Austatud Riigikogu! Head külalised! Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 14. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Ma palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud härra juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus esitab täna Riigikogu otsuse "Stabiliseerimisreservi vahendite kasutuselevõtmine" eelnõu. Riigikogus esindab eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Ivari Padar. Aitäh!

Hea Riigikogu! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus selle edasise menetlemise.
Läheme edasi teadete juurde. Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete Aleksei Lotmani, Toomas Trapido, Marek Strandbergi, Maret Merisaare ja Mart Jüssi esitatud arupärimise keskkonnaministrile.
Austatud Riigikogu! Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 72 Riigikogu liiget, puudub 29.
Enne kui me asume menetlema Riigikogu tänase päevakorra punkte, on põhiseaduskomisjoni esimees saatnud Riigikogu juhatusele järgmise kirja, mille ma teile ette loen: "Riigikogu põhiseaduskomisjoni nimel teen ettepaneku pikendada Riigikogu täiskogu k.a 14. mai istungi aega päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni." Nii nagu meie kord ette näeb, hääletame seda ettepanekut.
Panen hääletusele põhiseaduskomisjoni esimehe ettepaneku pikendada tänast Riigikogu täiskogu istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 72 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole leidis ettepanek toetust.

Asume tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud biotsiidiseaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Kas me võime minna lõpphääletuse juurde?
Panen lõpphääletusele seaduseelnõu 446. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Hääletustulemused
Tulemusega poolt 76 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole on Vabariigi Valitsuse algatatud biotsiidiseaduse eelnõu 446 seadusena vastu võetud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on keskkonnakomisjoni algatatud maareformi seaduse § 23³ muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Me võime alustada lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele seaduseelnõu 472. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Hääletustulemused
Tulemusega poolt 76 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole on keskkonnakomisjoni algatatud maareformi seaduse § 23³ muutmise seaduse eelnõu 472 seadusena vastu võetud. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kogumispensionide seaduse ja sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Soovivad. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Helle Kalda! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Kogumispension on teema, mis puudutab väga suurt osa meie ühiskonnast. Meil on täna Eestis umbes 600 000 töötavat inimest ja teise sambaga on neist liitunud umbes 500 000. Tegemist on üldrahvalikult tähtsa küsimusega. Teise samba sissemaksete peatamine hävitab kõigi nende 500 000 inimese usalduse meie pensionisüsteemi ja ka Eesti riigi vastu. Riik ei ole enam turvaline ja stabiilne partner. Inimesed ei taha pühendada oma elu riigile, kes neid sellisel määral ja nii olulises küsimuses alt veab. Kogumispensionisüsteemi juurutamisel ja teise samba käivitamisel oli valitsuse konkreetne sõnum meie ühiskonnale, et see lahendus on kindel ja sellise süsteemiga võivad inimesed turvaliselt oma pensionivara koguda. Inimesed uskusid. Neil oli õigus uskuda seda, mida valitsus neile räägib. Inimesed arvestasid antud garantiisid ja langetasid oma otsused vastavalt sellele. Kui meie pensionisüsteem ei ole kindel, mis siis üldse siin riigis kindel on? Millele saavad inimesed rajada oma tuleviku, millega arvestada? Iga inimene tahab, et pensionipõlves oleks, millele loota ja millele toetuda. Kui Eesti riik ei paku seda kindlust, siis otsitakse seda paratamatult mujalt, teistest riikidest. Meil on niigi ülisuur probleem väljarändega. Pensionisüsteemi usaldusväärsuse hävitamine ainult soodustab inimeste lahkumist Eestist. Kas meid on siin liiga palju, et peame inimesi ära peletama?
Vähetähtis ei ole ka see, millise mulje jätame oma pensionisüsteemi lõhkudes välisriikidele ja sealsetele investoritele, kelle investeeringuid me oma riigi, meie majanduse edendamiseks nii väga vajame. Me jätame mulje, et oleme ebastabiilsed, mitteusaldusväärsed ja meist tuleb igaks juhuks kaugele hoida. Me mitte ainult ei hävita oma inimeste usaldust, vaid peletame eemale ka investorid.
Eesti Keskerakonna fraktsioon tegi eile ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada, et saaksime nii olulist eelnõu valitsusega arutada ja leida Eesti jaoks ikkagi parema lahenduse. Kahjuks meid ei võetud kuulda. Kui valitsuskoalitsioon on astumas sellist sammu pensionisüsteemi hävitamise teel, siis jääb vägisi mulje, et koalitsioon ei ole ikka aru saanud, millega on tegemist. Kuulates eile umbusalduse avaldamisel peaminister Ansipi vastuseid, sai vist küll kõigile selgeks, et meie peaministril puudub visioon edasimineku võimalustest, puudub arusaam meie majandusest ja puudub suutlikkus meie riigi heaks sisulisi samme astuda ning seega jätkab ta koalitsiooni lõhkumist. Täna tahate teie lõhkuda pensionisüsteemi! Eesti Keskerakonna fraktsioon eelnõu ei toeta, kuna see on kahjulik Eesti olevikule ja tulevikule, kahandab rahva usaldust meie riigi vastu ning seab suure küsimärgi alla meie pensionisüsteemi tuleviku. Keskerakond ei saa toetada sellise hävitusliku iseloomuga seaduseelnõu! Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ning me võime alustada eelnõu 476 lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 476. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 51 Riigikogu liiget, vastu 30 Riigikogu liiget ja erapooletuid ei ole on Vabariigi Valitsuse algatatud kogumispensionide seaduse ja sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 476 seadusena vastu võetud. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti inimarengu aruanne 2008" arutelu.
Head ametikaaslased! Head külalised! Lubage mul enne arutelu algust lühidalt tutvustada teile arutamise korda. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 153 on juhatus põhiseaduskomisjoni ettepanekul määranud selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamiseks järgmise korra. Põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde ettekanne kuni 10 minutit, küsimused ja vastused kuni 10 minutit. "Eesti inimarengu aruande 2008" toimetaja Erik Tergi ettekanne kuni 20 minutit, küsimused ja vastused kuni 30 minutit. "Eesti inimarengu aruande 2008" peatoimetaja Marju Lauristini ettekanne kuni 20 minutit, küsimused ja vastused kuni 30 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjatele kokku kaks küsimust. Peale küsimuste vooru on läbirääkimised, sõnavõtuga võivad esineda Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad.
Hea Riigikogu! Teen teile ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõtuga fraktsioonide esindajad ja arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Mul on suur au paluda kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde!

Auväärt Riigikogu istungi juhataja! Auväärt Riigikogu liikmed! Austatud külalised, eriti "Eesti inimarengu aruande 2008" koostajad ja Eesti Koostöö Kogu esindajad! Riigikogu põhiseaduskomisjon on seisukohal, et Eesti 2008. aasta inimarengu aruanne on aus peegeldus meie elust ja tegelikkusest. Selles on nii uut informatsiooni, olulist mõtlemis- ja vaidlusainet kui ka värskeid vaatenurki nendele küsimustele, mille vastuseid me arvame tegelikult teadvat. Nagu meie riigipea on selle dokumendi eessõnas öelnud, me vajame neid teadmisi just praegu, ajal, mil majanduse kasvukõver on võtnud järsu suuna alla ning eilse muretuse asemele on tulnud ebakindlus homse ees, mil pannakse proovile see, mis me riigi ja rahvana tegelikult väärt oleme. Esitan siinjuures vaid mõned teemavaldkonnad: meie eluiga, tervis ja võimalik eluga rahulolu, meie elukvaliteet tarbimis- ja infoühiskonnas, võimalikud sotsiaalsed riskid majanduskriisi ajal. Eesti Koostöö Kogu oli see, kes eelmisel aastal korraldas neid küsimusi ette valmistades inimarengu aruande peatoimetaja leidmiseks kõigepealt kutsevooru, ja välja valitigi professor Marju Lauristin koos oma meeskonnaga, kelle tegevuse tulemusena tänane aruanne on teie lauale jõudnud.
Riigikogu põhiseaduskomisjon arutas Eesti inimarengu aruannet oma 6. aprilli istungil. Organisatsioonilisest küljest oli meie komisjoni otsus väga konkreetne: arvestades meile esitatud probleemide olulisust, viia nimetatud aruanne Riigikogu täiskogu istungile olulise tähtsusega riikliku küsimusena. Külaliste-ekspertidena olid komisjoni istungil Eesti Koostöö Koja juhatuse esimees Peep Mühls ning aruande toimetajad Marju Lauristin ja Erik Terk. Kõik nad esinesid ka sõnavõttudega ja aitasid kolleegidel põhiseaduskomisjoni liikmetel mõtestada lahti kirjalikku aruannet. Komisjoni liikmetest esitasid küsimusi ja võtsid sõna head kolleegid Evelyn Sepp, Ene Kaups, Igor Gräzin, Lembit Kaljuvee, Urmas Reinsalu ja Hannes Rumm.
Kindlasti pole siin vajalik järgmiste esinejate ettekandeid ette ära pidada, aga mõne sõnaga siiski sellest, mida komisjonis arutatust ja kirjalikust aruandest võiks välja tuua. Esmalt see, et kõik elukvaliteedi küsimused on otseselt seotud sellega, kuidas majanduskriis meie elu mõjutab. Samas on elukvaliteediga seotud teemad pikaaegsed ja seotud inimeste põhiseaduslike õiguste kaitsega. Muuseas, alles 30–40 aastat tagasi hakati nägema seda, et lisaks objektiivsetele näitajatele, mis puudutavad inimeste sissetulekut, on väga oluline ka inimeste psühholoogiline ja sotsiaalne rahulolu, heaolu subjektiivses mõttes. Alates teatud sissetuleku tasemest ei sõltu inimeste heaolu tase enam rahast ja järjest enam hakkavad mängima psühholoogilise heaolu aspektid. Seega, nagu meil komisjonis juttu oli, ei tähenda enam hea sissetulek, auto või uue maja omamine iseenesest veel head elu. Suurt rolli mängivad siin inimese tervislik seisund, tema töö, tööga rahulolu, suhted teistega, kaasatus oma kogukonda, isiklik turvalisus ja muidugi ka emotsionaalne heaolu, õnnetunne, nagu professor Lauristin meile komisjonis ütles.
Meie demograafilisest arengust rääkides on Eesti jaoks olulisim eelkõige sündide ja surmade vahekord, mis, nagu me teame, on uusimate andmete järgi alles eelmisel aastal eestlaste osas muutunud esmakordselt positiivseks. Ka inimarengu aruande koostajad on toonud sündide arvu kasvu ühe olulise põhjusena välja just vanemahüvitise sisseseadmise, mis on hinnanguliselt suurendanud Eestis sündimust kuni 10% ulatuses. Rahvastikurände puhul peab aruanne oluliseks mitte lihtsalt immigrantide integreerumist meie riiki, vaid seda, et eesti keeles kõnelev rahvas jääks ka tulevikus Eestis ikka enamusrahvaks.
Meil oli juttu ka sellest, et aastad pärast Euroopa Liiduga liitumist, 2004–2007, olid Eestis majandusliku tõusu aeg, mil toimusid väga märgatavad elukvaliteedi muutused perede sissetulekute ja kulutuste struktuuris. Me olime lähenenud heaoluühiskonna standardile, majanduskriisi tõttu oleme aga nüüd kukkunud mitme aasta võrra tagasi.
Komisjonis märgiti – ma usun, et seda selgitatakse ettekannetes edaspidi põhjalikumalt –, et inimarengu indeksis on kolm komponenti: elu kestus ja tervis, haritus ja elujärg. Loomulikult on meie haritus suhteliselt kõrge, kohustuslik keskharidus, ka omaaegne, on siin avaldanud positiivset mõju. Põhiprobleem on aga elu kestuses, just nimelt inimeste eluea poolest pole Eesti heas seisus ja seda eriti meeste madala keskmise eluea tõttu.
Komisjonis viidati olulise probleemina veel inimeste tervena elatud aastate arvule – see on aeg, kui inimene suudab olla veel aktiivne nii enda kui teiste seisukohast. See on Eestis keskmiselt 52 aastat, mis on mituteist aastat vähem kui näiteks Maltal või Rootsis. Elukaar pannakse paika tegelikult juba teismeeas, aga küsitlused näitavad, et just nimelt suur osa meie noortest suitsetab, joob ja katsetab uimasteid. Sellel teemal me peatusime oma komisjonis väga pikalt. Väideti, et Eesti poisid on uuringute kohaselt jõudnud juba näiteks kanepi tarbimises järele isegi Ameerika poistele. Siit tuleb üks meie komisjoni põhiseisukohti, et peame vaatama haridusreformi mitte ainult hariduse seisukohalt, vaid ka noorte eluviisi, kasvatuse, isiksuse ja kogu rahva potentsiaali seisukohalt. Põhikool ei ole vaid gümnaasiumi eelklass, vaid ka isiksuse kujundamise aeg. Selles kontekstis, head kolleegid, on oluline teada, et meil Riigikogus on just praegu menetluses uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus.
Noorte ja vanade võrdlusest tuleb välja, et meil on olukord, kus interneti kasutamist peetakse heaolu tajumisel sissetuleku järel tähtsuselt teiseks teguriks. Me oleme väga jõudsalt liikunud infoühiskonda, mis tähendab aga seda, nagu professor Lauristin ka ütles, et diferentsid hakkavad suurenema, ja mitte ainult selles, kas on füüsiline ligipääs arvutile, vaid teenuste kasutamise oskuses. Aruandest loeme otsesõnu, et valdaval enamikul 15–19-aastastest interneti kasutajatest on just nimelt meelelahutuslikud ja suhtlemiseesmärgid ning infokeskne kasutus on selles osas vähetähtis. Muuseas, head kolleegid, ka Riigikogu saalis võib kolleegide töölaual lugeda ära peaaegu kümmekond arvutit. Kui ajalehe või juturaamatu lugemine ei ole siin saalis kindlasti hea toon, siis seda, kas arvutist otsitakse eelnõule laiemas mõttes vajalikku materjali, tutvutakse uudisega või vaadatakse kinnisvarahindu, ei hakka keegi siin vaatama.
Inimarengu aruande hinnang meie elukvaliteedile on tehtud rahvusliku tunnuse alusel ja komisjonis oli juttu sellest, et kõikide tunnuste järgi on eesti keelt emakeelena rääkivate inimeste elukvaliteet kõrgem kui emakeelena vene keelt rääkijatel. Vene rahvusest töötajate ootused palga ja tööturu suhtes on küsitluste järgi tunduvalt kõrgemad kui eestlastel. Teine ootus, mis on venekeelsel elanikkonnal palju suurem, on ootus avalike teenuste suhtes, just nimelt riigi rolli  ja riigi abi suhtes selles küsimuses.
Komisjonis küsiti ka, miks on Eestis vanurite üldine eluiga niisugune, nagu ta on, ja samal ajal on vanurite üldine eluga rahulolu, võrreldes teiste Euroopa vanuritega, küsitluse kohaselt suhteliselt hea. Meile selgitati, et Eestimaal on alati olnud üks niisugune spetsiifiline vanainimese tüüp, keda võib nimetada heas mõttes eakaks ja vähenõudlikuks. Nemad on oma elu jooksul juba nii palju näinud, nii head kui halba, mistõttu praegune raske aeg on neile suhteliselt arusaadav ja mõistetav ning neil ongi selline rahulolev hoiak.
Aruande neljanda peatüki neljas alaosa on pühendatud inimeste hoiakutele poliitika suhtes. Seda võib ka korra lähemalt vaadata. Demokraatia arengut peavad meil jälgima mitmesugused organisatsioonid Eestis ja nemad ütlevad, et Eesti on loomulikult demokraatlik riik, meil on vabad valimised, edukalt toimivad demokraatlikud institutsioonid. Aga siiski on tehtud ka küsitlusi, mille järgi alles 2005. aastal 46% eestlasi ja 39% venelasi ei olnudki päris kindlad, et demokraatia on parim valitsemisviis. Nii et, head kolleegid, meil on, millele mõelda!
Ja lõpuks, majanduskriisi tingimustes on selle kõige tõttu oluline, et majanduspoliitika püüaks ära hoida negatiivseid mõjusid eelkõige laste elukvaliteedile, väldiks üldist terviseriskide suurenemist ja mis kõige olulisem – riik peaks suutma ära hoida paanikat ja rahvuslike ning sotsiaalsete pingete teravnemist. Seda kõike ka käesoleva aruande esitajad meile põhiseaduskomisjonis soovitasid. Sellega ma lõpetaksin. Aitäh!

Tänan, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Heimar Lenk, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea esineja! Sellest aruandest, millest te lühikese kokkuvõtte tegite, selgub, et meie pilt pole kaugeltki roosiline. Tervis on vilets, elu on lühike, vanainimesed on kodus vait, ei julge küsida suuremat pensioni. Ma arvan, et sellise maailmavaate peale küll riik tulevikku rajada ei saa. Siit ka minu küsimus. Kuna me praegu Euroopa Liidus kõige vähem finantseerime tervishoidu ja sotsiaalhoolekannet ning eile kuulsime, et me oleme ka majandusarengult punase laterna ossa sattunud, siis on küsimus teile kui koalitsiooni esindajale: kui palju ja milliseid järeldusi te sellest aruandest teete? Mida te kavatsete päevapoliitikas muuta, et järgmine aruanne parem oleks?

Aitäh! Järeldusi sellest aruandest ei pea tegema mitte ainult koalitsioon, vaid kõik, kes me täna siin Riigikogu saalis oleme. Oluline on, et nende küsimuste alusel tekiks diskussioon ja riigil oleks võimalik ka neid väheseid vahendeid, mis tal praegu sellisel raskel majanduslikul ajal on, jagada nii, et need tõepoolest oleksid suunatud kõige konkreetsema abivajajani, mitte lihtsalt üldises mõttes ühe või teise eluvaldkonna paremaks muutmisele.

Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Mul on tõsine kahtlus, et kolleeg Lenk võttis selle aruande tagurpidi kätte. Tegelikkuses on siin ka päris palju sellist, mis meele rõõmsaks teeb, eriti just strateegilises plaanis. Ma pean oluliseks demograafilisi trende. Nii väärika demograafi nagu Ene-Margit Tiidu hinnang, et perepoliitika ja eriti vanemahüvitis on positiivselt mõjunud Eesti sündimusele, näitab, et me oleme teinud õigeid otsuseid. Siit edasi küsin, kas on ruumi selliseks rahvuslikuks või ühiskondlikuks kokkuleppeks, et saavutada perepoliitika stabiilsus ja lõpetada kindlustunde õõnestamine puhtalt mingi lühiajalise päevapoliitilise kasu saamise nimel? Kuidas sulle tundub, kas siin võiks olla ruumi laiemaks kokkuleppeks?

Ma arvan, et just Eesti Koostöö Kogu tegevus ja tänane aruande arutelu ongi tegelikult üks põhisamm niisuguse kokkuleppe saavutamiseks ja meie ühiseks tegevuseks sinu nimetatud suundades, mis tõepoolest peaks tagama selle, nagu inimarengu aruande autoridki ütlevad, et ka tulevikus oleksid eesti keeles kõnelevad inimesed siin Eestimaal enamuses ja jätkuks see tendents, mis eelmisel aastal esimest korda ilmnes – et meie, eestlaste iive on positiivne.

