Tere hommikust, head kolleegid! Alustame täiskogu IV istungjärgu kümnenda töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt toimub eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson!

Austatud proua juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab isikut tõendavate dokumentide seaduse, konsulaarseaduse, karistusseadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust siseminister Jüri Pihl. Aitäh!

Aitäh! Sõna saab kolleeg Mailis Reps.

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Annan koos kahe kolleegiga üle arupärimise Keila munitsipaalkoolide kohta. Nimelt soovime peaministrilt teada, kas Vabariigi Valitsus on arutanud õiguskantsleri seisukohti ja ühineb nendega ja mida Vabariigi Valitsus on otsustanud olukorra normaliseerimiseks teha. Kui ta ei ühine nende hinnangutega, siis kas on muid seisukohti? Keila on kindlasti näide, mida teised omavalitsused hoolega jälgivad, ja see annab kogu haridussüsteemi tulevikule olulise suuna. Meil on peaministrile seitse küsimust ja jääme huviga ootama vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt võetakse need eelnõud menetlusse.
Head kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Hetkel registreerus kohalolijaks 77 Riigikogu liiget, puudub 24.
Head kolleegid! Lubage mul täpsustada tänast päevakorda. Nimelt, tänase päevakorra esimese punkti arutelul teeb juhtivkomisjoni ettekande põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde ning tänase päevakorra viimase punkti arutelul põhiseaduskomisjoni liige Urmas Reinsalu.

Head kolleegid! Läheme oma tänase esimese päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud Riigikogu liikme palga ajutise korralduse seaduse uuesti arutamine. Enne kui me päevakorrapunkti menetluse juurde asume, lubage mul tutvustada protseduuri, mis lähtub Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑dest 113 ja 114. Kõigepealt kuulame ära põhiseaduskomisjoni esindaja ettekande, mis võib kesta kuni 20 minutit. Seejärel võib iga Riigikogu liige esitada ühe suulise küsimuse ning läbirääkimistel võivad osaleda kõik Riigikogu liikmed.
Head kolleegid! Kutsun ettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde.

Rahulikku hommikutundi, head kolleegid! Lugupeetud istungi juhataja! Kuna selle päevakorrapunkti arutelu juures ei ole Vabariigi Presidendi esindajat, siis annan esmalt lühikese ülevaate tema otsusest nr 362 ja seejärel sellest, mida põhiseaduskomisjon eilsel istungil arutas ning otsustas.
Teatavasti jättis Vabariigi President 24. novembril s.a oma otsusega välja kuulutamata 19. novembril siinsamas saalis vastu võetud Riigikogu liikme palga ajutise korralduse seaduse. Tuletan meelde, et selle seaduse § 1 nägi ette, et kuni 2010. aasta 28. veebruarini on Riigikogu liikme palk Eesti keskmise palga ning Riigikogu liikme staatuse seaduse §‑s 29 sätestatud vastava koefitsiendi korrutis, kuid mitte suurem kui 2007. aasta neljanda kvartali Eesti keskmise palga ning nimetatud seaduse §‑s 29 sätestatud vastava koefitsiendi korrutis. See seadus oleks hakanud kehtima 1. jaanuarist 2009. President on märkinud, et Riigikogu liikme palga ajutise korralduse seadusega muudetakse sisuliselt Riigikogu liikme staatuse seaduse §‑s 29 sätestatud Riigikogu liikme palga arvutamise põhimõtteid. Võttes vastu seaduse, millega muudetakse Riigikogu liikme staatuse seaduse §‑s 29 sätestatud Riigikogu liikme palga arvutamise põhimõtteid ...

Ma palun vabandust, ettekandja! Head kolleegid! Palun olge vaiksemad ja respekteerige ettekandjat! Tal on väga raske rääkida. Ta ei kuule enam iseenda häält, rääkimata minust, mina siin üleval teda enam ei kuule. Palun, ettekandja, jätkake!

... on Riigikogu eiranud Eesti Vabariigi põhiseaduse § 75, mis ütleb:  "Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus, mida tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta." Siit tulenevalt on president teinud otsuse, et põhiseadus välistab, et nende palgaküsimuste üle otsustaks Riigikogu sama koosseis.
Oma otsuse lõpus on president selgitanud, et jättes Riigikogu liikme palga ajutise korralduse seaduse välja kuulutamata, ei anna ta hinnangut sellele, kas nimetatud seaduses sätestatud Riigikogu liikme palga arvutamise ajutine kord on otstarbekas või põhjendatud. Jättes seaduse välja kuulutamata, nendib ta üksnes, et seda vastu võttes on Riigikogu asunud otsustama küsimusi, milleks tal põhiseaduse § 75 kohaselt õigust ei ole. Sellise tegevusviisi aktsepteerimine avab presidendi seisukoha järgi võimaluse põhiseaduse sätet eiravate ja mõtet moonutavate otsustuste tegemiseks ka tulevikus.
Head kolleegid! Eile põhiseaduskomisjon oma istungil arutas teise päevakorrapunktina seda Vabariigi Presidendi otsust. Arutelu juurde olime palunud ka Vabariigi Presidendi õigusnõuniku Aaro Mõttuse.
Üldiselt oli ütlemata rahulik istung. Väga tuliseid debatte ega ülemäära keerukaid vaidlusi komisjonis ei olnud. Põhjus oli selles, et kogu selle seaduse probleemistik oli meil põhiseaduskomisjoni mitmel istungil varem üksipulgi lahti võetud ja ära vaieldud, olime kuulanud mitmeid riigiõiguse eksperte. Komisjoni liikmetel, minu arusaamist mööda, oli juba varem kujunenud seisukoht selle seaduse põhiseadusele vastavuse või mittevastavuse kohta. Aaro Mõttus selgitas esmalt, et president ei ole veto panemisel lähtunud mitte ainult tõlgenduse aluseks olnud keelelistest ja grammatilistest argumentidest, vaid eelkõige põhiseaduse § 75 eesmärgist ja mõttest. Mainitud sättest tulenevalt ei peaks presidendi arvates parlament tegelema iseenda palgaküsimuste ega palgaasjade otsustamisega. Samuti on Eesti Vabariigi põhiseaduse § 75 eesmärk hoida ära parlamendi tegelemine palgaküsimustega muu hulgas populistlikel kaalutlustel. Ka see oli presidendi seisukoht. Kolmandaks, Eesti Vabariigi põhiseaduse § 75 eesmärk on kaitsta opositsiooni enamuse eest, kuna parlamendiliikmete tasu kehtestava seaduse puhul on tegemist Riigikogu koosseisu häälteenamusega vastuvõetava seadusega, mis nõuab teadupärast vastuvõtmiseks vähemalt 51 poolthäält. Neljas printsiip, millest lähtuvalt president niisuguse otsuse tegi, on see, et Eesti Vabariigi põhiseaduse § 75 sisuline mõte on, et mandaadi teostamise tingimused peaksid olema ette teada ja neid parlamendikoosseisu volituste ajal ei peaks muutma. Kõiki neid kaalutlusi kokku võttes leidiski Vabariigi President, et Riigikogu liikme palga ajutise korralduse seadus on vastu võetud, rikkudes põhiseaduse § 75, ja seetõttu ongi see jäetud välja kuulutamata.
Edasi arutas komisjon, kas ta peaks võtma seisukoha selle väljakuulutamata seaduse kohta, täpsemalt öeldes, kas seadus muutmata kujul vastu võtta või mitte. Selgitati, et Riigikogu poolt vastuvõetud ja presidendi poolt tagastatud seadus, mis nõudis vastuvõtmisel vähemalt 51 poolthäält, vajab ka, juhul kui kolleegid nii otsustavad, uuesti vastuvõtmiseks minimaalselt 51 poolthäält. Selgitati sedagi, et kui seadus, mis muutmata kujul vastuvõtmiseks nõuab 51 häält, sellist häälteenamust ei saavuta, siis on tegemist vastuvõtmata jäänud seadusega, aga see seadus jääb Riigikogu menetlusse ning Riigikogu peaks alustama menetlust selle seaduse muutmiseks, mis peaks selle põhiseadusvastasuse likvideerima. Komisjoni liikmed tegid ettepaneku hääletada. Hääletati küsimust, kas panna see seadus uuesti vastuvõtmiseks muutmata kujul Riigikogus hääletusele. Lõppkokkuvõttes (poolt 7 komisjoni liiget, vastu 0, 2 komisjoni liiget ei hääletanud) otsustati toetada Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud Riigikogu liikme palga ajutise korralduse seaduse teistkordset vastuvõtmist muutmata kujul. Sellega lõpetas põhiseaduskomisjon selle küsimuse osas eile oma istungi ja läks teiste, samuti vajalike päevakorrapunktide juurde. Tänan!

Suur tänu! Kolleegid, kas teil on ettekandjale küsimusi? Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Marek Strandberg.

Hea ettekandja! Ehk meenutate, milline on seesama palgaküsimuse sätestus põhiseaduse kommenteeritud väljaandes, kui seda seal käsitleti? Kas seal on seda käsitletud samal moel, kui seda tegi president, või on põhiseaduse mõte lahti seletatud hoopis muul moel?

