Austatud Riigikogu! Austatud minister! Head külalised ja istungi jälgijad! Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu kaheksanda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi! Ma palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus esitab täna kaks Riigikogu otsuse eelnõu ja kolm seaduseelnõu. Esiteks, Riigikogu otsuse "Riigikogu 23. novembri 2005. a otsuse "Eesti kaitseväe üksuse kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Bosnias ja Hertsegoviinas" muutmine" eelnõu. Eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister Jaak Aaviksoo. Teiseks, Riigikogu otsuse "Riigikogu 21. juuni 1999. a otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelisel rahutagamismissioonil Kosovos" muutmine" eelnõu. Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister Jaak Aaviksoo. Kolmandaks, kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Maret Maripuu. Neljandaks, ehitusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus‑ ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Viiendaks, mahepõllumajanduse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud viis eelnõu. Meie kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise.
Austatud Riigikogu! Läheme teadete juurde. Esiteks, Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi ja Eldar Efendijevi esitatud arupärimise majandus‑ ja kommunikatsiooniministrile. Teiseks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 13. novembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni rohelise raamatu "Autoriõigus teadmistepõhises majanduses" kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning rohelise raamatu kohta arvamust andma kultuurikomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 27. november kell 18. Kolmandaks, Riigikogu liige Inara Luigas palub teatada, et need, kes soovivad avaldada toetust ja anda allkirja Petserimaa toetusrühma, Kagu-Eesti saadikurühma ja Ida-Virumaa saadikurühma ühisavaldusele seoses muutuva piiriületuskorraga, saavad seda teha kohe pärast täiskogu istungi lõppu istungisaalis. Neljandaks, Riigikogu liige Ott Lumi palub teatada, et esmaspäeval, 17. novembril algusega kell 13.30 toimub ruumis L 262 Riigikogu üliõpilaskonna toetusrühma asutamise koosolek.
Austatud Riigikogu! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 73 Riigikogu liiget, puudub 28.

Austatud Riigikogu! Alustame tänase päevakorrapunkti menetlemist. Selleks on olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti hariduse kvaliteet ja kättesaadavus" arutelu.
Enne arutelu algust lubage mul teid lühidalt informeerida selle arutamise korrast. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 153 kohaselt määras juhatus kultuurikomisjoni ettepanekul selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamiseks järgmise korra. Kultuurikomisjoni esimehe Peeter Kreitzbergi ettekanne kestab kuni 30 minutit, küsimustele vastamiseks on aega kuni 30 minutit. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimehe Toomas Lumani ettekanne kestab kuni 15 minutit, küsimustele vastamiseks on aega kuni 10 minutit. Eesti Koostöö Kogu juhatuse esimehe Peep Mühlsi ettekanne kestab kuni 15 minutit, küsimustele vastamiseks on aega kuni 10 minutit. Riigikogu liige võib esitada ettekandjatele kokku kaks küsimust. Pärast ettekandeid on võimalus pidada läbirääkimisi. Läbirääkimised kestavad kuni sõnavõttude lõpuni, kuid mitte kauem kui tänase istungi lõpuni. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Sõnavõtutaotluse on Riigikogu juhatusele esitanud ka haridus‑ ja teadusminister Tõnis Lukas.
Austatud Riigikogu! Teen Riigikogule ettepaneku, et esimesena saab läbirääkimiste voorus sõna haridus‑ ja teadusminister Tõnis Lukas, tema sõnavõtt kestab kuni kaheksa minutit. Seejärel saavad soovi korral sõna fraktsioonide esindajad ja teised soovijad. Pärast arutelu lõppemist Riigikogu otsust vastu ei võta.
Alustame päevakorrapunkti menetlemist. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni esimehe Peeter Kreitzbergi!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud kolleegid! Austatud minister! Täna me arutame sisuliselt kolmandat korda haridustemaatikat, sest haridusele keskendus ka arutelu inimarengu aruande ümber, samuti arutelu majandusprobleemide ümber. Kui arvestada seda, et riigikontrolör tegi üleeile samuti päris põhjapanevaid avaldusi, siis oleme haridusteema kallale asunud päris tõsiselt. Samas tuleb ütelda, et enamiku siin tehtud radikaalsete ettepanekutega võib nõustuda.
Sissejuhatuseks ütlen, et rahvusvahelises konkurentsis on teadmine muutumas olulisemaks kapitalist ja tööjõust. Eesti haridussüsteemi tuleb vaadelda osana Euroopa ja maailma haridussüsteemist. Eesti haridus peab muutuma paremini kättesaadavaks ja tema kvaliteet oluliselt paremaks.
Järgnevalt tahan anda ülevaate Eesti hariduse tasemest. Ma ei peatu pikemalt tabelitel, teil on kõigil võimalus need paberil kätte saada ja ise neid uurida. Esimene tabel näitab meile, et me oleme väga haritud ühiskond. Aastal 2005 olime väga paljude riikide hulgas keskharidusega inimeste arvu poolest teisel kohal, aga asi läheb üldiselt halvemaks. Ei ole eriti hea meie seis praegu ka selles osas, kui palju meil on kesk‑ või põhiharidusega piirdunud inimesi või neid, kelle haridustase jääb alla selle. Väljalangevusandmed on meil olemas. Eriti kurb on vaadata väljalangevust õhtukoolist. Minu meelest tuleb selle õppevormiga midagi radikaalset ette võtta, sest väljalangevus on 30–50% ja hariduse kvaliteet suhteliselt küsitav.
Nüüd mõningad olulisemad seisukohad. Kõigepealt, harimatus destabiliseerib sisejulgeolekut. Põhihariduseta inimesi on Eestis üle 4%, kinnipidamisasutustes on nende hulk aga üle 20%. Harimatus laastab ka riigieelarvet. Põhihariduseta inimesed lähevad oma elu jooksul Euroopa Liidu liikmesriikidele maksma 0,5–2 miljonit eurot abirahade, toetuste, vanglate ja politsei rahastamise näol.
Kõige suurem kadu, üle 400 õpilase, on päevase õppevormi 9. klassis, kus osa õpilasi ootab lihtsalt 17. eluaasta täitumist, et koolikohustuse saaks lugeda täidetuks ja ta võiks lahkuda. Vahepeal segavad nad mitu aastat teistel õpilastel õppimist ja õpetajatel õpetamist. Siit ka kaalumiseks esimene ettepanek, mille õigsuses ma isiklikult olen küll enam kui veendunud. Pärast algkooli lõppu tuleks seadustada nelja-aastase töökooli võimalus kutseõppeasutuste juures, loomulikult vabatahtlikkuse alusel, nendele, kes muutuvad ebakontaktseks juba algkooli lõpuks. Pole mõtet teha nägu, et nad hiljem õpivad. Nad ei tee seda. Nad õpivad mittemidagitegemist.
Eesti elanikkond oli 2005. aastal maailma riikide hulgas üks haritumaid, jäädes keskharidusega inimeste osakaalult alla vaid Tšehhile. Lühikese ajaga on keskhariduse omandanute osakaal vanuserühmas 20–24 aastat vähenenud 82%‑ni, Tšehhis on see aga kasvanud 91,8%‑ni. Noorte hulk, kes on omandanud vaid põhihariduse või pole omandanud ka põhiharidust, on meil 13,2%. Võrdluseks: Soomes 8,3%, Tšehhis 5,6%, Sloveenias 5,2%. Kui me oleme vaimustunud PISA uuringute tulemustest, siis peame arvestama, et meil osa õpilasi ei osale selles uuringus, sest nad kaovad koolist enne ära. Nii et ei maksa üleliigset uhkust nende tulemuste üle tunda. Kutseõppeasutustes katkestas eelmisel õppeaastal õpingud 19% õppurite koguarvust. Huvitav on see, et 16% katkestajatest olid asunud õppima pärast põhikooli lõpetamist ja 24% pärast üldkeskhariduse omandamist. Põhjused vajavad täpsemat selgitamist. Eestis jätkab praegu 18‑aastastest noortest õppimist 82,5%, Leedus 90,1%, Soomes 93,6% ja Rootsis 95,7%. Tuleks tõsiselt kaaluda koolikohustuse kehtestamist 18. eluaastani. See on küll põhjustanud väga suuri vaidlusi, sest paljud õpetajad tunnevad hirmu, et kui nad seni pidid hoidma õpilasi koolis 17. eluaastani, siis nüüd peavad nad seda tegema 18. eluaastani. Lahendus on selles, et haridustee tuleb muuta paindlikumaks. Töökool on üks asi, mis aitab seda probleemi lahendada. Võimalik, et peame üldse põhihariduse õppekavad ümber mõtestama.
Kõrgharidus on meil väga ekstensiivselt arenenud. Me ületame kõrgharidusega noorte arvu poolest nii Soomet kui ka Euroopa Liidu keskmist ja seda mäekõrguselt. Selles mõttes võiks meie majandus olla üks kõige kiiremini arenevaid, aga kahjuks ta seda enam ei ole. Imelik on see, et kui kritiseeritakse, et väga paljud noored valivad pehmeid õppekavasid, siis Euroopa Liidu riikidega võrreldes me keskmisest küll eriti palju ei erine. Meil valib 38,1% üliõpilastest äri, juura või sellise eriala, Euroopa Liidu keskmine on 33,5%. Mis puudutab aga inseneriõpet, siis Soome on radikaalselt teinud keskmisest erineva valiku. Soomes õpib inseneriõppes ja lähedastel erialadel 26% üliõpilastest, meil umbes 12%. Samas, kui me vaatame Norrat, siis Norras on see 6% ringis. Nii et ega me oma isiklikke eesmärke või riigi eesmärke nendest tabelitest väga kergesti tuletada ei saa. Ma arvan, et ei ole erilist mõtet vaadata haridust lahus majandusest ja teistest eluvaldkondadest. Kõik need valdkonnad moodustavad ühtse süsteemi ja alles selle süsteemi taustal on võimalik rääkida sellest, kas ühte või teist asja on palju või vähe.
Meie keskharidust iseloomustab, nii nagu siin palju kordi on räägitud, väga tugev rõhuasetus akadeemilisele haridusele, gümnaasiumiharidusele. Eestis läheb pärast põhikooli gümnaasiumi 69,1% põhikooli lõpetajatest, meist eespool selles osas on ainult Luksemburg. Aga kui te võrdlete Luksemburgi tööhõivet – pangandus, teenindus ja muud pehmed sfäärid –, siis nende puhul on see võib-olla isegi õigustatud. Soome, kes oli paarkümmend aastat tagasi meiega üsna sarnases situatsioonis, on jõudnud selleni, et ainult 33,8% põhikoolilõpetajatest valib puhtakadeemilise jätku, aga seal on põhikoolilõpetajatel ka väga palju võimalusi valida kutseõpet, mida meil ei ole.
Üks asi, mis viib tasakaalust välja kutseõppe ja gümnaasiumihariduse, on see, et kutseõppeasutused paiknevad meil kontsentreeritult teatud piirkondades: Tallinnas, Ida-Virumaal, Tartus. Kui me läheme kutseõppekeskuste teed, siis peame arvestama, et kutseõppe territoriaalne kättesaadavus kindlasti väheneb, mis ei tähenda seda, et me ei peaks kutseõppekeskusi looma. Üks põhjus, miks minnakse gümnaasiumidesse, on gümnaasiumi territoriaalne parem kättesaadavus, meie kutseõppevõrgu kontsentreeritud paiknemine teatud kindlates piirkondades ja lastevanemate soov jätta lapsed haridust omandama kodu lähedale, mis tagab parema sotsiaalse kontrolli ja tuleb ilmsesti perekonnale odavam. Sellel on ka ajaloolised põhjused: üldharidust on ikka rohkem väärtustatud. Kuid on üks täiesti ebaloomulik asi – koolide rahastamishuvi. Kindlasti on väga paljud gümnaasiumid huvitatud sellest, et saada enda gümnaasiumiastmesse võimalikult palju oma põhikooliastme lõpetajaid, sest tegemist on pearahaga. Koolide rahastamishuvi on kindlasti üks tegur, mis sunnib õpilasi akadeemilisi valikuid langetama. Nagu ma ütlesin, põhikoolijärgsed valikud ei ole meil piisavad.
Gümnaasiumivõrgust on palju räägitud. Ka riigikontrolör soovitas üleeile gümnaasiumiastme riigistada. Ma isiklikult olen sama meelt, kuigi ma tean, et siin saalis on inimesi, kes sellega päriselt ei nõustu. Võib öelda, et meie massigümnaasiumi funktsioonid ei ole enam päris selged. Kui te vaatate riigieksameid, siis need ühtpidi tahavad anda hinnangu keskkooli lõpetamisele, teistpidi tahavad anda hinnangu sellele, kas noor inimene on võimeline astuma ülikooli. Seoses uue õppekava koostamisega tuleb muuta paindlikumaks lõpueksamite süsteem, eristades keskhariduse omandamise nõuded ülikoolidesse ja teistesse kõrgkoolidesse vastuvõtu nõuetest.
Keskhariduse ühtlase kättesaadavuse huvides tuleks kaotada teravad vaheseinad gümnaasiumide ja kutsekeskkoolide vahel. Gümnaasiumis võiks olla võimalik õppida kutseharus ja kutsekeskkool peaks lisa-aasta abil laiendama üldhariduse omandamise võimalusi.
Nüüd mõned rahastamisnäitajad. Siin ei ole eriti mitte millegagi kiidelda. See tabel näitab meile väga ilusasti üht asja. Esiteks, meie rahastamine avalikest kulutustest on 5,1% SKT‑st, samal ajal on meie hariduse massilisus tipus. Eestis õpib haridussüsteemis 25% inimesi. Meist eespool on ainult kolm riiki: Mehhiko, Iisrael ja Island. Aga rahastamise koha pealt oleme selles tabelis, võrrelduna SKT‑ga, mitte üldsummadega, 23. kohal. See tabel ei demonstreeri ka midagi palju teistsugust. Eesti on siin tagaotsas võrrelduna SKT‑ga ühe inimese kohta ja kulutustega ühe inimese kohta, meist tahapoole jäävad Slovakkia, Iirimaa ja Rumeenia. See tabel lisab absoluutsummades, mitmendal kohal me oleme, aga mingit uudist siit ei teki.
Kui me hakkame vaatama meie hariduse rahastamist astmete kaupa, siis siin on päris suured disproportsioonid. Meie alushariduse rahastamine võrdub umbes 25%‑ga Euroopa Liidu keskmisest rahastamisest per capita, korrigeerituna raha ostujõuga. Põhikooli vanema astme ja keskharidust omandava õpilase peale tehtavad kulutused moodustavad ca 50% Euroopa Liidu keskmisest, üliõpilase peale tehtavad kulutused on ca 40%. Täiendusõppest on häbi rääkida, siin me jääme kümnekordselt maha.
Nüüd haridusest ja majandusest. Tekkis tahtmine rääkida ka natuke majandusest. Majandusinimesed räägivad pidevalt haridusest, mille eest muidugi suur tänu neile, aga ma arvan, et haridusest ei ole võimalik rääkida täiesti lahus majandusest. Praegu valitseb Eestis vastuolu suhteliselt lihtsat tööjõudu vajava majanduse struktuuri ning tööturul olevate ja lähiaastatel lisanduvate uute töötajate suhteliselt kõrge haridustaseme vahel ("Inimarengu aruanne 2007"). Tulenevalt muutustest konkurentsitingimustes nii liikmesriikides kui ka maailmaturul on vaja luua uusi kõrge lisandväärtusega töökohti ja kasvatada olemasolevate töökohtadega seotud tootlikkust (Eesti seisukohad Lissaboni strateegia aruande ja ühenduse Lissaboni programmi 2008–2010 kohta). Haridus‑ ja majandusvaldkond peavad olema palju paremini koordineeritud, sest nad täidavad paljuski samu funktsioone. Haridus koolitab, tegeleb teadus‑ ja arendustegevusega ning tegeleb üle maailma üha enam ka ettevõtlusega, mida nimetatakse akadeemiliseks kapitalismiks. Majandus tegeleb ettevõtlusega, peaks tegelema teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooniga ja peaks tegelema tasemekoolituse ja täienduskoolitusega.
Töökohad on kogu Euroopas muutunud üha ajutisemaks, keskmine töökoha kestus on Euroopa Liidus kolm aastat. Surve täiendus‑ ja ümberõppele üha kasvab. See on see valdkond, milles me oleme kõige rohkem maha jäänud.
Vaatame Eesti eksporti. Eesti eksport on mitmel eelneval aastal kasvanud kiiremini kui Euroopa Liidus. Murrang saabus 2007. aastal, kui meie kasv oli 4% Euroopa Liidu 7% vastu. 2008. aasta kaheksa kuuga kasvas Eesti eksport 5,6%, Euroopa Liidus keskmiselt 7%. See, et andekad Eesti üliõpilased eelistavad välisülikoole, seab koostoimes madalale lisandväärtusele rajatud majandusega ohtu meie jätkusuutlikkuse tervikuna. Hariduse ja majanduse liit ei toimi hariduse alarahastamise korral. Kui majandus vajab head hariduskeskkonda, tuleb see kinni maksta ja lisaks seada innovaatilised sihid majanduses. Tööturu ja hariduse seoseid ei saa analüüsida ainult töötajate formaalhariduse taseme järgi. Isiksuslikud omadused mängivad sageli palju suuremat rolli kui ainealased teadmised ja oskused. Eesti kool on vabanenud selgetest kasvatussihtidest, sest ei oska omavahel siduda vabadust ja ühisväärtusi. Vabadus on muutunud kõikelubatavuse sünonüümiks, sellest ka pidevad vägivallaprobleemid ja probleemid seoses õpetajate ja koolijuhtide õigustega.
Lissaboni protsess on seadnud eesmärgiks viia teadus‑ ja arenduskulutused 3%‑ni SKT‑st. See jaguneks nii, et 1% tuleks avalikest kulutustest ja 2% ettevõtlusest. Eesti on oma üldiste kulutuste poolest Euroopa Liidu keskmisest väga tugevasti maas. Kui Euroopa Liidu keskmine on umbes 1,8, siis Eestis on see 1,14. Rootsist, Jaapanist ja Soomest ei maksa üldse rääkida. Jaapan ja Rootsi panustavad ettevõtluse kaudu üle 2%, panus Eesti riigieelarvest peaks olema 1% lähedal, kuid ettevõtluse osa on vähene. Muidugi ei ole meil ka nii suuri ja tugevaid ettevõtteid, kes siia panustaksid, ja välisettevõtted oma tütarettevõtetesse väga hästi panustada ei taha.
Sisendi-väljundi dilemma. Me räägime väga palju sellest, et teadusele tuleb anda 3% SKT‑st. Me ei räägi peaaegu kunagi, mida me sealt saada tahame. See on Euroopa Liidu riikide üks kõige suuremaid probleeme seoses teaduspoliitikaga. Eesti tööhõivet iseloomustab, et töötajate arvu poolest jaguneb see enam-vähem võrdselt mikro‑, väike‑, keskmise suurusega ja suurettevõtete vahel. Aga Eesti eripära on see, et meil on tunduvalt vähem inimesi hõivatud suurettevõtetes: meil 21,9%, Euroopa Liidus 33,3%. See vajutab kahtlemata oma pitseri ettevõtluses toimuvale haridus‑ ning teadus‑ ja arendustegevusele. Suurettevõtteid on meil 0,2%, inimesi töötab seal tunduvalt rohkem. Aga arvestatavaid uuringuid suudavad rahastada ennekõike suurettevõtted, samuti suuremad riigid. Olgem realistlikud: 90% kõigist erasektori teadus‑ ja arendustegevuse investeeringutest leiab aset seitsmes maailma suuremas tööstusriigis ja 40% USA‑s. Eesti teadus‑ ja arendustegevus peaks väga tugevasti panustama tehnosiirdesse, nii nagu teeb seda Nokia, ja võib-olla mitte mängima suure teaduse tegemist seal, kus seda tegelikult ei ole.
Kui haridus on väga tähtis ettevõtluskeskkonna kujundamisel, millest härra Luman rääkis eelmisel korral ja nähtavasti räägib ka täna, siis ettevõtlus on väga tähtis haridus‑ ja teaduskeskkonna kujundamisel. Esiteks, lõplik väljaõpe saab inimesel toimuda üldiselt ettevõttes endas.
Sidusala hariduse ja majanduse vahel on kahtlemata karjäärinõustamine. Ma usun, et Eesti vajab piirkondlikke või maakondlikke tänapäevase infobaasi ja ettevalmistusega spetsialistidega varustatud karjäärinõustamiskeskusi, mis teenindaksid nii haridus‑ kui ka tööturusfääri.
Suured probleemid on kahtlemata seotud koolivõrguga. Ühelt poolt kaitstakse kodulähedast kooli, teiselt poolt näeme, et üheksa õppeaasta jooksul oleme kinni pannud 175 algkoolist 101. Mõned ütlevad, et see on väga halb, mina ütlen, et see on liialt väheradikaalne. Ei ole vaja pidada kooli igas külas, koolibuss lahendab väga paljud probleemid. Meil on vaja tugevaid koole. Kui me räägime hariduse kvaliteedist ja kättesaadavusest, siis hariduse kättesaadavus tähendab mis tahes taseme kvaliteetse hariduse võrdset kättesaadavust kõigile Eestimaa lastele ja noortele, sõltumata nende isiklikest rahalistest võimalustest, elukohast ja rahvusest.
Kättesaadavusega seoses mõned andmed. Me teame väga hästi, et ligi 40% omavalitsustes ei piisa lasteaiakohti. Meie koolide õpikeskkond erineb omavahel oluliselt. Meie omavalitsuste võimekus panustada haridusse erineb mitmeid kordi, eriti gümnaasiumiastmes. Ligi 60% üliõpilastest töötab õppimise kõrvalt, et õpinguid rahastada. Üliõpilaste õppetoetuste ja õppelaenude süsteem vajab lähiaastatel kardinaalseid muudatusi. Täiskasvanuhariduses on hõivatud vaid 6–7% töötajatest, samas kui Skandinaavia maades küünib see üle 20%, Euroopa Liidu keskmine on üle 10%.
Seal, kus on tegemist hõreda asustusega piirkonnaga, on kahtlemata õigustatud väga väikeste koolide pidamine ja neid ei saa rahastada pearahapõhimõttel. Kuid koolivõrku ei saa ratsionaalselt korraldada valdadekeskselt. Kui lähestikku seisavad pooltühi algkool ja põhikool või pooltühjad põhikoolid, mis kuuluvad eri omavalitsustele, siis on mõistlik nad ühendada, pannes käima koolibussi, vajaduse korral rajada õpilaskodu, mis ei tohi aga olla pelgalt väljamagamiskoht, vaid peab pakkuma huviharidust ja organiseeritud vaba aja veetmist. Kõige enam vajab korrastamist keskhariduse taseme koolide võrk.
Nüüd mõningad teesid koolivõrgu ümberkorraldamiseks. Eesti koolivõrgu kujundamisel tuleb tagada võrdsed haridusvõimalused kõigile õpilastele, sõltumata elukohast, vanemate sissetulekust ja sotsiaalsest positsioonist. Kindlasti üks tõde, mis vajab meenutamist, on see, et kool on õpilaste jaoks, mitte õpilased ei ole kooli jaoks, et saaks kooli lihtsalt ülal pidada. Kvaliteetse põhihariduse võrdse territoriaalse kättesaadavuse ja koolivõrgu kulutuste ratsionaalse planeerimise huvides tuleks luua omavalitsuste piire ületavad koolipiirkonnad (kooli teeninduspiirkonnad) ning kaaluda maavalitsustele kaasotsustamise õiguse andmist omavalitsuskoolide avamise, käigushoidmise ja sulgemise osas. Gümnaasiumiaste tuleks lahutada põhikooliastmest. Me oleme seda pidevalt korranud, nüüd on aeg asuda selle asjaga tegelema. Küsimus on selles, et ta tuleb viia kutsekeskkoolidega samale haldustasandile, et kaoks omavalitsuste ja koolide rahastamishuvidest lähtuv õpilaste põhjendamatu massiline meelitamine gümnaasiumidesse ja et tekiksid selgete funktsioonidega ja kvaliteedinõuetega gümnaasiumid. Iga hinna eest algkoolide ja pooltühjade põhikoolide käigushoidmisele on alternatiiviks tugevate põhikoolide loomine. See on seisukoht, mille sõnastasime Kareda põhikoolis üle aasta tagasi ja mis on väga laialdaselt omaks võetud. Õpilase edasi-tagasi koolitee peaks mahtuma 1–1,5 tunni sisse. See tuleks seadusega kehtestada. Kool peab tagama noorele võimekale õpetajale koormuse (muide, paljud põhikoolid ei suuda seda), peab omama tänapäevast õpikeskkonda ning infrastruktuuri, pakkuma õpilastele konkurentsivõimelist haridust ja võimaldama teadliku valiku haridustee jätkamiseks. Põhikoolide ulatuses tuleks ikkagi kaotada nn tasaarvelduse süsteem, mis töötab vastu võrdsete haridusvõimaluste säilitamisele ja pole rahapoliitiliselt põhjendatud. Aga see on vaidlusalune küsimus, kus saalis olevatel erakondadel on erinevaid seisukohti. Ma ei hakka sellel pikemalt peatuma. Maapiirkonna põhikool tuleks riigieelarvelise toetuse abil kujundada täiendavalt huvihariduskeskuseks, mis tagab koolikeskkonna parema kasutuse, õpilaste parema hõivatuse ja pakub õpetajatele paremat tööhõivet. Täispäeva‑ ehk pikapäevakool tuleks muuta projektipõhisest pidevalt toimivaks haridussüsteemi osaks. See oli projekt, mis sai koolidelt, kus seda rakendati, väga suure tunnustuse. Samas võiks paindlikkuse mõttes säilida ka traditsiooniline keskkool, kus on 11–12 klassi, eriti hõreda asustusega piirkondades, sest siin tuleb ikkagi ka rahastamisega arvestada. Koolide järkjärgulise väljasuretamise asemel, muutes esmalt gümnaasiumi põhikooliks, seejärel põhikooli algkooliks, on parem koolivõrgu kiirem maakondlik või piirkondlik ümberkorraldamine kvaliteetse hariduse ühtlase kättesaadavuse tagamiseks.
Parim haridus tähendab parimaid õpetajaid. Taastamist vajab õpetajate täiendusõppesüsteem. Õpetajate kohustused tuleb tasakaalustada nende õigustega. Õpetajate palk ja sotsiaaltagatised ei kindlusta piisava arvu noorte õpetajate kooli tulekut. Käisin Valgamaal, sel sügisel ei tulnud Valgamaale tööle ühtegi noort õpetajat.
Õppekavavaidlus ei tohi keskenduda ühe või teise aine tundide mahule, vaid peab keskenduma hariduse sisule ja meetoditele. Faktituupimise asemel tuleb enam rõhku panna huvile, loovusele ja sisemisele motivatsioonile. Põhikooli õppekava tuleb koostada eraldi, lahus gümnaasiumi õppekavast, sest põhikool valmistab õpilasi võrdselt ette nii gümnaasiumi kui ka kutsekooli astumiseks.
Kõrgharidus. Minu meelest on ühed kõige muret tekitavamad andmed võimalik välja tuua just seoses kõrgharidusega. Eestist õppis Euroopa Liidu kõrgkoolides 2006. aasta seisuga 2900 üliõpilast ja praeguse seisuga õpib tunduvalt rohkem. Väidetavalt siirduvad terved eliitkoolide lõpuklassid välismaa ülikoolidesse, pidades meie kõrgharidust väheväärtuslikuks. OECD riikides õpib 4340 Eesti üliõpilast. Eestisse tuleb õppima 600–700 välisüliõpilast. Arvestagem, et mujale õppima ei lähe mitte kõige viletsamad, vaid üldjuhul kõige paremad. Tekib küsimus, mis hakkab saama meie enda kõrgharidusest üldse. Euroopa kõrgharidus tervikuna põeb nn Wimbledoni sündroomi. Wimbledoni tenniseturniiril ei võida britid mitte kunagi, kuigi nad usinasti seda korraldavad. Euroopa ülikoolid annavad sageli väga head haridust, ainult et tipud lähevad ära Ameerikasse, Euroopa ei saa nautida seda hariduse vilja. Eesti annab väga head keskharidust, kuid Eesti ei saa nautida seda keskhariduse vilja, sest tipud lähevad meilt ära. Meie kõrgharidus peab muutuma atraktiivsemaks andekatele noortele nii meilt kui ka välismaalt, samuti võimekatele õppejõududele. Peame käivitama uue üliõpilaste õppetoetuste süsteemi, mis põhineks nii vajadustel kui ka õppeedukusel.
Kõrgkoolid vajavad ka täpsemat liigitust vastavalt ülesannetele, mida nad täidavad, ja paindlikumat kvaliteedikäsitlust. Massiline kõrgharidus on ammu muutunud arenenud riikide normiks, samas ei tohi teha mööndusi kvaliteedis. Senine liigne panustamine nn maailmatasemele pole meid sinna lähemale viinud, küll on aga eemaldanud meie kõrgkoolid Eesti enda probleemidest. Peame kindlad olema, et ei hakkaks toimuma üha kasinamaks muutuva kõrgharidusturu huvikeskne ümberjagamine ja kõrghariduse unifitseerimine. Esimesed ohumärgid on olemas.
Kõrgkoolid peavad panustama osa võistlusele kuluvast energiast suuremale koostööle, kasutades meie kasinaid ressursse kogu Eesti huvides. Meie kõrgkoolide konkurentideks pole mitte teised kõrgkoolid, vaid teiste riikide ja maailmajagude kõrgkoolid ja kõrgkoolide konsortsiumid. Paljude riikide kõrgkoolid on omavahel liitunud ühtseteks konsortsiumideks ja on seetõttu tõstnud ka oluliselt oma konkurentsivõimet. Eesti peab seda üksteisele otsavaatamist natukene vähemaks jätma ja vaatama koos Eestist väljapoole.
Avalik-õiguslike ülikoolide juhtimine, mis toimub omaenese liikmeskonna baasil toimiva nõukogu kaudu, ei kindlusta piisavalt avaliku huvi esindamist, milleks avalik-õiguslikud ülikoolid on ellu kutsutud. Kuratooriumid või ka uued loodavad ülikoolivälised juhtimisorganid peaksid omandama otsustamisõiguse ülikoolide strateegilisel juhtimisel, nii nagu see toimub paljudes maailma ülikoolides.
Ülikoolide üleilmne kriitika on järgmine. Professorid on hüljanud esimeste kursuste üliõpilaste õpetamise oma uurimistöö kasuks, teadmised on muutunud fragmentaarseks ja esoteeriliseks, ei vasta üliõpilaste ega ühiskonna vajadustele. Teadusetegemisest ei tulene automaatselt hea õpetamise tase. Ülikool peab leidma tee, kuidas reageerida muutuvale maailmale. Me ei tohiks ülikooliteaduse hindamisel piirduda vaid CC‑artiklite arvuga. Meie haridus‑ ja teadusstrateegia vajab paremat sidestamist majandusstrateegiaga ja vastupidi.
Bologna protsess, mille võtab kokku valem 3 + 2, vajab kriitilist analüüsi. On andmeid, et sajad Eesti üliõpilased, olles omandanud bakalaureusekraadi, astuvad kutsekeskkooli, et omandada kutset. Üliakadeemilised õppekavad ei taga sageli väljundit tööturule ja toovad sageli kaasa ülekoormuse, see on paljude maade tähelepanek, samuti õpingute taasalustamise kutseõppesüsteemis, mis pole kõige ratsionaalsem tee, kuigi iga haridus midagi inimesele ju annab.
Nüüd süsteemsed ettepanekud. Eesti haridusseadused vajavad kardinaalselt teistsugust ülesehitust. Me oleme teadnud seda kümme aastat. Mitte koolitüüpide kaupa ülesehitatud seadustik – põhikool, gümnaasium, kutseõppeasutus jne –, vaid ta tuleb üles ehitada haridusastmete kaupa: alushariduse seadus, põhihariduse seadus, keskhariduse seadus, kõrghariduse seadus. See sidestaks palju paremini eri astmete haridusasutused. Aeg on sellega lihtsalt algust teha, kuigi see ei ole väga kiire töö. Eesti avaliku poliitika üks suuremaid probleeme on suutmatus pikemaajalisi plaane süstemaatiliselt ellu viia ning lühiajalise perspektiiviga üksikküsimuste domineerimine otsustusprotsessis. Ma olen veendunud, et vajame haridusstrateegiat, mis käsitleks koos kõiki haridustasandeid ja koordineeriks hariduse teiste eluvaldkondadega, eeskätt majandusega. Võib öelda, et majandus on liberaalne, läheb sinna, kuhu tahab, aga siis ei ole meil mõtet rääkida ka sellest, et haridus ei vasta majanduse nõuetele. Vastavuse küsimus tekib siis, kui ühel ja teisel on mingigi suund või strateegia, muidu ei ole mõtet sellest üldse rääkida. Strateegilisele planeerimisele aitaks kaasa Riigikogu tulevikukomisjoni loomine, mis lähtuks konsensuse põhimõttest ja tagaks vastuvõetavate otsuste kehtimise üle Riigikogu eri koosseisude ja valitsuste. Soome on sellest palju võitnud, Läti on suutnud selle komisjoni luua, meil konsensus puudub. See ei ole väga üldine seisukoht. Suur tänu!

