Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu kuuenda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Kalle Laanet, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid!  Keskerakonna fraktsiooni 12 liikme nimel on mul au üle anda arupärimine regionaalminister Siim Valmar Kiislerile. Selle sisu on järgmine. 20. oktoobri Eesti Päevaleht toob välja audiitorfirma Ernst & Young järeldused Harju, Jõgeva, Lääne, Põlva ja Rapla maavalitsuse 2007. aasta tegemiste kohta. Analüüsis on väga kriitilisi tähelepanekuid, millest selgub, et maavalitsused kulutavad väga palju ressursse, nii inim- kui ka materiaalseid ressursse, tunnustamis- ja esindamisüritustele. Viie maavalitsuse peale loeti kokku 41 sellise tööga hõivatud ametnikku. Ka on maavalitsustes palju juhte. Juhtimise ja koordineerimisega tegeleb ligi pool ametnikest. Lisaks selgub, et kolmandik maavalitsuse ametnikest tegeleb põhiliselt asutuse enda majandamisega. Lisaks maavalitsuste ebatõhusale tööle on kaua räägitud ka kohalike omavalitsuste liitude vajadusest uute funktsioonide ja rahastamismudeli järele. Tänuväärset mõttetööd tegi valdkonna muutmiseks endine regionaalminister Vallo Reimaa, kes avaldas juba eelmisel aastal asjaliku artikli Riigikogu Toimetistes. Praeguseks on süvenenud olukord, kus maavalitsused on arusaamatute eesmärkidega ning maavalitsuste partnerid – omavalitsusliidud – on riigi poolt alafinantseeritud. Ja sellest lähtuvalt on Keskerakonna fraktsiooni 12 liikmel seitse küsimust regionaalministrile. Aitäh!

Hannes Rumm, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu liikmete Hanno Pevkuri, Urmas Reinsalu ja Hannes Rummu nimel annan üle seaduseelnõu, mis muudab politseiteenistuse seadust, kaitseväeteenistuse seadust, piirivalveteenistuse seadust, prokuratuuriseadust, õiguskantsleri seadust ja veel mitut seadust ehk täpsemini, nendes seadustes sätestatud eripensionide maksmise korda. See seaduseelnõu on ajendatud Herman Simmi juhtumist. Politseiteenistuse seaduse alusel on Herman Simmil praegu õigus saada eripensioni, mis tunduvalt ületab tavalist vanaduspensioni. Praeguste seaduste alusel säilib Simmil isegi süüdimõistva kohtuotsuse korral õigus saada pärast vangistuse lõppu eripensioni. Eripensionide praeguse maksmise kord on kirjas erinevates seadustes ning see on väga ebaühtlane. Käesoleva eelnõu eesmärk on ühtlustada neid tingimusi, mille alusel kaob õigus eripensioni saada ning mis kõige olulisem, eelnõu annab võimaluse võtta eripension neilt isikutelt, kes juba pärast eripensioni määramist on sooritanud raskeid riigi- või aususevastaseid kuritegusid. Eelnõu kohaselt võetakse eripension neilt isikutelt, kes on süüdi mõistetud karistusseadustiku 15. peatüki või 17. peatüki 2. jao kohaselt süüteo eest, mille eest KARS näeb ette vähemalt kuni viieaastase vanglakaristuse. On ebaõiglane ja ebamõistlik, kui riik väärtustab eripensioniga selliseid inimesi, kes on sooritanud kuriteo kas Eesti riigi või aususe vastu. Loodan teie koostööle selle eelnõu menetlemisel. Aitäh!

Austatud Riigikogu! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja ühe arupärimise ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise.
Austatud Riigikogu! Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 80 Riigikogu liiget, puudub 21.

Nüüd alustame oma tänaste päevakorrapunktide menetlemist. Esimene päevakorrapunkt on Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni algatatud võrdse kohtlemise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Seega võime alustada eelnõu 262 lõpphääletuse ettevalmistamist. Kas võime minna lõpphääletuse juurde?
Austatud Riigikogu! Vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele nõuab eelnõu 262 koosseisu häälteenamust ning enne lõpphääletust viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 83 Riigikogu liiget, puudub 18.
Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni algatatud võrdse kohtlemise seaduse eelnõu 262. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused

Tulemusega poolt 50 Riigikogu liiget, vastu ega erapooletu ei ole keegi jäi Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni algatatud võrdse kohtlemise seaduse eelnõu 262 seadusena vastu võtmata.
Protseduuriline küsimus. Evelyn Sepp, palun! Palun mikrofon Evelyn Sepale!

Kuna mulle tundus, et istungi juhataja oli seda peaaegu välja kuulutamas, tahtsin juhtida tähelepanu, et see nõuab 51 häält. Aga me oleme vist saanud juba vastastikku aru, et see jäi vastu võtmata.

Ma tänan teid! Istungi juhataja, tulenevalt ka stenogrammi huvidest luges ette selle päevakorrapunkti täispika pealkirja ja ütles, et seda ei võetud vastu. Ma tänan selle tähelepaneku eest. Esimese punkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud maapõueseaduse ja säästva arengu seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine.
Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Soovivad.
Austatud Riigikogu! Ma palun vaikust! Avan läbirääkimised. Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Lembit Kaljuvee!

Austatud härra juhataja! Palun kaheksa minutit.

Palun, kaheksa minutit!

Austatud härra juhataja! Head kolleegid! Keskerakond toetab maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu ja teeb seda selle pärast, et see on ettevõttesõbralik seadus. Kui meil üleeile, teisipäeval oli selle seaduseelnõu teine lugemine, oli teisel lugemisel ka põlevkivi arengukava.

Austatud ettekandja! Ma palun vabandust! Väga austatud Riigikogu! Ma palun, austame ettekandjat!

Head kolleegid! Ma saan aru, et eelmine hääletus läks paljudele hinge, aga me oleme jõudnud juba järgmise päevakorrapunkti juurde. Ma meenutasin teisipäeva selle pärast, et teisipäeval käisid rohelised ja sotsid siin puldis ja võitlesid numbrite eest ja kogu see võitlus käis, tõesti, selle eest, kas 15 või 20. Kui ma püüdsin praktikuna ja inimesena, kes on sellel alal pikki aastaid töötanud, selgitada nende numbrite sisu, siis tundus, et seda kuulda ei tahetud. Aga mulle meenus see ka, kuidas rohelised 1992. aastal, kui Kundas tehti lepingut tehase renoveerimiseks, käisid, loosungid käes, ja nõudsid tehase kinnipanemist selle pärast, et tehas tolmab, et linnas pole võimalik elada, et karjäärid on korrastamata jne.
Miks ma Kundat meenutan? Eelmisel aastal, vaatamata sellele, et roheliste, sotside ja punaste ja muude triibuliste nõudmised olid sellised, et tehas kinni panna, jäi tehas tööle. Eelmisel aastal andis tehas 400 miljonit kasumit, käive oli 1,2 miljonit. Linn elab ja elab hästi. Käisin ka eelmisel aastal sealsamas vanas renoveeritud või taastatud karjääris – täiesti korralik mets, aastakasvud pikemad kui mujal. Ja elu läheb edasi.
Läheme kümme aastat tagasi, aega, kui Viru Keemia Grupis oli ääretult keeruline aeg. Õli hinnad olid all ja tegelikult taheti põlevkivikeemiatööstus kinni panna.

Austatud ettekandja! Ma palun veel kord vabandust! Head ametikaaslased! Meil on kaks võimalust: kas me läheme edasi oma täiskogu istungiga või me teeme viieminutilise vaheaja. Ma palun nendel Riigikogu liikmetel, kes soovivad omavahel tõsiseid teemasid arutada, mitte teha seda täiskogu istungite saalis. Ma väga palun! Palun, ettekandja!

Mul jäi jutt katki kümne aasta tagusest Kohtla-Järvest ja Viru Keemia Grupist, kus õlitehas taheti seisma panna. Riik läks appi ja Eesti Põlevkivi müüs keemiatööstusele teatud soodustustega põlevkivi, et õlitööstus ellu jääks. Toome sinna kõrvale sellise näite, et kümme aastat tagasi ei maksnud neljatoaline korter Kohtla-Järvel mitte midagi. Kui omanik sai neljatoalise korteri ära anda ja maksudest lahti, oli ta õnnelik. Eelmisel aastal maksis neljatoaline korter Kohtla-Järvel 800 000 krooni.

