga lepingut muuta ja see lõpetada, et tagada kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide investorite võrdne kohtlemine Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevalt. Kokkulepe sõlmiti nootide vahetamise teel 30. septembril 2009. Lepingu lõpetamine on põhjendatud sellesama faktiga, et Eesti ja Tšehhi on ühinenud Euroopa Liiduga.
Investeeringute soodustamise kaitse lepingud käsitlevad valdkondi, mis on reguleeritud Euroopa Liidu õigusega. Eelkõige on need asutamisvabadus ning kapitali ja maksete vaba liikumine. Seega reguleerib liikmesriikide investeeringute kaitset ja investorite võrdset kohtlemist Euroopa Liidu õigus ning liikmesriikide omavahelised lepingud ei ole enam vajalikud. Lepingu lõpetamise tõttu investorite kaitse ei vähene ning Eesti ja Tšehhi investorite võrdse kohtlemise tagab Euroopa Liidu õigus.
Ühtlasi on vaja lepingut enne lõpetamist muuta, et tunnistada kehtetuks selle säte, mille järgi kehtib leping juba tehtud investeeringute suhtes edasi 10 aastat pärast lõppemist. See on vajalik, et lepingu lõppemisel lõppeks täielikult ka lepingu kohaldamine.
Kokkulepe jõustub 30. päeval pärast seda, kui pooled on teineteisele teatanud kokkuleppe jõustumiseks vajaliku riigisisese menetluse lõpetamisest. Välisministeerium edastab Tšehhile jõustamisnoodi pärast ratifitseerimise seaduse jõustamist. Tänan!

Suur tänu, lugupeetud rahandusminister! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Veel kord aitäh! Nüüd kutsun kõnepulti väliskomisjoni liikme kolleeg Raivo Järvi!

Lugupeetud juhataja ja head kolleegid! Väliskomisjoni tuleb sääraseid seaduseelnõusid harva, nii et olen omamoodi eufoorias. Minu väliskomisjoni liikme karjääri jooksul leiab selline asi aset esimest korda.
Minister oli napisõnaline, kuid tegelikult andis ta täiesti põhjaliku ülevaate. Nii et kui ma tahaksin oma eufooriat kas või pisutki n-ö rahuldada, siis võib öelda jah, et maastik korrastub. Euroopa Liit on sõlminud tervelt 190 kahepoolset lepingut ja nüüd, mil Euroopa Liidu õigus on n-ö ülimuslik, on Euroopa Komisjon tungivalt soovitanud, et kõik need regulatsioonid viidaks ühe katuse ehk Euroopa Liidu katuse alla.
Nagu minister ka ütles, meil tuleb veel lepingust välja võtta klausel, et kaitse kehtib kümme aastat veel. See on üleliigne. Ja finessina lisan ka tõsiasja, mis on masu ajal äärmiselt tähtis: kõik see ei too Eestile kaasa kulutusi.
Lõpetuseks kohustuslik teave, et kõik see loeti väliskomisjoni istungil ette 25. jaanuari istungil. Siis oli kohal ka rahvusvaheliste lepingute büroo jurist Arnika Kalbus, kes andis meile eelnõust ülevaate. Väliskomisjon otsustas konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepaneku võtta eelnõu täna esimesele lugemisele ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks reede, 19. veebruar kell 9. Suur tänu!

Suur tänu, kolleeg Raivo Järvi! Kas ettekandjale küsimusi on? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 19. veebruar kell 9. Seaduseelnõu 660 esimene lugemine on lõppenud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni muudatuste heakskiitmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandjaks keskkonnaminister Jaanus Tamkivi!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Valitsus on Riigikogu menetlusse esitanud Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni muudatuste heakskiitmise seaduse eelnõu, mis on Keskkonnaministeeriumis koostatud. Läänemere alal toimuvat reguleerib Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioon, mis on tuntud ka Helsingi konventsiooni nime all. See reguleerib riikide jurisdiktsiooni alla jääva sisemerealaga ja mereveega seonduvat, samuti merepõhja kasutamist ja kaitset. Veel kohaldatakse konventsiooni kogu Läänemere valgalal maismaalt pärineva reostuse vähendamiseks.
Helsingi konventsiooni III lisa sisaldab maismaal paiknevatest reostusallikatest pärineva reostuse vältimise kriteeriume ja meetmeid. Lisas on kehtestatud üldised nõuded taimsete toitainete, taimekaitsevahendite, keskkonnalubade, järelevalve ja hindamise ning koolitusteavituse ja nõustamisteenuste kohta.
Selle seaduse vastuvõtmisega kiidab Eesti heaks Helsingi konventsiooni III lisa muudatused. Nende eesmärk on rakendada senisest rangemaid meetmeid, et vähendada Läänemere lämmastiku- ja fosforikoormust, mis põhjustab mere eutrofeerumist ja pärsib Läänemere isetaastumisvõimet.
Järgnevalt käsitlen mõningaid olulisemaid konventsiooni muudatusi. Nagu eespool öeldud, kehtestatakse konventsiooni muudatustega meetmed reostuse ohjeldamiseks. Eesmärk on saavutada Läänemere isetaastumisvõime aastaks 2016. Konventsiooniga muudetakse teatud suurusega põllumajandusettevõtete suhtes kohaldatavate meetmete koguseid. Näiteks nendelt põllumajandusettevõtetelt, kelle loomakasvatustoodang ületab kindlaksmääratud suuruse, nõutakse keskkonnaaspektide ja keskkonnamõju arvestamist. Kehtestatakse reeglid loomade pidamisele, sõnniku käitlemisele, lautade asukoha valikule ja ehitamisele ning vastavalt aastaaegadele antakse ette erinevad normid toitainete pinnasesse sattumisel. Välja tuleb töötada riiklikud suunised koos väetamissoovitustega, mis peavad arvestama mullastikutingimusi, ilmastikuolusid, niisutust, kuid ka maakasutuse ja põllumajanduse tavasid ning isegi võimalikke väliseid toitaineallikaid. Jälgima tuleb hakata seda, et loomade arv põllumajandusettevõtetes ja sõnniku laotamiseks kasutatava maa pindala on tasakaalus.
Viies reegel sätestab nõude rakendada vajalikke abinõusid ja seiret ka riiklikes programmides. Osalisriigid peavad välja töötama projektid meetme mõju ja põllumajandussektori keskkonnamõju hindamiseks, mille alusel saaks omakorda hinnata, kui tõhusaks Läänemere kaitseks ettevõetavad sammud tegelikult osutuvad.
Meetmete mõju, seire ja rakendamise järelevalve ning tõhususe hindamine on planeeritud sätestada veeseaduses. Intensiivtootmisega loomakasvatuse nõuded on Eesti õiguses sätestatud saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seaduses ning Vabariigi Valitsuse määruses "Keskkonnakompleksluba nõudvate alltegevusvaldkondade ja künnisvõimsuste kehtestamine ning olemasolevate käitiste käitajate poolt kompleksloa taotluse esitamise tähtaegade kehtestamine". Nii seaduse kui ka määrusega on kehtestatud sigade, emiste, veiste ja lindude intensiivkasvatuse künnisvõimsused, mille korral nõutakse kompleksluba. Need on juba kehtestatud tingimused ja vastavad konventsiooni III lisa 2. osa 4. reeglis sätestatule. Kuna Eestis on erinevalt teistest riikidest regulatsiooniga hõlmatud ka veisekasvatus, siis ei ole vaja suurte loomakasvatusettevõtete loasüsteemi tulenevalt 4. reeglist täiendada. 100–300 loomühikuga põllumajandusettevõtetele lubade andmise süsteemi või muude üldiste nõuete kehtestamise vajaduse üle otsustatakse veeseaduse muudatuste väljatöötamise käigus. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, lugupeetud minister! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, kolleeg Maret Merisaar!

Küsimus on selline: kui kaua on seda eelnõu juba koostatud? Soomes anti need soovitused vist juba aastal 2000. Kuidas Eestis nii kaua aega on läinud?

Eelnõu on välja töötatud tõepoolest suhteliselt pikalt. Nüüd on vaja seadus vastu võtta. Vaidlused on peetud ja eesmärk, mis puudutab Helsingi konventsiooni III lisa, mille sisu on hakata jõulisemalt piirama põllumajandusest tulenevaid reostuskoormusi, on tänapäeval väga aktuaalne. Nagu ma ütlesin, protsess on kestnud väga pikalt, mingil hetkel peame jõudma ka lõpplahenduseni.

Palun, kolleeg Mart Jüssi!

Lugupeetud minister! Üks aspekt selle konventsiooniga võetud kohustuste puhul on see, et Helsingi konventsioon on minu teada ainuke, mille ka Venemaa on ratifitseerinud ning sellega võtnud kohustuse Läänemere keskkonna eest vastutada. Kas teil on viimasel ajal olnud Venemaaga intensiivseid nõupidamisi teemal, mis puudutab Peipsi vesikonnast Läänemerre minevaid reostusaineid? Eesti võib ju võtta endale väga suuri kohustusi reostust piirata, aga väga suur osa sellest tuleb tegelikult ju Vene poolelt valgalalt sisse. Kas te sellel suunal tegutsete praegu aktiivselt, et Peipsi ja Narva jõe vesikonnaga seotu saaks kahepoolselt lahendada? 

Töö HELCOM-is on selles mõttes tänuväärne, et tõepoolest ka Venemaa istub seal laua taga ning Läänemere keskkonna seisundit on võimalik selles mõttes tervikuna arutada. Mis puutub koostöösse Venemaaga just nimelt Peipsi suunal, siis see töö käib aktiivselt. Väljatöötamisel ja arutamisel on juba konkreetsed projektid, kuidas rahastada näiteks puhastusseadmete väljaehitamist Pihkvas ja mujal seal piirkonnas. Koostöö tõepoolest käib ja loodame, et see hakkab lähiajal andma ka konkreetseid tulemusi.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra keskkonnaminister! Nüüd palun kõnepulti keskkonnakomisjoni liikme kolleeg Kalle Pallingu!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni muudatuse heakskiitmise seaduse eelnõu algatas 25. jaanuaril s.a Vabariigi Valitsus. Riigikogu juhatus määras juhtivkomisjoniks keskkonnakomisjoni. Seaduseelnõu vastuvõtmisega kiidetakse heaks 1992. aasta Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni muudatused. Riigikogu ratifitseeris Helsingi konventsiooni 19. aprillil 1995. aastal.
Keskkonnakomisjon arutas eelnõu oma 8. veebruari istungil. Keskkonnaministeeriumi esindasid eelnõu tutvustamisel veeosakonna nõunik Tiiu Raia, merekeskkonna osakonna nõuniku kt Silver Vahtra ja peaspetsialist Agnes Pilv. Komisjon otsustas konsensusega teha ettepanek lõpetada Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni muudatuse heakskiitmise seaduse eelnõu esimene lugemine ja teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 4. märts kell 16.