Aitäh! Põhiseaduse kommentaaride autorid on kindlasti auväärsed inimesed ja nende seisukohad on meile teadmiseks, kuid see ei võta Vabariigi Presidendilt ära võimalust olla teistsugusel seisukohal. Sul on õigus selles mõttes, et kehtiva põhiseaduse viimased kommentaarid leidsid, et põhimõtteliselt peaks Riigikogul selline õigus olema. Aga võin meelde tuletada, et ilmselt täna, kui mitte neil tundidel, peaks Tartus ilmuma üks uus trükis, kus on samuti kirjas Eesti Vabariigi põhiseaduse kommentaarid. Mulle teadaolevalt on need kommentaaride autorid mõnevõrra teistsugusel seisukohal ja see seisukoht ühtib juba rohkem Vabariigi Presidendi väljaöelduga.

Sõna saab kolleeg Jaan Kundla.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Nüüd on kujunenud selline seisukoht, et põhiseaduse paragrahvi kohta, mis ütleb väga üheselt ja rõhutab, et on keelatud muuta, on püütud leida sellist tõlgendust, et see kehtib ainult tõusu, aga mitte vähendamise kohta. Siit küsimus: kas teisi seadusi võib ka hakata tõlgendama vastavalt oma soovile, kui keegi leiab, et lähtume selle paragrahvi mõttest, mitte sellest, mis seal on kirja pandud?

Aitäh! Argielu tasemel peab kindlasti igaüks meist seadusi tõlgendama ja nende järgi ka elama. Kuid ma usun, et selle väljakuulutamata seaduse osas said need põhiseaduskomisjoni liikmed, kes toetasid selle seaduse vastuvõtmist põhjusel, et leidsid, et see on põhiseadusega kooskõlas, hingelist tuge kindlasti õiguskantsleri väljaöeldust, kes on jõudnud seisukohale, et tema arvates välistab põhiseaduse § 75 küll Riigikogu liikme tasu suurendamise sama koosseisu jaoks, aga ei välista tasu samaks jäämist või vähendamist. Seda võib tema arvates mõista nii, et igal isikul on õigus oma põhiõiguse realiseerimisest loobuda.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Peeter Kreitzberg.

Tänan! Selle vaidluse põhjal tahan esinejalt küsida: kui palju on põhiseaduses selliseid paragrahve, mille mõte ilma kommenteerimata kuidagi välja ei tule?

Aitäh! See sõltub kindlasti põhiseaduse lugejast, kas ja kui selge on iga säte, mis seal kirjas on. Kuid juba aegade algusest on kõiki pühasid raamatuid alati üritatud tõlgendada, elatakse vajaduse korral püha raamatu järgi ja vahel ka tõlgenduste järgi.

Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Täname ettekandjat! Head Riigikogu liikmed! Kui te soovite pidada läbirääkimisi, siis selleks on nüüd võimalus. Esimesena saab sõna kolleeg Urmas Reinsalu. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Minu käsitlus on natukene õigusteoreetilisem. Kellele see huvi ei paku, võib saalist muidugi lahkuda.
Küsimus, mida me praegu analüüsime, on see, mis on põhiseaduse § 75 mõte. Tsiteerin: "Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus, mida tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta."
Georg Henrik von Wright on koostanud ühe deontilise skeemi selle kohta, mida tähendavad õigusaktide tõlgendamisel sellised mõisted nagu käsud, keelud ja lubatavused. Ta märgib, et selliseid mõisteid nagu käsud, keelud ja lubatavused tuleb õigusnormide loogilises struktuuris vaadata seoses üksteisega, kui me kõneleme õigusreeglite mõtestamisest. Nüüd on küsimus minu jaoks selles, kas põhiseaduse § 75 on õigusreegel või on ta põhiseaduse tähenduses põhiseaduslik printsiip, mis peab olema juhtmõtteks reeglite sisustamisel ning andma omakorda tõlgendamisabi reeglite mõtestamisel. Põhiseaduse §‑s 65 antakse parlamendile väga selgelt üldine seadusandlik kompetents, kompetents võtta vastu seadusi. Paragrahvis 75 on küsimus, kas lähtudes sellest von Wrighti deontilisest skeemist, mille n-ö õigusnormide tõlgendamise teooriasse on toonud professor Aulis Aarnio, kehtestatakse selles struktuuris mingeid keelde. Ma loen uuesti üle põhiseaduse § 75: "Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus, mida tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta". Teisisõnu: selle õigusnormi puhul me näeme, et siin on tegemist lubatavusega. Põhiseadus annab seadusandjale loa teatud sammude astumiseks. See lubatavus, et ta midagi tohib teha, on tegelikult seadusandjal niikuinii, lähtudes põhiseaduse §‑s 65 sätestatud üldpõhimõttest ehk reeglist selle kohta, et seadusandja annab Eesti riigis seadusi.
Nüüd me jõuamegi selle otsustava küsimuse juurde, millele juhib oma indiferentsete normide teooria järgi tähelepanu von Wright, et kui mingi asi on õigusaktis reegli järgi lubatud, siis see ei tähenda, et mingi muu asi oleks keelatud. Reegli puhul peaks see keeld olema sätestatud otsesõnu. Nüüd me jõuaksime otsekui selleni, et see põhiseaduse § 75 muutuks täiesti mõttetuks, kui see kordab ainult üle seda, mis on teada §‑st 65, et seadusandja tohib seadusi vastu võtta, ning siin öeldakse, et tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta, aga ei ütle, mille kohta ta ei tohi seda teha. Siin me jõuamegi põhimõttelise erinevuseni: tegemist ei ole põhiseaduse mõttes mitte reegli, vaid printsiibiga. Oluline on, et põhiseaduse printsiipide tõlgendamisel ei toimi need tõlgendamiskategooriad sellisel moel nagu reeglite tõlgendamisel. Seda Vabariigi Presidendi otsuses ei arvestatud. Kui me lähtume sellest, et me peame seda tõlgendama nagu printsiipi, siis sellest tuleneb mitu asjaolu. See tähendab, et ennekõike on siin eesmärgipärane tõlgendamine ehk teleoloogiline tõlgendamine: mis on selle mõte, millist õigust, millist olukorda või tagajärge Aarnio mõistes soovib seadusandja selle normiga saavutada. Ma juhin tähelepanu sellele, mida mitmel juhul on peetud otsekui põlastusväärseks, küsimusele, kas avalik arvamus mängib oma osa põhiseaduse tõlgendamisel. Kindlasti mitte põhiõiguste tõlgendamisel. Aga kui me räägime eesmärgipärasest tõlgendamisest, siis on moraalikategooria von Wrighti käsitluse järgi vaieldamatult see asjaolu, millega peab arvestama. See on täiesti legitiimne põhiseaduse printsiipide tõlgendamise asjaolu.
Nüüd veel asjadest, mis on presidendi otsuses kõne all. Esiteks, mõte kaitsta parlamendivähemust ehk opositsiooni, millele president viitab, enamuse eest, kes mingil põhjusel võib soovida halvendada poliitiliste oponentide olukorda, vähendades palka. Me ei kõnele täna siin palga vähendamisest. Parlamendi põhiseaduskomisjon (ma arvan, et ka võimaliku tulevase Riigikohtu põhiseaduslikkuse menetluse koha pealt on see oluline) asus konsensuslikult väga selgele seisukohale, et selles juhtumis ei eksisteeri vähemust. Tõepoolest, härra Kundla hääletas ainsana selle seaduse vastu. Teda võiks kvalifitseerida selle vähemusena, kuid härra Kundla argumendid ei olnud ka mitte sellised, et härra Kundla peaks parlamendist lahkuma, vaid üksnes legalistlikud. Järelikult, see argument ei ole pädev.
Järgmine küsimus puudutab seda, et ei tohiks muuta seadust, mis määrab kindlaks parlamendiliikmete tasu ning piirangud muu töötulu saamisel. Ma rõhutan veel kord: eelmise aasta kevadel lõi parlament pretsedendi, võttes vastu Riigikogu liikme staatuse seaduse, millega sätestati eraldi normidena lisapiiranguid töötulu saamisel, kehtestades niisuguse printsiibi, mida me teame, ja teiseks tühistas see eelmise seaduse, mis puudutas parlamendiliikmete töötasu, ning viis selle Riigikogu liikme staatuse seadusesse eraldi peatükina. Siis ei kuulnud ma ühegi parlamendiliikme suust siin saalis ega ka Vabariigi Presidendi suust, et me ei tohiks seadust, mis muudab Riigikogu liikme tasu ning piiranguid muu töötulu saamisel, muuta Riigikogu sama koosseisu kohta. Järelikult lõime me sellega väga olulise pretsedendi ja see pretsedent on saanud jõustunud seaduse staatuse.
Kokku võttes: kui me kõneleme sellest, kas § 75 puhul on tegemist reegli või printsiibiga, siis reegli n‑ö semantilise tõlgendamisega, mida püüab oma otsuses teha president, jõuame me absurdi, see tähendab, et see muutub tühjaks normiks. Me peame seda normi tõlgendama kui printsiipi, mis tähendab seda, et me peame seda tõlgendama eesmärgipäraselt ja pidades silmas seda soovitud tagajärge, mis on kantud selle printsiibi kui abivahendi § 65 sisustamiseks mõttest, et seadusandja on vaba seadusi tegema. Moraaliargumendil on oma kaal eesmärgipärasel tõlgendamisel, seda ei ole mõtet halvustada, kui me kõneleme sellest soovitud tagajärjest, mida seadusega soovitakse saavutada. Kolmandaks, parlamendivähemuse kaitse argument ei ole praktiliselt pädev. Neljandaks, me oleme ise loonud samas koosseisus pretsedendi ja võtnud selle konsensuslikult vastu. Aitäh!

