Tere päevast, lugupeetud kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu kaheksanda töönädala kolmapäevast istungit. Kas head kolleegid soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Proua esimees! Head kolleegid! Mul on üle anda arupärimine majandus‑ ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Arupärimine puudutab AS-i Narva Elektrijaamad olukorda ja kõlab ta järgmiselt. Selle aasta 1. oktoobril teatas Eesti Energia, et plaanib lähima aasta jooksul hulganisti koondamisi, jättes täpsustamata, kui palju ja millistes struktuuriüksustes. 2. oktoobril s.a teatas AS Narva Elektrijaamad, et valmistutakse suuremaks töötajate koondamiseks, ent ettevõte ei avalikustanud veel, kui paljusid inimesi see puudutada võib. 7. oktoobril teatas valitsus, et hakkab oktoobri lõpus kaaluma, millisel määral ja millal AS Eesti Energia erastada. Samuti on teatatud suurtest ümberstruktureerimistest Eesti Energias ja selle allasutustes, mille tagajärjel tekivad uued ettevõtted ja millega kaasnevad koondamised. Kuuldavasti on AS Narva Elektrijaamad sel majandusaastal tegutsemas kahjumlikult – ligi miljon krooni miinust päevas. Samuti olevat AS-i Narva Elektrijaamad kohta tehtud ettevõtte efektiivsuse analüüs. Seoses sellega palume vastata kuuele küsimusele. Alla on kirjutanud Lembit Kaljuvee, Valeri Korb ja Eldar Efendijev. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud ühe arupärimise. Kui arupärimine vastab Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele, edastan ta otsekohe adressaadile.
Nüüd üks teade. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Vabariigi Valitsuse s.a 10. novembril algatatud Eesti Vabariigi ja Bulgaaria Vabariigi vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu ning on määranud selle juhtivkomisjoniks rahanduskomisjoni.
Head kolleegid! Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 78 Riigikogu liiget, puudub 23.
Lugupeetud kolleegid! Palun nüüd tähelepanu! Päevakorra täpsustamine. Esiteks, keskkonnakomisjon teeb ettepaneku mitte arutada täna eelnõu 287, tänase päevakorra esimest päevakorrapunkti. Teiseks, kolmapäevase 14. päevakorrapunkti arutelul, eelnõu 364 esimesel lugemisel teeb algatajate ettekande siseminister Jüri Pihl.

Lugupeetud Riigikogu! Eile jäi meil istungi aja lõppemise tõttu pooleli eelnõu 338 esimese lugemise arutelu. Palun põhiseaduskomisjoni liikme Igor Gräzini kõnepulti! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Palun, kolleeg Väino Linde!

Hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Eilse sisuka esinemise lõpetuseks küsin täna üle: kas sa võiksid lühidalt kokku võtta need argumendid, millega õiguskantsler on põhistanud oma väidet, et kehtiv seadus on valimisreklaami osas põhiseadusega vastuolus?

Aitäh küsimuse eest! On niisugune lugu, et õiguskantsleri kiri lõpeb sellega, et on risti-rästi viidatud nende seaduste, mida me muuta tahame (Euroopa Parlamendi valimise seadus, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus, Riigikogu valimise seadus), vastavatele paragrahvidele, ning teiselt poolt sellele, kuidas need paragrahvid on vastuolus või ei klapi Eesti Vabariigi konstitutsiooniga. Minemata liigselt detailidesse võib-olla iga selle seaduse kohta eraldi, ütlen, et ta on viidanud vastuoludele põhiseaduse §‑ga 57, mis räägib hääleõiguslikkusest, aktiivsest ja passiivsest valimisõigusest, §‑ga 60, kus on juttu Riigikogu valimistest, ja §‑ga 156, mis ütleb, et kohaliku omavalitsuse esinduskogu on volikogu, kes valitakse vabadel valimistel neljaks aastaks. Kõiki neid kolme paragrahvi käsitletakse koostoimes põhiseaduse §‑ga 11, mis ütleb, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. See on see asi, millest ma eile oleksin pidanud tegelikult natuke rohkem rääkima, ma andsin ainult lõppjärelduse. See § 11 on kantsleri seisukohalt oluline sellepärast, et igasuguseid kodanike õigusi ja vabadusi võib piirata teatud juhtudel küll, kuid need piirangud peavad olema proportsionaalsed, mõistlikud, arukad ja ühiskonna huvides. Praegusel juhul oli aga väliagitatsiooni täielik keelustamine ka ebaproportsionaalne. Samas, nagu ma rõhutasin, komisjoni koosolekul jõuti enam-vähem üksmeelselt järeldusele, et igasugune administratiivsete piirangute kehtestamine – mis värvi tohib plakat olla, kuhu nurgale võib selle riputada, kui suur, kui väike, mis tüüpi ta võib olla jne –, igasugune administratiivne reguleerimine on mõttetu või, nagu üks kolleeg ütles, ammu läbikäidud etapp. Meil kõigil on veel võimalus seda paranduste tegemise ajal proovida. Viimane, mis komisjoni enese poolt juurde tuli ja mida õiguskantsleri kirjas ei ole, on see, et tegelikult käis jutt ka §‑st 45, mida ma eile tsiteerisin ja mis ütleb, et igal inimesel on õigus vabalt levitada sõnas, kirjas ja pildis oma poliitilisi veendumusi ja vaateid. Vaat nii!

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea ettekandja! Te oma eilses jutus mainisite, et põhimõtteliselt ei saa olla niimoodi, et saaks eksisteerida niisugune reklaam, mis kuidagimoodi häiriks, kahjustaks või mida iganes, et see, mida reklaamiagentuur majanduslikult teeb, on alati õigesti tehtud, muidu ta ei oleks reklaamiagentuur. Elamise praktika kinnitab kahjuks midagi muud. Majanduses tehakse kogu aeg vigu, vigu tehakse kõikjal. Minu küsimus on seotud sellega, milline on see oluline informatsioon, mida saab esitada ainult suurtel reklaamplakatitel ja ei ühelgi teisel moel, ja kas teile ei tundu, et reklaamimisel tehtud viga on enam-vähem samasugune nagu solk metsa all, ja mida suurem viga reklaamimisel tehakse, seda suurem solk tekib meie mentaalsesse sfääri.

Nõus. Hakkame tagantotsast peale. Mis juhtub solgiga metsa all? Tulevad aktivistid ja koristavad selle ära. Mis juhtub solgiga reklaaminduses? Kui reklaamifirma on üks kord läbi kukkunud, antakse andeks, teine kord läbi kukkunud firma lahkub ärist. Sama juhtub, muide, erakondadega, mida me oleme siin ka tähele pannud. Lõppkokkuvõttes kõige reklaamitavam ja kõige suurem erakond, kellel oli 41 kohta siin saalis – kus ta on? Teda ei ole! Keegi ei mäletagi, kuidas teda kutsuti. Nii läheb ka kõigi teiste erakondadega ja nii läheb ka teiste reklaamiandjatega, kes sellest reeglist kinni ei pea. Igal alal tehakse vigu, on halba muusikat, on halba teadust ja on olemas halba reklaami. Aga turg on selles mõttes tubli! Ma mõtlen turgu laias mõttes, kui me võtame niimoodi, et reklaami tegijad on müüjad ja reklaami vastuvõtjad on tarbijad. Turg reguleerib selle asja lihtsalt sellega ära, et vigu võib juhtuda üks või kaks korda. Kui vead muutuvad aga süstemaatiliseks, siis on need firmad lihtsalt out of business ja ongi kõik. On reklaamifirmasid, kelle juurde ei lähe enam mitte keegi.

Palun, kolleeg Andres Herkel!

Aitäh! Austatud ettekandja! Komisjon kulutas selle õiguskantsleri ettepaneku menetlemisele üsna palju aega, aga ma pean tunnistama, et saali on see tulnud päris primitiivsel kujul ehk lauskeeld asendub kõikelubatavusega. Aga siin on külgnevaid aspekte, mis puudutavad erakondade rahastamist, kampaaniaraha kontrolli jne. Selle tõttu on mul säärane küsimus. Kas komisjon selle eelnõuga seonduvalt või mingis muus kontekstis on arutanud ka neid ettepanekuid, mida Eestile on teinud Euroopa Nõukogu korruptsioonivastane üksus GRECO, eeskätt erakondade rahastamist ja kampaaniaraha kontrolli puudutavates küsimustes?

Minu teada viimasel ajal ei ole, kuigi sul on, jah, täiesti õigus. See küsimus, et see oli seotud rahastamise ja muu sellisega, üles kerkis ja komisjoni stenogramm muide ka kinnitab seda, et selle teemaga peab komisjon vajalikuks tegelda. Aga tervikuna, mis puudutab kogu rahastamisskeemi jne, siis sellega komisjon praegu eelnõu tasemel tegelnud ei ole.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Mul on kahju, et ei saanud eile neid küsimusi esitada, sest teil oli väga värvikas ja huvitav algataja ettekanne. Nüüd küsin ma teie käest ikkagi sellise küsimuse. Te tõite selles eelnõus välja väga ühese positsiooni, et igasugused välireklaami piirangud tuleks kõrvaldada. Samas me teame, et on arutatud ka vahepealseid variante, seoses plakati suurusega, väljapaneku kohtadega jne. Kas sellel teemal ka ikkagi komisjonis oli mingisuguseid arutelusid või oli ainult ühene jäik positsioon, et keelame igasugused plakatid ära?

Anna andeks, kui sulle eilsest selline mulje jäi! Ma arvan, et kõik komisjoni liikmed, nii need, kes hääletasid selle poolt, kui ka need, kes mitte, nõustuvad, kui ma annan sellise hinnangu, et kõikvõimalikesse ettepanekutesse vahepealsete variantide osas, on see siis piirata suurust, asukohta või muid selliseid asju, suhtus komisjon väga heatahtliku, isaliku üleolekuga ja kerge muigega. Ma selgitan seda. Kuni kella 18‑ni 25. novembril 2008 on kõik ettepanekud plakatite suuruse, laiuse ja pikkuse kohta enam kui teretulnud. Kui nende hulgas tõepoolest leidub selline, mida annab ka tulevikus ellu viia, siis ma arvan, et Riigikogul jätkub tarkust see tingimata ellu viia. Kordan Vilja Savisaare lauset: "Seda on kaks aastat tehtud, läbi 120 kohtuasja ja ühestki piirangust pole seniajani mitte midagi välja tulnud." Aga mine tea, proovime, võib-olla 121. korral tuleb. Nii et vastupidi, sellepärast ma alustasingi sellest täna, sest ma tundsin ise, et see vahepealne variant jäi nagu ütlemata, aga tegelikult on see ka õiguskantsleri puhul nii.

Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Hea kolleeg Igor! Sa arendasid hea ja halva reklaami teemat, aga see on maitseasi. Läheme edasi põhimõttelise teema juurde. Minu meelest on paljudel juhtudel tegemist ebamoraalse reklaamiga. Ebamoraalsega selles mõttes, et kui võimu hakatakse rahaliselt kokku ostma, siis on tegemist ikkagi ebamoraalse nähtusega. Kuidas seda vältida, et kõigile kodanikele, kandidaatidele anda võrdsed võimalused ja võrdsed õigused? Ise sa põhiseadusest lugesid ette vastavat paragrahvi ja toonitasid seda, õiguskantslergi juhib sellele tähelepanu. Kas ei tuleks ikkagi seada võrdsed tingimused reklaamile nii ajalises kui ka mahulises mõttes ja jätta vabaks vaid diskussioonid, ideede võistluse ning kehtestada võib-olla ka rahalised piirangud valimiskampaaniatele?

Raha ja võimu teema on sada aastat vana. Kõige suurem viga, mis võidakse teha ja mida viimased Ameerika valimised tõestasid, on see, et see, kellel on kõige rohkem raha, esindab rahalisi huvisid. Vastupidi, Barack Obama ja Dick Cheney võrdlus peaks meile väga hästi selgeks tegema, et suure kapitali esindaja on väheste rahadega Dick Cheney ja ülisuur kulutaja kampaania ajal Barack Obama, vastupidi, esindab just kõige laiemaid elanikkonnakihte. Selles mõttes ei tähenda see ühesugune finantseerimine kaugeltki mitte seda, et reaalsed võimalused ja reaalsed huvid on ka vastavalt esindatud. Muide, mis puudutab raha mõju poliitikale, siis minu arvates seda on ju Riigikogu praegu ise igati tunnistanud. Juba teist korda tuleb meie ette rääkima, seekord hariduspoliitikast, Toomas Luman, kes esindabki seda põlatud suurt raha, ja tegelikult me ju tahame kuulata ja käituda nii, nagu see suur raha meile soovitab. Ega Luman ilmaasjata siin ei käi, me ise ju kutsume ja palume teda, me ütleme: "Sinu taga on suur raha, ettevõtlus ja kõik, tule ja räägi meile." Selles mõttes olen ma väga kaugel lihtsustatud lähenemisest. Aga kordan veel kord, et tegemist on probleemiga ja arutame seda. See seadus seda ei lahenda.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Kas ma sain õigesti aru, et põhiseaduskomisjonis domineeris seisukoht, et ohjeldamatu majade tapetseerimine majasuuruste nägudega on demokraatia vältimatu tunnus? Kas sellisel juhul on näidisdemokraatia meie idanaaber, kus mulle torkas valimisvaatluste ajal silma põhiliselt kaks plakatit: "Võbirai Putina" ja "Võbirai Land Rover"? Need olid ainsad, mis võistlesid suuruselt.

Ma küsin vastu, kuigi ma tean, et sa kahjuks ei saa mulle vastata. Ütle mulle, palun, kui sinu maja otsaseinal ripub näiteks üle terve seina Gräzini pilt, mida sa ei salli, kas mul on siis mingit lootust, et sa hääletad minu poolt? Vastus on: ei ole, sest ma käin sulle närvidele. Saate aru, enne seda, kui kujunes välja praegune ökosfäär ja noosfäär, oli dinosauruste ajastu. Tähendab, vahepeal on gigantomaania faas ja pärast tuleb välja, et tuleb mingisugune väike uruhiire moodi asi, esimene imetaja, ja, näe, nüüd oleme meie sinuga looduse kroonid! See ongi niisugune värk, et gigantomaania on faas, mis on vaja läbi teha.

Palun, kolleeg Andres Herkel, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Kui te eile oma ettekande esitasite, pean tunnistama, viibisin ma selles riigis, millele härra Lotman eelmises küsimuses osutas ehk Venemaal, kus on tõeliselt probleeme sõna‑ ja trükivabadusega. Aga ma lugesin nüüd stenogrammist, mida te eile rääkisite. Teie osutus sellele, et tegemist on sõna‑ ja trükivabaduse uskumatult jõhkra rikkumisega, tekitab minul järgmise küsimuse. Millistest väärtuslikest ideedest siis Eesti rahvas on ilma jäänud selle aja jooksul, kui see välireklaami keeld on meil kehtinud?

Ei, ma ei ütleks, et praegu seda on. Aga ma arvan, et väga lühinägelik on see seadusandja, kes mõtleb ainult homsele päevale ega mõtle selle peale, et võivad tulla komplitseeritumad ja raskemad ajad, kui need vabadused võivad ohtu sattuda. Kui vabadus on juba reaalselt ohtu sattunud, on hilja hakata põhiseadust parandama. Siis hakkavad rääkima sõjaväelased tänaval, politseinikud ja muud sellised asjad, okastraat ja muu selline. Ma arvan, et seadusandja funktsioon on näha sellest hetkest kaugemale. Aga üks löök muidugi oli. Minu arvates on kogu K-kohukese story ikkagi hoop Eesti poliitilisele süsteemile.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi, teine küsimus!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Ma olen küll mures sinu suhtumise pärast võimesse seadusi täita. Sinu vastus minu eelmisele küsimusele oli selline, et Eestis niikuinii ei ole võimalik selliseid piiranguid kehtestada, et meil on sajad kohtuasjad. Hiljuti olid kahes riigis valimised. Leedus olid parlamendivalimised, Soomes olid kohalikud valimised ja mõlemas meie naaberriigis on kehtestatud piirangud, mis töötavad. Polnud näha Soomes suuri plakateid, samamoodi polnud ka Leedus suuri plakateid, isegi telereklaami Leedus ei olnud. Ma saan aru, kui see on nii Soomes, meist oluliselt vanemas demokraatias, aga Leedus? Kuidas seal on võimalik kehtestada mingit toimivat piirangut ja meil Eestis kohe mitte kuidagi ei oleks võimalik? Minu arust keerasid sa siin natuke vinti üle.

Ma viimase kahe aasta jooksul muutunu kohta ei saa öelda, aga minu arvates juba viimastel valimistel seesama gigantomaaniafenomen lihtsalt kadus elementaarselt ära, sest üks kord ta töötas ja töötas halvasti ja seda teist korda enam ei proovitud. Põhimõte on väga lihtne: töötavad absoluutselt kõik seadused, mis on objektiivselt võttes täidetavad ja kus möödahiilimise viise ei ole liiga palju. Aga niipea, kui me võrdsustame näitliku reklaamiga televiisori, mis on seatud apteegi aknale, hakkab peale just nimelt seesama diskussioon ja kõik need 120 asja, millest ma olen rääkinud, on musternäide, kuidas sellest saab mööda hiilida ja mööda hiilitigi. Võib-olla sinu uued ettepanekud on niisugused, millest mööda ei hiilita. Sellepärast ma ütlesin, et me suhtusime heatahtlikult ja komisjon kindlasti kuulab kõik ära ja esitab teile.

Palun, kolleeg Toomas Trapido!

Aitäh! Hea ettekandja! Mulle jääb endiselt pisut arusaamatuks, milline unikaalne info see on, mida saab edastada nende suurte plakatitega ja mida ei ole võimalik edastada muul moel. Ehk valgustate.

Komisjon seda teemat ei arutanud. Aga ühte võin ma väita, lähtudes kommunikatsiooniteooriast: suur plakat on umbes nagu raamatu kaanepilt. Tähendab, raamatu kaanepilt ei räägi teile sellest, kes kelle tapab ja kes läbisõitvast teatrist millise ohvitseriga ära jookseb jne, te peate selle romaani ise läbi lugema. Aga suur Anna Karenina pilt kuskil raudteejaamas võib teid tegelikult juhtida selle asja juurde. See on minu arvates visuaalse reklaami üks kõige olulisemaid aspekte. Ta on kaanepilt.

Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud ettekandja! Mida rohkem ja suuremat reklaami tehakse, seda rohkem peab olema raha. Kuni riigieelarvest eraldatakse erakondadele kümneid miljoneid kroone, saab rohkem reklaami teha. Kui riik erakondadele raha ei eralda, väheneb reklaami maht iseenesest ilma piiranguvajaduseta. Kas ei tuleks lõpetada riigi poolt raha eraldamine erakondadele reklaami tegemiseks?

Komisjon seda küsimust ei arutanud, aga kuna rahastamisest oli juttu, siis vastan niimoodi. Ma arvan, et riigi toe äravõtmine tekitakski selle ebavõrdsuse, et kogu poliitilist kampaaniat hakkaks määrama ainult erakapital ja eraraha. Tegelikult see riigipoolne ots seal juures ongi üles kutsutud sellele, et anda vähemalt mingisugusedki võimalused või vähemalt mingilgi määral võrdsustada seda mänguväljakut, mis niigi ei ole alati nii sile. Rohkemast pole juttu olnud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Igor Gräzin! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 26. november kell 18. Lugupeetud kolleegid! Kui te tahate sõna võtta, siis palun tehke seda kiiremini! Ma ootasin. Lõpetan praegu ära.
Seaduseelnõu 338 esimene lugemine on lõpetatud.

Algab põhiseaduskomisjoni algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandjaks palun põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde!

Tere päevast, head kolleegid! Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! 18. september oli see kuupäev, mil põhiseaduskomisjon algatas selle eelnõu, Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu algatajad, põhiseaduskomisjoni liikmed, põhistasid seda sellega, et eesmärk on taastada olukord, mis kehtis varem, võrreldes kehtiva valimissüsteemiga. Poolt oli 6 komisjoni liiget, vastu 3, erapooletuid ei ühtegi, nii saigi see eelnõu sellel kuupäeval algatatud.
Selle eelnõu ülesanne või eesmärk, head kolleegid, on ka seletuskirjas kirja pandud. Tuletan meelde, et Euroopa Parlamendi valimise seaduse kehtiva redaktsiooni kohaselt kuulub erakonna nimekirjas kandidaatide reastamine selle erakonna ainupädevusse ja kui see erakond saab valimistel mandaate, siis osutuvad valituks just nimelt nimekirjas eespool olevad kandidaadid, sõltumata neile antud häälte hulgast. Selle eelnõuga muudetakse Euroopa Parlamendi valimise seaduse § 61 lõiget 2. Uue redaktsiooni kohaselt toimub esmalt mandaate saanud erakondade nimekirjades kandidaatide ümberreastamine vastavalt igaühele antud häälte arvule. Kui vähemalt kahele kandidaadile on antud võrdne arv hääli, siis reastatakse ettepoole kandidaat, kes oli erakonna esitatud nimekirjas tagapool. Erakonna ümberreastatud nimekirjas saab mandaadi kandidaat, kes on nimekirjas eespool.
Kindlasti võidakse küsida, mis argumendid on selle eelnõu poolt ja mis argumendid on selle eelnõu vastu, millisele seisukohale Riigikogu liikmed selle eelnõu puhul peaksid asuma. Kindlasti on see meie igaühe sisemise veendumuse ja ka oma poliitiliste tõekspidamiste küsimus, kuid selle eelnõu toetajate seisukohalt on nende arvates positiivne see, et suurendatakse valijate poolt antud häälte osatähtsust Euroopa Parlamendi valimise tulemuste kindlakstegemisel. Mis vastuargument võiks olla? Tekib erakonnasisene konkurents, just nimelt erakonnaliikmete, isikute vahel, mitte enam erakonnavaheliste platvormide vahel. See võib olla argument, mis ei pruugi seda eelnõu toetada.
Tuleb möönda, et Eesti põhiseaduse kohased on mõlemad variandid, nii suletud nimekirjad kui ka avatud nimekirjad. Selles mõttes kehtiv olukord ega ka eelnõu mingit põhiseaduslikku riivet ei tekita.
On võimalik vaadata ka näiteid teistest Euroopa riikidest, seda, kuidas seal on see küsimus lahendatud. Siin on vastus niisugune, et see on lahendatud riigis kehtivate riigiõiguslike traditsioonide või tavade kohaselt. On riike, näiteks Belgia, Hispaania, Kreeka, Malta, Poola, Portugal, Prantsusmaa, aga ka Taani ja Ungari, kus Euroopa Parlamendi valimisel kehtivad kinnised nimekirjad. See on see süsteem, mis meil praegu kehtib. Aga on ka riike, näiteks Holland, Rootsi, Slovakkia, Soome, ka Tšehhi, kus eelkõige kehtib põhimõtteliselt lahtiste nimekirjade printsiip.
Mida veel selle eelnõu kohta saab öelda? Seda, et skeptikud on välja toonud ühe tõsiselt võetava argumendi, mida tasuks kindlasti kaaluda. See on see, kas ja kui mõistlik on valimisseaduse printsiipide muutmine vahetult enne valimisi. Tuletan meelde, et juba järgmise aasta juuni alguses on europarlamendi valimised, mis tähendab seda, et see tähtaeg on praegu 7–8 kuud, eeldusel, et see seadus selle aasta sees vastu võetakse. Kui mõistlik see on ja kui õige? Riigikohus on ühes oma varasemas kohtulahendis viidanud mõistliku tähtaja vajalikkusele, enne kui asutakse olulisi printsiipe muutma.
Põhiseaduskomisjon valmistas seda eelnõu esimeseks lugemiseks ette 3. novembril 2008. Olime teinud kirja ka Vabariigi Valitsusele, küsisime Vabariigi Valitsuse arvamust selle eelnõu kohta. Vabariigi Valitsus loobus 23. oktoobril 2008 oma istungil arvamuse andmisest selle eelnõu kohta. Nii et, head kolleegid, kogu, piltlikult öeldes, õnn selle eelnõu puhul on meie enda teha. 3. novembril vaatasime eelnõu teksti üle ja otsustasime suunata eelnõu esimese lugemise aruteluks täna suurde saali. Ühtlasi teeme Riigikogu täiskogule ettepaneku seaduseelnõu esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määramise kohta on meie ettepanek tavapärane – kümme tööpäeva. Nõndamoodi ongi. Tänan! Lõpetasin.

Suur tänu, kolleeg Väino Linde! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Raivo Järvi!

Suur tänu! Hea kolleeg! Kas teil komisjonis tehti ka ülevaade või äkki sa tead seda? Sa andsid meile indikatsioone, kuidas on eri Euroopa riikides need tavad, kas on kinnised või lahtised nimekirjad. Kas on ka pretsedenti olnud praeguses Euroopas, et mõni riik samamoodi n‑ö valimiste eelõhtul ühtäkki hakkab kellegi innustusel neid asju üle vaatama, ümber mängima ja nii edasi?

Aitäh! See on hea küsimus. Mulle teadaolevalt ei ole Euroopa riigid läinud seda teed, et, nagu sa ütlesid, oleksid järjekordsete valimiste eelõhtul asunud valimisseaduse printsiipe muutma. Küll aga, nagu ma ütlesin, Euroopa riikides on traditsioonid nii ühe kui ka teise süsteemi kasutamiseks olemas.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Põhiseaduskomisjon peaks olema põhiseaduslikkuse ja seaduste täitmise üks tugipost või peamisi kantse.

Sul on õigus. Nii ongi.

Ma tahan öelda, et tegelikult pole selle seaduse järgi ju ühtegi korda europarlamenti valitud. Millest nüüd äkki nii kiiresti selline suunamuutus? Pole ju pikka aega möödas sellest, kui eelmine seaduse variant kehtestati. Miks selline kiire suunamuutus? Kas ei võiks ära proovida, kuidas ikkagi see poliitiline tahe töötab, siis oleks võimalik võrrelda ja vaadata, kuidas edasi minna? Milleks selline juriidiline ebastabiilsus põhiseaduskomisjoni poolt?

Aitäh! Komisjoni ühe liikmena jagan ma täielikult, hea kolleeg, sinu seisukohta. Olin isiklikult üks nendest, kes niisugust kiiret suuna muutmist ei pooldanud just nimelt nendel, sinu poolt välja toodud põhjustel. Küll aga, nagu ma ütlesin, tollel hetkel komisjoni liikmete enamus otsustas siiski, et on otstarbekas seda eelnõu algatada. Sellest tulenevalt on see eelnõu ka siia toodud, nagu ma ütlesin, et taastada see olukord, mis oli viimasel europarlamendi valimisel.

Palun, kolleeg Andres Herkel!

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Osutasite, et probleemiks võib tõusta see, kui seadust muudetakse liiga vähe aega enne valimisi. Aga kas see jutt valimisprintsiipide muutmisest alla aasta enne valimisi saab üldse tõsine olla olukorras, kui Eestis ei ole varem olnud valimisi suletud nimekirjade alusel? Kui inimesed lähevad valimisjaoskonda, siis nad ootavad seal avatud nimekirju, et nad saaksid konkreetse kandidaadi poolt hääletada. Tõenäoliselt avastatakse alles praegu, et nüüd tulevad mingid teistsugused valimised. Seetõttu, kas see printsiip on praegusel juhul pädev?

Aitäh! See printsiip on praegusel juhul pädev sel põhjusel, et juba kaks viimast aastat on kehtinud just nimelt see valimisseaduse tekst, mis on varasemaga võrreldes muutnud süsteemi. See on just viinud sisse selle nn suletud nimekirja. Ei oska praegu küll keegi ilmselt hinnata iga juunis valimiskasti juurde mineva valija teadlikkust, kas ta on kursis kehtivate seadustega või tahab ta tegutseda nende seaduste alusel, mis kehtisid varem. Sellest oli ka põhiseaduskomisjonis sellises kontekstis juttu.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea ettekandja! Kas komisjon arutas küsimust, mida tähendab liiga vara või liiga hilja või liiga kiiresti? Kas sellel liiga äkiliselt või liiga hilja toimuval muutusel on ka mingisugune mõõdetav sisu? Millega seda mõistet "liiga" siis komisjon mõõtis? Kas valimiste kuludega, kas mingisuguste muude mitteteadaolevate asjadega? On ju selge, et demokraatia mõttes on avatud nimekirjadega valik alati mõistlikum kui suletud nimekirjadega valik. Palun selgitust!

Aitäh! Komisjon ei asunud ise mõõtma ühe või teise seadusmuudatuse tähtaja mõistlikkust. Küll ma aga viitasin, et selle mõistliku tähtaja on sisustanud Riigikohus ühes oma varasemas lahendis, mis käsitles ka valimisseaduse muutmist. Seal on ta selle sisustanud, väites, et alla aastane tähtaeg valimisseaduste muutmisel ei pruugi olla mõistlik. Selle tõin ma, head kolleegid, oma ettekandes välja, et see on aluseks.

Palun, kolleeg Urmas Reinsalu!

Armas istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas mu mälu petab mind või tõepoolest selles Riigikohtu lahendis, mis puudutab seda n‑ö kahe tooli juhtumit, kus on viide sellele, millal valimissüsteemi muudatuste tegemine võiks ajaliselt olla põhiseaduspäratu, mainitakse konkreetset ajamäärust ehk ühte aastat? Oled sa päris kindel, et see "üks aasta" on selles Riigikohtu otsuses sees?

Kohtuotsust ei ole mul praegu siin laual ja seetõttu ei hakka ma seda tsiteerima. Küll aga olen kindel, et selle kohtuotsuse asjaoludest tulenes niisugune mõistlik tähtaeg küll. Mälu järgi olen seisukohal, et see tähtaeg oli aastane. Praegu jätan kuupäevalise suuruse teile ütlemata.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud kolleeg Väino Linde! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Urmas Reinsalu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni volitatud esindajana!

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tõepoolest, seda ühe aasta reeglit ei ole üheski Riigikohtu otsuses. Kes selle väite, kas tahtlikult või tahtmatult on nii käiku lasknud, viib avalikkust eksiteele ja see ei ole asjakohane. Kui me loeme Riigikohtu otsuse läbi, siis võib väita, mida Riigikohus mõtles ja kas ta pidas mingit ajamäärust silmas. Kuid igasuguse ajamääruse otsimine või selle tuvastamine saab olla ainult Riigikohtu otsuse ulatusliku tõlgendamise tulemus, mitte sisalduv Riigikohtu varasemate otsuste tekstis.
Teiseks, mina tegin põhiseaduskomisjonile ettepaneku see eelnõu algatada. Mul on hea meel, et seda on tehtud. Ma arvan, et siin on mõnes mõttes läinud paigast ära tõendamise koormis. Need ei pea põhjendama muutust, kes soovivad eelmistel valimistel kehtinud süsteemi säilitamist, vaid peaks põhjendama seda, miks oli tarviline muuta valimissüsteemi nõnda, et inimestel ei ole Eesti demokraatia loogika kohaselt õigust hääletada eri kandidaatide poolt, vaid hääletada nimekirjade vahel. Neid põhjendusi pole ma kuulnud. Üks argument, mis on välja toodud, on säherdune, et praegusel segasel ajal ja inimeste võõrandumise tõttu poliitikast on inimeste kompetentsus poliitilistes valikutes vähenenud, seetõttu tuleb inimestele pakkuda nn lihtsat elu ehk lihtsamaid poliitilisi valikuid. Ma arvan, et see on sofistlik mõttekäik. See tegelikult alahindab valijaid. Vastupidi, olukorras, kus valijad on rahulolematud mingite poliitilise süsteemi elementidega, peaks neil olema avaram võimalus oma suhtumist väljendada.
Küsimusele, kas oleks mõeldav selle süsteemi jõustamine põhiseaduspäraselt enne järgmist Euroopa Parlamendi valimist, on minu vastus just nimelt riigiõiguslikust aspektist üheselt jaatav. Ma tuletan meelde, et ega me seda n‑ö tagurpidi käänamise asja ei tee ju esimest korda. Mäletatavasti Euroopa Parlamendi valimise seadus, kui see esmakordselt parlamendis vastu võeti, nägi ette kinnisi nimekirju. 2004. aasta kevadel, paar kuud enne Euroopa Parlamendi valimist, kehtestas parlament avatud nimekirjade süsteemi, mille toonane president jättis välja kuulutamata. See oli uuesti arutamisel ja parlament jäi oma tahte juurde. Praeguses olukorras on minu meelest selle eelnõu arutamine sobimatu tänapäevases Eesti poliitilises kultuuris, niipalju kui meil on positiivseid ja traditsioonile üles ehitatud näiteid sellest poliitilisest kultuurist võtta. Meil ei ole ühelgi demokraatlike esinduskogude valimisel võetud valijalt ära võimalust meeliskandidaati valida. See tähendab omakorda seda, et need üldised argumendid, mis on kõlanud suletud nimekirjade süsteemi vastu, pädevad täpselt samamoodi ka muude esinduskogude valimistel. Teisisõnu: Euroopa Parlamendi mõju ja tema tähendus on ehk riigisiseses poliitilises ruumis väiksem kui kohalikel valimistel või parlamendivalimistel, aga me oleme loonud pretsedendi, mille puhul, ma olen kindel, hakatakse seda piiri laiendama ja liigutakse ka kohalikel ja parlamendivalimistel sellise süsteemi poole, mis oleks kinniste nimekirjade vahel hääletamine.
Loomulikult on see mõtteliselt ja täiesti vahetult seotud eelmise eelnõuga, mida me arutasime, välireklaami piiranguteta lubamisega. Teisisõnu: poliitilisest väitlusest ja diskussioonist enne valimisi soovitakse teha nn parteide kaubamärkide turunduslikku võistlust. Ma arvan, et ei ole palju selle taga näha kavatsust ehitada Eestis üles kartellipõhist kaheparteisüsteemi, n‑ö Keskerakonna ja Reformierakonna vastandumise moel. Need mõlemad eelnõud teenivad seda huvi. Järelikult ei teeni need kogu poliitilise süsteemi huve, mille eesmärk ei saa olla selline kartellistumine. Seetõttu tuleb välireklaami küsimuses astuda vastu selle piiramatule lubamisele, mis seda kaubamärgivõitlust looks, ja taastada eelmisel Euroopa Parlamendi valimisel kehtinud süsteem, mis on vastavuses Eesti demokraatia traditsiooni parema osaga. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Urmas Reinsalu! Palun järgmisena kõnepulti kolleeg Marek Strandbergi Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Meie erakonna volikogu on selles küsimuses avaldanud oma seisukoha. See on selline, et me oleme avatud nimekirjade poolt, kuid volikogu otsustas, et otstarbekuse põhimõttest lähtuvalt alates järgmistest valimistest, see tähendab, ülejärgmisest Euroopa Parlamendi valimisest, mitte neist valimistest, mis nüüd tulevad.
Kuulates siin seda arutelu, mille kohta ei olnud aegu tagasi, kui see otsus meie erakonnas tehtud sai, veel aimdust, tundus mulle, et aina selgemalt joonistub välja kaks poolust – valik otstarbekuse ja demokraatia vahel. Sellistel juhtudel, kui see valik niivõrd selgelt välja joonistub, on täiesti möödapääsmatu, et minu arusaama kohaselt tuleb lähtuda ja peab lähtuma loomulikult demokraatia huvidest. Siinkohal tuleb öelda, et kui siin saalis võib juhtuda, et näiteks meie erakonna seisukoht on kaalukeeleks, siis me oleme valmis oma erakonnas avama uuesti arutelu sel teemal, tooma välja palju selgemalt kui siis, kui meie erakond selle otsuse tegi, just nimelt selle otstarbekuse ja demokraatia kaalukeele küsimuse ja paluma erakonnalt uut seisukohavõttu neis küsimustes. Selles mõttes ei ole me oma valikut lõppkokkuvõttes tänaseks teinud ja kinnitan teile siin, et läbirääkimised on meie poolt uuesti avatavad ja võimalik, et seisukoht muutub.
On täiesti selge, kui me vaatame täna seda, mis on viimase nelja aasta ja pikema perioodi jooksul toimunud, kui me oleme kanoniseerinud ja kooskõlastanud oma seadusreegleid ja muid põhimõtteid Euroopa Liidu omadega, siis tegelikult, kui me vaatame keskkonnaküsimusi, üldise ühiskonnakorralduse ja muid niisuguseid küsimusi, sealhulgas energeetikaküsimusi, et Euroopa Liit on olnud oma seisukohtades ja põhimõtetes oluliselt dominantsem, tähenduslikum ja sisukam, kui me oleksime võinud ette kujutada Eesti isevoolulist arengut sellest hetkest alates, kui Eesti liitus Euroopa Liiduga. Seetõttu ei ole võimalik ülehinnata Euroopa Parlamendi, mis on ka muutuv, arenev ja mis kõik veel struktuur, mõju Eesti sisepoliitikale, Eesti poliitikale ja Eesti elukorraldusele üleüldse. See on vaieldamatult kasvamas. Selles mõttes peaks olema ka Euroopa Parlamendi valik tehtud võimalikult demokraatlikult ja võimalikult selgelt vastutussuhtes.
Erakonnad, nagu head kolleegid teavad, ei vastuta ju Eesti ühiskonnas tegelikult mitte millegi eest. See vastutus on abstraktne, see vastutus on väga tühi, kui nii võib öelda. See ilmneb aeg-ajalt, aga see ei ole pidev ja väljakujunenud traditsioon. Seetõttu on isikute valimine sellistesse kohtadesse väikeses ühiskonnas ja praegusel arenguetapil meie hinnangul möödapääsmatu ja igati otstarbekas. Valikuid tuleb teha selles suunas, et ühiskonna kaasatus oleks suurem, et demokraatlik protsess oleks võimalikult mitmekesine. See on ainukene eeldus ja alus selleks, et me saaksime rääkida mitmekesisest ja loomult rikkast riigist, mitte ainult rahaliselt rikkast, vaid kultuuriliselt, majandusvormidelt, ühiskonna eri struktuuride mõttes rikkast ühiskonnast, mis on tugev ühiskond. Me näeme, et kodanikuühenduste ja kodanikuühiskonna tugi on meil riigi tegevusele küllaltki nõrk ja meie demokraatia on tegelikult habras. Seda iseloomustab lõppkokkuvõttes kas või seesama majanduskasvu pendel, mis 10%‑lisest plussist on suuteline väga lühikese aja jooksul kukkuma umbes sama suurde või suuremassegi miinusesse.
Meie seisukoht on: valikute puhul tuleb eelistada demokraatia mitmekesistamist, vältida ühetaolise väheste parteidega poliitilise süsteemi teket ja püüda toetada arvamuste mitmekesisust, mis on kodanikuühiskonna möödapääsmatu eeldus ja alus. Meie ühiskond ei ole võrreldav, nii nagu siin paljudes eelnevates ettekannetes tehti, Ameerika Ühendriikide ühiskonnaga, kus poolehoidja raha tähendab ühte ja sedasama. Seetõttu on möödapääsmatu poliitiline mitmekesistamine ning teha tuleb seda arukal ja mõistlikul moel. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marek Strandberg! Palun järgmisena kõnepulti kolleeg Hanno Pevkuri, Reformierakonna fraktsiooni esindaja!

Austatud esimees! Head kolleegid! Ega ei olnudki alguses mõtet ja plaani siia pulti tulla, aga kogu see debatt sundis siiski seda tegema.
Kui me mõtleme natukene selle peale, mis see eelmine eelnõu ehk need välireklaami piirangud siis oli, siis me võime siin diskuteerida, vaielda ja arutleda selle üle, kas õige on ruutmeeter või 20 ruutmeetrit või sada ruutmeetrit, aga üks on selge: me peame mingisuguse lahenduse pakkuma. Õiguskantsler on öelnud, et praegune süsteem ei vasta meie põhiseadusele ja seda süsteemi tuleb muuta. Selle debati käigus peab siis vaatama, kuhu me sellega jõuame.
Aga kui selle eelnõu kohta midagi öelda, siis, loomulikult, esimene asi, mis pähe kargab, on ju see, mille jaoks siis seadus üldse loodud on. Seaduse mõte peaks olema see, et kui ta on vastu võetud, siis ta püsib sellisena, n‑ö õiguskindlana piisavalt pika perioodi. Kõik, kes pärast seaduse vastuvõtmist selle järgi käituma hakkavad, teavad, et mingi teatud eluetapi jooksul tuleb arvestada selliste reeglitega. Kui hakata mõtlema selle peale, et europarlamendi valimiseni on jäänud vähem kui pool aastat, siis oleks äärmiselt nukker ja nutune, kui me hakkame lihtsalt jälle kokkulepitud reegleid muutma. See on üks asi.
Teine asi on see, et nende kokkulepitud reeglite juures ja nende valikute tegemisel peame siiski arvestama, miks need valikud tehti. Kui me mõtleme selle peale, et kinnise nimekirja üks mõte väga paljude seas oli see, et ärgitada võib-olla inimesi rohkem valima minema, siis see on minu arust üsna mõjuv argument. Kui me vaatame viimast europarlamendi valimist ja seda, milline oli valimisaktiivsus, siis me näeme, et see oli ikkagi naeruväärselt madal. Kui mõtleme selle peale, kuidas ja mille jaoks europarlamenti valitakse, siis seda valitakse ju riikide esindamiseks. Siia parlamenti me valime kohalikul tasandil ikkagi kohalikke inimesi ehk oma piirkonna inimesi Eesti riigi jaoks otsuseid vastu võtma. Europarlamenti me valime inimesi riiki esindama. Riigi esindamise puhul valiku tegemisel saabki lähtuda peamiselt ja põhiliselt programmist ehk me hakkame valikuid tegema programmide vahel, selle vahel, mida lubab üks erakond, mida lubab teine erakond selleks Euroopas teha, et Eesti oleks seal piisavalt hästi esindatud ja Eesti sõna pääseks Euroopas maksvusele.
Oluline on kahtlemata ka see, et kui kinniste nimekirjade asemel oleksid näiteks avatud nimekirjad, siis tuleb arvestada just nimelt asjaolu, et me valime programme, mitte missikandidaati, et ei tekiks seda situatsiooni, et ühe erakonna sees või ka erakondadeüleselt hakkab toimuma mingisugune hirmus kemplemine. Mina ei pea küll heaks tooniks, et kui me valime riigi esindajat suurde Euroopa Parlamenti, siis hakkavad näiteks erakonna sees kandidaadid üksteist üle trumpama või ütlema, et teine ei ole nii ilus kui tema või teine ei ole nii tark kui tema. Me peame ikkagi vaatama Eestit Euroopas Euroopa Liidu ühe osana ja sellest tulenevalt tegema valikud teadlikult sellest lähtudes, milline on ühe või teise erakonna nägemus. Jutt sellest, et siin toimub mingisugune parteipoliitiline klannistumine ja kahe erakonna ülemvõimu sepistamine, on pehmelt öeldes naljakas. Eesti on minu teada küll demokraatlik riik. Juttu, et meil on kaheerakonnasüsteem, on natuke kurb kuulda.
Arutame edasi ja kindlasti on mõistlik, et Riigikogu langetab siin õiglase otsuse. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Hanno Pevkur! Palun, kolleeg Mark Soosaar Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Eriti suur tänu eespool kõnelnud kolleegile! On ülimalt tore, et me neid kahte eelnõu ühel päeval, ühel ajal, ühe tunni sees arutame. Kui me jääme kinniste nimekirjade juurde, siis olgem täiuslikud, olgem perfektsed, täiendagem siis ka seda esimest eelnõu nii, et välireklaam on lubatud, kuid mitte ühtegi nägu ei tohi seal peal olla. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 26. november kell 18. Seaduseelnõu 341 esimene lugemine on lõpetatud.

Algab Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandjaks palun Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni liikme Jaanus Marrandi!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Teie ees on Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud eelnõu 302, tulumaksuseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu.
Eesti riik on üsna tõsises eelarvekriisis. Nii ülemaailmsest finantskriisist kui ka valitsusliidu riigisisestest otsustest tulenevalt on järgmise, 2009. aasta riigieelarve üsna tugevas puudujäägis, erinevate ekspertide arvamuse järgi kolme kuni kümne miljardi krooni ulatuses, mis moodustab eelarve mahust halvemas variandis 10%. See on Eesti riigi jaoks mõneti enneolematu olukord, mitte kunagi varem pole prognoosidega nii viltu mindud, et Eesti riik peaks hakkama vaatama, kuidas hoida kokku 10% riigieelarvest. Meenutagem õige pisut, kuidas me nii kaugele oleme jõudnud. Paaril heal majandusaastal kasvas meie eelarve tervelt 15% aastas. See on väga suur kasv. Paraku otsustas 2007. aasta kevadel valimised edukalt läbinud valimisliit, et oma lubaduste täitmiseks on mõistlik eelarvet kasvatada tervelt 25%. Kõik see toimus õhkkonnas, kus valimisedu tiivustas tagant, ja nii olid ühekorraga lubadusteks vähendada üksikisiku tulumaksu ja suurendada oluliselt eelarve kulupoolt ehk nii erinevaid toetusi, palku kui ka investeeringuid. Kõike seda aga tehti, nagu juba öeldud, ülemaailmse finantskriisi eelõhtul, vähendades otseseid makse ja suurendades kulusid. Kulude katteallikana aga nähti kaudseid makse, mis suurendasid oluliselt inflatsiooni, lisaks objektiivsetele nähtustele, mis tulenesid finantskriisist. Selline rahanduspoliitika oli iseenesest majanduse kiire kasvu aegne poliitika. Asi oli lihtne: majandus kasvab ja eelarvesse laekub alati rohkem kui planeeritud. Kahjuks võib tänase päeva seisuga sellist maksude vähendamise ja kaudsete maksude suurendamise poliitikat nimetada lihtsa asemel juba lihtsameelseks. Naiivne on rääkida, praeguseid majanduspoliitilisi reaalsusi arvestades, et üksikisiku tulumaksu vähendamine 1% võrra aastas päästab valla suure initsiatiivi ja ettevõtluse arengu, kui teisest otsast suurenevad ettevõtluse jaoks kaudsed kulud. Ka tavakodanik, keskmise palgaga inimene, võidab üksikisiku tulumaksu vähendamisest 1% aastas, nii nagu see on viimastel aastatel olnud, keskmiselt 100 krooni kuus. Tegelike kulude suurenemine inimese jaoks eelarvekriisi õhkkonnas, kus me praegu oleme, on ühe perekonna eelarve jaoks aga mitu korda suurem kui 100 krooni kuus. Loomulikult võib jätkuvalt rääkida, et üksikisiku tulumaksu vähendamine ja veel-veel jätkuv vähendamine päästab valla initsiatiivi ja inimesed võidavad. See on olnud viimaste aegade pidev retoorika, vähemalt Reformierakonna esituses. Eriti jõuliselt on seda seisukohta siiamaani korranud peaminister Ansip, kes aga mitte kordagi ei ole siiani tunnistanud teist otsa, mille tõttu peaks iga perekond oma kulusid veelgi mitu korda suurendama, kui selline aastas rohkem kui miljardikroonine tulumaksu vähendamine jätkuks.
Praegu, 2008. aasta novembris, kui me arutame, kuidas üleüldse puudujäägiga eelarve otsad järgmiseks eelarveaastaks kokku saada (täna hakkame seda varsti arutama), on valitsusliit tunnistanud oma naiivsust ja päevakorralt on maha võetud nii üksikisiku tulumaksu jätkuva langetamise soov kui ka peaaegu kõik ülejäänud valimislubadused. Edukast majandusarengust on saanud minevik, meie majanduskasv on Euroopa viimaste hulgas. On ilmselge, et riik peab oma majanduspoliitikat muutma, kui me tahame, et Eesti oleks riik, kes oma kodanikele pakub turvalisust ja heaolu kasvu. Selline põhimõtteline majanduspoliitika muutmine nõuab paratamatult ka rahanduspoliitiliste arusaamade muutmist. Eesti valitsus ja meie siin Riigikogus peame lihtsalt tõsiasjadele otsa vaatama. Pole näha, kuidas riigi areng võidaks jätkuvast üksikisiku tulumaksu langetamisest. Meie fraktsioonil on hea meel, et alates juunist, kui see eelnõu juba oli menetlusest üks kord välja arvatud, on ka valitsusliidule n‑ö pärale jõudnud, et on vaja loobuda jätkuvast tulumaksu langetamisest. On hea meel, et meie sõbralikke soovitusi on kuulda võetud, mis siis, et kolm kuud hiljem. Täna, kui me arutame siinsamas saalis eelnõu, mis on samasisuline ja peatab üksikisiku tulumaksu jätkuva langetamise, on hea meel selle üle, et pärale on jõudmas arusaam, et primitiivsete lahenduste aeg nii Eesti majanduses kui ka rahanduspoliitikas on läbi. Koos selle teadmisega jõuavad prügikasti naivistlikud arusaamad, et ühekorraga on võimalik vähendada makse ja suurendada eelarve kulupoolt. On ainult ajaküsimus, kui on vaja ümber hinnata kaudsete ja otseste maksude vahekord.
Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud eelnõu 302 teeb ettepaneku lõpetada edasine tulumaksu langetamine. Pidades silmas ka valitsusliidu eelnõu, mis samamoodi käsitleb tulumaksu, võiks meie eelnõu toetamist võtta kui koalitsiooni ja opositsiooni ühesugust arusaama rahanduspoliitika muutmise vajadusest. See ettepanek oleks seega esimene kainestav samm primitiivse rahanduspoliitika lõpetamiseks Eestis. Ma usun, et koalitsioonisaadikud on nõus meie eelnõu toetama, vaatamata varasematele valitsuse otsustele. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Jaanus Marrandi! Kas on küsimusi ettekandjale? Küsimusi ei ole. Nüüd kutsun ma ettekandjaks kõnepulti rahanduskomisjoni esimehe Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu 4. novembri istungil. Taevale tänu, ühtegi sellist lapsikut kirjandit seal ette ei loetud! Komisjoni otsus (6 poolt, 4 vastu ja 0 erapooletut) oli teha ettepanek see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Eks me põhjust mõistame kindlasti ühtemoodi. See on ju poliitiline valik, mille teeb üldiselt koalitsioon, mitte opositsioon. Me kõik mõistame seda.
Võib-olla ettekandja teksti kohta väike lisandus. Üldiselt peetakse raskes majandussituatsioonis majanduse stimuleerimise üheks kindlamaks ja läbiproovitumaks vahendiks maksude alandamist. Meil on väga kahju, et eelarve olukord seekord seda ei võimalda. Aga kui austatud eelkõneleja, kasutades erinevaid epiteete, rääkis eelarvepoliitikast kui väga valest ja väga ekslikust, siis juhin tähelepanu, et see 25%‑line eelarve kasv, millest tõesti naised turul palju räägivad, toetus prognoosidele. Need prognoosid tegid inimesed, kes jäid Rahandusministeeriumisse maha rahandusminister Aivar Sõerdist, kes tegi ka olulisi personalimuudatusi Rahandusministeeriumis. Pärast seda on nii mõnigi poliitik ja institutsioon kurtnud, et tase ei ole endine. Aga veel kord: peaasi on see, et Rahandusministeeriumi prognoos oli see, millele toetudes määrati kindlaks eelmine eelarve maht. Seda tasuks isegi igal maaelukomisjoni liikmel meelde jätta ja mitte selliseid süüdistusi enam siin levitada. Kui 25 tundub liiga suur, siis juhin tähelepanu, et tegemist on eurorahaga, mis kasvab lisaks maksulaekumiste tõusule. Katsume omavahel pinnapealset kriitikat vältida ja rääkida siiski asjast. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jürgen Ligi! Kas on küsimusi? Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Sinu sõnavõtt pidi olema komisjoni sõnavõtt. Paraku sisaldas see väga palju epiteete ja poliitilisi rünnakuid, mis, ma kujutan ette, ei väljendanud väga selgelt komisjoni arusaama. Järsku oleks mõistlikum niisugused seisukohavõtud jätta fraktsiooni sõnavõtu ajaks.

