Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu kaheksanda töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Eelnõusid ega arupärimisi üle anda ei soovita. Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 73 Riigikogu liiget, puudub 28.
Austatud Riigikogu! Tänases päevakorras on kaks täpsustust. Päevakorra esimese punkti, eelnõu 359 esimesel lugemisel teeb algatajate nimel ettekande Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni aseesimees Marek Strandberg. Teiseks, tänase viimase päevakorrapunkti, eelnõu 302 esimesel lugemisel teeb algatajate nimel ettekande Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni liige Jaanus Marrandi.

Alustame tänase päevakorra punktide menetlemist. Esimene päevakorrapunkt on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele seoses "Põlevkivi kasutamise riikliku arengukavaga 2008–2015"" eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni aseesimehe Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Palun vabandust, kui palju mul aega on? Kakskümmend minutit?

Ettekandeks on aega kuni kakskümmend minutit.

Head kolleegid! Tutvustan siinkohal meie eelnõu tausta ja põhjusi, miks me soovime, et see Riigikogu otsusena vastu võetaks. Asi puudutab "Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008–2015" redaktsiooni esitamist ja heakskiitmist valitsuse poolt. Huvigruppide koostöös valmis see 18. aprillil 2007. aastal.
Nagu te, head kolleegid, teate, esitas valitsus Riigikogule kinnitamiseks ja Riigikogu ka kinnitas põlevkivi arengukava, mis oli selles mõttes valitsuse omalooming, et ei sisaldanud aspekte, mis huvigruppidega koostöös ja head kaasamistava järgides sinna sisse oli pandud. Seetõttu me leiame, et korrektuur või vigade parandus on möödapääsmatu.
Nüüd sellest, mida arengukava endas sisaldab, ja mõningatest põhjustest, miks eelnõu on vajalik ja miks selle redaktsiooni arutamine Riigikogus on hädavajalik. Esiteks muidugi tegur, millest kolleegid ka siin saalis on korduvalt rääkinud, et väga oluline on ühiskonnas eri huvigruppide kaasamine ja nende arvamusega arvestamine. See õnnestuks siis, kui eelnõu otsusena vastu võetaks. Teine väga oluline aspekt on seotud sellega, et põlevkivi kasutamise arengukava selles redaktsioonis on selgelt välja toodud ka kulutused, mida põlevkivi kasutamine ühiskonnale tekitab. Tolle redaktsiooni arutamine ja vastuvõtmine on hädavajalik, kuna sellest järeldub selgelt, et põlevkivi kasutamine tekitab ühiskonnas paratamatult ka kaudseid kulutusi. Need võivad küündida kuni 1,3–1,4 kroonini ühe kilovatt-tunni toodetud elektrienergia kohta ja ühiskond peab selle nii või naa katma. Ja see katmine toimub varjatult, mittenähtavalt. Nii me otsime riigieelarves kohti, kuidas miljardeid kulutusi kokku tõmmata. Põlevkivi kasutamine põhjustab mitme miljardi kroonist kaudset kulutust ning majanduse ja sotsiaalsete abimehhanismide korrigeerimisega õnnestuks ühiskonna kulutusi selles vallas kaugemas perspektiivis märksa vähendada.
Vastuvõetud põlevkivi kasutamise arengukava ei sisalda sisulisi mehhanisme, et riik põlevkivi kasutamiselt maksimaalselt tulu teeniks. Arengukavas ei sisaldu mitmesuguseid oksjonimehhanisme, mis on riigi parim võimalus  tulu teenida. Selles mõttes räägib vastuvõetud põlevkivi kasutamise arengukava riigi huvidele selgelt vastu. Arengukava, mis on vastu võetud ja mis nõuaks uuendamist, ei sisalda endas majanduslikult arusaadavaid mehhanisme ja on eelkõige ... kuidas nüüd öeldagi ... majandusettevõtete sotsiaalabi programm. Kõnealusele arengukavale, mis on huvigruppide redaktsioon 18. aprillist 2007, on antud ka väga selge strateegiline keskkonnamõjude hinnang. Viimane näitab, et arengukaval on eelkõige tänu punktile, mis käsitleb põlevkivi kasutuse määra alandamist tasemele 15 miljonit tonni, on keskkonnale pigem positiivsed mõjud kui vastupidi.
Nüüd peamisest, miks otsuse eelnõus käsitletav põlevkivi kasutamise arengukava redaktsioon tuleks vastu võtta, valitsuses heaks kiita ja Riigikogule esitada: see redaktsioon läheb rohkem kokku teadaoleva Euroopa Liidu keskkonna- ja kliimapaketiga, mis näeb selgelt ette keskkonnamahukate tootmiste piiramist, mitte nende laiendamist ja laiendamise jaoks õiguslike eelduste loomist.
Juhul, kui kasutusse jääb too juba Riigikogus vastuvõetud põlevkivi kasutamise arengukava aastaiks 2008–2015, on oht selles, et selle erinevus Euroopa Liidu keskkonna- ja kliimapaketist on nii kardinaalne, et ettevõtjad satuvad oludesse, kus Euroopa Liidus rakendatav õigus kehvendab nende olukorda. Neil tekib põhjendatud õigus riigi vastu pahameelt avaldada, kuna see on vastu võtnud kavad, mis ilmselgelt ei arvesta Euroopa Liidu kliima- ja keskkonnapoliitika aluspõhimõtteid.
Need on olulisimad aspektid, mille tõttu meie otsuse eelnõu on esitatud. Me teame, et Eesti ökoloogiline jalajälg on suuruselt maailmas üheksas. Peamine põhjus on ülimalt ekstensiivne ja ülimalt ebaefektiivne põlevkivi kasutus põhiliselt energiaks. On alust loota, et huvigruppide koostöös valminud otsuse eelnõu on ühel või teisel moel konstruktiivsem ja efektiivsusele suunav, kuna põhimõtteliselt pole meie majanduse edu, mis on seotud põlevkivi kasutamise või põlevkivienergeetikaga, sõltuv ju mitte põlevkivi kasutamise hulgast – praegu see küll niimoodi on, aga objektiivselt võttes mitte –, vaid ennekõike põlevkiviressursi kasutamise efektiivsusest, tehnoloogia uuendamisest ja muust sellisest. Vastuvõetud arengukava ei anna selleks mitte mingisuguseid lootusi, küll aga annab neid redaktsioon, mille vastuvõtmist kõnealune otsuse eelnõu silmas peab. Meie selge seisukoht on, et kui ühiskonnas on mitmesuguste seadusaktide ja strateegiate koostamisel kasutatud kaasamise põhimõtet või vähemalt üritatud seda teha, siis need tekstid, mis kaasamise käigus ja koosolekutel on kokku lepitud, võiksid leida valitsuse poolt nii palju respekti, et ta neid arvestaks kui ühiskonna teatud gruppide kaalukat arvamust. Selle võiks lisada Riigikogule esitatavatesse arengukavadesse niimoodi, et meil on võimalik selle üle arutleda. Ja kui seda on kord tehtud, siis loodetavasti on sellise kaasamise tulemusena tekkinud otsused ja kavad tunduvalt – see on küll äraleierdatud sõna – jätkusuutlikumad, sisulisemad ja keskkonnaga rohkem arvestavad. Aitäh!

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Tänan ettekandjat!  Härra Soosaar! Kas soovite veel küsida või võtsite oma nime maha? Ma palun ettekandjal tagasi pulti tulla. Ma vaatasin, et nimi on maha võetud. Mark Soosaar, palun!

Hea kolleeg Marek Strandberg! Sa tead ju küll, kui suurte raskustega läheb keskkonna- ja kliima soojenemise temaatika eri riikidele peale. Sa kindlasti oled tuttav viimaste Al Gore'i ja Ban Ki-mooni artiklitega – nad soovivad, et nii Poznanis kui Kopenhaagenis jõutaks uute otsusteni. Sa näed ka, kui suurte raskustega need teemad arenevad meil Riigikogus, kui halvasti me kaasa tuleme kõige sellega, mida sa siin oled teinud. Samas sa ju tead, et põlevkivi kasutamise arengukavas, mis alles hiljuti siin vastu võeti, on tõmmatud 15 miljoni tonni kaevandamise piir. Kuidas siis nii, et tahate selle suurte raskustega seaduseks muudetud arengukava tagasi võtta ja uuesti otsast alustada? Kas ei oleks siiski õigem olemasolevat arengukava täiustada ja tulla omapoolse veel parema kavaga välja?

Põlevkivi kasutamise arengukava, hea küsija, ei ole mitte Riigikogu, vaid valitsuse teha. See kava, mille valitsus Riigikogule esitas, on juba töötlus – ja puudusi sisaldav töötlus – tollest redaktsioonist, mis meie arust tuleks Riigikogul vastu võtta. Juhin tähelepanu: Riigikogu ei teinud valitsuse esitatud põlevkivi kasutamise arengukavale mitte mingisuguseid täiendusi ega sisulisi parandusi. Vastu võeti arengukava, mille valitsus esitas. Selles kavas on meie hinnangul väga pinnapealselt käsitletud ja esitletud huve, mis on seotud Euroopa Liidu kliima- ja keskkonnapakettidega. Kordan veel kord: 2007. aasta 18. aprilli redaktsioon, mille me soovime Riigikokku arutamiseks tuua, on sisult tunduvalt radikaalsem. See sunniks ettevõtlust hakkama märksa kiiremini ja sisulisel tasemel tegelema energeetika- ja keemiatööstuse innovatsiooniga ning vastab Euroopa Liidu kliima- ja keskkonnaküsimustega seotud ootustele palju paremini kui see arengukava, mille me vastu võtsime. Vastab just nimelt põhjusel, et see on loodud huvigruppe kaasates. Ka juba vastuvõetud arengukava puhul me esitasime selged vastuargumendid ja põhjendasime, miks seda ei tohiks vastu võtta. Loomulikult, seda võib vaadelda teatava võiduna, aga kas ka võiduna, mis viib pikemaajalise eduni – selles osas ma jään eriarvamusele ja väga kahtlevale seisukohale.

Tänan ettekandjat! Palun ettekandeks kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme Kalle Pallingu!

Austatud Riigikogu! Hea juhataja! Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele seoses "Põlevkivi kasutamise riikliku arengukavaga 2008–2015"" eelnõu algatas 9. oktoobril Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon. Eelnõu sisaldab ettepaneku Vabariigi Valitsusele võtta vastu ning esitada Riigikogule kinnitamiseks "Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008–2015" redaktsioon, mis valmis huvigruppide koostöös 18. aprillil 2007. aastal koos põlevkivikava tolle redaktsiooni keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandega.
Riigikogus s.a 21. oktoobril vastu võetud "Põlevkivi kasutamise riiklik arengukava aastateks 2008–2015" on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni arvates mitmel põhjusel puudulik. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määras Riigikogu juhatus 28. oktoobri kell 18,  muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei laekunud.
Nüüd lühikokkuvõte keskkonnakomisjoni arutelust. Keskkonnakomisjon arutas seda eelnõu oma 3. novembri istungil. Komisjon otsustas konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada otsuse eelnõu esimene lugemine Riigikogu IV istungjärgu kaheksanda töönädala päevakorda s.a 11. novembriks. Komisjon otsustas – 6 poolt, 2 vastu – teha ettepaneku mitte lõpetada Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele seoses "Põlevkivi kasutamise riikliku arengukavaga 2008–2015"" eelnõu esimest lugemist ja lükata eelnõu tagasi.

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Aleksei Lotman, palun!

Hea kolleeg! Sa libisesid väga sujuvalt üle argumentidest, mis panid komisjoni enamiku arvama, et otsus tuleb tagasi lükata. Ehk sa valgustaksid neid pisut põhjalikumalt?

Kui ma päris aus olen, siis komisjon väga põhjalikult seda küsimust ei arutanud. Käisime läbi võimalused, mismoodi oleks selline ettepanek üldse võimalik. Jõudsime arusaamale, et see tekitaks väga palju segadust, kuna üks arengukava on juba vastu võetud. Roheliste esindaja komisjonis meile ka põhjapanevaid vastuargumente ei esitanud.

Marek Strandberg, palun!

Kas komisjon arutas, millist segadust see tekitab, kui jääb kasutamata küllaltki tähtsa arengukava redaktsioon, mille arutamise käiku valitsus kaasas ka huvigruppe? Millist segadust see võiks külvata nendessamades huvigruppides ja millise mulje see neile jätab, kui kaasamise abil tekkinud tekst jäetakse Riigikogule esitamata? Ning mil määral see kõigutab usaldust riigi või ka valitsuse vastu nende huvigruppide silmis?

Seda komisjonis ei arutatud.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Juhin tähelepanu imelikule ja piinlikule situatsioonile, mis meil täna tekkinud on. Asja sisu on selles, et valitsusel ei ole põhimõtteliselt olnud mingit huvi kuulata kaasamise käigus tekkinud arusaamu ja esitada Riigikogule kaalumiseks kaks erinevat arengukava varianti, et Riigikogu saaks teha otsuse, kumma variandi kasuks otsustada. Ühiskonna majanduslikud alustalad, mis panganduses ja majandussektoris üldiselt ei põhine millelgi muul kui usaldusel, on viimasel ajal ühel või teisel moel nii mujal maailmas kui Eestis kõikuma löönud. Ja teha sellistes oludes otsuseid, millega selgelt ignoreeritakse usalduspõhimõttel tekkinud arusaamu, on minu meelest kohatu ja vastutustundetu. Kui me kuuleme, et komisjon isegi ei ole arutanud võimalikku riski, mille toob endaga kaasa huvigruppide arvamuse mittekuulamine, siis on seda lihtsalt kurb kuulata ja see teeb nõutuks.
Kui me esitasime selle eelnõu Riigikogule arutamisele, oleks komisjoni puhul võinud ette kujutada, et ühe eelnõu lugemine peatatakse ja otsustatakse enne, kumb variantidest võiks Riigikogule meelepärane olla. Ka seda ei tehtud. Kordan veel: praegu Riigikogus vastuvõetud "Põlevkivi kasutamise riiklik arengukava aastateks 2008–2015" on pinnapealne ja tekitab paratamatult meie majandusele probleeme. Seetõttu jääb saamata kasu, mida riik põhimõtteliselt ressursikasutusest saada võib, jäävad selgelt kasutamata hoovad ja mehhanismid, mille abil on võimalik majandust kallutada enamaks innovatsiooniks põlevkivisektoris, ja ehk jääb arendamata majandus valdkonnas, mis meie jaoks on kõigi poolt kuulutatud rahvuslikuks rikkuseks, ehk sellesama põlevkivi valdkonnas.
Täna on teil, head kolleegid, võimalik teha vigade parandus ja tegevuse aluseks võtta eelnõu, milles enamik nimetatud puudusi on välditud. Juhin tähelepanu: me ei räägi mitte mõnedest miljonitest või mõnedest kümnetest miljonitest kuludest, mida tolle arengukava realiseerimine, mis Riigikogus juba vastu võetud on, endaga kaasa toob. Me räägime miljarditest kroonidest kahjudest, mida põlevkivi ekstensiivne kasutamine sellisel moel, nagu Riigikogus vastuvõetud arengukava seda ette näeb, tekitama hakkab.
Ma kutsun teid üles andma valitsusele sisulisi korraldusi, muutmaks seni tehtud otsuseid, nägemata selles midagi häbiväärset, nägemata selles midagi kohutavat, midagi tagasiastuvat oma seisukohtadest, ja lähtuma tervest mõistusest. Terve mõistus ütleb meile üht: põlevkivi ekstensiivne ja ebaefektiivne kasutamine on ühiskonnale suur kulu rahalises, sotsiaalses ja keskkonna mõttes. Sotsiaalne ja keskkonna mõttes tekkiv kulu halvendab meie konkurentsivõimet – seda, mida paljud siin Riigikogus pühaks peavad – ja nii teengi ettepaneku teha kõnealuse eelnõu vastuvõtmisega arukas vigade parandus. See on lihtne tee osa majandusprobleemide selgemaks lahendamiseks, lihtne tee innovatsiooniks ja mõistusepõhiseks majanduseks ka põlevkivisektoris, kus seda kahjuks aina vähemaks jääb.

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Eelnõu 359 kohta muudatusettepanekuid esitatud ei ole. Juhtivkomisjoni seisukoht on lükata eelnõu 359 esimesel lugemisel tagasi. Alustame selle ettepaneku hääletamist.
Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 359 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 61 Riigikogu liiget, vastu 8 ning erapooletuid ei ole on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele seoses "Põlevkivi kasutamise riikliku arengukavaga 2008–2015"" eelnõu 359 esimesel lugemisel tagasi lükatud ning langeb menetlusest välja.
Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on  lõppenud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Margus Lepiku!

Austatud juhataja! Kolleegid! Seaduseelnõu 323 oli meil esimesel lugemisel 22. oktoobril ja seda tutvustas majandusminister Juhan Parts. Seadus täpsustab riikliku tagatise mõistet, kirjeldab riigi vastutuse rakendumise mehhanismi ning näeb ette Euroopa Liidu direktiivides nõutava kohustuste otsese tagamise riigi poolt ning viib selle vastavusse Euroopa Liidu pangandusalaste direktiividega, mille kohaselt loetakse riiklikuks ehk riskivabaks tagatiseks vaid sellist kohustust, mis on otseselt riigi tagatud. See oli sissejuhatav info eelnõu kohta.
Majanduskomisjonis oli see seaduseelnõu teist korda arutusel 4. novembril. Kohal olid peale komisjoni liikmete Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu osakonna ettevõtluse talituse peaspetsialist Kadri Mats ning KredExi esindajad Andrus Treier ja Anto Viigi. Komisjonis tõdesime, et muudatusettepanekuid komisjonidelt, fraktsioonidelt ega Riigikogu liikmetelt ei laekunud. Ka eelnõu algataja esindajad ei soovinud teha muudatusi ega täiendusi. Seega, teiseks lugemiseks uut teksti täiskogule esitada ei ole vaja. Küll tegi keeletoimetaja mõned pisiparanduste ettepanekud ning eelnõu kolmandaks lugemiseks esitatakse täiskogule lõpptekst.
Majanduskomisjon tegi järgmised otsused: saata Vabariigi Valitsuse algatatud ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seaduse muutmise seaduse eelnõu Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks k.a 11. novembril, teha täiskogule ettepanek teine lugemine lõpetada ja juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, saata eelnõu kolmandale lugemisele 12. novembril ettepanekuga eelnõu seadusena vastu võtta. Kõik need kolm otsust tegi majanduskomisjon konsensusega.