Tänan, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Igor Gräzin, palun!

Hiljuti ametisse astunud professor Karis juhtis õigesti tähelepanu, et vabrikuks ja kinnisvaraäriks muudetud Tartu Ülikool dehumaniseerib hariduse. 20 000 inimest teevad eimidagi, haridustase on langenud, teadustase samuti. Ma olen kindel, et professor Karis saavutab oma eesmärgi. Kas te ettekannet ette valmistades mõtlesite ka sellele, et on olemas teine vahend, kuidas saaks nn riiklikes ülikoolides kvaliteedi tagasi? See on nende konkurentsisuhe eraharidusega ja mitte ainult ülikooli‑, vaid ka gümnaasiumitasemel ja muudel tasemetel. Probleem on selles, et me ei ole tänase päevani aru saanud, mida ministeerium tahab. Sõnades me kuuleme, et eraharidus nagu võiks olla, aga me näeme samme, mis püüavad seda iga hinna eest pärssida. Aga konkurents, mis ei baseeru vabadusel, ei ole konkurents, see on lihtsalt sotsialismi alternatiiv.

Tänan! Ma olen sellega suuresti nõus, aga ma väidan, et kolmandas liigas toimuv konkurents võistkondade vahel ei tõsta neist ühtegi väga kiiresti esiliigasse.

Väino Linde, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Tänan põhjaliku ettekande eest!  Kuna te olete kultuurikomisjoni ettekandja selles olulises päevakorrapunktis, siis küsin: kas ja mitmel kultuurikomisjoni istungil see küsimus arutelul oli ja kas ettekande seisukohad või see tekst, mida sa praegu välja tõid, võeti komisjoni liikmete poolt vastu konsensuslikult?

Aitäh! Oli tõesti selline mõte, et äkki me jõuamegi esimest korda konsensusele, aga see oli liigne lootus. Meil oli eriarvamusi, millest ma mõned olulisemad ka siin välja tõin. Ma loodan, et läbirääkimistel saavad kõik fraktsioonid ja Riigikogu liikmed väljendada oma vastuseisu teatud seisukohtadele. Mul on kahju, et Eesti ei ole jõudnud konsensuse lähedalegi. Rahvas küsib, milles on asi, miks ei ole haridusstrateegiat. Tegelikult hariduses ikkagi toimivad väga paljud kildkondlikud huvid ja ka maailmavaatelised erinevused on suured. Ütleme nii, et see ei olnud täielikult konsensust väljendav esitus.

Ene Ergma, palun!

Aitäh! Ma tahan heale ettekandjale vastu vaielda. Minu meelest ei ole olemas ülikooliteadust, on olemas teadus. Teaduse määramisel ja hindamisel on ainult kolm vajalikku asja: excellence, excellence ja excellence. Kui me hakkaksime publitseerima kuskil kohalikes ajakirjades, vaevalt et me siis saavutame selle excellence'i taseme. Sa ütlesid, et teadusetegemisest ei tulene automaatselt head õpetamise taset. Kas asi ei olegi selles, et massiülikoolid on viinud õpetamise taseme alla?

Aitäh! Excellence sobib kindlasti väga hästi baasuuringute kohta. Kui me räägime arendustegevusest ja rakendusuuringutest, siis siin ilmselt on seda kriteeriumi ka võimalik rakendada, aga palju raskem, sest paljud uuringud hoitakse lausa saladuses, ei avaldata mingisuguseid publikatsioone ega töid, vaid lihtsalt üritatakse saavutada majanduslikku kasu. Ma tean haridusuuringuid, mida tehakse Eesti probleemide lahendamiseks, ja me ainult ise võime hinnata, on see excellence või ei ole. Isegi välisajakirjades publitseerimine ei tule paljudel juhtudel kõne alla. Aga meil on neid uuringuid tohutult vaja. Me ei saa panustada ainult rahvusvahelisele teadusele, meil on omi uuringuid vaja. Nii nagu Soome ekspert Hernesniemi ütles: Eesti teadus vajab palju pragmaatilisemat lähenemist ja kui ta panustab väga konkurentsirikastesse valdkondadesse väga suure raha, siis on oht, et ta ei tee seal teadust, kuigi ta arvab, et teeb. Teaduspoliitikas on muidugi omad probleemid ja Eesti mastaabis päris tõsised.

Jaan Kundla, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite oma ettekandes, et õhtukoolidest väljalangejate arv on väga suur ja süsteem vajab täiustamist. Kas teil on andmeid, milline on dünaamika, kas õpingute alustajate arv suureneb või väheneb aastati, milline on nõudlus selle kooli järele?

Pikas perspektiivis, mulle näib, alustavad üha nooremad inimesed õpinguid õhtukoolis. Paljud on sellised, kes ei tule tavalises üldhariduskoolis toime. Minu arusaam on see, et õhtukoolis on sageli palju raskem õppida, sest sa pead tööd tegema ja õppima. Aga paljud on jätnud ka aastaid vahele, on saanud küpsemaks ja on hakanud õppimist palju tõsisemalt võtma. Igal juhul, väljalangevus õhtukoolidest on nii kolossaalselt suur, et siin tuleb midagi mõtlema hakata.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan, et kindlasti peaks üheks oluliseks alusväärtuseks meie üldharidussüsteemis olema mitmekesisus ja loovuse esilekutsumine. Üks tõsine võimalus siin on konkurentsivabadus, just nimelt üldhariduse kättesaadavuse ja pakkumise osas. See tähendab ka võrdseid võimalusi erakoolidele, selleks et erakoolides pakutav haridus oleks kättesaadavam ja, teiseks, et riik julgustaks erakoolide loomist ja arendamist mittetulundusühingute, eri haridusfilosoofiate kaudu. Vastates Igori küsimusele, tõid sa esile selle kolmanda liiga. Ma saan aru, et sa pidasid silmas pigem kõrgharidust, mitte üldharidust, kus olukord pahatihti on vastupidine. Milline on sinu käsitlus, kuidas seda hariduse mitmekesisust üldhariduses saaks rahastamise abil  esile kutsuda, selleks et meil oleks rohkem võimalusi ja erakoole?

Aitäh! Kõigepealt, eraharidust üldhariduses vaadeldakse Euroopas enam-vähem nii, nagu sa ütlesid, et tuleb üks hulk lastevanemaid ja tahab näiteks katoliiklikku haridust või rohkem kunstiharidust või mingi kallakuga haridust, ja kui see arv ületab teatud piiri, siis nad saavad loa kooli avada. Kui me vaatame Hollandit ja Prantsusmaad, siis ega seal erakoolide rahastamine ei erine põhimõtteliselt munitsipaal‑ või riigikoolide rahastamisest nagu meil. Selles mõttes me võiksime tõesti kaaluda, kuidas erakoolid saaksid tekkida. Nad peaksid olema muidugi piisavalt suured. Olen täiesti nõus, et sel juhul võiks rahastamine olla peaaegu sama, aga see tähendab seda, et ka õppemaksu võtmine peaks praktiliselt kaduma või see maks peaks olema väga väike.

Keit Pentus, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja, aitäh selle ülevaate eest! Mina isiklikult loodan, et tänane arutelu keskendub eelkõige hariduse kvaliteedile, näiteks sellele, mida on vaja teha õppekavadega, et need annaksid võimaluse kvaliteetseks ja tänapäevaseks õppeks, ja kuidas me nii eesti‑ kui ka venekeelsete laste jaoks suudame tagada korralike õppematerjalide ja kvaliteetsete õpetajate olemasolu. Te oma erakonnapoolses ettekandes neid teemasid põgusalt puudutasite, aga muu hulgas te väljendasite seisukohta, nagu tuleks kooliskäimise kohustust kindlasti pikendada 18. eluaastani. Minu küsimus on: kas ja kuidas see iga hinna eest selliste noorte, kes põhikooli lõpetamisega hädas on, kinnihoidmine koolis kuni 18‑aastaseks saamiseni aitab kaasa hariduse kvaliteedile? Te mainisite ka, et see peaks meie haridussüsteemi paindlikumaks muutma. Kuidas see sellele kaasa aitab, kuidas me tänu sellele saame kvaliteetsemat haridust? Äkki te natuke laiendate seda mõttekäiku.

Aitäh! Kõigepealt hariduse kvaliteedist. Hariduse kvaliteet ei sõltu niivõrd programmidest, see sõltub väga palju õpetajatest, see sõltub väga palju õpilaskontingendist. Ma julgen kinnitada, et meie üldhariduse õppekavad ei erine nii oluliselt teiste riikide omadest. Viimastel aastakümnetel on üldse Euroopa riikide õppekavad üksteisele lähenenud. See sõltub väga palju sellest, kui tähtsaks kodud haridust peavad ja kui palju selle omandamisele kaasa aitavad. See sõltub sellest, mida meedia haridusvaldkonnas teeb. Siin on väga palju tegureid. Mis see küsimuse teine pool oligi? Ma juba unustasin ära. Koolikohustus 18. eluaastani. Seda teemat oleme me arutanud päris pikalt ja see on paljudes riikides ka fikseeritud. Küsimus ei ole mitte niivõrd kinnihoidmises, küsimus on selles, et alla 18. eluaasta ei ole tööjõuturul suurt midagi teha. Tegemist on suhteliselt ebaküpsete inimestega, eriti nende puhul, kes ei jõua õpingutega edasi. Enne tuleb muidugi langetada terve hulk otsuseid ja tuleks vaadata, et igal noorel inimesel oleks temale sobiv õpitee. See ei ole kindlasti mõeldud niimoodi, et kõik peaksid käima gümnaasiumis ja olema seal veel kauem, mitte midagi tehes ja teisi segades. See 18 eluaastat on ideaal, mille poole on Euroopa ja kogu maailm liikumas. Soome tahab saavutada lähiaastatel, et 98% omandaks keskhariduse. Ma arvan, et me 100% kuidagi ei saavuta ja koolikohustus 18. eluaastani ei tähenda mitte kohustuslikku keskharidust. See tähendab, et igaühel on võimalus 18. eluaastani midagigi õppida. Võib-olla mõni jõuab selle ajaga põhihariduse tasemeni, mõni veel vähem, aga ta on mingis õpingute süsteemis sees. Mis on alternatiiv? Alternatiiv on harimatud inimesed, ohustatud sisejulgeolek. Ega vabadus ei ole kõikelubatavus, see on minu seisukoht.

Villu Reiljan, palun!

Aitäh, Peeter, huvitav ettekanne! Ma olen pannud tähele, et need riigid, kes tahavad edasi jõuda, maksavad tavaliselt kaks töötajate kategooriat riigis kinni, ühed on arstid ja teised on õpetajad. See on nagu eluliselt oluline, eks ole. Õpetaja on kooli keskne figuur, kes peab oma paremad kogemused, tarkuse, vilumuse edasi andma, ta peaks olema ka paar korda keskmisest rohkem kinni makstud. Minu küsimus on selline: kas te komisjonis arutasite, kuidas 30%‑lise maksukoormusega on üldse võimalik neid asju lahendada, nii õpetajaküsimust, kooliküsimust kui ka teaduseküsimust? Või sedastasite, et vaja oleks, aga kuidas, seda ei tea?

Aitäh! Eks haridusprobleemide arutelu põhiviga ongi kogu aeg see, et me arutame utoopiliselt väljaspool eelarvet ja maksusüsteemi. Tõesti, haridusküsimusi väljaspool maksusüsteemi ei ole võimalik lahendada. Aga ma kardan, et meil praegu on siiski suhteliselt raske arutada haridust endiselt seoses maksusüsteemiga.

Mati Raidma, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea kolleeg, tänan faktitiheda ettekande eest! Vabandust, ma pööran korra hariduspoliitikast kõrvale! Kuulsin ettekandes ühte ettepanekut tulevikukomisjoni kohta. Tahan küsida Riigikogu töökorralduse rolli kohta suurte poliitikate kujundamises. Sain ma õigesti aru, et selline tulevikku vaatav hariduspoliitika võiks olla mingi teise komisjoni ala, mitte teie oma, et teile jääksid igapäevased pisiasjad? Kas teile ei tundu, et tekiks oht, et sinna tulevikukomisjoni suunduvad kõik tulevikku vaatavad poliitikad ehk just see, mida me siin Riigikogus teeme, milleks me oleme ellu kutsutud?

Aitäh! Ma arvan, et kõik komisjonid panustaksid tulevikukomisjoni töösse oma erialal. Ega meie komisjon ka praegu ei tegele pisiasjadega. Me tegeleme seadusloomega. Mõned ettepanekud on seotud ilmsete vigade-ebakõlade likvideerimisega. Aga ma arvan, et tulevikukomisjon ei võta kuidagi üheltki teiselt komisjonilt tema tööd ära ega võta ära võimalust panustada tulevikukomisjoni töösse. Tulevikukomisjon tegeleks strateegiliste küsimustega, nagu energiapoliitika, kus meil ei näi kuskilt otsuseid tekkimas, või haldusreform, mis tegelikult on takerdunud poliitiliste huvide vahelisse võitlusse. Tema töövorm oleks konsensus, nii nagu seda ka Soomes tehakse. Jääb veel teine võimalus, et kogu ühiskond hakkab tegelema strateegiaga, Riigikogu üritab kuulata, mida arvatakse, ja üritab järele joosta. Aga ma usun, et Riigikogu võiks olla ikka see organ, kes tegeleb ka kaugema perspektiiviga küsimustega.

