Tere hommikust, austatud Riigikogu! Vabariigi President! Peaminister! Põhiseaduslike institutsioonide juhid! Ministrid! Ekstsellentsid! Külalised! Täna tähistame Eesti parlamendi sünnipäeva. Täna 90 aastat tagasi toimus Asutava Kogu esimene istung. Avan Riigikogu piduliku istungi. (Kõlab Eesti Vabariigi hümn.)
Austatud Riigikogu! Lugupeetud Vabariigi President! Peaminister! Põhiseaduslike institutsioonide juhid! Valitsusliikmed! Ekstsellentsid! Daamid ja härrad!
Mul on au ja heameel siin täna teiega olla, et jagada mõningaid mõtteid ajaloost ja tänapäevast. On ime, et meil on oma riik. Tohutult suur ime on see, et me saime selle endale tagasi ka pärast seda, kui olime oma riigi pikaks ja lootusevaeseks ajaks kaotanud.
1919. aasta 23. aprillil, jüripäeval, kui Vabadussõda veel käis ja Eestimaa pojad alles võitlesid meie riigi eest, tuli kokku Asutav Kogu, mis valiti vabalt ja demokraatlikult. Kõigi poliitiliste jõudude omavahelise mõõduvõtmise tulemusel said Asutava Kogu koosseisu kaheksa partei või rühma esindajad.
Eesti esimese legaalse esinduskoja ülesanne nr 1 oli kaevata kraav ja valada sellesse riigi juriidiline ja poliitiline vundament. Selleks said põhiseadus, maaseadus, avalike algkoolide seadus, samuti ratifitseeriti Venemaaga sõlmitud rahuleping.
Asutav Kogu lõpetas oma tegevuse 20. detsembril 1920. aastal. Selle maja Valges saalis toimunud viimasel istungil oma tegusid üles ei loetud. Istungit juhatanud abiesimees Julius Seljamaa pöördus rahvasaadikute poole lühidalt: "Mul on au Asutavale Kogule teatada, et Riigi Teatajas, mis täna, 20. detsembril ilmus, on avaldatud Riigikogu valimised ja koosseis. Sellega lõpetan Asutava Kogu koosoleku ja Asutav Kogu lõpetab tänase koosolekuga oma suure ja vastutusrikka töö."
Nagu on kirjutanud üks Asutava Kogu liikmetest, Aleksander Veiderma, jäi põhiseaduse aluseks see, et riikliku võimu allikas on rahvas. Rahvas, kes ei saa otseselt valitseda ja juhtida, vaid võib seda teha oma esindajate kogu – parlamendi kaudu.
Riigikogu loodi kõikvõimsana: ta määras ametisse valitsuse, mille ta võis soovi korral kukutada, ta kehtestas seadused, mis ei vajanud mingit kinnitamist, ta määras kõrgema kohtuorgani – Riigikohtu. Riigikogu ennast ei olnud võimalik laiali saata.
Need ideaalid said küll sõnastatud, kuid me teame, mil määral õnnestus neid meie riigi esimesel lühikesel iseseisvusperioodil valitsenud rahvaesindajatel ja neilt volitused saanud 23 valitsusel ellu viia. Nagu praegu, nii ka siis seisti silmitsi raskete majanduslike oludega, vajati otsuseid, mis vähendanuks kodanikele riigi poolt pakutavat. Kahjuks me näeme, et ei tunnetatud poliitilisi piire. Neist mindi üle ja valitsuskriise ning -vahetusi tuli ette omajagu. Armastati võimu ja tehti riigi arvel kompromisse.
Ka siis ei suutnud erakondade liidrid tõusta kõrgemale erakonna valimisteesidest, ka siis võideldi ainult oma valijate huvide eest. Ka siis ei olnud ühelgi erakonnal parlamendis piisavat enamust, kaubeldi valitsusprogrammi ja eelnõude üle, ka siis sõlmiti selleks kokkuleppeid. Ka siis süüdistati killustatuses proportsionaalset valimisviisi, kuigi saadi aru, et see on võimalikest parim.