Marika Tuus, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Eelkõneleja Taavi Rõivas on meil ju tuntud faktide moonutamise poolest. Möödunud aastaga võrreldes on Eesti edetabelis ikkagi kahe koha võrra langenud. Kuigi haridus hoiab meid kuskil 19. kohal, siis eluea näitaja poolest oleme 89. kohal ja tervena elatud aastaid on näiteks meestel 49,4, naistel pisut rohkem (Euroopas on see arv üle 60). Siin on tähtis osa siiski tervishoiul. Kuid me teame ka fakti, et Euroopa Liidu riikidest panustab Eesti tervishoidu kõige vähem, me oleme viimasel kohal. Kas tänane valitsus on püüdnud siin midagi muuta, muuta rõhuasetusi ja seda rahaosa suurendada? Praegu me teame, et tervishoiust võetakse kogu aeg vähemaks ja raha külmutatakse.

Aitäh! Väga kerge on väita, et Eesti on kuskil viimasel kohal, ja tunda selle üle siin Riigikogu saalis rõõmu, aga ma loodan, et see siiski päris nii mõeldud ei olnud. Eri riikides on tervishoidu suunatavad rahad natuke teistsuguse liigitusega ja tulenevad teistsugustest allikatest kui mõnes teises Euroopa Liidu riigis. Nii et päris üheselt võrreldav see ei ole. On tervishoiusüsteeme, mis on rohkem omavalitsuskesksed, samal ajal kui Eestis on see riigikesksem. Küll aga tuleb nimetada seda, et näiteks 2006. aasta andmete põhjal täpsustatud inimarengu aruandes on Eesti inimarengu järjestuses maailmas hoopis kahe koha võrra tõusnud ja jõudnud 170 riigi seas just nimelt 42. kohale. Seega on ta isegi n-ö kõrgemalt arenenud riikide seas, tõsi küll, mitte muidugi nende kõrgemalt arenenud riikide esimeses osas, vaid seal lõpuosas, aga inimarengu aruande järgi on ta siiski juba sinna jõudnud. Kuigi jah, Euroopa Liidu riikide seas ei ole see pilt muidugi iseenesest nii hea.

Rein Ratas, palun!

Tänan, juhataja! Austatud põhiseaduskomisjoni esimees! Käsitletav inimarengu aruanne teeb eakate elukvaliteedi osas nukra järelduse: eakad on ühiskondlikult suhteliselt väheaktiivsed, mis omakorda tuleneb suuresti nende võimaluste vähesusest. Kas te näete, austatud põhiseaduskomisjoni esimees, vajadust ja ka võimalust Riigikogu poolt in corpore algatada meetmeid eakate ühiskondliku aktiivsuse suurendamiseks? Olen rääkinud.

Jah, olete järjekordselt rääkinud. Mis puutub eakate aktiivsuse suurendamisse, siis ma usun, et ülejärgmine esineja, professor Lauristin selgitab seda pikemalt. Kuid ka selles osas on päris mitmeid põhjuseid. Esiteks on meil kindlasti väga aktiivseid eakaid inimesi, mida me ka eile väljasõidul Tallinnas, näiteks Pirita linnaosa külastades, nägime. Nägin seal päris mitmes eakate kokkusaamise kohas inimesi, kes ka sel kellaajal tegelesid veel neile jõukohase kehalise spordiga. Küll aga on ka inimesi, kes tõepoolest ei soovigi kodust välja tulla. On inimesi, kellel on tervislikud põhjused, miks nad ei ole ühiskondlikult aktiivsed. Nii et päris niimoodi, puhtalt ühe seaduse vastuvõtmisega ei saa seda olukorda parandada. Küll peab see olema meie üldisem töö mitme seaduse kaudu, et moodsas keeles öeldes seenioriaeg oleks siiski positiivne ja inimesed oleksid rahul.

Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Suur tänu kolleeg Tuusile, kes andis mulle võimaluse juhtida saali tähelepanu lähemalt just demograafiaküsimustele, sest strateegilises mõttes on see minu meelest ülioluline. Võib-olla on see, kas 50 või 100 aasta pärast on siin maa peal inimesi, kes eesti keeles räägivad, oluliselt tähtsam küsimus kui kas või meie praegune majanduskriis. Ma vaatan leheküljel 15 olevat graafikut, kus pikaajaliselt nähakse ette, et aastaks 2050 on Eesti rahvaarv vähenenud ligikaudu 1,2 miljoni elanikuni. Ma mäletan, et vanemahüvitise kehtestamise eelselt oli see prognoos 750 000. Kuidas sellist trendi kommenteerida? Ühelt poolt on see ju positiivne, aga teisalt on see ikkagi rahvaarvu veelgi vähenemine.

Aitäh! Eks siin on mitu komponenti. Sõltuvus välisrändest kindlasti, siis on välja toodud sündide ja surmade vahekord, inimeste üldine heaolu. Üldine majandusareng siin maailmas on viinud viimastel aastatel selleni, et noored, kes on läinud paljuski mujale õnne otsima, on mitmetel põhjustel pidanud just nimelt siia kodumaale tagasi tulema. Kolmas osa on kindlasti see, mida me siin seadustega suudame teha, et seda seisukorda parandada.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea kolleeg! Kas komisjonis oli juttu sellest, kui palju Eesti inimarengu aruande koostamine maksab?

Aitäh! Ei, sellel teemal meie põhiseaduskomisjon ei peatunud.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks "Eesti inimarengu aruande 2008" toimetaja Erik Tergi!

Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu! Minu ülesanne on tutvustada natuke lähemalt selle Eesti Koostöö Kogu toetusel koostatud päris mitmepalgelise ja paksu materjali majandust käsitlevaid osasid, nii eraldi majandusosa kui ka mõningaid majandust puudutavaid asju teistes peatükkides. Aga kuna mina esinen kahest ettekandjast esimesena, siis ma peaksin rääkima lühidalt ka nendest üldjäreldustest, mis aruandest välja tulid.
Ütlen veel kord algatuseks, et inimarengu indeks koosneb kolmest komponendist – eluiga, sisemajanduse kogutoodang inimese kohta ja haridus. Seda SKT-d per capita on aruandes hakatud nimetama ilusa eestikeelse sõnaga "elujärg". Varem oli inimarengu indeksi liikumise prognoosimine suhteliselt igav tegevus. Oli täiesti selgelt näha, et see muutus sõltuvalt sellest, kuidas muutus majanduslik elujärg, kuna see on kolmest komponendist kõige dünaamilisem, teised komponendid on palju staatilisemad. Aga nüüd, paar aastat tagasi me jõudsime üksjagu teistsugusesse situatsiooni, nimelt sellisesse, kus me oleme rahvusvahelistes pingeridades majanduselujärje järgi enam-vähem sama koha peal kui inimarengu indeksi osas tervikuna. Ja järgmise perioodi kohta võib väga selgelt ennustada, eriti kui me vaatame mitu aastat ette, mitte ühe aasta ette, sest rahvusvaheline statistika, mida me kasutame, tuleb hilinemisega, et kindlasti me hakkame majanduslanguse tõttu nüüd indeksis väga tugevalt kaotama. Kui palju me kaotame riikide pingereas, hakkab sõltuma sellest, kui palju teised kukuvad. Aga ma arvan, et meid peaks rõõmsamaks tegema see, kui me vähem kukume, mitte see, et teised rohkem kukuvad.
Kui me hakkasime seda aruannet kokku kirjutama, siis oli Eesti Koostöö Kogu tasemel vastu võetud otsus, et me kontsentreerume elukvaliteedile, mis tundus kõigile autoritele väga põneva teemana. Aga poole töö pealt tuli sisse teine fookus, nimelt majanduskriis, ja seetõttu me pidime kirjutamise käigus tegema väikese kannapöörde – hakkama vaatama, kuidas inimkapital ja sotsiaalne kapital  majanduskriisi tingimustes vastu peavad ja mida annaks nende mõlemaga ette võtta, et väljuda majanduskriisist võimalikult terve nahaga ja sellise potentsiaaliga, kust oleks võimalik hiljem edasi areneda ja kasvada.
Siin selle pildi peal on näha, mis on toimunud pikema ajaperioodi jooksul inimarengu indeksi dünaamikas ja kuidas on muutunud meie koht pingereas. Kui teha siit mingi üldistus, siis üldistus võiks olla niisugune, et maailma mastaabis me oleme selline suhteliselt arenenud riik ja rahvas ning Euroopa mastaabis teps mitte, sest inimarengu indeksi järgi me edestame Euroopa Liidu riikidest praegu ainult Bulgaariat, Rumeeniat, Lätit ja Leedut. Võib väita, et see indeks on meil eelmisel, ma rõhutan, kriisieelsel perioodil tõusnud küllalt hästi, aga kui me vaatame, kuidas on tõusnud meie koht pingereas, siis see on mõnevõrra keerulisem või hüplikum. Tähendab, see ei ole tõusnud sama kiiresti sellepärast, et ka teised on suutnud oma arengutaset päris tugevalt tõsta.
See pilt näitab tegelikult praegust seisu inimarengu indeksi kolme komponendi osas. Majandusarengult või elutasemelt oleme siis samal tasemel kui indeksiga tervikuna, hariduse poolest oleme olulisemalt kõrgemal ning tervise ja eluea poolest oluliselt madalamal. See ongi tegelikult selle asja kontekst, ja kui te loete siin olevat statistikat, siis ma soovitaksin keskenduda mitte niivõrd selle indeksi dünaamika kui terviku peale, sest ma arvan, et ÜRO suur panus selle metoodika väljamõtlemisel on eelkõige see, et neid kolme asja vaadatakse koos ja seoses. Selle üle, milliste osakaaludega siin midagi mõõta, võib ju vaielda, aga igal juhul on võimalik näha väga olulisi seoseid, kui me ei vaata neid kolme komponenti eraldi, vaid omavahel seotuna.
Järgmise pildi peal on päris ilusti näha – rõhutan jällegi, et see on kriisieelne pilt, sest rahvusvahelised statistilised võrdlused hilinevad –, et kriisieelsel perioodil on meil toimunud kiire majanduskasv, ka hariduse dünaamika ei ole paha, kuid samal ajal on täiesti stagneerunud kolmas komponent, mis hõlmab eluiga ja tervist.
Kaks sõna aruande struktuurist. Marju Lauristin räägib oma ettekandes täpsemalt autoritest, kes olid kaasatud ja kes millega tegeles. Selle pildiga ma tahaksin rõhutada, et traditsiooniliselt on nendes aruannetes olnud alati kolm teemat, needsamad inimarengu komponendid – tervis, haridus ja majandus. Seekord on tervise ja majanduse kohta eraldi peatükid, haridus on üks osa esimesest peatükist ja eraldi on sellise suhteliselt uudse elemendina käsitletud tarbimis- ja infoühiskonda. Eraldi, kuigi mitte omaette peatükina on käsitletud ka rännet ja eriti väljarännet. Kui te vaatate selle pildi ääri, siis vasakul pool servas on tavaliselt see, millega sotsiaalteadlased ikka tegelevad – nad vaatavad kõiki asju vanusegruppide, tulugruppide ja rahvuste kaupa. Praegusel juhul me tegime rahvuste lõike kohta eraldi peatüki. Kõik muu statistika, näiteks vanusegruppide ja tulugruppide lõikes, on ka olemas, aga te leiate selle lihtsalt eri peatükkidest. Seda teemat on käsitletud nii läbi elukvaliteedi prisma, rahuloluprisma kui ka heaoluprisma, millel on päris mitmed kattuvad elemendid, aga igaühel on natuke oma fookus. Ja nagu ma enne ütlesin, elukvaliteet on võetud siin selliseks põhiliseks vaatenurgaks.
Üldised tendentsid kriisieelsel perioodil. Majanduslik kindlustatus, eluasemetingimused ja muud sellised asjad loomulikult paranesid ja seoses sellega kasvas ka inimeste rahulolu. Võime olla rõõmsad, et ka inimestevahelised sotsiaalsed suhted tihenesid mõnevõrra ja kasvas aktiivsus ühiskonnas, mis teeb sotsiaalteadlastele eriti head meelt. Selle foonil võib aga ikkagi väita, et elukvaliteedilt jääb Eesti nii objektiivsete kui subjektiivsete näitajate järgi Euroopa keskmisele alla ja suhteliselt selgelt alla. Elukvaliteedi üksikuid aspekte iseloomustavad vanuse, piirkondade ja rahvuste lõikes suured erinevused. Tegelikult on see vana probleem, mida on juba eelmistes inimarengu aruannetes pidevalt toonitatud.
Seda pilti ma kommenteerima ei hakka, aga ma soovitaksin lugupeetud poliitikutel seda vaadata, sest see, kuidas muutub inimeste kulutuste struktuur, on tõenäoliselt üks kõige olulisemaid indikaatoreid igasuguse poliitika ajamisel. Mul oleks hea meel, kui lugupeetud poliitikud nende piltidega edaspidi rohkem tegeleksid. Tervikuna on dünaamika hea ja ka kulude struktuur on siiski positiivses plaanis, nii nagu arenenud ühiskondade puhul ette nähakse, aga see puudutab jällegi varasemat perioodi, mitte praegust ega eelseisvat aastat.
Kui me vaatame tervist ja umbes samasuguse pildi võib anda ka hariduse kohta, siis mida me näeme? Me näeme, et tegelikult on siin väga selged tagasisideseosed majanduse arenguga. Tihtilugu me vaatame majandust kuidagi eraldi ja tervist ning teisi sotsiaalseid näitajaid eraldi, aga tegelikult see, mis toimub meie tervisega, piirab väga tugevalt meie majanduse edasise arengu võimalusi. Meil on siin toodud üks päris huvitav makromajandusliku modelleerimise katse, millega on tegelnud üks Eesti tugevamaid makromajanduse teadlasi Andres Võrk, kes Praxises töötab, ühe rahvusvahelise projekti raames. Nad on siin mudeldanud seda, et kui meil õnnestub suremust ühel, teisel või kolmandal määral vähendada, mida see siis tegelikult tähendaks meie elujärje tõusu kohta. Te näete siin (see skaala on esitatud USA dollarites), et see on 9000 – 16 000 dollari vahel sõltuvalt kaugemas perspektiivis sellest, kui palju õnnestuks elueaga mängida, positiivses tähenduses. Teiste sõnadega, siit tuleneb väga üheselt, et tervishoiuga tegelemine ei ole ainult tervishoiu- ja sotsiaalprobleem, vaid see on ka väga tugev majandusliku arengu potentsiaal.
Tavaliselt sotsiaalteadlased juba a priori eeldavad, et kui on investeeritud inimkapitali või sotsiaalkapitali, st tervisesse ja haridusse, inimestevahelistesse suhetesse, võrgustike tekkesse, usalduse suurendamisse ja muudesse sellistesse asjadesse, siis on see väga hea ja vähemalt sama tähtis, kui mitte tähtsamgi, kui investeeringud füüsilisse kapitali. Majandusteadlased ja ärimehed seda tavaliselt jutu järgi ei usu, vaid tahavad alati näha, kui tugev järelmõju neil sotsiaalselt motiveeritud investeeringutel on ja millised tugevused on tulemustel. Seetõttu, et teha selgeks, kas inimkapitali, sotsiaalkapitali on piisavalt investeeritud või mitte, on ainuke võimalus vaadelda rahvusvahelisi võrdlusi ja siis me suudame Eesti nende sfääride ja sinna investeerimise kohta midagi arvata. Muidu on see natuke nagu iseenda juuste väljatõmbamine, mille baasil eriti midagi öelda ei saa.
Me siin püüdsimegi European Social Survey andmete järgi teha statistilist analüüsi. Tartu Ülikooli majandusteadlased analüüsisid heaolu eri komponente, majanduslikke ja muid. Kõiki neid komponente, mis siin seina peal on kirjas, saab hinnata nii objektiivsete kui subjektiivsete näitajate järgi. Tulemused on järgmised. Kõigepealt, kõikide komponentide järgi, ma rõhutan, kaasa arvatud ka majanduslik komponent, oleme ikkagi selgelt Euroopa nõrgemas liigas. Seetõttu ei tundu ülesanded pürgida väga lühikese aja jooksul kuhugi tippu küll eriti põhjendatud olevat. Me peaks esialgu nõrgemast liigast välja saama. Ja mis on eriti huvitav, kõikides valdkondades olid meie subjektiivsed hinnangud kriisieelsel perioodil paremad kui asjade objektiivne seis. See tähendab seda, et näiteks tervishoidu on võimalik hinnata enam-vähem mõõdetavate indikaatorite järgi, nagu näiteks kaotatud tööpäevade arv või midagi muud sellist, haridust jällegi näiteks selle järgi, kui palju lapsi mingil tasemel koolist välja langeb, ja siis selle baasil teha riikide pingeread, ja on võimalik küsida inimeste üldist rahulolu haridusasjadega ja tervishoiuasjadega. Pilt on see, et meie subjektiivne rahulolu on kriisieelsel perioodil olnud parem, me oleme olnud väga optimistlik ja ennast hästi hindav seltskond või, ütleme siis niimoodi, ennast isegi kergelt üle hindav seltskond Eestimaal tervikuna. Ja probleem on nüüd selles, et kui kaela tuleb tugev kriis, mis siis sellest subjektiivsest hinnangust saab, kas siis ei tule väga tugevat tagasilööki. Siin on näiteks näha Eesti koht sel objektiivsel ja subjektiivsel skaalal heaolukomponentide kaupa. Detailsem analüüs ütleb, et kui me vaatame subjektiivseid hinnanguid, siis me seisame Euroopa riikide pingereas alati umbes kolme koha võrra kõrgemal, kui näitavad objektiivsed hinnangud. Ja sellel iseendast heal optimismil on olnud üks paha külg. Paha on see, et kuna me oleme olnud oma tervise ja hariduse asjadega võib-olla natuke rohkem rahul, kui asi väärt on, siis on see takistanud meid nendele sfääridele piisavalt tähelepanu pööramast, et seal olukorda parandada ja sinna rohkem investeerida. Nii et rahulolu ei ole ka alati hea!
Siin on nüüd nagu eelmise pildi pealgi riigid pandud ritta selle järgi, kui suur on nendes objektiivse ja subjektiivse hinnangu vahe. Me näeme, et Eesti on siin väga huvitavas seltskonnas koos Soome ja Venemaaga. Tähendab, kõigis nendes kolmes riigis on ennast väga tugevalt üle hinnatud. Edasiseks mõtlemiseks: mis neil kolmel riigil võiks ühist olla?
Selles aruandes on päris põhjalikult analüüsitud sotsiaalkulude dünaamikat. Ja järeldus on, et sotsiaalkulud on kõrge majanduskasvu tingimustes küll kasvanud, aga nende kasv on olnud majanduskasvust palju tagasihoidlikum. Haridus-, sotsiaalkaitse- ja tervishoiukulude osas on autorid selles aruandes veel eriti kriitilised. Nad väidavad, et need on püsinud madalal tasemel kogu perioodi jooksul. Selline arengumudel on aidanud hoida küll eelarvet tasakaalus, mis on positiivne pool, aga negatiivne pool on, et vaevalt on see aidanud luua sellist inim- ja sotsiaalset potentsiaali, mida meil läheb vaja tulevaseks arenguks. Teiste sõnadega, me sisenesime praegusesse kriisi vähem arendatud inim- ja sotsiaalse kapitaliga, kui meil tegelikult oleks selle majandusarengu baasil olnud võimalik luua.
Me oleme suhteliselt uhked oma hariduse üle, et näiteks kõrgharidusega inimeste protsent on meil kõrge, võrreldes teiste riikidega. Aga meie inimarengu aruande autorid arvasid, et tegelikult on eriti kõrgharidust väga raske mõõta, sest kõrghariduse kvaliteet eri riikides on erinev. Võib-olla on natuke objektiivsem indikaator, kui me võtame kõrghariduse ja keskhariduse kokku, ja siis me peame küll võib-olla natuke üllatavalt tõdema, et me ei ole liidrite hulgas, vaid oleme selle näitajaga Euroopas enam-vähem keskel. Ma arvan, et siin taga on ikkagi päris suuresti koolist väljalangevuse kõrge protsent. Muidugi, suhteliselt kõrge haridustase, eriti ülikoolihariduse kõrge protsent, muudab meie tööjõu paindlikumaks ja kergendab majandusstruktuuri muutumist – see on meie praeguses mitte kõige paremas majandussituatsioonis üks selgelt positiivne sisend.
Senini on kasvav majandus aidanud täiendava rahaga siluda tervishoiusüsteemi ebakohti, aga majanduslanguse tingimustes võib täiesti kindlalt prognoosida, et siin vastuolud suurenevad. Kuna me enne vaatasime tervisekomponendi seost arenguga tervikuna, siis seda on tõesti kriitiliseks momendiks pidanud ka majandusteadlased, mitte ainult sotsiaalteadlased.
Palju on diskuteeritud tööjõuturu ja tööjõuturu paindlikkuse üle. Ma päris kindlasti ei taha selle paari slaidiga sekkuda poliitilisse diskussiooni, mis praegu Eestis toimub, vaid tahaksin lihtsalt rõhutada, mida selle aruande tööturueksperdid esile tõid. Kui me ei vaata mitte seda, kui raske on inimest vallandada – tõesti, enne uue seaduse vastuvõtmist on see mehhanism Eestis olnud keeruline –, vaid vaatame selliseid objektiivseid näitajaid, kuidas ikkagi inimesed liiguvad organisatsioonide ja töökohtade vahel, siis tervikuna ei saa öelda, et Eesti tööturg oleks jäik. Tegelikult on ta olnud üle keskmise paindlik. Põhjus on see, et siin on tegelikult kaks mehhanismi. Üks on seadusandlik mehhanism, mis  Eestis on olnud mõnevõrra jäik. Teine on olnud see mehhanism, mis toimib ametiühingute ja tööandjate läbirääkimiste kaudu, ja kuna seal on ametiühingute roll olnud väike, siis see on tegelikult seda jäikust tasakaalustanud. Aruandes on võetud ideaaliks nn turvalise paindlikkuse süsteem või kontseptsioon, mis on Taani mudeli baasil välja töötatud ja rahvusvaheliselt aktsepteeritud. Raul Eamets ja teised, kes tööturu analüüsiga tegelesid, väidavad, et tegelikult on turvalise paindlikkuse süsteemil neli elementi, peale tööturu paindlikkuse on ka aktiivne tööturupoliitika, töötutoetused ja täiskasvanute koolitus. Ja tegelikult võib Eestis praegu pidada rahuldavaks ainult tööturu paindlikkuse näitajaid. Ühesõnaga, arvestades seda, et töötuhüvitised on meil väiksed, peaksid olema väga võimsalt välja arendatud ümberõpe ja muu aktiivne tööturupoliitika, täiskasvanukoolitus, mida meil kahjuks ei ole. Tähendab, mõned selle süsteemi komponendid on selgelt maha jäänud või lonkavad.

