Tere hommikust, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 16. töönädala neljapäevast istungit ja kõigepealt lubage mul soovida teile kõigile ilusat Eesti lipu päeva!
Seoses Riigikogu liikmete Jürgen Ligi ja Marko Pomerantsi volituste peatumisega ning nende nimetamise tõttu Vabariigi Valitsuse liikmeks asusid tänasest Riigikogu liikmeteks asendusliikmed Ülle Rajasalu ja Mihkel Juhkami.

Tulenevalt Riigikogu liikme staatuse seaduse § 16 lõikest 3 andis Riigikogu liige Ülle Rajasalu Riigikogu esimehele ametivande kirjalikult.
Head ametikaaslased! Järgnevalt kuulame ära ministrite ametivanded.
Austatud Riigikogu! Ma palun Riigikogu kõnetooli ametivannet andma rahandusminister Jürgen Ligi! Head ametikaaslased! Ma palun, austame ministrit tema ametivande andmisel!

Austatud Riigikogu! Asudes täitma Vabariigi Valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele. (Aplaus.)

Ma palun Riigikogu kõnetooli ametivannet andma siseminister Marko Pomerantsi!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Asudes täitma Vabariigi Valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele. (Aplaus.)

Head ametikaaslased! Palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Eiki Nestor, palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon algatab tulumaksuseaduse muutmise ja täiendamise seaduse. Seaduse eesmärk on võtta erisoodustusmaksu alt need kulud, mida tööandjad teevad oma töötajate tervise huvides, olgu siis tegu üldhaigestumise vältimisega või spordirajatiste rentimisega. See on ka üks lubadustest, mis on antud Eesti tööandjatele ja töötajatele ja mis on seni täitmata. Lubadused tuleb täita!

Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Me elame väikeses riigis ja väikesel maal ei ole lõpmatu arv väga suurte kogemustega ja väljaõppinud avalikke teenistujaid. Selle tõttu anname menetlusse eelnõu, mis võtab ära ühe piirangu nendelt riigiametis töötavatelt meestelt ja naistelt, kes praegu kehtiva seaduse järgi ei tohiks teenistusest lahkudes kolme aasta jooksul töötada riigiametis ega kohalikus omavalitsuses, mille üle nad järelevalvet on teinud. Eelnõu algatajateks on kolleegid Kalev Kotkas, Hannes Rumm, Peeter Kreitzberg, Eiki Nestor, Toomas Trapido, Marek Strandberg, Mart Jüssi, Valdur Lahtvee ja siinkõneleja. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustatakse nende edasine menetlemine.
Asume teadete juurde. Riigikogu juhatus on registreerinud Riigikogu liikme Ülle Rajasalu Eesti Reformierakonna fraktsiooni liikmeks. Riigikogu juhatus on kinnitanud Riigikogu liikme Ülle Rajasalu sotsiaalkomisjoni liikmeks. Riigikogu juhatus on kinnitanud Riigikogu liikme Taavi Rõivase lahkumise sotsiaalkomisjoni liikme kohalt – tänud talle tehtu eest! – ning asumise rahanduskomisjoni liikmeks – jõudu talle seal!
Riigikogu esimees on edastanud 11 Riigikogu liikme esitatud arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile.
Austatud Riigikogu! Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 83 Riigikogu liiget, puudub 18.