Abraham Lincoln on defineerinud demokraatiat kui valitsemist mitte ainult inimeste kaudu, vaid samaaegselt inimeste jaoks. Meil kehtiv enamusdemokraatia mudel, koos minimaalselt võitvate koalitsioonidega, ei ole täiuslik. Seda on nimetatud isegi ebademokraatlikuks, kuna selle kõrval sõidab paljuräägitud hääletuste "teerull", mida on ka siin saalis nimetatud kummitempliks. Enamuse rull hakkab vähemusest üle sõitma kohe pärast seda, kui tint koalitsioonileppel on kuivanud, sõltumata sellest, kes on parasjagu opositsioonis, kes koalitsioonis.
Ma küsin: kas konsensusdemokraatia oleks Eestile parem variant? Ideaalsel juhul jah, kuid täna saame me vastuse teise küsimuse kaudu: kas vähemusvalitsus suudaks praegusel keerulisel ajal riiki efektiivselt valitseda? See vastus on üsna tõenäoliselt ei.
Lugupeetud kuulajad! Sel aastal on ees kahed valimised, seda olukorras, kus Eesti ja ümbritsev maailm on keerulises majandus- ja finantssituatsioonis. Meie poliitiline eliit peab vabanema ebasiirusest tegeliku olukorra kirjeldamisel ning passiivsusest sellest väljapääsu otsimisel ja eesmärkide sõnastamisel.
Meie eliidi ja eriti poliitilise eliidi enesehinnang on kõrge, kuid poliitiline eliit ei määratle ennast küllalt jõuliselt selle vastutuse kandjana, milleks rahvalt mandaat on saadud.
Veel kord: meie riigi püsimajäämine ei ole iseenesestmõistetav. Praegune kriis ei lähe mööda iseenesest, ainult aeg ja võimalused mööduvad iseenesest.
Eesti inimesed on meid usaldanud, et me oleksime instrument, mille kaudu ta ennast juhib. Eesti vajab praegu edasiminekuks kiireid otsuseid, mis tagavad inimestele töökohad, peredele turvatunde ja tasakaalu riigi rahakotis. Head kolleegid! Need väärtused on kindlasti olulisemad erakonna või iseenda populaarsusest. Olgu meil jõudu seda meeles pidada!
Lõpetuseks. Ilusat parlamendi juubelit meile kõigile ja kogu Eesti rahvale! Tänan! (Aplaus.)
Härra president! Ma palun teid Riigikogu kõnetooli!

Austatav Riigikogu esimees! Lugupeetav Riigikogu! Mu daamid ja härrad! Kallid kaasmaalased! Head sõbrad! Täna tähistame uhkusega Asutava Kogu kokkutulemise aastapäeva ja koos sellega ka iseseisva Eesti parlamentarismi sünnipäeva.
Ajalugu räägib kiretut keelt: kui oleme riigi ja rahvana tegutsenud esindusdemokraatia ideaale silmas pidades, on meil läinud päris hästi, kui oleme aga sellelt teelt kõrvale kaldunud, siis on meil läinud päris halvasti.
Parlamentarism on paljude meelest tülikas, kulukas ja kaugeltki mitte operatiivne otsuste langetamise süsteem. Aga siiani pole seaduste tegemiseks ja valitsuse moodustamiseks leitud ühtegi teist mehhanismi, mis oleks parem, see tähendab õiglasem ja töökindlam, ning mis arvestaks võimalikult paljude huvisid.
Sellepärast pole ka meil mingit mõtet asutada end varem käidud ja eksiteele viinud radadele. Pigem tegelgem iga päev parlamendi ja parlamentarismi tugevdamisega.
Eesti parlament on alates Asutavast Kogust olnud töökas ja tulemuslik. Eesti rahvas on suhtunud oma esindajatesse alati väga nõudlikult. Vahest veelgi nõudlikumalt kui iseendasse.
Kõik rahvaesindajad ei saa kõigile meeldida, ei pea kõigile meeldima ega võigi meeldida. Oma rahvaesindusest ja parlamentaarsest demokraatiast peame aga jäägitult kinni hoidma.
