Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu kaheksanda töönädala kolmapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi! Kalle Laanet, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Eelmisel nädalal näitas Keskerakonna fraktsioon, esitades arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile, üles huvi, mis puudutab pensionisüsteemi muutusi. Täna tahaksime, esitades arupärimise, teada saada siseminister Marko Pomerantsilt, kuidas ta suhtub eripensionide kaotamisse ja milliseid muudatusi see võiks kaasa tuua nendele organisatsioonidele, keda see puudutab. Arupärimisele on alla kirjutanud 20 Keskerakonna fraktsiooni liiget. Aitäh!

Mart Jüssi, palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Keskkonnakomisjoni nimel annan Riigikogu menetlusse eelnõu, mis käsitleb maareformi seaduse § 23 muutmist osas, mis puudutab kasutusvaldusse antavate vabade põllumaade menetlustähtaegade pikendamist. Seal on seatud ka teisi tähtaegu, et viia see menetlusprotsess edukalt lõpule. Aitäh!

 Jaanus Marrandi, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel annan üle tulumaksuseaduse ja sotsiaalmaksuseaduse § 3 muutmise seaduse eelnõu. Tulumaksuseaduse ja sotsiaalmaksuseaduse muutmise eesmärk on, esiteks, võrdsustada füüsilisest isikust ettevõtjate olukord haigushüvitiste osas palgatöötajate olukorraga. Haigekassa maksab nüüd haigushüvitist alates üheksandast haiguspäevast, neljandast kaheksanda päevani maksab palgatöötajatele haigushüvitist tööandja. FIE-le keegi neljandast kaheksanda haiguspäevani hüvitist ei maksa, sest temal kui iseseisval ettevõtjal pole tööandjat. Tal pole aga olnud võimalust haigestumise kompenseerimiseks midagi täiendavalt oma ettevõtlustulust maha arvata. Eelnõu näeb FIE-le ette võimaluse haiguse tõttu saamata jäänud ettevõtlustulu kompenseerimiseks arvata ettevõtlustulust maha eelmise aasta isikustatud sotsiaalmaksu alusel arvutatud summa. Teiseks on tulumaksuseaduse muutmise eesmärk sätestada ammendavad ja üheselt tõlgendatavad reeglid FIE ettevõtte tulumaksuvabaks ja koos sellega ka sotsiaalmaksuvabaks üleandmiseks. See tähendab, et kui elus olev isa tahab anda oma talu üle pojale, siis saab ta seda teha tulumaksuvabalt. Seni ei ole see nii olnud. See on üks teema, mis on talupidajaid väga huvitanud. Selle eelnõuga saaks see probleem lahendatud. Tänan tähelepanu eest!

Ma palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud härra juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna rahvusvahelise sanktsiooni seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust välisminister Urmas Paet. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm eelnõu ning ühe arupärimise. Riigikogu juhatus otsustab nende edasise menetlemise meie kodu- ja töökorra seaduse kohaselt.
Head ametikaaslased! Läheme teadete juurde. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja on määranud juhtivkomisjonid: Vabariigi Valitsuse s.a 16. novembril algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 16. novembril algatatud Finantsinspektsiooni seaduse, investeerimisfondide seaduse, kindlustustegevuse seaduse, krediidiasutuste seaduse ja väärtpaberituru seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 16. novembril esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon (muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on s.a 1. detsember kell 18); keskkonnakomisjoni s.a 17. novembril esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Keskkonnakasutusest riigieelarvesse laekuva raha kasutamiseks asutatud sihtasutuse nõukogu liikme nimetamine" muutmine" eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon; väliskomisjoni s.a 17. novembril esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi Parlamentidevahelise Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmine" eelnõu, juhtivkomisjon on väliskomisjon (muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on s.a 20. november kell 16).
Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse algatatud 2009. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 611 teise lugemise arutelu aluseks olevate dokumentide esitamise tähtajaks s.a 18. novembri kell 18.
Austatud Riigikogu liikmed! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 87 Riigikogu liiget, puudub 14.
Tänase päevakorra kohta on ka mõned täpsustused. Esiteks, tänase päevakorra 6. punkti, Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse uuesti arutamisel teeb põhiseaduskomisjoni ettekande põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde. Teiseks, tänase päevakorra 9. punkti, eelnõu 610 esimese lugemise arutelul teeb juhtivkomisjoni ettekande rahanduskomisjoni liige Toomas Trapido.

Nüüd võime asuda tänaste päevakorrapunktide menetlemise juurde. Esimene punkt on õiguskomisjoni algatatud perekonnaseaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Tulenevalt meie kodu- ja töökorra seadusest nõuab eelnõu 543 Riigikogu koosseisu häälteenamust. Enne lõpphääletust teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 87 Riigikogu liiget, puudub 13.
Panen lõpphääletusele eelnõu 543. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 86 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Õiguskomisjoni algatatud perekonnaseaduse eelnõu 543 on seadusena vastu võetud.
Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud lepitusseaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele eelnõu 487, kuid enne lõpphääletust teeme kohaloleku kontrolli. See tuleneb meie kodu- ja töökorra seadusest, sest eelnõu 487 nõuab koosseisu häälteenamust.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 87 Riigikogu liiget, puudub 14.
Panen lõpphääletusele eelnõu 487. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 88 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud lepitusseaduse eelnõu 487 on seadusena vastu võetud.
Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on rahanduskomisjoni algatatud riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele eelnõu 604. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 87 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Rahanduskomisjoni algatatud riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 604 on seadusena vastu võetud.
Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud 2010. aasta riigieelarve seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandjaks rahanduskomisjoni esimehe Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Rahanduskomisjon valmistas 2010. aasta riigieelarve seaduse eelnõu teiseks lugemiseks ette 26. oktoobri ning 9., 10., 12. ja 17. novembri istungil. Ministeeriumide valitsemisalade eelarvete detailsemaks tutvustamiseks ja probleemide väljatoomiseks palusime istungitel osalema (valiku tegime opositsiooni liikmete ettepanekust lähtudes) sotsiaalministri, majandus- ja kommunikatsiooniministri, haridus- ja teadusministri, kultuuriministri ning keskkonnaministri. Samuti toimusid nimetatud ajavahemikul kohtumised IMF-i esindajatega, Eesti Panga esindajatega, teemaks mõlemal juhul majanduse üldine olukord, jätkusuutlikkus ja prognoosid. Eile, 17. novembril toimus arutelu koos kohalike omavalitsuste esindajatega, kus kõne all oli kohalike omavalitsuste eelarvete mõju valitsussektori eelarvepositsioonile ja kohalike omavalitsuste eelarvepoliitika laiemalt.
Muudatusettepanekuid on loetelus 20 ja nende läbivaatamisel osales ka rahandusminister. Rahanduskomisjon ise otsustas ministeeriumide ettepanekute alusel esitada ühe ettepaneku. See koosneb mitmest muudatusest, mis tulenevad, esiteks, struktuurimuudatustest (näiteks Andmekaitse Inspektsioon, Keskkonnaamet), teiseks, seadusmuudatustest ja, kolmandaks, kulude majandusliku sisu muutmisest. Täpsem info on olemas iga muudatuse seletuses. Ülejäänud 19 muudatusettepanekut, millega tehti ettepanekuid suurendada näiteks eraldisi kohalikele omavalitsustele, kultuurivaldkonna asutustele, ühtseks pindalatoetuseks, täiendavateks otsetoetusteks, Siseministeeriumi valdkonna kulude täiendavaks katteks jne, komisjoni toetust ei leidnud. Täna ei ole vist kellegi jaoks saladus, et rahanduskomisjon on selgelt seda meelt, et eelarvepositsiooni tuleks parlamendis pigem parandada kui halvendada, seetõttu ei leidnud toetust küllalt paljud muudatusettepanekud, mis ühes või teises valdkonnas kulusid suurendasid. Aga ma kommenteerin ja räägin mittetoetamise põhjusest muudatusettepanekute puhul eraldi.
Esiteks, päris mitme muudatusettepaneku puhul oli väga terav probleem see, et katteallikas oli kas ebarealistlik või kehtiva seadusega suisa vastuolus. Nii võib näiteks tuua kaks Keskerakonna muudatusettepanekut, kus katteallikaks oli Eesti Energiast dividendide maksmine suuremas ulatuses kui jooksva aasta ärikasum, mis lahtiseletatult tähendab seda, et muudatusettepaneku katteallikas on defitsiidi suurendamine. Teadupärast baasseadus sellist võimalust ei luba, rääkimata sellest, et komisjoni enamus väga selgelt ei pea mõistlikuks eelarve defitsiiti suurendada, lisaks sellele ei näe defitsiidi suurendamise võimalust ette ka eelarve baasseadus. Üksnes juba seetõttu ei saanud neid kahte muudatusettepanekut toetada. Seletuseks veel võib-olla niipalju, et Eesti Energia 2009.–2010. majandusaasta ärikasumiks on planeeritud 1,7 miljardit krooni, mis on täies ulatuses arvestatud väljamaksmiseks dividendidena 2010. aasta riigieelarves. Kui te vaatate riigieelarve seletuskirja, siis näete, et leheküljel 234 toodud tabelis on välja toodud tulud varadelt. Siin on tõus 2010. aasta eelarve puhul märkimisväärne.
Teine problemaatiline katteallikas komisjoni enamuse jaoks oli kaitsekulude vähendamine. Kõigepealt on kõne all materiaalsete varade soetamise ehk artikli 15 vähendamine. Kui välja arvata NATO seatud kohustuste kaasrahastamine, Ämari lennuväli, on ülejäänud riigi tuludest tehtavad investeeringud seotud varasemalt võetud pikaajaliste lepinguliste kohustuste täitmisega. Investeeringute mahud on vähenenud alates 2009. aastast 161,2 miljoni krooni võrra. Kokku on investeeringuteks 2010. aastal planeeritud 678 miljonit krooni. On selge, et edasiste kärbete mõju hakkaks tõsiselt kahjustama kaitseväe põhiülesannete täitmist. See on väga tõsine probleem, ühelt poolt on siin kaalukausil julgeolek. Komisjonis mainiti ka seda, et ei ole võimalik saata Eesti poisse või mehi missioonile puuduliku varustusega. Tegevuskulude vähendamine seda kindlasti kahjuks tähendaks. Teiseks ongi siis kõne all tegevuskulude ehk artikli 5 vähendamine. Kaitseministeeriumi tegevuskulude mahuks on 2010. aasta eelarve eelnõus kavandatud 170 miljonit krooni. Ühe ettepaneku katteallikas tähendaks, et ministeeriumi tegevuskulude mahtu tuleks vähendada 41%. See tähendaks sisuliselt ministeeriumi sulgemist. Ma usun, et see ei olnud muudatusettepaneku tegijate eesmärk.
Kolmas katteallikas on väga selgelt ühelt poolt seotud maailmavaatega, teiselt poolt tuletab meelde meie suviseid diskussioone. Selleks on tulumaksumäära tõusust saadav lisatulu. Mis puudutab maailmavaatelist poolt, siis selle katteallika esitasid sotsiaaldemokraadid ja see on sotsiaaldemokraatidelt igati ootuspärane, samas on selge, et valitsusliit on valinud põhimõtteliselt alternatiivse tee maksukoormuse olulisele suurendamisele, just eeskätt tööjõumaksude olulisele suurendamisele, milleks on peamiselt kulude kokkuhoid. Samuti on oluline märkida, et kaudsete maksude tõstmine, mis on olnud valitsusel töös või mida me oleme siin ühiselt teinud ja arutanud, mõjutab majanduskasvu vähem kui otseste maksude tõstmine. Seda toetab üheselt ka OECD hinnang. Meenutades neid suviseid diskussioone, ütlen, et õiguskantsler Indrek Teder heitis parlamendile väga tõsiselt ette maksumuudatuse tegemist liiga lühikese etteteatamisajaga. Kui me toetaksime sotsiaaldemokraatide ettepanekut tõsta tulumaksu 24%-le 1. jaanuarist 2010, siis see näitaks, et me ei ole sellest suvisest arutelust ja õiguskantsleri tähelepanujuhtimisest mitte midagi õppinud. Ka nüüd, kui me võtame eelarve vastu 9. detsembril, jääb teatud aeg, et Vabariigi President saaks eelarve välja kuulutada ja et eelarve oleks võimalik Riigi Teatajas avaldada, ning siis tekib väga sarnane olukord meie suvise kogemusega. Vahepeal on jõulupühad ja seejärel jääb seaduse rakendamiseks väga vähe aega. See on lisaks maailmavaatelisele küsimusele ja nendele debattidele, mida me oleme parlamendisaalis korduvalt pidanud, minu meelest ikkagi väga tõsine argument. Oleme ju korduvalt rääkinud, et me õpime sellest suvisest kiirustamisest ja enam me sellist kiirustamist endale ei luba.
Markeerin ära veel paar olulisemat teemat, mis muudatusettepanekutega seonduvad. Esiteks, ettepanek nr 2 ja kohalikud omavalitsused. Ettepanek oli tasandusfondi suurendamine saneerimisvahendite lisamiseks. Teadupärast oli omavalitsustel võimalik taotleda saneerimistoetust juba 2009. aastal. Toetust taotles üks omavalitsus, kellele makstakse toetust 2,3 miljonit krooni, eelarves on kavandatud 30 miljonit krooni. Seega, hoolimata riigi loodud võimalusest, on reaalne vajadus 2009. aastal osutunud oluliselt väiksemaks.
Teine teema oli eelarve tasandusfondi summa suurendamine 100 miljoni krooni võrra. Siin on kaks aspekti. Ühelt poolt oli ka selle katteallikaks määratud kaitsekulud, mis on problemaatiline juba eeltoodud põhjustel. Teiseks on küsimus selles, kas see 100 miljonit, mida riik juurde annaks, mõjutaks oluliselt omavalitsuste finantsraskustesse sattumise riski. See on selline arutelu, mida me oleme rahanduskomisjonis pidanud ja mida me peame kindlasti enne kolmandat lugemist veel. Me oleme kohtunud kohalike omavalitsuste liitudega ja meil on kavas kohtuda kolme kõige suurema eelarvepuudujäägiga omavalitsusega eeldatavasti järgmisel nädalal. See on teema, mida tuleb tahes-tahtmata edasi arutada, nagu ka tasandusfondi suurendamist, mis on ettepanek nr 3. Siin on muidugi oluline märkida parlamendiliikmete üldise informeerituse huvides, et kui 2007. aastal ehk kriisieelsel ajal moodustasid omavalitsuste tulud 8,2% SKT-st, siis prognooside kohaselt tõuseb see suhtarv 2010. aastal 9,1%-le. Kuigi ka omavalitsuste tulud on peamiselt majanduslanguse ja osaliselt tulumaksuosa muutmise tõttu vähenenud, on need muude majandusvaldkondade ja riigi tulude vähenemisega võrreldes vähenenud oluliselt vähem. Seda tõestab ka Rahandusministeeriumi poolt eile rahanduskomisjonis tutvustatud tabel, kus oli kirjas omavalitsuste ja riigi puhastulude dünaamika 2007. aastast 2010. aastani. Võib öelda, et omavalitsuste 2009. aasta puhastulu, st maksutulud, eelarve tasandusfond, laekumised keskkonnatasudest jne, on vähenenud 2007. aasta tasemele, kuid riigi puhastulud on 2007. aastaga võrreldes veel 16% väiksemad. Olgu see lihtsalt illustratsiooniks. Juhul kui me otsustaksime riigis, et me suurendame kriisi ajal omavalitsuste osakaalu SKT-s, siis see loomulikult survestaks täiendavalt muude majandussubjektide koormust, me peaksime selle raha leidma kellegi teise arvel. Minu isiklik seisukoht on, et kuigi väga mitmed kohalikud omavalitsused on oma kulutusi väga selgelt kokku tõmmanud, siis väga arvestatav osa ei ole seda teinud, ja nende omavalitsuste mõju, kes ei ole kulusid kokku tõmmanud, eelarve tasakaalule üldiselt on kahjuks väga suur. See on kindlasti probleem nii 2009. kui ka 2010. aasta kontekstis.
Tänase päeva kontekstis on kahtlemata tähtsad need ettepanekud, mis tehti põllumajandustoetuste kohta. Oluline on teada, et ühtseks pindalatoetuseks ja täiendavateks otsetoetusteks on 2010. aastal kavandatud 520,4 miljonit krooni. Võrreldes 2009. aastaga suureneb toetus 16,8% ehk 74,9 miljonit krooni. Võrreldes 2009. aastale eelnenud aastatega olukord ei halvene. Lisaks on 2010. aastal lubatud maksta Eesti põllumajandustootjatele ühtset pindalatoetust 70% ulatuses vanade liikmesriikide otsetoetuste tasemest. 2009. aastaga võrreldes suureneb see 10% ehk 178,4 miljonit krooni, kogumahuni 1,14 miljardit Eesti krooni. Eesti lisatoetus moodustab 2010. aastal 66% maksimumtasemest, mis on võrreldes teiste liikmesriikidega keskmine tulemus, näiteks Ungari maksab 50%, Sloveenia 100% jne. Võrreldes teiste liikmesriikidega ei ole Eesti põllumehel halvemad tingimused konkurentsis püsimiseks. Suhtudes väga suure sümpaatiaga Eesti põllumajandusse ja pidades põllumeeste muresid kahtlemata ärakuulamise vääriliseks, juhin ma siiski tähelepanu, et põllumajanduse kui valdkonna osa ja põllumajandustoetused eelarves väga selgelt kasvavad, eelarve kogumaht aga väheneb. Seetõttu on põllumajanduse osakaal eelarves valitsuse esitatud plaani järgi oluliselt suurenenud ja see saab tulla üksnes teiste sektorite arvel. Siin on tehtud ettepanekuid põllumajanduse osakaalu veelgi suurendada. Kui me neid ettepanekuid toetaksime, siis ka see saaks tulla üksnes teiste valdkondade arvel. Ma juhin tähelepanu, et teised valdkonnad on valdavalt tegelikult eelarves oluliselt kehvemas seisus kui põllumajandus. See on see kontekst ja seda palun ma kriitiliselt ja adekvaatselt hinnata.
Komisjoni otsus oli teine lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 24. november kell 18. Selle otsuse poolt oli 6 ja vastu 3 komisjoni liiget, erapooletuid ei olnud. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Taavi Rõivas! Teile on küsimusi. Palun esimene küsimus, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! See, et Keskerakonna fraktsiooni muudatusettepanekud on ad hominem ebaseaduslikud, on muidugi selge, selles ei ole kahtlust, selle peale ei ole raske tulla. Teie puhul on see alati nii olnud. Aga minu küsimus on pigem selles, et peaminister tõi selle eelnõu meile ja ütles, et kõik on selle eelnõuga korras, see on nagu prillikivi ja pole vaja enam suurt midagi teha. Nüüd saan ma aru, et te olete asunud seda siin Riigikogus uuesti täie hooga kärpima. Nii et peaminister ei olnudki päris täpne, oli, nagu tavaliselt, liiga optimistlik. Peaminister on öelnud, et ei ole vaja kärpida, aga teie olete öelnud, et on vaja kärpida ehk parandada eelarvepositsiooni. Te räägite erinevate sõnadega, aga tähendus on sama. Minul on niisugune küsimus: kas valitsus ka midagi sellest teab, et te nende eelnõu kärbite, ja kas teie sõnades on siis vastuolu peaministri sõnadega?

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab Keskerakonna fraktsiooni või Keskerakonna fraktsiooni liikmete esitatud ettepanekuid, siis kodu- ja töökorra kohaselt nad kindlasti automaatselt ebaseaduslikud ei ole. See oli teie tõlgendus. Aga reaalsus on see, et Riigikogu ei tohi halvendada eelarve tasakaalupositsiooni. Rahanduskomisjonis, ma usun, sai küll kõikidele komisjoni liikmetele üheselt selgeks, et need konkreetsed ettepanekud, mis suurendavad Eesti Energia dividende 700 miljoni krooni võrra rohkem, kui jooksval aastal laekub ärikasumit, on oma sisult selgelt tasakaalu halvendavad. Minu teada just seetõttu hääletas nende ettepanekute vastu ka sotsiaaldemokraatide esindaja, kes sellest sisust väga hästi aru sai. Mis puudutab eelarvet, siis ka mina olen seda meelt, et kui me võtame eelarve vastu sellisel kujul, mitte ühtegi muudatusettepanekut heaks kiitmata, siis on see eelarve vastavuses Maastrichti kriteeriumidega. Seda kinnitab Rahandusministeerium, kes ütleb, et tasakaal on –2,95% SKT-st. Seda kinnitab Eesti Pank, kes ütleb, et tasakaal on –2,8. See on parim, kvaliteetne teadmine, mis Eestis praegu on. Me komisjonis loomulikult usaldame Eesti Panka, me loomulikult usaldame Rahandusministeeriumi. Aga minu hinnang on see, et mõistlik oleks, kui eelarves oleks teatud lisavaru. See lisavaru, millest me oleme komisjonis korduvalt rääkinud, ka komisjoni kohtumisel Vabariigi Presidendiga, on umbes 0,2% SKT-st ehk umbkaudu 400 miljonit krooni. See tuleneb ka sellest, et Euroopa Komisjoni hinnang on pessimistlikum kui Eesti-siseste ametkondade hinnangud, nemad näevad defitsiiti 3,2% piires. Minu meelest oleks korrektne, et me seda väga värsket infot, mida Vabariigi Valitsusel selle eelnõu esitamisel veel ei olnud, ei ignoreeriks. Kui me leiame siin parlamendis ühise nõu, kuidas seda eelarvet veel parandada, siis on see igal juhul mõistlik. Kui me siin ühist keelt ei leia, siis ei ole mitte midagi lahti, kui me võtame vastu täpselt sellise eelnõu, nagu täna meie ees on.

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Peale nende ettepanekute, millest te rääkisite, tegi 2010. aasta eelarve kohta algselt ettepanekuid ka roheliste erakond. Üks nende erakonna ettepanekutest (kuigi nad võtsid selle tagasi ja väitsid, et nendele on seda raha lubatud ministeeriumisiseselt, see selleks) oli 250 miljonit energia- ja kliimaagentuurile. Kuna eile koalitsioon toetas 2009. aasta eelarvest 86 miljoni, mis oli neil selleks aastaks ette nähtud ja mis neil oli kulutamata, üleviimist 2010. aastasse, kas siis järgmisel aastal saab agentuur kokku 336 miljonit või kuidas teil on rohelistega omavahel kokku lepitud, kui palju sellele agentuurile lõpuks 2010. aasta eelarvest raha läheb?

Aitäh! 2009. aasta eelarvemuudatustest me rääkisime komisjonis tõepoolest eile ja siin suures saalis räägime siis, kui on kõne all see päevakorrapunkt. Tõsi on see, et 2009. aastaks eraldatud vahendid energia- ja kliimaagentuuril täies ulatuses ära ei kulu ja neid on võimalik järgmisesse aastasse viia. Praegu ei ole meil laual ühtegi muudatusettepanekut, mis seda summat täiendavalt suurendaks. Vastab tõele info, et Erakond Eestimaa Rohelised võttis oma ettepanekud tagasi. Head komisjonikaaslased seda kindlasti teavad, aga ma informeerin teisi parlamendi liikmeid, et Vabariigi President kutsus kõiki Riigikogu fraktsioone üles konstruktiivsele lähenemisele ja mitte (võib-olla on see nüüd minu vaba tõlgendus) esitama selliseid, ütleme, populaarsust taotlevaid ettepanekuid, mis tegelikult riigile üle jõu käivad.

Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud esimees! Hea ettekandja! Minu küsimus puudutab tervishoidu ja haigekassat. Küsimus on selline: kas riigieelarve menetlemise käigus on komisjonis  kerkinud üles ka küsimus sellest, kas viimaste kuude ja selle aasta sotsiaalmaksulaekumise valguses järgmise aasta haigekassa tulude maht on reaalne, kas see laekub või võib see olla väiksem ja mida see tähendab kulude poolele, kas siis tuleb kulusid kärpida või reserve rohkem kasutusele võtta? Kas sellest on juttu olnud?

Aitäh! Muudatusettepanekute arutamise käigus seda konkreetset teemat ei tõstatatud. Me keskendusime eeskätt ikkagi muudatusettepanekute arutelule. Lühike vastus on: ei, selles kontekstis me neid arenguid ei arutanud, küll aga oleme me ka komisjonis maksulaekumisi jooksvalt jälginud.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Hea ettekandja! Te ütlesite, et pole lahti midagi halba, kui me võtame selle eelarve vastu just sellisena, nagu koalitsioon ta teinud on, ja opositsiooniga ei arvesta. Aga kõik eelmised aastad te olete teinud ju eelarveid halvasti ja me oleme iga aasta pidanud tegema mitu negatiivset lisaeelarvet. Kas te oma vigadest ei õpigi?

Aitäh! Me väga tahaksime opositsiooniga arvestada, aga selle eeldus on see, et opositsiooni ettepanekud on konstruktiivsed. Ma julgesin olla teie fraktsiooni ettepanekute suhtes kriitiline just seetõttu, et katteallikad olid väga halvasti läbi mõeldud. Ma ei usu, et nad sihilikult sellisena olid mõeldud. Selle kohta me komisjoni koosolekul ka küsisime. Ma ei usu, et Keskerakonna sihilik soov oli eelarve defitsiiti nende ettepanekutega suurendada või Kaitseministeeriumi tegevuskulusid täiendavalt 41% kärpida. Aga nende ettepanekute toetamine oli juba üksnes nendel põhjustel võimatu. Ei ole midagi teha.

Nelli Privalova, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mul on niisugune küsimus: kas läheb sulgemisele ka programm "Igale lapsele lasteaiakoht"? Eelarves ei ole ette nähtud summat lasteaedade renoveerimiseks.

Aitäh! Seda teemat muudatusettepanekute arutelu käigus eraldi ei tõstatatud. Küll aga on see teema kindlasti asjakohane. Mäletatavasti, kui riigil oli see majanduslikult võimalik, aastal 2008, toetas riik omavalitsusi lasteaiakohtade rajamisel. See oli selgelt lisatugi. Seda ei saa võtta nii, et riik võttis ülesande endale ja omavalitsustel kadus kohustus ära. Ma väga loodan (see on olnud ju Reformierakonna algatus), et seda lisatuge õnnestub riigil ka tulevastel aastatel omavalitsustele maksta. See oli põgusalt arutelu all ka eilsel kohtumisel kohalike omavalitsuste inimestega, õigemini, selle kohtumise järel, n-ö mitteametlikus osas. Ka omavalitsuste esindajad olid seda meelt, et tuleks senisest tähelepanelikumalt jälgida, et riik sel juhul aitaks neid omavalitsusi, kes ka ise lastehoidu oluliselt panustavad. Ei ole kohane, et riik teeb investeeringu, ehitab valmis lasteaia, kuid omavalitsus ise oluliselt kärbib kulutusi lasteaiale. See näide on selle omavalitsuse kohta, kus me kõik praegu asume.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Teatavasti tegi Erakond Eestimaa Rohelised ka alguses muudatusettepanekuid, 15, kui ma ei eksi, aga komisjoni koosolekul võttis ta need tagasi. Kas te võite selgitada nendele, kes ei olnud sellel komisjoni koosolekul, mis põhjustel Erakond Eestimaa Rohelised oma ettepanekud tagasi võttis?

Aitäh! Minul komisjoni esimehena on väga raske olla Erakonna Eestimaa Rohelised esindaja, ma esindan siin puldis ikkagi komisjoni. Ma ise usun, et tegemist võis olla sooviga olla riigieelarve menetlemisel konstruktiivne.

Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea rahanduskomisjoni esimees! Oma ettekandes tõite te välja, et osa kohalikke omavalitsusi peab oma kulusid hakkama koomale tõmbama. Kindlasti on sel teemal olnud arutelu omavalitsuste liiduga ja eeldatavalt on rahanduskomisjonis olemas ka mõningad analüüsid selle kohta. Kui paljud meie riigi 226 omavalitsusest on praeguses eelarve- ja majandussituatsioonis võimelised endaga toime tulema?

Aitäh! On väga raske anda nii ulatuslikku hinnangut, kui paljud on võimelised toime tulema. Kui me vaatame, kes on järginud karmi eelarvedistsipliini ja kelle eelarve on kas tasakaalus või suisa ülejäägis, siis neid omavalitsusi on 30. Ma ütlen ausalt: müts maha kõigi nende ees, sest see on väga õige tee. See, et nemad ei kogu oma elanikele võlgu, ei mõjuta mitte ainult nende omavalitsuste jätkusuutlikkust, vaid see mõjutab ka suurt pilti, avaliku sektori tasakaalu üldiselt. Suur osa omavalitsusi on väikeses defitsiidis, millel suures plaanis ei ole märkimisväärset mõju ei konkreetse omavalitsuse jätkusuutlikkusele ega avalikule sektorile tervikuna. On mõned omavalitsused, kes on finantsdistsipliinile täielikult käega löönud, kes vilistavad kehtestatud reeglitele, mis kehtivad tegelikult kõikidele omavalitsustele. Nende võlakoormus on juba lausa kahekordselt ületanud lubatu piirid. Näitena võib tuua Pärnu ja Viimsi, kelle esindajatega on rahanduskomisjonil kavas ka kohtuda. Kui me vaatame seda, kuidas omavalitsused panustavad eelarve defitsiidi tekkesse, siis loomulikult on kõige suurem mõju kõige suuremal omavalitsusel ehk Tallinnal. See mõju tuleb sel aastal hinnanguliselt 600 ja 700 miljoni krooni vahel. Järgmise aasta mõju on raske hinnata selles mõttes, et Tallinn ise on lubanud näiteks agentuurile Moody's, et järgmisel aastal enam laenu ei võeta, mis kajastub ka agentuuri Moody's riskihinnangus. Eks seda ole näha, kas seda lubadust austatakse või mitte.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eile rahanduskomisjonis arutasime me kohalike omavalitsuste eelarvepoliitikat. Üks teema, mida me käsitlesime, oli füüsilise isiku maksustatava tulu langetamine 11,93%-lt 11,4%-le. Väga paljud kohalike omavalitsuste esindajad ütlesid, et see tegelikult halvendab kohalike omavalitsuste toimetulekut. Minu arust oli Peep Aru see meie hea kolleeg, kes ütles, et tema ei tea nendest muudatustest midagi, kuigi 2010. aasta eelarve selgitustes on must valgel kirjas, et see parandab riigieelarve positsiooni 430 miljoni krooni võrra. Mida sa arvad, kas selline positsioonidega mängimine ja kohalike omavalitsuste tulude vähendamine riigi kasuks tuleb Eestile tervikuna kasuks?

Aitäh! Avaliku sektori eelarve positsioon hõlmab riiki, kohalikke omavalitsusi, sihtasutusi, Riigi Kinnisvara AS-i jne. Riigi kui terviku jätkusuutlikkust hinnates jälgitakse just nimelt avaliku sektori kogudefitsiiti. Ka Maastrichti kriteerium räägib kogudefitsiidist. Kui me vaatame seda pilti, siis sõltuvalt erinevatest prognoosidest tuleb neljandik kuni kolmandik sellest defitsiidist omavalitsustest. Taas kord ütlen, et mitte kõik rohkem kui 200 omavalitsusest ei ole sinna defitsiiti panustamas. Aga need, kes panustavad, panustavad ka teiste eest, nii et vähe pole. Mis puudutab tulumaksumäära muutust, siis sellega kaasnes selgelt teatud kohustuste vähendamine omavalitsuste jaoks. See oli toonasel eelarve arutelul küllaltki kuum teema ja me oleme arutanud omavalitsustega ka hiljem, milline täpselt see õige proportsioon on. Ta on seal 11 ja 12 vahel kõikunud ju ka varem, see ei ole sugugi esimene muudatus. Minu meelest on oluline näitaja see, et kui 2007. aastal ehk vahetult enne kriisi moodustasid omavalitsuste tulud 8,2% SKT-st, siis 2010. aastal on omavalitsuste tulude osakaal tõusnud 9,1%-le. See tähendab, et omavalitsused on saanud kriisist vähem mõjutada kui Eesti tervikuna.

Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud ettekandja! Praeguses eelarvevariandis on Siseministeeriumi valitsemisalas olevad eraldised erakondadele 5,3 miljonit krooni väiksemad kui eraldised selleks aastaks. Kui tegin vastava muudatusettepaneku selle aasta eelarve kohta, siis seda ei arvestatud. Tänan valitsust ja rahanduskomisjoni, kes aastase hilinemisega minu ettepanekut arvestasid! Kuid tegin analoogse muudatusettepaneku ka järgmise aasta eelarve kohta, mida jällegi ei arvestatud. Millega on see põhjendatud? Järgmisel aastal näiteks ei ole valimisi, kuid erakondadele eraldatav summa jääb praktiliselt samaks kui valimiste aastal, kusjuures on veel päevakorral valimisreklaami piiramine viiele miljonile kroonile. Millele siis kulub see 85 miljonit krooni, mis läheb erakondade kasutusse?

Aitäh! Kõigepealt minu siiras kompliment teile selle eest, et te tegite ühe vähestest ettepanekutest, mis riigieelarve positsiooni parandasid. Ma loodan, et enne kolmandat lugemist ehk 24. novembril kella 18-ks laekub riigieelarve positsiooni parandavaid ettepanekuid rahvasaadikutelt veelgi. Nagu te ise õigesti märkisite, valitsus ja Riigikogu rahanduskomisjon on olnud tõesti teatud viivitusega teie ettepanekutest maas. Teie tegite ettepaneku ja see kiideti heaks küllalt pika viitaja järel, siis, kui see ühtne arusaam jõudis ka laiemale pinnale. Just eeskätt ka seetõttu, et järgmisel aastal on kavas neid eraldisi niigi kärpida, otsustati lisakärbet järgmiseks aastaks mitte teha. See oli see põhjus.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Riigikontroll oma aruandes konstateeris, et koolide renoveerimise programm ebaõnnestus ja RKAS ei suutnud efektiivselt tegutseda. Eelarve eelnõus on näidatud ainult kahe kooli renoveerimise numbrid (ma räägin RKAS-i kaudu): Kammeri Kool – 1 700 000 ja Kallemäe Kool – 860 000. Siit küsimus: kas see tähendab, et RKAS-i tegevus tulevikus lõpetatakse ja on oodata RIP-i tagasitulekut, või seda, et koolide renoveerimise programm on küsimärgi all?

Aitäh! Riigi Kinnisvara AS tegutseb jätkuvalt ja tegutseb väga edukalt. Mis puudutab projekti "Koolid korda", siis selle projekti üks lootus, toona, kui see algatati (küllap teie erakonnakaaslane, toonane haridusminister, mäletab seda hästi), üks eesmärke oli katta investeeringuid selliselt, et nad ei kajastuks kohe avaliku sektori defitsiidis. See eeldus osutus vääraks ja seetõttu ka selline Riigikontrolli hinnang. Mis puudutab Riigi Kinnisvara AS-i tegevust laiemalt, siis Riigi Kinnisvara AS-i tegevus arvati hiljuti ju ka avaliku sektori tasakaalu mõjutajate hulka. Rahandusminister Ivari Padar seadis eelmise aasta lõpus Riigi Kinnisvara AS-ile selleks aastaks äärmiselt raske tasakaaluülesande. Mul on hea meel öelda, et Riigi Kinnisvara AS on suutnud veelgi parema tulemuseni jõuda ja umbes 100 miljoni krooni jagu oodatust rohkem eelarve tasakaalu parandada. Vaadates seda, kui palju Riigi Kinnisvara AS jätkuvalt investeerib ja kui palju on tegevus viimase paari aasta jooksul laienenud, on selge, et Riigi Kinnisvara AS-il on märkimisväärne tulevik. Kindlasti on üks võtmekoht ka see, et Riigi Kinnisvara AS-i poolt osalt ka riigikontrolöri ettepanekul läbi viidud väga põhjalik audit riigile mittevajalike kinnistute hindamisel on lõpule saamas ja järgmisel aastal on plaanis ka selles osas Riigi Kinnisvara AS-i abiga kord majja saada. Ma olen siin pigem optimistlik ega jaga teie muret.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud rahanduskomisjoni esimees! Te annate ülevaadet rahanduskomisjonis toimunud aruteludest väga väändunult. Kui oli küsimus, miks rohelised võtsid oma parandusettepanekud tagasi, ütlesite te, et äkki on nad konstruktiivsed. Tegelikult põhjendasid rohelised komisjonis väga selgelt, et nad on istunud teiega koos, on pidanud läbirääkimisi ja on saavutanud eelarvevälise, komisjonivälise kokkuleppe ja te olete lubanud, et ministrid panevad selle eelarvesse, ilma et see tuleks komisjonist läbi. Mis puudutab Keskerakonna-vastaseid rünnakuid, et meie parandusettepanekud ei ole teie meelest läbi mõeldud, siis komisjonis oli üsna pealiskaudne arutelu, millest ei tulnud välja, et valitsus lubaks, et nad ei võta Eesti Energiast järgmisel aastal suuremas mahus dividende välja. See jäi lahtiseks. Küsimust mul ei olegi. Te ei anna siin adekvaatset hinnangut sellele, mis toimus komisjonis.

Hea kolleeg Kadri Simson! Praegu on küsimuste aeg. Hiljem on võimalik ka kõnedega esineda. Palun, kolleeg Olga Sõtnik, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! See eelarve on väga tihedalt seotud euro tuleku või mittetulekuga. Ma saan aru, et teie lähtute sellest, et see siiski mahub defitsiidikriteeriumi alla, kuigi Euroopa Komisjon ei ole samal arvamusel. Aga eks elu näitab. Ma küsin, mis juhtub siis, kui euro siiski ei tule. Kas teil on mingi plaan B, mis läheb käiku, kui plaan A ei realiseeru?

Aitäh! Sellele küsimusele on kohane vastata eeskätt komisjonis toimunud arutelude pinnalt, kuna me täna räägime 2010. aasta eelarvest ja meil on täna eelarve teine lugemine. Komisjon on seda teemat loomulikult põhjalikult arutanud. Väga oluline on see, et Eesti ühena vähestest Euroopa Liidu riikidest hoiab oma rahanduse range kontrolli all ka väga rasketel aastatel. Rasked on need aastad ju kõikide Euroopa Liidu riikide jaoks. See tähendab seda, et kriisijärgselt ei ole Eestil seda taaka, mis enamikul Euroopa Liidu riikidel on, ehk Eestil ei ole üüratut välisvõlga. Eesti välisvõlg on ka pärast kriisi kõige väiksem Euroopa Liidus. Me ei pea kriisijärgseid eelarveid tehes hakkama kohe muretsema selle pärast, kui suur osa eelarvepirukast läheb laenumakseteks, vaid me saame keskenduda uuele arengule. See on see, mille pärast Eesti eelarvepoliitika on äärmiselt jätkusuutlik, ja see on see, mille pärast Eesti väljub kriisist väiksemate kadudega kui väga paljud teised riigid. Kui see karm ja küllalt raske eelarvepoliitika viib meid euroni, mida ta suure tõenäosusega teeb, siis on see väga positiivne märk selle kohta, et Eesti suudab väga raskes majanduslikus olukorras riigi rahandusega hakkama saada.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea komisjoni esimees! Te viitasite enne presidendile, et arukaid ettepanekuid oleks vaja, ja ma usun, et te ise oleksite ka arukate ettepanekutega nõus. Viimastel päevadel on väga palju räägitud päästeametnikest ja nende koondamisest. Kas teie arvates ei oleks tark näiteks võtta see 22,8 miljonit krooni energiaagentuurilt? Või näiteks viidatakse eelarve seletuskirjas NATO välisministrite kohtumise turvamisele – võib-olla see ei lähe päris 20 miljonit maksma. Võib-olla otsida see raha ikkagi eelarvest, et me ei peaks minema kõige raskemat teed pidi?

Aitäh! Väga hea küsimus! Lisaks nendele kohtumistele, mida korraldas komisjon, kohtusin ka mina isiklikult komisjoni esimehena väga paljude isikutega, huvigruppidega, nende hulgas ka Päästeameti ametiühingu esindajatega, kellel olid ettepanekud nende arvates parema lahenduse kohta Päästeametile järgmiseks aastaks selle eelarve piires. Ma ütlesin neile ja ütlen ka siin, et ma ei pea ennast Päästeameti töö spetsiifika spetsialistiks ja seetõttu ma lubasin, et arutan neid ettepanekuid tänase või homse päeva jooksul kolleeg Mati Raidmaga, kellel on kahtlemata täielik ülevaade. Ma olen telefoni teel temaga sellest juba rääkinud, aga kuna ta viibis lähetuses, siis lihtsalt ei ole varem olnud võimalik kuhugi jõuda. On selge, et mis tahes lisavahendite leidmine, olgu see kui tahes õilis, olgu see kui tahes populaarne, saab tulla ainult mõne teise valdkonna arvel. See on karm reaalsus ja seda me peame siin saalis selgelt arvestama, seetõttu ma pigem arutaksin seda Päästeameti  ja Päästeameti ametiühingu esindajatega eeskätt selles valguses, kuidas oleks võimalik järgmise aasta vahendeid kõikide arvates võimalikult otstarbekalt kasutada ja ka nende arvates on need võimalused olemas.

Palun, kolleeg Ain Seppik, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud ettekandja! Mina esitan ka küsimuse, mis minu südant valutama paneb. Te märkisite siin õigesti, et me peame oma julgeolekut tagama, kuid paraku ei looda Eesti julgeolekut ainult Afganistanis ja kui palju seda seal üldse luuakse, aga kahtlemata luuakse seda ka sisemaiselt. Koalitsioon vähendab järjekindlalt kapo eelarvet. Me natuke uurisime seda ka erikomisjonis ja rääkisime sel teemal. Kusagil mujal peale meie lõunanaabri seda ei tehta. Vastupidi, soomlaste supo eelarve isegi kasvab ja selleks on praegu oma selged julgeolekuga seotud põhjused. Ma ei räägi idanaabrist, seal ta kasvab suure tempoga. Minu küsimus ongi selles, et kas me selle julgeoleku all vaatame siis nüüd ainult Kaitseministeeriumi või me peaksime vaatama laiemalt ja tulema selle küsimuse juurde tagasi.

