Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu neljanda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Kuna soovijaid ei ole, siis läheme edasi.
On ka üks teade: Riigikogu esimees on edastanud üheksa Riigikogu liikme esitatud arupärimise siseminister Jüri Pihlile.
Austatud Riigikogu! Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 75 Riigikogu liiget, puudub 26.
Nüüd võime asuda tänase päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt on ettekanne turvalisuspoliitika põhisuundade elluviimisest ja korrakaitse olukorrast riigis. Ettekandjaks on siseminister Jüri Pihl. Enne kui me läheme ettekande juurde, head ametikaaslased, tutvustan ma teile ettekande menetlemise korda, mis tuleneb Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 155. Siseminister teeb kuni 30-minutise ettekande, pärast ettekannet võib iga Riigikogu liige esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse ning pärast küsimusi avatakse soovi korral läbirääkimised, mille käigus esinevad viieminutiste sõnavõttudega fraktsioonide esindajad, ja kui soovitakse, siis kolm minutit saab lisaaega, kui toimub sõnavõtt Riigikogu kõnetoolist, kui kohapealt, siis on sõnavõtt kaks minutit. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Austatud siseminister, ma palun teid Riigikogu kõnetooli! Palun!

Lugupeetud eesistuja! Head Riigikogu liikmed! Eelmise aasta 10. juunil kiitsite erandlikult suure üksmeelega heaks Eesti turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015. Seejuures tehti Vabariigi Valitsusele ettepanek teha iga aasta 1. märtsiks ettekanne turvalisuspoliitika põhisuundade täitmise kohta. Mul on hea meel esimese vastavasisulise ettekandega sellele traditsioonile alus panna.
Meie turvalisuspoliitika visioon on: vähem õnnetusi, mis toovad kaasa hukkunuid ja vigastusi, ohutum elukeskkond ning suurem turvatunne. Turvalisuspoliitika alused suunavad meid pürgima sinnapoole, et kõikide ühiskonnaliikmete turvalisus oleks kindlustatud avaliku, era- ja mittetulundussektori koostöö kaudu. Turvalisuse tagamisel peab läbivaks suunaks saama ohtude ennetamine. Suurenema peab ka elanike oskus ohuolukorras õigesti toimida. See tähendab, et paranema peavad inimeste teadmised ennast ning teisi hättasattunuid aidata. Esmatähtis on inimese enda vastutustunne ja ohutu käitumisviis. Ennetus saab alguse iga inimese teadlikkusest planeerida oma elukorraldust selliselt, et tõenäosus sattuda ohuolukordadesse on viidud miinimumini. Peame mõistma, et ühiskonna turvalisust on võimalik suurendada vaid koordineeritud ja pikaajalise töö tulemusena. Ennekõike tähendab see järjepidevat eelarve planeerimist, väliskeskkonna muutuste arvestamist ning avatust uuendustele.
Turvalisemat ühiskonda aitab meil saavutada kaheksal suunal töötamine. Need kaheksa põhisuunda on: turvalisem tunne, ohutum liiklus, tuleohutum elukeskkond, kaitstum vara, vähem õnnetusi, turvalisem riik, kiirem abi ja tõhusam turvalisuspoliitika.
Esiteks, turvalisem tunne. Turvalisuspoliitika eesmärk on vähendada inimeste hirmu sattuda rünnaku ohvriks, ära hoida isikuvastaste kuritegude toimepanemist ja vähendada rahvustevahelisi pingeid ning seeläbi suurendada inimeste turvatunnet. Selle saavutamiseks tuleb meil tuua politsei inimestele lähemale, teha ennetustööd, suurendada inimeste teadlikkust ohtudest ning tõhustada lõimumisalaseid tegevusi. Samuti tuleb tõhustada võrgustikutööd mitmesuguste partneritega ning sotsiaalsete ennetusmeetmete abil ära hoida süütegude toimepanemist.
Kuritegevuse olulisimad trendid olid 2008. aastal järgmised. Võrreldes 2007. aastaga registreeriti rohkem kuritegusid ning kasvas ka isikuvastaste kuritegude arv, registreeriti rohkem alaealiste suhtes toime pandud kuritegusid. Samas saab tõdeda, et vähem pandi toime tapmisi ja mõrvasid. Politsei avastas 2007. aastaga võrreldes üle 3000 kuriteo rohkem. Kuritegevuse kasv ei rõõmusta kindlasti kedagi, kuid positiivse tegurina on paradoksaalsel kombel selle üheks põhjuseks politsei kõrge usaldusväärsus rahva silmis. Nimetan, et vägivaldsete kuritegude registreerimisel on kasv tingitud sellest, et inimesed julgevad senisest enam politsei poole pöörduda ja otsida aktiivselt abi varjatud, näiteks peresiseste kuritegude puhul või muudel juhtudel. Samuti suudab politsei avastada latentset kuritegevust. Usaldusväärsust saavutatakse hästi tehtud tööga ning seega võime Eesti politseinikku tunnustada. Tänastes majanduskitsikuse tingimustes kuritegevuse oht paraku suureneb ning politseil tuleb oma head tööd edasi teha. Vähenevad ressursid tähendavad kahjuks veel rohkem piiratud võimalusi ning olemasolevaid ressursse tuleb otstarbekamalt kasutada. Politsei on 2008. aastal olnud inimeste jaoks nähtaval ja valmis operatiivselt reageerima. Politseipatrullide ööpäevase väljapaneku võimekus on keskmiselt 85 patrulli, mis võimaldas politseil olla inimestele nähtaval. Selle tulemusena on avaliku arvamuse küsitluse kohaselt elanikkonna hirm tänavakuritegude ees langenud 13%-ni elanikkonnast (võrdluseks: 2007. aastal kartis avalikus kohas rünnaku ohvriks sattumist 20,6% elanikest). Seega on inimeste turvalisus või turvatunne tänavatel kasvanud.
Politsei koostöö kohalike omavalitsuste ja teiste partneritega on üldiselt hea. 2008. aastal võib edasiminekuks lugeda asjaolu, et politsei võttis aktiivsemalt osa turvalisuskomisjonide moodustamisest, mille tulemusena oli 2008. aasta lõpuks loodud 157 koostöövõrgustikuna tegutsevat komisjoni. Muret valmistab, et kohalike omavalitsuste juhtidel on mitmel pool ikka veel arvamus, et turvalisuse tagamine on ainult politsei mure.
Naabrivalve ja politsei vahelist koostööd tuleb hinnata heaks. Politsei osaleb alati ühe osapoolena uute naabrivalvesektorite moodustamisel ja seeläbi on koostöö pidev. Politsei ja naabrivalve esindajad osalevad ka mitmesuguste koostöövõrgustike tegevuses, näiteks kohalike omavalitsuste juures. Politsei peamiseks ülesandeks naabrivalve tegevuse toetamisel on kujunenud nõuandmine.
Turvalisuse suurenemisel on positiivset mõju avaldanud ennetustöö. Politsei on inimesi teavitanud mitmesugustest ohtudest. Eraldi tähelepanu on suunatud noortele ja eakatele, et kasvatada nende tähelepanelikkust ja oskust ohte märgata. Ellu on viidud projekte lähisuhtevägivalla, aga ka prostitutsiooni ennetamiseks. Eraldi tähelepanu on suunatud laste väärkohtlemisele ja vägivallaga seotud kuritegudele. Välja on antud infomaterjale. Politseil on aktiivne koostöö sotsiaal- ja lastekaitseametnikega, samuti nõustab politsei regulaarselt oma partnereid. Näiteks osaleb ta Haridus- ja Teadusministeeriumi koostatava tegevuskava "Turvaline kool" väljatöötamisel.
Lastega seotud seadusrikkumiste ennetamine ja menetlemine ning nende elu ja tervise kaitse on politsei tegevuses olnud aastaid esikohal. Alaealisega seotud kuritegevuse menetlemisel on võetud eesmärgiks, et kohtueelse menetluse kestus ei tohi ületada kolme kuud. Aastal 2008 paistis positiivselt silma eelkõige Lääne Politseiprefektuur, kus alaealistega seotud asjades oli kohtueelse menetluse pikkus 1,8 kuud.
Rahvustevaheliste pingete vähendamiseks näevad turvalisuspoliitika põhisuunad ette tõhusama lõimumisalase tegevuse. 2008. aasta sügisel alustati tegevust, et hoogustada määratlemata kodakondsusega isikute naturalisatsiooni. Erilist tähelepanu pööratakse alla 15-aastaste määratlemata kodakondsusega laste naturalisatsioonile, kelle vanematele hakati  individuaalselt tutvustama kodakondsuse saamise võimalusi.
Teiseks, ohutum liiklus. Liiklusohutuse parandamises on turvalisuspoliitika eesmärk hukkunute ja vigastatute arvu vähendamine, varakahjude vähendamine ning liikluskultuuri parandamine. Selleks oleme seni panustanud liiklusjärelevalve osakaalu suurendamisele politsei töös. Selle töö tulemused on näha. Alates 2007. aasta sügisest ning 2008. aastal hukkus liikluses 132 inimest, mis on viimase 56 aasta parim tulemus. 1952 sai liikluses surma 119 inimest. Märkimisväärselt on vähenenud vigastustega lõppenud liiklusõnnetuste arv – kui 2007. aastal oli selliseid õnnetusi 2450, siis 2008. aastal 1858. 2008. aastal ajakohastas Riigikogu liiklusohutust puudutavaid seadusi, aasta lõpuks võeti vastu nn liikluspakett, millega loodi võimalused automaatsete liiklusjärelevalve kaamerate kasutuselevõtuks. Kiiruskaamera teel saab reaalsuseks sel aastal, politsei kasutuses on juba mobiilsed kaamerad, esimesed 16 statsionaarset kaamerat paigutab Maanteeamet Tallinna–Tartu maanteele. Riigikogule esitamiseks on peatselt küpsed järgmised ettepanekud liiklusseaduse muutmiseks, et tagada suurimaks riskigrupiks olevate juhtide parem liiklemiskäitumine. Liikluskultuuri arendamisel on lisaks hästikorraldatud järelevalvele väga oluline ennetustöö ja inimeste kaasamine liiklusohutuse suurendamisele. Liiklusohutuskampaaniad ja ennetustegevused keskenduvad olulisematele punktidele, nagu kinnitatud turvavööga sõidu ja helkuri kasutamise olulisus. Pean tähtsaks politsei ja haridusasutuste vahelist koostööd just laste liikluskäitumise kujundamisel.
Kolmandaks, tuleohutum elukeskkond. Sarnaselt liiklusturvalisuse suurenemisega saavutasime positiivseid tulemusi ka tuleohutuse suurendamisel. Eesmärk on tulekahju tagajärjel hukkunute ja vigastatute arvu ning varalise kahju vähenemine, samuti inimeste suurem teadlikkus sellest, kuidas tuleõnnetuste korral käituda. Eelmise aasta märksõnad olid ennetus- ja teavitustöö, suitsuanduri kasulikkuse tutvustamine ja laialdasem kasutamine, vabatahtlikkuse edendamine päästealal. Eraldi tähelepanu on suunatud hoolekandeasutustele, kus tulekahju korral võivad olla väga traagilised tagajärjed. Hoolekandeasutuste tuleohutusnõuete täitmist kontrollitakse igal aastal, ennetustöö ja järelevalve käigus on hoolekandeasutuste personali teavitatud tuleohutusalastest riskidest. Kui hoolekandeasutuses ei ole rahapuudusel tulekahju-signalisatsioonisüsteemi paigaldatud, on ajutise lahendusena paigaldatud suitsuandurid, mille tõhusus ilmnes 2008. aasta 21. oktoobri tulekahjus Saaremaal Sõmera hooldekodus, kus suitsuandur aitas päästa 52 hooldusaluse elu. Peamisteks võtmesõnadeks võibki nimetada ennetustööd ja suitsuandurit. Suuremate projektidena viidi 2008. aastal läbi kaks meediakampaaniat hooletu suitsetamise ohtlikkuse ja suitsuanduri vajalikkuse kohta, samuti valmisid õppefilmid, mida kasutatakse ennetustöös. Möödunud aastal kaotas tulekahjudes elu 89 inimest. Viimase 15 aasta jooksul on tulekahjus hukkunute arv olnud stabiilselt üle 116. Aastal 1994 oli hukkunuid lausa 208, 2006. aastal 164 ja 2007. aastal 132.
Neljandaks, kaitstum vara. Inimese elu ja tervise kaitse kõrval rõhutab turvalisuspoliitika vara kaitset. Eesmärk on varavastaste kuritegude vähenemine, kriminaalsel teel saadud tulu konfiskeerimine ning inimeste suurem teadlikkus oma vara kaitsmise võimalustest. Ka vara kaitsel on oluline ennetusmeetmete kasutamine ning inimese kaasamine. Eesmärk on suurendada inimeste teadlikkust võimalikest riskidest ja lastevanemate teadlikkust alaealistega seotud kuritegevusest, arendada kogukonnakeskset ennetustööd ja naabrivalvetegevust. Ennetustöös lähtuti kuritegevuse trendide analüüsist, mis võimaldas ennetustegevusi jooksvalt planeerida. Kuritegevusvastases võitluses tuleb väärtustada kohalike koostöövõrgustike ja naabrivalve tähtsust. Politsei osaleb naabrivalvesektorite nõustamisel. Kohalikul konstaablil on vahetu kontakt naabrivalvesektori vanemaga, kellelt saadakse operatiivset informatsiooni politsei valdkonda kuuluvatest muredest.
Paraku näitas varavastane kuritegevus ülemöödunud aastaga võrreldes kasvutendentsi. Negatiivne märk on see, et vähenenud ei ole alaealiste toimepandud varavastaste süütegude arv ja majanduskitsikuse tingimustes on tõenäoline, et sagenevad vargused, röövid, kelmused ning teised varavastased kuriteod. Varavastase kuritegevuse vastu võitlemisel on üks töö hindamise kriteerium varastatud asjade ülesostjate väljaselgitamine. Politseil on koostöö pandimajadega ning varastatud asjadega äritsejate kohta peetakse eraldi arvestust.
Eraldi tähelepanu all on alaealiste õigusrikkumiste vähendamine. 2008. aastal määrati kõigis politseiprefektuurides nimeliselt ametnikud, kelle põhiülesanne on alaealistega seotud kuritegude kohtueelne menetlemine. Ennetustöö tähelepanu on nii lastel kui ka nende vanematel. Nii on politsei laste õigusrikkumiste vähendamiseks läbi viinud 92  projekti.
Tänapäeval ei saa üle ega ümber internetis peituvatest ohtudest. 2008. aastal töötati välja internetimonitooringu põhimõtted, mille alusel on Politseiamet selle aasta 1. jaanuarist valmis pakkuma üle-eestilist internetimonitooringu teenust, et tõhustada interneti vahendusel toimepandud kuritegude vastast võitlust. Kogutakse informatsiooni, et selgitada välja toimepandud või plaanitsetud süüteod ning võimalikud õigusrikkujad ja kannatajad, hoidmaks ära näiteks lastega seotud kuritegusid, laste ahistamist, väärkohtlemist, vägivalda kooli- ja kodukeskkonnas, ning võidelda kelmuste vastu.
Eraldi soovin rõhutada kuritegeliku tulu väljaselgitamise problemaatikat. Rahapesu ja kriminaaltulu väljaselgitamine on uurimisorganite prioriteet aastast 2005. Oluline edasiminek toimus 2007, mil rakendus kriminaalse tulu laiendatud konfiskeerimise regulatsioon. Võimekuse suurendamiseks viidi 2008. aastal läbi Eesti-Saksa ühisprojekt, mis laiendas kriminaaltulu väljaselgitamise ja konfiskeerimise kompetentsi nii politsei- kui ka prokuratuuritöötajatele, samuti kohtunikele. Alates 2008. aastast on politseiasutusel kohustus nimetada ametisse vähemalt üks isik, kelle põhiülesanne on menetlejate nõustamine asutuse siseselt ning vajaduse korral menetlustoimingute tegemine eesmärgiga tuvastada konfiskeerimisele kuuluvat vara. Juhendi kohaselt tuleb konfiskeerimisele kuuluva vara kohta hakata andmeid koguma juba menetluse algfaasis, jättes piiritlemata konkreetsed kuriteod.