Igor Gräzin, palun!

Austatud ettekandja! Lugupeetud härra minister! Ma tahtsin sinu käest küsida, aga kuna reglement ei võimalda, siis ma selle asemel, et küsida ilusasti ja otse, küsin kõverdi ja Peetri kaudu. Ühesõnaga, kevadest saadik on olnud üleval üks teema, mis peaks oluliselt lihtsustama õpikute väljaandmise ja kinnitamise korda ministeeriumis, mis kindlasti hoiaks ära väga palju bürokraatiat, hoiaks kokku teatud koguse raha ja, mis kõige tähtsam, tekitaks ja õieti taastaks tõelise kvaliteedikonkurentsi turul. Kuni viimase ajani on asi läinud sujuvalt, nüüd on asi jäänud ministeeriumi taha, eelmisel teisipäeval jäi see arutelu ära. Sellepärast ma küsin: kas sa selles konkreetses küsimuses tunned, et ministeerium kuidagi mängib mäkra või venitab? Ma ei tea, kuidas seda küsida. Tõnise käest ma oleksin saanud otse küsida.

Aitäh! On tundeid, mida ma kunagi ei avalda, aga ma jagan sinu seisukohta, et me peame selle küsimuse kiiremini ära lahendama. Kindlasti aitaks meie hariduse kvaliteeti parandada, kui õppekirjandus oleks mitmekesisem, kui õppekirjanduse turg oleks rohkem avatud ega takerduks selle taha, mille taha paljud Eesti asjad takerduvad, et üks konkurent on teise konkurendi taseme hindaja ja otsus on ette teada. Väikese riigi puhul on need ohud tõesti väga suured. Siin ma igati pooldan avatud ja ausat konkurentsi.

Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab kutsehariduse ja gümnaasiumihariduse vahekorda. Sellest on palju räägitud ja ka sinu ettekandest tuli välja, et meil minnakse liiga palju õppima gümnaasiumi ja vähem kutseharidusse, et see tuleb kahjuks Eesti arengule. On teada, et gümnaasiumide arv väheneb, on räägitud nn puhtast gümnaasiumist, mis toob esile selle, et gümnaasiumiharidus võiks olla kvaliteetsem. Sinu ettekandest tuli siiski välja üks minu jaoks küsitav, vastuoluline teema. Sa rääkisid korraga nii sellest, mida ma eespool kirjeldasin, kui ka sellest, et gümnaasiumides peaks olema võimalik omandada mingit eriala. Kas siin ei ole tegemist vastuoluga, et gümnaasiumide arvu vähenemise korral kaob meil see hea gümnaasiumiharidus üleüldse ära, kui me sinna ka kutsehariduse elemendi sisse toome?

Aitäh! Kõigepealt ütlen ma ühe asja kutsehariduse kohta, enne kui ma sinu küsimusele vastan. Eestis on tekkinud olukord, et üldkeskharidusega inimene saab paremini tööd kui kutseharidusega inimene. Aga seda ei maksa pidada niivõrd haridussüsteemi probleemiks, ma näen siin sama suurt ettevõtluse probleemi. Mis puudutab kutseharu loomist üldgümnaasiumi juurde, nii nagu see Põhjamaades on olnud, siis see on sellepärast oluline, et parandada keskhariduse territoriaalset kättesaadavust. Ma ütlesin, et noori inimesi ei panda sageli kutseõppesse, sest kõige lähemal asuv kutsekeskkool või see kutsekeskkool, kus on sobiv eriala, asub kodust niivõrd kaugel, et lapsevanem paneb lapse lihtsalt sellepärast gümnaasiumisse, et see on lähemal, veidi kindlam ja veidi odavam. Tegelikult ei tohiks see küll alandada gümnaasiumide õppetaset. Meie haridussüsteem üldse peaks olema erakordselt paindlik ja haridusteid peaks olema palju. Ma küll ei arva, et üldhariduse kvaliteet selle tõttu halveneb.

Tarmo Kõuts, palun!

Tänan, härra juhataja! Hea ettekandja! Tulen tagasi majanduse ja hariduse omavahelise suhestatuse juurde. Ettekandest joonistus välja pilt, et haridussüsteem valmistab ette professoreid, kuid majandus vajab torujürisid. Ma natuke utreerisin. Kas ma saan õigesti aru, et haridus ja majandus on liikunud natuke eri suundades, majandus ei ole suutnud reageerida nn rasvase lehma aastatel pakutud võimalusele majandus üle viia pigem innovaatilisusele ja samal ajal on haridus kas ettevaatav või ebapraktiline, valmistades inimesi ette just innovaatilise majanduse tarbeks?

Aitäh! Mingi selline ebakõla siin ilmselt on. Samal ajal ei tahaks ka ettevõtlust ülearu süüdistada, sest kui me vaatame Eesti ettevõtluse võimalusi minna üle innovaatilisele tegevusele, siis, ma arvan, need ei ole ülearu suured. Selles mõttes peame sellega mingil määral leppima. Samal ajal ma arvan, et probleemid on seotud ka haridusega. Nagu ma ütlesin, meil on väga palju kõrgharidusega inimesi. Me oleme Euroopa Liidu keskmisest ees, me oleme Soomest ees. Aga samas me väga tugevasti kahtleme selles, kas tegemist on ikka kõrgharidusega, mis selle alla võiks üldse kvalifitseeruda. Ma olen pigem küll seda meelt, et meie ettevõtlus ei suuda tegelikult ära kasutada Eestis olemasolevat haridust. Samal ajal olen nõus nendega, kes tahavad panustada tugevasse kutseõppesse, aga sel juhul tuleb kuidagimoodi koordineerida majandus‑ ja haridushuvid. Ma julgen väita, et praegu on kutseõppe lõpetanuid nii et tapab, aga ka nendele ei jätku tööd.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kutseharidusest veel. Parandaksin ära ühe muutunud asja. Te slaidil näitasite, et Järvamaal on kaks kutsekooli, tegelikult on juba peaaegu pool aastat Järvamaa Kutsehariduskeskus. Aga küsimus ei ole mitte selle kohta, küsimus on mul õpetaja staatuse, seisundi ja õiguste kohta koolis. Mainisite õpilaste agressiivsust ja kogu seda probleemi suhetes, mis koolis on. Õpetajate kohustused vajavad tasakaalustamist nende õigustega. Aga mis suunas te seda ette kujutate, kas õpetajate kohustuste vähendamise suunas või õiguste suurendamise suunas? Mis on teie lahendus?

Aitäh! Õiguste suurendamise suunas, selline on ka Eesti Haridustöötajate Liidu seisukoht. Ma ei usu, et me kohustusi peaksime vähendama, kuigi õpetajatel on ühiskondlikke ja mitteühiskondlikke kohustusi tõesti kolossaalselt palju. Kui kodu töötaks paremini, võiks võib-olla isegi mõne õpetajate kohustuse maha võtta, aga arvestades seda, kui väike on meie kodude huvi laste kasvatamise vastu, siis see kahtlemata toob õpetajatele jätkuvalt kaasa suuri kohustusi. Küsimus on õigustatud. Kindlasti hakkab olema üks lähiaja diskussiooni teema, mismoodi siiski oleks võimalik toime tulla koolivägivallaga, koolist puudumiste ja kõigi selliste asjadega.

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh! Hea fraktsioonikaaslane Peeter! Mind pani natuke mõtlema see koolivõrguküsimus ning õpilaskodude olemasolu alg‑ ja põhikooli osas. Ma arvan, et alg‑ ja põhikooliõpilased peaksid elama oma vanemate juures ja neid ei tohiks kooli pärast pererüpest välja kiskuda. Siit minu küsimus. Nimetasid 1,5 tundi koolitee pikkuseks, nii kooli kui ka koolist koju. Kas selle 1,5‑tunnise koolitee pikkusega ei oleks Eestis võimalik üles ehitada koolivõrku, kaotades ära n‑ö omavalitsuselised piirid niimoodi, et neid õpilaskodusid ei oleks tarvis? Kas me oma riigis praegu suudaksime sellist koolivõrku ülal pidada, et neid koolkodusid ei oleks tarvis ja et koolitee pikkus oleks 1,5 tundi edasi-tagasi?

Aitäh! Kõigepealt, ma ütlesin 1–1,5 tundi ja see oleks edasi-tagasi. Ma arvan, et kui me tahame luua tugevaid põhikoole, siis see tähendab ikkagi, et seal peaks olema rohkem õpilasi. Ma võin teile ainult seda öelda, et Leedus on 80% põhikoolidest vähemalt 200 õpilasega, Eestis võib kümmekond või mõnikümmend sellist leida. See tekitab kahtlemata vajaduse transpordi ja ka koolkodude järele. Samal ajal, gümnaasiumivõrk hõreneb. Ta hõreneb kindla peale, ma ei kahtle üldse selles, et meil on aastate pärast võib-olla kaks korda vähem gümnaasiume. Gümnaasium peab pakkuma õpilasele valikuid, aga kui on kümme last klassis, siis ei ole seal nii palju õpetajaid, et saaks valikuid pakkuda. Ka see tekitab internaatide vajaduse. Kindlasti on väga halb jätta pisikest algkoolilast koolkoju, aga reaalsus on see, et paljudel lihtsalt pole kodu. Ma mõtlen, et kindlasti on õpilasi, kellel on kindlam olla selles koolkodus kui päriskodus, aga olen sinuga nõus, et ideaal on see, et algkoolilaps peaks võimalikult palju olema kodus. Algkoolide probleemile on ka teine lahendus, mida on vähe kasutatud: mitte teda pidada eraldi koolina, vaid ta võiks olla mõne teise kooli osa ja suurema kooli õpetajaskond teenindaks neid õpilasi. See kõik on veel diskussiooni küsimus, aga see diskussioon ise tuleks suhteliselt kiiresti lõpule viia.

Villu Reiljan, palun!

Aitäh! Ma sain, Peeter, sinu vastusest aru, et sellist süsteemi, mis kindlustaks parimate ja võimekamate meeste ja naiste mineku õpetajaks, ei ole komisjonil olnud välja pakkuda. Mis need alternatiivid on, kas teete laed kõrgemaks või panete valgust juurde? Milline idee teil on?

Aitäh! See on üks kõige raskemaid küsimusi. Koalitsioonileppes, nagu sa ise tead, on eesmärk, et vähemalt nooremõpetaja palk peaks olema võrdne riigi keskmise palgaga. Kui me selle plaani välja käisime, oli hoopis teistsugune majanduslik olukord, aga ega see plaan ei ole kuskile kadunud, ma usun, et selles suunas tuleb minna. Peale selle on noore õpetaja toetusraha 200 000 krooni, mille suurust ma muidugi ka väga üle hinnata ei tahaks. Ma ise usun, et me ükskord jõuame sinna, kuhu on jõudnud Portugal, et õpetaja palk, vaatamata raskele majanduslikule olukorrale, tõuseb tugevasti üle keskmise, aga mulle tundub, et me peame seda aega veel ootama.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Kõrghariduse kättesaadavus Eesti saartel on Riigikogus olnud teemaks ka varem ja sellekohastele küsimustele on vastanud nii mõnedki ministrid siitsamast kõnepuldist. Kahtlemata on nendel väga oluline roll, et noored spetsialistid jääksid saartele, ja need on ka ühed vähesed mootorid, mis aitavad noori spetsialiseeritud inimesi saartele juurde tuua. Kuidas on teie arvates, kas see peaks olema Eesti riigi prioriteet, et Saare ja Hiiu maakonnas oleks kõrgharidus kättesaadav? Aivar Riisalu on isegi välja pakkunud, et Eesti Mereakadeemia tuleks saartele viia. Või ootame, kuni mõnekümne aasta pärast jooksevad saared lihtsalt inimestest tühjaks, nagu SEB üks tippjuht hiljuti ühel konverentsil ennustas?

Aitäh! Ma isiklikult olen alati pooldanud regionaalse kõrghariduse arendamist ja olen veendunud, et Saaremaal peab olema võimalik omandada kõrgharidust. Kas nüüd just Hiiumaal eraldi, see on küsimus, aga näiteks Türil on Tartu Ülikooli kolledž ja mitmel pool mujal on teiste ülikoolide omad ja neid tuleks pigem arendada, tuleks luua rohkem võimalusi. Rootsi 1990. aastate kogemus näitab, et regionaalse kõrgkooli avamine suurendab selle piirkonna arengupotentsiaali, pakub tööhõivet ja tagab hariduse võrdsema kättesaadavuse. Üldiselt terve maailma noored inimesed käituvad väga sageli nii, et valivad õpingu jätkamise koha regionaalselt, see tähendab, et nad hakkavad kõrgharidust omandama suhteliselt kodukoha lähedal või ei hakka seda üldse omandama. Soome poliitika 1970. aastatel oli avada palju uusi ülikoole. Meie küll vaidlustasime selle vahepeal, leidsime, et parem olgu üks tugev, maailmatasemel ülikool – Tartu Ülikool. Aga kuidagimoodi ei saa eirata kõrghariduse regionaalset esindatust. Võib olla tugev emaülikool, aga peaks olema regionaalne õpetamise ja õppimise võimalus. Mina  toetan täiesti kõrghariduse omandamise võimalust Saaremaal.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Minu küsimus tugineb kahele tähelepanekule. Me kõik siin saalis oleme fraktsiooniga käinud maakondades eri omavalitsustes. Mina olen tähele pannud, et on üpriski kesiseid omavalitsusi, kus tõesti puudub pädevus ehk teadmine, mida kooliga täpselt teha, kuidas seda edasi viia jne. Teine tähelepanek on pärit päris Eestimaa kagunurgast, kus üks kohalik kultuuritöötaja ütles, et tal on küll ebamugav, aga saladuskatte all ta ütleb, et tema viib oma lapse kaugele keskusesse õppima, sest ta tahab, et tema laps saaks korraliku gümnaasiumihariduse. Ma kikitasin kõrvu sinu väite peale, justkui siiski eriti selle esimese astme hariduse peaks andma kohalike omavalitsuste pädevusse. Miks nii ja miks mitte n‑ö tsentraalse järelevalve alla, kus võib-olla see know how oleks parem?

Aitäh! Ei, ma arvan just vastupidi, et põhihariduse pädevus peaks laienema maavalitsuse tasemele. Me ei saa koolivõrku otstarbekalt üldse käsitleda valdade kaupa, kes mõnikord rajavad üksteise piiri äärde kooli ja siis võistlevad, saadavad bussi vastastikku õpilasi hankima. See võistlus on täiesti mõttetu. Suur vahe on konkurentsil ja konkurentsil. Ma väidan, et Eesti hariduses on praegu täiesti mõttetut konkurentsi, mis tervikuna meile kasu ei too. Samas, kui ma sinu küsimuse põhimõtet õigesti hoomasin, siis ma ütlen, et me peaksime kõikidele koolitüüpidele kehtestama selged kvaliteedikriteeriumid. Me ei pea võib-olla alati üldse sulgema väikseid koole. Näiteks 1920. aastatel pandi kinni ka suuri koole, sest seal puudus korralik õpetamise tase. Seal loodi, nii nagu Eesti kõrghariduses, vanematele illusioone, et sealt on võimalik haridust saada. Selles mõttes tuleks koolid võtta tõesti tsentraalse kontrolli alla. Ma arvan, et Eesti haridus on üldse liiga detsentraliseeritud, ta peaks olema natukene tsentraalsemalt käsitletud, nii nagu see enamikus Euroopa riikides on. Aga kvaliteet peaks olema see, mille alusel kooli hinnatakse, mitte see, kas ta on kolm kilomeetrit või 300 meetrit kodumajast eemal.

Ma palun hästi kiiret küsimust ja kiiret vastust! Trivimi Velliste, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Varsti möödub 90 aastat Vabadussõja algusest. Sõja alguses oli oluline roll Puurmani mõisal, kuhu kogunesid Kuperjanovi partisanid ja lõid Vabadussõja alguses teistsuguse moraali. Minu küsimus on seotud Puurmani mõisaga, mida tänahommikuste uudiste kohaselt hakatakse restaureerima. On aastaid räägitud, et Puurmani mõisa võiks luua riigikaitselise kallakuga kutsekooli. Kas komisjonis on sellest juttu olnud või mis on ettekandja arvamus sellise asja kohta?

Ei, komisjonis sellest juttu ei olnud. Mul ei ole isegi mitte mingit seisukohta. Pean tunnistama, et asi vajab arutamist ja argumentide kuulamist.

Ma tänan ettekandjat ettekande eest ja samuti vastuste eest! Ma tänan ka kõiki küsijaid! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimehe Toomas Lumani! Kas saali tehniline personal saaks aidata? Üks hetk, juba on olemas! Aitäh!