Aitäh! Mis puudutab seda, et Eesti toodab sõjalist julgeolekut, ka Eesti jaoks sõjalist julgeolekut Afganistanis, siis see on loomulikult õige ja mul on hea meel, et me ei pea rääkima sõjalise julgeoleku tootmisest selle kõige otsesemas mõttes, sõjalise konflikti mõttes Eesti pinnal. See on äärmiselt oluline, et Eestis oleks rahu, selles pole kahtlustki. Mis puudutab sisejulgeolekuametite eelarvet, siis me ei ole seda komisjonis eraldi käsitlenud ja komisjonis ei ole ka olnud ettepanekuid ühte või teist ametit teistega võrreldes kuidagi eristada. Seetõttu pole mul ka väga laia voli seda küsimust kommenteerida. Ma eeldan, et siin on lähtutud eelarve koostamisel siiski ühtsest printsiibist ja on proportsionaalselt vähendatud kõikide sisejulgeoleku ametkondade eelarvet.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea rahanduskomisjoni esimees! Mind ajendas küsima sinu sütitav kõne teemal, kuidas meie tuleme kriisist välja oluliselt valutumalt kui teised, sest meie eelarvepoliitika on korras. Ma saan sinust aru, loomulikult, sa kuulud Reformierakonda ja oled seal üles kasvanud. Aga minu küsimus on tõsisem. Kui me vaatame Eesti olukorda praegu, siis sellistelt sotsiaalsetelt meetmetelt loetakse 10% töötuse piiri nn sotsiaalse kriisi momendiks. Me oleme selle ületanud. Kas ei tasuks praegu ikkagi mõelda sellele, et me peame mingisuguseid suuremaid meetmeid rakendama selleks, et meil ei tekiks tõsist sotsiaalset kriisi, et võib-olla see valutus eelarvepoliitikas võib meile teistpidi väga valusalt tagasi tulla?

Aitäh! Tõsi on see, et lühiajalise kriisi leevendamiseks on mitmed riigid kasutanud teist teed kui Eesti ehk siis katnud seda tuleviku arvel, hoides kriisi ajal kulusid kunstlikult üleval laenuraha arvel ja seega pikendades kriisi kuni hoomamatu tulevikuni. Kui me vaatame Euroopa Liidu keskmist, siis juba lähiaastateks ennustatakse Euroopa Liidu riikide keskmiseks võlakoormaks 100% sisemajanduse kogutoodangust. See on väga tõsine küsimus,  igaüks meist suudab suurusjärguna arvutada, kui suur protsent nende riikide eelarvetest hakkab igal aastal minema üksnes laenuintressideks. Meil seda taaka ei ole ja see annab mulle kindluse väita, et Eestil on oluliselt lihtsam kriisist väljuda. Seda kajastas ka hiljuti Economist. Economist on teadupärast väga unikaalne majandusajakiri maailmas, millel ei ole konkurenti, võib nii öelda, ja mida loetakse igal pool üle maailma. Economist kajastas seda oma artiklis nimega "Estonian Exception". Sellega on kõigil võimalik tutvuda nii Riigikogu raamatukogus kui ka internetist on see artikkel kättesaadav, kes ei ole lugenud, soovitan seda teha. Nii mainekas ajakirjas tunnustatakse väga selgelt seda, et on võimalik hakkama saada. Eesti näide pole inspiratsiooniks mitte ainult Euroopas, vaid ka mitmel pool mujal. Ka see, mida on Eesti kohta öelnud IMF, mida on öelnud Euroopa Komisjon, on erakordne tunnustus ja me võiksime selle üle uhked olla.
Mis puudutab töötuse küsimust, siis see on tõsine küsimus ja tegelikult on meil selles osas vaja oluliselt sisulisemaid lahendusi kui mõned sellised kampaaniaaktsioonid. Me oleme siin ühiselt arutanud ja debateerinud selle üle, milline on kõige parem lahendus uute töökohtade loomiseks. Mul on hea meel, et Sotsiaalministeerium on uute töökohtade loomise programmi väga jõuliselt toetanud ja sinna pannakse raha rohkem kui kunagi varem, aga riigi tehtav on kindlasti ainult üks osa. Teine osa on see, milline on Eesti üldine majanduskeskkond. Selleks, et loodaks uusi töökohti, peab Eesti keskkond olema jätkuvalt atraktiivne, ja ka selle eest saame me hea seista. Aga on ka muid nüansse ja need ei sõltu kõik vältimatult üheselt riigist. Näiteks see, kui ikkagi riigis on mingi sektor ebaproportsionaalselt suure tööhõivega mingitel buumiaastatel, siis mitte ükski riik ei suuda seda sektorit lõputult samal tasemel hoida. Seda nimetatakse laiemalt struktuuriliseks muudatuseks tööturul ehk on osa sektoreid, kus tulevikus saabki olema vähem töökohti, kui seni on olnud, kui buumiaastatel on olnud, ja see kahjuks ongi paratamatus, et see kohandumine ja ümberliikumine võtab aega. Positiivne pool selle juures on muidugi see, et need uued töökohad on suure tõenäosusega kõrgema lisandväärtusega, mis lihtsas keeles tähendab seda, et uued töökohad võimaldavad maksta kõrgemat palka. Ja see on see tee, kus tegelikult keskpikas perspektiivis on ka Eesti inimestel võita. Aga ma olen täiesti nõus, et lähemas perspektiivis ja veel ka järgmisel aastal on tööpuudus Eestis väga selgelt võtmeküsimus ja kõik konstruktiivsed lahendused, kuidas seda ka riigi poolt leevendada, on loomulikult oodatud.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus puudutabki Kaitseministeeriumi. Ma usun, et sul ei ole põhjust kahtlustada, et mina kuidagiviisi tahaksin nõrgendada Eesti riigikaitset või et tegelikult ka Keskerakond tahaks vähendada Eesti riigikaitset. Aga probleem on selles, et Kaitseministeerium ei ole suutnud viimastel aastatel neile eraldatud raha ära kulutada. Ja seetõttu, kui meil on kehvad ajad, ja kui meie ettepanek ei sobi, kas siis ei oleks järsku mõistlik näiteks Kaitseministeeriumi rea pealt natuke sisejulgeolekule raha ümber jagada, et seal probleemid ära kaotada? Sisemine julgeolek on ju sama tähtis kui riigikaitse.

Aitäh! See on väga põhimõtteline küsimus. Reaalselt on see muidugi olnud, tõe huvides öeldes, nii, et igal aastal kulutatakse tegelikult mingi muu protsent kui päris sada. See on kõikides valdkondades nii ja iga hinna eest iga viimse kui krooni aasta lõpus ära kulutamine ei ole ka eesmärk. Eesmärk on ikkagi see, et olulised funktsioonid saaksid täidetud ja et need funktsioonid saaksid täidetud selliselt, et tulemus on kvaliteetne.
Kaitseministeeriumi puhul me ju teame, et lisaks nendele tegevustele, mis toimuvad Eestis, ja lisaks nendele tegevustele, mis toimuvad välismissioonidel, on ka lubadused partneritele, on investeeringud infrastruktuuri, sealhulgas väga suur projekt, mis on käimas, Ämari lennuväli, mis on ilmselgelt väga suure tähendusega jne. Komisjon ei ole kordagi arutanud seda, kas kaitsekulud peaksid Eestis olema suhtarvuna eelarvesse või suhtarvuna sisemajanduse kogutoodangusse väiksemad. See ei ole teemaks olnud. Küll aga arutasime me neidsamu Keskerakonna ettepanekuid, mis Kaitseministeeriumi eelarvet vähendavad, ja selle käigus selgus, et kui soovitakse Kaitseministeeriumi tegevuskulud tõmmata 170 miljonilt 70 miljoni võrra väiksemaks ehk 100 miljonile, siis see ilmselgelt mõjuks Kaitseministeeriumi tegevusele tõsiselt halvavalt. Siin on ka teatud tehniline aspekt. Ettepanek on ikkagi tehtud konkreetselt eelarve ridade suhtes ja me ei saanud arutada selle ettepaneku kontekstis väga filosoofiliselt kaitsekulude üldist taset.

Palun, kolleeg Kalle Laanet, teine küsimus!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Kogu see repliik lähtub võib-olla eelmisest küsimusest. Kui ikkagi aastate lõikes kantakse üle raha sadades miljonites, siis näitab see, et eelarve täitmise võimekus tolles ministeeriumis on natuke küsitav. Aga see selleks. Ma tuleksin ikkagi selle 20 miljoni krooniga välisministrite kohtumise turvalisuse tagamise juurde tagasi. Siin on kirjas, et eelarve menetlemise käigus see number täpsustub. Juhul kui see number on täpsustunud – see peaks olema täpsustunud tänaseks päevaks –, siis kui palju on raha liigutatud ja kuhu poole?

Aitäh! Kuna me seda teise lugemise eel selliselt ei käsitlenud, siis on praegu sellele raske vastata. Küll aga tänan ma tähelepanu juhtimast. Ma usun, et meil on võimalik seda täpsustust enne kolmandat lugemist kontrollida, ja kui tõesti ilmneb, et seal on lisavahendeid, siis enne kolmandat lugemist on meil võimalik seda muuta. Tänan tähelepanu juhtimise eest kindlasti!

Palun, kolleeg Keit Pentus!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Kui eelarve Riigikogule üle anti, siis käis siinsamas Riigikogu kõnetoolis meie ees hulk opositsioonisaadikuid, kes paraku hirmutasid suurt hulka just eakaid inimesi väljamõeldisega, justkui oleks kohalike valimiste järgselt kuhugi meie ette tekkimas hoopis üks teine eelarve, millega kärbitakse pensione ja tehakse muid koledusi. Täna küsivad needsamad tollal hirmu külvanud opositsionäärid, miks küll nende suhtumist eelarvesse konstruktiivseks ei peeta. Ütle palun, kas rahanduskomisjonis on olnud juttu, kuidas nüüd, kui kõigile on selgeks saanud, et näiteks pensionide kärpimisega hirmutamine on algusest peale olnud väljamõeldis, seda paanika kütmist heastada plaanitakse. Kas rahanduskomisjonis on olnud juttu, kas opositsioonisaadikutel on plaanis näiteks paluda hirmule aetud inimestelt vabandust või kuidagi teistmoodi sellele tollasele teole reageerida?

Aitäh! Siin on see eelarve. See oli enne valimisi, oli pärast valimisi, me arutame sama asja. Need, kes väitsid endal olevat kindlat infot, et tegelikult tuleb pärast valimisi mingi muu eelarve, osutusid valetajateks, midagi pole teha. Need on need, kes ütlesid, et kindlasti tullakse pärast valimisi välja pensionide vähendamisega, need, kes ütlesid, et kindlasti tullakse välja krooni devalveerimisega – neid hirmu- ja õudusjutte oli küllalt. Need on kõik valeks osutunud. Loomulikult on see piinlik ja loomulikult ka mina arvan, et need inimesed, kes on Eesti avalikkusele levitanud lausvalet, peaksid vähemalt vabandust paluma ja üsna pikka aega silmad maas käima. Ma ütlen ausalt, et minu parlamendikogemus ei ole väga pikk, aga selle aja jooksul ei ole olnud nii otsest ja räiget Eesti avalikkusele valetamist, nagu enne valimisi tehti, rääkides kindlast plaanist pensione vähendada, rääkides kindlast plaanist krooni devalveerida. Ja see on piinlik.

Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh! Sõnavõtud on veel eespool, aga mina mäletan, et aasta tagasi, kui eelarve üle anti, siis ka peaminister lubas, et ei muudeta makse ega tule ühtegi lisaeelarvet. Ka selles suhtes saan ma oma arvamust avaldada. Kuid mul on küsimus ikkagi rahanduskomisjonile. Mis puudutab meie Keskerakonna muudatusettepanekuid, siis sa ütlesid, et need katted on väga halvasti valitud. Kuid ma julgen küll öelda, et hiljaaegu meie riigieelarve kontrolli erikomisjon arutas Kaitseministeeriumis toimunut. Need summad, mis on jäänud üleminevaks, on küllaltki suured olnud, on ikka sajad miljonid olnud ja sealt on lähtutud, et neid summasid kasutada. Ja teine pool, mis puutub Eesti Energiasse, siis see on avalik saladus, et Eesti Energiast võetakse vähemalt üks miljard kasumit välja.

Aitäh! Ei, see ei ole isegi mitte avalik saladus, see pole üldse mitte mingi saladus. Kui me võtame ette seletuskirja lehekülje 234, siis seal on riigieelarve tulud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas ja "tulud varadelt" all on need numbrid kõik kenasti toodud. Rahanduskomisjonis informeeris kõiki komisjoni liikmeid ka rahandusminister sellest, et 2010. aastal on kavas võtta Eesti Energiast dividende ärikasumi ulatuses. Minister informeeris ka sellest, et iga ärikasumit ületava krooni väljavõtmine on eelarvetehnilises mõttes defitsiit. Need kaks muudatusettepanekut, mille suhtes ma olin tõesti väga kriitiline, nägid kokku ju 701 miljoni krooni võrra veel täiendavalt defitsiidi tekitamist. Loomulikult ei ole mul rahanduskomisjoni esimehena ja Riigikogu liikmena teist võimalust kui sellise defitsiiti suurendava ettepaneku suhtes väga kriitiline olla.
Mis puudutab teisi ettepanekuid, siis ka need ei näinud ette mitte niivõrd vähendada vastava proportsiooni võrra kogu Kaitseministeeriumi kaitse-eelarvet, vaid ikkagi tehti ettepanek võtta konkreetselt näiteks 70 miljonit ühelt realt ja see rida oli "Kaitseministeeriumi tegevuskulud". Ma usun, et kõik siin saalis mõistavad, et kui ühe ministeeriumi tegevuskulusid vähendada ühe hoobiga sisuliselt päevapealt 41%, siis see ei ole tõsine ettepanek.
Ma olin just kriitiline nende ettepanekute ettevalmistamise suhtes, et natuke läbimõtlematult pandi need katteallikad ja seetõttu on need ettepanekud väga lihtsalt rünnatavad ja neid toetada on sisuliselt võimatu. Ma juhin tähelepanu, et neid defitsiiti suurendavaid ettepanekuid ei toetanud rahanduskomisjonis ka osa opositsioonisaadikuid.

Palun, kolleeg Mailis Reps, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea komisjoni esimees! Mina pean tunnistama, et ka minu kogemus on olnud nendel valimistel veidi erinev. Tõepoolest, ka selline lähenemine, kus lisaeelarvega vähendatakse omavalitsuste tulubaasi ettekäändega, et võtke raha ära lastespordilt ja huvitegevuselt, ning pärast seda ehitatakse kogu kampaania üles sellele valele, on suhteliselt enneolematu.
Aga nüüd küsimuse juurde. Kas rahanduskomisjonis ei tundunud teile natuke muret tekitav Euroopa lähenemine täna, ütleme, sellise Ida-Euroopa ja seal väljatoodud Eesti uuele tõusule, mis väga selgelt on rajatud madalatele palkadele, ja selles sisalduvale signaalile, et tegelikult ei oodatagi sealtpoolt väga suurt struktuurimuutust Ida-Euroopa suunas ja ka Eestis? Kas see diskussioon muret ei tekitanud?

Aitäh! Kõigepealt, hea küsija ei olnud saalis, kui ma tõin välja omavalitsuste tulubaasi arengud. 2007. aastal moodustasid omavalitsuste tulud 8,2% sisemajanduse kogutoodangust ja 2010. aastal tõuseb see 9,1%-ni ehk siis kümnendiku võrra.
Teiseks, mis puudutab seda hea küsija tõlgendust, millel põhineb Eesti areng, siis sellega ei ole küll võimalik kuidagi nõustuda. Eesti areng ei saa kindlasti baseeruma madalatel palkadel ja mis iganes asjad need olid, mida te välja tõite. Nii rahvusvahelised eksperdid kui ka väga mainekad majandusajakirjad on väga selgelt välja toonud selle, et Eestil on võimalik väljuda kriisist kergemalt tänu avaliku sektori eelarvedistsipliinile ja tänu sellele, et Eesti maksumaksjad ei pea järgmistel aastatel kriisist väljumise asemel hakkama kinni maksma riigi tohutuid võlgu, nagu see on mitmel pool Euroopas, ning samuti tänu sellele, et Eesti ka kriisiajal suurendab jätkuvalt investeeringuid teadus- ja arendustegevusse ning haridusse tervikuna. Need on valdkonnad, mis tagavad Eestile just nimelt teadmistepõhiste kompetentside ja töökohtade tekke, samamoodi see, et Eesti üldine majanduskeskkond ei ole kriisi ajal teinud kannapööret, nagu paljud siin saalis olijad kindlasti sooviksid, vaid Eesti on jätkuvalt atraktiivne nii välisinvesteeringute kui ka sisemaiste investeeringute jaoks.

Palun, kolleeg Toomas Varek, teine küsimus!

Aitäh, proua Riigikogu esimees! Hea rahanduskomisjoni esimees! Meil on ka üks püha lehm või kuldmuna, ma nimetaksin seda vanemahüvitiseks, mis meil suureneb 2,2 miljardilt 2,36 miljardile. Kui eelarves on praktiliselt igalt poolt kärbitud, siis siin selle kaudu on võimalik maksimaalselt vanemahüvitist välja maksta 35 316 krooni järgmisel aastal ja see puudutab 18 500 inimest. Kuidas Reformierakond sellesse teemasse suhtub? See teema on väga ärritav näiteks meie fraktsioonile ja ka rahvaga, valijatega kohtumistel on ta väga ärritav. Ja mina ei ole suutnud selgitada, mis on see põhjus, et kui meil on üle 100 000 töötu ja toimetulekutoetusega ei tulda välja, siis anname me 4500 krooni juurde vanemahüvitisele.

Mina oskan seda küll seletada. Eestis on vanemahüvitise kehtimise ajal iive märkimisväärselt paranenud. Meil sünnib igal aastal vähemalt 25% rohkem lapsi kui sündis enne vanemahüvitise kehtima hakkamist. Ühe viljakas eas naise kohta sünnib Eestis lapsi 21% rohkem, kui sündis enne vanemahüvitise kehtestamist. See on märkimisväärne areng ja on loomulik, et kui Eestis on lapsi rohkem, sealhulgas kuni poolteise aasta vanuseid lapsi, kelle vanemad saavad selle aja eest vanemahüvitist, siis on loogiline, et läheb rohkem raha ka vanemahüvitisele. Ja midagi pole teha. Lähiaastatel läheb rohkem raha ka lapsetoetuseks, sest me ei suutnud veel viis aastat tagasi ennustada, et Eestis iive nii palju paraneb. Aga minu meelest ei ole see üldse mitte ärritav faktor. Minu meelest on see hea uudis. See tähendab, et meie, eestlased, elame siin Eestimaa peal ka saja aasta pärast, räägime oma keeles ka saja aasta pärast. Kui me vaatasime vanemahüvitise kehtestamisele eelnenud rahvastikuprognoose, mida tegid ÜRO teadlased, siis need ennustasid eesti rahvusele küllalt kiiret kadu ja seda ei tahaks kindlasti ükski Eesti parlamendisaadik, selles ma olen päris kindel. Nii et pigem võiksime me ühiselt rõõmustada, et Eestis on rohkem kuni poolteiseaastasi lapsi, aasta-aastalt üha rohkem, ja selle kõrval on see nüanss, et selle tõttu kulub rohkem raha ka vanemahüvitiseks või lastetoetusteks, minu meelest hea uudis, mitte halb.

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Me rõõmustame kõik selle üle, et Eestis on palju lapsi, aga me kurvastame selle üle, et noored Eesti täiskasvanud peavad Eestist lahkuma, sest siin nad ei leia tööd ja nad lähevad tööd otsima kuhugi mujale. Te mainisite, et majanduskeskkond pole teinud kannapööret ja sellise parastava tooniga ütlesite, et keegi nagu peaks selle pärast õnnetu olema. Tõepoolest, me oleme õnnetud, et majanduskeskkond ja majandus langeb sel aastal miinus 15%, kui teie prognoosisite 2009. aasta eelarvega, et majandus kasvab 2%. Me tahaksime, et toimuks kannapööre ja majandus enam ei langeks, vaid hakkaks kasvama. Paar nädalat tagasi me kohtusime IMF-i delegatsiooniga, kes tegi ettepanekuid, mida Eesti võiks oma tulubaasi tugevdamiseks teha. Nad ütlesid, et vanemahüvitis on liiga külluslik ja rääkisid ka mitmetest erinevatest maksudest, näiteks kinnisvaramaksust. Kas valitsuskoalitsioon on plaaninud teha parandusettepanekuid sellele eelarvele, mis meil laual on, teise ja kolmanda lugemise vahel? Ma ei ole sellele selget vastust saanud, aga ma usun, et te teate vastust.

Aitäh! Oleks äärmiselt tervislik ja kasulik erinevate debattide huvides, kui kõik parlamendiliikmed tunneksid teravdatud huvi mitte ainult SKT näitaja, vaid majandusindikaatorite vastu laiemalt ja püüaksid mõtestada ühe või teise asja tausta, et me saaksime rääkida siin oluliselt asjalikumalt. Ma soovitan tõsiselt lugeda seda eelmainitud Economisti artiklit "Estonian Exception" – päris tõsiselt soovitan. See annab natuke parema pildi, kui ainult, ütleme, kolmapäeviti ilmuvate rohekates varjundites lehtede lugemine. Ma ei rääkinud kannapöördest majanduses, ma rääkisin kannapöördest majanduspoliitikas. On väga oluline, et me ei tee kriisi ajal rumalaid otsuseid, rumalaid kannapöördeid. See oli see sõnum, olgem tsiteerimisel täpsed. Nii nagu tuleks olla väga täpne ka IMF-i tsiteerimisel, sest ma olin kogu selle kohtumise juures, juhatades seda kohtumist, ja päris kindlasti ei kasutanud IMF väljendit, et vanemahüvitis on liiga külluslik. See ei olnud nii, päris kindlasti mitte. Küll aga on õige see, et IMF tegi ettepaneku Eesti maksubaasi laiendamiseks ja ütles selgelt, et nemad ei saa olla konkreetsetes osades nõuandjad, kuna see on poliitiline otsus, aga nad tõid esimeses järjekorras välja maksuerisuste vähendamise (mis, muuseas, tasub tõesti kõrva taha panna, sest maksuerisused on ka nende hinnangul  vähem efektiivsed kui otsetoetused), ja teiseks tõid nad välja kinnisvaramaksu ning selle pigem sellisena, et maamaks sellega asendada. Pigem oli mõte see, et leida seda baasi laiemalt, mitte ainult maalt. Kolmandaks tõid nad välja automaksu, mida hea küsija ei nimetanud. Viimase puhul, tõsi, nad ei arvestanud asjaolu, et suur osa väga palju saastavaid autosid Eestis on vanast ajast pärit Nõukogude päritolu sõiduautod ja nendel inimestel, kelle autod kõige rohkem saastavad, on tegelikult kõige vähem vahendeid selle maksu tasumiseks. Nii et nad ei rääkinud mitte autode müügi maksust, vaid sellest, et kui kehtestada, siis kõikidele autodele. Minu meelest mõistsid nad selle arutelu käigus täielikult, et Eestis kompenseeritakse kütuseaktsiisiga kogu keskkonnakahju ulatus ja täiendav automaks ei pruugi vajalik olla. See on Eesti enda valik.
Mis puudutab ettepanekuid teise ja kolmanda lugemise vahel, siis minu lootus on, et neid ei tule mitte ainult koalitsioonilt, vaid ka opositsioonisaadikutelt. Ja nende ettepanekute fookus võiks olla mitte populaarsust ihalev või otsiv, vaid see fookus võiks olla eelarvepositsiooni parandav. Loomulikult oleks hea meel, kui leitaks üles need maksuerisused, mis on kõige ebaefektiivsemad ja neid mingil määral vähendataks, aga oodatud on ka kõik teised head ettepanekud. See, kas koalitsioon ettepanekuid esitab või mitte, selgub kindlasti lähipäevadel ja ma usun, et seda ei hoita saladuses ei kõikide saadikute ega ka Eesti avalikkuse eest. Arutelu kindlasti veel jätkub.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh! Hea kolleeg! Räägid, et Eesti majanduskliima on jätkuvalt hea. Kui vaadata maksulaekumist, mis on üks indikaator ka majanduskliimale hinnangu andmiseks, siis kümme kuud tagasi või aasta tagasi oli kuu keskmine maksulaekumine Eestis umbes 7,5 miljardit, nüüd on 5 miljardit. Praktiliselt kolmandik tulu on kadunud. Kuidas sa seda siis seod hea majanduskliimaga?

Aitäh! Ma ei ole päris kindel, et see teie küsimus puudutab tegelikult 2010. aasta eelarve teist lugemist. Küll aga on kindlasti nii teil kui kõikidel teistel rahvasaadikutel huvitav lugeda näiteks Maailmapanga Doing Business analüüsi, kus majanduskliima lahatakse kümneks erinevaks komponendiks ja kus nende kõikide seisu analüüsitakse. Samalaadset indeksit peab Heritage Foundation, kes nimetab seda maailma majandusvabaduse indeksiks ja seal on majanduskliima komponentideks lahatud. Jooksev maksulaekumine ei ole muidugi kõige adekvaatsem indikaator, küllap te saate sellest isegi aru, aga ma mõistan, et see küsimus oli esitatud poolenisti retoorilisena.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Taavi Rõivas, ettekande ja küsimustele vastamise eest! Alustame läbirääkimisi. Esimesena kutsun kõnepulti kolleeg Jaak Aabi.

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Oma sõnavõtus tahaksin peatuda sellel, mis minu arvates kindlasti juba sel aastal, võib-olla natuke juba eelmisel aastal, aga kindlasti ka järgmisel aastal kõige valulisemalt ja aktuaalsemalt puudutab igaühte meist ja kõiki inimesi. Tahan rääkida tervishoiu ja arstiabi olukorrast ja probleemidest. Need on otseselt seotud eelarvega, sest haigekassa eelarve mahud kirjutatakse ette riigieelarvega ja vastavalt nendele rahadele on haigekassal võimalik arstiabi osta haiglatelt, tervishoiuteenuse pakkujatelt. Viimasel ajal on neil sellega juba tõsiseid probleeme.
Et mõista hetkeolukorda ja võimalikke arenguid, tuleb tagasi vaadata juba tehtud otsustele ja nende mõjudele. Kuigi haigekassa nõukogu on seaduse järgi oma otsustes iseseisev, on tegelikkuses olukord teine. Haigekassa juhatusele ja nõukogule dikteerib kulude mahu ette Rahandusministeerium ja Vabariigi Valitsus. Põhiline tegevus nüüd viimasel ajal, viimase aasta jooksul ja juba ka eelmisel aastal, valmistades ette selle aasta eelarveid, on olnud surve arstiabi rahastamise vähendamisele ja haigekassa kulude kokkutõmbamisele. Haigekassa juhatus ja nõukogu on lihtsalt olnud sunnitud sellele järgnema. Kuigi haigekassa nõukogu võib põhimõtteliselt ju ise otsustada nende reservide üle, mis tal on, ja selle raha üle, mis tal on, dikteerib selle mahu ette riigieelarve tasakaal ja see number, mida siis haigekassale tegelikult võimaldatakse.
Kui kogu aeg on kärbitud ja kärbitud, siis kahjuks ei ole tehtud ühtegi ettepanekut lisaraha leidmiseks ja ka haigekassa tulubaasi tõstmiseks, et meil oleks võimalik kulutada arstiabile vähemalt kas või nii palju raha, kui meil viimastel aastatel on olnud, et katta või kompenseerida kuidagi see maksu vähemlaekumine lisatuludega.
Oleme Euroopa Liidus selgelt viimasel kohal tervishoiukulude poolest võrrelduna SKT-ga. Samas on kõik rahvusvahelised uuringud korduvalt rääkinud sellest, ja praktiliselt igal aastal on see välja toodud, et meie tervishoiusüsteem on ehk üks efektiivsemaid Euroopas, Euroopa Liidus. Eestis saadakse iga tervishoidu panustatud krooni eest, selle väikese raha eest, tegelikult maksimaalne tulemus ehk siis meie inimene saab maksimaalselt kõige rohkem selle raha eest, mis sinna panustatud on, tulemust ja arstiabi kätte.
Milliseks on siis olukord praeguseks hetkeks kujunenud? Haigekassa kulutusi on sel aastal juba mitu korda kärbitud. Selle kõige drastilisem ja kõige raskem tagajärg on see, et arstiabi järjekorrad on tõsiselt kasvanud. Teine väga tõsine tendents on see, et omaosalus arstiabis ja tervishoiukuludes on kõvasti tõusnud. Ja mitte ainult inimese kui patsiendi omaosalus, vaid omaosaluse hulka arvatakse ka see, mida panustab näiteks tööandja. Me teame kõik, et kui varem oli inimene kodus haige ja talle esimese päeva eest ei hüvitatud midagi tema sissetulekust, siis kui nüüd on inimene kolm päeva kodus haige, ei kompenseeri keegi talle midagi selle eest. Väiksema sissetulekuga inimestele, lastega peredele on see tõsine kaotus, see ei ole niisama naljaasi. Järgmised päevad kompenseerib siis tööandja, seda tegi varem haigekassa. Nii et ühest küljest on see haigekassa kulude kokkuhoid, teisest küljest on see kohustuse panemine omaosalusse, mis meil on niigi kõrge, ligi 25%, ja kui me selle piiri ületame, siis näiteks Maailma Terviseorganisatsioon ütleb, et selline tervishoiusüsteem, kus omaosalus on nii suur, pole jätkusuutlik.
Mis siis edasi? Oleme teinud ettepaneku, et rasketel aegadel võiks kasutada seda raha, mis on varasematel aastatel tulnud. See on meil seaduseelnõuna siin ning kindlasti tuleks mõelda, kuidas oleks võimalik haigekassa tulubaasi ja tervishoiuraha suurendada. Ühe võimalusena tuleks kindlasti kaaluda dividendide 13%-list maksustamist, aga otsuseid tuleb teha, neid ei saa enam edasi lükata. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jaak Aab! Palun kõnepulti kolleeg Heimar Lengi! Kaheksa minutit.

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Ma pealkirjastasin oma sõnavõtu niimoodi: "Riigieelarve 2010 kui oravapartei päästerõngas valimisteks 2011". Ja loe seda riigieelarvet kust otsast tahad, ikka jõuad järeldusele, et tegemist on Reformierakonna Riigikogu valimiste kampaania dokumendiga. Analüüsides selle aasta europarlamendi ja kohalike volikogude valimiste tulemusi, saab üsna selgeks, et valitsuserakondadele teevad 15 kuu pärast toimuvad parlamendivalimised tõsist muret, et mitte öelda, et külvavad nende juhtfiguuride hulgas lausa paanikat. Inimlikult võib neid mehi ja naisi mõista, püüdsid ju koalitsioonipoliitikud koos nende ees kummardava meedia abiga igati takistada Keskerakonna võitu kohalikel ja eurovalimistel, eriti Tallinnas. Kuid valija otsustas teisiti ja andis Edgar Savisaarele tervelt 39 000 häält, mis kujunes Eesti jaoks enneolematult suureks valimisvõiduks, mille ületamist vaevalt et selle põlvkonna inimesed veel kord kogeda saavad. Me mäletame, kuidas siinsamas saalis treisid meie tublid poissjuristid valmis äpu seadusparanduse, mis tõstis pealinna volikogu liikmete arvu 63-lt tervelt 79 peale ja mis pidi kindlalt lõikama ära keskmeeste pääsu linna juhtimise juurde. Ninatarkadest seadusloojad panid aga järjekordselt mööda ja Keskerakond võitis selle suure volikogu saalis ikka absoluutse enamuse ja võttis sisse tervelt 44 kohta. Sama edukaks kujunesid tsentriparteile lisaks kohalikele valimistele ka eurovalimised ja valimised omavalitsustes, mis lubab öelda, et viimaste valimiste võitjaks kujunes vasakpoolne ja tsentristlik maailmavaade ning enamiku hääli korjasid endale keskpartei ja sotsiaaldemokraadid, kellele võib lisada ka Rahvaliidu hääled arvukates valimisliitudes. Härrased parempoolsetes ridades, olukord on tõsine!
Mida siis teha? Ainsa abinõuna, mis valimistel ehk hääli toob, näevad praegu veel võimul olevad parempoliitikud euroraha kasutuselevõttu. Euro peab Eesti päästerõngaks saama – umbes nii kõlab valitsusringkondade retoorika. Sellest eesmärgist lähtudes on ka kokku pandud riigieelarve 2010. Selle eelarve seletuskirjas nimetab valitsus euro kasutuselevõttu üheks peamiseks prioriteediks pärast Euroopa Liiduga ühinemist. Mõte pole ju paha, kuid kahjuks on sellel asjal ka teine pool. Ühisraha nimel on valitsus praegu läinud äärmiselt suurte kärbete teele. Kokkuhoid ja kärpimine pole ju iseenesest ka halb, kuid seda eelarvet lugedes tajud, et lauskärpimine juba hävitab riigi majandust ja, mis veel hullem, annab surmava hoobi, väga tugeva hoobi eelkõige nõrgemate, vaesemate ja viletsamate niigi kesise rahakoti pihta. Siin eespool oli küsimus, et pensione polegi tõstetud pärast valimisi. Selge on see, et pensionitõus reaalses elus on ammu ära unustatud. Kevadel toimus lubatud pensionitõus ainult veerandi ulatuses ja kui me vaatame elukalliduse tõusu, siis pole mõtet üleüldse pensionide tõstmisest rääkida. Pensionid on juba niigi alla läinud ja vaevalt et see valitsus kavatseb seda teha järgmisel korral, kui seaduse järgi on pensione vaja tõsta. Pikemat loetelu avamata meenutan vaid aktsiisi tõstmist küttele, kütusele, gaasile, elektrile,  ja seda veel rohkem, kui Euroopa Liit seda küsis või ette nägi, ning arstirohtude hinnatõusu – käibemaksu tõstmise tagajärjel tõusid rohtude hinnad ja vanemate inimeste elatustase langes. Koolitoetus kaotati. Siia võiks lisada veel kümneid kärpeid, mille tagajärjel kannatavad põhiliselt väikesepalgalised, pensionärid ja suured pered.
Kui me vaatame siia saali toodud eelarvet ja loeme tema seletuskirja, siis on äärmiselt raske leida neid eelarveridu, mis annaksid lootust tootmise kasvule ja majanduse kasvule. Seda teemat  siin saalis juba käsitleti. Ja nagu me näeme, maksude laekumine on tunduvalt rohkem alla läinud, kui prognoositi. Kuid see ei puuduta eelarvet, nagu ütles komisjoni esindaja. Kui me vaatame nüüd ja loodame, et me suure punnitamisega selle euro kätte saame, siis ma küsiksin: millest riik pärast elama hakkab? Kust tuleb tulude kasv? Kõlab ju muinasjutuna lootus, et kohe pärast eurot saabuvad meile välisinvestorite hordid, kes hakkavad Eestit uuesti ja rikkaks võluma. Mulle on kahjuks jäänud mulje, et see euro-eelarve on vaid katse valijate häälte püüdmiseks, et näete, kui tubli valitsus, tõi meile euro ja hääletage tema võimule tagasi või edasi. Ma meenutaksin, et enne Riigikogu valimisi lubasid paremparteid tasakaalus eelarvepoliitikat, selle asemel oleme saanud järjepideva eelarve puudujäägi, mida ei suuda enam ravida ka paanilised kärpehood. Valimistel saadi hääled, lubades hoida riigieelarve ülejääki, kuid eelarve on ammu lastud miinustesse ja me teame, kui pikk rida on juba tehtud neid uusi eelarveid, miinuseelarveid. Riigi kulud ületavad Eestis kvartalist kvartalisse riigi tulusid. Kes ütleks mulle, kust need tulud pärast euro saabumist siis uuesti tulema hakkavad? Mäletate, kuidas Reformierakond lubas meile maksude langetamist, nüüd oleme saanud hoopis käibemaksu tõusu ja suuremaid aktsiise. Pool aastat tagasi hävitas valitsus seni kehtinud pensionisüsteemi ja lõhkus teise pensionisamba, paar päeva pärast kohalikke valimisi hakati rääkima pensioniea tõstmisest jne. Kuhu me selle poliitikaga jõuame? Euroopa viie rikkaima riigi sekka suundumise asemel, mida peaminister Ansip on meile korduvalt rääkinud, oleme jõudnud reaalses elus maailma kiireimini kukkuva majandusega riikide esirinda.
Ja lõpetuseks. Head kolleegid! Ma ei taha olla küll halb prohvet, kuid seda eelarvet vaadates ja Ansipi valitsuse senist poliitikat analüüsides kirgastub minu jaoks tulevikus küll üsna kurb pilt. Mulle tundub, et Eestist saab vaene Euroopa Liidu ääremaa, kus on väga kallis elada. Aitäh!

Palun nüüd kõnepulti kolleeg Toivo Tootseni!

Palun lisaaega!

Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Järgmise aasta eelarve eelnõu, mis on meie ees, on pehmelt öeldes poleemiline, sest siin on liiga palju küsitavusi ja kaheldavusi. Tulusid planeeritakse 84 miljardit krooni. Aga võrrelgem: selle aasta eelarvetulude mahuks oli algselt planeeritud 97,8 miljardit. Ja mis juhtus? Tehti kolm lisaeelarvet, tõsi, seda viimast lisaeelarvet nimetatakse millegipärast tagasihoidlikult riigieelarve muutmise seaduseks. Esimese lisaeelarvega vähendati tulude poolt 10 miljardit krooni, teise lisaeelarvega veel 4 miljardit krooni, aga tulude laekumine kukub veel edasi ja kui palju see aasta lõpuks on, seda me veel ei teagi. Nüüd aga loeme, et 2010. aasta eelarvetuludeks planeeritakse 84 miljardit krooni, see on siis rohkem, kui sel aastal on, tunduvalt rohkem. Kas Eesti majandus on siis vahepeal jõudsalt kasvama hakanud, et loodetakse nii palju tulu saada? Tegelikult ei ole ju. Millele siis loodetakse? Kust tulevad need 84 miljardit olukorras, kus tööpuudus järgmisel aastal jätkuvalt tõuseb, mille kohta ka peaminister ütles, et majandusolukord võib paraneda, aga tööpuudusega on tõepoolest niimoodi, et see hakkaks langema ehk alles poole aasta või aasta pärast. Niisiis, tööpuudus tõuseb ja sellest tulenevalt ka üksikisiku tulumaksu laekumine kukub ja samuti kukub ju ka jaemüük, sest ega töötu inimene suurt ei osta, eks ole? Ehituse maht on juba kahanenud ühe kolmandiku jagu, varsti ka kogu tootmismaht samavõrra. Juba tulevad (ja ilmselt tuleb neid juurde) massilised pankrotid ja ettevõtlusest laekuvate tulude järsk kahanemine on ka ju silmaga näha.
Valitsus on välja pakkunud eurotoetuste mahu kasvatamise 15%, mis rahalises väärtuses teeks 14,5 miljardit, ja riigi laenukoormuse kasvatamise järgmise kahe aasta jooksul 15,4%-ni SKT mahust. Aga tuletan meelde, mis on juhtunud riigi kogu välisvõlaga viimastel aastatel. Riigi kogu välisvõlg, kaasa arvatud erasektor ja pangad, kasvas 2005.–2007. aastani kohutava kiirusega. Kui 2005. aasta alguses oli kogu välisvõlg 117 miljardit krooni, siis 2007. aasta lõpuks oli see juba 271 miljardit krooni – kolme aastaga riigi välisvõlg rohkem kui kahekordistus. Ja just see oli meie paljukiidetud suure majanduskasvu mootor ning on väga kahju, et valitsus astus just sel ajaperioodil väga valesid samme. Ta vaatas protsessi suuresti kõrvalt ja tundis heameelt suurest majanduskasvust ega püüdnud kuidagi sekkuda sellise mulli tekkimisse. Valitsus oleks pidanud kohe karmistama pankade kohustuslike reservide nõuet, oleks pidanud reageerima tulumaksu tõusuga ning riigieelarve palju suurema ülejäägiga. Selle asemel teostati liberaalset majanduspoliitikat, asuti alandama riigi maksukoormust ning tehti lisaeelarveid ja kulutati võimalikke riigieelarve ülejääke, millega programmeeriti Eesti majandusse tohutu majanduslangus.
Ja mida siis arvavad asjatundjad meie järgmise aasta eelarvest? Nüüd ma siis tsiteerin Rahvusvahelise Valuutafondi delegatsiooni juhi Christoph Rosenbergi ütlemisi, mida on kirja pannud BNS. Mina seal juures ei olnud, nagu austatud rahanduskomisjoni esimees, nii et mina oma kõrvaga ei ole midagi kuulnud, aga ma siis ütlen seda, mida BNS edasi andis ja mida keegi ei ole ümber lükanud. Ta ütles niimoodi, et Eesti peab eelarve jätkusuutlikkuse tagamiseks tegema struktuurseid reforme ning mõistlik oleks nendega tegelda juba sel aastal. Rosenbergi sõnul tuleb Eestil järgmise aasta valitsussektori eelarve osas veel tööd teha, kuna IMF-i hinnangul on eelarve defitsiit üle 3%. Tuleval aastal vajab valitsussektori eelarve Rosenbergi hinnangul tugevdamist umbes 1% ulatuses sisemajanduse kogutoodangu suhtes. Ta selgitas, et kuna lühiajalised eelarvepositsiooni parandamise meetmed kaotavad aastaks 2011 mõju ja riigi tulud ei taastu kriisieelsele tasemele, on struktuursed muudatused hädavajalikud. Ta pakkus välja erinevaid võimalusi eelarvepositsiooni parandamiseks, nii tulude suurendamiseks kui kulude vähendamiseks, ja ütles tõepoolest näiteks, et peretoetuste maksmisel on Eesti riik tunduvalt heldem, võrreldes rahvusvahelise praktikaga. Ja kindlasti, ütles ta, peaks rohkem tähelepanu pöörama kohalikele omavalitsustele. Ta märkis ära ka erasektori kõrge võlataseme, mis pärsib tarbimise ja investeerimise taastumist, ning ütles ka, et eurole üleminekuks vajalikud tingimused on täidetavad ainult eeldusel, et Eesti jätkab tööd eelarvega, ning samas ei saa euro olla eesmärk omaette, vaid ikkagi pigem vahend, mis vähendab valuuta- ja likviidsusriske. Sellega saab tõepoolest ainult nõus olla.
Lugupeetud kolleegid! Tahame või ei taha, aga see eelarve vajab veel tõesti tõsist tööd. Kui seda ei tehta nüüd, tuleb meil kohe järgmise aasta alguses tegelda 2010. aasta esimese negatiivse lisaeelarvega. Ja veel kord: kui aasta tagasi oleks võetud kuulda meie ettepanekuid astmelise tulumaksu ja vanemahüvitise ülemmäära kohta, oleksime praegu tunduvalt paremas seisus. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd palun ma kõnepulti kolleeg Lembit Kaljuvee! Kaheksa minutit.

