Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu viienda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Kõnesoove ei ole, võime minna teadete juurde.
Esiteks, Riigikogu esimees on edastanud 20 Riigikogu liikme esitatud arupärimise õiguskantslerile ning, teiseks, Riigikogu esimees on edastanud eile Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud seitse arupärimist peaministrile, ühe arupärimise justiitsministrile, kaks arupärimist regionaalministrile, ühe arupärimise haridus‑ ja teadusministrile, ühe arupärimise rahandusministrile ning kaks arupärimist majandus‑ ja kommunikatsiooniministrile (kokku 14 arupärimist).
Austatud Riigikogu! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 80 Riigikogu liiget, puudub 21.

Esimene päevakorrapunkt on kriminaalpoliitika arengusuundade aastani 2010 2008. aasta täitmise aruanne. Ettekandja on justiitsminister Rein Lang. Enne kui me läheme selle päevakorrapunkti juurde, lubage, head ametikaaslased, tutvustada teile lühidalt selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Tulenevalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑st 155 teeb justiitsminister ettekande, mis kestab kuni 30 minutit. Pärast ettekannet on küsimused. Riigikogu liige võib ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. See tuleneb Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 155 lõikest 4. Pärast küsimusi on läbirääkimised, mille käigus esinevad sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Ma palun Riigikogu kõnetooli justiitsminister Rein Langi!