Palun vabandust, ettekandja! Urmas Reinsalu, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Ma pean siiski parlamendi üldise töökorra huvides ära märkima, et eelmise hääletuse puhul, mis läks nii, nagu jumal juhatas, on siiski tehnilistel seadmetel ka oma kaal. Nimelt hääletas 52 parlamendiliiget. Kahe parlamendiliikme – Raivo Järvi ja Marko Pomerantsi – hääletust pult ei fikseerinud. Selles on küsimus. Kahtlemata tuleb protest esitada kohe pärast hääletust, kuid ma pean siiski parlamendi töökorra huvides vajalikuks seda seisukohta siin väljendada.

Hea ametikaaslane Urmas Reinsalu! Te kindlasti teate seda sama hästi kui mina, et sellised tehnilised protestid, kui need esinevad hääletuse jooksul, tuleb esitada kohe hääletuse ajal. Meie hääletus ei kesta mitte üks sekund, vaid 20 sekundit ja sel ajal tuleb tõsta käsi ja öelda: "Protseduuriline küsimus". Kui see esitatakse, siis juhataja katkestab automaatselt hääletuse, kuulab ära, milline on protseduuriline küsimus, püüab seda probleemi lahendada ja teeb uue hääletuse. Kui me räägime eelmisest päevakorrapunktist ning eelnõust 262, siis hääletuse ajal ei tõstetud kätt protseduuriliseks küsimuseks. Aga ma tänan teid!
Urmas Reinsalu, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, austatav istungi juhataja! Minu küsimus puudutab seda, et tõepoolest minul ei olnud võimalik protesti esitada, kuigi ühiskonda mõjutab selle seaduse mittevastuvõtmine, olgugi et parlamendi kvalifitseeritud enamus soovis seda seadust vastu võtta. Teine küsimus on mul selle kohta, kas on võimalik tehniliste vahenditega tuvastada, kas need isikud osalesid hääletamises või mitte? Kas see  aparaat, mille nupule vajutati, on nii tundlik või mitte?

Ma tänan teid ja kindlasti me vaatame kogu infotehnoloogilise süsteemi üle selle istungi lõppedes. Imre Sooäär, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, härra juhataja! Te tsiteerisite väga õigesti kodukorraseadust. Aga kui tehnilistel põhjustel ei ole seda kohe, hääletuse käigus võimalik näha? Kuna see ilmneb alles, ütleme, minut aega pärast seda, siis ei ole seda võimalik hääletamise ajal tuvastada. Seda näeb alles siis, kui  tabloole ilmub tulemus.

Austatud ametikaaslane Imre Sooäär! Minu käes on üks tööriist, milleks on Riigikogu haamer. Kui selle löök on kõlanud ja enne seda ei ole protseduurilist küsimust esitatud, siis on otsus vastu võetud.
Hea ettekandja! Nüüd on teie aega kõvasti kulunud! Ma palun tehnilisel personalil lisada ettekandele üks minut.

Aitäh! Milleks ma need kaks näidet tõin? Ma tõin need näited sellepärast, et nendel hetkedel tegelikult läks riik ettevõtjatele appi. Ja kui me täna räägime majandusest ja ettevõtlusest ka oma järgmises päevakorra teemas, siis ma tahaksin öelda, et tegelikult me tuleme oma majandusraskustest välja ikkagi tänu ettevõtjatele ja tänu sellele, et riik ja meie teeme siin õigeid seadusi, selliseid seadusi, mis soodustavad ettevõtlust, mis aitavad igati kaasa, et elu meie riigis läheks edasi ja siis tuleb ka eelarvesse raha. Siis on raha, mida jagada! Aitäh!

Ma tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Marek Strandbergi! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Nagu eelmine ettekandja läks minevikku, lähen ka mina. Ja ajaloost siis sedavõrd, et ma kujutan ette, kui trilobiidid teadnuks, kui palju nende surnukehad sadade miljonite aastate pärast probleeme tekitavad, oleksid nad ilmselt kusagil mujal käinud massiliselt suremas – neist ka ju meie põlevkivi.
Aga nüüd asjakohaste juttude juurde, mis puudutab maapõueseadust, mis koos põlevkivi arengukavaga moodustab sellise tervikliku kogumi, mis paratamatult hakkab meie keskkonda mõjutama. Olgu öeldud, et seesama küll mitte maapõueseadusele, aga põlevkivikavale tehtud strateegilise keskkonnamõju hinnang näitab selgelt, et juhul kui põlevkivi kasutamise piir seatakse 20 miljoni tonni peale aastas, nii nagu ka maapõueseadus seda ultimatiivselt ütleb, siis võrreldes 2005. aastaga kasvavad heitmed, mis paratamatult mõjutavad nii inimeste tervist, sotsiaalset keskkonda kui ka tegelikult väga selgelt majanduskeskkonda, ca 35%. Kui meenutame teksti, mille nimeks on koalitsioonileping, kus 15 miljonit tonni on ka kaalutletult ja läbiräägitult sisse kirjutatud, siis kõnealune maapõueseadus on üks näide sellest, kuidas koalitsioonilepingut ei võeta tõsiselt, ja tundub, et seda teksti ei ole ka tulevikus mitte ühelgi põhjusel mõtet tõsiselt võtta ühelgi osapoolel, kuna teatavate oluliste asjade üle – ja tõepoolest, vaidlus 20 ja 15 miljoni tonni üle on siiski keskkonna ja majanduse mõttes oluline vaidlus – see koalitsioonileping meil otsustada ei võimalda.
Kõige suurem probleem selle maapõueseadusega on see, et, nagu teame, ettevõtted, ettevõtjad ja äri üleüldse toimivad väga üldisel pinnal ju teatavate signaalide alusel, mida majandusteoreetikud ja praktikud kutsuvad hinna-, turu- ja seadusesignaalideks. See seadusesignaal, kõnealune 20 miljonit tonni põlevkivi, sisendab optimismi. Samas võib see optimism, kui vaadata, milline on Euroopa Liidu kliima- ja keskkonnapoliitika, osutuda alusetuks. Ehk vaatamata sellele, et eksisteerib Eesti maapõueseadus, vaatamata sellele, et eksisteerib meie põlevkivikasutamise arengukava, eksisteerib ka Euroopa Liidu kliima- ja keskkonnapoliitika, mille suundumused – juhin tähelepanu! – on hoopis teistsugused, kui meil tavatsetakse tõeks võtta.
Need suundumused on sedavõrd teistsugused, et ka vastuvõetud seadus võib osutuda pärast seda, kui ettevõtjad on teinud ära oma investeeringud, selliseks, et nad peavad asuma soetama lisakvoote selleks, et kasutada fossiilseid tooraineid, ja lõppkokkuvõttes võivad nad tunda ennast petetuna, et neile on esitatud seadus, mis ei täida kõiki neid ootusi, mis neil on. Ja selles mõttes oleme me juba tegelikult pikemat aega näinud seda, millisel moel Eesti täitevvõim suhtes Euroopa Liidus üldiselt tavaks võetud keskkonna- ja kliimapoliitikaga üritab sõna otseses mõttes sellele vastu sõdida, kuni selleni välja, et paljud ühiskonnas lugupeetud inimesed avaldavad aeg-ajalt intervjuusid ja artikleid selle kohta, kuidas mitte mingisuguseid kliimamuutusi kui selliseid maailmas üleüldse ei ole ja üleüldse inimese tegevus ei puutu nendesse muutustesse mitte kuidagimoodi. Selline ideoloogilise ja vaimse isolatsiooni tekitamine ei saa kindlasti olla meie ettevõtete ja meie ühiskonna huvides mitte ühelgi moel.
Tahangi öelda siin seda, et dramatiseerida põlevkivi kasutamise määra vähendamist, nii nagu me eelmises ettekandes kuulsime, ja idealiseerida seda, et põlevkivi kasutamine on kasvatanud – mida me siin kuulsime? – korterite hindu Kohtla-Järvel ja mida iganes, on küllaltki eksitav tegevus. Julgen väita, et keskkonna- ja kliimaküsimustest ning keskkonna- ja kliimahoiust lähtuvalt on fossiilsete loodusressursside kasutuse piiri seadmine igal juhul õigustatud. See suunab igal juhul ettevõtteid ressursisäästlikumale tegevusele. Meie majanduses ei ole ju küsimus mitte põlevkivi hulgas, nagu sageli ka siin saalis, nagu sageli ka valitsuses ja avalikkuse ees üritatakse rääkida, vaid kasutatavate tehnoloogiate iseloomus. Miks küll ühtedel juhtudel me eemaldume totaalselt teadmistepõhisest majandusest ja ütleme, et vaid tooraine hulk on see, mis majandust edasi viib, ja teistel juhtudel heietame lootusi sellest, kuidas meie majanduskeskkond mingis muus valdkonnas võiks muutuda teadmistepõhisemaks, edukamaks ja ekspordivõimelisemaks. See mõtlemine ei saa olla ühiskonnas sedavõrd skisofreenne ja lahutatud – kui me räägime teadmistepõhisest majandamisest, siis me peame seda rääkima nii toorainemahukate kui ka muude ettevõtmiste puhul. Ja kinnitan teile, et põlevkivi kasutusmäära vähendamine pigem suurendaks investeeringuid, pigem suurendaks otsinguid selles suunas, millisel moel väiksema, aga efektiivsemalt kasutatud fossiilse tooraine määraga toime tulla, ja tegelikult on ju selle saali asi anda pikemaajalisi suuniseid, kuidas ettevõtjad võiksid toimida ja peaksid toimima, ning luua seadustest tulenevaid eeldusi arukamaks ressursikasutuseks, mida kõnealune maapõueseaduse parandus mitte mingil moel ei tee.
Kuna eiratakse lubadusi, mis on antud koalitsioonilepingus, leiame meie rohelistena, et seda seadust ei ole võimalik toetada, ning veel kord on minu palve kõigile, kes tunnevad, et selles ettekandes, mis ma just pidasin, on mõni argument selles suunas, et meie majandust tõepoolest arukamaks, ettevõtlikumaks, paindlikumaks ja innovatiivsemaks muuta, hääletaksid selle eelnõu vastu. Aitäh!