Suur tänu, kolleeg Kalle Palling! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Veel kord suur tänu! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 670 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 4. märtsi kell 16. Eelnõu 670 esimene lugemine on lõppenud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks palun kõnepulti sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus on esitanud Riigikogule riikliku pensionikindlustuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seaduse üldine eesmärk on kindlustada pensionisüsteemi adekvaatsus ja jätkusuutlikkus ja tõsta pensioniiga alates 2017. aastast kolme kuu võrra aastas, suurendades seda 65. eluaastani. Et oma ettekannet natuke illustreerida, olen ette valmistanud mõned slaidid. Loodan, et see teeb jälgimise ja arusaamise probleemi olemusest ning selle võimalikust lahendusest märksa lihtsamaks.
Riiklikul pensionisüsteemil on kindlad ülesanded. See peab kindlustama adekvaatsel tasemel pensioni, et inimeste elustandard oleks tagatud ja ühiskonnas ei tekiks sotsiaalset tõrjutust. Samuti peab pensionisüsteem olema jätkusuutlik, et riigi pensionieelarve oleks tasakaalus ja süsteemi sissemakseid tegev inimene võiks olla kindel, et ta tulevikus saab pensioni sama palju nagu praegused pensionärid. Pensionisüsteem peab kohanduma muutuvate oludega.
On suur väljakutse tagada jätkusuutlikkus olukorras, kus prognooside kohaselt tööealiste elanike arv kahaneb ning vanaduspensionäride arv kasvab. Seetõttu ongi valitsus ette valmistanud eelnõu pensioniea järkjärguliseks tõstmiseks 65. eluaastani aastaks 2026. Pensionile mineku vanus ehk pensioniiga mõjutab inimeste tööelu pikkust ning seeläbi ka pensionisüsteemi üldist jätkusuutlikkust. Nagu ma ütlesin, pensioniea tõstmise kaks peamist eesmärki on kindlustada vähemalt praegune vanaduspensionide tase või seda tõsta ja leevendada tööturul aktiivse elanikkonna vähenemisega kaasnevat tööjõupuudust.
Pensioniea tõstmise kõrval on valitsus arutanud loomulikult ka teisi meetmeid. 25. veebruaril on valitsusel plaan arutada vanaduspensionide, väljateenitud aastate pensionide ja eripensionide reformi eelnõu. Aprillis jõuab see eelnõu loodetavasti Riigikokku ja seejärel on võimalik nn eripensionide temaatikat käsitleda ka Riigikogus.
Nüüd tagasi pensioniea juurde. Pensioniea tõstmine kahe aasta võrra tähendab peale 2026. aastat 15 000 – 20 000 täiendava töökäe olemasolu, mis aitab oluliselt leevendada tööealise elanikkonna vananemisest tekkivat tööjõupuudust. Väljapakutud kujul pensioniea tõstmine puudutaks ennekõike tänaseid kuni 50-aastaseid inimesi. Praegu 50–56-aastased inimesed, kelle pensioniiga saabub aastatel 2017–2026, satuvad nn üleminekuperioodi, mil tööiga pikeneb kolme kuu võrra aastas. Kõik üle 56-aastased inimesed lähevad pensionile praegu kehtiva korra kohaselt.
Miks me peame siis pensioniiga tõstma? Euroopa rahvastik ja sealhulgas ka Eesti rahvastik vananeb kiirelt. See trend on Eestis selgelt tuntav. Eurostati rahvastikuprognoos, nagu te selle pildi alusel võite veenduda, näitab, et inimeste keskmise eluea tõusuga samaaegselt suureneb kiiresti ka 65-aastaste inimeste osakaal kogu rahvastikus. Eesti inimeste keskmine vanus tõuseb võrreldes praegusega kümne aasta võrra. Kui praegu on Eesti elanikkonna keskmine vanus 38 aastat, siis aastaks 2060 tõuseb see 48 aastani. Nagu näeme, muutub rahvastiku vanuseline koosseis lähimate aastakümnete jooksul oluliselt ja seda põhiliselt tööealiste inimeste ehk siis 15–64-aastaste arvel. Lähema 50 aasta perspektiivis jääb prognooside kohaselt Eestis vähemaks umbes 284 000 tööealist inimest, mis tähendab, et 2060. aastal, kui praegu prognoositud trendid jätkuvad, on tööturul 31% vähem töötajaid. Suhtarvuna väljendades on praegu Eestis iga pensionäri kohta neli tööealist inimest. Eurostati rahvastikuprognoosi kohaselt kahaneb see kolme tööealise inimeseni aastaks 2030 ja 50 aasta perspektiivis on ühe 65-aastase elaniku kohta ainult 1,8 tööealist inimest.
Nagu teada, vajavad pensionäride kõrval toetust nii pered, puuetega lapsed kui ka paljud teised, mis tähendab, et sotsiaalmaksusüsteem peab olema ka kauges perspektiivis jätkusuutlik. Pensioniea tõstmine mõjutab tööealiste ja pensioniealiste suhet. Kui praegune vanaduspensioniiga kehtima jääks, langeks tööealiste ja vanaduspensioniealiste suhe prognoosi kohaselt ligi kaks korda. Pensioniea tõstmine vähendaks seda langust ja näiteks aastani 2030 jääks see suhe praegusele tasemele.
Üks teemavaldkond on pensioniiga ja tervislik seisund. Vanemas eas inimeste aktiivset osalemist tööturul mõjutab otseselt nende tervislik seisund. Tervise Arengu Instituudi läbiviidud "Terviseuuringu 2006" andmetel on 60–64-aastaste vanusegrupist täiesti terved 51,8% inimesi. Tõsisemaid tervisehäireid on umbes veerandil selle vanusegrupi inimestest, toimetulek on piiratud ca 10% inimestest. Samas enesehinnanguliselt peab ainult 5% 60–64-aastaseid oma tervist väga halvaks või halvaks. Kui võrrelda tänaste pensionile minevate inimeste ja kümne aasta pärast pensionile minevate inimeste hinnangut oma tervisele vanuses 45–54, siis peamine järeldus on selles, et järgmine põlvkond peab oma tervist paremaks: rohkem on neid, kes peavad oma tervist heaks või väga heaks.
Majanduse areng, üldine heaolu kasv, arstiabi kvaliteedi paranemine ja mitmed muud tegurid aitavad kaasa inimeste eluea pidevale tõusule. Sünnihetkel eeldatav eluiga on aasta-aastalt tõusnud, olles 2008. aastal 74,06 eluaastat. Seejuures on üldisest kiiremini tõusnud meeste eeldatav eluiga. Prognooside kohaselt suureneb Eesti inimeste keskmine eluiga 83 aasta vanuseni aastaks 2060. Üldisest eluea tõusust annab tunnistust ka üle 80-aastaste inimeste osakaalu suurenemine kogu rahvastikus praeguselt 3%-lt 10%-ni aastaks 2060. Kuna sünnihetkel eeldatava eluea arvutamise valem hõlmab endas ka õnnetusjuhtumeid ja üldist kõrget riskikäitumise taset nooremas eas, siis pensioniea tõstmise kontekstis on olulisem kindlasti arvestada eeldatavat eluiga 60 aasta vanuselt. Viimase kümne aasta jooksul on eeldatav eluiga 60-aastaselt tõusnud keskmiselt kahe aasta võrra, olles 2008. aastal meeste puhul 76,4 aastat ja naiste puhul 82,6 aastat.
Pensioniea tõstmise ettepaneku tegemisel on selle kõigega arvestatud ning pensioniea tõus liigub samas taktis eluea pikenemisega. Näide: praegu jääb pensionile 63-aastane mees ning ta saab keskmiselt pensionipõlve nautida 13,4 aastat. Aastal 2026 jääb pensionile 65-aastane mees ning ta saab keskmiselt pensionil olla 13,9 aastat ehk rohkem. Sama näide naiste puhul oleks: kui praegu 63-aastane naine saab pensionil olla keskmiselt 13,4 aastat, siis tulevikus 65-aastane naine koguni 19,8 aastat.
Natuke seaduse mõjust eelarvele. Kui tõstame pensioniea 65 eluaastale, toome pensionikassa 2030. aastaks loodetavasti miinusest välja ehk praeguste prognooside kohaselt 15 aastat varem kui tõstmata jätmise puhul. Pensioniea tõstmise positiivne mõju majandusele on suur, kuna inimesed töötavad kauem ja on tänu sellele pikemalt aktiivsed. Tulumaksu laekub samuti rohkem, haigekassa eelarve tulupool suureneb, mis annab võimaluse abivajajatele, sealhulgas eakamatele abivajajatele rohkem abi pakkuda. Kulud muudele pensionieaga seotud soodustustele vähenevad. Samas jällegi suurenevad kulud näiteks töötukassa ja ravikindlustushüvitistele, kasvada võib töövõimetuspensionäride arv. Kauem töötamine aga suurendab tänu lisandunud aastakoefitsientidele tööaastate arvu. Eeldatavalt ei muutu eel- ja edasilükatud vanaduspensioni kasutajate osatähtsuse suhtarv. Eelarvele tähendaks pensioniea tõstmine tasakaalu paranemist maksimaalselt ca 0,6% SKT-st, mis tähendab hinnanguliselt 2–3 miljardit aastas. 2–3 miljardit aastas tähendab sisuliselt samas ulatuses suuremaid pensione või väiksemat maksukoormust või näiteks kombinatsiooni mõlemast.
Kui rääkida vanemas eas inimestest tööturul, siis tuleb nentida, et tulenevalt rahvastiku üldisest vananemisest pööratakse vanemaealiste ehk siis 55–64-aastaste tööturule toomisele ja nende tööhõive suurendamisele erilist tähelepanu kõikides Euroopa Liidu riikides. Kuna üle 65-aastaste inimeste osatähtsus kogu rahvastikus kasvab, siis on oluline, et inimesed säilitaksid oma töövõime ja soovi tööd teha ka vanemas eas ning panustaksid seeläbi tööjõuhulga suurenemisse. Eestis on vanemaealiste inimeste tööjõus osalemine ja tööhõive olnud läbi aastate väga suur, olles üks esimesi Euroopa Liidu riikide võrdluses. Euroopa Liidus seatud vanemaealiste 50% tööhõive eesmärgi ületas Eesti juba 2002. aastal. Statistikaameti andmetel oli 2008. aastal Eestis vanemaealiste hõive koguni 62,2%. Samal aastal oli Eesti vanemaealiste tööhõive näitaja Euroopa Liidu riikide pingereas Rootsi järel teisel kohal, mis on ka siit tabelist näha.
Ka majanduskriis ei ole vanemaealiste hõivet oluliselt mõjutanud. Selle põhjus on eelkõige vanemaealise rahvastiku osakaalu suurenemine 2009. aastal. Vanusegrupp on suurenenud just aktiivse rahvastiku võrra ning kasvanud on nii hõivatute kui ka töötute arv ja vähenenud mitteaktiivsus. Vanemaealiste töötamine eeldab tööjõuturu paindlikkuse kasvu, mida peaks toetama järjest kaasaegsemaks muutuvad täiskasvanuhariduse võimalused ning senisest tõhusamad ja kättesaadavamad aktiivsed tööturumeetmed. Elukestvas õppes osalemise näitajad on viimastel aastatel üha tõusnud. Eelmise aastal oli elukestvas õppes osalemise keskmine protsent 10,6. Võrdluseks niipalju, et 2007. aastal ehk vaid kaks aastat varem oli see protsent kõigest 7.
Mis on aga alternatiivid? Alternatiivid on näiteks maksukoormuse tõstmine, pensionide vähendamine või tuntav immigratsioon. Meie tööjõukulud on niigi juba väga suured ning täiendav maksukoormuse kasv ei tundu mõistliku lahendusena. Meie pensionid võiksid alati olla suuremad ja neid veelgi vähendada ei ole lihtsalt mõeldav. Kui otsustada immigratsiooni kasuks, tuleks arvestada sellega, et 2025. aastaks on Eestis puudu 15 000 – 20 000 tööealist inimest ja need peaksid Eestisse siis tulema teistest riikidest.
Lõpetuseks meenutan, et pensioniea tõstmine on arutelul või juba otsustatud enamikus Euroopa Liidu riikides. Levinuim üldine pensioniiga Euroopa Liidu riikides on 65 aastat. Sellest kõrgem üldine pensioniiga on praegu üksnes Iirimaal ning madalam valdavalt Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Näiteks Prantsusmaal ja Maltal on samuti otsustatud tõsta pensioniiga praeguselt 60 aastalt 65. eluaastani.
Austatud Riigikogu liikmed! Loodan väga, et parlament teeb vastutustundliku otsuse Eesti pensionäre arvestades ja ka Eesti tulevikku silmas pidades. Siis on ka tänastel 50-aastastel ja noorematel kindlustunne, et nende pension on sama suur kui praegu pensionil olevatel inimestel või isegi suurem. Loodan, et te toetate seda eelnõu. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Teile on muidugi palju küsimusi. Palun, kolleeg Jaak Aab!

Hea minister! Sellest on, jah, väga põhjalikult ka komisjonis juttu olnud, et meil on probleeme pensionide maksmiseks raha leidmisega. Kuid kas ikka on tarvis minna kõigepealt pensioniea tõstmisele? Me teame, et palju raha võtab näiteks soodustingimustel ja väljatöötatud aastate pensionide maksmine pensionikassa vahenditest, kalliks lähevad ka töövõimetuspensionid, mis on seotud kehvade töötingimustega. Inimesed jäävad väga suures osas töövõimetuspensionile sellepärast, et nad on tööl mingi tervisekahjustuse saanud. Kas ei peaks kõigepealt tegelema nende teemadega? Mõtlen soodustingimustel makstavate ja väljateenitud aastate pensionide süsteemi, tööõnnetusi ja kutsehaiguskindlustust. See võimaldaks keskmist pensionile mineku iga niigi tõsta.

Aitäh hea küsimuse eest! Ma oma kõnes natukene sellel peatusin. Kui valitsuskabinet 25. veebruaril koguneb, siis esitan seal meie koostatud eelnõu, mis puudutab soodustingimustel vanaduspensione, väljateenitud aastate ja eripensione. Pakume seal välja võimalikke muudatusi. Kui kabinet need heaks kiidab, siis läheb eelnõu esimesel võimalusel valitsuse istungile ja seejärel tuleb juba siia parlamendi saali. Nii et see töö on ära tehtud.
Aga kindlasti ei ole muudatused eriliste pensionide süsteemis ja pensioniea tõstmine selles mõttes alternatiivid. Kui me tahame hoida oma pensionisüsteemi ja pensionikassa jätkusuutlikkust, tuleb tegelda mõlemaga. Need ei ole alternatiivid ja täna arutatava otsuse edasilükkamine ei ole samuti alternatiiv. Mida varem meie inimesed teavad, mis ootab neid ees siis, kui nad jõuavad pensioniikka, seda kindlam on nende tööturu- ja töökäitumine. Aga jah, on tuline õigus, et nende teiste teemadega tuleb ka tegelda. Valitsus ongi seda teinud ja me tuleme oma ettepanekutega ka parlamendi ette.

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Lugupeetud minister! Ma ei ole komisjoni liige, aga ma olen lugenud eelnõu seletuskirja. Pean kahjuks ütlema, et teil puudub pensioniea tõstmise sotsiaalsete ja majanduslike tagajärgede sisuline analüüs, hinnang selle mõjule. Igatahes mina pole seda leidnud. Kas sellest võib järeldada, et tänane valitsus pole võimeline koostama pensioniea tõstmise kava tervikliku mõju hinnangut või puudub selleks poliitiline tahe?

Need mõjude hinnangud on olemas. Tegemist on ühe paksu dokumendiga, mis komisjonis laua peal oli. Seletuskirja on sellest kaasatud vaid üks osa. Selle dokumendi nimi on "Pensioniea tõstmise tingivad trendid ja muudatuse peamised mõjud". Sealt võib leida võrdlusandmeid eri riikide kohta, samuti eeldatava eluea analüüsi ja muudatuse mõju eelarvele. Nii et mõjude hinnang on olemas ja kui parlamendiliikmed soovivad seda saada, siis kindlasti on sotsiaalkomisjoni kaudu võimalik see analüüs kõigile edastada.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Lugupeetud minister! Jah, meil on olemas see dokument, aga selle järgi tundub küll niimoodi, et me elame ühes väga ilusas maailmas, kus majanduses on kõik korras, ei ole töötust ega muud muret. Aga tegelikult ei suuda me ju täna vastata, millal me kriisist väljume. Ja samas on teiste riikide kogemuste põhjal teada, et kõikjal maailmas on majandussurutise mõju rahva tervisele olnud märgatav. Seda on kinnitanud näiteks Maailma Terviseedenduse Assotsiatsiooni juhatuse liige Anu Kasmel. Minu küsimus on: miks me ei ole analüüsinud sellest vaatevinklist Eesti rahvastiku olukorda?