Aitäh! Sõna saab kolleeg Marek Strandberg. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Head kolleegid! Tegelikult ju ongi nii, et see arutletav küsimus on moel või teisel ühtpidi küsimus põhiseadusest, aga teistpidi väga selgelt märgiline küsimus. On saanud aina ilmsemaks ja ilmsemaks, et majanduslikud olud on kehvad. See, kas Riigikogu näitab üles teatud kokkuhoiumärki või mitte, on ühiskonna jaoks oluline küsimus. Loomulikult võidakse selle peale öelda, et see on võrreldes põhiseaduse sügava tähendusega, põhiseaduse loomuga küllaltki populistlik väide. Kuid tegelikult see ei ole nii, sest inimesed toimivad selles maailmas märkidest lähtuvalt, nii nagu kogu elusloodus, ja lugudest lähtuvalt, nii nagu kogu inimkultuur on seda ajaloo jooksul teinud.
Meie tänane vaidlus on hetkel veel vaidlus kolme põhiseadusliku institutsiooni – Riigikogu, õiguskantsleri ja presidendi arvamuse vahel. Ma arvan, et meil on mõistlik olla sel positsioonil, et märgina näidata, et põhiseadust saab oludes, kui seda vaja on, käsitleda sellisel moel, et Riigikogu võib oma palgale seada mingeid piiranguid ja see ei ole mitte maailma lõpp ega isegi mitte lähedane maailma lõpule. Urmas Reinsalu selgitus põhiseaduse sisu ja selle tõlgendamise kohta oli minu meelest küllaltki veenev, nii nagu ka see osa, mis puudutas Riigikogu varasemat käitumist omaenda sissetulekutega seoses.
Väga lühidalt öeldes ei olegi vaja mitte midagi muud kui viia see vaidlus veel neljandagi põhiseadusliku institutsioonini ehk Riigikohtuni ja lasta ka sellel institutsioonil kaaluda neidsamu seisukohti. Sellest kujuneb loomulikult pretsedent, kuid sellel pretsedendil on avalikult peetud debattide tõttu, siin Riigikogus peetud debattide tõttu ja üldiste arutelude tõttu, mis ühiskonnas toimunud on, ja tulevikus loodetavalt ka Riigikohtu otsuse tõttu olemas selge looline tähendus. See ei ole lihtsalt asi iseeneses, et eirati ühel või teisel moel tõlgendatavat põhiseaduse paragrahvi, vaid see on terve lugu, mida ei saa avatud demokraatlikus ühiskonnas niikuinii tulevikus meelevaldselt kasutada mis tahes muude toimingute elluviimiseks, nii nagu avalikult ja ka siin saalis on kahtlustatud.
Tegelikult on minu soovitus see eelnõu kindlasti uuesti seadusena Riigikogus vastu võtta. Loomulikult järgneb sellele presidendi n‑ö protest ja arusaadavalt selle seaduse minek Riigikohtusse. See ongi dispuudi toimumise viis demokraatlikus riigis. Vastus, mille me saame, annab meile selguse, kas keerulistel aegadel, nagu need praegu on, on põhjust midagi muuta ja toimida veidi teistmoodi või mitte. Kui ei ole, siis jääb see tõlgendus loona meelde sellisel moel. Kui Riigikohus leiab, et on võimalik toimida teistmoodi, siis on see lugu, mis avalikult räägituna ja avalikult läbielatuna jääb meelde just nimelt nii, et kehvadel aegadel on võimalik märgilise tähendusega tõlgendada põhiseadust ka sellisel moel. Ma arvan, et me peaksime laskma siin saalis sellel protsessil kulgeda oma loomulikku rada, sellisel moel, et ühiskonna jaoks tekiks arusaadav ja meeldejääv lugu. Aitäh!

Aitäh! Sõna saab kolleeg Jaan Kundla.

Lugupeetud kolleegid! Mina olen seisukohal, et põhiseaduse tegijad omal ajal ei olnud rumalad inimesed. See on kui aksioom, mis ei vaja tõestamist. Kui seaduse mõte oleks olnud selline, nagu seda praegu püütakse väita, et Riigikogu liikmed ei tohi oma palka tõsta, siis oleks see olnud niimoodi ka põhiseaduses kirjas. Niisugust elementaarset viga sõnade "tõsta" või "muuta" vahel valides ei saanud põhiseaduse tegijad teha. Siit üks järeldus: igasugune muutmine ei ole lubatud, ei tõstmine, ei vähendamine, ei külmutamine ja võib-olla mõni variant veel.
Teiseks toon ma mõne näite, mis on natuke nalja moodi, aga need on tegelikust elust võetud. Kultuur Eestis ja lõunapoolsetes riikides on erinev. Meie riigis täidetakse seadusi sõna-sõnalt ja neid tõlgendatakse ainult juhul, kui see "sõna-sõnalt" on ebatäpne. Praegusel juhul ei ole sõnastus ebatäpne, siin on täiesti üheselt öeldud.
Me oleme peaaegu eranditult kõik siin saalis autojuhid ja suur osa Eesti elanikest on autojuhid. Kas me võime hakata tõlgendama niimoodi, et kui valgusfooris põleb punane tuli, siis me vaatame, et kõrvalt kedagi ei tule ja me võime punase tule alt läbi sõita? Meie nii tavaliselt ei tee, aga seda tehakse lõunapoolsetes vabariikides. Mul on selle kohta isiklikud kogemused. Istusin kohaliku autojuhi kõrval, sõitsime mööda linna. Valgusfooris põles punane tuli, aga autojuht sõitis julgelt üle ristmiku. Ma ei öelnud midagi. Tuli järgmine punase tulega foor ja jällegi sõitis juht üle ristmiku. Ma küsisin, et kuidas niimoodi. Vastus oli: "Ja master sporta", mis tähendab, et ta on meistersportlane, ta võib sõita. Tuli kolmas valgusfoor, seal oli roheline tuli, aga autojuht jättis auto seisma. Ma küsisin, miks ta seisma jäi, on ju roheline tuli. Vastus oli, et võib-olla teist teed mööda tuleb ka meistersportlane! Me tõlgendame ka seda punast tuld nii, kuidas meil vaja on. Uuem versioon sellest samast asjast on veel selline, et punase tulega tohib sõita punane auto, rohelise tulega roheline ja kollasega kollane. Tähendab, ka punane tuli ei ole sel juhul keelav tuli, vaid kui mul on seda värvi auto, siis ma võin sõita.
Niipalju seaduste tõlgendamise kohta. See on minu isiklik arusaam ja isiklik seisukoht. Sellest lähtudes on olnud minu seisukoht ja on ka praegu see, et põhiseaduses on selgelt kirjas, et ei tohi muuta ja igasugune tõstmine, langetamine või külmutamine on selle seaduse rikkumine. Aga samas annan kolleegidele head nõu. Mul on ettepanek, et kõik need Riigikogu liikmed, kes hääletavad palga külmutamise poolt, võiksid oma palga suurenemise puhul, mis võib-olla toimub (me ei tea, kas see toimub, palk võib isegi väheneda), selle lisanduva palgaosa ära anda. Selleks on igaühel õigus ja võimalus. Jõudu teile kõigile! Aitäh!

