Austatud Riigikogu, head külalised! Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu kümnenda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Taavi Rõivas, palun!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Riigikogu rahanduskomisjon algatab Riigikogu otsuse eelnõu "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2009. aasta tegevuse kontrollimiseks". Rahanduskomisjon viis läbi konkursi, kogudes pakkumised Eestis tegutsevatelt juhtivatelt audiitoribüroodelt, mis vastavad Riigikontrolli auditeerimiseks vajalikele nõuetele, ja selekteeris pakkumistest välja ühe. Sõelale jäi KPMG Baltics AS ning eelnõu järgselt nimetame Riigikontrolli 2009. aasta tegevust kontrollima KPMG Baltics AS-i audiitori Indrek Alliksaare. Aitäh!

Head ametikaaslased! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus selle edasise menetlemise.
Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 76 Riigikogu liiget, puudub 25.
Meil on tänase päevakorra kohta ka mõned täpsustused. Tänase päevakorra kuuendas punktis, eelnõu 620 esimesel lugemisel teeb algatajatepoolse ettekande Riigikogu liige Heljo Pikhof ning juhtivkomisjoni ettekande sotsiaalkomisjoni esimees Urmas Reinsalu.
Tänase päevakorra viimases punktis, eelnõu 570 esimesel lugemisel teeb juhtivkomisjoni ettekande õiguskomisjoni liige Robert Antropov. Alustame tänaste päevakorrapunktide menetlemist.

Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Kas võime alustada lõpphääletust?
Panen lõpphääletusele eelnõu 531. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 73 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 531 on seadusena vastu võetud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud lõhkematerjaliseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita, seega võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Kas võime alustada lõpphääletust?
Panen lõpphääletusele eelnõu 572. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 74 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud lõhkematerjaliseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 572 on seadusena vastu võetud.
Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Liidu teenuste direktiivi rakendamise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas Riigikogu liikmed soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Me võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele eelnõu 603. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused

Poolt 77 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Liidu teenuste direktiivi rakendamise seaduse eelnõu 603 on seadusena vastu võetud.
Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud toiduseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Võime alustada lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 608. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 79 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud toiduseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 608 on seadusena vastu võetud. Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi viienda päevakorrapunkti juurde. Head ametikaaslased! Enne kui me alustame selle päevakorrapunkti menetlemist, lubage mul lühidalt tutvustada menetluse korda. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 153 on Riigikogu juhatus määranud Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanekul päevakorda võetud olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamiseks järgmise korra. Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme Mailis Repsi ettekanne kuni 20 minutit, küsimused ja vastused kuni 30 minutit.
Eesti Linnade Liidu tegevdirektori Jüri Võigemasti ettekanne kuni 20 minutit, küsimused ja vastused kuni 30 minutit. Eesti Koolijuhtide Ühenduse esimehe Toomas Kruusimägi ettekanne kuni 20 minutit, küsimused ja vastused kuni 30 minutit.
Küsimused ettekandjale. Head ametikaaslased, meil kõigil on kokku kuni kaks küsimust. Pärast küsimuste vooru tuleb läbirääkimiste voor ja läbirääkimised kestavad kuni sõnavõttude lõpuni, kuid mitte kauem kui tänase istungi lõpuni. Sõna  võivad võtta Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Head ametikaaslased! Mul on teile palve, et kõigepealt esineksid sõnavõtuga fraktsioonide esindajad. Arutelu lõpul Riigikogu otsust vastu ei võta.
Ma palun viiendas päevakorrapunktis, olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine" arutelul ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Mailis Repsi!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Täna oleme jälle arutamas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõuga seonduvaid küsimusi. Üks teema, mis selles seaduseelnõus väga selgelt välja joonistub ja mis on juba tekitanud väga palju arutelusid, on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse osa, mis puudutab põhikooli ja gümnaasiumi lahutamist. Täna püüame kolmes ettekandes välja tuua neid küsimusi, mis on jäänud seaduse menetluse käigus veidi tagaplaanile. Mina keskendun oma ettekandes kolmele teemale – kuludele, riskidele ja eesmärkidele.
Kõigepealt räägime, miks põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on välja pakutud. Kui rääkida sellest, miks me peaksime põhikooli ja gümnaasiumi lahutama või üldse haridusvaldkonda reformima, siis minu arusaam on, et peaksime alustama küsimusest, mis on keskhariduse eesmärk. Viimastel nädalatel on korduvalt jäänud kõlama, et põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise üks põhimõtteline põhjus on see, et noored, kes õpivad väiksemates gümnaasiumides, ei saa sisse ülikoolidesse, justkui oleks keskhariduse ainus eesmärk ülikooliks valmistumine. Siin on esimene koht, kus meil on seaduse algatajatega tõenäoliselt erinev arusaam. Meie ei saa aru, et keskhariduse eesmärk oleks ainult ülikooliks valmistumine. Keskhariduse, gümnaasiumihariduse eesmärk on oluliselt laiem ja see ongi võib-olla esimene koht, kus me peaksime kõigepealt erakondade vahel kokku leppima. Mis see on? On see rohkem ettevalmistus eluks? On see ettevalmistus ülikooliks? Kas see tähendab rakenduskõrgkooli või kutsekooli edasiminekut? Või on kõik need võimalused täiesti arvestatavad?
Teiseks, gümnaasiumide kvaliteedi hindamise aluseks ei saa olla ainult riigieksamite tulemused või koolitustellimuse kohad ülikoolides. Samuti jääb konsensuslikust arusaamast väga erinevaks meie mõte kättesaadavusest. Kas kättesaadavus on piisav, kui kool on pooletunnise teekonna kaugusel, kolmetunnise teekonna kaugusel või kui õpilaskodu on kättesaadav? Mida me selle all mõistame ja millised vahendid peavad meil selleks olema? Õhku on jäänud küsimus, milliseid regionaalpoliitilisi ja sotsiaalseid riske me peaksime selle juures arvestama.
Miks me peaksime selle reformi praegu ette võtma? Minu arusaam ja meie erakonna arusaam on, et igasugune haridusreform peaks ette võetama ainult sellisel juhul, kui ta tõsiselt muudab kvaliteeti. Ja kvaliteedi kolmes osas – õpetajad, õppekeskkond ja hariduse sisu – me ootaksimegi tõsist muutust. Kahjuks ei ole reformi aruteludel saanud kindlustunnet, et põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisega muutuks midagi põhimõttelist õpetajate ettevalmistuses, täienduskoolituses, metoodilises või ainealases nõustamises. Ei ole näinud ka ühtegi analüüsi, mis näitaks, et  plaanitakse muuta õppekeskkonda – on see siis hoonestik või midagi muud –, samuti hariduse sisu.
Kui me räägime põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisest, siis kahjuks on see tekitanud väga palju küsimusi, aga vastuseid me ei ole saanud, sest räägitakse erinevatest asjadest. Kui te lubate, head Riigikogu liikmed ja head külalised, siis ma joonistaksin välja kolm võimalikku lahendust, kuidas põhikooli ja gümnaasiumi saab tänase seaduseelnõu järgi lahutada, ja kuidas  koolid, omavalitsused ja, olgem ausad, ka meediaväljaanded on seda erinevalt tõlgendanud.
Ümberkorraldusele on võimalik läheneda kolme moodi ehk siis on kolm ümberkorralduse teed. Esimene tee on odav, lihtne ja kahjuks sisutu. Koolimajadele tuleb panna kaks silti, seal, kus praegu seisab üks silt, olgu see näiteks "Alatskivi Keskkool", tuleb juurde veel üks silt, millel on kirjas "Alatskivi Põhikool". Sildi hinnad on kindlasti erinevad, aga me räägime umbes 10 000 – 15 000 kroonist kooli kohta. Linnakoolides ja maakonnakeskustes ei muutu mitte midagi, sest nad saavad samasse majja edasi jääda. Võib-olla lisanduvad teise direktori töölevõtmise kulud, aga tõenäoliselt saab siin õppealajuhatajaga kokku leppida, et endine õppealajuhataja koht muudetakse lihtsalt ümber direktori kohaks ja sisu poolest jätkab samamoodi. Samal ajal on selge, et selle odava, lihtsa ja sisutu muudatuse väga valus tagajärg on, et kuna linnakoolides ja maakonnakeskuste koolides mitte midagi sisuliselt ei muutu, siis surve keskustesse isegi suureneb. Ehk seda probleemi, mille peale eelnõu on üles ehitatud, eelnõu ei lahenda. Olukord ei muutu, maakoolide ja maagümnaasiumide arv väheneb drastiliselt. On räägitud 120 lapsega gümnaasiumidest. Kui põhikool ja gümnaasium on lahutatud, siis võttes arvestuse aluseks õpetaja koormuse ning  õpilaste arvuks 120, pole võimalik tagada valikaineid sellises mahus, nagu tänane õppekava ja ka eelnõu seda pakuvad. Kui võtame 41–50 valikainet, mida õppekavas on välja pakutud, siis me räägime umbes 150–180-st.
Aga oma ettekandes ma lähtusin sellest arvust, mida minister Tõnis Lukas on siin Riigikogu ees välja öelnud, st umbes 120 õpilast. Juhul, kui peab olema 120 õpilast, siis näiteks Harju maakonnas ja Tallinnas suletakse mitmeid koole (ma lähen nendest nimekirjadest kiiremini üle, sest ettekande materjalid on kättesaadavad nii Riigikogu liikmetele kui ka külalistele), Hiiu maakonnas ainult üks, aga Ida-Virumaal on üsna pikk nimekiri. Nende nimekirjade taustal on räägitud, et seaduseelnõu pakkuvat erandeid. Praegu me saame lähtuda aga sellest eelnõust, mida Riigikogule tutvustati 25. novembril. Tänase seisuga ei ole ühtegi erandit välja toodud, sellest on ainult suuliselt juurde räägitud. Ma usun, et eelnõu järgneva menetluse käigus on võimalik näha ette mingisugused kriteeriumid. See ongi üks küsimus selle esimese, odava, sisutu ja lihtsa reformi puhul: mis on need kriteeriumid, mille alusel saab erandeid teha? Ma loodan, et Riigikogu liikmed on ühel meelel selles, et erandite aluseks ei saa olla parteiline kuuluvus, et kui koolijuht on õiges erakonnas, siis käib kool erandi alla. Või kui ta on näiteks kohalikus omavalitsuses õiges erakonnas. See ei tohiks olla kindlasti kriteerium, peaksid olema objektiivsed sisulised kriteeriumid.
Teine ümberkorralduse tee on ümbertõstmine. Siin on osa omavalitsusi saanud põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisest aru selliselt, et mõned koolid neist, kus praegu on see 10.–12. klassi osa, jäävad põhikoolideks ja teised jäävad puhtalt gümnaasiumideks. See on juba natuke tõsisem muudatus ja loomulikult on siin ka kulud suuremad. Aga mida see põhimõtteliselt tähendab, on see, et näiteks maakonnakeskuses, kus on kaks gümnaasiumi, jääb üks põhikooliks ja teine gümnaasiumiks. Kuid on väga tõenäoline, et kui tegemist on näiteks ainult kahe kooliga, siis ei saa jaotuskoht olla ainult pärast 9. klassi, vaid me peame eelnõu menetlemisel nägema ette võimaluse, et üks jääb 1–6-klassiliseks ja teine võtab kaasa ka progümnaasiumi. Miks? Sellepärast, et tekib tõsine probleem aineõpetajate koormusega. Võtame füüsika, võtame keemia, võtame loodusained. Kui ülemine, gümnaasiumiosa ära lõigata, kas õpetaja koormusnorm tuleb siis täis? Siin võib tuua näiteks üsna mitu Tallinna kooli, kes on proovinud ümbertõstmist üht- ja teistpidi ning on leidnud, et koos progümnaasiumiga tuleb ainetundide koormus paremini täis.
Mida tuleb veel arvestada? Et pärast ümbertõstmist oleks koolides võimalik edasi õpetada, on väga tõenäoline, et õpetajate koormusnorm tuleb tuua allapoole ehk suurendada õpetajate palgavahendeid. Või tähendab see seda, et põhikoolid muutuvad suureks. Näiteks Tallinna arvutused näitavad, et põhikooli kolmandas astmes ehk 7.–9. klassis peaks olema 3,65 paralleeli, et aineõpetajate koormus tuleks täis. Ehk siis võib rääkida, et osas koolides peaks olema kolm, teistes neli paralleelklassi. Maakonna väiksemates piirkondades, kus rahastamismudel annab võimaluse nn tühjasid kohti kompenseerida, võib see arv olla veidi väiksem, aga me räägime siiski 2–3 paralleelklassist, et aineõpetajate koormus saaks täis. Teine variant on, et üks õpetaja õpetab mitut ainet. Aga lapsevanemad on tavaliselt selliste muudatuste suhtes ettevaatlikud, juhul kui see õpetaja ei ole väga tugev õpetaja.
Mis on sellise ümbertõstmise hind? Loomulikult on võetud arvesse mitme kooli näited, aga kooli kohta on see umbes 20 000 krooni. Me võtsime üsna tagasihoidlikud summad. Kui me räägime umbes 100-st koolist, siis me räägime umbes kahest miljonist. Edasi tulevad prügiveokulud ja õpetajate koondamistasud. Töölepingu seaduse järgi on see õpetajal ainult ühe kuu tasu. Väga tõenäoline on siiski, et enamik õpetajaid võtab sellisel muutuste hetkel koondamistasu välja, me ei tea, kui palju nendest jääb järgmisse kooli edasi. Nii et orienteerivalt me räägime 12–13 miljonist, mis tõepoolest ei ole ju riigieelarvele väga suur summa.
Kolmas on kallis, keerukas ja sisuline ümbertõstmine või, ütleme, muutus. See on põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine selliselt, et  paraneb kvaliteet. Me eeldame, et see ongi reformi eesmärk. Me eeldame, et tahame pakkuda puhtas gümnaasiumis midagi oluliselt teist. Sellisel juhul me ei saa rääkida, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse selle osa rakendamine ei maksa midagi. Ta kas maksab riigile, maksab omavalitsusele või maksab lapsevanemale, aga igal juhul ei ole see ilma kuludeta.
Alustame hoonetest. Kui me räägime puhtast gümnaasiumist, siis oleme saanud tagasisidet nendest koolidest, kes peaksid jääma tõenäoliselt puhtaks gümnaasiumiks – me oleme siin natuke kasutanud loomulikult ka Hugo Treffneri kooli näidet. Nende ootuste ja eelduste kohaselt peaks sellises puhtas gümnaasiumis olema näiteks vooruloengu lugemise võimalus, väiksemaid-suuremaid auditooriume, rühmatöö ruume. Nii et olemasolev koolimaja vajab kindlasti väiksemaid või suuremaid muudatusi. Olen haridusminister Lukasega ühel meelel, et see summa võib olla lõputu, ootused on ju alati väga suured, kui on võimalik raha küsida. Aga ma võtsin arvestuse aluseks miinimumprogrammi, kui tegemist on ühe-kahe auditooriumi ehitusega, paari kohandusega, ja sel juhul on keskmine summa umbes 50 miljonit krooni, võib-olla veidi vähem. Mõne kooli puhul on muutus jälle suurem, juhul kui koolihoone on väga suur ja nõuab vähendamist, on need summad veidi suuremad.
Teiseks, ümberkorralduskulud, mida ma enne juba mainisin – koondamis- ja kolimiskulud, prügiarved jne. Mis puudutab õppekohti, siis on olemas päris mitme Tallinna kooli kolimise kogemus. Tavaliselt oodatakse ka uut mööblit või näiteks endine põhikooli mööbel ei sobi lihtsalt oma suuruse poolest. Kui tekib uus kool, siis tõenäoliselt 1., 2. või 7. klassi lauad ja toolid ei sobi sinna. Ma arvestasin selleks umbes 3 miljonit, see summa võib olla väiksem ja võib olla ka suurem, aga keskmiselt on selline.
Õppekeskkonna loomine, õppevahendid on nimelt gümnaasiumiastmes kindlasti üks valuteema – koolijuhtide ühenduse esindajalt saate selle kohta täpsemalt küsida. Korduvalt on esile toodud, et gümnaasiumiastmes, eriti valikainete puhul, valitseb õppevahendite puudus, ja selles osas on soov näha kvalitatiivset muutust. Siin oleks meil vaja rääkida sellisest selgest kulust, et saaks toimuda kvalitatiivne hüpe.
Ainekabinetid. Kes on koolides käinud, see teab, et üks selge murelaps on seal kindlasti ainekabinetid. Osa renoveeritud uutest koolimajadest on selle probleemiga olnud silmitsi korduvalt ja korduvalt. Üks esimesi asju, mis vähemushangetega on kahjuks läinud kokkutõmbamisele, on ainekabinetid. Tallinna koolide kogemus näitab, et ühe ainekabineti kogu sisustus maksab umbes 800 000 ja ühe kooli kohta on vaja kolme ainekabinetti.
IKT-vahendid. Me oleme olnud äärmiselt uhked selle üle, et hüppasime tiigrihüppega varem kui teised, aga kahjuks on viimased aastad näidanud, et väga-väga paljud, isegi arenevad riigid on meist ette jõudnud. Praegu selliseid selgeid IKT-vahendeid kõikides koolides kindlasti olemas ei ole.
Kui me räägime sellisest gümnaasiumi sisulisest muutusest, siis me võtsime juurde ka õppekava rakendamise. On välja toodud, et valik- ja vabaaineid peab olema 41–50 tundi, mis tähendab umbes 18% pearaha kasvu. Meie pakkumine oleks see, et kui me tahame tõepoolest näha koolides mingit positiivset muutust, siis võiks nende puhaste gümnaasiumide õpetajate palk olla veidi kõrgem, kas siis 10%, 20% või 25%. 25% on lihtsalt see, mida õpetajad ise välja pakkusid, aga see võib olla ka mingi teine number.
Ühekordne kulu õpilase kohta on selliste arvutuskäikude puhul umbes 78 000 krooni ja püsikulu ühe õpilase kohta puhta gümnaasiumi puhul on keskeltläbi 4200–6200 krooni. Selle arvestuse sisse ei ole võetud tugiteenuseid, õppetoetusi, transporti ega õpilaskodu, mis tähendavad kindlasti veel lisakulu, aga see oleneb sellest, kui palju gümnaasiume jääb, kui kaugele lapsed peavad kooli minema, kas on olemas eramajutuse võimalused, kas on piisav õppetoetus, kas on vaja ehitada õpilaskodu jne. Need asjad selguvad töö käigus, aga me peame arvestama, et need kulud kindlasti lisanduvad.
Nagu ma ütlesin, kindlasti peab reforme tegema, et saavutada paremat kvaliteeti. Küsimus on see, kas gümnaasiumis õppimise võimalused suurenevad, tuleb parem ettevalmistus ja noored saavad mingisuguse positiivse edasimineku või soodustab see tsentraliseeritud otsus pigem kihistumist ja vähendab õppe kättesaadavust. Kas valikuvabadused suurenevad ja kas see tegelik muutus on õppijakeskne?
Meie ettepanek on, et kõigepealt, arvestades omavalitsuste erinevust, võiks jätta erinevaid võimalusi, st koolimudeleid on väga erinevaid. Teiseks ei peaks aluseks olema mitte laste arv, vaid kvaliteet. Meie ettepanek on kasutada nn akrediteerimissüsteemi ehk haridusministeerium otsustab koolide tuleviku üle sisu järgi, mitte arvutuste järgi. Aitäh!

Tänan, hea ettekandja! Nüüd on küsimuste voor. Marika Tuus, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea kolleeg! Ma toon väga konkreetse näite Alatskivilt. Seal on see piir 120 õpilast täiesti ebareaalne, olgugi et selles koolis käib õpilasi Palalt, Peipsi äärest, Kallastelt, ühesõnaga, väga mitmelt poolt. Kui kool läheb sealt tõesti nii kaugele, siis on selge, et haridus jääb kättesaamatuks ja inimesed jäävad hariduseta. Mis sa arvad, kas meil riigis ongi mõeldud nii, et me tahame toota niisugust odavat, hariduseta tööjõudu? Samas me näeme, et meie õpitulemused on siiski sedavõrd head, et oleme täppisainetes ja teistes reaalainetes Euroopas lausa kolmandal kohal Iirimaa ja Soome järel. Miks me peaksime seda süsteemi lõhkuma?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, mingem tagasi selle eelnõu sisu ja menetluse juurde ning hea kolleegi Lauri Vahtre emotsionaalse vahelehüüde juurde, et ta ei nõustu ettekandjaga. Selle eelnõu menetluse käigus on kogu aeg sellistele koolidele nagu Alatskivi kool, mida lugupeetud küsija mainis, öeldud, et tulevikus nähakse kindlasti  Vabariigi Valitsuse tasandil ette erandeid. Ja see erandi sõnum on olnud selline, et ümbruskonna koolid, kui näiteks kõik neli-viis kooli on alla selle 120 piiri, peaksid kokku leppima ja üks nendest jääb alles. Kultuurikomisjoni arutelud ei ole küll kuidagi toonud meile kindlustunnet, et omavalitsused oleksid täna või homme rohkem valmis kokkuleppele jõudma, et just nende kool on see, mis ära kaob, ja naabervalla kool jääb alles. Teine küsimus on, kas selleks on ka sügavat põhjust. Ma usun, et iga küsija tegelikult andis sellise vihje, millele ei ole ka minul täna vastust, ma ei saa teile kindlalt öelda, et gümnaasiumis on olemas tõsine kvaliteediprobleem  – oleneb sellest, mida me ootame. Kvaliteedi puhul on toodud välja, et väikesed gümnaasiumid ei taga ülikooli sissepääsu. Eilsest arutelust jäi kõlama Praxise mõte, et probleem ei ole isegi mitte kõrgkooli sissepääsus, vaid selles, et teatud erialadel on riigipoolselt tellitavatele kohtadele ebavõrdne konkurents. Minul on siis küsimus, et mis on meie eesmärk. Kas meie eesmärk on anda võimalikult paljudele keskharidus, mille järel nad teevad valiku, olgu see siis kutsekool, rakenduskõrgkool, ülikool, lähevad tööle ja võtavad aja maha ning alles edaspidi õpivad? Meil on nii palju paindlikke õppevorme – rakenduskõrgkoolid, kaugõppevorm, õhtused õpped, noored ju suuresti töötavad. On vanemaid inimesi, meie kõige vanem üliõpilane on ligi 80-aastane. Sellised võimalusi on väga palju ja öelda, et üks mudel ei sobi meile sellepärast, et sealt ei minda otse ülikooli, ei ole minu jaoks veenev.
Teine küsimus on regionaalpoliitiline: kas need noored lähevad kuhugi edasi? Meil on olemas näiteid üht- ja teistpidi, aga kahjuks peamise inimrände või rahvaste, laste liikumise kohta võib öelda, et kui lähedal on mõni teine tõmbekeskus, on see näiteks Tartu linn, Pärnu linn, Tallinn, Paide või Rakvere, siis üldjuhul ei kipu omavalitsused omavahel kokku leppima, vaid pigem liigub lapsevanem juba võimalikult vara selle maakonnakeskuse kooli poole. See on see, mille pärast olen mina veidi mures. Me võime isegi öelda, et jah, me jätame kooli erandina alles, kui te omavahel kolme peale kokku lepite. Aga miks näiteks peaks Kiili laps sõitma Jürisse või Keilasse, mis annab meile kindlustunde, et ta ei sõida näiteks Tallinna, kui buss käib loogiliselt ju läbi Tallinna? Selle otsuse järgi peaksime ütlema, et kõik koolid on põhimõtteliselt erandid, ja järgmisena tekib küsimus, et miks me nii siis teeme.
Kui probleem on sisus, kui meil näiteks Alatskivi puhul on tõesti probleem, et aineõpetajaid ei jätku, oleme saanud selge sõnumi tasemetööde põhjal või me näeme, et ka need noored, kes lähevad sealt kutsekooli, ei saa edaspidi hakkama, või on põhimõtteliselt muud probleemid, siis see on sisulise analüüsi, õppekavalise analüüsi küsimus, mitte ei tulene laste arvust.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Sa puudutasid oma ettekandes minu arust ühte kõige tõsisemat probleemi, mis tekib gümnaasiumi ja põhikooli lahutamisega. On öeldud, et selle reformiga – vähemalt minister on seda väitnud nii infotunnis kui ka eelnõu aruteludel – taotletakse ka põhikooli kvaliteedi paranemist. Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on, ja soovingi kuulata nüüd sinu arvamust. Olles ise koolis töötanud, ma kujutan ette, et kui põhikool ja gümnaasium maal – aga miks mitte ka linnas – lahutatakse, siis juhtub tõesti nii, et gümnaasiumiõpetajad, kes tihtipeale õpetavad ka progümnaasiumis või põhikooli viimastes klassides, nii nagu siin on juba mainitud ...