Viiendaks, lisaks tulekahjudele, liiklusõnnetustele ja isikuvastastele kuritegudele on teisi sündmusi, mis inimese elu ohustavad – tööõnnetused, uppumine, juhuslik kukkumine, mürgitus või ükskõik milline muu õnnetus. Enamikku neist on võimalik ära hoida ning riik peab igal juhul andma parima, et inimeste elu kaitsta – see on riigi ülesanne. Eelmisel aastal valmistati ette mitu olulist seaduseelnõu, mis aitavad eelkõige vältida ohtlikumaid õnnetusi ja ära hoida traagilisemaid tagajärgi. Koostöös Sotsiaalministeeriumiga töötati 2008. aasta kevadel välja kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille Riigikogu võttis vastu 29. jaanuaril. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on koostanud ohtlike vedudega seotud õigusaktide analüüsi, samuti analüüsiti 2008. aastal ohtlikke raudteeveoseid käsitlevaid õigusakte ja nendega seotud probleeme. Ohtlike vedude seaduseelnõuni jõutakse lähimas tulevikus. Tuleohutuse järelevalve ametnike tegevuse õiguslikke aluseid on täpsustatud päästeseaduse eelnõus ja tuleohutuse seaduse eelnõus, mis töötati välja 2008. aastal ja on plaanis esitada sel aastal Riigikogule, et need saaksid jõustuda 2010. aasta algul. Nende eelnõude eesmärk on muu hulgas luua õiguslik alus toiminguteks kõigi ohtude korral, mis võivad põhjustada tulekahju.
2008. aastal koostati kokkuvõte haridusasutuste tuleohutusolukorrast ning tutvustati kokkuvõtet Vabariigi Valitsuse kriisikomisjonile. Kokkuvõtte kohaselt on üks kolmandik koolidest tuleohutusalaselt korras, üks kolmandik väiksemate puudustega ja üks kolmandik oluliste puudustega. Tuleohutusnõuete täitmiseks haridusasutustes tõhustatakse tuleohutuse järelevalvet ja tehakse aktiivset koostööd koolipidajatega.
Inimeste teadlikkuse tõstmiseks ja õnnetuste ärahoidmiseks viidi läbi sotsiaalkampaaniad, kuidas hoida ära liiklusõnnetusi ja tulekahjusid, demineerimisalase ennetustöö käigus peetakse koolides loenguid. Inimeste teadlikkuse tõstmiseks on tuleohutusalased juhendid, materjalid muudetud kättesaadavaks ka interneti abil. Päästeala ennetustöö tulemuslikkus väljendub elanikkonna teadlikkuse kasvus. 2008. aasta lõpus läbiviidud uuringu põhjal on teadlikkus kõige kõrgem Lääne-Eesti Päästekeskuse regioonis ja seal on ka hukkunute arvu vähenemine olnud kõige kiirem. Teadlikkus on kõige madalam venekeelse elanikkonna hulgas ja neile on suunatud ka selle aasta ennetustöö fookus.
Turvalisuspoliitika eesmärk on tõsta töökeskkonna ohutuse alast järelevalvevõimekust. 2008. aastal hukkus tööõnnetustes 20 inimest, loodetavasti on selliseid juhtumeid tulevikus vähem.
Oluline on tähelepanu pöörata ka uppumissurmade ja enesetappude ärahoidmisele. Arvestades Eesti rahvastikunäitajaid, on enesetappude ärahoidmine üks väljakutsetest, millele riik peaks reageerima. Kui võrdleme seda teistes õnnetustes hukkunute arvuga, siis näeme suurt vahet. 2006, 2007 ja 2008 pandi igal aastal toime enam-vähem 250 enesetappu.
Kuuendaks, turvalisem riik. Euroopa Liidu, NATO ja Schengeni viisaruumiga liitumine on meie julgeolekut ja turvalisust suurendanud, kuid suurendanud ka meie vastutust partnerite ees. Riigi turvalisuse ja julgeoleku tagamisse tuleb suhtuda alati tähelepanelikult ka majanduslikult halvematel aegadel. Peame hoolitsema selle eest, et hoiaksime ära Eesti-vastase luure- ja õõnestustegevuse ning terroriaktid. Peame tagama elutähtsate valdkondade toimimise, peame ennetama ebaseaduslikku rännet ning suutma usaldusväärselt tuvastada Eestis viibivaid isikuid.
Viimastel aastatel on Kodakondsus- ja Migratsiooniametis toimunud mitmed olulised arengud. 2007. aastal hakati Eestis välja andma digitaalsete biomeetriliste andmetega reisidokumente, lähiajal algab reisidokumentidesse digitaalsete sõrmejäljeandmete lisamine. Selliste dokumentide väljaandmist alustatakse suvel 2009. Kodakondsus- ja Migratsiooniametis rakendati 2008. aasta alguses ühetaoline isikutuvastusmenetlus, mille osaks on näokujutiste biomeetriliste andmete võrdlus. See võimaldab senisest tõhusamalt avastada identiteedi väärkasutusi ja topeltidentiteedi kasutajaid. 2008. aasta novembris võeti Kodakondsus- ja Migratsiooniameti regionaalüksustes kasutusele Euroopa Liidu või kolmandate riikide kodanike reisidokumentide ja isikutunnistuste ehtsuse kontrollimiseks dokumendivõltsingute avastamise seadmed. Samuti aitavad isikut usaldusväärselt tuvastada 2007. aastal tööle rakendatud viisaregister ning Euroopa Liidu viisasüsteem VISION, mis võimaldavad viisade väljastamisel teha tõhusat eelkontrolli.
Illegaalse immigratsiooni valdkonnas on suudetud tagada stabiilne ning kontrollitav olukord. Eesti ei ole massilise illegaalse migratsiooni siht- ega transiitriik. Illegaalse migratsiooni iseloomulik joon on jätkuvalt võltsitud dokumendid, kuid nüüd on võltsitud reisidokumendi asemel trendiks võetud võltsitud Schengeni viisa või mõne Euroopa Liidu riigi elamisluba. Ebaseadusliku rände kontrolliks on koostöös politseiga kasutusele võetud liikuvad üksused, et kontrollida välismaalaste riigis viibimise seaduslikkust ja muid siseturvalisusohte. 2008. aastal viidi läbi ühisoperatsioone majutusasutuste kontrollimiseks, avastamaks seadusliku aluseta Eestis viibivaid kolmandate riikide kodanikke.
Piiri turvalisuse tagamiseks on alustatud idapiiri seiresüsteemide ajakohastamist ja tehnilise valveala suurendamist. Välispiirifondi vahendite abil lisatakse seadmed Narva jõele, uuendatakse Peipsi radarisüsteemi, Mehikoorma kordonisse tuleb Lämmijärve seiresüsteem. Välispiiril maismaapiiri väljaehitamiseks planeeritud tegevused on kavandatud lõpule viia 2012. aastaks, sõltuvalt riigi majanduslikust olukorrast. Kõrge füüsilise rünnakuriskiga objektide turvalisuse tõstmiseks koostati 2008. aastal kaitsekontseptsioonid ja julgestuspolitsei alustas ka valvatavatel objektidel valvesüsteemide vahetust.
Tagaotsitavate isikute tuvastamiseks viidi 2008. aastal läbi automatiseeritud sõrmejälje tuvastamise süsteemi (AFIS) seadmete paigaldamine ja kasutajakoolitused. Kuritegevuse tulemuslikuks lahendamiseks sõlmiti DNA andmete võrdlemiseks koostööleping Läti ja Leedu politseiga ning uuendati lepingut Soome politseiga. DNA andmete võrdlemine on aidanud lahendada mitmeid kuritegusid nii Eestis kui ka meie partnerriikides. Mitmed arendused seisavad rahastamise taga, arendust, mida on vaja tundmatute laipade ja isikute tuvastamiseks, ei olnud 2008. aastal võimalik raha puudumise tõttu ellu viia. Lennureisijate broneering ja infosüsteem Eestist väljuvate ja saabuvate reisijate tuvastamiseks sõltuvad samuti rahalistest võimalustest.
Seitsmendaks, kiirem abi. Turvalisuse tagamisel on sageli määrava tähtsusega kiire reageerimine. Turvalisuspoliitika üks eesmärk on vähendada ohukahtlusest ohu tõrjumiseni või korrarikkumise kõrvaldamiseni kuluvat aega. See hõlmab nii kiire reageerimise võimekust kui ohu kõrvaldamise võimekust.
Eesti merealal on oluline suurendada pääste-, patrulli- ja reostuskorje võimekust. 2008. aastal võeti piirivalve õhusõidukitel kasutusele merereostuse kaugseireradarid ja reostuse esmase tuvastamise tehnoloogia, mis võimaldab kiiremini ja täpsemalt reostust avastada ning seeläbi kiiremini alustada reostustõrjet. Reostustõrje võimekuse suurendamiseks korraldatakse hange multifunktsionaalse laeva ostmiseks Euroopa Regionaalarengu Fondi rahastusel. See on meile  suureks abiks, kuid ei kata siiski kõiki meie vajadusi.
2008. aastal valmistati ette päästet abistavate vabatahtlike tegevuse arendamise kontseptsioon, mis paneb paika üldalused ja eesmärgid vabatahtlike päästjate tegevuse arendamiseks. Samuti jätkati päästeala vabatahtlike tegevuse toetamist – rahaline toetus, koolitus ja varustus. Vabatahtlikkuse edendamine lähtub printsiibist, et professionaalse abi saabumiseni on vabatahtlikel võimalik rakendada esmaseid meetmeid.
Reageerimiskiiruse parandamiseks on vaja tõsta nii hädaabikõnedele vastamise kui ka väljasõidukiirust, samuti suurendada teadlikkust hädaabinumbrist 112. Emori uuringu andmeil on numbrist 112 teadlik 93% elanikkonnast ning 84% elanikkonnast helistavad tulekahju korral õigele hädaabinumbrile. Inimeste teadlikkuse parandamiseks on avaldatud artikleid ja tehtud teavitustööd mitmesugustel avalikel üritustel.
Päästevõimekuse tõstmiseks hangiti 2008. aasta jooksul 25 põhiautot, 1 redelauto ja muud päästetehnikat. Viimastel aastatel soetatud päästetehnika ja päästeorganisatsiooni arengu efektiivsuse hea näide on 2008. aastal Vihterpalu metsapõlengu kustutamine nelja ööpäeva jooksul. Varem on selleks kulunud üks-kaks nädalat.
Tõhusam turvalisuspoliitika. Lõppenud aasta tulemused siseturvalisuses on olnud head, kuid näeme veelgi võimalusi turvalisuspoliitikat tõhustada. Teame, et ressursid on piiratud, ning soovime sama raha eest pakkuda suuremat turvalisust. Meie eesmärk on kasutada ressursse veel otstarbekamalt ja tõhusamalt. Töö tulemuslikkuse suurendamiseks on politseis üha rohkem analüüsipõhist tegevust, millest lähtudes toimub arenduste koordineerimine ja töö planeerimine. Näiteks on politseipatrulle paigutatud eelkõige problemaatilistesse kohtadesse ja analüüsi andmeid kasutatakse ka ennetustöö planeerimisel. Turvalisuse tagamisel näeme olulist ressurssi vabatahtlikes. Politsei kaasab vabatahtlikke pidevalt eelkõige abipolitseinike näol. Päästealal valmistati 2008. aastal ette vabatahtliku tegevuse arendamise kontseptsioon. Politsei- ja Päästeameti  hea koostööpartner on ka Kaitseliit, kellega on sõlmitud koostöölepingud. Siseturvalisuse arendusel pöörame rohkem tähelepanu piiriäärsetele regioonidele ning eelkõige Ida-Virumaale. Ida-Eesti Päästekeskusele on lähtuvalt regiooni eripärast hangitud uut päästetehnikat. Iisakul avati uus politsei- ja päästehoone ja kindlasti tuleb Kirde-Eestis, eelkõige Jõhvis ja Narvas, jätkata politsei- ja päästeteenistujate töötingimuste parandamist.
Siseturvalisuse valdkonnas on väga oluline uuenduslike lahenduste potentsiaal. Tehnoloogia areng ja rakendamine võimaldab meil järjest efektiivsemalt saavutada eesmärke. Meil on e-politsei süsteem, valmimisjärgus on politseiinfosüsteem MIS, mis on integreeritud e-toimiku keskkonna ja teenustega ning mis rakendub sel aastal. 2008. aasta algusest kasutavad politsei üleriigilised asutused uut operatiivsidesüsteemi Ester, 2008. aasta aprillist kasutab seda ka piirivalve. Eelmisel aastal laiendati operatiivside süsteemi leviala, alustades teise etapiga, ning soetati vajalikud lõppkasutajate seadmed politsei ja Päästeameti otstarbeks. Sel aastal minnakse täielikult üle uue võrgu teenustele.
Aastaks 2010 on kavas liita Politseiamet, Piirivalveamet ning Kodakondsus- ja Migratsiooniamet üheks organisatsiooniks. See seadus on praegu Riigikogus menetlemisel ja selle asutuse moodustamise keskne eesmärk on pakkuda elanikkonnale sama ressursiga efektiivsemat turvalisusteenust ehk rohkem turvalisust. Päästeorganisatsiooni arendamisel astuti lõppeval aastal väga olulisi samme – korrastati päästeteenistust ja selle juhtimissüsteemi, lisaks koostati ühendhäirekeskuse kontseptsioon, mis näeb ette ühe hädaabinumbriteenuse tekkimise senise kahe asemel. Suur tänu!