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjon majanduskomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 323 teine lugemine lõpetada. Nagu öeldud, eelnõu kohta muudatusettepanekuid laekunud ei ole.
Eelnõu teine lugemine on lõppenud. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli majanduskomisjoni liikme Toomas Tõniste!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Majanduskomisjon käsitles Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu oma 4. novembri istungil. Juhtivkomisjoni nimel ettekandjana selgitasin, et muudatusettepanekuid komisjonidelt, fraktsioonidelt ega Riigikogu liikmetelt ei laekunud. Ka eelnõu algataja esindajad ei soovinud muudatusi ega täiendusi teha, seega teiseks lugemiseks uut teksti täiskogule esitada ei ole vaja. Keeletoimetaja tegi ettepaneku eelnõus mõned pisiparandused teha ning eelnõu kolmandaks lugemiseks esitatakse täiskogule lõpptekst. Komisjon otsustas saata Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu 335 Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks k.a 11. novembril, teha täiskogule ettepanek teine lugemine lõpetada ja juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, saata eelnõu kolmandale lugemisele k.a 12. novembril ettepanekuga eelnõu seadusena vastu võtta.

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Ei soovita. Läbirääkimisi ei avata. Eelnõu 335 kohta muudatusettepanekuid laekunud ei ole. Juhtivkomisjoni seisukoht on teine lugemine lõpetada.
Teine lugemine on lõppenud. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Erik Salumäe!

Austatud härra aseesimees! Head ametikaaslased! Lugupeetud riigikontrolör! Kõigil, kes vaatavad selle eelnõu numbrit 179 ja võrdlevad seda teiste selle nädala päevakorras olevate eelnõude numbritega, tekib õigustatud küsimus, mida selle eelnõuga on nii pikalt tehtud. Tõepoolest, see eelnõu algatati 2007. aasta detsembris ja juba talvel oli esimene lugemine. Aga vastus sellele küsimusele on, et eelnõu kallal on tehtud päris intensiivset tööd. Pärast esimest lugemist Riigikogu liikmetelt muudatusettepanekuid ei laekunud. Küll andsid eelnõu kohta põhjalikud arvamused õiguskantsler Indrek Teder ja Riigikogu põhiseaduskomisjon. Avaldan komisjoni nimel suurt tänu õiguskantslerile ja põhiseaduskomisjonile nende arvamuste eest, samuti advokatuurile, Riigiprokuratuurile, Riigikohtu ekspertidele ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, kes tegid olulisi märkusi. Lisaks tuleb märkida, et eelnõu kohta saabus terve hulk arvamusavaldusi ka Eesti inimestelt ning mõistagi oleme neile kõigile selle eest tänulikud.
Seoses eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamisega on toimunud kogunisti neli õiguskomisjoni istungit: 16. juunil, 6. ja 9. oktoobril ning 4. novembril. Komisjoni istungitel on osalenud mitmeid spetsialiste, kuid tõstaksin tunnustavalt esile viie inimese suurt panust selle eelnõu menetlemisel. Need on Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Einar Hillep, Siseministeeriumi korrakaitse‑ ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Priit Heinsoo, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi nõunik Sten Lind, Politseiameti menetlustalituse vanemkomissar Ele Nuka ja Justiitsministeeriumi asekantsler Martin Hirvoja. Komisjoni otsustustena on formuleeritud 20 muudatusettepanekut. Mul on rõõm juhtida heade ametikaaslaste tähelepanu sellele, et komisjon on koostanud nende muudatusettepanekute lahtiseletamiseks kümneleheküljelise seletuskirja, mis on teile kõigile koos eelnõu materjalidega kättesaadav. Seetõttu peatun ma oma ettekandes vaid ühel teemal, mida komisjon arutas, kuid mida seletuskiri ei hõlma, ja lisaks ka kahel olulisemal muudatusettepanekul.
Õiguskomisjonis tõstatati küsimus, kas eelnõusse võiks lisada sätte, mille alusel oleks võimalik regulaarselt avalikustada joobes juhtimise ees karistatud isikute andmeid. Mäletatavasti mõned aastad tagasi olid need andmed Politseiameti veebilehel avalikustatud, kuid eelmine õiguskantsler leidis, et selliseks avalikustamiseks puudub õiguslik alus, ning avalikustamine lõpetati. Konsulteerinud nii Õiguskantsleri Kantseleiga, Andmekaitse Inspektsiooniga, Justiitsministeeriumiga kui ka Siseministeeriumiga, leidis komisjon, et sellise avalikustamise teema ei ole siiski lahendatav kitsalt vaid ühe kategooria väärtegude puhul. Komisjoni istungil lepiti kokku, et koostöös eelnimetatud institutsioonidega pöördume väärteokaristuste andmete kättesaadavuse küsimuse juurde peagi komplekssemalt tagasi.
Nüüd kahest olulisemast muudatusettepanekust. Need on ettepanekud nr 4 ja 16 ning need puudutavad peamiselt kirjalikku hoiatamismenetlust, mille puhul enim on räägitud nn kiiruskaameratega seonduvast menetlusest. Nende muudatusettepanekute sõnastamisel on püütud arvesse võtta põhimõttelisi märkusi, mida tegid õiguskantsler, põhiseaduskomisjon ja advokatuur. Komisjon leiab, et neljal istungil toimunud tuliste arutelude tulemusel on jõutud päris hea ja tasakaalustatud lahenduseni. Muudatuse alusel on võimalik tuvastada kiiruskaameraga nii sõiduki number kui ka isik, kes sõidukit juhtis. Eelnõus sisalduv hoiatamismenetlus on saanud aga uue kuju ning näeb üldistatult välja järgmine. Pärast liiklusrikkumise jäädvustamist politsei trahvikeskus kontrollib, kellele sõiduk kuulub, ja saadab kas sõiduki omanikule või vastutavale kasutajale trahviteate. Kui isik trahviteatega ei nõustu, siis on tal õigus 30 päeva jooksul trahviteade vaidlustada. Kui isik väidab, et tema ei juhtinud seda sõidukit, siis peab ta avaldama, kes juhtis. Järgnevalt saadab politsei trahviteate sellele isikule, kes sõidukit väidetavalt juhtis. Kui ka tema trahviteate vaidlustab, siis uuendatakse väärteomenetlus kas kiir- või üldmenetluse korras, mis tähendab, et politsei peab tuvastama, kes tegelikult juhtis. Kui politsei seda kindlaks teha ei suuda, siis väärteomenetlus lõpetatakse. Kokku võttes on see paljuski menetlusökonoomika küsimus. Hetkeseisuga on meil keeruline prognoosida, kui palju selliseid vaidlustusi võiks tulla, kuid teiste riikide kogemuste pinnalt arvatakse, et see saab olema mõni protsent trahviteadetest.
Enne menetluslike otsuste teatavaks tegemist olen sunnitud tähelepanu juhtima ühele kuupäevale, mida meedias on viimase nädala jooksul kahetsusväärselt kajastatud. Nimelt on väidetud, nagu jõustuks hoiatamismenetlus 1. aprillil 2009. See ei vasta tõele. Hoiatamismenetlus jõustub iseenesest üldises korras ning kiiruserikkujate suhtes jõustub see alates sellest ajast, kui esimene kiiruskaamera on üles pandud ja ettenähtud viisil töötama hakanud. Ärgem unustagem, et hoiatamismenetlust on võimalik rakendada ka näiteks parkimiskorra rikkujate suhtes ning see ju kindlasti kiiruskaamerate hankimisega mingil kombel seotud ei ole.
Nüüd õiguskomisjoni menetluslikud otsused: eelnõu teine lugemine täna lõpetada ning kui teine lugemine lõpetatakse, viia eelnõu lõpphääletusele 19. novembril. Need otsused olid konsensuslikud. Siinkohal tänan kõiki, nii opositsiooni kui valitsusliidu liikmeid selle väga hea koostöö ja toetuse eest kogu eelnõu menetlemise ajal! Aitäh!

 Tänan! Hea ettekandja, teile on ka küsimusi. Mailis Reps, palun!

Ma tahan küsida seonduvalt kaamerate ja eelarve menetlusega. Kui palju on seoses uue liiklusseadusega arvestatud järgmine aasta lisatulusid eelarvesse tänu trahvidele?

360 miljonit.

Väino Linde, palun!

Austatud ettekandja! Mul on põhiseaduskomisjoni liikmena hea meel, et te olete võtnud eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamisel aluseks ka põhiseaduskomisjoni seisukohad hoiatusmenetluse läbiviimise kohta, et see ei tekitaks edaspidi põhiseaduslikke vaidlusi. Seetõttu usun, et eelnõu on läbinud menetluse väga loogilist teed pidi ja on vastuvõtmiseks valmis. Tahan siiski küsida ühe probleemi kohta. Esialgu oli siin küsimus jõu tarvitamise kohta isikute suhtes, keda tuleb alkoholijoobe kahtlustamisel viia vereproovi andma. Kas vereanalüüsi puudutavad osad on selles eelnõus muutunud? 

Põhimõtteliselt selles küsimuses, mis põhiseaduskomisjon tõstatas, eelnõu muutunud ei ole. Seletuskirjas on lehekülgedel 3 ja 4 sunni kohaldamine vereproovi võtmisel lahti seletatud, sealt saab selguse, mis on eelnõu autorite argumendid oma kontseptsiooni poolt. Muu hulgas on märgitud, et kriminaalmenetluse seadustikus on ka praegu olemas võrdlusmaterjali võtmise puhul sunni kohaldamise võimalus. Lisaks juhiksin tähelepanu, et kui menetleti Siseministeeriumi esitatud nn pronksiööpaketti – ma arvan, et see oli tänavu kevadel –, siis seoses politseiseaduses lubatud elektrišokirelvade kasutamisega tõusis ka probleem, millises olukorras ja kui palju võib sundi tarvitada. Kehtivasse politseiseadusesse lülitati reglementeeritud kord, mismoodi politsei võib sundi tarvitada.

Mailis Reps, palun!

Hea ettekandja! Kas sa võiksid teie arutluskäiku täpsustada:  kui suure hulga trahvitavatega on arvestatud ja kui palju keskmiseks trahvisummaks on arvestatud?

Ma juhtisin oma ettekandes tähelepanu ka sellele, et eelnõu juures on olemas seletuskiri, ja selle viimasel leheküljel on Siseministeeriumi vastav kalkulatsioon. Ma ise korrutasin need numbrid läbi ja sain aru, et kui määratakse säärasele arvule isikutele, nagu nemad on oma prognoosis arvestanud, maksimumtrahv, siis oleks summa mitu korda suurem kui see 360 miljonit. Kindlasti on arvestatud sellega, et paljud menetlused ei lõpe trahvi väljamõistmisega ja et kõikidele ei määrata mitte maksimumsummat.

Väino Linde, palun!

See ei seondu kuigi sisuliselt arutatava eelnõuga, aga kolleeg Mailis Repsi küsimusest lähtudes pärin, kas põhimõtteliselt selle eelnõu seadusena jõustumisel võiks meie riigieelarve suhtelist pingelisust arvestades neid mõõdukaid kiiruseületajaid pidada äärmiselt riigimeheliku käitumisega inimesteks, et aitavad riigieelarvet täita?

See on igaühe enda hoiaku küsimus, kellena ta mingisuguseid tegelasi ühiskonnas võtab. Komisjon sellist seisukohta, nagu hea ametikaaslane praegu väljendas, ei võtnud.

Aivar Riisalu, palun!

Mind tõeliselt erutab selle seaduse üks punkt ja teie väide, et need kaamerad peaksid eelarvesse sisse tooma 360 miljonit krooni lisaraha. See teeb 720 krooni aastas iga juhiloaga inimese kohta Eestis. Kas te ei leia, et oma rahva sellisel moel kuritegelikult risti löömine ja sellise küünilise rahanumbri sissekirjutamine igasugustesse arvutustesse on kuritegelik?

Siis võib öelda, et kogu eelarveprotsess on mingis mõttes kuritegelik, kui plaanitakse mingisuguseid tulusid.

Aivar Riisalu, palun!

Vastake mu küsimusele: kas süüdistada iga eestlast või kohustada iga eestlast aasta jooksul maksma 720 krooni liiklustrahvi on teie meelest normaalne?

Kõigil oleks hea meel, kui see summa ei oleks nii suur.

Hea ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Eelnõu 179 kohta on laekunud 20 muudatusettepanekut. Kõik need on juhtivkomisjoni ehk õiguskomisjoni esitatud:  1., 2., 3., 4., 5., 6., 7., 8., 9., 10., 11., 12., 13., 14., 15., 16., 17., 18., 19. ja 20.  Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud.
Juhtivkomisjoni seisukoht on teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõppenud, neljas päevakorrapunkt käsitletud.

Läheme viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seaduse eelnõu teine lugemine. Palun kõnetooli ettekandeks põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde!

Tere, auväärt Riigikogu ja auväärt istungi juhataja! Eelnõu numbrimärgiga 296, Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seaduse eelnõu, valmistas põhiseaduskomisjon teiseks lugemiseks ette oma kahel istungil: 4. novembril ja 10. novembril.
Eelnõu sisusse, head kolleegid, ei ole mul tarvis ilmselt enam tungida, me oleme nendel teemadel küllalt pikalt tööd teinud. Ütlen, et eelnõu kohta pärast esimest lugemist muudatusettepanekuid ei laekunud ei Riigikogu liikmetelt ega ka komisjonidelt ja fraktsioonidelt. Põhiseaduskomisjon ise, pidades silmas Justiitsministeeriumi pöördumist komisjoni poole ja seda, et kohtunikkonna palga maksmise alused on mõnevõrra teistsugused kui näiteks Vabariigi Presidendi palga maksmise alused, leidis, et eelnõusse tuleks teha üks muudatus, nr 1. Seda põhjusel, et eelnõu § 1 punktides 2 ja 3 loetletud kõrgemate ametiisikute puhul on nende palk määratud aasta keskmise, mitte selle aasta neljanda kvartali keskmise palga järgi. On otstarbekas säilitada olemasolev ajutine palgakorraldus ja nende palkade määramisel silmas pidada Eesti keskmise palga aluseks olevaid põhimõtteid. Sellest tulenevalt on § 1 punktidest 2 ja 3 välja jäetud sõnad "neljas kvartal". Põhiseaduskomisjon vormistas sellise muudatusettepaneku üksmeelselt, oli selle algatamise poolt ja konsensuslikult me viisime selle eelnõusse sisse.
Oli juttu sellest, et riikliku lepitaja palk ei ole seaduse tasandil reguleeritud. Tema ametipalgast ei ole sõnagi ka arutatavas eelnõus. Riikliku lepitaja palga määrab Vabariigi Valitsus, kes kindlasti võtab seda tehes aluseks selle seaduse, kui seadus jõustub.
4. novembril tekkis komisjonis küsimus, kui hästi on Eesti kohtunikkond eelnõust informeeritud. Põhiseaduskomisjoni liikmed avaldasid soovi, et komisjoni järgmisel istungil osaleks ka Eesti kohtunikkonna esindaja. 10. novembril oligi arutelusse palutud kohtunike ühingu esimees Meelis Eerik, kes vastas komisjonis meie küsimustele. Ta rääkis, et kohtunike ühingu juhatus pidas koosoleku, kus arutas ka seda eelnõu. Leiti, et arvestades riigi majanduslikku olukorda ning asjaolu, et eelnõuga ei muudeta kohtunikele palga maksmise põhimõtteid ega proportsioone kohtunikkonna vahel või kohtusüsteemi sees, siis kohtunike ühing sellele eelnõule vastu ei vaidle. Mööndi ühiselt, et praeguse majandussurutise tingimustes kindlasti tõusetuvad sellised küsimused, et juristidel on tööd rohkem, sest kuritegevuse vähenemisest pole alust rääkida. Mis tähendab seda, et kohtute töökoormus edaspidi suureneb. Me kõik möönsime seda samuti.
Kui eelnõu juurde tagasi tulla, siis me tegime 4. novembril juba menetluslikud otsused, et täna võiksime läbi viia teise lugemise ja teha ettepaneku teine lugemine, head kolleegid, lõpetada. 10. novembri istungil võtsime seisukoha, et kolmanda lugemise võiks teha 19. novembril, juhul kui täna teine lugemine lõpeb, ja panna eelnõu 19. novembril lõpphääletusele ja eelnõu seadusena vastu võtta. Selles osas oli põhiseaduskomisjonis konsensus. Kõik kohal olnud kaheksa head kolleegi hääletasid üksmeelselt nende seisukohtade poolt. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Eelnõu 296 kohta on laekunud üks muudatusettepanek, mille tegi juhtivkomisjon. Oleme muudatusettepaneku läbi vaadanud.
Juhtivkomisjoni seisukoht on teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõppenud ning viies päevakorrapunkt käsitletud.

Läheme kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on põhiseaduskomisjoni algatatud Riigikogu liikme palga ajutise korralduse seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde!