Ma tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindaja Villu Reiljani!

Hea juhataja! Austatud kolleegid! See temaatika kütab endiselt siin kirgi ja eelkõneleja kutsus just kogu ettevõtluskonda ja teadlasi loomingulistele otsingutele. Suur kunstnik Pablo Picasso on ütelnud otsingute kohta niimoodi, et otsimine on väga oluline ja loomulikult on otsingud väga tähtsad, aga veel tähtsam on leidmine. See ei tarvitse alati olla otsimisega seotud, sest otsijaid on palju ja leidjaid vähe ning see võib kogu asja ka nurjata. Et näha, kui vähese hapnikuga näiteks inimene üldse läbi saab, võiks väga palju katsetusi teha, aga peab vaatama, et mõned vahepeal ära ei koole. Kui me vaatame praegust Eesti majandust, siis eile vaidlesid väga lugupeetud inimesed teleekraanil tuliselt ja pikalt, aga faktid, mis kõnelevad, on sellised, et Eesti majandus saab keerulisemates finantstingimustes kuidagi nagu rohkem räsida. Loomulikult ei saa meie erakordsete, tarkade ja kordumatutena seda süüd oma peale võtta, seal peavad olema süüdlased väljastpoolt ja me oleme nad enam-vähem ka paljastanud, no mõned sisesüüdlased ka.
Kui sisuliselt võtta, siis on üheks põhjuseks minu meelest see, et meil on tõepoolest väga palju pangandust, väga palju kindlustust, väga palju vahendust, väga palju nõustamist, väga palju ärijuhtimist, aga ühte asja on meil vähevõitu – see on otsene toodang, selline kohe käegakatsutav asi, mida saab kellelegi anda, kellelegi müüa. No viina ikka veel teeme, suitsu ei tooda enam, panime tootmise kinni, õigemini lasksime kinni panna. Neid näiteid võiks rohkem tuua.
Paraku on see põlevkiviasjandus seotud ka väga otseselt tootmisega, mistõttu temasse tuleks suhtuda tõepoolest väga tõsiselt. Mina olen Strandbergiga mõnes mõttes nõus, et uued tehnoloogiad, kaasaegsed käsitlused on väga olulised, aga ma tahaksin ütelda nendele pessimistidele, et selleks ei ole Eestis väga palju vaja, ütleme, Ameerikat avastada ega loomingulisi otsinguid. Parimad põlevkivispetsialistid ongi Eestis, paraku. Kui neid kuidagi sellele teele, sellele paremale teele tahetakse suunata, siis selleks on tõepoolest ressursikasutusmaksud, kaevandamistasud olemas. Neid saab kasutada. Aga anda neile kindlasti selline sõnum, et me neid siiski sinna kaevandamise juurde ei lase ja me seda kivi mitte mingil juhul välja ei võta – ma veidike kahtlen selles asjas.
Siin tuli juttu ka kliimamuutustest. Kliima muutub küll, see on kindel. Kes teda täpselt liigutab, selle üle käivad vaidlused ja viimasel ajal tükk maad tulisemad vaidlused. Ma tahan ütelda siin ühte asja: praegune CO₂-poliitika on Euroopa Liidus ja kogu maailmas kahjuks selline, et sellega välistatakse arengumaade ja arenevate maade võimalused areneda. Kui te katla alla tuld ikka teha ei saa, siis te ei keeda mingit suppi, rääkimata mingist muust suurest asjast. Ja sellesama variandiga, muuseas, pigistatakse praegu Euroopa Liidu uusliikmeid. Ma arvan, et te olete kõik hästi kursis, et struktuurireformid, mis vahetult pärast taasiseseisvumist Eestis aset leidsid, olid Eesti majandusele väga kallid, väga rasked ja CO₂ emissiooni suudeti tõepoolest üle poole vähendada. Võib vaielda meetodite üle, kas see emissioon oli 37 miljonit tonni, oli ta 38 miljonit tonni, aga nüüd on ta võib-olla 15 miljonit tonni. Nüüd on Euroopa võtnud suuna, et seoses kaasvastutusega unustame need asjad ära, mis on toimunud. Et me oleme ühe väga tõsise ohverduse, struktuurimuutuse teinud, nüüd tehkem teine, aga ärgem mitte mingil juhul mitte midagi tootkem, ärgem mitte mingil juhul toimetagem. Vanadel liikmetel on kvoodid olemas, uued hakkavad ostma. Vaadake, kui me päris topelthaardesse jääme, siis ma kardan, et ongi niimoodi, et loomingulised otsingud jäävad väga pikkadeks aastateks, aga leidmist ei tule. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Mark Soosaare!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid tänavad Keskerakonna esindajat härra Kaljuveed suurepärase teadusliku avastuse eest, et nendes hädades, mis Ida-Virumaal on põlevkivikaevandamise ja muu tööstusega, on süüdi sotsiaaldemokraadid. Nii et nüüd te siis teate, kes on kõikides hädades süüdi. Kuid räägiksin asjast. Me oleme üsna kurvad, sest Riigikogus tundub, et parem käsi ei tea päris hästi, mida teeb vasak käsi, ja vastupidi. Üleeile, võttes vastu põlevkivi arengukava, tõmbasime me punase joone aastaks 2015, mil põlevkivi kaevandamine peab piirduma 15 miljoni tonniga. Täna oleme kolmandal lugemisel seadusega, kus see piir on tõmmatud 20 miljoni tonni peale. Tasub edasi töötada teemaga, mis saab meie rahvuslikust maavarast. Kas on ikka õige seda ohjamatult kütta ahjus ära sel ajal, kui me temast ainult mõnikümmend protsenti kasutame? Võib-olla tuleks suurem osa temast jätta meie lastelastele, kes on loodetavasti meist targemad ja oskavad sellest Eesti kõige väärtuslikumast maavarast võtta rohkem välja, kui võtame meie täna. Võib-olla tasuks võtta eeskuju mõnest teisestki riigist, kes oma rahvuslikke maavarasid väga läbimõeldult ja täpselt hoiavad, nagu näiteks meie pikaajaline koostööpartner Ameerika Ühendriigid.
Nii et kutsun küll üles hääletama selle eelnõu poolt, sest parem seegi kui mitte midagi, parem ka 20 miljoni tonni piir kui täiesti vabaks jäetud number. Kuid mõelgem, kas mitte tulevikus pole 15 miljonit ikkagi see piir, mis sunnib ettevõtjaid mõtlema, kust leida uusi energiaallikaid, sest energiavajadus meil kindlasti ei vähene. Nii et andes täna hääle selle eelnõu poolt, ei tohi arutelu siin Riigikogu saalis sellega, mida me oleme saavutanud, lõppeda. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Alustame eelnõu 298 lõpphääletuse ettevalmistamist.
Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud maapõueseaduse ja säästva arengu seaduse muutmise seaduse eelnõu 298. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 72 Riigikogu liiget, vastu 5 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole on Vabariigi Valitsuse algatatud maapõueseaduse ja säästva arengu seaduse muutmise seaduse eelnõu seadusena vastu võetud.
Oleme teise päevakorrapunkti käsitlemise lõpetanud.