Väga lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Tahan tänase kõne alustuseks juhtida tähelepanu millelegi väga olulisele, nimelt vajadusele säilitada kaine mõistus ja rahu. Seda näib viimasel ajal tõsiselt nappivat. Mille muuga seletada hädakisa majanduslangusega kaasnevast koletust kuritegevuse kasvust? Selliseks paanikaks pole põhjust, vaadakem kas või möödunud aasta arve. Võrreldes 2007. aastaga suurenes 2008. aastal kuritegevus vaid 1%. See võib välja paista väga halvana, aga tuleks arvestada, et möödunud aastal muudeti korduvad pisivargused ülepeakaela taas kuriteoks. Kuna see muudatus mõjutas otseselt kriminaalstatistikat, siis võis sellist tulemust ennustada. Ma meenutan siinjuures, et Justiitsministeeriumi arvates ei olnud see seadusmuudatus lõpuni piisavalt põhjendatud.
Võib arvata, et kui kardetakse kuritegude arvu kasvu, hakatakse nõudma ka karmimaid karistusi. Tegelikult on hästi teada, et karistuste karmistamine ei lahenda kuritegevusega seotud probleeme. See lihtsalt tekitab juurde kurjategijaid ja uusi vange ning kokkuvõttes muudab kuritegude arvu kunstlikult suuremaks. Nii olemegi nõiaringis. USA‑s 2008. aasta oktoobris avaldatud uuring näitas selgelt, et kinnipeetavate arvu kasvuga kasvab ka kuritegude arv, eriti just vägivallakuritegude arv. See uuring võiks olla tõsine ohusignaal kõikidele, kes pooldavad kättemaksul ja karmidel karistustel põhinevat karistusideoloogiat.
2009. aasta keskel ilmub Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika trükisena järjekordne statistikat sisaldav analüütiline kogumik "Kuritegevus Eestis 2009", millega soovitan kindlasti tutvuda. Juba täna võite Justiitsministeeriumi veebilehel tutvuda registreeritud kuritegevuse statistika tabelitega nii eelmise kui ka varasemate aastate kohta. Peagi ilmub sinna 2009. aasta kuritegevuse statistika kuude kaupa. Praegu aga saate tutvuda minu ettekande lisas oleva kuritegevuse ülevaatega.
Ma peatun nüüd täpsemalt 2008. aasta kriminaalpoliitilistel arengutel.
2008. aasta üheks tähtsamaks kriminaalpoliitiliseks saavutuseks võib pidada Viru vangla avamist ning Viljandi noortevangla sulgemist. Pean seda oluliseks sellepärast, et ühe vangla sulgemisega ning teise, nüüdisaegse vangla avamisega on tehtud järjekordne samm nõukogudeaegsest taagast vabanemiseks. Pole ju saladus, et ühiselamu tüüpi vanglad soodustavad vanglakultuuri edasikandumist vanadelt noortele ja takistavad vangide taasühiskonnastamist. Viru vanglas on koos nii vangla kui ka arestimaja kokku 1200 kohaga, sealhulgas on vanglas 250‑kohaline noorteosakond. See on esimene vangla, kus kõik hooned on turvalisuse suurendamiseks ühendatud kinniste ühendusteedega.
Viru vangla turvalisus pandi kohe ka proovile: oktoobris võeti seal vanglatöötaja pantvangi. See intsident lahendati tänu vanglatöötajate ja politseinike professionaalsusele väga edukalt, ilma vähimate ohvriteta.
Viru vangla avamine tõi Ida-Virumaale üle 300 töökoha, vangla maksumus kokku oli 1,2 miljardit krooni. Nüüd tuleb raske eelarveolukorra kiuste reformiga jätkata ning sulgeda ka viimased nõukogudeaegsed jäänukid. Need on vanad vanglad, näiteks Tallinna, Murru ja Harku. Kõik nad on üsna halvas olukorras ja amortiseeruvad aastatega, et mitte öelda kuudega. Nii varises eelmisel aastal maha osa Murru vangla piirdest, Tallinna vanglas aga kukkus umbes aasta tagasi ümber 30 meetrit hoiatuspiiret ning sealset ajast ja arust transpordilüüsiväravat pole alati üldse võimalik sulgeda.
Oleme plaaninud 2011. aastal avada uue Tallinna vangla Maardus ning ühendada Harku ja Tallinna vangla. Selle projekti kogumaksumus võib esialgsetel hinnangutel olla üle ühe miljardi krooni.
Eelmisel aastal rõõmustasin siin kõnepuldis selle üle, et oleme teinud suure sammu võitluses organiseeritud kuritegevusega. Nimelt sai võimalikuks vara laiendatud konfiskeerimine. Nüüd, aasta hiljem, saan tõdeda, et see on hästi käima läinud ja laiendatud konfiskeerimise võimaldamine oli õige samm. Kui vaadata jõustunud kohtuotsuseid, siis konfiskeeris kohus eelmise aasta üheksa kuu jooksul 63 kriminaalasjas 2,7 miljoni krooni ulatuses vara. Lisaks konfiskeeris kohus kaks autot, (juhin tähelepanu) ühe mootorratta ja kuldehteid. 90% konfiskeerimisi toimus narkokuritegudes, mida iga aastaga suudetakse aina edukamalt menetleda. Õiguskaitseorganid on suutnud tabada rohkem narkokurjategijaid ja organiseeritud grupeeringuid. Näiteks, 2006. aastaga võrreldes tabati 2008. aastal kaks korda rohkem nii piiriüleseid kui ka Eesti-siseseid narkogruppe, kokku 49 gruppi. Kohtu ette on suudetud tuua üksikisikute asemel just gruppe. Siiski tuleb märkida, et piiriülestes asjades on kohtu ette saadetud ennekõike väiksemad organisaatorid, mitte aga veel rahastajad ega tipporganisaatorid.
Väga oluline edasiminek on e‑toimiku rakendumine selle aasta algul. Hoolimata ajakirjanduses kõlanud väidetest, justkui poleks õiguskaitseasutuste elektrooniline andmevahetussüsteem tööle hakanud, rakendus e‑toimik tegelikult rahuldavalt ning nüüd sisestavad kõik uurijad, prokurörid ja kohtunikud kogu menetlusinfo ühtsesse andmebaasi.
Tegu on kogu maailmas ainulaadse innovatsiooniga ja seda arvestades on selle kriminaalmenetluse osa hakanud tööle päris korralikult. On üpris masendav vaadata, et isiklikest poliitilistest sümpaatiatest kantud kirjutised mõnes päevalehes on hakanud levitama ludiitlikke seisukohti uute tehniliste lahenduste vastu. Iga infosüsteemi rakendamisel tekib tõrkeid. Kuid e‑toimiku puhul olime selleks päris hästi valmis ja mingeid fataalseid probleeme ei tekkinud. Kõik isikud, keda on vaja kohtusse saata, on sinna ka saadetud.
Ja mis peamine: kuigi võime juba praegu rõõmustada varasemaga võrreldes suurema hulga lahendatud kriminaalasjade üle, annab e‑toimik sellele kindlasti veel hoogu. Kui 2007. aastal lahendati 47%, siis 2008. aastal juba 52% kuritegudest. Lahendamise all pean silmas seda, et kohtueelses menetluses langetati lõplik menetlusotsus, näiteks saadeti asi kohtusse või lõpetati kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel.
E‑toimiku üks eeliseid on kiirus, sest dokumendid liiguvad menetlejalt prokurörile ja vastupidi reaalajas. Näiteks, kui politseinik on kriminaalasjas kellegi üle kuulanud, siis ülekuulamise protokolli näeb prokurör nüüd kohe, kui uurija on selle infosüsteemi sisestanud. Suvel rakendub ka avalik e-toimik, mis võimaldab näiteks advokaadil esitada menetlusdokumente kohtule elektroonilise infosüsteemi kaudu.
2008. aastal jõustus veel üks oluline kriminaalmenetlust kiirendav seadus, mis aitab kuritegusid lõplikult lahendada. Praegu kestab kohtueelne menetlus umbes 11 kuud. Kohtumenetlus võib aga üksikute asjade puhul venida aastatepikkuseks. Tähtsa vahemärkusena olgu öeldud, et alaealiste asjades kestab kohtueelne menetlus tänu sise‑ ja justiitsministri kokkulepitud Laulasmaa prioriteetidele märksa vähem. Praegu on selleks tähtajaks kolm ja pool kuud.
Juulis jõustus kriminaalmenetluse seadustiku muudatus ehk nn katkematuse eelnõu, mille eesmärk on muuta kriminaalasjade arutamine üldmenetluses kiiremaks ja kvaliteetsemaks. Kuna aega on veel vähe möödas, siis ei saa selle mõju kohta midagi tõsikindlat öelda. Katkematuse ja viivitamatuse põhimõte tähendab seda, et kriminaalasja arutamine peab toimuma katkestuseta. Istungit on lubatud edasi lükata üksnes seadustikus sätestatud erandjuhtudel.
Menetluse ajaline kokkusurumine on vajalik kahel põhjusel.
Esiteks toetab see kriminaalmenetluse seadustiku §‑s 15 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtet, tagades, et otsust tehes tugineb kohus kohtuistungil kogetule. On selge, et kui kohtulik arutamine toimub ositi, pikemate vaheaegadega, siis väheneb oluliselt kohtu võime meenutada otsust tehes kõike kuuldut ja nähtut. Samas on keerukamates kriminaalasjades, mida üldmenetluses arutatakse, iseäranis suur tähtsus just üksikutel detailidel. Seda lubamatum on, kui kohtu käsutuses oleva info kvaliteet halveneb aja jooksul haldussuutmatusest tingitud põhjustel. Pikaaegsete ja korduvate istungipauside tõttu kaotavad tunnistajad ja menetlusosalised tihti usu menetluse tõsiselt võetavusse ning lõpuks lihtsalt ei ilmu enam kohale või näiteks vahetavad elukohta.
Toon näite. Kaks kohtualust olid pannud toime mitmeid maksukuritegusid. Asi võeti kohtumenetlusse 2003. aastal, otsus aga tehti aastal 2008. Otsus oli prokuröri ettepanekul lõpetada menetlus otstarbekuse kaalutlusel. Vahepeal olid istungite vahed veninud lausa pooleaastaseks ning ehkki mitu korda tehti katset istungeid sisuliselt läbi viia, oli ikka kas kohtualune haige või rahvakohtunik haige või oli mingi muu põhjus.
Teiseks aitab pausideta menetlemine kaasa menetluse kiirendamisele ja sellele, et otsuseni jõutakse üldmenetluses mõistliku aja jooksul. Seadusmuudatus näeb ette, et kohus võib üksikute eranditega arutada korraga ühte üldmenetluse asja. See võimaldab kohtul keskenduda konkreetsele kohtuasjale. Seaduses on toodud loetelu juhtumitest, millal kohtuliku arutamise edasilükkamisel on lubatud asuda arutama teist kohtuasja: näiteks, isiku pikaajaline haigus, ekspertiisi määramine (ekspertiisitulemuste saamisele kulub tavaliselt üks kuu) ning vajadus kasutada tõendite kogumisel rahvusvahelist õigusabi. Viimati mainitud asjaolu hõlmab ka juhu, kui vajalik isik asub välismaal.
Kui rääkida rahvusvahelisest õigusabist, siis nende taotluste maht on aasta-aastalt kasvanud. 2008. aastal esitati meile üle 700 taotluse. Kõige enam esitavad taotlusi Soome ja Saksamaa ning ka meie esitame neile kõige enam taotlusi. Soome taotluste aluseks on tihti narkokuriteod ja purjuspäi autojuhtimine, Saksamaa taotlused on suures osas seotud krediitkaardipettustega. Eestist anti eelmisel aastal välja kolm isikut: kaks Norrale ja üks Venemaale. Neljanda isiku USA‑le väljaandmise menetlus veel käib. Üks Venemaa palve isiku väljaandmise kohta jäeti ka rahuldamata.
Kriminoloogid on tähele pannud, et viimaste aastakümnete jooksul on eri riikide kriminaalpoliitika fookus liikunud kurjategijalt ohvrile. Eelkõige peegeldub see kriminaalpoliitilistes otsustes, aga ka ohvriabisüsteemides. Ohvrikesksemaks on muutunud ka Eesti kriminaalmenetlus. 2007. aasta alguses jõustus lepitusmenetlus. 2008. aastal lõpetati kriminaalmenetlus leppimise tõttu juba 99 kuriteo puhul (2007. aastal oli see arv kolm korda väiksem) ja valdava osa nendest moodustasid kehalise väärkohtlemise juhtumid, aga lepitusmenetlust kasutati ka ähvardamise ja mõningate muude asjade puhul.
Teatavasti saab menetlust uuendada, kui isik ei täida talle pandud kohustusi. Kuna seda on kahe aasta jooksul tehtud vaid ühel korral, siis võime praegu järeldada, et lepitusmenetlus on päris hästi tööle rakendunud.
Mõneti keeruline ja ohvrikauge on meie ohvriabisüsteem, sest eri laadi abi saab eri kohtadest. Seetõttu on keeruline abi taotleda ja lõpuks seda ka saada. Nii võib juhtuda, et abivajajad jäävad abist hoopis ilma. Teatavasti on Eestis olemas ohvriabiteenus, aga selle teenuse saamiseks ei pea olema tingimata kriminaalkuriteo ohver. Seda teenust saab politseijaoskondade juures asuvatest ohvriabikeskustest. Lisaks on meil riiklikud hüvitised kuriteoohvritele, mille maksmist korraldab Sotsiaalkindlustusamet. Taotleda saab neid pensioniametist. Kuriteoohvritele makstavate hüvitiste määr on viimaste aastatega tõusnud, samal ajal pole aga suurenenud hüvitiste saajate ehk kannatanute osakaal. Näiteks, 2008. aastal sai kuriteoohvrite hüvitist 16 inimest vähem kui 2007. aastal, kokku 188 isikut. Üks inimene sai 2008. aastal keskmiselt 11 700 krooni, ülemöödunud aastal aga 9800 krooni. Minu arvates viitab selline tendents vajadusele muuta ohvriabisüsteem kannatanukesksemaks ning luua ka Eestis üks keskne ohvriabikeskus, selle asemel et võimalikku ohvrit ametite vahel jooksutada.
2008. aastal kõige rohkem vähenenud kuritegude hulka kuuluvad kaks liiklusega seotud kuritegu: 14% on vähenenud joobes juhtimiste arv ning 51% liiklusnõuete rikkumine ettevaatamatusest. Kui üle-eelmisel aastal oli mootorsõiduki joobes juhtimine registreeritud kuritegude seas teisel kohal, siis 2008. aastal oli see nihkunud kolmandale kohale (teisele kohale oli tõusnud kehaline väärkohtlemine). Eelmise aasta lõpus jõustus osaliselt ka uus liikluspakett, kus täpsustati karistusõiguslikku vastutust teatud ohtlikumate rikkumiste eest ning seati karistus joobes juhtimise eest sõltuvusse joobe raskusest. Kuna lubatud piirkiiruse ületamine on üks peamisi raskete liiklusõnnetuste põhjuseid ning turvavöö mittekasutamine on tihti see asjaolu, mille tõttu õnnetuse tagajärjeks on inimese surm, nähti mõlema rikkumise eest ette ka kohased karistused. Aga siin on meil tegemist väärteokaristusega.
Valitsus kiitis aprillis heaks uue korruptsioonivastase strateegia aastateks 2008–2012. Selle raames oleme teinud tihedat koostööd soomlastega: Eesti Siseministeerium ja Soome justiitsministeerium algatasid kohalike omavalitsuste korruptsiooni vähendamiseks mõeldud abiprojekti, kus osalesid meie suurimad omavalitsused.
Korruptsioonivastase strateegia uuenduseks on võitlus korruptsiooni vastu erasektoris, mis on muu hulgas tähtis argument läbirääkimistel OECD‑ga. Erasektori korruptsiooni üks vorm on kartell ning sellevastase eelnõu saatis Justiitsministeerium aasta alguses kooskõlastusringile. Loodame, et valitsus saadab lähemal ajal eelnõu Riigikokku. Ilma selleta on konkurentsikuritegudega võitlemine üsna lootusetu. Seni oleme selles suhtes olnud pehmelt öeldes saamatud. Aastail 2005–2007 registreeriti vaid üks konkurentsikuritegu ning sedagi menetles kaitsepolitsei, kuigi selliste kuritegude uurimiseks on meil Konkurentsiamet. Eelmisel aastal registreeriti aga juba viis konkurentsikuritegu karistusseadustiku § 400 "Konkurentsi kahjustav kokkulepe, otsus ja kooskõlastatud tegevus" alusel. Kuid viis on ikka veel väga väike arv, pealegi pole neidki veel kohus arutanud. Minu arvates ei ole mõtet pead liiva alla peita ja öelda, et meie väikese majandusega riigis kartelle ei ole. Tartu Ülikooli ja Justiitsministeeriumi uuring näitas, et umbes 9% Eesti ettevõtjatest peab turukokkuleppeid oma tegutsemisvaldkonnas üsna levinuks.
Eespool mainitud eelnõu seadustab nn leebusprogrammi. Selle põhimõtteks on kohelda leebemalt kartelliosalist, kes kas teatab õiguskaitseasutustele esimesena kartellist, kui neil asutustel info selle kohta puudub või ei võimalda menetlust alustada, või esitab esimesena olulised tõendid õigusrikkumise kohta, kui menetluses tuvastatud asjaolud ei ole piisavad süüdimõistmiseks. Nendel juhtudel ja isiku suhtes, kes esitab omal algatusel esimesena leebuse kohaldamise taotluse, ulatub ülesnäidatav leebus täieliku immuniteedini ehk karistusest vabastamiseni. Tänu leebusprogrammile on kartellikuritegusid võimalik tulevikus senisest märksa edukamalt menetleda. Loodetavasti saavad ettevõtjad selle vajalikkusest ka aru, meie aga teeme kõik, et meie arusaamad ei põrkuks. Nii oleme korraldanud juba ühe teemakohase seminari koostöös kaubandus-tööstuskojaga. Seda tegevust on kavas jätkata.
Sama kartellieelnõuga luuakse juriidilisele isikule konkurentsiõiguse rikkumise puhul erandlik rahalise karistuse süsteem, kusjuures rahalise karistuse arvestamise aluseks on kuni 10% ettevõtja käibest. Seaduses nähakse ette alused, mille esinemise korral ei ole lubatud mõistetavat rahalist karistust vähendada rohkem kui pooleni ülemmäärast: näiteks, kui tegu on kartelli organiseerijaga, kui on kõrvaldatud tõendeid või kui on tegemist nn räige kartelliga. Räigeks kartelliks loetakse hinna fikseerimist, tootmismahtude piiramist, turgude jagamist ja kollektiivset boikotti kolmanda isiku suhtes, samuti kokkumängu riigihankemenetluses. Ka raskematel juhtudel jääb kohtule võimalus arvesse võtta isiku süüd kergendavaid asjaolusid, kuid seda siis juba seadusega piiratud ulatuses.
2008. aastal registreeriti 17% rohkem korruptsioonikuritegusid kui 2007. aastal, kokku 326 kuritegu. Minu hinnangul näitab see eelkõige õiguskaitse head tööd ja tõestab, et otsus anda suuremate omavalitsuste uurimine tagasi kapole oli õige samm, kuigi põhimõtteliselt on vägagi vaieldav, kas üks julgeolekuasutus peab üldse selliste asjadega tegelema.
Tõsine probleem on kriminaalmenetluse andmete lekitamine meediasse. Andmete ebaseaduslik avalikustamine riivab kolmandate isikute õigusi ning kahjustab süütuse presumptsiooni. Justiitsministeerium on kogunud prokuratuuri ning advokatuuri ettepanekud ning lähikuudel esitame valitsusele eelnõu, kus on täpselt reguleeritud, kes ja millist teavet võib kohtueelses menetluses üldse avaldada. Samuti tagame selle eelnõuga paremad võimalused lekitajaid tuvastada ning täpsustame vastutust andmete ebaseadusliku lekitamise eest. Tegelikult oleme praktilisi samme siin ka varem astunud. Selleks et uurida ja vältida menetlusinfo lekitamist õiguskaitseasutustest, lõime eelmisel aastal Riigiprokuratuuri juurde uurijate ametikohad. Nende ülesanne on viia läbi uurimist riigi peaprokuröri määratavates kriminaalmenetlustes. Muu hulgas on siin mõeldud juhtumeid, kus on kahtlus, kas uurimisasutus on erapooletu, või on tegu rikkumistega kriminaalmenetluses, sealhulgas ebaseadusliku menetlusandmete lekitamisega.
Korruptsioonivastasest strateegiast tuleneb ka korruptsioonivastase seaduse eelnõu, mille Justiitsministeerium 2008. aastal ette valmistas. See on eelnõu, mida loodan peatselt valitsuses arutama hakata. Kehtiv seadus käsib umbes 30 000 ametiisikul igal aastal deklareerida majanduslikke huve. Tegelikult on need deklaratsioonid kasutud. Ühest küljest ei saa me midagi teada ametiisiku tegelike huvide kohta, teisest küljest kogume kogu seda infot ikka veel paberil. Uue eelnõu järgi oleks majanduslike huvide deklaratsiooni esitamine seaduse alusel kohustuslik umbes 3000 kõrgemale ametiisikule, kelle elektroonilised deklaratsioonid oleksid avalikud ja ka sisulised. Lisaks sellele antaks riigiasutuse juhile ja kohalikule omavalitsusele õigus ise otsustada nende isikute loetelu, kellele asjaajamise läbipaistvuse ja korruptsiooni vältimise huvides pandaks kohustus esitada majanduslike huvide deklaratsioon. Uue korra järgi peaksid ametiisikud deklareerima ka välismaal asuvat vara ja seda vara, mida nad kasutavad, samuti annetusi, kingitusi, aga ka nõudeid ja kohustusi. Lisaks huvide deklareerimisele on eelnõus mitmeid uuenduslikke ettepanekuid huvide konflikti vältimiseks, näiteks, siseteabe ning avaliku vahendi kuritarvitamise keeld ja palju muud.
Mõned olulised 2008. aastal ettevalmistatud eelnõud on kas valitsuses või Riigikogus ning loodetavasti on võimalik ka need peatselt seaduseks saada. Üks selliseid käsitleb karistusjärgset kinnipidamist ja käitumiskontrolli võimaldamist. Karistusjärgse kinnipidamise puhul saab kalduvuskurjategijat ühiskonna turvalisuse nimel kinni pidada ka pärast seda, kui ta on karistuse ära kandnud. Selle eesmärk on kaitsta ühiskonda ohtlike kalduvuskurjategijate eest, kes ei vaja psühhiaatrilist sundravi ning keda ei ole muul moel võimalik mõjutada kuritegude toimepanekust loobuma. Seda kohaldatakse vaid väga ohtlike kurjategijate puhul. Teisel juhul, karistusjärgse käitumiskontrolli puhul, allutatakse süüdimõistetu järelevalvele ja tehakse temaga tööd, et muuta tema kriminogeenset käitumist.
Riigikokku on jõudnud riigivastaste kuritegude pakett. Siin on esmane eesmärk luua kord ja selgus, millised on riigivastased kuriteod, samuti korrigeerida sanktsioone nende kuritegude eest, mis ohustavad Eesti iseseisvust. Eelnõu järgi on kuritegu ka massiliste korratuste korraldamise ettevalmistamine ja korratustele üleskutsumine.
Riigikogu menetlusse on jõudnud ka nn jälituspakett, millega muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku ja teisi seadusi. Seni seaduste vahel laiali olnud jälitustoimingud ning nende üldised põhimõtted ja alused reguleeritakse kompaktselt ühes seaduses – kriminaalmenetlusseadustikus. Eelnõu eesmärk on korrastada kehtiv jälitustegevuse süsteem, näha ette kindlad alused, mille olemasolu korral on lubatud teha põhiõigusi riivavaid jälitustoiminguid, ning tõhustada ka järelevalvet nende üle.
1. jaanuaril 2009 jõustusid karistusseadustiku Justiitsministeeriumi ettevalmistatud parandused, mis muudavad karistatavaks ka raskest kuriteost osavõtu katse. See kõrvaldas lünga karistusõigusest ning nüüd on karistatav ka mõrva tellimine ja kuritegelik kokkulepe üksikute muude väga raskete kuritegude toimepanemiseks. Seejuures on nõutud, et "vandenõus" osaleja teeks vähemalt ühe täiendava teo, mis kinnitab kavatsust viia kokkulepe lõpuni.
Head Riigikogu liikmed! Millised on meie väljakutsed 2009. aastaks? Valitsus esitab 2009. aastal Riigikogule uued kriminaalpoliitika arengusuunad, mis peaksid kehtima aastani 2018.
Senise nelja-viie aasta jooksul oleme saavutanud kaks olulist eesmärki. Esiteks, registreeritud kuritegude arv on vähenenud 11%, 57 417 kuriteost 2003. aastal 50 977 kuriteoni 2008. aastal. Teiseks on teadliku ja järjepideva kriminaalpoliitika tulemusena vähenenud kinnipeetavate arv. Teatavasti ei sõltu kinnipeetavate arv niivõrd kuritegude arvust, vaid pigem riigi karistuspoliitikast ja karistusideoloogiast, eelkõige sellest, milliseid alternatiivkaristusi kasutatakse. Kui 2003. aastal oli Eestis 100 000 elaniku kohta 339 kinnipeetavat, siis 2008. aasta lõpuks oli see arv kahanenud 227‑ni. Nagu olen korduvalt tõdenud, on see arv ikka lubamatult suur. Näiteks, Soomes on 64 kinnipeetavat 100 000 elaniku kohta, Rootsis 74, Hollandis 100 jne. Murelikuks teeb ka vahistatute suur arv, mille põhjendatust sel aastal Justiitsministeeriumis kindlasti analüüsime ja teeme ettepanekuid.
Kinnipeetavate arvu vähenemisele on kaasa aidanud üldkasuliku töö laialdasem kasutamine. Kui 2003. aastal tegi üldkasulikku tööd 84 isikut, siis 2008. aastal juba 1892 isikut. Vanglakaristus on võimalikest alternatiividest kõige kallim ning rohkem tuleks kohaldada alternatiivkaristusi. Võtame näiteks narkosõltlased, keda vanglas on 500 ehk umbes 20%. Osa neist tuleks kohe suunata sõltuvusravile, mitte vanglasse. Narkomaaniaravi hind kuus on umbes 4000 krooni, üks kuu vanglas maksab riigile aga üle 14 000 krooni. Justiitsministeerium valmistab 2009. aastal ette seadusmuudatused, mis võimaldavad ravi kohaldada, aga ilma sotsiaalsüsteemita, kelle vastutada on ravikohtade olemasolu, ei suuda me häid mõtteid kuidagi teostada.
Vanglakaristus ei ole ülitõhus vahend. Ligi kaks kolmandikku kinnipeetavatest satub vanglasse tagasi, sest vabaduses ei pruugi nad leida elukohta, satuvad tagasi oma endisesse keskkonda ja vanade sõprade juurde. Kuid siin ei tohi riik hakata täitma omavalitsuste rolli. Jah, oleme plaaninud käivitada tugiisikuteenuse vanglast vabanenutele, aga põhiline teenusepakkuja roll jääb siiski omavalitsustele. Seetõttu on väga tähtis võtta vastu korrakaitseseadus ja muuta kohaliku omavalitsuse korralduse seadust. Korrakaitseseadus loob süütegude ennetuse süsteemi alused nii riiklikul kui ka omavalitsuse tasandil. Omavalitsuste konkreetsed ülesanded süütegude ennetamisel tuleb sätestada kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses.
Tahan tunnustada haridus‑ ja teadusministrit, kes on hakanud tegelema erikoolide süsteemi reformiga, ja soovin talle jõudu sellega lõpuni minna. Pikk tee on veel ees. Nii Justiitsministeerium, õiguskantsler kui ka Riigikontroll on aastaid viidanud vajadusele erikoolide kui vangla taimelava süsteem ümber kujundada ja nüüd, võib-olla mõneti ka õiguskantsleri kontrollkäikudest võimendatuna, on sellel suunal jää liikuma hakanud. Justiitsministeeriumis valmis koostöös Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli teadlastega uuring erikoolidest, mis annab pildi sellest, mis erikoolides praegu toimub. Uskuge mind, see pilt on ilusast väga kaugel. Aga hea on see, et Haridus‑ ja Teadusministeeriumis on valminud esialgne kontseptsioon, kus rõhutakse erikoolide õpilaste individuaalõppe ning rühmakodu põhimõtetele. Sama otsustavat lähenemist kui erikoolide puhul on vaja alaealiste komisjonide ümberkorraldamiseks, kelle tegevust praegu ei juhita ega koordineerita ning kelle võime alaealiste kuritegusid ennetada on pehmelt öeldes kaheldav.
No nii, umbes pool tekstist on veel ette kanda jäänud. Aga mis teha, aeg. Tegelikult on minu kõne tekst teile kõigile kättesaadav ja kuna siin on iga nüanss väga oluline, siis olen ma seda teksti ka järginud. Nii et ma jätan järgneva osa teile individuaalseks tööks. Aga ühel asjal ma kindlasti veel peatuksin.