Palun küsimus!

... lähevad ära kuskile mujale ja nende järel lähevad tõenäoliselt ka lapsed, eriti maal. Kuidas siis see kvaliteet paraneb?

Aitäh! Ettekande ettevalmistamisel me küsisime paljude koolide ja koolijuhtide arvamust. Me saatsime välja mitusada kirja ja saime vastuseks kümneid ettepanekuid. Ühe mure, mis sealt välja joonistus ja mille kohta saab öelda, et see on väikeste, selliste 60–80 õpilasega gümnaasiumide puhul üsna ühine, võib koondada näiteks Koeru Gümnaasiumi küsimusse. Kui kaob ära gümnaasiumiaste, siis väheneb spetsialistide koormus. Meie analüüs näitab, et tuleb teha lisapingutusi kvaliteedi tagamiseks, aga õpetajate edasine koolis hoidmine on igal juhul raskendatud. Tõenäoliselt hakkavad paljud pered elukohta vahetama ja lähevad varakult Paidesse. Ehk siis tegelikkuses on üks lahutamise muredest see, mille kohta minister on rääkinud, et gümnaasium elab osaliselt alumise osa, põhikooli arvel. Ja kui see võimalus võtta ära, siis ongi mure, et põhikooli ülemises osas ehk siis 7.–9. klassis, kus ainealane õpetamine toimub, ei saa näiteks keemia, füüsika, loodusainete jne õpetajad oma koormusnormi täis. Vähemalt Tallinna puhul tähendab see ka seda, et põhikool peab olema piisavalt suur. Seda me oleme juba kogenud. Nagu ma ütlesin, Tallinnas on põhikool veidi suurem, maakonnakeskustes tõenäoliselt veidi väiksem, aga see on siiski 2, 3, 4 paralleelklassi. Või tuleb siis rõhuda mitme aine õpetamisele. Kui see õpetaja on väga tubli, siis lapsevanemad jäävad rahule, aga kahjuks on ka näiteid, kus lapsevanemad väga selgelt ütlevad, et see neid ei rahulda, ja lähevad ära maakonnakeskusse.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea esineja! Ükskõik, mis otsast sa põhikooli ja gümnaasiumi lahutamist ning seda nn reformi vaatad, ikka tuleb rohkem välja negatiivseid jooni. Ma ei oska praegu mälu järgi isegi meenutada, kus on see paik, kus kohalik rahvas nagu väga tahaks seda reformi. Siit minu küsimus: ütle, palun, miks seda üldse tehakse? Miks see asi ette võeti?

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, siis seaduseelnõus on väga palju neid asju, mida on tõepoolest välja pakutud ja mida ka toetatakse. Nii et seaduseelnõu vajalikkusest ma saan aru. Kui rääkida reformist, siis põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisest on räägitud 20 aastat või rohkemgi. Tavaliselt on toetajaskond ja ka meie oleme väga selgelt öelnud, et kui rääkida sellisest puhtast, hea kvaliteediga suurest gümnaasiumist, mis pakub noorele inimesele väga palju valikuid kuni araabia keele või hiina keele õppimiseni välja, kui selle vastu tõesti huvi on, praegu on näiteks hispaania keel suureneva populaarsusega, siis väikeses gümnaasiumis ei ole selleks lihtsalt võimalusi ega raha. Seetõttu sellise erilise boonusena võimalus tugevates, suurtes gümnaasiumides noori kõrghariduseks ette valmistada või laiemat silmaringi kujundada on kindlasti positiivne. Küsimus on lähenemises. Kas seetõttu, et me loome selliseid suuri gümnaasiume, paneme kõrval kõik ülejäänud kinni? Või me ütleme, et omavalitsusel on mingisugused meelitusmehhanismid, on see suurenev pearaha, on need ainekabinetid, on see mõni muu positiivne sõnum, mida riik annab, öeldes, et tehke neid asju, sest siis juhtub midagi hästi positiivset? See on selline lähenemisviiside vahe. Puhaste gümnaasiumide tekkimist üldiselt toetatakse. Minu arusaama järgi ei ole ka tänased koolijuhid üldiselt vastu, et koolivõrku võiks korrastada, võiks analüüsida, võiks sisulist asja teha. Aga kõik ütlevad, et ärge tehke seda eelnõu nii, et seal on üks arv – õppekavasid ei ole, rahalisi tagajärgi ei ole –, ja need, kes sellele arvule ei vasta, tuleb kõik kinni panna. Öeldakse, et jätke erinevaid võimalusi. Üks tahab näiteks progümnaasiumiga koos teha, teine tahab lasteaiaga koos teha. Õnneks on eelnõus siiski välja pakutud võimalus, et kui on erivajadustega lapsed jne. Selliseid mitmeid mudeleid korraga pakkuda või lubada on kindlasti targem.

Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! On teada, et Haridus- ja Teadusministeerium on koolivõrkude analüüse teinud, osa on valminud ja osa on lõppjärgus. Nendes selgitatakse õpilasrännet, õpilaste keskmiste hinnete taset kodukoolis ja väljaspool, samuti õpilaste arvu muutumist jne. Neid on tutvustatud kohalike omavalitsuste juhtidele, koolijuhtidele. Kuid niipalju, kui mina olen kuulnud, ei ole keegi rääkinud finantskuludest, mida kogu see reform endaga kaasa toob. Mis tunne sul on, kui sa vaatad järgmise aasta eelarvet, riigieelarve strateegiat, kelle õlule kogu see asi peaks jääma? Kas see on riik, on need kohalikud omavalitsused oma eelarvetega või kes selle kulutuse lõppkokkuvõttes ikkagi kannab?

Aitäh, hea küsija! Sellepärast ma tõingi välja, et on olemas kolm võimalust. Kui me korraldame oma koolivõrgu ümber kohustuslikus korras ja ütleme, et põhikool ja gümnaasium peavad olema lahus, aga sellele juurde ütleme, et praegu ei ole võimalik mingeid sisulisi muudatusi teha, sest sisuline muudatus nõuab raha, siis tuleb selline formaalne, sisutu reform. Ehk me sildistame ümber, võib-olla tõstame mõnes koolimajas midagi üht- või teistpidi ümber ja mitte midagi muud ei juhtu. Tekib selline üldine pahameel, aga positiivset tulemust me ei saa.
Näiteks Tallinna Haridusametis on päris mitmel arutelul jäänud kõlama, et suuremad omavalitsused kindlasti ei aktsepteeri sellist muudatust, kus sisulist muutust ei toimu. Nii et ma usun, et maakonnakeskused, suuremad linnad tõenäoliselt niisuguse sisutu muudatusega kaasa ei lähe. Ehk siis juhul, kui riik seda ei finantseeri, peab seda nii palju, kui ta suudab, tegema kohalik omavalitsus, sest muidu on tagasiside lastevanematelt ja koolidelt see, et miks te sellise mõttetu asjaga tegelete. Nii et pigem peaksime siin Riigikogus arutama, mis see maksab, seda endale teadvustama, ja kui riik annab kohalikule omavalitsusele sõnumi, et tema ei kavatse seda rahastada, siis peaksime ka teadma, millised kohustused me KOV-ile paneme.

Lauri Luik, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse teemal on tõstatanud probleeme ka vene koolid. Palju on räägitud sellest, mis puudutab vene koolide tulevikku, mis puudutab nende n-ö õppekeele protsenti koolis jne. Kas teil selles osas on mingeid konkreetseid lahendusi või ettepanekuid välja pakkuda?

Aitäh, hea küsija! Just eile tõi Praxis oma kõige värskemas uuringus välja, et kõrgkooli-ülikooli sisseastumisel ja ka riigieksamite tulemustes on venekeelsete ja eestikeelsete koolide vahel väga suured erinevused. Seda toodi välja ühe suurima probleemina kihistumise ja ebavõrdsuse mõistes. Minu arvamus ei ühti üheselt Tõnis Lukase arvamusega, kes ütles Päevalehes, et venekeelsete gümnaasiumide kvaliteedi probleemi lahendab väga selgelt see, et nad muutuvad eestikeelseks. Ma usun, et probleem on oluliselt sügavam. Me peaksime vaatama näiteks venekeelsete koolide õpetajate täienduskoolituse võimalusi, mis on aastaid olnud üsna tagasihoidlikud. Meil on venekeelsete koolide õpetajate ettevalmistuse poole pealt selgeid puudujääke, sest see ei ole olnud riigi prioriteet. Me oleme võtnud riiklikuks prioriteediks tegelda tugevate eestikeelsete õpetajatega, kes peaksid minema koolidesse. Kahjuks aga on elu näidanud, et näiteks Ida-Virumaa piirkonda eestikeelsed õpetajad konkurentsiga just ei tungi, et seal toetutakse üldiselt mõnede õpetajate fanatismile.
Kas õppe kvaliteedis on tõsiseid probleeme? Jah, riigieksami tulemused on erinevad. Aga ma ei ole näinud analüüsi, kas see tuleneb madalamast õpetustasemest või tuleneb sellest, et osa aineid õpetatakse nende jaoks võõrkeeles ehk siis riigikeeles. See on selline põhimõtteline koht, kus minu meelest Eestis ei ole analüüsi tehtud. Kui on, siis palun vabandust, et ma ei ole seda lugenud. Ma olen näinud päris korralikke analüüse. Näiteks Saksamaal, kus on suuri immigrantide kommuune, kes õpivad saksa keeles, mis on nende jaoks võõrkeel, on uuritud Türgi kogukonda. Lisaks motivatsiooni puudumisele, lisaks sellele, et nende ootused ühiskonnas on erinevad – Türgi kogukonnas on vanemate ootus tihti pigem see, et lapsed läheksid tööle, peaksid peret üleval oma kätega tööd tehes –, on selgelt välja toodud, et võõrkeeles õppimine loob neile sellise õpingute edukuse probleemi. Nii et ma usun, et venekeelsete koolide kvaliteedi koht ei ole ainult gümnaasiumiastmes. Seda on juba ammu öeldud, et me peaksime alustama lasteaiast. Meie lähenemine on olnud selles mõttes tänase ministri omast väga erinev, et meie meelest on küsimus motivatsioonis. Kui veel mõni aasta tagasi olid vene noored väga valmis eesti keeles rääkima, olid valmis, ütleme, kõige laiemas mõistes ühiskonnaga liituma, siis tänaseks on see otsustavalt muutunud. Kui ühiskonnas antakse selliseid poliitilisi signaale, mis on eristavad, mis loovad rahvuse pinnal erinevaid arusaamu, siis see jõuab kohe ka kooli. Kahjuks on motivatsioon riigikeele õppes oluliselt vähenenud. Loodame, et see muutub.
Mida saab teha kvaliteedi heaks? Esimene küsimus on see, et venekeelsete õpetajate täienduskoolitus peab olema ka riigi prioriteet. Me ei tohi kõik ühiselt uskuda seda, mis tegelikult ei vasta tõele, et aitab sellest, kui me õpetame neid eesti keeles. Ainealane töö ja nõustamine peab toimuma ka vene keeles, kui nad on erialaõpetajad ja jäävad edaspidigi õpetama eriala vene keeles.
Teine küsimus on vene koolide puhul kindlasti see, et mis on need ained. Me tegime ju mõned aastad tagasi sellise kava, mis ainetest me alustame üleminekut. Mis on järgmised ained? Mida saab riik teha? Milline on õpetaja motivatsioon? Kindlasti ei ole õige tänane sõnum, et näiteks Narva eesti kooli õpetajate 30%-ne palgalisa on kohaliku omavalitsuse probleem. Ma usun, et see on selgelt riigi probleem, see on selgelt julgeoleku probleem. Võib-olla selline riigi ülesannete ja riigi ootuste pool võiks eesti keele õppes olla veidi tugevama sõnumiga kui täna.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud ettekandja! Ma küsin küsimuse, mis algab sõnadega "kuidas sulle tundub", aga ma arvan, et sa leiad vastuse, olles selle asjaga tegelnud nii mitmel tasandil. Aastakümneid tagasi tehti valmis film – loodan, et ettekandja on seda näinud –, mille nimi oli "Surnud poeetide ühing". See oli eliitkoolist, kus üks õpetaja raputas kõik õpilased läbi. Ehk tuleme tagasi jälle sama küsimuse juurde, kui palju õpetaja indiviidina saab ära teha. Ikka ja jälle me valutame südant selle pärast, kuidas saada eliiti õpetajateks. Kõige lihtsam on muidugi tõsta palgad nii meeletusse kõrgusesse, et eliit tormabki õpetajaks. See on paraku võimatu ja nüüd ma küsingi: kuidas sulle tundub, kas selle uue struktuuri valguses on lootust? Kas siin on plusse, et me saame õpetajate kvaliteedi paremaks, et me saame sääraseid ekstraordinaarseid päid huvituma õpetajakutsest ja sellega toome õpilased uuele tasemele?

Aitäh, hea küsija! Mitmes riigis on väga korralikult uuritud, kuidas tulevad talendid. Kindlasti on üksi asi see, kui õppekava sunnib sulle peale, nagu öeldakse, ahistab sind ja siis sa ei saa süvendatult õppida oma veidi kiiksuga eriala. Ma arvan, et nr 1, 2 ja 3 on kindlasti õpetaja. Kui õpetaja ei tekita sinus huvi näiteks keemia vastu, ei saa sa kunagi teada, et sul on eriline huvi tegelda sellega ka edaspidi, või füüsikaga või loodusainetega jne. Motivatsioon, õpetaja isiksus, mis selle huvi äratab, on kindlasti peamine.
Kuidas me seda saavutame? Lihtsalt sellega, et vahetame sildid ära, me seda ei saavuta. Sellega, kui me tõstame majad ümber, tõenäoliselt ka mitte. Pigem pudeneb mõni seal vahepeal ära, loodame, et mitte need paremad, kuigi tavaliselt kipuvad just need paremad vahepeal ära kaduma, kui läheb liiga suurteks muutusteks, sest kellel on valikuid, see läheb esimesena. Jäävad kas tõelised fanaatikud või siis need, kellel sel hetkel ei ole paremat või vähemalt alternatiivset võimalust.
Õpetaja palga üle on väga palju naerdud, aga eks me tea isegi, kui suur motivaator on tegelikult väärtustamine rahas, kui sa ei pea igapäevaselt muretsema oma homse päeva pärast. Kui sul on konkurentsivõimeline sissetulek, siis sa oled valmis andma oluliselt rohkem. Kindlasti ei muuda see keskpärast õpetajat ideaalseks, aga see meelitab enam ideaalseid juurde. Kui me vaatame oma põhjanaabri kogemust, siis Soomes toimus selge kvaliteedihüpe, kui ühele õpetajakohale hakkas olema tõsine konkurents. Tehti valikuid, tekkisid võimalused ja loomulikult on ka see sotsiaalsete garantiide süsteem, mis õpetajal juurde tuleb – kui sa kooli lähed ja tõesti pühendud, siis annab see kindlust kogu sinu perele, sinu kogukonnale. See on kindlasti väga-väga oluline. Nii et meil kavandatud reformiga, mille juurde on kirjutatud, et riigieelarvele see rahalisi kohustusi ei too, tõenäoliselt mingit tohutut hüpet ei toimu.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Selle eelnõu raames on väga palju kuulda olnud, et puuduvad uuringud, millised on eelnõu mõjud. Minu küsimus on väga konkreetne. Kas sa oskad öelda, kas on läbi viidud uuringuid õpilaste, lastevanemate ja kohalike omavalitsuste seas, mida nemad sellest eelnõust arvavad? Küsimuse teine pool puudutab regionaalpoliitikat. Millised peaksid olema ja võiksid olla mõjud regionaalpoliitikale, juhul kui eelnõu sellisel kujul vastu võetakse?

Aitäh! Uuringuks ma seda ei nimetaks, aga ütleme, esindusliitude käest on alati küsitud ja nende ettepanekud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu kohta on olnud oodatud. Aga õpilased on väga selgelt toonud välja asjad, mis neile selles eelnõus meeldivad, ja teinud oma ettepanekud. Üks nendest puudutab seda, et gümnaasiumiastmes suurenevad valikud ja suurenevad võimalused õppida oma huvidest lähtuvalt, kontsentreeruda rohkem sellele, lasta sul valida rohkem seda suunda, mis sulle tegelikult huvi pakub. See on neile väga-väga meeldinud. Kahjuks me peame aga tõdema, et kui me selle eelnõu läbi loeme, siis sellisest ideaalist me rääkida ei saa. Meil ei ole mingit kindlustunnet, et kui me oleme kokku saanud ühe sellise suurema gümnaasiumi, kas siis tegelikkuses on noortel mingi võimalus valida. Mis on see alus, millele me saame tugineda? Küsimus ei ole ju ainult rahas, küsimus on ka õppekava sisus, riigieksamite süsteemis jne. Regionaalpoliitilisest aspektist on kindlasti omavalitsuste esindajad õigemad ütlema, kui palju seda mõju on küsitud või analüüsitud. Jälle oleneb sellest, kuidas eelnõu rakendatakse. Kui me anname ette lihtsalt mingi arvu ja see on näiteks 120 või 150, siis kindlasti on mõju regionaalpoliitiliselt väga valus.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea kolleeg! Mind teeb murelikuks Ida-Virumaal eesti keeles hariduse saamine. Laste arv on väike ja tuleb välja väga kurb pilt, kui terves maakonnas, kus elab 160 000 inimest, tulevikus eksisteerib üks gümnaasium. Tahangi küsida, mida sa mõtled eesti kooli tulevikust Ida-Virumaal.

Aitäh, hea küsija! Samasugune küsimus esitati ka haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele, kes vastas, et eelnõu järgnevas menetluses nähakse kindlasti ette lisaerandeid, st kui koolide sulgemiseks läheb, siis teatud koole ei suleta. Meie ettepanek on, et sellisel juhul peaksid kriteeriumid, mis puhul ei suleta, olema sisse kirjutatud seadusesse. See ei saa olla ainult mingi Vabariigi Valitsuse tunnetatud otsus. Või kõige hullem on, kui see hakkab toimuma mingite poliitiliste otsuste, parteipoliitiliste, mitte hariduspoliitiliste otsuste alusel. Kindlasti peaksid olema kvaliteedikriteeriumid või on need mingid muud kriteeriumid, aga meie arvates peaksid kvaliteedikriteeriumid olema seadusesse sisse kirjutatud.

Nikolai Põdramägi, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui Eestimaalt kaob üle 100 gümnaasiumi, siis maakohtades toimub kindlasti ka põhikooli õpilaste väljaränne. Minu küsimus on niisugune: kui paljusid tulevasi gümnaasiumiõpilasi ja nende peresid see järjekordne koolireform otseselt puudutab?

Aitäh, hea küsija! Jah, me ei ole kahjuks seni kokku leppinud, mis on see piir, mis ulatuses ja mis koolid lähevad gümnaasiumiastmes sulgemisele. Nii et see on ainult ennustatav, see ei ole eelnõu tasandil sisse kirjutatud. Aga keda see puudutab? Ma võin tuua viimaste Tallinnas peetud arutelude tulemuse. Tallinnas puudutab see 40 000 õpilast, sest kui me räägime puhaste gümnaasiumide tekkest, ümbertõstmistest ja sisulistest muudatustest, siis puutumata ei jää sellest keegi. See puudutab ka umbes 4000 õpetajat, see on umbes kolmandik kogu haridussüsteemist. Ma usun, et see puudutab kindlasti kõiki – nii põhimõtteline reform nagu see puudutab iga õpilast, iga lapsevanemat ja iga õpetajat.

Väino Linde, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Meditsiini kõrval on haridus kindlasti valdkond, kus me kõik tunneme ennast heade asjatundjatena. Aga ometi on õpetamise puhul oluline, et ühelt poolt on õpetaja, teiselt poolt õpilane, ja nende hea koostöö annabki kokku õppe kvaliteedi. Sellest on juttu olnud, aga võta siiski veel kord kokku, kuidas sinu arvates käesolev eelnõu reguleerib seda, et õpetajal oleks motivatsioon olla tõesti  hea õpetaja, mitte tunniandja, kes pendeldab normtundide täissaamiseks eri koolide vahet, ja teistpidi arvestab ka õpilise soovi saada eluks vajalik haridus.

Aitäh, hea küsija! Kui põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise tulemusena toimub selline kvalitatiivne muutus, et ilmuvad suured või vähemalt piisava suurusega gümnaasiumid, kus sa saad teha valikuid, ja põhikool, kus õpetaja ei pea kombineerima, et oma tunnikoormust täis saada, siis me räägime üsnagi suurtest koolidest. Nagu ma ütlesin, põhikooliastmes kahest, kolmest, neljast paralleelklassist, oleneb kompensatsioonimehhanismist. Gümnaasiumide puhul oleneb hoone suurusest, sest me võime hakkama saada ka 180-ga, aga kui rajatud hoone on oluliselt suurem, siis tõenäoliselt ei hakka keegi seda lammutama ega uut ehitama. Nii et suuremate linnade puhul räägime siis võib-olla 400–600 gümnaasiumiõpilasest ja tõenäoliselt siis tekib selline valikute rohkuse võimalus.

