Tere hommikust, lugupeetud kolleegid, ekstsellentsid! Alustame oma tänast täiskogu IV istungjärgu 11. töönädala teisipäevast istungit. Nagu tavaliselt alustame eelnõude ja arupärimiste üleandmise ja vastuvõtmisega. Vabariigi Valitsus täna eelnõusid üle ei anna, nii et, kolleegid, olge head! Esimesena saab sõna kolleeg Lembit Kaljuvee.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mul on üle anda arupärimine peaminister Andrus Ansipile. Austatud härra peaminister! 1. jaanuarist kallineb elektri hind keskmiselt 6,4 senti kilovatt-tunni eest.

Kolleegid, palun vaiksemalt!

1. märtsist tõuseb hind taas keskmiselt üle 2 sendi. Vaatamata viimastel aastatel kehtima hakanud elektriaktsiisile ja tõusnud elektrihindadele, on Eesti Energial tekkinud järjest rohkem probleeme oma ülesannete täitmisega. Selle aasta 23. novembri õhtul oli elektrita 34 000, 24. novembril 30 000 ja 25. novembril 15 000 majapidamist. 1. detsembril jäi Tallinnas Mustamäel elektrita üle 6000 majapidamise ning 4. detsembril jäi Koplis 500 majapidamist elektrita. 7. detsembril jäi suurem osa Valga linnast elektrita ja seetõttu ka veeta. Väidetavalt on Eesti Energia viimasel ajal suunanud suurel hulgal ressursse elektritootmise arendamise asemel jaotusvõrgu arendamiseks, et tagada varustuskindlus. Kahjuks tekitavad juba 20 meetrit sekundis puhuvad tuuled suuri probleeme ja samuti esineb viimasel ajal tihedamini rikkeid kaablivõrgus. Milles on asi? Meil on  peaminister Andrus Ansipile neli konkreetset küsimust seoses elektrienergiaga varustamise kindlusega. Aitäh!

Aitäh! Kolleegid! Kui teil rohkem kõnesoove ei ole, siis olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise ning vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele võetakse see arupärimine menetlusse.
Head kolleegid! Mul on edasi anda ka mõned teated. Nimelt on juhatus edastanud viie Riigikogu liikme arupärimise keskkonnaminister Jaanus Tamkivile, viie Riigikogu liikme arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile ning viie Riigikogu liikme arupärimise rahandusminister Ivari Padarile.
Head kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Hetkel registreerus kohalolijaks 82 Riigikogu liiget, puudub 19.
Head kolleegid! Läheme oma tänase päevakorra juurde.

Esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud ohvriabi seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kui fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi, siis praegu on selleks võimalus. Esimesena saab Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel sõna kolleeg Marika Tuus. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõike, mis selle eelnõuga muudetakse inimeste jaoks halvemaks, ei võimalda aeg käsitleda. See on üks segapudru eelnõu, kus sotsiaalkomisjon pidi tegelema peale meie traditsiooniliste seaduste, nagu riiklike peretoetuste seadus, ravimiseadus, töötervishoiu ja tööohutuse seadus, puhkuseseadus, töö- ja puhkeaja seadus, ohvriabi seadus jne, ka veel notari tasu seaduse, riigilõivuseaduse, notariaadiseaduse ja veel paljude teiste seadustega, mis ei ole meie valdkond. Tähendab, meie tegeleme notariaalseadustega, meil käib protestimas Notarite Koda, ning õiguskomisjon võõrustab ametiühinguid ja tegeleb töölepingu seadusega, ikka põhimõttel, et kits kärneriks, et asi võimalikult segane oleks ja et tõde ei selgukski. Veel pärast seda, kui eelnõu oli lukku löödud ja eelmise nädala neljapäevaks ka kolmas lugemine nädalakavas välja kuulutatud, võeti see päevakorrast välja. Rahvale on teada ja teatatud otsepostiga, et alates veebruarist enam pensione ja toetusi postkontorist välja võtta ei saa ja et üks võimalus on raha üle kanda teise isiku arveldusarvele või juriidilise isiku arvele. Inimesi on ka hoiatatud, et kaaluge ikkagi põhjalikult ja paluge pangas, just nimelt pangas, endale selgitada sellega kaasnevaid tagajärgi. No küll pangas juba selgeks tehakse, kuhu see raha panna! Siis leidsid koalitsioonisaadikud, et teise isiku mõistes võiks selle raha kanda ka kohaliku omavalitsuse arvele ja et valla- ja linnasekretär võiks hakata teiste inimeste arvele kantud raha vastuvõtmise volikirju tõestama. Kujutame ette, mis olukord tekib siis Tallinnas. Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit tulid sotsiaalkomisjoni vastuseid nõudma, öeldes, et muudatused on Riigikogus otsustatud ilma konsulteerimata ja kooskõlastamata üleriigiliste omavalitsusliitudega ja et menetluses pole arvestatud Euroopa kohaliku omavalitsuse hartat ega ka Eesti põhiseadust. Puudu on kõik korralduslikud ja rakendusaktid, küsimus on läbi mõtlemata. Kui näiteks inimene ei ela antud aadressil või haiglas, mida iganes siis teha, kuhu see raha panna? Kui raha läheb teise isiku arvele, kuidas siis näiteks hooldekodus oma raha teise inimese käest kätte saada? Sularaha väljavõtmine ja toomine nõuab teenustasu, omavalitsustelt raha, transporti, inimesi, kassaruumi olemasolu, ametnikud tuleb välja õpetada. Ja kõik see tuleks kiirkorras joonde ajada veel selle aastanumbri sees. Omavalitsuste eelarved on paljuski juba vastu võetud. Siin tekib näiteks vene vanurite keeleprobleem. Kui kanda raha näiteks teise inimese, Peetri arvele ja Peeter homme sureb, siis ongi see raha võõraste pärijate oma. Ja kuidas vallasekretär seda kõike vaimse puude puhul  tõestab? Öeldi, et juba praegu on tekkinud mitmeid Liis Haaveleid ja teisi aferiste, kes seda seadusauku hakkavad enda kasuks ära kasutama. Kõik see läheb omavalitsustele lõppkokkuvõttes maksma rohkem kui Eesti Posti võetav 60 krooni. Nii et lihtsam oleks 60 krooni kohe Eesti Postile üle kanda ja kogu see tringel-trangel jääks ära. Kuna näiteks pensionide puhul on tõesti tegemist riikliku pensionikindlustuse seadusega, peaks pensioni maksmine jääma ikkagi riigi kohustuseks. Suuremates linnades pöörduvad inimesed notariaalselt tõestatud avalduste vormistamiseks kindlasti notari poole. Sotsiaalkomisjoni muudatusega määrati selle tehingu hinnaks 10 krooni. See 10 krooni ajas muidugi Notarite Koja marru.  Koja esindaja selgitas komisjonis selle töö mahukust, mida tahetakse lähinädalatel teha, alates inimeste teo- ja otsustusvõime kontrollimisest kuni õiguslike tagajärgede selgitamiseni, vormistamiseni ja arhiveerimiseni välja, ja ütles, et see tehing maksab umbes 200–300 krooni. Kui öeldi, et jääb 10 krooni, siis notarid ütlesid, et neil on õigus nõuda tehingu väärtusele vastavat summat, ja see summa oleks muidugi hoopiski suurem. Nii võeti palju vaheaegu ja see küsimus otsustati päevakorrast välja võtta, kuna ka kumbagi ministrit ei olnud kohal. Kui teile öeldakse, et paljudele, nendele, kellel on liikumistakistus, viiakse pension ikkagi tasuta koju kätte,  siis neid inimesi on 10 000, mitte enam, nii ütles meile Sotsiaalministeeriumi esindaja. Kuulge, ka need, kel pole vaimupuuet ja kes ei ole seniilsed, ei saa aru, mida nad tegema peavad, kuhu minema peavad! Ei ole ju pangakontoreid, pangaautomaate, sealt ei osatagi raha välja võtta ja pangabussid käivad maakonnas võib-olla ühes kohas, väga harvadel juhtudel ka kahes kohas. Pealegi saavad paljud inimesed küll koduseinte vahel hakkama, aga väljas enam ei käi ja nad ei ole määratlenud ennast ka liikumispuudega inimesteks. Mida nemad siis teevad? Muide, tänase seisuga võidaks riik kogu selle kojukande ärajätmisega 30–32 miljonit. Millega me tegeleme? Kui palju on sotsiaalkomisjon selle teemaga tegelnud ja istungeid pidanud!
Kuid pisut varem ehmatas komisjon veel ühe üllatuse peale. Alles poolteist kuud tagasi saatis Sotsiaalministeerium Eesti Hambaarstide Liidu päringule vastuse, et 300-kroonine hambaravihüvitis jääb kindlasti alles. Vaid tunnike-paar enne sotsiaalkomisjoni istungi algust saime ootamatult parandusettepaneku, et valitsus kavatseb loobuda tööealiste inimeste hambaravitoetusest. Ikka sealt, kust midagi võtta ei ole, võetakse see vähenegi ära. See õnnetu 300 krooni, mis maarahval kulus bussisõitudeks Tallinna ja Tartu vahel, tõmmatakse ka maha ja nii hoitakse kokku 80 miljonit, millest osa läheb kunstlikuks viljastamiseks. Nii-öelda oravad vahetasid hambaraha oma valimislubaduse, kunstliku viljastamise ja doktor Sõritsa erafirma toetamise vastu. Elagu hambutu Eesti rahvas!
Tuletan enne hääletust meelde, et see on see eelnõu, mis koorib ära 450-kroonise ranitsatoetuse, mida riik on aastaid kooliaasta alguseks andnud. Selle eelnõuga sööb valitsus oma sõnu ja võtab ära ka selle aasta alguses kehtima hakanud isapuhkuse kompenseerimise, niisamuti lõpetatakse lapsehooldustasu maksmine vanemahüvitist saavale vanemale ja lausa ohtralt tõstetakse riigilõive Ravimiameti ja Tervishoiuameti toimingutele, kokku planeeritakse sealt saada 4,33 miljonit. See raha võetakse loomulikult meie kõigi taskust.
Keskerakonna fraktsioon sellist lastelt, peredelt, haigetelt ja vanuritelt ärakraapimise ja kaudseid makse suurendavat eelnõu toetada ei saa ja me hääletame selle vastu. Aitäh!

Aitäh! Kui kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole, siis ma sulgen läbirääkimised ja läheme eelnõu lõpphääletuse juurde. Alustame eelnõu lõpphääletuse ettevalmistamist.
Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud ohvriabi seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 349. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 54 Riigikogu liiget, vastu oli 28, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on ülevaade Vabariigi Valitsuse tegevusest Euroopa Liidu poliitika teostamisel. Ettekandeks on tulnud Riigikogusse peaminister Andrus Ansip. Kuid enne, kui me asume tema ettekannet kuulama, tutvustan lühidalt selle menetluse protseduuri. Kõigepealt on peaministrile antud ettekandeks aega kuni 30 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse ning seejärel on võimalik fraktsioonide esindajatel avada läbirääkimised.
Head kolleegid! Kutsun kõnetooli peaminister Andrus Ansipi.

Austatud proua juhataja! Austatud Riigikogu! Ekstsellentsid! Ma tänan Riigikogu võimaluse eest anda ülevaade valitsuse Euroopa Liidu poliitikast!
Lubage mul kõigepealt teha väike kõrvalepõige meie lähiajalukku. Detsembri keskpaik 17 aastat tagasi oli täis sündmusi, mis väärivad esiletõstmist ka tänase kõne kontekstis. Eilse päevaga 17 aastat tagasi seostub ajalooline otsus saata laiali riik, mis küüniliselt kasutas oma nimes vaba tahet sümboliseerivat sõna "liit". Nii leidis oma lõpu režiim, mille loomine oli üks 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Vaid päev hiljem leppisid 12 vaba riiki Maastrichtis kokku lepingus, millega uuendati ühtse Euroopa arhitektuuri. Euroopa Liidu sünniaktil on Eesti jaoks eriline tähendus, sest samal ajal tervitas vastloodud liit Eesti riigi iseseisvuse taastamist.
Daamid ja härrad! Eesti liikmesus ei ole lihtsalt ajalooliste võimaluste ärakasutamine, õigel ajal õiges kohas olemine. See ei ole ka pelgalt rahvusliku mõjuvõimu või kasu suurendamiseks ette võetud samm. Meie lõimumine on 90 aastat tagasi vabariigi loomisel tehtud valikute enesestmõistetav areng. Miks? Sest need väärtused, millele loodi Eesti Vabariik, on väärtused, millel põhineb meie ühistöö Euroopas. Millised need väärtused on? Arusaam, et ühiskonnaelu korraldamise aluseks on isikute vaba tahe ning kokkulepitud reeglite austamine kõigi, aga eelkõige nende poolt, kelle käes on meelevald teiste üle. Et eriarvamusi tuleb lahendada esmajoones läbirääkimiste ja ühisosa otsimise teel, mitte jõudu kasutades või sellega ähvardades. Veendumus, et õigus ja võim ei ole sünonüümid. Meie soov on, et nii isikute kui riikide omavaheline suhtlus põhineks just neil väärtustel. Kõige tõhusam viis seda tagada on seista hea selle eest, et Euroopa Liit oleks tugev.
Me oleme tugevad, kui meie koostöö põhineb solidaarsusel. Muu hulgas tähendab see ka kõikide liikmesriikide tahet leida alati ühisosa. See ei tähenda, et meil ei oleks eriarvamusi. Kuid see, et riikidel on erinevad lähtekohad, ei tähenda, et ühist seisukohta leida ei oleks võimalik või et leiduks osapooli, kes seda ei soovikski. Tulised vaidlused ei näita Euroopa Liidu nõrkust. Vastupidi, arutelud on heade otsuste taimelava, ainult nii saame olla kindlad, et oleme kõik läbi mõelnud. Meie koostöös on igal osalisel oma hääl, kuid hääletamine toimub väga harva. Tahe lahendada eriarvamusi konsensuse teel teebki meie liidu unikaalseks ning tagab selle edukuse. Seetõttu ei ole ma kunagi nõustunud nendega, kes niipea, kui neile hakkab tunduma, et ühe või teise küsimuse arutelu ei kulge Eestile soodsas suunas, on kohe kutsunud valitsust üles kasutama vetoõigust. Vetoõigus on meil tõepoolest olemas, kuid sellega ei tohi vehkida kitsaste erihuvide pinnalt. Euroopa edasiliikumisele piduri pealetõmbamine oleks õigustatud vaid juhul, kui sellega saab vältida kukkumist kuristikku, sattumist olukorda, mis ohustaks eespool toodud väärtuste püsimist või meie eksistentsiaalseid rahvuslikke huvisid. Koostöö blokeerimine ei ole edukas ega mõistlik strateegia ühegi üksiku partneri eesmärkide saavutamiseks ega ka meie ühiste eesmärkideni jõudmiseks. Koostöö blokeerija saavutab pikemas perspektiivis vaid selle, et teistel kaob huvi temaga koostööd teha. Küsimuste pidev vetostamine näitab samuti oma suutmatust leida lahendusi. See ei tähenda, et riigid ei peaks olema kriitilised või vaikima küsimustes, mis on enamikule ebapopulaarsed. Suur eurooplane Voltaire on elegantselt sõnastanud põhimõtte, mille järgimine on äärmiselt oluline ka liidu tegevuses: isegi kui me ei ole mõne partneri seisukohaga nõus, peaksime kõik olema valmis kaitsma tema õigust oma seisukohta esitada. Euroopas ei toimita üksi ning kedagi ka ei jäeta üksi. Me peame tajuma, et vaid üksi tegutsemine võib tekitada petliku mulje, et ühistööd polegi vaja. Koostöö halvamise või sellest pidevalt möödaminemisega me nõrgestaksime partnerluse tõhusat toimimist ja looksime eksliku arusaama meie liidu killustatusest. Poleks koostööd, poleks ka Euroopa Liitu.
Lugupeetud Riigikogu! Meie koostöö formaat sarnaneb seega pigem Filharmoonia Kammerkoori kui soleerivate tähtede võistulaulmisega. Kuigi kooris on lauljaid palju, on iga hääl oluline. Ei ole võimalik tõsta ühte riiki esile teiste arvel, loetledes kellegi arvukaid või vähemarvukaid initsiatiive. Ma ei usu ka, et meie edulugu põhineks vaid ühe partneri individuaalsel innukusel. See ei tähenda, et hea algatus ei oleks väärtuslik. Ma olen kindel, et nii nagu iga teise liikmesriigi, on ka Eesti liitumine tugevdanud neid väärtusi, mida ma kõne alguses esile tõstsin. Eesti jalajälg ei ole suur, kuid see on olemas ja vajalik. Eesti on kindlasti andnud jõudu neile, kes on propageerinud liberaalset turukorraldust, toonud liidu naabruspoliitikas suuremat tähelepanu idapartnerlusele.
Oleme viinud meie enda läbiproovitud, toimivad kodused e-lahendused Euroopa Liidu tasandile ja selle kaudu aidanud muuta paljude Euroopa Liidu kaaskodanike elu mugavamaks. Just eelmisel nädalal tutvustasime koos Portugaliga Euroopa Liidu Nõukogus lahendust, mille abil on  Eesti ja Portugali elanikel võimalik teineteise riikides luua ettevõte ilma oma kodukohast lahkumata, kasutades e-lahendusi ning digitaalset isikutuvastust. Oleme ühepoolselt avanud oma ettevõtjaportaali ka Belgia, Leedu ning Soome kodanikele. Olen kindel, et üsna pea saab sellest tavapärane ettevõtete ülepiirilise loomise meetod kogu Euroopas, kõikides liikmesriikides.
Liikmesus ei ole Eesti jaoks kindlasti küsimus kasude-kahjude vahekorrast. Liikmesus on asjade loomulik olek, nii nagu Eesti elanike õigus kasutada Euroopa Liidu elanikena enneolematuid võimalusi ja vabadusi. Selle nädala lõpus on meil muu hulgas meeldiv võimalus tervitada osa nende vabaduste laienemist Šveitsi kodanikele, kui nende riik liitub Schengeni viisaruumiga. Kindlasti on see ilusa hooaja alguse uudis ka kõigile Eesti mäesuusatamise sõpradele.
Kuid avatusest ja vabadusest on kõige suuremat tulu saanud Eesti majandus. 60% Eesti töötleva tööstuse ekspordist toodavad Eestis tegutsevad teiste riikide ettevõtted. See on oluline osa Eestile ühest kõige olulisemast majandussektorist. Seal toodetakse suurem osa meie lisaväärtusest ning see pakub tööd tuhandetele kõrgelt kvalifitseeritud töötajatele. Need ettevõtted ei oleks Eestis, kui me ei kuuluks Euroopa Liitu. Eesti on edukas suuresti tänu meie partnerlusele Euroopas. Tasuks mõelda sellele, millises seisus oleks Eesti täna juhul, kui me ei oleks Euroopa Liidu liikmed. On ilmselge, et sellisel juhul oleks Eesti julgeolek hapram, majanduslangus sügavam ning kodanike toimetuleku kirjeldamiseks oleks kohatu kasutada sõna "heaolu". Kõikidel liitu mittekuuluvatel Euroopa riikidel, olgu nad Eestist jõukamad, nagu Island, või vaesemad, nagu Moldova, on praegu raskem kui liitu kuuluvatel riikidel.
Seega väärtustagem enda kuulumist Euroopasse ja kandkem ka sellega kaasnevat vastutust. Euroopa Parlamendi valimised on kuue kuu pärast. Kutsun kõiki kodanikke sellest innukalt osa võtma. Valimised annavad inimestele vahetu võimaluse mõjutada Euroopa ühist suunda ja tempot. Loodan siinkohal, et kodanikud mäletavad veel neid poliitikuid, kes enne liitumist ennustasid Eestile Euroopas hävingut ning kiiret hääbumist, või neid, kes proovisid demoniseerida meie võimalikku partnerlust, tõmmates kohatuid paralleele Eestit okupeerinud režiimi nimega, või neid, kes lihtsalt hämasid ega julgenud otsustada.
Austatud Riigikogu! Ekstsellentsid! Valitsuse Euroopa Liidu poliitika tulem on ennekõike õiguskord, mida me Euroopas oma partneritega kujundame. Suuremas osas reguleerib see õiguskord valdkondi, millel on sügav puutumus sisepoliitiliste valikutega. Ma ei taha sellega väita, et Eesti olulisematel välispoliitilistel eesmärkidel ei ole midagi pistmist meie Euroopa Liidu poliitikaga. Kindlasti on. Kuid ma jätan selle osa kajastamise välisministri ülesandeks, kui ta tuleb teie ette, et Vabariigi Valitsuse nimel anda ülevaade Eesti välispoliitikast. Täna räägime ennekõike meie, Euroopa sisemistest valikutest.
Daamid ja härrad! Lähiaastatel seisab meie ees kaks suurt ülesannet. Esiteks, majanduse uuele kasvule kaasaaitamine ja Euroopa pikaajalise konkurentsivõime tagamine. Teiseks, läbimurre rahvusvahelistel kliimaläbirääkimistel ning selle mündi teine külg – Euroopa ühtse energiaturu loomine.
Kõigepealt majandus- ja finantskriisiga toimetulekust. Rahvusvaheline finantsturgude kriis on ilmekalt tõestanud ühise rahapoliitika vajalikkust Euroopas. Euro on asendamatu turu stabiilsuse tagaja ja pikaajalise majanduskasvu garant. Seega on oluline, et me jätkaksime rahaliidu laiendamisega Euroopa Liidus. Euro kasutuselevõtt Eestis on lähiaastatel valitsuse prioriteet number üks.
Majandussurutisega käivad käsikäes nõudmised kaitsta turgu, soovid riigi suuremast sekkumisest, et toetada n-ö olulisi sektoreid. Selles ei ole midagi uut, kuid need oleksid valed lahendused. Euroopa ja Eesti edu põhineb avatud, võrdsetel konkurentsireeglitel põhineva majandusruumi loomisel. Meie edulugu on liberaalse turupoliitika edulugu. Avatusega kaasaskäiv vastastikune majanduslik seotus leevendab majanduslanguse mõju ning loob võimalused uueks kasvuks. Seega peame ühelt poolt laiendama ja süvendama siseturu vabadusi, sealhulgas liikuma edasi ühise põllumajanduspoliitika reformiga. Samuti muutma ühiseelarvet selliselt, et see toetaks senisest enam majanduse konkurentsivõime kasvu aluseks olevat innovatsiooni ning arendustegevust. Teiselt poolt tuleb jõuliselt seista katsete vastu ehitada barjääre rahvusvahelises kaubanduses. Ma loodan, et Doha läbirääkimisvoorus õnnestub saavutada läbimurre veel sellel kuul. Kuid ka läbikukkumine ei saa olla ettekäändeks maailmamajanduse liberaliseerimise püüete tagasikeeramiseks.
Sellega seoses tahaksin rõhutada transatlantiliste majandussuhete olulisust. Euroopa Liidu ja USA kahepoolne kaubandus on maailma suurim. See teeb meist mõlemast olulise jõu maailma kaubandussüsteemis. Ootan Euroopa Komisjonilt ja tulevastelt eesistujatelt konkreetseid samme USA ja Euroopa Liidu vahelise vabakaubanduse arendamisel. Avatud majandusruumi hoidmine ja arendamine ei tähenda, et turureeglid ei vajaks kriitilist ülevaatust ja kohatist karmistamist. Kuid reegleid vorpides ei tohi halvata turu eneseregulatsiooni võimet. Eesti seisab selle eest, et reeglid oleksid mõistlikud, ei kängitseks turgu ega looks keskkonda, milles turuosalised ei tunnetaks oma vastutust.
Lubage mul nüüd tulla kliima- ja energiapoliitika juurde. Järgmisel aastal umbes samal ajal tahame Kopenhaagenis jõuda uuele rahvusvahelisele kokkuleppele kliimaküsimustes. See kokkulepe on möödapääsmatu ja vajalik. Eesti soov on, et nendel läbirääkimistel osaleks Euroopa Liit ühtsena, et me kõneleks ühel häälel. Selle eelduseks on meie sisemine kokkulepe nendel teemadel. Eesti toetab kliimapaketti ning ma usun, et selle nädala lõpuks jõuame ka kokkuleppele. See ei ole kemplemine selle üle, kes saab rohkem kvooti, kes tohib rohkem, kes vähem süsinikku õhku paisata. On põhimõtteline valik, kas Euroopa tahab liikuda keskkonnasõbralikuma majandusmudeli suunas või mitte ning kas me tahame seeläbi vähendada oma energiasõltuvust kolmandatest riikidest. Pakett motiveerib liikmesriike energiat säästma ning energiaallikaid mitmekesistama. Loomulikult on sellel oma hind ning lühiajalises perspektiivis tähendab see ilmselt hinnatõusu ka tarbijatele. Pikemas perspektiivis oleksid kulud aga veelgi suuremad ning olukord ebakindlam, kui me täna neid samme ei astuks. Kliimapakett, eriti selle taastuvenergia osa, on tihedalt seotud Euroopa ühtse energiasiseturu loomisega. Vaba turu loomine Euroopas algas tänaseni olulisest energiaallikast söest ning väga energiamahukast terasesektorist 56 aastat tagasi. On sümboolne, et nüüd oleme lõpuks jõudnud ühtse energiaturu loomiseni, mis tagaks tarbijatele pikaajalise varustuskindluse ning taskukohase hinna võimalikult keskkonnasäästlikul moel. Turu toimimiseks on vaja turuplatsi ja reegleid. Üleeuroopaline energiaturuplats tähendab eelkõige ühendusi, elektriliine ning gaasiterminale ja torusid. Täna on Eesti energiaturg suures osas ülejäänud Euroopast isoleeritud. Sestap on mul väga hea meel, et oleme koos komisjoniga välja töötamas Läänemere ühenduste kava, mis peaks tegema lõpu meie elektrituru eraldatusele ja liitma Eesti elektrituru Lääne-Euroopa sagedusalaga. Uutes turureeglites oleme tänaseks sisuliselt kokku leppinud, nüüd tuleb need ka rakendada, ühtlustades seni eksisteerivad erandid ja kaotades tõkked. Siinkohal meenutan eelmisel kuul Tartus Eesti, Läti ja Leedu peaministrite kohtumisel Eesti initsiatiivil tehtud otsust ühineda aastaks 2013 Põhjamaade elektrituruga, alustades selleks vajalikke ettevalmistusi juba praegu.
Austatud Riigikogu! Teie poolt ratifitseeritud Lissaboni leping ei ole veel jõustunud, kuid Euroopa koostöö toimib ning areneb üha jõudsamas tempos. Euroopa Liit töötab ning Euroopa muutub järjest sidusamaks. Ma sooviksin siinkohal tänada meie tänast eesistujariiki Prantsusmaad. President Sarkozy on olnud sunnitud tegelema väga paljude erakorraliste teemadega ja on saanud sellega suurepäraselt hakkama. See näitab, et Euroopa Liit töötab nii tava- kui ka kriisioludes. Kriisid võivad aga olla globaalsed ja Euroopa Liidu sisesed. Ka viimastega on saadud hakkama. Meie liit on tugev ning hästi hoitud eesistumiste teatepulk antakse üle kindlatesse kätesse. Soovin siinkohal etteruttavalt Tšehhi Vabariigile jõudu!
Daamid ja härrad! Tänase kõne märksõnad olid Euroopa ühtsus ja solidaarsus. Kaitskem neid, arendades institutsioone, mis neid kannavad. Jätkakem Euroopa ehitamist nii majanduse kui poliitilise liidu mõttes. Süvendagem ja laiendagem meie koostöö aluseks olevaid vabadusi, viies muu hulgas lõpule ühtse energiasiseturu loomise. Siis oleme edukad nii koos kui eraldiseisvalt. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu peaministrile sisuka ettekande eest! Läheme edasi küsimuste juurde. Esimesena saab kolleegidest sõna Enn Eesmaa.

