Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu kolmanda töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Vabariigi Valitsus täna eelnõusid üle ei anna. Head kolleegid! Kas teil on üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, kolleeg Aadu Must!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Käesoleva aasta 25. septembril saatis Kuressaare Gümnaasiumi direktor Toomas Takkis laiali ühe kirja, kus ta kuulutas välja püha sõja oma oponentidele. Kiri levis Kuressaare Gümnaasiumis ja seoses sellega on kolmel arupärimisele alla kirjutanud parlamendiliikmel tekkinud küsimus, kas Kuressaares kehtivad šariaadi seadused või ghasavat või džihaad – millega seal peaks tegemist olema? Arupärimine on esitatud haridus- ja teadusministrile, kelle haldusalas see sündmustik peaks aset leidma. Me tahame haridus- ja teadusministrilt teada, kas Takkise, kes on ühtlasi seal IRL-i esinumber ja volikogu esimees jne, kasutatavad meetodid vastavad nendele, mida haridus- ja teadusminister tahaks oma valdkonnas ja oma maailmas näha? Aitäh!

Tänan! Rohkem eelnõude ega arupärimiste üleandmise soovi ei ole. Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise ja Riigikogu juhatus toimetab sellega vastavalt kodu- ja töökorra seaduses ettenähtule.
Head kolleegid! Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 88 Riigikogu liiget ja täna puudub 13 rahvasaadikut.
Nüüd täpsustan tänast päevakorda. Tänase päevakorra 5. punkti, s.o otsuse eelnõu 569 esimese lugemise arutelul teeb algatajatepoolse ettekande Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimees Eiki Nestor ning tänase päevakorra 6. punkti, otsuse eelnõu 571 esimese lugemise arutelul teeb algatajatepoolse ettekande Eesti Keskerakonna fraktsiooni esimees Kadri Simson.

Võime asuda tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Tervishoiuameti, Tervisekaitseinspektsiooni ja Kemikaalide Teabekeskuse Terviseametiks ühendamisega seonduva Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Tõnis Kõivu!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjonis toimus Tervishoiuameti, Tervisekaitseinspektsiooni ja Kemikaalide Teabekeskuse Terviseametiks ühendamisega seonduva Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teine lugemine 22. septembril 2009. aastal. Arutelul osales lisaks komisjoni liikmetele Sotsiaalministeeriumi õigusnõunik Kersti Berendsen-Koržets. Ei fraktsioonide ega Riigikogu liikmete poolt eelnõu kohta muudatusettepanekuid esitatud ei olnud, kuid sotsiaalkomisjon esitas konsensuslikult 13 muudatusettepanekut ja lubage neid nüüd ka lühidalt tutvustada.
Kõigepealt sellest, et kahe lugemise vahel selgus, et siiski osa Tervishoiuameti, Tervisekaitseinspektsiooni või Kemikaalide Teabekeskuse töötajatest on jäänud välja üleliigsete koondamishüvitiste maksmisest hoidumise regulatsioonist ja seepärast täiendas sotsiaalkomisjon esimese parandusettepanekuga seadust nii, et ka näiteks likvideeritava asutuse peadirektor või peadirektori asetäitjad ei saa koondamishüvitist, kui nad asuvad Terviseametisse tööle, isegi siis, kui uus ametikoht on muutunud tööülesannete ja töötingimustega. Inimestel on väga lihtne valik – kas koondamishüvitis või uus töökoht.
Teine ja kaheksas muudatusettepanek on tehnilised, sest lähtuvad 14. mail 2009 vastu võetud biotsiidiseadusest, milles nüüd ka muudatus tehakse.
Kolmas muudatusettepanek on samuti tehniline, sest eriolukorra seadus on 2009. aasta 15. juunil vastu võetud hädaolukorra seadusega kehtetuks tunnistatud.
Neljas muudatusettepanek on tehniline.
Viies muudatusettepanek on sisuline, täiendades rahvatervise seadust, täpsustades joogiveeuuringut teostavatele proovivõtjatele esitatavaid nõudeid. Praegu toimub proovi võtjate atesteerimine Sotsiaalministeeriumi määruse alusel, aga kuna tegemist on isikute õiguste piiramisega, peavad atesteerimist reguleerivad kohustuslikud nõuded olema kehtestatud seadusega.
Kuues, üheksas, kümnes ja üheteistkümnes muudatusettepanek seonduvad Riigikogus 21. mail 2009 vastu võetud tervishoiuteenuste korraldamise seadusega, mis jõustub 1. aprillil 2010. Mäletatavasti andis tervishoiuteenuste korraldamise seadus ämmaemandatele õigusi juurde ning nüüd tuleb sellega seonduvalt teha vastavad muudatused ka uuel aastal jõustuvas seaduses ja riigilõivuseaduses.
Seitsmes muudatusettepanek on samuti sisuline, seadustades Ravimiameti koduleheküljel apteegis töötava proviisori ja farmatseudi ees- ja perekonnanime, registreerimistõendi numbri ning töökoha avalikustamise. Praegu toimub proviisorite ja farmatseutide andmete avalikustamine Vabariigi Valitsuse määruse alusel, tulenevalt isikuandmete kaitse seadusest saab isikuandmeid avalikustada vaid seaduse alusel. Isikuandmete avalikustamine toimub piiratud kujul, ainult minimaalselt hädavajalikul määral, võimaldades apteegiteenuse kasutajatel soovi korral veenduda apteegiteenust osutanud isiku küllaldases kvalifikatsioonis ja teha selle põhjal ka teadlik valik. Tulenevalt seadusega antud õigusest, avalikustab Tervishoiuamet andmed ka tervishoiutöötajate, näiteks arsti, hambaarsti, ämmaemanda ja õdede kohta.
12. muudatusettepanek on tehniline.
13. muudatusettepanek puudutab seaduse jõustumist. Seadus jõustub kolmel erineval ajal. Üldine jõustumistähtaeg on 2010. aasta 1. jaanuar, seaduse § 1 punkt 2 ja § 24 punkt 3 jõustuvad Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval ja need on punktid, mis puudutavad Terviseameti loomist ning ravimiseaduse muudatust. Seaduse § 23 punkt 2, § 26 punktid 4 ja 5, § 32 punkt 2 ning § 33 jõustuvad 2010. aasta 1. aprillil ja need on seotud 21. mail 2009 vastu võetud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse jõustumisega.
Sotsiaalkomisjon otsustas saata seaduseelnõu 536 täiskogu saali teisele lugemisele täna, 29. septembril 2009 ettepanekuga teine lugemine lõpetada ning kui teine lugemine lõpetatakse, panna seaduseelnõu kolmandale lugemisele 30. septembril 2009 ja seadusena vastu võtta. Aitäh!

Tänan! Kolleegidel teile küsimusi ei ole. Hea Riigikogu! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata ja võime asuda muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Nimetan muudatusettepaneku numbri ja selle esitaja.
Esimene muudatusettepanek – esitanud sotsiaalkomisjon, teine muudatusettepanek – esitanud sotsiaalkomisjon, kolmas muudatusettepanek – esitanud sotsiaalkomisjon, neljas muudatusettepanek – esitanud sotsiaalkomisjon, viies muudatusettepanek – esitanud sotsiaalkomisjon, kuues muudatusettepanek – esitanud sotsiaalkomisjon, seitsmes muudatusettepanek – esitanud sotsiaalkomisjon, kaheksas muudatusettepanek – esitanud sotsiaalkomisjon, üheksas muudatusettepanek – esitanud sotsiaalkomisjon, kümnes muudatusettepanek – esitanud sotsiaalkomisjon, 11. muudatusettepanek – esitanud sotsiaalkomisjon, 12. muudatusettepanek – esitanud sotsiaalkomisjon ning ka 13. muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon.
Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Eelnõu 536 teine lugemine on lõpetatud.