Sõna saab kolleeg Jürgen Ligi. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Mitte ainult 53‑le meie hulgast, vaid kõigile 101‑le oleks praegu äärmiselt kasulik, kui tulemuseks oleks palga külmutamine. Olukorras, kus ümberringi on majanduslangus, inimesed kaotavad töö ja palgad ei tõuse, oleks ülimalt ebamugav, kui meie palgatõus peaks märtsis toimuma. Mitte kedagi meist ei ole ma kuulnud muretsevat sellepärast, et see süsteem annab tegelikult palgatõusu suure hilinemisega, tegelikult toob see Eestis ammu toimunud palga protsentuaalse tõusu meile rohkem kui aastase hilinemisega, keskeltläbi on hilinemine kaheksa-üheksa kuud. See ei ole meie arvates probleem, meie arvame täiesti siiralt, et probleem on see, kui peaks juhtuma nii, et märtsis meil palk tõuseb, samal ajal mujal mitte. Meil oleks seega palju lihtsam seda kohatut olukorda ära hoida. Aga alati on asju, mis on ka ajatud, mis ei sõltu ajast. Üks neist on seaduse tõlgendamine. Marek leidis, et põhiseadust tuleb tõlgendada vastavalt ajale. Paraku on just nimelt vastupidi: kui põhiseadus tahab meile öelda, et me saame Riigikogu palka muuta ainult järgmise koosseisu jaoks, siis ta ütleb, et me saame Riigikogu palka muuta ainult järgmise koosseisu jaoks. Nii on põhiseaduse §‑s 75 ka kirjas, mitte midagi ei saa sinna teha. Kui seda paragrahvi kuidagi tõlgendada, siis tõlgendus saab olla ainult see, et me ei peaks oma palgaga tegelema. See ei ole meie töö. Palgaga tegelemine on viis, kuidas konkureerida, see on viis, kuidas tappa tegelemist tegelike Eesti probleemidega, kuidas tappa sisulisi debatte ja asendada neid ülesandeid, mis meil siin on. Meil on siin õige mitu inimest, kelle tegelikke võimeid ei saa me kunagi teada, sest neil on otsaees see teema ja kui nad tulevad pulti, siis nad säravad ainult nende teemadega: kuidas alandada Riigikogu, kuidas rääkida oma palgast ja kuidas vastavalt avalikule arvamusele tõlgendada konkreetset põhiseaduse paragrahvi.
Meie kindel veendumus on jätkuvalt see, et põhiseaduse ainus tõlgendus on järgmine: külmutamine, vähendamine või suurendamine on võimalik ainult järgmise koosseisu jaoks. Me loomulikult teame, et on olemas ka pahatahtlik tõlgendus, mis väidab, et see on tehtud selleks, et me siin ei asuks oma palka suurendama. Kas elu on toonud ühegi näite, kus me oleme oma palka suurendanud, kus keegi on tõsiselt sellise teema tõstatanud? Ma väidan, et ei ole. Me oleme aastate jooksul siin oma hüvesid, täpsemalt öeldes, järgmise koosseisu hüvesid, nüanssides ka jooksva koosseisu, kuid põhiliselt siiski järgmise koosseisu hüvesid ainult kärpinud. Selleks on olnud pensioni vähendamine, pensioni tulumaksustamine, pensioni kaotamine, päevarahade kaotamine, muide, päevapealt, niipalju kui mina mäletan, selleks on olnud esinduskulude muutmine kulupõhiseks, see tähendab tõestatavaks. See kõik on olnud hüvede vähendamine. Meil ei ole selles suhtes olnud suuri eriarvamusi, me oleme selle ära teinud. Nii et ajalugu kinnitab, et see põhiseaduse sõnastus on just nimelt nii mõelnud. Põhiseaduses on väga vähe norme, mis ei vaja lisatõlgendust, kuid see norm on ühene, see ei vaja lisatõlgendust, selle mõte on see, mis on kirjas. Me leppisime tegelikult üsna käigupealt kevadel kokku koalitsiooni eelarveläbirääkimistel, et see ei ole teema, millega me saame tegelda.
Meil on kaks aastat aega oodata ja selleks ajaks me peame seda süsteemi kahtlemata muutma, sest eelarve probleemid on lihtsalt nii suured ja Riigikogu liikmete palk on üks elemendikene sellest probleemist, riigieelarve jäikuse probleemist. Mitte selles ei ole probleem, et keskmise palgaga sidumine oleks absurdne, ebaõiglane, vale. Ei, see peegeldab Eesti olukorda ja eestlaste sissetulekuid adekvaatselt, kuid kuna see on element üldisest jäikuseprobleemist, siis me leppisime juunis kokku, et see süsteem muutub kahe aasta pärast. Aga tuli, näete, surve ajakirjandusest ja, kõps, kaks erakonda hüppasid alt ära ja opositsioon muidugi tuli sellega kaasa. Mul on sügavalt kahju ja piinlik, et selline eelnõu üldse lauale tuli, oleks võinud seda asja teha rahumeelselt. Aga nüüd, kus ta siin on, ei tea ma, mis on hea tulemus. Eks igaüks praegu, kui president on arvamuse öelnud, otsustab südametunnistuse järgi, kas on kasulik saada see kohtulahend ja oma sisemise teadmise vastu hääletada. Väidan, et enamik nendest 53‑st hääletas eelmisel korral oma sisemise teadmise vastu, lihtsalt selleks, et publikule meeldida. Aga võib-olla tõesti on õige, kui need 53 jäävad oma seisukoha juurde, sest nad on ühe korra juba põhiseadust väänanud. Aitäh!

Aitäh! Sõna saab kolleeg Hannes Rumm.

Hea juhataja! Head kolleegid! Tõtt-öelda arvasin, et tänane arutelu selle seaduse üle kulgeb kaunis kiretult, sest eelmistel kordadel nii pikki ja tuliseid kõnevoore Riigikogus ei peetud. Aga kuna läks seisukohtade väljendamiseks, siis pean ka mina sotsiaaldemokraatide nimel mõne asja ära klaarima.
Esiteks, selle eelnõu põhiseaduspärasusest. Mina kuulun nende inimeste hulka, kes hääletas eelmisel korral selle seaduse poolt ja teeb seda ka täna, teadmises, et see seadus on kooskõlas põhiseadusega. Austan Vabariigi Presidenti ja tema argumentatsiooni selle eelnõu kohta. Kuid täpselt samavõrra austan ma näiteks õiguskantsler Indrek Tederi, endise õiguskantsleri Allar Jõksi ja justiitsminister Rein Langi arvamust, kelle arvamus on vastuolus Vabariigi Presidendi arvamusega. Ma ei saa aru Jürgen Ligi väitest, et põhiseadust on selles küsimuses kuidagi pahatahtlikult tõlgendatud. Siin on erinevad, konfliktsed tõlgendused ja väga meelevaldne on võtta endale õigus öelda, et ühed tõlgendused on pahatahtlikud ja teised on heausksed või ainuõiged. Sellise lähenemisega me siin parlamendisaalis tõenäoliselt kunagi kuigi kaugele ei jõua. Niimoodi piisaks lihtsalt fraktsiooni koosolekutest, kus iga fraktsioon otsustab, mis on õige, ja kõik, mis on selle arvamusega konfliktis, ongi pahatahtlik.
Kindlasti ei saa olla nõus Marek Strandbergiga, kes märkis, et põhiseadust tuleb nüüd, rasketes oludes, tõlgendada moel või teisel. Vaieldamatult on põhiseadus selline dokument, mida tuleb ühtviisi austusega kohelda nii halbadel kui ka headel aegadel ja seal sätestatud norme tuleb järgida nii halbadel kui ka headel aegadel. Seda meie omalt poolt kindlasti ka teeme. Aga täna oleme paratamatult olukorras, kus meie ees on väga lihtne valik: kas võtta see seadus teisel lugemisel muutmata kujul vastu või ootamatult muuta meelt ja järgida president Toomas Hendrik Ilvese argumente.
Eilsel põhiseaduskomisjoni koosolekul oli küll kõigile asjaosalistele selge, et see küsimus on lõpuni läbi vaieldud, detailideni selge, on välja joonistunud selged erimeelsused. Ütlen ausalt, et kui parlament peaks täna ootamatult meelt muutma või, täpsemalt öeldes, parlamendi enamus peaks ootamatult meelt muutma ja võtma kuulda president Toomas Hendrik Ilvese soovitust, siis tõenäoliselt järgmine iseloomustav nimisõna selle Riigikogu koosseisu kohta ei ole mitte "kummitempel", vaid midagi sootuks karmimat.
Sotsiaaldemokraadid hääletavad ka täna selle seaduse vastuvõtmise poolt. Aitäh!

Aitäh! Jürgen Ligi, kas on repliigisoov? Kaks minutit kohalt.

Hannes väitis, et ta ei saanud aru, mida ma mõtlesin põhiseaduse pahatahtliku tõlgendamise all. Mõistagi mõtlesin ma seda, et Riigikogule omistatakse praegu tegusid, mida ta kunagi ei teeks ega olegi teinud. See on see tõlgendus, et põhiseaduse § 75 on ette nähtud ainult iseenda palga tõstmise piiramiseks. Ei ole. See on mõeldud selleks, et me ei asendaks oma tööd võistlusega madalama palga eest või ei konkureeriks sel alal. Ajalugu kinnitab, et ohtu, et Riigikogu läheks oma palka suurendama, ei ole. Oht, et Riigikogu asendab oma töö lõputu jutuga oma palga ümber, on väga suur. Igasugune oma palgaga tegelemine on põhiseaduse riivamine. Aitäh!

Sõna saab kolleeg Ken-Marti Vaher.

Proua juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Mõned sõnavõtud vajavad vasturepliiki. Ma tahan peamiselt keskenduda hea kolleegi, Reformierakonna aseesimehe Ligi sõnavõtule, puudutades eelkõige tema viimast repliiki, mis puudutas Riigikogu palgaga seotud seisukohti ja seda, et Riigikogul ei ole kunagi olnud tahet oma palgaga tegelda ega tegelda ei kuluhüvitiste ega mingite muude hüvedega. Selles võib küll olla terake tõtt, aga see ei ole ka päris korrektne. Me mäletame väga hästi eelmise aasta suvel toimunud kuluhüvitiste tralli. Kui seda nimetada oma hüvede ja palgaga mittetegelemiseks, siis, ma arvan, et see on tegelikult puru silma ajamine. Tegemist oli teatavasti, meenutame, kuluhüvitiste pimendamise katsega, mis ei jõudnud lõppresultaadini. Sama teema ehk sisuliselt hoiaku ja sõnumi edastamine riigile rasketel hetkedel, säästuajal, on täna tegelikult meil laual.
Kui me tuleme siit põhiseaduspärasuse temaatika juurde, siis kahjuks ei ole ka siin mitte kõik parlamendis esindatud poliitilised jõud olnud ühel meelel ja ühel arusaamal põhiseadusest. Meil on olukord, et Riigikogu liikmed on riigi äriühingute nõukogudes, mida on pidanud põhiseadusvastaseks Riigikohus oma 1994. aasta väga konkreetses otsuses ja samuti on õiguskantsler teinud selle kohta mitmeid märgukirju. Nii et ma soovitan lugupeetud kolleegidele, kes täna ja ka varem on selle otsuse puhul viidanud ilmselgele põhiseadusvastasusele, vaadata kõigepealt üle oma käitumine nende otsuste suhtes, mille kohta on Riigikohus juba võtnud seisukoha ja öelnud, et Eesti põhiseadusega ei ole kooskõlas Riigikogu liikmete kuulumine riigi äriühingute nõukogudesse. See olukord ju jätkub ja põhiseaduse reaalne rikkumine toimub iga päev.
Seega, ma väga loodan, et need 53 parlamendiliiget teevad ka täna otsuse, millega me saame vaidluse all olevale küsimusele reaalse, ka õigusliku lahenduse. Kuigi tuletame meelde, et parlamendi kõige otsesem nõustaja eelkõige põhiseaduslikkuse küsimustes – õiguskantsler – on nii Riigikogu liikmete kuulumise suhtes riigi äriühingutesse kui ka Riigikogu liikme palga eelnõu suhtes olnud täpselt ühel meelel. Ma loodan, et me oma seisukoha kujundamisel lähtume sellest nõuandest. Aitäh!