Asume nüüd tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta, ettekandjaks on Riigikohtu esimees Märt Rask. Kuid enne, kui me läheme selle päevakorrapunkti juurde, lubage, head ametikaaslased, lühidalt tutvustada teile ka selle menetlemise korda. Kõigepealt on Riigikohtu esimehe ettekanne kuni 30 minutit, pärast seda on küsimused ettekandjale. Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse. Pärast küsimustevooru on soovi korral võimalus avada läbirääkimised ja tulenevalt meie kodu- ja töökorra seaduse § 69 lõikest 5 võivad sõna võtta üksnes fraktsioonide esindajad. Austatud Riigikohtu esimees, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Eelmiste aastate ettekannetes olen püüdnud informeerida Riigikogu kohtusüsteemi üldistest arengutest. Teen seda väga lühidalt ka täna, püüdes rõhutada praegusi aktuaalseid probleeme. Teame, et 2007. aastal võttis kohtunike täiskogu strateegilise dokumendina vastu kohtusüsteemi arengupõhimõtted. Kasutades enesekorralduse õigust, on kohtuvõim tänaseks välja töötanud uue kohtute seaduse eelnõu, mida kohtunikkond on käesoleval aastal kahel täiskogul arutanud. Julgen väita, et eelnõu on parlamentaarseks menetluseks küps ja sisaldab endas regulatsioone, mis vastavad nii kohtusüsteemi kui ka meie riikluse üldisematele arenguvajadustele.
Kohtustatistikast. Hinnates kohtusüsteemi tööd, tuleb järelduste tegemine rajada kohtustatistikale, mitte emotsioonidele, mis võivad kaasneda iga konkreetse kohtuasja arutamisega. Kohtustatistika peab olema objektiivne ja arengutendentse kajastav. On hea meel märkida, et kohtustatistika arendamisel on viimasel aastatel tänu kohtute infosüsteemi arengule edu saavutatud ja statistika on muutunud usaldusväärsemaks. Statistika kogumisel ja töötlemisel on arenguruumi ja sellepärast on kohtustatistika metoodika arendamine kohtute haldamise nõukoja pideva järelevalve all. Tuleb jõuda selleni, et statistiliste meetoditega oleks võimalik kiiresti analüüsida nii kohtuasjade arutluse arvandmeid kui ka kohtute töö õigusökonoomilisi näitajaid. Näiteks, kui palju maksab riigile keskmise tsiviilasja arutamine ja millistest komponentidest see hind koosneb.
Austatud Riigikogu! Suulises ettekandes ma statistilistel andmetel rohkem ei peatu, sest ettekande tekst ja lisad võimaldavad kõiki andmeid iseseisvalt interpreteerida. Ma vastan hea meelega kõigile minu kirjalikust ettekandest, mis teile on välja jagatud, tulenevatele küsimustele ja püüan ettekannet kõneaega arvestades refereerida.
Olgu märgitud, et 2009. aastal tõuseb kohtuasjade arvukus ilmselt jõudsalt, millega kaasneb kohtute  töökoormuse oluline kasv.
Tahaksin rääkida ühest ebaõnnestunud seadusloomesooritusest. Kohtute poolt vaadatuna oli tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu nr 194 menetlemine Riigikogus ja jõustamine 2008. aasta lõpus ilmselt kõigi aegade kõige ebaõnnestunum sooritus meie õiguskorra arengus. Selline asi ei tohiks iial korduda! Nimelt seadis eelnõu menetlus kahtluse alla õigussüsteemi õiguskindluse ja näitas parlamendi hoolimatust õiguse adressaatide suhtes. Kuigi eelnõu algatati juba 2008. aasta 11. veebruaril ja esimene lugemine toimus 9. aprillil, jõuti pärast siinkõnelejale arusaamatut viivitust teise lugemiseni alles 3. detsembril. Sellele järgnesid 10. detsembril kolmas lugemine ja seaduse vastuvõtmine. Vabariigi President kuulutas seaduse välja 22. detsembril, seadus avaldati Riigi Teatajas aasta viimasel päeval, 31. detsembril ja jõustati mõne tunni pärast 1. jaanuaril 2009. Nimetatud menetlusetappe analüüsides paistab silma probleem puuduvast vacatio legisest. Seadus jõustati järgmisel päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. Õiguskindlusele vastab olukord, kus riik ei kehtesta uusi regulatsioone meelevaldselt, n-ö üleöö. Sama nõue on tuletatav ka põhiseaduse § 13 lõikest 2, mille järgi kaitseb seadus igaüht riigivõimu omavoli eest.
Eelnõu vastuvõtmisel-jõustamisel tuleb arvestada muu hulgas järgmisi asjaolusid. Eelnõu suur maht – 420 muudatust tsiviilkohtumenetluse seadustikus, lisaks muudatused teistes seadustes. Tegemist ei olnud pelgalt tehniliste muudatustega, vaid ka oluliste õiguslike muudatustega tsiviilkohtumenetluse regulatsioonis. Teiseks tuleb rõhutada, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmisega muudetakse alati ka halduskohtumenetlust. Kolmandaks, seadus tõi endaga kaasa senisest oluliselt suuremad riigilõivud. Neljandaks, puuduv vacatio legis ei võimaldanud läbi viia jõustunud seaduse kohta koolitusi. Kokkuvõttena võib eelnõu sellisel viisil jõustamine olla vastuolus põhiseaduse §-s 10 esitatud demokraatliku õigusriigi põhimõttest tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootusega, mis eeldab, et uute regulatsioonide jõustamisel nähakse normi adressaadile ette mõistlik aeg oma tegevuse ümberkorraldamiseks uutes oludes.
Traditsiooni kohaselt on igal aastal Riigikohtu esimehe ettekandes süvendatud tähelepanu pööratud ühele kohtumenetluse valdkonnale. Eelmistes ettekannetes käsitleti tsiviil- ja kriminaalmenetluse problemaatikat, sellel korral on ettekandes esitatud analüüs halduskohtumenetluse kitsaskohtadest, mis paljuski tulenevad eespool käsitletud tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatustest.
Uus halduskohtumenetluse seadustik. On selge, et Eesti õiguskorra arendamiseks on vaja välja töötada uus halduskohtumenetluse seadustik. Eelöeldut kinnitab juba see, et paljud halduskohtumenetluse seadustiku sätted viitavad tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetele, milles tehti üle 400 muudatuse. Halduskohtumenetluse seadustiku ideestikul ma suulises ettekandes rohkem ei peatu, sest kirjalik tekst sisaldab kõiki neid põhimõtteid, mida oleks mõistlik järgida uue seadustiku väljatöötamisel. Küll aga tuleb rõhutada, et kirjalik menetlus on ilmselt see abivahend, millega on võimalik kohtute töö normaliseerida. Kohtustatistika analüüsi puhul tõdesime, et kolmandiku Tartu Halduskohtu töömahust moodustavad vangide kaebused, mida vaieldamatult tuleb menetleda, samas tuleb tõdeda, et valdava enamiku nendest kaebustest on kohtud jätnud rahuldamata. Tegemist on väga spetsiifilise kaebuste liigiga, mille menetluse reeglid vajavad seadusandlikus korras muutmist. Koos riigi õigusabi problemaatikaga moodustavad need kaebused kogu kohtusüsteemile põhjendamatult suure ressursikulu, mis tähendab, et teiste, sisuliste kaebuste menetluse aeg pikeneb. Eelduslikult vähendab asja lahendamine kirjalikus menetluses kohtu töökoormust ja õigusabi kulusid.
Riigi õigusabist. Riigi õigusabi seaduse eesmärk on tagada kõigile isikutele asjatundliku ja usaldusväärse õigusteenuse õigeaegne ja piisav kättesaadavus. Eestis on riigi õigusabi menetlusega loodud kohtubürokraatia, mis varjutab tegelikku õigusemõistmist. Riigi õigusabi andmise otsustamine on põhjendamatult mahukas ja aeganõudev menetlus, millele võib kuluda rohkem riiklikku ressurssi kui õigusabile endale. Selline kohtute ajaressursi pillamine toimub juba siis, kui kohtuasja põhivaidluseni polegi veel jõutud. Riigi õigusabi menetlus on muutunud asjaks iseeneses, kus riigi õigusabi puudutav kohtutoimik on tihti paksem kui kohtuasja põhivaidlust käsitlev kohtutoimik. Ideena on õige, et kohus kontrolliks riigi raha kulutamist õigusabile, kuid mitte sellises menetluses.
Tähtis teema igapäevases kohtumenetluses on riigilõivu tasumisest vabastamine. Kui seadusandja tõstab riigilõivu, siis see tähendab, et kasvab ka riigilõivust vabastamise taotluste arv ehk kasvab kohtute töökoormus just selles valdkonnas. Teeme mõned järeldused. Riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse menetlemine, eriti arvestades nende arvu, kujutab endast märkimisväärset osa kohtute töökoormusest. Teiseks, diskuteerida võiks selle üle, kas riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata jätmise korral edasikaebe võimaluse tagamine kuni Riigikohtuni läbi kõikide kohtuastmete on põhjendatud. Selleks tuleb kaaluda, kas edasikaebe võimaluse piiramine kahjustaks ülemääraselt isiku võimalust oma õigusi efektiivselt kaitsta või kas see on põhjendatud, arvestades menetlusökonoomia põhimõtet ning selliste taotluste menetlemiseks kuluvat ressurssi. Kuna märkimisväärne osa kautsjoni tasumisest vabastamise taotlustest, mis seonduvad määruskaebuste esitamisega riigilõivu tasumisest vabastamata jätmise juhtudel, rahuldatakse, on vaieldav kautsjoni tasumise nõude otstarbekus selliste määruste esitamisel.
Rääkides kohtumenetluse efektiivsusest, tuleb kõigepealt mainida seda, et 2007. aasta detsembris arutas kohtute haldamise nõukoda advokatuuri initsiatiivil kohtukorralduse praktilisi küsimusi, nagu kohtuistungite planeerimine, kohtu suhtlemine menetlusosalistega, kohtute kantseleitöö, mis pisiasjadena mõjutavad väga oluliselt kohtute töö efektiivsust. Otsustati, et Justiitsministeerium peaks koostama analüüsi esimese ja teise astme kohtute töö efektiivsuse hindamiseks, kuid kolmveerand aastat hiljem teatas ministeerium, et ressursi puudumise tõttu sellist analüüsi ei tehta. Seepeale moodustas Riigikohtu esimees ühiskondlikel alustel kohtunikest, prokuröridest ja advokaatidest koosneva töögrupi, kelle ülesanne oli kaardistada õigusemõistmise praktilised kitsaskohad ja pakkuda välja omapoolsed lahendused. Käesoleva aasta kohtunike täiskogul tegi töögrupp oma esimesed vahekokkuvõtted ja töögrupi aruanne on lisatud tänasele ettekandele 3. lisana. Esitan siinkohal mõned järeldused, mida töögrupp on sõnastanud lahendust vajavate probleemidena.
Esiteks, seaduste muutmine läbimõtlematult ja muudatuste rakendamiseks vajalike vahendite eraldamata jätmine viib kohtusüsteemi vältimatult olukorrani, kus olemasoleva inimressursiga ei ole võimalik täita kõiki kohtutele seadusega pandud ülesandeid. Näitena olgu mainitud juba eespool analüüsitud tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatused, riigi õigusabi, riigilõivude probleemistik. Sellele lisandub küllalt suur kohtuametnike kaadrivoolavus.
Teise järeldusena tuleb märkida, et läbiv probleem on kohtuametnike koolituse ilmne ebapiisavus. Olgu mainitud, et rohkem kui 700 kohtuametniku koolituse korraldamine on Justiitsministeeriumis tehtud ülesandeks ühele referendile muude tööülesannete kõrvalt. 2006. aastal välja töötatud koolitusstrateegia on aga vajunud unustuse hõlma.
Kolmandaks. Infotehnoloogiliste lahenduste järkjärguline juurutamine ei paku õigusemõistmisele vajalikku menetluslikku tuge, pigem takistab seda. Probleemid algavad sellest, et infosüsteemi loogika ja terminoloogia ei ühti menetlusliku loogika ja terminoloogiaga.
Neljandaks. Tsiviilasjade arutamise efektiivsust pärsib menetlusosalistele dokumentide kättetoimetamise keerukus. Hinnanguliselt on kättetoimetamise faasis pidevalt umbes pooled tsiviilasjad, mis tähendab seda, et muu menetlus nendes asjades seisab. Just esimese astme kohtud kulutavad ebaproportsionaalselt suure osa oma tööajast kostjate otsimisele ja neile dokumentide kättetoimetamisele.
Viiendaks. Eri kohtute erinev kohtuistungite planeerimise praktika toob endaga paratamatult kaasa samade menetlusosaliste jaoks kohtuistungite kokkulangevuse, mis oluliselt pärsib kohtu töö efektiivsust. Seadusega ei ole võimalik kindlaks määrata, kuidas igapäevatöös kohtuistungi aeg prokuröride ja advokaatidega kokku leppida, et vältida kohtuasjade põhjendamatut edasilükkamist. Millised sidevahendid, suhtlusvormid tuleks kasutusele võtta, on hea õigusemõistmise tava kujundamise küsimus. Kahjuks peame tõdema, et selliste tavade kujundamisega Eestis seni tegeldud ei ole.
Ebamõistlikult pikad menetlusajad. Euroopa Inimõiguste Kohus on käesolevaks ajaks seitsmes otsuses tuvastanud, et Eesti on rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõiget 1. Käesolevale ettekandele on lisatud abimaterjal mõistliku menetlusaja probleemide tutvustamiseks (lisa nr 4). Siinkohal on mul hea meel öelda, et Justiitsministeerium on saatnud juba kooskõlastusringile ulatusliku menetlusseadustike täiendamise eelnõu, milles on ka sätted, mis peaksid looma õiguskaitsevahendi mõistliku menetlusaja saavutamiseks. Ette rutates olgu mainitud, et ka see uus regulatsioon ei vähenda, vaid suurendab kohtute töökoormust.
Kohtusüsteemi palgakorraldusest. Olen sunnitud sellel teemal peatuma, sest sportliku hasardiga kohtunike palkade kärpimine ei ole mitte iga poliitiku või kohtuniku isiklik küsimus, vaid laiemalt Eesti riikluse arengu või taandarengu küsimus. Arvan, et ma suudan rääkida enamiku kohtunike nimel ja esindada kohtuvõimu tänases parlamentaarses arutelus. Kõigepealt rõhutan, et ma ei püüagi vaidlustada riigieelarve tasakaalustamise vajadust ega soovigi kohtusüsteemile mingite erandite tegemist. Idee parandada riigieelarve positsiooni mõningate riigiteenistujate palkade alandamisega leidis kohtunikkonnas mõistmist, mille tõenduseks tuleb meenutada Riigikohtu esimehe ja Eesti Kohtunike Ühingu esimehe ühisavaldust s.a veebruarist, kus kohtunikkond leidis, et nad on solidaarsed kõigi teistega ja ei vaja tulenevalt majandussurutisest mingit erikohtlemist. Õiguse üldpõhimõtetest tulenevat õiguskindluse printsiipi tuleb arvestada ka majandussurutise tingimustes, mis aga ei tähenda kaugeltki seda, et kellelgi võiks tekkida õiguspärane ootus, et tema palk pidevalt kasvab või jääb alatiseks samale tasandile. Riigikohus on oma otsustes korduvalt sedastanud, et seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada. Pole kahtlust, et olud on muutunud ja seadusandjal on kohustus avaliku sektori palgakorraldust muuta, kui kahanevad eelarvetulud seda tingivad.
Kuna avalikkust ei ole piisavalt informeeritud meie kohtusüsteemi ressursimahukusest, lisasin tänasele ettekandele mõned tabelid ja viited allikatele, kus on avaldatud Euroopa riikide kohtusüsteemide rahastamise võrdlusandmed. See on lisa 5. Annan endale aru, et praegusel ajal sellest rääkimine on ebasoovitav, kuid ajad mööduvad ja siis võib juba hilja olla. Kokkuvõtlikult tuleb öelda, et Eesti on suutnud seni oma kohtusüsteemi rahuldavalt finantseerida. Praegusel ajal ei saa olla eesmärgiks ei kohtute eelarve osakaalu suurendamine ega kohtusüsteemi arvel teiste valdkondade rahastamine. Tehes eelarvekärpeid, tuleb eesmärgiks seada erinevate võimuharude eelarveproportsiooni säilitamine.
Millistele kriteeriumidele peaks vastama kohtunike palk? Olen sellel peatunud ka eelmise aasta ettekandes, siinkohal oleks mõistlik seda meelde tuletada ja rõhutada. Esiteks, kohtunike palga sätestamine seaduse tasandil tagab kohtunike sissetulekute läbipaistvuse ja selguse, mis on omaette väärtus ning kohtuniku sõltumatuse tagatis. Teiseks, erinevate võimuharude vahelise tasakaalu säilitamiseks tuleb säilitada väljakujunenud palgaproportsioon seadusandliku võimu, täitevvõimu ja kohtuvõimu vahel. Kolmandaks, kohtuniku palk peab olema konkurentsivõimeline tippjuristide tööjõuturul. Nimetatud kolme põhimõtte järgimine loob eeldused korrakohase õigusemõistmise toimimisele.
Paljuräägitud solidaarsusest. Solidaarsus ja võrdne panustamine on väga head propagandistlikud terminid, kuid nende õiguslik sisu jääb ebaselgeks. Riigikogu ja Vabariigi Presidendi poolt nimetatavate riigiametnike ametipalkade seaduse § 1 lõike 1 kohaselt peaministri, ministrite, kaitseväe juhataja, riigikontrolöri, õiguskantsleri, Riigikohtu esimehe ja kõigi kohtunike ametipalk on Eesti keskmise palga ja käesoleva seadusega kehtestatud koefitsiendi korrutis. Kui Riigikohtu esimehe ametipalga koefitsient on 6,0 ja näiteks riigikontrolöri ametipalga koefitsient on 5,5, siis võiks eeldada, et Riigikohtu esimehe aastapalk on riigikontrolöri aastapalgast mõnevõrra kõrgem. Avalikest allikatest pärinevatel andmetel, mis on ka käesolevale ettekandele lisatud, selgub, et riigikontrolöri 2008. aasta 5,5 koefitsiendiga aastapalk oli siiski Riigikohtu esimehe 6,0 koefitsiendiga aastapalgast ligi 120 000 krooni kõrgem. Erinevus tuleb sellest, milline on see Eesti keskmine palk, mis ametipalga arvutamise aluseks võetakse, kas aasta keskmine või jooksva aasta kvartali keskmine, mis palgatõusu tingimustes oli igal juhul kõrgem eelmise aasta keskmisest. Sama suhe kehtib ka kõigi teiste kohtunike, peaministri, ministrite, õiguskantsleri, riigisekretäri palkade võrdlemisel.
Kui palk on reguleeritud seaduse tasemel, siis ei saa seda regulatsiooni mitte keegi ilma seadusandja volituseta täpsustada ega täiendada. Seadusandja ei ole kõrgemate riigiametnike palkade täiendavaks reguleerimiseks, täpsustamiseks volitusnormi andnud. Mille alusel ei arvutatud aastaid ministrite, õiguskantsleri, riigikontrolöri (v.a kohtunikud) ametipalka mitte eelmise aasta keskmise palga, vaid jooksva aasta kvartali keskmise palga alusel, jääb arusaamatuks. Teisisõnu, sellisel palgaarvutusel puudus õiguslik alus. Soovides selgusele jõuda, kuidas on võimalik kõigis ministeeriumides, Riigikontrollis, Õiguskantsleri Kantseleis, Riigikantseleis rakendada kõrgemate riigiametnike palkade arvutamisel mitte Eesti keskmist aastapalka, vaid jooksva aasta kvartali keskmist palka, tuli välja, et tegemist on hästi varjatud avaliku saladusega. Rahandusministeeriumi ametnikud vastasid, et on olemas mingi kiri, kuid kuna uus seadus on juba Riigikogus vastu võetud, siis ei ole sel tähtsust, ja Riigikohtule seda kirja ei väljastatud. Riigikantselei lihtsalt ei reageerinud Riigikohtu ametnike järelepärimisele. Võiks ju veel värvikalt kirjeldada praktiliselt nädal aega kestnud otsingute ja järelepärimiste jada, mis üsna hästi iseloomustab meie valitsussektori "avatust", kuid see pole tähtis. Olen ettekandele lisanud "Selgitused ministri, riigisekretäri, riigikontrolöri ja õiguskantsleri ametipalga arvestamiseks", mille on oletatavasti koostanud Rahandusministeeriumi halduspoliitika osakond (lisa 7). Rääkimata sellest, et see kiri ei ole õigusakt, tuleb märkida, et kiri ei vasta ka elementaarsetele haldusdokumendi nõuetele. Võimalik, et kusagil on korrektselt vormistatud ja avalikesse registritesse kantud ning allkirjastatud dokument, kuid Riigikohtu ametnikele jäi see kättesaamatuks. Kirjas räägitakse seaduse tõlgendamisest, keskmise palga erinevast tõlgendamisest. Seaduste tõlgendamise õigus on kohtul, mitte haldusametnikul. Kirjas esitatakse n-ö tõlgendusena terve metoodika, kuidas saavutada meelepärasem kõrgem Eesti keskmine palk, mida ministritele maksta. Tegemist oli põhiseadusega ilmses vastuolus oleva halduspraktikaga.
Seadusandja korraldas kõrgemate riigiametnike ametipalkade arvutamise alused ümber 19. novembril 2008. aastal vastuvõetud Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seadusega, mille § 1 lõige 2 sätestab, et peaministri, ministri, kaitseväe juhataja, riigikontrolöri ja õiguskantsleri ametipalk on vastava koefitsiendi ja 2007. aasta Eesti keskmise palga korrutis. Kõik jutud sellest, mida seadusandja seda regulatsiooni luues tegelikult silmas pidas, tuleb kõrvale jätta ja lugeda seda, mis seaduses kirjas on. Tegemist on väga selge normiga, mis ei jäta kahtlust selles, milline keskmine palk tuleb palkade arvutamise aluseks võtta. Selline regulatsioon oli tarvis varem või hiljem luua, sõltumata majanduskriisist, et muuta kõrgemate riigiametnike palgakorraldus üheselt mõistetavaks ja läbipaistvaks. 20. veebruaril muudeti ametipalkade ajutise maksmise seadust ja vähendati kohtunike palka 7%, mis tähendab seda, et tagantjärele püütakse palgaproportsioonide muutmisega seadustada aastaid kestnud väärpraktikat, millel puudus igasugune õiguslik alus. Tuleb märkida, et aastaid ilma õigusliku aluseta kestnud peaministri, ministrite, õiguskantsleri, riigikontrolöri ja riigisekretäri palga arvutamise praktika, mis tegelikkuses moonutas kindlale koefitsiendisüsteemile rajatud seadusandja tahet tundmatuseni, ei saa nüüd olla aluseks seaduses fikseeritud palgaproportsioonide muutmisele. Rääkides solidaarsusest või võrdsest kohtlemisest, tuleb seadusandjal kohelda kõiki nimetatud kõrgemaid riigiametnikke ja kohtunikke palkade vähendamisel võrdselt.
Head Riigikogu liikmed! Te leiate minu ettekande lisast kaheksa seaduseelnõu 511  muudatusettepaneku kavandit, mille on ette valmistanud Eesti Kohtunike Ühing. Kohtunikud teevad ettepaneku vähendada kõigi kõrgemate riigiametnike palkasid solidaarselt 9%. Teist igaüks võib esitada sellise muudatusettepaneku eelnõu 511 kohta. Aitäh!