Eesti rahvastiku tervist analüüsitakse pidevalt ja Tervise Arengu Instituut ka avalikustab neid näitajad järjepidevalt. Kui vaadata üldist trendi, siis peab ütlema, et Eesti elanike tervis näitab paranemise märke – seda nii inimeste endi hinnangul kui ka statistiliste näitajate alusel. Ka eeldatav keskmine eluiga, mis näitab ju samuti rahvastiku tervist, on aasta-aastalt tõusnud. Selles dokumendis on eeldatava eluea kohta päris pikad selged arvutused, samuti andmed rahva tervise seisundi kohta. Tervise Arengu Instituudi uuringutest tulevad välja nii inimeste endi hinnangud oma tervise kohta kui ka rahva üldise tervise andmed. Seda kõike jälgitakse pidevalt ja ma julgen küll väita, et selle eelnõu puhul on tegu päris pika perioodi andmetega.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Austatud minister! Me võime pensioniea tõsta nii kõrgeks, et keegi nii vanaks ei elagi. Kui vaadata praegu, kui palju inimesi läheb eelpensionile, siis on selge, et me ei tohiks pensioniiga nii kiiresti tõsta. Miks? Kas te ise tõesti usute neid ülioptimistlikke prognoose? Tegelik olukord on see, et väga paljud inimesed ei ela praegugi pensionieani ja väga paljud lähevad varem pensionile.

Kui vaadata Statistikaameti arve, siis pole küll alust väita, et inimesed ei ela pensionini. Aga nagu ma oma ettekandes ütlesin, on pensioniea tõstmise otsustamisel kindlasti olulisem arvestada just nimelt pensionile minejate eeldatavat eluiga. Ja eksperdid kinnitavad, et see näitaja on tõusmas.
Kui me räägime eelpensionile minekust ehk n-ö tööturult väljumise keskmisest vanusest, siis võin tuua mõningad võrdlused teiste riikidega, mille kohta on andmed olemas. Võtame näiteks Taani. Taanis väljub keskmine inimene tööturult 60,6-aastaselt. Nende pensioniiga on 65 aastat. Eestis on vastav näitaja 62,5 ehk meie inimene väljub tööturult keskeltläbi kaks aastat hiljem kui Taani inimene. Saksamaal, kus pensioniiga on 65 aastat ja tehtud otsus selle tõstmiseks 67-ni, väljub inimene tööturult keskmiselt 62-aastaselt. Kreekas, kus pensioniiga on 65 aastat, väljub inimene tööturult keskmiselt 61-aastaselt, Prantsusmaal 59-aastaselt. Seda rida võiks jätkata. Me näeme, et Eestis on inimesed väga tublid ja on tööturul pikemalt kui paljudes teistes riikides. Nii et ma ei saa kinnitada, et trendid, mis eksperdid oma arvutustes on aluseks võtnud – ja seda ka eeldatava eluea pikkuse osas –, tuleks ümber lükata.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Austatud minister! Küllap ka teie olete kindel, et pensioni tõstmine ei ole ainus võluvits. Enne seda on vaja ikkagi lahendada sisulised probleemid. Minu küsimus teile on: kunas me võime siin Riigikogu saalis näha tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustust?

Aitäh hea küsimuse eest! Nagu ma juba ühele varasemale küsimusele vastates ütlesin, loomulikult see ei ole ainuke probleem. Pensionisüsteemi jätkusuutlikkus on vaja tagada ka teiste meetmetega. Üks nendest on väljateenitud aastate ja soodustingimustel pensionide ning eripensionide süsteemi, samuti avaliku teenistuse lisade muutmine. Mis puutub tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustusse, siis selle täpne mudel on välja valimata. Ei tea, mis teed minnakse: kas kehtestatakse nagu töötukassa puhul sundkindlustusmaksed kõikidele tööandjatele või lähtutakse sellest, et meil on olemas töötervishoiu ja tööohutuse seadus. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduses on kirjas, milline peab olema ohutu töökoht, ja võib-olla sellest lähtudes võib öelda, et makse kohustuvad maksma need, kellel ei ole tagatud ohutu töökeskkond. Selge kontseptsioon, millist teed tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuses minna, on Rahandusministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi vahel lõpuni läbi rääkimata. Kui see saab selgeks vaieldud, võtab Vabariigi Valitsus selle teema kindlasti laiemalt arutusele.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Lugupeetud minister! Viimasel ajal on tavaks, et  selle valitsuskoalitsiooni ajal võetakse seadusi reeglina vastu ilma avalikkusega nõu pidamata. Nii oli see töölepingu seadusega, nii oli pärimisseadusega. Ja pärast reaalne elu näitab, et seaduste vastuvõtmisel on vigu tehtud ja avalikkus pole nendega rahul. Siit ka minu küsimus: miks ei ole nii tähtsa seaduse puhul tehtud mõnd üldrahvalikku küsitlust või vähemalt mingisugust sotsioloogilist uuringut, kuidas avalikkus suhtub sellesse valitsuse kiirustavasse sammu? Toetudes meedia tehtud küsitlustele, väidan ma, et valdav enamik ehk 75% portaaliküsitlustele vastanutest on selle seaduse vastu. Tahetakse pensionile saada 60-aastaselt, mõned isegi 55-aastaselt. Väga vähesed, minu meelest oli neid 8–9%, on valitsuse pakutud pensioniea poolt. Ja siit ka minu küsimus: miks te seda uuringut teinud ei ole?

Üks minut on aega küsimuseks! Palun küsimus ühe minuti sees esitada!

Ma juba esitasin küsimuse. Palun ministril vastata!

Aitäh küsimuse eest! Pensioniea tõstmise arutelu on avalikkuse silme all olnud vähemalt pool aastat. Mis puutub sellesse, millised on olnud konkreetsed otsustusprotsessid, siis on väga raske hinnata, milline oleks kõige õigem rahva kaasamise mudel. Veebiväljaannete gallupitest aga meenuvad mulle ka arvud selle kohta, et inimesed pooldasid uuendust. Eri osapoolte kaasamisest veel niipalju, et on igati normaalne, et pensionäride ühendusi ja nii ametiühingute ehk siis töötajate esindusi kui ka tööandjate esindusi on nendesse diskussioonidesse kaasatud. Näiteks kiitis pensionäride ühenduste esindaja ühel töökohtumisel, kus teemat arutati, väga pensioniea tõstmist ja ütles, et see tuleks väga kiiresti otsustada. Ja tema arvates tuleks seda pigem isegi kiiremini tõsta ja ta küsis, miks me tõstame seda ainult kolme kuu kaupa aastas. Tema üks argument oli järgmine. Ma tsiteerin siin härra Kitsingut ja võite üle küsida, kui on vaja kontrollida. Härra Kitsing ütles ühel koosviibimisel, et see annab eakale inimesele kindlustunde, et kui tema hakkab jõudma pensioniikka, siis ei ole tööandjal võimalik teda vanuse tõttu töölt vabastada. Inimene saab kindlustunde, et ta võib tööturul edasi olla.
Päris kindlasti on kõik võimalikud huvigrupid püütud diskussiooni kaasata. Ent ma ütlen veel kord: otsus, kas tõsta pensioniiga või mitte, on valiku küsimus, ja see valik on parlamendi käes. Praegu on valitsus selgelt otsustanud, et igati mõistlik oleks anda selline sõnum tänastele tööealistele inimestele nii vara kui võimalik.
Ja teiselt poolt on selge, et tegemist oleks väga tugeva sõnumiga ka väljapoole Eestit. See näitaks Eestit riigina, kes arvestab Euroopas üldlevinud kokkuleppeid. Näiteks 2002. aastal lepiti Euroopa Nõukogu tippkohtumisel Barcelonas kokku, et soovituslik pensioniiga Euroopas peaks olema 65 aastat või ülespoole.

Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi!

Lugupeetud minister! Te olete meile esitanud väga optimistlikud näitajad. 2060. aastal elavat Eesti mees keskmiselt 83-aastaseks. Mina ja paljud teised meist oleme selleks ajaks kindlasti millegi muuga hõivatud ja seetõttu puudub meil võimalus 50 aasta pärast kas rõõmustada või öelda kunagisele sotsiaalministrile, et taadike, te eksisite. Praegu on Eesti mehe keskmine eluiga 69 ja naistel 79, aga kindlasti jätab majanduslik langus, töötus ja stress meid ümbritsevas elus oma jälje ka keskmisele elueale. Pensionisambad juba muudeti ebastabiilseks, nüüd siis tekib kuri kahtlus, kas Eesti mees veab pensionini välja või enne öeldakse aamen, ja auk kinni. Kas ei oleks mõistlik siduda pensioniea tõus keskmise eeldatava eluea pikenemisega?

Ma pean teid täpsustama: teie küsimuses esines viga. Ja see viga seisnes selles, et mina ei ole oma ettekandes öelnud, et meeste keskmine eluiga on 83 aastat. Kui te kuulasite mu ettekannet tähelepanelikult, siis oli eeldatav eluiga 60-aastaselt meeste puhul 76,4 ja naiste puhul 82,6. Ja kui me vaatame seda, kas pensioniea tõus võiks olla sünkroonis eeldatava keskmise eluea tõusuga, siis meenutage kuuendat slaidi: seal need jooned liikusidki sünkroonis, oodatav eluiga ja pensioniea tõus.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud minister! Kas te oskate öelda, kui suure osa tänapäeva töötutest moodustavad eelpensioni ja pensioni vanuses inimesed? Võite nimetada absoluutarvu või protsentuaalselt.

Aitäh! Ma pean natuke otsima, need arvud on iseenesest olemas. Kui me vaatame töötavaid vanaduspensionäre seisuga 1. aprill 2009 ehk natuke vähem kui aasta tagasi, siis vanusegrupis 63–64 töötas 35,5% ja 65–66 kokku 29,6%. Kui te soovite veel detailsemat infot, siis oleme valmis selle teie meiliaadressile saatma.

Palun, kolleeg Marika Tuus, teine küsimus!

Aitäh! Ma võin ministrit aidata: 2009. aastal oli Statistikaameti andmetel 17 000 eelpensionäri. Aga ÜRO inimarengu edetabeli järgi me oleme üks kehvema tervisega riike ja me kukume selles tabelis pidevalt. Kui teie nüüd loodate, et see kõik toob raha juurde – raha peale on see eelnõu ju viidud –, siis tegelikult meie tervishoiukulud hoopis kasvavad, ka töövõimetuspensionide juurdetulekuga jääb raha vähemaks ja täpselt samuti töötuskindlustushüvitistega. Nii et tegelikult jääb riigil selle ettevõtmisega hoopis raha vähemaks. Kas te olete minuga nõus?

Aitäh! Ei, ma ei ole sellega nõus. Oma ettekandes ma kirjeldasin selle eelnõu võimalikku mõju eelarvele. On selge, et eelnõu eesmärk, nagu ma alguses ütlesin, ei ole otseselt see, et me soovime kellegi pealt midagi kokku hoida. Me vaatame ikkagi reaalselt otsa asjaolule, et Eesti demograafiline seis näitab vananemise märke ja tööealise elanikkonna märkimisväärset vähenemist. Kui meil praegu on neli töötavat inimest ühe pensionäri kohta, siis nagu te minu ettekandest mäletate, on 2050. aastaks neid tänase trendi jätkudes vaid 1,8, töötavaid inimesi, kes maksavad sotsiaalmaksu, et tagada tulevastele pensionäridele normaalne pensionitase, 40% keskmisest netosissetulekust.

Palun, kolleeg Mai Treial, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Kui inimestelt võetakse kahe aasta pension ära, siis minu arvates ei saa kuidagi väita, et nende heaolu pärast 63. eluaastat suureneb. On selge, et see hoopiski väheneb. Kui pensioniea tõusuga ei muutu pensioni suuruse määramise valemis midagi, siis ei saa rääkida edaspidisest suuremast pensionist. Me tunneme heameelt selle üle, et eakate töös osalemise tase on hästi kõrge. Selles on nii plussi kui ka miinust. Ma väidan, et möödunud aastal olid keskmised määratud pensionid sellised: vanaduspension 3763 krooni, ennetähtaegne vanaduspension 2991 ja töövõimetuspension 2241 krooni. Kas selle üle nüüd rõõmustada või kurvastada, kui meie inimesed pensionieas töötavad?

Aitäh! Kindlasti on positiivne, kui inimesed suudavad tööhõives püsida. Kui te ütlete, et kelleltki võetakse pension ära, siis see ei vasta ju tõele. Kui inimene on tööhõives, siis tema sissetulek on eeldatavalt suurem kui pensionile jäädes. Kui keskmine pension on praegu suurusjärgus 40% või natuke allapoole netosissetulekust, siis võib eeldada, et kui inimene töötab, on tema sissetulek suurem. Mis puudutab veel tänast õigusruumi, siis meie käesoleva aja õigus näeb ette võimaluse pensionäril töötada ja saada nii pensioni kui töötasu. See on kindlasti ka üks põhjus, miks Eesti pensionäride tööhõive määr on Euroopa Liidus teisel kohal. Riik on igati soosinud seda, et vanemaealised saaksid tööhõives osaleda. Ja ma ütlen veel kord, et kui me ei vaata mitte tööpuudust, vaid tööjõu puudust, siis tööjõu puudus ja tööhõives osalevate inimeste arv on märkimisväärselt vähenemas ja keegi peab Eestimaal pakutava töö ära tegema. Samamoodi peavad need inimesed, kes on pensioni oma tööga väärikalt välja teeninud, olema kindlad, et meie universaalse pensionisüsteemi väljamaksed tagavad nendele inimestele, kes on pensionile jäänud, väärika pensioni.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Ilus kõne, ilusad slaidid, kus rääkisite suurepärasest tulevikust, ütleme, 40 aasta pärast. Aga, härra minister, me elame täna ja minu meelest teie ettepanekuga me koormame ja sunnime veel tööd tegema neid, kes on juba 40 aastat ja rohkem teinud tööd ühiskonna ja enda jaoks. Samas unustame, et suur arv noori otsib täna kohta, kus võiks leiba teenida. Lugupeetud härra minister! Kas teie ei tunne, et valitsus on tõmmanud välja vale kaardi?

