Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu neljanda töönädala kolmapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Lembit Kaljuvee, palun!

Härra juhataja! Head kolleegid! Mul on au Keskerakonna fraktsiooni nimel üle anda arupärimine meie majandus- ja kommunikatsiooniministrile härra Juhan Partsile. Nimelt on viimase nädala jooksul ajakirjanduse kaudu teada antud mitmetest kavandatavatest suurkoondamistest Eesti Energia kontserni kuuluvates ettevõtetes, nii põlevkivikaevandustes kui ka Narva Elektrijaamades. Meile jääb täiesti arusaamatuks ja tundub mõnes mõttes lausa absurdsena, et neid koondamisi planeeritakse sel perioodil, kus me teame, et Ignalina elektrijaam suletakse käesoleva aasta lõpul ja kogu Balti turul saab vähemalt tippkoormuste aegadel olema elektrienergia nappus. Sellest tulenevalt me küsimegi härra majandusministri käest, miks ta nii teeb. Kas ta tahab ettevõtte enne, kui see börsile saata, nõrgaks teha, et hind oleks väiksem? Aga see on väike nali. Tegelikult tahame me teada, mida siis ikkagi planeeritakse nii Narva Elektrijaamades kui ka Eesti Põlevkivi kaevandustes inimeste koondamise koha pealt. Aitäh!

Karel Rüütli, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Esitame 14 Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni, Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme arupärimise kultuuriminister Laine Jänesele. See puudutab maakonnamuuseumide olukorda. Avalikkusele on saanud teatavaks, et Kultuuriministeerium on asunud kavandama radikaalset reformi üle kogu Eesti asuvate maakonnamuuseumide muutmiseks Tallinnas asuva keskaparaadiga liitmuuseumi osakondadeks. Eesti maakonnamuuseumide ühisavalduses peetakse seda neile täiesti ootamatult algatatud reformi meie riigi muuseumide arengut pärssivaks, Eesti regioonide kultuurivajadusi marginaliseerivaks ja lähiajal majandussurutise tingimustes ka õigustamatuks rahaliseks koormaks kultuurivaldkonna eelarvele. Avalduse esitajad on esitanud viis küsimust, millele paluvad kultuuriministril vastata. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks arupärimist ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise.
Ja nüüd, head ametikaaslased, teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjoni: Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud Eesti Teaduste Akadeemia seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on kultuurikomisjon; Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud Eesti Vabariigi ja Mani saare vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; majanduskomisjoni üleeile algatatud riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Eesti Keskerakonna fraktsiooni üleeile algatatud Eesti Haigekassa seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni eile algatatud asjaõigusseaduse ja pankrotiseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon.
Riigikogu esimees on edastanud 9 Riigikogu liikme ning 6 Riigikogu liikme arupärimised peaminister Andrus Ansipile.
Austatud Riigikogu! Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 85 Riigikogu liiget, puudub 16.

Asume tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud karistusseadustiku, avaliku teenistuse seaduse, välismaalaste seaduse, kodakondsuse seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse teistkordse menetlemise teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Õiguskomisjon arutas seda Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud seadust s.a 22., 28. ja 29. septembril ning 12. oktoobri istungil. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks laekus komisjonile kaheksa muudatusettepanekut. Meie aruteludest võtsid osa Justiitsministeeriumi, Siseministeeriumi, Riigiprokuratuuri ja ka muudatusettepanekute esitajate esindajad. Komisjon ise algatas seaduse kohta neli ettepanekut. Me jätsime õiguskomisjoni ettepanekul tekstist välja kodakondsuse seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muudatused ja samuti jätsime seadusest välja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muudatuse. Nende tehtud muudatuste eesmärk on vältida mitmeti mõistmist. Õiguskomisjon pöördub nende küsimuste juurde tulevikus tagasi iseseisvate seadusmuudatuste tegemiseks. Komisjoni algatatud karistusseadustiku muudatuste kohta andis oma arvamuse ka Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste. Komisjon tutvus sellega põhjalikult. Nüüd konkreetsemalt nendest muudatusettepanekutest, mis on esitatud. Õiguskomisjon teeb ettepaneku muuta välja kuulutamata jäetud seaduse § 1 punkti 8 ehk siis karistusseadustiku § 235² teksti.

Hea ettekandja! Ma palun teilt vabandust! Austatud ametikaaslased! Ma palun austame ettekandjat! Saalis on liiga kõva sumin. Palun, ettekandja!

Esialgne karistusseadustiku § 235² "Eesti Vabariigi vastane valeandmete levitamine", kus valeandmete levitamise eest eesmärgiga kahjustada Eesti Vabariigi iseseisvust ja sõltumatust või territoriaalset terviklikkust, kui sellega kaasnes oht avalikule korrale, nähti ette kuni kuueaastane vangistus, asendus uue koosseisuga "Eesti Vabariigi vastane võltsimine". See on ka enam kooskõlas muudatuse esitanute esialgse nägemusega eelnõu lugemisel selle aasta kevadel. Karistusseadustiku § 235² uus redaktsioon sätestab Eesti Vabariigi vastase võltsimise koosseisu, milles ametliku dokumendi võltsimise või sellise dokumendi levitamise või selles sisalduvate andmete levitamise eest eesmärgiga kahjustada Eesti Vabariigi iseseisvust ja sõltumatust või territoriaalset terviklikkust või kui sellega kaasnes oht Eesti Vabariigi iseseisvusele ja sõltumatusele või territoriaalsele terviklikkusele, karistatakse kuni kuueaastase vangistusega.
Dokumendi võltsimine on karistatav karistusseadustiku eriosa 17. peatüki "Ametialased süüteod" § 299 "Ametialane võltsimine" ja 19. peatüki "Avaliku usalduse vastased süüteod" § 344 "Dokumendi, pitsati ja plangi võltsimine" järgi. Ametialase võltsimise puhul on kaitstavaks üldiseks õigushüveks dokumendi puutumatus, samuti ka riigi haldustegevus ja ametialase tegevuse õiguspärasus. Avaliku usalduse vastaste süütegude puhul, mille hulka kuulub ka §-s 344 sätestatu, on kaitstavaks õigushüveks avalik usaldus, dokumendi, raha või muu maksevahendiga riigi poolt kehtestatud märgi või tunnuse käibe usaldusväärsus. Paragrahv 299 loeb karistatavaks ametialase võltsimise, kui sellise teo paneb toime ametiisik, ning karistuseks on ette nähtud rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. See ametialane võltsimine ei eelda mingisuguseid subjektiivseid eesmärke – varalise kasu saamine jne. Karistusseadustiku §-s 344 karistatavaks loetud võltsimine eeldab õiguste omandamise või kohustustest vabanemise eesmärke. Me saame selle § 344 alusel mõista karistuseks rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Kumbki nimetatud koosseisudest ei näe karistatava teona ette dokumendi võltsimises sellise dokumendi levitamist või selles sisalduvate andmete levitamist eesmärgiga kahjustada või asetada ohtu Eesti iseseisvust ja sõltumatust või territoriaalset terviklikkust. Võltsimise erikoosseisu loomine § 235² näol tulenebki vajadusest muuta karistatavaks Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud võltsimine. Selle tegevusega rünnatakse riiki, riigivõimu, selle soov on kahjustada Eesti Vabariigi iseseisvust ja sõltumatust ning me näeme ette kuni kuueaastase vangistuse. Ametliku dokumendi võltsimise all peetakse silmas dokumendi järeletegemist või ümbertegemist, võltsitud dokumendi või selle osa levitamisel peab aluseks olema dokumendi võltsing. Dokumendis sisalduvate andmete levitamise all peetakse silmas võltsitud dokumendis olemasolevate andmete või võltsitud dokumendi osade levitamist, sest ka võltsitud dokumendi osa levitamine võib tuua kaasa kahju, ohustada Eesti Vabariigi iseseisvust ja sõltumatust või territoriaalset terviklikkust. Samas puuduvad aga dokumendi osal dokumendile omased tunnused, rekvisiidid, allkiri ja muu. Selleks, et levitada võltsitud dokumenti või selle osa, peab olema olemas võltsitud dokument ning ka levitaja peab sellest teadlik olema. Suuline levitamine vastab koosseisule üksnes juhul, kui võltsitud dokument on reaalselt olemas, levitaja teab, et tegemist on võltsitud dokumendi või selle osaga ning ta peab jutus viitama konkreetselt võltsitud dokumendile või selle osale.
Ametliku dokumendi võltsimise, sellise dokumendi levitamise või selles sisalduvate andmete levitamisega ohu tekitamiseks Eesti Vabariigi iseseisvusele ja sõltumatusele või territoriaalsele terviklikkusele loetakse, et oht peab olema tekkinud. See eeldab kahtlust ja süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Nii palju §-st 235².
Karistusseadustiku § 238 puhul jäi komisjon paljuski kehtiva karistusseadustiku § 238 teksti juurde. Massilise korratuse organiseerimisele lisame me selle ettevalmistamise või sellises korratuses osalemisele üleskutsumise ning me muutsime ka sanktsiooni. Sanktsiooni alampiir tõuseb ühelt aastalt kolme aastani ning ülempiir viielt aastalt kaheksa-aastase vangistuseni. Muus osas on tegemist karistusseadustiku § 238 kehtiva redaktsiooni sõnakasutusega. Komisjon loobus varem § 238 lõikesse 1 pakutud ohudeliktist, konkreetsest ohudeliktist, kus tegu oleks karistatav juba juhul, kui sellega loodi mingi teatud ohu kaasnemise võimalus. Meie poolt pakutud uus redaktsioon on oma olemuselt tagajärjedelikt, mis eeldab palju inimesi hõlmava korratuse organiseerimist, ettevalmistamist või üleskutsumist selles osalemisele ning kui massilise korratusega kaasnes rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus. See kuritegu eeldab tahtlust, süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani toime teo vähemalt kaudse tahtlusega.
Massilise korratuse definitsiooni, mõistet aitavad meil avada karistusseadustiku kommenteeritud väljaande 3. trüki § 238 kommentaarid. Ja need on järgmised: "Massiline korratus seisneb avaliku korra jämedas rikkumises enam-vähem stiihiliselt kogunenud rahvahulga poolt. Mass tähendab ruumiliselt lähedast inimeste kogumit, mis jätab kõrvaltvaatajale mulje ruumiliselt seotud tervikust. Osalejaid peab olema määramatu arv /---/. Seda arvu ei saa täpselt defineerida, seega on massi mõiste ebamäärane ja tuleb määratleda /---/ massipsühholoogiliste seaduspärasuste mõjumahakkamisest, mis soodustavad kontrollimatuid reaktsioone. Saksa kohtupraktikas algab mass ca 15–20 inimesest ..."
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Komisjon teeb Riigikogu täiskogule ettepaneku nimetatud seaduse teine lugemine lõpetada ning suunata seadus neljapäeval ehk homme kolmandale lugemisele. Tänan teid!

Tänan, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Väino Linde, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Esmalt avaldan tänu õiguskomisjonile ja tema esimehele sellest tulenevalt, et see eelnõu on tänaseks saanud hoopis konkreetsema näo võrreldes sellega, mis tal esialgu oli. Kuriteokoosseisud on õigusselgemad, nii et loodan, et see peaks kõik kokkuvõttes sobima ka, piltlikult öeldes, meie Kadriorule. Aga siiski küsin ühte asja täpsustamise huvides. Eelnõus on § 235² "Eesti Vabariigi vastane võltsimine" ametliku dokumendi võltsimise kohta ja paragrahvi lõpus on öeldud: "või kui sellega kaasnes oht Eesti Vabariigi iseseisvusele". Mida see sõna "kaasnes" siin peaks tähendama? Üldjuhul öeldakse meil karistusõiguses siiski, et kui sellega põhjustati näiteks kehavigastus või oht või midagi sellist. Kust siia see "kaasnes" on tulnud ja mida selle all võiks mõista?

Tänan selle küsimuse eest! Austatud Riigikogu liige! Mulle tundub, et see eelnõu on olnud oma suures mahus väga selge ja konkreetne algusest peale ehk siis sellest hetkest, kui Riigikogu selle juunikuus heaks kiitis. On mõned sätted, mille puhul me tõesti oleme praegu muudatusi teinud, ja need sätted ongi tegelikult kaks paragrahvi, millest ma täna proovisin võimalikult põhjalikult rääkida, et asja selgitada. Ka seletuskiri on selleks, et selgitada nende sätete sisu ja seda, mida me täpselt oleme muutnud. Kaasnemise või põhjustamise küsimus on lahendatud §-s 238, massiliste korratuste organiseerimise paragrahvis, kus kasutatakse samuti tegusõna "kaasnema": kui on kaasnenud rüüstamine, purustamine jne. Me oleme kasutanud seda tegusõna ka selles paragrahvis ja ma arvan, et need on vägagi lähestikused, sarnased tegusõnad ehk siis peab olema tõesti kaasnenud oht Eesti Vabariigile ja see tuleb ära tõestada § 235² alusel, lisaks peab olemas olema reaalselt võltsitud dokument.

Aleksei Lotman, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ka mina ühinen arvamusega, et eelnõu on läinud oluliselt paremaks, võrreldes selle ebaõnnestunult vastuvõetud variandiga, aga tal on mõningaid küsitavusi veel. Igal eelnõul on tegelikult kaks aspekti – õiguslik ja poliitiline. Vastuvõetud seadus on õiguslik dokument, aga seaduse vastuvõtmine on teatud poliitiline akt ja iga poliitiline akt saadab teatud signaali. Positiivne on, kui saadetakse signaal võimalikele laamendajatele, et nendega ei lepita, negatiivne on, kui saadetakse signaal kodanikuühiskonnale, et riik ikkagi keerab kruvisid kinni. Ma pean kahetsusega märkima, et kodanikuühiskonnas on reaktsioon jätkuvalt selline, et riik ikkagi proovib kruvisid kinni keerata. Kas te neid kaalutlusi arvestasite, arutades seda eelnõu?

Loomulikult arvestasime, oleme arvestanud koosolekuvabaduse ja sõnavabadusega alates selle eelnõu koostamisest Vabariigi Valitsuse poolt. Samuti on ka muudatusettepanekute esitamisel arvestatud sellega, et leida täpselt see tasakaal nende vahel, mida te oma küsimuses väga kenasti sõnastasite: ühelt poolt need isikud, kes kahjustavad ühemõtteliselt meie rahvuslikku julgeolekut, laamendavad, tekitavad provokatsioone ja seavad ohtu Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse, territoriaalse terviklikkuse ning teiselt poolt rahumeelsed kogunejad, oma koosolekuvabaduse, sõnavabaduse rahumeelsed teostajad. Ma juhin teie tähelepanu näiteks karistusseadustiku kommentaaride tekstile, kus on juttu paljuräägitud massilise korratuse organiseerimise paragrahvist. Kommentaari koostajad, kellest mitmed on lugupeetud riigikohtunikud, ütlevad väga selgelt § 238 kohta: "Kommenteeritav paragrahv ei ole vastuolus põhiseaduse §-ga 47, kuna põhiseaduse § 47 kaitseb ainult rahumeelseid meeleavaldusi."

