Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 11. töönädala teisipäevast istungit. Kõigil, kellel on soov eelnõusid või arupärimisi üle anda, on see võimalus. Soovi ei ole. Võime minna teadete juurde.
Riigikogu esimees on edastanud 12 Riigikogu liikme arupärimise justiitsminister Rein Langile. Kolmapäeval, s.a 16. detsembril, osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ja välisminister Urmas Paet.
Hea Riigikogu! Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll

Kohalolijaks registreerus 68 Riigikogu liiget, puudub 33.

Võime asuda tänase päevakorra arutamise juurde. Esimene päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu esimene lugemine. Väikese täpsustusena ütlen, et tegu on eelnõuga, mida arutatakse ühel lugemisel ning Riigikogu liikmel on võimalik esitada kummalegi ettekandjale üks suuline küsimus. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Heljo Pikhofi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon algatas Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu, millega teeb valitsusele ettepaneku töötada välja tegevuskava uut tüüpi H1N1 gripiviirusest põhjustatud gripipandeemia korral tegutsemiseks ja tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamiseks ning esitada see Riigikogule heakskiitmiseks veel selle aasta detsembris. Algatasime eelnõu enam kui kuu aega tagasi, kui oli selgelt näha, et riiklikul tasandil puudub valmisolek võitluseks uue gripiviirusega. Ajal, kui H1N1 levis juba kurjakuulutavalt kiiresti meie lähiriikides, lootis valitsus jätkuvalt, et Eestist läheb see karikas mööda. Venitamine tegevuskava koostamisel on lubamatu. WHO kuulutas valmisoleku kuuenda faasi välja juba 14. juunil.
Tegevuskava peab eelkõige andma tegutsemisjuhised kiirabile, perearstidele ja haiglatele ning kirjeldama raviasutuste ülesandeid ja nende omavahelist koostööd epideemia ajal. Üksnes nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusest ning veel paarist hädaolukorda puudutavast õigusaktist siin ei piisa. Jõudsalt on kasvanud nii seagrippi haigestunute kui muid viirushaigusi põdejate arv. Vahepealsetel nädalatel on olukord olnud väga kriitiline. Viimase nädala jooksul on olukord, tõsi küll, Eestis mõnevõrra stabiliseerunud.
WHO teatel tõi novembri viimane nädal üle 1000 seagripiga seotud surmajuhtumi. WHO andmetel on uus gripiviirus laialdaselt levimas Ühendriikide ja Kanada kõrval ka Euroopas ning nakatunute hulk kasvab. Paljud riigid on andnud WHO-le teada kiirest haigestumise tõusust. Euroopas on hetkel väga kõrge grippi haigestumus Rootsis, Norras, Moldovas ja Itaalias. Eesti kuulub praegu grippi haigestumise intensiivsuse poolest maailmas teise gruppi koos Bulgaaria, Taani, Saksamaa, Islandi, Läti, Luxemburgi, Poola ja Hispaaniaga.
Eestit on vapustanud esimesed surmad ning ühiskonnas on võtnud maad gripihirm. Spetsialistid on hoiatanud, et H1N1 viirus teeb maailmas veel kolmandagi laine. Euroopa nakkushaiguste keskuse hinnangul võib kõige mustema stsenaariumi käivitumise korral Eestis kümne nädala jooksul põdeda seagrippi umbes 300 000 inimest. Neist enamik muidugi küll kergelt. Laine kõrghetk võib Eestis saabuda jaanuaris, kui korraga võib rivist väljas olla kuni 15% rahvastikust.
Meie otsustajaid iseloomustab jätkuvalt loidus ja ignorantsus. Sotsiaalministeeriumist on kostnud kohati lausa vastutustundetut juttu. Keegi lubab kohe epideemia välja kuulutada, keegi teine leiab seevastu, et haigestumus on tavapärasest gripihooajast veidi suurem, aga muretsemiseks pole põhjust, kuna võib-olla saame varsti vaktsiini. Keegi kolmas loeb võimalikke surnuid kokku. Riigi tervishoidu juhtivast Sotsiaalministeeriumist on alates maist, kui seagripp maailmas puhkes, kuni pea novembri lõpuni väljastatud metoodilise järjekindlusega teateid, et seagripp pole ohtlik. Kuigi pärast esimest surma pani Sotsiaalministeeriumi asekantsler "Aktuaalses kaameras" rahvale südamele, et gripp on raske haigus, oli kuid kestnud propagandatöö juba vilja kandnud.
Tervishoiustruktuuridele on ajude vahele tambitud, et põhiline on ära hoida paanika – midagi hullu ju ei ole! Nii on soovitanud ka Tallinna Kiirabi juht Raul Adlas postimees.ee-s, et kiirabi poole pöördugu vaid need, kes on teadvuseta, lakanud hingamast, krampides, kontaktivõimetud. Selline paanika ärahoidmise viis vaid külvab paanikat. Inimesed ei tea enam, keda uskuda. Kiirabijuhi sõnad kõmisevad paljudel peas. Minnes WHO kodulehele, võime lugeda, et haiguse äge vorm, mille kulg võib viia kopsude hävinemiseni isegi 24 tunniga, ohustab just eelkõige noori ja terveid. Ma ei taha väita, et valitsus passiks päris tegevusetult, aga kõik senised sammud on astutud avalikkuse ja meedia jõulisel survel. See käib nii pool aastat hiljaks jäänud vaktsiini tellimise kui ka siiani puuduliku infojagamise kohta. Et asjad lonkavad lausa kahte jalga, näitasid ilmekalt hiljutised arutelud parlamendi sotsiaalkomisjonis, kus püüdsime ametnike abiga saada ülevaadet nii gripi levikust, vaktsineerimis- ja raviseisust kui ka õigusaktidest.
Seagripi teeb eriliseks haigestunute suur arv, haiguse kiire levik ja väga paljude inimeste nõrk immuunsus, mistõttu tõmmatakse juba paralleele 1968. aastal laastanud nn Hongkongi gripiga, millesse haigestus ligi 30% maailma elanikkonnast. Siinkohal on oluline teada, et H1N1 tüsistuste riskigruppi ei kuulu enne 1957. aastat sündinud isikud, seega enamik üle 50-aastaseid inimesi, kellel on teatud immuunsus.
Komisjonis jäi üles mitmeid küsimusi ja probleeme, mille vildakas lahendamine ohustab paljusid elusid. Kõige efektiivsem vahend seagripi vastu on vaktsiin, mille esimesed 50 000 doosi jõudsid Eestisse eile, ülejäänud 100 000 jõuavad meieni detsembri jooksul ja 100 000 jaanuaris. Samas pole teada, kuidas hoida vaktsineerimise ajal vaktsineeritavad inimesed lahus gripihaigetest ja teistest patsientidest ja viirusekandjatest. Paber kohustab perearste gripihaigeid ja muude diagnoosidega patsiente eraldi vastu võtma, praegu pole see tagatud. Arsti ukse taga ootavad kõrvuti kõrge palaviku ja immuunsuspuudulikkusega inimesed. Kuidas tagada, et perearsti ukse juures ei kohtuks gripihaige ja südamehaige, kellest viimane võib nakatumise korral grippi surra? Perearstidele saadetud juhendis on öeldud, et nad peavad piirama tavaliste ja gripipatsientide kokkupuudet nii ajaliselt kui ka ruumiliselt. Ajaliselt tähendab see seda, et gripihaigetele peaks olema oma vastuvõtuaeg ning ka eraldi ooteruum. Perearstide esindaja väitis aga sotsiaalkomisjoni istungil, et perearstikeskustes pole võimalik isoleerida eraldi ruumidesse gripikahtlaseid ja igapäevaseid pöördujaid. Kontroll, kas ja kuidas üks või teine perearst soovitusi rakendab, puudub. Siiski pöörduvad inimesed oma murega eelkõige kiirabisse ja ummistavad haiglaid. Mingit selekteerimist, kes on gripihaige, kes ei ole, ei tehta ka haiglates. Kiirabi ütleb, et nemad ainult nakkushaiguste ja kõrge palaviku ning köha ja nohu pärast välja ei sõida, perearstid koduvisiite ei tee. Gripihooaeg ja vaktsineerimine võib paljudele arstiabi perearsti juures kättesaamatuks muuta. Eesti Perearstide Selts pakkus välja ajutise gripipolikliiniku loomise mõtte, mis looks selgema süsteemi vaktsineerimise ning gripiga seonduvate küsimuste lahendamiseks, võimaldaks kiirelt ja efektiivselt vaadata läbi gripikahtlusega haigeid. Vaatamata tõsiasjale, et sellesarnasteks lahendusteks on riik loonud võimaluse naaberriikides, vastas meie Sotsiaalministeerium eitavalt. Meie põhjanaaber Soome on uue gripi levikuga võitlemiseks juba algusest peale hoopis paremini valmis olnud. Võrdluseks võib tuua kas või näite, et juba ainuüksi uue gripi kahtlusega haiglasse pöördunud inimene eraldatakse teistest ooteruumis viibijatest ja temaga tegeldakse kui patsiendiga, kellel tõepoolest ongi H1N1 viirus. Sotsiaalministeeriumi infoleht rõhutab, et haigusele on omane kõrge palavik. Tartu Ülikooli teadusportaalist Novaator võime aga lugeda, et pooltel seagrippi nakatunutest ei teki palavikku ja on neid, kellel uus gripp väljendub hoopis seedehäiretena, millele võivad lisanduda tavalisele gripile omased sümptomid. Ühekülgne teadmine võib olla ohtlik, kuna palavikuta haigete puhul võidakse tähelepanuta jätta teised uuele gripile omased sümptomid – hingamisraskused, valud rinnus või sinakaks tõmbunud huuled. Alles see oli, kui lugesime postimees.ee-s, kuidas üks tallinlanna, kelle 11-aastane tütar oli kaks nädalat olnud väikeses palavikus, laskis teha tütrele analüüsi ja alles ninaneelust võetud proov osutus positiivseks.
Eestil puudub praegu riiklik gripi vastu vaktsineerimise programm. Hea uudis on vähemalt see, et arstitudengid ja tervishoiu kõrgkooli tudengid on lubanud tulla appi vaktsineerima. Ja plaanis on praegu vaktsineerida ainult riskigruppi kuulujad, kelle seast arvati välja kaasasündinud südamerikkega haiged. Ka laste riskigruppe vaktsineeritakse haiguste järgi. Vaid väikelapsi vanuses kuus kuud kuni kaks aastat ootab kõiki vaktsineerimine. Sotsiaalministeerium oli esialgu seisukohal, et vaktsiini süstimise eest peaks maksma kuni 100 krooni. Hea, et Vabariigi Valitsus võttis kuulda sotsiaaldemokraate. Praeguseks on otsustatud, et riskigruppidele on vaktsineerimine tasuta. Täiesti kaitsetud on riskigruppi mittekuulujad, kelle vaktsineerimist riik ette ei näe. Seda ka inimeste enda kulul mitte. Isegi mõeldud ei ole kaitseväe vaktsineerimisele, kuigi kasarmutes võib gripp ülikiiresti võimust võtta. Sotsiaalministeeriumi kodulehelt saab lugeda: "mine koju, kui oled haiglane ja palavikus". Aga sõdurpoisid seda teha ei saa. Veel pole selge, kuidas käib õigeaegne ravi rasketel juhtudel. Teatavasti tuleb raviga alustada hiljemalt 48 tunni jooksul pärast grippi haigestumist. Kui see peaks juhtuma reede õhtul, siis pääseb perearsti juurde alles esmaspäeval, sest nädalavahetusel arst koduvisiite ei tee ja ravimeid välja ei kirjuta, nagu ei anna retsepte välja ka kiirabi. Kuhu pöördub külas või metsatalus elav inimene nädalavahetusel? Nii võivad sajad haigestunud sattuda puhkepäevadel abitusse seisundisse.
Praeguseks on gripipuhang juba kasvatanud arstide töökoormust, mis suureneb veelgi. Suure pingega tuleb prognooside kohaselt tööd teha ka erakorralisel meditsiinil, kiirabil, intensiivravil eeskätt hingamisraskuste leevendamisel ja ka haiglatel. Kes maksab haiglatele tegemata plaanilise töö eest ajal, mil haiglas on mitu palatit kohandatud erakorraliste gripihaigete jaoks? Kui perearstid vähendavad gripiperioodil teiste diagnoosidega patsientide vastuvõttu, siis kes annab välja saatekirju eriarstidele? Vastuseid neile küsimustele ei ole.
Kutsun kõiki Riigikogu liikmeid üles Sotsiaaldemokraatide eelnõu toetama, et olla valmis Eesti riigi tasandil uut tüüpi H1N1 gripiviirusest põhjustatud gripipandeemia korral tegutsemiseks ja tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamiseks. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Ivi Eenmaa!

Ma tänan, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma ei tea, kas te ise ka usute seda otsitud juttu, mida te praegu rääkisite. Seda enam, et te olete sotsiaalkomisjoni liige. See ettekanne kõlas, pehmelt öeldes, haiglaslikuna. Minu küsimus teile. Te väitsite, et ei ole teada, kuidas hoida haiget inimest eemal tervest. Kas teie teate seda, kuidas hoida haiget inimest eemal tervest?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei öelnud, et pole teada, kuidas hoitakse haiget inimest eemal tervest, aga ma ütlesin seda, et praegu see ei toimi.

Mati Raidma, palun!

Aitäh! Mul on küsimus riigikaitsekomisjoni esimehena. Mis alusel te täna väidate, et kaitseväes ei ole sellele küsimusele mõeldud?

Aitäh küsimuse eest! Ma olin riigikaitsekomisjoni koosolekul ja seal see küsimus tõstatus. Siit edasi minnes, ma ei ole näinud praegu nende inimeste nimekirjas, keda on plaanis vaktsineerida, kaitseväelasi. Võib-olla on see kusagil juba otsustamisel, see oleks väga kena, aga nimekirjades neid ei ole.

Mai Treial, palun!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Ma ei tahaks kõigepealt mitte niivõrd küsimust esitada, kui sinu arvamust teada saada. Lugesin alles hiljuti ajakirjandusest, et haiguslehtede arv ja maksumus on tublisti vähenenud. Samas kuulen ma, et inimesed ei võtagi välja töövõimetuslehte ja käivad haigena tööl. Kuidas sa nüüd hindad seda olukorda, et kui on gripihooaeg, siis käiakse haigena tööl. Missugused tagajärjed sellel võivad olla ja kuidas ikkagi peaks käituma, ütleme, tööandja ja ka inimene?

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult peaksid inimesed, kes on haiged, koju jääma. Aga Sotsiaalministeerium ei ole meile päris selgelt teada andnud, et gripp võib olla sageli ka kerges vormis ja samas võivad tüsistused olla tõsised, kui haigusele õigel ajal tähelepanu ei pöörata. Need inimesed, kes käivad gripiga tööl, võivad põhjustada halbu tagajärgi endale ja ka teisi nakatada.

Marika Tuus, palun!

Aitäh! Hea esineja! Me teame, et analüüside tegemise pealt on kõvasti kokku hoitud ja detsembri alguses oli tehtud analüüse 1290 inimesele, kellest iga kolmas osutus nn seagripis olevaks. Kõigi surmajuhtumite puhul on H1N1 avastatud alles lahangul. Ja kui küsida, kas need inimesed, kes on tõepoolest haiged, võib-olla mingis paragripis ja pärast seda kopsupõletikus, ei saagi järelikult teada, et nad on põdenud seagrippi, siis komisjonis öeldi selle kohta, et mis tähtsust sel enam on. Mis sa arvad, kas riik ei tahagi pidada mingit statistikat ja omada neid andmeid, et vähemalt järgmine kord targemad olla, või mis põhjus see võis olla, et minister ja Tervisekaitse Inspektsioon nii vastasid?

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult tegi mind ennast ka komisjonis murelikuks see, et nagu ei soovitagi päris täpselt teada saada, kui palju meil seagripiviiruse kandjaid või seagrippi põdenuid tegelikult on. See on ka võib-olla üks signaal, miks on kogu aeg ühest küljest öeldud, et varsti kuulutame epideemia välja, ja mingi aja pärast, et ei kuuluta. Võib-olla on ka siit tulnud sellised vastakad arvamused ja ütlemised ministeeriumi poolt.

Tõnu Juul, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Millised oleksid teie arvates lühidalt, punkthaaval meetmed pandeemia ennetamiseks Eesti Vabariigis?

See kõik peakski kajastuma tegevuskavas. See tähendab seda, kuidas näiteks haiglad teevad koostööd perearstidega, kuidas haiged saavad kiiresti hospitaliseeritud, kuidas inimesed saaksid õigel ajal ravi, kuidas käituvad ühel või teisel juhul arstid, meditsiiniasutused.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Selle eelnõu esitamise ajal võis isegi olla mõeldav või vabandatav, et lihtsalt ei olnud piisavalt informatsiooni ja seetõttu sündis sellise dramaatilise tekstiga ja sellise sõnastusega eelnõu. Aga arvestades kõiki neid tundidepikkusi arutelusid sotsiaalkomisjonis, kõiki neid informatsioonikandjaid, mis on sotsiaalkomisjoni liikmetele saadetud elektrooniliselt, mida on suuliselt räägitud ja kirjalikult kätte jagatud, on juba raske aru saada, kuidas saab nüüd veel rääkida sedasama vana eelnõu koostamise ajal väljamõeldud või kokkukirjutatud juttu. Kas midagi selles sotsiaalkomisjonis arutatust, räägitust ei ole siis kohale jõudnud?

Aitäh, Tõnis! Ma arvan, et meile mõlemale on kohale jõudnud, mis seal räägiti, aga sotsiaaldemokraadid teevad ettepaneku, kui sa täpsemini eelnõuga tutvud, et oleks olemas ka tegevuskava võimaliku pandeemia puhuks.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjonipoolseks ettekandeks sotsiaalkomisjoni esimehe Urmas Reinsalu!