See ongi vastus neile, kes praegu küsivad: kas parlamenti on selle praegusel kujul üldse vaja, kui meil on internet, kui meil on haritud ja motiveeritud rahvas? See on vastus neilegi, kes taunivad 101 inimese igapäevaseid vaidlusi rahva raha eest; kes tahaksid Riigikogu koosseisu vähendada või selle rolli pisendada.
Kui kuuleme üleskutseid, et lõputuna näiva vaidluse asemel vajame selgeid ja kiireid otsuseid, siis küsin vastu: kas Eestit ja meie ühiskonda on tabanud demokraatiaväsimus? Kas me ei pea enam erinevaid valikuid sõnastama ja nende üle vaidlema? Või on meil juba ükskõik?
Enese valitsemine ja enda eest vastutamine nõuab kannatust ja jaksu, enesepiiranguid ja teiste mõistmist. Nii üksiku inimese ja kodaniku kui ka riigina.
Meil tuleb leppida, et meil on kodanikena erinevad soovid, et me peame õigeks erinevaid otsuseid. Need erinevad huvid peavadki just siin saalis, aga ka komisjonide aruteludes välja tulema.
Küsimuste ja erinevate seisukohtade esitamine, vaidlemine, vajaduse korral ka pidurile vajutamine, juhul kui kõik näib arutamatagi selge – kõik see ongi parlamendi töö põhisisu ja ülesanne. Selleks ongi 101 inimest siia valitud. Just selle eest tagavad maksumaksjad neile majandusliku sõltumatuse.
Parlamentarismi, tervikuna esindusdemokraatia sisu mõistmine ja austamine nõuab pikka vabana elamise kogemust. Täpselt samamoodi tahab parlamendi töökultuur kasvamise ja kujunemise aega.
Aga see aeg ei saa olla lõputu. Me ei saa peita end ikka ja jälle raske lapsepõlve ja kurja mineviku taha. Seda enam, et just teie eelkäijad, eriti Asutav Kogu 90 aastat tagasi, aga ka näiteks Riigikogu VII koosseis 16 aastat tagasi, on need rahvaesindused, mille puhul räägitakse kõige rohkem riigimehelikkusest, vastutustundest ja töökusest.
Oma eelkäijate tublidust tuleb austada ja tunnustada. Just seda me täna siin teeme.
Aga on vale ja põhjendamatu end pikalt eelkäijate säras soojendada. Meie parlamentarismi on vaja iga päev tugevdada. Vastutustunnet ja riigimehelikkust ei ole kunagi liiga palju. See ongi teie töö.
Mu daamid ja härrad! Toimiv ja vajaduse korral häälekas kodanikuühiskond on toimivas demokraatias parlamendile toeks. Aga sellest ei saa kunagi tõhusat alternatiivi või asendajat parlamentaarsele korrale.
Rahvaesinduse ülesanded ja vastutuse koorem ei ole kuhugi kadunud. See, et teil ei tule aastaga ette valmistada uut põhiseadust ega mõne kuuga teisi ühiskonna toimimist määravaid baasseadusi, ei kahanda Riigikogu liikme vastutust.
Iga nupulevajutus mõjutab jätkuvalt elusid väljaspool seda saali. Teie vastutus on isikustatud, see on palju otsesem kui rahvahääletusel anonüümselt antavad poolt‑ või vastuhääled.
See isikustatud vastutus peab säilima, selle osa peab kasvama. Vastupidisel juhul, kui poetakse tuimalt fraktsioonis või valitsuses otsustatu taha, pisendab Riigikogu oma rolli. Just sellise, paljuski vabatahtlikult valitud marginaliseerimisega rahvas ei nõustu ega saagi nõustuda.
Heal seadusel on selge eesmärk, see on arusaadav ja seda on kerge täita. Head seadusandjat ei iseloomusta mitte eelnõu seaduseks vormistamise kiirus, vaid arusaam oma vastutusest ja hoolikus kõigi argumentide kaalumisel.
Ehk peitub just siin, otsuste kõigi mõjude hindamises ja soovimatute tagajärgede vältimises, Eesti parlamenditöö tulevik.
Selleks soovingi teile, hea Riigikogu, aga ka kõikidele tulevastele Eesti rahvaesindustele jõudu, riigimehelikkust ja vastutustunnet. Ma tänan! (Aplaus.)