Võib-olla tõesti, aga ma kasutasin ainult ühte epiteeti, see oli sõna "lapsik", aga see oli ka korduv väljend sinu kõnes, nii et võib-olla nakkas. Rahanduskomisjon on eelarvet korduvalt käsitlenud, ta on ka selle aasta eelarvet ja järgmise aasta eelarvet käsitlenud, ja ma kajastasin nende koosolekute tõdesid. Eelarve tehakse prognoosi järgi, mitte selle järgi, mida ütles Jaanus Marrandi.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! See on tõepoolest niimoodi, et majanduslanguse ajal tavaliselt makse alandatakse. Aga miks, pagana päralt, alandas koalitsioon makse just siis, kui meil oli meeletu majandustõus ja andis omalt poolt hagu alla nii inflatsioonile kui ka kõigele muule? Miks te tegite valel ajal maksualandust?

Aitäh! Jällegi läheme natukene selle eelnõu raamest, võib-olla ka selle komisjoni koosoleku raamidest välja, aga eks ma olen seda isegi teinud. Nagu te tähele panete, on tulumaksu alandamine olnud peaaegu kõigi parlamendierakondade poliitika alates aastast 2003. Esimene kord alanes see alates 2004. aastast. See oli planeeritud pikaajalisena ja sõltumata majandustsüklitest. Minu märkus majanduslanguse ajal maksude alandamise positiivse mõju kohta oli mõeldud lihtsalt kahetsusena, et just sel ajal, kui see oleks kõige rohkem abiks, ka lühiajaliselt abiks, mitte ainult pikaajaliselt, ei ole me eelarvepoliitilistel põhjustel, eelarve probleemide tõttu seda tegemas.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi, teine küsimus!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Mulle siiski meenub, et kui juba eelnevalt arutati eelarvet, siis olid ülemaailmse finantskriisi eelõhtul väga selgelt olemas ekspertide arvamused, et selline kasv on võimatu ja eelarve maht on liiga suur. Seda väljendasid nii ettevõtjate ringkonnad kui üsna selgelt ka rahanduseksperdid. Aga see ei ole küsimuse teema, sest meie poliitiline mälu on teatavasti valikuline. Küll aga ma küsin, kas te rahanduskomisjonis arutasite seda, et Eesti riigis on väga ohtlikult muutunud olukord selliseks, et kaudsete maksude osakaal riigieelarves on liiga suureks muutunud ja seetõttu on riigieelarve kergemini haavatav, kui ta seda on otseste maksude puhul.

Aitäh! Poliitiline mälu on teil tõesti valikuline. Mineviku prognoosimine on kindlasti täppisteadus, aga eelmisel sügisel ei olnud Rahandusministeeriumi prognoos eri institutsioonide tehtud prognoosidest sugugi kõige optimistlikum. Selle kohta on igal rahanduskomisjoni liikmel olemas ka kirjalik statistika, ma usun, ja kõigele lisaks seda viimasel hetkel korrigeeriti allapoole. Jah, isiklikult mina ei oleks enam aasta lõpus nii suurt numbrit kirjutanud, aga tol hetkel, kui läks eelarve vastuvõtmiseks, oli jällegi see probleem, et eelarve oli väga valmis. Kogu sellest poliitilisest protsessist ja jäikusest, mis sinna juurde käib, tulenes, et reageerimine muutunud olukorrale oli keeruline, nagu ka tänavu. Mis puutub kaudsetesse või otsestesse maksudesse ja nende osakaalu, siis peamine probleem on siiski jäikus, selles mõttes, et liiga suur osa eelarvest on seadusega dikteeritud. Me ei saa reageerida lihtsalt sellistele olukordadele, nagu oli eelmisel sügisel. Kui halvad uudised tulevad kiiresti, siis me ei suuda piisavalt efektiivselt, piisavalt kiiresti reageerida. Me ei suuda seda ka sel sügisel, see on juba silmanähtav. Me ei suuda reageerida sellele teadmisele, et järgmise aasta majanduskasv ei tule 2,6%.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Ma ei usugi, et me saame kätte vastuse, miks üksikisiku tulumaksu alandamine toimus perioodil, kus seda ei olnud mõistlik teha, ja ei saa ka seda vastust kindlasti kätte, miks aktsiise tõsteti perioodil, kui ei olnud ka seda mõistlik teha. Aga ma küsin niiviisi: kas te komisjonis arutasite, kuidas neid vigu parandada ja vältida? Kuidas majanduslanguse perioodil, mis tõenäoliselt läheb väga tõsiseks kriisiks üle, aktsiisidega käituda? Kuidas te selle tasakaalustaksite, lähtudes sellest otsusest, mis on tehtud üksikisiku tulumaksu kohta?

Aitäh! Komisjon selle eelnõu raames seda ei arutanud. Aga kui te tahate saada ettemääratud vastust, siis helistage Edgar Savisaarele. Esiteks sellepärast, et tema annab soovitud vastuseid, ja teiseks sellepärast, et ta oli majandusminister, kes seda tulumaksu alandamist ellu viis.

Head kolleegid! Jääme ikka selle eelnõu raamidesse! Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud ettekandja! On ikkagi üsna, ma ütleksin, variserlik rääkida inimestele maksude langetamisest ja samal ajal mitu korda tõsta kaudseid makse ja riigilõive. Just riigilõivud mind praegu huvitavad. See on nagu mingi ammendamatu auk, kust alati võetakse täpselt nii palju, kui vaja. Seekord ikka kapaga kohe: autoregistri‑ ja kohtutehingud, meditsiini puhul Ravimiameti ja tervishoiutoimingud. Me ju teame, et nende eest tohiks võtta täpselt nii palju raha, kui palju need toimingud tegelikult riigile maksma lähevad. See sõna ise ütleb seda. Miks me siis ikkagi niimoodi teeme?

Aitäh! Küsimus oli vist selle kohta, miks me tõstame mitmeid kordi kaudseid makse. Vastus on, et ei tõsta.

Palun, kolleeg Taavi Rõivas!

Aitäh! Austatud ettekandja! Mulle väga meeldis, kui Jaanus Marrandi ütles, et poliitiline mälu on valikuline. Mulle meenus see, kui ma olin teie asemel puldis kaitsmas sotsiaalkomisjoni seisukohta ja jutuks oli Eesti Keskerakonna esitatud eelnõu, mis suurendas riigi jooksvaid kulutusi umbes viie miljardi krooni võrra aastas. Teate, see ei olnudki kaugemas minevikus kui pool aastat tagasi. Täna räägitakse siin saalis sellest, et kulud on ülepaisutatud, peaksid olema hoopis väiksemad numbrid. Siin selline järjepidevuse puudujääk teataval määral justkui on. Aga minu küsimus on hoopis selle kohta, mil määral arutati rahanduskomisjonis teiste riikide praktikat, näiteks Soome praktikat. Mul oli alles üleeile võimalus rääkida Soome rahandusministeeriumi väga kõrge ametnikuga, kes ütles, et Soome valitsus igal juhul kavatseb lähitulevikus tulumaksu langetada.

Aitäh! Seda on komisjonis eri aegadel puudutatud. See on üldaktsepteeritud tõde, et tulumaksumäärad langevad rahvusvahelise maksukonkurentsi tingimustes igal pool. Eesti on nüüd kahetsusväärselt peatanud selles konkurentsis osalemise ja väga kahetsusväärsel ajal, see tähendab siis, kui maksumäär mängib eriti suurt rolli. Aga eks me kõik saame aru, et raha eelarves on kriitilise piirini kahanemas, võrreldes prognoositud ja seadusega dikteeritud kuludega. See on see kompromiss. Jah, seda ma usun, et rahanduskomisjoni liikmed teavad, et Eesti praegu kaotab oma maksukonkurentsivõimes.

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu mälu muidugi nii hea ei ole kui Taavi Rõivasel, seetõttu ma teisi erakondi sõimama ei hakka ja Edgar Savisaarele ka helistama ei hakka, kuigi juhtimisteenust võiks ju sealt saada. Küsin pigem niimoodi: mida te seal komisjonis siis üldse arutasite? Mulle jäi ikka segaseks, millised seisukohad olid komisjonis, kes millist seisukohta toetas jne. Te olete komisjoni ettekandja.

Oh, eks te aima, kes toetas ja kes ei toetanud. Häälte vahekorra ma ütlesin: 6 : 4. Selle, miks hääled nii jagunesid, põhjus oli eelkõige, nagu me poliitikud omavahel võime tunnistada, see, et opositsioonil ei ole kombeks lasta koalitsioonilepingut muuta ja koalitsiooni olulisi kokkuleppeid korrigeerida. See ongi see sisu. Meie koalitsioonisisesed eri vaated tulumaksu alandamisele on teada. Komisjonis ei olnud vaja sel teemal pikemat diskussiooni algatada. Väga lühike oli selle päevakorrapunkti arutelu, seda enam, et riigieelarve muudatusettepanekute raames on samasugune punkt ju olemas ja seda oli vist tolleks hetkeks juba hääletatud ja arutatud.

Palun, kolleeg Marika Tuus, teine küsimus!

Aitäh! Hea esineja! Te ei vastanud mu küsimusele. Ma küsisin, miks me ohjeldamatult riigilõive tõstame. See sõna – riigilõiv – tähendab ise, et me saame võtta ikkagi ainult nii palju raha, kui palju see asi riigile maksma läks.

Aitäh! Ma ei tea, miks te ohjeldamatult tõstate. Meie selle eelnõu raames ei arutanud riigilõive üldse.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ei saanud aru, mida te arutasite. Ma kahjuks või õnneks ei ole rahanduskomisjoni liige. Te arutasite koalitsioonilepingut. Mis vormis te seda arutasite ja kuidas see selle eelnõuga seondub?

Ei, me ei arutanud koalitsioonilepingut. Me arutasime muu hulgas eelnõu 302. Tutvuge, see on riiulitel olemas.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas teil oli arutusel ka see, et ühel teie koalitsioonipartneril, sotsiaaldemokraatidel, oli viimases ajalehes artikkel, et nad toetavad seda, et tulumaksu langetamine ei jää seisma mitte üheks aastaks, vaid ka edaspidi? Kas see paistis välja ka hääletuses?

Aitäh! Me ei tegele rahanduskomisjonis üldiselt ajakirjandusega. Vabal ajal võivad inimesed asju kirjutada ja lugeda. Siin meil keeldusid ei ole.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea esineja! Te nii kiidate seda maksualandamist. Öelge, palun, millised need selle maksupoliitika viljad siis on olnud viimastel aastatel. Mina saan aru, et majandus on meil päris põhja läinud.

Aitäh! Me komisjonis ei arutanud otseselt majanduse olukorda. Aga kui natuke statistikat jälgida, siis näete, et meil on majanduses päris hästi läinud. Alates tulumaksu alandamisest on majanduskasv olnud äärmiselt kiire, ei saa kurta. Mis ulatuses just see on põhjus, on alati diskussiooni teema.

Palun, kolleeg Vilja Savisaar!

Aitäh! Ma küsin ikka sellesama koalitsioonilepingu kohta. Minu arvates te olete seda juba rikkunud. Kui te üheks aastaks ikkagi peatate tulumaksu alandamise, siis on tegelikult koalitsioonilepingut juba rikutud. Teiseks puudutab minu küsimus seda, millal siis Riigikogu liikmetel see vaba aeg on, millal nad ajakirjandusega tegelevad. Mina näiteks ei tea kodu‑ ja töökorra seaduse järgi, millal mul vaba aeg on. Võib-olla siis, kui ma magan.

Aitäh! Teil on soovi korral võimalik ka unes ajalehte lugeda, aga koalitsioonileping ei ole mingi selline seadus, mille kohta kehtivad rikkumine ja mitterikkumine, sellised terminid. Koalitsioonileping on koalitsioonipartnerite kokkulepe, mida muudavad uued kokkulepped, aga kindlasti mitte opositsioonisisesed kokkulepped, näiteks Keskerakonna ja Rahvaliidu seaduseelnõu.

Palun, kolleeg Jüri Ratas!

Tänan, hea esimees! Austatud ettekandja! Eelküsija Kadri Simson ei küsinud teie käest mitte küsimust ajakirjanduse kohta, vaid küsimuse sisuks oli see, et üks valitsuserakond on öelnud, et ta toetaks seda, kui tulumaksu langetamine ei oleks pidurdatud mitte ainult aastaks 2009, vaid palju pikemaks ajaks. Ma esitan siis selle küsimuse uuesti. Kas selle üle oli ka komisjonis arutelusid ja kuidas osapooled oma seisukohti kujundasid?

Aitäh! Vastus on ei. Ma olen seda vastust juba mitu korda eri vormides andnud.

Palun, kolleeg Heimar Lenk, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud esineja! Eelmise küsimuse jätkuks. Nagu te ütlesite, on maksupoliitika andnud niivõrd hea majanduskasvu ja tulemused on väga toredad. Mul on küsimus: miks te siis sellel aastal tulumaksu alandamisele piduri peale tõmbasite, kui nii hästi läheb?

Aitäh! Ka sellest me rääkisime.

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine küsimus!

Lugupeetud ettekandja! Te olete tuntud kui inimene, kes on tundnud muret selle pärast, et järgmise aasta riigieelarves on liiga palju kulusid ette ära planeeritud, ligi kolmveerand. Kas te arutasite komisjonis seda, et just tulumaksu alandamise tõttu on see n‑ö vaba raha, mida saab vastavalt poliitilistele ja majanduslikele olukordadele liigutada, kadunud ja seetõttu ongi eelarve nii pingeline?

Aitäh! Vastab tõele, et kui maksu alandada nii, et see moodustab ainult väikese osa eelarvest, siis on selle mõju tugevam. See vastab tõele. Selle maksualandamise positiivne efekt saab varjutatud eelarve probleemidest. Seda me ju olemegi siin käsitlenud nii täna kui ka varasematel kordadel.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg! Peaminister tund aega tagasi ütles, et eelarve täitmine läheb päris hästi. Riigikogu rahanduskomisjoni esimees räägib, et raha ei jätku. Ma tahan küsida: keda me peaksime siis uskuma?

Aitäh! Ma vist ei saanud küsimusest aru. Kas te tõlgiks või täpsustaks küsimust?

Lugupeetud Valeri Korb! Palun korrake oma küsimust!

Katsuge teiste sõnadega!

Läheme praegu edasi. Palun, kolleeg Jüri Ratas, teine küsimus!

Tänan, austatud esimees! Hea ettekandja! Ma teen siis eelmise küsija elu ja ka teil vastamise lihtsamaks. Küsimus oli selles, et vabariigi peaminister ütles infotunnis, et eelarve on tasakaalus, teie ütlete, et raha ei jätku, ja eelküsija tahtis teada, keda ta peab uskuma. Aga nüüd küsin ma oma küsimuse ära. Minu küsimus on selles: kas te rahanduskomisjonis selle eelnõu raames arutasite ka seda teemat, kas üksikisiku tulumaksu protsenti tulevikus võiks langetamise asemel hoopis tõstma hakata?

Kindlasti mitte.

Palun, kolleeg Ain Seppik, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud ettekandja! Mul on üks väike tagasihoidlik küsimus: kas te komisjonis eelnõu 302 üldse arutasite?

Niipalju, kui ta seda väärt on, niipalju arutasime. Seda ei olnud palju.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Jürgen Ligi! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Aivar Riisalu Keskerakonna fraktsiooni volitatud esindajana!

Proua esimees! Head ametikaaslased! Mina tahan alati esineda, kui enne mind on puldis käinud Jürgen Ligi, sellepärast et kui ma siin Riigikogu saalis kohtan kõnemeest, kes oma selgete, ausate ja Eesti-meelsete vastustega teeb ka lihtsa rahvasaadiku südame soojaks, siis see mees on Jürgen Ligi.
Räägime nüüd natukene maksudest. Maksud on üks selline ebamugav asi. Mina ei saa üldse aru, milleks see riik siis loodud on, kui tema inimest oma maksudega tülitab. Aga ennäe imet, ilma nendeta kuidagiviisi ei saa!
Praegune valitsuskoalitsioon, mille vaieldamatu liidererakond on Reformierakond, lubas mulle minu õitsvas lapsepõlves, et Eesti on stabiilne, arenev ja väga progressiivne riik. Täna, kui ma olen jõudnud meheikka, juustes on juba halli, olen ma selgelt aru saanud, et ainus asi, millega Reformierakond tegelda suudab, on muuta üksikisiku tulumaksu, seda kord langetades, kord külmutades, aga mitte mingil juhul muidugi tõstes, sellepärast et see oleks nende jaoks juba liiga keeruline ja see oleks ka liiga selge otsene maks riigieelarve vahendite garanteerimisel.
Mina olen jälle see rumal inimene, kes vahel ka inimesi kuulab. Ma arvan, et üsna paljud Riigikogu liikmed kuulavad vahel inimesi. Inimesed kipuvad viimasel ajal olema eriti mures selle pärast, et riik kipub õhukeseks jääma ega edasta rahvale enam selget sõnumit. Võib-olla see üksikisiku tulumaks, mis tavalisele töötegijale Eestis tähendaks kuus umbes 200–300 krooni kulu, oleks võinud omal ajal jääda sinna, kus ta oli, siis oleks riigil olnud selge arusaam, kust raha saada, ja oleks meil olnud selge arusaam, et inimesed teavad väga täpselt, palju nad maksma peavad. Nagu eile selgus, peame me igaüks ka tuleval aastal maksma tuhat krooni trahvi, sest just niimoodi tahab riigieelarve meilt seda raha kätte saada.
Seetõttu on minu isiklik ja natukene ka keskerakondlik sõnum see, et Eesti võiks tõepoolest leida endale stabiilse, väljakujundatud ja ka ülehomme kehtiva maksusüsteemi, milles on oma kindel roll üksikisiku tulumaksul, aga see roll võiks olla nii kindel, et ta igal sügisel ära ei külmu, et kevadel jälle lahti sulada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aivar Riisalu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Kuna juhtivkomisjon on teinud ettepaneku seaduseelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, siis tuleb meil see läbi hääletada.
Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku lükata tagasi Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu 302. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 53 Riigikogu liiget, vastu oli 32, erapooletuid ei olnud. Seaduseelnõu 302 langes menetlusest välja.

Head kolleegid! Alustame nüüd tööd kolmapäevase päevakorra punktidega. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme lõpphääletuse juurde.
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 323. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 76 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu 335. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 77 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni põhikirja heakskiitmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun ettekandjaks kultuurikomisjoni liikme Maret Merisaare!

Kultuurikomisjon arutas UNESCO põhikirja heakskiitmise seaduse eelnõu 4. novembril 2008. aastal. Kohal olid ka Kultuuriministeeriumi asekantsler Anton Pärn ja Kultuuriministeeriumi õigusosakonna nõunik Siiri Pelisaar. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei olnud laekunud, seetõttu otsustati konsensuslikult saata eelnõu täiskogu päevakorda 12. novembril 2008. Komisjoni ettepanek on panna see eelnõu lõpphääletusele ja vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Maret Merisaar! Kas on küsimusi? Palun, kolleeg Väino Linde!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas komisjon arutas ka seda, et need põhikirjad, mida me täna asume heaks kiitma, on võib-olla mõnes mõttes tänaseks juba vananenud? Näiteks see põhikiri, mis on 1945. aastal Londonis vastu võetud ja mida me täna heaks kiidame, räägib mingist äsja lõppenud sõjast, aga selles kontekstis on raske aru saada, et tegemist on Teise maailmasõjaga.

See võib ju nii olla, aga komisjon seda praktiliselt üldse ei arutanud. Me ei arutanud seda üldse rohkem pikemalt.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Maret Merisaar! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Muudatusettepanekuid samuti ei ole ja me võime minna eelnõu lõpphääletuse juurde.
Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni põhikirja heakskiitmise seaduse eelnõu 336. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 61 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia Euroopa Majanduspiirkonnas osalemise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandjaks palun majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasi!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Meil on tegemist Vabariigi Valitsuse algatatud Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia Euroopa Majanduspiirkonnas osalemise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu aruteluga. Majanduskomisjon käsitles seda pika nimega eelnõu tema teisele lugemisele saatmiseks s.a 6. novembri koosolekul. Kuna see eelnõu on juba läbinud suures saalis esimese lugemise, siis pole mõttekas ega vajalik tal pikemalt peatuda. Ütlen teile vaid seda, et 5. novembriks, mis oli määratud muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei laekunud. Ma tegin meie komisjonile ettepaneku saata Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu täiskogule teiseks lugemiseks s.a 12. novembril ettepanekuga eelnõu seadusena vastu võtta. Majanduskomisjon toetas seda ettepanekut konsensuslikult. Tänan teid!

Suur tänu, kolleeg Urmas Klaas! Küsimusi ettekandjale ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Kuna ka muudatusettepanekuid ei ole, siis võime minna eelnõu lõpphääletuse juurde.
Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia Euroopa Majanduspiirkonnas osalemise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu 319. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 60 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud 2009. aasta riigieelarve seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandjaks rahanduskomisjoni esimehe Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu viimati 3. novembril. Kui eelnõu 302 puhul võis öelda, et arutelu tõsidus ja pikkus oli täpses proportsioonis eelnõu väärtusega, siis siin on vastupidi. Eelnõu on tõsine, aga arutelu pikkus oli pigem pöördvõrdeline. Väga pikalt me rahanduskomisjonis tegelikult ei vaielnud, tuleb tunnistada. Aga see ei tähenda, et selle eelnõuga oleks vähe tööd tehtud, lihtsalt üks osa erakondi on ennast sellest debatist distantseerinud.
Mis see põhiprobleem on? Jällegi ei ole kellelegi saladus, et me oleme aasta lõpus olukorras, kus senised majandusprognoosid on silmanähtavalt ebausutavad, aga nende järgi on paraku eelarve valmis tehtud ja eelarvet käigult suures mahus muuta on praktiliselt võimatu. Üks põhjus on loomulikult poliitiline, teine on seadusandlik. Nagu siin eelnevalt sai märgitud, see seadusega ette nähtud kulude hulk on ikkagi niivõrd suur, et muutunud majandusolukorras paindlikult reageerida  ei õnnestu kuidagi.
Aga muudatusettepanekuid laekus eelnõu kohta Riigikogust viis, kõik roheliste fraktsioonilt. Neid ei arvestatud, kuid autorid said soovituse konsulteerida sel teemal ministritega. Nii nagu ikka, eelarve muudatused tehakse võimalikult tihedas koostöös valitsusega, kes valdab kogu informatsiooni võrratult paremini, nii nagu ka riigikontrolör siin eile kordas. Need ettepanekud puudutasid Kodanikuühiskonna Sihtkapitali, nendele rahaeraldise suurendamist, kodanikuühenduste võrdset rahastamist. See oli üks ettepanek. Järgmiseks, Muinsuskaitseameti eraldiste suurendamine Eesti ajalooliste looduslike pühapaikade arengukava täitmiseks ja eraldiste suurendamine MTÜ‑dele Eesti Külade ja Väikelinnade Liikumine Kodukant ja Eesti Antarktika Ekspeditsioonid. Kuna tegemist on ministeeriumidesisese raha liigutamisega, siis on ilmselt kõige parem, kui ministritega sel teemal läbi räägitakse.
Veel puudutas komisjoni arutelu MTÜ‑de võimekust taotleda vahendeid Euroopa Liidu fondide rahast, loomulikult ka võimalikke kokkuhoiukohti, mida peaks dikteerima muutunud prognoos. Räägiti Maastrichti kriteeriumidest ja loomulikult eurokontekstis, kas see defitsiit, mis meid ähvardab selle eelarve järel, ei sea ohtu järgmist eurokriteeriumi ehk eelarvedefitsiiti alla 3% SKT‑st. Hinnang üldiselt on, et veel mitte, aga seda ei saa kuidagi ka võimatuks pidada. Ettevaatus on ülimalt põhjendatud. Sellele võin komisjonivälise informatsioonina lisada, et ilmselt enne kolmandat lugemist siiski õnnestub mõningad olulised kärped siin veel teha, et seda kardetavat defitsiiti vähendada. Tõsi, defitsiidist rääkides peame ütlema, et Eesti riigieelarve tehakse (taas tahan härra Marrandile eriti üle rõhutada) Rahandusministeeriumi prognooside järgi, Rahandusministeeriumi prognoos tuleb novembri lõpus ja pärast seda me anname hinnangu defitsiidile ning kärpevajadustele.
Opositsioon, mõistagi, sai võimaluse olla kriitiline, põhjusega kriitiline nende prognooside suhtes. Enamik opositsioonist ei esitanud muudatusettepanekuid.
Räägiti ka aktsiisidest. Siin on palju kõlanud süüdistus, et aktsiisipoliitika on justkui läbi kukkunud ja et see on meie hädade põhjus. Rahanduskomisjoni enamuse kindel seisukoht on vastupidine: aktsiiside tõstmine oli tehtud ikkagi väga õnnestunud ajal. Kui me oleksime jätnud selle tulevikku (tegelikult nõuavad euronõuded umbes aasta jagu hiljem tõstmist, kui meie tegime), siis oleksime me väga kehvas olukorras. Selles väga kehvas olukorras on näiteks Läti, kes jättis nende euronõuete täitmise viimasele hetkele. Praeguses finantskriisis on aktsiiside tõstmine muidugi hoopis teine asi kui tõsta neid majandusliku stabiilsuse ajal, nagu tegime meie.
Tuletan meelde või kordan üle, et rahanduskomisjon teeb ilmselt ettepanekuid kärpe kohta enne kolmandat lugemist, kuid praegu ei pidanud me seda veel võimalikuks. Aitäh!

Suur tänu! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud ettekandja! Mul on niisugune küsimus. Niikaua, kui te seda Rahandusministeeriumi prognoosi (ma küll ei näe prognoosi, nimetaksin seda pigem nagu ennustuseks), seda ennustust pikisilmi ootate, kas meil on täna üldse mõtet alustada siin diskussiooni eelarve üle? Ma saan aru küll, et Reformierakonna tohutu soov on parlament diskussioonist välja lülitada, sest kui te teete miljardilisi eelarvekärpeid teise ja kolmanda lugemise vahepeal, siis diskussiooni ei teki ja rahandusministrit me siia ette ka ei saa. Kas meil ei oleks õigem selle eelnõu lugemine praegu, selles situatsioonis katkestada? Kas komisjonis arutati seda?

Aitäh! Komisjon ei pidanud seda tõesti vajalikuks. Mul jäid ütlemata protseduurilised tõsiasjad, et ootame muudatusettepanekuid 25. novembriks kella 18‑ks. Lisan, et võimalik, et me pikendame seda tähtaega pisut, et anda Rahandusministeeriumile võimalus prognoose sättida ja uusi ettepanekuid sõnastada. Siis on ka opositsioonil võimalik uutele andmetele paremini reageerida.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas te rahanduskomisjonis olete arutanud ka reservide küsimust? Täna kohtumisel Hiina parlamendi liikmetega te ütlesite, et tõenäoliselt tuleb reservid kasutusele võtta. Samas peaminister raiub, et reserve ei tohi mitte mingil juhul kasutada. Kas teil on koalitsioonis mingi ühtne seisukoht reservide kohta?

Aitäh! Need andmed ei olnud riigisiseseks kasutamiseks. Te nüüd reetsite diplomaatilise informatsiooni. Ei ole saladus, et juhul, kui kärped ei õnnestu, mis on kindlasti meie esimene valik, lähevad reservid peaaegu päästmatult käiku, kui ei otsustata täita auku laenuga, mis ei ole ka tegelikult välistatud. Mõnes mõttes on reservide olemasolu oluline. Tegelikult on ka oht need päris ära süüa. Reservid ei ole mitte ainult sel ja järgmisel aastal. Eks me seda kaalume. Kindlasti tekib ka laenuvõtmise küsimus, aga kahju, et hiinlastele mõeldud informatsioon läks nüüd niimoodi liikvele.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea esineja! Kuulsime mõni tund tagasi härra Ansipi käest, et kõik on hästi ja kriisi pole silmapiiril näha. Teie käest kuulsime äsja, et raha on ikka vähe ja eelarvet ei saa teha nii, nagu te tahaksite. On see nüüd teie meelest hea või halb eelarve?

Aitäh! See on halbade aegade eelarve, mida on raske heaks nimetada just selle prognoosi tõttu ja selle tohutu pinge tõttu, mis on kulude osas, ja selle tõenäolise defitsiidi tõttu. Aga Andrus Ansipi sõnade analüüsi me võime teha siis, kui me võtame need ette ja vaatame, mida ta täpselt teile ütles. Alati tasub jälgida konteksti.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Ma püüan korrata oma küsimust ja teen seda mitte ilma paberita, kui te lubate. Täna infotunnis rääkis peaminister, et raha jätkub täielikult, et  sellel aastal eelarve katta. Ma tahan küsida, millega on õigustatud kohaliku omavalitsuse teehoiuks vahendite eraldamise mahu vähendamine ühe kolmandikuni.

Aitäh! Ma juba lootsin, et meil seda mängu ei teki, et hakatakse rääkima, millega on põhjendatud, et see number on väiksem, kui me tahaksime, või too teine number on väiksem, kui me tahaksime. Siiamaani on hoitud suhteliselt mõistlikku joont ja ikkagi tunnistatud eelkõige seda makroprobleemi, et raha ongi vähem. Katsume selle juurde jääda. Me teehoiurahast rahanduskomisjonis, ma pakun, eraldi ei rääkinud. Kõik saavad reaalsest olukorrast aru. Kui raha ei ole, siis ei ole ka kulusid.

Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud rahanduskomisjoni esimees! Kui nüüd tuleb seesama kärbe, millest on räägitud, et vähemalt 2,5 miljardit krooni järgmise aasta eelarvest võetakse tulusid vähemaks, mis on muidugi mõistlik, milline on siis jätkuv eelarve menetlemise poliitika või tegutsemine, kas rahanduskomisjon seda arutas? Kas on ka planeeritud, et rahandusminister Riigikogu ette tuleb, kui see kärbe tehakse?

Aitäh! Ma usun, et protseduuriliselt on see võimalik. Selles võib temaga kokku leppida, kui teda tahetakse auklikuks lasta. Ilmselt on ta kohustatud tulema. Aga te rääkisite 2,5‑miljardilisest kärpest. Seda numbrit rahanduskomisjon küll ei julge kinnitada. Meil ei ole kordagi olnud ees konkreetset 2,5‑miljardilist kärpeplaani. Samuti, kui justkui räägitakse suurest defitsiidi likvideerimise plaanist sel moel, et rahandusministrile antakse volitusi juurde, siis jällegi ei ole sinna lisandunud ühtegi ideed, kus need kärpekohad oleksid. Tegelik asi on ju selles, kust kärpida, mitte selles, kui suuri numbreid keegi oskab välja hõigata. Minu hinnang (ma natuke lähen sellest koosolekurollist välja) on, et miljardiline kärbe on ülimalt tõenäone, aga küsimus on, kas sellest suuremat õnnestub teha. See on jätkuvalt väga suur pingutus ja meil ei ole andmeid, et sellega oldaks praegu ühele poole saadud. Rahanduskomisjonis selliseid mehaanilisi lõikeid kindlasti ei tohiks teha. Ma olen selles mõttes Mihkel Oviiriga väga nõus, et eelarvet mehaaniliselt kärpida, ilma analüüsi ja piisava andmebaasita, Riigikogu ei tohiks.

Palun, kolleeg Jüri Ratas!

Tänan, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Minu küsimus puudutab seda, et kui te rahanduskomisjonis arutasite järgmise aasta eelarvet, siis te kindlasti peatusite sellel, et kui tuleb võtta reservid kasutusele, missugune võiks siis olla Eesti riigi fiskaalpoliitiline plaan aastaks 2010, kõige halvemal juhul, kui me peame kõik oma reservid järgmisel aastal kasutusse võtma. Kuidas see eelarvemenetlus võiks toimuda järgmise aasta lõpus, 2010. aasta eelarvet menetledes?

Aitäh! Me ei tegele komisjonis eelarve prognoosimisega ja me ei tegele ka tulevaste eelarvete arutelude prognoosimisega. Nii et seda me ei käsitlenud. Lihtsalt see reservide või laenu jutt on üldteada rahanduslik mehhanism. Ei ole mõtet eitada, et selline võimalus on, aga me ei läinud selles arutelus väga konkreetseks. 2010. aasta eelarvega on muret päris palju, komisjonis ka. Seda, kuidas sellega toime tulla, on praegu ikkagi hästi raske prognoosida. Aga me tegelikult ei oska prognoosida, mida teevad turud, mis majanduskeskkonnaga saab.

Palun, kolleeg Vilja Savisaar!

Aitäh, proua esimees! Minu küsimus puudutab neidsamu reserve, aga natuke teise koha pealt. On ju selge, et tegelikult ei tule ka 2008. aasta eelarve täis. Kas komisjonis on arutatud, kas sellelsamal istungil või mõnel teisel korral, kui palju tegelikult reservidest selle aasta eelarve täitmiseks ära kulub ja kui palju neid üldse järgmiseks aastaks järele jääb?

Aitäh! Järele jääb neid kindlasti, võin öelda lihtsalt komisjoniliikme teadmisega. Aga me natukene puudutasime seda küsimust 2008. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse kontekstis. Ma mäletan, et Keit Pentus oli see, kes selle küsimuse esitas. Aga räägiks jaanuaris sellest, kui palju ära kulus, või selle teise eelnõu raamides. Ega väga palju ei tea praegu öelda, aga see suurusjärk on üldiselt prognoositud, meil on õnnestunud näha prognoosist mahajäämise graafikuid ja ülimalt selge on, et ka sel aastal ei tule päris tasa see prognoos, uus prognoos.

Palun, kolleeg Ain Seppik, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud ettekandja! Nagu ma aru saan, kavatsete te tõesti teise ja kolmanda lugemise vahepeal eelarvest mitmeid miljardeid maha ampsata, ilma et parlament saaks üldse selle üle mõtteid vahetada, mis on võrdlemisi pretsedenditu, ma tunnistan. Aga nähtavasti on see teie erakonna poliitika. Minu küsimus on see. Kui ütlete a, siis te võiksite öelda meile ka b ehk avaldada selle (kui see jälle riiklik saladus ei ole), kust see miljard või enam kavatsetakse maha haugata, mis aladelt.

Aitäh! See ei ole hiinlastele avaldatud saladus. Võib-olla on meil vara sellest rääkida, kuid on vist siiski aimatav, et seadusega seotud kulud sõltuvad prognoosist kõige otsesemalt ja need siin poliitiliste erimeelsuste tõttu tõenäoliselt kärpimata ei jää. Me saame sellega lihtsamini hakkama, ma igatahes väga loodan. Aga jah, komisjon seda veel ei arutanud, seda arutasid erinevad erakonnad väljaspool komisjoni.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea kolleeg! Mind huvitab sotsiaalmaksu laekumise prognoos. Me teame, et eelmisel aastal laekus seda ju mitusada miljonit krooni vähem ja järgmiseks aastaks oleme prognoosinud lausa kolm miljardit rohkem. Me teame, et töötus kasvab ...

Oot-oot! Mis nüüd katkes?

Katkes ära vahepeal.
Ka palgad on külmutatud. Mille arvelt te seda võtate, et see niimoodi peaks kasvama?

Kuidas peaks kasvama? Kas sõnad läksid vahepealt kaduma? Ma ei saanud aru terviklikust küsimusest. Võin sotsiaalmaksu kohta öelda, et sotsiaalmaksu prognoositakse nagu teisi makse ja kulud prognoositakse vastavalt tuluprognoosidele. See on niisugune reegel.

Palun, kolleeg Marika Tuus, esitage küsimus uuesti!

(Jah, see vahepeal lihtsalt ei töötanud.) Kuidas teil sotsiaalmaksu prognoos ikkagi sellisena välja kukkus? Me teame, et eelmisel aasta laekus sotsiaalmaksu ju mitusada miljonit krooni vähem ja sellele vaatamata me prognoosisime selleks aastaks veel kolm miljardit rohkem. Samas suureneb töötus praegu ikka kosmilise kiirusega ja palgad on külmutatud. Sellest ju sotsiaalmaks sõltub. Miks nii optimistlik prognoos, kust te selle võtate?

Aitäh! Kas teil on pakkuda oma prognoosiaparaat ja numbrid, mis on paremad kui Rahandusministeeriumi omad? Kui ei ole, siis on meil väga raske seda diskussiooni jätkata. Rahanduskomisjonil igatahes selline aparaat nurgas puudub. Me anname hinnanguid, aga toetume siiski ekspertidele. Mina usun, et nemad teevad seda tööd meist paremini.

Palun, kolleeg Taavi Rõivas!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Praeguseks on kõigile teada, et suurim opositsioonierakond on loobunud kõikidest võimalustest seda eelarvet paremaks muuta. Täiesti hämmastavalt minu jaoks on suurim opositsioonierakond täielikult loobunud kõige olulisema dokumendi juures oma valijate huvide kaitsmisest. Samas ütlesid mitu juhtivat keskerakondlast täna siin saalis, et ikkagi oleks üsna mõistlik teha ühte või teist kärbet, nad on avaldanud toetust ühele või teisele ideele. Öelge, palun, kas komisjonis tuli neilt mõni konstruktiivne ettepanek, kuidas seda eelarvet nende arvates paremaks muuta.

Aitäh! Minu arust oli opositsiooni käitumine konstruktiivne, sümpaatne ja riigimehelik. Oludes, kus kõik saavad aru, et kulud on suuremad kui tuleva aasta võimalused, on ikkagi hästi naljakas minna oma valijate huve kulude kaudu kaitsma. Tõsi, selline valijate huvide kaitsmine on võimalik ka sedapidi, et püütakse teha täpsem eelarve ja eelarve ümber kirjutada. See oleks ka hästi riigimehelik, aga nagu siin on öeldud, see, et koostada oma eelarve, mis paremini vastaks reaalsusele, käib ilmselt Riigikogul või Riigikogu fraktsioonil üle jõu. Mis seal salata, kui Rahandusministeerium ja, ütleme, valitsusaparaat ei suuda uudistega kaasa joosta, siis ammugi ei suuda seda üks fraktsioon. Mina tunnustaksin seda, et ei ole mindud mingile peenraha jagamisele, kommide jagamisele, tunnistatakse, et jah, seda raha, mida käia maakondades kiitmas, pole  praegu lihtsalt võtta. See hoiak on tegelikult igati konstruktiivne.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Tuleval aastal väheneb kohalike omavalitsuste tulubaas, seda kinnitas ka peaminister täna infotunnis. Niipalju, kui kohalike omavalitsuste eelarved on seotud riigieelarvega, tekivad küsimused, kuidas omavalitsus suudab täita oma otseseid kohustusi, pluss topeltkohustusi, mis on seotud projektidega, kohustusi, mis on tekkinud varem sõlmitud lepingute alusel jne. Kas riik kavatseb tulla kuidagi, kui mitte appi, siis kas või kaasa, et omavalitsused saaksid korralikult eksisteerida ja sajaprotsendiliselt oma kohustusi täita?

Aitäh! Ma tegelikult ootan, et järgmine küsimus tuleb selle kohta, kuidas keskvõim suudab oma kohustusi täita oludes, kus raha napib. Siis oleks see küsimus proportsionaalne, sest maksude alalaekumine mõjutab mõlemat, nii omavalitsusi kui ka keskvõimu. Seejuures on omavalitsustel laekumised siiamaani, ei taha küll kiita, olnud proportsionaalselt palju paremad kui keskvõimul. Nende olukord on tunduvalt parem, sest maamaks ja üksikisiku tulumaks on hästi laekunud. Kindlasti jõuab see negatiivne majandusolukord tulumaksuni väikese nihkega, aga öelda, et meil on kaks riiki, kus üks peab teist toetama – see ei vasta tõele. Kõik kannatavad ühtemoodi ja kõik inimesed elavad korraga nii omavalitsuses kui ka riigis. Seda vastandamist, et me ainult haletseksime omavalitsusi ja kiruksime riiki, on rahanduskomisjon alati püüdnud vältida.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Ma kõigepealt aitan natukene noort kolleegi, kes arvas, et Keskerakond ei räägi kaasa eelarve menetlemisel. Me andsime väga selge signaali, et meie arvates on tulude pool suuresti üle paisutatud, ja sellepärast ei saa me ka kulude poolel kaasa rääkida. Minu küsimus on aga see. Kas keegi koalitsioonipoliitikutest üldse ise ka midagi arvab või vaatasite ainult punnis‑ või kinnisilmi sellele prognoosile otsa ja lähete selle ebarealistliku tulupoolega kulusid jagama?

Aitäh! Ma ei vaata siin ei kinni‑ ega punnissilmi, aga ma näen, et noor kolleeg võttis teie informatsiooni tänuga vastu. Ei, komisjoni liikmed jälgivad olukorda tähelepanelikult ja kõigil on olemas hinnangud nendele prognoosidele. Eks seda ole siin täna kajastatud. On ka üle korratud, et Riigikogu ei saa operatiivselt reageerida olude halvenemisele. See on paratamatus. Seetõttu kutsun ma opositsiooni üles toetama kõiki ettepanekuid, mis vähendavad riigieelarve jäikust. Rahandusminister lubas sellise pakiga lagedale tulla. Kindlasti ei puuduta see näiteks sotsiaalmaksu sihipärasust, aga mõnda muud jäikust eelarves küll.

Austatud ettekandja! Tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Lembit Kaljuvee!