Austatud ettekandja! Teile eraldatud aeg on küll otsas, aga kui palju te vajaksite oma ettekande lõpetamiseks lisaaega?

Neli minutit, kui on võimalik.

Palun, neli minutit!

Aktiivse tööturupoliitika meetmed on olnud selgelt alarahastatud, kontingent, kellele need laienevad, on meil olnud väike ja see periood on olnud liiga lühike. Kui vaadata kulutusi aktiivsele tööturupoliitikale – siin on nüüd küll võetud varasem periood –, siis Eesti on sellel pildil Euroopa maade hulgas kõige madalama näitajaga.
Täienduskoolitus ja ümberõpe. Siin on vana probleem, mis on olnud ka varasemates aruannetes – osalejate arv on väike ja seda eriti madalamate tööturupositsioonide osas. Ümber õpivad need, kelle potentsiaal on isegi juba suhteliselt kõrge.
Kui me vaatame eestlaste ja mitte-eestlaste vahekorda, siis näeme väga selgelt, et töötuse tase on mitte-eestlaste hulgas oluliselt kõrgem, samal ajal kui nende tööturupositsioon on madalam. See on tõsine potentsiaalse pinge allikas majanduskriisi tingimustes. Samuti on ka võimalusega saada tööd eraettevõtluses. Kui te võrdlete neid graafiku jooni, siis te näete, et mitte-eestlaste osas on pilt selgelt paremale kaldu, st võimalused on tunduvalt kehvemad.
Ma liigun nüüd kiirelt edasi ja jõuan selle aruande viimase, järelduste peatüki juurde. Nimelt me püüdsime juba eelmise aasta lõpul välja joonistada, millised arengumudelid ja -võimalused võivad tekkida, ja vaatasime kahte võimalikku tulevikuolukorda. Nendest esimene on selline, kus väliskeskkond paraneb suhteliselt kiiresti, ja teine on see, kus langus jätkub. Languse jätkumise puhul võiks omakorda vaadata, kas ta jätkub kiiresti või mitte ja mis tüüpi see langus on. Praeguseks võime maikuu seisuga öelda, et keskmine tulp on oma aktuaalsuse kaotanud. Tähendab, sisuliselt on meie küsimus, milliste poliitikatega saada hakkama selle kolmanda, kehvemaks muutuva välismajandussituatsiooni tingimustes. Me vaatasime siin kolme varianti. Esiteks, kui abinõude üle otsustamine lükkuks edasi, teiseks, kui töötataks välja selline toetuspakett, kus sotsiaalsed prioriteedid on kesksed, ja kolmandaks, kus kesksed on ettevõtluse prioriteedid – eksport, investeeringud ja muud sellised asjad. Praktiliselt tähendaks esimene variant selget läbikukkumist ja meie hinnangul on võimalik saavutada teatud kompromiss teist ja kolmandat tüüpi pakettide vahel. Sedasama tegevust on edasi arendatud arengufondi "Valge paberi" raames ja seal on leitud, et see strateegia, mis oleks vajalik, peaks olema nn kaksikstrateegia.
Sellega ma lõpetaksin. Aitäh!

Hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Inimarengu aruandest on alati võimalik välja otsida nii kõike seda, mis on halvasti ja mida on vaja parandada, kui ka seda, mis on juba kas või eelmise aruandega võrreldes selgelt paremuse poole liikunud. Mina näiteks lugesin ja sain väga selgelt teada, et siin juba räägitud vanemahüvitis oma selgete reeglite ja kindlusega on avaldamas kasvavat mõju sündimuse kasvule, ja värsked uudised ütlevad, et eestlaste sündimus ongi jõudnud juba positiivse numbrini. Mis on teie arvates kolm kõige olulisemat teemat, kus me meie ees oleva inimarengu aruande järgi oleme selgelt paremuse poole liikunud? Mis on selgelt paremaks läinud?

Kuna mina pidin oma ettekandes kontsentreeruma majandusega seotud asjadele, siis sündimust, vanemahüvitist ja muid selliseid probleeme ma spetsiaalselt ei puudutanud. Nendest räägitakse järgmises ettekandes. Kui välja tuua paar positiivset asja, siis kõigepealt oli mulle suur ja positiivne üllatus see, et Eestis me usaldame oma institutsioone ja üksteist rohkem, kui usaldatakse näiteks teistes postsotsialistlikes maades ning  Kesk- ja Ida-Euroopa maades. Tähendab, me oleme sellega kusagil oma saatusekaaslaste ja Euroopa arenenud maade vahepeal. Ma arvan, see on päris hea ja päris tugev eeldus, et üldse loota, et me saame majanduskriisiga korralikult hakkama. Usaldus oma süsteemi vastu, oma institutsioonide vastu, iseenda vastu, üksteise vastu. Teine on loomulikult see, et eks me majanduse arenguga oleme kogunud paraja rasvakihi või varu. Ma arvan, et oma ettekandes ma ka rõhutasin neid asju selle üldise loetelu raames, mis on kriisieelsel perioodil paranenud. Meil on mõnevõrra tugevam positsioon, kui meil oli eelmise kriisi ajal.

Helmer Jõgi, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Tahtsin oma küsimuse esitada eelmisele ettekandjale, aga kuna teie rääkisite ka siin inimarengu aruande järeldustest, siis järelduste tegemisel on üks peatükk jäänud vaatluse alt välja. See on loovtööde konkurss "Minu Eesti". Need annavad teatud tonaalsuse kogu sellele aruandele. Minu küsimus ongi: kuidas te hindate subjektiivset külge ratsionaalsete otsuste ja järelduste tegemisel?

Mina ei nimetaks seda, millele te praegu rõhusite, võib-olla mitte niivõrd järeldusteks. Nimetaksin seda pigem nagu fooniks. Ja ma arvan, et see on äärmiselt positiivne foon. See aruanne ei ole ainult majandusteadlaste ja ratsionaalsete sotsioloogide arvude puru ja graafikud, nendega on ühendatud ka inimeste emotsioonid ja noorte inimeste maailmanägemine. Ma arvan, et see on positiivne ja seostub ka siin kajastuvate sotsioloogilise uuringu tulemustega. Me oleme tervikuna suhteliselt optimistlik rahvas, eks see vaatab vastu ka nendelt piltidelt, mida te seal aruandes näete.

Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Majandus- ja sotsiaalpoliitika tasakaalust rääkides, sotsiaalkulutuste tasemest rääkides tundub, et me jätkame kahjuks endises vaimus. Seetõttu Rahvaliit näeb küll, et diskrimineerimine süveneb, elanikkond kihistub üha enam ja tekivad uued riskirühmad. Seepärast peame ka üsna ekslikuks jutte sellest, et riigieelarve kärped tuleb avada kõikidele valdkondadele, kaasa arvatud kärbete tegemine ravi-, töötus- ja pensionikindlustuse süsteemis. See on meie arvates see, millesse peaks suhtuma äärmise ettevaatlikkusega. Minu küsimus teile kui majanduseksperdile: milliseid juhtnööre teie sellises olukorras annaksite, mida peaks tegema?

Majandusteadlasena võin kõigepealt öelda, kombineerides majandusteooria ja muude sotsiaalteaduste tulemusi, et kihistumine on tegur, mis sõltub väga tugevalt töötusest, majanduskasv ja töötuse alanemine vähendavad kihistumist ja majanduskriisi minek alati suurendab kihistumist. Selles mõttes olen ma tõeliselt murelik. Vahepeal oli meil siiski näha mõningaid kihistumise pidurdumise asju, muuseas ka rahvuste lõikes, aga nüüd, kui majanduses on langus, võib siin karta tagasilööki. Ma ei oska praegu öelda midagi arvuliselt, aga ma võin väita seda, et minu arusaamist mööda – ja see kattub ka arengufondi ekspertide grupi seisukohaga – peaks korraga välja töötama kaks tugipaketti, millest üks on tõesti sotsiaalse suunitlusega, selline üleelamise tüüpi pakett ning teine on majandusliku stimuleerimise ja motivatsiooni pakett. Teiste sõnadega, ma olen selles mõttes teiega nõus, et kui me üritame kriisist välja tulla ainult sellega, et tegeleme oma makromajanduse keskkonnaga ja näiteks euroga ning võib-olla suudame natuke ka ettevõtlust aktiviseerida, aga samal ajal ei suuda tekitada seda üleelamispaketti, siis võivad tulla päris tõsised tagasilöögid.

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh! Hea istungi juhataja! Lugupeetud esineja! Märkisite oma ettekandes, et mõningaid elupoliitilisi aspekte iseloomustavad käärid piirkonniti. Tõsi see on, et linna ja linnastute ning maapiirkondade vahel on käärid päris suured. Minu küsimus: kas te näete kriisi ajal ka mingeid positiivseid aspekte, mistõttu need käärid võiksid sel ajal just väiksemaks minna?

Ma kahjuks ei julge jagada küsimuse tooniga ette antud optimismi, et kriis võiks siin kuidagi tasakaalustada, seda diferentsi vähendada. Ma kardan, et pigem ta suurendab diferentsi. Ma ei usu, et kriis mõjub niimoodi, et linnainimesed, kes on hätta sattunud, lähevad maale, hakkavad seal aktiivselt tööle ja Eesti elu edeneb. Ma arvan, et Eesti regionaalpoliitika ei ole olnud piisavalt tugev. Kui me räägime nii ettevõtluse toetuse paketist kui ka üleelamispaketist, siis tuleb igal juhul arvestada regioonide eripära ja ka võimalike kriisiasulate eripära. Me tegime hiljuti tuleviku-uuringute instituudiga Eestile tiiru peale ja ma võin öelda, et positiivne on see, et selliseid ühe tööstuse kriisist mõjutatud asulaid on Eestis praegu mõnevõrra vähem, kui oli eelmiste raskete perioodide ajal. Aga on linnasid, mis on sattunud raskesse seisu: Aseri, Kohila ja mõned veel. Ilmselt peaks regionaalne aspekt olema igal juhul kriisipaketis tähelepanu all.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Auväärt ettekandja! Kõigepealt tänan selle põhjaliku ja sisuka ettekande eest ja tunnustan kogu inimarengu aruande koostajaid! Aruandes on toodud välja väga selged positsioonid ja ka see, mis tegelikult Eestis parandamist vajaks. Teie ettekandes kõlas hinnang tööturule, tööturu paindlikkusele, mis on inimarengu aruandes välja toodud. Erinevalt siin saalis kõlanud väidetest, et meie tööturg on väga jäik, on ka minule teada, et praktikas see niimoodi ei ole. Lihtsalt seadusi võrreldes võib seda väita, teiste riikidega võrreldes, kuid praktikas seda jäikust ju ei ole. Minu küsimus ongi, kas tööturu jäikust või paindlikkust näitab ainult see, kui lihtne on inimest vallandada, või pigem näitab tööturu paindlikkust see, kui kiiresti on võimalik töösuhet algatada, alustada, mis tähendab ka seda tööturu või tööotsija kvaliteeti.

Ma arvan, et ettekandes ma peaaegu vastasin teie küsimusele ja püüdsin väita, et jah, ta tõesti ei tähenda seda. Pigem tähendab seda teist, mida te rõhutasite. Aga minu arvates, ja seda on rõhutanud ka professor Raul Eamets, kes on käinud siin parlamendi komisjonides oma juttu rääkimas, on põhiline see, et me suudaksime tekitada selle nn turvalise paindlikkuse või paindliku turvalisuse, kuidas soovite, paketi tervikuna. Et me ei jääks vaidlema selle ühe komponendi üle, unustades teised ära.

Peeter Kreitzberg, palun!

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja! Probleemid, millest te rääkisite ja millest kirjutab ka inimarengu aruanne, korduvad ju suuresti aastast aastasse. Milline on teie arvamus, kuidas me võiksime näiteks järgmisel aastal – andmed on küll vanad, mitmeaastase nihkega –, kuidas me võiksime tulevikus tõusta kõrgemale positsioonile ehk kuidas pikendada eluiga või kuidas tõsta majandust? Milline on strateegiline läbimurre, mida Eesti peaks tegema?

Praeguses seisus on ilmselt kaks eesmärki korraga. Üks on ikkagi üleelamise eesmärk. Ma kujutan ette, et see on suhteliselt tõsine eesmärk. Teine eesmärk on see, kui rääkida piltlikult, et kui me oleme praegu kuskil augus, siis üks pool on see, et me ära ei upu, ja teine on see, et me suudaks kaldale ronida õiges kohas, kust on võimalik arengut jätkata. See tähendab näiteks seda, et meie meetmete paketis peavad olema hariduse ja tervisega seotud asjad suhteliselt olulise koha peal, sest ainult see, et jääda paari aasta ulatuses kuidagi omadega vee peale, ei ole piisav. Näiteks arengufondi ekspertide grupis me leidsime, et ajahorisont, mille peale meetmeid planeerida, või optimeerimisperiood peaks olema umbes kümme aastat. Eesmärk on, et inimeste elatustase ja elukvaliteet kümne aasta perspektiivis võimalikult palju tõuseks. Aga see tähendab seda, et seal on mõlemad pooled sees, nii operatiivse üleelamise pool kui ka teatud asjad, mis jätkuvad ja loovad võimalusi hariduse, tervise ja muude selliste asjade osas, samamoodi infrastruktuuri osas, et meil hiljem, pärast kriisi tekiks pikem ja tõsisem arengu- ja kasvuperiood.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud esineja! Kõigepealt tänan sisuka ja huvitava ettekande eest! Minu küsimus on, kas on olemas mingi seos madalate maksude ja tööhõive vahel.

Seos on keerulisem. Siin on kaks tasandit. Üks tasand on üldine maksukonkurents ja see puudutab üldist maksutasandit. Ja kuna majanduses ei ole Eesti konkurendid kahjuks mitte ainult Euroopa Liidu riigid, vaid paljuski ka riigid väljaspool Euroopa Liitu, siis järelikult peame maksukonkurentsi taseme puhul arvestama ka neid. Me ei saa tõsta maksutaset nii kõrgele, et hakkaksime kaotama ekspordis ja tööhõives oma konkurentidele. Teine aspekt on see, kui me räägime üksikutest maksudest, ja mina olen praegu veendunud, et meil on tegemist väga tõsise tööjõu ülemaksustamisega. Ka väga paljud eksperdid väidavad, et siin on vaja midagi ette võtta, sest ühelt poolt me tahame säilitada kriisi tingimustes tööhõivet, teiselt poolt tahame saada välismaalt Eestisse väga aktiivseid ja loovaid inimesi, kes aitaksid siin teatud asju käima panna. Ja nüüd on kõigile selge, et kui me tahame liikuda tööjõu ülemaksustamiselt mõõdukamas suunas, siis me peame midagi tegema ka teiste maksusüsteemi komponentidega, st me peaksime kusagil mingisuguseid makse tõstma, et üldine tase jääks samaks. Seosega on niimoodi, et statistiliselt tugevat seost maksutaseme ja majanduskasvu vahel tegelikult ei ole. On teatud kriitilised piirid, millest üleminek ei ole mõistlik, aga nagu te teate, on väga arenenud ja kiirelt arenevaid maid väga erinevate maksutasemete puhul. Ühest seost ei ole. Tähendab, aksioom, et mida madalamad maksud, seda kiirem majandusareng, ei vasta tegelikkusele.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Huvitav on! Huvitav on nii see objektiivne akadeemilisus kui ka need subjektiivsed vaatenurgad, mis väikse Eesti puhul nendes uuringutes alati ühes ja teises valdkonnas läbi löövad. Näiteks tööjõuturu paindlikkuse puhul on üks konkreetne arvamus ja vaatenurk, et kui palgaralli tingimustes inimesi üles ostetakse, siis on tööturg paindlik. Aga üks läbiv hoiak kõigis nendes aruannetes on olnud see, et Eesti on maksnud majandusarengule sotsiaalset lõivu. Kuigi eelmine kord, ütleme siis, nendes kohapunktides enam nii ei olnud, seal olid  43. ja 44. koht. Aga nüüd sa ütlesid, et ilmselt meie reiting hakkab kukkuma majanduse kukkumise tõttu. Mis sa prognoosid, milline võiks olla selle uuringu sõnastus järgmisel korral, kui me oleme majanduses langenud kiiremini kui sotsiaalses reitingus?