Aitäh, härra Korb! Kui te nüüd mu ettekannet kuulasite, siis ma ütlesin väga selgelt, et see eelnõu puudutab eelkõige tänaseid 50-aastaseid ja nooremaid. Senised pensionitingimused jäävad kõikidele tänastele pensionäridele kehtima. Samamoodi jäävad need tingimused kehtima kõikidele nendele, kes lähevad pensionile enne 2016. aastat. Pärast 2016. aastat ei räägi keegi sellest, et meil tuleb järsku kuskilt kaks aastat  juurde. Eelnõu kohaselt on samm kolm kuud ehk kui inimesel isegi on soov minna pensionile vastavalt sellele ajagraafikule, mis on seaduses ette pandud, tähendaks see seda, et ta peaks tööturul olema tänasega võrreldes kolm kuud rohkem. Ei ole midagi hüppelist, ei ole midagi kiireloomulist, on mõõdukas, tagasihoidlik pensioniea tõus. Mis on veel oluline ja mida ma oma ettekandes ei maininud, aga kindlasti tahan ära mainida, on see, et kui te eelnõu ette võtate, siis te näete, et Vabariigi Valitsusele on pandud kohustus teha aastaks 2019 samasugune või isegi mahukam mõjude hinnang, vaadata, kuidas need prognoosid, mis tänased rahvastikueksperdid on teinud, on vett pidanud ja kas tehtud otsused tuleks uuesti läbi vaadata.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Loomulikult peab minister olema mures pensionikindlustuse jätkusuutlikkuse pärast. Mina olen olnud juures ja ise osaline, kui üks valitsus kiitis aastal 2000 heaks tööpensioni kontseptsiooni ning tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse seaduse ja saatis selle Riigikokku. 2009. aastal ma nägin, kuidas kinnitati üks tööpensioni kontseptsioon, ja nägin, kuidas kinnitati ka tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse põhimõtted. Muidugi, keegi ei keela teil neid asju uuesti läbi vaatamast, ainult et teist ei ole asja, sest te ei suuda panna tööandjaid maksma, te ei julgegi seda teha. Aga rahaliselt, jätkusuutlikkuselt? See graafik, mis on siin taga, on õige vanuse järgi. Kui palju maksab praegu riigi pensionikindlustusele see, et meil puudub tööpensioni süsteem eraldi väljateenitud aastate ja tervist kahjustavate tingimuste eest ja et meil puudub tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus, mis see kuludes teeb?

Aitäh! Hea küsimus. Seda on kindlasti lõpuni väga raske täpselt hinnata. Ma usun, Eiki, sa tead ise väga hästi, et kui inimene on tööõnnetuse kaudu kaotanud mingisuguse tervisevõime, siis on ta saanud ravikindlustuse kaudu oma tervisehädad kaetud ja seda nii aktiivravi poole pealt kui taastus- ja järelravi poole pealt. See ongi see, et tänased ravikulud on kaetud üldisest ravikindlustuse eelarvest.

Palun, kolleeg Jaak Aab, teine küsimus!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Me  tahame väga võrrelda siin just keskmist pensioniiga ja ütleme, et Euroopa Liidus on see nii mõneski riigis kõrgem ja et kõik tõstavad seda. Kui me aga võrdleme oodatavat eluiga, siis me jääme sellele keskmisele ju väga tugevalt alla. Kas ei oleks ausam teha nii, nagu nii mõnedki riigid on teinud, et on sidunud pensioniea tõusu oodatava eluea tõusuga ja andnud inimesele sellise paindliku võimaluse pensionile minna?

Aitäh! Seda n-ö paindlikku pensionileminekut ei ole rakendanud just väga paljud riigid. Kõige lähem näide on siin Soome riigist. Soomlased läksid sellele süsteemile üle 1. jaanuarist ja nendel ei ole praegu ka endal väga selget hinnangut – me oleme seda nende käest küsinud –, kas tegemist on hea otsusega või mitte. Seda saab hinnata mingisuguse ajaperioodi tagant. Aga teoreetiline võimalus valida endale ise pensioniaeg on praegugi eelpensioni näol olemas ja see jääb alles ka tulevikuks. Nii et siin on erinevad komponendid. Kui inimene on mingil põhjusel saanud endale töövõimetuspensioni, siis on ta töövõimetuspensionil, kui ta otsustab jääda eelpensionile, siis ta jääb eelpensionile. Kui me räägime eripensionidest, kus on väga palju varem pensionile minejaid, siis eripensionide ja ka väljateenitud aastate ning soodustingimustel pensionide puhul, nagu ma ütlesin, on valitsus tulemas parlamenti. Selge on see, et isegi kui parlament otsustab seda süsteemi muuta, siis ei saa seda muuta nendel, kel on juba tekkinud õigustatud ootus. Sellest tulenevalt tuleb neid õigustatud isikuid, kes võivad varem pensionile minna, kogu aeg juurde. Neid võimalusi on praegu ja need jäävad kindlasti ka edaspidi alles.

Palun, kolleeg Heimar Lenk, teine küsimus!

Ma ei saanud vastust esimesele küsimusele. Miks pole valitsus avalikkusega nõu pidanud ja pole korraldanud uurimusi, kuidas inimesed suhtuvad pensioniea tõstmisesse? See Alo Kitsingu näide on juba kuus korda siin saalis reformierakondlaste suust kõlanud ja ma saan aru, et rohkem pole teil avalikkusega sel teemal kontakte olnud, kui on see ühel kohtumisel öeldud, üks tekstist välja võetud Kitsingu lause. Valgamaa Pensionäride Ühenduses, kuhu kuulub 1100 inimest, ei ole olnud kuulda ühtegi inimest, kes oleks seda teie ettepanekut toetanud, ja ametiühingud, nagu ma loen, on täna räigelt teie seaduseelnõu vastu. Kui te õhtul koju lähete, võtke lahti portaalid, kus noored kirjutavad. Seal on umbes selline suhtumine teie seaduseelnõusse: kiiresti, kiiresti minema sellest riigist, las teevad, mis tahavad, las tõstavad pensionile mineku piiri kohe ja homme 95 aastani. See on kokkuvõte tänastest arvamustest portaalides.

Aitäh! Ma saan küll aru, et see oli pigem arvamusavaldus kui küsimus.

Praegu on küsimuste aeg. Palun, kolleeg Heljo Pikhof, teine küsimus!

Aitäh! Austatud minister! Minul on sama küsimus, mida ...

Praegu esitatakse küsimust. Palun ootame oma kolleegi küsimuse ära. (Heimar Lenk räägib kohalt.) Palun, kolleeg Heljo Pikhof, teie küsimus! Pärast vastab minister siis juba Heimar Lengi küsimusele.

Aitäh! Austatud minister! Täna said Riigikogu liikmed, nii nagu Heimar Lenk ütles, Eesti Ametiühingute Keskliidult kirja, kust nähtus, et ametiühingud ei ole pensioniea tõstmisega absoluutselt rahul, ilma et enne oleks kehtestatud tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus ja tööpensionid. Oma kirjas vihjavad nad konkreetselt sellele, et tervelt elatud aastaid pensionieas on naistel praegu ümmarguselt neli ja meestel veelgi vähem. Mõeldud on siin 65-aastaseid ja vanemaid. Kust tulevad teie andmed, et see pensionieas oleku aeg nii jõudsalt suureneb?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei tea, kust ametiühingud oma andmed võtavad, mina saan oma andmed Statistikaametilt. Samamoodi on analüüsis väga palju kasutatud Poliitikauuringute Keskuse Praxis andmeid. Ma ei tea, millistele andmetele tugineb ametiühing, aga selles osas mina usaldan küll nii Tervise Arengu Instituudi, Praxise kui ka Statistikaameti andmeid, Eurostati andmeid selle kohta, milline on meie oodatav eluiga. Statistikaamet on teinud uuringu 60-aastaste oodatava eluea kohta ja siin on need numbrid kõik kirjas. Ma küll ei saa aru, kust võetakse see neli aastat. Statistikaameti kodulehelt võib igaüks neid andmeid vaadata.
Mis puudutab härra Lengi küsimust, siis ma hea meelega vastan sellele. Teile täpsustuseks, härra Lenk, et minu mäletamist mööda algas teie küsimus sõnadega "ma ei saanud oma küsimusele vastust", aga te ei küsinud ka uuesti. Kuid see ei ole üldse tähtis. Tähtis on see, et ma püüan teile uuesti vastata. Kindlasti ei ole nii, et meil on härra Kitsingult ainult see üks lause. Härra Kitsing rääkis nimetatud kohtumisel väga palju ja kohtumisi on peetud ju ka teisi. Kui te ütlete, et ei ole tehtud avalikkuse küsitlusi, siis ma vastan, et Eesti riik on tõstnud pensioniiga stabiilselt 1992. aastast ja ma küll ei mäleta, vaatamata oma noorele eale, et varasemate pensioniea tõstmiste korral oleks tehtud rahvaküsitlus. Ka siis, kui naiste pensioniiga otsustati võrdsustada meeste pensionieaga, pikendada seda 63 eluaastani, ei tehtud rahvaküsitlust. See on Vabariigi Valitsuse, vastavate huvigruppide ja parlamendi otsus. Aga loomulikult võivad parlamendiliikmed, olles rahva esindajad, kujundada oma arvamuse isiklikult ja vabalt igas küsimuses.

Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma kindlasti loen teie ettekande veel kord läbi ja kontrollin numbreid, mis te meile ette kandsite. Ettekande alguspoolel te mainisite muu jutu sees keskmise eluea tõusu 38-lt 48-le eluaastale. Seda pidasin ma lapsus linguae'ks. Või mida need numbrid pidid meile ütlema?

Aitäh! Ma kohe otsin oma ettekandest selle üles. See on samamoodi võetud Statistikaameti andmetest, ma püüan leida Statistikaameti vastavat viidet, et teile kenasti ära vastata. Lepime nii kokku, et ma täpsustan selle teile eraldi. Ma võin eeldada, et tegemist on näiteks tervena elatud aastatega, aga ma täpsustan selle teile eraldi pärastpoole, siis me saame olla täpsed ja korrektsed. Ma ei taha praegu küsimusi kinni hoida ega hakka neid Statistikaameti numbreid üles otsima.

Palun, kolleeg Rein Ratas!

Tänan! Härra minister! Et Eesti inimene väljub tööturult üksjagu vanemas eas kui mitmete teiste maade inimesed, ei ole vahest tingitud niivõrd meie inimeste tublidusest, nagu te äsja väitsite, pigem tuleneb see meie vaesusest. Millise kaaluga te oma pensioniea tõusu kalkulatsiooni metoodikas kasutasite oodatava eluea korrigeeritud näitajat, mida oluliselt arvestatakse tsiviliseeritud maailma inimsõbralikes maades? Olen rääkinud.

Aitäh! Kindlasti ei paku sotsiaalminister ise oodatavat eluiga. Ma vaatan kohe, kas oodatava eluea arvestused on meile tulenevalt Statistikaameti andmetest teinud Praxis või Tervise Arengu Instituut. Selle oodatava eluea prognoosi on Statistikaameti andmetele tuginedes teinud Tervise Arengu Instituut, kui ma siit õigesti vaatan. Nii et selles mõttes ei ole tegemist mingisuguse poliitilise numbriväänamisega, vaid ekspertide prognoositud tulevikuga. Neid prognoose tehakse pidevalt.

Palun, kolleeg Eiki Nestor, teine küsimus!

Kuna minister, kavalpea, jättis mu esimesele küsimusele vastamata, siis ma vastan ise.
Pensioniea tõstmine suurendab jätkusuutlikkust umbes 5–10% ning tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse puudumine ja tööpensioni süsteemi puudumine põhjustab kulutusi vähemalt 17% pensionikindlustuse kogukuludest. Täpne number on sellest kindlasti suurem – kui palju, ei oska ma öelda.
Aga mind üllatab see paragrahv, mis räägib analüüsist aastaks 2019. Püha jumal, miks nii kaua? See võtaks ju parasjagu kaks aastat, kui tegelda tööpensioni väljatöötamisega ja tööõnnetus-kutsehaiguskindlustusega. Selle ajaga võiks välja töötada ka paindliku mudeli pensionile minekuks, mis arvestaks inimese vanust, tervist ja seda, kas tal on hetkel tööd, mis ta palk on. See oleks palju mugavam nendele inimestele, kes pensionile lähevad. Sellega saaks paari aastaga hakkama.

Aitäh ettepaneku eest! Ma ütlen veel kord: selle paindliku süsteemi plussid ja miinused, n-ö esimesed linnukesed saame kindlasti oma Soome kolleegidelt aasta-paariga  teada, kuuleme, kuidas nad hindavad seda ja mis on reaalne tagajärg. Sealt lahe teiselt poolt on tulnud erinevaid signaale ja nende esialgne hinnang ongi kahetine. Nad on meile teada andnud, et ega nad täpset mõju ei oska hinnata. Ma arvan, et enne kui hakata rongi teistpidi liikuma panema, oleks tõesti mõistlik vaadata, milline on meie põhjanaabrite kogemus.
Mis puudutab analüüsi tegemist, siis põhjus, miks sinna pandi kirja 2019, ongi seesama paar aastat, mida sa mainisid. Meie kehtiva riikliku pensionikindlustuse seaduse järgi tõuseb pensioniiga aastani 2016, st siis on see meestel ja naistel võrdselt 63 eluaastat. Ja kui sealt edasi hakkab minema nii, 2017 lisandub kolm kuud, 2018 kolm kuud, siis aastaks 2019 saaks ehk täpse analüüsi. Praegune  süsteem kehtib ju 2016. aastani ja siis ongi see paar aastat, et hinnata, kas mõju on adekvaatne või mitte. Aga kui on mõni konkreetne ettepanek, siis esimese ja teise lugemise vahel on teatavasti kõigil õigus teha muudatusettepanekuid.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud minister! Teie ja teie ametnikkond on teinud ära väga suure töö, et põhjendada ja õigustada pensioniea tõstmist. Kas teie inimesed on teinud ka analüüse, milliseid kulutusi peab riik tegema alates 2016. aastast, et need inimesed, just nimelt inimesed alates 60. eluaastast oleksid võimelised tööturul konkureerima ja et neile oleksid kindlustatud ka töökohad? Kas selline analüüs on teil olemas?