Alustame sotsiaalkomisjoni algatatud sotsiaalhoolekande seaduse täiendamise seaduse eelnõu teist lugemist. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks sotsiaalkomisjoni aseesimehe Jaak Aabi!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Sotsiaalhoolekande seaduse täiendamise seaduse eelnõu on sotsiaalkomisjoni istungitel esimese ja teise lugemise vahel arutatud kaks korda. Eelnõu esialgse tekstiga võrreldes on teisele lugemisele esitatav tekst muutunud. Meeldetuletuseks ütlen, et Riigikogu sotsiaalkomisjon algatas nimelt  eelnõuga 505 sotsiaalhoolekande seaduse muudatuse, mille kohaselt täiendati seaduse § 22¹ lõiget 4 uue punktiga 7. Punkti 7 lisamisega oleks toimetulekutoetuse taotlemisel olnud täiendavaks õiguslikuks aluseks eluruumi tasuta kasutamise leping, mida kehtiv seadus ei sisalda. Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas eelnõu pärast esimest lugemist 11. juunil s.a. Eelnõu kohta esitatud Vabariigi Valitsuse arvamuse kohaselt aga võiks lepingute loetelu, mille alusel toimetulekutoetust taotleda, olla lahtine, mitte suletud, nagu ta on kehtivas seaduses. Kuna eelnõu arutamisel kerkisid üles vastakad seisukohad, millisel kujul oleks õigem vastav regulatsioon sätestada, otsustas sotsiaalkomisjon küsida ka Justiitsministeeriumi arvamust. Justiitsministeerium leidis samuti, et õiguslike aluste loetelu, mille alusel toimetulekutoetust määrata, võiks jääda lahtiseks, mitte piirduda üksnes tasuta kasutamise lepingu liigi lisamisega kehtivas seaduses sätestatud loetellu. Üksnes lahtine loetelu tagab võrdse võimaluse kõikidele puudust kannatavatele isikutele toimetulekutoetust saada ja sellel, millise lepingu alusel nad oma eluruumi kasutavad, ei ole tähtsust. Ülalnimetatud arvamusi kaaludes otsustas sotsiaalkomisjon teha vajalikud muudatused eelnõu teksti, seetõttu ongi eelnõu teiseks lugemiseks välja pakutud sõnastuses eluruumi kasutamise lepingute loetelu lahtine ehk see vaidlusküsimus, mis oli üleval sotsiaalkomisjonis, otsustati lahendada niimoodi.
Sotsiaalkomisjoni istungil 21. septembril otsustas komisjon saata seaduseelnõu 505 Riigikogu täiskogu saali 29. septembril ehk siis täna ettepanekuga teine lugemine lõpetada. Juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, suunata eelnõu kolmandale lugemisele 1. oktoobril 2009 ning võtta seadusena vastu. Ettepanek olukord kiiresti lahendada on tingitud sellest, et omavalitsused puutuvad selle probleemiga kokku iga päev ja toimetulekutoetuse määramisel on raskusi, kuna tõesti kõiki lepinguid eluaseme kasutamisel ei arvestata. Aitäh!

Aitäh! Hea ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Kolleegid! Kas soovite avada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata ja võime asuda ka selle eelnõu puhul muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Nimetan muudatusettepaneku numbri ja esitaja.
Esimese muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon ehk sotsiaalkomisjon. Teise muudatusettepaneku on samuti esitanud sotsiaalkomisjon. Oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud. Eelnõu 505 teine lugemine on lõpetatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse, riikliku pensionikindlustuse seaduse ja sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud juhataja! Auväärt Riigikogu liikmed! Mul on suur au tutvustada teile puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse, riikliku pensionikindlustuse seaduse ja sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu. Olulisim muudatus on kahtlemata see, et me sooviksime ühtlustada puude raskusastme ja püsiva töövõimetuse tuvastamise tähtajad viiele aastale. Samuti on tulevikus teatud juhtudel võimalik puude raskusaste tuvastada lühema aja jooksul, aga see on siis lastel.
Eelnõu § 3 punktiga 1 pikendatakse täisealisele isikule koostatava rehabilitatsiooniplaani kehtivusaega kuni viie aastani, ühildades seda püsiva töövõime kaotuse protsendi ja puude raskusastme tuvastamise tähtajaga. Praegu kehtiva seaduse alusel on plaani kehtivusaeg kuus kuud kuni kolm aastat. Plaani kehtivusaeg määratakse vastavalt iga konkreetse isiku rehabilitatsioonivajaduse hinnangule ja tegevuskava koostamise vajadusele. Praktikast tulenevalt on Sotsiaalkindlustusamet täheldanud, et isikule koostatud plaanide kehtivusaeg ühildatakse sageli puude raskusastme määramise otsuse tähtajaga. Kõige enam koostatakse täisealistele puudega isikutele plaane kehtivusajaga keskmiselt kaks aastat ja tööealistele psüühikahäirega isikutele kolmeks aastaks. Pikendades plaani kehtivusaega kuni viie aastani hajutatakse plaani koostamiseks tekkivaid järjekordi ja teenuseosutajate koormust uute plaanide koostamisel ning tagatakse plaani tegevuskavas planeeritud teenuste kiirem ja efektiivsem kättesaadavus. Oluline on rahaliste vahendite kokkuhoid. Plaanide koostamiseks võib maksimaalselt kuluda ühe isiku kohta kuni 15 tundi, maksumusega kuni 3000 krooni. Pikema tähtaja kui viis aastat andmine plaani kehtivusele ei ole aga põhjendatud, kuna inimese funktsioonide piirangud on ajas muutuvad ja muutub ka rehabilitatsiooniteenuse vajadus. Viieaastase kehtivusega plaanis peaks plaani koostanud meeskond planeerima vahehindamist ja tulemuste hindamist, et vajaduse korral täiendada tegevuskava või vajaduse puudumisel lõpetada rehabilitatsiooniteenuse osutamine. Puudega lastele ja alaealistele õigusrikkujatele jääb rehabilitatsiooniplaani kehtivuse ajaks endiselt kuus kuud kuni kolm aastat, kuna laste seisundid muutuvad kiiremini kui täiskasvanutel. Laste puhul jääb puude raskusastme tuvastamise tähtajaks puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel kuni kolm aastat.
Rehabilitatsiooniplaani kehtivuse aja pikendamine vähendab ja lihtsustab administreerimist nii inimesele, teenuseosutajale kui Sotsiaalkindlustusametile. Pikemate plaanide korral on eelarvekulutused väiksemad, kuna uue plaani koostamise teenus on üldjuhul kallim ja ajaliselt mahukam kui plaani vahehindamise teenus, mida saab vajaduse korral teha igal kalendriaastal. Rehabilitatsiooniplaani kehtivuse aja ühtlustamine puude raskusastme ja püsiva töövõimetuse kaotuse protsendi tuvastamise kestusega kuni viieks aastaks võimaldab isikul saada plaanis soovitud teenust vajaduse korral kuni puude raskusastme kehtivuseni, ilma et peaks vahepeal taotlema uue plaani koostamist. Isiku seisukohalt on positiivne, kui plaani ja puude raskusastme kehtivus on sama. Arvestades seda, et 2008. aastal koostati kokku 9342 plaani, on plaanide koostamise kulu aastas 28 miljonit. See on oluline suurus rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks eraldatud vahenditest. Kui plaanide kehtivuse aega pikendada viiele aastale, võib see vähendada plaanide koostamiseks vajalikke kulutusi kuni 7 miljoni krooni võrra.
Eelnõu § 3 punktiga 2 reguleeritakse psüühikahäirega isikutele erihoolekandeteenuste paindlikumat ja järjepidevat kättesaamist. Käesoleva aja majandusolukorras, kus rehabilitatsiooniteenuse rahalised vahendid on piiratud, on tekkimas olukord, kus erihoolekandeteenusel viibivate isikute teenusel viibimise aluseks olevate suunamisotsuste tähtaeg hakkab lõppema ning uute otsuste aluseks olevaid rehabilitatsiooniplaane rahaliste vahendite puuduse tõttu koostada ei saa. Kirjeldatud olukord viib selleni, et inimesed, kes praegu viibivad erihoolekandeteenustel, peaksid teenuselt lahkuma, kuna alus teenusel viibimiseks on lõppenud. Kõige rohkem kannataksid need, kes viibivad majutusega erihoolekandeteenusel (toetatud elamise teenusel, kogukonnas elamise teenusel ja ööpäevaringsel erihooldusteenusel). Nende inimeste jaoks asendab teenusel viibimise koht kodu ning kuudepikkune paus teenuse osutamisel, mis rehabilitatsiooniplaani koostamise järjekorras olles tekib, seab kohalikele omavalitsustele suure kohustuse nende elu korraldamisel ja abi osutamisel. Eelnõuga antakse erihoolekandeteenusel viibivatele isikutele, kes viibivad majutusega erihoolekandeteenusel ja kelle rehabilitatsiooniplaan lõpeb käesoleva seadusmuudatuse jõustumise järgselt ajavahemikul kuni 31. detsember 2012, õigus sama teenust edasi saada kokku viis aastat alates suunamisotsusel märgitud tähtpäevast, mil isikul on õigus teenust saama hakata. Praktikas on ilmnenud, et suur osa juba erihoolekandeteenustel viibivatest inimestest vajab rehabilitatsiooniplaani pikendamist, sest nende seisund oluliselt ei muutu ning seega pikema tähtajaga rehabilitatsiooniplaanid on selle sihtgrupi puhul põhjendatud. Vastava muudatusega tagatakse psüühikahäirega isikutele vajaliku teenuse osutamise järjepidevus ja välditakse nende isikute psühhosotsiaalse seisundi halvenemist. Nii saavad inimesed endiselt oma vajadustele, oskustele ja võimetele vastavat teenust. Plaanide kehtivuse aja pikendamine võimaldab rahaliste ja inimressursside paremat kasutamist ning rehabilitatsioonimeeskondadel on võimalik põhjalikumalt tegelda nende inimestega, kes vajavad rohkem sisulisi tegevusi.
Lisaks annavad seadusmuudatused arstidele pikema tähtaja terviseseisundi kirjelduse täitmiseks. Terviseseisundi kirjelduse tähtaeg arstidele pikendatakse 10 päevalt 15 päevale. Tähtaja pikendamine toimub Eesti Perearstide Seltsi ja Tallinna Perearstide Seltsi ettepanekul.
Samuti täpsustub puudega tööealistele inimestele makstava ühe lisakulu komponendi sisu ning antakse pikem tähtaeg töövõimetuspensioni avalduse esitamiseks.
Auväärt Riigikogu! Palume seda eelnõu toetada ja võimalikult kiiresti see ka kolmandal lugemisel vastu võtta! Aitäh!

