Tere hommikust, lugupeetud kolleegid! Alustame täiskogu V istungjärgu üheksanda töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Vabariigi Valitsusel täna eelnõusid üle anda ei ole, nii et, kolleegid, olge head! Kõnesoove ei ole, järelikult ei ole eelnõusid ega arupärimisi üle anda.
Annan nüüd edasi ühe teate. Riigikogu esimees on edastanud viie Riigikogu liikme arupärimise põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile.
Head kolleegid, viime läbi kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 74 Riigikogu liiget, puudub 27.
Kolleegid, mul on teada anda ka üks päevakorra täpsustus. Nimelt teeb tänase päevakorra neljanda punkti arutelul, milleks on eelnõu 407 esimene lugemine, juhtivkomisjoni nimel ettekande põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde.

Läheme tänase päevakorra juurde, mille esimene punkt on ... Kolleegid, palun vaiksemalt! Päevakorra esimene punkt on õiguskantsleri ettepanek anda nõusolek Riigikogu liikmelt Villu Reiljanilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja tema kohta süüdistusakti koostamiseks. Ettekandjaks on õiguskantsler.
Kõigepealt, kolleegid, tutvustan teile aga selle päevakorrapunkti menetluse protseduuri. Me menetleme seda punkti Eesti Vabariigi põhiseaduse §-de 76 ja 139 ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-de 149, 150 ja 151 alusel, mille kohaselt  kuulame kõigepealt ära õiguskantsleri ettekande, mis kestab kuni 30 minutit, seejärel saab iga Riigikogu liige esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse. Läbirääkimistel võivad osaleda kõik Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad, pärast seda läheme hääletuse juurde. Otsuse vastuvõtmiseks läheb vaja koosseisu häälteenamust.
Kutsun nüüd ettekandeks kõnetooli õiguskantsler Indrek Tederi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! "Meie aja riigi tõsisemaks ja iseloomustavaks tunnusmärgiks on õigusriikluse põhimõte, mis on ajalooliselt teinud läbi pika arenemiskäigu. Kohtu kaudu vastutusele võtmise põhimõte maksis esialgu ainult alamate ja väiksemate ametnike suhtes, kuna kõrgemate tegevuses oli antud vaba voli. Alles 18. aastasaja lõpust ja 19. aastasaja algusest läks arenemine selle poole, et ka kõrgemad riigivõimu teostajad oleksid peale poliitilise ja moraalse vastutuse kohtu ees vastutavad." Tsiteerisin professor Jüri Uluotsa referaati 1925. aastast.
Kooskõlas põhiseaduse §-ga 76 ja § 139 lõikega 3, õiguskantsleri seaduse § 1 lõikega 3 ning kriminaalmenetluse seadustiku §-ga 379 esitasin s.a 19. märtsil Riigikogule ettepanekud anda nõusolek Riigikogu liikmelt Villu Reiljanilt ja Riigikogu liikmelt Ester Tuiksoolt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja nende kohta süüdistusakti koostamiseks seoses kirjalikule ettepanekule lisatud Riigiprokuratuuri taotluses ja kohtueelse menetluse kokkuvõttes kirjeldatud asjaoludega. Järgnevalt selgitan sissejuhatuseks esmalt Riigikogu liikme saadikupuutumatuse ehk immuniteedi olemust kriminaalmenetluses ja õiguskantsleri pädevust saadikupuutumatuse äravõtmise ettepaneku tegemisel. Seejärel käsitlen oma esimeses suulises ettekandes Riigikogu liikme Villu Reiljani immuniteedi äravõtmise ettepanekut ja teises suulises ettekandes Riigikogu liikme Ester Tuiksoo immuniteedi äravõtmise ettepanekut. Mõlema puhul kirjeldan eraldi esiteks kahtlustuse sisu, kuriteo kvalifikatsiooni ja kuriteo asjaolusid, teiseks aga minu läbi viidud kontrolli, milles annan hinnangu kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja teostatud kohtueelse menetluse seaduslikkusele. Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest toimub mõlema ettekande arutamine ja hääletamine eraldi.
Kõigepealt immuniteedi olemusest ja õiguskantsleri pädevusest. Riigikogu liikme immuniteet on menetluslik vastutusele võtmise takistus, mida saab kõrvaldada Riigikogu koosseisu enamuse otsusega. Riigikogu liikme immuniteet ei ole absoluutne vastutusele võtmise keeld ega tähenda Riigikogu liikme karistamatust. Immuniteedi eesmärk on lükata edasi teatud menetlusotsustuste tegemist, et kaitsta Riigikogu liikmeid täitevvõimu võimalike püüete eest kõrvaldada neid poliitilisest debatist. Tsiteerin põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuannet: "Immuniteet on õigus, mis kaitseb parlamenti kui tervikut ja tema funktsioneerimist, mitte iga üksikut parlamendi liiget."
Õiguskantsleri roll ettepaneku tegemisel anda nõusolek Riigikogu liikme kohta süüdistusakti koostamiseks on seotud immuniteedi olemusega. Vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku § 378 lõikele 6 teeb õiguskantsler Riigikogule ettepaneku, kui kohtueelse menetluse kokkuvõtet koostades ja kriminaalmenetlust toimetades on järgitud seadustiku sätteid. Kriminaalmenetluse seadustiku § 378 lõikes 5 ja § 379 lõikes 4 on sätestatud piirangud, mida õiguskantsler peab ettepaneku tegemisel arvestama. Viidatud õigusnormidest tuleneb, esiteks, et kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja toimetatud kriminaalmenetluse seaduslikkuse hindamisel ei kontrolli ega hinda õiguskantsler kogutud tõendeid. Teiseks ei tohi õiguskantsler Riigikogule ettepanekut tehes väljuda kahtlustuse sisust. Seega on õiguskantsleri pädevus ja tegevus ning hinnang menetluse kokkuvõtte seaduslikkusele piiritletud immuniteediküsimuse lahendamise ettepanekuga ja ei enamat.
Õiguskantsler ei ole kriminaalmenetluse seadustiku 2. peatüki kohaselt kriminaalmenetluse subjekt, st õiguskantsler ei ole kohus, prokuratuur, uurimisasutus ega kaitsja. See tähendab muu hulgas seda, et kui Riigikogu otsustab anda loa Riigikogu liikme kohta süüdistusakti koostamiseks, kehtib see vaid konkreetse kuriteokahtlustuse suhtes, mida on ettepanekus käsitletud vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku § 382 lõikele 1. Kriminaalmenetluse seadustiku § 382 lõike 3 kohaselt ei ole Riigikogu uut nõusolekut siiski vaja samade asjaolude pinnalt kuriteo kvalifikatsiooni muutmise, süüdistusakti muutmise või uue süüdistusakti koostamise korral.
Nüüd Riigikogu liikmest Villu Reiljanist. Kõigepealt kahtlustuse sisust, kuriteo kvalifikatsioonist ja kuriteo asjaoludest. Riigiprokuratuur esitas mullu 12. detsembril mulle taotluse teha Riigikogule ettepanek anda nõusolek Riigikogu liikme Villu Reiljani kohta süüdistusakti koostamiseks. Kuna kriminaalmenetluse seadustiku § 380 lõige 2 kohustab mind otseselt kajastama kohtueelse menetluse kokkuvõttes ja Riigiprokuratuuri taotluses ning kahtluses märgitud asjaolusid, siis olen kasutanud dokumente, nende kirjutuslaadi ja keelepruuki muutmata. Taotlusest nähtub, et 11. veebruaril 2008 laekus Riigiprokuratuuri Kaitsepolitseiametis koostatud kohtueelse menetluse kokkuvõte. Kõnealuses kriminaalasjas kahtlustatakse Villu Reiljanit karistusseadustiku § 294 lõige 2 punktis 1 nimetatud kuriteos, see on altkäemaksu võtmises vähemalt teist korda. Altkäemaksu võtmise kuriteo kirjeldus sisaldub karistusseadustiku § 294 lõikes 1. On kaks redaktsiooni: esimene kehtis kuni 27. juulini 2008, see on siis väidetava teo toimepanemise ajal, teine kehtib alates 28. juulist 2008.
Isiku süüdi tunnistamine ja karistamine on võimalik üksnes juhul, kui tema toimepandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüdi tunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui tema tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka siis, kui teo karistatavus on ära langenud hiljem. Karistusseadustiku §-s 294 sätestatud altkäemaksu võtmise kuritegu oli karistatav Villu Reiljani poolt väidetava kuriteo toimepanemise ajal ning on seda ka praegu. Samas on seadusandja muutnud karistusseadustiku § 294 lõikes 1 sätestatud kuriteokoosseisu, lisades sõnad "või kolmandale isikule". See tähendab, et  vara või muu soodustus võib olla lubatud või antud ka kolmandale isikule, mitte altkäemaksu võtjale. Kuna kuriteo kvalifitseerimine seisneb seaduse tõlgendamises ja kohaldamises, ei saa ma kujundada seisukohta küsimuses, mil määral ja kas üldse mõjutab kõnealune seadusmuudatus Villu Reiljani võimalikku õigeks- või süüdimõistmist, sest see võib kujuneda põhiseaduse §-ga 146 keelatud sekkumiseks õigusmõistmisse.
Kõnealuses kriminaalasjas alustati menetlust 18. augustil 2005 karistusseadustiku § 289 – see on ametiseisundi kuritarvitamine – tunnustel seoses kahtlustusega, et riik on vahetanud looduskaitseseaduse § 19 alusel mitmeid looduskaitsealaliste piirangutega kinnistuid riigi omandis olevate kinnistute vastu ning selle korraldamisega seotud ametnik on saanud selle eest varalist hüve. Kokku esitati selles kriminaalasjas kahtlustus kümnele isikule, sealhulgas kahele juriidilisele isikule. Pärast kohtueelse menetluse kokkuvõtte saabumist Riigiprokuratuuri lõpetati 14. märtsil 2008 kriminaalmenetlus ühe kahtlustatava suhtes karistusseadustiku § 298 lõike 1 järgi – see käsitleb altkäemaksu andmist – ja seoses sama episoodiga lõpetati Villu Reiljani suhtes kriminaalmenetlus osaliselt karistusseadustiku § 294 lõike 1 järgi, mis käsitleb altkäemaksu võtmist.
Tulenevalt altkäemaksu kuriteo koosseisust ja mulle esitatud dokumentidest käsitlen väidetava kuriteo asjaolusid kolme aspekti kaupa: ametiisikuks olemine, ametialane ebaseaduslik tegu ning vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine või vara või muu soodustuse vastuvõtmine vastutasuna nimetatud ametialase ebaseadusliku teo eest.
Kõigepealt ametiisikuks olemine: Villu Reiljan oli ajavahemikul 10. aprillist 2003 kuni 8. oktoobrini 2006 keskkonnaminister, seega ametiisik. Ametialane ebaseaduslik tegu: Riigiprokuratuuri taotluse ja kohtueelse menetluse kokkuvõtte kohaselt seisnes Villu Reiljani ametialane ebaseaduslik tegu selles, et ta keskkonnaministri ja ametiisikuna kasutas ja lubas kasutada ebaseaduslikult ära oma ametiseisundit looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel AS-iga Merko Ehitus ja AS-iga Merko Grupp ning osaühinguga Saarte Investeering seotud isikutele kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Selleks tegi Villu Reiljan alljärgnevad toimingud. Esiteks, seisis koos Kalev Kanguriga ühiselt ja kooskõlastatult selle eest, et AS-iga Merko Ehitus ja AS-iga Merko Grupp seotud firmade OÜ Woody ja OÜ KV-Tarantel ning Koit Uusi huvid, samuti OÜ Saarte Investeering huvid saaksid võimalikult suures ulatuses ja looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu järgitud ning et eespool mainitud asjaosalistele oleks tagatud võimalikult suur majanduslik kasum ja võimalikult väiksed majanduslikud riskid looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisel ja hiljem nendega tehingute tegemisel. Teistel isikutel, kes soovisid maid vahetada, selliseid eeliseid tagatud ei olnud ning nende huvidega sellisel viisil ei arvestatud.
Teiseks jagas Villu Reiljan AS Merko Ehitus töötajatele enne AS-iga Merko Ehitus ja AS-iga Merko Grupp seotud isikute huvides omandatavate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ning vastavate nõudeõiguste omandamist teavet, kas neid kinnisasju üldse saab vahetusmenetluse käigus vastavalt looduskaitseseaduse §-le 19 vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Kolmandaks, ta ei takistanud AS-iga Merko Ehitus ja AS-iga Merko Grupp seotud isikute poolt hiljem vahetamismenetluses kasutatud maade tagastamist ega otsustanud keskkonnaministrina jätta maad riigi omandisse. Neljandaks jättis Villu Reiljan kasutamata ostueesõiguse OÜ Woody, OÜ KV-Tarantel, Koit Uusi ja OÜ Saarte Investeering poolt vahetamismenetluses kasutatud maade omandamisel, viiendaks aga seisis selle eest, et riigi omandisse jäetakse need maad, mida eelnimetatud isikud soovisid vahetusmenetluse käigus omandada. Eeltoodu pinnalt andis Villu Reiljan keskkonnaministrina Riigiprokuratuuri taotluses ja kohtueelse menetluse kokkuvõttes nimetatud käskkirjad looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade riigile kuuluvate kinnisasjade vastu vahetamise kohta. See Villu Reiljani poolt ametiisikuna ametiseisundit kasutades toimepandud tegu oli kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja Riigiprokuratuuri taotluse väidete kohaselt ebaseaduslik, kuna see oli looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel vastuolus järgnevaga.
Esiteks on see vastuolus haldusmenetluse seadustiku § 4 lõikega 2, mille kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Teiseks, haldusmenetluse seadustiku § 5 lõikega 2, mille järgi viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt; kolmandaks avaliku teenistuse seaduse § 59 lõikega 1, mille järgi teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest;  neljandaks, riigivaraseaduse § 7 lõigetega 2 ja 3, mille kohaselt on riigivara valitsejad kohustatud nende valitsemisel olevat riigivara majandama heaperemehelikult ning hoolitsema igati selle säilimise ja võimaliku väärtuse kasvu eest, samuti peavad riigivara valitsejad ja volitatud asutused riigivaraga mis tahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mida riik võib neist tehingutest saada. Kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja Riigiprokuratuuri taotluse väidete kohaselt toimis Villu Reiljan, valides võimalike tegutsemisalternatiivide hulgast vahetusmenetluse, majanduslikult kõige ebaotstarbekamalt ja jättis järgimata riigi huvid, lähtudes AS-iga Merko Ehitus ja AS-iga Merko Grupp seotud isikute ning OÜ Saarte Investeeringud huvidest.
Nüüd vara ja varalise soodustuse lubamisega nõustumisest ning vara vastuvõtmisest. Kahtlustuse järgi seisnes Villu Reiljani poolt vara ja varalise soodustuse lubamisega nõustumine ning vara vastuvõtmine järgmises. 10. novembril 2004 küsis Villu Reiljan eeluurimisel tuvastamata kohas Toomas Annuselt AS Merko Grupp kontserni kuuluva ettevõtte AS Merko Ehitus ehitatud ja müüdavat korterit tema poolt määratud isiku Lea Kiiviti kasutusse määramata ajaks ning tasuta. 6. oktoobril 2005 anti Rävala pst 19 korter nr 33 üle Lea Kiivitile, kes hakkas seda elukohana kasutama. Korteri müügihinda ega kasutamise tasu AS-ile Merko Ehitus ei tasutud. Alles 11. oktoobril 2006 müüdi korter ja selle juurde kuuluv parkimiskoht Lea Kiivitile. Lea Kiivitile müüdi korter pärast AS-is Merko Ehitus läbiotsimise toimumist.
Samuti nõustus Villu Reiljan 8. augustil 2006 Toomas Annuse poolt varalise soodustuse lubamisega, mille kohaselt võib ta tulevikus kindlaksmääramata ajal omandada juriidilises isikus osaluse Toomas Annusega seotud äriühinguga seotud varaliste vahendite arvel. Selleks lubas Toomas Annus Villu Reiljanile asutada juriidilise isiku ning suurendada selle juriidilise isiku vara. Juriidilise isiku asutamine ning selle vara suurendamine pidi toimuma Toomas Annusega seotud äriühingu varaliste vahendite arvel. Toomas Annus nõustus sellega, et nii kaua, kui Villu Reiljan ei soovi, ei ole ta äriühingu osalusega seostatav ning äriühingu osanikuks ning juhatuse liikmeks on Toomas Annuse määratud isik. Toomas Annuse ja Villu Reiljani kokkuleppe kohaselt pidi Villu Reiljan või tema määratud isik omandama Villu Reiljani määratud ajal osaluse äriühingus või muu varalise hüve äriühingu varaliste vahendite arvel.
Samuti lisas Villu Reiljan OÜ Saarte Investeering maade vahetamise menetlusse kaks riigile kuuluvat kinnisasja. Nende kinnisasjade osas oli Villu Reiljan võtnud vastu Tullio Libliku poolt ajavahemikul 2004–2006 eeluurimisel tuvastamata kohas antud võimaluse otsustada, kellele ja mis tingimustel need võõrandada. Tullio Liblik võimaldas Villu Reiljani määratud isikul omandada kõnealused riigi kinnisasjad ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta.
Nüüd lähemalt õiguskantsleri kontrollist. Kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku § 378 lõikega 5 olen kontrollinud kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja toimetatud kriminaalmenetluse seaduslikkust, lähtudes õiguskantsleri pädevusest immuniteedimenetluses vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku 14. peatükis sätestatud süüdistusakti koostamise ja teatud menetlustoimingute tegemise erikorrale. Kontrolli läbiviimisel tutvusin kriminaaltoimiku materjalidega, samuti kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus läbiviidud jälitusmenetluse jälitustoimiku ning jälitustoiminguteks antud vastavate eeluurimiskohtuniku ja prokuratuuri lubadega. Kriminaalasja materjalid moodustavad kokku 193 köidet. Kaitsepolitseiametis koostatud kohtueelse menetluse kokkuvõttele on kriminaalasja toimikusse tõenditena lisatud kahtlustatava Villu Reiljani ütlused, teiste kahtlustatavate ütlused, tunnistajate ütlused, jälitusprotokoll ning muud dokumentaalsed tõendid, sealhulgas vaatlusprotokollid ja läbiotsimisprotokollid. Kriminaalasja juurde kuuluvad jälitusprotokollide lisana jälitustoimingute salvestised – kokku 40 lisa. Kohtueelse menetluse kokkuvõte on koostatud vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku §-des 153 ja 222 esitatud nõuetele.
Villu Reiljanile on kahtlustuse esitamisel 16. oktoobril 2007 tutvustatud tema menetlusõigusi ja -kohustusi ning ta on kahtlustuse sisu kohta üle kuulatud. Kahtlustatav kuulati üle kaitsja juuresolekul. Kriminaaltoimiku koopia edastati Villu Reiljani kaitsjale 19. märtsil 2008, toimikuga tutvumiseks ja taotluste esitamiseks oli Villu Reiljanil ja tema kaitsjal piisavalt aega: kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tavapärase 10 päeva asemel 181 päeva. Villu Reiljani kaitsja esitas pärast toimiku koopia kättesaamist prokuratuurile mitu taotlust, mille prokuratuur on ka läbi vaadanud. Kriminaalasjas on tõendeid kogutud ka jälitustoimingutega, sealhulgas on kasutatud jälitustoiminguna pealtkuulamist ja -vaatamist. Kõigi jälitustoimingute lubade koopiad on lisatud kaitsjate taotlusel kriminaalasja toimikusse. Kriminaaltoimikusse lisatud jälitusprotokollides kajastatud teave on saadud jälitustoimingutega, milleks on olnud vastavalt kriminaalmenetluse seadustikule prokuratuuri või kohtu luba.
Märgin esiteks, et kaks jälitusprotokolli kajastavad teises kriminaalasjas antud kohtulubade alusel saadud teavet, sealhulgas Villu Reiljani ja teiste kahtlustatavate omavahelisi kõnesid. Praeguseks on nii seaduses kui ka kohtupraktikas lahendamata küsimus, mil määral või kas üldse võib kasutada ühes kriminaalasjas saadud jälitusteavet tõendina teises kriminaalasjas. Selgitan, et Euroopa Inimõiguste Kohus on põhimõtteliselt möönnud selle lubatavust teatud juhtudel. Kuna tegu on seaduse tõlgendamise küsimusega, ei saa ma kõnealuses osas kujundada konkreetset seisukohta ja asi sõltub kohtupraktikast.
Teiseks. Mitu jälitustoimingu kohtuluba anti tähtajaga kaks kuud, lubades loas nimetatud jälitustoiminguid teha aga lühema ajavahemiku, näiteks 30 või 45 päeva jooksul. Tuvastasin, et jälitustoimingu ega kohtulubade materjalide põhjal ei ole võimalik veenduda loas nimetatud päevade arvu järgimises. Prokuratuuri kinnitusel on prokuratuur olnud jooksvalt kursis läbiviidud jälitustoimingute ja nende tulemustega. Samuti kontrollis prokuratuur jälitustoimingute teostamise vastavust kriminaalmenetluse seadustikule, sh kohtu loas toodud tähtajast kinnipidamist. Prokuratuur selgitas, et kontrolli teostamist eraldi kirjalikult fikseeritud ei ole, kuna õigusaktid seda ette ei näe. Ühtegi jälitustoimingu luba ei ole antud nimeliselt Villu Reiljani suhtes. Tema eraelu puutumatust ja sõnumi saladust on jälitustoimingutega riivatud seeläbi, et ta suhtles teiste selles kriminaalasjas kahtlustatavatega, kelle suhtes oli jälitustoimingu luba antud nimeliselt. Villu Reiljanit on tema õigusi riivavatest jälitustoimingutest kriminaalmenetluse seadustiku §-s 121 sätestatud korras teavitatud ja tal on võimalus tutvuda jälitustoimingu materjalidega. Ma ei tuvastanud, et kõnealuses kriminaalmenetluses tõendite kogumisel oleks kaitsepolitsei või prokuratuur ilmselgelt rikkunud kriminaalmenetluse seadustiku norme.
Kokkuvõtteks: hinnates kohtueelse menetluse kokkuvõtet ja toimetatud kriminaalmenetlust lähtuvalt ainult õiguskantsleri immuniteedimenetluse ettepaneku aspektist ja eesmärgist, on kriminaalasja kohtueelne menetlus läbi viidud kriminaalmenetluse seadustiku sätteid järgides ning puudub alus saadikupuutumatuse äravõtmise ettepaneku tegemisest keelduda.
Austatud Riigikogu! Pean oluliseks rõhutada esiteks asjaolu, et täites õiguskantslerile seadusega pandud ülesandeid Riigikogule ettepaneku tegemisel, ei ole õiguskantsleri pädevuses anda hinnangut ei tõendite piisavusele esitatud kahtlustuse põhjendamiseks ega ka kahtlustuse olemusele. Teiseks, nagu ma eelnevalt selgitasin, ei saa ma võtta seisukohta seaduse tõlgendamise küsimuses. Kolmandaks, põhiseaduse § 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus ja kohtu ees oleme me kõik võrdsed. Rõhutan, et õiguskantsleri pädevuses ei ole anda seisukohta kahtlustatava süü olemasolu ja selle tõendatuse kohta. Andes nõusoleku Riigikogu liikme Villu Reiljani suhtes eespool kirjeldatud asjaoludel süüdistusakti koostamiseks, ei otsusta ka Riigikogu süü küsimust. Vastavalt põhiseaduse § 22 lõikele 1 ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kolleegid, kas teil on ettekandjale küsimusi? Esimesena saab sõna kolleeg Mai Treial.

