Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu neljanda töönädala kolmapäevast istungit. Head kolleegid, on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõnepulti kolleeg Mai Treiali!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Praxise uuringutest selgub, et hambaarsti juures käimine on oluliselt vähenemas. Nn headel aegadel laskis hambaid ravida priskema rahakotiga inimene, väikese sissetulekuga inimesed tegid seda palju vähem. Selline vahe on püsinud siiani, võib isegi öelda, et see on süvenemas. Hambaarsti külastamine käib paljudele inimestele lihtsalt üle jõu, aga ei saa unustada, et väga paljude haiguste taga võivad olla just haiged hambad. Haigekassa hüvitas kuni 1. jaanuarini 2009 vähemalt 19-aastasele kindlustatud isikule ühe kalendriaasta jooksul osa hambaraviteenuse eest tasutud summast ja meie soovime eelnõuga hambaravihüvitise taastada, kusjuures hambaraviteenuse hüvitamise määr võiks olla sätestatud iga aasta riigieelarvega. Kui rahvas on terve, on ka töö kasutegur suurem. Seepärast võib julgelt öelda, et iga investeering tervishoidu on samal ajal ka investeering majandusse. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Marika Tuus!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Meil on üle anda arupärimine rahandusminister Jürgen Ligile. Nimelt teeb meid jätkuvalt murelikuks Eesti riigi majanduslik olukord. Teame, et maailmamajanduse taastumine on alanud, meie tammume aga ikka veel paigal ja oleme languses. Üle 10%-se kukkumisega riike võis eelmisel aastal kokku lugeda vaid kahe käe sõrmedel, ent just meie SKT kukkumine on üks maailma suurimaid, see langes läinud aastal kokku hinnanguliselt 14% ja teises kvartalis koguni üle 16%. Samuti on ohuteguriks tööstustoodangu vähenemine – 26% jne. Elektri- ja kütuseaktsiis on meil Euroopa miinimumnõuetest mitu korda kõrgem, samuti on töötuse määr ülikõrge. Seoses sellega on meil mitu küsimust kõrgete aktsiiside ja ettevõtte tulumaksu kohta, samuti vaesuspiiri, ostukorvi arvutuste puudumise ja veel palju muu kohta. Küsime ka, kuidas siis ikkagi jõudsid 1. veebruari Eesti Päevalehte ministri sõnad, et lähiajal on kavas taas tõsta kütuseaktsiisi, millega olevat ka riigieelarve prognoosi koostamisel juba arvestatud. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Koos 13 kolleegiga Keskerakonna fraktsioonist annan üle arupärimise peaminister Andrus Ansipile. Arupärimine puudutab programmi "Igale lapsele lasteaiakoht". Laste päevahoiu teenuse kättesaadavuse tagamine on üks olulisemaid töö- ja pereelu ühitamise tingimusi. Koolieelse lasteasutuse seadusega on kohalikele omavalitsustele pandud kohustus luua kõigile poolteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle vanemad seda soovivad, võimalus käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. 2007. aasta Riigikogu valimistel lubas Reformierakond pöörata erilist tähelepanu pere- ja rahvastikupoliitikale, sealhulgas lubati luua uute lasteaedade ehitamiseks 400 miljoni krooni suuruse aastamahuga riiklik investeeringute programm "Igale lapsele lasteaiakoht", et kõik vanemad, kes soovivad lapsi lasteaeda panna, saaksid seda teha. Samamoodi näeb valitsusliidu tegevusprogramm aastateks 2007–2011 ette, et lasteaiakohtade arvu suurendamiseks ning lasteaiaõpetajatele põhikooliõpetajatega võrdse alampalga maksmisele kaasa aitamiseks loob valitsus eelnimetatud riikliku investeeringute programmi. 2008. aasta septembris kinnitas peaminister Riigikogus, et valitsus on planeerinud jätkata programmi kuni aastani 2011 ehk omavalitsuste volituste lõpuni. Tallinn alustas oma programmiga "Lasteaiakoht igale lapsele" juba 2007. aastal ja on aastast aastasse suurendanud eelarves lasteaedade investeeringuid. Seevastu valitsus ei ole programmile "Igale lapsele lasteaiakoht" lubatud mahus vahendeid eraldanud ning sel aastal pole projektile raha üldse ette nähtud. Seega ongi lubadus jäänud lubaduseks ja reaalsuseks pole see saanud. Lisaks on lasteaedade üldine rahastamine tegelikult  5,6% võrra vähenenud. Seoses eeltooduga on meil seitse küsimust, millele me tahame saada vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Peeter Kreitzberg!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud kolleegid! Kultuurikomisjoni nimel esitan menetlusse Riigikogu otsuse "Rahvusooperi nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu. Seoses praeguse nõukogu liikmete volituste tähtaja lõppemisega esitab kultuurikomisjon uude nõukogusse järgmised kandidaadid: Urmas Reinsalu, Imre Sooäär ja Ester Tuiksoo.

Juhatuse nimel olen vastu võtnud kaks eelnõu ja kaks arupärimist. Kui eelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetluse kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimised vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, edastan need otsekohe adressaatidele.
Head kolleegid! Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: esiteks, Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud turismiseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon; teiseks, Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on kultuurikomisjon; kolmandaks, Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on kultuurikomisjon; neljandaks, Eesti Keskerakonna fraktsiooni üleeile algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi ning vedelkütuse erimärgistamise seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; viiendaks, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni üleeile algatatud vedelkütuse erimärgistamise seaduse § 1¹ muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; kuuendaks, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni üleeile esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu, juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon, muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on s.a 23. veebruar kell 15; seitsmendaks, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni eile algatatud prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon.
Olen edastanud kümne Riigikogu liikme esitatud arupärimise peaminister Andrus Ansipile, 16 Riigikogu liikme arupärimise peaminister Andrus Ansipile, kaheksa Riigikogu liikme arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile ning kolme Riigikogu liikme arupärimise peaminister Andrus Ansipile.
Eesti Keskerakonna fraktsioon on algatajana võtnud tagasi õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu 648.
Palun, kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll

Kohalolijaks registreerus 93 Riigikogu liiget, puudub 8.