Proua esimees! Head kolleegid! Panen prillid ette, siis on hea paberi peale piiluda.
Ükski asi, isegi Ansipi valitsuse viimaste aastate eelarved ja lisaeelarved, ei ole nii halb, et selles midagi head ja ka õpetlikku ei oleks. Üsna tihti saavad just ebaõnnestumised heade mõtete ja tegude alguseks. Hea on, et Euroopa Liit meid kümnetesse miljarditesse kroonidesse ulatuva abirahaga toetab ning me plaanime selle ka ära kasutada. Isiklikult usun ma, et aastal 2011 me euro saame, mis peaks nii välisinvestoreile, kohalikele tarbijatele kui ka heitlikust valitsuskliimast muserdatud ettevõtetele looma arvestatava aluse mingisugusegi kindlustunde tekkimiseks. Kes väga tahab, võib pimeda tunneli otsas valguskuma näha. Kordan: kes väga tahab, võib seda aimata.
Mis ei meeldi? Ei meeldi valitsuse retoorika ja samal ajal reaalne tegutsemine meie riigieelarve kõige põhilisema ning suurema tuluosa suhtes. Mõtlen siin viimase ligemale kolme aasta maksupoliitikat ning selle ümber toimuvat. Valitsus korrutab pea iga päev, et meie maksusüsteem on ainulaadne, maailma või vähemalt Euroopa parim ja me jääme selle juurde kindlalt pidama. Mis aga tegelikult on toimunud ja toimub? Käesoleva Riigikogu koosseisu jooksul on erinevate kaupade aktsiisimakse korduvalt tõstetud. Käibemaksu tõstmine 20%-le võttis aega ainult neli päeva. Tegemist on kaudsete maksude tõstmisega, mis lööb valusamini just nõrgema majandusliku positsiooniga elanikkonda, kellel on kriisi tingimustes niigi äärmiselt raske leiba laual hoida. Keskkonna- ja ressursimaksu tõstmine on viinud krahhi äärele kogu ehitusmaterjalitööstuse. Kevadel energiaturuseaduses tehtud muudatuse – koostootmise piirmäära 100 megavati piiri kaotamine toob küll sadadesse miljonitesse ulatuva lisakasu AS-ile Eesti Energia, aga seda elanike igakuiste elektrimaksete arvel. Kes ei usu, vaadaku oma elektriarveid aasta tagasi ja praegu, siis näete, kuidas on taastuvenergia summa muutunud.
Karuteeneks võib nimetatud seadusmuudatust pidada väikestele taastuvenergial töötavatele elektrit ja sooja tootvatele jõujaamadele, kes heauskselt sellesse heaperemehelikku, kuid kallisse tootmisse investeerisid. Veel kahetsusväärsemasse olukorda viis see väliselt pisike muudatus meie suure eksportööri – metsa- ja puidutööstuse, kelle jaoks on toorme hind poole aastaga tõusnud pea 50%. Enam-vähem on töös Kunda uus tselluloosikombinaat, Püssi puitlaastplaatide tehas töötab poole koormusega, ülejäänud puidutööstusettevõtted kas seisavad või tuksuvad veel vaikselt.
Muidugi on peavõitja Eesti Energia kõrval selle näite puhul veel väikesteks võidumeesteks metsaomanikud. Aga nende rõõm saab olema üürike, sest pärast puidutöötlemise kadumist jäämegi oma metsa 30%-se kasuteguriga suurde elektrijaama katlasse ajama. Kuid Eesti Energia turuvalitsejana vaevalt et enam metsa eest praegust hinda maksab. Selle asemel, et oma rahvuslikku rikkust, Eesti metsa, arenenud riigi kombel mitmekordselt väärtustada, teha temast mööblit, vineeri, plaate, tselluloosi jne, me lihtsalt ajame ta suurde katlasse, et saada väga väikese, peaaegu olematu osa meie poolt tarbitavast elektrienergiast. Kas ei ole totter?
Kuulaja võib-olla küsib: miks puidutööstus, miks jälle energeetika, miks jutt leivast laual? Kus on eelarve, kus on numbrid ja ettepanekud? Kus on sisuline arutelu? Kahjuks on võimatu sügavalt ja väga sisuliselt lahata kaheksa minuti jooksul meie Riigikogu aasta ühe tähtsaima seaduseelnõu, riigieelarve positiivseid või negatiivseid külgi. Minu eespool toodud näited ongi väga väike osa meie sisulisest tööst eelarve kallal. Meie riigi eelarvet saab heaks ja tasakaalus olevaks pidada minu arvates siis, kui rahvas meie riigis tunneks end tulevikule mõeldes turvaliselt, kui elukeskkond, sealhulgas ettevõtluskeskkond, areneks ja kui ka kriisi ajal oleks meie inimestel iga päev leib laual. Ma arvan, et täna seda kahjuks ei ole. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Kalev Kallo! Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Meie käes on järjekordne selle valitsuse poolt kokku pandud eelarve, sedakorda järgmise, 2010. aasta riigieelarve. Riigieelarve seadus on riigi elu kõige tähtsam seadus, mis vastutustundliku ja riigimeheliku suhtumise korral üks kord aastas vastu võetakse. Aga vastutustundetu, asjatundmatu ja ükskõikse suhtumise korral oma riiki ja tema inimestesse võib seda ringi teha kas või iga kvartal üks kord.
Käesolevat seaduseelnõu üle andes on meile juba traditsiooniliselt kinnitatud, et eelnõu on koostatud piisavalt konservatiivselt ja miinusmärgiga täiendavaid eelarveid järgmisel aastal ei tule. See on dokument, millega valitsus näitab suhtumist oma riiki ja rahvasse. Eesmärk peaks olema, et meil on homme parem kui täna ja palju parem kui eile. Kas meil on homme turvalisem kui täna? Päästetöötajate palgakulude drastiline vähendamine ei sisenda kindlust, et meie eluaset või tootmishoonet keegi kustutama jõuab, enne kui see on täielikult maha põlenud. Päästetöötajad on viimases ahastuses valmis tänavale tulema. Eileõhtune vaatajate operatiivküsitlus TV3 "Seitsmestes uudistes" näitas, et juba 80% inimestest enam ei usu, et tuletõrje neile appi jõuab, kui häda käes, ja ainult 20% veel loodab seda. Samad lood on politseiga. Oma vara kaitsmine varavastaste kuritegude, iseenda ja oma lähedaste kaitsmine isikuvastaste kuritegude eest muutub varsti iga kodaniku isiklikuks probleemiks. Korrates küsimust, kas meil on homme turvalisem kui täna, võib julgelt vastata: ei ole. Aga valitsus ei näi seda teadvat.
Täna tulid siia Toompeale põllumehed, kes on samuti meeleheitele viidud. Kokkuostuhinnad on langenud alla tootmise omahinna, tasuda ei suudeta laenuintresse, tootmised lähevad odavasse sundmüüki. Kuni eelarve teise lugemise eelse rahanduskomisjoni istungini nad veel lootsid ja ootasid hinge kinni pidades muudatusettepanekute arutelu komisjonis. Täna pole neil enam mõtet loota, sest koalitsiooni raudne roomik sõitis ühetaoliselt üle kõigist opositsioonierakondade esitatud muudatusettepanekutest.
Meenub eelmise aasta eelarve arutelu siin saalis. Tookord oli see eelnõu meie arvates nii mõistusevastaselt ja diletantlikult koostatud, et seda ei olnud lihtsalt võimalik muudatusettepanekutega parandada, seda oleks tulnud nullist alustada. Lähtudes sellest, me ei teinud muudatusettepanekuid ja andsime koalitsioonile võimaluse juhtida riiki omaenda koostatud ja vastuvõetud eelarve alusel. Tol korral saatis eelarve üleandmist retoorika heast ja tasakaalus olevast eelarvest. Opositsiooni aadressil tegid koalitsioonisaadikud sapiseid märkusi muudatusettepanekute mitteesitamise kohta. Täiesti loomulikult selgus hiljem, et opositsioonil oli õigus: eelarve oli nii mäda, et seda püüti kolm korda lisaeelarvega lappida, aga asja pole tast tänaseni saanud.
Seekord me siis tegime väga tõsised ja sisulised muudatusettepanekud eesmärgiga toetada väga raskesse olukorda pandud põllumehi ja maaelu ning kohalikke omavalitsusi kui meie riigi ülesehituse algrakukesi, inimestele kõige lähemal olevat riiki. Nagu eespool öeldud, sõitis koalitsiooni raudroomik nendest muudatustest üle. Neile pole tähtis ei põllumees ega inimese muredele kõige lähemal seisev kohalik omavalitsus. Jah, tuleb tunnistada, üks kasvukoht on selles eelarves olemas. See on vanemahüvitis, mille mahuks on planeeritud 2,367 miljardit krooni ehk 2,7% kogu eelarve mahust. Võrdluseks võib tuua peretoetused, mille saajate spekter on väga lai ja saajate hulk kordades suurem: selleks on planeeritud 1,6 miljardit krooni ehk 1,8% eelarve mahust. Arvud räägivad ise enda eest. Vanemahüvitise saajad – 18 497 inimest eelarve seletuskirja põhjal – on tõstetud kõrgemale kogu ülejäänud Eesti rahvast, nende jaoks ei kehti majanduse olukorrast tulenevad probleemid.
Nüüd tekib küsimus, mis on selle eelarve prioriteet, kui inimeste turvalisus seda ei ole, kui hoolivus abivajajate suhtes seda ei ole, kui põllumeeste ja maaelu katastroofi äärel olek seda ei ole, kui omavalitsuste toimetulemine seda ei ole – ja nii võiks seda loetelu pikalt jätkata –, mis siis on. Või ei ole üldse? On, siin on üks eesmärk, ja see on Maastrichti kriteerium. See on see mantra, mida me oleme kuulnud terve aasta ja kauemgi veel. Seda kuuleme hommikul ärgates esimesena ja õhtul uinudes viimasena ja kui kedagi vaevab unepuudus, on seda võimalik kuulda ka öösel. Maastrichti kriteerium on see, millele on juba ohvriks toodud riigi majanduse käekäik, inimeste toimetulek jne. Peaminister ja tema valitsus ei ole märganud, et kolmandas kvartalis ületas majanduslangus jälle 15%, samal ajal kui ülejäänud Euroopas täheldati juba kasvutendentsi, mis selgelt viitab sellele, et kiire allasööstu süüdlaseks ei ole ümbritsev maailm. Töötute arv ületab juba 100 000 piiri. Sel puhul armastab valitsus muidugi tuua võrdlust Lätiga. Julgen kinnitada, et Aafrikas leiaks veel mõne riigi, kellel läheb halvemini kui meil. Kasutades peaministri enda väljendit, võib kindlalt öelda, et peaminister ja tema valitsus on infosulus. Nad ei tea, mis toimub Eesti majandusega, nad ei tea, mis toimub Eesti tööjõuturul, ja lõpuks, nad ei tea, millised muutused toimuvad ümbritsevas maailmas. Selle eelarve eelnõu eelarveks saamisel jätkub kõik see ka järgmisel aastal. On ainult üks mantra, kõike ülejäänut meie valitsus ei kuule ega näe ja üldiselt ega see teda ka ei huvita. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd kõnetooli kolleeg Marika Tuusi! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Kolleegid! Kui peaminister Andrus Ansip andis enne kohalikke valimisi Riigikogule üle järgmise aasta eelarve kava, nimetas ta seda "jalad põhjas ja kriisist väljumise eelarveks". Ja praegu ei möödu päevagi, kui me eri pressikanalitest ei kuule, et kriisi murrang on läbi, masu taandub ja  tööturg on stabiliseerumas. Tegelikult oleme Euroopa viie rikkaima riigi sekka suundumise asemel jõudnud hoopis maailma majanduskukkujate esinelikusse koos Läti, Leedu ja Armeeniaga, samas kui ligi sajas riigis majandus juba kasvab. Saksamaa ja Prantsusmaa väljusid langusest kiiremini, kui ükski analüütik oli oodanud. Maailmamajanduse taastumine on alanud, kuid meie ikka veel kukume ja langeme, hakkasime ammu enne teisi riike seda tegema, sest aastal 2007 kahanes majandus üldse vaid viies riigis, mille hulka kuulus ka Eesti. Valitsus pole aga kõik need aastad tunnistanud, et globaalne kriis lihtsalt võimendas meie oma varem alanud sisekriisi ja tasakaalustamatust. Majandusajaloolane Jaak Valge, kes on läbi arvutanud ka 1920. ja 1930. aastate kriisi, peab praegust kukkumist kõige suuremaks, mis Eestis kunagi on olnud. Arengufondi majandusekspert Heido Vitsur kirjutas suve lõpul Eesti Päevalehes, et kui me sellise majanduspoliitikaga jätkame, on see meie viimane rohutirtsusuvi. Täna toonitab Vitsur, et meie majandus on ikka väga kokku surutud ja ettevõtluskeskkond äärmiselt vilets. Tõepoolest, kuni siiani pole me midagi suurt peale lõputu kärpimise ja vara ühekordsete mahamüümiste ette võtnud. Me vaid ootame, unistame ja heietame eurost, et ehk siis tulevad investorid tagasi. Just siis, kui Statistikaamet tuli viis päeva tagasi välja faktiga, et töötuse määr on Eestis jõudnud peaaegu 15%-ni, mis on taasiseseisvusaja suurim, 102 000 inimesel töökoht puudub, just siis paneb valitsus kõrvale omapoolse uudise põhiteemalt kõrvalejuhtimiseks, et pole hullu, töötuse kasv on hakanud aeglustuma, ja suhtub jätkuvalt üleolevalt ja halvustavalt sotsiaalsete töökohtade loomisesse pealinnas, vaatamata sellele, et järsult on hakanud kasvama tööturult jäädavalt lahkunute, heitunute arv. Kolmandas kvartalis loobus tööotsingutest 11 000 inimest, sest nad ei uskunud, et nad iial veel tööd saavad.
Millest kõigest ei ole peaminister viimasel ajal rääkinud: selgest eurokursist, maksutuludega heas graafikus olekust, paranevast kindlustundest, kohe-kohe Eestit tabavast Euroopa kiireimast majanduskasvust – justkui meie majandus polekski praegu miinuses 16%, millist leidub maailmakaardilgi vähe, justkui meil polekski aastatesse etteulatuvaid rahastamisprobleeme pensionikindlustusega, tervishoiuga, haridusega. Nüüd tahab peaminister, et Edgar Savisaar paluks pensionäridelt vabandust, kuna mingeid halbu uudiseid polevat pärast valimisi tulnud ning pensionide maksustamist ja paljuräägitud ravikindlustusmaksu ka mitte. Kuid täpselt nii, nagu Keskerakond ennustas, halvad uudised just pärast valimisi tulidki. Nimelt näitas haigekassa kärbitud eelarve, et vanainimene peab hakkama ise ühe hooldusravipäeva eest välja käima 101 krooni ehk 3000 krooni kuus, mis oli siiani esimese kuu aja eest tasuta, maksimaalse 60 päeva hooldusravi eest aga koguni 6000 krooni, seega enam kui kogu pension kokku. Samaaegselt tuleb aga tasuda ka oma koduste kommunaalteenuste eest. Sisuliselt ja kaudselt just ongi selle näol tegemist ravikindlustuse maksustamisega. Ka tööl käivatele inimestele, töötutest rääkimata, muutub hooldusravi kättesaamatuks, sest hiljuti vähendati haiguslehtede hüvitamist 80%-lt 70%-le ja sedagi alates neljandast haiguspäevast. Omaosalus tervishoius on meil praegu aga juba 27%. Nii sotsiaalminister Hanno Pevkur kui ka haigekassa nõukogu esimees Hannes Danilov on seda pidevalt eitanud, minister lausa siin saalis ümber lükanud, ent hiljutine Praxise analüüs ütleb selle väga selge arvuga välja. Euroopas tähendab aga, nagu te teate, üle 25%-ne omaosalus juba tervishoiu kättesaamatust.
Järgmise aasta riigieelarve suurim kaotaja ongi tervishoid. Kui avalikkusele esitatud järgmise aasta eelarve on üles ehitatud sotsiaalmaksu laekumise vähenemisele 3,2% võrra, siis haigekassal kästi seda teha 6,9% langusega, see tähendab, et  tervishoidu ootab ees kaks korda suurem kärbe kui muid valdkondi. Meenutame, et alles mõned kuud tagasi pikendas haigekassa nõukogu ambulatoorse ravi järjekordi, mis sunnib haiget nüüd järjest enam minema tasulisse vastuvõttu, kus ta peab ka veel analüüside eest ise maksma. Kärpe tõttu vähenes aga kõige rohkem just haiglaravi kättesaadavus, kohati 18%, ja väga palju hoitakse kokku ka ennetusravilt. Eriti taunitav on aga see, et valitsus ei luba tervishoius halbadel aegadel kogutud reserve kasutusele võtta. Mõistagi jätaksime me ju alles kõik n-ö puutumatud reservid, reservkapitali, riskireservi, mis on ellu kutsutud tõepoolest niisuguste makromajanduslike riskide vähendamiseks, kuid kriisiolukorras tuleks kasutusele võtta haigekassa eelmiste perioodide jaotamata tulem, 2,5 miljardit krooni. See aitaks meil halvad ajad üle elada, kuni 2013. aastani ei väheneks arstiabi kättesaadavus ega ka kvaliteet. Valitsus on aga otsustanud, vastupidi, raviraha kärpida ja reserve hoida, demonstreerimaks sellega riigi suurt reservimahtu. Tuletame meelde, et elame riigis, mis on Euroopas niigi tervishoidu panustamiselt viimasel kohal. Samuti langesime äsja Euroopa tervishoiuteenuse tarbijaindeksi järgi 11. kohalt 18. kohale ja seda pikkade ooteaegade pärast arsti vastuvõtule. Aga Eesti on ju niigi Euroopas üks kõige viletsamate tervisenäitajate ja varase suremusega riik. Rahandusminister ja peaminister räägivad iga päev riigi jätkusuutlikkuse stabiliseerimisest, aga just tervishoid ja haridus, jätkuvõime alustalad, ongi need, mille oksa me pidevalt saeme. Ja  järgmise aasta eelarve eelnõu aina võimendab meie tervisenäitajate halvendamist – euro inimese tervise hinnaga. Aitäh!

Aitäh! Palun kõnepulti kolleeg Nelli Privalova! Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Kujundades poliitikaprotsesse iga päev lühiperioodil või pikemas ajaperspektiivis mõnes kitsas valdkonnas või toetudes mitmele sektorile, osutatakse viimasel ajal üha rohkem teadmistepõhisusele. See aitab ühiskonnas toimuvat laiemalt mõista ja võtta vastu inimeste jaoks parimaid otsuseid. Aina suuremat kandepinda selles hakkab omama aga statistika, uuringute ja analüüside tulemused, sest just nendele andmetele tuginedes saab juhtida tähelepanu lahendust vajavatele probleemidele ja nende ennetamise vajadusele, kujundada poliitilisi arenguid valdkondades ning hinnata nende arengute tulemuslikkust.
Eesti majanduse areng on viimasel kümnel aastal olnud soodne ja toimunud ikka positiivses arengusuunas. Sisemajanduse koguprodukt kasvas aastas keskmiselt üle 8%, ulatudes isegi 11%-ni. Praegu me selliseid tulemusi enam ei oota ja majanduse kasv on asendunud tugeva langusega. Mitte kõik inimesed ei saanud võrdselt kasu soodsast majanduskasvu perioodist. Praegu majanduslanguse ajal on üha enam vaesuse ja tõrjutuse riskirühmadeks lastega pered, noored, puudega inimesed, vanemaealised kodanikud ja töötud. Statistikaameti järgi on tööturul majandussurutise tõttu kannatanud kõige enam 15–24-aastased noored, kelle töötus kasvas eelmise perioodiga kolm korda. Tööjõu-uuringu andmetel oli käesoleva aasta kolmandas kvartalis töötute hinnanguline arv 102 000, mis on Eesti taasiseseisvusaja suurim. Tööga hõivatuid oli vaid 598 000.
Üleeuroopalise uuringu andmetel leiab 74% eurooplastest, et vaesus halvendab töö leidmise võimalusi. Oma kodumaal peab vaesust probleemiks 73% vastanuist ning 89% tahab, et valitsus selles suhtes kiiresti midagi ette võtaks. 2010. aasta on kuulutatud Euroopas vaesusevastase võitluse aastaks. Kui tööturg võib taastuda 4–5 aastat pärast majanduskriisi lõppu, siis juba praegu peab olema valitsusel selge kava tööpuuduse vähendamiseks, enne seda aga statistiline analüüs kriisi mõjude kohta ja edasi teadmistepõhine tulevikustsenaarium uute töökohtade tekkeks ja majandusruumi arenguks. Juba järgmise aasta eelarve peab kõnelema tööpuuduse vähendamise keelt ja sisaldama arendusarve. Ümberõppe ja koolituse valdkonnas on vaja kiiremaid ning igaühe vajadusest lähtuvaid lahendusi.
Tegelikult on aga eelarves selgitused ja numbrid töökohtade tekke kohta tagasihoidlikud. Töö kaotanud inimene saab praegu kuni 275 päeva töötuskindlustushüvitist või töötutoetust ning pärast seda peab hakkama saama vaid toimetulekutoetusega, mida maksavad kohalikud omavalitsused. Üks pereliige saab 1000 krooni, teine 800 krooni. Keskerakonna fraktsioon tegi 2010. aasta eelarve kohta ka muudatusettepaneku tõsta toimetulekupiiri 1000 kroonilt 1200 kroonini, kuid kahjuks hääletati see ettepanek juba rahanduskomisjonis maha. Peaminister Andrus Ansip ütles, et pikemaajalised töötud peavad ise vaeva nägema, sest riigil pole neile võimalik 1000 kroonist rohkem toimetulekutoetust maksta.
Viimasel ajal kasutame me sotsiaalse tõrjutuse mõistet, mis tähendab protsessi, mis tõrjub osa inimesi ühiskonna äärealadele, nii et neil ei ole ühiskonnas võimalik täisväärtuslikult osaleda. Tõrjutuse põhjuseks võib olla näiteks vaesus, kuid lisaks sellele veel vähene haridus, halb tervis või muud tegurid. Üha enam hakkab tänapäeval aga väga olulist osa etendama sotsiaalne kaasatus, mis tähendab inimeste võimalust osaleda täisväärtuslikult ühiskondlikus elus ehk veelgi selgemalt öeldes:  igale riigi kodanikule peab jääma õigus omada ligipääsu ressurssidele ja teenustele, olgu nendeks siis võimalus tööd teha, saada sotsiaalkindlustushüvitisi ning vajaduse korral sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid, omandada haridus, osaleda kultuurielus, veeta vaba aega jne.
2009. aasta on innovatsiooniaasta. Innovatsiooniaasta on uute ideede, loova mõtlemise ja teistmoodi tegutsemise aasta. Kui vana moodi tegemisest arenguks ei piisa, tuleb teha uut moodi, targalt ja innovaatiliselt. Paljud kasulikud uuendused toovad üheskoos kaasa kogu majanduse kasvu. Innovatiivselt peaks valitsus suhtuma ka tööhõive parandamisse ja paljude sotsiaalsete kitsaskohtade lahendamisse, mis peaks kajastuma ka järgmise aasta riigieelarves. Kuid järgmise aasta eelarve, mille valitsus on kokku pannud, võib kokku võtta Eesti vanasõnaga: ega valitseja kojal ole nii pikki kõrvu, et kuuleb vaese virisemist.

Suur tänu! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Eldar Efendijevi!

Proua eesistuja! Austatud kolleegid! Võib vist konstateerida, et Riigikogu saal on eelarve arutlusel ja vastuvõtmisel juba harjunud ebakindlate tunnetega, sest teab, et lähiajal tulevad järjekordsed muudatused lisaeelarvega. Eelarve kaitsjate kinnitused, et see on kõige kindlam ja seega kõige parem eelarve, ei loe midagi, sest kõige suurem argument on neil taskus ja see kõlab väga lihtsalt: olukord muutus.
Nii teeb mind murelikuks ka käesolev eelarve. Kui kindel ta on? Kas ei ole juba praegu ette teada, et tuleb aeg ja tulevad ka muudatused? Iga kord eelarve arutlusel tekib see küsimus, kui kindel ta on. Selles eelarves teeb mind murelikuks ka see küsimus, mis tekkis eelmise eelarve arutlusel ja kinnitamisel: kas on juba praegu ette näha, mis valdkonnad, artiklid lähevad külmutamisele ja mittetäitmisele, kas see on summaarne või protsentuaalne nagu eelmise eelarve täitmisel.
Mind teeb murelikuks ka see, et kevadeks Eesti töötute arv kasvab ja mõnes piirkonnas, näiteks Ida-Virumaal, jõuab see piirini, kus iga neljas töövõimeline isik on töötu. Ja riigipoolne abi on inimeste toetuseks pehmelt öeldes mitte piisav. Väga kahju, et eelarve kriisi ajal ei ole inimesekeskne, sest inimene on väikseimaid Eesti ressursse ja käesoleval ajal vajab rohkem toetust. See eelarve on rohkem strukturaalne eelarve.
Mittepiisavad on ka toetussummad omavalitsustele, mis sunnib omavalitsusi koos ettevõtjate ja riigiasutustega tegema omapoolseid koondamisi oma asutustes. Nii  suurendatakse töötute arvu oma halduspiirkonnas. Seda ma ei räägigi, et kohalikel omavalitsustel on probleeme oma kohustuste täitmisel, sest ressursid puuduvad ja nad vähenevad ka sellega, et riik paneb ilma katteta oma kohustusi kohalike omavalitsuste õlgadele.
Ma tõesti ei ole kindel selles eelarves, sest talveajal tarbimine väheneb, mis tekitab teise laine probleeme, ja seda ka eelarve tasemel. Inimeste võimalused vähenevad, palk väheneb, töökohtade arv väheneb, kommunaalkulude summad kasvavad, lisaks laenude probleemid. Seda rida võib jätkata. Kohalikud omavalitsused kui suured tarbijad mängivad ka selles kaasa, sest peavad kõvasti kokku hoidma oma kulutusi ja sellega vähendama tellimuste mahte. Ma ei ole kindel, et see eelarve on toeks kriisiolukorrast väljatulemiseks, võib-olla ainult ellujäämiseks, ja loota arengutele selle eelarve raames on järjekordne põhjendamatu optimism. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd kõnepulti kolleeg Rein Ratase! Kaheksa minutit.

Austatud proua esimees! Auväärt Riigikogu! Üleilmastumise kiirenevas protsessis saavad ÜRO ja Euroopa Komisjoni kõlavatest sõnadest hoolimata selle maailma rikkad üha rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks ning pidevas näljas elavate inimeste arv üha suureneb, ulatudes juba ligi kuuendikuni meie kauni planeedi inimpopulatsioonist. Kõik see sunnib küsima, kas meie tegelikkuses vaetud, liberaalne turumajandusmudel on võimalikest versioonidest parim ka nüüd ja edaspidi või peaksime meie Eesti majanduslikku, sotsiaalset ja ökoloogilist situatsiooni arvestades võtma selge suuna ökosotsiaalsele turumajandusele. See tähendaks tasakaalustatud arengut juba sisuliselt. Oluliseks hoovaks seejuures oleks siis adekvaatne maksupoliitika, sealhulgas tulumaks ja tarbimismaksud, aga ka asjaolu, et me suudame toime tulla välisabita, mille eest me pole viisipäraselt maksnud.
Lubage, head ametikaaslased, siinjuures meenutada meie Eesti merepäästeteenistuse alasuutlikkust, mida aidanuks oluliselt vähendada Rahvaliidu esitatud õlifondi loomise eelnõu seadustamine, mille aga Riigikogu praegune koosseis on kaks korda maha hääletanud. Näib nii, et Eesti armas kroon on saanud kahepuudaseks sangpommiks meie riigi arenguteel ja euro on kujunenud selleks kuldvõtmeks, pääsemaks edukate maale, kus jõed sillerdavad päikesepaistel. Kui veel aasta tagasi rääkis meie valitsus eurost kui suurest ja üllast eesmärgist, siis ausalt, tuleb au anda meie juhtidele, nad on õppimisvõimelised ja nüüd käib jutt juba eurost kui vahendist eesmärgile jõudmise teel.
Mis on siis eesmärk? Ma ei tea! Aga ma arvan, eks ikka seesama tuntud-teatud, nüüd juba 11 aasta jooksul Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmine. Kas euro on aga see imerohi, mis viib meid haljale oksale, ei ole sugugi kindel. Seda pole siiani meie euroapologeedid ka adekvaatselt põhjendanud. Kindlasti on selles kiirenduskursis üksjagu meile, eriti meesterahvastele, omast edevust – Eesti on väga tubli, on nii kõva käsi, et võtame ühenduse valuuta kasutusele enne Lätit ja Leedut, Rootsist ja Taanist rääkimata. Võimalik, et see on ka mõningane hingeline leevendus ühele meie tublile suurele poliitikajuhile, kes tahtis eurole üle minna juba enne Euroopa Liitu astumist. Veel äsja olime me nii kindlad, et suudame hoida riigi eelarvet tasakaalus. Kuidagi märkamatult ja tasapisi oleme sellest reeglist loobunud. Kas meil ei oleks ülim aeg selleks, nii sise- kui ka välispoliitilist olukorda ja majandussituatsiooni arvestades, et lükata mõnevõrra kaugemale Maastrichti kriteeriumide täitmine? See võimaldaks meil elavdada sise- ja välisturgu, anda riigipoolset tuge tootmis- ja vahendustegevusele, sealhulgas uusi töökohti luues, ja vähendada sotsiaalseid pingeid, ning eelarves mitte vähendada kulutusi tervishoiule, mitte kärpida päästjate, korrakaitsjate, politseinike koosseisu. Inimelu, tervis ja korrakaitse on midagi hoopis suuremat kui liialt suurte ohvrite hinnaga Maastrichti kriteeriumide kiirkorras täitmine.
Hea Riigikogu! Mõelgem sellele, kui arutame 2010. aasta riigieelarve seaduse eelnõu ja sealjuures ka nende võimalike täiendavate Maastrichti ohutuskärbete tegemist selleks, et anda piisav tugevusvaru kas või näiteks 400 miljoni krooni ulatuses. Olen rääkinud.

Suur tänu! Palun kõnepulti kolleeg Arvo Sarapuu! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Natuke üldisest taustast ja siis põllumajandusest ja maaelust. Peab arvestama, et eelmise aasta septembrist alates ei ole maailm enam see, mis enne. Ühe investeerimispanga kokkuvarisemisega algas laviin, mille mõju vaevalt et keegi oskabki hinnata. Peab ütlema kohe, et kõik riigid on muutunud oluliselt protektsionistlikumaks. Vaatamata sellele, et G20 riikide juhid leppisid küll eelmise aasta detsembris kokku, et protektsionismiga ei tegelda, on enamik neid riike asunud oma turgu mingi meetmega kaitsma. Murrang on toimunud ka inimeste hoiakutes. Kui võimalik, eelistatakse omamaist toodangut, raha eelistatakse investeerida oma riigis, enda lähedale. Piisab ainult kui vaadata, kuidas on vähenenud maailmas kaubandus. Võib öelda, et selline globaliseerumine, nagu siiamaani on olnud ja kiidetud, on möödas. Kasvab oluliselt riikide laenukoormus, tulevikus ka maksukoormus. Majanduse turgutamiseks on paljud riigid pidanud laenu võtma. Eri riikide selle aasta eelarvedefitsiit püsib enamasti 5 ja 10% vahel, kasvav võlakoormus viibki selleni, et tulevikus kasvab maksukoormus. Pole midagi parata! Kes oleks aasta tagasi uskunud, et riikide mõju majandusele suureneb nii, et näiteks mitmed suurfirmad riigistatakse, nagu praeguseks on juhtunud – neid pole mõtet siin ette lugema hakata. Mõelgem sellele, kui kiiresti on sügisel panku natsionaliseeritud. Riikide roll on kasvanud ja kasvab lähiajal veelgi. Kõige rohkem on saanud selles kriisis räsida riigid, kes sõltusid palju välisrahast, nagu näiteks Balti riigid, ja riigid, kelle majandus sõltus palju tehnoloogia ekspordist – Jaapan, Saksamaa, Soome. Needsamad riigid, mida meie oleme pidanud endale pikalt eeskujuks. Nüüd aga tekib õigustatud küsimus: on nad siis eeskuju, mis suunas nemad edasi rühivad, mida peaksime meie tegema? Peab ütlema,et maailmamajanduses enam endisi aegu tagasi ei tule. Ei tasu uskuda seda V-kujulist kiiret taastumist, pigem tasuks mõelda W-kujulisele, et majandus kord tõuseb, kord langeb. Ja uskumatu on praegu mõelda sellele, et me kujutasime mingil hetkel ette, et ühtlustamine toimub ülespoole. Tõesti naiivselt arvasid paljud, et Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika majandus kasvab aastas protsendi või paar ja meie majandus 7–8%, hiinlaste oma veelgi rohkem, ja unistati, et kunagi need tasemed ühtlustuvad. Ent viimaste aastate jooksul on arenenud maailmamajandus kukkunud, aga Hiina oma kasvab endiselt.
Mis siis saab Eestist? Eesti kuulub maailma suuremate kukkujate hulka, aga ei ole kohanud siiamaani veel ühtegi analüüsi selle kohta, mida me siis õigupoolest valesti tegime. Valitsus ütleb, et nemad tegid kõik, mis oli nende võimuses, keskpank samuti. Kuid tulemus on kokkuvõttes kehv ja analüüs puudub. Või järsku meeldibki eestlastele, nii nagu naljaga räägitakse, et kord on töö, kord on pidu, kord on pohmell, siis on jälle töö, ja valijatele üritatakse seletada, et nii see käibki. Või näiteks käib pidev eelarvepositsiooni parandamine, mis ajab naeru peale, kui vaadata, kuidas selle asemel et rääkida asjast, trükitakse lõputult valitsuspoolseid PR-teateid. Eks lugege: valitsus on sel aastal juba parandanud valitsussektori eelarvepositsiooni 10 miljardi krooni ulatuses. Mida rohkem parandab või mida rohkem raha ära võetakse, seda paremaks läheb. Kuigi peaks küsima, et kui palju siis üks hea asi võikski veel paraneda ja kui palju võiks veel parandada.
Nüüd natuke põllumajandusest. No ei ole põllumehed praegu suutnud välja mõelda, kuidas edasi piima ja teravilja toota, kui igale piimaliitrile ja viljakilole peab krooni peale maksma. Mõnda aega oli see võib-olla võimalik, kuid nüüd on vana rasv otsas ja taskud tühjad. Statistikaamet näitab, et põllumajandussektori kogukahjum eelmisel aastal oli 911,6 miljonit krooni, sellel poolaastal aga juba 791,3 ehk aasta lõpuks võib kujuneda see üle poolteise miljardi. On ka äraleierdatud tõde, aga tasub siiski veel kord rõhutada ja öelda, et Belgia põllumees saab hektari kohta toetust 7000 krooni, meie põlluharija vaid 1500. Kuidas on siis võimalik konkurentsis püsida, kui ka Euroopa Liidu keskmised piima- ja teraviljahinnad on krooni võrra kõrgemad kui Eestis? Selleks, et teised riigid hakkama saaksid, on Brüsselis välja mõeldud üks suhteliselt lihtne instrument, mida meie riik kasutada ei taha. See on riigipoolne lisamakse otsetoetusele ehk nn top-up, mis peaks aitama pisutki võrdsustada ebavõrdseid konkurentsitingimusi vanade ja uute liikmesriikide vahel. See on üks väga lihtne vahend, kuid sajaprotsendiliselt on seda tehtud ainult ühel aastal – võib vaid aimata, millised erakonnad olid siis valitsuses, kui selline eelarve koostati. Sellel aastal on see 57% ja ütleksin nii, et selle aasta riigieelarves on toetuste rea peal vaid 520 miljonit, võiks aga olla 791. Puudu on 271 miljonit. Mida see põllumehele tähendab? See tähendab kaotust iga hektari kohta ligi 250 krooni. Praeguses majandussituatsioonis on see väga suur raha. Mis toimub naaberriikides, see on kõigile juba teada, kõik on lugenud. Toome näiteks Läti, kes vaatamata sellele, et olukord on hull, ei ole vähendanud põllumeeste toetusi. Mis siis meil juhtub, kui meie ikkagi oma otsetoetusi meie põllumeestele anda ei saa? Kõigepealt juhtub see, et lihakombinaati sõidab üle 100 lehma pea iga nädal, siis toimub see protsess järjest kiiremini, ja kui nüüd keegi mõtleb, et kui lihtne oleks taastada piimatootmine, siis võib öelda, et sellest võib edaspidi ainult unistada. Kaovad töökohad, tooraine puudusel kaovad töökohad ka toiduainetööstuses, riik hakkab abiraha maksma, aga mitte ainult põllumajandusele, vaid samamoodi ka toiduainetööstusele ja paljudele teistele. Oma leiba hakkame sööma Lätis ja Leedus kasvatatud rukkist, sest juba sel aastal vähenes rukki külvipind oluliselt. Tahan lihtsalt öelda seda, et ka kõige isamaalisemalt meelestatud põllumees ei saa endale lubada rukkikasvatust, kui viljakilost saab krooni, kasvatamiseks kulub aga ligi 2 krooni – väga lihtne bilanss. Kasutamata jääb ka PRIA otsetoetuste raha ja samuti peab ütlema, et kui see raha jääb kasutamata, tuleb põllumeestel tagasi maksta, aga samas edaspidi ka riigil oma eelarvest toetusraha, mis tuleb Brüsselile tagastada. Eesti Põllumeeste Keskliit on hakanud jõuliselt tegutsema. Käitutud on siiamaani vaoshoitult, kuid ei ole välistatud, et sellised ettevõtmised nagu tänagi siin järjest sagenevad, aga mitte ainult siin, vaid ka maanteedel ja miks ka mitte kaubanduskeskuste juures. Seetõttu kutsun hääletama Keskerakonna muudatusettepanekute poolt, et seda kõike ei juhtuks. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Tiit Kuusmik! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! 2010. aasta riigieelarve tänase arutelu juures tahaksin puudutada teemat, mis käsitleb kohalikke omavalitsusi, nende jätkusuutlikkust ja võimet täita kohalikele omavalitsustele pandud ülesandeid. Esmalt oleks ehk siiski oluline heita põgus pilk tagasi 2009. aasta riigieelarve menetlusele, mis esialgselt esitatuna küll paljutõotavaks tahtis kujuneda, kuid ei toonud endaga siiski kaasa loodetud eesmärki. Sellest johtuvalt tekkis kogu eelmise eelarveaasta vältel kohalikes omavalitsustes teatav ebakindlus ja pehmelt öeldes tõmblemine. Kuna eelarve oli kujundatud, nagu hiljem selgus, mitte just sügavalt tõsimeelsust arvestades, siis hiljem, juba eelarveaasta esimese lisaeelarvega vähendati tunduvalt kohalike omavalitsuste tulubaasi. Teise lisaeelarve muudatuste tulemusena suurenesid hüppeliselt jooksvad kulud, selleks aitasid kaasa nii aktsiiside kui ka käibemaksu tõus ja muudki.
Jooksev eelarveaasta on lõppemas, uus tulekul. Enamik omavalitsusi on viinud või viivad läbi sisemisi ümberkorraldusi või korrektiive eelarveliste rahaliste vahendite kasutamise ja rakendamise osas. Peab tunnistama, et käesolevaks ajaks on olukord omavalitsustes veelgi halvemaks muutunud. Üleüldine töötuse kasv ja palkade vähenemine on viinud kohalike omavalitsuste laekumised tulumaksust ja maamaksust erakordselt madalale tasemele. Võib ju teataval määral vastu vaielda, sest jah, paiguti on olukord Eestimaal kohalike omavalitsuste lõikes tõepoolest erinev. Ainult et suhe omavalitsuseti jääb ikkagi laias laastus 30 : 186. Viimased langevad üleüldises skaalas kahjuks just kehvemate poolele. Kui heita kohalike omavalitsuste kontekstis pilk Ida-Virumaale, siis juba eespool mainitud tööpuuduse poolest hoiab ta kindlalt esikohta. Käesoleva aasta novembri alguse seisuga oli Ida-Virumaal tööealisest elanikkonnast töötuid 13 625 inimest, mis teeb töötute osakaaluks 17,2%. Siit tõusetuv probleem ei seisne loomulikult mitte ainult väheses tulumaksu laekumises tööpuudust aluseks võttes, vaid kogu tulumaksu eraldusprotsendi vähenemises 11,93-lt 11,4-le. Nappus on ka lisatasandusfondi kaudu eraldatavatest rahalistest vahenditest, mis uut, 2010. aasta eelarvet arvestades on langenud ca 20%. Probleem on selles, et riik teadaolevalt pärsib kohalike omavalitsuste tegevust ja nende ette seatud kohaliku elukeskkonna kujundamise ülesannete täitmist. Lisaks kõigele aitab siin kaasa ka eri ettevõtete ja institutsioonide ning nende juhtide ettearvamatu käitumine, mis kohaliku elanikkonna niigi hellaks teinud sotsiaalse olukorra, kogu sotsiaalprobleemistiku ja rahanappuse juures lisab oluliselt õli tulle. Mõtlen siinjuures kuu aega tagasi Eesti Energia Kaevanduste juhi härra Jõgi tehtud avaldust 400 kaevuri koondamise kohta. Kaugelt vaadates võib see ju tunduda tühipalja eksimusena, kommunikatsioonihäirena või isegi "naljana", kuid oma tõsiduses on see naljast äärmiselt kaugel. Praktiliselt kohe ruttas härra Liiv eelöeldut ümber lükkama ja teatas, et sellist koondamist ei tule ning selle all oli mõeldud ainult teatud osa administratsiooni töötajaid.
Esmaspäeval infotunnis esinedes vastas härra Parts kommunikatsioonihäirete kohta koondamise osas, et seda just nagu pole olnudki. Millised tunded töötul Ida-Virumaal see endaga kaasa tõi, võib esmalt ainult arvata. Samas alles hiljuti kirjutas Eesti Päevaleht Kiviõli Keemiatööstusega seonduvalt uuest võimalikust töötuse lainest, aga sedapuhku on jutt juba 700 töötust. Majandusanalüütikud prognoosivad aga algaval eelarveaastal jätkuvat tööpuudust ja sellega kaasnevat alarahastamist erinevates valdkondades, sealhulgas ka kohalikes omavalitsustes.
Ida-Viru maakonnas elab praegu 167 000 elanikku. Kui nüüd lisada olemasolevatele töötutele võimalikud potentsiaalsed töötud, siis läheb see arv kaugelt üle 15 000. Liites sellele töötutega ühes ja lähedases leibkonnas elunevad inimesed, keda see olukord puudutab, kasvab nende inimeste arv eeloleva aasta alguseks peaaegu 45 000 – 50 000 inimeseni. Tasub vahel lihtsalt minna hommikul mõnesse Ida-Viru koolimajja ja vaadata, kuidas hommikul kodust söömata välja tulnud lapsed koolisöökla ukse taga palukest noolivad ja seda mitte sellepärast, et hommikueine söömiseks viitsimist napib.
Tekib kurb küsimus, kuidas saame siinjuures rääkida raha kohalikesse eelarvetesse laekumisest ja tulude tasemel hoidmisest, et poleks seatud ohtu ülesannete täitmine minimaalsel tasemel elamiskõlbliku ja eluterve kohaliku elu kujundamisel, mis kaasab endas seni sotsiaalhoolekande, hariduse, kultuuri, meditsiini, kohaliku kommunaalmajanduse, lühidalt öeldes kogu eluterve ja funktsioneeriva kohaliku omavalitsuse organismi. Praegu on ta igal juhul haige. Kas on rohtu, mis aitab? Ilmselt tuleks lõpetada lahmimine ja pidevalt ülirahamahukate suurreformide käivitamine erinevates valdkondades. Võtkem kas või hariduses kavandatavad kardinaalsed ümberkorraldused, mille eesmärk ja lõpptulemus ei ole täielikult teada. Tasuks pöörduda vahel näoga väikese inimese poole ja küsida ka tema arvamust ja seda mitte ainult Delfi või mõne muu infoportaali kaudu. Tahtmatult meenub kunagi Lennart Meri poolt meie põhiseaduse kontekstis valitsemisele pööratud tähelepanu lausega: "Kelle käes on võim, kui võim on rahva käes?" Aitäh teile!