Ütleme, et niipalju oleme õppinud, et tuleme toime!
Austatud Riigikogu juhataja! Riigikogu liikmed! Minister! Daamid ja härrad! Napilt kolm nädalat on möödas sellest, kui ma viimati teie ees seisin ja Eesti majanduse arengutest rääkisin. Nende kolme nädala jooksul on kahjuks leidnud kinnitust tõsiasi, et probleemid, mis meie ees seisavad, on kestvad ja seetõttu tuleb veelgi aktiivsemalt tegelda lahendustega, mis meid pikaajaliselt aitaksid. Haridus on üks nendest sõlmküsimustest. Mõistes haridustemaatika komplekssust, lähtuvad järgnevad mõtted eelkõige ühiskonna majandusliku konkurentsivõime parandamise vaatenurgast.
Ühiskond ootab praegu ettevõtjatelt kiireid ja radikaalseid muutusi majanduses, eelkõige majanduse struktuuris. Paljud ütlevad, et samamoodi enam edasi ei saa. Tõsi ta on, oleme majanduse arengus läbinud ühe majandustsükli ja ainult kulueelisele orienteeritud konkurentsi aeg on läbi saanud. Loen poliitikadokumentidest, et Eesti majandus peab muutuma teadmuspõhiseks ja innovaatiliseks. Raske on mitte nõustuda. Uuendusvõime on ühiskonna pikaajalise kasvu võtmetegur. Innovaatilisus pole aga abstraktne sõnakõlks strateegiadokumentides ega ka vaid vähestele kaasa antud loomuomadus. Kõik inimesed sünnivad võimega mõista ja muuta maailma. Me ei saa oodata imet ainult ettevõtjatelt, majandus saab olla just nii innovaatiline, kui on kogu ühiskond, tema kodanikud ja, mis eriti oluline, kui uuendusvõimeline on haridussüsteem.
Täna pole meil mitte esimene kohtumine Riigikogu liikmetega hariduspoliitilistel teemadel. Võib lausa öelda, et on saanud traditsiooniks kohtuda Riigikogu kultuurikomisjoniga kaks korda aastas ja arutleda konkreetsete teemade üle. Oleme juba aastaid juhtinud eri ministrite, valitsuste ja Riigikogu koosseisude tähelepanu tõsiasjale, et meie õpilaste jaotus haridustasemete ja valdkondade kaupa ei vasta tööturu vajadustele. Majanduslikult edukates ühiskondades arvestatakse, et 50% töökohtadest eeldavad kutsehariduslikku ettevalmistust, 25% rakenduslikku ja 25% akadeemilist kõrgharidust. Meil aga läheb 71% noortest hankima kõrghariduse diplomit. Eesti ega minu teada ka mitte ühegi teise maailma majanduse struktuur aga ei paku töökohti, mis 70 juhul 100‑st nõuaks kõrgharidust.
Haridussüsteemi ülesanne on valmistada noori ette nende tulevaseks eluks, edukaks hakkamasaamiseks ühiskonnas. Kolm nädalat tagasi näitasin teile andmeid, mis väidavad, et vaid 2–3% inimestest valivad üldse kunagi tööandja tee ja seega ülejäänud 97–98% valivad töövõtja positsiooni. Me elame turumajanduses ja tööeluga hästi hakkama saamine on paratamatult määrava tähtsusega iga inimese elus. See tagab leiva laual. Töiseks elus valmistavad inimese ette aga just kutse‑ ja kõrgharidus. Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium rehkendab juba mitmeid aastaid tööjõuvajaduse prognoosi, mis on aluseks riiklikule koolitustellimusele, ja sel aastal esitati prognoos aastani 2015. Need ettevõtetelt ja haruliitudelt kogutud numbrid ütlevad, et ka aastal 2015 on Eesti tööturul 55% ametikohti, mis eeldavad korralikku kutsehariduslikku ettevalmistust.
Võttes jutuks kutsehariduse, tahan ära klaarida kaks väärarusaama, mida sageli inimeste suust kostab. Ma ei saa aru retoorikast, et teadmistepõhine majandus vajab ainult kõrgharitud inimesi. Tegelikult ei ole see kaugeltki nii. Väga on vaja inimesi, kes kõiki innovaatilisi ja lennukaid mõtteid ka realiseerida oskaks. Kõrgtehnoloogilises ühiskonnas muutub nõudlikumaks töö sisu, aga ametirühmade struktuur väga palju ei muutu. Töö sisu muutumise näiteks võib olla kas või elektroonikat täistopitud traktor. Traktor jääb ikka traktoriks ja ametimees oskustööliseks. Kuna nõudmised sellesse masinasse istuva inimese oskustele on oluliselt teisenenud, peab muutuma ka väljaõppe sisu, aga seda siiski kutseõppes. Ülikoolipingist ei tule ega pea kunagi tulema traktoriste. Teine levinud väärarusaam on, et kutseõppes valmistatakse ette lihttöölisi. Kahjuks kuulsin sellist suhtumist siitsamast kõnepuldist näiteks inimarengu aruande arutelul. Lihttöölistena rakenduvad valdavalt põhiharidusega või isegi põhihariduseta inimesed, keda meil on samuti lubamatult palju. Kutseharidusest tulevad oskustöötajad, teenindajad, keskastme spetsialistid, keda meie ettevõtted väga vajavad. Ka teadmistepõhises majanduses jäävad just need ametirühmad tööturul valdavaks. Kutseõppeteema lõpetuseks ei saa märkimata jätta, et ettevõtjad on viimased kümme aastat aktiivselt panustanud ja teinud sisukat koostööd nii riigi tasandil kui ka kohapeal koolidega otse suheldes. Hea meel on tõdeda, et viimastel aastatel on saavutused silmaga nähtavad. Meie kutseõppurid on tõestanud oma rahvusvahelist konkurentsivõimet, mitmed medalid kutsemeistrivõistlustelt kinnitavad seda. Ka on tervitatavad olnud finantseerimise kasv, investeeringud infrastruktuuri ja koolivõrgu edukas ümberkorraldamine. See kõik on võimaldanud ettevõtjatel pöörata oma pilgud kutsehariduse kõrval ka üld‑ ja kõrghariduses toimuvale.
Miks ettevõtjad pidevalt korrutavad, et noored õpivad valedel erialadel? Tahan tuua teile vaid ühe näite keskkonnahariduse vallast. 2007. aasta andmed kõrgkoolide keskkonnavaldkonna lõpetajate kohta on teie ees. Ligi 80% noortest loodab leida edaspidi tööd keskkonnaametnikuna ja vaid 9% on neid noori, kellest võib abi loota Eesti veemajanduse ja jäätmekäitluse infrastruktuuri projekteerimisel, ehitamisel ja käigushoidmisel, sest nemad valdavad tehnoloogiat. Samas on meil nii võimalus kui ka kohustus oma keskkonnainfrastruktuuri parandada. Lähema viie aasta jooksul on meil kasutada kümme miljardit krooni Euroopa toetusi. Keskkonnatehnikaettevõtjad ütlevad aga, et keskkonnakaitseametnikega seda ei tee. Samasuguseid näiteid disproportsioonide kohta on kahjuks küllaga.
Teine ning negatiivne fenomen Eesti kõrgharidusmaastikul on kutseharidus pärast kõrgharidust. Seda mainis ka härra Kreitzberg. Ka sel aastal asus õppima üle 330 sellise õppuri, aga kokku on kutseõppeasutustes selliseid õppureid üle 1000. Muidugi on need inimesed tõenäoliselt väga tootlikud ja tööturul konkurentsivõimelised, kuid ma küsin, kas see pole mitte liiga pikk ja kulukas tee kõrge kvalifikatsioonini. Lisaks on see ka tõestus, et tegelikult ei taga kõrgharidus automaatselt paremat hakkamasaamist ja kõrgemat palka. Kordan eelmisel korral siin öeldut: Eesti majandus ei saa olla konkurentsivõimeline, kui meie noored saavad vaid paljukiidetud laiapõhjalise kõrghariduse, aga tööturul reaalselt rakendatavaid oskusi jääb vajaka ja väljaõpe algab tegelikult alles esimeses töökohas.
Ka kõrgharidusturg vajab korrastamist nii koolide konsolideerumise, õppekavade rahvusvahelistumise kui ka infrastruktuuri ja teaduse rahastamise poolest. Kõrgharidus peab olema, nagu nimigi ütleb, kõrgeim võimalik haridus, tee sinna on avatud kõigile, kuid kättesaadav on ta siiski vaid neile, kellele see on jõukohane. Aastal 2013 võiksid kõik gümnaasiumilõpetajad mahtuda ülikoolidesse riiklikult rahastatavatele kohtadele, kui riiklik tellimus jääb praegusele tasemele. Kui see teostuks, oleks tegemist sulaselge priiskamisega. Juba nüüdki kuuleb õppejõududelt, et peaaegu veerandi oma raha eest õppijatega pole akadeemilises plaanis mitte midagi peale hakata. Kõrghariduse ees seisvate probleemide lahendamisel ei saa loota kõrgkoolide autonoomsusele ja turu määravale jõule. Andes ülikoolidele suveräänse õiguse pakkumise üle otsustada, anname käest igasuguse võimaluse täita tööturu vajadusi, sest avalik-õiguslikud ülikoolid lähtuvad praegu vaid asutuse enda huvidest. Riigil on kõik võimalused otsustada avalik-õiguslike ülikoolide liitmise üle, soodustada nende koostööd ning teha kvaliteedikontrolli. Erakõrgkoolide puhul tuleb pöörata tähelepanu täpselt samadele kriteeriumidele: reaalne teadustöö, oma õppejõudude kaader ning teadusraamatukogu peavad olema elementaarsed tingimused, tõestamaks võimet anda kõrgharidust.
Loomulikult ei lõpe ega alga ametialane väljaõpe kutse‑ või kõrgharidusega, vaid kestab kogu elu. Sellest, et tegelik õpe, ka täiendus‑ ja ümberõpe toimub ettevõtetes, räägib tõsiasi, et täiskasvanute mitteformaalse õppe puhul on enamasti rahastajaks tööandja. Kahel kolmandikul juhtudest on täiskasvanukoolituse rahastajaks ettevõte ning 70% Eesti ettevõtetest tegeleb igapäevaselt oma töötajate koolitamisega. Meil on küll veel arenguruumi, võttes eeskujuks kas või näiteks Suurbritannia, kus 90% ettevõtetest teadlikult oma töötajaid koolitab. Samas on meie tulemus mitme vana Euroopa riigiga võrreldes parem.
Tegelikult ei tahtnud ma teile täna põhiliselt rääkida üldse mitte kutse‑ või kõrgharidusest või täiskasvanuõppest, vaid hoopiski üldharidusest, nii kummaline kui see ka ei ole. Selleks ajaks, kui noor inimene teeb valiku gümnaasiumi või kutsekooli vahel, on mitmed määrava mõjuga asjaolud juba tema eest selle asja tegelikult ära otsustanud ning isegi kohatu on rääkida turu nõudlusest, mis suunab noori gümnaasiumisse ja sealt kõrgkooli. Mitte nõudlus, vaid nõutus suunab noorte valikuid. Meie praegune lähenemine hariduskorraldusele on liialt koolitüübipõhine, planeerimise aluseks on ikka institutsioon, selle võimalused ja kohustused, aga Eesti pole Hiina, iga õppur on meil kulla hinnas ja seda mitte pearaha mõttes. Hariduse planeerimisel tuleb lähtuda just õppijast ja tema tulevikust. Tööturu tasakaalu tekkeks on vaja adekvaatset ja kõikidele kättesaadavat kutse‑ ja karjäärinõustamist. Kui noore inimese valikud on teadlikumad ja lähtuvad isiklikust motivatsioonist ja püüdlustest, on see ühiskonnale mitu korda odavam kui sihitult otsiv eluaegne õppija. Nõustamine ja suunamine peaks algama juba põhikoolis ja olema kättesaadav kõigile. Põhikool peaks Eesti Vabariigis üleüldse olema riiklik ühtluskool, kus üle riigi on õpetamise kvaliteet, õppimisvõimalused ning ‑tingimused sarnased. Kordan veel kord: just ühtluskool ja just riiklik. Seda on võimalik tagada vaid siis, kui riik võtab suurema rolli põhikooli pidamisel. Praeguse killustatud haldusjaotuse puhul ja olukorras, kus kohalik omavalitsus korraldab põhihariduse andmist, ei ole mitte mingisugust võimalust tagada üle riigi ühtlast ja piisavat põhihariduse taset. Veel kord rõhutan: ei ole mitte mingisugust võimalust tagada üle riigi ühtlast ja piisavat põhihariduse taset. Mitte mingisuguse ideaalse ja fantastilise kontrollimehhanismiga me seda ei saavuta.
Põhikoolist jõuab laps teise astme hariduse juurde kas gümnaasiumis või kutsekoolis. Selleks et ametikoolidel oleks mingigi võimalus õpilasteni jõuda, peab ühel ja samal koolitasemel olema haridus planeeritud samade põhimõtete järgi ning mõlemal juhul peab vastuvõtt olema konkurentsipõhine. Teine tase peab ka füüsiliselt olema eraldatud esimesest astmest. Iga terve mõistusega koolidirektor töötab selle nimel, et kõik üheksanda klassi lõpetajad gümnaasiumi astuksid. Ükski juht ei tööta ju endale vastu ja praegust rahastamisskeemi arvestades on täiesti loogiline, et nad soovivad kõiki oma põhikoolilõpetajaid saada enda juhtimise all olevasse gümnaasiumisse, sõltumata sellest, milline on õpilaste võimekus. Oleme sel teemal kultuurikomisjoniga ja teiste asjast huvitatud osapooltega mõtteid vahetanud. Positiivne on, et nüüdseks on riik otsustanud kehtestada kaks riiklikku õppekava: eraldi põhikooli ja gümnaasiumi jaoks. Leian aga, et sellest ei piisa. Teen ettepaneku võtta aruteluteemaks põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduses põhikooli‑ ja gümnaasiumiosa eraldamise. Mulle teadaolevalt ei tohiks see olla ilmvõimatu ülesanne, sest täistekstina esitatud muudatusettepanekute menetlemine on Riigikogus ees.
Teine teema, mille võiksime julgemate sammudega ette võtta, on teisel haridustasemel eri koolitüüpide lähendamine. Praegu on gümnaasiumis ja kutsekoolis antavate üldainete programm mahult erinev. Haridusminister on teinud ettepaneku kehtestada keskhariduse kohustuslik õppemaht ühesugusena nii gümnaasiumi kui ka kutseõppe tarvis. See tähendaks täismahus kutsekeskharidust pakkuvas kutseõppes õppeaja pikenemist ja gümnaasiumidele annaks see suuremad võimalused valikute pakkumisel ja omanäolisuse kujundamisel. Ettepanekul on nii plusse kui ka miinuseid, kuid igal juhul toetan ma ministri mõtte tõsist läbikaalumist. See aitaks kindlasti populariseerida kutseharidust, kust saab võrdväärse üldhariduse ja seda koos ametiga.
Ma ei karda korrata, et samamoodi, nagu mõni aasta tagasi viidi kutsehariduses läbi koolivõrgu korrastamine, tuleb teha ka üldhariduses ja kõrghariduses. Põhikool, nagu öeldud, peab kogu riigis olema võrdsuskooli põhimõttel ja riiklik. Gümnaasium on ettevalmistus ülikooli astumiseks ja sellepärast peab saama esmatähtsaks õppekvaliteet. Kehtivate nõuete kohaselt võib omavalitsus gümnaasiumi moodustada 60 õpilase olemasolu korral. Minu rehkenduse kohaselt saab 60 õpilase pearaha eest üleval pidada 3,5 õpetaja ametikohta. Raske on uskuda, et sellisel juhul saab rääkida õppekvaliteedist. Gümnaasiumikohtade ja koolide planeerimiseks on sobivam suurus praegu maakonnatasand.
Mitte ainult koolide suurus ja paiknemine ei tee muret, vaid ka õppekvaliteet. Euroopa institutsioonid on 2006. aastal välja töötanud ja kokku leppinud kaheksa elukestva õppe väärtust.

Hea ettekandja! Teie aeg on läbi. Kas te soovite oma ettekande lõpetamiseks lisaaega?

Jah, kaks minutit.

Palun, kaks minutit!

Praeguse kooli suurim väljakutse ongi see, et me ei tea, milleks või milliseks tulevikuks me noori peame ette valmistama. Üks on aga kindel: kui emakeelt ei tunne, siis ei saa ka teadmisi vastu võtta, kui võõrkeeli ei tunne, siis ei saa maailmalt õppida, kui matemaatikat ei oska, on ka loogikaga raskusi, ning infotehnoloogia loob ja omab juba iseseisvat tähendust ega pole enam pelgalt suhtlemisvahend. Digitaalne kirjaoskus on saamas suureks eeliseks ka just tootlikkuse poole pealt.
Siin on üks slaid, millest on juba räägitud. Tegelikult on olukord hästi kole, sest ilma kutse‑ või erialase ettevalmistuseta hõivatute arv Eesti Vabariigis läheneb 50%‑le. Kujutage nüüd ette, kui me oleme saavutanud sellise majanduskasvu ja päris head tulemused sellise haridusliku ettevalmistusega, millist efektiivsust võiks see riik tegelikult omada, kui need põhiharidusega või isegi alla selle ehk ilma igasuguse kutsealase ettevalmistuseta inimesed oleksid korraliku kutsealase ettevalmistusega. Kui nad võib-olla tõesti ei suuda omandada põhihariduse programmi, siis ma toetan kahe käega härra Kreitzbergi pakutut. Tuleks välja mõelda, kuidas n‑ö töökool saaks alata varem, võib-olla juba 6. klassi järel, sest praegu need inimesed omandavad põhihariduse, neil ei ole mitte mingisuguseid kutseoskusi ja nendest võivad küllalt suure tõenäosusega kujuneda ühiskonna heidikud.
Kokkuvõtteks. Õpilased peavad olema informeeritud töökohtadest ja nende jaotusest ühiskonnas, põhikool peab olema kõigile ja kõikjal võrdselt kättesaadav, peab olema ühtselt planeeritud teise taseme haridus, gümnaasium ja ülikool olgu neile, kel on selleks vastavad eeldused, lisaks teadmistele ja oskustele tuleb arendada loovust ja ettevõtlikkust. 97% inimestest läheb pärast kooli tööle. Kui paljudel neist on selleks tööks vajalikud oskused, see on konkurentsivõime võtmeküsimus. Tänan!

Tänan! Teile on küsimusi. Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Minu küsimus on selline. Päris palju on räägitud, et Eestis on liiga palju üliõpilasi, praegu vist hinnanguliselt 65 000 – 70 000. Sealhulgas on mõned head tuhanded küll riigi tellimusel õppijaid, aga mitukümmend tuhat inimest maksavad igal aastal väga korralikku õppemaksu. Kui me nüüd need kõrgkoolid ära kaotame, kas see tähendab seda, et meil üks väga terve ja kasumlik majandusharu kipub ära kaduma? Mis on teie arvamus selle kohta?

Ausalt öelda ei ole ma küll teinud ettepanekut administratiivselt ühtegi kõrgkooli kinni panna. Ettepanek, mille ma tegin, oli kõrghariduse kvaliteedikriteeriumide selge kinnitamine. Mul on raske aru saada, austatud küsija, kuidas me saame nimetada ülikooliks haridusasutust, kus ei tehta teadustööd, kus puudub teadusraamatukogu ja kus ei ole tegelikult ka oma õppejõudude kaadrit, vaid kõik on külalislektorid teistest ülikoolidest. Mul on lihtsalt raske aru saada, kuidas see asi on ülikool.

Urmas Klaas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma väga tänan teid selle põhjaliku ettekande eest! Väga kahju, et teile täna esinemiseks nii vähe aega anti. Aga minu küsimus tuleneb ühest igipõlisest konfliktist, mida me oleme ka siin saalis käsitlenud ja see on korduvalt jutuks olnud. Nimelt, ülikoolide ja ettevõtjate koostöö. Koostöö selles plaanis, et ühelt poolt ülikoolid justkui heidavad ette, et ettevõtjad ei taha üle võtta ja n‑ö tootmisse viia nende väljamõeldud säravaid ja häid ideid, aga teiselt poolt jällegi ütlevad ettevõtjad, et ülikoolid tegelevad nii keeruliste ja fundamentaalsete asjadega, et sealt ei olegi midagi rakenduslikku üle võtta. Kuidas te seda konflikti hindate, kas see on tõsine ja kuidas ikkagi teha nii, et meie ülikoolid ja ettevõtjad võiksid üksteist täiendada ja kogu majandus saaks sellest rohkem võita?

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea küsija! See on nii ja see ei ole nii. Härra Kreitzbergi ettekandes oli väga ilusasti ära toodud töökohtade jaotus ettevõtete suuruse järgi. Ma ei ole päris kindel, kas kuni kümne töötajaga ettevõtted ülikoolidega väga innovaatilist koostööd suudavad teha, sest ilmselt nende võimekus, nende rahaline seis ei ole selline ja neil pole ka sellist vajadust. Me ei saa päriselt Euroopa suurte riikide järgi vaadata. See oli ka härra Kreitzbergi ettekandes mitu korda esil, et me peame ikkagi terve mõistuse järgi tegutsema. Ei olegi ilmselt tõenäoline, et Eesti ettevõtlusmaastik suudaks väga suurt hulka fundamentaaluuringuid, mida Eestis tehakse, juurutada mingisuguseks tooteks. Väga paljusid koostööasju, mida Tartu Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool teevad, teevadki nad seetõttu koostöös väga suurte ülemaailmsete ettevõtetega. See on väga hea. Seetõttu ei saa seda nii kitsalt vaadata, et ülikool ei tee Eesti ettevõtlusega koostööd. Ta teeb ettevõtlusega koostööd ja väga tublisti. Nagu ma ütlesin, tuleb vaadata seda teist pilti, et suur hulk ettevõtteid on väikesed, nad ei ole tegelikult selleks võimelised. Kokkuvõtteks ütlen niimoodi, et loomulikult on siin veel palju arenguruumi, aga minu hinnangul ei ole see pilt sugugi nii traagiline ja drastiline, kui aeg-ajalt maalitakse, sest tegelikult statistika meil ka alati päriselt paika ei pea.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Kõigepealt tänu ettekande eest! Küsimus on selline: mis on sinu arvates loogiline proportsioon kõrghariduse ja kutseõppe vahel?

Ma enne ütlesin, et midagi ei ole teha, üldiselt kipub Euroopa arenenud riikides olema nõnda, et 50% töökohtadest vajab kas rakendus‑ või akadeemilist kõrgharidust ja 50% kutsealast ettevalmistust. Meil, paraku, nagu ma näitasin, on tegelikult ju nõndaviisi, et mis me sellest proportsioonist räägime, meil on veel see proportsioon, et peaaegu pooltel töölkäijatest ei ole üleüldse mitte mingisugust ametialast ettevalmistust, ei kutseõppest, ei rakenduskõrgkoolist, ei akadeemilisest ülikoolist saadut. Küllap see ikka niimoodi maailmas on, et rakendus‑ ja akadeemiline kõrgharidus koos on pool ja kutseharidus on pool. Härra Kreitzbergi ettekandest tuli ka välja, et Euroopas on üksainus fenomenaalne riik, see on Luksemburg, aga mis me sellest räägime. See on ju, nagu öeldakse, Euroopa rahanduskeskus, väga väike riik ja seal on lihtsalt olukord totaalselt teistsugune, majanduse struktuur on totaalselt teistsugune. Nii nagu ka ettevõtete ja ettevõtlusorganisatsioonide prognoosidest on näha, aastal 2015 on siiski Eestis eeldatavasti erasektoris töökohtade struktuur selline, et umbes 50–55% nendest eeldaksid kutseõppealast ettevalmistust. Aga ma ütlen veel kord: sellest ei tule niimoodi aru saada, et paneme administratiivselt mingisugused kõrgkoolid kinni. Ma arvan, et osa lõpetab oma tegevuse siis, kui me esitame objektiivsed ja põhjendatud kõrghariduse andmise kvaliteedikriteeriumid. Siis nad panevad ise uksed kinni, ei ole vaja kellelegi administratiivselt midagi teha.

Ene Ergma, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Mul on üks küsimus. Ma natuke seletan seda. Endises elus tegelesin ma mustade aukude ja neutrontähtedega. Paljud minu tollased kolleegid ei saanud jätkata oma astronoomikarjääri pärast doktoritöö kaitsmist. Huvitav oli, et kui nad esitasid oma CV firmadele, siis said nad tavaliselt väga-väga palju pakkumisi, tähendab, neid võeti tööturul väga meelsasti vastu. Mul on küsimus selle kohta, kas Eesti firmad ongi üldse suutelised absorbeerima just kõrgel tasemel inimesi, kes on saanud väga hea hariduse.

Aitäh, hea küsija! Sellele küsimusele on ühtpidi raske vastata, aga teistpidi väga lihtne vastata, sest seda muret Eestis praegu ei ole, kuna minu teada neid doktoreid pole. Nimelt, tehnikaülikool, kust võib-olla võiks tulla enamik neist doktoritest, keda majanduses absorbeerida, valmistab ette 30–40 doktorikraadiga inimest aastas. Tartu Ülikool küll valmistab praegu ette 3–4 korda rohkem, aga kui me summa summarum võtame, siis vähemalt tehnikaülikooli poole peal on nõnda, et see ei taga isegi mitte tehnikaülikooli akadeemilise kaadri taastootmist. Nii et majandusel ei ole sealt lihtsalt midagi võtta. Aga ma isiklikult arvan küll, et jah. Näiteks, väga mitmed majandusdoktorikraadiga inimesed töötavad ju ka praegu Eesti majanduses, töötavad finantsasutustes jne. Pigem jah kui ei, aga kus need doktorid on?

Paul-Eerik Rummo, palun!

Aitäh! Teie põhipaatos on jätkuvalt ja tunnustatavalt see, et Eesti haridussüsteem on suures osas elukauge ega vasta reaalmajanduse tänase päeva ja veel vähem homse päeva vajadustele. Mulle jäi hiljuti kõrva Eesti Inseneride Liidu avaldus või info, mida nad edasi andsid avalikkusele, et Eestis on ainult paarsada, kui ma ei eksi, siis 350 täiemõõdulist inseneri, mida kahtlemata on vähe selleks, et ekspordivõimelist tootmist arendada, kuid nendestki väga suur osa ei ole leidnud endale Eestis rakendust, ei ole leidnud endale Eestis töökohti. Kui see info vastab tõele (tõenäoliselt see vastab tõele), siis kuidas te seda olukorda kommenteerite?

Aitäh, austatud juhataja! Hea küsija! Esiteks, ma muidugi ei nõustu, et meil on ainult paar-kolmsada täiemõõdulist inseneri. Siin aetakse segi kaks mõistet. Eesti Inseneride Liit väljastab nimelt sellist tiitlit nagu volitatud inseneri tiitlit. Siin on natukene pahasti, sest selles küsimuses on nad n‑ö monopoliseerinud selle tegevuse. Samal ajal tuleb tõdeda, et ega ametitegevuses, ka Eesti seadustest tulenevalt, ei ole sellel tiitlil tegelikult sisulist väärtust. Igal tiitlil on muidugi väärtus, kui keegi selle teile annab, aga tulenevalt nii seadustest kui ka muudest normatiivaktidest on insener insener juba siis, kui ta lõpetab tehnikaülikooli või mõne rakenduskõrgkooli ja saab haridust tõendava dokumendi. See euroinseneri ja volitatud inseneri tiitel annab, nagu öeldakse, lisaaupaistet ja võib-olla täiendavat kindlustunnet, et tegu on hea spetsialistiga, kuid see ei ole mingisugune alusdokument. Seda, kas keegi nendest on parasjagu töötu või mitte, ma tõesti ei oska kommenteerida.

Ma palun nüüd väga kiiret küsimust ja vastust, Taavi Rõivas!

Aitäh! Te mainisite väga selgelt kvaliteedi primaarsust või olulisust. Täpselt samale tulemusele on jõutud ka Reformierakonnas haridusarutelul. Samas näen ma väga selget vastuolu selles, et päris palju on poliitilist survet, suurendamaks kas või kõikvõimalikke üliõpilaste sotsiaalseid toetusi, suunamaks kõrghariduse vahendeid asjadesse, mis ei ole otseselt seotud haridusega või hariduse kvaliteediga. Kas te näete seda vastuolu ja milline peaks teie hinnangul olema see proportsioon, mis tagaks kõrghariduse jätkusuutlikkuse? Kas asi on pigem kvaliteedis või pigem sotsiaalkasvus?

Kui kvaliteeti ei ole, siis ei ole ka kellelegi seda sotsiaalset garantiid või heaolu anda. Ma toetan kahe käega härra Kreitzbergi ettekandes olnud seisukohta, et ilmselt on aeg taastada olukord, kus nii gümnaasiumi lõpetamisel on eksamid kui ka ülikooli astumisel on eksamid või katsed või kuidas iganes neid nimetada. Paraku on nii, et selleks, et gümnaasium lõpetada, on ühed kriteeriumid, aga selleks, et asuda omandama ühe‑ või teisetüübilist kas akadeemilist või rakenduskõrgharidust, on nõudmised natuke erinevad.

