Tere päevast, head kolleegid! Jätkame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu seitsmenda töönädala kolmapäevast tööpäeva. Alustame eelnõude ja arupärimiste üleandmisega. Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson, palun!

Austatud proua juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang.

Aitäh! Sõna saab kolleeg Marek Strandberg.

Head kolleegid! Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioonil on au anda menetlusse jäätmeseaduse täiendamise seaduse eelnõu, millega tootjavastutuse põhimõtet jäätmete taaskasutamisel rakendatakse ka ühekordsetele ja perioodilistele trükistele, õigemini, nende jäätmetele. See suurendaks märkimisväärselt vanapaberi taaskasutust. Eelnõu kohaselt saaks keskkonnaminister õiguse kehtestada ühekordsetele ja perioodilistele trükistele taaskasutuskohustuse täpselt samal moel, nagu see kehtib praegu vanadele rehvidele, elektroonikaromule, kasutatud patareidele ja paljudele-paljudele muudele probleeme tekitavatele toodetele. Kommentaariks niipalju, et oleme sama täienduse eelnevalt esitanud ka rahanduskomisjonile käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu täiendusena ja arvame, et selline muudatus, mis tegelikult edendab majandust, võiks olla seotud ka asjaoluga, et ajakirjanduse käibemaks võiks olla hoitud 5% peal, mis oleks sõnavabaduse kontekstis igati mõistlik. Aga seda kõne all olev täiendus ei puuduta. Aitäh!

Head kolleegid! Olen vastu võtnud kaks eelnõu. Kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt võetakse need eelnõud menetlusse.
Mul on edasi anda ka mõningad teated. Kõigepealt, Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja on määranud juhtivkomisjonid: Vabariigi Valitsuse s.a 3. novembril algatatud investeerimisfondide seaduse, väärtpaberituru seaduse, äriseadustiku ja Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 3. novembril algatatud maksukorralduse seaduse, äriseadustiku ja nendega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 3. novembril algatatud konsulaarseaduse eelnõu, juhtivkomisjon on väliskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 3. novembril algatatud Albaania Vabariigi ja Horvaatia Vabariigi ühinemist käsitlevate Põhja-Atlandi lepingu protokollide heakskiitmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on väliskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 3. novembril algatatud maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon; Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni poolt s.a 4. novembril esitatud Riigikogu otsuse "Riiklike tagatiste andmine energiasäästlikuks ehitamiseks ja renoveerimiseks" eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on s.a 18. november kell 18.
Head kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 84 Riigikogu liiget, puudub 17.
Head kolleegid! Mul on tänase päevakorra kohta kaks täpsustust. Kõigepealt, Vabariigi Valitsus tegi ettepaneku pidada eelnõude 286 ja 351 esimese lugemise arutelud, s.o tänase päevakorra punktid 10 ja 11, pärast eelnõu 372 esimest lugemist. Riigikogu juhatus on selle ettepanekuga nõus. Teine muudatus on seotud eelnõuga 355, päevakorrapunkt 11. Keskkonnakomisjoni ettekande teeb komisjoni esimees Marko Pomerants.

Head kolleegid! Läheme esimese päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud liikluskindlustuse seaduse §‑de 3 ja 10 muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kui te soovite, fraktsioonide esindajad, pidada läbirääkimisi, siis, palun, selleks on võimalus! Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Alustame eelnõu lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud liikluskindlustuse seaduse §‑de 3 ja 10 muutmise seaduse eelnõu 255. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 82 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu 255 on toetust leidnud ja seadusena vastu võetud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud väetiseseaduse, taimekaitseseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli maaelukomisjoni liikme Arvo Sarapuu.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Esitan teile väljavõtte maaelukomisjoni istungist, mis toimus esmaspäeval, 20. oktoobril 2008. Kohal olid komisjoni liikmed, kutsutud olid Põllumajandusministeeriumi asjatundjad: taimetervise osakonna juhataja Evelin Hillep ja õigusosakonna peaspetsialist Raili Sillart. Arutati väetiseseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 310, vaadati läbi eelnõu muudatusettepanekud. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks esitati komisjonile üks ettepanek, mida esitaja Aleksei Lotmani ettepanekul arutati kõige viimasena. Kõigepealt vaadati läbi komisjoni muudatusettepanekud, mis olid ette valmistatud koostöös algataja ja Riigikogu Kantselei juriidilise osakonnaga. Muudatusettepanekuid kommenteerisid ja komisjoni liikmete küsimustele vastasid Põllumajandusministeeriumi esindajad. Eelnõu täiendati taimekaitseseaduse muudatusega, sest taimekaitseseaduse rakendamisel on ilmnenud vajadus parema selguse huvides muuta nimetatud seaduse § 62 lõike 4 ning sama seaduse § 64 lõike 3⁵ sõnastust. Sellest tulenevalt muudeti ka eelnõu pealkirja.
Otsustati saata eelnõu 310 Riigikogu täiskogule teisele lugemisele 5. novembril 2008 ning teha ettepanek teine lugemine lõpetada (konsensusega), teiseks, kui eelnõu 310 teine lugemine lõpetatakse, saata eelnõu Riigikogu täiskogule kolmandale lugemisele 6. novembril 2008 ettepanekuga panna eelnõu lõpphääletusele ja seadusena vastu võtta (konsensusega). Aitäh!

Suur tänu! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kui nüüd, kolleegid, soovite pidada läbirääkimisi, siis, palun, selleks on võimalus! Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Eelnõu 310 kohta on esitatud üheksa muudatusettepanekut. Need kõik on laekunud maaelukomisjonilt. Esimene muudatusettepanek on leidnud täielikku arvestamist. Samamoodi on teine muudatusettepanek leidnud täielikku toetust. Kolmas muudatusettepanek on samuti leidnud juhtivkomisjoni poolt täielikku arvestamist. Neljandat muudatusettepanekut on juhtivkomisjon täielikult arvestanud. Viies muudatusettepanek on täielikult arvestamist leidnud. Kuues muudatusettepanek on täielikult arvestatud, samuti seitsmes muudatusettepanek. Kaheksandat muudatusettepanekut on juhtivkomisjon arvestanud, ka üheksandat muudatusettepanekut. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud.
Eelnõu 310 teine lugemine on lõpetatud.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud veeseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme Erki Noole.

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu liikmed! Veeseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine lõpetati s.a 17. septembril ning muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 2008. aasta 1. oktoober kell 18. Viis muudatusettepanekut esitas seaduseelnõu kohta Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon, millest neli muudatusettepanekut võeti tagasi, kuna need sisaldusid juba eelnõu tekstis. Täiendavaid ettepanekuid saatis seaduseelnõu kohta Keskkonnaministeerium. Keskkonnakomisjon kuulas viimati nimetatud ettepanekute osas ära Keskkonnaministeeriumi esindajate arvamuse ja arutas ettepanekuid oma 14. oktoobri istungil, lisaks veel 20. ja 21. oktoobri istungil ning vormistas nende ettepanekute põhjal seaduseelnõu kohta 23 muudatusettepanekut.
Seaduseelnõu teise lugemise teksti tehtud muudatusettepanekud käsitlevad järgmisi valdkondi. Esiteks, veepoliitika raamdirektiivist tulenevate nõuete senisest korrektsem ülevõtmine, näiteks, direktiivist tulenevate terminite sätestamine seaduses, seni olid need sätestatud alamaktides. Lisaks täpsustatakse veeseadust selliselt, et seaduses oleks toodud veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõikes 1 toodud eesmärk ja selle saavutamise tähtaeg. Eesmärk on saavutada pinna‑ ja põhjavee hea seisund ning tugevasti muudetud veekogumite ja tehisveekogumite hea ökoloogiline potentsiaal 2015. aasta 22. detsembriks. Lisaks reguleeritakse seaduse tasandil senisest paremini veekogu tõkestamise ja paisutamisega seonduvat. Näiteks, vajaduse korral on kalapääsu rajamise kohustus, määratakse tähtajad vee erikasutuslubade omamiseks paisuomanikele, kes ei ole vee erikasutusluba seni taotlenud. Lisaks tehakse muudatused veeseaduse sätetes, mis käsitlevad valgalade kaitset põllumajandustootmisest pärineva reostuse eest. Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioonist tulenevalt vähendatakse lubatud fosforikogust, mis antakse koos väetisega, 30 kilogrammilt 25 kilogrammile hektari kohta. Lisaks loobutakse nitraaditundliku ala kaitsekohustuse teatise koostamise ja maaomanikule posti teel saatmise kohustusest, sest info edastamine põllumajandustootmisele esitatava piirangu kohta on lahendatud odavamate ja vähem aega nõudvate meetoditega. See info on Maa-ameti veebilehel. Tegelikult tehakse siin lihtsalt puhttehniline muudatus, kuna siiamaani keegi kunagi ei saatnud kellelegi midagi, ikkagi saadi kogu info kohalikust meediast või Internetist.
Roheliste fraktsioon tegi ettepaneku põlluraamatu pidamise kaotamiseks. Keskkonnaministeerium põhjendas selle tagasilükkamist sellega, et kuna põlluraamatu pidamise alusel toimub keskkonnajärelevalve, siis praegu on enneaegne seda välja jätta. Kuid kindlasti on Keskkonnaministeerium järgnevate muudatusettepanekute tegemise käigus võimeline siin kaasa rääkima.
Lõpetuseks: keskkonnakomisjon otsustas lõpetada veeseaduse muutmise seaduse eelnõu teise lugemise ja saata see seaduseelnõu kolmandale lugemisele. Aitäh!

Aitäh! Kui kolleegidel on küsimusi, siis, palun, olge head! Kõigepealt saab küsimuseks sõna kolleeg Aleksei Lotman.

Hea kolleeg! Mina küll ei mäleta, et rohelised oleksid teinud ettepaneku põlluraamat täielikult kaotada. Kas sa protokolli huvides täpsustaksid, mis oli meie ettepaneku sisu?

Teie ettepaneku sisu oli alla kümne loomaga põllumeestel põlluraamatu kaotamine. Mitte täielikult kaotada, jah. Olin natukene ebakorrektne. Kaotada väiketalunike põlluraamatu pidamine, ütleme nii.

Kolleegidel ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Oleme ettekande ära kuulanud. Täname ettekandjat! Kui, kolleegid, soovite pidada läbirääkimisi, siis palun! Kõigepealt saab sõna kolleeg Aleksei Lotman.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Minu põgus täpsustus tuleneb kolleeg Erki Noole ütlusest. Nimelt tegid rohelised ettepaneku kaotada põlluraamatu pidamise kohustus nendel väiketalunikel, kes kasvatavad põllumajandusloomi vähem kui kümne loomühiku ulatuses, harivad maad vähem kui kümme hektarit ega kasuta mineraalväetisi ning pestitsiide. Meie hinnangul on sellistele talunikele praegune nõue selgelt ahistav. Piltlikult öeldes tähendab see, et me seadustame Keskkonnainspektsiooni kohustuse kontrollida, kas igal kitse pidaval pensionäril ikka on põlluraamat olemas. Kitse oled vali inimene pidama küll, aga kus su põlluraamat on?! Kolleegid, ärgem lubagem seda absurdi, et me sellise seaduse siit nüüd välja laseme. Mingil määral on juba kehtivas seaduses see absurd sees, kuid n‑ö sõnastuse täpsustuse tõttu, mida Keskkonnaministeerium teeb, asendades "põllumajandustootja" "põllumajandusega tegeleva isikuga", kerkib see kirves kolme kitse pidava pensionäri kohale selgemalt. Sest võib ju küsida, kas ta on põllumajandustootja, aga põllumajandusega tegeleb ta kindlasti ja isik on ta, ma arvan, ka kõigi meie jaoks.
Seega, kolleegid, kui me natuke aega hiljem palume hääletada oma ettepanekut, mida komisjon ei toetanud, sest Keskkonnaministeeriumi ametnikud olid suutnud eksitada nii keskkonnaministrit, kes oli varem siin saalis lubanud, et aktsepteerib meie ettepanekut, kui kahjuks ka keskkonnakomisjoni liikmeid, siis, palun, kolleegid, ärgem lubagem seda absurdi, ärgem tekitagem kolme kitse pidajale põlluraamatu pidamise kohustust! Aitäh!

Aitäh! Kas Erki Nool soovib võtta sõna kohalt? Ei soovi. Ma ei näe ka kolleegidel rohkem kõnesoove. Oleme läbirääkimised lõpetanud ja asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde.
Eelnõu 287 kohta on laekunud kokku 24 muudatusettepanekut. Esimene on keskkonnakomisjonilt ja on leidnud täielikku toetust, samuti teine muudatusettepanek, kolmas muudatusettepanek, neljas muudatusettepanek, viies muudatusettepanek. Ka kuues muudatusettepanek on keskkonnakomisjoni esitatud ja on leidnud täielikku toetust, samuti seitsmes, kaheksas, üheksas, kümnes ja üheteistkümnes muudatusettepanek. 12. muudatusettepaneku on teinud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon ja juhtivkomisjon ei ole seda ettepanekut arvestanud. Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Aitäh! Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon palub seda ettepanekut hääletada.

Alustame muudatusettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Head kolleegid, panen hääletusele 12. muudatusettepaneku, mille on teinud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Muudatusettepaneku poolt hääletas 30 Riigikogu liiget, vastu oli 39, erapooletuid ei olnud.  Muudatusettepanek nr 12 ei leidnud toetust.
Läheme edasi 13. muudatusettepanekuga, mille on teinud keskkonnakomisjon ja mis on leidnud toetust. 14. muudatusettepaneku on teinud keskkonnakomisjon ja seda on täielikult arvestatud, ka 15. muudatusettepanekut. 16. muudatusettepaneku on teinud keskkonnakomisjon ja see on täielikult arvestamist leidnud, nii nagu ka 17., 18., 19., 20., 21., 22., 23. ja 24. muudatusettepanek.
Kolleegid! Oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud.
Eelnõu 287 teine lugemine on lõpetatud.

Läheme neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse, tubakaseaduse ning alkoholiseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli rahanduskomisjoni liige kolleeg Eiki Nestor.

Suurepärane juhatus! Vaimustavad Riigikogu liikmed! Tegemist on Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõuga, mille sisu laias laastus on meil kehtivate õigusaktide vastavusse viimine Euroopa Liidu direktiividega. Muud suuremat siin ei ole. Kaasa arvatud ka vastavusse viimine nende lubadustega, mida me oleme andnud Euroopa Liidu ees. Eelnõu juures on ka muudatusettepanekute tabel ja siin ma olen kohustatud ütlema järgmist. Põhiliselt on muudatused sellelaadilised, et näiteks viide mingile paragrahvile ja lõikele asendati sõnadega sellest paragrahvist ja lõikest. Kahe muudatusega oleme laiendanud nende isikute ringi, kellel on õigus taotleda maksumärke. Neid muudatusi toetasid kõik komisjoni liikmed üksmeelselt.
Aga poliitiliselt kõige tähtsam on vast viies muudatusettepanek, mille on esitanud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon ja selle sisu, teile teadmiseks, seisneb selles, et me oleme võtnud kohustuse ja lubanud Euroopa Liidule, et me hakkame maksustama aktsiisimaksuga põlevkivi, kui seda kasutatakse otse sooja tootmiseks, sellisel moel, et aastal 2013 täies määras ja aastal 2011 pooles määras. Roheliste fraktsiooni ettepanek tähendab sisuliselt seda, et me juba 2011. aasta 1. jaanuarist rakendaksime täismäära. Selle ettepanekuga läks komisjonis nii, et selle poolt oli 2 liiget, vastu 6.
Komisjoni ettepanek teile on teine lugemine täna lõpetada ja see otsus võeti vastu üksmeelselt. Tänan!

Suur tänu! Kolleegid! Kas soovite esitada ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Head kolleegid! Kui soovite avada läbirääkimisi, siis on selleks praegu võimalus. Esimesena saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Head kolleegid! Põhjendan siinkohal veel kord sedasama muudatusettepanekut, mida Eiki Nestor siin ka juba mainis, ja kutsun üles juhul, kui me selle muudatusettepaneku siin saalis hääletusele paneme, selle poolt hääletama. Vaadake, praegu on meil üldine olukord ju seotud sellega, et ei ole siin saalis ega Eestis tervikuna inimesi, kes ei kurdaks, et riigi tulud on vähenemas, ning on täiesti selge, et kõige mugavam viis ja kõige arukam viis riigi tulusid suurendada on kasvatada ressursikasutustasusid. See eelnõu puudutab, tõsi, vaid põlevkivi sooja saamiseks kasutamise ressursikasutustasu, aga ega see ei pea jääma ainsaks. On täiesti selge, et mida enam kasutatakse fossiilse päritoluga ressursse, seda enam arusaadavatel ning Euroopa kliima- ja keskkonnapoliitika põhijoontest tulenevatel põhjustel mõjutame me ka enda teada looduskeskkonda, ning võtta makse valdkonnast, mis tegelikult ühtpidi lõppkokkuvõttes viib inimesed säästlikuma käitumise suunas, on igati arukas. Seda enam, et olen veendunud, et inimeste endi jaoks on selline maksuvõtmine keskkonna arvel igati mõistetav. See sunnib ettevõtjaid kasutusse võtma paremaid, säästlikumaid ja efektiivsemaid tehnoloogiaid ning teistpidi, maks, nagu me teame, on signaal ka selleks, et näidata inimestele, et aeg oleks hakata võimalikult kiiresti ja asjalikult energiasäästuga tegelema.
Minu üleskutse siin sellele saalile on toimida arukalt ja praegusi olusid arvesse võttes tekitada väga selgeid signaale ja märke selle kohta, milline peaks olema Eesti ühiskonnas nii ettevõtete, kes soojust toodavad, kui ka elanike käitumissuund. Aitäh!

Aitäh! Kui kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole, siis lõpetame läbirääkimised ja asume muudatusettepanekuid läbi vaatama. Eelnõu 294 kohta on laekunud kokku kuus muudatusettepanekut. Esimene on tulnud rahanduskomisjonilt ja see on leidnud täielikku arvestamist. Samuti on teine, kolmas ja neljas muudatusettepanek rahanduskomisjonilt ning on täielikult arvestatud. Viienda muudatusettepaneku on esitanud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Palun, kolleeg Toomas Trapido!

Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada.

Aitäh! Head kolleegid! Alustame selle muudatusettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5, mille on esitanud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 6 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid oli 1. Muudatusettepanek nr 5 ei leidnud toetust.
Kuues ja viimane muudatusettepanek selle eelnõu kohta on rahanduskomisjonilt ja on leidnud täielikku arvestamist.
Eelnõu 294 teine lugemine on lõpetatud.

Läheme viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud 2008. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli rahandusminister Ivari Padari.

Austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Olen täna teie ees 2008. aasta riigieelarve seaduse muudatustega. 19. juunil võtsite te vastu 2008. aasta lisaeelarve, et kiiresti reageerida majanduses toimuvatele muudatustele. Kinnisvaramulli lõhkemine ja odava laenuraha ajastu lõpp tõid endaga kaasa uue olukorra, mis nõudis riigi poolt eelnevalt seatud plaanide muutmist. Lisaeelarve vastuvõtmisel lähtuti selle hetke teadmisega ühest olulisest eesmärgist – hoida valitsussektori eelarve tasakaalus. Eelarvepositsiooni parendamise nimel koostatud lisaeelarve oli kujunenud olukorras ainumõistlik eelarvepoliitiline samm. Täna oleme uues situatsioonis. Maailma majandust räsinud finantskriis ja Eesti enda muutustes majandus on toonud majanduskasvu ette miinusmärgi. Praeguses turbulentses ja keerulises majandusolukorras ei tohi aga riik olemasolevat ebastabiilsust veelgi süvendada ega lubada endale heitlikku käitumist iga paari kuu tagant lisaeelarve koostamisega. Meenutagem, et lisaeelarvega langetati operatiivseid otsuseid vaid kulude kokkuhoiukohtade osas, suunamata seejuures eelarvelisi vahendeid ümber vastavalt muutunud plaanidele. Arvestades, et 2008. aasta riigieelarve sai koostatud eelmise aasta sügisel ning viimase aasta jooksul on toimunud olulised muudatused majanduskeskkonnas, on otstarbekas riigiasutuste seatud eesmärkide saavutamise sihil algatada riigieelarve muutmine, kohandumaks muutunud oludega. Samuti on riigieelarve muutmine vajalik, et vajaduse korral eelmise eelarveaasta lõpuks riigieelarve kulusid ületav tulude summa, millest on maha arvatud seaduskohased mahaarvamised, suunata mujale kui stabiliseerimisreservi. Eelnõu kohaselt oleme teinud ettepaneku suunata neli miljardit krooni möödunud aasta ülejääki kassareservi, et ühest küljest hoiaksime praeguses olukorras reserve piisavalt likviidsena võimalike plaanimata muutuste katteks ning teiselt poolt saaksime takistamatult jätkata europrojektide elluviimist ja sihtfinantseerimist, sest välisvahendid on oluliseks tõukeks riigi majanduse elavdamisel. Seetõttu, head kolleegid, olen ma täna teie ees 2008. aasta riigieelarve muutmise ettepanekutega ning mitte teise negatiivse lisaeelarvega.
Head Riigikogu liikmed! Annan ülevaate olulisematest muudatustest. Teie ees oleva eelnõu näol on tegemist riigieelarve ridade ümbertõstmisega, mis ei muuda kulude ega tulude üldmahtu. Muudatuste eesmärk on tagada riigile praegu prioriteetsete tegevuste elluviimine ning suunata vahendid tegevustele, mis on muutunud majandusoludega kohandumiseks otstarbekad. Muudatused mõjutavad kõiki valitsemisalasid, välja arvatud Õiguskantsleri Kantselei ja Riigikontrolli eelarve. Enamjaolt on muudatused valitsemisalasisesed ning valitsemisala eelarve kogumahtu ei mõjuta. Eelnõu kohaselt kavandatakse muudatusi mittemaksuliste tulude vahel, vähendatakse riigiasutuste tegevuskulusid pea 30 miljoni krooni võrra, suunates täiendavaid eelarvelisi vahendeid eraldistena riigisektorist väljapoole. Lisaks eelnevale tehakse täpsustusi järgnevate sotsiaaltoetuste väljamaksete vajaduste prognoosides. Muudatusettepanekute tulemusena kasvab Sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarve ning vähenevad Rahandusministeeriumi valitsemisala eelarve ja Vabariigi Valitsuse rea all olnud kulutused. Loodan, head kolleegid, et eelnõu saab teie heakskiidu. Tänan!

Suur tänu! Kolleegidel on ministrile küsimusi. Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Marek Strandberg.

Hea minister! Aitäh tutvustuse eest! Olge hea, loetlege, ka protokolli huvides, need otstarbekad valdkonnad, mida te mainisite oma esitluses, kuhu lisavahendite suunamine ja ümberkorraldamine on möödapääsmatu, arvestades meie kehvaks muutunud majanduslikku olukorda.

Ütleme niimoodi, et kui me võtame eelarve sisulise poole pealt, siis on selge, et Sotsiaalministeeriumis on terve rida muudatusettepanekuid, mille puhul nähakse, et arvestuslikud kulud ühes või teises valdkonnas vajavad ümberseadmist. Haridus- ja Teadusministeeriumi valdkonnas on neid kulutusi, mille puhul nähakse, et senised kokkulepitud, kas või riigikoolidele ettenähtud kulutused on vajalik ümber suunata näiteks munitsipaalkoolide tarbeks. See on üks näide, mille puhul ministeeriumid on näinud, et eelarve muudatused on vajalikud. Mis puudutab ühte suuremat lõiku siin, 2007. aastast ületuleva nelja miljardi krooni suunamist kassareservi, ja mitte ühtegi teise reservi, siis ka selle puhul on ilmselgelt tegemist põhjendusega, et kassareserv peab olema operatiivselt kasutatav kõikvõimalike riskide hajutamiseks.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Tarmo Mänd.

Tänan, proua juhataja! Austatud minister! Kas kassareservi täiendamine sellisel moel on teie arvates tõesti seaduskohane?

Kassareservi täiendamine on igati seaduskohane. Kui me vaatame ühte kassareservi ülesannet, s.o pakkuda sildfinantseerimist järgmisel aastal näiteks europrojektide rakendamisel, siis võimalik europrojektide maht koos riigi kaasfinantseerimisega on ikka 14 miljardit krooni. On selge, et siin on väga mõistlik, et kassareservil oleks seda võimekust.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Inara Luigas.

Aitäh! Austatud minister! Sellesama rahalise mahu suunamisega kassareservi te osutate tegelikult riigieelarve seaduse §-le 37, mis selgelt ütleb, et eelmise aasta tulude ja kulude vahe kantakse stabiliseerimisreservi. Miks sel aastal tehakse selline otsus ja kantakse see summa kassareservi?

Riigieelarve baasseadus annab põhimõtteliselt võimaluse suunata eelmiselt aastalt ületulevad kulud vastavalt sellele ettepanekule, mis seadusest tuleneb, nendesse reservidesse, mis me otstarbekaks peame.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Arvo Sarapuu.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Kui Vabariigi Valitsuse reservi kasutatakse valitsuse kehtestatud korras (neid on üsna palju), siis tekib tõesti küsimus, missuguse korra alusel ja kuidas kasutatakse kassareservi.

See on see, mis puudutab kassareservist sildfinantseerimise võimaldamist. See ei ole uus asi. Seda on kasutatud juba mõnda aega. Niikaua kui me oleme kasutanud Euroopa Liidu struktuurfondi vahendeid, on kasutatud ka neid võimalusi, kus Vabariigi Valitsusele on antud volitus teostada sildfinantseerimist vastavalt sellele, milline on Vabariigi Valitsuse otsus. Nii et selles suhtes on see kõik seaduslik.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jaak Aab.

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Küsimus selle kohta, kas seda raha ei kaalutud kanda näiteks pensionikassa reservi, mida on siin mõned aastad järjest tehtud. Seda ei tehtud küll 2006. aasta rahaga, mis läks ka lihtsalt riigikassa reservi. Teame ju kõik, et pensionikassa jätkusuutlikkus on siiski küsimärgi all, kuna väljamaksed ületavad igal aastal päris tugevasti sotsiaalmaksust laekuvat 20%. Kas ei oleks olnud mõistlik sel korral teha selline otsus, et tagada paremini pensionikassa jätkusuutlikkust, sest lähiaastatel võib siin ju tekkida päris suuri probleeme?

Aitäh! Ma arvan, et need on sellised teemad, mida saaks näiteks arutada ka 2010. aasta eelarve käsitlemisel. Praegusel juhul, kui me räägime sellest konkreetsest peenest sõnast "finantsturbulents" ja sellest, et meil peab olema valmidus olla rinnutsi selle finantsturbulentsiga, ja teiselt poolt tõesti väga mahukate europrojektide rakendamisega, leidsime me, et kuna meil on praegu pensionireservides piisavalt vahendeid, et neid turvata, oli mõistlikum suunata vahendid kassareservi. Täna on eelarve projekti esimene lugemine. Kõik paremad ettepanekud on teretulnud. Aga praegu ma ütlen, et targem on see, et kassareserv oleks tugevam ja selle muudatusega peaks ju kassareserv  järgmise aasta alguseks olema kokku suurusjärgus 6,2 miljardit krooni.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Helle Kalda.

Aitäh! Lugupeetud minister! 2008. aasta eelarvega te vähendate kohalike omavalitsusüksuste hariduskulusid, koolilõunakulusid, toimetulekukulusid, koolieelsete asutuste munitsipaaltoetusi kahe miljoni ulatuses. Seletuskirjas on öeldud, et seda on vaja selleks, et 2009. aastal saaks saata kirjalikke teateid inimestele, kes saavad pensioni kätte. Kas ei oleks õigem olnud jätta see raha kohe kohalikele omavalitsustele – nad oleksid teinud selle töö ära ja teaksid täpselt, kellele on vaja? Miks sellist meetodit ei kasutatud ja see kaks miljonit läheb kusagile teadmata ja kontrollimata asutusele?

Ei saaks öelda, et see läheb teadmata ja kontrollimata asutustele. Ütleme, et eks see, mis puudutab ka haridusministeeriumi valdkonna kulusid ja nende kärpimist, on  toimunud täpselt nende ettepanekute põhjal, mida haridusministeerium on teinud selle kohta, millised on reaalsed kulud sel aastal. Selge, et riigieelarve muudatusettepanek peab olema paindlik, katmaks neid kulusid, mis vajavad täiendavaid rahalisi võimalusi.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Tarmo Mänd.

Tänan, proua juhataja! Austatud minister! Ma küsin veidi teise kandi pealt. Kas teie arvates on neli miljardit piisav summa tänavuse aasta puudujäägi katmiseks?

Kindlasti, ma ütlen teile täiesti täpse vastuse. Näiteks jaanuaris 2009 on niimoodi, et kui me võtame selle võimaliku puudujäägi, mis võib selle aasta eelarvesse tulla, siis me ei välista, et see suurus võib olla ka neli miljardit krooni. Ärgem tõtakem ajast ette. Igal juhul on niimoodi, nagu te isegi aru saate, et praegu on kassareservi täiendamine mõistlik ettepanek.

Kolleeg Helle Kaldal on teine küsimus. Palun!

Aitäh! Mul on täpsustav küsimus ikka samast valdkonnast. Okei, kui  haridusministril ja sotsiaalministril ei ole vaja kulutusi toimetulekutoetusteks ja haridusele, aga kas ei oleks siiski põhjendatud olnud, et see raha, mis läheb kirjalike teadete saatmiseks pensionide kättesaamise kohta, oleks jäetud kohalikele omavalitsustele ja nemad oleksid seda toimingut teinud. Mis oli põhjus, et seda teistmoodi otsustati?

Eks need muudatusettepanekud on tulnud kõikidelt ministeeriumidelt endilt. Me ei ole selles suhtes mitte mingeid takistusi teinud, kui ministeeriumid on tulnud oma ettepanekutega välja, ja ma usun, et küllap on Sotsiaalministeeriumi ja haridusministeeriumi ettepanekute puhul ning nende ettepanekute suhestamisel omavalitsustega peetud läbirääkimistel leitud, et nii on kõige otstarbekam.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Inara Luigas.

Aitäh! Austatud minister! Ma tulen ikka selle riigikassa juurde tagasi. Tõepoolest, sealt kassast on võimalik teha sildfinantseerimisi. Aga kui arvestada seda rahalist suurust, mis on juba peaaegu seitse miljardit krooni, siis võib tekkida kahtlus, et mitte ainult sildfinantseerimine, vaid juba omaosalus, võib-olla europrojektides, on see rahaline suurus. Aga küsiksin nii, nagu Tarmo Mänd küsis, et kas te tõepoolest lähete seda teed, et kasutate riigikassast raha lihtsalt kulude katteks?

Ütleme niimoodi, et kõikvõimalike ettenägematute asjaolude katmiseks saab Eesti Vabariigis kasutada neid vahendeid, mis meil praegu täpselt olemas on. Üks osa nendest reservidest on kindlasti kassareserv. Ja selge on see, et kassareservil peab olema piisavalt paindlikkust ja piisavalt mahtu, et kõiki neid ülesandeid lahendada, mis meie ees võivad olla. Ärge vaadake mulle otsa, nagu oleksin mina tekitanud ülemaailmse finantskriisi.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Toomas Varek.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Ka minu küsimus puudutab ikkagi kassareservi, kui nüüd saab neli miljardit täiendavalt kantud kassareservi. Te olete paar korda küsimustele vastates puudutanud ka Euroopa Liidu tõukefondide rahade kaasfinantseerimist. Kas on praegu juba sellest neljast miljardist näiteks kolm miljardit või kõik neli miljardit planeeritud Euroopa Liidu tõukefondide rahade kaasfinantseerimiseks?

Tõukefondide riigipoolne kaasfinantseerimine on eelarves suurusjärgus 1,5 miljardit krooni ehk siis see sisaldub selles 14 miljardis kroonis, mis on järgmiseks aastaks umbes kokku planeeritud. Siin on küll selle kassareserviga arvestatud sildfinantseerimist, aga selle kassareserviga ei ole praegu kindlasti arvestatud mingite täiendavate kulude katmist, mis puudutab Euroopa Liidu tõukefondide rakendamist. Kui me vaatame seda, mis puudutab pikemat ja laiemat eelarvepoliitikat ka järgnevateks aastateks, siis kindlasti peab valmis olema selleks, et eelarvepoliitika pakuks neid võimalusi, et Euroopa Liidu struktuurfondi vahendid ei jääks kasutamata.

Kolleegidel ministrile rohkem küsimusi ei ole. Täname rahandusministrit! Läheme järgmise ettekandja juurde, kelleks on rahanduskomisjoni esimees kolleeg Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu 21. oktoobril ja otsustas üksmeelselt teha ettepaneku esimene lugemine täna lõpetada ning määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 10. november kell 6. Komisjonis ei tekitanud mõistagi erilisi kirgi ministeeriumisisesed ümberpaigutused eelarves. Rohkem huvi, nagu siin saaliski, pälvis kassareservi küsimus. Samas, kui ma tänast debatti kuulan, siis ega ei saa hästi aru, miks rahanduskomisjoni liikmed selliseid küsimusi veel esitavad. Kassareserv on vajalik, hädavajalik ja ette nähtud kulutuste katteks, mingit omavoli seal ju toimuda ei saa. Veel kord üle korrates – kassareservi osa on ka pensionireserv. Nii et kui headel kolleegidel rahanduskomisjonis on arvamus, et pensionide väljamaksmist tuleks vältida, siis teiseks lugemiseks saab sellise ettepaneku teha. Meie, enamus komisjonis, arvasime, et kassareserv on vajalik ja sinna suunamine põhjendatud. Ei ole küll välistatud, et enne kolmandat lugemist me anname talle täpsema sihi, selleks ajaks on ehk ka maksuprognoosid ja kuluprognoosid selgemad.
Aga sisulisem mure oli see, kas 2008. aasta eelarve puhul ei tuleks pöörata tähelepanu hoopis oodatavale puudujäägile endale ja sellega seoses üritada 2008. aasta eelarvet kärpida. See on väga sisuline küsimus, kuid eks me anname endale aru, ja nii ka rahandusministri esindaja seletas, et tõenäoliselt me nende kärbetega aasta lõpus enam toime ei tule. Alati on aasta lõpus kärpimine üpris keeruline, samas on maksulaekumiste defitsiit juba nähtav, tõenäoliselt see saab teoks. See oleks lühidalt ülevaade komisjonis toimunust. Aitäh!

Aitäh! Kolleegid! Kas teil on rahanduskomisjoni esimehele küsimusi? Küsimusi ei ole. Oleme ettekanded ära kuulanud ja kui nüüd fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi, siis palun, olge lahked! Kõnesoove on. Esimesena saab Keskerakonna fraktsiooni nimel sõna kolleeg Inara Luigas.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastavalt riigieelarve seadusele on Vabariigi Valitsusel õigus riigieelarvet muuta kulude kogumahtu muutmata ja muutmist algatada hiljemalt kaks kuud enne eelarveaasta lõppu. Sellisel juhul on tõesti tegemist riigieelarve seaduse muutmisega. Kui kulude kogumaht suureneb või väheneb, on tegemist lisaeelarve eelnõuga, millel on ühiskonnale aga hoopis teine sõnum ja mis annab selge signaali sellest, kas riigil läheb edukalt või riik on sattunud rahalistesse raskustesse. Küsimuse, millise eelnõuga on tegemist, tõstataks ka selle eelnõu juures. Valitsus kinnitab, et tegu on riigieelarve seaduse muutmisega. Meie väidame, et tegemist on sisuliselt negatiivse lisaeelarvega ja selle kauni maskeeringuga, kus suured puudujäägid kaetakse kinni 2007. aasta riigieelarve tulude ja kulude vahe 4,057 miljardi suuruse summa suunamisega kassareservi. Käesoleva aasta kassareservi maht on 2,99 miljardit krooni. Lisades juurde üle 4 miljardi, saame rahalise summa, mis teeb kassareservi suuruseks juba natuke üle 7 miljardi. Seega loome Eesti riigis pretsedendi, kus kassareserv on suurem kui stabiliseerimisreserv.
Heidaks korra pilgu ka reservidele. Kassareserv pole mitte Vabariigi Valitsuse reserv, mida kasutatakse ettenägematuteks kuludeks ja mille eraldised on sihtotstarbelised ning millest raha eraldamise ja selle kasutamise korra on kehtestanud Vabariigi Valitsus. Kassareservi hakkab kasutama Rahandusministeerium riigieelarve seadusest tulenevalt tulude laekumist ületavate kulude finantseerimiseks, loomulikult sealhulgas ka välisabi sildfinantseerimiseks. Seega seitse miljardit kuludeks ja ei ühtegi kooskõlastust Riigikoguga, ei ühtegi kooskõlastust mingi nõukoguga ega ühtegi aruannet.
Viimasel ajal on palju juttu olnud stabiliseerimisreservi varade kasutamisest, mille maht oktoobri lõpu seisuga on vaid 6,99 miljardit, seega väiksem kui tekkiv kassareserv. Aga stabiliseerimisreservi kasutamist reguleerib riigieelarve seaduses peaaegu terve peatükk, kus räägitakse stabiliseerimisreservi olemusest, selle täitmise allikatest, haldamisest, reservinõukogu pädevusest, ülesannetest jne ning ka selle otsustamisest Riigikogus. Siit tekib küsimus, kas on õige tekitada kriisieelses riigis stabiliseerimisreservist, mida käsutab Riigikogu, suurem reserv, mida kasutab ja käsutab Rahandusministeerium. Oma äranägemisel saab täidesaatev võim teha väljamakseid mahus, mis ulatub peaaegu 10%-ni riigieelarvest. Sellisel juhul muutub Riigikogu roll pigem juba deklaratiivseks. Segased on ka seaduseelnõu teksti paragrahvide selgitused, kus nelja miljardi suunamiseks kassareservi osutatakse §-le 37¹, mis räägib stabiliseerimisreservi täiendamisest ja ei sõnakestki kassareservi täiendamisest. Sellest eelnõust koorub välja valitsuse selge soov mitte suunata miljardeid ei stabiliseerimisreservi, ei pensionikindlustuse erakorralisse reservi, ei otsesteks kuludeks, ei ettevõtluse ega majanduse arendamisse. Miljardid suunatakse  sahtlisse ja Rahandusministeerium hakkab neid kasutama kulude katteks. Selle seaduseelnõuga antakse selgelt märku, kui õhukeseks ämblikuvõrguks on meie praegune eelarve kujunenud ning seitse miljardit on tõesti see rahaline suurus, mis katab eelarve võrku sisse kärisenud augud. Keskerakonna fraktsioon pole nõus selliste rahaliste mahtude muudatustega ja teeb kindlasti omapoolsed ettepanekud, kuidas miljardeid otstarbekamalt kasutada. Aitäh!