Suur tänu! Ma palun nüüd kõnepulti kolleeg Toomas Vareki!

Proua Riigikogu esimees! Head kolleegid! Palun kolm minutit veel.

Kaheksa minutit.

Tänan! Täna arutame me riigi selle aasta kõige tähtsamat eelnõu, see on siis järgmise aasta riigieelarve eelnõu ja ka minu sõnavõtt keskendub omavalitsuste probleemidele, kuna olen Keskerakonna omavalitsuskogu esimees.
Paar nädalat tagasi valiti meil siin uued kohalikud omavalitsused, ametisse on astunud ka juba uued linnapead ja on uued volikogud ning nende ees on küllaltki palju tõsiseid probleeme, mida on vaja lahendada ja eelkõige just kohalike omavalitsuste tasandil, sest kohalik omavalitsus on kõige elanikulähedasem avaliku võimu institutsioon. Tuletan meelde, et Eesti on juba 1994. aastal ratifitseeritud Euroopa kohaliku omavalitsuse hartaga võtnud endale kohustuse tagada kohalikule omavalitsusele piisav tulubaas. Mäletan väga selgesti, kui aasta tagasi siinsamas Riigikogu kõnepuldis hoiatasin 2009. aasta eelarve mõju eest kohaliku omavalitsuse tulubaasile, samuti juhtisin tähelepanu sellele, et majandussurutise tingimustes lasub, ja mida aeg edasi, seda rohkem, just kohalikul omavalitsusel põhiraskus sotsiaalsete tagasilöökide leevendamisel ning ühiskonna stabiilsuse tagamisel. Olgu selleks siis sotsiaalkorterite pakkumine, laenude nõustamine, hättasattunute abistamine jne. Ühtlasi avaldasin aasta tagasi heameelt selle üle, et kohaliku omavalitsuse tulubaasi ei kärbitud. Jah, kõik peavad kokku hoidma ja omavalitsused pidid arvestama tulumaksu laekumise vähenemisest tingitud raha vähenemisega.
Missuguseks kujunes olukord tegelikult? Kohalike omavalitsuste eelarvete tulubaasi kärbiti oluliselt 2009. aasta esimese lisaeelarvega. Riigi käesoleva aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadusega vähenes kohalikele omavalitsustele laekuva tulumaksu osa 11,93%-lt 11,4%-le, millega tõsteti Rahandusministeeriumi prognooside kohaselt kohalike omavalitsuste tulubaasist 300 miljonit krooni ümber riigieelarve tuludeks. Rõhutan siin aspekti, et raha kanditi ümber omavalitsustelt riigile, mitte ei võetud raha ära sellepärast, et seda ei oleks laekunud.
Maksu- ja Tolliameti andmetel on käesoleva aasta 10 kuuga kohalikele omavalitsustele laekunud tulumaksu 1,2 miljardit krooni vähem kui eelmise aasta samal perioodil. Tulumaksu laekumine väheneb palkade kärpimise ning tööpuuduse pideva kasvu tõttu kuust kuusse. Rahandusministeeriumi 2010. aasta riigieelarve eelnõus on märgitud kohalike omavalitsuste tulumaksu oodatavaks laekumiseks 2009. aastal 9,8 miljardit krooni ehk 1,7 miljardit vähem kui aasta varem ehk 2008. aastal. Järgmiseks, 2010. aastaks on Rahandusministeerium tulumaksuks prognoosinud 9,4 miljardit krooni ehk 420 miljonit krooni vähem, kui esialgne prognoos oli, ehk  2,1 miljardit vähem kui 2008. aastal.
Aga asi ei piirdunud vaid tulubaasi vähenemisega, peale selle suurenesid oluliselt ka kulud. Märgin, et 18. juunil Riigikogu poolt vastu võetud 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvate teiste seaduste muutmise seadusega tehtud maksutõusud – käibemaksutõus 18%-lt 20%-le, aktsiisitõusud, sealhulgas vedelkütusele ja gaasile – need kõik mõjutasid kulude baasi. On ju teada, et omavalitsus ei saa käibemaksu tagasi. Eesti Linnade Liidust saadud andmete põhjal suurenevad kohalike omavalitsuste kulud 2009. aastal täiendavalt 150–200 miljonit krooni ning 2010. aastaga võrreldes 350–400 miljonit. Eesti Keskerakonna hinnangul vajavad kiiremas korras lahendamist järgmised kohaliku omavalitsuse tulubaasi küsimused. Esiteks, tulubaasi taastamine, üksikisiku tulumaksu taastamine tasemel 11,93%. Me tegime selleks ka vastavad muudatusettepanekud, kuid täna kritiseeris lugupeetud rahanduskomisjoni esimees siin küllaltki tõsiselt meie muudatusettepanekuid. Meie jääme kindlasti enda juurde, et kohaliku omavalitsuse tulubaasi on vaja kas siis üksikisiku tulumaksu või tasandusfondi kaudu toetada. Teiseks, tasandusfondi mahu taastamine – kärbiti 1,1 miljardile, oli 11,43 miljardit krooni.
Kohaliku omavalitsuse tulubaasi taastamine on esmane ja olulisim eesmärk. Kuid arvestada tuleb ka järgmisi eelarveprobleeme ja eeskätt teedevahendite suurendamist. Praegune arvestus on 5% kütuseaktsiisist, 178 miljonit krooni. See on ju tühine!
Väga inetu on müra ehk kära, mis toimub omavalitsuste süüdistamisel seoses lasteaedade finantseerimisega. Taastada lasteaedadele mõeldud programm, mis esialgselt oli koalitsiooni poolt välja kuulutatud 1,4 miljardit nelja aasta jooksul. Praeguseks on seda raha eraldatud nende aastate jooksul 0 krooni.
Ma olen omavalitsusliitudega samal seisukohal, et riigi poolt Euroopa Liiduga liitumisel võetud tähtajalised kohustused on riigi kohustused ning nende tähtajaline täitmine  on võimalik ainult riigipoolse jätkuva kaasfinantseerimise korral. Sellepärast peab riik ette nägema vahendid veemajandusprojektide vähemalt osaliseks riigipoolseks kaasfinantseerimiseks. Praegu võttis riik kohustuse ja selle täitmise jättis kohaliku omavalitsuse õlule täiendavat raha selleks eraldamata. See 117 miljonit krooni, mis on käesoleval aastal jäetud kaasfinantseerimisreservi valitsusele, on ebapiisav. Me oleme ka siin oma ettepanekud ja arvamused välja öelnud, et seda summat saaks suurendada, kas või sellesama 86 miljoni krooni võrra, mis puudutab rohelistele energiaagentuuri loomist.
Ootame valitsuselt ja koalitsioonilt seda, et valitsus ja koalitsioon arvestaksid Eesti riigi ühe alustala, meie linnade ja valdade õiglaste vajadustega ning koostöös ekspertidega vaataksid kohaliku omavalitsuse tulubaasi küsimused uuesti üle. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Palun kõnepulti kolleeg Jaanus Marrandi! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud rahvasaadikud! 2010. aasta riigieelarve eelnõu menetlemine on jõudnud teise lugemiseni ja see on kindlasti aasta põhilisemaid poliitilise debati kohti. Toon sellesse arutelusse mõned jooned, mis on Rahvaliidu fraktsiooni hinnangul olulised. Palju on räägitud euro saavutamisest kui vahendist, mis on alus saabuvale majandusstabiilsusele ja arenguvõimaluste taastamisele. Ometi tundub, et euro ei ole praeguse vähemusvalitsuse käes mitte sugugi vahend, vaid tegelikkuses on see muutunud eesmärgiks, mis ainukesena seda koalitsiooni seob. Ei ole ju enam töötavat koalitsioonilepingut oma eesmärkidega, järele on jäänud vaid kärpimine, kokkutõmbamine, mahatõmbamine ja kõik tegelikud eesmärgid, mida üks valitsusliit võiks tahta ellu viia, on kadunud ja kui seejuures räägitakse, et seda kõike tehakse euro kui pelgalt vahendi nimel, siis see ei ole küll õige jutt.
Eurost on saanud selle valitsusliidu ainuke eesmärk. See eesmärk on koguni nii suureks puhutud, et sellega saab kaaluda kogu selle valitsuse tegevust, muud ju järele jäänud ei ole. Jah, praeguses olukorras ei ole meil tõepoolest enam palju muud jäänud kui euro poole püüelda, sest selle eest on rohkem kui aasta jooksul juba väga kallist hinda makstud. Ja kui me nüüd selle asja katki jätame, siis missuguse näoga saaksime otsa vaadata neile 100 000 töötule, kellest päris suur osa ongi osa hinnast euro saamiseks? Muidugi ei ole kellelegi otsaette kirjutatud, et tema töötus tuleneb masust või kärbetest euro nimel, aga päris suur osa tuleb igal juhul euro kui eesmärgi nimele kirjutada. Niisiis, praeguses olukorras tuleb liikuda euroteel edasi, aga poliitiline vastutus nii euro tulemise, mittetulemise kui ka Eesti majanduses juhtunu üle tuleb niikuinii praeguse valitsuskoalitsiooni poliitiliseks vastutuseks kirjutada. Sellest ei pääse mitte mingisugusel juhul!
Olgem ausad, praeguseks on väga paljudele majandusanalüütikutele ka selge, et eurost ei saa võluvitsa, mis toob meile arengu ja edu, sest vaatamata vähemuskoalitsiooni tegevusele, kus eurost on, nagu öeldud, saanud eesmärk, peakski ta tegelikult ju olema vahend ja kusagilt seda arengut masujärgses majanduses ainult euroga seotuna tulemas ei ole.
Siit tahaksingi jõuda reaalmajanduse juurde ja Rahvaliidu muudatusettepanekute sisu juurde, mis just nimelt puudutavad reaalmajanduse arenguvõimalusi. Majanduskasv saab baseeruda paljuski pärast ostan-müün-vahetan-laenan ajajärgu lõppu reaalmajanduse arengul ja see areng, nii nagu ekspordi kasvgi sellega seonduvalt võtab päris pikka aega. Rahvaliidu ettepanek, mis nägi ette 100 miljoni krooni lisamist põllumajanduse otsetoetusteks hektarimaksetele, keskendubki reaalmajanduse arengule. Praeguses ülemaailmses majandusolukorras oleks äärmiselt niru lasta kahaneda ekspordivõimelisel majandusvaldkonnal. Eesti põllumajandustootmine ja selle üks osi piimatootmine aga seda ju on. Kui palju meil Eestis on siis valdkondi, kus toodetakse 40% rohkem, kui tarbitakse? Piimatootmine on just üks niisugune valdkond. Ja praeguseks on see reaalmajanduse valdkond, ekspordivõimeline valdkond, kordan veel kord, tulenevalt turuolukorrast kokku tõmbumas. Eesti ei peaks seda lubama ja otsetoetuste mahu suurendamine lubatud maksimaalsele määrale võimalikult lähedale on käsitletav osana majanduse arendamise või päästmise paketist, lubage öelda, uue ekspordile suunatud masujärgse majanduse arendamise paketist. See oleks lihtsaim viis turgutada seda ettevõtlusvaldkonda arengule. See ei ole sugugi mitte paari protsendi Eesti inimeste jaoks, vaid ikkagi saja protsendi inimeste jaoks, sest süüa soovivad ju kõik, ja samuti on põllumajandustoetused seotud 90%-ga Eesti territooriumist. Ei ole kuidagi mõistlik vastandada omavahel mingeid sotsiaalseid gruppe ja kiskuda kontekstist välja poliitilisi valikuid. Meie ettepanek on teha seda kaitsekulude arvel, sest see oleks loomulik käik. Eriti arvestades kas või piiriäärseid alasid, mis on kõige enam kannatanud maaelu allakäigu tagajärjel, ongi, olgem ausad, ettevõtluse arendamine paljudes piirkondades tegelikult ju kaitsekulude küsimus.
Teine oluline valdkond on meie jaoks omavalitsuste tulubaas. Omavalitsused vajavad seda 100 miljonit krooni, mis on Rahvaliidu muudatusettepanekus. Suheldes omavalitsustega, võib näha, et paljudel neist on kätte jõudnud kas vajadus saneerimiseks või nn töövabadeks reedeteks või töövabadeks nädalateks, kus vallavalitsus tuleb päevaks kinni panna või saata koguni palgata puhkusele. Omavalitsuste alafinantseerimine toob kaasa tagasilööke kõikjal – nii hariduse finantseerimisel kui ka lõpuks üldse teenuste osutamisel inimestele laiemalt. Riik saab tugineda ainult tugevatele omavalitsustele ja nende nõrgestamine praegu on selline taluvuspiiride kompamine, mida üks enesest lugupidav riik endale lubama ei peaks.
Lõpetuseks on meie fraktsioonil veel üks mure, see on mure raske aja poliitilise kultuuri pärast. Lihtsamini võiks seda nimetada ka roheliseks mureks. Enamik fraktsioone on oma ettepanekutes keskendunud raske aja kohaselt tõsistele asjadele, põhimõttelistele küsimustele, mis on erakondade jaoks programmilised küsimused. Paraku on eelarve arutelu juures suhteliselt masendav näha lehmakauplemist ümber roheliste toetuste eelarvele. Nii on lisaks põhimõttelisematele asjadele toonud rohelised uuesti mängu äravahetamiseni katuserahaga sarnased muudatusettepanekud mõnesaja tuhande või miljonikese eraldamiseks kuhugi endale sobiva organisatsiooni või asutuse toetuseks. Ja palju ei muuda ka see, et nad need ettepanekud mingi suurema tüki saamise eest ja nimel tagasi võtsid. Fakt jääb faktiks ja roheline lehmakauplemine üsna kakimaitseliseks tegutsemiseks.
Teeme tõsise ettepaneku: olge head, kolleegid rohelised, ja tehke tõsimeelne ja sirgjooneline poliitiline käik: liituge koalitsiooniga, võtke poliitiline vastutus ja ajage siis oma poliitilist suunda nii, nagu te moodustuva valimisliiduga kokku lepite. Praegune janditamine ei vääri teid kui looduseinimesi. Loodust saab ju ka üks kord narrida, pärast narrib tema üheksa korda vastu. Teie praegune poliitiline käitumine ei kutsu üles armastusväärsust opositsiooni poolt ja, uskuge mind, ka vähemuskoalitsioon ei vaata oma poliitilises mures lõpuks ikka teie peale sõbraliku pilguga. Teid nööritakse pärast üheksa korda vastu. See on päris selge fakt.
Eelarve kannab endas ainsa sisulise poliitilise valikuna eurot, muud suurt seal ju tegelikult pole. Meie fraktsioon sellise eelarve eest poliitilist vastutust küll ei taha võtta, sest need valikud on natuke liiga ühekülgsed ja Eesti riik, Eesti inimesed vääriksid natuke mitmekesisemaid poliitilisi valikuid. Tänan tähelepanu eest!

Palun nüüd kõnetooli kolleeg Olga Sõtniku! Kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Oma tänase, 2010. aasta eelarve teemalise sõnavõtu soovin ma pühendada eurole. Järgmise aasta eelarve suurim küsimus on, kas Eesti liitub euroalaga aastal 2011 või mitte. Eurole üleminekust on saanud valitsuse püha lehm, mille nimel ohverdatakse praegu väga palju, inimeste elud, tervis, turvalisus. Kui Ansip varem rääkis, et euro kiirema tuleviku nimel ei ohverdata majanduskasvu, siis nüüd ollakse euro nimel valmis ka seda ohverdama. Üks põhilisi valitsuse argumente, miks Eesti peaks liituma euroga, on see, et ta aitab meil kiiremini kriisist väljuda ning elavdab majandust. Seevastu mitmed analüütikud ja eksperdid ning ka Euroopa Liidu tasandil otsuste tegijad rõhutavad, et euro üksi majandust jalule ei aita. Kellel on siis õigus? Mõned päevad tagasi Viinis toimunud euroteemalisel konverentsil ütles Euroopa Komisjoni rahandusvolinik Almunia, et euro käibelevõttu ei tohiks käsitleda kui kiiret lahendust majandusprobleemidele. Euroalasse kuulumine ei kaota vajadust majandus tasakaalu saada. Eile avaldatud Nordea Panga majandusanalüüs kolme Balti riigi ning Venemaa ja Poola kohta toob välja, et eurole üleminek aastal 2011 on veel reaalne, kuid euro üksi Eesti majanduse probleeme ei lahenda ning majanduse taastumine sõltub suuresti sellest, kuidas paranevad meie suurimate ekspordimaade majandused. Eelmisel nädalal toimunud Rahandusministeeriumi poolt korraldatud euroteemalisel debatil nentis Indrek Neivelt, et ta ei kahtle küll euro tuleku positiivsetes mõjudes, kuid samas tuleb arvestada, et see ei lahenda Eesti põhilisi majandusprobleeme, mille hulgas praegu on kõige teravamaks tõusnud tööpuuduse küsimus. Võib-olla oleks olnud praegu siiski otstarbekam lasta riigieelarve kuni 5%-lisse defitsiiti ning lahendada selle arvel tööhõive probleeme. Tõepoolest, enamik ekspertidest ja analüütikutest, kui mitte kõik, ei kahtle, et eurole üleminek toob positiivseid tagajärgi. Aga üllatus, üllatus, ka Keskerakond on sama meelt. Kuid nagu õigesti märgib meie erakonna esimees ajalehes Äripäev, on euroga liitumine Ansipi loosungiks, millega on viimasel ajal absoluutselt kõik valitsuse lollused kinni mätsitud ja mis peaks andma andestuse kõige eest, mis kokku keeratud.
Kahtlemata on euro majandusele vajalik. Aga kui euro saamise nimel eelnevalt kogu majandus hävitatakse, siis ei ole ju enam eurot kusagil käibele lasta. Euro nimel on tõstetud kaudseid makse, vähendatud eraldisi tervishoiu ja turvalisuse tagajatele, politseile ning päästjatele. Euro nimel on võetud ära raha lastega peredelt ja põllumeestelt. Aga ka sellest on vähe. Kuna kärbetest ainuüksi ei piisa, kasutab Ansipi valitsus ka erinevaid poolseaduslikke trikke selleks, et viia eelarvenäitajad Maastrichti kriteeriumidega kooskõlla. Näiteks näidatakse Tallinna võlga Brüsselile palju väiksemana, kui kohapeal väidetakse. Nimelt teatasid statistikud Brüsselisse, et arvasid Eesti valitsussektori võlast maha eelmisel aastal sinna lisatud 600 miljonit krooni. Üllatuslikult käib see otsus palju kära tekitanud Tallinna koolide PPP ehk era- ja avaliku sektori partnerlusskeemiga teostatud renoveerimisprojektide kohta. Või nagu kirjutas hiljuti Eesti Ekspress, pigistatakse riigifirmad kasumist nii kuivaks kui võimalik, et parandada SKT näitajaid. Ja võib tõesti tunduda, et kõik ongi, nagu öeldakse, jokk, aga ma usun, et need inimesed, kes võtavad Euroopa tasemel otsuseid vastu, ei ole pimedad ja kurdid. Päris raske on märkimata jätta selliseid raamatupidamislikke trikke ja ka seda, et Eestis on üle 100 000 töötu, majanduslangus on 15% ja mingit reaalset kriisist väljumise plaani valitsusel tegelikult ei olegi. Ainuke plaan on eurole üleminek ehk korrates juba eelnevalt öeldut, koalitsioonipoliitikute retoorikas kõlab jätkuvalt, et euro on see imerelv, mis meid kõiki päästab, euro loob uued töökohad, euro avab investeeringute kraanid jne. Tundub, et valitsusel on ainult plaan A. Aga mis saab Eesti inimestest ja majandusest siis, kui euro ei tule, kas selleks otstarbeks on koostatud ka plaan B? Kahjuks eeldused, et sellist plaani B oleks meil hädasti vaja, on selgelt olemas. Euroopa Komisjoni hiljuti avalikustatud prognoosi järgi ei täida tuleval aastal eelarvekriteeriumi, mille kohaselt defitsiit ei tohi ületada 3% SKT-st, mitte ükski euroala 16 riigist. Ka enamik ülejäänud Euroopa Liidu riike ei tule selle kriteeriumi täitmisega toime. Õigupoolest täidab selle ainult Bulgaaria. Eestile on Euroopa Komisjon tuleval aastal eelarvedefitsiidiks prognoosinud 3,2% SKT-st.
Lõpetuseks tahan avaldada lootust, et kui see püha lehm euro 2011. aastal siia Maarjamaale ei jõua, kui ta ei ole nii vapper, kui need tublid Eesti piimavasikad, kes täna siia Toompeale jõudsid, siis julgeb valitsus ja eelkõige peaminister siiski vastutuse võtta, tunnistada oma vigu ja anda riigi juhtimise hoovad nendele, kes tõesti hoolivad nii Eesti inimestest, majandusest kui ka lehmadest. Aitäh!

Palun, kolleeg Jüri Ratas! Kaks minutit lisaaega.

Austatud istungi juhataja! Head ametikaaslased! Kõigepealt minu tunnustus nendele koalitsioonipoliitikutele, kes on siin saalis või televiisori taga ning peavad vajalikuks kuulata ka opositsiooni esindajate seisukohti ja ettepanekuid!
2010. aasta eelarve seaduse eelnõu seletuskiri on rohkem kui 650 lehekülge paks ja see tähendab kindlasti, et selle koostanud inimesed on palju tööd ja vaeva näinud.
Peamine küsimus selle dokumendi juures on see, kas see on ainult üks pilk aastases perspektiivis või dokument, millel on vaid üks eesmärk, milleks on euro alates 1. jaanuarist 2011. Või sisaldab see eelarve ka majandus- ja sotsiaalpoliitilist kompassi ning näitab ärituuli, arvestamaks Eesti väljavaateid pikemas perspektiivis, samas mitte ära unustades praegusi kõige aktuaalsemaid küsimusi.
Mind üllatasid sügavalt rahanduskomisjoni esimehe sõnad, kui ta tänases esinemises ütles, et opositsioon tahab suurendada riigieelarve defitsiiti. Ma tuletan meelde, et Keskerakond oli see, kes algatas 3. augustil 2009. aastal astmelise tulumaksu eelnõu, mis toonuks järgmisel aastal riigieelarvesse sadu miljoneid kroone lisaraha. See poleks eelarve defitsiiti suurendanud, vaid oleks hoopis seda vähendanud. 29. oktoobril kahjuks hääletasid koalitsioonisaadikud, sealhulgas rohelised, selle maha.
Samuti üllatab mind väide, et Keskerakonna katteallikad ei ole õiged. Kuidas on võimalik, et kui valitsus teeb ettepaneku Eesti Energia dividendid välja võtta, siis on see õige ja hea ettepanek, aga kui teeb sama katteallika osas ettepaneku opositsioon, siis see on vale? Ega nendel dividendidel ei ole küljes silti, kelle poolt need tulevad, küsimus on ikka selles, milleks katteallikat kasutatakse. Meie ettepanek Eesti Energia dividendide kasutamiseks on, et taastatakse kohalike omavalitsuste tulubaas 11,93% ulatuses. See, et kohalikud omavalitsused ei ole valitsuserakondade jaoks olulised, ei ole ju mingi uudis, kuid seda ei soovita avalikult tunnistada ja poetakse katteallikate taha.
Paljud on täna siin kõnetoolis rääkinud eurost. Mida see nii mõistatuslik ja ihaldusväärne valuuta Eestile tähendaks? Kas valitsus on suutnud euro vajalikkuse piisavalt lahti rääkida? Kas meil on olemas analüüse, mis toovad välja euro plussid ja miinused? Kindlasti parandab euro meie fiskaalpoliitilist usaldusväärsust Euroopas ja kogu maailmas. Euro tuleku hetkest suureneb ka investeeringute potentsiaal. Juhul, kui euro tuleb, siis kindlasti ei saa alahinnata ka valitsuse pingutusi eelarve kärpimiseks. Samas olen seda meelt, et me ei vaja eelarvet ja majandust, mis on sellises tasakaalus, kus kulude poolel on null ja tulude poolel on null. See on ju tasakaalus eelarve, kuid see on kaugel jätkusuutlikust riigist.
Kahjuks on nende kärbete kõrval ka tegemata tööd. Mida ma siinjuures silmas pean? Esiteks, ettevõtluskeskkonna stimuleerimine ja töökohtade loomine. Me oleme oma erakonnaga pidanud tähtsaks stimuleerida majanduskeskkonda ja andnud sisse eelnõu, mis teeb ettepaneku muuta sotsiaalmaksuseadust. Eelnõu eesmärk on soodustada töö kaotanud inimeste tööle rakendamist ning elavdada majandust. Eelnõu järgi ei pea tööandja maksma sotsiaalmaksu töötaja eest kahe Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses. Loodame, et seda eelnõu arutades mõistab ultraliberaalse maailmavaatega koalitsioon, et tegu on vajaliku muudatusega, mis suurendab tööhõivet ja parandab üksikisiku tulumaksu kaudu eelarvepositsiooni.
Teiseks, kohalike omavalitsuste positsioonide parandamine. Majanduslanguses on just omavalitsused selleks toeks, kellele Eesti inimesed praegu saavad toetuda ja loota. Eelarve väga valusad käärid on lõiganud maha ka omavalitsuste ühe olulisima tulubaasi, milleks on olnud tulumaks. Kohaliku omavalitsuse üksused täidavad tähtsat rolli avaliku sektori teenuste osutamisel kohapeal. Kohalikes omavalitsustes aga on tekkinud olukord, kus ollakse ebakindlad nii jooksva kui ka järgmise aasta osas. Nii muutub pikema perioodi planeerimine, omavalitsusüksuste arengukavade koostamine ja vastuvõtmine mõttetuks, sest põhinäitajate ebamäärasus loob ettearvamatu olukorra. Näiteks menetluses oleva eelnõu kolmandas osas "Ülevaade riigieelarve tuludest" on tabelis 24 esitatud kohalike omavalitsuste koondnäitajad, kus ilmneb selgesti nende tulubaasi vähendamine: 2008. aastal oli see 22,75 miljardit, 2009. aastal peaks olema 19,5 miljardit, 2010. aastal 19 miljardit ja 2011. aastal 18,8 miljardit krooni.
Kolmandaks, maksupoliitilised otsused. Keskerakond on teinud mitmel korral ettepaneku kehtestada astmeline tulumaks, viimati mõni kuu tagasi. Meie ettepaneku vastuvõtmine tähendanuks riigile eelarvelisi vahendeid 2010. aastal 2,1 miljardit krooni ja 2011. aastal ligikaudu 2,3 miljardit krooni.
Ning neljandaks, Euroopa Liidu raha kasutamine ja kaasfinantseeringud. Seda ettepanekut tehes pean tähtsaks ka otsustuse kiirust. Siinjuures meenub mulle 2008. aasta algus, kui kriis oli Eestis algusstaadiumis. Tallinna linn oli mitmeid aastaid ette valmistanud uute trammiteede ehitamist nii Lasnamäele kui ka lennujaamani. Tegemist oli mitmemiljardilise projektiga, mis andnuks tööd ja makse eelarvesse. Miks tuli valitsuse poolt "ei", on tänaseni suur mõistatus, sest kogu projektdokumentatsioon oli valmis. Vähe sellest, tõsised läbirääkimised olid käinud ministeeriumi ja linna vahel pikka aega. Selle juhtumi puhul ilmnenud otsustamistahte ja operatiivsuse puudumine on üks näide, kuidas on eelarvepositsiooni võimalik halvendada.
Lõpetuseks soovin valitsusele ja Riigikogule jõudu eelarve osas parimate lahenduste leidmiseks, koostöös on alati jõu ja tarkuse potentsiaal suurem! Ma tänan!

Aitäh! Palun, Valeri Korb! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! 2010. aasta riigieelarve seaduses on sätestatud, et kohaliku omavalitsuse üksuste eelarved on iseseisvad ning nad otsustavad ise eelarvete koostamise üle. Kohaliku omavalitsuse üksuste peamised tulud, nagu me teame, on tulumaks, muud maksud, tulu kaupade ja teenuste müügist, toetus riigieelarvest ja tulud varadelt. Teame, et riigieelarvest toetatakse kohaliku omavalitsuse üksusi üldise toetuse ning sihtotstarbelise toetuse kaudu. Üldised toetused jagunevad kaheks, milleks on tasandusfond ja toetusfond.
Tuletan meelde, et kohaliku omavalitsuse üksuste eelarvete tasandusfond jaotatakse 2010. aasta riigieelarve seaduse § 4 lõikes 1 toodud valemi alusel. Tasandusfond on ette nähtud kulude ja tulude enama tasakaalu saavutamiseks, et tagada ka väiksema tulukusega kohaliku omavalitsuse üksustele raha seadusega pandud ülesannete täitmiseks. Toetusfondi vahendite jaotuse kehtestab Vabariigi Valitsus.
Aga nüüd täpsemalt. 2007. aasta toetusfondi suurus oli 1 miljard 430 miljonit krooni. 2009. aastal vähendati toetusfondi 278 miljoni krooni võrra ja nii on selle suurus 1 miljard 152 miljonit krooni. 2010. aastaks kavandatud riigieelarves on toetusfondi suurus 1 miljard 102 miljonit krooni, see on 50 miljoni krooni võrra väiksem kui 2009. aastal. Tasandusfondi arvestamisel kasutatakse kohaliku omavalitsuse kolme eelneva aasta tulusid. Teame, et eelnevad kolm aastat olid kohalikud omavalitsused majanduslikult edukad, kuid 2009.–2010. aastal kahanevad nende tulud tunduvalt, kuna väheneb põhiline kohaliku omavalitsuse tuluallikas: tulumaksu laekumine.
Me teame, et praegu on enamik kohaliku omavalitsuse üksusi finantsraskustes, kuna on vähendatud kohaliku omavalitsuse üksustele eraldatavate tulumaksusummade määra. Ka elanike brutotulu ja maksumaksjate arv on vähenenud ning väheneb 2010. aastal veelgi. Tulumaksu laekumine kohalikele omavalitsustele on 2009. aasta augusti-septembrikuul vähenenud 16%. Kasvanud on ettevõtete tulumaksuvõlg kohalikele omavalitsustele. Septembrikuus oli see 187 574 000 krooni ja aasta jooksul suurenes see võlg 100 miljoni krooni võrra – selline seis oli tänavu 30. septembril. 2009. aastal vähenes elanike brutotulu võrreldes 2008. aasta sama perioodiga 7 miljardi 120 miljoni krooni võrra. Maksumaksjate arv oli 30. septembriks vähenenud 53 313 inimese võrra, praeguseks on maksumaksjaid 560 249 inimest.
Samal ajal on kavandatud 2010. aasta riigieelarves vähendada kohalike omavalitsuste eelarvete tasandusfondi 50 miljoni krooni ulatuses. See viib kohalikud omavalitsused veel suurematesse raskustesse. Kohalikud omavalitsused ei ole võimelised osalema struktuurifondide projektides ja isegi täitma nendele pandud ülesandeid. Kohalike omavalitsuste osalemine võimalikes projektides on piiratud ka laenude võtmise raskusega, mis on seotud tulubaasi kahanemisega. 2010. aasta riigieelarve tuludes on füüsilise isiku tulumaksu tõusuks plaanitud 51,2%, aga kohalikele omavalitsustele on kavandatud langus üle 4%. Füüsilise isiku tulumaksu riigieelarvesse laekumise prognoos põhineb eeldataval palgakulude kasvul 7,1%. Füüsilise isiku tulumaksu tagastamine 2010. aastal peaks olema 1,5 miljardit krooni, mis on seotud maksuvaba tuluga teise ja enama lapse kohta, kuid see tekib ainult 2011. aastal. Kas ei ole liiga optimistlik prognoos, et palgakulud hakkavad nii kiiresti kasvama?
On arusaadav, et 2010. aasta riigieelarve on koostatud arvestades vajadust täita Maastrichti hinnastabiilsuse kriteerium, mida on tarvis euro kasutuselevõtuks. Selleks on kavandatud ebareaalsed tulud ja on tehtud jõhkraid kärpeid, samas ei ole kindel, et planeeritud 2,5% eelarve defitsiiti aasta lõpuks tagatud on. Kui me euronõudeid ei suuda niikuinii täita, siis oleks targem koostada eelarve 5%-lise puudujäägiga – sel juhul oleks riigieelarve reaalsem. See oleks andnud meile 4 miljardit krooni lisaraha tervishoiule, haridusele ja ka kohalike omavalitsuste toetusfondi vajaliku suuruse garanteerimiseks.
Lõpuks tulen veel kord tagasi kohalike omavalitsuste teema juurde. Tahan toonitada, et praegusest kohaliku omavalitsuse üksuste tulubaasi suurusest ei piisa paljude kohalike omavalitsuste jätkusuutlikkuse tagamiseks. Aitäh!

Aitäh! Inara Luigas, palun! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kui 2009. aastat võiks nimetada Eesti riigi murranguliseks kärpeaastaks, siis 2010. aastat on paslik kutsuda euro ootuse aastaks. Euroopa on küll kuulutanud 2010. aasta vaesuse vastu võitlemise aastaks. Miks on meil siis euro ootuse aasta? Sest paljud eelarvepoliitilised otsused on tehtud just sihiga kasutusele võtta euro. Nii vähemalt väidetakse. Et kõikide kokkuhoiu ja kulude kokkutõmbamiste põhjus on imeõrn võimalus täita Maastrichti kriteeriumi nõudeid ja minna üle euro kasutusele. Seda, et kokkuhoiule sunnib ka lihtsalt eelarvesse laekuvate tulude vähenemine, eriti ei räägita. Ühisraha euro kasutuselevõtt on pärast Euroopa Liiduga ühinemist olnud valitsuse peamisi prioriteete. Eesmärgiks on seatud euro kasutuselevõtt esimesel võimalusel, mil Eesti suudab täita kõik selleks vajalikud majanduslikud ja õiguslikud tingimused. Kuid nii juba käesoleval kui ka järgmisel aastal võib tekkida tõsiseid raskusi valitsussektori eelarve puudujäägi kriteeriumi täitmisega.
Käesoleva aasta eelarve saab ilmselt raamidesse loksutatud. Just eile tehti Riigikogu rahanduskomisjonis koalitsiooni poolthäältega 2009. aasta eelarve puudujääki vähendavaid muudatusi, mis üldmahus hõlmavad 1,5 miljardit krooni. Suurem hulk muudatusettepanekuid sai endale kaaslaseks Ü-tähe, mis tähendab summade ülekandmist järgmisesse aastasse. Seega hoitakse valitsussektori puudujääk tänavu allapoole 3% SKT-st. Peab aga mainima, et kriteeriumide täitmiseks kasutusele võetud nipid, näiteks rohke Ü-de ehk üleminekute kasutamine, on eelarveseaduse muutmise seaduse menetlemisel saavutanud uue trikitamise taseme.
Ent mis saab 2010. aasta eelarvest? Kõigepealt tekib ikkagi küsimus, millega ja milliste majanduslike võtete abil tagatakse tulude laekumine mahus 84 miljardit krooni. Statistikaamet annab kinnitust, et Eesti sisemajanduse koguprodukt 2009. aasta III kvartalis vähenes 15,3%, mis näitab, et langus jätkub. Maailma napid arengutõusud meieni ei jõua, sisenõudlus on endiselt madalseisus ja ainuke lootus on ekspordi kasv, mille tõus peaks esialgu languse pidurdama ja alles siis meiegi majanduskasvule kaasa aitama. On põhjust arvata, et negatiivse lisaeelarvega ehk kärbetega hakkame tegelema juba järgmise aasta I kvartalis. Kuid kas kärped riigieelarves on praegusel ajal siiski põhjendatud? Kas ei süvenda kärped majanduslangust veelgi? Kas on põhjust uhkust tunda selle üle, et riigi laenuvõlg on Euroopa väikseimaid? See justkui parandaks meie riigi eelarvepoliitika jätkusuutlikkust, aga ehk peaks riik just nüüd laenama ja toetuste abil majandusele tõuke andma, et aktiveerida ekspordile suunatud ettevõtlust. Vahest ei tuleks eelistada euro tulekut, vaid uut majandusarengut, mille jätkusuutlikkus poleks tagatud mitte välisinvesteeringute, laenude ja eurotoetustega, vaid oma kokkuhoiu ja oma teenitud rahaga?
Soome Vabariigi peaminister Matti Vanhanen ütles Eesti Päevalehe intervjuus, et kui riik hakkab keset kriisi eelarvet lõikama, siis teeb see languse veelgi hullemaks. Neid sõnu tasub tõsiselt võtta.
Mida siis euro peaks meie majandusele andma? Väidetakse, et ühe olulisema positiivse mõjuna kaasneb euro kasutuselevõtuga Eesti majanduse haavatavuse vähendamine, kuna vahetuskursi risk kaob ära. See tähendab, et edaspidi pole meil enam karta devalveerimisohtu. Samuti väheneb risk äkilisteks intressitõusudeks, kuna liitumine euroalaga soodustab pikaajalist stabiilsust selles vallas. Eurotsooniga ühinemine 2011. aastal annab Eestile võimaluse riigi usaldusväärsuse suurendamiseks ning ka eelise majanduskriisist võimalikult kiireks väljumiseks.
Keegi pole kahjuks siiski veel tõestanud ei arvude ega faktidega kõiki neid väiteid. Seega saame tugineda vaid lootustele. Kuid meil tuleks teada, nagu ütlevad majanduseksperdid, et ilma pensioni-, tervishoiu-, haridus- ja teadusreformideta, ilma haldusreformita, mille peale meie riigis pole valitsus hakanud veel isegi mõtlema, pole mõtet hellitada lootusi majanduse tõusuks. Ja mis veelgi hullem: ei taga seda meile ka euro kasutuselevõtt. Euro peab tulema valutult ja loogiliselt, mitte iga hinnaga, muutes majanduskeskkonda ja inimeste tervislikku seisundit veelgi hullemaks. Mis aga muutub tädi Maali elus pärast seda, kui kasutusele võetakse euro? Kurb oleks, kui muutub vaid see, et talle kallid jakobsonid, koidulad ja tammsaared tema kulunud rahakotis vahetatakse välja mitte midagi ütlevate europaberite vastu ja väljapoole rahakotti keset tühje külasid jääb ikkagi rippuma küsimus: kuidas edasi? Aitäh!

Aitäh! Enn Eesmaa, palun! Kolm lisaminutit, see teeb kokku kaheksa minutit.

Austatud kolleegid! Kuna järgmise aasta riigieelarve nõuab kärpeid kõigilt ministeeriumidelt, on mõned eelnõu muudatused juba Riigikogu komisjonides menetluses. Väliskomisjonis arutame me välisteenistuse seaduse muudatusi, mis peavad osaliselt tagama järgmise aasta riigieelarve seaduse eelnõus Välisministeeriumile ette nähtud personalikulude mahuga toimetuleku. Loodetavasti on asjakohaste meetmete rakendamine ajutine ning puudutab vaid järgmist kahte eelarveaastat. Jutt on teenistujatele teatud olukordades väljamakstava hüvitise ajutisest maksmata jätmisest ning abikaasatasude ajutisest vähendamisest, mis, tõsi küll, toob paljudele perekondadele lisaprobleeme.
Järgmise aasta riigieelarve seaduse eelnõus ette nähtud Välisministeeriumi rahastamist on siiski kõige ülevaatlikum kommenteerida Välisministeeriumi valitsemisala arengukava 2010–2013 taustal. See sisaldab valitsemisala tegevvaldkonna hetkeolukorra analüüsi ning strateegilisi eesmärke ja meetmeid järgmiseks neljaks aastaks. Kuna valitsemisala arengukava viiakse ellu iga-aastase tegevuskava kaudu, siis pakuvad ennekõike huvi need meetmed, mille rahastamine järgmisel aastal kahaneb, tehes raskemaks püstitatud eesmärkide, sageli ka rahvusvaheliselt antud lubaduste ja kohustuste täitmise. Ligi nelja miljoni võrra väheneb meetme "Eesti mõjukuse ja maine edendamine" rahastamine. Loomulikult kahanevad seetõttu võimalused kahe- ja mitmepoolseteks suheteks välisriikidega, samuti kannatavad tegevused rahvusvahelistes organisatsioonides. Meetme "Konsulaarteenused ja -abi" kulud vähenevad ligi 6 miljoni krooni võrra. Praegu on Eestil diplomaatilised suhted 166 riigiga, neist tubli kolmandik on kaetud konsulaarteenuste ja aukonsulite võrguga, lisaks osutame konsulaarabi ja -teenuseid Euroopa Liidu ühtse konsulaarabi ja kaitse süsteemi raames. Kahjuks meie võimalused vähenevad.
Paraku väheneb ka Eesti mainele väga olulise demokraatlike väärtuste ja arengu edendamise meetme rahastamine, seda ligi 7 miljoni krooni võrra. See tähendab, et kannatavad arengukoostöö projektid, vähenevad niigi napid annetused rahvusvahelistele arengu- ja humanitaarabi organisatsioonidele. Kindlasti kahaneb riigisisene teavitustegevus. 1600 Euroopa arengukoostöö kodanikuühendust esindava organisatsiooni CONCORD hiljutises raportis jõudsid selle koostajad järeldusele, et kuigi globaalse majanduskriisi tekkes on arengumaid pea võimatu süüdistada, on kriisi mõju arengumaadele eriti suur ning seetõttu Euroopa riikide abi vajalikum kui kunagi varem. Eesti 2010. aasta riigieelarve eelnõus on meie arenguabi summat vähendatud üle neljandiku, mis on üle 20% vähem kui aastal 2008. Sama suur kärbe tehti aasta tagasi ka tänavuse riigieelarve vastuvõtmisel. Seega ei suuda Eesti täita Euroopa Liidule antud lubadust kulutada aastal 2011 arengukoostööle 0,17% oma RKT-st ning Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava 2006–2011 eesmärgid jäävad paratamatult täitmata. Arvan, et arengukoostöö ja humanitaarabi eelarvelisi vahendeid on vähendatud ebaproportsionaalselt suures ulatuses, võrreldes kogu eelarve ja teiste valdkondadega.
Rõhutan veel kord, et Eesti on rahvusvaheliste lepingute ja riikliku valdkondliku arengukava näol võtnud omale kohustuse panustada globaalsete väljakutsete lahendamisse, mis sisalduvad ka ÜRO aastatuhande programmis. Murelikuks teeb see, et juba 2009. aasta  teise lisaeelarve vastuvõtmise ajal vastuvõetud otsus teha suurem osa Välisministeeriumi eelarve kärbetest arengukoostöö ja humanitaarabi arvel näitab, et paraku ei võta Eesti oma lubadust tõsiselt. See kahjustab meie riigi rahvusvahelist usaldusväärsust nii kodus kui rahvusvahelise üldsuse silmis ning viitab sellele, et riik ei ole eetilisele rahvusvahelisele poliitikale piisavalt pühendunud.
Kahjuks raskendab vähenev eelarve Eesti kodanikuühenduste tegevust arengukoostöö valdkonnas, sest Välisministeerium on enamiku ühenduste peamine rahastaja kõnealuste tegevuste elluviimisel. Olukorra muudab veelgi tõsisemaks asjaolu, et ilmselt väheneb ka teiste ministeeriumide panus sellesse valdkonda. Tuleb nõustuda arengukoostööga tegelevate ühenduste eestkostja, arengukoostöö ümarlaua esindajate arvamusega, et riigieelarve eelnõu analüüsides ning otsuseid langetades tuleks rasketele aegadele vaatamata tegutseda nii, et Eesti ei jätaks maailma haavatavamaid kogukondasid päevapoliitiliste küsimuste varjus kaitse ja toetuseta. Aidakem teisteski riikides neid, kes ennast ise aidata ei saa ega suuda! Järgmise aasta riigieelarve muutuks meile opositsioonis oluliselt vastuvõetavamaks, kui peagi hääletamisele tulevate muudatusettepanekute puhul te otsustaksite rohelist klahvi kasutada, ka rohelised. Aitäh!