Hea ettekandja! Teie aeg on läbi, aga kui te ütlete operatiivselt, siis selle ühe asja võite öelda. Palun!

Tänan, austatud juhataja! Ma tahan öelda seda, et Eestit viivad edasi külm pea ja ratsionaalne mõtlemine. Majandusprobleemide tekkides sihitult visklema asuda ning hävingut ja kaost kuulutada on ju tegelikult politikaanlus. Selles olukorras saavad jõudu juurde kõikvõimalikud kaikamehed, kellele kriminaalpoliitika on üksnes riiklik repressioon, vali kord ja pidev pasundamine karistuste karmistamisest ning vajadusest poliitikud, pätid ja vargad kinni panna. Mina olen seda meelt, et kaikameeste aeg võiks Eestis ükskord ka läbi saada. Tänan tähelepanu eest!

Tänan, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mind teeb murelikuks see, et te ei pea lugu kohtunike tööst. Te rääkisite selle ettekande raames pikalt üldmenetlusest ja kohtu tööst, kuid kahjuks on nii, et homme arutamisele tulevates kärpekavades te nagu ei jaga seda seisukohta, et kohus peaks olema tugev. Minu meelest on täitmata seitse kohtunikukohta, te ei ole mingit konkurssi neile välja kuulutanud. Üldmenetlus on muidugi ohus, katkematu üldmenetlus. Selle palgasüsteemiga te viite tasakaalust välja palgaproportsioonid eri võimuharude vahel. Kas teie selline suhtumine kohtunikkonda on tingitud sellest, et te soovite kohtunikkonda suukorvistada, või on siin mingid muud põhjused?

Oi, tänan! Hea küsimus jälle, Ain. See kuulub sellesse rubriiki, et ise küsin, ise vastan. Justiitsministeeriumil ei ole mingit kurja kavatsust kohtunike suhtes. Kohtunike palgad on seotud Eesti keskmise palgaga. Eesti keskmise palgaga, lisaks sellele, on seotud Riigikogu liikmete palk. Teatavasti näitasid Riigikogu liikmed üles initsiatiivi oma palga vähendamiseks, unustades minu arvates sealjuures, et Eestis kehtib ka põhiseadus. See on minu arvamus. Aga selle kohta langetab Riigikohus motiveeritud otsuse lähipäevil. Samas ei maksa unustada, et Riigikogu on juba vähendanud keskmise palgaga seotud ministrite töötasu 9,4%, see otsus jõustus 1. jaanuarist s.a. Täpselt samamoodi vähendati õiguskantsleri palka ja riigikontrolöri palka. Selles olukorras öelda, et kohtunike palk on midagi püha ja puutumatut, et nemad ei peaks panustama üleüldisesse avaliku sektori kärpesse, ei ole minu meelest väga järjepidev seisukoht. Me peame arvestama ka seda, et kohtutes töötavad lisaks kohtunikele kohtuametnikud. Kui me läheme seda teed, et me kohtunike palka minimaalsel määral ei muuda (kahetsusväärselt alanemise suunas), siis me peaksime võrdse kohtlemise printsiipi järgides sama kohtlemist rakendama ka kohtuametnikele jne, jne. Lõpuks jõuaksime välja selleni, et mitte kellegi palka ei saa muuta. Kahjuks ei ole see riigi majanduslikku situatsiooni arvestades lihtsalt võimalik.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea justiitsminister, hea sõber! Ma tänan sisuka ettekande eest! Aga mulle jäid kaks osa natuke arusaamatuks: esimene lõik ja viimane lõik. Esimeses lõigus kutsud sa üles kainet mõistust ja rahu säilitama (ma isegi ei mäleta, millal ma viimati napsi võtsin, ja ei tea, millal ma plaanin seda jälle võtta) ja rõhutad siin hädakisa. Ma ei saa hästi aru, kus see hädakisa on ja milles ta väljendub. Oma kõne lõpus ütlesid sa, et kaikameeste aeg on möödas. Ma olen sinuga nõus. Põhiline on, jumala eest, et vikatimeeste aeg ei tuleks selle asemele. Minu küsimus on: kas sa ei arva, et praeguses situatsioonis peaks avalikkust operatiivselt teavitama muutunud riskidest ja sellest, millised on ohud? Samamoodi võib ka kuritegevuse struktuur muutuda.

Aitäh! Armas sõber! Kui sa napsu ei võta, siis jääb sul kindlasti rohkem aega ajakirjandust lugeda ja sealt võid sa neid hüsteerilisi üleskutseid lugeda iga päev. Ka mina loodan, et vikatimees ei asenda kaikamehi. Aga mis puutub asja sisusse ehk sellesse konkreetsesse küsimusse, siis loomulikult tuleb ühiskonda ohtude eest hoiatada. Mul on hea meel, et seda on hakatud võrdlemisi tasakaalukalt viimasel ajal ka tegema. Inimesi on informeeritud riskidest, mis on seotud näiteks pangaautomaatide kasutamisega, mis on seotud krediitkaartide kasutamisega. Usu mind, selles suhtes tegutsevad nii Siseministeerium kui ka Justiitsministeerium iga päev. Iseasi on see, kas meie meedia on piisavalt vastutustundlik, et neid teemasid vastutustundlikult käsitleda. Nii kurb kui see ka ei ole, pean ma ütlema, et ei ole. Tihtipeale võetakse üks vajalik teavitus ja tehakse sellest hüsteeriline lugu, mille tagajärjel võib inimestele jääda mulje, et pangaautomaat ongi selline koll, mille juures igal juhul pension ära võetakse, kui sealt raha välja võtta. See on rohkem tõesti eetika ja vastutustunde küsimus. Aga loomulikult olen ma seda meelt, et kõigil ametnikel peab olema õigus, ma ütleksin isegi, et neil on kohustus ühiskonda võimalikest ja muutuvatest riskidest permanentselt informeerida. Selles suunas Justiitsministeerium ka tegutseb. Soovitan vaadata meie kodulehekülge.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Me menetleme, nagu sa väga hästi tead, kultuurikomisjonis praegu põhikooli‑ ja gümnaasiumiseadust, milles on üsna palju mahukaid teemasid, mis haakuvad Justiitsministeeriumi haldusalaga. Erikoolide küsimust on täna juba mainitud. Aga mul on selline küsimus. Üks suur teema, mis väga selgelt haakub sinu haldusalaga, on küsimused, mis seonduvad koolikohustuse täitmisega. Üsna palju küsimusi on tekkinud meil komisjonis ja ka üldsuses selle kohta, et kui noor inimene ei jõua kooli, kas tegemist on väärteoga ja kas sellisel juhul peaks olema nii, nagu paljudes Lääne-Euroopa riikides, kus on olemas ametid, kes leiavad need lapsed üles, karistavad lastevanemaid ja võtavad teatud meetmeid. Küll aga on tänaseks selgeks saanud, et menetluse käigus jäi Justiitsministeerium eriarvamusele. Kui see on nii, siis miks?

See vastus oli öeldud minu üldises ideoloogilises teesis. Ega kaikameetodiga ei ole kunagi õnnestunud ühiskondlikke protsesse juhtida. Ainuüksi vanemate karistamisest ei sõltu lõppastmes mitte midagi. Me võime neid karistusi määrata. Eriti küüniliseks muutub olukord siis, kui neid karistusi perekonna asotsiaalsete eluviiside tõttu ei täideta ja lõpuks lõpetab lapsevanem seetõttu oma karistustee näiteks asenduskaristust kandes arestimajas. Arestimajast on väga raske oma lapsi kasvatada. Kuskil peab olema mingisugune tasakaal pehmete väärtuste ja tugevate väärtuste vahel. Mina pooldan rohkem ikkagi selliste porgandimeetodite rakendamist, selle asemel et hakata kaikameetodit kasutama. Sellest on põhjustatud ka meie eriarvamus mitme kontseptsiooniga, mis on ringelnud.

Tiit Kuusmik, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma liigun ajas natuke tagasi, teie ettekande algusesse. Seoses Viru Ringkonnakohtu sulgemise ja Viru vangla avamisega oli väga palju vastakaid arvamusi eri ringkondades ja üldse elanikkonna hulgas. Aga küsimus on seda laadi. Kas ministeerium on teinud mingisuguseid järelmõjude uuringuid või uurinud seda, milline see situatsioon praegu on, kas see on hea või halb, on see positiivne või negatiivne? Millised tagajärjed sellel on olnud?