Härra juhataja! Head kolleegid! Ma tahan peatuda kolmel momendil. Esiteks, eelarve tasakaalul, teiseks tahan rääkida natuke tulupoolest ja kolmandaks rääkida kulupoolest.
Mis puudutab tasakaalu, siis kui Eesti ei suuda kindlustada oma eelarvepoliitikas kokkulepitud riigieelarve tasakaalu kriteeriumi, siis me kaotame kõik, kaotame riigina usalduse investeerimis‑ ja ärikeskkonnana ning kaotame lähiaastatel võimaluse liituda euroga. Mis siis saab? Minu ja ma usun, et ka paljude teiste poolt tunnustatud rahandusala teadjamees kolleeg Taavi Veskimägi vastas hiljutises televisioonisaates reporteri küsimusele, mis siis saab, kui eelarve läheb tasakaalust välja. Taavi Veskimägi vastas, et siis jääb meil üle ainult ennast põlema panna. Arvan, et meil on, kui üldse, siis väga vähe inimesi, kes sellisest perspektiivist huvituksid.
Mida siis ikka praeguses raskes olukorras peale hakata? Süüdlaste nimeline otsimine ei vii meid kuhugi, sest siililegi on selge, et eelarve tulude pool on täiesti kihva keeratud. Ühelt poolt reformarite igati populistlik ja samal ajal riigi seisukohalt kahjulik tulumaksu alandamise poliitika järjekindel teistele ja endale pealesurumine, teiselt poolt koalitsiooni rapsiv ja kaootiline tõmblemine on viinud olukorrani, kus maksukoguja ei tea täpselt, kui palju üks või teine maks sisse toob. See muudab tulupoole hägusaks ja ebakindlaks. Segaduses on ka maksumaksja, sest ta ei tea ju, millega teda homme üllatatakse, järsku tiksub kusagil millegi eest juba viivis. Kulupoole on meil üles ajanud kõigi poliitikute, eriti aga koalitsioonipoliitikute rahvale roosamanna jagamise võistlus või võidujooks. Seda muidugi eriti viimaste aastate paljuski kunstliku, välislaenu arvel tekitatud majanduskasvu eufooria tingimustes.
Mida siis teha? Head lahendused on lihtsad lahendused. Nendel on ainult see viga, et neid on väga raske ellu viia. Head lahendused nõuavad oma vigade tunnistamist ja, mis veelgi tähtsam, nende vigade parandamist, nõuavad parandamiseks julgust. Tulupoolt tuleb sisuliselt reformida. Sellest rääkis eile ka lugupeetud riigikontrolör. Kindlasti tuleks lõpetada tulumaksuga juntimine, ma julgen seda nii nimetada. Tahame olla Euroopas. Enamikus Euroopa riikides on tulumaksuprotsent 40 või enam. Kui me tahame maksta inimväärset palka õpetajatele, arstidele ja teistele riigieelarvest palka saajatele, kui me tahame riigi kinnimakstud keskharidust, kui me tahame toetada kultuuri ja sporti, siis peaks tulumaksuprotsent olema vähemalt 26. Riigilõivude absurdseks muutmise ja erinevate teiste maksužongleerimistega me seda kindlasti ei saavuta. Kulupoolel on tegutsemine veelgi lihtsam. Meil, eriti aga koalitsioonipoliitikutel peaks olema julgust olla aus ning öelda rahvale, et siin me külmutame, siit me võtame vähemaks või siit võtame üldse ära. Ja ongi kõik. Nii lihtne see ongi. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Kalle Laaneti! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigieelarve on kindlasti aasta üks olulisemaid seaduseelnõusid. Minnes vastu 2009. aastale, ei tohi me otsuseid teha ainult järgnevast aastast lähtuvalt, vaid peame pikemalt ette vaatama. Vaadates tulevikku aga ei saa me unustada minevikku. Sellest tulenevalt tsiteerin "Eesti kroonikat 1932", mis on välja antud Eesti Kirjanduse Seltsi poolt Tartus 1933. aastal: "Maailmamajanduse kriis, mille rusuvas olustikus elame ühes kogu maailmaga juba mõnda aastat, on jätnud sügavaid jälgi ka meie majandusellu. Seetõttu on ka eelnevad lühikese majanduskroonika leheküljed kujunenud paratamatult süngeilmeliseks. Ent nad ei ole kirjutatud pessimismi, lootusetuse külvamiseks, vaid tõele, olgugi ebameeldivale, otseselt näkku vaatamiseks ja sellest tõest vastavate järelduste tegemiseks. Riiklikult organiseerunud iseseisev rahvas peab olema teadlik oma olevikust ning püüdma ette näha lähimat tulevikkugi.
Maailmaturu olukorda, mis mitmete tunnuste järgi juba pisut paranemas, me muidugi ei suuda muuta, vaid peame teda võtma paratamatusena.
Ent oma võistlusvõimet maailmaturul peame püüdma tõsta niipalju, kui meil selleks vähegi jõudu on. Soodsamate kaubanduslepingute sõlmimine, suuremate kontingentide saavutamine ja uute välisturgude muretsemine jäägu endiselt meie majandusliku välispoliitika tähtsaiks ülesandeiks.
Eriti peame aga püüdma kõigi kasutada olevate abinõudega tõsta oma toodete, oma töö kvaliteeti. Teame, et meie rahvastiku koostis on majanduslikuks eduks täiesti soodus. Maateadus on tõestanud, et geograafiliselt ja ilmastikuliselt me asume vöötmes, mis pakub soodsaid võimalusi nii kehalise kui ka vaimse töö kõige edukamaks arenguks. Meie töö on õieti me ainus rahvuslik suurvarandus, ainus rahvamajanduslik tootmistegur, millega vastava kvaliteedi juures suudaksime edukalt võistelda tänapäeva vahetusmajanduse areenil – maailmaturul. Tööoskus, ‑tõhusus ja ‑tootlikkus on meil aga praegu keskmisest alles üsna madal. Meil tuleb veel lõpmata palju pingutuda, enne kui küünime sel alal maailmaturgu valdavate suuremate võistlejate tasemeni.
Ent kahjuks me tunneme ja hindame oma tööd, majanduslikku töövõimet veel liiga vähe ning vääriti. Euroopa ja Anglo-Ameerika riikides pühendatakse tööle juba aastakümneid tähelepanu, uuritakse ja analüüsitakse teda, püütakse leida talle ratsionaalseid ning majanduslikule põhimõttele kõige vastavamaid rakendusvorme. Meil puuduvad aga vastavad uurimused ja uurimisasutised peaaegu täiesti. Ometi oleme vaesed ja jääme veel vaesemaks, kui me ei õpi oskuslikumalt töötama, ratsionaalsemalt majandama. "Eesti kuld on Eesti töö." Aga see kuld on veel suuresti segatud maakide, liiva ja mullaga. Teda on vaja veel väsimatult ning põhjalikult puhastada, pesta ja sõeluda, vormida ja poleerida. Meie kõikide kohus on teha seda rahvuslikku kultuurtööd suurema anduvuse ja hoolega. Meie kõrgeväärtuslikus töös peitub kogu meie rahvuse tulevik."
Vaataks põgusalt, mis siis toimus 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses riigi tuludega. Tsiteerin: "Meie riigi tulud on viimaseil aastail järjekindlalt vähenenud: 1928./29. – 91,0 milj. kr., 1929./30. – 87,8 milj. kr., 1930./31. – 83,7 milj. kr., 1931./32. – 78 milj. kr.
Võrreldes riigi 1932./33. eelarveaasta esimese 10 kuu tulusid 1931./32. a. omadega, on tulud jälle tunduvalt vähenenud: 68,1 milj. kr-lt 1931./32. aastal 54,4 milj. kr-le 1932./33. aastal. Otsesed maksud langesid eelmise aasta esimese 10 kuuga võrreldes 74 milj. kr-lt 6,3 milj. kr-le, kaudsed maksud – 20,4 milj. kr-lt 15,7 milj. kr-le. Tollitulud vähenesid suuresti: 16,7 milj. kr-lt 11,6 milj. kr-le, tulud piiritusmonopolist – 10,0 milj. kr-lt 8,7 milj. kr-le. [- - -] Keskmiselt on tulud eelmise aastaga võrreldes vähenenud umbes 20% võrra."
Täna, 77 aastat hiljem oleme samade probleemide ees. Kas me oleme ajaloost piisavalt õppinud või me ei ole üldsegi õppimisvõimelised? Aeg on tegudeks, mitte sõnadeks! Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Tarmo Männi! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Ma pean täna alustama tavatult. Alles süüdistati siin opositsiooni selles, et me ei võtnud menetlusest osa, ei esitanud muudatusettepanekuid, aga nüüd, kui ma vaatan saali, kus opositsioon on valmistunud oma muresid koalitsioonile avaldama, siis näen, et saali on jäänud kaks koalitsioonisaadikut, kellest üks tegeleb sellega, et suhtleb välismaailmaga arvuti teel. See on suurepärane näide koostöö kohta, mida me oleme saavutanud, aga mure peaks olema ühine.
Mina julgen väita, et tänasel teisel lugemisel ei ole küll mingit olulist tähtsust riigieelarve tasakaalu seisukohalt. Need muudatusettepanekud, mis olid arutusel rahanduskomisjonis, on pelgalt valitsemisalasisesed, mõne miljoniga piirduvad muudatusettepanekud, millel eelarve tasakaaluga ei ole küll mitte midagi ühist. Aga teatavasti eelarveprojekti peamine küsimus ongi täna tema tasakaal, see tähendab tegelikult, et kulud peaksid vastama 2009. aasta reaalselt võimalikele tuludele. Midagi sellist nendes muudatustes leida ei ole. Ütlesin selle väga selges keeles välja ka rahanduskomisjoni istungil.
Miks me ei teinud muudatusettepanekuid? See on vastus kriitikale, millega koalitsioon on opositsiooni vastu esinenud. Minul on seda väga lihtne põhjendada. See oleks tähendanud tunnustada seda logisevat eelarve projekti. Oma seisukoha tema tasakaalutuse kohta me ütlesime välja eelarve esimesel lugemisel. Teiseks on valitsusel väga osav ja kaval plaan siduda Riigikogu, koalitsiooni kõrval siis ka opositsioon, vastutusega selle tasakaalustamata eelarve vastuvõtmise eest. Mind tegi selles küsimuses valvsaks peaministri kevadine avaldus miinuseelarve menetlemise ajal. Te mäletate kõik, kui ta ütles: "Riigikogu võttis eelarve vastu." See tähendas ka opositsiooni, kuigi me hääletasime sellele vastu. Nüüd oleme oma tahet väljendanud märksa selgemini, jättes menetluses osalemata kindla teadmisega, et muudatusettepanekutega ei ole võimalik nii suures kaldes olevat eelarvet parandada.
Ma tuletan meelde ka seda, et meie lugupeetud komisjoni esimees hoiatas pärast esimest lugemist opositsiooni, et eelarve on nii pingeline, muudatusettepanekuteks ei olegi seal kohta, et ärge parem vaeva nähke. Opositsioonipoliitikud rahanduskomisjonis said aga mõni aeg hiljem teada otse vastupidisest pahameelest koalitsiooni juhtpoliitikute poolt, kes istuvad rahanduskomisjonis ja kes ütlesid, et me oleme käitunud täiesti vastutustundetult ja me ei tee oma tööd, jättes parandusettepanekud esitamata. Meie töö on täna selgem, kui oli varem. Me oleme selgelt öelnud, et see eelarve lihtsalt ei kõlba. Nii see ka on.
Ma olen täna täiesti veendunud, asjade käik on seda näidanud, et opositsioon on käitunud õigesti. Meil on olnud väga suur roll selle eelarve protsessis täita juba praegu. Vabariigi Valitsus on ju aru saanud, et eelnõu ei ole sellisel kombel vastuvõetav ega kinnitatav. Seda tunnistab valitsus täna ise. Julgen öelda, et selle seisukoha ehk koalitsioonisisese "ristisõjaga" alustas (ma tunnustan seda täiesti) Reformierakond, kandes valitsusvastutust, öeldes välja, et eelarve vajab tasakaalustamist. Sellega liitus mõni aeg hiljem peaminister ja seda tunnistas ka rahandusminister.
Minu küsimus on: miks me seda teist lugemist siin täna peame? Julgen öelda, et kui tullakse välja kulude vähendamise uute ettepanekutega, siis näitab see, et meie valitsus on õppimisvõimeline. See tähendab, et arusaam asja tõsidusest on jõudnud kohale, kuigi kõnepruuki on tulnud uus maagiline asi, mis ei olnud kellelegi uudis, see on see Maastrichti 3%. Seda me teadsime kogu aeg, teadsime ka möödunud aastal, et see on ohus. Seda oleks võinud arvestada juba 25. septembril.
Teine asi, mis minule rõõmu teeb, on see, et valitsus tunnistab, et 2,6%‑line majanduskasv järgmisel aastal on ebareaalne. Mind pani imestama peaministri avaldus infotunnis, kui ta ütles, et meil on maailma parimad analüütikud, et nende oskustes ei ole põhjust kahelda. Mul jääb üle küsida, miks meie analüütikud maailmamajandusele tema hädas siis täna appi ei lähe. Siis oleks tarvis küsida nõu siit, riigilt, kes on ise kõrini hädas.
Meie arvates tuleks täna küll eelarve teine lugemine katkestada ja jätkata seda pärast seda, kui koalitsioon on teinud uued, radikaalsed muudatusettepanekud, andes sellega koalitsioonile võimaluse avalikult dialoogis osaleda. See oleks tõesti riigimehelik, need paar päeva siia-sinna ei annaks küll midagi. Kolmas lugemine tähendab seda, et komisjoni arvamusest lähtudes hääletab saal asjad paika. Väga demokraatlikuks seda praktikat pidada ei ole küll võimalik. Ma olen kindel, et kui opositsioon kaasatakse, siis oleme me kindlasti valmis tulema selles küsimuses appi. Sellest, kuidas üldse see eelarve kokku saadakse, hakkab saama riiklikult tähtis küsimus.
Nüüd konkreetsemalt. SKT korrigeerimine on kindlasti vajalik ja kui seda tehakse, on see ühest küljest vea tunnistamine, aga see väärib kiitust. See tähendab ka seda, et meie valitsus ei ole enam ilmeksimatu. Aga teadaolevatel andmetel see praegune kava korrigeerida SKT‑d annab vaid kaks-kolm miljardit vaba raha, eelarve tasakaalu see mingil juhul ei taga. Kuid puudujääki, millest me täna räägime, millest räägib ka koalitsiooni pool, on kümme miljardit. Küsimus jääb ju õhku.
Kas Vabariigi Valitsus on suuteline kärpeid tegema või tekitab see tõsise valitsuskriisi, seda näitavad lähipäevad, aga oodata on siit nii mõndagi. Avalikkuseni on jõudnud veel mõned ettepanekud, mis väärivad igal juhul Riigikogu tähelepanu. Eile ilmus ärimeeste üleskutse tuua meie kuulsad reservid kodupankadesse, Eestimaale tagasi, et elavdada meie majandust. Minu esimene küsimus on see, millised on meie kodupangad. Teine küsimus on selles, millistele välispankadele võib praegu usaldada meie reservid. See on küll küsimus number üks. Kas need pangad, kes tegutsevad Eestimaal, on usaldusväärsed? See on küsimus omaette.
Ka reservide kasutamine ei annaks oodatud tulemusi, nendega saaks vaid mõni aeg eelarvet lappida, aga majandusele ei anna see millegagi hoogu juurde. Praegu on tekkinud olukord, kus nn kodumaised pangad ei anna ettevõtlusele laenu ja käivitunud on protsess, kus ettevõtted ei ole suutelised omavahel arveldama. See on väga tõsine asi. Esitasin infotunnis peaministrile selle küsimuse. Ta ei tunnistanud seda, kuid ma soovitan valitsusel seda protsessi väga tähelepanelikult jälgida. Ma ei taha nimetada selle protsessi nime, aga see on tekkimas.
Rahvaliidu fraktsioonil on ettepanek eelnõu teine lugemine katkestada. Tänan tähelepanu eest!

Toivo Tootsen, palun! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ka mina alustan täna ühe tsitaadiga. Tsiteerin teile siinsamas saalis peetud kõnet: "Kuni käesoleva aastani on valitsus saanud Riigikogu ette alati tulla rõõmustava sõnumiga, et Eesti majanduse kasv on olnud oodatust suurem, riik on kavandatust rohkem raha kogunud, meie tulud ületavad meie kulusid, ning Riigikogu on saanud ise raha jagada. Käesoleval aastal on lugu kahjuks teisiti. Eesti riigi tänavune eelarve võeti eelmise aasta lõpul vastu ülimalt optimistlikuna. [- - -] Tollane valitsuskoalitsioon tegi ikkagi Eesti poliitilist ajalugu, koostades ja parlamendis läbi surudes seaduse, mida maailmapraktikas nimetatakse valimiseelarveks. Poliitiliselt on see arusaadav, kuid mitte heakskiidetav samm. Valusad tulemused on praeguseks kahjuks käes. Eesti majanduse kasv on jäänud oodatust aeglasemaks, maksude laekumine on osutunud oodatust tunduvalt väiksemaks. Selle tulemusena on Eesti riigieelarve paiskunud sügavasse puudujääki. [- - -] Rängad möödalaskmised on oluliselt kahjustanud ka Eesti seni laitmatut mainet. [- - -] ... mis omakorda toob kaasa välisinvesteeringute vähenemise, maksebilansi halvenemise ja languse majanduses. [- - -] Me oleme juba ära söönud eelmise aasta riigikassa jäägi. Selle aasta kulud ületavad tulusid märkimisväärselt. Ärgem vähemalt raisakem kildhaaval oma edasise arengu aluseks olevat raha."
Head kolleegid! Selle kõne pidas tookordne peaminister Mart Laar siin Riigikogu saalis 1999. aastal nn säästueelarvet üle andes. Aga saatuse pilkena on tema üks nendest, kes aitas kokku seada nii tänavuse aasta eelarve kui ka praegu menetluses oleva järgmise aasta eelarve. Ja kurb küll, te ju näete, et mõlema nende kohta kehtib kõik see, mida Mart Laar üheksa aastat tagasi ütles. Ma ei tea, kas ta koalitsioonis tuletas oma tookordseid sõnu ja üsna arukat juttu meelde, või miks ei suutnud koalitsioonikaaslased eelarve ettevalmistamisel mõistuse häält kuulda võtta või ise kuuldavale tuua, miks lasti peaministril nii jõuliselt kainetest argumentidest ja realistlikest prognoosidest üle rullida. Need olid tegelikult retoorilised küsimused, sest vastus on ju teada. Vastus on üks ja ainus: see on nimelt soov kärisevat koalitsiooni ikka veel koos hoida. Aga võib-olla loodeti ka salamisi, et hea küll, saadame selle eelarve Riigikogusse, siis on ta meie kaelast ära, meie peseme oma käed puhtaks, Riigikogu vastutab. Eks öelnud ju peaminister ka tänavuse vussis eelarve kohta, et miks teda süüdistatakse, Riigikogu võttis selle eelarve vastu. Me ei kavatse sellist eelarvet, mis siin esitatud on, vastu võtta. Meie fraktsioon ei teinud eelarve kohta ühtki muudatusettepanekut. Vanasõna ütleb: mis adraga rikutud, seda äkkega ei paranda. Teisisõnu: mõne üksiku ümberpaigutusega pole võimalik seda eelarvet paremaks siluda. Valitsus oleks teinud ausalt ja õigesti, kui oleks meile esitanud uue ja realistliku eelarve.
Aga tagasi tsitaatide juurde. Tollelsamal 1999. aastal ütles tookordne kolleeg Arvo Sirendi: "Austatud Riigikogu! See on muidugi hea, kui raskusi julgetakse ausalt ja avalikult tunnistada. Halb on see, et ei taheta rääkida nende raskuste põhjustest. Nende raskuste peamine põhjus on see, et praegune võim ei mõtlegi täita oma kohustusi kodaniku ja Eesti rahva ees. Ja just nimelt see loobumine oma põhikohustustest on viinud selleni, et riigieelarve ei tule täis. [- - -] Peab tõepoolest tunnistama, et kodanik ei armasta oma riiki. Ta ei armasta ja selles on süüdi võimukandjad peale kõige kõrgema võimu kandja. Meil on ju siinsamas saalis nii pikka aega ja korduvalt kinnitatud, et riik on halb omanik. Ja kõik, mis kuhugi kõlbas, püüti riigi käest ära anda. [- - -] Praegu me näeme ka, et riigi kohustusi pakutakse müüa, et kõike võib osta. Võib endale turvalisust osta, võib endale politsei palgata, koolihariduse eest tuleb maksta, kohtus on oma tõde ja õigust võimalik ainult maksu eest tõestada, sest sellel, kes ei jõua advokaati võtta ega tunnistajaid palgata, ei ole ei tõde ega õigust loota. [- - -] Pole enam asju, mida ei saaks osta. Sest see on rahaparteide ettekujutus, et kõike saab osta. Nüüd näeme, et seaduseparandused, mis me jälle teeme, on kodanikule vaenulikud. Trahvid kasvavad enam kui kahekordseks. Mille eest hakatakse lõpuks siis kodanikku trahvima? Või mõeldakse, et hakatakse kurjategijaid trahvima? Seda ei saa olla. Neid on ju trahvitud, kuid nad ei mõtlegi maksta. Nad istuvad kongis ja nõuavad maksumaksja raha sellegi eest, et neid on sinna pandud. Riigilõivud kasvavad poolteisekordseks. Aktsiisimaksud kasvavad. [- - -] Loomulikult ei saa kodanik armastada seda riiki, kes teda ei armasta. Ja seda peaksimegi praegusele võimukoalitsioonile meelde tuletama, et armastust ei tule niikaua, kuni te ei suuda asetada ennast kodaniku positsioonile, kuni teil puudub empaatiavõime."
Head kolleegid! See kõne peeti siinsamas saalis üheksa aastat tagasi. Aga kõik see jutt tundub väga ja väga tänases päevas olevat. Ka nüüd planeeritakse trahvisummade tohutut tõusu, ka nüüd tõstetakse käibemaksud lakke, ka nüüd kavandatakse mõningaid riigilõive tõsta koguni kuus korda. Kas me saame niimoodi edasi minna? Ei, me vajame muutusi, sõbrad, suuri muutusi. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Marika Tuusi! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Veel pisut enam kui kuu tagasi kinnitas peaminister Äripäeva konverentsil, et Eestis kulgeb kõik endiselt plaanipäraselt. Ta ütles, et maksutulud aina suurenevad, tööd ja palka jätkub, ning tundub, et jätkub isegi liiga palju, sest tööpuudus on läbi aegade madalaimal tasemel. Just siis jõudis üldsuse ette info, et koondatuid on tulnud üheksa kuuga 9000 inimese võrra juurde ja töötuskindlustushüvitist on välja makstud juba rohkem kui terve eelmise aasta jooksul kokku. Oktoobris aga maksis töötukassa välja juba rekordilise summa hüvitisi – 31 miljonit krooni.
Hiljaaegu, mil sai reaalsuseks, et meid ohustab eelarve defitsiidi kriteeriumi ületamine, väitis peaminister, et Eestis ei ole majanduskriisi, et majanduskasv on kõikjal aeglustunud. Seda kordas ta peaaegu igal avalikul esinemisel. Peaminister poleks justkui kuulnudki, et Euroopa Komisjoni suhteliselt veel optimistlike arvudega prognoosis on aga just Eestil koos Lätiga ees kõige suurem majanduslangus võrreldes teiste riikidega ja et teistes postsotsialistlikes riikides, nagu Rumeenia, Slovakkia, Bulgaaria, Poola, Tšehhi, jätkub isegi väga kena majanduskasv vahemikus 3,6–4,9%. Rahvusvaheline reitinguagentuur muutis meie riigireitingu stabiilselt negatiivseks, kuid peaminister tundub ikka veel justkui uskuvat meie Rahandusministeeriumi poliitilist 2,6%‑list majanduskasvu prognoosi, vaatamata sellele, et Eesti Pank on välja käinud majanduslanguse –2,1% ja musta stsenaariumi korral isegi –4%, SEB on pakkunud –2,2% ja Äripäev –2%. Danske Bank prognoosis hiljuti, et Eestit võib tabada koguni riiklik pankrot. Veel aasta tagasi naerdi siin saalis Danske Banki ebameeldivad prognoosid selle aasta kohta valjuhäälselt välja, kuigi ka need osutusid tagantjärele vaadates hoopis veel liiga optimistlikuks.
Täna ei usu eelarve tasakaalu ilmselt enam ükski inimene siin Eestimaa pinnal. Sellist kombineeritud raamatupidamislikku eelarve tasakaalu trikki ei saagi uskuda, sest tegemist on sisuliselt võltsinguga, kogu rahva lolliks tegemise ja väljanaermisega. Me teame, et tööhõive‑ ja palgaprognoos on aluseks tulu‑ ja sotsiaalmaksu arvestamisele. Kuidas me saame näiteks sotsiaalmaksu kasvuks prognoosida kolme miljardi võrra suurema summa kui sel aastal, kui tööpuudus kasvab tõepoolest juba kosmilise kiirusega ja palgad on enamikus asutustes külmutatud? Eesti Pank prognoosib ju palgakasvuks 0%. Kuidas me saame suuremale tulule loota, kui juba eelmisel aastal laekus sotsiaalmaksu oodatust 223 miljoni krooni võrra vähem kui praegu? Loomulikult on praegune laekumine alla igasuguste ootuste, kuid tööpuudus alles hakkab olulist mõju avaldama. Kuigi käibemaksu on tänaseks laekunud umbes 8% rohkem kui mullu, jääb see lausa 25% alla prognoositule. Ka eelmisel aastal laekus käibemaksu 700 miljoni krooni võrra vähem, aga meie planeerime käibemaksu laekumises 1,5‑miljardilist tõusu. Võib eeldada, et reaalne puudujääk tuleb paari miljardi juures. Midagi täpsemalt aga ei osatud, ilmselt ei tahetudki ka lisaeelarvega paika panna. Seda võib nimetada täielikuks läbikukkumiseks.
Ilmselt jääbki koalitsioon riigilõive tõstma. Ka mulle tuleb vägisi meelde Mart Laari kolmikliidu aeg, kui tõsteti kõikvõimalikke riigilõive. Üks väheseid, muide, mis langes, oli kange alkoholi müügi loa lõiv. Ju see puudutas valimiste rahastajaid. Te tõstate autoregistritehingute lõive, riigilõive kohtupidamise korral tõstate lausa viis korda, auto registreerimise maksu kahekordistate, rääkimata kümnetest, võib-olla isegi sadadest Tervishoiu‑ ja Ravimiameti toimingute riigilõivude tõstmisest, mis omakorda tõstavad tervishoiuteenuste ja ravimite hinda. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juht Toomas Luman ütles siin saalis ju väga selgelt, et riigilõivu ei tohiks korjata rohkem, kui riik teeb kulutusi nende riiklike toimingute teostamiseks.
Õhku on pandud eelarvesse riigi vara müügiga, ikka samal põhimõttel, et sel aastal müüakse reaalselt vaid 10–15% planeeritust, aga me tõstame seda summat jälle miljardi võrra. Väga iseloomulikult ütles Heido Vitsur, et ta pole näinud ühtegi riiki ega ühtegi organisatsiooni, kes oleks tulevaks aastaks planeerinud suurema majanduskasvu kui sel aastal. Te teete ju iseend sellega rumalaks!
Kui me vaatame, kust me kokku hoiame, siis ikka sealt, kust king praegugi kõige rohkem pigistab. Haiglate kapitalikulu – 125 miljonit krooni hakkab taas ravimiseks ja ravimiteks ettenähtud rahast maha minema. Samal ajal kui näiteks Soome vähendab toiduainete käibemaksu, meie hoopis tõstame käibemaksu. Isegi suremine läheb kallimaks. Paljudes riikides ravimite käibemaks üldse puudub, aga meie muudkui tõstame seda. Samas jääb juba praegu kasutamata ligi 50% arsti väljakirjutatud rohtudest, juba praegu ületab meie patsiendi omaosalus ravimite puhul igasugused mõistlikkuse piirid. Meil on see 46%, Euroopas keskmiselt aga 7%, Prantsusmaal isegi 4%. Meil nii väikseid arve ei tuntagi! Te kraabite kokku isegi vanade ja väetite posti kojukande arvel. Kummaline, et oravapartei möödapanemisi asuvad alati kiivalt kaitsma sotsiaaldemokraadid, kes loomu poolest peaksid ikka inimeste õiguste eest seisma.
See kõik, mida te teete, ei ole enam mingi nipitamine, vaid mastaapne ettekavatsetud pettus, selleks et vaid koos püsida, võimul olla, mingu riik või pankrotti. Aga peaministri jaoks on ilmselt ikka veel tegemist kauaoodatud majanduslanguse ja tervendava hingetõmbega. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Rein Ratase! Kaheksa minutit.

Hea juhataja! Auväärt Riigikogu! Väidetavalt on järgmise aasta riigieelarve seaduse eelnõu koostatud, võttes arvesse valitsussektori tasakaalustatud eelarve koostamise printsiipe ning tuginedes jätkusuutlikule fiskaalpoliitikale. Väga targad ja sisusügavad juhtsuunad! Selle poliitika evitamiseks nähakse ette kaht meetodit: automaatset fiskaalstabilisaatorit ja reguleerivaid meetmeid. Kuna meie riigi roll majanduses on vägagi tagasihoidlik, see ei ole üldse märkimisväärne, maksud on meil ülimalt väheprogresseeruvad ja sotsiaaltoetused on rohkem kui tagasihoidlikud, siis automaatsete fiskaalstabilisaatorite osa majandustsükli tasakaalustajana on usinalt kasin. Samas ei nähtu käsitletava riigieelarve seaduse eelnõus reguleeriva eelarvepoliitika vähegi kaalukamaid elemente. Ei midagi niisugust, mida teevad oma majanduslanguse pidurdamiseks Ameerika Ühendriigid, meie suur sõber ja eeskuju! Seal on olulisel kohal toetuste suurendamine, kaasa arvatud isegi toidutšekid, kopsakamad töötu abirahad ning toetused kütte‑ ning arstiabikulude eest tasumiseks.
Meie eelarvepoliitika arendamine on saanud, vähemalt minu jaoks, ootamatult tugeva tõuke ja toe riigikontrolöri eilsest kõnest riigi vara kasutamise ja säilimise teemal läinud aasta andmetele toetudes. Mis võiks olla enam väärt riigi vara Eestis, kui seda on meie armas inimene? Hoolitsusest tema eest oligi ilmselt kantud riigi vara teemal kõneleva riigikontrolöri fundamentaalne seisukoht tõsta pensioniiga 67. eluaastani. See erakordselt väärt eelarvepoliitiline tarkus kuulub küll pigem Gracchus Babeufi sõnumiringi: "Töötage palju ja sööge vähe, või teil ei tule enam kunagi süüa!"
Suure, olgugi ehk meeletult julge ja hinnanguliselt saavutamatu eesmärgi püstitamine ei ole valetamine. Vähemalt selle klassikalisel kujul mitte. 2001. aasta hakul väitis lennukas rahandusminister Siim Kallas, et riigi juhtimisel tema mudeli järgi (tulumaks väheneb 26%‑st 20%‑ni) möödub Eesti Soome Vabariigist kümne aasta jooksul. See oli vägevalt innustav sihiseadmine. Täpselt samuti kõlas ober-toonides meie istuva peaministri sõnum ja visioon: Eesti jõuab viieteistkümne aasta pärast viie Euroopa rikkaima riigi hulka.
Käsitletav 2009. aasta riigieelarve seaduse eelnõu olevat tasakaalus eelnõu. Seda kuulsime täna ka peaministri käest. On aga hoopis midagi hullemat kui tasakaalustamata eelarve eelnõu. Selleks on oma rahvale, ka Riigikogule valetav eelnõu. Käsitletavas eelnõus on nurgakiviks 2,6%‑line majanduskasvu prognoos. Me teame, et see on asendunud hoopis miinusmärgiga, mitte kasvu, vaid langusega. Sellest saab suurepäraselt aru ka igati sümpaatne, noor ja armas rahandusminister. Miks siis valitsus valetab rahvale, esitades teadaolevalt võltsi eelarve eelnõu?
Lõpuks lubage teile rääkida üks pisikene loomamuinasjutt. Käisid oma teed kolm sõpra: hunt, rebane ja lehm. Nälg tabas neid ja sõbrad otsustasid konsensusega, et tunnistavad igaüks üles oma tegudest kõige võikama ja kelle oma on kõige hirmsam, selle võtavad pruukostiks. Hunt: "Murdsin maha emise koos nelja põrsaga." Rebane: "Murdsin maha kuke ja kümme kana." Lehm: "Karjapoiss toppis märgadesse pasteldesse õlgi, pani need kivile kuivama ja mina sõin need õled pasteldest ära." Häälte vahekorraga 2 : 1 otsustati, et lehma tegu oli kõige ilgem ja vastavalt käituti, sest kõik oli JOKK. Olen rääkinud.

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Lauri Laasi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Eesti majandusel ei lähe kaugeltki nii hästi, nagu me seda paar aastat tagasi ennustasime ja nagu me kõik siiralt ka praegu soovime. On tekkinud olukord, kus peale kriitika, mille koalitsioon halva eelarve kokkukirjutamise eest on loomulikult ära teeninud, peame igaüks mõtlema ka sellele, kus on väljapääs ja kuhu oleks tulnud riigieelarves rohkem raha suunata, et tagada Eesti riigi jätkusuutlik areng.
Paljud analüütikud ja majandusspetsialistid on siin Riigikogus ja ka meedia vahendusel selgelt välja öelnud, et riigi järgmine edu võti on eksport ja väikeettevõtluse toetamine. Kahjuks pole eelarve see koht, mis annaks piisavalt rahalist tuge sellele teele.
Üks võtmetegur riigi arengus, et kindlustada ekspordi tootmist, on kindlasti õpe, igasugune õpe: ümberõpe, täiendusõpe jne. Arvan, et üks tulevikutegur kõigi õppevormide puhul on e‑õpe, mida paljud mingiks kummaliseks viguriks peavad, kuid mis kindlasti oma mugavuselt, võimaluste mitmekesisuselt ja meie tehnoloogiasaavutusi silmas pidades on tulevikumõjutuse tugev abivahend. Seda mitte ainult noorematele, vaid ka juba vanematele inimestele. See, et Eesti riik vajab haritud kodanikke, pole mingi saladus. Aga just selleks, et e‑õpet hästi rakendada, tulnuks juba üleeile sellega tugevalt alustada, otsida võimalusi lisarahastamiseks ja riigieelarvest selleks raha eraldada. Meil on aastaid olnud kasutada Euroopa Liidu struktuurifonde, selleks et muuta õppimisprotsessi. Ei tuleks karta, et e‑õppimine kaotab sideme õpetaja ja õppija vahel. Nii just saabki noor varakult teha sisukamat tööd ja, miks mitte, aktiivsemalt sekkuda ka riigi majanduse ja eelarve kujundamisse. Järgmiseks sammuks tulebki pidada riigieelarve veelgi suurema läbipaistvuse saavutamist ning mitmekülgsete IT‑lahenduste leidmist ja rakendamist, et iga riigikodanik saaks jõudumööda seigelda eelarveridadel ja nendest aru saada.
Millist kasu annab e‑õpe? Loomulikult annab see kasu ja seda eelkõige selles, et säästetakse aega, säästetakse raha, mida tudengil niigi napib. Ka majanduslikult on tulevikus kasulik, et hariduse juurde pääseb rohkem tudengeid ja õppejõude saab kasutada efektiivsemalt.
Praegu saavutatud tehniline tase tuleb tagada pideva arenguga. See peab sisaldama õppuritele ja õppejõududele mugavat teenusekomplekti: veebikeskkonnad, õppeinfosüsteemid jne, tehnilist ja tarkvaralist varustatust videokonverentside, arvutiklasside või muud õppekeskkonda puudutava osas.
Riigi eelarvestrateegias on sõnastatud: "Haridus‑ ja teaduspoliitika eesmärk on kindlustada Eesti elanikele konkurentsivõimelise, võrdseid võimalusi pakkuva hariduse kättesaadavus ning Eesti teaduse areng ja selle kaudu oskused ning teadmised edukaks toimetulekuks üleilmastumise tingimustes." Haridussüsteemi kaudu teadmiste, oskuste ja loovuse arendamine on ühiskonna ja rahvusvahelise edasikestmise tähtsaim tegur. Homme on Riigikogus arutlusel olulise tähtsusega riiklik küsimus "Eesti hariduse kvaliteet ja kättesaadavus". Täna võin öelda, et praegune koalitsioon on väga vähe teinud selleks, et hea haridus, sealhulgas e‑õpe, oleks muutumas tähtsaks meie hariduse arengus, mis peaks tänapäeva situatsiooni arvestades olema tähtsaim. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Olga Sõtniku! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! 2009. aasta eelarvet on nimetatud eri moodi: töövõtjatevaenulikuks, eakatevaenulikuks, tööandjatevaenulikuks. On raske mitte nõustuda ka nende inimestega, kes nimetavad seda eelarvet laste‑ ja perevaenulikuks eelarveks. Selline on ta olnud sünnist saadik.
Eelarve menetluse käigus tekkisid koalitsioonipartneritel väga kummalised ja lausa hämmastavad ideed, kust kulusid kokku hoida: lastetoetuse ja koolitoidu arvel. Lastetoetust küll ei kaotata, aga eelarveridu, kus laste ja perede pealt kokku hoitakse, on küll ja küll. Nimetan vaid mõned.
Esiteks, ranitsa‑ ehk koolitoetuse kaotamine. Kord aastas makstav koolitoetus on toeks paljudele, eriti maapiirkondades elavatele peredele, seda oodatakse ja sellega arvestatakse. Kooliminekuga kaasnevad üldjuhul suured kulutused ja ilma selleta jääb nii mõnigi laps ilma ranitsast või vahetusjalatsitest.
Teiseks, isapuhkuse kaotamine. Vaatasin koalitsioonileppest järele, isapuhkus on valitsusprogrammis lausa teine punkt pärast vanemapalga maksmise pikendamist. Vabariigi Valitsuse otsus kaotada isapuhkus sellistel tingimustel, nagu ta praegu on, on väga kahetsusväärne. Minu peres sündis laps sellel suvel ja meie saime võimaluse isapuhkust kasutada. Mehe juuresolek oli väga suureks toeks. Pärast sünnitust vajab iga naine tuge ja abi. Samuti olen veendunud, et isa ja lapse tihe kontakt esimestel päevadel aitab tekitada usaldusväärset ja tihedat sidet nende vahel, mis on oluline nurgakivi headele suhetele tulevikus. Isapuhkuse kaotamise tagajärjeks on tõenäoliselt see, et paljud isad ei hakka pärast lapse sündi võtma palgata või minimaalse tasuga puhkust. Selle sündmusega kaasnevad üldjuhul suured väljaminekud ja osast sissetulekust loobumine ei ole sellisel juhul mõeldav.
Kolmandaks, lükatakse edasi täiendava maksuvaba tulu rakendamine alates esimesest lapsest. Kuigi väidetavalt lükkub see tore meede edasi ainult ühe aasta võrra, tundub mulle, et see jääbki ilusaks loosungiks, ilma et see soodustus kunagi kehtima hakkaks. Miskipärast jäi mulle väga hästi mällu see päev, kui me tulumaksuseaduse muudatuse eelnõu vastu võtsime ja IRL‑i nimel tuli siia kõnepulti Mart Laar, keda juba mitu korda on täna meenutatud, aga kes käib siin kahjuks väga harva. Ta esines väga sütitava kõnega: "Samas on selles eelnõus aga ka üks otsus, mis on mulle isiklikult üsna oluline ja rõõmustav, sest mis saab olla ühele poliitikule paremaks tasuks tehtud töö eest kui näha, kuidas üks eelnõu, mille esimest korda siinsamas saalis üle 15 aasta tagasi menetlusse esitasin, lõpuks vastuvõtmisele läheb. Jutt on nimelt laste arvu sidumisest tulumaksuvaba miinimumiga." Kuidas siis juhtus nii, et ühe koalitsioonipartei esimehe elusaavutus allavett lasti, millist kommi vastu pakuti või hoopis leiti mõni luukere kapist?
Need on vaid mõned näited selle kohta, kuidas koalitsioon laste ja perede arvel eelarveauke lapib. Jah, Eesti riik, nagu kogu maailmgi on praegu raskes majanduslikus olukorras, kuid kas meie lapsed peavad maksma nende vigade eest, mida praegune valitsus tegi: tulumaksu alandamine majanduskasvu ajal, aktsiiside tõstmine jne? Riigi ja inimeste jaoks rasketel aegadel ei tohi puudutada neid meetmeid ja toetusi, mis on otseselt seotud laste heaoluga. Jah, peretoetuste süsteemi võiks küll reformida ja muuta seda efektiivsemaks, kuid sellele tuleks läheneda kompleksselt, mitte pisteliselt, üksikute toetuste kaotamisega. Linnar Priimägi ütles ühes saates: "Kui riik läheb oma laste kallale, siis võib olla õigus neil, kes arvavad, et seda riiki enam kümne aasta pärast ei ole." Raske on mitte nõustuda nende sõnadega. Tänan teid tähelepanu eest!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Heimar Lengi!

Palju mul aega on?

Viis minutit ja kui te soovite, siis ...

Paneme juurde ka, äkki läheb kaheksa.

Siis, palun, kaheksa minutit!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud eesistuja! Siin on juba nii häid kõnesid peetud, et raske on latti sama kõrgele tõsta, aga ma püüan omalt poolt midagi juurde lisada.
Kõigepealt, tunnike tagasi ütles rahanduskomisjoni esimees Jürgen Ligi, et Ansipi sõnu tuleb alati vaadata kontekstis ja mitte neid sealt välja kiskuda. Ma siis vaatasin tema tänaseid sõnu ja leidsin, et ta andis infotunnis meile kaasa väga ilusad õpetused. Ta ütles, et ei ole mingisugust põhjust vaadata tulevikku nukralt või negatiivselt, sest teatavasti ei täitu ükski eelarve mitte iialgi sajaprotsendiliselt, aga Eestil on viimastel aastatel väga hästi läinud, viimasel kuuel aastal on eelarve laekunud reaalselt ja eelarvesse on laekunud raha alati rohkem, kui me oleme lootnud. Nii et näete, kõik on väga kenasti ja midagi hullu meie riigis ei ole. Jürgen Ligi ütles küll, et see on halva aja eelarve. Seepärast küsime: kui halva aja eelarve, miks need halvad ajad on meile saabunud, kust nad tulid? Tüüpvastus on see, et nad tulid Ameerika Ühendriikidest, aga ma lükkan selle väite ümber, sest Eestisse saabusid hoiatused halbadest aegadest tunduvalt enne, kui need tulid ookeani tagant või Euroopa Liidust. Minu meelest on see halb aeg saabunud just nimelt oravapartei maksupoliitika tagajärjel. Üks eelkõneleja väga meeldivalt meenutas meie Euroopa hiiglase Siim Kallase sõnu, kes oli 2001. aastal rahandusminister. Siin tsiteeriti, et Kallas lubas kümne aastaga Soomest mööda minna. Nii nagu Hruštšov lubas mööda minna Ameerika Ühendriikidest. Kuid eelkõneleja ei toonud välja veel ühte väga tähtsat fakti, mida Kallas sellessamas Postimehe intervjuus mainis. Ta ütles niimoodi, et meie majandus areneb tulevastel aegadel väga hästi edasi ja me läheme Soomest mööda ainult ühel tingimusel. Kas teate, millisel? Kui isiklikult temal, Siim Kallasel, oleks voli riiki juhtida täpselt nii, nagu tema õigeks peab. Need on 2001. aastal öeldud sõnad. Tuletage meelde, mida ütles mõni kuu tagasi neiu Keit Pentus Delfi infoportaalis. Ta ütles umbes niimoodi, et nad ei saanud head eelarvet teha, sest sotsiaaldemokraadid ning Isamaa ja Res Publica Liit segasid neid. Ta lõpetas sõnadega, et ükskord nad teevad selle hea eelarve nagunii, siis, kui nad üksinda valitsema hakkavad. Vaat niimoodi!
Ma ütleksin, et seesama saali parempoolne osa on süüdi selles, kuhu me maabunud oleme. Selleks, et mitte rääkida ainult omaenda seisukohast, ma ütlen, et kui keegi arvas või arvab, et Eesti majandus on läinud põhja Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu mahakäimise tagajärjel, siis tuletan meelde, et juba 2005. aastal meie eksperdid ja majandusteadlased hoiatasid, et selle riigiga ei saa kaugele sõita. Ma tsiteerin Maalehte, et keegi ei saaks jälle öelda, et see on keskerakondlik propaganda. Maaleht ütleb niimoodi: "Titanic, Eesti riik, liigub oma võlgutarbimisuimas, võimukandjate magusa valega lohakaks muudetud reisijatega pardal. [- - -] Titanic aga liigub tippvaletajate poolt kindlalt juhituna vääramatult Oma Jäämäe suunas." See oli Maaleht, meie väga austatud ajaleht.
Kaks päeva tagasi võisime lugeda Äripäevast, kuidas ütles sotsiaaldemokraatide fraktsiooni aseesimees Indrek Saar, üks koalitsiooni liikmetest: "Madal tulumaks ja õhuke riik, odav tööjõud ja odav energia on Eestis möödanik."
Et keegi ei saaks öelda, et emotsiooniderikas ettekandja teeb asju hullemaks, kui need on, siis ma võtan kätte ühe päris värske ajalehe ja loen teile ette pisikese lõigu selle kohta, mida arvab rahvas meist ja meie majanduspoliitikast, sellest majanduspoliitikast, mida Reformierakond on viimastel aastatel ajanud. Selle autor on elunäinud mees, praegu Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu aseesimees. Kuulake nüüd, mida ütleb rahvas meie kohta. Rahvas ütleb, et aktsiiside, kultuuriruumis ning tervishoius käibemaksu tõstmine ei too meid välja majanduslanguse mustast august, kuhu on meid viinud kauboikapitalismi arutut laenamist ja odavat tööjõudu soosiv majanduspoliitika, mida on viimased aastad aetud. Ettevõtete tulumaksust vabastatud kasumit ei suunatud mitte tootmisse, vaid investeeriti luksusautodesse, kaatritesse, korteritesse, äri- ja eluhoonetesse. Muidugi ei unustanud need mehed endale priskelt palka maksmast. Majanduse areng seiskus viimastel aastatel, struktuur vananes ja ülespuhutud majandusmullist langesime me Euroopa Liidu kõige madalamale tasemele. Valitsus, praegune valitsus, püüab abitust ja ebakompetentsust majanduse intensiivistamisel varjata pideva leierdamisega tasakaalustatud eelarvest ja kokkuhoiust.
Selline oli hääl rahva hulgast, see ei olnud opositsioonierakonna seisukoht.
Sellega ma lõpetan. Ma arvan, et on üsna selge pilt, kes on meid viinud sellisesse kaosesse, kus me praegu oleme. See on lugupeetud oravapartei ehk Reformierakond praeguse peaministri juhtimisel. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena saab sõna kolleeg Jaak Aab. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Täna arutusel oleva riigieelarve eelnõu põhiline puudus on üks: põhiolemuses on järgmise aasta eelarve tulekahju kustutamise ühekordne vahend, kusjuures valitsus ehk tuletõrjuja teab juba ette, et sellest kustutusvahendist ei piisa isegi tulekahju lühiajaliseks kustutamiseks, rääkimata juba kõige olulisemast küsimusest – mis saab riigi rahandusest, tuludest ja kuludest, strateegiast, prioriteetidest järgmistel aastatel, mis saab Eesti riigi tulevikust? Puudub konkreetne idee. Riik elab nagu uppuval laeval ja pääsemine on nagu alati iga uppuja enda asi. Kuidas tulla välja majanduslangusest, kuidas leevendada selle sotsiaalseid mõjusid ja tagajärgi? Mina nendele olulistele küsimustele 2009. aasta eelarve eelnõust vastuseid ei leia. Valitsus on eelarve ettevalmistamisel käitunud tõmblevalt, ilma selgete prioriteetide ja otsustusvõimeta, nagu tüüpiline ühepäevaperemees. Nagu Eestis on juba tavaks saanud, kasutavad paremerakondade poliitikud kehvemaid aegu ära oma poliitilise, ultraparempoolse ilmavaate läbilöömiseks. Isamaa ja Res Publica Liit räägib järjekordselt pensionide kasvu lõikamisest, Reformierakond sotsiaal‑ ja peretoetuste vähendamisest. Koalitsioon koos aga kärbib tervishoiuraha ja suurendab käibemaksu ning riigilõivude kaudu inimeste kulutusi oma tervisele. Juhtivad parempoolsed poliitikud Mart Laar, Andrus Ansip, Jürgen Ligi toovad taas lagedale kulunud legendi, nagu kulutaks Eesti tohutult palju sotsiaalpoliitikale ning põhiline kokkuhoid nende arvates oleks just sotsiaalse kaitse vähenemine. 44% riigieelarvest ehk umbes 17% SKT‑st sotsiaalse kaitse kuludele on nende arvates tohutu priiskamine. Targu jäetakse aga ütlemata, et nende numbritega oleme jätkuvalt Euroopa Liidu liikmesriikide nimistus kindlalt viimased. Nagu ütlesin, kulutab Eesti sotsiaalsele kaitsele ca 17% SKT‑st, Euroopa Liidu keskmine on 25–30%. Riigieelarvest läheb selleks otstarbeks Eestis 44%, Euroopa Liidus keskmiselt üle 60%. Kui kogu ülejäänud Euroopa Liit räägib Euroopa sotsiaalmudelist, siis meil ei julge sellest keegi isegi iitsatada, sest mahajäämus on kolossaalne ja suureneb veelgi.
Miks siis Eesti on nii erakordne, nagu väidetakse? Me oleme nagu mingisugused avastajad ja leiutajad. Seda erakordsust rõhutatakse igal sammul, ajuloputus meedia kaasabil on olnud räige. Euroopa mõistes erakordne maksupoliitika ongi viinud meie riigieelarve täielikku tupikusse. Reformierakonna eestvedamisel on järjekindlalt vähendatud tulumaksu, otsesed maksud moodustavad eelarves väiksema osa kui tarbimismaksud. Tulumaksu vähendamist on reklaamitud kui võluvitsa, mis viib meid kõige rikkamate riikide hulka. Vähesed jõukad inimesed saavad küll, jah, madalatest maksudest rikkamaks, enamiku inimeste elatustasemele, elukvaliteedile annab selline poliitika aga tõsise tagasilöögi. Õhuke ja vaene riik ei suuda tagada inimestele ei paremat elukeskkonda ega ka elatustaset, ei suuda tagada vajalikku abi. Pidu on osutunud aga lühikeseks, sest selline maksupoliitika saab tõsise tagasilöögi kohe, kui majanduses tekivad raskused. Tarbimismaksude laekumine väheneb sellises olukorras väga kiiresti, lausa hüppeliselt. Madalad otsesed maksud, mille laekumine on alati stabiilsem, puudujääki ei tasakaalusta.
Kuidas paistab selline erakordne riik välja investorite silmis? Tõsised välismaised investorid investeerivad riiki ja ühiskonda, mis on pikaajaliselt stabiilne, kus inimesed on rahul oma eluga ning panustavad oma võimete ja oskuste kohaselt. Eestisse on aga tihtipeale tehtud investeeringuid, mis on suunatud lühikese ajaga maksimaalse kasumi teenimisele. Seda, pigem spekuleerimist kui investeerimist soodustavad just madalad otsesed maksud. Kähku dividendid välja võtta, taskud täis toppida ja siis kaabut kergitada on spekulantide tüüpiline käitumine. Maha jääb aga meie riik, meie inimesed, kes satuvadki sellistes majandusraskustes väga keerulisse olukorda. Ühtäkki me avastamegi, et meil pole tugevat, ekspordile orienteeritud ja konkurentsivõimelist majandust. Kinnisvarasektoris toimunu on tüüpiline lühiajaline spekuleerimine, mis pikalt ei toida. Nüüd on see äkki kõigile selge, kõik raputavad tuhka pähe, otsitakse süüdlasi, lihtinimesed aga ägavad ülesblufitud hindadega ostetud kinnisvara ostmiseks võetud laenude käes. Nende laenude võtmine on olnud praktiliselt sunduslik, vältimatu, eriti noorte perede jaoks. Kuskil tuleb ju elada! Meil ei ole ka munitsipaalelamispinda, mis on soodne, kus saab elu alustada, nii nagu see on tavaline Euroopas. Ei, me peame võlakoorma kohe kaasa võtma, eriti hea, kui veel sünnist saati. Kohustusliku võlakoorma pealt on aga keegi kiiresti lõiganud suured kasumid, jälle papp taskusse ja uut spekuleerimisvõimalust ootama. Riik on oma alamate julma petmist lihtsalt kõrvalt jälginud ja oma poliitikaga pigem soodustanud. Selline kena väike spekulantide projektiriik. Valitsus pole teinud ühtegi tõsist otsust, et majanduslangust pidurdada. Valimislubaduste täitmisel aktsiiside tõstmisega on antud veel üks löök nii inimeste rahakotile kui ka ettevõtete konkurentsivõimele.
Mis ootab meid ees järgmisel aastal sotsiaalvaldkonnas, sealhulgas tervishoius? Ikka kärped ja kärped niigi õhukesest riigist. Koolitoetuse kaotamine, isapuhkuse tasustamise lõpetamine, pensionide kojukande kinnimaksmine nendesamade vaesusriski piiril olevate pensionäride poolt. Suured hinnatõusud, mis on mõjutatud paljuski aktsiiside ja riigilõivude kasvust, löövad kõige valusamalt ühiskonna riskigruppide pihta. Puuetega inimeste, pensionäride, üksikvanemate, lasterikaste perede olukord muutub kindlasti raskemaks. Samas on nende meetmetega saavutatud kokkuhoid võrreldes eelarve kulutustega tühine, kuid tagajärjed neid puudutavatele inimestele väga rasked. Milleks üldse niisuguseid mõttetusi teha? Näiteks pensionide kojukande riigipoolse kinnimaksmise lõpetamine hoiab kokku ca 30 miljonit krooni, aga segadust ja rahulolematust inimeste, pensionäride seas tekitab meeletult. Milleks seda teha?
Ühelt poolt kärped ja teiselt poolt kulutuste suurenemine ootavad ees ka tervishoidu. Ei täideta eelmise Riigikogu poolt tehtud palju vaieldud ja vajalikku otsust katta haiglate kapitalikulud riigieelarvest – miinus 200 miljonit krooni. Ravimite käibemaksu tõstmine – lisakulud haiglatele 100 miljonit krooni, inimeste rahakotile veel ca 100 miljonit krooni. Ravimiameti toimingute riigilõivude tõstmine lisab ravimite hinnale veel kümneid miljoneid kroone aastas. Kokku on ühe aastaga tervishoiule tekitatud kahju ligi pool miljardit krooni. Varasematel aastatel haigekassasse vastutustundlikult kogutud reservid saavad otsa paari aastaga, siis aga ähvardab arstiabi paljude jaoks muutuda täiesti kättesaamatuks. Kes ise osta ei jaksa, surgu või maha – riiki see ei huvita.
Eespool toodust tekib küsimus: kas meil on riik, kas meil on valitsus või äkki tõesti paneks pangabusside eeskujul liikuma hoopis riigibussi, mis osutab hädavajalikku abi, näiteks kirjutab välja surmatunnistusi inimestele, kes enam arstiabi ei vaja, otsustusvõimetud riigijuhid võiks aga saata tootvamale tööle, sest neist on meie riigile pigem kahju kui kasu. Tänan!

