Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, lugupeetud peaminister! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu viienda töönädala kolmapäevast istungit. Kõigepealt siis eelnõude üleandmine. Palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna riigi 2009. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Ivari Padar. Aitäh!

Suur tänu!

Lugupeetud kolleegid! Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 155 toetudes soovib peaminister esineda poliitilise avaldusega. Palun, härra peaminister! Teil on aega 15 minutit.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Täna võib üsna veendunult väita, et maailma majandus on suurimas madalseisus pärast Teist maailmasõda. Majanduskriisist pole jäänud puutumata ükski maailmajagu, regioon ega riik. Majandus on languses nii suletud kui avatud majandusega riikides, nii eksportivates kui importivates riikides. Globaalsed raputused ja majanduskriis ei möödu ka Eestist. Veelgi enam, väikeses ja avatud majandusega riigis annavad muutused tunda eriti kiirelt ja teravalt. Neljandas kvartalis vähenes meie sisemajanduse kogutoodang 9,4%. Esmakordselt pärast 1995. aastat kahanes meie majandus ka nominaalses väärtuses. See on suur kukkumine, reaalne ja valus.
Lihtne oleks tekkinud kriisis süüdistada Ühendriikide kokkuvarisenud finantssüsteemi, rahakraane koomale keeranud Rootsi pankasid, lõhkenud kinnisvaramulli, virelevaid eksporditurge või devalveerunud välisvaluutasid. Veel lihtsam oleks süüpinki naelutada liiga optimistlik valitsusliit või unelev opositsioon. Muidugi tuleb süüdlasi otsida ja põhjuseid analüüsida, kuid lahendusi tuleb ka otsida. Tegutseda tuleb kiirelt ja otsustavalt.
2009. aasta riigieelarve vastuvõtmise hetkest eelmise aasta sügisel on palju muutunud. Olukord majanduses ja sellest tulenevad maksulaekumised on oluliselt halvenenud. Eesti Panga riskistsenaariumi kohaselt võib käesoleva aasta riigieelarve minna kuni 15 miljardi krooniga defitsiiti. Seda on rohkem, kui me endale lubada võime. Eesti riik on küll viimastel aastatel kogunud märkimisväärsed reservid, mis tagavad meile praegusel kriisihetkel nii vajaliku kindlustunde ja maksevõime, aga säästude kiirtoiduna ärasöömine ei saa olla mõistuspärane lahendus olukorrale. Eelarve kulude kärpimine on küll valus ja ebameeldiv, aga ometi hädavajalik.
Valitsus on koostanud negatiivse lisaeelarve eesmärgiga parandada valitsussektori eelarve positsiooni 8 miljardi krooni võrra. Ainult nii väldime riigivõla liigset paisumist, hoiame osa reserve ka tulevikuks ning säilitame lootuse liituda eurotsooniga juba 2011. aastal. Kas valitsus suudaks kärpida 8 miljardi asemel 10, 15 või koguni 20 miljardit? Küllap suudaks, aga sel juhul satuks otsese löögi alla Eesti riigi võime kasutada majanduse elavdamiseks ülivajalikke eurotoetusi ja -investeeringuid, rääkimata pensionäride või lastega perede toimetuleku radikaalsest halvenemisest.
Valitsus hoidus kärpeplaani koostamisel nii otseste kui kaudsete maksude tõstmisest. Kärpeplaani koostamisse kaasatud majandusteadlaste hinnangul on majanduslanguse ajal maksukoormuse suurendamisel negatiivne efekt. Olukorras, kus sissetulekud pigem kahanevad kui kasvavad ning kus sisetarbimine on kärbunud, tähendaks kõrgem maksutase hoopis maksulaekumiste vähenemist. Valitsusliit säilitas ka kehtiva peretoetuste ja vanemahüvitise maksmise süsteemi, pakkudes sellega riskigruppidele ja noortele peredele kriitilistel aegadel vajalikku kindlustunnet. Eesti rahva säilimine ja uus järelkasv on rohkemat väärt kui täiendavalt säästetud kroon.
Ometi puudutab kärpeplaan ühel või teisel viisil, kas otseselt või kaudselt igat Eesti inimest, igat ettevõtjat, töötajat ja pensionäri. Rasketel aegadel lihtsalt tuleb kokku hoida. Solidaarsusprintsiip läbis punase joonena kõiki tuliseid eelarveläbirääkimiste vaidlusi. Suurima osa kärpeplaanist annavad riigiametid ja ametnikud, kelle tegevuskulud ja palgafond vähenevad kümnendiku võrra. Haigushüvitiste maksmise reformi kaudu annavad oma osa säästuprogrammi nii töövõtjad kui tööandjad. Kohalikel omavalitsustel vähenevad nii riigipoolsed kohustused kui ka rahastamisallikad. Planeeritust väiksemad toetused lähevad põllumajandusse ja keskkonnaobjektidesse. Kaitsekulud vähenevad poole pügala võrra: 1,75%-ni sisemajanduse kogutoodangust. Ükski nendest otsustest pole langetatud kerge käega ega naerusui.
Üksmeelne otsus saavutati ka nende ühiskonnagruppide osas, keda tänavune kärbe mõnevõrra vähem puudutama peaks. Vähem kui teistel avaliku sektori töötajatel langevad 2009. aastaks planeeritud palgakulud õpetajatel, sisejulgeoleku- ja kultuuritöötajatel. Pensionärid saavad küll oodatust väiksema, aga ometi praegustes oludes korraliku 5%-lise pensionitõusu.
Austatud Riigikogu! 2009. aasta ei ole esimene ega viimane raske periood Eesti inimestele ja Eesti riigile. Aga me saame hakkama! Oleme alati saanud. Juba lähiajal hakkab valitsus ette valmistama järgmise, 2010. aasta eelarvet. Kindlasti pole see protsess praegusest lihtsam ja muretum, aga langetades õigeid ja kiireid otsuseid, suudame majandustsükli langusfaasist välja tulla kiiremini ja paremini kui mõnedki  teised.
Ma tänan kõiki osapooli, kes aitasid kaasa esitatud negatiivse lisaeelarve kiirele koostamisele! Ma tänan kõiki ministreid, fraktsioonide esindajaid, ametnikke, sotsiaalpartnereid, tööandjaid ja teadlasi! Üks etapp on seljataga, nüüd on otsustamine rahvaesindajate käes.
Valitsuse soov on hoida otsustamisel kiiret tempot ja anda kärbetele vajalik seadusandlik jõud esimesel võimalusel. Sellest soovist kantuna seob Vabariigi Valitsus riigi 2009. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu vastuvõtmise valitsuse usaldushääletusega. Palun teid esitatud eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Toomas Varek Keskerakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Hetk tagasi tutvustas peaminister poliitilisi otsuseid, mis puudutavad käesoleva aasta negatiivset eelarvet. Ent alles 10. detsembri Riigikogu infotunnis ütles Andrus Ansip: "Ma ei ole nii väga veendunud, et ilmselgelt tuleb järgmisel aastal menetleda lisaeelarvet. Ma ei sattuks ka nende kärpimistega nii väga hoogu, sest vaevalt teil jätkub järgmise aasta alguses soovi hakata kärpima õpetajate palka, tuletõrjujate palka või politseinike palka. Samas ei ole opositsioon praeguse eelarve menetlemisel teinud mingisuguseid konstruktiivseid ettepanekuid tasakaalu parandamiseks. Valitsus on arutanud eelarvet 23 või 24 istungil, nagu ma teie viidatud ajakirjandusest olen lugenud. Valitsus on andnud oma parima, et eelarve saaks niisugune, mis ei tekitaks koormust tulevastele põlvedele ega hakkaks majandust pidurdama. Minu hinnangul on Riigikogule esitatud eelarve tasakaalus eelarve."
Seda rääkis peaminister vaid kaks kuud tagasi. Järjekordselt on Ansip tõestanud enda ja valitsuse lühinägelikkust. Alles eelmine aasta oli täpselt samasugune situatsioon 2008. aasta 19. märtsil, mil peaminister Ansip teatas, et ei ole mitte mingisugust põhjust ümber hinnata eelarvelaekumisi ning et kavandatud reserv on piisav selleks, et tulla toime juhul, kui eelarve ei peaks ettekavandatud mahus täis laekuma. Samas leidis peaminister, et aktsiisi tõstmine ühekorraga 1. jaanuaril 2008 oli õige ja viis Eesti kindlasti lähemale liitumisele eurotsooniga. 11. juunil 2008 teatas peaminister, et meie majandus püsib kindlatel alustel, aga juba järgmisel nädalal võtsime vastu negatiivse lisaeelarve, mis vähendas eelarves ettenähtud tulusid 6,1 miljardi krooni võrra. Ent sellestki jäi väheseks! 2008. aasta lõpuks oli riigieelarve üle 5 miljardi miinuses. See koalitsioon ei ole suutnud koostada ühtegi eelarvet selliselt, et ei oleks tekkinud alalaekumist, ja seetõttu on tulnud iga aasta koostada negatiivne lisaeelarve. Nii palju siis peaministri sõnapidamisest, et Eesti järgib rangelt eelarve tasakaalu printsiipi!
Andrus Ansip on esimene peaminister Eestis, kellel on nii kehv ettenägemisvõime. Ja kahjuks ei ole ta suutnud oma alluvate sekka kaasata piisavalt arukaid inimesi, kes teda õigele teele suunaksid. Või on hoopis asi selles, et ta ei kuulagi mitte kedagi? Valitsusel on aeg lõpetada selline arulageduse korraldamine, millega nad praegu tegelevad. Niisugune lühinägelik Eesti majandust hävitav poliitika ei tule kasuks mitte kellelegi.
Valitsus on praeguse negatiivse eelarvega läinud libedale teele. Enam ei usaldata Riigikogule menetleda anda ka põhiseaduse järel riigi kõige tähtsamat seadust ehk riigieelarve seadust selliselt, nagu riigieelarve seaduse menetlus peaks siin saalis toimuma: kolmel lugemisel. Aga ise kerjab valitsus koos üleantud eelnõuga Riigikogult usaldust. Siinkohal meenub üks uudisteportaali kommentaaridest leitud dialoog. Andrus Ansip küsib Jürgen Ligi käest: "Kas sa, Jürgen, usaldad mind?", millele Ligi vastab: "Muidugi usaldan!" Selle peale arvab Ansip: "Mina usaldan sind ka, järelikult oleme me mõlemad väga usaldusväärsed inimesed." Ma ei tea selle dialoogi autorit, kuid ta kirjeldab suhteliselt hästi tänaseks tekkinud olukorda, kus valitsus ise tõstatab iseenda usalduse küsimuse. Seda põhjusel, et Riigikogu liikmed ei saaks mitte mingil juhul lisaeelarve kohta muudatusettepanekuid teha. Siis on pärast hea öelda, et näe, Riigikogu toetas selle lisaeelarve menetlemist ja usaldas valitsust ning kogu eelarvega kaasnev vastutus on Riigikogu kanda.
Arusaamatu on, kuidas valitsus julgeb nii vastutustundetult rahvaga käituda. Valitsusel puudub kindel siht, mille poole riiki tüürida. Seetõttu lollitab ta rahvast iga paari kuu tagant ebapädevate otsuste ja analüüsidega riigi olukorra kohta. Kahjuks toimub selline hämamine ka seekord. Üks väike, aga kõnekas näide. Statistikaameti hinnangul polnud Eesti Telekomi aktsiate tehingul eelarve tasakaalu seisukohalt mingit mõju. Vaatamata sellele jätkasid Rahandusministeeriumi eelarvekärpijad vastupidise väitmist. "Lisaeelarve koostamisel on arvestatud, et Eesti Telekomi aktsiate arengufondilt riigile tagasivõtmine kajastub valitsussektori tuluna ehk eelarvepositsiooni parandava tehinguna," teatas 16. veebruaril Rahandusministeeriumi pressiesindaja. Endise rahandusministri ja koalitsioonipoliitiku Taavi Veskimäe sõnade järgi on lisaeelarves sees õhku kuni miljardi krooni jagu, mistõttu Eesti ei täida 3% defitsiidi kriteeriumi nõuet ja euro kasutuselevõtt lükkub tulevikku. Tundub, et ei ole kaugel aeg, kui valitsus peab oma rumaluse tõttu järjekordse negatiivse lisaeelarvega Riigikogu ette tulema.
Kokkuvõtteks: koalitsioonil, valitsusel ja eriti peaministril oleks aeg hakata kuulama ja arvestama ka teadlaste, spetsialistide ja opositsioonipoliitikute ettepanekuid, sest meie riigi praegusel valitsusel on nappinud mõistust, oskust ja tahet Eesti riigi valitsemisel. Suur aitäh!

Suur tänu, kolleeg Toomas Varek! Järgmisena kutsun kõnepulti kolleeg Marek Strandbergi Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindajana. Kaheksa minutit, palun!

Head kolleegid! Esmalt niipalju, et peaministril ei ole mõtet meid kõiki tänada selle eest, mida me tegelikult ei ole saanud tegema hakata, ehk parandama sedasama eelarvet või tegema ettepanekuid selle kohta, millised võiks olla head majandamistavad kehvades oludes.
Nüüd aga kriitikast selle kohta, miks ei ole mõistlik siduda valitsuse usaldust eelarvekärbetega. Enamgi veel: miks ei ole mõistlik üldse teha ainult eelarvekärpeid või teha neid nii, nagu valitsus seda teinud on? Praegu käib kärbete tegemine ilma mingisuguse majandustegevuse kavata. Seda kava me täna ei näe, sellest on olemas üksikud riismed, kui sedagi. Selliste kärbete tegemine viib vaid kärpimise jätkumisele. Riigi elu ju mõjutab majandust ja kogu ühiskonda tervikuna. Ning mida vähem riigi elu sisuliselt edendatakse, seda vähem edeneb ka majandus. Väärtuse kadumine, mis on seotud nonde kärbetega ilma ühegi sisulise majanduskavata, on tegelikult ühiskonnaelule hukatuslik.
Millisest majanduse edendamisest saaks aga juttu olla? Loomulikult sellisest, mis õigesti ja selgelt hindaks Eesti võimalusi ning õigesti ja selgelt analüüsiks praeguse kriisi põhjusi. Ei saa ju väita primitiivselt, et tegemist oli mingi kriisi või katastroofiga, mis sai Ameerikas alguse, ja nüüd see mõjutab meid. Põhjused on kindlasti sügavamad ja neid korralikult analüüsimata ei ole võimalik kärbetega edasi minna, kuna need viivad ainult kärbeteni. Me oleme selgeks vaidlemata jätnud mitmed küsimused ja selle on tegemata jätnud ka valitsus. Näiteks küsimuse sellest, kas praeguses kriisiolukorras on üldse võimalik leida eksporditurge, millest me aina rohkem kuuleme ja mis justkui riigi majandusse raha uuesti sisse tooks. Ehk on lahendused hoopis mujal? Me teame Teise maailmasõja eelsest ajast, et tegelikult ei olnud alust ekspordile loota pikka aega. Ja seda väga lihtsal põhjusel: eksporditurge lihtsalt ei olnud! Täna me näeme enda ümber täpselt samasugust situatsiooni. Kõikvõimalikud eksporditurud on kokku kukkumas ja tegelikult riigid toetavad omaenda majandust ja sisetarbimismehhanisme. Ja mitte ainult sisetarbimismehhanisme, vaid ka riigisisese usalduse taastamise mehhanismi.
Kas me oleme kuulnud valitsuse poolt ühtegi diskussiooni sel teemal? Vastus on ei. Me oleme kuulnud, kuidas juba eelmise aasta lõpust saati arutatakse, kellelt kui palju mida kärpida. Sellest on saanud omaette stahhanovlik võidujooks. On selge, et sellise mehhanismiga ei jõuta kuigi kaugele. Ilma sisuliste majandusdiskussioonideta – ja sisulised majandusdiskussioonid on just nimelt majanduskriisi põhjuste analüüsimine ja usaldusmehhanismide taastamise abinõude väljamõtlemine ning nende elluviimine – ei ole võimalik edasi minna. Nagu me oleme ka varem kiitnud, on valitsus olnud ütlemata kiire oma kärpimise ettevõtmisega ja tulnud sellega väga hästi toime! Kärbitud on hästi, kärbitud on piisavalt kiiresti. Aga mitte see ei ole kriisist pääsemise võti. Kriisist pääsemise võti on just nimelt usaldusmehhanismide taastamine kohalikus majanduses ja rahvusvahelises majanduses ja kus iganes veel. 1970. aastate alguses oli maailmamajanduse seisukohalt tähenduslik, et loobuti Teise maailmasõja lõpu ajal kokku lepitud n-ö rahatagatise reeglitest ja mehhanismidest ning see tekitas täiesti uue finantsajastu. Nüüd on see finantsajastu lõpule jõudnud ja vaja on olla rahvusvaheliselt aktiivne tolle uue majandusajastu põhimõtete ja aluste väljamõtlemisel.
Kui me asume hääletama seda, kas valitsus on usaldust väärt, samal ajal kui me arutame, kas riigieelarve on neid kärpeid väärt, siis võib väita, et samasuguse kärpimismehhanismiga edasi mineku korral ei ole see valitsus usaldust väärt. Ta on usaldust väärt ainult sedavõrd, kuivõrd ta on suuteline kärpima. Ja ilmselt ka mis tahes uues koalitsioonis, kui see sündida võiks, on kärpijad teretulnud kui mis tahes majanduskava tegemise loomulik komponent. Tõepoolest, majandada ei saa ilma kokkuhoiuta, aga majandada ei ole võimalik ka ainult raha kokku hoides. Meie seisukoht on, et pooldades küll kokkuhoidu, aga pidades kokkuhoidu selgelt poolikuks, ei saa me kuidagi sellist poolikut kava toetada. Ja ammugi ei saa me toetada sellist poolikut kava välja käivat valitsust, kellel on olnud ressurssi ja võimalusi kavandada täiuslikum majandusmehhanism ning käivitada toimivad majandusprotsessid. Seda ei ole tehtud.
Meil ei ole ka mingit lootust, et seda üldse suudetakse teha. Ka meie erakonna kõik püüded käivitada nii palju, kui meie võimuses on olnud, sisulisi diskussioone võimalike uute majandusmehhanismide tekitamiseks, ei ole mitte läbi kukkunud, vaid selgelt läbi kukutatud. Nagu mu hea kolleeg Mart Jüssi on öelnud: igal nupul, mida te siin ruumis vajutate, on õnneks enamjaolt – salajased hääletused välja arvatud – oma nimi. Ja selle nime on siin saalis olijad väga sageli ka sisulistele algatustele pannud, enamasti küll parteilise juhtimise kultuurist ja traditsioonist lähtuvalt.
Seega me oleme seisukohal, et on hädavajalik käivitada sisulised ja tõsised diskussioonid majanduse edendamise teemadel ja lisada need eelarvekärbetele. Kärped üksinda jäävad üksikuks valgussähvatuseks pimeduses. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marek Strandberg! Järgmisena palun kõnepulti kolleeg Tarmo Männi Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid ja külalised! Ka mina tahan tunnustada seda esimest sammu, mida valitsus on asunud tegema, kärpides ebareaalse eelarve kulude poolt. Vastates peaministri väitele, et opositsioon justkui uneles eelarve koostamise ajal, võin õigustatult tõstatada küsimuse, miks see eelarve kaks kuud tagasi sellisena vastu võeti, kui oli teada, et tulud kahanevad. See oli meile kõigile teada. Me hoiatasime selle eest korduvalt ja palusime eelarve tagasi võtta. Viimasel ajal väidavad koalitsioonipoliitikud tulihingeliselt, et asi oli ootamatu. See ei pea paika. 25. septembril eelnõu üle andes ütles peaminister eelarve kohta, et see on ajaloolise tasakaaluga eelarve. 22. oktoobril teatas Eesti Pank prognoosi, kus juba ennustas ettevaatlikult 2,1% langust meie majanduses. Aga kõige olulisem viga, mida korrati kaks aastat järjest, oli see, et konvergentsiprogrammiga seoses anti detsembri alguses prognoos Brüsselisse – seda tehakse enne kolmandat lugemist – ja seal näidati juba langus 3,5%. Kokku liites need 2,6%, mille baasil tehti eelarve, ja 3,5%, on vahe ju 6,1%! Oli selge, et see eelarve praktikas püsima ei jää.
Mis on põhjus? Ma olen seda öelnud varem ja ütlen ka täna. Suvel hakkas tööle kurikuulus krokodill, kes oma tööga hakkama ei saanud. Valimislubadusi tuli kärpida, koalitsioon ei olnud võimeline kokku leppima. Alates oktoobrikuust jätkas sellega valitsus ja ei saanud teisiti, kui võttis ebareaalse tulubaasiga eelarve detsembrikuus vastu, kuigi teadis, et järgmisel aastal tuleb teha miinuseelarve. Loogikat selles asjas väga ei ole. Situatsioon oli teada, kokkuleppeid ei olnud. See oli ka viimastel läbirääkimistel näha, kui raskelt asjad sündisid.
Nüüd on elu ise asjad paika pannud. Ma ütlen veel kord: see on tõesti lootustandev käik, et asuti kärpima. Aga ka mina julgen avaldada arvamust, et sellest 8 miljardist ei piisa. Lisada tuleks vähemasti 4–5 miljardit, arvestades viimaste aegade prognoose. Loomulikult on väga hea, et meil on olemas reservid, et me mõistliku käitumise korral saaksime kaks aastat – nii on juttu olnud – kärpeid tehes suure osa vajadusest katta reservidega. Ja siis peaks asi olema ära lahendatud. See ei ole aga loomulikult kõige targem praktika. Nagu eelkõneleja, arvan minagi, et sellise praktikaga, kus me tegeleme ainult reservidega, ei sõida kaugele.
Mis saab edasi? Küsimus on, kust saab majandustõus alguse, kust tulevad uued eelarvetulud. See on minu arvates palju keerulisem küsimus, kui me selle lisaeelarve eelnõuga suudame lahendada. Ma saan aru: eelnõu on kontsentreerunud Maastrichti 3%‑le, et tagada eurole üleminek, mis on iseenesest hädavajalik abinõu. Selle vastu ei vaidle meist keegi. Aga eelnõu peaks asjale lähenema laiemalt ja nägema ette, mis hakkab majanduses toimuma juba järgmisel aastal näiteks. Võimalik, et see pakett veel tuleb, aga ma eeldasin, et see on juba täna siin laual, et neid asju vaadatakse koos. Koalitsioonipoliitikudki räägivad – ma nimesid ei nimetaks –, et kärbetes on 1 miljardi suurune õhumull.
Tahan rääkida väga tõsisest probleemist. Kui võtta aluseks kohalikelt omavalitsustelt kärbitav 3 miljardi suurune summa ja teada, et kohalikud omavalitsused on valitsussektori osa, siis tähendab see ju seda, et me ei saa rääkida valitsussektori tasakaalust, kui me võtame ühest nurgast ja paigutame teise. Me ei saa sellest rääkida – see on ebaloogiline. Tolle 3 miljardi kõrval, mis praegu plaanitakse ära võtta, ei ole rahandusminister ega peaminister ametlikult välja öelnud, kui palju üksikisiku tulumaks järgmine aasta alaneb. Arvatavasti on see 10–15%. Kui need asjad kokku panna, siis on käesoleva aasta probleemid omavalitsustes väga suured.
Ma pöördusin selles küsimuses õiguskantsleri poole, pärides, kas valitsuse selline käitumine on õiguspärane. Õiguskantsler viitas sellele, et need asjad on seadustamata ja temal on väga kohatu hinnangut anda. Küll aga möönis ta, et kui omavalitsused tunnevad, et nende autonoomiat on oluliselt rikutud, tuleb pöörduda Riigikohtu poole. Tõenäoliselt siin teist teed ei olegi. See 1 miljardi suurune õhumull on sel taustal veel väike summa, valitsussektori probleem on palju suurem. Rahvakeeli nimetatakse seda ürituseks keeta paksemat suppi ühes poti ääres. Ega ta muud ei olegi. See küsimus tuleb tingimata lahendada, kuidas kõige selle juures omavalitsused ellu jääksid.
Solidaarsusest räägiti kärbete arutamise ajal korduvalt ja see olekski õiglane olnud. Mina ja meie fraktsioon ei saa aga aru, kas see on solidaarsus, kui üks sotsiaalne grupp või riskigrupp leidis tähelepanu kärpe näol, aga ülejäänud mitte. Ma toon näiteks pensionärid. Tegemist on tasakaalukate, äärmiselt mõistlike inimestega, aga kes on praegu pensionäride võimet meie ühiskonnas toime tulla uurinud? Mina küll seda ei tea. Üks sotsiaalne grupp on puudutatud, tema sissetulekut on vähendatud, teistele jäid tingimused samaks. Ei ole väga solidaarne. Ma julgen öelda – olen seda ennegi öelnud –, et selle otsustuse kohal on valimiste aasta vari. Tõenäoliselt on arvutatud, kui suured huvigrupid valimisi nende otsuste tulemusel pärast mõjutada võivad. Ei ole päris ilus niimoodi käituda. Täiesti arusaamatu on aga suhtumine omavalitsustesse. Kui nüüd rääkida poliitika keeles, siis valimiste eel sundhaldusreformi selle ajaga enam ära ei tee. See on teada. Aga mis saab sellest puudujäägist? See justkui ei oleks siis enam Riigikogu saali mure, aga ma ütlen, et see on selle saali mure. Kust nende tulud hakkavad tulema, kui me võtame sellise portsu raha neilt ära?
Teen järgmise järelduse. Tänaste kärbete sisuga valitsus annab ühe osa oma usaldusmandaadist ära, aga lähemal ajal, kui me hakkame seda eelarvet uuesti kärpima, annab ära teise osa. Ja see võib juhtuda – ma ei taha küll prohvet olla – enne, kui tänane rahandusminister jõuab valimistel võita ja hakata uusi asju toimetama.
Tahaksin lõpetada oma sõnavõtu sellega, et aeg on hakata tegelema erakordsete abinõude rakendamisega ja vaadata asju tervikuna. See tähendab majanduse elavdamise abinõusid, uut maksusüsteemi, unustamata inimeste toimetulekuvõimet. Kärped seda praegu ei taga. See on ka põhjus, miks meie usaldushääletusel oma häält praeguse valitsuse poolt tõenäoliselt anda ei saa. Ma tänan!

Suur tänu, kolleeg Tarmo Mänd! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Head Riigikogu liikmed, kas te soovite üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

Austatud Riigikogu! 13 Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel annan üle arupärimise haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele. Arupärimise sisu on lühidalt järgmine. Vabariigi Valitsuse koostatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu § 18 sätestab koolikohustuse ea. Seaduseelnõuga tõstetakse koolikohustusiga seniselt 17-lt 18. eluaastani. Laps on koolikohustuslik kuni põhihariduse omandamise või 18-aastaseks saamiseni. Koolikohustuse täitmise ea nihutamine on seletuskirja järgi tingitud eelkõige järgmistest põhjustest: noored inimesed, kes on saanud 17-aastaseks, aga pole põhiharidust omandanud, on tööjõuturul kurvas seisus. Vähe sellest, et neil pole omandatud oskusi, mille abil endale tööd leida, nad on ka tööandjate silmis üsna tülikas kontingent, sest nende tööle võtmisel tuleb arvestada igasuguste õiguslike piirangutega. Tööstatistika näitab selgelt, et põhihariduseta isikutel on raskem tööd leida ning töötuse määr nende hulgas on kordades kõrgem kui keskmine töötuse määr. Tänapäeva tööjõuturul pole ka meie põhiharidusega, see tähendab koolikohustuse nõutava miinimumi täitnud noortel suurt midagi peale hakata. Sellest tulenevalt on meil ministrile küsimused. Nendest esimene kõlab nii: "Kas koolikohustusea tõstmine ühe aasta võrra lahendab eeltoodud probleeme? Milliseid neist? Kas selle täiendava aastaga on võimalik tagada seda, et õppimises siiani mitte suurt edu üles näidanud õpilane suudab siiski haridusmiinimumi (põhihariduse) omandada?" Ja teine: "Kas kool peab teie hinnangul tegelema sotsiaalprobleemidega?" Küsimusi on kokku viis. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Jaak Aab!

Austatud esimees! Head kolleegid! Annan kuue Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel üle arupärimise härra peaminister Andrus Ansipile. Arupärimine puudutab Eesti alkoholipoliitikat. Eesti kuulub enim alkoholi tarbivate riikide hulka ning alkoholist tingitud kahju on seetõttu samuti väga suur. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul põhjustab alkohol tõsiseid tervisehädasid, kui aastas tarbitakse ühe elaniku kohta keskmiselt üle 6 liitri absoluutalkoholi. Eestis küünib see näitaja üle 12 liitri. Ületame ohtlikuks peetud alkoholitarbimise kahekordselt, mistõttu probleemile tuleb riigi tasandil läheneda väga suure tõsidusega. Kahju ulatust suurendab alkoholitarbimiskultuur, mis soodustab korraga suurte alkoholikoguste tarbimist, seetõttu on ka seos alkoholi tarbimise ning õnnetuste ja vägivalla vahel suur. Samuti on Eestile iseloomulik alkoholi laialdane levik noorte hulgas, millel on tõsised tagajärjed rahva tervisele ning ühiskonna arenguvõimele. Liigne ja vääriti tarbimine põhjustavad vägivalda ja õnnetusi, tervisekadu ja varajasi surmasid, langenud õpi- ja töövõimet. Vägijookide liigtarbimisest põhjustatud majanduslik kahju võib erinevatel hinnangutel ulatuda kuni 5%-ni SKT-st ning ületada alkoholi tootmisest ja turustamisest saadud tulu. Parema tervise ja suurema arenguvõime ning heaolu saavutamiseks tuleb alkoholist tingitud kahjusid Eestis vähendada. Parima tulemuse saavutamiseks on mõistlik keskenduda valdkondadele, kus on seni enam probleeme, ja see on just noorte alkoholitarbimine ning alkoholiga seotud õnnetused ja vägivald. Edu selles toetab alkoholi kogutarbimise vähenemine. Tulenevalt eeltoodust on meil peaministrile kuus küsimust. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Minul on edasi anda kolleegidele teadaanne ja lugeda ette arupärimine regionaalministrile. Teemaks on regionaalpoliitika strateegia. Me küsime ministri käest järgmist. Eesti regionaalarengu strateegia 2005–2015 annab väga kena ülevaate Eesti regionaalpoliitilistest ülesannetest, aga meile tundub, et antud dokumenti pole loodud mitte ainult selleks, et sõnastada pelgalt kauneid lauseid ja loosungeid, vaid edendada terviklikult Eesti elukeskkonda, eriti maal. Ja sellepärast me küsime ministrilt, et kuna tema kohus on see regionaalarengu strateegia ellu rakendada, siis kuidas ta kavatseb seda teha.
Siin on hulk küsimusi, mida see strateegia üles tõstab. Näiteks strateegia p 5.4 annab järgmise sõnastuse: "Kasvupiirkondade rolli suurendamine. Majandustegevuse süvenev globaliseerumine ja rahvusvahelistumine ning sellest tingitud majanduskeskkonna sagedane muutumine on tekitanud vajaduse üha enam välja arendada piirkondade jätkusuutlikku konkurentsivõimet." Äärmiselt kohmakas lause. Ja selle sisu on täiesti arusaamatu – ei saa aru, kuidas seda on Eestis tehtud või kavatsetakse teha. Sellepärast me küsime ministrilt konkreetsed küsimused, kuidas ta on suutnud kaasa aidata, et erinevad piirkonnad Eestis, eriti Lõuna- ja Kagu-Eestis, suudaksid paremini pakkuda spetsiifilist oskusteavet elanikele, kohalikele ettevõtjatele ja omavalitsustele, et seda regionaalpoliitikat saaks ellu viia.

Aeg on läbi, hea kolleeg! Palun, kolleeg Marika Tuus!

Austatud Riigikogu esimees, head kolleegid! Annan Keskerakonna fraktsiooni nimel üle arupärimise lugupeetud peaminister Andrus Ansipile. See puudutab arstiabi kättesaadavust. Küsimus on selles, et me oleme silmitsi üha kasvava meditsiinipersonali puudusega. Oleme situatsioonis, kus paljud meedikud teevad ületunnitööd, mis läheb vastuollu töö- ja puhkeaja seadusega. Kui näiteks kõik tervishoiutöötajad töötaksid ainult ühel ametikohal ning kõik olemasolevad töökohad säiliksid, jääks meil tervishoiusektoris täitmata ligikaudu 8000 töökohta. Töötavatest arstidest on ligi 10% pensioniealised, peaaegu iga viies ehk 60% neist on üle 50 aasta vanad. See tähendab, et oluline osa inimestest, kes praegu  pakuvad tervishoiuteenust, siirduvad lähiaastatel pensionile. Ja vanemate arstide peatse lahkumise kompenseerimiseks on nende noori ametikaaslasi liiga vähe. Suur osa kõrgelt kvalifitseeritud tööjõust lahkub tervishoiusektorist. Meil on peaministrile mitu küsimust. Millised on Vabariigi Valitsuse plaanid arstide puuduse leevendamiseks? Milliseid seadusmuudatusi olete plaaninud teha? Milliseks kujuneb arstide palk lähiaastate jooksul? Kas palgaküsimustes on toimunud läbirääkimisi Eesti Arstide Liidu ja Eesti Haiglate Liiduga? Millised on nende seisukohad? Mida näitavad viimased arvud? Kas arstide välismaale tööleminek jätkub? Kui palju arste läks piiri taha tööd tegema 2008. aastal? Millises valdkonnas on arstide puudus kõige suurem?" Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Jüri Ratas!

Austatud Riigikogu esimees! Head ametikaaslased! Esitan koos oma fraktsioonikaaslastega arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Arupärimine puudutab sellist teemat nagu eluasemefond. On üldteada asjaolu, et Eesti eluasemefond on vana. Kuni pool sajandit tagasi ehitatud hoonete vanus hakkab lähenema normatiividega määratud elueale. Kuigi otsest hävimisohtu ei pruugi olla, vajavad korterelamud siiski tõsist rekonstrueerimist. Ja rekonstrueerimistöödega viivitamine halvendab elamute olukorda ning muudab tulevikus tehtavad kulutused veelgi suuremaks, kui need oleksid praegu. Samuti on realiteet meie eluasemefondi suurenenud energiakulutused, Eesti keskmine energiatarbimine elamutes on võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega ruutmeetri kohta tunduvalt suurem. Energiatõhususe tõstmisega on vaja tegelda tulenevalt soojuse hinna tõusust, aga samuti seetõttu, et seoses hoonete energiatõhususe direktiivi harmoneerimisega on üles kerkinud elamufondi energiasäästlikumaks muutmise küsimus. Sellest tulenevalt oleme ette valmistanud majandus- ja kommunikatsiooniministrile neli küsimust. Näiteks: "Millal ja milliste meetmetega on Teie poolt juhitud ministeeriumil plaanis suurendada Eesti eluasemefondi energiatõhusust?" Samuti: "Kui suur osa Eesti eluasemefondist on tänaseks renoveeritud ehk kui suur osa vastab eluasemevaldkonna arengukavas kirjeldatud eesmärkidele?" Arupärimisele on alla kirjutanud 21 Keskerakonna fraktsiooni liiget. Tänan!

Aitäh! Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Esitan 20 Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel arupärimise õiguskantsler Indrek Tederile. See puudutab kohaliku omavalitsuse autonoomia rikkumist. Reformierakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni liikmed surusid s.a 16. veebruaril Riigikogu põhiseaduskomisjonis läbi muudatusettepanekud soolise võrdõiguslikkuse seaduse, avaliku teenistuse seaduse ja Eesti Vabariigi töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta. Sellesse eelnõusse lisati kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmist puudutavad sätted. Eelnõu tekitab kohaliku omavalitsuse garantiide riive, kuna see reguleerib küsimusi, mis on põhiseaduses reguleeritud 14. peatükis ehk kohaliku omavalitsuse peatükis.
Riigikohus on seda küsimust selgitanud järgmiselt: "Põhiseaduse § 154 sätestab, et kohalikud omavalitsused otsustavad ja korraldavad kõiki omavalistuse küsimusi iseseisvalt. Oma küsimuste iseseisev otsustamine tähendab omavalitsuste autonoomiat, mis on Euroopa kohaliku omavalitsuse harta aluspõhimõte. Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikli 5 kohaselt ei tehta muudatusi kohaliku omavalitsuse võimupiirides nendega enne nõu pidamata. Kohalikul omavalitsusel on õigus pöörduda kohtusse, kuid sõltumata sellest saabub õigusselgus liiga hilja."
Me oleme veel seda olukorda selgitanud. Arupärimise vajalikkus on tekkinud ka õiguskantsleri tollest seisukohast, mis Keskerakond palus tal anda kohaliku omavalitsuse häälte kaalule. Õiguskantsler oli selgelt seda meelt, et igal inimesel on õigus omada ühte ja ainult ühte häält. Seetõttu meil on üsna mitu küsimust õiguskantslerile veel kord.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Mul on au üle anda 13 Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel arupärimine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Asi puudutab Estonian Airi ja tema võimalikku tulevikku. Hiljuti käis ka majanduskomisjon Estonian Airis ja seal me kuulsime, et firma kasumlikkusse viimise eesmärgi nimel on sõlmitud eelleppeid lennukipargi väljavahetamiseks väiksemate ja ökonoomsemate lennukite vastu, need on tellitud. Aga ei ole veel mingit selgust nende eest maksete tegemises, kuna üks aktsionär Eesti riik pole veel otsust langetanud. Hiljuti teatas Estonian Airi suuromanik SAS, et müüb oma osalused firmades, mis ei ole keskendunud Põhjala turule, ja teiste seas läheb müüki ka Estonian Air. Peaminister Andrus Ansipi sõnul võib Eesti riigi osalus Estonian Airis hüppeliselt kasvada, kui peaks selguma, et SAS oma osa maha müüb ning ükski teine investor lennufirma vastu huvi ei tunne. Vastavalt 3. veebruari Postimehes avaldatud artiklile on Juhan Parts väljendanud lootust, et Estonian Airi ostab ära Eesti investor, ja seoses sellega on meil ministrile neli küsimust. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Viieteistkümnel Riigikogu liikmel on au esitada arupärimine peaminister Andrus Ansipile. 20. juulil 2007. aastal kirjutas Tartu Postimees artiklis "Lasteaiaõpetajate palk kerkis tibusammul" järgmist: "Mulluses Haridus- ja Teadusministeeriumi lasteaiajuhatajate küsitluse põhjal koostatud ülevaates on Kambja valla lasteaedade õpetajate madalaimaks töötasuks märgitud 4240 krooni. Praegu saavad seal keskeriharidusega õpetajad palka minimaalselt 6600 ja kõrgharidusega õpetajad 7000 krooni kuus." Lähtudes eeltoodust palume vastata järgmistele küsimustele. Esiteks: "Eeltoodud uudisest on üle aasta möödas. Milline on maakondade lõikes lasteaedade palkade erinevus ning milline on täna Eesti keskmine lasteaiaõpetajate palk?" Teiseks: "Palun kirjeldage lasteaiaõpetajate igapäevast tööd ning kas lasteaiaõpetajate palk on täna nende tööle vastav?" Kolmandaks: "Kuidas mõjutab lasteaiaõpetajate palgataset kohalikule omavalitsusele eraldatava tulumaksuosa vähendamine?" Neljandaks: "Milliste ettepanekutega lasteaiaõpetajate palgataseme tõstmiseks on valitsusse tulnud sotsiaalminister?" Ma loodan, et me saame vastused lasteaiaõpetajaid ja nende palku puudutavatele küsimustele õige varsti. Aitäh!

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Mul on teine arupärimine ette lugeda. See on peaminister Andrus Ansipile ja puudutab puudulikku pensionitõusu, millest me siin hiljaaegu kuulsime ja mis pool tundi tagasi seadustati riigieelarves, mida peaminister Ansip siin hästi kiitis. Nagu me teame, on selles eelarves pensionäridele lubatud 14%-lise pensionitõusu asemel vaid 5% tõusu. Riigikogu poole ja ka meie fraktsiooni poole on pöördunud Eesti Pensionäride Ühenduste Liit, kes väidab, et arvestades Eesti meediaväljaannetes ilmunud kodanike avaldusi pensionäridele lubatud 14%-lise pensionitõusu vähendamise kohta 5%-ni, võib järeldada, et arvamuste diapasoon on väga lai. Osa pensionäre on seda õigeks pidanud ja nõus olema teistega solidaarsed, samas on väga teravaid üleskutseid. On isegi kutsutud üles korraldama demonstratsioone ja avalikke koosolekuid, millest kirjutas ka ajaleht Videvik. Paistab, et valdavalt ollakse siiski seisukohal, et otsused pensionitõusu kärpimise kohta olid tehtud kiirustades ja kirvetööna, arvestamata väiksema, alla 4000 krooni pensioni saajate sattumist väga raskesse olukorda. Me teame, et suurem osa pensionäre saab pensioni 4000 ja 5000 krooni vahel. 80% saab seda 4000 piiri peal olevat pensioni, mis on ikka väga vähe,  ja ligi 15% jääb veel alla 4000 krooni. Seega on selge, et pensionäride olukord on üsna raske. Kuna tarbijahinnatõus on olnud üle 10% ...

Aeg on läbi. Aitäh!

... siis esitamegi peaministrile rea küsimusi, kuidas meie vanad inimesed hakkama peaksid saama.

Aitäh! Palun, Helle Kalda!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mul on üle anda üheksa Keskerakonna fraktsiooni liikme arupärimine regionaalminister Siim Valmar Kiislerile. Arupärimine on seotud sotsiaalmajutusüksuste probleemidega. Te kõik teate väga hästi, et praegune valitsus on väga vähe aastate jooksul tegelnud ühe küsimusega, mis on seotud eluasemega. Oleme olukorras, kus me vajame juba sotsiaalmajutusüksusi. Arupärimine on järgmine: "Austatud Siim Valmar Kiisler! Eesti eluasemevaldkonna arengukavas 2008–2013 märgitakse, et suhteliselt vähest tähelepanu on pälvinud sotsiaalsetele sihtgruppidele munitsipaal-üüripindade võimaldamine. Arengukavas juhitakse tähelepanu sellele, et senine riiklik eluasemepoliitika vajab ümbervaatamist, et luua toimetulekuraskustes peredele paremad võimalused kättesaadava hinnatasemega eluaseme soetamiseks, tegelda kodutuse ennetamise ja vähendamisega. /... / Arengukavas on sõnaselgelt välja öeldud, et olukord, kus riigi ja kohalike omavalitsuste omandis on vaid 4% kogu elamufondist, kitsendab oluliselt riigi võimalusi erinevate eluaseme- ja sotsiaalpoliitikate väljatöötamisel ja rakendamisel. Seega on oluline juurde luua munitsipaalüürieluasemeid, sh eelkõige sotsiaalmajutusüksuseid." Kuna see kuulub regionaalministri pädevusse ja raha on ka seal, siis on meil talle neli küsimust, et saada selgust, mida on tehtud selle umbes kahe aasta jooksul valdkonna arendamiseks ja kuidas see küsimus lahendatakse. Aitäh teile!

Aitäh! Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Mul on üle anda 20 kolleegi allakirjutatud arupärimine peaminister Andrus Ansipile. "Lugupeetud peaminister! Kuigi koolis haigestudes pöörduvad õpilased esmalt just sealse õe või arsti, mitte perearsti poole, kavatseb Sotsiaalministeerium reformi, mis tavakoolidest arstid kaotab. Sotsiaalministeerium valmistab ette ministri määrust, mille kohaselt kaovad arstid koolidest, välja arvatud neist, kus on hariduslike erivajadustega õpilaste klass. Määruse järgi suurenevad kooliõe volitused ja kohustused. Tulevikus jääksid koolidesse tööle õed, kes on saanud terviseõe väljaõppe. Koolitervishoiureform hakkab tasapisi jõustuma uuest õppeaastast ning seejärel algab üleminekuperiood. Arvestades seda, et majanduses on käes rasked ajad, jääb vanemail veelgi vähem aega ja ressursse oma lastega tegelda. Seda enam, et perearsti juures käimine võtab ka tüki olulist aega tööpäevast. Sageli asub perearst koolist eemal ning ei ole mõeldav, et laps sinna ise liiguks." Sellega seoses on meil viis küsimust. Näiteks: "Oleme Sotsiaalministeeriumis viimasel ajal näinud palju reforme. Kas kinnitate, et see reform on põhjalikult ette valmistatud ja ei juhtu sama, mis näiteks puuetega inimeste puhul 2008. aastal?" Teine küsimus: "Praegu on Eestis vaid 19 vastava kvalifikatsiooniga terviseõde..."

Eldar Efendijev, teie aeg on läbi. Läheme edasi. Kutsun kõnetooli kolleeg Arvo Sarapuu.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Meil on üle anda regionaalminister Siim Valmar Kiislerile arupärimine kohalike teenuste delegeerimisest. Jutt on sellest, et Siseministeeriumi kohaliku omavalitsuse osakond korraldab ministri eestvedamisel küsitlust, mille ülesanne on fikseerida kohalike teenuste olukord ja probleemid. Küsimustiku motiivist võib järeldada, et kohalike teenuste korraldamine soovitakse üle anda kolmandale sektorile. Seoses sellega on meil järgmised küsimused. Esiteks: "Mis on antud küsimustiku eesmärk ja ajend?" Teiseks: "Kas olete valmis kõik kohalikud teenused ära delegeerima või on olemas kohalikke teenuseid, mille delegeerimist Te otstarbekaks ei pea?" Jutt on siis kolmandast sektorist. Kolmandaks: "Uuringu sissejuhatuses on välja toodud, et eesmärk on arendada mingi kontseptsioon, mis võiks kohalikele omavalitsustele olla töö aluseks. Kas Teie arvates on kohalikele omavalitsustele täna olulisem tulubaasi probleemide lahendamine või Teie poolt arendatav kontseptsioon? Mida olete ette võtnud, et parandada kohalike omavalitsuste tulubaaside olukorda?" Neljandaks: "Kui palju läheb antud kontseptsiooni maksmine riigile maksma? Kes antud uuringu vajadust on Teile kinnitanud? Palun nimetage vastavad märgukirjad koos kuupäevadega." Viiendaks: "Küsimustikus on palju lahtisest uksest sissemurdmisi. Näiteks küsite, kas on vaja avalike teenuste standardeid. Ilmselge, et neid on vaja! Miks pole täna juba olemas avalike teenuste standardeid ja miks see nii kaua aega võtab?"

Aeg, kolleeg Sarapuu! Kutsun kõnetooli kolleeg Nelli Privalova.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Mul on arupärimine peaminister Andrus Ansipile. "Meie naaberriigis Lätis on juba mõnda aega hoogsalt levinud maksakahjustusega kulgev nakkushaigus A-hepatiit ehk kollatõbi. Vast alanud aastal on Lätis A-viirushepatiiti haigestunud üle 500 inimese, see teeb ligi kümme uut haigusjuhtu päevas. Viiruspuhang on seal kestnud möödunud aasta kevadest. Puhangu algusest selle aasta 12. jaanuarini on registreeritud 3043 kinnitatud haigusjuhtu, neist 2238 Riias. Kollatõbi on jõudnud tänaseks Lätis Valka piirkonda ehk Eesti piirile vägagi lähedale, mistõttu haigusesse nakatumise oht on meie elanikel võrdlemisi suur. Haiguse sümptomiteks on iiveldus, palavik, valud, mis avalduvad harilikult kolme kuni kuue nädala jooksu peale viirusega kokkupuutumist. Kuigi enamik inimesi paraneb haigusest täielikult, on see harilikult siiski piisavalt tõsine ja raske, et täiskasvanuid töölt ligi kuu aega eemal hoida.
Täna on A-hepatiidi vaktsiin riikliku immuniseerimiskava väline vaktsiin. Immuniseerimist, mis ei kuulu immuniseerimiskavasse ja mida tehakse isiku soovil või arsti soovitusel, ei rahastata riigieelarvest ning inimene peab selle ise kinni maksma. Palume Teil vastata järgmistele küsimustele. Milliseid meetmeid on tarvitusele võetud, et ennetada Lätiga sarnase olukorra tekkimist Eestis? Väidetavalt oli Lätis epideemia alguse saanud süstivate narkomaanide seas. Kas on teada, milline on olukord Eestis süstivate narkomaanide seas? Kas on täheldatud haigusjuhtude sagenemist? Kui palju maksab A-hepatiidi vaktsiin ühele inimesele? Kas on plaanis lülitada see vaktsiin riiklikku immuniseerimiskavva? Kui jah, siis millal? Kui palju inimesi on Eestis viimase poole aasta jooksul kollatõppe nakatunud?"

Kolleeg Privalova, palun, teie aeg on läbi!

Kas võrreldes varasemate aastatega on see näitaja suurem? Aitäh!

Läheme edasi. Kolleeg Lauri Laasi.

Austatud proua juhataja! Head kolleegid! Minulgi on üle anda arupärimine austatud peaminister Andrus Ansipile. "Tänase valitsuskoalitsiooni juhtimisel on inimeste turvatunne lõhutud. Iga päev toob Teie juhitud valitsuskoalitsioon meie ühiskonda uusi hirme ja ebakindlust. Teie juhitav valitsus suudab ainult kärpida, aga ei suuda midagi luua ja positiivselt arendada. Kõik need sümptomid iseloomustavad 2009. aastat. Juba aasta tagasi tulid ühiskonnast Teie tegevusele väga negatiivsed hinnangud. Näiteks 19. aprilli 2008. aasta ajalehe Lääne Elu juhtkiri ütleb teie ja Eesti riigi kohta järgmist: "Lääne Elu arvates ei saa kogu praegust häda kirjutada väljaspool Eestit aset leidvate majandusprotsesside arvele. Möödalask tehti ka kohapeal ja selle eest vastutab Ansipi kabinet. Peaministril oleks aeg viga tunnistada". "Lähtudes eeltoodust on meil peaministrile neli küsimust. "Millal Te esimest korda oma tööst tulenevaid vigu tunnistasite?" Teiseks: "Kuidas Te kavatsete korvata neid valitsuse poolt tehtud vigu (tööpuudus, vähenevad sissetulekud), mis on põhjustanud Eesti peredele suuri kannatusi?" Kolmandaks: "Kas te olete jätkuvalt seda meelt, et süüdi Eesti majanduse allakäigus on ainult maailmamajandus?" Ja viimaseks: "Millisel määral olete arvestanud oma otsustes arengufondi tööga? Palun tooge näiteid." Arupärimisele on alla kirjutanud järgmised Riigikogu liikmed: Lauri Laasi, Kadri Simson, Inara Luigas, Vladimir Velman, Nelli Privalova, Olga Sõtnik ...

Aeg, kolleeg Laasi! Palun järgmisena kõnetooli kolleeg Olga Sõtniku!

Hea juhataja! Head kolleegid! Esitan arupärimise peaminister Andrus Ansipile, see puudutab ekspordipoliitikat. "Austatud Andrus Ansip! Eesti riik on Riigikogu otsusega heaks kiitnud Eesti ekspordipoliitika põhialused, kus öeldakse, et Eesti siseturu väiksusest tingituna on ettevõtluse ja majanduskasvu edendamise peamisi eeldusi toodete ja teenuste suunamine välisturgudele. Seoses sellega, et ekspordi arendamine on Eesti riigi võimekuse aspektist väga oluline, on meil järgmised küsimused. 1. Palun analüüsige Eesti majanduse konkurentsi- ja ekspordivõimekust võrreldes naaberriikidega ning kas Teie arvates on võrreldes naaberriikidega Eesti ekspordivõimekus parimas seisus? 2. Milliseid olulisi meetmeid te olete viimase kolme aasta jooksul Eesti majanduse ekspordivõimekuse tõstmiseks ettevõtjatele pakkunud? Millist mõju on need meetmed arvuliselt avaldanud Eesti majandusele? 3. Milliseid tooteid ja teenuseid täna riik eelisarendab? 4. Kuidas võib täna hinnata riigi ja teadusasutuste koostööd ekspordipoliitika arendamisel? 5. Mida peab Eesti valitsus tegema, et Eesti majandus suudaks lähemale jõuda Soome majanduse konkurentsivõimele? Lugupidamisega Riigikogu liikmed Olga Sõtnik, Kalev Kallo, Toivo Tootsen, Arvo Sarapuu, Jaak Aab, Aadu Must, Rein Ratas, Mailis Reps, Aivar Riisalu, Valeri Korb, Helle Kalda, Eldar Efendijev." Aitäh!

Järgmisena kutsun kõnetooli kolleeg Vladimir Velmani.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Koos 11 kolleegiga Keskerakonna fraktsioonist annan üle arupärimise peaminister Andrus Ansipile. Tallinna linnapea Edgar Savisaar tuli s.a 17. veebruaril välja omapoolsete alternatiivsete eelarvekärbete ettepanekutega. Valitsusasutuste personali ja majanduskulusid ning eraldisi, välja arvatud sotsiaaltoetused ja Euroopa Liidu vahendid, on hinnanguliselt võimalik vähendada kokku 2,5 miljardi krooni ulatuses, mis võimaldaks osaliselt vältida Vabariigi Valitsuse pakutavaid kärpeid. Ettepanek on kaotada ära portfellita ministrite ametikohad, samuti ühendada Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga Rahandusministeerium ja Eesti Pank. Viimati nimetatud ühendamine eeldab loomulikult ka põhiseaduse muutmist. Liita tuleks ka Välisministeerium ja Kaitseministeerium ning Haridus- ja Teadusministeerium kokku panna Kultuuriministeeriumiga. Pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga on osa ministeeriume kaotanud oma olemasolu põhjenduse. Euroopa Liit püüdleb ühtse välis- ja kaitsepoliitika poole. Eesti Päevaleht on kritiseerinud Kaitseministeeriumi personalirohkust, tuues võrdluseks, et Eesti Kaitseministeeriumis töötab 249 ametnikku, Soome kaitseministeeriumis 147 ja Taani kaitseministeeriumis 130. Eesti Vabariigi ministeeriumid kulutasid ainuüksi ühe kuu jooksul, detsembris eelmisel aastal, ligi 1,6 miljonit krooni. Ka Eesti välissaatkonnad võiks mõningates riikides asendada tunduvalt tagasihoidlikumate esindustega. Seoses selle arupärimisega esitame peaministrile neli küsimust.

