Austatud juhataja! Head kolleegid! Käesoleva eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 16. oktoobril 2008. aastal. Eelnõu esimene lugemine siin saalis toimus teatavasti 5. novembril 2008. aastal – periood on suhteliselt pikk. Rahanduskomisjon arutas järgnevalt eelnõu veel kord oma 2008. aasta 6. novembri istungil, millest võtsid osa omavalitsusliitude juhid, ja tulenevalt arutelust otsustas komisjon tollal saata selle eelnõu analüüsimiseks ja hinnangu andmiseks tema vastavusest põhiseadusele meie põhiseaduskomisjonile (hiljem tutvustan ka põhiseaduskomisjoni seisukohti). Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli teatavasti 19. november 2008. Järgnevad istungid eelnõuga seotud teemade arutamiseks toimusid 10. ja 19. veebruaril 2009, kuid komisjon lükkas edasi eelnõu kohta laekunud muudatusettepanekute läbivaatamise, keskendudes arutelus kohalike omavalitsuste üksuste kohustuste võtmise reguleerimise muutmise vajadusele, võttes teadmiseks Rahandusministeeriumi informatsiooni olukorra ja võimalike seadusmuudatuste kohta. 20. veebruaril 2009 võttis Riigikogu teatavasti vastu 2009. aasta lisaeelarve, millega muudeti valla- ja linnaeelarve seadust, sätestades piirangud kohalike omavalitsusüksuste kohustuste võtmisele seoses mõjuga eelarvepositsioonile.
Rahanduskomisjon on kohtunud erinevate kohalike omavalitsuste üksuste ja nende liitude esindajatega viiel istungil ja arutanud kohalike omavalitsuste rahastamise ja laenukoormuse teemasid. 14. jaanuaril s.a toimus kohtumine kohalike omavalitsuste üksuste ja liitude esindajatega taas kord seaduseelnõu muudatuste teemal. 21. jaanuari istungil vaatas komisjon läbi laekunud muudatusettepanekud ja otsustas esitada komisjonipoolse ettepanekuna uue teksti, millesse on sisse viidud eelnõu arutelude käigus tekkinud ja vajalikuks osutunud muudatused koostöös Rahandusministeeriumi ja kohalike omavalitsuste esindajatega. Teised esitatud muudatused on osaliselt arvestatud komisjoni muudatusettepaneku tekstis. Rahanduskomisjoni muudatusettepaneku täistekst on kokkuhoiu huvides esitatud ainult eelnõu tekstina 2010. aasta 27. jaanuari istungi materjalides, see on täna. Loetelus on sellekohane viide ka olemas.
Muudatusettepanekute loetelus toodud kõigi nelja ettepaneku suhtes jõudis komisjon konsensuslikule otsusele. Komisjoni liikmena julgen ma väita – see on minu isiklik hinnang –, et selle eelnõu menetlemine, mis on toimunud pikka aega, võiks olla heaks näiteks sellest, kuidas ühe asjaga tegeldakse põhjalikult, kus osapooled, nii algataja kui kohalike omavalitsuste esindajad ja ka komisjoni liikmed on jõudnud üsna suures osas üksmeelele. Me oleme töötanud ja need viimased sammud astunud konsensuse alusel. See vääriks nii mõnegi teise eelnõu puhul eeskujuks võtmist. Rahanduskomisjon teeb konsensuslikult ettepaneku eelnõu teine lugemine täna katkestada pärast muudatusettepanekute läbivaatamist ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva, see on 10. veebruar kell 18.
Aga nüüd pean ma oluliseks siiski mõnel keerulisemal asjal peatuda, millest on komisjon oma töös lähtunud, millele oleme tähelepanu pööranud ja milles ei ole veel konsensusele jõudnud. Ma ei pea vajalikuks hakata seda teksti, mis on teil paragrahvide kaudu loetletud, siin ette kandma. Selleks puudub vajadus, kuivõrd on parandusettepanekute aeg. Ütleksin vaid niipalju, et see tekst on täpne ja annab teile hea ülevaate koos seletustega kõigi nende paragrahvide kohta, mida muudeti. Korrigeeritud ja täpsustatud on paljude sätete sõnastust õigusselguse tagamiseks, mida soovitas ka põhiseaduskomisjon.