Alustame tänaste päevakorrapunktide käsitlemist. Tänase päevakorra esimene punkt on Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning põhiseaduskomisjoni algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõigepealt ma palun kõnepulti kolleeg Evelyn Sepa Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! On väga hea, et nii pika menetluskäiguga eelnõu jõuab lõpuks lõpphääletuse faasi. Täna võib olla peaaegu kindel, et see eelnõu kogub vajalikud poolthääled. Kuid meenutagem korraks kogu selle probleemi käekäiku aastate vältel. Enne kui Eesti asus Euroopa Parlamenti valima, esitas toonane valitsus eelnõu, mis sisaldas kinniste valimisnimekirjade põhimõtet. Riigikogu muutis seda põhimõtet. Esimesed Eesti esindajad Euroopa Parlamenti valiti avatud nimekirjade süsteemi kasutades. Pärast seda otsustati teha kannapööre, muudeti seadust ja tänaseks on tõsiasi, et teised Euroopa Parlamendi valimised, millel Eesti osales, toimusid Eestis kinniste nimekirjade alusel, kuigi oleks olnud võimalik ka teistsugune lahendus. Nimelt  eelnõu, mis kannab numbrit 341 ja mida põhiseaduskomisjonis toetasid nii Isamaa kui Keskerakonna saadikud, oleks võimaldanud eelmisi parlamendivalimisi juba selle uue põhimõtte järgi või n-ö taas vana põhimõtte järgi korraldada, kuid selleks puudus kahjuks poliitiline tahe. See, et mõned erakonnad võtsid lõpuks järeleaitamistunde, mis on alati väga teretulnud, positiivne ja tervitatav, ja jõudsid ligi 200 numbrit hiljem sama eelnõu juurde, pole samuti laitmist väärt.
Ühelt poolt võib tõdeda, et valida saab nii ühe kui teise süsteemi järgi. Enam-vähem pool Euroopat käitubki ühe ja teine pool teise reegli kohaselt ning demokraatia on tagatud mõlema puhul. Kuid ühe puhul ehk avatud nimekirjade süsteemi puhul on teatavasti peamine – sellele on ka avalikkus väga nõudlikult tähelepanu juhtinud ja parlamendile survet avaldanud –, et see süsteem aitab tõepoolest paremini kompenseerida n-ö erakonnasiseseid demokraatia puudujääke, kui nii võib öelda. See on teatud umbusaldusavaldus Eesti erakondadele. Teiselt poolt kinnised nimekirjad võimaldavad kindlasti paremini või ühesemalt kommunikeerida selle kampaania keskmes olevaid olulisi teemasid. Seda võib valijatel olla mõnes mõttes lihtsam jälgida.
Igal juhul on Eesti Keskerakonna fraktsioonil hea meel ja me tõesti toetame siiralt selle parandusettepaneku ja selle eelnõu tänast vastuvõtmist. Loodetavasti saavad järgmised parlamendivalimised olema nii demokraatia põhimõttest lähtuvad oma nimekirjade koostamisel kui ka valijatele selget sõnumit andvad. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Evelyn Sepp! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised ja läheme lõpphääletuse juurde. Lugupeetud kolleegid! Kas võime alustada lõpphääletust?
Kuna selle seaduse vastuvõtmine nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust, siis teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 94 Riigikogu liiget, puudub 7.
Head kolleegid! Läheme lõpphääletuse juurde. Panen lõpphääletusele Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning põhiseaduskomisjoni algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu (341 SE ja 524 SE). Palun hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 95 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Alustame maaelukomisjoni algatatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmandat lugemist. Kas fraktsioonid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Kolleegid, kas võime minna lõpphääletuse juurde?
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele maaelukomisjoni algatatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 646. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 92 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Ettekandjaks palun kõnepulti õiguskomisjoni esimehe kolleeg Ken-Marti Vaheri!

Austatud juhatus! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 640, mis täpsustab peamiselt laste vastu suunatud kuritegusid käsitlevaid sätteid ja muudab rangemaks karistuse nende kuritegude eest, arutasime õiguskomisjonis 26. jaanuaril. Istungil osalesid ka Justiitsministeeriumi esindajad. Meil ei olnud enam sisulist arutelu, sest sisuline arutelu oli toimunud juba esimesel lugemisel. Muudatusettepanekuid esitatud ei ole ja ma loodan, et me suudame homme selle eelnõu ka vastu võtta. Otsustasime täna teise lugemise lõpetada ja suunata eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda kolmandale lugemisele homme, 11. veebruaril. Tänan!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata, samuti ei ole muudatusettepanekuid. Seaduseelnõu 640 teine lugemine on lõpetatud.

Alustame Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Palun ettekandjaks keskkonnakomisjoni aseesimehe kolleeg Erki Noole!

Austatud esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu 594 esimene lugemine lõpetati 12. novembril 2009. aastal ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 25. november 2009. Muudatusettepanekuid esitati järgmiselt. Riigikogu liikmed Erki Nool ja Toomas Tõniste esitasid kolm muudatusettepanekut, millest  kaks võtsid tagasi. Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon esitas viis muudatusettepanekut, millest kaks võtsid tagasi. Keskkonnakomisjon ise vormistas neli muudatusettepanekut. Muudatusettepanekud nr 2 ja nr 7, mis on esitatud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni poolt, on seotud vajadusega tagada taaskasutusorganisatsioonide läbipaistvus ja parem tarbijate ning pakendiettevõtjate huvidega arvestamine. Selleks on pakutud välja nõue, mille kohaselt häälteenamus taaskasutusorganisatsioonis ei koonduks enam mõne üksiku isiku kätte, vaid oleks võrdsemalt jaotatud mitme isiku vahel. Ettepaneku esitaja leiab, et ettepanekus esitatud häälteenamuse piir on optimaalne, kuna veelgi rangem nõue tähendaks juba liigset sekkumist pakendiettevõtjate vabadusse ise oma kohustusi täita ja võib raskendada taaskasutusorganisatsioonide juhtimist. Keskkonnakomisjon arvestas neid ettepanekuid sisuliselt, kuid vormistas nende alusel omapoolsed muudatusettepanekud, milleks on muudatusettepanekud nr 3 ja 8. Muudatusettepanekus nr 3 asendatakse termin "peamine tegevusala" terminiga "põhitegevusala", mis on äriseadustikukohane, samuti täpsustatakse, et terminit "valitsev mõju" kasutatakse konkurentsiseaduse tähenduses. Muudatusettepanekuga nr 8 asendatakse akrediteeritud taaskasutusorganisatsiooni vastavusse viimise tähtaeg, milleks on eelnõu kohaselt 1. veebruar 2010, uue tähtajaga, 1. juuliga 2010.
Keskkonnakomisjoni muudatusettepanekuga nr 4 jäetakse eelnõu tekstist välja punkt 2. See muudatusettepanek tuleneb asjaolust, et väljajäetav säte on ebavajalik, kuna kordab juba olemasolevat taaskasutusorganisatsiooni akrediteerimata jätmise alust.
Keskkonnakomisjonis ei leidnud heakskiitu Riigikogu liikmete Erki Noole ja Toomas Tõniste esitatud muudatusettepanek nr 5, mis oleks võimaldanud pakendiseaduse § 21 lõigetes 2 ja 3 nimetatud pakendeid koguda ja taaskasutada ka ilma tagatisrahasüsteemi kasutamata. Samas aga leidis keskkonnakomisjonis heakskiidu Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esitatud muudatusettepanek nr 6. Selle järgi täiendatakse eelnõu nõudega, mille kohaselt pakendijäätmete kogumise kohad peaksid olema suunatud ja kättesaadavad avalikkusele. See tähendab, et seadusega ei ole kooskõlas olukord, kus taaskasutusorganisatsioon kogub pakendijäätmeid vaid korteriühistute juurde paigutatud pakendikonteinerite kaudu ega investeeri avalikku konteinerparki, mis võimaldab pakendeid üle anda sõltumata elukohast. Isegi kui kortermajade juures kogutakse pakendijäätmeid korteriühistu valdusesse antud konteineri kaudu, ei kaoks ka vajadus avalike konteinerite järele. Nende kasutajaks on majade elanikud, kus pakendikonteiner puudub. Samuti peab juhuslikel möödakäijatel olema võimalus tekkinud pakendijäätmed ära visata, näiteks mahlapakid, jäätise- või šokolaadipaberid jms.
Muudatusettepanek nr 1 on normitehnilist laadi.
Keskkonnakomisjon otsustas eelnõu 594 teise lugemise lõpetada ja saata eelnõu kolmandale lugemisele. Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, kolleeg Jüri Tamm!

Aitäh! Austatud Erki Nool! Kas komisjonis või Keskkonnaministeeriumi esindajatel ei tekkinud sellist mõtet, et pakendiseaduse tervikteksti mingil ajal uuesti Riigikogu ette tuua? Sest nagu sa ise tead, on üleval üks väga oluline vaidlus, ja mitte ainult Riigikogus, vaid ka kogu ühiskonnas. Me teame kõik, et pakendeid jääb üle sellest süsteemist olenemata.