Suur aitäh! Austatud peaminister! Ka mina tänan selle kõne eest, mida ma küll sisulisest aspektist peaksin rohkem ehk mõtiskluselaadseks seisukohtade esitamiseks ja vähem ülevaateks Vabariigi Valitsuse tegevusest Euroopa Liidu poliitika teostamisel. Aga võib-olla saame küsimustega minna n-ö sisule lähemale. Millise hinnangu, härra peaminister, annate Eesti senisele võimekusele Euroopa Liidu struktuurifondide toetuste taotlemisel ja kasutamisel? Kas meie sellekohane koostöö Euroopa Komisjoniga on olnud küllaldane?

Aitäh! Ei ole olnud küllaldane. Senine Euroopa Liidu vahendite kasutamine, mis puudutab perioodi 2004–2006, on olnud väga hea. Me oleme suutnud vahendeid eesmärgipäraselt ära kasutada peaaegu 100%. Uue perioodi vahendite rakendamine on vaevaline ja vaevaline mitte ainult Eesti jaoks, vaid ka teiste riikide jaoks. Võib-olla on meil mõtet diskuteerida selle üle, kas me peame kulutama vahendid ära 100%, nii et oleks täielikult välistatud nende vahendite tagasimaksmine. Kui me püüame vahendeid kasutada ülima täpsusega, järgides Euroopa Liidu regulatsioone, siis võtab see kindlasti rohkem aega ja vahendite rakendamiseks tegelikus elus jääb seetõttu vähem aega, kuna aeg kulub ära ettevalmistustöödele ja kooskõlastustele. Senini on olnud nii, et me praktiliselt pole pidanud mingeid vahendeid tagasi maksma. Teised riigid ei tee nii põhjalikku eeltööd, vähemalt mitte kõik nendest, ja seal on tagasimaksmise protsent märksa suurem, kuid vahendite kasutamine võib seeläbi olla kiirem. Praegu me ei saa öelda, et Eesti oleks uue perioodi vahendite kasutamisel esirinnas või sabassörkija. Õigupoolest ei ole suutnud ükski riik neid vahendeid olulisel määral ehk siis üle 1% kasutada.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Toomas Varek.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Aitäh selle ettekande eest! Ka minu küsimus puudutab struktuurifondide raha kasutamist. Täna oleme majanduses sellises olukorras, kus iga lisakroon väljastpoolt on meile väga teretulnud. Kui tihti Vabariigi Valitsus struktuurifondide raha kasutamist arutab ja kas olete ka seda arutanud, kas omavalitsused on siin ikkagi võimelised omapoolset finantseerimist katma?

Aitäh! Arutame valitsuses struktuurifondide vahendite kasutamist õige tihti, täpsemalt öeldes kord kuus. Ja kohalikud omavalitsused on võimelised Euroopa Liidu vahendeid kasutama. Kaasfinantseerimise vahendid on tüüpiliselt kohalikel omavalitsustel olemas. Kaasfinantseerimine ei ole see põhjus, miks neid vahendeid on nii vähe kasutatud, nagu neid praegu on kasutatud. Põhjused on enamasti organisatsioonilist laadi ehk siis eelprojektid, kooskõlastamised, kooskõlastamised Brüsselis, hanked jne – need kõik võtavad küllalt palju aega.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Andres Herkel.

Aitäh! Austatud peaminister! Oma ettekandes te peatusite hästi põgusalt ka Euroopa Parlamendi valimistel. Mul tekkis sellega seoses küsimus: mis te arvate, mis toob Euroopa Liidu Eesti inimesele lähemale, kas valimine suletud nimekirjade alusel, nagu see praeguses seaduses on, ja ma saan aru, et see on ka teie või vähemalt teie erakonna seisukoht, või avatud nimekirjad, mida küsitluste järgi inimesed ise ülekaalukalt toetavad?

Aitäh! Kasutatakse nii ühte kui teist meetodit. Olgu see austatud Riigikogu otsustada, missugune see viis saab Eestis olema. Minu jaoks ei ole olulist vahet, kumba kasutada.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Rein Ratas.

Tänan, proua juhataja! Austatud härra peaminister! Seoses nõukogu direktiiviga, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ vähendatud käibemaksumäärade osas, on meie valitsuse seisukoht mitte toetada vähendatud käibemaksumäära kui majanduspoliitilist meedet. Võimalik, et Eesti valitsus koos mõne kamraadiga käivad õiget sammu ja ülejäänud eurorügement, vanakesed eelkõige, vale sammu. Kuidas hindate vähendatud käibemaksumäära kui sotsiaalpoliitilist meedet? Olen rääkinud.

Aitäh! Aus vastus on, et ei hinda. Ma võin ka öelda, et Euroopa Liidus on vähem neid riike, kus käibemaksumäärasid kasutatakse sotsiaalpoliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Eesti on teatavasti valinud lihtsa, ühetaolise, läbipaistva maksusüsteemi, kus erandeid on väga vähe. See süsteem, tuleb tunnistada, on Eestis olnud väga efektiivne. On olemas selliseid riike, näiteks võiks tuua Ühendkuningriigi, kus käibemaksumäärade erinevuste kaudu tehakse sotsiaalpoliitilisi otsuseid. See on hoopis teine maksusüsteem ja ei ole võimalik võtta meile võõrast maksusüsteemist mingeid komponente ning istutada neid Eesti tegelikkusesse. Seega peaksin otstarbekaks jätkata Eestis seni edukalt toiminud maksusüsteemiga ka tulevikus, me ei peaks hakkama looma suuri maksuerinevusi, mis lõppkokkuvõttes muudaksid meie maksusüsteemi ebaefektiivseks.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Kalle Laanet.

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Kõigepealt tänud ettekande eest! Oma ettekandes tõite välja, et 12. detsembril  ühineb Šveits kõigi eelduste kohaselt Schengeni õigusruumiga ja see loob meie suusahuvilistele uued võimalused, kindlasti elavdab see teistpidi ka Šveitsi majandust. Minu küsimus on selline. Eesti on olnud napilt aasta Schengeni õigusruumi täieõiguslik liige. Kas ja kuidas on see mõjutanud sellist majandusvaldkonda nagu turism Eestimaal?

Aitäh! Schengeni viisaruumi laienemine on mõjutanud positiivselt turismi Eestis ehk kolmandatest riikidest Eestisse saabunud turistide arv on hüppeliselt kasvanud. Ma pean kolmandate riikide all põhimõtteliselt silmas Venemaad, sest suuremas osas need kolmandad riigid tähendavadki Eesti jaoks Venemaad. Viimase aasta jooksul on Venemaalt Eestisse tulnud turistide arv hüppeliselt kasvanud ja kindlasti on see kõige otsesemalt seotud Schengeni viisaruumi laienemisega. Inimestel, ma mõtlen Venemaa kodanikke, kellel on Schengeni viisa selleks, et külastada mõnd teist Schengeni viisaruumiga liitunud riiki, on väga lihtne kasutada sedasama viisat ka Eesti külastamiseks ja seda võimalust on Venemaa kodanikud väga rohkelt kasutanud.

 Küsimuseks saab sõna kolleeg Kadri Simson.

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Tutvustades Vabariigi Valitsuse tegevust Euroopa Liidu poliitika teostamisel, mainisite põgusalt seda, et poole aasta pärast on meid ootamas Euroopa Parlamendi valimised. Järgmisel aastal on teil ees ka Vabariigi Valitsuse otsuse tegemine selle kohta, kes on Eesti järgmine esindaja Euroopa Komisjonis. Vaadates, kui raske on tänasel valitsuskoalitsioonil teha sisepoliitilistes küsimustes adekvaatseid kokkuleppeid ja otsuseid, ma eeldan, et te olete alustanud juba konsultatsioone selle uue inimese leidmiseks. Kas te valgustaksite ka Riigikogu, milline saab olema valikuprotsess Eesti esindaja leidmiseks eurovoliniku kohale?

Aitäh! Volinikukandidaadi esitab Vabariigi Valitsus, nii nagu ta tegi seda ka möödunud korral. Konsultatsioone ei ole veel alustatud, kuid minu isikliku veendumuse järgi on Siim Kallas Euroopa Komisjoni asepresidendina väga hästi hakkama saanud ja on otstarbekas nimetada Siim Kallas ka uueks perioodiks Euroopa Komisjoni liikme kandidaadiks. Lõpuks otsustab ikkagi Euroopa Komisjoni president, kelle tema oma meeskonda tahab võtta ja keda ta seal ei taha näha, ja viimase otsuse teeb kindlasti Euroopa Parlament.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Kalev Kallo.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Esiteks olen ka mina sunnitud nõustuma siin ühe eelküsijaga, et päevakorras on punkt valitsuse tegevusest Euroopa Liidu poliitika teostamisel, aga  tegelikus ettekandes valitsuse tegevusest, jah, eriti juttu ei olnud. Aga see selleks. Kiitsite siin liberaalset turukorraldust, mida olete ju teie ja teie erakond propageerinud pidevalt. Aga siit küsimus: millest see tuleb, et kui vaadata järgmise aasta majandusprognoose, siis torkab silma, et majanduslangus on just Eestis, kus me nii väga kiidame seda liberaalset turukorraldust, teiste Euroopa riikidega võrreldes kõige suurem? Miks on siis meie majanduslangus järgmise aasta prognooside kohaselt suurem kui teistes Euroopa Liidu riikides?

Aitäh! Ma ei nõustuks selle teie viimase väitega, et ta on suurim. Kuid tuleb vaadata ka eelmist perioodi. Viimase kümne aasta jooksul on Euroopa Liidus aasta keskmisena kõige kiiremini kasvanud Iirimaa majandus – Iirimaa majandus on kasvanud 7,1% aastas. Ja kohe teisel kohal on Eesti – keskmine majanduskasv viimase kümne aasta jooksul 7,0%.
Me ei saa kuidagi kurta selle üle, et me ei ole olnud päris kõige kiirema kasvuga riik Euroopa Liidus, et me olime vaid teisel kohal. Majandus on tsükliline ja nii nagu Iirimaa on ka Eesti praeguses tsüklis langusfaasis. Kuid langusfaasist me saame üle vabaturumajanduse reegleid järgides ja kindlasti mitte protektsionistlikke meetodeid kasutades.
Eesti on järginud liberaalseid turumajanduse reegleid, kuid samas on Eesti eelarvepoliitika olnud range. Me oleme osanud viimaste aastate jooksul koguda Eestile märkimisväärsed reservid ja selles osas on kõige edukam olnud 2007. aasta, mil väga paljud poliitikud rääkisid juba Eestit tabanud suurest majanduskriisist. Olgu meenutatud, et eelarve ülejääk oli 2007. aastal suurim – 6,5 miljardit krooni. Tööpuudus oli 2007. aasta  detsembris vaid 4%. 2006 oli eelarve ülejääk 6 miljardit krooni, sellele eelnenud kolmel aastal oli eelarve ülejääk igal aastal  2,5 miljardit krooni. Nendel headel aastatel oleme ka maksnud tagasi valitsussektori varem võetud võlgasid ja Eesti valitsussektori võlakoormus on praeguseks 3,5% meie sisemajanduse kogutoodangust ehk Euroopa Liidu kõige väiksem valitsussektori võlakoormus on Eestil. Seega on liberaalse turumajanduse reeglid koos range eelarvepoliitikaga Eestit seni päris hästi edasi viinud ja ma ei näe põhjusi, miks me peaks praegu hakkama oma varasemaid seisukohti, mis on toonud edu, revideerima.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Toivo Tootsen.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Eesti on juba mitu aastat Euroopa Liidu liige ja tasapisi me vist hakkame harjuma sellega, et Euroopa Liit – see oleme ka meie. Kui me alatasa kuuleme, et Eesti toetas mõnd Euroopa Liidu ettepanekut või algatust, siis selle kõrval tahaks nüüd kuulda ka seda, milliseid ettepanekuid või algatusi Eesti ise on Euroopa Liidus teinud.