Hea ettekandja, ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Läheme edasi. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Eesti Linnade Liidu tegevdirektori Jüri Võigemasti! Ma palun vabandust nendelt ametikaaslastelt, kes olid registreerinud ennast küsijaks, aga vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele on küsimusteks ja vastusteks aega 30 minutit.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Tänan teid võimaluse eest rääkida hariduselu teemal, nii nagu see paistab kohalikule omavalitsusele. Täpselt nii nagu paljudel muudel asjadel ei ole kohaliku omavalitsuse mõtte ja tänapäevase kohaliku omavalitsuse ajalugu Eestis ju pikk. Taasiseseisvunud Eesti kohalike omavalitsuste algust mõõdetakse, nii nagu paljudel asjadel, aastast 1993. Aga sellesse aega jääb palju olulisi sündmusi ja kokkuleppeid, mis nii eraldi võetuna kui ka koostoimes on oluliselt mõjutanud kõiki meie kaasaja protsesse, sealhulgas kohalikes omavalitsustes ja haridusruumis. Ma tooksin neist välja neli: Eesti Vabariigi põhiseadus, kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, Eesti Vabariigi haridusseadus ja põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, mis sellel hooajal on olnud arutelu objektideks. Kõik nad jäävad ju kokkulepetena aastatesse 1992, 1993 ehk kogu õigusruum, mis nendes seadustes on kujundatud, kajastub selles ajaloos, mis vahepeale jääb.
Põhiseadus toob välja väga lihtsa ja olulise põhimõtte: kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduse alusel iseseisvalt. Loomulikult ei ole see kellelegi uudis, nii see ongi. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus fikseerib kõige üldisemas laadis kohaliku omavalitsuse ja tema  vastutusala suhte. Ma loen ka selle teile ette: "Omavalitsusüksuse ülesanne on korraldada antud vallas või linnas koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude, tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses." Ja nad on omavalitsusüksuse omanduses ja loomulikult omavalitsused on püüdnud oma omandisse suhtuda väga heaperemehelikult. Haridusseadus püstitab kohaliku omavalitsuse tegevuse programmilisuse nõude: kohalikud omavalitsused kavandavad oma halduspiirkonnas hariduse arengu programme ja viivad need ellu. Küllap see nii ka on. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus fikseerib üldise põhimõttena olulise suhte reaalse tervikuga ja ütleb, et põhikool ja gümnaasium on munitsipaalkoolid.
Tegelikult elu ei ole ju nii lihtne, et koosneb ainult neljast seadusest. Nimelt tuleks lisada veel mitu olulist tegurit. Neist kaks on kohaliku omavalitsuse tasandi strateegiadokumendi vormis. Esmalt linna või valla arengukavad, kus olulisel kohal on hariduselu küsimused ja kus fikseeritakse omavalitsuse pikema perspektiivi huvid ning strateegilised taotlused. Teiseks, haridusasutuste arengukavad, kus üldises raamis peegelduvad nii perspektiivi- kui ka üksikasjalised küsimused. Täpselt nii nagu Riigikogu saalis seadusi arutatakse, arutatakse kohaliku omavalitsuse strateegiadokumendid läbi kohapeal ehk sinna on pandud kohapealne mõte ja kokkulepe. Kui me sellele, mis ma eespool välja tõin, lisaksime veel teadmise, et kohapealne hariduse infrastruktuur on piirkonna elamisväärsusele hinnangu andmisel esmase kaaluga tegur, lisame selle, et meie inimestel tundub olevat üsna loomupärane hariduseusk, vähemalt ise tahaks seda uskuda, küllap siis ei ole midagi üllatavat, et oluline osa kohaliku omavalitsuse potentsiaalist on seotud meil reaalselt olemas oleva hariduse infrastruktuuri toimimisega. Ma usun, et kohalikud omavalitsused, alates kunagisest RIP-ist ja lõpetades laenu võtmise võimalusega kuni praeguste Euroopa Liidu struktuurivahendite programmideni, on umbes 75% oma investeerimisvõimest pannud haridusvõrku, sest see on meile oluline.
Aga mis sest mõttest või tõdemusest siis kasu võiks olla, mis ma teile nüüd rääkisin? Ma vaatasin 17 aastat tagasi ja tegelikult ju nende tingimuste pinnal on kujunenud senise protsessi suund. Meie haridusvõrk on kujunenud pigem paljuvariandilisuse, kohapealsete olude ja võimalustega kohandumise, mitmekesiste ehk unikaalsete lahenduste, mitte jäigalt kaheks tasemeks jaotumise suunas. Selle protsessi suuna on andnud need neli seadust, õigemini, kolm seadust ja põhiseadus, millele ma algul viitasin, ehk kõik see, mis on toimunud, on olnud loomulik ja on olnud meie ühine tahe.
Üsna loomulik on siinkohal küsida ka seda, kas põhikooli ja gümnaasiumi kaheks lahutamine pole mitte liiga jäik ja liiga lihtne vaade, et tõepoolest praktiline lahendus olla. Üsna loomulik on siin kohalike omavalitsuste huvi ja mure võimalike lahenduste osas ning ka Eesti Linnade Liidu suhtumine sellesse teemasse. Paljud linnad, isegi väga paljud linnad andsid oma panuse ettepanekutena ja selgitamist vajavate küsimustena seaduseelnõu menetluse e-õiguse kooskõlastusringil. Ma ei mäleta varasemast, et liikmete tagasiside ühe eelnõu suhtes oleks olnud nii tõsine, et ettepanekuid sai peaaegu 60 lehekülje jagu. Meie esitatud seisukoht on, et põhikooli ja gümnaasiumi eraldamise küsimused saab otsustada pärast selle mõjude analüüsi. Me oleme küsinud analüüsi, me oleme eelarve läbirääkimiste käigus kõnelnud sellel teemal haridusministeeriumiga. Haridus- ja Teadusministeerium on lubanud koostada koolivõrkude analüüsid koos soovituslike lähteseisukohtadega koolivõrgu edasiseks arendamiseks ja tegelikult ta neid ka koostab.
Siit võiks jätkata sellega, miks siis ikkagi koolivõrgu ja hariduse teema huvi pakub. Ilmselt on selge see, et valikute tegemine konkreetses kohas haridusvõrgu küsimustes kuulub piirkonna strateegiliste valikute hulka. Seetõttu on ju oluline teada, millised on põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise sotsiaalsed mõjud. Neid küsimusi on püstitatud palju ja vastuseid saab anda lokaalselt. Aga selleks, et neid vastuseid lokaalselt anda, peab tõepoolest teadma, mis siis ikkagi edasi saab või millised on variandid, millised on majanduslikud mõjud. Ma pean tunnistama, et linnade liit ei ole tegelnud nende arvutustega, mis puudutab n-ö rauda või betooni, me lihtsalt ei jõua kaasas käia kõigi variantidega, sest variante võib olla ja tulla palju. Loomulikult on küsimus, kes ja mille arvel katab omavalitsuste kulud, sest kogu eelnev hariduskorraldus ja eriti selle materiaalosa on ju kohaliku omavalitsuse vastutada. Meil on varasemast ajast üks hästi kurb kogemus, nn koolisööklate case, kus euronõuetele vastavusse viimiseks avati kohalikele omavalitsustele tegelikult laenuvõimalus, mitte konkreetsete eraldiste variandid, ja kui asi läks tegudeks, siis keegi konkreetselt rahaeralduste poole pealt enam asja vastu huvi ei tundnud. Kas õpilastranspordile kavandatakse adekvaatne lahendus, mis on adekvaatne, saab ju tegelikult selguda ka kohapeal. Aga oluline on ära fikseerida, et see lahendus tuleb. Kuivõrd on mõeldud õpilaskodude vajaduse katmisele? Loomulikult on eelmine punkt ehk õpilastransport ja õpilaskodud omavahel hästi tihedalt seotud. Aga kui kujutada ette pilti, et gümnaasium on ainult maakonnakeskuses, siis on üsna loogiline, et maakonnakeskuses peab olema õpilaskodu, et maakonna äärealade noored saaksid selles keskuse koolis käia. Ja loomulikult on meie küsimus see, millised on need ajahorisondid, millega arvestada tuleb. Aga küllap on kõige lihtsam kirjutada aastanumbriks kas 2012, 2013 või 2014.
Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses on kohalik omavalitsus defineeritud kui valla või linna demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest, arvestades valla või linna arengu iseärasusi. Siin tekib mul nüüd see küsimus, et kui me tõstame gümnaasiumiastme moodustamise piiri 60-lt 120-le, kas siis kõik need kohalikud omavalitsused, kes jäävad alla seda uut piiri, on tegutsenud valesti või on nad tegutsenud õigesti, lähtudes sellest, et omavalitsus peab arvestama kohapealseid iseärasusi, loomulikult selle reegli pinnal ja lähtudes sellest, mis seadusesse on kirjutatud. Aga praegu on seadusesse kirjutatud 60 ja, nagu ma varem ütlesin, kohalik omavalitsus on praktiliselt kogu oma investeerimispotentsiaalist pannud haridusvõrku umbes 75% ressursist.
Kohaliku omavalitsuse toimimise ruumi avades on niisiis peetud oluliseks tuua seaduses esile kolme olulise tahu ehk ühelt poolt õiguse, teiselt poolt võime ja kolmandaks kohustuse ühtsuse aspekt, et demokraatlikult moodustatud võimuorganitel oleks võimalik iseseisvalt kohalikku elu korraldada ja juhtida. Nende realiseerimine vastastikuses põimumises eeldab ka kõigi nimetatud külgede tasakaalustatud katmist vajalike sisukomponentidega. Tegelikult see ongi see koht, kus minul ühe omavalitsuse esindajana on teile palve, et Riigikogu PGS-i arutades seda arvestaks. Kindlust, et see nii on, meil praegu ei ole. Seetõttu eeldavad kohalikud omavalitsused, et õigusruumi luues ja muutes arvestataks kõiki asjaolusid tegelikkuses selles etapis, kus protsesse on veel võimalik vajaduse korral korrigeerida, ehk praegu. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on elanike ja kohalike omavalitsuste jaoks nii oluline seadus, et valede või ebatäpsete valikute luksust me endale lubada ei saa. Nende riski tuleb lihtsalt vältida ja see on meie võimuses. Aitäh!

Tänan, hea ettekandja! Ja nüüd küsimuste voor. Urmas Klaas, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Hea ettekandja! Oma ettekandega te andsite sellise üldise vastuse minu küsimusele juba ette ära, aga ma küsiksin siiski üle. Me oleme kuulnud üsna palju seda, et maakonna tasandil kostab väide, et Eesti koolikorralduse ja koolivõrgu küsimused oleksid lahendatud, vastused saadud, kui me tsentraliseeriksime hariduse juhtimise maakonna tasandile. Milline on teie vastus sellele küsimusele?

Aitäh! Ilmselt oleks eelkõige vaja vastata küsimusele, mis on hetkel maakonna tasand või kus kujuneb maakonnatasandi otsustusvõime. Kui see otsustusvõime on maavanemal, siis mis saab selle vastu olla? Kui see otsustusvõime on maakondlikul omavalitsusliidul, siis mis saab selle vastu olla? Aga see otsustusvõime peab olema ja otsustusvõime ei tule lihtsalt nii, et keegi ütleb, et see on. See tuleb anda seadusega. Tõsi, alati on võimalik lähtuda sellest, et kõigil on õigus kõigiga kokku leppida, aga kindlasti me ei saa süüdistada kokkuleppimatuses nendes sõlmpunktides või ristumiskohtades, kus huvid on vastandlikud, aga ühine lahendus tuleb leida. Seal on vaja otsustada. Kindlasti ei ole kohalikud omavalitsused seda meelt ja sellega nõus, kui otsuste langetamist tsentraliseeritakse. Kui see tuuakse riigi tasandile, siis see kinnistab seda protsessi, mida me kunagi ei ole toetanud. Nimelt on meie seisukoht olnud, et kohalikel omavalitsustel võiks olla rohkem õigusi. Nii et kahtlemata tähendab koolivõrgu teema ka omapoolset suhet maakondliku otsustusvõime koha pealt.

Tiit Kuusmik, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Eeldatavalt on Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit seda küsimust ka kohalike omavalitsuste liitudega väga põhjalikult arutanud. Teades, et praegusel hetkel on seaduseelnõu menetlus katkestatud, huvitab mind seesugune küsimus: kas kogu selles omavalitsusliitude põhjalikus arutelus ja kohalike omavalitsustega konsulteerides on kujunenud välja ka mingisugune seisukoht selle seaduseelnõu osas? Ja kui on, siis äkki te ütlete, milline see on.

Jah, see seisukoht on kujunenud, tõsi küll, omapoolsete nüanssidega. Slaidikavas ma püüdsin hästi täpselt kirja panna selle seisukoha, mille on esitanud Eesti Linnade Liit. Seisukoht on see, et tegemist on väga olulise küsimusega, mis vajab hästi selget analüüsi ja tõdemust, et analüüsiga on tehtud kõik selleks, et me ei teeks lokaalseid ja väga tõsiseid strateegilisi vigu. Meid huvitab vastus, et see nii on. Konkreetselt sellel etapil, kus eelnõu teine lugemine pooleli jäi, on meil veel üleval need küsimused, mis puudutavad õpilastransporti, õpilaskodusid, finantseerimisküsimusi üldse. Aga ma olen aru saanud, et need küsimused on üleval veel ka teil.

Peeter Kreitzberg, palun!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Riigikontrolör Mihkel Oviir on öelnud, et paljudes omavalitsustes on koolid kujunenud  riigieelarvest omavalitsustele raha pumpamise vahendiks. Ma arvan, et ta viitab sellele, et Eesti koolivõrk on suhteliselt tihe, palju on lähestikku asuvaid pooltühje koole. Ma küsingi selle taustal. Kui võtta kogu Eesti koolivõrk ja unustada ära olemasolevad seaduslikud õigused ja kohustused, millele te viitasite, ning prooviks mõelda otstarbekuse seisukohalt, kas te näete siis mingit vajadust üldse Eesti koolivõrku oluliselt muuta? Kas siin on mingeid probleeme või pole üldse probleeme?

Aitäh! See on ju väga õige küsimus. Ühelt poolt "stagnatsioon" ja konservatiivsed kohalikud omavalitsused ja teiselt poolt huvi, et kõik oleks võimalikult ökonoomne. Meil kõigil on nii palju elukogemust, et teada: äärmusvariant ei realiseeru kunagi. Hästi hea oleks, kui realiseeruks see stsenaarium, mis on nende kahe vahel, aga see eeldab arutelu ja dialoogi. Ma tõin välja selle aluse, mille pinnal Eesti kohalik haridusvõrk on välja kujunenud, ja see on olnud objektiivne alus. Mitte subjektiivne, vaid objektiivne, sest nii on olnud võimalik, nii on olnud vajalik ja nii on otsustatud.
Igal juhul, kui kvantiteedi kriteeriumi suurendatakse kaks korda, 60-lt 120-le ja me ei tea, millised on korrigeerivad kriteeriumid ehk nn erandivõimalused – kuigi erand on siin paha sõna –, siis ohutunne tuleneb ju sellest, et me ei tea. Hästi oluline on, et me teaksime. Et me teaksime, mis ikkagi tuleb, mida kavandatakse ja millised on edasised võimalused. Nii et minu vastus on, et loomulikult on hariduses vaja kvaliteeti. Loomulikult on vaja, et need konkreetsed korralduslikud lahendid, mis ei ole ökonoomsed, tuleb lahendada paremini, aga see ei tähenda alati tingimata lõikamist.

Helmer Jõgi, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Teie ettekandest jäi mulle sümpaatselt kõlama see, et kohalikud omavalitsused suhtuvad oma haridusasutustesse ja haridusküsimustesse kui investeerimisvõimalusse, mitte kui kulukohta eelarves. Aga mina tahaksin jätkata Peeter Kreitzbergi küsimust: kas te olete omavahel arutanud – teil on ju igasugused analüüsid ja ülevaated olemas – ka seda, mis siis ikkagi juhtub, kui mitte midagi ei juhtu?

Aitäh! Situatsioon, kus mitte midagi ei juhtu, on üks äärmusvariantidest. Ma usun, kõik teavad, et kunagi ei ole nii, et midagi ei juhtu. Isegi igal aastal juhtub midagi. Päris loogiline on ja see realiseerub ka tegelikkuses, et nii õpilaste arvu vähenemine kui finantsiliste võimaluste ühelt poolt koondamine ja teiselt poolt kärpimine tõstatavad lokaalselt paratamatult küsimuse, mida saavad teha ja peavad tegema kohalikud volikogud oma koolivõrguga, erinevate kooliastmete paiknemisega. Need muutused toimuvad praegu olemasoleva ja kehtiva õigusruumi raames kindlasti igal juhul. Ükski nendest protsessidest, ükski nendest lahendustest ei ole valutu – seda mitte ainult kohaliku omavalitsuse, vaid kõigi nende laste ja lastevanemate seisukohast, kes kohapeal koolikohast ilma jäävad. Nad peavad endale otsima uusi lahendusi. Loomulikult ei saa eeldada, et uued lahendused on halvemad. Igal juhul otsitakse uut ja paremat lahendust.
Kõik need protsessid, mis demograafia, olemasolevate seaduste pinnal võimalikud ja vajalikud on, lähevad ju edasi. Küsimus on pigem selles, millise praegusest erineva tõuke annab uus PGS. Oleks väga oluline ja sellest oleks palju abi, kui me suudaksime analüüsida ja prognoosida, mis on selle mõju.

Kolleeg Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Sinu ettekandes oli juttu sellest, milliseks on kujunenud koolivõrk, millised on koolimajad, kust on tulnud raha ja millistel alustel on otsuseid vastu võetud, koolimaju ehitatud ja remonditud. Põhisõnum oli, et tegelikult ei ole hinnatud seda, mis see rahaliselt maksma läheb. Kogu aeg on siin kõlanud see, et riik saaks koolireformi ellu viies raha kokku hoida, põhiliselt seda raha, mis eraldatakse. Ehk siis tsentraliseerimine tooks nagu mingi kokkuhoiu. Samas pole kuskil öeldud, kui palju see omavalitsustele maksma läheb, millises ulatuses riik nende kulude katmises osaleb. Juttu oli koolitranspordist, mis tuleb ümber korraldada, sest lapsi on ju vaja kaugemale viia. Õpilaskodud, võib-olla ka koolimajad – mingid majad jäävad tühjaks, samas tuleb ehitada uusi maju juurde. Kas omavalitsusliidud on seda mõju vähemalt suurusjärgus hinnanud?

Aitäh! Me ei ole seda mõju hinnanud. Esimeses lähenduses arvutatuna on see mõju kardetavasti hästi suur ja kole. Ja alati, kui me eelarveläbirääkimistel suurte ja koledate numbritega valitsuse ja ka lugupeetud parlamendi poole pöördume, järgneb sellele tavaliselt ehmatus ja see lause: "Jüri, sa tead isegi, seda raha ei ole ju kuskilt võtta!" See ongi üks võtmeküsimus. Enne otsuste langetamist oleks hea saada selge vastus, kui palju peab kohalik omavalitsus, kui palju peab riik selle protsessi edasiviimiseks reaalses olukorras, mis meil on, ressurssi panustama. Ma olen üsna palju rääkinud materiaalosast ja unarusse jätnud kogu selle poole, mis puudutab intellektuaalset potentsiaali ehk õpetajat ning mis on ju summa summarum vähemalt kolm suurusjärku suurem või rohkem väärt kui kogu materiaalosa, aga paraku on olnud just nimelt see investeerimispinge ja pinget tekitab ka see, kui sa saad teada, et oled investeerinud kaks aastat tagasi üüratult valesti. See pinge on loomulikult olemas ja on valus.

Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Ma pean sind kohalike omavalitsuste asjades üheks suuremaks asjatundjaks Eestis. Ma usun, et paljude koolijuhtide ja inimeste arvates on mõistlik, kui need otsused, kuidas koolivõrk lõppkokkuvõttes korrastatakse, suudetakse ära teha kohaliku omavalitsuse ja maakonna tasandil. Aga mis sa arvad, arvestades tänast maavalitsuste seisu, kus on näha, et maavalitsuste tiibu on kõvasti kärbitud, et maavalitsused ei ole võib-olla enam sellised, nagu nad olid varem, ja kohalike omavalitsuste liidud ei ole jõudnud sellesse faasi, mida me eeldaksime ja ootaksime, mis saab siis, kui näiteks maakondlikul ja kohaliku omavalitsuse tasandil ei suudeta kokku leppida?

Tõele au andes on mulle omavalitsusliidu tegevjuhina võõras see lähenemine, et ei ole võimalik kokku leppida. Ikka on võimalik kokku leppida, sest muud moodi ei olegi võimalik. Tõsi, kõik konkreetsed juhud ja case´id on ülimalt keerulised. Kui ei ole otsustamise õigust ja ainus otsustamise õigus on kokkuleppimise õigus, millel ei ole juriidilist katet, siis on alati üleval ju see küsimus, et hästi, me leppisime kokku, me tegutseme selle kokkuleppe alusel, aga seda kokkulepet peavad peale meie aktsepteerima ka kõik muud struktuurid, kes on väljaspool meid. Ja selles ei saa mitte kunagi kindel olla. See on üks pool. Aga ma arvan, et maavanemad teavad seda situatsiooni väga hästi, ja nendel maavanematel, kes on parasjagu Riigikogus, on võimalik teha sellised parandused, et leida seaduses head lahendused.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Mina tahaksin täpsustada linnade liidu positsiooni. Kas lahutamine on teile ikkagi vastuvõetav ja kõige suurem küsimus on selles, kuidas seda paremini teostada, vastata kõikidele küsimustele, mis te välja tõite, et kõik oleks arusaadav, läbipaistev ja argumenteeritud? Või on teie positsioon selline, et kuni kõigile neile küsimustele ei ole vastatud, kõiki argumente pole välja toodud, on sellest üldse vara rääkida?

Aitäh küsimuse eest! Eesti Linnade Liidu seisukoht on selline, et põhikooli ja gümnaasiumi eraldamise küsimuse saab otsustada pärast mõjude analüüsi tegemist. Analüüsi tegemine tähendab seda, et püstitatakse lähteülesanne, mida me uurime, mida me küsime, et sellel uurimisel on tellija ja et vastust, st analüüsi aktsepteerivad nii tellija kui üldsus.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh! Mind kui majandus- ja tehnikainimest see arutelu natuke hämmastab, ja mitte üksi see tänane arutelu, vaid üldse selle seaduse arutelu siin Riigikogus. Mina olen harjunud niimoodi, et ökonoomse konstruktsiooni saame, kui arvutame asjad täpselt läbi. Meil ei ole konstruktsioone ega mudelit, mida me tahame, täpselt ette pandud ega ka arve, sest ei saa ju midagi arvutada, kui mudelit ei ole. Mis sa arvad, millal me sellise enam-vähem korrektse, arvutatava mudeli suudaksime Eestis välja käia, ta siis tõesti korrektselt läbi arvutada ja seejärel ka nii nagu vaja ellu viia?