Läheme edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud piirivalveteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita, võime asuda lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud piirivalveteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 269. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Hääletustulemused
Tulemusega poolt 74 Riigikogu liiget, vastu ega erapooletu ei ole keegi on Vabariigi Valitsuse algatatud piirivalveteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu seadusena vastu võetud.
Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Võime alustada lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 313. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 73 Riigikogu liiget, vastu ega erapooletu ei ole keegi on Vabariigi Valitsuse algatatud kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu seadusena vastu võetud.
Oleme neljanda päevakorrapunkti käsitlemise lõpetanud.

Läheme edasi viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti ettevõtluskeskkonna areng" arutelu.
Austatud Riigikogu! Enne selle päevakorrapunkti ja ettekandjate juurde asumist, tutvustaksin ma teile lahkesti selle menetlemise reegleid. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 153 on juhatus majanduskomisjoni ettepanekul määranud selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamiseks järgmise korra. Majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasi ettekanne – kuni 20 minutit. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimehe Toomas Lumani ettekanne – kuni 20 minutit. Tartu Ülikooli majandusprofessori Urmas Varblase ettekanne – kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib esitada ettekandjatele kokku kaks küsimust. Igal ettekandjal on küsimustele vastamiseks aega kuni 30 minutit. Samuti on pärast neid punkte võimalus avada läbirääkimised. Meil on palve, et kõigepealt teeksid oma ettekanded fraktsioonide esindajad ja siis Riigikogu liikmed. Arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Kas on küsimusi? Ei ole.
Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasi!