Tänan teid, härra president! Ma palun kõnepulti härra peaministri!

Austatud Eesti Vabariigi president! Ekstsellentsid! Kõrgeaulised külalised! Austatud Riigikogu! Lubage edasi anda Vabariigi Valitsuse õnnitlused Eesti parlamendi 90. sünnipäeval.
Valitsusliikmetena oleme tänasel pidupäeval teie ees mõneti ebaharilikus rollis. Meil pole kaasas seaduseelnõusid ega vastuseid arupärimistele või infotunni küsimustele. Need asjad kuuluvad argipäeva.
Täna aga on Eesti demokraatia pidupäev. Seda palun tähele panna, see pole niisama ilukõnena öeldud.
23. aprill 1919, kui tuli kokku Asutav Kogu, on oluline päev kogu demokraatliku valitsemissüsteemi kehtestamise jaoks meie maal.
Ajaleht Postimees kirjutas juhtkirjas Riigikogu kümnendal aastapäeval: "See oli vaimustav silmapilk .. Igas inimeses oli täielik rahuldustunne, et igatsetud soov täide on läinud. Kogu kokkuastumisega kodanikust kadus värin, mis teda hoidis ärevil tundmata saatuse eest, sest enne seda oli nii palju õhusrippuvat ja pooleliolevat. Seda enam võis rahuldustunne igat oma mõju alla võtta, et Asutavasse Kogusse olid erakonnad saatnud omad paremad mehed."
See on ju praegugi just nii. Olete Eesti esinduskogu. Millegipärast on see kurjematel inimestel meelest hakanud minema.
Sellepärast on mu tervituse sõnum suunatud õieti väljapoole selle saali seinu – rahvale, keda te esindate.
Juba määratluse järgi olete just teie, austatud Riigikogu, meie rahva kõige väärikam kogu, kelle rahvas ise valijana on volitanud otsuseid tegema rahva eest.
Muidugi on mu sõnumil ka teine pool: Riigikogu enda ülalpidamisest sõltub tema maine.
Demokraatlikus süsteemis, kus parlament rahvaesindusena peegeldab ühiskonda kogu tema kirevuses, on see alati pagana raske.
Nii tõdes ka juba 1929. aasta Postimees: "Kui aastate kestel oleme endi sisemises ülesehitamise töös edasi jõudnud, siis peame vastupidist tunnistama Asutava Kogu järeltulija – Riigikogu töös .. Peame kõnelema juba .. saadikute arvu ja palga vähendamisest."
Ei midagi uut siin päikese all!
Kuid kaljukindel peab olema meie järeldus: demokraatlikule korrale ja demokraatlikele alusväärtustele ei saa olla alternatiivi.
Me ei tohi mängida oma demokraatiaga. Me võime küll lugeda hääli koalitsioonidesse-opositsioonidesse üht- või teistpidi, aga me ei tohi mängida parlamendi usaldusväärsusega, demokraatiaga.
Seda järeldust peaksime oma ajalugu tundes küll ka pimesi oskama teha – nii siin parlamendi seinte vahel kui ka siit väljaspool.
Soovin teile häid otsuseid ja auga Eesti teenimist! Soovin teile jõudu ja tarmu! Palju õnne! (Aplaus.)

Aitäh! Härra Riigikohtu esimees! Ma palun teid Riigikogu kõnetooli!

Õigustervitus! Austatud rahvaesinduskogu! Enam kui aasta tähistame Eesti Vabariigi eri institutsioonide 90‑aastaseks saamist ja jätkame seda juubelite rida ka järgmisel aastal, sest Riigikohus, kelle nimel ma teile tervitusi toon, saab 90‑aastaseks alles 2010. aasta jaanuaris.