Aitäh! Riigikogu liikmetel on teile küsimusi. Palun, kolleeg Trivimi Velliste!

Aitäh, proua aseesimees! Lugupeetud härra minister! Minu küsimus puudutab psüühilise puude selliseid keerulisi juhtumeid, kus tegemist on näiteks kerge skisofreenia vormiga, mis sisaldab paranoiat ja, ütleme, puudega isik on täiesti võimetu ühegi ametiisikuga suhtlema, ta ei ole nõus ühelegi paberile alla kirjutama, kas või selleks, et toetust vastu võtta. Aga samas on selge, et ta hädasti toetust vajab. Kuidas see seadus ja üldse meie õigusruum selles kontekstis võimaldab sellisest nõiaringist välja tulla?

Aitäh! Mul on hea meel, et me oleme seda ka omavahelises vestluses korra arutanud. Käesolev seadus nüüd otseselt seda probleemi, mida te kirjeldasite, ei lahenda. Küll on aga tõepoolest psüühikahäirega inimese puhul oluline see, et talle oleks määratud eestkostja ehk tegelikult oleks vaja tuvastada, milline on tema teovõime, kas ta on teovõimeline isik või mitte. Aga nagu teie kirjeldatud juhtumis, on kõige keerulisemaks olukorraks see, kuidas üldse alustada inimese teovõime piiramise või inimese teovõime tuvastamise protsessi. Kui nüüd teisi võimalusi ei ole ja ta muutub endale või ühiskonnale ohtlikuks, siis on võimalik ta sunnivahenditega politsei kaasabil raviasutusse toimetada ja raviasutuses teostatakse talle sunniviisiliselt kontroll ning vajaduse korral paigutatakse ta eriasutusse. Aga see toimub tõepoolest ainult juhul, kui ta on kas siis endale või teistele ohtlik ja keegi on andnud vastava signaali, et ta tuleb paigutada erihoolekandeasutusse. Ega seal teist valikut ei ole.

Palun, kolleeg Tõnis Kõiv!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab seaduseelnõu ettevalmistamise protsessi. Kas sinna olid kaasatud ka puuetega inimeste esindusorganisatsioonid ja milline on nende arvamus selle eelnõu suhtes? Kas see muudab nende olukorda paremaks või halvemaks või ei muuda midagi?

Aitäh! Kahtlemata nii olulise eelnõu puhul, mis puudutab puuetega inimesi ja psüühiliste häiretega inimesi, oli kaasatud nii Eesti Puuetega Inimeste Koda kui ka arstide poole pealt perearstid nii Eesti Perearstide Seltsist kui Tallinna Perearstide Seltsist. Eesti Puuetega Inimeste Koda kahtlemata tervitab seda eelnõu ja on seda pikisilmi oodanud. Ka sellest tulenevalt oleks väga kena, kui Riigikogu menetleks seda eelnõu kiiresti. Siin on kaks põhjust. Esiteks loomulikult see, et väga paljudel inimestel on puude määramise tähtajad ümber saamas, teine põhjus on aga just see, millest ma oma ettekande lõpu poole rääkisin ja mis on eelkõige seotud psüühiliste erivajadustega inimestega. Nende puhul on vaja tagada järjepidev hooldus ja sellest tulenevalt on vaja seda eelnõu kiiresti menetleda.

Kolleeg Trivimi Velliste, palun teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Ma tänan selle vastuse eest! See oli väga ammendav, aga ma küsiksin veel täpsustuseks, kas teie hinnangul on meie õigusruum piisav, et tegelikult ei ole vaja üheski teises seaduses teha täiendusi, ütleme, sellelaadsete juhtumite lahendamiseks ja küsimus on rohkem praktikas, et tuleb lihtsalt leida õiged praktilised lahendused.

Aitäh! Siin on mitme seaduse koostoime. Vahetut sundi ei reguleeri puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus. Vahetut sundi reguleerivad eelkõige politseiseadus ja teised sisejulgeolekut reguleerivad seadused. Iseenesest seaduslikud võimalused selle probleemi lahendamiseks on olemas. Küsimus on selles, mis on nende toimingute järelmid ehk kui tuvastatakse, et inimese teovõime on täiesti piisav ja seda ei ole vaja piirata, siis võib tekkida riigi vastutuse küsimus, aga selle kohta on olemas riigivastutuse seadus. Nii et iseenesest ma näen, et seaduslik baas selliste olukordade lahendamiseks, kus isik lihtsalt ei usalda ametiisikuid, aga samas on ta ohtlik kas iseendale või enda ümber olijatele, peaks olema täiesti piisav.

Lugupeetud minister! Aitäh ettekande ja küsimustele vastamise eest! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Maret Maripuu!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutles Vabariigi Valitsuse algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse, riikliku pensionikindlustuse seaduse ja sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse üle teisipäeval, 22. septembril. Eelnõu tutvustas komisjoni liikmetele sotsiaalminister, ministriga olid kaasas veel ministri nõunik Timo Vaarmann ja Sotsiaalministeeriumi eakate ja puuetega inimeste poliitika juht Monika Haukanõmm ning Eesti Puuetega Inimeste Kojast osalesid komisjoni koosolekul Karin Hanga ja Meelis Joost.
Kuna minister tegi väga põhjaliku ülevaate, siis ma seda üle kordama ei hakka. Rõhutaksin veel, et Eesti Puuetega Inimeste Koja esindajad ütlesid komisjoni koosolekul, et eelnõu on väga oodatud ja lähtuvalt sellest tegi komisjon järgmised konsensuslikud otsused. Tehti ettepanek tuua eelnõu tänasel päeval siia suurde saali. Ettepanek on esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata 13. oktoober s.a kell 18.

Aitäh! Küsimusi ei ole. Tänan ettekande eest! Head kolleegid! Kas te soovite avada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 13. oktoober kell 18. Eelnõu esimene lugemine on lõpetatud.

Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Marek Strandbergi, et alustada Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud kohaliku rahvahääletuse seaduse eelnõu arutelu.
Võtan juhataja vaheaja, kolm minutit. Tühistan vaheaja võtmise ja me võime asuda eelnõu 477 esimese lugemise juurde. Palun!