Härra juhataja! Head kolleegid, Riigikogu liikmed! Austatud koostööpartnerid! Külalised! Riigikogu majanduskomisjon algatas Reformierakonna ettepanekul Eesti ettevõtluskeskkonna arengu teema kui riiklikult olulise küsimuse arutelu oma 26. augusti koosolekul. Täna siin teie ees seistes on mul heameel tõdeda, et komisjon toetas seda ettepanekut täielikus üksmeeles ning sellises töökas ja tõsises vaimus oleme seda teemat ka täiskogu jaoks ette valmistanud. Tahan teie tähelepanu, head kolleegid, juhtida asjaolule, et küsimust ette valmistades oleme lähtunud pikemast vaatest.
Eesti on olnud paljude aastate vältel väga edukas oma majanduses. Meid on hellitatud Balti tiigri ja teiste kaunite nimetustega, kuid täna on küsimuseks, milline on Eesti majandus 10–15 aasta perspektiivis. Seepärast pean oluliseks, et lisaks iga-aastasele riigieelarve menetlemisele käsitleksime Eestit kui ettevõtluskeskkonda ja majandusruumi ka kaugemas perspektiivis. Räägime täna ettevõtluskeskkonnast, sest selle kujundamine on meie kätes. Avaldan lootust, et tänased arutelud tulevad riigimehelikult asjalikud ja tulevikku vaatavad. Riiklikult olulise küsimuse algatamise juurde komisjoni esimesel sellesisulisel koosolekul palusime majanduskomisjoni Tartu Ülikooli majandusprofessori Urmas Varblase, kes täna ka teie ees esineb. Ettevõtluskeskkonna arengu teemat käsitledes on majanduskomisjon kahe kuu vältel kohtunud paljude ettevõtlusorganisatsioonidega: Eesti Välisinvestorite Nõukoguga, Eesti Fondihaldurite Liiduga, majandusministri ja justiitsministriga, Riigikantselei strateegiabürooga – täielik loetelu on toodud slaidil. Siinkohal tänan kõiki koostööpartnereid! Kahjuks ei võimalda aeg mul täna peatuda kõigil kohtumise käigus väljatoodud teemadel, kuid majanduskomisjon jätkab kindlasti esitatud ettepanekute läbitöötamist ja ma olen kindel, et neist kohtumistest said mõtlemisainet ka parlamendi fraktsioonid. Kõik kohtumiste protokollid ja esitlused on kättesaadavad majanduskomisjoni koduleheküljel. Kuid alustame probleemidest selliselt, nagu neid näevad ettevõtlusorganisatsioonid.
Majanduskasvu perioodil on meie tootmine olnud liigselt orienteeritud sisetarbimisele. Sellega on kaasnenud suur laenuraha, mis on toonud kaasa tööjõukulude kiire kasvu ja peab kahjuks ütlema seda, et tootlikkuse kasv selle kõige taustal ei ole viimastel aastatel olnud proportsioonis palgatõusuga. Me teame, et Eesti ekspordi-impordi bilanss on aastaid olnud negatiivne ning probleemina, faktina on välja toodud ka erasektori kõrge laenukoormus. Nimelt on see 46% SKT-st, mis on Kesk- ja Ida-Euroopas suurim näitaja erasektori laenukoormust silmas pidades. Põllumajandusorganisatsioonid, põllumajandustootjad tõstatasid majanduskomisjonis kõige teravama probleemina selle, et Eesti põllumajandustootjate ja toidusektori ebavõrdne kohtlemine Euroopa Liidu otsetoetuste süsteemis on teemaks – nimelt on toetuste tase kolm kuni neli korda väiksem. Ettevõtjad on hoiatanud riiki üle jõu käiva sotsiaalpaketi pärast ja tähelepanu on juhitud liigsele bürokraatiale. Aga ma lisaksin sellele, kui me asume arutelu juurde, Eesti Panga asepresidendi Märten Rossi seisukoha, mida tuleb silmas pidada: kui majanduskasv on tõepoolest aeglustunud viimastel aegadel, siis ei pea see kindlasti tähendama halba ettevõtluskeskkonda, küll aga tähendab igal juhul seda, et ettevõtjad peavad olema valmis kiiresti ümber orienteeruma.
Pikemalt peatuksin ettepanekutel olukorra parandamiseks. Kuna minul on privileeg teada, millest räägivad järgmised ettekandjad, siis ei peatu ma pikemalt nendel teemadel, millest te õige pea täpsemalt kuulete. Kui me räägime ettevõtluskeskkonnast, räägime me konkurentsist majandusruumide, ettevõtluskeskkondade vahel: kuhu liiguvad investeeringud, kuhu liigub tööjõud, mis annab ühele ettevõtluskeskkonnale konkurentsivõime. Kõik on ühel nõul selles, et Eesti majandusstruktuur peab muutuma ning meie ettevõtete ekspordisuutlikkus peab oluliselt kasvama. Tootlikkuse kasvatamine, innovatsiooni kasutamise võimekuse arendamine, juhtide ja töötajate arendamine – need on selles kontekstis kindlasti võtmevaldkonnad. Kuid juhin teie tähelepanu siin täna sellele, et kõigist meie kohtumistest on läbiva joonena läbi jooksnud teema, mis räägib vajadusest teha suuremat koostööd ja tõsist infovahetust riigi, kohalike omavalitsuste ja ettevõtjate vahel. Jutt, head kolleegid, käib pidevast infovahetusest ja reaalsest koostööst.
Edasi, väga palju tähelepanu pühendasime nende kohtumiste raames maksukeskkonnale ja riigi eelarvepoliitikale. Kokkuvõte sellest on teie ees ekraanidel. Ettevõtjad peavad tähtsaks, et riik jätkaks ranget eelarvepoliitikat, et maksusüsteem oleks lihtne, läbipaistev, motiveeriv ning kohtleks kõiki võrdselt. Me ei tohiks teha maksupoliitikas järske muudatusi. On räägitud üldise maksukoormuse külmutamisest ja pigem maksude alandamisest ning järgmine näide või ettepanek, mis on välja toodud sotsiaalmaksulae kehtestamise näol, räägib just nimelt eespool öeldud sõnu. Jutuks on olnud see, kuidas kvalifitseeritud võõrtööjõudu Eestisse juurde tuua, ja sellega seonduvast sotsiaalmaksu ja sotsiaalsete garantiide ülevaatamisest. Ja kuivõrd aktuaalne teema on olnud ka käibemaks ja käibemaksu erisused, siis on oldud pigem seda meelt, et käibemaksu erisusi tuleb vähendada.
Edasi tööturust. Tööturust rääkides on olnud peamiseks märksõnaks tööjõuturu paindlikkuse nõue. Tõepoolest, head kolleegid, lubage mul värskendada teie mälu. Rahvusvaheline hinnang Eesti tööturu paindlikkuse kohta on karm. Tööturu paindlikkuse näitaja järgi oleme 181 riigi hulgas 163. kohal. Täna on parlamendi menetluses uus töölepinguseadus ja pole liialdus öelda, et selle menetlemisega on kiire. Olulise eesmärgina tööturust rääkides olen sõnastanud kokkuvõtvalt kohtumiste järel püüde teha kõik, et targad töötajad jääksid ja tuleksid Eestisse. Eraldi tähelepanu all on olnud küsimus, kuidas tööandjaid senisest enam motiveerida erinevate vahendite abil töötajasse investeerima.
Haridusvaldkond. Majanduskomisjoniga toimunud kohtumise lõpul sõnastas majandus- ja kommunikatsiooniminister: parim majanduspoliitika on hariduspoliitika. Maailmapank toob oma 2008. aasta riikide konkurentsivõime edetabelis välja, et Eesti ettevõtlusvaldkonna üheks peamiseks takistuseks on ebaadekvaatselt haritud tööjõud. Järgmisel slaidil te näete, milliseid ettepanekuid on meie koostööpartnerid teinud. Esimesele kohale on asetatud vajadus korrastada koolivõrk, mis eriliselt omandab aktuaalsuse olukorras, kus meil õpilaste arv pidevalt väheneb. Väga tõsiselt on ettevõtjad avaldanud oma valmisolekut ja senisest sügavamat tahet kaasa rääkida koolitusprogrammide, koolitustellimuse kokkupanekul ja ka nende ainekavade akrediteerimisel, et nad tõepoolest oleksid kooskõlas tööjõuturu vajadustega. Loomulikult, tööturu paindlikkuse kontekstis on tõsine märksõna ümberõppesüsteemi kättesaadavamaks muutmine, seda mitte ainult töötutele, või teisisõnu öeldes, elukestev õpe, mis peab selliste teemadega kaasas käima. Üksmeelselt on olnud kandvaks teemaks haridusest rääkides vajadus edendada ettevõtlusharidust ja seda kõigis koolides. Me ei pea silmas mitte üksnes üldhariduskoole, vaid näiteks ka meie kõrgkoole. Kui inimesed omandavad kõrgkoolis sellise klassikalise väikeettevõtja kvalifikatsiooni nagu näiteks hambaarst, siis on täiesti loomulik, et nad saavad ka teadmised, kuidas selles valdkonnas ettevõtjana toimetama hakata. Ja väga oluline on siin, et koolidesse jõuaks sisuline, ma rõhutan –  sisuline – kutse- ja karjäärinõustamine.
Väga tõsine teema, millele on ka korduvalt juhtinud tähelepanu Euroopa Liit oma näiteks väikeettevõtjaid toetavate algatuste raames, on ettevõtluse kui väärtushinnangu esiletõstmine ja tähtsustamine. Eestis on ainult 1,3 miljonit inimest. See on väike ressurss ja seda enam peame hindama, väärtustama ja aitama kaasa sellele, et ettevõtlus kui mentaliteet, kui väärtushinnang oleks meie ühiskonnas kindlasti rohkem väärtustatud. See on eriliselt oluline, kui me peame silmas, et valdava osa meie ettevõtete struktuurist moodustavad ju mikro- ja väikeettevõtted. Siin on Riigikogul kahtlemata võimalik ja vajalik palju ette võtta, teisisõnu avalikku arvamust kujundada.
Jõuame välismajanduspoliitika ja ekspordi juurde. Seda küsimust tõstatati just nimelt sellises seoses ning ma tooksin siinkohal teile ühe näite, mida majanduskomisjon koges oma maikuus tehtud Ukraina-visiidi käigus. Kiievis resideeruv majandusdiplomaat vastutab majandusteema eest kolmes riigis – Ukrainas, Gruusias ja Moldovas. On selge, et see ei ole piisav ning kindlasti on meie majandusdiplomaatia edukuseks tõsine koostöö nii Välisministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kui ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse vahel.
Kuivõrd aega on napilt, peatuksin ma lähemalt selle slaidi viimase punkti juures. See on nimelt topeltmaksustamise vältimise lepingute sõlmimise kiirendamine, mida majanduskomisjon kindlasti lähiaegadel koos Rahandusministeeriumi ja Välisministeeriumiga oma päevakorda võtab. Praegu on Eestil kaubavahetus 135 riigiga. Kuid eelmainitud leping on sõlmitud vaid 38 riigiga. Topeltmaksustamise vältimise lepingute sõlmimise kiirendamine on oluline rahvusvahelistele firmadele ning eraisikutele, kes investeerivad Eesti firmade kaudu välismaale ning kel on kaubavahetus või kes teevad äri välisriikidega.
Edasi jõuame investeeringute juurde. Ettevõtlusorganisatsioonid tõid välja, et riik peaks oma investeeringute planeerimisel tõsiselt arvestama majandustsüklitega. See tähendab seda, et kui majanduses on viletsamad ajad, siis ei peaks riik sel ajal kärpima oma investeeringuid, vaid just nimelt sel ajal tuleks mõelda investeeringute tegemisele. Selles kontekstis on muidugi heameel öelda, et kui me räägime ehitussektorist, mis praegu on languse faasis, siis aastani 2013 on Euroopa Liidu tõukefondide vahendusel võimalik teenida 31 miljardit krooni. See on üks näide, mis seda esimest teemat kindlasti illustreerib. Palju kriitikat teenis tõukefondide jaotusstruktuur, sealhulgas rahastamisskeem. Räägiti sellest, et siin on liigset bürokraatiat ning rohkem tuleks suunata raha reaalinvesteeringutesse – nendesse investeeringutesse, mis meie tootmist ja ekspordijõudu suurendaksid.
Sellelt slaidilt tooksin välja ka väärtpaberitulude 0%-lise maksustamise. Nimelt on just Fondihaldurite Liit rõhutanud, et selleks, et tuua Eestisse investeeringuid ja jõukaid eraisikuid, on tarvis mõelda väärtpaberitulude nullprotsendilise maksustamise peale.
Oluline teema Riigikogu jaoks ja kogu avaliku sektori jaoks on kahtlemata riigihaldus. Riigihalduse kontekstis tooksin kõige olulisema teemana välja selle mõtte, mis on küll kirjas juba eelmisel slaidil ja millest Toomas Luman räägib kindlasti põhjalikumalt, aga see kõlab: vajadus analüüsida põhjalikult ja mõõta mõjusid enne poliitilisi otsuseid. Et me tõesti reaalselt analüüsiksime, mida üks või teine seadusandlik akt endaga kaasa toob. Oluline on, et me säilitaksime majanduskeskkonna üldise stabiilsuse, tema etteaimatavuse, lihtsuse.
Ma tutvustasin kogutud seisukohti nädal tagasi ka Põlvamaa ettevõtjate ümarlaual ja seal, rääkides haldusreformist, tõid ettevõtjad välja sellise mõtte, et Riigikogu peaks tõsiselt mõtlema selle peale, kuidas muuta meie kohalike omavalitsuste rolli ja ka nende maksubaasi selliselt, et nad oleksid senisest enam motiveeritud olema ettevõtlust toetavad üksused. Kahtlemata on märksõnaks efektiivsus. Riik peaks olema märkimisväärselt efektiivsem ja mõtlema selle peale, kas seadusandlik regulatsioon on optimaalne, kas ei ole siin tegemist üleregulatsiooniga. Ettevõtjate sõnul on tegemist üleregulatsiooniga, mis just nimelt soodustab – õigemini öeldes ta ei soodusta kedagi, vaid seab suuremasse ohtu väikeettevõtjad ja vaevalt, et see kellelegi meeldib. Riigihalduse ja riigi efektiivsuse koha pealt on teemaks olnud ka vajadus avaliku teenistuse reformi järele, mille eelnõu, me teame, on justiitsminister välja käinud.
Jõuame seadusandluse teema juurde. Seadusandlus, see, kas ta soodustab ettevõtluskeskkonda või mitte, on kahtlemata väga oluline. Justiitsminister informeeris meid, et Justiitsministeeriumis on käimas tõsine inventuur erinevate õigusaktide kogumis sellise vaatenurga alt, kas nad on üksteist täiendavad ja kuidas nad mõjutavad ettevõtluskeskkonda. Selge on see, et kõik need keskkonnaseadustikud, ehitus- ja planeerimisseadustik jne, peavad olema selged ja arusaadavad, nad peavad olema eesmärgikohased ning ei ole normaalne olukord, kus kohtus üks osapool lehvitab ühe määrusega, teine teisega – selliselt on kooskõla leida üsna keeruline.
Teemana oli üleval rahvastikuregister, mis riigihalduse mõttes kindlasti takistab tööd sellepärast, et inimesi on võimatu üles leida, kuivõrd neile on keeruline posti koju saata. Meil ei ole sissekirjutuse nõuet. Äriseadustiku juures on olnud märksõnadeks täisühing ühe liikmega ja osaühingu osakapitali miinimumsuuruse kehtestamine. Aja kokkuhoiu mõttes ma ei loe neid ette, need on slaididel teile jälgitavad.
Mõne sõnaga ka teistest ettepanekutest, mida oli raske süstematiseerida märksõnade alla. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse roll – see on kõigile väga hingelähedane teema. Öeldakse, et tuleks tuua otsustamist allapoole, aga mõõdikud tuleks samaks jätta. Tõsine teema on olnud Statistikaameti roll, kas statistiline aruandlus ei ole mitte liiga üle jõu käiv ja mahukas – ta on seda kahtlemata.
Head kolleegid! Ma lõpetan kohe! Ideed on välja käidud. Meie ülesanne, Riigikogu ülesanne on vaadata neid kogumis teiste eluvaldkondadega ning anda endast parim Eesti kui terviku, mille kandvaks osaks on ettevõtluskeskkond, arendamisel. Tänan teid!