Ma olen päris veendunud, et peaaegu igas algatuses on ka Eesti osa sees. Need Euroopa Komisjoni algatused, mis saavad Euroopa Liidu direktiivideks, on sündinud koostöös ja selles koostöös on kindlasti ka Eestil oma roll. Viimane või õigemini selle nädala kõige kuumem teema, mida on käsitletud juba mõnda aega, on kliima- ja energiapakett. Kliima- ja energiapaketis on Eesti jaoks oluline ka energia import kolmandatest riikidest ja selle impordi haaramine emissiooni kaubandusskeemi. See on suuresti vaid Eesti initsiatiiv, kuid me oleme veendunud, et me ei pea keskkonda kaitsma mitte ainult Euroopa Liidu territooriumil, vaid ka finantsmeetmetega stimuleerima kolmandaid riike Euroopa Liidu naabruses ja kaugemal liituma kliimapaketiga, Kyoto protokolliga. Põhimõtteliselt on see Eesti algatus, et  piirata energiaimporti kolmandatest riikidest Euroopa Liitu selliselt, et imporditava elektrienergia kogused oleksid ka kaetud süsinikdioksiidi emissiooni kvootidega. Kui edukad me oma algatuses oleme, see selgub suuresti selle nädala jooksul, aga 100%-list edu ei saa ükski algataja tavaliselt loota.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Helle Kalda.

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Euroopa Liidu ülemkogul esindab Eesti riiki peaminister, st teie. Kahjuks te oma ettekandes sellest valdkonnast ülevaadet ei andnud. Sellest tulenevalt on mul küsimus: kuidas te olete suutnud kaitsta meie riigi positsioone ülemkogus? Äkki te tooksite välja mõned asjad, mida te olete teinud, ning räägiksite, milline on olnud teie koostöö nende riikidega, kelle positsioonid on lähedased meie riigi omadele.

Aitäh! Ma ei nõustuks selle lähenemisega, et Eesti peab kangesti oma positsioone kaitsma. Me ei käi ülemkogudel üksteisega sõdimas, vaid nii nagu ma oma kõnes seda korduvalt toonitasin, me teeme koostööd. Eesti on olnud minu hinnangul hea, konstruktiivne koostööpartner teistele Euroopa Liidu liikmesriikidele. Olgu veel kord öeldud, ehkki ma seda kõnes korduvalt toonitasin: koostöö- ja kompromissivalmidus peaks olema iseloomulik kõikidele Euroopa Liidu liikmesriikidele, sealhulgas kindlasti ka Eestile. Me ei tohiks seda asendada sooviga vetostada, boikoteerida, torpedeerida. Ühesõnaga, koostöövalmidus peaks domineerima igasuguse võitlusvaimu üle.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Ester Tuiksoo.

Tänan väga, proua juhataja! Austatud peaminister! Teie ettekandes oli üsna vähe juttu naabruspoliitikast. Tõsi, vihjasite küll välisministrile, aga oleksin tahtnud kuulda teilt, milline roll on olnud Vabariigi Valitsusel Euroopa Liidu naabruspoliitika, eriti idasuunalise poliitika teostamisel.

Aitäh! Nõukogudes, Euroopa Liidus on naabruspoliitika, eriti selle idamõõde, olnud Eesti üks prioriteete. Eesti on naabruspoliitikat puudutavates initsiatiivides alati olnud üks initsiaatoritest.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Toomas Trapido.

Aitäh! Hea peaminister! Minu küsimus on kliimapoliitika kohta. Kõigepealt tahaksin teid täiesti siiralt tunnustada selle algatuse eest, et imporditava elektri sisse arvestada ka kvoote, sest maakera kliima on üks süsteem ja tõepoolest ei piisa sellest, kui seda ainult Euroopa Liidus kaitsta. Samas tahaksin juhtida tähelepanu mõnele seigale. Üks Eestit esindava delegatsiooni juhtivliikmeid on kliimaläbirääkimistel avaldanud avalikult arvamust, et kliimamuutus on poliitiline paratamatus, ja näiteks Eesti Energia, mida esindab majandusminister, tahab aktiivselt investeerida Jordaaniasse põlevkivi põletamisse. Kuidas te kommenteerite, kas Vabariigi Valitsus soosib selliseid seisukohti ja tegevusi?

Siis milliseid? Aidata Jordaanias kasutusele võtta põlevkiviressursse – see on igati aus tegevus ja väärib tunnustamist.
Kliimamuutused. Me võime jäädagi vaidlema, kas ülemaailmne kliima soojenemine on inimtegevusest mõjutatud või mitte, kuid teaduslikult on ülimalt kindlalt tõestatud see, et põlemisprotsessi tagajärjel õhku paisatavates heitmetes on küllalt palju selliseid heitmeid, mis inimese eluiga lühendavad, mis tekitavad väärarenguid, mis rikuvad meie tervist. Ma ei tahaks keemikuna hakata rääkima sellest, et kateldes ei toimu põlemine mitte ideaalsetes tingimustes, mitte hapnikukeskkonnas, vaid õhukeskkonnas ja see tähendab seda, et õhukeskkonnas on piisavalt palju lämmastikku kõrgel temperatuuril. Lämmastikul on kalduvus moodustada oksiide ja suur hulk nendest oksiididest eraldi võetuna on tervisele kahjulikud ning õhuniiskusega ühinemise tagajärjel, ka siis, kui põletatakse puhast orgaanilist kütust ilma lisanditeta, tekivad happevihmad. Aga tavaliselt on kütuse sees olemas ka väävliühendeid, mis omakorda moodustavad põlemisprotsessis vääveloksiide, sealt edasi jälle kord happevihmad jne, jne. Me peame konstateerima, et põletamine tekitab keskkonnasaastust ja mõistlik oleks hoiduda fossiilsete kütuste arutust põletamisest, see oleks kõigi meie tervise huvides.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Aleksei Lotman.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea peaminister! Suur tänu selle väikese keemilise ekskursi eest, mis oli igati asjakohane. Olen ka nõus selle järeldusega, et lisaks globaalsele soojenemisele tekitab fossiilkütuse põletamine hulgaliselt muid keskkonnaprobleeme. Ei saanud küll hästi aru, miks see Jordaanias nii ei ole. Aga minu küsimus ei ole siiski sellest, vaid tahtsin teid veel tunnustada selle eest, et importijad kaasatakse kvoodikaubandusse, mis on kindlasti väga oluline. See Eesti algatus on märksa konstruktiivsem kui tasuta kvootide taotlemine. Nii et ka selles suhtes tunnustus. Küsimus on aga selles, kui suur on meie võimekus veenda oma partnereid Euroopa Liidus, et see ei ole mingisugune veider protektsionistlik meede, vaid on meede, mis on hädavajalik nii kliimapoliitika eesmärkide saavutamiseks kui ka selleks, et vältida turu moonutust, mis tuleneks nimelt sellest, kui imporditavat elektrit ei maksustata.

Küsimuse aeg on läbi!

Kui suur on meie võimekus veenda oma partnereid selles?

Teema püstitamise alguses tundus, et ülearu palju meil võimekust ei ole. Ega meie teemapüstitus väga paljudes kolleegides erilist mõistmist ei leidnud. Kuid praeguseks, ma võin kinnitada, on probleemi olemus saanud arusaadavaks valdavale enamikule meie partnerriikide valitsusjuhtidele ja ma väga loodan, et probleemi olulisus leiab kajastust ka ülemkogu lõppdokumentides.
Põletamisest me ilmselt aga lahti ei saa, põletada tuleb tulevikuski ja sealhulgas ka Jordaanias. Kuid oluline on põletada selliselt, et atmosfääri paisatakse võimalikult vähe mitmesuguseid heitmeid ja põlemise tagajärjel saadud energiat kasutatakse hästi efektiivselt. Ehk siis me saame inimtegevuse tagajärgi minimeerida, kuid seda aega ei kujuta mina küll ette, et me saaksime täielikult loobuda fossiilsete kütuste põletamisest, sealhulgas Jordaanias.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Mailis Reps.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Me oleme Euroopa Liidu asjade komisjonis, nii nagu sa kindlasti väga hästi tead, korduvalt arutanud uuringut, mis tehti meie efektiivsuse kohta Euroopa Liidu, Euroopa Komisjoni otsuste tasandil. Ma nimetaksin sellest üht nüanssi, mida tuuakse välja täidesaatva võimu kriitikana. Me oleme harjunud rääkima Euroopa institutsioonide ja ka inimestega e-maili teel ja arvame, et see on väga efektiivne. Samal ajal uuring näitas, et tagasiside on suhteliselt kehvake ja on üsna palju riike ja ka komisjoni liikmeid, kes ei ole sellega harjunud. Et selline pehme diplomaatia pool on meil, ütleme, väga arengujärgus. Kas te olete valitsuse tasandil arutanud, kuidas me saaksime infot oluliselt varem, kiiremini? Sest üks asi, mis uuringust ka välja tuli, on see, et tihti me saame infot pigem teiste saatkondade kaudu kui ise otse.

Ma ei nõustuks selle uuringu teie poolt esitatud seisukohtadega. Me saame informatsiooni otsestest allikatest. Me ei suhtle ainult e-maili teel. Täna palju kõneks olnud kliima- ja energiapaketiga, julgen ma kinnitada, on meie ministrid teinud väga head tööd, meie ametnikud on teinud väga head tööd. Teatavasti see, millest me kliima- ja energiapaketi puhul alustasime, Eestile rõõmustav ei olnud. Me nägime väga suuri ohte oma energeetikale, oma majandusele, kuid praegu oleme väga selgelt asunud kliima- ja energiapaketti toetama. Me näeme selle paketi olulisi eesmärke, milleks on energiasääst ehk siis keskkonnahoid ja kindlasti ka Euroopa ühtse energiaturu loomine, mis meie jaoks on ülioluline. Kui me peame ka algperioodil, kui me paketi meetmeid hakkame rakendama, mingisugust majanduslikku kahju kandma, siis pikas perspektiivis on see Eesti jaoks juba praegusel kujul väga kasulik pakett ja seetõttu me seda toetamegi. Kuid olgu veel kord öeldud: kui me hakkasime selle paketi üle diskuteerima, ei olnud ta Eesti jaoks nii hea, nagu ta on praegu.

 Küsimuseks saab sõna kolleeg Valeri Korb.

Aitäh, proua juhataja! Härra peaminister! Teame, et idanaabriga ei ole Eestil tänase päevani piirilepingut, aga me oleme euroliidu idapiiril. Tahaksin seepärast teilt küsida, kuidas Euroopa Liidu juhtorganid suhtuvad olukorrasse, kus ühel euroliidu liikmel pole olemas piirilepingut?

Euroopa Liidus teavad kõik liikmesriigid, milline see olukord on. Teavad seda, et Eesti Riigikogu, Eesti parlament on piirilepingu ratifitseerinud ja nüüd on see Venemaa Riigiduuma käes otsustada, kas ratifitseerida või mitte ratifitseerida. Iseenesest me tahaksime muidugi pragmaatilisi heanaaberlikke suhteid kõigi naabritega, sealhulgas ka Venemaaga, ja me peame piirilepingu olemasolu kahe naaberriigi vahel oluliseks. Kuid olgu öeldud, et maailmas on väga palju selliseid riike, kus isegi ei mõelda mingisugusest piirilepingust, sest piirid on püsinud muutumatutena juba aastasadu ja neid ei ole kunagi mingite lepingutega sätestatud. Mis ei tähenda seda, et me ei tahaks seda piirilepingut. Kindlasti tahame!

Küsimuseks saab sõna kolleeg Villu Reiljan.

Aitäh, proua juhataja! Austatud peaminister! Sotsiaalteadlased ja majandusteadlased on viimasel ajal väga selgelt kirjutanud oma aruannetes ja uuringutes, et see liberaalne variant arengumudelina on ennast ammendanud, sest meil on lühike eluiga, vilets tervis, Euroopa üks viletsaim sotsiaalkaitse, nõrk sidusus, heaolu äärmiselt ebaühtlane jaotumine. Nad toovad välja, et meie suure majanduskasvu, kiire majanduskasvu taga on põhiliselt odav laenuraha ja mingit liberaalset imet ei ole sündinud. Kas te ka neid pabereid vahel loete?

Aitäh! Ma loen, aga teie loete ainult valesid artikleid. Lugege teisi ka. Suurest majanduskasvust on vaieldamatult võitnud Eestis kõik ühiskonnakihid, nii suurema sissetulekuga inimesed kui ka väiksema sissetulekuga inimesed. Olgu öeldud, et trend Eestis on juba mõnda aega selline, et kõrgemapalgaliste ja madalapalgaliste sissetulekute erinevus väheneb. Seega, tulude jaotuse ebavõrdsus Eestis väheneb.

Küsimuseks  saab sõna kolleeg Mai Treial.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! On selge, et majandus- ja sotsiaalpoliitikat lahus vaadata ei saa. Euroopa Liidu poliitikat järgides on Eesti teinud mõned rutakad sammud, mis puudutavad näiteks mõningate aktsiiside ühtlustamist või näiteks ka postituru avamist, kus mõned riigid palusid pikendust, mida Eestigi oleks võinud taotleda, ometi Eesti seda võimalust ei kasutanud. Samas oleme ratifitseerinud Euroopa sotsiaalharta, aga selle harta mõningaid sätteid Eesti siiski ei täida, mille kohta on olemas ekspertide arvamused. Seletage, palun, miks see nii on, et Eesti ei ole asunud täitma sotsiaalharta kõiki ratifitseeritud sätteid.

Eesti täidab kõiki ratifitseeritud sätteid, aga kõiki sätteid, mis hartas sisalduvad, ei ole Eesti ratifitseerinud ja mitteratifitseerimiseks on väga selged põhjused. Ma ei nõustu teie hinnanguga, et me oleme aktsiise Euroopa Liiduga liitumise lepinguga ettenähtud tasemele tõstes rutakalt otsuseid langetanud, seda kindlasti mitte. Teatavasti me lükkasime lootuses liituda eurotsooniga aastal 2007 edasi 2006. aastale kavandatud aktsiisitõusud. Me ei tahtnud 2006. aastal avaldada aktsiisitõusudega administratiivset survet inflatsiooni suurendamiseks ja tagantjärele tuleb öelda, et see oli vale otsus. Sellest ei piisanud selleks, et meie inflatsioon oleks mahtunud Maastrichti inflatsioonikriteeriumi raamidesse. Nüüd otsustasime tõsta aktsiisid Euroopa Liiduga liitumise lepinguga ettenähtud tasemele alates 1. jaanuarist 2008 ja eesmärk on mitte avaldada administratiivset survet inflatsiooni tõusule aastatel 2009–2010. Ilma selle sammuta ei oleks meil absoluutselt mitte mingisugust põhjust isegi unistada sellest, et me 2010. aasta lõpus täidame Maastrichti inflatsioonikriteeriumi tingimused. Nii et see on täiesti vältimatu selleks, et Eesti võiks aastal 2011 liituda eurotsooniga.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jüri Ratas.

Tänan, hea juhataja! Hea peaminister! Minu küsimus puudutab eurot ja eurole üleminekut. Tänastes on-line'i uudistes kirjutatakse, et 2008. aasta kolmanda kvartali sisemajanduse kogutoodang vähenes 3,5%. Kui me võtame järgmise aasta eelarve, kus on mitmesuguseid spekulatsioone, mitmesuguseid hinnanguid, kui suur defitsiit võib tulla, siis minu küsimus teile on selline: kui suureks te hindate riski, et defitsiit kujuneb järgmisel aastal nii suureks, mis saab meil üheks eurole ülemineku takistuseks? Mis on need kaks-kolm sammu, mida te täna teete, et defitsiit jääks, ütleme, piiride sisse?

Aitäh! Eelarvedefitsiit – see on 100% Riigikogu ja valitsuse kätes. Loomulikult me ei tohi lubada, et defitsiit langeks ka kõige halvemate prognooside realiseerumisel allapoole miinus kolme protsenti, mis on kriteeriumina aktsepteeritav eurotsooniga liituda soovijatele. Kuid ma olen endiselt veendunud, et Eesti kõige suurem probleem teel eurotsooni on inflatsioonikriteerium. Inflatsioonikriteeriumi täitmine ei ole meile kuidagimoodi garanteeritud. Mitte keegi ei suuda praegu prognoosida seda, kas 2010. aastal ei ole näiteks kolmes Euroopa Liidu liikmesriigis inflatsioon mitte 0%, vaid on 0,1%. Teatavasti leitakse Maastrichti inflatsioonikriteerium nii, et kolmest parimast esitlusest, milleks on kõige väiksemad inflatsioonid üle nulli, leitakse keskmine ja sellele saab juurde liita poolteist protsenti. Kui juhuslikult peaks leiduma kolm Euroopa Liidu liikmesriiki, kus inflatsioon on 0,1% ja sinna juurde liita 1,5%, siis on kriteerium kandidaatidele 1,6%. Ja vaat sellise kriteeriumi saavutamist ka 2010. aastal praegused prognoosid ei ennusta. Kui selliseid ülimadala inflatsiooniga hälbeid ei peaks tekkima, kui riikide majandused käituvad suhteliselt ootuspäraselt, siis eeldusel, et me võtame omalt poolt vajalikud meetmed, on meil võimalik saavutada Maastrichti inflatsioonikriteeriumi täitmine 2010. aasta lõpus.
Seega eelarvekriteerium, defitsiidikriteerium on Eesti riigi – parlamendi ja valitsuse kätes. Inflatsioon paraku, tuleb tunnistada, 100% meist ei sõltu. Ei ole ainult meie valitsuse või meie parlamendi kätes see inflatsiooni mahutamine Maastrichti kriteeriumide raamesse. Inflatsiooni puhul sõltub palju maailmamajandusest, sõltub ka konkreetsetes riikides toimuvatest arengutest.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jaan Kundla.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Kas tervel Euroopa Liidul on üksmeelne seisukoht, et Eesti ja teiste Balti riikide energiasüsteemid tuleb siduda tugevalt Lääne-Euroopa ja Põhjamaade energiasüsteemidega, või on ka eriarvamusi?

Aitäh! On ühtne seisukoht. Ja jälle kord, kui me oma probleemidest rääkima hakkasime, siis neid, kes mõistsid, et praegu on Balti riigid energeetilises mõttes kui isoleeritud saar Euroopa Liidus, ei olnud väga palju. Kuid praeguseks on kõik meie partnerid  teadvustanud meie erilise, ütleme, saarelise olukorra energiaturul, Euroopa Liidu ühtsel energiaturul. Seega on mõistmine täielikult olemas. Ma tuletan veel kord meelde, et Euroopa Komisjon, sealhulgas ka meie algatusel, on välja töötanud Balti ühenduste plaani. Ma loodan, et kõige lähemal ajal nähakse ette Euroopa Liidu vahendite kasutamine nende ühenduste väljaehitamiseks meie regioonis. Seega, probleem on täielikult teadvustatud ja sammud probleemi lahendamiseks on kavas, mõned nendest juba astutud.

 Küsimuseks saab sõna kolleeg Jaanus Marrandi.

Tänan! Lugupeetud härra peaminister! Oma ettekandes te ütlesite, et Eesti peab edasi liikuma, Euroopa Liit peab edasi liikuma ühise põllumajanduspoliitika reformiga. Selleks edasiliikumiseks on üsna mitmeid teid ja võimalusi. Näiteks on Eesti põllumajandustootjate, üldse uute liikmesmaade põllumajandustootjate jaoks üsna oluline see, et toetuste tase erineb kordades vanadele liikmesriikidele antavate toetuste tasemest, mis tähendab, et konkurentsitingimused on meil halvemad. Olgu see toodud ühe näitena. Minu küsimus aga puudutab seda, missugused need edasiliikumise teed ja võimalused teie hinnangul siis on, sest  oma ettekandes  te neist täpsemalt ei rääkinud.