Aitäh! Esiteks, mõlemad otsused, nii Viru Ringkonnakohtu sulgemine kui ka Viru vangla avamine ei puuduta ju ainult Virumaad. Need puudutavad tervet Eestit. Mis puudutab Viru Ringkonnakohtu sulgemist, siis olen täiesti veendunud, et see oli ainuõige ja hea otsus, sest Viru Ringkonnakohtust on asunud Viru Maakohtusse tööle mitmeid väga tublisid kohtunikke ja selle tulemusena on Viru Maakohtus õigusemõistmise tähtajad hakanud lõpuks lühenema. See trend on väga positiivne. Justiitsministeerium jälgib väga tähelepanelikult, kuidas areneb õigusemõistmise olukord Viru Maakohtus. Ma ütlesin ka siin kõnetoolis, kui Viru Ringkonnakohtu kaotamist arutati, et kohtusüsteemi seisukohalt on esmatähtis esimene tasand. See esimene tasand Virumaal hakkab tööle minema. Siin on olnud ikka väga suuri probleeme. Viru vangla käivitamisel on olnud juba üks väga selge positiivne mõju ja see on tublide inimeste tööleasumine sellesse asutusse. Meil on Viru vangla koosseis peaaegu 100% komplekteeritud. Kõiki töötajaid ei õnnestunud paraku värvata Virumaalt, seal töötab inimesi isegi Tartust ja Tallinnast, rääkimata Rakverest. Aga see on õiguskorda ja riigi kohalolekut Virumaal ja eriti Jõhvis kindlasti märkimisväärselt tugevdanud. Nii et see on olnud positiivne. Pean siinkohal ütlema, et Viru vanglasse on üle viidud väga rasked kurjategijad, järelikult seab see ka sealsele personalile kõrgendatud nõudmised. Eks me vaata, kuidas see noor kollektiiv sellega hakkama saab.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! See, et eelmisel aastal kuritegevus ainult 1% tõusis, ei näita ju midagi. Meie lugupeetud peaminister ütles, et eelmisel aastal ei olnudki mingit kriisi ja kui see oli kriis, siis tema tahaks eluaeg sellises kriisis elada. Aga ei pea vist seapõrna pealt ennustama, et majanduslangus toob tõepoolest kaasa kuritegevuse tõusu. Teil peaks olema juba jaanuari kohta andmed olemas. Milline on selle aasta ning eelmise ja üle-eelmise aasta jaanuari suhe?

Aitäh! Vaata, Toivo, aeg lendab, eks ole, ja vanemas eas lendab aeg kiiremini. See, mida peaminister silmas pidas, oli aasta 2007, sellises kriisis sooviks ta elada. Kui me räägime 2008. aastast, siis on olukord juba teine. Jah, meil on olemas jaanuari numbrid. Meie suureks üllatuseks näitab kuritegevus märkimisväärset langustrendi. Miks see nii on, seda on väga raske hinnata. Ma hoiatan kõiki, kes hakkavad ühe kuu põhjal tegema mingisuguseid järeldusi. Tavaliselt on kolm kuud see aeg, mille põhjal me võime vaadata mingisuguseid tendentse. Aga nüüd, jah, on langustendents.

Toomas Trapido, palun!

Aitäh! Hea minister, tänan hea ettekande eest! Me oleme aeg-ajalt üles tõstnud prügistajate korralekutsumise teemat. Üks vahend oleks kindlasti ühiskondlikult kasulik töö. Praegu on seda võimalik kohaldada ainult kriminaaljuhtudel. Küsimus ongi selle kohta, kas on plaanis ka väärtegude korral kasutada ühiskondlikult kasulikku tööd ja kas te tulete sellise eelnõuga millalgi välja.

Aitäh! See eelnõu on plaanitud Justiitsministeeriumi 2009. aasta tööplaani. Mulle on meelde jäänud, et sellekohane märkus oli mu kõne selles osas, mida ma ei jõudnud ette lugeda. Jah, see tuleb. Ma olen üpris kindel, et me jõuame ära lahendada ka erimeelsused politseiga. Politsei on olnud väga kiivalt selle vastu, et nemad peaksid seda asja väärtegude puhul korraldama. Aga ma ei näe ka teist varianti. Lõpuks oleme me jõudmas kokkuleppele ja see eelnõu kindlasti tuleb. See tähendab ka seda, et nende tööde jaoks peab olema tellija, milleks on kohalik omavalitsus. Keegi teine neid asju organiseerida suurt ei saa. Käisin isiklikult Virumaal kohtumas kohalike omavalitsustega ja nende seisukoht oli väga positiivne. Me isegi leppisime kokku, et kui see asi peaks seaduseks saama ja loodetavasti ikka selle aasta jooksul, siis me võib-olla katsetame mingit projekti lisaks Tallinnale ka Narvas. Vaatame, kas see asi niimoodi käivitub või mitte. Igal juhul Narva linnapeaga selline jutt mul oli. Aga ei maksa otsida sellele prügistamisele lahendust jällegi karistustest. Kehtivas õigusruumis on kõigil omavalitsustel, kellel lasub kohustus oma heakorra eest vastutada, õigus rakendada nii sunniraha kui ka asendustäitmist ja süüdlastelt täiesti karistusväliselt need kulud sisse nõuda. Miks seda ei rakendata, sellest mina aru ei saa. Kas tõesti ei ole Eesti omavalitsustes nii palju spetsialiste ja tahet asjaga tegelda ning need kulud süüdlastelt sisse nõuda? Pigem minnakse seda teed, et loodetakse karistuspoliitikale. Kinnitan, et see on ääretult lühinägelik.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Te tõite välja, et viie aasta jooksul vähenes kuritegevus 11%. Muidugi, see võiks nagu ainult rõõmustada. Aga me teame, et tol ajal oli majanduse olukord palju optimistlikum ja parem kui praegu. Meie tulevik on majanduse mõttes teine, kui oli eelmisel perioodil. Siit küsimus. Mõned riigi poolt vastuvõetud seadusaktid tekitavad olukorra, kus kriminaalsus võib kasvada. Näiteks, te ise mainisite pangaautomaate. Aga mina püstitan pensioni maksmise korra muutmise teema. Kas teie nende seaduste või riigipoolse käitumise puhul annate eksperdihinnangu perspektiivile, mis võib toimuda, mis ohud ja riskid võivad meid oodata?

Aitäh! Ikka anname. Te väga õigesti mainisite pensionide kojukande ümberkorraldamist. Justiitsministeerium toetas seda 100%, sest riskid, kui postiljonid sularahaga kuskil maakohas ringi käivad, on määratult suuremad kui siis, kui pension kantakse pangaarvele. Selles osas leidsime, et see lahendus on väga hea. Nagu näitavad ka viimased küsitlused, on inimesed sellega väga rahul.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Ütlesite, et Justiitsministeerium valmistab 2009. aastal ette seadusmuudatused, mis võimaldavad ravi kohaldada ilma, ma ütlen veel kord, ilma Sotsiaalministeeriumita. Kohaliku omavalitsuse tasemel me kõvasti töötasime Sotsiaalministeeriumiga, et moodustada Kohtla-Järvele kaks madala läve keskust. Aga teie avaldusest võin ma aru saada, et riigi süsteem nende inimeste puhul, kes kasutavad uimasteid, praegu ei tööta. Ma arvan, et te olete oma meeskonnaga seda arutanud. Võib-olla võiks natukene laiemalt rääkida sellest, kuidas te näete Justiitsministeeriumi tulevikutööd nendest seadustest lähtuvalt.

Aitäh! Siin on väikene valearusaam. Ma ütlesin, et me kindlasti valmistame sel aastal ette seadusmuudatuse, mis korrastab seda süsteemi ja võimaldab suunata neid inimesi narkovastasele ravile. Me ei ole kunagi väitnud, et me hakkame narkovastast ravi korraldama. Selles osas me oleme Sotsiaalministeeriumiga lausa ministrite tasemel kohtunud ja palunud tungivalt Sotsiaalministeeriumi need ravikohad tagada. Siin ongi probleem. Sotsiaalministeeriumi eelarve on täpselt samamoodi väga pingeline ja nende prioriteedid ei pruugi sugugi alati ühtida Justiitsministeeriumi prioriteetidega. Äraseletatult: kui me ei näe tervikut, võib Sotsiaalministeerium näiteks öelda, et nende asi ei ole kurjategijate rehabiliteerimine, nende asi on tagada, et terved ja õiguskuulekad inimesed saaksid ravitud. Meie küsimus on jällegi, et need inimesed, kes õigusrikkumise teed on läinud, saaksid maksimaalselt efektiivselt taasühiskonnastatud ja et ka need, kes on narkosõltuvusse langenud, ei paneks toime õigusrikkumisi. Siin on olemas teatud huvide konflikti võimalus. Me üritame oma seisukohti Sotsiaalministeeriumiga kuidagimoodi ühtlustada. Loomulikult on siin üks variant veel: kohalikud omavalitsused, kelle elanike hulgas on narkomaania suur probleem, eraldavad oma eelarvest teatavad summad selliseks rehabilitatsiooniks ja loovad sundravikohti. Aga ka omavalitsused ütlevad, et nendel ei ole selleks vahendeid. Siin on omamoodi surnud ring. Ma väga loodan, et kohalikud omavalitsused hakkavad aru saama, et neil on kohustus oma territooriumi elanike ees, mis siis, et need inimesed on läinud õigusrikkumise teed. Seda vastutust ei saa üksnes riigile panna. Nii et see on kolmepoolsete läbirääkimiste küsimus. Kohtla-Järve on kindlasti üks riskipiirkond. Võib-olla me peaksime Kohtla-Järve asja eraldi käsitlema, nii Sotsiaalministeerium, Justiitsministeerium kui ka Kohtla-Järve linn, et leida ühised võimalused see asi käivitada. Ei ole mingit mõtet sellisel süsteemil, et me mõistame inimesed süüdi, paigutame narkosõltlased vangimajja, kus nad kannavad oma karistuse ära, ravi ei saa, tulevad tagasi, on endiselt narkosõltlased ja panevad doosi kättesaamiseks kohe toime uue kuriteo. Süsteem töötab siis pehmelt öeldes tühikäigul.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma olen täiesti siiras, kui ma ütlen, et kui must masendus võtab maad, siis tuleks teid kutsuda esinema ja eluisu tuleb jälle tagasi. Kõik need mõtted, mis täna siin kõlasid, on tõepoolest fantastilised, alustades sellest kartellindusest ja lõpetades sellega, et kaikameeste aeg võiks läbi olla ja et edu võti ei ole mitte karistamises, vaid kasvatamises. Aga öelge mulle täiesti siiralt. Teil on justiitsministrina tõepoolest olnud sellised progressiivsed mõtted, mis on meile kõigile kahe aasta jooksul olnud, nagu öeldakse, palsamiks hingele. Kas teile ei tundu, et te olete don Quijote, kes võitleb tuuleveskitega? Me näeme, kuidas kohtus avalikud protsessid kuhugi ei jõua, kartellid tegelikult toimivad ja kõik asjad kipuvad reaalsusest aru saavatele inimestele taas masendust tekitama. Kas te arvate, et teie võitlus võib olla lõpuks edukas?

Aitäh küsimuse eest! Peeglisse vaadates meenutan ma endale rohkem Sancho Panzat. Aga see võitlus on, jah, viimasel ajal kuidagi keeruliseks muutunud. Ma ei saa aru, miks Eestis on permanentne valimiskampaania ja miks valimiskampaania, näiteks europarlamendi valimiste puhul, nii vara käivitus. Oleks võinud pisut hiljem käivituda, oleks võib-olla mõne asja saanud veel ära teha.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma palun vabandust, ma ei olnud siin algusest peale ega kuulnud teie ettekannet! Võib-olla te olete seda teemat puudutanud. Minu küsimus on pühendatud alaealiste toimepandud kuritegude ennetamisele ja nende kuritegude arvule. Millised on tendentsid, kas selliste kuritegude arv on kasvanud ja mida võtab riik ette selleks, et selles sihtrühmas olukorda kuidagi parandada?

Aitäh! Juba 2005. aastal, kui minu kolleegiks valitsuses oli teie erakonna üks juhtpoliitikuid Kalle Laanet, me tulime kokku ja sõnastasime meie kahe ministeeriumi prioriteedid. Neid on nimetatud Laulasmaa prioriteetideks, kus tipus on võitlus alaealiste vastu toimepandud kuritegudega ja alaealiste poolt toimepandud kuritegudega. Need tegevused on ka vilja kandnud. Ma nimetasin ka oma ettekandes, et üks väga oluline asi on see, et kriminaalmenetlus alaealise suhtes oleks väga kiire, sellisel juhul on see ka tõhus. See on saavutatud. Keskmine menetlustähtaeg on praegu 3,5 kuud. Nii politseis kui ka prokuratuuris on spetsialiseerunud ametnikud tööks alaealistega. Ma väidan, et nii prokuratuuris kui ka politseis on tegemist väga professionaalsete ametnikega. Mis on kitsaskohad? Kitsaskohad on alaealiste asjade komisjonid, mille tegevus on teinekord äärmiselt formaalne. Kitsaskohad on erikoolid, mis on ikka veel kuritegevuse taimelava. Nii et probleeme on kuhjaga, aga need tegevused on ka tegelikult vilja kandnud. Mis puudutab otsest küsimust, kas kuritegevuslik foon alaealiste hulgas suureneb, siis jah, suureneb küll, aga sellel on ka üks väga selge demograafiline põhjendus. Nüüd jõuavad meie keeles kriminogeensesse ikka (seal on väga selge eavahe) suured põlvkonnad, kelle osakaal üldises kuritegevuses seetõttu paratamatult suureneb. Aga sellega ei saa leppida.

Helle Kalda, palun!