Head kolleegid! Roheliste fraktsioon on teinud seaduseelnõu, mida siinkohal ka tutvustaksin ja mis puudutab kohaliku rahvahääletuse seadustamist. Kohaliku rahvahääletuse seadustamine ja see idee on laiemalt seotud asjaoluga, et anda kohalikele elanikele ka valimiste vahepealsel ajal õigus ja võimalus välja tulla kas siis oma otsusemõtetega ja vastava huvilävendi ületamisel, mis võiks selle seaduse kohaselt olla 5% kohalike elanike arvust, panna need ka rahvahääletusele, või siis algatada mõne kohaliku omavalitsuse volikogu vastuvõetud otsuse kehtetuks kuulutamine rahvahääletusel.
Need probleemid, milleks sellist kohaliku rahvahääletuse mehhanismi vaja on, on oluliselt laiemad, seda on natuke puudutatud ka seletuskirjas ja toon siinkohal mõned olulisemad punktid. Nimelt, põhiseaduse kohaselt on kohalik omavalitsus ühel või teisel moel ikkagi autonoomne üksus kohalike küsimuste lahendamiseks ja reguleerimiseks ning peab olema ühel või teisel moel riigivõimust kas nüüd sõltumatu, aga vähem mõjutatud ja iseseisev. Igapäevane praktika näeb tänasel päeval välja arusaadavalt selline, et kohaliku omavalitsuse volikogudes, nii nagu ka Riigikogus, on esindatud küllaltki tugeva ja tiheda alus- ja seosstruktuuriga erakonnad, mis paratamatult seda autonoomsust mingil määral lahjendavad. Autonoomsuse lahjendamise all pean ma silmas seda, et paljudes küsimustes, kus kohalikel omavalitsustel on ka mõju riigi teemadele, näiteks presidendivalimiste puhul, juhul kui Riigikogu ei kinnita presidenti, tekib olukord, kus kohaliku omavalitsuse peamiste funktsioonidega segunevad riigivalitsemise ja põhiseaduslike institutsioonide valimise küsimused ja ma ei oska öelda, kas see on hea või halb, aga igal juhul võime arvata ja näha, et teatav autonoomiapõhimõte saab selle tõttu häiritud. Seetõttu saab toimida põhimõtteliselt kahel viisil. Üks viis, millisel moel võtta elanike arvamust jooksvalt arvesse, on majoritaarse valimissüsteemi loomine kohalike omavalitsuste mõttes, kus igast mingisugusest ringkonnast valitakse vaid üks saadik ja sätestatakse nende tagasikutsumine juhul, kui rahva meelest ei ole see saadik toiminud nende huvides, mille realiseerimine praegustes oludes on arusaadavalt võib-olla keerukam, kui me ette kujutame. Teine võimalus ongi toimida sellisel moel, nagu me tänasel päeval ette paneme ehk anda kohalikele elanikele võimalus algatada kohalikke rahvahääletusi neile olulistes küsimustes.
Selliseid mehhanisme ehk kohalike rahvahääletuste mehhanisme kasutatakse väga mitmetes riikides. Saksamaalgi on selliseid kohalikke rahvahääletusi ehk sadu aastas. Kõige klassikalisem n-ö siduvate rahvahääletustega inimesi võimu teostamisse kaasav riik maailmas on teadupoolest Šveits, mille oleme ka meie paljudel puhkudel eeskujuks võtnud ja kasutanud seal olevat kogemust – muidugi mitte nii suures ulatuses, nagu see Šveitsis toimub, vaid just nimelt nendesamade kohalike rahvahääletuste kontekstis. Šveitsis on kohalike rahvahääletuste mehhanism kasutusel olnud tugevalt üle saja aasta. Sealne kogemus näitab seda, et rahvahääletuste võimaldamine nii kohalikul kui ka riigi tasandil annab tulemuseks väga olulise lisaefekti, milleks on kodanike kaasamine. Kodanike kaasamise seadustamine ükskõik millise keeruka õigusaktiga on sisuliselt ja kõiki rahuldaval moel praktiliselt võimatu, alati leidub osav ametnik või võimuesindaja, kes on suuteline muutma formaalsed reeglid veelgi formaalsemaks ja kaasamise sisutuks. Sisuline kaasamine saab sündida siis, kui kaasajal, kelleks on selle seaduse kontekstis loogiliselt võttes esindusvõimu kandja, on vajadus kaasata ehk vajadus tuleneks asjaolust, et vältida võimalikku rahvahääletust, mis võib esindusvõimu esindaja otsuseid ja tegevust diskrediteerida või vähemalt muuta, ja selle diskrediteerimise või muutmise vastu on parim viis ennetada kõikvõimalikke muutusi ja selline olukord kujuneks ühiskonnas välja. Selline olukord loomulikult ei kujune ühiskonnas välja, nii nagu näitab kogemus, mis meil on statistiliselt võtta Šveitsi riigist rahvahääletuste algusest saadik, mitte ühe, kahe või kümne aastaga. Šveitsis kujunes see välja umbes inimpõlve jooksul, kui tekkis olukord, kus esindusvõim õppis inimesi kaasama, nii nagu arvestama juba ette ka oma otsuste tegemisel rahva soove, millele viitab statistikas selgelt see, et rahvahääletustel läbi läinud hääletuste hulk hakkas kahanema, võrreldes sellega, kui palju tehti neid seadusandlikke initsiatiive, millekohane statistiline pilt on olemas ka teil selle seletuskirja juures, kui te vaevute vaatama. See on graafik, mis kajastab kohustuslike referendumite hääletamistulemusi Šveitsis alates selle põhiseaduse muutuse algusest. 30–40 aasta jooksul oli tagasilükatud referendumeid rohkem kui heakskiidetud referendumeid ja hiljem hakkas see vahekord muutuma. Võib arvata, et hoopis teise meediakonteksti tõttu, hoopis teistsuguse kommunikatsioonitüübi ja kiiruse tõttu, mida me kaasajal kasutame, võiks selline muutus toimuda kiiremini kui näiteks Šveitsis ühe inimpõlve jooksul ja lootust selleks on kuhjaga.
Nüüd sellest seaduseelnõust enesest, mida ka põhiseaduskomisjonis arutati. Võib öelda, et loomulikult ei ole see täiuslik ja loomulikult on siin sees rida vaieldavusi, mis ongi jäetud ka sellesse seaduseelnõusse ühel lihtsal põhjusel, et Riigikogus sellekohane diskussioon alustada ja leida kõige paremad viisid, millisel moel needsamad lüngad või olematused selles eelnõus täita ühistegevuses siinsamas Riigikogus oluliste klauslitega.
Millised on need tühjad kohad? Esimene tühi koht puudutab otsuse tüüpe, mida võiks üldse panna rahvahääletusele ja saaks panna rahvahääletusele selle seaduse kohaselt. Selle koha pealt ei ütle me mitte midagi. Me teame seda, et põhiseadus sätestab, milliseid otsuseid ei saa panna riigis rahvahääletusele, mis puudutavad välislepinguid ja makse. Võib tunduda põhjendatuna, et samalaadset loogikat tuleks jätkata ka kohaliku rahvahääletuse seaduse puhul ehk kindlasti ei saaks muuta juba vastuvõetud eelarvet, kindlasti ei saaks tühistada kolmandate pooltega juba sõlmitud lepinguid, kindlasti ei saaks tekitada muutusi, mis omavalitsuse tegevuse halvaksid. Kuid kui me küsime, milline on kõige olulisem temaatika, mida kohaliku omavalitsuse rahvahääletuse puhul kõne alla võiks võtta, siis loomulikult on need planeeringud. Planeeringute küsimustes on põhjust arvata, et rahval on põhjust arvata, juhul kui need planeeringud ei ole sobilikud või tekitavad olukorra, mis inimestele kaugemas perspektiivis ebamugav tundub, et vähemalt on meil olemas üks selge valdkond, kus kohalik rahvahääletus on õigustatud.
Teine küsimus, mida erinevate vahetu või otsedemokraatia süsteemide puhul väga sageli arutatakse, on see, millisel juhul on see rahvahääletus õiguspärane, mis läbi viiakse, kas mis tahes osalejate arvu puhul või on põhjust sätestada mingisugune piir või reegel, kui palju peaks olema rahvahääletusel osalejaid, selleks et see rahvahääletus oleks õiguspärane. Loogiline on arvata, et kui seda piiri ei ole, siis sellel hääletusel osalevad need, keda see kõige rohkem puudutab, aga see võib põhjustada leiguse puhul ka olukorra, kus huvi vähesus võib tekitada täiesti kummalisi otsuseid, mis hiljem teistele ei meeldi, ja sellise tülide ja konfliktide ahela. Teine alternatiivne võimalus, mida on ka kaalutud ja mida, ma arvan, on põhjust kaaluda, on see, et rahvahääletusel peaks osalema vähemalt sama palju inimesi kui viimastel kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel, millega volikogu koosseis tekitati, et anda mingisugunegi aritmeetiline kaal selle rahvahääletuse kvoorumile.
Põhiseaduskomisjonis tekitas küsimusi see, et Eesti Vabariigi põhiseaduses on ette nähtud rahva hääletus rahvahääletusena ja seal ei nähta ette mingit muud rahvahääletust kui seda, mida põhiseadus ette näeb. Ma kommenteerisin seda põhiseaduskomisjonis sõna võttes ja ka siin, et asjaolu, et meie põhiseadus näeb ette tegevuse, mille nimi on rahvahääletus, ei peaks puutuma sellesse konteksti, kuna tegemist on hoopis teistsuguse protseduuriga, mille nimi on kohalik rahvahääletus.
Põhiseaduskomisjonis tekitas küsimusi ka asjaolu, kas kohalik rahvahääletus võib mingit moodi apelleerida soovile näiteks muuta, ütleme siis, valla territoriaalset kuuluvust ka riigi mõttes, et otsustada, et üks või teine naaberriigiga piirnev vald tahaks ennast liita selle teise riigiga. Arvatavasti ei saa see olla probleemiks, kuna sellist rahvahääletust ei ole üldse võimalik läbi viia, sest Eesti riigi territoriaalne terviklikkus on sätestatud põhiseaduses. Küll aga on üks oluline moment, millest tahaks selle eelnõu selgitamisel veel kord rääkida, ja see on küsimus sellest, millisel moel võiks kohaliku rahvahääletuse seadus selle vastuvõtmise järgselt mõjutada Eesti haldusterritoriaalset jaotust ja millisel moel võiks ta olla seotud selle haldusterritoriaalse jaotuse mitte reformimisega, vaid ümberkorraldumisega. Nimelt, ka mitmed Eestis välja räägitud haldusterritoriaalse reformi kontseptsioonid lähtuvad esmasest tõsiasjast, nagu omavalitsusüksus on ennekõike majandav üksus, ja väidetakse, et mida suuremaks me selle majandava üksuse teeme, seda parem on majandada, kuna seda efektiivsemalt on võimalik juhtida neid rahavooge, seda paremini teha kõikvõimalikke riigihankeid ja mida kõike veel. Ma ise sama meelt ei ole. Mulle näib ja ma arvan, et see on pigem tõsi, et kohaliku omavalitsuse üksus ei ole mitte majandav üksus, vaid ennekõike demokraatiaüksus või demokraatlik struktuur, mille eesmärk on seista kodanike huvide, vabaduste ja õiguste eest. Selles kontekstis inimestele algatusõiguse ja otsustusõiguse andmine sellesama kohaliku rahvahääletuse seaduse kaudu võimaldaks lasta ka aruka isevoolu teed seesama haldusreform. Ma olen veendunud, et sellise demokraatliku võimaluse laiendamine tekitab olukorra, kus lõppkokkuvõttes me võimegi nägema hakata aina rohkem ja rohkem arukalt korraldatud suuremaid valdu, mis seisavad inimeste demokraatlike õiguste eest ja muu hulgas on ka arukamalt majandatud.
Nii et meie tagasihoidlik lootus selle eelnõuga seotult, kui see seaduseks muutuks, on see, et inimeste enda entusiasm omaenda asjade üle otsustada ja õigus oma asjade üle otsustada tekitab olukorra, kus arukal moel korraldub omavalitsusstruktuur ümber. Enamgi veel, tekib olukord, kus riigivõim, millel on huvi ümber korraldada haldusterritoriaalset jaotust ükskõik millistel poliitilistel põhjustel, saab kasutada mitte sundi, vaid erinevaid ahvatlusi ja võimalusi, pannes need väga selgelt avalikkuse ette ja lastes ühiskonnal kohaliku omavalitsuse tasemel ise teha otsuseid, mis tekitaksid nende ahvatluste mõttes, olgu siis tegemist mingi raha või muude võimalustega, kõige paremaid ja optimaalseid struktuure. Selline isevoolus tekkinud ja tekkiv omavalitsuskorralduse muutus on kõige valutum. Enamgi veel, ma olen veendunud, et kuna seda teevad inimesed ise, siis ka võimalikest optimaalne.
Lõpetuseks. Kui me vaatleme neid konflikte, milliseid Eesti ühiskonnas on näha olnud viimaste aastate jooksul, konflikte, mille kohta me kuuleme ütlusi eelkõige majanduskriisi ajal, siis me näeme seda, et väga sageli heidetakse esindusvõimu kandjatele ette seda, et nad teevad vigu ega vastuta nende vigade eest. Tõsi see on ju, et ka meie põhiseadus võimaldab poliitiliste otsuste eest mitte vastutust kanda, mitte muud vastutust kui poliitilist vastutust ja see on teatud mõttes ebavõrdne olukord. Kohaliku rahvahääletuse seaduse üks n-ö lisakingitus, üks kuldmuna, mida see vastu võetult ühiskonna jaoks muneda saab, on ennekõike see, et see annab võimaluse ka inimestel eksida, rahval eksida, valijatel eksida. Eksimine on õppimise mõttes üks kõige olulisem komponent ehk kui ei ole võimalik teha vigu, siis ei ole võimalik ka hästi õppida. On täiesti selge, ei kahtle ka meie selles ega, ma arvan, ka keegi siin saalis, et kohaliku rahvahääletuse realiseerumisel ühes või teises omavalitsuses tekib ka neid vigu, mida teeb rahvas oma otsustega ja mida pärast on võimalik parandada, aga selle tulemuseks on õppiv ühiskond, õppiv kogukond ja lõppkokkuvõttes parem kodanikuühiskond, millele see seadus on suunatud. Loodetavalt kõigi teie kaasabiga õnnestub selle seaduse nimme tühjaks jäetud ja täitmata jäetud aspektid omavahelises arutelus täita parimal moel ning anda tegelikult ühiskonnale see demokraatia uuendus ja laiendus, mille järele see ühiskond ju praegu väga selgelt januneb ja milliseid muutusi oodatakse. Aitäh teile!