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Mulle meenub umbes aasta tagune episood, kui siin Riigikogus sattus mu kätte nüüdseks juba hingusele läinud, kuid tol ajal Keskerakonna toetatud venekeelne leht, kus oli just kui paberile joonistatud projekt võimaliku autonoomse venekeelse Eesti oblasti tekkimisest. Mäletan, et minus tekitas segadust, kuidas on see ametliku häälekandja lehekülgedel üldse võimalik, aga ma küsin pigem üldiselt. Ka Suurbritannias olid kõikvõimalikud regulatsioonid väga suure kriitika all. Kuhu asetub Euroopa Liidu mõõtmes see projekt, mille sa ette lugesid – kas väga drakooniliste hulka või mitte?

Tänan väga! Vastupidi, me paneme täna selle eelnõuga kinni neid auke, mis on meie karistusseadustikus. Need augud ei tähenda loomulikult kellegi pahatahtlikkust ega ka tegemata tööd, kuna meie riigivastaste süütegude peatükk tervikuna on praktikaga õnneks väga vähe sisustatud. Need on sisuliselt ainult kaks juhtumit – Herman Simmi riigireetmise juhtum ja need kahetsusväärsed laamendamised, mis toimusid 2007. aasta aprilli lõpus. Seega me tegelikult ka muudatusettepanekutega, mida mina esitasin oma hea kolleegi Urmas Reinsaluga ja mida esitasid veel mitmed teisedki Riigikogu liikmed, oleme paljuski proovinud lahendada neid küsitavusi, mis praegu võivad tekkida ja mis võivad anda võib-olla alust tulevastele rikkumistele, ehk peamine on ennetav mõju.
Ja teiseks, me oleme oma muudatusettepanekute esitamisel võtnud aluseks Soome ja Saksa seadusi – sellest me rääkisime ka kevadel –, kus on mitmed täiendavad koosseisud, mis praeguses Eesti karistusseadustikus ei sisaldu. Nüüd me paneme need augud paljuski kinni. Nagu näiteks on meil selles eelnõus, millest suurt osa me täna muutma ei hakka ja keegi ei ole seda ka ette heitnud, paragrahvid "Eesti Vabariigi vastase sõja või okupatsiooni toetamine", "Eesti Vabariigi vastane vandenõu", "Politseiametniku ja tegevteenistuja riigivastane mõjutamine" jne. Nii et ma arvan, et see seadus asetab meid Euroopa kontekstis euroopalikku mõõtmesse.

Väino Linde, teine küsimus, palun!

Aitäh! Ma saan aru, et ajan juuksekarva natuke lõhki, aga küsin ikkagi veel kord selle eelnõu §-s 235² ja §-s 238 esineva sõna "kaasnema" kohta. Miks te ei kasutanud siin sõna "põhjustama" – et põhjustati mingi tagajärg? Sõna "kaasnema" on karistusõiguses siiski mõnevõrra uus. Ma veel kord toonitan seda. Mõtesta see lahti, mispärast on siin tarvis kasutada just nimelt sõna "kaasnes". Sellest võib tulevikus tekkida äkki mingi probleem, siis on meil võimalus tugineda sellele protokollile, mida sa nüüd selle kohta ütled.

Tänan väga! Ma arvan, et ma siiski proovisin sellele vastata. Ta ei ole selles mõttes uus, et seda kasutatakse karistusseadustikus. See on väga lähedane sellele mõistele, mida sa ise oled maininud ja mis võiks olla alternatiiv. Täna on valik selline, et me oleme sõnastanud "kui sellega kaasnes oht Eesti Vabariigi iseseisvusele ja sõltumatusele või territoriaalsele terviklikkusele", ning ma arvan, et iga konkreetse juhtumi, mida me proovime siin selle abstraktse dispositsiooniga hõlmata, peab sisustama kohtupraktika ja kohus, nii nagu nad on sisustanud § 238. Mõnele meeldib see sisustamine, mõnele ei meeldi. Paragrahv 239 on meil praeguseks juba kahetsusväärselt sisustatud väga tugevalt eelkõige nendes rüüstamistes ja purustamistes osalenud isikute süütegude kaudu meie kohtupraktikaga alates 2007. aasta kevadest, nii et loomulikult annab nendele mõistetele juba täpsema sisu kohtuotsus.

Jüri Tamm, palun!

Aitäh! Tahaksin jätkata Lotmani väljatoodud ühiskonna ootuste või kodanikuühiskonna temaatikat. Te naudite täiel rinnal selle seaduseelnõu teksti. See on väga hea, sest ega seadusi ei saa teistmoodi välja töötada, kui nendesse ise ei usutaks. Aga ma küsiksin hoopis teise kandi pealt. Karmistades seadusi ühelt poolt, me näeme teiselt poolt, kuidas kohtuotsused muutuvad üha leebemaks. Mis te arvate, kas me kaugeneme selle seadusega reaalsusest või läheneme võimalusele pahatahtlikku tegevust riigi vastu reaalselt siiski ka karistada?

Tänan küsimuse eest! Mina tooksin võib-olla siiski vastupidiseid näiteid. Meie kohtuotsused ei muutu leebemaks. Seadusandja annab üldised raamid. Ja kui seadusandja näiteks mingisuguse konkreetse kuriteokoosseisu suhtes rakendatava sanktsiooni ülemmäära või alammäära tõstab, siis see on selge signaal ka kohtusüsteemile. Me oleme sellest näitest varem rääkinud, aga narkokuritegevuse puhul, eriti raskete narkokuritegude puhul on 2004. aasta algusest jõustunud kuni eluaegne vanglakaristus, mis on praeguseks ehk siis viis-kuus aastat hiljem – iga asi võtab loomulikult kohtusüsteemis oma aja – tekitanud olukorra, kus, kui praktikute sõnutsi viis aastat tagasi mõisteti raskete ja väga raskete narkokuritegude eest heal juhul 5–6 aastat sanktsiooni vanglakaristuse näol, siis tänaseks on need sanktsioonid, ka keskmised väljamõistetavad sanktsioonid mitmekordselt tõusnud, ehk siis olukord on hoopis teistsugune.
Ma arvan, et täpselt samasugune signaal, mida me täna välja anname, on, ma tahan rõhutada, vägagi ennetava mõjuga. Ennetav selle tõttu, et me ütleme võimalikele tulevastele õigusrikkujatele, et meie karistusseadustiku riigivastaste süütegude peatükk on läbi töötatud, seda on täiendatud mitmete koosseisudega ja ma loodan, et see võtab neilt ära innu ja soovi korraldada tulevikus midagi sellist, mis toimus 2007. aasta kevadel.

Indrek Saar, palun!

Aitäh! Lugupeetud komisjoni esimees! Sa räägid nii innukalt sellest, kuidas me peaksime karmilt karistama seda, kui midagi tehakse eesmärgiga kahjustada Eesti Vabariigi iseseisvust ja sõltumatust või territoriaalset terviklikkust. Ja edasi on kirjas seesama, millele kolleeg Linde tähelepanu juhtis: "või kui sellega kaasnes oht Eesti Vabariigi iseseisvusele ja sõltumatusele või territoriaalsele terviklikkusele". Seega toetad sa väga muudatusettepanekus nr 2 paragrahvi 235² sellise mõiste nagu eesmärgipärane tegevus sissetoomist. Kui Sotsiaaldemokraatlik Erakond tegi oma ettepaneku, mille võib leida viienda muudatusettepaneku alt, kus me just nimelt selleks, et ei oleks lihtsalt räägitud massilisest korratusest, vaid ka sellest kui eesmärgistatud tegevusest, sedasama sõnastust pakkusime, et seda tegevust karmilt karistada, siis sellele olid sa vastu. Kas see ei ole veidi variserlik seda ühes punktis kasutada ja teise seda mitte panna?

Tänan küsimuse eest! Sa puudutad § 238, mis, nagu ma ütlesin, on jäetud selliseks, nagu ta täna on. Teie ettepanek oli kitsendada massiliste korratuste organiseerimise paragrahvi. Ma arvan, et see kitsendamine ei ole põhjendatud. Me ei muuda § 238, see jääb selliseks, nagu ta täna kehtivana on. Ainukesed, mida me muudame, on kaks asja: esiteks sanktsioon ja teiseks, selleks, et ära hoida mingisuguseid tõlgendusi, mis võivad tulla – loodame, et kunagi ei tule mingites kohtuinstantsides –, ütleme me seaduses selgelt välja selle, mida tegelikult praegused karistusseadustiku kommentaarid juba hõlmavad, et organiseerimine tähendab ka ettevalmistamist ja üleskutsumist. Selle me ütleme selgelt välja selles dispositsioonis, rohkem me seda § 238 ei muuda ja jätame selle sellise tagajärjedeliktina nii, nagu ta praegu on.

Silver Meikar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! On huvitav kuulata, kuidas ühes lauses öeldakse, et me ei muuda § 238, välja arvatud, et tegelikult me muudame seda kahes osas ning need kaks osa on siis sanktsiooni suurus, ja teiseks, minu hinnangul, laiendatakse organiseerimise mõistet. Ma küsin, kas on põhjendatud selle sanktsiooni suuruse muutmine. Praegu kehtiva karistusseadustiku järgi nähakse sellise kuriteo eest ette 1–5 aastat, väljapakutud sõnastuses on ette nähtud 3–8 aastat. Kas see on üldine filosoofia, et karmistame selliseid karistusi, või mis selle taga on? Mis selle põhjus on?

Tänan! Ma arvan, et sa võiksid seda küsida peale minu oma healt erakonnakaaslaselt justiitsministrilt, kes selle ettepaneku tegi. Jah, ma arvan, et on põhjendatud karmistada seda sanktsiooni ja 3–8 aastat ei ole midagi ebatavalist. Me arutasime komisjonis seda teemat pikalt. Need sanktsiooni määrad on keskmised, eelkõige arvestades selle raskust, millega on tegemist, ehk siis paljusid inimesi hõlmava korratuse organiseerimist. Ja eks kohtupraktikas siis kujuneb, milliseks ta lõpuks saab. Massilise korratuse organiseerimise paragrahvi on siiamaani rakendatud ühel korral. Ja see rakendamine lõppes selliste kohtuotsustega, nagu ta lõppes. Kohus arvas, et ei olnud tõendatud juhtum. Uurijad ja prokurörid arvasid teisiti. Ma loodan, et seda paragrahvi kunagi rohkem ei rakendata.

Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea kolleeg Ken-Marti! Mul on sümpaatne kuulata seda, kuidas sa usaldad meie kohtusüsteemi ja annad neile võimaluse ka massiliste korratuste hindamise mõistet sisustada. Ja kes siis seda ikkagi peale kohtu saaks teha? Aga meie kogemus nüüd juba 2,5 aastat tagasi räägib ju sellest, et rahva silmis ei olnud süüdlased mitte üksnes need, kes massilisi korratusi organiseerisid, vaid ka need, kes passiivselt pealt vaatasid ja kes tegelikult oleksid pidanud aitama kaasa, et neid korratusi ei toimuks. Kas te nende seadusmuudatuste paketi puhul olete mõelnud sellele, et ka need inimesed, ametiisikud aitasid tegelikult kaasa Eesti riigi alustugede kõigutamisele, ja kas selles seadusmuudatuste paketis ei tasuks selle paragrahvi peale mõelda?

Tänan küsimuse eest! Igasuguse kuriteo ärahoidmiseks on olnud pikka aega ja saab kindlasti ka tulevikus olema alati võimalus n-ö igameheõiguse kaudu. Ja see ei ole isegi mitte võimalus, vaid tegelikult kohustus astuda vahele siis, kui satutakse peale kuriteole, kui pannakse toime kuritegu. See on n-ö igameheõigus. Me oleme praegu leidnud ja kokku leppinud minu arust päris kenad kompromissid väga mitmete osapooltega. Loomulikult, kõiki kahtlusi on võib-olla võimatugi maha võtta, aga ma arvan, et me oleme paljud asjad saanud selgemaks ja see on praegu see pakett, milles me oleme kokku leppinud, ja see on täna laua peal. Kui on mingeid täiendavaid ideid, siis kindlasti tuleme nende juurde tagasi. Nagu ma mainisin, on siin mõned nüansid, mida me praegu eelnõus ei reguleeri, mis puudutavad kodakondsuse seaduse küsimust. Oli üks temaatika, mis puudutas ka kriminaalmenetluse seadustikku. Oleme õiguskomisjonis arutanud, et selle kokkuleppemenetluse juurde me võiksime tulla võrdlemisi kiire aja jooksul tagasi ja lahendada selle samuti siin sellises avalikus ja tulises debatis. See oli ka üks asi, mille kohta president arvas, et nii ei saa sätestada, nagu see meie eelnõus oli. Hästi, vaidleme selle eraldi läbi!

Aleksei Lotman, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Küsimus on konkreetselt § 239 lõike 1 muudatuse kohta. On täiesti arusaadav, et rüüstamine, purustamine, süütamine ja politseinikule vastuhakkamine on tegevused, mis väärivad tõsist karistamist. Paraku on selles paragrahvis samale pulgale seatud ka seadusliku korralduse eiramine ja üleskutse teenistuskohustuse täitmata jätmisele. Oletame näiteks, et mina osalen meeleavaldusel, mis on registreerimata või mingil põhjusel annab politsei seadusliku korralduse laiali minna. Kui ma istun maha ja politseiametnik hakkab mind ära vedama, aga mina ütlen talle, et jätku järele, siis olen ma selle paragrahvi järgi samasugune süüdlane kui siis, kui ma reageerin politseiniku korraldusele sellega, et virutan talle kaikaga. Kas sellise kahe erineva, kahtlemata mõlemal juhul ebaseadusliku, kuid põhimõtteliselt erineva reaktsiooni puhul ei peaks olema erinev seaduslik regulatsioon?

Tänan! Need on erinevad alused, jah, aga ma olen üsna kindel, et neid tegusid, mida sa praegu nimetasid, ei karistata ühesuguse rangusega. Siin on võimalus karistada rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Seadusliku korralduse eiramine on ka praeguses seaduses. Ma pean tunnistama, et ma ei ole praegu kõiki kohtuotsuseid läbi töötanud, mis § 239 alusel leidsid rakenduse viimase kahe aasta jooksul – viimane otsus tuli vist alles hiljuti, kaks-kolm nädalat tagasi –, ega tea, kui paljud nendest olid seotud seadusliku korralduse eiramisega. Muidugi, rangus on ju erinev ja kohtud kindlasti hindavadki iga teo raskusastet. Selles suhtes on ju tegemist ka erinevate alustega, mis on siin välja toodud, ja mina nõustun sinuga, et kõigile nendele tegudele, mida me oleme siin nimetanud, mis siin diskussioonis kirjas on, peaks ikkagi reageerima, mitte lihtsalt läbi sõrmede vaatama.

Indrek Saar, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! See on huvitav tõlgendus, mille sa andsid, vastates minu eelmisele küsimusele. Kui sa tuletad täpselt meelde või vaatad paberitest järele, siis meie andsime võimaluse karistada seda, kui tullakse Eesti Vabariigi iseseisvuse või territoriaalse terviklikkuse kallale, mis on olnud sinu põhjendus, miks seda seadust on vaja ja miks on vaja karistusi karmistada. Samal ajal, kui tegemist on massilise korratusega, siis selle eest ilmtingimata ei peaks inimest panema vähemalt kolmeks aastaks kinni, kui ta eksib nende normide vastu. Ta võib ju nende vastu eksida ka siis, kui talle parasjagu ametis olev valitsus ei meeldi, aga see ei tähenda, et tal on midagi Eesti Vabariigi iseseisvuse vastu või et ta ründaks Eesti Vabariigi iseseisvust. Kui ametisolev valitsus ei sobi ühele või teisele elanikkonnagrupile, siis, nagu me teame naaberriikidest, kaasnevad sellega aeg-ajalt massilised korratused. Selle pärast ei saa panna noorukit kolmeks aastaks vangi või võtta temalt eluks ajaks ära õigus töötada riigiametis.