Aitäh! Minu hästi subjektiivne arvamus on, et me saame selle siis, kui Riigikogu seda nõuab. Ja mitte küsimuste-vastuste vormis, vaid et see uuring ka tegelikult tellitakse. Kas see tellitakse maakondade kaupa ja ministeeriumi poolt või mingis muus vormis – ma usun, et selles erilist vahet ei ole. Ma usun, et selle analüüsi saamiseks meil aega on. Meil – nii kohalikel omavalitsustel, õpilastel kui ka riigil – on aega selles mõttes, et kõik koolid on meil olemas, õpilased käivad koolis, ja kulutada kolm kuud kuni pool aastat korraliku mõjude analüüsi saamisele ei ole nii tõsise reformi puhul sugugi palju. Tõepoolest, ka mina olen insener ja paljudest asjadest, mis poliitikas toimuvad, ei saa ma aru. Sellepärast tahaksin ka mina mudelit ja tahaksin teada, mis üks või teine asi maksab ja kes selle kinni maksab.

Georg Pelisaar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Minu jaoks oli väga sümpaatne see mõte, mida te väljendasite, et põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on kõikide inimeste jaoks nii oluline seadus, et valesid valikuid me lihtsalt lubada ei saa. Aga minu küsimus on seotud just nende valikute üle otsustamisega. Tõsi, seadus on üks, mis paneks reeglid paika, aga teisalt kõik väidavad, et analüüs on tegemata. Kas linnade liit oleks näiteks üks partner, kes on valmis seda analüüsi tegema, seda analüüsi võib-olla ka omalt poolt mingil määral rahastama, kui haridusministeeriumis on tahe selleks olemas?

Aitäh! Rahastamise küsimused otsustab meil volikogu ja volikogu eest ma kõnelda ei saa. Aga kõigis neis protsessides, mis praegu on toimunud nende analüüside pinnal, mida haridusministeerium maakondade kaupa teeb, on meil oma liikmete kaudu loomulikult  osalemise, oma sõna ja kaasarääkimise õigus olemas. Nii et selles protsessis osalevad kõik meie liikmed.

Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Riigikogus eksisteerib niisugune asi nagu Riigikogus menetletavate eelnõude normitehnika eeskiri. Seletuskirjas peavad olema kajastatud ka näiteks seaduse vastuvõtmisest eeldatavasti tulenevad demograafilised ja sotsiaalsed tagajärjed, samuti peab olema kirjas kulutuste ja oodatavate tulude suurus. Siin on pikalt räägitud, et teie seda ei tea. Ausalt öeldes, ega meie ka ei tea. Me püüdsime minister Lukaselt nii fraktsioonis kui siin seda välja pigistada, aga mida ei tulnud, seda ei tulnud. Ma nüüd küsingi: kas te kohalikes omavalitsustes olete näinud demograafiliste ja sotsiaalsete tagajärgede analüüsi ning võimalike kulutuste ja noh, kui ka tulusid tuleb, siis nendegi analüüsi? Kas te olete seda oma ihusilmaga näinud? Meie ei ole.

Aitäh! See on see konnasilm, mis on nii parema jala kui ka vasaku jala suure varba all. Kuna väga suur osa riigis vastuvõetavatest õigusaktidest, sealhulgas seadustest, puudutab kohalikke omavalitsusi, siis on kohalike omavalitsuste väga suur huvi olnud, et see seaduspügal ja põhimõte, mida lugupeetud küsija minu käest küsis, tegelikult ka rakendatud oleks. Me peame väga tihti lugema seaduseelnõu seletuskirjast, et eelnõu rakendamine riigieelarvele täiendavaid kulusid kaasa ei too. Seda, kas ta toob kulusid kaasa kohalikele omavalitsustele, kirja pandud ei ole. Loomulikult peavad omavalitsused ääretult oluliseks, et see nõue, mis eelnõude ettevalmistamist käsitleb, sealhulgas sotsiaalsete mõjude ja majanduslike mõjude analüüs, oleks obligatoorne ka väiksema mõjuga eelnõude puhul, aga eriti muidugi selliste mastaapse mõjuga eelnõude puhul. Nii et ma alustasin küsimusele vastamist küll konnasilmadest, aga tegelikult oli küsimus ju ihusilma kohta. Ja ihusilm ei ole seda seaduse mõjude analüüsi näinud.

Heimar Lenk, palun!

Lugupeetud eesistuja! Hea esineja! Kas te võite tuua näiteks mõne omavalitsuse, kus  seda koolireformi avasüli oodatakse, esimesel võimalusel koolid ka lahutatakse ja sellest heameelt tuntakse?

Aitäh nii keerulise küsimuse eest! Ma usun, et avasüli oodatakse eelkõige seda, et need küsimused, mis on vastuseta, need küsimused, mis puudutavad konkreetse piirkonna haridusvõrgu perspektiivi, kohapealsete perede perspektiivi, saaksid vastuse. Ilmselt ei ole vaja reformi alati mõõta sellega, kas see võetakse vastu suure vaimustusega. Oluline on ju, et kui idee, mõte ja taust iseenesest on reformiks küps, siis kõik argumendid, mis räägivad selle kasuks ja mis räägivad selle kahjuks, arutatakse ja analüüsitakse läbi ning leitakse tasakaalupunkt, mis ühiskonda rahuldab ja mis ühiskonda positiivses suunas edasi viib. Nii et minu arvates on kõige alus ikkagi analüüs ja dialoog.

Hea ettekandja! Ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Eesti Koolijuhtide Ühenduse esimehe Toomas Kruusimäe!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Eesti Koolijuhtide Ühenduse juhatuse esimehena on mul hea meel, et riiklikult tähtsa küsimusena on täna Riigikogu suures saalis arutlusel haridusküsimused, rõhuasetusega põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõul nr 412. Enne kui peatun põhiteemal, avaldan Eesti koolijuhtide nimel lootust, et riiklikult tähtis küsimus, haridus, vormistatakse riiklikuks hariduseesmärgiks, mis oleks erakondadeülene ja välistaks järgmistel kordadel väga palju segadust ja arusaamatusi, millega me võib-olla täna siin oleme kokku puutunud ja veelgi kokku puutume.
Järgnevate minutite jooksul keskendun Eesti Koolijuhtide Ühenduse 23. novembril s.a Riigikogu kultuurikomisjonile edastatud pöördumises toodud väidetele ning mõtetele ja põhjustele, miks Eesti Koolijuhtide Ühendus ei toetanud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu uut versiooni praeguses redaktsioonis.
Eesti koolijuhid tunnustavad Haridus- ja Teadusministeeriumi juhtivat rolli koolivõrgu korrastamisel ja õppekava arendustegevuses. Kahe väga olulise valdkonnaga üheaegne tegelemine on ressursimahukas ettevõtmine ja see ei ole kaugeltki lihtne ülesanne. Samas ei ole koolijuhid rahul olukorraga, kus väga olulisi ja vajalikke muudatusi tehakse kiirustades ning läbimõtlematult. See ei tähenda, et Eesti koolijuhid oleksid uuenduste vastu, see ei tähenda, et koolijuhid ei saa aru olukorrast, kus Eesti kool praegu on, see ei tähenda, et nad ei saa aru, et õpilaste arv väheneb, et on vaja koole sulgeda või liita ning koolivõrku korrastada. Koolijuhid soovivad selgust ja kindlust, et kavandatud programm ja muudatused on positiivsed, teostatavad ja loovad aluse uue kvaliteedi tekkeks.
Miks Eesti Koolijuhtide Ühendus ei toeta seaduseelnõu praeguses redaktsioonis? Oma pöördumises tõime me välja, et seaduseelnõu tekst ei järgi adekvaatsuse, üldarusaadavuse ja lakoonilisuse printsiipe. Toon siinkohal vaid mõne näite seaduseelnõust.
Paragrahvi 4 "Põhi- ja üldkeskhariduse kvaliteet ja kättesaadavus" lõikes 1 on öeldud: "Põhikooli asutamisel ja pidamisel tuleb tagada ..." Sama paragrahvi lõikes 2 on öeldud: "Gümnaasiumi asutamisel ja pidamisel tuleb tagada ..." Sellest lõikest ei selgu, kes peab sätestatud kohustused tagama ja kuidas peaks tagama näiteks piisava arvu õpilaste olemasolu.
Paragrahvi 4 lõikest 4 ei selgu, mil viisil peab laps elukohajärgsesse põhikooli jõudma kuni 30 minutiga ja mis ikkagi siis juhtub, kui ta sinna 30 minutiga ei jõua.
Paragrahvi 4 lõikest 7 ei selgu, mis tingimustel toimub omavalitsuse haldusterritooriumil elavate õpilaste transport õpilase elukohale kõige lähemasse kooli. Kuna seaduseelnõus ei nähta ette erisusi, siis järeldan, et seda sätet tuleb kohaldada ka linnades.
Paragrahvi 5 "Koolikohustus" lõike 4 kohaselt loetakse koolikohustuslik isik, kes ei ole kantud ühegi kooli nimekirja, koolikohustuse mittetäitjaks. Koolikohustus on 7-aastasel lapsel. Seaduseelnõust ei selgu, et kui 7-aastane laps kooli ei lähe, kes vastutab siis selle eest, et ta ikkagi kooli jõuaks.
Paragrahvi 7 "Riiklik õppekava" lõige 5 kohustab gümnaasiumis korraldama mittekonfessionaalse usundiõpetuse õpetamise riiklikus õppekavas sätestatud mahus. Kuna usundiõpetuse õppimine on vabatahtlik, siis tekib küsimus, millistest põhimõtetest lähtuvalt selle õppeaine õpetamist rahastatakse. Siinkohal mõtlen ma õpperühma suurust. Kui on üks soovija, kas siis selle paragrahvi alusel peaks kool ühele soovijale selle õpetuse korraldama? Siis peaks õpetajale olema tagatud ka palk nende tundide eest. Tekib ka küsimus, et kui ühel õppeaastal ei ole soovijaid ja järgmisel aastal on soovijad, siis kuidas on koolil võimalik võimalikult kiiresti võimalikult head õpetajat saada. Kõikidel koolidel kahjuks ei ole eelist kasutada selle aine õpetamisel näiteks Treffneri õpetajat Toomas Jürgensteini, kes on tõeline korüfee ja võib rääkida, silmad kinni, ükskõik millise auditooriumi ees ükskõik millistel teemadel.
Paragrahvi 8 lõike 2 kohaselt võib kooli õppekava luua direktor üksinda kabinetivaikuses, hoolekogu, õpilasesinduse ja õppenõukoguga arutamata ning nendega kooskõlastamata, küll aga peab kooskõlastama õppekavasse muudatuste tegemist. Esimese versiooni kohaselt ei ole vaja konsulteerida, võib rahulikult kõik ise kirjutada, aga muudatuste tegemise korral on säte juba teistsugune.
Paragrahvi 11 "Õppekirjandus" lõike 6 kohaselt registreerib välisriigis kirjastatud õppekirjanduse andmed hariduse infosüsteemi õppekirjanduse alamregistris õppevahendit Eestis levitav juriidiline isik. Näiteks võõrkeeleõpetuses kasutatakse praegugi koolides õpikuid, mida Eestis ei levitata. Seega puudub meie riigis ka neid levitav juriidiline isik. Kuivõrd otstarbekas ja õigustatud on selline regulatsioon? Kui suureks muutub see aparaat, kes kõiki neid õpikuid, mida maailma kirjastustes välja antakse, registreerima hakkab, kui ei ole levitavat juriidilist isikut, või kuidas see probleem ära reguleeritakse? See seaduseelnõust ei selgu.
Paragrahvi 21 "Gümnaasiumi lõpueksamid" lõige 1 sätestab kolme riigieksami ja küpsuseksami sooritamise kohustuse gümnaasiumi lõpetamiseks. Selline kord kitsendab oluliselt meie õpilaste õppima asumist välismaa ülikoolidesse, kui neil see soov peaks olema. Lisaks ei ole arusaadav, kas küpsuseksami võib sooritada ka riigieksamiaines, näiteks matemaatikas või võõrkeeles. Toon konkreetse näite. Tallinna Reaalkoolis on (kasutan endist terminit) matemaatika süvaõpe. Kas õpilane saab teha ühes aines kaks eksamit või nähakse ette mingisugune teine lahendus?
Koolijuhid tunnustavad hariduslike erivajadustega õpilaste õppe korralduse seaduseelnõusse kirjutamist. Tegelikult on meil kahju, et need sätted ei ole juba rakendunud, eriti õpiraskustega, terviserikkega, puudega, käitumis- või tundeelu häiretega õpilaste puhul. On positiivne, et seaduseelnõu mõistes on ka andekas laps hariduslike erivajadustega laps. Paraku tuleb tunnistada, et eelnõu algataja ei ole eelnõu kirjutades mitte alati selle definitsiooniga arvestanud. Paragrahvi 37 lõike 4 kohaselt luuakse hariduslike erivajadustega õpilasele, kui tavaklassis ei ole võimalik tagada vajalikke tugiteenuseid, vastavad võimalused hariduslike erivajadustega õpilaste rühmas, klassis või koolis. Teen järelduse, et lähiajal hakatakse looma andekate laste tugiteenustega koole. Seaduseelnõu annab selleks aluse. Mis olekski parem kui see, et ka nemad saavad head või väga head õpitingimused. On retoorika, et põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisel kaotatakse hariduslik kihistumine. Mul on tunne, et selline regulatsioon ei kaota hariduslikku kihistumist, vaid loob seda. Kooli sees võivad tekkida andekate ja rumalate klassid ning võivad tekkida ka andekate koolid ja mitte nii väga andekate koolid. Paragrahvi 39 lõike 5 kohaselt dokumenteeritakse haridusliku erivajaduse tuvastamiseks (jätke meelde, et ka andekus on hariduslik erivajadus) läbi viidud pedagoogilis-psühholoogilise hindamise tulemused, klassi- ja aineõpetajate täiendavad tähelepanekud ja soovitused õpilase tugevate ja arendamist vajavate külgede kohta, kooli tugispetsialistide soovitused, testimiste ja uuringute tulemused ning nõustamiskomisjoni soovitused õppe korraldamiseks ja sellest tulenevalt õpilasele rakendatud meetmed haridusliku erivajadusega õpilase arengu ja toimetuleku jälgimiseks koostatud individuaalse arengu jälgimise kaardil. Tundub, et andekad on heades kätes, kui neid just liiga palju testima ja uurima ei hakata. Kuid tegelikult kehtib see, mis kirja on pandud, selle teise haridusliku erivajaduse kohta. Ma arvan, et andekaid vist kõikide nende eespool nimetatud hindamistega, testimistega ja nõustamiskomisjonide soovitustega piinama ei hakata.
Paragrahvi 62 "Gümnaasiumipiirkonnad ning munitsipaalgümnaasiumi asutamise lubatavus" sisu ja otstarbekus ei ole seaduseelnõus arusaadav. Ka seletuskiri ei ava sisu ega seleta gümnaasiumipiirkondade mõtet.
Paragrahvis 69 "Kooli õppe- ja kasvatustegevuse alased kohustuslikud dokumendid" on esitatud loend paberdokumentidest. Kas nimetatud dokumente on e-kooli ajastul lubatud koostada ka elektrooniliselt, see seaduseelnõust ei selgu. Tiiger on Eestis edukalt hüpanud, aga seaduseelnõus ei ole kordagi mainitud e-õpet, mida Eestis juba ju rakendatakse.
Head Riigikogu liikmed! Loodan, et need näited kinnitasid piisavalt veenvalt koolijuhtide muret ja väidet, et seaduseelnõu 412 tekst ei järgi adekvaatsuse, üldarusaadavuse ja lakoonilisuse printsiipe.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu keskseks teemaks on aga kujunenud seaduseelnõu § 2 "Põhikool ja gümnaasium ning nende tegutsemise vormid" ehk lihtsalt öeldes põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine. Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine põhimõttel "ühe vitsaga kõigile" ei ole õigustatud. Kasutan ühe tubli koolijuhi sõnu: ravim, mis sobib nii peavalu leevendamiseks kui ka jalgade amputeerimiseks, ei sobi kummakski. Tiheasustusega ja hõreasustatud piirkonnas on võimalused ja tingimused erinevad, seega oleks võib-olla jumet sellel, kui rakendada eri mudeleid. Praegu me soovime jõupositsioonilt korrastada üldhariduse koolivõrku põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamisega. Miks aga ei loo me haridusvõrku, mis hõlmaks lisaks põhikoolidele ja gümnaasiumidele ka kutse- ja ametikoolid, kus õpilane saaks vabalt valida väga erinevate koolitüüpide vahel vastavalt oma soovidele, eesmärkidele ja väärtustele?
Me oleme asunud vana kaevu kinni ajama, uut meil aga veel ei ole. Reformi elluviimine kirjeldatud kujul tooks kaasa paljude koolide, sealhulgas väga pika ajalooga koolide järjepidevuse katkemise. Väikerahvale on näiteks võõrkeeleoskus riigi konkurentsivõime säilimiseks ülioluline. Ilma keeleoskajate haritud noorteta ei ole võimalik tagada Eesti riigi jätkusuutlikkust. Läbi okupatsiooniaja säilis kool kui ühtne tervik ja tagati praeguste teeninduspiirkonnata koolide võimalus võõrkeele ja mitte ainult võõrkeele süvaõppeks. Juhin tähelepanu, et paljud praeguses Eestis lugupeetud inimesed, kes olid Eesti riigi ühed rajajad, said 20 aastat tagasi oma hariduse süvaõppega, sealjuures võõrkeele süvaõppega koolides. Kui rääkida võõrkeeleõppest üldiselt, siis heaks keele omandamiseks on vaja võõrkeelt hakata õppima maast madalast, hiljemalt algklassides. Paraku, põhikooli uue õppekava tunnijaotusplaani analüüs seda ei võimalda.
Väga lühinägelik on sellise toimiva süsteemi lammutamine ilma erandite tegemise võimaluseta, keelates põhikoolil ja gümnaasiumil teatud erijuhtudel tegutseda ka ühe asutusena, nagu nägi ette Vabariigi Valitsuse poolt Riigikogule esitatud esialgne eelnõu. Tsiteerin § 6 lõiget 2: "Munitsipaalgümnaasium ja munitsipaalpõhikool võivad tegutseda ühe asutusena, kui see on vajalik tulenevalt koolis rakendatavast õppevormist, regionaalsetest iseärasustest või kooli õppekavast, mis eeldab mõne ainevaldkonna varasemat õppimist põhikooli I ja II kooliastmes või süvendatud õppimist põhikooli III kooliastmes." Selle sätte väljajätmine mõjutab otseselt ka International Baccalaureate Organizationi õppekavade rakendamist Eestis, sest IBO õppekava rakendamine on võimalik üldjuhul koolis, kus on nii tugev põhikool kui ka gümnaasium. IBO õppekava juurutamine eri kooliastmete tasanditel on vajalik juba ka IT-agentuuri Eestisse saamiseks, samuti vältimaks ohtu, et Eesti riik muutub Euroopa Liidu ääremaaks, kuhu ei tulda, kuna  välisdiplomaatide, välisekspertide ja -õppejõudude lastel ei ole võimalik siin omandada rahvusvaheliselt tunnustatud haridust.
Analoogne põhjendamata muudatus on tehtud teisel lugemisel. Selgitusi andmata ning Riigikogu saalis hääletusele panemata on välja jäetud muudatusettepanek 108, mis reguleerib õpilase kooli vastuvõtmist ja kooli nimekirja arvamist. Kui algteksti § 36 lõige 4 nägi ette, et põhikooli vastuvõtmiseks võib korraldada katseid, kui põhikool ja gümnaasium tegutsevad ühe asutusena, kuna see on vajalik tulenevalt kooli õppekavast, mis eeldab mõne ainevaldkonna varasemat õppimist põhikooli I ja II kooliastmes või süvendatud õppimist põhikooli III kooliastmes, siis teisele lugemisele läinud eelnõu § 17 lõige 6 näeb aga ette, et haridus- ja teadusministri määrusega volitatud ulatuses kehtestab kooli pidaja kooli vastuvõtu tingimused ja korra, sealhulgas teadmiste, oskuste ja vilumuste hindamise korra gümnaasiumi vastuvõtmisel. Kui näiteks elukohajärgsesse põhikooli soovib asuda õppima rohkem õpilasi, kui klassi piirnorm lubab, kuidas peab siis koolijuht käituma? Ütleb ju § 17 lõige 2 selgelt, et kool on kohustatud õpilaseks vastu võtma kõik selleks soovi avaldavad koolikohustuslikud isikud, kellele see kool on elukohajärgne kool. Eesti olukord ei ole unikaalne. Inglismaal võib kinnisvara hinna järgi määrata kindlaks kooli tugevuse, sest seal ostavad vanemad maja või korteri nende arvates tugeva tasemega kooli piirkonda. Ka Soomes on täheldatav analoogne lähenemine. Lisaks kasutatakse egalitaarse hariduse poolest tuntud Soomes õpilaste esimestesse klassidesse vastuvõtmisel katseid. Kesk-Euroopas võetakse õpilasi vastu avalduste laekumise järjekorras. Ma juba kujutan ette telkimisi. Onoffi kaupluse või (viimane näide) SHU kaupluse avamine Rocca al Mare keskuses võiksid olla kuvandid sellise vastuvõtu korraldamise kohta. Aga miks mitte korraldada avalik enampakkumine? See on läbipaistev ja kõik saavad osaleda, lisaks aitab see ka eelarveprobleeme lahendada. Samas küsin, kas see on teema, mida peaks seaduse tasandil reguleerima, kas see on Eesti kõikide või suurema osa koolide temaatika.
Kui lugeda põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu seletuskirja, siis seal öeldakse, et põhikooli eesmärk on individuaalne lähenemine õpilasele, tema toetamine ja aitamine. Kuidas me saame tema arengut toetada ja teda aidata, kui me ei tea lähtealust, lähtetaset või algtaset? Head Riigikogu liikmed! Üks võimalus on katsete tegemine, et saada kätte see, milliselt tasemelt laps alustab oma õpinguid, on ta siis 1., 5., 9. või 11. klassis. Küsimus on lihtsalt selles, mismoodi kõiki neid võimalusi ära kasutatakse.
Tublid Riigikogu liikmed! Seaduseelnõu seletuskirjast võime lugeda, et eelnõu algataja selgituse kohaselt soovitakse muuta põhikool iga õpilase võimeid ja huvisid arvestavaks õpilaskeskseks kooliks, mis saavutatakse põhikoolile ja gümnaasiumile eraldi õppekavade kehtestamisega ja millest tingitult lahutatakse põhikool institutsionaalselt gümnaasiumist. Praegu meil aga uusi õppekavasid ei ole. Jääb arusaamatuks, miks seaduseelnõu algataja on asjade tegemist alustanud tagurpidi. Kui on olemas õppekava, siis saab hakata koostama õpikuid, korraldama õpetajate koolitusi ja täienduskoolitusi. Juhin teie tähelepanu rahvusvahelisele OECD uuringule TALIS, mille raportist võime lugeda, et Eestis on puudu 65,6% kvalifitseeritud õpetajatest, TALIS-e keskmine on 37,5%. Sellega oleme tagantpoolt teisel kohal, meist kehvemas seisus on vaid Türgi. Kas siin ei või olla peidus üks põhjusi, miks õpetamise tase koolides nii ebaühtlane on? Seega, kõigepealt õppekava, õpetajakoolitus, õppekirjandus, ja siis selgub, kas ja kuivõrd on uue õppekava rakendamiseks vaja kooliastmeid füüsiliselt ja institutsionaalselt lahutada. Loomulikult eelneb nii õppekava koostamisele kui ka koolivõrgu korrastamisele uuringute läbiviimine ja põhjalik analüüs, tänaseks aga ei ole ...

