Härra juhataja! Austatud kolleegid! Majanduskomisjoni päevakorras oli Vabariigi Valitsuse algatatud postiseaduse muutmise seaduse eelnõu 297 arutelu selle saatmiseks teisele lugemisele s.a 17. novembril. Peab ütlema, et arutelu oli väga põhjalik ja komisjoni olime kutsunud majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi, tema juhitava ministeeriumi sideosakonna juhataja Tõnu Nirgi ja juhataja asetäitja Mart Laasi ning ka Konkurentsiameti peadirektori Märt Otsa.
Meile laekus kokku kümme muudatusettepanekut ja komisjon käsitles neid tõsiselt ning võib öelda üksmeeles. Ma ütlen kohe ära ka, et mitte unustada, komisjoni otsuse. Nimelt otsustas komisjon saata Vabariigi Valitsuse algatatud postiseaduse muutmise seaduse eelnõu Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks s.a 3. detsembril – poolt 7, vastu 0, erapooletuid 1; teha täiskogule ettepanek kõne all oleva eelnõu teine lugemine lõpetada – poolt 7, vastu 0, erapooletuid 1; ning juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, viia eelnõu kolmas lugemine läbi s.a 4. detsembril ja eelnõu seadusena vastu võtta – samasuguse kaaluga otsus: poolt 7, vastu 0, erapooletuid 1.
Kui te mäletate, siis oli meil selle eelnõu esimesel lugemisel täiskogus tõsiseks küsimuseks see, kuivõrd postituru avamisega 1. jaanuarist ikkagi saab osutatud universaalne postiteenus. Ehk see, kas avanenud turu tingimustes inimesed, kes ei ela suurtes linnades, vaid väiksemates maapiirkondades, saavad taskukohase tasu eest (nagu see termin meil on) postiteenust kasutada. Ja sellepärast ma luban endale, head kolleegid, natuke pikema sissejuhatuse sellel teemal.
Nimelt tegi Riigikogu otsuse avada postiturg 1. jaanuaril 2009 juba 2006. aastal, kui võeti vastu praegu kehtiv postiseadus, mille kohaselt on Eesti Postil kui universaalse postiteenuse – selle lühend on UPT – osutajal kuni 50-grammise kirja edastamise ainuõigus käesoleva aasta lõpuni. Käesolev eelnõu annab õigusliku sisu turu avamisele ning selle, et postiteenuse osutamine oleks sujuv ning, paneme tähele, et see UPT või universaalse postiteenuse osutamine oleks tagatud ning sealhulgas ka Eesti Posti jätkusuutlikkus UPT osutamisel.
Eelnõu kohaselt algab järgmise aasta 1. jaanuarist kolmekuuline üleminekuperiood uuele regulatsioonile üleminekul ja see on uus asi, võrreldes sellega, kui me lugesime eelnõu esimesel lugemisel. Praegu turul olevad postiteenuse osutajad peavad nimetatud üleminekuperioodi jooksul viima oma tegevuse vastavusse uue eelnõu nõuetega tähtajaks, milleks on 1. aprill 2009. Uued turule tulijad saavad kolme kuu jooksul esitada kõik vajalikud dokumendid Konkurentsiametile, et taotleda tegevusluba. Nii et paneme tähele, selliselt jõustuks uus regulatsioon igas segmendis 1. aprillist 2009, sealhulgas ka universaalse postiteenuse kulude hüvitamise skeem.
Jaanuaris 2009 kehtestatakse majandus- ja kommunikatsiooniministri poolt taskukohane tasu ehk nn tarbijahind, milleks praegu on lihtkirja kulupõhine hind 5 krooni 50 senti. Edasi, universaalse postiteenuse osutajale tuleb hüvitada ebamõistlikult koormavad kulud. Millised kulud on ebamõistlikult koormavad, seda hakkab hindama Konkurentsiamet. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium leiab, et kulude hüvitamise skeem võiks toimuda kvartaalselt. Kui te mäletate, esimese lugemise ajal oli selleks perioodiks üks aasta, nii et siin on tuldud, ma arvan, mõistlikumale lahendusele suured sammud lähemale.
Kulude hüvitamise põhimõtte on algatajad välja pakkunud ettepanekutena kas käibepõhiselt, 0–5% postiteenuse tegevusluba omavate ettevõtjate käibest, või ühikupõhiselt. Ühikupõhiselt sellisel juhul, kui käivitub n-ö negatiivne stsenaarium eelkõige universaalse postiteenuse osutaja jaoks.