Suur tänu! Kas Jaan Kundla soovib repliigiks sõna? Sõnavõtt kohalt, kaks minutit.

Tänan! Mina teen põhiseaduskomisjonile ettepaneku alustada tööd uue palgasüsteemi väljatöötamiseks järgmise koosseisu jaoks.

Vabandust, kolleeg Kundla! Te saate repliigiks sõna siis, kui te tunnete, et teie nime on puudutatud või teie isikuga seonduvalt on keegi küsimuse tõstatanud.

Minu nime puudutati ka.

Sõna saab kolleeg Aivar Riisalu.

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma olen oma olemuselt ju vähese jutuga mees, nagu te kõik teate, ehk pulti tulema ajendab mind tavaliselt olukord, kui ma tunnen, et ma enam koha peal istuda ei saa. Ma ei räägi praegu oma erakonna nimel, sest meie erakond on selles küsimuses, mida me siin praegu käsitleme, oma seisukoha kujundanud ja Keskerakonna liikmed hääletavad täpselt nii, nagu me oleme üheskoos arutanud ja otsustanud.
Kõike seda kuulates tekib mul aga selline äng hingele. Mina olen siia parlamenti sattunud inimese loomuliku arengu tagajärjel. Enamik noortest inimestest, kes siin täna istuvad ja kelle sünniaasta on minu lastega võrdsel tasemel ja kelle eluaastatele veel kolme ette kirjutada ei saa, on siia sattunud kindlasti sellepärast, et nad on olnud iseenda jaoks õigel ajal õiges kohas. Aga ma näen siin väga paljusid lugupeetud, halli peaga mehi ja tublisid naisi, kes on siia kindlasti sattunud sellepärast, et nad on oma elu elanud niimoodi, et nad on väärilised olema Eesti Vabariigi parlamendi liikmed.
See, mis täna parlamendi ümber toimub, on pehmelt öeldes traagiline. Seda hullem on see, et tegelikult on ju kuluaarides täna väga selgelt välja tulnud tegelik põhjus, miks seda küsimust arutatakse. Nimelt, üks ajakirjandusväljaanne leidis oma müüginumbrite kukkumisel geniaalse tee tulla taas ajakirjanduse lipulaevade hulka tagasi. Heas mõttes tuleks osa kolleegidega nõus olla, et meie tormasime nagu lambukesed seda probleemi õhinal lahendama, nagu öeldakse, hakkasime bensiini veega kustutama. Me oleme täna valiku ees ja valik, ma loodan, langeb selline, nagu ta langema peab, sel lihtsal põhjusel, et kõrgeimat võimu teostab rahvas ja ilmselt oleme me täna just rahva tahtest tulenevalt langetamas õiglast otsust.
Aga ütlen teile ausalt ja otse, mis hinge peale jääb. Kui sa oled elanud terve oma elu nii, et sind on küll kritiseeritud, aga mudasse trambitud ei ole sind mitte mingil juhul, ja kui sa oled siia sattunud, olles elus tegelnud väga erinevate asjadega, roomanud mudas, et osata paremini kaitsta oma riiki, tegelnud ettevõtlusega, nii et sa võid täna rahulikult vaadata tulevikku ja mõelda, et sul on tõepoolest kõik olemas, sa võid endale asju osta, vaatamata sellele, et ümberringi on majanduskriis, kui sa oled seisnud laval, kus kümned tuhanded inimesed on olnud õnnelikud sellepärast, et sa seal laval seisad, oled tantsinud sirge seljaga, teinud seda, mida sa mitte kunagi varem ei ole teinud, ja ikka on saatjaks olnud rahva palav armastus, sest muidu ei oleks sa täna siin, ja kui täna peab siin tegelema, andke mulle andeks, sellise jamaga, siis see ei ole normaalne. (Aplaus.)

Tundub, et selle kõnega on meie läbirääkimised lõppenud. Sulgen läbirääkimised. Kuna me peame seda seadust uuesti hääletama, siis alustame hääletamise ettevalmistamist.
Kuna see seadus vajab vastuvõtmiseks koosseisu poolthäälte enamust, siis kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 81 Riigikogu liiget, puudub 20.
Panen hääletusele põhiseaduskomisjoni ettepaneku võtta muutmata kujul uuesti vastu Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud Riigikogu liikme palga ajutise korralduse seadus. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 58 Riigikogu liiget, vastu oli 1, erapooletuid ei olnud. Seadus on uuesti vastu võetud.

Head kolleegid! Läheme edasi oma teise päevakorrapunkti juurde, milleks on rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2008. aasta tegevuse kontrollimiseks" eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli rahanduskomisjoni esimees kolleeg Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! See, mida me siin praegu peame käsitlema, on meile ette antud Riigikontrolli seaduse §-ga 5. Selle järgi auditeerib Riigikontrolli tegevust igal aastal Riigikogu poolt rahanduskomisjoni ettepanekul määratud audiitor, kellel on Riigikontrolli tegevuse kontrollimiseks samasugused õigused nagu Riigikontrollil kontrollimiste läbiviimiseks. Rahanduskomisjon algataski sellise eelnõu järjekordselt 17. novembril ja teeb ettepaneku nimetada Riigikontrolli 2008. aasta tegevuse kontrollijaks AS-i Deloitte Audit Eesti audiitor Veiko Hintsov. Komisjon lähtus selle valiku tegemisel asjaolust, et aktsiaseltsil on avaliku sektori auditeerimise suur kogemus, sealhulgas ka Riigikontrolli majandustegevuse kontrollimise kogemus aastatest 2005–2007. On kahtlemata otstarbekas mitte liiga tihti audiitoreid vahetada, sest see on ka vilumuse ja oskuste ning kliendi tundmise küsimus. Meeldetuletuseks, et aastail 1995–2004 – tuleb välja, et kümme aastat järjest – kontrollis Riigikontrolli AS PricewaterhouseCoopers.
Komisjon otsustas 20. novembril konsensuslikult teha ettepanek panna eelnõu lõpphääletusele 2. detsembril. Aitäh!

Suur tänu! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kui fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi, siis on praegu selleks võimalus. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Saame minna selle eelnõu lõpphääletuse juurde. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2008. aasta tegevuse kontrollimiseks" eelnõu 391. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 54 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu 391 on otsusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelisel rahutagamismissioonil Bosnias ja Hertsegoviinas" eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli kaitseminister Jaak Aaviksoo.

Austatud eesistuja! Head rahvasaadikud! Esitan teile otsuse eelnõu, millega pikendatakse Eesti kaitseväe üksuste kasutamist Bosnias ja Hertsegoviinas. Eesti on sellel missioonil osalenud 2005. aasta detsembrist. Tegemist on Euroopa Liidu egiidi all toimuva operatsiooniga, mille koondnimetus on ALTHEA. Eesti on kahandanud oma osalust selles missioonis kahe kaitseväelaseni – üks ohvitser ja üks allohvitser –, kes töötavad EUFOR-i staabis Sarajevos. Rahvusvaheline kogukond on leidnud, et Bosnia ja Hertsegoviina missiooni jätkumine on otstarbekas, stabiliseerimaks olukorda selles riigis. Sellest tulenevalt ja arvestades Eesti kaitsehuve, on Kaitseministeerium pannud ette ja Vabariigi Valitsus toetanud ettepanekut pikendada meie missiooni osalust Euroopa Liidu missiooni koosseisus Bosnias ja Hertsegoviinas üheks aastaks alates 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2009, sätestades isikkoosseisu ülemmääraks võimalike taktikaliste otsuste tegemiseks kuni viis kaitseväelast. Tänan!