Hea ettekandja! Ma tänan teid ettekande eest! Ma tänan vastamast! Head küsijad! Tänan küsimuste eest!
Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Eesti Koostöö Kogu juhatuse esimehe Peep Mühlsi! Ma palun ka, et see ettekanne arvutisse seataks!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Austatud minister! Lugupeetud harta osalised! Daamid ja härrad! Nii nagu eelkõneleja, ei seisa ka mina teie ees täna mitte kui oma valdkonna, haridusvaldkonna spetsialist. Ma seisan teie ees kui kodanikuühiskonna kui osalusdemokraatia esindaja, Eesti Vabariigi kodanik ja lapsevanem.
Mul on au esitada teile harta ettepanek, mille Eesti Koostöö Kogu andis Riigikogule üle üleeile. Peatun järgnevalt kolmel teemal: mis on harta, harta ettepaneku kolm olulist punkti ja milline on Eesti Koostöö Kogu harta osaliste visioon Eesti haridussüsteemist aastal 2018.
Eesti Koostöö Kogu arendab Eesti pikaajalisest arengust huvitatud valitsusväliste organisatsioonide ja kodanikuühenduste koostööd, edendab erapooletut ja poliitiliselt sõltumatut dialoogi ning arendab kaasavat osalusdemokraatiat ja kodanikualgatust. Eesti Koostöö Kogu siht on nimetatud organisatsioonide seisukohtade teadvustamine, läbirääkimine ja kooskõlastamine ning selle alusel hinnangute kujundamine ühiskonna tuleviku võtmeküsimustes. Eesti Koostöö Kogu eesmärkide saavutamiseks võetakse perioodiliselt vastu harta. Tänavu veebruaris kinnitati "Harta 2008", mis on planeeritud kolmeaastase tsükliga. Need neli valdkonda, millele harta keskendub, on rahvastik ja rahva tervis, haridus, majandus ja tööjõud ning rahvustevahelised suhted. Ma rõhutan viimase punkti juures, et me ei räägi integratsioonist kitsamas tähenduses, me räägime rahvustevahelistest suhetest tulevikku suunatud tähenduses. Harta väljundid on harta ettepanek ja Eesti inimarengu aruanne, mis oli teie ees napilt paar kuud tagasi. Hartas toodud tegevuste peaeesmärk on saavutada Eesti ühiskonna ja inimeste elukvaliteedi tõus.
Harta ettepanekust. Harta ettepaneku ettevalmistus algas juba enam kui aasta aega tagasi Peetri põhikoolis, kus ühise arutelu tulemusena panid kümned organisatsioonid paika need põhijooned, millele keskenduti edaspidistes diskussioonides. Tähtis rajajoon oli möödunud aasta oktoobrikuus Tallinna Ülikoolis toimunud konverents "Hariduse kättesaadavus lasteaiast täiskasvanukoolituseni", millest osavõtjaid oli 250 ümber. Tänavu juuni algul toimus harta ettepanekut ettevalmistav eelfoorum Viimsi keskkoolis ja 1. oktoobril toimus harta foorum "Eesti hariduse tulevik, võimalused ja valikud" Tallinna Ülikoolis. Nende vahepeal, nii ettevalmistamise käigus kui ka pärast harta foorumit, on toimunud arvukalt ümarlaudu, eksperdigruppide kohtumisi. Kokku  on selle protsessi ettevalmistamisel osalenud ligemale 50 valitsusvälise organisatsiooni esindajad, sh meie suuremad ülikoolid, maaomavalitsuste liitude esindajad, üliõpilas- ja õpilasliitude esindajad, ametiühingud, samuti tööandjad.
Nüüd harta ettepanekust. Esimene punkt puudutab Eesti pikaajalist haridusstrateegiat. Me teeme Riigikogule ettepaneku võtta veel selle ametiperioodi jooksul vastu Eesti pikaajaline haridusstrateegia. Vabariigi Valitsusele teeme ettepaneku koostada pikaajalisele haridusstrateegiale tuginedes terviklik uue põlvkonna haridusseadustiku eelnõu, mida on võimalik hakata järgmise Riigikogu koosseisu ajal rakendama. Kolmas ettepanek valitsusele – Riigikogu võiks seda muidugi ka arutada – on töötada välja ja rakendada efektiivne rahastamismudel, mille raames hariduse rahastamine seotakse objektiivsete kriteeriumidega. Täna oli mitmel korral juttu assigneeringutest, investeeringutest haridusse seoses SKT-ga. See on praegu diskussiooni küsimus, milline võiks olla see objektiivne kriteerium, kuid selleks me dialoogi nii seadusandja kui ka täitevvõimuga pakumegi. Meie arusaama järgi on kõikide haridusliikide ja -tasemete tasakaalus areng võrdselt tähtis, kuid, nagu ka täna eelmistes ettekannetes jäi kõlama, on meie tähelepanu peafookus, millele on nimetatud harta foorum oma pilgu suunanud, põhiharidusel ja teise taseme haridusel. Teise taseme hariduse teema hõlmab ka gümnaasiumi ja kutsekooli vahekorda. Me leiame, et see fundamentaalne tasand ehk põhiharidus, tugev põhikool ja gümnaasiumi-, kutsekoolitasand on meie ühiskonna arengu nurgakivi.
Veidi visioonist, millisena me näeme Eesti haridust aastal 2018. Olgu öeldud, et see on ainult visioon, ettevaatav pilk, et selle teema üle diskuteerida. Kas nüüd täpselt sellised eesmärgid realiseeruvad, sõltub kõigi meie ühistööst. Pigem on tänane mõeldud diskussiooni algatamiseks.
Esiteks: Eesti pikaajaline haridusstrateegia tagab tervikliku ja süsteemse lähenemise, kus erinevad haridustasemed ja üleminekud ühelt tasemelt teisele on omavahel sujuvalt seotud, hariduse rahastamine on muutunud stabiilselt tagatuks ja tegusaks. Teiseks: haridussüsteem on väärtuspõhine ja jätkusuutlik. Kõigi haridusasutuste lõpetajad on lisaks põhjalikele teadmistele saanud koolist kaasa oskused euroopalikus ühiskonnas toimetulekuks, kool on keskendunud noore inimese väärtusmaailma kujundamisele ja kasvatab üksteist austavaid ja teiste eripärasid väärtustavaid, nii oma kui ka teisi kultuure austavaid kodanikke. Kolmandaks: tagatud on võrdväärsed võimalused kvaliteetse hariduse kättesaamiseks. On loodud vaimselt ja füüsiliselt turvaline arengukeskkond kõiki Eesti arengupiirkondi arvestades. Õpilased täidavad koolikohustust ning koolist väljalangemine on viidud miinimumini. Neljandaks: üleriigiline koolivõrk toimib ühtsetel alustel, arvestades regionaalseid vajadusi. Kõigile lastele on tagatud kodulähedase põhihariduse kättesaadavus. Tagatud on õpilaste transport kooli ja tasuta koolitoit. Kodust eemal õppivad lapsed on kindlustatud ühiselamukohtadega. Õpilastele on tagatud kvaliteetsed tugiteenused, olenemata nende elukohast. Haridusprotsessi osaliste – see puudutab õpilasi, õpetajaid, lapsevanemaid, koolijuhte, haldusjuhte, tööandjaid ja teisi – õigused, kohustused ja vastutus on omavahel tasakaalus. Viiendaks: põhikool ja gümnaasium on eraldiseisvad haridusasutused. Nüüdisaegse õpikeskkonna ja sisuga tugev põhikool tugineb perede ja koolieelsete lasteasutuste rajatud alusele. Kuuendaks: kutsekool ja gümnaasium on võrdselt väärtustatud teise taseme haridusasutused, mille komplekteerimine toimub valdavalt riikliku koolitustellimuse alusel. Seitsmendaks: hariduse sisu uuenemine arvestab ühelt poolt ühiskonna ja majanduse ehk tööturu ja teiselt poolt õpilase ootuste, võimete ja vajadustega. Toimib õpikeskkond, mis toetab inimeste võimekust ja isiksuse arengut. Kaheksandaks: huviharidus, mis toetab lapse isiksuse arengut ning riiklikus õppekavas püstitatud eesmärkide saavutamist, on koolide juures õpilastele tasuta. Huvihariduse õpetajad on tasustatud teiste õpetajatega võrdsetel alustel. Üheksandaks: õpetaja staatus ühiskonnas vastab õpetaja rolliga seotud ootustele. Õpetaja töö on väärtustatud ja sellele vastavalt ka tasustatud. Kümnendaks: kõigile täiskasvanutele on loodud elukestva õppe võimalused vastavalt nende vajadustele ja võimekusele. Ja mis kõige olulisem: osalemine elukestvas õppes on kümne aasta pärast loodetavasti muutunud igapäevaseks ja enesestmõistetavaks.
Eesti Koostöö Kogu ja harta osalised käsitavad haridust kui inimese ja ühiskonna vahel jagatud hüve. Panustamine haridusse suurendab Eesti ühiskonna arenguvõimet ja parandab meie inimeste elukvaliteeti. See on tegelikult Eesti eduloo vundament. Tänan teid kuulamast ja kaasa mõtlemast!

Tänan, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Valeri Korb, palun!

Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et kutsekoole ja gümnaasiume ei ole võrdselt väärtustatud. Lihtne küsimus: kuidas seda teha?

Te mõtlete, et nad on omavahel võrdselt mitte väärtustatud olnud, vaid nad on võrdsustatud? Sellest on viimastel päevadel ka juttu olnud, miks ei võiks kõik gümnaasiumid jälle kuuluda riiklike õppeasutuste hulka. Millised hakkavad olema proportsioonid riiklike teise taseme haridusasutuste vahel, on seadusandja ja täidesaatva võimu otsustada. Praegu  on vahekord 1/3 kutsekooli ja 2/3 üldharidusliku kooli kasuks. Kuid me teame, et kutsekoolist väljalangemus on väga suur. Meie arvates on juba väga mitmed asjaosalised välja öelnud, et kutsehariduse osakaal ühiskonnas peaks kasvama.

Imre Sooäär, palun!

Austatud ettekandja! Eelmised ettekandjad rääkisid ka riikliku kõrghariduse ja erakõrghariduse vahekorrast Eestis. Kõrgharidus on paraku ka äri, midagi pole teha. See on nii terves maailmas ja selleski vallas kehtivad oma turureeglid: nõudmine, pakkumine jne. Aga iseenesest on küsimus hariduse kvaliteedis, mitte selles, kellele konkreetne ülikool kuulub. Teatavasti maailma eliitülikoolidest põhinevad väga paljud erakapitalil. Mida siis ikkagi teha, et Tartu Ülikooli kui meie tunnustatud haridus-Meka kõrval oleks üks eraülikool, mis oleks n-ö Eesti Harvard? Mida teha, et ka eraülikoolidest üks jõuaks samale tasemele, et me ei peaks kuskil maailmas häbenema oma eraülikoolide kvaliteedi pärast?

Saan vastates väljendada vaid oma isiklikku seisukohta. Minu arvates on erakõrgharidus väga vajalik. Küsimus on, milline on see substants, keda õpetada, ja kui palju neid noori inimesi on. Häid õpetajaid leiab kindlasti, kui on neid, keda õpetada ja kes on valmis maksma suhteliselt suurt õppetasu. See on väga sarnane siin juba varem tõstatatud teemaga, mis puudutab võimalikku tööjõu sisserännet. On täiesti loomulik, et Eestis erakõrgharidus otsib õpihimulisi tudengeid väljastpoolt Eestit. See avab Eestile rohkem võimalusi, kui ta meile probleeme lisab, olgu nendeks rahvusprobleemid või mingid muud. Minu arvates tugeva erakõrghariduse vajadus on Eestis kindlasti olemas. Diskussioon, mis viimastel nädalatel on olnud, käib aga eelkõige meie avalik-õiguslike ülikoolide kontekstis.

Taavi Rõivas, palun!

Lugupeetud ettekandja! Teie ettekandes oli selge vahe eelkõnelejatega selles osas, et te peate oluliseks koolivõrgu praegusel kujul säilitamist. Kas ma sain õigesti aru, et teie arvates on õige suunata raha selleks, et hoida üleval neidki koole, kus õpilaste arv on kõvasti kahanenud, või nii nagu härra Kreitzberg ütles, kus mõnikord ei ole ka mitte kvaliteet tagatud ja mida võiks revideerida. Teie soov on pigem needki koolid alles hoida kui investeerida üldiselt hariduse kvaliteeti. Kas ma sain õigesti aru?

Nende teeside esitamise virvarris võis ehk tõesti jääda selline mulje, nagu te praegu ütlesite. Aga kui te mäletate punkti 5: põhikool ja gümnaasium on eraldiseisvad õppeasutused. Sellega on tegelikult väga palju öeldud. Tegelikult me, vastupidi, arvame, et tugevad gümnaasiumid, tugevad teise taseme õppeasutused peaksid pigem koonduma regionaalsetesse keskustesse. Samas on meie väga selge seisukoht, et väikestel rüblikutel peaks olema kool suhteliselt kodu lähedal. Kui me vaatame põhikooli esimest astet, siis lastevanemate ja vanavanematena me Eesti kliimat arvestades ilmselt keegi ei soovi, et laps peaks pikki vahemaid läbima. Vähemalt kolmanda klassini olgu kool lähedal. Põhikooli olemasolu kodu läheduses on kindlasti väga tähtis regionaalpoliitiline küsimus. Mis puutub teise taseme haridusse, siis selles vallas on kindlasti vaja praegust haridusasutuste hulka muuta. Ma rõhutan veel kord, et tegelikult käib see arutelu Eesti haldusterritoriaalsest reformist mõnevõrra eespool.

Mailis Reps, palun!

Hea ettekandja! Minul tekkis küsimus seoses ühe vastusega ja ka ettekandega, kus te rõhutasite, et gümnaasiumid tuleks riigistada. Sellist ettepanekut on ju tehtud küll ja küll. Aga mul on vastuküsimus: kas teile ei tundu, et riik on olnud kõikidest peremeestest kõige kehvem? Kui me vaatame erivajadustega laste koole, riigigümnaasiume ja muid riigikoole, siis ma usun, et omavalitsused, kellel kool on ikka üsna südame peal, on eri tasanditel summasid palju paremini välja võidelnud. Nad võitlevad ka oma õpetajate eest. Riik laseb nagu sutsu lõdvemalt. Kas me ei pane gümnaasiumihariduse sellega kehvemasse seisu, kui me selle täiesti riigistame? Või olete te midagi muud silmas pidanud?

Tõtt-öelda olen ma mõelnud seda, et gümnaasiumi- või ütleme teise taseme hariduses võiks olla riiklik tellimus. See on pehmem variant kui riigistamine. Eelkõneleja läks ju lausa nii kaugele, et tema arvates peaks ka põhiharidus olema riigi kontrolli all. Me väljendame praegu ideid, mis on välja käidud kümnete organisatsioonide mõttetalgute, konverentside, foorumite tulemusena. Milline see vahekord hakkab olema, on kindlasti seadusandja otsustada. Mina ei arva, et teise taseme haridusasutused peaks kõik kuuluma riigile. Aga kui me räägime sellest, et me kutsume Riigikogu ja Vabariigi Valitsust üles töötama välja pikaajalist haridusstrateegiat ja sellele vastavat uut haridusseadustikku, siis viimase koostamise raames on võimalik ette näha parem juhtimis- ja rahastamismehhanism, mis nood potentsiaalselt riikliku alluvusega koolid paremini tööle paneb.

Jaak Salumets, palun!

Hea ettekandja! Te väitsite, et huvihariduse õpetajad tasustatakse võrdselt õpetajatega. Ma küsin: kes on siis treener-pedagoog spordis? Sport on ju ka huviala! Kas te näete ka seda võimalust, et treener-pedagoog peaks saama võrdset tasu pedagoogidega?

1. oktoobril toimunud harta foorumil tõusis püsti ühe muusikakeskkooli õpetaja ja küsis, miks tolle kooli õpetajad saavad vähem palka kui need õpetajad, kes õpetavad tavalises koolis. Küsimus on muidugi ka selles, kas huviharidus tuleks arvestada lapse põhihariduse hulka või mitte. Selle üle tuleks järele mõelda. Ka mina olen mõelnud, kas on vaja vaadata näiteks tennisetreenerit sama pilguga kui näiteks muusikaõpetajat. Kust see piir tõmmata? Meil ongi öeldud, et huviharidus kooli juures peab olema tasuta. Ja kooli juures antav huviharidus peaks olema tasustatud võrdsetel alustel alaliste õpetajatega.

Margus Lepik, palun!

Hea ettekandja! Rahal ja rahastamisel peatusite nii teie kui ka kõik teised ettekandjad. Öelge palun Eesti Koostöö Kogu arvamus: mis on hariduse rahastamise põhiprobleem? Kas see on üldine raha vähesus või on probleem pigem raha jaotamise põhimõtetes?

Ma usun, et oma küsimusega andsid sa juba osaliselt ise vastuse. Me oleme täna rõhutanud mitmest teemast rääkides sõna "efektiivsus". Seejuures ei pea me silmas mitte ainult kvaliteeti, efektiivsus tuleb saavutada ka rahastamisel. Seda me pidasimegi silmas, kui rääkisime regionaalsetesse tõmbekeskustesse korraliku, kvaliteetse teise taseme haridust andvate asutuste koondamisest.

Mailis Reps, palun!

Tolle viimase küsimusega ma täpsustaksin veel gümnaasiumiteemat. Ma olen ka neid nostalgilisi ettepanekuid kuulnud. Aga pakun Eesti Koostöö Kogule, et võib-olla ei mõtle enamik ettepanijad mitte riigistamist, vaid seda, et pearaha peaks nagu Soomes sisaldama ka kinnisvara- ehk hoonete ülevalpidamise komponenti. Siis ei teki omavalitsustel vaidlust! Aga jätame selle omandivormi hetkeks rahule. Asugu kool, kus ta asub, kas külas või maal, oluline on, et gümnaasium, mis vastab kvaliteedinõuetele, saaks lisaks õpetajapalgale ka teise koha. Mis te sellest arvate?

Aitäh, austatud Riigikogu liige! On hea meel, et see on tekitanud diskussiooni. See on ka nii mõeldud.
Austatud Riigikogu liikmed! Tänan teid esinemisvõimaluse ja tähelepanu eest! Ning mul on väga hea meel, et see Riigikogu liige, kelle me oma perekonnaga möödunud aastal valisime, istub täna siin saalis.

Hea ettekandja, ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Ja tänan küsijaid küsimuste eest!
Avan läbirääkimised. Nagu me kokku leppisime, kõigepealt on sõna haridus- ja teadusministril, siis saavad sõna fraktsioonide esindajad. Tõstan läbirääkimistel ettepoole sõnavõtjad, kes esindavad fraktsioone. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Külalised! Ma tänan Riigikogu selle väga olulise teema päevakorda võtmise eest! Mõned lisandused minu poolt.
Kui räägitakse koolikorraldusest, siis tundub, nagu käsitletaks tavalist juhtimise optimeerimise küsimust. Nii see aga ei ole, sest haridusprotsessis tuleb kasu näha ka seal, kus kasumile orienteeritud tegevuse korralduses spetsialistid seda ei pruugi näha. Kooli ei saa võrrelda kauplusega ja õpetajaid klienditeenindajatega. Ei palli-, pilli- ega püssipood ega isegi mitte kaubamaja pea ennast orienteerima kõigile inimestele korraga. Põhikool aga peab seda ja vastutab seejuures mitte ainult kaheks aastaks, vaid kogu eluks antud garantiikirjaga.
Seetõttu tuleks haridusdebatis alati pöörata suurt tähelepanu sellele, mis puudutab õppe sisu, selle aja‑ ja asjakohasuse võimalikkust. Nii nagu koolipidamise hädavajalik eeldus on õpilaste olemasolu – sellest tõsiasjast katsutakse mõnikord küll mööda vaadata –, saab õpilaste rahulolust ja arenemisest rääkida vaid siis, kui on nende õpetajaid. 2007. aasta septembris ilmus OECD väljaandena McKinsey & Company ülevaade, kuidas maailma tulemuslikemad haridussüsteemid on tippu jõudnud. See näitab kümne maailma paremikku kuuluva haridussüsteemi analüüsi najal, et koolide tulemuslikkuse suurendamise kõige olulisemad eeldused on õigete inimeste leidmine õpetajaametisse, teiseks, tingimuste loomine, et neist saaksid head õpetajad-juhendajad, ja kolmandaks, suutlikkus tagada iga õpilase õpetamine parimal võimalikul viisil. Maailma parimate haridussüsteemide kõrvutamisel väidetakse, et need kolm põhimõtet on rakendatavad kõigis kultuurides. Tippsüsteemide kogemused näitavad, et õpitulemusi on võimalik lühikese aja jooksul oluliselt parandada ning et nende kolme põhimõtte rakendamine võib anda tohutu positiivse tõuke kõigi kehvavõitu tulemuslikkusega haridussüsteemide töö parandamiseks maailma eri paikades.
Ja ilma naljata, meil on võimalik praegu nii siin debatis tõstatatud kui ka juba haridusministeeriumi poolt seaduseelnõudes ette pandud haridusuuendus ellu viia, aga ainult siis, kui püüame täita põhitingimusi. Üks McKinsey toodud näide parimate riikide parimatest kogemustest on, et õpetaja on kolme eelistatuima elukutse hulgas. Selle võiks endale eesmärgiks võtta. Ma ei tea veel praegu, milles me kokku lepime, mis on need kaks ülejäänud elukutset, aga õpetajaameti staatust võiks ühiskonnas tõsta ja väärtustada selle ühena kolmest kõige nõutumast. Õpetajaks õppijate valik toimub nendes riikides 10% kõige edukamate üliõpilaste hulgast. Õpetajaid juhendatakse pärast tööleasumist üle 20 nädala. Erialasele enesetäiendamisele kulub 10% tööajast, õpetajad analüüsivad pidevalt oma ja kolleegide tööd. Noorte õpetajate palgad on teistel erialadel tööleasujate palkadega samal tasemel.
Niisiis, heade õpetajate saamiseks kooli ja nende seal hoidmiseks on tähtis nii materiaalne pool kui ka õpetajate professionaalse arengu toetamine. Õpetajate palk on olnud Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve prioriteet ka keerulisel ajal, palk tõuseb tulevalgi aastal ning edaspidi. Tänavu 1. septembrist hakati esmakordselt koolis tööle asuvatele õpetajatele maksma lähtetoetust, mille suurus on 200 000 krooni. Seni on tulemus oodatust tunduvalt mornim. See näitab, et oli viimane aeg hakata noore õpetaja teemaga süvitsi tegelema. Praegu on teada, et tänavu vastab nõuetele, mis Riigikogu selle toetuse saamiseks kehtestas, prognoositud 110 asemel ainult ligi 60 õpetajat. Asi on selles, et viimasel paaril aastal on järsult vähenenud nende inimeste hulk, kes saaksid kooli minna, st kes oma otsuse, et nad just õpetajana tahavad oma karjääri jätkata, tegid mitu aastat tagasi. See on pikk protsess. Praegu on õige aeg sellega tegelda sellepärast, et viimasel kahel aastal on ühiskonnas noorte huvi õpetajaameti vastu kasvanud. Meil on võimalik sellest aastatetagusest suundumusest tingitud auk, mis on praegu eriti sügav, mõne aasta jooksul täita. Mõne aasta pärast saame võidukalt alustada selle täitmist, aga seda ainult siis, kui parimad tudengid on valmis õpetajana tööle minema. See peab olema meie eesmärk, nui neljaks.
Praegu on valitsuses kooskõlastusel põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu, kus on plaanitud hulk muutusi õpilaste koolikohustuse täitmiseks. Põhiline küsimus on nendes mitmes protsendis õppurites, kelleni me pärast üldse ei ulatu, kui me nendega õigel ajal ei tegele. Küsimus on varases väljalangemises. Varane väljalangemine on probleemiks nii põhikooli kolmandas astmes kui ka gümnaasiumis ja kutsekoolis. Asjad on paigast ära. Hea küll, noored on tihti justkui ise ka süüdi. Nende perekonnad on teinud valesid valikuid, ei ole noori piisavalt toetanud, aga gümnaasiumist ja kutsekoolist varane või poole pealt väljalangemine on noorte endi vale valiku küsimus. Süsteem tuleb välja arendada niimoodi, et võimalikeks valikuteks oleks piisav karjääri‑ ehk haridusnõustamise süsteem.
Mul on tõsine üleskutse. Me oleme näinud juba aastaid seda 12 klassi täistsüklit ühes ja samas koolis ning suhtumine on ühiskonnas muutunud selliseks, et algkooliõpilastesse suhtutakse juba nagu noortesse gümnasistidesse, gümnaasiumiõpilastesse aga nagu lastesse, kes ei ole veel täiesti vastutusvõimelised. Seda olukorda tuleb muuta. Põhikool tuleb gümnaasiumist eraldada, need kaks astet peavad olema täiesti erinevalt eesmärgistatud. Gümnaasiumide arv kahaneb lähemal ajal oluliselt, 2012. aasta prognoos on, et umbes 7000 õpilast õpib gümnaasiumis. Kui lähtuda sellest, et gümnaasiumis peaks olema kolm paralleeli, siis oleks gümnaasiumide arv 70. Praegu on gümnaasiume 230. Ma arvan, et lähiaastatel on gümnaasiumide arvu mõistlik vähendada vähemalt 100 võrra. Ma küsin Tallinna, Tartu, Kohtla-Järve, Narva ning kõigi teiste maakonna‑ ja linnajuhtide käest: mida te ootate? Miks te ei ole juba asunud gümnaasiumide võrku korrastama, et oma linnas või maakonnas välja arendada tõeliselt konkurentsivõimelised gümnaasiumid, ja seda liitmise teel?
Ma tänan nende ettepanekute eest, mida on teinud koostöö kogu ja mida teevad siin fraktsioonid! Kui me ühiselt vastutame, siis viime me uuendused ka ellu!