Tänan! Austatud ettekandja! Teile on küsimusi. Nii nagu me, head ametikaaslased, varem teiega kokku leppisime, on teil nüüd 30 minuti jooksul võimalik küsida ja vastata. Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt suured tänud selle initsiatiivi eest, et see Eesti riigi jaoks oluline teema on Riigikogu suurde saali jõudnud! Kuid minu arvates oleme võib-olla natuke aeglased selles osas, oleks pidanud kiirema spurdi tegema ja kiiremini selle siia tooma. Kuid minu küsimus on suuresti ajendatud tegelikult järgmisest ettekandest ehk Toomas Lumani, minu jaoks väga lugupeetud inimese ettekandest, kus ta oma slaidil "Mis takistab arengut" toob kõige olulisemana esile kõrge maksukoormuse, 46%, koormava seadusandluse, liigse bürokraatia, arvete maksmata jätmise või viivitamise ja tööjõupuuduse. Aga teie ettepanekutes, ma vaatan, on just nimelt seadusandluse pool üks viimaseid ettepanekuid, riigihaldus on eelviimane ja samamoodi just nimelt maksude pool. Kas siin ei ole nagu kerget vastuolu?

Ma tänan teid küsimuse eest! Kõigepealt ma ütleksin, et komisjon valmistas teemat ette kaks kuud. Pidasime oluliseks neid kohtumisi ja kui me olime neid kohtumisi korraldanud, sai selgemaks, et vajadus sellise tugeva ja tõsise infovahetuse järele on tõepoolest väga suur, et teemat tõsiselt ette valmistada. Toomas Lumani käest on teil võimalus samuti küsida, aga ma ütlen teile seda, et siin ei ole vastuolu, sest kokkuvõttes on öeldud nõnda, et me räägime maksukoormuse külmutamisest ja pigem langetamisest.

Peeter Kreitzberg, palun!

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja! Meie majandusele heidetakse ette vananenud majandamisparadigmat: st odav tööjõud, madal innovatsioon. Samas me teame, et Eesti kuulub oma haridustasemelt Euroopa parimate hulka, me rahastame avalikust eelarvest ka teadust, 1% SKT-st, nii nagu teevad seda arenenud riigid. Minu küsimus on: kas te oskate seletada, miks on Eesti majanduses innovatsioonitase nii madal, vaatamata kõrgele haridustasemele?

Suur tänu! Juhin tähelepanu, et sellel teemal räägib kindlasti ka professor Urmas Varblane. Aga nendest aruteludest tuli välja see, et meie teadus- ja arendusasutuste ning ettevõtete vaheline koostöö ja tulemuslik koostöö on paraku nõrk.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Palju mõistlikke ideid, neid ideid tuleb täna tõenäoliselt veel lisaks järgnevates ettekannetes. Küsimus on selles, kas meie käsutuses on ja kuidas me kavatseme saada Vabariigi Valitsuse selge ülevaate, milliseid ideid ta kavatseb realiseerida, milliste tähtaegade jooksul, ja milliseid mitte. Ja ma arvan, et kõige olulisem küsimus, mis siin täna võiks õhku jääda, on ikkagi küsimus, mis puudutab riigiaparaadi ja riigi korraldamiskulude kokkuhoidu, bürokraatia vähendamist, märksõnaga "haldusreform". Kes konkreetselt majanduskomisjoniga arutades pani ette haldusreformi läbiviimise ideid, kes konkreetselt seda selgelt toetas ning millise kavaga peetakse võimalikuks ja mõistlikuks seda teha?

Tänan teid! Majanduskomisjon kohtus Riigikantselei strateegiabürooga, kes esitles meile ja me koos arutasime Vabariigi Valitsuse väljatöötatud majanduskasvu ja tööhõive kava. Tuleb tunnistada, et paljud initsiatiivid, ettepanekud, millest ma täna rääkisin, on juba ka sellesse majanduskasvu ja tööhõive kavva sisse võetud. Kahtlemata on parlamendil, kaasa arvatud meie majanduskomisjonil väga oluline roll selles, et need ideed, mis on välja käidud, jõuaksid ellu. See on väga tähtis. Haldusreformist on rääkinud nii Eesti Kaubandus-Tööstuskoda kui ka Eesti Tööandjate Keskliit. Sellest oli juttu ka minu ümarlauakohtumisel Põlvamaa ettevõtjatega. Konkreetsest kavast, tehnoloogiast, tehnikast, meetoditest, kuidas teha, ei ole täpselt juttu olnud. See on ilmselt poliitikute ülesanne.

Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Te rääkisite siin täna ekspordist ja viimasel ajal on eksport kujunenud niisuguseks moeasjaks. Minu küsimus on seotud riigi efektiivsuse ja ka ekspordiga. Kui ma vaatasin Rahandusministeeriumi aruandeid, siis ajavahemikus 2000 kuni 2007 kasvasid riigieelarve kulud 1,7 korda rohkem kui ekspordikäive. Ja riigi tegelikku konkurentsivõimet näitab mitte SKT elaniku kohta, vaid töö tootlikkus töötunni kohta, mille puhul võiks öelda, et Eestis on esimene 70% Euroopa Liidu keskmisest ja viimane 47. Viimastel aastatel on kasvatatud eelarvet proportsioonis SKT kasvuga, mitte töö tootlikkuse kasvuga, nagu iga mõistlik ettevõte teeb. Minu küsimus ongi seotud sellega, et kas teie ja majanduskomisjon ja Reformierakond kavandate ikka järgmisi eelarveid mõistlikkuse ja efektiivsuse printsiibil?

Ma tänan! Ma olen teiega täiesti sama meelt, et tööjõu tootlikkus on väga tõsine teema ja palgad – nendest põhjustest oli eespool juttu – on kiiremini kasvanud, kui oleks normaalne, rääkides tootlikkusest. Ja ma olen kindel, et Riigikogu on nii tark, et kavandab tarku eelarveid.