Tänan, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Väga austatud Riigikohtu esimees! Kõigepealt tänu väga põhjaliku ettekande eest, see on tõeliselt kriitiline! Müts maha teie ees, et te nii julge ja kriitilise ettekandega olete Riigikogu ette tulnud. Usun, et peaaegu kõigi nende kriitiliste tähelepanekutega saan ma isiklikult nõus olla. Te olete teinud ühe väga konkreetse ettepaneku, kuidas peaks edasi minema, aga kas te tooksite sellele lisaks veel teisi ettepanekuid, kuidas neid kitsaskohti võiks üle vaadata ja kuidas edasi minna.

Kui pidada silmas minu esimest sõnumit, et kohtunikkond ehk kohtunikekorpus on välja töötanud uue kohtute seaduse eelnõu, siis seal on suurusjärgus paarkümmend probleemi, mis puudutavad kohtute arengut. Alates kohtunikuks saamisest, valimisest, koolitusest, ametnike koolitusest kuni selleni välja, milline peab olema distsiplinaarpraktika, kuidas peab toimima järelevalve kohtusüsteemis, et kohtunikekorpus võtaks vastutuse selle eest, mis toimub Eesti riigi õigusemõistmises. See on väga pikk teema ja ma avaldan veel kord lootust, et juba sellel aastal, kui Riigikogul on mahti, alustatakse selle eelnõu menetlemist, et põhiseaduses fikseeritud võimude lahusus ja tasakaalustatus tõesti saaks edasiarenduse ehk, julgen öelda, loodud.

Rein Ratas, palun!

Tänan, juhataja! Riigikohtu austatud esimees! Ajaloopärandist on teada tunnustusväljend "äkiline nagu Rakvere kohus". See tähendas kohtuotsuse tegemist nii kiiresti kui võimalik. Nüüdis-Eesti olukord on hoopis teistsugune, mida väidate ka teie ja on tuvastanud Euroopa Inimõiguste Kohus. Meil ei peeta kinni mõistlikust menetlusajast, kahjustades sellega menetlusaluste elu ja tervist, täpsemalt öeldes, piinates neid. Kas lähematel aastatel on oodata  mittemõistliku menetlusaja olulist lühenemist, arvestades ka Justiitsministeeriumis äsja valminud seaduseelnõu? Olen rääkinud.

Probleem on väga mitmetahuline. Esiteks puudutab see kohtute sisemist töökorraldust ja paljusid muid probleeme, millele ma viitasin eelmisele küsimusele vastates. Teiseks, see arv – seitse Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendit, kus Eesti riik on n-ö süüdi mõistetud – iseenesest ei anna mingisugust alust teha järeldust inimõiguste olukorrast Eesti Vabariigis. Küll aga tuleb neid väga põhjalikult analüüsida, sest kellegi eesmärk ei saa olla kohtumenetluse lõpmatu venimine. Tunnistan kriitiliselt, et Eesti kohtusüsteemis seetõttu, et Riigikohus on eraldi põhiseaduslik institutsioon ja tegeleb n-ö kõrgeima õigusemõistmisega ning Justiitsministeerium kohtuhaldusega esimeses ja teises astmes, järelevalve kohtuasjade liikumise üle tegelikult puudub. Kohtuasjad jäävad üldjuhul esimeses astmes pidama. Esimese astme kohtumenetlus on oluliselt praktilisema kallakuga – alates sellest, et konkreetsed inimesed tuleb üle kuulata, nad tuleb kohtusse tuua, istungi organiseerimine on keerukas. Ja tuleb tunnistada, et Eesti riik ei ole suutnud ei rahaliselt ega inimressursiliselt just esimese astme kohtu töö parandamisse piisavalt panustada.
Kurbusega pean märkima, et ilmselt justiitsministrile teada olevatel põhjustel ei ole viimasel ajal välja kuulutatud konkursse vabadele kohtuniku ametikohtadele. Prognoosi kohaselt – see on ka ettekandes ära öeldud – on 2009. aasta lõpuks Eesti 244 kohtunikukohast täitmata 19. Ja 19 kohtunikku on juba see kriitiline piir, millest me võime teha ainult ühesuguseid järeldusi: asjad jäävad seisma. Tavapärane on, et Eesti kohtusüsteemis on vakantseid kohtunikukohti umbes 10 või natuke alla selle. Kui see arv on muutunud kahekordseks, siis ei maksa arvata, et kohtumenetlused kiirenevad.
Ma rõhutan veel seda aspekti, et kui me Tartu ja Harju maakohtus kohtame kohtuametnike 25%-list kaadrivoolavust aastas, siis tekib küsimus, kellele riik neid ametnikke ette valmistab, kui pärast mõneajast teenistust kohtus tubli noor inimene leiab oluliselt parema palga ja töötingimused näiteks advokaadibüroos ja valmis kohtusekretärina, spetsialistina läheb sinna tööle. Siin on väga palju selliseid pisiasjadest koosnevaid põhjusi, miks me oleme sellises olukorras oma õigusemõistmise tempoga, nagu me oleme.

Vilja Savisaar, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Umbes aasta või rohkem tagasi me vaidlesime ja arutlesime põhiseaduskomisjonis Ida-Viru Ringkonnakohtu likvideerimise põhjendatuse ja vajalikkuse üle. Nüüdseks on ta likvideeritud ja siit minu küsimus: kuidas teile Riigikohtu esimehena tundub, kas need eesmärgid, mis tookord välja käidi – kohtuasjade läbivaatamise kiirus ja tähtaegade lühendamine – on tegelikkuses nüüd siis Tartu Ringkonnakohtus juba saavutatud?

Ma arvan, et see oli kaalutletud samm ja seda tehti väga demokraatlikult. Loomulik, et kuulati ära nii kohtunikkond, kes töötas Ida-Virus, kui ka kõrgema kohtu seltskond. Tänase seisuga ei oska ma mingeid lõplikke järeldusi teha. Küll aga olen sellel teemal vestelnud Viru Maakohtu esimehe Pavel Gontšaroviga, kes väidab, et tema on ülimalt õnnelik, sest teisest astmest tuli tema esimesse astmesse kolm kohtunikku juurde, mis kindlasti tõstab oluliselt töö efektiivsust esimeses astmes. See hirm, et tuleb hakata Tartus Ringkonnakohtus käima, ei ole õigusemõistmist mõjutanud. Üks Viru ringkonna kohtunik läks Tartusse, Tallinnast läks sinna kaks ringkonnakohtunikku. Tartu Ringkonnakohus on komplekteeritud. Ringkonnakohtud ja Riigikohus on komplekteeritud, puudused on ainult esimeses astmes – need täitmata kohtunikukohad. Sellest tulenevalt on mingisuguseid kaugeleulatuvaid järeldusi raske teha, aga ma arvan, et Viru Ringkonnakohtu likvideerimine, rõhutan, tehti väga demokraatlikult, väga läbimõeldult ja väga kaalutletult. Mingisuguseid negatiivseid tagajärgi kohtusüsteemile ei ole see kaasa toonud.

Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tuleksin kohtunike palga juurde tagasi. Selge on see, et kohtunike palk ei ole ainult nende elatusvahend, vaid on ka kohtunike sõltumatuse üks garantii. Me oleme praegu vähendamas Eesti kohtunike palka – sel aastal 7% ja nüüd tuleb 8, kui ma õigesti aru saan, või natuke rohkem, millega me oleme Euroopa riikide seas Läti kõrval, isegi Lätit ületades, juba pretsedenditult peaaegu esimesed, kui vaadata võrdlustabelit. Öelge, palun, kas me hakkame teie arvates jõudma selle piirini, kus palga vähendamine näitab tegelikult juba täitevvõimu soovi kärpida kohtunike sõltumatust, või on siin veel arenguruumi? Ma meenutan, et näiteks Poolas on kohtunikud juba lahkumas.

Ma juhin hea küsija tähelepanu ettekandele lisatud tabelitele. See on lisa 5, kus on välja toodud Euroopa võrdlus. Selles võrdluses, mis on tehtud 2006. aasta andmete alusel, ei torka Eesti silma üht-, teist- ega kolmatpidi, ta on suhteliselt keskmine. Moldovas on kõige odavam kohtupidamine ja kõige kallim on Suurbritannias, Eesti on seal Ungari, Kreeka ja Portugali tasandil. See puudutab nii kõrgemate kohtute palkasid kui ka kogu kohtusüsteemi kuni tabeliteni välja, kus räägitakse 100 000 elaniku kohta kulutatavast õigusabi rahast, kuhu on sisse võetud õigusabi ja kohtud.
Mis puudutab palgakärpeid, siis minu jutt oli suunatud sellele, et palgakärped peavad lähtuma kõigepealt õiguslikust alusest. Kui seda õigusalust ei ole, siis tuleb rääkida mingist muust eesmärgist. Üldiselt, hea küsija, kui sa soovid minu käest teada saada eesmärki, miks seda tehakse, siis ma ei tea seda eesmärki. Kui see eesmärk on lihtsalt võimude lahususe teljel, ütleme, kohtuvõimu osatähtsust vähendada, palgaproportsiooni vähendada, siis tuleb ausalt välja ütelda: "Sõbrad kohtunikud, te saate liiga palju palka! Meie arvates peaks teie palk, näiteks Riigikohtu esimehe palk (vaadake lisatud tabeleid) olema pool Kultuuriministeeriumi kantsleri palgast." Siis on üks selge otsustus ja diskussioon läheb selles suunas, kas see on põhjendatud või mitte. Aga mitte selles suunas, et me kärbime solidaarselt ja püüame leida mingisugust jumalikku õiglust.
Ettekandes ma peatusin pikemalt kõigel sellel, mis võib kaasneda nende palgakärbetega. Minu arvates on esimese astme kohtunike palk ohtlikult lähenemas sellele piirile, kus me ei saa enam kohtusüsteemi komplekteerida tippjuristide, heade kõlbeliste omadustega ja väga heade oskustega inimestega. See on ohumärk. Ma arvan, et kui te arutate seaduseelnõu 511, siis on kohane tõstatada ka need küsimused eelnõu autorite ees, sest siis saab vähemalt stenogrammist teada, miks seda tehakse. Kui arvatakse, et 244 kohtuniku palga 15%-line kärpimine tagab meie eelarve tasakaalu, siis on ilmselt see kärbe liiga väike.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud Riigikohtu esimees! Tänan kõigepealt ettekande eest, mis oli väga põhjalik ja mida oli huvitav kuulata. Mu küsimus lähtub aga ühest selle ettekande osast ja päevakajalisest teemast. Meie ümber valitsev majandussurutis tähendab, et mitmes majandussektoris on raha vähe, tööd vähe ja konkurents väga tihe. Eriti puudutab see just ehitusturgu. Euroopa Liidu abirahad, suured projektid, kümned-sajad miljonid kroonid toovad enne selle raha käibesse jõudmist loomulikult kaasa riigihanke ja selle juures on palju vaidlusi, kohtuvaidlusi sealhulgas. Protsessid venivad ja raha ei jõua majandusse, ei jõua maksudena riigikassasse, ei jõua kuskile. Milliseid lahendusi te näete, kuidas lühendada meie kohtusüsteemis riigihangete vaidlustele kuluvat aega, et seda pudelikaela kaotada?

