Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Ma tahaksin natukene selgitada looduse ja raha seoseid. Seda just tolle konkreetse parandusettepaneku näitel, mille me tegime. Pakun teile võimaluse eri pooli kaaluda. Me räägime süsihappegaasist praegu võib-olla enam sellepärast, et see on kujunenud üheks mõõdupuuks, kuidas me keskkonda kahjustame. Kahjuks on see niimoodi. Kuigi see gaas on looduses üsna tavaline ja taimedele isegi väga vajalik, on selle gaasi koguste muutumine atmosfääris hakanud keskkonda nii oluliselt mõjutama, et me neid muutusi isegi näeme. Kui suur osakaal selles muutumises on inimesel, me täna tegelikult ei tea üheselt öelda. Aga see osakaal on olemas ja sellest tulenevad ka need kvoodid või need kokkulepitud kogused, kui palju me süsihappegaasi, seda keskkonda kahjustava tegevuse ekvivalenti, keskkonda paiskame. Need kvoodid, need kogused, need määrad on riikide ja rahvaste vahel kokkulepetega ära jagatud.
Mõnes mõttes käsitan ma seda kvooti, seda süsihappegaasi ehk siis keskkonnakahjustajat nagu üleilmset rikkust või vaesust – kuidas parasjagu võtta. Selles mõttes võiks öelda, et inimkonna rikkus on riikide rahvaste vahel ära jagatud ja nende rahvaste riikide valitsused ja parlamendid jagavad selle oma ettevõtjate vahel, kes kahjuks seda väärtust, seda rikkust kulutavad, et toota meie igapäevast heaolu. Siit me jõuame selleni, et seda kokkulepet hoides anname me suure osa sellest väärtusest, sellest rikkusest üksteisele kasutada tasuta, aga Euroopa Liidu direktiiv näeb ette, et me võime seda ka müüa. Sedasama oma riigi rikkust, mida me tasuta jagame, võime tegelikult ka raha eest anda ettevõtjatele, kes seda kasutavad selleks, et meile tekitada meie igapäevast head, aga samal ajal tekitada meie planeedile igapäevast halba.
Siit me jõuamegi mõtteni, miks rohelised selle seaduseelnõu kohta sellise parandusettepaneku esitasid. Meie õigus 1/10 praegusest reservist avalikul enampakkumisel ettevõtjatele maha müüa võiks rahalises mõttes väärt olla mõni miljon krooni. Süsihappegaasi mõttes võrdub see 20 000 tonniga. See on selge märk, et me peame hakkama mõtlema, mille ekvivalent on süsihappegaas: see on keskkonnakahjustuse ekvivalent. Ja me peame seda n-ö rikkust jagama enampakkumise korras, mitte tasuta andma, mitte kinkima. Nagu juba öeldud: aastal 2013 muutub avaliku enampakkumise korras sellesama üleilmse rikkuse jagamine kohustuslikuks. Selles kontekstis võiks võtta seisukoha, et parem alustada varem, koguda kogemusi, õppida võib-olla tekkivatest vigadest, kui minna lihtsama vastupanu teed ja loota, et ju me saame aastal 2013 teada, kuidas need asjad käivad.
Teisalt paneb teadmine, et me peame millegi eest natuke oma raha ära andma, meid vahest rohkem mõtlema selle peale, mida me ostame. Kas meil on seda tegelikult vaja? Äkki saaksime ilma selleta hakkama? Ehk on süsihappegaasi kvoot välja mõeldud ka selleks, et panna ettevõtjaid mõtlema, kuidas mõjub nende tegevus meie ühisele eluruumile ja kas seda on vaja nii suures ulatuses kasutada, nagu seda kasutatakse. Selle üks mõõdupuu on ökoloogiline jalajälg, millest te loodetavasti kuulnud olete. Nii et kvoodil on teatud distsiplineeriv ja mõtlema panev eesmärk. Kunagi oli üks organisatsioon, kus oli hästi väike liikmemaks, lausa kaduvväike liikmemaks. Selle eesmärk oli eelkõige inimestele meelde tuletada, et nad on selle organisatsiooni liikmed. Praegu kehtib süsihappegaasi kvoodi ka kõige väiksema osa müügil sama põhimõte: see peab meelde tuletama, et me kõik kuulume ühte väga suurde globaalsesse organisatsiooni, milleks on planeet Maa.
Lõpuks mängib rolli muidugi summa, mis sellest laekuks. Kiire arvutusega tuleb välja, et nõnda laekuks Eesti riigi tuludesse umbes 3 miljonit krooni. See oleks vahest piisav, et kinni maksta harjutus, mis on vaja teha õppimaks, kuidas 2013. aastal hakata kvoodijagamisi läbi viima. Ja aeg, mis võib-olla peab kuluma selleks, et kogu süsteem ette valmistada, ei ole mitte raisatud aeg. See on hästi kasutatud aeg. Seda enam ma tahaksin lõpus veel kord rõhutada, et too kvoot, mida niimoodi jagatakse, on keskkonnakahjustuse ekvivalent. Kahjuks.
Meie fraktsioon paneb oma parandusettepanekud siin saalis hääletusele ja siis te saate otsustada, kas meil on vaja harjutada iseseisvaks edaspidiseks eluks või me võime rahuliku südamega magada 1. jaanuarini 2013. Tänan tähelepanu eest!