Tere hommikust, austatud Riigikogu! Alustame oma täiskogu VII istungjärgu neljanda töönädala teisipäevast istungit. Kas kolleegidel on soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun Riigikogu kõnetooli Mai Treiali!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Euroopa Liidus on 2010. aasta kuulutatud vaesusega võitlemise aastaks. Eesti riik püüab vaesuse vastu võidelda kärpimisega. Eestis on 30% inimestest sattunud majandusraskustesse, nad ei suuda arveid tasuda ja toitu osta. Vaesuse suurenemist tunnetab meil 36% elanikest. Siseministeeriumi uuringud näitavad, et kõikides maakondades rahvaarv väheneb. Ning kui ettevõtjatelt ja omavalitsusjuhtidelt on uuritud, milliseks kujunevad töötuse näitajad ja töö saamise võimalused, siis prognoositakse, et olukord võib minna isegi nii hulluks, et töötuks jääb 30% inimestest. Juba praegu on töötus Ida-Virumaal ületanud 20% piiri. Tahan märkida ka seda, et Eesti maakondades oli möödunud aastal peaaegu 90 000 ravikindlustamata isikut. Nende arv on kõige suurem Harju maakonnas ja Ida-Virumaal. Selle kõigega seoses on meil mitu küsimust härra peaministrile. Näiteks: mida võetakse ette Ida-Virumaal? Kas olukord vajab ekstreemseid, hädaolukorra lahendusi? Millised võimalused on suurendada töötute tööturule tagasitoomise kiirust ning paindlikkust? Kas on koostatud analüüse, mis erialadel on majandussituatsiooni paranedes vaja rohkem kvalifitseeritud tööjõudu, et inimeste väljakoolitamist oleks võimalik kohe alustada? Ja nii edasi. Aitäh!

Kadri Simson, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on au anda üheksa Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel üle arupärimine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Arupärimine tuleneb sellest, et möödunud nädalal oli taas meedia huviorbiidis energiaagentuur. Nimelt avaldas Äripäev loo "Energiaagentuuri kulu ja kirjadega Araabiasse", kus kirjutatakse, et vastutasuks roheliste toetuse eest riigieelarve vastuvõtmisel eraldas valitsuskoalitsioon 26 miljonit krooni energia- ja kliimaagentuuri loomiseks ning et  selle kulu ja kirjadega käis viieliikmeline delegatsioon nädal aega kestnud visiidil Abu Dhabis.
Seoses sellega soovime minister Partsilt saada vastuse mitmele küsimusele. Mõne neist ma loen teile ka ette. Kuidas Juhan Parts endise riigikontrolörina suhtub ajakirjaniku väitesse, et energiaagentuur loodi poliitilise teenena? Kas agentuuri tekke põhjused on talle arusaadavad ja kas selle läbipaistvus on tema meelest tagatud? Miks ta pole kuulda võtnud rahandusminister Jürgen Ligi avalikku seisukohta, et agentuuri loomine ei ole otstarbekas? Samuti küsime, kuidas kavatsetakse kulutada energiaagentuurile 2010. aastaks eraldatud 86 miljonit. Kui palju sellest läheb palgakuludeks ja kui palju on sellest kulunud praeguseks hetkeks? Ning mis tingimustel toimus energiaagentuuri juhi konkurss? Kui palju oli kandidaate ja millistel põhjustel osutus valituks Kristiina Rebane, kes kuulub roheliste erakonda? Aitäh!

Arvo Sarapuu, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Mul on üle anda väga-väga paljude Keskerakonna fraktsiooni liikmete arupärimine peaminister Andrus Ansipile. Jutt on täiendavate otsetoetuste seosest tööhõivega. Üks oluline instrument Euroopa Liidus on see, et igal riigil on mingis ulatuses võimalik maksta täiendavaid otsetoetusi. Kokku anti 2009. aastal täiendavaid otsetoetusi 445 miljoni krooni ulatuses. 2008. aasta oli viimane hea aasta, siis oli too summa 779,8 miljonit. 2009. aastal oli ka võimalik täiendavaid otsetoetusi rohkem maksta, kuid eelarve koostamise ajal vähendati seda summat 30% ning täiendavateks otsetoetusteks jäi 545,4 miljonit. Esimese negatiivse lisaeelarvega vähenes summa veel 100 miljonit.
Meil on hästi palju küsimusi, mis on seotud maaettevõtluse ja tööhõivega. Me soovime, et valitsus ütleks meile, millised on need meetmed, mis annavad põllumajandustootjale konkurentsieelised või vähemalt võrdsed võimalused ja kuidas on täiendavad otsetoetuse vähendamised mõjunud tööpuudusele maal. Kokku on üsna palju küsimusi ja ma tahan need üle anda.

Kalev Kallo, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Mul on au anda terve rea Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel üle arupärimine peaminister Andrus Ansipile. See puudutab osaühingu Elering laenu skeemi.
Möödunud aasta lõpus sõlmis OÜ Elering pankadega SEB, Swedbank, Nordea ja Sampo Pank kolmeaastase tähtajaga sündikaatlaenu lepingud summas üle 3,2 miljardi krooni. Võetud laenuga on Eesti Energial väidetavalt plaanis refinantseerida Eleringi omandisse jäävasse varasse tehtud investeeringud. Aga tegeliku põhjuse võiks ehk veidi teisiti kokku võtta. Eesti Energia ja OÜ Eleringi lahutamise (jagunemise) asemel otsustati OÜ Elering Eesti Energia käest osta. Seda sel põhjusel, et sel moel oleks võimalik riigieelarvet kunstlikult ilustada ja eurokõlblikumaks teha. Sisuliselt otsustati läbi viia eelarvepettus. Küsimus on nimelt selles, et kui maksta Eesti Energiale raha Eleringi omandamise eest, siis loetakse see finantseerimistehinguks ja see ei kasvata riigieelarve kulusid. Kui aga Eesti Energiasse sellisel viisil pumbatud raha maksta riigile välja dividendidena, siis suurendab see riigi tulusid ja parandab eelarvet.
Selle n-ö skeemitamise ja trikitamise kohta on meil peaministrile viis küsimust ning jääme huviga ootama tema vastuseid neile. Aitäh!

Karel Rüütli, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Rahvaliidu fraktsiooni nimel annan üle prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu Riigikogu prokuratuuri järelevalve komisjoni moodustamiseks. Seni puudub meil piisav ja tõhus järelevalve kriminaalmenetluse läbiviimise seaduslikkuse, sealhulgas isikute põhiseaduslike õiguste järgimise üle. Seda on korduvalt olnud sunnitud tunnistama ka siinsamas saalis justiitsminister Rein Lang. Prokuratuuriseaduse muutmise seadusega täiendatakse kehtivat seadust normiga, millega kehtestatakse Riigikogu-poolne järelevalve funktsioon analoogselt julgeolekuasutuste seaduse §-s 36 toodud järelevalvega julgeolekuasutuste ja jälitusametkondade tegevuse üle. Komisjon kontrollib prokuratuuri tegevuse vastavust Eesti Vabariigi põhiseadusele, kriminaalmenetluse seadustikule, karistusseadustikule ja prokuratuuriseadusele. Eelnõu koostajad näevad, et kõnealuseid ülesandeid teostaks Riigikogu põhiseaduskomisjon ja juhul, kui töökoormus ja vajadus tingivad eraldi komisjoni moodustamist, tuleks luua hiljem eraldi prokuratuuri järelevalve erikomisjon. Aitäh!

Tänan! Olen juhatuse nimel vastu võtnud neli arupärimist ja ühe seaduseelnõu. Kui arupärimised ning eelnõu vastavad meie kodu- ja töökorras sätestatud nõuetele, siis edastatakse arupärimised adressaadile viivitamatult, eelnõu menetlusse võtmine otsustatakse kolme tööpäeva jooksul.
Head ametikaaslased! Mul on teile ka kaks teadet. Esimene puudutab arupärimiste edastamist. Riigikogu esimees on edastanud 20 Riigikogu liikme esitatud arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile, kümne Riigikogu liikme esitatud arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile ning 12 Riigikogu liikme esitatud arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile.
Teine teade puudutab homset infotundi. Kolmapäeval, 10. veebruaril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: haridus- ja teadusminister peaministri ülesannetes Tõnis Lukas, justiitsminister Rein Lang ning majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts.
Kolleegid! Viime nüüd läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 85 Riigikogu liiget, puudub 16 rahvasaadikut.

Võime minna tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on ülevaade kriminaalpoliitika arengusuundade aastani 2010 elluviimisest ja kuritegevusest 2009. aastal. Head ametikaaslased! Tutvustan lühidalt selle ülevaate ja arutelu protseduuri. Kõigepealt saab sõna ettekandeks justiitsminister. Seejärel on igal Riigikogu liikmel võimalik esitada ettekandjale üks suuline küsimus. Pärast seda avatakse läbirääkimised, mille käigus on võimalus sõna võtta fraktsioonide esindajatel. Arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võta.
Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks justiitsminister Rein Langi!

Lugupeetud juhataja! Ma palun ettekandeks aega 32 minutit.