Aitäh! Hea küsija! Ilmselt oled sa sama meelt, et ka riigihangete menetlemine peab vastama põhiseadusele. Poolteist aastat tagasi, kui ma õigesti mäletan, saatis Riigikohtu esimees motiveeritud kirja Riigikogule, rahandusministrile ja justiitsministrile, põhistades seda, et on tõsine oht, et riigihangete menetlus, millest on välja jäetud esimese astme kohus, võib osutuda teatud kaebuse lahendamisel põhiseadusvastaseks. See oli poolteist aastat tagasi. Nüüd on see olukord käes ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses – see asi läks üldkogusse ja otsus tuleb peatselt – antakse tegelikult lahend selle kohta, et ongi põhiseadusvastane. Kuna see otsus on selle nädala kuupäevaga, siis ma ütlen ta praegu välja, sellepärast et otsus on veel vaid keelelisel korrigeerimisel. See otsus on tehtud. Sellest tulenevalt tuleb kogu riigihanke vaidlustamise kord väga põhjalikult üle vaadata. Seda valdkonda reguleerib väga tugevalt Euroopa õigus, seda reguleerib meie siseriiklik õigus, aga selle juures ei saa unustada poolte õigust pöörduda sõltumatusse kohtusse. Mul on mingi informatsioon selle kohta, et valmistatakse ette uut seadust, mitte riigihanke menetluse seadust, vaid riigihangete vaidlustamise korda, ja kõiki neid asjaolusid, mida Riigikohus tuvastas ja mis on probleemina üles kerkinud, tuleks selle uue seaduse väljatöötamisel arvestada.
Mis puudutab konkreetseid kohtuasju, mille kohtud peatasid, sest tekkis põhiseaduslik vaidlus, siis pärast kohtulahendit, mille Riigikohus veel sel nädalal ilmutab, leiavad need oma protsessuaalse lahenduse. Teisisõnu, need kas suunatakse esimese astme kohtusse või jätkatakse muid menetlustoiminguid. Nii et selle paisu tagant, kuhu riigihangete vaidlused olid koondunud, pääsevad need valla. Kuid see ei tähenda kaugeltki, et kõik probleemid oleksid lahendatud.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh! Austatud Riigikohtu esimees! Esmaspäeval põhiseaduskomisjoniga kohtudes ütlesite, et tunnete ennast Rein Langi vasallina. Kuidas selle tundega on, kas niisugune tunne on tekkinud viimase kahe aasta jooksul või on ka teised justiitsministrid teis sellist tunnet süvendanud? Kas see tunne on kasvav või kahanev, kui vaadata, et kohtunikke ahistatakse palgaga ja kolmanda ja neljandaga?

Tunne on uhke! Asi on selles, et see lause oli öeldud ka seoses ühe ettekandes käsitletud punktiga, kus justiitsminister tutvustas kohtute haldamise nõukoja istungil võimalikku seaduseelnõu ja hääletusele pandi küsimus, kas kohtunikkond on solidaarne teiste riigiametnikega ja nõus 8%-lise palgaalandusega, kas on solidaarne või ei ole. Ja see küsimus lahendati  häältega 4 : 4, eesistuja hääl otsustas, et on küll solidaarne.
Pean silmas seda suhet justiitsministriga lihtsalt sellepärast, et samas justiitsminister põhjendas, miks ta ei tutvustanud kohtute haldamise nõukojale näiteks õiguskantsleri, riigikontrolöri, ministrite palkade kärbet. Põhjendas ta seda sellega, et hea seadusloome tava kohaselt, millest ma tol korral küll esimest korda kuulsin, ei lisata ministri esitatavasse eelnõusse nimetatud ametiisikute palkasid ja nende palkade kärbe toimub hea seadusloome alusel Riigikogus Riigikogu initsiatiivil. Initsiatiivi näitamise võimalus on teil kõigil olemas. Tänu sellele, et hea seadusloome tava järgi olid õiguskantsler ja riigikontrolör põhiseaduslikud institutsioonid, ja nende palga kärbet eelnõus ei olnud, aga selles eelnõus oli kindlasti Riigikohtu ja Riigikohtu esimehe palk, siis ma lugesin sellest välja, et härra justiitsminister Riigikohut, Riigikohtu esimeest ega kohtunikke lihtsalt põhiseaduslike institutsioonide hulka ei ole arvanud või on sealt juba välja arvanud.

Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Seoses kohtukorralduse muutmisega on esitatud seisukohti, mille järgi tahetakse kinnistu- ja äriregister kohtuvõimu sfäärist välja viia. Rahvaliidu arvates ei ole see mõistlik lahendus ja me ei saa sellega nõustuda. Meie seisukoht on, et kui need põhiregistrid välja jätta, siis tähendab see ka põhiregistrite usaldusväärsuse kahanemist, ja sellepärast peaksid need jääma sõltumatu ja erapooletu kohtuvõimu valdkonda. Kuidas te, härra Riigikohtu esimees, kommenteerite kinnistus- ja äriregistri võimalikku väljaviimist kohtuvõimu sfäärist?

Hea küsija! See küsimus on olnud arutusel alates 2007. aastast ja selle kohta on kõige demokraatlikumal viisil kujundatud kohtunikkonna ja Justiitsministeeriumi seisukohad. See seisukoht, mida teie refereerisite, on olnud arutusel ja grupp isikuid, kes niimoodi arvavad, on täiesti olemas. Seaduseelnõu menetlemisel ilmselt tõusetub see teema täie tõsidusega ka Riigikogus. Paljuski on tegemist süsteemi ja valikute küsimusega. Kas ainult need motiivid, mis teie välja tõite, on piisavalt kaalukad, on lähenemisnurga küsimus. Kas me peame järgima Eesti kohtusüsteemi ülesehitusel Saksa süsteemi või me saame mingeid muid otsustusi teha, on jälle kaalumise küsimus. Ma arvan, et seda, mis teie praegu mulle küsimuse vormis esitasite, peaks Riigikogu väga tõsiselt arutama just seaduseelnõu kontekstis.

Jaan Kundla, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Kohtunikud peavad olema otsuste tegemisel sõltumatud ja eelarvamustest vabad. Seda soosib ka nende suhteliselt kõrge palk – see kõik on arusaadav. Kuid ajakirjandusest oleme lugenud, et on juhtmeid, kus esimese astme kohtunikud on teinud ka ilmselgelt ebaõigeid otsuseid. Kas on olemas mingi süsteem, mille alusel kohtunikke korrale kutsutakse või karistatakse? Teiste sõnadega ja lühidalt: milline see on, kui see on üldse olemas?

Aitäh, hea küsija! Kui mina teaksin, mis on õige kohtuotsus, siis ma kohe ütleksin teile. Kohtusüsteem ongi põhimõtteliselt üles ehitatud vähemalt kahekordsele kontrollimisele. Euroopa tava peab andma menetlusosalisele võimaluse kohtuotsust vähemalt üks kord vaidlustada. Meil on vaidlustamine üks kord kindlasti ja teine kord, st kassatsioonimenetlus Riigikohtus on väikeste piirangutega, aga põhimõtteliselt on igat kohtuasja võimalik Eesti kohtusüsteemis kolm korda läbi vaadata. On täiesti selge, et erinevatest kohtuasja faktilistest asjaoludest võivad kohtunikud jõuda erinevatele järeldustele, ja selleks ongi see kontrollimise mehhanism.
Teie väide seisnes selles, et kohtunikud on teinud valesid otsuseid. Kui kohtunik teeb teadvalt vale otsuse, siis võetakse ta kriminaalvastutusele ja ta kannab selle eest karistust. Kui kohtunik ei täida oma ülesandeid kohaselt, vastutab ta distsiplinaarmenetluse korras. Nii et need abinõud on kõik täiesti olemas. Neid asju tuleb vaadata lahus, millal kohtunik oma vaba siseveendumuse järgi teeb otsuse ja järgmise astme kõrgem kohus leiab, et see otsustus ei ole põhjendatud või ta on tõlgendanud seadust valesti. Paraku on õigusemõistmine selline asi, kus alles korduva kontrollimise kaudu jõutakse selleni, mida siis tõeks kuulutatakse.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Austatud Riigikohtu esimees! Ma küsin oma küsimuse kui Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni liige. Ikka rohkem ja rohkem tuleb meie lauale asju, kus ühtlustatakse mainitud valdkonda just nimelt Euroopa Liidu võtmes. Kuna juttu on olnud ka n-ö palgasurvest, siis ma küsingi siinkohal küsimuse, mis puudutab inimeste pädevust. Kas ei või tekkida olukord, et praegu, kus on lisandunud just see uus mõõde, Euroopa Liidu mõõde – me teame, et meie eesistuminegi nihkus kaugusesse, kuna meil ei olnud piisavalt prantsuse keele valdajaid –, me justkui redutseerime palkasid ja ühtäkki peame samas suurendama pädevate inimeste hulka, tegelemaks Euroopa Liidu seadusandlusega kui täiesti uue ja aina kasvava mõõtmega?

Kui ma õigesti aru sain, siis selle küsimuse võiks formuleerida selliselt: kas meil on  kohtusüsteemis piisavalt pädevaid ametnikke, et rakendada Euroopa õigust Eestis? Ütlen otseselt: ei. Küsimus on selles, et tänu sellele, et alates 2002. aastast on kohtute seaduse alusel olnud garanteeritud keskmisest oluliselt kõrgemad sotsiaalsed tagatised ja väärikas, prestiižne palk kohtunikele, on kohtusüsteemil olnud võimalus kohtunikukandidaate valida kõiki kriteeriume arvestades ainult parimate juristide hulgast. On olnud konkursse, kus ühele vabale kohtunikukohale kandideerib kümme juristi. Nende inimeste näol, kes on tulnud alates 2002. aastast, on tegemist kõrgete eetiliste omadustega inimestega, tegemist on haritud inimestega, parimatega, keda meil on Eestimaal võtta. Nende puhul ei teki ka kahtlust – alates keelte valdamisest, tänapäevasest õppevormist, välisõpingutest, kõigest, mis nad on läbinud –, et Euroopa õigusruum võiks nende jaoks võõras olla. Küll aga nõuab see ilmselt aega, õpinguid, täiendamist vanema põlvkonna juristidelt. Ega see nüüd midagi sellist ülemäärast ei ole, et me iga päev lahendame neid küsimusi, meil on ikka oma siseriiklik õigus ka olemas ja selles mõttes midagi katastroofilist ei ole. Aga me peame kindlasti seda silmas pidama, et mida rohkem Eesti õigussüsteem integreerub Euroopa õigussüsteemiga, seda rohkem vajatakse neid teadmisi, kogemusi. Ja mis on põhiline: see on tohutu suur õiguse valdkond, mida kohtunik peab iga konkreetse lahendi juures selgeks õppima. Töömaht on suur ja kui kohtunik on ilma kvalifitseerimata abimeesteta, nõunike, konsultantide ehk kohtujuristideta, siis ta lihtsalt ei tule sellega toime.