Nüüd peatun mõne sõnaga kulude hüvitamise skeemi põhimõttel. Kordan, et hüvitamine on kvartalipõhine. Edasi, rahastamiskohustusega postiteenuse osutaja on kohustatud maksma UPT makset ning esitama Konkurentsiametile vastava deklaratsiooni aruandekvartalile järgneva kuu 10. kuupäevaks. Samuti peab universaalse postiteenuse osutaja, kelleks praegu on Eesti Post, esitama Konkurentsiametile ebamõistlikult koormavate kulude (kui nad loomulikult on koormavad kulud) hüvitamise taotluse. Pärast nende kulude koormavuse analüüsi saadab Konkurentsiamet rahastamiskohustusega postiteenuse osutajale väljamakseteated ja seejärel tasub rahastamiskohustusega postiteenuse osutaja makse. Konkurentsiamet hüvitab universaalse postiteenuse osutajale UPT osutamisega tekkinud ebamõistlikult koormavad kulud ning – paneme tähele! – seaduse jõustumisel toimub esimene makse kogumine ja kulude hüvitamine ajavahemikul 10. juuli kuni 30. juuli 2009. Laekuvate maksete ja väljamaksete jaoks on riigikassas vastav konto, mida haldab Konkurentsiamet, kelle roll tururegulaatorina ja kulude hindajana saab loomulikult olema väga vastutusrikas ja ta suureneb seaduse jõustumisel oluliselt.
Komisjonis oli meil üsna pikk arutelu kaheksanda muudatusettepaneku üle, millega täpsustatakse universaalse postiteenuse rahastamise mehhanismi. Täiendavaid küsimusi esitati võimalike turule tulijate konkurentsitingimustega seonduvalt ja samuti avatud postiteenuse osutamise kasumlikkuse, taskukohase tasu määramise ning Eesti Posti võimaliku majandussurutisega seonduvalt. Hetkel kehtiva seaduse alusel on reguleeritud umbes 40% turuosast, ülejäänud juba on vaba turg. Juhul, kui nüüd jääb ainult universaalse postiteenuse osutamise kohustus, võime hinnata vabaturu osakaaluks ca 80%. Oluline on UPT infrastruktuuri kaitsmine vastavalt Euroopa Ühenduse direktiivile. Seetõttu on ka eespool toodud rahastamise skeem ning Konkurentsiameti järelevalve absoluutselt vajalikud.
Nüüd veel kord, taskukohase tasu määramise kohta teeb Konkurentsiamet analüüsile tuginedes ettepaneku majandusministrile ning hetkel on Konkurentsiametis koostamisel analüüs, kus hinnatakse liikmesriikide keskmist lihtkirja hinda ja tarbija ostujõudu. Kolleeg Marek Strandberg tõi ühe võimalusena, taskukohase tasu määramise kriteeriumina välja selle, et kõige kehvema sissetulekuga piirkonnas peaks inimesel olema võimalus saata üks kiri päevas, ilma et kulu ületaks piirkonna keskmist sissetulekut ja ostuvõimet. See on üks näide, et need teemad olid tõsiselt arutelu all.
Tõstatus ka küsimus kulude hüvitamise skeemide ja määradega seonduvalt. Kolleegid tundsid huvi, kas lisaks hüvitamise mudelile võiksime rakendada ka ettemaksepõhist süsteemi või loogikat ning (mis on väga tõsine küsimus), kas majandusministril ei teki huvide konflikti, juhul kui ta on nii määrade kehtestaja kui samas ka AS-i Eesti Post üldkoosolek, ning kas universaalse postiteenuse osutajal võib tekkida võimalus suuremaks sissetulekuks, mis teeb teiste turuosaliste turule tuleku küsitavaks. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajad pidasid mõistlikuks ettemakset mitte rakendada, kuna enne kulude hüvitamist peab Konkurentsiamet hindama universaalse postiteenuse osutaja juures ebamõistlikult koormavate kulude tekkimist ning loomulikult on Konkurentsiametil kui turu regulaatoril võimalus teha ettepanekuid turu toimimiseks. Selge on see, et turgu ei ole võimalik lõplikult ennustada ning ka Euroopa Liidu praktika näitab, et turu avamine võib olla üsna pikk ja keeruline protsess.