Tänan, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Helle Kalda, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mul on ees ettekanne "Eesti turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015". Peatüki 1 punktis 8.2 (ettekande lk 4) on kirjas: "Parandatakse politsei kui üldkorrakaitseorgani nähtavust avalikes kohtades patrullimisel ja tagatakse väljakutsete kiire teenindamine." Politsei tegutsemise kohta on märgitud, et sellega rahul olevate elanike osakaal 2008. aastal oli 67%. Parandamist vajab politsei tegutsemise kiirus, millega oli rahul kõigest 37% elanikest. Mul on küsimus. Millest on tingitud tegutsemise kiiruse madal näitaja?

Aitäh küsimuse eest! Tegutsemise kiirus sõltub ressurssidest ja politseinike arvukusest. Praegu on, nagu ma ütlesin, keskeltläbi 85 patrulli  ööpäevas väljas üle kogu Eesti ja seda on ilmselt vähe. Aga see on parim, mida politsei saab praegu välja panna antud ressursse ja võimalusi arvestades.

Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Tänan selle põhjaliku ülevaate eest ja perspektiivide eest, mis siin ettekandes kõlasid! Aga Pärnumaa saadikuna ja Pärnu linnas elava inimesena võin ma öelda seda, et meie linnas tekitab üsna suurt segadust politsei kõrval toimiva munitsipaalpolitsei olemasolu. Munitsipaalpolitseist ei olnud selles ettekandes üldse juttu. Kas võiks arvata, et tegemist on nähtusega, mis asub väljaspool seadust?

Ma nii ei ütleks. Me näeme kodanike- ja muude organisatsioonide kaasamist ning munitsipaalpolitsei on kindlasti allüksus, mis suurendab turvalisust linnades, kus ta on loodud. Kui mõnes kohas on mingisuguseid väärnähtusi, siis tuleb sellele tähelepanu juhtida ja seda korrigeerida, aga kindlasti on ta meie partner turvalisuse tagamisel üle Eesti linnades ja külades nagu muudki vabatahtlikud või riiklikud institutsioonid.

Mart Nutt, palun!

Aitäh! Austatud härra siseminister! Märtsikuu keskel külastab meid kontaktvisiidil Euroopa Nõukogu rassismi- ja sallimatusevastase komitee töögrupp, kes koostab Eesti olukorra kohta raporti ja kindlasti kohtub ka Siseministeeriumi ametnikega, esitades küsimuse, kuidas on Eestis korraldatud politseinike väljaõpe inimõiguste ja rassismivastaste teemade küsimuses. Ma ennetan seda küsimust ja küsin sinult praegu, kuidas seda on tehtud, ja kui selle kohta on olemas mingisugune programm, siis ma soovitaksin valmistuda selleks, et nendega kohtumisel seda tutvustada.

Aitäh! Meil on need kontrollid käinud regulaarselt, meie inimesed on selleks ette valmistatud ja koolitamisel on siin kindlasti väga tähtis osa. Seda on võimalik teha. Me teeme seda eelkõige Sisekaitseakadeemia erinevate võimaluste kaudu, aga kasutame ka muid võimalusi. See on meie koolituslaual regulaarne koolitusprogramm. Me oleme valmis EN töögrupi tulekuks ja küsimustele vastamiseks.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Viimastel päevadel on meedias seoses riigieelarve kärbetega väga palju juttu olnud just nimelt õpetajate ja politseinike vastandamisest palgaküsimustes. Koolid ja ennetustöö noorte hulgas on üks turvalisuspoliitika väga olulisi osi. Mis te arvate, kuidas võib see mõjutada just nimelt sellise koostöö jätkamist haridustöötajate ja korrakaitsjate vahel?

Aitäh! Eks ajakirjanduses on ikka teinekord võbelused suuremad, kui nad koostööpartnerite vahel on, ja nagu te võisite täna ka ajakirjandusest lugeda, on ju selline rahuldav kokkulepe enam-vähem saavutatud, et keegi ei peaks tundma ennast rohkem, kuidas öelda, kärbituna või nagu oleks rohkem vähendatud tema tööalast võimekust. Nii et see koostöö kindlasti jätkub ja võib-olla selline diskussioon oligi vajalik, et kõik tunneksid ennast võrdselt kohelduna.

Jaan Kundla, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Teatavatel juhtudel on laserkiir ohtlik inimese tervisele ja võib tekitada ohtlikke olukordi. Ajakirjandusest on olnud lugeda, et laserkiirega on sihitud lenduritele ja autojuhtidele silma, ja samuti on teada, et need levivad juba isegi laste hulgas, kes üksteisele laserkiirega silma sihivad. Küsimus on selles, kuivõrd on praeguste seadustega reguleeritud laserseadmete kasutamine tsiviilelanike hulgas ja kas on sellele vaja põhisuundades tähelepanu pöörata.

Aitäh küsimuse eest! Erineva tehnika arenedes suureneb oht, et inimesed võivad seda vääralt kasutada, sealhulgas ka laserkiiri, mis on igapäevases töös hoopis muuks eesmärgiks ette nähtud. Võtame näiteks mingid muud vahendid, kas või kööginoad, millega tapetakse inimesi. Nii et politsei tegeleb sellega, teatud juhtudel ka kaitsepolitsei, kui on oht väga paljudele inimestele. Tegeldakse ennetustööga, tegeldakse sellise, ma arvan, proportsionaalse tööga ka nende inimeste seas, kes neid vääralt kasutavad. Teavitustöö on seegi, et kui see on kuritegude toimepanemise vahend, siis järgneb vastav karistus. Ma ei tea küll praegu, et väga suurt probleemi on õigusaktidega, võib-olla tuleb ka neid kohendada, kui vastav analüüs on tehtud. Härra justiitsminister esineb teie ees järgmisel nädalal, ta teab sellest täpsemalt.