Suur tänu! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Täname kaitseministrit ja läheme edasi järgmise ettekande juurde, milleks on riigikaitsekomisjoni liikme Jaak Salumetsa ettekanne. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Nagu härra kaitseminister oma kõnes juba mainis, on selle eelnõu sisu lühike ja konkreetne: meie kaitseväelaste missiooni pikendamine Bosnias ja Hertsegoviinas 2009. aasta 1. jaanuarist kuni 2009. aasta 31. detsembrini. Riigikaitsekomisjon arutas seda koos algataja esindajatega, Kaitseministeeriumi operatsioonide ja kriisireguleerimise osakonna rahvusvaheliste operatsioonide büroo juhataja Aart Nõmmega ja rahvusvahelise õiguse büroo nõuniku Erki Kodariga ning otsustas konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada käesolev eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu kümnenda töönädala päevakorda teisipäevaks, 2008. aasta 2. detsembriks. Eelnõu algataja ettekandja on kaitseminister Jaak Aaviksoo, riigikaitsekomisjoni ettekandjaks määrati siinkõneleja. Ühtlasi otsustas riigikaitsekomisjon komisjoni istungil teha Riigikogule ettepanek käesoleva otsuse eelnõu esimene lugemine lõpetada ning teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 8. detsember kell 10. Muudatusettepanekute esitamise lühem tähtaeg tuleneb asjaolust, et riigikaitsekomisjon kavandab juhtivkomisjonina eelnõu teist lugemist s.a 10. detsembril, sest eelnõu sätestab missiooni mandaati, mida pikendatakse 2009. aasta 1. jaanuarist. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon oma istungil, et juhul kui eelnõu esimene lugemine lõpetatakse, teha Riigikogule ettepanek lülitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu s.a 10. detsembri istungi päevakorda. Tänan!

Suur tänu! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Täname ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 8. detsembri 2008 kell 10.
Eelnõu 386 esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi. Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelisel rahutagamismissioonil Kosovos" eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli kaitseminister Jaak Aaviksoo.

Tervist veel kord! Teiseks rahvusvaheliseks rahutagamismissiooniks, kus Eesti kaitseväelased osalevad, on rahutagamismissioon Kosovos. Eesti kaitseväelased osalevad sellel missioonil Riigikogu 21. juuni 1999. aasta otsuse alusel, seetõttu on nad Kosovos varsti juba kümme aastat. Selle aja jooksul on Kosovo julgeoleku olukord oluliselt paranenud. Kosovo riik on muutunud iseseisvaks, seda iseseisvust on tunnistanud paljud riigid, sealhulgas ka Eesti Vabariik. Praegune julgeolekuolukord Kosovos ja ettenähtavalt järgnevatel aastatel ei ole kahjuks niisugune, et seal oleks võimalik rahvusvahelist sõjalist kohalolekut lõpetada. Samal ajal on julgeoleku olukord selline, mis ei kujuta suuremat ohtu seal viibivatele kaitseväe üksustele. Eesti osaleb selles missioonis NATO egiidi all, olles esindatud praegusel hetkel 30 kaitseväelasega Põhja-Kosovos Taani pataljoni koosseisus Mitrovicas, mis on segaasustusega ja üks pingerikkamaid piirkondi Kosovos. Kaitseministeerium on ette pannud ja Vabariigi Valitsus on toetanud otsust pikendada missiooni üheks kalendriaastaks 1. jaanuarist kuni 2009. aasta 31. detsembrini. Loodan, et Riigikogu toetab seda otsuse eelnõu.

Suur tänu! Kolleegidel on ettekandjale küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Kadri Simson.

Aitäh! Lugupeetud kaitseminister! Eelnõu seletuskirjast me näeme, et Eesti kavatseb panustada KFOR-i niikaua, kui NATO vägede kohalolekut Kosovos vajalikuks peetakse. Samas tuleb siit ka välja, et KFOR-i struktuuri võidakse muuta ja siis võib ka Eesti kontingendi koosseis muutuda. Kas te valgustaksite Riigikogu, milliseks võib meie osalus kujuneda?

NATO on arutanud oma missiooni (formaadi) vähendamist. Millal ja millises mahus see sünnib, on raske öelda, aga oluline sõnum on selles, et kui kavandatakse seda vähendada ja kui selline vähendamine puudutab otseselt ka neid üksusi, mille koosseisus eestlased seal viibivad, praegusel juhul Taani pataljoni, kellega koostööd me peame strateegiliselt oluliseks, samamoodi nagu me peame oluliseks koostööd inglastega Afganistanis ja ameeriklastega Iraagis või Taani panustamist, siis päris kindlasti kavandame ka meie kontingendi vähendamist või vajaduse korral ka selle lõpetamist vaatamata KFOR-i jätkamisele Kosovos tervikuna.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Aleksei Lotman.

Aitäh! Hea minister! Puhtlogistiliselt ma saan teie vastusest aru, aga loogiliselt ei saa. Kui Põhja-Kosovos on olukord suhteliselt pingeline, siis kuidas saab üldse rääkida lähiperspektiivis mingist vähendamisest või isegi lõpetamisest?

Pingelisus on suhteline mõiste. Praegune üsna suur NATO kontingent on seal tõepoolest selleks, et sõjaliselt tagada selle riigi rahulikku arengut. Lisaks NATO missioonile tegutseb praegu Kosovos UNMIK ehk ÜRO missioon, kellel on kavas üle anda oma volitused Euroopa Liidu tsiviilmissioonile. Kui Euroopa Liidu tsiviilmissioon, mille oluliseks osaks on ka politseiline tegevus, osutub edukaks ja kasvatab usaldust Euroopa Liidu missiooni vastu suuremaks, kui see kahetsusväärsel moel on praegu UNMIK-i missiooni puhul, siis sellisel juhul laheneb sõjaline kohalolek NATO vägedele ka vaatamata sellele, et pinge võib aastateks jääda. Teile teadaolevalt on pinge Kosovo ümber tingitud ka sellest, et mitte kõik Euroopa riigid ei ole üksmeelel selle riigi tunnustamise suhtes. Eri riike puudutavalt on lahendamata kogu Lääne-Balkani eurointegratsiooni detailid, mistõttu eelseisvatel aastatel võib oodata eeldatavasti positiivseid, aga välistatud ei ole ka negatiivsed arengud. Üldine arusaamine siiski on, et Lääne-Balkani eurointegratsioon süveneb, EULEX-i missiooni usaldusväärsus kasvab. Usun, et ka Eesti panustamine EULEX-i missiooni oleks otstarbekas ja seetõttu võib läbivaatamisele tulla NATO missiooni panustamine Põhja-Kosovos, kus ka Eesti kaitseväelased on hõivatud.

Kolleegidel ettekandjale rohkem küsimusi ei ole.
Läheme edasi järgmise ettekande juurde. Selleks on riigikaitsekomisjoni aseesimehe Kadri Simsoni ettekanne.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimesele lugemisele esitamist oma 20. novembri istungil. Sellel istungil osalesid eelnõu algataja esindajatena Kaitseministeeriumi rahvusvaheliste operatsioonide büroo juhataja Aart Nõmm ja rahvusvahelise õiguse büroo nõunik Erki Kodar. Kosovo missiooni näol on tegemist NATO juhitava KFOR-i missiooniga, mille aluseks on ÜRO Julgeolekunõukogu 1999. aasta 10. juuni resolutsioon nr 1244, ning käesoleva otsusega pikendatakse Eesti kaitseväe üksuse missiooni kuni 2009. aasta 31. detsembrini isikkoosseisuga kuni 40 kaitseväelast.
Tähelepanuväärne on asjaolu, et praegu Kosovos teeniv Eesti kaitseväe üksus moodustati vabatahtlikkuse alusel Kaitseliidu baasil ning ka käesolevast eelnõust tulenevalt väljaõppel olev luurerühm moodustati Kaitseliidu baasil. Tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 98 lõikele 1 ning vastavalt riigikaitsekomisjoni 2008. aasta 20. novembri istungi otsusele esitas riigikaitsekomisjon eelnõu algataja nõusolekul selle eelnõu esimesele lugemisele muudetud kujul. Arutluse all oleva eelnõu tekst muudetud kujul on teile välja jagatud. Muudatused on normitehnilise iseloomuga ja need on alla joonitud. Riigikaitsekomisjon otsustas oma 20. novembri istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada käesolev seaduseelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu 2. detsembri päevakorda ja teha Riigikogule ettepanek käesoleva muudetud kujul esitatud otsuse eelnõu esimene lugemine lõpetada ning teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 8. detsember kell 10. Muudatusettepanekute esitamise lühem tähtaeg tuleneb asjaolust, et riigikaitsekomisjon kavandab juhtivkomisjonina eelnõu teist lugemist 10. detsembriks, sest eelnõus sätestatud missiooni mandaati pikendatakse alates 1. jaanuarist 2009. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon, et juhul kui eelnõu esimene lugemine lõpetatakse, teha Riigikogule ettepanek lülitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu 10. detsembri istungi päevakorda. Aitäh!