Aitäh! Mõjusid eelarvele on tõesti hinnatud eraldi peatükis. Ma rõhutan veel kord üle selle, mida ma korra siit puldist juba ütlesin. Kui pärast 2016. aastat hakkab pensioniiga kolme kuu võrra aastas tõusma, siis see tähendab ju seda, et tööl olev inimene, kui ta tahab minna pensionile kohe siis, kui tema õigustatud pensioniiga kätte jõuab, on tööl kolm kuud kauem. See ei ole selline hüppeline asi ja keegi ei räägi sellest, et siis on kohe vaja luua täiendavaid töökohti nendele inimestele, kes hakkavad ju pensionile jääma. Nii et mingisugust revolutsiooni siin ei peagi toimuma. Ja fakt on ka see, et nagu seesama demograafianumber näitab, jääb 15 000 – 20 000 tööealist inimest vähemaks. Kui vaadata tööhõive numbreid, siis tööhõive on meil olnud 650 000 – 660 000 inimese juures, isegi tänasel kriisiajal on meil tööhõives umbes 580 000–590 000 inimest. Kümmekond aastat tagasi, kui oli samamoodi kriis, oli meil hõives umbes 560 000 inimest. Nii et need hõivenumbrid ja elanikkonna vähenemine näitab seda, et tööinimesi on kindlasti vaja, tööeas olevaid inimesi jääb oluliselt rohkem vähemaks kui neid, kes oleks õigustatud pensionile jääjad.

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Teie vihje oma vanusele on muidugi ilmekas, te ei saagi neid probleeme mõista, millest me siin täna räägime. Aga selles ei ole te absoluutselt süüdi. Minu küsimus on pigem selline. Öelge mulle, kas teil selle koalitsiooni laiemas mõttes ongi kindel eesmärk Eesti elu tingimata pea peale keerata. Tuletan meelde: pärimisseaduse tohutud probleemid, muutsite seda 180 kraadi, töölepingu seadus, neid vilju sööme seniajani, seal on tõsised probleemid, plaanis on kohtute politiseerimine ja nüüd siis minnakse ka pensioniea kallale, mis oli stabiilne, inimesed said sellega arvestada. Kas see on mingi teie poliitika, mida te peate vajalikuks ajada, või see tuleb teil kuidagi koordineerimatult välja, et lihtsalt teete niimoodi Eesti ühiskonnas?

Aitäh küsimuse eest! Vastupidi, see eelnõu puudutab mind vägagi, mina saan selle eelnõu kohaselt kaks aastat hiljem pensionile, kui ma saaksin tänase korra kohaselt. Nii et see eelnõu puudutab mind igati. Ma ei tea täpselt, aastaarvuliselt teie vanust, et kas see eelnõu ka teid puudutab või mitte. Raputate pead, järelikult ei puuduta. Selles osas ma arvan, et mul on igati põhjust selle eelnõuga kursis olla. Mis puudutab viidet teistele eelnõudele või õigusaktidele ja hinnanguid nendele, siis ma saan aru, et need on teie hinnangud ja mina ei hakka siin kindlasti hindama ei teie mainitud kohtute seadust ega töölepingu seadust. Töölepingu koha pealt, kuna see on Sotsiaalministeeriumi valdkond, võin öelda, et me ei ole küll väga suuri murekohti näinud, tegemist on väga tänapäevase ja moodsa seadusega ning kindlasti oluliselt parema seadusega, kui oli vana seadus. Ütlen veel kord, et kui me vaatame pensioniiga Eestis viimasel paarikümnel aastal, siis see on olnud pidevas muutumises, alates 55-st kuni 60, 63-ni. See on loogiline protsess, mis kaasneb sellega, millised on demograafilised näitajad ja millised on prognoosid, mida auväärt eksperdid teevad, kui palju meil on tööealisi elanikke, kes peavad maksma sotsiaalmaksu, et tagada pension nendele, kes on selle välja teeninud. Meenutan veel kord, et kui praegu on inimesi, kes pensionikassasse raha sisse maksavad, ühe pensionäri kohta neli, siis 2050. aastaks on neid tänase trendi jätkudes ainult 1,8. See on karm reaalsus.

Palun, kolleeg Rein Ratas, teine küsimus!

Tänan! Härra minister! Ma pole kunagi arvanud ega arva ka praegu, et sotsiaalminister rehkendab välja oodatava eluea. Ma küsisin äsja ja küsin uuesti: millise kaaluga teie aparaat kasutas pensioniea tõstmise arvutuse metoodikas oodatava eluea korrigeeritud näitajat? Olen rääkinud.

Pensioniea tõstmise mudel või metoodika on välja pakutud võimalikult laugena, kolm kuud ühe aastaga. Käesoleval ajal tõstetakse meil pensioniiga sama sammuga. Me liiguksime sellesama sammuga, mis praegu kehtib, kuni 2026. aastani ja jõuaksime siis nii meeste kui naiste puhul välja 65. eluaastani. Sellise mudeli kohaselt liikumine peaks tagama nii pensionikassa jätkusuutlikkuse kui ka tööjõuturul vajaliku tööjõu. Kui te küsite, miks see on kolm kuud, miks ei ole viis kuud, siis sellist eraldi teaduslikku metoodikat ei ole välja töötatud. See on väljapakutud skeem, mis valitsuse hinnangul võiks tagada normaalse ja sujuva ülemineku sellele, et pensioniiga on 65 eluaastat. Variante on palju, on võimalik liikuda poole aasta kaupa, nii et me jõuame selle 65 aastani varem, on võimalik minna pikema sammuga – see kõik on valiku koht. Praegu on valitsus pakkunud välja sellise skeemi.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, teine küsimus!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud minister! Ma küsin siis konkreetsemalt: kas teie ametnikkonnal või ka teil on olnud arutusel visioon, strateegia või midagi muud, mis tõepoolest aitaks neid kõrgemas vanuses tööealisi töövõtjaid sellel perioodil?

Aitäh! Üks suur abikäsi, nagu ma olen öelnud, on see, et Eesti riigis on võimalik saada nii pensioni kui ka palka. See on väga tõhus meede. Kui rääkida sellest, millised on täiendavad garantiid, siis ausalt öelda on väga raske välja pakkuda, mis see peaks siis olema. Inimesel on see seaduslik õigus, et kui temaga on sõlmitud tööleping, siis ei saa seda töölepingut lihtsalt niisama ära lõpetada. Töölepingust tulenevad õigused ja kohustused on töölepingu seaduses garanteeritud. Ütlen siis veel kord: kui vaadata neid numbreid, mis meid tulenevalt demograafilistest näitajatest ees ootavad, siis jääb meil tööealisi inimesi füüsiliselt puudu. Sellest tulenevalt peab olema mingisugune nägemus, kuidas seda puudujääki siis katta, kui meil tööealine elanikkond nii suures hulgas väheneb. Me võime öelda, et jah, töötegijaid jääbki vähemaks. Siis on vaja öelda, kuidas me maksame pensionid välja nendele inimestele, kes on tööd teinud? Järelikult on vaja kuskilt raha saada. Kas me tõstame maksu või ütleme, et toome töökäsi rohkem sisse ja suurendame immigratsiooni? Või vähendame pensioni? Need kolm alternatiivi olid ka seina peal näha. Ma arvan, et need ei ole väga mõistlikud.

Palun, kolleeg Indrek Saar!

Tänan! Lugupeetud minister! Vastates enne küsimusele, miks Vabariigi Valitsus koostab alles 2019. aastaks analüüsi paindliku vanaduspensioniea kehtestamise kohta, te ütlesite, et Soome poolt on tulnud vastakaid signaale. Kas te võiksite nimetada põhilised probleemid, mis teis tekitavad hirmu, et Eesti ei peaks tulevikus juurutama paindlikku pensioniea süsteemi?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, on ju ka tänane pensionisüsteem paindlik. Meil on õigus jääda eelpensionile. Meil on ka õigus teha tööd pikemalt, teha tööd pensionieas. Siin saaliski viibib inimesi, kes pensionieas teevad Riigikogus tööd. Nii et meil on paindlik süsteem, kus võib minna pensionile nii pärast pensioniea saabumist kui ka enne seda. Ja me tahame, et meie pensionisüsteem oleks võimalikult lihtne, inimesele selgelt mõistetav, me oleme püüdnud oma Eesti riiki üles ehitada võimalikult lihtsalt – lihtsa maksusüsteemiga, lihtsa pensionisüsteemiga, et kõik saaksid asjadest ühtemoodi aru. Ma ütlen ka, et praegu ei ole Euroopas seda n-ö Soome mudelit või paindlikku mudelit, kus inimene saab ise valida pensionile mineku ea ja sellest tulenevad tema koefitsiendid jne, väga palju rakendatud. Kindlasti on väga huvitav näha, kuhu soomlased paari aasta pärast oma arutlustega jõuavad. Esimese hinnangu saan ma küsida 8.–9. märtsil, kui ma Soome ministrit näen. Nii et pärast seda oleme võib-olla natuke targemad ja ma oskan täpsemalt vastata. Aga minu isikliku veendumuse kohaselt on nii, et mida lihtsam süsteem, seda lihtsam on ka inimestel mõista.

Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Ma tahaksin täpsustada kolleeg Ratase küsimust. Nagu ma aru sain, oli jutt kaaludest. Tähendab see, mille kohta kolleeg Ratas tahtis küsida, on nn Jaan Reimandi ja Gennadi Vainikko maatriks. Rein Ratas seda ei öelnud, aga seal ei ole kaaluks mitte naturaalarv, vaid imaginaarkordaja. Minu küsimus on selline: kas Sotsiaalministeerium on kaalunud imaginaarkordaja taandamist 1969. aasta eelsesse faasi? See oli üks Gennadi Vainikko ideid ja seda tahtiski Ratas küsida. Niisiis: kas imaginaarkordaja asendamine kaalutud arvutuste puhul tuleb kõne alla või ei, milline on Sotsiaalministeeriumi seisukoht?

Aitäh küsimuse eest! Vastus on ei.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma olen alati imestanud, miks Eesti püüab tuua hea näitena esile seda, et Eestis on eakate naiste tööhõive või üldse eakate inimeste tööhõive äärmiselt suur. Samas ei edvistata väga selle näitajaga, et Eesti eakate inimeste keskmised tervisenäitajad on äärmiselt kehvad. Tõsi, meil on vähe töökäsi, nagu sa siin ütlesid, aga meil on ka vähe töökohti. Ma küsin sinu käest nii: kas Sotsiaalministeerium võtaks äkki vaevaks analüüsida ka seda, et kui sundida kehva tervisega eakaid inimesi tööle, sest nende pension on liiga väike, et ära elada, kas siis ei ole haigekassa kulud tegelikult palju suuremad?

Aitäh! Ma püüan siis veel kord meenutada seda ühte slaidi, kus ühelt poolt oli tõusujoon oodatava elueaga ja tervisenäitajatega ning teiselt poolt pensioniea tõus – need tõusujooned olid nagu paralleelsed. On tõesti väga raske prognoosida, millised on tervisenäitajad kümne, kahekümne aasta pärast, aga eksperdid on tänased prognoosid teinud. Samamoodi on ju tehtud eelarveliste mõjude prognoosid, samamoodi on tehtud oodatava eluea prognoosid jne. Me peame lähtuma nendest prognoosidest, mis meile usaldatud on, ja kui saame targemaks, siis tuleb vaadata, kas midagi on vaja teisiti otsustada või mitte. Ka kümme aastat tagasi ei olnud ju otsest prognoosi, et tööhõives olevate inimeste arv 2025. aastaks nii palju väheneb.

Palun, kolleeg Indrek Saar, teine küsimus!

Aitäh! Algatuseks pean vastu vaidlema kolleeg Ain Seppikule, kes ütles, et ministri noorus takistab aru saamast, kuidas tunneb ennast 60-aastane inimene. Ma arvan, et noorus ei pruugi takistuseks olla, pigem võib olla küsimus empaatiavõimes. Minu esimesele küsimusele tuli vastus, mis ei sisaldanud ühtegi vastust. Mis on ikkagi need ohud tänases Soome süsteemis, mis on ilmselgelt tunduvalt ajakohasem ja selle võrra paindlikum kui Eesti süsteem? Vastuseks tuli, et meie süsteemi on lihtsam administreerida. See, et on lihtne administreerida, ei tähenda, et inimesed on sellepärast õnnelikud, sest inimesed tunnevad ennast tihtipeale alandatult, kui nad peavad nn invaliidsust taotlema minema, sest nad ei jaksa enam tööturul püsida, teha tööd, mida nad on teinud. Vastupidavus puht füüsiliselt ja moraalselt on paraku väga individuaalne. Ma tuleksin ikkagi tagasi küsimuse juurde, mis on Soome süsteemi sisuline probleem. Mis valmistab ministrile hirmu, nii et seda analüüsi tuleb edasi lükata aastani 2019?

Aitäh! Oma vastuses, Indrek, ma kindlasti ei öelnud, et administreerida. Ma ütlesin, et on kergem aru saada, kui süsteem on väga lihtne – et pensioniiga on selline ja et meil on väga selgelt sisse kirjutatud eelpensioni võimalus, see, kui palju varem võib eelpensionile minna ja mis sellega kaasneb. Ma ütlen veel kord: me küsime Soome kolleegide käest selle mõju kohta kindlasti ka varem kui 2019. aastal. Aga eelnõusse on 2019 pandud just tingituna sellest, et meie kehtiva õiguse järgi jõuab pensioniiga 63 aastat nii naistele kui meestele kätte aastaks 2016. See on praegu kehtiv süsteem. Kui me hakkame kehtivat süsteemi veel kord n-ö lahti võtma – ma ei usu, et parlament on valmis täna muutma juba kehtivat õigust ja ütlema, et aastast 2014, 2013 või mis iganes aastast minnakse üle n-ö Soome mudelile. See Soome mudel ongi Eestis juba kehtiva eelpensioni n-ö edasiarendus. Aasta 2019 tuleb sellest, et me läheme 2016. aastast edasi. See ei takista valitsusel soovi korral seda ka varem tegemast, sest kui eelnõu vaadata, siis seal on aastaks 2019. Aga enne, kui me ei tea põhjanaabrite reaalset kogemust, mina ei tormaks, pea ees, kohe süsteemi muutma.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea minister! Ma jälgisin huviga teie ettekannet televiisoriekraani kaudu ja kõrvu jäi mitu korda üle rõhutatud teema, kuidas mõne aasta pärast on meil olukord hoopis parem. Te tõite pidevalt näiteks ka Euroopat. Tõepoolest, Euroopas on töökäsi väga vähe ja meie statistika näitab samuti, et ega meilgi siin just midagi rõõmustavat ei ole, kui mitte arvestada tõepoolest, nagu te mainisite, immigratsiooni või seda, et meie noortest väga paljud tagasi tulevad.
Minu küsimus on: kas te olete analüüsinud, et juhul kui me ei saavuta kõiki neid positiivseid näitajaid, mida te täna nimetasite, milline on siis tegelik kokkuhoid? Kui suurem osa nendest inimestest ei leia tööd ja tööpuudus peaks olema väga suur, milline on siis tegelik kokkuhoid pensioniea edasilükkamisel?