Aitäh! Ain Seppik, palun! Kolm lisaminutit, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kolleeg Gräzin on ka kahjuks lahkunud, ta kirjutas seni kõik üles. Aga siiski. Riigieelarvete mitmesuguste variantide arutamine on kujunenud Riigikogu selle koosseisu põhitegevuseks. Koguni sel määral, et valitsuse ehmatas sellise tegevuse tihedus lausa ära ning minister Ligi trikitamise tulemusena lahendati selle aasta üks lisaeelarve n-ö administratiivsel teel ehk parlamenti kaasamata, mis on täiesti pretsedenditu Eesti parlamentarismi ajaloos. Kuid see ei pane loomulikult kedagi imestama – praegune valitsusliit peab Riigikogu niikuinii kummitempliks ning seetõttu pole Rahandusministeeriumi koostatud selle aasta järjekordne lisaeelarve, millest ma rääkisin, salamisi kellelegi üllatuseks.
Eesti poliitika põhitegevuseks on tänavu saanud kärpimine – kärpimine kõikjalt ja iga hinna eest. Seejuures nimetatakse seda hellitavalt eelarvepositsiooni parandamiseks. Muude poliitikatega valitsus enam peaaegu ei tegele, selleks ei jätku tal enam ei aega ega ilmselt ka võimekust. Ega kogu aeg ei kannata ju ka rohelistelt täiendavalt toetust osta. Kummaline on seejuures asjaolu, et meie põhivoolu meedia valitsust sellise kangelaslikkuse eest koguni kiidab. Puänt on selles, et Ansipi valitsus ületab kangelaslikult iseenda tekitatud takistusi ning selle eest kiita on lausa nonsenss.
Kuidas me sellise kärpeolukorrani jõudsime? Muidugi on üks põhjus üldine majanduslangus, mis Eestis on olnud väga järsk ja väga raskete tagajärgedega, eriti sotsiaalalal. Kuid on ka teine põhjus: peaminister ja tema juhitav valitsus eirasid järjekindlalt signaale majandusolukorra kohta ning uskusid sinisilmselt ainult neid majandusprognoose, mida nad tahtsid uskuda, ning kirjutasid sellisel optimismilainel eelarvesse just sellised arvud, nagu nad soovisid. Toogem vaid riigieelarve planeeritud tulude mahud aastate lõikes. 2007 – 74,9 miljardit, 2008 – järsk ja täiesti põhjendamatu tõus 95,3 miljardini ning 2009. aastal koguni 97,8 miljardini. Projektid! Ja need läksid ka siin saalis läbi!
Halvad märgid majanduses olid nähtavad juba 2007. aasta sügisel ning Keskerakonna fraktsiooni tolleaegne esimees Vilja Savisaar hoiatas nende eest juba sellesama aasta sügisel siitsamast kõnepuldist. Eriti umbusklikud võivad vastavat stenogrammi lugeda. Ei midagi! Peaminister oli nii õhku täis, et kuulutas need hoiatused paljaks opositsiooni lobaks ning kirjutas juba 2008. aasta eelarvesse sisse oma roosad unistused. Läks loomulikult tegelike majandusseaduste järgi ehk juba 2008. aastal tuli teha negatiivne lisaeelarve. Kuid ega see paduoptimismi ei peatanud. 2009. aasta eelarvesse kirjutati sisse veelgi suuremad roosad unistused, kuigi oli selge, et need iialgi ei täitu. Vähe sellest, et ainult iseennast peteti, tegelikult peteti ka Riigikogu ning lõppkokkuvõttes kogu rahvast.
Selline praegusele valitsuskoalitsioonile iseloomulik susserdamine ja petmine – kasutan siin mõnevõrra IRL-i termineid – on meile kõigile väga kalliks maksma läinud. Praegu peame me tegema juba väga järske ja väga raskeid otsuseid, mida õigel ajal langetades oleksime vähem kahju kandnud.
Kuid küsime: kas Ansipi valitsus on millestki õppinud? Ma arvan, et mitte. Ka arutatav eelarve tundub olevat, vähemalt osaliselt, roosa udu. Mina kardan küll, et need unistused ei täitu. Ma lihtsalt ei suuda näha praegu Eesti majanduses seda liikumapanevat jõudu, mis meie majanduse tõusule veaks. Põhjas on küll võib-olla turvaline istuda, kuid see ei saa ometi olla meie suurim poliitiline eesmärk. Põhi jääb ikka põhjaks. Pihtas – põhjas! See eelarve ja valitsuse tegevus tervikuna ei näita kindlasti teid, kuidas põhjast välja tulla, ning see on äärmiselt kurb. Euro iseenesest on vaid üks abivahend, kuigi peab tunnistama, et väga mõjus. Keskerakond kindlasti toetab euro tulekut, kuid selle saavutamise teed peaksid meie arvates olema hoopis teistsugused kui praeguse valitsuse arvates.
Lõpetada tahaksin aga positiivse noodiga. Ma loodan, et minu suhteliselt sünge prognoos eelarve osas ei täitu ning et seda eelarvet on ikkagi kuidagi võimalik täita. See oleks parem meile kõigile. Paraku, mis seal salata, on minu lootus savijalgadel ja suhteliselt nõrk. Ja ega sellesse ei usu isegi rahanduskomisjoni esimees Taavi Rõivas, kes soovib eelarvet meie käte abil veel kärpida 400 miljoni võrra. Aitäh teile!

Aitäh! Palun, kolleeg Helle Kalda! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Hinnates 2010. aasta riigieelarve tähtsust ja pidades oluliseks kodanike algatust ning jälgides võrdse kohtlemise põhimõtet, olen esitanud mõned olulised ja praegusest majanduspoliitilisest olukorrast tulenevalt kriitilise tähtsusega muudatusettepanekud 2010. aasta riigieelarve seaduse eelnõu kohta.
Teen ettepaneku muuta riigieelarve seadusega ettenähtud eraldisi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas. Minu ettepanek on suurendada eraldisi muudele residentidele, muudele mittetulundusühingutele ja sihtasutustele täiendavalt 3 miljoni krooni võrra. Katteallikana näen summasid, mis on riigieelarve seaduse eelnõus ette nähtud eraldistena 1 miljoni krooni ulatuses mittetulundusühingule Eesti Korteriühistute Liit ja 2 miljoni krooni ulatuses Eesti Omanike Keskliidule. Ühesõnaga on minu ettepanek võtta Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas kindlaks määratud summad Eesti Korteriühistute Liidult ja Eesti Omanike Liidult ning paigutada need mittetulundusühingutele ja sihtasutustele mõeldud üldisele eelarvereale. Nii mittetulundusühing Eesti Korteriühistute Liit kui ka Eesti Omanike Liit saavad taotleda võrdsetel alustel teiste elamumajandusega tegelevate kodanikuühenduste ning sihtasutustega oma tegevuseks ja ühiskonnale vajalike eesmärkide täitmiseks vahendeid mittetulundusühingutele ja sihtasutustele mõeldud eelarverealt.
Põhjusi, miks ma pidasin vajalikuks sellise muudatusettepanekuga välja tulla, on mitu. Esiteks ei tundu mingil viisil olevat põhjendatud, et Eesti Omanike Keskliidule on riigieelarve seaduse eelnõus ette nähtud 2 miljonit krooni, mittetulundusühingule Eesti Korteriühistute Liit aga poole väiksem summa: 1 miljon krooni. Korteriühistute organiseerimine ja nende ühine tegevus ei ole Eesti jaoks mitte mingil määral vähem tähtis, see on ehk isegi olulisem. Nende liikmete arv on tunduvalt suurem kui omanike liidu liikmete arv, nende ülesanded aga tunduvalt tähtsamad, kui on omanike ülesanded.
Siinkohal pean vajalikuks rõhutada, et viimaste aastate jooksul on Eesti Omanike Liit olnud riigi poolt märksa paremini rahastatud kui teised mittetulundusühingud ja sihtasutused. 2008. aasta riigieelarves oli kodanikuühendustele kokku 4,6 miljonit krooni, korteriühistutele 2 miljonit ja omanike liidule 2 miljonit. Pean oluliseks tuua välja ühe olulise fakti: lugedes 2008. aasta riigieelarve koondaruannet, selgub, et kuskilt on Eesti Omanike Keskliidule lisandunud 2008. aastal veel 400 000 krooni, kuigi 2008. aasta riigieelarve eelnõus, mis esitati Riigikogule, oli kirjas 2 miljonit. Samuti ei leidnud ma muudatusettepanekute loetelust, et neile võiks määrata täiendava summa. Tuleb välja, et mingil moel sai Eesti Omanike Liit 2008. aastal 2,4 miljonit krooni. Kuid see selleks. Tänase valitsuse ettevõtmistes ei pane enam miski imestama. Kui kõik on pidanud seoses majanduse suure langusega 2009. aasta algusest alates ja vajadusega eurole üle minna oma eelarvet vähendama ja kulusid kokku hoidma, sealhulgas isegi laste arvel, siis omanike liidule jäeti ikkagi 2 miljonit krooni.
Nüüd aga 2010. aasta riigieelarve eelnõu juurde. 2010. aastal on riigieelarve eelnõus mittetulundusühingutele ja sihtasutustele kõigest 500 000 krooni, s.o võrreldes 2008. aastaga 4,1 miljonit vähem. Omanike liit saab aga 2 miljonit ikka. Leian, et see on ebaõiglane. Teiseks on Eesti Omanike Keskliit asunud aktiivselt poliitikasse sekkuma ja suurem rahaeraldis neile on tõenäoliselt ainuüksi selle sekkumise tulemus. Eriala- ja valdkonnaliitude eesmärk on teenida enda poolt esindatavate organisatsioonide või isikute huve, mitte sekkuda erakondi asendades poliitikasse. Eesti Omanike Keskliit ei ole seda põhimõtet järginud. Näiteks on teada, et omanike liidu raha kasutati otseselt või kaudselt valimiskampaania tegemisel äsja möödunud kohaliku omavalitsuse volikogude valimisel. Kolmandaks suurendab raha taotlemine ühiselt eelarverealt mittetulundusühingute ja sihtasutuste konkurentsivõimet ja pühendumust oma ideede ning tõekspidamiste selgitamisele. Raha saab see, kelle idee on komisjoni arvates parim ja ühiskonnale vajalikum, mitte see, kes on suutnud parteipoliitiliste sidemete kaudu saavutada riigieelarve seadusesse suurema arvu sissekirjutamise.
Neljandaks aitab kõigi sihtasutuste ja mittetulundusühingute võrdne stardipositsioon ning sellest tulenev läbipaistvus vähendada ohte poliitikute varjatud rahastamiseks, mis on Eestis viimaste nädalate sündmuste põhjal järeldades väga suureks probleemiks tõusnud. Viiendaks aitab ühine eelarverida tagada teatud paindlikkuse rahastamisel. Riigieelarvest peab toetama eelkõige neid, kes seda toetust kõige rohkem vajavad ja kelle toetamist vajab kõige rohkem ühiskond tervikuna. Majandusolukord muutub praegu nii kiiresti, et tegelikult ei oska keegi hinnata, milline mittetulundusühing või sihtasutus kuue kuu pärast üldse eksisteerib või kes toetust kõige rohkem vajab ja milline rahastamine on ühiskonna seisukohalt kõige olulisem. Ühine eelarverida võimaldab olukorra muutumisele paindlikult reageerida.
Olen seisukohal, et ülaltoodud punktid põhjendavad veenvalt vajadust anda kõigile mittetulundusühingutele ja sihtasutustele võrdsed võimalused rahastamise taotlemisel. Pakutud muudatusettepanekute arvestamine võimaldaks muuta rahastamise läbipaistvamaks, õiglasemaks ja mittepoliitiliseks. 9. novembril küsis rahanduskomisjon arvamust selle ettepaneku kohta ja rahandusminister Jürgen Ligi andis oma vastuse. Minister möönis, et nn pirukate jaotamine 2010. aasta riigieelarves on ebaõiglane ja tekitab ebavõrdsust.
Austatud rahvasaadikud! Minu ettepanek on üks osa sellest ebavõrdsusest kõrvaldada. Aitäh!

Aitäh! Mailis Reps, palun! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu aseesinaine! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Masu on meil purustanud mitmed eduka Eesti müüdid ning andnud tunnistust õhukese riigi suutmatusest sotsiaalsete probleemidega tõsiselt ja piisava kiirusega tegelda. Kahjuks on sotsiaalsete probleemide argipäev paljudele Riigikogu liikmetele siiski veel liialt kauge, et mõista, mida tegelikult töötute pere ja nende lapsed läbi elavad, kuidas see mõjub nii inimeste omavahelistele suhetele peres kui ka laste võimalusele turvaliselt kasvada. 2010. aastal paistab läbi eelarve silma jälle ees seisvat kärpimine, kärpimine ja veel kord kärpimine. Ning kahjuks ei leia eelnõust selle kõrval meetmeid, kuidas aidata rahval need rasked ajad üle elada. Inimesed vajavad riiki just siis, kui neil läheb halvemini, kui ollakse töötud, makseraskustes, haiged. Paljud inimesed peavad hooldama oma vanemaid või muid haigeid sugulasi, puudega lapsi. Headel aegadel soovitakse võimalikult vähe riigi sekkumist, kuid majanduslanguse ajal peetakse seda õigeks. Kahjuks ei leia 2010. aasta eelarvest olulisi samme majanduslikult väga raskesse olukorda sattunud perede ja üldse kõigi inimeste toetamiseks.
Sotsiaalsed probleemid on oma tõsiduses jõudnud ka kooli ja lasteaeda. Ka eelmistel aastatel, kui veel paljud poliitikud ja avaliku arvamuse esindajad jutustasid muinasjutulisi lugusid Eesti erakordsest edust, puutusid just paljud õpetajad õpilaste kaudu kokku absoluutse vaesusega ning kahjuks ka hoolimatusega hulgas peredes. Koolide endi eestvedamisel ja õpetajate-kasvatajate ennastsalgava töö tulemusena on sajad lapsed saanud võimaluse uueks alguseks, olgu siis kasu- või hoolduspere vanemate, pereemade-pereisade, kasvatajate või õpetajate toel õpilaskodudes või koolkodudes. Majanduskriis ja sellega seonduv sotsiaalne kriis on aga probleeme nii ulatuslikult laiendanud, et aastatetagused meetmed ei ole enam kaugeltki piisavad. 100 000 töötut tähendab umbes 10 000 last, kelle mõlemad vanemad või nende ainus vanem on töötu. Tõenäoliselt aga läheneb see arv 30 000-le, kus on lapsed, kelle üks vanematest on töötu.
Ma ei näinud aga ka kärpekava kõrval, mis vähendab kõvasti riigikoolide vahendeid, ühtegi rida, mis oleks näidanud, et seoses sotsiaalsete meetmete laiendamisega suurendatakse näiteks eelarve mahtu õpilaskodudes või eluks vajaliku soetamise kulusid. Ei näinud ka ühtegi kärpe erandit. Seega kärpimisele läks ka õpilaskodu programm, mis on mõeldud just sotsiaalselt väga raskes situatsioonis olevatele lastele. Kas te tõesti usute, et see probleem pole enam nii suur? Kas erivajadusega lapsi või sotsiaalsetes raskustes kasvavaid lapsi on 2010. aastaks vähemaks jäänud?
Raha on tõesti praegu napilt ning eelarve suured tulud Euroopa fondide näol ei ole loomulikult suunatud toimetuleku piirist allpool elavate laste toetuseks. Kus on aga meetmed raskustes perede lastele, et nad saaksid ka edaspidi spordiringides käia, koos teistega tantsida, maalida või meisterdada? Kus on meetmed nendele lastele, kelle pered ei suuda neile gümnaasiumiõpingute ajal elamispinda garanteerida, lihtsalt üüriks enam raha ei jätku? Kus on meetmed nendele lastele, kelle pere ei suuda enam lapsele luua normaalseks kasvamiseks vajalikke tingimusi või ei piisa kodus lihtsalt sööki? Te ütlete, et see on omavalitsuse kohustus. Olgu, aga kas sellisel juhul on taastatud omavalitsuste tulubaas? Kas olete taastanud tulumaksusummadest eraldatava osa, mis annab omavalitsustele võimaluse tegelda oma raskustes peredega? Ja samas, kas tõesti ei ole vaja ühtegi riiklikku meedet? Kas aastaid tagasi kokkulepitud eurotoetuste suunad on endiselt õigustatud prioriteetsed olema? Kas töötutele on praegu inglise keele õpe kõige suurem eluvajadus? Ehk on riigi eesmärk suunata inimesed välismaale tööle – pole töötuid, pole ka Eestis probleemi.
Paar sõna erivajadustega laste koolidest. Suures rõõmus räägime pidevalt vajadusest tegevuskulusid kärpida. Ministrid rõõmustavad meedia vahendusel üldsust, et jälle oleme vähendanud ministeeriumide tegevuskulusid. Hurraa! Samas jääb märkamatuks asjaolu, et näiteks Haridus- ja Teadusministeeriumis on kärpe sisuks kutsekoolid ja erivajadustega laste koolid. Kutsekoolide rida paistab loomulikult tänu euroinvesteeringutele kaunis, kuid kahjuks ei saa sama öelda meie erivajadustega laste koha. Väga kurb on näha, et viimaste aastate visa töö parandada üldsuse arusaama sellest, kui raskes olukorras on Eesti erivajadusega lapsed, millises seisus on meie erivajadustega laste koolid ja mida me kõik saame teha selleks, et neid lapsi ja uskumatult tublisid eripedagooge toetada, on jälle tähelepanu alt välja libisemas. Seda loosungi tõttu, et tuleb tegevuskulusid kärpida.
Head Riigikogu liikmed! Kutsun teid üles: külastage oma piirkonnas ühte erivajadustega laste kooli! Mingem ka mõnda õpilaskoduga kooli, rääkigem oma kõige lähemal olevas koolis ja lasteaias õpetajatega, küsigem, kui palju on neid peresid, kes on tõesti hädas. Tegelikult pole meil vaja kuigipalju teha, et need toetusmehhanismid, mida need asutused kõige rohkem oma eluks vajavad, töötaksid ega saaks kärpimisega räsitud. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Palun, Kalle Laanet! Kolm lisaminutit, kokku kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kõik kõnepidajad on siin kindlasti eesmärgiga rääkida, mis neile kõige rohkem muret teeb ja kust nende arvates kõige rohkem king rahalises mõttes pigistab. Mina olen siin selleks, et rääkida südamelt ära, kuidas mind vaevab mure inimeste turvalisuse pärast ja nende inimeste pärast, kes selles valdkonnas töötavad ja peaksid meile turvatunnet tekitama. Siseminister on oma avalikes esinemistes korduvalt öelnud, et turvatunnet on täpselt nii palju, kui meil on raha. 2009. aastal oli siseministri kasutatav eelarve 4,1 miljardit krooni, 2010. aastal on see 3,8 miljardit ehk summa summarum –8%. See tähendab seda, et meil peaks järgmine aasta olema siseministri sõnade järgi 8% vähem turvalisust. Kuidas see väljendub, ei tea. Eks turvatunne olegi säärane subjektiivne sisetunne, aga puudujäägid selles vallas võivad konkreetsetel juhtudel avalduda materiaalse ja moraalse kahjuna.
Kui me praegust eelarvet uurime, siis näeme, et politsei personalikulu on järgmisel aastal 180 miljonit väiksem. Mida see tähendab? See tähendab seda, et kui palgatingimused jäävad kehtima, siis peaks politseinike arvu vähemalt 360 võrra vähendama. Laias laastus tähendaks see nt Lääne Politseiprefektuuri sulgemist ehk kuues maakonnas ei oleks enam politseivormi kandvaid isikuid. Eriti raskeks teeb asjade seisu praegune situatsioon, kus kaks suurt organisatsiooni ühinevad ja sinna vahele tuleb ka üks väiksem organisatsioon ehk Kodakondsus- ja Migratsiooniamet. Need sündimisvalud saavad olema kindlasti väga suured, sest mõlemal organisatsioonil on oma identiteet ja oma arusaamad, mida nad tegema peavad. Ma ei tahaks küll olla siseministri nahas pärast 1. jaanuari, kui uus ühendorganisatsioon peaks täies mahus tööle rakenduma.
Vaatame päästjate olukorda: neile on ette nähtud 22,8 miljonit, mis peaks päästetöötajate ametiühingu andmetel tähendama 110 ametniku-päästja koondamist. Siseminister väitis täna Sisekaitseakadeemia konverentsil, et see arv on 90. Kus on tõde? Eks see selgu lähitulevikus, kuidas elu reaalselt minema hakkab.
Mäletan aega, kui Riigikogus võeti viimati vastu päästeteenistuse seadus ja toimus üleminek 24 tunnilt teenistuselt 12 tunnile. Üks olulisemaid argumente oli see, et päästjate sissetulek kasvas ja 12-tunnine töögraafik peaks olema euroopalik ja kõigile vastuvõetav. Pärast seda on mitmed päästeametnikud mulle isiklikke meile saatnud. Näiteks ühe päästeametniku meili sisu on järgmine. Tsiteerin: "Seniste kärbetega me oleme pidanud juba loobuma umbes 20%-st sissetulekust. Lisaks on töögraafiku muutusega oluliselt kasvanud tööl käimise kulud ja vähenenud perega veedetud ja puhkeaeg. Plaanitavate muudatuste läbiviimine nõrgendaks veelgi senist struktuuri ja sunniks lisaks koondamistele paljud ka omal soovil lahkuma. Mõistvale suhtumisele lootes..."  jne.
Mida siis teha? Riigieelarve on ääretult kitsas, tuleb valida prioriteete ja nendest lähtuvalt ka otsuseid langetada. Tsiteerin sellist meest nagu Sydney Smith: "Kõige suurem viga on jätta tegemata kõik, kuna saad ju väga vähe teha." Jah, ma ei saa kindlasti midagi suurt teha, aga ma teen selle natukese ära ehk teen kaks ettepanekut, kust võiks leida raha siseturvalisuse tagamiseks Eesti riigis.
Esimene koht võiks olla see, kus peetakse silmas 86 miljoni krooni eraldamist energiaagentuuri loomiseks. Kas praeguses situatsioonis uute institutsioonide loomine on mõttekas? Pigem hoiaks neid üleval, mis täna toimivad. Eriti tasuks mõelda sellele, kas peale kodude ja majade mahapõlemist on soojapidavuse mõõtmist vaja. Ja teine kärbitav kuluartikkel, nagu ma varem olen meedias välja käinud, võiks olla see, et me vähendame vanemahüvitise ülemmäära kolmelt keskmiselt kahe keskmise palgani. Nii et valikute tegemise koht! Turvalist tulevikku Eesti rahvale!

Aitäh! Palun, kolleeg Marek Strandberg! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Head kolleegid! Kuna siin on mitmel korral kõlanud jutt energiaagentuurist ja sellest saatanlikust 86 miljonist, siis mul on väga kahju, et Keskerakonna fraktsiooni poolt energiaagentuuri nõukotta määratud inimene jõudis nõukoja koosolekule praktiliselt lõpu eel ega saanudki seetõttu teada, milleks ja mis asjaoludel see agentuur loodud on. Aga see selleks.
Pidevalt on üleval küsimus, kust võtta raha. Meie, roheliste vastus sellele siin eelarve menetlusel nii võimuliidu kui vastaspoolel olijate küsimusele on lihtne:  seda raha on võimalik hankida kõikvõimalike taastumatute ressursside maksustamise abil. Tegemist ei ole pelga maksutõusuga, mille sisu on riigieelarve kosutamine kodanike arvel. Olen seda mõnel puhul ka varem teinud, aga seletan siinkohal siis veel mehhanismi, kuhu praegu maksumaksjate raha olemasoleva energiasüsteemi iseloomu tõttu kaob. Ma arvan, et see seletus on hädavajalik selleks, et vältida asjatundmatuid arutelusid selle ümber, kuidas energia, näiteks elektrienergia aktsiisi tõus tekitab ühiskonnale lisakulusid.
Head kolleegid! Need lisakulud on ühiskonnal juba olemas. Asjaolu, et me oleme aastaid elektrit põlevkivist tootnud, tingib möödapääsmatult suuri haigekassa kulutusi –  põlevkivi kasutamine on nimelt keskkonna- ja tervisevaenulik –, tingib meie riiklike ja muude abifondide kulutamise nüüdseks juba hulgaliselt toodetud jääkainete, põlevkivituha ja põlevkivitööstuse teise produkti poolkoksi lademete neutraliseerimiseks ja hoidmiseks. Neid kaudseid ehk väliseid kulusid põlevkivist elektri tootmisel on ühiskonnal igal aastal miljardeid kroone. Lihtsalt need miljardid ei kajastu mitte ühelgi moel senimaani elektri hinnas. Kui need aga ei hakkagi kajastuma elektri hinnas, siis ei tekigi ühiskonnas mitte kunagi teadmist selle kohta, et nii elektri kasutajad kui maksumaksjad maksavad tegelikult praegu ühe kilovatt-tunni elektri eest mitte 1 kroon 20 senti või mis iganes see hind lõpptarbijale praegu on, vaid umbes kaks või kolm krooni. See on Eesti energiamajanduse tõsiasi, mis, ma arvan, enamikule siin saalis tegelikult on teada, aga mida kahjuks enamik siin saalis oma sõnavõttudes või argumentatsioonides ei kasuta.
Lihtne mõttekäik oleks: kui tõsta põlevkivist või muudest taastumatutest ressurssidest toodetud elektri aktsiisimaksu, ei ole see mitte pelk tarbija taskusse minek, vaid vastupidi, täiesti sihipärane, läbimõeldud toiming, millega energia hinnas muudetakse selle tegelikud kulud nähtavaks.
Täna küsisid nii inimesed siin saalis kui ka loomi kilbina kasutanud põllumehed Toompeal, kust tuleb raha. Kust tuleb raha selleks, et kulusid katta? Uskuge, kolleegid, see tuleks sellest, kui me suudaksime mõistlikumalt ja nähtavalt väärtustada oma majanduse erinevad ressursid. Kui siin Kalle Laanet küsib, kust saada raha politseinike või päästekeskuste jaoks, on meie vastus rutiinne: tõstkem elektriaktsiisi, see on õiglane ja solidaarne toiming. Just solidaarsusest ju meie oponendid väga sageli räägivad. Ja need summad on olemas. Ma pelgan, et kurval moel meie vasakpoolsemad oponendid ei soovi seda tõsiasja näha. Selle tõsiasja tunnistamine aga tooks endaga kaasa väga selge ilmingu, ja nimelt selle, et ühiskond on suuteline just nimelt ressursikasutuse aruka maksustamise ja ressursikasutuse ümberkorraldamisega, sihipäraste investeeringutega katma sotsiaalseid kulutusi ilma näiteks tulumaksu astmestamata või tõstmata.
Paar sõna ka astmelisest tulumaksust, mida meie oponendid väga sageli propageerivad. Soome, mida te, kolleegid, sageli eeskujuks olete toonud, on praegu oma astmelise tulumaksuga hädas. See on tekitanud sotsiaalhoolekande süsteemi, mida reguleerida või mille sisust aru saada on peaaegu võimatu. Seda on väga selgelt väljendanud Soome tööminister, kelle arvates on Soome suurimaid probleeme ehk see, et riigis on üle mindud astmelisele tulumaksule. See on tekitanud süsteemi, milles ei orienteeru enam ei üks, teine ega kolmas inimene. Ilma teadlaste ja detektiivide abita ei ole võimalik aru saada, mis selles süsteemis toimub.
Ma arvan, et me ei taha Eesti jaoks täpselt samasugust süsteemi. Me soovime saada tulemust, et Eesti majandus korralduks ümber, ja korralduks õiglaselt ümber. Kaasaegne õiglus, head kolleegid, on otseselt seotud küsimusega, kui õiglaselt on jaotatud energia ja loodusressursid. Ja kui me ei suuda aru saada, et tegelik õiglus maakeral eri riikide vahel tuleneb just nimelt viisist, millisel moel ressursse ühtlaselt jaotada, siis on lugu küll väga kehv.
Ja nii ongi, et tulistatakse kriitikanooltega kohta, kust tegelikult võiks võtta kõik selle, mida nendes kurbusest nõretavates kõnedes esile on toodud. Teiste sõnadega saaks sellega, et energia- ja muud ressursid arukalt maksustada ja jagada need nõnda meie kodanike vahel võrdsemalt, lahendada väga paljud mured. Püüdke aru saada: see on 21. sajandi majandus. 19. ja 20. sajandi alguse revolutsioonilised raha ümberjagamise ajad on maailmas mööda saamas. Tõenäoliselt saame sellele kinnitust ka nüüd detsembri alguses algaval Kopenhaageni konverentsil, kus küsimus ressursside võrdse jagamise ja kliimamajanduse alustest tõuseb väga selgelt päevakorrale. Ma arvan, et see on majanduse ja ühiskonna korralduse viis, millele tasub keskenduda. Eks te kõik siin ole ühel, teisel või kolmandal moel kinnitanud, et te olete loomult rohelised. Roheline olemine tähendab seda, et tuleb aru saada sellest, et nii taastumatuid kui ka taastuvaid ressursse tuleb maailmas ühtlaselt ja võrdselt jagada, ning ressursi tasustamine on üks tee selleks.
Kõik lahendused on teil täna laua peal olemas. Aga neid lahendusi te paraku kipute ignoreerima, sest et teil on muud huvid. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Kadri Simson! Kolm lisaminutit, kokku kaheksa minutit.

Head kolleegid! Minu käest on täna õhtul küsitud, miks Keskerakond teeb riigieelarve eelnõu muutmiseks neli ettepanekut, aga peab nende nelja muudatusettepaneku kohta 28 kõnet. Tõepoolest, miks me teeme nii? Näiteks Lätis on opositsioon teinud riigieelarve kohta 900 muudatusettepanekut. Sellepärast, et me oleme otsustanud selle eelarve puhul olla konstruktiivsed. Aga kõnesid me peame pidama selle pärast, et ei jääks kõlama valitsuse ministrite ja nüüd viimati valitsust toetanud roheliste, Marek Strandbergi sõnum. Just nagu Eesti, kes on 15%-ses majanduslanguses ja kellel on 100 000 töötut, peaks olema veel sellel positsioonil, et ülejäänud Euroopa Liidu riigid peaksid meid kadestama. Asi ei ole nii. Kuulates siin seda retoorikat, hakkab mulle tunduma, et kui me võtsime 2010. aasta eelarvet arutama hakates eelduseks, et meie vabariigi valitsus on aastail 2008 ja 2009 oma õppetunnid saanud, siis see ei ole tõeks osutunud. Aastail 2008 ja 2009 planeeriti eelarvet väga valesti ja seni on ka praeguses eelarves rohkem retoorikat kui tegelikku sisu.
Tuletame meelde, et mullu 2009. aasta riigieelarvet tehes prognoosis Vabariigi Valitsus, et tänavu kasvab majandus 2%. Tegelikult on Eesti majandus kolme kvartali jooksul igas kvartalis olnud üle 15%-lises majanduslanguses. Nüüd on meil laual tuleva aasta eelarve, mis on rajatud eeldusele, et kogu majanduse kukkumine on ära toimunud. Meil on ametlik positiivne prognoos, mis lubab, et aasta 2010 ei tule majanduses halvem, kui on käesolev aasta. Rahandusminister Jürgen Ligi on lausa optimist ja eeldab, et järgmine aasta tuleb parem, selle lootuse tagatiseks on meie põhilised ekspordipartnerid, teised riigid, kelle majandus on hakanud kasvama, seda aga tänu nende riikide väga suurtele abipakettidele ja majanduse elavdamise pakettidele.
Meile peaks enim muret tekitama tõsiasi, et Eesti enda elanike seis on praegu märksa halvem, kui see oli möödunud aastal, ja see halveneb edasi. Alates jaanuarist on igal nädalal lisandunud üle 2000 töötu. Suurem osa neist saab esimese 270 päeva jooksul töötukassalt toetust, kuid pärast üheksa kuu möödumist töötuna jääb vaid kohaliku omavalitsuse pakutav abi, ja see on toimetulekutoetus 1000 krooni. Inimesed, kellel pole sissetulekut või kelle palka on märgatavalt vähendatud – iga kärbe või eelarvepositsiooni parandamine on tähendanud paratamatult tuhandetele töötajatele palga vähendamist –, on tegelikult siseturul tarbijana kadunud. Kuna nad ei saa endale lubada tihti esmavajalikkugi, siis jääb laekumata vastav käibemaks, ja kuna neil ei ole tööd, siis ei tasu nad ei sotsiaal- ega tulumaksu. Ja teile teadmiseks: tänavu on lõpetatud 51 000 inimese ametlik staatus töötuna ja neist vähem kui pooled on leidnud uue töö. Ülejäänute aitamiseks on Keskerakonna fraktsioon teinud ettepaneku suurendada eelarvest tulevat toimetulekutoetust seniselt tuhandelt kroonilt 1200 kroonini.
Eestis on liiga palju inimesi, kes on tänavu pidanud üle elama palgakärpe. Ja kui uuel aastal ootab ees uus palgakärbe, siis ei saa need inimesed väita, et aasta 2010 on parem, kui on aasta 2009. Mis on aga riigi retoorika? Tänavu kärbiti eelarvet kolmel korral ja tuleva aasta osas ei osanud rahandusminister midagi head öelda ei sotsiaalmaksu, tulumaksu ega käibemaksu laekumise kohta. Kui maksutulud ei kasva, siis tegutsetakse ilmselt vara müügi vaimus. Kui tulla üksikisiku tasemele, siis kui inimene müüb oma kodu odavmüügil maha, et aasta üle elada, mis saab temast ülejärgmisel aastal? Sama heaperemehelikult peaks riik mõtlema, kui planeerib ühekordset jätkusuutmatut tulu järgmise aasta riigieelarvesse.
Siin on opositsiooni suhtes kõlanud kriitika, et me ei aita parandada eelarve tasakaalu. Tegelikult peaks valitsuserakonnad olema opositsioonile tänulikud – tänulikud selle eest, mis me tegime augustikuus. Me tuletasime teile meelde, et seadustatud on tulumaksu alandamine. Me tõime koos sotsiaaldemokraatidega lauale tulumaksu alandamise pidurdamise, mis toob igal järgmisel aastal üle miljardi tulu.
Aga eelarve puhul on põhiline probleem see, et me näeme mitmete kärbete põlistamist. Kõige valusam neist on Eesti valdade ja linnade tulubaasi äravõtmine. Mäletate, see toimus esmakordselt tänavu 20. veebruaril, kui siin Riigikogu saalis oli Vabariigi Valitsuse usalduse hääletus. Ja kõik need Reformierakonna, IRL-i ja sotside saadikud, kes kinnitasid rohelisele nupule vajutamisega valitsuse usaldamist, muutsid ära ka 19 seadust. Nende seaduste hulgas olid spordiseadus ja koolieelsete lasteasutuste seadus, mille muutmisega võeti omavalitsustelt ära 430 miljonit. Ja kuna niisama ei saa raha ära võtta, siis öeldi, et kohustusi ka vähendati. Vähendati kohustust toetada sporti ja lasteaedu. Ja nüüd, aastal 2010, tundub, et omavalitsuste tulubaasi vähendamine on juba vana seadustatud asi. Ometi me teame, et enamik Eesti omavalitsusi on praegu tõsistes raskustes, ja Keskerakonna ettepanek on aasta alguses äravõetud tulumaksu osa Eesti linnadele ja valdadele tagasi anda. Valitsus ei tohiks oma eelarvet kohendada omavalitsuste arvel, kelle ülesanded inimeste raskustesse sattudes kasvavad, mitte ei kahane.
Teine põlistatud asi, mille ma eraldi välja toon, on kaudsete maksude pidev tõstmine. Need on maksud, mis löövad eelkõige väikese sissetulekuga inimesi. Toasoe on siinjuures kõige ilmekam näide. Veel 2007 ei kehtinud maagaasile mingit aktsiisi, tänavuseks on maagaasi aktsiis tõstetud 367 kroonini 1000 kuupmeetri kohta. Samuti kehtis 2007. aastal toasoojale käibemaksu erisus 5%, tänaseks on see käibemaksu tase tõstetud 20%-ni. Ainuüksi nendel kahel suurel maksutõusul on oma süü, et meie inimeste soojaarved on kütteperioodil kasvanud. Viimati tõsteti seda aktsiisi 1. juulist ja tänavu on maagaasi aktsiisi tõusust planeeritud riigieelarvele lisatulu 45 miljonit krooni. Keskerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku taastada toasoojale kehtinud käibemaksu erisus. See oli muide ka ühe valitsuserakonna telereklaami leitmotiiv, et soojaarveid tuleb vähendada. Miks te nüüd seda ei toeta?
Meie neljas parandusettepanek puudutab Eesti põllumehi. Nende olukorrast oli võimalik kuulda täna Toompeal toimunud meeleavaldusel. Põllumehed annavad praegu tööd piirkondades, kus lehmade lihakombinaati mineku korral uut palgamaksjat leida on pea lootusetu. Veelgi tähtsam on aga see, et ilma Eesti põllumeesteta pole meil varsti ka enam Eesti toitu. Läti toetab oma põllumehi, Soome toetab oma põllumehi. Miks Eesti põllumeeste arvel kokkuhoidmist sobivaks peab? Samas kui näiteks riigi kaitsekulutusteks ettenähtud raha, mida ei kasutatud täielikult ära ei eelmisel aastal ega ka üle-eelmisel aastal, võiks kasutada meie enda elu turvaliseks muutmiseks. Eesti suurimaks turvariskiks võib praegu saada meie inimeste vaesus – väga raske on toime tulla. Ja need neli Keskerakonna parandusettepanekut aitaksid heakskiitmise korral seda probleemi ära hoida. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Hea juhataja! Austatud Riigikogu! Ma igaks juhuks küsin ka lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

2008. aasta kevadel oli suur pahandus, kui sai valjult välja öeldud, et aasta 2009 tuleb riigieelarve puudujäägiga – see oli pühaduse rüvetamine. Ja tänavu kevadel oli suur pühaduse rüvetamine, kui sai öeldud, et ainult kulude kärpimisest ei piisa, et enam ei saa kulusid kärpida, piir tuleb ette, tuleb ka tulusid suurendada. See pühaduse rüvetus läks nii kaugele, et nüüd ma olen siin teie ees opositsioonisaadikuna, aga ega suurt mu mõtted seoses 2010. aasta eelarvega muutunud ei ole. Ühtpidi on selged, arusaadavad eesmärgid. Ja siin ma tahan öelda, et minu meelest nii eelmine kui ka praegune Vabariigi Valitsus peaksid olema tänulikud opositsioonile, kes küllalt vastutustundlikult ja vaikimisi on jälginud, mida valitsus teeb, ponnistades oma eesmärgi või vahendi – mis iganes see euro ka pole –  saavutamiseks. Opositsioon võtab seda rahulikult, püüab kaasa aidata ja mitte segada. On ka kohti, kus ta võiks võib-olla rohkem karjuda, aga jätab selle targu tegemata.
Seetõttu me oma muudatuste esitamisel lähtusime sellest, et meil on praegu valitsus, mis toetub kahele Riigikogu fraktsioonile, kellel on oma selge arusaamine maailma asjadest. Me ei hakanud esitama muudatusi, mille läbiminek oleks nende eesmärgile risti vastupidine, küll aga püüdsime näidata selget alternatiivi, mis need võimalused ikkagi on.
Kuna me kõrvuti riigieelarvega menetleme Riigikogus ka tulumaksuseadust ehk maksumuudatusi, siis ütlen selge pildi huvides, et kokkuvõtvalt on meie arvates kulutuste suurenemine 1 miljard krooni. See tähendaks nii sisejulgeoleku, sealhulgas päästjate ja politseinike kulutuste katmist tänavuse aasta tasemel, tähendaks riigi toetust omavalitsustele, kes valdavalt on hädas lasteaiakohtadega, tähendaks põllumeeste toetamist, tähendaks arvestamist, et ka näiteks kultuurivaldkonnas, raamatukogudes, teatrites on palgata puhkuste ja muude kokkuhoiumeetmetega meie meelest jõutud juba tänavu piirini, kust enam edasi minna ei saa. See tähendab muuseas ka seda, et meil oleks võimalik oma põllumehi toetada mõistlikumalt ja paremini. Ja kokku need kulutused, midagi ei ole teha, läheks maksma miljard krooni.
Ettepanek on tõsta tulumaksu, mis on õiglasem kui siiamaani tehtud maksumuudatused, mis kiusavad ainult väikese sissetulekuga inimesi. Selle tulu suurus oleks 2,4 miljardit. Meie haigekassat puudutava ettepaneku alusel saaks haigekassa nõukogu võimaluse kasutada täiendavalt reserve. Neid sealt palju vaja ei olekski, umbes 400 miljonit krooni. Ühtlasi teeme ettepaneku käibemaksu alandada, mitte tõsta. Seda kas või seepärast, et kui muidu mõistlik keskkonnateadlik ökomaksureform mingitpidi liigub, siis praegu kõik need asjad summitakse ühte kohta maksutõusude näol ja selle peavad kahjuks kinni maksma väiksema sissetulekuga inimesed.
Kokkuvõtvalt: kui kõik need arvud kokku liita, siis me isegi parandame seda kurikuulsat eelarvepositsiooni. See annaks tegelikult ka valitsusele suurema kindluse, et me järgmisel aastal jääme oma kuludega 3%-lise defitsiidi piiresse ega ületa seda.
Täna tulevad hääletused. Komisjonis me kaotasime hääletused seisuga 5 : 6, mis ei ole iseenesest üllatus. Selles mõttes on loomulikult õige siinkohal mõelda selle peale, mis saab edasi. Mu esimene märkus on selline. Ma saan väga hästi aru, et ka kahe osapoole valitsusliidus on eelarve osas keeruline omavahel kokku leppida. Aga tulevikus te võiksite teid toetava saadikurühma, keda ma enam roheliseks kuidagi nimetada ei saa, varem läbirääkimistele kaasata. See oleks mõistlikum, siis me ei kaotaks Riigikogus aega. Nad saaksid enne oma mõtted välja öelda.
Teine soov on see, et ei läheks nii, nagu eelkõneleja Strandberg rääkis, et pahandatakse nende miljonite pärast. Aga miks ei peaks siis pahandama? Vaadake, meil on tänavu hulk probleeme, mille tõttu inimestel on keeruline omadega toime tulla. Riigiasutused näevad kurja vaeva, et teha seda, mida nad ikka on teinud, küll vähemal määral, aga mingil moel ikkagi. Me räägime siin, et tuletõrje ei tööta. Meie aga eraldasime siin 86 miljonit milleks? Selleks, et vastu võtta üks kodukord ja et nõukogu liikmed – hulk tarku inimesi, kes on sama targad vähemalt kui nende eeskõneleja, pidid kuulama Marek Strandbergi loengut. Ja rohkem tänavu ära ei kulutata. 86 miljonit ühe loengu peale on minu meelest liiga suur kulu. Me teeme õigesti, et me selle raha kasutamise järgmiseks aastaks lükkame. Ma usun, et kogu see üritus, mille nimel võideldakse, on iseenesest ju väga õige. Aga kui seda tehakse riigiõiguslikust seisukohast sellisel keskmise lastesõime tasemel, siis me pigem pilastame kogu seda mõtteviisi ja kõiki neid ideid.
Ma väga soovin, et ka debatt, mis nüüd järgneb – ma kujutan ette, me hakkame uuesti kaudseid makse tõstma, et teatud soove ellu viia –, et see tulemus, mis saavutatakse, ei oleks samasugune keskkonnasäästliku mõtteviisi plagiaat, nii nagu siiamaani välja on kukkunud. Seda ei ole tarvis.
Kutsun teid üles toetama meie muudatusettepanekuid! Tõesti, need on teistsugused, aga need lähtuvad Eesti praegusest maksupoliitikast. Väga mitmes riigis on üleminek otsestelt maksudelt kaudsetele, ka sellele, et ühiskonda suunatakse keskkonnasäästlikumale tegevusele, end igati õigustanud ja nende riikide maksupoliitika juures saab seda ainult toetada. Aga ärme unustame ära, et meil on otseste ja kaudsete maksude vahekord hoopis teistsugune kui seal. Me ei maksusta Eestis oluliselt omanikuks olemist, mida terve Euroopa ammu teeb. Me maksustame rohkem tarbimist ja ka tarbimismaksude sees üleminek keskkonnatasudele, keskkonnasäästlikule maksustamisele oleks iseenesest praegustes Eesti oludes kindlasti mõistlikum tegevus kui minna otsestelt maksudelt üle nendele keskkonnamaksudele. Nii et eelkõige ma näen ressurssi seal. Paraku ma kardan, et lõppkokkuvõttes lähtutakse ikka sellest, et ühel on ühed huvid, teisel teised, ja lõppkokkuvõttes need, kes vähem teenivad, peavad kogu selle loo kinni maksma. Sellega meie nõus ei ole.