Auväärt istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu 342 valmistas põhiseaduskomisjon samuti ette oma kahel istungil. Ta tegi seda 4. novembril ja 10. novembril vaatasime veel kord eelnõu tehiolud üle. Peab ütlema seda, et selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid Riigikogu liikmetelt, Riigikogu fraktsioonidelt ega Riigikogu komisjonidelt ei laekunud. Ka põhiseaduskomisjon ise ei pidanud vajalikuks selle eelnõu täiendamiseks ühtegi muudatusettepanekut algatada. Sellest tulenevalt on teile siin täna teiseks lugemiseks esitatud selle eelnõu varasem tekst. Vabariigi Valitsus on selle eelnõu kohta teatanud, et ta loobub arvamuse andmisest. Eelnõu üle enam pikemat sisulist dispuuti põhiseaduskomisjonis ei algatatud. Ma sain kolleegidest meie komisjoni istungitel aru niiviisi, et poliitiliselt ja poliitilistest seisukohtadest lähtuvalt toetasid komisjoni liikmed selle eelnõu menetlemist Riigikogus ja selle eelnõu esitamist teisele lugemisele. 10. novembril otsustasime ära ka selle, kas eelnõu tuleks esitada kolmandale lugemisele ja teha seda järgmisel kolmapäeval nagu eelmise eelnõu puhul, et kõrgemate riigiametnike palkade ja Riigikogu liikmete palkade külmutamisega seonduvate eelnõude menetlus oleks paralleelne. Küll aga väljendas osa komisjoni liikmeid seisukohta, et neil on puhtõiguslikult tekkinud probleeme seoses selle eelnõu sätete vastavusega põhiseaduse §‑le 75. Sellest tulenes ilmselt ka üks põhjus, miks põhiseaduskomisjon otsustas teha teile täna ettepaneku, head kolleegid, teine lugemine lõpetada ja tuleval nädalal kolmandal lugemisel eelnõu seadusena vastu võtta, sellisel moel, et eelnõu sellisele redaktsioonile andsid poolthääle 3 komisjoni liiget ja teised komisjoni liikmed ei hääletanud. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Hea ettekandja! Ma tänan teid! Küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Eelnõu 342 kohta muudatusettepanekuid laekunud ei ole.
Juhtivkomisjoni seisukoht on teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ning kuuenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on "Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2007. aastal". Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli riigikontrolör Mihkel Oviiri!
Hea ettekandja! Enne kui te oma ettekannet alustate, annan ma oma ametikaaslastele lihtsalt infot, kuidas me seda ülevaadet menetleme. Kõigepealt on riigikontrolöri ettekanne kuni 40 minutit. Pärast seda on küsimused. Riigikogu liige võib ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Pärast küsimusi on läbirääkimised, mille käigus esinevad sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Pärast arutelu Riigikogu otsust vastu ei võta.
Palun, hea ettekandja!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma tean, et aastaid on spekuleeritud selle üle, kas ja kelle poole ma erakondlikult kaldu olen. Lõpuks pean ma selle otse välja ütlema. Pöördun teie poole nii riigikontrolörina kui ka ühe partei huvide ja põhimõtete esindajana. Olen seda parteid toetanud juba aastaid. Viimasel ajal on ajakirjanduses ilmunud lugudest näha üha suurenev toetus selle partei põhimõtetele. Selle parteiga olen ma seotud ka perekondlikult oma pastorist isa ja talupojast vanaisa põhimõtete kaudu. Selle partei nimeks võiks olla Terve Mõistuse Partei ja selle partei programmile ma täna kõneldes toetun.
Just terve mõistus ütleb meile, et Eesti riik on taas jõudnud ühte olulisse arengupunkti, kus otsustatakse aastakümneteks, mis meist saab: kas jääme vinduma ja ainult iseenda ette nägema nagu puuris istuv kaagutav kana või suudame tõusta kõrgemale, näha maailma ja oma olukorda avaramalt, nii nagu see paistab näiteks kotkale. Valikust nende kahe vaatepunkti vahel, kana ja kotka oma vahel, lähtub ka mu tänane mõttearendus.
Meie ees on taas nagu ajaloo aken, mis avaneb ainult hetkeks. Seda hetke tuleks ära kasutada. Kuid milleks? Oluliste reformide tegemiseks riigi jätkusuutlikkuse nimel.
Ma ei hakka kordama ülevaadet, mis teil kõigil on kirjalikult käes. See on ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2007. aastal. Pole mõtet keskenduda üksikküsimustele, vaid tuleb otsida lahendusi sellistele probleemidele, millel on riigi arengu seisukohalt põhimõtteline tähtsus. Eesti vajab ratsionaalseid otsuseid ja ma püüan teid toetada nende otsuste kujundamisel.
Head kuulajad! Vaatasin siia tulles Toompea lossi esist väljakut ja julgen arvata, et suurem osa siin saalis istujaid puutub kokku autojuhtimisega. Sellepärast loen ma teile kõigepealt ette kaks lõiku B‑kategooria mootorsõiduki juhi ettevalmistamise riiklikust õppekavast: "Kogenematu juhi tähelepanu kinnistub ebaolulisele ja sageli üksikobjektidele, jättes olulise täpsustamata. Kogenud juhi pilk haarab tervikut lähedalt ja kaugelt, see lubab ennustada liiklusolukordade kulgu ette. Õpetaja peab suunama õpilase tähelepanu (mõtet) ka nendele ohtudele, mida õpilane hetkel ei näe." Sama õppekava jätkab: "Maanteesõit nõuab erioskusi. Seoses tunduvalt suurema sõidukiirusega kui linnas peab juhi pilk haarama informatsiooni märksa kaugemalt [- - -]. Ka oma kavatsustest tuleb teisi liiklejaid teavitada varem kui linnasõidul [- - -]."
Riigi ja auto juhtimisel on olulisi sarnasusi. Mulle teeb muret, et meie pilk on aasta-aastalt muutunud üha lähemale suunatuks ehk me ei käitu maanteesõitu tegevate juhtidena, vaid pigem nagu need, kes teevad lühikesi sutse ühe maja hoovist teise. Teisisõnu: kui varem elati valimistest valimisteni, siis nüüd on hakatud elama eelarvest eelarveni või isegi lisaeelarvest lisaeelarveni.
Ükskõik, mis pakitsevaid igapäevaprobleeme meil tuleb lahendada, ei tohiks me lasta end nende alla matta. Nii kaob silmist kaugem siht. Rapsimine ei vii kuhugi. Loodan, et suudame kavandada vähemalt oma lähiaastate tegevust nii, et me ei lase käest võimalust liituda eurotsooniga. See on eesmärk, millel on tulevikule oluline stabiliseeriv mõju. See on väga oluline lähiaastate eesmärk.
Kuid meil tuleb saavutada olukord, kus Eestil on selged sihid mitte üheks ega kaheks aastaks, vaid kümneks, kahekümneks ja kolmekümneks aastaks. Nende sihtide saavutamiseks peavad olema ka selged tegevusplaanid.
Ma ei mõtle siin mitte praegust olukorda, kus riigis on tohutult kõikvõimalikke strateegiaid ja muid eri nimede all kokkukirjutatud pabereid, millest suurt midagi ei sõltu. Neid kavu olgu mitu korda vähem, kuid nad olgu selged, süsteemsed ning paindlikud. Neile olgu toeks rahastamine ja reaalsed teod.
Kuid nende sihtide seadmiseks on vaja initsiatiivi, pealehakkamist, eestvedamist, ideid. Siin on parlamendi šanss: olla värskete ideede looja, anda tõuge riigi tuleviku kavandamisele, olla omamoodi tulevikufoorum. Kui siin varem ühe publiku meeli erutava päevakorrapunkti asjus on hõisatud, et parlament näitas, et tal on kõrvad, siis parlament saaks nüüd rohkem rakendada ka seda, mis jääb kõrvade vahele.
Praegu käib siin 2009. aasta eelarve vormistamine. Milline üldse saaks olla ja peaks olema parlamendi roll eelarvemenetluses? Eelarve detailne kavandamine ei saa tänapäeval paraku olemuslikult toimuda parlamendis, kel puudub selleks vajalik info ja kel puudub selleks ka vajalik aparaat. Parlamendi roll eelarve kokkupanekul peaks olema tugev osalus nende visioonikavade kaudu, mis annavad üldised eesmärgid. Valitsus saab eelarve kui riigi arendamise plaani kaudu neid eesmärke täita. Parlamendi töö oleks aga ka seirata, kuidas valitsuse poliitika ja otsused eri valdkondades toimivad. Kas me saame oma maksuraha eest seda, mida peaksime, ja seda, mida meile on lubatud? Teisisõnu: toimima peab ahel eesmärgid-tegevused-raha-resultaadid. Nii saab parlament olla sidustajaks poliitikate ja reaalse elu vahel.
Praegune eelarve ja tagasiside selle kohta muidugi eesmärkidele ja nende saavutamise tulemuslikkusele ei keskendu. On oluline, et Riigikogu ja avalikkus saaksid pildi riigi eelarvelisest jätkusuutlikkusest 10–15 aasta perspektiivis. Te ei tea ju praegu, kuidas eri õigusaktidest tulenevad riigi kohustused mõjutavad tulevikus riigi finantsseisundit. Samuti puudub enam kui poolte siin saalis vastu võetud seaduste puhul info selle kohta, milline on nende mõju eelarvele.
Lugupeetavad! Aeg-ajalt saab parlament ajakirjanduses sarjata selle eest, et siit tuleb liiga vähe seadusi. Ihalus võimalikult suure hulga seaduste ja ülidetailse reguleerituse järele näib olevat lõpmatu. Ma olen vastupidisel seisukohal: mida vähem tuleb kõikvõimalikke seadusi, mida vähem detailsed nad on, seda parem. Kahtlemata on valdkondi, kus on vajalik äärmiselt täpne reguleerimine, kuid suuremalt jaolt tuleks minu arvates lähtuda headest tavadest, kokkulepetest, kasutada rohkem kaalutlusõigust ning läheneda mõistlikult. Teisisõnu: lähtuda ikka ja jälle tervest mõistusest.
Üks selline heade tavade kogumik on teile välja jagatud koos aastaülevaatega. See on e-riigi harta, mille loomise kavast ma teile möödunud aastal rääkisin. E-riigi harta koondab nimelt hea halduse põhimõtted ning on abiks kodanikule ja ametnikule.
Seega kutsun ma nii parlamenti kui ka valitsust üles tegema põhjalikku inventuuri kõikvõimalikes seadustes, kordades, kavades ning kõrvaldama kõik selle, mida tegelikult ei ole vaja ja mille puhul on tegu selgelt ülereguleerimisega. Inimesed kurdavad põhjusega, et asjaajamine on tehtud kohutavalt bürokraatlikuks ja jäigaks. Igasugune ebamõistlik halduskoormus peab kaduma. Kui mu mälu ei peta, siis Euroopa Liidus on alustatud samasugust protsessi.
Austatud Riigikogu! Riigikontroll on seadnud endale eesmärgiks toetada oma analüüsidega neid, kes peavad tegema otsuseid, mis on vajalikud riigi ja ühiskonna jätkusuutlikkuse tagamiseks. Ma kahjuks ei ole täheldanud erilist indu otsuseid teha. Markeerin ehk tavapärasest reljeefsemalt valdkondi, kus on vaja otsuseid teha. Siin ei ole midagi uut ega ootamatut, see kõik on teile teada. Mida paraku ei ole, need on selged otsused.
Kõigepealt on vaja selgeks saada ja välja öelda, mida me tahame. Teisisõnu: milline on selle riigi äriplaan või n‑ö Suur Eesmärk? Sellest sõltuvad ülejäänud tegevused aastakümnete perspektiivis. Milline on meie majanduse nišš? Kust tuleb see raha, mida riik eksistentsiks ja arenguks vajab? Milleks seda raha kulutatakse? Kust tuleb kapital? Miks keegi üldse peaks Eestisse investeerima?
Me peame aru saama ka sellest, milline on meie olukord seoses vananeva rahvastikuga. Oleme äärmiselt piiratud majanduslike ja inimressurssidega miniriik. Meil on umbes 655 000 töötajat ning ligi 378 000 pensionisaajat, neist vanaduspensionäre umbes 294 000. Meie töövõimetuspensionäride arv on viimase seitsme aasta jooksul kasvanud ligi 56%. Arvuliselt tähendab see üle 24 000 töövõimetuspensionäri juurdetulekut. See on ligi 4000 rohkem kui Viljandi linnas elanikke. Eestis on töötajate ja pensionäride suhtarv praegu ebanormaalne ja see näitaja üha halveneb. Kui ettevõtjad ütlevad, et see tee viib sohu ning pensionieaga tuleks midagi ette võtta, on kohe tohutu kisa lahti.
Ma olen veendunud, et pensioniea tõstmine lähemate aastakümnete jooksul, näiteks 65.–66., aga võib-olla ka 67. eluaastani on möödapääsmatu. See ei lahenda olukorda, kuid pisut leevendab seda. Aus oleks aga seda teha ja öelda need seisukohad välja juba täna. Riigile tekitab ekstrakoormust ka suur hulk enne tähtaega ja soodustingimustel pensionile jääjaid. Peamine on siiski aga pensionäride ja töötajate vilets suhtarv.
Kas meil näiteks ei tuleks arutada, kuidas meelitada siia riiki näiteks juurde 300 000 täiselujõus tippkvalifikatsiooniga maksumaksjat või parem päris noort inimest, et kuidagi normaliseerida töötajate ja ülalpeetavate vahekorda tulevikuperspektiivis? Tuleb aru saada, et neid inimesi, kes tööd teevad, jääb järjest ja järjest vähemaks. See probleem teravdub eriti 20–30 aasta pärast. Muidugi tuleb tegutseda ka selle nimel, et inimesi, kes meil on, Eestis hoida.
Otsuseid tuleks teha juba täna, mitte jätta see neile, kelle õuele selle probleemi lahendamine tuleb näiteks aastal 2040. Siis on juba liiga hilja. Me konkureerime teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega nii liidusisese kui ka liiduvälise tööjõu pärast ja ma ei julge väita, et me oleksime kõige atraktiivsemad.
Olukorda leevendab pensionisammaste süsteem, mis, jumal tänatud, õigel ajal ära tehti, kuid täit efekti annab see alles aastakümnete pärast. Nüüd on vaja aga astuda uued sammud.
Veel sotsiaalvaldkonnast. Niipea, kui peaminister võttis üles kõikvõimalike laustoetuste küsimuse, sattus ta rünnakute alla. Täiesti ebaõiglaselt. Ma olen kindlalt seda meelt, et igasugused laustoetused tuleb läbi vaadata ja need, mis võimalik, teha vajaduspõhiseks, et toetust saaksid ainult need, kes toetust tõesti vajavad.
Puuetega inimeste väikest toetust saab näiteks iga neljas vanaduspensioniealine inimene, Kagu-Eestis juba vähemalt iga kolmas vanaduspensioniealine inimene. See on vaid üks näide toetuse kohta, mis tegelikult ei toeta ja mis oleks mõistlik asendada inimestele vajalike teenustega.
Väga ettevaatlik tuleks olla sellise toetuse loomisega, mille suurus sõltub otseselt palga suurusest. Palgakasv dikteerib ka riigieelarve kulude kasvu. Riigieelarvet tehes tuleb see kasv võtta nii või teisiti teiste kulude arvelt.
Tunnetada tuleks ka teatud proportsionaalsust. Mõtteainet peaks pakkuma näiteks asjaolu, et iseenesest suurepärase vanemahüvitise kulud perioodil, kuni laps saab poolteiseaastaseks, on riigieelarves kasvanud mõne aastaga sama suureks kui riiklike peretoetuste kulu lapse 19‑aastaseks saamiseni.
Toetuste süsteem peab olema selline, mis ei soodustaks inimeste väljumist tööhõivest. Ei tohi tekitada olukorda, kus eri toetusi noppides on võimalik lahedalt ära elada tööd tegemata. Aastate jooksul on igasuguseid laustoetusi järjest juurde tekkinud ja nüüd ei ole enam julgust neid reformida. Vaja oleks see julgus leida. Juba praegu läheb riigieelarvest kõikvõimalikeks sotsiaalvaldkonna kuludeks pisut vähem kui pool. See osa ähvardab samamoodi jätkudes suureneda, tulud aga vähenevad. Kust tuleb puudujääv raha?
Arvan, et muudatustest pole pääsu ka tervishoius. Siin on mõtteainet spetsialistidele, kuidas tervisekindlustussüsteemi muuta efektiivsemaks, kas tuua juurde näiteks erakindlustuse elemente, nagu me näeme juba praegu pensionisüsteemi puhul. Samuti on vaja mõelda, kuidas suunata inimesi rohkem ise oma tervise eest hoolt kandma ja mida oleks mõistlik teha, et vähem kulutada võitlusele tagajärgedega ehk haigustega, muu hulgas kutsehaiguste ja tööõnnetustega, ning rohkem panustada nende ärahoidmisse.
Austatud parlament! Suur ja ülioluline valdkond, mis ootab samuti radikaalseid otsuseid, on haridus, kitsamalt võttes hariduse kvaliteet ja koolivõrk. Koolivõrgu reformi katseid on osa omavalitsusi aastaid saboteerinud ja seetõttu pole erilisi edusamme olnud. See on otseselt seotud ka haldusterritoriaalse reformiga, millest aga pisut hiljem.
Meie koolivõrgu struktuur vajab ümbertegemist. Praegu püüab iga omavalitsus küünte ja hammastega kinni hoida oma koolist, eriti gümnaasiumist. Põhjus on selgelt majanduslik: omavalitsused kasutavad koole lihtsalt rahapumpadena. Muide, sellist avameelset pealkirja "Kool kui rahapump" kasutas ühel slaidil üks juhtiv omavalitsustegelane mõne aja eest oma kolleegidele ettekannet tehes. Sattusin kord kohalikust ajalehest lugema ühe vallajuhi arutlust, et siis pole ju vallal üldse mõtet, kui kool kinni pandaks. Vastaksin sellele vallajuhile: ei olegi mõtet.
Ma pooldan miinimumprogrammina gümnaasiumide riigile ülevõtmist ja seda kogu vastutusega nii hariduse kvaliteedi kui ka koolivõrgu eest. Ma ei imestaks, kui näiteks pool või kolmandik gümnaasiumidest tuleks kinni panna või reorganiseerida. Mitte ainult sellepärast, et meil lihtsalt pole noori, kes seal õpiksid, vaid ka sellepärast, et meil ei ole nii palju kvalifitseeritud õpetajaid, kes neid noori õpetaksid.
Kordan veel: prioriteet peaks olema hariduse kvaliteet.
Üle tuleks vaadata põhikoolide ja algkoolide võrk. Riik peaks ütlema, missugusest minimaalsest õpilaste arvust alates ta kooli rahastab. Ühes Eesti vallas on näiteks neljaklassiline algkool, kus on neli õpilast ja kooli personal koosneb suisa viiest inimesest. Arvan, et kui õpilasi on teatud piirist vähem, võib ju kooli pidada, kui on neid, kes tahaksid seal õppida, ja kui on kvalifitseeritud õpetajaid, kuid siis valla või linna oma raha eest ja maksta tuleks neil minu arvates ka õpetajate palk, üldse kõik kulud. Tugevate põhikoolide süsteem on aga maapiirkondade laste hariduse ja tuleviku jaoks võtmetähendusega.
Koolivõrgu reform parandaks hariduse kvaliteeti ega halvendaks kättesaadavust. Koolibusside süsteem, mis pole võõras ka Eestis, lahendab täielikult kättesaadavuse küsimuse. Näiteks Soomes on omavalitsustel kohustus tagada õpilaste tasuta transport kooli, kui kooli kaugus õpilase kodust on viis kilomeetrit või rohkem või tema koolitee on muidu ohtlik. Põhja-Soomes on õpilaste koolibussi teekond 50–75 kilomeetrit ja on juhtumeid, kus see on 100 kilomeetrit või rohkem. Soome üldharidust peetakse aga väga kõrgel tasemel olevaks. Muide, Norras on suisa koolipaadid, mis korjavad lapsed kokku saarte pealt. Seega ei pea kool olema üldse üle hoovi. USA‑s sõidab üle poole lastest kooli ja tagasi koju koolibussiga. Marsruudid on tehtud arvestusega, et sõit ei võtaks üle tunni aja. Väga detailselt on paigas kvaliteedistandardid, turvalisuse nõuded jne.
Ma soovin jõudu ja meelekindlust kõigile omavalitsustele, kes tahavad oma territooriumil või koos naabervaldadega näiteks mitu kooli kokku panna, kuid kelle mõistlikke kavasid oma laste tuleviku suhtes püütakse tihti eri vahenditega nurjata.
Kõige selle juures on Haridus‑ ja Teadusministeeriumil kindlasti võimalik võtta kõrvalseisja hoiak, sest koolikorraldus on justkui omavalitsuse kätte antud. Meenutagem, et reeglid on ikka riigi teha. Siin on iga reformiga viivitatud päev rohkem kui kurjast. Mul oleks väga hea meel, et kui neljapäeval on siin saalis riiklikult olulise küsimusena arutelul hariduse kvaliteet ja kättesaadavus, siis tehtaks ka olulisi otsustusi.
Austatud parlamendiliikmed! Veel haridusest, täpsemalt, kõrgharidusest. Ka siin tuleks inimeste ja riigi tuleviku nimel teha jõulisi reforme. Kõigepealt, Eestis on devalveerunud juba ainuüksi kõrgkooli mõiste, rääkimata sellest, et nad on osalt muutunud halli keskpärasust tootvaks vooluliinivabrikuks. Ülikoolid on leevendanud oma rahamuresid, laiendades järjest enam vastuvõttu n‑ö pehmetele tõmbeerialadele.
Praegu õpib juba 54% tudengitest riigieelarvevälistel kohtadel ja just need noored täidavad sotsiaalvaldkonna perspektiivitu ületootmise riiulit. Riik aga laseb sellel tarbetul tegevusel avalik-õiguslikes ülikoolides kesta. Riigi enda tellimus on küll mõistlik ning keskendub loodus‑ ja täppisteadustele, samal ajal ei ole tehtud suurt midagi, et noored otsustaksid nende valdkondade kasuks.
Põhikool ja gümnaasium annavad tehnika ja tehnoloogia valdkonnas lahja ettevalmistuse ning absoluutse valikuvabaduse tingimustes viivad noored oma vanemate raha vastutustundetult laienenud tasulise kõrghariduse popsektorisse. Lisaks näitavad meie auditid, et toimub ristsubsideerimine riiklikult rahastatavate õppekohtade ja tudengite enda kinnimakstavate õppekohtade vahel.
Ma arvan, et paljud asjad loksuksid paika, kui lõpetada avalik-õiguslikes ülikoolides vastuvõtt eelarvevälistele kohtadele ehk lõpetada masstootmine, mis on nii riigi kui ka tegelikult noorte inimeste tuleviku seisukohalt üpris mõttetu. Näiteks oli Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas 2007. aastal 29 riigieelarvelist kohta, kuid tasuta võeti vastu 55 ning tasulistele kohtadele veel 243 sisseastujat. Lisaks asus 300 noort avatud ülikoolis juristiks õppima. Kokku võeti seega ühel aastal vastu peaaegu 600 juristiks tahtjat. Mujal on samalaadne olukord.
Mis puudutab ülikoolidele esitatavaid kvaliteedinõudeid, siis need peavad olema sellised, mis tagaksid nende lõpetajatele tipptasemel hariduse. Siis lõpeks ka olukord, kus Eesti-suguses riigis on 34 kõrgkooli. Viis aastat tagasi oli neid suisa 49. Paraku on see siin saalis omal ajal madalale seatud lati vili. Eesti-suguses riigis jagub häid õppejõude ja raha ehk vaid kahe avalik-õigusliku ülikooli mehitamiseks. Üks oleks Tartus ja teine Tallinnas katusorganisatsiooniks eri profiiliga kolledžitele.
Tehnika‑ ja tehnoloogiavaldkonnas vähenev inim‑ ja ajupotentsiaal toob kaasa olulisi muresid. Näiteks, üks absoluutselt kõiki puudutav teema on energeetika. Kus on need otsused, mis annavad meile kindluse, milline on meie energiavarustus 10, 20, 30 või 40 aasta pärast? Kus nad on? Taas käib ainult jutt ja kord nii, kord naa.
Kust tuleb raha, mida me vajame lähema 10–20 aasta jooksul oma energeetika säilitamiseks? Ma ei räägi praegu isegi tuumajaama ülesehitamisest. Kust tuleb elektrivool, kust tuleb soojus ja mis hinnaga? Pole ette näha mingi imemasina leiutamist, mis paekivist otsekohe sealiha või elektrit toodaks. Teadjaid ja tegijaid jääb samuti järjest vähemaks.
Nagu ütles hiljuti valitsuse esindaja: lähema kaheksa aasta jooksul vajab Eesti Energia vähemalt 60 miljardit investeeringuid. See on suur summa. See on kaks kolmandikku Eesti riigieelarvest. Kas see raha korjatakse kokku elektri hinna kaudu, mis ilmselt niikuinii kahekordistub aastaks 2013, kui turg avaneb, või tuleb kehtestada spetsiaalne maks?
Samuti vajab Eesti kaugküttevõrk ajakohastamist. Kaugküttest sõltub ligi miljoni inimese toasoe. Mitukümmend miljardit küttemajandusele tuleb kulutada, seda me täna ei tea. Eks elu näitab. Kuid energiasektori investeeringuvajadus järgneval kümnendil võib kokku ulatuda ligi 100 miljardi kroonini, kusjuures see summa ei hõlma veel tuumajaama.
Lisaks on Eestile ülimalt oluline energiat säästlikult kasutada ja muuta nii kodud kui ka tootmine energiat raiskavast energiasäästlikuks. Need on meie mõistes hiiglaslikud summad, kuid kõik on muidugi suhteline. Meil tuleb aru saada, et summad, millega me siin riigis tavaelus opereerime, on Euroopa ja maailma mastaabis marginaalsed.
Head kuulajad! Mõni sõna haldusreformist või haldusterritoriaalsest reformist, mis iganes nimetuse all keegi soovib seda käsitleda. Kõik justkui saavad aru, et reform on möödapääsmatu, aga ikka ei juhtu midagi. Kõik muudkui vindub ja vindub edasi. 227 valda ja linna on jätkuvalt alles. Aastal 2007 oli alla 3000 elanikuga omavalitsuste osakaal koguarvus 67%. Kahes kolmandikus omavalitsustes elab kokku vaid 17% rahvastikust. Alla tuhande elanikuga valdu on aga suisa 35. Kogu meie riigis on sama palju inimesi kui ühe korraliku suure linna ühes linnajaos. Tegelikkuses võib ju tervet Eestit mõtteliselt vaadelda kui üht omavalitsust Euroopa ruumis. Kui riik on saanud mitmed funktsioonid delegeerida Brüsselisse ja sellega oma koormust kergendanud, siis omavalitsustel ei ole kuhugi midagi delegeerida.
Tuleb aru saada: küsimus ei ole vaid selles, kas omavalitsusi on 15, 60 või 200. Eestis ei ole ei füüsilist ega intellektuaalset kapatsiteeti, et omavalitsused olemuslikult suudaksid neile antud funktsioone täita. Küsimus ei ole rahas. Seda kõike tõendab lugematu hulk materjali, mida ma ei kavatse hakata ümber jutustama. Praktika näitab: me võime oma audititega tõestada, et öösel on pime ja paremal juhul paistab kuu, aga ikkagi kostab kuskilt hääli, mis ütlevad, et neil paistab ka öösel päike.
Kahetsusväärselt pole valitsusele juba ligi kahe aasta jooksul esitatud ühtegi süsteemset haldusterritoriaalse reformi plaani. Neid liivakastimänge parteide vahel haldusterritoriaalse reformi teemal on piinlik vaadata. Ma tunnustan kõiki omavalitsusi ja nende juhte, kes omal algatusel on ühinenud või kavatsevad ühineda, kuid on vaja läbimõeldud terviklahendust. Ühinemist pole mõistlik lasta kulgeda isevoolu, sest see toob kaasa värdalasid. Olukorras, kus riik on retoorikas toetanud vabatahtlikku ühinemist, pole ometi suudetud ühinejatele tagada asjatundlikku abi. Just abi ja nõu on omavalitsustes väga oodatud. Selle andmine on riigi kohus.
Haldusreform annaks lootust, et need inimesed, kelle silmad veel säravad ja kes soovivad oma elu korraldada väljaspool suuremaid linnu, saaksid elementaarsel tasemel teenuse, ettevõtlus areneks ühtlasemalt ja paraneks ka inimeste elujärg. Eesti saaks uue hoo.
Lisaks omavalitsustasandile tuleks läbi mõelda ka maavalitsuste ja maakondliku juhtimistasandi funktsioonid. Et kõigi otsustega muudkui venitatakse, on paljud nooremapoolsed kvalifitseeritud töötajad maavalitsustest juba lahkunud, sest neid on aastaid vastutustundetult ebakindluses hoitud.
Lugupeetud parlamendiliikmed! Kõik see, millest ma täna rääkisin, seisab kinni kõige olulisema reformi taga. See on mõtlemise reform. Ehk lõpetuseks tagasi algusesse, kana ja kotka juurde.
Mäletan, et aastaid tagasi, kui veel käisid liitumiskõnelused Euroopa Liiduga, tegi toonane Eesti Telegraafiagentuur uudise selle kohta, et Eestis tuleb kanalates teha ümberehitusi, sest puuride kõrgus pole piisav. Sellel aastatetagusel uudisel oli väga tabav pealkiri, mis on kujundina oluline ka tänases päevas. See pealkiri kõlas: "Euroopa Liit lubab Eesti kanal selga sirutada".
Tuleb meeles pidada, et ka selga sirutav kana jääb ikka kanaks. Meie endi seesmisest hoiakust sõltub, kas me oleme edaspidi kui kana takus, kes tammub paigal, või oleme kui kotkas, kes lendab hääletult, kuid see-eest kõrgele ja kaugele ning kelle maailmapilt ei lõpe iseenda ninaesisega.
Suure ja globaalse pildi loomiseks on vaja suur töö teha kõigil liidritel, sealhulgas poliitilistel liidritel. Valik on, kas orienteerida end vaimsele vaakumile või mõtlevale, avara pilguga, vastutustundlikule inimesele.
Minu arvates ei ole vastutustundlik mängida madalatele ihadele ja sügavatele kompleksidele, mis ei aita üsna tuntaval osal valijaskonnast jõuda oma arusaamades 21. sajandisse. Eesti vajab tuleviku kindlustamiseks avarat vaadet.
Praegu tuleb majandusele luua soodsad tingimused taastumiseks ja uueks arenguhüppeks, toetada ettevõtjaid, kelle loodavast väärtusest tuleb ju see tulu, mida ühiskonna kui terviku huvides ümber jagatakse.
Terviklik riigireform on üks eeltingimusi, mis aitaks meie majandusel ise terveneda ja uusi töökohti luua. Selle optimistliku noodiga ma täna lõpetan. Ma tänan teid südamest tähelepanu eest!