Tänan! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Trivimi Velliste!

Aitäh, proua aseesimees! Härra ettekandja! Šveitsis on tõepoolest väga pikk kohaliku rahvahääletuse traditsioon, aga seal on veelgi pikem demokraatia traditsioon. Meie ühiskond ei meenuta väga Šveitsi ühiskonda, pigem sarnaneb rohkem Läti omaga ja me näeme, mis Lätis toimub. Kui tekivad suured raskused, siis tõusevad tunded taevani ja Lätis on küllalt selliseid populistlikke poliitikuid, kes püüavad siis rahvahääletust ära kasutada. Näiteks Läti puhul ei saa me kindlad olla, et need rahvahääletused, kui nad toimuksid, viiksid Lätit edasi paremasse suunda. Kas te ei karda, et meie demokraatia ei ole veel piisavalt küps, et selliste eksperimentidega praegu alustada? Järsku peaks seda tegema 20 või 40 aasta pärast.

Ei ole esimene kord, kui seda küsimust esitatakse, ja ei ole esimene kord, kui ma sellele küsimusele vastan. Demokraatia ei ole mingi abstraktne substants või fluidum, mis ühiskonna kohal hõljub, vaid kogemuse ja õppimise tulemusena saavutatud ühiskonnas kokkulepitud otsustamisviis. Ka Šveitsis oli mingi periood, kui seal ei olnud sellist põhiseadust ega sellist otsustamistava, aga see samm astuti. Ja nagu ma ütlesin, omal ajal kulus umbes põlvkond enne, kui ühiskond õppis n-ö selle sammu tulemusena tekkinud olukorras arukaid otsuseid tegema. Ma ei arva, et Eesti ühiskond oleks kuidagi nõrgem või vähem valmis neid muutusi tegema, aga on täiesti selge, et demokraatia ja demokraatlike otsustamisvõimaluste lisandumine ühiskonnas saab tulla ainult neid võimalusi pakkudes ja sellest siis kollektiivselt õppides. Ega ju Lätiks olemine, nagu kolleeg väidab, ei ole ka mingisugune geneetiline, evolutsiooniline ja paratamatu seisund, millest ei saa kuidagi välja ega üle. Vastupidi! Ma arvangi, et seadustega väga selgeid uusi õiguslikke võimalusi inimestele andes me demokraatiat edendada saamegi. Lätis, juhin tähelepanu, on sallitud ja lubatud terve ühiskonna ulatuses ehk riigi tasemel rahvahääletused. Meie räägime täna siin kohalikust rahvahääletusest, mille mõju ulatus on kohalik omavalitsus või omavalitsuste hulk, kui inimesed soovivad seal liituda, ja see ongi see õppimise samm, mille poolest me natuke erineme Lätis kehtivast olukorrast. Meie ideaalis võib ühiskond tervikuna riigi tasandil samal moel otsuseid teha, aga me saame aru, et kõige lihtsam viis õppida demokraatiat on teha seda rohujuure tasandil ja seda kohalike otsuste näol.
Kas sellest ei tulene mingit populismi? Küsigem teistmoodi, et kas me ei näe seda populismi ju ka tavapäraste esindusdemokraatlike valimiste puhul? Püüdke leida mingeid väga sügavaid arutelusid või demokraatiaküsimusi või ühiskonnaküsimusi nendelt üksikutelt plakatitelt või reklaamidelt, mida me enda ümber näeme. See on ju meelelahutus. Ma arvan, et ühiskond pigem väldib sellist meelelahutust, kui inimestele antakse õigus otsustada kohalikul tasandil, ja vajadust selle järele kinnitavad need tuhanded, kümned tuhanded, sajad tuhanded allkirjad, mis ennekõike planeerimisküsimustes on millegi poolt või millegi vastu viimaste aastate jooksul Eestis antud, kui omavalitsuse esindusdemokraatlik suveräänsus on ignoreerinud inimeste soovi teha omaenda kodus asju teistmoodi, kui nende esindajad soovivad.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Paarile küsimusele sain juba eelnevast sissejuhatusest või tutvustusest vastuse, aga vähemalt üks küsimus veel jäi, võib-olla ka rohkem. Kohaliku rahvahääletuse kulude kohta on seaduses selgelt kirjas, et omavalitsus teeb eelarve ja volikogu kinnitab, aga omavalitsuste eelarved on päris pingelised. Mis on sellisel juhul eelnõu ettevalmistajate poolt lahenduskäik, kui kohaliku omavalitsuse eelarve on niivõrd pingeline, et nad ei leia kulu katteks tuluallikaid ja ei ole raha selleks, et rahvahääletust läbi viia. Milline on teie lahendus sellises olukorras?