Kolleeg Velman, teie aeg on läbi! Kutsun kõnetooli kolleeg Kalle Laaneti.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni üheksal saadikul on arupärimine peaminister Andrus Ansipile. See puudutab avaliku sektori palkade vähendamist. "17. veebruaril ütles justiitsminister Rein Lang ajalehe Postimees vahendusel: "On ju selge, et ausa mängu juures ei pääse ükski ametiasutus oma töötajate reaalsissetuleku vähendamisest. Selleks peavad aga juhtidel olema õiguslikud võimalused." Justiitsministri sõnul ei piisa lihtsalt sellest, et eelarve muutmisega öeldakse, et asutusel on oma ülesannete täitmiseks inimestele palga maksmiseks vähem raha. Minister rõhutas, et palga vähendamiseks peavad olema ka õiguslikud võimalused nii, et kõige nõrgemaid ei visataks lihtsalt tänavale ega jäetaks täitmata ametiasutuse ülesanded." Seoses eeltooduga on meil härra peaministrile järgmised küsimused. "Millised õiguslikud võimalused on Vabariigi Valitsusel avaliku sektori palkade vähendamisel?" Küsimus nr 2: "Kuidas hakatakse avaliku sektori palkade kärpimist läbi viima?" Küsimus nr 3: "Kas palkade vähendamisele võib järgneda rohkelt kohtuvaidlusi?" Ja küsimus nr 4: "Milliseid alternatiivseid ettepanekuid on Vabariigi Valitsus arutanud palkade vähendamise asemel, näiteks tegevuskulude kärpimine vms?" Nagu ma ütlesin, on arupärimisele alla kirjutanud üheksa Keskerakonna fraktsiooni liiget. Aitäh!

Järgmisena kutsun kõnetooli kolleeg Aadu Musta.

Head kolleegid! Lugupeetud juhataja! Mul on üle anda arupärimine peaminister Andrus Ansipile. See käsitleb ikka ja jälle majanduskriisiga seotud tööpuuduse ja ümberõppe probleeme. Seda, et tööpuudus suureneb, näeme igapäevases praktikas. On tekkinud mulje, et valitsus on siiani suutnud sellesse probleemi küll väga pealiskaudselt süveneda. Asi on selles, nagu ka siin Riigikogu kõnetoolis on mitmel puhul juttu olnud, et üks keskseid abinõusid on töötute ümberõpe ja üldse õppeprobleemid. 17. veebruari Eesti Päevalehes on Raul Eametsa artikkel "Mida teha tööpuudusega?", kus probleem tõstatatakse. Oleme sellest omakorda välja sõelunud mitu tähtsat probleemi. Mujal maailmas, nagu me teame, on jõutud kaugemale: tegeldakse ka tööpuuduse preventsiooniga, õppekavadega, et haarata tööjõuturult inimesi, kes võiksid hiljem kriisieelsel ajal strateegiliseks väärtuseks olla. Raul Eamets kardab, et täiendus-ümberõpe on just selline valdkond, mis on poliitikute tähelepanu alt hoopis kõrvale jäänud. Me teame, et Raul Eamets nõustas ka valitsust, ja kui tal on selline mulje jäänud, siis see teeb veelgi murelikumaks. Sellega seoses olemegi esitanud neli konkreetset küsimust. Aitäh!

Järgmisena kutsun kõnetooli kolleeg Lembit Kaljuvee.

Proua juhataja! Head kolleegid! Mul on üle anda arupärimine justiitsminister Rein Langile. See puudutab ühepoolse palgakärpe seadustamist. Te teate, et ajakirjanduses on sellel teemal juttu olnud. Arupärimine kõlab järgmiselt: "Lugupeetud härra Rein Lang! 17. veebruaril käesoleval aastal kirjutas ajaleht Postimees, et Justiitsministeeriumist Rahandusministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud seaduseelnõu annaks eraettevõtetele õiguse majandusliku olukorra halvenedes ühepoolselt kärpida töötajate palku kuni 7%. Eelnõu seletuskiri sätestab, et kui pärast töölepingu sõlmimist tööandja majanduslik olukord oluliselt halveneb ja töötajale kokkulepitud palga maksmine oleks tööandjale ebamõistlikult koormav, võib töötaja palka üks kord 12-kuulise ajavahemiku jooksul vähendada, kuid mitte rohkem kui 7%. Tööandja peab teatama palga vähendamisest töötajate usaldusisikule või usaldusisiku puudumisel töötajatele ette vaid 14 päeva. Seejärel peavad usaldusisik või töötaja oma arvamuse kujundama 7 päeva jooksul. Töötajale, kelle palka vähendatakse, jääb vaid õigus 14 päeva jooksul pärast vastava teate saamist tööleping lõpetada palga alandamise tõttu."

Aeg, kolleeg Kaljuvee!

Selle teema kohta on meil neli küsimust, alla on kirjutanud 15 rahvasaadikut. Aitäh!

Kutsun kõnetooli kolleeg Tiit Kuusmiku.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu! 20 Eesti Keskerakonna fraktsiooni liiget on esitanud arupärimise rahandusminister Ivari Padarile. Selle teema on riigi osalusega ettevõtete kasumi jaotamine. "18. veebruaril käesoleval aastal kirjutas ajaleht Postimees, et Rahandusministeerium soovib riigifirmadest välja pigistada võimalikult palju dividende, saak jääb aga varasemate aastatega võrreldes kasinaks. Suurima dividendimakse teeb Eesti Energia – 224 miljonit krooni. Eesti Energia juhatuse liikme Margus Kaasiku sõnul on kohustus 224 miljonit dividendideks maksta jämedalt võttes saja miljoni võrra suurem, kui firma siiani arvestas. "Sada miljonit on praegustes tingimustes väga suur summa, aga kui riigieelarve vajab tuge, peame selle maksmisega hakkama saama," ütles Margus Kaasik Postimehe vahendusel. Tallinna Sadam maksab dividende sada miljonit krooni. Sadama finantsjuht Marko Raid ütles, et see on firmale suur kohustus. Tallinna Sadam on sõlminud lepingu Euroopa Investeerimispangast 40 miljoni euro ehk umbes 626 miljoni krooni laenamiseks. Marko Raidi sõnul vajab sadam sel aastal veel teist sama suurt rahasüsti, et refinantseerida lõppevaid võlakirju ja laene. Sadamal on igal aastal olnud raskusi, et nõutud summad ära maksta." Dividende maksavad riigile ka AS Eesti Loto ja Lennuliiklusteeninduse AS. Rahandusministeeriumi riigiettevõtete dividendide võtmise eelnõu lugedes torkab silma, et rahapuudusel on püütud ka väiksematest firmadest võimalikult palju välja pigistada. Rahvasaadikud esitavad härra rahandusministrile viis küsimust, millele palume ka vastus anda. Aitäh!

Kutsun kõnetooli kolleeg Inara Luigase.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Üheksa Keskerakonna fraktsiooni liiget on allkirjastanud arupärimise, mille anname üle rahandusminister Ivari Padarile. Arupärimine on seotud 2009. aasta lisaeelarvega, tutvustan seda lühidalt. "Vastavalt 2009. aasta 12. veebruari Eesti Ekspressis avaldatud artiklile osales 2009. aasta lisaeelarve kokkupanemisel professor Urmas Varblase poolt juhitud mitteametlik komisjon, kes õpetas valitsusele majanduse põhitõdesid ja koostas 16 näpunäidet, kust ja kuidas riigi kulusid maha lõigata. Samas artiklis tõdes ta, et kahjuks valitsus neid ei arvestanud. Samuti tegi professor Varblase poolt juhitud komisjon ettepaneku koostada tabel ja panna sinna täistööajaga töötajad, valitsusametnikud, põllumehed, pensionärid, lapsed ning vaadata, kuidas kärped kedagi neist puudutavad. Et tekiks ka tasakaalustatud pilt. Ka seda ettepanekut valitsus tema teada ei arvestanud. Valitsuse istungil oli professor Urmas Varblane sõna saanud vaid viieks minutiks ning samuti oli ta saanud mõne koha peal vahele öelda mõne sõna, et mõelge tuleviku peale." Seoses sellega on meil rahandusministrile järgmised küsimused. Milliseid ettepanekuid professor Urmas Varblase poolt juhitud mitteametlik komisjon tegi ja milliseid neist arvestati ning milliseid mitte? Miks kutsus valitsus endale appi teadlastest ja spetsialistidest komisjoni, kui ei arvestanud nende ettepanekutega? Professor Varblane soovitas valitsusel vaadata eelarve probleemi laiemalt, mitte ainult 2009. aastat isoleeritult. Kuidas on koostatud kärbe ...

Aeg, kolleeg Luigas! Palun arupärimine üle anda!

... arvestanud 2010. ja 2011. aastat? Soovime nendele küsimustele vastuseid. Aitäh!

Kolleeg Luigas, palun arupärimine üle anda, aeg on täis! Kutsun kõnetooli kolleeg Valeri Korbi.

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Minu arupärimine, kuhu on alla kirjutanud 15 kolleegi Keskerakonna fraktsioonist, on suunatud peaminister Andrus Ansipile. Arupärimine on seotud regionaalministri saamatusega. Me kirjutame selles arupärimises järgmist. "Austatud Andrus Ansip! Eesti Linnade Liit ei kooskõlastanud valla- ja linnaeelarve seaduse, tulumaksuseaduse, koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu järgmistel põhjustel. Nimetame siin kahte esimest."
Täiesti vale on eelnõu seletuskirjas toodud väide, et riik on suurendanud perioodil 2005–2007, kui riigieelarve tulud kasvasid hästi, kohaliku omavalitsuse tulumaksu osa kokku 0,4 protsendipunkti ilma igasuguste täiendavate kohustuste seadmiseta omavalitsusüksustele. Eelnõus sätestatud tulubaasi kärpimine ja täiendavate laenupiirangute kehtestamine on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud kohaliku omavalitsuse iseotsustusõiguse põhimõttega. Eesti Linnade Liit ei nõustu tulumaksuseaduse muutmisega, mille kohaselt hakkab senise 11,9% asemel laekuma maksumaksja elukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksusele 11,4% residendist füüsilise isiku maksustatavast tulust. Me küsime peaministrilt kirjalikult viis küsimust, millele me tahaksime ka vastust saada. Esimene küsimus on: "Kuidas on regionaalminister kirjas esitatud seisukohti Teile selgitanud ja valitsus kohaliku omavalitsuse huve kaitsnud?"

Valeri Korb, palun, teie aeg on läbi! Kutsun kõnetooli kolleeg Kadri Simsoni.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on üle anda arupärimine peaminister Andrus Ansipile. See puudutab sõjalise kaitse arengukava aastateks 2009–2018 ja selle ellurakendamist.
Eesti riigikaitse planeerimise senist arengut on iseloomustanud ideaalse plaani otsingud, mis suudaks lahendada sõjalise riigikaitse valdkonna ees seisvad küsimused. Kaitseminister Jaak Aaviksoo ja peastaabi ühise pingutuse ja mõttetöö tulemusena on sellest ideaali otsingust loobutud ja töötatud välja strateegia, mis sõnades peaks pakkuma ajaga kaasas käivaid lahenduskäike. Seoses selle sõjalise kaitse arengukavaga küsimegi peaministrilt järgmist.
22. jaanuaril 2009. aastal kinnitas Vabariigi Valitsus sõjalise kaitse arengukava järgmiseks kümneks aastaks, mis on suunatud ainult Eesti sõjalise riigikaitse arendamisele, siis sellessamas sõjalise kaitse arengukava seletavas osas nenditakse, et Eesti riigikaitse on tegelikult palju laiem ja ulatuslikum. Selles dokumendis sätestatakse, et Eesti riigikaitse on totaalkaitse põhimõttele rajatud ja see hõlmab riigi sõjalist, tsiviil-, majanduslikku, sotsiaalset ja psühholoogilist kaitset ning vajab laiemat tähelepanu ja planeerimist kui vaid Kaitseministeeriumi haldusalas. Esitame peaministrile kolm küsimust. Esimene neist on: "Kas Vabariigi Valitsus on arutanud vajadust anda kaitseministrile volitused, et koordineerida riigi tsiviilstruktuuride, omavalitsuste, kaitseväe ja Kaitseliidu valmisoleku tõstmist ühiseks tegutsemiseks võimalikus kriisiolukorras?" Teiseks soovime me teada saada, millist rolli täidab totaalkaitse korraldamises peaminister. Ja kolmandaks: "Kas ja millal on Vabariigi Valitsusel plaanis välja töötada totaalkaitse terviklik ministeeriumideülene planeerimise strateegia?" Alla on kirjutanud üheksa Riigikogu liiget. Aitäh teile!

Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole. Olen võtnud vastu valitsuse algatatud riigi 2009. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Valitsus on tema poolt algatatud eelnõu sidunud usaldushääletusega. Riigikogu juhatus teeb otsuse selle eelnõu menetlusse võtmiseks vastavalt kodu- ja töökorra seadusele. Lisaks olen vastu võtnud ka 23 arupärimist. Kui need vastavad kodu- ja töökorra seadusele, saadetakse need adressaatidele.
Head kolleegid! Mul on edasi anda ka mõned teated. Esiteks, Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Vabariigi Valitsuse s.a 16. veebruaril algatatud rakenduskõrgkooli seaduse § 11 lõike 1² muutmise seaduse eelnõu ning määranud selle juhtivkomisjoniks riigikaitsekomisjoni.
Teiseks, Riigikogu juhatus on kinnitanud järgmised muudatused Riigikogu alatiste komisjonide koosseisudes: Riigikogu liikme Tiit Kuusmiku lahkumise rahanduskomisjonist ning asumise õiguskomisjoni liikmeks, Riigikogu liikme Kadri Simsoni lahkumise riigikaitsekomisjonist ning asumise rahanduskomisjoni liikmeks ja Riigikogu liikme Toivo Tootseni lahkumise õiguskomisjonist ning asumise riigikaitsekomisjoni liikmeks.
Kolmandaks teatan, et edastan eile Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud 11 arupärimist peaministrile, ühe arupärimise põllumajandusministrile, ühe arupärimise justiitsministrile, kolm arupärimist regionaalministrile, kaks arupärimist haridus- ja teadusministrile, ühe arupärimise siseministrile, ühe rahandusministrile, ühe kaitseministrile, ühe majandus- ja kommunikatsiooniministrile ning ühe arupärimise välisministrile. Eile esitatutest üks arupärimine peaministrile, üks arupärimine kultuuriministrile ja üks arupärimine majandus- ja kommunikatsiooniministrile vormistati ümber kirjalikeks küsimusteks.
Head kolleegid! Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 72 Riigikogu liiget, puudub 29 rahvasaadikut.
Head kolleegid! Annan teada mõningad täpsustused tänases päevakorras. Eelnõu 395 esimesel lugemisel – see on kaheksas punkt esialgses päevakorras – teeb juhtivkomisjoni ettekande põhiseaduskomisjoni liige Ene Kaups. Riigikogu juhatus otsustas, et pärast eile pooleli jäänud eelnõu 317 teise lugemise arutelu lõppemist võetakse arutlusele eelnõu 375 kolmas lugemine ning pärast seda eelnõu 414 teine lugemine. Edasi arutatakse päevakorrapunkte vastavalt teisipäeval arutamata jäänud küsimuste ja seejärel tänaseks planeeritud päevakorrapunktide järjekorrale. Evelyn Sepp, protseduuriline küsimus!

Ma palun täpsustada: te mainisite kaheksandat päevakorrapunkti, aga nimetasite mingi teise eelnõu numbri kui see, mis on meile välja jagatud päevakorras. Protokolli huvides ei tohiks jääda mingit segadust.

See on eelnõu 395. Kolleeg Sepp, selgitan teile veel kord. Ma ütlesin selge sõnaga: see oli esialgses päevakorras punkt nr 8. Praeguses päevakorras on see nr 15. Kui te kuulanuks tähelepanelikult, mida ma alguses ütlesin: ma rääkisin varem väljajagatud päevakorrast.

Head kolleegid! Jätkame eile tööaja lõppemise tõttu pooleli jäänud eelnõu 317 teise lugemise arutelu. Palun selleks kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme kolleeg Urmas Reinsalu! Läheme edasi sealt, kus arutelu pooleli jäi, ehk küsimustega kolleeg Reinsalule. Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Lauri Laasi.

Aitäh, proua juhataja! Härra Reinsalu! Te olete olnud minu silmis noor ja võimekas jurist, nüüd aga olete asunud meelevaldselt seadust väänama ja ma ütlen, et tegelema lausa justiitspornograafiaga. Kas te ei karda, et selline käitumine jätab jälje kogu teie juristi‑ ja poliitikukarjäärile ka edaspidi?

Aitäh! Härra Laasi, ka teie olete minu silmis noor ja võimekas. Mis puudutab minu karjääri, siis seda küsimust põhiseaduskomisjon ei arutanud.

Protseduuriline küsimus, kolleeg Gräzin!

Kolleeg Lauri Laasi küsimus oli puhtakujuline inimlik sigadus! Mul on järgmine ettepanek: kas me tohiksime paluda juhatajal kontrollida opositsiooni, et jääksid ära igasugused isiklikud rünnakud? Selle avalduse tegemine on mulle kohustuslik, sest Urmas Reinsalu on minu õpilane ja kui õpetaja oma õpilast ei kaitse, siis kes seda teeb?!

Kolleeg Gräzin, teil on võimalik esitada ainult protseduuriline küsimus. Ma juhin, kolleegid, teie tähelepanu sellele, et tõesti, meie kodu- ja töökorra seadus näeb ette kasutada siin saalis vaid tsensuurseid sõnu. Palun mitte sooritada üksteise vastu isiklikke rünnakuid! Kui on küsimuste esitamise aeg, siis vastavalt kodu- ja töökorra seadusele tuleb esitada küsimus, mis on selgelt arusaadav kõigile. Läheme edasi. Kolleeg Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Ma olen väga põhjalikult püüdnud jälgida neid arutelusid, mis on toimunud põhiseaduskomisjonis, olen omalt pooltki andnud nende sisukusele pisukese panuse. Olen ka jälginud arutelusid siin saalis ja eriti mitmeid intervjuusid ja kommentaare, mis kindlasti on siis, kui see küsimus peaks jõudma ühel hetkel Riigikohtusse, riigikohtunikele selles küsimuses tõe otsimise aluseks ehk aitavad selgitada selle paranduse tegelikku mõtet.
Aga nüüd ma palun sul siiski selgitada, milles seisneb põhiseaduse mõtte järgi kohalike omavalitsusüksuste identiteet. Kas sa defineeriksid, millega on see määratletud, kus on see seaduses fikseeritud ja millega siin tuleb arvestada? Kas rahvusliku koosseisuga? Ja mida tähendab mõiste "põline tallinlane", kas see on rahvuslik tunnus või midagi muud, mille alusel defineerida?

Aitäh! Nii tark küsimus, et isegi Igor Gräzini õpilasel on siin vastamisega aja piiridesse jäämine veidike keeruline. Aga tegelikult on kohaliku omavalitsuse üksused defineeritud Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduses kui vallad ja linnad. Kindlasti on neil politoloogilise, ka sotsioloogilise käsitluse järgi olemas oma identiteet, mis koosneb nendest sinu nimetatud nähtustest. Seda küsimust põhjalikumalt komisjonis ei arutatud, küll aga mitmed sõnavõtjad kasutasid neid mõisteid.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Lauri Laasi.

Aitäh! Oma esimesele küsimusele ma sisulist vastust ei saanud ja ega ma ei looda seda ka järgmisele saada, aga ma siiski küsiksin. Mis te arvate, millise hinnangu sellisele seaduseväänamisele ja juriidilisele sahkerdamisele, mida teie omavalitsusi puudutavad parandusettepanekud kahtlemata endast kujutavad, võiksid anda teie endised õppejõud?

Aitäh! Sahkerdamine on õigusmõiste, mis puudutab karistusseadustikus ettenähtud tegude sooritamist, ja seda hindavad nii riigi tasemel kui omavalitsuste tasemel politseiasutused. Põhiseaduskomisjon selle valdkonna küsimuste üle arutelu ei avanud. Mis puudutab seda, kas seaduseelnõu vastab põhiseadusele, siis minu hinnangul ja ka komisjoni liikmete hinnangul, kes seda ettepanekut toetasid, ta vastab.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Mailis Reps.

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Oleks väga huvitav saada ülevaade komisjoni põhjendustest, miks te leidsite, et võrdõiguslikkuse volinik ei peaks üks kord aastas esitama Riigikogule analüüsi soolise ja muu õiguslikkuse küsimustes.

Aitäh!  Komisjon otsustas tõepoolest jääda Vabariigi Valitsuse esitatud eelnõu teksti juurde, viies sisse Sotsiaalministeeriumi esitatud muudatused, mis tulenesid sellest, et vahepeal on võetud vastu võrdse kohtlemise seadus. Konkreetsemat arutelu selle üle, kas oleks otstarbekam muudatusi teha, esile ei kerkinud.

Kolleegidel ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Täname ettekandjat! Läheme edasi läbirääkimistega. Kolleegid, kui teil on soovi avada läbirääkimisi, siis palun! Esimesena saab sõna kolleeg Ain Seppik. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Väga armsad kolleegid, osa kollastes sallides! Eks ta nüüd ole, valmistasin ette ühe kõne, esinemaks soolise võrdõiguslikkuse teemal, aga võta näpust. Kõnesolev eelnõu on koalitsiooni lahkel käel tundmatuseni muutunud ning soolise võrdõiguslikkuse seisukohalt on minu arvates seda muundumist väga raske, täpsemalt öeldes, võimatu hinnata. Tegelikult ei ole seda eelnõu tänu nendele muudatusettepanekutele enam üldse võimalik õiguslikust seisukohast hinnata ehk ei ole võimalik hinnata ka omavalitsuse korraldust ja valimisi puudutavaid muudatusi, sest nendes puudub üldse igasugune õiguslik loogika. Nii et kui räägiti professor Gräzini õpilasest, kes on nende muudatuste põhiautor, siis võib-olla ta mõnes professor Gräzini loengus osales, aga loogika jättis vahele.
Alustuseks vaid niipalju, et mitte keegi ja mitte kunagi ei ole selles kontekstis algatanud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmist. Seega on Riigikogu menetlusse sattunud mingil müstilisel põhjusel seadusmuudatus, mida keegi ei ole algatanud ning mis ei ole läbinud ka Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse 11. peatükis ettenähtud seaduseelnõu menetluse korda. Seega leian, et meid on täna lihtsalt ära kasutatud, sest kodukorra sedavõrd laiendamine, tõlgendamine ei kuulu kindlasti õiguslikku kultuuri ja ma kahtlen, kas üldse õigusvaldkonda. Seega leian, et me  menetleme ülalmärgitud seadusi täna seadusvastaselt ehk kodu- ja töökorra seaduse 11. peatükis sätestatut jämedalt rikkudes. Ning ma imestan tõsiselt, et lugupeetud juhataja ei ole kahe päeva jooksul sellele veel mingit tähelepanu pööranud. Erakondlik kuulekus ei saa ometi olla ülem seadusest, või siiski, selle koalitsiooni puhul saab ikka küll. Sellega tegelikult peakski menetluse praegu lõpetama, kuid ilmselt seda teha ei soovita. Seega on käsitletav eelnõu selgelt poliitiline ning kantud võimukoalitsiooni suurimate mängurite hirmust ja pükstevärinast saada ka kambaga Keskerakonna käest üks korralik keretäis Tallinna valimistel. Kõik muu on selge sõnavaht ja keerutamine ning demokraatiat kui mõistet ei maksa üldse mängu tuua. Selle eelnõu muudatusettepanekute puhul on küll täiesti kohatu rääkida demokraatiast. Ainult alastikistud võimuiha. Ilmselt soovib see seltskond ka Tallinna allakäiguteele viia, nii nagu seda juba kogu riigiga on tehtud, ning selle nimel ei kohkuta tagasi ühegi abinõu ees. Arvan, et Ignatius Loyola oleks Urmas Reinsalu üle uhke, ning oleks ka põhjust.
Kuid ikkagi, millest kõik alguse sai? Aga nimelt sellest, et Eesti Keskerakond avastas Tallinna valijate jagamise kategooriatesse. Nimelt oli näiteks Pirita elaniku hääl vildaka valimissüsteemi tõttu Lasnamäe valija omast mitmeid kordi kaalukam ja sama lugu oli ka teiste linnaosade puhul. Me oleme täna siin veel – veel! – poliitkorrektsed ega räägi väga tungivalt põhiseaduse § 12 jätkuvast ja pidevast rikkumisest Tallinna valimistel ehk diskrimineerimisest rahvusliku tunnuse alusel. Kuid kui meie võimumängurid seda väga soovivad, siis me võime seda edaspidi ka tegema hakata.
Ebaõiglase valimissüsteemi osas nõustus meiega, oh üllatust, ka õiguskantsler ja tegi Riigikogule ettepaneku seadust muuta ning viia see kooskõlla põhiseadusega. See oleks olnud lihtsalt teostatav, kas või näiteks ühe valimisringkonna moodustamisega kogu Tallinna territooriumil, nagu seda tegid reformarid ilma igasuguse kisata Tartus. Kuid selle asemel asusid trikimehed muutma valimisseadust neile omasel moel ning ainult oma kitsastest grupihuvidest lähtudes. Tulemus: Tallinna volikogu kasvab karmi kokkuhoiu ajal 16 liikme võrra ehk 79-liikmeliseks, kohaliku omavalitsuse autonoomiat oma elukorralduse otsustamisel on oluliselt rikutud ning eri linnaosade valijate häältel on ikka erinev kaal. Ning seda suppi me siin siis järjekordselt peamegi sööma. Ainult et seekord on mindud pimedas poliitvihas veelgi kaugemale ning seaduses on jäänud üksnes fikseerimata valimisjaoskondade aadressid ja seal valida võivate inimeste nimed. Küllap selleni ka veel jõutakse.
Selge on see, lugupeetud kolleegid, et tänases Eestis on vaja jõuda mingile kokkuleppele ning kas või ajutisele kodurahule poliitiliste jõudude vahel. Kisklemine ning mõttetu rivaalitsemine muudab Eesti olukorra ainult halvemaks ning jätab ka meist, kõigist poliitikutest, kerglase ja halva mulje. Seetõttu pakub Eesti Keskerakonna fraktsioon välja kompromissi: moodustame Tallinnas kohalikeks valimisteks ühe valimisringkonna, nii nagu see Tartus juba aastaid on olnud, ning laseme Tallinnal oma muid küsimusi iseseisvalt otsustada. Vastupidisel juhul saame terve rea kohtuvaidlusi vahetult enne valimisi. Kisklejate ja kitsaste grupihuvide kaitsjate maine võib langeda ja peakski langema ning ma kardan, et langeb kõikide poliitikute maine, sõltumata poliitilisest kuuluvusest. Ettepanek on igati õiglane ka poliitilise võistluse kontekstis. Las siis iga erakond näitab võrdsetes tingimustes, kelle ideed on köitvamad ning keda rahvas rohkem usaldab ja usub. Ma tean, et eriti Isamaa ja Res Publica Liidul, kuid ka teistel koalitsionääridel on kiusatus teha Tallinnas võimu nimel koostööd uute Koganitega, kuid midagi võiksite seekord siiski ka ajaloost õppida. Eriti praegust ebakindlat aega silmas pidades. Kui te muidugi meiega Tallinnas ausat valimisvõitlust pidada ei taha, siis tuleb teil minna selle seadusvastase eelnõuga lõpuni, kuid meilt ärge sellisel juhul ka tulevikus enam mingit kompromissivalmidust ...

Kolleeg Seppik! Teile antud aeg on lõppenud.

... nendes küsimustes oodake. Tänan teid!

Tänan! Järgmisena saab sõna kolleeg Jaak Aab.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ka mina oma sõnavõtus tahaksin peatuda temaatikal, mis on esialgu siia saali toodud seaduseelnõule lisatud. Ja lisatud on ju teema, mis on küllaltki selgelt seotud põhiseadusega. Kui esialgne eelnõu puudutas tõesti vaid teatud harmoneerimist Euroopa Liidu direktiividega, mis käsitleb soolist võrdõiguslikkust, siis nüüd on sellest saanud hoopis teine eelnõu, hoopis teine seadus. Mina olen maapoiss ja vanasti öeldi maal selle kohta, et kitsele on sadul selga pandud.
Põhimõtteliselt ja sisulisemalt tahaks aga rääkida ühest muudatusest, mis on sisse toodud, see on kohaliku omavalitsuse valimise seaduse § 8 lõike 1 muutmine. Tahaksin sisuliselt tõestada ka seda, et minu arvates on see vastuolus põhiseadusega. Põhiline vaidlus käib ju valimisringkondade arvu üle – kas kaheksa või üks? Ja just siin tahaks anda sisu sellele, kas praegune olukord, millele juhtis tähelepanu ka õiguskantsler, on vastuolus põhiseadusega.
Kaheksa valimisringkonda rikub ühetaolisuse põhimõtet aktiivse valimisõiguse osas. Riigikohus on selgitanud järgmist. Valimiste ühetaolisuse põhimõte demokraatliku riigikorralduse ühe alustalana tähendab, et igal valijal peavad olema valimistulemuste mõjutamiseks võrdsed võimalused. Aktiivse valimisõiguse kontekstis tähendab ühetaolisuse põhimõte ennekõike seda, et kõikidel valimisõiguslikel isikutel peab olema võrdne arv hääli, et kõigil häältel peab olema võrdne kaal esinduskogu kohtade jaotamise üle otsustamisel.
Põhiseaduse kommenteerijad kirjutavad: "Ühetaolisuse printsiibiga on vastuolus olukord, kus ühe ja sama mandaatide arvuga valimisringkondades valijate arv oluliselt erineb, mistõttu on oluliselt erinev ka nendes ringkondades antavate häälte kaal. Kaheksa valimisringkonda rikub ühetaolisuse põhimõtet passiivse valimisõiguse osas." Riigikohus on selgitanud järgmist: "Valimiste ühetaolisuse põhimõte koosmõjus põhiseaduse §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega tähendab passiivse valimisõiguse puhul kõigile kandidaatidele võrdsete võimaluste tagamist nii valimistel kandideerimiseks kui valimisedu saavutamiseks. Kuna hääle osakaal erineb 3,68 korda, siis erineb ka võimalus valituks saada Tallinna erinevates valimisringkondades."
Kaheksa valimisringkonda rikub valimiste proportsionaalsuse põhimõtet. Valimiste ühetaolisuse põhimõtte rikkumine toob kaasa valimistulemuste ebaproportsionaalsuse. Nõue viia kohaliku omavalitsuse volikogu valimised läbi proportsionaalsetena tuleneb põhiseaduse §-st 10 (demokraatia, vähemuste kaitse, esinduskogu representatiivsus) koostoimes § 156 lõike 1 lausega 3 (valimiste ühetaolisuse põhimõte kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel). Kaheksa valimisringkonda rikub võrdse kohtlemise põhimõtet. Ei ole mingit põhjust arvata, et just 300 000 on see piir, kus seadusandjal on vaja sekkuda, ning kaheksa valimisringkonda on just see õige ringkondade arv. See tähendab, et vahekord peab olema 1 : 37 500. Näiteks ca 100 000 elanikuga Tartu linnas on lubatud valimised ühes valimisringkonnas, mitte aga vähemalt kolmes valimisringkonnas. Tegemist on ebavõrdse kohtlemisega, millel ei ole muud eesmärki kui valimistulemuste kallutamine teatud kindla poliitilise jõu kasuks. Kaheksa valimisringkonda rikub ka vähemuste õigusi. Kahe suurima mitte-eestlaste osakaaluga linnaosa, Lasnamäe ja Põhja-Tallinna ringkonna kordaja on linnaosade keskmisest suurem ning valijahääl vastavalt keskmisest väiksema kaaluga. Kahes suurima eestlaste osakaaluga linnaosas jääb aga ringkonna kordaja oluliselt allapoole linnaosade keskmist, see tähendab, et muust rahvusest valija hääle kaal on Tallinna volikogu valimistel väiksem kui eesti rahvusest valija hääl. Kõik need muudatused viivad selleni, et keegi soovib iga hinna eest Tallinnas võimule saada, kasutades selleks ära ka oma partnerite käsi, sest Reformierakonna soovi viib siin ellu Isamaa ja Res Publica Liit. Aitäh!

Sõna saab kolleeg Marika Tuus. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head rahvasaadikud! Mäletan Tartu Ülikooli päevilt, kui žurnalistikatudengitega tehti mõttetreeninguid ja harjutusi, kus nad pidid omavahel ühendama kaks läbinisti erinevat teemat, kunstlikult ühendama kaks täiesti sobimatut nähtust või sündmust. Poleks kunagi arvanud, et nii auväärne kogu, nagu seda on seadusekogu, kasutab samu koolimänge sadade tuhandete inimestega manipuleerimiseks. Ja selles eelnõus isegi ei ühendata erinevaid teemasid, vaid lihtsalt surutakse võõrkeha vägivaldselt muule otsa. Seda, et kohalikud valimised Tallinnas hakkavad valitsuskoalitsiooni soovil toimuma soolise, ma toonitan, just nimelt soolise, sest on hakatud rääkima ka lihtsalt võrdõiguslikkusest, soolise võrdõiguslikkuse seaduse alusel, on muidugi ülima nahaalsuse tipp, valija väljanaermine ja ülbitsemine, teisalt aga jõmlik ja madal temp, mis alavääristab kogu Riigikogu. Nii edasi minnes võime jõuda absurdi, ja nagu ma juba eile ütlesin, võib sellelt valitsuselt oodata ka kas või seda, et loomakaitseseadusele või ma ei tea, geenivaramu seadusele liidetakse parandusettepanekuga otsa näiteks krooni devalveerimise ettepanek või mis iganes.
Koalitsioonil on loomulikult raske pealt vaadata, kui hästi arenevad pealinna asjad riigi saamatuse kõrval. Tallinn maksab pensionäridele lisaraha ja tõstis sotsiaaltoetusi ning puuetega laste toetusi. Tallinn on suutnud ka raskel ajal ennast ära majandada ja näeb võimalusi inimeste palkamiseks. Pealinn kaasab töötuid lihtsamatele abitöödele, võetakse laenu selleks, et luua uusi töökohti, et maksud laekuksid ja et ka riigil läheks paremini, ehitatakse lasteaedu. Isegi pealinna reiting on riigi omast kõrgem, Tallinn saab Euroopa kultuuripealinnaks jne. Ja seda on vaja lõhkuda, lõhkuda nii, nagu te seda tegite 2004., 2005. aastal, kus te madalate tehingutega end korraks peale mängisite, end petmise ja valskusega, ära- ja üleostmisega võimule kombineerisite. Ent tollased kohalikud valimised tõestasid veel kord, et ega rahvale sellised närused tehingud ja äraostetavad hinged ei meeldi, ja ma arvan, et ka seekord läheb täpselt niimoodi.
Ent on ikkagi muljet avaldav, kuidas põhiseaduskomisjoni liikme Urmas Reinsalu, aga loomulikult ka Reformierakonna peaideoloogide – oravad teevad ju alati kõike teiste kätega – elu sisuks on saanud kambakate organiseerimine, et Tallinna linnale ära teha. Kui muud moodi ei saa, siis allapoole vööd löökidega ja toore jõuga. Ja kui riigi kärpekava alustati puusärgirahast, koolitoetustest ja pensionidest, kui kergitati arstirohtude ja matuseteenuste käibemaksu ja võeti ära hambaraviraha, siis mängleva kergusega tehti Tallinna 63 saadikukoha asemel 79. Pea sama palju, kui põhjanaabritel Helsingis. Järsku polnud raha enam tähtis, sest eesmärk pühitseb abinõu. Kui palju maksavad need 16 töökohta, elektrooniline hääletussüsteem, personal jne? Põhiseaduse nimel mängiti hoopis poliitilisi mänge, millega läksid kaasa õiguskantsler, president ja ka ajakirjandus. Ja me räägime täna sellest, et ärgem otsigem süüdlasi! Eesti Koostöö Kogu tegi avalduse, et ärgem otsigem majanduskriisi süüdlasi, sedasama tegi Eesti Pank täna. Ma arvan, et praegu tuleks rohkem kui kunagi varem just selgitada, kes on süüdi, ja et süüdi ei ole vaid ülemaailmne pangandus ja majanduskriis, samuti seda, justkui meil läheks kõige halvemini. Just praegu tuleb selgitada, kes on need, kes viisid meie majanduskasvu 10,5 plusspunktilt ja protsendilt miinus 9,5 peale. Äripäev ei välista ka 25%-list miinust. Muide, Leedu SKT on vähenenud vaid 1,5%, Kesk- ja Ida-Euroopa majandus, kelle hulka ka meie kuulume, väheneb Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel vaid 0,4%. Venemaal, kelle majanduslangusest meil pea iga päev räägitakse, on miinust vaid 0,7 protsendipunkti ringis, euroala miinus on vaid 2. Seega me ise olemegi need kõige hullemad ja nüüd siis alaku vaikiv ajastu.
Kuhu kadusid siis nende majanduslikult heade aastate rammusad kasumid? Mis on saanud Rootsi pankade ja kohalike kinnisvarafirmade teenitud hiigelkasumist, mis on meie finants- ja majanduskriisi valla päästnudki? Miks Eesti Pank ei kutsunud rahvast üles mitte nii ohjeldamatult laene võtma, miks ei teinud seda Finantsinspektsioon, Eesti valitsus? Sellepärast, et majanduse ülekuumenemist ei tahetudki ohjeldada, sellest tuli kena panus ka riigieelarvesse. Kõigi aegade kõige priiskavam koalitsioonileping pidi tsementeerima ju, hambad ristis, valitsuse koospüsimise. Veelgi alatum on aga see, kuidas käitusid välispangad. Olles pensioniraha oma kontole saanud, kergitati kohe pensionäride teenustasusid. Eakad ja toetuse saajad tehti pankade orjadeks. Sotsiaalminister rääkis küll, et tasuta kojukande võimaldamise puhul lähtutakse konkreetsest vajadusest ja et mingeid kvoote ei ole, kuid 2000 inimese piirmäär pandi peale ja 8 miljonit oli etteantud raha. Täiendavateks äraütlemisteks soovitati ametnikele karget ja kainet meelt.
Miks me peame maha salgama, kes võltsisid eelarvet? Eelarve tulude poolele kirjutati sisse unistuslikku raha, mida tegelikult ei ole ja mida pole ka tulemas. 2009. aasta eelarve tehti teadlikult puudujäägiga. Nii näiteks laekus läinud aastal käibemaksu oodatust üle 30% vähem, kuid käesoleva aasta numbriks kirjutati hoopis poolteise miljardi võrra suurem summa. Sotsiaalmaksu laekus samuti tuntavalt vähem, kuid planeeriti 3 miljardi võrra suurem summa. Samal ajal töötus ju kasvab tundidega ja palgad on peatunud. Nii pandigi eelarve vaid paberil tasakaalu. 2007. aasta riigieelarve 4 miljardi suurune ülejääk, mis oleks pidanud minema erakorralisse reservi, tehti koalitsiooni häältega kassareserviks, mis on tänaseks sirgeks löödud, 5,2-miljardine kassareserv on laiaks löödud ja erakorralist stabiliseerimisreservi saab vaid parlamendi ühe lugemisega jooksvateks kulutusteks kasutusele võtta. Arvan, et praegu peaksime siiski hoopis rohkem tegelema suuremate asjadega kui nende lapsikute ja väiklaste mängudega Tallinna ümber. Ärge häbistage Eesti riiki! Tähelepanuväärne on muidugi ka see, et eilsest atraktiivsest ja meediapärasest Riigikogu istungist ei kirjutatud täna üldsegi mitte, ajalehtedes ei mainitudki seda. Ei saa ju öelda, et näe, Keskerakonnale tehakse jälle kambakat, pigem lepiti eile Postimehe ja peaministri ning teiste õukonnaajakirjanike ja salongikaaslaste pidulikul õhtusöögil niiviisi kokku. Aitäh teile!

Sõna saab kolleeg Heimar Lenk. Palun, kolleeg Lenk, tulla kõnetooli! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Head kolleegid, kes te saalis olete! Vaatan seda soolise võrdõiguslikkuse seadust ja tee, mis sa tahad, imesta ja veel kord imesta: § 63, raseda ning rasedus- ja sünnituspuhkuse õigusega töötaja töötingimused, § 17, seksuaalse ahistamise juhtude käsitlemine, ja siis järsku tuleb Haabersti linnaosa. Ma ei jõudnud vaadata, kas Haabersti prügivedu oli seal sees või ei olnud, aga selline see sooline võrdõiguslikkus Eestis siis on.
Eile kuulasin siin seda ettekannet, mida tegi Urmas Reinsalu, ja mõtlesin kogu aeg, et mis asi see on, kuidagi hirmus tuttav tunne tuleb. Siis meenus mulle, et ma olin koos Reinsaluga Tallinna Linnavolikogus – seal, kuhu praegu nii suur tung on –, see oli vist eelmine koosseis, kus oli terve seltskond nn äraostmatuid. Sealt meenuski mulle see eilse esineja esinemislaad. Ja teate, kolleegid, Tallinna volikogus hüüti neid noormehi menševikkudeks. Mitte sellepärast, et nad olid vähemuses, vaid sellepärast, et kui sa neid vaatasid ja nende esinemist kuulasid, siis meenusid Nõukogude-aegsed revolutsioonifilmid, kus menševikud olid ümmarguste prillidega, kahupäised ja lugesid igavaid pikki kõnesid, millest keegi aru ei saanud. Eile tuli see mul siin kuidagi jälle meelde ja ma mõtlesin, et on ikka lugu, et kuidasmoodi meil need nooremad poliitikud ikka nii abituna poliitikasse tulevad ja mitte kuidagi ei taha valimisvõitlusega endale positsioone saavutada, vaid teevad seda kuidagi tagaukse kaudu, mingisuguste ootamatute seadusmuudatustega. Ja kui ma sellele tagauksele mõtlesin, siis tuli jälle üks asi meelde: kui Reformierakond oli koalitsioonis ja reetis seal Tallinna linnavõimu, siis rahvas oli nii vihane, et reformikad või oravad ei julgenud volikogu eesuksest välja minna ja eesotsas Keit Pentusega mindi tagant, läbi hoovi prügikastide vahelt tagavaraväljapääsust, mindi Apollo raamatukaupluse ette, et mitte valijatega kohtuda. Selline käitumine oli.
Praegu mulle meenuvad täpselt samad asjad või seesama õpetus, mida Gräzin on nendele vist siis jaganud. Kuidagimoodi väga ebasiiras on see seaduse kaitsmine siin ja selline loosungitega võitlemine, et demokraatia on ohus ja Tallinn võtab Toompea võimu ära. Ime veel, et ei hüütud, et Eesti Vabariik on ohus. Aga see vist on veel ees. Ma tahaks öelda neile, kes seda soolise võrdõiguslikkuse seadust väga tahavad läbi viia ja kaitsevad siin Riigikogus, et olge mehed, hakake poliitikuteks ja pidage ausat valimisvõitlust! Minge valimistele, rääkige rahvale oma eelistustest või sellest, mida te tahate rahvale Tallinnas tuua, ja vaadake siis, kuidas inimesed hääletavad, kas teie poolt või teie vastu. Ärge kartke seda Lasnamäed, siin on nagu õudussõna need linnaosad, kus on rohkem venelasi. Minge Lasnamäe turule, rääkige nendega! Ma arvan, et nad mõistavad teid, kui te olete ausad.
Aga näete, mitte kuidagi ei suudeta seda teha. Ja kui hakkad tagasi mõtlema, millega on Eesti poliitikud, eriti nooremad poliitikud, aastakümneid, nüüd on juba kokku saanud kaks aastakümmet, tegelnud, siis ainult ühe ainsaga – sõda Edgar Savisaarega. Mitte kuidagi ei saa sellest mehest võitu! Ikka tuleb minna tagaukse kaudu, ikka tuleb rasedate õigusi kaitsvasse seadusesse kombineerida sisse Nõmme linnaosa, Pirita linnaosa, et äkki kuidagi  läheb läbi. Tõepoolest piinlik on! Aga hea, et need stenogrammid jäävad alles, ja kui Gräzin läheb võib-olla vanaduspuhkusele ja hakkab oma raamatut kirjutama, siis ta saab seal tuua häid näiteid selle kohta, kuidas tema õpilased siin demokraatiat kaitsesid.
Ja kui öeldakse, et me räägime siin ei tea mis hirmujutte ja koledusi, mitteadekvaatset juttu, siis tänaseid meediaväljaandeid ja elektroonilisi teateid vaadates tuleb välja, et meedia räägib täpselt meie sõnadega: "Eile hakati kiiruga kindlustama seadust, mis ei laseks Tallinna linnaosasid kaotada ja seeläbi võimu hoida Edgar Savisaarel. Nimelt surusid Reformierakond ja IRL-isse kuuluvad Riigikogu liikmed põhiseaduskomisjonis soolise võrdõiguslikkuse seaduses läbi muudatusettepaneku, mis jätab pealinna linnaosad alles." "Kummaline," kirjutatakse portaalis, "ongi eelkõige see, et poliitilist tagalat kindlustatakse soolise võrdõiguslikkuse seaduse alusel." Täpselt see, mis ma rääkisin, aga pisut teiste sõnadega. "Seadusandja võib teha ju lõpuks, mis ta tahab, aga see ei ole ilus." See oli Ignar Fjuki tsitaat. Veel üks tsitaat: "Riigikogu seadusmuudatusel on mask lõplikult langenud, võitlus käib vaid Tallinna võimu nimel." No kuulge! Halastage siis rasedate peale, halastage naiste peale ja selle soolise võrdõiguslikkuse peale! Ärge tooge seda siia, viskame seaduse esimese poole välja, jätame ainult selle teise. Ei ole ju tulevikus ilus vaadata, kuidas Riigikogu demokraatlikus maailmas, nagu me ennast kogu aeg arvame olevat, tahtis selliste meetoditega saada Tallinnas võimu, mida ta pole aastaid kuidagi kätte saanud, ja mulle tundub, et see on sama kaugel, kui ta oli teil 15 aastat tagasi.
Kui me loome sellise pretsedendi, siis me kaugeneme õigusriigi põhimõtetest veel tükk maad ja nii ei ole lihtsalt kohane käituda – seda ütleb jälle üks portaal. Vaadake, kolleegid, ei ole niimoodi, et ainult opositsioon siin aknapoolsetes ridades kritiseerib ja ei ole selle asjaga rahul. Samamoodi arvab meedia. Kuid tõsi, kui me vaatame, kuidas meedia viimasel ajal käitub, siis eks ta suud on hakatud kinni panema. On läinud lahti suur kiidulaul, et Eestis ei olegi asjad nii hullud. Eile tuli tõepoolest majanduskasvu ennustus, et polegi nii hull ja kohe tuleme sellest langusest välja, kõik on tipp-topp. Ansip ütles ka täna, et kõik on hästi ja seda, mis ta rääkis kaks kuud tagasi, ei ole vaja meenutada. Ma tahaksin, et seda, mis siin saalis täna toimub ja eile toimus, meenutatakse veel kaua ja raiutakse tõepoolest ka raamatusse. Kui ma vaatan endiste Riigikogu koosseisude tööd ja loen neid asju, siis on päris huvitav mõningaid asju meenutada ja vaadata, aga on piinlik, et selles koosseisus, kus mul on au olla, sellised koledad asjad juhtuvad. Õnneks eelmises koosseisus minu meelest päris nii hullu asja ei olnud.
Mis ma tahan lõpuks öelda? Olge siis tublid ja soovin teile edu valimistel Tallinnas! Ma arvan, et ainult seaduse muutmistega ja seaduse vingerdamisega tagaukse kaudu võitu ei tule. Rääkige avalikult ja avatud kaartidega, mille eest siin koalitsioon praegu võitleb. Et mitte mingil juhul seda armsat pealinna, kust jookseb läbi, nagu oravad siin räägivad, kolmandik Eesti rahast ...

Kolleeg Lenk, seadusega ettenähtud aeg on lõppenud. Järgmisena saab sõna kolleeg Rein Ratas. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Väga austatud juhataja! Väga austatud Riigikogu! Ameerika Ühendriikide president Richard Milhous Nixon pidi 1974. aastal tulenevalt Watergate´ist langetama raske otsuse, kas läbida raskeim impeachment või astuda tagasi. President Nixon astus tagasi ja USA poliitkommentaatorid olid üksmeelsed vähemalt ühes küsimuses – see Nixoni samm näitas, et riiki ei juhi mitte inimesed, vaid seadused. Jah, just nimelt seadused! Jutt on inimloodud seadustest, mitte loodusseadustest – viimased ju toimivad meie tahtest sõltumata. Ühiskonna stabiilsuse ja inimeste turvatunde huvides on ilmselt väga oluline hoida seaduste teatud konservatismi ja muuta neid nii palju, kui vaja on, ja nii vähe kui võimalik. Seadustega ei mängita. Jäägu mänguväljakuks vaid seaduste tõlgendamine. Milleks muuks kui õigusmänguks saab nimetada siinsamas saalis kaks aastat tagasi vastuvõetud monumendiseadust, mille õiguspädevusetus oli selge kõigile, ja loomulikult jättis president selle välja kuulutamata. Või aastaid tagasi siinsamas vastuvõetud nn tädiseaduse parandus, jätame nime nimetamata. Kümmekond aastat tagasi aga sündis uljas reegel: kui vaja, muudame seaduse ühe nädalaga, häda pole midagi! Nii oli ja nii on, kuid kas peab ka nii jääma – selles on küsimus, head siinolijad.
Meie põhiseaduse § 154 sätestab: "Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest."
Nüüd siis on sündimas minu arvates teatud analoog 1940. aastaga. Siis tõi vaevatud eesti rahvale rahu, õnne ja demokraatiat Andrei Ždanov Punaarmee vägevat kätt pruukides. Nüüd toob Tallinna linna vaevatud rahvale rahu, õnne ja demokraatiat Andrus Ansip võimuerakondade vägevat kätt pruukides. Egas midagi! Rahva õnne nimel võttis ja võtab juhtimise üle üks eelnimetatud seltsimeestest ja Toompea teeb otsustused, mida põhiseaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse järgi saab teha all-linn. Vahemärkusena: selle aasta riigieelarvest me ei leia mitte kuidagi Tallinna linnale põhjustatud kulude katmist, nagu sätestab põhiseadus. Olgu selleks siis täiendava 16 linnavoliniku töökoha ettevalmistamine ja nende tegevusega seotud kulud, aga ka soolise võrdõiguslikkuse seaduse eelnõu, mis on praegu menetluses, kui see jõustub, siis kaheksa linnaosa valitsemise kulud – neid me ei leia kusagilt.
Tallinna linna kui kohaliku omavalitsuse garantiisid on riivatud, sest eelnõuga püütakse reguleerida küsimusi, mis on reguleeritud põhiseaduse 14. peatükis ehk kohaliku omavalitsuse peatükis. Just need sätted esmajoones sätestavad kohaliku omavalitsuse garantiid. Riigikohus oma lahendis 2005. aasta 19. aprillist on selgitanud seda küsimust järgmiselt. Põhiseaduse § 154 sätestab, et kohalikud omavalitsused otsustavad ja korraldavad kõiki omavalitsuse küsimusi iseseisvalt. Oma küsimuste iseseisev otsustamine tähendab omavalitsuse autonoomiat, mis on Euroopa kohaliku omavalitsuse harta (muide, Riigikogu ratifitseeris selle 16. detsembril 1994. aastal) detsentraliseerimise ning riigivõimu piiramise ja tasakaalustamise huvides. Selle põhiseadusliku väärtuse kaitsele peab olema suunatud ka kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste süsteem. Praegusel juhul püüab Toompea minimeerida kohaliku omavalitsuse autonoomiat, mis on just seatud teda, s.o Toompea võimu, keskvõimu piirama ja tasakaalustama.
Teatavasti on õigusteoorias valitsev arusaam, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimise korraldamine on kohaliku omavalitsuse olemuslik ülesanne. See on põhiseadusega garanteeritud. Muide, see on ka Riigikohtu praktika. Riigikohtu praktika kohaselt on kohaliku omavalitsuse garantiisid riivatud siis, kui muudetakse kohaliku omavalitsuse korralduse seadust, mida ka praegusel juhul tehakse. Praegusel juhul muudetakse nii kohaliku omavalitsuse korralduse seadust kui ka kohaliku omavalitsuse valimise seadust. Kui nende seaduste muutmisega ei sekkuta kohaliku omavalitsuse garantiidesse, siis ei ole garantiidesse sekkumine üldsegi Eestis võimalik! Need kaks seadust on just põhilised kohaliku omavalitsuse korraldust reguleerivad seadused. Seaduseelnõu menetlusse oleks olnud vaja kaasata ka kohalik omavalitsus, mida ei tehtud ja mis otseselt räägib vastu ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artiklile 5. Jutt ei ole ainult seadusloome hea tava rikkumisest, vaid põhiseaduse riivest. Seepärast, head riigikogulased, ärge toetage seda seaduseelnõu! Olen rääkinud.

Aitäh! Sõna saab kolleeg Olga Sõtnik.

Hea juhataja! Head ametikaaslased! Ma palun vabandust! Palun ...

Te alustasite juba oma ettekannet, teil on aega viis minutit.

Hea juhataja! Ma alustasin ettekannet sellega, et ütlesin: "Hea juhataja! Head ametikaaslased!" Ma ei ole veel asunud sisulise ettekande juurde.

Ma võin protseduuriliselt ettekandjale selgitada, et enne sissejuhatuse alustamist tuleb vastavalt kodu- ja töökorra seadusele küsida lisaaega, kui seda soovitakse. Palun, teil on sõna!