Pikendan justiitsministri ettekandeks ettenähtud aega. 32 minutit, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Eelmise aasta kõnest jõudsin ma siin saalis ette lugeda umbes kaks kolmandikku, nii et katsun seekord teha veidi lühemalt. Vaevalt et see kedagi ülemäära kurvastab.
Mind ennast kurvastas eelmisel aastal see, et aasta alguses tekkis hulganisti spetsialiste, kes ennustasid Eestile koletumalt kuritegelikku 2009. aastat. Nüüd me võime tõdeda, et need ennustused ei täitunud. Majanduse kõrval kahanes ka kuritegevus, mida Justiitsministeerium tagasihoidlikult ka ennustas. Võiksime tagantjärele spekuleerida, kes ja miks külvas ühiskonnas oma ettekuulutustega hirmu. Iga paari kuu tagant saime lugeda, kuidas kohe-kohe hakkab kuritegude arv majanduslanguse tõttu kasvama. Aga jäägu see ettekuulutajate endi südametunnistusele ja eks mitmed neist tegutsesid heas usus.
Registreeritud kuritegude arv vähenes võrreldes 2008. aastaga 5%, langedes alla 50 000. Täpsemalt registreeriti 2009. aastal 48 359 kuritegu. Skeptikud võiksid nüüd öelda, et küllap paha valitsus lihtsalt manipuleeris numbritega ega registreerinud kõiki kuritegusid. Selle lükkab aga ümber Statistikaameti uuring, mille andmetel on kuriteo ohvriks langenud oluliselt vähem inimesi. 26% elanikest on vastanud, et nad on ühel või teisel viisil kuriteo ohvriks langenud. Viis aastat tagasi oli see näitaja 32%. Seega võib julgelt väita, et kuritegevus on meil langustrendis, ja see on hea. Küll aga on 48 000 kuritegu 1,3 miljoni elanikuga riigi kohta väga suur arv ja selles ei ole mitte midagi head.
Mida siis 2009. aasta endaga kriminaalpoliitikas kaasa tõi? Kui ma pidasin 2008. aasta suurimaks õnnestumiseks Viru vangla avamist, siis 2009. aastal on ühe teise vangla ehitus kahjuks seisma jäänud. Nimelt ei ole alustatud Maardusse uue Tallinna vangla ehitamist, ja seda ärilise vaidluse tõttu. Meedias on suurettevõte VOPAK väljendanud valjuhäälselt muret vangide turvalisuse pärast, kuid tegelikult vaidlustas ta Maardu linna antud ehitusloa kohtus ikka ainult sellel põhjusel, et vanglaehitus ei lähe kokku firma huvidega.
Ma pean siinkohal ütlema, et Hollandis registreeritud ettevõtet Eestis esindavate inimeste käitumismall ja tegutsemine ei käi minu arvates päris kokku heade tavadega. Aga olgu sellega, kuidas on. Õigust mõistab Eestis ikkagi üksnes kohus ja ka kuninglik VOPAK peaks esitama oma argumendid kohtule õiguslikus vormis, mitte koputama ametnike, poliitikute ja ajakirjanike ustele.
Küsimus ei ole üksnes vanglahoones, vaid kogu vanglateenistuses, mis ikka veel ei suuda vabaneda okupatsiooniaegsest koormast ehk siis laagervanglate järeltulijaist. Tegu ei ole mitte paigalseisuga, vaid tagasiminekuga. Valitsus otsustas juba viis aastat tagasi, et uus Tallinna vangla tuleb rajada Maardusse. Praegune Tallinna vangla laguneb ja on rumalus kulutada rahva raha ajast ja arust lobudiku remontimisele. Sama kehtib Murru vangla kohta.
Ma ei väsi kordamast, et Eestis on liiga palju vange. Maailma parimaid ülikoole Londoni King's College kogub andmeid vangide arvu kohta maailmas ja esitab need kaardil. Mida rohkem vange elanike kohta, seda punasem on riik sellel kaardil. Euroopas on Eestist punasemad veel vaid Venemaa ja Valgevene, ühte karva oleme Ukraina, Moldova, Läti ja Leeduga. Meil on 273 vangi 100 000 elaniku kohta, aga näiteks Soomes on vastav number 67 – see on neli korda vähem.
Mõistagi ei vähenda uus hoone iseenesest vangide arvu, küll aga loob see eeldused, et kinnipeetavatega saaks teha mõtestatud tööd, mis aitab neil vabanedes kuritegudest hoiduda. Me ei tahaks ju olla punased!
Oleme Riigikogule arutamiseks üle andnud uued kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018. Seal on juttu kahest kõige suuremast väljakutsest, millega meie kriminaalpoliitika lähiaastatel silmitsi seisab. Üks neist on suur korduvkurjategijate arv.
40, 20, 30, 34, 48 – need arvud kõlavad nagu Bingo Loto võidunumbrid, aga seda nad ei ole. Seletan täpsemalt, mis arvud need on. Analüüsisime põhjalikult vanglast vabanenute ja ka teiste kriminaalkorras karistatute toimetulekut ja retsidiivsust pärast karistuse kandmist. Varem ei ole Eestis sellist retsidiivsuse uuringut tehtud ning kindlasti me soovime neid uuringuid jätkata, seda muidugi juhul, kui Riigikogu meile selleks eelarvest raha eraldab.
Esimesena jäi uuringu kokkuvõttes silma arv 40: umbes 40% vanglast vabanenuist paneb aasta jooksul toime uue kuriteo. Õnneks on see arv aastate jooksul tasapisi kahanema hakanud. Ka teised loetletud arvud räägivad üsna selget keelt. Kõik need väljendavad protsentides seda, kui palju isikuid paneb aasta jooksul pärast karistuse täitmist toime uue kuriteo. Kuritegelikumad on tähtaegselt vabanejad, kõige vähem kuritegelikud aga elektroonilise järelevalve alla vabanenud. 20% on karistatuid, kellele oli määratud elektrooniline järelevalve ja kes panid aasta jooksul toime uue kuriteo. 30% on neid, kes said tingimisi vangistuse, 34% enne tähtaega vabanenuid ning 48% neid, kes kandsid oma karistuse ära kellast kellani. Nagu näete, tõmbab vangla kõige tugevamalt tagasi neid, kes oma aja lõpuni istuvad.
Siinkohal on paslik heita pilk ka erikoolidele, mida tihtipeale nimetatakse vangla kasvulavaks või siis minivanglaks. Seda nimetust õigustab erikooli õpilaste retsidiivsusnäitaja. Uuringu andmetel jätkab kümnest erikoolist lahkunud õpilasest kaheksa süütegude toimepanemist. Haridus- ja Teadusministeerium üritab erikoole sellest mainest vabastada. Pärast Puiatu sulgemist augustis jäi Eestisse kaks erikooli. Tulevikus peaks Kaagveres õppima 60 madala riskitasemega tüdrukut ja poissi ning Tapa erikoolis 40 kõrge riskitasemega tüdrukut ja poissi. Eelmisel aastal astuti esimesi samme erikooli kasvandike olmetingimuste parandamiseks. Näiteks kolis Kaagvere erikool amortiseerunud mõisamajast remonditud hoonesse. Välja hakati töötama erikoolide arengukavasid, mis on plaanis kinnitada käesoleval aastal, ja lihtsustati ka erikooli suunamist. Õpilased saavad logopeedi, sotsiaalpedagoogi ja psühholoogi abi. Nii et üht-teist ikka tehakse.
Suurt muutust ei ole toimunud alaealiste komisjonidega. 2010. aastal luuakse alaealiste komisjonide koordinatsioonikogu, mis hakkab lahkama komisjonide kvaliteedi küsimusi. Samuti on arutatud võimalusi, kuidas laiendada mõjutusvahendite pakkujate ringi. Selleks on plaanid olemas.
Kriminaalpoliitikas on võtmetähtsusega eesmärgipärasus – muidugi ei kehti see üksnes kriminaalpoliitika kohta. Ma ei peatu siin sotsiaal- ja hariduspoliitikal, mis on kuritegevuse ennetamisel esmatähtsad, vaid räägin konkreetsetest sammudest kuritegevuse ja retsidiivsuse vähendamisel. Toon välja neli sammu, millega me 2009. aastal tegelesime. Need on, esiteks, narkoravi õigusrikkujatele; teiseks, elektroonilise järelevalve võimaluste laiendamine; kolmandaks, üldkasuliku töö küsimused ja võimalus määrata üldkasulikku tööd ka väärteo eest; ning neljandaks, seksuaalkurjategijate ravimine. Kõik need aitaksid retsidiivsust vähendada. Ka esmapilgul väike samm viib kokkuvõttes eesmärgile lähemale. Muide, just eesmärgipärane kriminaalpoliitika 1960. aastatel tõi Soome välja omaaegsest Vene mõjusfäärist ja ühendas ta Skandinaavia kriminaalpoliitikaga.
Aasta lõpus saatsime kooskõlastusringile eelnõu, mis käsitleb narkosõltuvusega kurjategijate ravimist. Sõltuvusravi on võimalik kahel juhul. Ühel juhul antakse kurjategijale valida vangistuse ja sõltuvusravi vahel, teisel juhul võib kriminaalmenetluse lõpetada, kui inimene nõustub raviga. Vangistust asendav sõltuvusravi on põhimõtteliselt samasugune kui üldkasulik töö asenduskaristusena. Eripäraks on see, et narkosõltlane peab olema ravi- ja rehabilitatsiooniprogrammis vähemalt üheksa kuud, sest lühem sõltuvusravi ei pruugi anda tulemusi. Ei tasu arvata, et sõltuvusravi tähendab kurjategijale sanatooriumituusikut. Vastupidi, statsionaarse ravi korral peab ta täitma kõiki talle pandud kohustusi ja tal on ka liikumispiirang. Kui ta kohustusi ja piiranguid rikub, läheb ta vanglasse. Oleme raha selle ravi jaoks küsinud rahvusvahelistest allikatest ja saanud ka jaatava vastuse. Esialgu on see suurepärane: asi saab käima lükatud. Aga edaspidi peame arvestama, et meil tuleb seda rahastada omaenda eelarvest.
Riigikogus on teisel lugemisel veel üks eelnõu, mille eesmärk on vähendada korduvkuritegevust ja vangide arvu. Sellega laiendatakse elektroonilise järelevalve kasutusvõimalusi ning luuakse võimalus kohaldada üldkasulikku tööd ka väärteo korral.
Elektroonilist järelevalvet on meil kasutatud 2007. aastast. Kui eelnõu välja töötati, kaaluti põhjalikult, mis sihtrühmade puhul see kasutusele võtta. Esmalt otsustati seda rakendada enne tähtaega vabanejatele. Kahe aastaga on paigaldatud 481 võru ja valve tingimuste rikkujaid on olnud alla 10%. Seda ei maksa sassi ajada selle 20%-ga, mille ma enne näiteks tõin. 10% on neid, kes rikuvad tingimusi võru kandmise ajal, aga 20% paneb uue kuriteo toime siis, kui see võru on juba eemaldatud. Elektrooniline valve on ennast igati õigustanud ja täiesti põhjendatud on otsida ka sellele uusi rakendusi. Eelnõu annab võimaluse asendada kuni kuuekuuline vangistus elektroonilise valvega ja kohaldada elektroonilist valvet täiendava käitumiskontrolli meetmena.
Tallinna ja Washingtoni sarnasusest ei saa just tihti kõnelda. Aga jaanuaris ühendas meid 60 cm paksune lumekiht pealinna tänavail. Washington suunas kergemate kuritegude eest vanglasse mõistetud kurjategijad tänavatele lund rookima. Eestis niisugune julge samm palju populaarsust ei võidaks. 65% Eesti inimestest ei taha töötada kollektiivis, kus on kriminaalse taustaga inimene. Muide, Washingtonis lund rookinud kurjategijad ei ole võrreldavad inimestega, kellele määratakse karistuseks näiteks üldkasulik töö. Vanglas on ikka märksa karmimad tegelased.
Justiitsministeeriumi analüüsi andmeil paneb vaid 11% üldkasulikule tööle suunatud kurjategijatest aasta jooksul toime uue kuriteo. Meenutan taas arve: 20, 30, 34, 48. Nende kõrval see 11% on üsna vähe. Üldkasulikule tööle suunatakse enamasti kergemad kurjategijad, näiteks on roolijoodikud ja vargapoisid. Tööandjate tagasiside näitab, et ühiskondlikult kasulik töö on väga hea alternatiivkaristus. Nimelt on tööandjad ühiskondliku töö tegijatega rahul, aga riik ise ja riigile kuuluvad ettevõtted on olnud tagasihoidlikud tööandjad. Ilmselt on siin põhjuseks eelarvamused ja mugavus. Eelnõu, millega laiendatakse elektroonilist valvet, võimaldaks kohaldada üldkasulikku tööd ka väärtegude puhul. Väärteo üldkasulikul tööl on tugev kasvatuslik moment. Selmet konutada kongis, teeb inimene midagi ühiskonnale kasulikku, näiteks koristab tänavaid ja maanteeääri või sorteerib prügi. Ma väga loodan, et õiguskomisjon selle eelnõu menetlemisega tegeleb.
Nüüd veel ühest retsidiivsusega seotud teemast, mis on ühiskonnas elavat vastukaja tekitanud: seksuaalkurjategijatest ja nende ravist. Selle teemaga tegeleb Justiitsministeerium tänavu veelgi põhjalikumalt. Seksuaalkuriteod moodustavad kogu kuritegevusest imeväikese osa, ca 1% või natuke alla, ent need juhtumid on tihtipeale õõvastavad. Seksuaalkurjategijate kohtlemise üle on maailmas viimasel ajal väga palju arutletud ning vangistuse vähese tulemuslikkuse tõttu on usinalt otsitud alternatiivseid võimalusi. Põhjamaades ja USA-s kasutatakse selleks ravivõtteid ja tulemused on üsna julgustavad. Eestiski on juba loodud hulk võimalusi seksuaalkuritegude ennetamiseks, näiteks lastega töötamise piirangud vastavaid kuritegusid toime pannud isikutele ja ka kohustus kontrollida lastega vahetult töötavate isikute tausta. Eelmisel aastal tõusis teemaks ka kurjategijate ravi. Ma ei lasku siin detailidesse, aga juba praegu arvame, et sihtrühmana võiks kaaluda neid, kes on toime pannud seksuaalkuritegusid laste vastu. Nende puhul on uue kuriteo toimepanemise risk suur ning ilma ravita pole seda eriti võimalik vähendada. Ravi peab kindlasti olema vabatahtlik. Eesti häda on aga selles, et selle valdkonna eksperte on väga vähe. Ma ei liialda, kui ütlen, et kõik nad võib ühe käe sõrmedel üles lugeda ja ka siis jääb mõni sõrm üle.
Eksperdid ja ekspertiis on laiem teema. Nagu teate, liideti 2008. aastal kaks ekspertiisiasutust Eesti Kohtuekspertiisi Instituudiks. See oli väga õige samm. Juulis sai paika instituudi uue hoone nurgakivi ning ehitus edeneb jõudsalt. Nüüdisaegne võitlus kuritegevusega on eelkõige asitõendite kogumine ja analüüs, mistap kasvab ka eksperdi roll. Mida rohkem kasutatakse kriminaalmenetluses uusi ekspertiisiliike, seda vähem on vaja isikute põhiõigusi riivavaid meetmeid. Ballistika-, DNA- ja IT-ekspertiisid vähendavad tublisti tööd ülekuulamisruumides. Väga häid tulemusi on andnud DNA andmebaaside vahetus naaberriikidega. Nii saab Eestis sooritatud kuritegu lahenduse Soomes, Lätis või Leedus DNA-registri andmete abil. Andmevahetus nende riikidega on võimaldanud alates 2008. aastast lahendada 66 seni lahendamatuna tundunud kuritegu. DNA, biomeetriliste andmete ja sõrmejälgede automatiseeritud 24-tunnine vahetamine riikide vahel peab saama tegelikkuseks juba lähiaastatel – see tuleneb Euroopa Liidu Nõukogu otsusest.
Tänapäeva kuritegevus on digitaalse ajastu kuritegevus. Rohkem kui 85% kuritegude puhul jääb maha mingis vormis digitaalne jälg või asitõend. Samas võib IT-ekspertiise pidada üheks keerukamaks ekspertiisiliigiks üldse. Eelkõige seetõttu, et IT ise areneb metsiku kiirusega. IT-kuritegevuse kasvu näitab ka fakt, et arvutikelmuste arv on viimaste aastatega suurenenud, n-ö tavakelmuste arv aga vähenenud. Esimesi tuli eelmisel aastal sadakond juurde, teisi jäi sama palju vähemaks. Samas ei ole meil piisavalt uurijaid, kelle jõud teemast üle käiks. Meil on prefektuurides vaid kümmekond vastava koolitusega uurijat, aga vaja on vähemalt teist sama palju. Vahetada tuleks nii riist- kui tarkvara, et meie uurijad oleksid vähemalt ühe sammu kurjategijatest ees. Ehk Tammsaare sõnadega: "Ajad on muutunud ja mõned üksikud ühes ajaga, suur hulk aga elab alles minevikus." Küberkuritegevusega võitlemisel paneme suuri lootusi rahvusvahelisele koostööle, eriti koostööle Ameerika Ühendriikide FBI-ga, kes seni on näinud meis võrdväärset partnerit. Me tahame selle koostöö jätkumist ja süvenemist. Selleks peab aga Eesti valitsus ja parlament mõistma, et küberruum ja selle võimalused on võrratud, kuid nendega kaasneb ka risk: risk, et neid võimalusi kasutatakse mitte üksnes headel, vaid ka kuritegelikel eesmärkidel. Ning poliitikutel ja arvamusliidritel tuleb seda ka rahvale ausalt seletada, mitte minna kaasa ebaadekvaatse demagoogiaga selle kohta, kuidas kuri valitsus tahab vabadust lämmatada, mutreid kinni keerata ja sõnavabadust jalge alla tallata. Kuritegevusega võitlemiseks peavad riigis olema adekvaatne õigusruum ja kõrgelt haritud spetsialistid, kelle käsutuses on maailma parim tehnoloogia. See kõik on aga kallis, väga kallis!
Mida enam ühiskond panustab infokommunikatsiooni tehnoloogilisse infrastruktuuri ja veebiteenustesse, seda rohkem vajab ta ka vastava haridusega inimesi. Naiivne on arvata, et kooliharidus annab kõigile patsiga poistele vankumatult õiged väärtushinnangud ja tõekspidamised. Ka parimad koolid ei suuda välistada, et nende kasvandikud ei asu kuritegelikule teele, näiteks ülemaailmsete kuritegelike ühenduste teenistusse, mis liigutavad väga suurt raha. Juba praegu mõõdetakse kuritegeliku maailma tulusid küberkuritegevusest miljardites. See on maailmas kõige kiiremini kasvav kuritegevus. Kahjuks on Eestist pärit ja siin koolihariduse saanud IT-spetsialistid ülemaailmses kurjategijate kuulsuste saalis Hall of Fame'is. Kas oleksime kümme aastat tagasi võinud arvata, et Ida-Virumaa noormehed panevad toime ennekuulmatu varguse hästi turvatuks peetud Ameerika finantsasutustest? Muide, see kuritegu oli üks neist, mis sundis FBI-d oma tegevust ümber mõtestama. Kutsun teid üles igati toetama Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi IT-alase võimekuse suurendamist ja koostööd FBI-ga.
Küberkuritegevusega on seotud ka Riigikogus teise lugemiseni jõudnud nn grooming'u eelnõu, mis kriminaliseerib seksuaalse eesmärgiga kokkulepped lapseealisega kohtumiseks. Enamasti sõlmitakse sellised kokkulepped arvuti vahendusel ja need ei ole praegu Eestis karistatavad. Muudatus ei tähenda muidugi, et kriminaliseeritakse laste ja täiskasvanute normaalne arvutisuhtlus. Eeldus on ikka see, et täiskasvanu eesmärk on panna lapseealise suhtes toime seksuaalse iseloomuga süütegu. Eelnõuga tõhustatakse ka alaealiste kaitset pornograafilistes teostes kasutamise eest ning tõstetakse karistuse ülemmäär lapseealise seksuaalse ahvatlemise eest ühe aasta asemel kolmeni.
Ma ei usu, et siin saalis on neid, kes ei pea identiteedivargust päris kuriteoks. Igal juhul on nüüd see kuritegu ka teie kui seadusandja tahtel. Samas peab nii mõnigi väljaspool seda saali seda sõnavabaduse piiramiseks. Novembris jõustus karistusseadustiku muudatus, mille järgi on teise inimese identiteedi ebaseaduslik kasutamine karistatav. Näiteks kui kodanik Jüri avaldab kodanik Jaani nime all, kes juhuslikult vastutab ka Eesti riigieelarve eest, üleriigilises päevalehes artikli ning teatab, et ülehomme Eesti kroon devalveeritakse, siis kahjustab ta Jaani mainet, riigi mainest rääkimata. Nüüd on võimalik Jürit selle eest karistada, muidugi eeldusel, et ka Jaani arvates on tema mainet kahjustatud. Või teine näide. Mari on Eestis tuntud ettevõtja, kelle edu ei rõõmusta paari tema konkurenti. Nad otsustavad Marile vee peale tõmmata ja hakkavad selleks Mari nimel pidama tema äripartnereid ja poliitikuid laimavat veebipäevikut. Selliste olukordade lahendamine riigi sunnijõuga ei ole mitte sõnavabaduse piiramine, vaid selle kaitsmine.
Hirm ja viha ei ole teineteisest sugugi kauged mõisted. Detsembris avaldati Euroopa Komisjoni uuring diskrimineerimise teemal. Eesti oli nende riikide napis loetelus, kus vaid vähesed on langenud vihakuriteo ohvriks. See on hea, kuid õige oleks öelda, et ka üks kuritegu sellest vallast on liiast. Paar aastat tagasi näitas meie enda tellitud uuring, et rahvas ei ole uute sisserännanute vastu Eestis kuigi vaenulik. Ligi pooled vastanutest ehk 47% nõustusid, et ühes riigis võiksid elada koos eri rahvustest ja rassidest inimesed. 19% selle väitega ei nõustunud. Tervelt 34% vastanuist ei soovi töötada samas kollektiivis moslemiga. Arvata võib, et inimesed lihtsalt ei ole moslemitega kokku puutunud. Me peame mõistma, et viha- ja rassismikuriteod võivad meile tulevikus tööd tuua, ja seda tasub ennetada. Justiitsministeeriumi tellitud ja Tartu Ülikooli magistrandi läbiviidud uuringust selgus, et võõraviha Eestis siiski on. Kõige enam leiab seda uudisteportaalist Delfi – küllap sellele väljaandele omase provotseeriva teemapüstituse tõttu. Nii et asjal tasub silma peal hoida.
Rahvusvahelised organisatsioonid on asunud seda tüüpi kuritegudega võitlema. Mainin näiteks Euroopa Nõukogu soovitusi riikidele ning Euroopa Liidu rassismi ja ksenofoobiat puudutavat raamotsust. Kui Eestis on põhirõhk rahvustevahelisel vaenul, siis mujal käsitletakse teemat palju laiemalt. Nii võib vaen olla suunatud tervisest tingitud iseärasuse, religioosse suundumuse või isegi kodakondsuse vastu. Meiegi peame oma karistusõigust selles küsimuses ajakohastama. Praegu ei ole vihkamine või rassiviha otsesõnu karistust raskendav asjaolu. Justiitsministeerium soovib lähiajal avalikustada ka eelnõu, mille eesmärk on paremini kaitsta ühiskonda viha- ja rassismikuritegude eest.
Veel hirmust. Rääkisin eelmisel aastal põhjalikult leebusprogrammist ja kartellikuritegudest. Asjakohane eelnõu jõudis märtsis ka Riigikogusse ja on nüüdseks seadusena vastu võetud. Kahjuks on selle eelnõu puhul kõlanud väiteid, nagu hakkaksid massiliselt levima valekaebused. Valekaebusi pole vaja karta, sest nende esitamine on karistatav. Ka teiste riikide kogemused ei anna selliseks kartuseks alust. Igasugu valekaebajad peavad arvestama, et õigusriigis ei loo nad oma tegevusega ei endale ega oma ühendustele mingeid eeliseid, vaid neile langeb osa ühiskonna hukkamõist ja teatud tingimustel ka riiklik repressioon. Viis aastat pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga kuulen ma hämmastusega targutusi, nagu peaksid valekaebajad ja valekaebused jääma igavesest ajast igavesti riigisaladuse kaitse alla. Olgu siinkohal kinnitatud: Eesti riik kaitseb kõigi vahendite ja võimalustega, see tähendab, et ka meie liitlaste vahendite ja võimalustega inimesi, kes teatavad õiguskaitseorganitele plaanitavatest või ka juba toime pandud kuritegudest ja teevad kuritegevusega võitlemisel riigiga koostööd. Eesti riik ei kaitse ega toeta inimesi, kes kurjusest või omakasust kantuna esitavad riigiasutustele teiste peale valekaebusi või valetavad avalikkuses. Rääkimatagi moraalsetest kaalutlustest – ühiskond ei pea selliseks kaitseks ühtegi senti panustama.
Ühe kuriteoliigi kasvu tõi majanduslangus siiski kaasa, ja see oli ka ennustatav. Paradoksaalselt on siin üks põhjus just uurijate ja prokuröride hea töö, sest rasked majanduskuriteod on selline kuriteoliik, et kui riik nendele tähelepanu ei pööra, siis registreeritud kuritegude arv jääbki väikeseks. Nendest kuritegudest ei anta teada nagu vargustest või röövidest. Seda, et politsei oma suutlikkust nende kuritegude uurimisel parandama on asunud, saab ainult tervitada. See on juba ammu kokkulepitu täitmine. Esimest korda registreeriti meil turumanipulatsioonialane kuritegu, siseteabe väärkasutamise juhtumeid registreeriti varasema ühe asemel neli. Pankrotikuritegusid oli üle kahe korra rohkem kui eelmisel aastal (aastal 2009 oli nende arv 59).
Lähenemiskeelu teema saatis meid terve 2009. aasta jooksul ja näikse saatvat tänavugi. Eelmise aasta algul analüüsis Justiitsministeerium lähenemiskeelu küsimusi ja me leidsime ridamisi vajakajäämisi. Oleme teemat arutanud regulaarselt ka siseministriga. Peamine probleem on selles, et kuigi lähenemiskeeldu on hakatud rohkem kasutama, määratakse seda ikkagi vähe. Saime teada, et kannatanud teavad lähenemiskeelust äärmiselt vähe. Lähenemiskeeluga seotud ootused ei vasta tegelikele võimalustele ning on ka juriidilisi probleeme seoses inimese õigusega viibida temale kuuluvas elukohas. Me analüüsime seda. Riigikogu Keskerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku karistada ajutise lähenemiskeelu rikkujat ja kohaldada lähenemiskeelu ajal elektroonilist järelevalvet. Justiitsministeerium põhimõtteliselt toetab seda ettepanekut, aga ka siin ei tohi tegutseda uisapäisa. Oleme oma arvamuse saatnud Riigikogule ja ma ei hakka seda siin üle lugema. Kindlasti on see aga üks tänavusi olulisimaid õigusteemasid Riigikogus. Seda ka seetõttu, et 2010. aasta  esimese poole Euroopa Liidu eesistujamaa Hispaania on seadnud lähenemiskeelu teema üheks oma prioriteediks.
Teame, et lähenemiskeeldu määratakse enamasti perevägivalla puhul. Siin tuleks tähele panna, et perevägivalda ei saa taandada soolise võrdõiguslikkuse küsimusele, ehkki see arusaam on üsna levinud. Statistikaameti uuring näitas, et perevägivalla ohvriks on langenud rohkem mehi kui naisi. Tõsi, mehed kannatavad pigem kergema ja naised raskema vägivalla all, kuid kindlasti ei ole tegu vägivallaga ühe soo vastu. Ma ei ole ka seda usku, et probleemi lahendaks uus seadussäte pealkirjaga "perevägivald", ehkki selliseid soovitusi tehakse pehmelt öeldes väga tungivalt. Need soovitajad kirjutavad ühe käega, et meil on liiga palju ja keerulisi seadusi, aga teises käes on neil pastakas, et uut paragrahvi luua.
Ja lõpuks väga tähtsast teemast – kriminaalmenetlusest. Meil kulub sellele ligi 2 miljardit krooni aastas ehk ühe kuriteo menetlemisele vähemalt kolm keskmist kuupalka. Kriminaalmenetlus tõepoolest ongi kallis, ent see tuleks muuta ökonoomsemaks. Riigikogu on asunud menetlema Justiitsministeeriumis kogu möödunud aasta ette valmistatud eelnõu, mille eesmärk on leida sobivaimad riigi kulutused ühe kriminaalasja lahendamisele ja lühendada kriminaalasja läbivaatamise keskmist aega. Ma ei peatu sellel eelnõul siin pikemalt, küll aga rõhutan, et uue kriminaalmenetluse jõustumisega 2004. aastal langetati põhimõtteline valik ja liiguti eemale okupatsiooniaegsest inkvisitsioonilisest kriminaalmenetlusest. See oli õige ja demokraatlik otsus. Nüüd tuleb meil võistlevat kriminaalmenetlust arendada ja tugevdada ning just seda eesmärki teenibki Riigikogu menetluses olev eelnõu.
Tahan lõpetada tõdemusega, et ei minul, Justiitsministeeriumil ega valitsusel tervikuna ei ole õnnestunud 2009. aastal murda ühiskonnas valitsevat arusaama, et kriminaalmenetlus on riigijuhtimise element ja poliitiline abinõu. Ikka ja jälle tuleb ette häälekaid nõudmisi, miks ühe või teise küsimuse väljaselgitamiseks või probleemi lahendamiseks ei ole alustatud kriminaalmenetlust, olgu tegu metsas vedeleva prügiga või segadusega mõne poliitiku eraõiguslikes suhetes. Tõsi, need häälekad nõudjad jäävad üsna tasaseks, kui neilt küsida, kuidas siis kriminaalmenetlus prügihunniku metsast ära viib. Kui küsida omavalitsustegelastelt, kui palju on nad ebaseadusliku prügistamise juhtudel rakendanud haldusmenetluse seadusega loodud asendustäitmist ja kohaldanud sunniraha, siis vaatavad meile vastu sageli üsna nõutud näod. Ametiisikud pahatihti isegi ei tea, et sellised võimalused on olemas. Nii kulubki aeg politsei survestamiseks ja soigumisele, et karistused on leebed. Ja prügihunnik metsas ainult kasvab.
Edastan siin austatud parlamendile Keskkonnainspektsiooni peadirektori lubaduse, et kui tema asutus saab õiguse viia läbi kriminaalmenetlust, siis parandab see juba lähitulevikus keskkonnakuritegude avastamist ja toob rohkem süüdlasi kohtu ette. Elame – näeme! Selle õiguse andmine Keskkonnainspektsioonile oli kindlasti 2009. aasta oluline kriminaalpoliitiline otsus. Justiitsministeerium jääb huviga ootama, kas ootused täituvad ja lubadustest ka kinni peetakse.
Austatud Riigikogu! See on viimane valitsuse aruanne kriminaalpoliitika arengusuundade kuni aastani 2010 täitmise kohta. Minu eelkäija, nüüdne Riigikohtu esimees Märt Rask vajutas seitse aastat tagasi väga õigele nupule ja suutis veenda Riigikogu nende arengusuundade kehtestamise vajalikkuses. Toona muutis see meie kriminaalpoliitika paradigmat. Riiklikule repressioonile tuginevalt ehk tagajärgedega tegelemise poliitikalt mindi üle kuritegevust ennetavale poliitikale. See ei ole olnud lihtne tee, aga me näeme, et langetatud otsus hakkab tasapisi vilja kandma. Muutunud on ühiskonna väärtushinnangud, tekkinud oma omamaine oskusteave, seda nii moodsa karistusõiguse kui vanglateenistuse vallas. Me oleme ka muutunud abi saavast riigist abi andvaks riigiks. Üks Eesti vanglateenistuse ülesehitajaid Peeter Näks teeb sedasama praegu Euroopa Liidu egiidi all Albaanias.
Meil ei ole põhjust oma kriminaalpoliitika pärast kellegi ees häbi tunda. Pigem vastupidi, meie põhjanaabrid soomlased alles kavandavad mitmeid kriminaalpoliitilisi abinõusid, mis meil juba mitu aastat rakendatud on. "Vaatame, kuidas see asi on Eestis korraldatud" kõlab aina sagedamini kriminaalpoliitika eest vastutavate asutuste koridorides ja seda mitte üksnes meie läbinaabrite juures.
Valitsus on esitanud Riigikogu menetlusse aastate 2010–2018 kriminaalpoliitika arengusuunad. Loodame, et me oleme sellel perioodil vähemalt sama edukad ja et kümne aasta pärast on Eesti viie Euroopa kõige efektiivsema kriminaalpoliitikaga riigi hulgas.
Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Asume küsimuste juurde. Esimeseks küsimuseks saab sõna kolleeg Mark Soosaar. Palun!