Aitäh sulle küsimuse eest! Nii nagu me oleme selle üle pikalt arutlenud ja sellest rääkinud, massilise korratuse organiseerimine on praegu riigivastaste süütegude peatükis ja me ei muuda seda. Kui sinul või teil on ettepanek, et see ei peaks seal olema, et tegemist ei ole sedavõrd tõsise rikkumisega, siis me jääme lihtsalt eriarvamusele. Mina ei pea täna võimalikuks § 238 siit välja võtta, leevendada sanktsioone või võib-olla mõne konkreetse teo eest jätta üldse sanktsioon kehtestamata ehk kriminaalvastutus rakendamata. Ma ei näe seda vajadust ja ma ei näe üldse mitte mingit põhjust nendeks hirmudeks, millest üritatakse siin või kusagil mujal rääkida, et see § 238 oleks midagi tohutult üle mõistuse ja kellegi õigusi riivav. Meil on olemas selle kohta kohtuotsused, mis on käinud läbi kaks kohtuastet, kus inimesed, kelle kohta on kogutud tohutu hulk tõendusmaterjali, mille kogumiseks on tehtud palju tööd ja kulutatud väga palju riigiressurssi, on mõistetud õigeks, sest selle dispositsiooni alusel ei olnud meie riik praegu võimeline isikute süüd tõendama. Hakata siin rääkima rahulikest kogunejatest ja ma ei tea mis valitsusvastaste meeleavalduste järgselt tekkivast vajadusest § 238 rakendada ei ole minu arust proportsionaalne. Need näited ei ole õiged. Ma ei pingutaks nende näidetega üle. Minu arust oleme me võtnud praegu selle tasakaalu tekitamiseks arvesse nii palju erinevaid arvamusi, eksperdihinnanguid, kui vähegi võimalik on, ja ei saa midagi öelda, mõnele kolleegile oluline eksperdiarvamus meie lugupeetud kohtuniku Rait Maruste kirjapulga läbi nägi endiselt selle § 238, massilise korratuse organiseerimise puhul ette konkreetse ohudelikti sõnastamist, ehk siis kohtunik Maruste ja väga mitmed teised eksperdid on pidanud õigeks minna praegusest tagajärjedeliktist ehk siis sealt, kus peab olema tagajärg, on kaasnenud rüüstamine, edasi, rääkides ohudeliktist ehk kaasnenud peab olema ainult oht. Aga see sai teatavasti Vabariigi Presidendi eriarvamuse ja Riigikogu õiguskomisjon tegi ettepaneku, et me ei astu seda sammu edasi, mida paljud eksperdid ja praktikud õigeks peavad.

Silver Meikar, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea õiguskomisjoni esimees! Komisjonis olete te mitmel korral kaitsnud seda põhimõtet, et seaduses peaks olema ka nn ohudelikt, ja kui vaadata muudatusettepanekuid, mis te eelnõu menetlemisel kevadsessioonil tegite, siis seal oli näiteks ka § 231¹ "Eesti Vabariigi vastu suunatud vägivaldse tegevusega ähvardamine" jne. Ma soovin teilt küsida, mispärast ei ole te nendele ettepanekutele kindlaks jäänud ja põhimõtteliselt nii pehme seadusega täna siin Riigikogu ees olete?

Tänan küsimuse eest! Ma arvan, et see ei ole pehme seadus, ei ole ka teistpidi äärmuslik seadus, nagu võib-olla mõned sõnavõtjad tahavad, siin saalis küll mitte vähe, aga väljaspool jätta muljet. Me võtame kõik need hirmud, arutame ükshaaval läbi. Kindlasti on tegemist väga delikaatse ja paljusid inimesi erutava teemaga, umbes nagu liiklusseadus, kus kõikidel on oma arvamus ja peabki olema arvamus, muidu ei ole võimalik leida häid kokkuleppeid. Me oleme täna väga selge otsuse ees, kas me tahame selle minu hinnangul ja ma arvan, et paljude hinnangul olulise eelnõu vastu võtta või arutleme edasi erinevate nüansside üle. Arutelu jätkub, minu ettepanek on see eelnõu homme vastu võtta, täna teine lugemine lõpetada. Seda arvas ka Riigikogu õiguskomisjon konsensuslikult. Nii et ma arvan, et liigume samm-sammult.

Mari-Ann Kelam, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Komisjonis olles kuulsin huvitavat seisukohta, mille kohta ma küsiksin teie arvamust, nimelt, et seadusel ongi preventiivne või ennetav funktsioon ehk me loodame, et paljud need asjad, mida on seaduses käsitletud, sellised olukorrad, probleemid ei teki ja just selleks ongi seadus ette võetud, karmid karistused pandud, et olla preventiivne, sest parem on ära hoida kui tegelda tagajärgedega. Kuidas te seda kommenteeriksite?

Tänan küsimuse eest! Jällegi, tegemist on väga olulise kriminaalpoliitilise põhimõttega. Ükski seadus, ükski kriminaalpoliitiline efektiivne samm ei ole ainult ennetav ega ainult tagajärgi likvideeriv või tagajärgedele reageeriv. Iga samm, mis on kriminaalpoliitikas läbi mõeldud ja vahe, on nii ennetav kui tagajärgedele reageeriv. Täpselt samasugune mõju ja täpselt samasugune eesmärk on ka karistusseadustiku eri paragrahvidel ehk kui me muudame kusagil näiteks ülempiiri või alampiiri, täiendame dispositsiooni, loome uue kuriteokoosseisu, süüteokoosseisu, on see alati ennetav ja loomulikult ka kriminaalvastutusega rakendatav siis, kui toimub rikkumine. Need on nagu kaks heas mõttes üksteisega seotud poolust ning heas mõttes tekib selline positiivne ring ja me ei saa neid tükeldada, et üks on natuke nii ja teine on natuke naa.
Aga see on väga hea küsimus ja ma arvan, et seda tuleb üha rohkem ja rohkem selgitada, kuna pigem avalikes sõnavõttudes kipub tihti jääma selline mulje, et keegi toetab selgeid ennetavaid samme, kusagil on aga mingid inimesed, kes proovivad tegelda ainult tagajärgedega – see on väga mustvalge lähenemine ja selline mustvalge lähenemine ei ole iseenesest juba edukas. Edukas saab olla ainult see, kui jälgitakse mõlemat, nii efektiivset mõju ennetava poole pealt kui ka efektiivset tagajärgedele reageerimist, mis tähendab, et kui on tegemist rikkumisega, on pandud toime õigusrikkumine, siis see õigusrikkumine saab kiire ja vaheda reaktsiooni.

Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kuulates seda diskussiooni, saan ma aru nii, et kuna selles kõige kuulsamas case'is "Sirõk, Linter jt" ei tuvastatud kaudset tahtlust, siis ka praeguse seaduse järgi, ka selle järgi, mis siin kavatsetakse vastu võtta, ei ole võimalik vastutusele võtta. Aga minu küsimus on pigem selles, kas midagi olulist üldse selle seaduse vastuvõtmisel karistusseadustikus nende case'ide suhtes muutub või ei muutu. Sa rääkisid küll väga pikalt, aga palun ühe- või kahelauselist vastust.

Aitäh, Ain! Sa olid vahepeal saalist väljas, ma puudutasin seda teemat. Muutub kindlasti! Raivo küsimusele vastates loetlesin neid koosseise, mida me lisame karistusseadustikku, mida me täpsustame karistusseadustikus, eelkõige just nimelt riigivastaste süütegude peatükis muutub palju. Ja me täna arutleme kahe paragrahvi üle, kahe dispositsiooni üle, mis on väga hea, mille kohta ma proovisin oma põhjendused anda õiguskomisjoni nimel nii põhjalikult, kui on võimalik. Ülejäänud paragrahvid on, ma arvan, väga olulised, puudutades kas või riigireetmise temaatikat, kus me vaatasime üle sanktsioonid, välismaalase poolt toime pandud Eesti Vabariigi vastu suunatud vägivaldset tegevust, okupatsiooni toetamist, sõja toetamise kriminaliseerimine jne. Ma arvan, et siin on hulk olulisi täiendusi meie karistusseadustikku.

Tänan, hea ettekandja! Teile on veel küsimusi. Palun, kolleeg Andres Herkel!

Aitäh! Mulle jäi kõrvu eelmine küsimus. Ma küsiksin lugupeetud ettekandja käest, mismoodi kirjutatakse teie arvates eelmise küsija kasutatud sõna "case" Riigikogu stenogrammi?

Case? Vaat see on väga hea küsimus! Küsimus on selles, kas see tõlgitakse eesti keelde. Ma eeldan, et "kaasus" oleks eestikeelne vaste või siis case kirjutatakse, nagu Ain ka seal loomulikult praegu kuuleb, kursiivis, italic'us, kasutame italic'ut, kuna tegemist on võõrsõnaga – C-A-S-E, on siis nagu neli tähte – case. Ma eeldan, et võib-olla head protokollijad korrigeerivad eelmise küsija küsimust.

Tänan, hea ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Me võime asuda läbirääkimiste juurde. Head kolleegid! Kas soovite avada läbirääkimisi? Kõnesoove on, avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Indrek Saare! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! "Vastavalt kommunismi materiaalse ja tehnilise baasi loomisele muutuvad ka ühiskondlikud suhted ehk see objekt, mille vastu võib olla suunatud kuritegelik rünne. Samal ajal muutub ka nõukogude inimene ise, sest töötajate kommunistlikul kasvatamisel on olnud suuri edusamme. Meie ees seisab juba uus inimene: aktiivne kommunismiehitaja. Kommunistlik moraal, kollektiivsustunne ja tööarmastus on saanud miljoneid meie maa töötajaid iseloomustavaks jooneks. On säilinud vaid üksikuid inimesi, kes püüavad veel elada kapitalistliku hundimoraali järgi parasiitlikult, käitudes ühiskonnavastaselt ja pannes toime kuritegusid. Arvestades töötajate aktiivsuse tõusu, peab Eesti NSV kriminaalkoodeks käesoleval perioodil esmajärguliseks ülesandeks kurjategijate ja sotsialistliku ühiselu reeglite rikkujate ümber ühiskondliku hukkamõistu ja sallimatuse õhkkonna loomist ning kõige laiemate elanikkonnakihtide kaasatõmbamist võitlusse kuritegevuse ja sotsialistliku ühiselu reeglite rikkumise vastu." Niimoodi kirjutas professor Kaarel Kaas 1962. aasta Eesti NSV kriminaalkoodeksi kommenteeritud väljaande sissejuhatuseks.
Kui me nüüd kuulame, mida on räägitud selle seaduse muutmise kaitseks siin puldis, ja vaatame, mida on räägitud meedias, ja asendame mõned terminid sellest sissejuhatusest, siis me saame minu arvates üsna sarnase versiooni üleskutsest ühiskonna moraalitunde õõnestajatele rangelt vastu astuda. Kusjuures selle 1962. aastal kehtinud ENSV kriminaalkoodeksi järgi karistati neid, kes panid toime massilisi korratusi, leebemalt, kui pakutakse tolles versioonis, mida meile täna peale surutakse. Seesama §-s 238 käsitletav massiline korratus, mida nüüd püütakse laiendada ka massilises korratuses osalemisele üleskutsumisega, oleks tol ajal miinimumkaristusena kaasa toonud kaks aastat vangistust, meile tahetakse peale suruda, et see miinimum oleks kolm aastat. Praegu kehtiv seadus näeb ette ühe aasta vangistust. Ning kui te oleksite sel kaugel Nõukogude ajal kutsunud miilitsat üles oma teenistuskohustusi mitte täitma, siis oleks teile määratud maksimaalselt 2,5 aasta pikkune vanglakaristus, nüüdses versioonis on selle eest ette nähtud kuni viis aastat.
Minu arust ei ole selline karistuste karmistamine ja sellega ühiskonna hirmutamine absoluutselt põhjendatud. Ja selle juures aetav jutt, et ega ju kohtunik tegelikult ei pane neid noori uljaspäid, kes on massipsühhoosiga ühel või teisel moel kaasa läinud või seotud massilise korratuse organiseerimisega, millega kaasnes purustamine või rüüstamine, kolmeks aastaks kinni, ei ole minu arust pädev, kui me samal ajal kehtestame miinimumiks kolm aastat vanglakaristust. Miks me siin Riigikogus siis üldse seadusi vastu võtame? Mis signaale me oma ühiskonnale saadame?
Lisaks on see seadus minu arust muutunud mõttetuks ka teisest vaatevinklist. Väidetavalt peaks see seadus andma selge signaali neile Eesti Vabariigile, Eesti Vabariigi iseseisvusele vaenulikele jõududele, kes võiksid provotseerida või organiseerida massilisi korratusi, aga selles mõttes on see seadus täiesti hambutu. Küll aga sisaldub selles selge signaal hirmutamaks kõikvõimalikke vabamõtlejaid, kes mingil hetkel tahaksid ühel või teisel ühiskondlikul teemal väga jõuliselt välja astuda ja võiksid seda tehes eksida Eesti seaduste või üldiste moraalikriteeriumide vastu.
Seepärast on sotsiaaldemokraatide ettepanek saata seaduseelnõu komisjoni tagasi ehk katkestada teine lugemine, et eelnõu tuleks sealt kiires korras tagasi koos osaga, mis puudutab nn Simmi case'i. Väidetavalt avaldatakse meile rahvusvahelist survet, et riigireeturite osa saaks täpsemalt reguleeritud, ja seda osa me enda ette ootamegi. Aga kui me tahame tulla tagasi massiliste korratuste juurde, siis tuleks selleks aega leida, et tõepoolest selgeks teha, mida me ikkagi sellesse seadusesse kirjutame ja millise signaali me ühiskonnale saadame. Kutsun teid kõiki üles mitte saatma signaali, et demokraatiat Eesti Vabariigis tahetakse piirata ja inimesi hirmutada, ja toetama teise lugemise katkestamist. Tänan tähelepanu eest!

Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Head kolleegid! Kohe sissejuhatuseks ütlen, et lõppjärelduse osas oleme me päri sellega, mis Indrek ütles. Ka mina kutsun siit puldist üles selle seaduse lugemist katkestama ja saatma ta tagasi komisjoni. Samas ma kaugeltki mitte kõigi nende dramaatiliste võrdlustega päri ei ole. Kindlasti ei läheks me selle seadusega ENSV-sse tagasi, asi peaks olema sellest väga kaugel. Ei ole ma kindel ka selles, et just ainult see üks paragrahv tuleks komisjonis välja võtta. Laseks komisjonil selle kallal veel töötada ja otsustada, mis on õige. Praegusel kujul on eelnõu liiga toores ja saadab mõningaid valesid signaale. Selles suhtes tuleb Indrekuga nõustuda.
Kenile aga ütleksin, et ei ole päris õige süüdistada kõiki, kes seda seadust mingite meeleolude üleskütmise tõttu kritiseerivad. Avalikustan väikese ja niikuinii poolavaliku saladuse, et meie Silver Meikariga suhtleme interneti teel ühe rühma looma- ja inimõiguste kaitsjatega (minu kui zooloogi arvates hõlmavad loomaõigused ka inimõigusi), kellest osa on anarhistid. Oleme nendega seda seadust arutanud ja me oleme neid inimesi seal foorumis maha rahustanud. Oleme selgitanud, et see seadus ei ole nii väga hull midagi. Aga samas ma tunnen, et siin saalis on meie kohus nende tegelikult ühiskonnale head soovivate inimeste muredele adekvaatselt reageerida, ja seda me Silveriga oleme jõudumööda ka proovinud teha. Me ei saa  nende inimeste muresid ignoreerida, valutavad nad ju südant ühiskonna tuleviku pärast. Mure on, et sellisel kujul seadusena vastu võetuna saadaks täna arutatav eelnõu kodanikuühiskonnale jõulise negatiivse signaali. Samas need, kellele see peaks signaali saatma, võib-olla ei märkagi, et niisugune seadus on vastu võetud.
Ehk siis veel kord: olen isiklikult veendunud, et laamendamist, peksmist ja politseinikule aktiivset vastuhakkamist tuleb tõesti karmilt karistada. Olen samamoodi veendunud, et näiteks politseinikule meeleavalduse ajal passiivset vastuhakkamist peab ühiskond karistama võimalikult leebelt. Kahtlemata karistada tuleb, tegemist on ebaseadusliku tegevusega, kuid demokraatlikus ühiskonnas karistatakse niisuguse teo eest väga leebelt. Ja seda ei saa käsitleda samas paragrahvis, mis siis, et paragrahvi hõlmatav vahemik on nii suur, et kohus saab rakendada erinevaid karistusi. Ka see, et praegu kehtivas seaduses on kõik see ühes paragrahvis, ei ole õigustus. Kui me seadust muudame, siis miks me jätame seadusesse asjad, mis seal juba praegu on valesti?
Ühesõnaga, ma ei väida, et see seaduseelnõu on läbinisti mäda. Ma ei väida, et sellest tuleks vaid üks paragrahv alles jätta ja vastu võtta. Küll aga väidan, et praegu on eelnõu veel toores. Ja meil ei ole sellega nii pöörast kiiret, et me kindlasti peaksime ta homme vastu võtma. Seetõttu toetan ettepanekut eelnõu arutamine praegu katkestada, saata see komisjoni tagasi ja korralikult läbi töötada ning võtta ühel päeval vastu hea seadus. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Silver Meikari Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud Riigikogu! Fraktsioonide esindajad saavad sõna esimesel ja kolmandal lugemisel, teisel lugemisel on ka igal Riigikogu liikmel õigus tulla siia pulti ja öelda, mida ta ise asjast arvab. Kõigepealt ma soovin tänada härra presidenti, kes selle eelnõu tagasi saatis, et me võiksime seda põhjalikumalt arutada. Ka soovin ma tänada Ken-Marti Vaherit, kes erinevalt kevadhooaja arutelust võttis eelnõu nüüd tõeliselt põhjalikult ette. Võib öelda, et arutelud õiguskomisjonis olid väga tõsised.
Mul on hea meel, et eelnõu leidis kõva kärpimist ja et sellest võeti välja punktid, mis ilmselgelt riivasid põhiseadust nii presidendi kui ka mitme õigusspetsialisti arvates. Kuid nagu ma olen ka varem öelnud, minu jaoks ei ole selliste seaduse puhul – see ei ole esimene, vaid üks järjekordne niisugune seadus – põhivaidlus selles, kas eelnõu on põhiseaduspärane, vaid eelkõige selles, millises riigis me elada tahame. See, kui mingeid karistusi karmistatakse või leitakse uued kuriteokoosseisud, näitab ühte asja: et me ei usalda oma inimesi. Seda näitab ettepanek karmistada § 238 sellega, et me sätestame märksa laiema piirangu. Kehtiv seadus näeb ette karistada korratuste organiseerijaid, nüüd ka neid, kes kutsuvad lihtsalt osalema. Me määrame neile väga karmi karistuse ja see näitab, et me ei usalda oma inimesi. On väga kurb, kui me sellise signaali välja saadame. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Võime asuda muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Head kolleegid! Kas võime hakata muudatusettepanekuid läbi vaatama? Nimetan muudatusettepaneku numbri, selle esitaja ja juhtivkomisjoni seisukoha.
Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ning Riigikogu liikmed Silver Meikar ja Aleksei Lotman, juhtivkomisjon on arvestanud seda sisuliselt. Muudatusettepanek nr 2 on juhtivkomisjoni esitatud. Ettepaneku nr 3 on esitanud Riigikogu liikmed Silver Meikar ja Aleksei Lotman, juhtivkomisjon on arvestanud seda sisuliselt. Muudatusettepanek nr 4 on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud ning juhtivkomisjon on arvestanud seda osaliselt. Muudatusettepanek nr 5, esitaja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Muudatusettepanek nr 6 on juhtivkomisjoni esitatud. Muudatusettepaneku nr 7 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Muudatusettepanek nr 8 on Riigikogu liikmete Silver Meikari ja Aleksei Lotmani esitatud, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on esitanud ka ettepaneku nr 9, juhtivkomisjon on seda arvestanud osaliselt. 10., 11. ja 12. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon.
Oleme läbi vaadanud kõik eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekud. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on teinud ettepaneku Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud seaduse teine lugemine katkestada. Asume selle ettepaneku hääletuse ettevalmistamise juurde. Head kolleegid! Kas võime asuda hääletamise juurde?
Panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku katkestada Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud seaduse (eelnõu nr 416) teine lugemine. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 20 Riigikogu liiget, vastu oli 46, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust ning Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud seaduse eelnõu numbriga 416 teistkordse menetlemise teine lugemine on lõppenud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud riigivaraseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Palun Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni aseesimehe Erki Noole!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Riigivaraseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine lõpetati s.a 30. septembril, muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati s.a 7. oktoober kell 16. Eelnõu kohta esitati muudatusettepanekuid alljärgnevalt: Riigikogu majanduskomisjon ja maaelukomisjon esitasid mõlemad kaks ettepanekut ning keskkonnakomisjon ise vormistas viis muudatusettepanekut, nendest kolm Maa-ameti ettepanekul. Muudatusettepanekud nr 1 ja 9 esitas Riigikogu majanduskomisjon ning nendega täiendatakse riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seaduse § 8 lõiget 1 selliselt, et riigi poolt aktsiate või osa omandamise võimaluste hulgas oleks ka juhtum, mil riik võib omandada sellise äriühingu aktsiaid või osa, kus riik ise aktsionär või osanik ei ole. Keskkonnakomisjon leidis, et sellel muudatusettepanekul ei ole ei kõnealuse eelnõu ega ka keskkonnavaldkonnaga seost, ning see ei leidnud heakskiitu.
Muudatusettepanekud nr 2 ja nr 3. Muudatusettepanekuga nr 3 teeb maaelukomisjon ettepaneku saata õigustatud isikule kinnisvara võõrandamise kohta eraldi teatis, kuna eelnõu kohaselt seotakse õigustatud isiku õigus omandada võõrandatav kinnisasi enampakkumisel osalemisega. Keskkonnakomisjon toetab seda ettepanekut, nentides, et õigustatud isikute teavitamist on vaja reguleerida ja sellekohane muudatus tuleb eelnõusse teha. Samas on näiteks riigivaraseaduse §-s 34¹ nimetatud riigimaa piirinaabrite teavitamine eraldi teatisega nende rohkuse ja kontaktandmete puudumise tõttu problemaatiline – neid isikuid võib olla väga palju ja nende kontaktaadressid ei ole menetluses teada. Seetõttu on keskkonnakomisjon näinud muudatusettepanekuga nr 2 ette võimaluse toimetada õigustatud isikule võõrandamise teade kätte ajalehes avaldamisega. See on kooskõlas haldusmenetluse seadusega. Selline regulatsioon on proportsionaalne ja põhjendatud, kuna kõik riigivara ostmisest huvitatud isikud, sealhulgas nii riigile kuuluva metsamaad sisaldava kinnisasja piirinaabrid, haritavat maad või looduslikku rohumaad õiguslikul alusel kasutatavad isikud kui ka isikud, kellele annab riigimaa ostmisel eelisõiguse looduskaitseseaduse § 20¹, saavad teavitatud võrdsetel alustel. Eelnevast tulenevalt on maaelukomisjoni ettepanekut arvestatud sisuliselt.
Muudatusettepanek nr 4. Selle ettepanekuga muudetakse riigivaraseaduse § 34¹ lõike 1 teksti. Sõnastuse muutmise vajadus on tingitud sellest, et praktikas on ilmnenud mitmeti tõlgendamist määratluse "metsamaad sisaldav kinnisasi" osas. Metsaseaduse § 3 lõige 2 sätestab, et metsamaa on maa, mis vastab vähemalt ühele järgmistest nõuetest: 1) on metsamaa kõlvikuna kantud maakatastrisse; 2) on maatükk pindalaga vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30%. Seega, kui võõrandatava kinnisasja maakatastri andmed ei sisalda metsamaa kõlvikut, tuleb riigimaa võõrandamise menetluses iga kord hinnata, kas kinnisasjal asub maad, mis vastab punktis 2 toodud tingimustele. Sellise hinnangu andmine on aga praktikas äärmiselt keeruline, kuna see eeldaks eelnevat metsa takseerimist või vähemalt selle kinnisasja visuaalset ülevaatamist looduses. Seetõttu on menetlusökonoomika ja ka õigusselguse tagamise seisukohast mõistlik sätestada üheselt, et piirinaabrite eelisostuõiguse objektiks on maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa kõlvikut sisaldav riigimaa. Selline regulatsioon oleks ka proportsionaalsem, kuna ka maaomanikule eelisõigust andev piirnev maa on seaduses määratletud samamoodi.
Muudatusettepanekud nr 5 ja nr 7 on normitehnilist laadi. Muudatusettepanekuga nr 6 teeb maaelukomisjon ettepaneku anda juhul, kui võõrandatavat maad pole pärast maa riigi omandisse jätmist kasutusse antud, maa omandamise õigus isikule, kes kasutas nimetatud maad õiguslikul alusel maa riigi omandisse jätmise ajal. Maaelukomisjon on oma ettepanekut põhjendanud sellega, et riigivaraseadusesse § 34² lisamise eesmärk oli anda põllumajandustootjale, kes on riigi omandis olevat maad õiguslikul alusel harinud ja väärtustanud, võimalus seda maad omandada, samuti anda see võimalus isikutele, kes kasutasid maad selle riigi omandisse jätmise ajal ajutise kasutuse lepingu alusel.
Keskkonnakomisjon jättis selle ettepaneku arvestamata järgmistel põhjustel. Esiteks ei saa eeldada, et haritava või loodusliku rohumaa riigi omandisse jätmise järgselt see maa kohe võõrandatakse, mistõttu võib selle maa riigi omandisse jätmise ja enampakkumisel võõrandamise vahele jääda ajavahemik, mis ulatub mõnest kuust kuni aastateni. Seetõttu ei ole põhjendatud anda maa omandamiseks eelisõigusi seda maad ajutise kasutuslepingu alusel kasutanud isikule, kuna tema kasutusõiguse lõppemise ja maa võõrandamise vahele jääval ajal ei ole isik saanud riigimaad õiguslikul alusel harida ega väärtustada. Samas on riigivara valitsejal riigivaraseadusest tulenevalt õigus otsustada mitte maa võõrandada, vaid anda see kasutusse. Riigimaa kasutusse andmine toimub vastavalt riigivaraseaduses sätestatud põhimõtetele avaliku enampakkumise teel ja kasutusse andmisel ei ole selle maa suhtes eelisõigusi ühelgi isikul. Seega oleks maad ajutise lepingu alusel kasutanud isikul riigimaa võõrandamise korral põhjendamatu eelis isikute ees, kes sarnase riigimaa õiguslikul alusel kasutamiseks peavad osalema enampakkumisel, kus kõigil huvitatud isikutel on võrdsed õigused.
Ja lõpetuseks muudatusettepanek nr 8. See ettepanek tuleneb looduskaitseseaduse § 20 lõike 2 täpsustamise vajadusest. Selle sättega on keskkonnaministrile antud õigus otsustada kinnisasja omandamise algatamine, kuid looduskaitseseadusest ei tulene üheselt, et ka kinnisasja omandamise otsustamise õigus on keskkonnaministril. 1. aprillist 2007 kuni 1. juulini 2009 kehtinud looduskaitseseaduse redaktsiooni kohaselt otsustas keskkonnaminister kinnisasja omandamise. Riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega muudeti looduskaitseseaduse § 20 lõike 2 sõnastust, mille käigus jäi ekslikult välja volitus, millega keskkonnaministrile anti õigus otsustada kinnisasja omandamine. Seega on õigusselguse huvides vaja looduskaitseseaduse § 20 lõike 2 teist lauset täiendada. Eelnõus on tehtud ka keelelisi ja tehnilisi parandusi.
Lõpetuseks: keskkonnakomisjon otsustas teha ettepaneku eelnõu 568 teine lugemine lõpetada ja saata eelnõu kolmandale lugemisele. Tänan tähelepanu eest!

Tänan! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Hea ettekandja! Sa nimetasid, et maaelukomisjoni ettepanekuid arvestati sisuliselt. Kui ma proovin hästi lühidalt öelda, mis on maaelukomisjoni ettepanekute sisu, siis see on järgmine. Kui riik on lubanud kellelgi riigi põllumajanduslikku maad kasutada, siis enne kui riik selle maa võõrandab, peaks ta sellele inimesele, kellel ta on lubanud seda kasutada, sellest ka teatama. Kas tõesti sa pead sisuliseks arvestamiseks seda, et riigile antakse õigus suhelda selle inimesega ainult üleriigilise levikuga ajalehe kaudu? Sellisest teatamisest nagu piisab.

Tundub, et te peate silmas muudatusettepanekut nr 3. Kui me seda arutasime, siis oli kohal ka Maa-ameti esindaja, kes oli ka seda meelt, et mingil juhul ei suudeta teavitada kõiki asjaomaseid inimesi. Võib tekkida mitmesuguseid õiguslikke probleeme, sealhulgas nn kohtuküsimusi. Inimene võib näiteks väita, et ta ei ole teatist kätte saanud, et ta ei ela sellel või teisel aadressil. Väga paljude nn eelisostuõigusega maaomanike tegelikud aadressid pole teada. Kui me kirjutame seadusse kohustuse neid otse teavitada, siis võib see tekitada suurt arusaamatust. Me räägime siin üleriigilistest lehtedest, aga loomulikult on valdadel ka omad lehed ja võikski olla valdade ülesanne teavitada kohalikke inimesi, et need ja need maad lähevad müüki.

Aleksei Lotman, teine küsimus, palun!

On muidugi arusaadav, et üks riigi tõhusa toimimise eeldusi on see, et seaduste täitmine ei oleks ülearu ebamugav ametnikele. Kuid kas Maa-ameti ametnike mugavus on siiski nii tähtis argument, et õõnestada riigi käest õiguslikel alustel maakasutusõiguse saanud inimeste usaldust riigi vastu?