Suur tänu! Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Tarmo Mänd. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud proua juhataja! Head kolleegid! Ma palun väga vabandust, mure riigi rahakoti pärast on mu häält juba ära võtmas, nagu kuulete, aga ma püüan selgelt ja arusaadavalt kõnelda!
Selle eelnõu pealkiri on minu arvates küll õige, aga sisu ei vasta tegelikule taotlusele. Eelarve osades kulude ümbertõstmine on vaid kattevarjuks eelnõu tegelikule eesmärgile ja see on see, millest me siin rääkima asusime. Eesmärk on kassareservi täiendamine ja seda väga kindlal eesmärgil. Ma pean komisjoni esimehega pisut vaidlema. Meie komisjonis oli sellest juttu küll. Me ei ole seal vaikimisvannet andnud, et ei tohi rääkida sellest, mis komisjonis tegelikult toimub. Selle küsimuse esitasin mina ja vastuse sain täna täpselt samasuguse, nagu minister siit vastas. Aga võimalik, et see ei ole protokollis ja mälu on kõigil individuaalne. Ja nii ta oli.
Kuidas siis asi tegelikult on? Õiguslikult on see päris keeruline rägastik, aga ma püüan ka meiepoolse selgituse anda. 2008. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse § 2 punkti 2 kohaselt täiendatakse 2008. aasta riigieelarve seadust §-ga 23 järgmises sõnastuses: "2007. aasta riigieelarve tulude ja kulude vahe, millest on maha arvatud seadusekohased mahaarvamised, 4 057 870 073,15 krooni suunatakse riigieelarve kassareservi." 2008. aasta riigieelarve seaduse § 3 lõige 12 kõlab: "Kassareservi suurus on 2,8 miljardit krooni." Ja seda paragrahvi ei muudeta. Riigieelarve seaduse § 36 järgi on riigieelarve kassareserv riigieelarve vahenditest moodustatav likviidreserv. Kassareservi suurus määratakse iga-aastase riigieelarvega ja see on põhieelarve seadusega ka ära määratud. Seega on eelnõu seaduseks saamisel § 3 lõige 12 ja § 23 omavahel vastuolus, sest seadusest tulenev kassareserv on määratud 2,8 miljardit ja sinna ei ole kuidagi võimalik ära mahutada 2007. aasta ülejääki 4 miljardit.
Kuidas siis asi tegelikult seaduses kirjas on? Vastavalt riigieelarve seaduse § 37 lõikele 1 kantakse stabiliseerimisfondi eelarveaasta lõpuks eelarve kulusid ületav tulude summa, mille sihtotstarve ei ole järgmise aasta riigieelarve või muu seadusega määratud. See on kriteerium. Selle seaduse mõtte kohaselt võidakse eelarveaasta lõpuks ülelaekuvaid tulusid stabiliseerimisreservi mitte kanda, kui see on ette nähtud järgmise aasta riigieelarvega või muu seadusega. 2008. aasta riigieelarve seadusega sellist võimalust ette ei nähtud. Oleme seisukohal, et jooksva eelarveaasta kestel ei saa enam tagantjärele eelmise aasta tulude ülejääki 2008. aasta riigieelarve seaduse muutmisega kassareservi kanda. Leiame, et selline tegevus on seadusvastane ja see summa peaks minema stabiliseerimisreservi. Tegelik põhjus on minu arvates siin see, et meie riik vajab teist miinuseelarvet. Seda pole loomulikult teatud poliitilistel kaalutlustel võimalik teha, see tähendaks tunnistada, et valitsuses valitseb eelarvekriis ja siin segavad ka väga tõsised raskused 2009. aasta riigieelarve kokkupanemisel. Vaikselt luuakse seega võimalus katta reservist puudujääk ja seda teeb siis reservi kasutamise seaduse kohaselt kas Vabariigi Valitsus või selleks volitatud rahandusminister. Mina küll ei soovitaks Ivari Padaril sellist vastutust kanda võtta. Raskel hetkel on tark vastutust laiendada kõigile asjaosalistele. Kui olukord veel hullemaks läheb, on süüdlane teada ja seda ei jäeta kasutamata. See on küll päris selge.
Me peaksime täna eraldi rääkima veidi reservide kasutamisest üldiselt. Nende kasutamine peab olema Riigikogu pädevuses ja toimuma avalikkuse tähelepanu all. Eilne ministri avaldus oli kahjuks küll teistpidine, mis taotleb tegelikult Vabariigi Valitsusele veel volitusi juurde, et oleks operatiivselt võimalik finantseerida, st seda kogu siin saalis välistades asju ajada. See tähendaks ju tegelikult seda, et Vabariigi Valitsus, kes vastutab eelarve praeguse seisu eest, hakkab oma praaki tegelikult katma reservidega. Ja kõige ohtlikum on siinjuures see, et reserve võidakse kasutada jooksvate kulude katteks. Tegelik eelarve tasakaalu viimise koht asub valimislubaduste täitmiseks suunatud kulutuste vähendamises. Eriti teeb meid murelikuks pensionireservi küsimus. Minister on rahanduskomisjonis korduvalt väitnud, et see on kassareservi osa. Tegin ministrile kirjaliku järelepärimise reservide teemal ja mis puudutas pensionireservi. Ma tsiteerin teile kirja lõiku selle kohta, mis ütleb üheselt: "Investeerimistegevuses haldab riigikassa eraldi portfellina stabiliseerimisreservi ja ühise portfellina (kassareserv) kogu ülejäänud vara, seetõttu on muu hulgas pensionikindlustuse erakorraline reserv käsitletav kassareservi osana."
Mida see käsitlus tegelikult iseeneses võib tähendada? See tähendab lihtsalt võimalust selle reserviga vargsi toimetada ja sel juhul oleks asi äärmiselt vastutustundetu. Rahandusministeeriumi seletus opereerimise korra kohta riigikassas ei ole küll mingi seaduslik alus. See on formaalsus ja normdokument, mis reguleerib rahalist liikumist riigikassas, aga ta ei loo seaduslikku normi. Avalikus õiguses kehtib teatavasti printsiip, et tehakse seda, mis on lubatud. Pensionireservi mõiste ja sisu annab pensionikindlustuse seadus, riigieelarve kassareservi mõistet ja sisu reguleerib riigieelarve seadus. Tegemist on erinevatel õiguslikel alustel kujunevate ja eksisteerivate reservidega. Mitte ükski seadus ei näe ette pensionireservi kuulumist kassareservi hulka või selle osaks olemist. Tegemist on meie arvates meelevaldse käsitlusega. Neid asju on vaja jälgida ja avalikkusele seletada. Valitsusel ei ole minu arvates ammu enam sellist usalduskrediiti, et lasta tal omapäi tegutseda ka veel reservide kallal. Minu arvates oleks aeg õiguskantsleril vaadata asja laiemalt ja anda kogu eelarve koostamise protsessile õiguslik hinnang. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Eiki Nestor.

Hea juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Mina ausalt öeldes saan täiesti aru, kui Riigikogu infotunni ajal Riigikogu liige tunneb huvi ja tõsimeeli arutatakse teemat, kuidas Soome kana saab muneda Eesti muna. See on mulle arusaadav. Aga ma ei saa aru, kui see kandub üle sellise dokumendi arutelusse, nagu me praegu arutame. Vaat siis saab mul mõistus otsa! Ja ma saan ka aru, et seaduse lugemine ei pea olema populaarne, selle eest ei saa muuseas isegi hääli. Loeme siis. See dokument on siia toodud, sest riigieelarve seaduse § 25 "Riigieelarves ettenähtud kulude otstarbe muutmine" ütleb, et ministril ei ole õigus muuta riigieelarves ettenähtud kulude otstarvet, riigieelarves määratud kulude otstarvet on võimalik muuta vaid riigieelarve muutmise teel. Punkt. See on kogu selle eelnõu mõte. Ja on tingitud ka sellest, et on veel § 24, mis ütleb: "Riigieelarve tulud on selle eelarveaasta tulud, millal nad riigieelarvesse laekuvad, olenemata sellest, millise aasta eest on nad arvestatud või millal nad oleksid pidanud laekuma. Nende tulude laekumisel ja nendest väljamaksete tegemisel kohaldatakse laekumise ajal kehtivates seadustes sätestatud tulude laekumise ja nendest väljamaksude tegemise aluseid ja korda." Siis on meil veel olemas paragrahv kassareservi kohta, mis ütleb, millal võib seda kassareservi kasutada. Et teid mitte tüüdata paragrahvide ettelugemisega, mis ei too hääli, siis kaks põhimõtet. Seda raha võib kasutada selleks otstarbeks, mille Riigikogu on juba ette määranud riigieelarve vastuvõtmisega, aga tulusid ei ole niipalju laekunud ja siis makstakse sealt kinni. Kassareservi võib kasutada ka teisel juhul, siis võtab Riigikogu vastu eraldi otsuse. Ilma Riigikogu otsuseta ei saa niikuinii kassareservi kasutada. Minu teada ja minu andmetel ei ole praegusel valitsusel ühtegi sellist kava, millest Varek siin rääkis. Ei kavatseta tagasi osta mitte midagi kassareservi arvel. Aga ka siis, kui kavatsetaks, otsustab ikkagi Riigikogu, et tehakse see tehing ära ja võetakse kassareservist raha. Sellist otsust nagunii plaanis ei ole. Aga kulude katteks, kui tulusid ei laeku, kasutatakse kassareservi. Aga Riigikogu on juba ära otsustanud, mille jaoks see on, see on kõik kirjas riigieelarves, mille me selle aasta kohta vastu võtsime. Nii et lugege § 24 lõiget 2. Riigikogu on juba otsustanud, et me maksame õpetajale palka, et politseinik ajab pätte taga, et vangid on valve all – see on kõik Riigikogu poolt otsustatud asi. Siin ei ole mitte midagi ebaloomulikku. Nii et veel kord: riigieelarve seaduse § 25 on selle eelnõu mõte.

Suur tänu! Kui fraktsioonide esindajatel rohkem kõnesoove ei ole, siis oleme  läbirääkimised lõpetanud.
Määran eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 10. novembri  2008 kell 18. Oleme eelnõu 372 esimese lugemise lõpetanud.

Läheme kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli justiitsminister Rein Lang.

Väga austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Loomulikult on tegemist väga hea seaduseelnõuga, mis kannab endas eesmärki korrastada kehtiv jälitustegevuse süsteem. See eelnõu näeb ette kindlad alused, mille olemasolu korral on lubatud teha isiku põhiõigusi riivavaid jälitustoiminguid ning tõhustada nende üle teostatavat järelevalvet. Julgeksin nüüd pöörata pilgu natuke ajaloo poole. Juba julgeolekuasutuste seaduse eelnõu väljatöötamisel rõhutasid eri osapooled vajadust korrastada olemasolev jälitustegevuse süsteem ning eristada korrakaitseline ja kriminaalmenetluslik jälitustegevus ning jälitustegevuse seadus kui selline üldse kehtetuks tunnistada. Praeguseks on kokku lepitud lahenduses, mille kohaselt korrakaitseline ehk ohutõrje eesmärgil teostatav jälitustegevus reguleeritakse kriminaalmenetluse seadustikus ning jälitustegevuse seadus tunnistatakse kehtetuks. See küsimus oli arutusel ka Riigikogu õiguskomisjoni 2008. aasta 26. veebruari istungil, kus see lahendus heaks kiideti. Jälitustegevuse regulatsioon, mida kriminaalmenetluse seadustikus ei sätestata, reguleeritakse teistes seadustes, eeskätt maksukorralduse seaduses, politseiseaduses ja vangistusseaduses. Eelnõus on jälitustoimingute juures loobutud kuritegude ennetamisest ja tõkestamisest kui jälitustoimingu eesmärgist. Selle asemel on üritatud määratleda see eesmärgi kaudu tervikuna. Abstraktne ennetamine ja tõkestamine ei saa olla isikuandmete varjatud töötlemise eesmärk. Selle asemel tehakse eelnõu kohaselt jälitustoiminguid eesmärgiga koguda teavet ettevalmistatavate kuritegude kohta. Jälitustoiminguks on vaja endiselt eeluurimiskohtuniku luba. Üksnes erandjuhtudel võib jälitustoimingu teha prokuröri loal. Seega ei ole võimalik teha jälitustoimingut enam uurimisasutuse loal, mida kehtiv regulatsioon võimaldab. Korrastatud on ka jälitustoimingute aluste ja liikide süsteemi.
Tegemist on paljuski väga detailse, juriidilisi nüansse sisaldava eelnõuga, mille ettelugemine ministri suu läbi Riigikogu täiskogu istungil ei ole kindlasti otstarbekas. Toonitaksin lihtsalt siinjuures ühte olulist tõsiasja, et see eelnõu vajab vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu poolthäälteenamust. Kindlasti toetan õiguskomisjoni otsust selle eelnõu esimene lugemine täna lõpetada. Tänan väga!

Suur tänu! Kolleegidel on ministrile küsimusi. Kolleeg Toivo Tootsen, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Nii nagu kõige parema eelnõu puhul on ka selle puhul siiski mõned küsimused. Eelnõus on kirjas, et jälitustoimingu aluse äralangemisel tuleb jälitustoiming viivitamata lõpetada. Aga kindlasti huvitab väga paljusid, kui kaua siis ikkagi võib jälitusmenetluse alustamise ajendiks olevat teavet kontrollida, sest ei saa ju pidada normaalseks, et varjatud meetoditega kontrollitakse vihjeid kuriteo kohta lõpmatuseni ehk lootuses, et ehk ometi see isik selle kuriteo ikkagi ära teeb.

Aitäh! See periood on kaks kuud, kui ma õigesti mäletan. Taotluse esitab ikkagi menetleja kohtule ja kohtunikud annavad neid lubasid kestusega kuni kaks kuud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Ain Seppik.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mul on natuke laiem küsimus. Praegune Justiitsministeerium annab sagedusega keskmiselt iga nädal menetlusse kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse. Meil on neid nii palju, et õiguskomisjoni liikmenagi ei jaga enam täpselt ära, mida üks või teine parajasti käsitleb. Ma oma üllatuseks kuulsin, et täna anti jälle üks sisse. Öelge, kas teil on mingi hoogtöökuu kriminaalmenetluse seaduse muutmisega. Kas ei saaks kuidagi nii, et Riigikogule esitatakse üks mingisugune selge seadusmuudatus kas või poole aasta jooksul kriminaalmenetluse seadustiku muutmiseks? Ma kardan, et praktiseerivatele juristidele läheb raskeks järge pidada.

Aitäh! See on väga hea küsimus ja ütleme, et võib nii ja võib naa. Üldiselt on ju kokku lepitud, et kui seadustik on üks kord vastu võetud, siis edasi selle muutmine käib probleemide kaupa. Mitte nii, et me ootame, kuni probleemid kuhjuvad, paneme nad üks kord aastas ühte tervikpaketti ja toome selle Riigikogu ette. See pakett on siis reeglina hoomamatu. Me teame ju, et menetlusseadustike vastuvõtmine on väga keeruline protsess, kui nad tulevad täiesti uudsete kontseptsioonide järgi. Ja kui me nüüd võtame ühe probleemi ühest nurgast ja teise probleemi teisest nurgast ning paneme kokku ühe mingi muudatuste paketi, siis on sama probleem, et see asi muutub väga keeruliseks ka õiguskomisjonil hoomata. Seepärast on senine praktika, ja see ei puuduta mitte üksnes menetlusõigust, vaid ka materiaalõigust, läheneda muutmistele eelnõudega n-ö probleemide kaupa. Ehk täna me räägime siin kriminaalmenetluse seadustiku ja ka teiste seaduste muutmise seadusest jälitustegevuse kontekstis. Selle seadusega ei minda lahendama mingeid muid kriminaalmenetluse probleeme. Aga meil on neid menetluslikke probleeme palju. Me teame, et need on näiteks seotud kohtumenetlusega, aga ka kohtueelse menetlusega. Ja nii nad ongi tulnud ning nüüd kuhjunud Riigikogusse. Ma ei välista sugugi seda, et neid võiks ühendada Riigikogu menetluse käigus. Aga me võime selle üle diskuteerida mõnikord õiguskomisjonis, kui selleks aega peaks olema, kuidas läheneda sellele probleemile. Väga paljudel juhtudel on tegemist Euroopa Liidu õigusest tulenevate muudatustega ning ka need tulevad tegelikult n-ö probleemide kaupa ja võivad tulla aastas mitu korda. Seegi tingib nii menetlusseaduste kui materiaalõiguse seaduste muutmist jällegi tükkhaaval. Nii et ma ütlen veel kord: võib nii ja võib naa. Selles küsimuses peaks ka Riigikogu oma seisukoha kujundama, kuidas oleks tema arvates asi otstarbekam.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Maret Merisaar.

Aitäh! Küsimus on selline. Tavaline situatsioon: inimeselt näpatakse mobiil ja ta ise palub, et see positsioneeritaks, sest äkki saab selle veel enne kätte, kui sealt kiipkaart välja võetakse. Ja siis politseis öeldakse, et seadus on selline, et nad peavad ära ootama, kuni määratakse uurija, kuni uurija teeb taotluse prokurörile, kuni prokurör annab loa positsioneerimiseks, nii et nagunii läheb vähemalt nädal, enne kui nad saavad hakata positsioneerima. Ja siis võib selle telefoni juba ise kusagilt komisjonikauplusest leida.

Aitäh küsimuse eest! Siin on nüüd väike eksiarusaam. Jälitustegevus, milleks on vaja luba, käesoleval juhul siis reeglina kohtu luba või teatud juhtudel prokuröri luba, on isikuandmete töötlemine eesmärgiga varjata andmete töötlemise fakti andmesubjekti eest. Kui teile kuuluv mobiiltelefon on ära varastatud, siis see on teie mobiiltelefon, järelikult te olete nõusoleku selle positsioneerimiseks andnud. Te teate seda ja selle leidmiseks peab politsei võtma tarvitusele abinõud. Kui on olnud selliseid kaasusi, et politsei on öelnud, et ta peab selleks minema prokurörilt luba taotlema, siis andke sellest Justiitsministeeriumile teada.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Ain Seppik.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Kui me ütleme a ehk viime jälitustegevuse seaduse kriminaalmenetlusse, mis iseenesest on õige, siis millal kavatseb Justiitsministeerium öelda b ehk läheb julgeolekuasutuste seaduse kallale – ega see ei saa ju nii jääda?

Aitäh! Aastal 2009.

Kolleegid! Kui teil ministrile rohkem küsimusi ei ole, siis täname härra Rein Langi ja läheme edasi. Järgmine ettekandja on õiguskomisjoni esimees kolleeg Ken-Marti Vaher.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Õiguskomisjon arutas eelnõu 286 ehk kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu oma 13. oktoobri istungil. Tegelikult tõstatati see teema juba varem, selle aasta alguses paaril istungil õiguskomisjonis seoses korrakaitse seaduse eelnõu menetlemisega. Korrakaitse seaduse eelnõu algataja Vabariigi Valitsus nägi ette vajadust korrastada korrakaitse seaduse raames ka jälitustegevuse regulatsiooni ja selle tõttu tõusetus see teema paaril istungil, täpsemalt öeldes 2008. aasta 26. veebruari ja 21. aprilli õiguskomisjoni istungil. Õiguskomisjon leidis, et tegemist on mahuka valdkonnaga, mis vajaks eraldi regulatsiooni ja Vabariigi Valitsuse seisukohavõttu, mida Vabariigi Valitsus on ka teinud ja esitanud Riigikogule käesoleva seaduse eelnõu.
Konkreetselt seda eelnõu oleme arutanud ühel korral, 13. oktoobril. Peamised arutelu teemad piirdusid just nimelt kriminaalmenetlusvälise isikuandmete varjatud töötlemisega ja teiseks selle plokiga, mis puudutab konkreetselt tõendi hankimiseks tehtavate jälitustoimingute ehk kriminaalmenetluse raames tehtavate jälitustoimingute piiritlemist. Nimetatud seaduseelnõuga on tehtud praegusega võrreldes muudatus, mille kohaselt prokuratuuri luba on edaspidi vaja kriminaalmenetlusvälise ehk kriminaalmenetluseelse jälitustegevuse läbiviimiseks. See tähendab, et jälitustegevust kriminaalmenetluseelselt on võimalik edaspidi läbi viia ka nende kuritegude puhul, mis on esimese astme kuriteod või teise astme kuriteod minimaalse sanktsiooniga kolm aastat. Õiguskomisjoni istungil kinnitati meile Vabariigi Valitsuse poolt, et nimetatud eelnõuga on lahendatud ka mõned vaidluskohad Siseministeeriumi ja Justiitsministeeriumi vahel ning eelkõige puudutavad need praeguse eelnõu § 126³ ehk siis jälitustoimingu tegemiseks varjatud sisenemist hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale, samuti arvutisüsteemi. Lisaks §-s 126¹³ välja toodud jälitustoimiku avamine, milleks loa annab edaspidi prokuratuur. Lisaks oli teemana põgusalt käsitluse all ka teavitamine ehk siis jälitustoimingu tegemisest teavitatakse isikut viivitamatult. Kuid teatud alustel pole see teavitamine kohustuslik ja jälitustoimingust teavitamata jätmise loa annab samuti prokuratuur kuni teavitamata jätmise aluste äralangemiseni.
Õiguskomisjon on esitanud eelnõu omalt poolt kooskõlastamiseks advokatuurile ja Riigikohtule, ootame ära ka Õiguskantsleri Kantselei seisukoha selleks, et minna teise lugemisega edasi. Ja lisaks ootame seisukohavõttu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonilt. Riigikogu õiguskomisjon tegi täiskogule ettepaneku esimene lugemine täna lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata kümme tööpäeva ehk 19. november kell kuus. Sellega ma praegu hetkel piirduksin. Aitäh!