Aitäh! Kõik on sind juba kiitnud ja ma sellega ei jätka. Mind ajendas küsima hoopis üks hea kolleeg, kes küsis selleks, et saada selgust, et ei kuuleks ajakirjandusest või ei oleks kaksipidi mõtlemist. Kuna riigi 2009. aasta lisaeelarvet ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadust opositsioon praktiliselt arutada ei saa, siis ma küsin otse selle seadusmuudatuse kohta. Loen ette: "2009. aasta 1. märtsist kuni 2010. aasta 31. detsembrini võib määrata prokuröri ametipalga lühemaks ajavahemikuks kui üks aasta, seejuures võib kehtestada eelmisest perioodist madalama ametipalga." Äkki saaks selgitust. Ettekandes te rääkisite, et prokuratuuris töötavad professionaalid ja ka mina olen selles täielikult veendunud. Kas see töövaldkond väheneb, kas vähendatakse tööd, kas vähendatakse inimeste arvu? Kuidas seda küsimust tõlgendada?

Aitäh! Ei vähene töö, ei vähene inimeste arv. Sellepärast see seadusmuudatus seal ongi. Kehtiva prokuratuuriseaduse järgi määratakse prokuröride palk üheks eelarveaastaks, seda tehakse Vabariigi Valitsuse määrusega ja seda ei saa aasta keskel kehtiva seaduse alusel muuta. Vajalik on seda muuta selleks, et ka prokurörid panustaksid solidaarselt kogu avaliku sektori palgakärpesse. Me kärbime prokuröride palka. Prokuröride palga kärbe tuleb vastavalt valitsuse otsusele väiksem kui paljudel teistel ametnikel. Neile tehakse erand, nii nagu ka politseiametnikele. Neid ei taba see kärbe nii suurelt nagu mõningaid teisi eluvaldkondi, aga inimeste hulka süsteemis ei ole kavas vähendada.

Jaanus Rahumägi, palun!

Tänan! Härra justiitsminister! Eelmisel reedel toimus Pärnus Eesti Vabariigi haridusjuhtide konverents. See oli hästi tõsine ettevõtmine, kestis kaks päeva. Haridusjuhtidel oli üks väga suur probleem. Probleem seisnes selles, et kui viimase kümne aasta jooksul on arenenud politsei, omavalitsuste ja koolide koostöö, mis puudutab alaealisi, lapsi ja nende suhtes toime pandud kuritegusid, siis viimasel ajal on toimunud nagu taandareng. Põhjus on, ma olen nii aru saanud, selles, et andmekaitset käsitlev seadus ja sellest tulenevalt teised seadused on tegelikult just selles vallas teinud karuteene. Suhtlesin pärast ka politseijuhtidega samal teemal, miks on see taandareng. Nad ütlesid täpselt samamoodi, et nemad teeksid heameelega koolidega koostööd, aga andmekaitse on see, mis seadusele tuginedes ei lase sellisel moel toimida, nagu tegelikult oleks kõige efektiivsem.

Väga huvitav seisukoht, väga huvitav seisukoht! Kui on midagi konkreetset selle kohta, kui jutt on isikuandmete kaitse seadusest, siis olen valmis seda kohe ära kuulama. Tavaliselt on see asi välja näinud selliselt, et suure kärina ja mürinaga on löödud üles tees, et, oi, kuidas ma teeksin tööd, oi, kuidas mul läheks kõik paremini, kui isikuandmete kaitse seadust Eestis ei oleks. Kui on küsitud, milles on konkreetne mure, siis see konkreetne mure on olnud tavaliselt selline, mis on olnud väga lihtsasti äraseletatav. Ma hästi ei usu, et seal on mingi sisuline küsimus. Kui jutt on eri andmekogude pidamisest, siis andmekogusid on võimalik kõigil pidada, kuid seaduslikul viisil, ja andmekogu pidamine tuleb registreerida Andmekaitse Inspektsioonis. Seda ei taheta tavaliselt teha. Ma pigem arvan, et küsimus on seaduse mittetundmises ja tahtes leida süüdlane kuskilt mujalt, mitte tunnistada iseenda süüd.

Hea minister! Tänan teid ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Ain Seppiku! Kaheksa minutit. 

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma tahan tänada ja tunnustada justiitsministrit sisuka ja Rein Langile iseloomuliku irriteeriva ja sõnaka ettekande eest! Eriti soovin ma tähelepanu juhtida ettekande kohtute ja kohtunike tööd puudutavale osale mitmesuguste menetluste läbiviimisel ning üldse kohtute osale selle ettekande kontekstis.
Oma ettekande lõpus esitas justiitsminister võrdlemisi huvitavas sõnastuses oma nägemuse asjaoludest, mis Eestit selles olukorras ja käsitletavas valdkonnas edasi viivad, ning ka asjaoludest, mis ministri arvates on selles kontekstis taunitavad ja hukkamõistetavad. Minister nimelt märkis: "Lõpetuseks tahan öelda (Selleni ta küll päris ei jõudnud, aga sõnastus oli peaaegu selline. – A. S.), et Eestit viivad edasi külm pea ja ratsionaalne mõtlemine. (Seda ta ütles juba alguses. – A. S.) Majandusprobleemide tekkides sihitult visklema asuda ning hävingut ja kaost kuulutada on politikaanlus. Selles olukorras saavad jõudu juurde kõikvõimalikud kaikamehed (Jääb täpsustamata, kes need on. – A. S.), kellele kriminaalpoliitika on üksnes riiklik repressioon, vali kord  (Vaat  seda loosungit me tunneme ja mäletame. – A. S.) ja pidev pasundamine karistuste karmistamisest ning vajadusest poliitikud, pätid ja vargad kinni panna." Rein Lang lõpetab väga tõsise arvamusega: "Kaikameeste aeg peab Eestis läbi saama!" Kõva sõna igal juhul. Kuid justiitsminister Rein Langi puhul tuleb ikka ja alati arvestada põhimõtet, et ära käi minu sõnade, vaid minu tegude järgi. Silmas pean ma seda, et majandusprobleemide lahendamise sirmi varjus on justiitsminister asunud oluliselt kärpima kohtunike sõltumatust ning ära võtma nende sõltumatuse garantiisid. Seda protsessi saadab populistlik sõnamulin majandusraskustest ning vajadusest kulusid kärpida. Ehk Rein Langi ennast parafraseerides: tegemist on tõelise politikaanlusega.
Kuna meie hinnangul on politsei ja prokuratuur juba täitevvõimu poolt tasalülitatud, siis on kohtunike sõltumatus ja rippumatus valitsevale koalitsioonile ja nähtavasti ka Reformierakonnale pinnuks silmas. Ikka tehakse valitsejate arvates valesid otsuseid, ikka ei taheta kriminaalkorras karistada Reformierakonna poliitilisi vastaseid. Tõestuseks piisab kas või sellest, kui meenutada Tallinna endise abilinnapea Vladimir Panovi kohtusaagat, mis kestis enam kui neli aastat ja lõppes tema täieliku õigeksmõistmisega. Tõsi küll, Pärnu ringkonnaprokurör Pikma ei ole õigeksmõistmisega absoluutselt nõus ja ütleb, et see õigeksmõistmine ei ole ikka õigeksmõistmine.
Loomulikult ei meeldi selline kohtu sõltumatus valitsevale koalitsioonile. Seetõttu on asutud vargsi, lisaeelarve varjus, suukorvistama ka kohtunikkonda ning kärpima kohtuniku sõltumatuse seaduslikke, rahvusvaheliselt üldtunnustatud garantiisid. Mida ma konkreetselt silmas pean? Nimelt seda, et homme arutatava lisaeelarve n‑ö seadustepaketti on vaikselt ja märkamatult, kordan veel kord, vaikselt ja märkamatult torgatud ka kohtute seaduse § 134 kehtetuks tunnistamine. Selle seni kehtiva sätte kohaselt ei tohi palgakorralduste muudatuste tõttu kohtuniku palk väheneda ning palga vähenemisel hüvitatakse vahe riigieelarvest. Niisugune seadussäte on olemas. Tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud kohtunike sõltumatuse tagatise tühistamisega ning see on tehtud ainult ühel eesmärgil: muuta kohtunikkond kuulekaks täitevvõimu soovide suhtes ning saavutada kontroll kohtulahendite üle.
Meie arvates on siin peale kohtunike töö alahindamise tegemist ka põhiseaduses sätestatud võimude lahususe ja tasakaalu printsiibi olulise ning tahtliku rikkumisega. Teisiti Eesti Keskerakonna fraktsioon justiitsminister Rein Langi ja kogu Reformierakonna kaikamehelikku tegevust kohtunikkonna kallal seletada ei oska. Vaevalt seda teisiti saabki teha.
Juhin siinkohal Riigikogu tähelepanu ka sellele, et justiitsministri selline tegevus on karjuvas vastuolus Euroopa kohtunike harta artikliga 8, mis sätestab samuti, et kohtuniku tasu ei tohi sõltuda tema töötulemustest ega väheneda tema ametisoleku ajal. Nii on seal kirjas. See ei ole niisama sõnakõlks, vaid üks põhilisi kohtunike sõltumatuse rahvusvahelisi garantiisid.
Praegu on juba täitmata seitse kohtuniku ametikohta ning palgakorralduse radikaalse muudatusega viiakse meie arvates tasakaalust välja eri võimuharude palga tasakaal.
Lugupeetud kolleegid! Asi pole mitte niivõrd palgakärpe suuruses (meie kohtunikud saavad ka edaspidi suhteliselt head palka), vaid kohtuniku sõltumatuse garantiide kaotamises ning nende allutamises täitevvõimu suvale. Justiitsminister ja kogu valitsev koalitsioon soovivad ilmselt kaotada Eestis sõltumatu kohtupidamise. See on juba oht demokraatiale üldse.
Lõpetuseks. Meie fraktsioonil on juba ammu tekkinud põhjendatud kahtlus (me oleme selle kohta arupärimiste korras ka väga palju küsinud), et Eesti on valitseva koalitsiooni ajal kaugenemas õigusriigi põhimõtetest. Sellest on viimasel ajal väga palju ka avalikkuses räägitud. Sedasama tõestab soolise võrdõiguslikkuse seaduse menetlus siin Riigikogus, mis täna kahetsusväärsel kombel jätkub. Minu kirjeldatud kohtunike sõltumatuse piiramine on jälle üks samm selles suunas. Eesti Keskerakond ei saa kindlasti Eesti sellise arenguga nõustuda. Tänan teid!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu esindaja Karel Rüütli! Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Seoses tänase aruteluga kriminaalpoliitika arengusuundade üle aastani 2010 ja 2008. aasta olukorrast lubage mul Rahvaliidu fraktsiooni nimel peatuda mõnel meie arvates ühiskonna jaoks olulisel teemal ja probleemil.
Kõigepealt tahame siiralt tunnustada õiguskaitseorganite tegevust ja tulemusi narkokuritegude avastamisel. See valdkond peab meie arvates jätkuvalt olema üks esmaseid prioriteete kuritegevusvastases võitluses. Samuti oleme põhimõtteliselt nõus justiitsministriga, et vaja on korrastada kuriteo läbi kannatanute abistamist ning luua Eestis üks keskne ohvriabikeskus, selle asemel et niigi traumeeritud inimesi eri ametite vahel lihtsalt jooksutada.
Mis puudutab ministri hinnangut kuritegevuse olukorrale, siis statistika võis tõepoolest näidata kuritegevuse kasvuks eelmisel aastal ainult 1%, kuid see oli eelmisel aastal. Meie arvates ei ole õige end protsentidest petta ja uinutada lasta. Justiitsministri toodud statistika petlikkuses selguse saamiseks piisab vestlemisest inimestega ja mitte ainult kaugemates maapiirkondades, vaid ka Tallinna lähiümbruses, kus on loobutud politseile riisumistest ja vargustest teatamisest, kuna usk, et süüdlased suudetakse kindlaks teha, on inimestel kadumas või täiesti kadunud.
Ma usun, et ka härra Lang tunnistab fakte, et praegu on sotsiaalne olukord ühiskonnas hoopis erinev isegi paari kuu taguse ajaga võrreldes. Vaadata on vaja reaalset olukorda ja trende ning tendentse, et olla valmis adekvaatselt reageerima muutuvale olukorrale, muidu võime varsti olla kuritegevusvastase võitlusega samas seisus, nagu on valitsus oma kahe viimase aasta eelarvepoliitikaga.
Me ei ole veendunud selles, et korruptsioonikuritegude uurimise andmine kaitsepolitsei alluvusse oleks andnud häid resultaate. Pigem tundub, et aeg-ajalt kulutatakse väheseid ressursse ebamõistlikult, mille tõttu on esinenud märke, et kannatama on hakanud kaitsepolitsei põhitegevuse tulemuslikkus, milleks on ikkagi riigi julgeoleku tagamine. Ka selles osas oleks meie arvates vaja keskenduda olulistele lõikudele, mitte totaalsele kahtlustamisele ja tondi nägemisele kõigis tegevustes, millel ei pruugi riigi julgeolekuga mingit pistmist olla. Peame vajalikuks veel kord rõhutada prokuratuuri ning teiste uurimis‑ ning jälitusorganite tegevuse üle tsiviilkontrolli tõhustamise vajadust.
Eeluurimisaegset kinnipidamist esineb liiga palju ja liiga pikka aega, mis näitab kohtueelse kriminaalmenetluse aeglust, nõrkust ja puudujääke. Enne võetakse inimene kinni ja esitatakse kahtlustus, alles siis asutakse tegelikke süütõendeid otsima. Olen ka varem tähelepanu juhtinud sellele, et meie arvates esineb mõnel juhul kriminaalasjades ebaproportsionaalselt suure jõu rakendamist ja inimeste väärikuse alandamist. Samuti ei ole senini lõplikku selgust logifailide säilitamise ja kontrolli küsimustes. Tõsine probleem on ka kriminaalasjade menetlusandmete ebaseaduslik lekitamine meedia kaudu avalikkusele, mis riivab jämedalt uurimise alla sattunud isikute põhiseaduslikke õigusi, eriti süütuse presumptsiooni põhimõtet ning võib saada takistuseks õiglasele kohtumõistmisele.
Kõiki neid probleeme on justiitsminister ka ise tunnistanud. Loodame siiralt, et valitsus suudab siin lähiajal oma lahendustega välja tulla. Peame vajalikuks märkida, et kriminaalpoliitika teostamisel on oluline roll muu hulgas kohtute sõltumatul, erapooletul ning ausal tegevusel ja kohtupidamisel mõistliku aja jooksul. Tahaks loota, et ministri kinnitused kiiremast kriminaalmenetlusest seoses katkematuse ja viivitamatuse põhimõtete rakendamisega ka tõeks osutuvad.
Seoses õigusemõistmisega tahame juhtida tähelepanu Eestis seni mõneti vähe käsitletud teemale, mis puudutab kohtuvõimu läbipaistvust ja avalikkuse kontrolli selle tegevuse üle. Euroopas rõhutatakse põhjendatult seda, et kohus kui sõltumatu kolmas võim, kes teostab õigusemõistmist, peab olema samamoodi läbipaistev ja avalikkuse kontrolli all nagu seadusandlik ja täitevvõim, eelkõige poliitikud. Kui meil Riigikogu ja valitsuse liikmed ning teised kõrgemad riigiesindajad on avalikkuse ja meedia terava tähelepanu all, siis kui palju me tegelikult teame kolmanda võimu esindajate võimalikest seostest ja sidemetest eri ringkondadega, mis võivad mõjutada kohtuprotsesside käiku ja tehtavaid otsuseid?
Kahtlemata on kriminaalpoliitika kujundamisel ja elluviimisel oluline riigi vastavate struktuuride ning kohaliku omavalitsuse organite ja asutuste koostöö. Meile tundub, et nii senine regulatsioon kui ka uus korrakaitseseaduse eelnõu, mis Riigikogu menetluses on, on liiga üldsõnalised ega anna selgeid aluseid koostööks, sealhulgas jätavad lahtiseks omavalitsuste jaoks ka praegusel ajal tervikuna väga hella teema, milleks on korrakaitsega seotud tegevuse finantseerimine. Ilma selguseta korrakaitse pädevuse jaotuse ja rahastamise küsimustes on heale koostööle raske loota. Tänan!