Austatud justiitsminister! Suur tänu värvika ja atraktiivse ülevaate eest! Seda oli tõeliselt mõnus kuulata. Minu assotsiatiivne mõttekäik liikus teie ettekannet kuulates sõltuvusprobleemi juurde. Majandussurutisest on ju ka kasu olnud, näiteks kasiinosõltuvus on ilmselt vähenenud, kuna kasiinodest on suur osa kinni pandud. Aga tuleb välja, et vanglasõltuvus suureneb – oravarattas olevate inimeste hulk sugugi mitte ei vähene. Nad elavad riigi kulul vanglas ja tulevad välja, võib-olla ka pühivad natuke tänavat ja sooritavad siis uue kuriteo ning saavad uuesti sooja vanglasse ja prii toidu peale. Mida kardinaalset peaks ette võtma, et neid inimesi sellest oravarattast päästa? Ega Hiina või India variant, et inimesel raiutakse näiteks käsi otsast ära, ei päästa ju. Milline võiks olla lahendus, et retsidiivsust vähendada?

Ma oma ettekandes ütlesin, et retsidiivsusnäitajad Eestis natukene siiski vähenevad. Mitte küll kiiresti, aga natukene vähenevad. Ega ei ole olemas ühtegi võlukepikest, millega saaks selle probleemi radikaalselt lahendada. See on pikaajaline protsess. Üks oluline lähtekoht on see, et meil ei tohi olla selliseid laagri tüüpi kinnipidamiskohti, mida mina olen nimetanud kuritegevuse ülikooliks. Nendes laagri tüüpi vanglates ei ole võimalik inimestega mingit sotsiaaltööd teha. Nii kaua, kuni meil eksisteerivad säärased kinnipidamisasutused nagu Murru vangla ja Tallinna praegune vangla, ei ole alust loota, et me suudame need inimesed sajaprotsendiliselt sotsiaalsesse ellu tagasi tuua. Küll aga on mõtestatud töö kuriteo toime pannud isikutega võimalik Tartus ja Virumaal. Seda me ka väga tõsiselt edendame.

Küsimuseks saab sõna Mai Treial. Palun!

Lugupeetud minister! Aitäh ettekande eest! Kindlasti saab rahul olla sellega, et 2009. aastal prognoositud must stsenaarium kuriteo taseme osas ei realiseerunud. Ent majanduslangus avaldab ometi kuritegevuse tasemele teatud mõju ja nii paistab ka teie graafikust, et suure töötusega piirkondades on kuritegevuse tase kõrgem. Küll tahaks, et oleks võimalik see tase ka 2010. aastal kontrolli all hoida ja et see ei tõuse. Te nimetasite seksuaalkuritegudest rääkides, et nende osatähtsus on umbes 1%. See on küll väikene arv, ent need on väga võikad kuriteod, mis nõuavad suurt tähelepanu. Kas nende kuritegude puhul ei peaks olema võimalust lahendada neid lühimenetluse korras?

Ma olen üpris keeletu selle küsimuse peale. Lühimenetlust saab ikkagi kasutada nende kuritegude puhul, kus asjaolud on täiesti selged. Üritan oma väidet näitlikustada juhtumiga, et vargapoiss varastab poest jope ja turvamees peab ta jopega kassa ees kinni. See tähendab, et meil on olemas tunnistaja, meil on olemas asitõendid, meil on kõik vajalikud materjalid olemas. Seksuaalkuritegude puhul, eriti kui asi puudutab laste ärakasutamist, asjaolud kindlasti selged ei ole, enne kui asi lõpuks õiguskaitseorganiteni jõuab. Nii et lühimenetluse ehk turbomenetluse, nagu me seda mõningatel juhtudel nimetanud oleme, kasutamine on pehmelt öeldes võimatu. See eeldaks ju, et asjad lahendatakse 48 tunni jooksul.

Mari-Ann Kelam, palun!

Suur tänu, härra minister, väga sisuka, huvitava ja mõtlemapaneva ettekande eest! Kaks võtmesõna, mis kuritegevusega seotud on, on selgelt "ennetus" ja "rehabilitatsioon". Seda te puudutasite oma kõnes päris palju. Minu küsimus on: kui palju teie ja üldse meie korrakaitseorganid teevad koostööd ühiskondlike organisatsioonidega, kes tegelevad rehabilitatsiooniga? Näiteks võib tuua Lootuse küla, kus on väga head tulemused olnud: nendel on kuritegevuse ja narkomaania teele tagasi pöördunud väga vähe inimesi. Nad on isegi loonud vabatahtliku tuletõrjebrigaadi, kes seal kandis väga edukalt toimetab. Kui palju te teete koostööd selliste ühendustega ja kuidas seda koostööd saaks tõhustada, et meil tekiks veel Lootuse külasid?

See küsimus on märksa laiem kui üksnes kriminaalpoliitiline. Me teame, et parlamendi menetluses on pikemat aega olnud korrakaitseseaduse eelnõu, millega seoses vaieldakse väga tuliselt selle üle, kuidas saab riik korrakaitseülesannete täitmisele kaasata kodanikuühendusi, äriühinguid, Kaitseliitu – mida iganes, ka üksikuid kodanikke, andes neile abipolitseiniku staatuse. See on olnud väga viljakas ja väga huvitav vaidlus, aga aeg on minna üle vaidlustelt otsustamisele. Ilma seadusliku aluseta see koostöö enam edasi areneda minu arvates ei saa. Me teeme koostööd kriminaalpoliitika vallas väga mitmete organisatsioonidega, olgu näiteks toodud lastekaitseühendused, kas või isade liit – alati mängib see koostöö mingit rolli kriminaalpoliitiliste otsuste langetamisel. Meil on olemas Kuriteoennetuse Nõukogu, kuhu on kaasatud väga erinevate elualade inimesed.
Nii et ma ei saa öelda, et seda koostööd on vähe. Aga järgmisele tasandile minemiseks peab selleks koostööks olema ka väga selge seaduslik alus. See alus on meil olemas halduskoostöö seaduses – need on halduslepingud. Aga korrakaitseseadus peab täpsustama, mil moel oleks neid organisatsioone võimalik kasutada ka avaliku korra tagamiseks. Ma loodan, et ma mingi vastuse teile andsin.

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra minister! Vaadates registreeritud kuritegusid maakondades ning nende arvu muutumist, on näha, et Ida-Virumaal, Põlvamaal ja Raplamaal on see näitaja aasta jooksul kasvanud. Ma tahan teie käest küsida, kuidas teie kui minister seda kommenteerite. Mis põhjustel pole võimalik nendes piirkondades kuritegude arvu alla viia?

Esiteks, mis puutub Rapla- ja Põlvamaasse, siis jah, seal on kuritegevuse statistilised näitajad küll kasvanud, aga kui me vaatame absoluutarve, siis need ei ole sugugi suured. Põlvamaa puhul me saame sellest kasvust rääkida seetõttu, et sealt jookseb läbi piir Venemaaga ja piiripunktis on avastatud hästi palju salakaubandusjuhtumeid. See viib kogunäitaja üles. Mis puutub Kohtla-Järvesse, siis Kohtla-Järve on ju olnud meie kriminaalpoliitiline valupunkt juba väga pikka aega. Samas on hea meel, et praegu probleemid Ida-Virumaal mitte ei süvene, vaid pigem see foon nagu ühtlustub. Eks siin ole väga suurt rolli mänginud õiguskaitseorganite tugevnemine Ida-Virumaal – ma pean silmas eelkõige politseistruktuure, aga teoks on ka saanud selline üldine tsiviilühiskonna sissemurdmine sellesse regiooni. Kindlasti ei ole õige öelda, et Ida-Virumaa on mingi kriminogeenne regioon. Ei ole.

Tiit Kuusmik, palun!

Austatud minister! Te küll ei peatunud oma ettekandes sotsiaal- ja hariduspoliitikal, aga küsimus koolivägivallast, ehk isegi selle retsidiivsusest on endiselt aktuaalne. Jutt on nii õpilaste vägivallast õpilaste vastu kui ka õpilaste vägivallast kooliteenijate ja õpetajate vastu. Mis te arvate, kas selle taga on nii justiits-, sise- kui ka haridusorganite natukene vähene koostöö koolidega? Või on teie arvates põhjus mingi muu vajakajäämine?

Eks igat koostööd peaks saama teha paremini. Meie koostööd selles vallas on saatnud väga olemuslik vaidlus, kas vägivalla tõkestamiseks võib kasutada vägivalda. Justiitsministeerium on väga kindlalt asunud seisukohale, et igasugune vägivald ainult tekitab vägivalda juurde. On ju käinud üldine debatt, kas õpetajatel peaks olema õpilaste kehalise karistamise õigus. Meie arvates on see 21. sajandil ikkagi liiast. Jah, vaidlusi meil on, aga koostööd võiks kindlasti rohkem olla. Ma toon siin näite nendesamade erikoolide kohta, mis on otseselt seotud kriminaalpoliitikaga. Kui kümnest õpilasest kaheksa paneb toime süütegusid, siis on selge, et midagi on väga valesti. Ja kui midagi on väga valesti, siis peaks ühiskond, sealhulgas riigistruktuurid hästi kiiresti sellele reageerima. Aga me ei suuda teinekord kiiresti reageerida. Antud juhul ka põhjusel, et erikoolidesse ressursi suunamine ei ole kindlasti nii populaarne kui üldhariduskoolidele raha eraldamine. Nii et teinekord jäävad need lapsed lihtsalt teenimatult tähelepanuta.

Toivo Tootsen, palun!

Austatud minister! Ka mina tänan väga laheda ja ladusa, emotsionaalse ja värvika ettekande eest! Ma usun, et selle loevad netis väga paljud läbi – see on tõepoolest väärt lugemismaterjal. Küsimus aga on järgmine. Te rääkisite ühe võimalusena üldkasuliku töö kasutamisest alternatiivkaristusena. Millised perspektiivid sellel on? Millised on praegu probleemid ja takistused? Sellele on siin pühendatud ainult üks väike lõigukene, võib-olla seletate pikemalt.

Põhiline probleem on selles, et üldkasulikku tööd ei saa karistuseks määrata väärtegude eest. Kuritegude puhul on see võimalik, see on rakendatud ja sellega meil ei ole suuri probleeme, välja arvatud see, mida ma ettekandes rõhutasin, et riik ja riigile kuuluvad ettevõtted on väga tagasihoidlikud tööandjad nendele inimestele. Minu meelest võiksid näiteks RMK või ka Eesti Raudtee märksa rohkem sellist tööd pakkuda.
Kehtiv seadus ei võimalda ÜKT-d rakendada nende isikute suhtes, kes on toime pannud väärteo. Selleks on vaja seadusmuudatust ja sellesisuline eelnõu on Riigikogu õiguskomisjoni menetluses kahetsusväärselt kaua olnud. Siin käib vaidlus, kes peaks seda tööd korraldama. Justiitsministeerium on veendunud, et korraldusliku poolega peab tegelema politsei, nii nagu ta tegeleb arestimajade töö korraldamisega. Politsei arvates võiks see aga olla kriminaalhoolduse ülesanne. Justiitsministeerium vaidleb sellele vastu argumendiga, et tegemist ei ole mitte kriminaalkuriteo toime pannud isikutega, vaid väärteo toime pannud isikutega.
Ma loodan, et see vaidlus nüüd laheneb. Igal juhul on eelnõu õiguskomisjonis taas lauale tõstetud ja ma loodan, et me jõuame tulemuseni.

Küsimuseks saab sõna Helle Kalda.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud justiitsminister! Aitäh kõigepealt ettekande eest! Te väga põgusalt oma ettekandes rääkisite majanduskuritegudest, seda suuremalt jaolt või kaudselt salakaubaveo kontekstis. Aga majandus- ja finantskuriteod on tegelikult ju palju suuremad ja laiemad. Selle kohta oleksin tahtnud kuulda täpsemalt, sest nagu me teame, neid kuritegusid on küllalt palju. Palun öelge, milline on teie arvamus, kuidas on üldse ettevalmistus majandus- ja finantskuritegude uurimiseks, milline on prokuröride ettevalmistus. Te siin kirjutate, et politsei on alustanud. Milline on teie nägemus selles osas?

Aitäh! Tegelikult peatusin ma sellel teemal päris pikalt, sest majanduskuriteod ja IT-kuritegevus on omavahel väga tihedalt seotud. Ma rääkisin IT-ekspertiisidest. Selleks et võidelda majanduskuritegudega, peab olema ka võimekus teha IT-ekspertiise. Teatavasti ei ole raamatupidamisandmed tänapäeval tavaliselt enam mitte paberkaustades, vaid on arvutites. Kui need arvutid ära võetakse, siis on meil vaja inimesi, kes kõvaketastelt need andmed kätte saavad. Nii et võimekuse loomine just IT-poole peal tegelikult tagab meile paremad tulemused võitlemiseks majanduskuritegevusega, olgu need siis kelmused või pankrotikuriteod või mis iganes. Kui meil ei ole neid ekspertiisivõimalusi, siis me oleme selles suhtes üpris hambutud. Aga mul on küll hea meel tõdeda, et üldine tase võitluseks majanduskuritegevusega on uurimisorganites ja ka prokuratuuris olemas. Ma ettekandes mainisin, et neid juhtumeid on 2008. aastaga võrreldes märksa rohkem. Need on ju kuriteod, millest ei teatata avaldusega, vaid mis tulevad välja just õiguskaitseorganite tegevuse tulemusena. Siin on mitmeid positiivseid trende. Kui te küsite seda, kas me oleme praegu sajaprotsendiliselt võimelised vastutusele võtma kõik pankrotimeistrid, siis vastus saab olla ainult see, et ei ole. Seda võimekust sajaprotsendiliselt Eesti riigil praegu ei ole, seda võimekust tuleb päev-päevalt luua. Sellega me ka iga päev tegeleme.

Küsimuseks saab sõna Jaan Kundla. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ka mina tänan väga hea ettekande eest! Ettekandes välja öeldud suured arvud nende inimeste hulga kohta, kes pärast vanglast vabanemist panevad toime uue kuriteo, on mõtlemapanevad. Siit võib teha ühe järelduse: elu vanglas hea toidu peal, puhta pesu vahel on palju parem kui väga paljudel ausatel inimestel väljaspool vanglat. Siit küsimus: kas elu vanglas ei ole tehtud liiga mugavaks, nii et inimesed tahavadki sinna tagasi minna ja väänkaelad ei karda toime panna uut kuritegu? Äkki tuleks elu vanglas teha kunstlikult ebameeldivamaks?

Aitäh! Ma loen teie küsimusest välja arusaama, et nendes uutes vanglates on nii mugav olla, et inimesed lausa tahavad sinna karistust kandma minna. Tegelikult on olukord täiesti vastupidine. Need, kellele on mõistetud vanglakaristus ja kes juba teist või kolmandat korda vanglasse satuvad, teevad kõik selleks, et sattuda Murru vanglasse või Tallinna vanglasse, sest seal on nende inimeste jaoks suhtlusring märksa meeldivam. Kirjutatakse isegi avaldusi, milles palutakse end Tartu või Jõhvi vanglast tingimata üle viia Murru või Tallinna vanglasse. Nii et iseenesest ei mängi elutingimused selles asjas nii suurt rolli. Ma möönan, et tänapäevasesse kinnipidamisasutusse paigutatud kurjategija, kui ta näiteks Viru vanglas hakkab elama, polegi varem võib-olla nii heades tingimustes elanud, aga ega seal ikkagi midagi meeldivat ei ole, sest isikuvabadused on väga rängalt piiratud. Sa ei või teha kõike seda, mis sul parajasti pähe tuleb, peab järgima režiimi ja taluma korraldusi. Ma küll väga kahtlen selles, et keegi tahab vangis olla.

Aleksei Lotman, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Teie ettekanne oli küll väga laiahaardeline, kuid ühest olulisest kuritegevuse valdkonnast oli juttu väga põgusalt. See on keskkonnakuritegevus, millest oli ainult paari märksõnana juttu. Selle kohta ei ole ka tabelis, mis meile toodi, ühtegi arvu. Kas Justiitsministeeriumil on üldse olemas ülevaade keskkonna vastu suunatud kuritegudest ja nende dünaamikast aastate kaupa?

Aitäh! Ma ei saa kuidagi ühineda sinu arvamusega, et ma sellest ei rääkinud. Ma rääkisin sellest pikalt ja ütlesin, et 2009. aastal oli üks olulisemaid kriminaalpoliitilisi otsuseid Keskkonnainspektsioonile keskkonnakuritegude menetlemise õiguse andmine. Nimetasin sedagi, et me jääme suure huviga ootama, kas olukord hakkab paranema või ei hakka. Ma rääkisin eraldi sellest, et ega kriminaalmenetlus üksi ei korista ära prügi metsa alt. Selleks on olemas ka alternatiivseid mõjutusvahendeid, nagu asendustäitmise instituut ja sunniraha kohaldamise võimalused, mida meil kasutatakse äärmiselt vähe. Pigem survestatakse politseid ja virisetakse, et karistused on liiga leebed, aga ei rakendata kõiki võimalusi, et prügi saaks ära koristatud. Mina jään suure huviga ootama, kas Keskkonnainspektsioonile kuritegude menetlemise õiguse andmine toob need prügistajad ja otsesed saastajad kohtu ette või mitte. Seda näeme tegelikult kõige varem aastal 2012, kui me analüüsime 2011. aasta ja 2010. aasta tulemusi. Aga oluline otsus selles suhtes tehti aastal 2009. Mis puudutab keskkonnakuritegusid, siis need arvud on kõik kättesaadavad Justiitsministeeriumi kodulehekülje peal kriminaalstatistika teema alt. Me ei ole neid tõesti eraldi välja toonud. Kurblooline on muide tõesti, seda tuleb tunnistada, et politsei ei ole saanud nende menetlemisega hakkama väga paljudel põhjustel, ka seetõttu, et Eestis politsei käsutuses olevad ressursid on olnud piiratud ja ka teadmised selles suhtes on olnud piiratud. Aga loodame, et olukord hakkab paranema.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea Rein! Täitsa lust oli kuulata sinu ettekannet. Hea poliitiku, tubli juristi ja hea sõnaseadjana räägid sa väga värvikalt. Sa tõid välja selle hirmutamise temaatika aasta algul. Tõesti, mina olin ka üks nendest, kes ütles, et majanduslangus kasvatab kuritegevust, ja ma olen jätkuvalt sellel seisukohal, sest ma oskan vaadata arvude taha ja tean, kuidas need arvud summa summarum kogunevad. Üks aspekt, mis neid arve selliseks muudab, nagu nad on, on see, kui aktiivne on just õiguskaitseorganite tegevus. Kui me vaatame kas või perevägivallajuhtumeid, mille arv on kahanenud, millest me rääkisime ka õiguskomisjonis, või narkokuritegusid või liikluskuritegusid, siis see ei ole päris mustvalge, aga see selleks. Kui me vaidlesime selle üle, mis kuritegevust üldse mõjutab, oli üks väide see, et majanduslangus ei mõjuta kuritegevuse kasvu. Kas sa nimetaksid, mis on kõige olulisemad tegurid, mis mõjutavad kuritegevuse kasvu ühiskonnas?