Ma arvan, et arutelu läheb siin selles suhtes natuke rappa, et riigi huvi on maad müüa. Inimesel, kellel on õigus osta, võiks olla ka endal huvi seda osta. Riik ei pea kellelegi maa ostmise soovi peale suruma. Kui aga sellesama esimese küsimuse juurde tagasi tulla, siis keskkonnakomisjon arvas, et nii üleriigilistes kui kohalikes ajalehtedes avaldamisest piisab, et inimestele sellest teada anda.

Tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ettekandjale! Kolleegid, kas soovite avada läbirääkimisi? Palun, Kalev Kotkas!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Maaelukomisjoni nimel soovin ma öelda järgmist. Ajal, mil riigivaraseaduse terviktekst on Riigikogus juba varakevadest saadik menetluses, parandame meie siin paralleelselt terviktekstiga juba neljanda eelnõuga riigivaraseaduse üksikuid sätteid. See ei ole hea praktika, selle tagajärg on süsteemitu tõmblemine. Eelnõu 568 on laias laastus mõistlik täpsustus varasuvistele uuendustele, aga selles on ka paar nõrka kohta, millele maaelukomisjon oma kahe muudatusettepanekuga tähelepanu juhtis.
Esimene muudatus puudutab asjasse puutuvate isikute teavitamist. Meie arvates vaba põllu- või metsamaa müügi korral oleks normaalne, kui riik teavitaks kirjalikult ostueesõiguse omajaid, s.o põllumaa puhul senist õiguslikul alusel maakasutajat ehk siis riigi lepingupartnerit ning metsamaa puhul piirinaabreid. Põllumees ei peaks iga paari nädala järel Maa-ameti kodulehte uurima, veendumaks, et riik ei ole tema käsutuses olevat maad vahepeal müüki pannud. Kui riik saadaks oma põllupidajast lepingupartnerile ühe kirja, teavitamaks, et ta kavatseb talle renditud maa müüki panna, oleks see normaalne, õiglane ja soliidne. See ei ole mitte mingil moel põllumehele maaostusoovi peale surumine, nagu eelkõneleja väitis.
Teine muudatus puudutas neid põllumehi, kes kasutavad reformimata riigimaad maavanemaga sõlmitud ajutise maakasutuslepingu alusel. Ka nemad on õigusjärgsed maakasutajad nagu reformitud riigimaa rentnikud. Paraku neile nende õiguslikus kasutuses oleva riigimaa müügi korral ostueesõigus ei laiene. Maaelukomisjon tegi ettepaneku selline ebavõrdsus likvideerida. Keskkonnakomisjonis meie ettepanek paraku toetust ei leidnud ja kahjuks ei saa me seda muudatusettepanekut ka täna hääletada. Seetõttu tuleb maaelukomisjon nende kahe muudatusettepanekuga uuesti välja riigivaraseaduse tervikteksti menetlemisel. Tänan!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Võime asuda muudatusettepanekute läbivaatamise juurde.
Esimene muudatusettepanek on majanduskomisjoni esitatud, juhtivkomisjon ei ole seda arvestanud. Teine muudatusettepanek on juhtivkomisjoni esitatud. Kolmanda muudatusettepaneku on esitanud maaelukomisjon, juhtivkomisjon on seda arvestanud sisuliselt. Neljas muudatusettepanek on juhtivkomisjoni esitatud, samuti viies muudatusettepanek. Kuuenda muudatusettepaneku on esitanud maaelukomisjon, juhtivkomisjon ei ole seda arvestanud. Seitsmes muudatusettepanek on juhtivkomisjoni esitatud, samuti kaheksas ettepanek. Üheksas muudatusettepanek on majanduskomisjoni esitatud, juhtivkomisjon ei ole seda arvestanud.
Oleme läbi vaadanud kõik eelnõu nr 568 kohta laekunud muudatusettepanekud. Eelnõu teine lugemine on lõpetatud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni liikme Jaan Kundla!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Käesoleva seaduseelnõu esimene lugemine lõpetati tänavu 16. septembril. Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teisele lugemisele esitamist oma 21. septembri, 28. septembri ja 12. oktoobri istungil. Riigikaitsekomisjoni 21. septembri istungi otsuse alusel võeti eelnõu Riigikogu 23. septembri istungi päevakorrast tagasi, sest vahetult enne komisjoni istungi algust edastas Kaitseministeerium eelnõu kohta mitu ettepanekut, millest üks oli kiire iseloomuga.
Komisjoni 28. septembri istungil osalesid eelnõu algataja esindajatena Kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna juhataja major Madis Kraav ning Kaitseväe Peastaabi esindajatena kolonelid Artur Tiganik ja Aivar Salekešin. 12. oktoobri istungil osalesid riigikaitsekomisjoni istungil eelnõu algataja esindajatena Kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna juhataja major Madis Kraav ja õigusosakonna õigusloome büroo juhataja Lia Liin. Kahel viimati nimetatud istungil arutati kaitseminister Jaak Aaviksoo 18. septembri 2009 kirjas nr 5-12/3753 esitatud ettepanekuid. Arutelude tulemusel esitati eelnõu kohta kaks muudatusettepanekut, need mõlemad on vormistanud juhtivkomisjon ehk riigikaitsekomisjon.
Kaitseministri eelnimetatud kirjas oli ka teisi ettepanekuid kaitseväeteenistuse seaduse muutmiseks, kuid riigikaitsekomisjon leidis, et teiste muudatustega ei ole kiiret ja need võiks teha eraldi algatatud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõus või Kaitseministeeriumis ettevalmistamisel olevas uues terviktekstina esitatavas kaitseväeteenistuse seaduse eelnõus.
Muudatusettepaneku nr 1 kohaselt täiendatakse kaitseväeteenistuse seaduse § 164 lõikega 8, milles sätestatakse regressiõigus. § 164 lõike 8 muudatuse kohaselt esindab regressiasjades riiki kaitseminister või tema poolt volitatud isik. Muudatusettepaneku nr 2 kohaselt muudetakse kaitseväeteenistuse seaduse § 168 teksti, mis reguleerib kaadrikaitseväelaste tööaega. See muudatus tuleks kiiresti teha, sest see on otseselt seotud s.a 1. juulil jõustunud töölepingu seaduses muutunud töö- ja puhkeaja regulatsiooniga. Lähemalt saab muudatusettepaneku kohta lugeda eelnõule lisatud seletuskirjast, mis on piisavalt ülevaatlik. Eelnõu algataja toetab mõlemat riigikaitsekomisjoni muudatusettepanekut.
Mis puutub arutluse all oleva seaduseelnõu teistesse sätetesse, siis need lahendavad kaitseväeteenistuse seaduse ja kaitseväe distsiplinaarseaduse rakendamisel tõusetunud probleeme ning täpsustavad neid seadusi. Näiteks antakse Kaitseliidu ülemale samad distsiplinaar- ja muud administratiivsed õigused, mis on Kaitseväe Peastaabi ülemal.
28. septembril otsustas riigikaitsekomisjon teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada seaduseelnõu nr 535 teiseks lugemiseks Riigikogu tänase istungi päevakorda ning määras ettekandjaks siinkõneleja. 12. oktoobri istungil otsustas riigikaitsekomisjon konsensusega esitada eelnõu teise lisana peale muudatusettepanekute tabeli ka seletuskirja. Ühtlasi otsustas komisjon teha Riigikogule ettepaneku selle seaduseelnõu teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha juhatusele ettepanek lülitada eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu 21. oktoobri istungi päevakorda. Tänan!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Tänan, hea ettekandja! Kolleegid, kas soovite avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi ei avata. Võime vaadata läbi muudatusettepanekud, neid on laekunud kaks, mõlemad on juhtivkomisjoni ehk riigikaitsekomisjoni esitatud. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud.
Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teine lugemine on lõppenud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku, väärteomenetluse seadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, karistusregistri seaduse ning kriminaalhooldusseaduse muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Riigikogu kõnetooli on juba astunud justiitsminister Rein Lang. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Iseenesestmõistetavalt on tegemist äärmiselt hea seaduseelnõuga. Ja kuigi muudetakse mitut seadust, on eelnõul ainult kaks peaeesmärki. Esimene on see, et soovitakse luua võimalus kohaldada üldkasulikku tööd ka väärtegude puhul, teine eesmärk on laiendada elektroonilise valve kohaldamise aluseid. Lisaks tehakse selle eelnõuga ka tehnilisi parandusi, mille vajadus on praktikas üles kerkinud.
Nüüd nendest muudatustest lähemalt. Kehtiva õiguse kohaselt on väärtegude puhul võimalik määrata karistuseks kas rahatrahv, mis jääb rahapuuduse tõttu tihti tasumata, või arest, mis on riigile üpris kulukas. Justiitsministeeriumi hinnangul võiks väärtegude puhul regulatsiooni laiendada ning teha seadustesse muudatused, mis võimaldaksid määrata ka üldkasulikku tööd. Üldkasulik töö annab õigusrikkujale reaalse võimaluse oma tegu heastada. Ning olgem ausad, selle asemel et soojas arestimajas oma päevi mitte midagi tehes täis istuda, võiks väärteo toime pannud inimene kas või lehti riisuda, lund koristada, tänavaid puhastada või muud sellist teha.
Väärtegude eest määratava üldkasuliku töö süsteem on kavandatud põhimõtteliselt samasugusena, nagu kehtib kuritegude eest asenduskaristusena mõistetava üldkasuliku töö puhul. Erinevus on vaid selles, et ei ole täiendavaid kohustusi, mille täitmist kriminaalhooldaja jälgib.
Ja nüüd veidi arvudest. Justiitsministeeriumi analüüsi järgi oleks väärteo eest aresti asendamine nn ühiskondlikult kasuliku tööga aastail 2010–2013 võimalik vähemalt 500 isiku puhul aastas. Politsei leiab, et see arv võiks olla isegi suurem. Justiitsministeeriumi arvates võiksid üldkasulikku tööd teha eelkõige liiklusseaduse nõuete rikkumise eest süüdi mõistetud isikud, kes moodustavad kõigist arestialustest praegu umbes 35%. Samas ei sobi väärteoaresti asendamine üldkasuliku tööga sõltuvusprobleemide ja pika kuritegeliku karjääriga süüdimõistetute puhul. Üldkasuliku töö kohustuse täitmist hakkab koordineerima politsei. Nii palju väärteokaristuse asendamisest üldkasuliku tööga.
Nüüd teisest muudatusest ehk elektroonilise valve kohaldamise aluste laiendamisest. 2009. aasta alguses jõustus vangistusseaduse muudatus, mille kohaselt kantakse vangistust sõltumata karistusaja pikkusest vanglas. Seni tehti seda arestimajas. Kinnipeetavate arvu stabiliseerimiseks ja võimalikuks vähendamiseks luuakse eelnõuga võimalus asendada kuni kuuekuuline vangistus elektroonilise valvega. Juhul, kui süüdimõistetu üritab elektroonilise valve täitmisest kõrvale hoida, kõrvaldades näiteks elektroonilise jalavõru, on tegemist elektroonilisele valvele mitteallumisega ja sel juhul tuleb tal kogu vangistus, mis talle mõisteti, ära kanda vanglas. Vahistamise asendamine elektroonilise valvega kujutab endast kahtlustatava jälgimist intensiivsemalt, kui seda on praegu tõkendina kohaldatav keeld elukohast lahkuda, mille täitmist isik kinnitab oma allkirjaga. Kui vahi all pidamine tähendab isiku viibimist kinnipidamiskohas, olgu see vangla või arestimaja, ning allumist sealsetele reeglitele, siis elektroonilise valve puhul on isikul võimalik viibida kodus, kuid tema liikumisvabadus on piiratud kindlaks määratud kohtade ja kellaaegadega. Kui kedagi Riigikogu liikmetest võiks huvitada, kuidas elektroonilise valve küsimus on lahendatud teistes riikides, siis seletuskirjas on ülevaade 20 riigi kogemustest. Soovitan tutvuda!
Algataja ehk valitsuse esindajana toetan ma igati Riigikogu õiguskomisjoni ettepanekut eelnõu esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Tänan! Teile on küsimusi. Palun, Trivimi Velliste!

Lugupeetud härra minister! Nagu ma aru saan, muutub elektrooniline valve maailmas järjest laialdasemaks ja üldisemaks. Aga me teame ka, et kuritegevusel on komme käia õiguskaitseorganitest pool sammu ees. Kas on märke selle kohta, et elektroonilist valvet võidakse infotehnoloogiliselt kuritarvitada ja juhtida järelevalvajad valedele jälgedele? Kas teadus ka selles suunas areneb?

Selles on teil küll tuline õigus, et kriminogeenne maailm käib teinekord õiguskaitsjatest ka moodsa tehnoloogia kasutuselevõtul ees. Elektroonilist järelevalvesüsteemi, mida Eestis kasutatakse, võib pidada üpriski lollikindlaks, kui brutaalselt väljenduda. Piisab seadme eemaldamisest, kui signaal selle kohta jõuab kohe vastavasse keskusesse, mis asub reageerima. Mujal maailmas kasutatakse ka teistsuguseid seadmeid, mis põhinevad GPS jälgimispõhisel tehnoloogial. Eesti valis selle varem kasutusele võetud tehnoloogia just põhjusel, et selle kuritarvitamine on keerulisem kui uute GPS jälgimisel põhinevate seadmete puhul. Nii et vastus teie küsimusele on, et me oleme sellega arvestanud.

Kolleeg Jüri Tamm, palun!

Austatud minister! Üldkasulik töö kui meede on väga oluline. Te ütlesite, et see on ka riigile säästlikum. Ma väidaksin vastu, et alaealiste puhul see ei pea paika. Võib-olla on just see põhjus, miks alaealiste seadusrikkumiste puhul määratakse sageli vanematele rahatrahv, ma mõtlen näiteks alkoholiga seonduvaid pahandusi. Minu küsimus on: kas te olete mõelnud selle seaduseelnõu raames veelgi sügavamale minna?

Ma ei ole päris kindel, et ma teie küsimusest aru sain. Kuhu siis süviti minna? Jutt on väärtegude toimepanemisest ja nende eest määratavatele karistustele, milleks praegu on rahatrahv või arest, kolmanda karistusliigi ehk ühiskondlikult kasuliku töö lisamisest. Kui teil on välja pakkuda veel mingeid karistusliike, siis ootan huviga teie ettepanekuid.

Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud minister! Mina pean üldkasulikku tööd, abitööd ja üldse sellist tööd, mida tehakse ühiskonna hüvanguks, väga tähtsaks. Niisugune töö seob inimest oma linna, valla või riigiga ja see on töö, mida ühiskonnal on vaja. Eks see teema piirne ka meie töötuse probleemiga. Samas ma natukene kahtlen, et kui säärane töö seatakse karistuseks, kas see siis ei devalveeri kogu üldkasulikku tööd. Inimene peab seda teinekord ju ka sunni korras tegema. Mõttekäik, et meie inimesed peaksid sellist tööd tegema, on muidugi õige, aga kas te seda ohtu ei näe, et töö muudetakse karistuseks?

No see on üks suur filosoofiline küsimus. Seni lähtub ka Eesti karistusõigus printsiibist, et üldkasuliku töö rakendamine on võimalik ainult juhul, kui isik ise on sellega nõus. Sunniviisilist ehk sunnitööd ei õnnestu Eesti õigusruumis rakendada. Ma juba mainisin võib-olla natuke liiga küüniliselt, et selle asemel, et oma päevi täis istuda, on võimalik näiteks lehti riisuda. Aga üldkasulikku tööd ei pruugi seostada ainult heakorratöödega. On riike, kus seda põhimõtet rakendatakse märksa laiemalt, näiteks liiklusrikkumiste puhul abitöödel kas või haiglates. Uskuge mind, see võib teinekord olla väga mõjus vahend.