Austatud riigikontrolör! Tänan teid! Teile on küsimusi. Väino Linde, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja, hea erakonnakaaslane, sest ma soovin küll uskuda, et kõik siin Riigikogu saalis viibijad kuuluvad oma muude kohustuste kõrval kindlasti ka sellesse parteisse, millele sina siin viitasid. Küsida tahan ettekandest johtuvalt seda. Austatud ettekandja! Ütlesid, et Eestis on palju bürokraatiat ja on ka palju seadusi, mille vajalikkuses tuleks kahelda. Kas võiksid tuua mõne näite või hiljem Riigikogule esitada võib-olla isegi nende tarbetute seaduste nimekirja? Ma usun, et Riigikogu on valmis siin kindlasti korrektiive tegema.

Ma toon ühe näite, mis on minu arvates sümptomaatiline ja mida võiks vaadata ka laiemalt. See ei puuduta seadust, see puudutab regulatsiooni, aga asi ei ole mitte selles. Üks minu kolleeg tellis teenusena korteri sisseseade ja selle sees oli ka köögitehnika paigaldamine. Jah, köögitehnika paigaldati, see oli ilusasti oma kohal, ainult üks asi oli jäänud tegemata, see tehnika oli jäetud ühendamata elektrivõrku. Öeldi: "Vabandage, aga seda ju lepingus sees ei olnud, sees oli ainult paigaldamine." See ongi tegelikult minu märksõna, mille järgi me peaksime hakkama neid asju üle vaatama. Ma kogu aeg räägin, et peaks olema rohkem tervet mõistust. Me püüame detailsemalt ja detailsemalt reguleerida üksikuid elunähtusi, samal ajal pean ma oluliseks seda teist poolt, et me lepime kokku ja me käitumegi nii, et me võtame terve mõistuse oma suhete aluseks. Eks me hakkame ka parlamendile esitama oma ettepanekuid, kus oleks võimalik lihtsustada. Aga ma juhin tähelepanu, et olukord ei ole spetsiifiline või ainult Eestile omane. Ka Euroopa Liidus on ju täpselt seesama olukord. On hakatud neid mõttetuid akte, mis reguleerivad kogu Euroopa Liidu tegevust, revideerima. Minu teada on neid juba tuhandete kaupa tühistatud, pandud kahtluse alla, tehtud ettepanekuid jne. See ei ole mitte lokaalne küsimus, minu arvates on see üle-euroopaline küsimus.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh, ettekandja! Tänan selle terve mõistuse eest! Aga off the record: kui oma perekondlikke ja parteilisi suhteid lahterdada tervemõistuslikeks ja ülejäänuteks, siis see on mõningane risk. Teine risk, mille te võtsite, oli see, kui te heitsite poliitikutele ette ainult juttu ja mitte otsuseid. Eks teie ametis ole otsuseid ju veel vähem ja juttu veel rohkem. Aga proovime seda juttu sisuga täita. Väga õige märkus oli teil sotsiaaltoetuste kohta. Kas te sisustaksite seda mõningate näidetega, milliseid sotsiaaltoetusi te peate ebaotstarbekaks ja milliseid mitte?

Ma tänan! Siin oli kolm küsimust koos. Esimene puudutas parteilist kuuluvust. Ega mina ei saa ju kedagi keelata kuulumast ühte või teise erakonda. Võib-olla teil, poliitikutel, on raske ennast mitme erakonna vahel jagada, sest nagu me teame, seadus reguleerib, et te võite ainult ühes erakonnas olla. Aga see ei ole praegu põhimõtteline küsimus. Teine küsimus oli see, et meil on väga palju juttu ja väga vähe otsuseid. Me teeme ettepanekuid. Ma pean ütlema, et riigieelarve kontrolli erikomisjon saab iga nädal meilt mingisugused ettepanekud, mis tulenevad audititest. Me teeme igal aastal 40–50 auditit, mis on kõik sisustatud ettepanekutega. Nüüd on küsimus, kuhu ja kuidas need ettepanekud edasi jõuavad. Kas need ettepanekud, mis me oleme komisjonile teinud, jõuavad täiskoguni? Kas komisjon võtab seisukoha nende ettepanekute kohta? Või võtab komisjon need ettepanekud teadmiseks? Seal on probleem. Küsimus on ka riigieelarve kontrolli erikomisjoni reorganiseerimises alatiseks komisjoniks, mille otseväljund oleks täiskogule. Ettepanekuid on tegelikult palju. Neid ettepanekuid on tehtud. Omaette küsimus on, kuidas nendesse ettepanekutesse suhtutakse ja kuidas neid ettepanekuid realiseeritakse. Me oleme teinud näiteks terve paketi ettepanekuid kohalike omavalitsuste kohta. Ettepanekuid on kõikides valdkondades, on omavalitsuste jätkusuutlikkuse kohta, nende võimekuse kohta ühes või teises valdkonnas. Mul ei tule ette, et siin oleks väga palju väga olulisi otsuseid tehtud.