Aitäh! Nendes analüüsides pole võetud aluseks mitte hetke majandusolukorda, vaid on püütud võtta aluseks Rahandusministeeriumi prognoose, pikemaajalisi majandusseisu, tööhõive seisu ja tööpuuduse seisu prognoose. Nendes ei ole võetud eelduseks, et meie majandusseis on praegu selline ja jääb selliseks ka kümne aasta pärast. Majandus on tsükliline ja majandustsükkel on suurusjärgus kümme aastat, millest seitse-kaheksa aastat on tõusu ja kaks, kolm, neli aastat on langust. Nii on see olnud eri ajaperioodidel ja ka Eesti viimased kümme või isegi kakskümmend aastat on seda näidanud. 1999. aastal oli meil börsikrahh ja sealt edasi tuli väike langus, siis hakkasime jälle tõusma. 2008–2009 oli suurem languse aeg ja on loogiline eeldada, seda ütlevad ka majanduseksperdid, et nüüd on jälle tõus tulemas. Ja seda pole öeldud mitte ainult Eestis, vaid ka eelmisel kuul toimunud Euroopa tööministrite kohtumisel rõhutati väga selgelt, et Euroopa peab seisma silmitsi just nimelt töökäte puudusega ehk tööjõu puudusega, mitte tööpuudusega, vaid tööjõu puudusega. Ka meie prognoosides ei ole mingid ilustatud numbrid. Need on need numbrid, mida eksperdid näevad, ja eks nendele saamegi oma arvutustes tugineda.

Palun, kolleeg Mailis Reps, teine küsimus!

Täpsustav küsimus. Ma tuleksin siiski oma küsimuse juurde tagasi. Ma olen nõus, loomulikult käib majandus tsüklites. Aga oletame, et teie tänasest positiivsest prognoosist hoolimata me kukume sellesse tsükli teise poolde. Juhul kui me oleme aastal X – ma ei ütle, et see on täpselt sel hetkel, kui hakkab rakenduma edasilükatud pensioniaeg, võib-olla paar aastat pärast seda – uuesti sellises madalas tsüklis, kas siis riik on selleks valmis? Et see, mida me täna arutame, toob küll kergendust pensionikassale, aga peame me seda teistpidi ikkagi sotsiaalsete meetmetega katma?

Aitäh! Seda on püütud eelarvelises mõjus hinnata. Loomulikult on äärmiselt keeruline öelda ette, milline on riigi rahandusseis 2026. aastal, kui me jõuame pensionieaga 65. eluaastani. Käesoleva aja hinnangu järgi, nagu ma ütlesin oma ettekandes, on see suurusjärk kaks-kolm miljardit. On selge, et tuleb tegelda ka teiste meetmetega, nagu ma olen siin korduvalt öelnud – nii eripensioniga kui teiste tööhõivet soodustavate meetmetega. Loomulikult, kõige parem võimalus tagada pensionisüsteemi jätkusuutlikkus on siis, kui meie majandus tervikuna hakkab tõusma ja tõuseb niimoodi, et meil on võimalik tagada tõesti väärikas pension nendele inimestele, kes pensionile jäävad. Mõjude hinnangus ja prognooside tegemisel on püütud arvestada nii reaalseid stsenaariume, kui praegu kättesaadavate numbrite pinnalt on võimalik. Ei ole tehtud n-ö musta, positiivset ja realistlikku stsenaariumi. On püütud jääda ühe võimaliku stsenaariumi juurde, mis võiks olla võimalikult realistlik.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp, teine küsimus!

Aitäh! Ka minu poolt täpsustav küsimus. On üldteada fakt, et laste ja noorte narkomaania ja alkoholismi süvenemise tendentsi võib märgata üha nooremas eas, HI-viiruse kandjate arv suureneb üha enam aktiivses elueas inimeste hulgas. Kui vaadata muid tervisenäitajaid, siis sõjaväekõlblike noormeeste arv väheneb tugevalt. Sa enne väitsid, et te olete teinud prognoosi, mille järgi oodatav eluiga tõuseb, ja kõik meil Eestis muudkui tõuseb. Võib-olla see eluiga pikeneb küll, sest E-ainetega me konserveerime ennast kõvasti ja me lihtsalt ei suregi ära või vähemasti meie laibad ei kõdune ega mädane. Aga tervena elatud aastate arvu kasvu on küll raske ette kujutada. Millele see analüüs tugineb? Me räägime tervena elatud, kvaliteetsest elust ja n-ö aktiivsest võimekusest olla tegev tööjõuturul.

Aitäh! Siis me peaksime kutsuma siia auväärt eksperdid, kes meile prognoose teevad, et nad seletaksid, mis on aluseks võetud. Aga Tervise Arengu Instituut küsib ju rahva tervise uuringutes nii elanike arvamust kui ka vaatab reaalseid tervisenäitajaid. Loomulikult paneb Tervise Arengu Instituut nendesse analüüsidesse sisse konkreetseid probleeme nii palju kui võimalik. Kui me vaatame näiteks HIV-positiivsete levikut, siis see arv on viimastel aastatel stabiilselt langenud. Neid ei ole juurde tulnud nii suures mahus, kui tuli kümmekond aastat tagasi. Mul ei ole neid arve kaasas, aga ma tean neid trende ja trendid on sellised olnud.
Samamoodi saab demograafilistele numbritele tuginedes väga selgelt öelda, millised on üldised rahvastikutrendid juhul, kui jätkub tänane rahvastikukäitumine. Neid on viimasel ajal päris palju korrigeeritud. Kui meie 2001., 2002. ja 2003. aasta sündimuse tase oli 12 000 last, siis pärast seda on sündimus tänu mitmesugustele meetmetele, sealhulgas vanemahüvitisele, tõusnud 16 000-ni ehk 25%. Ka seda on tulevikuprognoosides juba arvesse võetud. Aga vaatamata sellele, et sündimus on kasvanud, on vahepealsete aukude tõttu saadud ikkagi tulemus, et kui 2008. aastal oli tööealisi elanikke 910 300, siis 2020. aastal, arvestades nii rahva tervise prognoose, sündimust kui ka muid näitajaid, on see arv 843 300 ehk miinus 67 000 tööealist elanikku. 2030. aastal on 800 000 tööealist elanikku ehk miinus 100 000 ja 2060. aastaks on meil 284 000 tööealist elanikku vähem.
Need on rahvastikuprognoosid, millele me tugineme. Kui rahvastikunäitajad hakkavad paranema ehk Eesti inimesed sünnitavad veel rohkem ja meie iive jääb stabiilselt positiivseks, siis vaadatakse need prognoosid üle ja nii tööhõive- kui ka muud näitajad muutuvad. See ongi muutuv protsess ja sellistele muutuvatele protsessidele peavad nii valitsus kui parlament olema valmis reageerima.

Suur tänu, härra sotsiaalminister, küsimustele vastamise eest! Rohkem küsimusi ei ole. Ma kutsun kõnepulti sotsiaalkomisjoni liikme kolleeg Heljo Pikhofi.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas oma 8. veebruari istungil Vabariigi Valitsuse algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 652. Sotsiaalminister Hanno Pevkur tutvustas komisjonis eelnõu, millega valitsus soovib tõsta pensioniiga aastaks 2026 nii meestel kui naistel 65. eluaastani. Komisjoni istungil osalesid veel Tallinna Ülikooli professor Lauri Lepik eksperdina ja Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna pensionipoliitika juht Vilja Kuzmin.
Komisjonis tõstatus terve hulk küsimusi. Mitmed komisjoni liikmed tundsid tõsist muret eakate ja pensionieelikute tervisliku seisundi pärast. Tunti ka muret, et kui me pensioniiga tõstame, kas meie inimesed ikka jaksavad pensionieani tööd teha. Kas elanikkonna tervis paraneb sedavõrd, et kergitatud pensionieani tööturul vastu pidada? Kas ühiskond vajab ja väärtustab vanemaealiste tööd piisavalt, kas meil jagub sobivaid töökohti pensionieelikutele? Tunti huvi selle vastu, miks pole eelmise pensionitõusu mõjusid analüüsitud. Tänane situatsioon näitab, et mida kõrgemale me pensioniiga mehaaniliselt, ilma sisulisi küsimusi lahendamata tõstame, seda rängemad on tagajärjed. Juba praegu on meil suur hulk pensionäre, kes on jäänud pensionile enne oma õiget pensioniiga. Opositsioonisaadikud pidasid vajalikuks enne pensioniea tõstmist kehtestada tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus, reformida väljateenitud aastate ja soodustingimustel vanaduspensionide süsteemi. Peatuti ka oodataval elueal, et seda ei arvestata pensioniea puhul mitte sünnimomendist, vaid selle pikkusest pensionipõlves. Tunti muret nende töötegijate pärast, kes on Eestist lahkunud – neid on hinnanguliselt 130 000. Kõike vaadati loomulikult prognooside võtmes. Eurostati andmetel on Eestis praegu iga üle 65-aastase inimese kohta laias laastus neli tööeas inimest, 50 aasta pärast on ühe vanaduspensionäri kohta aga ainult 1,8 potentsiaalset töötegijat.
Räägiti pensioniea tõstmise majanduslikust aspektist ja Euroopa näidetest. Tõstatus küsimus, miks valitsus pole rohkem vaeva näinud ega jätnud pensioniea saabumise piire avaramaks. Opositsioonisaadikud ei pidanud õigeks raiuda seadustega kivisse ühte jäika tärminit, et vaat, pensioniiga algab just kas 63- või 65-aastaselt.
Komisjon otsustas saata eelnõu 652 Riigikogu täiskogu saali esimesele lugemisele 17. veebruaril ja teeb ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Ettepanekut toetas 6 komisjoni liiget, vastu oli 5. Komisjoni ettekandjaks otsustati määrata komisjoni liige Heljo Pikhof. Muudatusettepanekute kohta on ettepanek, et neid esitataks tavalises korras, st 4. märtsiks. Aitäh!

Suur tänu! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on lühike küsimus: kas te oma komisjonis käsitlesite ka pensioniea tõstmise arvutuse metoodikaid? Tean, et ministrile esitatud küsimuses ei peetud silmas mitte imaginaararvusid, vaid reaalarvusid.

Ei, selles võtmes ei arutanud.