Aitäh! Sellisel kujul ei arutatud. Sellel teemal, millele sa viitasid, on keskkonnakomisjon küll teinud eraldi töögruppe. Lisaks, kui vaadata Keskkonnaministeeriumi selle aasta töökava, siis kolmandas kvartalis peaks tulema Riigikokku pakendiseaduse uus tekst. Nii et  muudatusi ja parandusi tuleb igal juhul. Keskkonnaministeeriumis tegeldakse selle valdkonnaga ka eraldi. Pakendid ja jäätmed on loomulikult väga terav ja raske valdkond, millest ilma süvenemata on väga raske aru saada, see võtab väga palju aega, et sellest aru saada ja õigeid otsuseid teha.

Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud kolleeg Erki Nool! Sa tegid hea ülevaate selle eelnõu arutelust keskkonnakomisjonis. Aga võib-olla kõik meie kolleegid siin saalis ei pannud tähele, kas sinu ja sinu kolleegi Tõniste ettepanek teha pandipakendi süsteemis üks kohustuslik osa vabatahtlikuks on endiselt jõus või olete selle tagasi võtnud?

Tagasi me seda tänaseks hetkeks ei ole võtnud, nagu te ka teate, see seaduseelnõu on teil laua peal olemas. Ma küll tegin komisjonile ettepaneku, et see vabatahtlikkuse klausel tuleks viitajaga, et ta hakkaks kehtima alates kolmandast aastast pärast seaduse vastuvõtmist. Keskkonnakomisjoni liige härra Mark Soosaar pani hääletusele, kas seda üldse arutada, ja see hääletati maha. Nii et selline ettepanek oli ja töörühmades on sel teemal väga palju  juttu olnud. Siin on väga palju emotsioone, aga ma arvan, et need, kes on töörühmade koosviibimistel käinud, on saanud suhteliselt ülevaatliku pildi, mis meil turul toimub, ja saavad ka ilma emotsioonideta, ilma lahmimata fakte välja tuua.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Erki Nool! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ma tahaksin teiega jagada ühte mälupilti aastast 1976, kui Eesti oli veel sügavalt Nõukogude okupatsiooni all. Mul õnnestus ühe eestlasest arstiga, kes elas Stockholmis, käia Lapimaal, me olime kümmekond päeva fjällides. Meil oli kaasas ka natuke jooke ja sellel eestlasest arstil olid kaasas alaealised lapsed. Ja kui me siis kusagil peatusime, ütles see doktor Keiland, et need metallpurgid, mis meil kaasas on, võime siia maa sisse matta, sest paarikümne aasta pärast neid lihtsalt enam ei ole, nad roostetavad ära, aga klaastaarat me ei saa maha jätta, selle peame Stockholmi tagasi viima, sest see jääks kümneteks aastatuhandeteks maa sisse ja seda ei või me endale lubada. Tähendab, Rootsis oli selline teadlikkus juba siis olemas.
Ma loodan ja me kõik loodame, et ka Eestis kunagi samasugune teadlikkus tuleb, aga meil ei ole mingit garantiid, et see kolme aasta pärast meile saabub. Me oleme käivitanud suurte raskustega süsteemi, mis on suuremale osale joogitaarast kehtestanud hinna, ja need rikkad inimesed, kellel on tõesti ükskõik, kuhu see taara jääb, võivad selle rahulikult kusagile sinna-tänna jätta, sest tänu taara hinnale korjavad vaesemad inimesed selle ära ja viivad minema. Ma arvan, et seda süsteemi me peame tugevasti laiendama. Laiendama kindlasti ka kangete vägijookide klaastaarale, ka välismaistele klaaspudelitele, et need ei jääks meie loodusesse. Sellest, mis me oleme praegu saavutanud, tuleb edasi minna, sugugi mitte tagasikäiku anda. Nii et lugupeetud Erki Nool ja härra Toomas Tõniste, mõelge veel kord väga põhjalikult kogu selle temaatika üle! Kutsun üles kolleege Riigikogus nimetatud meeste muudatusettepanekut täna veel mitte toetama! Aitäh!

Palun kõnepulti kolleeg Toomas Tõniste! Kaheksa minutit.