Aitäh! Kolleegid! Kõik, kellel on olnud soov kõne pidada, on nüüdseks oma kõne pidanud. Seega lõpetan läbirääkimised. Võime asuda läbi vaatama 2010. aasta riigieelarve seaduse eelnõu muudatusettepanekuid. Nagu kombeks, nimetan muudatusettepaneku numbri, selle esitaja ning juhtivkomisjoni seisukoha.
Esimene muudatusettepanek on juhtivkomisjoni esitatud. Teine muudatusettepanek on Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esitatud ning juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Rahvaliidu fraktsiooni nimel palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Alustame selle hääletuse ettevalmistamist.
Panen hääletusele teise muudatusettepaneku, mille on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see ettepanek arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Muudatusettepaneku poolt hääletas 37 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Kolmas muudatusettepanek, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Palun, kolleeg Eiki Nestor! Kolleegid, ma palun saalis vaikust!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Kas võime asuda hääletamise juurde? Panen hääletusele kolmanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 36 Riigikogu liiget, vastu 53 ning erapooletuid ei olnud. Seega ettepanek ei leidnud toetust.
Neljas muudatusettepanek on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Keskerakonna fraktsiooni nimel palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Kas võime asuda hääletama? Panen hääletusele neljanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ning mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 35 Riigikogu liiget, vastu 54, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Viies muudatusettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Kas võime asuda hääletamise juurde? Panen hääletusele viienda muudatusettepaneku, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ning mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 36 Riigikogu liiget, vastu 53, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Kuues muudatusettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjon ei ole seda arvestanud. Palun, Eiki Nestor!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Teeme seda. Kas võime asuda hääletamise juurde? Panen hääletusele kuuenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ning mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 37 Riigikogu liiget, vastu 54, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Seitsmenda muudatusettepaneku on esitanud Helle Kalda, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Palun, kolleeg Helle Kalda!

Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Aitäh! Kas võime asuda hääletamise juurde? Panen hääletusele seitsmenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Helle Kalda ning juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 36, vastu 55 Riigikogu liiget, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Kaheksas muudatusettepanek on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Palun, Kadri Simson!

Keskerakonna fraktsiooni nimel palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Kas võime asuda hääletamise juurde? Panen hääletusele kaheksanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 36, vastu 50 Riigikogu liiget, erapooletuid ei olnud. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Üheksanda muudatusettepaneku on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Palun, Karel Rüütli!

Rahvaliidu fraktsiooni nimel palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Kas võime asuda hääletamise juurde? Panen hääletusele üheksanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Rahvaliidu fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 36, vastu 50 Riigikogu liiget, erapooletuid ei olnud. Seega ettepanek ei leidnud toetust.
Kümnes muudatusettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Palun, Eiki Nestor!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Kas võime asuda hääletamise juurde? Panen hääletusele kümnenda muudatusettepaneku, mille esitas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ning mille juhtivkomisjon jättis arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 37, vastu 51 Riigikogu liiget, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Ka 11. muudatusettepaneku on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon ei ole seda arvestanud. Palun, Eiki Nestor!

See on väga hea ettepanek! Palun seda hääletada.

Kas võime asuda hääletamise juurde? Panen hääletusele 11. muudatusettepaneku, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ning mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 38, vastu 53 Riigikogu liiget, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
12. muudatusettepaneku esitas Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon jättis selle arvestamata. Palun, Kadri Simson!

Keskerakonna fraktsiooni nimel palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Kas võime asuda hääletama? Panen hääletusele 12. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 34 Riigikogu liiget, vastu 52, erapooletuid oli 1. Ettepanek ei leidnud toetust.
13. muudatusettepaneku on esitanud samuti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Palun, Kadri Simson!

Keskerakonna fraktsiooni nimel palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Kas võime asuda hääletamise juurde? Panen hääletusele 13. muudatusettepaneku, mille on esitanud Keskerakonna fraktsioon ning mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 33 Riigikogu liiget, vastu 54, 1 oli erapooletu. Ettepanek ei leidnud toetust.
14. muudatusettepanek on Jaan Kundla esitatud, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata, kuid tulenevalt meie kodu- ja töökorra seadusest ei kuulu see ettepanek Riigikogu saalis hääletusele. 15. muudatusettepaneku on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Palun seda hääletada.

Kas võime asuda hääletamise juurde? Panen hääletusele 15. muudatusettepaneku, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ning mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 39, vastu 53 Riigikogu liiget, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
16. muudatusettepaneku on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Palun, Eiki Nestor!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Kas võime asuda hääletamise juurde? Panen hääletusele 16. muudatusettepaneku, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ning mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 39 Riigikogu liiget, vastu 52, 1 oli erapooletu. Ettepanek ei leidnud toetust.
17. muudatusettepaneku on samuti esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Palun, Eiki Nestor!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Kas võime asuda hääletamise juurde? Panen hääletusele 17. muudatusettepaneku, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 39 Riigikogu liiget, vastu 53, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
18. muudatusettepaneku on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon ei ole seda arvestanud. Palun, Eiki Nestor!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Kas võime asuda hääletamise juurde? Panen hääletusele 18. muudatusettepaneku, mis on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud ning mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 39 Riigikogu liiget, vastu oli 53, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
19. muudatusettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata.
20. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Palun, Kadri Simson!

Keskerakonna fraktsiooni nimel palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Kas võime asuda hääletamise juurde? Panen hääletusele 20. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ning mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 38 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Kolleegid! Me oleme läbi vaadanud kõik 2010. aasta riigieelarve seaduse eelnõu teise lugemise ajal esitatud muudatusettepanekud. Vabariigi Valitsuse algatatud 2010. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 587 teine lugemine on lõppenud. Määran eelnõu 587 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 24. novembri kell 18.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Riigi 2008. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu teine lugemine. Palun kõnetooli ettekandeks rahanduskomisjoni esimehe Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Komisjon arutas eelnõu 9. novembri istungil, muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei laekunud. Komisjon on 2008. aasta majandusaasta koondaruande läbi vaadanud, sealhulgas ka riigieelarve täitmise aruande, ning kuulanud ära valitsuse esindajate selgitused ja Riigikontrolli arvamuse eelnõu kohta. Vastavalt põhiseadusele esitas riigikontrolör Riigikogule ülevaate riigivara kasutamise ja säilimise kohta. Komisjon otsustas konsensusega eelnõu teine lugemine lõpetada ja panna eelnõu lõpphääletusele. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Kolleegid, kas soovite avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Riigi majandusaasta aruanne on dokument, mis sünnib igal aastal. See on dokument, mis võtab olnu kokku, ja põhimõtteliselt võiks arvata, et selle dokumendi koostamisel ei ole erilist võimalust poliitikat teha. Ja minu arvates ei ole ka väga mõistlik poliitikat teha, sest kõikidest teadusest kõige suurem on teadus, mis konstateerib olnut.
Ma pööraksin tähelepanu ühele lõigule selles aruandes. Loen selle teile suisa ette, see on kohe päris alguses. Siin kirjutatakse niimoodi: "Eratarbimise kasvutempo, mis oli viimased kuus aastat ületanud SKP kasvu, hakkas järsult vähenema juba 2007. aasta teises pooles. Eratarbimiskulutused kasvasid 2008. aastal aastases arvestuses siiski veel 6%, kuid reaalselt vähenes tarbimine 2008. aastal 4%. Madalale eratarbimise reaalkasvule aitas kaasa elanike kindlustunde langus, mis oli tingitud kinnisvaraturu jätkuvast madalseisust ja rahvusvahelise majanduskriisi süvenemisest. Teiseks põhjuseks oli elanike rahaliste vahendite piiratus tagasihoidliku laenamise ning kõrgete laenuintresside tõttu. Majanduslangusest tingituna tõusis tööpuuduse määr 2008. aastal 5,5%-ni ehk 38 400 inimeseni." Jne, jne.
Ma olen kuulnud kuid ja kuid selles saalis istudes, kuidas mitte kuidagi ei olnud 2007. aastal võimalik aru saada, et majandus on natukene pidurit tõmmanud, kui mitte öelda, et see kipub seiskuma. Nüüd ma loen siit aruandest, et juba 2007. aastal need märgid olid olemas. Mina küsin: miks me ei arvestanud reaalmajandusega? Miks me tegelikult 2008. aastal ja 2007. aasta teises pooles, kui me 2008. aasta riigieelarvet koostasime, olime nii optimistlikud, et eelarve kasv oli 25%? Täna sellesama dokumendi seletuskirjast ma loen välja, et tegelikud märgid olid ju olemas.
Kogu selle asja juures tekib ainult üks küsimus. Ilmselt Riigikogu saalis minust paremal pool võib-olla isegi teatakse, et valitsusel vahest on mingisugused eelarvekavad ja riigi majandamise kavad ka kaugemas perspektiivis. Minust vasakule poole jäävas saalipooles ei ole minu arvates sellest viimastel aegadel õrna aimugi olnud. Kas ei ole aeg siiski küps, et Eesti riigil võiks olla natuke kaugemas perspektiivis teada, millised võimalused meil tegelikult oma riigi majandussfääris toimetamiseks on? See majandusaasta aruanne on selles mõttes väga õpetlik dokument, siit annab meil üsna palju välja lugeda. Ja kui me sellised aruanded üksteise kõrvale paneksime ja neid võrdleksime, siis mina küsiksin: kes peaks olema see jõud, kes ka näiteks parlamendile julgeks öelda, mis Eesti riigis sellesama sinusoidi järgi lähiaastatel juhtuda võiks?
Aga põhimõtteliselt meil on riik alles. Ning meil on läinud kõvasti paremini kui Lätil. Ja seda majandusaasta aruannet ei koostanud mitte IMF, vaid täiesti legaalne Eesti Vabariigi Valitsus.

Kolleeg Eiki Nestor, palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Mõnes mõttes ma olen eelkõnelejaga nõus, et on ka kohti, kus tema esitatud küsimused on mitme aasta jooksul vastatud. Tegelikult peab selle majandusaasta aruande kommantaariks ütlema, et Eesti oli üle pika aja esimest korda olukorras, kus majandus sellise robinaga kukkus ja keegi ei teadnud, mida tegema peab. Vähemalt nii näis. Teisisõnu: olukord oli uus ja sellisel juhul tekib alati küsimus, keda uskuma peab ja millal. See, et me lõpptulemusena ka 2008. aasta kontekstis jäime valitsussektori defitsiidiga mõistliku suuruse juurde, on minu meelest tulemus iseenesest. Ma tulingi pulti ainuüksi seetõttu, et öelda selle eest aitäh kunagistele valitsusliidu kaaslastele. Tahan öelda selle eest aitäh opositsioonile ja tahan öelda selle eest aitäh ka Ivari Padarile! Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Selle otsuse eelnõu kohta muudatusettepanekuid laekunud ei ole, seega võime asuda lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Kas võime asuda hääletamise juurde?
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Riigi 2008. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu 577. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 70 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuid oli 1. Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsus "Riigi 2008. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine"  on vastu võetud.

Kolleegid! Asume nüüd Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse uuesti arutamise juurde.
Tutvustan põgusalt arutamise korda. Nii põhiseaduskomisjoni esimehel kui riigikaitsekomisjoni esimehel on ettekandeks kummalgi aega 20 minutit. Riigikogu liikmel on võimalik esitada kummalegi ettekandjale üks suuline küsimus, seejärel toimuvad läbirääkimised Vabariigi Presidendi poolt seaduse välja kuulutamata jätmise motiivide kohta ning pärast läbirääkimiste lõpetamist tuleb hääletamisele Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastu võtmine.
Palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde!

Head kolleegid! Lugupeetud istungi juhataja! See oli  21. oktoober käesoleval aastal, kui Riigikogu võttis vastu kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse, ja muu hulgas oli seal ka § 60¹ "Ajateenija inimväärikuse austamine ja õiguste järgimine". Selle lõige 1 ütleb: "Ajateenija põhiõigusi ja -vabadusi võib piirata seaduses sätestatud juhtudel. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib ülem kaitseväe väljaõppe kaalutlusel kohaldada vaid sellist piirangut, mis on vajalik." Iseenesest on arusaadav, et riigikaitse huvides on vajalik kaitseväelaste põhiõigusi piirata, võrreldes tsiviilisikutega, ja teha seda päris ulatuslikult. Kuid kõik see peab toimuma ikkagi just nimelt põhiseaduse alusel, sellest tulenevalt. Põhiseaduse § 124 kolmanda lõike kohaselt on kaitseväes olevatel isikutel kõik põhiseaduslikud õigused, vabadused ja kohustused ja ainult teenistuse eri laadi huvides võib seadusega sätestada erandid sellest põhimõttest. Ütleb ju meie põhiseaduse § 11, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega.
Sellest tulenevalt on Vabariigi President 3. novembril 2009. aastal jätnud kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse välja kuulutamata. Miks ta siis seda tegi? President ütleb, et see säte, mida ma enne tsiteerisin teile, head kolleegid, on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse mitme paragrahviga – § 3 lõike 1 esimese lausega ja  §-dega 11 ja 124 –, et just nimelt põhiseaduse kohaselt tuleb kõik piirangud määratleda seadusega ja et see nõue kehtib põhiseaduse järgi ka kaitseväeteenistuse reguleerimisel. Järelikult tulebki kaitseväeteenistuses vajalikud põhiõiguste piirangud ning nende rakendamise tingimused ja kord sätestada seaduses. Välja kuulutamata jäetud seaduse §-s 60¹ olevas normis, mille ma ette lugesin, ei ole loetletud neid konkreetseid piiranguid selle kohta, mis kaitseväelastel on keelatud. Kuna on niisugune üldnorm, siis sellest tulenevalt ongi säte põhiseadusvastane.
Põhiseaduskomisjon arutas seda teemat s.a 16. novembril ja kohale oli palutud ka Vabariigi Presidendi õigusnõunik Ülle Madise. Ta seletas meile, et selle välja kuulutamata seaduse näol on tegemist väga vajalike muudatuste paketiga, kuid president leiab, et see üks säte on vastuolus põhiseadusega. Probleemi ei oleks olnud, kui ajateenijate põhiõiguste piirangud oleksid olnud seaduses piisavalt ära sätestatud. Tänaseks on Kaitseministeerium küll selle probleemi kallal töötanud, kuid neid piiranguid seaduses ikkagi kirjas ei ole. Ka Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakond on oma arvamuses toetanud seda seisukohta ja leidnud, et see säte on veel vastuolus põhiseaduse õigusselguse printsiibiga. Kuna seaduses peaaegu üldse ajateenija õiguste piiranguid kirjas ei ole – ka Riigikohus on sellele tähelepanu juhtinud –, siis ei selgugi sellest seadussättest, mis siis kaitseväelastel tegelikult on keelatud ja mis ei ole keelatud.
Edasi arutasid komisjoni liikmed seda küsimust, avaldasime omavahel arvamusi ja esitasime küsimusi. Välja koorus ka selline asi. Ütleme, näiteks mittejuristina me küsime, et mis selles siis halba on, kui niisugune üldsäte ikkagi sellesse paragrahvi  ja sellesse seadusesse sisse jääks, kas maailm vajuks siis kokku? Selle peale saab siiski öelda, et see võiks tekitada olukorra, kus ka kõikides muudes eluvaldkondades piisaks sellisest abstraktsest normist, mis lubab riigivõimu esindajal piirata meie põhiõigusi ja vabadusi ilma seaduseta, lihtsalt nii, et kui võimuesindaja tunneb selleks vajadust, siis võib ta ise otsustada, milliseid õigusi ja kitsendusi saaks teiste isikute suhtes rakendada. Ja see oleks äärmiselt-äärmiselt ohtlik pretsedent! Ka Vabariigi President on ju oma otsuse lõpus märkinud, et põhiseaduse sätet ja mõtet tuleb austada igas olukorras.
Ülle Madise andis ka vastuse küsimusele, kuidas toimida, et kõnealust sätet selles seaduste paketis niisugusel kujul ei oleks. Kõige lihtsam võimalus on see välja arvata, et siis kuulutab Vabariigi President kindlasti selle vaidlusaluse seaduse kiiresti välja ja võib-olla olekski otstarbekas tegelda selle sätte formuleerimisega edaspidi. Aga selles edaspidises töös on kindlasti juhtivkomisjonis juba Riigikogu riigikaitsekomisjon ja siin on meil raske ette öelda, kuidas nad peavad otstarbekaks seda küsimust lahendada. Kuid põhiseaduskomisjon oli üksmeelselt seisukohal, et Vabariigi Presidendi tähelepanu juhtimine on õigustatud. Samuti otsustasime, et meie teeme ettepaneku mitte toetada tänasel täiskogu istungil Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse muutmata kujul vastuvõtmist. See tähendaks, et meie ettepanek, head kolleegid, on hääletada nüüd kohe algaval hääletusel vastu. Selle poolt olid kõik kohal olnud põhiseaduskomisjoni liikmed, poolt 8, vastu ega erapooletu ei olnud keegi. Aitäh!

Aitäh! On ka küsimusi. Palun, Trivimi Velliste!

Aitäh, proua aseesimees! Lugupeetud härra ettekandja! Seesama küsimus oli arutelul ka riigikaitsekomisjonis ja meie komisjoni esimees annab sellest kohe ülevaate. Aga ma küsin, kas teie komisjonis arutati ka seda, et on oht luua pretsedent, et me hakkame järjest rohkem sätestama selliseid tehnilisi üksikasju seaduse tekstis? Toon ühe näite, mis oli meil jutuks, see on mobiiltelefoni kasutamine sõdurite poolt. Näiteks õppuste ajal tehakse laskeharjutusi või midagi sellist. Keegi helistab telefonile ja sõdur ütleb: "Minu inimõiguste hulka kuulub see, et ma saan telefoniga rääkida!" Ja nüüd me peame hakkama seda siis seadusega sätestama, seadus ütleb, kas saab või ei saa. Selliseid pentsikuid näiteid võib palju tuua. Kas ei ole hädaohtu, et me läheme seda teed, et igasugused pisiasjad peavad varsti olema seaduses?

Aitäh! Kindlasti ei pea seaduses sätestama igasuguseid tehnilisi üksikasju, nagu sa, hea kolleeg, märkisid. Küll aga tuleb seaduses ära määrata konkreetsed piirangud põhiseadusest tulenevate õiguste ja vabaduste kasutamisel. Kindlasti ei pea seaduses ära märkima, mis marki mobiiltelefoni ja millal ei tohi kasutada, küll aga peab olema konkreetne viide, millal ja kuidas kaitseväelane ei tohi oma omandit kasutada. Seadus peab olema alati piisavalt abstraktne, kuid need konkreetsed olud ja juhud tuleb seaduses ära märkida.
Kui seda seadussätet hakata edaspidi täpsemini formuleerima, siis võib kindlasti võtta aluseks ka selle välja kuulutamata jäetud seaduse esialgse seletuskirja, kus on üritatud päris täpselt lahti kirjutada, mida selle sättega on soovitud saavutada. Kuid see on liialt üldsõnaline, et me saaksime seda toetada. Vastasel juhul võiks ju öelda, et riigivõimu esindajale antakse näiteks voli vajadusel teist isikut lihtsalt kinni pidada, toomata ära neid aluseid, millal. Näiteks politseil on õigus meid mingil põhjusel kinni pidada, kuid mis ajaks ja mis alusel – need peavad olema. Kui need alused ei ole piisavalt ära näidatud, siis oleks kogu see tegevus põhiseadusvastane. Nii et jah, ega see seaduse kirjutamine ei ole sugugi lihtsalt niisama, vaid selleks, et me saaksime oma põhivabadusi ja õigusi austada ja täita, et see, kes seda loeb, saaks aru, mis talle on lubatud, mis on keelatud, ning et ka sellele, kes kontrollib ja kes peab vastutama, oleks asi arusaadavam. Aga see kõik peab tulenema põhiseadusest ja seadusest. Niisugustest madalamal seisvatest normidest, olgu see siis kas või kellegi autoriteetse isiku vahetu korraldus, üksi ei piisa, kui see ei haaku põhiseadusega.

Suur tänu, austatud põhiseaduskomisjoni esimees! Rohkem küsimusi ei ole. Palun kõnetooli ettekandeks riigikaitsekomisjoni esimehe Mati Raidma!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas käesolevat seadust s.a 10. ja 16. novembri istungil. 10. novembril osalesid riigikaitsekomisjoni istungil kaitseminister Jaak Aaviksoo, Kaitseministeeriumi operatsioonide ja kriisi reguleerimise osakonna juhataja Riho Rõngelep ning õigusosakonna juhataja Elin Lehtmets. 16. novembri riigikaitsekomisjoni istungil osales Vabariigi Presidendi õigusnõunik Ülle Madise, kes tutvustas Vabariigi Presidendi 3. novembri 2009. aasta otsuses nr 545 sätestatud käesoleva seaduse välja kuulutamata jätmise õiguslikke põhjendusi. Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 124 lõikele 1 on kõik Eesti kodanikud kohustatud osa võtma riigikaitsest seadusega sätestatud alustel ja korras. Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaande autorid leiavad, et kuna põhiseaduse § 124 lõikes 1 sätestatud põhikohustustega piiratakse ka kodanike põhiõigusi, siis allub see seaduse reservatsioonile. Tegemist on lihtsa seaduse reservatsiooniga, mille puhul on oluline eesmärk, mida seadusandja silmas peab. Juhin tähelepanu, et põhiseaduse § 29 lõige 2 sätestab, et kedagi ei tohi sundida tema tahte vastaselt tööle ja teenistusse, v.a kaitseväeteenistus, mis on riigi õigustus, või selle asendusteenistus. Põhiseaduse § 34 lubab riigikaitse huvides, mis on riigi õigustus, piirata isikute liikumisvabadust. Tulenevalt põhiseaduse § 124 lõikest 1 on ajateenistus riigi sunniga tagatud kodaniku kohustus teenida kaitseväes ajateenistuseks ettenähtud ajal ning oma olemuselt on ajateenistus ajateenija põhiõiguste ja vabaduste piiramine. Riigikaitsekomisjonil ja Kaitseministeeriumil puuduvad teiste riikide õigusest lähtuvad andmed, et nende riikide ajateenistusega seonduvates seadustes oleksid detailselt määratletud ajateenijate põhiõiguste ja vabaduste piirangud.
Kui arutuse all olevat kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 535  riigikaitsekomisjonis menetleti, siis Kaitseministeeriumi esindajate sõnul tulenes selle seaduse § 1 punkt 7 ehk siis kaitseväeteenistuse seaduse § 60¹ sõnastus õiguskantsleri ettepanekust ning selle paragrahvi tekst oli ka Õiguskantsleri Kantseleiga täpsustatud. Arutusel oleva seaduse § 60¹ lõige 1 sätestab, et ajateenija põhiõigusi ja vabadusi võib piirata seaduses sätestatud juhtudel. Seega ei saa lähtuda ainult osundatud §-st 60¹, vaid ka teistest riigikaitsealastest seadustest ja muudest eriseadustest. Näiteks sätestavad karistusseadustiku §-d 436 ja 439 karistuse omavolilise väeosast ja muust teenistuskohast lahkumise eest ning väejooksu, mis sisuliselt on ka ajateenija liikumisvabaduse piiramine seaduse alusel. Teenistuskoha mõiste on antud kaitseväeteenistuse seaduse §-s 14, mistõttu riigikaitsekomisjon leiab, et ajateenija liikumisvabaduse piiramise alus on seadustes olemas ning liikumisvabaduse piiramisel on ülema kohustus eelnimetatud norme ning kaitseväe määrustikke järgida. Siinkohal võib väita, et ka näiteks tsiviilelus, kui töötaja tööajal omavoliliselt töökohalt lahkub, võib selle teo tagajärg samuti olla töökohalt vabastamine tööandja algatusel. Lisaks eeltoodule sätestab kaitseväe korralduse seaduse § 33, et tühine on käsk, mille eesmärk on alandada käsu saaja või kolmanda isiku inimväärikust. Ka seda sätet tuleb vaadata koostoimes arutuse all oleva seaduse §-ga 60¹. Näiteid võiks tuua veelgi. Kaitseväeteenistuse seaduses on näiteks jagu "Teenistusalased piirangud". Lisaks tulenevad piirangud kaitseväe distsiplinaarseadusest ja alkoholiseadusest.
Riigikaitsekomisjon leiab, et arutusel oleva seaduse § 1 punkt 7 ehk siis kaitseväeteenistuse seaduse § 60¹ tekst on ajateenija omandiõiguse piiramise osas liiga abstraktne, mis võimaldab selle laia tõlgendamist. Õigusaktides peaks aga abstraktseid norme vältima, eriti selliste normide puhul, millega piiratakse isikute põhiõigusi ja vabadusi. Põhiseaduse § 32 lubab vaid seaduse alusel kitsendada isikute õigust omandit vallata, kasutada ja käsutada. Ühtlasi sätestab põhiseaduse § 32, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Näiteks oleks isikliku mobiiltelefoni kasutamine lahinglaskmise harjutuse ajal ilmselt üldiste huvide vastane, sest selline kõrvaltegevus võib seada ohtu teiste kaitseväelaste elu ja tervise.
Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna s.a 10. novembri arvamuses leitakse, et Vabariigi Presidendi 3. novembri otsus, mille alusel jäeti käesolev seadus välja kuulutamata, on põhjendatud. Riigikaitsekomisjonil on s.a 24. novembril kavas kohtuda Vabariigi Presidendi Kantselei, Õiguskantsleri Kantselei ja Kaitseministeeriumi esindajatega, arutamaks võimalusi sätestada ajateenijate põhiõiguste ja vabaduste piiramine kaitseväeteenistuse seaduses täpsemalt. Siiski on riigikaitsekomisjon seisukohal, et muud käesolevas seaduses sätestatud muudatused on kiireloomuliselt vajalikud. Näiteks on osa otseselt seotud 1. juulil s.a jõustunud töölepingu seaduses muutunud töö- ja puhkeaja regulatsiooniga ning muudatused täpsustavad vastavalt kaitseväelaste teenistusaega.
Eeltoodust lähtuvalt kaalub riigikaitsekomisjon vaidlusaluse sätte eelnõust väljajätmist ning tulenevalt  24. novembri kohtumise tulemusest võimalust lahendada ajateenijate põhiõiguste, eelkõige omandiõiguse piiramise küsimust kas eraldi algatatud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduses või Kaitseministeeriumis ettevalmistamisel olevas kaitseväeteenistuse seaduse uues terviktekstis, millest viimase kavatseb ministeerium saata 2010. aasta jaanuaris valitsussisesele kooskõlastusringile.
Seniste kohtumiste põhjal saab eeldada, et sätted, mis ajateenijate põhiõigusi ja vabadusi piiravad, peaksid seaduses olema piisavalt täpsed, andmaks vajadusel vähem intensiivse õiguste piiramise puhul volitusnormi jaoks kindlad piirid. Seetõttu ei ole ilmselt võimalik sellist muudatust teha seadusesse n-ö käigu pealt, vaid see tuleks enne Riigikogu põhiseaduskomisjoni ja asjaomaste institutsioonide esindajatega põhjalikult läbi arutada. Võimalik, et põhiõiguste ja vabaduste piiranguid on vaja täpsustada ka teistes riigikaitset reguleerivates seadustes.
Eeltoodud asjaoludest lähtuvalt otsustas riigikaitsekomisjon oma 10. novembri istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada käesolev jõustamata seadus Riigikogu kaheksanda töönädala päevakorda kolmapäevaks, 18. novembriks ja riigikaitsekomisjoni ettekandjaks määrati siinkõneleja. Ühtlasi otsustas riigikaitsekomisjon 10. novembri istungil konsensusega teha Riigikogule ettepanek mitte toetada Vabariigi Presidendi otsusega nr 545 välja kuulutamata jäetud kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduse muutmise seaduse muutmata kujul vastuvõtmist ehk siis riigikaitsekomisjon pooldab käesoleva seaduse muutmist. Juhul kui Riigikogus seadust muutmata kujul vastu ei võeta, palub komisjon Riigikogu esimehel määrata käesoleva seaduseelnõu muudatusettepanekute esitamiseks tähtaeg, milleks oleks s.a  20. november kell 10. Tänan!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde?
Panen hääletusele Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Hääletustulemus on poolt 0 Riigikogu liiget, vastu 68 Riigikogu liiget ja 1 erapooletu. Kuna Riigikogu ei võtnud Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud seadust muutmata kujul uuesti vastu, toimub selle edasine menetlemine vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Juhtivkomisjoniks on seaduse Riigikogu menetluses olnud eelnõu juhtivkomisjon – riigikaitsekomisjon. Määran kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 20. novembri kell 10. Kuuenda päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud.

Läheme edasi seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi valitsuse, Läti Vabariigi valitsuse ja Leedu Vabariigi valitsuse vahelise Balti ühistransiidi protseduuri kokkuleppe denonsseerimise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi!

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Selle eelnõu eesmärk on denonsseerida Eesti Vabariigi valitsuse, Läti Vabariigi valitsuse ja Leedu Vabariigi valitsuse vaheline Balti ühistransiidi protseduuri kokkulepe. Selle kokkuleppe eesmärk oli luua Balti riikides Euroopa Ühenduse transiidikorraldusega võimalikult sarnased tingimused ja saada neis tingimustes tegutsemise kogemusi. Kokkulepe töötati välja ning seda rakendati ühistranspordi protseduuri konventsiooni alusel. Kokkuleppe denonsseerimise vajadus tuleneb Balti ühistranspordi ühiskomitee 5. detsembri 2003. aasta otsusest, millega kokkuleppe kohaldamine lõpetati alates 1. maist 2004 seoses asjaoluga, et Eesti ühines Euroopa Liiduga. Pärast ühinemist toimub transiit kolmes Balti riigis ja Euroopa Liidus kooskõlas ühenduse tolliseadustiku ja selle rakendussättega, transiit Euroopa Ühenduse ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni liikmesriikide vahel aga toimub ühistransiidiprotseduuri konventsiooni alusel.
Eelnõuga samal ajal esitatakse ka Eesti Vabariigi valitsuse, Läti Vabariigi valitsuse ja Leedu Vabariigi valitsuse vahelise Balti ühistransiidi protseduuri kokkuleppe ratifitseerimise seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu, mis puudutab seda ratifitseerimise seadust. Riigikogus menetletavate eelnõude normitehnika eeskirja punkti 35 lõike 4 kohaselt ei esitata välislepingu denonsseerimise seaduse eelnõus seaduse muutmise või kehtetuks tunnistamise sätteid, vaid need koondatakse eraldi algatatavasse eelnõusse. Leedu on selle kokkuleppe denonsseerinud, Läti veel mitte. Seadus korrastab Eesti õiguskorda, lõpetades kokkuleppe, mis sisuliselt on kohaldamatu ja vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Seadus jõustub üldises korras. Kokkulepe lõpeb 12 kuu möödumisel kuupäevast, kui Eesti teatab lõpetamisest kokkuleppe hoiulevõtjale Leedu välisministeeriumile. Tänan!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Ester Tuiksoo!

Austatud istungi juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas 26. oktoobril Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi valitsuse, Läti Vabariigi valitsuse ja Leedu Vabariigi valitsuse vahelise Balti ühistransiidi protseduuri kokkuleppe denonsseerimise seaduse eelnõu 560. Komisjoni istungile oli kutsutud ka Rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna peaspetsialist Kaire Troll, kes andis nimetatud eelnõust ülevaate.
Eesti Vabariigi, Läti Vabariigi ja Leedu Vabariigi valitsuse vahelisele Balti ühistransiidi protseduuri kokkuleppele kirjutati alla 10. juulil 1998 Siguldas. Parlament ratifitseeris kokkuleppe 17. veebruaril 1999 ja see jõustus 1. juunil 1999. Kokkuleppe eesmärk oli luua Balti riikides Euroopa Ühenduse transiidikorraldusega võimalikult sarnased tingimused ja saada neis tingimustes tegutsemise kogemusi. Pärast Euroopa Liiduga ühinemist toimub transiit kolmes Balti riigis ja Euroopa Liidus kooskõlas Euroopa Liidu õigusaktidega. Kokkuleppe denonsseerimise vajadus tuleneb Balti ühistransiidi ühiskomitee 5. detsembri 2003. aasta otsusest ja asjaolust, et Eesti ühines Euroopa Liiduga. Tolliliit ja tollikoostöö on Euroopa Liidu ainupädevuses.
Komisjon otsustas saata Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi valitsuse, Läti Vabariigi valitsuse ja Leedu Vabariigi valitsuse vahelise Balti ühistransiidi protseduuri kokkuleppe denonsseerimise seaduse eelnõu 560  täiskogule esimeseks lugemiseks s.a 18. novembril, komisjon toetas seda konsensusega. Teiseks otsustati teha täiskogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada –  toetati samuti konsensusega – ja kolmandaks määrata muudatusettepanekute tähtajaks 25. november 2009 kell 12 – ka konsensusega.

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 560 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 25. novembri kell 12. Seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi kaheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi valitsuse, Läti Vabariigi valitsuse ja Leedu Vabariigi valitsuse vahelise Balti ühistransiidi protseduuri kokkuleppe ratifitseerimise seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi!

Härra esimees! Austatud Riigikogu! Selle päevakorrapunkti mõte on tunnistada kehtetuks see seadus, mis puudutas eelmise välislepingu ratifitseerimist. Õigusselguse huvides on vaja kehtetuks tunnistada mõlemad. See eelnõu koosneb kahest paragrahvist. Esimene tunnistab kehtetuks kokkuleppe ratifitseerimise seaduse, teise kohaselt jõustub seadus Eesti, Läti ja Leedu valitsuse vahelise Balti ühistransiidi protseduuri kokkuleppe Eesti suhtes lõppemise kuupäeval. Kui Eesti denonsseerib kokkuleppe, lõpeb kokkulepe 12 kuu möödumisel sellest kuupäevast, mil Eesti teatab lõpetamisest Leedu välisministeeriumile. See denonsseerimise tingimus saab eelmise hääletamisega ka täidetud. Aitäh!

Austatud minister, ma tänan! Küsimusi teile ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Ester Tuiksoo!

Austatud juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas 26. oktoobri istungil Eesti Vabariigi valitsuse, Läti Vabariigi valitsuse ja Leedu Vabariigi valitsuse vahelise Balti ühistransiidi protseduuri kokkuleppe ratifitseerimise seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 561, millega tunnistatakse kehtetuks kokkuleppe ratifitseerimise seadus. Majanduskomisjoni istungil osales ka Rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna peaspetsialist Kaire Troll. Kokkulepe lõpetatakse kokkuleppe denonsseerimise seaduse alusel, vältimaks olukorda, kus välislepingu ratifitseerimise seadus kehtib, kuigi välisleping ise on kaotanud kehtivuse. Kokkulepe lõpeb 12 kuu möödumisel kuupäevast, kui Eesti teatab Leedu Vabariigi välisministeeriumile, et kokkulepe on seadusega lõpetatud. Ratifitseerimisseadus jõustub, kui kokkulepe on Eesti jaoks lõppenud.
Komisjon otsustas saata Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi valitsuse, Läti Vabariigi valitsuse ja Leedu Vabariigi valitsuse vahelise Balti ühistransiidi protseduuri kokkuleppe ratifitseerimise seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 561 täiskogule esimeseks lugemiseks s.a 18. novembril, seda toetati konsensusega. Teiseks otsustati teha täiskogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada ja, kolmandaks, määrata muudatusettepanekute tähtajaks 25. november 2009 kell 12. Mõlemat otsust toetati ka konsensusega.

Hea ettekandja, ma tänan teid ettekande eest! Küsimusi teile ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõule 561 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 25. novembri kell 12. Kaheksanda päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud.

Läheme edasi üheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse eelnõu esimene lugemine. Mul on suur au paluda Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Esitlen teile makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse eelnõu. Selle eesmärk on eelkõige võtta üle Euroopa Liidu makseteenuste osutamise direktiiv. Eelnõu võib üldiselt jagada kaheks osaks. Esimeses osas kehtestatakse eraldi reeglid makseasutuste asutamisele ja tegevusele. Makseasutuste all peetakse silmas äriühinguid, kelle vahendusel saavad eraisikud ja ettevõtjad teostada ka rahalisi makseid. Sisuliselt on tegemist alternatiivsete teenuste pakkujatega, võrreldes pankadega. Eestis puudutab see eelkõige mõningaid valuutavahetajaid, kelle vahendusel on võimalik teha rahalisi makseid nii riigi sees kui ka välisriikides. Seni ei ole Euroopa Liidus makseasutuste asutamisele ja tegevusele eraldi nõudeid kehtestatud. Maksete pakkumine on aga sisuliselt finantsteenuse osutamine, mis sisaldab suuremaid riske, võrreldes tavalise ettevõtlusega. Seetõttu nähakse eelnõuga makseasutuste tegevusele ette eraldi kõrgendatud nõuded. Äriühingud, kes soovivad makseasutustena tegutseda, peavad sarnaselt krediidiasutuste ja teiste finantsasutustega edaspidi taotlema Finantsinspektsioonist tegevusloa. Seega hakkavad makseasutused kuuluma riikliku finantsjärelevalve alla, mis suurendab nende usaldusväärsust ja läbipaistvust. Tulenevalt direktiivi sätetest kehtestatakse makseasutustele eraldi nõuded kapitali suuruse, samuti juhtorganite organisatsioonilise ülesehituse, vabade vahendite paigutamise, sisekontrolli ning aruandluse kohta. Finantsinspektsiooni antava tegevusloa alusel saavad makseasutused üldjuhul osutada oma teenuseid ka teistes liikmesriikides ilma nende riikide finantsasutuste takistuseta.
Teiseks kehtestatakse eelnõuga uued maksete reeglid, eelkõige tarbijakaitselisest aspektist, mis kehtivad ühtmoodi nii pankadele kui ka teistele makseteenuste pakkujatele. Praegu on maksete reeglid sätestatud võlaõigusseaduses asenduslepingut käsitlevas peatükis. Eelnõuga nimetatud võlaõigusseaduse peatükki muudetakse. Üks olulisemaid muudatusi on eelkõige liikmesriikidevaheliste maksete sooritamise tähtaja lühenemine. Kui praegu tuleb rahvusvaheline ülekanne teha viie pangapäeva jooksul, siis edaspidi kolme päeva jooksul ning aastaks 2012 peab ülekanne saama tehtud nii siseriiklikult kui liikmesriikide vahel ühe ööpäeva jooksul. Lisaks täiendatakse võlaõigusseaduses olulises ulatuses neid norme, mis kohustavad makseteenuste pakkujat tarbijatele infot andma, näiteks info tasude kohta, lepingu sõlmimise ja ülesütlemise kohta. Sätestatakse ka täpsed alused, mil teenuste pakkuja võib tarbija käest tasu võtta, kuid konkreetseid hindu või hinnatasemeid ei reguleerita. See on teenuse pakkujate vahelise konkurentsi küsimus. Samuti täpsustatakse kehtiva õigusega võrreldes seda, kuidas ja mis kujul klient saab maksejuhiseid maksete sooritamiseks anda või vajadusel katkestada. Makseteenuste lepingu muutmise ja ülesütlemise norme muudetakse eelkõige tarbijate huvides selgemaks ja arusaadavamaks.
Nimetatud muudatused tulenevad kõik direktiivist, maksetega seotud reeglite ühtlustamise eesmärk on kujundada välja Euroopa ühtne maksete sooritamise turg. Sellega soovitakse tagada, et isikud saaksid sooritada eurodes makseid üle Euroopa sama lihtsalt kui makseid oma kodumaa piires. Kuigi eelnõu pealkiri sisaldab endas ka e-raha asutusi, ei kaasne eelnõuga sisulisi muudatusi nende asutamise ja tegevuse osas. Makseasutustele kehtestatavate nõuetega sisult sarnased nõuded on e-raha asutustes jõustatud juba 2005. aastal vastuvõetud e-raha asutuste seadusega. Kuna aga paljud e-raha asutustele kehtestatud nõuded kattuvad suures osas makseasutuste omadega, siis on otsustatud õigusökonoomika dubleerimise vältimiseks kaks õigusakti ühendada. Selle tulemusena tunnistatakse kehtiv e-raha asutuste seadus kehtetuks ning kehtestatakse uus, terviklik makseasutuste ja e-raha asutuse seadus.
Kokkuvõtteks. Praktikas regulatsioon suuri muudatusi tõenäoliselt endaga Eestis kaasa ei too. Meil on makseasutuste pakkumine ja vastav infotehnoloogiline tase eelkõige pankade poolel, võrreldes mitmete teiste Euroopa riikidega, tunduvalt arenenum. Samuti eelistatakse Eestis sularahale arenenumaid makseviise, nagu kaardimaksed ja elektroonilised ülekanded. Samas muutub üle Euroopa standardiseeritumaks selliste makseviiside nagu otse- ja püsikorralduse kasutamine. Kuigi eelnõu maksete sooritamise hindu ei reguleeri, on uue regulatsiooni eesmärk suurendada makseteenuste pakkujate vahelist konkurentsi, mis omakorda võib tähendada ka hinnavõitu tarbijatele. Tänan!

