Austatud proua esimees! Head ametikaaslased! Meenutades 14 aasta tagust aega ja Riigikogu kodukorra seadust siin, siis vähemalt tollal oli kodukorras, et kahte eelnõu sai ka ilma ühendamata ühe päevakorrapunkti all käsitleda. Kui nüüd täna on perekonnaseadus ja perekonnaseisutoimingute seadus kaks erinevat päevakorrapunkti, siis ma loodan, et ei panda pahaks, kui ma puudutan esimese ettekande juures juba ka teist, kuna nad on päris lahutamatult seotud.
Töö perekonnaseadusega on käinud tegelikult alates 2007. aasta suvest ja see, et ta vahepeal ei ole olnud siin saalis, ei tähenda seda, et sellega ei ole tehtud tihedat tööd. Ma ütleksin kohe algul ära menetluslikud otsused, siis on pärast rahulikum sisusse süveneda. Õiguskomisjoni ettepanek on perekonnaseaduse eelnõu teine lugemine täna katkestada, eelkõige seetõttu, et muudatusi on päris palju ja et Riigikogu liikmed ning ka need, kes ei ole siin saalis – kodanikuühendused, eksperdid, kõik jõuaksid süveneda nendesse muudatustesse. Vajaduse korral saab teha veel uusi parandusi, sest seadus on tõepoolest oluline ja puudutab meid kõiki.
Niisiis, esimene lugemine oli 12. septembril 2007 ja muudatusettepanekuid esitasid Eesti Keskerakonna fraktsioon ning Riigikogu liikmed Ester Tuiksoo ja Erik Salumäe. Mis siis toimus pärast esimest lugemist ja mille üle käis põhiline diskussioon nii siin majas kui ka avalikkuses? See oli eelkõige seadusjärgne varasuhe, mis oli eelnõus vormistatud kui juurdekasvusüsteem. Ja küsimus, mida esitasid kõik nii siin kui väljaspool, oli selline, et kas praegu kehtiv ühisvarasüsteem on vaja vahetada uue vastu või mitte.
Teine teema, mis tekitas probleeme, oli tollase seaduse redaktsiooni rakendussätted, kus selleks, et säilitada olemasolevat varasüsteemi, oleks abielupaaridel tulnud teha avaldus, mis samuti ei olnud väga paljudele vastuvõetav.
Kogu selle eelnõu menetlemisel on olnud üheks eesmärgiks kindlasti see, et menetlus oleks avatud, avalik ja põhjalik ning et kaasataks võimalikult kõiki Riigikogu liikmeid, kõiki eksperte, kõiki ühendusi, kes vähegi selleks ise soovi avaldavad ja keda me ise suudame väjastpoolt maja üles leida, kes võiksid anda lisaväärtust selle eelnõu teksti korrigeerimisele.
Ma räägiksin oma ettekande kahes osas: esimese osana menetluse käigust ja teise osana eelnõu uue versiooni sisust, ning kasutaksin järgmisi teemasid või märksõnu.
Üks märksõna on koostöö Riigikogu liikmete ja fraktsioonidega. Nagu öeldud, on kogu selle eelnõu puhul olnud põhieesmärgiks see, et saavutada kõigile vastuvõetav lahendus, ja seetõttu pöördusin eelnõu eest vastutajana jaanuaris 2008 kõikide valitsusliitu mittekuuluvate Riigikogu liikmete poole, kuna valitsusliitu kuuluvate fraktsioonidega oli seda eelnevalt põhjalikumalt arutatud, aga mittekuuluvatega mitte, et tõepoolest kohtuda kas või individuaalselt ja kuulata ära, millised on mured seoses selle eelnõuga. On hea, et sellele üleskutsele reageeriti päris palju ja selle tulemus oli ka see, et käisime koos Justiitsministeeriumi esindajatega eelnõu tutvustamas nii Rahvaliidu fraktsioonis kui ka roheliste fraktsioonis. Keskerakonna fraktsioonis ei käinud, aga nendega, kes tundsid huvi, sai seda eelnõu eraldi käsitletud. Teiseks on Riigikogu kõikide fraktsioonide kaasamine seisnenud ka Rahvaliidu ja roheliste, kelle liikmeid õiguskomisjonis ei ole, esindajate kutsumises õiguskomisjoni istungitele, kus seda eelnõu on arutatud, ja kõik, nii kontseptuaalsed küsimused kui ka tekstid on alati saadetud ka nendele fraktsioonidele.