Hea juhataja! Head ametikaaslased! Kuigi ma ei ole selle koosseisu kõige noorem poliitik, seda auväärset tiitlit hoiab teatavasti Kalle Palling, pean ma ennast siiski suhteliselt nooreks poliitikuks. Poliitikas ma olen olnud suuremal või väiksemal määral juba kaheksa aastat ja selle aja jooksul olen ma lahti saanud sellest nooruslikust naiivsusest ning olen juba harjunud, et aeg-ajalt mõned poliitikud käituvadki ebaeetiliselt, ei pea oma sõnadest kinni, valetavad, tegutsevad mitte riigi, vaid isiklikest huvidest lähtudes jne. Kuid sellist teerulliga ülesõitmist, nagu praegu aset leiab, ei osanud ma ausalt öeldes ette arvata.
Soolise võrdõiguslikkuse seaduse juurde kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise sätete, Igor Gräzini sõnu kasutades, juurdekeevitamine on ennekuulmatu ja väga ohtlik pretsedent. Vähe sellest, et selle seadusega me piirame oluliselt ühe kohaliku omavalitsuse õigust korraldada iseseisvalt oma asju, olla autonoomne ja sõltumatu, selle seadusega me rikume ka tallinlaste passiivset ja aktiivset valimisõigust, võrdse kohtlemise põhimõtet ja paljusid muid õigusriigile omaseid põhimõtteid. Miks kõik teised omavalitsused saavad ise oma asju korraldada, aga Tallinna linnale hakkab seda dikteerima Toompeal istuv, all-linnas võimu ihaldav ahne koalitsioon? Võimuihaluses ei ole iseenesest midagi halba. Erakondade põhieesmärk ongi võimule pääsemine. Aga milliste vahenditega? Seadussätetega manipuleerimine ja seaduste muutmine nii, et see oleks kasulik kindlatele erakondadele, ei ole kindlasti ausad võtted ja demokraatlikule riigile sobilikud.
Väga ohtlik on samuti see, et koalitsioon on välja mõelnud skeemi, kuidas seadust saab muuta ilma seda ametlikult algatamata. Kas nüüd hakataksegi kõiki seadusi niimoodi vastu võtma, et menetluses olevatele eelnõudele hakatakse tegema absurdseid ja eelnõu mittepuudutavaid parandusettepanekuid? Mis meid ees ootab? Kas tõesti, nagu hea kolleeg Marika Tuus eile ja täna mainis, loomakaitseseadusega hakatakse Eesti krooni devalveerima või põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega muudetakse karistusseadustikku ning Eesti Keskerakonda kuulumine võrdsustatakse kriminaalkuriteoga? Või hakatakse seadusi siduma hoopis usaldushääletusega, nagu seda tahetakse teha negatiivse lisaeelarvega, mille peaminister täna sisse andis, et seda ei oleks vaja ei komisjonides ega saalis arutada? Kui see soolise võrdõiguslikkuse seadus võetakse sellisena vastu ja president kuulutab selle välja, siis ma arvan, et Euroopa Liit võiks küll meid oma ridadest välja visata, sest siis ei ole enam tegemist demokraatliku riigiga. Teatavasti olid liitumiskriteeriumid, Euroopa Liiduga liitumise kriteeriumid järgmised: riik peab austama demokraatiat, peab järgima seadusi, austama inimõigusi, arvestama vähemustega ja tagama neile kaitset tagavate institutsioonide stabiilsuse. Seda kõike me selle seadusega riivame.
Ma olen veendunud, et see seadus on vastuolus õigusriigi põhimõtetega, mitme seadusega ja eelkõige põhiseaduse peatükiga 14. Usun, et paljud kolleegid on viimastel päevadel selle peatükiga väga põhjalikult tutvunud, aga nagu öeldakse, kordamine on tarkuse ema ja seetõttu ma meenutaksin headele kolleegidele, mida nimetatud peatükk endas sisaldab. Peatükk 14 "Kohalik omavalitsus", § 154: "Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest." Paragrahv 155: "Kohaliku omavalitsuse üksused on vallad ja linnad. Muid kohaliku omavalitsuse üksusi võib moodustada seaduses sätestatud alustel ja korras."  Paragrahv 156: "Kohaliku omavalitsuse esinduskogu on volikogu, kes valitakse vabadel valimistel neljaks aastaks. Seadusega võib volikogu volituste perioodi lühendada seoses kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise või jagunemisega või volikogu tegutsemisvõimetusega. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud ...

Kolleeg Sõtnik, seadusega ettenähtud aeg on läbi. Aitäh!

... kes on vähemalt 18 aastat vanad." Aitäh! Kahjuks ma ei saanud lõpetada oma ettekannet.

Kutsun kõnetooli kolleeg Aivar Riisalu. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Hea juhataja! Head ametikaaslased! Eestimaale on saabunud imetabane aeg! Soolise võrdõiguslikkuse sildi all ehitatakse uut ühiskonnakorda. Ühiskonnakorda, kus hirm ühe mehe ees on varjutanud päikese, kus ühiskonda mobiliseeritakse võitlema deemonliku Edgar Savisaarega. Minule teeb hoopis suuremat muret see, et seadus oli algselt soolise võrdõiguslikkuse seadus, mis oleks pidanud reguleerima Eestis sootunnuste põhjal inimeste ebavõrdset kohtlemist. Ja mis oleks siis ühiskonnale veel arusaadavam kui rääkida iseendast? Siin puldis on mees, kes on oma pika elu jooksul ära andnud neli maja. Ma küsin, kus on siin siis võrdne kohtlemine? Nendel inimestel, kellele ma need majad pidin ära andma, on täna majad, aga mul ju ei ole! Ei ole täna Eestis seadust, mis mind kaitseks. Või võtame lihtsa asja, raske välisuks, vedruga. Soolisele võrdõiguslikkusele tuginedes pean ma seal laskma naisterahva ees läbi, sest ta peab olema minuga võrdne. Ja siis ta saab selle uksega vastu nägu ja on minu peale pahane, küsib, et miks ma teda läbi ei lasknud, miks ma talle ust lahti ei teinud? Ma ütlen, et ma ei julgenud, sest sa pead olema minuga ju kõiges võrdne. Kui ma varem oma aiamaad kündsin, siis vedasin ma ise seda mutti ja naine hoidis adrakurgesid, nüüd ma vahetan kohad ära, sest kõik peab olema võrdne. Seksuaalvähemused jalutavad kord aastas Tallinna südalinnas päise päeva ajal avalikult tänaval. Heteroseksuaalne kõrgharidusega valge mees, kes oma naisega normaalselt lapsi saab ja juhuslikult ei ole Kaitseliidu liige ega täida oma kohustusliku ajateenistuse rolli – kus tema saab ennast näidata? Seda seadust, mis seda meest kaitseks, ei menetle täna mitte keegi, sest selle seaduse menetlemise on varjutanud hirm Edgar Savisaare ees.
See olukord teeb mind väga kurvaks, sest kõik minu lootused, et see seadus parandab minu elujärge ja minu õiguskindlust ja teeb mu seadusliku eksistentsi paremaks, on täna läinud kuhugi rägastikku ja sellest ei räägi mitte keegi. Isegi sellest ei räägi mitte keegi, et ma ei saa enam öösiti magada, sest mulle kangastub Urmas Reinsalu nägu. Ma panen silmad kinni, ja ta tuleb minu unenägudesse ja räägib mulle jubedusi sellest, kuidas parlamendil ei ole enam võimu, kuidas on vaja likvideerida katse võtta parlamendilt ära võim. Aga eile ta just niimoodi ütles. See läks mulle väga sügavalt hinge.
Ja kas te kujutate endale ette, kui täisjõus eesti mees, kelle lapsedki ei ole veel kõik täisealised ja kes peaks hoolitsema oma perekonna eest, võib unetuse tagajärjel kaotada oma tervise?! Ja kui mul enam tervist ei ole, kes mu lapsed siis üles kasvatab? Kus on siin see võrdne kohtlemine? Või nagu ütles Urmas Reinsalu eile "Aktuaalses kaameras", et kui inimene läheb valima, annab oma hääle ja see hääl ongi hääl ehk sellel ei ole mingeid taandavaid koefitsiente peal, siis on ju juba täna selge, et kohalikud valimised Tallinnas võidab Edgar Savisaar. Mul hakkas jällegi hirm! Ma pole elu sees uskunud sensitiive, olen proovinud olla religioonist kaugel seisev. Urmas Reinsalu teab ette kohalike valimiste tulemusi – see on uskumatu lugu! Ja ta on Igor Gräzini õpilane, nagu ma täna aru sain, ehk õuduste jada ei lõpe! Tuleb välja, et selles saalis on terve salaorganisatsioon, kes kõik on omavahel seotud ja kes tegelikult tegelevad siin seadusloomega, mis minu homset päeva küll päikseliseks ei tee. Ma kahtlustan selle kõige taga veel ühte asja – et reformide aeg Eestis hakkab läbi saama. Ainus koht, kus saaks veel reforme teha, on kohalikes omavalitsustes, aga kuna inimesed on reformidest väsinud, siis ei ole nad viimastel aastatel vähemalt kohalikul tasandil olnud enam suured reformide pooldajad. Inimesed tahaksid elada kas või munitsipaalkorteris, inimesed tahavad, et nendel oleks leib laual, vara kasvaks ja et neil oleks ühiskondlik tunnustus. Aga ühiskondlikku tunnustust saavad nad ainult hea sõna kaudu, mitte niimoodi, et neid nagu ühes reklaamis teerulliga hambapastatuubina laiaks litsutakse. Sellepärast on inimesed oma otsuseid teinud ju teadlikult, inimesed ootavad, vahel nad lasevad ennast muuseas petta, aga inimesed üldiselt ootavad, et õnn nende hoovil oleks selline täieline, stabiilne ja kestev. Selle asemel on täna siin saalis, mida ma julgeksin nimetada peaaegu juba Tallinna volikoguks, toimumas midagi sellist, mida inimesed meilt ilmselt ei oota.
Milles on siis Keskerakonna süü ja millest kogu see triangel peale hakkas? Uskumatu, mingid jurakad Keskerakonnast julgesid õiguskantsleri käest küsida, kas see, kui inimese häält koefitsiendiga kahandatakse, on järsku põhiseadusega vastuolus. Me ei andnud sisse mitte ühtegi seaduseelnõu, mis oleks seda olukorda muutma hakanud, meil oli lihtsalt õiguskantsleri seisukoht. Ja siis korraga järgnes selline valuline reaktsioon. Huvitav, kust see kõik küll tuleb? Kas see mitte ei näita, et sellesse saali pääsenud inimestel on suures osas silmade ees ainult üks unistus – unistus igikestvast võimust. Reformierakond on selles mõttes olnud küll erakordne, et ta on suutnud oma partnereid piinates, ahistades ja alla surudes olla viimastel aastatel kogu aeg võimul. Aga pettuse, alanduse ja vägivallaga, vastavalt võrdse kohtlemise seadusele, ei saa väga kaua pumba juures olla. Seetõttu ma kardan, et...

Aitäh, kolleeg Riisalu! Seadusega ettenähtud aeg on teil lõppenud. Palun kõnetooli kolleeg Lembit Kaljuvee!

Proua juhataja! Head kolleegid! Valmistasin siin ette kolm varianti kõnet, aga maha lugema ei hakka ühtegi, sest pärast oma pinginaabri niisugust tõsist ja emotsionaalset esinemist paberi pealt maha lugeda on väga piinlik ja häbi. Aga mõningad mõtted tahaks seoses sellega, mis toimub, teieni tuua.
Nagu me teame, on Eestis viimase pea 20 aasta jooksul tehtud valimisseadusi ja parandatud valimisseadusi mitmel korral, aga kahjuks mitte valimiste demokraatlikumaks muutmiseks, vaid selleks, et üks või teine konkreetne isik ei osutuks valituks või saaks vähemalt vähem hääli. Mäletame väga hästi 1992. aastat, presidendivalimisi. Teame, et Virumaa valimisringkond löödi kaheks selleks, et Edgar Savisaar sai seal liiga palju hääli. Alles võttis Riigikogu detsembrikuus vastu valimisseaduse muudatused, mis ei suurenda piisavalt valimisdemokraatiat, vaid suurendavad omavalitsuse valitsemiskulutusi. Kallid kolleegid, saagem aru, et seal seaduses ei tohi teha midagi üksikute isikute või konkreetsete grupikeste poolt või vastu, vaid seadused peavad teenima kogu rahvast ja riiki! See kõlab küll väga uhkelt, aga tegelikult see ju nii on, vastasel juhul ei hakka need seadused korralikult toimima. Teadkem ja tunnistagem seda, et loodusseaduste ja rahva vastu me ei saa. Arnold Rüütlist sai ikkagi Eesti president, Ida-Virumaal sai viimastel Riigikogu valimistel kuuest Riigikogu kohast Keskerakond neli kohta. Kui me vaatame kogu Virumaad, siis pooled Virumaal valitud Riigikogu liikmed on Virumaalt, kuigi seadus tehti selleks, et Keskerakond Virumaal tõesti võimu ei saaks. Aga rahvas tahtis teisiti. Edgar Savisaar tuli küll Virumaalt ära Tallinna, saades siin järjepanu kõikidel valimistel kõige rohkem hääli, ja on praegu kõige pikema staažiga linnapea. Võtame kätte ja keelame seadusega Edgaril pealinna valitsemast! Ma garanteerin, et varsti on ta Toompeal. Võib-olla see seltskond seda tahab ja ma usungi, et see nii on. Miks selline mõte? Ma olin eile õhtul koos ühe jahiseltskonnaga, mehed istusid pärast edukat jahti. Üks ettevõtja, ühe suure põllumajandusühistu omanik ja tegevjuht, ütles, et piimahind läheb nii alla, ei tea kohe, mida teha. Olid meestega suuremas grupis arutanud, et ega vist muud ei jää üle, idaturg on vaja lahti saada, tuleb Edgar pukki panna. See oli konkreetse mehe konkreetne jutt ja siin on tegelikult oma mõte taga. Kusjuures see mees ei olnud mitte keskerakondlane ja ma tean, et ta pole mitte kunagi Keskerakonna poolt ka valimistel hääletanud. Mitte kunagi. Aga nüüd avaldas sellist arvamust.
Läksin oma mõtete väljatoomisega veidi ajalukku, aga põhiseaduskomisjonis ma tõesti ehmusin, kui minu poolt juristina lugupeetud omakandimees Urmas sellise üllitisega välja tuli. See on mul isegi kaasa võetud. See kõlab niimoodi: muudatusettepanekute loetelu soolise võrdõiguslikkuse seaduse, avaliku teenistuse seaduse ja Eesti Vabariigi töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõule. Ja kõik need punktid, mis siin on toodud – ma konsulteerisin mitme vabariigi juhtiva juristiga ja nende arvamus on selline, et selle seaduseelnõu puhul on väga paljudes kohtades tõesti tegemist põhiseadusliku riivega. Siin on kohalike omavalitsuste garantiide riive, menetlus- ja vorminõuete eiramine ja väga palju sellist, mis ei lähe kokku meie põhiseaduse nõuetega. Eile, kui ma küsisin Urmase käest, miks ta tõi sellise seaduse siia Riigikogu ette, miks ta selle komisjonis nii välja pakkus, et see on ju enneolematu, nagu rääkis oma sõnavõtus ka Ain Seppik, kui  teisel lugemisel tuuakse Riigikogu ette väga suur ja tõsine seadusmuudatus, et kas ta isiklikult iseendaga ei lähe vastuollu, siis tegi juhataja mulle märkuse, et isiklikke küsimusi me ei esita, ärgem mingem isiklikuks. Tegelikult on ju nõnda, et Riigikogus on isiksused ja isikud, ja ma arvan, et vahel tuleb minna ja peabki minema isiklikuks. Sellepärast, et riigi asju ajavad siin ju isikud, me suhtleme omavahel kui isikud ja oleme isiksused. Aitäh teile!

Aitäh! Sõna saab kolleeg Toivo Tootsen. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Alustan ühe tsitaadiga. Kirjanik Edzard Schaper kirjutab oma romaanis "Timukas" eestlaste kohta: "Mis protsessimisse puutub, siis arvas ta, et see maa on maailmas ainulaadne. Selle põhjuseks on rahva isemeelsus, õiguse tagaajamine, pahatahtlikkus üksteise suhtes. Oh jumal, see on ju lausa kujuteldamatu, kui protsessihimulised nad olid. Tegelikult sai igast eestlasest, kes tahtis end harida, advokaat. See istus neile. Kui ta kord juba advokaat oli, sai ta varsti millekski enamaks. Siis möllas ta oma protsessimishimu välja patriootlikes süüdistustes sakslaste vastu."
Nii arvas üks selle äsja eesti keeles ilmunud romaani tegelane eestlastest sada aastat tagasi. Tuleb ütelda, et see kaunis tabavalt öeldu paistab kehtivat ka tänapäeval, aga enam ei elata protsessimishimu välja sakslaste vastu, küll aga lasnamäelaste, Keskerakonna, Savisaare, Rüütli või millegi muu või kellegi teise vastu. Ja et oma protsessimises tuge leida, ollakse varmas muutma seadusi. Et Rüütel ei saaks presidendiks, ei kirjutatud omal ajal põhiseadusse presidendi otsevalimist. Et Savisaar ei saaks Virumaal liiga palju hääli, muudeti seadust ja jagati Virumaa kaheks. Et Lasnamäe elanikud ei saaks liiga palju esindajaid Tallinna volikogusse, muudeti seadust nii, et lasnamäelase hääl on ka praegu üle kolme korra väiksema kaaluga kui mõne teise linnaosa elaniku oma. Ja kartuses, et Keskerakond saab Tallinna muutmisel üheks valimisringkonnaks liiga palju hääli, tahetakse nüüd soolise võrdõiguslikkuse seaduse külge keevitatud muudatusettepanekutega minna kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse kallale. Ja mis on tähelepanuväärne – meie tublid protsessijad püüavad sellele kõigele anda seaduse kaitsvat varju. Just nagu lapsemeelselt arvatakse, et kui ebaõiglus on valatud seaduse vormi, siis muutub see õiguseks ja õigluseks. Aga ei muutu ju. Pigem, kardan, muutub see kuriteoks, kus kuriteovahendina püütakse kasutada seadust. Uskumatu! Tänapäeval, euroopalikus õigusruumis kasutatakse seaduseelnõusid kõige labasemaks ärapanemiseks. Parlament tahetakse muuta ärapanijate koguks. Aga kuna rahvas eeldab, et Riigikogu põhitöö peaks olema siiski tõsine seadusloome, mitte õel ärapanemine, siis just sellepärast hakkabki Riigikogu maine katastroofilise kiirusega kahanema.
Õnneks, ma usun, on Eesti siiski seadusriik ja õigusriik. Meil on kohtusüsteem, mis peaks tagama nii üksikisiku kui ka omavalitsuste põhiseaduslike õiguste kaitse. Meil on president, kes peaks valvama, et Riigikogus vastuvõetud seadused oleksid põhiseadusega kooskõlas. Meil on õiguskantsler, kes peaks jälgima, et järgitakse õigusriigi põhimõtet ja hea õigusloome tava. Eelmine õiguskantsler tõstatas siinsamas Riigikogu ees 2007. aastal oma ettekandes küsimuse õigusriigi põhimõtte ja hea õigusloome tava järgimisest seoses energeetikateemaga. Õiguskantsler viitas, et põhiseaduse § 13 lõikest 2 tuleneva riigivõimu omavoli keelu tõttu on riigivõimuorganil, sh seadusandjal kohustus oma põhimõttelist laadi otsuseid selgitada ning põhjendada. Hea õigusloome tava kohaselt peavad seadusloomes tehtavad otsused olema läbipaistvad ja põhjendatud. Põhjendamine on seda olulisem, mida olulisema muudatusega on tegemist. Samuti rõhutas õiguskantsler, et kui Riigikogu teeb mõne olulise seadusmuudatuse, on tal põhiseaduse mitmest paragrahvist lähtudes kohustus selgitada üksikasjalikult oluliste muudatuste tegemise põhjusi või vajadusi ning muudatustega kaasnevaid mõjusid.
Kõnealune teema, kohaliku omavalitsuse valimiste teema, mis nüüd nende muudatusettepanekutega sisse tuli, on mõõtmatult suurem ja olulisem kui energiateema, milles endine õiguskantsler kaks aastat tagasi oma seisukohta väljendas. Vaieldamatult on kõik valimistega seotu oluline ja vähem oluline pole ka kohaliku omavalitsuse sisemise korralduse otsene reguleerimine keskvõimu poolt. Seega kehtib õiguskantsleri väljaöeldu veelgi enam praegu menetletavate muudatusettepanekute kohta. Peab aga tõdema, et lisaks sellele, et need muudatusettepanekud on menetlemiseks esitatud ülimalt kiirustades, ilma kohalike omavalitsustega konsulteerimata, ei ole muudatuste juures ka kuigi põhjalikke seletusi ja põhjendusi. Ometi on muudatused ülimalt olulised ja omavalitsuse õigusi räigelt piiravad. Näiteks, kui linnaosade ja osavaldade lõpetamine on KOKS-is omavalitsuse volikogu pädevuses ja, rõhutan, ainupädevuses, siis esitatud muudatusettepanekutega jääb Tallinna volikogu sellest vabast otsustusõigusest ilma. Kuna tegemist on muudatusettepanekutega, mis on esitatud teiseks lugemiseks, puudub Riigikogu liikmetel ka võimalus nende üle pikemalt diskuteerida ja, mis kõige olulisem, nad ei saa teha siin omapoolseid muudatusettepanekuid. Kõige selle vältimiseks tegi Evelyn Sepp põhiseaduskomisjonis ettepaneku vormistada muudatusettepanekud seaduseelnõuks ja menetleda siis seda ka ettenähtud korras. Siis oleks saanud avada läbirääkimised, oleks saanud teha muudatusettepanekuid, mis iganes. Valitsuskoalitsioon hääletas selle ettepaneku maha.
On äärmiselt kahetsusväärne, et praegune valitsuskoalitsioon ongi väga sageli asunud kasutama trikki, et mõne tähtsusetu eelnõu külge poogitakse muudatusettepanekuna mingi väga oluline seadusmuudatus. See on tõesti väga kahetsusväärne. Nii hiilitakse mööda nende muudatuste põhjalikust arutamisest. Veelgi enam, niimoodi esitatud seadusmuudatused ei läbi ka seda kooskõlastusringi, mida eelnõu tavapäraselt peaks ju läbima. Just selline käitumine on see, mis teeb Riigikogust kummitempli ja mille eest president meid hoiatas. Aga Riigikogu, head kolleegid, ei tohiks olla hääletusmasin, vaid peaks olema põhiseaduse printsiipide ja väärtuste kaitsja. Ja kõigele sellele, et ta seda oleks, ongi suunatud ju see tegevus, mida meie, opositsioon, siin praegu, nüüd, nendel päevadel Riigikogus teeme. Aitäh!

Aitäh! Kutsun kõnetooli kolleeg Kalev Kallo. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Mitte väga kaugest minevikust mäletame komöödiateatrit, mida meie tänane valitsuskoalitsioon mängis või etendas siinsamas saalis võrdse kohtlemise seadusega. Esimesel katsel menetlesid ja menetlesid, lõppu ei paistnud näha, kord muudeti üht paragrahvi, siis jälle teist, kord üht lõiget, siis jälle teist. Veeretati nagu kuuma kartulit, ühest küljest tundus, et ei tahaks seda seadust vastu võtta, et meil Eestis ei ole võrdse kohtlemisega probleeme, aga vaat nemad seal Euroopas nõuavad ja isegi ähvardavad karistus- või rikkumismenetlustega, kui me seda vastu ei võta. Lõpuks otsustati Euroopale näidata, et me ikka soovime seadust vastu võtta, pandi ta lõpphääletusele ning kukutati pidulikult läbi. Kõik ohkasid kergendatult, eelkõige koalitsioon. Aga Euroopa Liit ju nõuab, peame näitama oma head tahet ja nii antigi seadus uuesti menetlusse. Loomulikult, viimasel hetkel ei jõudnud näpp jällegi rohelise nupuni. Veel kord võis kergendatult hingata – tehtud! Loomulikult tuli Euroopale näidata, et see juhtus kogemata ja opositsiooni süül, ja seepärast anti seadus kolmandatki korda menetlusse. Seekord võeti see raske südamega vastu, sest muidu hakkavad veel saamatuteks pidama.
Võib-olla tekib küsimus, miks ma seda meenutan? Aga see on ju tänase koalitsiooni hingeelu. Nende jaoks ei ole midagi vastumeelsemat kui võrdne kohtlemine, ja tule taevas appi, kui võrdselt peaks kohtlema partnerit, opositsiooni või ametiühingut või töövõtjaid või pensionäre, keda iganes, kes ei ole oma partei poiss. Ainult siis, kui kokku keeratud käki eest on tarvis vastust kanda, kuulame anuvaid hüüdeid – solidaarsus, solidaarsus, solidaarsus! Kui vastutustundetult laristati, kui riigi maksusüsteemi hävitati, kui aktsiisidega inflatsiooni köeti, siis nimetati opositsiooni ja teiste sotsiaalpartnerite hoiatusi lolluseks ja ratsutati edasi. Miks nüüd äkki solidaarsus meelde tuli? Väga lihtne, lammutatud majandusest tulenevad raskused tuleb ju jaotada kõigi vahel võrdselt, väetist lapsest raugani, mis sellest, et lammutamise ajal nende hoiatavat häält kuulda ei võetud.
Kui keegi arvab, et eelöeldul ei ole mingit pistmist menetletava seaduseelnõuga 317, siis väidan, et arusaam on ekslik. Tänases eelnõus on ühe osana ju soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmine. Jälle võrdsus, seekord võrdõiguslikkus. Aga see on asi, mis koalitsioonil harja punaseks ajab. Täiesti arusaamatu, miks. Seletuskirjast loeme: seaduseelnõuga, esiteks võetakse üle kolme Euroopa Liidu naiste ja meeste võrdset kohtlemist käsitleva direktiivi seni üle võtmata sätted; teiseks viiakse seaduse teksti sisse seadusselguse ja normide parema järgimise jaoks vajalikud täpsustused ja täiendused; kolmandaks viiakse seaduse teksti sisse parandused, mille vajadus on ilmnenud soolise võrdõiguslikkuse voliniku senise töö käigus. Ja nii edasi. Tekib küsimus, mis selles halba on? Ei olegi. Iseenesest on need mõistlikud, ühiskonnas tänapäeva arusaamadega kokku sobivad ettepanekud. Selles aga kogu asja olemus või point ongi! Intriigi ei ole, ühelegi ühiskonnagrupile ei saa järjekordselt käkki kokku keerata, aga nende komponentideta eelnõude menetlemine tekitab ju tänases koalitsioonis motoorse rahutuse. Viib une ära! Nii sündiski haiglasest jälitusmaaniast kellegi omaenda mõttekujutluses vaimuhiiglase peas mõte, et kõige parem on ju soolise võrdõiguslikkuse seadusega kohaliku omavalitsuse korraldamise seadust ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste seadust muuta. Sobivad ikka kokku küll, nagu siga ja kägu!
Oleme tihti kogenud, et mõnd väga väikest ja vähetähtsat seadusmuudatust ei menetleta enne, kui on saadud valitsuse seisukoht. Nüüd, soovides kardinaalselt muuta põhiseaduslikke seadusi, ei peeta seda vajalikuks, rääkimata laiemast arutelust. Äärmine õiguslik nihilism! Kas see on suund diktatuurile? Julgen väita, et on. Demokraatiaga ei ole siin ammu enam mingit pistmist. Raudne teerull veereb, kedagi ei kuulata, kellegi käest ei küsita, kes piiksub, litsutakse laiaks. End juura mõttehiiglasteks pidavatele teerullijuhtidele tahaks siinjuures küll insenerina füüsika algtõde meelde tuletada: igasugune mõju tekitab vastumõju, mille jõuvektor on vastassuunaline mõjuva jõuvektoriga. Ja peagi kuuleme jälle hüüdeid – solidaarsus, solidaarsus, olgem solidaarsed! Aga tõenäoliselt seekord mitte anuvaid, nagu need on täna, vaid võib-olla juba nutuseid.
Kes ennast lõpmatuseni ikka mõnitada laseb? Igal asjal on oma piir ja igal piiril on oma kriitiline punkt. Kõige selle valguses on mulle isiklikult täiesti arusaamatu, miks meie majanduskomisjonis menetleme sadamaseaduse, ehitusseaduse, planeerimisseaduse muutmise seadusi ja raiskame mõttetult aega? Need kõik oleks võinud ju soolise võrdõiguslikkuse seaduse mahus ühe hetkega ära teha! Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt kutsun kõnetooli kolleeg Helle Kalda. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmed! Kurb on tõdeda, et pöördun küll teie poole, kuid saalis on teist ainult üks inimene, ja seegi lahkub. Niipalju teid siis huvitabki soolise võrdõiguslikkuse seadus, nende inimeste saatus, kes on selle seaduse taga. Ei huvita teid see seadus, aga varsti te pöördute nende poole, näpus mütsikene, ja räägite, kui palju te võitlesite nende inimeste eest ja nende huvide eest. Nende seaduste taga on ju tegelikult inimesed, aga mitte ainult nukud! Te püüate läbi soolise võrdõiguslikkuse seaduse muudatusettepanekute blokeerida Eestile vajalikku haldusreformi Tallinnas, mis on aga kindlasti vastuolus kohaliku omavalitsuse hartaga ja kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega. Seaduse järgi on kohaliku omavalitsuse töö korraldamine ikkagi kohaliku omavalitsuse volikogu pädevuses. Mitte sellega ei peaks tegelema Riigikogu, teerulliga üle kohaliku omavalitsuse minnes. Täna demonstreerite teie, koalitsioonipoliitikud, sellise käitumisega oma otsest ignorantsust, ükskõiksust ja pahatahtlikkust Eesti demokraatias kehtivate tavade, põhimõtete, valijate ja kohaliku omavalitsuse vastu. Sellist liiki seaduseelnõu algatajatena näitate, et kohalikul omavalitsusel ei ole Eestis mingisugust tähtsust ja kohalike omavalitsuste volikogudesse valitud poliitikud on sinna pandud lihtsalt vormitäiteks. Te ei pea kohalikke poliitikuid isegi selle vääriliseks, et nendega sellise olulise muudatuse üle nõu pidada, rääkimata nende arvamuse arvestamisest.
Tallinna linn on alustanud olulist haldusreformi, millel on suur tähtsus nii Tallinna elanikele kui ka kogu riigile. Praeguse majanduskriisi tingimustes on erakordselt oluline, et Tallinn toimiks ühise tervikuna, ei oleks liigset bürokraatiat, administreerimise killustatust, ega koormaks elanikke ja ettevõtteid liiga bürokraatiliste protseduuridega. Tallinna Linnavalitsuses ja -volikogus on haldusreformi realiseerimise vajadusest aru saadud, mis kindlasti ei tulnud kergelt, ja Tallinna elanike toetusel on asutud ka otsusekindlalt tegutsema. Otsus kaotada Tallinna politiseeritud linnaosad ja alustada külgnevate omavalitsustega läbirääkimisi Suur-Tallinna idee realiseerimiseks on parim, mida meie pealinn praeguses majanduslanguses saaks teha. Teie, riigis võimulolev parempoolne lausliberalistlik koalitsioon, ei ole ammu kannatanud pealt vaadata, kuidas Tallinn keskerakondliku võimu all edukalt areneb ja  majanduslangusele vaatamata positiivseid tulemusi suudab näidata. Kui nüüd on Tallinn astumas järgmisi samme oma edukas arengus ja oma edumudeli jagamisel, siis ületab teie, Toompea koalitsiooni kadedus igasugused piirid ja sunnib Riigikogu tegema sellise soolise võrdõiguslikkuse seaduse kaudu kavalkäiku Tallinna arengu vastu.
Tallinna valijate poolt valitud poliitikuna tahan seista selle eest, et Eestil läheks hästi ning Tallinn areneks edasi. Praegusel juhul tuleb tõdeda, et teie, Toompea võimukoalitsioon, mitte enam ainult ei jäta meie riiki saatuse hooleks, vaid olete meie ühist raha kulutamas selleks, et surmata kõiki häid algatusi, mis ka kusagilt esile kerkivad. Selline käitumine ületab aga igasuguse piiri. Ja see eeldab, et sellist käiku kaaluvate poliitikutena peate kandma otsest vastutust, nii isiklikku vastutust kui ka poliitilist vastutust. Olen seisukohal, et Eestis ei saa enam jätkuda olukord, kus poliitikud saavad astuda rahva raha eest samme rahva ja riigi vastu. Me peame jõudma ükskord ausa ja hooliva poliitika ajajärku! Täna annate teie kui riigis võimul oleva koalitsiooni poliitikud ühiskonnale signaali, et kohalike omavalitsuste volikogusid ei ole vaja ja kogu omavalitsuse sisulised otsused võivad tulla üksnes Toompea koalitsioonist. Kas see tähendab ühtlasi seda, et meil ei ole üldse mõistlik riigi raha kohalike omavalitsuste volikogudele kulutada? Milleks näha vaeva kohalike omavalitsuste volikogude valimistega ja mängida kohalikul tasandil mingit teatrit, kui punt Toompea poliitikuid suudab vajalikud otsused nagunii ise ära teha? Kas te seda tahategi meile koalitsiooni poolt täna öelda? Sellise käitumisega panete, lugupeetud koalitsioonipartnerid, kahtluse alla kõik meie demokraatlikud väärtused ja põhimõtted, mille järgi paljud meist on elanud ja mida ka valimistel on oma valijatega kokku lepitud. Tänast sündmust ei tohi mingil juhul alatähtsustada ja sellest peab saama informeeritud kogu Eesti ühiskond.
Vaadates viimasel ajal valitsuskoalitsiooni ja teie tegemisi, tuleb kujunenud olukorda nimetada halduskriisiks või valitsuskriisiks. Eestis puudub täielikult igasugune juhtimine. Valitsus ei ole viimase poole aasta jooksul teinud ühtegi käiku, mis võiks aidata Eestil seista vastamisi kujunenud majanduslangusega. Küll aga on valitsus töötanud suures osas, nii otseselt kui ka kaudselt, kohalike omavalitsuste vastu. Valitsuse tegevuse tagajärjel on vähenenud tulumaksulaekumised üldiselt, kuna valitsuse tegevus on otseselt või kaudselt meie majandusolukorda halvemuse poole viinud. Vähemast tulumaksust on valitsus veel otsustanud hammustada suurema tüki, vähendades proportsionaalselt tulumaksu, mida kohalikele valitsustele edasi antakse. Valitsus on tulumaksumanipulatsiooniga teinud kõik selleks, et kohalikud omavalitsused raskesse olukorda viia. Vähe sellest, täna sekkub valitsus otseselt kohaliku omavalitsuse juhtimisse. Mis on veel võimalik järgmine samm, mida valitsus homme veel välja mõtleb?
Omavalitsuste hävitamise strateegia pole ainuke, mida tänane valitsus harrastab. Valitsuskoalitsioon teeb ka kõik selleks, et meie seadusandlikku protsessi naeruvääristada ja töövõimetuks muuta. Koalitsioon esitab Riigikogusse eelnõusid viisil, mis teeb võimatuks nende kvaliteetse menetlemise. Näiteks annab valitsus Riigikogu suurde saali riigieelarve koos hulga teiste seadustega. Miks ta ei võinud panna sinna kohaliku omavalitsuse seadust, mida aga ei arutata komisjonides ja mille kohta ei saa oma arvamust anda ka iga Riigikogu liige. Puhtformaalselt, kõigest nupule vajutamine. Koalitsiooni selline ebademokraatlik käitumine tõestab veel kord, et tegelikult meie riiki ei juhita. See aga on oht demokraatiale. Aitäh!

Aitäh! Kutsun kõnetooli kolleeg Enn Eesmaa! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Suur aitäh! Kõigepealt paar sõna üldisest ja üksikust. Eelkõneleja Helle Kaldaga me oleme Mustamäe piirkonnast valitud ja me töötame Mustamäe piirkonnas ka järgmiste valimiste heaks. Kui meil on üldkogud – need on üks kord kuus –, siis ma usun, et tunduvalt rohkem kui kohalikele küsimustele ja probleemidele läheb meil aega selle peale, et me räägime kogu Tallinna probleemistikust, kõigist nendest probleemidest, mis on Tallinna ees. Seda enam, et meie piirkonda kuuluvad ka kaks tänase Tallinna abilinnapead, ja nende informatsiooni on meil alati väga huvitav ära kuulata.
See, mis toimub täna ja toimus ka eile seaduseelnõu 317 menetlemisel siin saalis, tuletab meelde iidset ütlust: "Eesmärk pühendab abinõu." See on nii koalitsiooni poolt vaadates ja see on nii ka opositsiooni poolt vaadates. Kuid eesmärgid on erinevad ja ka abinõud on vastavalt sellele erinevad.
Hea kolleeg Kalev Kallo tõi näiteid meid ümbritsevast füüsikalisest maailmast. Tõepoolest, igale jõule vastab alati vastujõud. Tema hariduse ja õpetatuse tasemelt rääkis ta ka vektoritest ja muudest sellistest detailidest, mis teevad asja palju lihtsamaks ja samas keerulisemaks, kui neid asju nii täpselt ei tea. Kolleeg Toivo Tootsen rääkis kirjandusest ja tõi huvitava näite kirjanduse vallast.
Kui nüüd seaduseelnõu 317 lugeda ja analüüsida, siis tuleb kohe meelde eesti klassik Tammsaare ja tema "Tõde ja õigus", täpsemini, õpetajahärra Maurus. Te mäletate, kui ta rääkis, et niipea, kui keegi ütleb sotsio, siis saavad kõik kohe aru, et tegemist on ka sotsiaga, et see sotsio ei ole kaugel sotsiast. Kuid see oli siis, kui Eesti asju käidi ajamas Vene asutuses saksa keeles. Meie oleme Eesti Vabariigis, õues on 21. sajand ja meie püüame kaht või kolme või isegi nelja omavahel väga halvasti ühilduvat teemat viia ühte seaduseelnõusse. Sellest, kui tänamatu ülesanne see on, on rääkinud paljud kolleegid. Loomulikult toob see nii mõnegi emotsionaalse vastuväite. Kuid piirdugem siiski kainema analüüsiga.
Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmine on meie arvates vastuolus põhiseadusega. Muudatuste keeld kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste aastal ei paranda õigusselgust ega ka õiguskindlust. Riigikogu on otsustamas, et muudetakse nii KOKS-i kui ka kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust vähem kui aasta enne valimiste toimumist. Mõlema seaduse täiendav muutmine kümme kuud enne kohaliku omavalitsuse volikogu valimisi ei saa kuidagi kaasa aidata õigusselguse ja õiguskindluse saavutamisele. Vastupidi, valimisi reguleerivate seaduste pidev muutmine just vahetult enne valimisi rikub õigusselgust ja õiguskindlust. Ehk peaaegu sama argument, mis on koalitsioonil, kuid vaadatuna teisest aspektist.
On tähelepanuväärne, et sellist reeglit kehtestades oleks Riigikogu vastuolus kehtestatava reegli endaga. Valimiste regulatsiooni muudetakse just nimelt valimiste aastal. Osavaldu ja linnaosasid ei ole loodud ju kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste läbiviimiseks, osavallad ja linnaosad on moodustatud kohaliku omavalitsuse ülesannete paremaks täitmiseks. Kui kohalik omavalitsus otsustab, et tal on oma ülesandeid parem täita ilma linnaosadeta või muutes linnaosade piire, siis peab kohalikul omavalitsusel olema võimalik muuta piire, need piirid ju seati kunagi täpselt samadest reeglitest lähtudes. Asjaolu, et muudatus võib mõjutada kohaliku omavalitsuse volikogu valimisi, ei ole siinkohal määrav. Asjaolu, et seadusandja on otsustanud siduda linnaosad kohaliku omavalitsuse volikogu valimisega, on seadusandja otsustus, mis ei saa kohalikult omavalitsuselt võtta ära pädevust linnaosasid moodustada, muuta ja lõpetada. Kohalikule omavalitsusele peab jääma kaalutlusvabadus, kuna tegemist on kohaliku elu küsimusega. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste läbiviimine on üks kohaliku omavalitsuse ülesannetest. Ebaõige oleks anda ühele kohaliku omavalitsuse ülesandele absoluutset kaalu teiste kohaliku omavalitsuse ülesannete ees. Osavalla ja linnaosa moodustamise osas peab tegemist olema kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsusega, kus kohalik omavalitsus kaalub kõiki muudatusega seotud poolt- ja vastuargumente ning jõuab just selle kohaliku omavalitsuse jaoks kõige õigemale tulemusele. Praegusel juhul on aga seadusandja ära otsustanud, et kohaliku omavalitsuse volikogude valimised on absoluutse kaaluga, ning kõik muud kaalutlused, sealhulgas isegi võimalik kohaliku omavalitsuse pankrot, tuleks kõrvale heita. Ei ole mingit põhjust arvata, et riik oskab kohalikke küsimusi paremini lahendada kui kohalik omavalitsus. Siis poleks kohalike omavalitsuste moodustamisel ju mingit mõtet. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimisi reguleerivaid seadusi ei tohi muuta selliselt, et see mõjutab valimistulemusi ühe või teise poliitilise jõu kasuks. Seda on Riigikohus korra juba selgelt väljendanud. "Kolleegium ei pea aga demokraatlikuks selliseid vahetult enne valimisi valimisreeglistikus tehtud muudatusi, mis võivad oluliselt mõjutada valimistulemusi ühe või teise poliitilise jõu kasuks. Käesoleval juhul on vahetult enne valimisi tehtud muudatused ilmselgelt suunatud parlamendis olevate poliitiliste jõudude positsiooni parandamisele kohalikel valimistel, võrreldes parlamendiväliste erakondade, valimisliitude ja üksikkandidaatidega."
Aeg pressib peale. Kui oleks täpsemini ette valmistatud, siis oleks ...

Suur tänu, kolleeg Eesmaa! Seaduses ettenähtud aeg on lõppenud.
Kutsun järgmisena kõnetooli kolleeg Aadu Musta. Praegu ma kutsusin kõnetooli kolleeg Aadu Musta. Juhataja otsustab, millal on võimalus vastulauseks. Palun, Aadu Must! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Parafraseerides meie lugupeetud justiitsministrit, pean ütlema, et praegu menetluses olev seaduseelnõu on üks väga halb seadus. Kui seda eelnõu ja tema pealkirja juba muutma hakati, oleks võinud pealkirjaks saada kohalike omavalitsuste kriisi ja soolise võrdõiguslikkuse seadus. Asi on selles, et kriis on muutunud meie elu kõige tähtsamaks koostisosaks. Kriis on saanud orgaaniliseks koostisosaks ka meie seadusandluses. Vaadake ometi praegu arutusel olevat eelnõu, kummalist konglomeraati! See kujutab endast juba iseenesest kriisi. Ühte patta on löödud sooline võrdõiguslikkus ja riigi tänase valitsuskoalitsiooni hirm valimiskaotuse ees. Selline lähenemine labastab parlamentarismi.
Ma alustan siiski soolisest võrdõiguslikkusest. Eesti võib teatud uhkustundega öelda, et meie maal ei ole soolise võrdõiguslikkuse probleem olnud nii terav kui väga paljudes teistes riikides. Eesti talus, mida meie talupoeglik kultuuripärand alati nii tähtsaks peab, valitses sisuliselt kaksikvõim, mees oli agronoom, naine zootehnik. Üks oli valitseja põllul, teine kodus ja laudas. Aga kas head kolleegid on kunagi mõelnud sellele, millal sai sooline võrdõiguslikkus Eestis kõige rängema tagasilöögi? Mõni pakuks kindlasti huupi välja, et kindlasti Nõukogude ajal. Ei ole nii! Soolist võrdõiguslikkust tabas kõige raskem löök 1920. aastate lõpu ja 1930. aastate alguse suure majanduskriisi ajal. Riigiteenistuja palka peeti rahva hulgas nii tugevaks ja kindlaks asjaks, et see tegi paljud inimesed lihtsalt kadedaks. Eesti Vabariigi juhid läksid kadeduse ja populismilainega sujuvalt kaasa, võeti vastu seadus, mis lubas kahest abikaasast riigi palgale jääda ühel. Järgnes selle otsuse resoluutne elluviimine, üks abikaasadest pidi töösuhte riigiga lõpetama. Tagantjärele on selgunud, et see seadus tabas kõige valusamini just kooliõpetajaid, haritlasi, aga ka teisi riigiametnikke ja riigiteenistujaid. Näiteks selliseid perekondi, kus üks abikaasadest oli ohvitser, aga ta oli abielus õpetajannaga, samuti postiametnikke, metsaametnikke ja mitmeid teisi.
Mis te arvate, mida arvab näiteks kolleeg Kalev Kallo, kumb abikaasadest koju saadeti, kui üks neist tuli koju saata? Õige, koju saadeti naine ja juhtus nii, et naised tõrjuti avalikust elust üha enam välja. Nende mõju ühiskonnale jäi 1930. aastatel senisest väga oluliselt väiksemaks. Aga juhtus midagi veel ebameeldivamat. Selle poliitikaga riivati valusalt rahva eneseväärikust, kahjustati moraali. Esmalt puudutas see abiellumist. Need inimesed, kes alles mõtlesid mehele minna või naist võtta, loobusid ruttu sellest rumalast mõttest. Nii võib ju töötuks jääda! Ja veel hullem, Eestis algas ka abielulahutuste buum, rahva seas kasvasid tigeduse ja vihkamise meeleolud. Väga selget tunnistust annab sellest kaebekirjade hulk kriisiaastate arhiivitoimikutes. Nii kaevati, et mõned kooliõpetajad on alatult oma riiki petnud: lahutasid ära, et mõlemad saaksid ebaausal kombel tööle edasi jääda, aga ise magavad ikka veel ühes voodis. Ja mitte ainult ei maga, vaid teevad muud ka. Valitsus omalt poolt arutas küsimust oma istungil ja käskis kõiki selliseid asju karmilt kontrollida ning seaduse täie rangusega karistada. Terje Lõbu kirjutab oma magistritöös, kuidas Võrumaa koolide inspektor pandi tõusva päikese kiirtes luurama ühe või teise maakooli õpetajate uste ja akende taha, kas lahutatud abikaasad tulevad välja eri ustest, nagu ette nähtud, või tulevad nad välja ühest uksest.
Mõnikord imestatakse, et rahvas kõike seda nagu ei mäletagi. Aga ega asi pole selles, et sündmus oleks olnud vähetähtis, järgnevad sõjad ja vägivald olid veel suuremad vapustused ja varjutasid väiksemad hädad ära. Kuid me ei tohiks unustada. Üks lihtne tõde ütleb, et loll õpib ainult oma vigadest, kui üldse õpib, tark õpib ka teiste omadest ja eriti ajaloost. Rõhutan veel kord, et soolise ebavõrdsuse probleem on tõsine asi, probleem, mis teravneb, nagu kogemused näitavad, just kriiside ajal. Selles mõttes võiks soolise võrdõiguslikkuse arutamise siduda pigem kriisiabinõude aruteluga, aga mitte kohaliku omavalitsuse temaatikaga.
Järgnevalt räägiksin siiski ka kohaliku omavalitsuse ja riigivõimu suhetest. Ma palun vabandust kõneteema nii ootamatu pöörde pärast, aga mis teha! Ka arutatav seadus on selline rosolje, kus ei saagi ühest teemast rääkida või kõnele loogilist struktuuri anda. Eesti ala omavalitsuste arengus oli väga tähtis koht 1866. aasta vallaseadusel ja selle üks oluline joon oli see, et vald valitses oma kassat ja asjaajamist ise. Kordan üle: see oli 1866. aasta seadus. Eesti rahva jaoks oli poole sajandi pikkune poliitika- ja demokraatiakool hädavajalik selleks, et luua oma riiklik iseseisvus. Ilma omavalitsuse kogemuseta iseseisvat Eesti riiki ei oleks sündinud. See oli kool, kus õpiti ka keskvõimu rumalavõitu või kohalikele oludele kahjulikke otsustusi leevendama või blokeerima.
Toon ühe näite. Nimelt nõudis Vene rahvakoolide inspektor 1890. aastatel, et kõik vallad ostaksid igale vallakoolile raamatukogu asutamiseks 300 rubla eest raamatuid. See oli suur summa ja see tundus ilusa mõttena. Täpselt samuti nagu pealiskaudsel vaatamisel tunduvad ilusad ka mõned tänase valitsuse otsused, milles ühe käega jagatakse valdadele ja linnadele lahkesti uusi ülesandeid ja kohustusi, aga teise käega korjatakse nende taskust raha ära, rääkimata siis veel nende kohustuste täitmiseks vajalike rahaliste ressursside juurdeandmisest või tulubaasi loomisest. Muide, ka tol ajal oli tark seadust püüdlikult lugeda. See raha pidi minema venekeelsete raamatute ostmiseks. Tollaste vallajuhtide kiituseks peab ütlema, et ega ikka ei allutud küll sellistele otsustele. Põhjendati, kellel olevat talv, kellel kevad, kellel suvi või sügis nii halb olnud, et raha nagu polekski. Siis peeti läbirääkimisi ja lõpuks osteti valdavalt eestikeelseid raamatuid. Moraal on lihtne: isegi tsaariajal ei istunud keskvalitsus kohalikule omavalitsusele nii jõuliselt pähe, nagu tahab seda teha praegune valitsus.

Aitäh, kolleeg Must! Seadusega ettenähtud aeg on läbi. Järgnevalt annan vastusõnavõtuks sõna kolleeg Toivo Tootsenile.

Suur aitäh, proua juhataja! Väga hea oleks, kui ma oleksin saanud kohe pärast Enn Eesmaa kõnet rääkida. Aga ei ole viga. Enn Eesmaa viitas nimelt minu tsitaadile, mille ma võtsin Edzard Schaperi raamatust, ja ma pean ütlema, et see tsitaat ei olnud võetud mitte kui ainult ilukirjanduslikult kaunis tsitaat, vaid ma tahtsin sellega juhtida tähelepanu, millise mulje me jätame kõrvaltvaatajatele. Sageli ongi niimoodi, et me ise ei pane tähele, kui kummalised ja naeruväärsed me mõnikord välja näeme oma protsessimistes, oma tegevustes kas või siinsamas Riigikogu saalis. Kas või selleski, millele ma oma kõnes viitasin, et me püüame seadusi muuta selleks, et muudetud seadusega siis ühele või teisele erakonnale või isikule just nagu ära panna. Sellistest asjadest me peaksime hoiduma ja peaksime endast jätma tunduvalt soliidsema mulje. Aitäh!

Suur tänu! Vastusõnavõtuks annan sõna kolleeg Kalev Kallole.

Lugupeetud eesistuja! Mulle jäi ka mulje, et kolleeg Enn Eesmaa, kui ta viitas minu näitele mõjudest, vastumõjudest ja vektoritest, sai aru, et see oli lihtsalt laskumine füüsikasse. Aga füüsika kaudu püüdsin lihtsalt küllaltki piltlikult meie armastatud koalitsioonikaaslastele mõista anda, et kui niimoodi ebaõiglaselt püütakse rullida, siis ega see n-ö vastutegutsemiseta ei jää. On niisugune väljendus, et kui alustad sõda, siis riskid sellega, et sõjategevus tuleb üle sinu territooriumile, ehk midagi taolist. Aga tegelikult läks see võrdlus vist kaduma, jäi siia õhuavarustesse, sest koalitsiooni poole pealt siis vist juba enam kedagi saalis ei olnud. Aga eesmärk oli selline. Aitäh!

Aitäh! Läheme edasi kõnedega. Kutsun kõnetooli kolleeg Jüri Ratase. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head ametikaaslased, head koalitsioonipoliitikud telerite taga, hea komisjoni esimees! Seda kõnet pidama hakates ma mõtlesin, et huvitav, täna on mõttekäik selles, kuidas Tartu ekslinnapea, olles peaminister, tuleb korraldama Tallinna linna asju, et kas tulevikus võiks ka selline mõte kanda, kuidas Tallinna ekslinnapea, olles tulevikus peaminister, läheb korraldama Tartu linna siseasju. Ma hästi ei usu sellesse, aga loomulikult võib-olla ei peagi sellest aru saama, sest panused on erinevad. Panused on erinevad Tartu ja Tallinna osas – ainuüksi juba linna suuruse ja elanikkonna suuruse poolest.
Täna me ju arutame tegelikult soolise võrdõiguslikkuse seaduse küsimust, kuigi suurem osa nendest kõnedest, mis siin on peetud, on peetud Tallinna linna ja linnaosade teemadel. Minu jaoks on olnud tõsiselt eksitav ühe valitsuserakonna propaganda selles osas, et tänane Tallinna linnavõim kaotab linnaosad. Olles töötanud viis aastat Tallinna linnasüsteemis mitmesugustel ametikohtadel ja teinud koostööd väga paljudega, kes on praegu ka siin Riigikogus, näiteks Toivo Tootsen ja Kadri Simson, kes mõlemad on olnud volikogus, siis Evelyn Sepp, Helle Kalda, Vladimir Velman – neid on väga palju. Loomulikult ka Nelli Privalova ning koalitsioonist Keit Pentus ja Taavi Rõivas. Eks me saame ju sellest linna süsteemist üsna ühtmoodi aru. Aga oma retoorikas kahjuks kasutatakse seda, et linnaosad kaovad.
Ma toon teile ühe hea näite. Kui mul oli võimalus töötada Tallinna abilinnapeana, siis pandi kokku üks komisjon, mis pidi hakkama reguleerima linnaosade ja -ametite vahelisi funktsioone, nende kattumist ja seda, kuidas linnaosadele ja -ametitele anda sellised funktsioonid, et need funktsioonid ei kattuks. Tol hetkel oli see Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioonivalitsus. Kõik said aru, et sellist arutelu on vaja, sellist funktsioonide läbipaistvust on vaja, on vaja panna paika finantsskeemid, kuidas linnaosasid finantseeritakse. Ja mitte keegi ei rääkinud tol hetkel linnaosade kaotamisest, nii nagu seda tegelikult ei räägi ka täna mitte keegi. Räägiti sellest, et linnaosa teenused peaksid olema linnaelanikele võimalikult lähedal. Selleks käidi toonase Tallinna linnapea Edgar Savisaare juhtimisel isegi Norra pealinnas Oslos vaatamas, kuidas seal on see süsteem üles ehitatud. Ja tõsi, seal oli väga selge funktsioonide jaotus linnaosa ja linnaametite vahel. Tulnud sealt tagasi, olid kõik indu täis, et nii peaks see olema ka Tallinnas. Selle nimel hakati tööle ja saavutati ka tulemusi, pandi paika kultuuriüritused, spordiüritused, sotsiaalküsimused ja samuti üldvalitsemise küsimused.
Ja mida siis täna tegelikult tahetakse teha? Tahetakse teha seda, et teenindussaalid, et linnaosa teenindus jõuaks elanikele võimalikult lähedale. Üks hea näide Tallinnas on Mustamäe linnaosa, mida on juhtinud ka Helle Kalda, kus teenindussaal täidab tõesti oma funktsiooni, ma arvan, et linnaosadest praegu kõige paremini. Ka täna tahetakse teha Tallinnas seda, et neid teeninduspunkte või teeninduskohtasid tuleks juurde, nii Ülemiste asumi näol kui ka iidse Kadrioru linnaasumi näol. See kõik on minu meelest positiivne! Praeguses raskes majandussituatsioonis on öeldud välja, et üks selle otsuse eesmärk on just hoida kokku finantsvahendeid, ja on toodud välja üsnagi täpne summa, mis on üle kuue miljoni krooni. See aitaks linna kulutusi säästa, otstarbekamalt kulutada ja minu meelest loob see kõik eeldusi, et nii võiks minna. Samuti on linna praegune juhtiv poliitiline erakond öelnud väga otseselt välja, et linnaosad depolitiseeritakse, mis peaks olema samuti igasuguse poliitilise kasvupinnase vähendamine ja peaks sobima eeskätt just praegusele opositsioonipoolele. Kuid selle asemel öeldakse, et Tallinna linnavõim kaotab linnaosad, viib valitsemise linnaelanikult Vabaduse väljakule jne. See  ei ole kindlasti nii, sest linn on aastate jooksul andnud oma panuse, andnud töö- ja ka finantsvahendeid, et luua  linnaosade näol struktuure. Minu meelest on praegu tähtis see, kuidas need funktsioonid tulevikus hakkaksid jaotuma ja et ei oleks kattuvust. Seda ma küsisin eile ka selle eelnõu komisjonipoolselt ettekandjalt ja ütlesin, et kui on nii suur tahtmine ja soov Tallinna linnaelu aidata ja arendada, siis ei peaks mitte tulema välja selliste eelnõudega, vaid tuleks minna Tallinna Linnavolikogusse ja seal see töö ära teha, sest tööd selles valdkonnas on küll ja veel.
Olen ka seisukohal, tuginedes enda töökogemusele Tallinna linnas, et linnaosadesse või asumitesse peab jääma õigus otsustada teatud küsimuste üle. Selleks on praegu sotsiaalvaldkond ja minu meelest  peab see nii jääma. Teine väga oluline küsimus on planeerimisküsimus, kus kohapealt valitud inimesed teavad kõige paremini, kuidas oma asumit, oma tänavat ja oma linnaosa kujundada. See peaks jääma nii ka tulevikus ja seda Tallinna Linnavolikogu ettepandud eelnõu ju ette näeb. Ei kao ära asumi nõukojad, volikogud või halduskogud, kuidas me neid tulevikus nimetame – need jäävad. Samuti jäävad linnaosa ametnikud, aga ära kaob tõesti see tipp, see poliitiline juhtimine ja siin ei saa minu meelest midagi ette heita, vaid seda tuleks kahel käel toetada. Sellest tulenevalt peaksid need jõud siin parlamendis, kes soovivad, ma ütleksin, eelnõu täna kiirkorras menetleda – sellist menetlust meie kodu- ja töökord tegelikult ette ei näe –, suunama oma panuse tööle linnavolikogus, kui nad seda soovivad, mitte siin parlamendis. Aitäh!