See, et me oleme maksnud sotsiaalset lõivu majandusarengule, ei kehti mitte viimase perioodi kohta, aga see kehtib suhteliselt pika perioodi kohta. Küsimus on, et me oleme ju saavutanud kõrge majanduskasvu, ja nüüd võib küsida vastupidi: kas me oleme suutnud seda kõrget majanduskasvu kasutada piisavalt hästi selleks, et meie sotsiaalne inimkapital ja infrastruktuurid tugevneksid? See on ju tegelikult ka majanduskasvu, järgmise perioodi majanduskasvu eeldus. Mina väidan, et mul ei oleks võib-olla tagantjärele väga kahju sellest, kui algperioodil maksti seda sotsiaalset lõivu, aga mul on väga kahju sellest, et me ei suutnud kõrge majanduskasvu tingimustes kasutada selle vilja selliselt, et tagada pikaajaline perspektiiv nii majandus- kui sotsiaalse arengu jätkamiseks. See on see probleem! Ma julgen küll arvata, et kui me oleme majanduskriisist väljas ja vaatame seljataha, siis meid võib-olla ei huvita nii hirmus palju, kui suur on momendil SKT per capita, küll huvitab meid aga see, millised võimalused on meil järgmise viie või kümne aasta jooksul korralikult areneda. Kui me kaotame need ära, siis ei ole isegi see, et me suudame kuidagi praegusest situatsioonist välja ujuda, piisav.

Maret Maripuu, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma tahan tänada kõiki, kes on andnud oma panuse inimarengu aruande valmimisse! Minu küsimus lähtub sellest seisust, kus Eesti on. Oma kokkuvõttes on kirjutajad öelnud, et ühtseid soovitusi kriisipoliitikate kohta on üliraske anda, sest väliskeskkonna muudatused võivad osutuda teistsuguseks, kui eeldati. Kui te pakkusite välja erinevaid võimalusi, siis te nägite just kaksikstrateegias seda kõige suuremat võimalust. Missuguste n-ö kaaludega peaks üks või teine valdkond olema seal esindatud?

Ma loodan, et sellele küsimusele aitab pärast vastata ka Marju Lauristin. Mina püüaksin praegu jääda selles mõttes diplomaatiliseks, et kuna see oli kollektiivne töö, siis meie üldine seisukoht oli, et see, mil viisil neid kahte allpaketti omavahel kombineerida, on sotsiaalse kokkuleppe küsimus. Mina kui majandusteadlane kalduksin selle poole, et rohkem raha pandaks nendesse meetmetesse, mis seostuvad perspektiivikate tööstusharude, tööhõive, ekspordi, investeeringute ja muude selliste asjadega. Paljud mu kolleegid sotsiaalteadlased, kes seda aruannet kirjutasid, võivad olla mõnevõrra teistsugusel seisukohal. Aga me leidsime mitmeid selliseid asju, mis on mõlema rõhuasetuse puhul igal juhul õigustatud, näiteks haridus, näiteks infrastruktuurid. Ükskõik, kumma rõhuasetusega pakett tuleb, on nende valdkondade arendamine ülioluline, nad annavad efekti mitmes suunas korraga. Ma arvan, et kõige suurem oht ei ole mitte see, kas me tervikpaketi osas lähme natuke ühele poole või natuke teisele poole. Kõige suurem oht on, et see tervikpakett jääb loomata, et me ei suuda selles kokku leppida.

Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud Erik Terk! Teie teaduslikku ettekannet oli nauditav kuulata ja seda oleks võinud veel mitu korda nii pikalt kuulata. Aga kui meie ühine kolleeg, teile teaduse poolt, meile poliitika poolt, akadeemik Peeter Tulviste uuris Siberi väikerahvaste psühholoogiat, siis tegi ühe päris põneva teadusliku avastuse: mida väiksem rahvakilluke, seda kõrgem on enesehinnang. Ka teie vihjasite oma ettekandes, et subjektiivsed hinnangud meie tulemuslikkusele on kõrgemad kui objektiivsed. Eks selles ole süüdi poliitikud ise, ajakirjandus ja tõenäoliselt allume meie siin ka nendele seaduspärasustele. Mis teie arvate, kuidas meile kui rahvale ja riigile kasulikum oleks, kas see, kui enesehinnang oleks veel kõrgem, või tuleks sellesse kriitiliselt suhtuda?

Mul on väga kahju, et ma seda akadeemik Tulviste toodud seost ei ole varem tähele pannud. Ma olen ta töid küll lugenud. Aga ma väidan, et praegusel perioodil on kõige olulisem, et ei tekiks pettumust. Kui me oleme ennast mingil määral üle hinnanud, siis kokkuvõttes on see olnud pigem kasuks. Aga praegu on hull see, kui tuleb tagasilöök. Ma arvan, poliitikutest sõltub päris palju, et suudetaks suurendada usaldust üksteise vastu, mida Eestis ei ole praegu justkui eriti olnud. Meile tundub, et see on väga madal, aga kui võrrelda teiste riikidega, siis see ei ole madal, see on täiesti normaalsel tasemel. Me peaksime suutma seda kuidagi mobiliseerida kriisivastase tegevuse platvormile, mitte niimoodi, et me olime endast tohutult heal arvamusel, nüüd aga kõik kukub, kõik on pahasti ja me läheme robinal teise serva. Ma kardan kõige rohkem seda.

Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud Erik Terk, suur tänu teile huvitava ettekande eest! Ma küsiksin teie käest tööturu jäikuse või paindlikkuse kohta. Teie tulite välja selle saali jaoks mingis mõttes teistsuguse seisukohaga, et tööturg on Eestis olnud kogu aeg piisavalt paindlik. Ka mul on isiklikult tunne, et majandusbuumi ajal oli see tõepoolest nii, sest ettevõtluse struktuur muutus päris jõudsalt, inimesed liikusid  töökohtade vahel üsna palju ja meil oli tööjõupuudus. Samas on siin saalis kogu aeg retooriliselt räägitud sellest, et meie tööturg on liiga jäik ja seda on vaja muuta oluliselt paindlikumaks, ja sellel pinnal on tehtud üsna palju poliitilisi otsuseid. Seda on toetanud ka mitmed väliseksperdid, hiljuti näiteks OECD eksperdid. Eesti ekspertide seisukoht, nagu ma näen, on siin suhteliselt erinev. Millest tulenevad sellised erinevused hinnangutes ja kus see tõde siis ikkagi võiks olla? Miks ei ole siis Eesti eksperte kasutatud, kui neil on teine arvamus?

See ei ole nüüd küll minu seisukoht, vaid nende tööturu uurijate seisukoht, kes meil selle aruande tegemisel minu kureeritavas peatükis kaasa lõid, professor Eamets ja teised. Aga niipalju, kui ka mina situatsiooni tean, ei ole siin selget vahet, et väliseksperdid arvavad ühtmoodi, Eesti eksperdid arvavad teistmoodi. Kui vaadata tööturu-uuringuid, mis Eesti kohta on tehtud, siis need tööturu-uuringud, mis näitavad, et tööturu paindlikkus on teie mainitud mõttes olemas, on ka rahvusvahelised uuringud. Küsimus on lihtsalt see, et erinevad rahvusvahelised eksperdid võivad rääkida mõnevõrra erinevat juttu sõltuvalt sellest, kas nad vaatavad kitsalt seadusandlikke piiranguid või vaatavad nad tööturu regulatsiooni laiemalt. Meie situatsioon on see, et kuna meil siiski veel mitte eriti jõuka riigina ei ole võimalik mobiliseerida väga suuri rahasid selleks, et subsideerida ja doteerida majanduskriisi tingimustes näiteks mõningaid ettevõtteid või sektoreid, siis toimub meie majanduse ümberstruktureerimine ikkagi tööturu ümberstruktureerimise kaudu, täpselt nii, nagu see on ka siiamaani toimunud. Nii et ma ei näe, et siin oleks mingi vastuolu. Võib-olla on poliitilistes ringkondades natuke prevaleerinud üks vaade, aga teadusringkondades sellist vahet, et Eesti inimesed mõtlevad niimoodi ja rahvusvaheliselt mõeldakse naamoodi, ei ole.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab samuti tööturgu. Oma ettekande lõpus te ütlesite, et mitte-eestlaste olukord tööturul on palju kehvem kui eestlastel, ja seda on see tegelikult olnud ju 1990. aastate algusest alates. Mis on teie arvates selle nähtuse põhjus ja mida Eesti riik peaks ette võtma, et olukord lõppude lõpuks muutuks ja me tõesti kasutaksime seda suurt rühma kui ressurssi, kasutaksime kogu seda potentsiaali, mis tegelikult ju on olemas?

Osaliselt on põhjused ajaloolised. Kui me vaatame, millised töökohad domineerivad eri rahvusgruppide puhul, siis mitte-eestlased on Eestis sattunud tugeva löögi alla selle tõttu, et nende töökohad on ju kontsentreerunud valdavalt sellistesse sektoritesse, mis on kokku tõmbunud. Kui rääkida lähemast perioodist, siis see situatsioon on majanduskasvu tingimustes mõnevõrra leevendunud. Mina näen siin kaht põhilist suunda. Üks suund jookseb läbi hariduse, täiendusõppe, ümberõppe ja muude selliste asjade, kaasa arvatud ka eesti keele omandamine, kuigi seda ei saa vaadata mingi ühe eraldivõetava komponendina, vaid seoses kogu lõimumisprotsessiga. Ja on teine suur probleem. Kui ma olen teinud Ernst & Youngi rahvusvahelise firmaga vene elanikega fookusgruppe, siis see, mis sealt välja tuleb, on väga ühene. Vene inimesed, kes elavad Eestis, ütlevad, et nad ei ole tervitatud Eesti avalikus sektoris. Ja keeleoskus on siin üks probleem, aga see on ainult osaline probleem. Vähemalt nende hoiak on see, et erasektoris on veel võimalik tööd leida, aga näiteks riigiasutustes on poliitika nende arvates suunatudki sellele, et neid seal võimalikult vähe oleks. Ma rõhutan, see on see, mida inimesed arvavad. Kui palju sellest on tõde, kui palju ei ole tõde, on teine küsimus. Ütleme, avalik sektor ei ole mitte-eesti elanikkonnale selline reservuaar tööturul, nagu ta on eesti inimestele ka kõrvalt vaadates.

Urmas Klaas, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Ma tänan samuti inimarengu aruande koostajaid ning tahaksin tunnustada ka meie kolleege põhiseaduskomisjonist, kes on selle teema riiklikult tähtsa küsimusena täiskogu ette toonud! Küsimus on meie majanduse struktuuris ja võimalikes struktuurimuudatustes, millest on ka siin juba vilksamisi juttu olnud. Aga ma küsin teilt, millisena teie tahate näha Eesti majanduse struktuuri. Milliseks see võiks muutuda ja peaks muutuma ning millised peaksid olema need tegurid või astutavad sammud, et majandusstruktuur muutuks soovitud suunas?

Ma tänan selle küsimuse eest, sest tänu sellele on mul võimalik kommenteerida ühte asja, millest ma ajapuudusel slaidide osas väga kiirelt üle libisesin. Kõigepealt, vastus on, et sõltumata sellest, mida me tahame või ei taha, saab Eesti tuleviku majandusstruktuur olla teenindusmajanduskeskne. Me oleme oma instituudiga teinud eraldi linnade ja linnaregioonide uuringuid, vaadanud, millised linnaregioonid arenevad kiirelt ja millised ei arene. Seal on kaks tüüpi. Ühed, mida on eriti Saksamaal, on sellised tööstus- ja kõrgtehnoloogilise tööstuse kesksed, teised aga sellised, kus on valdavalt teenindusmajandus või teenindusmajandus koos kõrgtehnoloogilise tööstuse komponendiga, nii nagu näiteks Soome, eriti Helsingi piirkond. Ma arvan, praegune majanduskriis näitab eriti, et suunitlus teenindusmajanduskesksele struktuurile, kus tööstus on olemas, aga ei ole domineeriv, on vist möödapääsmatu ja ainuke võimalus. Näiteks need Saksa linnaregioonid, kes olid eelmisel perioodil keskendunud autotööstusele ja kõrgtehnoloogilisele tööstusele ning arenesid väga kiiresti, on praegu päris hullusti ummikus. Samal ajal need, kus on teenindusmajandus koos mõõduka tööstuskomponendiga, on palju paindlikumad. Ja kuna meil on just kõrghariduse osatähtsus tööjõuturul suhteliselt suur, tööstus aga eeldab väga suurt sinikraede hulka, siis ma väidan, et ka meie haridusstruktuuris ja üldises mentaliteedis on praegu eeldused sellise mudeli kasutamiseks soodsamad. Ja nüüd on küsimus, mis teenusliigid domineerivad. Kindlasti mitte kinnisvara, kaubandus jms, vaid palju kõrgema lisandväärtusega teenindusharud.