Muudatustega §-des 1–32, mis puudutavad eelarve koostamise üldpõhimõtteid, eelarvestrateegiat ja aruandlust, antakse suurem paindlikkus info kajastamisel ning eelarvestrateegia koostamisel, võimalused täiendava info ja lisade ning eelarve liigenduste detailsuse osas. Lisaks eeltoodule täpsustatakse vastutuse ulatust ja aruannete sisu ning mitme võimaluse lisamisega luuakse suurem paindlikkus ka eelarvekorralduses. See oli meie üldine loogika, millest me lähtusime rahanduskomisjonis.
Mitmed muudatused on tingitud audiitortegevuse seaduse muutumisest ja ka Riigikontrolli märkustest. Tuleb öelda, et eelnõu on hästi eelarve- ja raamatupidamiskeskne. Arvatavasti ongi see algataja taotlus, et ühtlustada süsteem valitsussektoris, luua selgemad mängureeglid ja finantsjuhtimise praktika. Tean, et Riigikontroll on sellele korduvalt tähelepanu juhtinud, tean seda oma töö kaudu riigieelarve kontrolli komisjonis. Omavalitsused kasutavad täna palju erinevaid süsteeme.
Nüüd peatuksin konkreetsemalt sellel, millise hinnangu andis sellele eelnõule põhiseaduskomisjon. See oli kõige konfliktsem teema esimesel lugemisel, kui te mäletate, ja me oleme sellele selgituse ka saanud. Eelnõuga nähti ette olukord, kus täitevvõimu organi kaalutlusõiguse alusel tehtud ettekirjutuse täitmine on kohustus ning sanktsioneeritud volikogu liikme volituse lõppemisega. Selline tekst oli esimeses redaktsioonis. Põhiseaduskomisjon andis hinnangu, et selline säte ei ole ühitatav arusaamisega vaba mandaadi põhimõttest ja on põhiseaduskomisjoni arvates vastuolus põhiseaduse §-ga 156. Kehtiva KOKS-i § 52 lõikes 1 sätestatud volikogu tegutsemisvõimetuse alused lähtuvad konkreetsetest juriidilistest faktidest, seetõttu pole õige, et mandaadi äravõtmine saaks toimuda ka haldusorgani ettekirjutuse kaudu, mis olemuselt on suvaotsus täitmatajätmise tulemusena. Nii et selline on põhiseaduskomisjoni seisukoht, millest on praegu lähtunud ka rahanduskomisjon, ja muudetud on seega § 59 ning muudatus põhineb Riigikogu põhiseaduskomisjoni märkusel, et volikogu koosseisu laialisaatmine ei saa tuleneda riigi täitevvõimu esindaja kaalutlusotsusest. Seega saab volikogu koosseisu volituste lõppemise alus tuleneda komisjonile saneerimiskava ja finantsplaani projekti tähtaegselt esitamata või selle kinnitamata jätmisest ning see viitab sellele, et siin ei ole kaalutlusõigusel enam toimet, vaid on konkreetsed tegevusetused, mis lähtuvad kohalikust omavalitsusest.