Esimene asi ongi selles, et kohaliku omavalitsuse eesmärk ei ole mitte olla majandav, vaid demokraatiaüksus – see on meie, eelnõu esitajate veendumus. Kõik, mis õigustab demokraatia edenemist kohalikul tasandil ja ühiskonna tasandil tervikuna, on sama põhjendatud, kui mis iganes muud kulutused. Demokraatia edendamiseks tehtavad kulutused ei saa olla kuidagi vähem tähtsamad, kui kanalisatsiooni arendamiseks tehtavad kulutused. Need ei ole võrreldavad, nad on sama tähtsad.
Millisel moel neid kulusid optimeerida ja ühtlustada? See tähendab, et tõenäoliselt nõuaks see seadus kohendamist ka selles suhtes, et kohalikke rahvahääletusi on võimalik läbi viia näiteks regulaarselt küsimustes, mis on rahvaalgatuslikud küsimused. Juhul kui küsimus on mingi otsuse kehtetuks kuulutamises, siis seda tuleb teha nii hetkeliselt, kui see kõne alla tuleb. Aga muudel puhkudel samal moel nagu Šveitsis seda on tehtud ehk see toimub neli korda aastas või ei mäletagi, mitu korda neil see on, ja siis arutatakse ja hääletatakse mitut asja samal ajal. Kas siis meie puhul elektroonselt, kirja teel või kuidas iganes ehk see on n-ö samasugune regulaarne toiming, nagu on regulaarsed bussiliinid mingis maakonnas või millegi vahel. See on demokraatia kulu. Me peame õppima selliste demokraatia kuludega leppima sellepärast, et juhul kui demokraatia kuludega ei lepita ja demokraatia võimalusi ühiskonnas ei laiendata, siis kasvavad meie kulud mingisuguses muus valdkonnas, kas valesti tehtud otsuste, ebameeldivate otsuste või millegi muu tõttu. Nii et ma arvan, et see on olemise paratamatu osa nii, nagu on tänaseks päevaks kanalisatsioon, veevärk, elekter, toasoe olemise paratamatu osa.

Kolleeg Igor Gräzin, palun!

Austatud ettekandja! Kuna erinevalt sinust esindan mina küllaltki radikaalset rohelist mõtteviisi, siis ma ei ole sellega nõus, et las keskkonda saastav kanalisatsioon saastab edasi, peaasi et me hääletada saame. Mina olen loodushoiu pooldaja. Aga meie üks lahkuminekukoht on praegu selles, et sina ütled, et kohalik omavalitsus ei ole mitte majanduslik, vaid demokraatlik üksus, mina väidan, et ta ei ole ei seda ega teist, vaid ta on kogukondlik üksus. Seniajani, kuni meil ei ole haldusterritoriaalset reformi läbi viidud, meil kogukondi ei ole. Kusjuures, muide, kogukond ei tähenda automaatselt demokraatiat, on olemas demokraatlikke ja vähem demokraatlikke kogukondi. Aga seniajani, kuni me ei ole haldusterritoriaalset korraldust korda saanud, milliste üksuste põhjal me hakkame siis üldse neid referendumeid pidama – kas valdade kaupa, maakondade kaupa, poolvaldade kaupa või külade kaupa?

Eelnõu näeb ette, et see toimub omavalitsusüksuste kaupa, milleks siis võiks olla linn, vald või minu pärast ka linnaosad. Kommenteerimaks seda, et sa mainisid, nagu oleksin öelnud, et demokraatia on olulisem kui kanalisatsioon, siis vastupidi, ma ütlesin, et demokraatia on sama oluline kui kanalisatsioon ehk ma ei vahetaks kumbagi kummagi vastu.

Kolleeg Raivo Järvi, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Siin kõlasid läbi Šveitsi eeskujud. Kui me vaatame Šveitsi, siis ta on ju tegelikult n-ö kantonite konföderatsioon. Tegemist on justkui väikeste riigikestega, kus on erinev keel, erinev kultuuritaust jne. Tegelikult neil justkui on sellise miniriigikese ekspertiis. Meie omavalitsused on äärmiselt väikesed, tihti võib-olla ei leia seda ekspertiisi ehk minu küsimus on: kui näiteks omavalitsuse juhtkond püüab kas rohkem või vähem populistlikult mingit asja ära seletada ja kui see ei ole pädev otsus, ta kannab vastutust. Teda kas ei valita tagasi või ta ise taandab ennast. Sinu ettekandest käis läbi, et säärase hääletuse puhul me justkui tegutseme katse-äparduse meetodil: ei tulnud välja, proovime uuesti. Küsimus on selles, kas sa ei näe siin ohtu, et see katse-äparduse meetod justkui välistab vastutuse ehk vastutust nagu ei võeta. Muudkui toimubki hääletuste jada.

Kõigepealt Šveitsist. Šveitsis on see kõnealune otsedemokraatlik meetod kasutusel kolmel nende ühiskonnakorralduse tasandil: nii kommuuni ehk meie mõistes omavalitsuse, kantoni kui ka konföderatsiooni tasandil. Seda esiteks. Ja Šveitsis toimuvad muide mõnes piirkonnas täiesti sellised aastased rahvakoosolekud, sõna otseses mõttes kärajad, millel on ka jätkuvalt legitiimne tähendus nende ühiskonnakorralduses. Minu lootus või põhjendus pigem ongi selles, et kuna sellise rahvahääletuse protseduur on kokkulepitav ja -lepitud, kui see seadus vastu võetakse, siis tegelikult tekib ka nende otsuste puhul kogukonna endavastutus või teadmine sellest, et see otsus on ise tehtud. Kellegi kaela ei saa seda ajada. See on nagu lugu Vanapaganast ja Kaval-Antsust, et Ise tegi. Ja see "Ise tegi" fenomen ei ole mitte taunitav, vaid vastupidi, see ongi see, mis suuremat hulka inimesi õpetama hakkab. Enamgi veel, kui rääkida sellestsamast Šveitsi kogemusest, siis muutunud on seal see, et ka meedia, ka kommunikatsioon keskendub rahvahääletuste puhul nendele teemadele, mida ühiskond oluliseks peab, mida nad rahvahääletusel tõstatavad. Sellest räägitakse. Ja kuidas näeb välja Šveitsi hääletusbülletään? Selles on olemas otsus, selles on olemas selle otsuse põhjendus ja selles on olemas ka sõltumatul moel kogutud arvamused selle otsuse poolt ja selle otsuse vastu. Ehk tegelikult tagasisidemehhanismina, juhul kui see rahvahääletuse seadus viia sellise detailini, mis peab olema – mis on ka tegelikult siin meie teha –  esindatud ja kajastatud sellessamas hääletusbülletäänis, mille inimene saab, või võrgulehel, on see üks viis, mis moel hakata kohalikus kogukonnas olulisi küsimusi kommunikeerima. Me näemegi ennekõike selles rahvahääletuste mehhanismis väga tugevat kogukonda siduvat ja õpetavat tegurit.

Kolleeg Ene Kaups, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Eelnõu seletuskirjas te väidate, et rahvahääletuse korraldamine ei too kaasa valitsemiskulude kasvu. Ometi, kui seadus jõustub, tuleb täiendavaid ülesandeid ja funktsioone juurde mitte ainult kohalikele omavalitsustele, vaid ka mõnele riigiasutusele. Minu küsimus on, miks te arvate, et kohaliku rahvahääletuse läbiviimine midagi ei maksa või et see demokraatia kulu, nagu te seda äsja nimetasite, ei ole valitsuskulude suurenemine?

Püüan seda põhjendada. Me võib-olla oleme selles suhtes seletuskirjas eksinud, ma ei oska öelda. Samas mulle tundub, et nii esindusdemokraatlikud kogud kohaliku omavalitsuse tasandil, kohalikud omavalitsused, nii nagu ka riigi võimuaparaadi osad oma loomulikus funktsioonis peavad niikuinii nendesamade ülesannete eest seisma. Ja küsimus on selles, mulle millegipärast tundub, et kui kulude kasv ka tekib, siis ei ole see märkimisväärne võrreldes sellega, milliseid ümberkorraldusi ühiskonna juhtimisel või assisteerimisel, nagu õigem oleks nimetada, teha tuleb. Ma tõepoolest arvan, et summaarselt, kui me oma selle demokraatlike protsesside assisteerimise viisi sisemiselt ümber korraldame, võtame kasutusele kõik need elektroonilised vahendid ja võimalused sellesama otsedemokraatia paremaks rakendamiseks, mis meil olemas on, siis lõppkokkuvõttes need kulud ei kasva, vaid jäävadki pigem samasuguseks. See on efektiivsema juhtimise ja läbimõelduma asjakorralduse küsimus, nii meile tõesti tundub.

Kolleeg Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui vastust eelmisele küsimusele edasi arendada, siis võib öelda nii, et peaks olema võimalik välja arvestada see teoreetiline maksimaalne rahvahääletuste hulk, mida üks kohalik omavalitsus võib üldse maksimaalselt läbi viia ja siis saavad demokraatlikumad omavalitsused, võib-olla see on jutumärkides, endale vastavad kulud juba eelarvesse või vähemalt reservfondi planeerida. Aga küsimus on mul selle kohta, et seaduseelnõu kõige esimese paragrahvi – küsimused, mida üldse rahvahääletusele panna saab – § 1 punkt 1 ütleb, et need võivad lihtsalt olla vallavolikogu õigusaktid. Näiteks on vallavolikogu valinud endale vallavanema – enamus on olnud poolt, vähemus on olnud vastu – ja siis see vähemus võtab hoo üles ja algatab rahvahääletuse selleks, et vallavanema valimise õigusakt kehtetuks tunnistada ehk sisuliselt umbusaldust avaldada. Kas te näete seda võimalust?