Lugupeetud õiguskantsler! Eilsel kohtumisel Rahvaliidu fraktsioonis te möönsite, et seadustikus on teatud puudusi, mis takistavad õiguskantsleril andmast menetluslikke hinnanguid. Ei saa olla nõus sellega, et õiguskantsler võib lubada kas või ühtegi menetlusnormi rikkumist. Samas ei ole te teinud Riigikogule ühtegi ettepanekut või ettekannet, et seaduses sätestatut täpsustada ja saada võimalus tõendeid hinnata. Tuleb väita, et Villu Reiljanile esitatud kahtlustus on konkretiseerimata ja tõendamata ega vasta Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis rõhutatud õigusemõistmise printsiipidele ning põhiseaduslikele garantiidele. Kohtueelse menetluse lõpus ei ole kummutatud ebaseaduslikkus jälitustegevuses tõendite kogumisel. Miks te ei ole kasutanud õiguskantslerile antud õigust saata materjalid prokuratuuri tagasi ja tulla siis Riigikogu ette, kui puudused on kõrvaldatud?

Kõigepealt puudutan väga lühidalt immuniteedi olemust. Teatavasti Eesti põhiseaduse järgi immuniteet ei ole privileeg, nagu ta kunagi ajaloos on olnud näiteks monarhi privileeg. Teatud isikud on väljaspool kohtuvõimu olnud. Eesti põhiseaduse kohaselt on immuniteet menetluslik tagatis, garantii. Ja õiguskantsleri roll on põhimõtteliselt immuniteedi menetlusliku külje hindamine – seadusandja on väga täpselt õiguskantsleri selle pädevuse piirid määranud. Õiguskantsler kontrollib kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja toimetatud kriminaalmenetluse seaduslikkust, kuid ei kontrolli ega hinda kogutud tõendeid. Ma annan hinnangu menetluse kui terviku kohta. Ma ei tohi hinnata tõendeid, anda hinnangut mõne konkreetse tõendi kohta. See seab minu tegevusele väga konkreetsed piirid. Samas ma ikkagi kontrollin konkreetseid tõendeid, eriti jälitustoiminguid, ja annan sellest lähtudes üldhinnangu kogu menetlusele. Seda just aspektist, kas on võimalik, et menetlus läheb edasi. Õigust mõistab kohus. Õiguskantsler ei saa olla eelkohtunik, kes otsustab osaliselt või ühepoolselt sisulisi küsimusi. Põhiseadus seda ei võimalda.
Küll aga ütlesin ma seda, et oleks hea, kui täpsustataks õiguskantsleri rolli kriminaalmenetluse seadustikus. Ühelt poolt peab õiguskantsler kontrollima teatud formaalseid asjaolusid, samas on talle pandud kohustus kontrollida menetluse seaduslikkust ja nii viib ta läbi ka sisulist kontrolli. Seda võiks täpsustada ja seda on õiguskantsler ka korduvalt teinud. See on olnud korduvalt arutusel ja praegu minu teada Justiitsministeeriumis sellega tegeldakse. Samas ma möönan, et probleem on väga komplitseeritud ja keerukas: ühelt poolt ei ole immuniteet privileeg, teiselt poolt aga ei saa õiguskantsler muutuda kohtuks ja hinnata, kas kahtlustus on põhistatud või mitte. See on kohtuliku vaidluse ese.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Hea õiguskantsler! Kas te olete tuvastanud neid materjale läbi vaadates, et tegemist võib olla uurimisprotsessiga, mis on ajendatud näiteks poliitilise diskussiooni takistamisest või muudest poliitilistest küsimustest? Ning kui see on nii, siis kas selle kohta on teie käes olevas materjalis tõendeid? Ja kui see ei ole nii, kas te saate seda saalile kinnitada?

Õiguskantsler hindab asja õiguslikult ja kontrollides menetluse seaduslikkust. Ma ei tuvastanud selliseid aspekte, mida te nimetasite. Ma ei saa oma seisukohta põhistada lihtsalt sellega, et õiguskantsler midagi arvab või oletab. Kui ma midagi tõendite alusel tuvastan, näiteks et puudub oletatava kuriteo subjekt või et enamik jälitustoiminguid on tehtud ilma kohtu loata, siis saaks asuda seisukohale, et menetlus on olnud ebaseaduslik. Praegusel juhul ma seda ei tuvastanud.

Järgmine küsija on kolleeg Evelyn Sepp.

Austatud õiguskantsler! Me võiksime praegu spekuleerida teemal, kas meie ees seisab õiguskantsler või ombudsman. Nende pädevus ja roll on väga erinev ning ma usun, et nii mõnigi küsimus võiks leida ombudsmani puhul pisut teistsuguse vastuse. On tõsi, et Riigikogu liikmed ei vaja kaitset kohtu eest, aga immuniteet võiks tähendada seda, et nad on kaitstud ebaseaduslike või küsitavate menetluslike toimingute eest. Te mainisite, et ei ilmselt Villu Reiljani suhtes ega ka Ester Tuiksoo suhtes pole eritoiminguteks luba taotletud, aga ometi on neid jälgitud, jälitatud ja tehtud nende suhtes muid asju, mis vajaksid eriluba. Aga too luba on nimeliselt võetud kellegi teise jaoks, kes oli toru teises otsas. Kas teile ei tundu, et see on selline taotluslik võte, et vältida nimelise loa küsimist toimingute tegemiseks?

Kõigepealt õiguskantsleri rollist. Praegusel juhul on kõne all õiguskantsleri pädevus, mitte ombudsmani pädevus. Kõne all on õiguskantsleri spetsiifiline pädevus, mis on sätestatud põhiseaduses ja väga konkreetselt ka kriminaalmenetluse seadustiku 14. peatükis. Edasi, load olid antud toiminguteks teiste isikute suhtes. Punkt üks: kohtu luba oli olemas ja seadus ei sätesta, et luba peaks olema võetud ka selle isiku suhtes, kellega isik, kelle suhtes luba oli antud, suhtles. Peale selle, kriminaalmenetluse seadustiku § 377 sätestab menetlustoimingute tegemise erikorra, mis hõlmab ka Riigikogu liikmeid, ja seal ei ole põhimõttelist keeldu jälitustoimingute tegemiseks. Kuid ma rõhutan, et kõnealusel juhul ei olnud Riigikogu liikme suhtes nimeliselt jälitustoiminguks luba antud, aga kohtu luba oli olemas.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Tarmo Mänd.

Härra õiguskantsler! Minu küsimus puudutab teie kahetist suhtumist asjasse. Oma eelmises ametis väitsite te Toomas Annuse kaitsjana advokaadibüroo kaudu, et kriminaalasja eeluurimisel on toime pandud olulisi menetlusnormide ja kaitseõiguse rikkumisi. Meie eilsel kohtumisel te väitsite, et te jääte oma varasemate seisukohtade juurde, aga õiguskantslerina ei saa te midagi ette võtta. Ma tahan rõhutada, et õiguskantsleri püha kohus on just menetluse seaduslikkuse kontrollimine. See hõlmab ka ebaseadusliku jälitustegevuse tuvastamist. Kui te jääte ka täna oma eilse seisukoha juurde, siis öelge: mis takistab teil andmast õiglast hinnangut võimalikele menetlusnormide rikkumistele?

Ma kategooriliselt välistan siin huvide konflikti olemasolu. Õiguskantsler ei ole kriminaalmenetluse subjekt ja mul ei ole mingit põhjust kunagi väljaöeldud seisukohtadest loobuda. Küll aga ma rõhutan: õiguskantsler teeb ettepaneku sisuliselt ainult menetlust jätkata, et kohus mõistaks õigust. See on minu ettepanek.

Järgmine küsija on kolleeg Rein Ratas.

Austatud õiguskantsler! Oma ettepaneku pealkirjas te kasutate mõistet "saadikupuutumatus". Kõnes ja tekstis kasutasite te rohkem ilmselt selle sõna sünonüümi "immuniteet", mis on aga oma olemuselt hoopis laialdasem, nii bioloogiline, meditsiiniline kui ka juriidiline termin. Minu küsimus on: mitu korda saab üht meest tappa? Kuidas saab saadikupuutumatust – ma ei räägi immuniteedist – ära võtta mehelt, kellel seda ei ole? Olen rääkinud.

Seadus sätestab, et saadikupuutumatus võetakse ära konkreetse teo, konkreetse kahtlustuse korral. Kui kvalifikatsiooni muudetakse, siis ei ole vaja täiendavalt õiguskantsleri kaudu Riigikogusse tulla. Aga see võetakse ära konkreetse teo korral.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Kalev Kallo.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra õiguskantsler! Kolleegi küsimusest ja teie vastusest sain ma aru, et jälitustoimingute reegleid on ehk rikutud. Vaatamata sellele te ütlesite eelviimasele küsimusele vastates, et õiguskantsler annab võimaluse menetlust jätkata. Kas õiguskantsler ei võiks asja kas teatud materjalide lisamiseks või väljavõtmiseks prokuratuuri tagasi saata, kui on tuvastatud, et jälitustoimingute reegleid on rikutud? Rikkumine on tuvastatud, aga teie ikka saadate asja edasisele menetlusele. Miks see nii on?

Ma ei öelnud oma ettekandes, et on rikutud. Ma püstitasin küsimuse. Ma olen analüüsinud prokuratuuri taotlust ja kohtueelse menetluse kokkuvõtet ning muid materjale. Oma uurimises ma tuvastasin, et on teatud küsitavused, mida peab kohtulikult kontrollima. Ühes veebruarikuises Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis rõhutatakse seda, et jälitustoiminguid peab kohtulikult põhjalikult kontrollima. Seda ka kontekstis, kui on antud mingiks perioodiks jälitusluba. Aga need on ainult osa tõenditest. Kaaludes kogu seda materjali kogumina, ei pidanud ma õigeks asja prokuratuuri tagasi saata. Mida see oleks tähendanud? See oleks tähendanud seda, et prokuratuur oleks teinud mingid muudatused ja täiendused ning oleks siis uuesti siia tulnud. Kas see on õiguskantsleri roll, olla n-ö prokuratuuri abimees või prokurör? Nagu ma enne ütlesin, õiguskantsler ei ole prokurör, ta ei ole kriminaalmenetluse subjekt.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Aleksei Lotman.

Hea õiguskantsler! Mul on natuke üldisem küsimus, kuna neid kaasusi on juba paar tükki olnud. Kas teie hinnangul selline protseduur üldse vastab eesmärgile, mis põhiseaduses sätestatud immuniteedil on? Või peaks see olema kuidagi teisiti? Kas või nii, et automaatselt esmalt pakutakse igale rahvaasemikule võimalust vabatahtlikult immuniteedist loobuda ja kui ta ei loobu, siis tuuakse asi arutada Riigikogu saali. Ning siis moodustab Riigikogu iga kord ad hoc komisjoni, kes uurib asja korralikult. Praegu me hakkame hääletama sisuliselt põrsast kotis. Kas see ikka on vastavuses sellega, mida põhiseaduses on mõeldud immuniteedi sätestamisega?

Kui vaadata asja laiemalt, õigusteoreetiliselt, siis Põhiseaduse Assamblees olid sellel teemal päris suured vaidlused. Immuniteediküsimus sisaldab alati paradoksi. Ühelt poolt see ei ole privileeg, me oleme kohtu ees kõik võrdsed, samas peavad olema välistatud poliitilised rünnakud. Situatsioonis, kus kohtusüsteem toimib, tõesti immuniteeti nagu eriti vaja ei ole. Kuid samas ei ole see menetlus oma olemuselt puhtformalistlik, see annab teatud tagatise. Selle üle võib muidugi diskuteerida. Ma ei oska öelda, milline oleks hea ja ideaalne lahendus, sest iga lahendusvariant sisaldab paradokse. Õiguskantsler tuleb siia õigusliku positsiooniga, teie, austatud rahvasaadikud, teete poliitilise otsuse – juba selles sisaldub teatud paradoks. Pluss veel see, et õiguskantsleri roll on antud juhtumil kuidagi mitmene. Nagu ma olen korduvalt rõhutanud: ma ei ole prokurör, kohtunik ega ka kaitsja. Mida ma siis kontrollin? Minu arvates oleks väga hea, kui suudetaks § 378 lõikes 5 sätestatud pädevust määratlevat lauset, et õiguskantsler kontrollib kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja toimetatud kriminaalmenetluse seaduslikkust, kuid ei kontrolli ega hinda kogutud tõendeid, natukenegi sisustada. Aga ma möönan, et see on väga raske.