Taavi Veskimägi, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sa tõid siin kana ja kotka võrdluse. On ilmselge, selleks et kotkaks saada, on vaja plaani, millele sa oma kõnes ka viitasid. Mida sa arvad, kuidas tegelikult selline süsteemne reformipakett riigi jaoks peaks tekkima? Kes peaks võtma initsiatiivi? Kas sa kirjeldaksid omalt poolt n‑ö seda mehhaanikat, kuidas tegelikult sinnamaani jõuda, et kotkana õhku tõusta ja mitte jääda kanana siblima?

Ma tänan! Ma tahan öelda, et minu vastus saab olla siin ühene: see on parlament. Mina ei näe Eestis ühtegi teist täisvastutusega institutsiooni, kes peaks nende probleemidega tegelema. See on minu vastus.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt tänan huvitava ja hea sõnakasutusega kõne eest, mis oli hea täiendus kirjalikule ülevaatele! Märkusena siia vahele, et kui vastuses üle-eelmisele küsimusele me otseselt ei kuulnud ettepanekuid, mida võiks sotsiaalvaldkonnas ette võtta, siis tuleb ära märkida, et näiteks pensionide kojukande rahastamise osas on üks Riigikontrolli ettepanek päris värskelt siin saalis rakendamist leidnud. Aga nüüd küsimus. Olles mõnda aega riigikontrolöri tööd teinud, kas te saate 2008. aastal parlamendi ees olles öelda, et Eesti riik liigub oma arengutes vales suunas või liiga aeglaselt?

Aitäh! Kõigepealt pean ütlema, et Eesti riik ei liigu vales suunas. Eesti riik liigub õiges suunas. Ma olen jälginud Eesti riigi arenguid alates issanda aastast 1991, 1992, 1993 ja ma võin võrrelda. Ma olen tegev ka mõningates rahvusvahelistes organisatsioonides. Mul on hea võrrelda Eestit teiste Euroopa Liidu uusliikmetega ja mitte ainult. Ma pean ütlema, et Eesti liigub õiges suunas, aga kogu minu jutu mõte oli selles, et me oleme praegu murrangulises momendis, kus tuleks teha kiiresti õigeid otsuseid. Need otsused on niisugused, mis peaksid ulatuma 10, 20, 30 aasta taha. Me võime vaadata energeetikat, aga energeetika ei ole ainuke. Minu arvates on üks põhiline küsimus inimene, inimpotentsiaal, see, mis saab meist lähema 20–30 aasta jooksul, mis saab meie haridusest, haridussüsteemist, tuleb lahendada küsimus, miks meie inimesed, eriti noored, lahkuvad Eestist. See on terve küsimuste kompleks. Ma paneksin kesksele kohale inimeseküsimuse.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Ka minu poolt komplimendid, ilma irooniata, võimas ja hea sõnumiga ettekanne! Sinu kõnet kuulates meenus meie kunagine retk Hollandisse, kus tõepoolest säärane riigieelarve kontrolli komisjon on loodud, ja ma mäletan, et nad isegi olid sellega rahul. Aga loomulikult ei ole riigikontrolöri pädevuses, siin kolleeg Taavi justkui üritas vastust kätte saada, anda juhiseid. Tema asi on indikeerida, mis toimub. Nüüd küsimuse juurde. Ka mina kikitasin kõrvu, juba oma taustast lähtudes, ma tegelengi nende kujundlike metafooridega – kana, kotkas jne. Aga tulen väga kitsa episoodi juurde. Sa mainisid siin meie hariduspoliitikat ja seda, et toodetakse, ma julgen öelda, superpehmete alade esindajaid.

Palun küsimust!

Ettekandes olid olemas näited teiste riikide haridusprogrammide kohta. Kas ei või siin tekkida momenti, et me jääme ilma haritud rahvast või suuname vägisi inimesi aladele, kus nad ei saa pädevaks?

Ma tänan! See oli väga huvitav küsimus. Haritud rahvas – see ei ole mitte kõrgharidust formaalselt tõendavate diplomite arv 1000, 10 000 või 100 000 inimese kohta. See on minu kindel seisukoht. Rahva haritus oleneb mitmest komponendist. Minu arvates on kõige olulisemad kaks komponenti. Esimene komponent on meie vanemad, teine on kool ja õpetajad. Minu arvates on siin terve hulk väikesi indikaatoreid, mille üle tuleb hakata mõtlema. Kui te lugesite mõni aeg tagasi ajalehest, siis te teate, et me oleme jõudnud olukorda, kus meil koolis ei ole enam õpetajaid, meil ei ole enam füüsikaõpetajaid ja õpetamine toimub interaktiivselt. Ükski asi ei suuda tegelikult õpetajat asendada. Selles mõttes on sellised otsused paratamatud. Hariduse puhul on eelkõige oluline õpetajate kvaliteet, ülikooli puhul on eelkõige professorite kvaliteet see, mis teeb ülikoolist ülikooli. Te kõik lugesite ju tähelepanelikult 600 parima kõrgkooli kohta. Ma küll ei tea, kuivõrd objektiivne see analüüs on. Kus siin nimekirjas Eesti kõrgkoolid on?

Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Austatud riigikontrolör! Kõne oli tõesti värvikas. Ma ise olen küll Nestor, aga vähemalt istun Kotka kõrval. Paljude faktidega võib kindlasti nõus olla ja paljude asjade üle võib ka vaielda, aga oli üks koht, mis, ma ütlen kohe ära, mulle ei meeldinud. Meie sotsiaalkulutuste osakaal avalikes kuludes on üks näitaja, aga Euroopa Liidu keskmine kulutus sotsiaalkaitsele on üle 26% toodetud rikkusest ehk SKT‑st ja Eestis on see ainult üle 12%. Kas see on ikka õige suund, kuhu riigikontrolör peaks meie riiki suunama, kui me teame, et meist vähem kulutab sellele ainult Läti?

Ma tänan selle küsimuse eest! Mulle eriti meeldis küsimuse sissejuhatav osa, kus lugupeetud Nestor ütles, et ta ei ole kõigega nõus. Ta ei peagi kõigega nõus olema. Tuleb aru saada ühest spetsiifikast, mis Riigikontrollil on. Riigikontrolli üks põhiülesanne, kõrgema kontrolliasutuse ülesanne on tihti tuua välja see teine seisukoht. Ei maksa kunagi karta neid teisi seisukohti. Mina juba oma vanuse tõttu kardan seda ainumat õigust ja ainumat tõde. Härra Nestor! Te olite ise kabineti istungitel, kus arutati neid sotsiaalkulutusi, arutati meie eelarveprobleeme. Seda saab ja tuleb vaadata ainult eelarve kontekstis. Ükskõik mis momenti me seal mainime, me peame ütlema, et meil on ka teised lahendused. Ma olen nõus, me võime sotsiaalkulutustele panna mitte 50%, vaid 70%. Probleem ei ole selles. Aga mille arvel, kust kohast me selle raha saame? Samas me ütleme, et meil on energeetikale vaja 100 miljardit. Öelge, palun, kust me selle raha saame! Viime Eesti Energia börsile? Me räägime, et miljon inimest saab toasooja kaugküttest. Te ju teate väga hästi, milline on nende torude ja kõikvõimalike kommunikatsioonide olukord. See vajab raha. Vaat siis tulebki välja öelda, et kaugemas perspektiivis me teeme seda nii, me leiame võimalusi kõikvõimalikeks toetusteks. Ma ei ole iseenesest ühegi toetuse vastu, aga terve mõistusega inimene peab mõtlema, kust me midagi võtame ja kuhu me paneme. Te olete, härra Nestor, kõikidel kabineti istungitel olnud, seal on täpselt seesama probleem üleval. Ei maksa öelda, et siin on tegemist millegi inimvaenulikuga, see on terve mõistus. Reaalne elu on lihtsalt niisugune.

Villu Reiljan, palun!

Aitäh! Täitsa huvitav on. Tänane ettekanne veenis mind kindlasti selles, et valgustatud Riigikontrolli monarhia oleks etem kui parlamentaarne demokraatia, aga otsustatud on teisiti, kahjuks. Suure elukogemusega juht, loomulikult, oskab palju nõu anda. Ma tahan küsida selle terve mõistuse kohta. On teil kindlasti andmeid, et siin saalis on inimesi, kellel on tõsiseid probleeme, ütleme, stabiilse seisundiga mõistuse osas?

Lugupeetud Villu Reiljan! Minu arvates on siin saalis 101 inimest, kes võiksid kõik kuuluda sellesse parteisse, mida mina esindan, üksainuke väike häda on: vaat seadus ütleb nii, et ei saa kuuluda kahte erakonda samal ajal. Selles on probleem. Mitte et ma paneksin kahtluse alla siin saalis olevate inimeste terve mõistuse ja kõik sellest tuleneva. Hoidku jumal! Ma ei ole isegi unes niisugust hullu olukorda näinud. Siin on Eesti rahva parimad pojad ja tütred. Ma olen selles sügavalt veendunud.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea esineja! Te ütlesite umbes nii, et teie arvates on Eesti õigel teel. Lääne ekspertide hinnangud meie kohta on tavaliselt täppi läinud, peaaegu 100%. Tänased lehed tsiteerivad nendesamade ekspertide sõnu, et Eesti on lähiajal majanduslikult pankrotis. Kas see on teie arvates õige tee olnud?

Kõrgelt austatud küsija! Ma kordan. Ma ütlesin, et võrreldes teiste riikidega, kes on tulnud analoogilisest situatsioonist, kes on need nn Euroopa Liidu uusliikmed, on Eesti õigel teel. Seda esiteks. Teiseks, ekspertide arvamus. Kõikidesse ekspertide arvamustesse tuleks minu arvates suhtuda teatud kriitikaannusega. Miks? Tuletage meelde, mida needsamad eksperdid ütlesid aasta tagasi meie majandusvõimekuse kohta. Nendesamade ekspertide arvamuse kohaselt võttis lugupeetud Riigikogu selle riigieelarve vastu. Nii et minu arvates tuleb ka ekspertide arvamustesse suhtuda teatud kriitikaga.

Leino Mägi, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Austatud riigikontrolör! Üle tüki aja oli hea kuulda, kuidas räägiti haridusest just selles keeles, mis praegu hariduses valitseb. Mis te arvate, näiteks, kui Eesti majanduses oleks selline kaos nagu hariduses, et kõik muudavad seda, aga midagi ei toimu, kui palju laekuks üldse makse Eesti riigis?

Ma pean ütlema, et haridusest räägitakse viimasel ajal väga palju. Kui me hakkame vaatama, kes kõige rohkem räägivad, siis ettevõtjad räägivad haridusest kõige rohkem. See king pigistab eelkõige ettevõtjaid. Ettevõtjatel on, jah, võimalik saada juriste, neil on võimalik saada avaliku halduse spetsialiste, aga ettevõtjal on raske leida korralikku inseneri. Selles on probleem. Küsimus ei ole mitte ainult ettevõtjas. Ka Riigikontrollil oleks rohkem vaja inseneriharidusega inimesi. Meil on väga palju juriste (kui need 600 lõpetavad, võiks juriste veelgi saada), aga insenere on praktiliselt võimatu saada. See on meie probleem. Vaadake, kuidas orienteeruvad juba põhikooli‑ ja gümnaasiumiõpilased, millele ja kuidas orienteerutakse. See on objektiivne paratamatus ja selle olukorraga tuleb tegelda kõige kiiremini. Aga see oleneb nüüd haridusest. Ma kujutan ette, et neid nn pehmeid erialasid võivad väga paljud meie hulgast õpetada, aga raske on leida tõsist inimest, kes suudaks õpilasele teha meeldivaks matemaatika, füüsika, keemia. Kui palju on meil probleeme programmeerijatega, keda oleks vaja, vaja ja veel kord vaja! See on objektiivne olukord ja paratamatult tuleb ümber orienteeruda. Kas see meile meeldib või ei meeldi, aga mida varem me seda teeme, seda parem.

Marek Strandberg, palun!

Aitäh! Hea riigikontrolör! Tänu huvitava ettekande eest! Me kuuleme aina rohkem ja rohkem, kui võtame näiteks Maailma Looduse Fondi aruanded ja muud sellised materjalid, ühte lihtsat tõsiasja, et loodusressursside kättesaadavus, ökosüsteemi mitmekesisus ja toimivus on tegelikult inimühiskonna olemise üks olulisemaid aluseid. Mida enam me loodust kasutame, ja praegu me kasutame kolmandiku võrra loodust rohkem, kui seda tekib, seda kehvemaks muutub meie majanduslik ja sotsiaalne seis. Kas riigikontrolöril on plaane, et aruandlus n‑ö riigi vara haldamise üle muuta oluliselt laiemaks ehk täiesti ökosüsteemi‑ ja ressursipõhiseks, et me näeksime, millised kulutused meie majandamisega mitte ainult ühiskonnale, vaid tervele loodusele tekivad?

Aitäh küsimuse eest! Jah, me tegeleme. Paratamatult, me peame midagi kokku tõmbama ja valima oma prioriteedid, kuid kogu keskkonnatemaatika on ja jääb Riigikontrolli prioriteediks väga pikaks ajaks. Seal me püüame käsitleda kõiki aktuaalseid teemasid.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Aitäh ettekande eest! Tänan ka isiklikus plaanis selle tunnustuse eest, mida te jagasite inimestele, kes omavalitsuste ühendamisega reaalselt on tegelnud ja sellega toime saanud! Minu küsimus ongi samast valdkonnast. Ütlesite, et riik vajab plaani haldusterritoriaalseks reformiks. Aga küsin otsesõnu: kas on teie meelest võimalik, et selle plaani järgselt on võimalik vaid vabatahtliku ühinemise teel seda korraldada või peaks vabatahtlik ühinemine ühel hetkel ja lähihetkel üle minema ka selliseks, et riik administratiivselt ise sekkub?

Ma tahan öelda, et ma ei vaata selles kontekstis mitte ainult omavalitsusi. Siin tuleb lahendada omavalitsuste küsimused, siin tuleb lahendada maavalitsuste küsimused ja üle vaadata teatud ministeeriumide pädevus teatud valdkondades. Seda tuleb kompleksselt vaadata. Mis puudutab vabatahtlikku või mittevabatahtlikku ühinemist, siis loomulikult oleks kõige parem, kui toimuks n‑ö vabatahtlik abielu, juhul kui ei tekiks nn värdalasid. Te teate, meil hakkavad need tekkima, mida mitte keegi ei taha. Tihti paremad, jõukamad omavalitsused ühinevad omavahel heameelega, aga samal ajal on ka omavalitsusi, kes on suurtes võlgades. Tuletame meelde, Võhma linnas oli probleeme, neid probleeme on terve hulk. Minu arvates tuleks seda kompleksselt teha, vaadata tervikuna, lõpetada ka see niisugune regionaalne arusaamatu areng, sest me ei tea, kui palju meil on praegu regionaalseid tõmbekeskusi, kas neid on kaks, kas neid on neli, kas neid on kümme või mis iganes. Minu arvates tuleks kõike seda mõistlikult kasutada, nii ühte kui ka teist poolt.

Marika Tuus, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Tänan kõigepealt põhjaliku ettekande eest, kus te muu hulgas aitasite valitsusel raha leida! Kuid te mainisite, et pensionile mineku iga peaks tõstma kohe, mitte sellega aastaid ootama, ja et justkui me kulutaks ka tervishoiule pisut liiga palju. Me saame seda kõike seostada ikkagi elueaga. Kas teile ikka on teada see fakt, et me oleme praegu inimarengu edetabelis langenud 78. kohale ja oleme eluea poolest Venemaa ja Valgevenega kolm viimast ja et tervishoiu rahastamise koha pealt me oleme ka üks viimaseid, SKT‑st 4,9% läheb meil tervishoiule Euroopa Liidu 8–9% kõrval?

Ma tänan selle küsimuse eest! Jah, ma tean Eesti rahva elu pikkust. Ma tean ka seda eluiga mõjutavaid faktoreid, tean, kuidas mõjutavad eluiga kõikvõimalikud õnnetusjuhtumid, tööõnnetused, liiklusõnnetused, kuriteod jne. Seda esiteks. Kui te tähele panite, siis ma ei rääkinud, et me peaksime kohe üle minema, jutt oli, et tuleks praegu kohe otsustada. Minu probleem on, kust tuleb see raha. Härra Nestor astus uksest sisse ja kummardas viisakalt. Tema ütleb, kui palju oleks meil vaja pensionifondi juurde maksta, sest olemasolevad laekumised ei kata kulusid. Te teate tervishoiuküsimusi ju väga hästi. Kui palju meil läheb mõne aasta pärast vaja raha? Kogu aeg on ju vaidlus, mida peaks riik sinna juurde andma. Ma olen täiesti nõus sellega, et meie inimene võiks minna pensionile 50‑aastaselt. Kõik tervishoiukulutused peaks katma ja võiks katta riik. Ma olen ka sellega nõus. Aga tuletame meelde mõne aasta tagust kaasust, mis oli suhteliselt dramaatiline. See kaasus oli ju selline, et öeldi, jah, on olemas spetsiaalne ravim, mis võib selle inimese päästa, aga see maksab miljon krooni või miljon dollarit aastas. Kes ja kuidas selle eest tasub? Ma ju räägin pigem sellest, et otsused tuleb teha tervikuna. Me räägime kõikides valdkondades praegu rahapuudusest. Me räägime energeetikas rahapuudusest. No mida me teeme, kui me homme istume ilma elektrita? Siis ei ole meil ka haiglaravist ega haigekassast mingisugust tolku. Mis juhtub, kui meil soojamajanduse keskküttesüsteemid on ühel momendil amortiseerunud ja neid ei õnnestu vahetada? Küsimus on ju selles. Ega meil iseenesest raha juurde ei tule. Mul on mõnikord tekkinud tunne, muuseas, mitte ainult siin, vaid ka valitsuses, et igaüks ütleb, et tal on kindlasti seda vaja. Ma olen täiesti nõus, et igale poole on raha vaja. Aga raha jagamine, mida teil tuleb siin ka järgmisel aastal teha, uue majanduskasvu tingimustes, on ääretult raske töö, sest igale poole on raha vaja. Selles mõttes ma ütlen: ma ei ole pensionäride vastu, ma ei ole haigekassa vastu, ma ei ole kellegi vastu. Ma räägin sellest, et raha on üks kindel kogus ja see tuleb ära jagada. Kedagi ei tohi päris ilma jätta. See ongi küsimus. Teile, saja ühele targale inimesele.