Aitäh! Järgnevalt saab sõna kolleeg Inara Luigas. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Valimistest möödub varsti, üsna varsti kaks aastat. Valimiste ajal oli minu arvates üks kaunimaid pilte, mis rahvale saadeti ja mis minunigi jõudis ja mulle väga meeldis, foto minu heast kaasmaalasest, heast Kagu-Eesti mehest Ivari Padarist, kus ta ilusat hobust kas siis vankri ette rakendas või lihtsalt niisama kaunil suksul lakka kohendas. Pilt oli lootustandev. Oodati, et hobusele pannakse päitsed pähe, ohjad haaratakse pihku ja riigi juhtimise teele astuv mees hobuse, vankri ja koorma juhtimisega ka hakkama saab. Hobune aeti Stenbocki maja ette, kus suurte lubaduste saatel ja kogu suure seltskonnaga vankrile istuti ning sõit viie rikkama riigi suunas peaministri eestvõttel ka ette võeti. Rahvas jäi ootama ja lootma. Ikka paremat. Mis siis aga nüüd juhtus? Jäi hobune haigeks või on voorimees oskamatu? Kuid ometi jõuti olukorrani, kus hobusemees on valmis hõikama: "Ronige maha, oleme kohal! Veel üks samm ja oleme omadega päris kraavis." Järgmise aasta riigieelarves ei keskendunud valitsus kaugeltki sellele, et eelarvet teha nii, et see hakkaks mõjutama riigivankrit suunas, mis juba praegu arengumärke võiks näidata. Miks ei suundutud Põhjatähe poole? Kas tõesti jõuti tühikäigul, looduslikke valikuid tehes seisva veeni? Tundub nii. Riik ongi hakanud passiivseks kõrvaltvaatajaks ja vaatab sekkumata pealt, kuidas kasvab tööpuudus, kuidas Eesti riigireitingud langevad, riigieelarve laekumised vähenevad ja eurole ülemineku kuupäevast ei julge enam keegi rääkida.
On ju nii, et mida metsikum on pidu, seda tõenäolisem on, et keegi kutsub politsei. Elasime õnnejoovastuses, raha voolas välisriikidest sisse. Võtsime seda justkui oma ja ärateenitut ning kulutasime seda tagajärgedele vaatamata. Otsustasime säästmise asemel kulutada ja aruka mõtlemise asemel illusioonides elada. Oma tarbimispeol ei teinud pidulistele etteheiteid ega manitsenud kedagi ettevaatlikkusele ei Eesti Pank ega Vabariigi Valitsus. Politseid ei kutsutud, kuid pidu on vaibunud. Negatiivse majanduskasvu taga on sisemaise turu kahanenud nõudlus. On toimunud ekspordi vähenemine, kokku on kukkunud kinnisvaraturg, kiirenenud on hinnatõus, kahanenud on meie kõigi optimism ja halvenenud on tulevikuootused. Riigieelarve kaitsmisel tõstatas rahandusminister mitu küsimust olukorra kohta riigis ning küsis, mis on Eesti tänane seis. Ta vastas, et praegu on Eesti majanduslanguses, aga mitte majanduskriisis. Valitsuse võlgnevus välismaailma ees kahaneb, ülikiire palgakasv on pidurdumas, hinnatõus samuti. Meie ettevõtlus on asunud otsima ekspordivõimalusi. Kuidas aga kajastub see kõik riigieelarves? Milline roll meie riigi majanduse jätkusuutlikkuse tagamisel on riigieelarvel? Kas valitsus on teinud kõik, et olukorda kriitilise pilguga hinnata ja teha parim? Arvan, et mitte. Seda, et opositsioon saaks oma sõna riigieelarve kujundamisel öelda, pole tahtagi. Aga õigesti ütles eile Riigikogu ees esinedes riigikontrolör Mihkel Oviir. Milline üldse saaks olla ja peaks olema parlamendi roll eelarve menetluses? Eelarve detailne kavandamine ei saa tänapäeval paraku olemuslikult toimuda parlamendis, kellel puudub selleks vajalik info ja kellel puudub selleks ka vajalik aparaat. Parlamendi roll eelarve kokkupanekul peaks olema tugev osalus nende visioonikavade kaudu, mis annavad üldised eesmärgid. Valitsus saab eelarve kui riigi arendamise plaani kaudu neid eesmärke täita ja ellu viia. Küsin siis endalt: kuidas saan olla kasulik riigile, kui minu sõna eelarve tegemise juures ei maksa? Ka eelarvestrateegia tegemise juures mitte. Sinna pole mul oma visioonidega asja. Visioonide kogumik tuuakse hädapärast rahanduskomisjoni siis, kui me seda palume, eelarvestrateegia Riigikogu saali aga paraku kahjuks ei jõuagi. Kas see on loomulik ja loogiline? Loogiline ja kurb, kui 50% Riigikogus olijatest ei saa selle kohta isegi arvamust avaldada, ja loomulik, kui riigikontrolör manitseb, et toimima peab ahel: eesmärgid-tegevused-raha-resultaadid. Nii saaks parlament olla sidustajaks poliitikate ja reaalse elu vahel. Praegune eelarve ja tagasiside selle kohta muidugi eesmärkidele ja nende saavutamise tulemuslikkusele ei keskendu.
Eelarvet üle andes sõnas rahandusminister, et eelarve on tasakaalus. Kui see ei kuulu aforismide klassikasse, siis mõistatuste valdkonda küll. Ei jõudnud me veel lõpetada tutvumist eelarve sisuga, kui juba toob 2008. aasta riigieelarve seaduse muutmise seadus meile kaasa suure muudatuse uueks tasakaalustamiseks, kus riigikassa reservi suunatakse rahahulk, mis kokkuvõttes on suurem kui stabiliseerimisreserv ja seda kokku üle seitsme miljardi krooni. Milleks? Proovige leida mõistatusele see õige vastus kõikide vastuste hulgast. Ei jõua me veel lõpetada muudatuste analüüsi, kui Rahandusministeeriumist kaikuvad uued uudised, et veel enne riigieelarve järgmist lugemist tehakse uued kärped ja seda juba miljardite ulatuses. Kus on siin tegu tasakaalustatud eelarvega, selle tasakaaluga, mis riigi arenguks uued suunad kätte näitab?
Arvan, et on õige, kui järgmise aasta eelarvesse ei tee parandusi need erakonnaesindused, kes pole saanud tutvuda analüüside ja argumentidega, sest olukord riigieelarvega on tõsisem, kui seda püütakse näidata. Hüüumärki pole siia lõppu vaja, sest arvud eelarves kisendavad ilma selletagi. Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid! Kuna vahepeal tuli kolleeg Jüri Ratas istungit juhatama ja ta oli sunnitud ennast esinejate nimekirjast maha võtma, siis teen ma ettepaneku, et me anname talle sõna enne kolleeg Arvo Sarapuud.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head ametikaaslased! Valik, mille ees Riigikogu ja seega kogu Eesti täna seisab, pole mitte ainult järgmise aasta riigieelarve küsimus. Kaalul on ei enam ega vähem kui meie tulevik eduka riigi ja rahvana, mis sõltub meie tänastest majanduspoliitilistest otsustest. Kuid täna tuleb rääkida riigieelarvest.
See viis, kuidas tänavust riigieelarvet kokku pandi ja saadi ca 700 lehekülge hõlmav seaduseelnõu, mis täna on parlamendis teisel lugemisel, ei vääri vähimatki kriitikat. Aga midagi pole teha. Ajal, mil Eesti vajaks tõhusat, asjatundlikku ning olukorda kainelt hindavat juhtimist, on meie valitsus just niisugune, nagu ta on. See on olnud uskumatult piinlik, millisesse seisu on viidud meie poliitika viimastel kuudel, ja on lausa hirmuäratavalt ilmselge, et valitsusel ei jätku julgust oma vigu tunnistada ja oskust Eesti riiki juhtida.
Mida ma täpselt valitsusele ette heidan? Nimelt seda, et eelarves ei suudetud oma soove tegelikkusega kooskõlla viia. Selle asemel püüti tegelikkust paberil sobitada soovidega. See on vaid märk! Heidan ette seda, et see eelarve eelnõu, õieti need 700 lehekülge, mida vaevu kõlbab eelarveks nimetada, anti parlamendile sellisel poolikul kujul üle. Ka see on vaid märk! Seda, et nüüd tunnistatakse, et paberile pandu ei pruugi trükimusta kannatada. See on kõigest märk, mitte veel asi ise! Seda, et valitsuses ei suudeta ministreid juhtida nii, et nad üksteisega arvestaksid, teeksid koostööd või vähemalt üksteist kuulaksid. See on kõigest märk. Seda, et valitsuskoalitsioon ei suvatsenud teha koostööd kohalike omavalitsuste liitudega, kolmanda sektori kodanikuühendustega, rääkimata opositsioonierakondadest.
Märk millest? Märk sellest, et mõne meie juhtpoliitiku jaoks pole Eesti mitte riik, vaid oblast. Endiselt valitseb lootus, et keegi tuleb ja aitab meid välja ja paneb meie asjad paika. Aga on ikkagi nii, et keegi ei tule, keegi ei aita, ise peame hakkama saama, ise peame oma kodused asjad otsustama, oma majapidamises korra majja lööma. Ei Euroopa Liit ega isegi mitte Barack Obama ei tee Eesti eest eelarvet. Meie peame oma majapidamises ise korra majja lööma, muidu me pole oma maa peremehed.
Valitsuse lõhestatus, suutmatus koostööd teha on kahjuks märk sellest, millisesse olukorda Eesti on sattunud. Valitsusest tulvab avalikkuse ette nii palju umbusaldust, et see mürgitab juba kogu ühiskonda. Nii on umbusaldusse nakatatud eestlased ja venelased, kes põrnitsevad üksteist altkulmu ega taha anda terekätt, nagu vaba Eesti vabad kodanikud üksteisele andma peaksid. Umbusaldusse on nakatatud tööandjad ja töövõtjad, kes selle asemel, et ühist vankrit suurema jõuga vedada, suhtlevad koondamisteadete keeles. Umbusaldusse on nakatatud rahvas riigiteenistujate suhtes.
Armsad parlamendikaaslased! Head kolleegid! Eesti algab iga Eesti kodaniku ja siin elava inimese südamest ja hingest. Kui meie mõtteid ja meie tegusid varjutab umbusaldus üksteise vastu, siis oleme me haavatavamad kui kunagi varem, me pole üks pere, vaid vaenutsevad üleaedsed. Me teame, milline kange rahvas olid eestlased 90 aastat tagasi ja mis teo me tegime. Me tegime teo, millega vaid vähesed väikerahvad maailmas on hakkama saanud. Me lõime oma riigi. Kas selleks, et nüüd alla vanduda? Ma mõistan, et koalitsioonid ei toimi, kui puudub distsipliin. Aga parlamendil on täna harukordne võimalus näidata, et siia on valitud rahvaesindajad, kes hääletavad, nagu nende südametunnistus käsib ning põhiseadus ette näeb, mitte peaministri tahet arvestades. Saadame selle eelarve eelnõu, mida on piinlik lugeda, valitsusse tagasi. Tehku oma tööd vastutustundega, mida näeb ette põhiseadus! Tulgu tagasi, kui kokku on pandud eelarve, mis viiks Eestit edasi! Ütleme sellele eelnõule ei ja näitame nii endile kui ka maailmale, et Eesti Riigikogu mõtleb oma peaga, näitame rahvale, et raskel ajal on meil jõudu end kokku võtta. Ärme jääme tulevaste põlvede ees häbisse, mängides maha selle, mille meile eelnenud põlved on raske tööga üles ehitanud. Tänan teid!

Aitäh! Järgnevalt saab sõna kolleeg Arvo Sarapuu. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Täna siin saalis kõlanud laostumise põhjused peituvad viimastes Riigikogu valimistes. Reformierakond ostis valimisedu valimatute ja ebareaalsete, kuid ahvatlevate lubadustega. Meenutagem, kuidas jutustati, et Eesti võib seitsmepenikoormasaabastega Euroopa viie rikkaima riigi hulka astuda, inimestele lubati suuri palku ja väikesi makse, omavalitsustele tõotati europrojektide rahasadu, kõigile turvalist riiki, heaolu. Paljud läksid selle jutu õnge. Kergelt jagatud lubadused aga ootavad lunastamist.
Riigieelarvesse on pumbatud kümneid miljardeid kroone rikka riigi illusiooni loomiseks. See on täiesti vale, mis me oleme praegu teinud. Varsti tekib küsimus: kes selle eest vastutab? Tulumaksu langetades loobus valitsus populaarsuse nimel aastas kolmest-neljast miljardist kindlast tulust, samas pandi rängemad maksud peale kütusele, tubakale, alkoholile. Unistati hüppeliselt kasvavast käibemaksu laekumisest, saime aga hoopis inflatsiooni. Ehku peale loodeti, et inimesed hakkavad kõvasti tarbima. Paraku seda ei juhtunud ja tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus kõik lubadused, mis on antud, on lõhkenud. On lõhkenud valimismull, on lõhkenud rikka riigi mull ja mitmed mullid veel.
Loogiliselt tõstatub nüüd küsimus: milline on praeguse valitsuskoalitsiooni tegutsemismandaat? Kui talle on antud mandaat selleks, et saada väga rikkaks, siis me oleme jõudnud hoopis teisele poolusele. Küsimus on, mis on üldse rahvale lubatust saanud? Kas seda kunagi on üldse võimalik teha, mis on kõik kokku lubatud? Ja kas seda üldse on vaja teha? Vastuste asemel on käepärast võtta vaid majanduslangus. Teinud tõsiseid möödalaske rahaasjade planeerimises, on valitsus pannud aluse müüdile, et tuul riigi rahakotis puhub maailmamajanduse üldise languse tõttu. Kuid riigi maksutasakaalu vussi keeramise ja kulude lõhkipaisutamise põhjusi ei tule mitte otsida Londoni börsilt, vaid Toompea nõlvadelt.
Loomulikult ei tohi eelarve lähtuda vaid lühiajalistest eesmärkidest. Selge ka, et järgmine aasta ei ole maailmalõpp. Kuid 2010 tuleb veelgi keerulisem ja tuleks teha otsuseid, mis uut majanduskasvu soosiksid. 2009. aasta eelarve koostamisel on valitsusel korraga vaja täita kaks ülesannet: vähendada kulusid ja struktureerida eelarve ümber selliselt, et see looks eeldusi uuele kasvule. Kas me võime praegu kindlad olla, et sellega on valitsus hakkama saanud? Võib-olla analüüsiksime, kui tõsiselt üldse olukorda võetakse.
Vaatame asjade seisu. Eestis on olnud mitu arvestatavat kriisiperioodi: 1980. aastate lõpp kuni 1990. aastate algus, 1997 ja 1998, selle sajandi algus ja võib öelda, et ka praegune aeg. Kui eelmist õieti nagu ei mäletagi – minu arvates oli see pisike börsilangus ja mõningane tagasiminek inimeste optimismis –, siis 1997.-1998. aasta kriis oli juba mäletamisväärne. Tollases börsikrahhis said pihta rohkem need inimesed, kes ei olnud valinud kõige riskantsemaid tooteid, vaid kõige tavalisemaid reposid teinud inimesed, kes uskusid, et enam hullemaks minna ei saa. Sai aga küll! Aga tollane kriis ei puudutanud kogu rahvast, tollal ei olnud keskmisel eestlasel laenu ja kinnisvaraturg ei kukkunud kokku.
Kui ajas veel tagasi liikuda, siis oli üks majanduskriis pärast Nõukogude Liidu lagunemist alanud aega. Eestlaste jaoks oli see tegelikult kriisi tagajärg, majandussurutis, mis kestis aastaid. Kuid sellest väljatulekuks tehti väga efektiivselt tööd, ettevõtlikud inimesed mõtlesid välja uusi tooteid ja teenuseid, mida teised tarbima hakkasid. Ma rõhutan:  tooteid ja teenuseid! Mitte ei mängitud mingisuguseid imelikke finantsmänge. Tollane majandussurutis oli väga raske, eriti tavalisele inimesele, aga tal ei olnud ka eriti kohustusi. Inimestel ei olnud siis suuri võlgu, nagu neid praegu on. Nüüdne seis on hullematest hullem. Esimesena lõhkes laenumull – selgus, et sisuliselt on üht finantstoodet naeruväärselt valesti hinnatud. Sellele järgnes börsikrahh. Aktsiate hinnad on ilmselt liiga kõrged olnud, raha hind on samal ajal tõusnud ja tekkinud olukord, kus aktsiahinnad kukuvad.
Aga kõige hullem on veel ees. Ja see on see, kui tekib usalduskriis, mis ulatub tavalise inimeseni välja. Kui pangad ei laena enam inimesele, siis on olukord veelgi hullem. Pärast sotsialistliku režiimi muutust oli meil raske aeg, aga meil ei olnud laene. Kui pangad otsustavad, et nad ei anna meile laene korteri tagatisel 70% korteri väärtusest, vaid 35%, siis kust see ülejäänud raha võetakse? Või kui korteri hinna kukkudes saab 70%-st laenuvõimenduses 110%? Eesti pankadel on muuseas laenulepinguid, kus isegi korteri müümisel alla laenu hinna peab inimene pangale vahe tasuma. Seda erinevalt USA-st, mida meie endale eeskujuks peame.
Selleks, et majanduskriis ei lööks tavalist inimest pikali, on suurriigid sekkunud. Eesmärk ei ole mitte päästa panku ja ka mitte riski võtnud ettevõtet, vaid eesmärk on päästa ettevõtlikkus. Peaministri koalitsioonikaaslased on öelnud, et eelarvevankri veeremisel tuleb tunnistada vigu – et nendest järeldusi teha ja edasi minna. Peaminister Ansip loomulikult pole seni midagi tunnistanud ja nõuab aina uusi kärpeid, selgitamata, mis sellest tolku on. Kulude valimatu ja plaaniline kärpimine ei taga kuidagi toimivat riiki. Ja kui 2009. aasta eelarvest saab maha tõmmatud järgmised miljardid, ei kuule me praeguse valitsusjuhi suust, kuidas Eesti riik jätkusuutlikkust kaotamata kriisist välja tuuakse. Ei kuule me seda, kuidas minnakse uuele kasvule ja kuidas inimesed oma igapäevase eluga hakkama peavad saama. Praegu sarnaneb Ansip rohkem posijaga, kes liigse kehakaalu vähendamiseks ei saada kundet jõusaali trenni tegema, vaid eemaldab vajaliku kaalu saavutamiseks kopsud, maksa ja südame. Riigi veenide läbilõikamise asemel peaks valitsus mõtlema, kuidas süstida raha majanduse elavdamisse ja konkurentsivõime kasvatamisse. Muidugi kui see valitsus ikka tahab riigi valitsus olla. Aitäh!

Sõna saab kolleeg Nelli Privalova.

Head kolleegid! Eelnõu esimesel lugemisel ei saanud ma oma küsimustele konkreetset vastust. Küsisin Kaitseministeeriumi valitsemisala eraldiste all olevate kaitseväelaste pensionide kohta. Teatavasti saavad kaitseväelased tavapärasest nooremalt pensionile ja sellist pensioni saavate isikute arv aina suureneb. 2008. aastal eraldati pensionideks 38 miljonit krooni, 2009. aastaks on kavandatud 52 miljonit krooni. Sellises suurusjärgus kasv võib lähitulevikus viia olukorrani, kus nn personaalkulud palkade, pensionide, koolituste jne näol hakkavad järgnevatel aastatel pärssima muid kulusid, näiteks varustuse soetamiseks.
Riigi majanduslikku olukorda arvestades leian, et lisaks palgaküsimustele peaks läbi vaatama ka kõikide eripensionidega seonduva. Võrreldes 2008. aastaga on Kaitseressursside Ametile ettenähtud summasid vähendatud enam kui 3,5 miljoni krooni võrra ja seda olukorras, kus kaubad ja teenused on kallinenud ning inflatsioon kasvanud. Kutsealuste ajateenistusse kutsumisega on aga probleeme. Üks põhjus on, et ameti saadetud kutse ei jõua 12% kutsealuste puhul adressaadini. Lisaks on seadusega pandud ametile ka muud kohustused, näiteks mobilisatsiooniks ettevalmistamisega seonduv. Leian, et riigi 2009. aasta eelarves selline kulutuste vähendamine süvendab probleeme kutsealuste ajateenistusse kutsumisel ja vähendab riigi valmisolekut oma julgeoleku tagamiseks, see tähendab riigikaitseks valmistumist. Tegemist on valdkonnaga, kus kulutusi oleks pidanud vähendamise asemel suurendama.

Sõna saab kolleeg Vladimir Velman. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit. Palun!

Austatud proua juhataja! Eriti austatud kolm, neli, viis koalitsioonipoliitikut, kes on saalis! Te annate meile võimaluse mitte pidada siin meie fraktsiooni koosolekut. Sada aastat tagasi küsis kirjanik Edgar Allan Poe ühe oma jutustuse alguses: kus tark inimene peidab puulehti? Ja vastas: metsas. Selles, et me arutame praegu oma päris keerulist eelarvet, on paljuski süüdi globaalne poliitika ja globaalne kriis. Kuid juunikuus, kui koalitsioon esitas negatiivse eelarve, siis oli juba teada, et eelmisel aastal sai tehtud mõned vead. Ülemaailmne kriis oli siis veel kaugel.
Minu meelest on nüüd küsimus selles, et rasketel aegadel peaks rahvas kokku hoidma. Ja eelkõige peaksid kokku hoidma poliitikud ning tegema kõik selleks, et riigis läheks asjad hästi. Samas ütles siitsamast puldist mõni aeg tagasi üks koalitsiooni kuldsuu välja, et siin saalis on omad ja võõrad. Täna, vastates opositsiooni küsimustele, kui arutati eelnõu 302, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, sõnas sama poliitik, rahanduskomisjoni esimees Jürgen Ligi, et koalitsioonileping pole tehtud selleks, et opositsioon võiks sinna oma sõna sekka öelda.
Nii need asjad lähevadki meil siin saalis ja nii toimub ka riigis. Rikkad elavad oma elu, vaesed oma, on lõhed rahvuse pinnal, on pinged tööandja ja töövõtja vahel. Kui rääkida eelarvest, siis see on Riigikogus arutatav tähtsaim eelnõu. Selle puhul paistab erakondade ja eriti koalitsioonipoliitika kõige paremini läbi. Võib ütelda, et see, mis toimub täna siin saalis, kus opositsioonist lihtsalt rullitakse üle, näitab, et sellel seadusel on selgelt koalitsiooni nägu. Riigieelarve seaduse eelnõus on aga summeeritud kõik ootused ja lootused, millest saavad aru kõik Eestis elavad inimesed.
Lõpetuseks aga ütlen, et on minu arvates isegi hea, et koalitsioon opositsioonist üleolevalt üle rullib. Sest eelarve eest, mille te varsti vastu võtate, jääte vastutama teie üksi.  Ja see on teie omaenda valik. Aitäh!

Sõna saab kolleeg Toomas Varek. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Meie ees on Riigikogu selle aasta kõige tähtsam eelnõu, riigieelarve eelnõu. Mäletan selgesti, kui aasta tagasi siinsamas kõnepuldis hoiatati mitmel korral sõnavõttudes 2008. aasta riigieelarve liiga optimistliku prognoosi eest. Majanduse ülioptimistlik prognoosimine on viimastel aastatel kujunenud sümptomaatiliseks. 2007. aasta märtsis avaldatud Eesti Panga majandusprognoosi kohaselt ennustati Eesti majanduskasvuks 9,2 ja 2008. aastal 8,3%. 2007. aasta oktoobris Eesti Panga koostatud prognoosi järgi ennustati 2007. aasta majanduskasvuks 7,3%, käesolevaks aastaks aga 4,3% ja järgmiseks aastaks 5,7%. 2008. aasta oktoobris pakkus Eesti Panga prognoos käesolevaks aastaks 1,8% SKT kahanemist ning järgmiseks aastaks 2,1% majanduslangust. Nagu näitab tänane olukord, on riigi majandusseisu järjekindlalt prognoositud tegelikkusest optimistlikumalt. Eelarve on koostatud Rahandusministeeriumi 2008. aasta suvise majandusprognoosi alusel. Seda kinnitas ka rahandusminister siitsamast Riigikogu kõnepuldist. Seega on arvestatud 2,6%-lise majanduskasvuga. Praegu me kõik teame, et sellist kasvu ei tule. Koalitsioonis arutatakse juba riigieelarve muutmise ettepanekuid, et kärpida vähemalt 2,5 miljardit krooni.
Head kolleegid koalitsioonist! Mis toimub? Miks ei ole seda temaatikat arutatud rahanduskomisjonis? Valitsuserakondade koostatud koalitsioonileping sisaldab tänases olukorras utoopilist lähenemist, vähest riigimehelikku ja liiga suurt enesekeskset mõtlemist poliitikute hulgas, kes maksuvabasid reedeid siiani, nui neljaks, kaitsevad.
Peatun oma sõnavõtus kohaliku omavalitsuse tulubaasi temaatikal. Väga ehmatavana kõlasid riigieelarve koostamise protsessi käigus lekkinud ideed hakata eelarveauke lappima kohalikule omavalitsusele laekuva tulumaksuosa vähendamisega. Kuigi terve mõistus võitis, on selge, et riigieelarve oskamatu planeerimisega tekkinud puudujääki üritab edaspidi nii mõnigi koalitsioonipoliitik kohalike omavalitsuste tulubaasi arvel leevendada. Juba ideed kohalike omavalitsuste tulubaasi kärpida näitavad eelarve planeerijate peataolekut. Praegu on Riigikogu menetluses ka kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse eelnõu, mis ühe aspektina kohustab kohalikku omavalitsust koostama oma eelarvestrateegia. Missugusest arengu kavandamisest ja eelarve pikaajalisest planeerimisest me saame rääkida, kui tulubaas ei ole jätkusuutlik? Tegelikult võib sama öelda ka riigieelarve strateegia kohta.
Minu sõnavõtt ei ole suunatud sellele, et kohalikule tasandile iga hinnaga vahendeid juurde kaubelda. Kuid tuletan, esiteks, meelde, et kohalik omavalitsus on kõige elanikulähedasem avaliku võimu institutsioon. Ka tuletan veel kord meelde, et Eesti on juba 1994. aastal ratifitseerinud Euroopa kohaliku omavalitsuse harta ning võtnud endale kohustuse tagada kohalikule omavalitsusele piisav tulubaas. Kui kuulata praeguste valitsusliikmete arvamusi, siis kumab nendest selgelt läbi kohalike omavalitsuste alaväärtustamine. Ometi lasub – ja mida aeg edasi, seda rohkem – majandussurutise tingimustes just kohalikel omavalitsustel põhiraskus sotsiaalsete tagasilöökide leevendamisel ning ühiskonna stabiilsuse tagamisel, olgu selleks sotsiaalkorterite pakkumine, laenunõustamine, hätta sattunute abistamine, samuti töötutele hädaabitööde pakkumine ning kohaliku ettevõtluse ergutamine. Kuigi kohalike omavalitsuste tuludele ei ole majandussurutis veel märgatavat mõju avaldanud, on selge, et peagi saab ka see tagasilöögi. Suureneb tööpuudus, ettevõtteid suletakse. Näiteid on juba praegu palju. Võib tuua näiteks Paikuse saeveski, probleemid Kehra paberivabrikuga, Võhma õmblustööstus. Tulevad tagasi ümbrikupalgad. Kõik see mõjutab väga tõsiselt ka kohalikke eelarveid.
Tuntav tagasilangus kajastub just meie ees olevas eelarves. Väga suur kära oli laste koolitoidu ja selle riigipoolse rahastamise olulise vähendamise ümber. Õnneks saadi aru, et raskel ajal on paljudele lastele kool ainus koht, kus sooja ja tervislikku toitu saab. Samal ajal vähendati sujuvalt ja vähendatakse veelgi, võib-olla mitte nii sujuvalt enam, kohalike teede hoiuks mõeldud rahasummasid, kultuuriinvesteeringuid, vähenenud on riigi toetus rahvaraamatukogudele. Kõik need kulutused tuleb kohalikul tasandil endal teha. Toetan omavalitsuste liitude seisukohta, et riigi poolt Euroopa Liiduga ühinemisel võetud tähtajalised kohustused on riigi kohustused ning nende tähtajaline täitmine on võimalik ainult riigi edasisel kaasfinantseerimisel.
Raske probleem on tekkinud Ühtekuuluvusfondi toel rajatavate vee- ja kanalisatsiooniprojektide finantseerimisega. Riik peab ette nägema summad veemajandusprojektide elluviimiseks, vähemalt nende osaliseks riigipoolseks kaasfinantseerimiseks, muidu seab majanduslangus ohtu miljardite kroonide eurotoetuste kasutamise. Ja seda mitte ainult väikestes kohalikes omavalitsusüksustes.
Rõhutan, et kokkuhoid riigi tasandil ei tohi viia selleni, et riigi kulutused suunatakse sujuvalt kohalike omavalitsuste kulutusteks, selleks vajalikku raha tegelikult eraldamata. Sellega kaasnev retoorika, et kohalikud omavalitsused ei saa ülesannetega hakkama, on selles mõttes vähemalt osaliselt kahepalgeline. Olen nõus, et kokku tuleb hoida, kuid kokkuhoid ei tähenda seda, et kulutused jäetakse kellegi teise kanda. Kulutuste pool tuleb veel kord üle vaadata ning leida reaalsed kokkuhoiu võimalused.
Teine oluline tähelepanek on, et riigieelarve strateegia tuleb tõsiselt üle vaadata. Praegune eelarvestrateegia aastateks 2009–2011 on võrreldes eelmiste samalaadsete dokumentidega väga nõrk ja lahja. Rohkem tähelepanu pööratakse kvalitatiivsele poolele, aga ka kvantitatiivne näitaja ütleb väga palju. Kui eelarvestrateegia 2008–2010 oli koostatud ligi poolteiselsajal leheküljel, siis majanduslikus mõttes pöördelistel aegadel koostatud eelarvestrateegia 2009–2011 on kõigest 58 leheküljel. Praegune riigi rahandusanalüüsi ja põhialuseid määrav dokument on õhem kui väiksemate valdade arengukavad. On arusaadav, et keerulisematel aegadel on raskem prognoose teha ja seetõttu on ka kiusatus teha need üldisemad ja vähemütlevad. Kuid alati on võimalus koostada erinevate prognooside alusel alternatiivseid stsenaariume. Ootan, et Rahandusministeerium näitab ennast tunduvalt haldussuutlikumana, koostades eelarvestrateegiat 2010–2012. Ootame valitsuselt ja koalitsioonilt seda, et riigieelarve projekt veel kord üle vaadataks ning koostöös analüütikute ja ekspertidega viiakse reaalsed võimalused eelarvega kooskõlla.
Austatud kolleegid! Eesti Keskerakond teeb ettepaneku katkestada seaduseelnõu 346 teine lugemine. Aitäh!

Läheme edasi. Järgmisena saab sõna kolleeg Valeri Korb.

Lugupeetud kolleegid! 2009. aasta riigieelarve seaduse vastuvõtmist ootavad paljud kohalikud omavalitsused. Seda eelnõu on juba pikemat aega arutatud valitsuse tasemel, siin saalis, ka meedias. Arvan, et  poleemikat selle üle tuleb veelgi. Võime rääkida tulude või kulude suurusest, aga usun, et need eriti ei muutu. Riigieelarve eelnõu on kompromiss valitsusliidu kõigi kolme osapoole vahel ja see on ka koalitsiooni vastutusel. "See on läbi aegade kõige avalikumalt koostatud riigieelarve," ütles härra peaminister oma poliitilises kõnes 25. septembril siin saalis. Kahjuks ei saa sellega nõustuda. Selle eelarve koostamise ajalugu, selle kokkupanemine näitab kahjuks, et praktiliselt viimase päevani ei olnud selgust, mida Riigikogu hakkab siin saalis arutama. "Raskete vaidluste saatel on sündinud tulemus!" ütles härra peaminister. Siin tahaks täpsustada, et poliitiliste vaidluste saatel. Kui vaidlused käiksid selle ümber, kui palju riigil raha on, siis selguks, et puudu on 2,5 miljardit krooni, millest rääkis lugupeetud rahandusminister härra Padar kaks päeva tagasi. Kui jutt oleks mõnest miljonist, võiks arvata, et on tehtud viga või prognoosid ei ole täpsed. Aga kui vahe on nii suur, tekib küsimus, mille poolt me üldse peame siin saalis hääletama.
"Meie kohus on juba praegu mõelda sellele, mis tuleb peale 2009. aastat." Need on sõnad samast kõnest, mis kõlas siin saalis septembrikuus. Arvan, et tänasest hetkeseisust oleksime pidanud mõtlema kaks-kolm aastat tagasi, kui nägime juba siis, et majanduserong võtab kiiruse maha. Praegu ei saa kuidagi rääkida stabiilsusest ja majanduse uue tõusulaine tekkimisest. Olen olnud palju aastaid seotud omavalitsuse eelarve koostamisega, mida muidugi ei anna võrrelda riigieelarve summadega ja prioriteetidega. Aga arutelul olevas riigieelarve eelnõus on väga palju küsimusi, mille vastuseid oleks tahtnud kuulda. Kahjuks tänagi siin saalis oleme kuulnud rahaliste vahendite olemasolu kohta eitavat ja jaatavat informatsiooni.
Head kolleegid! Kohalikud omavalitsused täidavad olulist rolli avaliku sektori ülesannete täitmisel. Vaatasin üle kohustused, mida peavad täitma kohalikud omavalitsused. Pikk nimekiri! Ei ole mõtet siin seda ette lugeda, aga võib öelda, et iga aastaga lähevad kohaliku omavalitsuse kohustused suuremaks, iga aastaga tuleb neid juurde. Kohaliku omavalitsuse eelarve põhiline tuluallikas on üksikisiku tulumaks ja füüsilise isiku tulumaks, kui ta on kantud omavalitsuse registrisse. Rahandusministeerium prognoosib omavalitsustele 2009. aastaks 9% tulumaksuraha kasvu. Kas ei ole see prognoos järjekordselt liiga optimistlik? Pankade prognoos on palju tagasihoidlikum. Kohaliku omavalitsuse eelarve on iseseisev ja nad võivad tulumaksu summat kavandada oma äranägemise järgi, kuid ministeeriumi prognoositud tulumaksunumbrist sõltub üldine kohalike omavalitsuste tulubaasi suurus. Riigieelarvest toetatakse kohalikke omavalitsusi üldiste toetustega ning sihtotstarbelise toetuse kaudu. Üldised toetused jagunevad kaheks: on tasandusfond ja toetusfond. Tasandusfond on ette nähtud tulude ja kulude tasandamiseks, et tagada väiksema tulukusega kohaliku omavalitsuse üksustele summad seadusega pandud ülesannete täitmiseks. See tähendab, et kohalike omavalitsuste eelarvete koostamisel tekib vahendite puudus. Tasandusfondi suurus 2009. aasta eelarves jäi 2008. aasta tasemele: 1 miljard 430 miljonit.
Ma saan aru, et minu aeg on lõppenud. Tahan lõpetada oma kõne resümeega, et minu arvates niimoodi koostatud eelarve seaduse eelnõu toetada ei saa. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena saab sõna kolleeg Eldar Efendijev.

Austatud kolleegid! Mis mind häirib? Või teiste sõnadega: mis mind teeb murelikuks? Mind teevad murelikuks majanduse olukord Eestis ja selle olukorra hinnangud välisekspertide poolt, mille järgi Eestit ootab sügav majanduskriis, me oleme riigi pankroti äärel. Me oleme samas reas Islandi, Ungari, Läti ja Leedu ning ka teistega. Eesti krooni võib oodata devalveerimine peale litti ja latti. Need eksperdirühmad töötavad Ungaris ja Lätis selles suunas, et aidata riikidel olukorrast välja tulla ja võimalikku välisabi saada. Aga meil öeldakse: kõik on korras, ekspertide abi pole vaja ja muud abi pole samuti vaja. Meil on kõik kontrolli all, ainult riigieelarve tulud vähenevad, ja see ei ole lõplik. Tahaks teada, mis olukorras me ikkagi oleme.
Mind teeb murelikuks ka see, et kui tuli ettepanek moodustada kriisikomisjon, kes pidi tegelema olukorra selgitamisega ja adekvaatsete tegevusplaanide väljatöötamisega, siis koalitsioon seda ettepanekut ei toetanud. Nad ei vaja koostegevust opositsiooniga ka kriisisituatsioonis. Veel teeb mind murelikuks, et kohalike omavalitsuste olukord tulude osas halveneb tulevast aastast ja neil tekivad raskused täita oma otseseid kohustusi, samuti võetud majanduskohustusi eelmistest aegadest. Riik appi ei tule – seda kavatsust pole näha. Ma ei räägi sellest sihiga vastandada kohaliku omavalitsuse ja riigi erinevat taset. Aga mind teeb murelikuks, et riigi praegune positsioon on ennast eemaldada kõikidest probleemsetest sektoritest, mis juba signaliseerivad abivajadusest. Siiani ei ole riik tõstatanud vajadust arutada kriisitendentsi ja tegelda väljapääsustrateegiaga, millega tegelevad teised riigid. Valitsus tegeleb ainult imidži päästmisega, optimistliku retoorikaga.
Ja lõpuks: mind häirib ka see, et siiani pole ma saanud oma valitsusele esitatud küsimustele tasakaalustatud vastust. Lootus siiski on, et valitsus olukorrale reageerib. Ja reageerib enne, kui me satume päris kriisi ja saame aru, et ujuda hästi ei oska, aga päästerõngad on kuskil eemal, kuhu meie käsi kahjuks ei ulatu. Aitäh!

Aitäh! Sõna saab kolleeg Ain Seppik! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud kolleegid! Mul on kahju, et kolleeg Taavi Rõivas väsis muretsemast selle pärast, et meie ei muretse eelarve pärast, ja lahkus saalist. Aga ma loodan, et ta sai oma murele lahenduse. Meie muretseme eelarve pärast, Taavi, kus sa iganes ei ole – kas jõusaalis, kohvikus või mujal, kus sinu tööpaik parajasti asub!
Kui kolleeg Aivar Riisalu on mõnikord naljatamisi väitnud, et reformierakondlased on tema sõbrad, siis täna mina seda enam kinnitada päriselt ei saa. Tegelikult on reformarid reetnud liberaalse poliitika ning igasugused liberaalsed väärtused. Härra Linde noogutab, aga härra Linde ei olegi päris reform. Ma olen ehmatusega märganud, et liberaalide hulka peaks kuuluma Keskerakond üksinda. Siin nad on. Me peame oma kõnekoosolekut. Reformierakond ei kõlba isegi enam sotside hulka ning ma ei oskagi öelda, kuhu te oma ilmavaatelt veel kuuluda võiksite ning kas teil peale susserdamise ja kohandumise üldse veel mingit maailmavaadet on? Oma inertsuse, ideede puuduse ja vääramatu eneseusuga olete te põhjustanud korvamatut kahju meie ettevõtlusele, lõhestanud ühiskonna rahvusliku tunnuse alusel ning tugevdanud oluliselt politseiriiki. Siin öeldi, kui palju järgmisel aastal iga inimese kohta politsei trahve kogub.
Te ei ole olnud avatud ning olete kasutanud Riigikogu vaid kummitemplina ja tegelikkuses eiranud parlamentarismi põhimõtteid ja põhiväärtusi. Tänu teile, reformlased, ei toimu enam parlamendis sisulisi diskussioone ja arvamuste vahetusi, te lihtsalt jooksete saalist minema, kui siin midagi arutatakse. Seekord te jooksete isegi siis minema, kui arutatakse riigieelarvet! See on degradeerumise ülim tipp. Koalitsioonidistsipliinilgi on teatud piirid ning avalik diskussioon peab võimalik olema. Valetamine, susserdamine ja puru silma ajamine on saanud teie põhiväärtusteks.
"Mis on sellel kõigel seost 2009. aasta eelarvega?" küsite nüüd vihaselt ja pahaselt. Otsene! Selle eelarve esitasite te teadlikult tasakaalust väljas olevana ning peaminister valetas meile siitsamast kõnetoolist. Seejuures oli kogu eelarve ettevalmistamise käik äärmiselt salastatud ning üldsuse ja opositsiooni eest varjatud. Me teame ainult kedagi krokodill Jürgenit, kes juba suvel tubli tüki eelarvet nahka pistis, ning seda ikka vaesemate ja nõrgemate ühiskonnaliikmete arvel. Selles osas ei ole reformijad muidugi oma stiili muutnud.

Palun vabandust, ettekandja, palun keskenduge siiski riigieelarvele ja mitte niivõrd persoonide lahkamisele!

Muutunud on vaid retoorika. Ma tean, see märkus kuulus sellesse kategooriasse. Ma arvasingi, et see tuleb. Ja tuli! Ma tänan!
Meie arvates ei oleks tohtinud sellist eelarvet esitadagi. Kuid sellele koalitsioonile on ilmselt söödav igasugune segu, mis tema kõrgus peaminister iganes siia suvatseb tuua.
Kuid mida ma pean silmas parlamentaarse arutelu alahindamise all? Sellel koalitsioonil, eriti aga selle valitsuse justiits- ning lõppkokkuvõttes ka peaministril on tekkinud parlamendi kõrvaletõrjumiseks aruteludest täiesti uus stiil. Pärast poliitiliselt küsimusi mitte tekitava seaduseelnõu esimest lugemist esitatakse selle asemel hoopis mingi muu seaduseelnõu või siis hoopis muud valdkonda puudutavad muudatusettepanekud. Surutakse need teerulliga komisjonides läbi, ning seadus saab hoopis teise mõtte. See puudutab eelarvet, lugupeetud juhataja! Ministrile selle novelli kohta saalis enam küsimusi esitada ei saa ning valitsuses neid uuendusi pole mitte kunagi arutatud, rääkimata kooskõlastusringist.
Samamoodi käitus minister Lang, kui tegu oli tsiviilmenetluse seadustiku parandustega. Eelnõu läbis rahulikult esimese lugemise ning alles seejärel esitas minister sinna ja riigilõivuseadusesse terve rea parandusi, millega kasvavad riigilõivud seitse kuni kümme korda. See aitab kõvasti täita riigi kõhna rahakotti. Nii ta ütleski: "Eelarvet on vaja täita!" Sedasama eelarvet, mida me arutame. Inimeste võimalused kohtusse pöörduda halvenevad märksa, kuid see praegust režiimi ei huvita. Kus on siin liberaalne suhtumine?
Sama skeemi kasutatakse muuseas ka 2009. aasta riigieelarve puhul. Meile toodi teadlikult ülepaisutatud kuludega eelarve, kuna teistsugust kokkulepet ei oldud suutelised siis saavutama. Ning siin kavatsetakse seda vähendada miljardite kroonide võrra, nagu me just kuulsime. See puudutab eelarvet! Kuid seda alles siis, kui meie oleme oma kõned siin ära pidanud ning parlamendi debatt on justkui lõppenud. Kroku Jürgen hakkab jälle kabineti vaikuses nosima sadu miljoneid riigikaitselt, tervishoiult ja teede parandamiselt  ning teised koalitsionäärid on vaid statisti rollis. Mõnikord lubatakse neil isegi vaimustust avaldada, nagu seda juba jõudis teha Eiki Nestor. Parlamendi debatt täiesti puudub. Valitsus ja peaminister ei pea tegema ebameeldivaid kärpeid ning kummitempel virutatakse alla ka sellele dokumendile.
Meie teid sellest allakäigutrepist alla sööstmast takistada ilmselt ei suuda, kuid püüame. Võtke see eelnõu tagasi, lugupeetud valitsus! Või vähemalt peatage selle mõttetu menetlus kuni majanduskasvu uue ennustuse selgumiseni! See oleks parim, mida see koalitsioon veel teha saab. Aitäh!

Sõna saab kolleeg Väino Linde. Kas see on vasturepliik? Kaks minutit kohalt vasturepliigiks.

Aitäh eelkõnelejale, et ta minu nime mainis! Juhin protokolli huvides tähelepanu sellele, et olen oma erakonna liige 1998. aastast ja meie erakonna maailmavaade on endiselt liberaalne, olenemata sellest, mida eelkõneleja sellest võiks arvata.