Igor Gräzin, palun!

Austatud esimees! Lugupeetud ettekandja! Minu kõige hellemaid hingekellukesi kõlistas see koht, kus sa rääkisid ettevõtluse väärtustamisest. Olen täiesti nõus. Kui me arvestame siia juurde, et 80%, kui mitte rohkem, on meil väike- ja keskmised eraettevõtjad, ja seda kogu maailmas, siis ütle mulle palun, kas meie ettevõtluskeskkond ei ole väike- ja keskmisele ettevõtjale mõnevõrra hirmuäratav? Ja hirmuäratav kahes mõttes. Ühelt poolt konkurentsi kadumine ja väga selge kartelliseerumine Eesti majanduses ning teiseks väike- ja keskmiste ettevõtjate lohakas ja vastutustundetu represseerimine meie justiitsorganite poolt, kes tegelikult algatavad ja lõpetavad asju väike- ja keskmiste ettevõtjate vastu ilma vähemagi aluseta. Ühelt poolt kartellid, teiselt poolt riik – ja mina, see väikeettevõtja, kahe-kolme mehaanikuga. Kas see ei ole natuke õudsevõitu situatsioon?

Aitäh! Tänan küsimuse eest, hea kolleeg! Nendele küsimustele juhtis väga tõsiselt tähelepanu EVEA, Eesti Väikeettevõtjate Assotsiatsioon. 80% sellises sõnastuses see mure ka kõlas, et kohati võib tõesti avalikus ruumis jääda mulje, et sõna "ettevõtja" on justkui sõimusõna. Ma ütleksin, et me oleme siiski läbi teinud arengu seeläbi, et kui me nimetasime ettevõtjaid mõni aeg tagasi hellitavalt ärikateks, siis nüüd ütleme siiski "ettevõtjad".
Aga uuringud näitavad tõepoolest seda, et üheks peaaegu et peamiseks takistuseks, miks inimene ei alusta ettevõtlust, on hirm avaliku arvamuse ees, kui ta ebaõnnestub. Ebaõnnestumise risk on alati väga suur. Me teame, kui paljud alustatud ettevõtetest reaalselt edu saavutavad. Hirm selle ees, et naaber ütleb: ma ütlesin kohe, et see on soss-sepp, ta ei saa millegagi hakkama! See on asja üks pool. Seega on avaliku arvamuse kujundamisel meil kõigil siin kindlasti väga suur roll täita.
Mis puudutab bürokraatiat ja suurt aruandlust, millele sa ka vihjasid, siis sellele on tõepoolest tähelepanu juhitud. See on tõsine koormus väikeettevõtetele. Ja tõsine küsimus on ka tõepoolest selline õigusturvalisuse või õiguskaitse küsimus, millele ka tähelepanu juhiti. Kas see nüüd nii ekstreemses sõnastuses oli, aga oli küll juttu.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Jätkates just äsja kõlanud küsimust, võin omalt poolt öelda, et nüüdseks ettevõtluse apologeediks tunnistatud Benjamin Franklin tegi oma elus läbi seitse pankrotti. Kuid mitte seda ei tahtnud ma küsida. Me kõik otsime praegu seda sädelevat innovatiivset ideed. Mõne aja eest – ja mul on hea meel, et see tuli meie erakonna poolt –, oli selliseks ettevõtte reinvesteeritud tulu nullmääraga maksustamine. See on jätnud ellu väga paljud väikeettevõtted Eestis. Mu tähelepanu keskendus sellele punktile tabelis, kus oli juttu väärtpaberitulu nullmääraga maksustamisest. Kas me oleme selles suhtes, nagu viimasel ajal kipub olema, järelsörkijad või kuulume siiski n-ö innovatiivsete riikide hulka kas või Euroopa Liidu mõttes?

Aitäh küsimuse eest! Siin on õige mitu ettepanekut, mis kindlasti aitaksid ettevõtluskeskkonda edasi arendada. Neist tuleb veel ka allpool juttu. Ja üks on kindlasti sotsiaalmaksu lae kehtestamine. Kui me räägime sellest, et me peame tegema kõik selleks, et Eestisse jääksid ja tuleksid targad töötajad ja ettevõtjad, siis see on kindlasti üks meede, mida peab tõsiselt arutama ja ma ütleksin, rakendama. Mis puudutab nüüd Eestisse investeeringute meelitamist seeläbi, et ka rikkad eraisikud siin oma sellised n-ö toimetusi teeksid, siis kahtlemata aitab see nullprotsendilise väärtpaberitulude maksustamise ettepanek sellele ainult kaasa. Eesti ei ole siin pioneer, aga see on üks šanss meile.

Tiit Kuusmik, palun!

Aitäh! Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ettevõtluskeskkonna arengu juures on üheks pärssivaks asjaoluks olnud maaküsimus. Ma mõtlen investeeringuid, uute ettevõtete rajamist. See puudutab eelkõige maade munitsipaliseerimist reformimata maadel. Ma tahaksin seda kujukalt öelda Narva näitel, kes on aastaid selle asjaga tegelnud ja ausalt öelda, mitte eriliselt suurte tulemustega. Te olete kindlasti seda arutanud ja äkki te kommenteeriksite mõne sõnaga, milliseid arenguid on lähiajal selles suhtes oodata.

Aitäh! Majanduskomisjon otseselt maade munitsipaliseerimist ei arutanud selle küsimuse kontekstis. Endise maavanemana olen ma loomulikult selle küsimusega palju kokku puutunud ja kinnitan, et see on probleem. See on probleem omavalitsustele, sõltumata nende suurusest. See on probleem kindlasti ka riigile, ma julgen öelda, sest me hoiame enda käes siiski liiga suures koguses reformimata riigimaad. Meil on raskusi selle valitsemisega. Ma tean, et keskkonnaminister on siin astunud ja astumas teatud samme. Ma ei tahaks tema eest vastata. Küsime seda, kui ta on siin kõnepuldis.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud komisjoni esimees! Minu küsimus käib meie tööjõu kvaliteedi kohta. Kas tulid majanduskomisjonis arutusele ka näiteks töötajate  keeleoskuse küsimused? Isiklikult ma arvan, et meie riigi asukoht nõuab vähemalt kahe võõrkeele oskust ning konkurentsieelis saabub ikkagi alles kolmanda võõrkeele omandamisega. Milliseid võimalusi nägi majanduskomisjon töötajate võõrkeelteoskuse parandamisel ja nii meie konkurentsivõime tõstmisel? Ja kas te olete ka mõelnud, millised võõrkeeled võiks need neljandad keeled näiteks olla – hiina, hispaania?

Tänan teid, hea kolleeg, küsimuse eest! See on kahtlemata väga asjakohane küsimus. Majanduskomisjon keeleõpet selle teema kontekstis nii üksikasjalikult  ei arutanud. Selle võiks võtta hariduse alla ja ka natuke üldistades rääkida, võttes aluseks kolleeg Peeter Kreitzbergi sissejuhatuse küsimusele. Tõepoolest, me oleme diplomite arvu ja diplomite taseme järgi üks Euroopa haritumaid rahvaid. Küsimus on selles, kas need diplomid aitavad meid ka tööjõuturul. Kindlasti on keeleoskus  oluline. Tuletame meelde seda, et 20. sajandi alguses oli tavaline, et Eestis ettevõtlusega tegelev inimene rääkis vähemalt kolme kohalikku keelt – see on siis eesti, saksa ja vene keelt.

Toomas Varek, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Täiesti õigustatult suunasite te täna oma ettekandes esimesena tähelepanu just eelarvepoliitikale ja maksupoliitikale. Kuid samas märkisite, et aluseks on range eelarvepoliitika ja maksusüsteemis konservatiivsus, stabiilsus, maksude külmutamine ja isegi langetamine. Kuid viimased kolm nädalat oleme me tegelnud siin paljude eelnõudega, mis puudutavad maksude muutmist – olgu selleks siis käibemaksu tõusud, riigilõivude tõusud kordades, erisoodustuse tõusud kordades, töötuskindlustuse tõus, välja arvatud ainult üksikisiku tulumaks, mille külmutamisega on meil olnud tegemist. Miks teil sõnad ja teod lahku lähevad?