Järgmine problemaatiline punkt oli § 54, mille kohaselt võib rahandusminister oma käskkirjaga peatada tasandusfondi või tulumaksu eraldiste vähendamise kohalikule omavalitsusele, kui kohalik omavalitsusüksus rikub eelnõu §-des 55–58 esitatud nõudeid. See on väga järsk seisukoht. Põhiseaduskomisjoni enamus – just nii on kirjas – ei näinud siin probleemi põhiseadusega, samas arvas osa komisjoni liikmeid, et õiguslikult on lubamatu peatada ministri käskkirjaga seadusega määratud maksete ülekandmist, kuivõrd see võib kohaliku omavalitsuse väga raskesse majanduslikku olukorda viia. Põhiseaduskomisjon juhib tähelepanu sellele, et Riigikohus on paljudes lahendites rõhutanud proportsionaalsuse tähtsust, mida saaks paremini tagada, kui seaduse rakendaja saab iga juhtumit eraldi hinnata. See tähendab, et talle on jäetud kaalutlusõigus. Seepärast soovitab põhiseaduskomisjon sätestada eelnõu § 54 lõikes 1 rahandusministrile võimalus, mitte kohustus ja lisada sinna sõna "võib", aga ei pea. See teema oli rahanduskomisjonis arutusel, milleni võib viia sanktsioonide rakendamine, mille vältimatu tagajärg on teatavasti finantsolukorra raskenemine, mitte paranemine. Ja see võib lõppkokkuvõttes kaasa tuua kohaliku omavalitsuse pankroti, kui see seaduse mõttes üldse võimalik on (see on minu seisukoht, mis ei olnud komisjonis arutusel). Aga nii lihtne see asi ei ole. Ühe valitsussektori liikme pankrot ei ole mitte tema eraasi, vaid see on kogu valitsussektori asi, järelikult ka Vabariigi Valitsuse küsimus. Probleemi püütakse praegu lahendada selles seaduses § 52 lõike 4 täpsustamise teel, mis sisuliselt tuginebki kaalutlusõigusele. Selle paragrahvi lõiget 4 muudetakse ja muudatuse sisu seisneb selles, et raske finantsolukorra ohu kõrvaldamise menetluse rikkumise korral on võimalik mõjutusvahendina kasutada tulumaksu ja tasandusfondi vahendite ülekandmise peatamist. Komisjoni ettepanekul on seal sees sõnad "on võimalik", aga see ei ole kohustus. Kui ta sellisena läbi läheb, siis on asi palju liberaalsem.
Nüüd veel mõnest probleemist, mis on olnud komisjonis arutusel ja milles me ei jõudnud lõplikule konsensusele, aga ma pean siiski täna vajalikuks sellest suurt saali informeerida, kuivõrd loodetavasti täna see lugemine katkestatakse ja tekib ettepanekute esitamise tähtaeg. Aga lõplikku seisukohta ei ole paaris-kolmes seni vaidlusaluses küsimuses.
Esimene neist puudutab kohaliku omavalitsuse konsolideerimisgrupi olemust. See on üks täiesti uus nõue, millele seadus tugineb. See on meil komisjonis korduvalt teemaks olnud ja algataja ettepaneku kohaselt erineb omavalitsuse konsolideerimisgrupp keskvalitsuse konsolideerimisgrupist selle võrra, et omavalitsuse gruppi püütakse sisse viia ka äriühingud, st aktsiaseltsid. See ongi kogu see põhimõtteline vahe, mis on praegu toiminud. Nüüd on komisjonis saavutatud arvatavasti kõiki rahuldav konsensus selles suhtes, et konsolideerimisgruppi kuuluksid vaid need kohaliku omavalitsuse ettevõtted, kes on omavalitsusest sõltuvad ehk üle 50% tuludest tuleb omavalitsuse eelarvest. See oleks loogiline ja see arvestab ka riikliku tasandi praktikat, eeldades, et näiteks RKAS-i praktika riigis on olemas, ta on ju valitsussektori osasse praegu pandud. Kahjuks on eelnõus veel väike segadus. Kui te vaatate § 53, siis seal on endistviisi öeldud, et konsolideerimisgruppi kuuluvad kõik KOV-i ettevõtted. See on ka praegu algataja idee, mis vajabki selgeks rääkimist. Aga see üle 50% praktika kehtib ainult järgmise aasta lõpuni, kuni aastani 2012, ja hiljem plaanitakse käsitleda gruppi tervikuna, see tähendab, et ka äriühingud kuuluksid sinna. See seisukoha ühtlustamine komisjonis seisab veel kindlasti ees. Minu arvamus on selline, et ei ole väga loogiline, et äriühing, olenemata sellest, kes on omanik, kes on tema asutaja, peaks käituma mingite teiste reeglite alusel. See asi vajaks klaariks rääkimist. Ma usun, et me saavutame konsensuse. Ja kui ma otsekoheselt tunnistan, siis me komisjonis saime sellest ka niimoodi aru, et me oleme selle saavutanud ja selles tekstis on need kaks paragrahvi praegu lihtsalt omavahel ühtlustamata.