Järgmine küsija on kolleeg Mart Jüssi.

Lugupeetud õiguskantsler! Kas Rahvaliit või Villu Reiljan on teile esitanud tõendeid, et keegi on proovinud seda menetlusprotsessi poliitiliselt mõjutada?

Selliseid tõendeid mulle esitatud ei ole.

Järgmine küsija on kolleeg Karel Rüütli.

Hea õiguskantsler! Kas prokuratuur ja kapo väidavad, et nad võivad kinnitada, et Villu Reiljani igapäevasel jälitamisel ei rikutud mitte kordagi erakondade suhtes seadusega kehtestatud jälitustegevuse keeldu? Jälitustegevust teostati ju ka Lea Kiiviti suhtes, kes oli samal ajal Rahvaliidu peasekretär, kuid kellel ei olnud Reiljani kui keskkonnaministriga mitte mingisuguseid tööalaseid sidemeid, küll aga olid tal sidemed Reiljaniga kui erakonna esimehega. Reiljani kaitsjate väitel selgub kriminaalasja materjalidest, et Reiljani ja Lea Kiiviti suhtes teostatud jälitustegevusega on rikutud ka Rahvaliidu kui erakonna õigusi. Kas see on ikka demokraatlik, kui presidendivalimiste ajal, mil käivad kõige tulisemad läbirääkimised valijameestega, jälitatakse ühe erakonna tegevjuhti?

Riigikogus on julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon, kes selliste küsimustega peaks tegelema. Praeguses õigusruumis ei saa õiguskantsleri konkreetse menetluse raames panna õiguskantslerile kõiki ülesandeid.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Kalle Laanet.

Hea õiguskantsler! Kõne sissejuhatavas osas jäi mulle kõrvu väide, et immuniteet kaitseb parlamenti kui tervikut, mitte üksikut rahvasaadikut. Kas te olete nõus seda lahti seletama?

Kriminaalmenetluse seadustiku § 377 sätestab menetlustoimingute erikorra. Seal on öeldud, et Riigikogu liikme võib kahtlustatavana kinni pidada või tema suhtes võib kohaldada tõkendit ning toimetada läbiotsimist, vara arestimist, vaatlust ja läbivaatust, kui tema kohta süüdistusakti koostamiseks on saadud Riigikogult nõusolek. See tähendab seda, et enne seda ei saa Riigikogu liiget puutuda. Järelikult see kaitseb parlamenti kui tervikut, kõik liikmed saavad osaleda parlamendi töös, neid ei saa kinni pidada. See on selle sätte sisu.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Ain Seppik.

Lugupeetud õiguskantsler! Paradoks on selles, et ma täna hommikul raadiost kuulsin, kuidas õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher teatas, et seda asja peab sellepärast nii pikalt uurima, et seal on tohutuid skeeme, erakordseid skeeme jne. Erinevalt temast minul ei ole võimalik olnud toimikuga tutvuda. Kuid küsimus on selles, et kaitseõigus on teatavasti kriminaalmenetluse põhiinstitutsioone. Kui ma lugesin teie ettepanekut, siis kahtlustuse selgitamisel on selline formuleering, et Villu Reiljan on pannud toime kuriteo teadmata ajal ja teadmata kohas. Öelge, kuidas on võimalik end tulevikus sellise süüdistuse vastu üldse kaitsta. Kas see on teie arvates kaitseõiguse oluline rikkumine?

Kohtueelses menetluses olid kaitsjad osalenud. Teatavasti kohtueelne menetlus ei ole n-ö põhimenetlus. See valmistab kohtulikku menetlust ainult ette. Millise positsiooniga üks menetlusosaline välja läheb – eks see ole tema risk. Kohus mõistab õigust. Seni on enamik Riigikogu liikmeid õigeks mõistetud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marika Tuus.

Austatud õiguskantsler! Te ütlesite, et te tulite siia saali õigusliku positsiooniga. Ja samas ütlesite ka, et teie arvates on rikutud jälitustoimingute reegleid. Kuidas te ikka sellist materjali prokuratuurile tagasi ei saada? Te olete ju õiguskantsler ja olete tuvastanud, et siiski rikkumine on  olnud.

Ma ei ole öelnud, et on rikutud. Ma tõstatasin küsimuse, osundasin küsimusele, mis tuleb lahendada kohtumenetlusega.

Kolleegidel lugupeetud õiguskantslerile rohkem küsimusi ei ole. Täname õiguskantslerit!
Ja nüüd on teil, kolleegid, võimalik avada läbirääkimised. Esimesena saab sõna kolleeg Karel Rüütli. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Täna siin teie ees seistes olen ma väga raskes seisus. Ühelt poolt on mul hea meel, et aastatepikkused vintsutused on jõudnud etappi, kus Villu Reiljan saaks justkui hakata kohtus oma õigusi kaitsma, teiselt poolt olen kurb, et tänaseks on siia saali saadetud materjalid, millest ilmneb, et kriminaalasja eeluurimisel on toime pandud olulisi menetlusnormide ja kaitseõiguste rikkumisi. Õiguskantsleril tulnuks materjalid prokuratuuri tagasi saata ja tuua need Riigikokku pärast seda, kui puudused on kõrvaldatud.
2006. aastal, kui suure avalikkuse tähelepanu saatel vahistati mitu ametnikku, kinnitas prokuratuur, et süüdistused esitatakse üsna pea. Nüüd on käes 2009. aasta ning Riigikokku on jõudnud õiguskantsleri taotlus. Vahepeal on kummalisel kombel kahtlustatavate hulka lisatud ka Rahvaliidu aseesimees Ester Tuiksoo. Võiks arvata, et nii paljude aastate jooksul koostatud toimik vastab kõikidele õigusriigis kehtivatele normidele, aga nii see kahjuks pole. Villu Reiljanile esitatud kahtlustus on konkretiseerimata, üldsõnaline ja tõendamata ega vasta Euroopa inimõiguste konventsioonis rõhutatud õigusemõistmise põhiprintsiibile ning põhiseaduslikele garantiidele.
Kohtueelse uurimise lõpus ei ole kummutatud kahtlust, et tõendite kogumisel kasutati ebaseaduslikku jälitustegevust. Villu Reiljanile esitatud kahtlustuses loetletakse arvukalt õigusakte viidetega erinevatele normidele, millel on aga vaid õiguse üldpõhimõtteid kajastav või selgelt täiendust omav iseloom. Samas on motiveerimata ja arusaamatu, milline on nende seos kaitsealuse käitumise ja väidetava ebaseadusliku tegevusega. Lisaks eeltoodule on kriminaalasjas kogutud tõendeid ebaseadusliku jälitustegevuse abil, mis välistab teatud tõendite vastavuse seaduse nõuetele ja nende kasutamiskõlblikkuse. Nii ei ole toimikus näiteks jälitustegevuse aluseks olnud eeluurimiskohtunike määruseid ega menetlust juhtiva prokuröri lube. Kuna neid jälitustegevuse läbiviimise aluseks olevaid dokumente pole, ei ole osutunud võimalikuks kontrollida jälitustegevuse seaduslikkust. Juba ainuüksi see fakt seab kahtluse alla jälitustegevuse seaduslikkuse. Vastavate dokumentide puudumine toimikus annab aluse järeldada, et neid pole nõuetekohaselt vormistatud ja et jälitustegevus on seega olnud ebaseaduslik.
Tähelepanu vääriv on ka õiguskantsleri käitumine ja õigusliku käsitluse põhimõtete erinevus kahes Villu Reiljaniga seotud kriminaalasjas. Just õiguskantsleri seisukohtadele on prokuratuur aga oma tegevuse õigustamisel tuginenud. Mäletatavasti õigustas prokuratuur seda, et nn Rävala puiestee kriminaalasjas esitati õiguskantslerile Villu Reiljani saadikupuutumatuse äravõtmise taotlus kriminaalmenetluse seadustiku sätteid rikkudes ning enne kahtlustatava ja kaitsja jaoks kohtueelse menetluse raames taotluse avalduste esitamise tähtaja möödumist, viitega, et õiguskantsler ei tuvastanud prokuratuuri tegevuses seadusrikkumist. Käesolevas kriminaalasjas järgis prokuratuur vaatamata oma varasematele seisukohtadele kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud ning kaitsja viidatud toimingute järjekorda ja tähtaegu ning esitas õiguskantslerile vastava taotluse pärast kaitsjate taotluse lahendamist. Tekib küsimus: kuidas saab kriminaalmenetluse seadustiku sätteid kahes eri kriminaalasjas käsitada täiesti erinevalt ja sisult vastuoluliselt? Ka see fakt viitab, et nii prokuratuur kui ka õiguskantsler möönavad seadusrikkumist Rävala puiestee kriminaalasjas Villu Reiljanilt saadikupuutumatuse äravõtmisel, kuid ei tunnista seda avalikult. Arusaamatuks jääb, miks õiguskantsler ei taotlenud prokuratuurilt puuduste kõrvaldamist. Tõendite kogumisel oli ju rikutud menetlusnorme.
Loomulikult olen ma veendunud, et kõik kodanikud on võrdsed ja Riigikogu liikmetele ei kehti eraldi norme. Kuid leian, et sellistel tingimustel saadikupuutumatuse võtmisega õigustaksime õigusriigi põhimõtete eiramist ning annaksime prokuratuurile täisvoli ka kõigi teiste inimeste puhul samamoodi vahendeid valimata toimida. Olles tutvunud õiguskantsleri ettepanekuga ja ka pärast eilset temaga kohtumist ei ole Rahvaliidu fraktsioonil kujunenud selget veendumust, et õiguskantsler on möödunud kolme kuu jooksul sügavuti ja igakülgselt analüüsinud Villu Reiljani suhtes läbiviidud kriminaalmenetluse seaduslikkust ning et ta on pööranud piisavalt tähelepanu mitmele väga olulisele momendile kaitsepolitsei ja prokuratuuri tegevuses selle kriminaalasja menetlemisel. See seab õiguskantsleri tehtud järeldused tõsise kahtluse alla. Kui õiguskantsler pidas veel vandeadvokaadi ametit, siis kinnitas ta, et nimetatud kriminaalasjas on olnud olulisi menetluslikke rikkumisi. Eile kohtusime õiguskantsleriga ja meil oli võimalus temalt küsida, millest on tekkinud selline meelemuutus. Kohtumisel tunnistas ta, et jääb oma varasemate seisukohtade juurde, kuid õiguskantslerina ei saa midagi teha. Siinkohal rõhutan, et õiguskantsleri ülesanne on just menetluse seaduslikkuse kontrollimine.
Leiame, et ulatuslik ja ebaproportsionaalne jälitustegevus, mis kajastub Villu Reiljani kriminaalasja materjalides, ei ole kooskõlas demokraatliku ühiskonna aluspõhimõtetega. Seda eelkõige olukorras, kus on põhjendatud kahtlusi, et Villu Reiljani eraelu riivavat jälitustegevust teostati pikka aega juba enne kriminaalasja alustamist. Kahjuks ei ole seda võimalik kontrollida selle perioodi logifailide puudumise ja kaotsimineku tõttu. Tollele logifailide probleemile oleme korduvalt tähelepanu juhtinud ja pöördunud ka õiguskantsleri poole, kes vastas meile, et kui sideettevõtjad ei ole täitnud logifailide säilitamise kohustust ja kui pädevad riigiasutused ei ole teostanud selle üle järelevalvet, siis on tegemist kodanike põhiõiguste ja vabaduste tagamise põhimõtte eiramisega. Siinsamas saalis oleme kuulnud, et prokuratuur ei ole tervelt kolme aasta jooksul mitte kordagi kontrollinud, kas logifaile säilitatakse ja kas kaitsepolitsei jälitustegevus on seaduslik. Kuidas saavad kodanikud sellises olukorras kindlad olla, et riigi õigusasutused järgivad nende õigusi riivavates toimingutes seadust ja põhiseaduse printsiipe? Kuidas saab õiguskantsler selles jälitustegevuse kontrollimatuse olukorras kinnitada, et kriminaalmenetluse norme Villu Reiljani suhtes rikutud ei ole? Riigiprokuratuur on riigis ainus organ, kelle tegevuse seaduslikkuse üle ei toimu mitte mingisugust järelevalvet.
Rahvaliidu fraktsioon ei ole saadikupuutumatuse äravõtmise vastu. Me soovime õiglast ja kiiret kohtumenetlust. Just õiglast! Seetõttu oleme seisukohal, et prokuratuur peab järgima Eesti Vabariigi põhiseadust ja Euroopa inimõiguste konventsiooni, alles siis saame rääkida saadikupuutumatuse äravõtmisest. Täna menetletavas asjas ei ole järgitud ei vabariigi põhiseadust ega Euroopa inimõiguste konventsiooni, sellepärast me hääletame ettepaneku vastu! Aitäh!

Aitäh! Väino Linde, palun!

Head kolleegid! Lugupeetud istungi juhataja! Ma ei esine siin mitte fraktsiooni nimel, vaid põhiseaduskomisjoni nimel, kes pidas eile istungi nendes küsimustes, mida me praegu siin arutame, ja ka järgmise päevakorrapunkti küsimustes. Kolleegid palusid mul sellest väikese ülevaate anda.
Me kuulasime ära lugupeetud õiguskantsleri seisukohad meie headelt kolleegidelt saadikupuutumatuse äravõtmise kohta ja diskuteerisime päris pikalt ka selle üle, mis see Riigikogu liikmete saadikupuutumatus aastal 2009 ikkagi on. Möönsime, et see on õigusteoreetiliselt suhteliselt nõrgalt sisustatud ja et on võimalik tugineda vaid üksikutele teadusartiklitele ja põhiseaduse kommentaaridele sellel teemal. Muidugi tuleb meeles pidada, et seaduse ees on kõik võrdsed. Riigikogu liikme immuniteet on põhiseaduses sätestatud eesmärgiga takistada täitevvõimul seadusandliku kogu või selle liikmete suhtes mingit omavoli teostada.
Kindlasti ei saa ei Riigikogu ega ka õiguskantsler hinnata tõendeid ega otsustada süü küsimuse üle. Me möönsime komisjonis, et avalikkus võib immuniteedi äravõtmist käsitada otsekui mingi eelotsusena, aga rõhutasime, et Eesti on kohturiik. Seda just selles tähenduses, et põhiseaduse § 22 sätestab, et kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.
Mis puutub jutuks olnud tõenditesse, sellesse, kas need on kohtukõlblikud või mitte, kas nende alusel on võimalik meie kolleegidele esitada kohtulikku süüdistust või mitte, siis seda saab ikkagi kohus otsustada. Ka on neil võimalik enda aktiivse kaitse õigust teostada eelkõige kohtus ja kohtumenetluse käigus.
Tuletan meelde ka seda, et nii 1920. aasta põhiseaduses kui 1937. aasta põhiseaduses oli kirjas, et ilma Riigikogu nõusolekuta ei või tema liiget vangistada, välja arvatud juhud, mil Riigikogu liige on tabatud süüteolt. Nii et tegu on teatud osas ilmselge järjepidevusega. Sellist väga tõsist immuniteeti, saadikukaitset aga ei ole Eesti Vabariigis kunagi olnud. Nagu ma juba ütlesin, seaduse ees oleme me kõik võrdsed. Aitäh!

Aitäh! Sõna saab kolleeg Eiki Nestor.

Hea juhataja! Austatud Riigikogu! Tulin siia teie ette tõdemusega, et tegemist on äärmiselt ebameeldiva päevakorrapunktiga. Seda mitte seetõttu, et mul oleks mingi eriline suhtumine Villu Reiljanisse, küll on mul eriline suhtumine Riigikogusse ja tema liikmetesse tervikuna. Kui me esimest korda sellist küsimust siin ühes varasemas Riigikogus arutasime, kui õiguskantsler esimest korda säärase ettepaneku tegi, siis oli Riigikogu vait ja kuulas. Täna ma pean tunnistama, et teema on vist kuidagi tavapäraseks saanud ja õiguskantsleri ettekannet ei kuulatud sellise tähelepanuga, nagu see väärinuks. Ma mäletan ka seda, et tollel esimesel korral tuli rahvasaadik ise kõnepulti ja tegi kolleegidele ettepaneku talt saadikupuutumatus ära võtta. Ta ütles ausalt, et tal puudub igasugune muu võimalus tõestada, et ta on õige mees. Asi jõudis kohtusse ja kohtus jäi inimene õigeks.
Seetõttu pani mind natuke imestama Rahvaliidu kolleegide eilne käitumine. Kui poliitikutest küünikud tahaksid Villu Reiljanile halba, siis nad jätaksid talt täna saadikupuutumatuse ära võtmata. Poliitilise rivaliteedi puhul on asi üks. Siin aga on ju küsimus milleski muus, küsimus on inimeses ja selles, kas ta on täitnud seadusi või mitte. Selleks, et ta saaks oma süütust tõestada, tulebki seda ettepanekut toetada. Teist võimalust tal ju ei ole.

Aitäh! Kolleegid, kui te olete oma kõned ära pidanud, siis me saame läbirääkimised lõpetada. Otsuse tegemiseks on vaja koosseisu häälteenamust. Asume otsuse lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Head kolleegid! Viime läbi kõigepealt kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 84 Riigikogu liiget, puudub 17.
Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele küsimuse, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 55 Riigikogu liiget, vastu oli 3 inimest ja erapooletuid 1. Õiguskantsleri ettepanek leidis toetust ning see vormistatakse Riigikogu otsusena.

Läheme edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on õiguskantsleri ettepanek anda nõusolek Riigikogu liikmelt Ester Tuiksoolt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja tema kohta süüdistusakti koostamiseks. Ettekandeks kutsun kõnetooli õiguskantsler Indrek Tederi. Palun!