Miks ka mitte, kui me leiame, et selline otsus võiks olla selles nimekirjas. Nagu ma ütlesin juba alguses, see nimekiri on nimme jäetud lahtiseks, mida võib ja mida mitte. Aga kujutage ette, kui see rahvahääletus läbi lähebki, ja kujutage ette, kui vallavolikogu ongi valinud vallavalitsejaks inimese, kellel ei ole enamuse valla inimeste toetust. Kas te arvate tõesti, et esindusdemokraatlikud valimised on oma sisu ja arusaama poolest alati absoluutsed? Mina küll ei usu seda. Ma arvan, et meil ei ole põhjust inimesi karta. Kui vähemus tõepoolest suudab seda tekitada, aga ei saa rahvahääletusel toetust, kas te arvate, et vähemus jääbki seda asja tekitama? Ma arvan, et ka vähemus õpib aru saama lihtsast asjast, et kaks korda sama reha otsa astuda pole mõtet ja, nagu öeldud, demokraatia uuendumise õppimine ja demokraatia uuendamine ongi mõnes mõttes natuke vaevaline tegevus. Seal võibki ette tulla võib-olla natuke selliseid hiljem kogetud, piinlikuna tunduvaid momente. Aga kus seda siis ette ei tuleks? Seda tuleb ju ette ka meil, nüüd nädala jooksul oleme näinud seda ka esindusdemokraatlikul riigivalitsemisel, kus ametkond peab ümber lükkama sõnaselgelt öeldud lauseid selle kohta, mida me oleme näinud ja kuulnud, ja meile öeldakse, et midagi sellist ei ole minister öelnud. See ongi, mida ma pidasin silmas, kui rääkisin õppivast kogukonnast või õppivast ühiskonnast.

Kolleeg Mari-Ann Kelam, palun!

Suur tänu, proua eesistuja! Lugupeetud seaduse esitaja! Väga huvitav, ma väga hea meelega kuulan, et natuke debatti on meil ka siin saalis nende demokraatia põhiprintsiipide üle. Mulle tundub tihti, et me unustame ära, miks me siin saalis istume, ja oleme lihtsalt siin kohal, et nuppu vajutada. Aga kõik, mis toetab kogukonnatunnet, vastutustunnet, inimese arusaamist poliitilisest demokraatiast ja vabast ettevõtlusest, on minu meelest positiivne. Ma näen väga hästi, kuidas selline seadus võib toimida kohalikus omavalitsuses, kui see on väike koht, valla tasandil. Aga mulle on probleemiks mõelda, kuidas ja kas see siis kehtib võrdselt Tallinna puhul, kus on populistlikel eesmärkidel selliseid varjatud referendumeid juba läbi viidud. Ma ei kujuta ette, kuidas see paraneb või mis seal võib juhtuda?

Ma võin seda kommenteerida, kuidas see võiks arukalt toimida ka Tallinna linnas. Meile annab juhendi selle kohta seesama toimimise viis, mis on Šveitsis. Ka Šveitsis on suuremaid ja väiksemaid kantoneid ja seal on lahendatud asi sellisel moel, mis Tallinna puhul võiks välja näha näiteks niimoodi, et esiteks on linnaositi võimalik ise korraldada linnaosa puudutavates küsimustes rahvahääletusi nendes linnades, kus need linnaosad olemas on. Ja teiseks, kui tegemist on ülelinnalise referendumiga, siis selle läbiminekuks on vaja kahte tingimust samal ajal: et selle asja poolt oleks enamik linnaelanikke nagu ka enamik linnaosi. Juhul, kui enamik linnaosi ei ole ettepaneku poolt, mille poolt võib olla küll enamik linnaelanikke, siis täpselt samamoodi nagu Šveitsiski, kui selline juhtum tekib, et enamik kantoneid ei ole selle poolt, mille poolt on enamik elanikke, siis referendum ei ole läbi läinud. Nii et neid otsustamisviise, millisel moel ka keerukamaid kogukondi panna ühishuvis otsustama, on ja seda on ka maailmas katsetatud. Nii et ma arvan, et see on siiski võimalik.

Palun, kolleeg Väino Linde!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Tahes-tahtmata peab kohalik omavalitsus, kohalik võim tegema ka ebapopulaarseid otsuseid, on need siis eelarvekärped, heade investeeringute vähendamine, kohalike maksude muutmine, tõstmine eesmärgiga näiteks eelarvet tasakaalus hoida. Selle eest kohalik võim vastutab, vastutab poliitiliselt ka selles mõttes, et neid järgmine kord ei valita, kui asi päris käest ära läheb. Küll aga ma küsin, kes siis vastutab, kui selle rahvahääletusega lõhutakse ära kohaliku eelarve tasakaal, näiteks kiidetakse heaks mingi populistlik planeering? Kes siis selle eest vastutab?

Ma nüüd ei kujuta ette küll, kuidas populistlik planeering saab mõjutada eelarvet või mis asi üldse on populistlik planeering. Kui inimesed hääletavad millegi poolt, millises keskkonnas neil meeldib elada, ja nad on seda meelt, et see keskkond võiks selline olla, siis ma arvan, et seda probleemi ei teki. Aga sellest, mida sa mainisid, tulebki ja koorubki esimene väga selge reeglistik ehk loomulikult, maksuküsimusi ei saa panna rahvahääletusele, kuna inimestel on väga vastakad huvid: maksta võimalikult vähe makse ja saada võimalikult palju hüvesid – niisugune on keskmine hinnang.
Mis puudutab erinevaid otsuseid, siis see on jälle meie enda sätestada nendesamade loodetavate läbirääkimiste käigus ja sellesama seaduseelnõu parandamise käigus siin majas. Möödapääsmatu on näidata, kuna eelarve on arusaadavalt üles ehitatud ühendatud anumate põhimõttel, et selle otsuse puhul, mis pannakse rahvahääletusele ja mis tekitab kulusid, nagu siingi alati arutluse all on, tuleb näidata, kust need kulud kaetakse, ja hääletusele ei saa panna loomulikult selliseid otsuseid, mis tekitavad ainult kulusid, vaid saab panna ilmselt selliseid otsuseid, kus näidatakse ära ka see, mis asi jääb tegemata.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud kolleeg! Te pakute välja, et rahvahääletuse korraldamise kuupäeva otsustab kohaliku omavalitsuse valitsus, see tähendab, et protsessi algatab kas linnavalitsus või vallavalitsus. Aga selleks, et rahvahääletust läbi viia, on vajalikud rahalised vahendid, mis seadusega on volikogu käes. Ja üldse on teie seaduses volikogu roll, mulle näib, natuke tagasihoidlik ja ma tahaksingi teilt küsida, kuidas te seda kommenteerite.

See seadus ei suurenda ühelgi moel volikogu rolli, vastupidi, see seadus ongi keskendatud ennekõike sellele, et rahval oleks voli toimida valimiste vahepealsel ajal põhimõtteliselt volikoguga samadel alustel. Tegelikult selle seadusega me tekitame juurde ühe kohaliku omavalitsuse tegevusi juhtiva protsessi, mille nimi ongi rahvahääletus. Ja kuna volikogu asi selle seaduse järgi on lihtsalt teadmiseks võtta rahvahääletuse otsus ja see jõustada, siis ega volikogul rohkem rolli ei ole. Nii nagu kõikidest muudest riigi seadustest tulenevalt peab kohalik võim korraldama inimestele sellesama seadusandliku keskkonna, lisandub sellise rahvahääletuse seaduse lisandumisel Eesti õigusruumi volikogule lihtsalt üks kohustus ja läbi tuleb rääkida, juhul kui selle kohustusega kaasnevad kulud kohaliku omavalitsuse jaoks, ka nende kulude katmise teed. Aga ma ise olen veendunud, et kulude kasv ei ole nii suur, et omavalitsus sellega toime ei tuleks. See kohaliku rahvahääletuse seadus lähtub ikkagi arusaamast, et kohalikul omavalitsusel on väga oluline roll inimeste demokraatlike õiguste ja võimaluste realiseerumise koha pealt.

Hea ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde!