Kui vastata otse teie küsimusele, siis edasi tuleks liikuda nii, et toetusemäärad eri riikides oleksid võrdsed, mitte ebavõrdsed. Aga suund peaks olema rohkem maaelu mitmekesistamisele ja vähem otsetoetustele.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Evelyn Sepp.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Vastuoluline, sisutühi ja pealiskaudne on kindlasti kolm märksõna, mis kunagi olid päris sobilikud iseloomustamaks näiteks 7. novembri pidupäevakõnesid. Ma arvan, et analoogia tänase ettekandega on täitsa asjakohane, ja sellest on mul siiralt kahju. Edasi, kui me vaatame mitmeid analüüse, mis on tehtud selle kohta, kui efektiivselt Eesti eri institutsioonid toimetavad Euroopa Liidu struktuurides, siis põhilisi järeldusi on kaks: esiteks, meil puudub suhtlemise võimekus – ja see ei ole kahjuks uskumise küsimus, vaid fakti küsimus – ja teiseks, meil puuduvad ambitsioonid ja eesmärgid. Mina oleksin oodanud tänasest kõnest selgeid eesmärgipüstitusi ja ka enesekriitilist analüüsi, mis on tehtud hästi, mis valesti nende saavutamiseks. Aga nüüd konkreetne küsimus. Olge kena, needsamad struktuurifondide vahendid, mis on Eesti jaoks siiski väga olulised nii täna kui tulevikus ...

Lugupeetud küsimuse esitaja, teie aeg on lõppenud.

... andke meile, palun, konkreetsed arvud 1. juuli ja 1. jaanuari seisuga ...

Aeg!

... mis võiks olla kasutatud järgmisel aastal, siis me saaksime hinnata teie kui valitsuse võimekust.

Lugupeetud kolleegid! Austagem seda aega, mida meile kõigile on võrdselt antud, vastavalt kodu- ja töökorra seadusele on küsimuse esitamiseks aega üks minut. Palun sellest kinni pidada! Palun peaministril vastata!

Jah, selleks, et arvustada, peaks kõigepealt kuulama, mida kõneleja räägib, ja selleks, et diskuteerida, tuleks häälestuda samale lainele. Aga kui ennast asetatakse hoopis kuhugi teispoolsusesse, siis ei ole loomulikult ka mõtet eeldada, et tekib mingisugune sisukas diskussioon. Seega mul ei ole võimalik diskuteerida.

Kui kolleegidel rohkem küsimusi ei ole, siis täname veel kord peaministrit küsimustele vastamise eest! Läheme läbirääkimiste juurde. Kõigepealt saab Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel sõna kolleeg Marko Mihkelson.

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Hea peaminister! Külalised! Seekordne kokkuvõte valitsuse tegevusest Euroopa Liidus leiab aset vahetult enne selle aasta võib-olla kõige kaalukamat otsust, mis valitsusjuhtidel tuleb koos langetada. Pean silmas energia- ja kliimapaketi lõpparutelu Euroopa Ülemkogul. See on ühtviisi kaalukas otsus nii Euroopa Liidule tervikuna kui ka Eestile sealhulgas.
Peaminister pühendas sellele teemale oma kõnes päris palju tähelepanu, mistõttu tahan rõhutada vaid peamist. Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni meelest on väga oluline, et selle paketi raames saavutataks peamine eesmärk – Euroopa Liidu ühtne ja toimiv energiaturg, mis oleks globaalselt konkurentsivõimeline.
Eriti aktuaalne on see kolmele Balti riigile, kes siiani on jäänud Euroopa Liidu energiasaare tõrjutud seisundisse. Viimastel aastatel eriti oluliseks muutunud energiajulgeoleku tagamise tingimustes on äärmiselt oluline, et hiljuti Euroopa Komisjoni poolt välja käidud Läänemere energiaühenduste kava jõuaks võimalikult kiire ellurakendamiseni.
Eelseisval ülemkogul on Eestile väga oluline ka see, et selle lõppjäreldustes leiaks kajastamist kolmandatest riikidest pärineva elektri impordi regulatsioon selliselt, et see arvestaks Euroopa Liidus kehtestatavat kvoodikaubandust. Eesmärk pole sugugi kerge, kuid Eestile tähendab vastupidine otsus või otsustamatus kindlaid kulusid tulevikus. Ja need kulud pole sugugi väikesed.
Head kolleegid! Veidi enam kui aasta tagasi siinsamas Riigikogus Euroopa Liidu poliitika alases debatis osaledes rõhutasin esmatähtsana eurole üleminekut. Tänaseks on meeldiv tõdeda, et Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni kauaaegne hoiak on nüüdseks muutunud poliitilise konsensuse põhiseks.
Aga teisiti pole võimalik seatud eesmärki ka saavutada. Kuni viimase ajani on kogu eurotemaatika käinud Eestis isevoolu rada. Poliitiliselt pole seda piisavalt tähtsustatud ning liiga sirgjooneliselt on loodetud üksnes statistikale. See, et Eesti ei suutnud 1. jaanuaril 2007 eurole üle minna, oli toonase valitsuse tõsine ebaõnnestumine.
Siis, suure majanduskasvu tingimustes, ei pandud seda väga tähele või suhtuti sellesse eesmärki ükskõiksusega. Tänaseks on olukord muutunud. Eesti rahasüsteem on olnud stabiilne ja kindlasti pole suuremaks mureks põhjust ka täna. Ometi oleks just eurotsooni kuulumine meile selge tagatis suuremate finantsraputuste üleelamisel.
Ka ei ole Eesti täiel määral ühinenud Euroopa Liidu otsustusmehhanismidega seni, kuni me pole eurotsooni liige. Nii käimasolev eelarvearutelu kui ka tulevased rahanduspoliitilised sammud peaksid olema allutatud eesmärgile võtta euro kasutusele mitte hiljem kui aastal 2011. Ma väidan, et euro on Eestile sama oluline kui liikmesus NATO‑s või Euroopa Liidus.
Head kolleegid! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni arvates on eurole ülemineku kõrval meie lähiaastate üks teeviit Euroopa Liidus Läänemere strateegia ettevalmistamine ning reaalne ellurakendamine.
Läänemere strateegiast on räägitud juba aastaid, kuid nüüd on see jõudnud reaalselt ka Euroopa Komisjoni menetlusse. Samas on strateegia idee leidnud toetust sisuliselt kõigilt asjasse puutuvatelt riikidelt. Pealegi on Rootsi võtmas Läänemere strateegia oma eesistumise üheks keskseks teljeks.
See initsiatiiv saaks tegeliku elujõu siis, kui see muutub Euroopa Liidu tulevase finantsperspektiivi kindlaks osaks. Selle saavutamine pole täna veel kindel, mistõttu on ka Eestil vaja koos partneritega tõsiselt pingutada. Meile on oluline, et strateegia ettevalmistamise protsessis oleks riigisisene koordinatsioon võimalikult hästi läbi mõeldud ning konkreetsete projektide väljatöötamisele suunatud.
Järgmine aasta tervikuna kujuneb meile põnevate võimaluste aastaks. Euroopa Parlamendi valimised ning Euroopa Komisjoni uue koosseisu moodustamine ei tohiks siiski varjutada peamist. Eesti peaks rakendama kõik oma head mõtted, aitamaks kaasa meile lähedaste partnerite Tšehhi ja Rootsi eesistumise õnnestumisele.
See on suurepärane võimalus lisaks Läänemere strateegiale kindlama vundamendi loomiseks teiste oluliste teemade edendamiseks, nagu idapartnerlus, energiaühenduste loomine, uus finantsperspektiiv, Lissaboni leppe saatus või mitmed teised küsimused.
Lõpetuseks. Tuleval aastal möödub viis aastat Eesti ühinemisest Euroopa Liiduga. See on paras aeg esimeste tõsisemate järelduste ja analüüside tegemiseks. Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon on näidanud eeskuju ning võtnud ette analüüsida Eesti huvide kaitsmist näiteks Euroopa Liidu Ministrite Nõukogu töörühmades.
Kutsun ka Vabariigi Valitsust üles põhjalikult analüüsima seni tehtud tööd. Vastata võiks näiteks küsimustele, kui hästi töötavad riigisisesed otsustusmehhanismid, kui edukalt oleme suutnud kaitsta Eestile tähtsaid küsimusi, mida on andnud meie MEP‑ide kogemus Euroopa Parlamendis ja nii edasi.
Kuigi Eesti on Euroopa Liidus Isamaa ja Res Publica Liidu ...

Lugupeetud ettekandja! Teie aeg on läbi.

... arvates päris hästi hakkama saanud, leiab kindlasti veel päris palju ruumi arenguks. Aitäh!

Head kolleegid! Läheme edasi. Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Aleksei Lotman.

Head kolleegid! Ma ei tea, kas mul opositsioonis oleva erakonna esindajana peaks olema natuke piinlik peaministrit kiita. Mina arvan, et mitte. Rohelised ei ole kunagi harrastanud rollides kinniolemist ega erilisi rollimänge. Me oleme kritiseerinud ja kritiseerime ka edaspidi valitsust selle eest, mis on meie arvates vale, kuid ei häbene kiita selle eest, mis on meie arvates õige.
Täna kõlas siin peaministri suust mitmeid väga õigeid, väga olulisi mõtteid, mis näitavad muu hulgas valitsuse seisukohtade arengut õiges suunas. Kui veel mõni aeg tagasi kippus Eesti positsioon seoses kvoodikaubanduse rakendamisega olema pigem see, et me peame rõhuma tasuta saadavale kvoodile, siis mul on rõõm näha, et oleme lõpuks jõudnud peamiseni ja peaministri suust kõlab väga selgelt: meie põhiline huvi on ka elektri importijate kaasamine kvoodikaubandusse. Just see on võimalus, kuidas me saame kaitsta nii oma elektritootmist kui ka liikuda jõuliselt nende eesmärkide poole, mis Euroopa Liit on endale seadnud.
Kahest suurest eesmärgist, millest peaminister praegu siin rääkis, kliima‑ ja energiapoliitika ning majandus, tuleks tegelikult rääkida koos. Euroopa, nagu ka kogu maailma majanduse elavdamise peamine võti asub energia innovatsioonis, energiasäästu ja taastuvenergeetika arendamises. Seda on rõhutanud rohelised nii siin kui ka europarlamendis. Roheliste positsioon on, et meie üldiste, suurte keskkonnaeesmärkide saavutamine aitab tegelikult meie majanduse jätkusuutlikule arengule kaasa, mitte ei takista seda.
Roheliste jaoks nii siin kui ka europarlamendis on samuti oluline avatud majandusruum ja vaba turg. See on meie jaoks üks oluline vabadus, kuid meie jaoks on kindlasti olulisemaid asju, olgu selleks keskkond või inimõigused. Selle tõttu nende reeglite loomine, mis välistavad dumpingu keskkonna või inimõiguste arvel, ei ole mitte mingisugune kunstlik turutõke, vaid just nimelt ausa turu tekitamine. Seetõttu on elektri importijate kaasamine kvoodikaubandusse tegelikult kooskõlas nii vaba turuga kui ka keskkonnakaitsega. Me peaksime seda selgitama kõigile oma partneritele jõulisemalt, kui me oleme seda tänini teinud. On väga kahetsusväärne, et Doha läbirääkimistel ei leidnud keskkonna‑, inimõiguste‑ ja sotsiaalküsimused kui võimalikud kaubandusvabadusega seotud küsimused, kui kaubanduse mõjutajad, piisavat kajastamist. Tahaks tõsiselt loota, et WTO läbirääkimiste edasistel voorudel Euroopa Liit sellele märksa rohkem rõhub. Ma olen veendunud, et Eesti peaks Euroopa Liidus seda positsiooni jõuliselt arendama.
Seetõttu olen ma ka rõõmsalt ühel meelel peaministriga selles küsimuses, et ühises põllumajanduspoliitikas tuleb liikuda vabama turu suunas. Seda on rõhutanud ka meie põllumajandusminister, kuid kahjuks Euroopa Liidus, Euroopa Komisjonis paistab meie positsioon justkui teisena. Alles hiljuti süüdistas Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas nii Euroopa Liidu asjade komisjonis kui ka avalikus kõnes, mis ilmus Postimehes, Eestit selles, et Eesti takistavat Euroopa ühise põllumajanduspoliitika radikaalset reformimist. Ma olin alguses jahmunud, siis sain aru: Eesti on olnud eriarvamustel konkreetsetes asjades, mis süvendavad praegust ebavõrdsust. Me peame jõulisemalt oma positsioone selgitama.
Nii et kui jõuda lõpuks etteheiteni nii peaministrile kui ka kõigile teistele ministritele, mis ühele opositsioonierakonnale oleks kohane, siis see on järgmine. Me peame selgemalt oma positsioone välja tooma, me peame rohkem pingutama selle nimel, et meie partnerid meid mõistaksid. Me peame ära kasutama kas või oma diplomaatilise korpuse teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, et meie positsioon oleks selge ja arusaadav, et oleks selge, et me ei kauple endale mingisuguseid väiklasi eeliseid, vaid tegutseme ühise Euroopa nimel, mis on ka meie huvides.
Aitäh, kolleegid, tähelepanu eest!

Keskerakonna fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Enn Eesmaa. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud kolleegid! Lugupeetud peaminister! Eesti Vabariigi valitsuse tegevusi Euroopa Liidu poliitika teostamisel kaheksa minuti jooksul vähegi põhjapanevalt analüüsida on ju lausa võimatu. Seda enam, et see ülesanne käis isegi peaministril üle jõu ning seda hoolimata kolm korda pikemast ajalimiidist. Seetõttu keskendun probleemidele, mis puudutavad meie väheseid saavutusi ja rohkeid möödalaskmisi kõikvõimalike eurotoetuste taotlemisel ja kasutamisel, seda eriti praegusel toetusperioodil.
Kuigi Rahandusministeeriumi arvates on eelmise toetusperioodi, aastate 2004–2006 struktuurifondide vahendite rakendamine olnud üldiselt edukas, on kasutamata kümnete miljonite kroonide jagu raha ja seda ainuüksi Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest. Ühtekuuluvusfondi rakendamise osas kuuluvad probleemsete projektide hulka näiteks Kukruse–Jõhvi teelõigu ehitamine, mille ehituslepingki on alles lõpetamata. Samas seisus on kahjuks ka Muuga sadama idaosa laiendamise projekt. Kokku tähendab see üle poole miljardi krooni kasutamata jätmist. Riigikontrolli audit Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi raha kasutamise kohta tõdes, et liiga sageli pole suudetud tagada projektide tähtaegset, kavandatud mahus ja korrektse eelarvega elluviimist. Madal haldussuutlikkus pärsib nii ministeeriumide kui ka toetuse taotlejate võimalusi abiraha väljamaksmiseks, mistõttu suureneb oht, et osa ülitarvilikust eurorahast võib tagasi minna.
Korvamatut kahju on tekitanud rikkumised euroraha kasutamisel. Ainuüksi läinud aastal tuvastati selliseid rikkumisi 65 ning kahjuks on see tõusev arengukõver. Kõige rohkem on rikkumisi olnud Euroopa Sotsiaalfondi toetuste kasutamisel. Rahandusministeeriumi finantskontrolli osakonnal on nende probleemidega tegelemisel ees tõsine töö. Vähe lohutab meid tõdemus, et Eestis esinevad rikkumised ei erine oluliselt ülejäänud Euroopa omadest. Kõigele lisaks ärgem unustagem, et Euroopa Komisjoni Euroopa Pettustevastase Ameti OLAF töö kuulub Euroopa Komisjoni asepresidendi Siim Kallase vastutusalasse. Teatavasti saame eelmiseks toetusperioodiks eraldatud 5,8 miljardit krooni Eesti arengusse suunata veel vaid selle aasta lõpuni. Õnneks võib suurteks transpordi‑ ja keskkonnainvesteeringuteks eraldatud 4,8 miljardit krooni kasutada veel 2010. aasta lõpuni, kuid aega on tegelikult tunduvalt vähem kui seni tegemata tööd. Seda enam, et käes on uus rahastamisperiood, millest koos jõuludega saab esimene aasta juba läbi. Uuel perioodil rahastatavate transpordisektori projektide nimekiri kinnitati olulise hilinemisega alles tänavu ning sellega on kavandatud ettenähtud toetusrahast vaid poole kasutusele võtmine. Viivitused projektide valikul lükkavad tunduvalt edasi uute projektide reaalset alustamist, mis mõne aja pärast tekitab ebasoovitavat projektide kuhjumist. Aastani 2013 on Eestil võimalik kasutada üle 53 miljardi krooni eest struktuuritoetusi, mis on tublisti üle poole meie riigi aastaeelarvest. Kahjuks on meetmete avamine ja kõigekülgne ettevalmistus nõudnud planeeritust tunduvalt rohkem aega ning seetõttu on juba täna põhjust muretsemiseks. Eesti majanduse elavdamiseks on aga toetusraha maksimaalne ning võimalikult kiire kasutamine ülioluline küsimus. Liiga aeglase töötempo kohta on oma kriitilised märkused Eestile esitanud ka Euroopa Komisjon oma kirjas Rahandusministeeriumile, milles ta käsitles toetusperioodi 2007–2013 struktuurivahendite aeglast kasutuselevõttu ja korraldusasutustes toimunud struktuurimuutusi, rõhutades vajadust tagada korrektne ja eesmärgipärane vahendite rakendamine.
Toetusperioodi struktuurivahendite kasutamise uus eeldus on, et liikmesriigid teevad rakendussüsteemi vastavushindamise. Struktuurivahenditest on Eestil alanud toetusperioodil võimalik kasutada kokku 127 toetusskeemimeedet. Nende hulka kuuluvad nii avatud taotlusvoorud, investeeringukavad kui ka ‑programmid. Kui lõppeval aastal on väljamaksetega suudetud püsida enam-vähem graafikus, siis kohustuste võtmisel ehk rahastamisotsuste tegemisel on oldud loid. Ometi annab eelarveseadus Vabariigi Valitsusele võimalusi tõsta vajaduse korral vahendeid eelarves ümber. Võimalik on ka riigi poolt algatatud europrojektide sildfinantseerimine. Ilmtingimata tuleb tihendada koostööd struktuurivahendeid administreerivate asutustega. Senisest hoopis täpsemini peab teadma, mis tegelikult turul toimub, mitte pelgalt jälgima, vaid pidevalt analüüsima, kuidas finantssektoris toimuv mõjutab eurovahendite kasutamist ettevõtluses ja kohalikes omavalitsustes. Kaugeltki kõike pole tehtud, veel vähem on saavutatud rakendussüsteemi lihtsustamisel. Kindlasti on veel kasutamata võimalusi toimekaks koostööks Euroopa Komisjoniga, mida tunnistas täna ka peaminister.
Seega, üht klassikalist mõttetera mugandades võime öelda, et kui ennast ise ei aita, siis pole sul ka Brüsselist abi oodata. Aitäh!