Kolleeg Jüri Tamm, teine küsimus.

Püüan lahti seletada oma esimest küsimust. Alaealiste puhul on üldkasulikul tööl natuke teistmoodi mõte kui teiste kodanike puhul. Seepärast ma tahaksin teada teie arvamust, kuidas oleks võimalik üldkasulikku tööd palju jõulisemalt alaealiste puhul rakendada. Näiteks Inglismaal on selline kord, et kui alaealised rikuvad seadust – ma toonitan veel kord, et seal puudutab see alkoholi omamist ja kuritarvitamist –, siis nad saadetakse üldkasulikule tööle. Mis puutub sellega seotud kuludesse, siis keegi peab nende järele valvama, aga loomulikult peab olema ette nähtud ka mingi kasvatuslik protsess. Mis te selle kohta arvate?

Te tõite näiteks Suurbritannia, kus kehtib veidike teistsugune õigussüsteem, mis baseerub ingliskeelsel terminil case law. Sealsete kohtute õigus on veidike laiem kui meie kohtute oma. Aga ka Eesti õigusruum näeb ette, et ühiskondlikult kasuliku töö kohaldamise või mittekohaldamise saab otsustada ikkagi üksnes kohus. Kohus peab arvestama kõiki võimalikke asjaolusid ja kui tegemist on alaealisega, siis peale toime pandud teo ka väga paljusid muid tegureid. Nii saab otsustada, kas konkreetsel juhul on ühiskondlikult kasulik töö mõttekas või mitte. See on kohtu pädevus. Minu arvates ei ole otstarbekas, kui seadusandja teeks 100%-liselt kohtule ettekirjutusi, ja lõppastmes pole see ka võimalik.

Trivimi Velliste, teine küsimus, palun!

Lugupeetud härra minister! Minu teine küsimus puudutab ühiskondlikult kasuliku töö majanduslikku tasuvust. Kas selle kohta on olemas mingisuguseid põhjalikumaid uuringuid? Varasemast ajast ma tean väiteid, et vangide töö on nii ebakvaliteetne ja see töö korraldamine on nii tülikas, et lihtsam oleks neil lasta mitte seda teha. Samas töökasvatuse mõttes on see võib-olla mõistlik ja kasulik. Mu küsimuse tuum ongi, kas see töö on rohkem kasvatuslikus mõttes kasulik või on tal ka mingi majanduslik kasu.

See on väga mitmetahuline küsimus. Esiteks, kui me peame silmas olukorda, kus vanas keeles "haldusarest" ehk tänapäeval lihtsalt "arest" asendatakse üldkasuliku tööga, siis isegi kui sellest tööst saadav lisaväärtus on olematu, hoiab riik ikkagi kokku summa, mis ta muidu kulutaks inimese aresti tagamisele. Need on valvamiskulud, toitlustuskulud, üldse majutuskulud. Sealt tuleb ka see kokkuhoid. Ühiskondlikult kasuliku töö rakendamise eesmärk ei ole kindlasti mitte inimeste sellise tööga raha teenida. See on siiski teistsugune meede. Samas ma pean võimalikuks, et näiteks omavalitsused võiksid olla sellise töö organiseerimisest huvitatud. Üldkasulikule tööle suunatud inimesi võiks kasutada näiteks heakorratöödel. Nii et ühest vastust siin ei ole, mingeid arvutusi selle kohta pole tehtud.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, lugupeetud minister! Palun nüüd ettekandjaks õiguskomisjoni liikme Robert Antropovi!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas seda eelnõu 562 s.a 29. septembril. Diskussioon oli väga elav, sest tegemist on Justiitsministeeriumi väga innovaatiliste ettepanekutega. Komisjonis tutvustasid muudatuste sisu justiitsminister Rein Lang, Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika valdkonna asekantsler Martin Hirvoja, Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Priit Heinsoo ning Riigiprokuratuuri juhtiv riigiprokurör Margus Kurm.
Niisiis, eelnõul on kaks eesmärki, nagu rääkis meile justiitsminister Rein Lang. Esiteks, võimaldada väärtegude korral asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist. Väärtegude puhul, kui võidaks määrata kuni 30-päevane arest, kellegi ümberkasvatamist ju ei toimu. Niisuguse üldkasuliku töö puhul on tähtis, et karistatav inimene teeks tööd ja oleks ühiskonnale kasulik.
Eelnõu teine eesmärk on suurendada elektroonilise valve rakendamise võimalusi. Praegu saab elektroonilist valvet kohaldada üksnes ennetähtaegselt vabastatavate puhul. Edaspidi soovitakse võimaldada selle meetme kasutamist ka vahistamise alternatiivina. Lõppkokkuvõttes püütakse esitatud eelnõuga kaugemas perspektiivis vähendada ka arestimajade koormust, mis meie riigis on teatavasti suur probleem.
Komisjon leidis arutelude käigus, et tegemist on väga vajaliku seadusmuudatusega. Komisjon otsustas saata eelnõu 562 Riigikogu täiskogu istungile esimesele lugemisele ettepanekuga esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva, s.o 28. oktoober 2009 kell 18. Tänan!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Tänan, hea ettekandja! Kolleegid, kas teil on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimisi ei avata. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 28. oktoober kell 18.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud tuleohutuse seaduse eelnõu esimest lugemist. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks siseminister Marko Pomerantsi!

Tere päevast, lugupeetud eesistuja! Hea Riigikogu! Esitlen teile täna kahte seaduseelnõu, mis on ühest perekonnast, ja pärast veel ka välismaalaste seaduse eelnõu. Kõigepealt siis sellest esimesest komplektist. Nimelt selgus päästeseaduse eelnõu koostamise käigus, et mõistlik oleks kehtestada tuleohutusnõuded, kui niimoodi võib öelda, omaette seaduses või siis juba mingis sellest tulenevas õigusaktis, milleks võib olla ühe või teise ministri määrus. Ühe all pean silmas näiteks siseministrit ja teise all pean silmas keskkonnaministrit.
Millest siis koosneb tuleohutuse seaduse eelnõu ja millised on põhilised muudatused, võrreldes käesoleva ajaga? Esiteks muutub tuleohutusnõuete täitmise kontrolli korraldus, viiakse sisse enesekontrolli regulatsioon. Kehtiv olukord on selline, et päästeasutused kontrollivad siseministri määrusega etteantud objekte. Tulekahjude arv sellistel objektidel on õnneks väike, alla 5% üldarvust. Objekti valdaja vastutab tuleohutusnõuete täitmise eest, kuid tema ülesandeid ei ole seaduses selgelt välja toodud. Objekti valdaja peab koostama ja esitama tuleohutusjuhendi, kuid see protsess ei taga reaalselt püstitatud eesmärgi saavutamist. Nii ongi siis seaduseelnõu ettevalmistajad pakkunud välja sellise regulatsiooni, et teatud suurusega asutused peavad ise hakkama regulaarselt tuleohutusnõuete täitmist jälgima. See on enesekontrolli kohustus. Ka tuleb nõuete täitmise kohta esitada kord aastas tuleohutusaruanne.
Võib küsida, kas on tegemist mingisuguse täiendava asjaga. Ühelt poolt võib öelda, et jah, aga teisest küljest kaoks enesekontrolli kehtestamisega ära tuleohutusjuhendi koostamise vajadus. See tähendaks ka seda, et inspektorid ei pea enam kord aastas käima samu objekte kontrollimas, vaid keskenduvad sellele, kus esineb reaalselt rikkumisi.
On mõeldud, et see enesekontrolli ja tuleohutusaruande regulatsioon jõustub 18 kuu pikkuse üleminekuajaga, mille jooksul korraldataks koolitusi ja infopäevi ning jagataks teavitusmaterjali. Siia juurde käib ka elektrooniline aruannete esitamise infosüsteem.
Järgmine täpsustus puudutab kütteseadmete ja nende puhastamise nõudeid. Kehtivas regulatsioonis puudub kütteseadmete ehitamist käsitlev osa üldse. Seetõttu pakuvad kütteseadmete ehitamise teenuseid ka vähese pädevusega tegijad, üldehitusega tegelevad ettevõtted ning valesti ehitatud küttekolded põhjustavad tulekahjusid. Uue regulatsiooni järgi võib kütteseadme ehitamise teenust osutada ainult isik, kellel on pottsepa kutsetunnistus.
Kütteseadmete puhastamine. Kehtiv regulatsioon jällegi puudub ning järelevalve korstnapühkijate tegevuse üle ei toimi, st õige on öelda, puudub seaduse tase. Uues regulatsioonis nähakse ette, et kütteseadme puhastamise teenust võib osutada ainult korstnapühkija kutsetunnistusega isik, kelle tegevuse kvaliteedi üle saavad järelevalvet teostada päästeasutused.
Täpsustatakse lõkke tegemise nõudeid või õigemini nõudeid selle tegemise kohale. Näiteks võiks tuua, et kehtiva regulatsiooni järgi tohib lõket teha, kui tuulekiirus on kuni 1,5 m/s. Väiksematel saartel võib sellise tuulekiiruse regulatsiooni kohaselt osutuda tuletegemine mis tahes ajal võimatuks. Tuleks ikkagi lähtuda sellisest mõistlikust arusaamast, et tuli peab olema valvatud, kaine mõistus peaks olema ka üks element, mida kasutada, et ei oleks üleliigseid piiranguid.
Uuendatakse tuletööde tegemise nõudeid. Siin on tuletööde tegemise koolituse ja tuletöötunnistuse regulatsioon. Kehtiv regulatsioon on vananenud ega vasta tegelikule olukorrale, tuletööde tegijalt nõutakse sellealast kvalifikatsiooni ja talle peab olema väljastatud tuletööde tegemise luba. See kehtiks ka näiteks kodus ketaslõikuri või kuumaõhupuhuri kasutamisel. Uus regulatsioon aga ütleb, et tuletöö  teenust võib osutada isik, kellel on kutsetunnistus või kes on läbinud tuletööde tegemise koolituse ning kellel on tuletöötunnistus. Tuletööde tegemise loa väljastamise nõue kaob ära, sest tuletöid tegeval isikul peab olema vastav tunnistus. Jällegi, kui te kodus näiteks ketaslõikuri ehk rahvakeeli relakaga lõikate, meestel ju tuleb seda ikka vahel teha, siis tuleb lähtuda üldistest tuleohutusnõuetest ja oma maja mitte põlema panna.
Veel täpsustatakse metsa ja muu taimestikuga kaetud ala tuleohutusnõudeid. Siin ütleb kehtiv regulatsioon, et eriti tuleohtlikul ajal saab kohalik omavalitsus metsaseaduse alusel keelata metsa mineku, kuid metsa minek iseenesest tuleohtu ei põhjusta ja seetõttu on tegemist põhjendamatult suure keeluga. Uus regulatsioon oleks selline, et eriti tuleohtlikul ajal võib Päästeamet keelata tule tegemise, metsa minek ei ole keelatud ja vastavalt siis ka mitte metsa saatmine. Alles jääb ka metsaseadusest tulenev kohaliku omavalitsuse õigus kehtestada metsa minemise keeld, kuid edaspidi peab seda kasutama ainult äärmuslikel juhtudel, näiteks põua ajal.
Täpsustatakse vastutuse sätteid. Konkreetse rikkumise eest tuuakse välja ka konkreetne vastutus. Kehtivas regulatsioonis annab päästeseaduse vastutuse peatükk üldise karistuse sätte: vastutus tuleohutusnõuete rikkumise eest. See kehtib kõigi tuleohutusnõuete rikkumise korral. Samas ei too seadus välja tuleohutusnõudeid, samuti ei sätesta seadus täpsemalt, milliste nõuete rikkumisel milline karistus määratakse. Seetõttu pole praegu selge, mille eest võidakse karistada ja kui palju võidakse karistada. Uues regulatsioonis tuuakse välja konkreetsed rikkumised koos konkreetsete karistustega.
Selline seaduseelnõu siis, palume toetada!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Palun, Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Me teame, mis seisundis on kohalike omavalitsuste koolid, lastepäevakodud, kultuurimajad oma probleemidega, mis on seotud just tuleohutusega. Need probleemid ei ole tulnud mitte ühe aastaga ja tihti on olukord, kus omavalitsustel ei ole raha, et neid ettekirjutusi täita. Härra minister, kas te ei leia, et see 50 000 sunniraha, see ülemmäär on liiga üles tõstetud? Need kroonid lähevad ju sisuliselt kohaliku omavalitsuse eelarvest.

Aitüma küsimuse eest! Kindlasti on tegemist teemaga, mida maakondades järjepanu tõstatatakse, ja seda on tehtud ka tänase Virumaa Teataja lehekülgedel ühes konkreetses artiklis. Punkt üks on see, et kindlasti on sunnirahast võimalik hoiduda, näidates üles oma suhtumist asjadesse, ja ma arvan, et täiesti mõistvalt tuleb suhtuda ja tegelikult suhtutaksegi Päästeameti järelevalveinspektoritesse. Ega siis nõuded ei ole mitte nalja pärast või et seaduses on nii kirjutatud, vaid ikka selleks, et säilitada vara ja inimelusid. Nii et seal, kus tehakse reaalset koostööd ja kus on tahe asja edasi viia – Eesti riik pole ju täna sündinud, vaid on arengu tulemus –,  leitakse kindlasti mõistlikke lahendusi, et tuleohutusnõudeid täita. See koostöö peab olema konstruktiivne ja tegelikult ohutust suurendav.

Mati Raidma, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Oma küsimuses ma kehastun riigikaitsekomisjoni esimeheks. Paragrahvis 38 "Riikliku järelevalve teostajad" on loetelu ja ma näen, et Kaitseministeeriumile on pandud objektide nimistust ainult kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljak. Kas ma mõistan õigesti, et näiteks laskemoonalaod, mitmesugused juhtimiskeskused jne saavad olema Päästeameti ja Siseministeeriumi pärusmaa? Lisaks siia veel sama paragrahvi kohta ühe tehnilise küsimuse: lõige 2 ja lõige 3 algavad kummalise mõistega "pääste", mis ei ole vist defineeritud üheski seaduses?

Aitüma märkuste eest! Vastus esimesele küsimusele saab olla selline, et lõike 1 punktis 1 on öeldud, et Päästeamet on see, kes kogu riigi territooriumil järelevalvet teeb. Samal ajal ma arvan, et eelnõu menetlemisel tuleb vaadata, kas järelevalve pädevuse puhul on mingisugune mõistlik täpsustamise koht, mis seda märkust puudutab. Seda esiteks. Teiseks olen ma kindel, et lõikes 2 ja 3 peaks olema kasutatud sõna "Päästeamet", see teeks asja palju selgemaks ja nii vist ongi mõeldud. Aitäh märkuse eest!