Tiit Kuusmik, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Küsimus on Ida-Virumaa kohta, mida te siin põgusalt puudutasite. See on väga meeldiv, et Ida-Virumaal, Iisakus, on ehitatud uus ja korralike töötingimustega nii politsei- kui päästehoone. Küsimus Jõhvi ja Narva kohta on olnud õhus juba pikemat aega. Kas te oskate öelda, kas Jõhvi ja Narva objektide ehitus mahub ka 2015. aastasse või lükkub see kusagile kaugemasse tulevikku edasi?

Majandusliku olukorra analüüsid on igapäevased. Praegu on meil sõlmitud viis lepingut RKS-iga. Nendest kaks on täitmisele pööratud ja kolm ei ole veel täitmisele pööratud. Jõhvi ja Narva politsei- ja päästehooned on need, kus käivad aktiivsed ettevalmistustööd ja praeguste märkide järgi peaksid objektid seal valmis saama aastail 2010–2011.

Toomas Trapido, palun!

Aitäh! Tänud hea ettekande eest! Aeg-ajalt me kuuleme, kuidas eri julgeolekuasutuste tähelepanu alla satuvad loomaõiguslased. Ja tihti, vähemalt ajakirjanduse põhjal, tuleb välja, võib-olla veidi liialdatuna, et koolitüdrukud on islamiterroristide järel teine oht Eestile. Minu küsimus on proportsionaalsuse kohta. Kas julgeolekuasutused pööravad sama palju tähelepanu ka loomade õigustele ehk proovivad ennetada loomade väärkohtlemist? Võin isiklikust kogemusest öelda, et olles näinud ühest Eesti suurimast linnuvabrikust väljamüüdud kanu, ma küll ei arva, et nende õigused oleksid seal kaitstud olnud.

Iga tegevus peab olema proportsionaalne. Me ju teame, et on täiesti seaduslik selline tegevus, mis on kantud erinevatest humaansetest eesmärkidest, aga teatud juhtumeil on olemas näiteid, õnneks küll mitte Eestist, aga teistest riikidest, kus ta on muutunud ka vägivaldseks ja pannakse toime seadusrikkumisi. Nagu selle turvalisuspoliitika läbiv mõte ja visioon on, et kõike tuleb ennetada, enne kui asi  õigusrikkumiseni jõuab, ja seepärast on selline ennetustegevus vajalik. Alati on küsimus, et see peab olema proportsionaalne, et seda tuleks rohkem selgitada, et ei oleks liialdusi ja vajakajäämisi, et see oleks kõik balansis. Sellega tegeldakse päevast päeva. Mis puudutab loomi ja seadusrikkumiste toimepanemist nende vastu, siis ka selles osas on olnud oluline edasiminek. Kui me vaatame neid väärtegusid, mis on avastatud eelmisel aastal, ja isegi kuritegusid, mis on avastatud ja mis on ka kohtus lahenduse leidnud, siis üks loomapiinaja on saanud vist isegi reaalse vabaduskaotuse. Nii et riigi tegevus selles valdkonnas on oluliselt edasi läinud võrreldes varasemate aastatega.

Aleksei Lotman, palun!

Aitäh! Hea minister! Ma jätkan Toomas Trapido tõstatatud teemat. Kas teie hinnangul suurendab selline suhtlemine, nagu kapo on reaalselt nii nende loomaõiguslaste kui ka mõnede väga akadeemiliste anarhistidega harrastanud, meie turvalisust või see tegelikult suurendab, vastupidi, noorte inimeste frustratsiooni ja pettumust Eesti Vabariigis ning seega kokku võttes ei ole meie turvalisuse seisukohalt sugugi ratsionaalne tegevus?

Aitäh küsimuse eest! Vastan veel kord: kõik tegevused peavad olema proportsionaalsed ja seotud ennetustegevusega, mitte provokatiivse tegevusega. Nii et iga ajaleheartikli põhjal ei tasu teha sellist järeldust, et see asi on just täpselt nii, nagu kirjutab ja näeb üks pool. Alati tuleb kuulata ära ka teine pool. Lugupeetud Riigikogu liikmed! Teil on olemas suurepärane komisjon kaitsepolitsei tegevuse kontrollimiseks, te võite need asjad seal üle vaadata. Minu andmetel ei olnud seal sellist rikkumist, vähemalt kaitsepolitsei peadirektor väidab nii ja on seda selgitanud avalikkusele ka meedia kaudu. Aga ma veel kord rõhutan, kõik peab olema proportsionaalne ja ei tohi olla vajakajäämisi ennetustöös, et alles siis ühel hetkel, kui inimene on toime pannud väärteo või kuriteo, hakkame reageerima.

Mati Raidma, palun!

Aitäh! Mul oli hea kuulda politseinike ja õpetajate solidaarsustunde kohta. Minu küsimus on: kas võib olla julge, et ka päästjate ja politseinike vaheline palgasolidaarsustunne nendel rasketel aegadel kehtib ja paika jääb?

Lühike vastus on: jääb küll. Me suhtume kõigisse oma sisejulgeolekualastesse töötajatesse võrdselt. Ja ma võin veel kord kinnitada, et eelmisel aastal oli kõige suurem edasiminek päästjatel, võrreldes muude asutustega, võib-olla oli seal varasematel aastatel olnud ka rohkem vajakajäämisi. Nii et kindlasti ei kohtle me kedagi, ütleme, vähem hästi, niipalju kui see on selles situatsioonis võimalik.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kuna on üks küsimus, siis peaks hoolega mõtlema, sest oleks üsna mitu asja, mida küsida. Võiks ju küsida koolivägivalla kohta ja kuidas me suudame tagada, et meil ei juhtuks see, mis Soomes. Aga vaadates viimase Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee istungi raporteid ja võrdlusi Eesti kohta, siis ühes tabelis olime me äärmiselt kurvas kohas, peaaegu et eelviimasel – me jagasime tagantpoolt teist ja kolmandat kohta koduvägivalla vastu võitlemise tabelites. Meie ei tunnista peresisest vägistamist eraldi paragrahvina, me ei tunnista kodusisest vägivalda eraldi paragrahvina, vaid loeme need üldise kuritegevuse sees olevaks ja selle tõi Euroopa Nõukogu väga negatiivsena välja, öeldes, et need riigid, kes ütlevad, et see on üldise statistika sees, tegelikult selle vastu ei võitle. Milline on teie kommentaar?

Võib-olla tõesti tuleb tänapäeval vaadata ka erinevad kuriteokoosseisud üle, aga see on rohkem justiitsministri ala, kuidas kriminaalpoliitikat teha, kas kasutada neid võimalusi, mida meil praegu seadused võimaldavad, või teha mingeid muudatusi. Ma tahaksin teid selles suhtes rahustada ja täpsustada. Kui kehalise väärkohtlemise juhtudest, mis on väga palju seotud ka laste ja peredega, selgitati 2007. aastal välja 4570, siis eelmisel aastal oli see arv 5174 ehk väljaselgitamise kasv on 13%, mis suurendab ka meie kuritegevuse näitajat, et meil isikuvastaste kuritegude arv suureneb, aga tegelikult suureneb nende peitkuritegude arv, mida politsei välja selgitab. Nii et see asi on oluliselt paranenud viimasel kolmel aastal ja paraneb kindlasti ka järgmistel aastatel. See on prioriteet. Mis puudutab teatud seadusandlike nüansside korrastamist, siis võib-olla tuleb teatud korrektiive teha, aga praegused seadusandlikud mehhanismid võimaldavad seda võitlust jätkata.

Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Tänases intervjuus Maalehele peab kaitsepolitsei peadirektor Raivo Aeg millegipärast vajalikuks spetsiaalselt toonitada, et Eestist ei tule politseiriiki. Öelge, palun, kas Eestis on olukord juba nii tõsine, et kaitsepolitsei peadirektor peab spetsiaalselt selle eest hoiatama.

Hea härra küsija! Kui ajakirjanik küsib nii, siis on ju ikkagi hea vastata ajakirjaniku küsimusele. Minu meelest ajakirjanik Ernits esitas talle sellise küsimuse ja kaitsepolitsei peadirektor härra Aeg selgitas oma nägemust selle küsimuse valguses. Nii et ma veel kord arvan, et Eestist ei tule politseiriiki. Ja selleks on ju meil lugupeetud parlament, kes selle üle tõhusat järelevalvet teeb, eriti komisjon, kuhu ka lugupeetud küsija kuulub.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Viimastel, ma võiksin isegi öelda aastatel teeb mulle muret üks trend. Kui me loeme politseiuudiseid, siis Ants andis Peetrile nuga või 58-aastane mees andis 63-aastasele mehele peksa, aga kui inimene on natuke rohkem tuntud, siis tema kohta avaldatakse kahtluse tekkimisel täisandmed. Isegi kui pärast selgub, et see inimene polegi nagu milleski süüdi, siis ühiskond mõistab ta süüdi, sest tal on olemas ainuke adekvaatne info selle kohta, et mees võeti kinni kahtlustatuna selles ja selles ja ei mingit süüdistust, mitte midagi.
Toon ühe hea näite. Mulle tuleb esimesena meelde ikkagi hea kamraad Vello Järvesalu Pärnust. Justiitsminister ei vasta sellele küsimusele. Mida ütlete teie siseministrina, millal selline praktika lõpeb ning inimesi koheldakse võrdselt ja kaob ära see jutt avalikust huvist? Kaua võib?

Hea küsija! Mina taunin ka igasugust informatsiooni lekitamist ajakirjandusse. Samas peame me kõik siin jälle tõdema, et ajakirjandus teeb oma tööd. Politsei ja prokurörid ja kohtunikud peaksid olema professionaalsemad, et oma uurimistoiminguid ja muid asju korraldada nii, et see ajakirjanduse kätte närida ei läheks, sest ka nende töö muutub raskemaks ja õigusemõistmine võib muutuda keerukamaks, kui nii võib öelda, või komplitseeritumaks. Mina olen seda meelt, et oma tööd peab tegema professionaalselt. Aga paraku demokraatlikus ühiskonnas, nagu me oleme, ja vaba ajakirjandusega vaevalt õnnestub luua sellist olukorda, et kõiki inimesi, avaliku elu tegelasi ja muid inimesi koheldakse võrdselt. Samas ka seadus ütleb, et kui inimene on avaliku elu tegelane, on tal suurem kohustus ja vastutus ühiskonna ees ja teistel inimestel on õigus teada saada tema elu nüansse. Nii ta on! Aga politsei ja kõik uurimisorganid peaksid olema professionaalsemad  ja iga päev professionaalsust rohkem kasvatama. Kui võetakse kohalik tuntud inimene kinni uurimistoimingute läbiviimiseks või tehakse läbiotsimine linnavalitsuses, siis on ju kõigile selge, et kui ka üks inimene seda pealt näeb, on see juba kõigile teada. Ja selles suhtes peaksid ettevalmistustööd olema alati korrektsemad. Aga paraku tuleb teine kord ikka ette seda, mis Pärnus juhtus.

Mart Jüssi, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma kasutan võimalust tulla tagasi ühe teema juurde, mis ükskord meil infotunni lõppemise tõttu n-ö rauges, ja küsida teie käest  täpsustav küsimus ATV-de kohta, mis on mootorsõidukid, mida saab registreerida neljal erineval moel ja kasutada veel enamal moel. Ja paraku on väga laialt levinud nende n-ö väärkasutus ehk neid kasutatakse meditsiiniinstrumendina vere koostise muutmiseks, adrenaliini saamiseks. Selles valdkonnas valitseb teatud karistamatuse tunne nende kasutamisel ja sellest tulenevalt esineb juhtumeid, kus ohustatakse nii ümbritsevat keskkonda kui ka nende kasutajate elu ja tervist. Millised on Siseministeeriumi sammud turvalisustunde toomiseks sellesse sfääri ehk siis karistamatuse tunde vähendamiseks ATV kasutamisel?