Tänan! Ma palun läbirääkimiste voorus Riigikogu kõnetooli justiitsminister Rein Langi, kes on tulenevalt kodu‑ ja töökorra seaduse §‑st 71 soovinud esineda sõnavõtuga!

Austatud juhataja! Kõigepealt tahan ma tänada Karel Rüütlit väga sisuka seisukoha eest! Ma saan aru, et mis puudutab kriminaalpoliitikat, siis selles osas on Rahvaliidu fraktsioon Justiitsministeeriumi liitlane selle raske valdkonna edasiarendamisel.
Siinkohal, kuna Karel Rüütli tõstatas selle teema, veel üks kord kohtupidamise venimisest. Ma kasutan juhust, olles parlamendis, ja avaldan täielikku arusaamatust ja mõistmatust, miks ei ole õiguskantsler langetanud otsust prokuratuuri taotluse kohta Villu Reiljanilt saadikupuutumatuse äravõtmise suhtes. Kõik seadusest tulenevad tähtajad on õiguskantsleril siin ammuilma möödas.
Teiseks tahan kinnitada Keskerakonnale, et ei Justiitsministeeriumil ega Vabariigi Valitsusel ei ole mitte mingisugust kurikavalat plaani kohtute sõltumatust riivata. Hoopis vastupidi, Justiitsministeerium on igati kaasa aidanud uue kohtute seaduse saamisloole. Kohtute seaduse esialgne versioon on valmis, seda on teinud kohtunike töögrupp eesotsas Riigikohtu esimehega. See on põhjustanud kohtunike hulgas väga palju vaidlusi ja, mis minule hämmastav tundub, väga paljud kohtunikud on seda meelt, et nad heameelega jätkaksid Justiitsministeeriumi tiiva all, mis ei ole Justiitsministeeriumile vastuvõetav. Mul on väga hea meel, et ma olen saanud liitlase Keskerakonna näol, kes kindlasti seda kohtute seadust, kui ta lõpuks valmib, asub toetama.
Aga hea sõbra Aini etteastele ma lisan lihtsalt ühe kommentaari: see oli imeilus kõne ja hea oli vaadata, et isegi Keskerakonna liikmed selle peale muigasid. Tänan!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Tulenevalt kodu‑ ja töökorra seadusest Riigikogu selle punkti arutelu lõppemisel otsust vastu ei võta. Esimese päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni esimehe Marko Pomerantsi!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Tõepoolest, teie ees on maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse eelnõu, mis on ette valmistatud tänaseks teiseks lugemiseks. Ma tutvustan teile olulisemaid muudatusi võrreldes Riigikogus esimese lugemise läbinud eelnõuga.
Algatuseks tuleb öelda, et muudatusettepanekuid selle eelnõu kohta laekus Eestimaa Rahvaliidu fraktsioonilt kuus, millest nad ühe tagasi võtsid, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonilt kolm, millest fraktsioon kaks tagasi võttis, ja Riigikogu maaelukomisjon esitas kuus muudatusettepanekut. Lisaks keskkonnakomisjon ise, kuulates ära Maa-ameti esindajate arvamuse, kes olid valitsuspoolseks eelnõu ettevalmistajaks, vormistas selle põhjal seitse muudatusettepanekut.
Aga nüüd kõigest järgemööda. Esialgse eelnõu §‑s 3 oli selle koha peal, kus oli juttu maast, mis sisaldab maavara maapõueseaduse tähenduses, kirjas, et sellise maatüki omandamine kasutusvaldusest on võimatu. Samal ajal maatükkide puhul, millel on looduskaitselised ja muinsuskaitselised piirangud, oli see võimalik. Niisiis ongi eelnõus tehtud selline ettepanek: "Maad, mis sisaldab maavara maapõueseaduse tähenduses, võib omandada keskkonnaministri loal. Loa andmise või sellest keeldumise otsustab keskkonnaminister kooskõlas maapõueseadusega, arvestades maavarale juurdepääsu ja maavara kaevandamisväärsena säilimise tagamise vajadust." Võib olla ka nii, et maavara ei asu mitte kogu maatükil. Sellisel juhul on võimalik läbi viia kinnistute jagamine või katastriüksuste eraldamine. Juhul kui maavaraga maatükki ei saa omandada, siis saab omandada selle osa, kus seda maavara ei ole.
Diskussiooni tekitas see eelnõupügal, kus räägiti sellest, kes ei saa maad omandada. Üks maa mitteomandamise tingimus või põhjus oli võlgnevuste esinemine riigi ees. Aga see on liialt abstraktne, arvati diskussiooni käigus. Niisiis ongi tegemist sellise muudatusettepanekuga, mis seda võlgade asja konkretiseerib. Peetakse silmas neid võlgnevusi, mis on seotud kasutusvaldusega või maa erastamisega varasemal perioodil. Nii et asi on konkreetsem.
Paragrahv 5 käsitleb maa omandamise õiguse tekkimist. Teatavasti oli esialgses eelnõus kirjas kümme aastat. Komisjoni diskussiooni käigus sai selleks õiguseks kaks aastat alates kasutusvalduse seadmisest. Paljudel juhtudel on tegelikult juhtunud või juhtumas see, et kümme aastat on möödunud ja ei ole lihtsalt seadust, mis reguleeriks, mis saab edasi. Aga ka värskemate kasutusvalduste puhul tekiks kahe aasta möödumisel see õigus kasutusvaldus omandada. Väikese vahemärkusena ütlen, et tegemist on tõepoolest õigusega, selle seaduse jõustumisel ei kohusta keegi kasutusvaldust omandama, see annab vaid võimaluse. Kuidas omandamise taotlust esitada? Lähtudes muudatusest §‑s 5, sai § 7 lõige 1 sõnastatud järgmiselt: "Kasutusvaldusse antud maa omandamiseks esitab kasutusvaldaja maa võõrandamise korraldajale kirjaliku taotluse pärast maa omandamise õiguse tekkimist, kuid mitte hiljem kui kolm kuud enne kasutusvalduse lõppemist." Miks see lõpptähtaeg tähtis on? Seetõttu, et siis oleks ka omandamise protseduuri läbiviijal selge, kas alustada maa omandamisega seotud toiminguid või järgneb sellele näiteks kasutusvaldusest loobumine või, vastupidi, kasutusvalduse pikendamine, ja et ei tekiks sellist aega, kus tähtajad on möödas, aga on ebaselgus.
Maa võõrandamise eeltoimingutest on juttu §‑s 8. Siin juba mainiti vajadust näiteks maavaraga kinnisasja jagada. Need jagamisega seotud kulud kannab maa omandaja. Aga kui minna edasi järgmise paragrahvi juurde, § 9, siis on näha, et tegelikult dokumentaalselt tõendatud kulud, mis on maa jagamisega seotud, arvestatakse maa ostuhinnast maha.
Eelnõu esialgses versioonis oli ka maa ostuhinna küsimus väga lakooniliselt esitatud, nüüd on olemas § 9, mis räägib maa ostuhinna määramisest. Selle lõige 1 ütleb, et tegemist on maa hariliku väärtusega. Lõige 2 räägib sellest, et maa ostuhinna määramiseks tellib võõrandamise korraldaja maa erakorralise hindamise. Maa hindamisel lähtutakse maa sihtotstarbest ehk tegemist on põllumajandusmaaga ja sellisena seda ka käsitletakse. Ei hakata leiutama, mis siis saab, kui sihtotstarvet muuta ja tahetakse sinna põllu peale ehitada hoopiski maju. Ilmselt ei ole see hetkel ka väga aktuaalne: põldu on mõistlik pidada siiski põlluna, mitte maju täis ehitada. Maa hindamisel ei arvestata ka maad koormavat kasutusvaldust. Hindamisakt ei tohi riigivara võõrandamise otsuse tegemise ajal olla vanem kui kuus kuud.
Diskussioon oli meil ka selle üle, kas piisab ühest hindamisest või peaks, lähtudes kas maatüki suurusest või tema võimalikust maksumusest, olema ka näiteks teine hindamisakt kõrvale panna, et neid võrrelda. Leiti, et sellise piiri seadmine on üsna mõttetu ja tekitab rohkem segadust, kui sellest abi on. Pigem on ikkagi mõistlik ja loogiline see, et hindamise käigus maa võõrandaja ja hindaja püüavad saavutada ühist arusaama maa õigest hinnast.
Veel võib-olla paar märkust. Siin oli diskussioon, lähtudes maaelukomisjoni ettepanekust, millised kulud peaksid veel olema ostuhinnast maha arvatud. Ettepanek oli arvata ostuhinnast maha omaaegse katastriüksuse ja kinnisasja moodustamisega seotud kulud ja lisaks veel maa väärtuse tõstmisega seotud kasutusvaldaja poolt tehtud dokumentaalselt tõestatud kulud. Kui seal on maad raadatud või on tehtud mingisuguseid maaparandussüsteeme, siis ka need kulud oleksid maha võetud. Aga täna sellest rääkima hakata ei ole vist väga mõistlik. Seda enam, et väga ebaselge on ju olukord ka dokumentidega, kellel neid on ja kellel neid pole. Kui põllupidaja on võtnud kasutusvaldusesse maa kümneks või viieteistkümneks aastaks, siis on ta kindlasti ju arvestanud sellega, et selle maa pealt kasu saada, ja seetõttu teda ka väärindanud, mitte võtnud sealt, mis võtta annab. See ettepanek ei leidnud toetust.
Tahan tähelepanu juhtida viimasele muudatusettepanekule, tegelikult veel ühele, muudatusettepanekule nr 18. Selle muudatusettepanekuga jäetakse maareformi seaduse § 23³ lõikest 6 välja sõnad "kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja". Muudatusega jäetakse kasutusvalduse taotlejate eelistamise alusest välja jätkusuutlikkuse nõue, et vältida olukorda, et vallavolikogu hakkab häälteenamusega otsustama, kumb põllumeestest on jätkusuutlikum või jätkusuutlik. Sel ei ole päriseluga ilmselt väga palju pistmist.
Muudatusettepanek nr 19 sai meil viimasel hetkel otsustatud. Selle sisu on see, et jätta eelnõu §‑st 14 välja säte, millega muudetakse maareformi seaduse § 34¹ lõiget 1. See puudutab selliseid maatükke, mis on antud Eesti NSV taluseadusega tasuta kasutamiseks 99 aastaks, õigusega maatüki kasutamise õigus pärida. Kui esialgses eelnõus oli ettepanek, et üsna lühikese aja jooksul peaksid selliste maatükkide kasutajad seadma konkreetse kasutusvalduse, siis me leidsime, et ilmselt erinevatel, varem tekkinud ootustega seotud põhjustel seda niimoodi väga hea reguleerida ei ole. See tähendaks ka asjaõigusseaduse rakendamise seaduse ja maareformi seaduse vastavate sätete omavahelisse kooskõlla sättimist. Seetõttu leiti, et mõistlik on see küsimus lahendada maareformi seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise käigus, mis sellel aastal Keskkonnaministeeriumil plaanis on.
Komisjoni otsus oli järgmine: vaadati muudatusettepanekud üle, esitati teile tekst teiseks lugemiseks ning ettepanek on teine lugemine lõpetada, saata see eelnõu kolmandale lugemisele ja seadusena vastu võtta.