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjon arutas seda otsuse eelnõu, aga ma arvan, et konteksti loomisel on mõistlik vaadata riigi ettevalmistust gripipandeemia puhanguks ja võimalikuks epideemiaks ning H1N1 viiruse tõrjet laiemalt. Endastmõistetavalt on komisjon sellega tegelnud ka varem kui üksnes Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud otsuse eelnõu kontekstis. Sotsiaalkomisjon on nimetatud pandeemiat arutanud eelmisest suvest alates neljal korral ning teinud seda oma 4. augusti, 12. novembri, 26. novembri ja 7. detsembri istungil. Istungitele on meil olnud palutud Tervisekaitse Inspektsiooni, Tervishoiuameti ja Sotsiaalministeeriumi esindajad ning me oleme soovinud saada ülevaadet haigestunute arvu seirest nii Eestis kui üle maailma ja kahtlemata selgitusi surmaga lõppenud juhtude kohta. Oleme soovinud saada ka ülevaadet sellest, millised on olnud konkreetsed ettevalmistused viiruse leviku tõkestamiseks. Kuna sotsiaaldemokraatide eelnõu puudutab tegevuskava, mille valitsus peaks välja töötama nimetatud tähtajaks, siis kahtlemata tuvastas komisjon ka selle, millised on need dokumendid, nii õigusaktid kui ka ühekordsed juhised, mida eri asutused on väljastanud. Lähtudes kuulamistest sotsiaalkomisjonis, tegin ma komisjoni nimel sotsiaalministrile ka ühe kirja, mis on üsna mahukas, neljaleheküljeline, ja loetleb need probleemid või tähelepanekud, mis seonduvad selle pandeemia tõrjega. Need väljuvad samuti selle otsuse eelnõu kitsast esemest, aga selles mõttes siin puutumus on, et otsuse eelnõu selge üleskutse Vabariigi Valitsusele on plaanipärase tegevuse kaudu tegelda selle pandeemia tõrjega. Sotsiaalminister andis sellele märgukirjale põhjaliku vastuse.
Esimene probleemikompleks puudutabki nn tegevuskava ehk viiruse leviku tõkestamise siseriiklikku õiguslikku korraldust, seda, millise õigusliku korralduse alusel toimub selle viiruse tõrje. Kõige olulisemal astmel leiab see aset seadustes –  hädaolukorra seaduses, kui me räägime juba epideemiast, ja teiseks nakkushaiguste tõrje seaduses. Hädaolukorra seaduse uus redaktsioon võeti Riigikogus vastu 15. juunil ning selle seaduse alusel on Vabariigi Valitsusel vaja jõustada rida rakendusakte. Neist olulisim, mis puudutab ühte spetsiifilist hädaolukorda ehk bioloogiliste ohutegurite tekitatud hädaolukorda, on selle hädaolukorra lahendamise kava (mille lühend on hellitlevalt "bioholk"). Selle eelnõu on valmis ning saadetud kooskõlastamiseks tervishoiuteenuste osutajatele tähtajaga 15. detsember. Siseministeerium on alustanud vastava dokumendi alusel määruse eelnõu koostamist. Selle dokumendi, hädaolukorra lahendamise kava alusel peaks vastu võetama hulk dokumente – tegevuskava gripipandeemia korral, haiglate tegevusvarud, Sotsiaalministeeriumi valitsemisalal informatsiooni jagamise kord, kiirabi kriisivõimekuse kava, teabe edastamise kord bioloogilise ohu korral, massvaktsineerimise kord epideemiaohu või epideemia korral, jne.
Tuleb öelda, et ministeeriumi kinnitusel kavatsetakse see dokumentide kompleks viivituseta jõustada. Praegu kehtiv dokumentide süsteem (lisaks seaduse tasemel juhistele), mis puudutab epideemiatõrjet ja selle hädaolukorra reguleerimist, on Sotsiaalministeeriumi koostatud gripipandeemiaks valmisoleku plaan, mis on ka Sotsiaalministeeriumi kodulehel kättesaadav ja mille autor on epidemioloogianõunik doktor Kuulo Kutsar. Seda ei ole jõustatud õigusaktina, põhjuseks on tema pidev täiendamine. Sotsiaalministeeriumi kinnitusel on see dokument seaduse kõrval n-ö tsentraalne tegutsemise alus. Lisaks sellele gripipandeemiaks valmisoleku plaanile on kahtlemata olemas rida juhiseid ja korraldusi, mida on antud tervishoiuteenuse osutajatele Tervishoiuameti peadirektori või sotsiaalministri käskkirjaga, vastav õiguslik alus tuleneb juba nimetatud kahest seadusest: need on hädaolukorra seadus ning nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus. Sotsiaalkomisjon võttis sihiks koondada kokku kõik nii tervishoiuteenuste osutajatele, haiglatele, perearstidele kui ka haridusasutustele, omavalitsustele ning maavalitsustele antud juhised, käskkirjad ja ka ringkirjad, millel ei ole õiguslikku mõju, aga mille sisu on informatiivne. See dokumentide kompleks on, nagu te näete, üsna mahukas ja see on sotsiaalkomisjoni liikmetele ka kättesaadav olnud. Nii et kui küsida, kas valitsusel on olemas õiguslik võim tegutsemisjuhendite andmiseks, on vastus jaatav. Teiseks, kui küsida, kas valitsuse allasutused on juhendeid ja käskkirju gripipandeemia valdkonnas välja andnud, on vastus jaatav. Kolmandaks, kui küsida, kuidas tõlgendab Sotsiaalministeerium praegu tegevuskava sellesama sotsiaaldemokraatide otsuse tähenduses, siis tegevuskava on õiguslikku tähendust sisaldavate dokumentide kogum, mille üleval pool on kaks nimetatud seadust, allpool gripipandeemiaks valmisoleku plaan ning sellele järgneb rida käskkirju ja juhiseid, mis on kinnitatud vastavalt nimetatud ametnike, Tervishoiuameti peadirektori või sotsiaalministri käskkirjadega. Nii et siin õigusvaakumit ei ole. Küsimus on selles, et praegune situatsioon langeb ühte aega rakendusaktide ettevalmistamisega hädaolukorra seaduse jõustamiseks ning siin jäi meil sotsiaalkomisjonis üle nentida, et peame kahtlemata mõistlikuks nimetatud rakendusaktide viivituseta jõustumist. Mis puudutab nende rakendusaktide jõustamist, siis see on iseenesest laiem probleem. Sellel on puutumus nn bioloogilise hädaolukorraga pandeemiast väljakasvava võimaliku epideemia tõrje puhul, kuid see hõlmab ka teisetüübilisi hädaolukordi. Jääb üle kutsuda siit, ka parlamendi kõnetoolist endastmõistetavalt valitsuse vastavaid ametkondi üles neid dokumente jõustama.
Sotsiaalkomisjon liikus oma aruteludes lisaks õiguslikule kontekstile kahtlemata sisulisemale pinnale. Teemad, mida me käsitlesime plokkidena, olid esiteks, gripivaktsiini olemasolu ja vaktsineerimise korraldus; teiseks, ravimite, nn antiviraalide olemasolu ja kättesaadavus; kolmandaks, Euroopa õiguskord vaktsiinide valdkonnas ja võimalikud muudatuse vajadused selle puhul; neljandaks, laiem teemade plokk, mis puudutab suurt ühiskondlikku tähelepanu pälviva pandeemia puhul info jagamist ning ka ministeeriumi käsitust sellest, kuidas ja milliseid avalikke üritusi on mõtet viirusepuhangu ajal korraldada. Me pidasime mõistlikuks, et kohal oleksid ka n-ö eesliinil olijad ehk nende õigusaktide reaalsed rakendajad – perearstide ja arstide liidu esindajad.
Nendest aruteludest kerkisid esile mõned praktilise iseloomuga tõdemused, mis sisalduvad nendes kahes kirjas: komisjoni kiri ministrile ja ministri vastuskiri. Esiteks, mis puudutab vaktsiini olemasolu ja vaktsineerimise korraldust, siis ma lühidalt ütleksin, et kindlasti on küsimus selles, et meie kehtiv riigihangete õigus ei võimalda meil n-ö tingimuslikku ostu sooritada ehk, teisisõnu, teha ettemakset hüpoteetiliselt valmiva vaktsiini hankimiseks. Praegusel juhul on kehtiva riigihangete õiguse kohaselt probleem otsekui selles, et meil ei ole n-ö kaupa või teenust, mida riik saaks, olemas. See olukord kindlasti on ebapraktiline ja paindumatu. Ma arvan, et siit üks praktiline näpunäide kindlasti võrsub. Me peame oma küll verivärskelt jõustunud uut riigihangete seadust selles valdkonnas üle vaatama tulevaste võimalike juhtude tarbeks. Me arutasime ka laiemalt vaktsineerimise õiguslikku korraldust – kuidas vaktsiini hankida, millal seda hankida. Komisjonis tuvastatud info järgi on tõesti nii, et meil on vajalik vaktsiini hüpoteetiliseks hankimiseks ehk vaktsiini kindlustuslepingu sõlmimiseks riigihangete seadus paindlikumaks muuta.
Komisjon kujundas oma seisukohad riskirühmade vaktsineerimise suhtes. Leidsime, et riskirühmade vaktsineerimine peaks algama võimalikult kiiresti, alates vaktsiinikoguste jõudmisest Eestisse. Seda kinnitas ka ministeerium. Oluliseks teemaks pidasime logistilist ettevalmistustööd. Kui suur hulk inimesi läheb vaktsineerima – praeguste andmete põhjal on taotlusi esitatud 119 000 –, siis tuleks katsuda seda korraldada nii, et välditud oleks risk nakatuda kas siis sellesse viirusesse või mingitesse muudesse nakkushaigustesse, mis kahetsusväärselt samuti levivad praegusel perioodil.
Tasu küsimus oli komisjonis ka jutuks. Leidsime, et asjakohane ja õige on otsus riskirühmadelt vaktsineerimise eest tasu mitte võtta. Omaette probleem oli selles, kuidas võimaldada vaktsiini isikuteringile, kes ei kuulu teatud meditsiiniliste või ealiste näidustustega riskirühmadesse. Nemad võiksid seda saada tasu eest. Siin tulid ilmsiks mitmesugused probleemid, mis puudutavad ka vaktsiinitootjate seatud tingimusi. Komisjonis väljendatud mõtted olid sellised, et kõik inimesed, kui neil selleks soovi on, peaksid vaktsiini saama. Praegu ei ole see mõeldav vaktsiini piiratud koguse tõttu. Igati humaanne ja loogiline on vaktsiini jaotamisel arvestada, kuidas viirusesse haigestumine võib mõjutada inimese tervist. Selle koha pealt komisjon täiesti aktsepteeris vastava erikomisjoni väljapakutud riskirühmade loendit.
Teine probleem või küsimuste ring, mida me arutasime, puudutas ravimite olemasolu ja kättesaadavust. Ka selles valdkonnas andis ministeerium oma käsitluse ning jällegi kerkis esile probleem seoses antiviraalide kasutamise ajalise võimalusega. Teatavasti on antiviraalid tõhusad üksnes tõsisemate juhtumite korral ning esimese 48 tunni jooksul. Kuna antiviraalide puhul on tegemist retseptiravimiga, siis on küsimus selles, kuidas see on inimestele kättesaadav. See oli probleemide ring, millele komisjon osutas, kuidas oleks võimalik seda süsteemi paindlikumaks muuta. Ühes Euroopa riigis, Norras on seda tüüpi antiviraal Tamiflu ka käsimüügiravimina müügil. Seda suunda meie praegune ravimipoliitika otstarbekohaseks ei pea.
Järgmine küsimuste ring puudutab Euroopa õiguskorda vaktsiinide valdkonnas. Nimelt seda, kas selliste võimalike epideemiate puhul vaktsiinide jaotamine tuleviku tarbeks ei peaks olema korraldatud teatud üleeuroopaliste õigusnormide alusel ja seda eriti olukorras, kus Euroopa nakkushaiguste tõrje keskus rõhutab tungivalt vaktsineerimise olulisust epideemia tõrjumise vahendina ning kinnitab, et oht on tõeline. Selliste üldreeglite alusel peaks olema tagatud, et suurima ohuga riskirühmadel on olemas juurdepääs vaktsiinile, hoolimata riikidevahelisest  konkurentsist reaalse defitsiidi tingimustes. See oli väga tõsiselt tõstatatud probleem. Kui me oleme võimelised Euroopa konkurentsikeskkonnas reguleerima mobiiltelefonide roaming-tasusid, siis peaks kõigis iikmesriikides üle Euroopa olema tagatud see juurdepääs tagatud teatud meditsiiniliste näidustustega inimestele, näiteks lapseootel naised, kes selle gripiviiruse puhul kuuluvad riskirühma. Ministeeriumi esindajad nõustusid selle vaatenurgaga, et siin oleks vaja arendada üleeuroopalist õiguskorda. Aga praktika on selline, et seni on mõned riigid selle vastu, selgelt tugevama ravimitööstusega riikidel on mitmel juhul teistsugune nägemus kui riikidel, kus selline ravimitööstus puudub.
Samuti esitas komisjon rea üksikuid tähelepanekuid ja üleskutseid, mis puudutavad gripialast teavitust. Me tunnustasime mitmeid rakendatud teavitusmeetodeid, nagu gripialase teavituse kodulehe avamine ja viiruse infotelefon. Kutsusime üles ka mitmeid täiendavaid teavitusvahendeid rakendama, sealhulgas pikendama infotelefoni tööaga. Selgelt tuleks paika panna ka süsteem, kuidas perearstid teavitavad riskirühmadesse kuuluvaid inimesi nende õigusest vaktsineerimisele.
Avalike ürituste korraldamisse puutuvalt rõhutas ministeerium, et Tervisekaitse Inspektsioon ei ole andnud praeguseks üldist soovitust võimalike pidude ja koolivaheajaürituste ärajätmiseks ja ta uuendab seda soovitust koolidele ja teistele lasteasutustele ürituste ärajätmiseks juhul, kui tekib epideemilise ehk teatud absoluutarvulise hüppelise kasvu oht.
Kokkuvõtvalt: komisjon, kuulanud ära selle informatsiooni – võib öelda nõnda, et see on nüüd ettekandja hinnang –, tuvastas, et olemas on juhendite ja käskkirjade struktuur.

Palun vabandust, hea ettekandja! Kuna alguses palus ettekandja vajaduse korral lisaaega, siis pikendan ettekandeks ettenähtud aega viie minuti võrra. Palun!

Dokumentide struktuur on olemas ning komisjon leidis, olgugi et seda dokumendistruktuuri on vaja täiustada seoses uue jõustunud hädaolukorra seadusega ja seda on vaja teha viivituseta, on mitmeid asju, mille puhul on mõistlik tulevikus kaaluda sellesarnaste olukordade puhuks võimalikke õigusaktide muudatusi ja logistilise tegevuse korraldamise parandamist, ning asus seisukohale, et ekslik on väita, otsekui valitsusel puuduks tegevuskava. Selle tulemusena viidi läbi hääletus ning hääletuse käigus asus komisjon seisukohale, et ei pea mõistlikuks ettepaneku tegemist valitsusele sellise üldsõnalise otsusega. Aitäh!

Aitäh! On küsimusi. Palun, Nikolai Põdramägi!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mul on kahju, kui mõned Riigikogu liikmed ja Sotsiaalministeerium on arusaamal, et selleks korraks on seagripp möödas ja esitatud eelnõu oleks justkui ajalugu ning kaotanud aktuaalsuse. Samas teame, et on oodata teist ja võib-olla veelgi tõsisemat gripilainet. Minu arvamus on küll selline, et me peame selleks valmis olema. Kas teie, sotsiaalkomisjoni esimees, jagate seda minu arvamust?

Doktor Põdramägi, aitäh selle küsimuse eest! Endastmõistetavalt! Tõepoolest, mis puudutab seda aegrida sellist tüüpi grippi nakatumise puhul Eestis nädalate lõikes, siis tavapärane on olnud see, ja seda prognoosivad ka meie epidemioloogid, et haigestunute arv peaks kõige suurem olema veebruarikuus. Kahtlemata põhinevad kõik need arvulised oletused, prognoosid hüpoteetilistel võrdlevatel arvandmetel ja senisel viirushaiguste leviku statistikal, aga eksitav oleks tõepoolest väita, otsekui oleks see pandeemia möödunud. Vastupidi, ma olen kindel, et sotsiaalkomisjon jätkab monitoorimist, jätkab omapoolsete ettepanekute tegemist. Seda enam, et me seisame väga ulatusliku vaktsineerimise – nimetame seda siis operatsiooniks – ees. Praegu on perearstide kaudu fikseeritud n-ö õigustatud isikuid 119 000. Selle logistilise suuroperatsiooni läbiviimine asetab meie perearstidele ja meie meditsiinisüsteemile väga suure koormuse. Kindlasti on oluline jooksvalt vaadata, et ei tekiks tõrkeid või sellest tervisekaitseoperatsioonist omakorda mingit täiendavat riski või ohtu inimeste tervisele või rahva tervisele laiemalt. Aga ma arvan, et kogu selle pandeemia puhul on olemas ka oma positiivsed õppetunnid, mis on vabad päevapoliitilisest võitlusest. Kindlasti peame sotsiaalkomisjonis oma hoolsuskohustuseks fikseerida nende probleemide kataloog – õigusaktide ja praktiliste toimingute võimalikud täiustused – ning need rahulikult jooksvalt läbi arutada, kui me oleme suutnud lahendada selle pandeemiaga seotud haigustõrje küsimused. Aitäh!

Tõnu Juul!

Lugupeetud ettekandja! Kas komisjon arutas ka sellist õigusfilosoofilist küsimust, kuidas saaks tavakodanik ennast ise kaitsta pandeemiast tulenevate ohtude eest, kui talle ei ole vaktsiin kättesaadav ja antiviraalide kogus on meie apteekides ikkagi tagasihoidlik, olgugi et antiviraal on tegelikult profülaktiline või varajases faasis kasutatav preparaat, kaugeltki mitte raskete juhtude preparaat. Kuidas sa ise suhtud sellisesse mõttesse, kuidas siis tavakodanik saaks ennast teadlikult kaitsta?

Aitäh! Mis puudutab antiviraalide hulka, siis me oleme palunud täpse andmestiku ministeeriumilt. Kokku peaks neid doose nii riigivarus, apteegikaubanduses kui ka maaletoojate n-ö oma varus ja juba tellimustega olema meil jaanuari seisuga piisav tagavara praeguse prognostilise pinna jaoks, see on üle 30 000 ühiku. Mis puudutab vajadust neid mingi negatiivse stsenaariumi korral juurde tellida, siis Euroopa riikides valitsevat defitsiidiolukorda arvestades märkis komisjon, et võib-olla tuleks varusid suurendada, sest tellimisperiood on pikk. Piltlikult öeldes kui jaanuaris tellida, saab kätte aprillis, kui selle viiruse levikuperiood või puhanguperiood Eestis on tõenäoliselt juba läbi. Tänase päeva seisuga, lähtudes epidemioloogide prognoositud haigestunute arvust ning tuletades sealt omakorda, kui palju inimesi vajaks antiviraalset ravi, on see varu olemas. Teine aspekt on see, mida inimesed saaksid teha praeguses vaktsineerimise olukorras. Vaktsineerimine on kindlasti vabatahtlik, vastupidist seisukohta ei esindanud komisjonis keegi. Ma arvan, et inimesed langetavad otsuse, kas lasta end vaktsineerida või mitte, võttes arvesse oma senist tervislikku seisundit ja võimalikke riske ning kuulates ka perearsti nõuandeid. Kindlasti on aga siin asjakohane rõhutada, et viirushaigused levivad üsna üheselt reaalsetes kokkupuudetes teiste inimestega. Ma usun, et teavitustöö Eesti ühiskonnas on muutunud aktiivsemaks. On tänuväärne, et ka meedia on andnud oma panuse teavitustöös, mida hooajaliste viirushaiguste korral peame me igal sügisel tegema. Kahtlemata on igati ühiskonda teeniv käitumine, kui inimesed haigestudes koju jäävad, praegusel keerulisel ajal on mõistlik kättpidi mitte teretada  ja pidevalt käsi pesta ning ma arvan, et ei ole midagi paha, kui ka meditsiiniasutust külastades inimesed näomaske kasutavad. Aitäh!

Tänan! Küsimusi on siiski veel. Palun, Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Just praegu vaatan Eesti Päevalehte, kus on üleval esimene uudis, et gripianalüüside vastused jõuavad laborist haiglatesse tagasi kohmakalt ja aeglaselt. On näha, et on ka selline probleem, et analüüsid jõuavad liiga aeglaselt arstideni. Kas te olete seda arutanud komisjoni koosolekul probleemina ja mida tuleks teie arvates ette võtta selleks, et analüüsid jõuaksid kiiremini kohale?

Aitäh! Analüüside ajalise liikumise aspekti ei ole me tõesti arutanud. Me oleme arutanud seda, kuivõrd otstarbekohaselt ja millises faasis neid analüüse võetakse, st milline on see isikute ring, kellelt võetakse analüüse, ja küsimust sellest, kas perearstil peaks olema õigus neid analüüse tellida. Analüüside ajalist viibimist ei ole eri institutsioonide esindajad komisjoni istungitel markeerinud. Selles mõttes on see ajakirjanduses avaldatud info tänuväärne. Kindlasti tuleb see meie järgmistes aruteludes esile.

Erki Nool, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Austatud ettekandja! Kas teil komisjonis tutvustati ka seda, kui palju on varasematel aastatel nn gripiviiruse tagajärjel surnud inimeste puhul analüüse tehtud ja kui palju on praegu tehtud? Kas sellist analüüsi on tehtud? Kas me suhtume realistlikult sellesse nn epideemiasse, mida meil siin üritatakse kogu aeg ette tuua? Kas surmade arv on suurenenud või on samal tasemel kui eelmistel aastatel?

Aitäh! Küsimus on selles, et siin on ühtne diagnoosimise ja registreerimise alus. Tõepoolest, seda on nenditud, et Eestis ei ole varem seda ühtset metoodikat olnud ega ka hilisemat analüüsimist läbi viidud sellisel kujul, et me saaksime väita, otsekui oleksid meil need arvud absoluutarvuliselt väga korrektselt võrreldavad praegu selle aasta numbritega. Kahtlemata on iga inimese surm mõõtmatu ja korvamatu kaotus ning kui meil on võimalik meie tervisekaitsesüsteemi kaudu tagada täiendavate riskide maandamine, siis me oleme kohustatud rakendama kõiki võimalikke vahendeid ja abinõusid. Oluline on see, millele, ma usun, sa ka oma küsimuses viitasid, et kas me oleme erakorralise suremusriski künnisel. Vähemalt komisjonis toimunud arutelude ja ametlike ülevaadete järgi sellist arvamust küll kõlama ei jäänud. Tegemist on ebameeldiva haigusega, mille põeb läbi kahetsusväärselt suur osa meie rahvastikust ja kahetsusväärselt on seda tüüpi gripihaigustel olnud läbi aegade ka selline mõju, et mitmed inimesed võivad selle tagajärjel surra. Praegu niisugust epideemiat juriidiliselt välja kuulutatud ei ole ja epidemioloogide vastus on selline, et tegemist ei ole olukorraga, mis sellist paanilist nooti peaks põhjustama. Meil on tegemist haigusega, mille puhul me peame rakendama kõik meetmed ja küsimus on, kas me tulevikus saame neid meetmeid paremini rakendada. Minu vastus on, et me peame sellest juhtumist õppima ja peame tagama, et lähematel kuudel oleksid võimalikud täiendavad riskid maandatud ja selle hoolsusülesande on sotsiaalkomisjon endale seadnud. Aitäh!

Tänan! Nüüd on kõik küsimused vastuse saanud. Aitäh, hea ettekandja! Kas fraktsioonide esindajatel on soov avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole ja läbirääkimisi ei avata.
Selle otsuse eelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek. Selle muudatusettepaneku esitaja on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ning juhtivkomisjon on seda ettepanekut täielikult arvestanud.
Head kolleegid! Asume otsuse eelnõu 620 hääletuse ettevalmistamise juurde. Kolleegid! Kuna see otsuse eelnõu nõuab vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust, teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli.
 Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 83 Riigikogu liiget, puudub 18. Seega võime asuda otsuse eelnõu 620 lõpphääletuse juurde.
Kolleegid, panen lõpphääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 620. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Otsuse eelnõu poolt hääletas 41 Riigikogu liiget, vastu 33 Riigikogu liiget. Kuna otsuse eelnõu ei saanud Riigikogu koosseisu häälteenamust, jäi otsus vastu võtmata.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse muutmise ja rakendamise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli justiitsminister Rein Langi!