Aitäh! Järgmisena saab sõna kolleeg Tiit Kuusmik. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu! 2009. aasta riigieelarve arutelude temaatika on nii oma iseloomult kui ka püstitatud küsimuste poolest väga erivärviline. Seesugune paras Segasumma suvila, just nagu kogu eelarve ise. Käesolev aasta on olnud vastuoluline, alates juba eelarve koostamisest Vabariigi Valitsuse poolt. Kogu eelarveprotsess on olnud ajas kiiresti muutuv. Alles paar päeva tagasi esines rahandusminister koalitsiooninõukogu ees uute väljakutsetega teha arutatavas eelnõus lisakärpeid. Sedapuhku siis tervishoiu- ja kaitsekulutuste pealt koore riisumisega.
Mainisin juba, et kogu kavandatava eelarve temaatika on mitmetahuline. Tahaksin peatuda mõnel teemal, mis ehk enam hinge peal. Haridus- ja noorsootöö valdkonda puudutavates debattides Omavalitsusliitude Koostöökoguga jäid kahjuks õhku rippuma küsimused, mis hõlmavad haridusvaldkonnas investeeringute vajadust ning soovi näha 2009. aasta riigieelarves ette üldhariduskoolide investeerimine vähemalt 2008. aasta mahus. Näha ette võimalus kanda nimetatud summad omavalitsuste tulubaasi üksikisiku tulumaksu laekumise ja tasandusfondi suurendamise kaudu, mitte valitsuse poolt pakutud 0,03%, vaid 0,1 protsendipunkti võrra. Lisaks arvukat kõneainet pakkunud õpilastele võrdsete võimaluste loomine toitlustamise osas, aga samuti kooli ja tagasi sõit ning huvikoolide toetus. Tõsi, rahanduskomisjonis esinedes ütles haridus- ja teadusminister välja tõetera, et riik aitab kohalikke omavalitsusi siis, kui tal on selleks võimalus. Seda küll, aga uus kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seadus, mis küll idee poolest soovib valdkonda korrastada ja kohalike omavalitsuste tulubaasi jälgides sellele ohu korral abikätt sirutada, kipub tegelikult seda võimaluse korral tuntavalt kärpima. Väljaöeldu võib mitte meeldida, kuid jääb mulje, et Vabariigi Valitsusel on tekkinud kadedus. Ja ahnus ajendab teda omavalitsuste kukrus sobrama, see aga võib eelolevatel aastatel omavalitsuste valitsemises ettearvamatuid tagajärgi tekitada.
Puudutaksin ka kaht keskkonnahoiuga seotud aspekti. Esiteks, Euroopa Liiduga ühinemisel on riik võtnud rea tähtajalisi kohustusi, mille  täitmine on otseselt seotud riigipoolse kaasfinantseerimisega. Eelarves aga puudub kohalike omavalitsuste keskkonna- ja veemajandusalaste investeeringute osaline kate Euroopa Liidu fondidest rahastatavate ehitusprojektide elluviimiseks, mis on kavandatud aastateks 2007–2013. Teiseks on oluline, et tagataks omavalitsuste võrdne kohtlemine vaba reformimata riigimaa munitsipaliseerimisel kohalikele omavalitsustele pandud ülesannete täitmiseks. Selle taga seisab suures osas kohalike omavalitsuste arengutegevus ning ettevõtluse areng, millest omakorda sõltub otseselt omavalitsuste võime tulla toime oma ülesannete täitmisega, seega kogu elukeskkond ja kohalike elanike heaolu.
Praegu veel on nii kohalikud kui välisinvestorid huvitatud uute ettevõtete rajamisest. Aga homme? Ma ei räägi seda mitte tühjalt kohalt võetud jutuna. Eriti raskes olukorras on seni olnud Ida-Virumaa, kus see küsimus on juba mitmeid aastaid olnud aktuaalne. Selle taga seisab otseselt ettevõtluse areng. Teatavasti raha riigikassa täitmiseks tuleb sealt, kus on tootmine ja ettevõtlus. Milleks siis ikkagi kangekaelselt tegeldakse grotesksena näivate kunstlike takistuste mahitamisega maaküsimuses? Miks ei soovita seda küsimust tõsiselt arutada ja see sisuliselt lahendada?
Kui uurida Tööturuameti statistikat, siis näeme, et sealkandis on umbes 5000 tööotsijale pakkuda vaid 200 töökohta. Kas seda peaks nimetama hoolitsuseks inimväärika elukeskkonna säilitamise ja arendamise eest? Tundub, et tegu on mingite eripoolsuste arengutega, millest üks annab pidevalt mõista, et küll turumajandus kõik ise paika loksutab. Ega ikka loksuta küll. Arvestades süvenevat majandussurutist ja olukorda riigis lähiajal, olukord paranemistendentsi küll ei näita, pigem vastupidi. Tõsi, maaküsimuses on jää liikuma hakanud, kuigi alles eelnõu staadiumis, ja sedagi mõeldavate riigi ja omavalitsuste vahel sõlmitavate ostu-müügitehingute jadana. Ent see on siiski midagi, mis esialgu küll puudutab ainult elamumaad. Millal jõuab järg eespool mainitud vajalike asjatoimetusteni ja lõppkokkuvõttes tegudeni, näitab aeg. Ajaga on aga sedaviisi nagu rahagagi: seda ei ole piisavalt palju mitte kunagi.
Lõpetaksin aga inspiratsiooni saanuna eilsest riigikontrolöri esinemisest, kus ta tõi mängu Krõlovi valmi "Kotkas ja kana". Mina kasutaksin valmi eeslist: "Kui Looja elajad maailma lõi, siis (kiita teda seekord just ei või) –, ta kuidagi ka Eesli valmis tegi. Kas meelega või läksid plaanid segi, kuid äpardus tal juhtus nisuke, et Eesel sai kui orav pisuke ja loomakest ei pandud tähelegi. Ent siiski himustas ta tähtsust taga nõuda ja kuulsaks saada, kaugemale jõuda. Kuid millega, mis ime läbi, kui kasv nii napp, et eneselgi häbi? Ta astus Looja ette, tegi lahti suu (sest aidata ei võinud keegi muu): "Miks mulle," hüüdis ta, "nii kasin kogu anti!? Miks säärast alandust pean taluma? Kui vaatad lõvi, pantrit, elevanti või kas või päris lihtsat veist, kõik tunnevad, kõik kõnelevad neist, kuid mina, vaene, keegi mind ei tea ... Sind, Looja, alandlikult tulin paluma, et võimalikult õige pea sa parandaksid selle vea, et ausse tõuseks eeslisugu, et teised loomad meistki peaksid lugu, ja inimesed pakuksid meid müüa. Ei tahagi ma olla suur kui hobune, kui oleksin vaid vasikagi kogune, siis võiksin elus läbi lüüa ja taltsutada lõvidegi uhkust. Nii Eesel päevast päeva mangus, ei andnud Loojale ta rahu ega puhkust, ja kord, kui Taevataadil oli parem tuju, siis viimaks andis järele ta rangus ja Eesel saigi väärikama kuju. Ning kauba pääle ta sai veel nõnda hirmsa hääle, et kui vaid korraks paotas lõugu, siis kaugelt imestasid loomaparved: "Mis elajas see on? Kes teab, mis tõugu? Kas tal on kanged kihvad, suured sarved?" Mis seal ka Eeslist kõneldi, pea selgus aga mõnelgi ja varsti kõik said teada, et ei ole kohutav see koll, küll aga haruldaselt loll ja rahvas temaga veab vett." Aitäh!

Head kolleegid! Ma loodan, et me keskendume siiski riigieelarve arutelule ja mitte ilukirjanduse tsiteerimisele. Järgmisena saab sõna kolleeg Aadu Must. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Head kolleegid! Minu kui ühe viimase esineja õnn ja õnnetus seisneb selles, et kõnest saab pigem ääremärkuste kogum. Olen tähelepanelikult jälginud tänast riigieelarve arutelu ja loobun seepärast mitmestki teemast, mida muidu oleksin käsitlenud. Ühtlasi palun lugupeetud juhataja ees vabandust, kui peaks tekkima pettekujutelm, et jutt ei käi eelarvest. Kõik seosed selguvad just nimelt kõne käigus.
Kõigepealt tahan rääkida sellest, kuidas üks minu kunagisi õpetajaid, omaaegne Tartu linnapea Andrus Ansip armastab rääkida susserdamisest. Selle tunnuseks on äärmuslikult selektiivne asjadest arusaamine, kirglik iseendast ja oma äpardustest distantseerumine, kogu süü külamehe peale ajamine ja tagatipuks pidev mingite iseenda välja mõeldud reeglite jutustamine, millest teised nagu mõhkugi aru ei saa, rääkimata väärilisest hindamisest. Susserdamine on just selline jutustamine või jututamine, mida siin kõnetoolist arendasid meie rahanduskomisjoni esimees ning talle assisteerinud ja üsna kaua siin saalis vastu pidanud Taavi Rõivas.
Miks mina ja paljud minu kolleegid opositsioonist ei saa täna esitatava eelarve poolt hääletada? Toon põhjenduse hästi lihtsas, lapselegi arusaadavas võrdluste keeles. Kunagi ennemuistsel ajal elanud eite-taati, kes olnud väga vaesed. Pikapeale oli eide seelik juba nii kulunud ja lapitud, et majapidamises polnud  enam ühtki riidelappi, mida vana seeliku paikamiseks kasutada saanuks. Ühel päeval toonud taat eidele turult uue seeliku. Eit oli väga õnnelik. Järgmisel päeval näinud taat, et tema kaasa on uue seeliku püüdlikult lapikesteks lõiganud. "Nüüd jätkub mulle oma seeliku paikamiseks riiet kohe pikaks ajaks!" teatanud eit õnnelikult.
Mulle meenus too lugu riigieelarve seaduse eelnõu  lugedes, õigemini siis, kui tuli hakata mõtlema, millist parandusettepanekut teha, et riigieelarve seis veidikenegi paremaks muuta. Meie erakonna arusaamist mööda on meile täna esitatud eelarve nii kiivas, et selle kohta parandusettepanekute esitamine oleks sama hea kui oma uue seeliku pisikesteks paikadeks lõikamine, et meie hea valitsuskoalitsioon ja eriti selle liider Reformierakond saaks veidikenegi oma läbinisti viledaks kulunud undrukut lappida.
Eelarve vastuvõtmine on riigi poliitika aasta võtmehetk. Eelarve määrab riigi näo. Ja see nägu on juba pikemat aega muutunud hoopis teistsuguseks, kui meile meeldib rääkida. Praeguse koalitsiooni rahanduspoliitika ehitab riiki, kus on palju odavat tööjõudu. See rahanduspoliitika ehitab õhukest riiki, kus on hea elada jõukal vähemusel. Ma tunnen suurt muret hariduse, kultuuri ja teaduse nutuse olukorra pärast. Iga kord enne valimisi saabub Eesti ühiskonnas hämmastav konsensus. Meenutage kas või seda, kuidas 2007. aastal eelmine Riigikogu koosseis kiitis heaks Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegia, mis oli üks väärt otsus, millele kõik rõõmsalt kaasa rääkisid. Kui valimised läbi said ja valitsusliit oma koalitsioonilepingu valmis oli teinud, siis selgus, et tegelikult on haridusest ja teadusest väga palju tähtsamaid probleeme, mis tuleks nagu enne lahendada. Homme arutame, kuidas meie haridust tõhusamaks muuta. Küllap leitakse üks, teine või kolmas viga, ehk jõutakse sellenigi, et kavandatava eelarve raames pole küll lootust mingit olulist edenemist loota, ja võib-olla kujuneb see homne arutelu üldse selliseks Brežnevi aja laadis episoodiks, kus rahvas istub liikumatus vagunis ja teeb kõvasti tšuhh-tšuhh-tšuhh, et nii luua illusiooni, nagu sõidetaks kuhugi.
Miks ma nii pessimistlikult räägin? Aga sellepärast, et alles hiljuti me arutasime siinsamas saalis suure pidulikkusega inimarengu aruannet. Me kuulasime heldinult akadeemik Ain-Elmar Kaasiku, pikaajalise Tartu Ülikooli arstiteaduskonna dekaani, meie arstide koolitaja tarka juttu, kuidas meie meditsiinisüsteemi areng aitab pikendada eestlaste ebaloomulikult lühikest keskmist eluiga. Nüüd selgub, et suur osa räägitust muutub järjekordselt mulliks. Täna mõni tund tagasi tegid Eesti Arstide Liit ja Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit avalduse, milles nad protestivad resoluutselt valitsuse plaanide vastu vähendada järgmisel aastal tervishoiu rahastamist. Avalduses rõhutatakse, et eelarvekärped ohustavad rahva tervist ja võivad muuta arstiabi kõige nõrgemale osale elanikkonnast kättesaamatuks. Sellise eelarvega ehitatakse riiki, kus inimese eluea kõige olulisem mõjur on tema rahakoti paksus.
Tänases infotunnis pidime me proua kultuuriministriga rääkima raamatukogudest. Viimastel aastatel on paljud haritud inimesed kurtnud, et raamatud on kallid. Kaupmehed omakorda põhjendavad hinnatõusu sellega, et riik tõstis käibemaksu. Ega midagi, rahvas hakkaski taas raamatukogude tähtsust mõistma, ehkki kurdeti, et raamatukogudki ei suuda enam häid raamatuid osta. Nüüd selgus, et järgmise aasta eelarves vähendatakse oluliselt raamatukogude raamatute ja teavikute ostmise raha.
Minu pinginaaber Rein Ratas rääkis väga toreda loo lehmast. Ei saa mina ka ilma lehmata. Põllumehed ütlevad, et kui piimalehma toiduratsiooni samas proportsioonis vähendada nagu raamatukogudele raamatute ostmiseks määratud ressurssi, siis sellest lehmast enam piimalehma küll ei saa. Kogu energia läheb selle peale, et nahk seljas toores hoida ja elus püsida, aga piima enam ei tule. Ja oh kurbust, selline lehm läheb tõenäoliselt tapamajja. Kas tõesti on midagi samasugust plaaninud meie hea koalitsioon ka raamatukogudega?! Igatahes on kultuurisfääri hääbumine murettekitav ja kui rahva lugemisvõimalused ahenevad, siis kindlasti ei tähenda see seda, et meie kultuur edeneb ja õitseb.
Kas te mäletate diskussiooni raamatute käibemaksu üle? Tol korral räägiti, et riik saab siis raha juurde. Ja valitsuse esindaja lahkelt rõhutas: see raha läheb kultuurisfääri edendamiseks. Kui räägiti teatripiletite hindade käibemaksuga koormamisest, siis räägiti: see raha läheb kultuuri edendamiseks. Nagu praegu on selgunud: seda küll ei juhtu. Muidugi ei tekita see eelarve ja maksud hädasid ainult kultuurivaldkonnas. Täna on siin otsitud süüdlasi. Kui rahanduskomisjoni esimeest uskuda, siis oli Aivar Sõerd peaaegu et Reformierakonna ja tema partnerite koalitsioonilepingute autor. Igatahes pidi tema kõiges süüdi olema. Kuid kõigel on tegelikult lihtne ja loogiline põhjus. Meil ei ole majanduskriisi! Seda on meile öeldud. Vähemalt augustiprognoos seda ei näe. Meil on eelarvekriis, ja see on Reformierakonna õhukese majanduspoliitika tagajärg. Aitäh!

Järgmisena saab sõna kolleeg Helle Kalda. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Hea juhataja! Head kolleegid! 2009. aasta riigieelarve on erakordselt tähtis, sest 2009. aasta saab Eesti majanduses otsustavaks. Kas meie majandus pöördub uuele tõusule või jätkub majanduslanguse süvenemine? Riigieelarve struktuur ja ülesehitus peavad peegeldama olukorda majanduses. Eestis tegutsevad ettevõtted ja siin elavad inimesed peavad eelarve näol saama riigi käest sõnumi, et riik ei plaani jääda majanduslanguses kõrvaltvaatajaks ning teeb kõik endast sõltuva, et majanduslangus kujuneks Eestis võimalikult vähesel määral ühiskonnale laastavaks. Globaalse majanduskriisi tingimustes vaatavad paljude riikide elanikud-ettevõtted oma valitsuste poole toetuse leidmiseks. Vastutustundlikud riigid seda tuge ka pakuvad. Täpselt samasugune õigus on meie riigi kodanikel ja ettevõtetel.
Eesti poliitikud ei tohiks piirduda retoorikaga, et meie finantssüsteemi kaitseb Rootsi riik, et meie julgeolekut kaitseb NATO ja meie muude küsimuste eest muretseb Euroopa Liit. Eesti riigil lasub vastutus oma elanike ja ettevõtete eest ning täna on ülim aeg sellesse vastutusse täie tõsidusega suhtuda. 2009. aasta eelarve tegemine ei ole kerge. See ei ole kerge ei koalitsioonile ega opositsioonile. Seda me mõistame kõik. Samas peame just selles väga pingelises eelarves leidma lahendused väga paljudele kriitilistele küsimustele. Meie majandusolukord ei võimalda oodata aegade paranemist ja loota, et probleemid lükkuvad tulevikku. Suure tõenäosusega oleme silmitsi ohuga, et  maksulaekumised vähenevad ja sotsiaalsed pinged kasvavad. Aeg otsustavaid samme teha on täna ja seda ootavad meilt kõigi poliitiliste jõudude valijad.
Peatamaks majanduslangust ja viimaks riiki uuele tõusule, on eelarve arutelul tähtis silmas pidada kahte sektorit: ettevõtjat ja kodumajapidamisi. Ettevõtjad vaatavad riigi poole nii abi kui ka aruka majanduspoliitika saamiseks. Suure tõenäosusega Eesti ettevõtete konkurentsivõime lähematel aastatel väheneb veelgi, sest oodatav struktuurimuudatus ei jõua majanduses nii kiiresti pärale ning odava alltöövõtuga Euroopa Liidu tingimustes jätkata võimalik ei ole. Konkurentsivõime vähenemine toob kaasa pankrotte, koondamisi, majanduses levivate maksuviivituste kasvu ja muud taolist. Ühiskonnas kasvab tööpuudus, kahaneb nii nominaalne kui reaalne ostujõud. Väheneb sisetarbimine ja suureneb inimeste soov minna elatist teenima välismaale.
Riigi poole vaatavad ka kodumajapidamised. Praegu on tuhandetel, kui mitte kümnetel tuhandetel peredel põhjust muretseda selle üle, kas suudetakse häireteta tasuda võetud kodulaenu makseid kõigi eesolevate pikkade aastate jooksul, kui meie majanduse väljavaadete kohta vaid negatiivseid uudiseid on. Paljude perede sissetulekud võivad 2009. aastal väheneda ja halvematel juhtudel võib see viia kodu kaotamiseni. Paljud pered on langenud kiirlaenu lõksu. Kommunaalteenuste, esmatarbekaupade ja toiduainete kiirelt tõusnud hinnad on sundinud paljusid inimesi igapäevast elu finantseerima laenudega. Riigilt oodatakse selget sõnumit selles osas, kuidas oleks võimalik tagada nii enda kui ka laste sotsiaalmajanduslikku turvalisust. Riigieelarve ei ole dokument iseeneses, eelarve peab vastama meie ettevõtete ja kodumajapidamiste ootustele. Meie inimesed tahavad saada vastuseid, kuidas poliitikute poolt menetletud eelarve tagab meie ühiskonna valupunktide lahendust, kuidas eelarvekulude struktuur aitab meil kõigil uskuda Eesti paremasse tulevikku ja seda juba aastal 2009.
Sotsiaaltoetused on olulised. 2009. aasta riigieelarves on sotsiaaltoetused olulisemad kui kunagi varem. Majanduse madalseis süvendab paratamatult sotsiaalseid probleeme, mis tingib suurema koormuse riigieelarvele. Tulla toime sotsiaalsete tagatiste jätkusuutliku pakkumisega majanduslanguse tingimustes on meie riigile tõsine proovikivi. Me peame suutma seista selle eest, et meie inimesed ei peaks sotsiaalset turvalisust otsima minema teistest riikidest. Selge on see: mida paremini meie riigieelarve struktuur soodustab ettevõtluse arengut ja pidurdab majanduslanguse edasist süvenemist, seda paremini tuleb riik toime oma sotsiaalsete kohustuste täitmisega. Mida paremini läheb meie majandusel, seda madalam on kuritegevuse tase ja seda vähem peab riik kulutama negatiivsete trendide tagajärgede kõrvaldamiseks. Seega tuleb 2009. aasta riigieelarve eelnõu analüüsida kõigis eri tahkudes.
Tasakaalu säilitamiseks 2009. aasta riigieelarves on oluline jälgida, kuidas aitab see dokument hoida meie üldist majanduslikku tasakaalu. Maksebilansi ja jooksevkonto defitsiidi vähenemine, kinnisvarahindade languse pidurdamine, uute ekspordisuutlike ettevõtete teke ja palju muud on oluline selleks, et majandus hakkaks uuesti kasvama. Kui meil ei teki eksporti, ei ole meil ka kapitali arengut. Kui meie kinnisvarahinnad langevad edasi ja palju, siis võib tekitada probleeme suuremahuliste lisatagatiste nõudmine pankade poolt, mis võib lüüa jalust paljud majapidajad. Ühesõnaga: eelarve peab seisma selle eest, et meie majandus muutuks stabiilseks ega käivituks allakäiku süvendavaid ahelreaktsioone.
2009. aasta riigieelarve seaduse eelnõu arutelul on kulude kärpimise kõrval oluline jälgida ka riigieelarve kui terviku kulude struktuuri, mis paneks maksimaalse aluse edasiseks majanduskasvuks ja takistaks languse süvenemist. Eesti majandus vajab uut starti ja sellele peaks kaasa aitama 2009. aasta riigieelarve. Aga kas on nii? Riik ei saa välistada majandustsükleid, kuid saab targa eelarvekäitumisega neid olulisel määral vähendada. Riik saab luua olukorra, et meie kukkumine kestaks vähem ja me ei maanduks nii sügavale, kui see juhtuks ilma riigi toetuseta.
Siinöeldu peaks olema kõigi poliitiliste jõudude ühine huvi, sõltumata erakondlikust kuuluvusest või opositsiooni ja koalitsiooni paiknemisest. Kahjuks täna arutatav eelarve, mis on valminud Stenbocki maja tagaruumides, ei ole kõike seda arvestanud. Samuti pole tehtud koostööd opositsiooniga, isegi mitte minimaalsel määral. Loodame, et võimul olev partei mõtleb sellele tõsiselt. 2009. aasta riigieelarve peab toetama Eesti uue majandusmootori teket, mis suurendab maksulaekumisi ning tagab Eesti ühiskonna üldise sotsiaalse ja majandusliku turvalisuse. Aitäh!

Sõna saab kolleeg Vilja Savisaar. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu juhataja! Head mõned kolleegid! Täna teisele lugemisele jõudnud riigieelarve on sama vildakas, nagu see oli juba esimesel lugemisel. Reformierakonna eestvedamisel koostatud eelarve on endiselt vaenulik nii töövõtjate, laste kui ka eakate inimeste vastu. Näib, nagu oleks eelarve koostamisel osalenud Maa-välised jõud. Tuleva aasta eelarve koostamise protsess on läbivalt olnud varjutatud saladuslooriga. Valitsuse suutmatusele selgitada avalikkusele riigieelarve koostamise põhimõtteid juhtis tähelepanu ka ajakirjandus. "Andrus Ansipi valitsus rakendab 2009. aasta riigieelarve ettevalmistamisel mõttetult ranget infosulgu," kirjutas juba 31. juuli Eesti Ekspressi juhtkiri. Asjasse puutuvad dokumendid varustatakse juurdepääsupiiranguga ning valitsuse nõupidamise kohta avaldatud ametlik teave kuulub oma infokülluselt samasse klassi sõnumitega, mida avaldas ENSV juhtkonna koosviibimistest Rahva Hääl. Seetõttu kujunes eelarveprotsess väga pingeliseks ja Riigikogule anti üle toores ja vigu täis eelarve.
2009. aasta eelarve on koostatud fundamentaalselt valesti. Kõigepealt pandi paika kulud ja seejärel alles hakati vaatama, kust selleks vahendeid võtta. Kui juba eelarve alused on valed, siis on raske tulla välja ka konkreetsete muudatusettepanekutega. Praegune vigane eelarve sai alguse juba eelmisel sügisel, kui 2008. aasta eelarve kasvuks planeeriti ligi 20% ehk anti välja katteta lubadusi. Peaminister Andrus Ansipil jätkus jultumust korduvalt tulla Riigikogu ette ja valetada rahva esindajatele majandusolukorra kohta. Viinud Eesti majanduskriisi, tundis Ansip end ikka viie rikkaima Euroopa riigi hulka kuuluva riigi peaministrina. Reformierakonnal oli tähtis eelarve võimalikult suureks paisutada, et seejärel kiiresti asuda valimislubadusi täitma. Paraku tegid reformistid seda kogu Eesti ühiskonna arvel. Reformierakonnale ongi iseloomulik saavutada ajutisi võite, eirates ühiskonna jätkusuutliku arengu vajadusi. Nii polegi imestada, et kevadel saabus valitsusele tõehetk ning kavandatud lubadusi tuli vähendada negatiivse lisaeelarvega. Peaminister Andrus Ansipi ja Reformierakonna lemmikpõhjendus on olnud, et süüdi on maailmamajandus ja valitsus on õigesti käitunud. Kahjuks ei jaga seda seisukohta ei eksperdid, keda peaministri sõnul enam usaldada ei tohi, ei opositsioon ega viimase küsitluse järgi ka avalik arvamus. On loogiline arvata, et riigi majanduse käekäigu eest kannab vastutust peaminister, kes meil kahjuks viimastel aegadel tegeleb rohkem arutlemisega tulnukate kui majanduse teemal.
Möödunud aastal alguse saanud majanduskriis Eestis ei ole niivõrd maailmamajanduse muutuste, kuivõrd Reformierakonna lausliberaalse majandus- ja maksupoliitika tagajärg. Meie majanduse põhiprobleem on, et valitsuse täieliku passiivsuse tõttu ei tekkinud Eestisse küllaldaselt lisandväärtust andvat ja ekspordile orienteeritud ettevõtlust, sest selleks puudusid igasugused stiimulid ja eeltingimused. Eestist sai koht, kus oli mugav kasumit ja kapitali maksuvabalt välja viia ning teenida tarbimiskultuse õhutamise ja elanikkonna võlakoorma kiire suurendamisega. Käesolev eelarve on koostatud 2,6% majanduskasvu baasil, mis kahjuks jällegi on ebarealistlik. Tekib küsimus: kas valitsus ei ole eelmisest aastast mitte midagi õppinud? Käesoleva aasta eelarve koostati algselt 7,4% majanduskasvu prognoosiga, kuid reaalselt kujuneb majanduslanguseks miinus üks. Valitsus on kaotanud oma usaldusväärsuse – ei usuta, et ta suudab reaalset majandussituatsiooni hinnata ning vastavalt sellele tegutseda. Seetõttu ei kavatse Keskerakonna fraktsioon endale mingit vastutust eelarve eest võtta.
Selle eelnõu kohta võib öelda, et pelgalt juuste kammimisega vähki ei ravi, vaja on kirurgilist sekkumist. On arusaamatu, miks Reformierakonna juhitud valitsus loobus eelmine aasta konservatiivsest eelarvepoliitikast, mis oleks võimaldanud majandusolukorda tõsiselt muuta ja kevadel oleks negatiivse lisaeelarve asemel saanud vastu võtta hoopis positiivse lisaeelarve, nagu seda tegid Tallinn ja mitmed teised kohalikud omavalitsused. Valitsus hoiab kiivalt kinni eelarve tasakaalu põhimõttest, kuigi on ilmselge, et selle aasta eelarve jääb mitme miljardi krooniga miinusesse ning järgmisse aastasse on puudujääk juba sisse planeeritud. On arusaamatu, kuidas näeb koalitsioon sotsiaalmaksu laekumise kasvu kolme miljardi krooni võrra ehk 10%-list tõusu olukorras, kus töötus on aastaga kasvanud 50% ning suurt palgakasvu pole samuti oodata. Samas kavandatakse füüsilise isiku tulumaksu laekumist 10% vähem kui möödunud aastal. Kuidas saadakse nii erinevad arvud?
Valitsuse suurima kokkuhoiu kohad eelarves on käibemaksusoodustuse kaotamine, ranitsatoetuse kaotamine, kohalike teede hoolduse rahastamise oluline vähendamine. Kuigi valitsuse otsuse järgi tõusid kütuse- ja elektriaktsiisid, mille tagajärjel on tõusnud ka toiduainete ja toiduvalmistamise hinnad, on valitsus loobunud koolitoidu rahastamise suurendamisest, mille tõttu riigi osa katab heal juhul vaid poole vajaminevast. Käibemaksu tõus ootab ees ravimite ja meditsiiniseadmete puhul, mis paneb raskesse olukorda meie haiged ja vanurid. Lisaks tõstab valitsus matusetarvete ja -teenuste käibemaksu, et inimestelt veel viimane kätte saada. Jääb mulje, et valitsuse soov on meie haigetelt ja vanuritelt ravimite kaudu raha välja lüpsta ja siis veel surma pealt ka natuke juurde teenida. Keskerakonna fraktsioon ei saa sellega nõustuda.
Kuigi on aasta möödunud, võib öelda, et Reformierakonna valitsus ei taju ikka veel, kui kergekäeliselt on Eesti edu maha mängitud. Mitte ei taha valitsus eest võtta roosasid prille, mille läbi kõik tundub nii ilus. Rahandusminister on tänaseks siiski suutnud välja öelda, et tuleb ikkagi mõned kärped teha. Rahanduskomisjoni esimees Ligi andis mõista, et üks miljard tuleb kuskilt teise ja kolmanda lugemise vahel maha kraapida. Aga tegelikkuses on selge, et järgmise aasta eelarve puudujääk tuleb umbes 10 miljardit. Siit ka ettepanek: kallis valitsus, võtke see eelarve Riigikogust tagasi ja tulge siia uue eelarvega, millel on mingi realistlik sisu! Aitäh!

Järgmisena saab sõna kolleeg Aivar Riisalu. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Proua juhataja! Head inimesed! Head kolleegid, kes te veel olete siia saali jäänud! Ma jätsin ennast meelega lõpupoole, sellepärast et elu Eestimaal peab edasi minema ka pärast seda eelarvet. Ma mõtlesin, et kui mu kolleegid lähevad väga kurjaks, siis tulenevalt Ain Seppiku väljaütlemisest ma proovin Reformierakonnal natukene pead silitada ja öelda, et jääte ellu, pole teil hullu midagi. Õnneks on nad kõik koju läinud ja mul ei ole vaja neid mitte mingil põhjusel toetada.
Kogu seda eelarveteemat kuulates on mul tekkinud üks küsimus. Neid ridu seal taga ajada on üsna jõhker tegevus – tõsta orkestris viiuleid ringi, kuidas tahad, tulemus sellest paremaks ei lähe. Loomulikult me kõik täna teame, et selles on süüdi Ivari Padar, mitte keegi teine, ja kuna mitte keegi seda täna ei ole välja öelnud, siis ta tuli spetsiaalselt kohale, et saaks seda minu suust kuulda. Kusjuures mina nii ei arva. Ivari Padar on ohver. Ja Ivari Padar on mille ohver? Ivari Padar on sellise olukorra ohver, kus Eestimaa majanduse tsükliline iseloom tekitas kinnisvarabuumi tingimustes valitsuskoalitsioonis, mille eesotsas endiselt on Reformierakond ja lugupeetud rahanduskomisjoni esimees Jürgen Ligi, kunstlikku eufooriat. Eesti majandus igal pool mujal tõusis umbes 10–12%, aga riigieelarvet oli meil korraga vaja tõsta 25%. Sellega löödi Eesti natukene kreeni. Ütleme niimoodi, et see oli unistus. Ja vaene rahandusminister pidi tulenevalt koalitsioonileppest selle kõik paberile kirjutama. Vaene rahandusminister pidi selle paberile kirjutama ka tänavu umbes samal tasemel, kui 2008. aasta eelarve tehtud sai.
Praegu on kõige kummalisem see, et opositsioon võib lärmata, mis ta lärmab, tegelikkuses süüdi ei ole nagu mitte keegi. Sündinu eest on võetud kollektiivne vastutus. Eelarve, mida me arutame, on selles mõttes väga hea eelarve, et see raputab Eesti ühiskonna sinna tagasi, kuhu ta kuulub. Eesti praeguse majandusstruktuuri, elanike arvu ning reaalpoliitilise ja reaalmajandusliku situatsiooni tulemina saab riigieelarve olla umbes 85 miljardit krooni. Ütlen teile ausalt, kullakesed, lähema kolme-nelja aasta jooksul tõusu sealt ülespoole mina väga palju küll ei näe. Võib-olla osa poliitikuid ei saa aru, et praegu me oleme kerges finantskriisis, võrreldes teiste riikidega, mujal on olukord veel palju-palju hullem. Majanduskriisi me pole veel jõudnudki – sellel lihtsal põhjusel, et kui meil hästi läheb, me võib-olla ei jõuagi sinna. Vahest me tuleme sellest tervelt välja, sest meil pole ka majandust, mis kriisi saaks minna. Aga kui me suudame teha tarku otsuseid, siis ma arvan, et Eesti talle omaselt saab täitsa ilusasti hakkama.
2009. aastal me oleme suhteliselt suure tõenäosusega sunnitud tunnistama, et me teeme võib-olla mitu eelarve muudatust. Umbes 85 miljardiga me peame selle riigi ära toitma. Nii on 2009. aasta meie jaoks otsustav. Kõik need katteta lubadused, mis me 2008. aastal nende üle 90-miljardiliste õhku täis lubaduste näol välja andsime – nüüd peame põlvi nõtkutama ning tunnistama inimestele ja organisatsioonidele, et selle eelarve baasil antud lubadused kõik ei täitu. Ja kogu lugu. Ega midagi teha ei ole. Kui kogu maailmamajandus laseb endast õhku välja, siis laseb ka Eesti riik endal õhku välja.
Kõige kurvem selle asja juures on, et süüdi ei ole nagu mitte keegi. Võib-olla see aga ongi hea. Mis me sellest ikka saaksime, kui keegi kusagil võllas kõlguks? Kas meie sisetunne läheks sellest paremaks? Minu meelest on palju olulisem ja konstruktiivsem hakata tõsiselt mõtlema, milleks me üleüldse lähiaastatel suutelised oleme. Mul tekib palju suurem erutus, kui ma vaatan otsa samasugusele maksudega jamamisele, näiteks kahekuise etteteatamisega Eestis väga olulist majandusharu turismi mõjutavate maksumäärade kehtestamisele ja muule sellisele. See ei ole stabiilne riik. Sellist Eestit, ma arvan, et ei tahtnud mitte keegi, isegi sotsid mitte. Ka sotsid saavad aru, et kui me teeme ettevõtjale kurja, siis nende sotsiaaldemokraatlikke ideid ei ole võimalik kaitsta – kui me ettevõtted täna pankrotti ajame, siis töötajad on homme nii ehk naa tänaval. On neil käes sinised, punased või rohelised loosungid, vahet ei ole. Seetõttu ma saan opositsioonist ka väga hästi aru. Mina siin julgen nendega läbi käia ja selle eest eriti riielda pole saanud. Nad on üsna nõutud, et miks te midagi ei paranda ja parandusettepanekuid pole, opositsiooni nagu üleüldse ei ole. Mina olen sihuke mees küll – no ma ei ole võib-olla kõige parem mees, Jüri Tamm on minust palju suurem ja parem –, aga kui keegi on pikali, siis mina teda jalaga peksma ei ole kunagi läinud. Pigem proovin anda kätt ja lamaja püsti tõsta. Kellega me järgmise valitsuse teeme, ma ei ole veel otsustanud. Aga selge on, et niimoodi ei saa asi edasi kesta. Meil on vaja riigile reaalset eelarvet. Ma olen küll noor mees, aga muinasjutte ma enam ei usu. Aitäh!

Järgnevalt annan sõna kolleeg Jürgen Ligile. Kas on soov vasturepliigiks? Kohapealt vasturepliik kaks minutit, palun!

Ma tahan väga tänada Aivarit, et ta andis mulle võimaluse teda kiita. Minule meeldib ka Aivar. Minule meeldis see kõne oma siiruse poolest ja ka seetõttu, et selles ei olnud säärast tehtud eksalteeritust, mida on reeglina tema erakonnakaaslaste jutus. Aga sisuliselt oli kõige parem koht kõnes see, kus ta ütles, et Eestis ei ole veel majanduskriisi. Sellest ta peaks tegelikult rääkima Edgar Savisaarega. Isegi mina ei julgeks nii julgelt veel öelda.

Kolleegid, läheme edasi! Järgmisena saab sõna Kalev Kallo. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Maailmas valitseva finantssektori kriisi, Eesti riigi majanduse languse ja inimeste homse ees tuntava ebakindluse kõrval on siiski üks asi meie riigis, mis toimib kindlalt ja tõrgeteta. See on praktikas nii palju kordi kinnitust leidnud, et kellelgi pole vist enam põhjust kahelda selle reegli kindluses ja paikapidamises. Aga reegel ise on järgmine: Eesti riigis läheb kõik kindlasti vastupidi sellele, mida kinnitab peaminister Andrus Ansip. Viie rikkaima riigi asemel me oleme nüüd kindla kursi võtnud vastassuunas. Kui veel veebruaris kinnitas peaminister, et maksud laekuvad nii hästi, et mingit lisaeelarvet ei tule, siis mais oli miinuseelarve laual. Kui suve hakul teatas peaminister, et juba järgmisel aastal ootab meid majanduse tõus, siis nüüd on selge, et tuleb hoopis langus. Täna menetletavat järgmise aasta eelarvet Riigikogule üle andes kinnitas peaminister, et see on tasakaalus. Nüüd ei julge seda väita isegi reformierakondlased. Eelneva põhjal teeb väga paljusid murelikuks umbes kuu aega tagasi peaministri väljaöeldu, et Eestis pankadega midagi ei juhtu.
Nii nagu võis kevadel menetletud negatiivse eelarve eelnõu kohta öelda, nii võib ka täna menetletava 2009. aasta riigieelarve eelnõu kohta öelda, et see on koalitsiooni juhtivpartei Reformierakonna nägu. Käib mõttetu bluffimine, kus pole märgata grammigi majanduslikku mõtlemist. Kui kevadel põhieelarves olnud miljardile lisati miinuseelarvega veel 400 miljonit tulu riigivara müügist, siis juhtis opositsioon sellele tähelepanu kui äärmisele rumalusele – seda pole mõistlik teha majanduslanguse tingimustes, eriti kinnisvara sektoris. Koalitsioon uskus pimesi Reformierakonda ja rullis eelnõu öötunde abiks võttes seaduseks. Vastates küsimusele, teatab rahandusminister oma kirjas, et k.a 17. septembri seisuga oli müüdud riigi vara ainult 226,4 miljoni krooni eest ehk 15,2%. Nüüdseks eriti lisa pole tulnud. Samas plaanitakse tuima järjekindlusega 2009. aasta eelarvesse tulu riigivara müügist üks miljard krooni. Nõudlusega, mis kinnisvaraturul praegu valitseb, ei tule see summa täis ka siis, kui Stenbocki maja koos valitsusega maha müüa.
Ainuüksi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas olevate riigi äriühingute 2008. aasta kasumitelt planeeritakse välja võtta dividenditulu üle poole miljardi krooni. Tänu peaministri pingutustele on üks majandusharu, mida nimetatakse transiidiks, likvideeritud. Eesti Raudteel ja Tallinna Sadamal on selle tagajärjel tulud kokku kuivanud. Et tulevikus kasumit toota, vajaksid nad investeeringuid. Ka Eesti Energia puhul räägime suurtest investeeringuvajadustest. Reformistliku valitsuse seisukoht selles on väljendatud ühemõtteliselt: investeerimisvajadused on nende ettevõtete puhul niikuinii kordades suuremad, kui kasumi arvel teha saaks, koorime nad siis päris paljaks, et nad vaesekesed ei peaks pead murdma, millised investeeringud oleks prioriteetsed.
Käibemaksu laekumise kasvu nähakse järgmisel aastal ette tervelt 1,48 miljardit enam käesoleva aasta prognoositavast laekumisest. 400 miljonit loodetakse saada käibemaksumäärade tõstmisega. Aga kust tuleb täiendav miljard? Viimane Eesti Panga prognoos ennustab majanduskasvuks miinus 2,1% ja eelarveseaduse eelnõu pakub tööpuuduse näitajaks järgmisel aastal 6,3%, ent mõningatel hinnangutel võib see jõuda kuni 10%-ni. Üldiselt on nii, et kui inimesel enam tööd ei ole ja sissetulekuallikas on ainult töötu abiraha või pole sedagi, siis ta enam hoolega poes ei käi ja käibemaksuga maksustatavat tehingut ei tee.
Omaette number on Reformierakonna ettenägelikkus selles osas, mis tema poolt viljeldav majanduspoliitika Eesti rahvaga võib teha. Parteil on selge seisukoht, et rahvas pätistub. Trahvide laekumise kasv on ette nähtud 52,9% ja summa peaks jõudma juba ligi 800 miljoni kroonini. Nad on õigesti aru saanud, et sellise valitsuse juhtimise all rahvas lihtsalt peab muutuma seaduskuulekast seaduskuulmatuks.
Küsitavusi on ka kulude poolel. Täna, mil me aina räägime surutisest, koondamisest, töötuse kasvust, maksude tõstmisest ja palkade külmutamisest, tõstame terve mõistuse vastaselt vanemahüvitise ülemmäära üle 30 000 krooni kuus ja koormuse riigieelarvele üle 2 miljardi. Seda tingimustes, kus puudub põhjalik analüüs selle positiivsest mõjust iibele. Siinjuures ei tasu rääkida viimaste aastate iibe kasvust. Majandusliku tõusu tingimustes iive alati kasvab, sõltumata igasugustest vanemapalkadest.
Lõpetuseks: kogu see eelnõu on kogum põhjendamatutest, blufitud ja juhuslikest arvudest, millest ei ole võimalik aru saada ja mida ei ole võimalik parandada. Sellega saavad toimetada ainult need, kes arvavad teadvat, millest see koosneb. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena saab sõna kolleeg Karel Rüütli.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Valitsusliit teostab vastutustundetut poliitikat valitseda iga hinna eest, surudes, maksku mis maksab, riigile peale ennast ammendanud üliliberaalset majandusmudelit, arvestamata sellise hoolimatu poliitika tagajärgedega. Suutmatus tunnistada tehtud vigu, täites ebareaalseid valimislubadusi, on seadnud ohtu riigi tasakaalustatud ja jätkusuutliku arengu. Seda kinnitavad koalitsioonipartnerite vastuolud ja järeleandmine riigi arengu seisukohalt tundlikes valdkondades. Valitsuse praegune tegevus näitab, et ollakse klammerdunud oma erakonna huvide kaitsmise külge, unustades riigi kui terviku arengu.
Eesti riigi esmane ja peamine missioon on pakkuda oma inimestele kindlustunnet. Riigi roll on anda inimesele kindlus, et tal säilib tema kodu. Hirm kodu kaotamise ees pärsib oluliselt inimeste valmisolekut muudatusteks tööjõuturul, samuti mõjutab see otseselt noorte inimeste perega seotud plaane. Riigi roll on anda inimesele kindlustunne, et tal säilib ostujõud. Raha väärtuse kiire vähenemine ei võimalda teha pikaajalisi arvestusi. Riigi roll on anda inimestele kindlus, et on võimalik toetuda läbimõeldud haridus- ja innovatsioonipoliitikale, nii õppivatel noortel kui ka ettevõtjatel on vaja selgust, millised on perspektiivsed valdkonnad, millega riik tegeleb. Nii eelarve- kui ka maksupoliitika tuleb viia kindlatele alustele. Kindlustamaks Eesti innovatsioonipotentsiaali realiseerumist, peame vajalikuks suurendada hariduse ja teaduse riikliku rahastamise plaane ennaktempos võrreldes SKT kasvuga, tõsta teadustöötajate palka, toomaks rohkem noori teadus- ja arendustegevusse, suurendada summasid haridus- ja teadusinfrastruktuuri uuendamiseks, luua kutseharidusõpilastele ning üliõpilastele toimetulekut tagav toetuste süsteem, mis lubab neil keskenduda ja pühenduda õpingutele.
Inimeste kindlustunne, stabiilne makrokeskkond ja suund teadmispõhisele majandusele tagavad Eestis tervikliku, püsiva ja tasakaalustatud majanduse arengu, mis tugevdab rahva elujõudu. Majanduse elavdamiseks ja arengut soodustava eelarvepoliitika tagamiseks peab valitsus korrigeerima oma valimislubadusi, lõpetama tarbimismaksude suurendamise poliitika, viima otsesed ja kaudsed maksud tasakaalu, andma ettevõtjatele kindlustunde tagamiseks suuremal määral riigi toetust laenude saamisel, tugevdama kohalike omavalitsuste tulubaasi ning tagama vähekindlustatud inimeste toimetuleku. Selleks tuleb erakondadel valimiskampaanialikelt lubadustelt üle minna teadmispõhisele ja jätkusuutlikule poliitikale. Pikaajaliste strateegiate koostamisel ning jätkusuutliku arengu tagamisel vajab Eesti riik senisest enam erakondade koostööd ja üksmeelt. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Karel Rüütli! Palun, kolleeg Enn Eesmaa! Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu! Järgmise aasta riigieelarve seaduse eelnõu probleeme on opositsioonipoliitikute kõrval põhjalikult ja kõlavalt kritiseerinud ka finants- ja majanduseksperdid ning koguni koalitsiooni kuuluvad poliitikud. Alles eile ütlesid oma arvamuse välja Riigikontrolli tippesindajad. Nendega on suhteliselt kerge nõustuda, sest me pole veel valmis riigieelarvest eraldama raha oodatavate tulemuste põhjal ning tulemuseelarvest on Eestis veel vara rääkida. Seepärast on igati õigustatud need kriitilised seisukohad, et Eesti riigi eelarve-eelnõudes, täna arutatav kaasa arvatud, napib visiooni. Seda asendab vaid ühele, järgnevale aastale keskenduv asutustepõhine rahastamine. Loomulikult on praegustes tingimustes riigieelarve tulusid tavalisest keerulisem täpselt ette näha, pealegi on täna menetluses olev eelnõu suuresti eelmiste eelarvete koostamise metoodika krooniliste vajakajäämiste tagajärg. Seetõttu pole palju abi ka riigieelarve strateegiast aastateks 2009–2012. Selles suudetakse tuluprognoose pakkuda vaid algavaks aastaks.
Kuna ma töötan Riigikogu väliskomisjonis, jätkan ennekõike seda komisjoni puudutavate probleemteemadega. Välisministeeriumi valitsemisalas kahanevad tulud ligi 12%, sealhulgas tulud materiaalse ja immateriaalse vara müügist koguni neljandiku võrra. Välisministeeriumi kulud suurenevad riigieelarve eelnõus võrrelduna käesoleva aastaga küll 1,71%, kuid sellest kulub lõviosa rahvusvaheliste organisatsioonide liikmemaksudele. Ja praegu käivad muu hulgas ettevalmistused liitumiseks Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooniga ehk OECD-ga. Personalikulusid võrreldes tänavuse aastaga ei suurendata, mistõttu välisesinduste arengukava elluviimine peatub. Kõvasti saab olema tegemist, et säilitada esinduste võrk praeguselgi tasemel. Ega see tegelikult õnnestu – teatavasti loobub Eesti oma esindajaist Indias ja Moldovas. Vähenevad ka majanduskulud, selles vallas püütakse vaid säilitada diplomaatidega seotud välisesinduste ülalpidamiskulusid. Ees ootavad aga mitme uue objekti valmimisega seotud kulud, näiteks mööblihanked Budapestis ja Tel Avivis. Märksa kahanevad võimalused Eestit välismaailmas tutvustada, muu hulgas seetõttu, et lisaks esinduskuludele vähenevad märgatavalt ka kõikvõimalike ja tegelikult erakordselt vajalike trükiste mahud, rääkimata Eesti välisesindustes korraldatavate kultuuriürituste arvust. Mõnes küllaltki olulises riigis, näiteks Venemaal, on aga seesugused üritused tänapäeval vaata et meie ainus dialoogivõimalus.
Pikema seletusetagi on selge, et algselt liiga optimistlikult koostatud riigieelarve eelnõu on vaja kärpida. Tänane põhiülesanne seisneb pigem selles, et me seda taktikalist ülesannet täites ei pärsiks riigi ees seisvate strateegiliste eesmärkide saavutamise eeldusi. Neist nii mõnedki on kindlasti seotud Eesti riigi välispoliitikaga, mille ülimad eesmärgid on kirjas meie riigi põhiseaduses. Argitöö reaalsuses aga tähendab see Välisministeeriumi valitsemisalas tegutsevatele inimestele pidevat ettepanekute tegemist riigi välispoliitika kavandamiseks, välislepingute ja välismajandusega seotud küsimuste lahendamist, Eesti seisukohtade kaitsmist Euroopa Liidu Nõukogu alaliste esindajate komitees, kohtumenetluses Euroopa Kohtus ja esimese astme kohtus.
Tähelepanuta ei tohi jääda Eesti Vabariigi suhtlemine välisriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega. Kõrgel rahvusvahelisel tasemel peab olema sise- ja välisprotokolli korraldamine riiklike tähtpäevade tähistamise ning riiklikult oluliste välisvisiitide läbiviimise, samuti kõrgete külaliste vastuvõtmise korral. Viivitamata ja aktiivselt tuleb vajaduse korral kaitsta Eesti riigi kodanike huve välisriikides. Raha ning muidki vahendeid peab leiduma rahvusvahelise arengu- ja humanitaarabi andmiseks ning Eesti tutvustamiseks meie riiki esindavas 29 suursaatkonnas, kuues alalises esinduses ning kolme diplomaatilise erimissiooni tulemuslikuks tööks.
See kõik ja palju muudki olgu meil meeles, kui analüüsime ükskõik millise tuleva aasta riigieelarve eelnõu, järgmise, tavapärasest kiduramate võimaluste aasta oma aga eelkõige. Täna menetluses oleva eelnõu koostajatel on sellekohane tähelepanu olnud kahetsusväärselt fookusest väljas. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Enn Eesmaa! Nüüd palun kõnepulti kolleeg Ester Tuiksoo!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Siin on juba väga palju õigeid sõnu enne mind öeldud. Mina tahan nentida, et eelarve strateegia koostatakse järgmise aasta ja sellele järgneva kolme aasta kohta ning Rahvaliidu fraktsioon on valmis tegema ettepaneku viia otsustamine valitsuse tasandilt Riigikogu tasandile. See oleks oluline, et anda eelarvestrateegiale laiem kandepind ja suurem kaal. Tähtis on ka see, et valitsus arvestaks Eesti Panga seniseid prognoose ja analüüse rohkem. Sellest tulenevalt teeme ettepaneku kirjutada see sisse Eesti Panga seadusesse. Me ei ole rahul ka riigiettevõtete juhtimisega, sealt laekuvate tuludega, dividendidega.
Tahakski öelda, et eelarves on suuri möödalaskmisi tulude prognoosimisel. Tulude iga hinna eest kogumine lähtuvalt kuludest on seadnud ohtu eelarve tasakaalu. Eelnõu sellisel kujul vastuvõtmine tooks kaasa jätkuva inflatsiooni ja hinnatõusud, mis söövad ära lihtsate tööinimeste säästud ja halvendavad ühiskonna sotsiaalset toimetulekut. Eelarve eelnõu ja sellega seotud maksudega mängimine, investeeringute kokkutõmbamine ja innovatiivsuse, hariduse alarahastamine pärsivad ettevõtlust ning sellest tulenevad negatiivsed tagajärjed majanduse kaugematele väljavaadetele tervikuna. Lõpuks väljenduvad need ka riigi tulude jätkuvas kahanemises. Kõik see nõrgendab eestluse ja rahva elujõudu ning pikaajalist kestmajäämist, mis on vastuolus põhiseaduse aluspõhimõtetega.
Kuna riigieelarve eelnõu eest vastutab valitsus tervikuna, siis sellise eelnõu esitamine septembrikuus suure kiidulaulu saatel ja praeguseks pealesunnitud täiendavad miljardilised kärped näitavad selgelt, et valitsus eesotsas valitsusjuhiga ei ole oma tööga toime tulnud. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Ester Tuiksoo! Nüüd palun kõnepulti kolleeg Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Minult mingit suurt kiitust selle eelarve kohta ei kuule. Seda on küll kaua tehtud, aga keegi ei saa öelda, et ta on kaunike ja et lõpp hea – kõik hea. On muidugi hulk eesmärke, mis on täidetud, hulk kulusid, mis on kaetud. Aga kõik me tunnistame, et prognoosid, mis augustis tehti, olid päris julged ja praegu need kindlasti enam vett ei pea. Tahan siinkohal veel kord kiita opositsiooni: on väga mõistlik, et parlamendi pidurdamisest, peenrahast rääkimisest ja selle jagamise nõudmisest on üle saadud ja püütakse debateerida eelarve üle. Samas on selle debati kõla väga säärane lahtise ukse mahamurdmise kõla. Kellele te siis nüüd mida tõestate? Sellest ei saanud aru. Kui kõlavad kümned ja kümned hästi lammutavad sõnavõtud, mis tegelikult kinnitavad vaid sõnu, mis koalitsioonisaadikud juba öelnud on, siis on see väga lahtise ukse mahamurdmise moodi.
Tõesti, prognoosid ei pea enam paika. Ma kordan veel, et sel teemal oleks piisanud Aivar Riisalu kõnest – oleks olnud täitsa soliidne mulje. Ülejäänud rikkusid seda muljet. Kahjuks pean ütlema, et ei olnud head kõnet – väga palju vanainimese tänitamise moodi oli see, kui aus olla. Proovime kolmandal lugemisel teha nii, et teil ei ole puiseid ja betoonseid tekste valmis trükitud ja te püüate igaüks mingisuguse uue ja sisulise aspekti arutelusse tuua. Aga kui ei suuda, siis ei ole vaja üldse pulti tulla. Aitab ühest kõnest. Aivar tooge siia – ta räägib vabalt, ta räägib ausat juttu ja siiralt, mitte ei küta ennast üles.
Mis eelarvesse puutub, siis me pingutame selle nimel, et seda veel kärpida. Kolmandaks lugemiseks tuleme välja ettepanekutega, mis vaevalt küll seda musta auku täidavad, aga see on meie esimene valik. Järgmine aasta jälgime olukorda ja üritame paremini. Loodame väga opositsiooni toetusele – et opositsioon aitaks lahti saada eelarves olevast jäikusest ega hakkaks siin vastu sõdima. Igatahes rahandusminister on lubanud välja tulla paketiga, mis teeb reageerimise halvenenud majandusolukorrale võimalikuks. Ei õnnestunud see eelmine sügis, ei õnnestu päriselt või õnnestub veelgi vähem sel sügisel. Nii et probleem on tõsine, ja see ei ole lihtsalt koalitsiooni probleem. See on meie ühiselt valmis kirjutatud seadus, mida on küll püütud raamides hoida, aga ei ole alati õnnestunud.
Teeme koostööd! Me neelame selle kriitika alla, võtame kõik omaks, mis te ütlesite. Aga ei ole vaja energiat raisata meie kallal tänitamiseks. Teil on tegelikult väga paljus sisuliselt õigus. Aitäh!