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, hea minister! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Robert Antropovi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas eelnõu 513 s.a 22. septembri istungil. Komisjonis tutvustasid teemat siseminister Marko Pomerants, Siseministeeriumi pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakonna juhataja Lauri Lugna ning Päästeameti peadirektori asetäitja Ain Karafin.
Komisjon tõi samuti välja selle eelnõu kaks põhieesmärki. Esiteks on soov koguda ühte seadusesse üldisemad tuleohutusnormid. Nii on võimalik saada tuleohutuse üldprintsiibid teada, lugedes käesolevat seadust, mitte otsida neid põhimõtteid kümnetest tuleohutuseeskirjadest, mis praegu eksisteerivad.
Eelnõu teine põhieesmärk on soov tekitada inimestes endis huvi tuleohutuse ja turvalisuse tagamise vastu, et selles valdkonnas tekiks nn enesekontroll ja vastutus. Oleme ju harjunud juba ammu sõitma turvavööga ja kaine peaga, olema abipolitseinik või lihtsalt seaduskuulekas kodanik, miks me siis tulega ümberkäimisel oleme jätkuvalt hooletud. Samuti võimaldab uus tuleohutuse seadus otstarbekamalt rakendada tuletõrje järelevalveressurssi, suunates seda sinna, kus tuleohud ja riskid on suuremad, näiteks elamusektorisse, kus hukkub üle 90% tulekahjudes surma saanud inimestest, ning haridus- ja sotsiaalobjektidele, kus tulekahju tagajärg võib kujutada suurt ohtu inimeludele. Seda võiks nimetada ka paremini toimivaks riskianalüüsiks.
Komisjon leidis arutelude käigus, et tegemist on vajaliku seaduseelnõuga. Komisjon otsustas suunata eelnõu 513 Riigikogu täiskogu päevakorda esimesele lugemisele ettepanekuga esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata kümme tööpäeva, s.o 28. oktoober 2009 kell 18. Tänan!

Küsimusi ei ole. Tänan ettekandjat! Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 28. oktoober kell 18. Eelnõu 513 esimene lugemine on lõpetatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud päästeseaduse eelnõu esimest lugemist. Ma palun kõnetooli taas siseminister Marko Pomerantsi!

Taas kord lugupidamine! Päästeseadus on selline seadus, mida on 15 aasta jooksul muudetud 17 korral. Sellest on tulenenud, et mitmesuguste muudatuste tõttu on seadus muutunud raskesti loetavaks. Teisalt vajab kehtiv seadus ka ajakohastamist. Eelkõige vajavad täpsustamist ohtude ennetamise ja kõrvaldamisega seotud isikute põhiõiguste riived. Praegune päästeseadus reguleerib korraga päästeasutuste ja osalt ka teiste ametkondade rolli pääste- ja ennetustegevuses. Ülesanded on aga reguleeritud erinevatel alustel, osa ülesandeid on kirjeldatud vastavalt protsessile, osa ülesandeid sisust lähtuvalt ning osa ka isikukeskselt. Ja nagu ma ütlesin eelmise eelnõu menetlemisel, selgus eelnõu väljatöötamisel, et isikute kohustused tuleohutuse tagamisel on mõistlik eraldi reguleerida, ja sellega me hiljaaegu ka tegelesime.
Nagu ma sissejuhatuses ütlesin, on päästeseadus aluseks päästeorganisatsiooni tegevusele, siin sätestatakse päästeasutuse ülesanded ja meetmed päästeteenuste osutamisel. Ühtlasi peaks seadus muutma avaliku võimu teostamise isikute jaoks selgemaks. Mis puudutab uut regulatsiooni, siis on seadusesse sisse toodud vabatahtliku päästetöötaja, abipäästja regulatsiooni. Need on isikud, kes toetavad päästeasutusi päästetööl ja ennetustööl, kuid neil ei ole täidesaatva riigivõimu volitusi ehk iseseisvat meetmete rakendamise õigust. Võib-olla üks eripära veel. Me oleme harjunud mõttega, et meie priitahtlikud pritsumehed ehk vabatahtlikud päästetöötajad või tuletõrjujad on tingimata organiseeritud, mis niikuinii on mõistlik. Aga seaduse kohaselt on võimalik ka individuaalselt olla abipäästja, kes on riigiga vastavas suhtes ja keda kaasatakse päästetöödesse, kui näiteks päästekeskusega  on sõlmitud sellekohane lepingusuhe.
Palun seaduseelnõu menetlemisel toetada ja lasta tal seaduseks saada!

Aitäh! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Mati Raidma!

Aitäh, austatud juhataja! Härra minister! Selle eelnõu puhul tärkas mul teine tunne, mis on seotud eelmise professiooniga, ja tekkisid mõned küsimused. Esiteks, viienda peatüki "Vahetu sund" § 29 ütleb, et vahetu sund on füüsilise isiku, looma või asja mõjutamine füüsilise jõuga, ja § 32 lõige 3 algab sõnadega: "Rahvahulga vastu vahetu sunni kohaldamisest ...". Kas mu silmad näevad tõesti seda, et me oleme Nõukogude aega tagasi tüürimas? Me nägime suurt vaeva, et päästeteenistus, massirahutused ja korrakaitsefunktsioonid oleksid jäigalt eraldatud? Kas mu kahtlustel on alust?

Aitüma küsimuse eest! Ma kahjuks ei jõudnud jälgida seda teist viidet. Aga ma eeldan, et ei ole põhjust mõelda Nõukogude aja peale, seda esiteks. Teiseks aga arvan küll, et mõeldud on õnnetusjuhtumit, kus  inimesed võivad takistada või segada selle õnnetuse likvideerimist, et siis on vaja viisakalt paluda neil eemalduda. Aga mitte seda, et meil oleks vaja mingisuguseid rahvahulki nende meelsuse tõttu laiali ajada.

Kolleeg Mati Raidma, teine küsimus, palun!

Aitäh! Ilmselt tuleb teksti natuke korrigeerida, et see kartus päriselt ära kaoks. Teine küsimus: abipäästjad. Meil oli mõlemal täna meeldiv võimalus olla ühel tseremoonial, kus nägime, et merepääste kui funktsioon saab vabatahtlikkuse vormis uue hingamise. Merepääste kuulub küll politsei ja piirivalve valitsemisalasse ehk siis politseistuvas piirivalves, nende abistamisel on ilmselt  abipolitseiniku mõiste kõlavam kui abipäästja mõiste. Ma avastasin §-st 1, et abipäästja on ainult päästeasutuse tegevusse kaasatud. Kas te näete siin arenguruumi? Ja jällegi, kas võiks seda eelnõu natuke korrastada, et need inimesed, kes tahavad vabatahtlikult merepäästega tegelda – ja neid on Eestis! – ei peaks olema mitte abipolitseinikud, vaid näiteks abipäästjad koos sellega kaasneva sotsiaalse garantiiga?

Aitüma! Ühelt poolt päästeseadus ongi ju üles ehitatud, lähtudes tänasest Päästeameti tegevusvaldkonnast. Ja ennekõike ongi see piirdunud n-ö kuiva maaga või maismaaga, kui hästi üldistatult öelda. Ilmselt tuleks siin mõelda hoopiski mitte ainult abipäästmisele merel, vaid ka üldse merelt päästmisele. Meil on ju piirivalves olemas ka pinnaltpäästjad ja selline, kuidas öelda, tegevusala, mida see seadus samuti ei kata. Ilmselt tuleks siis vaadata otsa kogu sellele ringile, võib-olla ka seadusandja poole pealt, mis puudutab päästetegevust merel. See pole ainult abipääste teema.

Kolleeg Toomas Varek, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud siseminister! Kui see seaduseelnõu saab seaduseks, kas siis on vaja ka täiendavaid rahalisi vahendeid, ja kui on, siis kas need on järgmise aasta eelarves planeeritud?

Aitüma! Täiendavaid rahalisi vahendeid me oma seaduseelnõu jaoks ette ei näe. Vastupidi, me arvame, et mõne koha peal on võimalik abipäästjaid kasutades saada säästu ja samal ajal tagada inimeste ja vara ohutus.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan, lugupeetud minister! Palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Robert Antropovi!

Saalile taas lugupidamine! Pärast tuleohutuse seaduse eelnõu arutas õiguskomisjon samal 22. septembri istungil ka päästeseaduse eelnõu 514. Eelnõu olid tutvustamas siseminister Marko Pomerants ja teised Siseministeeriumi töötajad. Uus eelnõu on Päästeameti ja tema haldusala asutusi ning teda abistavate teiste asutuste ja isikute tegevust reguleeriv seadus. Seaduse üks eesmärk on õigusselguse tagamine isikute põhiõigusi riivavate meetmete rakendamisel päästetöödel. Eelnõuga sätestatakse senisest täpsemalt nii isikute õiguste kaitse päästemeetmete rakendamisel kui ka õiguse rakendajate volitused. Lisaks reguleerib päästeseaduse eelnõu vabatahtlikku päästetegevust. Kehtiva regulatsiooni kohaselt peavad vabatahtlikud päästjad päästetegevuses osalemiseks kuuluma vastavasse organisatsiooni, kuid uus eelnõu loob võimaluse ka üksikisiku tasandil päästetegevuses osaleda. Sarnaselt abipolitseiniku staatuse sisseseadmisega luuakse abipäästja institutsioon.
Komisjon otsustas suunata eelnõu 514 Riigikogu täiskogu päevakorda esimesele lugemisele ettepanekuga esimene lugemine lõpetada ja ettepanekute esitamise tähtajaks määrata kümme tööpäeva, s.o 28. oktoober 2009 kell 18. Tänan!

Tänan, hea ettekandja! Küsimusi ei ole. Kolleegid, kas soovite avada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Vabariigi Valitsuse algatatud päästeseaduse eelnõu esimene lugemine on lõpetatud ning vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 28. oktoober kell 18.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse eelnõu esimest lugemist. Palun kõnetooli taas siseminister Marko Pomerantsi!

Aitüma! Lugupeetud riigikogulased! Järgmine päästmise seaduse eelnõu – seekord me päästame siis inimesi, kes loevad välismaalaste seaduse praegu kehtivat, palju muudatusi läbinud redaktsiooni, ning pakume asemele palju parema ja selgemalt loetava. Nimelt on välismaalaste seadust muudetud 48 korda ja seaduse struktuur ei vasta enam kehtiva regulatsiooni vajadusele. Ütlen siinkohal etteruttavalt, et eelnõuga ei muudeta senist välismaalaste poliitikat, vaid kavandatavad muudatused on peamiselt seotud seaduse struktuuri korrastamisega või siis rakenduslikku laadi.
Siiski nähakse eelnõus ette ka mõningaid sisulisi muudatusi. Esiteks, viisaalast regulatsiooni muudetakse viisainfosüsteemi (VIS) kasutuselevõtmiseks. On olemas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 767/2008, mis käsitleb viisainfosüsteemi (VIS) ja liikmesriikidevahelist teabevahetust lühiajaliste viisade kohta, ja see näeb liikmesriikidele ette ka kohustuse viisainfosüsteem kasutusele võtta.
Teiseks, pererändega seotud muudatused tehakse Euroopa Liidu õiguse korrektseks ülevõtmiseks. Viimaks välismaalaste seadust täielikult kooskõlla nõukogu direktiivis 2003/86/EÜ 22. septembrist 2003 perekonna taasühinemise õiguse kohta sätestatuga, tehakse eelnõuga muudatused ka tähtajalise elamisloa andmisel elama asumiseks abikaasa juurde ja elama asumiseks lähedase sugulase juurde. Samuti muudetakse eelnõu rakendussätetes välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadust, nähes ette rahvusvahelise kaitse saanud välismaalase perekonnaliikmetele sellise elama asumise regulatsiooni, mis on direktiiviga kooskõlas.
Kolmandaks sätestatakse elamisloa andmise võimalus vabatahtlikuks teenistuseks noorteühingu koostööprogrammi või -projekti raames. Eelnõuga nähakse ette seni kasutamata jäänud võimalus anda elamisluba õppimiseks ja ka vabatahtlikuks teenistuseks Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt tunnustatud noorteühingu koostööprogrammi või koostööprojekti raames. Kuna seda küsimust reguleerib nõukogu direktiiv 2004/114/EÜ 13. detsembrist 2004 kolmandate riikide kodanike riiki lubamise kohta õpingute, õpilasvahetuse, tasustamata praktika või vabatahtliku teenistuse eesmärgil, siis on eelnõuga kavandatud regulatsioon kooskõlas selles direktiivis sätestatuga. Tehtavad muudatused aitavad senisest paremini kaasa noorte tööalase konkurentsivõime tõstmisele ning noorteühingute üleeuroopalise dimensiooni rakendamisele. Need muudatusettepanekud on teinud Haridus- ja Teadusministeerium.
Neljandaks soodustatakse õppima asumist Eesti kõrgkoolide magistriõppesse ja doktoriõppesse. Eelnõuga nähakse ette võimalus esitada elamisloa taotlus õppima asumiseks magistriõppesse või doktoriõppesse otse Kodakondsus- ja Migratsiooniametile, kui välismaalane viibib Eestis seaduslikult. Riigikogu otsusega 2006. aastal heaks kiidetud "Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks 2006–2015" alamaktist "Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia aastateks 2006–2015" (kinnitatud haridus- ja teadusministri 9. jaanuari 2007. aasta käskkirjaga nr 16) tulenevalt näeb Haridus- ja Teadusministeerium vajadust muuta elamisloa andmise regulatsioon paindlikumaks ja sellest ka vastav ettepanek.
Viiendaks soodustatakse ekspertide ja oskustööliste Eestisse elama asumist, võimaldades neil asuda Eestisse elama kohe koos abikaasaga. Kehtiv välismaalaste seadus sätestab, et tähtajalise elamisloa elama asumiseks abikaasa juurde võib anda välismaalasele kohe tingimusel, et tema abikaasa töötab Eestis tähtajalise elamisloa alusel kas loomingulise töötajana, õpetajana või õppejõuna, sportlase, treeneri, spordikohtuniku või sporditöötajana, juhtorgani liikmena või tegeleb teadusliku tööga, samas kui eksperdi, nõustaja, konsultandi, oskustöölise ja seadmete paigaldaja abikaasal avaneb võimalus taotleda tähtajalist elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks alles kahe aasta möödumisel. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on seisukohal, et see võib saada takistuseks tippspetsialistide Eestisse tööle asumisel, sest töökoha valikul osutub määravaks võimalus kaasa võtta oma abikaasa. Sellest tulenevalt nähakse eelnõuga ette võimalus anda tähtajaline elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks ka eksperdi, nõustaja, konsultandi, oskustöölise ja seadmete paigaldaja välismaalasest abikaasale, kohaldamata seda Eestis kaheaastase elamise nõuet. Need muudatused on tehtud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettepanekul.
Kuuendaks lihtsustatakse pikaajalise elaniku elamisloa saamist ja selle säilitamist, mis lihtsustab omakorda Eesti kodakondsuse saamise võimalusi. Eelnõuga nähakse ette, et Eestist eemalviibitud aega on võimalik arvestada ka pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks või selle kehtetuks tunnistamise vältimiseks vajaliku Eestis viibitud aja hulka, kui välismaalane on oma eemalviibimise enne registreerinud Kodakondsus- ja Migratsiooniametis. Pikaajalise elaniku elamisloaga seonduvat reguleerib nõukogu direktiiv 2003/109/EÜ 25. novembrist 2003 pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta. Muudatused on direktiiviga kooskõlas. Nimetatud muudatused on vajalikud, et võimaldada Eesti elanikkonna hulka kuuluvatel välismaalastel viibida ajutiselt välisriigis ajutise iseloomuga põhjustel, nagu õppimine ja töötamine, ilma et nad kaotaksid Eestis elamise võimaluse. Samuti on pikaajalise elaniku elamisloa omamine Eesti kodakondsuse saamise üks tingimus, mistõttu ei saa pidada eesmärgipäraseks liigseid elamisloa saamise või säilitamise piiranguid eelkõige nooremapoolsetele isikutele, kes vastavad muus osas Eesti kodakondsuse saamise tingimustele, kuid soovivad ajutiselt viibida välisriigis.
Seitsmendaks, rakenduslikku ja korraldavat laadi muudatused, mis tehakse välismaalaste poliitika efektiivsemaks elluviimiseks. Muutmaks haldusaktide kättetoimetamist efektiivsemaks ja tagamaks menetluses osalemise kohustuse paremat täitmist, nähakse võimalustena ette haldusakti kättetoimetamine haldusorgani asukohas ja haldusakti kättetoimetamine haldusakti resolutiivosa avaldamisega haldusorgani veebilehel, kui välismaalasele ei ole õnnestunud muul viisil haldusakti kätte toimetada. Samuti nähakse ette võimalus menetluses osalemise kohustust mittetäitvat välismaalast andmete avaldamise teel taga otsida ja kohaldada tema suhtes sundtoomist, kui menetlust ei ole võimalik ilma välismaalase osaluseta läbi viia. Eelnõuga nähakse ette ka võimalus kontrollida viisaregistri ning elamis- ja töölubade registri kaudu viisade ja elamislubade kehtivust Kodakondsus- ja Migratsiooniameti veebilehe kaudu.
Selline eelnõu, sellised muudatused. Palume eelnõu toetada!