Hea ettekandja! Ma tänan teid ettekande eest ja ma tänan teid ka vastuste eest! Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks "Eesti inimarengu aruande 2008" peatoimetaja Marju Lauristini!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on suur au ja rõõm olla jälle siin teie ees seoses inimarengu probleemidega ja rääkida natuke selle tegevuse sellest poolest, mis on, võiks öelda, seotud rohkem pehmete väärtustega. Erik rääkis rohkem majanduskeskselt. Aga nagu te juba aru saite, meie kontseptsioon seob need kaks väga tugevalt – majandusarengu ja inimarengu. Enne kui ma lähen oma ettekandes konkreetsemate teemade juurde, tahan tänada seda seltskonda, seda meeskonda, kes on inimarengu aruande koostanud. Kõigepealt muidugi Eesti Koostöö Kogu, kes on seda toetanud, välja andnud jne. Aga ma juhin teie tähelepanu (see on ka sellesama köite taga kirjas), et meeskond on tegelikult väga suur. Selles meeskonnas on 36 autorit, nad on Tartu Ülikoolist, Tallinna Ülikoolist, Praxisest, Tervise Arengu Instituudist, ühesõnaga, väga mitmest asutusest. Ma arvan, et see meeskond on selles mõttes silmapaistev, et on kaasatud väga palju noori inimesi, n‑ö vana põlvkonna sotsiaalteadlaste kõrvale on tekkinud juba väga tõsiselt võetav seltskond noori doktorikraadiga inimesi, kes on võimelised tänapäevasel ja rahvusvaheliselt arvestataval tasemel seda tööd tegema. Inimarengu aruanne on sel aastal kohe kättesaadav internetis nii eesti kui ka inglise keeles. Ma tean, et ingliskeelne väljaanne on ka rahvusvaheliselt väga arvestatav allikas, mis annab Eesti kohta objektiivset teavet kõikidele nendele, kes ei taha piirduda ainult stereotüüpidega, vaid tahavad sisuliselt ja tõsiselt näha seda, kuidas me areneme. Suur tänu kõikidele nendele inimestele! See, mida ma räägin, on väga paljus nende inimeste töö vili. Mina ei ole mitte nende mõtete autor, kommentaaride autor olen küll, aga kõik see, mis siin kaante vahel on, on nende 36 inimese töö vili.
Nagu siin täna juba juttu on olnud, kui me tahame praegu, kui meile on ikkagi kõige tähtsam see, kuidas me saame hakkama majanduslangusega, anda sisuliselt ühiskonna jaoks olulisi vastuseid, siis me ei saa mõtelda ja rääkida ainult rahast. Ma saan aru, et siin saalis on viimased päevad ja nädalad olnud põhiteema raha. Aga ometigi, ka raha on ikkagi vahend. Ta on vahend just nimelt sellesama parema elu jaoks, ta on vahend elukvaliteedi saavutamiseks. Kui me mõtleme majanduslangusele, selle mõjule, siis me peaksime endale aru andma, kuidas ja mil viisil see mõjutab inimeste elukvaliteeti ja mida meie saame teha, nii seadusandjad siin kui ka inimene oma kogukonnas, oma peres, oma töökohas, selleks et elukvaliteeti säästa. Ma tänan Väino Lindet, kes andis, muide, väga põhjaliku ja hea ülevaate sellest, mida ma rääkisin komisjonis! Väga mitmed asjad, mida ma teile räägin, on tegelikult juba tema poolt visandatud. See oli väga adekvaatne ja väga meeldiv ülevaade. Tõepoolest, see on muutunud üldiseks arusaamaks, et kuigi me mõõdame riikide arengut formaalselt väga tihti SKT‑ga, on oluline just nimelt see, et inimeste jaoks väljendub SKT tegelikult selles, kuidas nad ennast ühiskonnas tunnevad, nende rahulolus. Võime öelda, et elukvaliteet on võimaluste ja vajaduste ning nende hinnangu selle või teise valemi järgi inimese jaoks tekkinud süntees. Kui ei ole üldse võimalusi, siis on ainult loll õnnelik. Aga ei ole ka mingisugune suur tarkus see, kui inimesel on tohutult palju võimalusi, aga ta raiskab need ära ja on ikkagi õnnetu.
Kui me vaatame Eesti arenguid, siis me peame nägema, kuidas materiaalne areng, mis on meil viimase viie-kuue aasta jooksul olnud vägagi silmapaistev, on kajastunud selles, mis on inimeste elu mittemateriaalne pool, kuidas nad ennast tunnevad, kuhu nad kuuluvad, kas nende suhted iseendasse, suhted teiste inimestega, oma kogukonnas jne on muutunud positiivsemaks, kas nad on õnnelikud. Teiseks, kas nende olemine on muutunud kvaliteetsemaks, kas isiksuse areng on muutunud, kas inimese suhe ühiskonnaga, suhe loodusega on muutunud? Kuidas inimene hindab seda, kuidas ta on rahul oma keskkonnaga? Kui me paneme niisugused individuaalsed ja n‑ö objektiivsed või ühiskondlikud elukvaliteedi näitajad kokku ühele ühisele joonele, siis paraku peab ütlema (Erik näitas seda ühe teise graafikuga, aga tema vaatas seda natuke rohkem makrotasandil), et hinnangute poolest jõuame me ikkagi selle kurva tõdemuseni, et Eesti on Läti ees. Läti on kõige-kõige viimane. Ärgu see meid rõõmustagu! Me oleme tõepoolest kõige-kõige sabas, grupis, kus peale meie on veel Poola, Ungari, Slovakkia ja Portugal (n‑ö vanadest liikmetest on Portugal). See, võiks öelda, on Euroopa Liidus elukvaliteedi mõttes, nagu siin öeldi, nõrgem või kehvem liiga. Kes on esimesed? Taani, Norra (kes ei ole küll Euroopa Liidu liige, aga ta on Põhjamaa), Rootsi, Austria, Soome, Holland. Holland on siin huvitav selles mõttes, et temal on ühiskondlik kvaliteet parem kui isiklik kvaliteet või see rahulolu, õnnelikkuse hinnang. (Vahelehõige saalist.) Jah, ma ise ka vaatasin, et millegipärast selle pildi peal Leedut ei ole. Aga kõikide teiste graafikute järgi oleme me kolmekesi koos. Me oleme kolmekesi koos, kusjuures reastus on enamasti niisugune, et Eesti on natuke ees. Balti trio on paraku ikkagi viimaste hulgas. See tähendab, et meie pingutused, kui me räägime sellest, et me tahame materiaalse kasvu suunata elukvaliteedi paranemisele, on palju suuremad. Meie pingutused on palju intensiivsemad või peavad olema palju intensiivsemad, et jõuda välja sellest n‑ö nõrgast liigast.
Kindlasti on meie kõige objektiivsem ja pidev murelaps meie rahvastiku olukord. Siin öeldi, et meil on esimest korda rõõmustav tulemus, me oleme nagu saanud nina vee peale. Ärgu see meid selle pildiga võrreldes nii väga lohutagu! Ene-Margit Tiit, kes istub täna ka siin saalis ja on 1. peatüki autor, ütleb väga lohutavalt, et kui Eesti Vabariik loodi, siis ei olnud eestlasi mitte rohkem kui praegu. Aga paraku me teame, et meie tendents on olnud ikkagi väga tugev langus. Selle langustendentsi põhjusi peame me pidevalt uurima ja analüüsima. Me oleksime väga naiivsed, kui me loodaksime, et me ainult sündide arvuga saame seda tendentsi peatada.
Siin on üks teine pilt, mis on väga oluline, see on välja‑ ja sisseränne aastatel 2004–2007. Selle vanuseline jaotus on niisugune, et kõige kõrgem tipp on vanuserühmas 25–29 aastat. See algab vanuserühmas 20–24, aga kõige kõrgem on see vanuserühmas 25–29 aastat. See tähendab, et meil kaovad ära lastevanemad, kui me vaatame seda demograafia seisukohast. See on väga tõsine asi.
Vaatame teist joonist. Minu meelest ei tohi me väsida endal kogu aeg seda pilti silmade ees hoidmast, sest siin on meie arengu võti. Kui me siin suudame teha midagi, mis murrab selle trendi, siis tegelikult on ka meie püsimajäämine, ellujäämine, areng kindlustatud. See on meeste eluiga. Eesti ühiskonnas on nõrgem pool mehed, mitte naised.
Siit edasi jõuame tervise juurde. Jällegi, paraku peame ütlema, et kõrge majandusarengu tasemega riikide seas (teatavasti jagab ÜRO riigid keskmise SKT järgi viide kategooriasse, meie kuulume küll äärepealt, aga siiski n‑ö A‑liigasse) on meil kõige viletsam tervis. Juba Väino Linde nimetas, et me oleme ületanud selle taseme, kus ainult raha lisamisega tuleb juurde tervist ja eluiga. Väga paljud asjad otsustatakse tegelikult üksikisikute valikutega, ühiskonna väärtushinnangutega ja ühiskonna elulaadiga.
Vaatame nüüd seda pilti. Minu meelest kõige õudsem arv, mis selles inimarengu aruandes on, on selles tabelis, kust on näha, et tõenäosus surra enne 60. eluaastat on Eestis kõige suurem Euroopas. Läti ja Leedu on kahekümne piiril, meil on üle kahekümne – 21,4. Slovakkias, mis oli meiega selles nõrgas liigas koos, on see näitaja tunduvalt väiksem.
Selles tabelis on sinised ja pruunikad tulbad. Sinised näitavad meie naiste ja meeste oodatava eluea erinevust kõrgelt arenenud või vanade Euroopa Liidu liikmesriikide elanikega võrreldes ja pruunid tulbad näitavad võrdlust uute liikmetega. Ka uute liikmetega võrreldes on meie meeste oodatav eluiga sünnihetkel lühem, naistel on see natukene pikem kui teiste uute liikmesriikide elanikel. Kui me võtame 45‑aastased, siis on tendents umbes sama.
Nüüd konkreetsete põhjuste juurde. Kui me räägime Eestis regionaalsetest erinevustest, siis Eesti kitsaskoht on väga paljudes asjades koondunud Ida-Virumaale. Nii on see ka elueas. Seega, kui me tahame saavutada nihet, kui me tahame pikendada Eesti keskmist eluiga, siis tähendab see, et me peame mõtlema meestele, peame mõtlema eeskätt tööeas meestele, peame mõtlema eeskätt meestele Ida-Virumaal. Sealt hakkab asi nihkuma. Aga mitte ainult, sest, näete, need vahed ei ole regionaalselt väga suured, hädad on igal pool.
Siin juba nimetati niisugust näitajat nagu tervena elatud eluaastad ja öeldi, et see on meil tõepoolest masendavalt madal, see on 52. On veel tähtis silmas pidada, et siin kaob ära meeste ja naiste vahe, õigemini, see on väga väikene. Kui meil muidu on meeste ja naiste vahe 11 aastat, siis siin on vahe ainult kolm aastat. See tähendab, et naisi ootab ees pikk, viletsa tervisega, halva kvaliteediga elu ja mehi ähvardab äkk-kadumine parimas eas.
Kui vaadata haiguskoormust, siis 53% haiguskoormusest langeb tööeale, kusjuures meestel langeb 58% haiguskoormusest tööeale. Siit ei pea me jõudma mitte arstide juurde (meil läheb tavaliselt jutt otsekohe arstidele), sest üldiselt mõjutame me oma eluiga kõigepealt ise ja arstid tulevad alles kõige viimases otsas, kui häda päris käes on. Mis on see koht, kus me viibime kõige rohkem ning mis mõjutab meie tervist ja eluiga kõige rohkem? See on töökoht. Eestlane on meister ennast tööga tapma, ta on meister tooma tööd ka koju, töösuhteid kodusuhetesse. Kui me mõtleme tööle ainult palganumbrites, siis me sellest olukorrast välja ei pääse. Tulen jälle selle juurde, sellest on siin saalis räägitud kümneid ja kümneid kordi, et Eesti tööandja ei ole huvitatud (ta ei ole huvitatud ka meie maksusüsteemi tõttu) oma töötaja tervise eest hoolitsemisest. Töökoha kaudu loodud hea toonus, eneseusk, optimism, tervislik elulaad, võimalus jagada oma töörõõmu perega jne muutub praegu kogu meie arengus võtmeküsimuseks. Muide, see on seotud ka inimeste loovusega, sellega, kuidas nad vaimselt töösse panustavad.
Nüüd HIV‑ist. Kui me vaatame seda andmestikku, mis on tervisepeatükis, siis seal on väga tõsine väide. Aastaks 2012 võib karta, et eluaastate kadu aidsi haigestumise tõttu hakkab lähenema suremusele südame-veresoonkonna haigustesse ja vähki, sest aids levib teatavasti n‑ö laienevate ringidena. Kui ma vaatasin, et meil on praegu 25 last, kes on saanud aidsi emaüsas, siis tuli mulle meelde, et kui mina läksin 1992. aastal Sotsiaalministeeriumisse ministriks, oli Eestis üldse 27 HIV‑i nakatunut. Mulle öeldi, kui me tegime koos soomlastega esimese aidsiprogrammi: "Teate, see ei ole meie probleem. Mis te teete nalja!" Kui me praegu ütleme, et 25 titat ei ole meie probleem, siis vaadake, mis on juhtunud. See kõver näitab praegu arvu 7000. Kas me tahame, et meil on 7000 sellist last? Need kõverad on ju paralleelsed! Siit tuleneb üks väga oluline järeldus. Kui me vaatame, mille peale me kulutame ja mille peale me ei kuluta, ning mõtleme, et see raha ei ole ju nii väga suur ja see pole nii tähtis probleem, võtame selle raha aidsi ennetuskeskustelt ära ja me saame tohutu kokkuhoiu, siis tegelikult me saame viie kuni kümne aasta pärast tohutu ülekulu.
Kui võtame kõik kokku – surmad, invaliidsused, sellise tervisekao, et inimestel kaob eluisu ja töövõime –, siis meie terviseedendajad on rahvusvaheliste metoodikate järgi välja arvutanud, et me kaotame igal aastal 340 000 aastat. 340 000 aastat aasta jooksul! Kusjuures 61% sellest langeb tööealiste meeste arvele, nagu juba öeldud. Järelikult, kui me räägime säästmisest, siis alternatiiviks või täienduseks sellele, et me mõtleme raha säästmisele, peaksime me minu meelest jõudma selleni, et mõtleme nendesamade eluaastate säästmisele. Kui me igaüks mõtleks selle peale – kodus, Riigikogus, ministeeriumis, töökohas, ettevõttes, ülikoolis – igal pool ja kui me muudaksime selle endale niisama oluliseks kui need pidevad arvutamised, kui palju me raha teenime või kui palju me raha kaotame, siis, ma usun, juba see tahtepingutus, rahvusliku tahte, kollektiivse tahte pingutus tooks teistsugused arengutendentsid.
Et meil seda praegu ei ole, seda näitab kas või see pilt. Me oleme suutnud majandustõusu ajal, mis on meid kõiki turgutanud paremini tarbima, suurendada 100%‑lise alkoholi tarbimist elaniku kohta kahe liitri võrra. Kui oli juttu sellest, kas me oleme majanduskasvu kasutanud elukvaliteedi parandamiseks, siis siit on näha, et me oleme kasutanud seda mitmes aspektis pigem elukvaliteedi hävitamiseks.
Nendele probleemidele pannakse alus juba lapsepõlves. Me võime öelda, et sellesama materiaalse heaolu suurenemisega on enne kui heaoluühiskonna hüved tulnud meile heaoluühiskonna hädad. Üks nendest hädadest on see, et lapsed jäävad omapead, lastel on palju vabadust, lastel on palju rohkem raha. Mul ei ole siin andmeid, aga seal te näete andmeid laste taskuraha suuruse kohta. Tegelikult ei kasuta lapsed neid võimalusi, kui neil ei ole juhendamist, kasvatust, sugugi mitte kõige mõistlikumalt. See, et meie 15–16‑aastastest noortest suur osa suitsetab ja joob, katsetab uimastitega, see, et on kasvanud alkoholi regulaarne tarbimine 13‑aastaste hulgas, see, et 15‑aastastest poistest neljandik ja tüdrukutest viiendik joob regulaarselt iga nädal, see, et suitsetamisega alustatakse põhikoolis või algklassides – need on sellised ohumärgid, mis võivad meile anda pildi, millest me räägime inimarengu aruandes 2025. Väino Linde juba ütles, et me oleme jõudnud Ameerikale järele selle poolest, kui palju poisid uimasteid tarvitavad. Ma ei tea, kas see oli meie benchmark, mille poole püüda.
Mida see tähendab? Minu jaoks tähendab see kahte asja: peresuhted, väärtused peres ja teine pool on põhikool, põhikool ja põhikool. Ma kordan seda, mida Väino Linde juba ütles. Minu meelest, kui meie arutame ja teie siin arutate koolireformi, siis oluline on põhikooli muutmine iseseisvaks haridusinstitutsiooniks, mille põhieesmärk on kasvatuslik, isiksuse väljakujundamine sellisena, et inimene 15–16‑aastasena oleks mitte ainult võimeline õppima gümnaasiumis ja ülikoolis matemaatikat, füüsikat või mida tahes muud, vaid et ta oleks ka vastutav isiksus, et ta oleks ennast tunnetav, ennast kontrolliv, õigete väärtustega isiksus. Ma arvan, et see on praegu üks väga olulisi kogu Eesti inimarengu võtmeid järgmises põlvkonnas. Kui te teete põhikooliseadust, siis pidage seda silmas. Vaadake klassijuhataja rolli, vaadake kõiki neid asju.

Hea ettekandja! Teile eraldatud aeg on küll läbi, aga kui palju te sooviksite lisaaega, et ettekanne lõpetada?

Viis minutit.

Viis minutit.

Mis puudutab arstiabi, siis see on omaette väga pikk teema. Ma ei hakkagi seda pikalt arutama, sest see on niivõrd pikk teema. Ma osutan ainult toodud andmetele. Võtame kas või selle väikese statistika, et sellesama lühikese ajaga, kuue aastaga on eriarstiabi kättesaadavus ajalises mõttes halvenenud keskeltläbi 2–3 korda. See näitab väga erinevaid asju, muu hulgas seda, et perearstide roll on muutunud väga suureks. Visiidid perearsti juurde moodustavad kaks kolmandikku kõigist visiitidest. Perearsti positsioon, perearsti ettevalmistus, täienduskoolitus – kõik see on väga keskne, perearstide kvaliteet on väga keskne.
Nüüd rahulolu hinnangutest. On juba öeldud, et rahulolu hinnangud paranesid. Eesti jõudis Euroopa keskmisele tasemele. Eestis ei ole kunagi olnud nii suurt eluga rahulolu, vähemasti meie eluajal, vanema põlvkonna eluajal, kui me näeme praegu. See tähendab seda, et kui elukvaliteet on vajaduste-ootuste ja hinnangute vahekord, siis nende nelja-viie aastaga on ootused pumbatud väga kõrgele. Me räägime majanduse puhul, et kui majanduskasv kukub, siis me oleme tagasi olukorras, mis oli viis või neli aastat tagasi, ja et sellest pole midagi, me saime ju siis hakkama. Seda küll, aga inimesed on nende viie aastaga tõstnud oma vajaduste ja nõudlikkuse horisonti. Järelikult tajuvad nad kukkumist mitu korda teravamalt, nende ilmajäetus puhtalt elulaadi mõttes, elukvaliteedi hinnangu mõttes on palju teravam. See on oht.
Mis on rõõmustav? Rõõmustav on see, et seesama rahulolu suurenemine oli palju rohkem tuntav just nimelt nende hulgas, kellel oli enne rohkem hädasid, vaesemate inimeste, väiksema sissetulekuga inimeste hulgas, samuti mitte-eestlaste hulgas. Me saavutasime nelja-viie aastaga tegelikult väga palju tasandumist. Karta on, et just nimelt nendes tundlikes punktides võime me praegu tagasi kukkuda.
Nüüd veel mõnest asjast. Laste ja eakate elukvaliteet. Laste elukvaliteedist ma juba rääkisin. Kui me vaatame majanduskriisi mõjusid, siis tundlikud pered on ühe toitjaga leibkonnad. Meil puudub tegelikult töötukaitses see pügal, mis on väga paljudes riikides: töötu, kellel on pere, kellel on lapsed, on erilise kaitse all. Meil puudub kogu töötutemaatikas täielikult lastekaitsepakett.
Eakate elukvaliteedist. Siin juba öeldi, et meie eakate elukvaliteedi puhul on põhiraskus praegu (muidugi, raha on alati vähe) hoopiski eakate enesetundel ühiskonnas, mis meid eristab kas või Põhjamaadest. Meie eakad tunnevad ennast tõrjutuna, suhetest väljatõrjutuna jne. Küsimus on siin väga paljus ka ühiskonna n‑ö mittemateriaalses pooles. Siin on näha, et vanade elukvaliteet, tajutud sotsiaalne kaasatus on kõige nõrgem.
Venekeelse elanikkonna puhul on kõik hinnangud suhteliselt nõrgemad. Venekeelse elanikkonna kohta on juba öeldud, et nende ootused riigile on palju suuremad. Seetõttu on rahulolu üldine foon teistsugune.
Kui me räägime tarbimis‑ ja infoühiskonna riskidest, siis ei hakka ma siin kordama, kuna aega ei ole, aga üks põhiline järeldus, mis siit tuleneb, on see, et lapsed ja noored on läinud tarbimis‑ ja infoühiskonda sisse suure hooga ja vanemad on väga vähe teadlikud riskidest, mis sellega kaasnevad. Seda saate ise lugeda, ma ei hakka teile seda kõike tutvustama. Aga siin on jälle näha, et Eesti on nende maade hulgas, kus lastel on suur online-risk. Selles grupis, kus on kõige kõrgem risk ja kõige kõrgem tase, on Eesti, Holland, Norra ja Suurbritannia koos.
Kokkuvõtteks. Me läksime majanduskriisi jõukamatena, paksema rasvakihiga, edenenumatena, kiirema rahulolu kasvuga kui kunagi enne ja siit ka suuremate ootustega. Samas, objektiivselt ei paranenud elukvaliteet nii kiiresti, inimeste tervis ei paranenud ja kõik need probleemid ei lahenenud nii kiiresti. Seesama ülehindamise tendents tähendab seda, et me alahindasime riske.
Majanduskriisi puhul on minu meelest oluline, et me paneksime tähele, et tööpuudus ja sissetulekute vähenemine halvendab perede elukvaliteeti. Siin on lapsed ja noored eriti suur probleem. Siin ei ole tähtis ainult see, mida me vaatame toimetulekutoetuste puhul, kas on 800 või 1000 krooni pereliikme kohta. Laste puhul tulevad mängu huvialaringid, sport, võimalus kaaslastega sammu pidada jne. Noorte elukvaliteet tähendab hoopis midagi muud kui ainult see leivakorvike.
Tööpuudusega seoses tabavad stress ja terviserisk kõigepealt mehi. Töötus meeste hulgas suureneb. Võtke Tööturuametist ja töötukassast töötute koosseis: järjest suureneb meestöötute osa, järjest suureneb kõrgharidusega meestöötute osa. See on meeste seltskond, kes on eriti stressialdis. Järelikult meil kasvab, mitmekordistub risk meeste puhul. See võib suurendada ajude ja käte väljavoolu, sest kui noor, haritud, aktiivne ja meeleheitel pere leiab, et ainus koht, kus ta saab pääseda välja laenukoormast ja muudest koormatest, ei ole mitte Eesti, vaid see on kuskil mujal, siis on karta, et ta sinna ka läheb.
Suurenevad turvalisusriskid, sagenevad narkomaania, joomine ja kuritegevus. Me teame, et see halvendab Eesti elukvaliteeti, Eesti atraktiivsust investorite ja teiste inimeste jaoks, kes võiksid siia tulla, rääkimata sellest, et see meile endale halb on.
Rahulolematuse kasv ja tajutav ebaõiglus suurendavad võimalust, et tekivad sotsiaalsed ja rahvuslikud pinged seal, kus nad praegu on enam-vähem tasandunud.

Austatud ettekandja! Teie aeg on läbi.

Ma lõpetan. Viimane slaid. Kriisi mõju saab ja tuleb leevendada. Tervislik elulaad ei maksa palju. Terviseteenused peavad olema üks osa sellest paketist, mis ka tegelikult majandust elavdab. Peredes tuleb laste riskikäitumine võtta tähelepanu alla. Koolis tuleb laste riskikäitumine võtta tähelepanu alla. Esiplaanile tuleb majanduses tuua keskkonnasäästlikkus, tervist edendavad tooted, teenused. Roheline majandus võib muuta meie majanduse ka tegelikult rahvusvaheliselt atraktiivseks. Tuleb kaitsta psühholoogilist turvalisust, kaitsta inimesi stressi eest, meedia ja poliitikud peavad püüdma stressi ja pingeid vähendada, nad ei tohi neid lõbu pärast või raha saamise jaoks suurendada. Aitäh!

Tänan teid! Teile on küsimusi. Keit Pentus, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tänan esiteks selle aruande eest ja teiseks nende ettekannete eest siin saalis! Siin oli nii palju selliseid väiteid ja järeldusi, mis ilmselt provotseerivad väga pikka ja põhjalikku diskussiooni. Aga mina tulen oma küsimusega tagasi üsna teie ettekande algusesse. Peatükis majanduse ja sotsiaalpoliitika seoste kohta on ka eelmise kõneleja rõhutatud järeldus, et sotsiaalkulude kasv on olnud oluliselt aeglasem majanduskasvust. Samas te ka ise oma ettekandes rõhutasite või tõite välja, et me oleme praegu ületanud taseme, kus tulemus tuleb ainult raha juurdepanemisega. Kas te olete analüüsinud praeguste sotsiaalkulutuste efektiivsust? Näiteks sotsiaaltoetuste puhul. Kas praegune süsteem või olukord, kus kohati üsna väikesed sotsiaaltoetused jagatakse väga laiale hulgale inimestele, on kõige efektiivsem?