Aitäh! Kutsun kõnetooli kolleeg Inara Luigase. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Menetledes algatatud soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, tuleb tahes-tahtmata käsitleda ka kohalikke omavalitsusi ja nende seadust ning kohalike omavalitsuste kaitset, sest nii nõuab olukord. Räägime siis sellest. Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikli 3 kohaselt tähendab kohalik omavalitsus kohalike võimuorganite õigust ja võimet seaduse piires ning kohalike elanike huvides korraldada ja juhtida valdavat osa nende vastutusalasse kuuluvast ühiskonnaelust. Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikli 5 kohaselt ei tehta muudatusi kohalike omavalitsuste võimupiirides kõnealuse kohaliku kogukonnaga enne nõu pidamata. Kohalike omavalitsuste üks põhilisi ülesandeid on pakkuda kvaliteetset avalikku teenust piirkonnas elavatele kodanikele. Praeguses õigus- ja majandusruumis ning ka olemasoleva haldusterritoriaalse korralduse kohaselt on mitmes valdkonnas nende teenuste tagamiseks loomulikult vajalik ka kohaliku omavalitsuse üksuste omavaheline tugev koostöö.
Kuigi omavalitsused on oma seadustest tulenevate kohustuste poolest sarnased, asetsegu nad geograafiliselt mandril või saartel, Põhja-Eestis või Kagu-Eestis, on nad praktikas oma probleemides äärmiselt ebavõrdsed ja sisult erinevad. On kohalikke omavalitsusi, kus elanikkond vananeb ja väheneb, teises elanikkond kasvab ja nooreneb. Mõnedes on seoses majanduslangusega tekkinud suur tööpuudus, teistes pole töökohtadega aga probleemi ja neid on piisavalt. Erinevalt kaasatakse ka spetsialiste, kes peavad täitma kohalikele omavalitsustele pandud seaduslikke ülesandeid korrektselt ja kvaliteetselt, ning sellest sõltub paljuski nn haldussuutlikkus.
Haldussuutlikkus ongi eriti viimasel ajal olnud märksõna, mis tingib haldusüksuste revideerimist ja sellest tulenevalt uute visioonide loomist. See teema on tegelikult olnud läbi aegade aktuaalne ja seda alates juba Eesti taasiseseisvumisest. Kuidas aga parandada kohalike omavalitsuste haldussuutlikkust? Kuidas tagada kodanikele kvaliteetne teenus? Läbi aegade on otsitud võimalusi, kuidas kohalike omavalitsuste efektiivsust tõsta. Tallinna linn on seadusest tulenevate võimaluste ja õiguste piires alustanud kodanikele vajaliku ja vabatahtliku haldussuutlikkuse tagamise protsessi, mis kokkuvõttena toob linnaelanikele teenuse kvaliteedi olulise tõusu. Kui küsida, kas ka jätkusuutlikkuse, siis loomulikult on vastus jah. Siinkohal saabki öelda, et tegemist on halduskorralduslikult äärmiselt olulise probleemi lahendamisega, sest selle hulgas lahendatakse ja lihtsustatakse regionaalplaneerimist ja liikluskorraldust, korrastatakse ja tõhustatakse tervishoiukorraldust, ka linnatransporti, kogu ühistranspordi reguleerimine tehakse optimaalseks ja kodanikule mugavamaks, rääkimata palju muret ja kaebusi tekitanud jäätmehoolduse ja kogu keskkonna probleemide lahendamisest. Oluliseks tuleb praegusel ajal pidada ka kõikide nende teemade üleskerkimist, mis puudutavad tööhõivet. Oluline on neid probleeme oskuslikult ja kvaliteetselt koos lahendada. Kui kohalik omavalitsus otsustab, et tal on oma ülesandeid parem täita ja kodanikele paremat teenust pakkuda ilma linnaosadeta või linnaosade piire muutes, siis on tal loomulikult õigus muuta piire.
Kummaline ongi koalitsioonipoliitikute selline paaniline tegevus, kus selle asemel et produktiivselt ja efektiivselt tegutseda ning tegelda riigi finants-, haldus- ja jätkusuutlikkusega, tegeldakse sellega, mis loob takistusi pealinna arenguks. Koalitsioon on võtnud viimasel ajal nõuks väga tugevalt tallata kohalike omavalitsuste varvastel, vähendades kohalike omavalitsuste tulubaasi üksikisiku tulumaksu kaudu ja kärpides muid kohalike omavalitsuste tulusid.
Selles seaduseelnõus, soolise võrdõiguslikkuse seaduse sabas, kuhu on lisatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmist puudutavad sätted, tehakse muudatusettepanekutega jõulised piirangud ka kohalike omavalitsuste otsustuspädevusse. Kuid muudatusettepanekud on vastuolus nii kohaliku omavalitsuse hartaga kui kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse endaga. Kohalike omavalitsuste volikogude valimine ja valimiste korraldamine on ja jääb kohaliku omavalitsuse ülesandeks ja pädevuseks. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 8 täiendamine lõikega 4 on vastuolus ka põhiseadusega. Seadus, mis välistab kohalikus elus toimuvate muudatuste arvessevõtmise igaveseks, toob kaasa mittelegitiimsed valimised ja demokraatiast lahtiütlemise Tallinna linnas.
Nii Riigikohus, õiguskantsler, Euroopa Nõukogu kui ka teoreetiline kirjandus rõhutavad, et muudatusi on vaja teha selleks, et tagada valimiste ühetaolisus ja proportsionaalsus. Rõhutatakse, et neid ei tohi teha aasta enne kohaliku omavalitsuse volikogu valimisi. See täiendus välistab aga võimaluse võtta arvesse linnaosade elanike arvu muutumist. Olukord, kus kohalik omavalitsus jäetakse ilma võimalusest korraldada põhiseadusega kooskõlas olevad ühetaolised ja proportsionaalsed valimised, on sisuliselt kohalikult omavalitsuselt võimu äravõtmine. Keskvalitsus otsustab võõrandada kohalikult omavalitsuselt mingisuguses küsimuses otsustusõiguse ja küsimuse ise lahendada. Seejuures ei ole tegemist ühekordse lahendusega ehk reageeringuga mingile konkreetsele olukorrale, vaid kohaliku omavalitsuse pädevuse jäädava usurpeerimisega. Kõik teised kohalikud omavalitsused võivad volikogu valimisi ise korraldada, Tallinna linnalt on see õigus aga ära võetud. Seda olukorras, kus on teada, et linnaosade kaupa valimiste korraldamine Tallinna linnas viib õiguslikult ebakorrektsete valimistulemusteni. Aitäh!

Aitäh! Kutsun kõnetooli kolleeg Toomas Vareki. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Meil siin saalis on praegusel hetkel küll vähe kolleege, kuid ma arvan, et on ülim aeg anda informatsiooni nendele meie kolleegidele, kes teevad tööd oma kabinettides. Nii ei unusta nad ära, et me menetleme eelnõu 317, mis puudutab soolise võrdõiguslikkuse seaduse, avaliku teenistuse seaduse ja Eesti Vabariigi töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Tooksin välja mõningad tähelepanekud selle eelnõu seletuskirjast.
Soolise võrdõiguslikkuse seaduse, avaliku teenistuse seaduse ja Eesti Vabariigi töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõuga võetakse üle kolme naiste ja meeste võrdset kohtlemist käsitleva Euroopa Liidu direktiivi seni ülevõtmata sätted, viiakse seaduse teksti sisse seadusselguse ja normide parema järgimise jaoks vajalikud täpsustused ja täiendused, seaduse tekstis tehakse parandused, mille vajadus on ilmnenud soolise võrdõiguslikkuse voliniku senise töö käigus, tunnistatakse kehtetuks töölepingu seaduse § 35, mille alusel on Vabariigi Valitsus oma määrusega kehtestanud loetelu rasketest ja tervist kahjustavatest töödest, kus naistel on keelatud töötada, ning sanitaar- ja olmeteenindamisega seotud allmaatööde loetelu, kus naistel on lubatud töötada.
Eelnõu kohaselt muutub otsese ja kaudse soolise diskrimineerimise definitsioon, Eesti õigusesse lisandub soolise ahistamise määratlus ning konkretiseeritud on jagatud tõendamiskohustuse olemust. Isikute parema õiguskaitse tagamiseks keelatakse töölesoovijatelt küsida soolise kuuluvusega seotud asjaoludega seotud andmeid. Lisatakse riigi ja kohalike omavalitsusüksuste asutustele huvigruppidega konsulteerimise kohustus. Laiendatakse soolise diskrimineerimisega tekitatud kahju hüvitamise nõude alust seoses juurdepääsuga kaupadele ja teenustele, tagatakse täpsemalt soolise võrdõiguslikkuse voliniku õigus saada teavet ning luuakse voliniku kantselei, mille ametnike hulgast saab volinik määrata oma asendaja.
Soolise võrdõiguslikkuse seaduse, avaliku teenistuse seaduse ja Eesti Vabariigi töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu on ette valmistanud Sotsiaalministeerium. Eelnõu 317, soolise võrdõiguslikkuse seaduse, avaliku teenistuse seaduse ja Eesti Vabariigi töölepingu seaduse eelnõu eesmärk on muuta ja täiendada seadust nii, et see järgiks Euroopa Ühenduse sätestatud nõudeid, tagaks Eesti elanikele teiste liikmesriikide elanikega võrdväärse kaitse soolise diskrimineerimise eest, ühtlustaks tööandjatele ning kaupu ja teenuseid pakkuvatele isikutele esitatavaid nõudmisi naiste ja meeste võrdseks kohtlemiseks kui ühte vajalikku eeltingimust ausa konkurentsi kindlustamiseks ühenduse ulatuses ning soodustaks soolise ebavõrdsuse kaotamise ja soolise võrdõiguslikkuse edendamise kohustuse tõhusamat täitmist.
Euroopa Ühenduse naiste ja meeste võrdse kohtlemise seadustik on aluse saanud Rooma lepingu artiklist 119, mis sätestas naiste ja meeste võrdse tasustamise põhimõtte kui ausa majanduskonkurentsi eeltingimuse, ning seda on edasi arendatud asutamislepingu Amsterdami versiooni sätete, 12 naiste ja meeste võrdse kohtlemise alase direktiiviga, struktuurifonde puudutavate otsekohalduvate määruste ning arvukate Euroopa Kohtu lahenditega.
1. mail 2004. aastal jõustunud soolise võrdõiguslikkuse seadus sätestab soolise võrdõiguslikkuse inimõiguse ja üldise hüvena ning on seega oma põhiolemuselt kooskõlas nii ÜRO konventsiooniga naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta kui ka Euroopa Ühenduse õigusega ning aluseks vastavate rahvusvaheliselt kokkulepitud eesmärkide elluviimisele. Euroopa Liidu õiguses pidevalt toimuv naiste ja meeste võrdse kohtlemise normide täiustamine ja täpsustamine tingib vajaduse teha sama ka meie siseriiklikus seaduses.
Eelnõu algatamise otsesteks ajenditeks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu teatud direktiivide pakett, mis on välja toodud seletuskirjas kolmes punktis. Vajadus on ka tagada suurem selgus seaduses sätestatud normides, tagada soolise võrdõiguslikkuse voliniku institutsiooni toimimine, mis eeldab voliniku õigust võtta tööle abistavaid ametnikke, ning seaduse tasemel on täpsustatud tema õigust saada teavet seoses töötajatele makstava töötasu ning muude hüvedega, samuti vajadus tõhustada soolise ebavõrdsuse kaotamiseks ja võrdõiguslikkuse edendamiseks rakendatavaid meetmeid.
Eelnõu 317 peamised eesmärgid on, esiteks, viia soolise võrdõiguslikkuse seaduses kasutatavad definitsioonid vastavusse Euroopa Ühenduse kehtivates direktiivides sätestatud otsese ja kaudse diskrimineerimise, ahistamise ja soolise ahistamise definitsiooniga. Teiseks, tõhustada seaduse tasandil soolise diskrimineerimise keeldu seoses juurdepääsuga kaupadele ja teenustele ning tagada isikutele õigus nõuda keelu rikkumise puhul hüvitist. Kolmandaks, viia soolise võrdõiguslikkuse seaduse tõendamiskohustuse jagatuse sätte sõnastus vastavusse direktiivis 97/80/EÜ, 2004/113/EÜ ja 2006/54/EÜ soolise diskrimineerimise juhtude tõendamiskohustuste kohta sätestatuga. Neljandaks, viia seadusse sätted, mis tagavad isikute õiguste kaitse tagakiusamise eest juhul, kui nad on toetunud naiste ja meeste võrdse kohtlemise normides kehtestatud nõuetele. Viiendaks, sätestada seaduse tasemel valitsusväliste organisatsioonide kaasamine soolise võrdõiguslikkuse edendamisse. Kuuendaks, luua soolise võrdõiguslikkuse voliniku kantselei ja anda volinikule õigus nimetada vajadusel endale asendaja seal töötavate ametnike hulgast. Seitsmendaks, tunnistada kehtetuks Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 35 vastuolu tõttu Euroopa Liidu õiguse ning soolise võrdõiguslikkuse seadusega.
See oli minu poolt lühike ülevaade, mis puudutas just eelnõu seletuskirja, seaduse eesmärki ja põhimõtteid. Suur aitäh!

Suur tänu, kolleeg Varek! Kutsun kõnetooli kolleeg Vladimir Velmani.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu esimees! Ma palun kolm minutit lisaaega.

Jah, kaheksa minutit, palun!

Ma tänan südamest! Lugupeetud kolleegid! Mul on väga hea meel, et Riigikogusse on ilmunud nii palju saadikuid, kes armastavad Tallinna. Ja kuigi neid praegu saalis pole, ütlen selle kohta, et kuna ma näen neid salle ja märke ka nendel, kes elavad Tartus, Saaremaal, Harjumaal ja mujal siis ma hakkan mõtlema, et nemad armastavad ennast Tallinnas, mitte Tallinna endas. Aga see selleks. Ja veel üks väike vahemärkus. Ma mõtlesin, mida mulle meenutavad need ühesugused sallid, ja siis tuli meelde see minu nn pioneeriaeg ning ma sain aru, et totalitaarne ajastu tuleb tagasi, kuna ...

Palun nüüd eelnõu juurde ka!

Aga nüüd eelnõu juurde. Minu käes on eelnõu numbriga 317, mis on esitatud teiseks lugemiseks. Selle pealkiri on järgmine: "Soolise võrdõiguslikkuse seaduse, võrdse kohtlemise seaduse, Eesti Vabariigi töölepingu seaduse, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seadus." Kuna selle seaduse tekst on nagu alati, väga spetsiifiline ja juriidiline, siis võtan alati kõrvale ka seletuskirja, mis käib eelnõuga kaasas ja kus on lihtsamas keeles seletatud sedasama, mis on siin juriidilises keeles paika pandud. Selle eelnõu juurde käib seletuskiri, mille pealkiri on: "Seletuskiri soolise võrdõiguslikkuse seaduse, avaliku teenistuse seaduse ja Eesti Vabariigi töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu juurde". Siin ei ole sõnagi kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadusest, aga see selleks. Hakkan vaatama, kes on selle eelnõu ette valmistanud, ja loen, et eelnõu on ette valmistatud Sotsiaalministeeriumis. Hakkan mõtlema, kes on praegu sotsiaalminister, sotsiaalminister on veel mõned päevad, kui ta ei muuda oma meelt, Maret Maripuu. Maret Maripuu oli omal ajal Tallinna volikogu esinaine, kui me olime koos Tallinna volikogus, ja ma mõtlen, et vaene Maripuu, kelle kaela veeretati ka need uued asjad.
Aga nüüd lähme sisu juurde. Ma jätkan sealt, kus lõpetas minu eelkõneleja, ja lähen selle soolise võrdõiguslikkuse seaduse, avaliku teenistuse seaduse ja Eesti Vabariigi töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde. 21. märtsil 2007. aastal saatis Euroopa Komisjon Eesti Välisministeeriumile kirja nr SG-Greffe(2007) D/201540, millega algatas Eesti Vabariigi suhtes Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 226 alusel lepingust tulenevate kohustuste rikkumise menetluse nr 2006/2520. Ametlikus kirjas juhtis Euroopa Komisjon Eesti Vabariigi valitsuse tähelepanu sellele, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiivi 2002/73/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega, ülevõtvad seadused (soolise võrdõiguslikkuse seadus ja töölepinguseadus) ei vasta täielikult direktiivis sätestatule. Komisjoni küsimused puudutasid järgmisi direktiivi ülevõtmisega seotud aspekte: ahistamise ja seksuaalse ahistamise mõiste, olulised ja määravad kutsenõuded, rasedusega seotud diskrimineerimine, organisatsioonidesse kuulumine, võrdõiguslikkuse küsimusega tegelev asutus, sanktsioonid ning sotsiaaldialoog.
Oma 18. mai 2007. aasta Euroopa Komisjonile saadetud vastuses teavitas Eesti komisjoni, et enamik komisjoni poolt välja toodud sätetest on Eesti õigusse üle võetud ning direktiivide täielikuks ülevõtmiseks on ette valmistatud asjakohaste seaduste muutmise eelnõud. Soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmise seaduse eelnõuga lubati direktiiviga kooskõlla viia ahistamise ja seksuaalse ahistamise mõisted (eelnõu § 1 punktid 2 ja 3) ning sätestada sõnaselgelt keeld diskrimineerida sooliselt seoses liikmeksoleku ja tegevusega töötajate või tööandjate organisatsioonides (eelnõu § 1 punkt 13).
Euroopa Komisjon saatis Eestile 6. juunil 2008 sama rikkumismenetluse raames põhjendatud arvamuse (SG-Greffe(2008) D/203679), mille kohaselt komisjon oli seisukohal, et Eesti ei ole õigesti üle võtnud direktiivi regulatsiooni, mis puudutab ahistamise ja seksuaalse ahistamise mõistet, olulisi ja määravaid kutsenõudeid, rasedusega seotud diskrimineerimist ja organisatsioonidesse kuulumist.
Eelnõu sisu ja võrreldav analüüs nõuab järgmist. Eelnõu § 1 punkt 1: § 3 lõike 1 punkti 3 teine lause sõnastatakse järgmiselt: "Otsene sooline diskrimineerimine on ka isiku ebasoodsam kohtlemine seoses raseduse ja sünnitamisega, lapsevanemaks olemise, perekondlike kohustuste täitmise või muude soolise kuuluvusega seotud asjaoludega, samuti sooline ja seksuaalne ahistamine ning ahistamise tõrjumisest või ahistamisele alistumisest põhjustatud ebasoodsam kohtlemine." Direktiivide 2002/73/EÜ, 2004/113/EÜ ja 2006/54/EÜ kohaselt peetakse seksuaalset ja soolist ahistamist sooliseks diskrimineerimiseks, olenemata sellest, kas isik tõrjub seda või alistub sellele. Samuti hõlmab diskrimineerimine ebasoodsamat kohtlemist, mille põhjustab see, et isik tõrjub sellist käitumist või alistub sellele.
Eelnõus toodud sõnastus tagab direktiivis sätestatu ülevõtmise siseriiklikku seadusse. Nii et kui räägime sellest soolise võrdõiguslikkuse seadusest, mis on meil aluseks, siis need asjad on meil paika pandud ja nende vastu meil pole midagi. Ma tänan!

Suur tänu, kolleeg Vladimir Velman! Palun kõnepulti kolleeg Tiit Kuusmiku! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Seoses sellega, et problemaatika on siin Tallinna linnas võib-olla natuke ületähtsustatud, ja seoses seaduseelnõuga, mida nii eile kui täna on siin käsitletud kaunis intensiivselt, tahaksin ma natukene liikuda mööda Eesti kaardi põhjapoolset serva Tallinnast sinnapoole, kus on Kirde-Eesti ja kus soolise diskrimineerimise temaatika on võib-olla natuke aktiivsem.
Küsimus on milles? Küsimus on selles, et kui me võtame Narva, siis Narva linnas ja  eeldatavasti omavalitsuses on naissoo ülekaal ilmselt märgatav, kui võtta aluseks traditsioonilist, ajaloolist tööstust ning seda, millised hetkesituatsioonid seal valitsevad. Kui tulla tagasi siia allapoole, ma mõtlen eelkõige Ida-Virumaa ja Kirde-Eesti linnu, siis on see problemaatika ehk veidi väiksem, aga oma olemuselt siiski olemas.
Ja kui nüüd vaadata jätkuvalt seaduseelnõu seletuskirja, siis pööraksin tähelepanu enne mainitud Euroopa direktiividele. Seletuskirjas on öeldud järgmist.
Eelnõus toodud sõnastus tagab direktiivides sätestatu ülevõtmise siseriiklikku seadusesse. Eelnõu § 1 punktid  2 ja 3:  paragrahvi 3 lõike 1 punktid 4 ja 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: "4) kaudne sooline diskrimineerimine leiab aset, kui väliselt neutraalne säte, kriteerium, tava või tegevus seab ühest soost isikud, võrreldes teisest soost isikutega, ebasoodsamasse olukorda, välja arvatud juhul, kui kõnealusel sättel, kriteeriumil, taval või tegevusel on objektiivselt põhjendatav õigustatud eesmärk ning selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud; 5) seksuaalne ahistamine leiab aset, kui esineb mis tahes soovimatu sõnaline, mittesõnaline või füüsiline seksuaalse olemusega käitumine või tegevus, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine, eelkõige luues häiriva, ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna;"
3) paragrahvi 3 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses: "6) sooline ahistamine leiab aset, kui esineb sooga seotud soovimatu käitumine või tegevus, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine ja häiriva, ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna loomine."
Euroopa direktiivide 2002/73/ EÜ artikli 1 lõige 2 ja terve rea muude direktiivide punktid määratlevad kaudse diskrimineerimise ka juhul, kui väliselt neutraalne tava seab ühest soost isikud, võrreldes teisest soost isikuga, ebasoodsamasse olukorda. Kehtiva seaduse kaudse diskrimineerimise definitsiooni kohaselt pole isikul võimalik kaitsta oma õigusi juhul, kui sooline diskrimineerimine tuleneb tavast ja tavadest. Soolise võrdõiguslikkuse seaduses kaudse diskrimineerimise definitsioonis kasutatud mõiste "tegevus" ei kata "tava" mõistet, sest tava võib seisneda ka tegevusetuses. Sooliselt neutraalne, kuid ühe sugupoole esindajaid konkreetses olukorras teistest enam negatiivselt mõjutav tava võib näiteks olla ettevõttes kasutatav värbamismeetod. Nii võetakse ettevõtetes, kus töötajateks peamiselt naised või peamiselt mehed, mitteformaalseid värbamismeetodeid kasutades ka edaspidi tööle pigem sellesama sugupoole esindajaid, jättes nii kandideerimisvõimaluseta vastassugupoole esindajad.
Tavad on tihedalt seotud ühiskonnas kehtivate arusaamadega naiste ja meeste rollidest ning nende positsioonist ja väärtusest ehk ajaloolis-kultuuriliselt väljakujunenud sooideoloogiast, soolistest stereotüüpidest või hoiakutest ühe või teise sugupoolegrupi suhtes, mis väljenduvad nii mõtlemises kui keeles. Tava mõiste katab seega nii seksistliku keelekasutuse, mis üht või teist sugupoolt võib alavääristada, marginaliseerida, trivialiseerida.
Seaduse § 3 lõike 1 punktis 5 toodud seksuaalse ahistamise määratlus ei vasta Euroopa Liidu õiguses kehtestatule, sisaldades loetelu oletuslikest tingimustest, mis võivad ahistatut sundida kirjeldatud käitumist või tegevust taluma: "Isik, kes tõrjub sellist tegevust või talub sellist tegevust põhjusel, et see on otseselt või kaudselt väljendatuna eelduseks teenistusse või tööle võtmisele, töösuhte säilitamisele, koolitusele lubamisele, tasu maksmisele või muudele eelistustele või soodustustele." Selline loetelu piirab teatud direktiivides toodud määratlust, samuti pole kooskõlas Euroopa Liidu õigusega kehtivas sõnastuses toodud seotus sõltuvus- ja alluvussuhtega, sest tööandja kohustus kaitsta töötajaid seksuaalse ahistamise eest hõlmab ka juhtumeid, kus ahistajateks võib olla kaastöötaja, klient või muu isik, kellest ahistatav oma tööülesannete täitmisel ei pruugi sõltuda.
Euroopa direktiivi 2004/113/EÜ artikli 4 lõikes 3 on sätestatud, et seda, kas isik tõrjub soolist või seksuaalset ahistamist või alistub sellele, ei tohi kasutada alusena kõnealust isikut mõjutava otsuse tegemisel. Soolise võrdõiguslikkuse seaduses puudub soolise ahistamise määratlus ja selle liigitamine keelatud soolise diskrimineerimise alla. Et ühtlustada liikmesriikides isikute õiguste kaitset, on vaja lisada § 3 lõikesse 1 punkt 6 vastavasisulise ja direktiiviga kokkulangeva soolise ahistamise definitsiooniga. Võrreldes direktiiviga, on eelnõu definitsiooni lisatud viide tegevusele, ühtlustamaks uut määratlust kehtiva seaduse seksuaalse ahistamise definitsiooniga.
Soolise ahistamisega on tegu siis, kui ainuüksi naiseks või meheks olemise tõttu saab subjektile osaks verbaalne, visuaalne või muul viisil toime pandav häirimine, ähvardamine, halvustamine, solvamine või alandamine ning kui selline käitumine loob ka samalaadse õhkkonna. Sooline ahistamine on üks diskrimineerimisprotsessi tegur. Eelkõige on see seotud ühe või teise sugupoolegrupi suhtes kasutatavate eelarvamuslike üldistustega, millel tihtipeale on halvustav alatoon. Soolise ahistamisega on tegu ka siis, kui ühest sugupoolest räägitakse halvustaval viisil või kui kiusamine töökohal või koolis lähtub kiusatava soost, aga seejuures ei puuduta isiku seksuaalsusega seonduvat.
Küsimus selle kohta, et soolise võrdõiguslikkuse seaduses puudub soolise ahistamise mõiste, tõstatati muu hulgas ka Euroopa Komisjoni poolt algatatud rikkumismenetluses. Ma siinkohal lõpetan ja tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Tiit Kuusmik! Palun kõnepulti Eldar Efendijevi!

Proua eesistuja! Austatud kolleegid! Eilne ja tänane seaduseelnõu arutelu, küsimused ja vastused teevad mind väga murelikuks, põhimõtteliselt murelikuks. Sest osavõtjatele on selge, et seadusloome kui ühiskonnaelu õigusaluse parandamine ja rakendamine on sattunud pantvangina poliitiliste huvide läbisurumise protsessi. Tõesti, me teame, et esitatud eelnõu arutelus ei ole võimalik teha muudatusi hoopis teisest valdkonnast seadusse, aga on tehtud. Miks mitte? Võib põhimõtteliselt tuua välja muudatusettepanekuid, aga rääkida ja leida ka argumentatsiooni tõestamiseks, et seda ei toimu. Muudatusettepanekud puudutavad kohaliku omavalitsuse elu, aga ei ole vajadust temaga läbi rääkida ja läbi arutada kõiki neid võimalusi, mida oleks koostegevuses vaja. Küsimus kohaliku omavalitsuse autonoomiast üldiselt kõne alla ei tule, ei ole vajadust. Ei ole ka vajadust läbi rääkida valijatega, keda need kõikvõimalikud valdkondlikud muudatused otse puudutavad, aga nende õiguste tagamine kõlab ainult retoorikas. Arutelu on kummaline ja selle taga paistab ebameeldiv pretsedent – poliitiliste huvide seadustamine, kus seadus legitimiseerib neid huve. Eriti inetu on see, et initsiatiivi poolt on eesmärgiks teha ära. Kui lubada endale spekulatsiooni, siis iga poliitiline jõud võib iga kord oma huvide legitimiseerimiseks läbi viia vastava seaduse või seadusmuudatuse. Kas see on seaduslik riik või see on seadustatud huvide riik, kus muutuvad huvid asendavad põhiprintsiipe ja eesmärki, mis on tähtsad tervele ühiskonnale ja mitte ainult ühele korporatsioonile? Aga nüüd me näeme, kuidas õigusriigi printsiibid on saalist eemaldatud. Ma tahaks väga loota, et nad ei kao igavesti kuskil riigikoridorides. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Eldar Efendijev! Nüüd palun kõnepulti kolleegi Kalle Laaneti! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Nagu on öelnud tuntud jutupaunik Juku-Kalle Raid, kordamine on laiskuse surm. Nii käiksin ka mina mõningad teemad veel uuesti üle.
Praeguse koalitsiooni viljeldav poliitiline kultuur, õigemini kultuuritus, on viinud meid ajas tagasi. Võimuliit on üles soojendanud seaduse ja korra kaardi, mida võimu säilitamiseks ja haaramiseks on ajaloos mitmeid kordi püütud kasutada. Seaduse ja korra eelistamine kodanike õigusele ja vabadusele oli väga omane 19. sajandi Itaalia võimupoliitikutele ning on kahjuks koduseks saanud ka praegusele Eesti valitsusele ja tema kaaskonnale. Itaalia 19. sajandi poliitilisest olukorrast kirjutab John Dickie oma raamatus "Cosa Nostra. Sitsiilia maffia ajalugu". Ta toob välja, et Itaalia parempoolsed poliitikud võtsid 1874. aastal kasutusele seaduse ja korra retoorika. Valitsuse raskuste peapõhjus oli Sitsiilia, kus parempoolseid toetajaid oli alati olnud vähem. 1874. aastaks libises Sitsiilia paljudel põhjustel, maksupoliitika neist peamine, täielikult parempoolsete poliitilisest haardest välja, samas suutsid parempoolsed võtta 1804. aastal üleriigilistel valimistel võimu. Valimiskampaania ajal ja pärast seda harrastasid nad taktikat, mida olid ennegi kasutanud – nad soojendasid üles kuriteoteema, et diskrediteerida opositsiooni. Õiguse ja vabaduse ohvriks toomine seadusele ja korrale saab lõpuks võimule hukatuslikuks. Me kõik teame teatud poliitiliste parteide taevasse tõusu ja veel kiiremat kustumist ning diktaatorlike režiimide, fašismi ja kommunismi kokkuvarisemist. Kuid enne veel, kui seadus ja kord asenduvad uuesti õiguse ja korraga, läbitakse kohustuslikud sammud: vaenlase kuju loomine, hirmufooni kujundamine, võimuoponentide ahistamine ning seadusloome muutmine. Need tegevused olid iseloomulikud Itaalias 19. sajandil ning on iseloomulikud ka tänases Eestis.
Kõigepealt, vaenlase kuju loomine. Seaduse ja korra strateegias luuakse esimese sammuna vaenlase kuju. Võimul on vaenlase kuju vaja tähelepanu kõrvalejuhtimiseks raskustelt ja hädadelt. 19. sajandi Itaalias süüdistas parempoolne valitsus opositsiooni korralagedustele õhutamises ja vandenõu punumises uue Itaalia riigi vastu. Samuti süüdistati vasakpoolseid soovis õõnestada riigi ühtsust, korruptsioonis, bandiitide kasutamises häälte kogumisel ja maffioosoks olemises. Opositsioonipoliitikud väitsid, et süüdistused on alusetud. Nende arvates püüdis valitsus süvendada seaduse ja korra kriisi, häbimärgistades opositsionääre kui kurjategijaid.
Järgmise sammuna tuleb võimendada fooni. Kui vaenlase kuvand on loodud, on aeg edasi liikuda. Vaenlase kuju kinnistamiseks tuleb võimendada fooni. Selleks peab õhutama või kunstlikult looma suure sündmuse või sündmuste jada, mis võimendaks pinevust ja hirmu ühiskonnas. Nüüd on lihtne näpuga näidata loodud vaenlase suunas. Kõik ikka selleks, et reaalselt lahendamist vajavatelt probleemidelt tähelepanu eemale juhtida. 19. sajandi Itaalias mõtlesid võimupoliitikud selleks välja nn pinevusstrateegia. Strateegia eesmärk oli luua ühiskonnas hirmuõhkkond ning opositsiooni süüdistati kuritegudes, kasutades selleks terroritaktikat. Ühiskondlik pingestatus saavutati läbi nn torkijate vandenõu, mille käigus Palermos pussitati eri aegadel ja kohtades juhuslikke kodanikke. Meie valitsuse pinevusstrateegia ei ole seotud füüsilise pussitamisega, küll aga vaimse noaandmisega. Valimatult, õigemini, valitult pussitatakse opositsiooniliste erakondade liikmeid. Pea iga tuvastatud korruptsioonijuhtumi puhul püütakse seda seostada opositsioonilise erakonnaga. Ajakirjanduses on üldmall, et kui korruptsioonikuriteo kahtlus esitatakse opositsioonilise erakonna liikmele, tuuakse kohe välja ka erakondlik kuuluvus. Võimuerakonda kuuluvus jäetakse targu välja toomata. Loodud hirmuõhkkonnas ei saa enam aru, kus korruptsioon lõpeb ning õiguskuulekus algab. Korruptsiooni nähakse kõigis ja kõikjal.
Asume piirama mõtte- ja väljendusvabadust. Pärast vaenlase kuju loomist ning võimendamist sobiva fooni kaudu ...

Hea kolleeg! Natuke ka seadusest, mida me arutame. See on väga ilus filosoofiline jutt, mulle väga meeldib.

See on väga-väga oluline selle asja juures. Pärast vaenlase kuju loomist ning võimendamist sobiva fooni kaudu tuleb kindlustada oma positsioon. Positsiooni kindlustamiseks tuleb asuda ühiskonda suukorvistama, tuleb võtta teisitimõtlejatelt sõna‑ ja mõttevabadus. Seadusele ja korrale on omane üks mõte korraga. Seaduse ja korra poliitikud armastavad kasutada opositsiooniliste teisitimõtlejate tuvastamiseks ja hirmutamiseks relvana jõustruktuure. Jõustruktuurid peavad aitama ellu viia võimu poliitilist tahet, represseerides valitsuse poliitika kritiseerijaid ja teisitimõtlejaid, sh ebaustavaid ärimehi ja ajakirjanikke.
Algatada ühiskondlik debatt sobilike seaduseelnõude vastuvõtmiseks, seega on lisaks opositsioonile saadetud sõnum ka teisitimõtlejatele ja on aeg liikuda viimasesse etappi. Nüüd tuleb algatada ühiskondlik debatt võimu kindlustavate seaduseelnõude vastuvõtmiseks. Itaalias esitas valitsus pärast valimisi mõned vägagi repressiivsed eelnõud. Tehti ettepanek, et kuritegelike ühenduste kahtlustatavaid liikmeid ja nende poliitilisi toetajaid võib ilma kohtuotsuseta kuni viieks aastaks vangi panna. Kuriteovastast seaduseelnõu välja tuues tegid parempoolsed viimase katse luua mulje, et maffiavastane valitsus on vastamisi maffiat pooldava opositsiooniga. Opositsioon andis vastulöögi, tuues välja faktid, mis tõestasid hoopis parempoolsete tihedat läbikäimist maffiaga. Parempoolsete seaduse ja korra programm varises kokku. Rahvas ei uskunud, et parlament on jagunenud maffiameelseteks ja maffiavastasteks poliitikuteks. Mõlemale poolele osutus kergemaks see teema lõpetada. Selleks korraks.
Kui Itaaliale oli omane pidada parlamentaarseid debatte, mis on demokraatliku riigi tunnus, siis tänases Eestis seda vajalikuks ei peeta. Valitsus käsitleb parlamenti kui kummitemplit väikeses ringis vastuvõetud otsuste seadustamiseks. Ühepoolset debatti eelistab tänane võim pidada meedia vahendusel. See on tunduvalt turvalisem: omad juhid, n-ö paremale kaldu ajakirjanikud, etteantud stsenaariumid ja rõhuasetused. Tsiteerides Siim Kallast, ajakirjandusest endast on aga saanud väli, kus erinevad tõed ja valed omavahel armutult võitlevad. Paraku kaitseb üks ennast künka otsast ja teine on sunnitud soos võitlema.
Seadusele ja korrale omaste ühepoolsete debattide hea näide on tänane eelnõu arutamine, mitte arutamine, pigem vormistamine. Seaduse eesmärk on ju ühene: suurendada valitsuse mõjuvõimu. Samaaegselt tallatakse demokraatlikel väärtustel Eesti Vabariigi põhiseaduses, jättes arvestamata valimiste ühetaolisuse ja proportsionaalsuse põhimõtted. Aitäh!

Aitäh! Palun kõnepulti kolleeg Lauri Laasi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! See on täiesti kurioosne, et kohalikud valimised Tallinnas hakkavad valitsuskoalitsiooni soovil toimuma soolise võrdõiguslikkuse seaduse alusel. Just selle seaduse sabas otsustas koalitsioon muuta kohaliku omavalitsuse volikogu valimise ja kohaliku omavalitsuse korralduse seadust. Pole saladus, et koalitsiooni alatu ja põhiseaduse vastu suunatud tegevus on kantud Tallinnas algatatud haldusreformist ja selle vastu töötamisest. Ometigi on Tallinna haldusreformil mitmeid plusse, mida meelsasti tutvustaksin ka teile, head kolleegid. Ehk saate sellest aru ja lõpetate põhiseadusvastase eelnõu menetlemise Riigikogus.
Tõhusam asjaajamine ja väiksemad valitsemiskulud. Haldusreformi esimene eesmärk on muuta linnas asjaajamine tõhusamaks ja saavutada sellega ka rahaline kokkuhoid. Kusjuures haldusreform näeb ette kärpida valitsemiskulusid, et suunata vabanevad vahendid linnaelanikele mõeldud teenustesse, eeskätt sotsiaalteenustesse. Raskel ajal on meil vaja vähem bürokraatiat ja tõhusamat abi linnakodanikele.
Vähem poliitikat. Linnas on praegu neli poliitilise juhtimise taset: linnavolikogu kui esinduskogu, linnavalitsus kui kohalik täidesaatev võim ning lisaks ka linnaosavalitsused ja linnaosade halduskogud. Pärast haldusreformi elluviimist kaob kaks poliitilist juhtimistasandit ära. Haldusreformi järel tekkivad piirkonnad keskenduvad vaid linnaelanike teenindamisele. Seega liigub haldusreformi tulemusel poliitika linnaelanikest kaugemale, teenindamine aga jõuab neile lähemale. See aga, usun, ongi linnaelanike soov.
Liitumiskõnelused lähivaldadega. Tallinna liitumisläbirääkimistel oma lähivaldadega pole enne mingit edu loota, kui haldusreform on ellu viidud. Lähivallad jagavad piire Tallinna linnaosadega, seega ei saa liitumine kõne alla tulla enne, kui on selge, et liitutakse Eesti Vabariigi pealinnaga.
Üleriigilise haldusreformi käivitamine. Haldusreformist riiklikul tasemel on tänaseks nii palju räägitud, et selle mainimine võtab rahva juba muigama. Peamiselt on selles valitsuses haldusreformist rääkinud isamaaliitlased. Palju on räägitud, vähe on tehtud. Loodan, et haldusreformiga alustamine just Tallinnas võib saada ometi ka üleriigilise haldusreformi käivitajaks. Loomulikult on kostnud juba kriitikat. Kuna parempoolsetel pole õnnestunud oma kavadega kuhugi välja jõuda, siis häirib neid väga, et keegi teine suudab. Kuigi mulle tundub, et ilmselt pole kritiseerijad haldusreformi alusdokumentidega piisavalt tutvunud ja lahmivad niisama, lükkaksin mõned kõlanud kriitilised märkused kohe ka ümber. Hale oli kuulata regionaalminister Siim Valmar Kiisleri selgitust, et vabatahtlik ühinemine polegi haldusreform. Kas Kiisler kujutab tõesti ette, et naabrid saavad ühineda vaid piitsa sunnil ning ainult siis saab seda nimetada haldusreformiks? Nii rumalaid selgitusi ei tohiks jagada isegi mitte regionaalminister.
Kaheksa asemel kümme. Tallinna rahvast püütakse eksitada jutuga, et edaspidi peab iga toimingu tegemiseks hakkama käima linnavalitsuses Vabaduse väljakul. See on vale. Linnaosasid on praegu kaheksa, pärast haldusreformi käivitamist alustavad tööd kümme teeninduspunkti. Seega, teenuste, teabe ja linnapoolse abi kättesaadavus haldusreformi tulemusel hoopis paraneb.
Apolitiseerimine. On väidetud ka seda, et linnaosa juhtide ametikohad muudetakse põliseks ja sinna istutatakse keskerakondlased. Loetagu eelnõu seletuskirja, seal on selgelt kirjas, mis põhimõtete alusel hakkab toimuma tekkivate üksuste juhtimine. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Lauri Laasi! Palun kolleeg Valeri Korbi kõnepulti! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugesin huviga põhiseaduskomisjoni protokolli ja mõtlesin, et soolise võrdõiguslikkuse seaduse, avaliku teenistuse seaduse ja Eesti Vabariigi töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu muudatusettepanekute loetelu ei lähe kuidagi kokku seletuskirjaga. Seletuskirjas on must valgel öeldud, et seaduseelnõu eesmärk on muuta ja täiendada seadust nii, et see järgiks Euroopa Ühenduse sätestatud nõudeid. Võib öelda, et uhke eesmärk, aga loeme edasi. Esimene eesmärk on tagada Eesti elanikele teiste liikmesriikide elanikega võrdväärne kaitse soolise diskrimineerimise eest. Teine eesmärk on ühtlustada tööandjatele ning kaupu ja teenuseid pakkuvatele isikutele esitatavaid nõudmisi naiste ja meeste võrdseks kohtlemiseks, mis on üks vajalik eeltingimus ausa konkurentsi kindlustamiseks ühenduse ulatuses. Kolmas eesmärk on soodustada soolise ebavõrdsuse kaotamise ja soolise võrdõiguslikkuse edendamise kohustuste tõhusamat täitmist. Nagu näeme, nendes kolmes eesmärgis, mida me lugesime seletuskirjast, ei ole ühtegi sõna kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest ega ka kohaliku omavalitsuse volikogu valimise reeglitest.
Tulen tagasi muudatusettepanekute loetelu juurde. Esimese muudatusega uuendatakse eelnõu pealkirja, teises muudatusettepanekus on juttu (ma palun prouadelt vabandust) raseda ning rasedus‑ ja sünnituspuhkuse õigusega töötaja töötingimustest, ja järgmises muudatuses räägitakse juba Tallinna valimisringkondade linnaosade kaupa ühinemisest mõne linna või vallaga. Ma ütleksin nii, et see on hämmastav hüpe ühest elusfäärist teise.
Veel loeme seletuskirjast, et soolise võrdõiguslikkuse seaduse, avaliku teenistuse seaduse ja Eesti Vabariigi töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu on ette valmistatud Sotsiaalministeeriumis. Tahan tänada ministeeriumi spetsialiste, prouasid, kes selle eelnõu ette valmistasid, aga sisuliselt me juba teist päeva räägime siin selles saalis haldusreformi käigust ja tahaks kuulda teiste ministeeriumide esindajaid. Ma saan aru, et haldusreformi käigust, selle kitsaskohtadest võiksid rääkida ja peaksid rääkima regionaalminister Siim Valmar Kiisler ja tema nõunikud. Kes veel kui mitte tema peaks rääkima kohaliku omavalitsuse tööst? Minister Kiisleri hiljuti tehtud katse pakkuda, et haldusreform viidaks läbi ülevalt ja jõuliselt, ei leidnud koalitsioonipartnerite toetust. Haldusreform seisab täna pika ja kõrge seina ees ega tea, kas hüpata üle selle seina või joosta ümber selle. Viimased sammud, mida tegi regionaalminister, näitavad, et haldusreformi mehhanism ise, mis sätestab läbiviimist alt või ülevalt, ei tööta. Võib-olla peaks seda mehhanismi üldse vahetama. Koalitsiooni sõnum, et proovime haldusreformi korraldada ülevalt ja jõuliselt, ei läinud poliitiliselt läbi. Tuleks tõsiselt tegelda omavalitsuste liitumisega ja haldusreformi endaga. Meie aga seome niisuguse suure töö seadustega, mis kaugeltki ei reguleeri kohaliku omavalitsuse elu. Kahjuks peab konstateerima, et 15 aasta jooksul on Vabariigi Valitsus teinud väikseid reformialgatusi, mis kiiresti lõppesid pärast uue valitsuse kokkupanemist. Olen veendunud, et praegu on Eestis liiga palju omavalitsusi. Mõelda, et kõik lahendused tulevad ainult valla‑ või linnavolikogude poolt, on mõttetu. Ei usu, kui räägitakse, et omavalitsused on põhilised süüdlased eelarve kärpimises. Olen veendunud, et suurematel omavalitsustel on võimalus paremini kasutada oma rahalisi vahendeid.
Lõpuks tahan soovida, kolleegid, meile kõigile, nagu ütleb kolleeg Reinsalu, tänases raskes majanduslikus olukorras väga kiiret tegelemist seadustega, mis annavad meie riigi valitsusele enne riigi aastapäeva võimaluse mitte tulla siia saali negatiivse eelarvega. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Valeri Korb! Palun kõnepulti kolleeg Marko Pomerantsi! Kaheksa minutit.