Aitäh! Kuna kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole, siis sulgen läbirääkimised. Täname veel kord peaministrit! Tänan ka teid, kolleegid, kaasamõtlemise eest!
Selle päevakorrapunkti arutelu on lõppenud.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud politseiteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli õiguskomisjoni aseesimehe Kalle Laaneti.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Tuleme kaugemate teemade juurest eestimaisemate teemade juurde.
Õiguskomisjonis oli see seaduseelnõu arutlusel esmaspäeval, 1. detsembril 2008. Komisjoni istungit juhatas komisjoni esimees Ken-Marti Vaher ja osa võtsid Kalle Laanet, Tiina Oraste, Hanno Pevkur, Jaanus Rahumägi, Indrek Saar, Erik Salumäe, Ain Seppik, Toivo Tootsen, Raini Laide, Linnar Liivamägi ja vahepeal asendas Indrek Saart Jüri Tamm. Külalistena olid kohal Justiitsministeeriumi õiguspoliitika asekantsler Urmas Volens, TALO juhatuse esimees Ago Tuuling, sotsiaalminister Maret Maripuu, Sotsiaalministeeriumi tööelu arengu osakonna töösuhete poliitika juht Thea Treier, tööelu arengu osakonna peaspetsialist Seili Suder, tööelu arengu osakonna juhataja Egle Käärats, Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees Harri Taliga ning Eesti Kaubandus-Tööstuskoja poliitikakujundamise- ja õigusosakonna juhataja Mait Palts.
Tuletan teile põgusalt meelde, mis on selle eelnõu sisu. Kui kehtiva korra puhul saavad politseipensioni saavad isikud politseipensioni kahe ministeeriumi eelarvest ehk Siseministeeriumi eelarvest need, kes ei tööta enam Siseministeeriumi valdkonnas, ja need, kes töötavad prokuröridena, saavad pensioni Justiitsministeeriumi eelarvest, siis eelnõu mõte on selles, et kõik politseipensioni saavad isikud saaksid seda ühe ministeeriumi eelarvest ja see oleks Siseministeeriumi eelarve.
Komisjonile ei laekunud ühtegi muudatusettepanekut ja ka komisjon ei leidnud põhjust muudatusi algatada. Otsus oli suunata eelnõu 351 Riigikogu täiskogu päevakorda teisele lugemisele teisipäeval, 9. detsembril 2008 ettepanekuga teine lugemine lõpetada ja kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, suunata eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda kolmandale lugemisele kolmapäeval, 10. detsembril 2008 ettepanekuga eelnõu seadusena vastu võtta.
Minu poolt ongi kõik.

Suur tänu! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas, kolleegid, soovite pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Eelnõu 351 teine lugemine on lõpetatud.

Läheme neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on põhiseaduskomisjoni algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli põhiseaduskomisjoni liige Urmas Reinsalu.

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu eilsel istungil. Laekunud oli üks muudatusettepanek, mille olid esitanud kuus Riigikogu liiget. Muudatusettepaneku esitaja esindaja tutvustas seda muudatusettepanekut. See esindaja olin mina ja ma räägingi teile, mida ma rääkisin eile.
Milles seisneb selle muudatusettepaneku mõte? See muudatusettepanek lähtub kolmest eesmärgist. Esiteks sellest, et tagada õiguskantsleri taotlus muuta valija hääle kaal ühetaoliseks, teiseks sellest, et saavutada kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel mitme ringkonnaga omavalitsustes proportsionaalsus, kolmandaks, olulisest kaalutlusest, mida muudatusettepaneku esitajad pidasid tähtsaks, sellest, et tuleb kaitsta linnaosade ja mitme ringkonnaga omavalitsustes ka näiteks ühinevate omavalitsuste identiteeti.
Muudatusettepaneku autorid lähtusid tõsiasjast, et Eestis on oma nüanssides üpris erinevad valimissüsteemid. Me võime rääkida erinevatest valimismudelitest Euroopa Parlamendi valimistel, Riigikogu valimistel ja lisaks võime leida kolme eri süsteemi jooni kohaliku omavalitsuse valimistel. Meie loogika lähtub sellest, et kui parlament ja ka põhiseaduskomisjon asusid seisukohale, et muudatused tuleb sisse viia enne järgmisi kohalikke valimisi, et vältida õiguslikku segadust, ning ka õiguskantsler eilsel istungil leidis, et kui me saaksime sellega hakkama enne pühi sel aastal, oleks see asjakohane tempo, siis ei ole mõeldav mingisuguse uue valimissüsteemi loomine kas konkreetselt Tallinna või mitme ringkonnaga omavalitsuste tarbeks. Järelikult, me võtsime aluseks selle, et ka valija jaoks püüda luua selgust praeguses kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse süsteemis, ja pakkusime välja mudeli, et meil oleks kaks alternatiivset valimissüsteemi. Esiteks, üheringkonnalistes omavalitsustes, nagu see on praegu, ja, teiseks, mitmeringkonnalistes omavalitsustes. Selle arvestusega, et mitmeringkonnaliste omavalitsuste valimiste süsteem ei oleks mitte n-ö erinev Tallinna jaoks, vaid oleks kõigis omavalitsustes, kus on mitu ringkonda, ühesugune. Mäletatavasti võib mitu ringkonda moodustada, kui tegemist on viimase kahe valimisperioodi jooksul ühinemise või jagunemise teel tekkinud kohaliku omavalitsuse üksusega,  teiseks, kui tegemist on vähemalt 50 000 elanikuga omavalitsusega, kolmandaks, omavalitsustes, milles on moodustatud osavallad või linnaosad, ja kohustuslik on see omavalitsustes, kus on üle 300 000 elaniku.
Me oma ettepanekus nägime ette, et õiguskantsleri poolt probleemina püstitatud põhiseadusliku eesmärgi, ühetaolisuse ja proportsionaalsuse aitab saavutada selline võte, kui me mitmeringkonnalistes omavalitsustes võtaksime teatud lihtsustustega kasutusele sellise valimissüsteemi, mida praegu pruugitakse Riigikogu valimistel. Teisisõnu: valimistulemuste kindlakstegemisel ja valimistel kasutatakse ka nn kompensatsioonimandaatide süsteemi ehk lisaks ringkonnanimekirjale tekiks ka üleomavalitsuslik, kas ülelinnaline või ülevallaline nimekiri. Seda võimalust, et eri omavalitsustes võiks põhimõtteliselt pruukida erinevat valimistulemuste kindlakstegemise süsteemi, on rõhutanud oma ettepanekus ka õiguskantsler, viidates Saksa põhiseaduskohtu lahendile 1961. aastast, mis alapunktis 9 põhjalikult käsitleb seda, et see on põhimõtteliselt mõeldav ja selle küsimuse reguleerimine on seadusandja kompetentsis, kõnesoleval juhul liidumaa seadusandja kompetentsis.
Meie, muudatusettepaneku tegijate arusaama järgi aitaks see süsteem paremini peegeldada valijarühmade eelistusi esinduskogu koosseisus. Teisisõnu: muudaks täpsemaks ja matemaatiliselt sarnasemaks selle protsendi valijate tahte, mis peegeldub vastavas protsendis esinduskogu mandaatide arvus. Nagu põhiseaduskomisjoni aruteludes esile kerkis, avaramana tegelikult õiguskantsleri taotlusest, on proportsionaalsuse probleem seotud ka sellega, et kehtiv valimispraktika on näidanud, et üksnes ringkonnas selgitatavad mandaadid toovad tegeliku protsentuaalse valijate häälte jaotamisega võrreldes kaasa teatud hälbeid.
Millised on need muudatused, mida me tegime kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduses mitmeringkonnaliste omavalitsuste kohta, võrreldes Riigikogu valimistega?
Esiteks, me leidsime, et proportsionaalsuse eesmärgi saavutamiseks ei oleks asjakohane ja põhjendatud kasutada nn modifitseeritud d'Hondti meetodit, ja paneme ette asendada see liht-d'Hondti meetodiga, nagu see on näiteks kasutusel Euroopa Parlamendi valimistel, seda nii mitmeringkonnalistel kui ka üheringkonnalistel valimistel.
Kuidas hakkaks selle ettepaneku järgi toimuma asendusliikmete määramine? Asendusliikmete määramine hakkaks toimuma nii nagu Riigikogu valimistel ehk neid linna- või vallavolinikke, kes on valitud ringkonna- või isikumandaadi alusel, hakkaks asendama ringkonna asendusliige, neid, kes on saanud volikokku kompensatsioonimandaatide süsteemiga, hakkaks asendama inimene kompensatsiooninimekirjast.
Selleks et saavutada paremat proportsionaalsust ja erinevate vähemuste valimisvõitluses esindatust, võtsime kasutusele lisaabinõu õiguskantsleri ettepaneku realiseerimiseks ja suurendasime üle 300 000 elanikuga omavalitsustes, mis praktikas tähendab Tallinna, linnavolikogu suuruse minimaalnõuet 63 kohast 79‑ni. See on abinõu, mida me poleks soovinud teha autonoomsena, lahus sellest põhiseaduslikust probleemist, mida me praegu lahendame. Aga kuna üles kerkis probleem seoses proportsionaalsuse tagamisega, pidasime me asjakohaseks, et see eesmärk saavutada võimalikult täpse valijate eelistuse peegeldusena, nn valimispeeglina esinduskogu koosseisus.
Kui rääkida teistest riikidest, siis näiteks Soomes on üle 400 000 elanikuga omavalitsustes esinduskogu koosseisus (seal ei ole antud seda n‑ö kääride võimalust, et omavalitsus ise määrab) 82 liiget, osaliselt ka nendel kaalutlustel, et rakenduks proportsionaalsuse mudel, mida ma eelnevalt mainisin.
Lisaks tahan algatajate ettepaneku tutvustusena mainida, et kompensatsioonimandaatide süsteem peaks piisaval määral leevendama seda õiguskantsleri ülestõstetud probleemi, et Tallinnas jagatakse pooled mandaadid aritmeetiliselt ja pooled proportsionaalselt elanike arvuga. Miks ta seda leevendab? Kompensatsioonimandaatide jagamisel tegelikult need tinglikult alaesindatud ringkonnahääled annavad juurde lisamandaate nendele parteidele või valimisliitudele, kes on mingis valimisringkonnas jäänud, piltlikult öeldes, alaesindatuks.
Põhiseaduskomisjonis kerkis esile ka küsimus, kas ja kui palju üldse kompensatsioonimandaate selle süsteemi puhul jagatakse. Igaüks saab seda tuvastada, kuna mandaatide jagamisel on selline asjaolu, et täisarvulise kordajaga on võimalik välja selgitada, kui palju ringkonnast mandaate jagatakse. 2002. aastal, kui me püüame seda modelleerida praeguse 63‑kohalise volikogu süsteemi, oleks jagatud ringkonnamandaate umbes 38, 2005. aastal oleks ringkonnas läinud jagamisele samuti üle 30 mandaadi ja ülejäänud oleksid jagatud kompensatsioonimandaatidena.
Mis puudutab seda, et algatajate poolt jääb kehtima põhimõte, et pooled mandaadid jagatakse ringkondade vahel aritmeetiliselt, siis me tegelikult laiendasime seda identiteedikaitse põhimõtet n‑ö valikuvõimalusena ka muudele omavalitsustele, kus on kasutusel mitmeringkonnaline süsteem.
Komisjoni istungile oli palutud õiguskantsler oma nõunikuga ja samuti Riigikogu Kantselei valimiste osakonna juhataja Mihkel Pilving. Komisjoni arutelul kerkisid esile järgmised küsimused.
Evelyn Sepp küsis, kas kompensatsioonimandaatide jagamine kehtiks 63‑ või 79‑liikmelise volikogu puhul. Võin näiteks modelleerida, mis oleks juhtunud 2005. aasta valimistel, kui volikogu koosseisus oleks olnud 79 kohta. Sellisel juhul oleks 23 mandaati jagatud ülelinnaliselt, kui räägime üksnes Tallinna linnast, ja 56 mandaati oleks jagatud ringkonnaliselt.
Härra Kaljuvee küsis, kas kulutused volikogu liikmete arvu suurenemisel oleksid mõistlikud ja kas volikogu liikmed füüsiliselt volikogu ruumidesse ära mahuksid. Hannes Rumm vastas algatajate nimel, et ta on Tallinna volikogus töötanud, nagu ka mõned teised muudatusettepanekute autorid, ja ta teab, et kokkuhoiu‑ ja kärperuumi volikogu eelarves on, ja isegi rohkem, kui käsitletav muudatus eeldatavaid kulutusi juurde tooks. Härra Gräzin täiendas repliigiga, et Suurbritannia parlamendis on 620 liiget ja üksnes 380 istekohta.
Seejärel kerkis esile probleem, mille püstitas Evelyn Sepp, nimelt, kui suur oleks vahe algsel neljakordsel hääle kaalul ja ettepanekust lähtuval prognoositaval hääle kaalul. Algatajate esindaja vastas, et see sõltub ringkonnamandaatide jaotusest ning see süsteem peaks vähemalt senise jaotuse puhul kaasa tooma proportsionaalsuse ja vältima neid ebaloomulikke hälbeid, mis meil on olnud valimistel ja mis on toonud kaasa ka põhiseadusliku diskussiooni.
Evelyn Sepp tõstis esile küsimuse, kui palju vähem on nüüd, uue meetodi kasutusele võtmisel Lasnamäe valija hääl linnavolikogus alaesindatud kui enne. Vastus oli selline, et kompensatsioonimandaatide süsteem muudab kõigi tallinlaste hääle kaalu valimistulemuste mõttes võrdseks.
Seejärel arutati küsimust, mispärast tahetakse suurendada volikogu koosseisu, kui on olnud ideid ka Riigikogu koosseisu vähendada. Härra Gräzin selgitas, et seda tehakse just nimelt vähemuste kaitseks, et erinevad valijarühmad saaksid võimaluse olla esindatud. Seda kaalutlust toodi esile ning peeti asjakohaseks.
Lisaks arutati ka identiteediprobleemi üle. Oli küsimus, milline identiteet on linnaosadel ja kuidas oleks seda asjakohane kaitsta. Algatajad leidsid, et põlislinnaosadel on identiteet ja see väärib seda, et seaduse tasemel selle kaitse klausel säilitada ning viia sisse põhiseaduslikku probleemi leevendavad ja seda küsimust lahendavad, ühetaolisust ja proportsionaalsust tagavad meetmed, milleks on see pakett muudatusettepanekuna esitatud.
Ega enam midagi suurt polnudki. Härra Rumm rõhutas, et seda tuleks teha kiiresti. Kuna üheksa omavalitsust kavatsevad ühineda ja osa nendest võib-olla soovib pruukida seda mitmeringkonnalist uut süsteemi, siis kindlasti oleks hea, kui ühinevatel omavalitsustel oleks teada, et neil on võimalus valida, mitte kohustus, vaid võimalus valida see süsteem, mida pakutakse.
Küsimustest õiguskantslerile. Õiguskantsler kõigepealt tunnustas komisjoni eelnõu kiire menetlemise eest. Sisulise poole kohta ta praegu lõplikku ja kategoorilist seisukohta ei anna. Ta esitas kaks küsimust: kas ühetaolisuse riive intensiivsus väheneb kompensatsioonimandaatidega ja kas valija hääle kaalu küsimus jääb üles? Algatajate vastus mõlemale küsimusele oli jaatav.
Õiguskantsleri nõunik tõi selle probleemistiku puhul, ka õiguskantsleri püstitatud küsimuste puhul esile, et mis puudutab ühetaolisuse saavutamist ehk häälte võrdset kaalu, siis seda on võrdlemisi raske ennustada, võttes aluseks ühe aasta valimiste tulemused ja selle pinnalt hinnates, kas järgmisel aastal võivad tulla analoogilised valimised. Teisisõnu: kuna hüpoteetiline valimistulemus võib muutuda, siis selle tõttu on ka küsimus, kas need eelduslikud tasakaalustatud süsteemid rakenduvad sellisel moel või mitte. Algatajatel oli seisukoht, et see võiks sobida kõigile valimistele, tõenäoliselt tuleksid tõrked n‑ö üheparteiliste valimiste puhul. Sellisel juhul see süsteem ilmselt ei rakenduks nagu ka ükskõik milline muu valimissüsteem demokraatlikus ruumis.
Kerkis esile veel küsimus mandaatide amplituudist või kääridest, mida oli ka õiguskantsleri ettepanekus puudutatud. Meil on teatavasti mandaatide erinevused Pirita ja Lasnamäe vahel nii suured. Kas see halvendab või soodustab passiivse valimisõiguse teostamist? Selle üle oli komisjonis suur diskussioon. Kui Pirital on vähem mandaate, aga koguda tuleb proportsionaalselt suurem protsent valijate arvust, kas see on keerulisem või lihtsam, kui Lasnamäel tuleb koguda absoluutarvus rohkem hääli, kuid tegelikult väiksem protsent valijate arvust? Mööndi väga selgelt, et tegelikult ripub analoogiline küsimus õhus ka seoses Riigikogu valimistega. Kui me seda küsimust hakkame lahendama, siis me peame vaatama seda Riigikogu valimiste kontekstis. Õiguskantsler rõhutas, et ta jättis teadlikult kõrvale Riigikogu temaatika, mille peale komisjonis märgiti, et tõenäoliselt tuleb selle juurde tulla vahetult enne Riigikogu valimisi.
Seejärel leidsid Keskerakonna esindajad, et tegelikult oleks vaja juurde tellida hinnanguid, vaja oleks saada ka õiguskantslerilt hinnang, et see on põhiseaduspärane. Seda ei pidanud komisjon otstarbekohaseks ja kujundas oma seisukoha hääletuse teel.
Evelyn Sepp märkis, et muudatusettepanekute pakett tähtsustab passiivset valimisõigust ega vähenda mitte vähimalgi määral aktiivse valimisõigusega tekkinud probleeme, vaja oleks tellida politoloogilisi ja õiguslikke analüüse. Selle peale märgiti, et selle ettepaneku tegija oli mõned nädalad või kuu tagasi vastu politoloogiliste analüüside tellimisele. Komisjonis ei peetud otstarbekohaseks selle küsimusega viivitada seoses ka õiguskantsleri antud ajaraamiga, n‑ö enne pühi sellel aastal.
Härra Pilving valimiste osakonnast rõhutas väga selgelt, et see samm on ühetaolisuse ja proportsionaalsuse suunas. Vabariigi Valimiskomisjon pole oma ametlikku seisukohta andnud, kuid leidis samuti, et otstarbekohane oleks modifitseeritud d'Hondti meetod kaotada kõigis omavalitsustes ühel viisil.
Komisjon otsustas teha muudatusettepaneku, et järgmistel kohalikel valimistel oleks kasutusel modifitseerimata d'Hondti meetod. Otsustati (poolt 6, vastu 3) toetada seda muudatusettepanekut, mille olid esitanud kuus parlamendi liiget. Tehti ettepanek täna eelnõu lugemine katkestada, mis ei leidnud toetust. Tehti ettepanek selle eelnõu teine lugemine täna lõpetada ja juhul, kui kolmas lugemine tuleb homme, siis seadus homme vastu võtta, kui homsest lükkub see neljapäevale, siis neljapäeval see eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh!

Aitäh ettekande eest! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna Mailis Reps.

Aitäh, hea juhataja! Ettekandja rääkis meile siin igasuguseid huvitavaid jutte. Me kuulsime lausa sellest, et järgmises Tallinna volikogus võiks opositsioon püsti seista. See on ju ka hea mõte, kui raha ei ole, siis saaks selle pealt kokku hoida. Aga ma ei tea, mitu kuud te viitsite seal püsti seista? Kui tõsiselt selle eelnõu juurde tulla, siis kindlasti, modifitseeritud d'Hondti küsimus on üks aspektidest, aga väike osa sellest, mida õiguskantsler tõstatas. Peamine teema, mis jooksis ka arutlustes korduvalt läbi ja millest te täna olete ujuvalt üle läinud, oli see, et näiteks Lasnamäe elanikul on neli korda väiksema kaaluga hääl kui Pirita või Nõmme elanikul, ja teie muudatusettepanek ei likvideeri seda grammi võrragi. Kuidas te seekord põhiseadust selliselt suudate tõlgendada, et modifitseeritud d'Hondtiga saaks Lasnamäe elanik oma põhiseaduslikku õigust ehk hääle ühetaolisust kuidagi kinnitada? Siin ei ole täna küll ühtegi argumenti kõlanud.