Teile on mõned küsimused. Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Mind huvitab lisaselgitus maaelukomisjoni 14. ettepaneku kohta, mis puudutas katastriüksuse ja kinnisasja moodustamisega ning maa väärtuse tõstmisega seotud kasutusvaldaja tehtud dokumentaalselt tõestatud kulude mahaarvamist. Sa ütlesid, et maaparanduse kulud või väärtuse tõstmisega seotud kulud ei ole väga lihtsalt dokumentaalselt tõestatavad. See puudutab ju ainult osa sellest ettepanekust. Väga selgelt on ikkagi katastriüksuse moodustamisega seotud kulud dokumentaalselt tõestatud, muidu seda maad selle kasutaja käes lihtsalt ei oleks. Mis on see põhjendus, miks neid kulutusi ei võiks maa ostuhinnast maha arvestada? Need on ju reaalselt, dokumentaalselt tõestatud kulud.

Omal ajal, kui inimesed vormistasid kasutusvalduse, polnud neil võib-olla mingisugust teadmist, missugused on reeglid maa omandamiseks, või nad polnud kindlad, kas nad seda kunagi teha plaanivad. Vastavalt omaaegsele seadusele nad need kulutused pidid tegema ja tegidki. Komisjonis lihtsalt ei leidnud üksmeelset toetust arusaam, et need kulutused peaks praeguses maa omandamise protsessis maha arvama.

Hea ettekandja! Suur tänu teile ettekande eest ja küsimustele vastamise eest! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Võime minna eelnõu 380 muudatusettepanekute juurde.
Esimese muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. Teise muudatusettepaneku on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon ja juhtivkomisjoni seisukoht on täielikult arvestada. Kolmanda muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. Neljanda muudatusettepaneku on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on sisuliselt arvestada. Viienda muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. Kuuenda muudatusettepaneku on esitanud maaelukomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on sisuliselt arvestada. Seitsmenda muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. Kaheksanda muudatusettepaneku on esitanud Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon ja juhtivkomisjoni seisukoht on osaliselt arvestada. Üheksanda muudatusettepaneku on esitanud maaelukomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on sisuliselt arvestada. Kümnenda muudatusettepaneku on esitanud maaelukomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on täielikult arvestada. 11. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. 12. muudatusettepaneku on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon ja juhtivkomisjoni seisukoht on mitte arvestada. 13. muudatusettepaneku on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon ja juhtivkomisjoni seisukoht on mitte arvestada. 14. muudatusettepaneku on esitanud maaelukomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on mitte arvestada. 15. muudatusettepaneku on esitanud maaelukomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on mitte arvestada. 16. muudatusettepaneku on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon ja juhtivkomisjoni seisukoht on mitte arvestada. 17. muudatusettepaneku on esitanud keskkonnakomisjon. 18. muudatusettepaneku on esitanud maaelukomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on täielikult arvestada. 19. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud.
Juhtivkomisjoni seisukoht on teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.
Protseduuriline küsimus, Marek Strandberg, palun!

Mul on palve teha enne järgmise päevakorrapunkti arutamist, mis on vist meie eelnõu, kümneminutiline vaheaeg, kui võib.

Aitäh! Austatud Riigikogu liige! Vaheaega saab võtta enne hääletamist, see on nii vastavalt kodu‑ ja töökorra seadusele. Hetkel ei ole meil tegemist hääletamisega. Rohkem protseduurilisi küsimusi ei ole.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni aseesimehe Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Oleme esitanud Riigikogule riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille sisu on küllaltki lihtne. See võimaldaks riiklikku pensioni saada pensionikindlustatud isikutel, kes paiknevad põhimõtteliselt ükskõik millises maailma osas, mitte ainult nendes riikides, kellega on sõlmitud vastastikused lepped. Idee on selles, et tuleks suhtuda usalduslikult inimeste tehtud töösse ja riigile antud pensionikindlustuspanustesse ning võimaldada inimesel leida Eesti riigipensioni saades endale sobilik elamis‑ ja töökoht või pigem elamis‑ ja vanaduspõlve veetmise koht kus iganes maailmas.
Põhjus, miks me selle eelnõu oleme esitanud, on lihtne. Praegu on see võimalus vaid valitud riikides. Samas me teame, et muutused kas või maailma kliimaski on sellised, et ega me ausalt öelda ei oska ennustada, milline hakkab olema sobilike ja meeldivate elupaikade jaotus inimese jaoks näiteks järgmise kümne, järgmise kahekümne või järgmise neljakümne aasta pärast, kus tegelikult elavad need inimesed, kes praegu sisenevad pensionisüsteemi. See on üks osa sellisest n-ö üldisest usaldusmehhanismist, sest meile tundub ja ka pistelised küsitlused kinnitavad seda, et tegelikult enamik pensionisaajaid ja pensionisüsteemi tulevikus sisenejad ehk tänased töötajad ei teagi sellist tõsiasja, et neil puudub tegelikult riikliku pensioni osas vaba valiku võimalus saada seda ükskõik millisel maal, kus nad tulevikus oma pensionipõlve veeta soovivad.
Tõsi, on olemas riike ja mitte vähe, mille puhul on lugu selline, et nad eeldavad, et nende enda pensionärid ja pensionikindlustatud on nende enda riigi majanduse edendajad ja selles mõttes osaliselt natuke sunnismaised või pensioniorjastatud, kuidas öelda. Nad peavad oma pensioni kindlasti ära kulutama ühes või teises majandusruumi osas. Ma arvan, et Eesti puhul ei ole see väga mõistlik. Tegelikult õnnestub selliste sammudega inimestesse sedasama usalduse alget sisestada ja toimetada sellisel moel, et inimesed ei hakka kaalutlema selle üle, kas nende valik töötada Eestis on ikka kõige õigem, et äkki mõnes muus riigis on pensioni saamise võimalus nagu kosmopoliitsem ja üleilmsem.
Lühidalt öeldes see eelnõu selline ongi. Arusaadavalt on selliseid kaalutlusi, ma pean neid valdavalt merkantiilseteks kaalutlusteks, miks soovitakse hoida pensionimakseid ühe või teise majandusmaailma osa või riigi piiride sees. Samas ei ole see mõistlik tuleviku kontekstis. Ma kujutan ette, et tegelikult ei pruugi see seadus puudutada kuigi paljusid inimesi, ta puudutab neid, kes soovivad kosmopoliitselt oma tulevikku valida. Teisalt võib see olla ka teistpidi, sellepärast et nagu juba sissejuhatuses mainitud, ei tea me väga täpselt, millised hakkavad olema kliimaolud ja inimesele sobilike elupaikade olud ja mustrid juba õige lähedases tulevikus. Lähedases just nimelt sellesama pensioniealiseks saamise kontekstis.
Küsimus ei olegi siis milleski muus kui õiglusele, arengule ja liikumisvabadusele keskendumises. Loodetavasti võiks selline muutus riikliku pensionikindlustuse seaduses leida ka Riigikogu toetust, kuigi Riigikogu sotsiaalkomisjon oli selle asja käsitlemisel küllaltki kriitiline ja, ütleme niimoodi, inimeste liikumisvabadust ja valikuvabadust mitte just väga palju toetav. Üllatuslikult olid seda ka sotsiaalkomisjoni muidu end liberaalseks nimetavad liikmed, kes pidasid sellist merkantiilset inimeste liikumise piirangut täiesti mõistlikuks ja oluliseks.
See ongi minu poolt lühidalt kõik selle eelnõu kohta. Tänan teid!

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Sotsiaalkomisjon seda eelnõu tõepoolest ei toetanud, häältega 4 : 0 otsustati esimest lugemist mitte lõpetada. Järgnevalt pisut selgitan, miks see nii oli.
Pensione makstakse välja isikutele, kellel on Eestis pensioniõigus tekkinud, kui nad elavad Eesti Vabariigis või mis tahes Euroopa Liidu liikmesriigis või nendes riikides, kellega Eesti on sõlminud kahepoolsed sotsiaalkindlustuslepingud. Nendeks riikideks on Ukraina, Kanada, Venemaa Föderatsioon, Soome, Läti, Leedu ja Holland. Soome, Läti, Leedu ja Hollandiga sõlmiti lepingud varem, kui Eesti astus Euroopa Liitu, ja need riigid on kaetud Euroopa Liidu liikmesriigiks olemise kaudu.
Miks ei saa maksta pensione välja isikutele, kes elavad ükskõik millises riigis, ka nendes riikides, kellega meil ei ole diplomaatilisi suhteid ega kahepoolset lepingut? Vastus on väga lihtne: need põhjused on eeskätt praktilised. Kui meil ei ole selle riigiga kokku lepitud töökorraldust, siis kuidas meil on võimalik kindlaks teha, kas see isik jätkuvalt elab seal, kas see isik on üldse elus, siis on väga lihtne tekkima ka väärkasutus. Tegemist on eeskätt praktilise küsimusega.
Me arutasime sotsiaalkomisjonis mitmeid võimalikke näiteid, kuni selleni välja, et inimene soovib pensionieas oma elukohaks valida sooja kliima tõttu näiteks mõne Aafrika riigi. Küsisime eelnõu autoritelt, kuidas oleks siis võimalik meil kindlaks teha, kas see isik on jätkuvalt üldse elavate kirjas. Meile pakuti, et selleks vahendiks võiks olla näiteks aukonsulite võrgustik. Saate isegi aru, et see ei ole päris reaalne, et aukonsul käib iga kuu mööda linnu ja külasid otsimas, kas isikud on jätkuvalt õigustatud saama Eesti Vabariigi pensioni või mitte.
Nagu ma ütlesin, sotsiaalkomisjonist see eelnõu ühtegi toetushäält ei saanud. Komisjon teeb ettepaneku esimest lugemist mitte lõpetada. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Aleksei Lotman, palun!

Aitäh, hea juhataja! Auväärt kolleeg! Kas ma sain sinust õigesti aru, et komisjonis tekkis küsimus, kuidas Aafrikas eristada elusaid ja surnuid, või väljendasid sa ennast natuke valesti?

Ma väljendasin ennast küllalt täpselt, aga ma püüan teha seda veel täpsemalt. Eesti ametkondadel, kes maksavad välja pensione, on väga raske tuvastada isiku elusolemist juhul, kui isik elab mõnes riigis, millega meil puuduvad diplomaatilised suhted, rääkimata pensionikorralduse kahepoolsest lepingust. Nende riikidega ei ole meil kokku lepitud, kuidas me saaksime kahepoolselt neid asju ajada. Seetõttu, saate isegi aru, puudub Sotsiaalkindlustusametil võimalus tegelikult jooksvalt saada selle isiku kohta adekvaatset informatsiooni.

Mart Nutt, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Milline on selle inimese olukord, kes on Eestis teeninud pensioni välja, seejärel asunud elama mõnda riiki, kellega Eestil ei ole vastavasisulist lepingut, ühesõnaga, selle aja eest ta pensioni ei saa, aga ta pöördub Eestisse tagasi, näiteks paarkümmend aastat hiljem? Kas tal on õigus see vahepealne pension kätte saada või mitte?

Seda teemat me komisjonis ei puudutanud.

Marek Strandberg, palun!

Hea ettekandja! Ka mind huvitab n‑ö suremise küsimus Aafrikas. Kui täiesti legaalne Eesti pensionär läheb näiteks doktor Mugabe juhitavasse Zimbabwesse, ta ei ela pidevalt Zimbabwes, vaid on seal turismireisil, ja saab seal hukka selle tõttu, et krokodill ta ära sööb ja niimoodi, et mitte midagi järele ei jää, ei isikukoodi, passi ega mitte midagi, kuidas siis praegune Eesti pensionisüsteem tuvastab, et see pensionär on ära söödud, kadunud jne? Palun mulle vastust! Teie vastuväide sellele, miks ei saa rakendada mujal elavate pensionäride elusolemise ja surma kontrollimise mehhanismi, tundub olevat samasugune nagu vastus sellele küsimusele. Kuidas tuvastatakse ärasöödud pensionär Victoria jugade lähedal ja mille alusel talle edaspidi pensioni ei maksta?

Ma tänan selle värvika näite ja särava küsimuse eest! Kindlasti on Eestis alaliselt elavate isikute hukkumist välisreisil lihtsam kindlaks teha (või sellest teada saada), kui selle kohta, kui hukkunud inimene on alaliselt juba pikki aastaid elanud kuskil riigis, millega meil puuduvad igasugused diplomaatilised suhted, rääkimata kahepoolsest pensionikorraldusest.

Toomas Trapido, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Lähen Aafrikast teise a-tähega algavasse riiki, Ameerika Ühendriikidesse. Ma saan aru, et selle riigiga on tegelikult samasugune probleem, vähemalt teie ettekande põhjal otsustades. Ometi võiksime eeldada, et inimeste elu ja surma tuvastamine selles riigis on tunduvalt lihtsam. Küsimus on selles, milliseid jõupingutusi teeb Sotsiaalkindlustusamet, saavutamaks olukorda, et oleks võimalik need probleemid lahendada ja inimene saaks elukohta vahetades ilusasti pensioni?