Austustvääriv iga võib tekitada mulje, et meil on omast käest võtta rikkalik kogemustepagas nii seadusloomeks kui ka õigusemõistmiseks, rääkimata riigivalitsemisest. Tegelikult tähistame ju omariikluse ideede ja väärtuste realiseerumise 90. aastapäeva. Riiklike institutsioonide toimeajast tuleb erinevatel ajaloolistel põhjustel vähemalt 50 aastat maha arvata. Tänane parlament, kui ta ka väga sooviks, ei saa praktilist tarkust ammutada ei Maapäeva, Asutava Kogu ega esimese kuue Riigikogu tegevusest. Parlamentaarse Eesti Vabariigi tegevus on hinnatav suhteliselt lühikese perioodi vältel, mida on sisustanud viimased viis Riigikogu koosseisu. Taastatud omariikluse 17 aastat on andnud meile ettekujutuse sellisest parlamendist ja sellisest parlamentaarsest demokraatiast, mis toimib. Selle üks tõestus on vastuvõetud seaduste hulk, mis on aukartustäratav. Kuid mitte seaduste arv, vaid nende süsteemsus ja põhiseaduspärasus on väärtused, mille Riigikogu on loonud.
Eesti on hakkama saanud omariikliku kirjutatud õiguskorra loomisega välgukiirusel. Kuid tuleb tõdeda idamaade tarkust, et rahvas ei austa seadusi, mida nende eluajal muudetakse. Ühiskondlikke hoiakuid ei saa päevapealt muuta seaduste vastuvõtmisega ja nende riikliku sunni abil rakendamisega. Seadus toimib siis hästi, kui vanaisa saab lapselapsele öelda, et nii nagu seaduses kirjas on ikka olnud. Sellist kogemust meil pole. Õiguskorra stabiilsus ja õigusloome konservatiivsus on kohtusüsteemi poolt vaadatuna suured väärtused. Neid väärtusi ei kaalu üles kiire, päevapoliitilistele eesmärkidele allutatud seaduste muutmine, mis esmapilgul, õhtuste uudiste aspektist, võib otsustajatele näida lausa möödapääsmatuna. Veelgi enam, kiired põhiseaduse muutmise ideed, mis esimeses järjekorras vallutavad meedia uudisterubriigid ja alles siis jõuavad erialainimeste töölaudadele, toimivad iseenda vastu, olenemata sellest, kui põhjendatud need ettepanekud võivad olla. Teatud suunaga põhiseaduse muutmise ettepanekud toimivad ühiskonna peal nagu allergiatest, mida võib-olla on aeg-ajalt mõistlik korraldada, et teada saada, kas rahva mälu on ikka värske.
Austatud parlamendiliikmed! Hinnakem loodut ja laskem õiguskorral juurduda! Olen veendunud, et rahvas tahab oma seadusi ja seadusandjat austada.
Huvitavat mõttesuunda esindavad need autorid, kes kritiseerivad Riigikogu liigse jutustamise, vaidlemise ja arutlemise pärast. Parlament on just see koht, kus ühiselu probleemid tuleb selgeks rääkida, mitte ainult tuimalt hääletusega otsustada.
Kohus otsib igast seadusest seadusandja tahet ja igast õigusnormist selle legitiimset eesmärki. Ka erinevate tõlgendusmeetodite kasutamine ei pruugi anda õigusemõistmisel parimat tulemust, kui norm on ebaselge, seaduseelnõu seletuskiri lünklik ja seaduse menetlemist kajastav stenogramm napisõnaline. Parlamendi kõned, seisukohavõtud, eelnõu ümber toimuv konstruktiivne diskussioon mitte ainult ei kaunista parlamentaarset otsustusprotsessi, vaid aitavad igati kaasa õigussüsteemi selgitamisele ja õigusvaidluste lahendamisele.
Austatud Riigikogu liikmed! Teie töö on rääkimine, üksteise ja rahva veenmine. Mida rohkem te räägite tarka juttu seaduste vastuvõtmisel, seda suurem on kohtusüsteemi lugupidamine teie vastu. Jõudu teile selleks!