Aitäh küsimuse eest! Liikluskomisjonis, mida juhib majandus- ja kommunikatsiooniminister härra Parts, oleme sellega tegelnud. Ma arvan, et seda asja reguleeritakse kas selles seaduses, mis juba valitsuses on, aga veel ei ole otsustatud, või mõnes muus lähiajal parlamendile esitatavas liiklusseaduse muudatuses. Seda pole vaja rohkem kirjeldada, see asi on nii, nagu te rääkisite, ja vajab korrastamist.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Olen nõus, et viimastel aastatel on palju tehtud selleks, et liikluskultuur meie maanteedel jõuaks paremale tasemele. Aga tihti, kui arutada või vaadata teede korrastamise tehnilisi võimalusi, tekib mõte, kas seda võiks teha teie ministeerium või härra Juhan Partsi meeskond, kui me räägime tehnilisest varustusest maanteel, ma mõtlen programme valgusfooride paigaldamiseks. Need hinnad on omavalitsuste jaoks, linnade jaoks mitte, aga väiksemate omavalitsuste jaoks väga suured ja ma mõtlen, et kas teie ministeeriumil või kellelgi teisel on niisugune programm valgusfooride paigaldamiseks ja kui palju see, ütleme ausalt, raha võtab?

Aitäh küsimuse eest! Liikluse sujuvamaks muutmiseks on väga oluline roll kindlasti infrastruktuuril lisaks politsei järelevalvele ja seda on korduvalt arutatud härra Partsi juhtimisel liikluskomisjonis. Kuid nagu te teate, kõik asjad sõltuvad majanduslikest võimalustest ning tasapisi ja vastavalt nendele võimalustele seda ka kindlasti tehakse – küll rohkem suuremates linnades, kui me räägime valgusfooridest, aga ka muid tee-ehituslikke võtteid kasutatakse nii, et ka liiklusohutus paraneks alati, kui on mingisugune suurem ümberehitustöö. Vaadake kas või Tallinnas, kui ülekäiguradasid korrastatakse, tehakse sinna alati ka väike tasku, selleks et inimene saaks turvaliselt üle tee minna reguleerimata ristmikul. Ja ka teede puhul tehakse nii, et väljasõidud peateele oleksid varem nähtavad peateel liikujatele, siis on vähem traagilisi õnnetusi. Sellele mõeldakse iga päev, selle nimel töötab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium koos Siseministeeriumiga iga päev. Lahendusi on olnud ja lahendused tulevad kindlasti ka tulevikus. Aga veel kord ütlen, et see sõltub väga palju meie majanduslikest võimalustest, mis on viimasel ajal kasinad, ütleme nii.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh! Hea minister! Meedia vahendusel oleme saanud teada, et te olete väga vapralt võidelnud käesoleva aasta eelarvekärbete tegemisel ja saanud oma haldusalas tõsiseid saavutusi selles suhtes, et olukord saab teil olema suhteliselt hea. Mida te arvate, kas siis, kui siseminister on järgmisel aastal siin puldis ja kannab ette sama päevakorrapunkti, on need näitajad ja numbrid sama head või on paremad?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei ütleks, et mina rohkem tegelesin eelarvega kui teised ministrid. Pigem võib-olla ei saanud ma pealt vaadata, kui algas mingi vastandamine, võib-olla ka ajakirjanduse ebaprofessionaalsuse tõttu, et hakati  erinevaid gruppe üksteisele vastandama. Aga nagu te täna näete, on see ajakirjandusmüra saanud korrektse lahenduse eileõhtusel valitsuskabineti istungil.
Loomulikult, kui on rasked ajad, siis peavad kõik sellega arvestama – nii sisejulgeoleku töötajad, õpetajad, kes iganes avalikus sektoris. Selge on see, et kui võimalusi jääb vähemaks ja kuritegevuse kasvutrend võib olla suurem, on politseil, päästjatel, piirivalvel ja kogu elanikkonnal raskem. Ma ei julgeks nii väga ennustada, mida siseminister siin järgmisel aastal  räägib, aga kindlasti ei saa ta rääkida liiklussurmade arvu suurest alanemisest. Hea oleks, kui see jääks samale tasemele kui praegu, ja et kuritegevus väga ei kasvaks, et meil röövimisi ikkagi rohkem avastataks. See ettekanne ei saa minna väga detailidesse, aga justiitsminister tuleb järgmisel nädalal siia ja räägib detailsemalt kuritegevusest. Röövimisi on meil ikkagi oluliselt rohkem, võrreldes sellega, mis oli varem. Kui vanasti oli üks röövimine nädalas või kaks röövimist (kui me räägime tõsisest röövimisest), siis nüüd on neid ikkagi oluliselt rohkem. Eelmise aasta röövimiste n-ö trend ei olnud suur. Ma võin suurusjärguga eksida, aga see kasvas 20 juhtumi võrra. Kui 2007. aastal oli 948, siis 2008. aastal oli 968. Aga ohtlik trend aasta lõpus olid relva ja maskiga röövimised. Kui aastal 2007 oli neid 61, siis aastal 2008 saja ringis. Nii et loodame, et järgmisel aastal saab siseminister siin optimismi külvata, vähemalt selles olukorras, kus me praegu oleme.

Marko Pomerants, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Täna on meil Eesti Vabariigis üks suur antikangelane, härra Simm. Kui palju võib üldse olla Eesti kodanikke, kes veel võiksid oma mihklipäeva oodata? Ei saa ometi olla tegu ühe agara kodanikuga.

Ma loodan, et neid rohkem pole. Aga eks seda sai loodetud ka enne Simmi juhtumi avastamist. Paraku see nii on, et ikka aeg-ajalt kerkivad üles sellised spiooniskandaalid ja mis seal öelda, ega see meeldiv ei ole. Samas võib jälle öelda, et hea, et niigi läks, et meie inimesed esimese vihje peale koos partneritega ta ikkagi paljastasid. Mida teeb kohus, eks seda aeg näitab. Kunagi saab võib-olla sellest ka rohkem rääkida, kui neilt asjadelt on riigisaladuse kate ära võetud. Siin on meil väga palju seotud ka partneritega. Koostöö selles osas jätkub ja loodetavasti saab kõik varem või hiljem paljastatud.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Mina puudutan võib-olla piiratud probleemi, aga ta on küllaltki tõsine ja mitu korda, ka teie ja teiste ministritega selles saalis arutatud. Ma räägin praegu suurtest veokitest Narva ümbruses, mis tekitavad väga suurt probleemi ka selles valdkonnas, millest me praegu räägime. Tekib selline mulje, et omavalitsus, kõik need transiidiinfrastruktuurid ja riik omavahel vaidlevad lõpmatult ja siiamaani pole lahendust leitud. Ja tõesti, olukord on väga ohtlik, nagu oleme sellest vähemalt juba paar aastat palju rääkinud, aga mitte midagi pole selles suunas tehtud. Küsimus on õhus maa ja taeva vahel, aga tõesti, elada on küllaltki raske, elanikel Narvas pole üldiselt turvatunnet, eriti nendes piirkondades, kus need suured veokid sõidavad, ja kõige pärast, mis sellega on seotud.

Aitäh küsimuse eest! See probleem on üleval, eriti siis, kui majandusel hästi läheb. Kui majandusel väga hästi ei lähe, siis on see probleem väiksem nagu praegu. Aga vaatamata sellele on ikkagi samme astutud. Minu meelest on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil valminud isegi hanketingimused ja leitud ehitajad kolme parkla ehitamiseks nii Narva, Koidulasse kui ka Luhamaale, et Euroopa Liidust Venemaale minevad transiidiveoautod saaksid kusagile pargitud, kui piiri peal peaks probleeme tekkima.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Viimasel ajal on Koidula piiriületuspunktis Eesti Vabariigi kodanikelt passe ära korjatud. On olnud juhtumeid, kus ühel päeval on ära korjatud kuni 20 passi. Kas selline tegevus on olnud ennetuslik, on olnud seotud mingi kuriteo avastamisega või on lihtsalt toiming ja milline on selle aktsiooni tulemus?

Aitäh! Siin ei ole mingit aktsiooni. Kui inimesel on käes üks pass ja ta on Eesti kodanik ja ta on selle seaduslikult saanud, siis võib seda kahtluse korral kontrollida. Aga on olemas teatud kahtlused, et inimestel on passid topelt. On olnud juhtumeid, nagu piirivalve on täheldanud, et inimene läheb Venemaa suunas näiteks Eesti passiga ja tal pole viisat – aga ega Venemaa teda ju sel juhul sisse ei lase. Siis selgub, et tal on taskus ka veel Vene pass ehk teine pass ja tuleks selgusele saada, kes see inimene on. Kas ta on Vene kodanik või on ta see, kellest rääkis härra Pomerants, kuigi ma arvan, et see ei ole väga tõenäoline. Aga selles tuleb selgust saada. Nii et kui inimesel on pass seaduslikult saadud, kui temaga ei ole mingit probleemi, siis piirivalve kontrollib seda ja ta saab oma dokumendi tagasi. Aga kui selgub, et ta on riigiorganitele valetanud, et ta on näiteks loobunud Vene kodakondsusest ja saanud naturalisatsiooni kaudu Eesti kodakondsuse, siis selgitatakse välja, kes ta tahab olla, kas Eesti kodanik või Vene kodanik. Sünnijärgse kodanikuga on asi selge – see on Eesti kodanik.

Austatud minister! Teile on veel küsimusi. Ken-Marti Vaher, palun!

Tänan väga! Lugupeetud minister! Opositsioonipoliitikud ja erinevad äärmusaktivistid haaravad isegi mitte viimasel ajal, vaid üldiselt väga kergesti sellise sõna järele nagu politseiriik. Ka teie käest, härra minister, küsiti täna üks selline küsimus. Te olete ise politseisüsteemis pikalt töötanud. Mul on väga lihtne küsimus definitsiooni kohta, milline peaks olema üks politseiriik, et me saaksime lõpuks ühte moodi aru, millal me oleme sinna jõudnud ja millal oleme sellest veel kaugel?

Aitäh, küsija! Niikaua kui Eestis on parlament demokraatlikult valitud ja meil on muud demokraatiat tagavad institutsioonid, ei jõua me mitte kunagi politseiriigini. Kui inimeste arusaamises on aeg-ajalt mingid kõrvalekalded selle sõna suhu võtmises, siis seal on erinevad motiivid, miks seda sõna kasutatakse. Eesti on demokraatlik riik ja ei ole võimalik, et Eestist saaks politseiriik. Ma ei hakkaks selle üle diskuteerima – kes tahab näha politseiriiki, mingu Valgevenesse ja vaadaku.