Palun, kolleeg! Teie aeg on läbi. Küsimuse esitamise aeg on läbi.

Aitäh, Mailis! Hea küsimus, aga kõik läks rappa. Milles on küsimus? Modifitseeritud d'Hondti tahavad ettepaneku esitajad just nimelt ära võtta, et proportsionaalsust kasvatada. Teatavasti on modifitseeritud d'Hondti mõte see, et võimendada n‑ö suuremat valimistulemust, ja väiksemates esinduskogudes ta tegelikult selles mõttes reaalselt ei toimigi. Seda muudatusettepanekut ei ole võimalik vaadata lahus ettepandud kompensatsioonimandaatide süsteemist, mis tähendab seda, nagu ma veel kord rõhutan, et nende valijate hääl, kelle hääl jääb üksnes ringkonnavalimiste puhul alaesindatuks, nagu sa ütlesid, peegeldub kompensatsioonimandaatide jaotamisel. Kas kompensatsioonimandaate üldse tekib, see on põhiküsimus. Valimiste modelleerimised, mis on tehtud, näitavad, et tekib küll ja väga palju, rohkem kui Riigikogu valimistel. Teiseks, nüüd on oluline küsimus, kas valija hääle kaalu puhul me räägime valija hääle kaalust üksnes ringkonnas või me räägime sellest, mis on ju valija hääle kaalu mõte, et see poliitiline jõud, keda mingisugune osa inimesi toetab, saaks ka vastava protsentuaalse esinduse esinduskogus. See võiks ju olla lihtne ja loogiline eesmärk, mida valimisseadus taotleb ja mis on ka selle põhiseadusliku printsiibi mõte, kui nagu tavamõistuslikult sellest aru saada. Ma ütlen veel kord: see süsteem tagab selle matemaatilisel tasemel paremini kui kehtiv mudel, isegi selline mudel, kui me jaotaksime kõik mandaadid ringkondades proportsionaalselt elanike arvuga ega arvestaks üldse identiteediklausliga. Seda selle muudatusettepaneku tegijad ei ole soovinud teha, vaid nad soovivad identiteediklauslit säilitada. Härra Gräzini repliik, mis puudutas kohti parlamendis, oli tema väike idee, mis rikastas arutelu.

Küsimuseks saab sõna Kadri Simson.

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Teie pikast ettekandest sain ma aru, et te pole teinud tegelikult sisulist analüüsi ja olete komisjonis keeldunud ka küsimast eksperdiarvamusi. Õiguskantsler ju juhtis tähelepanu sellele, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduses on praegu vastuollu mindud põhiseaduses ettenähtud valimiste ühetaolisuse põhimõttega ja valimiste proportsionaalsuse põhimõttega. Miks ta seda ütles? Võtame näiteks suurima omavalitsuse Tallinna, kus üks mandaat Nõmmel vastab 1810 valijale, üks mandaat Lasnamäel rohkem kui 6800 valijale. Teie süsteemi puhul jääks Lasnamäele üks mandaat rohkem kui 5500 valija kohta ja Piritale rohkem kui 1500 valija kohta. Miks te arvate, et te selle ettepanekuga tulite vastu õiguskantslerile, kes juhtis tähelepanu põhiseadusvastasusele? Te ju ei tulnud.

Meie ettepaneku aluseks on õilis teadus matemaatika. See tähendab, et matemaatiliselt toob meie pakutud mudel kaasa proportsionaalsema, ma kordan veel kord, valijate häälte arvesse võtmise esinduskogu koosseisus, kui toob kaasa senine süsteem üksnes ringkonnas jaotatavate mandaatidega. Tallinna valimisi tuleb vaadelda kindlasti ringkonnas ehk linnaosades toimuvate valimiste kontekstis, aga valimistulemus ei peegeldu ju üksnes linnaosade halduskogude koosseisus, vaid see peegeldub ennekõike linnavolikogu koosseisus. Mis puudutab neid analüüse, siis nagu ma komisjonis lubasin, ma olen ennast varustanud mõningate numbritega. Ma võin tuua mõne näite, mis kõneleb uuest süsteemist ja vanast süsteemist, kui seda modelleerida mingitesse valimistesse.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jüri Ratas.

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma püsin oma küsimusega samal rajal nagu kaks eelnevat küsijat. Palun öelge selgelt, kas see, kui homme see muudatus kolmandal lugemisel vastu võetakse, tähendab, et kui valitakse saadikuid Tallinna volikogusse, siis igas linnaosas on valijate arv ühe saadiku kohta ühesugune.

Ma vastan nõnda, nagu ma juba ütlesin, et valimistulemus peegeldub linnavolikogu koosseisus. Selle homme vastuvõetava seadusega muutub Tallinna valijate häälte kaal ühetaoliseks ja proportsionaalseks esinduskogu koosseisu arvestamisel. Teisisõnu: need põhiseaduslikud eesmärgid, mida õiguskantsler on seadnud oma taotluses sihiks, on saavutatud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Rein Ratas.

Tänan, juhataja! Austatud ettekandja! Rahva hääl pidavat olema jumala hääl. Selles sententsis peituvat iva kuuleme korrutatavat üpris usinasti, eriti meie tublide roheliste superspiikri poolt. Ajaloostki leiab õpetlikku, kas või isand Suur-Novgorodi ja Pihkva veetše näol, kuhu vabad linnakodanikud tulid otsustama tähtsaid asju. Miks te oma komisjonis ei arutanud võimalust lugeda Tallinna Linnavolikoguks valimisõiguslike linnakodanike kogumit, ütleme, kärajaid, millel kvooruminõuet ei ole ja kärajalisi polegi eriti palju, alla 200 000? See oleks, võimalik, et üliõilis teadusmatemaatika. Olen rääkinud.

Aitäh! Mul jääb üle ainult küsijaga nõustuda, et tegemist on õilsa ettepanekuga. Kindlasti on sellise otsedemokraatia realiseerimine Tallinna Linnavolikogul teatud ulatuses võimalik ka praegu oma autonoomia piires.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Taavi Rõivas.

Aitäh! Mailis Reps siin ennist avas oma erakonna mõttemaailma ja muutis debati väga pragmaatiliseks, ta hakkas mõtisklema selle üle, kes on pärast järgmisi valimisi koalitsioonis ja kes opositsioonis. Muuseas, sellega seoses meenus mulle üks pentsik asjaolu: kolleeg Reps osutus eelmistel valimistel valituks asendusliikmena Haabersti ringkonnas just tänu sellele, et sotsid ja Res Publica toona Haaberstist mandaati ei saanud ja nendelt n-ö kaotsi läinud hääled läksid Keskerakonna tulemuse võimendamisse. Aga see selleks. Eelnõu algatajad on pigem arutanud seda, kuidas ka tulevikus linnaosade esindatust Tallinna volikogus tagada. Samas on väga palju argumente sellelt pinnalt, milline erakond järgmistel valimistel millise tulemuse teeb. Kuidagi ei tahaks nendega nõustuda. Kuidas sina, Urmas, eelnõu algatajana sellesse kriitikasse suhtud, millisena see ühe või teise erakonna jaoks välja paistab?

Ma lükkan ühemõtteliselt selle kahtlustuse tagasi. Õnneks oli ka komisjon sellest käsitlusest vaba. Me ei arutanud mingisugust n‑ö praktilist valimisedu või ‑edutust mingite konkreetsete võimalike huvide kaupa. Me rääkisime sellest, kuidas tagada kolme eesmärki: ühetaolisus, proportsionaalsus ja identiteedikaitse. See ettepanek aitab minu meelest kõiki neid kolme eesmärki saavutada, ühtegi kahjustamata.

Lugupeetud kolleegid! Vahepeal on juhatusele laekunud ettepanek Reformierakonna fraktsiooni aseesimehelt Rein Aidmalt. Reformierakonna fraktsioon teeb ettepaneku pikendada Riigikogu täiskogu istungit teisipäeval, 9. detsembril 2008. aastal kuni päevakorra ammendumiseni, aga mitte kauem kui kella 14‑ni. Head kolleegid! Ma panen selle ettepaneku hääletusele. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen hääletusele Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada Riigikogu täiskogu istungit teisipäeval, 9. detsembril 2008. aastal kuni päevakorra ammendumiseni, aga mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 66 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Ettepanek on leidnud toetust.
Läheme edasi eelnõu 392 teise lugemise aruteluga. Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Mailis Reps.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Väga meeldiv oli kuulda, et kolleegid avasid siin erinevaid mõttemaailmu. Mina küll küsisin ettekandjalt küsimuse. Aga nüüd on mul selline küsimus. Me oleme siin kuulnud erinevaid arvutusi. Sa ettekandjana väitsid, et 5000 või ligi 6000 ja 1500 on üks ja sama. Kuidas sa matemaatiliselt sellised arvud said? Sa ütlesid, et proportsionaalsus ja ühetaolisus on tagatud, kuigi ühe saadiku puhul on see suhe peaaegu 1 : 6000, teise puhul 1 : 1500. Kas see matemaatiliselt ikkagi natuke ebavõrdne ei ole?

Aitäh! Ma kandsin ette arutelu komisjonis ja seal väljendatud mõtteid. Ma tuletan meelde, et valimissüsteem selgitab välja omavalitsuste esinduskogusid. Valimisringkondade jaotamine, eriti heterogeensete ja suurte omavalitsuste puhul, on kaalukas küsimus, aga see on ikkagi abinõu, mitte eesmärk selle ühe esinduskogu koosseisu tuvastamisel. Kui me vaatame 2005. aasta valimisi, siis võtame näiteks partei, kes sai üle linna 20,7% häältest ja vastavalt 23,8% mandaatidest ja esinduskogust. Meie ettepaneku alusel oleks ta saanud 22,78%. Teisisõnu: ma tahan väita, et mis puudutab proportsionaalsust selle koha pealt, kas need hääled, mis jäävad jaotamata ringkondades, leiavad endale väljundi, siis selle süsteemi puhul leiavad nad väljundi, vastuoksa sellele, mis kehtivas süsteemis on. Kui eesmärk on, et valijate tahe erinevate poliitiliste eelistuste lõikes oleks võimalikult täpselt peegeldatud, siis minu väide on, et me seda selle muudatusega saavutame. See on see põhiseaduslik väärtus, mida me peame ennekõike kaitsma. See küsimus, et valimisringkonna sees säilivad need n‑ö käärid, mandaadi kogumiseks vajaliku häälte arvu erinevus, nagu ma rõhutasin, kerkis esile ka komisjonis seoses passiivse valimisõiguse teostamisega. Nagu ma ütlesin, kompensatsioonimandaatide nimekirja küsimus, kui valimisliit võib paigutada oma esindajaid kompensatsiooninimekirja, kui ta soovib ühest linnaosast suuremat esindatust saada, ei ole mitte valimissüsteemi küsimus, vaid see on pigem poliitilise taktika küsimus valimistel osalejate, poliitiliste jõudude jaoks. Lõppkokkuvõte on ikkagi selline, et valijate hääled ei lähe kaotsi, nad kaalutakse täpselt ära ja selle alusel jaotatakse kohad.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Evelyn Sepp.

Aitäh! Hea ettekandja! Mina ei tea, kes oli sinu riigiõiguse õppejõud, aga ma kardan, et ta tahaks täna sult selle ettekande pärast, mis sa siin esitanud oled, ülikoolidiplomi ära võtta. Aga palun selgita veel ühte asja, mida sa oled mitmel korral küll juba üritanud pikemalt seletada. Kohustus koostada ülelinnalist nimekirja, mis on n‑ö uuendus kehtiva korraga võrreldes, peaks aitama vähendada häälte kaalu erinevust. Teatavasti jagatakse kompensatsioonimandaate ringkonnas üks ja ülejäänud jäägid jagatakse siis üldnimekirjas reastatud kandidaatidele. Millisele eeldusele tuginedes sa arvad, et selles üldnimekirjas peaksid olema näiteks Lasnamäel ringkonnanimekirjas olevad kandidaadid, mis annaks teoreetilise võimaluse, et jäägid lähevad nendele rahvasaadikutele ja siis häälte kaalu erinevus kuidagi väheneb? Millisele loogikale sinu väited toetuvad?

Aitäh! Mul on hea meel, et sina ei olnud minu õpetaja, aga mul on kahju, et sina, kui mina õppejõutööd pidasin, ei olnud minu õpilane. Mis puudutab seda, millisest linnaosast osutuvad rahvasaadikud valituks, siis (ma selle unustasin ütlemata) on üks lihtsustus, võrreldes parlamendivalimistega. Teatavasti eksisteerivad ringkonna‑ ja kompensatsioonimandaatide jaotamisel meil parlamendivalimistel künnised, vastavalt 10% ja 5%. Need künnised, arvesse võttes ka omavalitsuste väiksust, aga sedagi, et linnavolikogu kui mittepüsiv töökoht on suure ja muutuva koosseisuga, me pidasime otstarbekaks kõrvaldada. See tähendab, et vastus on väga lihtne. Nagu ma ütlesin, 79 mandaadist, kui me modelleerime praegu näiteks 2005. aasta tulemusi, oleks 23 jagatud kompensatsioonimandaatide järgi nende jääkide kaudu, mis jäid ringkondades jaotamata, ning need oleksid kahtlemata saanud mehaaniliselt ülelinnalises nimekirjas kõrgemal positsioonil asetsevad kandidaadid, kelleni kompenseerimine ulatub, selle arvestusega muidugi, et maha võetakse sealt need kandidaadid, kes on juba volikokku sisse saanud isiku‑ või ringkonnamandaadiga.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Vilja Savisaar.

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Mulle tundub, et siin saalis on nahaalsusel ja noorusel ikka väga tugev korrelatsioon, aga ka sinu nahaalsusel pole muidugi piire. Kui kolleeg Mailis sai nahutada selle eest, et ta julges prognoosida järgmiste valimiste tulemusi, siis sina ütled lausa enesekindlalt puldist välja, et homme võetakse see seadus vastu. Kust sa tead, küsin ma. See oli repliik. Aga küsimus puudutab seda, et sa lubasid meile konkreetseid arve öelda. Me teame, et praegu on Pirita valija hääle kaal umbes 3,6, uue valimissüsteemi puhul on minu arvutuste järgi Pirita valija hääle kaal veel suurem – 3,8. Kuidas sa õiguskantsleri ettepaneku valguses suudad seda kommenteerida ja kuidas on ikkagi arvesse võetud uus süsteem kõikide nende arvutuste puhul, kui eelmine kord ei olnud ülelinnalist nimekirja ja seekord tuleb?

Aitäh! Ma kõigepealt, Vilja, palun vabandust, kui ma olen mõjunud kuidagi, ütleme, asjakohatult või ebaviisakalt! Mis puudutab märkust nahutamise kohta, et keegi julges prognoosida või oletada järgmiste valimiste tulemusi, siis see oli vist pigem Taavi. Mis puudutab seda tingimuslikku oletust, ma siin väljendan tingimuslikult, et juhul kui see seadus võetakse vastu, siis tingimuslik väide ongi selline, et asjaolude kokkusattumisel on tõenäosus selline, tingimuslik väide ei olegi kindel kõneviis. Ma tulen tagasi numbrite juurde. Meil püstitus ka komisjonis see hüpoteetiline probleem, mille tõi välja õiguskantsleri nõunik, et numbrid muutuvad, lähtudes sellest, millised on häälte jaotused parteide vahel, valimisliitude vahel. On loogiline, et kui ühtede valimiste, kas 2005., 2002. või 1999. aasta valimiste pinnalt midagi tuletada, siis see on selles mõttes tõepoolest üksnes illustreeriv. Selge, et tegelikult on ka meie poliitiline keskkond väga kiiresti muutunud, kui me võtame 1993. või 1996. aasta valimised, ja kindlasti on ta muutuv. See on küll illustreeriv, aga see võimaldab meil siiski teatud järeldusteni jõuda. Üks väga selge järeldus on selline, et linnavolikogu valimistel nende valijate hääl, sõltumata linnaosast, kes annavad oma hääle mingi valimisliidu või poliitilise jõu kasuks, peegeldub proportsioonis täpsemalt, ulatuslikult täpsemalt kui seni. See on tegelikult ju selle ettepaneku mõte ja see oli õiguskantsleri ettepaneku või probleemipüstituse mõte. Õiguskantsleri probleemi, mis puudutab valija hääle erinevat kaalu linnaosades, on võimatu vaadelda, nagu õiguskantsler ka ise ütleb, lahus kontekstist, et tegelikult kõik mandaadid jagatakse ringkondades. Kui me kõrvaldame selle eelduse, nii et kõiki mandaate ei jaotata ringkondades, vaid suur osa jaotatakse kompensatsioonimandaatidena, siis need tasakaalustavad selle proportsionaalse nihke.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Jüri Ratas.

Tänan, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma hoian hetkel käes (ma usun, et see on ka teil ees) õiguskantsleri ettepanekut. Mina saan sellest ettepanekust aru nii, et ta tõi selles ettepanekus oma näited, kuidas seda asja võiks lahendada. Ta lähtus sellest, et Tallinna Linnavolikogu koosseisus on praegu 63 liiget ja see ka jääb nii. Minu küsimus teile on ettepaneku kohta, mille kuus ametikaaslast on algatanud. Kas te olete pidanud vajalikuks küsida selle uue, 79‑liikmelise volikogu kohta õiguskantsleri seisukohta ja kas me ei peaks selle enne kolmandat lugemist ära ootama?

Aitäh küsimuse eest! Me pidasime vajalikuks juba enne, kui see muudatusettepanek oli formuleeritud ja esitatud, et kahe lugemise vahepeal on asjakohane, kui muudatusettepanekud on laekunud, kutsuda õiguskantsler komisjoni. Õiguskantsler koos oma nõunikuga komisjonis osales. Ma astun n‑ö tema kingadesse, vastan tema tsitaadiga sinu küsimusele. Indrek Teder vastas, et ta tunnustab komisjoni kiiret menetlust. Märkis, et ta ei anna hetkel teadlikult siduvat või kategoorilist arvamust. Selle põhjus on see, et seadusandja on oma otsustustes vaba, tal on pädevus ja põhiseaduslik õigus võtta vastu seadusi, mida seadusandja peab õigeks. Teisisõnu: õiguskantsleri hinnangu andmine, mis oleks väljunud n‑ö puristlikult õiguslikust kategooriast, oleks olnud parlamendi mõjutamine, mida ta ei soovinud teha.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Kalev Kallo.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kuulanud teie kirglikke vastuseid küsimustele ja saanud selgelt aru, et ega ka selle muudatusega ei ole tulevikus tagatud volikogu liikmete saadud häälte võrdne kaal, vaid see on linnaositi ikkagi erinev ehk see põhiseaduslik mõte proportsionaalsusest ei ole tagatud, tekib mul tahes-tahtmata retooriline küsimus. Ühe teise küsimuse puhul, kui olid päevakorral Riigikogu liikmete palgad, te kirglikult väänasite põhiseadust ühes suunas, nüüd teete seda võib-olla teisel põhjusel. Jääb mulje, et põhiseadus on teie jaoks kas kummipael või lihtsalt väärtusetu paber. See küsimus oli küll rohkem retooriline.

Aitäh! Tõsine hinnang. Mis puudutab seda palgaasja, siis ma tahan öelda, et eks seda näita kohtumenetlus, aga mis puudutab seda juhtumit, siis ma juhin tähelepanu, et seda põhiseaduslikku probleemistikku ei keerutanud siia parlamendi ette mitte selle muudatusettepaneku esitajad või põhiseaduskomisjon. See sai alguse kuskilt mujalt ja asetas parlamendi fakti ette, et me peame 11 kuud enne valimisi tegelema valimissüsteemi küsimustega. Selle asemel, et kirjutada õiguskantslerile, oleks kindlasti olnud arukam tuua see probleem, ma arvan, siia parlamendi ette, kus me oleksime saanud seda kaaluda. Tekitada õiguslikus mõttes niisugune ebamäärasus enne valimisi, kas seda saab heaks kiita? Kindlasti mitte. Me tegeleme praegu täiendava õiguskindluse loomisega oluliseks toiminguks, valimiste läbiviimiseks. See, et me oleme sundseisus, et meil ei ole aega, ei ole mitte meie vabal tahtel tehtud valik. See, et me peame need probleemid lahendama sellisel viisil, et ükski põhiseaduslik väärtus ei saa kahjustatud, see on meie valik, sellest lähtusid ettepaneku tegijad ja komisjoni enamus seda toetas.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Rein Ratas.