Ikka ja jälle leidub kriitikuid, kes väidavad, et Riigikogus võiks olla oluliselt vähem liikmeid, sellistele kriitikutele viitas ka härra president, või riiki peaks juhtima tarkade kogu või hoopis teadlased, mitte poliitiline parlament ja valitsus. Tunnistagem, et tegemist on huvitavate mõtetega. Kuid sellise mõttesuuna edendajatele tuleks öelda, et vara veel. Vara veel on otsustada parlamendi koosseisu vähendamise või parlamendi kaotamise küsimust. Saame Riigikogu 200. aastapäeval kokku ja arutame seda, mis võiks paremini toimida kui rahvusparlament, kes on oma volitused saanud otse rahvalt. Seniks aga jõudu teile, austatud rahvaesindajad, arvamuste paljususe, kriitika ja avalikkuse tähelepanu talumisel! Edendagem Eesti parlamentarismi igavesti! (Aplaus.)

Suur tänu, härra Riigikohtu esimees! Ma palun kõnepulti härra riigikontrolöri!

"Teie töö on alla igasugust kriitikat. Ja teist ei saagi teoinimesi .. Kogu riigi ja rahva saatus on teile null. Pidage meeles, et iga mööduv tund viib teid lähemale sellele, kui rahvas tõsiselt pärib teilt aru teie senisest tegevusest."
Austatud Riigikogu esimees! Parlamendi ja valitsuse liikmed! Nii ähvardas majanduskriisis vaevlevas Eestis ajaleht Võitlus veebruaris 1933, kui ta avaldas artikli, mille pealkiri oli "Toompea puhtaks!".
Ka praegune majanduskriis toidab kahjuks samasuguseid meeleolusid. Üksikute isikute tegude analüüsimise asemel pööratakse tihti viha parlamentaarse süsteemi kui säärase vastu. Ja kes kõvemini sõimab, see on üha suurem rahva sõber ja rahva tahte väljendaja. Seda eriti olukorras, kus valimised on tulemas.
Mul on sügavalt kahju, et Eesti ühiskonnal läheb veel ilmselt tükk aega, et suuta küpsel, täiskasvanule omasel viisil hinnata ja kasutada demokraatia instrumentaariumi, mille üks osa on kahtlemata parlament. 90 aastat tagasi pani Asutav Kogu parlamentarismile küll aluse, kuid õige pea niideti see tärkama hakanud parlamendikultuur jalust. Ja ka üldine ühiskonna areng paisati ajas tagasi.
Seetõttu peab meie praegune parlament tegutsema keskkonnas, mis alles õpib demokraatia toimimist, ja see õpe kulgeb ootamatult visalt. Selle eest, et meie ühiskond võimalikult kiiresti mahajäämuse oma arengus tasa teeks, lasub vastutus nii siin saalis istujatel kui ka kõigil kodanikel. Tahan rõhutada meie kõigi, aga eriti just teie vastutust vastutustundliku, populismivaba valitsemise kujundamisel. See on minu arvates parlamendiliikmete missioon.
Parlament saab olla ka filtriks, mis kõikvõimalikku uksest ja aknast sissetungivat populismi tagasi hoiab. Rõhutan: parlament, mitte tänav või suvaline veetše peab olema ühiskonna mõttekoda, asjatundlike arvamuste avaldamise koht. See hoiaks ka otsuste langetamise parlamendi käes.
90 aastat tagasi alustas Asutav Kogu Eesti riigile õigusvundamendi rajamist. 20 aastat hiljem oli see vundamendile toetuv hoone enam-vähem valmis. Riigikogu alustas uuesti 17 aastat tagasi ja nüüd on riigi põhikarkass põhiosas samuti valmis.
Riigikontrolöri seisukohast vaadatuna võiks seadusloome alt vabanenud aega ja vaimujõudu kulutada üha rohkem selleks, et nõuda valitsuselt püsivalt aru, kuidas raha kulutatakse ja kas selle raha eest saavutatakse neid tulemusi, mille jaoks see raha anti. Just nii toimub arenenud parlamentaarse kultuuriga riikides. See aitaks parlamenditööd muuta ka avalikkusele mõistetavamaks. Valitsus vajab eriti praegu parlamendi tugevat seljatagust julgete ja väga julgete otsuste langetamisel.
Ma mõistan, et see pole osale ühiskonnast ja võib-olla ka mõnele poliitikule ehk nii erutav kui näiteks tegelemine küsimusega, millise meloodia saatel peaks Toompeal lippu langetama. Aga ehk siiski leitakse aega mõtiskleda ka olemuslike teemade üle.