Austatud minister, ma tänan teid! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Helmer Jõgi! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Külalised! Tooksin tänase aruteluga seoses välja mõned sõlmküsimused ja Reformierakonna seisukohad nendes. Viimaste aastate rahvusvaheliste hariduse võrdlusuuringute tulemused, meie õpilaste tublid saavutused rahvusvahelistel aineolümpiaadidel ja palju muud annavad põhjust rääkida ja mõelda meie koolist positiivses võtmes. Kuid tuleviku seisukohast ei loe eilsed saavutused midagi. Põhimõtteliselt ei ole me seni oma haridussüsteemis midagi karjuvalt valesti teinud, kuid maailm on pidevas muutuses ja seeläbi ka haridussüsteem sagedaste reformide tuules. Ülemaailmselt süveneva vastastikuse sõltuvuse kontekstis peame me väikeriigina ennast võrdlema maailma parimatega. Parimate kogemus ütleb aga, et kõik koolid peavad üle kogu riigi olema ühtlaselt head. Ainult üksikud tippkoolid ei suuda kanda kogu süsteemiga seotud kõrgeid ootusi.
Reformierakonna fraktsioonil on kvaliteetse hariduse tagamiseks üheksa ettepanekut. Esiteks. Hariduse kvaliteet on täpselt nii hea, kui hea on õpetajate kvaliteet. Et õpetajaamet ja õpetajakoolitus oleksid atraktiivsed, peab algaja õpetaja palk olema hea ja konkurentsivõimeline. Meie arvates tuleb noore õpetaja palk tõsta riigi keskmise palga tasemele.
Teiseks. Õpetajaks sobivust tuleb testida juba õpetajakoolitusse vastuvõtmisel. Ei saa pidada õigeks, et õpetajaks sobivuse kontroll algab alles koolis. Õpetaja kvaliteet on noore inimese elukäigule märksa otsustavama tähtsusega kui kõik teised kooli ressursid.
Kolmandaks. Keskhariduse taseme õppekvaliteedi ja õpilaste põhikoolijärgsete õppesuundade valimisel reaalsete valikuvõimaluste parandamiseks teeme ka meie ettepaneku lahutada gümnaasiumiaste põhikoolist. Põhikool peab noori ette valmistama nii kutse- kui gümnaasiumihariduseks. Praeguse 12-klassilise koolimudeli korral tirivad koolid pearaha nimel üheksanda klassi lõpetanuid iga hinna eest oma gümnaasiumiastmesse. See omakorda muudab põhikooli lõpetanute valikuvabaduse pelgalt näiliseks ja teoreetiliseks. Niisugune olukord on ka üks põhjus, miks ei kiputa pärast põhikooli kutsekooli minema. Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise korral kaoks see automatism oma gümnaasiumiastmesse minekul ja gümnaasiumid saaksid normaalse õpilaste arvu korral välja arendada oma profileerivad süvaõppesuunad. See tähendab omakorda, et suureneks õpilaste võimalus õppeaineid valida, mis stimuleerib õpihuvi ning selgitab välja inimese huvi ja ande suunad ning pakub seeläbi igale noorele inimesele šansi edu saavutada.
Neljandaks. 2009. aasta lõpuks peab haridusminister viima valitsusse kinnitamiseks uue õppekava, mis traditsiooniliste oskuste kõrval peab keskenduma laialdasematele võimetele, nagu õppimisoskus, loovus, kultuuriteadlikkus ja algatusvõime.
Viiendaks. Õppe kaasajastamise võimaldamiseks tuleb juba 2010. aasta 1. septembriks välja arendada e-õppe süsteem, mis oleks kättesaadav kõikidele põhikoolidele ja gümnaasiumidele. E-õpe peab võimaldama nii elektroonilistele töövihikutele üleminekut kui muu õppekavast lähtuva materjali elektroonilist esitamist, kasutamist ja uuendamist, samuti parimate õpetajate tundide kättesaadavust kõigis koolides.
Kuuendaks. Uute ja huvitavate algatuste toetamiseks teeme ettepaneku viia sisse innovaatilise õpetaja stipendium.
Seitsmendaks. Mõni päev tagasi arutasime siinsamas Eesti ettevõtluskeskkonna arendamist. Nii nagu tollel arutelul, kordame siingi oma ettepanekut. Selleks, et meil oleks rohkem inimesi, kes julgeksid ja oskaksid oma häid ideid ettevõtluses rakendada, teeme ettepaneku õppekavasse lisada praktiline ettevõtlusõpe.
Kaheksandaks. Üleminek vene koolides osalisele eestikeelsele õppele nõuab piisavat ja pidevat tuge ning nõu riigi poolt. Koolidele peab olema tagatud kvaliteetne ja tänapäevane õppematerjal ning õpetajatele tugi täienduskoolituse näol.
Üheksandaks. Kultuurikomisjonis leppisime kokku, et kõrghariduse temaatika tuleb küll arutelule täiesti eraldi, kuid tahan märkida, et Reformierakonna fraktsioon toetab kahel käel viimastel päevadel taas kerkinud Eesti kõrgkoolide ühinemise ettepanekut. Dubleerimise vähendamine ja Eesti väiksuse juures meie jõudude koondamine toetab igal juhul seda, mis meie arvates on alates alusharidusest kuni kõrghariduseni kõige olulisem: võimalikult kõrge kvaliteedi tagamist. Aitäh!

Head ametikaaslased! Riigikogu juhatusele on kultuurikomisjonilt tulnud taotlus, kus kultuurikomisjon teeb ettepaneku pikendada täiskogu istungit 13. novembril kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Alustame selle ettepaneku hääletust.
Panen hääletusele kultuurikomisjoni ettepaneku pikendada täiskogu istungit 13. novembril kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 32 Riigikogu liiget, vastu ega erapooletuid ei ole leidis ettepanek toetust.
Palun ettekandeks kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Vilja Savisaare! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lugedes viimase poole aasta ajalehti, võime teatud rahuloluga täheldada, et ühiskond on hakanud senisest enam tähtsustama haridust. Just hariduse küsimused olid kesksel kohal Riigikogus toimunud inimarengu aruande arutelul. Hariduse probleeme lahkasid Tartu Ülikooli aulas toimunud presidendikärajad. Alles äsja toimus Tartu Ülikooli missioonikonverents. Praegune arutelu Riigikogus on selles loetelus juba neljas.
Tänane arutelu Eesti hariduse arenguperspektiividest tegi mind aga mõneti murelikuks ja nõutukski. Üks mure lähtub tollest neljandat, aga mõne jaoks ka viiendat või 25-ndat korda probleemide tõstatamisest. Meie arusaamise kohaselt on Riigikogu kultuurikomisjon ning Haridus- ja Teadusministeerium just need institutsioonid, kelle kätes on reaalsete tegude hoovad. Tänast põhiettekannet kuulates aga kangastus silmade ette pilt vedurijuhist, kes seisab veduri kõrval ning jutustab, kuidas tuleks sõitmist edendada või arendada või parendada. Olen lugenud meie lugupeetud kultuurikomisjoni esimehe "tuleks teha" arutelusid nii Õpetajate Lehest kui ka Maalehest ning arvanud, et need on sissejuhatuseks kohe-kohe järgnevale seaduseelnõule, mitte aga järgmisele "vaat kui ikka õige teeks" teemalisele arutelule. Kui korraldajate eesmärk ei olnudki rääkida konkreetsematest hariduse edendamise plaanidest, siis oodanuks teistsugust ja uuemat esinejate ringi.
Tänase arutelu käigus ilmnes, et tõepoolest, juba põhiettekannete ringis oleks tulnud kaasata Haridus- ja Teadusministeerium. Me peame ju teadma, mida jutuks olnust on juba asutud realiseerima, mis on tehtud või mis juba ära proovitud ja läbi kukkunud. Milline algatus poliitilistes tõmbetuultes on sumbunud? Inimarengu aruande arutelul viitasid mitmed esinejad, teistes seas Toomas Luman ja Keit Pentus, et jätavad osa asju tänaseks aruteluks või soovivad siin haridus- ja teadusministrilt tollal kõneldu kohta aru pärida. Meie suurim mure seondubki sellega, et täna räägitu võibki jääda järjekordseks rääkimiseks. Ja selleks mureks annab alust analoogia siinsamas saalis toimunud inimarengu aruande aruteluga.
Milles see analoogia siis seisneb? Me kuulasime mõtisklusi Eesti inimeste lubamatult lühikesest keskmisest elueast, kuulasime, kuidas meie tervishoiusüsteem tõhustab nii ravi kui profülaktikat ja keskmine eluiga pikeneb. Tundub, et see on muutunud järjekordseks mulliks. Ajalehtedest loeme, et Eesti Arstide Liit ja Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit protestivad valitsuse plaanide vastu vähendada järgmisel aastal tervishoiu rahastamist kokku rohkem kui miljardi krooni võrra. Nad rõhutavad, et eelarvekärped ohustavad rahva tervist ja võivad muuta arstiabi kõige nõrgemale osale elanikkonnast kättesaamatuks. Nagu selgub, ehitame praegu menetluses oleva eelarvega riiki, kus inimese eluea kõige suurem mõjur on tema rahakoti paksus.
Me toetame harta ettepanekuid, mis on meile tuttavad ja sümpaatsed. Nende rakendamine võib aga põrkuda erakondade maailmavaatelistele erimeelsustele. Me väidame ja usume, et haridus on riiklikult tähtis probleem – seda ei saa vaadata lahus menetluses olevast riigieelarvest. Rääkida hariduse arengusuundadest lahus sellele eraldatavatest ressurssidest on intellektuaalselt huvitav, kuid tegelikkuses vähe efektiivne. Paraku ei soosi meil arutusel olev reaalne eelarve hariduse kvalitatiivselt uuele tasemele viimist. Valitsusliidu juhtiva erakonna arendatav õhuke riik ja hariduse võidukäik ei sobi omavahel kuidagi kokku. Sellise maksubaasi juures on võimalik üles ehitada vaid odava tööjõu riiki.
Riiklikult tähtis küsimus tähendab, et tegemist on probleemiga, mille lahendamine on riigi prioriteet. Riik tunnistab, et ei ole kõrvaltvaataja, vaid osaleja. Kurtmine noorte justnagu valede valikute üle ei aita asja lahendada. Me tahame kuulda, kuidas riik probleemi lahendamises osaleb. Nähtavasti tuleks rakendada riiklikku stipendiumide ja sihtprogrammide käivitamist, aga see ei ole praktiline, vaid maailmavaateline küsimus. Kardan, et praegune koalitsioon ei ole selleks valmis, sest koalitsiooni liidri loosung on "Õhuke riik" või "Vähem riiki!".
Siit jõuame järgmise sõlmprobleemini: see on juurdepääs haridusele. Me armastame rääkida Eesti eripäradest ja kultuuritraditsioonidest. Meie omapära on selles, et me oleme väike, aga ikkagi täisväärtuslik riik. Riik, olgu suur või väike, vajab edukaks arenguks teatud hulga tarku inimesi. Ka rahvuskultuuri hoidmine vajab tarku inimesi. Võimalik, et suures riigis on võimalik seda vajalikku tarkust lihtsamini kokku koguda, võib-olla ka siis, kui haridus ei ole kõigile võimekatele inimestele kättesaadav. Eestis aga ei tohiks me hetkekski unustada, et võimekate inimeste ülesleidmine ja neile nende võimetele vastava hariduse andmine on riiklikult tähtis ülesanne. Rahva vaimsed võimed on kogu meie rahva rikkus. Just sellepärast ei ole meile vastuvõetav põhiettekandes kõlanud idee saata üks osa lastest pärast alghariduse omandamist töökooli. Selle idee autorid ei anna endale aru, et tagajärg oleks 10% või veelgi väiksema poiste osakaaluga gümnaasium. Küsige kooliõpetajate käest, ja te kuulete, et poisid avanevad, arenevad, taltuvad varasema ajaga võrreldes veelgi hiljem. Me muidugi oleme kuulnud, et mõni tööstur rõõmustaks, kui Eesti meessugu pea täies koosseisus keevitaks ja pinke opereeriks, know-how võiks ju välismaalt sisse osta. See olekski odava tööjõuga riik, mis meile kuidagi ei sobi. Iga võimeka inimese ülesleidmine on raske ja kallis, aga just see on teadmistepõhise tootmise hind.
Ja on veel üks oht: asendustegevus. Tänasel arutelul oli jutt omavalitsuste osast meie koolikorralduses. Koolikorralduse arutelu käigus ei ole võimalik möödaminnes lahendada halduskorralduse probleeme. Ma usun, et haldusreformiga on Eestis raskusi. Võimalik, et ka Eesti haldusreform väärib parlamendi arutelu riiklikult tähtsa küsimusena. Koolide riigistamine ei ole aga kindlasti põhjendatud – isegi siis, kui haldusreformiga pole asjad korras. Need on omavahel seotud, kuid siiski väga erinevad asjad. Kindlasti on hariduse valdkonnas probleeme, mida ettekannetes ei käsitletud. Ei olnud juttu venekeelsest haridusest – ka see on kindlasti üks Eesti hariduselu sõlmküsimusi. Hariduse tähtsusest on palju räägitud ja selle jutu paistel on meeldiv ennast soojendada. Riigikogu hinnatakse seadusteks vormitud lahenduste järgi. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Lauri Vahtre! Kaheksa minutit.

Härra aseesimees! Austatud kolleegid! Esindan erakonda, mis on haridust alati pidanud Eesti riigi ja rahva püsimise võib-olla kõige tähtsamaks alustalaks. Oleme taotlenud õpetajate palga tõstmist, oleme algatanud õpetaja lähtetoetuse, oleme seisnud mitmesuguste praktiliste sammude eest, nagu näiteks sülearvutid.
Täna soovin öelda järgmist. Ei saa kõnelda haridusest ja selle kvaliteedist, alustamata hariduse eesmärgist. Mis on Eesti hariduse eesmärk? Loomulikult kujundada ühiskonnaküpseid inimesi, kes saavad aru oma positsioonist teiste inimeste hulgas ning oma õigustest ja kohustustest. Siit järeldub, et me peame teadma, millist ühiskonda me ikkagi rajame. Totalitaarühiskond näiteks vajab hoopis teistsuguseid inimesi kui vaba ühiskond.
Tegelikke vastusevariante ei ole palju. Kahtlemata peab meie ühiskond olema demokraatlik, vaba ja salliv, ehkki mitte kõike salliv. See peab olema Eesti kultuuritraditsioonil põhinev ühiskond, kus on leitud mõistlik tasakaal isiklike huvide, grupihuvide ja üldhuvide vahel. Sellise ühiskonna täisväärtusliku liikme kujundamist silmas pidades nendime, et haridussüsteemi peaks iseloomustama, esiteks, alternatiivide olemasolu, et iga õpilane saaks areneda oma isiksusele kõige sobivamal viisil. Ma ei pea silmas mitte ainult erinevaid haridustüüpe, nagu kutse- või reaalharidus, vaid ka erinevaid pedagoogikaid. Teiseks, pehmete väärtuste ehk sotsiaalsete oskuste, näiteks suhtlemis- ja koostöövõime väärtustamine teadmiste kõrval. Haridus on alati olnud teadmiste ja kasvatuse süntees, kuid tundub, et viimase sajandi jooksul on põhirõhk järk-järgult kantud mehaaniliselt mõõdetavatele teadmistele, ja seda eriti viimaste aastakümnete jooksul, jättes sotsiaalsed oskused mõnevõrra vaeslapse ossa. Kolmandaks, õpilase käsitlemine harimisprotsessis füüsilise, vaimse ja emotsionaalse tervikuna, kes peab arenema igakülgselt. Ja neljandaks, kodude ja perede tihedam sidumine kooliga.
Nüüd konkreetsemalt, mida tuleks teha. Mis puutub hariduse sisusse, siis esiteks tuleks laiendada õpetajate võimalust hinnata õpilase töötulemusi teisiti kui viie palli süsteemis, see tähendab ilma konkreetset hinnet panemata. Ülemäärane edukultus on kurjast. On tehtud koguni ettepanek viiepalline hindamissüsteem täielikult kaotada, mille kohta on vastuolulisi arvamusi. Võistlust ja võrdlust ei tohi ju ka päriselt eitada. Teiseks tuleb eriti nooremates kooliastmetes rohkem tähelepanu pöörata õpilaste kehaliste ja käeliste oskuste arendamisele. See ei tähenda mingil juhul teadmiste ja abstraktse mõtlemise alahindamist. Meisterdamisrõõm ei sega mingil juhul mõtlemisrõõmu. Kolmandaks tuleb õppeprogramme hõrendada. Kordan jälle: see ei tähenda teatava hulga teadmiste päheõppimise vajaduse eitamist. Mõelda saab ikkagi alles siis, kui on teadmisi. Kuid me peame endale aru andma, et iga aasta toob uusi teadmisi, nende hulk suureneb, kuid lapse vastuvõtu- ja õppimisvõime mitte. Niisiis tuleb teha valik. Piltlikult öeldes on tegu Pipi Pikksuka probleemiga: on väike paberitükk, hiire joonistaks sinna ära, aga kuidas mahutada sellele hobust? Aga tuleb hakkama saada. Sama probleemi lahenduseks on tehtud ettepanek, et põhikoolide jaoks koostataks nn põhiõpikud, mis sisaldaksid minimaalset teadmiste hulka, võimaldades ka nõrgematel õpilastel end edukana tunda. Tugevamatele aga saaks õpetaja pakkuda lisamaterjale, lähtudes iga õpilase eripärast.
Neljandaks, gümnaasiumis tuleb suurendada õpilase valikuvõimalusi. Seda saab tagada erinevate õppesuundadega, kuid kõne all on olnud ka radikaalsem variant: igal õpilasel võiks vähemalt lõpuklassis olla võimalus mõnest õppeainest täielikult loobuda mõne teise, endale sobivama aine kasuks. Seda vähemalt koolides, kus seda on võimalik tehniliselt korraldada, kus on olemas vastavad õpetajad. Viiendaks, riigieksamid ei tohi olla eesmärk omaette, millele allutatakse terve viimane õppeaasta. Riigieksam peaks ikkagi kokku võtma seniõpitu, mitte tõstma nõutavate teadmiste latti uuele tasemele. Kuuendaks, jällegi radikaalne ja vaieldav ettepanek: kas oleks võimalik gümnaasiumi lõpetada lõputunnistusega, ilma riigieksamiteta? Sel juhul loomulikult ei saaks otse edasi minna kõrgkooli.
Hariduselu korraldust silmas pidades on meil järgmised seisukohad. Esiteks, mitte näha väikestes algkoolides ja väikestes põhikoolides relikti, mis tuleks tingimata likvideerida. Ideaalne oleks, kui vähemalt esimesed kolm-neli õppeaastat käiks laps koolis jala. Veel parem, kui kuni põhikooli lõpuni, kuid kuna see pole reaalne, siis võiks hiljem selleks olla korraldatud mingi transport, soovitatavalt koolibuss. Teiseks, tuleb soodustada alternatiivpedagoogikat viljelevate koolide rajamist. Waldorfkoolide ja neile lähedast metoodikat kasutavate koolide järele on tekkinud selge sotsiaalne tellimus, millele riik peaks reageerima, valvates samal ajal loomulikult õpetuse taseme järele, nagu see on riigi põhiseaduslik kohus. Kolmandaks, kehtestada tuleks kohustuslik kutsenõustamine üheksandal õppeaastal, et aidata noorukil paremini mõista oma tugevaid ja nõrgemaid külgi ning sellest lähtuvalt valikuid teha. Neljandaks, täna palju kõneldud asi: lahutada põhikoolid ja gümnaasiumid, esialgu juriidiliselt, hiljem ka ruumiliselt. Põhikool ei pea olema selle või teise gümnaasiumi n-ö noortemeeskond, mille ainus eesmärk on tagada küllaldane gümnasistide arv ja vastavalt ka pearaha gümnaasiumis. Gümnaasiumide kujundamine iseseisvaks koolitüübiks loob eeldused tugevate regionaalsete gümnaasiumide rajamiseks. Siin me läheme juba haldusreformi temaatikasse. Kui algkoolis peaks laps käima jala ja põhikooli vanemates klassides ehk bussiga, siis tulevikus ei tohiks meid üllatada olukord, kus gümnaasiumisse minek tähendab kuldse kodukotuse alt lahkumist, nii nagu see on sadu aastaid olnudki ja nagu see praegu on kutseõppeasutuste puhul.
Olemegi kutseõppe juures. Riik peab aitama propageerida kutseõpet, kujundades positiivset ja lugupidavat suhtumist tublisse oskustöölisse. Kutseõpe peab asetuma võrdväärsena gümnaasiumiõppe kõrvale, et kaoks olukord, kus noorele öeldakse: sina gümnaasiumisse ei kõlba, sina pead minema kutsekooli. Kui me sellest koledast lausest lahti ei saa, siis peab sinna vähemalt teine lause kõrvale tekkima, kus noorele öeldakse: anna andeks, sõber, aga sinust küll tislerit ei saa, sa pead leppima gümnaasiumiga.
Nii, minu aeg saab läbi. Palju jäi rääkimata, näiteks alusharidus ja kõrgharidus. Märgin vaid seda, et me ei tohi jõuda olukorrani, kus alusharidus on nii hirmsasti reglementeeritud, et lasteaiadki jagunevad kutse-, humanitaar- ja reaallasteaedadeks, mis lõpetatakse riigieksamiga. Teiselt poolt me ei tohi jõuda ka nii kaugele, et kõrgharidus on elukohajärgne ja kõigile kohustuslik. Haridussüsteem peab olema paindlik ja võimalusterohke. Rohkem värve, rohkem valikuid, rohkem rõõmu! Ma tänan!