Jaan Kundla, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ka mina tänan omalt poolt väga sisuka ettekande eest! Me teame, et omal ajal lõid Eestis laineid Euroopa Liidu seadused, mis kehtestasid nõudeid banaani kõveruse kohta, nõudeid külapoodide sisustuse kohta, mistõttu paljud külapoed üldse suleti jne. Te ütlesite, et neid tobedaid seadusi on juba palju tühistatud. Kas kuskilt võiks leida mingisugused koondandmed selliste seaduste kohta, mis on tänaseks tühistatud?

Kindlasti võib. Ma arvan, et ka siin parlamendis on isikuid, näiteks teie konsultandid, kes leiavad selle info üles. See on see töö, mis on tehtud kõikvõimalike Euroopa Liidu aktide korrastamisel. Seda teemat on Siim Kallas oma kõnedes korduvalt tõstatanud. See on üks moment. Teine moment on see, et me ise pugesime nende Euroopa Liidu kõikvõimalike soovituste taha, leides ja deklareerides, et need on kohustuslikud. Minu arvates ei ole see asi teps mitte nii hull. Tihti, et mingisugune eelnõu parlamendis läbi suruda, me ütlesime, et see on Euroopa Liidu nõue. Tihti võeti neid nõudeid puhta kullana, et kui on Euroopa Liidu nõue, siis on kogu jutt sellega lõppenud. Nii et sellel asjal on kaks poolt.

Tarmo Mänd, palun!

Tänan, härra juhataja! Austatud riigikontrolör! Meil on nendel teemadel võimalik tihti vestelda, vaid protokolli huvides pöördun ma ka siin teie poole. Mina ei kahtle teie siiras mures riigi ja rahva pärast, aga olen hämmingus, kui laialdast kõneainet avab riigi vara teema. Siin on täna selles käsitluses tegemist terve riiklusega, tähendab, Riigikontrollil on teatud volitused nähtavasti puudu. Aga teie kõnes oli üks moment, mis sunnib mind küsima. Te ütlesite, et me liigume õigel kursil. Kas te arvate seda ka meie maksupoliitika kohta, mis sai alguse eelmisel aastal, mis tähendab palju kohustusi, suuri lubadusi, aga makse kogutakse järjest vähem? Kas 31%‑line maksukoormus võimaldab ehitada sotsiaalselt sidustatud riiki?

Ma tänan selle küsimuse eest! Ma saan aru, et lugupeetud Tarmo Mänd esitas kõigepealt küsimuse riigi vara kasutamise ja säilimise ülevaate kohta. Nagu te mäletate, ma alguses ütlesin teile, ja kuskil ei ole ära märgitud, millises vormis see peab olema. Ma olen aastaid esitanud ülevaadet kirjalikus vormis, ka ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2007. aastal. Selles mõttes on riigikontrolöril võimalus rääkida nendest probleemidest, mis mulle tunduvad olulised ja mis paratamatult mõjutavad neid protsesse. Me ei saa öelda, et ükski protsess oleks kuidagi eraldi seisev, ilma ühiskonna kui terviku mõjudeta. Nii et see ülevaade on teil kirjalikult olemas, ma alguses ütlesin seda. Nüüd küsimus maksupoliitika kohta. Niipalju suudetakse seda raha ümber jagada, nagu teie, targad inimesed siin saalis, otsustate, milline on Eesti Vabariigi maksukoormus, ja ümber saab jagada ainult sellest maksukoormusest tulenevat raha. Mina kodanikuna saan ainult vaadata sügavalt silma sellele inimesele, kelle ma olen valinud siia Riigikokku. Seda esiteks. Teiseks, mis puudutab maksukoormuse suurendamise võimalust, siis kui te ütlete, et kõiki neid ülesandeid ei suudeta täita, siis mina millegipärast praegu paneksin prioriteediks majandusliku arengu. Ega kuskilt mujalt ju seda raha ei tule. Kui me ka ütleme, et me paneme maksukoormuseks 40%, 50% või 60%, siis raha tuleb ainult majandusest. Kuulake, mida räägivad majandusinimesed, kes tegelevad ettevõtlusega. See on minu arvates põhiline indikaator. Kui me saame oma majandusele uuesti jalad alla, kui majandus kasvab vähemalt 4–5% aastas, siis lahenevad ka paljud teised küsimused. Ma ei suuda praegu hinnata maksukoormuse tõstmise sotsiaalseid mõjusid meie ettevõtluskliimale.

Helmer Jõgi, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Tõepoolest, meie riigi väga suur vara on meie lapsed, õpetajad ja haridus. Tore, et te tõstatasite selle teema oma ettekandes. Aga ma tahan küsida teie meelisriigist ehk linnuriigist pärineva küsimuse. Te tõite esile hariduse probleemid ja et see jutt ei oleks ainult koputus kanala katusele, kust kostab pärast natukene kaagutamist, esitasite te ka konkreetse ettepaneku gümnaasiumid riigistada. Kas Riigikontroll on analüüsinud ka edukate haridusmudelitega, eduka hariduskorraldusega riikide kogemust, et ta võiks pakkuda Riigikogule peale gümnaasiumide riigistamise võimaluse mingeid muid, alternatiivseid variante?

Aitäh teile! Lugupeetud küsija! Kuskil ei ole analüüsidest puudus. Kui me võtame hariduskorralduse nendes riikides, mida me peame meile mingil määral etaloniks (kaugele ei ole vaja sõita, piisab sõitmisest üle lahe, et vaadata, kuidas seal on haridus korraldatud), siis analüüse on olemas väga palju. On lihtsalt vaja, et teie võtaksite vastu otsused nende analüüside pinnalt. Ma olen erinevatel põhjustel alati kartnud analüüside paljusust. Ma olen ise vana bürokraat ja ma tean, et kui ei soovita midagi otsustada, siis öeldakse: "Aga kuulge, meil oleks veel analüüsi vaja, teeme veel ühel või teisel teemal analüüsi." Eestis on olemas analüüsid, Euroopa Liidus on olemas analüüsid. Haridus on Lissaboni strateegia põhiline komponent. Ilma selleta ei ole võimalik ju tegelikult mitte mingisugune areng, ei majanduslik, ei sotsiaalne areng. Teil tuleb teha valik, mida te peate kõige õigemaks ja kõige otstarbekamaks situatsioonis, kus me teame, et laste arv väheneb, paratamatult väheneb. Minu arvates on lastel õigus saada kvaliteetset haridust. Mõtleme nende kahe komponendi peale. Kui palju noori läheb kooli õpetajaks? Mis juhtub tegelikult maapiirkonnaga? Ma ei ole mitte omavalitsuste, väikeste omavalitsuste vastu, aga vaadake, mis tegelikult toimub. Mõelge sellele, kui palju inimesi ütleb, et jah, ta seob oma elu selle maa või selle kodukohaga. Selles on minu arvates probleem. See ei ole mitte minu subjektiivne soov või tahe, vaid see on minu arvates objektiivne paratamatus. Aga kindlasti ei ole mina siin teie jaoks mitte Delfi oraakel.

Vilja Savisaar, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Te olete siin pannud meile väga suuri kohustusi ja kogu aeg räägite, et see kõik on meie kätes, ja rohkem või vähem siiralt meid siin meelitanud. Aga ma usun, et te teate täpselt sama hästi kui minagi, et tegelikult otsustab juba ammu Eesti Vabariigis asju valitsus ja selles Riigikogu koosseisus on tal 60 käepikendust, kes ka niimoodi hääletavad. Selles valguses oskate äkki meile nõu anda, kuidas taastada parlamendi roll, et kõiki neid soovitusi, mida te siit puldist hoolsalt jagate, ka tegelikkuses ellu viia.

Aitäh teile küsimuse eest! Mind pani kõigepealt mõtlema teie küsimuse sissejuhatav osa – enam või vähem siiralt. Ei ole viisakas daamile vastuküsimust esitada, aga millest on tekkinud see mõte või kartus, et ma ei ole siiras? Ma olen selles mõttes absoluutselt siiras, et te olete meie rahva valitud isikud, kes on siia saadetud, ja sellest vastutusest ei pääse te mitte kuhugi. Mina võin anda teile oma parema äratundmise ja meie organisatsiooni tegevuse põhjal nõu, et aidata oma seisukohta luua. Aga ma tahan teile öelda, et teie moodustate valitsuse. Te kõik ju teate seda väga hästi, te olete kõik ka ise valitsuses olnud. Keegi ei anna parlamendile võimu, parlament peab selle võimu võtma. Ma möönan, et see eeldab ka teatud arengut, teatud arengutaset. Kui me räägime parlamentaarsest demokraatiast, siis me ei saa rääkida sellest ilma parlamendi võimuta. Kui siin ei ole parlamendi võimu, siis see ei ole parlamentaarne demokraatia, siis on meil tegemist mingisuguse teise riigikorraldusega. Võib-olla härra Gräzin suudab pärast teoreetiliselt lahti seletada, millega meil tegemist on. Kõikides n‑ö üleminekuriikides on probleem parlamendi ja valitsuse suhetes. Kui teie ei ole võimul, kes siis võimul on? See on minu retooriline küsimus. Mina ei saa üldse teistpidi arvata, sest minu põhiline klient ei ole mitte valitsus, vaid parlament. Riigikontroll saab olla nii mõjus, nii tugev ja nii tegus, kui mõjus, tugev ja tegus on parlament.

Peep Aru, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea riigikontrolör! Tõepoolest, meil ei ole sellist plaani, kuidas haldust ümber korraldada, muuta elu efektiivsemaks, haldussuutlikumaks. Viimasel ajal on selline plaan taandatud kahjuks väga primitiivsele küsimusele, kas omavalitsusi liita käsu korras või on neil vabatahtlik õigus liituda. Kui seda plaani ei ole, kas teil riigikontrolörina on soovitusi, milline peaks välja nägema sellise plaani koostamise protsess ja see plaan ise?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt tahan päris tõsiselt öelda, et meil on aastate jooksul välja töötatud terve hulk erinevaid plaane. Eestis ei ole selles valdkonnas plaanide puudust. Minu arvates tuleb tõdeda, et väikesed omavalitsused, mida on Eestis enamik, ei ole jätkusuutlikud mitte sellepärast, et nad ainult väikesed on, vaid nendel puudub nii vaimne kui ka füüsiline kapatsiteet. Vaimse kapatsiteedi puudumine ei tähenda, et seal elaksid rumalad inimesed. Küsimus ei ole hoopiski selles. Kui me vaatame omavalitsustele pandud ülesandeid, siis need eeldavad väga professionaalsete spetsialistide, professionaalsete juhtide olemasolu. Aga kui me vaatame kõige lihtsamat asja, kui me vaatame kolme neljandikku omavalitsusi, seda, kui suur on ühes vallavalitsuses töötavate inimeste arv, siis see on 10–12 inimest. Kui me vaatame, kui palju on nendele pandud ülesandeid, ja need mingil määral ära jaotame, siis saame üle kümne ülesande. Me kunagi analüüsisime, millised on keskkonnavaldkonnas sellise töötaja pädevusnõuded. Kui me vaatame eri asju, kui me räägime ehitusjärelevalvest, kui me räägime arengukavade koostamisest, kui me räägime ükskõik mis valdkonnast, siis me peame tunnistama, et see ei ole Eesti riigi väikestes omavalitsustes mõeldav, sest lihtsalt ei ole nii palju inimesi. Meil lihtsalt ei ole nii palju kvalifitseeritud spetsialiste, seda enam, et kõik otsivad neid tikutulega. Kes ei vajaks tänapäeval head spetsialisti? See on probleem pankades, see on probleem ettevõtetes, see on probleem riigiasutustes. Seal ei aita ka raha juurdeandmine. Tavaliselt öeldakse, et anname raha juurde. Ei aita ka raha juurdeandmine, sest osa olemuslikke ülesandeid jääb niikuinii nende peale ja nende kanda. Kui me seda tõde tunnistame, siis tulebki hakata nende otsuste tegemisega peale. Kui palju omavalitsusi võiks olla ja millise suurusega nad võiksid olla, et nad tuleksid ülesannetega toime? Ei ole mõeldav kasutada seda versiooni, mis oli Eesti Vabariigis enne 1940. aastat. Kui mu mälu ei peta, siis oli meil kuus kategooriat omavalitsusi, kellel olid erinevad ülesanded: esimese järgu omavalitsus, teise, kolmanda, neljanda, viienda ja kuuenda järgu omavalitsus. Viimase järgu omavalitsus sai ainult lipud riigipühadel üles ja kõige parem tegeles kõigega. Ka see idee on kuidagi läbi jooksnud, aga see ei ole võimalik, see ei ole tänapäeval mõeldav. Teiseks, noored inimesed lahkuvad maalt ega seosta oma elu maaga. See tuleks lihtsalt otsustada ja ära teha enne, kui päris hilja ei ole.

Toomas Varek, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud riigikontrolör! Suur aitäh ettekande eest! Te oma ettekandes tõite välja riigi eksisteerimise põhisambad – inimese koos hariduse, sotsiaalvaldkonna ja rahaga. Kuid Eesti riik on küllalt väike riik ja me asume Euroopa Liidu piiri ääres. Ka selles aruandes, mis te esitasite, ei ole julgeolekustruktuuridest ühtegi sõna. Võib ainult öelda, et riigi varade poole pealt on toodud mõned ministeeriumid välja. Kas Riigikontroll on tähelepanu pööranud sisejulgeolekustruktuuride muutusele ja kuidas on see mõjunud meie maastikul?

Aitäh küsimuse eest! Me oleme pööranud tähelepanu mõningatele aspektidele. Küsimus on selles, et me räägime praegu struktuurimuudatustest, me räägime protsessist. Protsessi käigus ei ole mõeldav nende asjade auditeerimine. Me võime alles pärast protsessi lõpetamist auditeerida ja vaadata, mis välja tuli. Seda esiteks. Teiseks, me peame ütlema, et jah, me oleme tegelnud ka sisejulgeolekuküsimuste eri tahkudega ja erinevate asjadega, aga ühest asjast tuleb aru saada: me saame teha ainult niipalju, kuipalju meil ressursse on. Kui me vaatame, kui palju tuleb ettepanekuid ka Riigikogu poolt, mida me võiksime auditeerida, siis see ületab tegelikult mitu korda meie võimekuse. Me oleme koostöös riigieelarve kontrolli erikomisjoniga püüdnud paika panna optimaalsed kontrollivaldkonnad, eri aastatel erinevad valdkonnad, millele me oleme püüdnud tähelepanu pöörata.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra riigikontrolör! See oli mõneti tavatum ettekanne võrreldes teie eelnevate aastaülevaadetega, aga mitte sugugi kehvem, vaid tegelikult olulist põhiprobleemi, riigi poliitilise juhtimise kvaliteeti laiemalt käsitlev. Minu küsimus on selline. Sa puudutasid ka n‑ö erinevaid reformivajadusi riigi sotsiaal‑ ja peretoetuste süsteemis. Millistest universaalsetest või inimlikest põhimõtetest lähtuvalt peaks olema meie sotsiaalne hoolekandesüsteem üles ehitatud, millised on need väärtused ja millist väärtuste nihet siin vaja oleks?

Ma tänan küsimuse eest! Ma tahan öelda, et nende universaalsete väärtuste kandjad olete teie. Meie oleme majanduskontrolli organisatsioon, me räägime pigem majanduslikust poolest, mida, kuidas ja kui palju on võimalik meil ühte või teise protsessi panustada. See on praegu minu põhisõnum. Me ei käsitlenud neid universaalseid väärtusi, millest teie peaksite juhinduma. See oleks minult liiga palju tahetud, kui ma peaksin suutma väärtuspõhiseid seisukohti teile välja tuua. Aga ma järgmine kord proovin.

Mailis Reps, palun!

Aitäh! Lugupeetud riigikontrolör! Mul on selline küsimus. Kui me vaatame 2007. aastat, siis 2007. aasta jääb riigikoolidele kindlasti üsna kurvana meelde. Hakkame peale sellest, et me ei ole ju aastaid riigikoole suutnud vajaliku tempoga inimväärsemaks või vähemalt lapsesõbralikumaks muuta, eriti mis puudutab erivajadustega lapsi. Päris mitu aastat kavandatud nn RKAS‑lepingud ehk Riigi Kinnisvara AS‑i kaudu koolide erivajadustega laste vajadustele vastavaks tegemine kukkus 2007. aastal ju ära. Kas teie riigi vara kontrollija poole pealt vaadates näete siin mingisugust lahendust? On ju ka täna räägitud, et raha meil ei ole. Aga samal ajal erivajadustega laste vajadustele need koolid ei vasta.