Suur tänu! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi on. Esimesena saab sõna kolleeg Toivo Tootsen.

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma jätkan sedasama teemat, mille kohta ma küsisin härra ministri käest ehk kui pikalt siiski võib see asi kesta. See on jumala õigus, et luba antakse kaheks kuuks, aga seda võib pikendada veel kahe kuu kaupa ja lõppu ei ole ikkagi ette näha. Kas ei oleks mõistlik siiski mingi lõpptärmin sättida?

Tänan! Ma arvan, et ühtegi sätet ei saa selles mõttes vaadata eraldi seisvana ja väga kitsalt, alati on nii kriminaalmenetluses kui ka jälitustoimingute tegemisel kriminaalmenetluseelselt väga selged põhimõtted, millest vastavad kriminaalasutused peavad lähtuma. Eriti otstarbekuse printsiip, eesmärgipärasuse põhimõte, seaduslikkuse põhimõte, mis tähendab seda, et loomulikult peaks olema eesmärgiks võimalikult vähene inimeste põhiõiguste ja vabaduste riive tekitamine ja sellest tulenevalt, ma arvan, ei tohiks see tähtaeg liiga pikaks venida. Aga see kahtlus loomulikult on, Toivo. See on õige, alati tulebki kahelda, ja me võime selle sõnastuse täpsustamise juurde loomulikult tagasi tulla. Me viime selle eelnõu puhul kindlasti läbi veel väga põhjalikud kuulamised, siin on erinevaid osapooli, kaitsjate pool kindlasti, tervikuna veel kriminaalasutuste seisukohad nii Siseministeeriumi kui Justiitsministeeriumi valitsemisalast ja kindlasti õiguskantsleri seisukohad, mida me osaliselt ka juba, kui sa mäletad, veebruaris-aprillis kuulsime. Nendepoolset täpsemat seisukohavõttu selle Vabariigi Valitsuse heakskiidu saanud eelnõu suhtes hetkel veel ei ole, aga see on vast õige pea tulemas.

Kolleegidel ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Täname ettekandjat! Fraktsioonide esindajad! Kas te soovite avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 19. november 2008 kell 18. Oleme eelnõu 286 esimese lugemise lõpetanud.

Läheme seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud politseiteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Kõnetooli tuleb justiitsminister Rein Lang.

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! See on suurepärane seaduseelnõu, mis sisaldab endas vaid politseiteenistuse seaduse § 24⁴ lõike 4 muudatust, ja ettekanne saab olema väga lühike.
Selle eelnõu eesmärgiks on soov muuta politseiteenistuse seaduses sätestatud politseiametniku pensioni saamise õigust omavale prokurörile politseiametniku pensioni maksmise korda. Täpsemalt muuta ministeeriumi, kelle eelarvereale vastav eripension kuulub. Muudatus on tingitud 2009. aasta riigieelarve eelnõu väljatöötamise käigus saavutatud ühisest arusaamast, et seadustest tulenevad ametnike pensionide suurendused on üks motivatsioonikomponendi osa ja sellest tulenevalt peab iga ministeerium planeerima vastavad rahalised vahendid omaenda eelarvesse. Riigieelarvelistest vahenditest makstava politseiametniku pensioni tasumine muudetakse üheselt Siseministeeriumi pädevusse kuuluvaks, sõltumata sellest, kas tegemist on politseiametniku või prokuröriga, kellel on õigus saada politseiametniku pensioni. Praegu kehtiv politseiteenistuse seadus näeb ette politseiametniku pensioni saamise õigust omavale prokurörile makstava politseiametniku pensioni maksmise riigieelarve vahenditest Justiitsministeeriumi eelarve kaudu. Isikute olukord ei halvene. Kui prokuröril on õigus politseiametniku pensionile, siis see kord ei muutu ning tal on prokurörina töötamisel jätkuvalt õigus saada politseiametniku pensioni. Toetan kindlasti Riigikogu õiguskomisjoni ettepanekut eelnõu esimene lugemine täna lõpetada. Aitäh!

Suur tänu! Kas kolleegidel on ministrile küsimusi? Küsimusi ei ole. Läheme järgmise ettekande juurde, milleks on õiguskomisjoni aseesimehe kolleeg Kalle Laaneti ettekanne.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Hea justiitsminister! Õiguskomisjon arutas seda eelnõu esmaspäeval 13. oktoobril 2008. aastal. Arutelust võtsid osa Kalle Laanet, Tiina Oraste, Hanno Pevkur, Jaanus Rahumägi, Erik Salumäe, Toivo Tootsen, Ken-Marti Vaher, Tiina Kärsna, Raini Laide ja Carina  Rikart. Kutsutud olid justiitsminister Rein Lang, justiitsministri nõunik Madis Timpson, karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Einar Hillep, karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Heili Sepp, Riigiprokuratuuri juhtiv riigiprokurör Lavly Lepp ning Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Priit Heinsoo.
Eelnõu oli suhteliselt lühike ja väga palju küsimusi ei tekitanud. Ainuke küsimus oli minult endalt. Ma soovisin teada, millise ministeeriumi eelarvest makstakse käesoleval ajal politseiametniku eripensioni. Priit Heinsoo Siseministeeriumist vastas, et praegu kehtiv politseiteenistuse seadus ütleb, et käesolevas seaduses sätestatud politseiametniku pensioni ja politseiametniku töövõimetuspensioni makstakse riigieelarve vahenditest Siseministeeriumi eelarve kaudu. Staažide vastastikuse arvestuse kohaselt võib juhtuda, et kui isik on töötanud kümme aastat politseiametnikuna ning jätkab teenistust prokurörina, võib ta minna prokuröri teenistusest politseipensionile. Raini Laide sõnas veel, et aastal 2004, kui rakendati kriminaalmenetluse seadustikku, tehti muudatused ka politseiametniku pensionile õigust omavate isikute ringis. Nii et teatud juhtudel võimaldab teenistus prokurörina minna politseiametniku pensionile. Põhjuseks oli prokuratuuri soov täiendada oma ridasid väga võimekate politseis töötanud isikutega.
Rohkem küsimusi ei olnud ja komisjon otsustas suunata eelnõu nr 351 Riigikogu täiskogu päevakorda esimeseks lugemiseks kolmapäeval, 5. novembril 2008 ettepanekuga esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata kümme tööpäeva ehk 19. november 2008 kell 18 õiguskomisjoni. Minu poolt on kõik. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Kas on küsimusi ettekandjale? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 19. november s.a kell 18. Seaduseelnõu 351 esimene lugemine on lõpetatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse eelnõu esimest lugemist. Ma palun ettekandjaks kõnepulti rahandusminister Ivari Padari!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Teie ees on kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse eelnõu, mis on mitme aasta töö tulemus. Eelnõu on pikalt arutatud kohalike omavalitsuste esindajatega, omavalitsusliitudega, majandusarvestuse õppejõudude ja teiste oma ala spetsialistidega ning korduvalt ka laiale kooskõlastusringile saadetud. Arutelude ja kooskõlastamise käigus saadud tagasiside põhjal on eelnõu olulisel määral edasi arendatud ning seetõttu usun, et oleme saanud valmis eelnõu, mis tagab omavalitsustele raamistiku kaasaegse finantsjuhtimise edasiarendamiseks.
Eelnõus kasutame mõistet finantsjuhtimine, kuna eelnõu väljub kitsamast eelarvekorralduse kontekstist. Finantsjuhtimisena käsitleme me eelarvestamist, finantsriskide juhtimist, raamatupidamist ja aruandlust ühtse tervikuna. Kehtiv valla- ja linnaeelarve seadus võeti vastu 1993. aastal ja seda on vahepeal mitu korda muudetud. Samal ajal on kohalikud omavalitsused hakanud aasta-aastalt üha rohkem kasutama eelarvestamisel ja finantsjuhtimise korraldamisel uusi metoodikaid ning kapitalikulude finantseerimise erinevaid skeeme, mida kehtivas linna- ja vallaeelarve seaduses ei ole arvestatud. Riik peab käima kaasas tegelikkusest tulenevate muudatustega, vähendades regulatsioone seal, kus toimetulemine on muude meetmetega tagatud, ning karmistades regulatsioone nendes valdkondades, kus see on üldiste huvide kaitsmiseks vajalik.
Eelnõu olulisemad eesmärgid on eelarvekorralduse kaasajastamine, eelarvestruktuuri muutmine, pikaajalise planeerimise kohustuslikuks muutmine, uute piirangute kehtestamine finantstegevusele, piirangutest mittekinnipidamise korral meetmete rakendamine ja menetluste kehtestamine. Eelnõu kohaselt peavad omavalitsused hakkama neli aastat ette planeerima, koostades selleks eelarvestrateegia. Eelarvestrateegia kaudu saavad nii avalikkus kui ka riik ülevaate omavalitsuste arengusuundadest ja finantsvõimalustest. Riigieelarve strateegia koostamise protsessis tekib riigil võimalus dialoogiks kohalike omavalitsustega ja vastastikuseks planeerimiseks. Eelnõu näeb ette eelarve ülesehituse muutmist, eristades põhitegevuse tulud ja kulud investeerimistegevusest. Eelnõu näeb ette miinimumnõuded nii eelarves kui eelarve seletuskirjas esitatud informatsioonile. Kõik eelarvega seotud dokumendid peavad olema omavalitsuse koduleheküljel avalikult kättesaadavad. Eelnõu seab uutmoodi piirangud omavalitsuse finantsnäitajatele. Eelnõus on oluline uuenduslik põhimõte, et piirangute seadmisel oleme võtnud arvesse lisaks omavalitsusele ka tema valitseva mõju all olevad äriühingud, sihtasutused ja mittetulundusühingud.
Meile on juba pikemat aega teinud muret praktika, et omavalitsused asutavad pidevalt uusi nn tütreid, et nii laenupiirangutest mööda hiilida. Omavalitsused ei saa kindlasti lubada olukorra tekkimist, kus koolimaja, spordihoonet või veevarustust haldav sihtasutus või äriühing satub finantsraskustesse, sellisel juhul kannataks avalike teenuste osutamine. Netovõlakoormuse piirangu peamine eesmärk on ennetada suurest võlakoormast tekkida võivaid finantsraskusi. Rahvusvaheline praktika on näidanud, et headel aegadel tekitatud suur võlakoormus võib rasketel aegadel tekitada finantsraskusi. Võlakoormuse piirmäära seame sõltuvusse omavalitsuse vaba raha suurusest ja omavalitsuse individuaalsest võimekusest teha kapitalikulusid. Enamiku omavalitsuste jaoks jääb kehtima 60%-line piirmäär jooksva aasta põhitegevuse tuludest, osa omavalitsuste võlakoormus võib aga küündida kuni 100%-ni põhitegevuse tuludest. Eelnõus näeme ette piirangu eelarve puudujäägile, et ohjeldada kiiret kohustuste suurendamist. See piirang mõjutab eelkõige nende omavalitsuste tegevust, kes võivad võtta laenu üle 60% tuludest. Kui omavalitsus või omavalitsuste konsolideerimisgrupp ei suuda kaks aastat järjest kinni pidada puudujäägi või netovõlakoormuse piirangust, tuleb tal koostada kolmeaastane kava finantsolukorra parandamiseks. Kui kava ei täideta, rakendub saneerimismenetlus ning riik tuleb appi saneerimiskava ja finantsplaani koostamisel. Kogu tegevus on suunatud finantsraskuste lahendamisele, piirangutest kinnipidamise tagajärjed on valitud sellised, et need oleksid võimalikult vähe omavalitsust koormavad, aga samas võimalikult tõhusad finantsolukorra stabiliseerimiseks. Omavalitsused on aastaid taotlenud riigilt tuge investeeringute teostamiseks ning riigile on aastaid teinud muret omavalitsuste eelarvete puudujääk, mille tõttu on tulnud riigieelarve koostada ülejäägiga. Lahendusena oleme välja pakkunud põhimõtte, et riik toetab omavalitsusi, kui nad suudavad ohjeldada laenude võtmist. Omavalitsuste jaoks on riigilt saadud toetusraha odavam kui laenuraha. Kuna praegu ja eeldatavasti ka järgmisel aastal on majanduskasvu väljavaated kesised ja valitsussektori eelarve tasakaalu saavutamine raske, võimaldab see meede parandada valitsussektori eelarve positsiooni. Praegu on muutunud aktuaalseks see, kuhu omavalitsused oma vaba raha paigutavad. Teame, et rahvusvahelised finantsturud on languses ning paljudes Euroopa Liidu riikides on see langus mõjutamas ka omavalitsusi. Eelnõus on nähtud ette nõue, et omavalitsused paigutavad oma vaba raha võimalikult riskivabalt. Eelnõu ei piira kuidagi omavalitsuste võimalusi mõistlikult tegutseda, vaid vastupidi, riigi huviks on tugev ja haldussuutlik omavalitsussüsteem. Eelnõu aitab selle eesmärgi suunas liikuda. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Härra minister! Mul oleks väga palju küsimusi. Aga kas valitsus ja Rahandusministeerium annavad endale aru, kui tõsiste ja keeruliste tagajärgedega võib selle seaduse rakendamine olla? Praktiliselt tahetakse teha omavalitsuste koondbilansse, tuua see riigi, tähendab, kontserni kontole. Ma arvan, et sellises keerulises ja raskes majandusolukorras osutub see võimatuks ja toob endaga kaasa tohutu palju segadust. Mina küll kohkusin ära, kui ma seda seaduseelnõu lugesin. Minu arvates läheb see vastuollu ka meie põhiseadusega. Kas te olete ikka nii julge mees ja julgete vastutada sellise tohuvabohu eest, mida te selle seadusega tahate kaasa tuua?

Aitäh! Kindlasti ei ole tegemist lihtsa seadusega. Seda on, nagu ma ka ütlesin, ju aastaid tehtud ja aastaid proovitud konsensust saavutada. Pigem võib nimetada tohuvabohuks ju praegust olukorda, kus on aja jooksul tekkinud omavalitsustel ja omavalitsuste reaalsete kohustuste täitmisel omajagu määramatust. Selle määramatusega on ikka tekkinud see olukord, kus on selge, et see ohustab väga ilmselt ka valitsussektori tasakaalu. Siin on igati mõistlik, et selle seadusega antakse raamid, mille piires tuleks püsida. Ma tahaksin kangesti, et me jõuaksime aja jooksul niikaugele, et me nii väga palju ei pilluks seda Pontut üle aia, et kus on riik ja kus on omavalitsused. Me võiksime käia rohkem ühte jalga.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Tahan küsida teilt, millise kooskõlastuse andsid eelnõule omavalitsusliidud?

Selge, et omavalitsusliidud ei ole andnud sellele eelnõule kooskõlastust, aga me oleme leidnud, et praeguses olukorras, ja kui on räägitud just nendest keerulistest aegadest, on igati mõistlik välja pakkuda raamistik, kuidas finantsjuhtimist kontrolli all hoida. Ma usun, et ka eelnõu Riigikogus menetlemise käigus on kindlasti võimalik seda parandada sinnapoole, kuhu rahvasaadikud seda paremaks peavad.

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Aitäh! Lugupeetud minister! Oma ettekande alguses te ütlesite, et te saite kooskõlastuse Eesti Linnade Liidult, Eesti Maaomavalitsuste Liidult. Nüüd te vastasite, et te ei saanud nende kooskõlastust. Kas te võiksite öelda, kellega te siis lõpuks kooskõlastasite? Milline kohalik omavalitsus andis teile kooskõlastuse? Ka minul on rahanduskomisjoni liikmena eitav kooskõlastus ja eitav kooskõlastus veel esialgse eelnõu kohta. Suvel on eelnõu muudetud peaaegu 1000 muudatusettepanekuga valitsuse poolt ja sellel ei olnud üldse mingit kooskõlastust. Te alustasite oma ettekannet sellega, et ütlesite, et teie saite kooskõlastused. Millistelt kohalikelt omavalitsustelt te saite kooskõlastuse ja kes selle teiega kooskõlastas?

Ma ei öelnud oma kõnes, et omavalitsusliitudelt oleks kooskõlastus tulnud. Ma ütlen selgelt ka siin teile välja – jah, omavalitsusliidud jätsid eelnõu kooskõlastamata.

Palun, kolleeg Rein Ratas!

Tänan, proua esimees! Austatud härra rahandusminister! Eelnõu § 44 näeb ette raske finantsolukorra ohu komisjoni moodustamise, kuhu kuuluvad kaks Rahandusministeeriumi ja üks Siseministeeriumi ametnik. Sellele komisjonile on antud ulatuslik volitusmaht, sealhulgas pädevus kooskõlastada omavalitsusüksuse volikogu õigusaktide eelnõusid ja ka saada ülevaadet konsolideerimisgruppi kuuluvate ühingute kuludokumentide, lepingute etc kohta. Kuidas on sellise komisjoni pädevuse ulatus kooskõlas omavalitsuste põhiseaduslike õiguste, nende põhiseadusliku staatusega? Olen rääkinud.

Aitäh! Eelnõu ettevalmistamisel pidasime selgelt silmas, et selle eelnõuga seatavad piirangud ja sanktsioonid ei läheks vastuollu ühegi seadusega, kas või põhiseadusega, kaasa arvatud omavalitsuste hartaga. Seda me oleme selgelt silmas pidanud ja mis puudutab saneerimist, siis sellest seadusest sõltumata on meil olemas õige mitme aasta pikkune kogemus omavalitsuste saneerimiseks. Lõpptulemus on ju 10–11 omavalitsust, mis mulle praegu meelde tulevad, kus on need saneerimisprotsessid läbi viidud ja kõik need on olnud omavalitsuste suhtes väga tervendavad. Selles suhtes ma ei leia, et selliseid saneerimisvõimalusi peaks kartma. Ma arvan, et need on raskete olukordade puhul, kus kohalikust otsustusest jääb selgelt väheks ning riik tuleb oma abi ja otsustusega appi. Siin on sellest kindlasti väga palju abi.

Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma paluksin selgitust, kuidas on stabiilse maksukeskkonna põhimõtetega kooskõlas eelnõu rakendussätetes ettenähtud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 36 muudatus, mis näeb ette võimaluse muuta maksumäärasid ja kehtestada kohalikke makse lisaeelarve vastuvõtmisel ehk teisisõnu, aasta keskel?

Ma ei näe ka ühtegi vastuolu, et selle sättega stabiilsele maksukeskkonnale midagi oluliselt halvavat tehtaks.

Palun, kolleeg Tarmo Mänd!

Tänan, proua juhataja! Austatud minister! Te äsja väitsite, et te püüdsite eelnõu koostades jälgida, et ei tekiks vastuolu põhiseadusega ja Euroopa hartaga. Minu küsimus on, kellelt te tellisite ekspertiisi, kui tellisite, ja milline oli sealne seisukoht?

Ma olen ka ütelnud, et seda seadust on ju valmistatud ette õige mitme aasta jooksul. Selles suhtes on niimoodi, et siin on tellitud ekspertiisi parimatelt ja pädevaimatelt spetsialistidelt, kes meil Eestis on kasutada, kaasa arvatud see, mis puudutab Euroopa Liitu ja Euroopa Komisjoni ning neid eksperte, kes oskavad ka seletada seda, mis puudutab omavalitsuste hartat. See on väga pikk töö, see ei ole ainult selle valitsuse poolteise aasta töö.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Austatud minister! Ma olen kursis, miks omavalitsuste liidud ei ole tahtnud seda kooskõlastada. Üks põhjus on selles, et kohalike omavalitsuste eelarvete võimalused sõltuvad väga palju ministeeriumide ja valitsuse tasandil vastuvõetud otsustest. Need puudutavad iga-aastaseid summasid haridustoetuseks, teede hooldamiseks, toimetulekutoetuseks, koolilõunaks – neid võib üles lugeda üsna palju. Küsimus on, mil määral on kohalikel omavalitsustel üldse võimalik KOKS-is sätestatud kohalike omavalitsuste eelarvestrateegia kavandamisel tugineda riigieelarve strateegia dokumendile. See oli ka üks põhjus, miks nad ei tahtnud seda eelnõu kooskõlastada. Kas teie arvates on kohalikel omavalitsustel riigipoolsete eraldiste prognoosimiseks piisavalt adekvaatset informatsiooni?