Teine märksõna on koostöö erakondade ja naisühendustega. Oli vähemalt kaks erakonda, kes pühendasid sellele perekonnaseaduse eelnõule ka oma seminari või konverentsi. Üks oli Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kus nii eelnõu autorid kui sotsiaalsete mõjude analüüsi koostajad, millest ma räägin hiljem, ning ka õiguskomisjoni esindajad käisid debateerimas selle eelnõu üle. Teine oli Keskerakonna konverents (minu teada oli see vist naistepäeval 2008), kus samamoodi tehti avaldus eelnõu kohta ja siis ma võtsin ka kontakti Keskerakonna naisteühenduse või naiskogu, mis ta nimi iganes ei ole, KeNa juhiga, ning me kohtusime ja rääkisime sellest eelnõust. Siis oli veel üks kohtumine naisühenduste ümarlauaga, kus on esindatud eri erakondade naisühendused ja ka väljastpoolt erakondi. See oligi üks tegevussuund. Osa ühendusi pöördus meie poole ise, osaga, kelle puhul nägin, et on arutatud ja tehtud avaldusi, püüdsin ise kontakti saada, ja kõik, kes ühendustest on soovinud asja arutada, on ka saanud seda teha. Üks tähelepanek nendel kokkusaamistel ja ka seminaridel oli tegelikult see, et kui ma tegin kusagil valikvastustega või ka ilma valikvastusteta testi selle kohta, milline on kehtiv seadus ja milline on nüüd Riigikogu menetluses olev eelnõu, siis tegelikult oli väga erinevaid vastuseid, mille tulemus üldiselt oli see, et ega kõiki praegu kehtiva ühisvararežiimi nüansse ikkagi ei tunta, ja kuigi kogu aeg on olnud argument, et see on kõikidele väga hästi teada, siis praktikas tegelikult see nii ei ole.
Järgmine märksõna on meedia. Tasub öelda vaid kiidusõnu selles mõttes, et eri väljaanded on kajastanud erinevaid arvamusi selle menetluse käigust. Kõik on saanud sõna ja võib-olla viimase poole aasta jooksul, kui siin on see menetlus olnud vähemalt väljapoole suunatuna rahulikum, ei ole ka meedias seda arutelu olnud, aga ma usun, et nüüd arvatavasti tekib see arutelu ka seal.
On olnud ka konstruktiivne kohtumine, kus osalesid rahvastikuminister Urve Palo ja sotsiaalkomisjoni esimees Heljo Pikhof.
Siit jõuabki järgmise märksõnani, mis on sotsiaalsete mõjude analüüs, mille initsiaatoriks oli juba 2007. aasta sügisel Riigikogu sotsiaalkomisjon, kes sõnastas koostöös Riigikogu Kantselei majandus- ja sotsiaalinfo osakonnaga ka küsimused. Õiguskomisjon sõnastas mõned oma küsimused, mis adresseeriti Justiitsministeeriumile. Niisiis tellitigi sotsiaalsete mõjude analüüs ühelt poolt Tartu Ülikooli teadlastelt ja teiselt poolt teatud küsimuste osas Justiitsministeeriumilt ning see laekus 2008. aasta veebruaris. Selle järel toimus sotsiaalkomisjoni ja õiguskomisjoni ühisistung. Analüüsi sisu oli üldiselt see, et olemasolevat, juba juurdunud seadusjärgset varasuhet muuta ei tuleks ja analüüsis oli välja toodud mitmeid negatiivseid tagajärgi, mis perepoliitikas sellega võivad kaasneda. Tõsi, sellel ühisistungil ütlesid ka analüüsi autorid ise, et see ei ole loomulikult mingi lõplik tõde, et see on üks verisoon, kuidas asjad võivad kulgeda. Ja tõsi on ka see, et ühisistungil oli tõepoolest sotsiaalsete mõjude analüüsi argumentide ja hinnangute kohta komisjoni liikmetel väga erinevaid arvamusi. Küll aga on heameel, et selle analüüsi teinud Tartu Ülikooli töörühma liikmetest Liis Hallik osales ka järgnevate lahenduste otsimises, mis on selle eelnõuga toimunud. Samamoodi on töögrupi juht Dagmar Kutsar kiitnud heaks selle kompromissi, mis on praegu eelnõusse viidud, ja ta peab seda kindlasti sobivaks.
Järgmine märksõna on eksperdid. Ma kaasasin selle eelnõu läbivaatamisse ka kümme eksperti, kelle hulgas oli nii Riigikohtu liikmeid, vandeadvokaate, notareid, õppejõude kui ka muid asjatundjaid, ja sain nendelt ka tagasisidet, mis samamoodi oli väga erinev, aga aitas meil kindlasti langetada edasisi otsuseid.