Aitäh selle küsimuse eest! Pean ütlema, et mul on sügavalt kahju, et riigikoolid jäid õigel ajal renoveerimata. Me teame väga hästi, et need sajad miljonid, mis läksid koolide renoveerimise peale, läksid ju tavaliselt munitsipaalkoolidele. Renoveeriti terve hulk munitsipaalkoole, mis on tõesti tehtud rohkem või vähem elamisväärseks, isegi väga elamisväärseks. Mis puudutab riigikoole, siis on mul sügavalt kahju, et riik ei olnud selle süsteemi tarbija, mille tema ise lõi ja kuhu tema selle raha andis. Teades praeguse eelarvega seotud olukorda ja eriti seda, mida te hakkate arutama ja veel aasta lõpus hakkate arutama, siis ma ei näe siin väga helget perspektiivi lähemal ajal, nii kahju kui ka ei ole, aga kindlasti on selle küsimuse lahendus teie käes.

Austatud riigikontrolör! Tänan teid ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Jõudu teile!

Aitäh teile!

Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Marek Strandbergi, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja!

Head kolleegid! Me kuulsime ülevaadet riigi vara kasutamise seisust 2007. aastal. Me näeme tegelikult ühte lihtsat asja, et ei ülevaade riigi vara seisust 2007. aastal Eestis ega ülevaade maailma majanduse seisust aastal 2007, kui me loeme sellest kust iganes mujalt, ei ole meile allikaks, et me oleksime võinud seda varem teada, ennustada kõikvõimalikke kriise ja majanduslikku ebamugavust, mis meid praeguseks hetkeks on tabanud. Seetõttu, nagu ma mainisin ka juba lühidalt oma küsimuses riigikontrolörile, leian ma, et meil on möödapääsmatu hakata lisaks riigi vara arvestusele aina selgemalt ja täpsemalt tegema ülevaateid, mis on – olen veendunud – kindlasti ennustusvõimelisemad, loodusressursside, loodusvarade ja ökosüsteemi kasutusest, mis paratamatult kaasneb nii riigi tegevuse kui majandustegevusega.
On täiesti selge, et kaasaegne arusaam majandusest ei saa põhineda ainult rahapõhisel kapitaliarvestusel, mis on selgelt puudulik, ühekülgne. Kõikidel juhtudel, kui me räägime sellest, et majanduse edu aluseks on ühel või teisel moel küll sotsiaalne kapital, küll kultuuriline kapitali ja, mis kõige peamine, eelkõige looduskapital, tunnustame ja tunnistame me väga selgelt, et majandus, ühiskond, kultuur, kõik inimesepõhine eksisteerib ökosüsteemis nendes piirides, mis ökosüsteem meile võimaldab. See on baastõde, aga ei tee paha seda baastõde siinsamas saalis korrata. Meenutan siinkohal uuesti Maailma Looduse Fondi ökoloogilise jalajälje vägagi põhjalikku analüüsi, mis näitab üht: mida enam ja mida rohkem üle piiri me kasutame looduses olevaid võimalusi, seda kehvemaks muutub tegelikult meie enda olukord, mitte abstraktses, vaid täiesti konkreetses mõttes. Mida vähem meie ümber on teisi liike, seda enam me peame panustama küll meditsiini, küll muudesse turvameetmetesse, selleks et ennast liigivaeseks muutunud ökosüsteemis elusana ja tervena tunda ja hoida ning seda suuremaks muutuvad meie kulutused. Lõpuks muutuvad need kulutused väga suureks ja selline mehhanism ei ole mõistlik. Ehk ressursikasutuse üle arvepidamine ja just nimelt loodusressursside ja ökosüsteemi seisundi üle arvepidamine peab olema möödapääsmatult väga oluline komponent riigi seisundi hindamisel ja riigi tuleviku prognoosimisel. Ei saa öelda, et majanduskriisi ja finantskriisi selge põhjus oleks pikaajaline üle looduse taluvuspiiri toimunud majandamine, mis on kestnud juba viimaseid kümnendeid. Kuid oleme kindlad ka selles, et me ei saa väga selgelt välistada seda tõsiasja, et majanduskriiside ja sellise majanduslanguse üks põhjusi võib olla võimaluste ülehindamine ja ületarbimine.
Kui tulla veel kord meie enda Eesti probleemide juurde, siis on täiesti selge, et süstemaatiline loodusressursside väärkasutuse alahindamine ja nende mittetähelepanemine on kaudsete, mitte ainult keskkonna või tervisekahjude, vaid väga selgete majanduskahjude tekkimise põhjuseks. Ehk senikaua kuni me ei oska detailselt ja kompleksselt vastata lihtsatele küsimustele, kui palju kütust kulutab meie riigieelarve, mis on selle riigieelarve ja riigi majanduse tegelik energeetiline kulu ehk teisisõnu, kui palju meie riigiauto 365 päeva läbimisel tegelikult kütust ja ressursse kulutab, on meil väga raske seda tegevust optimeerida. Nagu te näete, on täna keskseks küsimuseks energia hind, homme on keskseks küsimuseks võib-olla juba ka vesi. Mida kiiremini me sellist kompleksset arvestust suudame üles ehitada, seda ennustusvõimelisemaks muutuvad kõik meie analüüsid ja prognoosid, seda vähem peame me iga aasta majanduslikult kehvades oludes ümber hindama oma eelarvet, seda kärpima, vähendama ja tegema mida iganes muud. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Taavi Veskimäe! Kaheksa minutit.

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kuulates siin riigikontrolör Mihkel Oviiri ettekannet, võisime tõdeda, et see nõudlus reformide järele, mis majanduslangusega paratamatult koos käib, on üha teravamalt jõudmas ka siia saali. Ilmne on arusaam, et nii edasi minna nagu senini päris võimalik ei ole. Iseküsimus on see, kas praegu on ühiskonnas juba n-ö piisavalt valus selleks, et reformid ei oleks populaarsed mitte ainult abstraktsel tasandil, ehk ei oleks kena kõnelda reformidest, vaid ka konkreetsed lahendused oleksid juba populaarsed, ehk need konkreetsed ümberkorraldused, mida me põhimõtteliselt tegema peame. Ja selles mõttes on mul heameel, et Mihkel Oviiril oli julgust ja tahtmist nimetada siin ka tõesti konkreetseid ideid. Me võime ju arutada, kas need ideed on head või halvad, aga oluline on see, et oleks ideid, mille ümber ja üle arutada. Kui arusaam on see, et nii nagu senini ei ole päriselt võimalik edasi minna, et on vaja muutusi, siis selleks, et midagi muuta, on vaja ideid ja on vaja tuua ühiskond mõneti välja sellest mõttelaiskusest, mis paratamatult, ja mitte ainult riigis, vaid tegelikult täpselt samamoodi ka erasektoris, headel aegadel maad võttis.
Küsimus on ja seda üritasin ma ka oma küsimuses markeerida: kust tekib see süsteemne plaan? Ma arvan, et praegu ei ole mitte nõudlust n-ö üksikute ideede järele, et kas langetame mõnda määra või kehtestame kusagile mõne lae. Ideed võivad olla üksikult võttes ju head ja ma võin paljusid neist ka isiklikult toetada, kuid kindlasti ei ole nad piisavad selleks, et sellist kvalitatiivset muutust ühiskonnas esile kutsuda. Sellest lähtuvalt ma ei arva, et on tingimata vaja teha mingeid uusi dokumente, sest ilmselt üks selline oluline töö, mis meil ees seisab, ei ole mitte niivõrd vaadata retrospektiivis, mis me teinud oleme, vaid minu arvates, kolleegid, on meil eelkõige vaja vaadata kõike seda, mida me täna teeme, neid konkreetseid eelnõusid, mis meie laua peal on.
Loomulikult, kui vaadata iga üksikut regulatsiooni, iga üksikut tahet midagi kusagil täiendavalt keelata, midagi piirata, mingit asja täiendavalt reguleerida, mingit aruandlust kehtestada, mingit registrit luua, sellise valdkonnapõhise lähenemisega, siis nad võivad olla kõik väga mõistlikud, kõik väga vajalikud riigi toimimiseks, aga 1,3 miljoni inimesega 30%-lise maksukoormusega 45 000 km²-l ei ole ka potentsiaalipõhise 5-6%-lise majanduskasvuga kõike seda võimalik finantseerida. Me vajame tegelikult selliseid põhimõttelisi, paradigmaatilisi muutusi, ma ütleksin sellist nn kolmanda põlvkonna reformipaketti ehk riik tuleb mõneti teisiti defineerida ja minu jaoks on selle riigi teisiti defineerimise võtmesõnaks "huvid".
Kui me vaatame kas või viimast kahte kuud maailmas, eelkõige pärast Lehmani pankrotti, siis kõik riigid on eelkõige tegutsenud oma huvide põhiselt. Kahjuks on Eesti riigis sõnal "huvi" selline korruptiivne tähendus, aga tegelikult ei peaks see nii olema. Huvid on täiesti loomulikud, naturaalsed asjad, mis käivad ühe riigi tegevusega koos. Eesti riik on tegelikult Eesti inimeste tahte väljendus ja nende huvide väljendus. Ma arvan, et kui me defineeriksime riiki teisiti, siis meil oleks võimalik päris palju ülesandeid, mida me praegu teeme, tegelikult maha laadida, teha neid oluliselt efektiivsemalt, näha asju võib-olla hoopis teises valguses ja see teises valguses asjade vaatamine annaks automaatselt kätte ka teatud lahendused.
Ma arvan, et see koht, kus oleks tegelikult võimalik demonstreerida sellist teistsugust lähenemist, on Eesti riigi käes ju üsna pea, võib-olla isegi liiga ruttu. Teatavasti peab valitsus novembri lõpus esitama uue konvergentsiprogrammi. See on tegelikult mõneti kõige tähtsam dokument sellise riigi tegevuse jaoks, kus me demonstreerime oma suutlikkust või mittesuutlikkust olla valmis Euroopa Liiduga liitumise lepingus võetud kohustuse täitmiseks liituda Euroopa Majandus- ja Rahaliiduga. Ma kardan, et see dokument saab jällegi olema üsna formaalne, senise retoorika ümberkirjutus, kuid ta ei paku tegelikult uusi lahendusi. Aga meil on vaja just uusi lahendusi selleks, et arengut saavutada ja arengut on võimalik saavutada siis, kui kapital tuleb siia. Tegelikult on Eesti rahvuslik kapital viimase poolteise aastaga peaasjalikult hääletanud jalgadega, ei ole investeeritud siia, võib-olla välja arvatud kinnisvara. Väliskapitali jaoks ei ole Eesti praegu enam atraktiivne, kuna see müüt, mis mõneti on 1990. aastatest, ütleme kuni viimase ajani kapitali sissevoolu toitnud, on praeguseks kokku kukkunud. Aga kapitalita pole arengut. Tegelikult ei ole ka seda, mida oleks võimalik ümber jagada. Ma ei arva, et me peame tegema tingimata mingi uue dokumendi, aga minu arust on tõesti siin täna see koht, kus ilma plaanita ei ole võimalik edasi minna. Ilmselt koalitsioonileping ei ole muutunud olude tõttu enam see plaan – meil on vaja uut plaani, konvergentsiprogrammi näiteks. Ma möönan, see tuleb liiga kiiresti ette. Võiks tegelikult olla mõneti selline strateegiline dokument, kus oleks võimalik demonstreerida mingit uut lähenemist. Mis kõige olulisem, näidata tegelikult, kuidas oleks võimalik panna Eesti riiki efektiivsemalt tegutsema. Aga ma tahaksin veel kord korrata, et minu meelest ei ole võimalik efektiivsust saavutada mitte üksikute asjade muutmise teel, vaid tegelikult asjade põhimõtteliselt teistmoodi tegemise teel. Me peame teatud mõttes avalike ülesannete koormust riigi pealt maha laadima, kui me tahame samamoodi edasi minna. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Kuna riigikontrolör ise tõstis üles parteilisuse teema, siis alustan sellest. Ma olen täiesti nõus, et ta esindab terve mõistuse parteid. Ma ei tea, kuidas teised erakonnad, aga vähemalt kolm kolleegi minu parteist jõudsid selle aja jooksul öelda, et see on ju täiesti Reformierakonna jutt, mida ta räägib. Ma loodan, et ka teised erakonnad leidsid sellest tervest mõistusest väga palju sidet enda mõtetega. Samas, mul ega meil ei ole küll kunagi olnud mingit kahtlust, et Mihkel Oviir isiklikult mingit parteid kaitseb või eelistab, see on ikkagi olnud neutraalne jutt parteipoliitilises mõttes. Tema ettekannete juures on peale terve mõistuse ja sisu alati meeldiv see, et ta on kriitiline, aga ta ei ole samas kuri. Mitte kõigil põhiseaduslikel institutsioonidel seda omadust ei ole, kurjad on olnud erinevad persoonid, kes seda on kandnud, kuid mitte alati nii konstruktiivselt kriitilised. See on kena. Esile tõstaksin muidugi seda aruannet, mis meie laudadele on jõudnud või vähemalt siia taha riiulitele, kuidas kellelgi. Selle ülesehitus on hästi atraktiivne, võib-olla võib see kohati isegi kerglane paista, aga see on siiski parem kui need paksud kuivad paberid, mida keegi iialgi ei loe. Seda kontsentreeritud, illustreeritud paberit on hea vaadata inimestel, kes, andkem endale aru, tegelikult ei suuda kõiki aruandeid läbi lugeda. See on meie töös paratamatu.
Oma küsimusega püüdsin ma riigikontrolöri natuke provotseerida. Ta heitis ette otsustamatust ja jutuajamist, ilmselt siis meile, selle kiituse kõrval, mida ta meile ka jagas. Et me ei otsusta, me räägime teatud reformide teemal. Viskaksin selle palli tagasi. See on täpselt see, mida riigikontrolör teeb, ta jutustab ja teeb ettepanekuid. Meie ka jutustame ja teeme ettepanekuid, aga vahel me siiski otsustame. Tuleb lihtsalt rõhutada žanride erinevust. Kunagi ei saa me endale kodustatud riigikontrolöri. Alati me kuuleme seda kriitikat, see on positiivne. Meie eelis on see, et me otsustame. Aga see on ka meie nõrkus. Žanr on niivõrd erinev ja protsess, mida meie peame läbima, on niivõrd erinev. Neelame alla need okkad, mida ta meile siia puistab, ja tunnistame, et need on asjakohased. Aga tunnistame ka, et mõnda asja teeme meie Riigikontrollist rohkem.
Nii et tänan veel kord selle ettekande eest ja sellega ma lõpetan.

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindaja Villu Reiljani!

Austatud juhataja! Loomulikult on sellised ülevaated ja kriitilised käsitlused edasiviivad, sest see on teisene vaade teise pilguga sellelesamale asjale, mis meid kõiki huvitab, ja viib asja kahtlemata edasi. Mis mind natuke murelikuks teeb, on see, et jäetakse mulje justkui ei oleks siin Riigikogus tulevikku vaatamisega tegeldud. Võib-olla Riigikontroll ja tema juht ei ole saanud lihtsalt aega lugeda seda dokumenti, mille nimi on "Säästev Eesti 21", mis vaatab aastani 2030 ja mille koostamisest võtsid osa teadlased, ma ei räägi siin poliitikutest. Ei saanudki päris aru, kus see terve mõistuse pool on, kas ta on koalitsiooni pool või on ta opositsiooni pool. Meie väga palju praegu vahele ei sega tegelikult, sest meie käest ei küsi keegi midagi. Aga me oleme siin olemas. Kui nüüd asi hukka läheb, siis on ilmselt mõtlemist koalitsiooni poolel, et sinna Oviiri parteisse pääseda. Aga selle "Säästva Eesti 21" teema on tegelikult tõepoolest pikk vaade tulevikku. Selle tulevikuvaate põhiline põhjustaja ongi see, et seal on väga üheselt öeldud, et see paradigma, mida  on siin pikka aega viljeldud, et turg reguleerib kõik, hästi madalad maksud ja kõik läheb väga toredasti, ei vea. See on seal väga ilusasti teaduslikult põhjendatud. Nüüd me oleme lihtsalt praeguseks jõudnud sellesse kohta välja, kus praktika on tõestanud, et tõepoolest ei vea, ja teinud selle asja kuidagi väga ebameeldival kujul meile selgeks.
Kui me siin Riigikogus seda eelarvet, mis on tõepoolest kõige tähtsam dokument, meie poliitiline dokument, vastu võtsime, siis me kuulsime, et ta on üks kõige paremini tasakaalustatud dokument, mida see saal on iial näinud. Nüüd selgub, et ta polegi nii hästi tasakaalus, kuigi ta juba siis tasakaalus ei olnud. Murelik Padar on siin. Ma ütlesin Ivarile, vanale võitluskaaslasele ilusasti, et valitsus ei peaks nii palju Riigikontrollile vahele segama, vaid laskma rohkem temal juhtnööre ja mõtteid anda, et siis läheksid mõned asjad paremini.
Tõsi ta on, et kui meil on eesmärgid, ja meie eesmärke ei ole mõtet ka siin hakata välja mõtlema, need on meil põhiseaduses kirja pandud. Et selle suveräänse õiglusele ja õigusele rajatud riigi eesmärk on, et eestluse elujõud kasvaks ning keel ja kultuur säiliks, siis sellele peaks olema kõik muud asjad keskendunud. Praegusi maksu-, eelarve- ja muid poliitikaid on suhteliselt harva õnnestunud keskendada eestluse elujõu kasvule ning keele ja kultuuri säilimisele. Meil on suhteliselt popslik mõtlemine, väga rahakeskne, mammonakeskne ja see kahjuks ei võimaldagi nendele suurtele eesmärkidele väga keskenduda. Sellest räägib tegelikult ka "Säästev Eesti 21". Ma arvan, et kui Taavi Veskimägi rääkis siin õigesti, et on vaja uut plaani, siis ma ütleksin nii, et võiks vaadata need vanad kaugeleulatuvad ja kõikehõlmavad plaanid üle ja neid natuke korrigeerida. Aga see, et nii jätkata saab, ei ole ilmselt ka võimalik, sest tagasilöögid, mida see väike paljukannatanud rahvas peab taluma, on küllalt rängad. Ma soovitan veel kord pöörduda selle seaduseelnõu nr 21 juurde tagasi, millele muuseas vihjasid ka siin esinenud professorid, nii Lauristin kui ka Varblane, ja võtta need teaduslikud seisukohad aluseks, mis on tegelikult kaalukad. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Austatud Riigikogu! Oleme selles küsimuses, milleks on ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2007. aastal, arutelu lõpetanud. Seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme edasi kaheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Riigi 2007. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahandusminister Ivari Padari!