Tänan, härra minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Trivimi Velliste, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud härra minister! Meil oli siin hiljuti kohtukorralduse seaduse puhul justiitsministriga juttu sellest, millal võiks saabuda aeg, kui kõik kohtutoimikud on digitaalsed ja paberkandjal kohtutoimikud kaovad täiesti ära. Samast filosoofiast ajendatuna ma küsin härra ministrilt: millal võib saabuda aeg, kui raha on ainult digitaalne? Millal paberraha, mida me taskus kanname, kaob täielikult ära? Millal niisugune aeg võiks saabuda?

See on selline e-filosoofia. Aga ma ei tea.

Tänan, minister! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli  rahanduskomisjoni liikme Toomas Trapido!

Austatud istungi juhataja! Härra rahandusminister! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse eelnõu 9. novembril s.a. Seda eelnõu tutvustasid rahandusminister Jürgen Ligi ja Rahandusministeeriumi finantsturgude osakonna juhataja kohusetäitja Thomas Auväärt. Komisjonis tunti ka huvi, kuivõrd uus regulatsioon puudutab kiirlaenu andjaid ja kas hoiu-laenuühistud peavad makseasutustele kehtestatavaid nõudeid täitma. Selgus, et otseselt mitte, kuid kui nad pakuvad makseteenuseid, siis nad peavad juhinduma ka sellest regulatsioonist.
Komisjon otsustas teha Riigikogu juhatusele ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda s.a 18. novembril. Komisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 24. november kell 18. Juhtivkomisjoni ettekandjaks määrati siinkõneleja. Kõik otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Ka teile ei ole küsimusi. Ma tänan teid! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Ei soovi. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 610 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 24. novembri kell 18. Esimene lugemine on lõpetatud ja üheksas päevakorrapunkt on käsitletud.

Läheme kümnenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud audiitortegevuse seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi!

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Audiitortegevuse seaduse eelnõu peamine eesmärk on harmoneerida Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu direktiiv 2006/43/EÜ, nn uus, kaheksas ühinguõiguse direktiiv, mis hõlmab raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohustuslikku auditit ning laiapõhjalist ja esinduslikku avalikku järelevalvesüsteemi.
Eelnõus sätestatakse nõuded vandeaudiitorile, siseaudiitorile, vandeaudiitorite ühingule, määratakse audiitorkogu õiguslik seisund, pädevus ja vastutus, samuti tegevuse, töökorralduse ning rahastamise alused. Lisaks sätestatakse järelevalve teostamise alused vandeaudiitori, siseaudiitori, vandeaudiitorite ühingu ning audiitorkogu üle.
Uue, kaheksanda ühinguõiguse direktiivi ülevõtmise tähtaeg oli 2008. aasta 29. juuni. Eelnõu ettevalmistamisse on olnud kaasatud esinduslik ring huvirühmi, seetõttu on kõiki positsioone maksimaalselt arvestavate ühiste seisukohtade väljatöötamine võtnud oodatust rohkem aega. Ülevõtmine on veninud, kuna peeti pikki diskussioone järelevalvemudeli üle, arutleti sise- ja välisaudiitorite tegevuse reguleerimise ulatuse üle ning kaaluti huvirühmade poolt- ja vastuargumente arvestusalaga seotud teemade koondamisel audiitortegevuse seadusesse.
Käsitledes majandusarvestust tervikliku funktsioonina, mille üks tulemus on arvestusalale iseloomuliku informatsiooni loomine, ilmneb, et sellesse funktsiooni on kaasatud kolme kutseala asjatundjad: raamatupidajad, siseaudiitorid ja välisaudiitorid. Tervik omandab piisava tõhususe ja kvaliteedi vaid juhul, kui kõik kolm kutset on vajalikul määral reguleeritud ja tööülesanded selgepiiriliselt jaotatud. Valdkonna koosregulatsiooni suurim eelis seisneb funktsioonide selges eristumises, kutsetegevuse metodoloogilises järjepidevuses ning spetsiifiliste ülesannete ja vastava ettevalmistuse vahel tugeva seose loomises.
Lisaks vandeaudiitori tegevusgamma kogu ulatuse reguleerimisele leiab reguleerimist ka siseaudiitorite kutsetegevus. Eelnõu reguleerib atesteeritud välisaudiitorile ja avaliku sektori siseaudiitorile esitatavaid nõudeid ning nende tegevuse õiguslikke aluseid. Regulatsioon puudutab avaliku sektori üksusi ja erasektori üksusi, mis liigituvad avaliku huvi üksuseks. Eelnõus sätestatud regulatsioon ei laiene erasektori üksuses siseaudiitorite kutsetegevusele ning nende kvalifikatsiooninõuetele väljaspool kindlustustegevuse seaduses, väärtpaberituru seaduses ja krediidiasutuste seaduses sätestatud normiadressaatide ringi.
Järelevalvemudel sätestatakse eelnõus kolmeastmelisena. Eelnõu seadusena jõustumisel luuakse audiitorkogu juurde audiitortegevuse järelevalvenõukogu, mis hakkab koordineerima audiitorkogu juhatuse tegevust vandeaudiitorite kutsetegevuse järelevalvajana. Audiitorkogu tegevuse üle peab riiklikku järelevalvet Rahandusministeerium.
Eelnõu seadusena jõustumine toob kaasa ettevõtjate halduskoormuse kahanemise. Seni kasutusel olnud raamatupidamise aastaaruande auditi kõrval sätestatakse seaduse tasandil uus audiitorteenus – ülevaatus. Ülevaatus on kindlust andev audiitorteenus, mille korral vandeaudiitor avaldab vandeaudiitori aruandes üldistavas eitavas vormis ülevaatuse kokkuvõtte. Samas tõstetakse kolm korda raamatupidamise aastaaruande auditikohustuse lävendit. Seni kehtinud tasemelt 10 miljonit krooni müügitulu, 5 miljonit krooni varade mahtu ja 10 töötajat tõuseb see tasemele 30 miljonit krooni müügitulu, 15 miljonit krooni varade mahtu ja 30 töötajat. Ülevaatuse kohustus algab tasemelt 10 miljonit krooni müügitulu, 5 miljonit krooni varade mahtu ja 10 töötajat. Eurole ülemineku tehnilist valmisolekut silmas pidades on rahalised väärtused eelnõus sätestatud eurodes. Euro on arveldusühikuna kasutusel juba mitmes Eesti õigusaktis ja siiani ei ole see praktikas probleeme tekitanud, ühtlasi vähendab selline praktika eurole üleminekuks vajalike tehniliste seadusmuudatuste hulka.
Eelnõu ettevalmistamise käigus on suurt tähelepanu pööratud valdkondliku terminoloogia ühtlustamisele ja kooskõla saavutamisele rahvusvaheliselt tunnustatud oskussõnavaraga. Eelnõu koostades on lähtutud veendumusest, et audiitortegevuse regulatsioon peab põhinema rahvusvaheliselt tunnustatud standarditel, teisalt võimaldab vaid kompleksne lähenemine valdkonnale luua alused tõhusaks, mõjusaks ja säästlikuks kutsetegevuseks, mis pakub ühiskonnale selget lisandväärtust. Tänan!

Tänan, hea ettekandja, põhjaliku ettekande eest! Teile on vähemalt üks küsimus. Eiki Nestor, palun!

Deklamatsioon ei olnud nüüd kõige ilmekam, aga ma küsin siis sisu kohta. Kas selle seaduse vastuvõtmise korral audiitortegevuse kui teenuse hind tõuseb?

Vaevalt.

Eiki Nestor, palun, teine küsimus!

Väidetud on, et uued nõuded teevad paljudele selles mõttes muret, et võib juhtuda nii, et ainult suured audiitorfirmad ongi võimelised seaduse nõudeid täitma, seetõttu audiitorite hulk väheneb ja hind läheb kõrgemaks. Kui sul on põhjust väita, et see nii ei ole, siis oleks mul hea meel seda kuulda.

Ega siin ju täpselt ette ei tea ja ma nii suur audiitortegevuse spetsialist ei ole, ei hakkagi seda varjama. Ma lihtsalt arvan, et audiitorite hulk ju ei vähene seetõttu, kui üksuste hulk väheneb. Tegelikult on pakkumine päris suur ja konkurents olemas. Võib loota, et siin on tegemist siiski üksjagu isereguleeruva turuga, kus hinnatõusul on lagi ees. Ma vähemalt loodan nii.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan! Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Toomas Tõniste!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Majanduskomisjon arutas seda eelnõu 12. novembril. Istungile olid kutsutud Rahandusministeeriumi asekantsler Veiko Tali, ettevõtluse ja arvestuspoliitika osakonna juhataja kohusetäitja Kurmet Ojamaa ja finantskontrolli osakonna juhataja kohusetäitja Kaur Siruli.
Veiko Tali selgitas eelnõu eesmärke. Ministeeriumi esindajad vastasid muu hulgas komisjoni liikmete järgmistele küsimustele. Kas eelnõu ette valmistades on piisavalt läbi räägitud ja arvestatud asjasse puutuvate organisatsioonidega? Kas on otstarbekas reguleerida ühes seaduses sise- ja välisauditit? Kas seaduseelnõu on läbi arutatud ja kooskõlastatud kohalike omavalitsustega ja miks on seaduseelnõus sätestatud nõuded siseaudiitorite kvalifikatsioonile teiste kutsetegevustega võrreldes ülemäära ranged ja põhjendamatult laiaulatuslikud? Komisjon sai neile küsimustele rahuldavad vastused.
Juhtivkomisjoni ettekandjana andsin ülevaate eelnõu töögrupi aruteludest ja rääkisin ka arvamusest, et see eelnõu võib olla põhjendamatult mahukas. Näiteks, kas eksamite sooritamise üksikasjalik kirjeldus või audiitorkogu põhikirja regulatsioon peavad selles seaduses olema?
Komisjon otsustas saata eelnõu algatajate nõusolekul muudetud kujul esimeseks lugemiseks koos seletuskirjaga s.a 18. novembril siia saali, teha täiskogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2. detsember kell 18.

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 2. detsember kell 18. Esimene lugemine on lõpetatud.
Kümnenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme 11. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud veeseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Veeseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu mõte on luua õiguslik raamistik, et oleks võimalik ehitada avalikesse veekogudesse kaldaga püsivalt ühendamata ehitisi. Ennekõike on see algatus oluline ja aktuaalne seetõttu, et tuleks luua õiguslik võimalus ka tuuleelektrijaamade loomiseks Eesti rannikuvetesse, sinna, kuhu neid tasub ja sobib ehitada ning kus avalikkus planeeringute järgi seda toetab. Nii et tegemist on olulise eelnõuga.
See eelnõu näeb ette protseduuri, kuidas on huvitatud isikutel võimalik luua endale selline võimalus. Põhiline juriidiline instrument on hoonestusloa taotlemine. Hoonestusloa taotlemise protsessi reguleerib see seadus sedapidi, et kõikvõimalikud seotud institutsioonid saaksid oma seisukoha kujundada. Hoonestusloa andmise otsustab igal konkreetsel juhul Vabariigi Valitsus, kaalutledes erinevaid poolt- ja vastuseisukohti. Hoonestusluba peaks olema dokument, mis tagab stabiilselt võimaluse ühte või teist veeala uurida ning ka sinna investeerida. Seadus käsitleb ka hoonestusloa andmise taotlust ja seost planeerimisseadusega, nähes ette kaks varianti. Esimene variant on selle kohta, kui veealale ei ole koostatud maakonnaplaneeringut, teise variandi puhul on maakonnaplaneering olemas. Ma ei hakka praegu siin detailidesse laskuma.
Seadus näeb ette võimaluse, millal Vabariigi Valitsus võib keelduda hoonestusloa andmisest. Hoonestusloa andmisest võib valitsus keelduda, esiteks, kui hoonestusloa taotleja ei ole täitnud hoonestusloa menetluse algatamise otsuses määratud tingimusi ega taotlenud täiendavat tähtaega nende täitmiseks; teiseks, kui taotletava hoonestusloa tingimused on vastuolus mõne kehtiva hoonestusloaga, teisisõnu, kehtib põhimõte "kes ees, see mees"; kolmandaks, taotletava hoonestusloa tingimused on vastuolus kehtiva maakonnaplaneeringuga; neljandaks, taotletava hoonestusloa tingimused on vastuolus riigi julgeolekuhuvidega; viiendaks, taotletava hoonestusloa tingimused on vastuolus keskkonnakaitse nõuetega; kuuendaks, hoonestusloa oluliseks osaks olev ehitis häiriks lennuliiklust või laevateel laevaliiklust; seitsmendaks, hoonestusloa taotleja ei vasta hoonestusloa omajale kehtestatud nõuetele. Lisaks on oluline märkida, et hoonestusloa taotleja peab olema kas Eesti või  Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi kodanik või Eesti või Euroopa Majanduspiirkonna juriidiline isik. Kuna avalike veekogude näol on tegemist suures osas piiriveekogudega, siis on julgeolekuaspekt üsna oluline. Siiski näeb eelnõu ette, et isikule, kes ei ole Eesti ega Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi kodanik või Eesti ega Euroopa Majanduspiirkonna juriidiline isik, võidakse hoonestusluba riigile olulistel põhjustel Vabariigi Valitsuse otsusel ikkagi anda.
Eraldi peatükis nähakse ette veekogu tuuleelektrijaamaga koormamise juhtum, mis on vaat et kõige praktilisem vajadus, mistõttu seda seadust oleks hädasti tarvis. Nimelt, tuuleelektrijaamaga koormamise puhul peab taotleja olema elektriettevõtja või ettevõtja, kes kuulub elektriettevõtjaga samasse kontserni. Sellise piirangu eesmärk on vältida olukorda, kus õiguse avaliku veekogu kasutamiseks sinna tuuleelektrijaama ehitamise eesmärgil saaksid isikud, kellel tegelikult puudub huvi tuuleenergiat tootma hakata ning kes soovivad kirjeldatud õigust kasutama hakata muul eesmärgil, näiteks edasimüügiks. Oluline on siinjuures see, et mitte kõik merealad ei ole sobilikud tuuleenergia tootmiseks, ka on mõned alad selleks tegevuseks rohkem sobilikud kui teised. Seega ei tohi võimaldada olukorda, kus tuuleenergia tootmisest tegelikult huvitatud ettevõtjad peavad leppima selliste merealadega, kus ei ole kõige soodsamad tingimused tuuleenergia tootmiseks, ning eksklusiivne õigus avaliku veekogu mingi sellise ala kasutamiseks, kus on olemas kõik soodsad tingimused tuuleenergia tootmiseks, oleks hõivatud isikute poolt, kellel on muud huvid kui tuuleenergia tootmine. Seega on valitsus seda eelnõu teile esitades pidanud vajalikuks ka seda, et hakkaksid toimuma tegelikud investeeringud tuuleenergiasse merealal.
Hoonestusloa maksimaalne tähtaeg on 50 aastat. Olenevalt ehitise omadustest võib see olla ka lühem ja seda luba saab enne kehtivusaja lõppu pikendada järgmiseks 50 aastaks. Üldjuhul tuleb ehitis veekogust eemaldada, kui hoonestusloa kehtivus on lõppenud. Erisusi saab kehtestada ainult hoonestusloa tingimustes. Kui ehitist määratud tähtajaks ei eemaldata, korraldab Tehnilise Järelevalve Amet ehitise avalikust veekogust eemaldamise asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.
Avaliku veekogu koormamisel kaldaga püsivalt ühendamata ehitisega tuleb tasuda ka hoonestustasu. See hoonestustasu laekub riigieelarvesse ja selle suuruse arvestamisel on eeskujuks võetud riigimaale hoonestusõiguse seadmise tasu suurused. Ehitise omanik peab maksma hoonestustasu igal aastal. Hoonestustasu suurus on 4% ehitise kasutamise otstarbele vastava sihtotstarbega maa Eesti keskmise väärtuse alusel arvutatud hinnast, mis arvutatakse avaliku veekogu koormatava ala pindalast lähtudes. Kui hoonestatakse tuuleelektrijaamaga, siis on tasu suurus 7% tootmismaa Eesti keskmise väärtuse alusel arvutatud hinnast, mis arvutatakse tuuleelektrijaama ehitise alusest pindalast lähtudes.
Ma arvan, et sellest eelnõu tutvustamiseks praegu piisab. Võib-olla veel selline meeldetuletav märkus, et avalikku veekogusse kaldaga püsivalt ühendatud ehitiste regulatsiooni suutsime me siin vastu võtta sadamaseaduse ja rakendamisseadustega seoses. Aitäh teile!

Austatud minister! Suur tänu! Teile on vähemalt üks küsimus. Tarmo Mänd, palun!

Tänan, härra juhataja! Austatud minister! Ma kuulasin hoolega teie kõnet, aga peamist sealt ei leidnud. Ma ei taha olla kiuslik, aga ma küsin. Te toote avalike veekogude kuuluvuse puhul (seni oli see riiklik omand) sisse täiesti uue juriidilise kategooria ehk omandisuhte: riigile kuuluv avalik hüve. Mis asi see on? See on minu küsimus.

Aitäh! Ma usun, hea küsija, et see pult ei ole võib-olla kõige õigem koht õigusteoreetilisteks aruteludeks, sest need läheksid pikaks ja võib-olla ülemäära keeruliseks. Selle taga on Justiitsministeeriumi ekspertide selge arusaam, et peaks toimuma mõistelise aparaadi korrastamine. Mina isiklikult olen olnud ja ka majandusministeerium on olnud selles osas väga leplik. Juristina saan ma aru, mis on Justiitsministeeriumi kavatsused. Kas selle rakendus ja n-ö eraldi külgepookimine ühele või teisele seaduseelnõule on mõistlik, selles osas on minu arvates teatud küsitavusi, aga ma usun siin Justiitsministeeriumi. Meil oli täpselt sama küsimus üleval ka sadamaseaduse arutelul. Selle arutelu käigus väljendas Riigikogu oma tahet ja muutis seda käsitlust ehk, teisisõnu, jättis kõik nii, nagu asjaõigusseadus ja kõik muud seda käsitlevad seadused ette näevad. Kas Riigikogu läheb ka selle seadusega sama teed, seda ei saa mina otsustada. Kui sellised parandusettepanekud ilmuvad, siis me algatajana peame need läbi vaatama ja kaaluma küsimusi, kas teha see n-ö kontseptuaalne muudatus, jätta nii, nagu praegu on, või siiski jääda selle eelnõu juurde tervikuna. Valitsuse jaoks on minu arvates esmane see, et me loome stabiilse õigusliku keskkonna. Kui on tõepoolest huvi investeerida ennekõike tuuleenergiasse (ma ei hakka kogu energeetikaseost siin sisse tooma), siis see on kõige olulisem. Praegu paljud inimesed-ettevõtjad räägivad, et raha on, raha seisab kuskil Botnia lahe ja Saaremaa vahel, aga näete, ei ole võimalik asuda taastuvenergeetikasse suures mahus investeerima. Loogem see õiguslik keskkond! See on kõige tähtsam. See on see koht, kus me kindlasti tahaksime saavutada tulemuse veel enne selle aasta lõppu.

Mart Jüssi, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus avaliku hüve kohta leidis nüüd küll vastuse, aga mul on teine küsimus, mis on natuke sellega seotud. Tegemist on veeseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmisega. Kui me vaatame vett kui sellist vedelat keskkonda, vesi voolab vabalt, siis on võib-olla see avaliku hüve käsitelu sealjuures ka mõnel määral õigustatud. Aga ma arvan, et valdavalt räägime me ikkagi vee põhja kinnitatud ehitistest ehk veepõhja kasutamisest, mitte vee enda kasutamisest, mis on avalik hüve natukene võib-olla teistel tingimustel. Miks just veeseadus on praegu pandud seda lahendama, kui on tegemist ikkagi veepõhja kui, ütleme, kinnisasja kasutusega?

Aitäh! Juhin tähelepanu, et sellega seoses muudetakse ju paljusid teisi seadusi, sealhulgas asjaõigusseadust, planeerimisseadust ja muid seadusi. Mis puudutab avalike veekogude mõistet, siis veeseaduses on (kui te vaatate kehtivat sõnastust, siis vist seaduse §-s 5) n-ö omandi ja selle hüve terminoloogia kirjas. Sellepärast seda küsimust püütaksegi lahendada.

Ene Kaups, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tuuleenergia tootmine merel tähendab tõenäoliselt seda, et mingil hetkel on vaja rajada ühendusi kaldaga, ehitada trasse, teha kaabeldusi või mida iganes muud, rajada ülekandeliine. Kas te kirjeldaksite pisut seda, kuidas on kaitstud kaldakinnistute omanike õigused?

Aitäh! Nii otseselt see seadus seda ei puuduta, aga ma arvan, et see on täpselt samamoodi nagu mis iganes avalikes huvides rajatava infrastruktuuri puhul, milleks on kindlasti kaabel, elektritraat, mis läheb üle meie põldude ja metsade. See on siin täpselt samasuguses staatuses. Eraõiguslikust aspektist käsitleb seda põhiliselt asjaõigusseadus ja avalikus osas käsitlevad muud seadused. Teatud juhtudel, kui ma nüüd ei eksi (ma lähen siin õhtul hilja võib-olla liiga detailidesse), saab ikkagi põhimõtteliselt omanike nõusolekul õiglase tasu eest kasutada. Kui muid variante ei ole, siis eksisteerivad teatud sundvalduse võimalused, mille puhul on omaniku õigused kaitstud.

Marek Strandberg, palun!

Hea minister! On veel mitu aspekti, mille kohta sooviksin mõningast selgitust. Esiteks, avaliku hüve, milleks tavaliselt on puhas õhk, ilus mets, linnulaul jne, maksustamisega seotud küsimused. Kas see on täiesti üheselt mõistetav ka veekogu põhja puhul? Teine, palju kummalisem seos on see, et sellest seadusest, ma ei oska öelda, kui selgelt või täpselt, aga järeldub muu hulgas vajadus täpsustada, et kui veepõhja satub mingisugune objekt, mis on sellega püsivalt seotud, näiteks laevavrakk, kas selle eest hakatakse uue seaduse kontekstis raha küsima, kas omanik peab selle sealt kuidagimoodi kõrvaldama. Teine küsimus: kui see laevavrakk või uppuv alus on selline, et näeb välja nagu tuulegeneraatori mast, kas ta siis on uppunud alus või on ta mingisugune muu asi? Kuidas laevavrakkidega selle seaduse kontekstis tulevikus toimima hakatakse?

Aitäh! Ma usun, et õigusriigile kohaselt. Teisisõnu: laevavrakki see seadus ei puuduta. Pange tähele selle seaduse objekti. Teie ees istuv härra Jüssi rääkis ju sellest, et tegemist on ikkagi vastava protseduuri järgi veekogu põhjaga püsivalt ühendatud ehitise, rajatise või millegi muu sellisega. Laevavrakk ei kuulu nende asjade hulka, ta ei lähe selle definitsiooni alla. Isegi kui keegi kavatseb mingit laeva teadlikult põhja lasta ja pöördub näiteks selleks valitsuse poole loa saamiseks, siis käitub valitsus laevavrakkidega nii nagu vanade laevadega ikka. On hulgaliselt nõudmisi, kuidas erinevaid seadmeid, mehhanisme või sõidukeid tuleb utiliseerida.

Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud härra majandusminister! Ega selline veealune maa ei erine iseenesest ju tavalisest maast, lihtsalt seal on natukene vett peal. Kas see on piisav erinevus selleks, et luua selline väga oluliselt erinev õigusruum selle maa kasutamiseks? Tegelikult on ju väga paljudes maades, ma olen nii aru saanud, see teema lahendatud selliselt, et moodustatakse katastriüksus, nii nagu näevad ette maaga ümberkäimise seadused, ja siis on seda katastriüksust võimalik rentida, müüa jne. Miks nüüd on ikkagi püütud vältida neid tavalisi maaga seonduvaid protseduure, kas või sedasama katastriüksuse moodustamist jne, kõiki neid asju? See oleks ju tegelikult suhteliselt loomulik, arvestades, et maa on maa, mis siis, et seal natuke vett peal on.

Aitäh! Aga kujutage ette, kui vett üldse maakeral ei oleks! Kas maal ja veel on teatud erinevusi? Ma loodan, et härra Marrandi on märganud neid erinevusi ja erinevaid vajadusi. Siin ei ole mitte midagi teha, katastrid, maismaa ja maa mõiste, tsiviilkäive, õiguskaitse ning kõik muud sajad ja tuhanded elus ette tulevad küsimused on hoopis midagi muud kui vee ja tema all asuva maa kasutamisega seonduv. See on objektiivne reaalsus. Sellest tuleneb see teatud erinevus. Pluss muidugi kindlasti see erinevus, mis puudutab neid Eesti riigile kuuluvaid territooriume, millele ei laiene n-ö eramaa käsitlus, ükskõik, kelle omandis need on, ka riigi omandis. Sellest tuleneb veeseaduse paragrahv, mis defineerib avalikud veed. Oleme rohelistega pidanud arutelu selle üle, kas määratleda neid veel n-ö nõukogude korra jäänustena omandina või avalike hüvedena. Aga tõenäoliselt ei oleks tark veealusele maale, mis on n-ö avalik veekogu, rakendada kogu maa tsiviilkäibe regulatsiooni.

Tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasi!

Härra istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Majanduskomisjoni istungil oli veeseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 581 arutelu all 12. novembril s.a, et saata eelnõu esimesele lugemisele täiskogu ette. Me olime palunud komisjoni minister Juhan Partsi ning tema juhitava ministeeriumi õigusosakonna juhataja Eva Vanambi, kes meile selgitusi jagasid ja eelnõu tutvustasid.
Pange tähele, et täiskogule on eelnõu esimeseks lugemiseks saadetud muudetud kujul ja koos muudetud seletuskirjaga, mis tähendab seda, et komisjoni moodustatud töörühm on selle eelnõuga tõhusalt tööd teinud. Ta on teinud konstruktiivset koostööd, ühe laua taga on istunud nii Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Justiitsministeeriumi kui ka Siseministeeriumi ametnikud. Ühest ametnikust on tänaseks saanud Riigikogu liige, proua Pakosta juhatas sel ajal Siseministeeriumi planeeringute osakonda. Me olime kaasanud  aruteludesse ka Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna nõuniku Silver Sära. Piia Schults, majanduskomisjoni nõunik, tegi samuti selle eelnõuga väga palju tööd.
Need küsimused, mida me töörühmas korduvalt arutasime ja mis ka komisjonis jutuks tulid, olid üldjoontes samad, mida te täna siin, head kolleegid, minister Juhan Partsile esitasite. Kolleeg Tarmo Mänd ja ka kolleeg Marrandi pöörasid tähelepanu § 1 lõikele 2, mis ütleb, et avalikud veekogud kuuluvad riigile avaliku hüvena ja avalikud veekogud ei ole tsiviilkäibes, mis on tõepoolest teistsugune sõnastus kehtiva veeseadusega võrreldes. Me töörühmas mõtlesime seda täiendada, aga kuna head lahendust ei leidnud, siis saatsime selle lõike täiskogu ette sellises sõnastuses, nagu ta on Vabariigi Valitsuselt meile tulnud. See ei tähenda seda, et siin ei võiks teha muudatusettepanekuid. Loomulikult on need teretulnud.
Ma ei tahaks hakata kordama neid mõttekäike, mida minister Parts esitas selle kohta, miks see regulatsioon on selline, nagu ta siin praegu on. Need mõttekäigud olid täpselt sellised, nagu ka töörühmas ja väljaspool töörühma kõlasid. Me ei näe praegu ette merepõhja kaardistamist ja katastriüksuste moodustamist, vaid oleme selle eelnõuga sisse seadmas hoonestusloa instituuti.
Komisjon otsustas teha täiskogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada (otsus tehti konsensusega) ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2. detsember kell 18 (otsus tehti samuti konsensusega). Loomulikult eelnes sellele otsus saata eelnõu esimesele lugemisele algataja nõusolekul muudetud kujul koos muudetud seletuskirjaga s.a 18. novembril (ka see otsus oli konsensuslik). Isiklikult enda poolt lisan, et kui te mäletate, siis kevadsemestril tegime me põhjalikku tööd sadamaseadusega, mille kohta tuli väga palju reaktsioone väljastpoolt meie maja. Selle eelnõu kohta ei ole neid kindlasti nii palju olnud. Aga ma  tunnustan Vabariigi Valitsust, kes minu arvates päris kiiresti on selle osa, mida me tahtsime sadamaseaduses reguleerida, aga tookord ei jõudnud, siiski toonud tervikliku eelnõuna praegu meie ette ja me oleme seda sellisena menetlemas. Nii et sadamaseadus saab loogilise jätku. Aitäh!

Tänan! Teile on üks küsimus. Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud härra ettekandja! Kõigepealt tahan teid parandada: meil siin Riigikogus ei ole semestrid, me ei ole üliõpilased, meil on istungjärgud. Aga küsimus puudutab natukene jätkuna sama küsimust, mis sai esitatud ministrile. Tegelikult on Eesti jaoks see teema suhteliselt uus. Aga päris paljudel riikidel on olemas pikaajaline praktika. Näiteks Soomes on selliseid ehitisi ju tehtud. Kui vaadata siin seda loetelu, siis üks asi on kindlasti territoriaalmeri, kus kehtivad mingid oma reeglid, aga teine asi on ikkagi siseveekogud, olgu siis järved või jõed. Kas komisjon uuris ka teiste riikide praktikat nendesamade katastriüksuste moodustamise suhtes? Missugune on teiste riikide praktika? Kas me ei lähe praegu mingit väga erinevat teed?

Aitäh teie märkuse eest! Ma vaatasin rektor emeeritus Tulvistele otsa ja kohe iseenesest tuli see sõna "semester" minu huulte peale. Palun väga vabandust, kui ma teid sellega solvasin, aga ka teie olete üliõpilane eluülikoolis, härra Marrandi, nagu öeldakse. See küsimus, mis te püstitasite, on tõsine. Komisjon ei ole teiste riikide praktikat väga põhjalikult uurinud. Me oleme tuginenud siin tõepoolest Justiitsministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi üsna tõsisele eeltööle. Aga ma kordan veel kord, et muudatusettepanekud on teretulnud ja nende raames me kindlasti tuleme veel tagasi selle teema juurde, mille te olete tõstatanud. Me lihtsalt tahtsime tuua eelnõu juba praegu esimesele lugemisele. Nagu minister ütles, investorid ootavad. Siis saame sellega edasi minna. Püüame kahe lugemise vahepeal selle regulatsiooniga veel tööd teha.

Suur tänu teile! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindaja Tarmo Männi! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Austatud minister! Mina olen küll seni arvanud, et pärast pikki riigiteenistuse aastaid suudetakse mind veel harva millegagi üllatada. Aga seda tuleb ikkagi ette ja nii ka selle eelnõu puhul. Lugedes seda arutatavat eelnõu, avastasin üllatusega, et tegemist on teatud mõttes tõelise "õigusliku pärliga". Seaduseelnõu loob uued normid, loob uue laiendatud omandivormi, mida meie õigusruum praegu ei tunne, ja tõlgendab oma tahtmist mööda seadusi, mida on vaja tõlgendada konkreetse eesmärgi nimel. Tean, et vette ehitamise küsimus on pingeid tekitanud juba pikka aega. Ma ei ole selle vastu, et seda küsimust tuleks reguleerida, kuid julgen väita, et see õiguslik regulatsioon, mis on saanud nüüd kompromissi aluseks, ei ole täiuslik ega korrektne. Pigem on siin tegemist eelkõige poliitilise tahte realiseerimisega, see tähendab, et küsimus on vaja lahendada. Tahtmata kedagi solvata, kõige vähem, austatud minister, sind, ütlen ma küll, et tegemist on õiguslikus mõttes kirvetööga, mis ei tee autoritele mingil juhul au.
Omand on meil põhiseadusega kaitstud. Praegu on meil asjaõigusseaduses ja veeseaduses avalikud veekogud sätestatud riigi omandina. Teisiti ei saakski see meie arvates olla. Vaatame nüüd seda eelnõu, kus veeseadusesse on kirjutatud, et avalikud veekogud kuuluvad riigile avaliku hüvena. Minister minu arvates kahjuks veenvalt ei seletanud, mida see omandivorm endast kujutab.
Teiseks ei tea me, mida tähendab asjaõigusseaduse mõttes "kuulumine riigile". Asjaõigusseadus paneb paika, et riik kas valdab, haldab või omandab. Ainult nii. Seda terminit seal ei ole. Avaliku hüve puhul on hoopis kentsakas asi. See iseenesest eeldab ju väga laia kasutust. Selle vastu ei vaidle me keegi. Huvi tuleb ka lai, tasu eest on seda kõike võimalik teha, see meenutab rohkem ettevõtlusvormi, neid kõiki ei taha ma meenutada. Omandivormiga ei oska mina tõesti seda terminit kuidagi seostada, aga ma ei ole ka hariduselt jurist, kuigi oleksin võib-olla tahtnud selleks saada.
Tekib küsimus, et pigem on tegemist üldrahvaliku omandiga, millele seekord seatakse piirid Eesti ja Euroopa Liidu kodanike või juriidiliste isikute raames. See omandivorm – siin saalis paljud inimesed mäletavad – ei olnud kõige parem, ei olnud sel omandil ei tegu ega nägu. Seda kentsakam on see, et see puudutab meie territoriaalvett, siseveekogusid, jõgesid ja ka piirijärvesid, mis omakorda loovad veidra situatsiooni. Pool Peipsi järve ja Pihkva järve on Venemaa omanduses ja meie poole pealt algab avalik hüve. Kas te kujutate ette, milline kentsakas olukord sellega õigusruumis tekitatakse? Välismaalastele on küll piirid loodud, aga kujutame ette, et idanaaber lepib ühe Euroopa Liidu riigiga kokku ja tulebki oma õiguslikel alustel meie avalikku hüve maitsma Peipsi ranniku meie poole peale või kusagile mujale. On küll asju, mille üle mõelda ja millega nõustuda ei saa.
Niisiis, omandi mõiste puhul saadi avaliku hüve nimetuse käibelevõtmisega hakkama, aga uus omandinimetus ei loo mitte mingeid aluseid riiklikule omandile selles osas. Miks siis püütakse sellist lihtsustatud korda luua? Mul on isiklik arvamus, mida ma teiega jagan. Arvan, et põhjus on lihtne ja lihtsasti aimatav: omandi kasutamisel on üheselt kindlad reeglid, olgu siis maal või vees. Neid seab asjaõigusseadus. Igale rajatisele on vaja maad, planeeringut jne. See tähendab tegelikult ju veekatastri loomist, mis, tõsi küll, on väga mahukas töö ja võtab aega. Soomlased on sellega siiski hakkama saanud. Omandivormi lahtisidumine veekogudesse rajatiste püstitamisest võimaldab sellest tülikast protsessist mööda vaadata. Kui ei ole omandit, siis ei ole tarvis rakendada asjaõigusseadust, ja ongi kogu lugu. Ma arvan, et eelnõu autorid ei taha seadusest mööda hiilida, kuid nad ei oska asja ka paremal kombel lahendada. Nagu tunnistas lugupeetud kolleeg Urmas Klaas, paremat terminit ei ole.
Edasi, mida siis tehti asjaõigusseaduses? Asjaõigusseadus eeldab omandit. See on vorm, mis on Saksa seadusest laenatud. Seda vist veel sel ajal, austatud minister, kui teie olite Justiitsministeeriumi asekantsler. See tähendab omandi üleandmist teatud perioodiks, selle eelnõu puhul 50 aastaks. Aga kui omandit enam ei ole, siis ei saa seada ka hoonestusõigust. Hoonestusõiguse seadmine eeldaks omakorda maad, katastrit ja kõike muud. Sellest on tekkinud uus termin, mida meie õigusruum ei tunne. See on hoonestusluba, mis on teine asi, millel ei ole mingit vettpidavat alust. Jälle on seda väga raske mõista. Ausalt öeldes: on ikka puder ja kapsad küll!
Arvan, et kui Riigikogu selle seaduse enamushäältega tõesti vastu võtab ja asi jõuab jõustamiseni, siis on presidendil ja tema nõunikel peavangutamist küll. Ma väga loodan, et nad ütlevad autoritele: "Käituge riigile kohaselt." Tegemist on väga tähtsate ja tõsiste riigiõiguslike küsimustega, mida ei tohi küll allutada päevapoliitilistele huvidele. Mulle on täiesti arusaamatu, miks peab majanduskomisjon põhiseadusküsimustega vaevlema. Seda vastutust teil ei ole tarvis, nii nagu, austatud minister, pole ka teile seda tarvis, kuigi te olete tunnustatud jurist, aga praegu olete ikkagi majandusminister. Need küsimused tuleks vaielda selgeks laiemalt. Mul on väga kahju, et saalis ei ole minu poolt väga austatud professor Gräzinit, kellel oleks kindlasti selle kohta midagi öelda. Ma eeldan, et ta minu seisukohti toetab. Õiguslikult ei ole nendele seisukohtadele võimalik vastu vaielda.
Võib-olla tekib kellelgi küsimus, mis mind sundis selle asjaga tegelema. Ma olen põhiseaduse ja seaduslikkuse kaitsel siin puldis olnud palju kordi ka varem. See tendents riigis tervikuna teeb mulle muret, aga praegu kuulun ma nende hulka, kes Hiiumaal võitlevad selle kuulsa hiigelprogrammiga "Igale hiidlasele oma tuulik". No ei mahu ära, ei tule kuidagi välja! Ma arvan, et kõigi muude rajatiste kõrval on selle programmiga siin vist nähtavasti kõige kiirem ja on plaan rajada Hiiu madalale, mis on hiidlaste põline kalastuspaik, hiigeltuulepark. Mis seal pärast järele jääb, seda me ei tea. Aga kas seda kõike peab tegema sellisel viisil ja kiirustades? Me ei võitle tuuleparkide vastu. Igal asjal aga on mõistlikkuse piirid ja on riiklikud huvid ning kohalikud huvid, mis vajavad ühitamist. Igale asjale peab eelnema põhjalik analüüs ja kindel õiguslik raamistik. Meie arvame, et eelnõu autorid vajavad veel aega. Seetõttu teen meie fraktsiooni nimel ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Tänan tähelepanu eest!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada, kuid Riigikogu juhatusele on Rahvaliidu fraktsioonilt tulnud ettepanek eelnõu 581 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen hääletusele Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni ettepaneku eelnõu 581 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 10 Riigikogu liiget, vastu 48 Riigikogu liiget, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 2. detsember kell 18. Esimene lugemine on lõpetatud. 11. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme 12. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud raudteeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liige! Mul on hea meel näha, et koalitsioonierakonna eriline huvi on raudteeseaduse muutmine. Ma tänan teid selle tähelepanu eest!
Raudteeseaduse muutmise seaduse eelnõu on valitsus esitanud selleks, et Eesti seadus ühtlustada muudatustega Euroopa direktiivides. Nimelt on muudetud Euroopa raudteealaseid direktiive. See puudutab ühenduse raudteede arendamise direktiivi, direktiivi raudtee infrastruktuuri läbilaskevõime jaotamise ja raudtee infrastruktuuri kasutustasude määramise kohta ning ohtlike kaupade siseveo direktiivi.
Eelnõus tehtud märkimisväärsed muudatused on järgmised.
Kõigepealt kehtestatakse nõuded mitteavalikul raudteel liikluse korraldamiseks ehk, teisisõnu, ka mitteavaliku raudtee valdajal peavad olema kehtiv vastutuskindlustusleping ja ohutustunnistuse teine osa.
Teiseks täiendatakse vastutuskindlustuslepingu tingimusi, lisatakse kohustus tagada keskkonnakahjude ja reisijatele tekkida võivate kahjude hüvitamine. Muudetakse kindlustussumma alampiire, arvestades õnnetuse korral tekkivate kahjude suurust, kuid väiksemate, alla 5-kilomeetrise kogupikkusega mitteavalike raudteede puhul kindlustussummat ei piiritleta, vaid see määratakse kindlustusandja ja raudtee valdaja vahelisel kokkuleppel.
Kolmandaks muudetakse vedurijuhiloa taotlemise korda. Õigus väljastada vedurijuhilube antakse Maanteeametile. Vedurijuhiks soovija võib esitada taotluse ja teha teooriaeksami talle sobivas Maanteeameti kontoris. Ta ei pea tulema Tehnilise Järelevalve Ametisse. Vedurijuhiloa saamiseks vajaliku katsesõidu korraldab edaspidi Tehnilise Järelevalve Amet.
Neljandaks lühendatakse läbilaskevõime jaotamise menetlust ja muudetakse selgemaks ka selle ajakava, arvestades viimasel valitsuse transiidikomisjoni koosolekul kokkulepitut, et bürokraatiat nende otsuste langetamisel oleks võimalikult vähe.
Viiendaks seletatakse lahti raudteele juurdepääsu tagavate põhiteenuste, juurdepääsu tagavate lisateenuste ja juurdepääsu abiteenuste mõistete all loetletud teenused, kuna raudtee-ettevõtjatel on tekkinud nende teenuste tõlgendamisel eriarvamusi.
Viimane oluline muudatus, mille ma välja toon, on see, et lisatakse raudtee-ettevõtjate poolt Konkurentsiametile esitatud kaebuste menetlemise kord vastavalt Euroopa Liidu õigusaktides kehtestatud nõuetele. Aitäh!