Austatud kolleegid! Austatud juhataja! Meie ettepanek muuta pandisüsteem vabatahtlikuks on saavutanud meeldivalt suurt vastukaja. Kahjuks üritavad mõned jätta pahatahtlikult muljet, nagu tegutseksin just ainult oma ärihuve silmas pidades. Kinnitan, et ettevõtjana ei teeni ma meie eelnõuga oma tasku ühtegi krooni, aga inimesena ma tänu puhtamale keskkonnale ja odavamatele kaupadele poes võidan. Kui keegi tahab väga kuskil kellegi ärihuvi leida, siis tuleks võib-olla vaadata nende väheste ettevõtete poole, kes tänasest pandisüsteemist kasu saavad. Need on firmad, kes müüvad, rendivad ja hooldavad taaramasinaid. Tekib küsimus, kas mitte mõni meie seadusmuudatust teravalt kritiseeriv isik ei ole hoopis varjatuna mõne sellise firma omanike ringis.
Nüüd aga läheksin meie seadusmuudatuse juurde, millega me tahame anda ettevõtetele valikuvõimaluse oma joogipakendi kohustuslikuks tagasikorjamiseks. See "vabatahtlik" seal ees eksitab väga paljusid. On kaks võimalust – kas monopoolse pandisüsteemi või konteinersüsteemi kaudu.
Alustame peamisest, puhtast keskkonnast. Tänu pandisüsteemile on Eesti muutunud suures osas naaberriikide prügimäeks. Lätist on toodud Eestisse mitusada suurt autokoormat prügi, tühja taarat, ca 30 miljonit pudelit. Selle tagajärjel maksavad Eesti inimesed, pensionärid, pereemad, me kõik Eesti ja Läti kuritegelikele organisatsioonidele palgaks kümneid miljoneid kroone. See üle piiri saabuv prügi aitab ka Eesti pandipakendil suurt tagastusprotsenti näidata. Iseasi, kas selle üle tasub uhkust tunda. Mõned inimesed arvavad, et pandisüsteem aitab mõjusalt prahistamist vältida, sest tarbijatel on rahaline stiimul oma pudelitest ja purkidest vastutustundlikul moel lahti saada. Ent joogipakendid moodustavad ainult 5–15% kogu prügist, nii et kohustuslik pandisüsteem ei muuda keskkonna seisukohalt suurt midagi. Naljakas on ka väide, et purjus inimene jätab tänu pandimärgile näiteks tühja õllepurgi autoaknast välja viskamata. Kes on metsas käinud, see teab, et seal vedeleb võrdselt nii pandimärgiga kui ilma pandimärgita taarat, aga tänu inimeste keskkonnateadlikkuse kasvule on olukord siin iga aastaga paranenud. Õnneks on joogitaaral – just plastpudelid ja plekkpurgid – küllaltki suur väärtus ja selle tagasikorjamisest ollakse rahaliselt huvitatud ka siis, kui pandimärki peal ei oleks. Eesti Pandipakendi väide, et konteinersüsteemiga ei ole võimalik koguda turul antud pakenditest üle 60% joogitaarat, on pahatahtlikult eksitav. Praegu pandisüsteemi kaudu kogutavast taarast saab 85% taaskasutusse suunata ka ainult konteinersüsteemi kaudu. Riikides, kus võetakse ringlusesse kõige rohkem pakendeid, ei ole kohustuslikku pandisüsteemi kehtestatud. Dubleerimine suurendab survet keskkonnale, tagajärjeks on suurem kütusekulu, liiklustihedus, suuremad ummikud ja suurem saastatus.
Räägime ka monopolist ja konkurentsimoonutustest ettevõtluses. Euroopa Komisjon tunnistab, et pandisüsteemiga luuakse imporditud toodetele takistusi ja häiritakse siseturu toimimist, mis ei sobi kokku Euroopa ühtse turu põhimõttega. Eestis on monopoli tegevuse tõttu suur hulk väikepoode, eriti just väikesed maapoed, valiku ees, millega katta pandisüsteemi ülalhoidmiseks nõutavaid kulutusi: taaramasina igakuine rent, kokkukorjamisega seotud kulud jne. Võin tuua ka veel muid näiteid probleemidest, mis vajavad lahendamist. Eestis kasutatavad taaramasinad annavad raha tagasi triipkoodi alusel. Eesti väiksuse tõttu ei toodeta Eestile eraldi triipkoodiga tooteid. Monopoolne Eesti Pandipakend on kehtestanud rahvusvahelisele triipkoodile kallima tasu kui Eesti-sisesele triipkoodile, rikkudes võrdse kohtlemise printsiipi ja Euroopa vabakaubanduse põhimõtteid. Siin ei ole kaotajad ainult importijad, vaid kaotavad ka need Eesti väikeettevõtted, kes kaupa eksportida tahavad. Kujutage ette, kui Eesti ettevõttele öeldakse välisriigis, et sinule me paneme kallima tasu kui endale ja katsu siis meie turul läbi saada! See ei ole võimalik. Suur probleem on ettevõtete ärisaladusega. Ettevõtted peavad allkirjastama monopoliga lepingu, mis võib nende eksistentsi ühe päevaga lõpetada, ning lisaks kohustab neid avaldama oma salajase kommertsinfo Eesti Pandipakendile, kelle suuromanikud on nende otsesed konkurendid. Absurdne on, et Eesti Pandipakend on rahaliselt huvitatud mitte koguma tagasi maksimaalselt prügi, ta võidab igalt tagasi korjamata pudelilt ühe krooni. Lisaks doteerime lastejookidega õllehinda. Selliseid probleeme on palju, aga nendega tulebki tegelda.
Kui me räägime hinnast inimese jaoks, siis lisaks puhtamale keskkonnale ei tohi unustada kulu ettevõtlusele, mille maksab lõppkokkuvõttes kinni tarbija. Ostes joogipudeli, maksab inimene 1,47 krooni, millest ta 1 krooni saab tagasi. Teisisõnu, et oma 1 kroon selle pakendi eest tagasi saada, maksab ta Eesti Pandipakendile pool krooni käitlustasu. Eriti absurdne on olukord siis, kui näiteks pereema, kes on väga rohelise mõttelaadiga, annab oma prügi sorteerituna koduukse ees ära. Tänutäheks kaotab ta 15% tootehinnast ehk lisaks käitlustasule ka 1 krooni, mida ta tagasi ei saa. Parem pole asi ka pensionär Mallega, kes peab kõmpima võib-olla pool kilomeetrit bussi peale suurte kilekottidega, mis on täis tühja taarat. Siis jõuab ta kauplusesse, kus on taaramasin, mis õnneks seekord töötab, aga eelmine kord tal nii hästi ei läinud.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et kohustuslikel pandisüsteemidel oli oma otstarve siis, kui puudusid tõhusad taaskasutussüsteemid. Tänapäeval on pandisüsteemid takistuseks keskkonnaalasele ja rahalisele tõhususele. Prahistamine on korrelatsioonis sotsiaalsete ja majanduslike teguritega, mitte kohustuslike pandisüsteemide olemasolu või nende puudumisega. Prahistamine on käitumuslik probleem ning selle lahendamiseks tuleb rakendada terviklikku programmi, mis hõlmab haridus- ja teavitustööd, sagedast tänavate puhastamist, õigusaktidest tulenevaid karistusi ja ka nõuetekohast rakendamist. Kui on võimalus saada poole odavamalt parem tulemus, miks me siis seda ei kasuta? Mina sellest küll aru ei saa.
Kuna paari nädala jooksul on selgunud, et algselt nii veatuna tundunud pandisüsteemis on tõeliselt palju probleeme, mis vajavad kiiret lahendust, teen IRL-i fraktsiooni nimel ettepaneku pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu 594 teine lugemine katkestada.

Palun, kolleeg Erki Nool! Kaheksa minutit.