Austatud härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Olen täna teie ees riigi 2007. aasta majandusaasta koondaruandega. Rahandusministeeriumi ettevalmistatud riigi majandusaasta koondaruanne on kahtlemata eelarve kõrval üks olulisemaid Rahandusministeeriumi esitatud dokumente. Oluline ei ole mitte ainult riigi raha hoolikas ja mõistlik planeerimine, vaid oluline on pidada ka riigi varade ja kohustuste üle arvestust maksimaalselt läbipaistaval ja usaldusväärsel viisil. Olen kindel, et riigi 2007. aasta majandusaasta koondaruanne annab piisavalt selge ja põhjaliku ülevaate riigi raha kasutamisest ning on heaks aluseks ka järgmiste aastate eelarvete koostamisel. Majandusaasta aruande olulisemad järeldused tuleb integreerida järgmise aasta eelarve ning neljaks aastaks koostatava eelarvestrateegia ettevalmistamisse.
Head Riigikogu liikmed! Annan lühikese ülevaade koondaruande koostamise alustest ja sisust. Esitatud koondaruanne on kokku pandud ministeeriumide ja põhiseaduslike institutsioonide majandusaasta aruannete, samuti teistelt avaliku sektori raamatupidamiskohustuslastelt laekunud aruandluse alusel. Koondaruanne koosneb tegevusaruandest ja raamatupidamise aruannetest, mis sisaldab informatsiooni kohalike omavalitsuste, valitsussektori ja avaliku sektori kohta tervikuna ning riigieelarve täitmise aruannet. Tegevusaruandes on välja toodud, et valitsussektori 2007. aasta ülejääk SKT-st oli 2,3% ehk 5,6 miljardit krooni. Valitsussektori võlakoorem SKT-st oli 2007. aasta lõpul 3,9% ehk 9,4 miljardit krooni. Raamatupidamise aastaaruande kohaselt oli riigi konsolideeritud varade maht 2007. aasta lõpu seisuga 177 miljardit krooni ning kohustuste maht 46 miljardit krooni. Kogu avaliku sektori varade maht oli 2007. aasta lõpuks 278 miljardit krooni ning kohustused moodustasid samal ajal 86 miljardit krooni. Riigi netovara oli 2007. aasta lõpu seisuga 131 miljardit krooni, millest 2007. aasta tulem moodustas 17 miljardit krooni. Avaliku sektori peale kokku oli netovara 193 miljardit krooni ning 2007. aasta tulem moodustas sellest 22 miljardit krooni. Riigieelarve tulusid laekus 2007. aastal võrreldes esialgses eelarves prognoosituga 8,1% enam ehk kokku üle 82 miljardi krooni. 2007. aastal tehti riigieelarves kulutusi 76 miljardi krooni eest, mis oli lõplikus eelarves ette nähtud mahust 10,7% vähem. Riigieelarve tulud kasvasid võrreldes 2006. aastaga 20,9% ning kulud 17,6%. Riigieelarve tulude ja kulude vahe, millest saavad täiendust riigi reservid, moodustas 2007. aastal 4 miljardit krooni. Seega finantsnäitajate poolest saab 2007. aastat pidada riigile kordaläinuks. 2007. aasta lõpu seisuga oleme fikseerinud riigi varasemast tugevamat finantspositsiooni.
Koondaruande juurde kuulub tavapäraselt ka Riigikontrolli aruanne, mis hindab aruande õigsust ja tehingute kooskõla riigieelarve seadusega. Mul on hea meel, head kolleegid, et Riigikontrolli üldhinnang aruandele kinnitab selle õigsust ning seadustele vastavust.
Lugupeetud Riigikogu juhataja ja liikmed! Riigi raha aruandlus, selle hindamine ja raamatupidamise põhimõtted peavad olema realistlikud, vastutustundlikud ning olema koostatud parimast praktikast ja tavadest lähtuvalt. Oleme neid printsiipe 2007. aasta majandusaasta aruannet koostades silmas pidanud ning kinnitan, et oleme meie maksumaksjate raha kasutamist kontrollinud võimalikult parimal viisil. Loodan, head kolleegid, et koondaruanne leiab teie heakskiidu! Tänan!

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Austatud minister, ma tänan teid! Küsimusi ei ole! Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahanduskomisjoni esimehe Jürgen Ligi!
Härra Ligi! Mul on see materjal olemas, ma annan teile!

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu 3. novembril ning otsus oli esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata 17. november kell 6. Komisjonis pälvis kõige rohkem tähelepanu kohalike omavalitsuste teema, kuna see haakub ühe teise eelnõuga, mida me siin menetleme. Mõneti oli tunda, et omavalitsused ja riigikontrolör näevad asja küll väga eri küljest ja nende huvid selle teema puhul on erinevad. Konkreetne asi on näiteks aruandlus, kus riigikontrolör kurdab liiga hilist aruandlust, aga omavalitsused jällegi liiga varast. Selle päevakorrapunkti juures me rääkisime ka riigikontrolöriga. Ja veel räägiti riigi varast. Rohkem huvi pakkus riigi vara üleandmise küsimus RKS-ile. Sellega ma piirduksin. Aitäh!

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 340 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 17. novembri kell 18.
Eelnõu esimene lugemine on lõpetatud. Kaheksanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme üheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on põhiseaduskomisjoni algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks põhiseaduskomisjoni liikme Igor Gräzini!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Selle seaduseelnõu algatas põhiseaduskomisjon 15. septembril 2008, vaatas läbi komisjoni istungil 3. novembril 2008 ja eelnõu suunati esimesele lugemisele 11. novembril ning tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada. Anti aeg muudatusettepanekute tegemiseks. Teeme ettepaneku määrata nende esitamise tähtajaks 25. november 2008 kell 18. Seda viimast numbrit ma hiljem kordan veel.
Ühesõnaga, stoori selle loo taga on küllaltki lihtne ja samal ajal poliitilisi kirgi tekitanud. Küsimus on nõndanimetatud välireklaami või avaliku reklaami keelustamisest valimiseelsel perioodil. Selle kohta saatis meile Riigikogusse kirja õiguskantsler ja tegemist on tema ametliku ettepanekuga, mille sisu seisneb selles, et see praegune regulatsioon tuleks ära muuta kui põhiseadusvastane. Viidatud on siin väga mitmetele sätetele, mis puudutavad eri võimuorganite, esindusorganite valimisi Eestis. Omalt poolt see arutelu, mis leidis aset komisjonis, puudutas tegelikult veel ühte paragrahvi, mida küll õiguskantsleril märgitud ei olnud, aga mille rikkumisega – isegi mitte riive, vaid rikkumisega – näikse olevat kõige rohkem tegemist. See on nimelt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 45, mis tagab igale inimesele õiguse vabalt levitada oma ideid, vaateid ja teha seda sõnas, trükis, pildis ja kõikvõimalike muude vahenditega. Kuna mul oli õnn ja au tegelda selle teemaga ka siis, kui seda piirangut hakati vastu võtma ja tollase õiguskantsleri seisukoht on jäänud praeguseni segaseks, mis motiividel seda piirangut tehti, siis pöördus komisjon tagasi ka nende motiivide juurde, miks niisugune minu arvates jõhker ja demokraatliku ühiskonna jaoks lausa uskumatult jõhker piirang üldse sisse viidi, kus inimeste sõna- ja trükivabadust ja poliitiliste vaadete vabadust nii üksüheselt ja nii jämedalt piirati. Seda on õiguskantsler märkinud oma ettepanekus ning ühes meile saadetud kirjas on need motiivid ka meelde tuletatud. Meile saatis kirja Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit, kes nimetas need põhjused, miks omal ajal tundus nii vajalik olevat selle piirangu sisseviimine. Täpselt samu argumente kordab õiguskantsler oma kirjas ja sellepärast ma lihtsalt nimetan need viis põhipõhjust.
Esiteks, välireklaami keelamise aluseks oli vähendada valimiskampaaniate kulusid ja seeläbi suurendada erakondade rahastamise läbipaistvust. Kahjuks on see argument arusaamatu, sest mida suuremad on kulud, seda läbipaistvamad on eelarved. Sellega on tegeldud juba aastaid politoloogias sel lihtsal põhjusel, et suur eelarve võimaldab tekitada ju väga läbipaistva eelarve, sest eelarves jätkub vahendeid ka selle jaoks. Järelikult see argument langeb ära kui loogiliselt vastuoluline, sest teadus ütleb täpselt vastupidi.
Teiseks, vähendada raha osakaalu poliitilise võimu saavutamisel, tagades paremini kandidaatide võrdsuse. Kuidas seda suudab teha välireklaami piiramine, ei ole teada. Raha osa vähendamisest on kirjutanud väga palju mõlemad USA presidendid Rooseveltid, Woodrow Wilson, Eisenhower eriti. Muide, täna valitud USA president Barack Obama eelarve oli kaks korda suurem kui ülejäänutel. Kui nüüd uskuda seda, mida Obama tegema hakkab, siis igal juhul on Obama üle kehtiv raha võim oluliselt väiksem kui näiteks Dick Cheney üle, kes esindab Halliburtoni naftamagnaate. Samal ajal, kui Barack Obama esindab põhimõtteliselt ikkagi tööliskonda, proletariaati jne, oli tema kampaania eelarve kaks korda suurem. Nii et, ühesõnaga, selles mõttes ma ei leia, et tavainimeste esindatus peaks parlamendis tulevikus vähenema. Suuremad eelarved ja suurem raha osalemine valimiskampaanias tagavad rahva parema esindatuse – jällegi reaalne fakt.
Kolmandaks, suurendada valimiskampaania läbiviimisel sisulise poliitilise  argumentatsiooni osakaalu. Küsimus: kes otsustab, mis on sisuline ja mis on mittesisuline? Teatavasti kõige sisulisema välikampaania viis läbi Reformierakond, kes trükkis kogu oma programmi ja põhikirja ühe loosungi peale ja sinna peale oli kirjutatud: "Sisu otsustab". Järelikult võime kõikidele ülejäänud erakondadele ette heita, et välikampaania tingimustes on nende kampaaniad olnud absoluutselt sisutud. Mitte ükski pole oma programmi kaanest kaaneni posterina trollipeatusesse üles riputanud.
Neljandaks, vabastada avalik ruum. Küsimus: kellele? Teisele reklaamile, millele veel.
Muide, isegi välireklaamil oli kõiki neid argumente, mida ma siin nimetan. See siin ei ole Gräzini sooloesinemine, vaid lihtsalt ma olin kogu aeg üks sellest vaidlevast poolest, tegelikult on see kõik siin protokollis olemas, aga natuke igavamalt kirjas. Ma ei saa salata seda, et ühte Res Publica poliitikut nägin ma iga päev oma majas täie majaseina ulatuses – hommikul, kui ma vihasena tööle läksin ja õhtul väsinult, kui ma töölt või peolt koju tulin. Tema oli esimene, kes mind hommikul tervitas, ja viimane, kes mu uinutas. Ja ma pean ütlema, et aja jooksul ma hakkasin teda armastama. Ja pärast, kui me temaga isiklikult tuttavaks saime, selgus, et ongi tegemist toreda inimesega. Aga selgus ka, et valituks ta kahjuks ei osutunud, valimised osutusid talle, sellele välikampaaniale vaatamata, ääretult ebaedukaks. Sel korral ta sinna parlamenti ei saanud, kuhu ta tahtis minna. Jutt on europarlamendi valimistest. Nii et selle avaliku ruumiga on nii, nagu ta on, pluss üks argument võib-olla siia veel juurde. Kui kõik leiavad, et suured plakatid on pahad, siis peab see reklaamifirma ja reklaamitav subjekt olema, palun vabandust, mudaloll, kui ta laseb endale teha sellist reklaami, mis inimesi vihastab. Tähendab, milline reklaamiagentuur või milline reklaamiandja on valmis maksma raha selle eest, et püstitada loosung: ärge jumala eest meid valige? Reklaami tehakse selleks, et meeldida.
Ja viies on vähendada massiivsetest valimiste välireklaamidest tekkinud avalikkuse vastumeelsust poliitilise reklaami ja poliitika suhtes tervikuna. Ühesõnaga, ma kordan sedasama mõtet: reklaami, mis ajab vihale, saab teha ainult väga rumal inimene ja ta ongi seda väärt, et teda kuhugi ei valitaks. Aga probleem on käesoleval juhul mujal. Piirang võeti vastu ja nüüd tagantjärele ma võin öelda, ja õiguskantsler on siin kirjas seda eraldi rõhutanud, et tänu sellele piirangule sündis Eesti kõigi aegade kõige grotesksem, kõige vaimukam ja võib-olla omast kohast täiesti ületamatu PR-kampaania, mis väärib kohta maailma ajakirjanduse ajaloos – K-kohuke, mis on saanud üldterminiks: K-korterid, K-kampaania, K-reklaamid, K-Riigikogu, K-see, K-teine, K-kolmas. Kantsler rõhutab, et ainuüksi K-kohukese pealt saadi 15 kohtuasja. Üleüldse on neid kohtuasju olnud üle 200, sh on siis kannatanud ka üks meie poiss, ma mõtlen, Reformierakonna mees, kes omaenese apteegis omaenese televiisorist vaatas Vene kanali pealt saadet loomadest, kus hüppas orav – elus, muide! – ja tähelepanelik kaaslinlane ütles, et tegemist on reklaamiga. Ühesõnaga, kogu see väärteomenetlus taandus sellele, kas elusat oravat tohib käsitleda logona või mitte. Arutelu käigus selgus, et neid möödahiilimise viise oli veelgi, nagu näiteks, tuletan meelde, mida see keeld meile andis. Ei tohi riputada reklaami transpordivahendi külge. Näiteks ka Tallinnas.
Oh sa pagan! Mul hakkab aeg varsti otsa saama! Kui palju seal jäänud on?

Kui te soovite, teil on aega kuni üheksa minutit ja kümme sekundit. Te võite ka lõpetada hetkega.

Ei, ei, ma teen väga siva. Aga see oli lihtsalt nii pull lugu. Ühesõnaga, Selveris ripub televiisor ja seal seisab pildina ühe erakonna logo või märk. Kas see on nüüd see välireklaami keelu rikkumine või ei ole? Ja leiti saalomonlik vastus: kui televiisor moodustab osa laest, siis on see keelatud, sest see on siis nagu sein, see on konstruktiivne osa ja seega on reklaam seal keelatud nagu mis tahes seinal. Aga kui ta on kruvide ja kronsteinidega sinna kinnitatud, siis on see ülespandud välireklaam. Vähemalt selles osas on nüüd selge, et on olemas sisseehitatud televiisorid ja ülesriputatud televiisorid. Kui teid huvitab, siis neid lugusid on kümneid. Mul on kahju, et siin puudub minu tollane kaasvõitleja Evelyn Sepp, kellega me käisime küll erinevaid radu, aga oma tegevust kooskõlastades praktiliselt kuni Riigikoguni välja. Tõepoolest on väga hea meel, et me lõpuks oleme siia nüüd kohale jõudnud. Vaat sellest me seal muide rääkisimegi.
Komisjonis oli veel üks teema, aga kuna see on alles esimene lugemine, siis ma ei tahaks nagu sellel väga pikalt peatuda. Üldiselt räägiti palju sellest, aga miks me läheme ühest kraavist teise, et täiesti ära keelata on halb, aga täiesti vabaks lasta on ka nagu halb. Et paneme meetri või paneme poolteist ja siis no nii mitu korda päevas jne. Ma võtan selle kokku, tsiteerides praegusel juhul Evelyn Seppa, kellega ma täiesti nõus olen: vaadake, see on läbikäidud etapp. Seda trikki on proovitud ja prooviti seda variandiga meeter korda meeter, siis poolteist korda poolteist ja nii edasi. Noh, nagu öeldakse, jõudu tööle. Kes otsib nn kompromissi, laske käia. Meetriskaala algab teatavasti nullist ja lõpeb lõpmatuses, variandid on olemas. Nii et palun! Ainult lihtsalt rõhutaksin, et läbi nelja Vabariigi Valimiskomisjoni protsessiistungi, läbi kahe maakohtu, kahe ringkonnakohtu ja ühe Riigikohtu eelistungi ei ole need asjad mitte millegagi lõppenud. Kordan veel kord, toetades Mihkel Oviiri metodoloogilist põhiprintsiipi: tervet mõistust! Saate aru, reklaam, mis käib närvidele, ei ole reklaam. Ja lisaks sellele: selle ühe kolleegi, kellega me nüüd sõbrad oleme, valimistulemus ei olnud see, mis oleks selle reklaamiga pidanud olema. Nii me sellest rääkisime ja nii see asi jäi. Kordan: õiguskantsleri ametlik ettepanek on olemas, vastavalt sellele me tegutsesime. Ainus asi, mida ma veel kordan, on see, et vaadake juurde § 45, ja sellega olekski nagu jah ja aamen.
Muudatusettepanekud palume esitada – juhul, kui see niimoodi sobib – 25. novembriks 2008 kella 18-ks. Komisjon hääletas selle poolt, et esimene lugemine lõpetada. Poolt 7, vastu 0, erapooletuid 2. Tänan!

Tänan, austatud ametikaaslane Gräzin! Olete oodatud tagasi täiskogu ette homme, kolmapäeval kell 14. Tänane istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 13.04.