Õiguskomisjoni töö selle sotsiaalsete mõjude analüüsi tulemusi oodates ei seisnud, vaid me käsitlesime eraldi seaduseelnõu lapsendamise ja eestkoste peatükki. Ja siit jõuabki koostööni teiste ühendustega, kellest kahtlemata esimene, kes juba valitsuse faasis soovis oma ettepanekuid esitada, oli Eesti Adoptiivperede Selts. Praeguseks on, mitte otseselt sellest seltsist saanud, aga selle asemel uus organisatsioon mittetulundusühing Oma Pere, kellega on väga mitmel korral väga põhjalikult vaadatud läbi eelnõu lapsendamise peatükk ja kui te vaatate allajoonitud osa ja muudatusettepanekuid, siis need on põhiliselt tulnud nendelt kodanikuühendustelt ning me oleme saanud koostöös Justiitsministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumiga nad sisse viia. Teine oluline ühendusevõtja oli Ühendus Isade Eest, kes on ka ajakirjanduses oma seisukohtadega päris palju esinenud. See oli väga tänuväärne kontaktivõtmine selles mõttes, et see pani ka õiguskomisjoni mõtlema vanemate õiguste ja kohustuste peatükkidele selles seaduses ning siin on sisse viidud mitmed muudatused. Tõsi on see, et mitte kõike, mida Ühendus Isade Eest soovis, mitte kõiki nende esiletoodud probleeme ei ole võimalik isegi seadusmuudatustega lahendada, vaid väga palju oleneb sellest, missuguseks kujuneb kohtupraktika, missuguseks kujuneb avalikkuse hoiak üldse selles suhtes, kas vanematel on võrdsed õigused ja kui, siis milles. Üks, mille puhul võib märkida koostööd teiste ühendustega, oli Eesti Juristide Liidu ja Eesti Naisliidu ühiselt korraldatud seminar 14. veebruaril 2008, kus oli ka väliseksperte, kelle osalusel vaadati see eelnõu üle.
Nüüd nendest kompromissidest, mis selle eelnõuga seoses on saavutatud või mida on püütud saavutada. Esimene, mida hakati otsima juba 2007. aasta sügisel pärast esimest lugemist, seondus rakendussättega ehk siis, nagu ma nimetasin, mis saab nendest abieludest, mis on olemas seaduse jõustumise päeval. Mina Riigikogu liikmena ja Keskerakonna fraktsioon tegime eraldi, aga ühesuguse ettepaneku, et kui eelnõus oli kirjas, et need, kes on abielus, peavad esitama taotluse, et jääda senise ühisvarasuhte juurde, siis meie ettepanekutes oli pööratud see teistpidi, et need, kes on abielus ja soovivad valida uue, tollal siis seadusjärgse varasuhte juurdekasvusüsteemi, teevad avalduse. Nii et selles näis olevat suhteliselt lai konsensus, et seda niimoodi teha.
Teine katse saavutada kompromissi oli talvel ja kevadel 2008 eelkõige selles suhtes, et kui seadusjärgseks süsteemiks jääb see eelnõus pakutud juurdekasvusüsteem, kuidas ta võiks olla selline, mis võtaks maha need hirmud, mida oli mainitud, et toimub abikaasade üksteisest kaugenemine ja pere sisekliima halvenemine, ning kõik need muud mõjud, mida nimetasid ka Tartu Ülikooli teadlased. Seetõttu sai sinna juurdekasvusüsteemi lisatud täiendavaid garantiisid abikaasadele, mis on tegelikult nüüd eelnõusse ka sisse jäänud, kuigi enam ei ole sellel juurdekasvusüsteemil sellist rolli, nagu oli eelnõu eelmise versiooni järgi. Samuti kohandasime varaühisust selliseks, nagu on kehtiv ühisvarasüsteem, ja ka see on praeguseks eelnõusse sisse jäänud.
Küll aga kõige olulisem kompromiss, mis saavutati viimase poole aasta jooksul, seisnes selles, et seadusjärgset varasuhet edaspidi üldse ei oleks, st kõik abiellujad saaksid ise valida kolmest võimalikust varasuhtest, s.o varaühisus, varalahusus ja vara juurdekasvusüsteem, endale kõige sobivama. Ja see on nüüd üks märkus, mis puudutab tegelikult järgmist eelnõu, kus on kirjas see protseduur, mismoodi valikut tehakse. On rõõm tõdeda, et kui see sai saadetud enne jõule kõikidele fraktsioonidele ja erinevatele ekspertidele, siis kõik fraktsioonid jaanuaris sellist kompromissi toetasid, samuti toetasid seda ka erinevate justiitselukutsete kutseühendused ja, nagu öeldud, ka sotsiaalsete mõjude analüüsi koostajad. Nii et töö tekstiga algas ja praegu on kompromissi alusel saavutatud tekst teie ees.