Mitmel korral kerkis komisjonis üles teema, mis puudutab RKAS-iga toimunut, mis on meeli ärritanud nii siin saalis viibivatel poliitikutel kui ka omavalitsusjuhtidel – see on meile kõigile tuntud ja teada teema. Igal juhul on ta selle seaduse reguleeritav teema. Komisjon ei ole seda hinnangut andnud, aga ma ütlen siinkohal ka oma hinnangu: tegelikult on riik RKAS-i kaudu selle nn kooliprojektiga sisuliselt petnud neid omavalitsusi, kellel on RKAS-iga pikaajalised, kuni 30 aastaks sõlmitud lepingud. Tegemist on rendilepingutega, mis on nüüd tagantjärele kuulutatud laenukoormuseks. Tegemist on – ma veel kord kordan – rendilepingutega, mis jaotuvad igasse tegevusaastasse. See ei ole õiglane! Antud juhul on ta muutunud praegu paljudele omavalitsustele piduriks. Nad ei ole laene võtnud, kuna laenude maht on kinni. See on teema, millega tuleb veel edasi tegelda.
Eelnõu § 39 lõige 3 ütleb: "Kohaliku omavalitsuse üksus võib sõlmida lepinguid pikaajaliste bilansiväliste kohustuste, sealhulgas kasutusrendi tingimustel sõlmitud rendikohustuste võtmiseks tähtajaga, mis ei ületa kümne aasta pikkust perioodi." Ja kui teil on minu eelmine väide meeles, et need eelmised lepingud on tähtajaga 30 aastat, aga nüüd sätestab seadus tähtaja kuni kümme aastat, siis tekib küsimus, kas selle seadusega me lõpetame sisuliselt RKAS-i kooliprojekti. Need asjad tuleks üle vaadata, sest seni kehtis tähtaeg kuni 30 aastat. Tuletan ka meelde, et projekti algne kava oli 600 miljonit krooni, sellest on kasutatud ära pool, ülejäänud osa kohta praegu otsus puudub. See on teema, millega tuleb tegelda.
Ja teine küsimus selle puhul on see, kas RKAS-i kui riigiettevõtte, kes on võtnud projekti realiseerimise kohustusi, teostatud projektide puhul on kohaliku omavalitsuse suhtes õiglane arvestada kohustused ka kohalike omavalitsuste kohustustena. Seega on siin tegemist topeltkohustuste arvestamisega. See on omaette teema. Ma usun, et rahanduskomisjon jõuab ka siin üksmeelele ja me jõuame kõiki pooli rahuldavale seisukohale.
On veel olnud arutusel teema, millele me päris lõplikku lahendust ei ole jõudnud pakkuda. Aga võimalik, et see tuleb päevakorrale juba muudatusettepanekute käigus. Ühel viimasel istungil oli arutusel küsimus, mis saab siis, kui Riigikogu või Vabariigi Valitsus halvendab oma otsusega kohaliku omavalitsuse tulubaasi. Millised on meetmed siis ja mida rakendatakse omavalitsuse kaitseks? Küsimusele vastas komisjonis Rahandusministeeriumi esindaja nii, et seda ei saa lahendada selle seadusega. Mulle ei jäänud meelde, millise seadusega saab. Küll aga on selge, et sellel seadusel on ka terve rida rakendussätteid ja on teisi sellega seotud seadusi, mida muudetakse. Tegelikult arvan mina, et see asi vajab ka selle seaduse raames paikapanemist. Teatavasti mitte kauges minevikus see ju omavalitsustega toimus ja praegu rakendatavad sanktsioonid lähtuvad ka sellelt tasemelt, kui tulubaasi vähendati. Kohustused on ka omavalitsustes pikaajalised. Ja arvestades kõike eelöeldut ning kuna fraktsioonidel on uus eelnõu redaktsioon suhteliselt uudne ja süvenemiseks vajatakse aega, jõudiski komisjon seisukohani, et teeme ettepaneku – ma kordan seda ettepanekut, mida alguses ütlesin – täna teine lugemine katkestada ja kümne tööpäeva jooksul esitada oma muudatusettepanekud. Tänan tähelepanu eest!