Aitäh! Ma ütlesin ka oma ettekandes, et väga paljud ettekuulutajad tegutsesid heas usus. Ma olen kindel, et, Kalle, sina tegutsesid väga heas usus, kui sa arvasid eelmise aasta alguses, et kuritegevus võib kasvama hakata. Me ju räägime sellest, et teatud kuriteoliigid on tõepoolest kasvanud. See, et majanduslanguse ajal varavastased kuriteod sagenevad, on ka väga loogiline. Vastuseks ka ühele eelmisele küsimusele ütlen, et loomulikult, seal, kus on tööpuudus suurem, on ka suurem risk, et töötutest mingi osa asub kuritegelikule teele ja, ütleme otse välja, läheb vargile. Nii et varguste kasvu me näeme, see on tõsi. Me oleme vaadanud majanduslanguse mõju eri riikides kuritegevuse dünaamikale. Siin ei erine Eesti suurt ei Soomest, Prantsusmaast ega Saksamaast. Igal pool, kus on olnud majanduslangus, näeme me teatavat varavastaste kuritegude kasvu, aga seda, et üldine kuritegelik foon hakkaks muutuma, näiteks et isikuvastased kuriteod hakkaksid sagenema, ei ole. See oli meil tegelikult ka eelmise aasta alguses juba teada. Kui sa küsid, mis võiks mõjutada näiteks kuritegevuse kasvu, siis kõige esimene mõjur on alati seadusandja tegevus. Kui seadusandja kriminaliseerib mingi teo, mis ei olnud enne seda kriminaliseeritud, siis on kohe näha kuritegevuse kasvu ühiskonnas. Kui me arutasime 2008. aastal siin kuritegevuse statistika üle, siis oli ka ju võrdlemisi suur roll just nimelt seadusandlikul muudatusel. Alati peab arvestama ka seadusruumi. Nüüd väärtushinnangutest, nende kujunemisest ühiskonnas, sellest, mis on hea, mis on halb. Kui me kaks või kolm aastat tagasi esimest korda hakkasime väga tõsiselt rääkima sellest, et koolivägivald sellises traditsioonilises vormis, kus üks poiss paneb teisele ranitsaga vastu pead, on ka kuritegelik käitumine, et see on tegelikult süütegu, ja neid süütegusid hakati menetlema, siis oli kohe näha, et sealt tuleb ka arvude kasvu. Nüüd hakatakse sellest aru saama, et vägivallafakt iseenesest on süütegu. Kümme aastat tagasi võeti sellist koolivägivalda, kus poisikesed üksteist klohmisid, täiesti igapäevase nähtusena. See ei peaks nii olema. Ma arvan, et väärtushinnangute kujunemised ühiskonnas mängivad väga suurt rolli. Loomulikult, oluline on õiguskaitseorganite suhtumine ja nende areng. Ma arvan, et Eesti politsei on ära teinud fantastilise töö, muutudes nõukogudeaegsest repressiivorganist kodanikke abistavaks ja toetavaks organisatsiooniks. Seda näitab ka usaldus politsei vastu, mis on isegi Euroopa Liidu kontekstis ikka väga-väga kõrge.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma puudutan veel kord kuritegevust Põlvamaal. Teie raportis on öeldud, et enim kasvas registreeritud kuritegevus Põlvamaal, samas ei saa väita, et elu Põlvamaal oleks ohtlikumaks läinud, kuna kuritegude arvu kasv tuli peamiselt salakaubaveoga seotud juhtumite tõttu. Kuna ma ise elan küllaltki piiri lähedal, siis tahan öelda, et turvalisemaks viimaste aastate jooksul seal elu kindlasti läinud pole. Seda väidavad ka paljud elanikud. Kui me vaatame majanduskuritegude arvu, just salakaubaveoga seotud juhtumite arvu, siis võib näha tendentsi, et 2006. aastal oli salakaubaveojuhtumeid 83, aastal 2009 aga 410 ehk see on kasvanud viiekordselt. Minu küsimus on: kus on need nõrgad lülid ja millised on need meetmed, mille abil saaks salakaubaveo osa majanduskuritegude arvus vähendada?

Aitäh küsimuse eest! Väga lihtne vastus: ostke vähem salasuitsu. Sigarettide salakaubandus on see, mis praegu viib salakaubanduse arvud üles.

Küsimuseks saab sõna Maret Maripuu. Palun!

Aitäh! Hea minister! 2009. aastal raputasid kuritegevuse poole pealt ühiskonda vist kõige rohkem laste vastu suunatud kuriteod, eelkõige pedofiiliajuhtumid. Siin on võetud ka seadusandlikult mõningaid samme ette. Milline on hinnang, kas need regulatsioonid, mis nüüd paika on pandud, on piisavad või vajame me veel mingisuguseid laiemaid meetmeid, et meie laste turvalisus oleks tagatud ja et paraneks ka vanemate, lähedaste ja õpetajate teadlikkus, kuidas neid piiripealseid juhtumeid paremini avastada?

Aitäh! Riigikogu praegu menetleb nn grooming´u eelnõu. See on konkreetne asi, mis on praegu Riigikogu menetluses. Kui see eelnõu saab vastu võetud, siis meie hinnangul ei ole õigusruum mingil juhul takistuseks nende õõvastavate kuritegude väljaselgitamisel, uurimisel ja süüdlaste kohtu ette toomisel. See ei tähenda muidugi seda, et me võiksime siis rahulikult öelda, et nüüd on see õigusruum igavesest ajast igavesti valmis. Mida rohkem areneb tehnoloogia, seda rohkem kasutavad seda ka kõikvõimalikud kurjategijad. Seda tuleb lihtsalt pidevalt monitoorida ja jälgida. Selleks ongi Justiitsministeerium loodud.

Indrek Saar, palun!

Aitäh sõna eest! Austatud härra minister! Vaadates neid arve, on ühelt poolt tore tõdeda, et kuritegevus ei ole hüppeliselt kasvanud, vaid pigem paljudes lõikudes väheneb. Aga teiselt poolt tekib küsimus, kas see ikka päris tõde on, sest kui vaadata näiteks narkokuritegevust, siis need arvud on 30% ja 50%. Samal ajal ei oska kuskilt välja lugeda põhjendust, miks narkokuriteod vähenevad. Loogikat oleks selles põhjenduses, et politseil lihtsalt ei ole narkoekspertiiside jaoks raha ja sellepärast ei kajastu need kuriteod kuritegude statistikas. Milline on tegelik seis?

Aitäh! Me oleme neid arve vaadanud, analüüsinud ja arutanud koos siseministri ja tema kaaskonnaga, just konkreetset narkokuritegude arvu vähenemist. Politsei selgitus on järgmine. Prioriteediks on pandud tegelemine suurte kaladega. See tähendab, et politsei ressursid on suunatud nende grupeeringute paljastamisele, kes on suured tegijad nii narkokaubanduses kui ka hulgiostudes ja -müükides. Seda vähem on tegelikult pisijuhtumeid, nii tarvitamisele reageerimist kui ka selliste pisikeste tänavadiilerite kinnipüüdmist. See on nende selgitus. Jah, me võime ütelda, et kriminaaltulu konfiskeerimine on käima läinud ja ka narkokurjategijate käest saadi eelmisel aastal teatavat vara kätte. Samas peame möönma, et suurte kaladeni ja suurte kalade varadeni ei ole meil veel õnnestunud jõuda. Selleks me kavandasime siin nädal tagasi teatavaid samme, et me ikkagi jõuaksime. Pisitegelaste püüdmine ei anna praktiliselt midagi, tähtis on jõuda rahastajateni ja nendeni, kes neid kuritegelikke organisatsioone tegelikult juhivad.

Trivimi Velliste, palun!

Aitäh, proua aseesimees! Lugupeetud härra minister! Minu küsimus puudutab nende endiste vangide kuritegevust, kes on oma aja ära istunud kellast kellani. Ettekandes oli juttu, et nende puhul on tõenäosus, et nad uue kuriteo toime panevad, kõige suurem. Seda olukorda on võimalik tõlgendada niimoodi, et kui nad istuksid kinni vähem ja saaksid varem lahti, siis võib-olla oleks ka nende kuritegevus väiksem, kuid on võimalik ka nii tõlgendada, et nad just nimelt peavadki istuma oma aja täielikult ära, sest tegemist on kõige ohtlikuma kategooria vangidega ja sellepärast pole neid varem välja lastud, et nad on kõige ohtlikumad, ja seetõttu, et nad on kõige ohtlikumad, panevad nad toime kõige rohkem kuritegusid, et need inimesed peavadki istuma ära oma aja nüüd ja ka edaspidi. Kas ma tõlgendasin seda statistikat õigesti?

Aitäh! See on vaidluskoht. Nimelt, kui inimene istub oma karistuse ära kellast kellani, siis ta jalutab vanglast välja täiesti vaba mehena ja Eesti seadused ei võimalda kehtestada tema üle mingit käitumiskontrolli. Tal ei ole mingisugust kohustust käia kriminaalhooldaja juures või politseis teatamas, millega ta tegeleb, kus ta elab, kas töötab või ei tööta. Ta on täiesti vaba inimene. Tema üle ei ole mingisugust järelevalvet. See on see põhjus, mis meie hinnangul põhjustab selle, et väga paljud nendest panevad aasta jooksul toime uue kuriteo. Kui ta istuks kas või kaks päeva vähem, oleks võimalik tema suhtes kehtestada aastaks käitumiskontroll, siis peaks ta alluma kriminaalhooldusele. Siin on ka üks objektiivne külg. Tihtipeale need, kes on kellast kellani oma karistuse ära istunud ja on näiteks olnud rohkem kui viis aastat ühiskonnast eemal, ei saa ühiskonda tagasi tulles seal tegelikult hakkama. Kriminaalhooldus ei ole mitte üksnes ainult preventiivne struktuur, kes peaks inimeste käitumist kontrollima selle pilguga, et nad ei paneks toime uusi kuritegusid. Kriminaalhoolduse ülesanne on ka aidata inimesel tulla tagasi ühiskonna ellu. Nendel inimestel, kes on oma karistuse kellast kellani ära istunud, seda abi ei ole. Abiorganisatsioonid on tõepoolest paljuski vabatahtlikud organisatsioonid, abistavad kohalikud omavalitsused, nende sotsiaaltöötajad. Viimaste puhul jääb abi teinekord väga formaalseks, sest ka eelarvamused, mis nende isikute suhtes on, on väga tugevad. Nii et see on kompleksküsimus. Siin ei ole mustvalget vastust.

Küsimuseks saab sõna Jaanus Marrandi. Palun!

Tänan! Lugupeetud härra minister! Oma ettekandes te ütlesite, et Eestis on suhteliselt võttes vange neli korda rohkem kui meie põhjanaabrite juures Soomes. Samas märkisite te ilusasti ära, et me kasutame oma kriminaalpoliitikas küllalt tänapäevaseid ja tõhusaid võtteid, mistõttu ka needsamad põhjanaabrid võtavad meilt teatud snitti, vaatavad, kuidas Eestis toimitakse. Kuidagi nii te ennast väljendasite. Kas on olemas mingisugused ajaraamid või sellised võimalused, mille põhjal võiks öelda, et ühel hetkel on nende eesrindlike võtete kasutuse tulemusena ka meil Eestis vange suhteliselt võttes sama palju kui näiteks Soomes, et need võtted on ka edu toonud?

Aitäh! Kui mina 2005. aastal justiitsministri toolile istusin, siis oli meil see suhtarv 100 000 elaniku kohta 338, praegu on see 240 millegagi. Tol ajal oli nende inimeste absoluutarv, keda Eesti vanglasüsteem kinni hoidis, umbes 4500. Praegu on neid inimesi 3500. Nii et me mingit edu siin viie aastaga oleme ikka saavutanud. Millal me jõuame Soome tasemele? Kui me tegeleme mõtestatud kriminaalpoliitikaga, sellisel juhul on sinna jõudmise periood kindlasti pikem. Me võime muidugi ka amnestia välja kuulutada, siis me ajutiselt leiame, et meie arvud on Soome arvudega samas suurusjärgus. Mis siis aasta pärast saab, on hoopis teine küsimus.

Villu Reiljan, palun!

Aitäh! Härra minister! Te ütlesite, et pedofiiliaga võitlemiseks on õigusruum väga heasse seisu viidud. Mul on küsimus: mis ruum takistab siis väga edukat võitlust sellega, kas see on korporatiivne ruum või on see võrgustikkude, tippude ulatumine väga kõrgele või mis on selle suhtelise edutuse põhjuseks?

Me olemegi olnud väga edukad selle kuriteoliigiga tegelemisel. Kui te ajalehest loete, kui palju on neid isikuid vastutusele võetud, ja teil on andmeid, et neid on rohkem ja neid on ka kõrgemates sfäärides, siis olete teretulnud neid andmeid Justiitsministeeriumile esitama.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur aitäh, lugupeetud minister! Avan läbirääkimised, mille käigus on võimalik sõnavõttudega esineda fraktsioonide esindajatel. Esimesena palun kõnetooli Keskerakonna fraktsiooni esindaja Ain Seppiku!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Justiitsministri ettekanne oli päris huvitav lugemis- ja kuulamismaterjal ning annab meie arvates küllalt tervikliku pildi kuritegevuse olukorrast praeguses Eestis. Ettekanne oli, nagu me kõik kuulsime, põhjalik ning selle koostamisel on ära tehtud korralik analüütiline töö. Nii harva, kui seda meie suust kostabki, kuid selle töö eest tuleb ministrit ja tema meeskonda tunnustada. Äärmiselt rõõmustav on fakt, et inimeste turvatunne on oluliselt kasvanud. Ma arvan, et selles on kõigi meie teeneid, kaasa arvatud Keskerakonna viimase siseministri Kalle Laaneti omi. Nii et igati positiivne ettekanne. Lausa liigagi positiivne ning rahulolu kiirgav nagu enamik selle valitsuse viimase aja raporteid.
Mõned lõigud sellest ettekandest võiks lausa Eesti Ekspressi Kranaadi rubriigis avaldada. Näiteks teatas justiitsminister võidukalt, et vägivallakuritegevus on meil oluliselt, peaaegu viiendiku võrra vähenenud. Statistikas võib ju nii olla, kuid kuriteoohvritele on seda raske selgeks teha. Eriti olukorras, kus süüdlane, näiteks kurikaga inimesi tapnud süüdlane ühiskonnas endiselt vabalt ringi kõnnib. Või ministri kindel arvamus, et narkokuritegevus on vähenenud kohati koguni poole võrra, täpsemini öeldes (Rein Lang armastab täpsust) 49%. Kas te tõesti usute, et see nii on? Mina selles tõsiselt kahtlen.
Seega, statistika on küll väga ilus ja sile, kuid lausa uskumatult ilus ning vajab meie arvates veel ülekontrollimist ja, mis kõige tähtsam, rahvale selgitamist. Lihtsate arvude üle isekeskis rõõmustamisega me rahvast rõõmsamaks ei tee. Põhjus, kallid kolleegid, on lihtne ja selge: vaatamata hurraahüüetele ja käteplaksutamisele, jääb kuritegude hulk ikkagi erakordselt suureks. Kogu möödunud kümnendi jooksul oli meil registreeritud kuritegude arv 50 000 piires aastas. See on ikka väga suur arv ühe nii väikese riigi kohta, mida justiitsminister oli sunnitud ka tõdema. Tõe huvides peab märkima, et möödunud aastal pandi esmakordselt üle pikkade aastate toime vähem kui 50 000 kuritegu. Kuid see langus on siiski väga väike ning me ei tea, kas ka püsiv, kuna näiteks 2008. aastal kuritegevus võrreldes 2007. aastaga koguni suurenes. Kuni me ei saavuta kuritegevuse olulist vähenemist, seni on meie arvates vara rääkida ka edusammudest. Kuritegude hulga hoidmine 50 000 kuriteol aastas ei ole iseenesest mingi edu.
Ühele tendentsile tahan veel tähelepanu juhtida. Kasvab varguste arv. See ei ole muidugi praeguses majandusolukorras mingi uudis, kuid see vääriks erakordset tähelepanu võimuloleva koalitsiooni poolt. Valitsus ei ole suutnud sisuliselt üldse luua töökohti ega elavdada riigi majanduselu. Sisuliselt on kaotatud kontroll tööpuuduse kasvu üle ning tööpuudus kasvab igas kuus tuhandete inimeste võrra. Valitsus ei ole suutnud peale sõnade ja loosungite midagi välja pakkuda. Selline olukord soodustab otseselt varavastase kuritegevuse kasvu. Tulemuseks on, et varguste arv on kasvanud 6%. See protsent on ju väike, kuid absoluutarv, arvestades massi, on suur. See kasvab veelgi, kui valitsev koalitsioon üles ei ärka ja inimeste tegelike muredega tegelema ei hakka. Tallinnas, muuseas, kus töötuse probleemiga on tegeldud efektiivselt juba pikemat aega, on kuritegevus hakanud vähenema.
Lõppkokkuvõttes: justiitsministri ettekanne oli küll roosamannavahuline ning me peaksime end tundma turvaliselt, kuid Rein Langi maalitud pilt on liiga ilus, et olla tõsi. Tõde on aga see, et kuritegude üldine hulk on jäänud äärmiselt suureks, ja see teeb muret. Aitäh!

Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Aleksei Lotman, palun!

Head kolleegid! Räägin ühel teemal, sest väidetavalt me olemegi ühe teema erakond, ehk keskkonnakuritegudest, mille kohta ka lugupeetud ministrile ühe põgusa küsimuse esitasin. Üleeuroopaline ühistöö keskkonnakuritegude kriminaliseerimisel algas pisut üle kümne aasta tagasi, kui Euroopa Nõukogu võttis 1998. aastal vastu konventsiooni keskkonnakuritegude eest karistamisest kriminaalõiguse abil. Eesti oli seejuures pioneer selles suhtes, et oli esimene ja pikka aega ka ainus selle konventsiooni ratifitseerija. Kui ma viimati, pool aastat tagasi kontrollisin, siis oli ta ikka veel ainus. Nii et me võime olla uhked ja olla ka natuke pahased, miks teised nii aeglaselt järele tulevad. 2008. aastal, kui konventsiooni sõlmimisest oli möödas kümme aastat, leidis Euroopa Liit, et sellise asjaga venitamine pole enam võimalik, ja võttis vastu samasisulise direktiivi, mis on nüüd õnneks kohustuslik meile kõigile siin Euroopa Liidus, kuid paraku ei laiene nendele meie naabritele, kes Euroopa Liitu ei kuulu. Selle direktiivi järgi peame me tagama, et kriminaalkorras karistatakse näiteks loodusdirektiivi 4. lisas toodud liikide isendite tahtliku tapmise eest, samuti Washingtoni konventsiooni aluste liikidega teadliku kauplemise eest, Natura alade teadliku hävitamise ja olulise kahjustamise eest jne. Me oleme selles suunas teinud teatud edusamme, kuid tegelikult siiski ebapiisavalt. Selles suhtes tundub mulle lugupeetud justiitsministri seisukoht natuke liiga optimistlik.
Ei taha nõustuda ka sellega, et raskete keskkonnavastaste kuritegude eest kriminaalkorras karistamine kuidagi ei säästaks keskkonda. Samamoodi võiksime ju arvata, et raskete isikuvastaste kuritegude eest kriminaalkorras karistamine kuidagi ei kaitse inimesi. Seetõttu olen ma jätkuvalt sügavalt veendunud, et rasked keskkonna vastu suunatud kuriteod on valdkond, millesse me peaksime tõsisemalt suhtuma, oma seadusi täpsustama ja korrigeerima, et ei tekiks jokk-olukordi, nagu näiteks see, kui Riigikohus mõistis hiljuti õigeks Edelaraudtee, kelle süü tõttu tegelikult hävitati metsiste püsielupaik. Edelaraudtee mõisteti õigeks seetõttu, et meie seadused on sellised, et nende järgi Edelaraudtee ei olnud süüdi. Me peame seadusi täpsustama ja kinni lappima sellised veidrad seaduseaugud, mille tõttu ilmselgest looduse kahjustamisest ja hävitamisest hoolimata jäädakse seaduse silmis õigeks. Nii et, kolleegid, ka meil on sellega veel tööd. Tänan tähelepanu eest!

Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindaja Karel Rüütli, palun! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Kõigepealt täname ministrit põhjaliku ja sisuka ettekande eest! Rahvaliidu fraktsioon on seisukohal, et hea ja õige kriminaalpoliitika on see, kui kuritegevusvastane võitlus ja õiguskaitseorganite sellesuunaline tegevus suudetakse hoida lahus igapäevapoliitikast. Kahjuks on olukord selles osas muutumas üha muret tekitavamaks. Oleme omalt poolt korduvalt osutanud teatud väärnähtustele ja ohtudele ning ka negatiivsetele tagajärgedele, mida on kaasa toonud õiguskaitseorganite kaasatõmbamine poliitilistesse intriigidesse. Seda iseloomustab muu hulgas õiguskaitseorganitest lekkinud või tahtlikult ja teatud viisil suunitletult lekitatud infoga manipuleerimine avalikkuses ja meedias, kas otseselt või kaudselt poliitilistel eesmärkidel. Selline väärpraktika mitte ainult ei riku kriminaalasjadega seotud või uurimise alla sattunud isikute põhiõigusi ja süütuse presumptsiooni põhimõtet, vaid seab kahtluse alla ka õiguskaitseorganite endi tegevuse, aususe ja objektiivsuse, erapooletuse ja sõltumatuse, sealhulgas poliitilise sõltumatuse, mis on kuritegevusvastasele võitlusele äärmiselt oluline.
Tõsiseid probleeme selles valdkonnas on siinsamas Riigikogu ees tunnistanud ka tänane ettekandja, härra justiitsminister. Just seetõttu ei ole meil võimalik mööda vaadata eelmise aasta lõpus justiitsministri enda poolt oma ametipositsiooni ärakasutamisest, seda seoses Venemaa kõrgete ametiisikute viisakeelu tühistamisega seotud salastatud info lekke uurimisega. Piisab, kui tutvuda meedias avaldatud materjalidega selle kohta, kuidas kapos ühe kriminaalasja raames antud ütlusi ja esitatud dokumente, mis tunnistati esialgu avaldamisele mittekuuluvaks, hakati äkki käsitlema hoopis teise ja eraldi asjana. Päevapealt võeti kaitsepolitsei dokumentidelt maha avalikustamise keelu märge ja justiitsminister lasi need dokumendid oma ministeeriumi koduleheküljele üles riputada, teatades, et temal eraisikuna oli selleks kõigeks täielik õigus. Sisuliselt tähendab justiitsministri selline väide, et iga eraisik võib Langi kombel nõuda oma info takistamatut ülesriputamist iga riigiasutuse koduleheküljele.
Teiseks, veelgi taunitavam kui justiitsministri tegevus on see, et mõned õiguskaitseorganite töötajad ise on asunud kuritegelikule teele. Peame siinkohal silmas avalikuks tulnud kriminaalseid juhtumeid kohtunikega. Mis saab olla veel taunitavam või rahva usaldust riigivõimu vastu rohkem kõigutavam kui see, kui õigusemõistja rollis olev kohtunik ise paneb toime oma ametiga seotud kuriteo? Kas me võime olla kindlad, et midagi sellist ei ole kunagi toimunud ega hakka ka tulevikus toimuma teistes õiguskaitseorganites, sealhulgas prokuratuuris ja kaitsepolitseis? Sellised juhtumid tõstatavad analoogilise probleemi, nagu olid president Ilvese küsimused ajakirjanduse valvamise kohta. Siin on samamoodi täiesti kohane küsida: kui õiguskaitseorganid valvavad kuritegevuse üle, siis kes valvab õiguskaitseorganite endi üle? Me peame selle küsimusega silmas eelkõige järelevalvet prokuratuuri tegevuse üle, kuigi ka tsiviilkontrolli teostamisega kaitsepolitsei tegevuse puhul on ilmnenud terve hulk probleeme. Praeguse valitsuse algatatud mitmed eelnõud on olnud suunatud täitevvõimu ja riigi jõustruktuuride niigi ülemäärase jõupositsiooni tugevdamisele, allikakaitse sildi all ka ajakirjandusvabaduse ahistamisele. Kui Rahvaliit hoiatas juba aastal 2008 sellise suuna eest, mis viib sammhaaval demokraatia ja arvamusvabaduse allasurumisele, siis ei võtnud seda keegi tõsiselt. Nüüd on ka meedia hakanud paremini mõistma vaikiva ajastu ohte ning nendest rääkima. Lugupeetud justiitsminister on siinsamas kõnepuldis osutanud probleemidele kriminaalmenetluse eeluurimise staadiumis, mida juhib prokuratuur: menetluse ebamõistlik venimine, eeluuritavate liiga pika aja jooksul ja liigselt vahi all hoidmine, mistõttu kambrites enam isegi kohti ei jätku, uurimisandmete põhjendamatu ja suunitletud lekkimine-lekitamine meediasse jne. Härra justiitsminister on olnud sunnitud korduvalt möönma, et praktiliselt toimiv ja efektiivne järelevalve prokuratuuri tegevuse üle Eestis seni puudub. Seoses sellega esitas Rahvaliidu fraktsioon spetsiaalselt täna Riigikogu menetlusse eelnõu, mis näeb ette Riigikogu järelevalve sisseseadmist prokuratuuri tegevuse üle. Selline järelevalve oleks analoogiline julgeolekuasutuste üle peetava järelevalvega, ilma sekkumata konkreetsete kriminaalasjade menetlusse. Kriminaalpoliitika ja kuritegevusevastane võitlus peab olema efektiivne, aga see ei tohi toimuda demokraatlike õiguste ja vabaduste arvel.
Rahvaliidu fraktsioon peab kriminaalpoliitikas kõige olulisemaks suunaks kuritegevuse vähendamisele ja ärahoidmisele suunatud järjekindlat ennetustööd. Äärmiselt oluline on võtta ennetavaid meetmeid alaealiste suhtes mitmesuguste kuritegude, sealhulgas seksuaalse ahvatlemise ja ärakasutamisega seotud kuritegude ennetamiseks. Viimase paari aasta jooksul on ilmnenud, et probleemid on oluliselt sügavamad, kui seda on tahetud tunnistada. Maailm on väike ning kuritegelikel võrgustikel on lihtne tänapäeval oma kombitsaid laiali ajada. Sealjuures on nii meil kui ka mujal maailmas ära kasutatud täiesti legaalseid struktuure selliste kuritegude toimepanekuks alaealiste suhtes, kes ei suuda ennast ise kaitsta. Avalikkuse tähelepanu ja ka õigeaegsed ning tasakaalustatud meediakajastused on kahtlemata oluline abi olukorra tervendamisel. Just sellest aspektist on kummaline, et näiteks IRL-i kõrgete poliitikutega pikka aega seotud olnud ja ränkades pedofiiliakuritegudes süüdi mõistetud Kaur Hansoni vahistamist hoiti avalikkuse eest salajas ligi poole aasta vältel.
Rahvaliit toetab valitsuse võetud suunda, mille kohaselt tuleb ennetustööd teha Justiitsministeeriumi, Siseministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Kultuuriministeeriumi tihedas koostöös. Millised on olnud senise koostöö praktilised sammud, sellest me kahjuks palju ei tea. Ilmne on, et tulemused saavad tulla ainult pikaajalise ja visa igapäevase tööga. Loodame siiralt, et justiitsministril jääb rohkem aega just sellele valdkonnale keskenduda, mis ongi tõeliselt õige kriminaalpoliitika. Siis on lootust, et Eestis vangide hulk väheneb ja Eesti jõuab ka vangide arvu poolest mingil ajal Euroopa viie madalaima tasemega riigi hulka. Tänan tähelepanu eest!

Reformierakonna fraktsiooni esindaja Robert Antropov, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Alustan hoopis niimoodi, et rõõm oli kuulda ja näha siin saalis seda kaasamõtlemist kriminaalpoliitikale, millest rääkis meile justiitsminister. Rõõm oli kuulda neid küsimusi ja sõnavõtte, sest konstruktiivne kriitika viib edasi ja kui me ise siin saalis teeksime natuke rohkem tööd seaduseelnõude menetlemisel ja vastuvõtmisel, siis, ma usun, ka siin esile toodud väga paljud probleemid leiaksid kiiremaid ja paremaid lahendusi.
Päris hea meelega ja kerge südamega kuulasin justiitsministri ettekannet kriminaalpoliitilistest võitudest ja isegi ununesid skeptikute hirmutamised, kui meile ennustati tagasiminekut 1990. aastatesse. Praegusel raskel ajal pidi kuritegevus ju kasvama ja seda nii tänavakuritegude kui ka isikuvastaste kuritegude osas, pidi vohama väljapressimine ja omavoli. Kuid võta näpust, kuritegevus näitas hoopiski langustrendi ja kuritegude avastamine püsib endiselt heal 50% tasemel. Täna ma juba usun, et see pole juhuslik ja lühiajaline saavutus, kuid siinkohal võiks ju küsida, kas selline ilus turvamaal pole võlts ja kas see sobib meie tänapäeva ellu. Politseiköögi poolt tulnuna võiksin ju nuriseda ja läbikukkumisi otsida, kuid ei. Õnneks turvatunne meid ei peta ja seda mitte ainult politseistatistikast tulenevalt, vaid see on kinnitust leidnud ka paljudel rahvaküsitlustel ja seda näitab kõrge usaldus õiguskaitseorganite vastu. Politsei ja prokuratuur teevad varasemast paremat tööd, ennetustöösse on kaasatud palju inimesi ja organisatsioone, kodanike aktiivsus süütegude ennetamisel ja avastamisel on märgatavalt kasvanud.
Minu eelnevat juttu saab tegelikult nimetada kriminaalpoliitika üldeesmärkideks, millest oleme aastaid unistanud ja mida me 2003. aastal siin saalis arengusuundadena kinnitasime. Nüüd oleme jõudnud aastasse 2010. Tundub, et kõik pole siiski nii roosiline, mõned probleemid jäävad ja mõned mured tulevad juurde. Turvatunne aga tuleb südamest ja see meenutab nagu südagi kolmnurka. Reaalsuses on sellisel kolmnurgal, turvakolmnurgal, kolm tähtsat elementi: ennetamine, avastamine ja karistamine. Kui üks nendest elementidest ei toimiks, poleks ka turvatunnet, kuid arenguruumi võib leida nende kõigi kolme puhul.
Peatun lühidalt siis nendel kolmel elemendil: ennetustöö ja lapsed, avastamine ja organiseeritud kuritegevus, karistamine ja vangid.
Esiteks, jätkuvalt muret tekitav on meie järelkasv, küll alkoholi- ja narkosõltuvuse poolest, küll kurjategijate noore ea poolest, aga ka nendesamade laste vastu suunatud süütegude tõttu, milleks on perevägivald või laste seksuaalne ahistamine. Nagu teada, valesti või halvasti kasvatatud ja õpetatud noor generatsioon ongi meie kuritegevuse kasvulava. Siin on mõtlemiskoht põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse autoritele, kuriteoennetuse ja karistusõiguse spetsialistidele, sotsiaaltööga tegelejatele ja haridusinimestele, aga ka lastevanematele. See on kogu riigi valupunkt.
Teiseks, süütegude avastamise elemendi puhul peatun organiseeritud kuritegevusel. Meie riik on tilluke ja kõik tunnevad kõiki. Sellisel hõimlusel on nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Riigi üldist julgeolekut ja majanduse stabiilsust iseloomustab lisaks eeskujulikule eelarve täitmisele ja euro kasutuselevõtule ka organiseeritud kuritegevuse levik. Praegu pole see enam kantpeade teema, vaid vohav korruptsioon ja rahapesu on nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil, aga samuti erasektoris. Olen kõigis nendes kolmes sektoris töötanud ja tean, mida räägin. Näiteid ei peaks siin vist enam tooma. Palun kolm minutit!

Kolm minutit lisaaega.

Organiseeritud kuritegevuseks on ka küberrünnakud meie riigi vastu, salakaubavedu, aga ka riigivastased teod.
Kolmandaks, karistuspoliitika ehk riiklikud mõjutusvahendid seaduse vastu eksinute puhul peavad avaldama kasvatavat ja kui vaja, ka ravivat mõju, et mitte tekitada juurde trellide taga istuvaid ja riigi kulul ülalpeetavaid isikuid. Meil on liiga palju vange ja ühiskond on liiga kriminaliseeritud. Võin teile öelda, et ligi 10% elanike andmed, nende sõrmejäljed, asuvad kriminaalregistris. Vange on meil elanike arvuga võrreldes neli korda enam kui näiteks Soomes.
Aga õnneks vaatavad kuritegevuse mustade pilvede vahelt meile vastu Justiits- ja Siseministeeriumi tegusad meeskonnad, loodetavasti ka politsei ja piirivalve uus sõbralik pere ja paljud teised tublid inimesed, ka siin saalis olijad.
Lõpetuseks. Täna saame öelda nägemist kriminaalpoliitika kogumikule nr 1, mille puhul me kõik olime esialgu edukad õpilased, ja tere tulemast kogumikule nr 2, mis käsitleb aega aastani 2018, mida lugedes märkabki ülaltoodud probleemide lahendusi, mis leidsid kajastust juba ka 2009. aasta kriminaalpoliitika tegudes. Paljud diskussioonid ja seaduseelnõud on juba Riigikogusse jõudnud. Tahangi soovida konstruktiivset koostööd, kui me räägime kriminaalpoliitikast, meie turvatundest, vaatamata koalitsioonilistele ja opositsioonilistele jõududele, just koostööd seaduseelnõude algatamisel, menetlemisel ja vastuvõtmisel. Soovin teile kõigile edu ja turvalist elu ka edaspidi! Olgem positiivsed! Aitäh!

Aitäh! Kui kõnesoove rohkem ei ole ... Siiski on. Palun kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Ken-Marti Vaheri! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kõigepealt tänan justiitsministrit tänase ettekande eest! IRL-i fraktsiooni nimel tahan peatuda mõnedel tähelepanekutel meie kriminaalpoliitika kohta viimasel aastal ja kindlasti ka sellel, mida tänane ettekanne ei sisaldanud.
Kõigepealt statistikast. On väga hea, et me ei räägi kuritegevuse hindamisel enam ainult registreeritud kuritegude arvust, vaid täna viidati ettekandes ka ohvriuuringutele, Statistikaameti tehtud ohvriuuringutele, mis annavad edasi ühiskonnaliikmete turvatunde muutumise. See viieaastane suundumus on meeldivalt positiivne. Jätkuvalt vajab aga meie hinnangul lahtimõtestamist nn latentsete kuritegude arv, need kuriteod, millest inimesed ei teata või mis on varjatud. Erinevate ohvriuuringute kohaselt teatatakse politseile ju heal juhul vaid igast teisest kuriteost. Kui me räägime varjatud iseloomuga kuritegudest, kus ohvreid maha ei jää, näiteks korruptsioonist, siis kokkupuutest sellega teatab üldiselt vaid mõni protsent. Seega, liigne lihtsustamine ja üldistamine kriminaalpoliitikas meile midagi head ei anna. Me peaksime kriminaalpoliitikas rääkima eelkõige kuriteoliikidest eraldi. Väga eripalgeliste kuritegude, millest mõned on ju näiteks oluliselt varjatuma iseloomuga kui teised, ühte kimpu sidumisega ei ole võimalik midagi tõestada. Kriminaalpoliitika ekspertide seas on ammu tuntud ka mõiste recession crime  ehk majanduslanguse kuritegevus, mis tähendab majanduskriisist tulenevat ohtu, et just teatud majandusliku heaoluga seotud kuritegude arv suureneb. Me kuulsime ka tänasest ettekandest, et võrreldes 2007. aastaga on kahekordselt sagenenud majanduskuriteod, sagenenud on vargused, eelkõige just sellise iseloomuga kuriteod, millel on heaoluline taust. See on täiesti arusaadav ja oli ka eelmise aasta alguses, juba varemgi, ennustatav.
Nüüd kriminaalpoliitika prioriteetidest. Ma arvan, et me peaksime kriminaalpoliitikas, ka valitsuse ettekande puhul peatuma eelkõige nendel prioriteetidel, mille valitsus on kuritegevusvastaseks võitluseks paika pannud. 2003. aastal pandi Eestis esimest korda need prioriteedid valitsuse tasemel kokku, määratledes need järgmiselt: narkokuritegevus, alaealistega seotud ja alaealiste vastu suunatud kuriteod ning korruptsioonikuriteod. Need on sisuliselt jäänud järgnevate aastatega samaks, välja arvatud võib-olla eelmise valitsuse ajal sellest nimistust väljakukkunud korruptsioonikuritegude osa. Nende prioriteetide analüüsi oleks tahtnud tänasest ettekandest rohkem lugeda.
Ma pean kindlasti vajalikuks hinnata riigi kuritegevusvastast võimekust ka selle järgi, kuidas suudetakse vastu astuda just nimelt varjatud iseloomuga kuritegevusele ehk nendele kuritegudele, millest otsest ohvrit maha ei jää: narkokuritegevus, korruptsioon, rahapesu. Need on ühiskonnale suurt kahju tekitavad, aga väga raskesti avastatavad kuriteod. Siin ei ole meil mitte midagi peale hakata registreeritud kuritegude arvuga, teame seda, et sisuliselt näitab mingi kuriteoliigi ajutine sagenemine konkreetse kuriteoliigi peale suunatud suuremaid ressursse ja tähelepanu, siin on väga selge seos ressurssidel ja tähelepanul. Kui seda ei ole, kui ressursse ei eraldata, siis pole ka midagi registreerida.
Muret tekitas 2009. aastal kuritegude arvu suurenemine. On mõned küsimused, millele ma oleksin tahtnud ka nimetatud aruandest vastust leida. Oleksin tahtnud saada näiteks järgmiste aspektide ja küsimuste põhjalikumat analüüsi. Esiteks, kui palju on Eestis praegu kriminaaltulu avastamisele üheselt keskendunud ametnikke ja millised on olnud edasiminekud selle väga olulise prioriteedi elluviimisel, mille laiendatud võimaluse seadustas Riigikogu mäletatavasti 2007. aastal? Teiseks, milline oli ikkagi korruptsiooniasjade avastamise võimekus, eriti kohalikes omavalitsustes, välja arvatud kuus Eesti suuremat linna, milles korruptsiooni uurimine IRL-i ettepanekul muudeti oluliselt laiemaks kaitsepolitsei kaasamise läbi alates 2007. aastast? Kolmandaks võib-olla see aspekt, mis mind üllatas. Kui me räägime veel 2010. aasta alguses, et me peaksime narkokuritegevusvastases võitluses keskenduma suurtele kaladele ja narkoäri väiksemad mutrid on jäetud suurema tähelepanuta, siis tegelikult juba 2005. aasta alguses oli valitsuse tasemel paika pandud prioriteet, et põhirõhk on suunatud just narkoäri võtmeisikutele.
Peatun mõne sõnaga väga olulisel teemal, milleks on loomulikult ennetustegevus. Kuriteoennetusele tähelepanu pööramisest ei ole võimalik rääkida liiga palju. On selge, et sinna kulutatud raha võimaldab hiljem tagajärgedega võitlemisel raha kokku hoida, kuid me peame saama aru sellest, et tegemist on omavahel seotud ahelatega, ehk kui me näitame riiki tugevana just raske ja organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses, nende kuritegude lahendamisel, siis me ennetame sellega väga paljusid kuritegusid, mis võidaks muidu toime panna. Seega on tegemist teatud määral omavahel seotud ühemõttelise ringiga. Meie kuriteoennetusse suunatud ressursid on viimastel aastatel minu hinnangul jäänud toppama, tegelikult on kuriteoennetuses võimalik teha üsna palju ka väikese rahaga, näiteks suurendada kolmandale sektorile suunatud kuriteoennetusprojektide toetusi, mis on olnud pikka aega suhteliselt muutumatud. Oluline murekoht on minu hinnangul narkoennetus. Eraldi teema, mis on läbi aastate olnud probleem, on narkoennetuse jätkuv alarahastamine, selle töö hajutatus sisuliselt mitme ministeeriumi ja ametkonna vahel. See tähendab seda, et nii tähelepanu kui ka ressursid ei ole suunatud oluliste prioriteetide täitmisele. Me teame aga, et Eestis on vähemalt 15 000 uimastisõltlast ja see teema on äärmiselt aktuaalne. Väga tähtis asi, mille me peaksime lähema aja jooksul selgeks rääkima, on nn metadooni asendusravi ja uimastivõõrutuse omavaheline suhe ja tasakaal. Väga hea meel oli kuulda, et oleme jõudnud ühele poole eelnõutoorikuga, mis käsitleb narkosõltuvusega kurjategijate ravimist, kuid ma arvan, et väga selge uimastiravi lahtirääkimine ja ka ressurssidega tagamine on lähiaastatel äärmiselt tähtis.
Lõpetuseks vangistuspoliitikast. Mul on väga hea meel, et me täna ei räägi enam eesmärgina vangide arvu vähendamisest (seda me sellest ettekandest täna enam ei leia), vaid vangistuspoliitika tänapäevastamisest, mis on tegelikult olnud ju eesmärgiks alates selle sajandi algusest, kui seati prioriteediks vanade laagervanglate asendamine uutega. Täname!