Igor Gräzin, palun!

Kallis Märt! Vastates Lembit Kaljuvee küsimusele sa tegelikult kinnitasid seda, mida me ise hästi teame, aga ma ütlen selle veel kord üle. Praktika kinnitab, et Reformierakond on Eestis siiski ainuke erakond, kes on võimeline produtseerima ja kasvatama erakondadest kõrgemal seisvaid, objektiivseid Eesti Vabariigi tippametnikke. Sinu väike sõnavahetus Rein Langiga lihtsalt veel kord kinnitab seda. Teised parteid jõuavad selleni nähtavasti kaugemas tulevikus. Aga nüüd ma tahaks ka küsida. Vaat see arutelu – kas sulle sobiks selline variant, et sina üks kord aastas, kuskil oktoobris-novembris tuled ja lased proua Ene Ergmale postkasti ühe sedeli, mille peale on kirjutatud üks number, ilma ühegi seletuseta, lihtsalt number ja allkiri, Rask? Ning see number kirjutatakse siis ilma diskussioonideta riigieelarvesse. Sa ise ütled selle ühe numbri ja Riigikohus ise määrab, kuidas ta seda raha raiskab, pardon, kulutab.

Väga hea küsimus, kusjuures see asi on väga pikkade demokraatlike traditsioonidega maades täiesti juurdunud. Kui me olime nädalasel koolitusel Ühendkuningriigis, siis me küsisime seda ja nemad ei mäletanud, et parlamendis või kuskil mujal oleks arutatud selle üle, kas kohtusüsteemi alarahastatakse või ülerahastatakse. Seal ongi nii, et kohtusüsteem koostab oma eelarve, lordkantsler esitab selle  ja sellega kas nõustutakse või mitte, väga suurt diskussiooni selle üle ei ole. Aga see tähendab ka seda, et kohtusüsteem teab täpselt, et nad ei blufi, nad motiveerivad ja põhjendavad seda väga selgelt. Teisisõnu, see üks number võib olla indikaator, aga on täiesti selge, et avaliku sektori raha peab olema kontrollitav ja läbipaistev. Ei ole mõeldav, et eelarve ei ole lahti kirjutatud ja kohtusüsteem ei peaks avalikkusele aru andma, kuhu raha kulutatakse. See on asja teine pool.
Praegu on niimoodi, et esimese ja teise astme kohtud – jätame selle pisikese Riigikohtu kõrvale – oma eelarve menetluses Justiitsministeeriumis konkureerivad selgelt prokuratuuriga, vanglasüsteemiga, seadusloomega, ministeeriumiametnikega. Ja minister on see jumal, kes peab tegema valiku, kellele hirmu, kellele armu. Täna on see hirm vist üleüldine.

Jüri Tamm, palun!

Aitäh! Austatud Riigikohtu esimees! Teie ettekandes nimetatud paljude murede lahenduseks võiks olla kohtute spetsialiseerumine. Me oleme sellest vaatevinklist asjale lähenenud eelmistes Riigikogu koosseisudes. Täna ei ole ma seda sõnaühendit  kuulnud. Mida teie arvate kohtute spetsialiseerumistest? Kas sellest oleneb efektiivsus ja kohtunike töö kvaliteet ning ka ootuspärasus või on see minevik?

Ilmselt ei ole mõistlik minevikus tehtud vigu üle võtta, küll aga seda praktikat, mis on olnud positiivne. Teiste riikide kohtusüsteeme analüüsides me näeme, et seal on eraldi spetsialiseerunud kohtud. Aga tegelikult liigutakse selles suunas, et mitte kohtud, vaid kohtunikud spetsialiseeruvad. Meil on olemas väga selge spetsialiseerumine kolme menetlusvaldkonna vahel: kriminaal-, tsiviil- ja haldusmenetlus. Seejuures on haldusel veel eraldi esimese astme halduskohus. Meie integreeritud väikses kohtusüsteemis moodustavad halduskohtud tegelikult eraldi tulba. Esimese astme ja teise astme kohtutes ning Riigikohtus on kohtunikud juba samuti spetsialiseerunud. Küll aga on siin terve hulk ohtusid. Kohtunik ei saa keelduda arutamast ühtegi õigusküsimust, mis tema menetlusse antakse. Meie põhiseaduse järgi ei nimeta ei president ega parlament kohtunikku haldus-, tsiviil- või kriminaalkohtunikuks. Ja kui spetsialiseerumine läheb väga kitsaks, siis võiks ju piltlikult konstrueerida sellise näite, et mina olen spetsialiseerunud autoriõiguse küsimustele, aga kuna 15 aastat ei ole ühtegi asja olnud, siis mul tööd ei olegi. Teisisõnu, spetsialiseerumine on alati seotud ka kohtu töökorralduslike momentidega ja siin peab jätkuma tarkust otsustada, kui kaugele, kui sügavuti spetsialiseerumisega minna. Võib-olla see ei ole kohane võrdlus, aga kui võtta arstiteadus, siis seal hambaarst võib-olla tõesti ei suuda asendada kurguarsti. Õiguses ei saa sellist olukorda tekitada. Aga see on mõtlemise koht. Eesti kohtusüsteem on sedavõrd väike, et kui me 180 esimese astme kohtunikku õigusvaldkondade vahel ära spetsialiseerime, siis on varsti niimoodi, et kohtusüsteem ei toimi enam üldse. Peab olema kohtunike töö ühisosa ja peavad olema ka süvendatud oskused ja teadmised.

Tiina Oraste, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud Riigikohtu esimees! Oma ettekandes tõite välja, et riigi õigusabi andmise üle otsustamine ja menetlemine on kohtusüsteemile põhjendamatult mahukas ja aeganõudev. Samas, kui kõik kodanikud oleksid teadlikud riigiabi saamise võimalusest, oleks see arv tunduvalt suurem. Samas ma saan aru, et te vihjate, et selle üle võiks otsustada mingi teine institutsioon. Kas ma saan sellest õigesti aru?

Ei, ma ei arva niimoodi, et mingi teine institutsioon. Ilmselt peab kohtul olema teatud kontroll riigi raha õigusabiks kasutamise üle. Selles idees või printsiibis ei maksa kahelda. Mul on ettekandes toodud pikk, mõnevõrra följetonistlik lähenemine sellele, kuidas üks riigi õigusabi osutamise protsess tegelikult looduses välja paistab. Võtame näiteks vangi kaebuse, kellelt eeldatavasti kuritegelikul teel saadud vara on konfiskeeritud ja igasuguste tsiviilhagide katteks on vara ära võetud – tema vajab ka õigusabi. Tema hakkab seda ju kõigepealt taotlema. Siis toimub väga põhjalik järelepärimine kõikvõimalikest pankadest, registritest, katastritest – igalt poolt. Kohus paneb sada lehekülge dokumente kokku selleks, et teada saada, et vangil vara ei ole. Seejärel peab kohus otsustama ka tema kaebuse perspektiivikuse üle. Kui selgub, et vara ei ole, ja on nagu põhjust hakata talle advokaati palkama, siis on tarvis ju kõigepealt advokaadiga kokku leppida. Kui advokaadiga lepitakse kokku, võib ehk selguda, et see advokaat on haigeks jäänud. Siis tuleb advokaati vahetama hakata ja kohus vahetabki advokaati. Ja kui lõpuks selgub, et õigusabi osutamine on sedavõrd vaieldav, kas riigi õigusabi peab määrama üldkohtus või on ta halduskohtus, siis vaidlevad kohtud omavahel veel tükk aega, kuni asi jõuab Riigikohtusse ja Riigikohtu erikogu peab paika panema, millisele kohtule ta allub. Siis läheb asi uuesti tagasi esimese astme kohtusse, et osutada õigusabi ehk formuleerida küsimus, mida kohus peab hakkama lahendama. See on paratamatus.
Võib-olla ma püüan seda praegu natuke irooniliselt välja pakkuda, aga me oleme üle võtnud terve rea selliseid Euroopa õiguskultuuri komponente, millest meil jõud lihtsalt üle ei käi. Siin peab hakkama väga tõsiselt kaalutlema, kas lahendada õigusabi küsimusi kirjalikus menetluses või anda kohtunikule suurem diskretsiooni võimalus. Kohtunik n-ö vaatab peale ja ütleb, et kuule, sellel inimesel ilmselt tõesti vara ei ole. Konkreetne juhtum, mille pinnalt käesolev ettekanne sai kirjutatud, oli selline. Kohus pidi täpsustama ka seda, millises küsimuses inimene tegelikult õigusabi vajas. Sellepärast et inimene väitis, et Tartu vanglas rikutakse tema inimõigusi. Mis võib tõsi olla. Aga milles inimõiguste rikkumine seisneb? Kohus peab sellisel juhul vangiga dialoogi pidama, õigusabi vajaduse sisu välja selgitama.
Teine asi, mida tuleb, austatud seadusandja, silmas pidada, on see, et kui tõstetakse riigilõivusid, mida nüüd 1. jaanuari seisuga tehti, siis kasvab hüppeliselt riigilõivust vabastamise taotluste arv. Järgneb samasugune menetlus. Inimese maksejõuetus tuleb ju kindlaks teha. Kui kohtute aur ehk ametnike aur läheb selle peale, et pidevalt pankadega suhelda, teha kindlaks kohtusse pöördunud isikute maksejõuetus, siis jäävad tegelikud asjad ju lahendamata, kohus ei tegele õigusemõistmisega. Kohtunik ei pea kirjavahetust, seda teeb nõunik, sekretär, ametnikud. Nõunik või sekretär ei saa samal ajal aidata kohtunikku näiteks materjali kogumisel, otsuse projekti kirjutamisel või milleski muus. Ametnike koolitust ja ametnike osatähtsust meie kohtus on tohutult alahinnatud. Ametnike professionaalsuse kasvule, ja mis seal salata, ka väärika tasu maksmisele tuleb tähelepanu pöörata, kui me tahame paisu tagant välja saada.

Väino Linde, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud Riigikohtu esimees! Sellest ettekandest võis kuulda, et kasutades enesekorralduse õigust, on kohtuvõim tänaseks välja töötanud uue kohtute seaduse eelnõu, mis on parlamentaarseks menetluseks küps. Kas sellest võib välja lugeda seda, et meie kohtunikkond on seisukohal, et selle eelnõu sätete ettevalmistamisest peaks Justiitsministeeriumi kui õigusloome üldvastutaja ja Vabariigi Valitsuse kooskõlastusringi  päris välistama?

Ilmselt on see siin saalis juba korduvalt kõlanud hea seadusloome tava küsimus. Vaieldamatult on ministril õigus valitsuse kaudu seda eelnõu esitada, valitsusel on seadusloome initsiatiivi õigus. Kuidas minister otsustab, ma ei oska öelda. Töögrupp, kes seda eelnõu ette valmistas, oli moodustatud justiitsministri käskkirjaga. Töögrupp peab esitama oma töö tulemuse justiitsministrile. Samaaegselt ma ei välista seda, mida on ka Riigikogu praktikas kasutatud, et kohtusüsteem volitab oma esindajat, miks mitte justiitsministriga koos, seda Riigikogule üle andma. Eelnõu antakse pidulikult üle. Nagu me oleme näinud, antakse väga paljusid asju Riigikogule pidulikult üle, allkirju ja igasuguseid muid asju. Antakse pidulikult üle ja siis Riigikogu põhiseaduskomisjon võtab seisukoha, mis ta sellega edasi teeb. Ja ma kujutan ette, et siis küsib Riigikogu valitsuse arvamust. Sel juhul oleks n-ö tekkiv hea seadusloome tava, kus austatakse võimude enesekorralduse õigust, ka välja peetud. Aga see on, ma arvan, järgmisel sügisel, kuna eelnõu vajab veel pärast viimaseid kohtunike täiskogul tehtud muudatusettepanekuid korrigeerimist, viimistlemist. Seletuskirja täiustamine jms, tehnilist tööd on veel päris palju. Nii et minu prognooside kohaselt enne sügist me Riigikogu põhiseaduskomisjoni austama ei tule.