Lugupeetud eesistuja! Head Riigikogu liikmed! Olen jälginud tänast debatti suure huviga. Minu meelest ei tasu unustada ka selle seaduse n‑ö algset ideed, mis räägib soolisest võrdõiguslikkusest.
Ma olen siin mõelnud, et ei tea, kas meie soolise võrdõiguslikkuse volinikul on täna rõõmupäev või selline kurb päev. Ma arvan, et tal võiks olla rõõmupäev, sellel lihtsal põhjusel, et paljud Riigikogu liikmed võib-olla oleksid muidu lasknud soolise võrdõiguslikkuse seadusel niisama minna ja ma arvan, et oleksid ka oma nupud kenasti alla vajutanud. Julgen öelda, et siin ei ole jäänud see seadus vastu võtmata küll mitte sellepärast, et pole tahetud, vaid on olnud mingisugused muud probleemid. Nüüd on juurde tulnud palju inimesi, kas või Riigikogust, kes on selle seaduse pügalad võrdõiguslikkuse seisukohast läbi lugenud ja endale teema selgeks teinud. Endise sotsiaalministrina on mul seda väga hea meel nentida. Omal ajal, kui selle seaduse esimese versiooniga sai siia Riigikokku tuldud, olin ma ministrina valmis ka võrdõiguslikkuse voliniku ülesanded enda peale võtma, aga tol hetkel pidasid Keskerakonda kuuluvad Riigikogu liikmed seda liialt paljuks.
Aga kuidas saab see kõik olla seotud kohaliku omavalitsusega ja võimalike valimisringkondadega? Minu meelest väga hästi. Ma olen küll väga rõõmus, kui sügisestel valimistel Tallinna eri valimisringkondades kandideerides ja lubades linnaosades kokku üht, teist ja kolmandat, kõik kandidaadid mõtlevad ka soolisele võrdõiguslikkusele. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Marko Pomerants! Palun, kolleeg Kadri Simson! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Nii nagu Marko Pomerants mainis, peaksime me täna arutama soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja lisaks sellele veel avaliku teenistuse seaduse ja Eesti Vabariigi töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk oli seaduse algataja Sotsiaalministeeriumi seletuskirja kohaselt muuta ja täiendada seadust nii, et see järgiks Euroopa Ühenduse sätestatud nõudeid ehk tagaks Eesti elanikele teiste liikmesriikide elanikega võrdväärse kaitse soolise diskrimineerimise eest, ühtlustaks tööandjatele ning kaupu ja teenuseid pakkuvatele isikutele esitatavaid nõudmisi naiste ja meeste võrdseks kohtlemiseks, mis on üks vajalik eeltingimus ausa konkurentsi kindlustamiseks ühenduse ulatuses, ning soodustaks soolise ebavõrdsuse kaotamise ja soolise võrdõiguslikkuse edendamise kohustuste tõhusamat täitmist.
Sellisel kujul seda seadust siin meie ees enam ei ole. Riigikogu liikmetele pole kättesaadav ka Sotsiaalministeeriumi adekvaatne uuendatud seletuskiri, mis seletaks neid uusi eesmärke, mida kannavad põhiseaduskomisjonis sisse viidud parandusettepanekud. Need parandused tulid minu meelest mõnelt krokodillide komisjoni analoogilt ja seda ainult napilt 48 tundi enne seda, kui koalitsioon oli planeerinud selle seaduse seadustamise.
Kui põhiseaduskomisjoni rakendatakse selleks, et väänata seadust eesmärgi järgi, et kujundada valimistel endale meelepärane olukord, siis meenutab see mulle ühte näidet Gruusiast. Mais 2008 õnnestus mul NATO Parlamentaarse Assamblee delegatsioonis vaadelda Gruusia parlamendi valimisi. Möödunud aasta mais ei olnud vaja Gruusias meelepäraste valimistulemuste saavutamiseks viia ellu mingeid suurejoonelisi valimispettusi, sest tulemus oli kujundatud valimisreeglite muutmisega. Tbilisis, kus Saakašvili partei populaarsus on madal ja kus Saakašvili oponentidel oli kõrge populaarsus, sai ühemandaadilise ringkonna suuruseks isegi ligi 140 000 valijat. Mägialadel, kus vastavalt väljakujunenud traditsioonile toetatakse alati seda, kes on juba võimul, valisid ühe parlamendiliikme parlamenti isegi nii väikesed ringkonnad nagu ainult 6000 valijaga ringkonnad. 6000 valijat ja 140 000 valijat – mõlemad saatsid parlamenti ühe esindaja. Ma ei hakka mõtisklema selle üle, kes Gruusia parlamendile sellist õiglust väänavat nõu andis, küll olen ma seda meelt, et meie siin Eestis peaksime pigem suunama Gruusiat demokraatlikumale teele, mitte järgnema neile sohi tegemise sohu. Urmas Reinsalu sõnad "Aktuaalses kaameras" aga näitasid, et asi on vastupidi. Reinsalu ütles, et kui tallinlaste häältel oleks võrdne kaal, siis Keskerakond võidaks, ja seetõttu tulebki seadust väänata. Seda ta ka teeb. Kui parlamentarismile niimoodi lähenetakse ja majandusraskuste varjus nülitakse demokraatiat, siis võime näha õõvastavaid paralleele 1930. aastatega. Ka siis järgnes majanduse kollapsile demokraatia kokkuvarisemine.
Kui kohalikelt omavalitsustelt sooviti Riigikogus reedel arutusele tulevas lisaeelarves ära võtta tulubaas, siis soovitas õiguskantsler seda kuuldes kohalikel omavalitsustel pöörduda kohtu poole. Õiguskantsler on pandud valvama põhiseaduse täitmise järele, aga praegu ta kuidagi imelikult vaikib, kuigi see soolise võrdõiguslikkuse seaduse juurde lisatud monstrum on põhiseaduse XIV peatükis toodud kohalike omavalitsuste õigusi riivanud. Põhiseaduse XIV peatüki §‑s 154 sätestatakse, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest. Sama XIV peatüki § 155 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksused on vallad ja linnad. Muid kohaliku omavalitsuse üksusi võib moodustada seaduses sätestatud alusel ja korras. Praegu sätestatakse neid kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse alusel, mis ütleb, et see on linnavolikogu ainupädevus.
Aga tulen tagasi täna kõne all oleva soolise võrdõiguslikkuse seaduse juurde. Ütleme nii, et Urmas Reinsalu lisandused sellele seadusele teevad igasugusele võrdõiguslikkusele suurema karuteene kui Marianne Mikko mis iganes sookvootidealased väljaütlemised. Võrdõiguslikkus ei tähenda ju seda, et kui ühele ametikohale kandideerivad mees ja naine, siis mehelt nõutaks IQ suurust 140 ja naiskandidaadilt vaid 100. Otse vastupidi, võrdõiguslikkus peaks tähendama seda, et on võrdsed võimalused ja et võrdseid, samaväärseid kandidaate koheldaks võrdselt, vaatamata nende soole. Kuid kui me räägiksime siin võrdsetest võimalustest ja mitte niivõrd soolisest võrdõiguslikkusest, siis need parandusettepanekud, mis sellele eelnõule on lisatud, väänavad ka võrdse kohtlemise põhimõtet. Need parandusettepanekud soovivad ju, et nende tallinlaste hääl, kes elavad Pirital, oleks kuus korda mõjukam kui nende naaberlinnaosas elavate tallinlaste hääl. Võrdõiguslikkuse asemel luuakse situatsioon, kus poliitik, kes kandideerib Pirital, saaks ametikoha ehk osutuks valituks Tallinna Linnavolikokku kuus korda väiksema arvu toetajatega kui temaga samale tööle või samale ametikohale kandideeriv näiteks kesklinna poliitik. Ma arvan, et sellise ebavõrdsusega ei tohiks nõustuda isegi need organisatsioonid, kes oma heakskiidu soolise võrdõiguslikkuse seaduse eelnõule andsid, arvates, et nad teevad ettepanekuid ning annavad oma hinnangu ja heakskiidu lõplikule tekstile. Tegelikult, tuletame meelde, Riigikogu komisjonis võeti vastu otsus, et parandusettepanekute esitamise tähtaeg on 19. november 2008, ja pärast seda andsid oma hinnangu sellised organisatsioonid nagu Eesti Linnade Liit, Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon TALO, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja Eesti Naisteühenduste Ümarlaud, samuti soolise võrdõiguslikkuse volinik. Nad peavad nüüd nägema, et nende töö oli asjata, sest meie arutame siin hoopis ühe teise seaduse üle.
Kui enne Marko Pomerants küsis, kas see võiks olla soolise võrdõiguslikkuse volinikule pidupäev või mitte, siis kahtlemata see, et ühele seadusele monteeritakse külge tema mõtet moonutav parandus, mis tõenäoliselt naeruvääristab kogu seadust, ei ole ühelegi selle seaduse algversiooniga kokku puutunud institutsioonile rõõmupäev. Kindlasti oleks Riigikogu põhiseaduskomisjoni poolt olnud korrektne algatada uus seadus. Kui koalitsioonil on oma häälte teerull olemas, siis oleks võinud algatada kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise korrektsel viisil, menetleda seda eelnõu korrektselt kolmel lugemisel, seejuures oleks arutelu toimunud täpselt nende parandusettepanekute üle ja siis ei oleks pidanud opositsioon kasutama neid meetodeid, et juhtida tähelepanu sellele tugevale riivele, millega te praegu olete oma hääli kasutades hakkama saanud. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kadri Simson! Palun kõnepulti kolleeg Mailis Repsi! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu esinaine! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee juurde on loodud naistevastase vägivalla vastu võitlemise komisjon, mille eesmärk on analüüsida Euroopa Nõukogu liikmesriikide olukorda, võimalusi olukorra parandamiseks ning anda parimate näidete najal eeskuju. Komisjoni kokkuvõtetes tuuakse mitmed riigid teistele eeskujuks, samas nimetatakse riike, kellel on ees veel omajagu tööd kas seadusandluse või teavitamise valdkonnas. Eesti paistab kahjuks negatiivselt silma oma puudulike seadustega. Seadusandlikus baasis ei too me välja eraldi kodusisest vägivalda, selle erilisi aspekte. Näiteks ei ole meie seadustes ühtegi viidet peresisese vägistamise kohta või ei tegelda seadustes eraldi paljusid naisi terroriseeriva psühholoogilise vägivallaga. Meie suutsime vaid raporteerida, et igasugune isikuvastane vägivald on seadusega keelatud ning karistatav. Samas, kui vaadata meist oluliselt pikema demokraatliku traditsiooniga riike, siis on selge, et on just vaja eraldi välja tuua need aspektid vägivallavastases võitluses, mis on uued ning vajavad ühiskonnas veel laiemat lahtimõtestamist. Loomulikult on oluline, et igasugune vägivald on taunitav, seadusvastane ning karistatav, kuid kahjuks ei ole see alati piisav.
Üldise seadusandlusega me naiste‑ ja lastevastast vägivalda ning eriti veel suhtumist ja arusaamu muuta ei suuda. Milline osa meie ühiskonnast on valmis täna tunnistama, et mehele on oma abikaasa vastu käe tõstmine igal juhul karistatav või et nõuda naiselt vastu tema tahtmist abielusiseste kohustuste täitmist võib olla defineeritav vägistamisena? Loomulikult on ühelt poolt oluline lihtsalt veelgi enam ühiskonda teavitada ja traditsioonilisi arusaamu murda, kodanikuühiskond on siin juba aastaid tänuväärset tööd teinud. Küll aga saab seadusandlusega astuda väga suure sammu naiste ja laste turvalisuse kindlustamisel. Kas tõesti Riigikogu liikmete arvates ei ole meie ühiskonna liikmed kunagi oma last löönud või füüsiliselt karistanud, kas nad ei ole kunagi kokku puutunud peresisese füüsilise või psühholoogilise vägivallaga? Kas head kolleegid on veendunud, et inimesed on teadlikud, kuidas ennast peresisese vägivalla vastu kaitsta, millised on nende õigused ja milliste õiguskaitseorganite poole saavad nad pöörduda? Perekonnas, suletud koduuste taga toimuva vägivalla vastu võitlemine nõuab meie kõigi ühiseid pingutusi arusaamade ning väärtuste muutmiseks. Meie põhjanaabrid on aastate jooksul teinud sadu ja sadu uuringuid, mis näitavad, et seadusandlusel on väga oluline roll peresisese vägivalla vastu võitlemisel.
Täiesti arusaadav reaalsus on see, et nõukogude naise ideaalist, töötavast traktoristist, kes tegi meestega võrdselt tööd, saavutas üleliidulisi preemiaid, kasvatas üles oma lapsed, toitis lisaks lastele ära ka oma mehe, hoolitses oma ja mehe vanemate eest, ei olnud värskes vabariigis meile just head eeskuju. Naised soovisid tagasi naiseks saada ja jääda, mehed aga soovisid uuesti saada meheks. Kahjuks aga läks pendel siis hoopis teise äärmusesse. Aastakümnetetagused arusaamad ja nn traditsioonilised peremudelid aga meie sajandil enam nii hästi ei tööta. Täna on aeg rahulik kesktee leida, eriti arvestades, et meie põhjanaabrid annavad meile võimaluse õppida nende arengus toimunud vigadest.
Kurb on aga see, et sotsiaalsete partnerite arvamuste ja ettepanekutega pole täna arutluse all olnud eelnõus suures osas arvestatud. See on ka põhjus, miks Riigikogus pole eelnõu siiani suudetud vastu võtta, kuigi, jah, avalikkusele on püütud seda näidata kui lihtsalt tehnilist tööõnnetust.
Suhtumist niivõrd tõsistesse teemadesse, nagu seda on peresisene vägivald, näitab ka eilne, nüüd siis juba üleeilne otsus reguleerida Tallinna valimispiirkondi soolise võrdõiguslikkuse seadusega. Kas tõesti on tegemist nii ebaolulise teemaga, kas soolise võrdõiguslikkuse teema kannatab kõike, ka kohaliku omavalitsuse valimisvõitlust? Loomulikult peabki soolise võrdõiguslikkuse teema jõudma igale tasandile, olgu selleks siis lasteaedade, ülikoolide, tööjõu või palkade küsimus. Aga kas paber kannatab kõike? Eestis on siiski palju inimesi, kes soovivad tõsiselt, et ühiskond muutuks tolerantsemaks, üksteisega arvestavamaks, mõistvamaks ja märkavamaks. Õpivõimelised ühiskonnaliikmed soovivad head eeskuju järgida. Soolise võrdõiguslikkuse seaduse selline menetlemine Riigikogus näitab, et me ei pea küsimust aga piisavalt tõsiseks. Majanduslik surutis toob kaasa suuremad sotsiaalsed probleemid ühiskonnas, stress jõuab kiiresti peredesse, kahjuks läheb tihti üle ka naiste‑ ja lastevastaseks vägivallaks. Kui väljaspool kodu tuntakse äärmist ebaedu ja võimetust, püüavad mõned meie ühiskonna liikmed oma enesetunnet parandada nõrgemate arvel.
Majandusliku surutise tingimustes vajame me veelgi enam turvakeskuseid ja varjupaiku. Äärmiselt kahetsusväärne on tõdeda, et riik ei toeta süsteemselt ka kolmanda sektori tänuväärset tööd. Tallinna naiste kriisikodu juhataja Inga Mikiver tunnistab täna Delfi vahendusel, et Eestis lähisuhtevägivalda riikliku probleemina ei tunnistata. Näiteks Poolas on eesmärk, et politsei lahendab lähisuhtevägivalla küsimused lõpuni. Igal politseikonstaablil on oma piirkonnas teada pered, kus on lähisuhtevägivalla probleemid, ja isegi kui mingit väljakutset ei ole, astub konstaabel aeg-ajalt sealt perest läbi, et olukorda kontrollida. Selline pere on riiklikult luubi all. See on juba kuriteoennetuse vaatenurgast äärmiselt oluline, sest vägivaldsed mehed on suhteliselt arad, lisas kriisikodu juhataja Mikiver Delfi vahendusel. Muidugi, rahastamise poolest on Poolas riiklikult välja arendatud turvapaikade süsteem, Põhjamaadest ei maksa üldse rääkidagi, jätkas Mikiver Delfi vahendusel. Norras on näiteks nii, et kui on lähisuhtevägivalla probleem, siis tõstetakse mees korterist välja ja naine jääb lastega sinna. Meil on aga nii, et naine lastega peab virelema mööda varjupaiku ja mees elab ise edasi korteris, mis tihti on naise omandis, ja naine peab hakkama siis kohtu kaudu meest välja tõstma. Rahamurede tõttu on kriisikodus jäänud kõigepealt ära nõustamine, mida Mikiveri hinnangul on praegusel ajal just kõige rohkem vaja. "Kui me enne võtsime telefoni vastu 24 tundi ööpäevas, siis praegu tegutseme selles osas vaid 8 tundi päevas," lisas Mikiver Delfi vahendusel. Riigil on aeg näidata oma otsustavaid samme. Seadusandluse kohandamine, riikliku programmi koostamine ning politseitöö tõhustamine lähisuhtevägivalla vastu võitlemisel on äärmiselt olulised esimesed sammud.
Seega, head kolleegid, palun võtta tõsiselt soolise võrdõiguslikkuse teemat ja sellega kaasnevaid küsimusi! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mailis Reps! Palun kõnepulti kolleeg Evelyn Sepa! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! On kummaline, et Eesti Vabariigi parlamendi kõnepuldist tuleb viimasel ajal tihti siin teatud ridades kolletavatele kolleegidele ja ka Eesti ajakirjandusele meelde tuletada, millise eelnõu menetlemisega meil siin saalis siiski tegemist on ning mis on selle juures peamine. Olgu see siis nüüd veel kord korratud: juba teist päeva toimub siin saalis soolise võrdõiguslikkuse seaduse, avaliku teenistuse seaduse ja Eesti Vabariigi töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu menetlemine.
Milles seisneb selle seadusmuudatuse sisu? Ikka selles, kuidas korraldada soolise võrdõiguslikkuse küsimusi, kuidas kaitsta inimesi eri laadi ahistamise ja diskrimineerimise eest soolisel alusel, kuidas kaitsta ja edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust. Tehniliselt võttes peaks jutt käima sellest, kuidas paremini võtta Eesti seadustesse üle Euroopa Liidu direktiivides toodut, et lühendada Eestile juba häbiväärseks kujunenud rikkumismenetluste rodu. Kuid selle asemel tegeleb parlament iseenda kui seadusandja ja rahvaesindaja naeruvääristamisega.
Olgem ausad, soolise võrdõiguslikkusega ei ole Eestis lood sugugi hästi. Perevägivallalt ja sellevastase kaitse mannetuselt on "Eesti kindlasti viie parema Euroopa riigi hulgas", naiste ja meeste palgaerinevuste suurusest rääkimata. Kuid nagu näha, on siia saali kuuljaid kõrvu jäänud vaid opositsiooni ridadesse. Paraku suhtub samasuguse leigusega nendesse küsimustesse praktilisel tasandil ka Vabariigi Valitsus, millest eelkõnelejad siin juba väga ilmekalt rääkisid.
Põhiseaduskomisjonis kõlab siiani sagedasti märkusi, et meil siin Eestis on soolise võrdõiguslikkuse teemaga vaja tegelda vaid selleks, et mõni direktiiv seadustesse ümber kirjutada ja siis see unustada, mitte aga sellepärast, et võrdne kohtlemine on üks olulisemaid põhiõigusi ja väärtusi, mille kaitsele peaks olema suunatud kogu riigi tegevus.
Muide, kolleeg Aivar Riisalu parodeeris küllaltki ilmekalt paljude Riigikogu liikmete arusaama sellest, kuidas saadakse aru kõnealuse seaduse mõttest. Usun, et tal on põhjust seda repliigi korras täpsustada ja veel kord üle korrata, et sooline võrdõiguslikkus ei ole suunatud mitte inimeste muutmisele identseks, ühetaoliseks, vaid see lähtub palju peenemast ja intellektuaalselt suuremat võimekust nõudvast, nimelt, võrdsete võimaluste loomisest, olgu siis tööturul, haridussfääris, avalikus sfääris või mujal. See on suunatud kogu inimressursi paremale rakendamisele ühiskonnale oluliste ühiste hüvede saavutamisel.
Kummastav on veel üks asi ja see puudutab juba Eesti meediat. Olgem ausad, kui keegi tahab veel kord erakordselt pikaks ja põhjalikuks kujunenud arutelu tagapõhja uurida, siis tuleks alustada siiski algusest. Sellest, mis on peamine, ehk olukorrast, kus tallinlaste hääle kaal erineb siiani ca neli korda. Ainult see on oluline ja peamine, mis vajab muutmist valimisseaduste raames. Kui Eestis on neljas võim ja kui Eestis on ikka ametis näiteks õiguskantsler, siis ei oota mina isiklikult neilt enam midagi muud peale selle, et nad seda ebaõiglust kritiseerima asuksid ning igaüks omalt poolt teeks midagi selleks, et olukord saaks põhiseaduspäraselt muudetud.
Küll on mul seejuures raske mõista üldist parastamist ja pihku itsitamist, et küll me ikka olime ägedad, tegime ära. Olen isegi andnud viimastel päevadel mitmeid kommentaare, milles olen justkui pidanud ennast õigustama, et näed, ma teengi Riigikogus tööd ja see, mis siin toimub, on põhimõtteliselt tavaline rutiinne Riigikogu tegevus. Kuid pehmelt öeldes on see ju loomulikult vastu tuult sülitamine. Me teame kõik, millega see alati lõpeb. Paremal juhul lükkab selle seaduse tagasi Vabariigi President, kelle peamine otsustamise alus lisaks põhiseaduspärasusele on seegi, kas ta ise soovib olla edaspidi banaanivabariigi või siiski euroopaliku poliitilise ja õiguskultuuriga vabariigi president või mitte. Halvemal juhul vaidleme me selle eelnõu üle edasi Riigikohtus, kuhu see kahtlemata jõuab, kuid sellel on juba muud mõjud ja tagajärjed valimiste õiguspärasusele pealinnas üleüldse. Rõhutan: sel juhul on tegemist teadliku ja tahtliku õigusliku nihilismiga.
Nüüd tahan ma aga tsiteerida üht terast kirjatükki, mille autor on mees, kes siin saalis täna ise sõna võtta ei saa, kuid kelle pärast kogu see jant näib käivatki. Tema, nagu ka eile Eesti Vabariigi peaminister Andrus Ansip Postimehe arvamusliidrite lõunal, kritiseerib Eesti ajakirjanduse pealiskaudsust ja rumalust ning kaudselt seda, kui naeruväärse rolli on see institutsioon endale ise võtnud. Selle taustal tasub taas ja taas küsida: kas ikka iga eesmärk pühitseb abinõu? Aga nüüd selle kirjatüki juurde, mis kannab pealkirja "Väljaõpetatud avalik arvamus". Tsiteerin: "Üks huvitav tähelepanek. Umbes poole päevaga võib üks seaduseelnõu muuta ajakirjanduslikus keelepruugis oma nimetust. Eile nimetati seda meedias soolise võrdõiguslikkuse seaduseks, täna on aga üks sõna sellest nimetusest – "sooline" – ära kadunud. Kas selleks, et kuidagi Urmas Reinsalu nägu päästa? Mis see aga enam aitab? Ütleme otse välja, kolmikliit sattus sohu oma soolise võrdõiguslikkusega. Pole sinna enam jäänud ei sugu ega võrdõiguslikkust. Kui järele mõelda, siis just võrdõiguslikkuse vastu Tallinnas võetigi ette kogu see mürgel üleval Toompeal. Kurioosne, aga poliitilise võrdõiguslikkuse vastu võitlemiseks pidi kasutusele võtma soolise võrdõiguslikkuse seaduse. Ning nüüd häbenetakse seda "soolist", nii et silmad peast ja püütakse seadusparanduse esimest sõna maha vaikida. Väga kurb, et nii Euroopa kui ka eriti Põhjamaade kontekstis tähtis teema ära pilastati. Marianne Mikkol oleks põhjust lahingut lüüa, aga millegipärast on ta kuss-kuss.
Püüdsin sõbralikult ajakirjanikult välja uurida, kuidas korraldatakse sellist massilist meeleolumuutust Eesti meedias. Asi pidi olema lihtne, kui tegu on Keskerakonna vastase projektiga, siis risti ette ei lööda. Tavaliselt pidi agenda loodama rahvusringhäälingus, seekord siis ilmselt Raudse-Reinsalu ja Urmet Koogi ühistööna. Sealt pidi sõnum minema Eesti Päevalehte ja edasi kogu Ekspress Grupile ning Delfile. Delfi portaalist edasi Kukusse ja Kalle Muuli kaudu Postimehe gruppi. Nõnda olevat täiesti võimalik 4-5 tunniga tundmatuseni ümber kujundada kogu põhivoolumeedia suundumus. Küllap midagi taolist toimus ka seekord.
Muide, viimastel päevadel võimendavad üksteist vastastikku Delfi ja Kuku raadio. Ikka nii, et Delfi valmistab ette teema ja seejärel Kuku võimendab selle "Vox populi" kaudu üles. Kas nõnda õpetataksegi välja avalikku arvamust?
Teisipäeva õhtul sai see küsimus minu jaoks kinnitust, kui Delfi kirjeldas oma juhtkirjas, kuidas paha Tallinn tahab valimiste eel ühte valimisringkonda luua ning vapper Reinsalu võitleb selle kurja kavaga. Tõepoolest liigutav lugu – Püha Jüri tapab lohemao! Ma ei tea, kas see on mu vana tuttav Urmo Soonvald, kes selliseid asju välja mõtleb? Tema ju saadeti nüüd Delfit juhtima. Ei saa salatagi, et Delfi on muutunud agressiivsemaks. Aga mitte usutavamaks. Pigem vastupidi. Postimees Online on hakanud mõjuma palju objektiivsemana ja võidab juurde nii lugejaid kui ka reklaamiraha."
Lõpetuseks lisan omalt poolt: ükskõik, mida opositsioon täna siin saalis ka teeb (nimetage seda Itaalia streigiks, kui soovite), on see suunatud valitsuskoalitsiooni poolt viljeldava parlamentarismi madaldamise vastu. Kõigest sellest on aga juba eelkõnelejad rääkinud. Veel niipalju, et oleme valmis menetlema igat viimastki küsimust äärmise põhjalikkusega seni, kuni selline käitumine kestab, kuni Eesti ajakirjandus selle heaks kiidab ja kuni nimetatud eelnõu lugemist ei ole selle mõistuspärasesse vormi viimiseks katkestatud. See on hea tahte märgiks ka meiepoolne pakkumine. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Evelyn Sepp! Mul on tunne, et Aivar Riisalu soovib repliiki.

Jah, see tunne on õige, hea esimees. Kuna minu nime mainiti, siis ma tahtsin veel kord üle korrata, et, tõepoolest, minu võib-olla keskmisest iroonilisema sõnavõtu mõte oligi see, et soolise võrdõiguslikkuse seadus on kahjuks jäänud praegu täiesti teisejärguliseks. See oleks olnud ideaalne võimalus, muuseas, kaitsta ka kaitsetuid Eesti mehi, mitte üksi naisi, sest reaalses elus tuleb ette, et naised peksavad mehi, aga sellest ei räägi ühiskonnas mitte keegi, sest mees sureb pigem enne ära, aga naise peksu talub ta vaikides. Tõepoolest on naeruväärne see, et tõsised asjad on rakendatud Tallinna valimisvankri ette. Ma olen eluaeg olnud Reformierakonna valija. Mul on siiralt kahju, et Reformierakond on täna nii mures oma võimuletulemise pärast Tallinna linnas. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Aivar Riisalu! Nüüd kutsun ma kõnepulti kolleeg Arvo Sarapuu.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud head kolleegid! Palun kaheksa minutit! Ei tea, kas antakse või ei anta. Saab, jah? Aitäh!
Miks ma siin nüüd ohin ja ähin ega osanud kohe õigele nupule vajutada? Tulin praegu valdade ja linnade päevalt, kus ka mõned meie kolleegid olid. Seal on praegu koos hästi palju omavalitsusjuhte, nii linnapäid, vallavanemaid, volikogu esimehi kui ka volikogu liikmeid üle Eesti. Ütlen ausalt, et me ei suutnud ära selgitada, kuhu meil kiire on. Me rääkisime, et me menetleme siin soolise võrdõiguslikkuse seadust, ja seal naerdi ikka päris kõvasti. Siis oli umbes niisugune arutelu, et mis soolise võrdõiguslikkuse seadus, kui jutt on sellest, et ühes omavalitsuses peab olema üks valimisringkond. Meie räägime, et ei, ei ole nii, ega me ei räägi siin omavalitsusest, me räägime soolisest võrdõiguslikkusest. Siis oli saalis elevus. Aga arutelul tekkis ka niisuguseid küsimusi, miks kirjutatakse ainult ühele Eesti linnale ette, kui palju valimisringkondi tal olema peab, ja miks seda ei tehta teiste linnade puhul, miks seda ei tehta teiste omavalitsuste puhul. Omavalitsusjuhid tundsid ennast üsna häirituna, võiks öelda isegi nii. Omavahelises jutus räägiti, et kuidas saab siis nii olla, et Tallinn on kõige tähtsam. Kui kohe-kohe minnakse valimistuuridele, võimalik, et need praegu juba käivad, siis räägitakse, kui tähtis on regionaalpoliitika, räägitakse, kui tähtsad on töökohad, räägitakse, kui oluline on kohalike omavalitsuste jaoks tagada inimestele igapäevased teenused, ja jõutakse kindlasti ka sinnamaale, et kärpimine on praegu Eesti riigi kõige tähtsam tegevus.
Aga tuletame korraks meelde: kui me üsna selgelt rääkisime kohalike omavalitsuste asjadest ja rääkisime sellest, kuidas kohalikud omavalitsused oma asju võiksid ajada, siis Keskerakond tõi siia saali seaduseelnõu, mis rääkis kohalike omavalitsuste tulubaasist. Kui selle tulubaasi arutelu hakkas, siis tehti meile kõigepealt selgeks, et kohalikel omavalitsustel on raha küll, nii külluslikku aega ja õnnelikku elu ei ole neil kunagi olnud. Tehti selgeks, et ärge muretsege, kui järgmised valimised tulevad, igal juhul valitakse teid kõiki tagasi, sest te olete oma asju päris hästi ajanud. Aga siinsamas saalis tuli sisse ka ju teine retoorika, et vaja oleks analüüse. Probleem on selles, et kui me tahame mingit asja teha, näiteks omavalitsuste tulubaasi suurendada, siis kus on analüüsid. Keskerakonnale heideti ette, et ei olnud piisavalt analüüse selle kohta, millised mõjud sellel eelnõul on, ei ole teada, millised hinnangud on antud, küsiti, kus on ekspertide arvamused, kus on erakondadevaheline kokkulepe, millised on linnade liidu seisukohad ja maaomavalitsuste seisukohad. Nüüd ma küsin nii: kus on need seisukohad täna selle soolise võrdõiguslikkuse seaduse sappa pandud küsimuste kohta, mida me siin varsti hakkame menetlema? Huvitav, millised on need mõjud? Kust on need mõjud võetud?
Ütleks nii, et ega sellest jamast, mida me praegu siin teeme, ei võida ükski erakond, ükski Riigikogu liige, ükski parteijuht, sest väljaspoolt vaadatuna tundub see asi päris imelik, arusaamatu, lapsik. Ma ei taha rohkem neid sõnu kasutada, sest enne heideti kolleeg Lauri Laasile ette, kui ta kasutas selle kohta minu meelest päris õiget sõna. Minu meelest ei olnud siin hullu midagi, aga millegipärast said kõik vihaseks. Muide, nendesamade sõnadega iseloomustatakse praegu valdade ja linnade päevadel seda, mida me täna siin teeme.
Edasi tuletan ma meelde, et siinsamas puldis olen ma kohalike omavalitsuste osas rääkinud sellest, milline mõju on seoses kütuseaktsiisi ja kõikvõimalike muude aktsiisidega (alkoholiaktsiis, tubakaaktsiis jne), millest on vahepeal siin väga pikalt juttu olnud. Huvitav, et siis me ei tahtnud samamoodi teada ei mõjusid, ei analüüse, ei hinnanguid, vaid leiti, et see on kõige kavalam viis, kuidas riigikassat täita. Muide, nüüd oleme jõudnud olukorda, kus paljudele on selge, et kohaliku omavalitsuse tulubaas üksikisiku tulumaksu näol on palju õigem, palju ratsionaalsem. Riigi kaval trikk, et üksikisiku tulumaksule on kõrvale ehitatud kaudselt aktsiisidest laekuv tulu, on osutanud, et nüüd on üksikisiku tulumaksu asi palju õigem kui tarbimisele suunatud maksuline tegevus, kus tulupool tegelikult ei laeku. Siis me oleme hädas, et me ei julge välja rääkida, kuhu meie kulud lähevad, ja ei ole ka väga selget ülevaadet. Muuseas, ma tegin Rahandusministeeriumile päringu ja sain sealt kinnitust, kuhu kohta on meie reservid läinud. Me ei julge täna tunnistada, et reservid on varsti söödud ja nad on pandud väga imelikesse väärtpaberitesse. Tõsi küll, neid on Saksamaa võlakirjades, on Prantsusmaa ja Belgia võlakirjades, aga on ka Citigroupi võlakirjades. Tegelikult oleme jõudnud olukorrani, kus me ei julge tunnistada, et oleks mõistlik vaadata kärpimise kõrval ka teisi instrumente, on need laenud siseturule, siseturult kokkukogutav raha või midagi muud.
Nüüd tahan ma rääkida veel ühest väga olulisest küsimusest, mis võib-olla inimestele, kes on ennast hästi kindlustanud, nii väga ei mõju. Võtsin siia arvuti kaasa ja tsiteerin Ignar Fjukki, endist Riigikogu liiget, kelle hinnangul on põhiseaduskomisjoni otsus soolise võrdõiguslikkuse seaduse sabas muuta ka kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust juriidiliselt korrektne, kuid euroopalikus õigusruumis nii ei tehta. Ta räägib ka seda, et aastaid tagasi kadus parlamendi kodukorra seaduse muutmise ajal sellest ära säte, mis lubas ühe seadusega reguleerida ainult selle seaduse regulatsioonialaga otse või natuke vähem puutuvaid õigusnorme. Nüüd üks väga tõsine lause, mille ta välja ütles, mis inimeste keskel hakkab elama ja mida inimesed täna arutavad: "Nii et formaal-juriidiliselt võib ükskõik mida teha, võib ka raha devalveerida." Tegelikult on see tõsine usaldusküsimus. Kui praegu on nii maailmas kui ka riigis usaldus üks kõige tähtsamaid asju, siis täna ei tasu hakata siin saalis ega väljaspool seda ega erakondade liidrite poolt devalveerima sõna "usaldus". Tuleb hakata kasvatama seda usaldust selles mõttes, et muidu ei taastu turud, muidu ei taastu normaalne ja selge õigusloome, muidu ei saada meist väljaspool seda maja aru ja mitte keegi ei saa aru, millega me siin lõpuks tegeleme. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Arvo Sarapuu! Hea kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ma palun üks minut!
Kui 15 aastat tagasi meie eelkäijad ratifitseerisid selles saalis Euroopa kohaliku omavalitsuse harta, siis nad küll ei uskunud, et enamik meist seda hartat ei loe ja et me jätame kahe silma vahele asjaolu, et Euroopa kohaliku omavalitsuse harta annab valdadele ja linnadele küll õiguse vabalt otsustada, kuid vaid asukohariigis kehtivate seaduste raamides. Seega ei saa ükski omavalitsus muutuda ühegi isevalitseja vürstiriigiks.
Aga mul on teile ka üks rõõmustav teade. Nimelt, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni vabatahtlikest koosnev žürii jälgis seda kõnevõistlust, mis riigi rahakotile kahjuks kalliks maksma läks, sest kogu staff pidi tööl olema, stenografistid olid tööl ja kõik see maksab. Me otsustasime esimest auhinda mitte välja anda, sest meie arvates ükski naistest ega meestest seda taset, mida tänapäevane kõnetehnika eeldab, ei saavutanud, kuid meeste kategoorias anname me välja teise koha ühele mehele ...

Eelnõu, eelnõu ...

... kes muutis selle saali pühalikuks. Palume härra Rein Ratasel tulla Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonist läbi auhinda vastu võtma. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mark Soosaar! Hea kolleeg Rein Ratas! Teil on võimalus repliigiks.

Aitäh, väga austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Hea Mark! Ülihea Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon! Ma sügavalt tänan teid selle tunnustuse eest, mida ma ei ole kaugeltki ära teeninud! Kuna ma ei ole seda kaugeltki ära teeninud, siis ma delegeerin selle autasu minuga sama kandi mehele Mark Soosaarele. Ma loodan, et, Mark, sa võtad selle tänumeeli vastu kui minu siira delegatsiooni. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Rein Ratas! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Head kolleegid! Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Kolleeg Ain Seppik, kas on küsimusi?

Lugupeetud juhataja! Mul on teile kodukorraseaduse § 74 alusel küsimus selgituse saamiseks istungi läbiviimise korra kohta. Ma tulen kodukorraseaduse 11. peatüki juurde, mis sätestab eelnõu menetlemise. Ma leian, et selle eelnõu menetlemise korda on rikutud. Seda on tehtud sellega, et me arutame tegelikult muudatusettepanekuid, mida te kohe tahate panna arutelule, seaduseelnõu kohta, mida kunagi ei ole algatatud. Kodukorraseaduse §‑s 101 on mainitud juhtivkomisjoni enda muudatusi, jättes sisustamata, mida selle all mõeldakse. Selle paragrahvi ja terve 3. jao mõte (mitte säte) viitab sellele seadusele, mille kohta tehakse muudatusi ja mis on läbinud esimese lugemise, või sellega seonduvatele seadustele. Seetõttu on mul küsimus: kas praegusel juhul rikutakse Riigikogu kodukorra 11. peatüki nõudeid? Ma tahan, olles teie vastu aus, öelda, et seda on vaja stenogrammi jaoks, kuna teie vastust, põhjendatud vastust võidakse kasutada tulevastes kohtuvaidlustes.

Praegu me menetleme seda seadust vastavalt kodukorrale ja põhiseaduskomisjoni ettepanekule. Otsustuse teete teie.
Nüüd läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Seaduseelnõu kohta on tehtud neli muudatusettepanekut. Alustame nende läbivaatamist.
Esimese ettepaneku on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjon on ettepanekut täielikult arvestanud. Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Riigikogu Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada, kuid palub enne hääletust ka kümneminutilist vaheaega.

Palun taotlus esitada kirjalikult! Jätkame kell 19.15.
V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on lõppenud. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud põhiseaduskomisjon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 55 Riigikogu liiget, vastu oli 29, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust.
Muudatusettepaneku nr 2 on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjon on ettepanekut täielikult arvestanud. Hea kolleeg Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja palub enne hääletust kümneminutilist vaheaega.

Jätkame kell 19.26.
V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on läbi. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, mille on esitanud põhiseaduskomisjon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Muudatusettepaneku poolt hääletas 82 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust.
Muudatusettepaneku nr 3 on esitanud põhiseaduskomisjon, on täielikult arvestatud. Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub ka seda muudatusettepanekut hääletada ning enne hääletust palub kümneminutilist vaheaega.

Palun! Jätkame kell 19.37.
V a h e a e g

Head kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on lõppenud. Läheme kolmanda muudatusettepaneku hääletuse juurde.
Panen hääletusele kolmanda muudatusettepaneku, mille on esitanud põhiseaduskomisjon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu oli 29, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust.
Muudatusettepaneku nr 4 on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjon on ettepanekut täielikult arvestanud. Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel palun seda muudatusettepanekut hääletada ning enne hääletust palun kümneminutilist vaheaega.

Palun! Jätkame kell 19.48.
V a h e a e g

Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on läbi. Ma panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4, mille on esitanud põhiseaduskomisjon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu oli 30, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust.
Me oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud, kuid Riigikogu juhatusele on tulnud Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanek seaduseelnõu 317 teine lugemine katkestada. Meil tuleb see ettepanek läbi hääletada. Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub enne hääletust kümneminutilist vaheaega.

Palun! Jätkame kell 19.59.
V a h e a e g

Head kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku seaduseelnõu 317 teine lugemine katkestada. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 31 Riigikogu liiget, vastu oli 57, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Seaduseelnõu 317 teine lugemine on lõpetatud.

Algab Riigikogu liikmete Hanno Pevkuri, Urmas Reinsalu ... Palun, kolleeg Väino Linde!

Aitäh, istungi juhataja! Mul on selline küsimus. Esmaspäeval, kui me kinnitasime Riigikogu selle töönädala päevakorra, oli kolmapäevase punkti 2 all märgitud, et juhul kui eelnõu 317 teine lugemine viiendal töönädalal lõpetatakse, toimub sellel kolmapäeval selle eelnõu kolmas lugemine. Hea istungi juhataja! Praegu on meil käes ikkagi viies töönädal ja selle eelnõu teine lugemine on edukalt lõpetatud. Sellest tulenevalt küsin: miks meile välja jagatud uues kolmapäevase töökorra projektis ei ole seda päevakorrapunkti sees? Kas siin on tegemist unustamisega, trükiveakuradiga või kui on tegemist mingi tahtliku teoga, siis millisest Riigikogu kodu‑ ja töökorra punktist on see keegi lähtunud, kui ta on nii talitanud?

Põhiseaduskomisjoni soov oli, et juhul kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, st teisipäeval, viia läbi eelnõu 317 kolmas lugemine kolmapäeval, 18. veebruaril. Selline oli teie, kolleeg Väino Linde, allkirjaga kiri juhatusele. Palun, kolleeg Väino Linde!

Tahtmata siin nüüd pikka dispuuti pidada, julgen ma siiski tõdeda, et see viimane väide ei ole õige. Nimelt on Riigikogu kinnitatud nädala päevakorras siiski märgitud, et juhul kui eelnõu 317 teine lugemine viiendal töönädalal lõpetatakse, siis toimub kolmapäeval kolmas lugemine. Sellest tulenevalt saan ma aru niimoodi, et mingil seletamatul moel on see punkt kolmapäevasest päevakorrast välja unustatud.

Kuna see nõudis eelnõu teise lugemise lõpetamist teisipäeval. Lõpetan praegu vaidlused. Palun tulge siis protestiga, kui soovite! Jätkame päevakorrapunktide käsitlemist. Palun, Väino Linde!

Aga kas ma võiksin küsida, auväärt istungi juhataja, milline töönädal on meil täna käsil ja kas see töönädal vastab sellele töönädala numbrile, mille me kinnitasime päevakorrapunkti nr 2 juures, kui me esmaspäeval võtsime kolmapäevase päevakorra vastu?

Lugupeetud kolleeg Väino Linde! Palun esitage protest, kui te ei ole nõus sellega, mida ma teile ütlesin! Palun protest esitada kirjalikult! Me arutame seda. Palun, kolleeg Väino Linde!

Aitäh! Ma ei pea õigeks esitada proteste küsimuse kohta, kas täna on tegemist Riigikogu viienda töönädalaga või ei ole.

Täna on tegemist viienda töönädalaga. Me praegu lõpetasime teise lugemise.

Aga mida me siis vaidleme?

Tingimuseks oli ju see, komisjon ütles välja, et kui teisipäeval lõpetatakse teine lugemine, siis viia kolmas lugemine läbi kolmapäeval.

Protseduuriline küsimus, Ain Seppik, palun!

Aitäh! Ma kuulan huviga. Ma mõtlesin, millega Väino Linde välja tuleb, sest millegagi ta pidi välja tulema. Vaadake, loomulikult viiendal nädalal, kuid juhtivkomisjonil on kahtlemata õigus täpsustada, mida ta selle viienda nädala all silmas peab. Väino! Kui komisjon oma otsusega leidis, et see viies nädal tähendab seda, et teisipäeval lõpetatakse teine lugemine, ja kui see lõpetatakse teisipäeval, siis tuleb kolmas lugemine kolmapäeval, aga seda ei lõpetatud, siis pole midagi teha, juura on kord juba täppisteadus.

 Aitäh! Väino Linde, protseduuriline küsimus, palun!

Olen väga nõus hea kolleegi Ainiga, et juura on täppisteadus ja mõnikord ka raketiteadus, kuid arvestades niisugust käitumist Riigikogus, et me saame ka praktikat vahel teostada kehtivate seaduste alusel, kas sellest võib johtuda nüüd see, et edaspidi on Riigikogu mõne komisjoni esimehe kiri või ettepanek igal juhul tähtsam ja tugevam kui näiteks Riigikogu istungil kinnitatud nädala päevakorra tekst?

Aitäh! Edaspidi lähtub Riigikogu täiskogu istung kindlasti kodu- ja töökorrast. Paul-Eerik Rummo, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Kuidas juhatus tõlgendab olukorda, kus teisipäevane päevakord on kandunud üle kolmapäevasele päevale mitte komisjoni soovi kohaselt? Täna on tegemist olnud teisipäevase päevakorra jätkamisega.

Aitäh teile! Seda otsustas eile, teisipäeval Riigikogu täiskogu. Hanno Pevkur, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Austatud juhatus! Kui ma õigesti aru saan, on Riigikogu täiskogu kinnitanud päevakorra sellisel kujul, nagu ta oli meil laua peal eile. Nüüd on lisandunud üks päevakord, mida me ei ole kinnitanud. Kinnitatud päevakorrast loen mina, et järgmise punktina arutatakse Riigikogu liikmete Hanno Pevkuri, Urmas Reinsalu ja teiste algatatud eelnõu. Sellest järgmine punkt on ...

Hannes Rummu algatatud ka!

Jah! Aitäh! Sellest järgmine punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kas ma saan õigesti aru, et me praegu arutame Riigikogu liikmete Pevkuri, Reinsalu ja Rummu eelnõu ja seejärel läheme kinnitatud päevakorra teise punkti juurde, mis ütleb, et juhul kui eelnõu 317 teine lugemine viiendal töönädalal lõpetatakse (mida on tehtud), siis me asume kolmanda lugemise juurde?

Aitäh! Te saate valesti aru. Kas on veel protseduurilisi küsimusi? On. Igor Gräzin, palun!

Ühesõnaga, juhataja esines väitega, et minul on õigus ja sinul ei ole. Ma ei kuulnud ühtegi argumenti, ta lihtsalt ütles, et saadakse valesti aru. Kusjuures praegune juhataja pole nagu asjaga kursis, sest ta tuli pulti kaks minutit tagasi. Ma tahan mingil määral toetada Ain Seppiku mitte lõpuni väljaöeldud, aga sisulist mõtet. Vaata, lugupeetud juhataja, on üles kerkinud juriidiline probleem ja juriidilisi probleeme ei lahendata improviseerides saali ees ihuüksinda. Kui tohib, siis natuke kogenenuma ja vanema inimesena soovitan ma juhatajal võtta kas või 15–20 minutiks vaheaeg ja esitada Riigikogule argumenteeritud vastus.

Tänan teid! Ain Seppik, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud professor! Tuletan meelde, et kodukorraseaduse § 74 ei nõua motiveeritud vastust. Meil on Riigikogus selline kena praktika. Minul oli ka juriidiline probleem, Ene Ergma Riigikogu juhatajana vastas mulle kahe sõnaga ja mul tuli sellega rahulduda. See on meie kodukorrast tulenev.

Austatud ametikaaslased! Mul on suur palve: kui te soovite omavahel pidada diskussiooni, siis seda ei pea tegema täiskogu istungi ajal. Jürgen Ligi, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, hea juhataja! Minul ei ole juriidilist probleemi, minul on tegevusjuhis kollasel paberil, mis ütleb, et juhul kui sel töönädalal lõpetatakse teine lugemine, siis järgneb kolmas lugemine. See on minu tegevusjuhis, see ei ole üldse mingisugune juriidiline konks. Kas ma sain esmaspäeval hääletades valesti aru, mida me hääletasime?

Aitäh! Hea ametikaaslane! Mina sain sellest aru nii, et kui me esmaspäeval hääletasime päevakorda, siis oli teisipäevases päevakorras eelnõu 317 ja seal taga oli juhis, et kui teine lugemine lõpetatakse, siis on kolmas lugemine kolmapäeval ehk täna. Teist lugemist teisipäeval ei lõpetatud, seega kolmandat lugemist täna ei ole. Protseduuriline küsimus, Hanno Pevkur, palun!

Aitäh! Austatud juhataja! Võtan veel kord ette meie kinnitatud päevakorra, kus teisipäevases päevakorras seisab üks punkt: Vabariigi Valitsuse algatatud soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Siin taga ei ole kirjas "juhul kui lõpetatakse". Võtan ette kolmapäevase päeva, kus on kirjas, et esimeseks punktiks on Pevkuri, Reinsalu ja Rummu eelnõu ja teine punkt on 317, juhul kui lugemine lõpetatakse viiendal töönädalal. See paber, mis on meile laua peale ilmunud, ei ole Riigikogus kinnitatud. Kas juhatus paneb selle uue päevakorra siis hääletusele või millise päevakorra järgi me käitume? Kas me käitume kinnitatud päevakorra järgi või selle järgi, mis on meie laudadele ilmunud?

Aitäh! Austatud täiskogu istung! Võtan juhataja vaheaja kuni kümneks minutiks, et Riigikogu juhatus saaks koguneda. Istung jätkub kell 20.20.
 V a h e a e g

Austatud Riigikogu! Jätkame istungit, vaheaeg on lõppenud. Istung jäi pooleli protseduuriliste küsimuste juures. Kas neid on veel? Hanno Pevkur, palun!

Aitäh! Kas juhatus otsustas midagi?

Riigikogu juhatus kogunes ja otsustas, et tuginedes Riigikogu töö heale tavale ja praktikale me lähtume sellest päevakorrast, mille Riigikogu juhatus kinnitas teisipäevasel istungil. Kui põhiseaduskomisjon kui juhtivkomisjon soovib teha oma ettepanekuid, siis tuleks teil teha komisjoni istung ja esitada oma ettepanekud Riigikogu juhatusele. Väino Linde, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Kindlasti ei ole mõtet nüüd väga kurjaks ja väga vastandlikuks minna nende probleemidega, kuid kas sellest juhtunust võib teha sellise järelduse tuleviku jaoks, Riigikogu tööpraktika jaoks, et esmaspäevane nädala päevakorra kinnitamine Riigikogu saalis on tegelikult märksa nõrgem kui see, mida päev hiljem kolmeliikmeline Riigikogu juhatus heaks arvab nädala päevakorraga toimetada?

Aitäh! Hea ametikaaslane! Ma usun, et sellest võib teha järelduse, et päevakorda tuleb teha täpsemad kanded. Evelyn Sepp, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Kas ma olen kodukorraseaduse sätete mõttest õigesti aru saanud, et teine ja kolmas lugemine peetakse eraldi just nimelt sellepärast, et juhtivkomisjon saaks kolmandaks lugemiseks ette valmistada ammendava teksti ja et oleks tagatud õigusloome kvaliteet ning just nimelt see on ka põhjus, miks Riigikogus on kujunenud vähemalt hea tava kui mitte rohkem, et ühel istungil kahte lugemist ei tehta?

Tänan! Ma ka ütlesin, mida Riigikogu juhatus otsustas tulenevalt heast tavast ja praktikast. Te olete õigesti aru saanud. Hanno Pevkur, palun!

Aitäh! Ma küsin täpsuse huvides üle: kas juhatus kinnitas teisipäeval selle päevakorra, mis on kollasel paberil välja jagatud ja mida Riigikogu täiskogu ei ole hääletanud?

Juhatus on pärast teisipäevast täiskogu istungit kogunenud ja päevakorda täpsustanud. See tähendab seda, et meil jäid väga paljud eelnõud teisipäeval arutamata ja ühe eelnõu arutelu jäi pooleli. Hanno Pevkur, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Minu käes oleva esmaspäeval kinnitatud päevakorra järgi oli teisipäevases päevakorras ainult üks punkt, Vabariigi Valitsuse algatatud soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu.

Teil on vale päevakord, Hanno Pevkur. Nii, kas on veel ... Väino Linde, palun!

Aitäh! Austatud istungi juhataja! Tegelikult ei ole see olukord meil mitte esmakordne siin Riigikogu saalis, vaid on ka varem juhtunud niimoodi, et teisipäeval menetluses oleva eelnõu teine lugemine on lõpetatud kolmapäeval ja siis on Riigikogu juhatus otsustanud, et see eelnõu läheb neljapäevasesse päevakorda. Ma küsin: millest tulenevalt seekord Riigikogu juhatus niiviisi ei otsustanud, kui ta võtab arvesse varem kehtinud praktikat? Kas on plaanis praktikat muutma hakata?

Aitäh! Hea ametikaaslane Väino Linde! Kindlasti on teie kogemus siin Riigikogus palju suurem kui minu kogemus, aga te teate ju väga hästi, et juhtivkomisjon saab alati teha ettepanekuid päevakorra kohta ja ka muudatuste kohta. Kui ükski fraktsioon ei ole selle vastu, siis need muudatused ka sisse viiakse. Paul-Eerik Rummo, palun!

Aitäh! Kas te jääte selle juurde, et juhatuse poolt on korrektne mitte ainult ümber paigutada päevakorrapunkte vastavalt operatiivsele vajadusele, vaid ka arvata nädala päevakorrast välja sinna täiskogu poolt kinnitatud punkte?

Tänan! Ma jään Riigikogu juhatuse selle otsuse juurde, mille me praegu vastu võtsime. Läheme edasi teise päevakorrapunktiga, milleks on Riigikogu liikmete Hanno Pevkuri, Urmas Reinsalu ja Hannes Rummu algatatud politseiteenistuse seaduse, kaitseväeteenistuse seaduse, piirivalveteenistuse seaduse, prokuratuuriseaduse, kohtute seaduse, õiguskantsleri seaduse, Riigikontrolli seaduse, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu ning Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu liikmete pensioni seaduse, Vabariigi Presidendi ametihüve seaduse, riikliku pensionikindlustuse seaduse ja avaliku teenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Soovivad. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Keskerakonna fraktsiooni esindaja Ain Seppiku! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Lõpuks ometi sain pulti, mõtlesin, et ei saagi selle kõnega siia enam tulla, kuna me siin takerdume iseenda koostatud kodukorraseadusse.
Aga ma pean teile ütlema rõõmustava uudise, lugupeetud kolleegid: Urmas Reinsalu on siiski ka midagi kasulikku ja meeldivat teinud peale selle soolise võrdõiguslikkuse seaduse ärarikkumise, mis ei olnud väga ilus. Alustuseks tahan öelda, et meie fraktsioon seekord üllatuslikult toetab Hanno Pevkuri, Urmas Reinsalu ja Hannes Rummu esitatud seaduseelnõu 375, politseiteenistuse seaduse, kaitseväeteenistuse seaduse, piirivalveteenistuse seaduse, prokuratuuriseaduse, kohtute seaduse, õiguskantsleri seaduse, Riigikontrolli seaduse, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu (kujutage ette!) ning Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu (need on korraga ette võetud) liikmete pensioni seaduse, Vabariigi Presidendi ametihüve seaduse, riikliku pensionikindlustuse seaduse ja avaliku teenistuse seaduse muutmise seaduse vastuvõtmist. Ma ei lugenud neid seaduste pealkirju mitte ilmaasjata ette või selleks, et oma kõnet pikemaks venitada. Ma lugesin nad ette meelega. Ma tahan seoses selle seadusega juhtida kolleegide tähelepanu meie praeguses seadusloomes esinevatele olulistele puudustele. See seadus, mille meie kolleegid Hanno Pevkur, Urmas Reinsalu ja Hannes Rumm algatasid, on tegelikult Simmi-nimeline seadus. Kujutage ette, Eesti riik, lastes Herman Simmil kümme aastat rahulikult tundmatu välisriigi (meie ei tea, mis riik see võiks olla) kasuks luurata, leidis lõpuks, et Herman Simm saab riiklikku eripensioni. Üllatus-üllatus! Kas siis nende lugematute õigusaktide vastuvõtmisel ei võinud arvata, et järsku nendest inimestest mõni paneb toime kuriteo, mitte ainult kodumaa reetmise, vaid siin on ka teised kuriteod sees, ja põhimõtteliselt ei ole selline seadusandlik praktika õige? Aga viimasel ajal, lugupeetud kolleegid, me näeme järjest eelnõusid, mis on toored, mis on ettevalmistamata või mis tulevad otse Riigikogu saalist. Tegemist on ju koalitsiooni liikmetega. Koalitsioon peaks oma asju ajama valitsuse kaudu. Õiguskomisjonis tekkis ju põhiprobleem sellest, et peale Herman Simmi on veel Heete Simm. Ja mis sa temaga teed? Heete Simm on ju tööle lastud, kujutage ette, töötab politseis! Justkui riigireetmises süüdistatav ja töötab politseis! Noh, liberaalid (ma olen ilma kollase sallita liberaal), see on ikka väga tõsine küsimus!
Teine küsimus, mis minul seoses selle eelnõu menetlemisega on tekkinud, on  äärmiselt huvitav. Kümme aastat on politseis saadud eripensioni. Vahepeal on ka politseinikud tõenäoliselt päris palju kuritegusid toime pannud, kahjuks on see nii. Ka need, kes on pensionile läinud. Ikka tuleb ette. Riigireetmisi küll ei tea, aga muid asju on kindlasti olnud. Mitte keegi ei suvatsenud nende kümne aasta jooksul sellele tähelepanu pöörata. Need inimesed saavad tõenäoliselt eripensioni edasi. Tagantjärele pole muidugi enam midagi teha. Küsimus, mis mul on tekkinud, on see: kas selle seadusandliku initsiatiivi autorid eeldavad, et millegipärast hakkavad edaspidi kuritegusid toime panema politseinikud, kaitseväelased, piirivalvurid, prokurörid, kohtunikud, õiguskantsler, riigikontrolör ja, mis kõige huvitavam, ka Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu ning Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu endised liikmed? Kas oht on tõesti nii suur, et me peame selliste üksikute seadusandlike initsiatiividega asuma tegelikult täitma auke, mis on tekkinud justiitsministri tegemata töö tõttu?
Kolmas asi, millele ma tahan tähelepanu juhtida, millele ma olen tegelikult juba tähelepanu juhtinud, on see, et Justiitsministeeriumist tuleb viimasel ajal üllatavalt auklikke seaduseelnõusid. Ma ei tea, mis seal lahti on, kas kõik on Rein Langi juurest minema jooksnud või on see lihtsalt poliitiline tahe valada reformierakondlikku poliitikat seadusesse. Ma saan aru, miks Hanno Pevkur, Urmas Reinsalu ja Hannes Rumm pidid seda tegema – sest justiitsminister ei tee selliseid asju. Ta tegeleb muude asjadega. Ma toon siin näiteks korrakaitseseaduse, mis seisab meil, ma ei tea, mis numbri all, kaks aastat, kuna see on põhiseadusvastane. Selliseid eelnõusid tuleb meile nagu jooksval lindil. Lugupeetud Riigikogu liikmed on need, kes peavad neid seaduslünki ja ‑auke siin täitma. See on võrdlemisi hull olukord, kuid asi on veel hullem. Mulle tundub, et praeguses Justiitsministeeriumis ei ole mingit seadusandluse süsteemi. Ma ei räägi sellest ühendasutuste seadusest, mis ei ole Justiitsministeeriumist tulnud, vaid ma pean süsteemi all silmas seda, et meil on korraga menetluses näiteks mingisugused karistusseadustiku muutmise-muutmise-muutmise seadused ja me ei tea ise ka enam, mida me täpselt muudame, me ei tea, milline see täistekst või legaaltekst on.
Seoses selle seadusega tekkisid minul need probleemid, kuid vaatamata sellele pean ma lõpuks põhjendama, miks me selle eelnõu poolt hääletame. Meie arvates on printsiip õige. Kallid Hanno Pevkur, Urmas Reinsalu ja Hannes Rumm! Ma kiidan teid nii harva, seetõttu kiidan ma teid korduvalt. Printsiip on õige. Tõepoolest, sellised inimesed ei tohiks saada eripensioni. Ega neilt tavalist pensioni ju seetõttu ära ei võeta, see on selge. Õiglusest lähtudes (kuigi õigusega seoses on siin võib-olla küsitavusi) meie fraktsioon kindlasti selle eelnõu poolt hääletab. Ma muidugi täpselt ei tea, mida Heete Simmiga teha, eks see ole tuleviku küsimus. Ma loodan, et meil ei tule selliseid piinlikke nimelisi eelnõusid siin rohkem menetleda. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Hannes Rummu!