Aitäh, Jürgen Ligi! Palun nüüd kolleeg Eiki Nestori kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Nagu te teate, on meil valitsusliidus erinevad osapooled erinevate arusaamadega. Mina üldiselt arvan, et opositsioonil on alati tuline õigus pidada sääraseid kõnesid, nagu nad siin pidasid. Teiseks lugemiseks oli neil võimalus oma kõnede kiituseks esitada ka muudatusettepanekuid, mis oleksid olnud ebapopulaarsed, ja need jäeti tegemata. See on ka opositsiooni õigus, et ta seda võimalust ei kasutanud. Opositsioon võibki olla populistlik, mis seal ikka.
Aga nüüd nendest ettepanekutest, mis räägivad riigieelarve menetlusest. Minu kindel veendumus on, et seda riigieelarvet tuleb edasi menetleda ja mitte katkestada lugemist. Tehtud ettepanekute taga võib olla ainult poliitiline spekulatsioon, et keegi on kuskil juba mingi muu valitsuse kokku pannud. Ju vist ikka ei ole. Lõppeks, kui eelarve arutelu lõpphetkeks keegi seda suudab teha, siis saab ju alati seda läbi riigieelarve teha, et uued Riigikogu valimised korraldada. Kui seda plaanis ei ole, siis ei ole mingit mõtet riigieelarve eelnõu lugemist katkestada – siis on mõttekas plaaniga edasi minna.
Teema puhul, mis saab edasi, on minu meelest loogika lihtne. Valitsusel on oma kuupäev, see on septembri lõpp, mis ajaks ta peab riigieelarve Riigikogule tooma nende tarkuste ja teadmiste alusel, mis tal selleks hetkeks on. Küsimus on selles, mis teha siis, kui need teadmised ja tarkused vahepeal muutuvad. Kui need muutuvad pessimistlikumaks, siis on ilmselt kõigi eelduste kohaselt mõistlik enne kolmandale lugemisele tulemist ja selle eelnõu arutamist ka komisjonis oodata ära majandusprognoosid, mis on seotud konvergentsikava aruteluga Vabariigi Valitsuses. Kui need näitavad, et mingid maksud laekuvad kehvemalt, siis on mõistlik riigieelarvet vastavalt korrigeerida. Tänane arstide protest selles mõttes ei ole loogiline – mitte valitsuse või Riigikogu või kelle iganes tahtest ei vähene raha hulk, mis sotsiaalmaksust laekub. See väheneb reaalsete objektiivsete asjaolude tõttu. Kui ei ole mingit raha kellelegi anda, siis tähendab, et seda lihtsalt pole kusagilt võtta. Täpselt sama kehtib nende korrektiivide suhtes, mis on seotud näiteks kultuuri rahastamise või teedeehitusega.
Ma kutsun teid üles edaspidigi sama konstruktiivsele tööle, vähemalt valitsusliidu osapooli. Ja kutsun üles ka sellele, et kui lähema kahe nädala jooksul valmivad uued majandusprognoosid on eelarve koostamise aluseks olnutest tõsisemad ja kurvemad, siis tuleks riigieelarvet vastavalt korrigeerida. Ega siis muud hullu pole ju praegu midagi. Kõikide riikide valitsuste, parlamentide, pea-, rahandus- ja muude ministrite ees on praegu ainult üks suur probleem. Ja see on tõsiasi, et tegelikult on väga paljuski olukord lihtsalt määramatu. Kui opositsioon otsustab selle pealt punkte teenida, siis see on nende õigus ja seda ei saa neile keelata. Kas see ilus on või mitte, seda ei ole mõtet siinkohal arutada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Eiki Nestor! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Urmas Reinsalu!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud parlamendiliikmed! Austatud rahandusminister! Kindlasti IRL-i fraktsioon tervitab rahandusministri algatust püüda riigieelarves viimasel hetkel muudatusi teha, pean seda konservatiivsemat käsitlust igati asjakohaseks. See eeldab koostöövõimet nii valitsuses omavahel kui ka siin parlamendis koalitsioonifraktsioonidelt. Ma loodan, et me seda leiame.
Küsimus on praegu selles, kas on võimalik 2009. aasta riigieelarve seaduses ette näha mingisugust automaatset mehhanismi, mis võimaldaks eelarve eeldatavat defitsiiti teatud piirides hoida ja sundida valitsust negatiivset eelarvet esitama. Niisuguse ettepaneku me oleme koalitsioonipartneritele esitanud. Ma arvan, et selle ettepaneku elluviimine on mõeldav paralleelselt 2009. aasta eelarve eelnõu menetlemisega tänavu, aga see ei kaota oma aktuaalsust kindlasti ka järgmise aasta esimeses kvartalis, teises kvartalis jne. Me kindlasti naaseme selle juurde.
Selle eelarve menetlemine on läinud väga valuliselt. Üks esile kerkinud küsimus on: mida me õpime sellest järgmise aasta eelarve tegemiseks? Seda me peaksime ka täna siin avameelselt arutlema, ja kõigi parlamendifraktsioonide osalusel. Üks probleemi tahk on kindlasti riigi käsutuses olevate prognooside süsteem. Kui me vaatame Soome rahandusministeeriumis kehtivat prognooside süsteemi, siis näeme, et see on Eesti omast mõnevõrra erinev. Küsimus on kindlasti ka selles, et meie Riigikontroll peaks andma valitsusele ja parlamendile nõu ning kas seda oleks mõeldav muuta. Teine tahk on see, mis etappides ja mis loogika järgi eelarvet kokku pannakse. Ei saa eitada,  et valitsuse töötempoga kaotati aega, ja see ei olnud mõistlik ajakaotus. Eeldati, et järgmine prognoos annab täiendavat juhtimisinformatsiooni, ent hiljem osutusid need prognoosid muutunud majanduskeskkonnas mittevettpidavateks.
Tahaksin tunnustada opositsiooni selle eest, et muudatusettepanekute tegemisest on  loobutud. On antud väga selge signaal ja minu meelest koalitsioon peab sellest ka oma järeldused tegema. Praegu kindlasti on hetk ka parlamendis teatud solidaarsuse otsimiseks. Selle koha pealt mulle meeldis Jüri Ratase sõnavõtt – lisaks Aivarile oli opositsioonilt muidki asjalikke ülesastumisi. Ja opositsioonil ongi õigus rääkida ja vastu vaielda, selle eest saab opositsioon maksumaksjate käest palka. Seda rolli te olete täna täitnud.
Mis puutub eelarve edasisse menetlemisse, siis kui me kõneleme katkestamisest kui poliitilisest või majanduslikust lahendusest parlamendis, siis see kindlasti ei ole mõeldav. See suurendab määramatust nii riigi rahanduse korralduses kui ka majanduslikus makrokeskkonnas. Ja sellega kindlasti ei tasuks mängida, et lisaks finantskriisile kutsuda Eestis esile ka poliitiline kriis. See ei aitaks kaasa mitte mingisugusele lahendusele. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Urmas Reinsalu! Nüüd ma palun kõnepulti kolleeg Taavi Veskimäe. Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ütlen ka omalt poolt mõned mõtted meie arutelus 2009. aasta riigieelarve üle. Alustaksin küll 2008. aastast ehk käesolevast aastast. Arvan, et 2008. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis meie ees laual on, oleks võinud tegelikult olla samahästi ka kulusid vähendava lisaeelarve eelnõu. Õigemini oleks võinud selle loogikaga läheneda juba kevadel tehtud lisaeelarvele. Praegu on pilt selge, et 2008. aasta potentsiaalne defitsiit on 1,3–1,5% nii mittemaksuliste kui maksuliste tulude osas.
2008. aasta lisaeelarvesse sai kevadel sisse kirjutatud ka riigivara müük. Riigivara tegelikult müüdud peaaegu pole ja küsimus on, kas nende hindadega on riigivara üldse otstarbekas müüa. Sisuliselt on  probleem, mis meie ees 2009. aastal on, alguse saanud juba siit 2008. aastast ja selge on, et see veereb kasvava lumepallina edasi 2010. aastasse. Selles mõttes on 2009. aasta eelarve väga tähtis: see on oluline 2009. aasta enda seisukohalt, aga eelkõige või sama oluline on see ka baasina minekul 2010. aastasse. Sellest tulenevalt teevad 2009. aasta eelarve menetlemisel teise ja kolmanda lugemise vahepeal fraktsioonid ja komisjonid kindlasti muudatusettepanekuid ja selles mõttes on selle eelarve menetlemine teistmoodi kui teiste eelnõude oma.
Loomulikult on parim tõmmata siin Riigikogu saalis 2009. aasta eelarve puhul kohe kulusid kokku. Rahandusminister on öelnud, et 1% –  umbes 2,5 miljardit – võiks veel kokku tõmmata. Kindlasti oleks see asjakohane. Meenutame, et esimesel lugemisel oli rahandusminister üsna veendunud, et esitatud eelarve tulud ja kulud on tasakaalus. Täna me tegelikult räägime Maastrichti lepingu konvergentsikriteeriumist defitsiidi osas. Me kõigume selle konvergentsikriteeriumi piiri peal, sellest pluss-miinus 3%, mis on umbes 8,2 miljardit krooni. Kindlasti 2,5 miljardit krooni kärbet vähendab meie riski, et me läheme üle 3% defitsiidi kriteeriumi. See on kindlasti hea märk ka väljapoole. Ja praegu me ei vaja mitte negatiivseid märke, vaid loomulikult positiivseid märke. Kapitalita pole arengut, aga kapital otsib Eestist positiivset. Õigemini, ta üritab seda otsida, aga seda ei ole. Müüt, mis meid kandis 1990. aastatel – kiire privatiseerimine, proportsionaalne maksusüsteem, ettevõtte tulumaksustamisel reinvesteeritud tulu puhul nullmäär – on nüüdseks nii Financial Timesi, Economisti kui ka kõigi muude meediaväljaannete järgi otsustades nii Londonis, Frankfurdis kui ka mujal, kus kapital asub, purunenud. Meil on vaja luua uus müüt. Ja kindlasti praegustes tingimustes on tasakaalu positsioonist äraliikumise seisukohalt järgmine punane joon toosama 3% kriteerium. Ja siin me peame Lätist eristuma.
Ma arvan, et väljaspool Baltikumi ei näe keegi Eesti, Läti, Leedu majandust. Väljaspool Baltikumi on kõik üks Baltikum. Kindlasti on Läti meie majanduse jaoks Achilleuse kand. Samas võime mõneti öelda, et ei saa me läbi Lätita:  tegelikult me peaksime Lätist positiivselt eristuma ja eelarvepoliitika suurem konservatiivsus on üks võimalus positiivses mõttes Lätist eristuda. Too 3% ehk ca 8,2 miljardi krooni piir – kus see meie jaoks kätte võib tulla? Ühel pool on 91,6 miljardit augustiprognoosis, millele see eelarve on ehitatud. Tolle prognoosi eeldused ei olnud adekvaatsed juba siis ja kindlasti ei ole nad adekvaatsed peale Lehmani mõju maailmale, nagu me nüüd näeme. Selles 7,5 miljardis kroonis, millega valitsus eelarve poolteise kuuga 98 miljardini viis, on palju õhku. Küsimus on, kas arvestuslike kulude prognoosid ikka peavad vastu.
Mida ma tahan sellega öelda? Oleks super, kui me jõuaksime sinnamaani, et saaksime teise ja kolmanda lugemise vahepeal tõmmata siin saalis kulusid maha. Minul sellesse usku avameelselt öeldes aga ei ole. Kui ei suudetud kevade ja sügisega kulusid kokku hoida ja leiti lahendus tulude juurdemõtlemises, siis ma ei usu, et me suudame seda teha siin mõne nädalaga. Lihtsalt ei usu! Sellest lähtuvalt sai tehtud üks muudatusettepanek Isamaa ja Res Publica Liidu poolt, paraku jäi see minu meelest natuke valesti kõlama. Tahangi seda nüüd siin puldis täpsustada. On jäänud kõlama, et Isamaa ja Res Publica Liit soovib anda rahandusministrile täiendava volituse piirata kulutusi. Tegelikult on selle ettepaneku idee määratleda olukorras, kus eelarve ei ole tasakaalus, riigieelarve seaduses defitsiidi lagi. Ehk siis täiendada riigieelarve seaduse eelnõu §-ga 20 ehk Rahandusministeeriumi inimeste keeles jutuparagrahviga, kus sätestada defitsiidi lagi. Sisuliselt võiks see lagi olla kassareservi mahu ulatuses ehk 2,8 miljardi krooni ulatuses, mis on ca 1% SKT-st. Seega võiks riigieelarve seaduses panna paika defitsiidi laena  1% SKT-st. Kui läheb üle selle, siis on kaks varianti. Variant A on, et neid kulusid ei finantseerita. Variant B, mis oli minu eelistus, kui ma seda sätet kirjutasin, on see, et siis tekib valitsusel automaatne kohustus seadusest tulenevalt kohe tulla välja kulusid vähendava lisaeelarve eelnõuga. Selle idee mõte ei ole mitte ainult rahandusministri pädevuse suurendamine, vaid defitsiidi lae määratlemine kassareservi mahu ehk 1% tasemele. Kui ministeeriumid teavad, et säärane piirang on, siis nad kohe ei võta kõigile kulutustele kohustusi peale.
Oli ka mõte, et kui tegu on üle 50 miljoni krooni ulatuvate kohustustega, v.a välisabi sildfinantseerimine, siis peaks enne lepingute sõlmimist olema Rahandusministeeriumiga spetsiaalne kooskõlastusring. Et me ei oleks olukorra ees, kus me tahame piirata küll, aga tegelikult on kõik kohustused 2009. aasta eelarves lepingutega kaetud. Ma arvan, et see on üks asi, mida võiks edasi arutada teise ja kolmanda lugemise vahepeal. Ma ei ole kindel, et me suudame kulusid kokku tõmmata, aga see on üks võimalus midagi tegelikult teha. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Taavi Veskimägi! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Kadri Simsoni!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! 2009. aasta eelarvest rääkides on hämmastav, et isegi pärast seda, kui ma olen ära kuulnud 30 kolleegi kõned, on ikka veel nii palju lisada. Kas see ei tõesta ilmekalt, et meie ees olev eelarve on olemuselt täiesti mäda ja selles on nii palju kitsaskohti, millele tähelepanu pöörata? Paratamatult tuleb silme ette väga häiriv võrdlus olukorraga, kus arvuti jookseb kinni. Siis võib hiirega mis tahes ikoonidel kui tahes palju klikkida, lõpuks aitab ikka ainult restart ehk taaskäivitus. Tegelikult ütles siin üks eelkõnelejaid, minu kustumatu sümpaatia, rahanduskomisjoni esimees Jürgen Ligi välja mõtte, mida oleksin tahtnud mina ka teile öelda: et planeerides järgmise aasta eelarve 2,6% majanduskasvust lähtudes olukorras, kus nüüdseks on selgunud, et majanduskasv on miinus 2,1%, ei saa ükski parandusettepanek seda üdini vigast eelarvet päästa.
Nii oleme me seisus, kus ainuke lahendus on eelarve teine lugemine katkestada ja see korrektseks muuta. Kui see samm täna tegemata jäetakse, siis võime olla vaid mõne kuu pärast seisus, kus probleem on edasilükkamatu. Ma mõnes mõttes saan aru, et valitsuse ja valitsusjuhi ainus lohutus on see, et võib-olla paari kuu pärast ei olegi see enam tema mure. Aga meie mõtleme täna ka väga tõsiselt. See kriis ei pruugi olla peaminister Ansipi mure, aga see on kindlasti meie mure. Meie siin Riigikogus peaksime mõtlema selle peale, kuidas majanduslangus tõusuks pöörata ja kuidas tuleva aasta eelarve sellele kaasa aitaks. Me peame endale aru andma, et valitsusel ja riigieelarvel on tasakaalustav roll. Riigi roll on heal ajal ülekuumenevat majandust pidurdada ning raskel ajal majandust elavdada. Eesti on käitunud vastupidi. Kuigi peaminister seda endiselt eitab, ootab meid järgmisel aastal ees väga raske aasta. Ja selles kriisis peaks valitsus hoidma Eesti ettevõtteid. Ta peaks hoidma neid maksusüsteemi kaudu ja selle kaudu, et hoiab investeeringute taset ka siis, kui erasektor oma investeeringud välja tõmbab. Kuid valitsuse koostatud eelarve eelnõus on investeeringuid hoopis vähendatud.
Ka suretatakse meie ettevõtlust, mis tegeleb kõige ilmsemalt ekspordiga. Meil on olemas arengufond, mille raportis Riigikogule oli antud lisaks kümneaastasele perspektiivile nõu ka selle kohta, kuidas majandust kiirelt restruktureerida ja kuidas anda impulss, et eksport oleks aasta või kahe pärast tugevam. Nõuanne oli lihtne: tuleb panustada suurema lisandväärtusega eksporti, milleks oleks eeskätt teenuste eksport. Teisisõnu tuleb soodustada turismi, tuleb soodustada transiiti, ärimudeli eksporti, aga ka meelelahutustööstust. Aga mida teeb meie valitsus? Ta toob Riigikogu ette eelarve, kus soovitakse lisaraha juurde saada just nende sektorite lisamaksustamise näol. Tõstes majutusteenuste ning kultuuriürituste käibemaksu, eelarve ees olevat miinust likvideerida ei suudeta. Küll aga ütlevad turismiettevõtjad nagu ühest suust, et maksumuudatusest tulenevat hinnatõusu ei ole võimalik otseselt üle kanda külastajatele, sest nende kliendid on juba niigi hinnatundlikud.
Hoides eelarve tasakaalust nagu kuldmunast kinni ning lahendades seda eeskätt kaudsete maksude suure tõstmisega, on kaasa toonud suure inflatsiooni. Jah, me võime öelda, et üks riigi kriisi süvenemise põhjusi on olnud kaudsete maksude osakaalu suurendamine. Üle 40% riigieelarve tuludest tuleb tarbimismaksudest ja see on viinud riigieelarve sõltuvusse välispankadest, kuna tarbimise aktiivsus sõltub välispankade soovist laenu anda. Kui välispangad kraanid kinni keeravad, kuivavad kokku ka Eesti eelarvetulud.
Me oleme seisus, kus kanditakse raha välja sotsiaalvaldkonnast, tervishoiust, haridusest, kultuurist. See võib tunduda eelarve koostajatele väga lihtsa lahendusena, sest lapsed, haritlased ja kroonilised haiged on suhteliselt kaitsetud. Neid inimesi, kes on valitsuse suva ees kaitsetud, tuleb aina juurde.
Eelmistes kõnedes kõlas arvamusi, et me oleme oma kõned eelarve teemal ära pidanud ja sellega on parlamentaarne debatt lõppenud. Tegelikult see debatt jätkub kümnetes linnavolikogudes ja vallavolikogudes. Sest raskel ajal vaatavad inimesed abi oodates riigi poole ja kui nad riigilt abi ei saa, siis vaatavad nad endale lähemal olevate linnade ja valdade poole. Riik ei ole ka linnadele ja valdadele abi andnud. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kadri Simson! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Tahaksin kõiki tänada, eriti opositsioonierakondi. Täna oli esimest korda väga sisukas arutelu, mitte mõttetute kümneminutiste vaheaegade võtmine. Aitäh teile kõigile!
Läheme nüüd muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Eelnõu kohta on esitatud kuus muudatusettepanekut ja alustame nende läbivaatamist. Muudatusettepanek nr 1, esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitanud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon, juhtivkomisjon on selle jätnud arvestamata ning see ei kuulu vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2 hääletamisele. Muudatusettepanekud nr 4, nr 5 ja nr 6 on samuti esitanud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon. Juhtivkomisjon on need jätnud arvestamata ning vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2 need ettepanekud hääletamisele ei kuulu.
Head kolleegid! Kõik muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Riigikogu juhatusele on tulnud kahelt fraktsioonilt – Eesti Keskerakonna fraktsioonilt ja Eestimaa Rahvaliidu fraktsioonilt – ettepanek seaduseelnõu 346 teine lugemine katkestada. Me peame selle läbi hääletama.
Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni ettepaneku 2009. aasta riigieelarve seaduse eelnõu teine lugemine katkestada. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 28 Riigikogu liiget, vastu oli 53, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Määran eelnõu 346 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 25. novembri kell 18. Eelnõu 346 teine lugemine on lõppenud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud tulumaksuseaduse, käibemaksuseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Ettekandeks palun kõnepulti rahanduskomisjoni esimehe Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Tuletan meelde, et selle eelnõu taga on põhiliselt eelarve olukord. Sellega pakutakse tulumaksu alanemise peatamist üheks aastaks ja mõningate käibemaksuerandite kaotamist või vähendamist ja ka suure arvu riigilõivude tõstmist.
Teiseks lugemiseks on laekunud mitu ettepanekut. Annan neist lühidalt ülevaate. Need ei leidnud toetust. Kõigepealt sooviti tulumaksu fikseerimist 21% tasemel pikemaks ajaks kui üks aasta. Siis sooviti pensionidele täiendavat tulumaksuvabastust, mis ei ole kindlasti halb ettepanek, kuid eelarve seis ei võimalda seda praegu. Tulevikus kindlasti pöördutakse selle teema juurde tagasi. Veel pakuti käibemaksuerisuse säilitamist endisel kujul, mis on oluline kulu eelarvele. Seda ei toetatud. Samuti oli rohelistel ettepanek alandada mahetoidu maksustamist, mis on kindlasti raskesti hallatav ja ka kulukas ettepanek. Veel sooviti jätta riigilõivud endisele tasemele – seda arusaadavatel põhjustel ja arusaadavatel põhjustel komisjon seda ei toetanud. Üks muudatus pakkus 5% käibemaksu soodustuse säilitamist ühekordsetel ja perioodilistel väljaannetel. Rohelised tegid ettepaneku rakendada ajakirjandusele tagasivõtukohustust, mis on huvitav mõte, kuid natukene kummalises kohas. See ei puuduta seda eelnõu või seda seadust. Me soovitasime neil suhelda sellel teemal keskkonnakomisjoniga.
Rahanduskomisjon otsustas teha juhatusele ettepaneku võtta eelnõu päevakorda ja teine lugemine lõpetada. Kui teine lugemine lõpetatakse, siis võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks päevakorda 19. novembril ning siis panna see lõpphääletusele. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jürgen Ligi! Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Helle Kalda! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Selle eelnõuga seotud tulumaksuseaduse, käibemaksuseaduse ja riigilõivuseaduse muudatusi on täna juba mitmes ettekandes käsitletud. Tahaksin peatuda majutusteenuse käibemaksu tõstmisel, sest sellest on kahjuks vähe juttu olnud. Tooksin välja põhiprobleemid, mille tõttu Keskerakond ei ole nõus nimetatud eelnõu toetama. Majutusteenuse käibemaksu määra tõstmine 9%-ni on praeguse majanduslanguse tingimustes meie arust mäng tulega. Välisturistide majutus aitab teenida Eesti majandusele hädavajalikku eksporditulu. Ja praegu peaks Eesti riik hoiduma absoluutselt kõigest, mis seda tuluallikat mingilgi määral ohustada võiks. Käibemaksumäära selline tõstmine on otsene vastutegevus meie ühele teenuseid eksportivale majandusharule. Me ei tohiks sellist majanduslikku väärsammu endale täna lubada. Ettevõtjad ja Eesti elanikud ei anna seda meile andeks.
Majutusteenuse käibemaksu määra tõstmine Eestis on väga hea uudis meie konkurendist Lätile. Viimaste aastate arengud on näidanud, et Läti on üha rohkem haaranud endale meie potentsiaalseid külastajaid. Inimesed, kes enne kavatsesid peatuda Tallinnas, on hakanud eelistama ööbimiskohta Riias. Küsimus ei ole meie majanduse seisukohalt üksnes hotellidesse jäetavas rahas, vaid ka rahas, mida ööbiv turist kulutab baarides, restoranides, muuseumides ja mujal turismiga seotud ettevõtetes. Käibemaksumäära tõstmisega süvendame trendi, mis suunab turismisektori raha Lätti ja teistesse riikidesse. Maksumäära tõstmisega anname täiendavalt hoogu paljude ettevõtete allakäigule, mis juba kannatavad nii majanduslanguse kui ka turismisektori tagasilöökide tõttu. Riigi majanduspoliitika peaks olema ettevõtlust toetav, mitte vastupidi. Kõige hullem on ettevõtetele jalga taha panna praeguses majandusolukorras, sellest peaksime igal juhul hoiduma.
Eesti turismisektori arengut on seni soodustanud soodne geograafiline positsioon  rikaste Skandinaavia naaberriikide kõrval. Asukoht on aidanud siia meelitada palju Soome, Rootsi, Norra ja Taani turiste. Nüüd on nende riikide turistid üha rohkem hakanud eelistama Riiat. Eesti kipub oma soodsat geograafilist eelist maha mängima. Kas peame sellele negatiivsele arengule veel majutusteenuse käibemaksumäära tõstmisega hoogu juurde andma?
Nüüd ka kulueelisest. Eesti turismisektorit analüüsides peame endale aru andma, et eelkõige tulevad Skandinaavia turistid meile puhkama odavaid hindu arvestades. Me peame seisma selle eest, et meie ettevõtlus suudaks edaspidigi  soodsat teenust pakkuda. Me ei tohi riigina astuda samme, mis hävitaksid meie turismiettevõtete konkurentsieelise ja seega peame väga hoolega kaaluma igat hinnatõusu, mis turistidele osutatavaid teenuseid kallimaks muudavad. Me peame aru saama, mis võib meilt turistid minema peletada. Hinnatõus on just punane tuli, mida peame vältima.
Teema puudutab ka investoreid. Millise sõnumi annab Eesti riik käibemaksumäära tõstmisega investoritele, kes on oma raha paigutanud hotelliärisse Eestis? Sõnum investoritele on see, et meid ei huvita teie investeeringud, meid ei huvita teie investeeringu tasuvus. Edaspidi investeerige Lätti või teistesse riikidesse! Ning käibemaksumäära tõstmisega edastatav negatiivne sõnum ei pruugi jääda pidama üksnes majutusteenuste piiridesse. Sõnum majanduskeskkonna ebastabiilsusest on ohusignaal ka teiste valdkondade investoritele. Potentsiaalsed investeerijad näevad Eesti riiki ebastabiilsena, kes võib päevapealt ja suvaliselt muuta oma maksupõhimõtteid ja üldise ettevõtluskeskkonna alustugesid. Käibemaksumäära tõstmisega kõigutame me kõvasti eeldust, et majanduskeskkonna stabiilsus säilib.
Nüüd riigi tuludest. Riik on arvestanud, et saab majutusteenuse käibemaksu tõusust 2009. aasta eelarvesse lisatulu sadakond miljonit krooni. Kas see sadakond miljonit ühekordset lisatulu on seda väärt, et anda hävitav hoop meie turismitööstusele? Kas see raha on seda väärt, et aidata kaasa aina enamale välisturistide suunamisele naaberriiki Lätti, jättes Eesti ilma hädavajaliku teenuse ekspordist?
Kokkuvõtteks tahan öelda, et peame igal viisil seisma selle eest, et meie turismisektor areneks, mitte ei kahaneks. Majutusteenuse käibemaksu määra tõstmine pidurdaks Eesti turismitööstust. Naiivne on loota, et teenime ühekordselt mõnikümmend miljonit krooni tulu riigieelarvesse, samal ajal eksporti õõnestamata. Praeguses majandusseisus ei tohiks me seda endale lubada. Meil, Keskerakonna fraktsioonil lasub vastutus seista meie riigi majanduse arengu eest. Me teeme Riigikogu saalile ja Riigikogu juhatusele ettepaneku seaduseelnõu 347 teine lugemine katkestada!

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Hea juhataja! Austatud Riigikogu! Kuna võis arvata, et õhtu tuleb pikk, siis ma otsustasin teie kallist aega mitte mitu korda raisata. Täna me arutasime seda temaatikat juba eilsest päevakorrast üle tulnud eelnõuga seoses. Nimelt, küsimus on tulumaksu suuruses järgmisel aastal. Selle eelnõu osas on peale pikki tõsiseid kaalutlemisi ja arutamisi ja vaidlusi jõutud järeldusele, et järgmisel aastal tulumaksuprotsenti vähendada ei saa, tulumaksuvaba miinimumi tõsta ei ole samuti võimalik. Küsimus on iseenesest selles, kui pikalt sellist järeldust teha.
Kui opositsiooni ettepaneku kohta hästi diplomaatiliselt öelda, siis ma ütleks nii, et võib-olla on see ettepanek ajast ette jõudnud. Kui aga rääkida asja sisu poole pealt, siis tõesti see saab olema 2010. aasta riigieelarve koostamisel üks tõsine koht. Võib arvata, et kui seda hetke, mis 2010 saabub ja mis Eestil on seotud eurole üleminekuga, me ära ei kasuta, võib juhtuda nii, et meil jääb väga pikaks ajaks see eesmärk saavutamata.
Eelarve tasakaal on üks küsimus ja ma usun, et sellega, hambad rohkem või vähem ristis, saavad valitsused hakkama. Keerukam küsimus on tarbijahinnaindeks, mille mõjutamisel meie mõjujõud kipub väikeseks jääma. Tegelikult on tõsine arutelukoht meie maksukoormuse vastavus üldse ühele eurotsooni riigile. Aga see on tulevikuküsimus.
Mitmed opositsioonisaadikud pidasid oma eelnõukõnedes vajalikuks ja võimalikuks teritada nii oma vaimu kui ka suud sotsiaaldemokraatide arvel. Selle peale tahan ma öelda üht. Head kolleegid! Tõesti, kui on rasked ajad, siis mitmes riigis makse vähendatakse, ja kui on head ajad, siis makse  tõstetakse. Meie riigis on juhtunud ka nii, et olid head ajad ja makse vähendati. Tuletage meelde, kes siis valitsuses olid! See tuleb teile endalegi meelde, mina ei hakka neid siinkohal ära nimetama. Küll aga tahan öelda seda, et sotsiaaldemokraadid käituvad valitsusliidus olles nii, nagu on kokku lepitud, ja seetõttu toetavad valitsuse esitatud eelnõu. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Eiki Nestor! Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Peatun siin samal probleemil, millel peatus minu kolleeg fraktsioonist, aga kordamine ei tee paha. See rõhutab, kui tähtis see punkt on.
Mitte kuigi ammu, alles 23. oktoobril arutasime siin saalis riiklikult tähtsa küsimusena ettevõtluskeskkonna arengut Eestis. Eile räägiti siin saalis tervest mõistusest, aga täna hävitatakse siinsamas ettevõtluskeskkonda ja tegeldakse lauslollusega, milleks on loomulikult eelnõu 347 läbisurumine. Tahan peatuda selle eelnõu kui reformistliku majanduspoliitika eheda näite ühel punktil. See on eelmises ettekandes rõhutatud majutusasutuste käibemaksu määra tõstmisel 5%-lt 9-ni. Sellest loodetakse täiendavalt saada riigieelarvesse 114 miljonit krooni. Kui majutusasutused tõstaksid selle katmiseks hinda ja selle tagajärjel väheneks käive ainult 1%, siis oleks käibe vähenemine ca 180 miljonit. Kuna majutuse käive moodustab turismisektori käibest üldse 10%, siis oleks vähenemine 1,8 miljardit. Me tahame niigi negatiivset väliskaubanduse maksebilanssi veelgi halvendada turisminduse kui teenuste ekspordi sektori teadliku hävitamisega.
Teine võimalus on see täiendav raha saada kokkuhoiuga. Majutusteenusel on kaks põhilist kuluartiklit: kaubakulud, mis ei sõltu teenuste pakkujast, sest ta peab need kaubad sisse ostma, ja tööjõukulud. Tööjõukuludest 114 miljoni kärpimine nõuaks 880 inimese koondamist. Tagajärg: 57 miljonit saamata jäänud makse tarbimisvõime vähenemise tõttu. Loodetud 114 miljoni asemel on tulude vähenemine. Hotellide aasta kogukasum on ca 120 miljonit, võtame siit ära 114 miljonit – siis ei ole võimalik enam pangalaene tasuda, tegevust arendada jne. Ettevõtted panevad uksed kinni ja jälle jääb loodetud tulu saamata.
Nüüd veel regionaalpoliitilisest küljest. Kaks kolmandikku tubadest on väljaspool Tallinna ja 90% ettevõtteid on väljaspool Tallinna. Hinna suhtes tundlikumad on just maapiirkondades asuvad väiksed majutusasutused. Kuna kogu sektorist 80% on välismüük, siis tuleb majutusteenust eriti vaadelda lähtuvalt võimest konkureerida  naabritega, aga naabriteks on meil tinglikult kõik Euroopa liikmesriigid.
Euroopa Liidu 22 liikmesriigis 27-st on majutusteenuse käibemaks üldisest käibemaksust madalam. 20 riigis on see alla 10%, Soomes 8, Lätis ja Leedus 5%. Eestis on konkurentsivõime viimasel ajal niigi järsult langenud soojuse ja elektri küllaltki järsku kallinemise tõttu. Viimase aja tõsisem konkurent Ida-Euroopas on Praha, kuhu turismivood on hakanud ümber suunduma.
Üldise majandusliku surutise tingimustes kahaneb käive turisminduses kindlasti niigi ja kui me kunstlikult tingimusi ka veel halvendame, siis anname täiendava löögi teenuste ekspordile ja maksebilansi tasakaalule. See eelnõu on reaalne ja ehe näide Reformierakonna tegelikust majanduspoliitikast, mitte need mullikesed, mida erakonna eestkõneleja majanduskeskkonna arutelul ajas. Majutusteenuste käibemaksu mitte mingil juhul tõsta ei tohiks! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Kallo! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.  Vaatame läbi muudatusettepanekud. Selle seaduseelnõu kohta on kaheksa muudatusettepanekut. Alustame nende läbivaatamist. Ettepanek nr 1, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Muudatusettepanek nr 2, esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Muudatusettepanek nr 3, esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Muudatusettepanek nr 4, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Toomas Varek!

Palun neljandat muudatusettepanekut hääletada.

Hästi. Head kolleegid, panen hääletusele neljanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 27 Riigikogu liiget, vastu oli 51 ja erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 5, esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Karel Rüütli!

 Rahvaliidu fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada.

Head Riigikogu liikmed, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5, mille on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 26 Riigikogu liiget, vastu oli 50, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 6, esitanud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Mart Jüssi!

Ma palun Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel seda muudatusettepanekut hääletada.

Palun! Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 6, mille on esitanud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 27 Riigikogu liiget, vastu oli 49, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 7 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Toomas Varek!

Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seitsmendat muudatusettepanekut hääletada.

Palun! Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 7, mille  on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 27 Riigikogu liiget, vastu oli 51, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 8, mille on esitanud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel palun seda ettepanekut hääletada.

Palun! Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 8, mille on esitanud Erakonna Eestimaa Roheliste fraktsioon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 27 Riigikogu liiget, vastu oli 50, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Lugupeetud kolleegid! Me oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Riigikogu juhatusele on saabunud Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanek seaduseelnõu 347 teine lugemine katkestada ja meil tuleb seda hääletada.
Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku seaduseelnõu 347 teine lugemine katkestada. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 27 Riigikogu liiget, vastu oli 51, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Seaduseelnõu 347 teine lugemine on lõppenud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse, ravikindlustuse seaduse ja sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Ettekandjaks palun kõnepulti riigikaitsekomisjoni liikme kolleeg Trivimi Velliste!

Austatud proua esimees! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas kõnesolevat eelnõu järjekorranumbriga 289 enne teisele lugemisele esitamist oma s.a 20. oktoobri ja 3. novembri istungil. 20. oktoobri riigikaitsekomisjoni istungil osalesid eelnõu algataja esindajatena Kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna juhataja Madis Kraav ja õigusloomebüroo nõunik Marju Aibast. 3. novembri istungil osales lisaks eelnimetatutele ka Kaitseministeeriumi õigusloomebüroo juhataja Lia Liin.
Meeldetuletuseks: eelnõu eesmärk on täpsustada asendusteenistusega seonduvat ning eelnõu § 1 punktis 26 sätestatud juhtudel pannakse kaadrikaitseväelastele kohustus hüvitada riigile ressursimahukal koolitusel ja täiendusõppel tehtud kulutused. Muudatused teistes seadustes on täpsustava iseloomuga.
Eelnõu kohta on ühtekokku esitatud kümme muudatusettepanekut. Need on kõik juhtivkomisjonilt riigikaitsekomisjonilt. Eelnõu algataja toetab kõiki muudatusettepanekuid peale muudatusettepaneku nr 2. Kõiki muudatusettepanekuid aktsepteeris komisjon üksmeeles.
Järgnevalt lähemalt muudatusettepanekutest. Kõigepealt muudatusettepanekud nr 1 ja 4. Käesoleva eelnõu menetluse käigus tõstatus asjaolu, et 2007. aastal ei jõudnud kutse 12% reservväelasteni põhjusel, et viimaste aadress oli muutunud. Kutsealuste puhul on see näitaja enam-vähem samas suurusjärgus. Olukord ei ole parem ka tänavu. Senine kaitseväeteenistuse seaduse §-de 46 ja 127 rakendamise praktika ei võimalda saada kõiki andmeid kutsealuste, see tähendab ka tulevaste asendusteenistuslaste või ajateenijate ning reservväelaste kohta. Kodakondsus- ja Migratsiooniametil on samuti olemas andmebaas, milles on eelnimetatud sihtrühma kuuluvate Eesti kodanike kontaktandmed, sest viimastele on ameti kaudu väljastatud isikut tõendavad dokumendid ning nende saamiseks esitab kodanik ametile oma kontaktandmed. Eelnimetatud täpsemad andmed on kaitseväele ja Kaitseressursside Ametile vajalikud kaitseväekohustuslike Eesti kodanike riikliku keskregistri andmete täiendamiseks ja võrdlemiseks. Andmed on vajalikud kaitseväele ja Kaitseressursside Ametile pandud avalike ülesannete täitmiseks. Muudatusettepaneku vajadusele juhtisid tähelepanu nii Kaitseministeeriumi, Kaitsejõudude Peastaabi kui ka Kaitseressursside Ameti esindajad. Riigikaitsekomisjon arvestas muudatusettepanekuid 1 ja 4 siinkõneleja ning komisjoni nõuniku-sekretariaadijuhataja Aivar Engeli ettepanekul.
Muudatusettepaneku nr 2 esitas riigikaitsekomisjon oma esimehe Mati Raidma algatusel ning see täpsustab, et vaid välisriigis läbitud asendusteenistus annab aluse asendusteenistusest vabastamiseks.
Muudatusettepanek nr 3 on samuti algselt komisjoni esimehe Mati Raidma ettepanek. Muudatus määratleb üheselt, et Kaitseressursside Ameti kaudu toimub igakuiste toetuste maksmine. Sellisele põhimõttele oli viidatud ka eelnõu seletuskirjas, kuid eelnõu enese sätetes see puudus. Eelnõu algataja kõnesolevat muudatusettepanekut ei toetanud.
Muudatusettepanek nr 5 võimaldab reservväelast määrata senise ühe aasta asemel neljaks aastaks valmidusreservi. Vastav muudatus tehti kaitseväe juhataja ettepanekul, mida toetas ka Kaitseministeerium.
Muudatusettepanekud 6, 7 ja 8 on tehtud riigikaitsekomisjoni nõuniku-sekretariaadijuhataja Aivar Engeli ettepanekul ja need täpsustavad eelnõu § 180¹ sätteid ning viivad nad kooskõlla paragrahvi pealkirja ning teiste lõigetega.
Muudatusettepaneku nr 8 säte tuleneb seaduseelnõust 312, mis on ka kaitseväeteenistuse seaduse muutmise eelnõu, ning ühtlasi on teksti lisatud sõna "ressursimahuka". Nimetatud säte kuulub olemuslikult käesoleva eelnõu juurde, millega muudetakse § 180¹ teisi lõikeid.
Muudatusettepanek nr 9 on täpsustava iseloomuga ja see on tehtud riigikaitsekomisjoni nõuniku-sekretariaadijuhataja Aivar Engeli ettepanekul. Põhjendus: kaadrikaitseväelasele peaks määrama kohustuse olla lepingulises tegevteenistuses. Senine eelnõu redaktsioon kinnitas, et kaadrikaitseväelane on kohustatud ressursimahuka koolituse järel töötama kaitseväes. "Töötama" võib aga tähendada ka töötamist töölepingu alusel, kuid käesoleval juhul on vaja rõhutada, et kaadrikaitseväelane on siiski lepingulises tegevteenistuses.
Ja viimane, 10. muudatusettepanek lähtub samuti Aivar Engeli tähelepanekust ja on iseloomult tehniline.
Riigikaitsekomisjon otsustas niisiis oma 20. oktoobri istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada käesolev seaduseelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu kaheksanda töönädala päevakorda kolmapäevaks, 2008. aasta 12. novembriks. Komisjoni ettekandjaks määrati siinkõneleja. Ühtlasi otsustas riigikaitsekomisjon teha Riigikogule ettepanek käesoleva seaduseelnõu teine lugemine täna lõpetada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Trivimi Velliste! Palun küsimused ettekandjale! Küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Vaatame nüüd üle kõik muudatusettepanekud. Seaduseelnõu kohta on kümme muudatusettepanekut, alustame nende läbivaatamist. Esimene, teine, kolmas on riigikaitsekomisjonilt, juhtivkomisjon on neid arvestanud täielikult. Neljas, viies, kuues, seitsmes, kaheksas, üheksas ja kümnes on kõik riigikaitsekomisjonilt. Juhtivkomisjon on arvestanud täielikult.
Head kolleegid! Me oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Seaduseelnõu 289 teine lugemine on lõpetatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud punase risti nimetuse ja embleemi seaduse ning karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Ettekandjaks palun kõnepulti riigikaitsekomisjoni liikme kolleeg Kalvi Kõva!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Olen teie ees seaduseelnõuga, mis ei ole nii kirgi küttev, kui just äsja siin olnud riigieelarve seadus ja meie maksupaketi muutmise seaduse eelnõu. Nimelt, tegemist on punase risti nimetuse ja embleemi seaduse muutmise seaduse eelnõuga numbrimärgiga 309. Komisjonile ei laekunud tähtajaks mitte ühtegi muudatusettepanekut seaduseelnõu kohta. Ma ei hakka siinjuures teie aega raiskama selleks, et üle lugeda seda, mis siin sai puldist öeldud esimesel lugemisel. Seega, riigikaitsekomisjon otsustas oma 3. novembri istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada käesolev seaduseelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu kaheksanda töönädala päevakorda tänaseks päevaks. Ühtlasi palub riigikaitsekomisjon Riigikogul selle seaduseelnõu teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalvi Kõva! Küsimusi teile ei ole. Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Muudatusettepanekuid seaduseelnõu kohta ei ole. Seaduseelnõu 309 teine lugemine on lõpetatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Ettekandjaks palun kõnepulti riigikaitsekomisjoni liikme kolleeg Jaak Salumetsa!