Auväärt kolleegid! Hea istungi juhataja! 21. september oli see kuupäev, mil põhiseaduskomisjon seda eelnõu üle vaatas ja otsustas pärast konsensusega, et täna oleks sobilik aeg seda menetleda Riigikogu suures saalis. Nii on ka juhtunud. Pärast tõsiseid debatte siin, saades esinemiskorra põhiseaduskomisjoni esindajana, ütlen, et ka meie ettepanek oli eelnõu esimene lugemine täna siin saalis lõpetada ja määrata seaduseelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 29. oktoober kell 18.
Komisjonis andis eelesineja Marek Strandberg, meie hea kolleeg, pikalt ülevaate selle eelnõu olemusest ja vajadusest. Ta möönis, et sellega antakse kohaliku omavalitsuse elanikele võimalus vastava hulga toetusallkirjade saamisel algatada rahvahääletus ja sellega kas mingid volikogu otsused kehtetuks tunnistada või kohustada esitama vastavaid otsuseid. Komisjonis vastas Marek Strandberg ka meie esitatud küsimustele. Eelnõu puhul tuleks tõesti, nii nagu ka paljude teiste eelnõude puhul, nentida seda, et, piltlikult öeldes, saatan on kindlasti peidus detailides, aga neid detaile väga oluliselt siin täna ju eelnõus välja toodud ei olegi. Komisjonis olime paljuski seda meelt, et tuleb määrata ära need piirangud, millistes küsimustes võiks see rahvaalgatus, mis kasvab kohe üle rahvahääletuseks, üldse toimuda – kindlasti mitte kõigis, mitte näiteks eelarve ja maksundusega seonduvates küsimustes, kuid neid peaks veel olema. Teiseks see, kui palju peab olema rahvahääletuses osalejaid, et tunnistada see õiguspäraselt vastuvõetavaks, et ta võiks hakata ümber lükkama neid otsuseid, mida kohalik parlament on esindusdemokraatia kaudu otsustanud, või siis sundida kohalikku parlamenti ühte küsimust mingil moel otsustama. Ka siin on tarvis ikkagi teatud kindel protsent valijaid. Sellest, et märgitakse ainult ära, et 5% peaks olema algatuse juures allkirjade kogumisel, meie mõistes kindlasti ei piisa. Probleemiks oli ikkagi ka põhiseadus, mis praegu räägib üheselt rahvahääletuse võimalusest Riigikogu, Riigikogu seadusandluse ja otsuste puhul, kohaliku omavalitsuste puhul põhiseadus sellist võimalust ette ei näe. Juristidel, nagu ikka, on kaks seisukohta. Ühed on seisukohal, et siiski võib, riigiõiguseksperdid, on ka neid, kes väidavad, et see ei ole põhiseadusega kooskõlas. Põhiseaduskomisjon otsustas teha pöördumisi meie õiguskantsleri ja ka Vabariigi Valimiskomisjoni poole, et saada nende arvamused ja seisukohad selle eelnõu suhtes. Vabariigi Valimiskomisjonile, nagu me eelnõust ka näeme, tuleks eelnõu vastuvõtmise järel oluliselt juurde uusi kohustusi, sest nemad peaksid kohaliku rahvahääletuse organiseerima ja läbi viima. Jah, demokraatia maksab, aga kindlasti peame tuvastama ka seda, kui palju see riigile täiendavaid kulutusi toob ja kui palju see kohalikule omavalitsusele täiendavaid kulutusi toob, ka seda on kindlasti tarvis edasi välja tuua ja arvestada.
Komisjonis arvati ka põhimõtteliselt, et kindlasti otsese demokraatia rakendamine, niisuguse elemendi täiendav sissetoomine, võib kaasata kohalike inimeste aktiivsust kohalike küsimuste lahendamisel ja miks mitte ka suurendada kodukohatunnet, kuid seda ei tohi lasta selles mõttes päris vaba liikumise teed, mis viiks mitmesuguste populistlike otsuste või võimaluste kasutamisele sellise otsese demokraatia kaudu. Tuleb ka arvestada, et meie kohalik omavalitsus, kohalikud volikogud, linnavolikogud, on ju üles ehitatud esindusdemokraatia põhimõtetel ja see vahetu demokraatia saab siin olla siiski toeks, aga mitte hakata summutama seda, sellisel juhul tekib varem või hiljem väga oluline riigiõiguslik kokkupõrge ja ei ole päris kindel, kuidas me sellest küsimusest üldsegi siin välja võiksime tulla.
Aga nagu ma ütlesin, oli komisjon seda meelt, ja ma usun, et seda meelt on ka meie hea kolleeg Aivar Riisalu siin praegu, et meie võiksime selle eelnõu esimese lugemise lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on teile küsimusi. Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud kolleeg! Kas te võiksite kommenteerida seda lauset, et kohaliku rahvahääletuse otsus on kohaliku omavalitsuse ja riigiorganitele kohustuslik? Mis tähendab "riigiorganitele kohustuslik"? Kas seda arutati komisjonis või ei arutatud?

Aitäh! Õigem oleks see küsimus esitada eelesinejale, aga põhimõtteliselt peaks see tähendama seda, et kui kohalik rahvahääletus on mingis kohaliku elu küsimuses otsustanud, näiteks annab mingi planeeringu suhtes positiivse vastuse või just nimelt eitava vastuse, siis ka riigiorganid peavad sellega arvestama, et kohalik rahvas, kohalik võim on selles küsimuses rääkinud. Komisjonis oligi meil arvamus, et näiteks just nimelt planeeringute puhul võikski olla otstarbekas lubada kohalikku rahvahääletust nendes küsimustes. Nii et neis küsimustes on kindlasti tarvilik edaspidi täpsemalt piiritleda nende raamid selles eelnõus.

Tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Head kolleegid! Kas soovite avada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Eelnõu 477 esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 29. oktoobri kell 18.

Alustame Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni moodustamine" täiendamine" eelnõu esimest lugemist. Palun Riigikogu kõnetooli Eiki Nestori!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu kukkus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja riigi julgeolekuasutuste järelevalve komisjonis sellest komisjonist välja ja me olime sunnitud asju ajama asendusliikme abil. Meil on teile ettepanek nimetada meile sinna komisjoni uuesti põhiliige. Ettepanek on, et selleks oleks Kalvi Kõva, kellel on väga tugev kohalike omavalitsuste ja mittetulundusühingu taust.

Kolleegidel teile küsimusi ei ole. Tänan austatud ettekandjat! Kolleeg Mart Nutt! Kas teil on protseduuriline küsimus? Ei ole. Palun kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Igor Gräzini!

Austatud proua esimees! Kolleegid! Põhiseaduskomisjon vaatas küsimuse läbi ja otsustas ühehäälselt, et sellise nipi võib ära teha küll. Muudatuste esitamise tähtaeg on 30. september kell 18.

Kolleegidel on teile küsimusi. Palun, kolleeg Mart Nutt!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas ei oleks siiski korrektsem vormistada nimetatud eelnõu sõnastuses "Asendada Kalvi Kõva Kalvi Kõvaga"?

Nõus! Kas ma tohin seda käsitleda kui ametlikku ettepanekut ja komisjon vaatab selle läbi? Igal juhul juriidiliselt on see õige.

Tänan! Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Head kolleegid! Kas soovite avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Otsuse eelnõu 569 esimene lugemine on lõpetatud. Määran selle eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 30. septembri kell 18.

Alustame Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Korruptsioonivastase seaduse kohaldamise komisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu esimest lugemist. Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Kadri Simsoni!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku teha muudatusi Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise komisjonis. Nimelt on ettepanek, et seni asendusliikmena sellest tööst osa võtnud Aivar Riisalust saaks põhiliige ja asendusliikmeks komisjonis Keskerakonna poolt saaks Arvo Sarapuu.

Tänan! Kolleegidel teile küsimusi ei ole. Siiski, kolleegid on pisut aeglase reaktsiooniga ja selgub, et neil on küsimusi. Palun, kolleeg Väino Linde!

Aitäh! Tahtsin ainult küsida seda, kas teie fraktsioonis oli kaalumisel ka teisi võimalikke kandidaate nii olulise ametiposti täitmiseks?

Keskerakonna fraktsioon pühendas tõepoolest eraldi päevakorrapunkti selle komisjoni liikme nimetamisele ja Aivar Riisalu osutus kõige enam toetust leidnud fraktsiooni saadikuks sellele kohale komisjonis.

Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Käesoleva otsuse eelnõus on sisuliselt kaks otsust – ühe komisjoni liikme ja teise asendusliikme määramine või õigemini nimetamine. Kui nüüd olla ühe poolt ja teise vastu, kuidas on võimalik väljendada seda soovi?

Siis ma soovitan teil olla selle ühe poolt ja vajutada rohelist nuppu.

Tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Igor Gräzini!

Austatud proua esimees! Lugupeetud kolleegid! Põhiseaduskomisjon vaatas need kandidatuurid läbi ja kuna eriti härra Riisalu puhul on ühiskond teostanud sisuliselt ka pidevat härra Riisalu tausta kontrolli, nii et meil ei ole mingisugust põhjust kahelda tema lojaalsuses ja kõrgetes isikuomadustes, siis komisjon toetab Keskerakonna ettepanekut. Parandusettepanekute esitamise tähtaeg jääb sama – 30. september kell 18.

Tänan! Kolleegidel teile küsimusi ei ole. Austatud Riigikogu! Kas soovite avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Otsuse eelnõu 571 esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 30. septembri kell 18.
Austatud Riigikogu! Meie teisipäevane istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 11.23.