Austatud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Austatud siseminister! 2006. aasta alguses tõstatas sisejulgeoleku nõukoda, mida juhtis tol ajal meie kolleeg Jaanus Rahumägi, küsimuse laiapõhjalise ja kõiki ametkondi, aga ka erasektorit hõlmava sisejulgeoleku arengukava ja süsteemi loomisest. Nõukoja liige ettevõtja Toomas Luman soovitas malli võtta meie naabri Soome juba ettevalmistatud laiapõhjalise turvalisuse tõstmise kavast, millest saigi praeguste põhisuundade loomise aluspõhi. See on näide, kui oluline on kodanike initsiatiiv ühiskonnas diskussioone algatada ja selle põhjal edasisi tegevusi rakendada. Turvalisus on ju nii lai valdkond, mis ei piirdu vaid Siseministeeriumi valitsemisala piiridega.
Täna arutame siin Riigikogu saalis 2008. aasta aruannet selle kohta, kuidas on viidud ellu Eesti turvalisuspoliitika põhisuundi aastani 2015. Meile tutvustati aruannet 29 leheküljel, see on ettekandja pikk ja põhjalik kodutöö. Süvenedes sisusse, lähevad mõtted paraku möödunud sajandisse ja Eestis siis kehtinud ühiskonnakorra juurde. Ka siis oli paberil kõik hästi ja ministrid kandsid ette järjekordseid töövõite. Kas praeguses ühiskonnas on probleemid turvalisuse valdkonnas tõesti olematud? Tõsiselt üllatab see, et ikka veel ei ole teatud poliitikutele kohale jõudnud tõsiasi, et Eesti majandus on tõsises kriisis, sest miks muidu ei ole dokumendis arvestatud tõigaga, et sotsiaalmajandusliku olukorra halvenedes kasvab ühiskonnas reeglina kuritegevus. Aruandes on välja toodud väga palju tegevusi, mis aitavad ühiskonnas kaasa turvalisuse kasvule. Paljud võimalused olemasoleva ressursi paremaks kasutamiseks on aga kõrvale jäänud. Praegu, mil ühiskond toimib kriisisituatsioonis, on turvalisuse tagamisel vaja üle vaadata ka valdkonna prioriteedid. Võtame näiteks meetme elanikkonna teavitamiseks kohtadest ja aegadest, kus ja millal on oht sattuda rünnaku ohvriks. Informeeritud ringkonnad teavad, et politseil on keelatud rääkida tegelikust olukorrast põhjendusega mitte külvata rahva hulgas hirmu. Loogika peab olema aga just vastupidine – hästi informeeritud elanikkond oskab ohte ennetada ja ise kaasa aidata ohtude vähendamisele.
Politseiasutuste analüüsipõhine tegevus on olnud edukas liiklusjärelevalve osas, millega vormis politsei tegeles enamuse oma tööajast. Omas ajas õige prioriteet. Kuid praegu, kui olukord riigis on kardinaalselt muutunud, peavad ka korrakaitsjate töö raskuspunktid muutuma. Lihtne näide: pensionide väljamaksmine pankadest ja rahaautomaatidest. Kahjuks võime kindlad olla, et eakad pensionisaajad on lähiajal kuriteoohvrite riskigrupis, kurjategijale on vanemate ühiskonnaliikmete väljateenitud pension kerge saak. Rahaautomaadi kasutamisel vilumatu inimese pangakonto tühjendamine või pensioniraha jõuga röövimine saab kurjategijate lähiaja leivanumbriks. Eilsetes TV3 uudistes kajastati ametlikult esimest registreeritud röövimisjuhtu Tallinnas, kus vanainimeselt rööviti kogu kuu pension. Varavastaste kuritegudega võitlemisel on välja toodud vaid tõhusam töö pandimajadega. Teemale on lähenetud liiga kitsalt, valdkonna raskuspunkte on rohkem. Esimese näitena tulevad meelde sagenenud kindlustuspettused ja muud kelmused, mis muutunud majandusolukorras üha enam politsei tähelepanu vajavad. Ja paraku ei ole põhjust loota, et lähiajal väheneks röövimiste arv, pigem see kasvab. Kas ja milline on plaan nende kuritegudega võitlemiseks?
Välja on toodud töötervishoiu ja tööohutusvaldkonna paranemine ettevõtluses. 2008. aastal oli hukkunuid õnneks vaid 20. Usun, et 2009. aastal on see arv veelgi väiksem, sest vaevalt, et aasta lõpuks ettevõtlust suurt enam ongi. Kui sarkasm kõrvale jätta, on selge, et see valdkond nõuab jätkuvalt tähelepanu. Noorte teadlikkuse tõstmine: 1860 lapsele on läbi viidud koolitus ohutuks reageerimiseks lõhkekehade leidmisel. Väga tubli ja vajalik tegevus. Kuid ma ei lugenud kusagilt välja, kui palju ja mis valdkonnas on noortele läbi viidud koolitusi, kuidas vältida ühiskonnas valitsevaid ohtusid kõige laiemas mõttes. Rõhutatakse vaid koostööd Kaitseliiduga siseturvalisuse tagamisel. Aga teised organisatsioonid? Näiteks pealinnas on piisavalt tugev munitsipaalpolitsei, keda kaasata turvalisuse tagamisele kõige laiemas mõttes.
Oleme suure sammu edasi astunud – turvalisuspoliitikat arutatakse Riigikogus. Esimese pääsukese lennuga ehk esimese sellise aruandega võib rahule jääda. Usun, et iga järgmine läheb üha sisukamaks ja eesmärgipõhisemaks nii oma analüüsilt kui olukorrast lähtuvate meetmete rakendamisega. Aitäh!

Tänan! Palun kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja! Mart Nutt, palun!

Austatud härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tahaksin öelda paar sõna liiklusohutuse teemal. Nimelt on meil olnud viimasel paaril aastal trend selles suunas, et karistusi liiklusrikkumiste eest suurendatakse. See on iseenesest õige, aga proportsioonid on minu hinnangul valed. Karmistatakse karistusi väikeste rikkumiste eest, suurte rikkumiste eest mitte. Ma liiklen Eesti teedel päris palju ja kui ma võrdlen Eesti olukorda näiteks Rootsi või Saksa olukorraga, siis täheldan ma seda erinevust, et Eesti politsei nagu täidaks plaani. Saksamaal ja Rootsis tegeleb politsei liiklusohutusega. Ja ohvrite hulk Eesti teedel on tunduvalt suurem kui nendes mõlemas riigis, nii Rootsis kui Saksamaal. Jah, lubatud kiiruse ületamine on kahtlemata liiklusohutuse seisukohalt suur probleem, aga ma jätaksin rahule juhid, kes sõidavad 100 kilomeetrit tunnis või isegi 105 kilomeetrit tunnis, ent karistaks väga karmilt neid, kes sõidavad 150 kilomeetrit tunnis. Ja eriti pööraksin tähelepanu neile, kes süstivad, kes lihtsalt tekitavad liiklusohtlikke olukordi nii, et nad formaalselt võib-olla ei rikugi ühtegi liikluseeskirja, aga tekitavad oma sõidustiiliga ohtlikke situatsioone. Minu üleskutse politseile on pöörata rohkem tähelepanu mitte punktide kogumisele, vaid liiklusohutuse tagamisele. Arvan, et siin on kasvuruumi kõvasti.

Aitäh! Palun kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindaja Karel Rüütli! Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Turvalisuspoliitika põhisuunad põhinevad Riigikogus heaks kiidetud dokumendil "Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused 2004". Lisaks on 10. juunil 2008 Riigikogus heaks kiidetud "Eesti turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015".
Kuidas Eesti riik suhtub inimestesse? Kuidas suudetakse inimelusid hoida ja luua turvalist elukeskkonda? Kuidas suudetakse vajaduse korral kiiresti, efektiivselt ja operatiivselt tegutseda, et inimelusid päästa ja kuritegusid tõkestada? Just see iseloomustab kõige paremini kas riigi võimekust või suutmatust ja tegematajätmisi turvalisuspoliitika valdkonnas. Meie elukeskkonna turvalisuse hindamisel ei saa jätta arvestamata, et Eesti on Euroopas kehvemate hulgas vangide ja HIV-positiivsete arvult, samuti enesetappude arvult ühe elaniku kohta. Tähelepanuta ei tohi jätta ka üldisemat sotsiaalset keskkonda: nii naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kui ka suhtumise poolest multikultuurilisusse oleme samuti Euroopa viimaste hulgas. Ebarahuldav sotsiaalne olukord ja sallimatus on kahtlemata ühiskonnas tekkivate pingete allikas ja seetõttu ei tohi neid üldiseid aspekte turvalisuspoliitika kujundamisel arvestamata jätta.
Rahvaliit tunneb muret just sallimatuse ja vägivallanähtude levimise pärast Eestis. See ei lase inimestel ennast turvaliselt tunda. Eriti taunitav on nii füüsiline kui psüühiline vägivald laste vastu ja üldse peresuhetes. Paljudel juhtudel ei jõua teave sellest õigel ajal õiguskaitseorganiteni ning niisuguse vägivalla pikaajalised tagajärjed võivad hiljem kogu ühiskonnale suureks probleemiks saada. Uue ebameeldiva tendentsina on vägivallailmingud jõudnud ka internetti ja toonud kaasa esimesed ohvrid. Õiguskaitseorganitel on vaja hakata ka internetivägivallaga seotud probleemidele tõsist tähelepanu pöörama. Meile tundub, et kasumijanus ja madalatele instinktidele panuse tegev meedia ekspluateerib aeg-ajalt ja mitte ainult Eestis üleliia ja ebaproportsionaalselt suures mahus vägivalla teemasid, balansseerides moraali ja eetika piiril. Ühiskonna vaimsele tervisele ja turvalisusele see kasuks ei tule. Meedia tõhusam enesekontroll selles valdkonnas võiks ühiskonnale tervendavalt mõjuda.
Kahtlemata etendavad ühiskonna üldise ja ka iga üksikisiku turvalisuse tagamisel tähtsat osa julgeolekupoliitika alustes fikseeritud igaühe vastutuse, kaasamise, koostöö ja ennetuse põhimõtted ning nende tasakaalustatud rakendamine. Siinjuures pean ma vajalikuks osutada mõnele probleemile, meie arvates küsitava väärtusega tendentsidele, mis vajaksid riigi turvalisuspoliitika elluviimisel ja turvalisuse tagamisega iga päev tegelevate asutuste tegevuses vähemalt läbiarutamist.
Esiteks, iga üksikisiku vastutuse rõhutamise sildi all on riigi jõustruktuurid ja õiguskaitseorganid järjest enam hakanud muutuma riigi jõuga rangelt karistatavaks käeks ka suhteliselt väikeste või juhuslike rikkumiste korral. Kui palju karistamisõigusega ametiisikud tegelikult kaaluvad rikkumiste iseloomu ja asjaolusid? Kuidas mõjutavad nende otsused ja rakendatavad meetmed turvatunnet ja turvalisust? Kõigis olukordades trahvide määramine ühtse käsulaua alusel võib anda kokkuvõttes ebasoovitava tulemuse. Näiteks kas igal juhul, kui sõiduauto tulekustuti kasutamise tähtaeg on möödunud, tuleb autoomanikku kohe karistada 3000-kroonise trahviga või on mõni muu reageerimisviis targem?
Teiseks, üksikisiku vastutuse rõhutamine eriti karistuste kohaldamise abil on siiski reageerimine juba toime pandud rikkumistele. Sellisel karistamisel võib olla küll mõningane üldine preventiivne mõju, kuid meie arvates peaksid riik ja kohalikud omavalitsused palju enam panustama ennetusele, turvalise keskkonna loomisele, mis võiks märksa suurendada inimeste kindlustunnet ja heaolu. Sotsiaalsete ja olustikuliste ennetamismeetmete kasutamine turvalisuse tagamiseks aitab vähendada kannatusi ning on odavam ja tulemuslikum kui korrarikkumiste tagajärgedega tegelemine. Ennetus peab saama alguse juba lapseeast, kodust ja koolist, siis oskab inimene juba varakult käituda nii, et tõenäosus sattuda  ohuolukordadesse on minimaalne. See peab muutuma üheks oluliseks osaks inimese käitumiskultuurist. Eriti kehtib see liikluses ja kõigis teistes kõrgendatud ohuga seotud valdkondades. Turvalise keskkonna tagamisel ei tohi ära unustada, et hädaolukorraks valmisoleku seaduse kohaselt tuleb kohalike omavalitsuste riskianalüüsid rahastada riigi kulul Siseministeeriumi kaudu. Seda raha ei ole eraldatud ning riik ei ole täitnud temale seadusega pandud kohustusi valdade ja linnade ees.
Kolmandaks, on ilmne, et korrarikkumisi ei ole võimalik ära hoida ja märgatavalt vähendada üksnes täidesaatva riigivõimu tegevusega. Turvalise elukeskkonna loomisse tuleb kaasata elanikud, kohalikud omavalitsused, era- ja ka mittetulundussektor ning teha koostööd kõigil tasanditel. Eriti tähtsaks tuleb pidada koordineerimist ja eri osapoolte kooskõlastatud tegevust. Seoses sellega tuleb märkida, et seadusandlikul tasandil on riikliku ja kohaliku omavalitsuse tasandi koostöö turvalisuse tagamisel, sealhulgas õigusrikkumiste vastu võitlemisel suhteliselt üldsõnaliselt ja ebapiisavalt reguleeritud. Omavalitsuste ja riiklike korrakaitseorganite pädevus ja funktsioonide jaotus ning korrakaitsealase töö rahastamine vajab selgeksrääkimist ja täpsemat seaduses sõnastamist. Kahjuks ei anna nendes küsimustes selgeid vastuseid ka praegu Riigikogus menetluses olev korrakaitseseaduse eelnõu.
Korrakaitsealase tegevuse efektiivsuse tõstmise seisukohalt vajaks ilmselt täpsustamist abipolitseinike staatuse ja nende pädevuse küsimused. Lihtsakoelise eitamise asemel vajaksid ilmselt analüüsimist ka munitsipaalpolitsei tegevuse senised praktilised kogemused ja kerkinud probleemid – sellest võiks olla kasu korrakaitsealase tegevuse paremal korraldamisel riiklikul tasemel. Siinjuures tahan märkida, et riigi julgeolekustruktuuridel ja õiguskaitseorganitel on oluline roll ühiskonna siseturvalisuse tagamisel. Aeg-ajalt aga tundub, et niigi vähest ressurssi on kasutatud ebaefektiivselt ega ei ole suudetud piisavalt keskenduda põhiülesannete täitmisele. Ilmselt peaksid riigi julgeoleku eest vastutavad struktuurid oma tegevuse prioriteete ja proportsioone põhjalikult analüüsima ja täpsustama.
Ja lõpetuseks: kõige lühemalt võiks öelda, et turvalisuspoliitika tähtsaim eesmärk on hoida iga inimelu. Ka Eestis oleks aeg hakata juhinduma Soomes järgitavast põhimõttest: meid on liiga vähe ja seetõttu on meie riigis iga inimelu kallis. Aitäh!