Marek Strandberg, palun!

Hea Riigikohtu esimees! Küsin kolleeg Gräzini küsimuses läbivilksatanud väite kohta, et teie ametipositsioon ja kompetents on tekkinud tänu reformierakondlikule koolitusele. Oma vastuses te ei maininud kordagi, kas see siis on nii või ei ole, et teie positsioon ja oskused sellel positsioonil on seotud konkreetselt ühe erakonnaga, nagu kolleeg Gräzin oma sissejuhatuses mainis.

Aitäh, hea küsija! Ma ei saanud professor Gräzini küsimusest aru ja püüdsin talle vastata nii nagu tudeng, kes räägib vihmaussist elevandi pähe. Tema mõttekäik oli huvitav, aga ma ei suutnud seda seostada ei praeguse ettekandega ega ka võimalike ametnike koolitusega ega millegi muu taolistega. Kui selles oli peen vihje, et minust on kasvanud tänu Reformierakonnale tubli ametnik, siis selle järeldusega ma ei sooviks nõustuda.

Hea Riigikohtu esimees, ma tänan teid teie ettekande ja vastuste eest!

Suur tänu!

Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Soovivad. Avan läbirääkimised. Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Ain Seppiku! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Kõigepealt tahan tänada Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel hea ja sisuka ettekande eest! Aga see ei ole meie jaoks üllatus, sest Märt Raski ettekanded on alati sisulised. Seetõttu ma tahaksin peatuda ka kahel sisulisel probleemil, mis on seotud kohtukorralduse ja kohtupidamisega tänases Eestis.
Kõigepealt kohtukorraldusest ehk uuest kohtute seadusest. Meie fraktsioon leiab, et kohtunike töökorraldus ja ka see, kes juhib või teostab kohtuhaldust, peaks olema tõepoolest kohtusüsteemi siseasi ja kohtunike enda otsustada. Ma isegi arvan, et me ei peaks siin väga palju diskuteerima hakkama. Kui kohtunikud soovivad, et see haldus oleks kohtusüsteemikeskne, siis nii see võiks ka olla. Mina ei karda, et kui kohtuhaldus Langilt Raskile üle läheb, siis see oleks tingimata hirmus poliitiline probleem.
Mille vastu me kindlasti oleme, on sellesse seadusesse justiitsminister Langi initsiatiivil ilmunud kohtunike kohtade arvu oluline vähendamine. Kui see sinna sisse jääb – ma ei tea täpselt, seaduseelnõu ju Riigikogus ei ole –, kui sinna jääb sisse umbes 50 kohtunikukoha koondamine, siis on meie fraktsioon kindlasti selle seaduse vastuvõtmise vastu. See tähendab veelgi pikemaid läbivaatamise tähtaegu, see tähendab tegelikult kohtunike töökoormuse olulist suurenemist ja uskuge mind, see koormus on praegugi väga suur.
Teine küsimus, millel ma tahaksin peatuda, on kohtunike palgad. Minul on veidi täpsemad andmed kohtunike palkade vähendamisest või suurendamisest, mitte 2006. aasta omad. Kui me vaatame Euroopa maid, siis sellised vana demokraatia maad nagu Saksamaa ja Inglismaa ei ole üldjuhul palka vähendanud. Jah, mingisugune 13. palk on Saksamaal kaotatud, kuid palka ei ole vähendatud. Nii-öelda uued ehk ka Ida-Euroopa maad – mida hiljem nad on Euroopa Liitu tulnud, seda rohkem tahetakse vähendada kohtunike palku. Selle varjus püüab täitevvõim kehtestada oma üleolekut võimude kolmeharulises süsteemis. Eesti oma järjekordse kohtunike palga kärpega tõuseb koos Lätiga Ida-Euroopa maade esiritta (15%). Ma olen kaugel sellest, et kohtunike palka ei peaks vähendama, ja nagu me kuulsime, on nad ka ise selle poolt. Kuid nad peaksid tulema selle peale eelkõige ise, meile ettepaneku tegema, mitte justiitsminister, järgmise või teise võimuharu esindaja. Me  jõuame 15%-ga tegelikult Läti tasandile. Me ütleme, et tahaksime Lätist eristuda, aga sellega me kuidagi ei eristu. Ärevaks teeb ka näiteks Leedu käitumine, kus tavaliste kohtunike palka vähendati 12%, kuid konstitutsioonikohtus, mis otseselt kontrollib ju riigi tegevust, vastavust põhiseadusele, vähendati palka 30%. Mida see näitab, võite, lugupeetud parlamendiliikmed, ju ise arvata! Rumeenias on esimese astme kohtuniku palk praegustel andmetel umbes 1000 eurot ja seda tahetakse veel vähendada, sest öeldakse, et kohtunikud ei saa aru riigivõimu taotlustest ja ei tee vastavaid otsuseid. Me liigume tasapisi ilmselt samas suunas, sest ma ütleksin, et 15% on Euroopas juba väga eesotsas. Selge on see, et meil on majanduskriis, ja selge on see, et kohtunikud teavad seda. Kuid näiteks Soome ei ole vähendanud kohtunike palku. Neil justkui ei oleks seal majanduskriisi. Saksamaa, nagu ütlesin, ei ole vähendanud kohtunike palku. Kogu küsimus on kinni demokraatias ja meie arusaamises raha võimust, rahvavõimust ja demokraatiast.
Kui me nii jätkame, siis tõenäoliselt oleme varsti nende seas, kelle asju hakkab arutama Euroopa Kohtunike Ühing, kes jälgib väga teraselt, et kohtunike palga alandamine ei hakkaks mõjutama kohtunike sõltumatust. Kohtunikud on pöördunud ka minister Rein Langi poole. Ja kas teate, kui lühikese vastuse nad said? Ma loen teile selle ette, mul isegi jätkub selleks aega: "Tere! Kas teil ei oleks ka ettepanek, kelle palkade suurema vähendamise arvel tuleks kohtunike palkade mittekärpimine korvata? Tervitades Rein Lang." Nagu ütles ühes oma intervjuus praegune Riigikohtu esimees: "Rein on säilitanud oma kiire mõtlemise ja veelgi kiirema tegutsemise." Kahjuks see viimane käib tal ikka alati eespool.
Juba eelmise palgakärpe puhul tegime kaebuse õiguskantslerile, kes on meile saadetud vastuse järgi algatanud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kohtunike palkade alandamise osas. See on see veebruarikuine kärbe. Nüüd on menetluseks uus etapp, kui me seaduseelnõu 511 sellisel kujul vastu võtame, ja eks siin on, lugupeetud koalitsioon, niipalju kui teid seal koalitsioonis veel järel on, teie tõeline tõehetk käes. Ma kardan küll, et õiguskantsler võib seekord jõuda järjekordselt mingitele järeldustele teie tegevuse suhtes. Sest kohtunike palga alandamine 15% riivab ilmselt kohtunike sõltumatuse garantiisid. Meie fraktsiooni nimel võin öelda, et kohtunike palga alandamise vastu me oleme kategooriliselt. Minu arvates nii hull meie olukord veel ei ole kui Lätis, et me peaksime nii palju demokraatiat ahistama ja kohtunike sõltumatust kärpima. Uskuge mind, kriisisituatsioonis kujuneb sõltumatu kohtusüsteem omaette väärtuseks meile kõigile ja siin on kõigile poliitikutele mõttekoht, kui palju me saame kriisile viidates piirata demokraatiat üldse. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindaja Mai Treiali! Kaheksa minutit.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed ja Riigikohtu esimees! Arutades täna siin Riigikohtu esimehe ettekande põhjal kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise probleeme, peame oluliseks peatuda mõnedel Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni arvates olulistel ja põhimõttelistel teemadel.
Esiteks, kohtukorralduse ja kohtusüsteemi tulevik. Pikka aega on räägitud kohtuvõimu tegevuse korraldamisest võimude lahususe põhimõttel, et tagada täielikult põhiseaduse § 4 järgimine. Ent kohtute tegevuse korraldamine on paljuski jäänud täitevvõimu kanda. Selline olukord ei ole ka meie arvates mõistlik. Riigikohtu esimees Märt Rask tõdes oma ettekandes, et juba kaks aastat tagasi kohtunike täiskogus vastuvõetud kohtusüsteemi arengu põhimõtted on eelnõuks küpsemas. Rahvaliit tunnustab siinjuures Riigikohtu rolli selles protsessis.
Teiseks, õigusemõistmise tähtajad ja tulemuslikkus. Oluliseks tuleb pidada õigusemõistmist mõistliku aja jooksul. Kohtupidamine on oluline põhiseaduslik printsiip, mis aitab tagada õiguskindlust ning õigusemõistmise ja kohtusüsteemi autoriteeti ühiskonnas. Kohtuasjade venimine on põhjustanud sageli inimeste rahulolematust ja seda õigustatult. Positiivsena tuleb märkida, et kriminaalasjades on seadustatud asjade katkematu arutamise põhimõte. Kuid tsiviilasjades on menetluses tuhatkond asja, milles esimese astme kohtu menetlus on kestnud rohkem kui kolm aastat. Justiitsministeeriumi andmetel on märkimisväärselt kasvanud väärteomenetluste maht, sealhulgas kohtutäiturite täitmisasjadest tulenevalt, mille lahendamisega kohtud pole päris hästi hakkama saanud. 2008. aasta lõpuks oli lahendamata väärteoasjade arv kasvanud üle poole.
Justiitsministeeriumi initsiatiivil on pilootprojektina rakendatud kohtute tulemusrahastamist arvestusliku keskmise menetlusaja näitaja alusel. Ka kohtud ise on seadnud eesmärgiks vähendada vanade menetlusasjade hulka ning lühendada menetlustähtaegu. Rahvaliidu fraktsioon peab seda suunda põhimõtteliselt õigeks, kuid kiirusel on ka omad ohud. Kohtuasjade menetlemine ilma venitamiseta on küll väga oluline eesmärk, kuid kiiruse tõttu ei tohi kannatada otsuste kvaliteet esimese ja teise astme kohtus. See tähendab, et kiirus ei tohi muutuda kiirustamiseks.
Kolmandaks, õigusemõistmine ja seaduste ühetaoline kohaldamine. Õigusemõistmine ja kohtute autoriteet on väga tihedalt seotud õiglusega ja kohtupidamise erapooletusega. Justiitsministeeriumi 2007. aastal läbi viidud õigusteadlikkuse uuringu tulemuste kohaselt on küll 2/3 küsitletuist ehk 63% seisukohal, et kõigile on tagatud võrdne õigus erapooletule õigusemõistmisele. Kuid 29% küsitletuist arvab, et kohtumõistmine ei ole alati sõltumatu. See tähendab, et õigusemõistmise õigluses ja erapooletuses kahtlejate arv on liiga suur. Sellisel suhtumisel on kindlasti oma põhjused, mis vajavad eraldi analüüsimist. Oluline on silmas pidada, et kohtuvõimule peavad kehtima samaväärsed tegevuse selguse ja läbipaistvuse põhimõtted nagu ka kõigile teistele võimuesindajatele.
Justiitsministeeriumi eelviidatud uuringu kohaselt ei ole ka elanike õigusteadlikkus oma õiguste kohtuliku kaitse võimalustest piisav. Nii ei tea ligi 40% inimestest, et nad ei pea kohtus oma süütust tõestama ning et neil on õigus nõuda kohtuniku taandamist. Inimeste suurem teadlikkus kohtupidamise ja õigusemõistmise küsimustes on kindlasti teema, millele tuleb senisest rohkem tähelepanu pöörata.
Rahvaliidu fraktsiooni hinnangul vajavad senisest enam tähelepanu õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise probleemid uutes valdkondades, näiteks küberruumis. Küsimus on nii isikute hea nime ja au kaitsmise võimalustes tsiviilkohtu kaudu kui ka küberkuritegevuses, mille vastu võitlusele ega sellekohasele õigusloomele ei ole süsteemset tähelepanu pööratud. Küberruumis toimuvad õiguserikkumised võivad tekitada suurt majanduslikku kahju, aga ka suurt moraalset kahju, seda eriti noortele. Rahvaliidu fraktsioon peab vajalikuks pöörata selle valdkonna probleemidele senisest suuremat tähelepanu ka õigusloomes. On oluline tagada kohtute jaoks seaduste selgus ja üheselt mõistetavus, ilma milleta ei ole võimalik süüdlasi reaalsele vastutusele võtta ega isikute õigusi kohtuliku õigusemõistmise kaudu efektiivselt kaitsta.
Neljandaks tahan juhtida tähelepanu veel paarile asjale, mida peame oluliseks ning mis on seotud seaduste ühetaolise kohaldamise ja õigusemõistmise kvaliteedi probleemidega. See puudutab Riigikogu tegevust seadusloomes, kus juba seadust vastu võttes on näha kohtuvaidluste sisseprogrammeeritust. Näiteks töölepingu seadus ja ka menetluses olev perekonnaseadus. Inimesed on sunnitud vaidluste tekkimisel kohtusse pöörduma. Selline olukord nõuab inimestelt lisakulutusi ja suurendab samas kohtute töökoormust.
Rahvaliidu fraktsiooni teeb murelikuks ka selline seadusloome, eriti viimase aasta jooksul ilmnenud tendentsid, kus seaduste ettevalmistamine ja poliitilistel eesmärkidel kiirkorras läbisurumine Riigikogus toimub mitmesuguseid kaheldava väärtusega protseduure kasutades. Selle tagajärjel on saanud kindlasti kannatada inimeste õiglustunne ja õiguspärase ootuse printsiip. Just see on toonud kaasa olukorra, kus seaduste vaidlustajaks Riigikohtus ei ole enam mitte üksnes Vabariigi President ja õiguskantsler, vaid Riigikohtusse on oma põhiseaduslike õiguste kaitseks olnud sunnitud pöörduma ka kohalikud omavalitsused. See näitab, et riik ja kohalik võimutasand on hakanud liigselt vastanduma ega suuda enam leida põhimõttelistes küsimustes lahendusi konstruktiivsel viisil. Rahvaliidu fraktsiooni arvates ei ole mõistlik, kui kohalikud omavalitsused ei saa seadusandjaga muud moodi asju aetud kui vaid Riigikohtu kaudu. Aitäh tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Mai Treial! Palun järgmiseks kõnepulti kolleeg Marek Strandbergi Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindajana!