Austatud Riigikogu! Esitasin s.a 19. märtsil Riigikogule ettepaneku anda nõusolek Riigikogu liikmelt Ester Tuiksoolt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja tema kohta süüdistusakti koostamiseks seoses kirjalikule ettepanekule lisatud Riigiprokuratuuri taotluses ja kohtueelse menetluse kokkuvõttes kirjeldatud asjaoludega. Selgitasin eelnevalt Riigikogu liikme saadikupuutumatuse ehk immuniteedi olemust kriminaalmenetluses ja õiguskantsleri pädevust saadikupuutumatuse äravõtmise ettepaneku tegemisel. Seetõttu ma seda enam kordama ei hakka. Kirjeldan esiteks selle kahtlustuse sisu, kuriteo kvalifikatsiooni ja kuriteo asjaolusid ning teiseks minu poolt läbiviidud kontrolli, milles annan hinnangu kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja teostatud kohtueelse menetluse seaduslikkusele.
Kõigepealt kahtlustuse sisu, kuriteo kvalifikatsioon ja kuriteo asjaolud. Riigiprokuratuur esitas 12. detsembril 2008 mulle taotluse teha Riigikogule ettepanek anda nõusolek Riigikogu liikme Ester Tuiksoo kohta süüdistusakti koostamiseks. Taotlusest nähtub, et 11. veebruaril 2008 laekus Riigiprokuratuuri Kaitsepolitseiametis koostatud kohtueelse menetluse kokkuvõte kriminaalasjas. Kõnealuses kriminaalasjas kahtlustatakse Ester Tuiksood karistusseadustiku § 294 lõige 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o altkäemaksu võtmises. Eelnevalt selgitasin karistusseadustiku § 294 lõikes 1 nimetatud altkäemaksu võtmise koosseisu, sisu ja nimetatud normi muutumisega seonduvat. Samuti selgitasin, et ma ei saa kujundada seisukohta küsimuses, kas üldse ja kui, siis mil määral võivad muudatused kõnealuses karistusseadustiku sättes mõjutada Riigikogu liikme võimalikku süüdi- või õigeksmõistmist. Tegu on seaduse tõlgendamise küsimusega, milles seisukoha kujundamine võib kujuneda lubamatuks sekkumiseks õigusemõistmisse.
Samuti märkisin eelnevalt, et kõnealuses kriminaalasjas alustati menetlust 18. augustil 2005. aastal karistusseadustiku § 289 tunnustel, see on siis ametiseisundi kuritarvitamine. Kokku esitati selles kriminaalasjas kahtlustus kümnele isikule, sealhulgas kahele juriidilisele isikule. Pärast kohtueelse menetluse kokkuvõtte saabumist Riigiprokuratuuri 14. märtsil 2008 ühe kahtlustatava suhtes kriminaalmenetlus karistusseadustiku § 298 lõike 1 järgi lõpetati. See paragrahv käsitleb altkäemaksu andmist.
Tulenevalt altkäemaksu kuriteo koosseisust, käsitlen kuriteo asjaolusid kolme aspekti kaupa: ametiisikuks olemine, ametialane ebaseaduslik tegu ning vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine või vara või muu soodustuse vastuvõtmine vastutasuna nimetatud ametialase ebaseadusliku teo eest.
Kõigepealt ametiisikuks olemine. Ester Tuiksoo oli ajavahemikul 5. aprillist 2004 kuni 5. aprillini 2007 põllumajandusminister, seega oli ta ametiisik.
Teiseks, ametialane ebaseaduslik tegu. Kuna seadus kohustab mind otseselt kajastama kohtueelse menetluse kokkuvõttes ja Riigiprokuratuuri taotluses ning kahtlustuses märgitud asjaolusid, siis olen kasutanud osundatud dokumente nende kirjutuslaadi ja keelepruuki muutmata.
Riigiprokuratuuri taotluse ja kohtueelse menetluse kokkuvõtte kohaselt seisnes Ester Tuiksoo ametialane ebaseaduslik tegu selles, et ta tegutses ametiseisundit ära kasutades sel eesmärgil, et Põllumajandusministeerium sõlmis 2006. aastal uute ruumide rendi lepingu minimaalselt aastateks 2008–2018 Toomas Annusega seotud äriühinguga. Selleks tegi Ester Tuiksoo lühidalt alljärgnevad toimingud. Esiteks, võttis mitteametlikult pakkumise üksnes AS-ilt Merko Ehitus. Teiseks, laskis pakkumise kutse dokumendid ette valmistada AS-ile Merko Ehitus ja AS-ile  E.L.L. Kinnisvara, võimaldades neil sel viisil kujundada kutsedokumendid just neile sobivate kriteeriumidega. Kolmandaks, andis pakkumiste hindamiseks tema moodustatud komisjonile suuniseid, et AS E.L.L. Kinnisvara pakkumine on parim, kuigi komisjon sellele tulemusele ei jõudnud. Neljandaks, kasutas ära oma ametiseisundit ja ametiseisundist tulenevat autoriteeti ministeeriumi ametnike suunamiseks selliselt, et see viiks lepingu sõlmimiseni Toomas Annusega seotud äriühingutega AS Merko Ehitus ja AS E.L.L. Kinnisvara. See Ester Tuiksoo poolt ametiisikuna ametiseisundit kasutades toime pandud tegu oli kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja Riigiprokuratuuri taotluse väidete kohaselt ebaseaduslik, kuna see oli vastuolus haldusmenetluse seadustiku § 4 lõikes 2 toodud kaalutlusõiguse teostamise põhimõtetega. Nimelt rikkus Ester Tuiksoo Riigiprokuratuuri taotluse kohaselt võrdse kohtlemise põhimõtet, mille kohaselt ei või ühesuguseid asjaolusid käsitleda mõjuva põhjuseta erinevalt. Oma teoga soosis Ester Tuiksoo Toomas Annust selliselt, et viimasega seotud äriühingud AS Merko Ehitus ja AS E.L.L. Kinnisvara saaksid sõlmida Põllumajandusministeeriumiga uue hoone rendi lepingu.
Kolmandaks, vara lubamisega nõustumine ning vastuvõtmine. Ester Tuiksoo poolne vara lubamisega nõustumine ning vastuvõtmine Toomas Annuselt seisnes alljärgnevas. Eeluurimisel tuvastamata ajal ja kohas võttis Ester Tuiksoo Toomas Annuselt vastu võimaluse valida tasuta kasutusse AS-i Merko Ehitus ehitatud korter Tallinnas Rävala puiesteel. Ester Tuiksoo valis ja nõustus 10. aprillil 2006 Toomas Annuselt tasuta vastu võtma määramata ajaks kasutamiseks AS-i Merko Ehitus ehitatud korteri Rävala puiestee 19–61. Nimetatud korteri osas oli Toomas Annuse poolt loodud Ester Tuiksoole tasuta kasutamise võimalus ajavahemikul 10. aprillist 2006 kuni 5. oktoobrini 2006. Lähtudes eeltoodust, on prokuratuur jõudnud järeldusele, et Ester Tuiksood on alust süüdistada altkäemaksu võtmises, s.o ametiisikuna talle vara lubamisega nõustumises ja vastuvõtmises vastutasuna selle eest, et ta ametiseisundit kasutades pani toime või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo, s.o karistusseadustiku § 294 lõikes 1 sätestatud kuriteo toimepanemises.
Nüüd õiguskantsleri kontrollist. Kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja toimetatud kriminaalmenetluse seaduslikkuse hindamisel ei kontrolli ega hinda õiguskantsler kogutud tõendeid, nagu ma olen juba korduvalt rõhutanud. Samuti ei tohi õiguskantsler Riigikogule ettepanekut tehes väljuda kahtlustuse sisust. Õiguskantsleri pädevus ja tegevus ning hinnang kriminaalmenetlusele on piiritletud immuniteediküsimuse lahendamisega. Kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku § 378 lõikega 5 olen kontrollinud kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja toimetatud kriminaalmenetluse seaduslikkust. Kontrolli läbiviimisel tutvusin kriminaaltoimiku materjalidega, samuti kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus läbiviidud jälitusmenetluse jälitustoimiku ning jälitustoiminguteks vastavalt eeluurimiskohtuniku ja prokuratuuri lubadega. Kriminaalasja materjalid moodustavad kokku 193 köidet. Kaitsepolitseiametis koostatud kohtueelse menetluse kokkuvõttele on kriminaalasja toimikusse tõenditena lisatud kahtlustatava Ester Tuiksoo ütlused, teiste kahtlustatavate ütlused, tunnistajate ütlused, jälitusprotokollid, muud dokumentaalsed tõendid, sealhulgas vaatlusprotokollid ja läbiotsimisprotokollid. Kriminaalasja juurde kuuluvad jälitusprotokollide lisana jälitustoimikute salvestised – kokku 40 lisa.
Kohtueelse menetluse kokkuvõte on koostatud vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku §-des 153 ja 222 esitatud nõuetele. Ester Tuiksoole on kahtlustuse esitamisel 9. oktoobril 2007 tutvustatud tema menetlusõigusi ja -kohustusi ning ta on kahtlustuse sisu kohta üle kuulatud. Ester Tuiksoo kuulati üle kaitsja juuresolekul. Kriminaaltoimiku koopia edastati Ester Tuiksoo kaitsjale 24. märtsil 2008. aastal. Toimikuga tutvumiseks ja taotluste esitamiseks oli Ester Tuiksool ja tema kaitsjal piisavalt aega: kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tavapärase 10 päeva asemel 181 päeva. Ester Tuiksoo kaitsja esitas pärast toimiku koopia kättesaamist prokuratuurile mitu taotlust, mis on Riigiprokuratuuri poolt läbi vaadatud. Üks Riigiprokuratuuri määrus on vaidlustatud ka kohtus.
Kriminaalasjas on tõendeid kogutud ka jälitustoimingutega, sh on kasutatud jälitustoiminguna pealtkuulamist ja -vaatamist. Kõigi jälitustoimingute lubade koopiad on lisatud kaitsjate taotlusel kriminaalasja toimikusse. Kriminaaltoimikusse lisatud jälitusprotokollides kajastatud teave on saadud jälitustoimingutega, milleks on olnud vastavalt kriminaalmenetluse seaduslikkusele prokuratuuri või kohtu luba. Ka Ester Tuiksoole etteheidetava tegevuse tõendamisel on toimikusse lisatud jälitusprotokollid, mis on saadud selliste kohtulubade alusel, mis anti tähtajaga kaks kuud, lubades jälitustoiminguid teha aga ka lühema ajavahemiku, näiteks 30 või 45 päeva jooksul. Nagu ma eelnevalt selgitasin, ei ole jälitustoimiku ega kohtulubade materjalide põhjal võimalik veenduda loas nimetatud päevade arvu järgimises. Riigiprokuratuuri kinnitusel kontrollis prokuratuur, kas jälitustoimingute teostamine on vastanud kriminaalmenetluse seadustikule. Ühtegi jälitustoimingu luba ei ole antud nimeliselt Ester Tuiksoo suhtes. Tema eraelu puutumatust ja sõnumi saladust on jälitustoimingutega riivatud seeläbi, et ta suhtles teise selles kriminaalasjas kahtlustatavaga, kelle suhtes oli jälitustoimingu luba antud. Ester Tuiksood on tema õigusi riivavatest jälitustoimingutest kriminaalmenetluse seadustiku §-s 121 sätestatud korras teavitatud ja tal on olnud võimalus tutvuda jälitustoimiku materjalidega. Ma ei tuvastanud, et kõnealuses kriminaalmenetluses tõendite kogumisel oleks kaitsepolitsei või prokuratuur ilmselgelt rikkunud kriminaalmenetluse seadustiku norme.
Kokkuvõtteks. Hinnates kohtueelse menetluse kokkuvõtet ja toimetatud kriminaalmenetlust lähtudes ainult õiguskantsleri immuniteedimenetluse ettepaneku aspektist ja eesmärgist, on kriminaalasja kohtueelne menetlus läbi viidud kriminaalmenetluse seadustiku sätteid järgides ning puuduvad alused keelduda saadikupuutumatuse äravõtmise ettepaneku tegemisest.
Austatud Riigikogu! Lõpetuseks soovin veel kord rõhutada esiteks asjaolu, et täites õiguskantslerile seadusega pandud ülesandeid Riigikogule ettepaneku tegemisel, ei ole õiguskantsleri pädevuses anda hinnangut ei tõendite piisavusele esitatud kahtlustuse põhjendamiseks ega ka kahtlustuse olemusele. Teiseks, nagu ma juba selgitasin, ei saa ma võtta seisukohta seaduse tõlgendamise küsimuses. Kolmandaks, põhiseaduse § 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus. Rõhutan, et õiguskantsleri pädevus ei ole anda seisukohta kahtlustatava süü olemasolu ja selle tõendatuse kohta. Nõusoleku andmisel Riigikogu liikme Ester Tuiksoo suhtes eelkirjeldatud asjaoludel süüdistusakti koostamiseks ei otsusta ka Riigikogu süüküsimust – rõhutan sedagi veel kord. Ja rõhutan samuti, et vastavalt põhiseaduse § 22 lõikele 1 ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdiolevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kolleegid, kas teil on õiguskantslerile küsimusi? Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Rein Ratas.

Austatud õiguskantsler! Ennist te mainisite, et saadikupuutumatuse äravõtmise küsimuses tuleb teha poliitiline otsus. Õige! Aga poliitilist otsust ei saa teha kohvipaksule tuginedes. Tugineda saab teadmisele, sealt võib tulla ka veendumus. Teie olete tippjurist ja teil kulus materjali läbitöötamiseks kolm kuud, seega minusugusel mittejuristil läheks selle läbitöötamiseks vaja vähemalt pool aastat. Millele tuleb sedasinast poliitilist otsust tehes toetuda? Kas usaldada jäägitult teid, härra õiguskantsler, või tuleb otsustajal, st Riigikogu liikmel püüda sisuliselt veenduda teie ettepaneku õigsuses? Olen rääkinud.

See on tõesti hea küsimus. Nii põhiseadus kui seadus on ette näinud sellise menetluskorra, et ma pean selle ettepanekuga võimalikult kiiresti Riigikogu ette tulema. Ma võin ka arvata, miks selline kiire kord on ette nähtud: nii põhiseadus kui ka Riigikogu kodu- ja töökord on lähtunud sellest, et seadusandja ei ole kohtumõistja. Otsustamisel on immuniteedi küsimus, see on otsustamise koht. Ja järelikult on selliste reeglite kehtestamisel leitud, et nendest piisab. Eelkõige näeb seadusandja ette, et õiguskantsler kontrollib menetluse seaduslikkust, kontrollimata tõendeid ja neid hindamata, nagu ma olen öelnud, ja teeb ettepaneku. Riigikogu on otsustaja, kas nii või naa. Ja ma ütlesin, et see on poliitiline otsustus sellepärast, et Riigikogu on oma otsustustes vaba.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Mai Treial!

Lugupeetud õiguskantsler! Te juhtisite õigesti tähelepanu sellele, et enne kohtuotsust ei tohi kedagi süüdlaseks tembeldada. Kuid kahjuks on ühiskonnas nii, et juba kahtlustatavaks olemine võtab reaalse võimaluse ennast kaitsta oma väärikust alandamata. Avalikkus on inimesed süüdi mõistnud juba ammu enne, kui kohus süüdimõistva otsuse teeb. Ja asjal on siiski poliitiline maik juures. See tuli ju Villu Reiljani materjalidest väga selgelt välja. Toompea lossi koridorides sosistatakse ka sellest, et Gräzin on täna pagenduses, kuna ta seletas Kanal 2-le intervjuud andes selgelt, missugused rikkumised nende Riigikogu ette toodud materjalide koostamise taga on. Härra õiguskantsler, kuidas on inimestel siiski võimalik meie ühiskonnas oma õigusi kaitsta?

Ma kordan veel kord põhimõtet, mis on sätestatud põhiseaduses: kedagi ei saa käsitada süüdiolevana enne, kui on olemas jõustunud kohtuotsus. See, et avalikkuses spekuleeritakse igasuguste muude väidetega, ei ole ju õiguslikult siduv. Õigust mõistab kohus. Ning me näeme aina rohkem, et kohtuvõim on Eestis sõltumatu. Selle põhimõtte järgimine ja selle selgitamine avalikkusele on väga oluline. Eelkõige kehtivad õiguslikud põhimõtted ja selle alusel toimub ühiskonnas tegutsemine. Tänan küsimuse eest!

Järgmine küsija on kolleeg Evelyn Sepp. Palun!

Austatud õiguskantsler! Te rõhutasite mitmel puhul, et immuniteet peab kaitsma Riigikogu kui tervikut, Riigikogu kui kollegiaalorganit, mitte rahvasaadikut individuaalselt. Samas peab iga rahvasaadik, kui ta Riigikogus mandaadi saab, andma ametivande ja ta on sellega siiski seotud personaalselt, mitte kollegiaalselt. Siit ka minu küsimus. Kui lähtuda sellestsamast immuniteedi kollegiaalsuse vormist, siis kuhu see välja ulatub? Kas sinnamaale, kuni Riigikogu on säilitanud veel vähemalt koosseisu enamuse ehk on vähemalt 51 rahvasaadikut, kellel saadikupuutumatus on alles? Kas see kehtib sinnamaani kollegiaalsena ja siis edasi juba individuaalse saadikupuutumatusena? Kuidas see pakub eri menetlusetappides reaalset kaitset täitevvõimu omavoli eest ja poliitiliste rünnakute eest?

Kui immuniteeti elik saadikupuutumatust tõlgendatakse kui Riigikogu funktsioneerimise tagamist, siis see toimub ikkagi konkreetsete Riigikogu liikmete kaudu. Mina olen siin puldis praegu sellepärast, et otsustamisel on konkreetse Riigikogu liikme saadikupuutumatuse küsimus. Aga selle kaudu see kõik toimibki. Ma tõin ka näite, et kriminaalmenetluse seadustiku § 377 sätestab, et Riigikogu liiget ei saa kinni pidada ega kohaldada tema suhtes muid tõkendeid enne Riigikogu vastavat otsust. See otsustatakse hääletamisega ja see on absoluutne garantii, mitte hinnanguline.

Järgmine küsija on kolleeg Karel Rüütli. Palun!

Lugupeetud õiguskantsler! Mulle on jäänud arusaamatuks, kuidas on Ester Tuiksoo seotud maadevahetuse protsessiga?