Nüüd kõige olulisematest muudatustest, mis on teise lugemise tekstis. Ma juhin tähelepanu sellele, et õiguskomisjoni hea tava kohaselt on siin eelnõu juures teksti ja muudatusettepanekute loetelu vahel ka seletuskiri, kus eelnõus tehtud muudatusi on neljal lehel üksikasjalikumalt kirjeldatud. Esimene, kõige olulisem, millest ma ka rääkisin, seondub varasuhtega. Muudatus on see, et eelnõus on tõstetud varaühisus kõige esimeseks varasuhteks ja see kohaldub siis, kui muid valikuid ei ole tehtud. Nii et kui me räägime, et seadusjärgset varasuhet eelnõus ei ole, siis tõesti mõistena seda ei ole, aga vaikimisi on varaühisus see, mis kohaldub siis, kui muid valikuid ei ole tehtud. Varaühisuse tekst on viidud selliseks, nagu on kehtiv ühisvararežiim. Proua Tuiksoo ettepanek oli jätta eelnõust välja varalahusus. Komisjon ei saanud seda seetõttu toetada, et varalahusus on ka kehtivas perekonnaseaduses olemas ning kahtlemata on oluline, et abikaasadele jääks see valikuvõimalus ka tulevikus.
Rakendussätetest ma rääkisin. See oli üks esimesi kompromisse, mis me saavutasime, et need, kes on praegu abielus ja tahavad üle minna uuele juurdekasvusüsteemile, teevad ise aasta jooksul avalduse, ja siis saab seda teha riigilõivuvabalt.
Üks oluline muudatus, millest on meedias juttu olnud, on riigilõivu vähendamine lahutamisel, kus on varajagamise asjad. Praeguse riigilõivuseaduse järgi võib see tõesti ulatuda kümnetesse tuhandetesse kroonidesse või isegi saja tuhande kroonini, nagu on neid näiteid toodud. Nüüd on fikseeritud eelnõus ülempiirina 10 000 krooni. Kas see on mõistlik ülempiir, selle üle võime arutada pärast teise lugemise katkestamist.
Jõustumisnorm. Me oleme valinud eelnõu jõustumise ajaks 1. juuli 2010 selle eeldusega, et nii nagu õiguskomisjoni kava on, võtta maikuus vastu see seadus ja ka perekonnaseisutoimingute seadus. Siis jääb veidi enam kui üks aasta aega õpetada seda uut perekonnaseadust nii kõrgkoolides kui kõikidele perekonnaseisuametnikele, valmistada ette kirjalikke materjale ja viia ka abieluvararegister, mis omandab üsna olulise rolli selle eelnõu rakendamisel, elektrooniliseks. Vahepeal oli jutuks jõustada seadus 1. jaanuarist 2010, mis tähendaks, et kõik need rahalised vahendid peaksid olema juba selle aasta eelarves, aga kahjuks need eelarves ei ole. Samuti on Riigikogu menetluses üks eelnõu, mille eesmärk on notariaadiseaduse muutmine, et notarid saaksid abielu sõlmimise õiguse, ja notarite ettevalmistamine selleks on ka mõeldav 1. juuliks 2010.
On veel teatud küsimusi, mille juurde komisjon tagasi pöördub. Üks on kindlasti andmekaitse teema, mis seondub lapsendamise saladuse hoidmisega, samuti selle abieluvararegistrist andmete saamise küsimusega.
Ja kindlasti kohtume pärast teise lugemise katkestamist ka linnade liidu ja maaomavalitsuste liidu esindajatega, kellega meil on küll kohtumisi olnud, aga nüüd selle viimase versiooni pinnalt mitte ja oleks hea nendega koos veel see tekst üle vaadata.
Menetlusotsused, nagu öeldud, olid eelnõu teine lugemine katkestada ja komisjoni palve on, et muudatusettepanekud esitataks 13. aprilli kella 11-ks.
Täname kõiki Riigikogu liikmeid, fraktsioone, sotsiaalkomisjoni, erakondi, nende naisühendusi, kõiki teisi ühendusi, nimetagem neid siis veel kord – Eesti Adoptiivperede Selts, MTÜ Oma Pere, Ühendus Isade Eest, Eesti Juristide Liit, Eesti Naisliit. Ja eeskätt täname lisaks nendele ka Justiitsministeeriumi, Siseministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi inimesi, kes kogu selle eelnõu siia saali saamiseks on teinud päris palju tööd koos komisjoniga. Aitäh!