Head kolleegid! Seotult majandusraskustega, mis ei vaja pidevat ülekordamist, aga mida ma siiski nimetan sisse juhatamaks sedasama lühikest sõnavõttu, on tekkinud olukord, kus oleme märganud, et aina sagedamini ja sagedamini hakatakse n-ö solidaarse kärpimise huvides puudutama ka neid rahastusmehhanisme, millega hoitakse üleval nii õiguskorda kui makselaekumisi riigis üleüldse. See on probleem, nagu me teame, Maksu- ja Tolliameti jaoks, kus n-ö töökohtade vähendamine tähendab tegelikult, et selle ametigi tõhus toimimine kokkulepitud ja seadustatud maksude kogumisel võib ohtu sattuda. Ja nagu me täna kuulsime Riigikohtu esimehe sõnavõtust, on samasugune palgaproblemaatika puudutamas ka kohtusüsteemi.
Kohtusüsteemi eripära võrreldes kas või näiteks sellesama Maksu- ja Tolliametiga on ju selles, et kohtunikul ei ole väga muid võimalusi. Kui ta on teinud oma valiku toimida riigi kasuks ja hüvanguks, siis mingisugust paralleelset karjäärimudelit, süveneda ettevõtlusse või kuhugi mujale ta lihtsalt harrastada ei saa. Seetõttu, nii nagu me tunneme, et sotsiaalkindlustussüsteemi n-ö häirimine on mõnes mõttes kurjast, on kindlasti ka õigusemõistmissüsteemi kõikvõimalikud häired, eelkõige selle jätkusuutlikkuse häired, mis on väga selgelt seotud palga, töötingimuste ja muu sellisega, mittesallitavad.
Teisalt tuleb öelda, et kohtusüsteemil enesel, ka kohtunikel enestel on tänapäeva maailmas tõepoolest palju uusi rolle, sest õigussuhted, millesse satutakse, muutuvad väga kiiresti. Võtame näiteks juba eelmises ettekandes mainitud kübermaailma omapärad. Aga ma tahan siinkohal juhtida tähelepanu, et üks valdkond, mis Eesti kohtusüsteemis leiab sageli sellist hüplikku käsitlemist, on inimese ja keskkonna suhted. Vaatamata asjaolule, et 2007. aastal leppis koalitsioon kokku ühes, ütleme, maailmavaatelist erinevust mittesisaldavas olulises tegevuses, nimelt keskkonnaõiguse kodifitseerimises ja selle viimises ühtsetele alustele, nii et kõik asjasse puutuvad – nii need, kelle üle tänase ettekande kontekstis kohut mõistetakse, kui ka need, kes kohut mõistavad, saaksid seadustest ühtemoodi aru, on see kodifitseerimine jäänud paraku väga aeglaseks. Ühtse keskkonnakoodeksi sünd, mis võimaldaks meil keskkonnaküsimustest ühetaoliselt aru saada, on tõenäoliselt liikunud määramatusse tulevikku. Seda enam tuleb rõhutada, et just kohtunikel lasub kohustus neidsamu praegu väga laialipaisatud keskkonnaalaseid seadusi võimalikult kooskõlaliselt ja võimalikult ühetaoliselt tõlgendatuna käsitleda ning nende alusel õigust mõista. On arusaadav, et mida aeg edasi, seda rohkem hakkavad keskkond ja keskkonnaküsimused mängima rolli nii majanduses kui sotsiaalelus. Aga loomulikult ei saa see nõudmine olla ühepoolne, vaid sellel nõudmisel peavad vastas olema ka ühiskonna, riigi poolt pakutud garantiid ja need garantiid saavadki olla kohtunikuameti kui positsioonidel põhineva karjäärisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamine, kus on väga oluline osa palgal ja sellega seonduval õigustundel, mis peab olema tagatud. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marek Strandberg! Järgmisena, palun, kolleeg Väino Linde Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Me elame õigusriigis ja üldjuhul me kindlasti usaldame õigusemõistmist. Ainult vahel võib üksikute kohtuasjade puhul tekkida konflikt argiteadvuse tasemel, et miks need kohtuasjad venivad või miks on või miks ei ole süüdlasele mõistetud sellist karistust, nagu avalikkus usub või loodab. Tõsi on, et õigusriik eeldab kindlasti auväärset suhtumist õigusemõistjatesse, ja see saab väljenduda töötingimustes, tööülesannetes ja loomulikult ka töötasus. Luksuslikke justiitspaleesid idamaises tähenduses meil õnneks ei ole, küll aga on ära kasutatud majandussurutisele eelnenud häid aegu, kui nii võib öelda, ja kõik Eesti kohtud töötavad ikkagi uutes või renoveeritud ruumides. Loomulikult on igaühele kõige olulisem küsimus tema töötasu. Kohtunike jaoks on see üks selline eriline sõltumatuse tagatis, seda võib nimetada ka äraostmatuse garantiiks, kuid oma erandid on kindlasti ka siin. Alles mõni aeg tagasi tunnistati üks esimese astme kohtunik altkäemaksu võtmises süüdi. Juhtub, aga kurioosne on see, et tema eeluurimisel vahi all viibitud pooleaastase aja eest mõistis Riigikohus talle 50% ulatuses välja kuue kuu palga ja viitas sealjuures küsitavale seaduseaugule.
Oli väga aus, kui me mõni aeg tagasi siin esimest korda riigieelarvet tehes teada saime, et Eesti kohtunikkond suhtub mõistvalt majandussurutisse ja sellest tulenevatesse eelarvekärbetesse. Aga nüüd on käes olukord, kus see kõik võib siinsamas saalis juba kolmandat korda toimuda, ja see ei oleks tõesti enam kohtunike suhtes aus ning teistpidi võttes võiks viia sellisele subjektiivsele konfliktile eri riigivõimude ja kohtuvõimu vahel. Usun, et Riigikogu rahanduskomisjonil on siin, mille üle mõtiskleda ja mis järeldusi teha. Mis puutub Riigikohtu esimehe viidatud teistesse põhiseaduslike institutsioonide juhtidesse, siis ma usun, et Riigikogu ei jäta kindlasti ka neid täiendava lisaeelarve menetlemisel tähelepanu alt välja.
Eraldi teema on see, et meil on kohtutes vahetu ja võistlev protsess. See ei olnud küll päris Riigikohtu esimehe tänase ettekande teema, aga ikkagi. Pahatihti viib selline asi välja selleni, et toimikut uurimise lõppedes kokku pannes on olemas kõik vajalikud tõendid, tunnistused, et süüdlasele tema õige koht kätte näidata, kuid kohtuistungil see kõik otsekui haihtub, tunnistajad loobuvad oma ütlustest. Siin olekski tegelikult suureks abiks just see idee, millest on ka räägitud, et kohtueelsel uurimisel saadud tõendid tuleks varem kohtus deponeerida. Selline muudatus oleks ilmselt väga vajalik.
Kindlasti ei ole mingit kahtlust, et võimude lahususe põhimõttest tulenevalt peavadki ju kohtud olema iseseisvad, sõltumatud nii täidesaatvast kui seadusandlikust võimust. Kohtule ei tohi keegi teha mingeid ettekirjutusi, kohtud peavad alluma seadusele, see on meil täiesti aabitsa-arusaam. Praegu võib siiski öelda, et kohtusüsteem ei tohiks ju ka olla päris järelevalve- ega kontrollivaba. Justiitsministeerium saab siin üht-teist ära teha, tema haldusalas on ju esimese ja teise astme kohtud, kuid iga sellist ministeeriumi sammu võivad õigusemõistjad käsitleda kui sekkumist vahetusse õigusemõistmisse ja seda ei saa jälle teistpidi nagu lubada. Sellest tulenevalt saabki teha järelduse, et kohtute kontrolli osas saaks kolmeastmeline kohtusüsteem tegelikult ise kõige paremini kõik selle ära teha. Niisugune enesekontrolli õigus on ka uues kohtute seaduse eelnõus kirjas, selles projektis, mida nüüd siis Riigikogu pingsalt ootab, sõltumata sellest, kas esialgne tekst tuleb vahetult koostajate käest või siis läbi Vabariigi Valitsuse. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Väino Linde! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Ma tänan veel kord Riigikohtu esimeest ettekande ja küsimustele vastamise eest!

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, see on Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni algatatud maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandjaks palun kõnetooli Riigikogu rahanduskomisjoni liikme kolleeg Keit Pentuse!