Vastata saan ma ainult seda, et mina teen ettepaneku võtta saadikupuutumatus. Selle üle, kuidas on mingid kriminaalmenetlused liidetud või lahutatud, ma ei saa otsustada.

Järgmine küsija on kolleeg Imre Sooäär. Palun!

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Te olete mõlemas asjas täpselt samas sõnastuses rõhutanud, et te ei tuvastanud, et tõendite kogumisel oleks kaitsepolitsei või prokuratuur ilmselgelt rikkunud kriminaalmenetluse seadustiku norme. Kuidas te seda "ilmselgelt rikkunud" lahti mõtestate? Sinna jääb väike kahtlusevari, et võib-olla siiski mingisuguseid rikkumisi oli. Või on see lihtsalt tõlgenduse küsimus? Te oleksite võinud öelda, et te ei tuvastanud, et on rikkumisi korda saadetud.

Tänan küsimuse eest! See "ilmselge" tähendab seda, et ma ei tuvastanud, et kogu menetlus oleks ebaseaduslik, kuna seadusandja paneb kriminaalmenetluse seadustiku § 378 lõikes 5 õiguskantslerile väga laialdase kohustuse, et ta peaks hindama menetluse seaduslikkust. See tähendab, et see menetlus minu hinnangul põhimõtteliselt on seaduslik. See ei tähenda, et absoluutselt kõik nüansid oleksid võib-olla korrektsed. Küll aga saan ma tõdeda, et menetlus on seaduslik just immuniteedi eesmärgi kohaselt. Sellepärast kasutasin ma sellist sõnastust.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Tarmo Mänd.

Tänan, proua juhataja! Härra õiguskantsler! Ma jätkan sealt, kus Imre Sooäär lõpetas. Minu mõtteviis on täpselt samasugune. Te olete mõlemas ettekandes väitnud mitte ühte asja, vaid kahte asja ühtemoodi: ilmselgelt pole rikkumist olnud ja õiguskantsler ei hinda kogutud tõendeid. Esimene väide ju tegelikult tähendab seda, et te ei välista ka rikkumisi. Minu küsimus on see: kui suur see protsent peab olema, et ta teile mõjuma hakkaks? Mis puudutab väidet, et õiguskantsler ei hinda kogutud tõendeid, siis sellel asjal on ka teine pool: te peaksite küll hindama seda, kuidas nad on kogutud. Kas te oma rolli olete ikka iseenda jaoks täpselt selgeks teinud?

Tänan küsimuse eest! Jah, oma rolli olen täpselt selgeks teinud. See roll on tõesti komplitseeritud, kuid sellesse rolli on pannud mind seadusandja. Kõigepealt, nagu ma olen korduvalt rõhutanud, pean ma kontrollima menetluse seaduslikkust, kuid ma ei tohi teiselt poolt hinnata tõendeid. Järelikult, kuskil jookseb mingi piir. Ma olen kontrollinud jälituslubasid, ma olen n‑ö läbi viinud kogu menetluse kontrolli, kuid samas ei saa ma ju asuda kohtu rolli, siis rikuksin ma põhiseaduse § 146, mille järgi õigust mõistab ainult kohus. Kui seadusandja, oletame, sisustab selle normi kuidagi nii, et õiguskantsler on eelkohus, siis see on omaette küsitav, kas ta saab seda olla. Usaldagem ikka kohut.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Väino Linde.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Tegelikult tahtsin küsida selle osa kohta, mida sa juba eelnevas vastuses puudutasid. Kas, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseadusest ja eriti selle §‑st 22, on mõeldav, et Riigikogu seadusandjana asuks muutma seadusi moel, et näiteks enne saadikupuutumatuse äravõtmist oleks nõutav, et Riigikogus peab olema mingi komisjon, kes hindab tõendeid, otsustab süüküsimust, või et sellega hakkaks täiendavalt tegelema õiguskantsler? Kas see on teoreetiliseltki mõeldav?

Tänan küsimuse eest! Teoreetiliselt võib seda arutada. Kõigepealt ütlen, et ma ei oleks väga õnnelik, kui õiguskantslerile pandaks veel tööülesandeid juurde. Juba sellisel kujul on see komplitseeritud, nagu te näete, siin on sees paradoks. Kas kehtiva põhiseaduse õiguslikus raamistikus on üldse võimalik midagi paremat teha? Ma ei tea. Siin on ikkagi klassikalised lahendused. Kohtusüsteem toimib, las ta siis toimib ja mõistab õigust.

Kolleegidel teile rohkem küsimusi ei ole, lugupeetud õiguskantsler. Täname teid ettekande eest! Läheme edasi. Kolleegid, kui te soovite pidada läbirääkimisi, siis, palun, olge head! Esimesena saab sõna Karel Rüütli. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Riigikogul on vaja täna anda hinnang õiguskantsleri ettepanekule võtta seisukoht, kas on olemas kõik seaduslikud alused selleks, et lubada prokuratuuril esitada süüdistus Riigikogu liikmele Ester Tuiksoole.
Meiega esmaspäeval kohtudes väitis õiguskantsler, et prokuratuuri taotluse läbivaatamisel ja materjalide kontrollimisel ei leidnud ta Ester Tuiksoo suhtes läbiviidud kriminaalmenetluses selliseid olulisi rikkumisi, mis oleksid võinud tingida materjalide tagastamise prokuratuurile. Olles tutvunud õiguskantsleri ettepanekuga ja temaga eile kohtunud, ei saa Rahvaliidu fraktsioon õiguskantsleri ettepanekut toetada. Selleks järelduseks annavad meile aluse järgmised asjaolud, millest õiguskantsler on oma kirjalikus ettepanekus vaikides mööda läinud ning mille kohta me ei saanud temalt selgeid vastuseid ka eilse kohtumise käigus.
Õiguskantsler on jätnud oma ettepanekus andmata oma hinnangu Riigikogu liikme Ester Tuiksoo suhtes läbiviidud kriminaalmenetluse seaduslikkusele sellest asjaolust lähtudes, mis puudutab tema vastu tõendite kogumise lubatavust teise kriminaalasja kaudu. Ester Tuiksood kahtlustab prokuratuur ebaseaduslikus tegevuses Põllumajandusministeeriumi uue hoone rendikonkursi läbiviimisel 2006. aastal, kuid kahtlustus on temale esitatud hoopis teise kriminaalasja raames, selle kriminaalasja raames, mis algatati 2005. aasta augustis seoses looduskaitseliste piirangutega maade vahetamisega. Samas, Ester Tuiksoo ei ole olnud seotud mitte ühegi maadevahetamise protsessi ega toiminguga. Meiega kohtudes õiguskantsler möönis, et kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri tõendite kogumist teise kriminaalasja kaudu, ning isegi süüdistas Riigikogu õiguskomisjoni, et õiguskantsleri iga-aastase ettekande raames on korduvalt tehtud see ettepanek, aga see on jäänud seni tähelepanuta. Kuid see ei saa õigustada prokuratuuripoolset kriminaalmenetlusnormide rikkumist. Seadusega otseselt lubamata viisil tõendite kogumine uurimisorganite poolt on selgelt põhiseadusvastane tegevus. Õiguskantsler ei ole pööranud tähelepanu kriminaalmenetlusnormide rikkumisele tõendite kogumisel jälitustegevuse kaudu. Kriminaalmenetluse seadustiku § 114 kohaselt on jälitustoimingute teostamine lubatud vaid seaduses ettenähtud korras väljastatud eeluurimiskohtuniku loa alusel. Ester Tuiksoole on kaitsepolitsei tutvustanud jälitustoimingutega kogutud andmeid, mille käigus ilmnes, et kõik jälitustoimingute tegemiseks antud load on antud Toomas Annuse suhtes teises kriminaalasjas ning ühtegi luba ei ole antud Ester Tuiksoo suhtes. Samuti puuduvad kriminaalasja toimikus kõik eeluurimiskohtunike load, mistõttu ei ole võimalik kontrollida, kas load on üldse olemas. Teatud juhtudel on andnud riigiprokurör Feldmanis jälitusloa, kuid toimikus puudub isegi viide sellise loa lubamisele eeluurimiskohtuniku poolt, rääkimata loa olemisest toimikus.
Õiguskantsler on jätnud tähelepanuta kriminaalmenetlusnormide rikkumise prokuratuuri poolt selles osas, et prokuratuur ei ole taganud kahtlustatavale Ester Tuiksoole reaalset võimalust ennast kaitsta. Kriminaalmenetluse seadustiku § 8 kohaselt peavad uurimisasutus ja prokuratuur tagama kahtlustatavale reaalsed võimalused ennast kaitsta. Teadaolevalt on Ester Tuiksoo kaitsja vähemalt kahel korral pöördunud prokuratuuri poole põhjusel, et esitatud kahtlustuse sisu on arusaamatu ja ebamäärane, ning on taotlenud täiendavate tõendite võtmist asja juurde. Kaitsja poolt taotletud tõendite kriminaalasja materjalide juurde võtmisest keeldumisega on prokuratuur otseselt vähendanud kahtlustatava reaalseid võimalusi ennast kaitsta ja sellega rikkunud kriminaalmenetluse seadustiku § 8 sätteid. Õiguskantsler on oma ettepanekus jätnud tähelepanuta kriminaalmenetlusnormide rikkumised, mille kohaselt uurimisasutused ja prokuratuur peavad menetlusosalist kohtlema tema au teotamata ja inimväärikust alandamata, ega ole andnud neile hinnangut. Igaüks siin saalis ja praktiliselt kogu avalikkus on näinud ja teab, kuidas prokuratuur ja kaitsepolitsei mitte ainult Ester Tuiksoo suhtes, vaid ka mitmel teisel juhul on kergekäeliselt kahtlustuse püsti pannud, mille tõttu inimesed on juba ilma kohtuta eelnevalt ajakirjanduse kaudu avalikkuses süüdi mõistetud. Ükski õigeksmõistev otsus ei suuda inimesele ega tema lähedastele tekitatud kannatusi ega maine kahjustamist korvata.
Rahvaliidu fraktsioon nõustub sellega, et õiguskantsler ei pea hindama kriminaalmenetluses kogutud tõendeid, kuid seaduse kohaselt peab õiguskantsler kontrollima kriminaalmenetluse seaduslikkust, mis hõlmab ka seda, kas vajalikud elementaarsed tõendid on olemas, selleks et teha ettepanek saadikupuutumatuse äravõtmiseks. Tõendite olemasolu või puudumise kontroll on osa kriminaalmenetluse seaduslikkuse kontrollist. Kuidas saab õiguskantsler teha ettepaneku saadikupuutumatuse äravõtmiseks, kui kriminaalmenetluse toimikus sellekohaseid tõendeid, mis süüdistust üldse võimaldaksid esitada, tegelikult ei ole? Meil on kahju, et õiguskantsler on jätnud oma põhiseadusest tuleneva kohustuse praegusel juhul sisuliselt täitmata ega ole reageerinud eeluurimise käigus toime pandud kriminaalmenetlusnormide rikkumisele, millega on jäetud tagamata Ester Tuiksoo reaalsed kaitseõigused. Ei, me ei ole nõudnud, et õiguskantsler peaks asuma uurimisorganite kogutud tõendeid hindama, aga me oleme nõudnud, et õiguskantsler täidaks sisuliselt temale põhiseadusega ja seadustega pandud kohustusi ega jätaks reageerimata mitte ühelegi kriminaalmenetlusnormide rikkumisele uurimisorganite ja prokuratuuri tegevuses.
Lähtudes kõigest eeltoodust, on Rahvaliidu fraktsioon seisukohal, et niikaua kui õiguskantsler ei ole võtnud seisukohta meie osutatud kriminaalmenetlusnormide rikkumiste kohta prokuratuuri ja kaitsepolitsei poolt Ester Tuiksoo suhtes läbiviidud eeluurimise käigus, ei ole meil võimalik õiguskantsleri ettepanekut toetada. Samas loodame, et kui see asi jõuab kohtusse, siis vähemalt kohtupidamine, erinevalt eeluurimisest, toimub ausalt, objektiivselt ja ilma venitamata. Aitäh!

Aitäh! Kolleegid! Kui teil rohkem kõnesoove ei ole, siis lõpetame läbirääkimised. Enne otsustamise juurde minekut peame tegema kohaloleku kontrolli. Alustame ettevalmistusi.
Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Hetkel registreerus kohalolijaks 75 Riigikogu liiget, puudub 26.
Panen hääletusele küsimuse, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu oli 3 ja erapooletuid oli 1. Õiguskantsleri ettepanek leidis toetust ning Riigikogu otsus vormistatakse Riigikogu otsusena.

Head kolleegid! Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on 46 Riigikogu liikme esitatud Riigikogu avalduse "Meenutagem, mälestagem, püsigem" eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli kolleeg Urmas Reinsalu.