Aitäh! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Määran eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 8. detsembri 2008 kell 10. Eelnõu 387 esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi oma viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on põhiseaduskomisjoni algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse § 75¹ kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli põhiseaduskomisjoni liige kolleeg Vilja Savisaar.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Arutusel olev eelnõu on suhteliselt lühike ja väga konkreetne. Euroopa Parlamendi valimise seaduses tunnistatakse kehtetuks üks paragrahv ja teise paragrahviga määratakse sellele eelnõule, kui ta on seadusena vastu võetud, kehtestamise aeg.
Et eelnõu on lühike, siis ma lühidalt kirjeldan, miks selline eelnõu üldse teie ette siia jõudis. Selle eelnõu põhjustas Euroopa Parlamendi presidendi härra Pötteringi kiri, mille ta saatis tegelikult Riigikantseleile, valitsusele. See seisis valitsuses mõnda aega ilma et oleks seisukohta võetud. Hiljem otsustas valitsus eelnõu mitte algatada ja saatis kirja aruteluks põhiseaduskomisjonile. Põhiseaduskomisjon arutas nimetatud kirja oma 13. oktoobri istungil. Kirja sisu seisneb selles, et 2005. aastal võttis Euroopa Parlament vastu Euroopa Parlamendi liikme põhimääruse, mis peaks tegelikult jõustuma pärast järgmisel aastal toimuvaid Euroopa Parlamendi valimisi. Selle määrusega kehtestatakse Euroopa Parlamendi liikme tasu ja selle maksmine Euroopa Liidu eelarvest. Euroopa Parlamendi president küsib Eesti riigi arvamust, kas Eesti riik on selle otsusega nõus ja kas ta on sellele süsteemile üle läinud. Meil maksab teatavasti seni Eesti Vabariik oma riigieelarvest meie Euroopa Parlamendi liikmetele tasu.
Miks see diskussioon üldse tekkis? Nimetatud põhimäärus annab riigile võimaluse otsustada teistmoodi, kehtestada teistsugune regulatsioon. Nagu kolleeg Mart Nutt komisjoni istungil ütles, oli sellise kaheti mõistetava otsuse tinginud Itaalia parlament ja Saksamaa parlament, kes teatavasti maksavad oma parlamendiliikmetele tasu rohkem, kui on Euroopa Liidu poolt makstav Euroopa Parlamendi liikme tasu.
Põhiseaduskomisjon otsustas sellel istungil, et nad algatavad vastava seaduse eelnõu ning kõige konkreetsem ja selgem oleks, kui me tunnistame kehtetuks Euroopa Parlamendi valimise seaduse § 75¹, et ei jäetaks enam meil kaheti otsustada põhimõtet, kuidas palka makstakse. 17. novembri istungil arutati konkreetset eelnõu, mis on täna teie ette toodud. Põhiseaduskomisjon tegi ka menetluslikud otsused saata eelnõu saali 2. detsembril, määrata ettekandjaks Vilja Savisaar ning teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva. Aitäh!

Aitäh! Kas kolleegidel on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Täname ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, juhataja läbirääkimisi ei ava.
Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 16. detsember 2008 kell 18. Eelnõu 363 esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi oma kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 3 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni liikme kolleeg Maret Merisaare.

Lugupeetud Riigikogu! Täna esimesele lugemisele tulevas eelnõus tehakse ettepanek leppida kokku termini "usuõpetus" tähenduses. Põhjalik arutelu sel teemal oli Riigikogu eelmise koosseisu ajal kultuurikomisjoni istungil 6. juunil 2006. aastal. Seal tuletas Siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au meelde, millest on tekkinud segadus terminite "usuõpetus" ja "religiooniõpetus" kasutamisel. Ta nimelt ütles järgmist: "Segadus on tekkinud 1990. aastate alguses, kui Tartus oli koos usuõpetuse õpetajate kongress. Kui me töötasime välja selle ainekava, mis praegu on üldhariduskoolis ning mis on oma olemuselt mittekonfessionaalne. Kui sellele ainekavale nime otsiti, siis nimi võeti sõjaeelsest Eesti Vabariigist ja selleks sai usuõpetus. Tol ajal tänaseks meie hulgast lahkunud peapiiskop Jaan Kiivit hoiatas meid: "Ärge tehke seda viga, ärge võtke seda nime, see tekitab segadust!" Ja segadus tekkiski. Praegustes seadustes, Eesti Vabariigi haridusseaduses ja põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses olev sõnastus on oma aja ära elanud. Oleme Pille Valguga mõlemad olnud selle protsessi juures alates 1991. aastast, mil tulid esimesed ainekavad. Nüüd oleme välja pakkunud muudatusettepanekud nii Eesti Vabariigi haridusseaduse kui ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmiseks, kasutades ikkagi väljendit "religiooniõpetus"".
Seaduse eesmärk on muuta põhikooli- ja gümnaasiumiseadust. Praegu kasutatakse seaduses ekslikult terminit "usuõpetus", seal peaks aga olema usundiõpetus. Definitsioonid Pille Valgu järgi on sellised: religiooniõpetus – antakse ülevaade usunditest ehk religioonidest (sünonüüm usundiõpetus) – on juba vastavalt definitsioonile mittekonfessionaalne ega ole otseselt seotud ühegi religiooniga; usuõpetus ehk katehhees – toimub kirikutes ja kogudustes, näiteks pühapäevakoolis, ning eesmärk on vastava koguduse ja usu kohta teadmiste andmine koguduse uutele ja noortele liikmetele, mis ei välista muidugi teavitamist teistest usunditest, kuid keskendutakse vastava kiriku omale. Seaduses praegu esinev sõnapaar "mittekonfessionaalne usuõpetus" on täielik nonsenss.
Eelnõu asendab termini "usuõpetus" terminiga "religiooniõpetus" ehk "usundiõpetus". Käesoleva eelnõuga tehtavaid täpsustusi ei reguleeri Euroopa Liidu õigusaktid. Seaduse jõustumine lõpetab religioone käsitleva õppeaine nimetusega seotud segadused ja aitab kaasa religiooniõpetuse ainekava ja õppevara arendamisele vastavuses põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas sätestatud põhimõtetega. Eelnõuga kavandatavad muudatused ei too kaasa täiendavaid kulutusi. Meie teeme ettepaneku täna käesoleva seaduseelnõu esimene lugemine lõpetada ja anda seadusmuudatuste esitamise ajal võimalus teha analoogiline muudatus ka vabariigi haridusseadusesse, kus tuleks näiteks defineerida, et religiooniõpetus on üks suuremaid religioone ja usulisi liikumisi käsitlev mittekonfessionaalne vabatahtlik õppeaine. Aitäh!

Aitäh! Ma näen siin, et esimesena on küsijaks registreerunud kolleeg Mark Soosaar. Kui ta nüüd telefonikõne lõpetab, siis ehk jõuab õigeks ajaks kohale. Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Hea juhataja ja armas ettekandja! Selline küsimus, et kui te nimetate selle nüüd usundiõpetuseks, siis kas ikkagi ei ole seda ohtu, et tekib selline alatoon, et võib tegemist olla ühe usundi õpetamisega ja ühe usundi eelistamisega? Kas te ei arva, et kui eelnõu peaks esimeselt lugemiselt edasi teisele minema, siis võiks seal olla siiski usundite õpetus, sest see võtaks need hirmud minu meelest küll kohe maha?

Jah, te rääkisite sellestsamast asjast ka 6. juunil 2006. aastal kultuurikomisjonis ja teile vastati, et eesti keele grammatilisest eripärasusest sõltuvalt ei tohi mitmuses öelda midagi. Aga tegelikult on see ettepanek väga mõistlik ja see oleks hea lahendus.

Aitäh! Küsimuseks saab sõna kolleeg Enn Eesmaa.

Suur aitäh! Austatud ettekandja! Minu küsimus lähtub pigem koolitöö korralduslikust aspektist. Religiooniõpetuse õppimine on vabatahtlik, sätestab see seadusmuudatus. Kas on läbi mõeldud ka, mida teha selle õpilaste massiga, kes seda vabatahtlikkust tõsiselt võtavad ega hakka uut õppeainet õppima? Kas on mõeldud, mitmendaks tunniks jääb see religiooniõpetus ja mida teha nende õpilastega, kellel on veel mitu tundi ees, aga nad ei võta sellest tunnist osa? Ma arvan, et seal tekib küllaltki suuri probleeme, isegi suuremates koolides.

Tulemas on täiesti uus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse terviktekst, kus on plaan muuta religiooniõpetus üheks kolmest kohustuslikust valikainest kõrvuti ettevõtlusõpetusega ja riigikaitsega. Nii et nendel õpilastel, kellel ei ole huvi kultuuriloo vastu ja kes tunnevad, et nad tahavad pigem tegelda majanduse või riigikaitsega, on siis võimalus valida üks teine valikaine.

Aitäh! Küsimuseks saab sõna kolleeg Helmer Jõgi.

Aitäh! Hea ettekandja! Haridusvaldkonda reguleerivad mõned üldseadused. Üldhariduse valdkonnas on see haridusseadus ja on olemas veel teatud hulk eriseadusi, nagu näiteks kutseõppeasutuse seadus, põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Miks te panete selle n-ö deklaratiivse klausli või ütleme lause, mis püüab defineerida religiooniõpetust – kuigi ma arvan, et mittetäielikult ja ebaõnnestunult, sest siin puudub viide sellele, et tegemist on üldharidusliku õppeainega ja siiski pluralistliku ja multireligioosse õppeainega –, just põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse, eriseadusesse, mitte üldseadusesse, haridusseadusesse, kus on selleks vastav § 4 olemas? Teie loogikast lähtuvalt ei saaks seda ainet õpetada kutseõppeasutustes ega ka erikoolides, kui ta ei ole defineeritud meie haridusseaduses.

Meie ettepanek ongi lisada see muudatus muudatusettepanekute käigus ka haridusseadusesse.

Kolleegidel rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Täname ettekandjat ja läheme edasi kultuurikomisjoni liikme Paul-Eerik Rummo ettekande juurde. Palun!