Ma saan sellest murest väga hästi aru. Aga ma usun, et nii ekstreemseid aastaid, nagu on 2008, 2009 ja 2010, tuleb ette väga harva. Saan väga hästi aru, et kohalikud omavalitsused olid ka 2009. aasta kontekstis arvestanud teatud investeeringutoetustega. Paraku riigieelarve võimalused on eeldatust väiksemad. Usun, et kui me hakkame nii kohaliku omavalitsuse eelarvestrateegiat kui riigieelarve strateegiat täpsemini planeerima ja võtame õpetust vigadest, mis me oleme riigieelarve strateegia tegemisel teinud. Nii on ehk võimalik taastada usaldus kohalike omavalitsuste ja riigi vahel.
Selge, et järgmise aasta eelarve koostamisel kehtivad mõned printsiibid, mille puhul riik on kindlal positsioonil, et need on paika pandud ja neid me ei muuda. On see siis tulumaksuprotsendi 11,9 muutmine 11,95-ks, on need toetusfondi summad, mille kohta me oleme kinnitanud, et need on stabiilsed, neid me ei puutu. Aga me ütlesime ka ausalt välja, et võimalust miljardi krooni ulatuses täiendavaid investeeringuid teha meil ei ole. Aga ma siiski eeldan, et selle eelarve puhul ja ka tulevikus koostatavate riigieelarve strateegiate puhul on võimalik harmoneeritud koostöö kohalike omavalitsuste ja riigi vahel. Teisiti ma seda asja ette ei kujuta.

Palun, kolleeg Toomas Varek!

Lugupeetud rahandusminister! Palun teie hinnangut järgmises küsimuses. Kui tegu on kohaliku omavalitsuse asutatud raviteenust korraldava struktuuri haiglaga, mis tegutseb sihtasutuse vormis ning mis kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse eelnõu mõistes kuulub arvestamisele kohaliku omavalitsuse konsolideerimisgrupi koosseisus, kas siis selle tegevustingimused määrab kohalik omavalitsus kui asutaja või haigekassa kui rahastav struktuur? Kas otsustav mõju on kohalikul omavalitsusel kui asutajal või hoopis haigekassal?

Haiglate puhul tuleb kindlasti arvestada seda, et haiglad kuuluvad valitsussektorisse, kui nende nõukogud määratakse omavalitsuste poolt. Seetõttu on haiglad omavalitsuste seisukohalt kindlasti eriklausliga äriühingud ja niimoodi tuleb neid ka käsitada.

Palun, kolleeg Jaak Aab!

Hea minister! Küsimus puudutab nn karistusmeetmeid ehk siis seaduse täitmise tagamist. § 54 ütleb ära, kui suur see määr on: 10% võib kinni pidada, kui mingi omavalitsus vastavaid seadussätteid ei täida. Ma arvan, et omavalitsused on niigi keerulises olukorras. Ja kui nad neid sätteid täita ei suuda, võib tolle 10% kinnipidamine nad igapäevaselt väga raskesse olukorda panna. See puudutab teenuste pakkumist, sotsiaaltoetuste, sotsiaalhoolekande, hariduse tagamist – mida iganes. Aga kuhu see 10% siis jääb: kas omavalitsusel on ka mingi võimalus seda raha tagasi saada? Eelnõust ja seletuskirjast ma seda välja lugeda ei oska.

Ka see 10% on rahva raha ja seda kasutatakse selleks, milleks Riigikogu volitused annab. Ja mis puutub nende sanktsioonide rakendamisse, siis ma ei tea ühtegi negatiivset tagasisidet selle kohta, et kohalikud omavalitsused oleks saneerimise ja riigipoolse korralduse rakendamise tõttu kannatanud. Ei ole seda olnud. Nii et ei ole mõtet seda karta. Kindlasti võimalike sanktsioonide rakendamise puhul peetakse silmas väga selget eesmärki, et kohalik omavalitsus lõplikult kokku ei kukuks. Otsitakse ikka võimalusi, kuidas kohalikud omavalitsused saaksid oma ülesandeid täita ja olukorrast välja tuleksid.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Härra minister! Kas ma saan õigesti aru, et peale selle rahva raha otstarbeka kasutamise ja finantsjuhtimise on selle seaduseelnõu üks eesmärk ikkagi väiksemad omavalitsused sundühendada?

Seda eelnõu ei ole kirjutatud eesmärgiga koostada väikeste kohalike omavalitsuste liitmise seadus. Teema, mis on üles kerkinud ja millele on Riigikontroll ka korduvalt viidanud, on see, et raamatupidamise ja finantsplaneerimise suutlikkus on kohalikel omavalitsustel väga erinev. Selle eelnõuga pakutakse kohalikele omavalitsustele teatud standardeid. Kui on kohalikke omavalitsusi, kes seda standardit ei suuda järgida, siis tuleb neil otsida võimalusi, kuidas oma kompetentsi suurendada. Selles mõttes on seaduseelnõul võib-olla jah oma mõju haldusreformile. Minu jaoks aga ei ole põhiline, kui suur või väike on kohalik omavalitsus. Põhiline on, kui häid teenuseid elanikud saavad ja mis hinna eest. Aga ma ei välista, et see seadus mobiliseeriks kohalikke omavalitsusi ka ühinema.

Palun, kolleeg Tõnis Kõiv!

Lugupeetud minister! Kõigepealt tunnustan teid selle eest, et olete jõudnud siia saali seadusega, mis seab omavalitsustele selged reeglid. Eks selgust ja finantsdistsipliini on vaja ka headel aegadel, aga halbadel aegadel eriti. Küsin aga sellesama konsolideerimisgrupi kohta. Seletuskirjast ma loen, et ühele omavalitsusele kuuluv haigla kuulub väga selgelt konsolideerimisgruppi. Ma saan asjast niimoodi aru, et kui Järvamaal näiteks on mitu omavalitsust loonud aktsiaseltsi Järvamaa Haigla, siis mitte ühtegi konsolideerimisgruppi see haigla ei kuulu. Sama on arusaadavalt ka teiste mitme omavalitsuse loodud äriühingute ja sihtasutustega. Kas sellest võib nii aru saada, et uks on lahti ka edaspidisteks võimalusteks: et kui on mitme peale, siis ei lähe ühtegi konsolideerimisgruppi ja piirangud puuduvad?

Mis ma oskan ütelda? Haiglad ilmselgelt kuuluvad valitsussektorisse. On selge, et nõukogud on omavalitsusel, ja sellest lähtuvad ka edaspidised otsused, kuidas neid haiglaid arvestatakse.

Palun, kolleeg Helle Kalda, teine küsimus!

Lugupeetud minister! Loodan, et selle eelnõu koostamisega seoses on läbi viidud ka analüüs. Lisandub ju seadusega kohalikule omavalitsusele väga palju kohustusi. Kui palju on analüüsis arvestatud, et peab olema rahaline kate selleks, et töö maht suureneb? Ja kuidas on lahendatud see probleem, et, nagu te ise ka viimasel rahanduskomisjoni istungil ütlesite, meie kohalikud omavalitsused on finantsanalüüsi ja töötajate osas küllaltki nõrgad? Kes selle enda peale võtab: kas riik või kohalik omavalitsus peab sellega tegelema hakkama?

Ma loodan, et ma sain õigesti aru, et jutt oli täiendavatest kuludest finantsanalüüsiks. Minu meelest on niimoodi, et iga viisakas omavalitsus planeerib oma eelarves kulusid, tegemaks finantsanalüüsi. Ma ei näe, mis selles taunimisväärset on, et kohalikud omavalitsused sellega tegelevad. Pigem on nii, et nende omavalitsuste puhul, kes finantsanalüüsiga ei tegele ja kes selleks eelarvest raha ei leia, ongi tegemist üksustega, kellest rääkis härra Heimar Lenk. Nad ei suuda finantsjuhtimisega korralikult tegelda.

Palun, kolleeg Rein Ratas, teine küsimus!

Hea rahandusminister! Eelnõu kohaselt peavad kohalikud omavalitsused esitama Rahandusministeeriumile vastavalt rahandusministri kehtestatud nõuetele eelarve täitmise aruandeid ja andma muud infot, sealhulgas esitama näiteks lepingute ärakirju. Siit võib järeldada, et Rahandusministeeriumil on tänu esitatavatele aruannetele ja muule infole pidev ning üksikasjalik info kohalike omavalitsuste tuludest ja kuludest. Rahandusministeerium hakkab ilmselt neid omavalitsuste esitatavaid aruandeid usinasti analüüsima. Milline on selle analüüsi väljund? Olen rääkinud.

Ma usun, et selle eelarve tulemusena saab Rahandusministeerium adekvaatsemat ja õigeaegsemat informatsiooni, mis kohalikes omavalitsustes toimub. Selge, et Rahandusministeeriumile on seda informatsiooni vaja, sest ministeerium on seatud seisma hea selle eest, et valitsussektor oleks keskpikas perspektiivis vähemalt tasakaalus. Ma ei leia, et kohalikele omavalitsustele on aruannete kuupäevaline esitamine ahistav. See on ühise asja edasiviimine, ei saa ju kohalikku omavalitsust ja riiki eraldi võtta. Valitsussektori tasakaalu seisukohalt on nad täna koos ja seda kõike arvestatakse koos. Igal juhul on see, et me peame osalt kohalikelt omavalitsustelt küllalt raske vaevaga kätte saama teabe nende finantsplaanide kohta, mis nad soovivad teha ja milliseid kohustusi tahavad juurde tuua, anomaalne. Ma pean igati mõistlikuks, et selline infovahetus paraneb.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Lugupeetud minister! Euroopa riikide õigussüsteem näeb reeglina ette, et kohalikud omavalitsused ei tohi oma vara koormata. Selle eelnõu § 38 aga muudab praegu kehtivat korda, mille kohaselt omavalitsustel ei ole võimalik oma vara pantida. Mis eesmärgil on eelnõus säte, mis võib tekitada reaalse ohu, et vara, mis on vajalik avalike teenuste osutamiseks, realiseeritakse võlgade katteks?

Ma pean vabandust paluma, aga mulle jäi see küsimus natuke segaseks. Nagu ma enne juba ütlesin: ühegi praegu kehtiva õigusaktiga selles eelnõus esitatu kindlasti vastuolus ei ole.

Palun, kolleeg Tiit Kuusmik, teine küsimus!

Lugupeetud minister! Eelnõu § 38 sätted lubavad omavalitsusel sisuliselt omandada osalust igas ettevõttes, ka pankrotiohus olevas ettevõttes, kui see on kooskõlas KOKS-i §-ga 6 ja kirjas omavalitsuse arengukavas. Selles sättes peitub reaalne oht omavalitsuse finantsprobleemide tekkeks. Paljudes omavalitsustes puudub vajalik kompetents äriühingutes osalemiseks ja laenutegevuse reguleerimiseks. Pealegi ei ole eelnõu seletuskirjas mainitud turutõrgete leevendamine sellel viisil kindlasti kohalike omavalitsuste ülesanne. Sisuliselt võtab kohalik omavalitsus endale riski, investori rolli. Too eelnõu säte toob praktikas kaasa kohalike omavalitsuste finantsdistsipliini nõrgenemise ja võib viia raharaskustesse. Mis te selle kohta ütlete, palun?

Eelnõu eesmärk on vastupidine. Eelnõu eesmärk on, et finantsdistsipliin tugevneks ja kohalikud omavalitsused saaksid tegutseda teatud kindlates raamides. Nii tugevneks kohaliku omavalitsuse ja riigi vastastikune usaldus.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu, teine küsimus!

Austatud minister! Teie eelmine vastus sundiski mind küsima. Te olete tegelikult kehtestanud uue eelarvestruktuuri ja selle eesmärk võiks olla tõesti hea tava ja fiskaalse läbipaistvuse nõuete arvestamine. Ma eile õhtul vaatasin seda uut struktuuri koos Paide linnapeaga. See uus struktuur puudutab aga ainult puudujääke ja ülejääke, ning seletuskiri on arusaadav ainult finantsvaldkonna spetsialistidele. Miks te olete ta koostanud justkui ainult finantsistidele? Mis selle eesmärk on?

Seda on ka varem küsitud, eelnõu peetakse tõesti liiga keeruliseks. Samas on selge, et ega selles vallas ühtse regulatsiooni leidmine ei ole kerge ülesanne. Me oleme plaaninud, et kui eelnõu seadusena vastu võetakse, anname välja käsiraamatu ja korraldame koolitusi. Teeme kõik võimaliku, et kohalikele omavalitsustele seaduse rakendamine vastuvõetavaks muuta. Tõesti ei ole tegemist lihtsa seadusega.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud minister! Üks valdkond tekitab muret. See on seotud omavalitsuste ja riigi halduslepingutega, kus riik delegeerib omavalitsusele ülesande täita ühte või teist funktsiooni, mis ei ole tema kohustus, vaid vajadus: kohaliku omavalitsuse territooriumil on seda vaja teha. Piisavat rahalist katet nendel halduslepingutel ei ole ette nähtud. Kuidas võib see probleem tulevikus areneda? Omavalitsus võib sellisest tegevusest loobuda ja siis läheb kõik riigi kaela. Ka riigil pole piisavalt võimalusi neid valdkondi arendada ja nii võib tekkida suur probleem.

See on üks vana vaidlus, kas riigi poolt omavalitsustele pandud kohustused on alati piisavalt rahastatud või mitte. Nii palju, kui seda vaidlust on olnud, on riik ikka omal positsioonil ja omavalitsused omal positsioonil. Sest raha on alati vähe. Samas on riigi ja omavalitsuste vahelised läbirääkimised siiski kõikidel aastatel mingite lahendusteni jõudnud, kui palju riigi roll võib suureneda. Kas või järgmise aasta kontekstis: tulumaksu osakaal oli omavalitsustel varem 11,9%, järgmise aasta eelarves kasvas see 11,95%-ni. Tänu sellele, et kohalikele omavalitsustele anti teatud kohustusi juurde ning riik ja kohalikud omavalitsused leppisid kokku, et selle hind on just selline. Niisugust praktikat on meil  ikka. Vaidlusi on alati ja ma ei näe ka, et need järgmise 200 aasta jooksul leeveneksid.

Palun, kolleeg Toomas Varek, teine küsimus!

Lugupeetud rahandusminister! Kas kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduses kavandatavad uued regulatsioonid toetavad kohalikke omavalitsusi perioodil 2007–2013 Euroopa Liidu struktuurivahendite kasutamisel või hoopis vastupidi, raskendavad nende vahendite kasutusele võtmise võimalusi? Milline on Rahandusministeeriumi eesmärk selles protsessis?

Kindlasti seadus toetab nende vahendite kasutuselevõttu. Muidugi on mures ja paanikas need, kes siiani on kasutanud nn legaalseid võimalusi kohaliku omavalitsuse elu korraldamiseks ja kes on nüüd jõudnud mingite selliste tulemusteni, mille puhul finantssuutlikkus on küsimärgi all. Neid omavalitsusi on meil Eestis küll ja küll. Ise ka vaatasid kaks-kolm aastat tagasi, kui järsku hakkasid ilmuma n-ö tütred, et ohoo, jälle kolmas rahakott. Igal juhul on niimoodi, et see valdkond saab raamistiku. On kindlasti omavalitsusi, kellele see ei meeldi, ja on omavalitsusi, kes selle mõistlikult vastu võtavad.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Hea minister! Ma loen seletuskirja viiendalt leheküljelt sellist lõiku, et Eesti Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valitsuse programmis aastateks 2007–2011 on võetud eesmärgiks range – see on muidugi väga subjektiivne mõiste – ja ülejäägiga eelarve poliitika jätkamine. Mulle tundub, et see kõik on nagu tunamullune lumi, mis on ammu läinud. Aga küsimus tuleb hoopistükkis sellest valdkonnast, et 6. punkt räägib finantsdistsipliini tagamisest ja et üks eelnõu meede on kohaliku omavalitsuse üksuste finantsvõimekuse suurendamine. Mis meede see on, mis seda suurendab?

Kogu selle seaduse mõte on suurendada kohaliku omavalitsuse üksuste finantsvõimekust ja tekitada teatud standardiseeritud olukord, kus kohalikud omavalitsused ei tegutseks erinevalt. Ma tulin eile tagasi sellisest kohast nagu Brüssel – on üks säärane linn, mille nimi algab nõrga B-ga. Seal räägiti sellest, kuidas on võimalik finantsjuhtimise läbipaistvust suurendada. Seda Euroopa Liidu liikmesriikide suhetes ja veelgi rohkem: ka transatlantiliselt, nagu lehed kirjutavad. Kuni sinnani välja, et Euroopa ja Ameerika omavahelistes suhetes läbipaistvust ja arusaadavust kogu finantsvaldkonnas suurendaks.
Sel taustal on kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seadus nagu hea algrakk tollele ilusale ja üllale eesmärgile. Elu on näidanud, et olid kenad ajad, kõik tegid, mis tahtsid, järelevalvet oli nii palju, nagu seda just oli. Loomulikult ei tohi selles olukorras teise serva kinni joosta ja midagi ülereguleerima hakata. Aga läbipaistvus ja usaldus peab olema ning selles mõttes on teie ees olev seadus üks osa suurest Euroopa ja maailma poliitikast.

Palun, kolleeg Peep Aru!

Lugupeetud minister! Teame seda muret, et omavalitsused mõjutavad valitsussektori eelarve tasakaalu. Mida näitab Rahandusministeeriumi analüüs: kas pärast seaduseelnõus ettenähtud konsolideerimisgrupi tasakaalu ja laenukoormuse arvestamist suuremate omavalitsuste, näiteks Tallinna võimalused laenu võtta ja sellega valitsussektori tasakaalu mõjutada suurenevad või vähenevad?

Seaduses on ju selgelt ja must valgel kirjas, et kõik sõltub sellest, milline on kohalike omavalitsuste tulubaas. Selge, et ühel osal omavalitsustel, kelle tulud on nii usaldusväärsed, et nad võivad võtta rohkem kui 60% ulatuses eelarvest endale kohustusi, see võimalus ka avaneb. Tallinn ei tohiks selles kontekstis end küll väga õnnetult tunda ja see kehtib veel terve rea omavalitsuste puhul, sealhulgas Tallinna-lähedaste omavalitsuste puhul.

Palun, kolleeg Tõnis Kõiv, teine küsimus!

Lugupeetud minister! Ma läheksin selle haiglateemaga ikka edasi. Seletuskiri ütleb ja te ka ise ütlesite, et haiglad kuuluvad valitsussektorisse. Täiesti nõus! Aga samas me teame, et haigla puhul tuleb suurem osa tulust haigekassast ja tervishoiuteenuse osutamine ei ole otseselt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse järgi kohaliku omavalitsuse kohustus. Miks peaks see haigla kõigi oma kohustustega olema kohaliku omavalitsuse konsolideerimisgrupis, mitte keskvalitsuse omas?

Sellelsamal põhjusel, mis ma ütlesin. Otsused selle kohta, mis selles haiglas toimub, teeb ikkagi nõukogu, kelle on ametisse seadnud kohalik omavalitsus.

Palun, kolleeg Leino Mägi!

Austatud minister! Ma puudutaksin eelnõu § 51, mis käsitleb raskes finantsolukorras oleva omavalitsusüksuse suutmatust täita saneerimiskava. Siin on kirjas, et kui finantsraskused on muutnud omavalitsusüksuse edasise iseseisva toimimise perspektiivituks, võib riik algatada omavalitsusüksuse nn sundliitmise naabriks oleva omavalitsusüksusega. Minu küsimus: aga kui naabrid teda ei taha?