Aitäh! Hea ametikaaslane! Teile on kindlasti teada tõsiasi, et mina olen Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige ja mul on väga raske rääkida Sotsiaalkindlustusameti eestkõnelejana. Seda ma kindlasti ei ole. Mis puudutab Ameerika Ühendriike, siis, tõepoolest, küsimus ei ole mitte niivõrd selles, kas isiku surm suudetakse tuvastada või mitte, vaid selles, et meil puuduvad kahepoolsed kokkulepped, kuidas see info riikide vahel peaks liikuma. Analoogselt Eesti pensionäridega, kes kolivad alaliselt Ameerikasse, tekivad täpselt samad probleemid ka Ameerika pensionäridel, kes kolivad alaliselt Eestisse. Ma möönan, et see on oluline teema. Kahepoolsed lepingud riikidega, kellega meil on väga head diplomaatilised suhted, on kindlasti teema, mida võiks edasi arutada. See väljub natukene minu rollist komisjoni esindajana, aga minu isiklik arvamus on, et võiks leida võimalusi veel mõne riigiga, kus on olulisel määral Eesti pensioniealisi elanikke, kahepoolsed lepingud sõlmida. Aga eelnõu näeb ette, et pensioni makstaks ka nende riikide elanikele, kellega meil ei ole sõlmitud mitte mingit kokkulepet.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Siinkohal võib-olla olekski paras aeg paari sõnaga seletada, milleks need kahepoolsed lepingud on. Siis on inimestel selge pilt. See puudutabki teatamist ja neid muid asju.

Aitäh! Tõepoolest, nagu ma ütlesin, kahepoolsed sotsiaalkindlustuslepingud on sõlmitud riikidega selleks, et oleks kokku lepitud, kuidas see töökorraldus kahepoolselt käib. Euroopa Liidu riikidel on see töökorraldus sisemiselt veel palju lihtsam ja nende puhul ei ole mingeid probleeme. Ma rõhutan, et praegu ei ole Eesti pensioniealistel kodanikel probleeme, kui nad kolivad Eestist alaliselt ära mis tahes Euroopa Liidu riiki, Ukrainasse, Kanadasse või Venemaa Föderatsiooni.

Aadu Must, palun!

Hea ettekandja! Kas ei oleks võimalik selline lahendus, et kui riiklik süsteem ei võimalda kõiki tuvastamisi teha, siis panna osa kohustusi asjast huvitatud isikule ja ta ise teatab teatud regulaarsusega, et ta on elus ja krokodill ei ole teda ära söönud?

Aitäh! Tõsi, me põgusalt sotsiaalkomisjonis arutasime, kuidas see süsteem võiks korraldatud olla. Mingit väga geniaalset lahendust, kuidas 100% kindlusega seda tuvastada, ei pakutud, aga ma olen nõus (see on jälle minu isiklik arvamus), et võib-olla juba viie aasta pärast on neid küsimusi võimalik palju lihtsamini lahendada. Ma isiklikult arvan, et viie aasta pärast on palju aktuaalsem see küsimus, et Eesti pensionärid kolivad elama kas või mõne sooja kliimaga riiki, kus nad saavad oma tervist paremini hoida. Ma loodan, et Eesti pension on selleks ajaks konkurentsivõimeline, nii et nad on võimelised nendes sooja kliimaga riikides ära elama.

Ott Lumi, palun!

Aitäh! Hea eelnõu ettekandja! Kui me komisjonis seda eelnõu arutasime, siis, sa kindlasti mäletad, tekitas palju elevust see, et rohelised, kes selle eelnõu esitasid, ei olnud võtnud vaevaks anda oma hinnangulist prognoosi, kui palju see eelnõu võiks riigieelarvele lisakulutusi kaasa tuua. Ma kuulasin Marek Strandbergi, ta ka ei vaevunud sellist arvu nimetama. Kas sulle on vahepeal saanud teatavaks kuluaarivestlustest rohelistega või mingeid salakanaleid pidi, kui palju selline küllaltki utoopiline eelnõu võiks riigieelarvele lisakoormust kaasa tuua?

Aitäh! Ma tsiteerin eelnõu seletuskirja punkti 6, kus on toodud seaduse rakendamiseks vajalikud kulutused ja seaduse rakendamise eeldatavad tulud ja kus eelnõu algatajad on öelnud, et eelnõuga kavandatavad muudatused ei too kaasa kulutuste arvestatavat kasvu. Sellel eelnõul on fraktsiooni nimel Marek Strandbergi allkiri. Pärast selle eelnõu arutelu sotsiaalkomisjonis ei ole mul olnud roheliste erakonnaga kontakte ei avalikke ega salakanaleid pidi. Seetõttu ei tea ma, kas nad on vahepeal tulnud välja mingite usaldusväärsete rehkendustega, aga sotsiaalkomisjonis me küsisime hinnangut ka ministeeriumi esindaja käest. Kuigi Eestil ei ole tegelikult täpset informatsiooni iga viimse kui isiku kohta ja neid arvutusi ei ole võimalik väga täpselt teha, on hinnanguliselt selle eelnõu mõju riigieelarvele ca 100 miljonit krooni, loomulikult siis kulupoolel.

Mart Jüssi, palun!

Aitäh! Jätkuks sellele vestlusele tunnen ma huvi, kas komisjonis arutati seda aspekti, kas on ette näha, et me saame kokku hoida riigi kulusid selle pealt, et pensionärid lahkuvad Eestist teistesse kohtadesse elama. Jääb arusaamatuks, kuidas saab siduda riigi kulusid, ettenägematuid või ettenähtavaid kulusid sellega, et inimesed lahkuvad Eestist teistesse kohtadesse elama. Kas te täpsustaksite meile, millistel alustel arvutatakse riigi kokkuhoidu Eestist lahkuvate pensionäride pealt?

Aitäh! Sellisena seda küsimust sotsiaalkomisjonis ei käsitletud. Küll aga juhin ma tähelepanu, et Riigikogu menetlusse antud eelnõude puhul küsitakse seaduseelnõu rahalist mõju kehtiva korraga võrreldes. Kehtiva korraga võrreldes teie pakutud muudatus (kuigi eelnõus on öeldud, et ta mõju ei avalda) tooks ministeeriumi hinnangul kaasa ca 100 miljonit krooni lisakulutusi.

Hea ettekandja! Tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Ega meile ei valmista üllatust, et aeg-ajalt ministeeriumid lihtsalt puterdavad erinevate arvudega, nii nagu sellest diskussioonist ka välja tuli. Loogiliselt võttes, kolleegid, kuidas saab olla niimoodi, et kui meil on sündimuse ja suremuse statistikast lähtuvalt enam-vähem ette näha ja teada, kui palju meil on pensionäre, siis nüüd ühtäkki ühe paberi kirjutamine, kujutage ette, kus on kõigest mõned read teksti, suurendab 100 miljoni krooni võrra neid pensionikulutusi, mis niikuinii on ette nähtud? Saage aru, sellel ei saa olla mingisugust sisulist tähendust! See on täielik väljamõeldis, mida siin üritatakse näidata, et neljarealise või viierealise teksti tekitamine, mis annaks inimesele õiguse saada oma pension kätte kus iganes riigis, tekitaks ühtäkki massilise pensionäride n‑ö väljavoolu. Vastupidi, me tahame öelda, et seda kulu, nii nagu ka siin aruteludes kuulda oli, ei olegi võimalik ennustada. Pigem tekitab usaldusmehhanismi süvendamine olukorra, kus inimestel on jätkuvalt soov Eestis oma riiklikke pensionimakseid tehes teenida endale võimalikku osa vanaduspõlve elatisest, mis on väga mõistlik. Vastabki tõele, et me ei saa seda ennustada.
Kui Sotsiaalministeerium ühtäkki on avastanud, et tegelikult on ta leidnud koha, kuidas juba välismaal elavate pensionäride arvel 100 miljonit krooni kokku hoida, siis ei vasta see ka tõele, sest selliste maksete puudumist ei ole meile teadaolevalt Sotsiaalministeerium ega ka vastavad fondid mitte ühelgi moel kirjeldanud ega kinnitanud. See tähendab, et see vastuväide, nagu tekitaks selline seadus ühtäkki kulutusi, on ülimalt eksitav. Seda enam, kui te ütlete, et selline asi on olemas ja, tõepoolest, Sotsiaalministeerium hoiab kokku 100 miljonit krooni selle arvel, mida ta peaks maksma hakkama, kui see seadus tuleb. Järelikult on eksitav olnud teie varasem väide selle kohta, et Sotsiaalministeerium ei tea, kus pensionärid elavad ja kas nad on elus või surnud.
Üldiselt on minu soovitus, et edaspidi, kui mingisuguseid eelnõusid arutatakse ja neid maha materdatakse, teha seda vähemalt üldiselt arusaadava ja kehtiva loogika piires. Võiks üritada mahtuda ühe ja sama eelduse piiresse ja mitte tekitada väiteid, mis tulevad nagu seened metsa alt, kord ühest, kord teisest kohast, kuna seeneniidistiku paiknemist me ei tea.
Seetõttu, head kolleegid Riigikogus, kuulake veel kord mõttes üle neid lauseid, mida teile öeldud on, ja te saate aru, et teile on aetud udu! Nii nagu on Sotsiaalministeerium täiesti ilmselt ajanud udu Riigikogu sotsiaalkomisjonile, on sotsiaalkomisjoni esindaja ajanud Riigikogu saalis täielikku udu, üritades selgeks teha asju, mis ei saa terve mõistuse kohaselt kuidagi tõesed olla.
Kuna praegu on meie jaoks oluline suurendada usaldust ühiskonnas, suurendada usaldusmehhanismi, suurendada inimeste usaldust Eesti riigi vastu, ahvatleda neid teenima ja toimetama just nimelt siin, kodumaal, siis ma arvan, et selle eelnõu vastuvõtmine, vaatamata sotsiaalkomisjoni vastuseisule, vaatamata asjaolule või pigem ikkagi selle tõttu, et sotsiaalkomisjonile on ministeerium ajanud täielikku udu ehk valetanud, mida on komisjoni esindajad siinsamas puldis teile edasi rääkinud, on põhjust see eelnõu siiski, mulle tundub, menetlusse jätta. Vajaduse korral võib seda analüüsida ja täiendada, kuid igal juhul tuleb seda menetleda, kuna selle eelnõu rakendamine tekitaks ühiskonnas pigem positiivset emotsiooni, pikaajalist usaldust, mida nimetatakse ka jätkusuutlikkuseks. Ma arvan, et see parandaks Eesti elu oluliselt rohkem, kui laisad ja pinnapealsed ametnikud seda ette kujutavad. Aitäh teile!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Ott Lume!

Austatud juhataja! See on üks päris lõbus eelnõu. Tahan alustada sellest, et on ülimalt kahju, et Marek Strandberg, kes sotsiaalvaldkonnas siin vist esimest korda kaasa rääkis, ühte Sotsiaalministeeriumi ametnikku, kes tegeleb Sotsiaalministeeriumis pensionipoliitikaga (ma räägin Vilja Kuzminist, kes oli komisjonis seda lõbusat eelnõu päris sümpaatselt analüüsimas), nimetas ebakompetentseks või kelleks iganes. See ei ole kindlasti päris adekvaatne.
Kui sellest eelnõust sisuliselt rääkida, siis ma arvan, et vaadates tegelikke probleeme nii pensionipoliitikas kui ka laiemalt eelarvepoliitikas, mis meie ees on, siis see ei ole midagi muud kui üks selline, ütleme, lillelaste eelnõu. Ma isegi ei kujuta täpselt ette, kus see eelnõu sündinud on. Maailmas on üksikuid ülirikkaid riike, kes tingimusteta maksavad elanikele välja pensione, nõudmata, et tegu oleks alaliste elanikega. Teatud regioonid on lepinguliselt sätestanud kahepoolsed pensionimaksed, nii nagu see on näiteks Euroopa Liidu puhul. Isegi Ameerika Ühendriigid nõuavad kodanikelt, kes tahavad Ameerika Ühendriikide pensioni saada, pool aastat alaliselt kohapeal viibimist iga aasta kohta.
Üldiselt hiilgab see eelnõu minu arust igast otsast ebakompetentsusega. Lisaks on siin veel üks dimensioon. Olukorras, kus Eesti, võrreldes lähiregiooni naabritega, on olnud selles osas suhteliselt õnnelik, et meil on õnnestunud viimastel aastatel ära hoida meie naabreid tabanud suhteliselt ulatuslikku rahvastiku väljarännet, on vastutustundetu anda signaale, et minge elage kus tahes ja riik maksab teile sotsiaaltoetusi ning pensione.
Ma õnnitleksin rohelisi sellel puhul, et selle stenogrammi põhjal annab teha ühe sümpaatse europarlamendi valimisvoldiku ja postituse mõnda välisriiki. Aga ilmselt mitte enamat. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 396 tuleks esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele juhtivkomisjoni seisukoha, et eelnõu 396 tuleks esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 45 ja vastu 5 Riigikogu liiget, 1 jäi erapooletuks. Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu 396 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ning langeb menetlusest välja.
Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.
Head ametikaaslased! Tänane esimene istung on lõppenud. Jõudu teile teie töös!

Istungi lõpp kell 12.06.