Rohkem küsimusi ei ole. Veel kord aitäh! Avan läbirääkimised ja esimesena kutsun kõnepulti kolleeg Marika Tuusi Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindajana. Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kui vaadata Sotsiaalministeeriumi, Rahandusministeeriumi ja Riigikantselei koostatud dokumenti "Pensionilemineku ea tõstmise põhjustest", mida meile esitati, siis seal räägitakse küll pensionisüsteemi kaasajastamisest, ajas muutuvatest väljakutsetest, tööjõupuuduse leevendamisest ja loomulikult rahast ja veel kord rahast, kuid väga vähe on räägitud inimeste tervisega seonduvast ja loomulikult ka sotsiaal-majanduslikest tagajärgedest.
Olgu öeldud, et näiteks 2007. aastal ei olnud 40% inimestest, kes pensionile siirdusid, veel pensioniikka jõudnudki. Pooled meestest ja kolmandik naistest jäid pensionile enne õiget iga. Tervis ei pidanud vastu – tööpuudust ju siis veel ei olnud. Eestis oli eelpensionäre ehk neid, kes ei pea pensionini vastu, eelmisel aastal 17 000 ja aastaga on juurde tulnud umbes 2300 inimest. See arv on ikkagi väga-väga suur! Aga kui juurde arvata ka pensionieelses vanuses töövõimetuspensionile jääjad (muide, viimase seitsme aastaga on töövõimetuspensionäride arv kasvanud 40 000-lt 90 000-le), siis võib öelda, et pensionile siirdumise tegelik aeg on meil juba praegu seadusega ettenähtust pea kolm aastat varasem ja meestest elab pensionieani välja keskmiselt 70%. Olgugi et meie eluiga on täna pikem kui kunagi varem – nagu siin on välja toodud, meestel 68,7 ja naistel 79,5 –, sureb eestlane ikkagi heaoluriikide elanikest isegi 15–20 aastat varem. ÜRO inimarengu edetabelis oleme üks kõige kehvema tervisega ja madalama elueaga riike. Paari aasta tagused arvud näitavad, et Eestis elab mees haigusteta keskmiselt 49,4 ja naised 53,7 aastat, kuid Euroopa Liidu keskmine on 60 aastat, Rootsis ja Maltal 70. Briti Lesteri aastatagusest uuringust selgus, et Eesti mehel on Euroopa riikides lühim tervisliku elu iga. Samas on valitsuse paberites ära toodud mitmeid ülioptimistlikke arve, kus on prognoositud, et eestlaste sünnihetkel oodatud eluiga (st siia sisse on arvestatud ka noorte meeste riskikäitumisega seotud surmad) olevat kasvanud ülikiirelt ja on kasvamas, ja seda tänu üldisele arengule, heaolu kasvule ja arstiabi kvaliteedi paranemisele. Ent ka kõige optimistlikumad prognoosid, mida me tabelitest näeme – et Eesti mehel, kes on 65 aasta vanuseni välja jõudnud, jääks veel elada koguni 13 aastat –, on Euroopa riikide seas ikkagi koos Läti, Leedu ja Bulgaaria prognoosidega kõige madalamad. Ja praegune tohutu, 15,5%-line töötus, mis on taasiseseisvusaja suurim, vaesus, masendus, heitunud inimeste arvu massiline kasv kindlasti ei tõsta seda iga, vaid ikkagi langetab.
Sotsiaalpoliitika professor Lauri Lepik on nende arvude kohta öelnud, et ta ei taha kuidagi pisendada Eurostati ja Statistikaameti rolli neis küsimustes, kuid tema meelest ei ole nendeteemaliste prognooside usaldusväärsus mitte eriti kõrgel tasemel. Ent selles valitsuse ja Riigikantselei arutluspaberis on väga palju teisigi küsitavusi. Näiteks on siin öeldud, et üldiselt levinud keskmine pensioniiga Euroopa Liidu riikides on 65 aastat, madalam on see valdavalt Kesk- ja Ida-Euroopas ning ka Prantsusmaal, kus praegu on pensioniiga 60 aastat, kuid pensioniea tõstmine 65 eluaastani on ära otsustatud. Minu järelepärimise peale Prantsusmaa kohta vastas Riigikogu õigus- ja analüüsiosakond, et viimase väitega ei saa nõustuda. Kuigi seda tõusu plaanitakse, kinnitati Rahvusassambleest, et neil ei ole töölkäimise aega pikendatud ja midagi pole veel otsustatud. President Sarkozy soovib tuua selle küsimuse enne suve veel otsustamisele, kuid nagu me teame, on ametiühingud vastu ning me mäletame kõik ju ka aastataguseid rahvarahutusi Pariisi ja Lyoni tänavatel, kus protestiti. Seal olid tohutud rahvahulgad ja siis oldi ju tegelikult vastu sellele, et pensioniiga vaid ühe aasta võrra tõsta. Praegu on siis jõutud selleni, et võib-olla rahvas kuidagipidi nõustuks 62 aastaga. Suurbritannias on vastu võetud otsus tõsta pensioniiga 65-le alates 2020. aastast ning Hispaanias ja Kreekas teemat alles arutatakse. Nii et ka neis riikides ei ole ju mitte midagi otsustatud. Niisiis on väga palju eksitavat infot.
Kuigi korduvates uuringutes on välja tulnud, et inimesed hindavad oma tervist kehvaks, on selles uuringus öeldud, et kümne aasta pärast pensionile minevad inimesed hindavad oma tervist palju paremaks kui tänased pensionile siirdujad ja et rohkem inimesi hindab oma tervist heaks või koguni väga heaks. Samas teame, et inimarengu edetabelis kukkusime mitu kohta just halva tervise ja lühikese eluea tõttu. Ja kui me täna räägime 65 aastast, siis peaminister Andrus Ansip, ettevõtjate keskliit, Eesti Panga Nõukogu esimees Jaan Männik ja ka riigikontrolör Mihkel Oviir on ju korduvalt toonitanud, et eapiir peaks veel palju kõrgem olema, 67 aastat. Päris huvitav, et riigikontrolör on sellega niimoodi välja tulnud, kui ta samal ajal kurjustab praegu meditsiinipersonaliga just nende vanuse pärast.
Selge, et paberile võib panna kõike ja me võime pensioniiga tõsta ka nii kaugele, et mitte keegi selleni ei elagi. Lihtsalt raha saamise eesmärgil pensionäride arvu vähendada on küüniline. Me peame ootama, kuni inimesed saaksid ka reaalselt kauem tööturule panustada. Meie arvates tuleks pensioniea tõus siduda oodatava eluea pikenemisega, nagu seda teeb enamik Euroopa riike, ja ennekõike ära otsustada, mis saab ikkagi soodus- ja eripensionidest, samuti tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustusest. Võiks kaaluda ka lesepensioni sisseseadmist, sest pärast leseks jäämist toimub naiste elustandardis väga järsk langus – selle kohta on ka arvud tuua, aga praegu ei jõua. Lihtsalt paberil pensionäride arvu vähendamise vastu on Keskerakonna fraktsioon kindlasti. Pension ei ole riigi ja tänase noore põlvkonna kingitus, vaid oma vaevaga väljateenitud vanaduspuhkus! Keskerakonna fraktsioon seda eelnõu ei toeta ja tahab seda hääletada. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Mai Treial Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni volitatud esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kui soovitakse midagi reformida, siis öeldakse, et head kriisi ei saa lasta raisku minna. Majanduskriis ongi andnud võimaluse pensionisüsteemi reformimiseks. Räägitakse, et pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik. Mida tähendab jätkusuutlikkus? Milline pensionisüsteem on jätkusuutlik? Seda ei tea täpselt keegi, aga ometi peetakse kriisiolukorda sobivaks, et alustada mõttevahetust pensionide kärpimise, pensioniea tõstmise, üldse järjekordselt sotsiaalkulude piiramise üle. Kui kõik need protsessid käivitada, siis jääbki vaid küsida: kas meie riik, tema majandus, tema rahvastik on üldse jätkusuutlik või mitte?
Kes oskaks öelda, milline on Eesti majanduskasv või majanduslangus aastatel 2010 kuni 2017 või kuni 2026? Milline on oodatav eluiga? Kui keegi surmkindlalt teaks vastuseid, võiks talle kohe anda kas või Nobeli preemia. Pensioniea tõstmise põhiargumentide hulgas on viited meie rahvastiku kidumisele kui paratamatusele. Ent pensioniea tõstmine jätab kriisi ja laialdaste kärpimiste kontekstis õhku palju küsimusi. Muidugi, riigieelarves hoitakse kokku, sest keskmine töövõimetuspension ja eelpensionid on madalamad kui vanaduspension. Kas ja millal me kriisist suudame väljuda, on veel vastuseta. Meie riiki iseloomustavad madal keskmine eluiga, väikesed sotsiaalkulud, inimeste rahulolematus turvalisuse, tervise ja tööga. Suur osa meestest ei ela juba praegu pensionieani, seetõttu ei saa lähiajal pooldada pensioniea tõstmist. Rahva kehvadele tervisenäitajatele viitavad mitmed uuringud, seega tuleb inimesi hoida, mitte viimse piirini ära kurnata.
2007. aasta inimarengu aruanne, kus on võrreldud naiste ja meeste keskmist eeldatavat eluiga Euroopa riikides, näitab, et Eesti erinevus teiste riikidega on 10,9 aastat, mis teiste Euroopa riikidega võrreldes paigutab meid eelviimasele kohale Läti järele ja Leedu ette.
Töötusest rääkides võib märgata üha kasvavat vaesust ja muret, kuidas igapäevase eluga hakkama saada. Ekspertide hinnangul toob majanduslangus alati kaasa üleüldise stressiseisundi ja tõsised probleemid rahvastiku tervises. Maailma Terviseedenduse Assotsiatsiooni juhatuse liige Anu Kasmel on kirjutanud, et kõikjal maailmas on tehtud eelmiste majandussurutiste mõju uuringuid rahvastiku tervisele. Ükski neist ei anna lootust olla optimistlik. Töötuks jäänud inimeste suremus erineb töötavate inimeste omast samaväärsetes sotsiaalmajanduslikes gruppides 20–25%. 
Kui nüüd tuua mõned näited Eesti olukorrast, siis meeste eluiga pole viimase 50 aasta jooksul ajavahemikus 1956–2006 peaaegu üldse tõusnud. Soome meestel on eluiga sama ajaga kasvanud 12 aastat, Rootsis 14 aastat. 2009. aastal tehti analüüs 26 Euroopa riigi kohta ja tõdeti, et 3% töötuse kasv tööealiste inimeste hulgas on seotud 4,5% suitsiidide esinemissageduse tõusu ja 2,4% vägivaldsete surmade esinemissageduse tõusuga. Paljudes riikides kasvas ka alkoholismi ja narkomaania esinemissagedus. Nendest faktidest peaks piisama, et põhjendada, miks eelnõu juurde lisatud prognoosid ei pea paika.
Kui majanduskriisi mõjusid tahetakse pehmendada, siis ei saa ega tohi jätta arvesse võtmata inimkapitaliga seotud probleeme. Me ei saa seada eesmärgiks lasta oma inimestel surra tööpostil. Mööda ei saa me ka Eestis valitsevast madalast sündimusest, mis viib tööjõu vähenemisele, nii et üha väiksem arv töötavaid täiskasvanuid on sunnitud ülal pidama riigikassat, millest kaetakse tervishoiu, sotsiaalhoolekande, sotsiaalkindlustuse, sealhulgas pensionide maksmisega seotud kulud. Kõik see on õige.
Räägime eakate kõrgest tööaktiivsusest. Sellel on nii plusse kui ka miinuseid. Miinus on näiteks see, et väike pension sunnib pingutama ka vanemas eas. Maakondadest on kõige väiksem keskmine määratud pension Põlvamaal, kõrgeim Harjumaal. Keskmine määratud vanaduspension on praegu 3763 krooni, ennetähtaegne vanaduspension 2991, töövõimetuspension 2241 ja rahvapension 1285 krooni. Alternatiivsetest võimalustest võiks esile tõsta tööandjapensioni, mille osatähtsus pensioniliikide seas on küll Euroopas vähenemas, kuid Eestis kui mitmeski valdkonnas alles üleminekujärgus olevas riigis võiks see ühe võimalusena eksisteerida.
Räägime paindlikest pensionisüsteemidest, mis on kasutusel Soomes, Rootsis, ka Lätis, Poolas, kus seadus ei dikteeri üht ja kindlat pensioniiga, vaid inimene ise teeb valiku. Meie pensionisüsteemi esimese samba ülesanne on kindlustada minimaalne elustandard kõigile pensionäridele, vajadus parandada juba pensionipõlve pidavate inimeste toimetulekut, keskendudes rahvapensionimäära ja pensioni baasosa sidumisele mõne objektiivse kriteeriumiga, milleks võiks näiteks olla arvestuslik elatusmiinimum, vähendada eakama rahvastiku teatud gruppide vaesust.
Kokkuvõtteks. Pensioniea tõstmine ei saa sõltuda vaid koalitsiooni teerullist. See on küsimus, mis eeldab väga sisukat analüüsi, mida aga täna kahjuks ei ole. Edasiste reformide kavandamisel tuleks ette näha muudatuste oodatav mõju, esiteks, pensionide asendusmäärale, teiseks, pensionäride ja pensionieelikute tööhõivele. Tööjõust väljumise keskmine vanus ei kasva automaatselt koos pensioniea tõusuga. Kiiresti kasvavad palgaerisused ei kajastu pensionifondis kohe, vaid alles järk-järgult. Kes suudaks tulevikku, muu hulgas meie endi tulevikku, prognoosida?
Head kolleegid, Nobeli preemia ootab! Aga seni on Rahvaliidu fraktsioonil ettepanek seaduseelnõu 652 esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Heljo Pikhof, palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Head ametikaaslased! Valitsusel on pensioniea tõstmisega tuli takus. Oma kiirustamist põhjendatakse ettenägelikkusega, mis aga lähemal vaatlusel osutub hoopistükkis lühinägelikkuseks, sest alustada tahetakse valest otsast. Paneme aga sarikad püsti, eks näis siis, kas majakarp ka üldse peab. Enne veel, kui hakata pensioniea uut piiri maha märkima, tuleb lahendada terve hulk probleeme, mis juba praegu õõnestavad riikliku pensionikindlustuse seaduse mõtet. Välja töötamata on tööpensionide süsteem, millest hüvitatakse soodustingimustel pensionile jäävate inimeste pension, kehtestamata tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus, läbi mõtlemata, kuidas pensionipõlves kompenseerida laste kasvatamisele läinud aega.
1994. aastast alates on vanaduspensioniiga meil järk-järgult tõusnud. Rööbiti pensioniea tõusuga on aga jõudsalt kasvanud töövõimetuspensioni saajate arv, eriti pensionieelses vanuses. Nii on töövõimetute naiste osakaal vanuses 55–59 kasvanud suisa kahekordseks. Samuti on laienenud erandid, eel-, soodus- ja eripensionid, ning kasvanud nende saajate hulk. Kõike seda kokku võttes on pensionile siirdumine enne pensioniiga meil reegel, mitte erand. Pensioniea tõusuga on küll vähenenud vanaduspensionäride arv, kasvanud on aga teiste, nn noorpensionäride arv. Kõik see näitab, et pensioniea piirid tuleks avaramaks jätta. Tegelikult pole ju praegugi kohustust 63-aastaselt pensionile jääda, vanaduspensioni saamist võib edasi lükata, võites pisut pensioni suuruses, või ka valida ennetähtaegse pensioni, mis jätab siis vanaduspõlve sissetulekugi kasinamaks.
Nii mõnedki lähiriigid – Soome, Rootsi, aga ka Läti ja Poola – on suundumas veelgi suurema paindlikkuse poole. Inimene ise otsustab, millal ta ühes kindlas ajavahemikus, ütleme, 60. kuni 65. eluaastani tahab pensionile jääda. See laseb tal arvesse võtta nii tervist kui tehtavat tööd ja tulu. Suurema valikuvabadusega kaasneb mõistagi suurem omavastutus. Varasem pensionileminek tähendab väiksemat, hilisem aga suuremat pensioni. Säärane süsteem arvestab ka pensioniea tõstmise olulisimat näitajat, pensionieas elatud aastate arvu, mis tähendab, et eluea pikenedes tuleb ka kauem töötada. See on rahvastiku vananedes vajalik, samas aga annab parajasti tööeas põlvkonnale teadmise, et nende vanaduspuhkus ei jää praeguste pensionäride omast lühemaks. Mis aga tööpensionidesse puutub, siis näiteks baleriini või kaevuri pensioni ei tuleks ega tohikski üldse maksta riiklikust pensionikindlustusest. Oma töötaja varasema pensioniõiguse on tööandja kohustatud kindlustama täiendava rahaga. Ka paljud töövõimetuspensionärid, kelle arv ületas tänavu 70 000 piiri, ei peaks hüvitist saama mitte riiklikust pensionikindlustusest, vaid tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustusest. See kindlustusliik motiveeriks tööandjaid parandama oma töötajate töötingimusi, seega säästma tervist.
Pensioniea tõstmine vajab seega palju tõsisemat ja sisulisemat ettevalmistust. Sellest loodetav kasu jääb saamata, kui sisuline külg on lahendamata. Julgen väita, et need, kes täna siin saalis pensioniea tõusu poolt hääletavad, ostavad põrsast kotis. Lihtsalt öeldes, valitsuse lubadused, et probleemid, mis praegu asjatult survestavad pensionikindlustust, saavad kohe, kohe lahendatud, ei pea vett. Neid eelnõusid tänastelt valitsejatelt ei tule. Tööpension ei tule ilma rahata, tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus ei tule ilma rahata, selle eest on vaja maksta. Terve vananev Euroopa on aastakümneid maadelnud pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse keerulise küsimusega.
Palun veel kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega.