Aitäh! Eestis kogutakse pakendeid taaskasutusse kahe erineva süsteemi kaudu. Üks ilmutab end konteinerite näol, mis seisavad kaupluste juures või elamute õuedes. Neid pole sinna seadnud ei riik, ei Greenpeace ega ka Rainer Nõlvak, vaid üks äriettevõte, mis toimetab pakendiringlust eesmärgiga koguda mitmesuguseid joogipakendeid, mis siis kas töödeldakse ümber toormeks või täidetakse uue sisuga, ja loodus jääb prahist puhtaks. Teine firma, mis on ellu kutsutud analoogilise eesmärgiga, on OÜ Eesti Pandipakend. Seegi ei ole heategevuslik, vaid äriline ettevõtmine, mis toimib pandipakendisüsteemina, kusjuures ühe sõna jätavad mõned kogemata või meelega ära. Nimelt, et see on kohustuslik süsteem, mis tähendab, et iga tootja või importija, kes tegeleb pakendimärgiga taaraga, on kohustatud astuma OÜ Eesti Pandipakendiga lepingulistesse suhetesse. Riik oma seadustega on andnud talle sellekohase monopoli. On muidugi omaette lugu, et juba sõna "monopol" peaks demokraatlikus riigis tekitama küsimusi, kuni küsimuseni monopoli toimimise tõhususest ja mõttekusest. Meie ettepaneku vastuvõtt tähendaks sellise monopoolse seisundi kaotamist ehk teiste sõnadega pakendituru korrastamist ja normaalse vabaturu situatsiooni loomist. Toimigu kaks süsteemi kõrvu ja antagu asjaosalistele võimalus vabaks valikuks, kusjuures mõlemad suured eesmärgid ehk siis loodushoid ja säästev taaskasutus on tagatud mõlema süsteemiga. Selles on muudatusettepaneku mõte ja vaim.
Ettepaneku vastastelt on kuulda kahte argumenti – esimene neist on looduskaitseline, teine äriline. Esmalt esimesest. Väidetakse, et ainult kohustuslik pandisüsteem hoiab teeveered ja metsaalused joogipudelitest puhtad. See on tõsine väide, kes meist tahaks looduse vastu minna. Seepärast kuulakem nüüd edasi, mida on looduskaitsjatel konkreetselt öelda. Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige Ivar Tamm kirjutab: inimestel pole mingit olemuslikku vajadust puhtust hoida. Selline sõnum on midagi uut. Me teame, et iga loom hoiab iseenda, oma pesa ja eluümbruse alati puhta, nüüd öeldakse meile, et inimene on ainus, kes seda ei tee. Erinevalt teistest elusolenditest sittavat inimene oma elukeskkonna alati ära. Tema viskab joogipudeli kindlasti autoaknast teeveerde või toimetab neid koormate kaupa metsa alla. Ja ainult siis, kui tal on võimalus pudeli eest tervelt 1 kroon saada, lippab ta seda pandipakendimasina kõrisse toppima. Niisugune räpane ja kasuahne põrsas olla inimene. Nõus, inimese korralikkust ei saa üle hinnata. Prügikoristusaktsiooni ajal nägime, millega inimene hakkama saab. Ta tassib metsa alla ehitusjäätmeid, autokumme, kodumasinaid, mööblit jne, ühesõnaga, kõike seda, mida ta prügikasti panna ei julge või mis sinna ei mahu, ja kõik see moodustab ka tõeliselt ohtliku reostuse. Aga et ta selle kõrval vaevuks metsa alla vedama viina- või limonaadipudelit, kes seda usuks! Mis hea pärast, kui prügikast on siinsamas ja konteiner kaks sammu kaugemal. Või kas uurib autosõitja enne väljaviskamist pudelit, on sellel ikka pandimärk peal või ei? Ärgem mingem narruseni! Kes ei viska, see ei viska kunagi, kes viskab, see viskab alati. Või kas tahab keegi väita, et tänu neli aastat kestnud pandipakendisüsteemile on meil teeveered nüüd puhtad?
Teema lõpetuseks tsiteerin Euroopa Pakendi- ja Keskkonnaorganisatsiooni soovitust: "Euroopa Liidu õigus lubab liikmesriikidel kasutada kohustuslikku pandisüsteemi vaid siis, kui on võimalik tõestada, et see on vajalik keskkonnakaitse põhjustel, kuid isegi sel juhul ei või õigusaktid minna kaugemale taotletava eesmärgi saavutamise vajalikkusest." Öeldakse sõna-sõnalt: kui on võimalik tõestada. Aga tundub, et just tõestamisega on suuri raskusi, miks muidu pakub looduskaitse reostamisvastases võitluses terve rea otsustavaid meetmeid: kõigi ühemõttelist eitavat hoiakut, avalikkuse paremat teavitamist, jäätmealast koostööd, koostööstruktuuride võimekuse ja usaldusväärsuse tõstmist, seaduse nõuetest kinnipidamist. Teiste sõnadega: tuleb parandada, tõsta, kontrollida, intensiivistada, tõhustada. Vägisi tulevad meelde ajad, kus tegude asemel tehtigi ainult sõnu.
Nüüd oponentide teistest argumentidest, mis puudutavad pakendi kogumise majanduslikke aspekte. Siin lähevad oponendid eriti hoogu. Me kuuleme järgmisi hüüatusi: esitatud ettepanek tähendaks juba ülesehitatud pandipakendisüsteemi lammutamist; last ei tohi koos pesuveega välja visata jne. Vaatame veel ühte lehelugu, tsiteerin: "Osa ettevõtjaid aga kurdab pandisüsteemi kulukuse, jäikade lepingutingimuste, suurte lepingurikkumistrahvide ja lühikeste maksetähtaegade üle." Järgmine tsitaat: "Märkimata ei saa jätta, et kogu pakendite taaskasutuses moodustab pandipakendi osa ainult 15%, suur osa pakendeid kogutakse konteinermeetodil ja kolmandik pakenditest jõuab vaatamata kõigele koos segaolmejäätmetega prügilasse." Kolmas tsitaat: "Mõnel joogipakendil peab pandimärk olema, teistel mitte, kuigi pakend on sama. Euroopa Komisjon on samuti seisukohal, et pandimakse kohustuse puhul saab erinevate kohtlemiste aluseks olla vaid pakendimaterjal, mitte mingil juhul aga pakendi sisu." Neljas tsitaat: "Eesti pandipakendisüsteemi koormab pakendite import Lätist ja Leedust. Nii peabki Lätist toodud pandi kinni maksma Eesti tootja." Ja lõpetuseks: Euroopa Komisjon toob oma vastavas teatises esile, et liikmesriikides loodavatel pakendite korduvkasutussüsteemidel võib olla positiivne mõju keskkonnale, kuid need meetmed võivad lõhestada siseturgu.
Aitab küll. Kes nüüd arvab, et kuuldud tsitaadid pärinevad Toomas Tõniste või minu või mõne kolmanda propagandaartiklist pandisüsteemi puuduste kohta, see eksib. Need katked on pärit lugupeetud kolleegi Tõnis Kõivu Postimehes ilmunud pandisüsteemi kaitsvast artiklist. On siis süsteemi kriitikul enam tarviski midagi lisada, kui öelduga saab täiel määral nõustuda. Ehk võib ainult kokkuvõtteks küsida: kui pandisüsteemil on nii palju puudusi ja neid puudusi leiab veel, miks siis mitte seda süsteemi niipaljugi reformida, et vähemalt mõnedest puudustest lahti saada? Usutagu ometi, et pandipakendisüsteem ei saa laguneda isegi siis, kui see oleks kellegi palav soov ja kuri tagamõte. Selle süsteemi ellukutsumise üks eesmärke oli ringluspakendite kogumine. Viimaseid ei maksa segi ajada taaskasutusega ehk ühekordse kasutusega pakenditega. Taaskasutuses töödeldakse plastpudelid ümber toormaterjaliks, et sellest teha uusi toorikuid, seda mõlemas kogumissüsteemis. Ringluspakend seevastu tähendab üksnes klaasist õlle- ja limonaadipudeleid, millesse villitakse uus jook. Ennekõike just pakendi ringluses hoidmise huvides pandisüsteem loodigi. Ringluspakend on selle süsteemi a ja o ning jääbki selleks!
Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Erki Nool! Palun kõnepulti kolleeg Aleksei Lotmani!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Kuigi kõnealune eelnõu räägib paljustki muust kui ainult pandipakendist, on just see meie tänase debati sisu, sest see on see lahkarvamuse koht, mille üle meil täna ka hääletada tuleb.
Selles, mida siin ütlesid kolleegid Nool ja Tõniste, on üks osake tõtt. See osake tõtt seisneb selles, et praegune pandipakendisüsteem, mis hõlmab ainult võrdlemisi väikest osa pakendist, tekitab mõningaid probleeme. Aga lahendid, mida te pakute, kolleegid, on paraku täiesti meelevaldsed. Mina ühinen täiesti sellega, mida ütles kolleeg Mark Soosaar: pigem tuleks meil mõelda järk-järgult selle peale, et pandipakendisüsteemi hoopiski laiendada. Kuid arvestades seda, et kui kell töötab, ei ole mõtet teda kiirustades parandama hakata – enne, kui me mingisuguseid muudatusi selles suunas teeme, peaks põhjalikult kaaluma. Seetõttu jäägem selle eelnõu menetluse raames senise süsteemi juurde, kuigi meil on tõepoolest vaja kaaluda seda, et pandipakendit hoopis laiendada, et pandi rahalist väärtust suurendada, siis ta motiveerib senisest rohkem taarat tagastama. Aga see on kaalumise koht, neid asju ei saa otsustada kiirustades. Loomulikult ei saa otsustada kiirustades ka seda, et me teeme pandi vabatahtlikuks, isegi kui me otsustame seda teha näiteks kolme aasta pärast. Pigem arutagem seda ja kaalugem erinevaid variante. Me oleme valmis jätkama seda debatti, aga selle eelnõu raames ei ole praegu küll mingit põhjust selle juurde tulla.
Kolleegid, teie tõstatatud probleem on suuresti monopoolsuse probleem ja meil on praegu menetluses hoopis teine eelnõu, see on monopolide ohjeldamise eelnõu. Täiendagem seda! Ehk me võiksime ka monopolide ohjeldamise seaduse raames kaaluda pakendiseaduse parandamist selliselt, et pakendiringlusega ja pandipakendiga tegelevad organisatsioonid ei saaks oma monopoolset seisundit kuritarvitada. Aga see väide, kolleegid, et raha ei motiveeri kedagi taarat tagasi tooma, tundub küll väga meelevaldne ja kuni pole esitatud veenvat tõestust, ei saa seda kuidagi aktsepteerida.