Ma tean seda lennukilt jagamise võrdlust väga hästi. Minule tuleb siis alati meelde see, et päike paistab ka kõigile, aga ei ole öeldud, et kes jõukamad on, mingu koju ja ostku endale päevavalguslambid. On asju, mis on selles mõttes kõikidele ühised, näiteks lapsed. Küsimust saab ka teistpidi võtta. Kui me nüüd kriisimeetmena näiteks tahaksime jagada ümber selle 300 krooni, mis läheb igaühele, siis ma pigem küsiksin seda sotsiaalministrilt. Ma ise, olles olnud selles olukorras ja seda süsteemi loonud, tean, et me siis arvutasime, kui palju läheb maksma ja mida hakkab tähendama see, kui need sajad tuhanded mammad hakkavad tooma oma palga‑ ja töötasutõendeid, kui palju see maksab psühholoogiliselt, kui palju see maksab rahaliselt, ja kui raske on seda teha nii, et psühholoogiline ja rahaline risk oleks väiksem. Teine küsimus on see, kui palju on vaja professionaalseid sotsiaaltöötajaid, kes kontrolliksid neid peresid ja nende võimalusi ning ütleksid, et näete, siin on tõesti selline olukord. Vaadake, vajadustepõhine süsteem ei saa lähtuda sellest supirahast, laste puhul ei saa see lähtuda supirahast. Meil ei ole praegu kriteeriume selle kohta, millised on laste vajadused. Kui me räägime praegu näiteks laste üldisest elulaadist, siis millal laps tunneb, et tal on hea elukvaliteet? Sinna hulka kuulub, muide, isiklik arvuti, võimalus käia huvialaringides, käia sõpradega sportimas jne. Siin on väga palju asju. Ma olen täiesti nõus teiega, et sellega peab tegelema, aga see nõuab väga võimsat sotsiaaltöösüsteemi, lastekaitsesüsteemi, kõike seda, mida meil ei ole. Selles mõttes on see väga kallis. Sellist süsteemi rakendatakse näiteks Ameerikas, aga Ameerikas on sotsiaaltöötajate arv 1000 inimese kohta meiega võrreldes väga palju suurem, perede sotsiaalelu kontroll on väga palju suurem, lastevanemate vastutus laste eest on niisugusel tasemel, et meie ütleksime, et see on totalitaarriik. Seal lähevad vanemad kohtu alla, kui 16‑aastane on üksi kodus. See on suur ja kompleksne probleem. Meie praegune 300‑kroonine lahendus on halb selles mõttes, et see peaks olema suurem. Aga meetod, kellelt ära võtta ja kellele ümber jagada, ei ole lihtsalt matemaatiline tehe, see on sotsiaaltöö, see on lastekaitse, see on standardid, see on oluline keeruline perepoliitiline kompleks. Tegelgem sellega, aga ärgem arvakem, et seda on lihtne teha lihtsalt paberi peal arvude muutmisega.

Marek Strandberg, palun! Jõudu talle igal juhul! Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Suur tänu väga huvitava ettekande eest ja kommentaaride eest ning muidugi suur tänu peale teie ka teistele inimestele, kes koostasid selle suurepärase aruande! Minu küsimus on seotud 7. peatükiga, kus on toodud välja, milline poliitika aitaks inimarengu suhtes kriisist võimalikult valutult välja tulla. Aga me teame, et praktiline poliitika on ikkagi oma eesmärkidega, oma huvidega. Teadlaste ja ekspertide hinnangutega praktiline poliitika kokku ei klapi, need arenevad eri teid mööda. Mida teie kui teadlane, kel on suur kogemus ka poliitikas, võite soovitada, et poliitikud ja teadlased tänapäeva olukorras maksimaalselt koos oleksid?

Aitäh! Juba Erik Terk viitas mitmes oma vastuses arengufondi "Valgele paberile" ja ma viitan ka sellele. Viitan ka sellele, mille Riigikogu on vastu võtnud. Aastal 2005 võttis Riigikogu vastu SE 21, Eesti säästva arengu riikliku strateegia. Nii seal kui ka arengufondi "Valges paberis" on väga tõsiselt rõhutatud, et on strateegilisi probleeme, mis tuleb tuua välja igapäevapoliitikast, ja tuleb tekitada institutsioonid, keskused, kokkulepped, mis kestaksid üle mitmete valimiste. Seetõttu kontsentreerisin ma täiesti teadlikult oma ettekande kahele teemale, mis on minu meelest olulised: tervis ja lapsed. Tervis ja lapsed on teemad, mis ei ole erakondlikud. Minu meelest seni, kuni me võime lugeda lehest ja kuulda poliitikute suust, et vanematoetus, see on, teate, Reformierakonna oma, või koolilõuna, see on Keskerakonna või sotside oma, me ei lahenda neid küsimusi. Me peame aru saama, et ükskõik kes on Riigikogus või valitsuses, jätkuv küsimus on see, et mehed surevad vara, eluiga on lühike, lapsed hakkavad juba varases eas harrastama eluviisi, mis viib lõpuks veel hullemate tagajärgedeni, jne. See on kestev probleem. Selle lahenduseks saavad olla, nagu ma ütlesin, teatud institutsioonid ja suhted. Neid on eri maades erinevaid. On parlamendikomisjone, mis on koostatud teisel põhimõttel kui opositsiooni ja koalitsiooni vahekord, on neid, mida arengufondi "Valge paber" soovitab, ma ei oskagi seda eesti keeles öelda, inglise keeles on see task force, see on konkreetse ülesande lahendamiseks loodud spetsiaalne jõugrupp, kes ühendab poliitikuid, eksperte ja võib-olla ka kodanikuühiskonna liikmeid. Ühesõnaga, on erinevaid vorme. Aga laste ja tervise teema tuleks niisamuti nagu riigikaitse ja välispoliitika tuua välja erakondliku konkurentsi sfäärist.

Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Aitäh teile ettekande eest ja muidugi selle suure töö eest Eesti inimarengu aruande koostamisel üldse! Minu käest on mitmed valijad küsinud arvamust selle kohta, et 1. juulist muutub haigusraha maksmise kord ja omavastutus suureneb. Alates neljandast päevast maksab seda raha tööandja. Mitmed inimesed arvavad, et inimesed lähevad edaspidi kas haigena tööle või vormistavad palgata puhkuse, mis tähendab hiljem suuremaid kulutusi ravimitele, samuti rohkem tasulisi uuringuid. Muidugi on ka hambaravi inimestele üsna raskesti kättesaadav. Kuidas teie teadlasena kommenteerite või on teil prognoose, missugused arengud võivad siin olla?

Lugupeetud küsija! Ma tulen tagasi selle fakti juurde, millest on räägitud ja räägitud ja räägitud. Meie tervishoiukulutused moodustavad SKT‑st püsivalt 4% ringis. See on madalam kui Euroopa keskmine, see on madalam, kui meie halva tervisega rahvas vajaks. Ühelt poolt peame suurendama inimeste endi tähelepanu tervisele, kuid teiselt poolt vajadus ravi järele jääb. Järelikult on küsimus kogu tervishoiusüsteemi rahastamises, selle jätkusuutlikkuses, sellessamas 13%‑s. See on terve kompleks, seda ei ole võimalik lahendada vastusega ühele või kahele küsimusele. Mis puudutab kolmepäevast omariski, siis see on väga paljudes riikides nii. Kui me võtame tegeliku elu, siis väga paljudes töökohtades, peale võib-olla vabrikuliinitöö, on see tegelikult kogu aeg nii olnud. Mis puudutab seda, et inimesed tulevad haigena tööle, siis, tõepoolest, paraku nad seda teevad. Nad käisid haigena tööl siis, kui haigusraha maksti esimesest päevast, käivad nüüd ja hakkavad ka edaspidi käima. See on hoopis teine motivatsioon, mis neid sunnib seda tegema. Meil on väga palju kompleksprobleeme. Minu meelest peavad tervishoiu rahastamise küsimused kompleksselt lauale tulema. Ma tean, et praegu tehakse rahvusvahelist uuringut, mis vaatab tervishoiu rahastamist kompleksselt. Ma olin üks intervjueeritavatest ja väljendasin seal oma seisukohti. Ma ei hakka neid siin üles lugema, sest meil on siin hoopis teine teema, aga ma ütlen, et siin on vaja muutust. Siin on vaja muutust, sest on selge, et 13%‑st ei jätku. Samas me räägime, et sotsiaalmaks on meil kompleksselt liiga kõrge. Mida me siin saame teha? Järelikult peame me hakkama tervishoidu rohkem rahastama üldmaksudest. Kuidas on see võimalik, kuidas me saame tuua sisse erakindlustust? Haige ja halva eluviisiga rahva puhul on eratervisekindlustus teatavasti väga lootusetu asi. See on väga tõsine ja väga suur probleemistik, me ei jõua seda täna tõstatada ega arutada. Ma lihtsalt loodan, et see on üks küsimus, mida sellesama tähtsa küsimusena oleks võimalik arutada koos rahvusvaheliste ekspertidega siin selles ruumis.

Maret Maripuu, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ühes oma hiljutises intervjuus ütlesite te, et inimarengu aruanne pole märgukiri ainult valitsusele, vaid see on sõnum kogu ühiskonnale. Ka oma ettekandes rõhutasite te mitmel korral, et kui me räägime elukvaliteedist, siis kesksed pole ei raha ega asjad, vaid inimsuhted ja väärtused. Minu küsimus on: kuidas jõuda inimese juurde, et ta tõesti väärtustaks inimsuhteid, et ta mõtleks nende väärtuste üle, mis kestavad? Kui omavahelised suhted on kehvad, siis on see kohe näha ka tervisenäitajates, kui ei ole häid peresuhteid, siis mõjutab see laste edasijõudmist koolis ja üldist tervisekäitumist. Mis oleks see motivatsioon, et me kõik leiaksime aega vaadata endasse ja mõningad asjad ümber hinnata?

Aitäh! Jah, inimarengu aruande sõnum on kahtlemata mõeldud kogu ühiskonnale. Mul on väga hea meel, et tähelepanu ka ajakirjanduses on olnud küllalt suur. See, et just nimelt kriisi ajal on aeg mõelda mittemateriaalsetele väärtustele, tulla tagasi põhiväärtuste juurde ja mõelda, kas me oleme oma elukvaliteedis võitnud sama palju, kui me oleme võitnud rahanumbrites, ja kas seetõttu rahanumbrite vähenemine on meie jaoks võimalus ümbermõtestada väärtusi või on see ainult nutu ja hala allikas, on ka juba laialt arutusel. Mis puudutab seda, kuidas panna inimesed hoolivamalt suhtuma endasse, oma peresse, oma lastesse jne, siis mina ausalt öeldes ei arva, et me ainult jutlustamisega siin palju saavutame. Muidugi on vaja ka teistsugust mõtteviisi, teistsugust kõnepruuki jne, aga peale selle siiski ka konkreetseid tingimusi. Tööl, nagu ma ütlesin, on tööandja roll siin oluline. Oluline on seesama teenusteküsimus. Vaatame, missugune infrastruktuur on praegu Eestis loodud, võtame kõik spaad, mis nüüd hakkavad turistidest tühjenema. Ma olin ka mõttetalgutel Tartus. Seal arutati näiteks linnaruumi, avaliku ruumi võimalusi selleks, et tekitada kas või neidsamu normaalseid suhteid ja kasutada vaba aega, arvestades kõiki neid pindasid, Tartus kas või seda Taskut, mis on loodud kommertseesmärgil ja mis nüüd kipuvad tühjaks jääma. Kas meil ei oleks võimalik mõelda kõik koos, millised on infrastruktuuri võimalused, mida tegelikult oleks võimalik suunata rohkem teenima meie omaenda elukvaliteeti, tervislikku eluviisi, perega koos vaba aja veetmist, ja tekitada seal teistpidi see teenuste liik, millest on juttu olnud ka arengufondis, et meie tulevikumajanduses üks väga oluline teenuste liik on inimesele suunatud teenused? Kui me suudame need kvaliteetselt enda inimeste jaoks välja kujundada, sobiva hinnaga kättesaadavaks teha looduslähedasi, tervistavaid teenuseid, siis me muutume rohkem atraktiivseks ka teistele. Ma arvan, et just nimelt selles suunas tuleb mõelda. Ühelt poolt haridus, teiselt poolt need väärtused, kolmandalt poolt teenused, avalik ruum, võimalused ja muidugi ka maksusüsteem. Kui me kõik need kokku paneme, siis me saavutame tulemuse. Me ei saavuta tulemust ühe, teise või kolmanda asjaga üksi. Muidugi, üks asi veel, mis puudutab lapsi ja noori, on noorsootöö. Kui me vaatame seda, kui väike osa lastest kas või põhikoolis on praegu mingites lasteorganisatsioonides, kui suur nälg on lastelaagrite järele ja kuidas on lood kogu laste vaba aja korraldamisega, siis see on kindlasti üks vahend. Ka perega koos vaba aja veetmine. Kanaari saarte asemel võiks minna matkama Eesti loodusesse, teha koos lastega tööd suvekodus, veeta oma vabad minutid nii, et see tooks nii lastele kui ka endale tervist. See on kõige lihtsam. Väärtustagem siis seda.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Selle elueaasjaga on vist tõesti nii, et naisi ootab ebakvaliteetne vanadus ja mehi kiire surm. Kvaliteet nii ja naa. Üks hea uudis ka. Eile sain ma sellise erakordse pealkirjaga meili, et eestlaste loomulik iive oli eelmisel aastal natuke positiivne, esimest korda üle väga pika aja. Aga mis toimub selles teises seltskonnas? Me teame nende kiiremat vananemist, väiksemat sündimust, sotsiaalseid ja psühholoogilisi probleeme. Kas seal on mingisuguseid nihkeid, mis lubavad, et ka nende loomulik iive lähiaegadel pöördub?

Te mõtlete ilmselt mitte-eestlasi. Siin on küsimus selles, et, loomulikult, iive tuleneb ikkagi kahest poolest, üks on sündimus ja teine on suremus. Kui me räägime sündimusest, siis ega siin ausalt öeldes suuri vahesid ei ole. Kui me vaatame probleeme, siis noorte perede probleemid on enam-vähem samasugused. Kui me võtame aga psühholoogilise fooni, sellesama toonuse, siis, jah, toonus on eestlastel kõrgem, optimism on suurem. Ka patriotism on üks asi, mis on siin suurem. On selge, et seotus kogukonnaga, seotus oma elukoha ja oma kodumaaga on raskel ajal eriti oluline, see on ka see, mis hoiab mingisugust optimismi ja töö‑ ning elutahet. Kui me vaatame seda peatükki, kus on juttu tööturust (selle on kirjutanud Ellu Saar Tallinna Ülikoolist tööturu-uuringu andmetel), siis minu jaoks oli seal kõige huvitavam see, et mitte-eestlastest noorte n‑ö liiderrühma, kes on juba küllalt suur ja kes võiks olla just nimelt see, kes tõstab siin nii integreerituse kui ka edukuse, positiivsuse taset, ootused on praegu väga suurel määral konfliktis võimalustega. See on see, mida näitas ka see uuring, mida tehti uue integratsioonistrateegia jaoks. See on see sündroom, mida me nimetame klaaslaesündroomiks. See on, muide, Eestis naistel ka. Teatud tasemest ülespoole jõudmine on väga raske. Nii et kui eestlastel läheb see kõver kiiremini tippu just noorte puhul, siis mitte-eestlaste puhul kipub lagi ette tulema. Seesama ambitsioonikas, haritud, eesti, inglise ja vene keelt oskav seltskond tunneb ennast siiski Eesti tööturul, Eesti riigis selles mõttes nagu takistatuna. Siin on mitmeid põhjusi. Ma arvan, et see on üks põhjus. Kui me vaatame vanemahüvitise mõju, siis vanemahüvitisel on mõju olnud eeskätt just nimelt sellelesamale haritud, kaugelejõudnud noorte naiste seltskonnale. Täpselt sama efekt mitte-eestlaste poole peal on ka võimalik, isegi mitte raha, vaid just nimelt pigem sellise suhtumise, teadliku personalipoliitika, koolituspoliitika ja kõige selle kaudu. Ma arvan, et see on vajalik, seda on öeldud ka integratsiooniprogrammis, see on ametlikult integratsiooniprogrammis sees. Ma arvan, et siin on väga tähtis mentaliteedi või hoiaku muutus, just nimelt positiivsema ja optimistlikuma hoiaku tekitamine.

Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Minu tähelepanu köitis üks tabel, kus endist ja praegust majandus‑ ja poliitilist süsteemi võrreldakse Balti riikide vahel nii venekeelse elanikkonna kui ka põhirahvuse suhtes. Ma pean tunnistama, et see mind natuke hämmastas, sest siit selgub, et näiteks Eestis elavad vene rahvusest inimesed hindavad praegu endist majandus‑ ja poliitilist süsteemi kõrgemalt kui varem. Lätis aga on see vastupidi ehk Läti venelased mõtlevad endisest majandus‑ ja poliitilisest süsteemist teistmoodi kui Eesti venelased. Samas, loogiliselt peaks olema vastupidi, sest Eesti majandusliku arengu tase on olnud kõrgem ja ka muukeelseid elanikke on Eestis vähem kui Lätis. Millest võiks tuleneda selline erinevus Eesti ja Läti muukeelsete inimeste hinnangutes? See on kirjas leheküljel 89.

Ma otsin kohe. Ma ei saa pimesi öelda. Siin on juttu Eesti majandussüsteemist. Tegelikult on niiviisi, et Läti hinnangud on natuke positiivsemad. Ma võin põhjust vaid arvata, ma ei ole teinud kvalitatiivset intervjuud Läti venelaste hulgas, ma ei saa teile teaduslikult vastata. Ma võin teile vastata lihtsalt analüütiliselt. Eesti mitte-eestlastest elanikkonna ja Läti mitte-eestlastest elanikkonna struktuur on erinev. Lätis on rohkem venekeelset majanduseliiti kui meil. Venekeelse elanikkonna positsioon on Läti linnades teine. Nagu me teame, kaheksas linnas on nad enamuses. Ühesõnaga, venekeelse elanikkonna roll Läti majanduses on suurem kui meil. Seega on nad sellega rohkem seotud. Nad tunnetavad ennast rohkem selle majanduse vedurina. Ma arvan, et see on üks põhjus.

Maret Merisaar, palun!

Suur tänu! Minu küsimus on tööturupoliitika kohta. Te olete leheküljel 145 küll toonud välja naiste ja meeste võrdluse selle kohta, kui palju nad koolitustel on osalenud. Aga, nagu me teame, Euroopa Liidu tööturupoliitika kesksete eesmärkide seas on naiste tööhõive määra suurendamine. Eestis sellega eriti probleeme ei ole, võrreldes Euroopa Liidu keskmisega, samuti mitte naiste osakaaluga juhtivate töötajate seas. Samas on väga huvitav see, et meeste ja naiste palgalõhe, mis Euroopa Liidus on 15%, on Eestis 25%. Meil on koos Küprosega siin kõige hullemad näitajad. Selle kohta ei ole aruandes mitte midagi kirjutatud. Kas see ei ole teie meelest oluline? Millest see probleem on tekkinud, et me Eestis oleme selles osas nii alla jäänud?

Peab ütlema, et selles aruandes – igal aastal on erinevad fookused – ei olnud soolise võrdõiguslikkuse teema kui selline tõepoolest fokuseeritud. See ei tähenda, et sellega ei tegelda, see ei tähenda, et mõnes järgmises aruandes just nimelt see ei muutu põhifookuseks. Aga tendents on tõepoolest selline, nagu te ütlesite. Mis puudutab koolitust, siis tegelikult on küsimus ju palju laiem. Koolitus tähendab seda, et praegu, kui me võtame näiteks tööpuuduse ja kui me võtame selle töötute rühma, kelleks on kõrgharidusega naised, eriti vene taustaga, vene keelt emakeelena kõnelevad naised või ka tehnikumiharidusega naised, siis nende puhul on see koolituse probleem erakordselt terav. Nendele tööturul võimaluste andmine, ümberõpe ja keeleõpe, võib-olla täiesti uue eriala omandamine, on väga terav probleem. Siin ei ole triviaalseid lahendusi, siin ei saa kahekuuliste kursustega mitte midagi saavutada. Siin me tuleme ikkagi selle juurde, et sellesama koolituse hulka peaks kindlasti arvama ka näiteks teise kõrghariduse omandamise, peaks arvama õppimise avatud ülikoolis, peaks arvama võimaluse õppida rakenduskõrgkoolis näiteks õendust jne. 30–40‑aastane haritud naine, kes on veel 20 aastat tööturul, on täiesti võimeline omandama uue elukutse. Ma arvan, et neid asju peaks siin rohkem arutama.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud professor! Aruandest selgub, nagu siin saalis juba mainitud, et laste internetikasutuse näitaja on Eestis Euroopa üks kõrgemaid, ulatudes 93%‑ni. Tabelist 5.4.6 selgub, et lastevanemad on üha enam mures selle pärast, mida noored internetis teevad ja millele nad oma aega kulutavad. Väga suur osa, tuleb välja, on seal just nimelt sõltuvust tekitav meelelahutus. Kas te näete siin ohte, et meie noored hakkavad üha enam oma arvamust ühiskonnast kujundama blogide ja netikommentaaride põhjal? Üha enam jääb tagaplaanile kvaliteetajakirjandus, niipalju kui meil seda Eestis veel üldse on. Kas ja kuidas on võimalik suunata ja innustada noori, et nende huviks oleks internetist ikkagi omandada teadmisi ja veeta aega kvaliteetselt, ennast arendades?