Protsess algatatakse, protsessi käigus peetakse läbirääkimisi, millised võiksid olla kompromissid, et omavalitsusi ühendada. Siin kehtib nagu laiem loogika. See on aga olnud ka parteide vaidluse teema, kui tugeva käega peaks riik sekkuma kas või nn haldusreformi. Seda sõna ma eriti ei seedi. Võib ka ilma finantsraskusesse sattumata tekkida olukordasid, kus riik peab jõulisemalt kohalike omavalitsuste liitmisel kaasa rääkima. Teisiti me neid protsesse läbi ei vii. Igal juhul on selge, et tuleb leida kompromiss, kus leitakse omavalitsus, kellega liidetakse ja kelle puhul on mingid väljavaated, kuidas asja edasi edendada. Nii see loogika paraku on, et ainult vabatahtlikkusele loota ei saa.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Hea minister! Ma olen, ütleme niimoodi, ka natukene finantsharidusest mööda käinud inimene. Jah, täpselt nii! Mind huvitab, miks see vajadus meil just nüüd tekkis. Kust see praktika on maha kopeeritud, et me peame oma elu suhteliselt keeruliseks ajama? Tegelikult me muudame väikeste omavalitsuste olukorra ilmselt märksa keerulisemaks, kui see praeguste seaduste kehtides olla võiks. Tallinn võidab sellest igal juhul, head koalitsioonikaaslased! Kust see praktika pärit on ja miks me sellele üle läheme?

Lugupeetud rahvasaadik Riisalu! Vastuseks teie küsimusele teatan, et kui te vaatate, mis on sellel maastikul, ütleme, viimasel viiel aastal toimunud, siis te näete, et omavalitsustes on toimunud suhteliselt anarhilised protsessid. On tekkinud hulgaliselt nn tütreid, mis ei olegi justkui kohaliku omavalitsuse kohustus, kohaliku omavalitsuse osa. Igal juhul on praegu olukord, kus tuleb otsida lahendusi, kuidas asjade seisu reguleerida. Kuidas saavutada, et ülevaated, mis me esitame, oleksid ka rahvusvahelise statistika, ka Eurostati seisukohalt adekvaatsed ja meil ei oleks valitsussektori tasakaalu arvestamisel n-ö miine sees. Nii et see on omavalitsustes pikaajalise töö ülereguleerimise tulem, mis siia on kätketud.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee, teine küsimus!

Hea minister! Mina tahaksin teid õnnitleda! IRL räägib, et tuleb teha haldusreform. Nemad kogu aeg räägivad, aga sotsid võtavad kätte ja eesotsas Ivari Padariga teevad niuhti ära! Kui palju omavalitsusi pärast selle seaduse rakendamist Eestisse jääb?

Sellist arvestust ei ole loomulikult mitte keegi pidanud, kui palju omavalitsusi järele jääb, kui seda seadust rakendatakse. Samas on Riigikontrollil olemas informatsioon, millised omavalitsused suudavad praegu korraliku raamatupidamise tagada ja millised mitte. Selle arvu ma võin teile kindlasti öelda. See on olnud Riigikontrolli sügavaimaid etteheiteid, kui on räägitud kohalikest omavalitsusest ja nende võimekusest. Aga mina olen rahandusminister ega pea haldusreformi tegema. Kui usaldataks, küll siis teeks ka, ärge muretsege.

Palun, kolleeg Valeri Korb, teine küsimus!

Lugupeetud härra minister! Minu küsimus puudutab § 36 lõiget 5, kus on öeldud, et konsolideerimisgruppide konsolideeritud puudujäägi arvestamise põhimõtted määratakse kooskõlas selle seaduse § 33 lõikega 4 ja et toetuse väljamaksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega. Minu küsimus on: kas valitseva mõju all olevate äriühingute, sihtasutuste ja mittetulundusühingute kohta hakkavad kehtima samad netovõlakoormuse arvestuse põhimõtted või ei?

Netovõlakoormus läheb ikka arvestusse, teisiti seda konsolideeritud eelarvet ju kokku ei saa.

Palun, kolleeg Peep Aru, teine küsimus!

Hea minister! Sa rõhutasid, et riik peab olema omavalitsustele hea ja usaldusväärne partner. Näide tegelikust elust. Mõni aasta tagasi leiutas riik rahaveski nn munitsipaalkoolimajade remontimiseks Riigi Kinnisvara AS-i rüpes. Riik ütles, et kasutage seda võimalust, finantskohustused on aktsiaseltsil, teie saate rentimiseks kasutada hariduse pearahas sisalduvat kinnisvarakomponenti, investeeringukomponenti. Nüüdseks on raamatupidamisjuhend kõvasti muutunud, kohustused on omavalitsustel, pearaha investeeringukomponendist jääb järgmisel aastal alles 25% selle aasta tasemest. Kuidas saab sellise partneriga eelarvestrateegiat teha? Mida sul riigi väljavabandamiseks öelda on?

Mis siin öelda? See saatus oli nii teil kui meil. Me olime mõlemad ju sel hetkel ajutiselt opositsioonis. Aa! Teie ei olnud? (Naer ja elevus.) Palun vabandust! Selles suhtes aga on nii, et mul on väga raske vastutada kõigi lubaduste eest, mis mingitel hetkedel on välja antud. Selge, et täna võtab näo muigele küll, kui me tuletame meelde kõiki selliseid uhkeid lubadusi, mis on kindlasti väga üllad ja edumeelsed, et koolid korda 180 päevaga. Ega elu ikka nii lihtne ei ole.
Samas on selge, et raamatupidamistoimkond – nii palju, kui mina olen neid asju analüüsides aru saanud – eeldas, et kui need koolid korda tehakse, antakse need Riigi Kinnisvara AS-ile ka üle. Ja sellisel juhul me oleksime saanud rääkida n-ö kasutusrendist ja sellest, et need kulutused poleks läinud valitsussektori tasakaalu. Aga nagu praktika on näidanud, mitte ükski omavalitsus neid koole üle ei andnud. Raamatupidamistoimkond loomulikult, lähtudes sellest, et mitte ükski omavalitsus koole üle ei andnud, kvalifitseeris asja kapitalirendiks. Ja praegusel juhul täpselt nii targad me olemegi. Selles suhtes on siin tegu kahtemoodi asjaga. Üks asi on see, et ühel hetkel oldi küllalt hapra skeemi puhul liiga optimistlikud. Nüüd oleme olukorras, kus riigil on riiulile kogunenud mõnikümmend objekti, mille puhul eeldati, et neid ehitab edasi Riigi Kinnisvara AS. Võin peast ütelda, et umbes 25 objekti puhul on ootused üleval, suurusjärk on 4–6 miljardit krooni. Praegu on olukord selline. Selge, et riik oli kaunis õhukesel jääl kogu selle teooriaga. Teiselt poolt on selge, et omavalitsused lootsid liiga palju. Ega ma õnnelik selles situatsioonis ei ole.

Palun, kolleeg Jürgen Ligi!

Austatud ettekandja! See teema on märksa põnevam, kui rahanduskomisjoni arutelul välja tuli. Täna ma panin üht sinu vastust kuulates tähele, et haiglate konsulteerimise põhjendus on see, et tegemist on avaliku sektoriga. Kas loogika ei ütle mitte, et kuna haigla ei ole olemuslikult omavalitsuse funktsioonide hulgas, vaid kuulub avalikku sektorisse, siis peaks tegu olema riigi defitsiidi, mitte omavalitsuse defitsiidi küsimusega. Summa summarum tundub tõepoolest omavalitsuste pitsitamine haigla laenudega ebaloogiline. Ja selliseid piirijuhtumeid on veel. Kuidas sa seda kommenteeriksid?

Kõik need piiripealsed juhtumid kindlasti vajavad samasugust arutelu, mis Riigikogus tehakse. Aga kui me võtame otsused, mis haiglates tehakse, siis neid teevad nõukogu liikmed. Ja nõukogud on omavalitsuste delegeeritud. Seega on tegu kaudselt ka nende otsustega. Aga ma möönan, et jah, kindlasti on tegemist piiripealse juhtumiga, mis vajaks analüüsi. Praegu on teie ees parim lahendus, mida on aastate jooksul proovitud välja mõelda.

Palun, kolleeg Leino Mägi, teine küsimus!

Härra minister! Mitu korda oled sa rõhutanud, et riigi ja omavalitsuste vahel peab usaldus olema. Aga tundub, et Eesti riigis järjepidevus puudub. Ma ei räägigi Riigi Kinnisvara AS-i asjadest. Me kõik mäletame, et üks omavalitsus kunagi usaldas riiki ja laskis vabatahtlikult enda külge ühe militaarlinna liita. Nüüdseks on see tollele omavalitsusele maksma läinud 15 miljonit ja riik on oma käed puhtaks pesnud. Pole nagu tema asi. Minu meelest oli see hind, mis tuli maksta Eesti Vabariigi kehtestamise eest selles linnas, ja see tuleks ikkagi aumehelikult välja maksta.

Tegemist ei ole otseselt seda eelnõu puudutava küsimusega. Jutt on Keila ja Paldiski vahelisest lahkhelist ning iseseisvuse algperioodil tehtud otsustest. Meie oleme seda siiamaani käsitlenud kui Keila linna kohustust. Kui tuleb muid poliitilisi kokkuleppeid, siis oleme nõus seda arutama. Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal on valitsuskoalitsioonis ainult kümme kohta.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu, teine küsimus!

Mina kardan, et see ei ole hea seadus. Kõik koalitsiooniliikmed, kes on kohaliku omavalitsuse taustaga, on natuke erutatud seisundis. Siit minu küsimus: kui see kõik nüüd peaks vussi minema ja kohalike omavalitsuste elu lõpuni vussi keerama, kas siis on jälle rahandusminister Padar süüdi? Kas te vastutate selle seaduse hea käekäigu eest, härra Padar?

Aitäh, lugupeetud rahvasaadik Riisalu, kaasa tundmast! Ongi vähe valdkondi, kus rahandusminister ei oleks vastutaja, midagi teha ei ole. Aga kui see seadus on ärevust tekitanud, siis on see hea seadus.

Palun, kolleeg Tarmo Mänd, teine küsimus!

Härra minister! Ma kuulan seda ja mõtlen, kes siin kellele võlgu on. Teatavasti kohaliku omavalitsuse korralduse seadus eeldab, et kui riik paneb omavalitsusele kohustusi, siis ta need ka rahaliselt katab. Täiesti heatahtlikult ma eeldan, et seda seadust koostades on teil see analüüs tehtud. Kas te saate öelda, kes kellele võlgu on: kas omavalitsused riigile või riik omavalitsustele?

Praegu on selge, et kui kohalike omavalitsuste kulud ületavad tulusid, siis see kulu kandub edasi valitsussektori defitsiiti. Riik maksab selle kinni ja riik peab selleks oma eelarves vahendid ette nägema. Tegu on märkimisväärse summaga. Ent seda ma räägin ikkagi järgmise aasta kontekstis. Esialgu oli planeeritud miljardikroonine puudujääk. Vaatame, kui suureks kujuneb puudujääk uue skeemi rakendamisel. Igal juhul on kulutused, mis kohalikel omavalitsustel tuleks ette näha, et oma finantsjuhtimine korda teha, märkimisväärselt väiksemad kui kulud, mis kaasnevad riigi iga-aastase kohustusega teada saada, kui suure uue koorma kohalikud omavalitsused valitsussektorisse kaasa toovad.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra rahandusminister! Palun järgmisena kõnepulti rahanduskomisjoni esimehe kolleeg Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Komisjon arutas eelnõu 21. oktoobril ning otsustas saata selle esimesele lugemisele ettepanekuga esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 19. novembri kell 6.
Täna saalis arutatu kajastas suuresti ka neid sisulisi küsimusi, mis komisjonis kerkisid. Kindlasti oli üks põhiteema omavalitsuste iseseisvus, nende võime toime tulla juhul, kui laenutingimusi kaudselt piiratakse või teistpidi, mõne omavalitsuse laenuvõimet suurendatakse. Kuidas see kõik võimaldab eesmärki saavutada. Sellised küsimused olid ka rahanduskomisjonis. Kõige enam emotsioone tekitas arutelu, miks omavalitsused peavad kannatama, kui riik oma poliitikat päevapealt muudab. Kuidas saavad omavalitsused oma elu järjepidevalt korraldada, kui riik võib iga hetk ümber mõelda?
Tõepoolest, ega siin väga palju vastata ei ole. See eelnõu iseenesest on ikkagi suunatud omavalitsuste olukorra parandamisele ja korralikumale arvepidamisele. Aga selge see, et loosungid "Eestimaa korda!" ja "Koolid korda!" kibekähku ja ilma raha lugemata, aina laenu võttes – need maksavad nüüd kätte. Riik on targemaks saanud, raamatupidamisreeglid on täpsemaks läinud, ja ühel hetkel see tõehetk tuleb. Seda tegelikult teadis juba vanarahvas, see ei selgunud 2001. aasta lõpul, et võlg on võõra oma. Ja nüüd tuleb kokkuvõttes riigis ühiselt seda koormat kanda, ühiselt vastutada.
Võimalik, et on punkte, mille üle tuleks diskuteerida. Võtame kas või sellised aktsiaseltsid või sihtasutused, mis otseselt ei kuulu omavalitsuste ülesannete hulka. Samas võtavad omavalitsused nende puhul oma esindajate kaudu justkui teatud kohustused ja vastutuse enda kanda. Kas siin on paremat lahendust, vara öelda. Loodame, et enne teist lugemist lähevad vaidlused konkreetsemaks ja tekivad paremad ideed. Igatahes eelnõu on huvitav, pälvis komisjonis suurt tähelepanu ja sama ka siin saalis. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jürgen Ligi! Kas on küsimusi? Ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Helle Kalda Keskerakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Menetluses olevat valitsuse esitatud seaduseelnõu on ette valmistatud juba kolm aastat. Vahepeal on see töö peatatud ja sahtlisse pandud ning siis jälle edasi mindud. Varasematel aastatel olid eelnõu koostamise töögruppi kaasatud ka omavalitsuste esindajad: Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit. See oli nii kuni käesoleva aasta alguseni. Kahju, et täna meile esitatud eelnõu on kokku pandud praeguste koalitsioonipartnerite poolt. Kohalike omavalitsuste arvamust ja ettepanekuid, mis seaduseelnõu kohta esitasid Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit, ei arvestatud. Omavalitsusliidud ei ole kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse eelnõu kooskõlastanud, nad andsid sellele eitava hinnangu. Praegune koalitsioon tegi suvel eelnõu kohta veel tuhat muudatusettepanekut, mida kooskõlastusringile ei saadetudki, kuid mis muutsid  täielikult algset kontseptsiooni. Täna meile esitatud eelnõu on kõigist variantidest halvim, see pärsib kohaliku omavalitsuse arengut. Tooksin teile põhilised riived selles eelnõus.
Esimene teema. Eelnõus sätestatu võib põhjustada praktikas finantsdistsipliini nõrgenemise ja viia omavalitsusüksused finantsraskustesse. Esiteks, § 38 "Nõuded muudele varadele". Lõige 1 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksustel on keelatud omandada aktsiaid, osi, muid omakapitaliinstrumente ja väärtpabereid, mida ei loeta likviidseteks varadeks vastavalt käesoleva seaduse §-le 37, kui see ei ole vajalik kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-s 6 nimetatud või muudest seadustest tulenevate ülesannete täitmiseks või kui see ei ole kavandatud arengukavas. Sisuliselt annab nimetatud säte omavalitsusele võimaluse osaleda igas ettevõttes ning sellest ka laenu anda. Ainuke piirang on, et osalus selles ettevõttes tuleb ette näha arengukavas. Selles sättes peitub reaalne oht, et omavalitsuses tekivad finantsprobleemid, kuna paljudel omavalitsustel puudub kompetents äriühingutes osalemiseks ja laenutegevuse reguleerimiseks. Pealegi ei ole turutõrgete leevendamine sellisel viisil kindlasti kohaliku omavalitsuse ülesanne. Sisuliselt võtab kohalik omavalitsus sellega omale riskiinvestori rolli.
Teiseks, § 39 "Nõuded kohustuste võtmisele" sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus võib võtta pikemaks perioodiks kui üheaastase tagastamise tähtajaga laenu, emiteerida võlakirju ning võtta kapitalirendi- või faktooringukohustusi ainult investeeringuprojektideks, osaluste, aktsiate, osade ja muude omakapitaliinstrumentide omandamiseks, käesoleva seaduse § 38 lõikes 2 nimetatud laenude andmiseks ning § 35 lõikes 2 nimetatud võlakohustuste tasumiseks. Kui seni valla- ja linnaeelarve seaduse kohaselt võis omavalitsusüksus võtta laene üksnes arengukavas ettenähtud investeeringuteks, siis selle eelnõu kohaselt lubatakse pikaajalist laenu võtta ka lühiajaliste võlgade katteks, st tähtajaks tasumata arvete katteks ja ettemakseteks. Sisuliselt lubatakse pikaajalist laenu võtta riigi võlgade katteks, mis ei vasta kindlasti avaliku halduse heale tavale.
Kolmandaks, §-s 38, mis käsitleb laenu andmist konsolideerimisgrupi liikmetele ning garantiide andmist, on lõikes 2 sätestatud: "Kohaliku omavalitsuse üksusel on lubatud anda laenu kohaliku omavalitsuse üksuse konsolideerimisgruppi kuuluvatele äriühingutele, sihtasutustele ja mittetulundusühingutele ning tagada ainult nende poolt võetavaid kohustusi." Eelnõu muudab täiesti kehtivat korda, mille kohaselt kohalikel omavalitsustel ei olnud lubatud anda teistele subjektidele laenu ega ka pantida oma vara ega anda garantiisid. Seletuskirjas on väidetud: "Muudatused on vajalikud, sest praktikas on eespool nimetatud finantsskeeme otseselt vaid varjatud kujul rakendatud, kuid seni on puudunud selleks õiguslik regulatsioon." Kas tõesti on seaduseelnõu mõte seadustada tegevust, mis seni seadusvastane on olnud? Ka eelnõu seletuskiri ütleb ju, et Euroopa riikide õigussüsteem näeb reeglina ette, et kohalikud omavalitsused ei tohi oma vara hüpoteegiga koormata.
Teine teema. Eelnõus sätestatud seaduse tagamise meetmed ei vasta kohati rikkumise suurusele ja on suunatud kodanike, mitte rikkumise toime pannud isiku vastu. Leiame, et karistusmeetmed on ebaprofessionaalsed ja mittekohased, sest eelnõu võimaldab peatada tulumaksu tasandusfondi ülekanded või neid vähendada ilma ette teatamata, andmata võimalust puudust mõistliku tähtaja jooksul kõrvaldada. Näiteks, ülekanded peatatakse, kui kohalik omavalitsus ei ole aruannet volikogus kinnitanud. Karistatakse selle eest aga omavalitsusüksust ja selle elanikke. Eelnõust ei selgu, kas väljamaksete peatamiste ajal saamata jäänud tulumaks või tasandusfondi maksete raha hiljem ikka saadakse. Tegemist on arusaamatu karistusmeetmega, mille puhul puhtalt tööalase lohakuse või valede otsuste tegemise eest ei määrata karistust mitte rikkujale, vaid karistatakse kodanikke.
Kolmas teema. Konsolideerimisgrupp ja selle juhtimine. Esiteks, finantsdistsipliini meetmete rakendamisel võetakse aluseks puudujäägi ülemmäär, mida arvestades on kohaliku omavalitsuse üksuse konsolideerimisgrupi koosseisu maksimaalselt täiendatud, s.t arvesse võetakse lisaks valitsussektorile ülejäägid-puudujäägid arvestusse kuuluvates üksustes ja valitsussektorivälistes üksustes. Eelnõus sätestatud konsolideerimisgrupi ulatus väljub eelnõus püstitatud eesmärgi raamest ning seetõttu on niisugused piirangud omavalitsuste suhtes ebaõiglased. Teiseks, eelnõus kehtestatakse finantsdistsipliini tagamise meetmed nii kohaliku omavalitsuse üksuse kohta eraldi kui ka kogu kohaliku omavalitsuse üksuse konsolideerimisgrupi kohta. Seega peab kohaliku omavalitsuse üksus finantseerimisel arvestama nelja piiranguga. Nelja piiranguga finantsdistsipliini kehtestamine ei ole läbinud kooskõlastusringi, seda ei ole kooskõlastatud kohalike omavalitsustega ega kohalike omavalitsuste liitudega. Samas on eelnõu omavalitsusüksustele ja avalikkusele tutvustades rõhutatud just seda, et võlakoormuse piirangud on vaid grupi kohta tervikuna. Kolmandaks, eelnõust ei selgu, kuidas peaks kohaliku omavalitsuse üksus oma konsolideerimisgruppi kuuluvaid üksusi juhtima. Seaduse reguleerimisalast on välja jäänud mehhanism, kuidas tagada finantsdistsipliin konsolideerimisgrupis tervikuna.
Probleemi sisu on laiem, sest oma olemuselt on vallale või linnale kuuluvate äriühingute ja mittetulundusühingute näol tegemist seaduse mõistes eraõiguslike juriidiliste isikutega, kelle tegevust reguleerib eelkõige eraõigus. Juhul, kui meil tahetakse anda omavalitsustele õiguslikult toimiv mehhanism finantsdistsipliini tagamiseks konsolideerimisgrupis, tuleks selleks õigusriigi põhimõtetest lähtudes alustada eraõiguse alusel kehtestatud õigusaktide muutmisest. Eriti kurioosne on eelnõu § 44, kus on ette nähtud erikomisjoni pädevus. Erikomisjoni käsitlev § 44 näeb ette raske finantsolukorra ohu komisjoni moodustamise ja lõike 3 kohaselt kuuluvad sinna Rahandusministeeriumi ja Siseministeeriumi ametnikud, kellele antakse seadusega uskumatu pädevus. Neile antakse pädevus kooskõlastada omavalitsuse volikogu õigusaktide eelnõusid, konsolideerimisgrupi liikmete kuludokumente ja lepinguid ning nõuda veel krediidiasutustelt ja muudelt isikutelt kõikvõimalikke teateid ja dokumente kohaliku omavalitsuse kohta.
Kahjuks on eelnõu väga mahukas ja pean siinkohal lõpetama. Lõpetuseks võin öelda, et eelnõu ei täida oma eesmärki ja Keskerakond seda niisugusel kujul heaks ei kiida, sest valitsus kasutab selles teerulli meetodit. Keskerakonna fraktsioon  teeb ettepaneku eelnõu valitsusele tagasi saata.