Palun kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Marek Strandbergi! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Turvalisuspoliitika sõltub ka sellest, kui suur või efektiivne on ühes või teises riigis, sealhulgas ka meie riigis, toimiv sotsiaalne võrgustik või sotsiaalne kapital – nimetame seda, kuidas tahes. See on valdkond, mida mõjutab kõige enam loomulikult selline asi nagu usaldus. Usaldust aga on väga raske pelgalt julgeolekustruktuuridega, nagu need seadusega riigis ette nähtud on, võita või tagada. Usalduse kaotus samas võib sündida väga lihtsal moel.
On täiesti selge, et kui julgeolekutegevusega üle pingutada, siis võib kaduda usaldus jõustruktuuride vastu. Seda, et on kadunud usk majanduslikku stabiilsusse, näeme me praegu üsna sagedasti. Me teame, et ettevõtete omavahelised suhted ja ettevõtete suhted klientidega on muutunud usaldusvaeseks. Selles mõttes on turvalisusküsimused finants- ja majanduskriisi kontekstis tunduvalt laiemad kui pelgalt julgeolekuasutustega seonduvad. On paratamatu, et kui finantskriis on kasvanud majanduskriisiks ja lahendust sellele nii pea näha ei ole, siis mõjutab see kriis ühiskonna ülesehituse loogika tõttu ka sotsiaalseid suhteid. Et aru saada, milline on sotsiaalsete suhete või sotsiaalse kapitali tähendus, püüdkem ette kujutada, mis juhtub siis, kui teil ei ole raha teenuste, kaupade või mille iganes eest maksta. Kujutlegem, kas teie vahetus ümbruses, teie naabrite ja muude tuttavate ringis tekib toetav või omakasupüüdlik käitumine. Seda on väga raske ennustada.
Kui koostöötase on madal – ja Eestis see kahjuks niimoodi on –, kui koostöötahet näidatakse välja vähe, siis võib arvata, et sotsiaalne kapital, ühistegevuse võimekus on väike. Tegelikult algavad paljud turvalisusprobleemid just sellest. Minu soov on, et ühiskonna turvalisust käsitletaks märksa laiemalt, eriti praegu, kui majandusprobleemid on tõsised ja võib ennustada, et aina tõsisemaks muutuvad. On tähtis, et kõikvõimalike poliitiliste ja sotsiaalsete signaalidena leviksid arusaamad sellest, et koostöö, ühine otsustamine ja tegutsemine on tegurid, mille abil ühiskonnas saaks usalduse taastada.
Just nimelt usalduse taastamine ja nendegi usalduselementide säilitamine, mis praegu tuntavalt olemas on, on Eesti turvalisuse seisukohalt kõige olulisem. Selles kontekstis on küll raske soovitada, aga soovitan siiski: ka kõikvõimalike eelarvearutelude, kõikvõimalike n-ö muutuvate poliitikate arutelude puhul on hädavajalik kaasamine – nii vastasrinna kaasamine kui erinevate ühiskonnakihtide ja -osade kaasamine. Seda  selleks, et langetatavad otsused oleksid võimalikult konsensuslikud.
Maailma kogemused näitavad, et kui kriisisituatsioonis hakata otsustama aina rohkem jõupositsioonilt ehk enamusõigusest lähtudes, mis paratamatult on demokraatia osa, siis see tegelikult süvendab konflikte. Ja mingil hetkel võib nende konfliktide ohjamine olla keerukam, kui oleks olnud nende ärahoidmine. Sedalaadi konflikte oleme näinud tekkimas Lätis, Leedus ja väga paljudes muudes riikides. Ainuke võimalus neist pääseda on neid ära hoida just enama konsensuslikkuse, suurema kaasamise kaudu. See kaasamine peab olema sisuline. Mitte ükski seadus ei ole suuteline kaasamist sõnastama sellisel moel, et saaks ka sisuliselt öelda, millal on kaasamine täide viidud. Kaasamine peab olema sisuline, tahe selleks saab tulla otsustajate poolt ja ei kusagilt mujalt. Valmidus olla kaasatud, nagu on ka siin saalis korduvalt välja öeldud, on nii võimuerakondade vastasrinnas kui ka ühiskonnas tõenäoliselt olemas.
Lühidalt öeldes oleme me jõudnud ajastusse, kus turvalisusküsimused on tunduvalt laiemad. Ebakindlus tuleviku ees on tegelikult märksa suurem, kui Eesti Pank, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium või Rahandusministeerium või kes iganes prognoosida oskavad. Nii on mõistlik lähtuda ettevaatusprintsiibist ja teha ükskõik millised edasised otsused turvalisuse ja ühiskonna koostöö huvides võimalikult vähese ebamäärasuse tingimustes.
See oleks lühidalt kõik. Lisaks juba öeldule tahan kinnitada: soov, et sellistele teemadele keskendutakse, on meil siiras. Oleme valmis igal juhul kaasa lööma, nii palju kui see ühiskonna heaolu ja turvalisust tagada aitab. Aitäh!

Tänan! Palun kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Hanno Pevkuri!

Austatud juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Kõige suurem heameel on mul selle üle, et Riigikogu üldse seda teemat arutab. Nagu minister oma sissejuhatavas sõnavõtus ütles, on tal au seista selle teemaga meie ees esimest korda. Kahtlemata tuleb tunnustada nii ministrit, ministeeriumi kui meid kõiki selle eest, et Riigikogu on hakanud arutama turvalisuspoliitika arengusuundi ja vaatab ka natuke tagasi, mis nende arengusuundade valguses tehtud on. Kui lähtuda statistikast, mis meie ees eelneva tunni või natuke pikema aja jooksul lahti rullunud on, samuti kõlanud selgitustest, siis tundub, et olukord on natuke paremaks läinud.
Aga on mõned asjad, millele ma tahan tähelepanu juhtida. Alaealiste vastu toime pandud kuritegude arv kasvas aastal 2008 võrreldes aastaga 2007 peaaegu 100%. Kindlasti võime siin rääkida ka sellest, et kuritegudest on hakatud rohkem teatama ja et see on statistilist näitajat suurendanud. Aga see ei muuda fakti, et alaealiste vastu on kas või ainult statistilistel andmetel Eesti riigis pandud toime pea poole rohkem kuritegusid.
Üks teine arv seostub samamoodi alaealistega: see on alaealiste toime pandud, eelkõige varavastaste kuritegude arv. See näitaja hõlmab ka väärtegusid ehk siis varavastaseid süütegusid ning see on 2007. aastaga võrreldes aastal 2008 muutunud üle 75%. Seegi on mõtlema panev arv ja kindlasti me peaksime analüüsima – eelkõige peab seda loomulikult ministeerium –, mis on selle taga. Me võime samamoodi öelda, et seadusrikkumistest on rohkem teatatud, samamoodi võime öelda, et neid on rohkem avastatud, aga võib-olla on selle taga ka see, et Riigikogu otsustas taaskriminaliseerida pisivargused. Vahest tuleks alaealiste puhul kasutada muidki mõjutusvahendeid, alati ei pea olema kriminaalkaristus. Ja võib-olla on mõistlik vaadata natuke ajas tagasi: kas too kriminaliseerimise otsus oli ikkagi õige või mitte?
Kui mõelda selle peale, et parlament arutab seda teemat siin täna esimest korda, siis tuleb tunnustada ka ministrite tööd, eelkõige kahe siseturvalisuse eest vastutava ministri koostööd. Need on siseminister ja justiitsminister, kes juba mitmeid aastaid on kokku leppinud prioriteetides, millised turvalisuse valdkonnad vajavad enim tähelepanu ja millistele suunatakse ka rohkem inimressurssi. Nagu ma ütlesin, on hea, et see arutelu on jõudnud siia saali.
Marek Strandberg ja Karel Rüütli rääkisid enama kaasamise vajadusest ja sellest, et rohkem on vaja ennetustööd teha. Ma olen sellega 100% nõus ja julgen seepärast siit puldist korrata, et Eesti vajab päris kiiresti uut korrakaitseseadust. Uues korrakaitseseaduses on nii ennetustööle kui kolmandate isikute kaasamisele pandud väga suurt rõhku. Ma väga loodan, et lõpevad vaidlused selle üle, kas kolmandad isikud – olgu need siis MTÜ-d, erasektoris tegutsevad ettevõtted või näiteks Kaitseliit – võivad osaleda korrakaitses ja tõhusamas preventsioonitöös, naabrivalves näiteks. Nende osalemine on igati mõistlik ja loogiline. See tuleb aga seaduslikult ära reguleerida ja kutsun teid kõiki üles menetlema korrakaitseseadust täie tõsidusega.
Lõpetuseks tahaksin aga öelda, et kuigi asjad on läinud paremaks ning koostöö parlamendi ja valitsuse vahel on muutunud heaks, saab alati paremini. Mõtleme üheskoos, kuidas on võimalik turvalisust Eestis suurendada, ja anname siit saalist omad juhised nii siseministrile kui kogu valitsusele. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Tulenevalt meie kodu- ja töökorra seadusest pärast arutelu lõppemist Riigikogu otsust vastu ei võta. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud. Ma tänan ministrit ning tänan ka kõiki küsijaid ja sõnavõtjaid!