Lugupeetud juhataja! Väga austatud Riigikogu! Ülearu palju häält mul ei ole, nii et proovige mu korinast aru saada. Aga see ei takista mind kuidagi teatamast, et tegemist on loomulikult väga hea seaduseelnõuga. Nii, nagu te kindlasti teate, on Riigikogu menetluses juba alates 2007. aasta kevadest Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseadus. Selle esimene lugemine toimus siin saalis 6. juunil 2007. Ja nüüdseks on valminud ka selle seaduse rakendamise seadus, mis koosneb kahest peatükist. Selle eelnõu eesmärk on teha vajalikud muudatused õiguskorras lähtuvalt korrakaitseseaduses sätestatud põhimõtetest. Korrakaitseseadus on riikliku järelevalve teostamise üldseadus, mille rakendamiseks ühtlustatakse ja ühtlasi muudetakse eelnõuga riiklikku järelevalvet reguleerivaid eriseadusi.
Korrakaitseseaduse rakendamise seaduse peamine eesmärk on riikliku järelevalve regulatsioonide viimine ühtsetele alustele. Eelnõuga ei ole püütud eriseadustes kehtiva regulatsiooniga võrreldes kärpida ega laiendada järelevalve teostajate õigusi, vaid viia riikliku järelevalve teostamine selleks rakendatavate meetmete kehtestamisega selgemale alusele nii, nagu korrakaitseseadus kui üldseadus on seda ette näinud. Eelnõu väljatöötamisele olid kaasatud kõikide asjaomaste ministeeriumide esindajad ja eelnõus on kajastatud ministeeriumide esitatud eriseaduste muutmise ettepanekud, mida Justiitsministeerium on ühtlustanud.
Eelnõust tulenevalt on korrakaitseseaduse rakendusalast välja arvatud vangistus, finantsjärelevalve ja maksundus, kuna tegemist on spetsiifiliste riikliku järelevalve valdkondadega, mis on reguleeritud oma eriseadustes valdkonnaspetsiifiliselt ja sellisel määral, et korrakaitseseaduse rakendamine seal ei ole enam otstarbekas. Selleks, et oleks üheselt selge, millistele eriseadustele kohalduva üldseadusega on korrakaitseseaduse näol tegemist, on eelnõus sätestatud põhimõte, et eriseadusega reguleeritud riiklikule järelevalvele kohaldatakse korrakaitseseadust juhul, kui seda eriseadus ette näeb (see on siis eelnõu § 2). Nimetatud säte tähendabki, et korrakaitseseadust rakendatakse vaid juhul, kui eriseaduses on selle kohta selge viide. Kui viide korrakaitseseadusele puudub, korrakaitseseadust ei rakendata.
Eelnõuga laiendatakse avaliku korra mõistet karistusseadustikus, kuna korrakaitseseaduses on avalikus kohas käitumise reeglid sätestatud käitumise üldnõuetena, mis on oluliselt laiem mõiste, kui see praegu KarS-is on. Tulenevalt teadmisest, et korrakaitseseadus on riikliku järelevalve teostamise üldseadus, on ka Vabariigi Valitsuse seaduse § 75 vastavalt muudetud. Siinjuures tuleb märkida, et tulenevalt korrakaitseseaduse § 1 lõikest 7 on riiklik järelevalve piiritletud kitsamalt, kui kehtivas õiguses riiklikku järelevalvet on mõistetud, sest see ei hõlma enam haldusjärelevalvet ehk siis järelevalvet, mida üks haldusorgan võib teostada teise haldusorgani üle. See haldusjärelevalve regulatsioon on kavas sätestada halduskorralduse seaduse eelnõus. Toetan igati õiguskomisjoni ettepanekut selle eelnõu esimene lugemine täna lõpetada. Tänan väga!

Aitäh! Kas ministrile on küsimusi? On. Palun, kolleeg Väino Linde!

Aitäh, hea istungi juhataja! Auväärt minister! Ma küsin selle eelnõu sisu ühe osa kohta, mis käsitleb riigi teatud tuumikfunktsioonide üleandmist halduslepingutega näiteks eraõiguslikele institutsioonidele. Kuidas on see eelnõu algatajate arvates kooskõlas meie põhiseadusega?

Tänan väga! Valitsus on ja ka mina isiklikult olen täiesti veendunud, et halduslepingutega on võimalik üle anda korrakaitseliste meetmete teostamist nendes piirides, mida eelnõu ka sätestab.

Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Kas te ei leia, et pärast seda, kui Riigikogu võtab vastu korrakaitseseaduse muutmise seaduse, ilma passi või ID-kaardita õues käia ei tohi, sest korrakaitseorgan võib nõuda isiku dokumente ja viia läbi küsitluse, kui tal äkki tekib arvamus, et inimene on korrarikkuja – ma toonitan sõna "arvamus"?

Tänan väga! Nii see kindlasti ei ole. Korrakaitseorganil peab olema mingisugune ohukahtlus, nii et päris lambist võttes ei saa kedagi kinni pidada ega dokumente kontrollima hakata. Praeguses õigusruumis võib seda muide teha.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Tänan, hea justiitsminister! Palun nüüd kõnetooli ettekandeks õiguskomisjoni liikme Robert Antropovi!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Jah, tõepoolest, korrakaitseseadusega seonduvat on siin Riigikogu seinte vahel arutatud juba pea kolm aastat. Viimati käidi korrakaitse nn emaseaduse, mis kandis numbrit 49, muudatusettepanekutega siin saalis 28. detsembril möödunud aastal ehk pea aasta tagasi, kui seaduseelnõu teine lugemine katkestati. Õiguskomisjon on vahelduva eduga menetlenud kõiki neid muudatusi, nii kevadel, aga ütleksin, et eriti intensiivselt ka sel sügisel, ja otsustas tulla siia teie ette siiski seaduseelnõuga 570, mis viiks meid sammukese võrra edasi korrakaitsetemaatikaga seonduvate probleemide lahendamisel. Viimati arutas õiguskomisjon seaduseelnõu 570 26. novembril, kui eelnõu tutvustas justiitsminister, aga kohal viibisid ka Justiitsministeeriumi ja Siseministeeriumi esindajad. Loomulikult oleme menetluse käigus korduvalt ära kuulanud ka õiguskantsleri arvamuse ja teiste ametkondade esindajate arvamusi. Kordan võib-olla veel olulisemat selle kohta, mis seaduseelnõuga me siin teie ees oleme.
Jutt on kahest seaduseelnõu peatükist. Ühes peatükis me muudame korrakaitseseadust ja teises toome muudatused sisse eriseadustesse. Korrakaitseseaduse muudatused puudutavad riikliku järelevalve meetmete kohaldamist korrakaitseorganite poolt just ohu ennetamise eesmärgil. Tegemist on lihtsalt ametite ja inspektsioonide tehtava rutiinse kontrolliga või järelevalvega. Teatud juhtudel on oluline anda neile õigus rakendada isiku põhiõigusi riivavat meedet, aga üksnes ohu ennetamiseks. See on näiteks, nagu siin juba jutuks oli, küsitlemine, dokumendi nõudmine, dokumendikontroll, isikusamasuse tuvastamine jne. Kuid keelatud on igasuguse vahetu sunni kohaldamine, nagu kinnipidamine, toimetamine järelevalveasutusse, kui kutse peale kohale ei ilmuta jne. Korrakaitseseaduses täiendatakse eelnõuga ka isikuandmete töötlemise põhimõtteid korrakaitseorgani poolt ning sätestatakse üheselt, et riikliku järelevalve teostamise käigus saadud äri- ja tehnikateabe salajasus peab olema tagatud. Juba varem mainitud küsitav teema, kuid loodetavasti lähiajal ka lahendust leidev probleem on halduslepingute sõlmimine ehk korrakaitseseaduses tehakse muudatus halduslepingute osas, millega Vabariigi Valitsus võib siseministri ettepanekul volitada isikut riiklikku järelevalveülesannet täitma halduslepingu alusel. Aga et mitte halduslepingutel enam pikemalt peatuda, siis pean mainima, et halduslepingutega seonduvat käsitletakse põhjalikumalt seaduseelnõus 49, täpsemini siis 6. peatükis, mis on praegu õiguskomisjonis menetluses. Me loodame, et seaduseelnõu 49 jõuab peatselt ka siia saali.
Eelnõu 2. peatükis on sätestatud eriseaduste muudatused. Eriseadusega reguleeritud riiklikule järelevalvele kohaldatakse korrakaitseseadust üksnes juhul, kui seda näeb ette just eriseadus. Toome näiteid: alkoholiseadus, ehitusseadus, jäätmeseadus, konkurentsiseadus jne. Muudatusena sätestatakse praegu eriseadustes sätestatud järelevalveametnike õiguste asemel korrakaitsevolitused järelevalve teostamiseks.
Lõppkokkuvõttes otsustas komisjon suunata eelnõu 570 Riigikogu täiskogu päevakorda esimesele lugemisele ettepanekuga esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata kümme päeva. Kalendrist vaadates saime selleks kuupäevaks 31. detsembri, aasta viimase päeva, ja kellaaeg on 13, õiguskomisjoni. Aitäh!

Aitäh! Nüüd küsimused. Palun, Väino Linde!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Esmalt ma arvasin, et ma olen midagi maha maganud ja tõepoolest korrakaitseseadus on Riigikogus tasa ja targu vaikselt vastu võetud, aga lähemal uurimisel selgus, et niimoodi see ikkagi ei ole. Seetõttu küsin ma, et kus siis õiguskomisjon tegi niisuguse finessi, et asus eraldi eelnõuna menetlema alles menetluses oleva korrakaitseseaduse eelnõu muudatusi – just nimelt eraldi eelnõuna, mitte ei teinud vastavaid muudatusi juba sellesse korrakaitseseaduse eelnõusse endasse? Kust niisugune äärmiselt kummaline normitehniline lähenemine teie komisjonis?

Nagu ma ütlesin, oli komisjoni soov teha sammuke edasi kõigi nende probleemide lahendamisel, mis korrakaitseseaduse muudatusega on olemas. Samas ma juhtisin tähelepanu, et nende muudatustega, mis on seaduseelnõus 570, on seotud kaks peatükki. Üks peatükk puudutab korrakaitseseaduse muutmist, aga teine peatükk puudutab eriseaduste muutmist. Nii et seaduseelnõuga 570 muudame me kõigepealt eriseadusi. Loomulikult leiame me sealt ka muudatusi korrakaitseseaduses, aga nagu ma ütlesin, esimesel lugemisel siia teie ette tulles oligi mõte saada ettepanekuid ja ideid, kuidas edasi liikuda. Samas  on õiguskomisjonis paralleelselt eelnõu 49, kus muudetakse juba põhjalikumalt korrakaitseseadust. Me arutasime, kas tuua need siia koos või mitte, aga otsustasime teha selle esimese sammu eelnõuga 570 ja jätkata eelnõuga 49.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Tänan, lugupeetud ettekandja! Kas on kõnesoove? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse muutmise ja rakendamise seaduse eelnõu 570 esimene lugemine on lõpetatud ning vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 31. detsember kell 13.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud välisteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kolleegid! Kas teil on soovi avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Võime asuda kohe eelnõu lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Kas võime asuda hääletamise juurde?
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud välisteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 619. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 47 Riigikogu liiget, vastu ei olnud ükski Riigikogu liige, üks Riigikogu liige jäi erapooletuks. Seaduseelnõu 619 on seadusena vastu võetud.

Neljas päevakorrapunkt on kuue Riigikogu fraktsiooni algatatud kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse eelnõu teine lugemine. Palun kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud istungi juhataja! Käesoleva eelnõu algatasid Eesti Keskerakonna fraktsioon, Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon, Eesti Reformierakonna fraktsioon, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Põhiseaduskomisjon on pidanud selle eelnõuga seonduvalt terve rea istungeid, kokku viis istungit. Me oleme selle eelnõu kohta küsinud arvamusi õiguskantslerilt, Riigikohtult, Eesti Kohtunike Ühingult, Riigiprokuratuurilt, Eesti Pangalt, Kaitsejõudude Peastaabilt, Riigikontrollilt, Vabariigi Presidendi Kantseleilt ning ka Riigikogu õigus- ja analüüsiosakonnalt.
Peab ütlema seda, et pärast esimest lugemist määrasime muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 14. detsembri kell pool kümme hommikul. Laekus ainult üks muudatusettepanek meie headelt kolleegidelt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonist, kes tegid ettepaneku muuta eelnõu § 1, mis puudutab kõrgemate riigiteenijate palgamäära määramist, et sellesse oleks kaasatud Riigikogu juhatuse poolt kolmeliikmeline komisjon. Selline ettepanek põhiseaduskomisjonis toetust ei leidnud. Häältega kuus vastu, üks poolt see ettepanek, nagu ma ütlesin, toetust ei leidnud ja vastavalt seadusele täna siin Riigikogu saalis hääletamisele ei kuulu. Küll aga tegi põhiseaduskomisjon ise, eelnõu teiseks lugemiseks ette valmistades, sellesse terve rea muudatusi. Esimene, kõige olulisem ettepanek oli see, milline peaks olema kõrgemate riigiteenijate esimene arvestuslik palgamäär, mis peaks hakkama 2011. aasta kevadest kehtima Vabariigi Presidendi, Riigikogu esimehe, Vabariigi peaministri ja Riigikohtu esimehe kohta. Otsustati, et see palgamäär peaks olema 5200 eurot. Kindlasti meie eurosaadikute palgaga 7665 eurot seda numbrit iseenesest ei saa võrrelda, aga kas me peamegi seda siseriiklikult tegema.
Kindlasti on teil küsimus, miks me otsustasime selle palganumbri siin määrata ära eurodes. Komisjonis olime seda meelt, et selleks ajaks, kui see seadus kehtima hakkab, peaksime Eesti Vabariigis olema üle läinud eurole, jõudnud eurotsooni ja see oli põhjendus.
Oli ka küsimusi selle kohta, kas seadusandlus lubab niisugust käitumist. Võtsime aluseks kehtiva väärtpaberituru seaduse, kus samuti seaduse väga olulised osad käsitlevad just eurot ja euro suhet väärtpaberitesse. Võtsime selle aluseks ja samas märkisime oma eelnõus siiski ära, et vajaduse korral on alati võimalik see eurodes määratud kõrgemate riigiteenijate palk ümber arvutada Eesti kroonidesse Eesti Panga vastava kursi alusel. Niisugune rakendussäte on ka praegu kehtivas väärtpaberituru seaduses kirjas.
Mis me veel aluseks võtsime? Võtsime selle numbri saamisel aluseks, et säiliksid põhimõtteliselt kõrgematele riigiteenijatele praegu olemasolevad palgad. Pidasime vajalikuks ka ise mitmeid teisi muudatusi sellesse eelnõusse sisse viia. Kui selle eelnõu esimeseks lugemiseks ettevalmistamisel oli vastava palgamäära indeksi arvutamisel kõigepealt märgitud näiteks Vabariigi Valitsuse päris oluline roll, siis hiljem muutus see nii, et Riigikogu juhatus peaks tegelema vastava palgamäära indeksiga, mis tuleneb sotsiaalmaksu laekumise indeksist ja kehtivast tarbijahinnaindeksist. Seda eelnõu edasi menetledes viisime me sisse muudatusettepaneku selle alusel, et need vajalikud andmed avaldatakse selle eelnõu seaduseks saamisel Rahandusministeeriumi veebilehel, kuivõrd ta saab need vastavad andmed Statistikaametist, ja sealt juba edasi saavad vastavate institutsioonide raamatupidamistalitused need arvutused ise teha. Nii et selles osas, kui me seadust täna edasi menetleme, peaks niisugune suhteliselt automaatne lähenemine ka edaspidi võimalik olema.
Oluline on kindlasti muudatusettepanek nr 4, mis käsitleb kohtutega seonduvat. Selle seadusega tunnistatakse kehtetuks kohtute seaduse säte, mis määrab ära, et kohtunikele makstakse lisaks ametipalgale lisatasu teenistusaastate eest alates kohtunikuna töötamise viiendast aastast. Seal on vastavad protsendid toodud. Kohtu esimehele jääb küll alles lisatasu esimehe ülesannete täitmise eest ning kohtumaja juhile ja kohtunikukandidaati juhendavale kohtunikule võib maksta lisatasu. Õiguspärase ootuse põhimõtte sätestamise alusel on siin seaduses ka säte, et muudatuste tõttu ei tohi käesolevas seaduses sätestatud kohtunike ametipalk väheneda ja kui kohtuniku palk pärast käesoleva seaduse jõustumist (see on 2011. aasta kevadel) on väiksem kui kohtuniku senine palk koos lisatasuga teenistusaastate eest, siis makstakse kohtunikule ikkagi senist palka niikaua, kuni kohtuniku palk kohtute seaduse ning kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse järgi ületab senist palka. See tagab selle, et kohtunik, kes on välja teeninud näiteks 15-aastasest teenistusstaažist tuleneva lisatasu, saab seda ka edaspidi. Niisuguse lähenemisega ei lähe me kindlasti vastuollu põhiseadusest tuleneva väga olulise õiguspärase ootuse printsiibiga.
Muudatus on ka prokuratuuriseaduses, kus siis sama moodi kui riigiteenistujate kõrgema palgamäära puhul on sätestatud põhimõte, mille kohaselt ei või riigi peaprokuröri kuupalgamäär olla kõrgem kui Riigikogu liikme palk.
Vist on siiski, head kolleegid, õige aeg rääkida veel rahast ja natuke ka konkreetsematest numbritest ja kroonidest just nimelt praegu kehtivatest seadustest ja vääringutest lähtudes. Meedias oleme me näinud päris mitmendat päeva juba väga erinevaid kõrgemate riigiteenijate palgatabeleid, kus on ära toodud otsekui olulised, mõne ametiisiku puhul lausa kümnetesse tuhandetesse ulatuvad palgatõusud 2011. aasta kevadel. Riigikogu põhiseaduskomisjon seda eelnõu niisugusel kujul ette valmistades sellist arvamust aluseks ei võtnud. Näiteks võiksin retooriliselt küsida, aga võin ka otseselt vastata, kui palju on praegu, aastal 2009, vähenenud, ütleme, meie Vabariigi Valitsuse liikmete – ministrite palk. Ma saan öelda, et selle aasta jooksul on ministrite palk vähenenud 19,2%. Kuidas on see võimalik olnud? Seda eelnõu, mis hakkab kehtima seadusena, juhul kui me ta vastu võtame, 2011. aasta kevadel, ning praegu kehtivat palgasüsteemi ja praegu kehtivaid reaalseid palganumbreid tuleb vaadata kooskõlas ühe seadusega, mille meie, head kolleegid, võtsime vastu 19. novembril 2008. aastal ja mida on ka sel aastal kaks korda täiendatud. See on Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seadus. Selle seadusega on kõrgemate riigiametnike ja ka kohtunike palka vähendatud väga oluliselt. See seadus kehtib kuni 2010. aasta 31. detsembrini. Ja sellest vähendamisest tulenevalt on ametipalkade tabelis leitud teatud ameti kandjatele aastast 2011 otsekui väga oluline palganumbri muutus.
Toon ainult mõne näite huvilistele. Kui Vabariigi Presidendi palk on praegu 79 019 krooni ja eelnõu järgi on 81 362 krooni, siis muudatus on natuke üle 2300 krooni aastal 2011. Enne seda ajutise palga langetamise seadust, kui see süsteem oleks edasi kehtinud, oleks riigipea saanud palka 89 726 krooni, mis tähendab seda, et tegelikult me riigipea palgalage ikkagi ju mõnevõrra vähendasime. On räägitud ka näiteks meie peaministri palga olulisest tõusust ja on toodud välja number, et praegu kehtiva seadusega peaks see tõusma 18 000 krooni. Jah, sellest ajutise vähendamise seadusest tulenevalt on seda võimalik niimoodi välja lugeda, aga kui poleks ajutise külmutamise seadusega palgaosa vähendatud, oleks peaministri palga tõus olnud ainult 3800 krooni. Samamoodi on siin olnud jutuks, millest on tingitud kohtunike nii oluline palganumbri tõus. Meedia tabelites on ära toodud, et aastast 2011 peaks tõusma näiteks ringkonnakohtuniku palk 14 000 krooni, kuid see on just nimelt tänu sellele ajutise palkade külmutamise ja ka vähendamise seadusele. Kui meil seda ei oleks, siis oleks näiteks praegu ringkonnakohtuniku palganumber 57 681 krooni, mitte 46 000, ja eelnõu järgi 61 000 krooni, mis tooks ringkonnakohtunikele palgakasvu 2900 krooni piires.
Niimoodi on võimalik võrrelda ka tegelikult kõikide oluliste riigiteenijate palku, välja arvatud tõepoolest põhiseaduses eraldi sätestatud Riigikogu liikmed, kelle kohta põhiseadus ütleb, ja Riigikohus on ka seda kinnitanud, et Riigikogu koosseis ei saa iseenda palku muuta ning sellest tulenevalt on arvestatud, et kogu see palkade süsteem hakkab kehtima Riigikogu järgmisele koosseisule.
Põhiseaduskomisjon ei olnud ka nüüd palgasüsteemi siia välja tuues seda meelt, et me loodaksime ja ootaksime Eesti majanduse jätkuvat langust või seiskumist. Majandusanalüütikud on paljuski seda meelt, et praegu on olukord selles suhtes läinud igal juhul paremaks ja lootuses ka eurotsooni minna ootame kindlasti niisugust stabiliseerivat edasiminekut, mille tõttu olemegi selle eelnõuga sellisel kujul ju siia teie ette tulnud.
Loomulikult, põhiseaduskomisjon andis endale aru ka sellest, et me tervikuna täna siin Riigikogu saalis olles ja ka põhiseaduskomisjon eraldi oleme selle eelnõu menetlemisega võtnud endale kindlasti päris keerulise ülesande. Üks on selge: selle ülesande lahendamine sellist lihtsat ja väga kiiret populaarsust igaühele meist ei too. Ja milline see palgakorralduse süsteem edaspidi ka oleks, on nii või teisiti kindlasti ka neid, kellele üks või teine säte ei meeldi, kas siis millegi kontekstis või ka kontekstiväliselt. Kuid arvestasime ka seda, et riigi teenimine peaks olema ka meil, meie riigis ikkagi väärtustatud. See ei ole siin esimest korda täna välja öeldud, et Eesti Vabariik on põhiseaduse järgi demokraatlik parlamentaarne vabariik ja tegemist ei ole kindlasti mitte presidentaalse haldusriigiga, nagu selle eelnõu esimese lugemise ajal üks hea kolleeg siit Riigikogust ka väga tabavalt ju väljendas.
Lõppkokkuvõttes on nii 7. detsembri kui ka 14. detsembri põhiseaduskomisjoni istungi ettepanek täna eelnõu teine lugemine lõpetada ja homme eelnõu kolmandal lugemisel vastu võtta. Tuletan meelde, head kolleegid, et see eelnõu vajab seadusena vastuvõtmiseks minimaalselt 51 poolthäält. Olen rääkinud. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Küsimusi ei ole. Kas on kõnesoove, et avada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Küll aga asume läbi vaatama seaduseelnõu 369 kohta laekunud muudatusettepanekuid, mida ettekandja ka tutvustas. Kokku on eelnõu kohta esitatud üheksa muudatusettepanekut.
Esimese muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon, ka teine muudatusettepanek on juhtivkomisjoni esitatud. Kolmanda, neljanda, viienda, kuuenda, seitsmenda ja kaheksanda muudatusettepaneku on esitanud samuti juhtivkomisjon. Üheksanda muudatusettepaneku esitas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon jättis selle ettepaneku arvestamata ning tulenevalt meie kodu- ja töökorra seadusest ei kuulu see muudatusettepanek hääletamisele.
Oleme läbi vaadanud kõik eelnõu kohta laekunud muudatusettepanekud. Kuue fraktsiooni algatatud kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse eelnõu 369 teine lugemine on lõpetatud.