Lõpetuseks. Meil tuleks meeles pidada hiljuti ajakirjas Akadeemia ilmunud artiklit, mille autor on füüsikust teadlane Tiit Kärner: "Need poliitikud ja riigijuhid, kellega rahul ei olda, on ju rahva enda seast ja rahva enda poolt valitud ning seda just nende eeldatava sobivuse järgi sellesse rolli. Olgu nad seega kui tahes kehvad, nad on ikkagi parimad, keda sellel rahval võtta on, ning nende asendamine teistega ei muudaks midagi. Kui rahvas tahab muutust paremuse poole, tuleb alustada iseendast. Kõigepealt tuleb mõista, et iga iseseisva riigi rahvas vastutab ise selle eest, milline on tema valitsus või valitseja. Olukord, kus rahvas kujutleb end suurima kannatajana omaenda valitsuse all, on groteskne, naeruväärne ja alandav. Seetõttu tähendab see vaatekoha muutus ka muutust eetilises hoiakus: vaba mees vastutab, ori ei vastuta, ta ainult kannatab."
Tänan teid ja soovin teile kõigile mõistlikku meelt! (Aplaus.)

Suur tänu! Ma palun Riigikogu kõnepulti härra õiguskantsleri!

Kõrgesti austatud kohalolijad! Eesti parlament on suutnud kahel korral luua sisuliselt tühjale kohale demokraatlikule riigile omase seadustiku.
"Hiiglatöö seisab meil ees. Meie esimeseks ülesandeks peab olema Eesti riiklist korda kindlaks määrata. Eestist peab saama vabariik, kus õigus ja demokraatia valitseks." Nii ütles Asutava Kogu esimees August Rei oma avakõnes 90 aastat tagasi. "Aga kui meie ringi vaatame, siis ei leia meie ühtegi väikest nurgakest, kus mitte põhjalikud uuendused tarvilikud ei oleks." Nii ütles ta veel, lisades, et oma tegevuses peab Asutav Kogu meeles pidama armu ja heatahtlust oma rahva vastu ning tööle panema kõik oma jõu ja kõik oma oskused.
Kuidas see siis käis? Asutava Kogu liikme, kirjaniku ja poliitiku Karl Asti mälestuste kohaselt töötati Eesti esimeses parlamendis seadusi välja üldkoosolekul, võeti vastu üheainsa lugemisega ning seaduseelnõud tulid enamasti professor Piibult, "kes neid Petrogradi ja Tallinna vahel sõites vagunis valmis klopsis". Nagu Ast rõhutab, olid ilma kogemusteta ja töötraditsioonideta Asutava Kogu koosolekud ise sageli pigem ägeda iseloomuga. Oli pisut kummaline too Eesti esimene parlament, kirjutab Ast.
Niisiis, mida Ast Riigikogust täna arvaks? Riigikogu on töötanud jälle aastast 1992. Praeguseks hetkeks on Eesti õigusruum tihedalt täidetud normidega ning selle seadusmetsa tihendamine ei oleks väga mõistlik. Seega saaks parlament suunduda traditsioonilisema tegevuse juurde, olla rohkem riigielu strateegiline planeerija.
Milline peab Eesti olema, kui soovime oma riikluse igikestvust? Vastus on selge: Eesti peab olema demokraatlik, parlamentaarne ja innovaatiline riik. See viib meid tegelikult teise küsimuseni: milline peab olema Eesti parlament, et suuta omariiklust igikestvalt tagada? Vastus: parlament peab olema sõltumatu ja professionaalne riigielu küsimuste otsustaja, kes julgeb ja suudab pooleliolevaid või mittealustatud reforme lõpule viia, neid reeglitesse kirjutada.