Meiegi peaksime esmalt selgeks saama nii omaenese pensioniea tõstmise õppetunnid kui ka kaaluma eduriikide kogemusi, et leida Eesti jaoks parim lahendus. Seega alustame õigest otsast, mitte pensioniea tõstmisest! Lähtuvalt eelräägitust teevad sotsiaaldemokraadid ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Kolm fraktsiooni on teinud ettepaneku seaduseelnõu 652 esimesel lugemisel tagasi lükata. See ettepanek tuleb ka hääletamisele. Alustame hääletuse ettevalmistamist.
Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 652 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 41 Riigikogu liiget, vastu oli 44 Riigikogu liiget, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. Seaduseelnõu 652 esimene lugemine on lõpetatud ning vastavalt kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 4. märts kell 18.

Järgmine punkt meie tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud abipolitseiniku seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli siseminister Marko Pomerantsi!

Tere õhtust, lugupeetud eesistuja! Head Riigikogu liikmed! Teie ees on abipolitseiniku seaduse eelnõu 633. Abipolitseiniku seadus on ühiskonna ja avaliku turvalisuse jaoks oluline sellepärast, et see annab võimaluse kaasata vabatahtlikkuse alusel inimesi korda kaitsma, tagab õigusselged seaduslikud alused ja selle kaudu ka kindluse abipolitseinikuna tegutsedes.
Algne eelnõu, mis Riigikogule esitati, oli kitsam kui täna arutusel olev eelnõu. Algselt nähti ette võimalus, et abipolitseinikke võib kaasata ainult koos politseiametnikega. Vahepealsel ajal on abipolitseinikud tõstatanud küsimuse, kas teatud tingimustel ei ole abipolitseinikul võimalik mõningaid politseiülesandeid iseseisvalt täita. Samuti arutati korrakaitseseaduses olevat kontseptsiooni kaasata isikuid korrakaitsesse halduslepinguga. Arutelude tulemusena jõuti tõdemusele, et ideaalpildis oleks hea, kui riik täidaks kõiki funktsioone ise ja ta ei peakski kaasama vabatahtlikke. Kuid praktiline elu näitab, et vabatahtlike kaasamine ka iseseisvalt on üks lisaressursse, mida riik saab korra tagamisel rakendada, ning selle kaudu suureneb ka kogukonnakeskne sotsiaalne kontroll. Eriti aktuaalne on vabatahtlike kaasamine eelarve kitsikusest tuleneva võimekuse vähenemise tingimustes.
Eelöeldut kokku võttes võib öelda, et Siseministeerium esitas eelnõu, mille kohaselt on võimalik vabatahtlikkuse alusel kaasata isikuid nii koos politseiametnikega kui ka iseseisvalt. Selge on see, et kõige eelduseks on piisav väljaõpe ja selged volitused. Iseseisvalt tegutseva abipolitseiniku pädevuses on politsei ülesandel avalikus kohas käitumise nõuete üle järelevalve teostamine ning vahetu kõrgendatud ohu tõrjumine ja abi osutamine isikule, kes on saanud kannatada süüteo või muu korrarikkumise tagajärjel. Selle eelduseks on piisav ettevalmistus ehk teise astme koolitus.
Eelnõu koostamisel oleme järginud ka õiguskantsleri kriitikat kehtiva abipolitseiniku regulatsiooni kohta ning järginud õiguskantsleri soovitusi. On palve seda eelnõu kenasti menetleda ja jõuda selleni, et meil oleks uus abipolitseiniku seadus. Aitäh!

Aitäh! On ka küsimusi. Palun, küsimuseks on sõna Robert Antropovil!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Teatavasti saab abipolitseinikku kaasata politsei peadirektori käskkirjaga ehk haldusaktiga. Samas on võimalik abipolitseinikku või abipolitsei formeeringut kaasata halduslepinguga täitma korrakaitselist ülesannet iseseisvalt. Kas Siseministeerium toetab sellist halduslepinguga kaasamist? Kas selle järele on vajadus ja kas selleks on raha?

Aitüma küsimuse eest! Ma hakkan tagantpoolt pihta. Kui me räägime rahast, siis ka halduslepingu sõlmimine ei eelda tegelikult tingimata täiendava ressursi eraldamist. See on halduslepinguga sätestatav ja on kokkuleppe küsimus. Kui ma siseministrina ütlen, mis oleks minu eelistus, siis olukorras, kus on eelarvekitsikus, ma sooviksin kõigepealt tagada, et meie meestel ja naistel, kes korrakaitsetööd teevad, oleks võimalus saada iga tööpäeva eest palka. Praegu me oleme olukorras, kus on ka vabatahtlikkuse alusel, lähtudes majanduslikust olukorrast, võetud palgata puhkuse päevi. See oleks esimene samm. Kunagi kaugemas tuleviks võiks unistada sellest, et nad saavad oma töö eest natuke rohkem ja väärilisemat palka, ja siis tuleb võib-olla kunagi selline helge aeg, kus meil on nii palju lisaressurssi, et suudame veel väljaspool riigi poolt tagatud või pakutavatest turvateenustest maksta ka selle eest, et meil oleks abilisi. Kuigi sisuliselt see juba toimib ühes valdkonnas, milleks on päästeteenistuses vabatahtlikud komandod, kus vabatahtlike päästjate kulud kaetakse. Ka see eelnõu näeb tegelikult ette, et kui abipolitseinik iseseisvalt või koostöös politseiametnikuga täidab oma ülesandeid, peab ta politseijuhi kehtestatud tingimuste kohaselt saama oma kulud teenistuses kaetud. See on selline loogiline ja elementaarne asi, et kui politsei kaasab abipolitseiniku näiteks kuhugi peretüli likvideerima, siis sa ei lähe seda oma kulu ja kirjadega tegema.
Nüüd sellest koostööleppe vormist. Praegusel hetkel on seaduseelnõus tõepoolest pakutud välja üks variant, milleks on politseiasutuse juhi käskkiri või politseijuhi käskkiri. Minu pärast võib see olla ka haldusleping, aga kokkuvõttes peab kaasamine käima samadel alustel ehk olema ühetaoline. Ei ole lihtsalt nii, et sul on kusagil mingisugused abipolitseinikud, vaid politseil peab olema võimalik arvestada nende inimestega konkreetsel kellaajal konkreetses kohas, et kui on mingisugune juhtum, siis kaasatakse need inimesed politseitöösse.
Selles suhtes ei ole vahet kaasamise sisus, ei ole sellist lõdvemat vormi, et on mingisugune seltskond, kelle hoolde antakse üks osa Eesti Vabariigi territooriumist, et vaadake ja toimetage, me anname teile selle jaoks aastaks raha ka. Nii ei saa mitte kunagi olema. Kas lisaks politseijuhi käskkirjale võiks seaduses olla ka haldusleping kui üks vorm? Ma arvan, et kui me saame esimese lugemise lõpetatud ja tuleb muudatusettepanekute tähtaeg, eks me siis komisjonis arutame ja vaatame, millised  võimalused siin on. Aga hästi tähtis on see, et lõpptulemusena on konkreetsel päeval konkreetse ülesande täitmiseks konkreetne hulk inimesi ja et siin vahet ei tule.

Küsimuseks saab sõna Jüri Tamm.

Aitäh! Austatud minister! Kui sügavuti te olete oma eelnõu kooskõlastanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga? Nimelt on majanduskomisjonis praegu juba pikemat aega arutusel liiklusseadus ja selles seaduses on päris suurt tähelepanu osutatud liikluse organiseerimisele kolmandate isikute abil, alates kooliõpetajatest, keda plaanitakse atesteerida, ja lõpetades karjaajajatega, sest lähtuvalt seadusest on ka kari teeliikluse osaline. Mida te selle peale kostate, kas abipolitseinik on tulevikus ka liikluspolitseiniku abiline?

Aitüma! Liikluspolitseinikku kui sellist eraldi ju ei ole, ta on korrakaitsepolitsei osa ja selle seaduseelnõu kohaselt võib tal olla, kui ülesanne on selline, ka õigus peatada iseseisvalt auto, kontrollida dokumente. Nii et selles suhtes on vastus jaa.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Kas te võite täpsustada, kui palju meil on tänasel päeval Eestis abipolitseinikke?

Hea küsimus! Ma ei oska sellele küsimusele vastata, ütlen täitsa siiralt, aga ma teen selle selgeks. Ma arvan, et neid on ikka sadu ja nad on praegugi, kuidas öelda, vaatamata võimalikule uuele regulatsioonile, kaasatud korrakaitsetegevusse, ainult selle vahega, et praeguse seaduse kohaselt saavad nad tegutseda üksnes koos politseiametnikuga ja edaspidi, olenevalt olukorrast ja ülesandest, ka eraldi, kui on olemas ettevalmistus, koolitus, kogemus.

Jüri Tamm, palun!

Ma küsin liikluse kohta ikkagi üle. Kuidas te seda ette kujutate, et abipolitseinik, kellele on välja antud munder või vastavad vormitunnused, seisab maanteel ja toimetab sama asja mis politseinik – kontrollib, kas liiklejatel on alkoholi veres või ei ole, ja teeb kõiki muid toiminguid? Kuidas sellisel juhul tagada, et mingitel tingimustel ei tekiks maanteedele libapolitseinikke?

Aitüma! Vaatamata sellele, kas meil on abipolitseiniku seadus uuel kujul või mitte, on meil libapolitseinikud olemas. Vaatamata sellele! Abipolitseiniku tunnuseks saab kindlasti olema tema ametimärk, ametitunnistus, mida saab küsida, ja ka eririietus, kus on markeeritud see, et ta on abipolitseinik.
Mis puudutab liikluse kontrollimist, siis jällegi, tööülesannet andes mõtleb politseijuht kindlasti läbi, kui palju peaks politseioperatsioonides kasutama iseseisvalt tegutsevaid abipolitseinikke. Või siis tõesti selline juhtum, kui on teada, et ühes piirkonnas mingisugune vend kaarutab autoga küla vahel ja politsei kohalejõudmine on võib-olla tunni aja küsimus. Et sellisel üksikjuhtumil siis kaasatakse abipolitseinik ja seadusest tulenevalt on tal õigus auto peatada, on õigus indikaatorvahendiga joove tuvastada. Mis puudutab lõpuks tõendamist, siis sellega on ikkagi nii, et peab olema tõenduslik alkomeeter jne ning politseipatrull tuleb talle appi ja viib seda menetlust edasi.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Tänan, hea minister! Palun  ettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheri!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Õiguskomisjon on arutanud abipolitseiniku seadusega seonduvat teemat palju ja põhjalikult. Tegemist on kolmandate isikute kaasamisega korrakaitse tagamisse. Me oleme arutanud seda temaatikat oma õiguskomisjoni töörühmas nii ametlikult kui mitteametlikult ja selle tõttu on teie ees laudadel täna ka abipolitseiniku seaduse versioon muudetud kujul. Eelnõu põhiline sisu on selles, et me oleme lisanud juurde iseseisva tegutsemise pädevusega abipolitseiniku instituudi. Teatavasti nägi Vabariigi Valitsuse esitatud eelnõu ette abipolitseiniku, kes saab töötada-tegutseda ainult koos politseiametnikuga, meie oleme lisanud aga teise, kõrgema kategooria abipolitseiniku, kes saab tegutseda ka iseseisvalt – loomulikult politsei korralduste raames.
Me vaidlesime ja arutasime seda, kas abipolitseinikud saavad oma korraldused sisuliselt haldusaktiga või halduslepinguga. Muudetud kujul esitatud eelnõu versioon halduslepingu mõistet praegu ei sisalda, aga me kindlasti arutame seda teemat veelgi ja diskuteerime selle üle õiguskomisjoni istungitel teise lugemise ajal.
Küsijale, kes küsis ministri käest, kui palju praegu on abipolitseinikke, võib vastata lihtsalt: neid on ca 1800. Enamik nendest liitus abipolitseinike ridadega pärast pronksiööd. See kasv oli väga suur, aga on arusaadav, et enamik tänastest abipolitseinikest on nn passiivses seisundis ehk reservis, et neid saaks igal hetkel kaasata. Ma arvan, et tänane eelnõu versioon, mis pakub § 2 lõike 11 definitsiooni kaudu abipolitseinikule välja võimaluse vabatahtlikkuse alusel ja oma vabast ajast politseitegevuses osaleda, on see, milles me üsna konsensuslikult õiguskomisjonis kokku leppisime. Leppisime konsensuslikult kokku ka selles, et me teise lugemise ajal arutame põhjalikult veel neid teemasid, mida tõstatatakse muudatusettepanekutes, ja kindlasti arutame halduslepingu temaatikat.
Meie menetluslikud otsused langetati samuti konsensusega: õiguskomisjoni palve on lõpetada esimene lugemine täna siin Riigikogu saalis ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on kümme tööpäeva. Tänan teid!

Küsimusi ei ole. Tänan, hea ettekandja! Kas on kõnesoove? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu 633 esimene lugemine on lõpetatud. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 4. märts kell 18.
Head ametikaaslased! Meie tänane istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 19.15.