Ja nüüd sellest, et enamik Euroopa Liidu riike ei kasuta sellist pandipakendisüsteemi nagu meie. Aga vaadakem, millised riigid seda teevad – Soome, Rootsi, Taani, Saksamaa ehk siis Euroopa Liidu arenenuima jäätmekäitlussüsteemiga riigid. Ma arvan, et kui Eesti kuulub sellesse klubisse, on see pigem auasi, mitte mingisugune häbiasi.
Niisiis, kolleegid, ärgem tormakem parandama seda, mis töötab! Menetlegem see eelnõu praegu n-ö ühe soojaga ära ja vaadelgem seda ülesannet hoopiski monopolide ohjeldamise kontekstis. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Aleksei Lotman! Palun kõnepulti kolleeg Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Ka selle eelnõu esialgne mõte on ju moel-teisel ohjeldada teatud kontrollitud, mõnevõrra monopoolset viisi, mismoodi taaskasutust on siiamaani Eestis korraldatud. Olen vestelnud ka kolleeg Tõnistega teemadel, mis tõepoolest on ülimalt olulised, st millisel moel muude riikide pakend jõuab siia ja ettevõtjad peavad selle eest maksma, millisel moel kommertsinfo on kaitsmata, juhul kui vöötkoodi lugevad masinad ja nende kaudu võib-olla ka – ega me seda ei tea – ettevõtted, kes selle taga on, saavad teada, kui palju nende konkurendid üht, teist või kolmandat kraami müüvad. Need on tõsised probleemid. Me ei kujutanud oma lihtsat eelnõu kokku kirjutades tegelikult ette, et need probleemid sedavõrd tõsiselt ilmsiks tulevad. Meie tänane mulje on kindlalt see, et kogu jäätmekäitluse valdkonna jupphaaval parandamine jääbki selliseks lappimistegevuseks. Möödapääsmatu oleks pidada selles küsimuses maha mingi väga selge strateegia arutelu ja üritada otsida vastust küsimusele, milline saab olema jäätmemajandus ja taaskasutusmajandus näiteks viie või kümne aasta pärast.
Kui tulla tagasi asja olemuse juurde, siis vaadake, milles on küsimus. Kui te külastate kauplusi ja näete seal tõepoolest kümnete meetrite viisi veepudeleid, oludes, kus enamikus Eesti linnades, kus on veevärgivesi, on see vesi täpselt sama puhas, siis tekib küsimus, miks inimesed üldse harrastavad seda laadi pakendamist. Ja siis kurdetakse, et pakendamine on inimese jaoks kallis ja pakend moodustab hinnast väga olulise osa. See võib ilma erilise probleemita moodustada veelgi olulisema osa, sest uskuge, kõikvõimalike asjade pakendamine on selline reklaami- ja turustamistööstuse trikk, millega ka väga mittevajalik asi teile ilusal moel maha müüakse. Nii et probleem on tegelikult selles, mitte selles, kui palju maksab pakendipant või muu selline asi, see võiks maksta ka 10 krooni. Selles mõttes tekiks tasakaal, tekiks tasakaal mõtteka ja mõttetu tarbimise ilmingute vahel. See võiks olla keskkonna mõttes tõepoolest arukas eesmärk. Ega keskkonnasõbralik käitumine ei ole mitte see, kui palju me pudelitest plastmassi jahvatame ja sellest endale mingisuguseid veste või muid asju selga teeme, vaid küsimus on selles, millisel moel siin maakeral elada niimoodi, et meie toimimisest üldse võimalikult vähe jäätmeid tekiks. Loomulikult ei ole pakendiseadus see koht, kus neid küsimusi lahendada õnnestub, aga järk-järgult, probleemide tekkimise järjekorras saab neid küsimusi vähemalt ohjes hoida. Nii on ka meie esialgne eelnõu suunatud ennekõike probleemide ohjamisele, mitte nende lahendamisele. Neid probleeme on ja jääb ka tulema. Kui vaadata kirglikke artikleid, mis pakendimajanduse kohta kirjutatud on, või kohtuda inimestega, kes pakendi- ja jäätmemajanduses tegutsevad, siis on selge, et seal käib pidev sõda. Meie asi on moel või teisel olla selles sõjas rahutegija või vähemalt mingigi korra looja. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marek Strandberg! Palun kõnepulti, kolleeg Tõnis Kõiv!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Siin on nüüd juba päris mitmeid kõnesid peetud. On hea meel, et lõpuks on eelnõu algsed esitajad rääkinud mõne sõna ka veel nendest eelnõu punktidest, mida siis tegelikult muudetakse. Lõviosa arutelust on ju kulunud selle peale, mida keskkonnakomisjoni hääletuse järgi väga selgelt muuta ei taheta. Samuti tunnen mina heameelt selle üle, et need argumendid, mis esitati ühe parandusettepanekuga keskkonnakomisjonile ja mis seal parandusettepaneku kaitsmisel kõlasid, on ajas päris oluliselt muutunud. Lisandunud on mitmeid mõtteid ja põhjendusi, põhjenduseks on võetud ka mitmeid viiteid ja tsitaate ajaleheartiklist.
Sellelsamal tänasel pandipakendisüsteemil on probleeme, on muresid, millega tuleb midagi ette võtta, mida tuleb lahendada ja mille lahendamine on tegelikult täiesti võimalik ilma süsteemi ennast ära lõhkumata. Mis on selle süsteemi käimapanev jõud? Mitte ainult see ei ole selle süsteemi käimapanev jõud, et ta on kohustuslik. Käimapanev jõud on see, et inimestel, kelle käest on vaja ju pakend kätte saada, oleks motivatsioon see pakend uuesti taaskasutusse, taasringlusse anda. Kui väidetakse, et konteineriga saab ju seda samamoodi teha, siis numbrid näitavad midagi muud. Numbrid näitavad, et pandimärgiga märgitud pakendit korjatakse kokku ligi 90%, konteinerkogumises on see protsent 60 peal. Kui tervelt kolmandik jääb kokku kogumata, kuidas see saab siis keskkonnale kasulik olla? Need pakendid ju jäävad kuskile. Ka see pole keskkonnale kasulik, kui nad jõuavad koos olmejäätmetega prügilasse, sest ega seal ei ole pakendi koht. Pakendi koht on taaskasutuses, et seda saaks uuesti kasutada. Ka siin on jällegi taaramärgi puhul eelis, sest taara, mis selles süsteemis kogutakse, on puhtam, kvaliteetsem ja seda on võimalik uuesti kasutada esialgsel otstarbel ehk siis õllepudelisse saab uuesti õlut villida. Konteinerist kokkukogutavate pakendite kasutamise võimalused piirduvad paljuski sellega, et neist tehakse toorainet mingisuguse fliisi või mingisuguse muu toodangu jaoks.
Minu arvates ei saa üldse rääkida sellest, kas pandisüsteemi äralõhkumine või selle vabatahtlikuks muutmine, mis ju lõhkumist tähendab, võiks olla kuidagimoodi keskkonnasõbralik. Kui pakendit kokku ei koguta, kuidas see saab siis keskkonnasõbralik olla?
Siin on juba räägitud puudujääkidest, millele ka Euroopa Komisjoni vastavas teatises on tähelepanu juhitud. Neid ei olegi mõtet üle korrata, kui ainult ehk selles võtmes, et neid puudujääke on võimalik ja saab parandada olemasolevat süsteemi lõhkumata ehk inimestelt motivatsiooni ära võtmata. Vaadates seda seaduseelnõu, nii nagu ta on esitatud oma parandustega, oma muudatustega, mis on keskkonnakomisjonis läbi hääletatud, on tal täna teise lugemise lõpetamiseks täiesti piisav sisu, et reguleerida olukorda turul, muuta seda paremaks, ausamaks ja õiglasemaks. Muutus on selles suunas, et turuosalised saaksid ausalt omavahel konkureerida, et inimestel oleks mugav toimetada ja neil säiliks motivatsioon. Ei ole vaja minna seda teed, millega mõningaid turuosalisi väidetavalt koormavat süsteemi muudetakse ja seatakse see koormus maksumaksjate õlule, riigi ja kohalike omavalitsuste õlule, kes siis peavad uuesti minema kas talgute korras või veelgi tihedamini jäätmeid, sealhulgas pakendeid, metsade alt, randadest, teeäärtest, kust iganes kokku korjama. Ärgem seda tehkem! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Tõnis Kõiv! Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Proua esimees! Head kolleegid! Riigikogul on lähiminevikust päris hea praktika, kuidas seaduse teine lugemine katkestatakse, ma mõtlen siin energiaturu muutmise seadust. Ja mul on hea meel, et täna on need, kelle ettepanekul pakendiseaduse muutmise seadus siia saali tuli, sellise ettepaneku ka selle seaduse kohta teinud. Me oleme Keskerakonna fraktsioonis ka korduvalt selle teemaga nii ühelt kui teiselt ja kolmandalt poolt tegelnud, lugenud lehtedest, mis asjast arvatakse, ja meil on ka kujunenud selline arusaam, et tegelikult tuleks neid asju veel arutada. Seepärast on katkestamise ettepanek kõige parem, asjaosalised saavad siis veel nende probleemide juurde tulla. Seda, et probleemid on olemas, me eitada ei saa. Ühelt poolt on tegemist väga suurte summadega, teiselt poolt on tegemist loodusega, selle prügiga, mis looduses on. Ükskõik kui palju me ei ole püüdnud seda ühel või teisel viisil kokku korjata, tegelikult ei ole pilt metsades ega teeäärtes paremaks läinud. Nii et katkestame selle seaduse lugemise ja arutame neid asju veel, selline on meie ettepanek. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Palun kõnepulti kolleeg Villu Reiljani!