Hea ettekandja! Teie aeg on läbi. Lõpetage, palun, lause!

Kahjuks ei ole Eesti Koolijuhtide Ühendus saanud Haridus- ja Teadusministeeriumilt uuringutulemusi, millest tuleks välja näiteks tõsiasi, et ainult üle 120 õpilasega gümnaasiumis omandatakse hea ja kvaliteetne haridus. Kooliastmeid mehaaniliselt lahutades kvaliteeti ei paranda. Aitäh!

Hea ettekandja! Ma pöördun kõigepealt teie poole. Mina juhatajana pean läbi viima ühe protseduurilise tegevuse, mis võtab suure tõenäosusega aega umbes kaks minutit. On teie valik, kas te soovite istuda oma kohale või soovite siin kõnetoolis olla. Tehke nii, kuidas teil on mugavam.
Head ametikaaslased! Meile on tulnud kahe fraktsiooni ettepanek, nii Eesti Keskerakonna fraktsiooni kui ka Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepanek pikendada tänast istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Tulenevalt kodu- ja töökorra seadusest nõuab see ettepanek hääletamist. Alustame hääletuse ettevalmistamist.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele nii Eesti Keskerakonna fraktsiooni kui ka Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast Riigikogu istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 60 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust ja tänast istungit on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni.
Jätkame selle küsimuse arutelu. Hea ettekandja! Palun tulge nüüd Riigikogu kõnetooli! Algab küsimuste voor. Helle Kalda, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Toomas Kruusimägi! Kõigepealt ma tänan teid väga sisuka ja asjaliku ettekande eest! Paljugi sai mulle selgemaks, aga mulle jäi selgusetuks see, miks valitsus on esitanud meile nii toore seaduseelnõu. Kui ma enne arvasin, et küsimus on rohkem rahas ja selles, kas peab olema 120 last või mitte, siis teie ettekandest tuli välja, et tegelikult on väga palju teemasid, mis on haaratud kvaliteeditausta. Me teame, et Riigikogus on siiski poliitikud ja nii spetsiifilisi küsimusi lahendades ja muudatusettepanekuid tehes võime tekitada vigu. Öelge, palun, kas teie seisukohalt ei oleks õigem, et valitsus võtaks nimetatud eelnõu tagasi ja arutaks spetsialistidega, kes esitavad, nii nagu teiegi täna esitasite, väga argumenteeritud küsimusi. Kas ei oleks õigem, et võetaks tagasi ja arutataks uuesti?

Aitäh! Mulle tundub, et seda väga olulist küsimust ei ole tõepoolest piisavalt arutatud. Ma arvan, et ega lastevanemad veel väga suuresti ei adu kõiki neid muutusi, mis selle põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmise korral võivad nende ellu tulla. Mul jäi aega küll väheks, aga üks punkt, mida ma tahan veel kord öelda, on see, et see põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu ei ole rakendatav erakoolide puhul. Siin tekib mul küsimus, et kui erakoolides on 1.–12. klassini võimalik kvaliteetset haridust omandada, siis miks ei ole seda võimalik teha munitsipaalsektoris. Selliseid sisulisi küsimusi on tegelikult veel ja veel. Mida rohkem seda seaduseelnõu lugeda, seda rohkem neid märkab. Nii et oleks mõistlik võtta aega, arutada ja teha üks hea seadus, mille kohta ei pea kohe muudatusettepanekuid tegema hakkama.

Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina tänan teid ka! Mina profaanina sain väga palju asju selgemaks. Neid selgitusi ei kuulnud ma kahjuks minister Lukaselt, kuigi ma teda siin pinnisin. Aga ma esitan ikka sama küsimuse. Meil on Riigikogus menetletavate eelnõude normitehnika eeskiri, mille nõudeid arvestamata ei tohi eelnõusid üldse esitada. Nagu ma eelmiselt ettekandjalt küsides ütlesin, peavad seletuskirjas olema kajastatud eelnõu sotsiaalsed ja demograafilised tagajärjed ning ka kulud, mida eelnõu kaasa toob. Öelge mulle, kas vähemalt koolijuhtide ühendus on näinud analüüse nende sotsiaalsete ja demograafiliste probleemide kohta, mida teie nimetate lastevanemate probleemiks, ja nende kulutuste kohta, mis see seaduseelnõu kaasa toob. Kas teie olete neid näinud?

Oleme küsinud, aga vastust ei ole saanud. Näinud ei ole.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Minu poolt ka suur tänu hea ettekande eest! Aga minu küsimus on põhimõtteline või provokatiivne, oleneb, kuidas hinnata. Kuidas teie hindate, kas praeguseid probleeme haridusvaldkonnas võib lahendada olemasolevate seadustega, täpsustades neid, tehes midagi juurde, korrastades, nagu see elus ikka käib, või on probleemid selles valdkonnas ja ühiskonnas üldse juba nii suured, et on vaja uut seadust, ja kõik perspektiivsed probleemid ja küsimused tuleks lahendada juba uue seaduse alusel? Kuidas teie praegust olukorda hindate?

Aitäh! Iseenesest ei ole uue seaduse loomise mõte ju paha. Küsimus on taas kord seaduse kvaliteedis ja tema sisus. Vanade või praegu veel kehtivate seaduste paikamine ei ole võib-olla alati kõige mõttekam ja mõistlikum tegevus.

Georg Pelisaar, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minister ei ole osanud välja tuua ühtegi arvu, ühtegi umbkaudsetki arvestust, kui palju see reform võiks maksma minna. Kas teil on praktikuna ettekujutus, kui palju võiks minna koolireform maksma, kui palju läheb kooli ülalpidamine kallimaks, näiteks teie kooli puhul?

Aitäh! Ma ei usu, et ülalpidamine kallimaks läheb. Küll aga, kui vaadata konkreetselt seda kooli, mida ma igapäevatööna juhin, siis Tallinna Inglise Kolledži mahutavus on praegu 500–600 õpilast, see teeks kuus paralleelklassi. Oleks vaja vähemalt kolme laboratooriumi, algklasside laudade ja toolide väljavahetamist. Kindlasti ei saa me hakkama 16 arvutiga õpilaste jaoks. Kui me need summad kokku liidame, siis 12–15 miljonit krooni oleks hädavajalik. Õppekirjandus ja õpetajad on veel omaette teema siia juurde.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Samamoodi tänu sisuka ettekande eest! Küsimus puudutab maapiirkondade lapsi. Kui me jätkame gümnaasiumitasandi õpet suuresti linnades, toome maapiirkondade lapsed oma kodukeskkonnast ära linna, siis koolinädalad peavad nad veetma linnas ilma järelevalveta. Mis on teie arvamus, kuidas võiks see mõjutada laste psüühikat ja kuidas võiks see nende hoiakute kujunemisele kaasa aidata?

Aitäh! Tegelikult noored maapiirkondadest Tallinnasse, Tartusse ja Pärnusse, vähemalt gümnaasiumiosas, ju tulevad. Meie nimetame seda poolnaljatades kooselu või abielu mängimiseks. On häid näiteid ja on mitte nii häid näiteid. See sõltub väga nendest noortest, nende sotsiaalsest valmidusest olla üksinda ja hakkama saada. Ega Tallinnas lihtne ei ole. Mida kaugemalt tulla, seda raskem on. Meil on ka neid kogemusi. Õpilaskodu oleks vajalik, aga ma kardan, et praegu on meie kultuuris suhtumine õpilaskodusse pisut teistsugune kui näiteks Inglismaal. See süsteem vajaks omaette väljaarendamist ja koolitust, ning see tooks meid tagasi raha ja kõige selle juurde. Kindlasti on neid noori, kes hästi hakkama saavad, ja neid, kes vajavad tuge.

Olga Sõtnik, palun!

Tänan, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus on selline. Mida te arvate, mis perspektiivid oleksid venekeelsel põhikoolil ja gümnaasiumil selle seaduse raames tulevikus?

Aitäh! Mulle tundub, et praegu on venekeelsetes gümnaasiumides sellised trendid, et tugevad ja eesti keelt hästi oskavad õpilased valivad paljuski eestikeelse gümnaasiumi või vähemalt üritavad seda teha. Seda ei saa kindlasti väita nende puhul, kelle keeleõpingud pole võib-olla nii hästi läinud või kelle üldised tulemused ei ole nii head. Mida see kaasa võib tuua? Eks see toob mõneski piirkonnas kaasa analoogsed tagajärjed, mis on eesti kooli puhul, et hariduse kättesaamine võib raskemaks muutuda ja võib-olla ka kvaliteet alati ei ole see, mis vaja, ei suudeta säilitada seda, mis on praegu olemas.

Helmer Jõgi, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Sa rääkisid Treffneri gümnaasiumist. Jah, sõjaeelse vabariigi seadusandlikes kogudes oli kaks kolmandikku Treffneri gümnaasiumi vilistlasi. Väga meeldiv, et sellest koolist täna räägitakse. Aga ma endise koolmeistrina küsin sinu, praeguse koolipapa käest, kasutades seda võtet, mida õpetajad armastavad tunnis kasutada: kas ma sain selle pika, põhjaliku ja tegelikult mittetäieliku loetelu esitamisest õigesti aru, et sa saadad meile sõnumi, et ära torgi kraani, mis ei tilgu?

Jah, ei ole mõtet hakata suure hurraaga parandama, kui asi veel parandamist ei vaja. Appi tuleks tõtata sinna, kus abi vajatakse.

Peeter Kreitzberg, palun!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Mina ei saa ka aru, mida tähendab koolipiirkond või gümnaasiumipiirkond. Selleks, et seda seaduseelnõu ellu viia, on see üks kõige põhilisem paragrahv selles eelnõus. Kuigi ma komisjonis kaotasin selle hääletuse 1 : 4, on mul hea meel, et veel keegi ei saa aru. Üks asi, millest ma koos teiega aru ei saa, on see, mis hakkab juhtuma siis, kui piirkonna kool ei mahuta ära lapsi, kes seal elavad. Ma arvan, et siin on meie seadustes vist üks suur probleem. Riik ja omavalitsused peavad üleval pidama piisaval arvul koole. Ma ei saa sellest konstruktsioonist absoluutselt aru. Ma saan aru, et peab olema piisaval arvul õppekohti, aga kas teie saate aru, mida tähendab "piisaval arvul koole"?

Aitäh! Mina ei saanud ka aru, kuidas saab tagada piisava arvu õpilaste olemasolu ja kes seda tagama hakkab. Paraku ei saa ma ka sellest aru. Võib-olla ma lihtsalt ei peagi kõigest aru saama.

Erki Nool, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud eestkõneleja! Ma tahan kuulda teie arvamust, kommentaari või hinnangut. Ma näiteks vaatasin, et Põlvamaal läheb 2015.–2016. aastal kooli üle tuhande lapse praegusest vähem. See probleem on paljudes piirkondades. Mida teie arvate, kuidas saaks lahendada koolide personalikulude ja palgakulude probleemi, kui õpilaste arvu vähenemise tendents on paratamatu? Kui me mitte midagi ei tee, kuidas me suudame ikkagi edaspidi kvaliteetset haridust anda?

Aitäh! Ma ei tunne seda piirkonda nii detailselt, aga kindlasti on üks võimalus koostöö, koostöö näiteks eri koolitüüpide vahel, kutse- ja ametikool, üldhariduskool, põhikoolid, miks mitte ka kõrgharidust pakkuvad õppeasutused. Võib-olla on mõistlike lahenduste puhul võimalik jagada õpetajaid ja sellega natuke kulusid kokku hoida. Aga tegelikult on see üks võtmeküsimusi, õpilaste arv väheneb ning personalikulude ja halduskulude probleem on üleval. Nii et liitmised-lahutamised tuleb ikkagi ära teha, aga küsimus on selles, kuidas teha. Kui me saaksime sellele küsimusele vastuse, siis ma arvan, et me oleksime rohkem valmis seda tegema.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja! Nendel aegadel, kui see saal oli sootuks teistes värvides, oli kombeks kõike võrdsustada. Kõiki löödi ühe laua ja ühe puuga, et, jumala eest, keegi oma arvamusega teistest kõrgemale ei ulatuks. Siinkohal ma küsingi nii, nagu tihti siin poliitikud omavahel üritavad teiselt vastust välja pinnida, et ütle ikka, kas ei või jah. Seda ma nüüd tingimata ei nõua, aga siiski. Kas mul on õigus, et selle reformi valguses üritatakse teha sedasama ehk võrdsustada, lõigata ära andekamaid institutsioone ja selle võrra justkui suruda kõiki n-ö ühe liistu mudelisse?

Aitäh! Kui selle põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse juurde tuua ka õppekavad, siis see oht on olemas. Mõned naljamehed on sellele põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele pannud mitmeid nimesid: ärategemise seadus ja lahutamise seadus ja veel igasuguseid nimetusi on antud. Nii et tegelikult on oht olemas. Nagu ma korra ütlesin, põhikooli õppekava vaadates, eriti tunnijaotuskava vaadates, on näha, et koolide mänguruum on äärmiselt õhuke ja habras.

Maret Merisaar, palun!

Aitäh! Kas lugupeetud ettekandjale ei tundu, et põhiseaduse § 37 muudab selle põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamise valitsuse tasandi otsuseks ja selleks ei olegi seda uut seadust vaja, roheliste häältest rääkimata? Võib-olla see arutelu gümnaasiumide ja põhikoolide lahutamise teemal on lihtsalt üks mittevajalik ja olukorda ähmastav asi, et me lükkame sellega lihtsalt edasi juba konsensuslikult kokkulepitud muude vajalike otsuste vastuvõtmist.

Aitäh! Ma ei välista seda.

Erki Nool, palun!

Aitäh! Ma olen aru saanud, et see on halb plaan, aga ma ei ole veel aru saanud, milline on parem plaan. Te ütlesite, et peaks tegema koostööd. Täiesti õige, olen sama meelt. Aga nüüd ma ikkagi küsin: kes peaks seda tegema, kes peaks seda koostööd vedama ja kuidas peaks seda tegema, et oleks parem plaan? Võtmeküsimus on, kes ja kuidas.

Aitäh! Koostööd peaksid tegema koolijuht ja kohaliku omavalitsuse esindajad. Koolijuhtide ühenduses on minu poole pöördunud koolide esindajad, kes on öelnud, et nende kool muutuks hea meelega põhikooliks, aga vallajuht ütleb, et üle tema laiba. Paraku esindavad nad erinevaid maailmavaateid. Kohalik kogukond peaks tegema koostööd kooliga ja vallaga, samuti kohalik omavalitsus ja riik, kõik tasandid peaksid tegema koostööd. Kuidas? Väga kiirelt öeldes on ju võimalik rakendada ka erinevaid majandusinstrumente, selleks et neid võib-olla vaikselt suunata koostööd tegema. Kui väike vald väga tahab, aga üksi hakkama ei saa, siis on võib-olla olemas sellised instrumendid, mis suunaksid ta naabriga koostööd tegema, vaatamata poliitilistele erimeelsustele, ja nii jäävad mõlemad vee peale. See võiks olla üks tee.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra Kruusimägi! Kas te olete koolijuhtide ühenduses arvestanud, kui palju õpetajaid peab koolist lahkuma, kui see uus mudel käima läheb, ja kui palju on vaja nendele õpetajatele koondamisraha?

Ei, koolijuhtide ühenduses ei ole me selliseid arvutusi teinud ja lähiaegadel ei ole plaanis ka seda teha.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Aitäh kõigepealt tõesti sisuka ettekande eest! Minul on lühike küsimus: kas koolijuhid on arutanud koolireformi haldusreformi kontekstis?

Aitäh! Lugedes põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu, on ka selliseid uitmõtteid meile pähe tulnud.

Rein Ratas, palun!

Tänan, juhataja! Väga austatud ettekandja! Eesti perede suureks väärtuseks, mineviku plaanis eeskätt, on peetud seda, et koos elasid kolme põlvkonna esindajad ja vastastikku oli neil väga palju pakkuda. Kui oluliseks teie peate lahutamata, ühes koosluses tegutseva gümnaasiumi eri klasside, algklasside, lõpuklasside ja keskmiste klasside n-ö vastastikust suhtlemist just koolitöö mõttes ja õpilaste arengu mõttes?

Aitäh! Mina isiklikult pean seda oluliseks, nii nagu terves ühiskonnas. Kool on väike ühiskonna mudel. Kui seda oluliseks ei peetaks, siis võiks ju ka Riigikogu liikmeid vanuse järgi klassifitseerida, ära jagada ja eri hoonetiibadesse tööle panna.

Toomas Tõniste, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud eestkõneleja! Tänane arutelu meenutab mulle väga vabatahtlikku haldusreformi. Me räägime koostööst, vabatahtlikkusest, kuid tegelikult teame, et see jutt kuhugi ei vii. Samas on ju teada, et tihti on vajalikud ja õiged otsused kahjuks väga ebapopulaarsed ja enamasti ei ole poliitikud valmis neid tegema. Praegu on tegemist väga emotsionaalse teemaga. Ka need pakutud finantsinstrumendid tähendavad ju tegelikult ikkagi teatud koolide n-ö jõuga väljasuretamist. Mõnes mõttes oleks parem öelda otse välja, et teeme seda korraliku reformiga. Ma tahaksin ikkagi kuulda teie ideed, mida siis tegema peaks.

Jah, tõsiasi on see, et haridus ei ole praegu poliitikast eraldi seisev. Koolide ja koolijuhtide politiseerituse tase on hästi kõrge ja kuskil seal vahepeal kaob mõnikord terve mõistus ära. Kas on olemas see näpp, mis tuleb ülevalt ja näitab ette? Kindlasti on see võimalik, aga selleks peavad olema saanud vastuse kõik need küsimused, mida täna siin saalis on küsitud. Peaksid olema teada analüüsid, riskianalüüsid, need tagajärjed, mis on tulemas, siis kui ... Koolijuhtide poolt vaadatuna tekibki siis selline kõhklus ja kahtlus, kuna ei ole saadud vastust küsimusele, kas see ikkagi on teostatav. Fakte meile Haridus- ja Teadusministeeriumist ei ole antud, ei riskianalüüside ega ka rahalise maksumuse kohta. Rahalise maksumuse saab teada siis, kui ka Haridus- ja Teadusministeeriumil on selle võrgu pilt väga detailselt olemas. Sellepärast tuleks see pilt luua, siis saab hakata arvutama, riske analüüsima ja siis on võimalik ka väga ebapopulaarseid ja ebameeldivaid otsuseid teha ja läbi viia, võib-olla isegi väiksemate emotsioonidega, ja välja käia ka neid instrumente, mis soodustaksid võit-võit-situatsiooni.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Meditsiin ja haridus on kaks sellist teemat, mille üle kõigile meeldib kõvasti rääkida. Ma olen ka tähelepanelikult neid arutelusid kuulanud. Ma tunnen muret vähese konstruktiivsuse pärast. Missugune oleks koolipapade ja koolimammade poolt konkreetne kodune ülesanne ja tunnitööülesanne Riigikogu liikmetele ja missugused on tähtajad, et Riigikogu seda küsimust menetledes saaks hindeks vähemalt nelja?

Aitäh! Kõigepealt tuleks ikkagi õppekavade sisu läbi rääkida ja arutada, kas need eesmärgid, mis on PGS-is välja toodud, leiavad kinnitamist ja toetavad õppekavasid. Kui õppekava on olemas, siis saab teha juba järgmised sammud. See tähendab seda, et kirjastajatele ja õpikute autoritele saab anda tellimuse ja vajaduse korral saab hakata korraldama õpetajate koolitust. Siis saab teha analüüse, kas on vaja, kui palju on vaja ja kus on vaja liita või lahutada koole ja kas kõikjal on otstarbekas gümnaasium ja põhikool eraldada. Kui ruttu? See on suutlikkuse küsimus. Me teame, et lähemad aastad on need, mis on meile antud, siis peavad teatud otsused olema tehtud. Nii mitmedki otsused oleksid ka nende liitmiste-lahutamiste puhul meil juba ammu ära tehtud olnud.

Igor Gräzin, palun!

Tere, Toomas! Pedagoogina, ma arvan, oled sa minuga nõus selles, et kui koolilapsel on lahendada keeruline ülesanne ja kerge ülesanne ning ta peab lahendama ühe neist kahest, siis on väga vähe neid, kes valivad keerulise. Kuna õppekava tegemine on raske, siis sellega keegi ei tegele, aga ühe kooli lahutamine kaheks on lihtne ja sellepärast kõik sellega tegelevad. Rein Ratas ütles väga õigesti, et elasid koos kolm põlvkonda, ka kanad, kuked ja sead – kõik elasid ühes majas. Tänapäeval on muutunud üks teine asi probleemiks, kuigi siin puudutatakse seda osaliselt. Pool häda on selles, et me võime hakata kasvatama lolle lapsi. Minu arvates on teine pool siin see, et tulevikus peksavad meie lollid lapsed üksteist surnuks. Ma räägin koolidistsipliinist ning Ilmar Raagist ja tema filmist. Kas see uus seadus, kõik see liitmine ja lahutamine jne, lahendab kuidagi selle probleemi, kui meil on 7-aastased lapsed ja teiselt poolt need, kellel testosteroon möllab? Kas see aitab kaasa või ei või ei ole see teema?

Aitäh! See on kindlasti teema. Vaadates õpetajaid, ei julge ma öelda, et see on lahendatav. Just nimelt 7. ja 8. klassi teismelistega jäävad naisterahvad hätta, õpetajad jäävad hätta. Mehi on kooli vaja.

Rein Ratas, palun!

Tänan! Hea ettekandja! Kui Igor Gräzin mainis kukkede, kanade, lammaste ja inimeste kooselu ühes kambris, siis ta ilmselt ei pidanud silmas Eestimaad, võib-olla mõnda idamaad, ma ei tea. Minu küsimus on niisugune: kui mingi süsteem on üles ehitatud väga hästi ja töötab ka väga hästi, nagu õpilaste ja õpetajate poolest piisavalt tugev gümnaasium, miks seda süsteemi on vaja siis tingimata muuta? Kas ainult muutmise pärast või on see ikka üks nurjatu tegu?

Aitäh küsimuse eest! Selle küsimuse edastaksin heameelega eelnõu koostajatele ja algatajatele. Nemad peaksid sellele küsimusele kõige täpsemad vastused andma. Mina kahjuks ei ole sellele küsimusele ise vastust leidnud.

Igor Gräzin, palun!

See ei ole küsimus, see on repliik, aga ma kasutan oma küsimise aja selleks ära, kuna minu nime nimetati. Eestlaste kooselamist koos koduloomadega on kirjeldanud Balthasar Russow, kusjuures ta rõhutas, et see on eestlaste ja liivlaste eripära.