Head kolleegid! Erinevalt Ain Seppikust, kellel oli ülesanne rääkida täpselt kaheksa minutit, mina lisaaega ei vaja. Ütlen selle seaduseelnõu lõpphääletuse eel lühidalt mõned mõtted.
Mulle tundus, et Ain Seppik veidi ülekohtuselt pisendas selle seaduseelnõu tähendust, kui ta nimetas seda ainult Herman Simmi seaduseks. Loomulikult, see seaduseelnõu (seda ei ole algatajad ka kunagi varjanud) on alguse saanud ühest kurvast juhtumist Eesti riigi praktikas, aga tark inimene õpib nii oma kui ka teiste inimeste vigadest. Praegu me siis püüame neid vigu parandada ja me ei arva, et vigade parandajaks Eesti Vabariigis peaks tingimata olema kas mõni ministeerium või valitsus tervikuna. Neid vigu võivad parandada ka üksikud Riigikogu liikmed. Üks asi, mis selle seaduseelnõu puhul ka Ain Seppikut mõnevõrra üllatas, oli see, et see eelnõu puudutab kunagisi Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Riigikogu esimeste koosseisude liikmeid. Ütlen teile ühe fakti, mis ei ole võib-olla väga tuntud: Riigikogu praegusi ja tulevasi eripensionäre on kokku 267. Osa neist inimestest on juba pensionil, osa istuvad praegu siin saalis meie seas ja nende pensioniõigus saabub alles paarikümne aasta pärast. See seaduseelnõu annab kõigile meie kolleegidele, kellel on õigus Riigikogu liikme eripensionile, aga ka kõigile teistele selle seaduseelnõu pikas pealkirjas loetletud elualade esindajatele selge sõnumi: palun käituge seaduskuulekalt, ärge pange toime kuritegusid Eesti riigi ja aususe vastu, siis säilib teie õigus auga väljateenitud eripensionile.
Lõpetuseks tänan Ain Seppikut komplimendi eest selle seaduseelnõu algatajate aadressil! Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Me võime alustada eelnõu 375 lõpphääletuse ettevalmistamist.
Austatud Riigikogu! Tulenevalt kodu‑ ja töökorra seadusest nõuab eelnõu 375 Riigikogu koosseisu häälteenamust ning enne lõpphääletust teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 80 Riigikogu liiget, puudub 21.
Panen lõpphääletusele eelnõu 375. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 81 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Riigikogu liikmete Hanno Pevkuri, Urmas Reinsalu ja Hannes Rummu algatatud politseiteenistuse seaduse, kaitseväeteenistuse seaduse, piirivalveteenistuse seaduse, prokuratuuriseaduse, kohtute seaduse, õiguskantsleri seaduse, Riigikontrolli seaduse, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu ning Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu liikmete pensioni seaduse, Vabariigi Presidendi ametihüve seaduse, riikliku pensionikindlustuse seaduse ja avaliku teenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 375 on seadusena vastu võetud.
Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel konfliktijärgsel rahutagamismissioonil Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses ja Süürias" eelnõu teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni liikme Kalvi Kõva!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Seisan siin teie ees Riigikogu otsuse 414 kaitsmisel. Riigikaitsekomisjon arutas seda eelnõu enne teisele lugemisele esitamist oma s.a 17. veebruari istungil. Peab ütlema, et muudatusettepanekuid tähtajaks, 16. veebruariks kella 10‑ks ühtegi ei esitatud. Riigikaitsekomisjon otsustas konsensusega teha Riigikogule ettepanek selle otsuse eelnõu teine lugemine lõpetada, panna eelnõu lõpphääletusele ja Riigikogu otsusena vastu võtta. Aitäh!

Tänan, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kas riigikaitsekomisjon on analüüsinud olukorda selles väga keerulises kriisipiirkonnas? Kas meie sõdurite viibimine seal on kuidagiviisi ikkagi põhjendatud?

Aitäh! Hea küsija! Riigikaitsekomisjoni istungil on kuulatud ministeeriumi esindajate ülevaadet sellest konfliktipiirkonnast. Riigikaitsekomisjon leiab, et meie sõdurite paiknemine selles piirkonnas on põhjendatud.

Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minul on ausalt öeldes nende missioonidega tõsine segadus. Seekord, ma saan nii aru, läheme me korraga nelja riiki: Liibanoni, Iisraeli, Egiptusesse ja Süüriasse. Ma mäletan, et mõni kuu tagasi surus teie komisjoni esimees Mati Raidma väga kindlameelse näoga siin läbi Iraagi missiooni. Kas te võite meid valgustada, ega see ei ole kuidagi sellega seoses ja ega meie missioon ei valgu sealt Liibanoni, Iisraeli, Egiptusesse, Süüriasse? Mis sellest Iraagi missioonist üldse lõppude lõpuks sai?

Aitäh küsimuse eest! Julgen teile öelda, et see missioon on ÜRO juhitud missioon, mis on ainukene ÜRO juhitud missioon, milles Eesti osaleb. Võin komisjonis toimunud arutelu põhjal kindlalt väita, et meie kaks kaitseväelast ei liigu nende riikide territooriumilt kaugemale.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Mul on üks selline küsimus: kas komisjonis oli arutlusel või komisjon tundis ka huvi, millist väljaõppelist või teabealast kasu saab Eesti kaitsevägi sellel konfliktijärgsel rahutagamismissioonil Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses ja Süürias osalemisest? Oleks väga kena, kui te tooksite kolm näidet.

Aitäh! Komisjonis ei olnud küll jutuks seda, missuguseid väljaõppelisi oskusi meie kaitseväelased omandavad. Küll võin teile öelda, et Eesti osalemine sellel Lähis-Ida missioonil ning ka teistel missioonidel eri piirkondades tuleneb Eesti julgeolekuhuvidest. ÜRO rahuoperatsioonidel osalemine on oluline ka seetõttu, et Eesti saaks ÜRO liikmesriigina tõhusalt ja edukalt teostada oma poliitilisi eesmärke selle organisatsiooni raames.

Helle Kalda, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas on plaanidega või lepingutega paika pandud või on teil muidu teada, kui kiiresti suudavad Eesti kaks sõjalist vaatlejat sihtpunktist lahkuda, kui Eesti riik peaks nad uuesti tagasi kutsuma? Kas selleks on vaja ka mingisuguseid protseduure ÜRO‑s või koos teiste missioonis osalevate riikidega?

Hea küsija! Pean ütlema, et me komisjonis ei arutanud seda, kui ruttu meie sõjaväelased sealt peaksid ära tulema.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Ma loodan, et te komisjonis siiski arutasite järgmist küsimust. Jutt on Liibanoni, Iisraeli, Egiptuse ja Süüria piirkonnast. Siin on öeldud, et Eesti otsene julgeolekuhuvi on seal viibida. Kas sa võiksid tuua näiteks kolm punkti Eesti julgeolekuhuvi kohta Egiptuses ja Süürias?

Hea küsija! Komisjonis me neid kolme punkti ei arutanud. Aga nagu ma ütlesin, Eesti osalemine ÜRO rahuoperatsioonidel on oluline seetõttu, et kuna me oleme ÜRO liikmesriik, siis saab Eesti tõhusalt ja edukalt teostada oma poliitilisi eesmärke selle organisatsiooni raames. Seda, mis on need kolm eesmärki, me komisjonis ei arutanud.

Toomas Varek, palun!

Aitäh, härra Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Praegu tegutsevad Eesti sõjalised vaatlejad konfliktijärgsel rahutagamismissioonil Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses ja Süürias Norra kindrali juhtimise all. Seda missiooni on sageli juhtinud ka näiteks soomlased, mõni neist koloneli auastmes. Kas komisjonis oli juttu, kas ka Eestil võiks olla võimalus saata lähitulevikus keegi oma kõrgematest sõjaväelastest selle missiooni juhiks?

Aitäh! Hea küsija! Seda komisjonis jutuks ei olnud, kuigi võib ütelda, et Eesti tavapäraselt osaleb seal kapteni või majoriga. Meil on praegu seal kaks kaptenit ja tõenäoliselt kaks kaptenit ka uue missiooniga sinna lähevad. Loomulikult võib neid saata töölt vaatluspiirkonnast ka staapidesse, aga seda meil komisjonis jutuks ei olnud, kas võib veel kõrgema auastmega sõjaväelasi sinna saata.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Hea esineja! Kuna juba auastmete peale jutt läks, siis kas seal on ka mingit nihkumist olnud? Me oleme seal juba ligi tosin aastat olnud. Kas need auastmed on ülespoole tõusnud ehk kas meil on juba sellist võimekust, et me nüüd saame kapteni või majori panustada, aga võib-olla kunagi saaks koguni koloneli tasemele jõuda?

Aitäh! Seda komisjonis jutuks ei olnud. Mul on kahju, sest seda oleks võinud eelmisel korral ministri käest küsida. Komisjonis meil seda tõesti jutuks ei olnud ja ma jään vastuse võlgu. Praegu on teada, et kaks kaptenit seal on ja kaks kaptenit sinna lähevad.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Oskad sa meile öelda, kui suured on rahutagamismissiooniga seonduvad kulud ja mis siis saab, kui missiooni käigus selgub, et eraldatud rahast on ikkagi vähe ja eelarve jääb napiks?

Aitäh! Nagu minister esimesel lugemisel siit puldist ütles: rusikareegel olla, et üks kaitseväelane ja üks miljon. Selle operatsiooni eelarveks on 2,2 miljonit. See läheb valdavalt töötasudeks, lähetusrahaks ja reisirahaks. Ma arvan, et need kuluartiklid ei suurene selle perioodi jooksul. Ma ei jaga seda muret, et see summa võiks suureneda.

Marika Tuus, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Te rääkisite väga lühidalt sellest, mis komisjonis toimus. Võib-olla tõesti komisjon oligi koos ainult minut aega. Aga kui me näiteks ei saada sinna missioonile oma sõdureid, kas siis ÜRO arvestaks vähem meie huvidega?

Aitäh! Jään vastuse võlgu, kas ÜRO arvestaks vähem meie huvidega. Me oleme ÜRO liikmesriik ja ÜRO juhib ainult ühte rahutagamismissiooni, mis on seesama missioon. Seega on Eesti auasi osaleda sellel missioonil ja panustada sellesse läbi aegade väga kuuma konfliktipiirkonda.

Nelli Privalova, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Eesti riigi juhtidel on ikka olnud kombeks külastada Eesti välismissioonidel viibivaid kaitseväelasi. Alles käis kaitseminister Jaak Aaviksoo Iraagis Eesti lippu ära toomas ja möödunud aasta lõpus oli peaminister Andrus Ansip Kosovos. Milline kõrgem riigijuht külastas viimati ÜRO konfliktijärgset rahutagamismissiooni Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses ja Süürias?

Aitäh! Jään vastuse võlgu, kes sõjaväejuhtidest on selles piirkonnas olnud. Kuid kindlasti on üks kõrge n‑ö juht ka riigikaitsekomisjoni esimees. Niipalju võin teile öelda, et praegune riigikaitsekomisjoni esimees Mati Raidma selles piirkonnas viibinud ei ole. Viimane koht, kus ta käis, oli Iraak. Ma ei oska öelda, kas kaitseminister või kaitseväe juhataja on seal piirkonnas käinud.

Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! ÜRO sõjaline vaatlusmissioon loodi juba 1948. aastal ÜRO resolutsiooniga nr 50. Selle näol on tegu ÜRO kõige esimese rahuvalvemissiooniga. See missioon on kestnud kauem kui 60 aastat. Kas on olemas mingi selgus, kas see missioon jääbki igavesti tegutsema või on olemas ka mingid tingimused, mille puhul on seda võimalik lõpetada?

Ma jään selle otsuse eelnõu piiridesse. Me räägime täna rahutagamismissioonist Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses ja Süürias. Me küll komisjonis seda ei arutanud, aga mina näen, praegust välispoliitilist olukorda jälgides, et see on piirkond, kus tõenäoliselt meie rahuvalvajad peavad olema veel väga pikka aega. Teile teadmiseks ütlen, et sellessamas piirkonnas osalesime 1996.–1997. aastal rahuvalvekompaniiga, kus oli 135 kaitseväelast. Nii et see piirkond on läbi aegade olnud väga kuum. Ma ei arva, et see operatsioon lõpeks.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui kaitseminister seda eelnõu siin saalis esitas, siis ta ei seletanud meile, mis alustel hakkab Eesti kaitsevägi välja valima neid kahte vaatlejat, kes saadetakse konfliktijärgsele rahutagamismissioonile nendesse riikidesse. Kas riigikaitsekomisjoni liikmena teie oskate mulle seletada, mis kriteeriumide alusel see valik hakkab toimuma?

Riigikaitsekomisjoni liikmena ma seda teile seletada ei oska. Oleksin ma teadnud, et te seda küsite, siis ma oleksin seda kindlasti riigikaitsekomisjonis ministri käest küsinud. Aga seda punkti me kahjuks niimoodi seal ei arutanud. Nii et ma ei oska teile seda ütelda.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Hea kolleeg Kalvi! Suur tänu sulle, et sa niimoodi sisuliselt vastad, aga ma pean murega nägema, et väga paljudele küsimustele pead sa vastama sõnadega, et riigikaitsekomisjon seda ei arutanud. Ma lihtsalt täiendan seda. Tegelikult me väljaõppelist kasu arutasime. Me arutasime seda kaitsejõudude peastaabis, kui toimus riigikaitsekomisjoni ja väliskomisjoni ühisistung just välismissioonide teemal. Aga tulenevalt sellest, et selle eelnõu puhul paistab välja, et väga sisulist arutelu ei olnud, kas sa oskaksid riigikaitsekomisjoni liikmena võrrelda näiteks selle missiooni ettevalmistamist ja Iraagi missiooni pikendamist möödunud aasta lõpus ja nende arutelude intensiivsuse erinevust? Mis sa arvad, millest see tulenes?

Aitäh! Mind peastaabis sellel komisjoni istungil ei olnud. Seda otsuse eelnõu seal konkreetselt ei arutatud, see oli meil arutusel varem. Loomulikult, kui me räägime Iraagi missioonist, siis see missioon oli rohkem päevakorral, kindlasti ka komisjonis rohkem arutelul kui see missioon, millest mina siin täna räägin. Esimesel lugemisel küsiti, mispärast see eelnõu nii hilja siia Riigikokku tuli. Võib-olla oli see tingitud ka sellest prioriteetsuse tasemest. Ma ei oska paremini vastata, ju kaitseministril olid sellised prioriteedid.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja Kalvi! Mul on sulle selline lihtne küsimus, mis tuleneb seletuskirjast. Seletuskirjas on öeldud, et stabiilsuse loomine konfliktidest laastatud Lähis-Ida regioonis on Eesti otsene julgeolekuhuvi. Kas sa seletaksid oma sõnadega veel kord üle, milles seisneb see Eesti otsene julgeolekuhuvi?

Aitäh! Seda ma siin kaks korda juba püüdsin seletada. Kuna me oleme ÜRO liikmesriik, siis me peame osalema nendel operatsioonidel, mida ÜRO juhib. See on selline lihtne seletus.

Aadu Must, palun!

Hea ettekandja! Mul on siin mõne aja jooksul tekkinud selline tunne, et me võtame vastu toredaid otsuseid, aga vahel tuleb välja, et raha ei jätku. Teadupärast kärpis valitsus 2009. aasta eelarvest kõige enam Kaitseministeeriumi rida, lausa 14%, ja nüüd on mure, kas need missioonid ikka reaalset rahalist katet leiavad. Teiste sõnadega: kui prioriteetsed on Liibanoni, Iisraeli, Egiptuse ja Süüria missioonid Kaitseministeeriumi jaoks või ei ole nad väga prioriteetsed?

Aitäh! Nagu ütles kaitseminister infotunnis, ükski missioon rahapuuduse tõttu ära ei jää ega väiksemaks ei jää.

Tiit Kuusmik, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma tulen rahateema juurde siiski tagasi. Nii nagu Lauri Laasi juba ütles, kaitseminister eelnõu tutvustuses mainis rusikareeglit mees ja miljon. Meil on kuni viis inimest ette nähtud lõppkokkuvõttes ÜRO missioonile läkitada. Kas komisjonis on olnud arutelul see, et kui nüüd kaks meest oma ülesannetega nii perfektselt toime ei tule ja ÜRO nõuab veel kolme inimest juurde, siis kust tulevad need kolm miljonit? On sellest juttu olnud?

Aitäh! Seda komisjonis arutelul ei olnud. Miks on kohal kaks meest? Viiega on peetud silmas rotatsiooni: kaks mees tulevad, kaks lähevad ja korraga on neli meest kohal. Praegu me ei näe ette, et suurendatakse inimeste arvu, kes piirkonnas viibivad.

Vladimir Velman, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas riigikaitsekomisjonis oli juttu ka sellest, kas me peame osalema ÜRO missioonil või on võimalik samu eesmärke täita ka NATO raames? Kas oli see võrdlus arutelul selle eelnõu puhul?

Aitäh! Seda arutelul ei olnud. Loomulikult, Eesti oma kaitseväelastega osaleb kindlasti NATO missioonidel, mida ta praegu ka teeb. Aga kuna see on ainukene ÜRO juhitud rahutagamismissioon, milles Eesti osaleb, siis selles me osaleme ja oma panuse sinna anname.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Küsimus on selle kohta, milline arutelu oli selle üle, milline ohutase seal on. Seletuskirjas on öeldud, et kokku osaleb sellel missioonil 152 vaatlejat, samas võib selle missiooni kodulehelt lugeda, et seal on langenud 18 sõjaväelast, samuti 18 sõjalist vaatlejat, lisaks veel 13 missiooniga seotud tsiviilisikut. Kas see ohutase oli komisjonis kõne all ja kuidas seda hinnata?

Aitäh! Seda ohutaset komisjonis arutusel ei olnud, aga võin teile öelda, et kuna tegemist on vaatlusmissiooniga, siis eriti suurt ohtu meie kahele kaitseväelasele, kes seal on, vähemalt mina riigikaitsekomisjoni liikmena ei näe. Kuid seda meil komisjonis arutusel ei olnud.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Me oleme saanud teada, et sinna läheb kaks kaptenit ja me kulutame kaks miljonit. Kaks meest on kohe valmis minema, aga kaks miljonit on minu arvates nii väikene raha. Kuidas need mehed varustatud on ja millise ettevalmistuse on nad saanud? Mis nendest kasu on? Mis missioon see niisugune on? Võib-olla räägid natuke laiemalt. Millised garantiid nendel meestel on, kui nendega midagi juhtub? Kolleeg Aab rääkis, kui palju seal inimesi surma on saanud, ilmselt on inimesi saanud ka vigastada jne. Millised garantiid nendel meestel on?

Aitäh! Me garantiisid otseselt ei arutanud. Aga loomulikult, neile laienevad täpselt samasugused garantiid nagu kõigile missioonil olevatele Eesti kaitseväelastele. Võib öelda, et seda ohtu, mida kätkeb endas missioon Afganistanis, sellel missioonil vaieldamatult ei ole. Mis nende põhilised ülesanded on? Valvata ja patrullida vaherahujoonel, piiri ääres paiknevate väeosade relvastuskontroll, relvapeidikute ja lõhkemata lõhkekehade kaardistamine ja üleandmine vastavatele organitele, loomulikult humanitaarkoridoride turvamine. See on nende põhiülesanne ja see ei ole eriti ohtlik.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud kolleeg! Ma tahan küsida niisuguse päris hariliku asja. Missugused olid kohtumised, kus räägiti kindlustusest? Ausalt öeldes need sündmused, mis toimuvad, puudutavad inimese elu, inimesed võivad saada ka haavata. Kas nende vaatlejate elu, kes lähevad Eestimaalt nendesse riikidesse, millest me täna räägime, on kindlustatud ja kes selle kindlustuse eest maksab?

Aitäh! Kindlustusteemat selle eelnõu raames me riigikaitsekomisjoni istungil ei arutanud. Kuid kui teil meeles on, siis siin saalis oli vähem kui pool aastat tagasi üks teine eelnõu, mida riigikaitsekomisjon menetles, kus olid toodud piisavad sotsiaalsed garantiid kõikidele meie kaitseväelastele, kes osalevad välismissioonidel.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! On hea, kui igale otsusele eelneb analüüs. Kindlasti on riigikaitsekomisjon teinud analüüsi ja kutsunud komisjoni istungitele eksperte. Milline riik on selle rahutagamismissiooni valguses, eriti kui me räägime konfliktijärgsest rahutagamisest, praegu kõige plahvatusohtlikum? Kas Süüria, Liibanon või Egiptus?

Aitäh! Pean vist pettumuse valmistama. Vähemalt sellel riigikaitsekomisjoni istungil, kui me seda eelnõu arutasime, seda analüüsi ei olnud. Ma ei tea, kas see analüüs anti üle peastaabis, kus ma kahjuks osaleda ei saanud. Kuid kogu see piirkond on plahvatusohtlik. Me teame seda. Kogu Lähis-Ida situatsioon on olnud läbi aastate selline, et sealt võib kõike oodata.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Seletuskirjast ei selgunud küll kuidagi, kui suur on missioonil osalejate arv, aga ma teie eelnevatest vastustest mõistsin, et neid on kaks. Kogu missiooni suurus on 152 sõjalist vaatlejat. Minu küsimus on: millisest riigist on kõige rohkem sõjalisi vaatlejaid?

Aitäh! Rahuldan su uudishimu. Minu teada osalevad seal sellised riigid nagu Argentina, Austraalia, Austria, Belgia, Kanada, Tšiili, Hiina, Taani, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia, Nepaal, Holland, Uus-Meremaa, Norra, Venemaa, Slovakkia, Sloveenia, Rootsi, Šveits ja USA. Missugusest riigist kõige rohkem kaitseväelasi on, ma sulle ütelda ei oska. Eesti kindlasti see riik ei ole.

Mati Raidma.

Aitäh! Kas Keskerakonna esindajatel oli ka riigikaitsekomisjonis küsimusi selle kohta või on see plahvatuslik huvi riigikaitse vastu äsjane ilming?

Aitäh! Riigikaitsekomisjonis oli asi nii, et kõigi parlamendis esindatud erakondade esindajatel, kes on riigikaitsekomisjonis, oli küllalt ühesugune huvi selle eelnõu vastu.

Rein Ratas, palun!

Aitäh, juhataja! Hea Kalvi! Päris mitu korda võis kuulda siin sinu väga loogilist ütlemist, et seda küsimust komisjonis ei arutatud. Loomulikult, kõiki asju ei saagi seal arutada! Aga, ole hea, ütle nii ajalises plaanis, kui pikalt seda küsimust riigikaitsekomisjonis üldse arutati. Olen rääkinud.

Aitäh! Nagu ma algul ütlesin, selle otsuse eelnõu kohta ei laekunud mitte ühtegi muudatusettepanekut. Komisjoni istungil, mis eelneb teisele lugemisele saatmisele, arutatakse eeskätt just neid muudatusettepanekuid, mis on laekunud. Kuna neid seekord ei laekunud, siis selle eelnõu arutelu kestis 10–15 minutit. Põhiküsimus oli see, mille tõstatasid esimesel lugemisel meie kolleegid Toivo ja Kadri, miks see eelnõu nii hilja siia saali jõudis. Me arutasime seda temaatikat. Nii et umbes 15 minutit arutas komisjon seda eelnõu enne teisele lugemisele saatmist.

Hea ettekandja! Ma väga tänan teid ettekande eest ja tänan ka väga sisuliste vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole.

Aitäh mind karastamast!

Nii! Soovitakse pidada läbirääkimisi. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Aivar Riisalu!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Mina, Eesti kaitseväe ja Eesti sõduri identiteedi tulihingeline pooldaja, olen alati olnud seisukohal, et Eestit on mõistlik ja vajalik kaitsta väljaspool tema piire. Selge on see, et Lähis-Ida jääb pingekoldeks veel väga pikkadeks aastakümneteks. Kord saadakse seal probleemid kontrolli alla, aga siis lahvatavad konfliktid järjest uuesti ja uuesti.
Positiivne on see, et see missioon on ainus ÜRO missioon, kus Eesti kaitseväelased osalevad. See on ka ainus missioon, kus meie sõdurid on sõna otseses mõttes eesliinil ilma relvadeta. ÜRO hea tava ilmselt eeldab, et meestele ei jagata relvi välja, sest nad peaksid informeerima maailma sellest, mis selles piirkonnas tegelikult toimub. See ülesanne ei ole kerge.
Mul on erakordne au teada väga lähedalt ja väga emotsionaalselt, kuidas see teenistus seal välja näeb, sest minu hea sõber ja kamraad kapten Morel on sellel missioonil viibinud. Tema kirjeldused olid väga koloriitsed. Samas, ise militaarse inimesena julgen ma väita, et tema juttudes selle missiooni sisu kohta ei olnud mitte kunagi kahetsust, hirmu või midagi sellesarnast, mis oleks seadnud selle missiooni mõttekuse kahtluse alla. Päris huvitav oli kuulata jutustusi sellest, kuidas mürsud ja raketid vihisevad üle pea ning sa mõtled, kas täna on see päev, kui sinu maine tee lõpeb ja sinu sõjamehekohus saab väärilise lõpu mälestussamba näol, või see päev ei ole viimane ning järgneb järjest uusi ja uusi päevi.
Selge on see, et Eesti kaitsevägi ja Eesti riigikaitse tervikuna vajab selliseid sõjamehi, selliseid ohvitsere, kes on sellest kadalipust läbi käinud. Selge on see, et selles kadalipus ja selles kriisikoldes viibivad ohvitserid näevad, kui efektiivselt ja kui oskuslikult tegeleb erinevate konfliktide lahendamisega suhteliselt väikese riigi, nagu Iisrael on, armee. Neil on võimalus analüüsida praktilise lahingutegevuse eri olukordi ja oma kogemusi kodumaale tuues osaleda Eesti kaitseväelaste väljaõppe kvaliteedi parandamises.
Seetõttu kutsun ma kõiki poliitilisi jõude üles ühiselt toetama meie sõjamehi väljaspool meie kodumaa piire, sest, uskuge mind, kui peaks olema vaja, kui peaks mingilgi moel juhtuma, et meie armast kodumaad on vaja kaitsta, relv käes, siis need lahingukogemustega mehed on kindlalt võitlejate esirinnas. Seetõttu teen ma ettepaneku selle missiooni väljasaatmist igati toetada. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Kadri Simsoni! Kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Nagu te kõik teate, moodustavad riigikaitsekomisjonis menetletavatest eelnõudest välismissioonidega seotud eelnõud vaid ühe osa. Samas on tõsiasi, et mitmed neist välismissioonidest saavad enamiku komisjoni haldusalale pühendatud tähelepanust. Iraagi sõjas osalemisel oli kogu selle kestmise jooksul Eesti meedias ja avalikkuses kate olemas, samuti jälgitakse avalikkuses tähelepanelikult Afganistanis toimuvat. Aga täna arutusel oleva missiooni pikendamine, ÜRO konfliktijärgse rahutagamismissiooni pikendamine Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses ja Süürias on ilma sellise kajastuseta.
Selles piirkonnas on Eesti kaitseväelased olnud juba üle 14 aasta. ÜRO jaoks kestab see missioon juba kuuendat aastakümmet. Eestis pole senini selle missiooni ümber suuri arutelusid olnud ning ka Riigikogus ei ole eelnevatel kordadel selle missiooni jätkamist saatnud kõnede tulv. Ega kõned iseenesest ei aita ka, nagu näitas möödunud aasta lõpul Riigikogus läbisurutud Iraagi missiooni jätkamine. Opositsioon hoiatas juba siis lugupeetud võimuliitlasi, et Iraagi missioonil pole kunagi olnud rahvusvahelise üldsuse selget toetust. Vastupidi, Iraagi sõda oli üks rahvusvahelise poliitika konfliktsemaid teemasid. Möödunud aastal me olime seisus, kui vaid viis viimast, Eesti valitsus nende hulgas, otsustasid Iraagis jätkata ka pärast ÜRO mandaadi lõppemist. Tegelikult oli juba möödunud aasta lõpus selge, et võõrvägede Iraagis viibimise vastu oli suur osa eestlasi. See ei omanud toetust ameeriklaste seas ja selle vastu oli ka suur osa iraaklasi. Toona toimunud veenmine ei toiminud. Isamaa ja Res Publica Liidu, Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide liikmed andsid ikka vajaminevad hääled Iraagis jätkamiseks. Kuid ma olen veendunud, et nii nagu vesi tilgutab kivisse augu, nii saame ka meie kõnedega lõpuks Eesti Vabariigi valitsuselt selge seisukoha, millistel missioonidel peaks Eesti üldse osalema.
Ma arvan, et see ÜRO konfliktijärgne rahutagamismissioon Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses ja Süürias on väga sobilik missioon, et kõik saali jäänud riigikogulased saaksid põhjuse mõtelda, millistele tingimustele peab rahvusvaheline sõjaline missioon vastama, et parlament annaks Eesti kaitseväelastele heakskiidu seal osaleda. Meie Välis‑ ja Kaitseministeeriumi partneril ja suurel eeskujul USA‑l on selline doktriin. Seda nimetatakse Weinbergeri doktriiniks USA kaitseministri Caspar Weinbergeri järgi, kes 28. novembril 1984. aastal oma kõnes avalikustas, mis põhjustel peaks USA saatma oma väed võõrriiki. Nagu te näete kuupäevast, kajastas see Vietnami sõjast saadud õppetundi, kuid ei hoidnud ära Bushi administratsiooni poolt Iraagi sõja alustamist. Ükski doktriin iseenesest ei anna sajaprotsendilist kaitset poliitilise omakasu ja rumaluse vastu, kuid ta on parem kaitse kui täielik määramatus.
Kahtlemata on välismissioonid vahend, millega Eesti saab toota maailmas julgeolekut ja suurendada oma väärtust liitlasena. Kuid julgeolekut toota saab vaid küllaldasi ressursse koondades. Missiooniüksused ei saa tegutseda nagu Rolling Estonians, kelle puhul piisas lipu lehvitamisest. Kui rääkida Iraagi sõjast, siis puudus Eesti valitsusel kuni selle sõja lõpuni eestlaste jaoks selge arusaam nii sekkumispõhimõtetest kui ka väljumisstrateegiast. Iraagist ei lahkunud Eesti kaitseväelased mitte meie valitsuse või Riigikogu tahtel, vaid Iraagi soovimatuse tõttu Eestiga vägede staatuse lepet sõlmida. Põhimõtteliselt lõppes see sõda meie poliitilistele valitsejatele häbiväärselt. Sellepärast lubage mul esitada viis tingimust, mis võiksid olla need, mille puhul Eesti otsustab sõjalise jõu saatmise välismissioonidele, ja mida võiks võtta aluseks.
Esiteks, Eesti saab osaleda missioonidel, mis on rahvusvahelise õigusega kooskõlas. Me oleme väike riik ja peame üsna rangelt arvesse võtma ÜRO põhikirjas sätestatut, et mitte lasta toorel jõul maailmas võimutseda. Rahvusvaheline õigus ei takista loomulikult mitte millegagi õigust individuaalsele ja kollektiivsele enesekaitsele. Tegelikult on see ju euroopaliku välispoliitika tegemise aluseks.
Teiseks, Eesti saab osaleda missioonidel, millel on Eesti avaliku arvamuse toetus. See ei tähenda, et meie välis‑ ja kaitsepoliitika peaks olema avaliku arvamuse ori, kuid ta ei saa ennast isoleerida kõrgeima võimu kandjast.
Kolmandaks, Eesti peab missioonidel käituma usaldusväärse liitlasena. Siin tulen ma tagasi selle juurde, et kui Kaitseministeerium saadab Riigikogule missioonide pikendamise otsuse vaid mõni päev enne selle missiooni tähtaja lõppu, nagu praegu juhtus, siis kui Riigikogu mingil põhjusel otsustaks missiooni mitte jätkata, oleksid meie kaitseväelased väga keerulises situatsioonis. Nad peaksid väga lühikese etteteatamisaja järel missioonilt lahkuma. Seetõttu ongi taunimisväärne, et missioonide pikendamise otsused tulevad Riigikogusse viimasel hetkel.
Neljas tingimus võiks olla see, et Eesti missioonile minek või sealt lahkumine ei tohi ohustada Eesti julgeolekuseisundit. Meid on ähvardatud sellega, et kui Eesti kutsub oma kaitseväelased tagasi ühelt või teiselt missioonilt, siis meie liitlassuhted nõrgenevad.
Viiendaks, Eesti missioonidel osalemise kohta peab Vabariigi Valitsus olema võimeline välja tooma ka seda, mida Eesti panus sellel missioonil muudab ja mida Eesti kaitsevägi missioonil osalemisest väljaõppe, info või partnerluse osas saab.
Nagu näete, on selle otsuse eelnõu puhul need tingimused täidetud, mistõttu, nii nagu hea kolleeg Aivar Riisalu ütles, ka minu toetushääle need kaks sõjalist vaatlejat oma missiooni jätkamiseks saavad. Ma julgen öelda ka oma fraktsiooni nimel, et me toetame selle missiooni jätkamist. Aga ma soovin edu ka Urmas Paetile, et see panus aitaks tal aastal 2020 viia Eesti ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks. Kuna Reformierakond on igas valitsuses, siis peaks Paet ka 11 aasta pärast oma lubaduste eest seisma. See meie panus ÜRO rahutagamismissiooni peaks kindlasti olema kõva trump nende eesmärkide poole püüdlemisel.
Ma tänan teid tähelepanu eest ja soovin meie kahele sõjalisele vaatlejale jõudu oma missiooni täitmisel! Aitäh!

Tänan! Repliigi korras saab koha pealt sõna Aivar Riisalu.

Aitäh! Mul on siiralt hea meel, et Keskerakonna riigikaitseteemade vedaja Kadri Simson on aru saanud, kui olulised on Eesti kaitseväele välismissioonid, ja mul on siiralt hea meel, et mul on õnnestunud ka Keskerakonna fraktsiooni liikmetele selgeks teha, et me peame järjest rohkem mõtlema oma riigi kaitsmisele, ja et me hakkame aru saama sellest, et Eestit on mõistlik kaitsta väljaspool tema piire.

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Toivo Tootseni! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ei maksa siin pahandada, et ükskord ometi pühendab Riigikogu saal aega ka missioonidele. Me oleme tõepoolest siin nagu linnutiivul neid missioonide pikendamise otsuseid vastu võtnud ja menetlenud. Samal ajal me ju teame, et Eesti riigi julgeoleku nurgakivid on osalemine rahvusvahelistes organisatsioonides ja seal osalemine toimubki põhiliselt ju nendesamade rahutagamismissioonide kaudu. Tegelikult on missioonid meie riigikaitsele äärmiselt tähtsad. Tõepoolest, kui esimesel lugemisel oli kõnepuldis kaitseminister, siis ega me ei saanudki vastust, miks sellised eelnõud tulevad nii kiirustades ja nii viimasel minutil Riigikogusse, et peab kiirustama komisjon ja peab kiirustama saal. Lõppkokkuvõttes ei ole ju selleks mingit põhjust. Nagu Kadri Simson väga ilusasti ütles, ammu oleks aeg, et meie riigikaitse nurgakivi ehk missioonide jaoks oleks olemas oma selge kava, et me teaksime, mis on need kriteeriumid, miks me ühel või teisel missioonil osaleme. See on elementaarne. Kuna me osaleme NATO‑s, kuna me oleme ÜRO liige, kuna me oleme Euroopa Liidus ja kuna meil on head partnerlussuhted USA‑ga, siis me osaleme vähemalt ühel sellisel missioonil, ühel NATO missioonil, ühel Euroopa Liidu missioonil ja siis sellelsamal missioonil, millest praegu juttu on, milleks on ÜRO missioon, ja partnerlussuhetes Ameerika Ühendriikidega me osalesime missioonil Iraagis. Aga kuna meil selge kava puudub, siis tahan jälle küsida, mis saab meie jätkuvast koostööst Ameerika Ühendriikidega, milliseid ühiseid ettevõtmisi on kavandatud koos nendega. Seda me praegu ei oska ütelda, seda me ei tea.
Teine asi on see, et missioonid ei ole mitte ainult Kaitseministeeriumi ja riigikaitsekomisjoni asi. Tegelikult ja veel suuremal määral on nad ka Välisministeeriumi ja väliskomisjoni asi. Kui asjale läheneda pragmaatiliselt, siis võiks ütelda, et see, millistest missioonidest osa võetakse, on suures osas välispoliitiline küsimus. Nii või naa, kaaludes meie välispoliitilisi suhteid, on ilmselt siin juhtroll Välisministeeriumi käes, aga Kaitseministeerium on see, kes peaks selle asja tagama (nendega kooskõlastatakse, milline on võimekus jne). Siin selle asja konks ongi: kui mingi asi jääb kahe ministeeriumi vahele, siis võib olla niimoodi, et see on korraga mõlema asi ja järsku mõnes mõttes ei ole nagu kellegi asi. Ma peangi ütlema, et kui me mõnikord räägime tsiviilkontrollist, siis minu meelest on missioonide puhul riigikaitsekomisjon näidanud üles väga mõistlikku lähenemist asjale. See, et missiooni pikendamise eelnõusid eriti pikalt ei arutata, ei tähenda veel seda, et seal missioonidega seonduvat ei arutataks. Ma olen ise olnud riigikaitsekomisjonis kokku kuus aastat ja tänu Riigikogu juhatuse otsusele olen täna jälle esimest päeva riigikaitsekomisjoni liige. Meil oli tore traditsioon ja on praegu jätkuvalt see, et regulaarselt saadakse kokku kaitseväe juhtkonnaga. Põhiküsimus, mida vähemalt vanasti seal arutati, oli see, mis on juhtunud missioonidel, milline on seal olukord jne. Samuti hakkas riigikaitsekomisjon kolm-neli aastat tagasi ise käima nendel missioonidel olukorraga lähemalt tutvumas. Enne seda selliseid ettevõtmisi eriti ei olnud, aga viimasel ajal on neid olnud. Ma olen ise käinud Bosnias ja Hertsegoviinas, Kosovos, Iraagis (Bosnias ja Hertsegoviinas ning Kosovos kaks korda). Nüüd on käidud Iraagis, on käidud minu teada ka Afganistanis. Nii et riigikaitsekomisjonil on vist tegelikult päris hea pilt sellest, milline olukord seal on. Kõigist nendest käikudest on kasu. Kui me käisime Kosovos, siis näiteks meie komisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja Aivar Engel kirjutas kohe kohapeal üles, mis oli missiooni liikmetel ütelda. Näiteks, et välivormi materjal on kevadest sügiseni liiga palav, kliimat arvestades peaks olema õhem, ka saapad ei sobi hästi palavasse kliimasse. Või näiteks selline märkus, et varustus võiks olla mitmekesisem, arvestades vihmaperioode, talvine välivorm võiks olla parem, üksikutel kaitseväelastel on uus talvine välivorm ning sellega oldi üldjoontes rahul. Ka see, et kasutusel olevad autod on kitsad ning taga istudes on kahel võitlejal koos varustusega väga kitsas, samuti puudub auto, kuhu mahuks terve üksus. Seda öeldi sõjaväepolitseirühma puhul. Oli selline tähelepanek, et nagu taanlastel ja itaallastel võiks ka Eesti üksusel olla tasuta koju helistamise võimalus või tasuta, limiteeritud kõneajaga telefonikaart. Öeldi, et mõnel kaitseväelasel on Eestis probleeme lastele kooli‑ ja lasteaiakohtade saamisega jne. Selline vahetu kokkupuude missioonil olijatega just seal, kus nad teenivad, ja selles olukorras annab väga palju. Kui Aivar Engel meie järgmisel kohtumisel esitas need ettepanekud kaitseväe juhatajale, siis mäletatavasti kaitseväe juhataja ütles, et mitmed ettepanekud on üsna kiirelt teostatavad ja kõiki neid küsimusi saab lahendada.
Nii et, head sõbrad, missioonidel osalemine on väga oluline. Just seetõttu ma tahaksin, et ka järgmistel kordadel, kui tuleb eelnõu missiooni pikendamise kohta siia saali, siis nii komisjonis kui ka siin saalis pöörataks nendele tõelist ja tõsist tähelepanu. Aitäh teile!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Lauri Laasi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Majanduskriis on puudutanud Eesti kaitse-eelarvet, kuid ka maailmas on ta puudutanud välismissioone. Nii teatas Poola 4. veebruaril s.a, et lõpetab kokkuhoiu eesmärgil osa ÜRO missioone. Poola kaitseminister teatas, et toob Tšaadist, Liibanonist ja Golani kõrgendikult kokkuhoiu eesmärgil ära oma rahuvalveüksused. Kaitseminister Bogdan Klichi teatel lõpetatakse rahuvalveoperatsioonid kokkuhoiu ja strateegia muudatuste tõttu. Need kolm missiooni lõpetatakse peamiselt eelarvekärbete tõttu, kuid ka sellepärast, et ÜRO egiidi all toimuvad missioonid ei kuulu Poola prioriteetide hulka, ütles Klich. Poola prioriteet on NATO ja Euroopa missioonid, lisas Klich. Poola kaitseministeerium peab ülemaailmse finantskriisi ja majandusraskuste tõttu oma eelarvet kärpima kahe miljardi zloti ehk umbes 6,6 miljardi Eesti krooni võrra. Kõige suurem Poola väekontingent võitleb liitlasvägede koosseisus Afganistanis. Poola valitsus kaalub senisele 1600‑le veel 600 sõduri juurdesaatmist. Euroliidu missiooni mandaat Aafrika keskosas asuvas Tšaadis lõpeb selle aasta märtsis, misjärel antakse operatsiooni juhtimine üle ÜRO‑le. Poola väekontingenti kuulub praegu 400 sõdurit, neil on Prantsusmaa järel suuruselt teine isikkoosseis. ÜRO rahuvalvejõudude koosseisus on Liibanonis 500 ja Golani kõrgendikul 360 poolakat.
Eesti räägib täna eelarvekärbetest. Samas saadame 2,2 miljonit krooni maksva konfliktijärgse rahutagamismissiooni Liibanoni, Iisraeli, Egiptusesse ja Süüriasse. Kaks aastat tagasi, kui seda mandaati pikendati kaheks aastaks, hääletas selle poolt vaid 37 Riigikogu liiget, kui otsus vastu võeti. Me pole kaitseministrilt kuulnud, et see konfliktijärgne rahutagamismissioon oleks Eestile prioriteetne. Samas pole see odav ega ohutu. Missioon on väike, kuid rahuvalvajate elu on seal ohus. Näiteks, 27. juunil 2007 rünnati ÜRO rahuvalvajate sõidukit. Rünnakus hukkus kaks Kolumbiast ja kaks Hispaaniast pärit rahuvalvajat. Eesti pole sellel missioonil kaitseväelaste eludega seni veel maksma pidanud. Aga me ei tohi seda missiooni ka alahinnata, vaatamata meie väikesele osalusele. Alates 1995. aastast on eri missioonidel osalenud ligikaudu 2000 Eesti kaitseväelast. Eestlased on rahu valvanud või valvamas Horvaatias, Bosnias ja Hertsegoviinas, Albaanias, Kosovos, Makedoonias, Gruusias, Liibanonis, Lähis-Idas, Aafrikas ja Iraagis. Hetke plaanide kohaselt peab Eesti olema võimeline hoidma alates 2008. aastast korraga rahvusvahelistel operatsioonidel 250 kaitseväelast ja ühe miinitõrjelaeva ning alates 2010. aastast 350 kaitseväelast. Kuid selliseid rahvusvahelisi kohustusi võttes peame endale aru andma, et iga rahutagamismissioon on seotud ka riskiga. Aitäh!

Tänan! Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Nelli Privalova! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Me arutame kahe Eesti vaatleja mandaadi pikendamist konfliktijärgsel rahutagamismissioonil Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses ja Süürias. See missioon on Eesti jaoks pikalt kestnud. Lähis-Idas on Eesti varem panustanud UNIFIL‑i missiooni Liibanonis aastatel 1996–1997 rahuvalvekompaniiga, kus oli 135 kaitseväelast. See oli Eesti üks suurimaid operatsioone läbi aegade. 1997. aastal, kui Riigikogu arutas täna jutuks olevat missiooni, esines selgitustega Riigikogu ees toonane kaitseminister Andrus Öövel. Öövel seletas Riigikogule missiooni olemust järgmiselt: "Operatsioonid jaotatakse tänapäeval tõepoolest laias laastus kaheks. On rahuvalvemissioonid ja rahutagamismissioonid. Nendele lisaks ka veel humanitaarabi osutamise ja päästeoperatsioonid. Rahuvalvemissioonideks antakse volitused ÜRO põhikirja peatükist 6 tulenevalt. Rahu tagamiseks antakse vägedele volitused ÜRO põhikirja §‑st 7 tulenevalt. Kui rahuvalvemissioonis tegeldakse praktiliselt ainult olukorra fikseerimisega, kriisisituatsiooni püstitatakse valvepunktid ja nendes ei arendata aktiivset tegevust eri poolte korralekutsumiseks, siis rahutagamismissioonides ja ka stabiliseerivas funktsioonis rakendatakse relvajõude nende täies ulatuses ja täies mahus vastavalt vastutuspiirkondade juhtide korraldustele ning tulenevalt operatiivsituatsioonist."
Kui see missioon Eesti jaoks algas, oli olukord hoopis teistsugune. Vastupidi praegusele situatsioonile, kus Eesti kaitseväelaste jaoks olulisim missioon on Afganistan, oli 1997. aastal just selles piirkonnas Eesti olulisim välismissioon. 1997. aastal oli täpne missioonil olevate sõdurite arv 136 sõdurit Lõuna-Liibanonis rahuvalvemissioonil ja 47 sõdurit Taanis. Lisaks sellele veel üksikud ohvitserid, kes õppisid mitmesugustes koolides, väljaõppekeskustes ja õppeasutustes. Missioonile saatmiseks oli välja valitud 47 ja 136 olid Lõuna-Liibanonis. Öövel oli sajaprotsendiliselt seda meelt, et missioon kui selline on tõepoolest parim väljaõppekool, sest enne missioonile saatmist saavad mehed täpselt samasuguse väljaõppe kui kõik Eesti jalaväeohvitserid ja jalaväesõdurid, lisaks sellele intensiivsele väljaõppele, mis tuleneb missiooni eripärast, ning loomulikult on oluline missioonil olemise karastus. Öövel kinnitas, et kuna ta on enne ministriks oleku aega kohtunud kõigi ESTPLA‑dega, siis julgeb ta väita, et kui näiteks võrrelda ESTPLA‑1 ja ESTPLA‑2 (need on jalaväerühmad, kes olid rahuvalvemissioonil Horvaatias), siis esimene nendest oli situatsioonis, kus mitte midagi ei juhtunud, teine oli situatsioonis, kui te mäletate, kus Horvaatia armee asus vastupealetungile ja puhkes sõda. Nende kahe jalaväerühma karastuse ja väljaõppe tase on oluliselt erinev.
Mis puutub õnnetusjuhtumitesse, siis 12 aastat tagasi ei olnud Eesti sõdurite hulgas rahuvalve‑, rahutagamisoperatsioonidel ühtegi surmajuhtumit ega ühtegi juhtumit, mille puhul oleks tulnud välja maksta tervisekahjustusest tulenev kindlustushüvitis. Toona oli olukord väga erinev missiooni kulude osas, sest mis puutus tasudesse, siis rahuvalvemissioonidel maksis praktiliselt kõik kulutused kinni ÜRO. Täna me näeme, et kahe sõjalise vaatleja lähetamine maksab Eesti riigile üle kahe miljoni krooni ning sotsiaalsete garantiide osas käitub Eesti riik palju vastutustundlikumalt kui 12 aastat tagasi. Samas, väljaõppe kohta ei suuda ei kaitseminister ega riigikaitsekomisjoni ettekandja selgitusi anda.
See missioon väärib suuremat tähelepanu, kui ta seni siin Riigikogu saalis on saanud. Tänan teid tähelepanu eest!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Kalle Laaneti! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Minu endine toanaaber Aivar Riisalu on äratanud minus tõelise kaitsepisiku. Sellest lähtuvalt olen ma ka praegu siin kõnetoolis.
Selge on see, et Eesti riigi julgeolek algab tunduvalt kaugemalt, kui on Eesti piir, ja sellest lähtuvalt on kindlasti ka välismissioonid olulised. Aga kui me räägime natuke laiemalt, siis NATO huvides on intensiivistada oma toetust just nimelt rahuoperatsioonidele, mida ÜRO korraldab või mis on saanud selle maailmaorganisatsiooni mandaadi ja mida viivad ellu teised jõud, näiteks Aafrika Liit. See on vajalik operatsioonide tõhustamiseks. NATO juhitud rahuoperatsioonid ei ole edukad iseseisvana, ilma et neid toetaksid ÜRO ning asjaomased piirkondlikud ja valitsusvälised organisatsioonid. NATO‑l puudub võime tegelda suure hulga mittesõjaliste ülesannetega, mis kaasnevad tänapäeva rahuoperatsioonidega. Balkanil vajas allianss nende ülesannete täitmiseks Euroopa Liidu, Euroopa Julgeoleku‑ ja Koostööorganisatsiooni, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja arvukate valitsusväliste organisatsioonide abi. Nii nendelesamadele kui ka teistele institutsioonidele toetub ta kõnealuste ülesannete täitmisel Afganistanis ja nii on ka tulevaste operatsioonide korral. NATO ja ÜRO koostöö rahuoperatsioonidel tuleks sisse seada ühise koostöökokkuleppe allakirjutamisega, regulaarsete kõrgetasemeliste kohtumistega, asjaomaste asutuste praktilise koostööga ja turvalise kommunikatsioonisüsteemi loomisega organisatsioonide peakorterite vahel. Euroopa Liidu ja ÜRO koostöö kriisi ohjeldamisel võiks olla loogiline mudel, millest inspiratsiooni ammutada. Praktiline koostöö tuleks üles ehitada nii, et mõlemad organisatsioonid saaksid sellest võimalikult palju kasu. NATO peaks ära kasutama oma suhtelise eelise planeerimise, side, logistika, luure ja strateegilise transpordi vallas. Tõsised puudused nendes valdkondades seavad praegu ohtu ÜRO kiirreageerimise tõhususe ja NATO toetus parandaks olukorda märkimisväärselt. Selline abi ei nõuaks suurt inimjõudu ja võimaldaks NATO‑l oluliselt tõhustada ÜRO operatsioone, tekitamata seejuures ülepingutamise probleeme. NATO toetus ÜRO rahuoperatsioonidele ei peaks aga piirduma tugiteenustega. NATO peaks samuti kohustuma igat üksikjuhtu eraldi aluseks võttes lühikese etteteatamisega kohale toimetama lahinguvõimelisi üksusi. Ülepingutamisohu minimeerimiseks ja selleks, et kasutada oma suhtelist eelist kõrge intensiivsusega operatsioonidel, peaks NATO rahujõustamisoperatsioonide korral pakkuma vägesid vaid põhimõttel "esimesena sisse ja esimesena välja". NATO peaks deklareerima oma valmisolekut rakendada hädaolukordades ÜRO toetuseks lahinguüksusi, et takistada genotsiidi või kodusõja puhkemist. Seejärel jääksid need väed kohale lühikeseks ajaks, kuni kuueks kuuks, et anda ÜRO‑le või teistele organisatsioonidele aega ette valmistada jõud missiooni jätkamiseks. Mitmeriigiliste valmisolekuvägede kõrgvalmidusega brigaad ÜRO operatsioonide toetuseks rajaneb samal mudelil, kuid erinevalt NATO‑st ei saa ta saata lahinguüksusi kõrge intensiivsusega rahuvalveoperatsioonidele. NATO reageerimisjõud sobiksid selleks ideaalselt, mis rõhutab tõsiasja, et NATO on ainus organisatsioon maailmas, kes suudab lühikese etteteatamisega kohale saata brigaadisuurusi lahinguvõimelisi üksusi. Kuna Euroopa Liidul lähitulevikus selline võime puudub, aitaks see ka sisse seada kahe organisatsiooni vahelise tööjaotuse ja vähendada omavahelist dubleerimist.
Lühidalt, praktiline ja operatsioone puudutav põhjendus ÜRO rahuvalvele NATO toetuse laiendamiseks on veenev. Kui lisame NATO legitiimsuse küsimuse, muutub see vastuvaidlematuks. NATO osalemine Afganistani ja endise Jugoslaavia rahuvalves, aga samuti tema puudumine Iraagist näitab, kui tähtis on ÜRO mandaat, kui alliansil tuleb saavutada konsensus rahuoperatsioonide suhtes. Niisama tähtis, kui isegi mitte tähtsam, on see mandaat NATO globaalsele rollile rahvusvahelise tunnustuse võitmisel, eriti Aafrikas ja laiemas Lähis-Idas. Maailma nendes paikades nähakse NATO otsust laiendada oma tegevust väljapoole Euro-Atlandi piirkonda pigem lääne ja USA mõjusfääri laiendamise kui rahvusvahelise rahu ja stabiilsuse tugevdamise püüdena. Seega oleks toetus ÜRO operatsioonidele, mis pole otseselt seotud terrorismivastase sõjaga, oluline Lääne‑väliste valitsuste veenmisel, et globaliseerunud NATO seisab õige asja eest. Tõenäoliselt suhtuvad ÜRO ja asjasse puutuvad piirkondlikud ja valitsusvälised organisatsioonid soodsalt NATO abitaotlustesse, kui nad omakorda võivad loota NATO toetusele pingekolletes, mida allianss ei pea strateegiliselt esmatähtsaks.
Nii et jah, Aivar, see inspiratsioon, mida sa mulle andsid, on jõudnud võiduka tõeni. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Lembit Kaljuvee! Protseduuriline küsimus, Aivar Riisalu, palun!

Mul on klahv alla vajutatud. Kuna minu nime mainiti, siis ma sooviksin esitada repliiki.

Palun esitage repliik!

Mul on siiralt hea meel, et tegelikult ühest meist kaugel asuvast missioonist on saanud täna selline arutelu objekt, kus head kolleegid hakkavad aru saama vajadusest viia riigikaitse laiadesse massidesse. Gruusia sündmused näitasid meile väga selgelt, et me ei ela enam endises maailmas. Seetõttu on Eesti jaoks täna eriti oluline, et arvamusliidrid (eelkõige on ju Riigikogu liikmed arvamusliidrid) ja heas füüsilises vormis olevad Riigikogu liikmed astuksid in corpore Kaitseliitu. Ei ole tähtis, et su pea on hall. Kaitseliidus leitakse riigikaitseline rakendus ka eakamatele inimestele. See võiks olla heaks eeskujuks Eesti rahvale. Meie riigikaitse peab siiski rajanema totaalkaitsel, milles osaleb iga kodanik vastavalt oma võimalustele. Aitäh!

Aitäh! Lembit Kaljuvee, palun! Kaheksa minutit.