Aitäh! Kõnesoove rohkem ei ole, lõpetan läbirääkimised. Lugupeetud justiitsminister! Suur aitäh ettekande ja arutelul osalemise eest! Lõpetan selle punkti arutelu.

Järgmine päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud asjaõigusseaduse ja pankrotiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Riigikogu kõnetooli on ettekandeks tulemas Riigikogu liige Hannes Rumm. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel tutvustada teile Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud asjaõigusseaduse ja pankrotiseaduse muutmise seaduse eelnõu.
Sellel eelnõul on kaks põhilist eesmärki. Esimene eesmärk on saavutada tulevikus Eesti rahandusmaailmas olukord, mis ei võimaldaks enam tekkida sellistel laenurallidel ja kinnisvarabuumidel, nagu me kogesime mõni aasta tagasi ja mis on viinud tuhanded Eesti pered ja terve Eesti ühiskonna väga raskesse seisu. Teine põhiline eesmärk on aidata neid inimesi, kes just sellesama laenuralli tõttu on sattunud raskustesse, on muutunud lootusetuteks võlglasteks, aidata neil sellest olukorrast välja saada.
Meenutan teile mõnda arvu. Eestis on võtnud suuri eluasemelaene üle 130 000 pere, Eesti pangad on väljastanud eluasemelaene mahus 100 miljardit krooni ja teisalt on meil töötuid ümmarguselt 90 000. Kui kõik see kokku panna, siis annab see selgelt mõista, et olukord on paljude inimeste jaoks, aga ka ühiskonna jaoks tervikuna väga raske ja võib liialdamata öelda, et ka ohtlik.
Meie seaduse esimene osa puudutab asjaõigusseaduse muutmist. Selle eesmärk on lõpetada olukord, kus paljud eluasemelaenu võtnud pered kaotavad oma kodu, aga jäävad endiselt pangale võlgu suuri summasid, kuna kinnisvarahinnad on kukkunud ja võla tagatiseks oleva kinnisvara sundmüügi puhul ei laeku enam piisavalt raha, et kohustusi täita. Selle olukorra on põhjustanud asjaolu, et seni on suuresti ainult laenuvõtja kanda olnud need riskid, mis kaasnevad kinnisvara väärtuse võimaliku kukkumisega, panga riskid on siin tunduvalt väiksemad, ehkki me teame, et pankade võime hinnata olukorda kinnisvaraturul, pankade võime hinnata iga laenuvõtja riske on tavaliselt tunduvalt parem kui laenuvõtjal, erihariduseta üksikisikul. Meie eelnõuga kaob pankadel õigus nõuda laenu võtnud isikult lisatagatist, kui kinnisvaraturul on hinnad langenud. Kui isik ei suuda kinnisvaralaenu teenindada ja tema laenu eest ostetud eluase võõrandatakse sundpakkumisel, siis eelnõu kohaselt lõpeb nõue laenuvõtja suhtes isegi juhul, kui kinnisvara enampakkumisel saadud hind ei kata kinnisvara soetamiseks võetud laenu. Eelnõu kohaselt hakkab kinnisvaralaenu võtja vastutuse piirang kehtima nende nõuete suhtes, mis tekivad pärast selle seaduse jõustumist. Siin on oluline erinevus Keskerakonna eelnõust, mis tuleb arutlusele kohe pärast selle eelnõu arutelu lõppu. Me kaalusime võimalust, kas sellisel eelnõul võiks olla tagasiulatuv mõju. Kahel põhjusel otsustasime, et me seda ideed siiski ei paku. Esiteks seetõttu, et siin on tõenäoliselt päris suur juriidiline risk, et seadusandja selline käitumine ei vastaks õigustatud ootuse põhimõttele, teiseks ka see, et kui teha see otsus tagasiulatuvalt, siis tähendaks see, et kõigi Eesti pankade võlgade tagatiseks oleva kinnisvara väärtus väheneks parlamendi ühe otsuse tõttu märgatavalt, see mõjutaks nende finantsettevõtete turuolukorda, nende majanduslikku tervist ja kõige halvemal juhul võiksid need ettevõtted sattuda väga suurtesse raskustesse, mis omakorda tooks kaasa väga suuri raskusi ka nendele inimestele, kes on oma raha pankades hoiustanud. Seetõttu otsustasime me kasutada Keskerakonnast erinevat käitumist ja mitte seda seadust rakendada tagasiulatuvalt, vaid tulevikus. Eesmärgiks on vältida seda, et pangad kergekäeliselt väljastavad suuri laene ja veeretavad suurema osa riskikoormast laenuvõtja õlgadele. Meie meelest aitab selline asi ära hoida järgmisi kinnisvarabuume ja laenurallisid.
Eelnõu teine osa puudutab neid inimesi, kes on juba oma laenuga hätta jäänud. Nende olukorra leevendamiseks oleme teinud muudatusettepanekuid pankrotiseaduse muutmiseks. Need muudatused võimaldavad inimestel kergemini oma võlakoormast vabaneda. Eelnõuga muudetakse lihtsamaks füüsilisest isikust võlgniku võlgadest vabastamise protsess, aitamaks nii kohustustega hätta jäänud isikuid, kes on kaotanud kogu oma vara. Selleks teeme ettepaneku lühendada perioodi, mille jooksul võlgnik vabaneb kõigist oma võlgadest. Kehtiva seaduse järgi on see aeg viis aastat, meie ettepanekul võiks see aeg olla üks aasta. Möönan, et meie eelnõu on suuresti olnud tõukeks võlakaitseseaduse loomisele, millega tegeleb spetsiaalne Riigikogu õiguskomisjoni juurde loodud töörühm. Me oleme seda ideed ka seal arutanud. Oleme selles mõttes edasi jõudnud, et see aeg ei peaks tingimata olema seadusandja poolt jäigalt määratud üks aasta, vaid see võiks olla ka ajavahemik, mille jooksul kohtunik vastavalt olukorra hinnangule määrab pankrotiperioodi pikkuse. See võiks olla näiteks 1–5 aastat. Praeguse pankrotiseaduse järgi kehtiv kord ei ole väga mõistlik. Oleme selle eelnõu ettevalmistamisel teinud koostööd pankrotihaldurite ja saneerimishalduritega, ka tuntud juristidega. Nad on viidanud sellele, et praegune pankrotiperioodi pikkus, viis aastat, on liiga pikk ja see on ka väga karm selles mõttes, et sellel ajal peab inimene loovutama alguses 85% kogu oma sissetulekust, lõpus 75%. Kui see aeg on nii pikk nagu viis aastat, toob see kaasa olukorra, et inimene ei ole huvitatud oma sissetuleku näitamisest, vaid ta pigem varjab seda ja võlausaldajad kaotavad sellisel juhul oma raha niikuinii. Seetõttu teeme ettepaneku, et see pankrotiperiood oleks lühem, kuni üks aasta, ja et see rahahulk, mida sissetulekust võidakse ära võtta, oleks maksimaalselt 75% praeguse 85% asemel.
Lõpetuseks tahan tänada kõiki inimesi, kes selle eelnõu tegemisel meid on nõustanud. Loodan, et me suudame selles eelnõus väljendatud ideedega minna edasi samasuguses meeldivas üksmeeles, nagu on töö käinud võlakaitseseaduse eelnõu töörühmas, mis on siit tõukunud. Eraldi tänan kõnepuldist õiguskomisjoni esimeest Ken-Marti Vaherit väga meeldiva ja sisuka menetlusprotsessi eest! Aitäh!

Aitäh! On küsimusi. Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Ma arvan, et see eelnõu on tõepoolest üsna mõistlik eelnõu ja vääriks seadusena elluviimist küll. Minul on aga küsimus selle pankroti n-ö lõpetamise  alustamise kohta füüsilise isiku puhul, selle ühe aasta kohta. Tõepoolest, viis aastat on liiga pikk aeg ja ka IMF on teinud ettepaneku, et seda võiks lühendada kolme aastani. Seetõttu minu arvates see varem või hiljem siin kindlasti ka nii juhtub, arvestades IMF-i varasemaid näpunäiteid. Aga ma küsiksin, kas see üks aasta ei ole siiski natuke liiga lühike aeg. Kas te arutasite ka seda, et see võiks tekitada kuritahtlikku tegevust? Ühe aasta kannatab igaüks ära, piltlikult öeldes, ja sellist planeeritud tegevust võiks see üks aasta endas ka kätkeda. Võib-olla on see liiga lühike aeg.

Esmalt tänan kolleeg Jaanus Marrandit selle eest, et ta meenutas, et ka IMF on Eestil soovitanud seda teed minna. Ma jätsin selle oma ettekandes mainimata. Aitäh, et Jaanus seda meenutas! Teiseks, jah, olen sinu küsimusega päri, võib osutuda niimoodi, et üks aasta on siiski liiga lühike aeg. Ma arvan, et kindlasti tuleb parandusettepanekuid, ja ehk ka meie poolt, kus pakutaksegi välja selline ajavahemik, et see võiks olla näiteks 1–5 aastat või 2–5 aastat, millega antakse näiteks kohtunikule õigus otsustada iga konkreetse perekonna puhul, iga konkreetse juhtumi puhul, milline oleks kõige mõistlikum ja õiglasem pankrotiaja pikkus.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Valitsus on väitnud, just nagu oleks tal olnud väga vähe võimalusi kinnisvaramulli paisumise takistamiseks. Meie jälle oleme tõesti ütelnud, et valitsusel on olnud võimalusi, aga ta ei ole neid rakendanud. Mis sa arvad, kui näiteks valitsus ise oleks kaks või kolm aastat tagasi sellise eelnõuga välja tulnud, kas see oleks siiski mingilgi määral suutnud seda ohjeldamatut kinnisvaramulli paisumist takistada?

Aitäh väga sisuka küsimuse eest! Olen küsijaga täiesti nõus, et tegelikult oleks pidanud sellise eelnõu vastu võtma kaks või kolm aastat tagasi, siis, kui kinnisvarabuum oli haripunktis. Sellise eelnõuga oleks valitsus kindlasti suutnud buumi pidurdada. Ja sotsiaalseid tagajärgi, mis paljudel, võib liialdamata öelda, et tuhandetel peredel praegu kaelas on majanduse kõrgajal võetud suurte laenude tõttu, ning paljusid neid probleeme nii ühiskonnas laiemalt kui ka paljude konkreetsete perede puhul oleks õnnestunud vältida.

Marek Strandberg, palun!

Hea ettekandja! Teie eelnõu esimese paragrahvi punkt 5 osutab väga selgelt asjaolule, et kui ka võlgniku suhtes kohustused lõpevad, ei lõpe need näiteks käendajate suhtes. Kas siis käendajad, keda ju sageli kaasatakse sellistesse laenuprojektidesse ka pankade nõudmisel, on need, kelle kaela nuheldakse võlgnike vastutus selle eelnõu järgi?

Aitäh küsimuse eest! Siin ei ole nüüd küsimus selle eelnõu sisus, vaid sellesse eelnõusse on üle võetud samasugune loogika käendajate suhtes, nagu see on seni kehtiva korra järgi. Selles mõttes ei ole siin mingisugust uudsust olemas. Paratamatult, jah, kui võlgnik on võlga käendanud, siis ta peab oma koormat vastavalt seadusele edasi kandma.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea esineja! Umbes paar aastat tagasi oli Edgar Savisaar esimene Eestis, kes tuli ligikaudu samasuguse ideega välja ja kirjutas sellest Äripäevas. Minu meelest oli nii, et isegi Kuku raadio, ja kas mitte ka Hannes Rumm, tegid selle mõtte maatasa ning samal seisukohal olid ka sotsiaaldemokraadid. Millest on tingitud see, et nüüd on erakonna suhtumine sellesse küsimusse muutunud, kas see muutus pärast seda, kui teile tuli uus esimees Jüri Pihl?

Aitäh! Sellel eelnõul ei ole mingit seost meie erakonna esimehega.

Küsimuseks saab sõna Jaan Kundla. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ajakirjandusest on olnud lugeda, et pangad on teinud liiga palju ja head reklaami laenude võtmiseks. Minu arusaamist mööda on raha panga jaoks kaup, millele ta teeb reklaami samamoodi nagu kõik teised firmad ja kauplused oma kaupadele. Milles on panga süü, et temale võiks ette heita just nagu oleks ta sundinud laenu saajat seda raha võtma? Millest selline arusaamine võiks tekkida?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti ei ole selle eelnõu näol tegemist pankade süüdistamisega või mingi süüteo eest karistamisega, pigem on siin tegemist riskide tasakaalustamisega laenuandja ja laenuvõtja vahel. Ja see olukord, mida te kirjeldasite, ei ole praeguse majanduslanguse ajal omane mitte ainult Eestile, vaid peaaegu kõigile Euroopa riikidele ja ka paljudele Ameerika riikidele. Toon teile võrdluseks Ameerika Ühendriigid, kus hiljuti suuremate pankade esindajad palusid avalikult vabandust avalikkuselt selle pärast, et nad liiga kergekäeliselt andsid laene välja. See oli küll nende õigus, aga nad alahindasid riske ja alahindasid neid kohustusi, mis liiga kergekäelise laenuandmisega kaasnevad. Ma arvan, et sama loogikat on mõistlik järgida ka Eestis. Seadusandja omalt poolt saab tekitada olukorra, kus seaduse jõuga sunnitakse panku tulevikus oma finantskäitumist ja eriti oma riske palju kainemalt hindama.

Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Hea ettekandja! Sa rääkisid oma ettekandes, et Eestis on 130 000 perekonda, kes on võtnud kodulaenu. Aeg-ajalt jookseb erinevatest meediakanalitest läbi, kuidas kellegi käest on tema kodu ära võetud või kuidas inimene satub pankrotimenetlusse. Kas selle eelnõu ettevalmistamisel tehti ka mingit analüüsi, kui paljud nendest 130 000 perekonnast on raskustesse sattunud, kui paljudel on kodu just nimelt sellest kodulaenust lähtuvalt käest ära võetud, kui paljude füüsiliste isikute puhul on pankrotimenetlus algatatud? Kas mingi niisugune analüütiline pool on ka olemas?

Aitäh küsimuse eest! Jah, see analüütiline pool on olemas. Need numbrid loomulikult muutuvad kogu aeg, võrreldes sellega, millised need olid eelnõu esitamise ajal. Minu kõige viimased andmed pärinevad võlakaitseseaduse töörühmast, kus on osalenud mitme kommertspanga esindajad ja pangaliidu esindaja.
Numbritest rääkides võib öelda, et Eestis on üle 130 000 pere, kes on võtnud eluasemelaenu. Mõned pered on võtnud ka mitu eluasemelaenu ja pangaliidu viimaste andmete alusel on 5% selliseid laenajaid, kelle puhul on laen maksmata üle 60 päeva. Ja väga konkreetselt on ka iga panga kohta olemas need arvud, kui palju on sundmüüke juba aset leidnud või aset leidmas. Peast ei oska ma praegu neid numbreid öelda, aga need on avalikud ja selgelt olemas.
Ma ütlen selgituseks, et pangad rakendavad sundmüüke nii vähe kui võimalik, sest et kinnisvaraturg on praegu madalseisus ja ilmselgelt sundmüügi korral tagasisaadav rahasumma ei ole piisav, see ei kata paljudel juhtudel laenu väärtust. Ja selle tõttu, nagu panga esindajad ise kinnitavad, kasutavad nad seda võimalust nii vähe kui võimalik.
On ka muidugi teistsuguseid olukordi. Eesti Ekspress on kirjeldanud viimastel kuudel ühe Tapa perekonna lugu, mis on klassikaline näide sellest, kuidas pangad alahindasid laenuandmisel oma riske. Laenu võtmise hetkel oli selles peres neli last ja üks tööl käiv inimene ning kogu pere sissetulek sõltuski sellest ühe töölise palgast. Ometi said nad Swedbankist 1,35 miljonit krooni laenu. Praeguseks on perre sündinud veel üks laps, pereisa on jäänud töötuks, pere on kaotanud oma ainsa märkimisväärse sissetuleku, on jäänud ainult lapsetoetused. Pank proovis nende maja sundmüüki panna, aga keegi ei tahtnud seda osta ja ainult tänu sellele elab see pere oma kodus edasi ja tal on ajutiselt elamispind olemas.

Marek Strandberg, palun!

Hea ettekandja! Kas selline heasoovlik ja mõistlik suhtumine peaks laienema ainult koduomanikele või võiks laieneda ka ettevõtjatele, kes ju täpselt samasuguses emotsionaalses situatsioonis – ettevõtja emotsioonid ei erine ju kodu tahtja ja elada soovija emotsioonidest –, on samamoodi võtnud kinnisvaratagatisel laene ja ega nendegi olukord praegu ju teab mis kiita ei ole. Võib-olla on see isegi topelthull, kuna väga paljudel neist, kellel on ettevõttes käendada ja tasuda kõikvõimalikke kinnisvaralaene, on tõenäoliselt ka sellised kodulaenud.

Aitäh küsimuse eest! Ma saan küsijat rahustada, et ta murrab sisse lahtisest uksest. Meenutan teile, et Eestis on olemas saneerimisseadus, mida kohaldatakse ettevõtete puhul, ehk hättasattunud ettevõtjal on juba praegu võimalik kasutada seaduse kaitset, koondada oma võlad, kujundada nad ümber ja vältida sellega pankrotiprotsessi. Kahjuks üksikisikutel praegu sellist võimalust ei ole. Siit tuleneb ka vajadus – väljun korraks selle eelnõu raamest – võlakaitseseaduse järele, mida õnneks Riigikogus samuti juba ette valmistatakse. Asi ei ole siis mitte selles, et kohelda ettevõtjaid võrdselt üksikisikuga, vaid, vastupidi, probleem on selles, et üksikisikuid tuleb hakata kohtlema võrdselt ettevõtjatega, anda ka neile võimalus oma võlad ümber kujundada ja sellest kriisiolukorrast seaduse toel välja tulla. Praegu on meil häda selles, et paljud pered, kes on raskustesse sattunud, sõltuvad puhtalt sellest, milline on panga käitumine ja panga poliitika sel ajahetkel, juhul kui nad oma võla maksmisega hätta jäävad. Kindlasti on siinkohal vaja, et seadusandja tuleks appi ja riik pakuks sellistele peredele omalt poolt seadusandlikku tuge. Aitäh!

Tõnis Kõiv!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt ma ütlen, et ma ei tahaks liituda nende kriitikutega, kes räägivad sellest, et eelmine rahandusminister ei olevat oma asjadega hakkama saanud ega seda tüüpi eelnõu või sellist finantssektorit puudutavat lahendusvarianti varem välja toonud. Oleks on paha poiss – seda me teame kõik. Samas ma ennustan, et see eelnõu oma probleemiasetusega või kogu see probleemiasetus üldse leiab vägagi konsensuslikku arutamist, sest probleem on ju olemas ja lahendused on vajalikud, aga eks selle üle, millised täpselt need lahendused võivad olla, neid vaidlusi jagub.
Minu  küsimus puudutab asjaõigusseaduse muudatuse esimest osa – hüpoteegipidaja nõude lõppemist ja neid kahte võimalust juhul, kui see nõue ikkagi ei lõpe. Need mõlemad võivad tähendada seda, et tuleb hakata kohtus tõestama üht- või teistpidi. Kui suureks seda ohtu pidada, et pangad võivad hakata klientide vastu kohut käima?

Aitäh! Ma alustan vastuses veidi kaugemalt. Te mainisite endist rahandusministrit, tema nimi on, ma tuletan kolleegidele meelde, Ivari Padar, ja mul oli väga hea meel, et Ivari Padar sotsiaaldemokraatide esimehena ja rahandusministrina pakkus juba eelmise aasta alguses välja ühe kava selle kohta, kuidas aidata kodulaenudega raskustesse sattunud inimesi. Rahandusministeeriumis töötati välja selline meede, mille abil oleks riik saanud tagada nende inimeste laene, kes on hätta jäänud. Paraku, nagu selgus aasta tagasi kohtumistel kõigi Eesti kommertspankade esindajatega, esialgu sellise meetme järele vajadust ei olnud ja siis ei olnud enam Ivari Padar rahandusminister. Kahjuks jäi see meede riiulisse tolmuma, kuigi raha selleks oli EAS-il olemas.
Aga nüüd teie küsimuse juurde. Jah, ma ei oska seda ohtu, mille kohta te küsisite, täpselt hinnata. See on kindlasti üks koht selles eelnõus, mis on vaja väga hoolsalt läbi mõelda. Ütlen veel kord, tuginedes ka pikkadele ja põhjalikele aruteludele laenukaitseseaduse töörühmas, et tegelikult kogu see valdkond on piltlikult öeldes üks juriidiline miiniväli, kus saatan on kogu aeg peidus just nimelt detailides ja kõik sellised pisiasjad tuleb hoolega läbi mõelda ja läbi vaielda.