Tänan, juhataja! Austatud ettekandja! Teie äsjane väljend "palun vabandust" oli minu jaoks kaunis valguskiir, sest üpris harva võib sealt puldist sellist väljendit kuulda. Kui palju te komisjonis arutasite materiaalse säästvuse ehk kokkuhoiu aspekti kohaliku omavalitsuse volikogu valimisel ja ametisse astunud volikogu tegutsemisel? Olen rääkinud.

Tõsine teema. Ma ei oleks tahtnud seda siin isegi puudutada. See volikogu liikmete minimaalse arvu kasvatamine võiks nagu kaasa tuua mingisuguse kulutuse omavalitsusele, kui me räägime konkreetselt Tallinnast, siis volikogu eelarvele. Teiselt poolt on selge, et kulutused, mida omavalitsus määrab, on ikkagi tema autonoomia probleem. See kerkis ka esile. Ma ei tahaks seda sugugi puudutada, aga ma vaatasin uudiseid, mis viimasel ajal on tulnud. Ärilehe uudis 1. detsembril: linnapea ja linnavolikogu esimehe palk tõuseb 2400 krooni, uuel aastal astub ametisse 14 uut munitsipaalpolitseinikku, suurendatakse ametnike arvu ja tõstetakse üldist palgataset. Pirita ja Põhja-Tallinn maksavad ametnikele heldelt preemiaid, linnavolikogul, ma vaatasin, on kaheksa nõunikku. Lõpetan sellega, mis oli mulle üllatus, et linna täiendava kuluna tuleb käsitleda linnavolikogu liikmete hüvitist, mis on pool keskmisest palgast ja mis peaks ka tõusma koos keskmise palga tõusuga järgmisel aastal. See on muidugi aines mõtiskluseks. Ma ei arva, et selle teemaga tegelemine on tegelikult parlamendi asi. See on volikogu või linna enda autonoomia, kuidas ta kulutusi jaotab või kokku hoiab. Ma ei oska ka anda hinnangut, kas kulutusi on võimalik kokku hoida või mitte. Küsimus on selles, et me räägime praegu põhiseadusliku eesmärgi saavutamisest, sellest, et toimiks nn valimispeegli efekt, et võimalikult proportsionaalselt oleks esinduskogus tagatud erinevate valijarühmade, sealhulgas vähemuste esindatus. Mida väiksem on esinduskogu koosseis, seda keerukam on proportsionaalsust tagada. Tuleb arvestada, et on teatud optimum, mis puhul seda teostada. Pidades silmas ka seda, et Tallinn on nii suur ja heterogeenne kogukond, leidsid esindajad, et proportsionaalsuse tagamiseks, õiguskantsleri ettepanekule vastu tulles ja linna identiteedi kaitseks kogukondade kaupa on otstarbekohane see miinimumnumber kinnitada.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Kadri Simson.

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Vähemalt sõnades olete te Euroopa Parlamendi valimistel kaitsnud avatud nimekirja, sest see on teie sõnul valijatele lihtsam ja arusaadavam. Nüüd tahate te, vastupidi, kohalike omavalitsuste valimisi keeruliseks teha, kohalikul tasandil hakatakse kasutama sisuliselt Riigikogu valimistel kasutatavat süsteemi. Riigikogu valimiste süsteemi on korduvalt kritiseeritud keerukuse ja vähese arusaadavuse tõttu. Valimissüsteemi arusaadavus valija jaoks seega kindlasti väheneb ja sealt ka edasine tendents võimust võõrandumisele. Kummas tegevuses te olete tegelikult aus või ajendab teid mõlemas küsimuses ainult isiklik omakasu?

Raske küsimus, lausa põrmustav suurtükituli, eks ole, Kadri. Tegelikult olen ma mõlemas küsimuses aus. Ma oma sõnavõttu ka alustasin valimissüsteemide paljususest Eestis. Tegelikult oli ettepaneku tegijate loogika selles, et me ei mõtle uut süsteemi välja. Me senise kolme asemel teeme kohalikel valimistel kaks süsteemi, millest üks on seesama, mis praegu on, ja teine on see, mis on parlamendivalimistel. Ma arvan, et valijale on see mõistetavam, arusaadavam ja ka selgitatavam. Miks me seda teeme? Põhiseaduse kaitseks, et nendesamade valijate, kellele see asi on loodetavasti ühemõtteliselt arusaadav, eelistused oleksid paremini peegeldatud. See, et suurte kogukondade valimiseelistused kehtiva süsteemi alusel on jäänud Tallinnas realiseerimata, on kindlasti hälve. See ei ole kindlasti suurele osale nendest valijatest, kes jäid linnavolikogus esindajateta, põhjus, miks heaks kiita seda süsteemi, mis seni on toiminud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Kalle Laanet.

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mul on siin ees üks väikene tabel, kus on toodud võrdlusandmed volikogu liikmete kohta Euroopa riikide pealinnades. Kui kehtiva korra järgi on elanikke ühe volikogu liikme kohta Tallinnas 6,4, siis uue korra järgi oleks neid 5,1. Võrdluseks: Riias 12,1, Vilniuses 10,9, Viinis 16,5, Sofias 22,2 jne. Need numbrid on muudes Euroopa pealinnades suuremad. Kuidas te kommenteerite oma ettepanekut selles valguses?

Aitäh! Ilmselt ei ole teatud küsimustele võimalik läheneda lihtsalt n‑ö matemaatilise rahvaarvu võrdlusega. Samamoodi on kindlasti India rahvusassamblee palju kokkuhoidlikum, esindades maailma suurima demokraatiana rohkem kui miljardit inimest. Mul ei ole andmeid, kui suur selle rahvusassamblee koosseis on, ma oletan, et alla 1000 inimese. Mis puudutab meie lähinaabrit Soomet, siis seal on põhimõte, et üle 400 000 elanikuga omavalitsustes on volikogu suurus 82 liiget, n-ö diskretsiooniruumi omavalitsusele ei anta. Sõja-eelses Eestis oli olukord selline, et olgugi et Tallinna rahvaarv oli väiksem, oli Tallinna esinduskogu suurus võrreldav praegusega. Mis puudutab seda, kui me vaatame mingit esinduskogu iseloomustavat numbrit kontekstis, siis ma arvan, et see kontekst võiks pigem olla Eesti volikogude suurus. Siin ma rõhutangi, et 100 000 elanikuga Tartus on volikogu suurus 49 liiget, 400 000 elanikuga Tallinnas on volikogus 63 liiget. Kuid ma rõhutan veel kord: selle sammu me astume selleks, et muuta valimistulemus põhiseaduslikus mõttes proportsionaalseks, et erinevad valijaeelistused saaksid volikogus esindatuse. Mitte sellepärast, et lihtsalt mingi praktilise poliitilise argumendi tõttu või esteetikakaalutlustel suurendada esinduskogu koosseisu.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Vilja Savisaar.

Aitäh! Urmas! Ma olen selles küsimuses sinuga ühel nõul, et õiguskantsleril oli tõepoolest vähemalt aasta aega, et see küsimus Riigikogusse tuua. Ma ei tea, miks ta seda ei teinud. Aga ma siiski tahan, et sa tsiteeriksid õiguskantsleri vastuseid ka protokolli mõnest teisest kohast. Need puudutasid seda, et õiguskantsler ei taha ette öelda, kuidas parlament peaks seda küsimust lahendama, vaid õiguskantsleril oli kaks kõhklust selle valitud süsteemi suhtes. Üks neist puudutas seda, et ta ei ole kindel, kas selle süsteemi korral seesama häälte proportsionaalsuse või hääle kaalu probleem eri linnaosades saab lahendatud või mitte. Tal oli ka teine märkus. Nii et, palun, asja huvides tsiteeri siiski kõike, mida õiguskantsler selle kohta ütles.

Aitäh! Ma vist isegi lugesin selle juba ette, aga ma kordan seda hea meelega. Indrek Teder märkis, et ta tunnustab komisjoni eelnõu kiire menetlemise eest, sisulise poole kohta ta hetkel lõplikku ja kategoorilist seisukohta ei andnud ning esitas kaks küsimust. Esiteks, kas ühetaolisuse riive intensiivsus väheneb kompensatsioonimandaatidega? Teiseks, kas valija hääle kaalu küsimus jääb üles? Lisaks küsis õiguskantsler, kas muudatusettepanekute tegijad on ühinemise kontekstis muudatusi analüüsinud ja kuidas need muudatused ühinemisele võivad mõjuda. Algatajad andsid oma vastused, mida ma lühidalt kommenteerisin. Mõlemale hüpoteetilisele küsimusele anti jaatavad vastused ja õiguskantsler rõhutas, et hüpoteetilised küsimused jäävad üles. Aga nagu ma ütlesin, need arvestused, mis on tehtud erinevate valimiste pinnalt, mul siin 2005. aasta pinnalt, peaksid tegelikkuses ka matemaatiliselt andma ühemõtteliselt jaatava vastuse nendele õiguskantsleri hinnangutele. Nagu ma lubasin, ma võtsin nad ka siia Riigikogu kõnetooli kaasa.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Evelyn Sepp.

Aitäh! Sa oled mitmel puhul rääkinud suurte linnade kohalikust identiteedist, pidades silmas linnaosi või väiksemaid selge identiteediga üksusi. Valimisseadused peaksid teatavasti universaalselt väärtusi kaitsma. Me teame, et Eestis on suhteliselt suuri linnu peale Tallinna teisigi. Kas sa ei arva, et äkki peaks ka näiteks Tartus, kus on ainult üks valimisringkond, nendesamade kohalike väiksemate piirkondade identiteedi kaitseks seadma sisse ringkonnapõhise valimiskorra ehk taastama selle uuesti? Kuidas siis muidu, ma ei tea, Supilinna või Ihaste või Annelinna valijad oma kohalikku identiteeti kaitsta saavad?

Aitäh! Niisugune keeruline küsimus. Härra Rosimannus naeratas kavalasti. Ma arvan, et seda, kuidas seda otsustada, on tartlastel, lähtudes Tartu elanike arvust, võimalik valida. See on Tartu volikogu kätes. Kui see küsimus on valimistel arutluse all, on võimalik sellele koguda lisatoetust ka valimisvõitluses. Ettepaneku tegijad pidasid asjakohaseks, et nii suurtes linnades või omavalitsustes peaks olema see võimalus. Nii suurtes ja nii erinevate kogukondlike ja põlislinnaosade identiteetidega omavalitsustes, nagu seda on Tallinn, peaks see olema kohustuslik.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Toivo Tootsen.

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Põhiprobleemi, millest kõik alguse sai, seda, et eri linnaosade valijate häältel on erinev kaal, ei lahenda see eelnõu kopika eestki. Vastupidi, ebaproportsionaalsus suureneb veelgi. Küsimus on selles: kas te ei leia, et näiteks see, kui Tallinn oleks üks valimisringkond, tagaks selle, et kõigil häältel oleks võrdne kaal? Miks te arvate, et teie eelnõu on parem kui see, et näiteks oleks üks valimisringkond?

Aitäh! Täiesti nõus, härra Tootsen, see on valikuküsimus. Üheringkonnaline Tallinna valimissüsteem aitaks kindlasti samuti seda eesmärki saavutada, selles ei ole vähematki kahtlust. Proportsionaalsuse ja ühetaolisuse argumendi see üheringkonnaline süsteem kindlasti otsustavalt lahendaks. Nii‑öelda identiteedi kaitse argumenti, mis oli selle ettepaneku esitajatel ka kaalukas argument, see ei lahendaks. Vastupidi, see riivaks seda olulisemalt kui praegune süsteem, mis on seatud kahtluse alla. Ma rõhutan veel kord seda – valija hääle kaal. Mida me mõistame selle termini all – valija hääle kaal? Ma tsiteerin Riigikohut: "Kõigil häältel peab olema võrdne kaal esinduskogu kohtade jaotamise üle otsustamisel." Tõepoolest, Euroopa Nõukogu juures tegutsev riigiõiguse komisjon, Veneetsia komisjon, on öelnud, et siin on lubatud n‑ö diferentsid seoses ajalooliste, demograafiliste ja muude administratiivsete kriteeriumidega, aga need peavad kindlasti olema põhjendatud. Küsimus on selles, kas see valija hääl, mida ta annab valimistel, mõjutab vahetult ja ühetaoliselt valimistulemust nende nimekirjade lõikes, kes valimistel osalevad. Minu vastus on jaatav. See süsteem võimaldab seda täpsemalt kui senine süsteem ja lahendab need õiguskantsleri toodud riigiõiguslikud küsimuseasetused. Ma möönan, et kui seda küsimust vaadata lahus kompensatsioonimandaadisüsteemist, siis see jääb esmapilgul arusaamatuks. Me näiliselt nagu ei teegi midagi, me lihtsalt säilitame olemasoleva süsteemi mõningate nüanssidega. Tegelikult ei ole kompensatsioonimandaadisüsteem nüanss, see on selle valimiskorra muutuse tuum.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Kalle Laanet.

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin eelnõu mõju kohta just haldusreformi kontekstis. Kui näiteks Saaremaal on väljendatud soovi moodustada üks kohaliku omavalitsuse üksus, kui praegused 16 omavalitsust ühinevad, siis oleks 36 000 elanikuga Saaremaa volikogu suurus minimaalselt 32 pluss 31 kohta ehk 63 liiget, seaduse kohaselt peab ringkonnas olema vähemalt kolm mandaati. Sellised müstilised numbrid tulevad ka teiste maakondade kohta. Kuidas te selles kontekstis seda kommenteerite?

Aitäh! See küsimus kerkis esile, et kas see soodustab ühinemist või mitte, ka õiguskantsleri repliigina. Minu enda hinnang on küll selline, et on kaks valikut. Esiteks, võtta kasutusele ühe ringkonna süsteem, nii et kogu Saaremaa oleks ühe nimekirjaga, nagu siin härra Tootsen pakkus ka Tallinna puhul. See on võimalus, mida ühinevad omavalitsused panevad paika, ma täpselt ei teagi, küllap ühinemislepingus. Teine võimalus on võtta kasutusele see n-ö identiteeti kaitsev põhimõte, et need mandaadid, mis on, ütleme, Saaremaa valdade puhul, jagatakse, kui esinduskogu suurus on teada, pooleks, pooled jaotuvad võrdselt, kõik vallad saavad oma mandaadid või kohad, esindajad, see on neile teada. Kui me räägime hirmudest ühinemise puhul, siis kindlasti on üks hirm olnud see, et väiksema kogukonna esindusõigus võib laiali pihustuda. Väiksema kogukonna võimalus olla esindatud on selle süsteemiga, mida me välja pakume, mitmeringkonnalise süsteemiga, kindlasti tugevam. Mitme omavalitsuse puhul on küsitud, kuidas saab nii teha, kas leppida kokku, et näiteks on mingid kindlad kohad volikogus või nõnda. Tegelikult seadus ei võimalda seda, ikkagi rahva hääl on jumala hääl, see on valijate tahe ja võib tõesti juhtuda nõnda, et jääbki üks n‑ö ühinev seltskond esindamata. Ma arvan, et see mitmeringkonnaline süsteem sellisel kujul rakendatuna lahendaks seda probleemi.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Kaia Iva.

Aitäh! Eelmisest küsimusest ajendatuna küsin: kas sa oled minuga nõus, et kui hulk omavalitsusi ühineb, siis ei pruugi iga ühinev omavalitsus olla eraldi ringkond, vaid nad pigem moodustavad selle grupi, kes saavad need kolm vajalikku mandaati seal? Oled sa minuga päri?

Kui me vaatame seda muudatusettepanekut, siis identiteedi kaitse loogika järgi me oleme selle kindlaks määranud siiski nõnda, et valimisringkonnad moodustataks ühinevate kohalike omavalitsuste kaupa ehk iga ühinev kohalik omavalitsus saaks n‑ö kindlalt tagatud aritmeetilise osa, mis tuletatakse valemiga, et ringkonnamandaatide arv on valimisringkondade arvuga jagunev väikseim täisarv, mis on vähemalt pool kõigist mandaatidest.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Väino Linde.

Aitäh! Esmalt suur tänu sellise põhjaliku ettekande eest, hea ettekandja! Kokkuvõtvalt küsin: kuidas on ettekandja arvates, kas selle eelnõu praeguse tekstiga on saavutatud see eesmärk, millest tulenevalt omal ajal meie hea kolleeg Ain Seppik õiguskantsleri poole pöördus?

Aitäh! Ma arvan, et see eesmärk on saavutatud vähemalt selles mahus, mida taotles härra Seppik. See hõlmab ka mitmeid teisi proportsionaalsuse hälbeid, mida me tegelikult komisjoni töö korras tuvastasime ja mille puhul õiguskantsler ütles, et ta pole oma seisukohti kujundanud. Me oleme selle lühikese ajaga teinud ikkagi päris head tööd. Ma arvan, et see muudatusettepanek on päris küps, et praegu seda menetleda, vastu võtta sellisel moel, et meil ei tekiks neid riske, et me valimisseaduse muudatuse jõustame jälle liiga hilja või mis pidi iganes. Me oleme siin sundvaliku ees. Me kas teeme selle muudatuse nüüd või, teistpidi võttes, meil nagu ei oleks legitimatsiooni seda muudatust teha edaspidi, siis tekib jälle probleem valimiste õiguspärasusega ja me satume väga imelikku nõiaringi.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Enn Eesmaa.

Aitäh! Austatud ettekandja! Arendan su mõtet edasi ja küsin, et olla kindlalt veendunud. Kas te tõesti planeerite ka nn hiidvolikogusid maakohtadesse ja kui suur on sellisel juhul piisav?

Aitäh! Ei. Me muudatusettepanekus nägime ette muudatuse, mis puudutab volikogude koosseisu minimaalmäära üksnes üle 300 000 elanikuga omavalitsuse ehk Tallinna puhul. See on 79 liiget. Mingit muud omavalitsuse volikogude suurendamise nõuet me selle eelnõuga ette näinud ei ole.