Algataja seisukoht käibepõhise või ühikupõhise kulude hüvitamise põhimõtte juures on see, et otstarbekas on rakendada kaht kulude hüvitamise võimalust, st nii käibepõhist kui ühikupõhist, sest käibepõhine ei pruugi tagada kulude hüvitamist ja seetõttu on välja pakutud ka ühikupõhine variant. Oluline on see, nagu ma juba eespool teile selgitasin, et Konkurentsiamet on see asutus, kelle analüüsi põhjal Vabariigi Valitsus oma otsuse langetab.
Nüüd kümnest muudatusettepanekust. Valdavas osas rääkisin ma need teile juba ära, aga kui kiiresti üle käia, siis esimene muudatusettepanek seisneb selles, et ettepaneku järgi ostetavate kaupade kättetoimetamine ehk logistikateenus välistatakse postiteenusest, mis on vajalik selleks, et mitte tekitada sellist lisa- või täiendavat võimalust uutele postiteenuse osutajatele välistada oma teenused postiteenuse alt. Samuti on selge, et mõiste "logistikateenus" on üsna mitmeti tõlgendatav ning võib tekitada õiguslikku segadust. Üksmeelselt, 9 poolthäälega leidis see muudatusettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 2, mis koosneb neljast omavahel seotud ettepanekust, käib selle kohta, et me viime lunasaadetise definitsiooni eelnõust välja. See on mõistlik sellepärast, et lunasaadetis on oma sisu poolest, võib öelda, täiesti lisandväärtusega täht- või väärtsaadetise teenus ning seda ei ole vaja enam eraldi liigina seaduses sätestada. Need on kõik algataja ettepanekud.
Muudatusettepanek nr 3 on seotud sellega, et Eesti ühiskond on väga paljude mobiilsete elektrooniliste vahenditega varustatud ühiskond ning me viime sisse muudatuse, millega isiku samasust võib tuvastada ka teiste isikusamasuse tuvastamist võimaldavate tunnuste alusel. Tähtkirja ei pea kätte saama mitte ainult allkirja vastu, vaid tähtkirja võib saada kätte ka nii, et isik tehakse kindlaks näiteks pangalingi kaudu või siis muude selliste kaasaegsete meetodite abil.
Muudatusettepanek nr 4 on samuti algataja ettepanek, millega muudetakse universaalse postiteenuse koosseisu ning lunasaadetise ja partiisaadetise edastamine viiakse universaalse postiteenuse alt välja. See tähendab, et ka universaalse postiteenuse osutaja võib taotleda eraldi tegevusluba postiteenuse osutamiseks, mis ei ole universaalse postiteenuse koosseisus ehk on universaalse postiteenuse väline postiteenus ning selliselt konkureerib lihtsalt turuosalistega. Samuti üksmeelne toetus.
Ettepanek nr 5 koosneb kolmest omavahel seotud lõigust ja on taas algataja ettepanek. Need on redaktsioonilised, ei hakka nendel pikemalt peatuma. Komisjon toetas neid konsensuslikult.
Kuues on algataja muudatusettepanek, millega me jätame postiseaduse § 26 lõikest 1 välja järgmise lause: "Erinevat tasu ei tohi kehtestada, lähtudes postisaadetise kättetoimetamise geograafilisest piirkonnast, selle asustustihedusest ja muudest asjaoludest, mis välistavad postiteenuse kasutajate võrdse kohtlemise." Selle sisu on see, et kuivõrd universaalse postiteenusega on paika pandud see kohustus, mis elementaarselt peab olema tagatud postiteenuse tarbijatele, siis on ebaproportsionaalne äriteenuse puhul piirata tasu kehtestamist, lähtudes reaalsetest tegelikest kuludest. Rõhutan veel kord, et käesolev muudatus ei mõjuta universaalse postiteenuse eest kasutajalt võetava tasu suurust. Siin oli poolt 7, vastu 0, erapooletuid 1.
Edasi ettepanek nr 7, mille on esitanud taas algataja ja mis koosneb kahest omavahel seotud punktist. Nende ettepanekutega me tunnistame kehtetuks senise kulumudeli koostamise kohustuse. Eelnõu koostajad on arvamusel, et see, millise mudeli ikkagi ettevõtja valib, on tema enda sisemine otsus.
Ja nr 8 on see punkt, millest oli juba eespool pikemalt juttu ja see puudutab universaalse postiteenuse osutajale ebamõistlikult koormavate kohustuste kompenseerimist. Kõik. Tänan teid!