Suur tänu, kolleeg Lauri Vahtre! Palun järgmisena kõnepulti kolleeg Maret Merisaare roheliste fraktsiooni esindajana! Igaks juhuks kaheksa minutit.

Head kuulajad! Ma lisan siis salatiks mõned teesid Erakonna Eestimaa Rohelised hariduspoliitika töörühmalt.
Eesti majanduse põhiküsimus lähimate kümnendite jooksul on praeguse peamiselt laenude ja lihttööl põhineva majandusmudeli asendamine suurt lisandväärtust andva, keerukaid tooteid ja teenuseid produtseeriva majandusmudeliga. Võtmeküsimus majandusmudeli muutmisel on meie riigi suutlikkus anda väga head haridust.
Kõigepealt räägiksin tasuta haridusest. Ilmselt teate, et meie põhjanaabritel on haridus tasuta. Nemad kooli alguses koolitarbeid ei osta, sest laps saab kõik vajaliku koolist – alates vihikutest kuni selleni välja, et kooli sõitmiseks vajalik bussikaart antakse ka lapsele koolist tasuta. Eestis see kahjuks nii ei ole. Kui lugeda meie põhiseadust, siis selles sätestatakse, et igaühel on õigus haridusele. Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolid on õppemaksuta. Ehk siis ühelt poolt on kodanikul õigus ja kohustus õppida, samas aga selgeid sätteid ja kohustust riigi poolt tasuta haridust võimaldada ei ole. Nii ei olegi meil mitte tasuta haridust, vaid õppemaksuta haridus, mis ei ole mitte päris üks ja seesama.
Rasketel aegadel tuleb teha tulevikku suunatud strateegilisi otsuseid. Ei saa meil iialgi olema rikast riiki, kui me ei sea korda oma haridus- ja teadussüsteemi. Tasuta koolihariduse garanteerimine põhiseaduses oleks esimene samm sellel teel, kui me räägime, et meie eesmärk on teadmistepõhine Eesti, ja soovime kõigile lastele võrdseid võimalusi hariduse omandamiseks. Järgmised sammud oleksid õpetajakutse seadus ning riikliku koolisüsteemi haridusringkondade ülesehitamine. Rohelised räägivad nelja haridusringkonna kehtestamisest Eestis.
Järgmisena räägiksin roheliste propageeritavast õues õppest. Selleks mul palju aega ei ole, aga ma nimetaksin kolm põhipunkti. Esiteks, üks päev nädalas võiks olla pühendatud õues õppele ja alustada võiks praeguses seadustikus piirangute kõrvaldamisest. Koolides on tunni pikkus seadusega sätestatud. Õpilaste arv klassis võiks olla kuni 24, sest suurte gruppidega on raske õues käia. Teiseks, Norras näeb praegu seadus ette, et kui ainet on võimalik õues õpetada, siis seda tulebki teha. Ja kolmas argument meie poolt on, et Rootsis on praegu seadus selline, et õues õppe alused on õpetajakoolituse kohustuslik osa.
Nüüd räägiksin alusharidusest. Sel teemal on rohelistel selline tähelepanek, et praegu on probleeme laste päevahoiuga. Paljud vanemad maksaksid 1700 krooni, mis neile pearaha antakse, mitte eralasteaiale, vaid mõnele tädile, kes lapsi hoidmas käib. Seega lisaks eralasteaedadele tuleks luua ka päevase lastehoiu teenuse võimalus. Päevahoiuteenus on eriti otstarbekas maal, kus lasteaed võib olla talust väga kaugel. Samas võiks olla ka koolitatud lasteaiapedagoogid ehk litsentsiga erakoduõpetajad, kes maakonnas ringi sõidavad ja sellistes päevahoiukeskustes perioodiliselt lastega ka arendustööd teevad.
Veidi põhiharidusest. Roheliste programmis on palju rõhku pandud õpikeskkonna parandamisele. Kindlasti on üks oluline tegur see, et koht, kus laps õpib, on meeldiv, sõbralik ja avatud. Teine tähtis aspekt on õpetajate töökeskkonna parandamine ning tänapäevaste töö- ja õppevahendite olemasolu. Igal õpetajal peab olema omaette tööruum. Lisaks tuleb vähendada õpetajate koormust 18 tunnini nädalas ja kui lisada palk 15 000 krooni kuus, siis võiksime vist loota, et õpetaja kohale tekib konkurents ja kooli ilmuvad taas meesõpetajad. Kui koormus on väiksem, siis tekib õpetajal ka vaba aeg enesetäienduseks, lisaks on õpetaja rõõmsam ja rahulikum.
Räägime ka õpihuvist. Euroopa Liidus on laialdast tunnustust leidnud eesmärk, et koolis ei kaoks õpilaste õpihuvi. Ma ei räägi õpihuvi tekitamisest, vaid sellest, et õpihuvi on inimesele sündides kaasa antud ja praegune õppesüsteem vahel surub seda maha.
Hindamissüsteemi kohta on selline ettepanek: kriitiliselt hindamiselt, mille puhul võrreldakse teadmisi etaloniga ning tuuakse välja vead – vahel ei saa õpilane teada ka vigu, vaid ainult hinde –, tuleb minna konstruktiivse hinnangu andmisele. Sel juhul tuuakse välja, millest õpilane on aru saanud ja mida ta peab veel juurde õppima. Sama käib koolide sise- ja välishindamise kohta, haridussüsteemile hinnangu andmise kohta ja nii edasi.
Nüüd mõned mõtted kutseharidusest. Kutsekoolide õpetajate pidev koolitamine on hädavajalik ja tuleb kaasata ka vabakutselisi õpetajaid. Inimesed teenindusest ja tootmisest on kõige värskemad, vahetumad õpetajad. Põhikohaga õpetajad peaksid näiteks  kord kolme aasta jooksul ettevõttes praktikal käima.
Midagi kõrgharidusest. Kõrghariduse puhul me räägime väga palju sellest, et me peame välismaalt õpetajaid juurde tooma. Vähe on räägitud sellest, et me peaksime oma häid õppejõude rohkem hoidma. Ja mida kõrgkoolide õpetajad ise on rohelistele oma probleemidest rääkinud? Seda, et kui õpetajatel on olemas ametijuhendid, siis peaks olema ka vahendid, et nõutud tingimusi täita. Peaks olema normaalarv tunde ja vaba semester iga viie aasta jooksul. Teadlaste ja õppejõudude töö tulemusi peaks vääriliselt hindama, näiteks ETIS-es ehk Eesti Teadusinfosüsteemis. Artiklid ja patendid on praegu ainukesena hinnatud, eestikeelsed õpikud, kui need pole tehtud õpik-monograafiateks, on alahinnatud. NATO teadusorganisatsioonide piires koostatud publikatsioonid on praegu alahinnatud, ka on alahinnatud prototüübid ehk esimesed näidisseadmed. Ei ole saladus, et väljatöötatud prototüüp on igal juhul teadussisukam ja patendist väärtuslikum, sest varem või hiljem läheb see ettevõtluses tootmisesse.
Räägitakse ka üliõpilaste ja õppejõudude suhtest, mis on praegu 20–30 üliõpilast õppejõu kohta. Sel juhul ei ole mõtet rääkida kõrgest õpetamise tasemest. Normaalne oleks 11–15 nagu Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas, vähemalt tehnikaaladel.
Ja nüüd veel mõned asjad, mis jäid välja. Koolihoonete energiasäästlikkust peame väga oluliseks. See peab kasvama ning koolid peavad olema keskkonna-, õpilase- ja õpetajasõbralikud. Igal koolil peab olema oma aed või park. Kooli juures peab olema koht jalgrataste turvaliseks hoidmiseks. Koolitoit peab olema tervislik, eelistatult Eesti päritoluga. Rämpstoidu pakkumine koolis või selle lähiümbruses tuleb lõpetada.
Ja siis veel sellest, et paljud inimesed lähevad praegu välismaale õppima. Selle kohta arvavad rohelised, et kui Eesti noored saaksid minna näiteks oma kogukonna arvel lepingulisel alusel välismaale õppima, siis neil peaks olema kohustus tagasi tulla ja Eestis töötades õpperaha tagasi teenida. Avalik-õiguslikke ülikoole tuleks juhtida võimude lahususe ja kõigi huvipoolte osaluse põhimõtteid järgides. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Maret Merisaar! Nüüd palun kõnepulti Karel Rüütli, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindaja! Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Head külalised! Aastaid on olnud arutelusid, aastaid on olnud nii tulemuslikke kui ka nurjunud püüdlusi muuta kõrghariduse kättesaadavust, kvaliteeti ja rahastamist. Hariduse prioriteetsus peab saama reaalsuseks. Pean tähtsaks rõhutada nelja suurimat väljakutset Eesti haridusele. Need on Eesti ühiskonna demograafilised muutused, üleminek õppurikesksele ja elukestvale õppele, õpingute seostamine ühiskonna, majanduse, teaduse ja innovatsiooniga ning haridussektori strateegiline juhtimine ja rahastamine. Edu saavutamiseks ei ole meil vaja teha muud, kui lähtuda nende väljakutsete olemusest.
Ma ei hakka keskenduma juba esitatud probleemidele, vaid püüan rääkida tulevikuväljavaadetest. Esiteks, hariduse kättesaadavus. Et igaühel oleks võimalik ennast teostada valitud erialal, nagu seda sätestab põhiseadus, tuleb põhimõtteliselt luua igakülgsed võimalused ja tingimused, et kedagi ei jäetaks ilma talle huvide- ja võimetekohasest õpetusest. Formaalselt on kõik astmed ja erialad kõigile ligipääsetavad, aga reaalne hariduse kättesaadavus sõltub liiga palju õppuri ja tema perekonna sotsiaal-majanduslikust olukorrast, vanemate hariduslikust taustast ja kodukoha asukohast. Põhikooli- ja gümnaasiumireformi stardijoonel seistes on äärmiselt tähtis, et oleksid tasakaalus lastevanemate soov panna laps kodukohalähedasse kooli ning ressursside piiratusest tulenev uus õppeasutuste võrk. Selle asemel et koondada gümnaasiumid ainult maakonnakeskustesse, tuleb suurendada gümnaasiumide ja põhikoolide koostööd kutsekoolidega. Tähtis ei ole ilmtingimata liita ja sulgeda, vaid toetada praeguste koolide koostööd. Ka koostöö tagab ressursside otstarbekama kasutamise.
Samuti on täiesti loomulik, et kõik ei saa olla valmis kõrgkooliõpinguteks ja nende lõpetamiseks. See ei tähenda, et ülikoolid peaksid keskenduma vaid parimatele noortele. Inimese valmisolekut omandada uut taset tuleb enam hinnata sisuliselt ja vähem formaalselt. Lõputunnistus või eksamipunktid ei peegelda tihti inimese tegelikke teadmisi ja oskusi. Võtmetähtsusega on kindlustada kõigi haridustasemete kohta varasemate õpi- ja töökogemuste arvestamise süsteem.
Hariduse kättesaadavus ei tohi sõltuda noore inimese sotsiaal-majanduslikust olukorrast. Rahapuuduses vaevlevate perede õpilased ja tudengid on riskirühm, sest nad ei saa õppida nii palju, kui tahaksid. Sestap on õpilaste ja üliõpilaste majanduslikku toimetulekut toetava ja igati õppuri vajadustest lähtuva õppetoetuste süsteemi loomine kriitilise tähtsusega.
Hariduse kvaliteedist. Hariduse kõrgem eesmärk on kujundada inimestest eneseteadlikud isiksused, kes suudavad ühiskonda rikastada. Hariduse väljund on mõtlev ja toimekas kodanik, kes on haritud ja oma erialal pädev, oskab ühiskonnas tegutseda, peab lugu oma riigist ning väärtustab loodusrikkusi ja kultuuripärandit. Selleks et hinnata millegi väärtust, peab olema alus. Mille järgi me peaksime hindama hariduse kvaliteeti? On selleks õppijate rahulolu, haridustöötajate rahulolu, tööandjate ja ettevõtjate rahulolu, õpetajate arv, õppija tööleasumine oma erialal või hoopis pidev võrdlemine teiste riikidega? Kuna teadjad mehed peavad haridust kultuurifunktsiooniks, siis peaksime hindama hariduse headust just osapoolte rahulolu ning teadmiste ja oskuste rakendatavuse nurga alt. Eraldi küsimus on, kes seda kvaliteeti peaks hindama ja kindlustama. Pean oluliseks, et riikliku kontrolli kõrval on tähtis kujundada õppeasutusesisest kvaliteedikultuuri, mis seisneks kooli töötajate, õppijate ja juhtide arusaamas ja püüdluses, et õppeprotsessi parandamine tuleb kõne alla osapoolte koostöö ja tagasiside andmise korral.
Kolmandaks, hariduse rahastamine. Praegused haridust puudutavad arengukavad ei haaku omavahel. Samuti ei suudeta finantseerida nende rakenduskavu. Meie mure on tagada vahendid nii püsikulude kui ka investeeringute katteks. Täiendavaid ressursse nõuavad uus õppetoetuste süsteem, õppehoonete remontimine, õpetajate ning õppejõudude palkade tõstmine. Praegune väljakutse on kõige selle jaoks vahendite leidmine, samas ähvardavad meie riigieelarvet pidevalt uued kärped. Kuidas me selle olukorra lahendame? Vaatame näiteks meie lähinaabreid Soomet ja Rootsit ning teisi hariduse õiglast kättesaadavust toetavaid riike. Mida ja kuidas on nemad kasutusele võtnud? Kuidas on nad käitunud? On tõenäoline, et riigi majanduse seis jääb kasvu ootama vähemalt järgmised kaks aastat, aga olulisi otsuseid haridusvaldkonnas peame ju tegema juba täna.
Kokkuvõtteks. Vaja on haridusstrateegiat, millega me lepime kokku haridusega seotud eesmärgid ja vahendid nende eesmärkide täitmiseks. Kiiremas korras on tarvis ühist arusaama tasuta haridusest: kas meil on õppemaks või meil on siis midagi muud. Kokkulepet on vaja ka teadus- ja arendustegevuse valdkonnas. Soomes ja Rootsis näiteks suunatakse selleks keskmiselt 3,5% SKT-st, Eestis kolm korda vähem: 1,14%. Kuid küsimus ei ole ainult selles, et praegu ei tegelda innovatsiooniprotsesside juhtimisega majandussektoris. Piisavalt ei tegelda innovatsiooniga ka avalikus sektoris ja hariduspoliitika kujundamisel. Omaette kurioosne on fakt, et näiteks Eesti kõrgharidusstrateegias puudub sõna "insener". Hariduse sisu ja vorm vajavad mitmekesistamist. Need peavad enam arvestama õppijate huvisid ning ühiskonna vajadusi ja võimalusi. Inimeste haridustaseme pidev tõus ja eneseteostus parandavad elukvaliteeti ning aitavad kaasa teadmistepõhise demokraatlikult toimiva ja konkurentsivõimelise Eesti arengule. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Karel Rüütli! Palun, kolleeg Peeter Kreitzberg Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud esimees! Kolleegid! Ma arvan, et me siiski täna astusime mõne sammu edasi ja tajume mitut haridusprobleemi üsna ühtemoodi. Ma olen kaunis optimistlik, et me selle strateegiani ka jõuame. Võib-olla see ei tule esialgu eriti mahukas, aga siin on mitu punkti, mis juba tänase arutelu baasil võiks kirja panna.
Miks seda strateegiat ei ole? Kõigepealt kindlasti põhjusel, et meie haridus kulgeb üsna tugevasti isevoolu teed ning omavalitsuste ja institutsioonide võistluse teed. Poliitikas domineerib tohutu soov üksteisest eralduda, selle asemel et proovida mõneski asjas kokku leppida. Ma arvan, et tänane mõnevõrra erandlik ja julgen öelda, labasevõitu esinemine proua Vilja Savisaarelt on kahtlemata üks selline asi, mis ei võimalda meil mitte milleski kokku leppida. Ei maksa ära unustada, et Keskerakond on ise juhtinud haridusministeeriumi kolm aastat ja kui need probleemid on endiselt püsti, mis praegu püsti on, siis ei ole see kuidagi rohkem kellegi teise süü.
Samal ajal ei ole võimalik ka nendest probleemidest mööda minna. On probleemid, mis tuleb ära lahendada, ja kui vaja, tuleb neist veel 15 korda kirjutada. Usun, et me peame siiski rohkem lähtuma haridusest ja loogilisest eetikast, mis tähendab seda, et me üritame teistest võimalikult aru saada ja teiste arvamustest maksimaalselt üle võtta seda, mis meile sobib, mitte lihtsalt sõimata ja vaidlustada absoluutselt kõike, mis iganes kuskil ka kõlab.
Minu meelest peabki meie põhilisi eesmärke olema võimalikult täpselt lahti mõtestada, mida tähendavad võrdsed võimalused hariduses. Kõik erakonnad seda deklareerivad, ainult et ilmselgelt annavad asjale erineva sisu. On see tasuta kõrgharidus, nagu viimane ettekandja seda üsna põhjalikult põhjendas? On see kõigi juurdepääs lasteaedadele, kus meil kohti napib? On see tasuta lasteaed? Meil on päris mitmeid asju, mis vajavad lahtimõtestamist, kui me selle üldise lähenemisega nõus oleme.
Kindlasti tegi Mailis Reps väga õige märkuse ühes asjas, kus me oleme jõudmas üksmeelele: gümnaasium ja riigikool. Tõesti, riigikoolid on praegu erakordselt viletsas olukorras ja see ei ärata eriti usku. Samal ajal on küsimus selles, et kui gümnaasiumivõrk tuleb siiski väga hõre, siis tasub kaaluda, kas anda maakondadele mingisugune haldusfunktsioon, mis tähendab seda, et need koolid jäävadki riigi kätte. Kui meil tuleb haldusreform ja maakond muutub omavalitsuseks, siis kahtlemata on mõistlikum pidada need koolid maakonna käes. Aga kõige tähtsam on see, et teise astme haridus oleks hallatud ühel ja samal tasandil ja kaoks ära mõttetu konkurents. Praegu tahetakse tõmmata lapsi kas kutsekooli selleks, et rahuldada ühe haldustasandi huve, või tõmmata neid gümnaasiumi, et rahuldada teise haldustasandi huve. Tegelikult peame kõige rohkem silmas pidama ikkagi õpilaste endi huve. Ma ikkagi kordan, et kool on õppijate jaoks, mitte õppijad kooli jaoks, nii nagu see Eestis praegu minemas on. Kokku võttes kõigile suur tänu! Siin kõlas täna päris huvitavaid mõtteavaldusi.

Suur tänu, kolleeg Peeter Kreitzberg! Nüüd on kõik fraktsioonide esindajad saanud oma mõtted välja öelda. Palun järgmisena kõnepulti kolleeg Aadu Musta! Kaheksa minutit.

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Ma vaatasin praegu tablood ja leidsin, et kui oleks olnud vana reglement ja oleks öeldud, et peale hea kolleegi Peeter Kreitzbergi lõppsõna ei ole vaja enam sõna võtta, siis me oleks saanud diskussiooni jätkata kultuurikomisjonis, kuna just selle liikmed on veel sõna võtmas.
Üsna raske on öelda midagi põhimõtteliselt uut. Ma otsisin silmsidet meie lugupeetud haridusministriga, kes kindlasti on kõiki neid väärt ideid kuulnud jumal teab kui palju kordi. Aga üks hea asi on küll: mitmed Riigikogu inimesed näitasid, et kodutöö on siiski hästi tehtud ning mõeldakse kaasa. Ühiskonna jaoks on see tähtis sõnum. Suhteliselt vähe oli täna juttu kõrgharidusest. Ma proovin mitte korrata seda, mis juba on räägitud. Pelgas sõnavõttude ringis vist ei ole võimalik kõrgharidusprobleemist süstemaatiliselt rääkida. Kuidas Bologna süsteemile üleminekuga taheti ratsaväerünnakuga midagi saavutada ja saavutati tegelikult, et meil on käimas ülikoolide keskkooliseerumine ja kõik need muud hädad. Neist asjadest tuleb kindlasti rääkida hoopis eraldi, kas siin foorumil või kuskil mujal, aga see teema vajab edasiarendamist.
Kui ühiskonnas mõni probleem tõsiselt käsile võetakse, siis võite kindlad olla, et sellega hakkavad kaasa roomama mitmesugused veidrad müüdid ja käibetõed, mis ei pruugi alati tegelikkusele vastata. Mina kuulun nende humanitaaride hulka, kes pooldavad matemaatika õpetamise tähtsustamist ja matemaatilise mõtte arendamist õppurite hulgas. Teaduste integratsioon ja sünergia tänapäeval üldse ei võimaldagi ilma sellise mõtlemiseta edasi minna. Aga see oli mõeldud vahemärkusena.
Müüt, millel ma tahan peatuda, on humanitaar- ja sotsiaalteaduste vohamine ning õitsemine reaal- ja täppisteaduste ja nende õpetamise arvel. Arusaam, et nn pehmetel erialadel, ükskõik kas siis teiste arvel või mitte, läheb Eestis hästi – teate, see on müüt! Tegelikult on ka selles valdkonnas lugu üsna nutune. Alustan oma eriala lähedalt. Eesti jääb teistest riikidest maha nii ajaloolaste üldarvult kui suhtarvult rahvastikus. Võidakse küsida, mis siis sellest – ega nemad ei keevita. Nii suures kui väikeses riigis aga peab olema teatud hulk kõrgesti koolitatud ajaloouurijaid ja keeleteadlasi. Haritud maailmas on rahvusteadused riigi atribuudiks, mis kujundavad rahvuslikku identiteeti. Aga meie väidame, et Eesti on küll väike, aga ikkagi riik. Rahvusteaduste tugevus on seotud riiklusega, riigi tugevusega. Ja lihtne tõde, mida siin saalis võib-olla teatud kurva alatooniga korratud on, on see, et tänapäevases propagandasõjas jätab ajaloolaste nappus riigi kaotusseisu ka lahingutes, mida materjali põhjal otsustades oleks lootus võita.
Euroopa Teadusfondi targad märgivad, et Euroopa Liidu kodanikel on identiteedikriis, kuna neil pole oma ajalugu. Tõsi, sakslased, prantslased ja venelased on valmis ka üksi Euroopa ajaloo valmis kirjutama. Ent kui väikeste riikide lugu kõrvale jätta, ei saa keegi hiljem aru, miks hukkuvad impeeriumid või surevad välja rahvaste kultuurid. Halb on see, et meie haridussfääris (esialgu küll hiilivalt) on alanud teki üksteise pealt ärakiskumine. Sellega kaasneb hiiliv humanitaar- ja rahvusteaduste alavääristamine. Septembris tutvustati Riigikogu kultuurikomisjonis uurimust "Kõrghariduse efektiivsusest". Humanitaar- ja sotsiaalteaduste probleeme on selles eiratud. "Lähteülesandes neid erialasid polnud," oli lihtne vastus küsimusele, miks siis ilma nendeta. Ja nii olemegi olukorras, kus meil kurdetakse doktorikraadiga inimeste nappuse üle. Aga mõnel erialal, kus on võimekaid inimesi küll ja vajadus koolituse järgi silmanähtav, tuleb neid koolitada pooleldi põranda all, plaanivälisena, õppejõudude entusiasmist. Ja ikka kuuleme: "Ei ole doktorantuuri püüdlejaid!"
Minu sõnum on hästi lühikene: hariduse olukorda ei paranda see, kui eri ainevaldkonnad või mis tahes huvirühmad üritavad tekki üksteise pealt ära kiskuda. Selleks, et hariduse ja harituse olukorda Eestis parandada, tuleb meie ühine haridusetekk ühiste jõududega, nagu siin korduvalt öeldud, suuremaks kududa, et ühelgi valdkonnal mingid kehaosad hoopis tekiga katmata ei jääks.
Ja veel üks repliik eelkõneleja käsitletud teemadel. Küsitakse, kas Eestis on kõrgharidusega inimesi liiga palju. Ajalugu ütleb, et mõnes asjas on eestlased teiste rahvastega võrreldes tõepoolest teistsugused olnud. Haritud inimesi on koolitatud kaugemale kui ainult oma kodumaale. Nii Vene tsaaririigi ajal kui ka peale Teist maailmasõda on tuhandete eksiilis elanud eestlaste edulood olnud seotud just nende kõrgesti haritusega. Miks ei võiks olla nii ka homses Euroopa Liidus? Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Peeter Tulviste!