Kui kolleegidel rohkem ettekandjale küsimusi ei ole, siis täname ettekandjat ja läheme edasi läbirääkimistega. Esimesena saab sõna kolleeg Evelyn Sepp. Palun, Evelyn Sepp, teil on sõna!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mõistagi ei plaaninud ma siin kõnelda, aga midagi ei ole teha.
Kui rääkida proportsionaalsusest, siis sellel on üsna mitu tähendust: proportsionaalsus passiivse valimisõiguse tagamise seisukohalt, aktiivse valimisõiguse seisukohalt ja loomulikult valitud seadusandliku meetodi seisukohalt, et kas see lahendus on optimaalne õiguskantsleri tõstatatud probleemide lahendamiseks. Ehk on vähemalt kolm dimensiooni.
Tõsi on see, et mida suurem on mandaatide arv, seda proportsionaalsem on tavaliselt tulemus. Tõenäoliselt oleks valitud meetodi seisukohalt see proportsionaalsus tagatud kõige paremal moel siis, kui Tallinn oleks üks valimisringkond. See oleks kõige lihtsam, n‑ö kõige puhtam õiguslik lahendus. Loomulikult saame me aru, et poliitilised huvid on need, mis ei võimalda valida õigeid lahendusi, vaid soosivad selliste kavaluste kasutamist.
Mis puudutab õiguskantsleri algset ideed ja seda taotlust, miks ta meie ees selle ettepanekuga oli, siis see oli just see, et tagada proportsionaalsus aktiivse valimisõiguse seisukohalt ehk suurendada valijate häälte kaalu ühetaolisust. Vaata kust kandist tahad, see parandusettepanek, mida me ilmselt kohe siin hääletama hakkame ja kindlasti ka heaks kiidame, ei lähenda valijate häälte kaalu, vaid suurendab erinevust veelgi. Nii et midagi ei ole teha. Me ei lähe mitte põhiseaduslike väärtuste kaitsele lähemale, vaid kaugeneme sellest veelgi.
On veel üks huvitav paradoks, mis puudutab kohalike omavalitsuste ühinemist. Sellise süsteemi sisseseadmine peaks paradoksaalselt suurendama hoopis suurte omavalitsuste huvi neelata alla väikseid omavalitsusi. See ei kaitse väikseid omavalitsusi, vaid n-ö kinnistab suurte omavalitsuste ülekaalu veelgi selles olukorras, kui nad ühinevad ja valimiste kontekstis moodustuvad valimisringkonnad. Tõsi, Tallinna puhul näeb olukord pisut teistmoodi välja, aga hoopis muudel põhjustel, mis on kõigile ilmselged.
Mis puudutab aktiivse valimisõiguse tagamist ehk valija hääle ühetaolisuse tagamist, siis Veneetsia komisjoni raporti kohaselt võib see demokraatia tingimustes erineda 10–15%, mitte neli korda või enamgi veel, nagu ta kaldub olema. Seda ei ole legaalselt võimalik määratleda ka n‑ö kohaliku piirkonna identiteediga. Need on, paraku, selles kontekstis üksteist välistavad. Välistavad selles mõttes, et suurte linnaosade või suurte valimisringkondade identiteet Tallinna kontekstis on selle võrra just nimelt veel rohkem alaesindatud kui näiteks Pirita või Nõmme oma. Loomulikult kõlasid komisjonis korduvalt ausad ülestunnistused, et tegelikult meil ongi Tallinnas n‑ö põlislinnaosad ja siis on mingid teised, immigrantide linnaosad. Tühja sellest, polegi vaja neid nii väga esindada ja mis neil üldse siia võimu juurde asja on. See ei olnud sõnasõnaline tsiteerimine, aga ma arvan, et interpretatsioon oli üsna lähedane sellele, mis komisjonis kõlas. See selleks.
Nüüd veel üks asi, millest ei ole siin räägitud, õigemini, kaks asja. Üks on see, et tegelikult kehtib ka kohalike omavalitsuste volikogude valimiste puhul vaba mandaadi põhimõte. See tähendab, et kui me tahame rohkem kaitsta kohalikku identiteeti, siis selleks ei ole proportsionaalne vahend mitte valimisseadused, vaid kohaliku omavalitsuse korralduse seadus. Ühestki linnaosast, ühestki piirkonnast valitud volinik ei esinda eelkõige mitte seda piirkonda, vaid Tallinna linna tervikuna. Kuigi seda on valijatele võib-olla raske rääkida, siis paraku on asja mõte selles. Loomulikult ei tahaks ma pikalt rääkida sellest, et igasugune volinike, esindajate, ametnike arvu suurendamine mitte ei vähenda valitsemiskulusid, vaid ikka suurendab.
Nii et on, mille üle mõelda. Kardetavalt jõuab ka see vaidlus Riigikohtusse, ma vähemalt väga loodan seda. Aitäh!

Sõna saab kolleeg Andres Herkel.

Austatud kolleegid! Ma pean ütlema, et mul on üsna raske mõista nende küsimuste tooni, millega siin ettekandja ettekandele eespool läheneti. See lahendus, mida pakutakse, on ka minu jaoks kaugel ideaalsest, aga kindlasti lahendab ta selle probleemi, mille õiguskantsler meie ette tõi. Nende diskussioonide käigus on ju viidatud tegelikult enam kui ühele proportsionaalsuse nihkele, mis kohalikel valimistel Tallinnas on. Kindlasti ei luba kompensatsioonimandaatide mehhanism korrata seda olukorda, mis kord on olnud, et 5% künnis on küll ületatud, aga esindajaid volikogus erakond ei saagi.
Mõned probleemid on kahtlemata üleval ja üks kõige teravam nendest on kindlasti volikogu liikmete arvu suurenemine. Ma annan endale aru, et see on puhtmatemaatiline, ja sellele tuleb niiviisi ka läheneda. Aga mis puudutab siin eespool Evelyn Sepa osutatud kulude suurust, siis ma arvan, et Tallinna volikogu liikmetele tehtavad kulud on ühel hetkel läinud pisut üle mõistlikkuse piiri, ja kui volikogu peaks tõepoolest suurenema, siis on mõtet selle küsimuse juurde tulla juba Tallinna tasandil ning neid kulusid vähendada.
Teine asi, millele ma tahan osutada ja mida see ettepanek ei lahenda, on see, et Tallinna valimiste puhul peaks minu arvates erakondade nimekirjadel olema teatud piir või lukk. Inimeste niisugune massiivne toomine nimekirjadesse eeldusel, et nad ise, nende perekonnaliikmed või mõni lähem naaber hääletavad nende poolt, ei ole võib-olla alati ja igas elemendis mõistlik. Veel üks asi, mis mulle jäi silma, on see, et kui Riigikogu valimistel on kompensatsioonimandaatide saamisel selge isiklike häälte künnis, siis kõnesoleval juhul see ei rakendu. Aga ma võtaksin neid pigem iluvigadena, mille juurde on võib-olla kunagi mõistlik tagasi tulla.
Kui küsimuseasetus on see, kas selle muudatusettepanekuga on õiguskantsleri esitatud probleem lahendatud või mitte, siis mulle tundub, et see on lahendatud. Need rünnakud, mis siin saalis tehti, olid suhteliselt asjakohatud. Aitäh!

Aitäh! Sõna saab kolleeg Hannes Rumm.

Head kolleegid! Hea juhataja! Selle eelnõu õiguslikest aspektidest on siin pikalt räägitud. Ma ei hakka üle kordama neid põhimõtteid, mida Urmas Reinsalu nii eelnõu toetajatele kui ka selle vastastele veenvalt seletas. Tahan aga teie tähelepanu juhtida ühele aspektile. Mind üllatas eile, et seda eelnõu hakati ründama süüdistustega, et see suurendab Tallinna valitsemise kulusid ajal, mil olud on väga rasked. Mul on hea meel öelda, et täna on Tallinna Linnavolikogu opositsioonierakonnad kokku leppinud, et nad esitavad Tallinna volikogule ettepaneku külmutada ka Tallinna volikogu liikmete töölkäimise hüvitis senisele tasemele. See hüvitis on teadupärast samuti seotud Eesti keskmise palgaga, mis iga aasta neljandas kvartalis ikka ja jälle kasvab. Ma arvan, et see on igati mõistlik ettepanek ajal, kui Riigikogu on külmutanud kõigi põhiseaduslike institutsioonide palgatõusu, mis on samuti seotud Eesti keskmise palgaga. Ma loodan, et Keskerakond, kes väga muretseb Tallinna valitsemise kulude kasvu pärast, toetab seda ettepanekut Tallinna Linnavolikogus, sest teadupärast on neil seal absoluutne häälte ülekaal. Lõpetuseks, kui me räägime sellest, et Tallinna valitsemise kulud võib-olla mõnevõrra kasvavad, siis toon siin sellise võrdluse. Tallinna propagandaeelarve on järgmisel, valimiste aastal, kasvanud 50 miljoni kroonini. Kui tõepoolest Tallinna valitsemise kulude pärast muretseda, siis seal on kärpimisruumi päris palju. Aitäh ja jõudu!

Suur tänu! Kui, kolleegid, teil rohkem kõnesoove ei ole, siis ma sulgen läbirääkimised. Eelnõu 392 kohta on laekunud kaks muudatusettepanekut ja asume nende läbivaatamise juurde.
Esimene muudatusettepanek on tulnud kolleegidelt Urmas Reinsalult, Erik Salumäelt, Hanno Pevkurilt, Hannes Rummult, Marek Strandbergilt ja Taavi Rõivaselt. Palun, kolleeg Vilja Savisaar!

Palun Keskerakonna fraktsiooni nimel seda muudatusettepanekut hääletada.

Panen selle muudatusettepaneku hääletusele ja asume hääletuse ettevalmistamise juurde.
Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Muudatusettepaneku poolt hääletas 56 Riigikogu liiget, vastu oli 20, erapooletuid ei olnud. Muudatusettepanek nr 1 on leidnud toetust.
Teine muudatusettepanek on laekunud põhiseaduskomisjonilt ja on täielikult arvestatud. Kolleeg Vilja Savisaar, palun!

Aitäh! Ma palun ka seda muudatusettepanekut hääletada.

Panen hääletusele teise muudatusettepaneku. Asume selle muudatusettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepanekut toetas 53 Riigikogu liiget, vastu oli 20, erapooletuid ei olnud. Muudatusettepanek nr 2 on leidnud toetust.
Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku seaduseelnõu 392 teine lugemine lõpetada, kuid Keskerakonna fraktsioonilt on tulnud ettepanek eelnõu 392 teine lugemine katkestada. See ettepanek vajab samuti hääletamist. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku seaduseelnõu 392 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 20 Riigikogu liiget, vastu oli 57, erapooletuid ei olnud.  Keskerakonna ettepanek ei leidnud toetust.
Head kolleegid! Eelnõu 392 teine lugemine on lõpetatud.

Läheme päevakorrapunkti nr 5 juurde, milleks on Riigikogu liikmete Peeter Kreitzbergi, Sven Mikseri, Igor Gräzini, Mark Soosaare, Lauri Vahtre ja Marek Strandbergi algatatud põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Lauri Luige.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Tegu on Eesti Vabariigi haridusseaduse ning põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõuga. Ütlen veel lühidalt üle eelnõu eesmärgi, milleks on usaldada koolis kasutatava õppekirjanduse valik õpetajatele ja koolile ning parandada ja mitmekesistada koolide varustatust õppekirjandusega.
Eelnõu esimene lugemine toimus s.a 16. ja 17. septembril. Pärast esimest lugemist arutas kultuurikomisjon eelnõu veel neljal korral: 7. ja 21. oktoobril, 18. novembril ning 2. detsembril. Komisjoni istungitel andsid eelnõule oma hinnangu Eesti Haridustöötajate Liidu, Eesti Kirjastuste Liidu, Eesti Õpilasesinduste Liidu, Haridus‑ ja Teadusministeeriumi, Eesti Koolijuhtide Ühenduse ning Riikliku Eksami‑ ja Kvalifikatsioonikeskuse esindajad.
Arutelude tulemusena otsustas kultuurikomisjon teha eelnõu kohta kolm muudatusettepanekut, mis on kooskõlas eelnõu algatajate eesmärkidega.
Esimene muudatusettepanek sisaldab eelnõu täiendamist Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmisega. Muudatusettepaneku kohaselt jääks üksnes erivajadustega õpilastele õppevahendite, sealhulgas õppekirjanduse koostamise suunamine ja korraldamine ministeeriumi ülesandeks. Lisaks täiendatakse Eesti Hariduse Infosüsteemi kuuluvate alamregistrite loetelu õppekirjanduse loeteluga.
Teise muudatusettepanekuga muudetakse põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse § 23. Selle paragrahvi esimesed neli lõiget on üle võetud seaduse kehtivast sõnastusest, kuid ühe väikese erandiga. Selgelt on seal eristatud kahte mõistet: õppevahendid ja õppekirjandus. Kehtivas tekstis on kasutatud mõistet "õppevahendid", mis on märksa laiem mõiste. Kuid kuna see paragrahv käsitleb õppekirjandust, siis on see väike erand siia sisse toodud. Muudatusettepanekuga muudetakse eelnõu § 1 ning antakse haridus‑ ja teadusministrile pädevus kehtestada peale nõuete õppekirjandusele nõuded ka retsenseerimisele ja kinnitusmärke vormile. Määruse kavand on lisatud teie paberitesse, kui kedagi huvitab. Muudatusettepanekus sisalduv § 23 lõige 6 kohustab õppekirjanduse väljaandjat kinnitama õpiku, töövihiku ja tööraamatu tiitellehel selle vastavust määruses kehtestatud nõuetele. Eelnõu täiendatakse õppekirjanduse alamregistriga, millesse kannete tegemise ja nende sealt kustutamise kord sätestatakse samuti PGS‑i §‑s 23. Õppekirjanduse väljaandja peab kandma kehtestatud nõuetele vastava ja kinnitusmärkega varustatud õppekirjanduse Eesti Hariduse Infosüsteemi õppekirjanduse alamregistrisse, kust õpetaja valib õppetööks vajalikud õpikud, töövihikud ja tööraamatud. Õppekirjanduse alamregister on teavitusliku iseloomuga ja annab õpetajale teatava kindluse, et sinna kantud õppekirjandus tõepoolest vastab kehtestatud nõuetele. Paragrahvi 23 lõigetes 9–11 sätestatakse järelevalve õppekirjanduse alamregistrisse kantud õppekirjanduse üle, mis tähendab seda, et haridus‑ ja teadusministril on õigus tunnistada registreering kehtetuks, kui õppekirjandus ei vasta määruses kehtestatud nõuetele. Lõigetes 10 ja 11 käsitletakse väljaandja kaasamist menetlusse ning tema teavitamist kande kustutamisest. Registreeringu võib tunnistada kehtetuks ka väljaandja enda taotluse alusel. Õppekirjanduse alamregistri kannete õigsuse eest vastutab loomulikult õppekirjanduse väljaandja ise.
Kolmas muudatusettepanek puudutab seaduse jõustumise kuupäeva. Kuna esialgne jõustumise kuupäev, milleks oli 2008. aasta 1. september, on juba möödas, siis määrasime uueks jõustumise kuupäevaks 2009. aasta 1. septembri.
Kultuurikomisjon otsustas saata eelnõu täiskogule teiseks lugemiseks täna, 9. detsembril s.a, teeb täiskogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine täna lõpetatakse, siis teeb komisjon ettepaneku võtta seadus vastu kolmandal lugemisel neljapäeval, 11. detsembril s.a. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Mailis Reps.

Aitäh! Olles ise kultuurikomisjoni liige, ma sisuliste küsimuste juurde ei läheks, aga ma lähen tehnilise küsimuse juurde ja see puudutab jõustumist. Eelnõu küll oma sisult või eesmärgilt jõustub 1. septembrist, aga kuna tegelikult koolis ostetakse õpikud ära mais ja juunis, siis kas me võime ja kas sina siit puldist võid ettekandjana üldsusele teatada, et eelnõuga võib arvestada, aga lihtsalt oma tehnilise eesmärgi poolest jõustub ta 1. septembrist? Ma tahan öelda seda: kas mais-juunis, kui õpikuid tellitakse, peab arvestama vana versiooniga või uue versiooniga?

Aitäh! Ma arvan, et arvestada võib sellega, et see seadus tõepoolest 1. septembril 2009 jõustub. Miks ta lükati 1. septembrile 2009, sellel oli ju põhjendus ka. Mailis, kui sa kultuurikomisjonis kuulasid, siis tead, et see oli just see, mida ma nimetasin, et hariduse infosüsteemi õppekirjanduse alamregistri ettevalmistamine võtab aega. Sellepärast sai see kuupäev 1. september 2009 siia pandud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Evelyn Sepp.

Ma korra ikkagi täpsustan. Tegemist on õppekirjanduse tellimisega, millel on tõepoolest palju pikem n‑ö rakendusperiood. Määrust võib ette valmistada mõned kuud. Kui seadus jõustub 1. septembril, siis sisuliselt hakkab see mõjuma ju alles järgmisel õppeaastal, võib-olla 1. septembrist, sest siis jääb sinna sisse õpikute tellimise periood. Või mõtlete ikka seda, et tema mõju peaks astuma jõusse 1. septembrist ehk 1. septembriks, kui kool algab, on uued õpikud tellitud?

Aitäh! Ei, mina näen, et 1. septembrist 2009 hakkab see asi kehtima ja sealtmaalt saab kindlalt arvestada nende asjadega, mida me täna kinnitame.

Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Täname ettekandjat!  Kolleegid! Kas soovite pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Selle eelnõu puhul me läbirääkimisi ei ava.
Eelnõu kohta on laekunud kolm muudatusettepanekut, need kõik on teinud kultuurikomisjon ja juhtivkomisjon on neid kõiki täielikult arvestanud. Vaatame nad ükshaaval läbi. Esimene, teine, kolmas. Eelnõu 279 muudatusettepanekud on läbi vaadatud.
Eelnõu teine lugemine on lõpetatud.

Läheme kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni algatatud võrdse kohtlemise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli põhiseaduskomisjoni aseesimees Evelyn Sepp.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Komisjoni nimel on mul kõigepealt teile ette kanda komisjoni otsus. Esiteks, arutada eelnõu teisel lugemisel tänasel Riigikogu istungil. Teiseks, teha Riigikogu täiskogule ettepanek seaduseelnõu 384 teine lugemine täna lõpetada. Kolmandaks, kui teine lugemine täna lõpetatakse, viia läbi kolmas lugemine sellel nädalal, 11. detsembril. Ühtlasi tegi komisjon enamushäältega ettepaneku seadus vastu võtta.
Nüüd lühidalt ka komisjoni arutelu käigust. Kuna pole mingi saladus, et tegemist on eelnõu n‑ö mitmekordse lugemisega ja järeltundide võtmisega põhjusel, et eelnõu ei ole kahel korral kogunud vastuvõtuks vajalikku häälte arvu, siis komisjoni enamus on selle lugemise vastu huvi kaotanud, seetõttu ka sisulist arutelu kui sellist ei toimunud. Valitsus on andnud meile lühikese arvamuse, kus ta juhib tähelepanu töölepingu seaduse § 10¹ punkti 2 sõnastusele, mis puudutab töötajate esindusühingusse kuuluva inimese õigusi või huvide kaitset, ja teiseks avaldab arvamust võrdõiguslikkuse voliniku edaspidise nimetamise kohta. Komisjonis lühidalt käsitleti neid küsimusi. Ettepanekud toetust ei leidnud. Ühtlasi ei leidnud toetust siinkõneleja esitatud ettepanek, mis oli komisjonis arutlusel juba sama eelnõu ühel varasemal menetlusringil. See käsitles seda, et kui tegemist on kitsama diskrimineerimise aluste loeteluga, kui põhiseadus seda ette näeb, ja varem on leitud, et oleks otstarbekas käsitleda kõikvõimalikke diskrimineerimisjuhtumeid n‑ö materiaalõiguse mõttes või nende menetlust ühes seaduses, siis tuleks see ka sõnaselgelt välja öelda, et vältida kohtute diskretsiooniõigust või liigset tõlgendusvabadust ja anda ühtlasi inimestele suurem kindlus oma põhiõiguste kaitsel. Komisjon ei pidanud vajalikuks seda muudatusettepanekut omalt poolt algatada. Sisuliselt on sellega komisjoni ettekanne lõppenud. Paraku ei leidnud toetust ka Erakonna Eestimaa Rohelised esitatud parandusettepanekud. Aitäh!

Suur tänu! Kas kolleegidel on küsimusi? Küsimusi ettekandjale ei ole. Kolleegid! Kas soovite pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Eelnõu 384 kohta on laekunud kaheksa muudatusettepanekut, kõik nad on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioonilt, juhtivkomisjon ei ole neid arvestanud.
Asume nende läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, nr 2, nr 3, nr 4, nr 5, nr 6, nr 7, nr 8. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud.
Eelnõu 384 teine lugemine on lõpetatud.
Head kolleegid! Meie päevakord on ammendunud. Soovin teile kena tööpäeva jätku!

Istungi lõpp kell 13.14.