Järgmine päevakorrapunkt on meil ülevaade Vabariigi Valitsuse tegevusest Euroopa Liidu poliitika teostamisel. Tutvustan põgusalt selle arutelu korda. Kõigepealt on sõna peaministril, kellel on ülevaate tegemiseks aega kuni 30 minutit. Sellele järgneb Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe ettekanne, milleks on aega kuni 20 minutit. Riigikogu liikmetel on võimalik esitada üks suuline küsimus kummalegi ettekandjale. Seejärel avame läbirääkimised, mille käigus saavad sõna fraktsioonide esindajad. Selline on meie arutelu kord täna. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks peaminister Andrus Ansipi!

Austatud juhataja! Lugupeetav Riigikogu! Ekstsellentsid! Daamid ja härrad! Täna on mul võimalus anda siinse austatud kogu ees järjekordne ülevaade valitsuse Euroopa Liidu poliitikast.
9. novembril osalesin ma tseremoonial Berliinis, kuhu olid kutsutud kõik Euroopa Liidu juhid, tähistamaks 20 aasta möödumist Berliini müüri langemisest. Ilma selle müüri langemiseta ning Saksmaa lõhestatuse lõppemiseta ei oleks ka Eesti saanud võimalust liituda Euroopa Liiduga. Berliini müüri langemine tähistab suurte muutuste algust Euroopas. Neist muutustest oodati uut hingamist ja paremat elu, ühtsema ja sisemiselt tugevama Euroopa tekkimist.
1. detsembril jõustunud Lissaboni leping on järjekordne samm nende eesmärkide täitmise suunas. Ilmselt üks põhjalikumalt läbikaalutud samme, kuna Euroopa Liidu lepingute reform lükati käima pea kaheksa aastat tagasi, Laekeni ülemkogul 2001. aasta suvel. Lissaboni leping muudab Euroopa Liidu tõhusamaks ja tegutsemisvõimelisemaks, kodanikelähedasemaks ja mõistetavamaks. Lissaboni leping annab meile ühtse välisteenistuse ja kodanikele võimaluse algatada seadusandlust.
Need ei ole eesmärgid iseeneses. Lissaboni lepingu alusel toimiva liiduga saame me muuta Euroopa majanduse konkurentsivõimelisemaks ja avatumaks, luua uusi töökohti ning aidata kaasa kõikide Euroopa kodanike heaolu kasvule. Need on vahendid, millega saame tõhusalt üle maailma majandust räsinud kriisist.
Neid eesmärke on esile tõstnud ka Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso oma teist komisjoni koosseisu kokku pannes. Need on eesmärgid, mida peavad oma töös järgima ka vastselt ametisse nimetatud Euroopa Ülemkogu alaline eesistuja Herman Van Rompuy ning Euroopa Ülemkogu poolt esitatud kõrge esindaja kandidaat paruness Ashton.
Tahan rõhutada oma rahulolu novembris ametisse nimetatud ülemkogu eesistuja ja kõrge esindajaga. Tehtud valikutega kinnitasime selgelt Euroopa Liidu aluspõhimõtte – kõik liikmesriigid osalevad Euroopa Liidus võrdsetel alustel – tugevust. Valik, mis võtab arvesse kõigi huve ning tagab nendega arvestamise ka tulevikus, on hea valik. Leian samuti, et peaksime järgima euroopalikku tava ning laskma nii Herman Van Rompuyl kui ka paruness Ashtonil ametisse sisse elada. Ka valitsustele on lubatud vähemalt 100 kriitikavaba päeva.
Austatud Riigikogu! Nagu juba mainitud, tuli uue Euroopa Komisjoni valitud president Barroso mõned nädalad tagasi välja ettepanekuga tema juhitava komisjoni koosseisu ja erinevate volinike ülesannete ning vastutusalade kohta.
Siinkohal on ilmselt kohane õnnitleda asepresident Siim Kallast uue vastutusrikka ülesande puhul. Transpordiküsimuste portfelli ja asepresidendi ülesannete andmine Siim Kallasele näitab eelkõige usaldust tema isiku vastu ning positiivset hinnangut tema senisele tööle Euroopa Komisjonis, vähemal määral, aga siiski, ka usaldust Eesti Euroopa Liidu poliitika kursi suhtes. Olen kindel, et ka Euroopa Parlament kiidab president Barroso valiku heaks.
Mul on hea meel tõdeda, et president Barroso on oma valikuga osutamas samasuguste probleemide lahendamisele, millele soovib tähelepanu pöörata ka Eesti.
Millised need on? Kõigepealt soov, et meie ühiseid huve esindataks maailma areenil ühtsemalt. Eesti on alati toetanud Euroopa Liidu ühtset välispoliitikat ning Euroopa Liidu ühel häälel rääkimist suhetes partneritega väljaspool liitu. Loodava Euroopa Liidu välisteenistusega tekib üksus, mille eesmärk on ühtlustada Euroopa Liidu välispoliitikat. Paruness Ashtonil saab olema vastutusrikas ülesanne ehitada üles toimiv ja tõhus ning samal ajal just kodanikele lähedane Euroopa Liidu välisteenistus.
Selle medali teine külg on komisjoni roll Euroopa Liidu kui terviku esindamisel. Komisjoni kui kõikide liikmesriikide huvide tasakaalustaja ja Euroopa ühtsete huvide kaitsja roll peab olema tugev. Vaid nii saavutame suurema ühtsuse ja järjepidevuse oma poliitikate välimistes dimensioonides.
Siinkohal on oluline meeles pidada, et vastavalt Lissaboni lepingule on Euroopa Liidu kõrge esindaja ühtlasi ka komisjoni asepresident – komisjoni liige ja seotud komisjoni kui kollegiaalse organi otsustega. Just komisjon suudab kõige paremini esindada liitu kui tervikut nii rahvusvahelistel kliimaläbirääkimistel kui ka G20 formaadis maailma uue finantsarhitektuuri paikapanemisel.
Sellist rolli on komisjon edukalt kandnud väliskaubandusküsimustes juba aastakümneid. Eesti soovib, et komisjon võtaks veel jõulisema rolli energiajulgeoleku, sealhulgas energia tarnekindluse edendamisel. Muu hulgas ka Euroopa Liidu ühtse energiapoliitika eestkõnelejana suhetes kolmandate riikidega. Lissaboni leping annab selleks hea baasi, andes esimest korda Euroopa Liidule otsese pädevuse energiapoliitikas. Komisjon peab haarama härjal sarvist ning täitma lepingus sätestatud raamid ja põhimõtted sisuliste sammude ja ettepanekutega.
Lugupeetud Riigikogu! Euroopa Liidu majandus on selle aasta esimese poolaastaga langenud üle 5%. See on olnud ränk hoop nii üksikisikutele, ettevõtetele kui ka liikmesriikidele. Sealjuures on vaid kuus liikmesriiki tänaseks suutnud hoida oma riigieelarve defitsiiti allpool 3% piiri, nagu näeb ette Euroopa stabiilsus- ja kasvupakt. Nende seas on ka Eesti.
Meie ees seisab ülesanne mitte üksnes tuua Euroopa Liit majandusseisakust välja, vaid anda impulss uueks arenguks. Eesti soovib näha komisjoni tugevamat kätt siseturu edasiarendamisel, sealhulgas nn viienda vabaduse – teadmiste vaba liikumise – ellurakendamisel. Siseturg ei ole, erinevalt paljudest eksiarvamustest, valmis. Teenuste turu liberaliseerimine on alles algamas, vastav direktiiv jõustub käesoleva aasta lõppedes. Mul on samuti kahju, et tervishoiuteenuste direktiivis ei ole seni jõutud kokkuleppele. Kõik need sammud aitaksid kaasa uute töökohtade tekkimisele ning majanduse konkurentsivõime tugevdamisele.
Majanduskriis ei ole vähendanud Euroopa Liidu konkurentsivõime suurendamisele suunatud Lissaboni protsessi tähtsust. Vastupidi. Ma tervitan ettepanekut luua Euroopa Liidu uuendatud konkurentsivõime strateegia EL2020, mis keskendub minu arvates olulisimale: haridusele ja teadusele kui tähtsaimatele teguritele liidu konkurentsivõime tõstmisel. Samal ajal ei unusta strateegia tööturu vajadusi majanduskriisist väljumisel. EL2020 strateegiast võiks saada Euroopa Liidu uus majanduspoliitiline suunanäitaja. Ühtlasi tahab Eesti hea seista selle eest, et uue komisjoni mandaatperioodi jooksul väljatöötatav eelarveperspektiiv oleks senisest selgem ja lihtsam ning tihedamalt seotud Euroopa Liidu konkurentsivõime suurendamise eesmärkidega.
Lugupeetud Riigikogu! Nagu näete, on Eestil palju ootusi meie uuenevale Euroopa Liidule. Kuid ma kinnitan teile, et me ei jää ka ise, käed rüpes, ootama, et teised töö meie eest ära teeksid. Olles aktiivne ja konstruktiivne osaline, saab Eesti kaasa aidata Euroopa näo kujundamisele just selliseks, nagu me ise seda soovime.
Tahaksin siinkohal esile tõsta mõnda valdkonda või teemat, kus oleme saavutanud edu ja tunnustust oma poliitika edendamisel.
Kõigepealt meie selgitustöö energiaühenduste rajamise vajaduse kohta, mille tulemusena on sündinud Läänemere energiaühenduste kava. See on meie silmis esimene samm. Tööd on vaja jätkata, et jõutaks Euroopa Liidu ühise energiaturu loomiseni.
Teiseks, meie huvi saada uue loodava justiits- ja siseküsimuste IT-süsteemide agentuuri asukohamaaks. Olen kindel, et Eesti on parim kandidaat selle agentuuri asukohamaaks. Meil on suurepärane IT potentsiaal, hea profiil ning korralik kogemus. Eesti ametnikud ja poliitikud teevad agentuuri Eestisse saamise nimel tõsist tööd. Usun, et meid saadab edu.
Enamik näidetest on vaheetapid pikaajaliste eesmärkide saavutamisel. Nende lõplik teostumine on läbirääkimiste tulemus 26 liikmesriigi ja komisjoniga ning see võtab paratamatult aega. Olles innovaatilised, järjepidevad ja töökad, saavutame parimaid tulemusi.
Olen kinnitanud teie ees seistes aasta tagasi ja teen seda ka seekord: Eesti soovib liituda euroalaga 2011. aasta 1. jaanuarist. Selle eesmärgi valjuhäälse väljaütlemisega on ka vastutus eesmärgi saavutamisel pandud eelkõige meile endile. Liitumine eurotsooniga sõltub eelkõige meie endi tegudest ja meie senine lähenemine on end õigustanud. Nii Rahvusvaheline Valuutafond, Maailmapank kui ka Euroopa Komisjoni rahandusvolinik peavad meie eesmärgi saavutamist tõenäoliseks. Eesti soovib liituda tugeva euroalaga ning seda saame teha üksnes siis, kui euro usaldusväärsuse aluseks olevad reeglid jäävad püsima. Meie ei soovi muuta reegleid, meie ei soovi mingeid erandeid.
Veel kord: euro ei ole asi iseeneses. Olgu iseenesestmõistetav tõde siinkohal kõigile uuesti välja öeldud: euro on eesmärk üksnes seni, kuni temast saab vahend. Euro on üks nendest impulssidest, mis toovad kaasa kiirema majanduse taastumise, paremad töökohad ja heaolu kasvu. Pikemas perspektiivis toodab eurotsooni liikmesus usaldust ja stabiilsust meie majanduskeskkonna vastu. Saavutades euroalaga liitumise ja astudes samal ajal OECD liikmesriikide ridadesse, anname selge sõnumi: meil on tugev majandus, millesse tasub investeerida.
Austatud Riigikogu! Lugupeetud kuulajad! Maailma, Euroopa Liidu ja Eesti ees seisab tänasel päeval üks keerulisemaid ülesandeid: planeedi päästmine meie endi tekitatud saaste ja õhku paisatavate heitkoguste vähendamise kaudu. See on kõikide riikide ühine ülesanne. Me tahame kõik elada puhtamas keskkonnas.
Eelmisel aastal umbes samal ajal leppis Euroopa Liit kokku siduvates eesmärkides süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamiseks 20% võrra. See sisaldas endas valmisolekut vähendada emissioone veelgi, kuni 30%-ni, kui teised maailma riigid võtavad võrreldavaid kohustusi. Rahvusvaheline kliimakonverents Kopenhaagenis, mille eesmärk on jõuda uue, nn post-Kyoto kokkuleppe saavutamiseni, on lõpusirgel. Ma olen kindel, et me suudame saavutada poliitilise kokkuleppe. See saab olema raamiks ja pinnaseks hilisematele detailsetele rakenduskokkulepetele, kuid kõigepealt on tähtis panna paika kõiki maailma riike hõlmav siduv eesmärk ja põhimõtted. Tuletan siinkohal meelde, et ka Euroopa Liidu sees leppisime energia- ja kliimapaketi raames enne kokku eesmärgid ja alles hiljem rakenduslikud üksikasjad.
Lähen Kopenhaagenisse kahe päeva pärast hea tundega. Eesti on olnud läbirääkimiste algusest peale tugeva ja võimalikult hõlmava üleilmse kokkuleppe pooldaja.
Oktoobris tuli liikmesriikidel läbida solidaarsustest kliimateemal, kui kaalul oli Euroopa Liidu ühtne esindatus kliimakonverentsil. Solidaarsus ja Euroopa Liidu ühtsus ei ole tühipaljas sõnakõlks, mida kõlbab kasutada juhtudel, kui see on riigi huvidega kooskõlas, kuid mille võib kõrvale heita niipea, kui riigi erihuvid ülejäänud partnerite arvamusega kokku ei lähe. Solidaarsus on alati kahesuunaline.
Jah, ka Eestile on kliimamuutustega võitlemisele kaasaaitamine lühiajalises perspektiivis küllalt kulukas. Teisest küljest näitab see, et suhtume Euroopa Liidu ühtsusesse tõsiselt ja oleme valmis selle nimel ka panustama. Kinnitan teile, et Eesti konstruktiivset joont on märgatud ja tunnustatud. See on poliitiline kapital tulevikuks.
Ikka on küsitud, mida me sellest saame, kui toetame tugevat lepet Kopenhaagenis. Miks oleme valmis andma oma panuse mitte ainult kasvuhoonegaaside vähendamisse, vaid ka rahastamisse? Kas meil ei oleks kasulikum rõhutada oma suhtelist vaesust ja seeläbi mitte maksta arenguriikidele?
Vastuseks: olgu kliimamuutused inimtekkelised või mitte, muutugu ilm külmemaks või soojemaks, selge on, et mittetaastuvatel energiaallikatel põhinev energiatootmine ei ole jätkusuutlik. Peame otsima ja leidma alternatiive, mis võimaldaksid katta maailma järjest kasvavat energiavajadust.
Kuigi lühiajaliselt võib kliimapoliitika tähendada meile suuremaid kulusid, näeme, et keskendudes keskkonnasõbralikele tehnoloogiatele ja arendades välja uusi, võidame kaugemas perspektiivis nii majanduslikult kui ka keskkonnapoliitiliselt. Riigil, mille elektrienergia tootmine põhineb põlevkivitööstusel, on kanda võrdlemisi suur vastutus kahjulike ainete õhku paiskamisel. Kopenhaageni kokkulepe annab ühtlasi kindluse ettevõtjatele, investeerimaks loodussõbralikesse ja taastuvenergial põhinevatesse tehnoloogiatesse ning tegelemiseks arendustööga nende väljatöötamisel. Kui pole selgeid ülemaailmseid mängureegleid, on raske investeerida. Kliimasõbralik poliitika on investeering tulevikku, mis end kordades ära tasub.
Austatud kuulajad! Lissaboni lepingu jõustumisega on ka see austusväärne kogu, mille ees hetkel seisan, saanud endale lisaõigusi. Eelkõige on Riigikogu saanud võimaluse sõeluda komisjoni algatuste vastavust subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse printsiibile. See on tänuväärne muudatus, mis tõstab kindlasti veelgi parlamendi rolli Euroopa otsustusprotsessis. Valitsus omalt poolt annab minu suu läbi käesolevaga lubaduse seadusandjat selles töös aidata. Kõik Riigikogule esitatavate asjakohaste seisukohtade eelnõude seletuskirjad Euroopa Liidu asjade kohta hakkavad sisaldama ka vastavat valitsuspoolset analüüsi eelnõu vastavusest nendele printsiipidele. Ühtlasi sooviksin siinkohal tänada Riigikogu viljaka koostöö eest Euroopa Liidu küsimuste menetlemisel.
Nii nagu on see sätestatud Eesti Euroopa Liidu poliitika 2007–2011 raamdokumendis, jätkab valitsus ka järgnevatel aastatel sellise Euroopa Liidu poliitika teostamist ja elluviimist, mille eesmärk on muuta Euroopa Liit tugevamaks. Meie poliitika sihiks saab olla vaid sisemiselt sidusam ja välimiselt ühtsem Euroopa, sest nagu väljendas juba 1929. aastal peetud kõnes Karl Robert Pusta: "Kõik, mis kõvendab Euroopa ühtehoidu, kindlustab ka meie rahvuslikku iseolemist." Tänan tähelepanu eest!

Aitäh, hea peaminister! Kas on küsimusi? Rein Ratas, palun!

Härra peaminister! Teie ettekanne oli väga sisukas. Aitäh! Te ütlesite äsja, et Lissaboni leping annab kodanikele võimaluse algatada õigusakte. Suurepärane! Ligi kaks aastat tagasi esitas Keskerakonna fraktsioon põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu seadusloome rahvaalgatuse võimaldamiseks. Teie juhitav valitsus otsustas oma 2008. aasta 27. märtsi istungil eelnõu mitte toetada. Ja nii see jäigi põhiseaduskomisjoni tolmu koguma. Kas nüüd, kui Lissaboni lepe on jõustunud, võiks teie juhitav valitsus euroopalikku tava järgides oma toonast seisukohta muuta? Olen rääkinud.

Euroopa Liidus on pika kaalumise järel – see kaalumine on kestnud kaheksa aastat – rahvale võimaldatud seadusandlike algatuste puhul kehtestatud teatud piirangud. Selleks, et eelnõu algatada, on vaja vähemalt miljoni inimese allkirja. Eesti puhul on miljon inimest ühe eelnõu algatamiseks kindlasti liiga palju nõuda. Eestis on seaduseelnõude algatamine ülimalt lihtne: pruugib vaid ühel teie hulgast, ühel 101-st esitada eelnõu, ja protsess on käivitunud. Paljudes riikides see nii lihtsalt ei kulge. Ma olen kindel, et kui selle miljoni nõutud allkirja asemel Eestis kogutakse kas või tuhat, siis leidub vähemalt üks Riigikogu liige, kes ei jää ootama ei 10 000, 100 000 ega miljoni allkirja kogumist, vaid ta algatab seaduseelnõu. Nii et küsimus on praktilises vajaduses – minu meelest Eestis ei ole praktilist vajadust sellise algatuse järele.

Tarmo Mänd, palun!

Austatud peaminister! Oma ettekandes te käsitlesite väga selgelt eurole ülemineku võimalust aastast 2011 ja pärast 2010. aasta eelarve vastuvõtmist kahtlevad selles minu arvates väga vähesed. Eesti riik on omapoolse panuse teinud, nüüd on küsimus teatud pinges, mis on tekkinud seoses kahtlusega, kas eurole minnakse üle praeguse kursi alusel või toimub mingeid muutusi. Teatavasti tekitas selle pinge agentuuri Bloomberg väide, et Euroopa Keskpank on viidanud võimalusele uute riikide puhul nende valuuta revalveerida või devalveerida. Eesti Pank on kinnitanud, et Eesti krooni kurss on kindel ja minnakse üle praeguse kursiga. Milline on Vabariigi Valitsuse seisukoht selles osas? Ma tänan!