Austatud istungi juhataja! Austatud parlamendiliikmed! Riigikogu liikmete algatatud avaldus "Meenutagem, mälestagem, püsigem" on mõeldud selleks, et parlamendi nimel  mälestada 1949. aastal Eestis, Lätis ja Leedus märtsiküüditamise ohvriks langenuid. Selle kurva tähtpäeva eel teeme mõned õigusliku sisuga tähelepanekud selle inimsusvastase kuriteo kohta. Need põhinevad Rahvusvahelise Inimsusvastaste Kuritegude Uurimise Komisjoni hinnangutel, mis hiljuti avalikustati seoses inimsusvastaste kuritegude toimepanemisega Eesti territooriumil ja Eesti kodanike suhtes pärast 1944. aastat.
Inimsusvastased kuriteod Eestis pärast 1944. aastat olid põhjustatud Nõukogude Liidu juhtimisel läbiviidud tegevusest ja poliitikast, mille eesmärk oli Eesti kiire lülitamine Nõukogude Liidu koosseisu ja sellega seoses nende ühiskondlike rühmade ja inimeste hävitamine, kes ei sobitunud sellesse lülitamisse ja kes ei aktsepteerinud Nõukogude Liidu ideoloogiat. Suurim massirepressioonide episood oli ulatuslik eestlaste deporteerimine 25. märtsil 1949. aastal. Selle aluseks oli Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu määrus "Abinõudest põllumajanduses Eesti, Läti ja Leedu NSV‑s" ning sellele järgnev otsus nr 390-138 kulakute, bandiitide ja natsionalistide perekondade väljasaatmise kohta.
Nagu tõdeb Rahvusvaheline Inimsusvastaste Kuritegude Uurimise Komisjon, oli küüditamise puhul kahtluseta tegemist kuriteoga inimsuse vastu. Ei ole mitte mingit õigustust tuhandete süütute tsiviilisikute, enamikus naiste, laste ja eakamate inimeste massideporteerimisele seoses sellega, et neil olid mingid poliitilised, sotsiaalsed või usulised vaated, või seoses sellega, et nad olid seotud nn antisotsiaalsete elementidega. Kuigi, nagu märgib Rahvusvaheline Inimsusvastaste Kuritegude Uurimise Komisjon, oli osal küüditatutest võimalus naasta pärast Stalini surma Eestisse (enamikul 1950. aastate teisel poolel), tõdeb komisjon, et rohkem kui 10% nendest inimestest kaotas küüditamise käigus oma elu. Komisjon rõhutab, et küüditamist ei saa käsitleda mitte mingisuguse kohtuotsusena isikute eksiili saatmise või deporteerimise kohta, kuna need otsused olid langetatud õigusvastaselt ja need puudutasid inimesi ilma igasuguse ajalise ulatuseta. Teisisõnu: nad kaotasid siis, kui need otsused langetati, igaveseks õiguse pöörduda tagasi Eestisse, oma kodumaale. Leidis aset ka täiendav diskrimineerimine, mis puudutas inimeste vara ja nende muid sotsiaalseid õigusi. Seda kogesid nad ka paljude aastate jooksul pärast seda, kui neil oli pärast Stalini surma võimalus naasta Eestisse. Teadaolevalt noorim küüditatu oli kolmepäevane Anne Ojaäär Hiiumaalt, vanim oli 95‑aastane vanamemm Maria Räägel Abja vallast.
Organisatsiooniline küüditamise ettevalmistus Eesti NSV territooriumil leidis aset Eesti NSV Ministrite Nõukogu kolme salajase määruse alusel, milles määrati kindlaks nn Eesti kulakute väljasaatmine, ümberasustamine ja nende majapidamiste likvideerimine. Muu hulgas võeti vastu otsus inimeste vara konfiskeerimise kohta. Teatud vara anti tasuta kolhoosidele ning muu vara realiseeriti riigi tuludesse.
Küüditamine kavatseti Balti riikides läbi viia ühe päeva jooksul. Eestis olid plaanid 17. märtsiks 1949 lõplikult valmis ning kõigisse maakondadesse komandeeriti kommunistliku partei keskkomitee ja ministrite nõukogu volinikud, kes pidid suunama kohalike allasutuste tööd.
Oluline on, et küüditamisele õigusliku hinnangu andmisel on Eesti Vabariigi kohtud mõistnud süüdi mitmeid isikuid, kes osalesid küüditamise läbiviimisel. Kaalukas õiguslik seisukoht ka rahvusvahelise õigusemõistmise tasandil on see, et Euroopa Inimõiguste Kohus võttis 2006. aastal asjas August Kolk versus Eesti Vabariik ja asjas Pjotr Kislõi versus Eesti Vabariik seisukoha lükata tagasi taotlused Euroopa Inimõiguste Kohtu menetluse algatamise kohta ning Euroopa Inimõiguste Kohus andis ka selge hinnangu nende kaebajate väite kohta, otsekui küüditajad oleksid täitnud toonaseid Nõukogude Liidu seadusi ja seetõttu ei saanud osaleda seadusrikkumistes, muu hulgas inimsusvastaste kuritegude toimepanemisel. Siin ma rõhutan, et Euroopa Inimõiguste Kohus märkis oma seisukohas, et tsiviilelanike küüditamist pidas inimsusvastaseks kuriteoks ka Nürnbergi tribunal 1945. aasta põhikirjas ning kuigi Nürnbergi tribunal asutati kohtumõistmiseks Euroopa teljeriikide suurte sõjakurjategijate üle süütegude eest, mille nad panid toime enne Teist maailmasõda või selle kestel, märgib Euroopa Inimõiguste Kohus, et inimsusvastaste kuritegudega seonduvate põhimõtete üldist kehtivust kinnitasid muu hulgas järgnevalt ÜRO Peaassamblee resolutsioon nr 95 ning hiljem Rahvusvahelise Õiguse Komisjon. Järelikult ei saa vastutust inimsusvastaste kuritegude eest piiritleda vaid teatud riikide kodanikega ja ainult Teise maailmasõja ajal teatud ajavahemikus toime pandud tegudega. Selles kontekstis rõhutab Euroopa Inimõiguste Kohus, et konventsiooni aegumistähtaja mittekohaldamisest sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude suhtes artikli 1 lõige b sätestab selgelt, et inimsusvastastele kuritegudele ei kohaldata aegumistähtaegu, sõltumata nende toimepanemise ajast ja sellest, kas need pandi toime sõja või rahu ajal. Inimõiguste kohus kordab, et inimõiguste konventsioon ei takista ühegi isiku ükskõik missuguse teo või tegevusetuse, mis selle toimepanemise ajal oli kuritegu tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi, kohtulikku arutamist ja isiku karistamist. Inimõiguste kohus märgib, et isegi kui kaebajate poolt, praegusel juhul isikute poolt, kes olid Eesti kohtutes süüdi mõistetud küüditamiskuritegudes, toimepandud tegusid oleks olnud võimalik asjakohasel ajal näha Nõukogude seaduste järgi seaduslikena, siis Eesti kohtud leidsid siiski, et rahvusvahelise õiguse järgi olid need nende toimepanemise ajal inimsusvastased kuriteod. Euroopa Inimõiguste Kohus ei näinud ühtegi põhjust teistsugusele järeldusele jõudmiseks. Lisaks, rõhutab Euroopa Inimõiguste Kohus, ei kohaldata inimsusvastastele kuritegudele aegumistähtaegu, sõltumata nende toimepanemise ajast. Seega tuleb rõhutada, et ka Euroopa Inimõiguste Kohus on oma tagasilükkamise seisukohas andnud selge õigusliku hinnangu sellele, milline õiguslik iseloom oli nendel massideporteerimistel, ja on andnud hinnangu, et tegemist on rahvusvahelise kriminaalõiguse järgi karistatavate inimsusvastaste tegudega.
Rahvusvaheline Inimsusvastaste Kuritegude Uurimise Komisjon on tuvastanud Nõukogude okupatsiooni kuritegude üldvastutajad, sealhulgas üldvastutuse kandjad konkreetselt küüditamiskuriteo eest. Ma osundan, et üldine kuritegude järelevalve ja kuritegudeks sobivate asjaolude loomine oli toona Nõukogude Liidus võimalik järgmistel võtmeinstitutsioonidel: kuni oma surmani 1953. aastal Jossif Stalinil kui kommunistliku partei peasekretäril ja ministrite nõukogu esimehel, teiseks, kommunistliku partei keskkomiteel, eriti selle poliitbürool, ja, kolmandaks, ministrite nõukogul. Lisaks oli täidesaatev institutsioon aastatel 1944–1947 tegutsenud Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee Eesti büroo oma esimeeste Nikolai Šatalini ja Georgi Perovi isikus. Need isikud kannavad üldist vastutust inimsusvastaste kuritegude eest, mis pandi viidatud aastatel toime Eesti territooriumil, kuid üldvastutus on samuti jagatud Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee büroo, mida juhtis Nikolai Karotamm, ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu vahel. Lisaks sellele kannavad konkreetsetes kuritegudes süüd ka Nõukogude Liidu julgeolekuorganid ning nende juhid.
On asjakohane meenutada ja avaldada siin tänu selle eest, et Euroopa Parlamendi president Hans-Gert Pöttering tegi eile samuti avalduse Balti riikide kodanike küüditamise kurva aastapäeva kohta, kus ta kinnitas, et eurooplaste kohus on Nõukogude Liidu totalitaarse režiimi toimepandud inimsusvastased kuriteod selgelt ja jõuliselt hukka mõista.
Seega, kui me võtame kokku eeltoodud õiguslikud ja ajaloolised asjaolud, siis märtsiküüditamine oli osa Nõukogude Liidu kavatsusest Eesti, Läti ja Leedu rahvad Nõukogude Liidu võimu alla painutada ning sellega seoses hävitada teatud rahvusrühmad, teatud ühiskondlikud rühmad ja teatud isikud, kes sellega ei nõustunud, või kelle puhul eeldati, et nad sellega päri ei ole. See puudutas kokku rohkem kui 90 000 inimest nii Eestis, Lätis kui ka Leedus ning tegemist ei olnud ka viimaseks jäänud küüditamisega. Sellele järgnes nn Jehoova tunnistajate suurem küüditamine 1951. aastal.
Riigikogu liikmed teevad selle avaldusega ettepaneku avaldada Riigikogu nimel oma austust küüditamisohvritele, kes on täna meie seas, ja mälestada kõiki ohvreid, kes langesid selle inimsusvastase kuriteo ohvriks. Ühtlasi avaldame toetust Euroopa Parlamendi ettepanekule kuulutada 23. august üle-euroopaliseks mälestuspäevaks. Sellekohase ettepaneku tegi Euroopa Parlament mäletatavasti möödunud aastal. Millise õigusliku otsustusega me selle lahendame? Kas me teeme muudatuse pühade ja tähtpäevade seadusesse, et see oleks fikseeritud seal püsiva tähtpäevana, mis tundub olevat asjakohasem samm, või kuna Vabariigi Valitsuse pädevuses on teatavasti ka lipu‑ ja leinapäevi välja kuulutada, siis me võtame seisukoha, et seda hakkab tegema valitsus oma otsusega, see on parlamendi edaspidise otsuse küsimus, mille me kindlasti peaksime langetama lähiajal.
Lisaks võin öelda, et otsuse esimeses versioonis sisaldus ettepanek Vabariigi Valitsusele asuda rajama ülemaalist kommunismiohvrite mälestusmärki, milleks teatavasti on teinud oma ettepanekud ka Vabariigi President ja ülemaaline represseeritute ühing Memento. Arutelu käigus leidsime, et oleks asjakohane need avaldused kui sisuliselt erinevad küsimused, kuigi moraalselt ja oma tähenduselt samasisulised küsimused, otsustada siiski eraldi parlamendi seisukohtadena. Seetõttu jääb see otsuse eelnõu tulevikus algatatavaks.
Veel kord: avalduse algatajate nimel avaldan lugupidamist kõigile selle inimsusvastase kuriteo ohvritele. Palun parlamendil oma otsusega seda avaldust toetada! Aitäh!

Aitäh! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kuulame ära teise ettekande, mille teeb põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid, Riigikogu liikmed! 17. märtsil s.a vaatas põhiseaduskomisjon esimese päevakorrapunktina läbi selle Riigikogu avalduse eelnõu ja valmistas ta ette tänaseks lugemiseks.
Oli saabunud ka üks muudatusettepanek, selle olid teinud meie kolleegid Isamaaliidu ja Res Publica Liidu fraktsioonist. Ettepanek käsitles seda, et see 23. augusti mälestuspäev ei toimuks mitte ainult ühekordselt, aastal 2009, vaid et see oleks ka edaspidi nii. Sellest tulenevalt on muudatusettepanek nr 1 sellele Riigikogu avaldusele juurde lisatud.
Lasksime keeletoimetajatel teha sellele avaldusele ülevaatuse. Keeletoimetajad mõnevõrra seda teksti redigeerisid, mitte sisu, aga just nimelt sõnalist ülesehitust. Sellisel moel on ta meile kõigile täna välja jagatud.
Komisjoni istungil selgitas kolleeg Urmas Reinsalu, et Euroopa Parlamendis leiti n‑ö uute ja vanade riikide vahel konsensus, et 23. august (23. august 1939 oli Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise aeg) peaks olema see mälestuspäev, mis sümboliseeriks kõiki ohvreid, mis mõlema diktatuuririigi tegutsemise tagajärjel maailmas aset leidsid. Me rääkisime 23. augustist kui võimalikust mälestuspäevast. See ei pruugi tulla riigilipu kohustusliku heiskamise mõttes avaliku tähtpäevana, küll aga lipupäevana, mitte riigipüha tähenduses. Aga see on kõik edaspidiste arutelude teema. Põhiseaduskomisjon otsustas selle avalduse valguses pöörduda kõigi fraktsioonide poole, et ka fraktsioonid saaksid öelda oma seisukoha, mil viisil 23. august peaks olema meil mälestuspäevana fikseeritud.
Otsustasime, head kolleegid, selle avalduse täna tuua siia Riigikogu saali teie ette ja teha täiskogule ettepanek see avaldus täna vastu võtta. Juttu oli ka sellest, et täna on sobilik kuupäev Riigikogus selle teema aruteluks, see johtub sellest, et homme, 25. märtsil 2009 möödub 60 aastat sellest õnnetust 1949. aasta 25. märtsi küüditamisest.
Selle teema lõpetuseks tahan öelda, et harva saab komisjoni esindaja komisjoni töö lõppedes öelda midagi isiklikku. Leian, et praegu on see võib-olla päris sobilik. Kodus arhiive sobrades leidsin oma ema 1950. aastal kirjutatud kirja. Tol ajal oli ta noor naine, küüditatud Novosibirski oblastisse 1949. aasta märtsis. Avaldan sellest ainult paar rida: "27. august 1950 orjade maal. Võib-olla peab nii mõnigi meist jääma võõrasse mulda, kurb ja valus on, aga loodame siiski, et saatus on armuline. Ainult lootus on see, mis meie elu kergendab, kui üks päev möödas. Oleme nüüd ka öötööl külvimasina peal ja talume pooltühja kõhtu. Aga saaks veel korragi koju, sinna, aga siin haigutavad ees ainult suured tühjad Siberi väljad. Ja sõbrannadest ainult üks veel kirjutab mulle ja tunneb kaasa, teised on vist unustanud ega võta vaevaks ühtegi rida vastata. Aga õnne ja tervist kõigile kaugelt-kaugelt!" Aitäh!

Aitäh! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Läheme läbirääkimiste juurde. Läbirääkimisteks saavad sõna fraktsioonide esindajad. Esimesena on Keskerakonna fraktsiooni nimel registreerunud kolleeg Aadu Must. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Hea Riigikogu! Hea juhataja! Homme möödub 60 aastat 1949. aasta märtsiküüditamisest. See sündmus ei olnud tegelikult küll unikaalne ja kordumatu, sest massirepressioonid olid nõukogude süsteemi orgaaniline koostisosa ja seda loomulikult mitte ainult pärast Teist maailmasõda. Ometi oli tegemist sündmusega, mis ka üksikuna võttes mõjutas rängalt kogu meie maa ja rahva ajalugu. 1949. aasta küüditamise mõju arvestamata ei ole üldse võimalik mõista Eesti uuemat ajalugu, ei rahvastiku ajalugu, majanduse ajalugu ega kultuuri ajalugu. Me vist kõik teame, et 1949. aasta küüditamine puhastas tee sundkolhoseerimisele, vähenes sündimus, abiellumus, plahvatuslikult suurenes enesetappude arv. Tollase terrori mõjujooned ulatuvad ka tänasesse päeva. Kahjuks ajalimiit ei võimalda meil siin ajaloost pikemalt rääkida.
Meie ülesanne on mäletada tollaseid sündmusi, neid analüüsida ja anda see mäletamine väärikalt üle järgmistele põlvkondadele. Kas me teame kogu tõde nendest küüditamistest, kas me mäletame? Paari päeva eest räägiti Eesti veebilehekülgedel erutatult, et Venemaal on eestlasi tabanud küüditamiste kohta levinud hoopis teine tõde. Leiti üks autor, kelle arvates eestlaste väide 20 702 inimese küüditamisest 1949. aasta märtsis olevat räige liialdus, küüditatuid oli vaid 20 535 inimest. Kas küüditatuid, kes elusana külmale maale kohale ei jõudnud, oli tõepoolest just nimelt 167, väärib loomulikult ka eraldi uurimist, kuid see ei muuda massilise riikliku terrori olemust. See ei ole põhiprobleem, isegi mitte enamiku Vene ajaloolaste arvates, kelle hulgas on palju neid, kes Eesti küüditamiste uurimisele väga sisukalt ja hästi kaasa on aidanud.
Meie ülesanded ajaloo uurimisel ja mäletamisel on hoopis suuremad, sügavamad, laiemad, mitmekesisemad ja sellega on kiire. Aeg nõuab oma ning iga päevaga jääb vähemaks neid, kes ise vahetult küüditamisi mäletavad. See mäletamine on muutunud. Mõnekümne aasta eest veel poolihääli räägitud jutud küüditamisest olid hoopis karmimad ja valusamad. Viimastel aastatel tunnistajatelt kuuldu on palju leebem. Asi ei ole siiski kunagistes liialdustes või hilisemates mahavaikimistes, vaid täna, 60 aastat hiljem, mäletavad küüditatute elu võõrsil ju ainult need, kes tollal seal külmal maal olid oma elutee algul. See oli nende noorusaeg, ehkki ahistatud ja vägivaldselt kodust kaugel, oli see nende nooruse, sõpruse, lootuste ja esimese armastuse aeg – see on ikka ilus. Vanem põlvkond, kes oli Eesti Vabariigi üles ehitanud, oma kodu rajanud ning nägi oma elutöö hävitamist kogu selles ülekohtus, on meie hulgast kahjuks ammu lahkunud. Neilt me uut tõde enam ei kuule.
Aga kas midagi on võimalik veel teada saada? See osa küüditamiste ajaloost, mida me veel ei tea, on Venemaa arhiivides alles. Olen lugenud küüditatud eestlaste toimikuid, mis käsu kohaselt tuli aastal 1964 hävitada, aga õnneks neid ei hävitatud. Ehkki keegi polnud neid aastakümnete jooksul isegi avanud, on nad alles ja sisaldavad endas elulugusid, avalikke ja salakaebusi, ülekuulamisprotokolle, jälgimise aruandeid ja mitmete, mitmete, mitmete raamatute jagu erakirju. Just selliseid, nagu me siin äsja Väino Linde ettekandest kuulsime.
Andke andeks väike emotsionaalne kõrvalepõige! Ma tahan öelda, et need erakirjad, mida oli köidete kaupa, läksid kõige enam südamesse. Mäletan ühe Pärnu tüdruku, Dolly Külveti armastuskirju, mis algul olid ilusad ja reipad, aga siis tuli sealt välja hingeahastus, sest talle ei vastatud. Ju ta arvas, et armastus on läbi. Aga kuidas saanuks noormees talle vastata, kui kirjad jäid erikomandantuuri sahtlitesse! Seal on palju kirjeldatud küüditatute argielu, tööd, elamistingimusi, rõõme, kannatusi, kaotusevalu, nälga, hukkumisi metsatöödel ja parvetustel jne. Jäädvustatud on ka nende lugu, kes ei tulnud tagasi, lood, millel ei olnud tunnistajaid.
Andke mulle andeks veel üks emotsionaalne kild, aga ma tahan öelda, et see mõistmiste lugu on oluline veel ka Venemaa poolt vaadatuna. Siberi eestlaste Vambola külas oma lapsepõlvemail käis enne oma surma üks kunagi Punaarmees sõdinud küüditaja, ENSV‑s karjääri teinud vana mees, kelle nime ma ei nimeta, kes nuttis lahinal ja ütles oma külarahvale: "Me olime röövlid, me olime röövlid, me olime röövlid, me küüditasime ja hävitasime oma esivanemate maa." Aastakümnetega ta mõistis, et küüditamiste tagajärg oli hävinud kodud, sündimata lapsed, rüvetatud kaunis maa. Surra arusaamisega, et olid kõige selle tööriist, pidi küll valus olema.
Üht-teist kipume unustama ka. Me räägime 1941. ja 1949. aasta küüditamisest, kipume unustama 1944. aasta küüditamisi, kui viidi baltisakslasi, või 1948. aastat, kui viidi ära ingerisoomlased, või ka seda äsja nimetatud 1951. aastat, kui viidi ära nn Jehoova tunnistajad (vaid osa neist äraviidutest olid tõepoolest usklikud). Hoopis püüdlikult on Kodu-Eestis unustatud 1938. aasta 31. jaanuar, kui võeti vastu otsus, mille alusel tapeti kümneid tuhandeid eestlasi.
Kuidas ajalugu ja riikliku terrori ohvreid mälestada? Viimastel päevadel on räägitud küüditatute mälestusmärgi loomisest. Ma ei tea, võib-olla me vajame veel ühte sammast, võib-olla mitte. Aga ma teen veel ühe ajaloolise kõrvalepõike ja meenutan aega, mil suri Carl Robert Jakobson. Matuselised leidsid, et suurmehele tuleks püstitada mälestussammas. Sikana Jaan Tammann, ka tuntud rahvamees, oli vastu. Ta ütles: "Kogume küll raha, aga maksame sellega talu võlad ära." Mulle tundub, et ka meil on võlgu, mis tuleksid maksta. Meil on ka teistmoodi mälestamise kogemus. Tori kirik on sõdades hukkunud eestlaste mälestuskirik. Tartus on palju räägitud sellest, et taastatav Maarja kirik võiks olla Venemaal surnud või Venemaal hukkunud eestlaste mälestuskirik. Kas või juba sellepärast, et nii paljud koguduse liikmetest hukkusid ja ka selle kunagine pastor ise hukkus Venemaa vanglas.
Ma arvan, et parim mälestusmärk, võla tasumine, on see, kui suudame Venemaa arhiividest kopeerida seal veel säilinud Eesti küüditatute lood ja need raamatusse raiuda. Selle tööga on algust teinud Tartu Ülikooli ajaloolased, Rahvusarhiiv, rahvuskaaslaste programm. Kui on piisavalt tuge, saavad ajaloolased selle tööga hakkama. Ehkki ka sellega on ülimalt kiire, sest ka kirjalik mälu, viletsal paberil, pudeneb tolmuks.
Mis puutub eelnõusse, siis me leidsime, et Riigikogu kohus on mälestada meie kaasmaalasi, meie isasid ja vanaisasid, kes olid terrori ohvrid. Aitäh!