Tänan! Palun, kolleeg Tarmo Mänd Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud proua juhataja! Austatud kolleegid! Vabariigi Valitsus on esitanud Riigikogu menetlusse seaduseelnõu kohaliku omavalitsuse finantsjuhtimise korraldamiseks eesmärgiga anda valitsuse kätte hoovad valitsussektori puudujäägi ohjamiseks, olukorra korrastamiseks ning luua õiguslik raamistik kohalike omavalitsuste finantsraskuste lahendamiseks. Kõrvuti positiivsete sammudega, mis võimaldavad näiteks omavalitsustel võtta laenu kinnisasja tagatisel ning näevad ette riigipoolse rahalise abi andmise finantsraskustest ülesaamiseks, läheb eelnõu meie arvates sügavasse vastuollu kohalikule omavalitsusele põhiseadusega tagatud iseseisvuse põhimõttega. Põhiseaduse § 154 lõike 1 kohaselt otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi vallad ja linnad, kes tegutsevad seaduse alusel iseseisvalt. Põhiseaduse § 160 küll annab riigile aluse seaduse alusel sekkuda kohaliku omavalitsuse tegevusse, andes teatud juhtudel õiguse ette kirjutada kohaliku elu küsimuste lahendamise viise, kuid selline sekkumine peab olema vajalik avalikes huvides ning proportsionaalne taotletava eesmärgiga. Selle eelnõuga tahab valitsus kahjuks hakata dikteerima valdadele ja linnadele oma tahet hoopis laiemalt.
Eelnõu käsitleb omavalitsuse rasket finantsolukorda suutmatusena iseseisvalt kohalikku elu juhtida ning õigustab sellega riiklikku sekkumist. Samas on üldteada fakt, et riik on järjest rohkem pannud valdadele ja linnadele riiklikke kohustusi, mille täitmiseks vahendeid riigieelarvest vajalikus mahus eraldatud ei ole. Samuti on eraldatud riiklikke vahendeid hiljem vähendatud või üldse ära võetud, nii nagu 2008. aasta kultuuriobjektide ja lasteaedade investeeringud, arvestamata omavalitsuste sõlmitud hankeleppeid ja võetud kohustusi. Omavalitsustele vajalikke investeeringuid on 2009. aasta riigieelarves kavandatud vähendada ca 1 miljardi krooni võrra. Ainuüksi kohalike teede hoolduse ja korrashoiu vahendeid vähendatakse ligi 200 miljonit krooni, ühistranspordi toetuseks ettenähtud summad ei kata teenuste kallinemist. Samas ei ole keegi neid seadusega pandud kohustusi valdadelt ja linnadelt ära võtnud ning valitsus ise oma tegevusega tahab panna vallad ja linnad raskesse finantsseisu.
Sellest tulenevalt on täiesti ebaõige ja ebaõiglane eelnõus kavandatud tasandusfondi ja tulumaksuvahendite ülekannete peatamine omavalitsuste finantsraskuste korral, kui omavalitsused raskuste tekitamises ise süüdi ei ole. Eelnõu näeb raske finantsolukorra ohu kõrvaldamise menetluse rikkumiste korral ette volikogu liikmete volituste lõpetamise võimaluse. See tähendab, et valla või linna finantsolukorra ohtlikkuse sildi all võib riik asuda ebaproportsionaalselt suurel määral sekkuma kohaliku kõrgema riigivõimu toimimisse. Vaat see on küll pretsedenditu.
Eelnõuga on kavas moodustada omavalitsuste raske finantsolukorra ohu komisjon, kuhu määratakse esindajaks Rahandusministeeriumi ametnik ja kaasatakse vaid üks omavalitsusliitude esindaja. Selline tasakaalustamata lähenemine ei ole meie arvates kooskõlas avaliku demokraatliku ühiskonna ja riigi ning omavalitsuste partnerluse põhimõttega. Eelnõu koostajad möönavad ka ise, et seaduse jõustumisel võivad laenuintressid tõusta, mis kahtlemata halvendab omavalitsuse laenuvõimet veelgi. Pretsedenditu on see, et nagu rahandusminister siin tunnistas, ei ole omavalitsused seda eelnõu kooskõlastanud. See tähendab, et tegelikult on riik, valitsus sellega omavalitsustele koha kätte näidanud ja head sellest loost küll midagi tulla ei saa.
Opositsiooni palvel on homme rahanduskomisjonis kohtumine omavalitsuste esindajatega, kus nad saavad siis nüüd, pärast esimest lugemist oma seisukohti põhjendada ja vastuväiteid esitada. Oleks väga viisaks olnud, kui seda oleks tehtud siiski enne tänast jutuajamist siin saalis.
Meie fraktsioon on seisukohal, et seadusega valdadele ja linnadele ettenähtud ja lubatud rahaliste vahendite vähendamine kuni täieliku äravõtmiseni, samuti omavalitsuste pankrotiga ja volikogu liikmete volituste lõpetamisega ähvardamine tähendab sisuliselt seda, et valitsus jätkab valdade ja linnade sundliitmise kursil, kuid senisest varjatumal viisil. Lugupeetud Ivari Padar andis läbi lillede ka mõista, et see eelnõu tõepoolest seda natuke võimaldab. See on kahetsusväärne.
Rahvaliidu fraktsioon ei nõustu praeguse valitsusliidu sellise omavalitsuste põhiseaduslikku õigust ahistava, Euroopa harta nõudeid eirava seaduseelnõuga. Ma pakuksin sellele eelnõule uue pealkirja, see võiks olla seadus Eesti riiklikust omavalitsusest. Eelnõu vajaks meie arvates põhjalikku ümbertöötamist ja esitatud kujul selle menetluse jätkamine ei ole põhjendatud. Õiguskantsler teatavasti on Riigikogule vabatahtlikult või palvete alusel osutanud abi mitmel korral. Mina arvan ka, et tema sekkumine selles küsimuses vajaks erilist tähelepanu. Seda tasub kaaluda, tema poole lausa pöörduda. See eelnõu on minu arvates vaesuse jagamise akt, kus suur Peeter, st riik, on teatud möödalaskmistega suutnud olukorda oma leivakotis märgatavalt halvendada ja topib nüüd käe väikese Peetri ehk kohaliku omavalitsuse taskusse. See ei ole ilus.
Lähtudes kõigest eeltoodust teeb Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel Riigikogu menetlusest välja arvata. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kolleeg Eiki Nestor Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana, palun!

Austatud juhatus! Austatud Riigikogu! Tegemist on kindlasti väga keerulise eelnõuga. Tal on kaks keerukat poolt, üks on finantspool ja teine on riigiõiguslik pool. Ma arvan, et debatid kujunevad tulevikus nii komisjonis kui ka siin suures saalis tuliseks, aga paar lühikest märkust ütleksin tänasel sissejuhataval arutelul. Mida rohkem Helle Kalda rääkis, seda rohkem see eelnõu mulle meeldima hakkas, kohe täiesti siiralt. Vaadake, mina ei usu, et Eestis on – ma ei kasuta võib-olla mitte väga parlamentaarset, aga selget eestikeelset sõna – nii lolli linnapead või vallavanemat, kes oleks nõus põhimõttega, et tema maksab ja teine otsustab. Lõppkokkuvõttes ei ole see võimalus normaalne ei omavalitsuse tasandil ega ka kogu avalikku sektorit tervikuna vaadates. Aga täna paraku kipub nii olema. Ja kui nüüd püütakse luua sellele mingeid ühtseid reegleid, siis tekib loomulikult see küsimus, mis tuli siin ka küsimustes välja ja milles ma olen kindlasti kõigi küsijatega nõus: see otsustuse ja vastutamise vastavus peab olema nii kohustustes kui ka võimes neid otsuseid täita, sul peab nii palju raha olema, et sa saad neid otsuseid täita. See on kindlasti teema, mis vajab arutamist, ja võib-olla hoopis teisel kujul ja isegi teiste seaduste raames.
Kindlasti tekib ka selle eelnõu puhul hulk küsimusi, väga praktilisi küsimusi. Mina olen siiralt nõus kolleeg Peep Aruga, kes nii komisjonis kui ka siin saalis tõstatas ühe teema. Kui hästi diplomaatiliselt öelda, siis meil olid vahepeal selle finantsjuhtimise puhul valdavad selliste alkeemikute arusaamad, kes mõtlesid välja uue Mendelejevi tabeli. Et kui sa laenu võtad ja paberile alla kirjutad, siis see on nagu asi, mis tuleb täita, aga kui sa kirjutad alla paberile ja kohustud maksma, siis see ei ole kohustus. Nüüd muidugi selgus, et see arusaamine ei kõlba kokku ei meie ega muu maailma statistikaga, ja ausalt öeldes, ega ta loogilise mõtlemisega ka kokku ei lähe. Igal juhul, kui te oma tegelikus elus võtate kohustusi laenu näol või siis kohustuse maksta kellelegi, siis on see ikka teie kohustus. Miks ta siis riigis peaks teistmoodi olema? Jabur, tõesti. Nüüd oleme aru saanud, et see alkeemia ei toimi, aga samal ajal on meil hulk omavalitsusi jäänud sellel hetkel uskuma, mida neile räägiti, ja võtnud neid kohustusi. See on kindlasti teema, mis vajab selle eelnõu menetlemise käigus arutamist. Teades, et seda eelnõu on tehtud kaua, üks tänane Riigikogu liige alustas selle kirjutamist vist aastal 1999 või 2000 Rahandusministeeriumi ametnikuna, ja teades ka, millised on meetmed, ütleme, selle tasandusfondi kinnipidamise või millegi muu näol, on riike, kus omavalitsuste suhtes võetakse maksujõuetuse korral väga rangeid meetmeid, kutsun mina küll teid kõiki üles selle eelnõuga tööd tegema, kaasa mõtlema ja eelnõu edasi viima. Kui selles on neid kohti, mis näivad ebaloogilised või ka ebaõiglased, siis neid saab alati arutada. Aga ühel hetkel peaks see loogika, et ühed otsustavad ja teised maksavad, avaliku raha kasutamisel mingit pidi ikkagi otsa saama.

Suur tänu, kolleeg Eiki Nestor! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Kuna kahe erakonna fraktsioonilt on tulnud soov seaduseelnõu 366 esimesel lugemisel tagasi lükata, siis läheme selle ettepaneku hääletamise juurde.
Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni ettepaneku seaduseelnõu 366 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 21 Riigikogu liiget, vastu oli 48, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 19. november 2008 kell 18. Seaduseelnõu 366 esimene lugemine on lõpetatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud rahva ja eluruumide loenduse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Ma palun ettekandjaks kõnepulti rahandusminister Ivari Padari!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Selle eelnõuga muudetakse rahva ja eluruumide loenduse seaduse § 2 sätteid loenduse ja järelküsitluse aja ning loendusmomendi määramise kohta. Seadusmuudatusega on vaja tagada senisest suurem paindlikkus loenduse ettevalmistamisel ja läbiviimisel. Vabariigi Valitsus algatas käesoleva eelnõu seoses sellega, et uueks loendusvooruks on Euroopa Liidu Parlament ja nõukogu vastu võtnud määruse, mille kohaselt peavad kõik liikmesriigid edaspidi korraldama loenduse ühel ja samal aastal. Määruse artikli 5 kohaselt tuleb järgmine rahva ja eluruumide loendus viia läbi 2011. aastal. Loenduse ajaks loetakse loenduse teostamise aega, loendusmoment on loendusaja alguskuupäev. Vastavalt kehtiva rahva ja eluruumi loenduse seaduse § 2 lõikele 4 ei saa määrata loenduse ajaks rohkem kui kümme kalendripäeva. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt peab Vabariigi Valitsus määrama loenduse aja ja loendusmomendi vähemalt kolm aastat varem rahandusministri ettepanekul. Kohustus määrata loenduse aeg ja moment kolm aastat varem seob valitsuse varakult ette väga konkreetsete päevadega. Seda, milline on kuupäeva täpsusega loendusmoment ning sellele järgnev loenduse aeg, ei ole otstarbekas panna paika järgmiseks loenduseks ettevalmistamise protsessi nii varajases staadiumis. Samamoodi ei ole otstarbekas seaduses jäigalt sätestada, et loenduse aeg ei ole pikem kui kümme kalendripäeva. Loendusperioodi pikkus sõltub paljuski viisist, kuidas andmed kogutakse, ning loenduse läbiviimise perioodi võib olla otstarbekas pikendada. Täna esimesel lugemisel oleva eelnõu kohaselt võimaldab seadusmuudatus Vabariigi Valitsusel määrata loenduse aeg ja moment paindlikumalt. Kõnealuse muudatuste jõustamisega ei kaasne kulusid ega tulusid riigieelarvele. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, härra rahandusminister! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kutsun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni esimehe kolleeg Väino Linde.

Tere õhtust, head kolleegid! Austatud istungi juhataja! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnimetatud väärikat eelnõu 20. oktoobril. Peale komisjoni liikmete olid kohale palutud ka ametiisikud, kes selle eelnõu tehioludest väga palju teadsid – austatud rahandusminister Ivari Padar, Rahandusministeeriumi juriidilise osakonna juhataja Aet Sallaste, riigihalduse osakonna juhataja kohustetäitja Einike Uri, Statistikaameti peadirektor Priit Potisepp ja Riigikogu Kantselei valimiste osakonna nõunik Priit Vinkel.
Pärast kõiki arutelusid ja seisukohtade jagamist otsustasime põhiseaduskomisjonis selle eelnõu suhtes teha järgmised menetlusotsused: palusime võtta ta tänasesse päevakorda esimeseks lugemiseks, esimene lugemine lõpetada ning teha Riigikogu juhatusele ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 19. november kell kuus õhtul.
Aga nüüd veel eelnõu tehioludest natuke laiemalt, kui eelkõneleja rääkis. Komisjonis märkis rahandusminister, et rahvaloendust on Eestis tehtud juba üle 150 aasta ja need on alati toimunud kümneaastaste tsüklitena. 2008. aasta septembrist on Euroopa Nõukogu määrusega fikseeritud kord, et järgmine rahvaloendus peaks toimuma 2011. aastal. Statistikaameti peadirektor ütles, et selle ala asjatundjad soovitavad Eestis loenduse läbi viia aasta esimese kvartali lõpus, see pidavat olema niisugune aeg, mis annab kõige adekvaatsema tulemuse. Kuna praegu kehtiv seadus ütleb, et valitsus peab juba kolm aastat enne alustama selle protsessi ettevalmistamist, siis tänaseks on see tähtaeg mööda lastud, mis omakorda tähendab, et siin ongi üks põhjus, miks kehtivat rahva ja eluruumide loenduse seadust oleks tarvilik muuta, oleks tarvilik muuta just tema § 2 lõiget 4 ning lõikest 5 välja arvata see Vabariigi Valitsusele antud õnnetu kolmeaastane  tähtaeg.
Kõige selle juures on veel üks probleem. 2011. aasta, austatud Riigikogu liikmed, on kindlasti kõigile meile siin saalis olijatele tähelepanuväärne aasta, nimelt toimuvad siis järgmised Riigikogu valimised ja ka need toimuvad märtsikuus. Sellest tulenevalt oli ka komisjonis päris tõsine arutelu selle üle, kui õige ja kui otstarbekas on ikkagi korraldada kaks olulist ettevõtmist praktiliselt ühel ajal. See võib anda sellise tulemi, et üks või teine isik võib rahvaloenduse ettevalmistamise sildi all osaleda selles hoopis valimiseelse kihutustöö eesmärgil. Seda ei pidanud põhiseaduskomisjon päris õigeks ja ka minister oli selle poolt, et siin tuleks mõelda, mis variandid kõne alla tulevad. Küll aga  leidis ta, et täiesti otstarbekalt on siiski plaanitud, et rahvaloendus aastal 2011 peaks algama ikkagi veebruarikuus sellel ajal, kui on vastavate deklaratsioonide esitamise tähtaeg. Et sel juhul saab kehtestada ka niisuguse iseloenduse ja paljuski just registripõhise rahvaloenduse ning ukselt uksele loendus oleks siis täiendav või teisene. Aga siiski öeldi meile ka seda, et niisugune registriloenduse toetuseks levinud avalik optimism on tänases Eesti Vabariigis veel mõnevõrra põhjendamatu, kuna pidavat olema palju muutujaid, mida need registrid kahjuks ei kajasta, ja kindlasti on veel palju isikuid, kes ei pea mingisuguseid deklaratsioone esitama. Seetõttu niisugune veebipõhine rahvaloendus üksi veel ei anna lõplikku tulemit, vaid igal juhul jääb alles ka see ukselt uksele käimine. Räägiti veel, et võib-olla see ustele koputamise kaudu läbiviidav rahvaloendus peaks olema pärast Riigikogu valimisi.
Igal juhul ma usun, et rahandusminister sai sellelt komisjoni istungilt endaga kaasa vajalikud soovitused, mida Vabariigi Valitsus kogu selle ettevõtmise edaspidisel korraldamisel arvestada saab. Lõpuks küsiti ka seda, mis niisugune oluline ja tähtis asi nagu rahvaloendus võiks meile ka maksma minna. On arvestatud, et välitöödele minevate kulude summa on umbes 350 miljonit Eesti krooni. Kui aga niisugust registri kaudu tehtavat ja elektroonilist rahvaloendust saab rohkem praktilisse ellu rakendada, siis võib kulude kokkuhoid ulatuda isegi saja miljoni krooni kanti. Küsiti veel, milline on rahvaloenduse puhul eksimise protsent, ja see pidi olema 2% ringis. Niisuguse tõdemusega, auväärt kolleegid, põhiseaduskomisjon oma istungil selle päevakorrapunkti arutelu ka lõpetas. Nii nagu ma ütlesin, meie ettepanek on esimene lugemine täna lõpetada. Muudatusettepanekute tähtaeg, kordan, on 19. november kell 6 õhtul. Oli meeldiv!