Eurole ülemineku kursi määrab Euroopa Komisjoni ettepanekul pärast  Euroopa Keskpangaga konsulteerimist rahandusministrite nõukogu ehk siis ECOFIN esimesel koosolekul pärast seda ülemkogu istungit, kus otsustatakse riigi liitumine eurotsooniga. Praegu võib tõenäoliseks pidada, et juunis toimuv ülemkogu istung langetab liitumisotsuse ja juulis langetab ECOFIN Euroopa Komisjoni ettepanekul ja konsulteerides Euroopa Keskpangaga kursiotsuse.
Üks oluline nüanss ECOFIN-i otsustusprotsessis on see, et nõukogu peab üleminekukursi otsuse langetama konsensusega. See tähendab, et igal liikmesriigil, kaasa arvatud Eestil ja meie rahandusministril ehk siis Jürgen Ligil on vetoõigus. Mitte keegi ei saa meie tahte vastaselt meile mingisugust üleminekukurssi kehtestada. Ma olen ka päris veendunud, et kellelgi pole kunagi olnud mõtteski hakata ühe riigi tahte vastaselt talle üleminekukurssi kehtestama. Kui vaadata seniseid üleminekuid, siis nende puhul on täiesti selge olnud, et võetakse ERM2 kurss ja sellega on ka üle mindud, mitte mingisuguseid muutusi pole toimunud. Jah, Slovakkia puhul võeti revalveerimine ette koguni kahel korral. Üks kord revalveeriti Slovakkia koruna ehk krooni kurssi 8,5% ja teisel korral 17,6%, kuid see jäi ERM2 raamidesse ja üleminek toimus täpselt ERM2 kursiga. Üks asi on revalveerimine, mis teatavasti võtab ära surve inflatsioonile. Vanade eurotsooni liikmesriikide kõige suurem hirm on just nimelt selles, et see konvergents, mis madalama palga- ja hinnatasemega riikides paratamatult toimub – mõtlen hindade ühtlustumist vanade eurotsooni liikmesriikide hindadega –, toob kaasa suurema inflatsiooni uutes liikmesriikides. Ajakirjanduses jutuks olev võimalik devalvatsioon tooks kaasa veelgi suurema surve inflatsioonile ja seda eurotsoon kindlasti uute liikmete puhul ei taha.
Minu vastus teile on selline: kurss selgub kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide rahandusministrite konsensusliku otsustamise järel juulikuus ja ma olen absoluutselt kindel, et meie tahte vastaselt keegi seda kurssi muutma ei hakka. Eestis on kasutatud valuutakomitee süsteemi. Meil on krooni kurss olnud seadusega seotud kõigepealt Saksa margaga ja nüüd siis euroga juba peaaegu 18 aastat ja ei ole absoluutselt mitte mingit põhjust seda kurssi muuta. Seega kõik jutud devalveerimisest on täiesti alusetud. Kuid kui teoreetiliselt läheneda, siis jah, otsustajaks on ECOFIN, tõsi küll, konsensuslikult. Meil pole mingit põhjust arvata, et Eestil võiks olla mingisugune huvi kurssi muuta. Vastupidi, ma välistan selle huvi. Samas me ei saa välistada, et teoreetiliselt võib see otsus olla ka teistsugune, kui on näidanud senine praktika, mille järgi kõikide riikide üleminekud on toimunud ERM2 kursi alusel. Mingit muutust minu hinnangul ei ole tulemas. Meid ei saa keegi sundida astuma eurotsooni meile mittekasuliku kursi alusel. Selles asjas puudub igasugune loogika ja igasuguseid kuulujutte sellest, et kurssi võidakse muuta, pean ma ilmselgelt kahjulikuks. See tekitab asjatuid pingeid ja sellel pole mitte mingisugust majanduslikku sisu.

Jaan Kundla, palun!

Lugupeetud peaminister! Praegu tundub, et Eesti hakkab täitma vajalikke kriteeriume eurole üleminekuks 2011. aasta alguses. Seda kinnitavad paljud autoriteetsed Euroopa institutsioonid. Samal ajal on küllalt teisi hinnanguid, mis seavad meie eesmärgi täitmise ja eurole ülemineku kahtluse alla. Mis alusel neil see kahtlus tekkinud on?

Minu sügava veendumuse järgi on eurotsooni laienemine eelkõige tingimuste täitmisega seotud. Kandidaatriigid, kes täidavad kõik eurotsooni laienemisele seatud tingimused, on eurotsooni teretulnud. Riigid, kes tingimusi ei täida, eurotsooni ei saa. Minu meelest nn eksperdid pingutavad üle nende kõikvõimalike poliitiliste kaalutlustega. Tegemist on eelkõige puhta juriidikaga, tingimuste täitmisega. Kui tingimused on täidetud, on kandidaat eurotsoonis. Kui tingimused ei ole täidetud, tuleb veel pingutada. Suuremate pingutuste järel ehk saab eurotsooni. Nii et ma ei tahaks nende igasuguste ekspertidega, kes on ju kogu aeg midagi arvanud, praegu väitlema hakata.

Margus Lepik, palun!

Austatud peaminister! Kõigepealt suur tänu tänase ülevaate eest ja loomulikult ka tehtud töö eest Euroopa Liidu suunal! Te märkisite oma ettekandes, et Euroopa Liidu teenuste direktiiv on alles algusjärgus ja Eesti saavutatuga päris rahul olla ei saa. Sama tunne või seisukoht jäi kõlama ka selle teema arutelul Riigikogu komisjonis ja suures saalis. Küsimus on selline: kas Vabariigi Valitsusel on plaanis käivitada initsiatiiv, et seda teenuste direktiivi laiendada ja liikmesriikides uute kokkulepeteni jõuda?

Ma olen oma mitte just suurt rahulolu teenuste direktiiviga ka varem siin kõnepuldis väljendanud. Loomulikult me oleksime tahtnud märksa ambitsioonikamat teenuste direktiivi, kuid üksi siin ilmas ei ela. Me peame arvestama oma partneritega ja see, milles me kokku leppida suutsime, oli maksimum. Kõigepealt me peaksime seni kokkulepitu ellu viima. Aga loomulikult, ega me oma sihte ära ei unusta. Me töötame edasi selle nimel, et teenuste vaba liikumine omandaks hoopis suurema ulatuse, kui teenuste direktiiv praegu sätestab. Vastus on seega: jah!

Urmas Klaas, palun!

Austatud peaminister! Ma jätkaksin teemat, mille kolleeg Margus Lepik tõstatas. Paluksin teil natuke rohkem konkretiseerida eri riikide vaateid ja võib-olla võimalusi tervishoiuteenuste märksa vabama liikumise kontekstis. Valga ja ülejäänud Eesti arstid on seda pikisilmi oodanud. Euroopa Liit on nii tihedalt põimunud ja integreerunud, aga ometi on näiteks Valga ja Valka inimestel suur probleem, et nad ei saa ennast naaberriigis ravida lasta. Oma raha eest muidugi saab, aga kindlustussüsteemid seda ei võimalda. Nii et tervishoiuteenuse vabam liikumine – kui optimistlik te selles valdkonnas olete?

Ma usun, et ükskord tekib ka meditsiiniteenuste osas ühtne Euroopa Liidu turg, aga see ei ole mitte tänase ja päris homse päeva küsimus, see võtab veel aega. Tegu on terve küsimuste kompleksiga, mis ei sõltu lihtsalt kellegi tahtest. See sõltub väga paljudest protsessidest, kaasa arvatud sellestsamast konvergentsist, elatustaseme ühtlustumisest ja kõigest muust. Me ei peaks kellelegi näpuga näitama ja ütlema, et meie oleme suuremad vabaduse austajad kui need teised. Nende teiste seisukohti tuleb respekteerida ja me oleme alati olnud kompromissialtid. Iga kompromiss meile väga palju meeldinud ei ole, aga kui me oleme kokku leppinud, siis me oleme ka kokkulepitu järgi tegutsenud. Nii et selleski küsimuses ma hoiduksin liigsest emotsionaalsusest, tegutseme edasi heas lootuses.

Aitäh, hea peaminister, põhjaliku ettekande eest ja ka küsimustele vastamise eest! Praegu rohkem küsimusi ei ole.

Aitäh!

Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Euroopa Liidu asjade komisjoni nimel ettekandeks komisjoni esimehe Marko Mihkelsoni!

Hea peaminister! Head kolleegid! Külalised! Tänane Euroopa Liidu asjade komisjoni ettekanne on hea näide väikesest, kuid samas siiski olulisest arengust Riigikogu töökorralduses. Viimati pidasime siin saalis Euroopa teemadel pisut laiema arutelu vahetult enne Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. Hiljem on küsimuse käsitlemine piirdunud vaid valitsusjuhi aruandega. Samas on meie siseriiklikus otsustusprotsessis Riigikogul ja eriti Euroopa Liidu asjade komisjonil üks keskseid rolle, mistõttu on täiesti loomulik ka parlamendiarutelu laiendamine Riigikogu-poolse seisukohavõtuga. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse viimase muudatuse tulemusel hakkavad nüüdsest igal sügisistungjärgul Euroopa arutelud sisaldama peale valitsusjuhi ettekande ka Euroopa Liidu asjade komisjoni tegevuse ülevaadet. Ma olen veendunud, et täidesaatva võimu hinnanguga peab käima käsikäes Riigikogu ülevaade ja hinnang valitsuse tegevusele ning arengutele Euroopa Liidus ja ka Euroopa Liidu asjade komisjoni enda tegevusele.
Head kolleegid! Lõppevast, 2009. aastast tooksin ma välja kaks olulisemat teemat, millest sooviksin lähemalt rääkida. Need on Lissaboni leppe jõustumine, mis puudutab laiemalt arenguid Euroopa Liidus, ning meie komisjonis kuulamiste põhjal koostatud raport Eesti esindatusest Euroopa Liidus viimase viie aasta jooksul.
Alustan viimasest. Juba eelmise aasta sügisel alustas Euroopa Liidu asjade komisjon Eesti Diplomaatide Koolilt tellitud analüüsi aluseks võttes kuulamisi, mille eesmärk oli anda hinnang Eesti esimese viie aasta kogemusele Euroopa Liidus. Me püüdsime leida vastust küsimustele, kas meie otsuste tegemise süsteem vastab vajadustele ning kas Eesti hääl on piisavalt kuuldav liikmesriikidele ja Euroopa Liidu institutsioonidele. Kuulamiste põhjal jõudis Euroopa Liidu asjade komisjon järeldusele, et vaatamata oma piiratud ressurssidele ja väiksusele on Eesti hästi sulandunud Euroopa Liidu otsustusprotsessi. Võib öelda, et Eesti esindatus Euroopa Liidus väärib pigem positiivset hinnet. Eesti on Euroopa Liidus üks väikseimaid riike, kes on võtnud eesmärgiks kujundada oma positsioonid väga laial poliitiliste teemade skaalal. See mõistagi esitab ka suuremaid väljakutseid poliitikate kujundajatele ja selles osas on meil veel suur arenguruum.
Raportis jõuti järeldusele, et Eesti poliitika Euroopa Liidus peaks meile olulisemates suundades kandma senisest proaktiivsemat hoiakut. See puudutab nii poliitikaseisukohti endid kui ka nende tutvustamist partnerriikidele. Euroopa Liidu ühispositsiooni rõhutamist on küll sageli mugav kasutada, kuid Eesti võiks mõnes küsimuses veidi rohkem eristuda ka jõulisema idee vedajana. Pean tunnistama, et siin on ka Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonil oma roll mängida. Tulen ettekande lõpul selle küsimuse juurde tagasi.
Kui nüüd võrrelda meie seisundit teiste liikmesriikide omaga, siis Eesti riigisisene koordinatsioonisüsteem tervikuna on viie aastaga saavutanud küllaltki hea taseme. Tunnustust väärib parlamendi ja valitsuse koostöö ning informatsiooni kättesaadavus. Positiivse aspektina võib välja tuua tervikuna süsteemi korralduse unikaalsuse Euroopa Liidu liikmesriikide kontekstis. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muudatused ning Vabariigi Valitsuse vastavad õigusaktid on andnud hea põhja Eesti osalemiseks Euroopa Liidu otsustusprotsessis. Valitsusega koostööd hinnates soovib komisjon siiski juhtida tähelepanu ministrite osalemisele nii Euroopa Liidu Nõukogu kui ka Euroopa Liidu asjade komisjoni töös. Üldiselt on meil kujunenud välja hea tava, et Eesti seisukohti eelseisval nõukogu istungil tutvustab komisjonis minister. Samas on olnud olukordi, kus ministri puudumine pole seotud mõjuva põhjusega ning seetõttu on jäänud poliitiline arutelu positsioonide üle lünklikuks. Teiseks peaks valitsus võtma hoiaku, et Euroopa Liidu nõukogudes oleks Eesti alati esindatud ministri tasemel – tuleb ju arvestada, et teatud juhtudel on sõnaõigus ainult ministritel.
Infovahetuse ning Eesti parema esindatuse seisukohalt on kindlasti oluline Riigikogu komisjoni ja Euroopa Parlamendi liikmete regulaarne kohtumine. Näiteks tehti Euroopa Liidu asjade komisjoni eilsel istungil ettepanek korraldada vähemalt kord aastas ühiskohtumine kõigi kuue Eesti saadikuga, et selle käigus vaielda läbi Eestile olulisimad Euroopa Liitu puudutavad küsimused. Riigikogu töö korralduse poolelt ei saa jätta mainimata meie esindaja tegevust Euroopa Parlamendi juures, mis on andnud dünaamilise ning vahetu kontakti nii parlamendis kui ka teistes liikmesmaades toimuvaga.
2008. aastal alustati samal ajal Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni kuulamistega ka valitsuse poolt siseriikliku Euroopa Liidu otsuste tegemise protsessi hindamist ja reformimise ettepanekute analüüsi. Riigisekretär kutsus kokku vastava töörühma ning see ametnikest ja ekspertidest koosnev kogu esitas juba samal aastal oma järeldused. Euroopa Liidu asjade komisjon ootab huviga, millised on Vabariigi Valitsuse ettepanekud kehtivate õigusaktide muutmiseks just Euroopa-suunalist otsustusprotsessi silmas pidades.
Miks see meid otseselt huvitab? Põhjus on protsessi komplekssuses. Teatavasti on Lissaboni lepingust tulenev subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse järelevalve võimalus antud riikide parlamentidele, nii nagu oma sõnavõtus ka peaminister viitas. Samas on Eesti senine vastav regulatsioon efektiivselt kombineerinud täidesaatva ja seadusandliku võimu ressursse ehk teisisõnu on Eestil kujunenud konsensuslik hoiak, et Euroopa Liiduga seotud küsimused vaieldakse selgeks koduses arutlusprotsessis ning meilt saab väljundi Euroopa Liidu asjade komisjonis heaks kiidetud ühispositsioon.
Lissaboni lepingu valguses tekib mõistagi asjakohane küsimus, mis osas on meie ministeeriumid valmis Euroopa Liidu õigusaktide eelnõude kohta võetava valitsuse seisukoha seletuskirja täiendama klausliga selle vastavusest subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele ning vastavusest põhiseaduse aluspõhimõtetele. Samas on mul väga hea meel peaministri äsjases sõnavõtus antud kinnituse üle, et tulevikus peaksid kõik asjakohaste seisukohtade eelnõud sisaldama valitsuse analüüsi nende vastavuse kohta nimetatud põhimõtetele.
Lissaboni leppe rakendamine on otseselt seotud meie riigisiseste otsustega. Nagu ma ettekande alguses mainisin, töötab senine süsteem hästi ja niisugustes küsimustes ei ole mõttekas kiirustada. Muudatuste tegemiseks vajame analüüsi ning mingil määral ka aega ja kogemust. Siinkohal on mul hea meel tõdeda, et 8. detsembril moodustas Riigikogu juhatus töörühma, mille ülesanne on Lissaboni leppe rakendamisega seotud muudatuste vajalikkuse hindamine ja võimalike muudatuste ettepanekute väljatöötamine.
Head kolleegid! 2009. aastal toimus hulk olulisi Euroopa Liidu ametiisikute nimetamisi. Eeskätt pean silmas Eesti kandidaate Euroopa Komisjoni voliniku kohale, Euroopa Kontrollikoja liikme kandidaate, Eesti liikmeid majandus- ja sotsiaalkomitees ning regioonide komitees. Samuti kuuluvad sellesse oluliste ametiisikute nimistusse Euroopa Kohtu kohtunik ja esimese astme kohtu kohtunik. Erinevalt Eesti suursaadikute nimetamisest ei anna kehtiv seadustik parlamendile nõuandvat rolli Euroopa Liidu kõrgemate ametnike nimetamise või kandidaadiks määramise protsessis. Samas leian, et arvestades Riigikogu keskset rolli Euroopa Liidu suunalises siseriiklikus otsustusprotsessis, tuleks praegust olukorda pisut kohendada sarnaselt Eesti suursaadikute nimetamise protsessiga. Seejuures tuleks ehk lähtuda seadussätte asemel headest tavadest. Tänaseks on meil olemas ka üks hea näide, pretsedent. Nimelt kohtus Euroopa Liidu asjade komisjon nii Siim Kallase kui Kersti Kaljulaidiga, enne kui Vabariigi Valitsus nende kandidatuuri lõplikult kinnitas. Usun, et see on eeskuju vääriv ning muutub heaks tavaks kõigi olulisimate Eestis tehtavate Euroopa-suunaliste personaliotsuste puhul. Seepärast loodan, et iga järgmise nimetamisperioodi korral avaneb ka Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonil enne lõplike kandideerimisotsuste tegemist võimalus kohtuda meie tulevaste esindajatega. Eesti esindajate ja samas Lissaboni lepingu uuendustega on seotud ka Euroopa Liidu asjade komisjoni soov tulevikus regulaarselt kohtuda meie esindajatega Eurojustis ja Europolis. See on oluline juba sellegi pärast, et Lissaboni leppes on erilise rõhuasetuse saanud just sise- ja justiitsküsimuste parlamentaarne järelevalve.
Head kolleegid! Eelmise aasta jooksul on Euroopa Liidu asjade komisjon teinud mitmeid samme, et Euroopa Liiduga seonduvaid küsimusi avalikkusele lähemale tuua. Oleme alustanud traditsiooni, mille kohaselt on peaministri ülemkogueelsed kohtumised komisjoniga avalikud: lisaks võimalusele istungit kohapeal kuulata on toimuv jälgitav otse internetist ja hiljem vaadatavana ka komisjoni koduleheküljel. Uuematest infokanalitest on komisjon liitunud nii Twitteri kui Facebooki keskkonnaga. Usun, et selliste uuendustega saame avalikkusele anda paremad võimalused meie tööd jälgida, ka on sel moel võimalik edendada arusaamist Euroopa Liidust ja meie enda tööst. Samas pole me mõistagi unustanud traditsioonilisi infokanaleid. Euroopa Liidu asjade komisjon alustas 2008. aasta sügisel väljasõite Eesti maakondadesse ja linnadesse, et kohapeal tutvuda eeskätt Euroopa Liidu rahastamisel valminud objektidega ning tutvustada ise nii Euroopa Liidu aktuaalseid teemasid kui ka komisjoni enda tööd. Meil on toimunud väljasõidud Põlva- ja Võrumaale, Pärnusse ja Ida-Virumaale, Tartusse ja Viljandimaale.
Euroopa Liidu asjade komisjoni välistegevusest tooksin esile traditsioonilised kahepoolsed kohtumised kolleegidega enne nende riigi eesistumise algust. Nende visiitide käigus oleme ühest küljest keskendunud vastava riigi eesistumisprioriteetidele, kuid kasutanud ka võimalust Eestile tähtsate teemade teadvustamiseks. Viimati külastas komisjoni delegatsioon novembri algul Hispaaniat, kes teatavasti asub ühendust juhtima 1. jaanuaril 2010.
Vaadates tulevikku, tahaksin eraldi peatuda mõnel teemal, mis komisjoni hinnangul väärivad suuremat tähelepanu. Üks Eesti jaoks olulisimaid eesmärke Euroopa Liidus oli tänavu Läänemere strateegia vastuvõtmine. Euroopa Parlamendist alguse saanud idee on nüüdseks kirjas mahukas tegevuskavas ja illustreeritud asjakohase teatisega. Oktoobri ülemkogu istungil sai strateegia oodatud heakskiidu kõikidelt Euroopa Liidu liikmesriikidelt. Mul on väga hea meel, et Läänemere strateegia sisu ei ole niivõrd sõnad, kuivõrd teod ise, seejuures esimeses järjekorras need konkreetsed 80 tegevuskavas märgitud projekti, mille puhul on vaja kõige kiiremas korras ühiselt tegutseda ja panustada. Just ühiselt tegutsedes tugevdame me Euroopa Liidu raamistikus sidemeid ja loome ühendusi, mis aitavad tagada turvalisustunnet kogu regioonis. Meie jaoks üliolulised teemad, nagu Läänemere energiaühenduste kava, Rail Baltica, organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse tõhustamine, digitaalsete allkirjade vastastikune tunnustamine, ühise merejälgimissüsteemi loomine, reostustõrjealase valmisoleku parandamine ja teadmiste vaba liikumise suurendamine, on strateegia tegevuskavas kirjas. Selleks aga, et strateegia oleks edukas, on vaja kõigi osaliste panust. Eesti ülesanne on anda endast parim strateegia tegevuskava reaalsel elluviimisel.
Läänemeri võiks olla teema, kus me näitame oma kohalolekuga Euroopa Liidu kõikidel tasanditel, et see on meile oluline, et see puudutab meid otse ning et siin on meil teadmised ja oskused aktiivselt kaasa rääkida ja tegutseda. Selleks et Läänemere strateegia oleks tõeliselt elav dokument, ei tohiks me ootama jääda, millal on Euroopa Liidu eesistujamaa taas mõni Läänemereäärne liikmesriik. Juba enne Poola eesistumist 2011. aasta teisel poolel, mil on oodata Euroopa Komisjoni eduaruannet Läänemere strateegia kohta, tuleks leida võimalusi ja ideid, et strateegia tegevuskava täiendada ja parandada. Euroopa Liidu asjade komisjon kavatseb ka tulevikus olla siin taganttorkija ning teema üleval hoidja rollis. Nagu omal ajal rõhutas Lennart Meri 2001. aastal siitsamast puldist rääkides, et just seadusandjale kuulub põhiline vastutus Eesti arengu eest.
Head kolleegid! Eesti jääb piirkonda, kus viimase 30 aasta jooksul toimunud temperatuuri tõus on maakera suurimaid. Küsimus ei ole mitte enam ainult selles, kas me suudame kasvuhoonegaase vähendades kliimamuutusi pidurdada, vaid selles, kas me suudame nende muutunud tingimustega kohaneda. Pean ütlema, et valitsuse tegevus kliimatemaatikaga tegelemisel on käimasoleva Kopenhaageni kliimakonverentsi valguses olnud märkimisväärne ja igati kiiduväärne. Euroopa Liidu asjade komisjon on olnud pidevalt kursis konverentsi ettevalmistamiseks peetud kõnelustega ning vaaginud ka Euroopa Liidu ambitsioonikat energia- ja kliimapaketti. On täiesti selge, et ükski riik eraldi ei suuda selle üleilmse väljakutsega hakkama saada. Samas on tähtis, et Euroopa Liit suudaks eestvedajana teed näidata ja luua sellega täiesti uusi konkurentsimudeleid. Tahaksin siinkohal julgustada ka mõtlema juba selle üle, mida kliimamuutus reaalselt tulevikus Eestile tähendab. Üks huvitav näide on Põllumajandusministeeriumi nn diskussioonipaber Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika tuleviku kohta, kus muu hulgas viidatakse ka kliimamuutuste teoreetilisele positiivsele mõjule. Näiteks on selles dokumendis öeldud, et aasta keskmiste temperatuuride tõustes Eestis muidu suhteliselt lühike vegetatsiooniperiood pikeneks, ja kui seda saadaks endiselt soodne veerežiim, siis peaks tootmismahtude kasv sama suure viljeldava pinna korral olema reaalne. Muidugi on iseasi, kui kestev selline seisund on ja kas see on ikka meie tegelik eesmärk. Nii nagu ühise põllumajanduspoliitika tuleviku teema, on kliimamuutuste temaatika Euroopa Liidu asjade komisjoni töölaual kindlasti ka järgmisel aastal.
Komisjoni eeloleva tööaasta üheks oluliseks teemaks saab kindlasti ka Euroopa Liidu eelarvereformi arutelu, mis on praegu algusjärgus. Läbitud on Euroopa Komisjoni algatatud avalike konsultatsioonide periood ning liikmesriikidel ja Euroopa Liidu institutsioonidel on vaja kokku leppida, milline hakkab eelarve olema tulevikus, see tähendab alates aastast 2014.
Ühte teemat tahan veel rõhutada: see on Euroopa Liidu rändepoliitika. On ilmne, et ühenduse tulevikku silmas pidades on vaja kujundada terviklik ja jätkusuutlik Euroopa rände- ja varjupaigapoliitika raamistik, mille abil saaks nõuetekohaselt ja ennetavalt juhtida kõikuvaid rändevoogusid ning käsitleda selliseid juhtumeid, nagu neid praegu Vahemere piirkonnas palju esineb. Eestile on oluline tasakaalustatud rändepoliitika, mille puhul seadusliku rände soodustamine käiks käsikäes järelevalvemeetmete ning toimiva integratsioonipoliitikaga. Seadusliku rände korraldamine peaks jääma liikmesriikide pädevusse, kuna tööturu vajadused ning suutlikkus sisserändajaid integreerida on liikmesriikides erinev. Seda kõike silmas pidades tuleks Eestis algatada tõsisem arutelu, kui palju ja kas üldse oleks Eesti valmis tulevikus pagulasi vastu võtma.
Head kolleegid! Oma ettekannet lõpetades ei saa ma kindlasti jätta märkimata veel kahte olulist küsimust, mis on vaieldamatult seotud meie Euroopa Liidu poliitika lähimate eesmärkidega. Nendeks on meie europüüdlused ning soov saada Euroopa Liidu infotehnoloogia agentuuri asukohamaaks. Teadagi tuleb eurotsooniga ühinemiseks eeskätt meil enestel pingutada, kuid vähetähtsaks ei tohi pidada ka meie jätkusuutlikkuse kinnitamist eri tasanditel, eriti Euroopa Keskpangas. Ma rõhutan, et alles euroga ühinemine viib lõpule Eesti kõigekülgse sulandumise Euroopa Liidu otsustusprotsessi. See pole lihtsalt kena eesmärk, vaid kõige otsesemal moel oluline tegur meie tööhõive ning investeerimiskliima parandamisel.
Ma usun, et nii peaministri kõnest kui ka siinkohal öeldust võib teha järelduse, et 2010. aasta vahest suurim eesmärk ja mõõdupuu on just nimelt juunikuine ülemkogu istung, kus peaks otsustatama Eesti ühinemine eurotsooniga. Kuigi Siseministeerium on teinud tubli tööd IT-agentuuri asukohamaaks saamise nimel, tuleb eelolevatel nädalatel jätkata konkreetset toetuse otsimist eri otsustustasanditel. See tähendab ka nende veenmist, kes on siiani meie hea visiooni suhtes pisut skeptilised olnud. Nii nende nimetatud eesmärkide poole liikumisel kui ka teistel Eestile olulistel Euroopa poliitikat puudutavatel teemadel hoiab lähematel nädalatel ja kuudel silma peal ka Euroopa Liidu asjade komisjon. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Palun, Jaan Kundla!