Aitäh teile tähelepanu juhtimise eest! Üks minu lemmikjooniseid on just nimelt see, mis näitab, et meie lapsed on kõige kõrgemal tasemel internetikasutuse poolest ja samas oleme me kõige madalamal tasemel selle poolest, kui palju vanem põlvkond tegeleb laste internetikasutusega, kui palju ta jagab lastega seda internetimaailma. See on tõepoolest üks väga tõsine probleem. Haridustöötajatele esinedes olen ma mitu korda öelnud, et me oleme jätnud oma lapsed internetti üksi ega tegele sellega. Väga paljus laseme me neil seal omapead hulkuda. Kui me vaatame asja hariduse poole pealt, siis ma võrdlen olukorda sellega, kui oleks niiviisi, et raamatute trükkimine on juba leiutatud, aga koolis endiselt õpikuid ei kasutata, raamatuid ei loeta, koolis käib õpetamine ikka nii, et kogu teadmiste andmine on suuline ja kõik, mis on seotud raamatutega, käib ainult turu kaudu. Turul hakkavad muidugi levima need raamatud, mis on kiirema müügiga jne. Õpetajad ei tea üldse, mis raamatutes on trükitud, ei tea, et lapsed oskavad lugeda ja et nad loevad. See on tegelikult sarnane selle situatsiooniga, mis meil praegu on arvutikasutuses. Kogu see temaatika puudutab e‑põhist, internetipõhist haridust, interneti toomist hariduse osaks, interneti mõistliku, loova kasutamise õpet – kõike seda. Meil on olnud sellest väga tõsiselt juttu haridusministriga, haridusinimestega. Väljapääs on ainult siin. See on kultuuri osa ja kui me laseme sellel minna ainult omapead, siis on selge, et see käitub meelelahutuse, mõnu ja turu reeglite järgi. Ainult haridus on see, mis toob siia sisse teistsugused reeglid.

Toomas Trapido, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Inimese tähelepanu on teatavasti üpris piiratud fenomen. Päevas on 24 tundi ja kõigil on omad muud kohustused, nii et see vaba tähelepanu hulk on väga väike. Nendel inimestel, kellel on teatud positsioon ja kelle sõnumit võimendatakse, näiteks ajakirjanikud, poliitikud, teadlased, on valik, kas nad võimendavad probleeme ja konflikte või võimendavad lahendusi ja koostööd. Seda viimast on meie ühiskondlikus diskussioonis selgelt üpris vähe ja selles mõttes ei kajasta ajakirjandus tegelikkust objektiivselt. Head on ju tegelikult päris palju. Minu küsimus on selles: kas teil on ideid, vihjeid või arvamusi, kuidas ühiskonnas võimendada lahendusi ja koostööd?

Ma pean ütlema niisuguse sõna, mida kõik väga hästi teavad ja mida korratakse, see on kodanikuühiskond. Me tuleme ikkagi selle juurde, et väga paljud probleemid, millest siin on juttu, ei lahene siin saalis, ei lahene Stenbocki majas ja võib-olla üldse mitte Tallinnas või mitte ainult Tallinnas. Väga paljud asjad lahenevad omavalitsustes, kogukondades, koolides, peredes, klubides, huvialaringides, seltskondades, kus tahes mujal, matkaseltskondades jne. Kogu see teadmus, elukvaliteedile suunatud, nendele väärtustele suunatud teadmus tuleb tegelikult ikkagi alt üles. Mis siin salata, me mõlemad olime kaasatud ja teame, kuidas toimis seesama mõttetalgute masinavärk. Ma arvan, et see oli väga huvitav katse näidata, et tegelikult on võimalik inimesi n‑ö ergastada, panna neid praktiliselt mõtlema, kuidas asju teha. Minu meelest on sellelt pinnalt võimalik edasi minna, see on teatud julgustav näide. Ma loodan väga, et see ei jää mitte ainult katseks, eksperimendiks, vaid siit hakkab tekkima midagi, mis on võib-olla loomulikumalt leviv ja loomulikult toimiv.

Väino Linde, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Küsin osa kohta, mis meie komisjonis jäi lihtsalt ajapuuduse tõttu käsitlemata. See on 4. peatüki alaosa, mis käsitleb toetust demokraatiale kui valitsusvormile. See on aruande leheküljel 92. Seal on juttu sellest, et 2004. aastal tehti Baltimaades küsitlus, mille käigus veerand eestlastest ja enam kui kolmandik Eestimaal elavatest venelastest nõustus väitega, et oleks parem, kui me vabaneksime parlamendist ja valimistest ning meil oleks tugev juht, kes võiks kõike kiirelt otsustada. Mis võiks olla niisuguste otsuste põhjus? Miks nad nii arvasid? Kas see tuleneb totalitaarriigiga seotud ajaloolisest mälust, väsimusest parlamentarismist või millestki kolmandast?

Ma arvan, et see 18% ja 29%, vastavalt eestlaste ja venelaste hulgas, kes kahtlevad, et demokraatia on kõige parem variant, ei olegi nii tohutult suur arv. Kui me võrdleme seda mõne teise maaga, siis mulle tundub, et seal võib-olla 90% arvavad, et autoritaarne korraldus on parem. Nii et võrreldes teiste riikidega, ka Balti riikidega ei ole see mitte kõige hullem situatsioon, aga see on kindlasti muret tekitav, sest need hääled saavad kriisiolukorras järjest rohkem võimsust. See on probleem. Mulle tundub, et siin on küsimus ikka selles, et demokraatia peab näitama oma kvaliteeti ja demokraatia peab näitama kvaliteeti sellega, kui demokraatlikult otsustatakse. Demokraatliku otsustuse defitsiit ei ole mitte ainult küsimus Riigikogust ja sellest, kuidas meil töötab kogu parteide süsteem, mis on ka omaette küsimus, aga see on ka küsimus demokraatlikust otsustamisest kohtadel, kogukondades, omavalitsustes, ka töökohtadel, see on küsimus kaasatusest, osalusest. Me teame, et kaasatus ja osalus on Eestis madalad. Üks olulisemaid faktoreid, mis nõrgendab usku demokraatiasse, on see, kui inimene tunneb, et tema jutul ei ole mõtet, tema huvidel ei ole kohta, tema hääl ei kõla ja kui ta ka häält teeb, siis seda ei kuulda. Ma arvan, et see on probleem.

Hea ettekandja! Ma tänan teid väga ettekande eest, ma tänan teid vastuste eest ja tänan kogu teie meeskonda inimarengu aruande eest!

Kas ma tohin lõpetuseks öelda ühe lause?

Loomulikult võib ühe lause öelda.

Ma tahan öelda ühe lause Marko Pomerantsile, kes tuli minu juurde ja küsis, miks siin ei ole üldse juttu tegelikust elukeskkonnast. Minu lause teile kõigile on see, et koostöö kogu on juba otsustanud, et järgmise inimarengu aruande põhiteemaks kujuneb elukeskkond.

Tänan teid! Head ametikaaslased! Nüüd on võimalus pidada läbirääkimisi. Avan läbirääkimised. Oli palve, et kõigepealt esineksid fraktsioonide esindajad. Ma palun Riigikogu kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindaja Mai Treiali! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Austatud ettekandjad! Tänan inimarengu aruande koostajaid ja ettekandjaid! Tänase arutelu käigus peab Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon vajalikuks rõhutada meie põhimõttelist lähenemist.
Eesti riik on loodud inimeste jaoks. Eestluse elujõud ja järjekestvus on meie põhiseaduse kõige olulisem aluspõhimõte.
Mida on siis praegu ette võetud nende aluspõhimõtete elluviimiseks? Tuleb öelda, et kahjuks siiski väga vähe. Kõige teravam probleem inimeste jaoks on praegu tööpuudus. Meil on juba üle 60 000 töötu ja see arv aina kasvab. Rahvaliit on teinud mitmeid ettepanekuid töö kaotanud perede olukorra leevendamiseks, kuid kahjuks on valitsus nendest seni mööda vaadanud. Selle tagajärjel oleme varsti kahtlemata samas olukorras nagu riigieelarvega, kus tuletõrje saabub alles siis, kui maja põleb juba lahtise leegiga. Sotsiaalsete probleemide teket tuleb ette näha, aga kahjuks ei ole pikaajaliste protsesside tunnetamine praeguse valitsuse tugevamaid külgi. See aga võib ühiskonnas lisaks majanduslikule kriisile tekitada ka sügava sotsiaalse kriisi.
Juba täna võib küsida, mis inimarengust saab üldse juttu olla, kui suurel osal töövõimelisest elanikkonnast pole tööd ega stabiilset sissetulekut. Sellises olukorras hakkavadki negatiivsed ilmingud üha sagedamini endast märku andma. Empiirilised uuringud kinnitavad, et rahvastiku füüsiline ja vaimne tervis on olulisel määral seotud ühiskonna majandusliku arenguga. Kuni meie kulutused tervishoiule ja haiguste ennetamisele on ikkagi ühed Euroopa Liidu väiksemad, on raske olukorda parandada. Ikka ja jälle peame tõdema, et pearõhk on lahtise leegiga põlevate tulekahjude kustutamisel, mitte nende ennetamisel. Eesti inimarengu aruande kohaselt oleks meestel ca 20% ning naistel ca 30% suremusest välditav meditsiini‑ ja rahvaterviseteenuste parema korraldamise ning pakkumisega. Eriti masendav on, et võrreldes aastaid 2002 ja 2008 on tervelt 3,1 korda suurenenud nende inimeste hulk, kes peavad ootama eriarsti juurde saamist rohkem kui kuu aega.
Rahvaliidu fraktsioon nõustub inimarengu aruande autorite järeldustega, mille kohaselt ühiskonna eduka ning jätkusuutliku arengu seisukohast on oluline tagada põhiline, esmatasandi arstiabi kõikidele elanikele sõltumata nende sotsiaalsest seisundist. See on aga tagatav üksnes eri poliitikate, näiteks eluaseme‑, transpordi‑, haridus‑, maksu‑ ja regionaalpoliitika koostoimimisega. Tugevdada tuleb paikkondlike ja regionaalsete tervisevõrgustike teket ning koostööd kohalike omavalitsuste tasandil. Rohkem tähelepanu ja rahalisi ressursse on vaja suunata tervislike eluviiside ja harjumuste kujundamisele. Tõsi, kindlasti saame siin ka ise väga palju ära teha ressursse kasutamata, profülaktiliste läbivaatuste ja muude analoogsete haiguste ennetamise meetmete abil, sest riigile ja ühiskonnale tervikuna on odavam haigusi ennetada ja õigel ajal avastada kui hilinenult ravida.
Euroopa Parlamendis tuleb meie uute valitavate rahvasaadikute kaudu algatada Euroopa Liidu ühtse terviseedendamise fondi loomine. See ettepanek sisaldub Rahvaliidu europarlamendi valimiste programmis. Loodame, et teised erakonnad seda algatust toetavad. Sotsiaal‑ ja tervishoiukulutuste osas tuleb saavutada kokkulepe, et neid ei vähendata, vaid aasta-aastalt suurendatakse, et jõuda Euroopa Liidu keskmisele tasemele. Midagi analoogset, nagu on tehtud kaitsekulutustega.
Nii mõnelgi juhul tundub, et küllalt sageli suhtutakse skeptiliselt meie sotsiaalteadlaste seisukohtadesse. Ometi loodame, et nende suur töö, mis on leidnud kajastamist inimarengu aruandes, ei jää praeguse valitsuse ministrite lauasahtlitesse tolmu koguma. On aeg loobuda loosunglikest üleskutsetest ning asuda selle asemel ühiskonna põletavaid ja süvenevaid sotsiaalseid probleeme sisuliselt lahendama.
Tuleb tõdeda, et rahandus‑, haridus‑, sotsiaal‑ ja majandusminister on juba kaotanud väga vajalikke kuid ja nädalaid, suutmata leida lahendust olukorrale, kus ettevõtlus vajab uut lähenemist ja haritud tööjõudu ning töötukassas järjekorrad ümberõppevõimaluse saamiseks muudkui kasvavad. Ootame Sotsiaalministeeriumilt kiiret tegutsemist ja seaduseelnõude koostamist, et saaksime lihtsustada koolituste tellimise süsteemi ja tingimusi.
Mõni sõna ka Euroopa sotsiaalhartast, mille nõudeid tuleb siiski järgida, sõltumata sellest, kas valitseb majandussurutis või mitte. Nii tähtsat dokumenti ignoreerida on lihtsalt kohatu. Komitee, kes jälgib sotsiaalharta täitmist, on tuvastanud meil mitmeid mittevastavusi nõuetele. Näiteks on tööturul juurdepääs kutsenõustamisteenustele tagatud ainult registreeritud töötutele ja koondamisteate saanud isikutele. Komitee leidis samuti puuetega inimeste koolituse ja kutseõppega seonduvalt, et see olukord ei ole kooskõlas parandatud ja täiendatud sotsiaalhartaga, sest ka puuetega inimeste haridust ja koolitust hõlmavad, diskrimineerimist tõkestavad õigusaktid on puudulikud, lisaks puuduvad meil puuetega inimeste diskrimineerimist selge sõnaga tõkestavad õigusaktid, mis hõlmaksid selliseid valdkondi nagu eluase, transport, sidevahendid, kultuuritegevus ja vaba aja veetmise võimalused.
Rääkides majandus‑ ja sotsiaalpoliitika tasakaalustatusest, peab Rahvaliidu fraktsioon sügavalt ekslikuks arvamust, et riigieelarve kärbeteks tuleb avada kõik valdkonnad. Rõhutan veel kord: kärbetega ravi‑, töötus‑ ja pensionikindlustussüsteemis tuleb olla äärmiselt ettevaatlik. Mõelgem näiteks noortele ja lastega peredele, keda lisaks kõigele rõhuvad sageli eluasemelaenukohustused ning keda töötuks jäämise korral löövad majanduslikud mured väga valusalt. Riik peab neile vajaduse korral appi tulema, võimaldama laenupuhkust, maksma lapsehooldustasu, kui mõlemad vanemad või last üksi kasvatav vanem on jäänud tööta. Lapsed ei tohi mingil juhul kannatada.
Majanduslik kriis ei tohi kasvada rängaks, ühiskonda lõhkuvaks, inimesi traumeerivaks sotsiaalkriisiks. Olgem kannatlikud ja paindlikud. Töötagem ja tehkem kõik selle nimel, et seda ei juhtuks. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Peeter Kreitzbergi!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Kuna inimarengu aruanne käsitleb seisundit aastatel 2005–2006, siis ei ole mõtet nii palju rääkida praegusest kriisiolukorrast, kuigi see aruanne näitab tõesti seda, mis seisus me sinna kriisi sisenesime. Ma arvan, et mõistlik on rääkida kaugemas perspektiivis, sest paljud andmed, mis seal on esitatud, on kordunud mitmes inimarengu aruandes.
Kui seda inimarengu aruannet lugeda, siis ega seal väga palju rõõmustavat ei ole, kuigi üht-teist võib leida. Aga see tekitab küsimuse, kas me ei käitu või ei näe välja nagu Juhan Smuuli hobune, kellel on 1/6 silmadest lahti ja 5/6 klappidega kaetud, et perutama ei hakkaks. Ma arvan, et inimarengu aruandes on väga palju seda, mida lihtsalt tuleb näha, mida ei ole mõtet silmaklappidega vaadata.
Põhijäreldus on see, et turufundamentalismile kalduv (see on minu interpretatsioon) Eesti paigutub nii individuaalse kui ka ühiskondliku elukvaliteedi poolest kõige halvema elukvaliteediga riikide hulka Euroopas, edestades ühiskonna kvaliteedi poolest üksnes Lätit ning individuaalse elukvaliteedi poolest ka Slovakkiat. Parima elukvaliteediga riigid on Taani, Norra, Soome ja Austria. Ühiskonna kvaliteeti enim pärssivad valdkonnad on ühiskonnaliikmete kehv terviseseisund, mis on kõige kehvem Euroopas, samuti madalaim füüsilise turvalisuse tase ning väga väike sotsiaalkulutuste osatähtsus SKT‑s. Tõesti, meie sotsiaalkulutused moodustavad 12,3% SKT‑st keskmiselt 26,3% vastu Euroopa Liidus. Meie inimeste haridustase on Euroopa kõrgemaid, kuid tervis kõige viletsam. Kulutused tervishoiule on madalaimad. Et eluga toime tulla, töötab paralleelselt õppimisega 60% meie üliõpilastest, mis rikub paljude tervist ja lükkab edasi õpingute lõpetamise. Aastatel 2004–2007 lõpetas doktorantuuri tähtajal vaid 9,1% doktorantidest. Doktorandi, kellest peaks kujunema Eesti absoluutse intellektuaalse eliidi liige, stipendium on vaid 6000 krooni. Kas akadeemiliselt andekamad noored üldse lähevadki doktorantuuri või on nad oma äraelatamisega nii kimpus, et ei suuda põhitööd korralikult teha? Me panustame jätkuvalt aktiivsetesse tööturumeetmetesse suhtes SKT‑sse kümme korda vähem kui Euroopa Liidu riigid keskmiselt.
Kas need on uued probleemid? Need ei ole uued probleemid. Me räägime, et eestlane on enesehävitaja, kes tarvitab palju alkoholi, riskeerib, töötab üle, aga kogu meie riik toimib inimressursiga tervikuna üsna riskeerivalt.
Lugedes täna arutatavat "Inimarengu aruannet 2008", tekib mõte, kas me üritame jäärapäiselt leiutada maksualast perpetuum mobile't, mis seisneb selles, et rahastamata sotsiaal‑ ja tervishoiusfääri, täienduskoolitust, innovatsiooni nii majanduses kui ka teistes sfäärides, loodame kiirele majanduskasvule ja stabiilse ühiskonna tekkimisele. Majandusinimeste ja mitmete poliitikute suust ei kuule sageli palju muud kui kiitust madalatele maksudele ja palkade vähendamisele. Sellised ettepanekud ei nõua erilist mõistust. Ainuke viga on see, et nad ei aita, vaid pigem süvendavad inimressursiga, meie ainsa ressursiga seotud probleeme. Inimeste haridus, tervis ja elukvaliteet on majanduse ressurss, mitte ainult eduka majandamise tulemus. Sellesse maksude teel panustamata ei loo me majandusele ka vajalikku ressurssi. Mida on ettevõtlusvaldkond teinud talle soodsate maksude abil jäetud vaba ressursiga? Kui uskuda, et president Ilvesel on õigus, siis on see ressurss valdavalt paigutatud kinnisvarasse, mitte innovatsiooni ja töökohtade loomisesse. President Ilves ütles oma kõnes vabariigi aastapäeva aktusel 24. veebruaril 2009, et avalikke kulutusi võib nullilähedaseks kärpida, kuid kui tootlikkus majanduses ei kasva, on sel kärpimisel vaid lühiajaline ravitoime. 2007. aastal panustasid Eesti ettevõtjad iga kümne kinnisvarasse paigutatud krooni kohta vaid ühe krooni innovatsiooni.
Suhtumisega, et tänane kiire kasum ja tänane tulu on olulisem kui tulevik, Eesti majandusele uut jõudu ja kvaliteeti luua ei saa. Kui ettevõtlus küsib riigi käest tuge, siis võib vastu küsida, millist paketti pakuvad ettevõtjad ühiskonnale. Loogika, mille järgi saame enne rikkaks, siis targaks, terveks ja õnnelikuks, on utoopia. Utoopia on ka madalatest maksudest iseenesest paisuv tööhõive ja majanduslik areng. Kui me vaatame konkurentsivõime, tehnoloogia, loovuse poolest maailma edukamaid riike, siis nende maksude tase ületab poolteist korda Eesti maksude taset. Teine eripära on see, et maksud nõutakse rohkem sisse kaudsete maksude, mitte otseste maksude abil, nii nagu teeb seda Eesti.
Tõenäoliselt ei loe me paari aasta jooksul väga palju teistsuguseid andmeid, kui on "Inimarengu aruandes 2008", aga ma loodan, et saabub ka aeg, kui on veidi paremaid andmeid näha. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Marek Strandbergi! Kaheksa minutit.