Aitäh! Hea minister, küsimusi teile ei ole. Ma palun nüüd ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme Mart Nuti!

Austatud proua juhataja! Austatud Riigikogu liikmed, kui palju meid veel siin on! Välismaalaste seaduse eelnõu arutas põhiseaduskomisjon korraliselt s.a 28. septembri istungil. Komisjoni liikmetest võtsid istungist osa kõik peale Andres Herkeli, kes puudus. Komisjoni istungile olid kutsutud peale ministri, kes tegi just ettekande, Siseministeeriumi migratsiooni- ja piirivalvepoliitika osakonna juhataja Ruth Annus ning Maila Sass, kes on Siseministeeriumi nõunik Euroopa Liidu asjades. Komisjon arutas läbi need teemad, millest siseminister andis praegu juba võrdlemisi põhjaliku ülevaate. Arutelu kohta võib öelda, et eriti pikalt see ei kestnud. Selle üks põhjus oli, et põhiseaduskomisjon oli nimetatud seaduseelnõu korra ka kevadistungjärgul arutanud, kuid tookord ei jõudnud see tehnilistel asjaoludel saali, sest kevadistungjärgul oli mitmeid eelnõusid, mis vajasid kiirendatud korras vastuvõtmist. Seetõttu esitati välismaalaste seaduse eelnõu kevadistungjärgu lõpul uuesti menetlusse.
Härra ministri poolt väljaöeldule lisaks veel niipalju, et tõepoolest, nimetatud seaduseelnõu koostamise vajadus ei tekkinud mitte sellest, et meil oleks kuidagi tarvis muuta õiguslikku regulatsiooni välismaalaste koha pealt. Võime öelda, et olemasoleva seadusega võiks ju täiesti edasi elada, mitte midagi ei juhtuks, kui uut seadust vastu ei võetaks, aga ametnike töö teeks see küll äärmiselt keeruliseks – just nimelt eespool nimetatud põhjusel, et seadust on 46 korral muudetud. Sellele tuleks veel lisada, et seaduse maht, võrreldes 1993. aastal vastu võetud esimese versiooniga, on kasvanud rohkem kui 10 korda. Piltlikult öeldes pole see enam mitte pintsaku õmblemine nööbi külge, vaid pigem kasuka õmblemine nööbi külge. Seaduses ei ole enam mitte primmid ja kahekordsed astmed, vaid lausa 5- ja 6-kordsed astendajad, mis teevad lugemise tõepoolest äärmiselt keeruliseks.
Mis on kaasa toonud sellise mahuka seaduse täiendamise? Siin on mitmeid põhjusi, aga kõige olulisem on kahtlemata see, et kui 1993. aastal välismaalaste seadus vastu võeti, ei kuulunud me Euroopa Liitu. 2004. aastast alates oleme Euroopa Liidu liige, 2007-ndast alates Schengeni liige ja kogu see valdkond, mis puudutab Euroopa Liitu ja Schengenisse kuulumist, on tulnud välismaalaste seadusesse juurde ning on igati otstarbekas see uue seaduse tekstis lahti kirjutada.
Välismaalaste seaduse eelnõu on võrdlemisi mahukas, aga sellega ei ole kavatsust välismaalaste poliitikat põhimõtteliselt muuta ja ega seda väga palju ei olekski võimalik teha, sest kuuludes Euroopa Liitu, oleme need muudatused, mis on selles ühenduses ja Schengeni süsteemis funktsioneerimiseks vajalikud, juba ära teinud. Seetõttu on suur maht tingitud lihtsalt nende regulatsioonide teksti viimisest ühtsesse süsteemi, ühtsesse järjestusse ja me saame nimetatud eelnõu puhul rääkida võib-olla olemasoleva poliitika uuest vormistusest.
Põhiseaduskomisjon tegi seaduseelnõu kohta üksmeelsed otsused. Kõigepealt tehti komisjoni konsensusliku otsusega ettepanek esitada see seaduseelnõu esimesele lugemisele ja esimene lugemine lõpetada. Samuti tehti konsensuslikult ettepanek  määrata muudatusettepanekute tähtajaks s.a 29. oktoober kell 18. Komisjonipoolseks ettekandjaks mind määrata otsustati samuti konsensuslikult. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Väino Linde!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Teadaolevalt ei ole sa mitte ainult komisjonipoolne ettekandja, vaid ka üks eelnõu autoritest ja vahetult selle koostamisel osalenu. Seepärast küsin niiviisi. Selle eelnõu vastavus rahvusvahelisele õigusele on ju väljaspool igasugust kahtlust ja ka eelnõu sees on säte, mis ütleb, et välismaalasel eeldusena puudub õigus asuda elama välisriiki ja tal on õigus elada oma kodakondsuse järgses riigis. Selleks, et välismaalane lubataks meie territooriumile, peab tema taotlus olema põhjendatud ja peaks olema ka mingi muu põhiõigus, mille kasutamiseks ta siia Eestisse tulla tahab. See on ju nii?

Aitäh küsimuse eest! Võib-olla ma natukene täpsustan. Jah, see on tõepoolest riigi suveräänne otsus, kas lubada isikul riiki asuda või mitte. Aga inimese huvides seda suveräänset otsust kahtlemata mõningad asjaolud piiravad. Näiteks on selliseks asjaoluks perekondade ühinemine. Jah, riik võib põhjendatud asjaoludel takistada abikaasade kokku elama asumist Eesti territooriumil, aga põhjenduseks ei saa olla mitte see, et abikaasa riigiametnikele ei meeldi, vaid näiteks asjaolu, et tegemist on fiktiivse abieluga. Niisuguseid lahendusi on Euroopa Kohtus olnud päris mitmeid. Nii et jah, laias laastus võime öelda, et tsiviliseeritud demokraatlik riik otsustab niisugustes küsimustes küll suveräänselt, aga arvestades nende inimeste huvisid.

Kolleeg Trivimi Velliste, palun!

Aitäh, proua aseesimees! Lugupeetud härra ettekandja! Me teame, et eri riikides on välismaalasi puudutav õigusruum n-ö konservatiivsuse ja liberaalsuse skaalal üsna erinev. Kas komisjonis on olemas mingi üldine ettekujutus, kuhu paigutub meie välismaalaste seadus just nimelt konservatiivsuse-liberaalsuse skaalal? Kas see on mingisugune rahvusvaheline keskmine või kaldub pigem liberaalsuse poole või vastupidi? Kuhu ta sellel skaalal tinglikult võiks asetuda?

Aitäh! Ega komisjon nii väga ei süvenenud nendesse teemadesse ja selle tõttu on mul ka raske öelda komisjoni liikmete kohta, kui palju seda teadmist on. Minul on seda teadmist suhteliselt palju. Kuna küsimus oli üldiselt esitatud, siis võin ka üldiselt vastata, et pigem jah, Eesti kuulub Euroopa mastaabis selliste enam-vähem keskmiste ja võib-olla hästi natukene liberaalsuse suunda kalduvate riikide hulka. Kuidas seda mõõta? Võib-olla selliste konkreetsete juhtumitega. Toome näiteks sisserännu piirarvu, mida enamikus Euroopa riikides ei ole, aga väga paljudes maailma riikides on. Kui mitmed riigid sisserännu piirarvu ei rakenda, siis ei tähenda see seda, et sinna võib piiramatult inimesi sisse rännata. Seal kasutatakse teisi meetmeid, näiteks rohelise kaardi süsteemi, mille kaudu võib sisseränne riiki osutuda isegi raskemaks. Ütleme, piirarvu ei ole ja selle täitmine ei olegi nagu kellelegi ette antud. Ka Eestis ei ole seda piirarvu ju tegelikult mitmetel aastatel paljuski täidetud. Nii et küsimus, kas piirarv on vajalik või mitte, on võib-olla arutelu objekt, aga kui ta kedagi ei sega, siis ta võib ka olla.
Nüüd, kui me võtame teise poole, siis näiteks perekondade ühinemisel on mitmed riigid, toon siin välja Taani ja Hollandi, rakendanud väga konservatiivset printsiipi, nõutakse näiteks varasemat, juba mitmeaastast kooselu. Taanis võeti vastu seadus, mille järgi abielluja ei saa olla noorem kui 24-aastane. Eestis niisuguseid piiranguid ei ole, Eestis lähtub perekondade ühinemise otsustus puhtalt sellelt pinnalt, kas perekond on reaalne või on ta fiktiivne. Ja kui selgub, et perekond on fiktiivne, et selle abielu eesmärk ei olegi mitte midagi muud kui perekonnaliikme Euroopa Liitu sissetoomine kuskilt väljastpoolt, siis on eitav vastus kahtlemata põhjendatud.

Kolleeg Väino Linde, teine küsimus, palun!

Aitäh! See on nüüd selline üldisem küsimus, võib-olla oleks pidanud selle esitama valitsuse esindajale. Aga siiski, kas sa võid välja öelda, mis riigid on viimasel ajal muutunud või muutumas Eesti jaoks migratsiooni mõttes n-ö doonormaaks ja miks?

Aitäh! Mitmeid immigratsioonivoogusid on võrdlemisi raske prognoosida. Näiteks üks väga oluline immigratsioonivoog, mis on ootamatult tabanud väga paljusid riike, on varjupaigataotlusega seotud sisseränne. Kümme aastat tagasi ei osanud keegi uneski näha, et Maltale, Kreekasse, Hispaaniasse ja Itaaliasse jõuavad päevas tuhanded läbi Põhja-Aafrika tulnud, aga Kesk-Aafrikast pärit inimesed, kes 99% ei ole pagulased. Varjupaigataotluse nad saavad muidugi esitada, aga nad ei ole pagulased. Kuid nad tulevad ja kasutavad ära Genfi konventsioonist ja Euroopa Liidu aktidest tulenevaid õigusi esitada varjupaigataotlus ning luua sellega olukord, kus neid tagasi ei saadeta. Sellega tekitavad nad riikidele väga suuri probleeme. Praegu on näiteks Kreekas väga raske kaitsta piire, sest Kreeka saarestik on praktiliselt kontrollimatu ja seetõttu tuleb Kreekasse ida suunast nädalas sisse võib-olla tuhandeid inimesi. Ja niikaua kuni neid ei suudeta kinni püüda, nad ei kavatsegi ennast legaliseerida. Kui nad kätte saadakse, esitavad nad varjupaigataotluse ja sellega tagavad, et neid ei saa enam välja saata. See on muidugi valdkond, mis tuleb läbi vaadata, aga seda saab teha ainult rahvusvahelisel tasemel. See ei ole enam Eesti suveräänne küsimus. Selles mõttes ma julgen küll oletada, et nende inimeste, kes tulevad Euroopa Liitu põhiliselt lõunast, teekond Eestisse on võrdlemisi pikk ja vaevalt see küsimus hakkab meid lähiaastatel massiliselt  puudutama. See puudutab tõenäoliselt rohkem ikkagi rikkaid Lääne-Euroopa riike, Saksamaad, kuhu soovitakse minna, Prantsusmaad, kuhu soovitakse minna, võib-olla mingil määral ka Rootsit. Baltikum ei ole selles mõttes ehk eriti atraktiivne.
Mis puudutab teisi sisserännuvariante, siis tuleks mainida kaht olulist valdkonda – esimene on ränne perekondlikel põhjustel ja teine on tööränne. Ma arvan, et kui me suudame hoida fiktiivsed abielud kontrolli all, siis perekondlikus rändes ilmselt mingisuguseid suuri muudatusi toimuma ei hakka. Ma ei kujuta küll ette, et lähimatel aastatel hakkaksid kümned tuhanded eestlased äkki välismaal abielluma ja soovivad selle kaudu oma abikaasad Eestisse tuua. See ei ole tõenäoline areng. Samas, kui meie majanduslik olukord muutub, sellele saab taas iseloomulikuks tööjõupuudus ja meil tekib surve välismaalt tööjõudu sisse tuua, siis kahtlemata on neid piirkondi, kus on odavat ja suhteliselt hästi kvalifitseeritud tööjõudu, nii meie lähemas kui kaugemas ümbruses küll. Esimene piirkond on siin kindlasti endine Nõukogude Liit, eeskätt Ukraina, aga ka Valgevene, Venemaa, ilmselt ka Taga-Kaukaasia maad, Moldova. Teine piirkond on kindlasti Hiina ja India. Siin me peame päris täpselt arvestama, kas me suudame seda võib-olla hetkelist olukorda, aga nagu kriisiolukorrad teistes riikides on näidanud, perspektiivis probleeme tekitavat valdkonda manageerida. Kujutame ette sellist olukorda, kuhu liberaalse tööjõupoliitikaga riigid on sattunud, et ettevõtetele on antud võimalus tööjõudu  võrdlemisi kergekäeliselt sisse tuua. Ettevõtted saavad väga suuri kasumeid, sest neile töötajaile makstakse palju vähem palka kui kohalikule tööjõule. Sellega tööpuudus kohaliku tööjõu hulgas kasvab. Ja samas, kui neid töökäsi enam vaja ei ole, muutuvad nad koormaks sotsiaalhooldusele. Iirimaa on väga selgelt selle probleemi ees. Iirimaal elab umbes 400 000 poolakat ja 300 000 leedulast, Iirimaa rahvaarv on napilt üle 3 miljoni. Nii et mõelge, mis olukord see on. Kui Eesti liberaliseeriks oma tööjõupoliitikat ka selle astmeni, et me mingil hetkel laseme riiki 150 000 uut võõrtöölist ja siis peame näiteks majanduslanguse tõttu hakkama neile töötu abiraha maksma – ma arvan, et meie majandus oleks siis väga raskes olukorras.

Aitäh, hea ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Kolleegid, kas te soovite avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse eelnõu 537 esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 537 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 29. oktoobri kell 18.
Head kolleegid! Meie tänane istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 16.30.