Lugupeetud kolleegid! Täna arutusel oleva eelnõu puhul on oluline enda jaoks mõtestada, kas me peame osalema ÜRO missioonil või on võimalik samu eesmärke täita ka NATO raames. NATO on pärast 1990. aastate algust käinud rahuoperatsioonide vallas läbi pika tee, suuresti tänu läbikaalutud lähenemisele, mis rajaneb katsetamisel ja kogemuste omandamisel, samuti tänu üksikute liitlasvalitsuste pühendumusele ja koostööle.
Seoses NATO ja ÜRO suhete tulevikuga, kaasa arvatud strateegiaga, rahuoperatsioonidega, strateegilise koostööga, sõjaliste operatsioonidega ja riskirohkete sekkumistega tekib mitu huvitavat küsimust. Allianss hakkas rahuoperatsioonidel osalema 1992. aastal merejõudude seiremissiooniga ja sellest ajast peale on käivitatud üha suurem hulk ja laiem valik missioone, sealhulgas rahujõustamisoperatsioonid Bosnias ja Hertsegoviinas ning Kosovos. Praegu on NATO‑l käsil kaks rahuoperatsiooni: Kosovo ja Afganistan. Ta eksperimenteerib provintside ülesehitusmeeskondade (PRT‑d) kontseptsiooniga Afganistanis, tegeleb rahu kindlustamisega (julgeolekusektori reform Bosnias ja Hertsegoviinas) ja aitab ennetada konflikte (väljaõppemissioon Iraagis). Tal on kogemusi selles, mis puudutab klassikalisi rahvusvahelisi ülesandeid (mõtleme siin Bosniat ja Hertsegoviinat, samuti Kosovot), konfliktide tõkestamist (endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik), ennetavat diplomaatiat (Bosnia ja Hertsegoviina, Kosovo, endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik ja Afganistan) ja muid rahukindlustamismeetmeid (näiteks desarmeerimine, demobiliseerimine).
Lühidalt öeldes, NATO on hõlmanud rahuoperatsioonide klassikalise spektri, tehes seda ettevaatlikult, süstemaatiliselt, alati kooskõlas NATO enda poliitikaga ning seades esiplaanile liitlaste kollektiivsed huvid, samuti oma vahendite ja võimete piires.
1990. aasta strateegiline kontseptsioon möönab, et alliansi julgeolek rajaneb kahel sambal: kriisi ohjamisel (kaasa arvatud kriisidele reageerimise operatsioonid) ning partnerlusel, koostööl ja dialoogil. Mõlemad sambad on aga kindlalt valatud Euro-Atlandi julgeoleku konteksti. Viimases puudub strateegiline otsus globaliseeruda ja korraldada sõjalisi operatsioone väljaspool Euroopat, samuti pole sellekohast otsust vastu võetud ministrite tasandil kokkutulnud nõukogus. Kõik peasekretärid pärast Manfred Wörnerit on teinud selgeks, et allianss ei ole ülemaailmne korravalvur. Otsus käivitada NATO praegune ainus operatsioon väljaspool Euro-Atlandi piirkonda Afganistanis lähtus kõigi tollaste liitlaste huvidest. Afganistani muutumise huvipiirkonnaks tingisid tema minevikusidemed terrorismiga, 11. septembri sündmuste järelmõju ja NATO kaasalöömise positiivsed tagajärjed rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule. Paranenud pole mitte ainult NATO koostöö ÜRO‑ga, vaid ka teatavate piirkondlike ja muude rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu Euroopa Liit ja Rahvusvaheline Punase Risti Komitee. NATO ja ÜRO poliitiline ja sõjaline koostöö ei ole uus nähtus, see ulatub 1990. aastate algusesse. New Yorgis, Genfis ja Brüsselis on aset leidnud palju kõrgetasemelisi visiite ja personalivahetusi ning need kestavad edasi. Pealegi ei seata tänapäeval kahtluse alla NATO legitiimsust. Enamikus piirkondades ja konkreetsete operatsioonieesmärkide kontekstis on praeguste rahuoperatsioonide aluseks partnerluspõhimõtted ja need ei ole seotud alliansi vajadusega saada konkreetsete missioonide jaoks välist abi. Alliansil on piiratud ressursid ning ta poleks saanud sekkuda kõigisse 18 ÜRO‑l käsil olevasse missiooni, seda isegi mitte missiooni käivitajana. Mitmel NATO väepanustamiskonverentsil seoses kolme-nelja käimasoleva või lõpetatud missiooniga ei suudetud esialgseid eesmärke saavutada. Pärast liitlasriikide relvajõudude kärpimist külma sõja lõppedes on väljaõppega pataljonide ning ajakohaste ettevalmistusjõudude ja võimete varu piiratud. Kui lasta NATO‑l käivitada kõik ÜRO missioonid, tekitaks see tõsiseid poliitilisi probleeme ka 191‑liikmelises ÜRO peres. Kas või sellepärast, et vägede juhataja peaks olema nn lääne ohvitser, kes reageeriks eeskätt Põhja-Atlandi Nõukogu otsustele ja vastutaks nende eest. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Olga Sõtniku! Kaheksa minutit.

Lugupeetud kolleegid! Ma ei ole küll väga suur sõjaasjade spetsialist, aga tegemist on küllaltki olulise teemaga. Tõenäoliselt seda otsuse eelnõu täna saalis toetatakse, aga ma arvan, et headele kolleegidele võiks olla huvitav, mida arvab meie rahvas nendest operatsioonidest.
Igal aastal korraldab Kaitseministeerium uuringuid selle kohta, mida inimesed arvavad erinevate riigikaitseliste aspektide kohta, sealhulgas selle kohta, kuidas inimesed suhtuvad kaitseväesse ja rahvusvahelistesse missioonidesse. Viimane aruanne, mis on kättesaadav, pärineb eelmise aasta augustist. Seda ma sooviksingi teile ette lugeda. Elanike üldine suhtumine rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides osalemisse vastavalt oma võimalustele on pigem pooldav kui negatiivne ehk seda pooldab 53% vastanutest ja negatiivselt vastas 39% vastanutest.  Eestlaste seas on suhtumine oluliselt positiivsem kui mitte-eestlaste seas. Kui eestlaste hulgas on selgelt ülekaalus toetav suhtumine rahvusvahelistesse sõjalistesse operatsioonidesse (60%), siis mitte-eestlaste seas on, vastupidi, valdav pessimistlik hoiak – 52% ei toeta missioonidel osalemist.
Lisaks üldisele hoiakule palusime hinnata ka Eesti osalemist konkreetsetes käimasolevates operatsioonides. Kui veel jaanuaris tehtud uuringus oli elanike suhtumine käimasolevatesse operatsioonidesse pigem mittetoetav, siis eelmise aasta augustiks olid hoiakud muutunud märksa tasavägisemaks. Kõigi kolme käimasoleva operatsiooni jätkamise osas on elanike toetushinnangud, võrreldes jaanuariga, kasvanud umbes 10 protsendipunkti võrra, seejuures oli toetus Kosovo operatsioonil osalemise jätkamisele 51% ja ületas vastaste leeri (41%), Iraagi ning Afganistani puhul oli operatsioonide vastaste hulk veel napilt ületamas toetajate hulka, kuid vahe oli muutunud väga väikeseks, vastavalt Iraagi puhul 1 ning Afganistani puhul 4 protsendipunkti. Selgelt kõige prioriteetsemaks peeti Eesti osalemist NATO koordineeritavatel sõjalistel missioonidel, mida eelistas 43% vastajatest. Nii Euroopa Liidu kui ka ÜRO Julgeolekunõukogu koordineeritavaid missioone peeti selgelt vähem oluliseks, vastavalt 14% ning 12% vastajate hinnangul. Sõltuvalt vastajate rahvusest ilmnesid siingi selged erinevused. Eestlaste seas olid hinnangud väga paigas. Väga selgelt peeti esmaseks prioriteediks NATO koordineeritavaid üritusi ning ülejäänud organisatsioonide poolt koordineerituid peeti ühemõtteliselt teisejärguliseks. Mitte-eestlaste puhul võis tajuda selle küsimuse osas, võrreldes eestlastega, selge seisukoha puudumist. Vastused jagunesid prioriteetide osas oluliselt ühtlasemalt ning väga selgeid tugevaid eelistusi ei olnud välja kujunenud. Siiski oli teistest pisut sagedamini nimetatud Euroopa Liitu ning NATO‑t. Peatun sellel lähemalt. NATO‑sse suhtusid eestlased positiivselt, vastanud eestlastest suhtus positiivselt 52% ja mitte-eestlastest 20%; Euroopa Liit: eestlased 10% ja mitte-eestlased 24%; ÜRO Julgeolekunõukogu: eestlased 10% ja mitte-eestlased 16%; Euroopa Julgeoleku‑ ja Koostööorganisatsioon: eestlased 9% ja mitte-eestlased 8%; ei toeta mitte ühtegi neist: eestlased 11% ja mitte-eestlased 22%; ei oska öelda: eestlased 8% ja mitte-eestlased 11%.
Palusime vastajatel avaldada oma arvamust ka selle kohta, millist kasu nende hinnangul toob endaga kaasa välismissioonidel osalemine. Palusime nimetada etteantud nimekirjast olulisuse järjekorras kolm kõige tähtsamat põhjust, miks vastaja arvates peaks Eesti rahvusvahelistel sõjalistel missioonidel osalema. Selgus, et välismissioonidel osalemist toetas kõige enam usk NATO abile ohtude tekkimise korral Eestile. NATO võimalikku abi oli kõige olulisema põhjendusena nimetanud 31% kõigist vastajatest. Sellele järgnevalt tõsteti esile vajalikku reaalse lahingukogemuse saamist. Kolmandana järgnes põhjendus, et see aitab kaasa rahu tagamisele maailmas tervikuna. Neljas põhjus oli see, et see kaitseb kriisipiirkondade elanikke. Viies põhjus oli, et see annab Eestile võimaluse kaasa rääkida maailmapoliitikas. Kuues, et see aitab ära hoida konfliktide levimist Eestisse. Seitsmes, välismissioonidel osalemine on iga arenenud riigi kohustus. Kaheksas, aitab levitada demokraatlikke väärtusi maailmas. Üheksas oli muu argument, vaba vastus. 16% ei olnud rahul ühegi mainitud põhjendusega, miks peaks missioonidel osalema või mitte osalema. Nagu paljude riigikaitsealaste hoiakute puhul, nii ilmnesid ka siin märkimisväärsed erinevused rahvuste tasandil. Mitte-eestlased on oluliselt sagedamini leidnud, et välismissioonidel osalemine ei ole ankeedis pakutud põhjendustega argumenteeritav. Niimoodi vastas 33% mitte-eestlastest ja 9% eestlastest. Nii on enamiku põhjenduste puhul mitte-eestlaste hääli läbivalt vähem kui eestlaste seas. Sisuliste vastuste hulgas on eestlaste ja mitte-eestlaste prioriteedid kõige sarnasemad reaalse lahingukogemuse saamise puhul, mida eestlased on pidanud tähtsuselt teiseks ning mitte-eestlased esimeseks põhjenduseks. Nii nagu on ilmnenud mitme muugi küsimuse puhul, näeme ka siin eestlaste ja mitte-eestlaste selgelt erinevaid hinnanguid seoses NATO‑ga. Siin võib tuua välja järgmised arvud. 47% eestlastest arvas, et sõjalised missioonid tagavad NATO abi võimalike ohtude puhul Eestile, mitte-eestlaste puhul oli see näitaja ainult 17%. Seda, et see annab meie sõduritele vajaliku reaalse lahingukogemuse, arvas 41% eestlasi ja  28% mitte-eestlasi. 16% eestlastest arvas, et see aitab ära hoida konfliktide levimist Eestisse, mitte-eestlastest arvas nii 14%. See aitab kaasa rahu tagamisele maailmas tervikuna – niimoodi vastas 28% eestlastest ja 23% mitte-eestlastest. See kaitseb kriisipiirkondade elanikke – eestlastest vastas nii 20% ja mitte-eestlastest 16%. See aitab levitada demokraatlikke väärtusi maailmas – siin oli nii mitte-eestlaste kui ka eestlaste arvamus sarnane. 15% eestlastest arvas, et see annab Eestile võimaluse kaasa rääkida maailmapoliitikas ja mitte-eestlastest arvas niimoodi 17%.
Ma võin teile öelda, et rahvas toetab missioonidel osalemist. Nii et ma arvan, et ka meie võiksime seda toetada. Aitäh!

Ma palun Riigikogu kõnetooli Tiit Kuusmiku! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Rääkides Eesti osalusest rahvusvahelistes operatsioonides, peab ütlema, et Eesti toetab rahvusvahelise julgeoleku jagamatuse printsiipi, stabiilsust ja koostööd riikide vahel, mille väljundiks on aktiivne osalus rahvusvahelistes rahutagamis‑ ja kriisioperatsioonides. Eesti osalus rahuoperatsioonides ja panus nendesse on aasta-aastalt kasvanud.
Mitmerahvuselised rahuoperatsioonid on osutunud tõhusaks vahendiks stabiilsuse ja julgeoleku tagamisel piirkondades, mis vajavad rahvusvahelist abi. Koos teiste demokraatlike riikidega väärtustab Eesti avanenud võimalusi panustada rahu ja stabiilsuse tagamisse. Lisaks on missioonidel osalenud kaitseväelaste kogemused osutunud asendamatuks ja vajalikuks oskusteabeks Eesti kaitseväe ülesehitamisel. Eesti osalus rahvusvahelistes operatsioonides on olulisim panus koostöösse NATO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Samuti osaleb Eesti rahvusvahelistel operatsioonidel koostöös NATO, ÜRO ja Euroopa Liiduga ning liitlasriikidega. Rahuoperatsioonidel osalevate üksuste ning isikkoosseisu ettevalmistamine ja väljaõpe toimub Paldiskis asuvas Rahuoperatsioonide Keskuses. Samuti toimub missioonieelne väljaõpe koostöös mitmete välisriikidega.
Alates 1995. aastast kuni tänaseni on erinevatel missioonidel osalenud ligikaudu tuhat Eesti kaitseväelast. Eesti on kogunud märkimisväärsel hulgal missioonikogemust alates 1995. aastast, kui alustasime osalemist UNPROFOR‑is Horvaatias. Pärast seda on Eesti osalenud Bosnias, Kosovos, Albaanias, Liibanonis, Sudaanis, Afganistanis, Iraagis. Rahuoperatsioonide vallas käib tihe koostöö Taani, Itaalia, Norra ja USA‑ga.
Afganistani operatsioon on olnud Eesti jaoks suure tähtsusega. Praegu osaleb seal kuus demineerijat ja üks meditsiiniohvitser. Toetame missiooni laienemist, panustades omalt poolt lennujuhiga Kabuli ja lennuvälja transpordi‑ ning perrooniteenindusmeeskonnaga.
Iraagis osales Eesti poolt jalaväerühm ESTPLA-8 asukohaga Bagdadis ja kaubakäitlusmeeskond CT-2 asukohaga Tallili lennuväljal ning kaks staabiohvitseri.
Eesti jätkab osalust Balkani operatsioonidel, SFOR‑is Bosnias ja Hertsegoviinas ning KFOR‑is Kosovos. Eesti osaleb sõjaliste vaatlejatega ka ÜRO missioonil Lähis-Idas.
Eestist on nüüdseks saanud nii NATO kui ka Euroopa Liidu liige, kuid oluline on ka liikmena jätkata kaitse‑ ja julgeolekualast koostööd laienenud liitudest väljaspool asuvate lähinaabrusriikidega. Eesti toetab igati NATO avatud uste poliitika jätkamist ning Euroopa naabruspoliitika intensiivistamist riikide suhtes, kes on väljendanud selget soovi lõimuda Euroopa Liidu ja NATO‑ga. Toetame euroatlantilistesse struktuuridesse pürgivaid riike liikmesuse ettevalmistamise protsessis ja oleme valmis nendega oma kogemusi jagama. Iga riik nõuab individuaalset lähenemist, kuid kõigi partnerite puhul on eeskätt vajalik ka nende endi aktiivne osalemine neile suunatud koostööpoliitikate väljatöötamisel ja rakendamisel.
Eesti teeb tihedat koostööd Baltimaade ja Põhjamaadega. Ka Venemaaga on Eestil kaitsepoliitika vallas stabiilsed suhted. Hea ja tihe koostöö on toiminud Vene piirilinnade Pihkva, Peterburi ja Novgorodiga.
NATO rahupartnerlusprogramm loodi 1994. aastal ning samast aastast kuni NATO‑ga liitumiseni osales seal ka Eesti. Rahupartnerlusprogramm hõlmab nüüd kokku 26 NATO liitlasriiki ja 20 partnerriiki, kes ei ole NATO liikmed, kuid teevad NATO-ga kaitse‑ ja julgeolekualast koostööd.
Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu loodi Põhja-Atlandi Koostöönõukogu baasil 1997. aastal. Sisuliselt on tegemist ühtse programmiga, kus Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu hõlmab institutsioonilist tasandit ja poliitilist foorumit. "Partnerlus rahu nimel" on aga selle koostöö praktiline väljund.
Eraldi väärib märkimist veel Vahemere dialoog, mis on NATO koostööprogramm seitsme Vahemeremaaga: Tuneesia, Egiptus, Iisrael, Maroko, Mauritaania, Jordaania ja Alžeeria. Tegemist on oma olemuselt bilateraalse ja praeguse seisuga eraldiseisva koostööprogrammiga.
Praegu jagab Eesti oma reformikogemust põhiliselt Gruusiale ja Ukrainale, aga ka Lääne-Balkani regiooni riikidele.
Gruusiale oleme kaitsealast abi andnud nii kahe- kui ka mitmepoolselt (koostöös teiste Balti riikide, Suurbritannia ja Rootsiga), korraldades mitmeid kaitsealaseid seminare ja üritusi, näiteks demokraatliku tsiviilkontrolli, tsiviil-sõjalise koostöö, avalike suhete, õiguse, NATO‑integratsiooni, Balti koostöö, kaitseplaneerimise ja keskkonnatemaatika vallas. Alates 2004. aasta suvest nõustab Eesti kaitsenõunik Gruusia kaitseministeeriumi tsiviilkontrolli juurutamise ja kaitseplaneerimise alal. Eesti osaleb aktiivselt Lõuna-Kaukaasia riike kaitsevaldkonnas abistavate riikide ümarlaua töös.
Ukrainat on Eesti samuti nõustanud kahe- ja mitmepoolselt: NATO ühendjõudude staabi ülema palvel õigusalaselt ning Läti eestvedamisel kolme Balti riigi koostöös kaitseplaneerimise valdkonnas. Lisaks osaleme aktiivselt Põhjala-Balti Ukraina abistamise koostöös. 2005. aasta sügisest lähetas ministeerium NATO sidekontorisse Kiievis oma kaitsepoliitikanõuniku, kelle oluline tööülesanne on NATO‑integratsiooni vallas nõu andmine, sealhulgas Eesti kogemuste jagamine.
Eesti on sponsoreerinud Makedoonia ning Serbia ja Montenegro õppureid Tartus asuvas Balti Kaitsekolledžis. Sel aastal katab Eesti ühe Makedoonia ohvitseri kulud. Lisaks on Eesti eksperdid Makedooniaga jaganud NATO integratsiooni- ja reformikogemust.
Eesti on demilitariseerimist toetavate programmide raames SRÜ riikides, Serbias ja Montenegros ning Albaanias andnud abi Albaaniale väikerelvastuse vähendamiseks. Eesti osaleb Lääne-Balkani riike kaitsevaldkonnas abistavate riikide ümarlaua töös.
Kokkuvõtteks. Eesti osalus kõikvõimalikes aktsioonides, arvestades eespool väljatoodut, on andnud positiivse vastukaja ja heakskiidu meie partnerite poolt ning saanud samas positiivse vastukaja meie omas, Eesti ühiskonnas. Ma tänan!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Rein Ratase!

Austatud juhataja! Si vis pacem, para bellum. Tahad sõda  ... Vabandust, lapsus linguae! Tahad rahu, valmistu sõjaks. ÜRO liikmena ja selle eellase, Rahvasteliidu omaaegse liikmena oleme seda vanade ladinlaste mõttetera usinasti omandamas ja see on väga hää. Oma kaitseväelaste läkitamisega Lähis-Ida potentsiaalsetesse ja, veelgi rohkem, aktuaalsetesse kriisikolletesse, anname me tõsise panuse rahuvalvesse ja rahutagamisse. Selle seaduseelnõu seletuskirjas on küll juttu Eesti Vabariigi osalusest ÜRO rahualgatuses. Seaduseelnõu käsitleb siiski rahutagamist. Küll aga oleks minu arvates üks ütlemata üllas, tore ja innovaatiline tegu, kui Eesti hakkaks osalema ka rahualgatuses (võib-olla see kusagil toimub, aga salastatult, iga asja ei saa avalikustada), näiteks rahualgatuses Iisraeli ja Hamasi vahel. Filosoof Hegel on väitnud: "Vaid see, kes oma eluga riskib, saab end tõelise inimesena tunda. Kes riskib, muutub selle isandaks, kes ei julge riskida." Ilmselt on seda tarkust mõistnud ka täiskindral in spe Aivar Riisalu, kes siiski üksjagu vastutustundetult kutsub minusuguseid fossiile astuma Kaitseliitu, mõistmata, et minusugustest võib tõsise vajaduse korral saada vaid kuulitõrjebarjääri element.
Teen ühe väikese märkuse ka oma hea kamraadi Kalle Laaneti aadressil. Kalle Laanet, mulle tundus, ajas oma kõnes pisut segi NATO funktsioonid ÜRO funktsioonidega. Aga siin on siiski ilmne vahe olemas.
Käsitletav seaduseelnõu on üks väga hea seaduseelnõu, üliväga hea seaduseelnõu. Eesti kaitseväelaste osalus rahutagamismissioonidel Lähis-Idas on väärikas ja igati mõistlik tegu. Armsad Riigikogu liikmed! Ükskõik, kas te olete valitsejad või olete mässajad, kui vähegi võimalik, toetage, palun, seda eelnõu! See viib Eestimaa täiendava sõnumi Egiptimaani. Olen rääkinud.

Tänan! Kalle Laanet, palun, sõnavõtt kohalt vasturepliigiks!

Aitäh, austatud juhataja! Vanem kolleeg Rein Ratas! Pean teilt tõesti vabandust paluma! Võib-olla sai mu tekst natukene liiga kiirelt ette kantud ja jäi kõlama, et me räägime NATO‑st. Minu ettekanne oli ikkagi ÜRO ja NATO koostööst. Nii et võtan tähelepaneku arvesse ja püüan järgmistel kordadel rääkida aeglasemalt, et oleks selgem. Aitäh!

Aitäh! Kas rohkem kõnesoove ei ole? Protseduuriline küsimus, härra Riisalu, palun!

Miks minul ei lasta repliigi korras rääkida, kui mind on mainitud ettekandja sõnavõtus?

Austatud härra Riisalu! Tulenevalt kodu‑ ja töökorra seaduse § 70 lõikest 2 võib istungi juhataja päevakorraküsimuse arutelu käigus anda Riigikogu liikmele loa ainult üheks vastusõnavõtuks. Palun Riigikogu kõnetooli Enn Eesmaa!

Austatud kolleegid! See on jälle üks neid otsuseid ja teemasid, kus iga otsustaja peab leidma endas vastuse küsimusele, kas ka üks sõjamees või üks relva kandev isik on tegija kas võitlusväljal või rahutagamismissioonil.
Väliskomisjoni liikmena, selle komisjoni esimehe ja aseesimehena on mul tööülesannete tõttu olnud võimalik käia peaaegu kõikidel nendel missioonidel, tutvuda meie inimeste tööga ja kohustuste täitmisega kõige erinevamates piirkondades. Nii mõnedki sõidud on saanud teoks koostöös Riigikogu riigikaitsekomisjoniga. Siinkohal ma kindlasti julgustan ka tulevaste koosseisude koostööd sellel alal. Mitmes riigis on olnud võimalik näha, kui hästi laabub koostöö nende militaarülemustega, kelle alluvuses meie inimesed töötavad, olgu siis tegemist NATO või ÜRO egiidi all toimuvaga, ning, mis kõige tähtsam, kui head ja mõistvat vastuvõttu on see saanud kohaliku elanikkonna poolt. Ma arvan, et sellise missiooni jätkamine ka siis, kui me anname mandaadi kuni viiele inimesele, on Eesti reaalseid võimalusi arvestades küllaltki oluline. See on hindamatu kogemus, mida need inimesed saavad. See on muu hulgas Eesti esindamine, sest ka olukordades, kus rahu ei ole kõige paremini kindlustatud, on olnud meie poistel ja ka naistel, kes on seal teeninud, kontaktides kohalike inimestega siiski võimalik rääkida Eestist, võimalik rääkida Eesti valikutest, võimalik rääkida Euroopa Liidust. See on palju olulisem kui vaid see otsene teenistus, mis seal toimub.
Ma usun, et neid inimesi, kes on nõus seda otsuse eelnõu toetama, on selles saalis enamus. Mina kuulun kindlasti nende hulka. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu 414 kohta muudatusettepanekuid laekunud ei ole. Võime minna selle otsuse eelnõu lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Toomas Varek, palun!

Aitäh, härra juhataja! Enne lõpphääletust palub Keskerakonna fraktsioon kümneminutilist vaheaega.

Tänan! Palun esitada see palve ka kirjalikult! Austatud Riigikogu! Kuulutan välja vaheaja. Istung jätkub kell 22.26.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on lõppenud. Me jäime eelnõu 414 lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele eelnõu 414. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 75 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel konfliktijärgsel rahutagamismissioonil Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses ja Süürias" eelnõu 414 otsusena vastu võetud.
Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.
Head ametikaaslased! Enne kui läheme edasi oma päevakorraga, on mul teile mõningad teated. Riigikogu juhatusele on tulnud järgmine taotlus: "Võtame Riigikogu menetlusest tagasi seaduseelnõu 368 SE ja 393 SE." Alla on kirjutanud Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon, Reformierakonna fraktsioon, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, 18. veebruar 2009.
Protseduuriline küsimus, Evelyn Sepp, palun! Palun mikrofon Evelyn Sepale! Palun vajutada klahvile "Sõna"! Evelyn Sepp, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Te lugesite ette selle taotluse ja ütlesite, et eelnõud, mida soovitakse tagasi võtta, on eelnõu nr 368 ja 393, aga paraku  ei ole meil sellise numbriga eelnõusid ühendatud. Kas see taotlus on äkki vigane?

Aitäh! Kui ma tõesti ütlesin 393, siis ma palun väga vabandust ja tänan teid teie tähelepanelikkuse eest! Jutt on eelnõust 368 ja 293. See tähendab, et tänane neljas päevakorrapunkt langeb tänasest päevakorrast välja ja eelnõu langeb menetlusest välja.
Samuti on tulnud Riigikogu juhatusele ettepanek, mille sisu on järgmine: "Võtan tagasi täna arutamisele tuleva Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmise seaduse eelnõu." Alla on kirjutanud Jaan Kundla ja see puudutab eelnõu 419. Protseduuriline küsimus, Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Kas nimetatud taotlus puudutab eelnõu tagasivõtmist nädala päevakorrast või selle menetlusest tagasivõtmist?

Aitäh teile! See tuleneb meie kodu- ja töökorra seaduse § 95 lõikest 2, et kui algataja teeb vastava taotluse, võetakse eelnõu tagasi päevakorrast ja see langeb ka menetlusest välja. Rohkem küsimusi ei ole. See tähendab, et tänane 9. päevakorrapunkt langeb tänasest päevakorrast välja ja eelnõu 419 langeb ka menetlusest välja.
Austatud Riigikogu! Sel vaheajal, mis nüüd oli, toimus ka Riigikogu juhatuse istung ja Riigikogu juhatus võttis menetlusse järgmise eelnõu, lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 93 ja § 136 lõikest 1: "Riigikogu juhatus otsustab võtta menetlusse Vabariigi Valitsuse s.a 18. veebruaril algatatud riigi 2009. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu." Teine teade teile seoses selle eelnõuga on see, et Riigikogu esimees kutsus kokku Riigikogu täiskogu istungi vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 49 lõikele 3. Riigikogu täiendav istung toimub Toompea lossi istungite saalis 20. veebruaril algusega kell 14. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Mul on tagasihoidlik protseduuriline küsimus. Te viitasite õigesti kodukorra seaduse §-le 49, mille kolmas lõige ütleb, et täiendava istungi kutsub kokku Riigikogu esimees. Ainuisikuliselt kokkukutsumisest teatab Riigikogu esimees Riigikogu liikmetele massiteabevahendite kaudu vähemalt kolm päeva enne täiendava istungi toimumist. Tõsi, kaalukate põhjuste olemasolu korral võib etteteatamise aeg olla lühem. Kas Riigikogu esimees – antud juhul teie ei saa seda öelda, sest teie pole seda seaduse järgi kokku kutsunud – võiks põhjendada, millised olid need kaalukad asjaolud, mis tingisid sellise erandi tegemise?

Aitäh! Ka mina olin selle otsuse tegemise juures, kui istungi aeg määrati ja samuti menetlusse võtmise aeg. Kaalukas asjaolu oli see, et see oli Vabariigi Valitsuse palve ja juhatus pidas seda kaalukaks asjaoluks, samuti ka esimees. Ma ei tea, kas ta tahab täiendada, aga nii see oli. Kindlasti teavitab meie infotalitus kogu Riigikogu ja avalikkust sellest istungi toimumisest. Rohkem küsimusi ei ole.
Samuti arutas Riigikogu juhatus sel vaheajal teist taotlust. Teine taotlus tuli Riigikogu juhatusele ja ma loen selle ette: "Käesolevaga teeme ettepaneku korraldada Riigikogu täiendav istung 19. veebruaril 2009. aastal algusega kell 17.00 kuni päevakorra ammendumiseni järgmise päevakorraga: päevakorras on üks punkt, see on eelnõu 317, soolise võrdõiguslikkuse seaduse, avaliku teenistuse seaduse, Eesti Vabariigi töölepingu seaduse, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine". Alla on kirjutanud Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni, Reformierakonna fraktsiooni, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajad. Ain Seppik, palun!

Aitäh! Eks ikka sama küsimus! Ma muidugi tõsiselt kahtlen, kas valitsuse tahe peab olema Riigikogule niivõrd kaalukas, et ta rikub Riigikogu liikmete püha õigust saada kolm päeva enne teada täiendavast istungist, kuid siin ma tahaksin ilma teie vahenduseta, lugupeetud eesistuja, kuulata Riigikogu esimehe selget määratlust, millised on niivõrd kaalukad asjaolud, et meie õigusi rikutakse veel rohkem ja tehakse juba homme täiendav istung. Siin ei ole valitsuse tahet ka – ma saan aru, see on püha tahe, Ansip ja teised. Aga mis siin on kaalukad asjaolud, kas Riigikogu esimees suudaks seda öelda? Ja minu teine küsimus on seotud sellega, et seda peaks teatama massiteabevahendite kaudu, mitte teie mikrofoni kaudu, see ei loe. Nii et milliste massiteabevahendite kaudu me sellest tähtsast uudisest veel võiksime teada saada, järsku me ei taba seda selle vähem kui 24 tunni jooksul ära?

Aitäh! Riigikogu esimees lähtus kindlasti ka põhjendusest, mille on toonud taotlejad oma kirjas Riigikogu juhatusele. Nii et siin on põhjendus täiesti olemas ja need massiteabevahendid, millega istungit kokku kutsutakse, on kindlasti hetkel mahaöeldu, samuti meie veebikeskkond ja teised meediaväljaanded.
Ain Seppik, palun, protseduuriline küsimus!

Ma usun, et need kaalukad põhjused ei ole salajased.

Kindlasti mitte, ma loen ...

Ma sooviksin neid teada, kuna see rikub minu kui Riigikogu liikme õigust. Ja ma sooviksin seda teada saada Riigikogu esimehelt, kuna, mis seal teha, paraku seadus ütleb, et see on tema õigus ja tema on seda oma õigust rakendanud, mitte aseesimees.

Aitäh! Ma loen selle põhjenduse ette. "Põhjendus. Selle eelnõu kolmas lugemine oli algselt kavandatud 18. veebruarile 2009. aastal. Eesti Keskerakonna venitamistaktika tõttu lõpetati aga selle eelnõu teine lugemine alles 18. veebruaril ja seetõttu ei olnud võimalik korraldada selle eelnõu kolmandat lugemist selle nädala korralistel Riigikogu istungitel. Selle eelnõu kiire vastuvõtmise otsustamine on aga äärmiselt oluline selleks, et tagada seaduslik kohalike omavalitsuste volikogude valimine 2009. aastal ning vältida õiguslikku ettemääratust."
Ain Seppik, palun!

Ja sellele tekstile on tõesti Ene Ergma alla kirjutanud? Seda ma küsin ainult lihtsalt protokolli jaoks. Kas sellele kaalukale põhjendusele on tõesti Ene Ergma isikliku allkirja andnud või see on, ma saan aru, koalitsioonierakondade seisukoht? Kas see on tõesti Riigikogu esimehe seisukoht, et opositsioon ei tohi rakendada temale ettenähtud seaduslikke meetodeid?

Aitäh! Sellele põhjendusele on alla kirjutanud Mart Laar, Keit Pentus, Marek Strandberg ja Indrek Saar. Ain Seppik, protseduuriline küsimus.

Aitäh! Seda ma arvasin.

Austatud Riigikogu! Ma lähen nüüd edasi juhatuse otsustega. Selle ettepaneku poolt ei saavutatud juhatuses konsensust, selle täiendava istungi toimumise üle ja Riigikogu juhatuse liikmena panen selle otsuse hääletusele.
Selle otsuse hääletuse sisuks on see, et kutsuda kokku Riigikogu täiendav istung Toompea lossi istungite saalis s.a 19. veebruaril algusega kell 17 ning istung kestab kuni päevakorra ammendumiseni järgmise päevakorraga – on üks päevakorrapunkt, eelnõu 317 kolmas lugemine. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Enne hääletust palub Keskerakonna fraktsioon  kümneminutilist vaheaega.

Enne hääletamist kuulutan välja vaheaja. Istung jätkub kell 22.51.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu! Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on läbi. Panen hääletusele nelja fraktsiooni ettepaneku viia homme, 19. veebruaril kell 17 läbi täiendav täiskogu istung. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 58 Riigikogu liiget, vastu 28 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole leidis ettepanek toetust ning homme, 19. veebruaril kell 17 toimub täiendav istung.

Läheme edasi päevakorra viienda punkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud raamatupidamise seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Taavi Veskimäe!
Kuulutan välja juhataja vaheaja kümme minutit, et leida ettekandja. Siis läheme edasi. Istung jätkub kell 23.02.
V a h e a e g

Head kolleegid! Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Alustame eelnõu 373 teist lugemist. Aga juhataja ei näe saalis ettekandjat, majanduskomisjoni liiget Taavi Veskimäge. Juhataja ei näe saalis ka majanduskomisjoni esimeest. Seega lähtub juhataja kodukorraseaduse §-st 73, mis näeb ette, et päevakorraküsimust ei ole võimalik arutada juhul, kui ettekandjat saalis ei viibi. Meil on tegemist arutamise võimatusega.

Läheme edasi järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli majanduskomisjoni liikme kolleeg Margus Lepiku. Kuna Margus Lepikut ei ole kohal, võtab juhataja siinkohal vaheaja kolm minutit ja istung jätkub kell 23.06.
V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid! Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Kuivõrd kolleeg Margus Lepikut saalis ei ole, loen selle päevakorraküsimuse arutamise võimatuks.

Läheme edasi järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Eesti Keskerakonna fraktsiooni ning Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni liikme kolleeg Ene Ergma.

Tere õhtust, head kolleegid! Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 421 on algatanud kõik Riigikogu fraktsioonid. See seaduseelnõu on hästi lihtne. Esiteks oli fraktsioonide üksmeelne otsus vähendada Riigikogu liikmete tööga seotud kulude hüvitamiseks ettenähtud vahendeid 50% ja teiseks, kuna finantsolukord lähematel aastatel on väga pingeline, on eelnõus tehtud ettepanek Riigikogu liikmete abide institutsioonist loobuda, kuigi ma arvan, et see abide institutsioon peab tulevasele Riigikogu koosseisule kindlasti tulema. Ma tänan kõiki fraktsioone, kes tegutsesid ühisel meelel selle eelnõu ettevalmistamisel. Midagi rohkem ei ole mul võimalust öelda. Suur tänu, proua juhataja! Suur tänu, head kolleegid!

Suur tänu! Kolleegidel on küsimusi. Kõigepealt saab sõna kolleeg Toomas Varek.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja, Riigikogu esimees! Kas on ka teada praktika poole pealt, et meie naaberriikides või Euroopa Liidu liikmesriikides praeguses raskes majandusolukorras parlamendid seda teemat arutavad ja lähevad analoogset teed? Neid eelnõusid on ju tõesti vähe, mida parlamendid koos esitavad. Siin on konsensus juba olemas, aga lihtsalt informatsiooni mõttes. Te olete küllaltki informeeritud inimene. Kas teie kolleegide kaudu on teile teavet levinud?

Aitäh küsimuse eest! On teada näiteks, et seda küsimust arutab praegu Leedu parlament. Leedu parlamendis on samasugune vaidlus üleval, kuna nad tahtsid ka oma palganumbrit muuta ja see küsimus on neil ilmselt samuti konstitutsioonikohtus. Ma tean ka, et teised parlamendid on arutanud neid küsimusi, tähendab palkade külmutamise küsimust. Ma ei tea, kas see puudutab teistes parlamentides ka nende tööga seotud kulutusi, kuna need on tavaliselt teistsugused, iga parlament kasutab oma moodust. Nii et on väga raske öelda.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Aivar Riisalu.

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! See on loomulikult kõikide Riigikogus esindatud erakondade suur võit, et selline otsus meil praegu küpsemas on. Minu küsimus on pigem või minu mure on seotud sellega, kas me ei ole selle otsusega järsku natuke hiljaks jäänud. Kas selle otsuse vastuvõtmine aitab meil ennast ühiskonna ees rehabiliteerida? Küsimus on väga konkreetne. Kas Riigikogu juhatusel on olnud arutlusel ka mingisugune mainekujunduslik programm, et selle otsuse valguses meid ühiskonnale paremini välja paista aidata?

Aitäh selle toreda küsimuse eest! Maine kujundamise programmi on muidugi väga raske teha, sest kuluhüvitisi kasutavad inimesed väga erineval moel ja kui see kasutamine on toimunud mingil imelikul moel, siis kahjuks kirjutatakse tavaliselt kõikidele Riigikogu liikmetele see kasutamismoodus juurde. Ja selle tõttu tuleb alati meeles pidada ühte asja: kuluhüvitis on tõesti seotud Riigikogu liikmete tööga seotud kulude hüvitamisega. Asi on selles, et väga paljud inimesed ei suuda minu meelest aru saada, et meie töö ei ole ainult Toompeale tulemine ja Toompealt ära minemine. Kui valimisringkond on näiteks Võrumaal või Valgamaal või Jõgevamaal või Tartumaal, siis see on hoopis teine töö. See ei ole ainult sõitmine näiteks Tallinnas ühest kohast teise. Nii et kahjuks ei ole me suutnud seda kommunikeerida ja inimesed millegipärast mõtlevad, et meie tööliikumine on ainult tulla siia Toompeale. Aga tegelikult, nagu te teate, Riigikogu üldiselt ja fraktsioonid eraldi käivad ju väga palju erinevates kohtades ja sellega on seotud suur kulu. Paljud parlamendid kasutavad ju ka seda, et neil on olemas autopark. Mina arvan, et seda nõukogudeaegset varianti me ei peaks küll tagasi soovima.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Ain Seppik.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud esimees, ettekandja!

Palun vabandust, küsimuse esitaja! Palun saali tähelepanu! Palun arvestage sellega, et siin saalis on väga raske akustika ja kui üks küsimuse esitaja esitab selle liiga vaikselt, siis ei pruugi ettekandja küsimust kuulda. Nii et ma palun vaikust!

Aitäh! Minu hääl ei ole küll vaikne, aga ega ei suuda erutatud inimestest üle karjuda. Ma tahan teid kiita selle eelnõu eest, see on väga õigeaegne. Minu küsimus on selles, et kuidas on laiemas mõttes see kuluhüvitiste süsteem? Kuidas te rääkisite, kuidas oleks võib-olla kõige parem? Me oleme ju siin proovinud eri aegadel erinevaid süsteeme ja minu meelest üha rohkem nagu ämbrisse astunud, vähemalt ühiskonna silmis. Paremaks ei ole läinud. Nii et milline see ideaalne süsteem teie nägemuses oleks või kui seda ei ole, siis kuhu peaks liikuma?

Aeg, kolleeg Sepik!

Asi on selles, et Riigikogu esimees ja Riigikogu juhatus ei ole ju mingisuguse organisatsiooni juht, kes võiks täpselt öelda, mida võib nende asjadega teha. Loomulikult, mina näen, et kõige rohkem tuleb kuluhüvitisi kasutada sidekulude puhul, mis võivad tavalisel Riigikogu liikmel olla väga suured, siis kindlasti sõidukulud, sest ma olen veendunud, et eriti nendel Riigikogu liikmetel, kes on valitud kaugemalt, näiteks neil, kes elavad Ida-Virumaal või kes käivad saartel, on kindlasti sõidukulud ja bensiinikulud. Kindlasti võivad minu meelest olla hüvitatavad ka majutuskulud. Ja on veel üks asi, mis on vajalik: me peame ikkagi meeles pidama, et kui Riigikogu liige saab siia valitud neljaks aastaks, siis see ei tähenda, et tal on see alaline töökoht. Kui need inimesed, kellel on ka teine professioon, käivad näiteks komandeeringutes nendest kuluhüvitistest, siis mina pean seda positiivseks. See tähendab, et inimene hoiab ennast professionaalsel tasemel. Need on minu arvamused.
Muidugi on kõige kurvemad nähud mingisugused asjad, mis tunduvad inimestele imelikuna, need puudutavad toiduainete ostu või pitsatükke jne. See on imelik ja seda on väga raske kommunikeerida ja ausalt öeldes, ma ei pea seda õigeks, et Riigikogu infoosakond peaks seda pärast seletama. Me peaksime ise panema endale ka mingisugused piirid, mida me saame kasutada. See on minu veendumus. Aga ma ütlen veel kord, et igal Riigikogu liikmel on oma mandaat ja vabadus ning ta vaatab nendele kuluhüvitistele nii, nagu tema vaatab.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Kadri Simson.

Lugupeetud ettekandja! Tänase õhtu jooksul, mõni aeg tagasi üritas Reformierakond ka teid veenda, et te läheksite kaduma sel ajal, kui teie ettekande aeg on, nii nagu eelmise ja üle-eelmise punkti ettekandjad kaduma läksid. Ma tänan teid mehisuse eest, et te sellele keelitusele ei allunud. Aga mis te arvate, mis võib olla see eesmärk, et täna seda eelnõu mitte menetleda?

Hea kolleeg Kadri Simson!

Palun vabandust, ettekandja! Ma ütlen küsijale, et see küsimus ei puuduta käesolevat eelnõu. Läheme edasi järgmise küsimusega. Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Toomas Varek.

Kas ma võin ikkagi vastata? Ma võin vastata seda, et ausalt öeldes mind ei ole keegi veennud kaduma minema ja ma ei ole kavatsenud kuhugi kaduda. Ma ainult olen mõningatele teie kolleegidele kaevanud seda, et homme hommikul kell 9 tuleb siia väga kena Gruusia spiiker ja kui ma pean hommikuni siin olema, siis võib mu väljanägemine olla küllalt unine, kui ma lähen hommikul Gruusia spiikriga kohtuma.

Kolleegid! Vastavalt kodu- ja töökorra seadusele käsitleme me praegu seaduseelnõu ja palun oma küsimuste esitamisel jääda selle seaduseelnõu sisu juurde. Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Toomas Varek.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja, Riigikogu esimees! Mu teine küsimus puudutab Riigikogu liikme abi institutsioonist loobumist, mis on täiesti positiivne. Oleks tore, kui see eelnõu saaks ka laiapõhjalisemalt avalikkusele edasi antud, sest ega ei teata, et meil kahel viimasel Riigikogu koosseisul ka sotsiaalseid garantiisid ei ole. Aga kas see Riigikogu liikme abi institutsioonist loobumine toob täiendavat kokkuhoidu meie Riigikogule, nimelt investeeringute näol?

Jah. Kui oleks tulnud abide institutsioon, oleks see tähendanud hinnanguliselt umbes 50 miljonit krooni. Selge on see, et me oleme praegu küllalt keerulises finantsseisus. Ilmselt on niimoodi, et vaevalt majanduse paranemine, vähemalt sellisele tasemele, nagu meil oli paar aastat tagasi, kui me abide institutsiooni välja pakkusime, nii kiiresti tuleb. Aga teisalt olen ma veendunud, et Riigikogu abide institutsioon on väga hea mõte.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Tõnu Juul.

Austatud ettekandja! Ma esitaksin teile küsimuse natuke enda näite varal. Ma olen väljastpoolt Tallinna valitud Riigikogu liige ja olgugi et mul ei ole eluaset Tallinnas, ei kasuta ma ära seda kuni 7000 krooni, mis mulle on ette nähtud elamiseks Tallinnas. Aga samas ma sõidan selle tõttu võib-olla rohkem kodu vahet. Kas sellised hüvitise alaliigid ei oleks mõttekas panna ühte katlasse ja siis teha piirangud. Näiteks mina satun praegu vaeslapse rolli. Ühte summat ma ei kasuta ja teist võetakse maha.

Ma arvan, et parem oleks ikkagi hoida need kaks asja lahus. Meil on siin veel teisi asju, mida võib arutada. Näiteks see, et siis võiks diferentseerida ka kuluhüvitised inimestel, kes elavad Tallinnas ja kelle valimisringkond on kaugel. Ärgem hakakem tegema niisuguseid võib-olla palju keerulisemaid erisusi. Püüame olla nende erisustega ikkagi nii, et mida vähem erisusi, seda parem.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Evelyn Sepp.

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tutvustades põhiseaduskomisjonis seda eelnõu, kirjeldasite te väga murelikult ja põhjalikult  olukorda, millesse Riigikogu on sattunud just eelarveliselt. Ja sellest võis ka ühemõtteliselt aru saada, et seda eelnõu ei aruta me täna siin mitte a) sel põhjusel, et see oleks kuidagi seotud Riigikogu mainega, ja b) sel põhjusel, et kuluhüvitis kui selline oleks ebapraktiline ja -vajalik kulutus nagu ka abid. Te rääkisite sellest, kuidas Rahandusministeeriumi ametnikud on sisuliselt Riigikogule pähe istunud, teinud lihtsalt üks-kaks-kolm ära, unustanud ära, et Riigikogu alla kuulub ka valimiskomisjon, kes peab sel aastal kahed valimised korraldama  jne. Mul on palve, et äkki kirjeldaksite te seda probleemi nüüd ka Riigikogu avalikkusele ja siis saavad sellega järelikult stenogrammis tutvuda kõik need, keda see veel peaks huvitama ja puudutama.

No siin on muidugi kaks asja. Teie küsimus ei puuduta otseselt seda, mis on siin selles eelnõus. Kuna see eelnõu puudutab tõesti täpselt seda osa, et Riigikogu liikmed peavad sellises raskes finantsolukorras, nagu on praegu meil kogu Eesti riigis, olema solidaarsed kõikide teistega, kusjuures ka kõikides teistes sektorites, mitte ainult avalikus sektoris, vaid ka erasektoris inimeste sissetulekud vähenevad. Meil ei ole kahjuks väga suurt võimalust siin varieerida. Meil on ainult võimalus muuta kuluhüvitisi. Kahjuks see, mis toimub Riigikogu liikme palgaga, on paika pandud juba põhiseaduses. Ma ei tea küll, aga ilmselt 23. veebruaril tuleb Riigikohtu otsus meie eelnõu kohta, mille Vabariigi President tagasi lükkas. Ma võin öelda, et loomulikult, eelarveläbirääkimised olid küllaltki keerulised ja kahjuks see, et Riigikogu eelarvele lisati juurde valimiskomisjoni rahad, mis olid puudu, tegi näiliselt seda, et Riigikogu kogueelarve vähenes nagu väga vähe, umbes 3-3,5%, aga tegelikult kogu eelarve vähenes 14%. Aga see ei puuduta seda seaduseelnõu.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Mailis Reps.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja ja Riigikogu esinaine! Siin on täna juba juttu olnud põgusalt nii mainest kui ka sellisest võrdlusest. Ma tuleksin siiski selle võrdluse juurde tagasi. Meie Riigikogu töötajad on ju teinud väga head tööd, võrrelnud meid teistega. Kuhu sa paigutaksid meie Riigikogu tasandi poolest? Kas me oleme selline tüüpiline Euroopa riik, kas me oleme vähem või oleme natuke rohkem kriitilised enda suhtes? Millised me oleme oma staatuse poolest?

Aitäh! Siin on asi selles, et ilmselt on kogu maailma parlamendid väga pingsa, ütleme, suure huvi all. Ma võin ainukese asjana väga positiivselt öelda, et viimase, vist Eurostati hinnangu järgi toetab Riigikogu umbes 51%, mis on väga kõrge. Ma ei oska öelda, kuidas me oleme võrreldes teistega. Ma olen ka saanud kokku oma kolleegidega. Parlamentaarse taseme vastu tunneb meedia ikkagi väga suurt huvi ja kui juhtub midagi, siis tavaliselt pannakse ju kõigile nagu silt juurde. Aga ma arvan, et eks me igaüks teame, millist tööd me teeme, ja eks meie tööd ja tegemised tulevad nähtavale, kui tulevad uued valimised. Kui me ikkagi ei oska ennast rahvale näidata, nii nagu vaja on, siis ilmselt me siin enam ei ole.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Evelyn Sepp.

Aitäh! Täna, jah veel tänase päeva sees on päris mitmed kolleegid siin eelnevate punktide arutelu käigus rõhutanud seda, et õigus on ka nagu täppisteadus, ja tulles sellesama komisjoni koosoleku juurde, kus te seda eelnõu tutvustasite, ma siiski täpsustan või värskendan mälu, et te nõustusite, et kuluhüvitisi ei tohiks käsitleda Riigikogu liikmete sissetuleku osana, vastupidiselt sellele, mida te hetk tagasi siin väitsite. Ja need nimetatud eelarvenumbrid, mille puhul te ka nüüd nõustusite lõpuks, et Riigikogu eelarve väheneb 14% ehk siis peaaegu kaks korda rohkem kui keskmiselt teiste asutuste eelarve, on meid viinud tegelikult sellesse olukorda, kus me peame siin trikitama eelnõuga, ja sellel ei ole pistmist mitte mingite muude n-ö objektiivsete vajaduste ja asjaoludega.

Ma olen nõus sellega. Ma olen nõus, hea kolleeg Evelyn Sepp, ma olen nõus sellega, et tõepoolest kuluhüvitised ei ole meie sissetulek. Aga see on ainuke koht, kust me saame, ja me tõmbame ka sealtpoolt kokku. Sest kokku tõmmatakse ka tegevuskulude pealt. Ütleme, me tõmbame kokku ka oma tegevuskulude pealt. See ei tähenda kindlasti seda, ja me teame väga hästi, et meid ootavad ees kahed valimised, et me keegi ei hakka istuma vaid siin. Me kindlasti kasutame oma võimalusi, mis meil on, ja neid on tunduvalt vähem. Ta ei ole osa palgast, aga see on ainuke koht, kus me saame midagi teha.

Kolleegidel ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Täname Riigikogu esimeest ja läheme edasi järgmise ettekande juurde, milleks on põhiseaduskomisjoni esimehe ettekanne. Palun kõnetooli kolleeg Väino Linde!

Head kolleegid! Hea istungi juhataja! Meeldivat öötundi! 9. veebruaril 2009 valmistas Riigikogu põhiseaduskomisjon käesolevat eelnõu esimeseks lugemiseks ette ja 19. veebruaril vaatasime selle eelnõu veel kord üle. Selle eelnõu menetlemisel põhiseaduskomisjonis olid kohal kõigi Riigikogus esindatud fraktsioonide esindajad. Istung algas positiivse tõdemusega, et kõik Riigikogu kuus fraktsiooni on tõesti üksmeelselt esitanud selle eelnõu eesmärgiga vähendada Riigikogu liikme kuluhüvitisi 50% ja loobuda järgmises Riigikogu koosseisus plaanitud Riigikogu liikmete abidest. Põhipõhjusena, miks eelnõu esitati, toodi välja see, et raskel ajal tuleb majanduslikult kokku hoida. Riigikogu põhiseaduskomisjoni liikmed vahetasid eelnõu kohta arvamusi. Meil oli juurde palutud ka Riigikogu Kantselei direktor Heiki Sibul, kes seletas, et Riigikogu Kantselei on kulude osas uurinud ja analüüsinud viimase 10–15 aasta jooksul tegelikult seda, millised kulud on Riigikogu liikmetel tööga seonduvalt ja kui palju selleks kulub. Üldistusena tõi ta välja, et Riigikogu tööga seotud kulutused on meil Euroopas ühed tagasihoidlikumad ja kuluhüvitiste määr 30% sai seatud tulenevalt 2002. aastal tehtud analüüsist sellise tulemusega, et suurem osa Riigikogu liikme tööga seotud kuludest oleks kaetud, ja et praegune seis, kus 2008. aastal kulutati 27,8% sellest lubatud 30%-lisest määrast, näitab praktiliselt ära, et niisugune arvutus on olnud tegelikkusele lähedane.
Lõppkokkuvõttes otsustas põhiseaduskomisjon teha teile, head kolleegid, selle eelnõu kohta täna ettepaneku esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on juba homme hommikul kell 10. Komisjoni istungil plaaniti ka see juba ära, et kui selle eelnõu menetlemine kulgeb plaanipäraselt, siis viia eelnõu teine lugemine läbi 25. veebruaril ja kolmas lugemine 26. veebruaril. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Trivimi Velliste.

Aitäh, proua aseesimees! Lugupeetud härra ettekandja! Te mainisite, et ainult 27% kuluhüvitiste fondist on ära kulutatud. Kas oli komisjonis juttu ka sellest, kui suur osa Riigikogu liikmetest on kulutanud näiteks alla poole oma võimalikust kuluhüvitisest? Teisisõnu, kas oli üldse juttu jaotusest, kuidas need 101 Riigikogu liiget jaotuvad kuluhüvitiste osas? Ajakirjandusest jääb mulje, nagu  kulutaksid kõik hästi palju.

Aitäh! Seda head küsimust põhiseaduskomisjon ise ei arutanud. Küll aga sain ma nii enda kui kolleegide käitumisest aru, et see küsimus jäetigi just nimelt meie meedia arutluse alla.

Aitäh! Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Kui nüüd fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi, siis on selleks võimalus. Läbirääkimiste avamise soovi ei ole, juhataja läbirääkimisi ei ava. Määran eelnõu 421 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 19. veebruari kell 10.
Eelnõu 421 esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi oma järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli Rahvaliidu fraktsiooni esimehe kolleeg Karel Rüütli.