Aitäh! Reformierakonna fraktsiooni nimel saab sõna Raivo Järvi. Palun! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Hea juhataja! Olen tänulik oma fraktsioonile selle eest, et, juba ette öeldes, saan väljendada meie toetust sellele avaldusele. Paraku avaldan alustuseks ka kahetsust, et minu meelest tänase päeva kõige mõjukam avaldus on, nagu me praegu näeme, pressi poolt üpriski väheldast kajastust leidmas.
Kuid kui alustada sellest päevast rääkimist, siis nii paradoksaalne kui see ka ei ole, kui ei oleks olnud seda küüditamist, ei seisaks mina siin teie ees, sest siis ei oleks kokku saanud kaks noort inimest Euroopa eri otstest, kes pidid omavahel suhtlema saksa keeles. See puudutas baltlasi, tšehhe, poolakaid, sakslasi, austerlasi ja paljusid, paljusid muid. Kui me vaatame arve, siis tegelikult selle režiimi ohvrite arv on mitmekordselt ületamas Natsi-Saksamaa ohvrite arvu. Ometigi, nagu me väga hästi teame, ei saa me, nii väga kui me ka tahaksime, panna võrdusmärki sirbi ja vasara ning natsi svastika vahele, sest, paraku, Nürnbergi protsess toimus Natsi-Saksamaa üle ja, nagu teada on, Winston Churchill otsustas, et peltsebuli tuleb peltsebuliga välja ajada, ning võttis endale abiks Nõukogude Venemaa taolise peltsebuli, et võidelda Saksamaa vastu. Seetõttu me tegelikult rabelemegi selles taagas, kus meil on niivõrd raske seletada, et need režiimid on võrdsustatavad. Siin me teeme tegelikult esimese sammu selles suunas, kus meid toetab ka Euroopa Parlament, kus meid toetab ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee. See on esimene samm, mis liigub selles suunas ning kus me tõesti tegutseme n‑ö oma mõjuringis, mitte huvide ringis. Sest paraku, nagu üks kõrge euroametnik mulle ütles, me ei tee Euroopale mitte kunagi selgeks, et need Eesti poisid, kes järgnesid siingi täna mainitud professor Uluotsa kutsele, minnes kaitsma mitte teist totalitaarset suurriiki, vaid oma maad, andsid tegelikult oma panuse selleks, et küüditatute arv ei oleks olnud mitu korda suurem. Kuid see ei ole meie mõjuringis. Meie mõjuringis on just nimelt need inimesed, just nimelt see päev. Tegelikult ma väga loodan, et see hakkab töötama. Kui tulla jällegi pronkssõduri juurde, mille üle ma lõin hiljuti tõelist lahingut ühes vene koolis, kus noored, ilmselt koduste olude tõttu, ei mõista siiamaani, mis tegelikult toimus, siis see võib oma, ma ütleksin, täiesti vägivallatus, humanitaarses võtmes panna neid mõtlema. Mitte ainult venekeelsed inimesed ei kergita tihtipeale kulme, kui me räägime, et iga kümnes eestlane küüditati. Meie kodus käis noortel hiljuti külas üks nende sõber, kes oli lõpetanud gümnaasiumi ega polnud kuulnudki küüditatutest. Tegelikult on see esimene samm selles suunas. Olgu see minu naiivne unistus, kuid ma usun, et võrdusmärk svastika ning sirbi ja vasara vahele saab pandud. Helsingis Tehtaankatul asub kunagine NSVL‑i, praegune Venemaa Föderatsiooni saatkond. Kui ma seal hiljuti jalutasin, siis, oh üllatust, nägin, et selle fassaadil ei ilutse mitte kahepäine kotkas, vaid gloobus, millel on sirp ja vasar. Ma väga loodan, et sääraste aktsioonide käigus see sirp ja vasargi kunagi sealt kaob.
Lõpetuseks, ärgu pandagu mulle pahaks, kui ma pisut muudan meile kõigile väga tuttavat ja pühalikku kirjutist ning kõikide nende inimeste mälestuseks ütlen lõpetuseks nii: meie lähedased, kes te läksite kaugele maale, pühitsetud olgu teie nimi, me mäletame teid, me mälestame teid, me austame teid, sest teie päralt on riik ja vägi ja au igavesti.

Aitäh! Kolleegid! Kui teil rohkem kõnesoove ei ole, siis sulgeme läbirääkimised. Avalduse eelnõu kohta on laekunud üks muudatusettepanek. Seejärel saame minna lõpphääletuse juurde. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele 46 Riigikogu liikme esitatud Riigikogu avalduse "Meenutagem, mälestagem, püsigem" eelnõu 445. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 72 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Avaldus on leidnud toetust.

Head kolleegid! Läheme neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse, rahvahääletuse seaduse ja Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Kõnetooli on tulnud Keskerakonna fraktsiooni liige Evelyn Sepp. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma usun, et on kõigi meie mure, kuidas lihtsalt poliitilise kliima parandamiseks soodustada ka muul viisil valimisaktiivsuse kasvu. Seda eriti sel aastal, kui inimesi sügisel tõenäoliselt rõhuvad juba väga-väga tõsised probleemid ja emotsionaalne valmisolek anda uus usaldusmandaat poliitikutele tõenäoliselt mitte ei kasva, vaid on karta, et see väheneb.
Iseenesest ei ole selle eelnõu puhul tegemist mingi uue algatuse või uue asjaga, mida siin saalis ei oleks varem arutatud. Vastupidi, tegemist on parandusettepanekutega, mida siin saalis on arutatud juba aastaid, kuid kahjuks edutult. Sisuliselt teeme me ettepaneku läbivalt muuta valimisseadusi ja rahvahääletuse seadust viisil, et eelhääletuse ajal oleks tagatud hääletamisvõimalus ka n‑ö maakonnakeskuses ehk kolmeteistkümnendast päevast kuni üheksanda päevani enne valimispäeva maakonna valimiskomisjoni määratud valimisjaoskonnas. Seda võiks käsitleda ühe täiendava võimalusena. Seda on kasutatud üksjagu aktiivselt. Viimaste valimiste ülevaated on näidanud, et üha enam inimesi hääletab just eelvalimiste päevadel, mitte valimispäeval. Teatavasti kadus see hääletusviis või võimalus ära suhteliselt hiljuti ehk paar aastat tagasi, kui valimisseadust muudeti.
Teine ettepanek on palju põhimõttelisem. Arvestades sotsiaal-majanduslikke olusid, mis kiiresti halvenevad, arvestades ühistranspordi korraldust või, õigemini, suuresti ühistranspordi puudumist väga paljudes kohtades, arvestades postiteenuse mitte väga käepärast ja taskukohast tagamist Eesti inimestele erinevates väiksemates kohtades, muutub kohe tutvustatav parandusettepanek seda olulisemaks. See puudutab valimiskasti koju tellimist. Kui praegu on see võimalik n‑ö kirjalikult, piltlikult öeldes, Eesti Posti abiga, mitmeid päevi ette registreerides, siis meie ettepaneku kohaselt võiks seda võimaldada ka muude sidevahendite kasutamisega, telefoni või meili teel, sest nii ehk naa peab valimiskomisjon ju selle tellimuse registreerima. Tasub tähelepanu juhtida sellele, et selle valimisviisi vajalikkust kui sellist pole keegi senini kahtluse alla seadnud. Kahtlemata on ka siin kindlasti järelevalve seisukohalt omad ohud, aga need ohud ja riskid on sellel valimisviisil nii ehk naa. Meie parandusettepanek on suunatud sellele, et inimesed, kellel postiteenus ei pruugi olla käepärast, aga kelle majapidamises on telefon, mobiiltelefon või internetiühendus, võiksid saada neid võimalusi kasutada. Väga sageli võib takistus olla sedavõrd ootamatu, et seda ei ole võimalik ette näha mitu päeva enne valimispäeva. Samas peaks olema valimiste korraldajate huvi ja tegevus suunatud sellele, et kõik, kellel on vähegi tahet valimistest osa võtta, seda teha saaksid, takistused sel teel tuleb ükskõik millisel viisil kõrvaldada. Aitäh!

Aitäh! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kuulame ära teise ettekande, mille teeb põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde. Palun!

Head kolleegid! Hea istungi juhataja! 10. märtsil s.a arutas põhiseaduskomisjon seda eelnõu. Tavapärasel viisil kuulasime kõigepealt ära eelnõu algatajate esindaja, kelleks oli hea kolleeg Evelyn Sepp, seisukohad selle eelnõu vajalikkuse kohta. Ta märkis, et praegu oleks tarvis tagasi pöörduda traditsioonilisemate valimisvõimaluste juurde kui selleks võib-olla on e‑hääletus, ja leidis, et selle eelnõu eesmärk on see, et võimalikult paljudel inimestel oleks võimalikult mugav oma valimisõigust teostada, et see võimalus oleks kättesaadav.
Nagu siin oli juttu, jagunes eelnõu kaheks. Üks osa taastaks eelhääletamise ajal maakonnakeskustes hääletamise võimaluse ja teine lubaks valimiskasti koju tellida mitte ainult kirjalikus vormis, nagu praegu on, vaid seda võiks teha ka suuliselt.
Arutasime komisjonis seda küsimust päris hoolega. Kuulasime ära Vabariigi Valitsuse seisukoha, kes ei toetanud seda eelnõu, märkides, et maakonnakeskustes eelhääletamine oli mõeldud ajutise abinõuna, kuni seadustub elektrooniline hääletus. Vabariigi Valitsus ei pidanud vajalikuks niisugust olukorda taastada. Oli juttu ka sellest, et kodus hääletamine suulise avalduse alusel valimispäeval kella neljani võib tõenäoliselt viia rohkemate valimisseaduse rikkumisteni, kui see olukord, mis praegu on, mis nõuab valimiskasti koju saamiseks kirjalikku avaldust.
Meil olid kohal ka Vabariigi Valimiskomisjoni esindajad, kes väitsid, et praegu on meil juba väga palju erinevaid hääletusviise ja et aastal 2007, kui see võimalus veel oli, käis maakonnakeskustes hääletamas 14 000 valijat ja neist 9000 käis Tartus ja Tallinnas. Sellest tulenevalt saab teha järelduse, et need uued valimisviisid peaksid asendama maakonnakeskustes valimise võimaluse. Maakonnakeskustes eelvalimise võimaluse algne idee ei olnud mitte see, et suurlinnades saaks neid võimalusi valimiseelselt kasutada. Ikkagi tuleb jääda selle praeguse kehtiva süsteemi juurde, et see oleks pigem asendav kui täiendav valimisviis.
Komisjon hääletas, mida selle eelnõuga edasi teha. Kolleeg Urmas Reinsalu tegi ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Ta märkis, et valimiskasti kergekäeline koju tellimine võib seada ohtu ausad ja vabad valimised. Kolleeg Evelyn Sepp märkis, et ausad ja vabad valimised toimuvad ainult siis, kui valimistel osalemise võimalus on inimestel olemas. Lõppkokkuvõttes komisjon (poolt 3, vastu 6, erapooletuid 0) ei toetanud ettepanekut esimene lugemine lõpetada. Sellest tulenevalt ongi selline olukord, et me viisime komisjonis läbi täiendava hääletuse (poolt 6, vastu 3, erapooletuid 0) ja teeme täna Riigikogule ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kui fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi, siis, palun, olge head! Kõnesoove ei ole, me läbirääkimisi ei ava.
Kuna põhiseaduskomisjon on teinud ettepaneku lükata eelnõu esimesel lugemisel tagasi, siis me peame seda ettepanekut hääletama. Asume hääletamise ettevalmistamise juurde.
Panen hääletusele põhiseaduskomisjoni ettepaneku lükata esimesel lugemisel tagasi Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse, rahvahääletuse seaduse ja Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 40 Riigikogu liiget, vastu oli 27, erapooletuid ei olnud. Põhiseaduskomisjoni ettepanek on leidnud toetust ning eelnõu 407 on menetlusest välja langenud.

Viies päevakorrapunkt on põhiseaduskomisjoni algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde. Palun!

Tere jälle, head kolleegid! Head istungil osalejad! Austatud Riigikogu aseesimees! Eelnõu 450 on põhiseaduskomisjoni poolt ette valmistatud tänaseks esimeseks lugemiseks neljapäeval, 19. märtsil toimunud põhiseaduskomisjoni istungil. Istungil märkisime, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk on säilitada olemasolev olukord valimisreeglites situatsioonis, kus linnaosade kaotamine kohaliku omavalitsuse üksuse poolt vahetult enne valimisi võib kaasa tuua põhimõttelise muudatuse valimiskorras.
Komisjoni liikmed vahetasid seisukohti ja arvamusi selle eelnõu üle. Osa kolleege, keda esindas hea kolleeg Evelyn Sepp, märkis, et eelnõu kohta puudub Vabariigi Valitsuse arvamus ja seetõttu ei ole sobilik seda eelnõu praegu edasi menetleda. Evelyn Sepp märkis, et Vabariigi Valitsuse arvamuse ärakuulamine oleks primaarne. Urmas Reinsalu märkis, et põhiseaduskomisjon ei ole kohustatud valitsuse arvamust ära ootama, vaid eelnõu võib siiski viia esimesele lugemisele. Loomulikult on otstarbekas, et selle eelnõu kohta annaks Vabariigi Valitsus arvamuse, kuid see peaks tulema meile enne teist lugemist.
Lõppkokkuvõttes viisime läbi päris erinevaid hääletusi. Oli hääletus selle üle, et mitte minna eelnõu sisu juurde, kuni on saabunud Vabariigi Valitsuse arvamus. See toetust ei leidnud. Järgmine hääletus oli selle üle, et tulla selle eelnõuga täna Riigikogu saali esimesele lugemisele. See leidis niisugusel moel toetust (poolt 6, vastu 3, erapooletuid 0). Oli ettepanek eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata (3 poolthäält, vastuolijaid 6, erapooletuid 1). Lõppkokkuvõttes otsustasime, et selle eelnõu esimene lugemine tuleks lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtaeg, milleks oli esialgu 26. märts kell 13, kuid eile tuli põhiseaduskomisjon selle küsimuse juurde veel kord tagasi ja otsustas muuta selle eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtaega. Selleks tähtajaks palume Riigikogu juhatusel määrata 3. aprill kell 16.45. Tolle viimase ettepaneku poolt andsid hääle kõik kohal viibinud põhiseaduskomisjoni liikmed. Aitäh! Olen valmis vastama teie arvukatele küsimustele, head kolleegid!

Suur tänu! Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Ain Seppik.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Küsimusi tuleb kahtlemata arvukalt, kuna te olete jälle omast peast selle asja välja mõelnud ja Riigikogu ette toonud. Minu küsimus ongi selles, kas ja miks te ei arutanud seda kohalike omavalitsuste liitude ja ühendustega, kohalike omavalitsustega. Mis põhjusel te kohaliku omavalitsuse harta ühest põhimõttest seekord taganesite?

Aitäh! Kui sa oled lugenud eelnõu seletuskirja, siis tead, et seal on kirjas seisukoht, et see ei too kaasa seda vajadust ega sekku kohaliku omavalitsuse tegemistesse, vaid kehtestab seadused moel, nagu on Riigikogu kohustus ja ülesanne. Võib arvata, et see on see põhjus, miks enne esimest lugemist Riigikogu põhiseaduskomisjon ei läinud seda teed, millele sa viitasid.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Helle Kalda.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea kolleeg! Nii nagu hea kolleeg Ain Seppik ütles, kuidagi väga kiirustades on see siia toodud. Te ütlesite, et võib seletuskirjast lugeda. Minul on küsimus § 56¹ lõike 3 kohta, mille kohta seletuskirjas pole mitte midagi räägitud. Äkki te kommenteerite, mida te selle muudatusega plaanite teha? Ka oma ettekandes te sellest ei rääkinud.

Selle sätte ülesanne on märkida veel korra, et valituks osutuvad nimekirjas eespool olevad kandidaadid.

Järgmine küsija on kolleeg Heimar Lenk.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea esineja! Kas valitsuskoalitsioonierakondadel ei oleks lihtsam paremini valitseda, teha tugevam valimiskampaania ja saada sellega Tallinnas rohkem hääli, kui et minna seadusmuudatuste teed, nii pikalt siin kannatada ja võidelda ja seletada, et ikkagi soolise võrdõiguslikkuse seadus ja kõik asjad sellega kokku käivad? Kas ei oleks ikkagi lihtsam, kui teeks ühe kõva kampaania, saaks need hääled kätte ja asi oleks ühel pool?

No näed, hea kolleeg, võtsid kohe härjal sarvist kinni ja viisid küsimuse sinna poliitilise raja peale, mis ilmselt ka paljusid järgmisi küsijaid erutab. Kuid põhiseaduskomisjon pidas eelkõige vajalikuks ikkagi seda, et valijal oleks valima minnes õigus teada, et seadused, mis reguleerivad valimisi, on temani jõudnud õigel ajal, et neid ei muudeta kergekäeliselt just nimelt oletatava valimisvõidu eesmärgil. Nagu ma ka alguses ütlesin, selle eelnõu esitamise eesmärk ongi just nimelt säilitada olemasolev olukord, mitte minna siin kalastama valimistega seonduvalt.

Järgmine küsija on kolleeg Marika Tuus.

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma siiski küsin ka. Üldiselt on piinlik vaadata, kuidas tahetakse niisuguste armetute nippidega end Tallinnas võimule kombineerida ja seda mitte esimest korda. See on läbi aegade nii käinud. Me mäletame värvipliiatsitega hääletamist ja seda, kui meelitati inimesi töökohtadega üle.

K-kohukesi ei maksa loomulikult unustada.

Miks te ei taha ikkagi ausat võitlust ja samal ajal oma nõrkust tunnistada?

Aitäh! Tegemist on seaduseelnõuga 450, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõuga. Ma ei oska küll leida siit ühtegi vihjet mingile alatule nipile.