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni aseesimehe Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Härra minister! Majanduskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud raudteeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 573 esimesele lugemisele saatmist neljapäeval, 14. novembril. Arutluse juures viibisid majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teede- ja raudteeosakonna raudteetalituse juhataja Indrek Laineveer ja peaspetsialist Kristi Kuldma. Ministeeriumi esindajad andsid komisjonile ülevaate eelnõu sisust ja eesmärkidest sama põhjalikult, kui minister tegi praegu siin. Seadusmuudatuse tingib eelkõige vajadus ajakohastada raudteeseaduses kehtestatud vastutuskindlustuse miinimummäärad, ühtlustada avalikuks raudteeks mittemääratud raudteede majandamise korda ning muuta vedurijuhiloa väljaandmise korda.
Seaduse üks põhiline muudatus on avalikuks raudteeks mittemääratud raudtee ehk mitteavaliku raudtee majandajale vastutuskindlustuslepingu ja ohutustunnistuse teise osa kohustuslikuks muutmine. Praegu puudub seaduses ühtne regulatsioon, mis kohustaks mitteavalikku raudteed majandavat ettevõtjat oma tegevust üldises plaanis korraldama ning võimalike tagajärgede eest materiaalselt vastutama.
Teine oluline muudatus on seotud vedurijuhiloa väljastamise korra muutmisega, mida minister põhjalikult tutvustas.
Pärast ettekannete ärakuulamist pikemat diskussiooni majanduskomisjonis ei tekkinud. Majanduskomisjon formuleeris oma seisukohad järgmiste otsustena. Esiteks, saata Vabariigi Valitsuse algatatud raudteeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 573 Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks algataja nõusolekul muudetud kujul koos muudetud seletuskirjaga. Otsus tehti konsensusega. Muudetud kuju loomisse andis suure panuse moodustatud töörühm koos algataja esindajatega. Kuna muudatusi oli piisavalt, siis sündis ka tekst muudetud kujul, mille komisjon otsustas saali arutelule saata. Teiseks tehti täiskogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Ka see otsus tehti konsensusega. Kolmandaks otsustati määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2. detsember kell 18. Ka see otsus tehti konsensusega. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Kodu- ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 2. detsember kell 18. Esimene lugemine on lõpetatud. 12. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme 13. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvahelise kohustuste täitmisel NATO reageerimisjõudude 14. rotatsiooni koosseisus" eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kaitseminister Jaak Aaviksoo!

Hea eesistuja! Austatud rahvasaadikud! Tutvustan teile Riigikogu otsuse projekti, mille kohaselt otsustatakse seada 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini NATO kiirreageerimisjõudude (NATO Response Force) 14. rotatsiooni koosseisus valmidusse Eesti kaitseväe üksus kuni 240 kaitseväelasega.
Selgitan paari sõnaga selle missiooni olemust. Tegemist on NATO reageerimisjõududega, mis otsustati luua Praha tippkohtumisel 2002. aastal. Muu hulgas on selles kõrges valmisolekus oleva ja kiiresti ümberpaigutatava väekoondise ülesanne ka Washingtoni lepingu artiklist 5 ja artiklist 4 tulenevate ülesannete täitmine. Lisaks sellele võib seda üksust kasutada muudes ÜRO põhikirja 6. ja 7. peatükis sätestatud rahu ja julgeoleku säilitamise või taastamise eesmärgil korraldatavates sõjalistes operatsioonides.
Tegemist on Balti pataljoniga, kolme Balti riigi ühise projektiga, mille käigus mehitatakse kokku 840-meheline üksus. Seoses masuga on Läti oma panust olulisel määral vähendanud, mistõttu Leedu ja Eesti on leidnud ühiselt lisavõimalusi oma koosseisu suurendamiseks varasema kokkuleppega võrreldes. Eesti siis, nagu öeldud, 240 või, õigemini, kuni 240 kaitseväelasega. Selle üksuse valmidusse seadmiseks on 2010. aasta eelarves planeeritud 9,1 miljonit krooni. Need kulud nähakse ette nende kulutuste katteks, mis tuleb kanda ka siis, kui seda üksust missioonile ei lähetata. Missioonile lähetamisega seotud kulud võivad olla oluliselt suuremad. Neid Kaitseministeeriumi kuludes sihtotstarbeliselt ette nähtud ei ole. Need kulud tuleb katta Kaitseministeeriumi valitsemisala teiste kulude arvel või pöördudes Vabariigi Valitsuse reservi poole. Senise kogemuse kohaselt on tõenäosus, et NRF-14 üksusi kasutatakse, suhteliselt väike, aga päriselt ei saa seda välistada. Loodan Riigikogu toetusele selle otsuse puhul. Tänan tähelepanu eest!

Austatud minister! Tänan! Küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli  riigikaitsekomisjoni liikme Lauri Laasi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimesele lugemisele esitamist oma s.a 9. ja 10. novembri istungil. 9. novembril osalesid riigikaitsekomisjoni istungil Kaitseväe Peastaabi ülem brigaadikindral Neeme Väli ning Kaitseväe operatiiv- ja väljaõppe osakonna ülem kolonel Peeter Hoppe, kes andsid ülevaate Eesti üksuste ettevalmistamise kohta NRF-is. 10. novembril osalesid riigikaitsekomisjoni istungil eelnõu esitajate esindajatena kaitseminister Jaak Aaviksoo, Kaitseministeeriumi operatsioonide ja kriisireguleerimise osakonna juhataja Riho Rõngelep ning õigusosakonna juhataja Elin Lehtmets.
Otsuse eelnõu kohaselt panustab Eesti NATO kiirreageerimisjõududesse kolme Balti riigi moodustatud ühise motoriseeritud jalaväepataljoni näol, mille juhtriik on Leedu. Eesti osalemine NATO reageerimisjõududes tuleneb NATO-liikmesusest. NRF-i panustavad kõik NATO liikmesriigid, välja arvatud Island, kellel oma kaitseväge pole. NRF-i reageerimisjõud on oluline vahend ka NATO kollektiivse enesekaitse operatsioonide kiirel käivitamisel, kui seda peaks vaja olema. Seega on NRF-is osalemine otseselt seotud ka Eesti julgeolekuga.
Komisjonis tekkis paar küsimust. Nendel ma lühidalt peatun. Nimelt leiti komisjonis, et tuleks täpsustada eelnõu seletuskirja leheküljel 2 olevat Eesti üksuste isikkoosseisu suurust, mis eelnõu seletuskirja kohaselt on 193 kaitseväelast, kuid seoses Läti kaitseväelaste arvu vähendamisega panustab Eesti täiendavalt kolm sõjaväepolitseinikku ning viieliikmelise demineerimismeeskonna. Seetõttu on Eesti kaitseväelaste isikkoosseisuks esialgu planeeritud 201 kaitseväelast. Eelnõus on kaitseväelaste arvuks sätestatud kuni 240 kaitseväelast. Vahe 240 ja 201 vahel tuleneb sellest, et näiteks Afganistani missiooni puhul osutus vajalikuks suurendada Eesti üksust miinipilduritega, kes tagasid nii Eesti kui ka liitlaste üksustele vajaliku tuletoetuse. Ühel komisjoni liikmel tekkis küsimus, kuidas on sellise suure isikkoosseisu puhul võimalik piirduda ainult 9,1 miljoni kroonise kuluga. Vastuseks, nagu siin ka kaitseminister mainis, ongi see, et üksus paikneb Eestis. Kui üksus peaks siirduma missioonile väljapoole Eestit, siis need kulud suurenevad. Aitäh!

Tänan! Ma küsin korra üle: kas muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 2. detsember kell 18?

Jah, komisjon otsustas, et muudatusettepanekute esitamise tähtajaks saab 2. detsember 2009. Kaasettekandjaks otsustati määrata siinesineja ehk mina.

Aitäh! Küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 2. detsember kell 18. Esimene lugemine on lõpetatud. 13. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Lähme 14. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahutagamismissioonil Bosnias ja Hertsegoviinas" eelnõu esimene lugemine. Sõna on kaitseminister Jaak Aaviksool.

Hea eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud! Eesti kaitseväelaste kasutamiseks 2010. aasta 1. jaanuarist kuni 2010. aasta 31. detsembrini Bosnias ja Hertsegoviinas Euroopa Liidu relvajõudude koosseisus on ette valmistatud otsuse eelnõu, mis seaks selle rahutagamismissiooni isikkoosseisu ülempiiriks kuni viis kaitseväelast. Praegu osaleb Eesti Bosnias ja Hertsegoviinas kahe kaitseväelasega. Rotatsioonide vahetumise ajal võib see arv olla kaks korda kaks ehk neli ja teatava paindlikkuse säilitamiseks on jäetud üheinimeseline reserv. Paluks teie poolt toetust kuni viie kaitseväelase kasutamisele selles piirkonnas.
Missiooni iseloomustamiseks võib-olla niipalju, et vaatamata edule, mis on saavutatud Bosnia ja Hertsegoviina julgeolekuolukorra stabiliseerimisel, ei saa praegu veel otsustada operatsiooni  ALTHEA (see on selle missiooni koondnimetus Bosnias ja Hertsegoviinas) lõpetamist, sest poliitiline olukord on jätkuvalt pingeline ega ole välistatud ka selle liitriigi lagunemine. Niisuguseid mõtteid on Republika Srpska poolt väljendatud. Seetõttu on ka Eesti osalemine Euroopa Liidu liikmesriigina sellel Euroopa Liidu missioonil vajalik ja põhjendatud.
Palun toetust valitsuse esitatud Riigikogu otsusele!

Austatud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud kaitseminister! Eesti jätkaks viiendat aastat, kui see eelnõu saab toetuse, Bosniasse ja Hertsegoviinasse oma kaitseväelaste saatmist. Ma saan seletuskirjast aru, et üks oluline eesmärk on see, et Eesti on otsustanud, et ta jätkab Bosnias ja Hertsegoviinas senimaani, kuni kestab operatsioon ALTHEA. Aga kas te täpsustaksite, millist uut kogemust Eesti kaitseväelased sealt saavad?

Millist uut kogemust? Jumal ise teab, mis kõik võib ette tulla. Ma väga loodan, et väga äkilisi uusi kogemusi Bosnias ja Hertsegoviinas Eesti kaitseväelased ei saa, aga kahjuks ei saa ma seda ka välistada. Ma arvan, et meie põhiline eesmärk selles missioonis osalemisel ei ole niivõrd uute sõjaliste või rahutagamiskogemuste saamine, kuivõrd solidaarne osalemine Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika operatsioonides. Teatavasti osaleb Eesti eelkõige NATO, aga ka Euroopa Liidu läbiviidavatel operatsioonidel. Vaatamata Eesti väiksusele ja meie panuse suhtelisele väiksusele on minu arvates osalemine ka kahe kaitseväelasega staapides siiski igati põhjendatud selleks, et olla kursis Euroopa Liidu sõjaliste missioonide toimimisega, selle loogikaga, selle koostöökultuuriga, mida Euroopa Liit arendab. Seetõttu oleks missiooni ennetähtaegne lõpetamine minu arvates põhjendamatu. Sel missioonil on päris kindlasti lisaks sõjalisele dimensioonile üldine julgeolekupoliitiline dimensioon, mida ma ei tahaks alahinnata.

Kadri Simson, teine küsimus, palun!

Aitäh! ALTHEA operatsioonis osaleb aktiivselt 21 Euroopa Liidu liikmesriiki ja kuus ei osale. Kas te oskate öelda, miks need kuus ei ole solidaarsed? Kas nad on lahkunud millalgi operatsiooni käigus või ei ole nad pidanud üldse vajalikuks solidaarsed olla? Ma olen tänulik, kui te teate kas või mõne riigi tausta, miks ta ei ole seal koos teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega.

Ma väldiksin selles olulises küsimuses seisukohavõttu nii kõrgest kõnetoolist. Selleks peaks minu ettevalmistus olema oluliselt parem. Küll olin alles hiljuti kaitseministrite, aga ka kaitse- ja välisministrite ühisel nõupidamisel Brüsselis. Seal puudutati oluliselt missiooni Bosnias ja Hertsegoviinas. Mõlemal arutelul, nii kaitseministrite kui ka kaitse- ja välisministrite arutelul valitses õhustik, et praegu selle operatsiooni küsimärgi alla seadmine võiks seda habrast tasakaalu, mis selles Lääne-Balkani riigis on õnnestunud saavutada, täiendavalt destabiliseerida. Ei ole ju kindlasti saladus, et Euroopa ajalugu on üsna keeruline, ja seetõttu võime ette kujutada, et eri riikidel on selle missiooniga seoses ka erinevad hoiakud. Aga nende täpsem kommenteerimine vajaks paremat ettevalmistust, kui mul teile täna pakkuda on.

Austatud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan! Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni liikme Jaan Kundla!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimesele lugemisele esitamist oma s.a 9. ja 10. novembri istungil. 9. novembril osalesid istungil Kaitseväe Peastaabi ülem brigaadikindral Neeme Väli ning kaitseväe operatiiv- ja väljaõppeosakonna ülem kolonel Peeter Hoppe, kes andsid ülevaate olukorrast missioonipiirkonnas. 10. novembril osalesid riigikaitsekomisjoni istungil eelnõu esitaja esindajatena kaitseminister Jaak Aaviksoo, Kaitseministeeriumi operatsioonide ja kriisireguleerimise osakonna juhataja Riho Rõngelep ja õigusosakonna juhataja Elin Lehtmets.
Selle missiooni näol on tegemist Euroopa Liidu rahutagamismissiooniga, milles Eesti on osalenud alates 2005. aasta detsembrist. Lisaks Bosnia ja Hertsegoviina nõusolekule EUFOR-i missiooniks on selle missiooni õiguslikuks aluseks ka ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid nr 1551, 1575, 1722, 1785 ja 1845. Euroopa Liidu liikmesriigina panustab Eesti Kosovos operatsioonil ALTHEA osaledes Euroopa julgeoleku tagamisse Balkanil.
Riigikaitsekomisjon otsustas oma 11. novembri 2009. aasta istungil teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada see otsuse eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu kaheksanda töönädala päevakorda kolmapäeval, 18. novembril. Eelnõu esitaja ettekandja on kaitseminister Jaak Aaviksoo, riigikaitsekomisjoni ettekandjaks määrati siinkõneleja. Riigikaitsekomisjon otsustas s.a 10. novembri istungil teha Riigikogule ettepanek otsuse eelnõu esimene lugemine lõpetada ning muudatusettepanekute esitamise tähtajaks on Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt kümme tööpäeva ehk s.a 2. detsember kell 18. Aitäh!

Tänan, ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 2. detsember kell 18. Esimene lugemine on lõpetatud. 14. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme 15. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahutagamismissioonil Kosovos" eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kaitseminister Jaak Aaviksoo!

Tervist kõigile veel kord! Vabariigi Valitsuse nimel panen ette otsustada pikendada 2010. aasta 1. jaanuarist Riigikogu otsuses "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelisel rahutagamismissioonil Kosovos" sätestatud Eesti kaitseväe, isikkoosseisuga kuni 40 kaitseväelast, kasutamise tähtaega kuni 2010. aasta 30. juunini ning alates 1. juulist isikkoosseisuga kuni viis kaitseväelast 2010. aasta lõpuni ehk 31. detsembrini. Kosovo missiooni näol on tegemist NATO juhitud rahvusvahelise missiooniga, mille ülesanne on julgeoleku loomine ja tagamine Kosovo Vabariigis. NATO kaitseministrite kohtumisel 11. juunil 2009 tunnustati Kosovo positiivset arengut stabiilsuse saavutamisel ja otsustati KFOR-i jõudude kohalolekut järk-järgult vähendada, üle minnes heidutava kohaloleku formaadile.
Praegu teenib Kosovos 30 Eesti kaitseväelast. Järgmise aasta esimesel poolel on kavas uut rotatsiooni Kosovosse mitte saata ja jätkata staabiohvitseridega, nagu juba öeldud, kuni viie kaitseväelasega. Kaitsevägi on ette näinud nii rahalised vahendid kui ka ettevalmistuse vastava üksuse Kosovosse saatmiseks.
Palun teie toetust!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? On. Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Ma saan aru, et uut rotatsiooni ei saadeta. Samal ajal me siiski pikendame või anname 40 kaitseväelasele loa olla seal pool aastat ja edasi anname loa viiele kaitseväelasele olla seal aasta lõpuni. Kõige selle jaoks on meil raha ainult 4 miljonit krooni. Kuidas nii odavalt välja tullakse?

Odavalt jah. Ma arvan, et kaitsevägi on kulutused hoolikalt üle vaadanud ja on suutnud need kulutused viia Eesti Vabariigi rahaliste võimalustega vastavusse.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni liikme Tõnu Juuli!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimesele lugemisele esitamist 9. ja 10. novembri istungil. 9. novembril osalesid riigikaitsekomisjoni istungil Kaitseväe Peastaabi ülem brigaadikindral Neeme Väli ning kaitseväe operatiiv- ja väljaõppeosakonna ülem kolonel Peeter Hoppe, kes andsid ülevaate olukorrast missioonipiirkonnas. 10. novembri riigikaitsekomisjoni istungil osalesid eelnõu esitaja esindajatena kaitseminister Jaak Aaviksoo, Kaitseministeeriumi operatsioonide ja kriisireguleerimise osakonna juhataja Riho Rõngelep ning õigusosakonna juhataja Elin Lehtmets.
Kõne all oleva otsuse eelnõu alusel jätkab Eesti panustamist NATO juhitaval Kosovo missioonil KFOR, mille aluseks on ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon nr 1244. Arutluse all oleva Riigikogu otsuse eelnõu alusel pikendatakse Eesti kaitseväe rühma osalemist missioonil Kosovos kuni 30. juunini 2010. Pärast seda jätkab Eesti seda missiooni kuni viie staabiohvitseriga kuni 31. detsembrini 2010. Arutluse all oleva Riigikogu otsuse eelnõu kohaselt täidab Eesti oma NATO-liikmesusest tulenevaid liitlaskohutusi NATO rahutagamisoperatsioonil Taani pataljoni koosseisus. Tähelepanuväärne on asjaolu, et alates 2007. aastast on Eesti kaitseväekontingent moodustatud vabatahtlikkuse alusel Kaitseliidu baasil ja on andnud kaitseliitlastele väga vajalikke välismissioonikogemusi.
Riigikaitsekomisjon otsustas oma 10. novembri istungil teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada otsuse eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu kaheksanda töönädala päevakorda 18. novembriks. Eelnõu esitaja ettekandjaks määrati kaitseminister Jaak Aaviksoo, riigikaitsekomisjoni ettekandjaks Tõnu Juul. Riigikaitsekomisjon otsustas 10. novembri istungil teha Riigikogule ettepanek otsuse eelnõu esimene lugemine lõpetada ning muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata 2. detsember kell 18. Tänan!

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 2. detsember kell 18. Esimene lugemine on lõpetatud.
15. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme 16. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahutagamismissioonil Afganistanis" eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kaitseminister Jaak Aaviksoo!

Austatud eesistuja! Head rahvasaadikud! Tutvustan teile otsuse eelnõu, mis näeb ette pikendada järgmise aasta 1. jaanuarist Riigikogu 2003. aasta 22. jaanuari otsuses sätestatud Eesti kaitseväe kasutamise tähtaega missioonil Afganistanis ISAF-i ja OEF-i operatsiooni koosseisus kuni 170 kaitseväelasega 31. detsembrini 2010 ja lisaks sellele näeb ette võimaluse ühe kuu jooksul, rotatsioonide vahetumise ajal, seda piirarvu suurendada kahekordse arvuni ehk 340-ni.
Peatun paari sõnaga Afganistani missiooni julgeolekupoliitilisel tähendusel Eesti, NATO ja laiemalt kogu maailma avalikkuse jaoks. Afganistani missiooni näol on tegemist ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni alusel toimuva missiooniga, mis on kutsutud ja seatud toetama ÜRO egiidi all Afganistani valitsuse võitlust mässulistega julgeoleku tagamisel Afganistani riigis. Vähetähtis ei ole asjaolu, et otsus osutada sõjalist abi langetati NATO riikide poolt kooskõlas Washingtoni lepingu artikliga 5. Esimest korda lähtuti sõjalisest rünnakust NATO territooriumile, mistõttu otsustati konsensuslikult osutada sõjalist abi rünnaku ohvriks sattunud riigile. See on oluline ka Eesti julgeoleku seisukohalt kaugemas perspektiivis. Ma arvan, et seda ei tohiks otsuse langetamisel unustada.
Me teame, et julgeolekuolukord Afganistanis ei ole rahuldav ja viimasel ajal on julgeolekuolukord halvenenud, ehkki me peame arvesse võtma tõsiasja, et osa sellest halvenemisest on seotud Afganistani julgeolekujõudude ja 43 riigi, 28 NATO liikmesriigi ja 15 partnerriigi jõududest koosnevate julgeolekujõudude tegevuse aktiviseerumisega.
Afganistani missiooni tulevik sõltub olulises osas ka lähiajal tõenäoliselt langetatavast otsusest suurendada rahvusvaheliste sõjaliste jõudude kohalolekut, mis tugineb ISAF-i vägede ülemjuhataja kindral McChrystali raportile.
Usun, et Eesti osalus selles missioonis on ka eelseisval, 2010. aastal Eesti Vabariigi julgeoleku seisukohast põhjendatud. See, et me panustame koos liitlastega Afganistani missiooni, kasvatab ka meie liitlaste turvatunnet. Mitte vähetähtsana, ma usun, kogu maailma avalikkuse jaoks on julgeolekuolukorra stabiliseerimine ja Afganistani riigi ülesehitamisele kaasaaitamine, see on kõige laiemates rahvusvahelistes huvides. Afganistani missioonile ei ole riikide tasemel või riiklikul tasemel põhimõttelist vastuseisu avaldatud. Tegemist on laiapõhjalise konsensusega põhimõttelistes küsimustes, taktikalistes küsimustes on lahkarvamusi enam. Kuid kõigele sellele vaatamata usun ma, et need jõupingutused, mida rahvusvaheline avalikkus koos Afganistani valitsusega teeb, kannavad vilja, millesse on väärikas ja põhjendatud anda ka Eesti Vabariigi panus.
Võib-olla veel siinviibijaile teadmiseks, et valimiste turvamiseks Afganistani saadetud täiendav kontingent, kuni 140 Eesti kaitseväelast, on oma missiooni Afganistanis lõpetanud ja nad saabuvad lähipäevadel tagasi Eestisse. Nagu ma olen kinnitanud siit Riigikogu kõnetoolist, sellele täiendavale rotatsioonile või sellele täiendavale panusele asendust saata kavas ei ole ja seetõttu jääb piirarv 170 varasemate aastatega võrreldes muutmatuks. Tänan tähelepanu eest!

Hea ettekandja! Teile on küsimusi. Toivo Tootsen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon nr 1833 võeti vastu 22. detsembril 2008 ja sellega pikendati ISAF-i mandaati 13. oktoobrini 2009. Küsimus on: kas praegu on kehtivat mandaati ja millal see vastu võeti?

Minu parim teadmine ütleb, et seda mandaati on pikendatud 13. oktoobrini 2010.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud kaitseminister! Afganistani missiooni kohta olete te öelnud, et see on pikaajaline missioon ja seetõttu ei ole üllatav, et Eesti riik seda pikendab. Sel nädal toimus Šotimaal NATO Parlamentaarne Assamblee, kus Kanada kolleegid võtsid sõna ja ütlesid, et nad hoiatavad ette, et aastal 2011 tõmbab Kanada oma väed välja. Põhjus on lihtne: nad ei suuda seda enam oma elanikele selgitada, sest Kanada on olnud kõige raskemas kohas, sealsamas kus Eestigi, Helmandi provintsis, ja tema kaotused per capita on olnud kõige suuremad. Siit minu küsimus: kas Eesti on arutanud seda, et oma missioonipiirkonnast ehk Helmandi provintsist välja tulla ja vastutusala muuta?

Mitmes riigis, sealhulgas Kanadas, aga vääriks märkimist ka näiteks Afganistani missiooni puudutav poliitiline olukord Hollandis, on tõepoolest tõstatatud küsimusi missiooni jätkamise formaadi kohta. Ma arvan, et küsimuse tõstatamine on õigustatud. Küsimuse tõstatamine on õigustatud ka Eesti missioonipiirkonda puudutavalt. Teen paar põhimõttelist märkust. Esiteks, Eesti kuulub nende NATO liikmesriikide hulka, kes on püüdnud missioonidel osalemisel mitte seada rangeid rahvuslikke piiranguid väeüksuste kasutamisel. Mõned riigid on seda erineva argumentatsiooniga teinud. Arvan, et selline piirangute mitteseadmine on olnud põhjendatud, sest selline põhimõtteline hoiak on suurendanud Eesti väekontingendi efektiivsust, on andnud kohapealsetele komandöridele suurema tegevusvabaduse ja sisuliselt mitmekordistanud tulemuse mõttes Eesti panust. See on kasvatanud ka Eesti kaitseväe ja Eesti riigi usaldusväärsust. Ometigi on selge, et võideldes kõige kuumemas piirkonnas, peame me alati küsima, kas me käitume vastutustundlikult, kas me näitame üles piisavat mõistmist nende kaotuste ja selle pinge suhtes, mida niisuguses intensiivse võitluse piirkonnas paratamatult on. Kaitsevägi, aga samuti Kaitseministeerium, jälgib pidevalt sündmuste arengut, teeme seda koos oma liitlastega. Teatavasti oleme Helmandis koos Ühendkuningriigi vägedega. Suundusime sinna Põhja-Afganistanist koos brittidega ja seda solidaarsusest, et mitte jätta oma liitlasi, kõige lähemaid liitlasi Afganistanis maha sõnadega: "See on meie jaoks liiga ohtlik." Ometigi ma tean, et meid ja meie muret mõistavad ka meie liitlased ja kui need kaotused ületavad piiri, mida me peame mõistlikuks, siis päris kindlasti kaalume me oma üksusele puhkuse andmist või üksuse tegevuse niisugust taktikalist ümberkorraldamist, mis võimaldaks neid pingeid minimeerida. Usun, et niisuguses praktilises sisulises koostöös on võimalik neid riske kõige paremini hallata.
Austatud rahvasaadikud! Mulle toodi paber, kus on tõepoolest kirjas 13. oktoober 2009. Minul on kaasas paber, kus on kirjas 13. oktoober 2010.  Proovime selle probleemi kuidagi lahendada. Ma palun väga vabandust, kui selline eksitus on tekkinud Kaitseministeeriumi ametnike süül!

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Kas võite anda väikese ülevaate, kui suured kaitseväekoosseisud on praegu Afganistanis teistel euroliidu riikidel?

Annaksin teile selle ülevaate heameelega, aga pean tunnistama, et mul ei ole neid andmeid siin kaasas. Seetõttu ei saa ma olla arvuliselt väga täpne, küll aga võin anda enam-vähem kvalitatiivse hinnangu. Hetkel, siis, kui meil on seal ka valimisi turvama saadetud kompanii, on Eesti panus ühe elaniku kohta kõige suurem. Pärast seda, kui me läheme oma tavataseme ehk kuni 170 kaitseväelase juurde, siis on see veidi kõrgem kui NATO liikmesriikidel keskmiselt. Meist suurem panus hakkab olema Ühendkuningriigil ja veel paaril-kolmel Euroopa Liidu liikmesriigil. Tõsi, enamiku Euroopa Liidu liikmesriikide panus elaniku kohta jääb väiksemaks kui Eestil.

Rein Ratas, palun!

Tänan, juhataja! Hea minister! Võimalik, et Afganistani missioonis osalemine on samasugune asi kui kliimamuutuste vastu võitlemine. Võitu pole näha, kuid võitu võib uskuda küll. Kas meil on olemas tõsiselt võetavat analüüsi Afganistani ainetel, mis ütleks, on seal edu loota või on see lootusetu ja Afganistan on vaid mõningatele riikidele heaks relvade katsepolügooniks? Olen rääkinud.

Hea küsija! Mul on raske uskuda, et ÜRO Julgeolekunõukogu ning 43 riigi valitsused ja parlamendid oma otsustes, mida nad on seni langetanud, oleksid lähtunud arusaamisest, et tegemist on relvade katsetamise polügooniga. Ma arvan, et see ei ole lihtsalt võimalik. Mis puudutab võitu, siis ma arvan, et käsitlus võidust ja kaotusest Afganistanis ei ole kõige konstruktiivsem, ja ehkki niisuguseid võidu ja kaotuse mõisteid on kasutanud erinevad poliitikud eri etappidel, on nüüdseks enam-vähem selge, et see, mida me tahaksime näha Afganistanis, on olukord, kus Afganistan ei kujutaks ohtu omaenda kodanikele niisuguse režiimi tõttu, nagu seal oli kehtestanud Taliban, lisaks sellele, et ta ei kujutaks ohtu ka oma naabritele. See peaks olema miinimumprogramm. Ma arvan, et maailma avalikkus ei tohiks unustada Afganistani enne, kui see miinimumprogramm on täidetud. Selleks peab ju ometi maailm võimeline olema, see ei saa olla võimatu ülesanne. Kui Eesti saab sellele kaasa aidata, siis ma arvan, et me oleme teinud ühe hea teo. Millal saab Afganistani riigist niisuguse demokraatliku korraga riik, nagu on kas või Eesti Vabariik, kuigi ka meil on arenguruumi, on palju keerulisem küsimus. Ärgem nii keerulist ülesannet püstitagem. Aga selle miinimumprogrammiga peaksime me edasi minema koos oma liitlastega, koos kõikide nende riikidega, kes Afganistani toetamisele on õla alla pannud. Ka mina olen rääkinud.

Tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni esimehe Mati Raidma!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Riigikaitsekomisjon on ka seda eelnõu koos teiste analoogsete eelnõudega arutanud oma 9. ja 10. novembri istungil. Neist viimasel osalesid nii kaitseminister Jaak Aaviksoo kui ka ministeeriumi õigusosakonna juhataja Elin Lehtmets ning operatsioonide ja kriisireguleerimise osakonna juhataja Riho Rõngelep.
Afganistani missiooni näol on tegemist Eesti kaitseväe olulisima välismissiooniga, millele laieneb lisaks varasematele ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidele ka s.a 8. oktoobril vastu võetud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon nr 1890. Viimati nimetatud täpsustus on oluline, sest eelnõu seletuskirja leheküljel 2 on ekslikult osutatud julgeolekunõukogu resolutsioonile nr 1833, mille kehtivus on lõppenud.
Arutluse all oleva Riigikogu otsuse eelnõu annaks Riigikogu mandaadi Eesti kaitseväe kasutamisele Afganistanis NATO juhitaval rahvusvaheliste julgeoleku abijõudude (ISAF) ja rahvusvaheliste koalitsioonijõudude operatsiooni "Kestev vabadus" koosseisus kuni 170 kaitseväelasega 31. detsembrini 2010. Välismissioonidega seotult korraldavad riigikaitsekomisjon ja väliskomisjon lisaks s.a 26. novembril ühisistungi, kuhu on kutsutud välisminister ja kaitseminister.
Riigikaitsekomisjon otsustas oma 10. novembri istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada see otsuse eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu kaheksanda töönädala päevakorda 18. novembriks. Eelnõu esitaja ettekandja on kaitseminister Jaak Aaviksoo, riigikaitsekomisjoni ettekandjaks määrati siinkõneleja. Riigikaitsekomisjon otsustas oma 10. novembri istungil konsensusega teha Riigikogule ettepanek otsuse eelnõu esimene lugemine lõpetada ning muudatusettepanekute esitamise tähtajaks on vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele kümme tööpäeva ehk 2. detsember kell 18. Tänan!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Toivo Tootseni! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Eesti on pidanud oma riigikaitse üheks alustalaks ühise kaitsevõime arendamist, mille olulisim osa on meie osalemine missioonidel. Meil on põhjust olla uhke oma kaitseväelaste üle, kes eluga riskides nendel missioonidel käivad. Kiitust ja tunnustust on jaganud neile kõik, kes nende väga professionaalse tegutsemisega lähemalt kokku on puutunud, kas siis Kosovos, Iraagis, Afganistanis või mujal.
Riigikaitsekomisjon tegeleb missioonidega ja neis osalejate probleemidega pidevalt, mitte ainult siis, kui missioonile lähetamise eelnõu tuleb Riigikogusse. Oleme käinud ise kõigis missioonikohtades: Bosnias ja Hertsegoviinas, Kosovos, ka Iraagis ja Afganistanis. Oleme kohtunud missioonil osalenutega, oleme tutvunud haavatute taastusraviga ja nende inimeste probleemidega. Riigikaitsekomisjoni ettepanekul suurendati hiljuti tunduvalt hüvitisi haavatasaamise või langemise eest.
Aga samas on veel õige mitu lahendamata probleemi. Ühel amputeeritud jalaga kaitseväelasel kulus näiteks seitse kuud, et lõpuks saada soovitud taastusravi. Ta ütles intervjuus Postimehele s.a 26. mail: "Seitse kuud aga ei läinud mitte tööl käies ja vastust oodates, vaid selle seitsme kuu jooksul oli seletamist ja põhjendamist. [- - -] Kui ma haavata sain, siis suusõnaliselt lubati kvaliteetset ravi ja taastusravi. Kui ma nüüd tahaks eluga edasi minna, siis nüüd üritatakse mind takistada. [- - -] Ma arvan, et nad eriti ei hooli, kuidas ja mis elu me elame. Nad arvavad, et pärast sellist õnnetust piisab sellest, et oled elus, kuigi oled noor inimene. [- - -] Et seda kvaliteetset taastusravi saada, pead sentimeetreid (Siin on mõeldud paberipaki paksust. – T. T.) pabereid kulutama, telefonikõnesid pidama, tõestama, põhjendama, et sa tõesti vajad seda. See on väga väsitav." Siin on märksõna "hoolimine". Tõsi, üht-teist on juba hakanud paremuse poole nihkuma. Me veendusime ka ise selles, kui me käisime taastusravikeskuses, aga, tõepoolest, väga palju on veel ära teha. Kas ei võiks olla nii, et kui kaitseväelane saab haavata, siis kinnistatakse ta niipea kui vähegi võimalik ühe kaitseväe sotsiaaltöötaja kliendiks, kes seletab haavatasaanule kõiki teda puudutavaid õigusi ja soodustusi ning ravi- ja taastusravivõimalusi ja aitab ka nende taotlemisel? Meile ütlesid haavatasaanud sealsamas taastusravikeskuses, et esimesel paaril või kolmel nädalal on nad kindlalt šokis. Nad mõtlevad oma haava peale, nad mõtlevad, mis saab edasi, neil ei ole võimalik muude probleemidega tegelda. See küsimus oleks võimalik lahendada. Selle kindla sotsiaaltöötaja poole oleks haavatasaanul võimalik abi ja nõu saamiseks vajaduse korral alati pöörduda. Haavatud kaitseväelane peab algusest peale tundma, et temast hoolitakse ka siis, kui ta on viga saanud, mitte ainult siis, kui teda saadetakse ohtlikku ülesannet täitma.
Riigikaitsekomisjonis tõstatus teravalt ka kaitseväelaste soov määrata ise, kes võiks saada hüvitisest poole või ka terve hüvitise, oleneb, kuidas kokku lepitakse, kaitseväelase langemise puhul. Testamendiga ta seda teha ei saa, kuna hüvitis määratakse ju langenu omastele, see pole kaitseväelase enda vara. Enamasti on probleemiks see, et missioonile minev kaitseväelane pole veel abiellunudki, elab vabaabielus. Kehtiva seaduse järgi aga elukaaslane seda hüvitist või osa sellest hüvitisest ei saa. Meil oli hea meel, et Kaitseministeerium lubas tulla välja vastava seadusmuudatusega ja tegigi seda, aga külma dušina mõjus Sotsiaalministeeriumi ja rahandusministri järsult eitav hinnang eelnõule. Taas tuli kogeda, et alates peaministrist ja lõpetades paljude teiste poliitikutega tuntakse küll uhkust meie missioonil osalejate üle ja tunnustatakse neid paljusõnaliselt tähtpäevadel, aga kui on käes tavaelu ja argielu, siis jäävad nad lihtsalt sinna kuhugi bürokraatia, ma ei ütle isegi, et vahele, vaid sellistel puhkudel tunned, kuidas inimene muutub jõuetuks selle bürokraatiamalaka ees.
Küüniline on Sotsiaalministeeriumi ametnike bürokraatlik soovitus oodata, kuni kogu probleem lahendatakse perekonnaseadusega. Ma arvan, et me ei saa nii kaua oodata. Juba täna käsitletavate eelnõudega peab Riigikogu otsustama mitmesaja kaitseväelase saatmise missioonidele, sealhulgas kõne all oleva eelnõuga nende saatmise Afganistani, kus me juba oleme kandnud kurbi kaotusi. Mina ja ilmselt ka väga paljud teised Riigikogu liikmed ei saa rahuliku südamega mehi missioonile saata, kui me teame, et meie valitsus tegelikult ei hooli sellest, millised on nende inimeste endi elulised probleemid ja kuidas saaks neid kiirelt lahendada.
Kummastav on kuulda, kui kaitseminister nimetab näiteks hüvitise suunamist elukaaslasele kingituse tegemiseks, vähemalt lugesin ma selliseid sõnu ajalehest. Need inimesed on valmis andma oma elu meie riiki teenides ja solvav on inimese elu kaotamise eest makstavat hüvitist või toitjakaotuspensioni nimetada kingituseks. Muide, solvav oli ka rahandusministri väide: "Tegelikult ei pruugi noore mehe tahe alati vastutustundlik olla." Kas tõesti on nii, et kõik, kes missioonile lähevad ja oma eluga riskivad, on lihtsalt vastutustundetud inimesed, kes tekitavad meie valitsusele ja riigiaparaadile ainult tarbetut sekeldust? Ma usun siiski, et missioonile minejad on meie riigikaitse ühed alustalad ja nad on eriti vastutustundlikud inimesed. Nii et arvestagem nende arvamuste ja soovidega nii taastusravi kui ka hüvitiste osas.
Tõepoolest, ka meie oma fraktsioonis arutasime seda eelnõu. Me oleme nõus, et missioonile tuleb inimesi lähetada, on vajalik koostöö, on vajalik kollektiivne kaitse, aga samal ajal peame jätkuvalt meeles pidama, et need mehed on meie vastutusel, meie oleme nad sinna saatnud ja meie peame hoolitsema selle eest, mis neist edasi saab. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2. detsembri kell 18. Esimene lugemine on lõpetatud. 16. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme 17. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Iraagis" eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kaitseminister Jaak Aaviksoo!

Hea eesistuja! Head rahvasaadikud! Esitan teile otsuse eelnõu, millega pikendatakse Riigikogu 2008. aasta 17. detsembri otsust Eesti kaitseväe kasutamise kohta rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Iraagis. Kaitseväe isikkoosseisu kuulub kuni kolm kaitseväelast NATO väljaõppemissioonil Iraagis kuni 2010. aasta 31. detsembrini. Otsuse punktis 1 kaitseväe isikkoosseisule seatud ülempiiri võib suurendada kuni viie kaitseväelaseni kaitseväelaste rotatsiooni perioodil ühe kuu jooksul alates rotatsioonis osalevate kaitseväelaste saabumisest Iraaki. Teatavasti osaleb Eesti jätkuvalt Iraagis, küll mitte riviüksusega, aga treeningmissioonil, ja kavatseb seda jätkata ka järgmisel aastal NATO treeningmissiooni raamides. Rahalised kulud on arvesse võetud ja muud plaanid on peetud. Palun teilt sellele otsusele toetust!

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni liikme Jaak Salumetsa!

Hea juhataja! Austatud minister! Head kaasvõitlejad saalis! Vähe meid on, aga teeme asja ära. Nagu kaitseminister juba eelnevalt rääkis, küsimus on NATO väljaõppemissioonil osaleva kolme kaitseväelase kasutamise tähtaja pikendamisest kuni 2010. aasta 31. detsembrini. Riigikaitsekomisjon arutas seda küsimust kahel istungil: s.a 9. ja 10. novembril. 10. novembril osales komisjoni istungil kaitseminister Aaviksoo, ministeeriumi operatsioonide ja kriisireguleerimise osakonna juhataja Riho Rõngelep ja õigusosakonna juhataja Elin Lehtmets. Tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 98 lõikele 1, otsustas riigikaitsekomisjon konsensusega oma 2009. aasta 10. novembri istungil eelnõu esitaja nõusolekul saata eelnõu esimesele lugemisele muudetud kujul. Muudatused tulenesid asjaolust, et eelnõu seletuskirjast lähtub vajadus kaitseväelaste arvu suurendamiseks just rotatsiooniperioodiks. Riigikaitsekomisjoni esimehe Mati Raidma ettepanekul muudeti eelnõu teksti ning sätestati, et rotatsiooniperioodil võib Iraagis olla kuni viis kaitseväelast.
Riigikaitsekomisjon otsustas oma 10. novembri 2009. aasta istungil teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada see otsuse eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu kaheksanda töönädala päevakorda kolmapäevaks, 18. novembriks. Eelnõu esitaja ettekandja on kaitseminister ja riigikaitsekomisjoni ettekandjaks määrati siinkõneleja.

Ma tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat!

Ma ei ole veel lõpetanud.

Vabandust!

Riigikaitsekomisjon otsustas 10. novembri istungil teha Riigikogule ettepanek otsuse eelnõu esimene lugemine lõpetada ning muudatusettepanekute esitamise tähtajaks on Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt kümme tööpäeva ehk muudatusettepanekud tuleb esitada 2. detsembriks kella 18-ks. Tänan!

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole küsimusi. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Ka läbirääkimisi ei soovita pidada. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 2. detsembri kell 18. Esimene lugemine on lõpetatud ja tänase päevakorra viimase päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.
Head ametikaaslased! Tänane istung on lõppenud. Jõudu teile teie töös!

Istungi lõpp kell 21.22.