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Kehtiva seaduse kohaselt hüvitatakse Riigikogu liikmele kuludokumentide alusel tööga seotud kulutused kuni 30% Riigikogu liikme ametipalgast Riigikogu juhatuse kehtestatud korras. Praeguse negatiivse majanduskasvu tingimustes tuleb ka Riigikogul näidata üles solidaarsust ja leida põhiseadusjärgsed võimalused liikmete kulude vähendamiseks. Riigi eelarvevahendite säästliku kasutamise eesmärgil tegid eelnõu esitajad ettepaneku vähendada Riigikogu liikmete kuluhüvitiste määra poole võrra, viies selle 15%-le. Rahvaliit on nõus eelnõud 421 ja 417 ühendama. Aitäh!

Suur tänu! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna Jürgen Ligi.

Aitäh! Austatud ettekandja! Arvestades seda, et te olete siin võidujooksu võitnud, et olete jätnud üksinda menetlusse enda eelnõu, mis dubleerib sisuliselt eelmist, ja keeldusite selle eelnõu liitmisest kõigi fraktsioonide eelnõuga, kas te ei kaalunud ka seaduse pealkirja muutmist näiteks Riigikogu liikme staatuse puudumise seaduseks?

Aitäh! Ma just mainisin, et me oleme nõus liitma meie esitatud eelnõu 417 kõigi fraktsioonide esitatud eelnõuga 421, et me saaksime ühiselt edasi minna nende küsimustega.

Kolleegidel ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Täname kolleeg Rüütlit ja läheme edasi põhiseaduskomisjoni esimehe ettekandega. Kutsun kõnetooli kolleeg Väino Linde.

Auväärt Riigikogu! Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! 9. veebruaril ja 16. veebruaril arutas põhiseaduskomisjon käesolevat Rahvaliidu fraktsiooni esitatud eelnõu numbrimärgiga 417 ja tegi ettepaneku täna selle eelnõu esimene lugemine lõpetada ning muudatusettepanekute esitamise tähtajaks palume määrata 19. veebruari kell 10 hommikul. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel küsimusi ei ole. Täname ettekandjat! Kui fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi, siis palun, selleks on nüüd võimalus. Kõnesoove ei ole, juhataja läbirääkimisi ei ava. Määran eelnõu 417 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 19. veebruari kell 10. Eelnõu 417 esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi oma järgmise päevakorrapunktiga, milleks on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud liiklusseaduse §-de 4 ja 10 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni aseesimehe Marek Strandbergi. Kolleeg Strandbergi saalis ei ole. Sel juhul lähtub juhataja meie kodu- ja töökorra seadusest, mis näeb  §-s 73 ette, et päevakorraküsimust ei saa siis arutada, meil on tegemist päevakorraküsimuse arutamise võimatusega. Läheme edasi järgmise päevakorrapunkti juurde. Kolleeg Varekil on käsi püsti. Protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, proua juhataja! Te lugesite Riigikogu kodukorraseadusest ette vastava paragrahvi selle kohta, kui ettekandjat ei ole saalis. Aga hea tava on ikkagi, et juhataja võtab vaheaja ja kolleegid ehk leiavad ta üles. Ja hea tava on, et juhataja võtab kümneminutilise vaheaja.

Aitäh, kolleeg Varek selle märkuse eest! Te teate väga hästi seda, et kodu- ja töökorra seadus annab juhatajale võimaluse vaheaega võtta. Kui juhataja seda võimalust ei kasuta, siis ta ei pea seda tegema. Käesoleval juhul ei võta juhataja vaheaega, kuna kellaaeg on hiline, ja juba lähtuvalt eelmistest pretsedentidest, kui juhatajad on vaheaegu võtnud ja ettekandja ei ole välja ilmunud, annab juhataja edaspidiseks hoiatuseks ka ülejäänud saalisviibijatele teada, et ta rohkem vaheaegu  nendes küsimustes, kui midagi samasugust kordub, ei võta.

Läheme edasi oma järgmise päevakorrapunktiga, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu teise lugemise jätkamine. Ettekandeks kutsun kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheri.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Eelnõu 365 oli teisel lugemisel esmakordselt eelmise nädala kolmapäeval. Komisjon arutas seda eelnõu oma istungil selle nädala esmaspäeval. Muudatusettepanekute esitamise tähtaja jooksul laekus meile üks muudatusettepanek Reformierakonna fraktsioonilt ja samuti algatas õiguskomisjon ettepaneku, mis puudutas tarbijakrediidilepinguid. Meil toimus ka Eesti Panga spetsialistide osavõtul töine ja tulemuslik nõupidamine selleks, et leida täpsustatud sõnastus tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lõikele 3 teise lause lisamiseks. Õiguskomisjon algatas sellise täpsustatud ettepaneku oma komisjoni istungil. Komisjon tegi ettepaneku mõne sõnastusliku täpsustuse kohta juba eelmisel nädalal sissehääletatud põhimõtte suhtes, mis puudutas tarbimislaenude paindlikku ülempiiri. Lisasime näiteks Eesti Panga kohustuse avaldada iga kuu krediidi kulukuse määr oma veebileheküljel. Samuti täpsustasime mõningaid mõisteid selles konkreetses lõigus.
Teise ettepanekuna käsitlesime Reformierakonna esitatud ettepanekut jätta tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lõike 3 teine lause välja. Õiguskomisjon seda ettepanekut ei toetanud. Võib-olla lisaks eelmise nädala selgitustele, mis olid võrdlemisi põhjalikud, tahaksin teha mõned täpsustused, mis puudutavad väiteid n-ö ettevõtlusvabaduse ja turupiirangute kohta. Mõningad näited ka Eestis varem kehtinud turupiirangute kohta, mis peaksid välistama väited meie loodava pretsedendi suhtes, puudutavad näiteks sundüürnikke, kellele ju üüripiirmäärad kehtisid kuni 2004. aasta sügiseni. Samuti saame viidata analoogiale intressidele seatava paindliku ülempiiri osas, Konkurentsiameti poolt gaasi- ja elektrihinna piirangutele, mis samuti, meie kõigi huve silmas pidades, peaksid olema põhjendatud ja vajalikud, on seda ka veel tänapäeval. Eelmisel nädalal arutlesime siin saalis ka rändlusteenuse hinnapiirangute üle mobiiltelefonivõrkudes ja sellel täna pikemalt peatuma kindlasti enam ei hakka. Kokkuvõtlikult: õiguskomisjon langetas konsensusliku otsuse täna teine lugemine lõpetada ja oleme teinud ka omalt poolt otsuse kolmanda lugemise  kohta  25. veebruaril. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on ettekandjale küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Taavi Rõivas.

Aitäh! Kui Justiitsministeeriumi pakutud muudatused tsiviilseadustiku üldosa seadusesse ja võlaõigusseadusesse olid igati mõistetavad – olles selle temaatikaga päris palju tegelnud, võin ma öelda, et just seda oligi meil reguleerimiseks vaja –, siis see komisjonis tekkinud hinnapiirang intressile on, ütleme nii, pööranud selle eelnõu paljuski ka farsiks. Ühelt poolt seotakse asjaga, millega ta otseselt seotud ei ole, teiseks annab selline riiklik hinnapiirang võimaluse öelda, et teatud piirini on laristama kutsumine, sellest tarbijat piisavalt mitte teavitamine kõik täiesti OK. Kas see farsiks pööramine oli teadlik tegevus või te soovite ...

Kolleeg Rõivas! Aeg küsimuse esitamiseks on läbi.

Aitäh, hea Riigikogu liige! Ma arvan, et pigem pööravad kogu selle temaatika farsiks see teie viidatud laristamine ja muud asjad. Ma tahaksin kõigepealt juhtida teie tähelepanu sellele, et Justiitsministeeriumi esitatud eelnõu suhtes ei olnud õiguskomisjoni enamusel vastuväiteid. Aga pangaliidul ja kaubandus-tööstuskojal oli selle eelnõu suhtes väga tõsiseid vastuväiteid. Nende poolt õiguskomisjoni saadetud veel täiendavad kirjad esitasid selgeid palveid meile Vabariigi Valitsuse poolt parlamendile üle antud eelnõu mitte sellisel kujul vastu võtta. Nii et ettevõtlusorganisatsioonid seda eelnõu ei toetanud. Vastupidi, tingimusel, et õiguskomisjon eelnõu Vabariigi Valitsuse esitatud kujul ei toeta, oli üks nendest ettevõtlusorganisatsioonidest omalt poolt nõus selle paindliku ülempiiri sissekirjutamisega võlaõigusseadusse, aga see on pigem õigustehniline küsimus. Nii et see on selgituseks selle esimese poole kohta.
Me oleme siin üsna põhjalikult arutlenud ja ma olen proovinud ka oma kõnedes anda ülevaate selle kohta, milliseid piiranguid ja milliseid valikuid on teinud teised Euroopa riigid, ning ma arvan, et esmaspäevasel komisjoni istungil, kus me teatavasti asendasime n-ö imperatiivse sätte vähem imperatiivsega, ehk me räägime, et tarbijakrediidilepingute puhul me eeldame, et pooltevahelise tulevase vastastikuse koostöö väärtus on heade kommetega vastuolus, juhul kui see ületab kolmekordset Eesti Panga statistilist keskmist, jõudsime me sellisele n-ö mõistlikumale sõnastusele, kui soovite, kas või kompromissile oluliselt lähemale ja saime täpsustada ka neid väiteid, mida esitati õigusselguse suhtes. Ma arvan, et see säte on ka oluliselt paremini rakendatav praeguses sõnastuses ja see paindlik ülempiir sobib sellesse eelnõusse väga hästi. Tuletame meelde, et selles eelnõus täpsustatakse heade kommete sisu – § 86 tsiviilseadustiku üldosa seaduses – ja samuti antakse seaduslikke juhiseid ka selle suhtes, milline võiks olla heade kommete kohane krediidi kulukuse määr Eesti ühiskonnas.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Erik Salumäe.

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Komisjonis tuli fraktsioonide esindajatel korduvalt jutuks ja selle kohta oli saatnud kirja ka kaubandus-tööstuskoda, et eelnõu mainitud täienduse puhul on tõsine oht sattuda vastuollu põhiseaduse teatud paragrahvidega, nimetatud olid nii 11 kui 32. Minu küsimus on komisjoni esimehele praegu see: kas komisjon on ikka täielikult veendunud, et sissekirjutatud piirang on kooskõlas põhiseadusega?

Aitäh! Komisjoni enamus oli seisukohal, et see paindlik turuolukorrast sõltuva ülempiiri sissekirjutamine on põhiseadusega kooskõlas, on proportsionaalne selle eesmärgi tähtsust silmas pidades ega ole käesoleval juhul sellisel määral ettevõtlusvabadust piirav, nagu te olete sellele viidanud. Nii et sellisele tulemusele me jõudsime, jah, juba teistkordselt. Tuletan meelde, et eelmisel nädalal langetas selle põhimõttelise seisukoha ju Riigikogu täiskogu hääletusega siin saalis. Aitäh!

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Taavi Rõivas.

Aitäh! Austatud ettekandja! Kõigepealt ma täpsustaksin teie väljaöeldut. Ehk siis vastab tõesti tõele, et pangaliit soovis eelnõu täiendada, aga nende huvi puudutas eeskätt pankade osutatavaid teenuseid, mida see eelnõu oleks soovimatult mõjutanud, ja sealt tulid nende muudatusettepanekud. Reformierakonna fraktsioon tegi juba vähemalt aasta tagasi teie erakonnakaaslasest ministrile, kes selle valdkonna eest võiks justkui vastutada, konkreetsed ettepanekud ja palus selle teemaga intensiivselt tegelda. Paraku jäi see tulemuseta. Mulle näib, et eelnõu muutmisega selliseks täiesti turumajandust eiravaks ja kohati jaburaks teete te sellele eelnõule suure karuteene. Öelge mulle palun väga ausalt, kas te tõesti tegelikult tahate SMS-laenu probleeme lahendada või mitte?

Ma võiksin täpselt sama küsida teie käest. Kui te nimetate seda eelnõu tänases vormis farsiks, siis on mul väga selge küsimus, et mida teie siis tahate. Ma arvan, et me ei saa rääkida farsist sellisel juhul, kui selles eelnõus on minu hinnangul täidetud mõlemad pooled ehk siis me sisustame täpsemalt, oluliselt täpsemalt kui praeguses tsiviilseadustiku üldosa seaduses heade kommete mõiste, defineerime neid juhtumeid, kui inimesed on tõesti sõltuvussuhtest või muudest ebamõistlikest olukordadest lähtuvalt sattunud liigkasuvõtjate haardesse, mille puhul läheksid rakendusse selle konkreetse paragrahvi esimesed lõiked, ja määratleme ka väga kitsalt tarbimiskrediidilepingute puhul paindliku, turu olukorrast sõltuva ülempiiri. See ei puuduta ettevõtlust, ettevõtjatele, juriidilistele isikutele antavaid laene. Me räägime ainult tarbijatest, eraisikutest. Ma arvan, et see on proportsionaalne, see on mõistlik lähenemisviis. Me oleme üritanud sellesse protsessi kaasata nii palju eksperte, kui on võimalik olnud. Mulle tundub, et see tänane lahendus, veel kord korrates, on ka reaalses elus rakendatav ehk siis ka need tagauksed, millest eelmine kord siin üks kõneleja rääkis, on nii kinni pandud selle eelnõuga. Me muutsime teatavasti intressimäärade terminit selles eelnõus, vahetasime selle krediidi kulukuse määra vastu. Selgus, et Eesti Pank, ka paljudele ekspertidele mitte teada olevalt, kogub informatsiooni krediidi kulukuste kohta, aga nad ei ole seda siiamaani avalikustanud. Eesti Pank oli rõõmuga nõus seda ka edaspidi avalikustama ja kirjutama seadusesse sisse nende krediidi kulukuse määrade igakuise avalikustamise kohustuse Eesti Panga poolt. Aitäh!

Küsimuseks saab sõna kolleeg Igor Gräzin.

Sinu sõnavõtust on jäänud kahjuks niisugune mulje, nagu oleks SMS-laenude ja liigkasuvõtu puhul tegemist mingi majandusliku probleemiga. Ma loodan, et see mulje on ekslik. Liigkasuvõtt ei ole liberaalses ajaloos Euroopas kunagi olnud majanduslik kategooria, vaid eetiline ja äriõiguslik kategooria, mille sisustab kohus. Mis eesmärgil võtab seadusandja endale kohtu funktsiooni ja hakkab määrama numbreid, protsente ja muid taolisi asju? Pärast me hakkame rääkima, kes on kellest 4,5 korda moraalsem, kes on 5,2 korda amoraalsem jne. Kas sa oled kindel, et see on seadusandja õige tee?

Jah, ma arvan, et neid lahendusi Euroopas on erinevaid, nii nagu me oleme seda ka oma vestlustes ja aruteludes käsitlenud. On neid riike, kes on selle jätnud kohtupraktika sisustada. Need on peamiselt arenenud Euroopa riigid, just nimelt arenenud Euroopa riigid, kus kohtupraktika väljakujunemine on olnud võimalik läbi kümnete aastate. On mitmeid Kesk- ja Ida-Euroopa riike, kes on valinud teise tee, nad on valinud selle tee, et täpsustada seadusi, on püüdnud neid põhimõtteid kirjutada seadusse ja ma arvan, et üks põhjusi, miks sellise tee on valinud just Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, on selles, et probleemid, mis selle valdkonnaga on – mõni võib nimetada seda ettevõtlusvaldkonnaks, aga ma arvan, et liigkasuvõtmine ehk liigse kasu võtmine raha pealt, ebamõistliku kasu, ebaproportsionaalse kasu võtmine raha pealt ei ole ettevõtlus selle kõige paremas mõistes, mida me raamistame hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega kas või võlaõigusseadusest tulenevalt –, need probleemid on vaja lahendada ja seda n-ö turgu korrastada täna, aga kohtupraktika väljakujunemine võtab aega. Sellepärast on nad valinud selle tee. Meil ei ole aega oodata aastaid kohtupraktika väljakujunemist. Ma toon teile näite. See Riigikohtu otsus, mis suleb nii mõnedki n-ö tagauksed liigkasuvõtmise ehk SMS-kiirlaenude osas ja millele ma eelmine kord viitasin, on tehtud 2009. aasta jaanuaris. See kohtuprotsess algas 2006. aastal ehk siis võttis aega kolm aastat. Praegu on käimas üks teine protsess, mida me teame. Hea kolleeg Erik Salumäe on sellele viidanud ka õiguskomisjoni istungitel ja meil on olnud võimalik sellega tutvuda. See kohtuotsus esimesest astmest tuli mõned päevad tagasi, vist eelmisel nädalal, kui ma ei eksi. Ma arvan, et me ootame veel mõnda aega, kuni me saame kätte mingi Riigikohtu otsuse selles konkreetses asjas, kus on tõesti tegemist SMS-laenu juhtumiga. Nii et selles mõttes neid lahendusi Euroopa tasandil on erinevaid.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Toivo Tootsen.

Aitäh! Mis sa arvad, kas need nn SMS‑kiirlaenud ja piiramatu intressimäär võiksid olla kuidagi seotud rahapesuga?

Seda ei saa ju kunagi välistada. Eks kindlasti rahapesu tõmbab selliseid valdkondi, kus on võimalik n-ö võrdlemisi kiire aja jooksul lasta läbi teatud summasid. Ma arvan, et ma saan küsijaga selles osas nõustuda, et kindlasti hulga kiirlaenukontorite ja n-ö liigse kasu võtjate jaoks, kellega teil kõigil on võimalus tutvuda ka näiteks Interneti veebilehekülgedel, kus on väljas need sajad ja võib-olla isegi tuhandeni küündivad protsendid, võib see valdkond olla atraktiivne. Aga loomulikult tegelevad rahapesuküsimustega meil ka pädevad ametiasutused ja peavad sellel valdkonnal loodetavasti juba mõnda aega silma peal.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Erik Salumäe.

Aitäh! Hea ettekandja! Sinu üle-eelmise vastuse ajal ma tegelikult jõudsin sellele mõttele, et nüüd, kui see kohtupraktika on hakanud kujunema ja Riigikohtus on teatud, nagu sa ütled, tagauksed juba kinni pandud, kas siis see § 86 lõike 3 uus redaktsioon ei anna nüüd sellist uut regulatsiooni, mis sisuliselt tühistab selle töö, mille Riigikohus selle praktika loomisega tegi jaanuaris?

Tänan selle küsimuse eest! Ma arvan, et ei tühista. Kindlasti ta seda ei tühista. Ma arvan, et kõik need erinevad sammud täiendavad üksteist. Me peame tõdema, et ei ole ühtegi sellist lõplikku imerelva. Üldiselt on vähe asju ja probleeme ühiskonnas, mida lahendatakse ühe ropsuga. Tõenäoliselt kirurgid teevad seda oma lugematutel operatsioonidel, ühiskonnas aga selline kirurgiline lähenemine, eelkõige arenenud ühiskondades ei ole vast kõige mõistlikum. Ja ma veel kord kordaksin seda mõtet, mis puudutab eelkõige sõnastuse täpsustamist. Meil on praegusel juhul tarbijakrediidilepingute puhul tegemist eeldusega ehk me eeldame, et need konkreetsed määrad, mis ületavad kolmekordselt Eesti Panga krediidi kulukuse määra igakuist keskmist, on eelduslikult heade kommetega vastuolus. Seda on loomulikult võimalik kohtus vaidlustada, aga selline sätestatus seadusandja poolt, ma arvan, korrastab oluliselt seda turgu, pöörab tõendamiskoormuse ümber. Ja kui oli siin küsimus põhiseaduses, siis ma ei kardaks siin välja tuua seda n-ö sotsiaalriigi põhimõtet, mida meie põhiseaduse § 10 siiski sätestab, mille kohaselt riigil on kohustus pakkuda abi, kaitset meie ühiskonna nõrgematele liikmetele, võib-olla vähem toimetulevatele liikmetele, ja seda põhimõtet saame me minu arvates antud juhul rakendada. Ehk siis loomulikult, kõik võimalikud piirangud, mis on, peavad olema põhiseadusega kooskõlas. Meie hinnangul on see praegu mõistlik lähenemine, mille puhul ka Eesti ei tee pretsedenti. Meil on olemas Eesti ühiskonnas mitmeid varasemaid pretsedente, kus samuti on olnud teatud vajadusest tulenevaid turupiiranguid. Praegusel juhul ei ole tegemist imperatiivse kohustusliku, n-ö ühe nuiaga löödava piiranguga, vaid see suhtarv sõltub turu olukorrast, see on paindlik ja selles suhtes ka, ma arvan, meie ühiskonda sobiv. Ma isiklikult usun, et meil on vaja, eriti vaadates meie praegust Eesti ühiskonna seisu ja meie majanduse käiku, reageerida kiiremini, kui praegu seda kahetsusväärselt suudab kohtupraktika, sest ühiskond liigub lihtsalt enne eest ära ja need probleemid tekivad sellistena, mida me võiksime täna ennetada nende väljapakutud seadusandlike käikudega.

Kolleegidel ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Tänan ettekandjat! Nüüd läheme läbirääkimiste juurde. Esimesena saab sõna kolleeg Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Muidugi on kena vaadata sellist moraalitsevat ettekannet, nagu Ken siin pidas, ja kuidas võeti positsioone – vali-kord-hoiakuid ning kuidas räägiti headest tavadest. Tegelikult seisnevad head tavad ka selles, et me lihtsalt populaarsuse nimel ei kirjuta seadusesse piiranguid, mis võivad olla põhiseadusega vastuolus või mis ei sobi sellesse seadusesse. Selline hinnalagi võlaõigusseaduses on ebaloomulik ja ebatavaline ning selleks peab olema äärmiselt läbikaalutud põhjendus. Praegusel juhul seda tegelikult tehtud ei ole.
Reformierakond ja siin sõber Taavi olid need, kes tegelikult avalikkuses hakkasid selle teemaga tegelema, aga mitte niivõrd hinnakontrolli, kuivõrd tarbijakaitse positsioonilt. Olukorras, kus on tegemist päris tiheda konkurentsiga, kus on laenupakkujaid üle 20, võib rääkida täielikust konkurentsist või sellele lähedasest ja edasine regulatsioon peaks põhinema tarbijakaitse printsiipidel, et tarbija oleks informeeritud. Kas nüüd hinnakontroll on täiendavalt hea? Vastus on, et sellisel kujul on ta halb. Igaüks, kes on natuke majandust tudeerinud, teab, et kauba tootmisel on püsi- ja muutuvkulud. Laenu käsitlemisel on püsikuludel väga suur osakaal, siin ei ole tegemist tavalise tarbimislaenuga, enamik laene on suurusjärgus 1000 krooni ja laenuperiood on umbes 1 kuu. Kui me arvutame tavalise intressi sellisele pisikesele laenule, siis me ei arvesta seda, et püsikulud on võrreldes selle tuhande krooniga arvestatavad. Ma olen isegi natuke uurinud, mis nende sisu on, olen ise laene välja andnud päris hulga ja võin öelda, et laenu suurusest sõltub laenu menetlemise kulu suhteliselt vähe. Käesoleval juhul võime siia kirjutada intressimäära, kuid sel juhul hakkavad firmad manipuleerima viiviste ja trahvide ja muude kuludega, või kui me siin kohtupraktika või seadusega vahele asume, siis me likvideerime selle laenuturu, aga see tegelikult ei peaks olema eesmärk. Laenu andmine ei ole oma olemuselt kuritegelik tegevus, liigkasuvõtmise mõte ei seisne mitte selles konkreetses protsendis, vaid kasu ja kulu vahes. Kui me vaatame ainult üht hinnakomponenti, see on intressimäär, siis me ei saa teada, mida tegelikult tähendab laenu andmine ja mida see maksab, seal on sidekulud, seal on menetlused, kontrollid, taustauuringud, sularaha menetlemised, kontorikulud – need on püsikulud. Ja siin laenu suurusest sõltub, ma veel kord kordan, väga palju sellest, kui palju peab protsentuaalselt lisama hinnale. Nii et antud juhul on tegemist majanduslikult kirjaoskamatu regulatsiooniga, mis on juriidiliselt väga riskantne ja vaieldav.
See oli põhjus, miks Reformierakond ei toeta seda muudatust ja teeb ettepaneku Riigikogule mitte seda libedat teed minna, et minna lihtsalt sellise sümboli vastu võitlemise eesmärgil kehtestama kirjaoskamatut regulatsiooni. See on põhiliselt kõik, mis ma tahtsin öelda. Aitäh!

Aitäh! Sõna saab kolleeg Taavi Rõivas.

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Tuletaksin korra meelde, milleks me üldse peame seda n-ö võitlust SMS-laenude vastu või mis nendes laenudes siis õigupoolest nii halba on. Kindlasti ei ole halb see, et on võimalik laenata väikest summat kiiresti likviidsusvajaduseks. Automaatselt ei muuda see laenu kindlasti halvaks. Automaatselt ei muuda laenu halvaks ka see, kui lühikese perioodi puhul on laenu intress märkimisväärselt kõrgem kui näiteks kodulaenul, mis on hüpoteegiga tagatud ja mille puhul raha hind ongi hoopis teises suurusjärgus. Probleem SMS-laenude puhul algas eeskätt sellest, et SMS-laenude pakkujad, kelle üle Eestis puudus igasugune kontroll, sest Finantsinspektsiooni järelevalve alla nad teadupärast ei mahtunud, asusid täiesti vastutustundetult reklaamima oma teenust, kutsudes üles laristama. Nad pakkusid võimalust tarbida seda teenust  Õllesummeril. Nad kutsusid oma reklaamides üles selle väga kalli laenuraha abiga tarbima, kulutama, mitte kasutama seda oma praktilise, ajutise likviidsusprobleemi lahendamiseks. See oli väga suur probleem ja see on asi, mille vastu tuleb võidelda.
Reformierakonna fraktsioon hakkas selle teemaga tegelema, varsti saab juba kaks aastat sellest hetkest, ja me pöördusime esimeses järjekorras rahandus-, seejärel majandusministri poole palvega leida konkreetseid lahendusi. Neid lahendusi ei tulnud. Oluliselt hiljem, kui me olime juba suhteliselt hämmingus, et valitsuse liikmed, kes peaksid selle teemaga tegelema, ei ole suutelised kiireid lahendusi pakkuma, pöördusime me justiitsministri poole, kes on tulnud välja konkreetsete ja minu meelest väga heade lahendustega. Ta leidis üles selle koha, millega peab tegelema: SMS-laenud on praegu eristaatuses kõikide teiste Eestis antavate laenudega võrreldes, sest nad mahuvad võlaõigusseaduses oleva erisuse alla. Selle erisuse kaotamine on kõige olulisem muudatus, sest see erisus, mille alla nad praegu mahuvad, võimaldab neil mitte täita kõiki tingimusi, mida täidavad meile antavad kodulaenud või eluasemelaenud ja muud tarbimislaenud. Selles on probleem. Just nimelt, nagu ütles kolleeg Jürgen Ligi, küsimus on tarbijakaitselises aspektis. Ma olen erakordselt nördinud Tarbijakaitseameti nõrga töö pärast selles küsimuses. Kui ma isiklikult saatsin neile järelepärimise, et kui SMS-laenu pakkuv firma ütleb, et võttes SMS-laenu on võimalik sõpru juurde saada, kas sel puhul ei ole mitte tegemist tarbija kõige otsesema eksitamisega, siis nad isegi ei vaevunud seda kaebust menetlema.
Õiguskomisjonis muutus see eelnõu Ken-Marti targal juhtimisel minu meelest selliseks kangelaslikuks võitluseks, kus unustatakse ära selle asja fookus ehk miks me seda teeme. Kas me teeme seda sellepärast, et meil on mingi pime viha ja me teeme ükskõik mida, mõtlemata sellele, kas tagajärg on oodatud tulemus või on see tõesti tagajärg, mida me ei kontrolli? Minu meelest peaksime me lähtuma sellest eelnõust, mille Justiitsministeerium on välja pakkunud, ja toetama seda redaktsiooni. Aitäh!

Aitäh! Sõna saab kolleeg Aivar Riisalu. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Ausalt öeldes oli selline tunne, et täna on nagu tublilt tööd tehtud ja võiks hakata päeva kokku tõmbama. Aga ennäe imet, kusagilt sambla alt ilmusid välja inimesed, kes ajasid harja punaseks.
Hea eelkõneleja! Ma olen isiklikult teinud sinuga umbes, kui mu mälu mind ei peta, poolteist aastat tagasi sügisel ühe intervjuu, kus sa kirglikult rääkisid sellest, et SMS-laenude vastu tuleb midagi kardinaalselt ette võtta, sest nad hävitavad Eestis kümnete ja sadade kaupa terveid perekondi. Üks teine hea kolleeg, kellega ma debateerin vahel pühapäevaõhtuti, on olnud maailma kõige kirglikum SMS-laenude vastu võitleja. Vaatamata oma kõrgele eale, võrreldes minuga, on ta lubanud pahatihti kätega kallale minna kõikidele nendele inimestele, kes sellise liiakasuvõtmisega tegelevad.
Ja täna ma siin siis kuulan ja mõtlen, kuidas on võimalik see, et poolteist aastat, kui ka minu jaoks see probleem teadvustus, ei ole olnud võimalik teha absoluutselt mitte midagi. Ja nüüd korraga on leidunud poliitiline jõud, kes on selle asja võtnud enda kätte ja, oh sina jumal, see ei olegi Keskerakond! See on hoopis üks teine poliitiline jõud. Vaatamata sellele leian ma, et pole tähtis, mis parteisse sa kuulud, tähtis on see, et sa ajad õiget asja. Eestis on praegu 60 000 inimest, kes on SMS-laenu orjusesse langenud. Nendel inimestel on juriidilises mõttes täpselt samasugused võlasuhted, mis annavad võimaluse arestida nende isiklik vara. Kohtutäitur võib mõne tuhande kroonise laenu katteks maha müüa su suhteliselt kalli korteri, nii et silm ka ei pilgu, ja kohtutäiturid ainult hõõruvad käsi ja kohtutäiturite ukse taga võivad olla ülesostjad, kes tahavadki neid kortereid endale odavalt kokku osta. See on lihtsalt üks näide.
Ma olen absoluutselt nõus sellega – ma olen ise ka natuke, kaks kopikat raha teeninud ettevõtluses –, et ettevõtlus peab olema vaba ja teda ei tohi ahistada ja mitte midagi sellist ei tohi toime panna. Aga ma mäletan, et kauboikapitalismi ajal, kui sellised, ütleme, suhteliselt nurgelise väljanägemisega siilipäised noormehed raha pärast üksteist maha lõid, siis oli ka nende kirjutamata äritava see, et leske ei puudutatud. Sellesama kauboikapitalismi ajal andsid inimesed või ettevõtted üksteisele laenu ja kirjutasid sinna sisse imetabaseid intresse ja tuletasid kosmosesse ulatuvaid võlanõudeid ning kui neid ei olnud maksmise hetkeks maha lastud ja asi jumala abiga kohtusse jõudis, siis oli praktikas kümneid kohtulahendeid, kus lähtuti heast äritavast ehk võla lõpliku sissenõude kohtuotsusesse oli sisse kirjutatud näiteks Eesti Vabariigi Maksuameti kehtestatud viivise määr ja sellest johtuvalt ei olnud võimalik kohtuotsuse baasil, nagu öeldakse, teha täiesti ajuvabasid äriotsuseid.
Ma küsingi vastu, et kui me oleme pikalt teadvustanud endale, et see probleem on olemas, kuidas me saame täna siin ilusal talveõhtul, sügavas öös väita, et meil on käed seotud, me ei saa mitte midagi teha? Me ei saa astuda seda esimest sammu, sest see kuidagiviisi ahistab liigkasuvõtjate huvisid. Me läheme juriidiliselt õhukesele jääle. Ja milliseid igasuguseid vastuväiteid siin esitati! No kullakesed, mida me siin siis istume? Me peame kaitsma eelkõige ju nõrku! Ma usun, et siin saalis ei ole mitte keegi SMS-laenu võtnud, ja kui on võtnud, siis on ta lihtsalt rumal inimene. Ja ma arvan, et kui ta on võtnud, siis ärgu sellest mitte kellelegi rääkigu. Aga need inimesed, kes seda praegu võtavad, on väljapääsmatus olukorras ja neid inimesi tuleb järjest juurde. Kas te saate aru, et kui noormees tahaks esimest korda elus näiteks tütarlapsega välja minna, aga tema vanematel parajasti ei ole raha, aga tal on SIM-kaart, siis ta saab selle raha kätte. Ja siis vaesed vanemad kirjutavad erinevatele ajakirjandusväljaannetele, kuni selleni välja, et hakkavad teatud portaalides anuma abi, et ostke mind elule tagasi, sest ma olen oma lollusest sattunud väljapääsmatusse olukorda. Kuulge, kulla inimesed! Meil on viimane aeg tegutseda! Nendest 60 000 inimesest võib paarkümmend tuhat olla isegi Reformierakonna valijad – ega me ei ole selles kindlad, sest rahvas ei saa pahatihti aru, millise erakonna poolt ta peaks hääletama. Rahvas hääletab tihti selle poolt, et ta tahaks olla viie rikkama Euroopa riigi rahva hulgas, ja tal ununeb see ära, et see juhtub alles 15 aasta pärast. Tal ununeb isegi see ära, et seda võib-olla ei juhtu mitte kunagi. Seetõttu ma arvan, et parem pool muna kui tühi koor, nagu ütleb vanasõna, ja Keskerakonna fraktsioon on seisukohal, et Isamaa ja Res Publica Liidu sellelaadseid ettepanekuid asja mingikski reguleerimiseks tuleb igal juhul toetada. Las algus olla tehtud ja siis vaatame. Isegi kui astusime ämbrisse, las olla see meie väike ämber, aga me päästame sellega kümnete tuhandete perekondade elu. Aitäh!

Kutsun kõnetooli kolleeg Imre Sooääre.

Head kolleegid! Tegelikult on hea märk, et me siin südaööl saame asjalikku debatti pidada, sõltumata kõikidest erimeelsustest ja venitamistest. See on oluline teema, mida me siin praegu käsitleme. 1970. aastatel läks kulutulena läbi USA esimene krediitkaardikriis. USA on teatavasti aastakümneid elanud tšekimajanduse peal, isegi praegu veel makstakse seal poodides tšekiga. Tšekk ette ja tšekk taha ja võib-olla olete isegi filmidest näinud, millised tšekipettused veel tänapäeval toimuvad. Eestis pole tšekimajandust praktiliselt olnudki. 1990. aastate alguses nad tulid ja sama kiiresti ka kadusid. Aga 1970. aastatel hakkasid inimesed USA-s äkki aru saama, et nad olid väga kergekäeliselt kirjutanud alla oma krediitkaardilepingutele pankadega, krediitkaardifirmadega ja ühel päeval see pank tuli ja võttiski nende kinnisvara käest, võttiski nende autod käest, ja see kerge plastitükk, mis tundus nii süütu olevat, maksis neile väga kõvasti kätte. Umbes kuu aega tagasi tuli minu endine klassiõde minu juurde laenupalvega, kas saaks laenu võtta. Ta oli kuldmedaliga lõpetanud, igati tark ja arukas ja ta ütles, et tema vend on väga suures hädas, on vaja vend välja aidata, ja tule nüüd, anna raha SMS-laenu ohvrile, muidu võetakse maja käest ära. Ma arvan, et selliseid laenupalveid tuleb meile kõigile võib-olla tulevikus vasakult ja paremalt. Kas neid on 20 000 või rohkem, me ei peaks selle üle siin debateerima.
Ma arvan, et kõiki meie erakondlikke erimeelsusi ja poliitilisi vaateid kõrvale jättes peaksime tõepoolest midagi võimalikult kiiresti ära tegema. Kui Taavi Rõivas sellega kaks aastat tagasi tegelikult esimesena siinse saali poliitikutest ajakirjanduses välja tuli, läks minul sellega seoses kohe punane tuluke põlema, sest mulle meenus USA krediitkaardikriis. Võib-olla aastakümneid hiljem me vaatame tõele näkku ja mõistame, et me tegime liiga vähe ja see on siis juba kivi kõigi siin saalis olevate erakondade kapsaaeda, sõltumata meie kui poliitikute vaadetest ja erakondlikust kuuluvusest. Ma arvan, et mõtleme selle üle ja viime üheskoos selle asja kaks sammu edasi. See ei ole siin täna koht, kus teha endale isiklikku poliitilist reklaami või oma erakonnale reklaami, see on teema, milles me peaksime erakondadeüleselt kokkuleppe saavutama. Aitäh!

Aitäh! Sõna saab kolleeg Lauri Vahtre.

Austatud kolleegid! See, et liigkasuvõtmist nimelt liigkasuvõtmiseks peetakse, on inimkonna ja tsivilisatsiooniga kaasas käinud sellest ajast peale, kui raha on kasutusel olnud. Selle halva kombega on võideldud ühel ja teisel moel, edukamalt ja ebaedukamalt. Ta on ikka eksisteerinud, aga temaga on alati ikkagi võideldud. See on nii, nagu kuritegevusega üleüldiselt. Kuritegevus on alati olnud, aga see ei anna meile põhjust väita, et temaga ei peaks võitlema. Nii on see liigkasuvõtmisega ka.
Ma arvan, et praegu, kui kogu maailm ägab kriisi käes, mille temale on toonud enese lõhkilaenamine, ei ole päris sobiv esitada argumente sellise piirangu vastu ja kõnelda ettevõtlusvabadusest, kui see vabadus on täiesti ilmselgelt väga paljudele, liiga paljudele ohtlik. Igasugune vabadus on kellelegi ohtlik, see on muidugi nii. Selles suhtes ma nõustun täiesti mitme eelkõnelejaga – inimesed peavad õppima vabadustega ümber käima. Aga alati on olnud seadused, mis liiga ohtlikke vabadusi ikkagi piiravad, kas või näiteks kasiinoäri, mis ei ole kõigile avatud. Niimoodi ei peaks olema ka SMS-laenude puhul see tegevus piirangutevaba. Nii et mina toetan piirangut. Ma tänan!

Kutsun kõnetooli kolleeg Marek Strandbergi.

Kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Head kolleegid! Väita siin saalis, nagu oleks rahale piirangute sättimine mingisugune veidrus või mingisuguse vaba ettevõtluse piiramine, on pehmelt öeldes pentsik. Pentsik eelkõige selle tõttu, et tarvitseb meil vaadata vaid raha tähenduse peale, ja me näeme, et raha ei olegi ju tegelikult selle omaniku või kasutaja pärisasi, vaid see kuulub oma veksliõiguste ja muude asjadega riigile, keskpangale, kellele iganes. Alates 1970. aastate algusest on raha, nii nagu kõik siin saalis vähegi rahandusega kokku puutunud inimesed teavad, üleüldse üks omapärane mängukann, üks omapärane mäng terviklikus mõttes, millele tähenduste andmine tulenebki inimeste enda tahtest. Ja rahamängudele piiride sättimisel ei ole mitte mingit pistmist ettevõtlusega. Sellest saavad kõik aru. Selle tõttu üks või teine piirang või selle puudumine rahamängudes ja rahasuhetes ei piira kindlasti mitte ühelgi moel ettevõtlust. Vastupidi, kui me vaatame sügavamalt möödunud pea 40 aasta jooksul tekkinud probleemide olemusse, siis me näeme üht – nendesamade 1970. aastate algusest kehtima hakanud rahaloogikate ja -mängude puhul on piirangute puudumine olnud see, mis raha liiga vaba liikumist üleilmselt takistamata on tekitanud olukorra, kus näiliste väärtuste hulk, millega on kaubeldud ja millega on tegeldud, on kasvanud liialt suureks.
2006. aastaks oli Ameerika Ühendriikides erinevates väärtpaberites 1,8 korda rohkem väärtust kui rahvuslikus koguproduktis, mida mõõdetakse füüsiliselt tekkinud lisaväärtusena. Seda on päris palju. See virtuaalne kauplemise maht on tavatult suur ja tegelikult see õhk või börsimull, millest räägitakse, koosneski ju ei millestki muust kui sellisest väljamõeldisest. Nii on ka ilma ülempiirita väljaantav raha, mis just nagu mõõdaks selle raha vajadust, üks fiktsioon, millel ei ole füüsilise maailmaga mitte mingit pistmist, kui ainult sedavõrd, et sellele füüsilisele maailmale tekib hiljem kohustus see protsent, see kasvik kuidagimoodi füüsiliste toimingutega tagasi teenida, ja kui see ei ole legaalselt võimalik, siis seda tehakse aina rohkem ja rohkem illegaalselt.
Nii et sellise meelevaldse mängu piiramine – SMS-laenud on teatud mõttes meelevaldne mäng, mis oma olemuselt sarnaneb pigem kasiino kui tõsiselt võetava kauba- või rahatehinguga –, nende piiride sättimine on igati õigustatud. Need piirid ei tekita mitte mingisugust häiret majanduskeskkonnas, pigem vastupidi. Sedalaadi piirid osutavad väga selgelt selles suunas, milline võiks olla mõistlikum majandus kui pelgalt liigkasuvõtmine. Piiride mitteadumine ei ole probleem mitte ainult rahamaailmas, vaid kogu meie maailmas tervikuna. Inimkond on tänu sellele, et, nagu mainitud, ta on 1970. aastate algusest välja mõelnud tohutu hulga kõikvõimalikke mängulisi majandustegevusi, kaotanud kollektiivselt üldse igasuguse piiride taju. Igaüks eraldi võib-olla tajub neid piire, kuid kollektiivselt, nii nagu majandussüsteem toimib, neid piire ei tajuta. Kuidas muidu saame me rääkida, et alates 1985. aastast on inimkond tarbimas tekkivaid loodusressursse kiiremini, kui nad tekivad, ja alates 2008. aastast teame me Maailma Looduse Fondi analüüsi tulemusena, et loodusressursse tarbitakse tegelikult kolmandiku võrra kiiremini ja rohkem, kui neid tekib. Sellel on üks lihtne põhjus. Meie majanduse aluseks olevad suhted ja reeglid ei sisalda endas mitte mingisuguseid piire ja selle tõttu käitub ühiskond ebaadekvaatselt.
Samasugune piiride puudumine on tekitanud sellise SMS-laenunduse buumi, milles ka justkui on tekkinud tohutu hulk uut virutaalset väärtust, mis tegelikult ei ole mitte väärtus, vaid kuhi probleeme nendele kümnetele tuhandetele inimestele, kes tahes-tahtmata, mõistmata selle makromajandusliku või makrorahandusliku reeglistiku omapära, on sattunud oma elementaarses igapäises mikromajanduslikus rahavajaduses olukorda, kus nad on valmis võtma raha kust iganes – kas varastama või võtma seda SMS-laenuna. Need on emotsionaalselt suhteliselt lähedased toimingud ja selletõttu oleme meiegi seda meelt, et seda laadi toimingute puhul, millel reaalsete väärtuste tootmise ja loomisega on vähe pistmist, on põhjust väga selgeid, arukaid ja mõistetavaid piire sättida. Rahandus ja rahandusreeglid ei ole midagi, millel oleks vahetut pistmist tegeliku maailmaga. Need on mängureeglid, nendes olevad piirangud, uskuge, võivad olla millised tahes. Nendest piirangutest ja nendest reeglitest tuleneb väga palju majanduslikus käitumises, aga neis enestes ei ole midagi, mida me ei võiks piirata või takistada. Rahandus ja rahandusreeglid ei ole ettevõtlus. Rahandus ja rahandusreeglid on ettevõttes kasutatav mõõdulint. Ja meie asi on see, kas see mõõdulint on adekvaatne või mitte ja kas selle mõõdulindi kasutamine on õiguspärane või mitte. Nii et piirangute sättimises rahandusreeglitele ei ole mitte midagi ebaloomulikku, selles ei ole mitte midagi loomuvastast ja juhul kui see parandab ühiskonna elu ja inimsuhteid, tuleb seda paratamatult teha. Aitäh!

Aitäh! Jürgen Ligi, kas soovite esitada vastulauset?

Kas sõnavõttu saab või ei saa?

Palun, kaks minutit!

Ühe asja jätsin ütlemata ja pärast Lauri sõnavõttu ütleksin selle ära. Kui ajaloolane räägib liigkasuvõtmisest, siis keegi ei nõua talt, et ta analüüsiks, kas tegelikult oli tegu liigkasuga või ei olnud. Aga tänapäeval peame selle teema käsitlemisel suutma hinnata tehingute majanduslikku sisu, juhul kui me läheme seda reguleerima. Siin on kaks-kolm asja, mida meeles pidada. Väike, lühiajaline ja riskantne laen on alati kallim kui väheriskantne, suur ja pikaajaline ning üks intressimäär, olgu või kolmekordne, ei loo siin mingisugust õiglust ja sõna "liigkasuvõtmine" on suvaliselt pandud silt. Palun ärgem seadusandluses selliseid suvalisi silte kasutagem, vaid lähtume tarbijakaitse positsioonilt ja hääletame selle muudatusettepaneku poolt, mille Reformierakond on esitanud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, läbirääkimised on lõppenud. Seaduseelnõu 365 kohta on laekunud muudatusettepanekuid. Asume nende läbivaatamise juurde. Esimene muudatusettepanek on Eesti Reformierakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Rein Aidma, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Reformierakonna fraktsiooni nimel palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Asume selle muudatusettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.
Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepanek nr 1, mille on esitanud Eesti Reformierakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 28 Riigikogu liiget, vastu 45, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 2 on õiguskomisjonilt ja juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult.
Seaduseelnõu 365 teine lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi oma järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on kultuurikomisjoni algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli kolleeg Peeter Kreitzbergi.
Kolleegid! Kuivõrd ettekandjat saalis ei ole, loeb juhataja selle päevakorrapunkti vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele selliseks, et teda ei ole võimalik ette kanda ehk meil on tegemist arutelu võimatusega.

Me läheme edasi järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli õiguskomisjoni aseesimehe Kalle Laaneti.

Austatud juhataja! Tere varahommikust, head kolleegid! Riigikogu õiguskomisjon valmistas Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu teiseks lugemiseks ette s.a 12. veebruari istungil. Istungil osalesid külalistena Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Heili Sepp, nõunik Einar Hillep, Eesti Maksumaksjate Liidu juhatuse liige Jüri Allikalt ning Maksu- ja Tolliameti juriidilise osakonna juhataja ...

Kolleegid, palun vaikust!

... Villy Lopman. Riigikogust eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Küll aga pöördus Riigikogu õiguskomisjoni poole maksumaksjate liit ettepanekuga diferentseerida maksualaste väärtegude aegumistähtaegu selliselt, et osa rikkumiste, näiteks maksuhalduri tegevuse takistamine, maksudeklaratsiooni dokumentide, asjade või muu teabe tähtpäevaks esitamata jätmise korral ei oleks aegumistähtajaks mitte kolm, vaid kaks aastat. Õiguskomisjon kuulas ära maksumaksjate liidu esindaja, samuti Justiitsministeeriumi ning Maksu- ja Tolliameti juriidilise osakonna juhataja seisukohad ning otsustas jääda valitsuse pakutud eelnõu regulatsiooni juurde ja mitte sätestada maksualastele väärtegudele erinevaid aegumistähtaegu. Teemat on arutatud  Riigikogus ka varem ning senine seisukoht on jääda ühe kindla aegumistähtaja juurde, sest erisuste järele puudub praegu vajadus. Lisaks tooks erinevate aegumistähtaegade sätestamine kaasa vajaduse muuta koos maksukorralduse seaduse muudatustega  karistusseadustiku üldosa.
Komisjon algatas Justiitsministeeriumi ettepanekul eelnõu kohta kaks muudatust. Need tulenevad 2007. aastal ratifitseeritud terrorismi rahastamise tõkestamise rahvusvahelise konventsiooni nõuetest. 2008. aasta detsembris lõppes Eesti hindamine MONEYVAL-i ehk Euroopa Nõukogu ekspertkomitee (Select Committee of Experts on the Evaluation of Anti-Money Laundering Measures and the Financing of Terrorism) poolt. MONEYVAL-i arvates ei ole Eesti karistusseadustiku sätted piisavad ning vajavad täpsustamist terrorismi rahastamise tõkestamise konventsiooniga kooskõlla viimiseks. Selleks et karistusseadustiku § 237 ehk terrorikuriteo dispositsioon vastaks rahvusvaheliselt aktsepteeritud tõlgendusele, viiakse teksti täiendus, millega loetakse teatud tegevus välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni vastu terrorikuriteoks.
Teine muudatusettepanek on seotud terrorismi rahastamise tõkestamise konventsiooni artikliga 2. Rahvusvahelised organisatsioonid leiavad, et Eesti karistusseadustiku paragrahvi 237³, terrorikuriteo rahastamine ja toetamine, dispositsioonis puudub selliste tegevuste loetelu nagu vahendite kogumine terroristliku kuriteo toimepanemiseks ja vahendite kättesaadavaks tegemine, kui on teada, et neid võidakse täielikult või osaliselt kasutada terrorikuriteo toimepanemiseks. Muudatuse tulemusena muutub karistatavaks tegu, kui inimene teadlikult varustab terroristi, ehkki terrorikuritegu toime ei pandagi. Samuti, kui inimene kogub finantsvahendeid terrorikuriteo toimepanemiseks, aga tegelikult need vahendid kasutusse ei lähe.
Komisjon otsustas suunata eelnõu 360 Riigikogu täiskogu päevakorda teisele lugemisele kolmapäeval, 18. veebruaril 2009 ettepanekuga eelnõu teine lugemine lõpetada. Täna on küll, jah, juba neljapäev. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimissoovi ei ole, seega juhataja läbirääkimisi ei ava. Seaduseelnõu 360 kohta on laekunud kaks muudatusettepanekut. Esimene on õiguskomisjonilt ja on leidnud täielikku arvestamist, samuti ka teine.
Muudatusettepanekud on läbi vaadatud ja seaduseelnõu 360 teine lugemine lõpetatud.

Läheme edasi oma järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli rahandusminister Ivari Padari.

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Euroopa Liit eraldas Eestile perioodiks 2004–2006 5,8 miljardit krooni toetusraha. 2004. aastal alustati projektide rakendamist ning enamik projekte jõuti 2008. aasta lõpuks ka lõpetada. Uute Euroopa Liidu liikmesriikide seas on Eestit toodud sageli eeskujuks nii hea struktuurivahendite rakendussüsteemi kui ka raha ärakasutamise poolest. Nüüd, kus programmperiood on lõppemas, saame teha esialgseid kokkuvõtteid ning öelda, kui edukad tegelikult olime ning kui hästi suutsime eraldatud raha kasutada.
Tulenevalt õigusaktides sätestatust võis programmperioodi 2004–2006 projektide tegevust ellu viia 31. detsembrini 2008. Neid projekte, mida rakendatakse riigi jaotusskeemide alusel, saab ellu viia 30. aprillini 2009. Need on tähtajad, millest lähtusime oma tegevustes kuni 2008. aasta detsembri alguseni. Kuid detsembri esimesel poolel informeeris Euroopa Komisjon kõiki liikmesriike sellest, et kaalumisel on võimalus jätkata programmperioodi 2004–2006 projektide tegevust kuni 2009. aasta 30. juunini. Põhjenduseks toodi eelkõige see, et 2008. aasta teine pool tõi kaasa suure majanduslanguse ning ülemaailmne finantskriis ei jätnud paraku puutumata ka struktuurivahendite rakendamist. Paljude projektide varem planeeritud eelarved osutusid oodatust märksa odavamaks ning seetõttu oli struktuurivahendeid üle jäämas. Projektide jätkuv rahastamine aitaks aga kaasa majanduse elavdamisele ning seeläbi saaks keeruline olukord leevendust. Kuigi Eesti on üldiselt olnud perioodi 2004–2006 struktuurivahendite rakendamisel edukas, on ka meil kasutamata jäämas ligi 80 miljonit krooni. Seetõttu kiitsid nii Vabariigi Valitsus kui ka struktuurivahendite seire komisjon heaks otsuse küsida Euroopa Komisjonilt pakutud perioodi pikendust. Vastava taotluse esitas Rahandusministeerium Brüsselisse enne jõule. Kuigi komisjoni ametlik vastus perioodi pikendamise kohta ei ole veel Eestisse jõudnud, on meile teatatud, et positiivne vastus kindlasti antakse.
Tulenevalt eelnevast ja selleks, et saaksime Eestis jätkata projektide rakendamist korrektses õigusruumis, on vajalik sisse viia muudatus perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seadusesse. Tegemist on kiireloomulise eelnõuga, sest sellega pikendatakse perioodi 2004–2006 projektide rakendamise perioodi vaid 30. juunini 2009 ja riigiabiprojektide puhul kuni 31. maini 2009. Erinevused kuupäevades tulenevad projektide väljamaksete tegemise erisustest. Eelnõuga antakse võimalus pikendada ka nende projektide elluviimist, mille heakskiitmise otsused on tehtud varem kui 31. detsembril 2008. Pikendada võib neid projekte, mille tegevusi ei ole jõutud mingitel põhjustel lõpuni viia, kuid lisaaja andmisega on see võimalik ja nii suudetakse rahuldada projekti eesmärgid. Tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu! Kolleegidel küsimusi ei ole. Läheme edasi järgmise ettekandega, mille teeb rahanduskomisjoni esimees Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Komisjon võib kinnitada, et rahandusministri jutt vastab seekord tõele. Nii ongi selle seadusega. Komisjon menetles seda ja tegi ettepaneku esimene lugemine lõpetada ning määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 20. veebruar kell 12. See oli üksmeelne otsus ja leiti, et see on üks õilis ja vajalik eelnõu. Aitäh!

Suur tänu! Kolleegidel ettekandjale küsimusi ei ole. Läheme edasi võimalusega avada läbirääkimised. Fraktsioonide esindajad, palun! Kõnesoove ei ole, juhataja läbirääkimisi ei ava.
Määran eelnõu 423 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 20. veebruari kell 12.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse, konsulaarseaduse, karistusseadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli siseminister Jüri Pihli. Kuivõrd ministrit saalis ei ole, loeb juhataja selle punkti lugemise võimatuks.

Läheme edasi oma järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli regionaalminister Siim Valmar Kiisleri. Kuivõrd ministrit saalis ei ole, loeb juhataja ka selle päevakorrapunkti lugemise võimatuks.
Head kolleegid! Meie tänane päevakord on ammendunud. Kohtume juba mõne tunni pärast neljapäeva hommikul.

Istungi lõpp kell 00.39.