Lõppkokkuvõttes taandub, head kolleegid, ju see, kui tervelt me elame, sellele, millisel moel me oleme kasutanud oma ainsat eluks kaasa antud kapitali, milleks on aeg. Aja kasutamise iseloom määrab väga palju tegelikult selles osas, kui terve või haige on inimene, kui stressirohke või mõõdukas on tema elu. Me näeme sellist ajaraiskamise ja ajakulutamise mehhanismi enese ümber väga paljudes kohtades. Võib öelda, et on loomupärane või mõistetav see, kui inimest näiteks mõne seadusrikkumise pärast karistatakse vabaduskaotusega ehk vaba aja kasutamise kaotusega. Võib pidada mõistetavaks või arusaadavaks ka seda, kui inimest karistatakse valesse kohta pargitud auto äravedamisega kuhugi parklasse, mis on kaugel eemal sellest kohast, kus ta valesti parkis, ja siis ta kulutab tunde või minuteid või igal juhul aega selle peale, et oma sõidukit tagasi saada. Ka see on raisatud aeg, ütleme, karistuseks raisatud aeg.
Küll aga tekib küsimus, miks peaks inimene raiskama oma aega täiesti tavapärases elus, moel, mis tegelikult ei erine sellest ajaraiskamisest, mis eespool mainitud, ehk vanglast ja mingisugusest muust karistusest. Kuidas need tavapärased moed avalduvad? Hea on kuulda, et järgmise inimarengu aruande sisuks on keskkond. Praegu raiskavad inimesed valesti planeeritud elukeskkonna tõttu tunde selleks, et nad jõuaksid oma just nagu looduslikust elukeskkonnast linnakeskkonda tööle või mida iganes tegema. Inimene asendab oma professionaalse, loova, sisulise tegevuse vale planeeringu tõttu iga päev poolteisetunnise või kahe ja poole tunnise autojuhiametiga, mis teda mingil moel ei arenda.
See pole muidugi ainuke koht. Ebakompetentset, asjatundmatut ja aega raiskavat teenindamist tuleb ette kõikjal, majandussurutises hämmastaval moel aina rohkem ka erasektoris. Ega me ei saa ka kindlad olla, et riigisektoris inimese teenindamine tema seadusest ja huvidest tulenevate vajaduste rahuldamiseks igal pool ja alati on korraldatud kõige mõistlikumal moel. Ka sinna kaob aeg.
Sellised ajakaod ei ole meeldivad, sest nad tekitavad stressi tõenäoliselt samasugusel moel nagu vangis istumine, auto parklast äratoomine või politseiautos trahvikviitungi kättesaamine.
Me peame väga sisuliselt analüüsima, millised on meie ajakasutus ja ajakadu, sest ajakasutus ja ajakadu viivad lõppkokkuvõttes hoopis teise asjani, milleks on tähelepanuvõime kadumine. Inimese olemus on selline, et kui tal ei ole aega keskenduda, siis ei ole tal tähelepanuvõimet, ja kui tal ei ole tähelepanuvõimet, siis on paratamatu, et kaob võime teha õigeid otsuseid. Majanduses nimetame me neid õigeteks turustamisotsusteks. Me kaotame võime tähele panna mingeid märke, kuidas me võiksime oma elujärge parandada, just nimelt selle tõttu, et me oleme raisanud ära oma aja.
Tähelepanuvõime kadumine ajaraiskamise tõttu on mehhanism, mis ei ohusta mitte ainult personaalset julgeolekut ja heaolu, vaid tegelikult ka kollektiivset, riiklikku julgeolekut ja heaolu, nimetame seda nii, täiesti paratamatul moel. Mehhanisme, mis ühiskonnas raiskavad inimeste aega, on tegelikult väga palju. Need on väga mitmekülgsed, väga keerukad. Mõned on väga lihtsad. Neid on uuritud, need on teada. Ma arvan, et selleks, et inimkvaliteet ja inimarengu kvaliteet paraneda saaksid, peame me tegelema just nimelt nende ajakaotamismehhanismidega, ning küllaltki sisuliselt ja läbimõeldult.
Kui me vaatame, millised need mehhanismid veel on, siis meie lemmikteema (teadagi oskate te seda juba ette öelda, see on nimelt energiasääst) on otseselt seotud ajakasutamisega. Mida rohkem me raiskame oma igapäevaelus – transpordis, elukeskkonnas – energeetilisi ressursse, seda rohkem me peame tegema tööd, kulutama oma isiklikku aega selleks, et teenida rahasummat, millega maksta kinni kogu see ilma kütmine ja muu. See moodustab ühe suure ja selge terviku ning selles ei ole ühtegi ebaolulist osa.
Ma loodan siiralt, et järgmise aasta majandusaruande osa sisaldab ajakasutust ja ressursikasutust ning aega ja ressurssi kui meie olemiskeskkonna olulist osa detailsel moel, et meil oleks võimalik saada teada ka erinevusi muude riikide ja ühiskondadega võrreldes.
Küsimus, miks ometi ei panustata (see jooksis ka sellest aruandest läbi) selle peale, et taastekitada loomulikul moel lisaks rahalisele kapitalile ka sotsiaalset ja inimkapitali, on ka küsimus sellest, milline võiks välja näha sotsiaalse ja inimkapitali automaatse taastumise mehhanism, mis ei ole seotud väga paljude poliitiliste otsustega. Praegu on see arusaadavalt seotud väga paljude poliitiliste otsustega, see ei ole loomuliku majandamise osa. Rahaline kapital taastub teadupoolest lihtsal moel. Ahnus ja pankrotihirm on ettevõtete üks olulisemaid liikumapanevaid jõude. Tegelikult see, et tekiks selline tasakaalustatud ühiskond, kus vaba aega ei veedeta poodides, mis omakorda tekitab ju vajaduse ainult toota ja toota, tähendab seda, et me peame välja mõtlema ja ka rakendama sellise mehhanismi, et inimkapitali ja sotsiaalse kapitali taastumine oleks automaatne, nii nagu on rahalise kapitali taastumine.
Ma loodan, et põhjalikum ajakasutuse, aja kui ühe keskkonnaosa kasutuse analüüs võiks anda meile selles osas mingeid võtmeid ja lahendusi või vähemalt näidata teed selles suunas. Ma loodan siiralt, et inimarengu aruannete koostamine jätkub. See on väga oluline sotsiaalne tagasiside ja informatsioon, mis on ühiskonnast kokku kogutud, selleks et meie pilk oleks selgem ja pilt, mida me näeme, oleks adekvaatsem. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja. Evelyn Sepp, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Soovin kõigepealt tänada nii ettekandjaid kui ka kõiki selle aruande koostamisega seotud inimesi väga sisuka töö eest!
Head kolleegid! Kui palju pessimismi on palju või kui palju paanikat on paras? Kas peaks hoopis sõnumitooja hukkama, et hirm meid lõpuks sunniks tegelikkusesse viima neid ettepanekuid, mis aastast aastasse nende aruannete järeldusteosaga kaasas käivad? Küllap nii mõnigi tänast arutelu täiendav kommentaar Eesti järgmiste päevade meedias ja ka siin saalis keskendub just neile pseudoteemadele ehk paanikakütmisele, hirmule, kokkuhoiuvajadusele, ükskõik millele ja ükskõik kellele vastuolemise kahjulikkusele. Ometigi pole ju need tänase arutelu ega homsete arutelude peaküsimused.
Sellepärast pöördun ma selle aruande taustal mitte Eesti avalikkuse, vaid teie poole, lugupeetud valitsuskoalitsioon, kuigi teid pole siia saali palju alles jäänud. Ega sotsiaalteadlased pole neid, pehmelt öeldes, murelikke trende välja mõelnud ega seda statistikat omast peast kokku kirjutanud. See kõik on meie endi inimeksperimentide tagajärg. Täna on taas kuuldud kahjuks üsna täpset diagnoosi, osalt on see tehtu, aga peamiselt tegematajätmise tagajärg. See on just see, mille muutmist ootab, anub, palub Eesti mõtlev üldsus. See on sügav ja siiras palve. Eestil ei ole enam aega vehkida primitiivsete parteipoliitiliste loosungitega ja vaielda selle üle, kas koalitsioonileping kehtib või ei kehti. Me ei ole mitte lihtsalt kriisis, ei majanduslikus ega finantskriisis, me oleme end mänginud üle poliitilise kriisi tõsisesse, võib-olla peaaegu pöördumatusse ühiskondlikku kriisi koos sellest tulenevate järelmitega.
Jah, eelarvet tuleb kärpida, aga kärpimine ei ole ei sotsiaalpoliitika, haridus‑ ega ka majandus‑ või rahvastikupoliitika nurgakivi. Maksud ei ole eesmärk omaette, see on tervikpakett mõjutamaks kõiki eelnimetatud muudatusi. See on vahend. Sellepärast ei tohi sellele enam laiendada vanu kehtetuid dogmasid, sest need takistavad uute arenguimpulsside andmist Eesti elule. Paraku ei ole aga valitsuse poliitilises retoorikas ega ka stiilis veel suuri muutusi näha. Ma ei tea, kuidas teie, head kolleegid, aga mina isiklikult ei taha näha õhtustes uudistes optimistlikult raporteerivat sotsiaalministrit, kelle ainuke sõnum Eesti üldsusele seisneb selles, kui palju ta sotsiaalsete väärtuste arvel või sotsiaaleelarvet on päeva jooksul kärpinud, nagu oleks see sotsiaalpoliitika kõrgeim ja üllaim eesmärk. Või kuulata peaministrit, kelle arvates on kõik Eestis hästi ja läheb ainult paremaks, maailmamajanduses ei ole lood hästi, seal on kriis, aga mitte meil siin Eestis. Just sellise sõnumi saime me siin saalis eile.
Mis on aga selle jutu kokkuvõtlik mõte? Lihtsaid lahendusi ei ole, üksikmeetmed ei aita, erakondlik konkurents üksikideedele ei aita meid edasi. Ühelgi üksikul meetmel üksi võttes lihtsalt ei ole tavaliselt seda selget deklareeritud mõju, olgu nendeks siis alkoholipoliitikat, tööturupoliitikat, tervist või vaba aja kasutamist mõjutavad poliitilised otsused. Riigis puudub praegu kriisiprogramm tulekahju kustutamiseks, rääkimata programmist uue Eesti rajamiseks praeguse ühiskonna ahervaremele. Me räägime ju lõpptulemusena inimestest, põhiväärtustest, me ei räägi pelgalt kohast kuskil edetabelis ega reitinguagentuuri hinnangus.
Head kolleegid! Selle aruande kokkuvõte on kurb, aga samas motiveeriv. Tegutseda tuleb lokaalselt, aga mõelda globaalselt. Kui ka see aruanne ei motiveeri Eesti praegust valitsust muutma oma seniseid poliitikaid, enam ühiskonda tasakaalustama, seadma eesmärke pikemaajaliste muudatuste ellukutsumiseks, vähendama poliitilist tölplust ja suurendama nii oma kabinetiliikmete kui ka kabineti kui terviku silmapiirikaugust, ei aita meid miski muu kui lihtsalt vahetus.
Tegelikult päästabki Eesti ainult senise vahetus vastutustundliku poliitika vastu. Keskerakond on olnud valmis selleks ja on seda ka praegu, et osaleda Eesti päästmisel. Kui mitte meie, kes siis veel? Meie jaoks ei ole selles aruandes toodud analüüsid ega nende põhjal tehtud järeldused uued ega ennekuulmatud. Me oleme näinud ja mõistnud neid juba aastaid, oleme ka oma poliitika sellest tegelikkusest lähtudes üles ehitanud ja püüdnud veenda ka teisi Eesti erakondi, et need eeldused, millest lähtub praegune valitsuskoalitsioon, pidades kinni oma valitsemisprogrammist, ei vasta tegelikkusele. Kuni need ei muutu, ei muutu ka ükski reaalselt plaanitav tegevus paremaks. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Maret Maripuu! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt tahan tänada kõiki, kes on andnud oma panuse "Inimarengu aruande 2008" valmimisse!
See inimarengu aruanne on ajalooline dokument kahes mõttes. Kõigepealt sellepärast, et ta fikseerib meie teadusliku ja analüütilise taseme teatud ajahetkel. Me näeme seda lugedes, et oleme õppinud aru saama endist ja oma ühiskonnast nii hästi kui ei iial enne. Ent teisalt, aruanne räägib meile aastast 2008. 2008. aasta, nagu me täna teame, toimis veel inertsist vanamoodi ning alles 2008. aasta teisel poolel vallandusid täie jõuga need tendentsid, mis on tänaseks andnud meile nii eestimaise majanduslanguse kui ka ülemaailmse majanduskriisi. Kirjeldades seda kadunud Eestit, mis jäi maha n‑ö Lehmani-eelsesse maailma, on see aruanne meile väärtuslik kui inventuur meie ressurssidest, inimlikest, majanduslikest, psühholoogilistest ressurssidest, mis on meie käsutuses selleks, et üle saada saabunud rasketest aegadest. Seega ei saanud aruanne veel põhjalikult kajastada seda maailmas toimuma hakkavat murrangut, mis algas kogu maailma finantssüsteemi ja majandusliku struktuuri lagunemisega. Toon ühe veidi isikliku näite. Kui peaaegu eranditult kõik 1990. aastatel ametis olnud ministrid olid sotsiaalvaldkonnas tegelnud valdavalt sellega, kuidas ja kuhu suunata kasvavat raha, siis alles aastal 2008 kerkis esmakordselt meie ette küsimus, kuidas saada vajalikku raha meie sotsiaalsüsteemi jaoks, mis oli liiga suur meie reaalseid võimalusi silmas pidades.
Olen igati nõus sellega, mis on aruandesse kirjutatud, et on olemas inimesi, kelle sissetulekud on väikesed, et me ei kuluta piisavalt sotsiaalabile, tervishoiule, sisejulgeolekule, haridusele, teadusele, innovatsioonile jne. Kõik on õige, aga nüüd vajame me vastust hoopis teisele küsimusele: kust seda kulutatavat raha võtta ja millises järjekorras seda jagada? Üha rohkem peame ühiselt mõtlema sellele, mida ka Erik Terk siin mainis, peame mõtlema kaksikstrateegiale ja sellele, et tuleb leida üheskoos konsensus, et kokku leppida. Ütlen teisiti: me peaksime ühiselt kokku leppima prioriteedis. Nõustugem, et ühtviisi tähtsad on kõik ametid, tuletõrjuja ja kooliõpetaja oma, arsti ja kunstniku oma ja paljud teised. Ent jääb küsimus, kuidas neid olemasolevate summade piires rahastada, kuidas raha ikkagi õiglaselt jaotada, et me saaksime parima resultaadi. Loomulikult peame rääkima ka sotsiaalsest sidususest ja väärtustest, kuid tahame või ei taha, ka raha on teema, millel tuleb peatuda.
Head kolleegid! Kunagi pole nii jõukaid aegu, et me saame kõike, mida tahame. Kunagi pole ajad ka nii kehvad, et me ei saa mitte midagi sellist, mida me vajame. Lihtsalt on vaja võimet öelda ei ja oskust teha otsuseid lähtuvalt mitte abstraktsetest soovidest, vaid reaalsetest võimalustest, ja, mis kõige olulisem, need võimalused peavad olema läbi analüüsitud ja peab olema leitud parim, mis meile sobib.
Sotsiaalministrina nägin paari aasta jooksul paljugi hoolimatust, õnnetust ja viletsust. Aga üks hullemaid asju oli näha ja rääkida inimesega, kes ütles, et ta võib ja oskab teha kõike, ta tahab teha ja ärgu me andku talle midagi peale võimaluse teenida iseendale oma igapäevast leiba, kui ma teadsin, et just seda meil ei ole võimalik talle anda. Seega, rääkigem prioriteetidest. Ma arvan, et meie edasikestmise seisukohalt on kõige olulisem see, kas me suudame anda tööd kõigile neile, kes seda tahavad ja suudavad teha. Ma ei räägi neist, kes ei taha või ei suuda, kuigi me vastutame ka nende eest. Kordan, minu jutt on tööandmisest neile, kes tahavad ja suudavad tööd teha. Järelikult on meie põletavaim küsimus praegu järgmine: kust saab selle töö ja tööga teenitava leiva leida ja luua? Kindlasti on siin vastuseks – tööandja, ettevõtja.
Mäletan, et meie erakonnakaaslane Kaljo Kiisk rääkis siinsamas saalist sellest, et tema tegelaskujus Johanneses meeldis talle see, et Johannes oli alati valmis tegema midagi teiste heaks. Kui Kaljo Kiisa käest küsiti, mis oli Johannese kõige positiivsem omadus, siis vastas ta lihtsalt: positiivsus. Just nimelt see positiivsus ja usk on see, mida me tänasel päeval kõige rohkem vajame. Paljudel ettevõtjatel, enamasti väikefirmade omanikel paljudes külakohtades ja alevikes on läinud halvasti. Seda mitte alati nende enda süül, vaid ka üldiste mõjude tagajärjel. Arvan, et tegelikult on need inimesed hindamatu varandus ja ressurss. Need on inimesed, kes julgesid, tahtsid ja suutsid luua ärisid, mis andsid tööd ja leiba paljudele. Nemad tootsid tulu, mille pealt sai riik korjata makse ja elada. Ühe ettevõtliku inimese jaluletõus loob töökohti ja jõukust kümnetele teistele, aga selleks, et need, kes on püüdnud ja suutnud, püüaksid jälle, vajavad nad ka tuge. Kui me leiame jõudu ühte hoida, siis leiame võimaluse mis tahes probleemide lahendamiseks, millest osale viitab ka täna arutatav inimarengu aruanne aastast 2008.
Ma soovingi meile kõikidele ühtehoidmist ja soovi kuulata, kuulda, mõista ja üheskoos midagi ära teha! Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ma tänan kõiki, kes osalesid tänasel arutelul! Ma tänan ka kuulajaid, samuti tänan veel kord Eesti inimarengu aruande koostajaid! Olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti inimarengu aruanne 2008" arutelu on lõppenud ja ühtlasi on neljanda päevakorrapunkti käsitlemine lõppenud.
Head ametikaaslased! Tänane istung on lõppenud. Jõudu teile teie töös!

Istungi lõpp kell 13.02.