Austatud juhataja! Head sõbrad ja kolleegid! Tulen teie ette kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõuga, mille number on 312 ja mis peaks seadusena vastuvõtmise korral parandama meie missioonil olnud ja haavata saanud võitlejate, kaitseväelaste sotsiaalseid tagatisi ning tervishoiu‑ ja sotsiaalteenuseid. Riigikaitsekomisjoni 3. novembri istungil osalesid Kaitseministeeriumi esindajad, Kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna juhataja Madis Kraav, õigusloomebüroo nõunik Marju Aibast ja õigusloomebüroo juhataja Lia Liin, ühtlasi kohtus riigikaitsekomisjon missioonil osalenud ja haavata saanud kaitseväelaste esindajatega ning Kaitsejõudude Peastaabi ülema kolonel Neeme Väliga. See oli väga huvitav vestlus, ma arvan, et mõlemale poolele, sest esimest korda olid need mehed, kes valasid verd ja olid jäänud invaliidideks, meie komisjoni ees. Meil tekkis suhteliselt tõsine, töine arutelu. Haavatute esindajate sõnul katab see menetlus, selles olev kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seadus elementaarsed vajadused ning annab haavatutele täiendavad sotsiaalsed tagatised. Haavatute jaoks on lisaks ühekordsele toetusele sama olulised nende edasised sotsiaalsed tagatised, sealhulgas ka edasised tervishoiu- ja sotsiaalteenused.
Eelnõu kohta on esitatud kaheksa muudatusettepanekut. Kõik need peale muudatusettepaneku nr 2, mille on esitanud Keskerakonna fraktsioon, leidsid konsensusega heakskiidu. Riigikaitsekomisjon otsustas toetada Keskerakonna fraktsiooni muudatusettepanekut osaliselt ja esitas koostöös Kaitseministeeriumiga oma muudatusettepaneku, mis on tabelis nr 3 all. Riigikaitsekomisjon toetas osaliselt Keskerakonna fraktsiooni muudatusettepanekut põhjusel, et sellisel juhtumil suureneks töövõime kaotuse või hukkumise puhul veelgi vahe kaitseväelaste ja teiste jõustruktuuride, nagu politseinike ja päästeametnike vahel viimati nimetatute kahjuks. Kaitseministeeriumi ja riigikaitsekomisjoni ühises muudatusettepanekus nr 3 on välja pakutud kehtiva õigusega võrreldes täiendavalt diferentseeritult ühekordse toetuse maksmise alused töövõime kaotuse puhul vahemikus 40–90% ning suurendatud täieliku töövõimetuse korral makstava toetuse määra. Muudatusettepaneku alusel toodud säte ehk siis eelnõu punkt 5 rakendub tagasiulatuvalt 2007. aasta 1. maist. Oluline on ka muudatusettepanek nr 5, mille esitas kaitseminister ja mida riigikaitsekomisjon aktsepteeris oma ettepanekuna. Muudatuse mõte on võimaldada kaadrikaitseväelastele pärast pikaajalist ravi vajava vigastuse saamist jätkata lepingulist tegevteenistust. Muudatuse kohaselt oleks tasustatava ravijärgse puhkuse edaspidiseks kestuseks kuus kuud senise kolme asemel.
Riigikaitsekomisjon otsustas 2008. aasta 3. novembri istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada käesolev seaduseelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu kaheksanda töönädala päevakorda kolmapäevaks, 2008. aasta 12. novembriks. Riigikaitsekomisjoni ettekandjaks määrati siinkõneleja. Ühtlasi otsustas riigikaitsekomisjon teha Riigikogule ettepanek seaduseelnõu teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jaak Salumets! Küsimusi teile ei ole. Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu kohta on kaheksa muudatusettepanekut, hakkame neid nüüd läbi vaatama. Esimene on riigikaitsekomisjonilt, on arvestatud täielikult. Teine on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on arvestanud osaliselt. Kolmas, neljas, viies, kuues, seitsmes ja kaheksas on riigikaitsekomisjonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Seaduseelnõu 312 teine lugemine on lõpetatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Ettekandjaks palun kultuurikomisjoni liikme kolleeg Aadu Musta!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Olen tohutult kurb, et ma ei saa rääkida 45 minutit, nagu ma olen harjunud, seetõttu teen lühidalt. Muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu arutati 4. novembril 2008 ja kuna eelnõu oli juba enne esimest lugemist nii heas konditsioonis, et ei olnud ühtegi parandusettepanekut vaja teha, siis neid ka ei tehtud. Komisjon leidis, et teine lugemine tuleks lõpetada ja kui sellega nõustutakse, võiks kolmas lugemine olla 20. novembril. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg! Oot-oot, hea kolleeg, teile on ka küsimusi. Kolleeg Trivimi Velliste.

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra ettekandja! Kas komisjoni istungil oli kõne all ka selle eelnõu kontekstis küsimus piitsa ja prääniku vahekorrast muinsuskaitses, mis on üldiselt muinsuskaitses igihaljas küsimus. Kuna präänikut sageli ei jätku, sest ühiskonnal ei ole piisavalt raha, siis teinekord püütakse suurendada piitsa rolli või piitsa tõhusust. Ja inspektorid nõuavad mõnikord suuremaid õigusi. Kas see teema kerkis üles selle eelnõu arutusel?

See teema kerkis üles ja sellest oli siin saalis juttu esimese lugemise ajal. Kui seda meenutada, siis tõepoolest oli juttu Põhjamaade kogemusest, kus tõenäoliselt on präänikut rohkem. Ja oli juttu ka meie ajaloolisest kogemusest, kus näiteks 1881. aastal muinsust kaitstes leiti, et kes varastas Karksi lossi müürist kivi, sellele tuleb vitsa anda. Nii et mitte piits, vaid vits kõige otsesemalt. Paraku on see arutelu eelmine etapp. Veel oli juttu sellest, et tõsisemalt jõutakse muinsuskaitseseaduse juurde tõenäoliselt käesoleva aasta lõpul, kui tulevad just need meie poolt kuluaarides arutatud teemad tõsisemalt üles. Praegune on eelkõige üks seadusparandustest, mis lähtub kiiretest vajadustest.

Nüüd tõepoolest rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, kolleeg Aadu Must! Kas kolleegid soovivad läbi rääkida? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Muudatusettepanekuid ei olnud. Eelnõu teine lugemine on lõpetatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud lennundusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Palun ettekandjaks majanduskomisjoni liikme kolleeg Hannes Astoki!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Vabariigi Valitsuse algatatud lennundusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 330 oli majanduskomisjonis arutelul teisele lugemisele saatmiseks 6. novembril. Meil olid külas ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Lennuameti esindajad ja kuna töögrupp oli enne koos käinud, siis oli meil terve hulk muudatusettepanekuid.
Esimene muudatusettepanek on roheliste fraktsioonilt ja räägib sellest, millest oli ka ühes Riigikohtu otsuses juttu ehk siis sellest, kas Lennuamet peaks kehtestama hinnad selleks, et lennumasinate nõuetele vastavuse kontrolli teha. Vastavalt selgitustele saime teada, et kuna uue seaduse järgi Lennuamet tunnustab ettevõtteid, kes võivad vastavuse kontrolli teha, siis sõidukite omanikud ise valivad nende tunnustatud ettevõtete seast välja selle sobiliku ettevõtte, kelle käest ta selle teenuse ostab. Sellist hinnakirja kontrolli kindlasti vaja ei ole ja komisjon jättis roheliste ettepaneku arvestamata.
Majanduskomisjon tegi muudatusettepaneku jätta seadusest välja notariaalse registerpandiga koormamise temaatika ja see oli tingitud sellest, nagu arvasid ka majandusministeeriumi esindajad, et vastav regulatsioon tuleks tegelikult eraldi seadusega kehtestada. Nii on ka Justiitsministeerium arvanud. See ettepanek leidis komisjonis toetust.
Edasi oli üks ettepanek, mis puudutab terviseseisundi kontrolli. See leidis komisjonilt toetust.
Neljas ja viies ettepanek on seotud Euroopa Liidu regulatsioonide ja muude täiendustega, mida komisjon ka toetas.
Kuues ettepanek oli ajendatud Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni pöördumisest, mis rääkis sellest, et kui detailplaneeringuid tehakse, siis on Kaitseministeeriumil, Lennuametil ja Piirivalveametil õigus keelduda kooskõlastuse andmisest, kui tuulepargi rajatised ehk tuulegeneraatorid peaksid mingil moel segama lennuohutust, ja me jõudsime niisugusele järeldusele, et täiendasime seda ettepanekut selliselt, et Lennuametil, Kaitseministeeriumil ja Piirivalveametil on õigus 30 päeva jooksul esitada põhjendatud vastuväiteid detailplaneeringutele ja ehitusprojektidele ning detailplaneeringutega väljastatud projekteerimistingimused kehtivad kaks aastat, mis leidis ka komisjoni toetust.
Edasi, seitsmes ettepanek räägib huvilendude kvalifitseerimisest ja sellest, et huvilende saab teha ka kopteri ja õhupalliga, ja see leidis komisjoni toetust.
Kaheksas ettepanek, mis tuli roheliste fraktsioonilt, täpsustab seda, kuidas võib Lennuamet muuta sertifikaatide käitamistingimusi. See on redaktsioonilist laadi ettepanek, mida komisjon toetas.
Üheksas ettepanek räägib lennujaama territooriumil tööülesandeid täitvate isikute lennujulgestusalase koolituse regulaarsusest. Varem oli seal nõue, et kord aastas, siis me leidsime, et asjalik ettepanek on nimetada seda regulaarseks asjakohaseks korduvkoolituseks. See oli algatajate ettepanek ja leidis komisjonilt toetust.
Kümnes ettepanek räägib sellest, kuidas lennuvälja kinnise alaga piirnevatele aladele võib, kui vastavaid julgestusmeetmeid kohaldatakse, ka piirdeaia vastu ehitada näiteks parklaid, mis on Tallinna lennuväljale oluline küsimus. Nii et uue redaktsiooni järgi, mille komisjon on ette pannud, võib siis ka otseselt vastu lennuvälja kinnist ala ehk siis vastu tema piirdeaeda ehitada näiteks parklaid, kui vastavad julgestusmeetmed on kohaldatud. Ja see on igati mõistlik, kui mõtleme arukast maakasutusest lennuvälja ümbruses, mis on alati väga oluline teema.
Üheteistkümnes muudatusettepanek räägib juurdepääsust õhusõidukile. Siin oli esitajatel enne üks apsakas sisse jäänud, selgelt peab vastutama selle eest, kes pääseb õhusõidukisse sisse, lennuettevõtja.
Kaheteistkümnes parandusettepanek on seda laadi, et need asjad, mis olid enne plaanitud ühte määrusesse panna – nii aeronavigatsiooniteabe teenuse tagamine kui lennumeteoroloogiateenuse tagamine –, on nüüd toodud siia seadusesse ja kahte eraldi paragrahvi. Need on niisuguse iseloomuga nõuded, mida peaks ikkagi seaduses kajastama. Ja komisjon toetas seda.
Kokkuvõtteks komisjon tegi konsensusliku ettepaneku saata eelnõu 330 Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks täna, teha täiskogule ettepanek seaduseelnõu teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, viia eelnõu kolmas lugemine läbi s.a 19. novembril ning eelnõu seadusena vastu võtta. Ja kõik need otsused tehti konsensusega. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Hannes Astok! Küsimusi teile ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Neid on meil 12.
Esimese muudatusettepaneku on esitanud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata, kuid see ei kuulu hääletamisele. Teine, kolmas, neljas on majanduskomisjonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Viies, kuues, seitsmes on majanduskomisjonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Kaheksas on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Üheksas, kümnes, üheteistkümnes ja kaheteistkümnes on majanduskomisjonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult.
Me oleme vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Seaduseelnõu 330 teine lugemine on lõpetatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Juba on kõnepuldis sotsiaalminister Maret Maripuu. Palun, teil on sõna!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus on Riigikogule esitanud sotsiaalhoolekande seaduse, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seadusmuudatuse peamine eesmärk ja suurim muudatus on psüühiliste erivajadustega inimestele riigieelarvest rahastatavate erihoolekandeteenuste sisu ja nõuete täpsustamine, luues eeldused teenuste kvaliteedi parandamisele. Varem oli erihoolekande korraldus reguleeritud määruse tasandil. Lisaks reguleerib eelnõu puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel puudega lapse hooldajatoetuse üleandmist kohalikule omavalitsusele.
Kuid lubage mõne sõnaga rääkida ka eelnõu taustast. Sotsiaalkindlustusameti statistika alusel on psüühikahäire tõttu puue määratud 21 000 inimesele. Mitte aga kõigil psüühikahäire tõttu puudega isikutel pole õigust erihoolekandeteenustele, vaid ainult neil, kellel on raske, sügav või pikaajaline psüühikahäire, keda on 2000. aastal läbiviidud erihoolekande auditi hinnangul 7000. Tegemist on inimestega, kellel on olulisi raskusi igapäevaelus toimetulemisega, olulised puudujäägid sotsiaalsetes võimetes, suhtlemises ning kes üldjuhul vajavad pidevat ravi, kõrvalabi, juhendamist ja järelevalvet. Peamised sihtgrupid teenuste saajate hulgas on skisofreeniahaiged ja vaimse alaarenguga isikud. Kohtumäärusega ööpäevaringsele erihooldusteenusele suunamise kriteeriumeid on kolm. Kõigepealt, isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, teiseks, hoolekandeasutusse paigutamata jätmise korral on ta endale või teistele ohtlik, ja kolmandaks, varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik. Ajalooliselt on riik kuni aastani 1990 finantseerinud ainult hooldekoduteenust. 2000. aastate alguses hakati riiklike teenuste osutamise poliitikas rakendama uut põhimõtet – toetada ka väga raske psüühikahäirega inimeste tavapärast ühiskonnas elamist. Eelnõus reguleeritakse erihoolekandeteenustele esitatavaid nõudeid, et üle Eesti oleks võimalik saada ühesugust teenust kõikjal. Seetõttu on eelnõusse sisse kirjutatud erinevad erihoolekandeteenused ja ka neile esitatavad nõuded. Ma nimetaksin järgmisi: igapäevaelu toetamise teenus, töötamise toetamise teenus, toetatud elamise teenus, kogukonnas elamise teenus, ööpäevaringne erihooldusteenus.
Aga kui rääkida peamistest muudatustest eelnõus, võrreldes kehtiva korraga, siis need on järgmised. Esiteks antakse õiguslik alus teenuse osutamiseks vanaduspensionieas raske, sügava või pikaajalise psüühikahäirega isikutele. Kehtiva korra alusel suunati teenusele ainult tööealises eas isikud. Vanaduspensionieas psüühikahäirega isikute hooldusteenuste korraldamisega pidi tegelema kohalik omavalitsus. Paraku viibib praegu teenusel üle 700 vanaduspensionieas isiku, kes suunati teenusele tööealises eas ning jõudsid vanaduspensioniikka teenust kasutades. Kohalikud omavalitsused ei ole nende isikute teenuste korraldamist üle võtnud. Kehtiva korra puhul on õiguskantsler ja ka Riigikontroll sellele tähelepanu juhtinud kui vanusest tulenevale diskrimineerimisele. Eelnõuga loobutakse katsest anda nende isikute hoolduse korraldamine üle kohalikele omavalitsustele ning võimaldatakse ka vanaduspensionieas raske, sügava ja pikaajalise psüühikahäirega isikutele riigi finantseeritud erihoolekandeteenust osutada. Õigus ei laiene dementsuse diagnoosiga vanaduspensioniealistele isikutele, nendele isikutele hooldusteenuse osutamine jääb endiselt kohalike omavalitsuste ülesandeks. Dementsus avaldub sagedamini vanaduses, erinevalt näiteks skisofreeniast, ning senini on ka mäluhäiretega isikute hooldus peamiselt korraldatud kohalike omavalitsuste poolt üldhoolduse raames.
Teiseks luuakse omaosaluse puudujääva osa hüvitamise võimalus. Ööpäevaringse hoolduse ja kogukonnas elamise teenust kasutavad isikud peavad maksma oma toitlustamise ja majutamise kulude eest, mida nimetatakse omaosaluseks. Riikliku pensionikindlustuse seaduse jõustumisest alates ei peeta hooldekodus elavate isikute pensioni automaatselt kinni. Isikul on õigus oma pensionile, millest peamiselt tasub omaosalust. Varasemalt oli juhtumeid, kus isiku toidu ja majutuse kulud asutustes olid kõrgemad kui isiku sissetulek ja puudujääv osa kaeti tihti kõrgema pensioniga isikute arvel, mis viib ebavõrdse kohtlemiseni ja millele on ka Riigikontroll tähelepanu juhtinud. Samasuguse teenuse eest maksid kliendid erinevat hinda, sõltuvalt nende tuludest. Eelnõu alusel kehtestatakse omaosaluse maksimumpiir riigieelarvega ning kui isikul ei ole piisavalt vahendeid puudujääva osa hüvitamiseks, siis on võimalik taotleda selle katmist Sotsiaalkindlustusameti kaudu. Samuti reguleeritakse minimaalne vahendite hulk, mis ööpäevaringsel erihooldusteenusel või kogukonnas elamise teenusel viibivale isikule peab tuludest jääma enda kasutada, mis on 15% tuludest pärast omaosaluse, tulumaksu, elatise tasumist. Erihoolekandeteenus ei kata kõiki isiku eluks vajalikke kulusid, näiteks isikliku hügieeni tarbed, muude teenuste kulud, aga ka näiteks kohv. Isiklike vahendite olemasolu ja nende kasutamise üle saab inimene kas ise või seadusliku esindaja kaudu  otsuseid langetada.
Kolmandaks viiakse teenuste järelevalvekorraldus maavalitsuste alt Sotsiaalkindlustusameti alla eesmärgiga ühtlustada järelevalve tase. Kuna Sotsiaalkindlustusamet tegeleb samuti teenuste finantseerimisega, tegevuslubade väljaandmisega ning teenusele suunamisega, siis on ka mõistlik, kui nad ise saavad järelevalvet korraldada.
Neljas muudatus on see, et saavutada ühtne tase erinevate hoolekandeteenuseid osutavate asutuste vahel ja muuta tõsisemaks eelkontroll, viiakse sisse tegevusloa nõue aastast 2010, eelkõige tuleb läbida eelkontroll ja tõsta teenuste kvaliteeti.
Samuti korrastatakse õendusabiteenuse osutamine hoolekandeasutustes, milleks muudetakse tervishoiuteenuste korraldamise seadust ning võimaldatakse iseseisva õendusabiteenuse osutamist erihoolekandeteenust osutavas asutuses, sõltumata omandivormist. Ööpäevaringse erihooldusteenuse osutajal peab olema iseseisva õendusabi osutamise tegevusluba alates aastast 2010.
Samuti täpsustatakse nõudeid töötajatele erihoolekandeteenuste osutamisel, sealhulgas laiendatakse ametite loetelu, kes võivad töötada tegevusjuhendaja ametikohal, näiteks sotsiaaltöötaja, vaimse tervise õde, tegevusterapeut. Tegevusjuhendaja on erihoolekandeteenust vahetult osutav töötaja.
Viiakse sisse ka kõrgemad nõuded töötajate arvule aastast 2015. Hoolekandeteenuste kvaliteedi võtmeks on töötajate kvalifikatsioon ja piisavus. Hetkel on kvaliteetse teenuse tagamiseks töötajate arv teenustel ebapiisav. Samuti täpsustatakse täienduskoolituse läbimise nõudeid tegevusjuhendajatele.
Eelnõu rakendamisega seotud lisavahendite vajadus on 12,2 miljonit krooni, mis on 2009. aasta riigieelarve eelnõus planeeritud. Vahendeid kasutatakse omaosaluse puudujääva osa hüvitamiseks, vanaduspensioniealiste isikute eest tasumise kohustuse ülevõtmiseks, kelle eest senini on tasunud kohalikud omavalitsused, ja kohtumääruse alusel tahtevastasele hooldusele suunatud isikute teenuse järjekorra likvideerimiseks. Palun eelnõu toetada!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Trivimi Velliste.

Aitäh, proua aseesimees! Lugupeetud proua minister! Minu küsimus puudutab kergema psüühikahäirega isikuid. Teatavasti isegi kergemate skisofreeniavormide puhul jäävad need vilumatule silmale märkamatuks ja tavaline ametnik, kellel ei ole psühhiaatrikoolitust, ei saa aru, et tegemist on arvatavasti haige inimesega, ja talle tundub, et tegemist on lihtsalt tülika kodanikuga. Selliseid juhtumeid esineb ühiskonnas päris palju, need on sellised piirijuhtumid. Me teame, et ei ole alati ka väga selget piiri normi ja haiguse vahel. Kas Sotsiaalministeeriumis või kas selle eelnõu kontekstis on ka seda probleemi püütud lahendada, kui on tõesti tegemist selliste piiripealsete juhtumitega, kus enamik ametnikke ei saa õieti aru, millega on tegemist ja see inimene jääb tegelikult hammasrataste vahele. Ta näiteks ei kirjuta alla mingile lihtsale paberile toetuse saamiseks ja talle ei maksta toetust välja, kui ta alla ei kirjuta. Aga ta keeldumine on tema haiguse olemuslik osa, ta sellepärast ei kirjuta alla, et tal on see puue. Siin võib tekkida nõiaring. Kas te oskate seda kuidagi kommenteerida, proua minister?

Aitäh! See eelnõu teie tõstatatud küsimusi ei reguleeri. Erihoolekandeteenust osutatakse neile, kellel on raske, sügav või pikaajaline psüühikahäire. Kõik muud teemad tulevad järgmise etapina, kui me hakkame lahti kirjutama teisi sotsiaalteenuseid, mida kohalikud omavalitsused ja ka riik pakuvad teistel juhtumitel.

Kolleegid! Küsimuste esitamiseks on kodukorraseaduses väga täpselt aeg ette nähtud, ma palun seda silmas pidada. Küsimuseks saab sõna kolleeg Marika Tuus.

Aitäh! Austatud proua minister! Mul on meeles, kui täiskasvanud puuetega inimeste hooldajatoetus anti omavalitsuste kätte, see oli kolme R-i valitsuse ajal ja seda tehti ka aasta lõpus niimoodi seoses riigieelarvega. Selle üle vaieldi väga palju ja esialgu ei olnud ka omavalitsusliitude nõusolekut, hiljem see saadi, nagu ka praegu on see nõusolek olemas. Aga tegelikult on nii, et seda teenust jääb seetõttu kohtadel vähemaks ja ma pidevalt puutun selle probleemiga kokku. Viimati näiteks esitati Palamusel see küsimus, et kas ükskord ei saa ka mingit seadust siis ümber teha? Nüüd me teeme ka siis puuetega laste puhul sellesama asja ära. Kas te ei karda, et siin võiks ju teenus muutuda jälle vähem kättesaadavaks, ja mis puutub rahasse, siis kui palju te selleks teenuseks sellest 12,5 miljonist eraldate?

Aitäh, hea küsija! Minul on üllatav kuulda, et täiskasvanud puuetega inimeste toetuse üleandmisega on tekkinud probleeme. Kui 2005. aastal kohalikele omavalitsustele täiskasvanute hooldetoetuse üleandmine toimus, siis pigem on see tulem olnud positiivne, sellega on olnud rahul nii omavalitsused kui ka puuetega inimeste organisatsioonid ja puudega lapse hooldajatoetuse üleandmine kohalikule omavalitsusele on toimunud just eelkõige seeläbi, et puuetega laste vanemad on ise seda taotlenud. Hetkel makstakse puuetega laste hooldajatoetust 1482 inimesele, sh alla 16-aastase lapse hooldamise eest 1335 inimesele ja need rahasummad on eelarves olemas. Me oleme lähtunud eelkõige sellest, et kohapeal omavalitsus teab kõige paremini, mida üks või teine inimene kohapeal vajab. Nii et see algatus on tulnud puuetega inimeste organisatsiooni enda poolt.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Heimar Lenk.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Proua minister! Ma natuke täiendan seda eelmist küsimust. Mina puutusin sellega üleeile kokku. Kas siin ei ole mitte selline olukord tekkinud, et omavalitsused hoiavad seda raha kokku ja kasutavad muuks otstarbeks ning järgmisel aastal saavad nad sedavõrd vähem raha eelarvesse ja ongi see summa väiksem? Meil oli see Võru näide, kus jäi 1 miljon krooni üle sellest rahast, mis pärast läks järgmisel aastal kaduma. Nüüd ma kuulsin, et Põlvas on kordunud eelmisel aastal sama olukord, et on kokku hoitud ja nüüd, kui nad vaatavad järgmise aasta eelarvet, siis seal seda raha enam ei ole. Selline pilt on kohalikes omavalitsustes tekkinud. Omavalitsus on küll huvitatud raha saamisest, aga abi andmise maht, nende inimeste hulk väheneb, hoitakse kokku, aga järgmisel aastal riik enam seda raha ei anna.

Aitäh! Seaduses on väga täpselt paika pandud need kriteeriumid, kellel on õigus seda toetust saada ja sellest peaks kohalik omavalitsus lähtuma. Juhul, kui tõesti on nüüd andmeid, millele te vihjasite, siis ma loodan, et ka järelevalveasutused selle peale reageerivad ja me saame võtta konkreetseid meetmeid kasutusele, sest väga täpselt on reguleeritud, kellel on õigus saada. Ma kordan veel kord, et see on olnud puuetega laste vanemate enda soov, et saaks dokumendid korda ajada kodu lähedal, et oleks see mugavam ja vähem bürokraatlik. Kui tulevad mingid tagasilöögid, siis me oleme ka väga huvitatud tagasisidest, et siis võib-olla veel kuidagi seadust täpsustada.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Marika Tuus.

Aitäh! Austatud minister! Ma saan väga hästi aru, et selles mõttes omavalitsus otsustab, kes läheb päevahooldusse, kes läheb hooldekodusse jne. Aga ma ütlen veel kord, et on selgunud, et see teenus on lihtsalt väga paljudele kättesaamatu võrreldes varasema olukorraga. Mul on tõesti niisugune palve, et kas te ei helistaks näiteks Palamuse Vallavalitsusse, kui te saate, kas või homme, ja küsiksite üle, kui palju seda raha siis konkreetselt ikkagi on. Siin ka seda vastust nagu ei saanud.

Aitäh! Uurime.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Ott Lumi.

Aitäh! Austatud minister! Ma ei palu teil kusagile helistada. Küsiksin veidi laiemalt. Arvan, et on hästi positiivne, et antakse toetusi ja makstakse omavalitsusele toetusi. Kas te oskate välja tuua, millised võiksid olla järgmised plaanid toetuste kohta, et anda omavalitsustele nende korraldus ja väljamaksmine üle?

Ma ei julge siin täna vekslit välja anda, sest me ei saa kohalikke omavalitsusi sundida. See saab toimuda ainult läbirääkimiste teel. Ja üks teema, mille üle on arutletud, on pensioniealiste inimeste puudetoetuste maksmine.

Kolleegidel rohkem küsimusi ministrile ei ole. Täname sotsiaalministrit!
Menetleme eelnõu edasi. Ettekandeks tuleb kõnetooli sotsiaalkomisjoni liige kolleeg Taavi Rõivas.

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Sotsiaalkomisjon arutas seda eelnõu ning lisaks komisjoni liikmetele ja eelnõu tutvustanud ametnikele oli arutelu juures ka Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni tegevjuht Astrid Ojasoon.
Eelnõu ise koos seletuskirjaga on üle 200 lehekülje paks. Ma kiidaksin siinkohal Sotsiaalministeeriumi, sest see on tõesti erakordselt põhjalik seletuskiri. Kui keegi tunneb selle teema vastu täiendavat huvi, siis ma arvan, et ei ole küsimust, millele siit seletuskirjast vastust ei saa. Aga sotsiaalkomisjon, olles küllalt üksmeelne, pidas siiski vajalikuks avada arutelu umbes viiel teemal. Mul ei ole kahjuks ajaliselt võimalik kõiki neid diskussioone siia tuua, ma lihtsalt markeeriksin need teemad, millest räägiti.
Esiteks räägiti sellest, et dementsus on diagnoos, mida käsitletakse eraldi. Rääkisime sellest, et neid küsimusi tuleb lahendada kohalike omavalitsuste kaudu ja reaalne praktika on see, et kompetents dementsuse diagnoosiga tegelemiseks koondub ilmselt suurematesse omavalitsustesse.
Teiseks rääkisime sellest, et järelevalve tuuakse maavalitsuse alt Sotsiaalkindlustusameti alla.
Rääkisime sellest, et sisse on viidud minimaalne summa ehk 15%, mis peab isikule kätte jääma. See on täpselt sama teema, mida ka proua minister välja tõi.
Neljandaks rääkisime sellest, et tuleb sotsiaalhoolekande seaduse uus redaktsioon või terviktekst. Komisjoni liikmed küsisid, millal see tuleb ja mida see tähendab kohalike omavalitsuste halduskoormusele. Sotsiaalministeeriumist anti ülevaade, mis on need põhiküsimused, ja tunnistati, et see vajab veel täiendavat tööd.
Ja need olidki peamised küsimused, mida komisjonis markeeriti. Komisjon oli täielikult üksmeelne – 6 poolthäälega, ilma et keegi oleks vastu või erapooletu olnud, otsustati saata eelnõu esimesele lugemisele, esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 12. november. Aitäh!

Kas te saate täpsustada komisjoni määratud muudatusettepanekute esitamise tähtaega?

Jah, ma vaatasin selle järele. Sel juhul on ilmselt elektroonilises versioonis viga sisse lipsanud, sest elektrooniliselt oli 12-ndal kell 6 see tähtaeg. Tegelik kuupäev on 20. november.

Aitäh! Kas kolleegidel on küsimusi? Küsimusi ettekandjale ei ole. Oleme ettekande ära kuulanud.
Fraktsioonide esindajad, kui te soovite avada läbirääkimisi, siis olge head. Kõnesoove ei ole ja läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 20. novembri kell 18.
Eelnõu 370 esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi oma 13. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigivaraseaduse §-de 27 ja 34 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli keskkonnaminister Jaanus Tamkivi.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud saadikud! Riigivaraseaduse §-de 27 ja 34 muutmise seaduse eelnõu eesmärk on võimaldada kohalikel omavalitsustel inimeste valda või linna elama asumise soodustamiseks omandada hoonestamata elamumaad turuhinnast soodsamalt. Tulenevalt riigivaraseaduse §-s 27 sätestatust võib kohalikule omavalitsusele riigivara tasuta või alla hariliku väärtuse võõrandada, kui vara on vajalik kohaliku omavalitsuse tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalhoolekandeasutusele või omavalitsuse muude funktsioonide täitmiseks. Arvestades seda, et inimeste valda või linna elama asumise soodustamine ei ole vaadeldav otseselt kohalike omavalitsuste ülesannete täitmisena, nähakse eelnõus ette eraldiseisev alus kohalikele omavalitsustele riigimaa võõrandamiseks. Kohalikud omavalitsused on korduvalt pöördunud riigi poole elamumaa munitsipaalomandisse andmise taotlustega. Maareformi seaduse § 28, mis sätestab munitsipaalomandisse antavate maade loetelu, elamumaa munitsipaalomandisse andmist aga ette ei näe. Seega puudub elamumaa munitsipaalomandisse tasuta andmiseks õiguslik alus.
Eelnõu kohaselt täiendatakse riigivaraseadust sättega, mille kohaselt võib riigivara valitseja võõrandada riigile kuuluvat elamumaa sihtotstarbega kinnisasja maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele Vabariigi Valitsuse otsuse alusel. Nimetatud sätte kehtestamine tagab kohalikele omavalitsustele võrdsed võimalused elamumaa sihtotstarbega kinnisasja omandamiseks, mis omakorda aitab kaasa regionaalarengule. Kohalike omavalitsuste vajadustele vastu tulles nähakse eelnõus ette, et kohalikule omavalitsusele võõrandatava kinnisasja müügihinnaks on 65% selle maa harilikust väärtusest. Maa müügihinna puhul ettenähtud soodustuste kehtestamisel on lähtutud maareformi seaduse § 25 lõikes 4 sätestatud analoogsest põhimõttest, mille kohaselt munitsipaalomandisse antud maa võõrandamisel kannab kohalik omavalitsus 65% saadud tulust riigieelarvesse. Kohalikule omavalitsusele võõrandatava kinnisasja väärtus määratakse riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel sõlmitava müügilepingu sõlmimise seisuga ning kinnisasja väärtuseks on 65% kohalikust keskmisest müügihinnast ehk turuhinnast. Kui kinnisasja harilik väärtus ei ole eelnevalt teada, kaasab riigivara valitseja kinnisasja hariliku väärtuse ehk turuhinna kindlakstegemiseks üldiselt tunnustatud eksperdi, kelle eksperdihinnangu alusel määratakse kinnisasja harilik väärtus.
Riigivarana saab müüa vaid kinnisasja, mis on kantud riigivararegistrisse ja kinnistusraamatusse. Seega on kohalikel omavalitsustel võimalik võõrandada ainult riigi omandisse jäetud kinnisasju. Juhul kui mõne konkreetse reformimata maaüksuse suhtes on kohalikul omavalitsusel huvi see võõrandada, siis jäetakse see maaüksus eelnevalt riigi omandisse, ning seejärel juba on võimalik alustada võõrandamisprotsessi. Kohalikel omavalitsustel tuleb kinnisasja väärtusest 65% tasuda riigile kahe aasta jooksul riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel sõlmitud müügilepingu sõlmimise päevast arvates. Nimetatud tähtaja kehtestamisel on arvestatud kohalikule omavalitsusele maa planeerimiseks ja infrastruktuuride väljaehitamiseks ning elamumaa võõrandamiseks kuluvat aega. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kolleegid, kas teil on ministrile küsimusi? Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Kaia Iva.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Eesmärk on anda selle seaduseelnõuga kohalikele omavalitsustele maad soodustingimustel. Nõnda on kirjeldatud. Aga samas teevad kohalikud omavalitsused selle maa turuväärtuse tõstmiseks olulisi kulutusi, olgu siis tegemist planeeringutega, piirnevate kommunikatsioonide ehitusega. Kas ka seda nende rahaliste arvestuste juures arvestatakse ja kohalikule omavalitsusele need kulud kompenseeritakse lisaks sellele, et ta saab seda muust turuhinnast odavamalt?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma niipalju täpsustan, et selle seadusparandusega luuakse üldse võimalus kohalikele omavalitsustele riigi käest elamumaad saada, sest siiani praktiliselt see võimalus on puudunud. Selleks et seda elamumaad kasutada elamumaana, on seal vaja teha teatavaid arendusi ja siin ongi see 65% sellest turuhinnast. Ehk see 35%, mis jääb turuhinna ja selle maa müügihinna vahele, võikski olla see raha, millega kohalik omavalitsus neid arendusi tegelikult teeb. Sest on ju päris selge, et see maa ei jää kohaliku omavalitsuse omandisse, nad ju tegelikult müüvad selle turuhinnaga edasi.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Väino Linde.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt ma tänan sellise põhjaliku ülevaate eest selle eelnõu kohta! Küsin seda, kuivõrd on selle eelnõu tehiolusid tutvustatud kohalike omavalitsuste ühendustele ja näiteks ka Eesti Linnade Liidule ning millised on olnud nende seisukohad selles suhtes?

Loomulikult on see eeltöö tehtud ja arutelud kohalike omavalitsusliitude tasandil on toimunud. Võin öelda, et näiteks seda tähtaega, et mainitud summa tuleb tasuda kahe aasta jooksul, on esialgselt ettepandud kolmest kuust nihutatud kuni kahe aastani välja, tulles just nimelt vastu kohalike omavalitsuste ettepanekutele ja soovidele. Küll aga on kohalike omavalitsuste ettepanek loomulikult saada seda maad veelgi soodsama hinnaga, kui siin praegu parasjagu kirjas on, nimelt veelgi soodsamalt kui see 65%.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Tõnis Kõiv.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Tõesti, omavalitsused on juba väga pikalt oodanud seda võimalust, et lõpuks ometi asuda elanike juurdemeelitamiseks neile pakkuma ka võimalust oma kodu ehitada. Aga kui nüüd üks konkreetne omavalitsus planeerib mingisuguse maa ära ja tegemist on reformimata riigimaaga, kui palju see protsess võiks aega võtta, ütleme, reformi läbimiseks, et ta riigivaraks saab, ja siis seejärel sellesama jõustuva seaduse järgi omavalitsusele jõuab? Kui palju see haldusprotsess võib kokkuvõttes algusest lõpuni aega võtta?

Need toimingud kõik kokku ei toimu loomulikult üleöö, aga mis puudutab seda, kui elamumaa jäetakse riigi omandisse, see protsess iseenesest võtab aega umbes 3–4 kuud või kuni pool aastat ja sealt edasi, kuna on vajalik Vabariigi Valitsuse otsus, siis teatavasti paar-kolm kuud võiks veel juurde lisada, nii et alla aasta igal juhul peaks hakkama saama. Küll aga ma tuletan meelde, et elamumaa on selline maa liik, mis pakub suurt huvi kõigile ja suhteliselt vähe on seda elamumaad, mis on praegu reformimata riigimaal. Üldiselt on elamumaa, mis ei kuulu kohalikele omavalitsustele, suures osas praegu juba jäetud riigi omandisse. Nii et selle tõttu ongi seda küsimust lahendatud riigivaraseaduse kaudu.

Kolleegidel ministrile rohkem küsimusi ei ole. Täname keskkonnaministrit ja läheme edasi eelnõu lugemisega. Ettekandeks kutsun kõnetooli majanduskomisjoni liikme kolleeg Margus Lepiku.

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Lugupeetud minister! See tore seaduseelnõu oli majanduskomisjonis arutlusel teisipäeval 4. novembril ja seda tutvustasid meile keskkonnaminister Jaanus Tamkivi ning Maa-ameti juriidilisest osakonnast Tanel Ruusmaa. Tänan ka kõiki küsijaid, kes saalis diskussioonile kaasa aitasid! Samasugused küsimused olid ka meil komisjonis päevakorral. Toimunud arutelude tulemusena tegi komisjon järgmised otsused. Saata Vabariigi Valitsuse algatatud riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks s.a 12. novembril ning teha täiskogule ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 26. november kell 12. Kõik need otsused tegi majanduskomisjon konsensusega. Aitäh!

Aitäh! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kui nüüd fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi, siis, palun, selleks on võimalus! Esimesena saab sõna kolleeg Kaia Iva Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kahtlemata on selle seaduseelnõuga astutud pikk samm vajalikus suunas. Kohalikud omavalitsused on juba pikalt oodanud võimalust elamuarenduseks ka maad saada ning selle olulise küsimusega tegelda. Aga ma arvan, et on vaja astuda ka teine samm. Kui on vaieldud selle üle, kas kohaliku omavalitsuse asi peaks olema elamumajandusega tegelemine, siis teine küsimus, mille üle samuti vaieldakse, on see, kas kohaliku omavalitsuse roll peaks olema soodsa ettevõtluskliima loomine. Väidetakse, et see ei ole kohaliku omavalitsuse asi. Vaidlen vastu. Kohaliku omavalitsuse olemuslik ülesanne on võimalikult soodsate tingimuste loomine ka ettevõtluseks. Sest mis on tegelikult kohalik omavalitsus? See on demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes elanike õigustatud vajadustest ja huvidest. Ma usun, et eriti praegusel hetkel ei vaidle keegi vastu, et elanike õigustatud ootus ja huvi on see, et ettevõtlus oleks võimalikult arenenud igas kohalikus omavalitsuses. Ma loodan, et teise lugemise käigus saab selle seaduseelnõu parandustega loodud võimalus, et kohalikud omavalitsused saaksid sellisel moel ka soodsa ettevõtluskeskkonna loomiseks vajalikku maad enda omandisse. Aitäh!

Aitäh! Kui kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole, siis lõpetame läbirääkimised. Määran eelnõu 329 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 26. novembri kell 12. Sellega saame eelnõu 329 esimese lugemise lõpetada.

Läheme edasi oma 14. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ühistranspordiseaduse, avaliku teenistuse seaduse ja Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli siseminister Jüri Pihl.

Lugupeetud eesistuja! Head parlamendiliikmed! Vabariigi Valitsus esitas ühistranspordiseaduse, avaliku teenistuse seaduse ja Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu vabariigi parlamendile ja selle peamiseks ajendiks oli tõsta riigi haldussuutlikkust ühistranspordi korraldamisel ning sellest tulenevalt luua eeldused ühistransporditeenuse paremaks kättesaadavuseks. Käesoleva eelnõu peamine eesmärk on Riigikogu poolt 2007. aasta jaanuaris kinnitatud transpordi arengukava aastateks 2006–2013 juurde kuuluvast ühistranspordi arenguprogrammist tulenevate poliitika ja strateegiliste eesmärkide realiseerimisega, üleriigilise ühistranspordi tõhusama korraldamisega ning riigieelarvest eraldatud vahendite kasutamise tõhusama kontrollimisega seonduvate ülesannete ja funktsioonide andmine Riiklikule Autoregistrikeskusele. Seoses eeltooduga moodustatakse ARK-is uus ühistranspordi küsimustega tegelema hakkav struktuuriüksus. Tulenevalt ARK-i ülesannete mahu laiendamisest ja asutusele riikliku järelevalve funktsiooni üleandmisest kujundatakse ARK hallatavast riigiasutusest ümber valitsusasutuseks, sest riiklikku järelevalvet on õigus teostada ainult valitsusasutustel. Samas luuakse eelnõuga ka võimalus, millega ARK-is võivad lisaks ametnikele töötada avaliku võimu volituseta töötajad Eesti Vabariigi töölepingu seaduse alusel, kellele avaliku teenistuse seadus ei laiene. Praegu kehtiva avaliku teenistuse seaduse kohaselt loetakse seaduses toodud ametiasutustes, sh valitsusasutuses töötamist igal juhul avalikuks teenistuseks, seda vaatamata asjaolule, kas ametikoht on seotud avaliku võimu volituste teostamisega või mitte. Kavandatav muudatus on hädavajalik ARK-i ümberkujundamiseks valitsusasutuseks. Praegu on ARK-is 290 töökohta ja nendest vaid 34 on kavas muuta tulenevalt ülesannete jaotusest avaliku teenistuse ametikohtadeks. Lisaks eeltoodule sisaldab eelnõu muudatusi, mis täpsustavad järelevalvet avalikku liinivedu teostavate vedajate ja majandusarvestuse üle, eelnõuga luuakse võimalus määrata vedajatele ettekirjutuse täitmata jätmise eest sunniraha, mis võimaldab tõhusamalt tagada ettekirjutuste täitmist. Eelnõu muudab ka ühistranspordiregistris sisalduvate andmete koosseisu, mille kohaselt alates 1. jaanuarist 2010 peavad kohalikud omavalitsused registrisse sisestama ka andmed vastavalt oma valla- ja linnaliinide kohta. Eelnõu jõustumine on kavandatud järgmise aasta 1. jaanuarist. Aitäh teile!

Aitäh! Kolleegidel on ministrile küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Ain Seppik.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Minu meeldivaks üllatuseks on Partsi asemel siseminister ja kohe ongi mul selle kohta küsimus. Paragrahvi 6 lõikes 3 räägitakse piirnevate maakondade maavalitsustest ja autoregistrikeskusest, kes võivad kokku leppida ja toetada bussiliine ka riigi vahenditest, nagu ma aru saan, ilma konkurssi korraldamata. Ma saan aru, et meil on praegu suuri korruptsiooniprobleeme, vist Valgas, näiteks juba konkursside puhul. Aga nüüd kavatsetakse konkursid ära jätta ja riigi raha lihtsalt ametnike omavahelisel kokkuleppel mängu panna. Kas eelnõu algataja peab seda moodust õigeks ja kas siin siiski ei tuleks mõelda konkursside korraldamise peale?

Aitäh küsijale! Siin on tõesti mõned juhtumid lubatud, et avalikul konkursil antakse liiniluba vedajale, kes siis taotleb liiniluba omaenda algatusel avatavale liinile ja uut liiniluba sellele, mida ta on teenindanud. See on väga piiratud hulk ja seaduseelnõu ettevalmistajad on näinud, et siin ei ole seda ohtu. Muudel juhtudel toimuks see ikkagi konkursi korras, et riigi vahendid oleksid hästi kasutatud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Tõnis Kõiv.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Tõesti, Juhan Partsilt oleks seda küsimust olnud kindlasti mõistlikum ja õigem küsida, aga kuna teie olete puldis, siis küsin teie käest. Selle seadusega tehakse mõningaid muudatusi, tõstetakse mingid ülesanded ümber ühistranspordi korraldamisel. Praegu täidavad mingeid ülesandeid maakondlikud ühistranspordikeskused, mis on omavalitsuste loodud. Kas need ühistranspordikeskused peaksid selle seaduse jõustumise järel oma tegevuse lõpetama või lihtsalt tuleb autoregistripoolne täiendav korraldamine mängu ehk kas siis tuleb korraldamist juurde või see lihtsalt liigub ühest kohast teise? Ma oleksin kindlasti seda lugenud ja leidnud ka seletuskirjast seaduse juurde, kuid meil saalis seletuskirja ei ole. Teil on see kindlasti olemas ja te saate sellest vaadata.

Aitäh küsimuse eest! Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil on ikka plaanis kogu see, ütleme, hangete ja vedude korraldamine nii bussiliinidel, rongiliinidel, laevaliinidel kui ka muudel sellistel riigi dotatsiooni saavatel transporditeenust osutavatel firmadel koondada ühte kohta. Seda ei tehta kohe 1. jaanuarist. Aastal 2010 koondub bussiliiklus ja 2013 siis ülejäänud. Selline kompetentsikeskus moodustatakse ikkagi sellesse loodavasse valitsusasutusse, et oleks ühtlane korraldamine ja, ütleme, tarkust rohkem ühes kohas.