Igor Gräzin, palun!

Ma olen eelkõnelejaga ja eelküsijaga ning ka sinuga täiesti nõus. Ühtlasi, üks kolleeg siin vihjas, tõepoolest, selle seaduse kohal hõljub Keskerakonna esimehe õõvastav vari ja tema usk, et kõige parem majanduse saneerija on Aurora madrus. Vaat see ongi see, mis tekitab õudu. Selleks, et see ehmatuse koht maha võtta – ma saan aru, et see võib olla ka subjektiivne arvamus –, küsin ma sinu käest, kas teatud osa nendest eesmärkidest, millega me oleme täiesti nõus, on saavutatav veel ka n-ö seadusväliselt, et majandus loksutab mingi asja ise paika, või on need variandid ammendunud? See on pigem küsimus meetodist, mitte mingil juhul põhimehaanikast ja sisust.

Kuna siin juba teist korda mainitakse Edgar Savisaare nime, siis ma kinnitan veel kord sotsiaaldemokraatide nimel, et meid ei ole selle eelnõu puhul kuidagi inspireerinud Edgar Savisaare isik. Ma arvan vastuseks teie küsimusele, et praeguses olukorras on need võimalused, mis on seadusvälised, praktiliselt ennast ammendanud. Ma arvan, et need tuhanded pered, kes on raskustesse sattunud, vajavad ka seadusandja tuge, et neil oleks ka see kolmas osapool riigi näol, kellele oma probleemide puhul toetuda. Muidu jäävad nad ainult võlasuhtesse pangaga. Nagu te isegi aru saate, on pank suur ja võimas ja rikas, suure kompetentsiga asutus ja iga üksiku pere, kes peab temaga suhtlema, võimalused ennast kaitsta ja oma huve esindada on tunduvalt piiratumad.

Maret Merisaar, palun!

Aitäh! Minu küsimus puudutab pankrotiseaduse § 169. Kuidas sellest aru saada, kas füüsilisest isikust võlgnik vabastatakse siis ajutiselt või püsivalt?

Püsivalt.

Siin on öeldud, et see kestab üks aasta.

Võimalus on esitada üks küsimus. Kuna vastus juba anti, siis on küsimuse aeg läbi. Annan küsimuseks sõna Väino Lindele.

Aitäh, hea istungi juhtaja! Hea ettekandja! Küsiksin ühe sätte kohta, mis teil on siin eelnõus, et pärast ühe aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest otsustab kohus võlgniku taotlusel tema kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Kas pärast seda, kui see üks aasta on möödas ja isik on kohustustest vabastatud ning tal tekib võimalus tööle minna ja hakata palka saama, on tal teie visiooni kohaselt täpselt samasugused võimalused ja õigused siis uuesti pangast laenu saada ja asuda jällegi endale kohustusi pea peale võtma?

Aitäh! See on väga asjalik küsimus. Kui inimene on pankrotiprotsessist läbi käinud ja oma võlgadest vabaks saanud, siis on tal loomulikult seaduslik õigus minna panka ja küsida endale laenu. Pank teab selleks hetkeks tema finantskäitumist ja usun, et sellest seadusest lähtudes oskab seda kainemalt hinnata kui seni, kui näiteks selle Tapa perekonna puhul, kui oleks pidanud selge olema, et tegemist on väga riskantse laenulepingu sõlmimisega. Aga arvata võib, et nii nagu mujal maailmas, nii ka Eestis motiveeris pankurite käitumist see, et panga tippjuhid pidid näitama omanikele agressiivselt kasvavat turuosa, panga alamad töötajad olid väga motiveeritud laenu välja andma, sest sellest sõltus nende järgmise kvartalipreemia suurus ja seetõttu unustati need riskid lühiajaliste inimlike kasude nimel ära. Ma usun, et see seadus tekitab olukorra, kus sellise inimese puhul, kes on võtnud suure laenukohustuse, läinud pankrotti, on oma pankrotiprotsessi läbi käinud ja võlast vabaks saanud, mõtleb finantsasutus väga pikalt ja põhjalikult, kas ja millistel tingimustel talle järgmist laenu anda.

Marika Tuus, palun!

Aitäh! Hea esineja! Siin üks eelkõnelejatest valitsuserakonnast mainis, et küsimus on väga oluline ja ehk me leiame konsensusliku lahenduse. Mis te arvate, mida ta silmas pidas ja kas see Keskerakonna ammune hea algatus, mis kehastub meie kahe erakonna eelnõus, leiab sellisel kujul lahenduse?

Ma arvan, et see lootus on põhjendatud, ja ma usun, et ta pidas silmas seda, et nii käesolevast eelnõust kui järgnevast Keskerakonna eelnõust tõukuvalt loodud töörühmas on väga meeldivat koostööd teinud Ken-Marti Vaher, Erik Salumäe, Kadri Simson, mina ja paljud apoliitilised eksperdid. Ma väga loodan, et see koostöö läheb sama asjalikult ja üleparteiliselt edasi ning aitab inimesi, kes riigi abi vajavad.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Jutust tuli välja, et umbes 130 000 on seda kodulaenu võtnud. See algatus, mida nüüd nii Keskerakond kui sotsiaaldemokraadid praegu ajavad, on mõistlik ja õige. Minu küsimus on, et kui lähtuda nüüd sellest teie seisukohast, et ta peaks olema, nagu öeldakse, selgelt tulevikku vaatav, siis kas sa ei leia, et siin peaks ikkagi natuke sügavuti minema ja mõtlema selle seaduse juures tõsiselt etteulatuvalt – nüüd ta ei päästa ju enam kedagi, sest Eestis neid inimesi, kes veel laenu võtta tahaks, väga palju ei ole. Kas te olete siiralt seda meelt, et, nagu öeldakse, buumi tulemuste ohjeldamine oma rahva päästmise nimel ei ole mõistlik?

Aitäh küsimuse eest! Olen kindlalt veendunud, et seadusandja peab mõtlema päris pika aja peale ette. Ta peab mõtlema kümne aasta peale ette. Võib ennustada, et kindlasti jääb sellesse järgmisesse kümnesse aastasse ka järgmise, ma loodan, et suure ja mõjusa majandustõusu aeg. Ka selleks peame me valmistuma ja selleks on tehtud meie muudatused asjaõigusseadusesse.
Aga kindlasti on küsijal õigus ka selles mõttes, et inimesi peab aitama, ja mul on heameel, et võlakaitseseaduse eelnõu, mis on küll meie eelnõust tõukunud, eesmärk on veel märksa ambitsioonikam kui see, mis on kirja pandud sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna eelnõus. Ma väga loodan, et laenukaitseseadus õnnestub esimese poolaasta lõpuks vastu võtta ja seal on vastused teie soovile inimesi rohkem ja tugevamalt aidata.

Tänan! Rohkem küsimusi ei ole.

Aitäh väga meeldiva diskussiooni eest!

Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks õiguskomisjoni aseesimehe Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas seda eelnõu teisipäeval, 24. novembril 2009. aastal ja koos Keskerakonna algatatud seaduseelnõuga 578 kestis see täpselt tund aega, 11.50–12.50. Teist korda arutati seda seaduseelnõu 25. jaanuaril 2010. Mida siis esimesel korral arutati? Esimesel korral tutvustas seda seaduseelnõu eelmine ettekandja Hannes Rumm ja tema tutvustus oli peaaegu sama sisutihe nagu tänagi. Ma lisaksin siia juurde veel ainult seda, mis on protokollis kirjas: "Põhjus, miks 593 SE käsitleb mõnes osas samu pügalaid, mis praegu Riigikogu menetluses olev kohtutäituriseadus, tuleneb sellest, et saime professor Varulilt tagasisidet peale eelnõu menetlusse andmist. Seetõttu võib kaaluda eelnõu esitamist esimesele lugemisele muudetud kujul". Hannes Rumm lisas, et eelnõu koostamisel on suheldud pangaliiduga, kes seda ei toetanud, kuid seda on kiitnud kauaaegne Eesti Panga Nõukogu juht professor Mart Sõrg. Lisaks tegi Hannes Rumm ettepaneku kutsuda komisjoni enne eelnõu esimesele lugemisele saatmist selgitusi jagama vastava ala spetsialiste. Kohale oli kutsutud ka Indrek Niklus Justiitsministeeriumist, keda ma tsiteerin. Ta andis teada, et Justiitsministeerium on teadlik probleemidest, mis on seotud kodulaenu võtjatega. Samuti on ministeerium mõelnud, kuidas selliste inimeste olukorda leevendada, ilma et sellega seataks ohtu meie pangandusringkondade usaldusväärsus. Justiitsministeerium arvab, et sotsiaaldemokraatide esitatud lahendus, kus laenud ja hüpoteegid on omavahel seotud, ei ole parim, kuigi oleks õiguslikult teostatav. Probleemid on eelkõige majanduslikud ning finantsõiguslikud. Põhjaliku analüüsi on selle kohta kirjutanud Finantsinspektsioon, kes jõudis järeldusele, et sellise asja läbiviimine ei tule esialgu ilma täiendavate erinevate riiklike garantiifondide loomiseta nende hinnangul kõne alla. Kuigi ajakirjanduse vahendusel on olnud kuulda, et Rootsis on selline seadus olemas, ei ole Rootsi spetsialistid seda kinnitanud.
Rootsi praktikas on kujunenud nii, et pangad ei tõtta kinnisasja, mis on kasutusel eluasemena, maha müüma. Sakslaste tehtud üle-euroopalise analüüsi põhjal erinevate hüpoteegisüsteemide kohta saab öelda, et sellist sätet ei ole ka mujal peale Ukraina. Selle asemel on erinevad toetussüsteemid. Lisaks andis Niklus teada, et Euroopa Liit on töötanud välja uue tarbijakrediidi direktiivi, mis on ülevõtmise protsessis ehk koostame eelnõu, millega muudetakse võlaõigusseaduse vastavaid sätteid ning mille raames konkretiseeruvad laenuandjate hoolsuskohustused, informeerimised suhetes tarbijatega.
Lisaks on mõeldud võlaregistri loomisele, mille kasutamine oleks tarbijakrediiti andvatele isikutele kohustuslik. Veel juhtis Niklus tähelepanu, et eelnõu 593 kohaselt võimaldatakse võlgadest vabastamise menetlemist ka siis, kui isik on täiesti varatu. Paraku pole selles eelnõus näidatud, millistest vahenditest makstakse pankrotihalduri tasu. Nimetan pankrotihalduri kohustust selgitada, kas tegemist on põhjendatud nõudega, ta peab selgitama välja varade seisu, suhtlema kohtuga jne. Selliste tööde eest on õigus saada tasu. Valitsuse esitatud kohtutäituriseaduse eelnõus oleme pakkunud, et ka varatutele saab kuulutada välja pankroti ning et sellisel juhul tuleb pankrotihalduri tasu riigiõigusabi varade arvel. Samuti leiab Justiitsministeerium, et võlgadest vabastamise menetluse tähtaeg üks aasta, nii nagu sotsiaaldemokraadid on välja pakkunud, on liiga lühike. Selle peale vastas Hannes Rumm eelnõu algatajana, et olles pärast eelnõu esitlemist konsulteerinud mitme spetsialistiga, nõustub ta, et võlgadest vabastamise üheaastane menetlustähtaeg on liiga lühike, seetõttu esitab ta edaspidi täpsustava ettepaneku, kus vastav tähtaeg on 2-4 aastat.
Indrek Niklus vastas küsimusele, mida ministeerium kavatseb edaspidi nende probleemide lahendamiseks ette võtta, et minister on andnud käsu töötada eelolevaks kevadeks välja asjaõigusseaduse muudatuste pakett ning ei ole välistatud, et sinna lisanduvad ka füüsilisest isikust võlgnike võlgadest vabastamise menetlust reguleerivad sätted. Lisaks töötatakse tarbijakrediidi ülevõtmise sätete kallal. Samuti leidis Niklus, et ka meil ei kiirusta pangad kinnisvara võlgade katteks müüma.
Ja mida siis komisjon leidis? Keskerakonna fraktsiooni algatatud eelnõu esindajaga koos tuleks moodustada töörühm, mis alustaks oma tegevust 49. nädala esimesel poolel. Töörühma eeldatav koosseis oleks Mart Sõrg, Villu Kõve, Paul Varul, Hannes Rumm, Kadri Simson, Indrek Niklus, Finantsinspektsiooni esindaja ning Riigikogu õigus- ja analüüsiosakonna esindaja Linnar Liivamägi. Rühma tööd nõustus koordineerima Ken-Marti Vaher. Otsustati jätkata eelnõude 593 ja 578 menetlust komisjonis ning moodustati nende eelnõude menetlemiseks töörühm.
Teist korda arutas komisjon, nagu ma ütlesin, eelnõu 593 25. jaanuaril 2010. Otsustati suunata eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda esimesele lugemisele teisipäeval, 9. veebruaril 2010 ettepanekuga esimene lugemine lõpetada, muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata kümme tööpäeva, s.o 23. veebruar kell 15, õiguskomisjoni ning komisjonipoolseks ettekandjaks määrata mind, Kalle Laanetit. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Tänan, hea ettekandja! Kas on soovi avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised ja palun kõnetooli Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Põhimõtteliselt on selline võlgniku kaitse mehhanism igati mõistlik ja üldjoontes on sellise protsessi väljatöötamine riigi jaoks, mille majandus sõltub väga sageli kellegi valmidusest riskida, võtta laenu, samuti ülioluline. See, mida ma ka oma küsimustega väga lühidalt markeerisin ja millele ma osaliselt vastuse sain, puudutab seda, et ettevõtjaid on väidetavalt käsitletud Eestis enam-vähem võrdsel moel, nagu see eelnõugi teeb, aga siiski kritiseeriksin ma ühte asja. Nimelt sedasama momenti, et võlgnik, kes küll vabaneb oma võlasuhtest, ja tal tekib ahvatlus sellest vabaneda, kutsub – meie arusaamist mööda muidugi, võib-olla ma olen siin mõnda teksti valesti mõistnud – selle eelnõu järgi küll esile selle, et kolmandad isikud ehk käendajad peavad tema kohustuse üle võtma. Kui see nii ei ole, siis palun vabandust oma eksitava väljaütlemise pärast, aga praegu näib see täpselt nii olevat ja see ei oleks mõistlik, sest see eelnõu, kui see ühel või teisel moel seadusena rakendub, ei saa muutuda, kuidas ma ütlen, igal juhul selliseks võlgniku võlast vabaks pesemiseks kellegi teise arvel. Selle eelnõu jõustumine seadusena peaks tõepoolest tekitama olukorra, kus tulevast sellist n-ö lõdva panganduse ahvatlust oleks Eestis vähem. Me peame tunnistama ausalt ka ju seda, et selle muutuse korral muutuksid laenud Eesti Vabariigis paratamatult kallimaks, kuna pank, kes hakkab jagama võlgnikuga riski, tururiski, kindlasti soovib seda ühel, teisel või kolmandal moel ka katta.
Nii see eelnõu kui ka järgmine eelnõu, mida me siin kuulama hakkame, vajaksid, ütlen juba ette, et mitte kulutada teie aega järgmise eelnõu lõpus, ilmselt liitmist ja ühendamist. Selline regulatsioonimehhanism, kus inimene ei muutu, aga ka ettevõte ei tohiks muutuda n-ö surnud hobust kinnimaksvaks tegelaseks, on igati toetamist väärt. Olemata küll nõus kõigi nende eelnõus olevate põhimõtete ja arusaamadega, arvame täna, et seda eelnõu on mõtet nii menetleda kui ka sellest johtuvalt täiendada, et selle majanduslik mõju ja tähendus oleks nii laenuvõtjatele kui pankadele tulevikus oluliselt selgem ja võimaldaks meil liikuda arukama, mitte sellise lahmiva majanduse suunas, mille just nimelt laenukired ja soov kulutada tuleviku arvel ning sellest tulenevad lepingusüsteemid on olnud ju ka põhjuseks, miks me praegu kogeme majanduskriisi, mis on sügav ja ebameeldiv. Aitäh!

Tänan! Lõpetan läbirääkimised. Seaduseelnõu 593 esimene lugemine on lõpetatud. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 23. veebruar kell 15.

