Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Raudteeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu puhul on tegemist eelnõuga, mille kohta võiks öelda, et algataja hakkas seda pärast Riigikogule üleandmist alles koostama, kusjuures see väljend ei olegi niivõrd piltlik, vaid reaalsusele üsna lähedane.
Meeldetuletuseks: esimesele lugemisele tuli eelnõu muudetud kujul, sest kui komisjoni töörühm hakkas sellega tegelema, siis selgus, et seal oli väga palju küsitavusi, ja läks mitu nädalat, enne kui uuem ja korralikum tekst valmis sai. Nüüd, enne teist lugemist tulid kõik muudatusettepanekud, mis on esitatud, algatajalt, algataja initsiatiivil. Neil üheksal muudatusel ei oleks põhimõtteliselt ju midagi viga, ainult et suur osa nendest muudatustest on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu reisijate õigusi ja kohustusi sätestava määruse rakendamisega, kusjuures see määrus ise võeti vastu 2007. aasta 23. oktoobril ja hakkas kehtima 2009. aasta ehk möödunud aasta 3. detsembril. Mõned päevad pärast seda, kui määrus hakkas kehtima, tuli Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist ministri allkirjaga ettepanek panna siia seadusse sisse muudatused, mis kajastaksid selle määrusega kehtestatut.
Loomulikult tekitas selline käitumine küsimusi ka komisjonis. Komisjonis esitati selle kohta küsimus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajale, kelleks oli teede- ja raudteeosakonna juhataja Ain Tatter. Ega tal muud vastata ei olnudki, kui et see on tingitud ressursside puudumisest ministeeriumis. Ta ütles veel selgituseks, et kui raudteeosakonnas oli varem üheksa inimest, siis nüüd on kaks. See on väga muret tekitav asjaolu. Võib-olla oleme väikese kokkuhoiu eesmärgil jõudnud suures koondamistuhinas olukorda, kus haldussuutmatus võib veel suuremat kahju tekitada.
Edasi toimus muudatusettepanekute arutelu, kusjuures komisjoni liikmetes tekitas teatud küsimusi just nimelt rongireisijate õiguste ja kohustuste määruse teatud sätete ülevõtmine, mille puhul palutakse Euroopa Komisjonilt pikendust. Vastuvõetud määrus kohustab teatud artikleid võtma üle kohe kogu ühenduses, aga osa artiklite kohaldamise puhul on lubatud taotleda pikendust kuni viieks aastaks ja maksimaalselt kuni kahel korral.
Ühe muudatusettepanekuna algataja esitaski teatud artiklite kohaldamise edasilükkamise vähemalt viieks aastaks. Siin tekkis komisjonis ja töörühmas ning hiljem ka komisjonis tõsine arutelu osa artiklite puhul, miks nende kohaldamist peaks edasi lükkama, sest nende rakendamine ei ole seotud suuremahuliste töödega. Osa artikleid, mis nõuavad perroonide ümberehitamist, et invaliidid paremini vagunisse pääseksid, ja ka veeremi tänapäevastamist, on loomulikult seotud pikemaajalise tööga, suurte kulutustega ja nende artiklite puhul on üleminekuaja taotlemine täiesti mõistetav. Aga mõningate reisijate õiguste ja kohustuste puhul jäi komisjonis pikenduse taotlemine veidi ebaselgeks. Julgen siin esile tuua artikli 13, mille üle oli vaidlusi. Algataja soovis kogu artikli kehtima hakkamise edasilükkamist viieks aastaks, kuid juba töörühmas tekitas see küsimusi, samuti komisjoni arutelul. Komisjon leidis, et edasilükkamine ei ole põhjendatud. Et mitte jääda üldsõnaliseks, tsiteerin artiklit 13. Selle punkt 1 kõlab nii: "Reisija surma või vigastuse korral teeb raudtee-ettevõtja [- - -] viivitamata, kuid igal juhul mitte hiljem kui viisteist päeva pärast hüvitise saamisele õigust omava füüsilise isiku kindlakstegemist ettemaksed, mis katavad vahetud majanduslikud vajadused võrdselt kahju suurusega." Sellesama artikli punkt 2 näeb ette: "Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, on surma korral ettemakse suuruseks reisija kohta vähemalt 21 000 eurot." Ka komisjon ja töörühm leidsid, et Eesti tingimustes punkti 2 kohe kohaldamine, arvestades meie majanduslikke tingimusi, ei ole võib-olla õige. Täiesti arusaamatuks jäi aga, miks ei võiks kohaldada punkti 1.
Küsimus oli ka artikli 14 "Vastutuse vaidlustamine" kohta, mis seoses artikli 13 osalise kehtestamisega kuulub otseselt siia juurde: "Isegi kui raudtee-ettevõtja vaidlustab oma vastutuse edasitoimetatava reisija kehavigastuste eest, teeb ta igasugused mõistlikud jõupingutused reisija abistamiseks kahju hüvitamise nõudmisel kolmandatelt isikutelt." Komisjon jõudis seisukohale, et selle artikli kehtestamine ei näe ette mingeid suuri ümberehitusi, mis võiksid olla põhjuseks, et seda ei saaks kohe kasutusele võtta.