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Hanno Pevkuri, Urmas Reinsalu ja Hannes Rummi algatatud politseiteenistuse seaduse, kaitseväeteenistuse seaduse, piirivalveteenistuse seaduse, prokuratuuriseaduse, õiguskantsleri seaduse, Riigikontrolli seaduse, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu ning Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu liikmete pensioni seaduse ning Vabariigi Presidendi ametihüve seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Hanno Pevkuri!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Seaduseelnõu 375 arutuse alustuseks tuleb öelda, et selle pika ja lohiseva nimega seaduse pealkirja on veel pikemaks ja lohisevamaks tehtud. Nimelt lisandus sellesse ka riikliku pensionikindlustuse seaduse ja avaliku teenistuse seaduse muutmine.
Mis puutub esimese ja teise lugemise vahepeal toimunud arutelusse Riigikogu õiguskomisjonis, siis selle käigus muudeti eelnõu märksa täpsemaks, põhjalikumaks ja tänu sellele kindlasti ka märksa paremaks. Muudatusettepanekutest nii palju, et neid esitas riigikaitsekomisjon ja õiguskomisjon ise tegi ka hulgaliselt ettepanekuid. Kokku sai muudatusettepanekuid 14.
Eelnõus on läbivalt muudetud eripensionile õiguse kaotamisega seotud sätete sõnastust. Peamine muudatus on see, et eelnõus olnud väljend "pension võetakse ära" asendatakse täpsema formuleeringuga "kaotab õiguse pensionile". Selline sõnastus oli läbivalt kogu tekstis peaaegu kõikides paragrahvides ning kui te eelnõu teise lugemise teksti ette võtate, siis näetegi, et suur osa teksti on alla joonitud. See tulenebki peamiselt sellest parandusest.
Täpsustati ka eripensioni äravõtmise alust ja seda, et endise teksti kohaselt oli juttu karistusseadustiku 15. või 17. peatüki teise jao süütegudest. Et vältida tulevikus arusaamatusi või vääriti tõlgendamist, asendati see tekstiga "15. peatükis või 17. peatüki teises jaos sätestatud süüteo eest". Lisati säte, millega pandi kohtule kohustus informeerida Sotsiaalkindlustusametit kümne tööpäeva jooksul alates süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest asjaolust, millega seoses kaob isikul õigus eripensionile. Siinjuures on siiski oluline märkida, et kui isik kaotab süüdimõistva kohtuotsusega seoses õiguse eripensionile, säilib tema õigus mõnele teist liiki riiklikule pensionile, näiteks riikliku pensionikindlustuse seadusest tulenevale vanaduspensionile. Täpsustati ka nii presidendi enda kui presidendi abikaasaga seonduvaid sätteid. Lisati, et presidendi abikaasa kaotab oma hüved nii juhul, kui ta mõistetakse süüdi presidendi ametisoleku ajal, kui ka pärast presidendi ametivolituste lõppemist.
Täiendusena lülitati eelnõusse avaliku teenistuse seaduse muutmine. Sellesse lisati säte, mille kohaselt asutuse juht saab võimaluse muuta avaliku teenistuja tööülesandeid juhul, kui teenistuja on karistusseadustiku 15. peatükis või 17. peatüki teises jaos nimetatud teo toimepanemises süüdistatav või kahtlustatav.
Nüüd aga hea kolleegi Väino Linde esitatud muudatusest, mis oli kõne all ka esimesel lugemisel ja mis puudutab seaduse jõustumist. Õiguskomisjonis oli pikk diskussioon selle üle, kas see seadus kehtib ka nende inimeste suhtes, kelle kohta ei ole veel süüdimõistvat kohtuotsust langetatud. Ning kas seadus peaks lähtuma teo toimepanemisest või seaduse jõustumisest? Pika arutelu tulemusena jõuti järeldusele, et kuna tegemist ei ole kriminaalõigusliku meetmega ehk lisakaristuse meetmega, vaid haldusmeetmega, siis sõnastati selgelt rakendussäte, mille kohaselt kohaldatakse seadusmuudatust isikute suhtes, kelle suhtes jõustub süüdimõistev otsus pärast käesoleva seadusmuudatuse jõustumist. See tähendab, et kõigile nendele isikutele, kes on täna kohtu all süüdistatuna 15. peatükis või 17. peatüki teises jaos nimetatud kuriteo eest ja kelle kohta tuleb süüdimõistev kohtuotsus, laieneb see seadusepügal, et eripensioni õigus kaob. Kõik muudatusettepanekud leidsid õiguskomisjoni toetust. Sellega olen ma oma ettekande lõpetanud. Aitäh!

Tänan! Teile on ka küsimusi. Mart Nutt, palun!

Austatud ettekandja! Minu küsimus on: mida eelnõu algatajad eeskätt silmas pidasid, kas pigem õiguslikku või pigem moraalset printsiipi? Ehk siis teisiti sõnastades: kas seda saab võtta karistusena selle eest, et inimene on sooritanud pahateo, või pigem tõsiasjana, et inimene ei ole seda pensioni välja teeninud?

Eelnõu algatajad lähtusid eelkõige moraalsest aspektist, kuid ka õiguslikust aspektist. Kui me üht eelnõu koostame, siis peame loomulikult jälgima, et see oleks seaduslik ja ka õiguslikult kaitstud.
Küsimus, kas muudatus on käsitatav karistusena või mitte, oli õiguskomisjonis päris pikalt arutlusel. Praeguse loogika kohaselt me ei saa käsitada riigi makstava pensioni ühel või teisel moel äravõtmist kui lisakaristust kriminaalõiguslikus mõttes.  Eripensioni äravõtmine on ju kehtestatud päris mitmes seaduses. Kõige karmima näitena võib tuua kohtute seaduse, mis näeb ette võtta kohtunikelt eripension ära, kui nad on toime pannud õigusemõistmise vastase süüteo. Ehk teisisõnu: seadusandja on ka varem näinud ette teatud ametikohtadel teatud süütegude toimepanemise eest haldusõigusliku meetme, et kui isik on käitunud riigivastaselt, siis jääb ta riigi pakutavast hüvest ilma. Eelnõu algatajate eesmärk oligi väljendada selgelt riigi seisukohta, et kui riigiteenistuses riigialamana töötav isik rikub riigi ehk omaenda tööandja vastu astudes seadust, paneb toime riigivastase teo, siis ei tohi tal olla õigust saada riigilt eriliste teenete eest – see on ju eripensioni mõte – veel pensioni. Neid erilisi teeneid sellisel juhul ei ole, kuna isik on ilmselgelt astunud riigi enda vastu.

Väino Linde, palun!

Austatud ettekandja! Küsin veidi filosoofilisemat laadi küsimuse. Kas komisjonis arutati, kui tõenäoline võib näiteks olla, et vabariigi presidendi ametipostil olev isik paneb oma ametisoleku ajal või pärast seda toime sellise kuriteo nagu oma riigi reetmine?

Kuna kõnealune seaduseelnõu hõlmab mitut seadust, siis me ei süüvinud sellesse, kes on need isikud, keda üksikud sätted ja üksikud seadused puudutavad. Me arutasime põhimõtet. Ning kui kehtib üks põhimõte riigiteenistujate ja muude riigi teenistuses olevate isikute kohta, siis see põhimõte peab olema läbiv. See kehtib Riigikogugi liikmete kohta, kes samuti peaksid lähtuma kõrgendatud kõlblusnormidest, ja politseinike ja samamoodi ka presidendi kohta. Me ei vaaginud presidendiametis olevaid või olnud isikute võimalikke seadusrikkumisi – selliste spekulatsioonidega komisjon ei tegele.

Mart Nutt, palun!

Ma tahaksin üht asja täpsustada. Sa mainisid isikut kui riigialamat. Ma arvan, et demokraatlikus riigis isik ei saa olla riigi alam, vaid riik on alati isiku suhtes alamuslik. Kas sa oled sellega nõus?

Ma olen sinuga nõus.

Hannes Rumm, palun!

Hea ettekandja! Minu küsimus lähtub Väino Linde küsimusest, kes puudutas presidendi institutsiooni ja isikut. Kuna see seadus puudutab ka varasemate Riigikogu koosseisude liikmeid, kellel on õigus eripensionile, siis anna palun ülevaade, kas komisjonis arutati, kui paljusid praeguse Riigikogu koosseisu liikmeid võiks see eelnõu puudutada.

Me põgusalt arutasime, kas Eesti riigis on kombeks panna üksikute paragrahvide muutmisele teatud seadustes nimelise seaduse nimi. Et kas see võiks olla Mart Nuti nimeline seadus. Jõudsime siiski järeldusele, et neid isikuid, kelle kohta praeguseski parlamendis see seadus kehtib, on piisavalt palju, ja muidugi ei pidanud ükski komisjoni liige põhjendatuks hakata seda seadust nimetama ühe või teise isiku nime järgi. Sellega seotud isikuid on päris palju ja ma usun, et kõigil, kes on sellega seotud, on moraalitunne piisavalt kõrge, et seadusega pahuksisse mitte minna.

Marek Strandberg, palun!

Hea ettekandja! Täpsustage, kas riigi eripensioni makstakse kõigile, kellele see määratud on, või ainult neile, kes elavad alaliselt Eestis? Kas eripensioni maksmine lõpetatakse, kui inimene lahkub Eestist ja enam siin ei ela? Ja kui mitte, siis millega see põhjendatud on?

Minu teada on praeguse seaduse kohaselt eripension seotud isikuga. Kus keegi elab, sellest eripensioni maksmine ei sõltu.

Eldar Efendijev, palun!

Austatud ettekandja! Kas komisjonis oli arutlusel, et eripension, mis oli ette nähtud politseinikele, piirivalvuritele ja ka teistele riigiteenistujatele, oli tugev stiimul. Kui nüüd eripension ära võetakse, kas ei teki probleem meie politsei ja piirivalve koosseisuga? Me teame, et need valdkonnad vajavad spetsialiste ja neid napib, on sajad vabad kohad. Inimesed ei taha eriti nendesse valdkondadesse tööle minna. Kuidas eripensioni kaotamine mõjutab seda valdkonda?

Härra Efendijev! Ma soovitan teil seaduseelnõu põhjalikult läbi lugeda. See käsitleb isikuid, kes politseiametnikuna või piirivalvurina või kaitseväeteenistuses olles või muul asjasse puutuval ametikohal panevad toime karistusseadustiku 15. peatükis või 17. peatüki teises jaoks nimetatud kuriteo. Siis kaotavad nad õiguse eripensionile. Eripension jääb alles kõigile politseinikele, kes on selle välja teeninud oma ausa teenistusega Eesti riigis ja nii, nagu seadus ette näeb. See eelnõu puudutab ainult neid, kes rikuvad seadust, kes panevad toime kuriteo Eesti riigi vastu – kas riigivastase teo või korruptsiooniakti.

Väino Linde, palun!

Austatud ettekandja! Üle-eelmisele küsimusele vastates sa väitsid, et see eelnõu võiks olla näiteks Mart Nuti nimeline seadus. Küsin sellest tulenevalt: kas nüüd võiks teha järelduse, et meie hea kolleegi suhtes on mingid vastavad kahtlused?

Täpsuse ja protokolli huvides: mina ei väitnud, et see seadus võiks olla Mart Nuti nimeline. Ma väitsin, et komisjonis oli arutluse all, kas eelnõu võiks vastuvõtmisel omandada mõne parlamendiliikme nimelise seaduse nime. Kinnitan, käsi südamel: ei minul ega ilmselt ka kellelgi teisel ole Mart Nutti põhjust kahtlustada üheski 15. peatükis või 17. peatüki teises jaos nimetatud kuriteos.

Ma tänan ettekandjat! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Alustame eelnõu 375 muudatusettepanekute läbivaatamist. Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda sisuliselt. Muudatusettepanekud nr 2 kuni 14 on esitanud juhtivkomisjon. Oleme üle vaadanud kõik selle eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekud.
Juhtivkomisjoni ettepanek on teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.
Austatud ametikaaslased, jõudu teile teie töös! Tänane istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 11.48.