Suur tänu, kolleeg Väino Linde! Teile on küsimus. Palun, Toivo Tootsen!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Eks rahvaloendust on juba muistsetest aegadest peale tehtud ja ühe sellise loenduse käigus vist sündis koguni Jeesus Kristus. Aga kui paljudes riikides tänapäeval veel selliseid loendusi korraldatakse?

Aitäh! Niisuguseid loendusi korraldatakse peale Euroopa Liidu riikide, kus rahvaloenduse korraldamist reguleeribki siis see Euroopa Liidu Nõukogu määrus, mida ma nimetasin, väga paljudes teistes riikides, kaasa arvatud Ameerika Ühendriigid ja Kanada. Asjatundjad väitsid meile, et tänapäeval on kaks rahvaloenduse läbiviimise koolkonda. Üks ongi just nimelt see puhtfüüsiline ukselt uksele käimisega seonduv, vaatamata sellele, et riigis võib olla väga kõrgel tasemel ja väga usaldusväärne registrite pidamine, tahetakse informatsiooni siiski täpselt niiviisi saada. Teine viis on see, kus on läbi põimunud loendus elektrooniliste registrite kaudu ja täiendavalt siis ukselt uksele käimine ja seal andmete küsimine. Näiteks Kanada 2006. aasta rahvaloendusest tehti veebi kaudu umbes 20% ja 80% käis niimoodi silmast silma meetodil. Eesti ambitsioon võiks aastal 2011 olla ka üks viiendik, ei julge täna siiski suuremat numbrit öelda. Ma tsiteerisin Priit Potiseppa, kes on Statistikaameti ülemjuht.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud kolleeg! Tahaksin natuke täpsustust, kellele need reaalsed loenduse läbiviimise kohustused tulevad.

Aitäh! Selle otsustab ja loenduse aja ning loendusmomendi määrab Vabariigi Valitsus rahandusministri ettepanekul. Pärast loendusaja määramist võib Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras loenduse dokumentatsiooni ja metodoloogia kontrollimiseks läbi viia ka piiratud eelküsitlusi. Nagu ma ütlesin, võib paljuski probleeme püstitada see, et needsamad isikud, kes on seotud rahvaloenduse läbiviimisega, võivad samal ajal olla seotud ka Riigikogu valimiste ettevalmistamisega. On isikuid, kes arvavad, et väiksemates maakohtades võivad mõlemad ettevõtmised isegi samades ruumides toimuda. Siin on kindlasti Vabariigi Valitsusel mõtlemisainet.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Väino Linde! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 19. november kell 18. Seaduseelnõu 354 esimene lugemine on lõpetatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud soolise võrdõiguslikkuse seaduse, avaliku teenistuse seaduse ja Eesti Vabariigi töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Lugupeetud proua sotsiaalminister on juba ettekandeks kõnepulti tulnud.

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Valitsus on Riigikogule esitanud soolise võrdõiguslikkuse seaduse, avaliku teenistuse seaduse ja Eesti Vabariigi töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõuga võetakse üle kolme Euroopa Liidu naiste ja meeste võrdset kohtlemist käsitleva direktiivi sätted. Samuti viiakse soolise võrdõiguslikkuse seaduse teksti sisse täpsustused ja täiendused, mis aitavad seaduse norme paremini järgida ja teevad seaduse selgemaks. Nüüd kõigest täpsemalt.
Muudatus puudutab töölepingu seadust, kus kaotatakse piirangud naiste kutsevalikus. Selleks tunnistatakse kehtetuks säte, mille alusel Vabariigi Valitsus on oma määrusega kehtestanud loetelu rasketest ja tervist kahjustavatest töödest, kus naistel on keelatud töötada. Samas ei tähenda piirangu kaotamine seda, et kedagi sunnitaks edaspidi temale sobimatut ametit valima. Luuakse vaid võimalus lähtuda elukutse valikul oma soovidest, võimetest ja oskusest, mitte soost. Näiteks võivad naised edaspidi töötada diisel- ja elektriveduri juhina, pootsmani, madruse, mootorsaanijuhi, tuukri, veevärgilukksepa ning korstnapühkijana. Seni oli see keelatud ja Euroopa Komisjon on algatanud meie suhtes rikkumismenetluse.
Soolise võrdõiguslikkuse seadus. Seadusmuudatusega keelatakse muu hulgas küsida töölesoovijatelt soolise kuuluvusega seotud andmeid. Näiteks ei tohi tööintervjuul uurida laste saamise plaane ega küsida laste arvu. Soovi korral võib tööotsija ise nendel teemadel rääkida. Sellise info nõudmise keeld aitab vähendada olukordi, kus naist ei võeta tööle sellepärast, et tal on plaanis paari aasta jooksul lapsi saada. Või olukordi, kus värbaja eeldab, et juba olemasolevad lapsed takistavad naisel piisavalt tööle pühenduda.
Eelnõu loeb diskrimineerimiseks ka seda, kui inimest koheldakse halvasti seepärast, et ta on astunud välja enda või teiste õiguste eest, kaitstes naiste-meeste võrdse kohtlemise põhimõtteid. Enne kehtis see keeld vaid tööelus. Muudatused keelavad lisaks diskrimineerimisele korraldused, mille täitmine põhjustab soolist diskrimineerimist. Seaduses muudetakse seksuaalse ahistamise mõistet, nüüd ei puuduta see vaid alluvussuhteid, kuna ahistajaks võib olla ka kolleeg. Lisatakse ka soolise ahistamise mõiste. Need muudatused on samuti tingitud sellest, et Eesti suhtes on algatatud rikkumismenetlus.
Täpsustakse soolise võrdõiguslikkuse voliniku õigusi. Näiteks tagatakse talle teabe parema saamise õigus – ta saab küsida andmeid töötajale arvutatud, makstud või maksmisele kuuluva tasu, tasustamise tingimuste ning muude hüvede kohta.
Eelnõus muudetakse otsese ja kaudse soolise diskrimineerimise definitsiooni, jagatud tõendamiskohustuse olemus muutub konkreetsemaks, kaupade ja teenuste pakkumisel lubatakse naisi ja mehi erinevalt kohelda, kui selle eesmärk on õigustatud ja vahendid proportsionaalsed. Seni kehtis kaupade ja teenuste pakkujatele üldine diskrimineerimiskeeld, keelu rikkumisel aga oli õigus nõuda hüvitist.
Avaliku teenistuse seaduse muudatused puudutavad järgmisi valdkondi. Soolise võrdõiguslikkuse seaduse muudatustega luuakse soolise võrdõiguslikkuse voliniku kantselei. Avaliku teenistuse seadusesse lisatakse säte, millega kantseleis töötamist loetakse avalikuks teenistuseks. Voliniku juures praegu töölepingu alusel töötav voliniku nõunik nimetatakse seaduse jõustumise järel ametisse voliniku kantseleisse nõunikuna. See ei too kaasa lisakulutusi.
Seadus jõustub üldises korras, voliniku kantseleid puudutavad sätted jõustuvad pärast muudatuste tegemist voliniku põhimääruses. Austatud Riigikogu liikmed, palun eelnõu toetada!

Suur tänu, proua sotsiaalminister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Marko Pomerants!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea kolleeg! Kas minu vanad kõrvad kuulsid tõesti õigesti, et laste arv kui selline on ka tööandja jaoks saladus? Et kui mu lastele on vaja jõulupakke, siis ma ütlen, et mul on neid kaks, aga muidu ei peaks see sind huvitama?

Aitäh, hea küsija! See nõue tuleb Euroopa Liidu direktiivist. Tulevikus peab tööandja ütlema, et ta soovib teha lastele jõulupakke, ja töötajad, kes tahavad neid pakke, ütlevad, et neil on olemas lapsed – seda võib teha. Aga küsida, kas töötajal on lapsi, ei sobi. Kui te ütlete, et mul on soov jõulusid tähistada, lastele jõulupakke teha, ja töötajad vabatahtlikult annavad teada, mitu last neil on, siis see võimalus on. Aga tööintervjuul te ei tohi esitada küsimust, kas naisel või mehel on lapsi.

Palun, kolleeg Hannes Astok!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Tänan väga põhjaliku ülevaate eest! Mul jäi asi natuke segaseks, kuigi te osaliselt juba vastasite sellele küsimusele. Tööintervjuul ei tohi küsida laste arvu just sellest aspektist lähtuvalt, kas naisel on kavas täiendavalt lapsi sünnitada. Kas see laieneb ka meestele, kas see on proportsionaalne ja on võrdne kohtlemine? Sest minu laste arv ei sõltu kindlasti sellest, kas ma kavatsen neid edaspidi sünnitada või mitte.

Aitäh! See tuleb eelnõu § 1 punktist 13, eelnõu keelab tööandjatel ja tööturuteenuste pakkujatel nõuda tööotsijalt infot laste saamise plaanide, laste arvu ja muude asjaolude kohta. Soovi korral võivad isikud sellist infot enda kohta ise avaldada. See säte aitab nii noortel naistel ja lastevanematel, st ka meestel võrdsemal alusel tööle kandideerida ja kinnistab tööpakkujates arusaama, et valiku tegemisel ei tule kvalifikatsiooni asemel vaadata sugu või evida eelarvamusi, mis lähtuvad sellest, et väikelaste vanematel on raskem tööle pühenduda, kuna lapsed võivad olla haiged. Need sätted tulevad Euroopa Liidu direktiividest ja soolise võrdõiguslikkuse voliniku poole on pöördutud näiteks avaldustega, mille tegijad pidasid on-line CV keskkondades piiravaks selliste väljade kohustuslikku täitmist, kus on küsitud laste arvu või plaani laste saamise kohta. See on diskrimineeriv.

Palun, kolleeg Väino Linde!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas sellest eelnõust tulenevalt on ka ahistusjuhtumite menetlemisel ja sellise menetluse tõendamise osas mingeid täiendusi või muutusi?

Aitäh! Jagatud tõendamiskohustuse põhimõtteid on laiendatud ja täpsustatud. Inimene, kes tunneb, et teda on ahistatud, peab pöörduma kohtu poole, kus toimub konkreetne menetlemine.

Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Seoses selle seadusprojekti antiikse ajalooga on siin käsitletud diskrimineerimist väga mitmel alusel – usulisel, rahvuslikul, muudel alustel. Seoses USA presidendivalimistega kerkis automaatselt üles küsimus, kas soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte rikkumine on sama ohtlik kui rassilise võrdõiguslikkuse põhimõtte rikkumine ja kas me võime siis öelda, et näiteks mustanahalise eelistamine naisele on õige või vale? Mis seal Ameerikas siis õieti juhtus, kas eri diskrimineerimistel on erinev kaal?

Aitäh, hea küsija! Ma jääksin Eesti Vabariiki ega sekkuks Ameerika valimistulemustesse ja sellesse, millise otsuse valijamehed Ameerikas tegid.

Palun, kolleeg Hannes Astok, teine küsimus!

Aitäh! Oma eelmises vastuses ütlesite, et laste arv, nende olemasolu plaanid võivad tõepoolest mõjutada tööandja otsust kellegi töölevõtmisel. Aga tegelikult on probleem veel laiem, inimese soost algavad ju paljud probleemid, mida see seadus püüab lahendada – seksuaalne ahistamine ja kõik muud asjad. Kas selle seaduse raames ei oleks meil võib-olla õigem sätestada ka selline piirang, et töölevõtmisel ei tohiks küsida inimese sugu?

See on väga huvitav ettepanek, ma loodan, et hea küsija vormistab selle ka muudatusettepanekuna, mida saab põhiseaduskomisjon tõsiselt arutada.

Palun, kolleeg Väino Linde, teine küsimus!

Aitäh! Ma ikkagi jätkaksin sealt, kus kolleeg Astoki küsimus ja ettekandja vastus pooleli jäid. Kas te võiksite termini "sooline ahistamine" lahti mõtestada just selle eelnõu valguses, kuna see on selle eelnõu osas uus, võrreldes seni kehtiva seadusega?

Aitäh! Tõepoolest, eelnõusse lisandub soolise ahistamise mõiste, mis  võtab üle selle määratluse, nagu see on Euroopa Liidus olnud. Otsene sooline diskrimineerimine on uue definitsiooni järgi inimese ebasoodsam kohtlemine seoses raseduse, sünnitamise, lapsevanemaks olemise, perekondlike kohustuste täitmise või muude soolisest kuuluvusest tingitud asjaoludega.

Palun, kolleeg Igor Gräzin, teine küsimus!

Jurisprudents rajaneb väga selgetel piirjoontel. Must on must, valge on valge, kurjategija on kurjategija, õige mees on õige mees, täiskasvanu on täiskasvanu, alaealine on alaealine jne. Kas see seadus arvestab seda, et mehed ja naised omavahel kuidagi erinevad, või on siin tegemist sellise suure halli alaga, kus on meesnaised, naismehed jne, ning kuidas tekib siin võrdõiguslikkuse situatsioon? Tähendab, kui inimene on ühtlasi nii mees kui ka naine, kas ta saab siis näiteks rikkuda iseenda võrdõiguslikkust?

Aitäh! Kuna me elame 21. sajandil ja viibimine Sotsiaalministeeriumis on andnud mulle arusaamist, et maailmas on tunduvalt rohkem värve, kui ma alguses arvasin, ja kuna postmodernism annab võimaluse tõlgendada kõiki küsimusi väga erinevalt, siis ma arvan, et kui me räägime meestest ja naistest, siis ka siin on postmodernism andnud teatavaid uusi lähenemisi.

Suur tänu, proua sotsiaalminister! Ma loodan, et kõik said oma küsimustele vastused. Palun nüüd ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme kolleeg Hannes Rummu!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu ja arutelul viibisid sotsiaalminister Maret Maripuu, tema nõunik Kätlin Atonen, Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja Kadi Viik, Margit Sarv, kes on soolise võrdõiguslikkuse volinik, ja Käthlin Sander Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna peaspetsialistina.
Arutelu sissejuhatuseks tutvustas Maret Maripuu seda eelnõu, järgnes küsimuste-vastuse voor. Üks kolleeg tundis huvi, kas 30. juuli seisuga Eesti suhtes algatatud rikkumismenetluses välja toodud Euroopa Komisjoni tähelepanekud on nüüd käesolevasse seaduseelnõusse sisse kantud või on Sotsiaalministeerium lisanud sinna ka omaloomingut. Minister Maret Maripuu vastas, et igasugune omalooming puudub. Sotsiaalministeerium on seisukohal, et Euroopa Komisjon ei saa hakata igale riigile ette kirjutama konkreetse seaduse definitsioone. Seadusandliku kogu õigus on defineerida sooline diskrimineerimine sellises sõnastuses, nagu praegu eelnõusse sisse kirjutatud on. Järgnevas arutelus vahetati veel informatsiooni ja lõpuks jõudis komisjon üksmeelselt otsusele, et eelnõu saadetakse Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks. Muudatusettepanekute tähtajaks jäetakse tavapärane kümme tööpäeva, mis tähendab 19. novembrit s.a. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Hannes Rumm! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad sõna? Kuna kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 19. november s.a kell 18. Seaduseelnõu 317 esimene lugemine on lõpetatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsiooni muudatuse ratifitseerimise seaduse eelnõu esimest lugemist. Ettekandjaks palun keskkonnaminister Jaanus Tamkivi!

Austatud esimees! Lugupeetud parlamendiliikmed! Teile esitatud seaduseelnõu eesmärk on ratifitseerida tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsiooni muudatus, mis allkirjastati juba 2005. aasta 8. juulil Viinis. Konventsiooni muudatuste ratifitseerimisega tunnustab Eesti rahvusvaheliselt kokku lepitud tuumamaterjali füüsilise kaitse tagamise põhimõtteid ja abinõusid ning ühtlasi võtab endale rahvusvahelise kohustuse tagada konventsiooniga sätestatud nõuete täitmine. Konventsiooni parandustega seatud eesmärkide saavutamise tagamiseks tuleb riikidel: esiteks, kehtestada ja täiendada õigusakte füüsilise kaitse reguleerimiseks; teiseks, asutada või määrata pädev asutus või asutused, kes vastutavad õigusaktide rakendamise eest; kolmandaks, rakendada teisi asjakohaseid meetmeid, mis on vajalikud tuumamaterjali ja -rajatiste füüsiliseks kaitseks. Nimetatud nõuded on Eesti asjaomaste õigusaktidega põhiliselt juba kehtestanud, seda peamiselt kiirgusseaduse ja selle alusel kehtestatud määrustega ning karistusseadustikuga. Konventsiooniga reguleeritud tuumamaterjali füüsilise kaitse kord sätestab osalisriikidele kohustused ka seoses tuumamaterjali kaitsmisega varguse ja muu ebaseadusliku hõivamise eest, abinõude rakendamisega kadunud või varastatud tuumamaterjali asukoha kindlakstegemiseks ja vastavalt vajadusele selle tagastamiseks ning tuumamaterjali ja -rajatise kaitsmisega sabotaaži eest. Selliste kohustuste täitmise tagamine on Siseministeeriumi valitsemisalas. Konventsiooni kohaselt määrab osalisriik keskorgani ja sideorgani, kes vastutavad tuumamaterjali füüsilise kaitse ja kooskõlastatud tagastamismeetmete ning vastuabinõude eest tuumamaterjali mis tahes ebaseadusliku ümberpaigutamise, kasutamise või muutmise korral. Eelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega ning teiste asjaomaste õigusaktidega.
Füüsilise kaitse korraldamisse on kaasatud peamiselt Siseministeerium ning Keskkonnaministeerium oma valitsemisala asutuste kaudu. Siseministeeriumi vastutusalas on kohustused seoses tuumamaterjali kaitsmisega varguse ja muu ebaseadusliku hõivamise eest, abinõude rakendamisega kadunud või varastatud tuumamaterjali asukoha kindlakstegemiseks ja vastavalt vajadusele selle tagastamiseks ning tuumamaterjali ja -rajatiste kaitsmisega sabotaaži eest. Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas on muu hulgas keskkonna- ja loodukaitse korraldamine, kiirguskaitse tagamine ja keskkonnajärelevalve. Ühtlasi sätestatakse konventsiooni muudatuste kohaselt laiem koostöö riikide vahel, et kiiresti võtta kasutusele meetmed varastatud või salakaubana veetava tuumamaterjali leidmiseks ja ohutustamiseks.
Konventsiooni muudatuste ratifitseerimisega tunnustab Eesti rahvusvaheliselt kokkulepitud tuumamaterjali ja -rajatiste füüsilise kaitse tagamise põhimõtteid ja abinõusid ning ühtlasi võtab endale rahvusvahelise kohustuse tagada konventsiooniga sätestatud nõuete täitmine. Seaduse rakendamine ei too kaasa otseseid kulutusi. Kaudse tuluna võib märkida inimeste paremat kaitsmist tuumamaterjalidest lähtuva ohu eest. Seadus jõustub üldises korras. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, lugupeetud minister! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Nüüd ma palun kõnepulti keskkonnakomisjoni esimehe kolleeg Marko Pomerantsi!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Tuumamaterjaliga ei ole tõepoolest nii nagu kaotatud rahakotiga, et palun ausal leidjal kaotatud tuumamaterjal tagasi tuua ja leidja saab leiutasu. Kui on läinud, siis on läinud ja seda ei tohi lasta juhtuda. Minister rääkis kenasti ära, mis on selle seaduse mõte ja eesmärk. Keskkonnakomisjonis toimus eelnõu arutelu 21. oktoobril ja selgitusi oli meile andmas Kiirguskeskuse kiirguskaitse osakonna juhataja Karin Muru. Komisjon otsustas peale arutelu lõpetada tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsiooni muudatuste ratifitseerimise seaduse eelnõu esimese lugemise ja teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 19. november 2008 kell 18. Aitüma!

Aitäh! Kas on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 19. november 2008 kell 18. Seaduseelnõu 355 esimene lugemine on lõpetatud.
Head kolleegid, suur tänu! Istung on lõppenud.

Istungi lõpp 17.17.