Lugupeetud ettekandja! Kas meil on olemas konkreetne rändepoliitika?

Nagu ma oma sõnavõtus ütlesin, on Euroopa Liidu asjade komisjon ja usun ka, et mõned teisedki asjakohased Riigikogu komisjonid sel teemal eri seaduseelnõude arutelude raames diskussiooni pidanud. Samas aga, nagu ma viitasin, rääkides käimasolevast laiemast arutelust Euroopa Liidu tasandil, vajab see küsimus Eestis ulatuslikumat ja detailsemat poliitilist diskuteerimist.

Ivi Eenmaa, palun!

Härra ettekandja! Aasta lõpus kuulsime veel ühest Eesti võimalusest. Nimelt me teame, et Euroopa Liit ja Venemaa on kokku leppinud piiriülese koostöö programmides, neid on kuus tükki. Minu küsimus teile on: kuidas te hindate nendes programmides Eestile antavaid võimalusi?

Ettevalmistus selle leppe saavutamiseks ja nende kokkulepete sõlmimise arutelu, eriti just raha kasutamise üle, võttis päris pikka aega. Loodetavasti on tulemus, mis peale kokkulepete sõlmimist saavutati, kõigile osapooltele kasulik.

Mai Treial, palun!

Lugupeetud ettekandja! Meil on väga suur tööpuudus. Eestile on eraldatud piisavalt Euroopa struktuurifondide raha, kuid mulle tundub, et Eesti pole nende summade kasutamisega päris hästi hakkama saanud. Kuidas teie hindate: kas me oleme Euroopa struktuurifondide raha kasutamisega väga hästi hakkama saanud, et luua selle abil ka teatud baas tööpuuduse vähendamiseks ja töökohtade säilitamiseks? Kui tõhus see tegevus on? Millise hinnangu te annate?

Väga hea küsimus! See teema ettekande mahu nappuse tõttu kahjuks ettekandesse ei mahtunud. Aga Euroopa Liidu asjade komisjon on viimase aasta jooksul nii ise kui koostöös näiteks riigieelarve kontrolli komisjoni kui ka rahanduskomisjoniga pidevalt jälginud meile eraldatud summade kasutamist eri ministeeriumide lõikes. Viimane arutelu sellel teemal toimus alles eelmisel nädalal. Riigikogus olid kohal kõigi vastavate ministeeriumide kantslerid, kes andsid ülevaate hetkeseisust struktuurifondide raha kasutamisel.
Seni tehtud kriitikat saab vaadata kahest vaatevinklist. Ühest küljest tuleb silmas pidada, et viimaste statistiliste andmete kohaselt, mis pärinevad novembri lõpust, on Eesti Euroopa Liidu liikmesriikides raha kasutamise edukuselt kolmandal kohal. Samas on mõningane kriitika õigustatud, sest meie ministeeriumide lõikes valitseb selles osas teatav ebaühtlus. Välja on toodud Haridus- ja Teadusministeerium, välja on toodud Keskkonnaministeerium, kelle valdkonnas pole euroraha kasutatud nii efektiivselt, kui me tahaksime. Kahtlemata on Eesti riigieelarve täitmise kontekstis äärmiselt oluline, et summad, mis oli kavas kasutusele võtta, saaks võimalikult täielikult kasutusele võetud. Samuti on tähtis, nagu seal ühiskomisjoni istungil ka rõhutati, mitte ainult lihtsalt statistiliste numbrite tagaajamine, vaid ikkagi see, kui efektiivselt ja kui targalt seda raha kasutatakse. Võin kinnitada, et me oleme sellel aastal mitu komisjoni istungit pidanud ja olukord on märksa parem kui aasta alguses.

Urmas Klaas, palun!

Hea kolleeg! Te mõlemad peaministriga tõite väga õigesti välja meie püüdlused ja ka meie valmisoleku IT-agentuuri toomiseks Eestisse. See on üks põhilisi teemasid, mille mina ka alati välja toon, kui kohtun oma kolleegidega, et Eestil on sellekohane valmisolek olemas. Sa rääkisid oma ettekannet tehes, et Euroopa Liidu asjade komisjon on hiljuti selle teemaga eraldi tegelnud. Kas sa oskad tuua välja nii riigisisesed kui ka väljastpoolt tulenevad probleemid või takistused, mis sel teel komistuskivideks on või võivad olla?

Minu arvates on Eesti endale võtnud igati hea eesmärgi, arvestades oma võimekust ja seda tervikvisiooni, mis on mitmete kuude, kui mitte mitmete aastate jooksul nii Siseministeeriumis kui tervikuna valitsuse tasandil selles valdkonnas välja töötatud. On täiesti selge, et Euroopa Liidu 27 liikmesriigi koostöös on nii ühes kui teises küsimuses erinevaid visioone ja arvamusi. Seda on näha ka praegu selles küsimuses. Minu arvates üks oluline lähtekoht lisaks sellele, et me oleme tõepoolest partneritele pakkunud välja väga hea tulevikuvisiooni sellest agentuurist, puudutab seda, et me soovime Euroopa Liitu arenevat ühtlaselt ja kõigile Euroopa Liidu liikmesriikidele võrdseid võimalusi pakkuvalt. Ma usun, et mõningad skeptilisust tekitavad momendid selle teema käsitlemisel saavad lähimatel kuudel lahenduse. Need argumendid, mis Eesti on välja pakkunud ja millest me oleme ka komisjoni istungitel rääkinud, on minu arvates piisavalt head ja piisavalt tugevad, et taotleda tõsiselt IT-agentuuri asukohamaaks saamist.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Suur aitäh ka Euroopa Liidu asjade komisjoni poolse ettekande eest! Enne, kui me võime asuda läbirääkimiste juurde, on meil vaja läbi viia üks protseduur. Nimelt on Reformierakonna fraktsioon teinud ettepaneku tänast Riigikogu täiskogu istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde. Kolleegid, kas võime asuda hääletama?
Panen hääletusele Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada Riigikogu täiskogu istungit täna, 15. detsembril päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 34 Riigikogu liiget, vastu oli üks Riigikogu liige, erapooletuid ei olnud. Seega on tänase istungi pikendamise ettepanek toetust leidnud ja istungit on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni.
Jätkame istungit. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Enn Eesmaa Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit. Palun!

Austatud kolleegid! Lugupeetud peaminister! Külalised! Elada ja töötada riikide vabatahtlikus liidus tähendab tänapäeval põhimõtteliselt ja peamiselt ühist otsustamist, kuid individuaalset ja konkreetset vastutust. Nii võikski Eesti osalust Euroopa Liidu poliitika teostamisel ühtaegu nii kiita kui ka kritiseerida paljude probleemide pärast. Tõepoolest, isegi viimaste päevade uudistest on selgunud, et streigitakse koguni Euroopa Komisjonis, mis peaks olema üks maise heaolu oaase. Eesti riigipea on põhjendatult rahulolematu, sest uute liikmesriikide esindajaid tuleb Euroopa Liidu diplomaatilistest ja tsiviilteenistustest tikutule ja luubiga otsida.
Kui pidasime aru, kas ühineda Euroopa Liiduga või mitte, kasutasid meist paljud, mina teiste hulgas, ühe peamise argumendina väidet, et kuulumist sellesse riikide ühendusse poleks õige niivõrd mõõta rahas ega muudes materiaalsetes hüvedes, kuivõrd moraalsetes-eetilistes väärtustes. Seda kurvem on nüüd kuulda Eesti tipp-poliitikute, kuid eilse sõnumi alusel ka Leedu rahva suure enamuse kurtmist demokraatia tuntava vähenemise pärast oma riigis. Lätlased unistavad Iiri-laadsest ühiskondlikust leppest, mille üks alustala oleks arenev sotsiaalne dialoog riigi arengu tähtsamate küsimuste üle. Kui siia lisada veel Eesti häbiväärselt kehv positsioon pea kõigis sotsiaalsfääri puudutavates teemades, alates väikestest pensionidest kuni tervishoiu alarahastamise ning selles kehtiva ülisuure omapanuseni, võrreldes ükskõik millise teise Euroopa Liidu liikmesriigiga, võiks teha järeldusi, mis oleks kaugel optimistlikest. Keskerakonna fraktsioon peab aga kriitika kõrval endiselt oluliseks ka konstruktiivsust, eriti kui selleks jagub ideid ja mõtteid.
Alustan äsja kritiseeritud kohaliku sotsiaalsfääri probleemidest. Viibisin koos kolme Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmega üsna hiljuti Madridis, kus kohtusime oma Hispaania kolleegide ning kuningriigi välisministeeriumi tippametnikega. Kuna Hispaaniast saab paari nädala pärast Euroopa Liidu eesistujamaa, tekib Eestil aktiivse ja targa tegutsemise korral hea võimalus oma sotsiaalsfääri vajakajäämisi kui mitte kõrvaldada, siis kindlasti neid uue hooga leevendama hakata. Sotsiaalküsimused kuuluvad nimelt Hispaania poolaasta kindlamate prioriteetide hulka. Üks meiega kohtunud Hispaania välisministeeriumi kõrge ametnik, hiljutine Euroopa Parlamendi liige, kinnitas koguni, et hispaanlased tahavad Euroopa Liidu kodanikest jälle eurooplased teha. Selle elokventse lausungi sisuks on tõeline mure viltu kiskuvate väärtushinnangute pärast, mis peegelduvad üsna äratuntavalt prioriteetide valikul sotsiaalsfääris.
Peaministri napis ettekandes nendest teemadest kahjuks juttu ei olnud. Jääb loota, et Sotsiaalministeerium ning kogu valitsuskabinet valmistuvad Hispaania eesistumise perioodiks täie tõsiduse ning tähelepanuga. Pinnas kõigekülgsete sotsiaalteemade tõstatamiseks ja võimalik, et koguni lahendamiseks, on soodus. Ja tõenäoliselt jääb see nii ka Belgia eesistumise poolaastal.
Teine teemaring, mis Eestile ülitähtis on, ent mis seni paraku sugugi mitte küllaldast arengut pole nautinud, on mitmetasandiline transpordiprobleemide pundar. Loodetavasti kinnitab Euroopa Parlament Siim Kallase transpordivolinikuks ning Eestil avaneb senisest soodsam võimalus meile erakordselt olulisi teemasid tõstatada ning neile lahendusi pakkudes Euroopa Liidust mõttekaaslasi leida. Ideid meil leidub. Neid esitasid Eesti esindajad äsja Brüsselis toimunud regioonide komitee plenaaristungil, kus nad kandsid ette põhjaliku raporti Euroopa transpordi olukorrast ja võimalikest arenguist tulevikus. Regioonide komitees võeti raport väga hästi vastu. Loodetavasti on Siim Kallas juba sellega tutvunud ja see annab lisateavet ka uute tööülesannete lahendamiseks. Nii mõnedki transpordialased otsused tehakse koostöös Euroopa Parlamendiga. Näitena olgu toodud kas või praegu menetluses olev ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi kohta, millega kehtestatakse raamistik nn intelligentsete transpordisüsteemide ehk teisisõnu info- ja sidetehnoloogia senisest suuremas mahus kasutusele võtmiseks maanteetranspordis ja liidesteks teiste transpordiliikidega.
Läbi tuleb mõelda ja ka Eestiga kooskõlastada liikmesriikide transpordi jätkusuutlikkuse rohked küsimused. Kuidas kujundada integreeritud tehnoloogiapõhist ja kasutajasõbralikku transpordisüsteemi nii maal, õhus kui veeteedel ning kuidas on see võimalik Euroopa Liidu selles osas, mis piirneb üliraske lepingu- ja läbirääkimistepartneri Venemaaga? Kui küsisin eilsel Euroopa Liidu asjade komisjoni istungil Eesti majandus- ja kommunikatsiooniministrilt koostöö kohta volinik Siim Kallasega, sain vastuseks, et seda kavandatakse. Ära tuleks kindlasti kasutada ka asjaolu, et Vilja Savisaar kuulub Euroopa Parlamendis transpordikomiteesse, mis annab võimaluse nende teemade kõigekülgseks käsitluseks ja eesmärgikindlamaks arenduseks Eestile soodsas suunas.
Peagi lõppeval Rootsi eesistumisperioodil oli Eesti valitsusel viis peamist eesmärki alates liitumisest euroalaga kuni idapartnerluse Praha deklaratsiooniga vastuvõetud põhimõtete ja kavade praktilise rakendamiseni. Täna pole just lihtne öelda, kui suures osas meie valitsus on need eesmärgid täita suutnud. Otseselt on sellele viidanud ka Riigikogu liikmete sageli retoorilised küsimused peaministrile. Tasuks ehk Hispaania eesistumisperioodiks seada pisut vähem ambitsioonikaid, kuid seda realistlikumaid eesmärke. Vähemalt paarile neist ma viitasin meie fraktsiooni nimel tehtud ettekandes ka konkreetselt.
Mitte kõiki Eesti jaoks probleemseid küsimusi pole võimalik ja ka vajalik lahendada Brüsseli kaudu, paljusid aga siiski. Täpselt tuleb teada, mida arendatakse ja otsustatakse peaasjalikult liikmesriikide tasandil, milliste teemade puhul on aga edasiminek võimalik üksnes koostöös kõigi teiste liikmesriikidega. Uskuge, Euroopa Liidu komisjoni esindajana on mul teinegi kord jäänud mulje, et mitte kõik ei ole igal pool sellest vahest aru saanud. Iga strateegilise eesmärgi saavutamiseks tuleb valida soodsaim taktika. Selleks soovime valitsusele jõudu ja kinnitame valmisolekut dialoogiks. Aitäh!

Aitäh! Rahvaliidu fraktsiooni esindaja Ester Tuiksoo, palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Austatud peaminister! Ekstsellentsid! On igati tervitatav, et Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse viimase muudatuse tulemusena hakkab Riigikogu täiskogu sügisistungitel arutama Euroopa Liidu poliitikat nii valitsusjuht kui ka ELAK-i esindaja.
Peaaegu kümme aastat ette valmistatud Lissaboni leping on viimaks kehtima hakanud. Kindlasti on selles lepingus palju häid põhimõtteid nii Euroopa Liidu kui Eesti jaoks. Toon siinkohal välja siiski mõningad muret tekitavad nüansid.
Eesti inimeste arvamust ei küsitud ei Lissaboni leppe puhul ega küsita ka seoses Eesti osalemisega sõjalistel välismissioonidel. Eesti välispoliitilised suunad töötatakse kahjuks välja koalitsioonipoliitikute suva järgi, rahvaga arutatakse neid küsimusi väga vähe. Kui ELAK kuulas Eesti Diplomaatide Kooli poolt tehtud analüüsi Eesti viie Euroopa Liidus oldud aasta kohta, siis üldise rahulolu kõrval oli väga selgelt näha Eesti nõrkust ajada oma riigile kasulikku poliitikat ehk ametnikkonna ja ministrite nn heas mõttes suhtlustöö vähest tulemuslikkust. Tihti rõhutame, et Eesti on solidaarne ja lojaalne, kahjuks ei kasuta meie kõrged poliitikud ja ametnikkond piisavalt võimalusi, saavutamaks Eestile paremaid positsioone. Varem liitunud ja suuremad liikmesriigid valdavad seda oskust aga suurepäraselt. Olen nõus ELAK-i esimehe Marko Mihkelsoni seisukohaga, et mõned ministrid suhtuvad Euroopas oma valdkonna nõukogus Eesti positsioonide esindamisse ja ka Euroopa Liidu asjade komisjonis käimisse vägagi ükskõikselt.
Lissaboni leping kehtib ja seoses sellega on välja pakutud kandidaadid kõrgetele ametikohtadele. Eestil on vedanud, et komisjoni aseesimehele Siim Kallasele on edaspidi usaldatud transpordivoliniku portfell. Loodame, et Euroopa Parlament kiidab kandidaadid heaks ja Eestil on võimalus saada otseallikast vähemalt paremat infot transpordivaldkonna kohta. Soovime Siim Kallasele edu tema töös!
Kuigi Eestil on väike mõju Euroopa Liidus tehtavatele otsustele, usun, et meie kuus saadikut europarlamendis annavad seal endast parima. On hea meel tõdeda, et osa uue koosseisu liikmeid on juba osalenud Euroopa Liidu asjade komisjoni istungitel ja jaganud meile selle kohta informatsiooni.
Märkimist väärib see, et ELAK korraldas kevadistungjärgul Euroopa Liidu institutsioonidega seotud MTÜ-de ja kodanikuühenduste ärakuulamise. See oli esmakordne kogemus ja vägagi informeeriv nii Riigikogu liikmetele kui ka nendele ühendustele. Riigikogu, Välisministeeriumi, valitsuse ja paljude teistegi kohustus on selgitada rohkem Eesti välispoliitilisi seisukohti ja kuulata sealjuures inimeste arvamust. Eesti euroliidu-poliitika on jäänud inimestele küllaltki kaugeks ja arusaamatuks. See on seletatav ka väikese ning aasta-aastalt kahaneva europarlamendi valimise aktiivsusega Euroopa Liidus.
Head kolleegid! Kas te olete küsinud kohtumistel koolilaste ja muude inimestega  siinsamas Riigikogus, mis maa on parasjagu Euroopa Liidu eesistuja ja mis maa jätkab järgmisel kuuel kuul eesistumist? Nii kummaline, kui see ka ei ole, seda ei teata. See on meie endi tegemata töö. Kahjuks ei tea Eesti inimesed ka suurt Lissaboni leppest, valitsuse teavitustöö on nõrk olnud.
Paljude Eestile oluliste küsimuste kõrval – näiteks Läänemere strateegia, energia- ja kliimapaketid, samuti taotlus saada loodava justiits- ja siseküsimuste IT-süsteemide agentuuri asukohamaaks – on muidugi oluline ka ühise põllumajanduspoliitika tulevik. Millised on Eesti põllumehe konkurentsitingimused järgmisel perioodil 2014–2020? Eesti jaoks on tähtis, et määratakse uus alus toetuste maksmiseks, et kehtiks kõigi liikmesriikide jaoks võimalikult võrdsetel alustel ühine põllumajanduspoliitika ja rikkad riigid ei saaks kasutada erandlikke võimalusi oma põllumajanduse toetamiseks. Eesti on küll pidevalt rõhutanud kõikide liikmesriikide põllumeeste võrdsustamise vajadust, paraku on see jäänud vaid unistuseks. Järjest vähenev põllumajanduse toetamine asendub toetusega maaelule ja keskkonnale. Kahjuks ei leita ka võimalust jätkata programmi "Eesti toit" toetamist.