Hea juhataja! Head kolleegid! Saalis toimuv tuletab natukene meelde Haydni "Lahkumissümfoonia" ettekannet. Seda esitades mingil hetkel järjekordne moosekant võtab oma pilli, kustutab küünla puldi ees ja lahkub saalist. Aga see ei ole meil esimest korda niimoodi.
Räägin hästi lühidalt neljast asjast, mis kõik puudutavad kõrgharidust. Kõrgharidusest on viimasel ajal palju räägitud ja ma ei saa kuidagi üle ega mööda sellest, et tuletada meelde, millal need probleemid juba kõne all olid. Tahan küsida natuke retooriliselt: kas oli õige hakata rajama radikaalselt alafinantseeritud Tartu Ülikooli kõrvale teist seinast seina ülikooli? Kas oli õige seda teha maal, mille elanikkond on natuke üle ühe miljoni ja kuskilt ei ole näha, et tekiks teine miljon, mis võimaldaks teist klassikalist ülikooli pidada. Euroopa üldine tarkus on, et miljoni inimese kohta on üks ülikool. Kas oli õige hajutada need vähesed finantsilised ja vaimsed ressursid, mis nii väikeses riigis on, mööda maad laiali? Ehk teistsugust kujundit kasutades: kas oleks õige, kui meil on 12 head jalgpallimängijat, jagada need kaheks meeskonnaks ja panna omavahel mängima? Juba tol ajal oli täiesti selge see, millest Peeter Kreitzberg täna rääkis: et nii väikeses riigis ei pea võistlema mitte omavahel, vaid teiste riikidega – muu hulgas ka sellepärast, et meie tudengid lähevad sinna õppima. Kas oli õige riigis, mille liiga suur osa elust on niikuinii keskendunud pealinna, asutada siia veel teine ülikool? Ülikoolide asutamine on üks väheseid asju, mille puhul riik saab otsustada, kuhu neid asutada. Riik ei saa ütelda, et teeme vabriku või tehke vabrik sinna. Ülikooli puhul on see võimalik. Seda ei tehtud. Kõik need asjad olid juba aastaid tagasi selged. Oli selge, et ühinevas Euroopas ärksamad lapsed ei lähe mitte sellesse ülikooli, mis on kodu lähedal, vaid sellesse, kus paremini õpetatakse. Eriti kui see lähemal ka – ja Tallinna lastele on ju Helsingi Tartust lähemal. Turu ilmselt ei ole lähemal, aga Helsingi küll. Minnakse sinna, kus saab paremat haridust, eriti nüüd, kui Euroopa Liitu minek on meie lastele avanud uksed kõikidesse Euroopa ülikoolidesse. Kena, aga ka meil peab olema teistele midagi pakkuda.
Teine asi, mida tahtsin öelda, on, et haridusraha tuleb kulutada ainult haridusele. Vähe sellest, et kool on muutunud sotsiaalabi asutuseks ja me oleme nii või teisiti sellega leppinud. Sama asi sünnib praegu ülikooliga. Tahaksin meelde tuletada seda Murphy seadust, mis ütleb, et igas asutuses on üks inimene, kes mäletab, milleks see asutus loodi. Tuleb ta üles leida ja vallandada, jätkab Murphy. Ma tuletan meelde, et ülikoolid ei tekkinud mitte selleks, et koos süüa, vaid selleks et koos targematelt inimestelt õppida. Ja sellele peaksimegi ülikoolides kõigepealt tähelepanu pöörama. Raha tuleb kasutada selleks, et palgata paremad õppejõud. Parem 3+2 aastat praekartuleid süüa ja hea haridus saada kui leppida kehvade õppejõududega ja pärast eluaeg praekartuleid süüa.
Kolmandaks tahan natukene vastu vaielda nendele, kes heidavad meie praegustele tudengitele või koolilõpetajatele ette, et nad valivad humanitaar- ja sotsiaalained. Ma julgen kinnitada, et enamikul juhtudel või väga paljudel juhtudel see pole sugugi mitte tingitud sellest, et inimesed ei viitsi õppida matemaatikat. Pigem nad tunnevad, et tänapäeva maailmas ei saa paljusid probleeme lahendada loodusteaduste abil. Tuletaksin meelde Ameerika vägede juhti Afganistanis, kes pärast pikka aega seda tööd teinuna ütles, et teate, need probleemid ei ole üldse lahendatavad sõjaliste vahenditega, need on lahendatavad läbirääkimistega. Ma arvan, et lapsed saavad sellest paremini aru kui meie põlvkond.
Veidi ka põrkuvatest huvidest. Muidugi on hariduse ümber alati palju konflikte ja mulle hirmsasti meeldib see ametist lahkuva linnapea soovitus Saltõkov-Štšedrini Glupovi linnas. Oma järglastele jättis ta niisuguse haridust puudutava juhtnööri:  "Haridust edendada mõõdukalt, võimalust mööda ilma verevalamiseta." Kahjuks see alati päris niimoodi võimalik ei ole, riik peab mõnikord olema väga range ja rakendama selliseid abinõusid, mida ei saa tingimata nimetada leebeteks.
Lõpuks, kogemuse põhjal tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et mõnikord pakutakse välja selliseid lahendusi, mis ei hakka tööle. Tahan öelda, et need ettepanekud, et ärme hakkame ülikoole liitma, olgu nad kõik alles, nad teevad koostööd – seda me katsetasime 90. aastate keskel. Sellest oli juttu siis, kui jäeti maaülikool Tartu Ülikooliga ühendamata, et olgu eraldi. Tulemus on see, et Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli koostöö on null. Nii et sellega ei maksa ennast lohutada, peab olema radikaalsem väljapääs. Aitäh! (Aplaus.)

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Mailis Repsi! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kultuurikomisjonis me leppisime kokku, et püüame fraktsioonide nimel maailmavaateliselt välja tuua mõned momendid, mida hiljem saaks kasutada ühisosana. Aadu, teie rääkisite kõrgharidusega seotud mõtetest, mina lisaksin vestlusse üht-teist sealt alumisest otsast.
Viimasel kümnendil on hariduspoliitika kujundajad leidnud, et hariduse arengu kaugema perspektiivi suhtes on vaja saavutada täpselt seesama, mis siin tänagi rõhutatud: kokkulepe põhisuundades. Ja alles pärast kokkulepet põhisuundades saame hakata rääkima tegevuskavadest ja väga olulisest ressursikalkulatsioonist – nii inim- kui ka raharessursside jagamisest. Me ei ole aga oma aruteludes üksi, sest Eesti lähtub praegu Euroopa haridusdimensioonist ja loomulikult oma geopoliitilistest eripäradest. Tänapäevase õpikeskkonna kujundamine saab parandada meie inimressursi arengut, aga mis on ehk  olulisemgi, suurendada ühiskonna sidusust. Loomulikult loodame vähendada pidevalt hariduslikku kihistumist. Haridus ei ole ju ainult heaoluühiskonna kõikvõimas arengutegur, kuid ta on kindlasti määrav meie väikeses ühiskonnas rahvusliku identiteedi, kultuuri järjepidevuse ning omariikluse seisukohalt. Eesti võimalus on kõrgetasemeline üldharidus, keskharidusega ratsionaalselt integreeritud kutseõpe riigile vajalikel erialadel ning kvaliteetsed kõrgkooliõpingud ja teadustöö, mida saab rakendada rahvusvahelises koostöös. Loomulikult peab sellele lisanduma tööjõuturu muutuvale nõudlusele ja õppija kultuurihuvidele vastav täiskasvanukoolitus.
Usun, et üks põhjus, miks me ei ole jõudnud konsensusele haridusküsimustes, on puudulik haridusnõudluse monitooring, ka pole tehtud põhjalikke kooliuuringuid, millele hariduspoliitika kujundajad toetuda saaksid. Usun, et võiksime enne järjekordset katset luua põhjapanev strateegia koostada haridus- ja kooliuuringute riikliku programmi ja, miks ka mitte, taastada kooliuuringute instituudi.
Meie kahtlemata kõige suurem probleem on õpilaste väljalangevus ja ebapiisav õpijõudlus põhikoolis, eriti selle kolmandas osas. Üks põhjus on puudulik kooliküpsus ja hariduslike erivajaduste mitteküllaldane diagnoosimine koolieelses eas, mil abi osutamine annaks kõige enam tulemusi. Laste tervise ja õpisuutlikkuse tagamiseks on oluline varakult märgata ja diagnoosida nende võimeid ja erivajadusi. Me peaksime hakkama riiklikult tasustama logopeede ja sotsiaalpedagooge, aga pakun ka, et koolitama kõneõpetajaid, sest logopeede ei jätku meil kõikidesse asutustesse. Kõneõpetaja oleks pedagoog, kes on saanud logopeediaalased teadmised lisaerialana või magistriõppe käigus ja kes saadab õpilase või koolieeliku logopeedi juurde alles spetsiifilisel vajadusel. Kindlasti peaksime koos sotsiaalvaldkonna esindajatega kaaluma lastearstide institutsiooni taastamist või vähemalt regulaarset perearstide sellekohalist täienduskoolitust. Arstid peavad suutma mõista koolieelikute erivajadusi, diagnoosida neid ja anda lastevanematele nõu, millised on parimad võimalused nende laste erivajaduste arvestamiseks.
Äärmiselt oluline on, et kõik lapsed saavutaksid kooliküpsuse. Ligi 80% või enamgi lapsi käib lasteaias. Koolide tagasiside on selge: lapsed, kes ei käi lasteaias ega eelkoolis, jäävad tihti juba esimeses klassis eduelamuseta ja moodustavad riskirühma, kes koolist kõige vähem rõõmu tunneb.
Lisaks kooliküpsuse tagamisele on tähtsaim koolist väljalangemise vastu võitlemise abivahend iga lapse märkamine ja tema pidev individuaalne toetamine. Olen sügavalt veendunud, et töökooli saatmise kõrval või asemel peaksime enam toetama individuaalse töö võimalusi koolis. Palju räägitud abiõpetajate rahastamine on enim vajalik suurtes koolides, aga kindlasti ka juhul, kui koolis on väga palju erivajadusega lapsi. Me peame mõistma, et laps, kellel on tõsiseid sotsiaalseid probleeme, tihti just puudus pere toest – vanemad võivad näiteks välismaal olla –, ei suuda ka kooli abil üksinda hakkama saada, selleks on vaja tugiteenuseid. Meil on üle 3000 lapse lõpetanud põhikooli tänu pühendunud inimeste toele, kes töötavad õpilaskodudes. Meil on väga häid tulemusi juba Tootsi klassidest ja muudest eriklassidest. Kasutame neid võtteid, kasutame neid eeskujusid ja loome ka teistele lastele lisavõimalusi!
On selge, et üldhariduskooli õppekavad on tasakaalustamata ja liiga mahukad. Loodame, et õpilaste ülekoormust saame vähendada uue õppekava arendusega, mis on loomulikult pidev töö. On õige suurendada ainete integratsiooni ja ainestandardite kaudu õpilaste enamat sotsialiseerumist toetavate ja tõrjutust vähendavate õppeainete osatähtsust.
Hariduse teine väga valus probleem on minu arvates meie õpetajate sotsiaalne positsioon. Õpetajate kaader vajab noorendamist. Professionaalsus on kahjuks väga ebaühtlane. Ülikoolide õppekavad on erinevad ning puudub süsteemne täienduskoolitus. Õpetajate põhikoolitus tuleks ühtlustada ja selles osas on õpetajate koolituse strateegiaga seotud väga suured ootused. Aga peab olema ka praktika. Õpetaja peab saama põhikoolituse jooksul ettekujutuse tööst nii põhikoolis, gümnaasiumis, kutsekoolis kui ka erivajadustega lastega töötamisel. Kiiresti tuleks taastada professionaalne ainealane nõustamine spetsialisti-ainedidaktiku tasemel. Sellest on palju räägitud ja see on kindlasti hädavajalik. Õpetajate palk aga ei ole ainult poliitiline loosung, vaid alus selleks, et me suudaksime tagada motiveeritud õpetajate huvi lastega töötamiseks ühel kohal. Siis on õpetajal aega last kuulata, püüda teda mõista ning üheskoos leida parimaid võimalusi ja õppemeetodeid, mis just sellele lapsele vajalikud on.
Lõpetuseks soovin kõigile väga meeldivat elukestvat õpet! See ongi meie kolmas valus teema, kuidas kõiki rohkem haarata elukestvasse õppesse. Aitäh!

Tänan! Palun nüüd kõnetooli Lauri Luige!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Haridus on alati olnud valitsuse ja Reformierakonna prioriteet. Usun, et Eestis pole ühtegi erakonda, kes seda valdkonda prioriteetseks ja oluliseks ei pea, sellest annab tunnistust ka tänane arutelu siin. Kahju muidugi, et nii vähe rahvasaadikuid on saali jäänud.
Olenevalt maailmavaatest on lähenemine hariduspoliitikale ja eelkõige hariduse finantseerimisele küll mõneti erinev. Tänane arutelu on keskendunud peaasjalikult üldharidustemaatikale. Kolleeg Helmer Jõgi markeeris Reformierakonna fraktsiooni esindajana ennist ära mitmed olulised teemad üldhariduse valdkonnast, seetõttu soovin sellest vallast puudutada vaid ühte.
See on õpilaste käitumine ja sellega seonduvalt koolivägivalla temaatika. Õpilaste käitumismaneer ning eetikanormid on viimase kümne aastaga väga palju lõdvenenud. Koolivägivalla levik on sellega väga tihedalt seotud. Näiteid ei pea kaugelt otsima. Klassikaaslasele noaga selga löömine pole enam ammu Ameerika filmidest nähtud õudus, vaid kahjuks meie endi Eesti kurb reaalsus. Töötades iga päev paljude noorte inimestega eri noorteorganisatsioonidest, tunnetan seda probleemi väga valusalt ning otsin ühes oma noorte kolleegidega ka väljapääse. Õpetajaamet on devalveerunud, õpilastel on tekkinud karistamatuse tunne, mis on jõudmas arusaamani, et õpilane on kuningas ja õpetaja mitte keegi. Peame tõsiselt kaaluma, mida ette võtta, milliseid meetodeid rakendada, et taastada õpetaja kõrge maine selle kõige laiemas tähenduses.
Positiivne selle kõige juures on aga see, et paljud õpilased jagavad meie seisukohti ja muret ning on samuti huvitatud, et probleemile suudetakse lahendused leida. Lahendamaks koolivägivalla ja õpilaste käitumise probleeme ning määratlemaks õpetaja ja õpilase õigusi-kohustusi, võiks ühe variandina kaaluda õppeasutuse ja lapsevanema vahelist nn hea tahte lepingut, kus peavad olema fikseeritud koolisisesed käitumisreeglid ning meetmed nende mittetäitmise või rikkumise korral.
Soovin lühidalt peatuda ka kõrgharidusel, keskendudes eelkõige rahastamise küsimusele. Hea on tõdeda, et riigi investeeringud haridusse on viimastel aastatel kiiresti suurenenud, kuigi õpilaste arv on märgatavalt vähenenud. Näiteks on hariduskulud kasvanud viimasel neljal aastal 6,5 miljardilt kroonilt 10,9 miljardi kroonini, tänavu moodustavad need 11,7% riigieelarve kuludest. Ma pean oluliseks suurendada erakapitali osakaalu meie haridussüsteemis. Seetõttu peaks tähelepanu pöörama järgmisele neljale teemale.
Esiteks, uudse stipendiumide süsteemi loomine, mis tähendab sisuliselt seda, et stipendiumid suurenevad ja on mõeldud tõepoolest vaid tublimatele. Praegune süsteem on pigem sotsiaaltoetuste süsteem. Teiseks, tulumaksuvabade haridusfondide loomine. Mis tähendab seda, et lapsevanem saab juba varakult hakata korjama raha oma võsukese tulevaste õpingute finantseerimiseks. Kolmandaks, õppelaenu piirmäära tõstmine 60 000 kroonini, et õppelaenu summa eest saaks vähemalt katta õppeaasta õppemaksud. Praegune õppelaenu piirmäär seda kahjuks ei võimalda. Ja neljandaks, ettevõtjate ja õpilaste veelgi tihedam koostöö. Me oleme teinud selles valdkonnas viimasel ajal üsna häid edusamme, kuid on hädavajalik veel edasi liikuda, sest võit oleks kahepoolne. Ettevõte saab endale vajaliku spetsialisti, õppur aga tarviliku praktika, tulevikus ka töökoha ning õppemaksust priiks.
Haridustemaatika on tõepoolest väga lai ja kõike me siin täna käsitleda ei jõua. Lõpetuseks teen ettepaneku alustada nende eelnimetatud asjade lahendamisest. Aitäh teile!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu! Kaheksa minutit!

Austatud istungi juhataja! Austatud härra haridusminister, parlamendiliikmed ja avalikkus! Kõigepealt ma tahan avaldada tunnustust valitsusele, kes praeguses majanduskriisi olukorras esitas parlamendile eelnõu, kus on tehtud üks põhimõtteline erand, ja see erand on õpetajate palga tõus. See peegeldab meie valitsuse arusaama, kust saab alguse Eesti uus majanduslik tõus ja millel põhineb meie senine edu. Samasugune arusaam peaks olema ka parlamendil.
Teiseks tahan rääkida küsimusest, millest me palju kõnelesime: see on Eesti üldharidussüsteemi olukord. Tooksin siin esile üldhariduse üldise humanistliku, inimlikkust kaitsva, arendava ja õpetava olemuse. Meie ülesanne on saavutada noore inimese kõrgete kõlbeliste omaduste ja inimlikkuse väljakujunemine ning hoida ühiskonnas inimlikke väärtusi. Seda tehes tuleb meil paraku vastu seista muule maailmale, kes püüab neid inimlikke väärtusi vahetada millegi muu vastu, mingite asjade vastu. Neid väärtusi peaksid kaitsma ka perekond, kodu, vanemad ja kirik. Nagu ütles Hando Runnel, kiri algab kirikust. Kui me asume läbi vaatama uut haridusseadustikku ja selle esimest elementi, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse uut redaktsiooni, siis on minu arvates tähtis siin parlamendi saalis religiooniõpetusele positiivsema nurga alt läheneda. Seda just nimelt selles sisalduva võimaluse tõttu süvendada noortes inimlikkust.
Kui me räägime inimlikkusest ja inimese väljakujunemisest, siis see tugineb kahel tähtsal arusaamal. Need on võimaluste mitmekesisus, loovuse arendamine ja arvamuste avaldamise vabadus, mida ka härra Kreitzberg oma ettekandes puudutas. Pean tähtsaks, et meie hariduse rahastamise  süsteem võimaldab üldhariduses erakoolide teket vähemalt võrdsetel alustel muude kohalike omavalitsuste koolidega. Ka praegune kohalike omavalitsuste koolikorralduse süsteem peab võimaldama erinevaid, just nimelt loovust ja erinevaid haridusfilosoofilisi käsitlusi pakkuvaid lahendusi. Koolikorralduse ühtsed reeglid ja kvaliteedistandardid ei tohi kindlasti viia meie üldhariduse tsentraliseerimiseni ja n-ö vabrikutoodangu väljalaskmiseni. See ei tohiks olla arusaam, mille järgi Eesti rahvas peaks oma üldhariduse mudelit kavandama.
Siin puudutati mitut hariduse rahastamise aspekti, ka stipendiume. Nii palju, kui ma olen rääkinud keskkoolide ja gümnaasiumide õpilastega, pole see meil kuigi tavatu, et õpilased käivad ka gümnaasiumis ja keskkoolis õppides tööl. Muidu poleks võimalik haridust omandada. Tööl käivad tudengid moodustavad suure protsendi üliõpilaskonnast ja nende jaoks on loodud õppetoetuste süsteem. Me peaksime koostöös kohalike omavalitsustega arutama ka seda, kuidas oleks andekatel õpilastel võimalik saada toetust või stipendiumi selleks, et omandada gümnaasiumiharidus. See peaks kindlasti olema üks võimalus.
Eelkõneleja rääkis haridusosakute süsteemist, et investeerimisfondide tulumaksuvabastus võiks olla seotud hariduse rahastamisega. Minu arvates on see asjakohane ja praegusel ajal peaksime seda soodustama.
Kokku võttes on hariduse märksõnad üldhariduses minu jaoks esiteks kõlbelise ja inimlikkuse aspekti arvesse võtmine, teiseks mitmekesisus, kolmandaks loovuse süvendamine erinevate võimaluste pakkumisega. Ja neljandaks on kindlasti oluline, et riik tagaks laiemalt kvaliteedinõuded ja ühiskonnale lojaalsuse nõuded. Et koolis kehtiks inimlikkus ja et seal tunneksid end turvaliselt nii õpetajad kui õpilased. Selle viimase aspekti koha pealt tahan ma ka tunnustada haridusministri initsiatiivi. Aitäh!

Tänan! Rohkem läbirääkimissoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Austatud Riigikogu! Austatud minister, head külalised ja publik, kes meid jälgib muid infotehnoloogilisi võimalusi kasutades! Ma tänan teid! Olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu on lõppenud. Ka Riigikogu täiskogu tänane istung on lõppenud. Austatud Riigikogu liikmed! Jõudu teile teie töös komisjonides ja fraktsioonides!

Istungi lõpp kell 13.19.