Me ei taha olla hädine Ida-Euroopa kääbus, kes on ebaprofessionaalne, pooleliolevate reformide maa. Riigikogu on professionaliseerunud, tal on eeldused olla otsustusjulge. Riigikokku on jõudnud professionaalsed poliitikud, kelle jaoks poliitika pole hobi, pensionipõlv või kõrvaltegevus, vaid kelle jaoks poliitika, avalik teenistus ongi elukutse, millega nad on tegelnud kogu oma karjääri jooksul. Oluline on see, et see ei tähenda, et Riigikogu rolliks tulevikus ongi kord nädalas koos käia ja eelnõud "ära koputada". On ju viidatud, et suurem seadusloome maht jäi 1990. aastatesse ja Euroopa Liiduga liitumise eelsesse perioodi. Ma julgustan Riigikogu liikmeid olema julged ideede pakkumisel ja nende paindlikul rakendamisel, vajaduse korral pidama ägeda iseloomuga istungeid Eesti strateegilise arengu suundi puudutavates küsimustes, kus te kas või suures saalis eelnõud kokku kirjutate. Ja rahvas saab öelda, et te olete oma tööd hästi teinud.
Soovin parlamendile innovaatilisust, otsustusjulgust ja igikestvust tema tegevuses! Tänan!

Tänan, härra õiguskantsler! Istungi piduliku osa lõpetamiseks kuulame Revalia Kammermeeskoori, keda juhendab dirigent Hirvo Surva. (Laulab Revalia Kammermeeskoor. Aplaus.)

Istungi pidulik osa on läbi. Kas soovitakse üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, kolleeg Vilja Savisaar!

Proua esimees! Head kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel annan üle tulumaksuseaduse § 48 täiendamise seaduse eelnõu, millega vabastatakse erisoodustusmaksu alt tööandja tehtavad kulutused töötajate tervise edendamiseks. Terviseedenduse erisoodustusmaksu alt vabastamine on investeering elukvaliteeti ja sotsiaalse kapitali tootmisesse. Just rasketel aegadel peab Eesti hakkama mõtlema uutmoodi, tuleb rohkem panustada sotsiaalsetesse väärtustesse. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kohe üleantavat seaduseelnõu võiks pidada n‑ö paketti kuuluvaks, nimetame seda stressipaketiks. Nagu meile äsja pidukõnedes mitmel puhul südamele pandi, on just Riigikogu strateegilise planeerimise koht ja just täna on selleks viimane aeg. Eesti ei maga ja Eesti ei kustuta ka lõpmatuseni tulekahju. On käes see hetk, kus tuleks võimalikult kiiresti startida, et allesjäänud ahervaremete kohale rajada midagi, mis kannab endas pisut teistsuguseid sotsiaalseid väärtusi, panustab rohkem inimkapitali. Just sellel eesmärgil soovime me algatada spordiseaduse § 3 muutmise seaduse eelnõu. Kolmapäevases infotunnis nentis kultuuriminister nukrutsevalt, et spordiorganisatsioonide toetamine ei saa olla ei kellegi kohustus, vaid see peab olema määratletud kellegi kohustusena. Me teame ka seda, et lisaeelarve menetlemise käigus see kohustus just nimelt maa ja taeva vahele jäigi. Me soovime üleantava eelnõuga taastada selle vähemasti kohalike omavalitsuste selge kohustusena ja loodame, et riigil omalt poolt erisoodustusmaksu alt vabaneva raha abil on koostöös ettevõtetega just nimelt tarkust panustada uutmoodi sotsiaalsesse kapitali, rahvatervise ja sellega seotud väärtuste edendamisse. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kaks seaduseelnõu. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul.
Head kolleegid! Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 75 Riigikogu liiget, puudub 26.
Head kolleegid! Üks teadaanne. Kuna pärast Riigikogu istungi lõppu algab siin saalis Vabariigi Valitsuse infotund Riigikogu lahtiste uste päeva külalistele, siis palun ma kõigil lauad dokumentidest tühjaks teha!

Asume tänase päevakorra punktide menetlemise juurde. Tänases päevakorras on üks punkt – keskkonnakomisjoni algatatud riigivaraseaduse täiendamise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme lõpphääletuse juurde.
Panen lõpphääletusele keskkonnakomisjoni algatatud riigivaraseaduse täiendamise seaduse eelnõu 436. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 70 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.
Lugupeetud kolleegid! Tänane Riigikogu istung on lõppenud. Kaunist sünnipäeva jätku!

Istungi lõpp kell 10.52.