Järgmine küsija on kolleeg Toomas Varek. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab mitme ringkonna säilitamise nõuet omavalitsuses, kus on üle 300 000 elaniku. Neid on vaja säilitada sellepärast, et oleks tagatud kogukondlik esindatus. Kust on võetud kõigepealt see arv, 300 000 elanikku, ja kas olete põhiseaduskomisjonis, kui te seda välja töötasite, vaadanud Euroopa vanemate riikide poole, kus küllaltki paljudes linnades on üks valimisringkond? Nendes Euroopa vanades linnades, ma arvan, kus on üks valimisringkond, ei ole ahistatud kogukondlikku esindatust.

Jah, on olemas niisuguseid linnu, kus on üks ringkond. Kuid on ka niisuguseid linnu, kus neid on mitu. Nii et tuleb lähtuda selles riigis tol hetkel kehtivast seadusest. Niiviisi saan ma vastata selle eelnõu raamides. Mis puutub arvu 300 000, siis see iseenesest ei ole kindlasti eelnõu autorite väljamõeldis. Küll aga, kui kolleegidel on soovi seda arvu suurendada, siis ka see on kindlasti eelnõu edasise menetlemise käigus võimalik arutelude teema.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Kalev Kallo.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra ettekandja! Mind ajendas küsima üks teie vastus ühele eelmisele küsimusele, kus te selle seaduseelnõu põhjenduseks tõite, et valijal peaks olema teadmine, et lühikest aega enne valimisi seadust ei muudeta. Selles tundub olevat äärmiselt suur kogus demagoogiat, sest just nimelt seaduse muutmisega te siin praegu meie ees oletegi. Kuidas siis seda mõista, ühest küljest nagu ei muudaks valimisseadust, teiselt poolt just seaduse muutmisega te siin oletegi?

See on niisugune kena, keeruka nipiga küsimus, aga kindlasti on hea küsija kursis igapäevase eluga, mitte ainult sellega, mis toimub Riigikogus, vaid ka sellega, mis siin üle 300 000 elanikuga Eestimaa linnas toimub. Siin ongi praegu just nimelt olukord, et on asutud muutma olemasolevaid valimisreegleid, alates ühe ringkonna moodustamisest. Selle eelnõu eesmärk tegelikult on ikkagi, et tagada varem kehtinud süsteem ja olukord, millest siin on täna mitu korda juba juttu olnud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Rein Ratas.

Tänan, proua juhataja! Austatud härra Linde! Muudetav § 8 käsitleb ka mandaatide arvu ja seda maagilist arvu 300 000. Siit minu küsimus. Kuidas on kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse eelnõu § 8 n‑ö aluseks oleva § 7 lõiked 1 ja 2 omavahel kooskõlas? Lõige 1 sätestab, et volikogu järgmise koosseisu liikmete arvu määrab volikogu oma otsusega. Liikmete arvu kohta on ainult üks piirang, paaritu arv, ei enamat. Samas läinud aasta detsembris sündinud lõige 2 paneb paika volikogu liikmete minimaalse arvu. Olen rääkinud.

Jah, oled hästi rääkinud, vastus tulebki sinu enda küsimusest välja. Kui see minimaalne arv on paika pandud, siis on otsustusõigus, lähtudes sellest minimaalsest arvust, juba teises suunas, kohaliku omavalitsuse volikogul.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Eldar Efendijev.

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Eksperdid Eestist ja väljastpoolt hindavad seda eelnõu diskrimineerimisprintsiibi kinnitamise eelnõuna omavalitsuste vahel ühelt poolt ja Tallinnas teie pakutud ringkondade vahel teiselt poolt. Kuidas te hindate nende ekspertide nägemust?

Aitäh! Ma arvan, et siin on kindlasti võimalik lähtuda sellest põhimõttest, et kes tellib muusika, see ilmselt ka maksab. Minu elukogemus on näidanud, et on väga erinevaid eksperte ja väga erinevaid seisukohti, mida saab eri eelnõude puhul välja tuua, mis aga ei tähenda, et nad kõik vastaksid põhiseadusele.

Järgmine küsija on kolleeg Arvo Sarapuu. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Võib öelda, et sellel aastal ja eelmise aasta teisel poolel on valitsuskoalitsioon kohalike omavalitsustega ette võtnud igasuguseid asju. Tuletame siin meelde kas või seda, et praegust tulubaasi on kahandatud, kolmekordselt on vähendatud mahtusid, ja kohalikud omavalitsused kardavad praegu, et valitsuskoalitsioon võib veel mingeid hulle asju ette võtta. Kui ma vaatan selle eelnõu pealkirja, siis siin käib jutt ju kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seadusest. Kohaliku omavalitsuse juhid on mul palunud küsida, mis siis neid järgmisena tabab. See siin puudutab praegu ainult Tallinna, aga mis õudusunenägusid võib valitsuskoalitsioonilt oodata järgmiste seaduseelnõudega? Mida kohalike omavalitsuste suhtes ette võetakse?

Aitäh, hea küsija! Tean sind väljaspool Riigikogu kui toimekat ärimeest ja ma ei arva, et sa elaksid vati sees, et sa ei tea, millest tulenevalt valitsuskoalitsioon on olnud sunnitud tegema selliseid otsuseid, nagu ta siin on eelarvega seonduvalt teinud. Aga mis puutub järgmistesse eelnõudesse, siis täna on mul raske ennustada, milliseid eelnõusid näiteks, head kolleegid, teie kavatsete kas komisjoni nimel, fraktsiooni nimel või üksinda Riigikogu menetlusse anda.

Järgmine küsija on kolleeg Nelli Privalova.

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Miks peab Tallinnas olema just kaheksa valimisringkonda? Kas see otsus tugineb mingile analüüsile?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, eelnõu algatajad on pidanud vajalikuks säilitada olemasolev olukord. Sellest tulenevalt on see number praegu siin niisugusel moel. Aga viimasena on märgitud siia lause, et kui Tallinnaga ühineb mõni vald või linn, siis moodustab see eraldi valimisringkonna.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Ain Seppik.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teie sisukad vastused on tõepoolest väga sisukad. Kuid kuidagi kummaliselt kõlab, kui kuulda teie kui Reformierakonna liikme suust, et te püüate kõigest väest tagada varem kehtinud olukorda. Peaks ju reformima! Kuid minu küsimus on seotud sellega, et teie peakestes on sündinud täiesti huvitav novell, te olete teinud eraldi kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse Tallinna kohta. Teisiti ei saa näiteks selle seaduseelnõu § 1 punkte 1 ja 3 käsitleda. Eestis lihtsalt ei ole teisi linnu, kus oleks 300 000 või enam elanikku. Nii et me võime seda arvu muidugi suurendada. Millistest õigusteoreetilistest alustest te lähtusite, hakates ühele linnale kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust tegema, või on siin siiski poliitiline tahe sees?

Aitäh! Eks iga seaduseelnõu algatamisele ja menetlemisele siin Riigikogus on aluseks nii meie põhiseaduslikud printsiibid kui ka eelnõu algatajate poliitiline tahe. Ma arvan, et sulle kui vanale poliitikahundile ei ole see kindlasti teadmata.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Helle Kalda.

Aitäh! Hea kolleeg! Ma arvan, et lugeda me oskame kõik. Ma jään ikkagi oma seisukoha juurde ja ma tahaksin tõesti saada selgitust § 56¹ lõike 3 kohta. Miks on see lisatud? Kas see käib ainult Tallinna kohta? Me oleme täna teie vastustest saanud ju otseselt selgust, et tegelikult võiks panna ka pealkirja "Tallinna volikogu valimised". Mis sellega muutub, mis selle otstarve oli, mida te tahate sellega valimissüsteemis muuta?

Aitäh! Peame lihtsalt selguse huvides vajalikuks seda sätet siin ka niisugusel moel veel kord sisse tuua. See on põhjus.

Sõna saab kolleeg Jaak Aab. Palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! See muudatus puudutab omavalitsust, praegusel juhul küll ühte ja suuremat omavalitsust. On hea tava (need põhimõtted on fikseeritud kohaliku omavalitsuse hartas), et kui tehakse ükskõik millist otsust, millega muudetakse, piiratakse kohaliku omavalitsuse otsustusõigust, siis enne sellise eelnõu jõudmist siia saali konsulteeritakse omavalitsusühenduste, omavalitsuste esindustega, üleriigiliste omavalitsusliitudega, Eesti Linnade Liiduga, Eesti Maaomavalitsuste Liiduga. Eelmise sellise arutelu ajal küsisin ma seda ka eelmiselt ettekandjalt, kes siin puldis oli. Vastus oli, et on hirmus kiire, küsida ei jõua. Kas põhiseaduskomisjon pole siiski pöördunud omavalitsusliitude poole, et saada teada nende arvamust niisuguse muudatuse kohta?

Hea kolleeg! Ilmselt on tarvis veel korra meenutada, et tegemist on küll seaduseelnõuga ja seaduse muutmise seaduse eelnõuga, kuid seletan, et selle seadusega tegelikult ei muudeta olemasolevat ja varem kehtinud süsteemi, sellega ei muudeta ei valimissüsteemi ega piirata eelnõu algatajate seisukohalt ka kohaliku omavalitsuse autonoomiat.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Marika Tuus.

Aitäh! Hea esineja! Te ütlesite, et valijal on õigus teada reegleid, mis valimisi reguleerivad. Aga miks te ise vähem kui aasta enne valimisi hakkasite neid reegleid muutma ja eelmise aasta detsembris tekitasite olukorra, et nüüd on volikogus 79 liiget? Me teame, kui vähe on meil praegu raha, me teeme lisaeelarveid, kasutame riigi reserve jne. Selge, et see nõuab väga palju lisakulutusi. Miks me ei taha säilitada varasemat olukorda, mis kehtis enne detsembrit?

Aitäh! Kui tõele näkku vaadata, siis see detsembrikuine seadusmuudatus oli tingitud sellest, et Riigikogu poole pöördus lugupeetud õiguskantsler, kelle poole omakorda oli pöördunud teie oma hea fraktsioonikaaslane. Õiguskantsler viitas, et seni kehtinud valimisseadus ei pruugi olla demokraatlik ja õige, millest tulenevalt Riigikogu oli sunnitud vastu võtma vastavad seadusmuudatused. Kui me poleks seda teinud, siis oleks olnud võimalus, et sügisel toimuvad kohalikud valimised just Tallinna piirkonnas ei pruugi toimepandud rikkumise tagajärjel olla kehtivad. Selline sundvise oli Riigikogule juba kõrvalt ette antud.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Kalev Kallo.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Muidugi, teie võrdlus Tallinnas toimuvaga ei kannata mingit kriitikat, sest Tallinna otsus linnaosad likvideerida tulenes kehtivast seadusest, kus oli öeldud, et kohalik omavalitsus võib volikogu otsusega kas moodustada või likvideerida linnaosa. Tallinn tegutses seaduse piires. Aga teie, et oma koalitsiooni ambitsioone rahuldada, lähete kohe seaduse muutmisele. Tegelikult seaduse muutmisega tegelete ikka teie ja Tallinn ei ole mingit seadust muutnud, vaid ta on tegutsenud kehtiva seaduse piires. Kuidas te ikkagi seda sisuliselt kommenteerite?

Oleks see ainult nii, hea küsija! Aga kehtivas kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses on ka säte, mis ütleb, et eelarveaasta kestel ei tohi muuta linnaosa valitsuse funktsioone ja pädevust. Sellest on ometi ju ka siin Eesti Vabariigi pealinnas üle astutud.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Heimar Lenk.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea esineja! Kohe kuidagi hale hakkab vaadata, kui palju muret tekitavad eelseisvad valimised, ja esineja on ka nii mureliku näoga valijate pärast. Ma loen seletuskirjast ilusa lõigu, et eelnõus ettenähtud muudatused vähendavad ettemääramatust vahetult enne valimisi. Seda on küll kena siit lugeda. Aga kust te võtate, et on ettemääramatus ja valijad ei tea, mida teha? Eile avaldati uurimus, et Tallinna valijatest kaks kolmandikku on nõus praeguse võimuga ja kavatseb kindlasti teda tagasi valida. Millest teil see ettemääramatus nii suur on?

Aitäh! Kui see on nii, nagu sa, hea küsija, praegu välja tood, siis ei näe ma teie poolt mingit probleemi selle eelnõu menetlemise osas.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Rein Ratas.

Auväärt Väino Linde! Mul on suur rõõm saada teie poolt siin ruumis parimat võimalikku õiguslikku koolitust. Aitüma! Ennist, kui te Toomas Varekile vastasite, ma oma piiratusest tulenevalt ei suutnud leida sisulist vastust arvule 300 000. Lubage küsida, mis kaalutlusel, millise eksperdihinnangu või arvestuse alusel või muul põhjusel olete saanud selleks elanike maagilise arvu määraks 300 000. Eelnev suurusjärk seaduses tooduna on tervelt kuus korda väiksem. Olen rääkinud, tänumeeli teie vastu!

Aitäh! Hea, et koolitus on järelikult õigesse suunda läinud, hea küsija. Mis puutub sellesse arvu 300 000, siis ma leian, et see on äärmiselt otstarbekalt sellesse eelnõusse sisse toodud ja peegeldab just nimelt seda kogukondlike huvide ja kohalike omavalitsuste üldiste huvide vahelist summat. Sellest tulenevalt on eelnõu algatajad leidnud, et tulenevalt vähemalt sellest maagilisest 300 000‑st, nagu küsijad on öelnud, peaks omavalitsuste puhul olema tegemist mitmeringkonnaliste valimistega.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Eldar Efendijev.

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Ma võtan sabast teie vastusel minu küsimusele ja tahan konkretiseerida. Selle küsimuse aktualiseeris riigi tasemel õiguskantsler. Ütelge, palun, kas õiguskantsler ka on kellegi tellija, muusikamängija, või on ta ikkagi sõltumatu institutsiooni esindaja selles küsimuses.

Aitäh! Nii praegune õiguskantsler kui ka eelmine õiguskantsler on väitnud, et nad on Riigikogule koostööpartnerid ja tahaksid olla meile head koostööpartnerid.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Nelli Privalova.

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kas on plaanis seadusega kehtestada valimisringkonnad ka Tartus ja näiteks Pärnus? Kui Tallinnas on umbes 400 000 elanikku ja Tartus 100 000, siis kas Tartus ei peaks ka vähemalt kaks või kolm ringkonda olema, et takistada Andrus Ansipil häälte kogumist?

Aitäh! Kindlasti võib siia nimekirja lisada ka Kohtla-Järve ja Narva, aga kõik see on edasiste arutelude teema siin Riigikogus, head kolleegid, kus te saate ka ise sobilikul viisil kaasa lüüa, kui peate vajalikuks.

Sõna saab kolleeg Evelyn Sepp.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Sa mitmel puhul rõhutasid, et eelnõu algatajate eesmärk on säilitada endine olukord. Endine olukord on see, mille õiguskantsler juhtumisi vaidlustas. Selle n‑ö põhimõtteline sisu oli selles, et linnaosade vahel on hääle kaalu erinevus ca neljakordne. Sinu ettekandest ja vastustest, ma kardan, ei ole Riigikohtul küll palju kasu, kui ta peab asuma hindama, mis oli eelnõu algatajate tegelik tahe ja õiguspärane tahe, kui nad asusid seadust muutma. Ole kena ja seleta ikkagi kõigile veel kord ära, miks te tahate säilitada olukorda, kus hääle kaalu erinevus eri valimisringkondades on jätkuvalt ligi neljakordne. Mis on selle õiguspärane seletus?

Aitäh, hea küsija! Ma saan aru, et sa elad praegu selles kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduses, mis kehtis eelmise aasta novembrini. Tuletan meelde, et eelmise aasta detsembris võeti vastu asjakohased muudatused, need on ka Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutatud ja praegu need kehtivad. Need muutsid selle olukorra teiseks. Sellist vaidlust ei saaks täna enam üleval olla. Mis puutub endise olukorra taastamisse, siis ka see käsitleb ikkagi just nimelt kehtivaid, olemasolevaid seadusi täna, anno Domini 2009.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Lauri Laasi.

Aitäh! Austatud ettekandja! Jättes kõrvale selle müstilise ja täiesti arusaamatult tekkinud arvu 300 000, tahan ikkagi teada, miks ainult Tallinn, miks mitte Tartu. Ootan teie kui komisjoni esimehe seisukohta ja vastust, miks mitte ka Tartus tekitada loendamatu arv valimisringkondi. Aga sooviks selget ja konkreetset vastust, mitte vastust sellisel kujul, et tehke siis ettepanek, või midagi taolist.

Aitäh! Teoreetiliselt on võimalik teha valimisringkondi vastavate seadusmuudatuste alusel ka vallas, kus on näiteks ainult 300 elanikku, mitte 300 000. Küll aga eelnõu algataja, selgitan veel korra, pidas vajalikuks, et see number oleks siia eelnõusse toodud. Me leiame, et selle kaudu on tagatud valijate huvid ja see, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimised oleksid siiski eelkõige kogukonnakesksed.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Lembit Kaljuvee.

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg! Loen seletuskirjast, et seaduse jõustumine ei too kaasa riigieelarvelisi kulutusi. Põhimõtteliselt peaks tooma, kui me põhiseadusest lähtume. Põhiseaduse järgi ei tohi riik panna omavalitsusele kulusid kaela. Selle seadusega tegelikult me paneme ja rikume sellega ka põhiseadust. Kui me teeme sellise korralduse Tallinnale, siis me suurendame kindlasti tema kulusid ja peaksime siis riigieelarves nägema ette ka kulud. Aga siin me ütleme, et ei. Peaks asja kaaluma ja vaatama sellest aspektist, põhiseaduslikust aspektist.

Aitäh! Hea kolleeg põhiseaduskomisjonist! Ettepanek on hea, kuid ei haaku siiski nende põhimõtetega, mis käsitlevad kohaliku omavalitsuse ja riigivõimu põhiseaduslikku lahknemist.

Head kolleegid! Meie tänane tööpäev lõpeb mõne sekundi pärast. Katkestame siinkohal eelnõu arutelu. Eelnõu arutelu jätkub meie järgmisel istungil.
Soovin teile head tööpäeva jätku!

Istungi lõpp kell 13.00.