Hea ettekandja! Teil on võimalus paluda kuni kolm minutit lisaaega. Kas te soovite seda kasutada? Kolm minutit lisaaega, palun!

Ometi on põllumajandus ja toidutootmine julgeolekutähtsusega tegevusvaldkond. Sellest saadakse aru küll Euroopas, kuid kahjuks mitte veel Eestis. Kõik liikmesriigid väärtustavad kodumaist toiduahelat riiklikul tasandil. Põllumajandussektor peab ka Eestis olema jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline. Otsetoetused ei tohi sõltuda riigi ajaloost ja peavad olema finantseeritud ühise põllumajanduspoliitika eelarvest. Tihtipeale kuuleme, et põllumajandusele läheb 40% ühenduse eelarvest. Samal ajal on see vaid 0,4% SKT-st. On äärmiselt oluline, et põllumajandustoetusi ei määrataks n-ö tugitoolipõllumeestele. Toetus peab jõudma tegeliku maaharijani.
Teeb heameelt, et Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon on muutunud oma tegevuses laiahaardelisemaks. Lisaks valitsuse seisukohtade kuulamisele oleme suutnud oma töösse kaasata ka euroliidu temaatikaga seotud kodanikuühendusi. Komisjonil aga tuleks rohkem kaasa rääkida kõrgete ametnike määramisel Euroopa institutsioonidesse. See annaks Eesti välispoliitikale laiema põhja ja muudaks selle inimestele arusaadavamaks. Jääb üle soovida nii ministritele kui ka kogu ametnikkonnale edu Eesti jaoks kasuliku poliitika tegemisel Euroopa suunal ja loomulikult jõudu kolleegidele ELAK-is! Aitäh!

Aitäh! Reformierakonna fraktsiooni esindaja Raivo Järvi, palun! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Hea juhataja! Peaminister! Austatud külalised ja vähesed kolleegid! Esindades paremliberaalset erakonda, alustaksin ma, oh üllatust, Adam Smithist. Tundub, et selle mehe ideed peaksid olema äärmiselt anakronistlikud – pani ta ju need kirja 18. sajandil –, kuid tema fundamentaalsed seisukohad polnud suunatud mitte tootmisele. Ta kinnitas, et peamine väärtus on inimeste heaolu, kõlbelisuse, moraalsuse jne tõstmine. Siinkohal, justkui kuuldes ka vihjeid eelkõnelejatelt, ütleksin ma, et Euroopa kontinent on maailmas ainus fenomen, kus alati on väga palju tähelepanu pööratud sotsiaalsele mõõtmele. Siit läheksin kohe viimase europarlamendi valimise protsessi juurde. Ma olin peaaegu kindel, et majanduskriisi tingimustes, kus, nagu me väga hästi teame – parafraseerides ühte Sorbonne'i ülikooli professorit –, rahvas tahab kõike ja kohe, olin ma isiklikult peaaegu kindel, et Euroopa Parlament pöördub poliitilisel skaalal vasakule. Aga oh üllatust, esinumber on paremkonservatiivne partei ja kolmandal kohal on liberaalid! Võiks öelda, et teadvustades küll sotsiaalset mõõdet, vaatab Euroopa maailmamajandust ja oma korraldust ikkagi pragmaatiliselt. Alustaksin majandusest. Peaminister rääkis oma ettekandes ka mõõtmest EL2020, tuues paralleeli kas või Eestiga olukorras, kus me lõikame oma eelarvet ja ometi suurendame oma hariduskulutusi. Nii et selles vallas me astume Euroopa Liiduga ühte sammu.
Samuti on Euroopa Liit meid omamoodi üllatanud sellega, et protektsionismi kants, mis on kaua püsinud, hakkab justkui murenema. Mõnes osas võib-olla isegi näiliselt, kuid see protsess on alanud ja käivitatud on paljud regulatsioonid ettevõtluse alustamiseks ja harmoneerimiseks. Loomulikult tahaksin ka mina liituda nende sõnavõtjatega, kes avaldasid muret selle üle, et teenuste vaba liikumine ei ole jõudnud kõikjale, kuhu me tahaksime. Paraku ei saa me näiteks nii tõhusat arstiabi, nagu seda antakse võib-olla Belgias ja paljudes teistes Euroopa riikides. Nii ei saa me selle pealt ka teenida – teenida just heas mõttes.
Loomulikult on Euroopa Liidus praegu omamoodi võtmesõna energeetika. Mäletame, et kui kunagi Läti esindaja sai selle portfelli, tundus see nii vähetähtis valdkond, ja ühtäkki sai sellest vaata et võtmetähtsusega teema. Ja loomulikult näeme me aina jälle ihalust ühtse energiapoliitika järele, mis ikka veel ei ole lõpuni teostunud. Ilmselt kõik te mäletate omaaegset raportit, mille kirjutasid analüütikud Popescu ja Mark ... – ma ei mäleta tema nime –, kes väitsid, et kui me ei tööta välja ühtset energiapoliitika regulatsiooni, siis jätkubki olukord, mis on siiamaani olnud. Gaasi ja nafta tarnija Venemaa jääbki sõlmima lepinguid igaühega eraldi. Seda me näeme kas või Itaalia fenomeni puhul ja seda me näeme ka Nord Streami puhul. On paradoksaalne, et kui me vaatame arve, siis Euroopa Liit saab Venemaalt 25% oma energiaressurssidest ja Venemaa saab oma tulu Euroopa Liidust 75% ulatuses. Mulle tuleb meelde taktika, mida harrastasid Teise maailmasõja ajal hävituslendurid. Lennukid liikusid otse teineteise suunas ning kellel närvid esimesena vastu ei pidanud, sööstis üles, ning lennuk sai endale kuulirahe kõhtu ja lahing oli kaotatud. Tundub, et Euroopa Liit peaks selle lahingu võitma. Ainult et kui need tarned katkeksid, siis teatava spetsiifilise demokraatiaga Venemaal ei juhtuks mitte midagi, aga Euroopas ilmselt mõni valitsus kukuks.
Sama küsimusega pöördusin kunagi komisjoni presidendi Barroso poole, kes vastas, et Euroopa ei ole enam naiivne. Selles suhtes on samme astutud. Tegelikult ka järgmine eesistujamaa Hispaania, keda Enn Eesmaagi mainis, on üles näidanud oma huvi Iraani vastu. Euroopa Liit on hakanud astuma samme sellesama Nabucco projekti osas, ka on ringi liikumas üks skeem. Professor Gräzinil, kes praegu küll siin saalis ei viibi, on väga hästi välja joonistatud, millised stsenaariumid võivad välja tulla, kui tööle hakkab Nord Stream, kui Nabucco ette jõuab South Stream ja millisesse omamoodi energeetilisse piiramisrõngasse tegelikult Euroopa jääb.
Kui rääkida kolleeg Tuiksoo mainitud ühisest põllumajanduspoliitikast, siis paraku see aspekt on üpris kaugel modernsest. Kui kas või võrrelda: toetusi ÜPP näol tuleb n-ö 8–9 ühikut ja kui mälu mind ei peta, siis tulu toodab see umbes 1,6 ühikut. Täielik disproportsioon! Selles suhtes on ilmselt väga paljudel, mille üle mõelda, ja vahest Eesti on just see, kes tahaks, et rahavood oleksid ikkagi suunatud nimelt töötegemise tarvis ja mitte ei makstaks selle eest, et sa mitte midagi ei tooda.
Kui nüüd järgmise mõõtmena minna kaitsepoliitika juurde, siis väga kaua aega käis Euroopas ringi idee NATO kõrvale justkui dubleeriva paralleelstruktuuri loomiseks. Eestvedajad olid teatud mõjukad suurriigid. Mul on hea meel tõdeda, et säärast paralleelstruktuuri loodud ei ole. Eesti hakkab osalema nn NBG-s – see on siis Nordic Battlegroup ehk Põhja lahingugrupp –, panustades sinna praegustel andmetel 55 meest. Just see mõõde meie naabruses on. Kui meil tekib mingi kriisisituatsioon, tulevad need Euroopa Liidu partnerid meile appi ning see on muidugi tervitatav.
Jõudes nüüd välispoliitika juurde, meenub mulle viie-kuue aasta tagant ühe Euroopa Parlamendi ametniku lause, et praegune Euroopa Liidu välispoliitika on katastroof. Nüüdseks on astutud samme, mille tulemusena on olemas Euroopa Liidu kõrge välispoliitiline esindaja ja Euroopa Liit on üles ärkamas teatud letargiast. Ma mäletan, et kui omal ajal Venemaa president Putin pidas kõne sellest, et Nõukogude Liidu kollaps on 20. sajandi kõige suurem katastroof, ei reageerinud Euroopa Liidus mitte keegi, ainult britid justkui tõstsid küsivalt kulme. Loodan väga, et kõrge esindaja Ashton võtab selle asja ette – see seni justkui vähefigureerinud poliitik on tegelikult kõik ette võetud sammud lõpule viinud ning lootkem, et ta seda ka oma uues ametis teeb. Ning lõpetuseks: ilmselt on Euroopa Liidus küsimuseks paljude suurriikide ambitsioonid ning kui need saavad ühe mütsi alla pandud, siis saab meil olema just selline Euroopa, nagu me soovime. Tänan!

Aitäh! Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindajana Aleksei Lotman, palun!

Kolleegid! Räägin kolmest oma arust prioriteetsemast küsimusest seoses Euroopa Liiduga. Esiteks, kindlasti on Euroopa Liidus tänavu põhiküsimus sama, mis kogu maailmas: kuidas vähendada inimkonna mõju kliimale? Euroopa Liit on võtnud vabatahtlikult endale maailma riikide hulgas veduri rolli, kohustudes ennetavalt vähendama kasvuhoonegaaside heitmeid. Kliimapoliitika on see valdkond, kus Euroopa Komisjoni eelmine koosseis sai positiivse hinnangu nii Euroopa rohelistelt kui ka Euroopa suurtelt keskkonnaorganisatsioonidelt. Mul on rõõm tõdeda, et ka Eesti on viimasel ajal järjest kindlamalt astunud nende liikmesriikide hulka, kes on huvitatud konstruktiivsest lähenemisest probleemile ega ole ühinenud sellise blokeeriva, nn Ida-Euroopa rühmaga. Loomulikult peaksime selles küsimuses edaspidi korralikult oma kodutöö ära tegema – siin on meil mõneti arenguruumi.
Teiseks, kui eelmist Euroopa Komisjoni koosseisu võis kiita kliimapoliitika eest, siis Euroopa Liidu suurima poliitikavaldkonna – ligi 40% eelarvest siiski, sest Euroopa Liidu struktuurid jagavad Euroopa Liidu eelarve raha, mitte kogu ühenduse sisemajanduse kogutoodangut – ehk ühise põllumajanduspoliitika areng on olnud selgelt liiga aeglane. Seda on kritiseerinud nii keskkonnaorganisatsioonid kui Euroopa rohelised: kuigi nn tervisekontrolli käigus tehti järjekordselt mõned pisikesed sammud õiges suunas, on edasiliikumine olnud vaevaline. Eriti aeglane on olnud ühtsete seisukohtade kujunemine küsimuses, milliseks kujuneb ühine põllumajanduspoliitika järgmisel eelarveperioodil. Euroopa Komisjon pole seni suutnud isegi aruteludeks selget tulevikuvisiooni välja pakkuda. Ühise põllumajanduspoliitika arengu aeglus kajastub muu hulgas selleski, et ka Lissaboni leppes on selle eesmärgid pea sõna-sõnalt samad, mis poole sajandi taguses Rooma lepingus. See on seda veidram, et Euroopa Komisjon paistab isegi neid poole sajandi vanuseid eesmärke pisut häbenevat. Põllumajanduse peadirektoraadi kodulehelt vähemalt neid kuigi kergelt ei leia ja need on vaid tänapäevasemaks ümber sõnastatud.
Muide, kuigi meile eriti ei meeldi väljend "uued liikmesriigid", on see ühises põllumajanduspoliitikas täiesti ametlik ja ka juriidiline mõiste, see on olemas mitmes määruses. Senise liiga aeglase arengu tagajärjel terendab oht, et see olukord põlistatakse ja ka järgmisel eelarveperioodil jäävad meie põllumeeste toetused kordades väiksemateks, kui saavad näiteks "äärmiselt ebasoodsates" tingimustes majandava Hollandi farmerid. Siinkohal tuleb küll avaldada mõõdukat tunnustust meie Põllumajandusministeeriumile, kelle töö ühise põllumajanduspoliitika tulevikuvisioonide väljatöötamisel on olnud üsna avatud ja erinevaid huve ning seisukohti arvestav. Soovitan samas Põllumajandusministeeriumile märksa aktiivsemat tegutsemist n-ö ühenduse tasemel, et meie iseenesest lihtsad ja ratsionaalsed mõtted ka kõlapinda leiaksid. Jõud, kes on huvitatud praeguse ebanormaalse olukorra konserveerimisest, on paraku päris tugevad ja ka järgmiselt eesistujamaalt pole selles osas midagi väga head loota.
Kolmandaks puudutaksin põgusalt Euroopa Liidu välispoliitikat, eriti inimõiguste kaitse seisukohalt. Euroopa Liit on tähtis inimõiguste kaitsja kogu maailmas. Üldseisukohad on teadagi üllad, aga konkreetne tegevus mitte alati. Euroopa Liidu inimõigusalane dialoog Hiinaga on olnud väga loid ja see pole seganud Hiina võime jätkamast repressioone Tiibetis, Uiguurias ja Hiinas eneses. Piisavalt tõhusad pole olnud sanktsioonid Birma sõjalise võimu vastu, kes jätkab oma rahva halastamatut represseerimist. Isegi Euroopa Liiduga ühineda sooviva Türgi poliitikas pole inimõiguste küsimuses kaugeltki kõik asjad korras, mida kinnitavad ka viimased uudised sealt. Selle kahetsusväärse nähtuse põhjuseid on mitu, kuid kahjuks on see suuresti tingitud Euroopa enese majandushuvidest, mis tihti takistavad selge ja väärtuspõhise välispoliitika ajamist. Siinkohal tuleb rõhutada tõsiasja, mida me kõik teame: et nn huvidepõhine poliitika on tihti erakordselt lühinägelik ja et just väärtuspõhine poliitika vastab kaugemas perspektiivis meie kõigi huvidele. Loodan äsja ametisse astunud välispoliitika kõrgelt esindajalt senisest aktiivsemat tegutsemist inimõiguste kaitsel, samuti ootan selles küsimuses tugevamat selgroogu ka meie oma välisteenistuselt. Aitäh!

Aitäh! Sven Mikser Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja, palun! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Aitäh, head kolleegid, kõigepealt selle eest, et te istungit pikendasite, nii et ka mina saan sõna võtta!
Eestis Euroopa poliitikat käsitledes võib selle teema kahte plokki jagada. Laias laastus tegi seda ka peaminister. Esiteks tahan ma rääkida meie ootustest seoses Euroopa positsiooniga maailmas, teiseks meie huvidest Euroopa Liidu sees, Euroopa Liidu enda toimimises.
Kui me räägime Euroopast maailmas, siis me väga sageli kasutame sõna "ühtsus". Ühtsus kahtlemata ongi võtmesõna. Eelmise aasta teisel poolel maad võtnud majanduskriisis hakati üsna kiiresti rääkima sellest, et senine maailma suuri majandusi koondav foorum G7 või ka G8 – vahel koguneti sellises formaadis – ei ole piisav. Loodi kiiresti asemele uus formaat G20, kuhu kuulub väga erinevaid suuri Euroopa majandusi. Samas hakati üha enam kriisi käigus rääkima ka sellest, et võib-olla on tulevik hoopis nn G2 foorumi päralt. Ja mis oleks loomulikum kui see, et sellesse G2 foorumisse kuuluks ühe olulise otsustajana Euroopa Liit, kes on maailmas väga suur ja väga rikas ühendus. Aga oh ei, G2 all mõeldakse hoopis Ameerika Ühendriike ja Hiinat. Tegelikult viitab see Euroopa ühtsuse puudumisele, Euroopa võimetusele oma tohutut ressurssi fokuseerida konkreetsete eesmärkide saavutamiseks. Üks nendest teemadest, kus selline Euroopa ühtne fokuseeritus oleks vajalik ja on vajalik, on kindlasti võitlus praeguse majanduskriisiga. Teine on juba palju kordi räägitud võitlus kliima soojenemisega, olgu see siis kui tahes suurel määral inimtekkeline ja kui tahes suurel määral inimtoimest sõltumatu. Kindlasti on Euroopa ühtsus väga vajalik ka maailma julgeoleku tagamisel ja maailma suurte jõupooluste vaheliste jõuvahekordade määratlemisel.
Euroopal on maailmas terve hulk eeliseid. Põhilised neist, nagu siin on ka juba räägitud n-ö väärtuspõhise poliitika kontekstis, on väga tugevad traditsioonid, head valitsemistavad demokraatia alal, õigusriikluse alal, samuti kõrge haritus ja teaduse-tehnoloogia areng. On ka miinuseid: teatud energeetiliste ressursside nappus, rahvastiku vananemine. Meie huvi Euroopas on kindlasti maksimeerida neid plusse ja üritada leida viise, tulemaks toime nende miinustega.
Millised on Eesti huvid Euroopas, Euroopa sisemises toimimises? Kahtlemata ka siin on üks võtmesõnu ühtsus. Palju on räägitud Euroopa energiapoliitikast. Me teame, et mitmed Euroopa suured riigid tegutsevad endiselt põhimõttel, et oma särk on ihule lähemal, põhimõttel, et energeetiline turvalisus tuleb saavutada kahepoolsete kokkulepete abil energiatarnijatega. Samal ajal on ka tõepoolest, nagu mainisid oma ettekandes peaminister ja Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees, edasiminekut, seda eelkõige alal, mis puudutab Euroopa-siseseid energiaühendusi. On jõutud arusaamisele, et Euroopa ka poliitilisele ühtsusele on äärmiselt ohtlik olukord, kus üks või teine kolmandast riigist tarnija suudab ühe või teise Euroopa Liidu liikmesriigi või terve Euroopa Liidu piirkonna jätta n-ö talvel külma toaga. Euroopa-sisesed energiaühendused, sealhulgas meile eriti huvi pakkuvad Läänemere energiaühendused, on siin võtmetähtsusega.
Kindlasti on meile väga oluline meie enda väikestest mastaapidest tulenevate suhteliselt madalate horisontide laiendamine. Siin annab meile suured võimalused Lissaboni lepe. Kindlasti peaksime kõige paremal viisil ära kasutama avanenud täiendavad võimalused oma välispoliitika ajamisel. Samas ei tohi silmist kaotada põhilist eesmärki, milleks on tegelikult Eesti rahva heaolu teenimine näiteks meie majanduspoliitikale uute impulsside andmise abil.
Samuti on üks meie võtmehuvi Euroopa Liidus Euroopa ühtse tähelepanu tõmbamine meie regioonile, Põhja- ja Ida-Euroopale, Läänemere piirkonnale, aga ka sellele Euroopa Liidu lähinaabruskonnale, kelle saatus ja arengud meid otseselt mõjutavad ja kõige enam huvitavad. Siin ma loomulikult räägin nendest riikidest, keda hõlmab Euroopa idanaaberluse programm.
Eesti kõige suurem üksikeesmärk, n-ö vahe-eesmärk Euroopa Liidus on praegu liitumine eurotsooniga. Ei saa salata, et Eesti valitsus on teinud alates eelmise aasta lõpust, alates sellest, kui majanduskriisi ulatus ilmsiks sai, päris head tööd meie eelarvepositsiooni konsolideerimisel. Samal ajal tuleb öelda, et eurotsooniga liitumine, eurotsooni liikmesuse saavutamine ei asenda meie enda vastutustundlikku eelarvepoliitikat ja üldse majanduspoliitikat ega kindlasti ka sotsiaalpoliitikat. Kui me loodame, et eurotsoon üksinda meile õnne õuele toob ja Eesti inimeste heaolu tagab, siis kindlasti oleme teinud ainult pool rehkendust ja see ei vii meid ka tegelikult lõplikule vastusele väga lähedale. Mäletame ju kõik, kuidas praegune peaminister enne viimaseid Riigikogu valimisi telereklaamides küsis: kas soovite, et teie pensionid oleksid sama suured kui Soomes ja teie palgad oleksid sama suured kui Rootsis? Või oli see vastupidi – sellel ei ole suurt tähendust. Möödunud nädalavahetusel kinnitas peaminister, et väga paljudes küsimustes olemegi jõudnud Ida-Euroopast Skandinaaviasse. See meenutab mulle mõnikord toimuvaid arutelusid Euroopa kaitsepoliitika üle: tullakse kokku, püstitatakse ambitsioonikas eesmärk, oodatakse veidi, ja deklareeritakse siis see eesmärk saavutatuks. Paraku reaalses elus ei ole edasiminek sugugi alati muljetavaldav.
Lõpetuseks kõrgetest Euroopa ametnikest. Tõepoolest on oluline, et Eesti parlament ja Euroopa Liidu asjade komisjon saaksid siin varases järgus sõna sekka öelda. See on vajalik ka parteipoliitiliste ja muude poliitiliste positsioonide jagamise vältimiseks, sest Eestile on oluline, et me täidaksime kõik meile kättesaadavad kõrged Euroopa ametikohad, ja täidaksime need parimate inimestega. Mäletan, et kunagi küsiti praeguselt Iisraeli presidendilt Shimon Pereselt, kas ta Lähis-Ida rahuprotsessis näeb tunneli lõpus valgust. Ta vastas umbes nii: jah, valgus paistab, probleem on see, et tunnelit ei ole. Pöörates selle kena metafoori teistpidi, ma ütleksin, et ka meie, kui me räägime sellest, et euro, IT-agentuur ja mitmed muud n-ö vahe-eesmärgid ei ole meie jaoks lõppeesmärgid, vaid kõigest vahendid, siis me peame nende vahendite kasutamisel ja nende vahe-eesmärkide poole liikumisel alati ka silmas pidama, et meil peab silme ees olema see suur lõppeesmärk. Ainult siis me saame oma kompassi kontrollida ja vaadata, kas me oleme õigel teel. Aitäh!