Järgmine päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud asjaõigusseaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Kadri Simsoni!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Möödunud aasta septembris, kui Keskerakonna fraktsioon täna esimesele lugemisele jõudnud asjaõigusseaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu menetlusse andis, ei räägitud veel tõsiselt kodulaenuga hätta sattunud perede olukorrast. Oli teada statistika varasematest aastatest, et 2007. aastal pandi laenu tagatiseks olnud kinnisvara sundmüüki 202 korral ja 2008. aastal 327 korral. Praegu me teame, et 2009. aastal ehk möödunud aastal oli see arv kasvanud juba 535 juhtumini. Kinnisvaraeksperdid annavad enam kui 500 sundmüügijuhtumile järgmise hinnangu: 500 on igal juhul suur number, kui arvestada, et aasta peale tuleb Eestis kokku 9000 – 10 000 korteriomanditehingut. Praegu, 2010. aastal, oleme me olukorras, kus sundmüügis olevate kodude arv näitab kasvutendentsi. Kontrollisin, et tänahommikuse seisuga on kohtutäiturite ja pankrotihaldurite poolt avalikult sundmüüki pandud varade hulgas 700 kinnisvaraobjekti, neist üle 300 korteri ja üle 100 maja. Keskmiselt lõpeb päevas 30–50 enampakkumist ning juurde tuleb isegi veidike rohkem. Nii oli sellel kodulehel seletuses kirjas.
Seega on käesolev seaduseelnõu eriti oluline just praeguses majanduskliimas, kus tegelikku majanduse paranemist ei ole silmapiiril, tööpuudus suureneb ja ettevõtetes süvenevad makseraskused. Eelnõu on vajalik, et välistada meie majandusolukorras tekkida võivat tuhandete, kui mitte kümnete tuhandete inimeste kodu kaotust ja finantsmajanduslikke katastroofe. Massiliselt suurenenud tööpuuduse olukorras näitavad uuringud, et Eestis on ligi 2000 peret, kellel on tekkinud raskused eluasemelaenu tagasimaksmisel. Ja suur osa, valdav osa neist ei soovi mingil juhul oma kodust ilma jääda. Aga ka need inimesed, kes igal võimalusel püüavad jätkata oma makseid, puutuvad kokku pankade jäikusega, mis tuleneb õigusaktidest, kus pangale on täielikult tagatud kogu laenusumma laekumine ka sundmüügi korral. Panga laenuriskid on maandatud ja seetõttu ei pidanud pangad vajalikuks lõhkilaenamist ja üldist laenumulli tagasi hoida. Eestis tegutsevatel rahvusvahelise kogemusega pankadel on piisavalt analüütilist suutlikkust, et selliseid laenumulle ennustada ja neid ära hoida püüda. Kui pangad poleks nii kergekäeliselt nõustunud kinnisvara ülehindamisega, poleks inimesed selliseid laenuriske endale võtnud ja nad poleks saanudki neid võtta. Samas, kui pankade endi laenuriskid olid suures osas maandatud, ei pidanud nad vajalikuks ära hoida laenumulli teket ja pidevat kinnisvarahinna väga kiiret tõstmist. Pigem suundusid pangad konkurentsivõitluses maksimumi võtma, hoolimata laenuvõtjatest või üldisest makromajanduslikust stabiilsusest Eestis.
Praegu oleme me masus, suures kriisis. Mitmed meie lähinaabrid on kriisist õppust võtnud, näiteks meie põhjanaaber Soome muutis pärast viimast majanduslangust Soome jaoks – meile on see tuntud 1990. aastate lamana – seadusi nii tagatiste kui käendamise kohta. Ja ka meie peame kriisi kogemustest lähtudes seadusi muutma, et kõik riskid ei jääks ainult laenuvõtja kanda. Keskerakonna seaduseelnõu seletuskirjas, kui te pöörasite tähelepanu, on detailse olukirjelduse andmiseks ühe maksuvõimetuks muutunud laenaja väljaminekud rida-realt välja toodud. See on näide reaalsest elust, mõnetine lihtsustus küll, kuid ta annab otseselt edasi, kuidas Eesti praeguste seaduste kohaselt on laenuandja ehk pank ja laenuvõtjast koduostja saanud kinnisvara hinnalanguses enda kanda väga erinevad koormad ehk kogu koorem on kinnisvaralaenu võtjal. Eestis eluasemelaenu võtnud inimene on laenu võttes pidanud seadma kinnistule hüpoteegi panga kasuks. Ja lisaks nimetatud hüpoteegile on laenuvõtja teinud rahalise omafinantseeringu ning aastate jooksul maksnud tagasi nii laenu põhiosa. Esimestel aastatel on sellest tagasimaksust suurem osa olnud intressid. Ja nüüd, kui on kaotatud töö ja jäädud hätta tagasimaksetega, on viimane lahendus panna see kodu, mille jaoks kodulaen võeti, sundmüüki. Me teame, et kinnisvarahinnad on langenud ja sundmüügis oleva korteri hind võib väga mitmel juhul allapoole ostuhinda jääda. Nii et inimene kaotab nagunii senised sissemaksed, kuid praeguses olukorras peab ta maksma kinni ka tekkinud vahe. See tähendab, et ta on jäänud ilma oma sissemaksetest ja oma kodust ning kuna kodu on kiirmüügis müüdud väga odavalt, tuleb see vahe pangaga vormistada tarbimislaenuks koos tarbimislaenu intressidega. Seega võib pank äpardunud kodulaenu puhul rääkida mõnevõrra väiksematest tuludest, kui ta oleks teeninud kogu laenuperioodi jooksul, kas siis 30 või 20 aasta jooksul, kuid ta teenib ja saab tagasi ikkagi suurema summa, kui ta välja laenas. Samas kui laenuvõtja puhul tuleb rääkida täielikust finantskatastroofist, millest paljud sellise tagasilöögi saanud inimesed ei kosu terve elu jooksul.
Tegemist on majanduslanguse riski väga ebavõrdse jaotamisega laenuandja ja laenuvõtja vahel. Kriitikud on öelnud, et eelkõige on praegu kinnisvarahindade langemise tõttu kannatanud kinnisvaraarendajad. Aga meie eelnõu tegeleb kitsalt kodulaenuvõtjatega, nende inimestega, kes on füüsilise isikuna võtnud endale laenu. Uuringufirma GfK viis kümme kuud tagasi läbi tarbijauuringu ja sellest selgub, et 14% inimestest vanuses 15–74 aastat on võtnud eluasemelaenu ja neist ligi 2000 perel on tõsiseid raskusi. Me leiame, et ka kinnisvaraturul tuleb arvestada seda, et Eesti ei ole üksik maa keset ulgumerd, vaid meil on naaberriigid, kelle eeskujudest me võime õppust võtta. Erinevalt Eestist ei ole paljudes teistes riikides ebaõnnestunud laenutehingu risk vaid laenuvõtja kanda jäetud. Heaks näiteks olgu kas või meiega panganduse poole pealt lähedalt seotud riik Rootsi või eluasemelaenu probleemidega väga põhjalikult tegelnud USA. USA-s viiakse, nagu te kõik teate, maksejõuetuse korral korterivõtmed pangale tagasi, antakse tagasi kinnisvara, milleks laenu anti, ja sellega on ka laen kustutatud. Pankade huvides on sellist olukorda vältida ning seetõttu on maksegraafikutes kokkuleppimine ilma ebaõiglaste intressideta ka panga huvi ja pangad on oma laenuvõtjate suhtes märksa paindlikumad kui mõnelgi juhul meil siin Eestis. Rootsi suhtes saime me selgitust Rootsi Riksdagi uurimisteenistuse memost ja seal öeldakse, et Rootsis loetakse laen reeglina tasutuks ja laenuvõtja kohustused lõppenuks, kui pank tagatise üle võtab.
Käesolev seaduseelnõu muudab hetkel kehtivaid seadusi, mille alusel jäävad praegu inimesed, kes eluasemelaenuga toime ei tule, ei suuda seda tagasi maksta, ilma oma tagatisest ning lisaks jäävad krediidiasutusele võlgu ja see võlg võib kesta aastaid ning selle võla intress on juba märksa suurem, sest ei ole ju tagatist. Meie sooviksime ümber muuta riski mitte ainult ühele poolele, vaid et see oleks jaotatud. Mul on hea meel ka selle üle, et valitsus on oma seisukoha selle seaduseelnõu kohta andnud ja vähemalt on valmis toetama eelnõu §-s 1 toodud asjaõigusseaduse muutmise ettepaneku aluseks olevat põhimõtet. Valitsus on öelnud oma seisukohas seda, et ilmselt võiks arutada nii, et väga kiire kinnisvarahindade tõusmise perioodil peaks käibes hoolsalt käituv isik mõistma, et sama kiire kasv ei pruugi tulevikus jätkuda ning see võib asenduda ka langusega, eriti kui paljud eksperdid seda väidavad, ja seda mööndes arvestaks vajalikku hoolsust järgiv pandipidaja hüpoteegiga koormatud asja palju väiksema väärtusega ning nõuaks tulevikus tekkida võivate probleemide vältimiseks kohe täiendavat tagatist. Kui eelmise seaduseelnõu arutelu puhul kõlas, et n-ö kodulaenuvõlgnike kaitse seadus võib kõigi teiste jaoks laenuraha kallimaks muuta, siis eelkõige teeb ta seda, et pangad hindavad kinnisvara märksa konservatiivsemalt. Ja kui me nüüd meenutame seda, mis toimus aastatel 2005, 2006, 2007 kinnisvarahindadega, siis tõenäoliselt oleks konservatiivsem hindamine, konservatiivsem laenuandmine pidurdanud seda rallit, mis kinnisvarahindadega toimus. Keskerakond on seisukohal, et laenuriskide õiglasem jagunemine laenuandja ja laenuvõtja vahel paneb panku vastutustundlikumalt laenama ja samas vähendab ka jäikust nende laenuklientide suhtes, kes on valmis tegema kõik, et oma kodu säilitada. Aitäh!

Aitäh! On ka küsimusi. Palun, Tõnis Kõiv!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eelmise eelnõu juures viidati väga selgelt sellele, et Keskerakonna plaan on oma eelnõu puhul jõustada seda tagantjärele. Mina loen siit eelnõust huvitavat punkti enese jaoks eesti keele tundjana ja juristina, et seadus jõustub kümnendal päeval pärast Riigiteatajas – üks sõna – avaldamist. See on omaette küsimus, mis asi see Riigiteataja on. Ma saan aru, kui oleks Riigi Teataja – kaks sõna –, sellest ma olen kuulnud ja tean, kus seadusi avaldatakse, aga teil on nii eelnõus kui seletuskirjas Riigiteatajaga tegu. Loodetavasti on see viga. Aga ikkagi, kust tuleb see või kus on teil kirjas see mõte ja plaan neid reegleid tagantjärele muuta?

Seadus jõustub tavapärases korras. Küsimus on nüüd selles, kas mõlema paragrahvi puhul poleks vaja lisada rakendussätet. Meie leiame, et see seadus on väga selge ja ütleb seda, et kui kinnisasi ja tema väärtus on vähenenud seoses kinnisvaraturu hindade langusega, siis ei jää kogu risk laenuvõtja kanda.

Jaan Kundla, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas sellise seadusmuudatuse rakendamine tagantjärele tuleva jõuga on põhiseadusega kooskõlas?

Aitäh! See on kindlasti arutelu küsimus selles mõttes, et me tänasel päeval ja kogu selle Riigikogu koosseisu puhul oleme näinud, kuidas tehakse väga drastilisi otsuseid, kui paljud inimesed, kes on eeldanud, et neil on teatav õiguslik ootus, on kaotanud valitsuspoolsete sammude tõttu. Raskes majanduskriisis peab riik tegema kõik, et kaitsta oma kodanikke. Praegusel hetkel kodulaenudega tõsiselt raskustesse sattunud perede puhul ei ole see ainult nende isiklik mure, vaid riigi mure. Ma olen täiesti veendunud, et meil siin Riigikogus on vaja välja käia toimivaid lahendusi. Kui USA Senatis võeti 2008. aasta suvel vastu samuti kodulaenajaid abistav seaduseelnõu, siis heideti ette, et see võttis Senatil kooskõlastamiseks kümme kuud aega. Ka meie oleme nende seaduseelnõudega väga pikalt töötanud. Tegelikult iga päev, nii nagu ma enne mainisin, tuleb juurde kuni 50 uut kinnisvaraobjekti, mis pannakse sundmüüki. See on probleem, millega väga pikalt venitada ei tohi.

Hannes Rumm, palun!

Aitäh! Sissejuhatuseks niipalju, et teie eelnõu jõustub tagasiulatuvalt selles mõttes, et ta kohaldub kõigile nendele hinnanguliselt 160 000 eluasemelaenulepingule, mis on juba sõlmitud, aga sõlmitud teadmata, et teie pakutud lahendus hakkab neid kunagi mõjutama. Minu küsimus on järgmine. Kas te olete analüüsinud, kuidas mõjutab Eesti pankade olukorda see, kui teie pakutud lahendus hakkab toimima tagasiulatuvalt? Kui pankade selle vara väärtus, mis tagab pankade laene, selle teie seadusega järsult väheneb, siis kui palju ja milliseid ohte see kaasa toob? Minu jaoks kõige mustemas perspektiivis võib tekkida olukord, kus mõni Eesti pank satub tõsistesse raskustesse ja selle panga sajad tuhanded hoiustajad satuvad ohtu, et nende raha võib osaliselt kaduda või külmutatakse.

Aitäh! Kodulaenuga raskustes olevaid peresid on küll tuhandeid, kuid neid pole nii palju, et mõni pank peaks selle tõttu raskustesse sattuma. Me peame eelduseks võtma selle, et mitte ükski kodulaenu võtja ei taha seni tehtud investeeringutest ilma jääda. Kodulaenud on antud mõne aasta eest, sinna on tehtud väga palju sissemakseid. Ka meie seletuskirjas toodud näite puhul kaotab kodulaenu võtja ligi 800 000 krooni. Loomulikult oleks igale kodulaenu võtjale meelepärasem variant rääkida läbi laenutingimus, et saada laenumaksetest kergendust ja säilitada oma kodu. Kas pankade jaoks on praegu raskustes olevad kodulaenu võtjad risk, millega ei arvestatud? Ma ei arva nii. Ma arvan, et pangad, kellel on Põhjamaade taust, teadsid, et buumile võib järgneda kriis ja sellised riskid olid sisse arvestatud.

Marek Strandberg, palun!

Korrake, palun, kas ma sain teie jutust õigesti aru, et tegelikult pooldate ka teie keerulistes olukordades mõõdukat võimalikku põhiseaduse riivet ühiskonna või inimeste huvides, et seadused ei toimiks mitte päris põhiseaduse järgi, vaid inimeste ja ühiskonna hüvanguks.

Põhiseaduse riivet on tolereerinud isegi meie õiguskantsler. Vastuolu põhiseadusega on aga taunitav ja sellist seadust Vabariigi President kindlasti välja ei kuulutaks. Mida ma aga arvan, on see, et Eesti Riigikogu ei saa mööda vaadata sellest, kuidas praegu on laenuriskid jäetud vaid laenuvõtjate õlule ja me peame kiiresti midagi ette võtma, et seda ebavõrdsust leevendada.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Tänan ettekande eest! Palun järgmisena kõnetooli ettekandeks õiguskomisjoni liikme Indrek Saare!

Õiguskomisjon, nagu siin juba varem on öeldud, arutas käesolevat teemat 24. novembri istungil 2009. aastal ja 25. jaanuari istungil 2010. aastal. 25. jaanuari istungil otsustati suunata eelnõu 578 Riigikogu täiskogu päevakorda esimesele lugemisele teisipäeval, 9. veebruaril s.a ettepanekuga esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata kümme tööpäeva, s.o 23. veebruar 2010 kell 15, õiguskomisjoni. Tänan!

Aitäh! Küsimuseks saab sõna Jaan Kundla. Palun!

Aitäh! Ma tuleksin veel korra põhiseaduse juurde tagasi, arvestades seda, et Vabariigi President on viimasel ajal jätnud üsna mitu seadust just nimelt seoses põhiseaduse riivega välja kuulutamata. Kui see peaks jälle nii toimuma, siis pannakse Riigikogu järjekordselt väga rumala olukorra ette, et põhiseadust täidetakse valikuliselt. Tähendab, päevapoliitikast tingituna võidakse mõnda asja rikkuda. Ma arvan, et see ei ole mõistlik.

Põhiseadust rikkuda ei ole mõistlik.

Tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ettekande eest! Seaduseelnõu 578 esimene lugemine on lõpetatud. Palun vabandust! Esimene lugemine ei ole lõpetatud enne, kui me oleme ära pidanud ka läbirääkimised. Avan läbirääkimised ja palun kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel Ken-Marti Vaheri. Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu! Austatud Riigikogu juhataja! Ma arvan, et see on väga oluline arutelu, mida me siin täna läbi viime. IRL ei ole kunagi kiitusega kitsi, täname kindlasti neid fraktsioone, kes on oma eelnõud esitanud. Me oleme Riigikogu õiguskomisjoni juurde tõesti loonud, nii nagu täna on juba mainitud, töörühma, mida võime tinglikult nimetada koduomanike võlakaitse töörühmaks. Me oleme sinna kaasanud kõik suuremate parlamendifraktsioonide esindajad, samuti ka hulga juriidilisi eksperte. Kogu meie töö eesmärk on väga lihtne: üritada vaadata üle kõik seadused, mis puudutavad reaalselt füüsiliste isikute võla temaatikat – eelkõige puudutab see peamiselt kodulaenu võtjaid, aga kindlasti ka muid laenuvõtjaid –, üritades tagada Eesti õiguskorda sobiva lahenduse selliselt, et oleks tagatud tasakaal laenuvõtjate ja laenuandjate vahel võib-olla rohkem kui see praegu on. Eksperdid on toonud esile palju probleeme, mida on ka täna siin mainitud. Aga ma kirjeldaksin võib-olla paari sõnaga seda kavandatavat võlakaitseseaduse eelnõu, mida praegune töörühm ekspertide abiga välja töötab. Me loodame sellega juba lähinädalatel Riigikogu töörühma ette jõuda.
Kõigepealt sihtgruppidest. Me võiksime eristada kahte eraldi sihtgruppi. Esiteks inimesed, kellel on tekkinud kodulaenu võtjatena ajutised makseraskused, täitmaks oma kohustusi laenuandja ees. Ja kui me teame, et enamik Eesti eluasemelaene on sõlmitud 25–30 aastaks, siis oleks mõistlik leida viise, kuidas aidata nendel inimestel, kellel on võib-olla laenuraskusi mõned aastad meie kõige raskema majanduskriisi ja töötuks jäämise ajal, nendest raskustest üle saada eraldi menetlusliigi loomise kaudu, mille oleme tinglikult nimetanud võlgade ümberkujundamise menetluseks, mis sarnaneb juriidiliste isikute saneerimismenetlusega ja milles on võimalik, tuues sisse kohtu, esiteks individuaalselt läheneda kõikidele võlgnikele ning teiseks, võlgade ümberkujundamise, ajatamise kaudu proovida leppida kohtu kaasabil kokku võlausaldajate ja võlgnike vahel need tingimused, mille puhul on võimalik seda võlasuhet laenaja ja laenuandja vahel jätkata selliselt, et pered ei pea kaotama oma kodusid, et eluasemed ei lähe kiirmüüki ja et ei rakenduks automaatselt ka sundtäitemenetlus.
Sellel kohtu sissetoomisel ehk eraldi menetlusliigi loomisel on kindlasti väga oluline tähtsus ka kulude osas. Palju on tulnud informatsiooni praeguse turusituatsiooni kohta, kus tegelikult pangad on nendele peredele, kes on jäänud hätta, ja neid on circa 4-5% üldisest laenuvõtjate arvust, läbirääkimiste käigus võlgade kaudu pannud mõningatel juhtudel peale ka selliseid kulusid, mida kunagi kohtumenetluses välja ei mõistetaks. Seega on väga oluline kohtu erapooletu ja tasakaalukas hinnang igale individuaalsele juhtumile, kaasa arvatud, arvestades iga võlgniku omapära, tema tausta, maksevõimeid, samuti ka eelnevat maksegraafikut ja makseajalugu, selleks et tuvastada need isikud, kes on tõesti hea tahte alusel ja ausalt valmis oma kohustusi täitma ajutistest makseraskustest olenemata, ja eraldama selles mõttes terad sõkaldest, et vältida neid riske, mida siin mõned küsijad välja tõid, et ei oleks tegemist mitteausa lähenemisega võla võtmisel. Esimene sihtgrupp, millest ma rääkisin, puudutab seega neid isikuid, kellel on tekkinud ajutised makseraskused, aga kes on siiski võimelised oma võlgu pikemas perspektiivis võlausaldaja ees katma ja oma võlakohustusi täitma.
Teine sihtgrupp on need isikud, keda nimetatud võlakaitseseadus ka puudutab, aga kellel on tekkinud võrdlemisi pöördumatud makseraskused ja kes on sisuliselt sellises seisus, et nad ei ole suutelised oma võlgadest välja rabelema. See on olukord, mis puudutab praegust võlavabastusmenetlust ja me näeme ka siin ekspertide hinnangul samuti vajadust võlavabastusmenetluste lihtsustamiseks selleks, et vaadata üle kas või praegused tähtajad. Mainitud on seda, et praegu on võimalik võlavabastuse kaudu võlgadest priiks saada viie aasta jooksul, kui isik on oma kohustusi õiglaselt ja ausalt täitnud. Samuti on siin omaette küsimus selles sissetulekus, mida isik võib panna kõrvale oma isiklikuks tarbeks, et see ei vasta praegustele tingimustele. Kogu võlavabastuse menetlus tuleks selle jäikuse tõttu üle vaadata ja nüüdisajastada.
Kolmas teemadering on see palju räägitud tagatiste küsimus ehk kas on võimalik see, mis on praeguse asjaõigusseaduse kohaselt seadustatud, et isegi kui isik on jäänud võlgu panga ees ja kinnisvaraturg on langenud ehk siis tema tagatise väärtus on langenud sisuliselt välistest asjaoludest sõltuvalt, on pankadel praegu teoreetiliselt võimalik isegi mitte ainult nende isikute suhtes, kes on võlgnikud, vaid ka korrektsete laenuvõtjate suhtes rakendada täiendavaid tagatisi ehk nõuda täiendavaid tagatisi võrreldes sellega, mida nõuti laenulepingu sõlmimise hetkel. Praegu asjaõigusseadus sisuliselt sellise teoreetilise võimaluse annab. Meie hinnangul tuleks see võimalus üle vaadata ja sätestada siin selgelt ka piirangud, et välistest keskkonnamuutustest tulenevalt ehk siis sisuliselt kinnisvaraturu langusest tulenevalt ei saa nõuda isikute käest lisatagatisi selliselt, et võlausaldaja on vabastatud igasugusest riskist, mida ta on tegelikult võtnud ise ka pika aja peale ehk siis enamikul juhtudel 25–30 aastaks.
Ja lõpetuseks. Ma arvan, et sellist võlakaitseseadust on meil praeguses Eestis kindlasti vaja. Küsimus, miks me ei ole seda varem teinud, tuleneb juba sellest, et meil ei ole sellist kogemust, ja ma arvan, et meil on praegu viimane hetk jõuda ka kõikide poliitiliste jõudude vahel kokkuleppele selle eelnõu suhtes ja veel enne seda, kui algab tuline valimiskampaania tõenäoliselt selle aasta sügisel, leppida vast selle aasta kevadeks kokku selles väga olulises menetluses, mida me siin kõik tegelikult enamuses toetame. Aitäh!

Tänan! Läbirääkimiste käigus on võimalik sõna võtta ainult fraktsioonide esindajatel, seetõttu ei saa ma Jaan Kundlale sõna anda. Kas see on protseduuriline küsimus? Kui tegemist ei ole protseduurilise küsimusega ja rohkem sõnavõtusoove ei ole, siis lõpetan läbirääkimised. Seaduseelnõu 578 esimene lugemine on lõpetatud. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 23. veebruar s.a kell 15.
Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 12.58.