Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Veidi ajalukku tagasi vaadates tuletame meelde, et 23. oktoobril aastal 2008 ei saanud võrdse kohtlemise seaduse eelnõu Riigikogu täiskogus nõutavat häälteenamust ja sellest johtuvalt otsustasid Eesti Reformierakonna fraktsioon, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon 6. novembril s.a algatada võrdse kohtlemise seaduse eelnõu samal kujul. See tuleneb sellest, et Euroopa Komisjon on Euroopa Liidu direktiivide ülevõtmise asjus algatanud Eesti suhtes rikkumismenetluse.
Mis selle seaduse eesmärk on? Eesmärk on tagada isikute kaitse diskrimineerimise eest rahvuse, rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse tõttu.
Eelnõul on minu arvates üpris põhjalik ja asjakohane seletuskiri, kus on eelnõu tehiolud kõik lahti mõtestatud, need on selgitatud lausa paragrahvide kaupa, aga lihtsalt mälu värskendamiseks, head kolleegid, peatun mõnel olulisemal küsimusel.
Võib tekkida küsimus, mis see diskrimineerimine ikka on. See saab meile kohe märksa selgemaks, kui me kasutame sellist eestikeelset vastet nagu vahetegemine. Sellest tulenevalt ongi nii, et otsene diskrimineerimine on samalaadses olukorras olevate inimeste vahel õigusvastane ja põhjendamata vahetegemine.
Kindlasti on tarvilik teada ka niisugust terminit, mida me üpris tihti kasutame igapäevases elus, aga ka tööga seonduvates dokumentides – see on ahistamine ja selle vormid. Siin on ahistamise definitsioon antud. Ahistamine on soovimatu käitumine, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine ja ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna loomine selle isiku suhtes.
Selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks, nagu siin on korduvalt juba öeldud, on tarvilik Riigikogu koosseisu häälteenamus, tähendab, on vaja vähemalt 51 poolthäält. Algatajate vaga soov on, et oleks siiski võimalik see eelnõu seaduseks muuta niiviisi, et ta jõustuks 1. jaanuaril 2009.
Võib öelda ka seda, et eelnõust on välja jäetud sätted ja põhimõtted soolise võrdõiguslikkuse kohta, mis on juba leidnud oma koha ja osa edasiselt veel leiab koha soolise võrdõiguslikkuse seaduses ja selle seaduse muutmise seaduses.
Mis siis veel tuleks öelda? Seda, et ega praeguse seisuga ei saa me öelda, et Eestis oleks olukord, kus ei võideldaks diskrimineerimise vastu, et meil ei oleks vastavaid sätteid. Vastupidi, meil on see lausa Eesti Vabariigi põhiseaduses olemas. Eesti põhiseadus kaitseb diskrimineerimise eest, sätestades, et kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Aga nagu ma ütlesin, Euroopa Komisjoni seisukohalt sellest ei piisa, vaid nõutakse ikkagi eraldi seadust. Sellest tulenevalt on see seadus nüüd eelnõuna teile esitatud. Kui põhiseaduse § 12 keelab diskrimineerimise kõigis riigi poolt tagatud ühiskonnaelu valdkondades, siis väärib tähelepanu, et Euroopa Nõukogu direktiivid näevad ette kaitse diskrimineerimise eest ka kitsamas ringis, eelkõige töösuhetes, nii avalikus kui erasektoris. Lisaks töösuhetele näeb rassilist ja etnilist diskrimineerimist puudutav direktiiv ette kaitse diskrimineerimise eest sotsiaalhoolekande‑, tervishoiu‑ ja sotsiaalkindlustusteenuste saamisel, hariduses ning avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste kättesaadavuses.
Isik, kes leiab, et teda on diskrimineeritud, peab esitama faktilised asjaolud juhtumi kohta. Esitada saab neid Sotsiaalministeeriumi juures ametis olevale volinikule. Teile ei ole uudiseks, et eelnõu koostajate plaan on selline, et võrdse kohtlemise probleemidega hakkaks tegelema soolise võrdõiguslikkuse volinik, kes saaks juurde kaadrit, kelle nõunike arv suureneks ja tema tööülesanded muutuksid, täieneksid. See on põhiseaduskomisjoni varasematel istungitel temaga läbi räägitud, eelnõus toodud küsimuste asetus on läbi räägitud ka kolmanda sektori esindajatega, kes on meil varasemalt mitmel komisjoni istungil oma seisukohti välja toonud.
Selle seaduseelnõuga seoses väärib märkimist, et sellega ei piirata selliste meetmete sätestamist, kus inimestel tehakse vahet usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse suundumuse alusel ja kui see on vajalik avaliku julgeoleku ja korra tagamiseks, kuritegude ennetamiseks, tervise, teiste inimeste õiguste või vabaduste kaitseks. Tuleb öelda, et need meetmed peavad olema proportsionaalsed taotletava eesmärgiga.
Igal asjal on ka omad erandid. Need direktiivid on näinud ette, et liikmesriigid võivad ette näha, et diskrimineerimiseks ei pruugi pidada seda, kui teatud kutsetegevuse laadi või selle konteksti tõttu on teatud omadus oluliseks ja määravaks kutsenõudeks, tingimusel, et eesmärk on seaduslik ja nõue proportsionaalne. Seda käsitleb eelnõu § 10. Kui me seda omal ajal, eelmise samasisulise eelnõuga seoses põhiseaduskomisjonis läbi vaatasime, olid meil kutsutud sinna nii Eesti Kirikute Nõukogu esindajad kui ka nende esindajad, kes pooldavad samasooliste kooselu. Peab ütlema, et üldiselt me jõudsime kokkuleppele, et see § 10 peaks olema kuldne kesktee selles mõttes, et kutsetegevuse puhul kirikutes ja teistes usutunnistusel või veendumusel põhineva eetosega avalikes või eraorganisatsioonides ei peeta isiku erinevat kohtlemist usutunnistuse või veendumuse alusel tema diskrimineerimiseks, kui isiku usutunnistus või veendumus on nimetatud tegevuse laadi või sellega seotud tingimuste tõttu oluline, õiguspärane ja põhjendatud ja organisatsiooni eetost silmas pidav kutsenõue.
Võib märkida ka seda, et diskrimineerimist tunnetav isik saab oma õiguste tagamiseks lõppkokkuvõttes pöörduda kohtu poole. Vähe sellest, karistusseadustikus on olemas paragrahvid, mille koosseisud näevad ette, et diskrimineerimine on karistatav. Võtame § 151 "Vaenu õhutamine": tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele, karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga ja kui selle tegevusega on põhjustatud hoopis raskemad tagajärjed, võib karistuseks olla ka kuni kolmeaastane vangistus. On veel § 152 "Võrdõiguslikkuse rikkumine" ja § 153 "Diskrimineerimine pärilikkusriskide alusel".
Nagu ma ütlesin, vajab see eelnõu seaduseks muutmiseks järjekindlalt vähemalt 51 poolthäält. Aitäh!