Head kolleegid! Looduse hoidmine on ühishuvi ja ühishuvide puhul kasutab riik tavaliselt ka teatud sundi. Selles mõttes oli pandipakendisüsteemi seadusega käivitamine tegelikult riiklik sund, mille vastu keegi ei vaidle, riik ei sunni kodanikku ja mittekodanikku ühishuvides mitte esimest korda ja mitte ka viimast korda. Peale selle see, millest Mark Soosaar siin rääkis, tuues näiteid tuhandete aastate kohta, milleks plastmass tõepoolest loodusesse jääb, see on tõsi. Nii et asi on selge. Põhjamaades, kus pandipakendisüsteem on toiminud pikki aastakümneid, on imestatud, kuidas Eesti sai selle nii kiiresti ja efektiivselt rakendada. Üks seletus sellele on, et meie ruum on väike ja suhteliselt paindlik.
Nüüd on siis majandusgrupeeringute huvid niimoodi põrkunud, et toimiv süsteem üritatakse oma huvide pinnalt sisuliselt põhja lasta ja olematusse paisata. Ma ütleksin niimoodi, et pandipakendisüsteemi arendamine ja laiendamine on ilmselt see tee, mida tuleks kaaluda. Kui öeldakse, et me paneme konteinerid, siis konteinerite vastu on väga lihtne argument, miks nad ei ole Eestis eriti efektiivsed: Eesti on hõredalt asustatud, vahemaad on suured. Majanduslik stiimul on see, millest tegelikult on pandipakendi mõte lahti läinud, see ongi see, mis paneb mitte ainult asotsiaali, vaid ka korraliku inimese kummardama ühe krooni ja viiekümne sendi ees. Sest eestlastel on selline ütlemine, et kui sa raha üles ei tõsta, siis ei tule raha  mitte kunagi su juurde. Need inimesed on veel elus, kes seda ütlemist mäletavad. See ongi see, mis selle pandimärgiga pakendi sealt kraavist üles tõstab. Ärge te jumala eest ütelge, et seda ei tehta! Tehakse, tehakse rohkemgi, kui me arvame. Tõsi on ka see, et kui pandimärgiga purgid-pudelid viiakse kotiga prügikasti juurde, siis tavaliselt tuleb selle koti pärast seal väike pahandus, sest majanduslikult mitte väga hästi kindlustatud inimeste huvid võivad ristuda. Seetõttu tõsta see grupeeringutevaheline küsimus kui mingi elu ja surma küsimus siin Riigikogus üles – sellel pole mõtet.
Roheliste ettepanek, mis käsitleb seda, et jäätmekäitlejad ei peaks saama pandipakendisüsteemis väga suurt mõju, on põhjendatud ja selle asja võiks ära teha. Kui keegi tahab hirmsasti arutada ja Keskerakond tahab Isamaaga väikest isamaalist diili teha, siis miks ei, kui te veregrupid hästi kokku lähevad. Eks juudatempusid ole ennegi tehtud, ega me seda siin esimest korda ei näe, aga mingit ilu selles asjas ei ole. Ma arvan, et kui Isamaa viitsib natuke asja üle sisuliselt mõtelda ja mõtelda, mis on selle tulemus, kui see süsteem põhja lasta – kas on siis aastate pärast teie parteile seda häbi vaja? Ma ei usu hästi. Kõik need küsimused, mis Toomas Tõniste siin tõstatas ja mis on kahtlemata olemas, on võimalik teisel viisil lahendada. Pandipakendisüsteemi saab täiustada, saab palju täiustada, seda saab palju paremaks teha, inimlikumaks teha. Seda peame osalt võib-olla tõepoolest ka meie tegema, kui me teda laiendada tahame. Aga põhiliselt peavad ikka needsamad liikmed selle asja ära ajama, me ei peagi nende eest kogu tööd ära tegema. Me oleme ikkagi seadusandjad, me ei ole siin mingi Sonderkommando pealikud. Ma soovin jõudu, aga meie ei poolda isegi katkestamist. Nii et andeks, tehke diili. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Villu Reiljan! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.
Asume muudatusettepanekuid läbi vaatama. Seaduseelnõu kohta on kaheksa muudatusettepanekut. Esimene on keskkonnakomisjonilt, on arvestatud täielikult. Teine on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioonilt, juhtivkomisjon on arvestanud sisuliselt. Kolmas on keskkonnakomisjonilt, arvestatud täielikult. Neljas on keskkonnakomisjonilt, arvestatud täielikult. Viies on Riigikogu liikmetelt Erki Noolelt ja Toomas Tõnistelt, juhtivkomisjon ei ole arvestanud. Kuues on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Seitsmenda on esitanud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon, juhtivkomisjon on arvestanud sisuliselt. Kaheksas on keskkonnakomisjonilt, arvestatud täielikult.
Me oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud, kuid IRL-i fraktsioon on teinud ettepaneku seaduseelnõu 594 teine lugemine katkestada. See ettepanek tuleb läbi hääletada.
Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ettepaneku katkestada pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu 594 teine lugemine. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 39 Riigikogu liiget, vastu oli 49, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. Seaduseelnõu 594 teine lugemine on lõpetatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja asjaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Ma palun kõnepulti justiitsminister Rein Langi! Kolleegid, meil on ettekandja kõnepuldis!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Loomulikult on tegemist väga hea eelnõuga. Nagu pealkiri ütleb, muudetakse õige mitut seadust, seekord kahte. Eelnõu peamine eesmärk on muuta hagi hinna määramise loogikat nende hagide puhul, mille eesmärgiks ei ole traditsioonilise varalise hüve saamine. Eelnõuga muudetakse teatavates hagimenetluse liikides hagi hinna määramine proportsionaalsemaks hageja poolt nõutavaga ja antakse kohtule võimalus määrata hagiavalduse või apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi korras riigilõivu tasumine ka osamaksetena. Seda juhul, kui taotleja ei vasta menetlusabi andmise tingimustele oma majandusliku seisundi tõttu. See on võimalik juhul, kui tasumisele kuuluv riigilõiv takistab konkreetse kohtuasja asjaolusid arvestades isikul ebamõistlikult oma õiguse või huvi kaitseks kohtusse pöördumist.
Nüüd mõningad muudatused, mida õiguskorda tahetakse sisse viia. Kehtiva regulatsiooni kohaselt lähtutakse hagi hinna määramisel ühisvara jagamise ja kaasomandi lõpetamise hagi ja kaebuse esitamisel hagi esemeks oleva vara väärtusest. Eelnõuga loodud regulatsiooni kohaselt vähendatakse kaasomandi lõpetamise ja asja jagamise hagi ning ühisvara jagamise hagi hinda kümme korda. Hagi hinda sellistes asjades ei loeta loodava regulatsiooni kohaselt suuremaks 250 000 kroonist. Hagi hinna määramisel arvestatava vara väärtus on sellisel juhul siis 2 500 000 krooni, sellele vastava riigilõivuseaduse lisa 1 kohaselt riigilõivu täismäär 25 000 krooni. Senise regulatsiooni kohaselt on näiteks juriidilise isiku organi otsuse vaidlustamise korral hagi hinna arvutamise metoodikast tulenev riigilõiv põhjendamatult erinevas suurusjärgus, ulatudes 1000 kroonist kuni 75 000 kroonini. Loodava regulatsiooniga seatakse osaühingu ja aktsiaseltsi organi otsuse vaidlustamise hagi hinnale piirmäärad. Osaühingu ja aktsiaseltsi organi otsuse vaidlustamisel ei loeta hagi hinda madalamaks kui 25 000 krooni ega kõrgemaks kui 500 000 krooni, s.o siis pool miljonit krooni. Riigilõivu täismäär hagi hinnalt 500 000 krooni on 50 000 krooni. Muu juriidilise isiku organi otsuse vaidlustamisel fikseeritakse loodava regulatsiooni kohaselt hagi hinnana 25 000 krooni, millele vastab riigilõivuseaduse lisa 1 kohaselt riigilõivu täismäär 5000 krooni. Piirmäärade seadmisega peaks olema senisest paremini tagatud organi otsuse vaidlustamisel isikute juurdepääs õigusemõistmisele, ka siis nendel isikutel, kes soovivad vaidlustada suure osa- või aktsiakapitaliga juriidilise isiku organi otsust.
Muutub ka menetlusabi andmise kord. Eelnõuga reguleeritakse, et kui menetlusabi taotluse rahuldamiseks puudub alus taotleja majandusliku seisundi tõttu, võib kohus menetlusabi korras määrata hagiavalduselt või apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu maksmise osamaksetena. Seda juhul, kui kohus leiab, et esitatud hagiavalduselt või apellatsioonkaebuselt korraga tasumisele kuuluv riigilõiv takistab ebamõistlikult isikul tema eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks kohtusse pöördumist. Kohtul tuleb hinnata taotleja menetluses osalemise eeldatavat edukust, asja tähtsust taotlejale ja menetluses osalemise mõistlikkust.
Eelnõuga muudetakse ka asjaõigusseadust ja lisatakse sinna üks uus säte. Sellel uuel sättel tuleks ka põgusalt peatuda, sest seadus ise asjaõigusseaduse näol on väga oluline. Kehtiva regulatsiooni kohaselt võib koormatud kinnisasja omanik nõuda hüpoteegi kustutamist või muutmist omanikuhüpoteegiks, kui omanikul on õigus nõude rahuldamisele ja ta deponeerib kogu hüpoteegisumma. Kui intressimäär on kinnistusraamatusse kantud, tuleb deponeerida ka intress, kuid mitte suuremas ulatuses kui kolme aasta eest kohtule hüpoteegi kustutamiseks või omanikuhüpoteegiks muutmise avalduse esitamisest. Seega võib kehtiva regulatsiooni kohaselt tekkida olukordi, kus hüpoteegipidaja elu- või asukoht ei ole teada, näiteks välismaa äriühing on õigusjärgluseta lõppenud, kuid koormatud kinnisasja omanikul tuleb hüpoteegi lõpetamiseks deponeerida viieks aastaks hüpoteegisumma koos kolmeaastase intressiga. Selline olukord just ülearu mõistlik ei ole. Asjaõigusseaduses tehtava muudatusega muudetakse omaniku nõudel hüpoteegi kustutamise regulatsiooni senisest paindlikumaks ning eelnõuga loodava täiendava võimaluse korral on koormatud kinnisasja omanikul võimalik valida, kas deponeerida hüpoteegisumma kuni viieks aastaks või taotleda kohtult vastuväidete esitamiseks viieaastase tähtaja määramist. Hüpoteegisummat või ka intressi sellisel juhul deponeerima ei pea.
Valitsus toetab tulihingeliselt õiguskomisjoni ettepanekut selle eelnõu esimene lugemine täna lõpetada. Tänan!