Lugupeetud proua eesistuja! Lugupeetud Riigikogu! Kõnealust eelnõu arutas kultuurikomisjon 18. novembril. Eelnõu autorite esindajana möönis Maret Merisaar, et eelnõu on antud menetlusse veidi kiirustades ja ennatlikult, kuna selles puudub, nagu ka siin praegu teatavaks sai, vastava muudatusettepaneku tegemine haridusseadusesse, mis on haridusalaste seaduste raamseadus, ja ka sellepärast, et termin, millega tahetakse asendada praeguses seaduses olev termin "usuõpetus" – ja see uus oleks "religiooniõpetus" ehk "usundiõpetus" – ei tarvitse samuti olla päris üheselt mõistetav just mittekonfessionaalse üldõppeainena. Sellegipoolest arutas komisjon laekunud eelnõu tõsiselt.
Meile oli saabunud ka Vabariigi Valitsuse seisukoht, mis on alla kirjutatud 13. novembril ja kust selgub, et Haridus- ja Teadusministeerium on välja töötanud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse uue redaktsiooni, mis valitsuse seisukoha väljasaatmise kuupäeva seisuga on Justiitsministeeriumis kooskõlastamisel. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse uues redaktsioonis on samuti kavatsetud muuta religiooniõpetust puudutavad sätted ja tuua sisse just seesama termin "religiooniõpetus" usuõpetuse asemel. Valitsus teatab, et see eelnõu esitatakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse täieliku uue tekstina peatselt Riigikogule ning sel põhjusel ei toeta valitsus praeguse eelnõu menetlemist esitatud kujul, küll aga toetab eelnõus sisalduvat muudatust ennast.
Kultuurikomisjon jäi hääletusel seisukohale, et selle eelnõu esimene lugemine tuleks lõpetada. Nagu öeldud, oli see hääletusega saavutatud seisukoht. Poolt hääletas 5 ja vastu 3 komisjoni liiget. Esimese lugemise lõpetamise korral oleks muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 16. detsembril kell 6 õhtul. Aitäh!

Suur tänu! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Rein Ratas.

Tänan! Hea ettekandja! Kas komisjonis oli ka arutusel, et "Eesti kirjakeele sõnaraamatu" 2004. aastal ilmunud VI köite järgi on kahel mõistel "usk" ja "usund" sisuliselt religiooni paralleelmõiste tähendus? Nii et selles mõttes usul ja usundil olulist sisulist erinevust ei ole.

Tänan! Komisjonis oli kõne all, et tõepoolest ei tarvitse pakutav uus termin olla ühesemalt ja just nimelt vajalikus suunas mõistetav, võrreldes praegusega. Meie ettepanekul jääb see eelnõu menetlusse, samamoodi ootame ära ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse tervikteksti laekumise, et edasi arutada, missuguse terminiga oleks otstarbekas praeguses seaduses olev "mittekonfessionaalne usuõpetus" asendada.

Aitäh! Kolleeg Ratasel on ka teine küsimus. Palun!

Ma tänan! Hea ettekandja! Kas siis komisjoni niisugune positiivne otsus lähtus sellest, et saame ühe linnukese kirja – kui see seaduse muudatuse eelnõu läbib edukalt ka kolmanda lugemise, siis on meil jälle üks seadusloomeline ühik juures?

Ma ei tea, mis motiveeris iga kohal olnud komisjoni liiget hääletama just nii, nagu ta hääletas. Ma võin ainult enda poolt öelda, et ma isiklikult hääletasin samuti selle esimese lugemise lõpetamise ja eelnõu menetlusse jäämise poolt põhjusel, et tegemist on tõesti olulise teemaga. Praeguses seaduses olev termin kirjeldab olukorda valesti ja eksitavalt. Ühtlasi olin ma tema menetlusse jätmise poolt ka teades, et on tulemas täistekst ja me ootame lihtsalt menetlemise käigus ära põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse täisteksti laekumise, et saaks sama teemat käsitleda juba üldisemas, laiemas kontekstis.

Aitäh! Küsimuseks saab sõna kolleeg Helmer Jõgi.

Aitäh! Hea ettekandja! Eelmisel nädalal toimus Siseministeeriumis ümarlaud just nimelt usuõpetuse teemadel ja sellest lähtudes küsin ma sinu käest niimoodi: kas need kümme päeva, mis on antud muudatusettepanekute esitamiseks tegelikult niivõrd keerulise ja olulise küsimuse reguleerimiseks meie õigusaktides, on piisav aeg, sest eelnõu on niivõrd lünklik ja niivõrd puudulik, et mul on mõnevõrra piinlik sellise eelnõu pärast, mis praegu on siia saali toodud? Kas me suudame selle asja kultuurikomisjonis kümne päevaga n-ö Riigikogule esitamiseks kõlblikuks teha?

Ma arvan, et vastus sellele küsimusele tuleb kümne päeva pärast, kas Riigikogu liikmetelt on laekunud muudatusettepanekuid hetkel menetletava eelnõu kohta või mitte. Juhul kui neid on laekunud, saame hakata neid komisjonis omakorda rahulikult läbi vaatama. Need kümme päeva on Riigikogu liikmetele mõtlemiseks selle teema üle ja edasi mõtleb juba komisjon ja meil on palju aega.

Kolleegidel rohkem  küsimusi ei ole. Täname ettekandjat! Kui fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi, siis olge lahked! Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 16. detsember 2008 kell 18. Eelnõu 357 esimene lugemine on lõpetatud.

Meie seitsmes päevakorrapunkt täna on põhiseaduskomisjoni algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks on kõnetooli tulnud põhiseaduskomisjoni liige kolleeg Urmas Reinsalu. Palun!

Austatav Riigikogu aseesinaine! Riigikogu liikmed! See eelnõu puudutab õiguskantsleri ettepanekut nr 3 kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse kooskõlla viimiseks Eesti Vabariigi põhiseadusega. Olgugi et selle ettepaneku suhtes väljendasid parlamendiliikmed erinevaid seisukohti, mäletame, et otsustati ka erinevatel motiividel algatada see eelnõu parlamendi täiskogu poolt ehk teha sellekohane ettepanek põhiseaduskomisjonile ja möönda, et seadus vajab muutmist.
Põhiseaduskomisjon leidis, et muudatus tuleb teha võimalikult kiiresti. Selle asjaga ei saa venitada. Muudatus on vajalik selleks, et valimised toimuksid õiguspäraselt järgmistel kohalikel valimistel ning me leidsime, et minimaalseim õiguslik muudatus, mida seadusandja õiguskantsleri ettepaneku vaimus teeks, on selle vaidlusaluse sätte, mille alusel jaotatakse Tallinnas pooled mandaadid ringkondades aritmeetiliselt ja pooled proportsionaalselt, kehtetuks tunnistamine.
Mäletatavasti püstitas õiguskantsler kaks probleemi. Üks oli valimiste proportsionaalsuse küsimus ja teine oli valijate hääle ühetaolisuse küsimus. Oma kolmanda probleemina või õigusliku väärtusena püstitasid mitmed parlamendiliikmed siiski ka selle, mille alusel praegune kehtiv õigus on loodud ehk identiteedi kaitse linnaosades, eriti põlislinnaosades.
See eelnõu lahendab tegelikult ühe probleemi. Ta kahjustab kindlasti seda identiteedi kaitse sätet, seda tuleb möönda, kuid lahendab probleemi, mis puudutab hääle ühetaolisust. Ehk mäletate õiguskantsleri näidet Lasnamäe ja väiksemate linnaosade kohta, et valija hääl on viltu – selle probleemi võtab ta maha. Kuid ta ei lahenda proportsionaalsuse probleemi, seda tuleb väga selgelt möönda. Selle koha peal möönis põhiseaduskomisjon, et teeme esimese sammu, püüame lahendada esimese küsimuse. Täiendava arutelu käigus peeti vajalikuks, et on mõistlik paluda õiguskantsler esimese ja teise lugemise vahel arutelule, et kas ta näeb, kuidas seda seadust veel muuta. Me jõuaksime selle vastu võtta sel aastal sellisel moel, et ei tekiks mingisuguseid kohtuteid ega tarbetut õiguslikku sekeldamist, kus valimiste põhiteema oleks valimised ise, mitte hoopis erinevad valdkonnapoliitilised või erakondlikud ideed.
Tuleb tunnistada, et selle probleemi puhul on olemas veel üks tõsine küsimus. Kui me räägime siin ühetaolisusest, proportsionaalsusest ja identiteedi kaitsest, siis kuidas seda identiteedi kaitset tagada? Siin komisjon praeguses faasis seisukohta ei võtnud, seda tuleb kaaluda täiendavate arutelude käigus.
Komisjon otsustas ühehäälselt selle eelnõu algatada. Otsustati ühehäälselt, nüüd pärast algatamist, langetada protseduurilised otsused ehk eelnõu esimene lugemine lõpetada ja reedel, 5. detsembril kell 16.45 on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg. Juhul kui esimene lugemine lõpetatakse, oleks teine lugemine 11. detsembril ja eks siis kolmanda lugemise sätime pärast teist lugemist nõnda, et ta saaks sel aastal vastu võetud. Aitäh!

Aitäh! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kui fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi, siis on selleks praegu võimalus. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Määran eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 5. detsembri 2008 kell 16.45. Eelnõu 392 esimene lugemine on lõpetatud.
Meie tänase istungi päevakord on ammendatud. Kena tööpäeva jätku teile!

Istungi lõpp kell 11.42.