Kolleegidel ministrile rohkem küsimusi ei ole. Täname siseministrit! Kolleegid! Kui te soovite avada läbirääkimisi ... Palun vabandust! Nüüd on Taavi Veskimägi jõudnud saali, väga kena. Ma kutsun ettekandeks kõnetooli majanduskomisjoni liikme kolleeg Taavi Veskimäe.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt tuhat vabandust minu poolt!
Majanduskomisjon arutas seda eelnõu esmaspäeval, 3. novembril. Komisjonis oli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ning lisaks temale hulk kolleege samast ministeeriumist. Nii nagu ikka, oli majanduskomisjon seda eelnõu eelnevalt üsna pikalt töörühmas käsitlenud ja me arutasime neid peamisi valupunkte eelnõuga seonduvalt. Eelkõige seda, kas oleks võimalik tegelikult kogu ühistranspordi korraldamisega liikuda kohe tsentraalse süsteemi juurde, et autoregistrikeskus hakkab otseselt korraldama üle Eesti, või peavad maavalitsused või ka omavalitsusliitude asutatud sihtasutused Harjumaal ja Järvamaal jätkuvalt selle küsimusega tegelema. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium oli seisukohal, et kaugem eesmärk võiks olla, et autoregistrikeskus võtaks riigi poolt üle kogu funktsiooni üleriigiliselt, aga praegu ei olda selleks valmis.
Samamoodi arutati avaliku teenistuse seaduse rakendamise poolt selle eelnõuga seonduvalt ehk sellist funktsionaalset avaliku teenistuse definitsiooni antud eriseaduse tingimustes, kus meil avaliku teenistuse seaduse eelnõu on hetkel veel kusagil valitsuse kooskõlastusringil. Kui praegu on avaliku teenistuse seadus institutsionaalse definitsiooni põhine ehk ametiasutuste definitsiooni põhine, siis tulevikus ta peaks liikuma samale alusele, nagu siin eelnõus juba on toodud, et avalikku võimu teostavad isikud antud asutuses oleksid avalikud teenistujad ja teised ei oleks mitte töölepinguga tööl abiteenistujatena töölepingu seaduse alusel, aga siiski ka teatud regulatsiooni laiendustega avalikus teenistuses, vaid nad tõesti käiksidki tööl töölepingu seaduse alusel. Kuna selline eelnõu siiski loodetavasti valitsuse poolt jõuab siia saali, siis komisjon leidis, et see definitsioon võiks olla ka asjakohane.
Ja siis oli arutelul veel üks ettepanek, mis kerkis valitsuse kooskõlastusringis üles, et ARK võiks tulevikus tegelda rongi- ja lennuliikluse koordineerimise küsimustega. Aga komisjon oli küll seda meelt, et rongi- ja lennuliiklus ei sobi olemuslikult kuidagi autoregistrikeskusesse ja kuna meil kahjuks ei ole nii mastaapset lennu- ega laevaliiklust Eestis, siis see võiks jätkuvalt olla Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi pädevuses ja ei ole vaja hakata mingeid täiendavaid ametikohti ARK-i looma, kus hakataks n-ö korraldavat tegevust selles valdkonnas teostama.
See oli arutelu sisu ja sellest tulenevalt leiti, et  eelnõu on piisavalt küps selleks, et saata ta esimesele lugemisele ning teha täiskogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 26. november kell 18. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Sõna saab Tõnis Kõiv.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Minu jaoks jäi asi natuke ebaselgeks, sellepärast ma küsingi üle. Rääkisid, et komisjonis oli juttu ka kahest ühistranspordikeskusest Harjumaal ja Järvamaal, mis on ühistranspordiseaduse alusel loodud. Kas nende töö lõpeb pärast selle seaduse jõustumist ära ehk nad peaksid oma uksed kinni panema, või jääb töö ikka osaliselt veel alles ja see nende tööd lõpetav seadusmuudatus või eelnõu on alles tulemas või peaks veel tulema?

Jah, see eelnõu nende tegevust ei lõpeta. Hankeid jäävad nemad praegu korraldama nii nagu senini. See eelnõu, mis ka minu hinnangul võiks  ühel hetkel siia Riigikokku jõuda, tuleb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajate hinnangul ühel hetkel kunagi tulevikus. Aga praegu jäävad hanked n-ö maakonnapõhiseks. See, mida ARK hakkab tegema – loob selle registri, saab täispildi informatsioonist üle Eesti ning paremini planeerida üle maakonna piiride ühistranspordi liine ja neid võimalikke mahte.

Kolleegidel ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Täname kolleeg Veskimäge!
Fraktsioonide esindajad! Kui te soovite avada läbirääkimisi, siis olge lahked. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 26. november kell 18.
Eelnõu 364 esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi oma 15. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud investeerimisfondide seaduse, väärtpaberituru seaduse, äriseadustiku ja Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli rahandusminister Ivari Padari.

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Käesolevaga on teile esitatud arutamiseks Vabariigi Valitsuse algatatud investeerimisfondide seaduse, väärtpaberituru seaduse, äriseadustiku ja Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõuga kaasnevad kõige olulisemad muudatused seoses investeerimisfondide seaduse muutmisega. Praegu kehtivas investeerimisfondide seaduses on nendele investeerimisfondidele, mida pakutakse avalikkusele ning mis kuuluvad finantsjärelevalve alla, ette nähtud konkreetsed nõuded fondi varade paigutamise osas. Need nõuded tulenevad Euroopa Liidu investeerimisfondide direktiivist ning nende eesmärk on hajutada riske ning kaitsta investorit, kes oma vara investeerimisfondidesse paigutab. Nimetatud direktiiv võeti Euroopa Liidus vastu juba 1985. aastal. Tulenevalt aga finantsturgude kiirest arengust ja sellest, et turule on tulnud mitmeid keerulisemat sorti väärtpabereid, on Euroopa Komisjon eelnimetatud direktiivi alusel välja töötanud vastava aladirektiivi, millega täpsustatakse nõudeid selle kohta, millistesse varaliikidesse fondi vahendeid võib täpsemalt paigutada. Seega on eelnõu üheks olulisemaks eesmärgiks eelnimetatud alamdirektiivi ülevõtmine Eesti õigusesse.
Teise olulisema muudatusena investeerimisfondide seaduses muudetakse ja täiendatakse eelnõuga ka investeerimisfondide kohta avalikustatava teabe ja reklaami korda, mida praegu veel väga põhjalikult reguleeritud ei ole. Muudatuste eesmärk on vähendada ebaselgust investorite jaoks finantstoodete turustamisel.
Kolmanda olulisema asjana muudetakse ka äriseadustikku ja Eesti väärtpaberite keskregistri seadust. Need muudatused tulenevad eelkõige sellest, et võimaldada börsiettevõttel paindlikumatel tingimustel korraldada uusi või täiendavaid aktsiaemissioone. Ülejäänud eelnõukohased muudatused on suuresti väga tehnilise iseloomuga, kus täpsustatakse eelkõige investeerimisühingute ja fondivalitsejate omakapitali arvutamise metoodikat.
Kokku võttes, kuigi praegu on väga keerulised ajad finantsturgudel, on investeerimisfondide mahud viimaste aastatega Eestis hüppeliselt kasvanud ning fondidesse investeerimine on tavainimeste jaoks üha populaarsemaks muutunud. Seepärast on oluline investoreid ka piisaval määral kaitsta. Eelnõu suures osas seda eesmärki täidabki. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kolleegid! Kas teil on ministrile küsimusi? Küsimusi ei ole. Täname rahandusministrit! Läheme edasi eelnõu lugemisega. Ettekandeks kutsun kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe kolleeg Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Rahanduskomisjoni meelest nii ongi, nagu rahandusminister siin äsja rääkis. Nii me mõistsime seda eelnõu ka komisjoni arutelul, mis toimus 6-ndal. Me esitasime täpsustavaid küsimusi ja siis otsustasime teha Riigikogu juhatusele ettepaneku võtta eelnõu päevakorda täna, esimene lugemine lõpetada ning muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata 26. november kell 6. Sellega olid kõik nõus, isegi opositsioon. Aitäh!

Aitäh! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Täname rahanduskomisjoni esimeest! Fraktsioonide esindajad! Kui te soovite avada läbirääkimisi, siis võite seda teha. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 26. november kell 18.
Eelnõu 376 esimene lugemine on lõpetatud.

Meie 16. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud maksukorralduse seaduse, äriseadustiku ja nendega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli rahandusminister Ivari Padari.

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Eelnõu eesmärk on Justiitsministeeriumi koostatud äriseadustiku, mittetulundusühingute seaduse ja nendega seonduvate teiste seaduste muutmise seadusega reguleerimata jäänud muudatuste sisseviimine õigusaktidesse. Selleks muudetakse maksukorralduse seadust, äriseadustikku, kogumispensionide seadust, loovisikute ja loomeliitude seadust, ravikindlustuse seadust, sotsiaalmaksuseadust ja tulumaksuseadust. Muudatused on seotud maksukohustuslaste registris registreeritud FIE-de registreerimise koondamisega äriregistrisse alates 1. jaanuarist 2009. Praegu on suurem osa FIE-dest registreeritud Maksu- ja Tolliameti peetavas maksukohustuslaste registris. Osa ettevõtjaid on aga registreeritud äriregistris. Eelnõu sätestab maksuhaldurile ka täiendavad võimalused täitetoimingu sooritamiseks enne maksuseadusest tuleneva rahalise nõude või kohustuse kindlaksmääramist ja eelnõu viib sisse järgmised muudatused. Täpsustatakse tollieeskirjade definitsiooni, määratletakse täpsemalt rahvusvahelise ametiabi võimalused ja piirid, sätestatakse Maksu- ja Tolliameti võimalus taotleda sundtäitmise rakendamist välisriigi pädevalt asutuselt. Seaduse jõustumiseks on planeeritud 2009. aasta 1. jaanuar. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kolleegid! Kas soovite esitada küsimusi ministrile? Küsimusi ei ole. Täname rahandusministrit. Kutsun kõnetooli ettekandeks rahanduskomisjoni esimehe Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Komisjon arutas seda eelnõu 6. novembril ning otsustas teha ettepaneku täna eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 18. november kell 6. Tänan!

Suur tänu! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Lugupeetud kolleegid! Kui soovite avada läbirääkimisi fraktsioonide nimel, siis saate seda praegu teha. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 18. novembri kell 18. Eelnõu 377 esimene lugemine on lõpetatud.

Meie 17. punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud politsei ja piirivalve seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli siseminister Jüri Pihli. Siseministrit ei ole hetkel saalis, juhataja võtab kaks minutit vaheaega. Vaheaeg kaks minutit, vaheaeg lõpeb 21.09.
V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid! Jätkame täiskogu istungit. Tänu siseministrile on kolleegid ka saali kogunenud. Läheme edasi 17. päevakorrapunktiga, milleks on eelnõu 343 esimene lugemine. Ma kutsun kõnetooli siseminister Jüri Pihli.

Lugupeetud eesistuja! Hüvad Riigikogu liikmed! Hea meel, kui kõik seadused lähevad nii kiiresti, et ei jõua ruumist väljagi minna, kui juba on kaks seadust menetletud.
Meil on tehtud siin ka slaidiprogramm, mida me saame teile näidata, et pilt oleks selgem. Politsei, piirivalve ja migratsioonijärelevalve küsimused on omavahel väga selges ja tihedas seoses, seetõttu on ka nende tegevuse ühendamist ühtsesse politseiorganisatsiooni rakendanud mitmed riigid, võtame näiteks USA, Prantsusmaa, Ühendkuningriigi, Rootsi, Norra, Ungari, Sloveenia, Saksamaa. Ilmselt just seetõttu ei ole ka Eestis ühendasutuse idee uus. Ennemalt on kõneldud nii tänases mõistes ühendasutuse loomisest kui ka ametite muutmisest ministeeriumi osakondadeks. Paraku on need ideed jäänud varem pigem intellektuaalse mõttevahetuse või poliitilise deklaratsiooni tasandile. Eesti liitumine Schengeniga tõi siseturvalisuse ametkondadele kaasa uue tegutsemiskeskkonna ja uue vastutuse koos rollide muutmisega. Nähes ette Schengeni mõju, oli 2007. aastal selge vajadus asuda politsei, piirivalve ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti jõudusid ühendama. Olgugi, et tegu oli veel majandusbuumi ajaga, oli selge, et sisejulgeoleku kvaliteeti tagavat kiiret kasvu riigieelarvelt pidevalt oodata ei saa ning kehvemate aegade tulles on vaja saavutada vahendite maksimaalne ärakasutamine ...

Kolleegid, palun vaiksemalt! Ministrit ei ole saalis kuulda.

... kus killustatud haldus- ja tagalateenistuse koondamisega ühte on võimalik rohkem vahendeid suunata põhitegevusse ehk siseturvalisuse tagamisse.
Paragrahv 1 "Reguleerimisala" sätestab politsei ülesanded, korralduse ja politseiteenistuse õiguslikud alused. Ameti nimetus oleks siis Politsei- ja Piirivalveamet. Politsei- ja Piirivalveamet on Siseministeeriumi valitsemisalas asuv valitsusasutus ja prefektuur on Politsei- ja Piirivalveameti piirkondlik struktuuriüksus. Praegu on neid kolme asutuse, kolme ameti peale kokku 14. Oli ettepanek, et teha kohe nagu kaitseväes üks asutus, kuid sujuva ülemineku tagamiseks jäävad siis prefektuurid ka iseseisvateks asutusteks ehk 14-st jääb viis ja hiljem muutuvad nad üheks asutuseks.
Kolmas peatükk on "Politsei andmekogud". Siseministeerium asutab andmekogu korrakaitse ja süüteomenetluslike ülesannetega seotud toimingute ja menetlusega seotud andmete kogumiseks (infosüsteem POLIS), siis on veel piirikontrolli infosüsteem PKIS ja Schengeni infosüsteemi riiklik register.
Eelnõu järgmises peatükis räägitakse salajasest koostööst ja jälitustoimingust. Nagu on ka välja toodud, on siin sätestatud jälitustoimingute regulatsioon, mis ei ole kaetud julgeolekuasutuste seadusega teabehanke raames ja kuritegude uurimisega ehk kriminaalmenetlusega. Siin on käsitletud seda, et politseil on omad salajased kaastöötajad ja muud regulatsioonid selle kohta, mida on vaja teha varjatult.
"Vahetu sund", viies peatükk. Me oleme lähtunud sellest ja loodame, et korrakaitseseadus rakendub samal ajal, kui rakendub see seadus, loodetavasti 1. jaanuarist 2010, aga samas oleme valmis tegema ka kiireid muudatusi, kohendamisi, kui peaksid tekkima teatud probleemid. Ma mõtlen, probleemid korrakaitseseaduse rakendamisega, sest nagu on teada, tuleb peale seaduse vastuvõtmist veel välja töötada rakendusseadus. Samas peatükis on ka loetletud politseile lubatud erivahendite liigid. Võrreldes kehtivas seaduses sätestatud erivahendite loeteluga, ei eristata eelnõus erivahendeid ja abivahendid, vaid määratletakse nad kõik erivahenditena, sest oma olemuselt ja korrakaitseseaduse eelnõus sätestatud erivahendite definitsiooni kohaselt on tegu erivahenditega. Loetelu ei ole laiendatud, võrreldes kehtivate õigusaktidega.
Teenistuse mõiste. Siin on välja toodud varasemad seadused, mis praegu kehtivad. Me teame, et Kodakondsus- ja Migratsiooniamet tegutseb avaliku teenistuse seaduse alusel, ja see jääb ka edaspidi nii toimima. Vastavalt politsei ja piirivalve seaduse eelnõu §-le 37 ja 38 on see riigiametniku teenistus politseiametniku ametikohal ja on avaliku teenistuse eriliik. See on sarnaselt kaitseväeteenistuse, päästeteenistuse ja vanglate teenistusega. Nagu ikka on kahe asja ühendamisel alati vaja teha kompromisse ja üks kompromiss on tõesti see, et me räägime siin politseiteenistusest, me ei hakanud seda lahti lööma piirivalve- ja politseiteenistuseks, nagu on tehtud ameti nimetuses.
Ametikohad. Palju on olnud juttu, et on väga palju ülemusi. Me oleme oluliselt vähendanud ülemuste ametikohti, mitmeid kordi, ülemused-juhid on igal juhul need, kes ikka midagi juhivad, kellel on olemas alluvad. Võib-olla tippspetsialistid on teatud protsendi, kuni 10% ulatuses juhifunktsiooniga. Võtame või patrulliülema või piiripatrulliülema ja võib-olla veel mõned grupid, kellel on olemas oma vanem.
Teenistusastmed on Eesti Vabariigi nimel antavad nimetused. Teenistusastmed jagunevad spetsialisti ja juhi teenistusastmeteks. See ongi selline keeruline koht, kus olid erinevad arusaamad, vaidlused, erinevad lähenemisnurgad. Me ju teame, et piirivalve on väga erineva minevikuga, võrreldes politseiga. Ta on olnud kaitseväe osa ja muutunud peale meie liitumist NATO, Euroopa Liidu ja Schengeniga  politseiasutuseks alates 1. juulist 2007. Samas on igas asutuses omad väärtused, traditsioonid. Me loodame, et leidsime siin kompromissi: kõrgematele juhtidele jäävad teatud auastmed, samas allpool on politseile omased ametinimetused. Siin on välja toodud spetsialistide ametikohad ja teenistusastmed. Nagu te näete, algavad need nooremkonstaablist ja lõpevad ülemkonstaabliga. Veel tahame likvideerida ühe ülekohtu, me tahame, et piirivalvurid ja meremehed saaksid tagasi oma vormi ja auastmed, mis neil varem olid. See pidi olema täiesti häbiväärne, et kuivamaavorm on pandud meremeeste vormiks. Igal riigil on selline traditsioon, et maa- ja meremehed peavad nii vormiliselt kui ka auastmete järgi igapidi erinevad välja nägema. Siis tulevad juba natuke kõrgema kvalifikatsiooniga ametnikud, aga mitte just juhid, vanemkomissarist kuni politseikaptenini. Edasi tulevad juhid. Nagu te näete, on säilitatud mõned piirivalve praegused auastmed – need on sõnastatud küll natuke teistmoodi, ametinimetusele on "piirivalve" asemel ette kirjutatud "politsei" –, et see üleminek ei oleks nii ühele poole kalduv.
Teenistusastmete erisused. Siin on välja toodud juhid ja on olemas isegi kaks kindraliastet, nagu praegugi on piirivalvekindral jne. On korrakaitse- ja piirivalvevaldkonna teenistusastmed, kriminaalpolitseivaldkonna teenistusastmed, kaitsepolitsei teenistusastmed, laevade ujuvkoosseisu politseiametnike teenistusastmed. Nagu te teate, peab seesama seadus reguleerima ka kaitsepolitsei politseiametnike erisusi.
Kutsesobivus- ja kvalifikatsiooninõuded. Politseiametnik peab vastama kutsesobivuse, sealhulgas kehalise ettevalmistuse ja haridusnõuetele. Kutsesobivusnõuded ja ametikohtadele vastavad kvalifikatsioonitasemed ning nende kontrollimise tingimused ja korra kehtestab siseminister. See on ka praegu nii, aga kahe ameti peale eraldi. On teatud piirangud, mis on ka praegu, siin ei ole midagi muutunud.
Kui rääkida palgast, siis politseiniku palk koosneb ametipalgast ning seaduses ettenähtud lisatasudest. Lähtume põhimõttest, et ametipalga osakaal oleks 70–80% ja lisatasu vastavalt 20–30%. Lisatasu hulka kuuluksid teenistusastmetasu, teatud palgamäärad, mida kehtestab Vabariigi Valitsus kriminaalpolitseinikele või piirkondadele, võib-olla näiteks Ida-Virumaale. Oleme ka seda meelt, et teatud protsent peaks olema tasu tulemusliku töö eest.
Toetused, hüvitised. Ega siin väga palju ei muutu. Politsei ja piirivalve seaduse eelnõu §-s 75 ja 76 täpsustatakse teenistusega seotud arstiabi ja sõitu teenistuskohta ja tagasi. Seda tagatakse siis, kui ei ole mõistliku ajagraafikuga ühistransporditeenust või politsei ei korralda vastavat transporti. Teised on samamoodi nagu praegugi.
Tööaeg ja puhkeaeg. Nõusolekuta puhkuse katkestamise aluseid on kehtiva seadusega võrreldes vähendatud ning jäänud on üksnes äärmuslikud juhtumid. Kehtivas politseiteenistuse seaduses on nõusolekuta puhkuse katkestamise alused ette nähtud nii inimese päästmiseks kui ka teatud sündmuste tagajärgede kõrvaldamiseks. Eelnõu järgi võib nõusolekuta puhkust katkestada riigi julgeoleku tagamiseks, riigikaitse vajadusel ning massiliste korratuste ärahoidmiseks ja lõpetamiseks.
Teenistusest vabastamine. See on enam-vähem samamoodi nagu praegu, millal võib vabastada ja kuidas teenistusaega saab pikendada.
Väljateenitud aastate pension. Siin on teatud erisused. Teatavasti on praegu piirivalveametnikul õigus saada pensioni 55-aastaselt ja politseiametnikul 50-aastaselt. Nende puhul, kes asuvad tööle pärast uue seaduse jõustumist, pärast 1. jaanuari 2010, on üldine lähenemine, et pensionile minnakse 55-aastaselt. Piirivalveametnikul on see nagunii 55, aga nendel politseiametnikel, kes lähevad 1. jaanuaril üle, säilib seesama, mis nendel on praegu, st 50. On sisse viidud üks kitsendus. Praeguseni on olnud olukord, et kui inimene läheb politseist või piirivalvest ära, on kuu aega ära ja seejärel tuleb tagasi, siis tema staaž taastatakse ja pärast võib ta minna pensionile ning saada kõik oma pensionihüved kätte. Seaduseelnõus on nüüd viimase viie aasta pideva staaži nõue ja alles siis saab väljateenitud aastate pensioni kätte.
Veel on sisse viidud selline kitsendus. Kui te vaatate, et piirivalves on teenistusstaaž vähemalt 12 aastat ja kuus kuud ning politseis samamoodi, siis alates 1. jaanuarist 2010 neid enam ei rakendata. Need hüved lähevad natuke väiksemaks.
Siin on toodud ka teatud rakendussätted, politseiametniku vande andmine, politseiametnike ametikohtade loomine, politseiteenistuse staaži arvestamine piirivalveteenistuse seaduse alusel teenivate piirivalveametnike üleminekul politsei ja piirivalve seaduse järgsesse politseiteenistusse, politseiteenistuse seaduse alusel teenivate politseiametnike üleminek politsei ja piirivalve seaduse järgsesse politseiteenistusse ja veel mõned üleminekusätted.
Tänan tähelepanu eest!

Tänan! Kolleegid, kas teil on küsimusi? Esimesena saab sõna Jürgen Ligi.

Aitäh! Austatud ettekandja! Ausalt öeldes see pagunite värk ehmatab natuke. Siiani oli probleem, et piirivalve ei suutnud kuidagi oma militaaratribuutidest lahti öelda, kuigi tegemist on teenistusega, mis peaks olemuslikult olema võimalikult tsiviilalane. Nüüd, kui piirivalve politseiga liidetakse, selgub, et see võitlus kandub üle politseisse ja  politsei hakkab ka veel kindraleid tootma. Kas see on teie arvates õige suund, kas see on läänelik suund? Või on see mingisugune hädine kompromiss mingi huvigrupiga? Mis te arvate, kui eelnõu lugemise käigus see paguniasi välja võtta?

Aitäh küsimuse eest! Kui asju saaks puhtalt lehelt alustada, siis oleks kõike võimalik palju lihtsamalt teha. Kuid siin tuleb arvestada traditsioone, mis on aastast 1988. Väga paljudele piirivalveametnikele, kes praeguseni töötavad, on äärmiselt tähtsad ka sellised piirivalvetraditsioonid nagu märgid, vormid, auastmed. Me oleme siin ju kompromisse teinud, altpoolt on auastmeid vähemaks võetud. Kui see säte üldse välja langeb, siis halvendab see oluliselt piirivalve tööd ja motivatsiooni jätkata sellistel ametikohtadel, sest paljud piirivalvurid vastavad ka kaitseväeteenistuses ettenähtud kvalifikatsioonile ja nad leiavad oma töö Eesti kaitseväes, lahkudes piirivalvest. Selline oht on olemas. Sellepärast jäeti need ka omal ajal alles ja sellepärast olime meiegi eelnõu tehes seisukohal, et üleminekuperioodil ei ole see kasulik, kui me tahame asja efektiivsemaks teha.

Sõna saab kolleeg Tõnis Kõiv.

Aitäh! Lugupeetud minister! Kas lisaks sellele auastmete või teenistusastmete küsimusele on eelnõus veel sätteid, mis muudavad rohkem tsiviilasutuse tunnuseid omava asutuse rohkem militaarstruktuuri lähedaseks? Kui politseipeadirektorist saab politseikindral, siis te saate aru, mis ma mõtlen. Kas siin on veel sätteid, kus on samalaadseid muudatusi?

Aitäh! Eks nad ole ju ikkagi mundris mehed. Ka politseipeadirektor on seni olnud mundris mees, tal on olnud pagunid, tal on kogu see atribuutika, kuid tema ametinimes puudub see sõna, et ta on politseikindral. Nii et politsei ei lähe kuhugi rohkem militaarkallakusse. Need inimesed kannavad seda vormi, paljud neist inimestest alustasid oma karjääri piirivalves eelkõige lootuses teenida seal kuni pensionini välja kui kaitseväelased. Ja kui siin paar aastat tagasi see muudatus tehti, siis säilitati neil ju ka auastmed nendelsamadel tingimustel. See auastmete kord on küll hoopis teine ja see ei kaldu kindlasti militaarpoolele, aga vorm ja igasugused aumärgid on nendele inimestele tähtsad. Need on traditsioonid, see on nende elu, ja kui me sealt tüki ära võtame, siis see kindlasti kahandab nende motivatsiooni, lisaks palgale, mis nad saavad.

Kolleeg Jürgen Ligi saab sõna teiseks küsimuseks.

Austatud ettekandja! See on ikka päris valus tõdemus, kui te ütlete, et kui saaks alustada valgelt lehelt. Samas ju kirjutatakse nüüd uus leht sedasama vana, minu meelest küll kõige sovetlikumat traditsiooni täis, kui politseisse tulevad uuesti pagunid. Kas ma sain teie vastusest õigesti aru – ma ei tunne seda valdkonda nii hästi –, et tegemist on mingi üleminekuperioodiga, et nii ei jää?

Aitäh! Politseil on pagunid kogu aeg olnud. Ka piirivalve on olnud kogu aeg sõjaväeline organisatsioon, ta on niimoodi loodud, teda on niimoodi kasvatatud. Olid ka ajad, kus Eesti riik arvas, et peale piirivalve ei peagi mingit muud sõjaväge olema. See kõik on nüüd muutunud. Mis puudutab politseid, siis oli algusest peale selline lähenemisnurk, et ametikoht on ka see pagun. Peab ütlema, et viimase viie aasta jooksul on ka seal toimunud muutused. Politsei ametikoht on erinev tema pagunist, näiteks politseidirektori pagun võib olla erinevatel ametnikel, erinevatel kohtadel, komissar võib olla politseidirektorist kõrgem ametnik jne. Sellist pagunipoliitikat on seal juba viimasel viiel aastal ellu viidud. Võib-olla küll mitte nii korrektsete vahenditega, nagu siin seaduses on esile toodud. Selline samm on juba astutud millegipärast aastal 2004. Ma ütleks, et see asi korrastub, elu näitab, kuidas see asi varem või hiljem ühele poole saab. Politseis on leitud, et see on suur motivatsioon, kui samal ametikohal kauem töötades saadakse ikkagi ka kõvemad pagunid. On olemas veel teisigi võimalusi. Mõnes riigis on kasutatud ametimärki, mille aste teenistusaastatega tõuseb. Aga ka Eesti politsei on viimasel viiel aastal muutnud seda traditsiooni, millega ta 1991 alustas.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Ain Seppik.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Jürgen Ligist niipalju, et tema peaks ju pagunitega ja selle hingeeluga küll väga harjunud olema, aga see selleks. Ma küsiksin niimoodi: kas Eesti on haruldane, kui  meil on politsei auastmed, või on neid teistes Euroopa riikides veel?

Eesti ei ole haruldane, neid auastmeid on väga mitmetes riikides ja peab tunnistama, et need on enamikus Euroopa riikides, nii uutes kui ka vanades, kui nii võib öelda, Euroopa riikides.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Valeri Korb.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Mina tahaksin küsida § 43 kohta, kus räägitakse politseiametniku kutsesobivuse nõuetest. Politseiametnik peab vastama politseiametniku kutsesobivuse nõuetele, sealhulgas kehalises ettevalmistuses, ja need nõuded kehtestab siseminister määrusega. Ma tahaksin teilt küsida, kui kõrged need nõudmised ministril tänasel päeval on.

Aitäh küsimuse eest! See sõltub, kus kohas politseiametnik töötab. Kui ta on korrakaitses, siis ta peab suutma kurjategijale järele joosta. Ta peab suutma teda relvituks teha, et temaga hakkama saada. Kui ta töötab kriminaalpolitseis, siis on samamoodi. Kui ta töötab tulevikus piiripatrullis, siis ta peab samamoodi olema treenitud. Ta peab olema füüsiliselt tugev, efektiivne, tagamaks korda selles piirkonnas, kus ta töötab. Võin teile kinnitada, et ka naispolitseinikud, keda on mõnes kohas 40%, saavad väga hästi hakkama. Viimane näide oli Pärnumaal, kus üks naiskonstaabel sai hakkama kolme kurjategijaga, küll saades ise kergeid vigastusi. Nii et need nõuded ei ole üle pingutatud, aga nad on ikkagi küllalt ranged.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Väino Linde.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Eile esines meie ees riigikontrolör, kes muu hulgas väitis, et tulevikus seisab meil ees niisugune ühtpidi valus küsimus pensioniea tõstmise kohta. Tulenevalt sellest eelnõust küsin, kas niisugusest asjast on  juttu olnud ka politseipensioniga seonduvalt. Ma mõtlen, kas on räägitud nõutava staaži pikendamisest, võrreldes praeguse 20 aastaga, või politseipensionile jäämise vanuse muutmisest, arvestades kõiki asjaolusid, mis võivad siin arvesse tulla seoses elanikkonna vananemisega, võib-olla tervise paranemisega jne?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, on need garantiid siin teatud mõttes vähenenud. Politseiametniku vanus, et saada väljateenitud aastate pensioni, kasvab 50-lt 55-le neil, kes tulevad teenistusse 1. jaanuarist 2010, ja neil, kes vahepeal lahkuvad ja siis tagasi tulevad. Ainult need politseiametnikud, kes lähevad 1. jaanuaril kohe üle, säilitavad vana võimaluse minna pensionile 50-aastaselt. Me ei tahaks siin selle seadusega küll hakata lahendama kogu seda valdkonda, mis puudutab eripensioni ja pensionivanust. See on laiem teema, seda peaks vaatama eraldi. Seaduse mõte ei ole kindlasti oluliselt halvendada praegu teenivate politseiametnike sotsiaalseid garantiisid.

Kolleegidel ministrile rohkem küsimusi ei ole. Täname ettekandjat! Läheme järgmise ettekande juurde, milleks on õiguskomisjoni liikme Indrek Saare ettekanne.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lubage teid kõigepealt hilisõhtul õnnitleda Eesti politsei 90. aastapäeva puhul, mida sel nädalal hoolega igal pool tähistatakse. Sestap on selle seaduse jõudmine siia meie ette kindlasti väga asjakohane.
Õiguskomisjon arutas käesolevat seaduseelnõu 3. novembri istungil ja otsustas suunata eelnõu 344 Riigikogu täiskogu päevakorda esimesele lugemisele kolmapäeval, st täna, 12. novembril 2008 ettepanekuga esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata kümme tööpäeva ehk siis 2008. aasta 26. november  kell 18.

Suur tänu! Kolleegidel on küsimusi. Sõna saab Tõnis Kõiv.

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Me arutame siin, muide, eelnõu 343, ettekandja rääkis eelnõust 344 ...

Palun vabandust! Mul on protokoll paberi kokkuhoiu mõttes ühe paberi peal, nii et ma lugesin vale rea pealt, aga sisu jääb täpselt samaks. Täpselt sama kehtib ka eelnõu 343 kohta, täpselt samal päeval arutatud ja täpselt sama muudatusettepanekute tähtaeg.

Lugupeetud kolleegid! Me võtame ikka ühe eelnõu korraga. Meil on praegu eelnõu 343 esimene lugemine. Küsimuseks saab sõna kolleeg Paul-Eerik Rummo. Kas see on protseduuriline küsimus?

Ei ole, harilik küsimus. Aitäh! Kas komisjonis mingeid selle eelnõu huvitavaid aspekte ka arutati ja kas mõne asja ümber tekkis vaidlust? Siin esitati siseministrile üht kui teist küsimust.

Siseminister Jüri Pihl tegi ka komisjonis sellel teemal põhjaliku ettekande. Kuna komisjoni kompetentsus sellel teemal on päris märkimisväärne, sest mitmed komisjoni liikmed on ise selle teemaga siseministrina tegelnud, siis väga pikka arutelu ei olnud. Ma võin välja tuua küsimused, mis siseministrile esitati. Sooviti teada, kas ühendasutuse tegutsemine soovitakse koondada ühte hoonesse. Jüri Pihl vastas, et mõeldud seda on, kuid tänu nüüdisaegsetele sidevahenditele võib see ka mitmes hoones olla. Pole välistatud näiteks, et üks osa on Saaremaal, nii nagu meil on Hiiumaal olemas kaugtöökeskus. Kalle Laanetit huvitas, kuidas inimesed loodavasse ühendasutusse suhtuvad. Jüri Pihl vastas, et üldine suhtumine on positiivne. Küsiti ka selle kohta, kuidas see on seotud korrakaitseseaduse eelnõuga, ja sellele Jüri Pihl siin vastas. Ma ei hakka seda kordama.
Mida  siseminister minu teada siin ei puudutanud, kui ma õigesti tähele panin, oli Kalle Laaneti küsimus selle kohta, kas ühinemisel vajalike koolituskulude katmiseks on piisavalt vahendeid. Siseminister vastas, et raha selleks saadakse Euroopa struktuurifondidest ja vahendeid on piisavalt. Rohkem küsimusi ei olnud.

Väino Lindel on teine küsimus. Palun!

Tänan, austatud istungi juhataja! Hea kolleeg, eelnõu ettekandja! Küsin selle eelnõu pinnalt sellise kaheosalise küsimuse. Kas komisjon arutas ka, mis võiks selle eelnõu seaduseks muutumise tagajärjel muutuda maksumaksja jaoks ja mis võiks muutuda selle seaduse jõustumisel Eesti Vabariigi kodaniku jaoks, kes tunneb muret avaliku julgeoleku pärast meie riigis?

Komisjon võttis teadmiseks ja mul on põhjust jagada seda arvamust, mida väljendas siseminister. See eelnõu ei too endaga kaasa rahalist kokkuhoidu, kuid ei too endaga kaasa ka täiendavaid kulutusi, aga olukorras, kus lähiaastatel paraku ilmselt eelarves väga suuri kasve ei ole ette näha, annab või vähemalt peaks andma oluliselt kvaliteetsema teenuse sisejulgeoleku valdkonnas ehk siis annab rohkem sisejulgeolekut.

Kolleegidel ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Sellega oleme mõlemad ettekanded ära kuulanud. Kui fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi, siis palun! Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi me ei ava. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg k.a 26. november kell 18.
Me oleme eelnõu 343 esimese lugemise lõpetanud.

Läheme edasi 18. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse seoses Politsei- ja Piirivalveameti loomisega eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli siseminister Jüri Pihli.

Lugupeetud eesistuja! Head Riigikogu liikmed! Seoses Politsei- ja Piirivalveameti loomisega tuleb mitmesse seadusse sisse viia tehnilised ja ka sisulised muudatused, mis on koondatud Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse seoses Politsei- ja Piirivalveameti loomisega eelnõusse. Lähtutud on põhimõttest, et kuni vajalike muudatuste sisseviimiseni teistes seadustes lähevad õigusaktides sätestatud politseiasutuste, piirivalveasutuste ja Kodakondsus- ja Migratsiooniameti ning nende ametiisikute volitused ja pädevus alates 2010. aasta 1. jaanuarist üle Politsei- ja Piirivalveametile või tema kohalikele asutustele ja nende ametiisikutele. Sellega välistatakse teatud õigusliku vaakumi tekkimine pärast ühendamist. Mainitud seaduse jõustumine on planeeritud 2010. aasta 1. jaanuariks, v.a seaduseelnõu § 1 punkt 3, mis jõustub üldises korras. Selleks tähtajaks viiakse lõpuni ühinemiseelsed toimingud, nende hulgas loodava ameti struktuuri ja teenistujate koosseisu väljatöötamine, ametnike teenistussuhte jätkamise või lõpetamise otsustamine, ühendamisega seotud võimalike kulude planeerimine ja õigusaktidesse vajalike muudatuste sisseviimine. Vabariigi Valitsuse seaduses muudetakse § 66 lõike 2 punkti 4, kus tuuakse sisse uue (loodava), Siseministeeriumi valitsemisalas asuva valitsusasutuse Politsei- ja Piirivalveameti nimi ning tunnistatakse kehtetuks punktid, mis seni loetlesid Politseiametit, Piirivalveametit ning Kodakondsus- ja Migratsiooniametit – need asutused lõpetavad tegevuse. Seadust täiendatakse §-ga 105², mis reguleerib seniste asutuste ümberkorraldamist Politsei- ja Piirivalveametiks alates 2010. aasta 1. jaanuarist. Samuti luuakse kohalikud piirkondlikud struktuuriüksused – prefektuurid. Seega saavad tänastest Keskkriminaalpolitseist, Julgestuspolitseist, Piirivalveametist ja Kodakondsus- ja Migratsiooniametist loodava ameti osakonnad peadirektori asetäitjate juhtimisel.
Eelnõus sätestatakse tänaste asutuste teenistujate jätkamine Politsei- ja Piirivalveametis või nende teenistus- ja töösuhte lõpetamine. Eelnõu kohaselt jätkavad kõik ametnikud ja teised teenistujad, kelle teenistusülesanded ja ametinimetus asutuste ühendamise tõttu ei muutu või kelle tööülesanded ei muutu ametinimetuse muutmisega, alates 2010. aasta 1. jaanuarist Politsei- ja Piirivalveametis või tema kohalikes asutustes ehk prefektuurides. Nende suhtes ei kohaldata seaduseelnõu kohaselt avaliku konkursi korraldamise kohustust ega katseaega ning nende palk ei vähene.
Eelnõus on loetletud kriminaalmenetluse seadustikus tehtavad muudatused, mis seisnevad tehnilistes, terminoloogilistes asendamistes. Sisulisi muudatusettepanekuid nimetatud seaduses tehtud ei ole, muudetakse vaid kehtiva määruse sõnastust vajalikus ulatuses.
Eelnõu väljatöötamisel on järgitud senist õiguspraktikat, sealhulgas valitsusasutuste ühendamise korraldamist seadustes, näiteks maksu- ja tolliameti ühendamist 2003. aastal, aga ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas aset leidnud ametite ühendamist 2007. aastal. Suur tänu!

Kolleegid, kas teil on ministrile küsimusi? Küsimusi ei ole. Täname siseministrit! Läheme järgmise ettekande juurde. Kutsun kõnetooli õiguskomisjoni liikme kolleeg Indrek Saare.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Veel kord on mul käes see paber – loodan, et seekord loen ette õige rea. Õiguskomisjon arutas ka seda eelnõu 3. novembril 2008. aastal ja otsustas suunata eelnõu 344 ehk siis Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse seoses Politsei- ja Piirivalveameti loomisega eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda esimesele lugemisele kolmapäeval, 12. novembril 2008 ettepanekuga esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata kümme tööpäeva, 26. november 2008 kell 18.

Kolleegid, kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Täname ettekandjat! Fraktsioonide esindajad, kas soovite avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg k.a 26. november kell 18.

Kolleegid, läheme tänase viimase päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud lennundusseaduse ja relvaseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Kõnetooli kutsun siseminister Jüri Pihli.

Lugupeetud eesistuja! Head parlamendiliikmed! Teatavasti ühinesime sellel aastal Prümi lepinguga ja vastavalt sellele tuleb ka meie seadused Prümi lepinguga kooskõlla viia. Selleks muudetakse lennundusseadust ja relvaseadust ja tuuakse sisse selline termin nagu relvastatud pardasaatja. Tegemist on kas politseiametniku või muu pädeva riigiasutuse ametnikuga, kes on saanud eriväljaõppe õhusõiduki pardal turvalisuse tagamiseks. Nendeks ametnikeks võivad olla näiteks julgeolekuasutuste ametnikud või muud ametnikud, kes töötavad Lennuametis. Pardasaatja kohustus on ennetada ja tõkestada õhusõiduki pardal võimaliku kuriteo toimepanemist, sealhulgas lennuki kaaperdamist, ning seetõttu on tal õigus kanda tööülesannete täitmiseks ametirelva ja laskemoona. Minu teada Eesti riik ei taha veel oma lennuliinidel relvastatud pardasaatja kohta sisse seada, aga me peame olema valmis, kui meie riiki tulevad Prümi lepinguga ühinenud riikide lennuliinide lennukid ja  meile vastavaid tingimusi esitatakse.
Muudetakse relvaseadust. Relvaseaduse muutmise vajadus tuleneb samuti relvastatud pardasaatja relva käitlemisega seonduva reguleerimisest. Seadusloome praktilisest aspektist lähtudes on sellesse eelnõusse koondatud ka muud reguleerimist vajavad küsimused, sealhulgas see, et tagada menetluse ökonoomsus.
Lisaks relvastatud pardasaatja regulatsioonile muudetakse relvaseadust järgmiselt. Välistatakse relvaseaduse kohaldamine riigi omandis olevale relvale ja laskemoonale, mida riiklik ekspertiisiasutus kasutab ekspertiiside tegemiseks. See võimaldab ekspertiisiasutusel relvi kollektsioneerida ja kasutada neid näidisena. Prümi lepingust tulenevalt täiendatakse relvaseadust ka sättega, millega reguleeritakse teise Euroopa Liidu liikmesriigi ametnike relvade kasutamine Eestis.
Veel muudetakse relvaseaduses külmrelvade käitlemisega seonduvaid sätteid, et lahendada praktikas esile kerkinud probleeme. Loetelu täiendatakse uue alaliigiga – viskerelvad. Viskerelvad on näiteks visketähik ja viskepiik, viskenuga jne. Lähtuvalt nende relvade kasutuse eesmärgist ja ohtlikkuse astmest liigitatakse need piiratud tsiviilkäibega relvadeks, et välistada nende vaba ringlusesse sattumine. Samuti lisatakse tsiviilkäibes keelatud relvade hulka teleskoopnui ja tääknuga. See muudatus on pigem täpsustav, sest teleskoopnui on ka praegu tsiviilkäibes keelatud. Samuti täiendatakse seadust eesmärgiga piirata täiendavalt külmrelvade käitlemist, nähes ette, et nii nagu tulirelvigi võivad piiratud tsiviilkäibega külm-, viske- või pneumorelvi omada ja vallata vaid vastava spordialaga tegelevad isikud. Nimetatud muudatuse eesmärk on vähendada piiratud tsiviilkäibega relvade laialdast sattumist vabasse käibesse. Sätestatakse ka vastavad väärteokoosseisud. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Hannes Astok.

Aitäh! Härra minister! Oma ettekandes te nimetasite pneumo-, külm- ja heiterelvasid, mille tsiviilkäibesse sattumist tuleks piirata. Selle alla, nt heiterelvade alla käivad ka sportvibud, millega ei lase mitte ainult täiskasvanud, vaid ka lapsed. Praegune regulatsioon ütleb, et sellist relva võib omada täiskasvanu, kuid vallata ja kasutada võivad seda ka alaealised isikud, mis on igati mõistlik regulatsioon. Väljapakutud regulatsiooni järgi peaks ka relva omanik ehk siis lapse vanem ilmtingimata kuuluma mingisse spordiklubisse, et tema laps võiks vibu kasutada. Kas te peate seda regulatsiooni mõistlikuks, kui tegu on traditsiooniliste spordialadega ja kindlasti mitte laias käibes olevate ohtlike relvadega? Ega me ju väga hästi ette ei kujuta, et keegi keset tänavat sportvibu kokku paneb ja sellega kellelegi jahti pidama hakkab.

Aitäh küsimuse eest! Ma olen ka seda meelt, et üldiselt karmide nõuete kehtestamisel relvakasutuses, mis on aset leidnud meie naaberriikides, Soomes ja mujalgi – ka Eesti riigis räägitakse järjest rohkem, et koolis on olnud pussitamisi jne, kasutatakse külmrelvasid –, tuleb leida mõistlik vahekord. Kui inimesed kasutavad teatud relvasid, külmrelvasid või ka tulirelvasid sporditegemiseks, siis tuleb luua sellised tingimused, et need ei muutuks nii koormavaks, et inimesed loobuvad tegelemast spordialadega, mis on seotud relvadega, on need siis külmrelvad, pneumaatilised relvad või tulirelvad. Kui siin on jäänud mingid asjaolud tähelepanuta, siis on ettepanekud kindlasti teretulnud ja need asjad saab siis  menetlemise käigus ära parandada. Aitäh!

Kolleegidel ministrile rohkem küsimusi ei ole. Täname siseministrit! Läheme edasi majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasi ettekandega.

Proua juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Riigikogu majanduskomisjonis oli Vabariigi Valitsuse algatatud lennundusseaduse ja relvaseaduse muutmise seaduse eelnõu 316 päevakorras 4. novembril s.a, et arutada selle läkitamist täiskogusse esimesele lugemisele. Ülevaate eelnõust andsid siseminister Jüri Pihl ning tema juhitava ministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Priit Heinsoo. Majanduskomisjoni poolt on eelnõu vedajaks ja juhtivkomisjoni ettekandjaks olnud majanduskomisjoni liige Marek Strandberg.
Siseminister andis komisjonis koos oma alluva Priit Heinsooga meile põhjaliku ülevaate ja ma ei peatuks loomulikult nendel olulistel seadussätetel, mida härra Pihl juba siin välja tõi. Kolleeg Strandberg selgitas komisjonile, et eelnõuga tegelev töögrupp on kogunenud kahel korral ning arutelu tulemusena on tehtud seaduse teksti mõned muudatused. Esiteks, eelnõu täienduse tulemusena muutub tääknuga tsiviilkäibes keelatud külmrelvaks, kuid kuna olmelises kasutuses on palju relvatääke, siis võiks olla ka sõnastatud, et tääknuga muutub külmrelvaks alles siis, kui see on tulirelvale kinnitatav. Selline teema oli üleval.
Teise ettepanekuga sooviti täpsustada punkti, mis sätestab piiratud tsiviilkäibes olevate relvade kasutamise vaid juhul, kui inimene on vastava spordiorganisatsiooni liige. Nüüd ongi majanduskomisjon pöördunud sellessamas küsimuses, mida kolleeg Hannes Astok siin markeeris, nii meie parlamendi õiguskomisjoni kui ka põhiseaduskomisjoni poole. Majanduskomisjoni palve peale, mis on seotud just nimelt kõne all oleva § 2 punktiga 9, mille järgi peavad teatud relvade omanikud astuma mingi spordialaga tegelemiseks loodud ühingu liikmeks, kui nad soovivad jääda seaduskuulekateks relvaomanikeks, kirjutab õiguskomisjon: "Soovitame majanduskomisjonil kaaluda seatud piirangu proportsionaalsust, eesmärgipärasust, kohasust, vajalikkust, ning kui komisjon peab seda piirangut proportsionaalseks, siis meie arvates on kindlasti vajalik kajastada seda muudatust ka eelnõu rakendussätetes." Täpselt samasuguse resümee võib teha ka põhiseaduskomisjoni kirjast selles küsimuses. Ning kuna siseminister oli selles küsimuses seda meelt, et temaga peaks edasi tegelema, ja seda lasi ta kõlada ka täna oma vastustes siin suures saalis, siis pidas majanduskomisjon vajalikuks muu hulgas ka selle teemaga oma töörühmas kahe lugemise vahepeal edasi tegelda. Niisiis resümee on see, et raske on sundida inimest kuuluma organisatsiooni, kui ta soovib midagi omandada, ning teiselt poolt see, et teatud asjade omamine võib olla seotud n-ö laiema sotsiaalse, ühiskondliku kontrolliga – see on kõik kaalumise küsimus. Igal juhul ma avaldan lootust, et meie komisjon tegeleb selle teemaga kahe lugemise vahepeal.
Majanduskomisjon otsustas saata Vabariigi Valitsuse algatatud lennundusseaduse ja relvaseaduse muutmise seaduse eelnõu 316 Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks algataja nõusolekul muudetud kujul koos muudetud seletuskirjaga s.a 12. novembril, teha täiskogule ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks s.a 26. november kell 18. Kõik ettepanekud leidsid majanduskomisjoni konsensuslikku toetust. Tänan teid!

Kolleegid, kas soovite esitada ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Tänan ettekandjat!
Fraktsioonide esindajad, kui soovite avada läbirääkimisi, siis palun! Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 26. november kell 18.
Head kolleegid, sellega on meie tänane päevakord ammendatud. Kena õhtu jätku teile!

Istungi lõpp 21.59.