Härra Gräzin! Teil on küsimiseks aega 40 sekundit. Läbirääkimiste voor on alles ees. Ma palun, jääme kodu- ja töökorra raamidesse, meil on hetkel küsimuste voor! Toivo Tootsen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ka minu poolt suur tänu sisuka ettekande eest, see andis meile kõigile väga palju mõtlemisainet. Siit sain ma teha enda jaoks ainult ühe järelduse, et põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine on kõigi nende probleemide hulgas, mis tegelikult haridussüsteemis on, üks vähem oluline küsimus, aga sageli tuuakse just see ette ning kogu see kupatus ja kõik see asi takerdubki selle probleemi taha, mis tegelikult laheneks nii või teisiti lihtsalt loogilise mõtlemise ja majandusliku käitumise abil ning täiesti rahumeelselt, oma arengu teel. Küsimus ongi see: kui nüüd see asi hetkeks hoopis kõrvale jätta ja keskenduda muule, ehk oleks see Eesti haridusele oluliselt parem?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, tegelikult on selles põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõus väga palju punkte, mis on väga tähtsad, väga olulised, väga õiged ning võiksid juba ammu olla vastu võetud ja rakendatud. Kuna nad on nüüd uue seaduseelnõuna kõik tervikpaketis, siis ei ole neid üksikuna sealt võimalik välja võtta ja nendele rakendust luua. See on selle seaduseelnõu häda.

Helle Kalda, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Küsin, kasutades ära seda, et väga harva on Riigikogu ees sellist spetsialisti, kes koolipapana tunneb hästi haridust. Kuna selle seaduse tõttu siiski väga paljudes piirkondades gümnaasiumiharidust ilmselt kõik enam kätte ei saa, siis kas sellega seoses ei või tekkida hoopis selline asi, et perspektiivis plaanitakse teha gümnaasiumid tasuliseks? Kas seda hirmu ei ole? Minul küll on.

Aitäh! Ma oma ettekandes tõin välja ühe momendi, mida seaduseelnõu koostajad ei ole arvesse võtnud. Nagu ma ütlesin, ei näinud ma ühtegi kohta, kus oleks juttu olnud näiteks e-õppest. See on üks ressurss, mis on jäänud kasutamata, millest ei räägita, ei anta üldse aimu, et selline asi oleks Eesti Vabariigis võimalik. See, mis te ütlesite, on võimalik. Mul on lisaks kolmele plaanile neljas plaan kõige alumises sahtlis. See plaan on just nimelt see, mida te nimetasite. Ma arvan, et analoogselt mõtlevad veel mõned teisedki Tallinna, Tartu ja Pärnu koolijuhid.

Hea ettekandja! Tänan teid ettekande eest ja tänan teid vastuste eest!
Head ametikaaslased! Nüüd asume läbirääkimiste juurde. Nii, nagu ma ka päevakorrapunkti arutelu alguses ütlesin, teen ma ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindaja Karel Rüütli! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head koolijuhid! Mul on hea meel selle üle, et käimasolev arutelu täna siin Riigikogu saalis aset leiab. Me peamegi omavahel arutama, et anda haridusega tegelevatele inimestele väga selged seisukohad ja suunad edasise osas.
Selle seaduse raames saatsin Rahvaliitu kuuluvatele kohaliku omavalitsuse juhtidele üleskutse ning palusin nende arvamusi ja ettepanekuid selle reformi kohta. Mulle laekunud ühestki arvamusest ei leidnud ma toetust põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele sellisel kujul. Oli küll muudatusi, mida tunnustati, kuid üldine hinnang oli vastuseisev.
Kindlasti on selle seadusega seotud kartustest kõige suurem seotud gümnaasiumi ja põhikooli lahutamisega ning selle mõjuga kohalikule elule. Olles ise kultuurikomisjoni liige, ei ole ma kuulnud haridusministrilt veenvat selgitust selle kohta, mis saab põhikoolist ja seal töötavatest õpetajatest pärast gümnaasiumi kadumist.
Kardan, et selle reformiga seoses tekib lisaks teistele probleemidele ka hariduslik kihistumine. See võtab paljudelt noortelt võimaluse saada head gümnaasiumiharidust ja suunduda edasi ülikooli. See on kahjuks väga suur oht.
Teiseks suureneb väga paljude õpilaste päevakoormus. Mulle laekusid lastevanemate kirjad, kus kirjeldati olukorda, et laps ärkab hommikul 5.30, selleks et jõuda kella 8-ks kooli, minnes selleks kolm kilomeetrit jalgsi ning sõites seejärel kahe bussiga. Tagasitee on samuti vaja ette võtta. Kui on veel julgust ja tahtmist osaleda mõnes huviringis, siis jääb kojutulek ikkagi väga hilistele tundidele. Ajakulule lisanduvad loomulikult rahalised kulutused, mis on samuti lastevanemate kanda. Rääkida aga täna lahendusena õpilaskodudest on lihtsalt puhas utoopia.
Täiendava ohuna näen, et pered hakkavad liikuma keskustesse, kus on olemas kõikide haridusastmete asutused, lisaks loomulikult muud teenused, mis on valitsuse tegevuse tõttu mujalt juba kokku koondatud.
Rahvaliidu esindajana ei saa ma sellega nõustuda. Oleme teinud suuri jõupingutusi selleks, et võimaldada võrdväärseid elamistingimusi maal. Rahvaliidu juhina tunnen muret, et arutatava eelnõu mõjul väheneb tulevikus koolide arv ning seega ka üldse elu võimalikkus maapiirkondades. Tahame või ei, maal on kool enam kui lihtsalt haridusasutus. Maal on kool ka kohaliku kultuurielu häll. Siin ollakse, siin tehakse ja siia tullakse alati heade mõtetega tagasi.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadust lugedes on selge, et keskendutakse hariduslikule tulemusele gümnaasiumiosas. Kuigi eesmärk pühitseb abinõu, on siinkohal hulk küsitavusi nii eelnõu eesmärkide kui ka abinõude osas. Esmalt on loomulikult rahastamisega seotud probleemid, uute koolide rajamine, reorganiseerimine ning paljude hoonete sulgemine. Ei taha mõeldagi, mis saab nendest praegu veel sumisevatest, igal hommikul lapsi täis majadest edaspidi. Tühjad, sissepekstud akendega häbisambad meile kõigile.
Kui selle seadusega tahetakse muuta põhikooli- ja gümnaasiumihariduse sisu ka valikuvõimaluste lisamisega gümnaasiumiastmesse, siis kas õpetajad on saanud selleks ettevalmistuse? Kes peavad siis eri haridusastmetesse liikuma? Paljud õpetajad, eriti maakoolides, saavad oma töökoormuse täis just tänu sellele, et annavad tunde mõlemas haridusastmes. See on oluline lüli ketis, ilma milleta pole mõtet hakata õpilasi lahterdama. Suurendame ainult õpetajate transpordikulusid, kui nad hakkavad eri asutuste vahel pendeldama, vahemaad võivad venida kohati 40–50 kilomeetrini. Kas ministeerium kavatseb õpetajatele autod osta?
Loomulikult tasub märkida, et kuigi paljud gümnaasiumid ei paku praegu erinevaid valikuvõimalusi valdkondade kaupa, siis on paljudes koolides arendatud välja huviringid, milles õpilased osalevad. Just neil tegemistel on paljuski pikaajalised traditsioonid, mis kannavad edasi kohalikku kultuurilugu. Samuti ei saa siinkohal alahinnata kodanikuühiskonda ning eri organisatsioonides osalemist, mis võimaldab avardada noorte silmaringi ja arendada sotsiaalseid või juhtimisoskusi, pakkuda analüüsi- ja esinemisvõimalusi. Võib-olla peaksime just siin oma õla alla panema. Haridust ei saa vaadata vaid formaalselt toimiva üksusena.
Samuti pannakse selle seadusega kohalikele omavalitsustele hulk kohustusi, mis jäävad taas kord teostamata, justkui saaks neid kohustusi paljalt õhust ja armastusest teoks teha. Selle asemel et igal aastal tulla välja reformidega, mis lõhuvad meie regionaalpoliitikat, tuleks teha enam koostööd omavalitsustega ning leida võimalusi mitte jõu-, vaid targa nõu poliitika tegemiseks. Koolivõrk ei ole see instrument, mille kaudu saamatud ministrid ja teised poliitikud saavad korraldada eksperimente haldusreformi ettevalmistamiseks.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõuga seoses tahan ma tulla ühe lemmikteema juurde, milleks on teadmistepõhine riigivalitsemine. Kas on tehtud mõni uuring või analüüs, mis kirjeldaks seda, mis hakkab juhtuma, kui see reformiotsus tõesti vastu võetakse? Me ei saa ju lähtuda vaid õpilaste arvust. Millised on eelnõu sotsiaalsed väljavaated? Kas meil on tulevikus rohkem võimekaid inimesi? Majanduskriisist ning eurohullusest põhjustatud ebakindlus süveneb meis kõigis, töö on kaotanud kuni viiendik meie ühiskonnast. Kas sellistes tingimustes on kõige olulisem teha reforme, mille tagajärgi ja perspektiivi me ei oska ise hinnata?
Selle seaduse juures on ka mitmeid teisi küsimusi. Ma tahaksin juhtida tähelepanu erakoolidele. Kui erakoolis saavad põhikool ning gümnaasium koos tegutseda, siis miks ei või seda teha näiteks munitsipaalkoolis?
Üldkokkuvõttes on Rahvaliit ning meie erakonda kuuluvad kohalike omavalitsuste juhid selle seaduse vastu. Loodan väga, et selle seaduseelnõu puhul ei pea tõdema valitsuserakondade teerullipoliitikat, kus kehtib seisukoht: tee, mis sa teed, räägi, mis sa räägid, valitsus teeb ikka nii, nagu ta tahab. Olen nõus, et tulevikus peab töö selle ideega jätkuma, kuid me vajame tunduvalt enam informatsiooni, analüüsi, diskussiooni, enne kui me hakkame neid reforme tegelikult ellu viima. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Peeter Kreitzberg, palun! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma arvan, et see eelnõu tegelikult reageerib väga olulisele probleemile. Eesti koolivõrk tahab korrastamist ja Eesti koolivõrk on mõnes mõttes meie killustatud omavalitsussüsteemi ohver. Tõepoolest, koole on palju, kuigi iga omavalitsus tahab, et neil peab kool olema, see on täiesti normaalne. Meil on madal sündimus, koolid on pooltühjad, meil rajatakse ikka veel uusi koole teise, olemasoleva kooli kõrvale, mis ei ole kindlasti ratsionaalne. Kui me vaatame, mis on juhtunud meie koolivõrguga viimastel aastatel, siis kümmekonna aasta jooksul on 90 kutsekoolist järele jäänud 30. Me ei ole seda märganudki, mitte keegi ei ole reageerinud. 174 algkoolist on järele jäänud 70 ja 230 gümnaasiumist on saanud 234 gümnaasiumi, vaatamata sellele, et rahvaarv väheneb. Siin ei ole mingit reaktsiooni tegelikule olukorrale. Aga iseasi on see, kuidas me probleemi lahendada püüame. Mulle tundub, et tegemist on projektiga, millega meist paljud on vist elus kokku puutunud, et proovid seda küll igatepidi parandada, teed 200 muudatusettepanekut, aga asi ikka ei parane ja hakkab tekkima tunne, et tal on raske sünnitrauma.
Küsimus ei ole detailides. Ma arvan, et olemuslik on see, et me peame püstitama selge eesmärgi, mida me tahame. Tegelikult me ei taha lahutada põhikooli ja gümnaasiumi, me tahame, et oleks parem hariduskvaliteet nii gümnaasiumiastmes kui ka põhikooliastmes. Meil ei ole mõtet opereerida arvudega 120, 180, 800 – ka see ei ole eesmärk. Tegelikult ei ole küsimus selles, kui palju ühes koolis õpilasi on, küsimus on selles, kas ained saavad korralikult ära õpetatud. Kui me räägime arvudest, siis me võime küsida, kui palju seal õpetajaid peab olema, mitte kui palju õpilasi peab olema. Kui üks kool suudab endale hankida nii palju õpetajaid, et suudab kogu õppekava ära õpetada, siis ei ole küsimus õpilaste arvus. Probleemiasetus peaks muutuma sisulisemaks. Ma arvan, et tuleks seada selged nõuded, mida tähendab gümnaasium, mida tähendab põhikool, milline peab olema gümnaasiumi õppekava, nii nagu eelkõnelejad on rääkinud. Teeme selle selgeks. Kas gümnaasiumiõpetaja peab olema ette valmistatud täiesti erinevalt põhikooliõpetajast, nii et nad ei saa vastastikku ühes ja teises astmes tunde anda? Need sisulised küsimused tuleks ära lahendada enne, kui me hakkame lihtsalt mehaaniliselt lõikama. Ega ma põhimõtteliselt ei ole sada protsenti vastu, et need kooliastmed lahutatud on, aga sellel lahutamisel peab olema kõigepealt sisuline põhjendus. Tõepoolest, seda on praegu väga raske näha.
Erinevalt mõnest inimesest arvan ma, et riik peaks olema aktiivne osaline koolivõrgu kujundamises, sest riik katab koolivõrgu kuludest 50%. Enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides on niimoodi, et kõrgem omavalitsustase või valitsustase on kaasosaline koolivõrgu käigushoidmisel, rahastamisel, korraldamisel ja lubade-litsentside andmisel. Nüüd me räägime rahastamisest, sellest, kui palju see reform maksma läheb. Aga öelge, kuidas on võimalik selles selgusele jõuda, ilma et meil oleks selget pilti, kuhu jääb põhikool, kuhu jääb gümnaasium. Ainult siis me saame midagi arvutada, kui me oleme pannud lauale ühe pildi, et 234 gümnaasiumi asemel on 120 gümnaasiumi kindlates kohtades, ja kui me hakkame vaatama, kuidas need liikumised toimuvad, siis tekib mingigi võimalus midagi arvutada. Selle seaduse puhul, ma kinnitan, ei ole õieti ühtegi alust midagi arvutada. Kui me teeme ühes maakonnas koolivõrgus mingi muudatuse, siis need lapsed sageli ei lähe kinnipandud koolist sama maakonna, sama omavalitsuse kooli, nad lähevad hoopis teise kohta. Prognoosida seda, kuidas hakkab toimuma liikumine ühe omavalitsuse piires, on peaaegu võimatu. Ka see põhjendab seda, miks riik peab osalema.
Mis on omavalitsuste väga suur probleem? Seetõttu, et ei ole selget pilti koolivõrgu tulevikust, sellest, millised koolid alles jäävad, millised mitte, oleme meiegi siin Riigikogus investeerinud väga paljudesse koolidesse raha, seda on teinud ka ministeerium. Praegu on kindlasti ohus mitmed koolid, kes on saanud tohutuid investeeringuid. Küsimus on nüüd selles, kas see kool jääb alles, kas see investeering on olnud mõttekas või ei. On täiesti arusaadav, et omavalitsused, kes on sellised kulutused teinud, tõusevad tagajalgadele ja hakkavad iga hinna eest võitlema, et see kool alles jääks. Selles mõttes tekib jälle küsimus, et meil peaks olema suurem selgus, milline on koolivõrgu tulevik, et me ei investeeriks suuri summasid nendesse koolidesse, mida kolme-nelja aasta pärast pole olemas. Ma väidan, et killustatud koolivõrgu käsitluse tõttu raiskame me hariduses raha, mitte ainult ei kuluta.
Väga paljud inimesed tõstavad üles küsimuse, kas koolivõrgu korrastamine ei oleks pidanud olema omavalitsusreformi üks koostisosa. Täiesti võimalik, et see oleks ratsionaalsem tee, aga ma arvan, et me oleme leidnud, et omavalitsusreform on üks väga raskesti õnnestuv asi, ja me ei ole tahtnud neid kahte asja kokku panna. Minu meelest väärib see teema uuesti arutamist.
Inimeste psühholoogia on selline, et selliseid suuri asju tuleb väga kaua selgitada, tuleb läbi rääkida, läbi mängida. Ma arvan, et see aasta aega, mil me oleme menetlenud seda eelnõu, millel on tohutud tagajärjed eestlaste eluviisile, on väga lühikene aeg selleks, et teha põhjapanevaid otsuseid. Ma olen ka seda meelt, et me peame väga palju analüüsima tagajärgi, tegema uuringuid, mängima läbi eri koolivõrke. Üks asi, mida ma kindlasti eeldan, on see, et valitsus võtab ise aktiivselt osa koolivõrgu kujundamisest, see ei ole ainult läbirääkimiste objekt omavalitsuste vahel. Ka üle riigi peab koolivõrk jääma mõistlikult paigutatuks, mitte niimoodi, et meil on kõrvuti kaks gümnaasiumi, siis on tükk tühja maad ja siis tuleb kolmas. Tegelikult on väga tähtis, kuidas koolivõrk riigi tasemel paikneb. Me keskendume kogu aeg sellele, kuidas ta ühe või teise omavalitsuse tasemel paikneb, aga see on minu meelest alles pool probleemist.
Need, kes tahavad võidelda maahariduse eest, mõtelge järele ja loobume sellest tasaarvelduse süsteemist, mis tegelikult laastab maaomavalitsusi ja paneb maksma kontributsiooni linnakoolidele. Kuigi maapiirkonnas on õppekoht olemas, peab ikka maksma ka linnale ja selle koha kinni maksma. Need, kes tõsiselt maaharidust tahavad kaitsta, mõtelge selle üle. See probleem on kaua olemas olnud. Tegelikult oleme me maaharidust tasaarveldussüsteemi säilimisega päris korralikult laastanud. Ei ole mõtet siin lähtuda kas Tallinna või Tartu huvidest, siin tuleks lähtuda kogu Eesti koolivõrgu huvidest.
Ma olen nõus, et Eesti vajab väga paindlikku koolivõrku, et haridus oleks ühtlaselt kättesaadav, ja toetan neid, kes ütlevad, et üks kool võiks anda võimaluse omandada kutseharidust, omandada gümnaasiumiharidust, huviharidust. Niimoodi jõuab ta ennast majanduslikult palju paremini ülal pidada, on tunduvalt paindlikum. Nii et ärgem tõesti mingem vikatiga lõikama.
Täna hakkab kultuurikomisjon esimest korda arutama õppekava projekti, mis on läinud valitsuse kooskõlastusringile. Selle kohta peab ütlema, et arutelud ei ole praegu avalikkuses veel toimunud. Aga ma kutsun kõiki, kes on rõdul ja siin all saalis, osalema kell 14 kultuurikomisjoni istungil, mis toimub ruumis 330, kus me esimest korda kuuleme detailsemalt, milline näeb välja uus põhikooli ja gümnaasiumi õppekava projekt. Proovime haridust teha, nagu öeldakse, pea ees, mitte jalad ees. Aitäh!

Aitäh! Reformierakonna fraktsiooni esindaja Helmer Jõgi, palun! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Aastaid on arutatud Eesti koolihariduse probleemide üle ja avaldatud rahulolematust. Küll on püütud põhilisi haridusprobleeme sõnastada viie kaupa, küll kolme kaupa, küll seitsme kaupa. Oli aeg, kui rahulolematuse väljendamine haridusküsimustes oli saanud moevooluks. Igasugustel haridusfoorumitel-kogunemistel oli esinejale, kui ta puldist ära tuli, tavaliselt tunnustuseks koolipoisi moodi öeldud: "Hästi paned!"
Mõni aasta tagasi tekkis siiski õrn lootus, et haridusuuenduste teine laine ehk renessanss on tulekul, sest leiti vastus sakramentaalsele küsimusele, mida teha: lahutada põhikooliaste gümnaasiumiastmest, et panna alus piisavalt laiale üldharidusele ja selle ühendamisele süvaõppevõimalustega. Teisisõnu peavad mahukate õppekavade puhul õpilastel olema piisavad valikuvõimalused. Küsimus, kuidas teha (see on küsimus meetoditest ja vahenditest), tundus alati asuvat teisel kohal. Täna selgub, et küsimus, kuidas teha, on esmane ja otsustav.
Meie fraktsioonis sai keelevääratuse tõttu PGS-i eelnõust GPS-i eelnõu. Tõepoolest, paralleelid riistaga, mis annab kätte suuna, on tinglikult tõmmatavad. Vabadus valida, teha individuaalseid otsuseid ja kohustus kanda otsuste eest vastutust on demokraatliku elustiili alus. Need pluss demokraatlik koolikorraldus annavadki noorele inimesele demokraatliku orientatsiooni edasiseks ellusuhtumiseks.
Usun, et paljud nõustuvad minuga selles, et hariduse käsutuses olevaid ressursse tuleb targemalt ja täpsemalt kasutada. Lapsi on vähe, koole palju. Igalt kooliastmelt pudeneb poisse järjest rohkem haridussituatsioonist välja, eriti üleminekul põhikoolist gümnaasiumisse ning gümnaasiumist kõrgkooli ja kutseõppeasutustesse. Kutsehariduses jätkavate noorte osakaal on liialt väike, see ei kannata võrdlust Euroopa arenenud riikidega.
Aga esitame endale küsimuse, milles on asi. On samad õpikud, samad õppekavad, samadele kvalifikatsiooninõuetele vastavad õpetajad, aga ometi käärid koolide vahel suurenevad. See omakorda kõigutab haridussüsteemi usaldusväärsust lastevanemate silmis ja tõmbab neid nende koolide poole, kus lapsevanema ja õpilase tahet koolikorralduslikes ja õppesisuküsimustes järjest rohkem arvestatakse.
Kooliastmete lahutamine ei ole eesmärk omaette, vaid üks vahend, et tulla toime järjest keerulisemaks muutuva õpikeskkonnaga. Seda õpikeskkonda ja neid muutusi võiks iseloomustada näiteks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia arenguga. Kuulates ettekandeid ja arvamusavaldusi, tekkis mulje, et mõningatel inimestel on meelest läinud, et vahepeal on raadio leiutatud. Õpikeskkonna komplitseeritust iseloomustab veel sotsiaalsete ja peresuhete muutus, õpetajate kasvav kohustus fokuseerida tähelepanu õpilaste õpivajadustele, ma pean siin silmas hariduslikke erivajadusi ja eriti andekaid õpilasi.
Õpetajaamet on kutsumus. Õpetajast ei sõltu üksnes õpilase teadmiste tase, vaid tal on tohutu mõju isiksuse kujunemisele. Vastates küsimusele, kuidas, peame loomulikult arvestama, et on olemas paikkondliku tähtsusega väikekoole või et näiteks Narvas on vastused hoopis teistsugused kui Läänemaal või et linnakoolide ja maakoolide puhul ei saa kasutada sama mõõdupuud.
Samas, mõeldes meie õppurite õppimismotivatsioonile ja võimetele, peame endale aru andma, et koolivõrk ei tähenda kooli igas külas, vaid eelkõige seda, et kõigil lastel oleksid ühesugused haridusvõimalused. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõus anname me õppekava alustele esmakordselt seaduse jõu. Lugupeetud koolipapa! See läks sul meelest ära oma ettekannet pidades.
Meie fraktsioon on seisukohal, et tuleb põhjalikult kaaluda riiklikust õppekavast tulenevat. Meid ootab ees kõva töö, et saaksime vettpidava põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise rakenduskava, mille keskmes on koolide jaoks selgelt sõnastatud kvaliteediprintsiibid, kvaliteedikriteeriumid, mis ei seostu üksnes õpilaste arvuga.
Samuti tuleb täpsemalt sõnastada ühel haridustasemel õppeasutuste sidustamine. Praeguses seaduseelnõus on kavandatav regulatsioon selline, mis ei anna praktika jaoks häid realiseerimisvõimalusi. Meie fraktsioon usub, et kui Haridus- ja Teadusministeerium ning kultuurikomisjon panevad oma jõud kokku, siis me saame ühiste jõupingutuste tulemusel ikkagi sellise eelnõu, millega saab teist lugemist jätkata. Aitäh!