Suur tänu, härra justiitsminister, tulihingelise esituse eest! Aga nüüd küsimus kolleeg Toivo Tootsenilt. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Kindlasti on tegemist hea eelnõuga, eriti mis puudutab seda hüpoteegi asja. Aga kuna riigilõivudel muudetakse nüüd nii ülemist kui alumist piiri, kuidas see siis nende laekumise üldsummat võiks mõjutada? Kas ta jääb keskeltläbi umbes samaks, nagu praegu oli?

Aitäh! Ma arvan, et ta ei mõjuta ikkagi üldse. Sest kui lähtuda sellest metoodikast, mis täna kehtib, siis keegi lihtsalt ei lähe neid tippsummades hagiavaldusi esitama. See ei ole mõistlik situatsioon. Ja kui mõni lähebki, siis see mõjutab umbes 70 000 või 200 000 krooni võrra, nii et see ei ole asja olemus.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Palun kõnepulti õiguskomisjoni liikme kolleeg Tiit Kuusmiku!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas seda küsimust 25. jaanuaril s.a. Arutelule olid kutsutud ka justiitsminister Rein Lang, justiitsministri nõunik Madis Timpson, Justiitsministeeriumi asekantsler Marko Aavik ja asekantsleri abi Juulika Ljaš.
Ettekande tegi, nii nagu ka siin Riigikogule, justiitsminister härra Rein Lang ja temale sekundeeris Marko Aavik. Ettekande sisu ja küsimused haakusid enam-vähem esimese lugemise ettevalmistamisega, nii nagu härra Rein Lang siin ette kandis. Et mitte hakata antud selgitusi kordama, lisaksin vaid seda, et komisjoni otsus oli suunata Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja asjaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu 657 esimesele lugemisele kolmapäeval, 10. veebruaril ettepanekuga esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata kümme tööpäeva, s.t 25. veebruar kell 18. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Tiit Kuusmik! Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 25. veebruar kell 18. Seaduseelnõu 657 esimene lugemine on lõpetatud.
Head kolleegid! Meie istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 15.19.