Loomulikult oli komisjonis vaidlusi ka mõne teise artikli üle, aga kuna algataja jäi oma seisukohtade juurde, siis komisjon nendega nõustus. Võin siin tuua ühe näite. Tuleks hüvitada 25% piletihinnast, kui rong hilineb 60–119 minutit. Tundus, et Eesti tingimustes vaevalt seda väga tihti juhtub, aga algataja tungival palvel jäi see siiski seekord välja.
Nüüd konkreetsetest muudatusettepanekutest.
Muudatusettepanek nr 1 on seotud sellega, et praegu on sõnastuslikus vastuolus raudteeseaduses toodud mõiste ning raudteeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu sõnastus. Paragrahvi 3 punktides 23–25 toodud mõisteid muudetakse, et vastuolu kõrvaldada.
Teine muudatusettepanek toob sisse mõisted "linnaliin", "linnalähiliin" ja "piirkondlik liin". Selgitused on samuti seotud selle Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ülevõtmisega, sest tolle määruse põhjal on võimalus taotleda edasilükkamist just nimelt riigisisestel liinidel, rahvusvaheliste liinide puhul ei ole see võimalik. Kuna meil on paljude artiklite osas taotlusi, siis on vaja need mõisted lahti kirjutada.
Muudatusettepanek nr 3 on see, mis tekitas palju vaidlusi. Komisjoni toetust leidis muudatus kujul, et taotletakse pikendust ainult artikli 13 lõike 2 puhul ja artikli 14 puhul ei taotleta. Ülejäänud artiklid on suuremal või vähemal määral seotud ümberehituseks vajaminevate kulutustega.
Muudatusettepanek nr 4 käsitleb raudteeõnnetuste, raudteeintsidentide, raudteeavariide ja otsasõitude uurimise korra kehtestamist. Raudteeõnnetuste uurimise aluseks on praegusel ajal raudteede ohutuse direktiiv, mis on Eestis üle võetud raudteeseadusega. Raudteeõnnetusi uuritakse sõltumatu uurija poolt alates 31. märtsist 2004 raudteeseaduse § 42 sätete alusel, kuid uurimiskorda seni kehtestatud ei ole ja selleks puudub ka volitusnorm. Selle muudatusega antakse volitusnorm, et minister saaks kehtestada vastava korra.
Viienda muudatusettepanekuga võetakse üle direktiiv, mille kohaselt peab järgmise seitsme aasta jooksul võtma üle ühtsed liikmesriikide väljastatavad vedurijuhiload, mis kinnitavad juhtimisõiguse olemasolu kümneks aastaks, ja raudtee-ettevõtjate väljastatavad sertifikaadid, mis kinnitavad vedurijuhi juhtimisõigust kindlal veeremitüübil ja raudteeinfrastruktuuril.
Kuues muudatus on tehtud sellepärast, et eelnõu §-s 24 esitatud mõistete selgitustest jäi juurdepääsu abiteenuste alt välja raudteeveeremi tehnoülevaatuse mõiste seletus. Seda kuuenda muudatusega nüüd täiendatakse.
Seitsmes muudatus on seotud sellega, et Euroopa Komisjoni poolt 9. oktoobril 2009 saadetud põhjendatud arvamusega muudetakse sihtotstarbelise ühekordse läbilaskevõimeosa ja raudteeseaduse §-s 62 nimetatud jaotamata läbilaskevõimeosa taotlemise ja jagamise korda. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on nimetatud läbilaskevõimeosade jaotamise üle otsustaja raudteeinfrastruktuuri ettevõtja ka siis, kui Tehnilise Järelevalve Amet on läbilaskevõime jaotusorgani ülesannetes raudteeseaduse § 63 lõike 1 alusel. Muudatuse kohaselt saab sihtotstarbelise ühekordse läbilaskevõimeosa ja raudteeseaduse §-s 62 nimetatud läbilaskevõimeosa jaotamise üle otsustajaks Tehnilise Järelevalve Amet. Tehnilise Järelevalve Amet on jaotusorgani ülesannetes. Muudatus on vastavuses direktiivi 2001/14 regulatsiooniga.
Kaheksas muudatus on seotud reisija õiguste ja kohustustega. Kontroll nende kohustuste täitmise üle pannakse Tarbijakaitseametile.
Üheksas muudatus on seotud direktiiviga 2007/59/EÜ, mille kohaselt peab järgmise seitsme aasta jooksul üle võtma ühtsed liikmesriigi väljastatavad vedurijuhiload, millest oli juttu muudatusettepaneku nr 5 puhul.
Pärast muudatusettepanekute läbiarutamist tegi komisjon asjakohased ettepanekud ja otsused. Esiteks otsustati saata Vabariigi Valitsuse algatatud raudteeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 573 Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks s.a 20. jaanuaril. Otsus tehti konsensusega. Teiseks otsustati teha täiskogule ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Ka see otsus tehti konsensusega. Kolmandaks tehti ettepanek, et juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, saata eelnõu 573 Riigikogu täiskogule kolmandaks lugemiseks 27. jaanuaril ehk järgmisel kolmapäeval ja ettepanek oli eelnõu seadusena vastu võtta. Ka see otsus tehti konsensusega. Aitäh!