Aitäh! Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Maret Merisaar, palun!

Lugupeetud kuulajad! Lühidalt öeldes on roheliste sõnum selline, et me toetame kooliuuendust, kuid mitte ühtse mudeli rakendamist kõikidele koolidele. Meie põhilised kommentaarid selle seaduse puhul on seotud plaaniga eraldada põhikool ja gümnaasium. Lühidalt öeldes ei toeta me kindlasti seda plaani esitatud kujul.
Palun lisaaega, kui tohib!

Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Kõige suurem kriitikakoht on asjaolu, et ei ole esitatud mingeid majanduslikke arvutusi, mis selgelt ja üheselt tõestaksid väidetava kokkuhoiu. Kui analüüsida tegelikku olukorda, kus enamikus koolides paiknevad põhikool ja gümnaasium ühes majas, ei ole üldse arusaadav kahe eraldi üksuse rajamise vajadus. On selge, et selle sammuga hoopis kahekordistatakse administratiivseid ja juhtimiskulusid. Ei ole ka arusaadav, kuidas väheneksid muud kulud, sest ega koolimajasid keegi pooleks ei sae, kui näiteks gümnaasium ära kaotada. Seega, maja põhiline kulu küttekulu jääb samaks.
Just maakohtades ja väiksemates linnades tekitab gümnaasiumiastme sulgemine mitmeid sotsiaalseid probleeme. Laste koolipäevad pikenevad, nõrgeneb side vanemate ja koduga.
Rohelistena peaksime me toetama mitmekesisust ehk erinevaid võimalusi ja lahendusi vastavalt olukorrale. Gümnaasiumiklasse võiks sulgeda loomulikul moel, kui tõepoolest õpilasi ei ole. Me ei poolda sellist jõulisel moel ja ühtemoodi läbiviidavat reformi. Igale koolile tuleb läheneda individuaalselt ja arutada kohaliku kogukonnaga, mis on selles kohas parim lahendus. Väikestes kohtades on koolimajal lisaks hariduskeskuse ja kultuurikeskuse funktsioonidele spordikeskuse ja muud funktsioonid. Peaks olema võimalus pidada gümnaasiumi ka siis, kui ei ole paralleelklasse. Juhin tähelepanu sellelegi, et paljudes väikestes koolides on gümnaasiumiastme õpetajateks vanemad inimesed, kellele ka väiksem koormus võib olla täiesti vastuvõetav. Väide, et kool, kus klassis on 20 õpilast, on a priori halvema kvaliteediga kui kool, kus on kaks paralleelklassi ja 50 õpilast, on põhjendamatu. Roheliste üks soove on olnud just õpilaste arvu vähendamine klassis ning individuaalsem lähenemine lastele. Nüüd, kus laste arv on mõnda aega väiksem, on võimalik seda nägemust realiseerida.
Peame oluliseks rõhutada meie poolt juba varem korduvalt väljaöeldud põhimõtet, et kui väiksemates koolides ei ole õpetajal piisavalt koormust, siis on lahenduseks õpetajatele ametiauto andmine. Üks õpetaja saab edukalt õpetada kahes lähestikku paiknevas gümnaasiumis. Õpilaste transportimise asemel eelistame, et ringi sõidaks hoopis õpetaja.
Mõned ettepanekud veel, mida võiks kaaluda. Esiteks, gümnaasiumiklasside avamiseks ja sulgemiseks tuleks näha ette õpilaste miinimumarv, mille aluseks oleks õpilaste arv, mille puhul oleks gümnaasium praegu veel toimiv. 15 õpilasega avati vanasti keskkooliklass. Miks ei võiks see nõue ka klassi sulgemisel kehtida, kui lapsi nii palju ei ole?
Teiseks, maakonnakeskustesse tuleb rajada puhtalt gümnaasiumid. Nende juurde peaksid olema rajatud ühiselamud või loodud maakonnast pärit õpilastele majutus- ja transporditoetussüsteem.
Kolmandaks, tuleb tagada valdadesse allesjäävate põhikoolide majanduslik jätkusuutlikkus. Praegu soovivad linnad endale iga õpilasega kaasa saada ka pearaha. Sellise suhtumise puhul on muidugi selge, et maaomavalitsused ei suuda edaspidi põhikoole ülal pidada.
Teisalt on aga Erakonna Eestimaa Rohelised haridustoimkond seisukohal, et uuendused põhikoolide ja gümnaasiumide tegevuse korraldamisel on väga teretulnud ja poliitilised erimeelsused ei tohiks pidurdada vajalikke muudatusi. Kui me ei suuda kokku leppida kogu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmises, siis tuleks kindlasti vastu võtta see osa, kus on juba saavutatud konsensus, et muudatused saaksid jõustuda hiljemalt 1. septembrist 2010. Näiteks peame väga vajalikuks tühistada juriidilised takistused gümnaasiumide ja kutsekoolide koostööks ning üldhariduse ja huvikoolide koostööks. Samuti tuleks vastu võtta sätted, mis suurendavad õpetajate võimalusi õpilastele vajalike tingimuste loomisel. Positiivsed näited on Eestis juba olemas, nüüd tuleb tühistada juriidilised takistused.
Me oleme valmis osalema konstruktiivsetel aruteludel, kus osalejad taotlevad olukorra paremaks muutmist. Aga diskussioonid põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise ümber pigem ähmastavad olukorda, kui aitavad kaasa lahenduste leidmisele. Põhikool ja gümnaasium on eraldi koolid ja haridustasemed ka kehtiva seaduse alusel ning uus seadus siin sisuliselt midagi ei muuda. See on kõik. Aitäh!

Aitäh! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Lauri Vahtre, palun!

Austatud ametikaaslased! Kõigepealt olen sunnitud lisama paar kommentaari tänastele põhisõnavõttudele. Härra Toomas Kruusimäe ettekanne pälvis ohtraid kiidusõnu, iseäranis aknapoolsetest ridadest. Neid ma siiski päriselt jagada ei saa. Nendes arvukates etteheidetes oli minu jaoks liiga palju hämamist. Liiga ilmselt tuli esile koolijuhi mure omaenda kooli pärast, mis on nii kena ja tubli ja edukas ja mida reform võiks kõigutada.
Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Et mitte jääda üldsõnaliseks, võtan ühe etteheite, mis tehti seaduseelnõule ja mis mulle kõrvu jäi. Härra Kruusimägi ei saanud aru, et kui eelnõu ütleb, et põhikooli asutamisel ja pidamisel tuleb tagada need ja teised ja kolmandad asjad, siis kes on see tagaja. Härra Kruusimägi! Põhikooli asutamisel ja pidamisel tagada tulevad asjad tuleb tagada asutaja ja pidaja poolt. Kui on teisi ettepanekuid, siis kuulaks neid huviga, aga mina muid võimalusi ei näe. Selliste etteheidete kuhjamine jätab, andke andeks, pehmelt öeldes keskpärase mulje.
Ma pean selgitama ka oma vahelehüüet proua Repsi ettekandele, kus ma palusin tal mitte valetada. Valetamiseks nimetasin ma õieti küll hirmutamist, et suletakse kõik koolid, kus keskkooliosas õpib alla 120 õpilase. See kõlas nii: maal suletakse alla 120 lapsega gümnaasiumid. Olen seda siit puldist kord juba õiendanud, et juhul kui kaks kõrvuti asuvat gümnaasiumi langevad alla selle piiri ja nad ühendatakse, siis ei kao mitte kaks kooli, vaid kõigest üks. Loomulikult järgnes sellele väitele pelutav nimekiri nendest koolidest, mis justkui lähevad sulgemisele. Selle järel mind muidugi ei üllata, et ma vahetevahel näen koolijuhtide silmis pilku, mis ütleb mulle ilma sõnadeta: nii, seal kõnnib see õel poliitik Vahtre, kes tahab meie kooli kinni panna! Ei, midagi sellist ei ole ja seetõttu ei ole ka ilus sellist muljet luua.
Aga veel huvitavam selle väite juures, et alla 120 lapsega gümnaasiumid lähevad sulgemisele, on üks sõnavääratus, et gümnaasiumis käivad lapsed. Proua Reps! Lapsed käivad lasteaias, gümnaasiumis ei ole mitte kunagi käinud lapsed, need on peaaegu täiskasvanud inimesed, kes käivad gümnaasiumis. Mitte kunagi ei ole gümnasiste nimetatud lasteks. Aga see sõnavääratus ei ole kõrvalise tähtsusega. See näitab, kui sügavalt on meis juurdunud arusaam, mis on pärit küll nõukogude ajast, aga ei ole iseenesest nõukogulik, et keskkooli lõpetamisel on meil ikka veel tegemist lapsega. Armastan näiteks tuua Kihnu õpilasi, kes lõpetavad põhikooli ja lähevad Pärnusse kooli. Nad ei käi demonstreerimas ega protesteerimas selle pärast, et nende koolitee on nii ja nii pikk, et nad peaksid justkui iga päev hommikul üle mere sõitma ja õhtul jälle tagasi. See ei tule kellelegi pähegi. Loomulikult lähevad nad Pärnusse nii, et nad otsivad seal endale korteri ega käi isegi mitte igal nädalavahetusel kodus. Ja nad ei olegi siis lapsed, nad on vastutusvõimelised noored inimesed. Aga mandri peal oleks meil vähemalt koolijuhtide arvates, vähemalt osa koolijuhtide arvates millegipärast justkui vähe selliseid vastutusvõimelisi noori inimesi, vaid sealsetel noortel on lähimas maakonnalinnas gümnaasiumis käia ilmvõimatu. Ma ei saa sellest aru. Muide, ma ei alahinda siin neid nn lapsi karvavõrdki. Need lapsed on oma seisukohta väga selgelt väljendanud. Eesti Õpilasomavalitsuste Liit on kaks korda avaldanud väga selget toetust sellele reformikavale, nii põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisele kui loomulikult ka valikuvõimaluste suurendamisele gümnaasiumis.
Nüüd sellest maagilisest arvust, 120 õpilast. Seda ei ole seaduseelnõus, kuigi kõik sellest räägivad. Isiklikult mina selle arvu seadusesse kirjutamist mingil juhul ei poolda ja üleüldse ei poolda ma arvudest lähtumist. Ma toetan neid, kes ütlevad, et me peaksime seadma kvaliteedikriteeriumid, ja kes neid suudab täita, pidagu gümnaasiumi kas või 20 õpilasega. Raha eest saab tõesti palju. Raha eest saab nendele 20 õpilasele palgata 20 professorit ja õpetuse tase on gümnaasiumi vääriline. Mõnda asja raha eest siiski ei saa. Et armastust ei saa, seda me teame. Aga ei saa ka 20 õpilase seas tekitada gümnaasiumi atmosfääri, seda noorte omavahelise suhtlemise taset, mis moodustab teise poole gümnaasiumiharidusest. Mitte suhtlemine ainult õpetajatega, vaid ka omavaheline suhtlemine on suur harimise allikas. Välja arvatud juhul, kui kõik need 20 on tulevased Nobeli preemia laureaadid. See on ka võimalik, aga vähetõenäoline.
Niisiis arvan, et arvud jäägu sellest eelnõust välja, kuid põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise printsiip peaks jääma. Ei saa olla nii, et me lahutame põhikoolid ja gümnaasiumid tegelikkuses ära ja siis fikseerime selle seadusega. Juriidiline lahutamine on ikkagi protsessi algus. Kui me seda ei tee, ei hakka midagi eriti liikuma, vaid algab üks vaevlemine. Proua Merisaar! Seadusega ei suleta gümnaasiume, gümnaasiumid sulguvad õpilaste vähesuse tõttu ja meie oma seadusega ei reguleeri nende arvu. Küll aga saame me seda protsessi pehmendada nii, et hingevaakuv gümnaasium ei tõmbaks põhja kaasa ka oma põhikooliosa. See on üks tähtsamaid mõtteid.
Võib-olla õnnestub ühel osal poliitikutest seegi reform kraavi saata nagu haldusreform. Mis seal ikka, Eesti riik sellest veel ei hävi. Aga kui viie aasta pärast hakkavad gümnaasiumid ise sulguma ja selle tõttu tekib häda, siis ärge mind süüdistage. Ma tänan!

Tänan! Selleks et kõigi fraktsioonide esindajad saaksid oma sõnavõtud ära pidada, palun ma nüüd kõnetooli Keskerakonna fraktsiooni esindaja Georg Pelisaare! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid ja külalised! Mul on väga hea meel, et täna on sellisel olulisel teemal tõesti kujunenud aktiivne diskussioon. Enne viimast sõnavõttu tundus, et oleme selle seaduseelnõu osas suhteliselt konsensuslikul arvamusel, sest nii palju oli täna siin saalis sarnaseid kriitilisi mõtteid.
Üks on selge: igal seaduseelnõul peab olema eesmärk, ta peab lahendama mingi probleemi, ta peab tooma ühiskonnale tervikuna kasu ning lisama heaolu. Selle eelnõu kasu peaks kindlalt väljenduma mitte materiaalse kokkuhoiuna, vaid eelnõu võit peaks väljenduma eelkõige ühiskonna vaimses ja sotsiaalses arengus. Tegemist on olulise eelnõuga. Me räägime haridusest. Aga kõige selle kontekstis peame täna kahjuks taas kord tõdema, et meil on eesmärk peaaegu selge, aga selle eesmärgi saavutamise teed ei ole sugugi selged. Variante, kuidas edasi minna, on palju.
Me ei ole selle vastu, et põhikoolid ja gümnaasiumid lahutataks, aga kuidas nad lahutatakse ning millised gümnaasiumid ja kuhu peaksid alles jääma?
Üks on selge: me ei tohiks seda teha arvude keeles, olgu selleks arvuks siis kas 120, 150 või 180 õpilast gümnaasiumiosas. Mitmed eelkõnelejad on rääkinud vajadusest viia reform ellu paindlikult. Tõsi, see ongi Eesti-suguses riigis meie arvates kõige olulisem, sest gümnaasium peab andma hariduse võrdselt kõikidele ja kui me selle hariduse andmise paigana määrame kindlaks kas või maakonnakeskuse või määrame sellena kindlaks ainult suurema keskuse, siis oleme kindlalt halvendanud osa õpilaste jaoks hariduse kättesaadavust.
Mitmel puhul on koolid juba näinud ette ellujäämise võimalusi, tehes aktiivset koostööd naaberkoolidega, kas või näiteks õpetajate vahetuses või andes täiendavalt ka kutse-eelkoolitust. Need koolid, ma usun, peaksid ka tulevikus ellu jääma, olenemata sellest, kas nad asuvad maakonnakeskuses või mõnes teises paigas.
Ajalooliselt oli Eestis kihelkonnakeskuseks ju paik, kus oli ka kirik. Mõni aeg hiljem oli keskuseks koht, kus asus kolhoosikontor. Nüüd peame selgelt tõdema, et keskuseks on paik, kus on kool. Mida vähem me jätame Eestimaale koole, seda vähem jääb elujõulisi paiku. Üks ehe näide on tuua Varstust, kus gümnaasiumiosas on praegu 70 õpilast, aga 70 õpilasega ei oleks sellel gümnaasiumil võimalik kuidagi ellu jääda ja edaspidi peaksid selle piirkonna õpilased hakkama käima koolis 40 kilomeetri kaugusel. Kui Lauri Vahtre sõnavõtust lähtuda, siis pole see ju kuigi oluline kaugus. Aga ometi, kuidas need õpilased peaksid hakkama koolis käima? Mina õppisin koolis, mis oli minu kodust 10 kilomeetri kaugusel. Pean ütlema, et minu koolitee kestis tunduvalt kauem kui teistel. Õhtuti, kui viimane buss ära sõitis, siis jätkusid koolis veel mitmesugused ringitegevused, milles mina osaleda ei saanud. See on reaalsus. Jah, lahenduseks võib olla kas korter või õpilaskodu, aga praegusel majanduslikul arengutasemel ei saa kindlasti kõik seda endale lubada. Kui palju meil tegelikult on õpilaskodusid üldse alles jäänud? Mingil ajahetkel olid ju veel internaadid, ka neid enam ei ole.
Täna me räägime koolihariduse kvaliteedist. Tuleb tunnistada, et koolihariduse kvaliteeti hinnatakse meil üsna vildakalt, rääkides ainult eksamitulemustest ja kõrgkoolidesse sissesaanute arvust. Tean omast käest, et eksamitulemused ei näita sugugi ühe või teise noore inimese suutlikkust elus läbi lüüa, suutlikkust olla tulevikus hea spetsialist. Mitte kõik need, kes lõpetavad keskkooli heade hinnetega, ei ole veel need, kes tahavad ja saavad kõrgkoolis õppida. Variante on erinevaid.
Kui põhikooli peamine eesmärk haridusministri sõnutsi on nüüd ja edaspidi õpilastele eelkõige võimetekohase tunnetusliku, kõlbelise ja sotsiaalse arengu tagamine ning tervikliku maailmapildi kujundamine, siis tegelikult peaks ju olema nendele tagatud ka edaspidises elus oma kindla koha leidmine. Gümnaasium peaks haridusministri väitel panema põhirõhu sellele, et õpilased leiaksid oma huvide ja võimete kohase tegevusvaldkonna, millega siduda edasine haridustee. Aga kas siin pole vastuolu? Põhikoolis peaksid valikud olema juba tehtud, aga gümnaasiumi peamine ülesanne ongi just valikute tegemiseks ettevalmistamine.
Lõpetuseks. Kui me täna räägime sellest, et põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on justkui lõpusirgel, siis peame tunnistama, et tegelikult see põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, mis on meie menetluses, on praegu väga puudulik juba kas või sellepärast, et selles eelnõus ei ole kajastatud need punktid, mis peaksid olema seadusest tulenevalt tagatud. Need on need punktid, mis peaksid vastama küsimustele, mida tähendab selle seaduse vastuvõtmine tuleviku jaoks demograafilisel ja sotsiaalsel pinnal, mida see seadus peaks vastuvõtmise korral tähendama ettevõtlusele, tööhõivele, milline mõju hakkab sellel olema regionaalpoliitikale. Need küsimused vajavad vastust. Mul on hea meel, et Riigikogu enamus on saanud aru, et selle seadusega on vaja veel põhjalikku tööd teha. Aitäh!

Aitäh! Lauri Luik, palun! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Head külalised! Algatuseks soovin kiita Keskerakonna fraktsiooni, kes selle teema täna siia saali ette riiklikult tähtsa küsimusena tõi, sest tegu on tõepoolest riiklikult väga olulise temaatikaga, mis puudutab väga suurt osa Eesti inimestest. Mul on hea meel ka selle üle, et minu kolleegid siin saalis üsna aktiivselt kaasa töötasid. See on alguseks väga hea ja võib-olla saavad siit ka avalikkus ja meedia, kes on just viimastel kuudel väga palju hakanud sellele teemale tähelepanu pöörama, teatavaid vastuseid.
Küll aga soovin rõhutada ühte asja, mis siin täna pole võib-olla väga kõlama jäänud. See on see, et tegelikult on tegu ääretult olulise seadusega. Lõppkokkuvõttes on meie seadusandlik maastik haridusvaldkonnas praegu üsna nukras seisus ja algatus selle seaduse näol on ääretult positiivne. Tõsi, on ka üsna mitmeid küsimärke, millele ma siinkohal üritan natukene tähelepanu pöörata. Aga veel selle positiivse poole pealt, sellest, mis võiks kindlasti olla juba rakendunud. Nagu ma olen korduvalt maininud, on sellised teemad näiteks koolikohustuse täitmise parandamine, turvalisus koolis, väljalangemuse vähendamine jne. Siin on tegelikult üksjagu häid teemasid, millele võib-olla ei ole nii palju tähelepanu pööratud, kui oleks võinud. Aga see selleks.
Meie ülesanne täna siin on leida vastused nendele küsimustele, mis on õhus. Mis on minu arvates kõige olulisemad või kõige suuremad küsimärgid? Siit on mitu korda läbi jooksnud koolivõrgu reorganiseerimise või koolide lahutamise temaatika. Praegu on tõepoolest juttu olnud 120 õpilase piirist gümnaasiumiastmes ja kahest paralleelklassist. Kui me vaatame Eesti kaarti, siis tõepoolest näeme, et suur osa Eesti väiksemates piirkondades asuvaid gümnaasiume suletaks. Teine suur küsimärk või probleem on maksumus. Ma ei väsi kordamast, et ma pole siiamaani saanud sellele küsimusele vastust. Olen küsinud juba aasta aega, kui palju see reform maksma läheb, kes selle kinni maksab, kas kohalikud omavalitsused või riik. Need küsimused on endiselt õhus. Mis mulle kui parempoolse maailmavaatega inimesele natuke vastukarva käib, on see, et tahetakse võtta eraõiguslikelt institutsioonidelt ära õigus üldhariduskoolide juhtimises osaleda. Seda peaks kindlasti vaagima ja selle võimaluse peaks jätma, eriti kontekstis, kus nn Keila kooli juhtum on läbinud juba esimese kohtuastme ja saanud positiivse tagasiside. Minu arvates on väga kummaline olnud see lähenemine, et me hakkame siin vist poole tunni pärast alles esimest korda komisjonis arutama õppekava, riiklikku õppekava, mis on tegelikult selle lahutamise n-ö sisuline külg. Me oleksime pidanud seda tegema paralleelselt. Viimane küsimärk, mille ma soovin siinkohal esile tuua, on see, et võib-olla me peaksime mõtlema selles kontekstis, et äkki on see seadus läinud nende muudatusettepanekutega, mida on mitusada, liialt detailseks. Seadus võiks anda ikkagi üldise raamistiku ega peaks nii väga laskuma detailidesse, mis võiksid olla määruse tasandi küsimused. Seda seadust võiks edaspidi natukene rohkem vaadata selles kontekstis, et ta annaks üldise raamistiku.
Nüüd mõned konkreetsed ettepanekud. Kui ma rääkisin rahast, siis kindlasti on mul endiselt sama soovitus, et võiks võtta ühe maakonna ja selle näitel teha n-ö pilootprojekt, siis saab juba märksa lihtsamini välja arvutada, mida täpselt tarvis on, milliseid investeeringuid vaja on, millised kooliruumid on vaja ümber kujundada, missugused keemialaboriseadmed või mis iganes muud asjad on vaja juurde osta. Kui meil on ühe maakonna puhul maksumus olemas, siis saame ka projekti ligikaudse kogumaksumuse kätte. Kuigi Mailis Reps sellele siin täna viitas, leian ma, et see oli ikkagi suhteliselt üldine ja detailseid arvutusi päris niimoodi üldistada ei saa. Küll aga leian, et maakonna näidetel saaks selle märksa täpsemini kätte. Kindlasti peaks seaduses olema loodud erandite tegemise võimalus, mida praegu kahjuks ei ole. Viimasel ajal olen eri huvigruppidega rääkides kuulnud, et nii äärealade inimesed kui ka saareelanikud (ka näiteks juudi kool) on tõstatanud probleemi, et nende koolid läheksid selle seaduse kohaselt kindlasti kinni ja need piirkonnad jookseksid inimestest täiesti tühjaks. Mina arvan, et sellised erandid peaksid seaduses olema. Ma leian, et igas gümnaasiumipiirkonnas või igas maakonnas, mille iganes me selleks regiooniks võtame, peaks lisaks linnagümnaasiumidele säilima kindlasti vähemalt üks n-ö maagümnaasium, et ei tekiks olukorda (toon näite oma kodumaakonnast Läänemaalt), et lapsed peavad hakkama Virtsust sõitma Haapsalu linna gümnaasiumisse. See on natukene ajuvaba. Kuskile maakeskusesse võiks ikkagi lisaks linnadele gümnaasium jääda.
Lõpetuseks ütlen, et minu soov on, et me selle seaduseelnõuga läheksime küll sisuliselt ja jõuliselt edasi, kuid me ei kiirustaks sellega, üritaksime arutada seda teemat põhjalikult, kohtuda erinevate huvigruppidega ja joonistada välja konkreetne koolivõrk, see, kuidas see välja võiks näha. Loomulikult lõpetuseks veel õppekavatemaatika. Ma loodan, et kui me seda paarikümne minuti pärast komisjonis arutama hakkame, siis ei jää see esimeseks ja viimaseks korraks, vaid me saame õppekava teemal omakeskis põhjalikult arutada, et panna sellele seadusele võimalikult tugev vundament. Ma väga loodan, et me suudame selle eelnõu lõppkokkuvõttes teha heaks seaduseks ja selle üheskoos vastu võtta. Aitäh teile!