Tänan! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Marko Mihkelson, palun!

Head kolleegid! Mul on väga lihtne oma kõnet Isamaa ja Res Publica Liidu esindajana pidada, sest et pool tundi tagasi pidasin ma 20 minuti pikkuse kõne ja väga suurele osale sellest kirjutan ma ka Isamaa ja Res Publica Liidu esindajana alla. Küll aga tahaksin kasutada võimalust ja selle diskussiooni lõpuosas mainida ühte teemat, mis tegelikult on oluline ja millele ka meie president on viimastes väljaütlemistes viidanud. Ma usun, et see on üks meie pisikesi eesmärke järgmiseks aastaks. Teatavasti on Lissaboni leppe jõustumise raames Euroopas reorganiseerimisel välisteenistus, aga ka mitmed teised ametkonnad. Me teame küllaltki hästi, et Eesti ja ka mitmete teiste, ennekõike Ida-Euroopa riikide esindatus nendes struktuurides ei ole vastavuses selle loogika ja selle põhimõttega, et me räägime Euroopa ühtsusest, solidaarsusest ja võrdsusest. Ma usun, et selle töö raames, mille Välisministeerium ja meie valitsus on Eesti positsioonide parandamiseks ja meie huvide arvestamiseks nende teenistuste ellukutsumisel juba ette võtnud, peab Eesti küllaltki konkreetselt silmas eesmärki, et meie võimekad diplomaadid, Eesti esindajad oleksid Euroopa eri struktuurides olemas. Nii saab Eesti ka oma panust andes tegelikult kogu Euroopa ühtsemat poliitikat kujundada. Euroopa Liidu asjade komisjoni esindajana aga tänan ma kõiki selle väga huvitava ja sisuka arutelu eest! Aitäh!

Aitäh! Kõigi fraktsioonide esindajad on nüüd kõnelda saanud. Annan veel kord sõna peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ekstsellentsid! Head külalised! Austatud Riigikogu, ma tänan teid veel kord väga hea koostöö eest valitsusega! Iseäranis tahan ma tänada Euroopa Liidu asjade komisjoni ülimalt konstruktiivse koostöö eest! Ma tänan teid ka tänase väga sisuka diskussiooni eest! Jah, ma olen nõus, et väga paljud siin esile toodud probleemid on olemas. Kindlasti pole mitte ainult Eesti, vaid terve Euroopa Liidu jaoks probleem, et koguni 158-st Euroopa Liidu välisesindusest juhib ainult ühte Kesk- ja Ida-Euroopa piirkonnast pärit inimene. Me ei saa pidada loomulikuks ka seda, et 41 peadirektoraadist ei juhi mitte ühtegi keegi Kesk- või Ida-Euroopast. Siit üleskutse meie inimestele: tuleks olla oma tahtmistes ambitsioonikam ja kandideerida nendele tähtsatele ametikohtadele. Meil on liialt levinud arusaam, et kuskil määratakse ka apoliitilistele ametikohtadele inimesi, lähtudes erakondlikust kuuluvusest, jälgides soolist tasakaalu, ealist tasakaalu, geograafilist tasakaalu jms. Aeg-ajalt on aga tegelikud lahendused lihtsamad: on vaja head kandidaati. Nii et olgem ka ise ambitsioonikamad! Samas ma leian, et probleem on üldisem kui ainult heade kandidaatide puudus Eestis.
Rootsi eesistumine Euroopa Liidus on olnud väga edukas ja ma tahan eesistujamaad siinkohal tänada. Ma kinnitan teile, et Eesti eesmärgid Hispaania eesistumise ajal saavad olema väga ambitsioonikad. Meile on täiesti selge, et kui me nüüd ülimalt suure tõenäosusega saavutame Kopenhaagenis poliitiliselt siduva kliimakokkuleppe, siis me sooviksime, et see muutuks juba järgmise kuue kuu jooksul ka juriidiliselt siduvaks kokkuleppeks. Jah, me võime öelda, et aega on ju 2012. aastani, aga mida kiiremini saabub juriidiline selgus, seda kindlamad me saame olla põhieesmärkide saavutamises ja seda kindlamad saavad investorid olla oma investeeringuid tehes. Seega: see on kogu Euroopa Liidu ja terve maailma jaoks ülimalt ambitsioonikas eesmärk ja ka meie peame panustama selle eesmärgi saavutamisse.
Teiseks: me ootame Hispaania eesistumise ajal positiivset otsust Eesti liitumise kohta eurotsooniga. See otsus ei sünni iseenesest. Jah, objektiivsed kriteeriumid ja nende täitmine on määrav, kuid kindlasti tuleb meil anda väga palju seletusi, kinnitada oma kriteeriumide täitmise jätkusuutlikkust ja palju muud. Nii et ka selles osas suur töö seisab veel ees.
Kolmandaks: nagu juba ettekandes öeldud ja nagu ka mitmed täna siin kõnepuldis kõnelnud inimesed märkisid: Eesti jaoks on Euroopa Liidus suurte andmebaaside haldamiseks ja edasiarendamiseks eraldiseisva IT-agentuuri loomine ilmtingimata vajalik. Me oleme huvitatud, et otsus selle loomise kohta langetatakse, ja kui see otsus langetatakse, siis me leiame, et just Eesti on sobiv asukohamaa uuele IT-agentuurile. Ka see selgitustöö seisab meil ees põhiliselt Hispaania eesistumise ajal.
Seega, kaks või kolm loetletud eesmärki on ülimalt ambitsioonikad ja nende saavutamiseks vajab valitsus kindlasti ka tulevikus head koostööd Euroopa Liidu asjade komisjoniga ja kogu Riigikoguga. Aitäh teile!

Austatud peaminister, aitäh tänase valitsuspoolse ülevaate ja ka arutelul osalemise eest! Tänan ka Euroopa Liidu asjade komisjoni ning külalisi, kes meie arutelu jälgisid!

Kolleegid! Võime tänase päevakorraga edasi minna. Kuues punkt päevakorras on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud loomakaitseseaduse, loomatauditõrje seaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Kõnetoolis on juba Riigikogu liige Aleksei Lotman. Palun!

Head kolleegid! Erakond Eestimaa Rohelised on arutanud loomakaitse kitsaskohti Eesti Loomakaitse Seltsiga pikka aega. Mõnes küsimuses me pole üksmeelt leidnud, mõnes küsimuses küll, ja see üksmeel on leidnud väljundi käesolevas eelnõus.
Eelnõu käsitleb laias laastus kolme põhivaldkonda: koduloomade kadumise ja leidmisega seonduv ehk teisiti öeldes hulkuvate loomade küsimused, karusloomakasvatus ning metsloomad tsirkuses. Lisaks sellele neljandaks loomade julma kohtlemisega seonduv ja selle eest õiglase karistuse määramine.
Esiteks: koduloomade kadumise ja leidmisega seonduv on käesoleva seadusega delegeeritud kohalikule omavalitsusele. Mõnes omavalitsuses see tegelikult ka toimib juba üsna korralikult. Eelnõuga täpsustatakse pisut regulatsiooni, sõnastades selgelt, et ka hulkuva looma omaniku kindlakstegemise korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Samuti sätestatakse looma leidmisest ja oma valdusesse võtmisest omavalitsusele või selle volitatud isikule teatamise kohustus ning ka looma kaotamise korral analoogiline teavitamise kohustus. Seega seadustatakse loomulik regulatsioon, mille kohaselt looma kaotamisest ja ka leidmisest tuleb teavitada kohalikku omavalitsust või selle volitatud isikut ja viimasel on kohustus vastavat teavet ka vahendada. Paikades, kus see süsteem toimib, umbes nii see käibki.
Karusloomakasvatuses on probleeme loomade heaolu, keskkonna ja võõrliikide loodusesse sattumisega. Tuletan meelde, et võõrliigid kährik ja mink ehk ameerika naarits ohustavad tõsiselt meie ökosüsteemide mitmekesisust. Siinkohal siis veel üks karusloomakasvatuse kaudne negatiivne mõju. See lööb naha hinna sedavõrd alla, et jahimeestel kaob huvi näiteks kährikuid looduses küttida. Arvestades samas karusloomakasvatusega seotud sotsiaal-majanduslikke huve, on pakutav eelnõu siiski väga mõõdukas, keelustades vaid sellise loomapidamise, mille ainus saadus on karusnahk. Sellega sunnitakse loomapidajaid ka ressursside ratsionaalsemale kasutamisele. Samuti pakub eelnõu juba töötavatele karusloomakasvandustele pikka üleminekuperioodi, nende suhtes jõustuks seadus alles 2020. aastal. Seega on tegemist väga mõõduka, kompromissi otsiva eelnõuga.
Kolmas suur valdkond, mida soovitakse eelnõuga reguleerida, on metsloomade kasutamine tsirkuses. Paljud loomasõbrad soovivad üldse loomade tsirkuses kasutamise keelata, kuid käesolev eelnõu lähtub sellest, et koduloomad on pikaajalise selektsiooni tulemusena juba kohastunud inimestega koos tööle, põlvkondade vältel on neil kujunenud selleks pärilik eeldus. Seetõttu paneb eelnõu ette vaid selliste loomade tsirkuses kasutamise keelu, kes geneetiliselt ei eristu oma metsikutest liigikaaslastest. Nii et ka selles küsimuses on eelnõu mõõdukas ja kompromissi otsiv.
Neljas on karistusseadustiku muutmine, kus pakume taastada sellised lisakaristusena kehtivad loomapidamise keelud, nagu olid kunagi enne, kui see regulatsioon liikus loomakaitseseadusest karistusseadustikku.
Kolleegid, kutsun teid üles seda väga mõõdukat eelnõu toetama!

Aitäh! Teile on küsimusi. Palun, Jaanus Marrandi!

Lugupeetud algataja esindaja! Minu küsimus puudutab tsirkuseloomade kasutamist. Teadaolevalt Eestis ei ole ühtegi tsirkust olemas ega pole järelikult ka tsirkuseloomi tsirkustes esinemas, välja arvatud rändtsirkused. Seega, kui me keelame ära lihtsalt loomade kasutamise Eestis rändtsirkustes, toob see kaasa selle, et loomade jaoks tegelikult midagi ei muutu. Nad rändavad lihtsalt Eestist mööda, olgu Lätti, Soome, Leetu või ükskõik kuhu. Needsamad loomad esinevad tsirkuses teistes maades, ainult Eestis mitte. Iseenesest ei muutu nende loomade jaoks mitte midagi, lihtsalt Eesti lastel kaob ära võimalus tsirkuseloomi näha. Kusjuures kuskil ei ole öeldud, et näiteks loomade heaolu nõudeid ei peaks üle vaatama. Miks te arvate, et Eesti lapsed ei peaks nägema tsirkuseloomi?

Ma arvan, et Eesti lapsed saavad neid loomi näha loomaaias märksa paremas keskkonnas. Ja teine asi: lastel tasub ka metsas käia, et õppida meie metsloomade jälgi tundma. Kui on normaalne talv, siis saab ju jälgi vaadata.
Mis puutub sellesse regulatsiooni ainult Eestis, siis asi on selles, et see ei ole tõepoolest Euroopa Liidus liidu pädevusse kuuluv küsimus, see on liikmesriikide enda otsustada. Mitmed teised liikmesriigid arutavad ka seda teemat ja mõned üksikud on juba keelanud metsloomade kasutamise tsirkuses. Nii et see on säärane üldine trend, me ei ole päris ainsad.

Rein Ratas, palun!

Tänan, juhataja! Hea ettekandja! See on väga hea, et mitte öelda, üliväga hea seaduseelnõu. Aga mis te arvate, kas ei oleks mõistlik lisada siia veel mõned keelud, näiteks lindude rõngastamine kui neile selge šoki tekitamine, metsloomadele jahipidamine kui äärmiselt nurjatu tegu? Sest jahti ei peeta ju mitte selleks, et hankida  à la koriluse kaudu toitu, vaid peetakse ikkagi oma lõbuks. Ja ilmselt kuuluksid mõnekümne aasta pärast likvideerimisele ka loomaaiad – Eestis neid küll üks suur ainult ongi. Mida te sellest arvate? Olen rääkinud.

Ega ei arva suurt midagi, sest eks see rohkem selline irooniline ja retooriline küsimus on. Aga niipalju võin vastata, et lindude rõngastamine on päris täpselt reguleeritud – igaühe õigus see ei ole. Inimene, kes on litsentsita, seda tööd teha ei tohi, see on tõesti päris kindlalt ära reguleeritud asi. Ei ole päris niimoodi, et see kuulub mingite üldiste vabaduste hulka.
Mis puutub jahipidamisse, siis see tegevus on ikka märksa ürgsem kui loomade tsirkuses pidamine. See on ürgsem kui inimene ja ma arvan, et see jääb alles ka pärast seda, kui inimest enam ei ole. Millegipärast on väga kombeks rääkida, justkui see oleks mingi puhas lõbu, aga mina ei tea küll ühtegi jahiseltskonda, kes põdra metsa mädanema jätaks, eks ikka tuuakse välja ja süüakse ära, võin kinnitada.
Kolmas asi olid loomaaiad. Loomaaedades on olemas jällegi terve suur teadusharu – loomaaiateadus, mis tegeleb sellega, kuidas  pidada loomi nii, et nad oleks võimalikult loomulikus keskkonnas, et nad sigiksid seal. Loomaaedade üks oluline ülesanne tänapäeval on ju nende ohustatud liikide paljundamine, kelle säilimine väljaspool loomaaedu ei ole tagatud, ja lugupeetud kunagine Keskkonnaministeeriumi kantsler teab seda kindlasti väga hästi.

Rein Ratas, teine küsimus, palun!

Tänan, juhataja! Jah, loomaaiateadus on teatavasti tõesti oma mitmesugustes vormides ja eri tasanditel maailmas olemas, aga minu teada on olemas ka karusloomakasvatuse teaduslikke uuringuid, sellealaseid publikatsioone etc, etc. Või ma eksin? Olen rääkinud.

Need on kahtlemata olemas, aga need keskenduvad ainult ühele asjale – kuidas toota võimalikult head karusnahka. Need ei keskendu loomade heaolule.

Margus Lepik.

Aitäh! Hea kolleeg! Mul on täiesti asjatundmatu küsimus. Paragrahvi  27 lõike 3 muutmise ettepanek puudutab neid loomi, keda on lubatud tsirkuses kasutada. Kas nendest punktidest võib aru saada, et on võimalik, ma ei tea, kas siis aretada või tekitada selline metsloom, keda saab tsirkuses kasutada?

Aitäh! Selle intellektuaalselt huvitava küsimusega me tegelesime komisjonis päris põhjalikult. Tõepoolest, see on sõnastatud just nimelt selle tõttu sellisel natuke keerulisel viisil, et mõnel koduloomal on olemas metsik liigikaaslane – näiteks meie kõige levinumal koduloomal koeral on see hunt – ja seega me ei saa rääkida ainult liigist. Aga koer eristub siiski geneetiliselt väga selgelt hundist, seda on võimalik tuvastada üksikisendini välja väga suure tõenäosusega, mitte küll päris 100%, aga 99,9% lähedase tõenäosusega on võimalik tuvastada, kas tegemist on koera, hundi või koera ja hundi hübriidiga. Ehk siis kodustamise tagajärjel on see loom geneetiliselt selgelt muutunud ja õnneks ei ole ka metsik lähteliik välja surnud. Hobuse ja veisega on aga kahjuks niimoodi, et metsik lähteliik ei eksisteeri enam looduses. Kaksküürkaamelil näiteks eksisteerivad jällegi ka metsikud populatsioonid. Nii et kaksküürkaamelit, kes on koduloom, see eelnõu ei puuduta, tema võiks ka edaspidi esineda, aga metsik, Mongooliast püütud ja loomaaias paljundatud kaksküürkaamel ei tohiks.

Suur aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks kõnetooli maaelukomisjoni esimehe Kalev Kotkase!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Maaelukomisjon arutas Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud loomakaitseseaduse, loomatauditõrje seaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 596 oma korralistel istungitel s.a 10. novembril ja 8. detsembril. Viimasel arutelul osalesid ka asjasse puutuvate asutuste ja organisatsioonide esindajad, nagu Põllumajandusministeeriumi toidu- ja veterinaarosakonna juhataja Hendrik Kuusk, Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse liikmed Heiki Valner ja Piret Tees, Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingu esimees Liia Taaler, Eesti Karusnahaliidu juhatuse esimees Tarmo Kattago, Tsirkusetuur OÜ juhataja Lauri Viikna, tsirkuse direktor Olga Sinjakova ja OÜ Sangol juhatuse liige Valentina Kolomainen.
Arutelu tulemusena jõudsime sellistele seisukohtadele, et karusloomakasvatuse keelustamisel ei tohiks üle reageerida. Üksikute väärkohtlemisjuhtude pärast ei peaks kasvatusi sulgema või kogu sektori tegevust lõpetama. Ministri määrusega on võimalik järk-järgult suurendada toiduks ja söödaks kasutatavate rümpade hulka ja luua aastaks 2020 olukord, kus kõik rümbad leiavad kasutuse ning loomsete jäätmete hulk on viidud miinimumini, mis on ka ilmselt algatajate üks eesmärkidest. Metsloomade tsirkuses kasutamine ei ole Eesti riigi probleem, kuna väidetavalt meil tsirkuseloomi ei ole. Eelnõu praegusel kujul reguleeriks vaid neid välismaiseid rändtsirkusi, mis meid aeg-ajalt väisavad. Sõnastus on hetkel mitmeti mõistetav ja jätab selge vastuseta küsimuse, kas lemmikloomapoes müüdavaid puurilinde ja akvaariumikalu tohib müüa näiteks turul ja laatadel. Hulkuvate loomade leidmise, oma valdusse võtmise ja omaniku kindlakstegemise teema täpsem reguleerimine iseenesest on tervitatav. Hulkuva looma omaniku kindlakstegemise kohustuse panemine kohalikule omavalitsusele seadusega on õige, praegu tuleneb see kohustus ministri määrusest. Lisakaristuste karmistamise arutelul tõdeti, et probleemiks on pigem põhikaristuse reaalne rakendamine. Eelmisel nädalal vastuvõetud loomatauditõrje seaduse muutmise seaduses on tehtud vajalikud muudatused, mis puudutavad registrite ristkasutust ja sanktsiooni rakendamise tagamist.
Komisjon otsustas saata Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud loomakaitseseaduse, loomatauditõrje seaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 596 Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks 15. detsembril 2009. Teiseks otsustati teha täiskogule ettepanek eelnõu 596 esimene lugemine lõpetada ja määrata eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele kümme tööpäeva. Kõik kolm otsust tehti konsensusega. Tänan!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Suur tänu, hea ettekandja! Kas kolleegidel on soov avada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud loomakaitseseaduse, loomatauditõrje seaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 596 esimene lugemine on lõpetatud. Tulenevalt meie kodu- ja töökorra seadusest on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 31. detsember kell 13.
Head kolleegid! Meie tänane istung on lõppenud. Soovin teile edukat tööd komisjonides!

Istungi lõpp kell 13.32.