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu arutas rahanduskomisjon uuesti 19. mail. Selleks ajaks oli komisjonile esitatud kaks muudatusettepanekut, mõlemad Eesti Keskerakonna fraktsioonilt. Muudatusettepanekute sisu oli järgmine. Ühe ettepanekuga sooviti sätestada seadusega riigi kohustus kompenseerida riigieelarvest maamaksu vabastusest tulenev kohaliku omavalitsuse eelarve tulude vähenemine. Teine Eesti Keskerakonna fraktsiooni parandusettepanek puudutas seaduse jõustumise tähtaega. Ettepanek oli lükata seaduse jõustumine edasi 1. jaanuarini 2010.
Arutelu nende kahe ettepaneku üle oli komisjonis väga asjalik, kohati küll ka üsna emotsionaalne. Selle arutelu ja hääletuse tulemusena komisjon neid muudatusettepanekuid ei toetanud. Põhjused, mis komisjonis arutelu käigus välja tulid ja välja toodi, olid sellised. Kõigepealt, miks ei toetatud võimalikku kompenseerimist riigieelarvest kohalikele omavalitsustele? Komisjonis leiti, et kuna maamaks on riiklik maks, mis laekub kohaliku omavalitsuse eelarvesse, ja seadusega soovitakse kohalikule omavalitsusele luua võimalust koduomanikud maamaksust vabastada, siis on lõplik otsus, kas sellist võimalust kasutada või mitte, ikkagi kohaliku omavalitsuse teha. Ja kuna tegu on kohaliku omavalitsuse otsusega, siis ei ole mingi riigipoolse kompenseerimismehhanismi kasutamine loogiline. Samasugune olukord on näiteks mõne teise maksuga, mille kogumise õigus on ka kohalikul omavalitsusel. Aga kui ta seda õigust ei rakenda, siis justkui saamata jäävat tulu talle loomulikult riigieelarvest ei kompenseerita. Näiteks käis komisjoni arutelust läbi müügimaks. Kohalikul omavalitsusel on ka praegu õigus kehtestada oma territooriumil müügimaks, aga kui kohalikud omavalitsused seda ei tee, siis ei käsitata seda mitte kui saamata jäävat tulu, vaid ikkagi kui kohaliku omavalitsuse otsust, mis puudutab selle kohaliku omavalitsuse enda eelarvet. Nii et rahanduskomisjon seda Keskerakonna ettepanekut ei toetanud.
Teine ettepanek puudutas seaduse jõustumist 1. jaanuaril 2010. Keskerakond tõi oma ettepaneku põhjenduseks, et eelarveaasta keskel ei ole praktiline mingisuguseid kohaliku omavalitsuse eelarvet puudutavaid muudatusi teha, ja seetõttu pidas vajalikuks jõustumistähtaeg edasi lükata. Komisjonis toodi põhjenduseks, miks seadus peaks jõustuma varem kui 1. jaanuar 2010, just see, et kui kohalikud omavalitsused peaksid tahtma rakendada seda vabastust alates 1. jaanuarist 2010, siis see eeldab, et ka nemad võtavad oma otsused vastu ikkagi varem. Ja selleks, et nad saaksid veel selle eelarveaasta kestel võtta vastu otsuseid, mis jõustuvad alates 1. jaanuarist 2010, peab see seadus olema juba kehtiv ja jõustunud. Nii et komisjon jäi selle juurde, et eelnõu peaks jõustuma üldises korras, ega toetanud jõustumistähtaja edasilükkamist 1. jaanuarini 2010.
Komisjon teeb Riigikogu saalile ettepaneku teine lugemine lõpetada. Selles küsimuses toimus hääletus: 6 komisjoni liiget olid ettepaneku poolt, 3 vastu ja erapooletuid ei olnud. Selline oli komisjoni arutelu lühidalt kokkuvõetuna. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Keit Pentus! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Jaanus Marrandi.

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Kohalike omavalitsuste tulud on üsna olulisel määral vähenenud, kohati kuni 15%, mõnel juhul isegi kuni 20%. Nüüd te pakute siin võimaluse, et omavalitsused võiksid loobuda kodudelt maamaksu võtmisest. Samas, kui liikuda praegu avalikel üritustel, siis on see, et maamaks kodudelt kaob ära, kirjutatud kindlas kõneviisis ühe erakonna särkide peale, seda reklaamitakse kui kindlat asja. Tegelikult eksitatakse avalikkust üsna tugevalt ja jääb mulje sellisest kampaanialikust tegevusest valimiste eel, et hääli saada. Kas te arvate, et niisuguses olukorras, eriti veel praeguses rahanduslikus ja valimiseelses olukorras, on sellel eelnõul ka mingi sisuline väärtus või on see ainult kampaanialik tegevus?

Aitäh! Hea kolleeg! Rahanduskomisjonis selle nüansi üle arutelu ei peetud. Aga ma arvan, et ei ole päris korrektne hakata siit puldist ühel või teisel viisil arvustama ühe või teise poliitilise jõu kampaaniaid. Mina ise arvan, et sellel seaduseelnõul on ikkagi väga suur sisuline mõte. Tegu ei ole kindlasti mitte kampaanialiku eelnõuga. Ka komisjonis käis arutelu sel teemal, kas ja millal seda eelnõu rakendada võiks. Oli terve hulk komisjoni liikmeid, kes mõne konkreetse omavalitsuse puhul pidasid vajalikuks, et see seadus rakenduks kindlasti juba 1. jaanuarist 2010 ja et koduomanike maamaksuvabastus hakkaks kehtima omavalitsuste piires juba järgmise aasta 1. jaanuarist. Seda räägiti küll ka komisjonis, jah.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi, teine küsimus!

Tänan! Aitäh teile vastuse eest! Ma küsiksin nüüd teise nurga alt. Kas te komisjonis ei arutanud, et ühest küljest on tõesti võimalus koduomanikud maamaksust vabastada, aga on olemas ka teine võimalus. Arvestades majanduse tõstmise vajadust ja praegust olukorda, kus näiteks põllumajandustootjatel on üsna keeruline hakkama saada, võiks ju võtta arutusele selle, et anda kohalikule omavalitsusele võimalus vabastada maamaksust põllupidajad ja muud põllumaa kasutajad. Ja teisalt, kas te ei arutanud komisjonis, et võiks teha omavalitsustele võimalikuks ka näiteks üksikisiku tulumaksu otsustamise? Et riik võtab n-ö oma protsendi ja see ülemine määr oleks võimalik jätta ujuvaks? See annaks omavalitsustele ju veelgi rohkem võimalusi toetada nii kohalikku ettevõtlust kui ka näiteks sihtsuunitlusega raha korjata või tuua endale rohkem maksumaksjaid n-ö vabamaks poliitiliseks käsitluseks.

Aitäh! Hea kolleeg, mis puudutab tulumaksu, siis sellel teemal, kuidas tulumaksu riigikassasse korjatavat protsenti vähendada ja jätta alles ainult kohaliku omavalitsuse eelarvesse laekuv tulumaks, arutaks ma teiega hea meelega mõnes teises vormis põhjalikumalt ja pikemalt edasi. Rahanduskomisjonis seda nüanssi päevakorras ei olnud. Sihtotstarvete kaupa maamaksuvabastuse rakendamine on täiesti võimalik ka esitatud seaduseelnõu alusel. See seaduseelnõu loob täiesti võimalused selleks, et kohalikul omavalitsusel oleks edaspidi võimalik kehtestada maamaksumäärad just nimelt diferentseeritult maakatastriüksuse sihtotstarvete järgi. Sihtotstarbed just nimelt ongi kas ärimaa, põllumajandusmaa või elamumaa. Nii et selline võimalus omavalitsustel tekib ja ma usun, et Eesti omavalitsustes on  piisavalt nutikad ja targad inimesed. Kui mõnes konkreetses omavalitsuses on vajadus just sihtotstarbe alusel neid vabastusi või erinevaid koefitsiente rakendada, siis seda kindlasti ka tehakse.

Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Aitäh! Austatud esimees! Lugupeetud ettekandja! Kas komisjonis on arutatud ka seda, kuivõrd see seadusmuudatus puudutab aiandusühistute ja suvilakruntide maksustamist või maksust vabastamist? Küsin selles valguses, et meil on riigis kümneid tuhandeid selliseid krunte, mida rohkem kasutavad just eakad inimesed, kelle sissetulek on väiksem ja kes tegelikult kasutavad aastas seda krunti ainult umbes kolm kuud.

Aitäh selle küsimuse eest! Sellel komisjoni koosolekul suvilakruntide või aiamaakruntide üle eraldi arutelu ei olnud. Ma märgin igaks juhuks veel üle, et selle seaduseelnõu alusel tekiks õigus maamaksuvabastust rakendada selliste koduomanike puhul ja selliste kruntide puhul, kus on konkreetse koduomaniku registreeritud elukoht. Selle eelnõu praegune mõte on vabastada või luua võimalus koduomanike maamaksust vabastamiseks nende kruntide puhul, kus omanikud reaalselt elavad. Suvilakrunte ja aiamaakrunte praegune eelnõu, tõsi, niivõrd ei puuduta.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Kui me siin saalis seda seaduseelnõu esimest korda kuulasime, siis küsiti väga tihti, kas seaduseelnõu esitajad on pöördunud ka kohalike omavalitsuste poole või omavalitsusliitude poole, et nendega konsulteerida ja arvamust küsida. Näiteks mina saatsin kirja Põlvamaa Omavalitsuste Liidule ja nad olid väga üllatunud, et selline seaduseelnõu üldse Riigikogus on. Kas te olete selle seaduseelnõu menetlemise käigus pöördunud omavalitsusliitude poole ja milline on omavalitsusliitude arvamus?

Aitäh! Ükski rahanduskomisjoni liige seda ettepanekut eelnõu esitajatele kahjuks ei teinud ja ka rahanduskomisjon – ma olen siin jällegi rahanduskomisjoni esindajana – ei ole selliseid ametlikke järelepärimisi teinud või ametlikke läbirääkimisi eraldi pidanud. Eelnõu esitajatel ja minul rahanduskomisjoni liikmena on olnud küll selliseid, nii nagu teiegi tõite näite, mitteametlikke kontakte ja reaktsioonid on olnud erinevad. Mida on peetud positiivseks, on see, et seaduseelnõuga ei seata mitte kohustust, vaid omavalitsustele luuakse võimalus, et lõpliku otsuse tegemine jääb ikkagi kohaliku omavalitsuse tasandile. Seda on omavalitsuse inimesed pidanud oluliseks. Aga ettepanekut pidada ametlikke läbirääkimisi või teha ametlik pöördumine rahanduskomisjonis ei olnud ja selliseid läbirääkimisi läbi ei viidud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Keit Pentus! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Asume nüüd muudatusettepanekuid läbi vaatama. Seaduseelnõu kohta on kaks muudatusettepanekut. Esimese on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestama. Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua esimees! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub esimest muudatusettepanekut hääletada.

Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele esimese muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 16 Riigikogu liiget, vastu oli 47, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Teise muudatusettepaneku on esitatud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua esimees! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub teist muudatusettepanekut hääletada.

Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele teise muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 19 Riigikogu liiget, vastu oli 46, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Lugupeetud kolleegid! Me oleme läbi vaadanud mõlemad muudatusettepanekud. Seaduseelnõu 459 teine lugemine on lõpetatud.

Alustame maaelukomisjoni algatatud riigivaraseaduse täiendamise seaduse eelnõu 481 teist lugemist. Palun ettekandjaks maaelukomisjoni liikme kolleeg Jaanus Marrandi!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Teie ees on teisel lugemisel riigivaraseaduse täiendamise seaduse eelnõu nr 481. Eelnõu mõte on võimaldada riigi omandis oleva põllumajandusliku sihtotstarbega maa võõrandamisel senisele kasutajale ostueesõigus. Eelnõu oli kahe lugemise vahepeal arutusel Riigikogu maaelukomisjonis 1. juunil ja  mitte ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud. Komisjoni kasutuses oli selleks ajaks valitsuse toetav arvamus, samuti olid oma toetava arvamuse komisjonile edastanud ka Põllumajandusministeerium ja Rahandusministeerium.
Lühidalt mõni sõna ka eelnõu esimesel lugemisel üleskerkinud küsimustest. Nimelt küsiti, kuidas nimetatud maade enampakkumine praktiliselt toimub ja kas see kord ei peaks olema eelnõus rohkem lahti kirjutatud. Komisjon arutas teemat põgusalt ja jõudis järeldusele, et ei ole mingisugust vajadust seda rohkem lahti kirjutada. Tegemist on riigivaraga ja riigivara võõrandamise kord on esialgsel kujul kinnitatud valitsuse määrusega nr 286 juba aastast 1995 ning hiljem on seda siis ka päris mitmel korral täiendatud. Ostueesõiguse kasutamist reguleerib nimetatud määruse punkt nr 52, mis ütleb, et ostueesõiguse kasutamisel kohaldatakse võlaõigusseaduse 11. peatüki 3. jaos võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-s 16 sätestatut. Võlaõigusseaduses on aga ostueesõigus küllalt üksikasjalikult lahti räägitud kümnes paragrahvis. Seega on ostueesõiguse teema varasemates seadusandlikes aktides piisavalt lahti räägitud, mistõttu pole vajadust seda arutatavas eelnõus eraldi käsitleda.
Komisjon otsustas saata eelnõu 481, riigivaraseaduse täiendamise seaduse eelnõu teisele lugemisele 4. juunil, s.o täna ja selle lugemine ka lõpetada. Samuti tegi komisjon ettepaneku, juhul kui teine lugemine lõpetatakse, viia kolmas lugemine läbi 10. juunil ja eelnõu samal kuupäeval seadusena vastu võtta. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Jaanus Marrandi! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Kuna muudatusettepanekuid ei ole, siis on seaduseelnõu 481 teine lugemine lõpetatud.
Head kolleegid! Me oleme kogu oma päevakorra ammendanud. Head tööindu! Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 11.59.