Toivo Tootsen, palun! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Austatud külalised! Head kolleegid! Minu meelest on riigikaitse ja haridus kaks sellist valdkonda, kus me peaksime siin saalis saavutama konsensuse ja pikaajalised kokkulepped, mis jääksid kehtima erinevate valitsuste ajal. Riigikaitses oleme me niikaugele juba jõudnud ja annaks jumal, et me jõuaksime selleni ka hariduse alal. Kui nüüd vaadata saali, siis peaaegu tundub, et me oleme sellele juba üsna lähedale jõudmas, kuigi mõned kriginad siin veel on.
Sellepärast mul ongi väga hää meel, et me täna riiklikult tähtsa küsimusena arutame põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise osa sellest suurest ja laiast seadusest, sest nii paradoksaalne kui see ka on, tuhandetest ja sadadest väga tähtsatest probleemidest on just see osa muutunud takerdavaks asjaoluks, mille tõttu väga paljud muud reformid võivadki jääda tegemata. See oleks umbes sama, kui Riigikogu hakkaks arutama põhiseaduse muutmist ja takerduks Riigikogu liikmete palgasüsteemi kindlaksmääramise taha.
Aga heameel on ka sellest, et seda eelnõu on arutatud oma aasta aega ja sellest arutelust on väga paljud inimesed osa võtnud. Eriti tahan tänada koolijuhte, kes on oma sõna öelnud. Näiteks tunnustatud koolijuhi Lauri Leesi arvates ei ole Eesti hariduse peamine probleem reformimine, millega tuntavalt vähendatakse gümnaasiumide arvu, peamine probleem on protsent eelarvest, mis läheb haridusele. Samuti arvab ta, et Eesti haridus ei ole nii halb, et seda peaks nii radikaalselt reformima. "Kui me kirvega kallale läheme, siis hakkame kahetsema," hoiatab Lauri Leesi.
Koolijuhid leiavad, et olulised teemad eelnõus, näiteks põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine, vajavad arutelu ja suuremat selgust. Koolivõrgu korrastamise kavale on vaja lisada finantsanalüüs ja maksumus. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu paragrahvid põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamise kohta peaksid kehtima ja olema rakendatavad kõikidele üldhariduskoolidele ja erakoolidele, leiab Eesti Koolijuhtide Ühendus. Koolijuhtide ühenduse juhatuse esindajatekogu leiab ka, et esmajärjekorras on vaja muuta riiklikku õppekava ja õpetajate ettevalmistust ning täiendusõpet, alles siis saab alustada arutelu põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise otstarbekuse ja vajaduse üle. Me käime ju oma istungitevabal nädalal palju ringi, olen minagi rääkinud mitme omavalitsuse haridusjuhiga. Suur osa nendest arvab ja ka mina pean üsna oluliseks ja loogiliseks, et koolivõrk tuleks korrastada pärast haldusterritoriaalse korralduse muutmist. Nagu pakkus välja härra Kreitzberg, võiks ju mõlemaid teha ka ühel ajal, aga kindlasti pole mõttekas koolivõrgu korrastamine enne haldusterritoriaalseid muutusi.
Koolivõrgu korrastamiseks on tegelikult kaks võimalust: iga omavalitsus otsustab ise, kas ja kuidas oma koolivõrku korrastada, ehk isevoolutee, või siis lepitakse riigi tasandil koolivõrgu korrastamise põhimõtetes kokku. Koolivõrk on ju olnud  tegelikult pidevalt muutumises ja siiamaani ongi see läinud just isevooluteed mööda. Jah, see isevooluteed mööda minek on koolivõrgu muutumisel ehk tõepoolest aeglane ja teatud mõttes ka vaevaline. Aga just see oleks loomulik tee, sest praegu tekitab selle kava vastu kõige rohkem vastuhääli just see, et seda surutakse peale vägisi kuskilt ülevaltpoolt, arvestamata omavalitsuste, koolijuhtide ja lastevanemate kohapealseid tahtmisi. Tuletan meelde, et ka praegu on võimalik täiesti vabatahtlikult lahutada põhikooliosa gümnaasiumist. Me ei tohi arvata, et kohtadel töötavad ebaratsionaalselt mõtlevad inimesed, et ainsad helged mõtted, loogilised lahendused ja tark koolikorraldus tulevad kas ministeeriumist või valgustatud ministrilt.
Haridus- ja Teadusministeeriumi arvates peaks igas gümnaasiumis olema vähemalt kaks paralleelklassi, et tagada õpetajatele vajalik koormus ja õpilastele võimalus vabalt lisaaineid valida. See omakorda tõesti eeldaks, et gümnaasiumis ei saaks olla alla 120 õpilase. Aga siiski, milleks selline jäikus, kui elu näitab, et võimalik on ju ka teisiti? Näiteks Iisaku kooli gümnaasiumiosas õpib 27 õpilast, 11. klassis on neid vaid seitse. Selle kooli õppealajuhataja Tiiu-Marika Puštšenko sõnul ei tähenda õpilaste väike arv, et Iisakust saaks halba haridust. Tsiteerin: "Kes on tahtnud, on saanud oma hariduse kätte. Igal aastal on meilt mindud nii riigieelarvelistele kui ka tasulistele kohtadele edasi õppima. Tähendab, paralleelklasside puudumine edasiõppimisvõimalusi vähendanud ei ole." Veel ka teine arvamus: "Kindlasti on maapiirkonnas oluline, et noored saaksid suhteliselt kodu ligidal gümnaasiumihariduse, aga teise kandi pealt olen nõus, et mingi piir peaks olema. Viis õpilast klassis on vähe, aga kui klassis on 20 õpilast või natuke rohkem, ei pea gümnaasiumiosas ilmtingimata paralleelklasse olema." Nii ütles Avinurme Gümnaasiumi direktor Aivar Saarela. Avinurme Gümnaasiumi keskkooliosas õpib veidi üle 60 õpilase.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõus on väga palju muud head ja kasulikku, mis vajaks kiiret rakendamist. Seetõttu pole mõistlik, kui kõik see takerduks ainult põhikooli- ja gümnaasiumiosa lahutamise probleemide rägastikku. See võiks minna tõesti oma loomulikku rada mööda ja eelkõige kohapealseid inimesi, omavalitsusjuhte ja koolijuhte usaldades. Aitäh!

Aitäh! Lembit Kaljuvee, palun!

Proua juhataja! Head kolleegid! Head külalised! Mind ajendas siia pulti tulema üks väike kiri, mille ma leidsin oma sahtlist umbes kuu aega tagasi, pärast seda, kui siin oli avatud uste päev õpilastele. Ma loen selle kirja kaks viimast lauset ette: "Lugupeetud Riigikogu liige! Teil on ju hea võimalus iga päev olla selles erilises saalis, kuhu igaüks kahjuks ei saa. Võtke siis palju häid otsuseid vastu! Päikest teile!" Alla oli pandud ainult kaks tähte ja ma ei saa sellele tütarlapsele või poisile aitäh öelda. Aga see, et siin tuleb häid otsuseid vastu võtta, on, ma arvan, kõigile selge.
Kuid milline see hea otsus on? Eile me lugesime siinsamas saalis riigieelarvet ja suurem osa arvas, et sellest sai väga hea otsus, teine osa arvas, et ei saanud. Mis on tegelikult selle hea otsuse sisu n-ö koalitsiooni poolt? Ma ütleksin niimoodi, et koalitsioon otsustas, et kui inimene saab 50 000 krooni palka, siis tema selle maksutõusuga, mis eelarvesse on planeeritud, hakkab iga kuu maksma 500 krooni, see inimene, kes saab 5000 krooni, maksab ka iga kuu 500 krooni, selleks et me saaksime oma riigieelarve tulud täis, et me saaksime elada nii, nagu me enam-vähem elada tahaksime. Keskerakond ja need 37 inimest, kes hääletasid selle seaduse vastu, tahtsid niimoodi, et kes saab palka 50 000 krooni, see ei maksa mitte 500 krooni, vaid maksab 2000 krooni, ja see, kes saab 5000 krooni, maksab 200 krooni, mitte ei maksa 500 krooni. See on väga lihtne näide, ma arvan, et igaüks saab sellest aru.
Aga nüüd sellest, mida mulle koolis õpetati ja mis mulle kõige rohkem meelde jäi, just sellest vanemast koolipõlvest. Jäi meelde see, et meil oli ehitusauditooriumis seina peal loosung "Täpne arvutus, ökonoomne konstruktsioon". Ma küsisin täna, milline on see konstruktsioon, mida me arvutame, milline on see konstruktsioon, kus on see seadus, kus on tükid, mis on vaja ükshaaval arvutada. Ma ei näe seda. Ka kõige paremal haridustegelasel ei ole sellist mudelit, et saaks hakata inseneri või majandusinimese kombel arvutama, mida see läheb maksma ühele vallale või koolile või, mis kõige tähtsam, sellele õpilasele, kes ütles, et tehke häid asju. Ma tahan selle hea asja hinda teada, ma tahan teada, mis on väärtus, väärtuse suhe sellesse numbrisse. Lugupeetud Lauri Vahtre räägib siin, et numbreid ei ole vaja. Tegelikult on numbreid ka vaja. Räägiti, et ei ole vaja raha. Tegelikult on raha vaja selleks, et midagi konkreetselt meie haridussüsteemis ära teha. Selleks on vaja numbreid, raha ja teadmisi. Kust me teadmisi saame? Teadmisi saame koolist. Mis on meie ühiskonna kõige suurem väärtus? Meie ühiskonna kõige suurem väärtus on tegelikult hästi haritud inimene. Aga see väärtus ei tule iseenesest, see tuleb sealt koolist. Nende väärtuste ümberjagamist, muutmist, selle süsteemi ümbertegemist ei tohi nii kergekäeliselt, nii toorelt siia saali tuua. Aitäh teile!

Aitäh! Olga Sõtnik, palun! Kolm lisaminutit, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kallid külalised! Oma sõnavõtus soovin ma keskenduda sellele, milliseid tagajärgi võib tuua menetluses oleva põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse rakendamine kaasa venekeelsele haridusele.
See ei ole kellegi jaoks saladus, et minister Lukas on otsustanud oma võimuloleku ajal hävitada venekeelse hariduse. Seda kavatsust pole ta õieti varjanudki. Näiteks eelmise aasta oktoobris "Aktuaalsele kaamerale" antud intervjuus ütles ta otse, et tulevikus peab kogu Eesti haridussüsteem olema eestikeelne ja esimene samm selleks on juba tehtud, sest tuleval (see on siis selle aasta) sügisel algab eesti keele õpe kõigis vene lasteaedades, ja kui kõik oleneks vaid temast, võiks seda teha juba hommepäev. Kui ma eelmisel aastal oleksin teadnud, et esmapilgul süütu eelnõu, millega viiakse sisse mõned eesti keele tunnid lasteaedades, tegelik eesmärk on hävitada kogu venekeelne haridussüsteem, oleksin ma tõenäoliselt vajutanud punase nupu peale.
Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega tahab Lukas seda protsessi jätkata. Sellele viitab kas või see, et uues seaduses on rõhutatud, et ka põhikoolis on õppekeeleks eesti keel. Kehtivas seaduses on see üheselt sätestatud vaid gümnaasiumiastme puhul. Selleks et põhikoolis oleks õppekeeleks eesti keelest erinev keel, peab kooli hoolekogu pöörduma ettepanekuga valla- või linnavolikogu või Haridus- ja Teadusministeeriumi poole ja seejärel see organ juba otsustab, kas lubada ühes või teises koolis vene keeles õpetamist või mitte. Kui näiteks kohalikus omavalitsuses on võimul jõud, kes tahaksid venekeelse hariduse juba hommepäev kaotada, siis kool tõenäoliselt sellist luba ei saa. Kuna minister Lukase unistust muuta kogu Eesti haridussüsteem üleöö eestikeelseks ei ole siiski puhttehniliselt võimalik väga kiiresti täide viia, siis otsustati alustada gümnaasiumiastmest. Kui gümnaasiumid lahutatakse põhikoolidest, peavad uued loodavad asutused vastama mitmetele nõudmistele ja taotlema uusi koolituslube. Näiteks peavad kõik õpetajad vastama seaduses sätestatud kvalifikatsiooninõuetele ehk sajaprotsendiliselt kõikidel õpetajatel peavad olema vastaval tasemel eesti keele oskust tõendavad tunnistused. Aga see ei ole ju saladus, et väga paljude vene õpetajate keeleoskus ei ole kahjuks vastavuses riigi kehtestatud nõuetega. Teiseks, muukeelses gümnaasiumiastmes peab 60% õppest toimuma eesti keeles ja need koolid, kes ei täida seda nõuet, tõenäoliselt koolitusluba ei saa. Kui palju on meil aga selliseid koole, kes praegu sellele nõudele vastavad või vähemalt lähenevad sellele näitajale? Mina väidan, et kui selliseid koole üldse on, siis väga-väga vähe. Seega võib eeldada, et kui võimul olevatel poliitikutel on soov vene gümnaasiume mitte avada, saavad nad seda teha väga lihtsalt, n-ö jokk-korras, toetudes uuele seadusele. Selle ütles minister tegelikult välja eelmisel nädalal Eesti Päevalehele antud intervjuus.
Tänase arutelu käigus toodi välja mitu uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu nõrka külge. Seaduseelnõu seletuskiri ei too välja, milliseid tegelikke mõjusid võib kaasa tuua selle seaduse rakendamine haridusmaastikule tervikuna. Ei ole teada, kui palju läheb reform maksma, ei ole teada, mis piirkondadesse gümnaasiumid, sealhulgas vene gümnaasiumid, jäävad, millistesse mitte. Ei ole teada, mitu vene õpetajat kaotab töökoha või peab leppima väiksema koormusega. See ei ole ju saladus, et praegune majanduskriis on eriti teravalt löönud just mitte-eestlasi, kelle töötuse määr on kõrgem kui eestlaste oma. Paljudes peredes ongi õpetajast ema või isa ainuke palgasaaja ja selle seaduse kiire jõustamine viib meid kindlasti ühe sammu võrra lähemale sotsiaalsele katastroofile. Septembris toimunud valitsusvastasel piketil kandis üks noormees plakatit "Ansip – terminaator". Mulle tundub, et kogu meie valitsus ongi üks suur terminaatorite armee, kes on võtnud sihiks hävitada Eesti riik. Peaminister Ansip on hävitanud majanduse, siseminister Pomerants tegutseb praegu päästeteenistuse kallal, haridusminister Lukas aga on võtnud südamelähedaseks asjaks tappa venekeelne haridus. Aga, head Eesti inimesed, olge valvsad, kui ta lõpetab venekeelse haridusega, läheb ta üle eestikeelsele. Kui seadus võetakse vastu sellisel kujul, nagu see praegu on, siis kaob eestikeelne gümnaasiumiharidus näiteks Narvas, Kohtla-Järvel, Sillamäel, ja see ei ole enam ainult haridusalane probleem, vaid sisejulgeoleku probleem.
Kallid kolleegid! Ma kutsun teid kõiki üles jätkama arutelu uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse üle. Ärgem hävitagem Eesti haridust, ärgem hävitagem venekeelset haridust Eestis! Me oleme suutnud seda säilitada üsnagi heal tasemel, vaatamata sellele, et parempoolsed poliitikud on mitmeid kordi seda kavatsenud hävitada. Venekeelne haridus ei ole vajalik mitte ainult vene inimestele, kvaliteetne venekeelne haridus on vajalik kogu Eestile. Ainult inimesed, kellel on oma identiteet, kes mäletavad oma juuri, kes valdavad hästi emakeelt, aga muidugi ka teisi keeli, saavad tagada riigisisese stabiilsuse ja kodurahu. Ainult hästi haritud inimesed suudavad luua ja mitte hävitada, ainult haritud inimesed on võimelised olema tolerantsed erinevuste suhtes ja väärtustama seda mitmekesist maailma, milles me elame. Arutame seda seadust veel, kui on vaja, siis veel aasta või kaks või kolm. Haridusvaldkonnas, mis on Eestile strateegilise tähendusega, sest ressursivaeses Eestis, kus kõik inimesed, sõltumata oma rahvusest, on meie kõige tähtsam ja kallim ressurss, ei tohi nii radikaalseid otsuseid vastu võtta kiirustades. Kuulame ära kõikide huvigruppide esindajad – vanemad, õpetajad, koolijuhid, kohalike omavalitsuste ja muukeelsete kogukondade esindajad – ja püüame leida kompromissi, mis rahuldaks kõiki osapooli. Tegutseme ikka vana tarkuse kohaselt: üheksa korda mõõda ja üks kord lõika. Aitäh!

Heimar Lenk, palun! Lisaaega on võimalik anda kaks minutit, kuna meie istung lõpeb kell 14.

Ma siis pisut lühendan oma kõnet, kuid küsin samamoodi, nagu on juba küsitud: kust on võetud see müstiline arv 120? Minu meelest on see lihtsalt paras ja tõhus arv gümnaasiumihariduse hävitamiseks maal. Lihtne on IRL-i poliitikuil ja nende ministril rääkida, et näete, haridust ei saa anda, sest lapsi ei jätku ja peresid on maal vähem, kuid küsigem endalt: miks on maal inimesi vähe? Vastuse asemel oleks parem esitada uus, kolmas küsimus: aga miks peaksidki noored pered maale jääma? Maal on viimase 20 aasta jooksul toimunud vaid üks suur laastamistöö. Needsamad valitsuskoalitsiooni poliitikud Isamaa ja Res Publica Liidust, kes praegu on hariduse kallale läinud, on regulaarselt tegutsenud ka selle nimel, et maaelu meil ükskord välja sureks.
Meenutagem. Kõigepealt laastati suured ühismajandid ja tassiti laiali nende varandus. Siis jagati omandireformi käigus maad ja majad ümber, müüdi maha mõisahooned koos lasteaedadega ja koolidega nende sees. Külast kadus keskus, arstiabipunkt, klubi, pangakontor, riigiettevõtte Eesti Post kasumi nimel pandi kinni 400 postkontorit, väikesed poed surid välja. Ühe uurimuse kohaselt on vaid 18% Eesti rahvast pidanud lugu muutustest maal ja öelnud, et maal on elu viimase aastakümne jooksul paremaks läinud. Miks peakski selles tühjas külas palju noori peresid ja lapsi elama? Me oleme ise nad sealt minema ajanud, vaid kõige vapramad on sinna jäänud. Kolm nädalat tagasi ütles mulle üks tubli Lõuna-Eesti, õigemini Kagu-Eesti vallavanem umbes järgmised sõnad, ma ütlen mälu järgi: "Pea meeles, gümnaasium (Tema ütles küll "keskkool". – H. L.) on see viimane ja kui nad selle ka ära võtavad, on külaelu omadega õhtal." Just nii ta ütleski – õhtal.
Minu meelest hakkasime me jälle valest otsast peale. Ühe keskajalehe küsitluse põhjal on 73% meie elanikest põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise vastu. Rahvas ei toeta seda. Küll aga ootab rahvas riigi ja haldusreformi. Ilma paralleelse haldusreformita, valdade uute piirideta pole ka minu meelest mõtet praegu hariduse kallale minna. Haridusminister ei tea ju praegu, kus kahe või kolme aasta pärast uus vallakeskus üldse asub ja kuhu uut kooli oleks tarvis. Pealegi pole ju hariduses, kus õigeid õppekavasidki pole suudetud kokku leppida, kõige suurem probleem majade jagamine. Kas pole küsimus mitte hoopis meie haridust suunavate tippjuhtide kvaliteedis, ministeeriumi kaadris ja ministris endas? Ma tsiteerin ajalehte Postimees: "Meie hariduselu on sügavas kriisis, sest seda on juba mõnda aega juhtinud inimesed, kellel ei ole süsteemsest mõtlemisest eriti aimugi." See on tsitaat ühest meie suuremast päevalehest. Kas mitte seesama isamaaliitlik seltskond ei tulnud mõne aasta eest välja "geniaalse" ideega haridusministeeriumi üleviimiseks pealinnast Tartusse? Ka see oli reform! Mida on see meile nüüd andnud? Miljoneid kroone kolimiskulusid ja hilisemalt poole ministeeriumi tagasitoomise pealinna. Nad nimetasid seda toimingut ministeeriumi Tallinna esinduse loomiseks.
Lõpetuseks. Mul on haridusministrile ettepanek: jätku ta praegu koolid rahule. Las nad ise arenevad, maal on tarku inimesi küll, ja las noored käia kodukoha lähedal gümnaasiumis. Kaks IRL-i ministrit, Lukas ja Kiisler, ühendage oma jõud ja alustage hoopis haldusreformist, muidu jõuame jälle sinna, kust eestlased kord alustasid – kolm klassi külakooli ja aitab küll. Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid! Suur tänu selle riiklikult tähtsa küsimuse arutelul kaasa löömast ja osalemast! Aitäh külalistele, ka rõdule saabunud ministrile! Kuna meie istungi lõpuni on jäänud väga napilt aega, siis ei ole meil võimalik enam järgmise punkti arutelu juurde asuda.
Seega on lõppenud nii olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu kui ka tänane istung.

Istungi lõpp kell 13.57.