Tänan teid, hea kolleeg, küsimuse eest! Tõepoolest, esitades teile koondkokkuvõtte meie konsultatsioonidest, kohtumistest ettevõtlusorganisatsioonidega, on seal selle seisukoha esimene pool, mida te äsja refereerisite, väga selgelt kõlama jäänud. Võin teile ainult seda kinnitada, et isiklikult mina olen ja ka minu fraktsioon on kindlalt seda meelt, et Eesti ettevõtluskeskkonna arengu seisukohalt on vajalik konservatiivse eelarvepoliitikaga jätkamine ning maksude mittetõstmine, pigem alandamine selle pärast, et ettevõtluskeskkond vajab seda.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud kolleeg! On selge, et Eesti pikki aastaid kestnud majandusedu on üles ehitatud paljuski tänu välisinvestoritele, mitte n-ö sukasääres hoitud rahale. Ma saan aru, et Riigikogu majanduskomisjon on kohtunud ka välisinvestoritega ja neid kuulanud. Kas Eestis tegutsevate välisinvestorite arvamus ühtib meie enda majandusliidrite arvamusega või on nad eriarvamusel? Kas me arvestame nende arvamusega?

Aitäh! Hea kolleeg! Üldistatult, laskumata detailidesse, võib öelda, et Eestis tegutsevate välisinvestorite ja Eesti ettevõtlusorganisatsioonide seisukohad on võtmeküsimustes ühised ning kindlasti majanduskomisjon jätkuvalt konsulteerib ja kohtub nende inimestega. Majanduskomisjoni kasutuses oli ka üks dokument, mille välisinvestorite nõukoda oli teinud peaminister Andrus Ansipile – sama dokument oli ka meile esitatud. Nii et selle järgi ma järeldan, et ka valitsuse tasemel on kontaktid olemas.

Erki Nool, palun!

Aitäh! Austatud kõneleja! Kui me päris ausalt räägime, eks me oleme selliseid slaide näinud juba aastaid ja ole sa valitsuses parempoolne või vasakpoolne, ega eriti midagi juhtunud ei ole. Ja kuna viide oli siin Andrus Ansipile, siis ma viitaksin ka. Andrus Ansip ütles umbes aasta aega tagasi sellise lause, et majanduskasvu eurole üleminekul ohvriks ei tooda. Praegusel hetkel ei ole meil kumbagi. Kas nüüd teie kui majanduskomisjoni juht hakkate neid slaide ka reaalselt ellu viima?

Ma tänan teid! Slaide reaalselt ellu viia ei ole muidugi võimalik. Slaidid ongi reaalsus, nad on siin seina peale kuvatud. Me peame ellu viima kahtlemata need ideed, mida slaidid endas kätkevad. Seda teemat, millest ma praegu räägin, ei ole me majanduskomisjonis otseselt arutanud selle pärast, et Eesti Panga majandusprognoos tuli alles eile. Ma olen päri sellega, et Eesti järgmiseks suureks väljakutseks ja eesmärgiks peab olema eurole üleminek. Kui me räägime sellest, et liitumine Euroopa Liiduga andis olulise tõuke Eesti ettevõtluse arenguks, siis kindlasti on üleminek eurole järgmiseks tõukeks ettevõtluse arengus ja ma tean, et see on ka peaminister Andrus Ansipi juhitud valitsuse prioriteet.

Harri Õunapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ettepanekud olukorra parandamiseks sinu ettekandes tõid välja kohaliku omavalitsuse motivatsiooni puudumise ettevõtluse arendamisel. See on praegu tõesti niimoodi. Võib-olla 1990. aastate alguses oli kohaliku omavalitsuse töö natuke seotud ettevõtlusega, kuid praegu on see täiesti kadunud. Kas arutluse ettevalmistamise käigus tulid mingid konkreetsed meetmed selles suhtes välja?

Tänan küsimuse eest! Peab ütlema, et nii üksikasjalikuks me selles küsimuses ei läinud. Küll aga mainiti seda, et kohaliku omavalitsuse tulubaas peab olema ilmselt suuremas sõltuvuses ettevõtlusest teenitava tuluga selle omavalitsuse territooriumil.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, lugupeetud juhtaja! Hea kolleeg! Te rääkisite kohaliku omavalitsuse motivatsiooni laiendamisest. Tahaksin küsida teie käest, kas te võiksite natuke rohkem seletada, millisena te näete seda motivatsiooni uuendamist tulevikus?

Aitäh! Ma just vastasin kolleeg Harri Õunapuu küsimusele ja ütlesin, et majanduskomisjon selle teemaga väga süvitsi ei tegelnud. Idee, mis välja käidi, oli just nimelt ettevõtlustulu ja kohaliku omavalitsuse tulubaasi vaheline seos.

Lauri Luik, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Viimasel ajal on palju räägitud elukestvast õppest ja ka sinu jutust käis see teema läbi. Kas te olete oma kohtumistel eri instantsidega arutanud ka seda, millised võiksid olla, ütleme, kolm olulisemat asja, mis tuleks ära teha, et seda elukestvat õpet tõesti reaalsuseks muuta või suurematesse massidesse viia?

Aitäh! Hea kolleeg! See on kahtlemata nii kultuurikomisjoni, mille liige sina oled, kui ka majanduskomisjoni, kuhu mina kuulun, ühine teema ja ühine ülesanne. Kahtlemata peab elukestev õpe saama reaalsuseks ja meie kõik, ka täna siin, head kolleegid saalis, peaksime korraks mõtlema selle üle ja küsima enda käest, millal mina viimati midagi õppisin, mida ma juurde õppisin. Parlamendi roll on siin samamoodi suunanäitajana väga oluline. Kahtlemata on väga tähtis see, et meie koolid oleksid valmis koolitama ja vastu võtma inimesi, kes on juba ühe või teise hariduse omandanud. Kahtlemata on tähtis nende koolide infrastruktuuri taseme tõstmine. On heameel selle üle, et juba käimasoleval Euroopa Liidu tõukefondide kasutamise perioodil läheb kutsehariduse infrastruktuuri parandamisse kolm korda rohkem raha kui eelmisel perioodil. Kõrghariduse ning teadus- ja arendusasutuste infrastruktuuri arendamisse läheb 4,7 korda rohkem vahendeid kui eelmisel perioodil. Kindlasti on õpikeskkond see, mis edasi aitab. Aga ma seaksin esikohale, ja ilmaasjata ei alustanud sellest punktist, et tähtis on väärtushinnangu, mentaliteedi kujundamine. See on vajalik, sest õppida saab ka ise, saab iseseisvalt õppida, see ei pea tähendama, et tuleb kindlasti koolipingis istuda, kuigi see on tähtis.

Villu Reiljan, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Kindlasti te arutasite neid küsimusi väga laialt ja sügavalt ning leidsite võib-olla isegi sellise seose, et majandus on üks vahend meie ühiste eesmärkide ja paljudel inimestel ka oma eraeesmärgi saavutamiseks. Kas te jõudsite ka sinnamaani, et lähtudes inimarengu aruannetest on jõutud väga selgele seisukohale, et meie areng on takerdunud meie viletsa tervise ja paljude muude hädade pärast. Haridus on meil veel hea, SKT nüüd ei kasva, langust tuleb veel. Kas te jõudsite ka selle arutluseni, kas on siis kusagil mõni põhjamaa, kus ümberjagatav osa on alla 40%? Kuidas te arvate, kas see ümberjagatav osa on kuidagi seoses selle sotsiaalselt sidusa ühiskonnaga, mis meie rahva kestmajäämisele peaks nagu väga oluline olema?

Suur tänu! Hea kolleeg! Majanduskomisjonis – mul on väga hea meel selle üle – on töökad ja haritud liikmed. Rääkides ettevõtluskeskkonnast – ja seda mõtet ma ka oma ettekande lõpus rõhutasin –, me tõdesime, et Riigikogu, rääkides Eestist, peab nägema eluvaldkondi, teemasid kogumis. Ettevõtlus ja majandus on üks valdkond, mis peab toetama teisi valdkondi oma arengus. Küsimus on nende mõistlikus koosmõjus ja kooskõlas.

Vilja Savisaar, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus tuleneb otseselt teie ettekandest ja nendest ettepanekutest, mis te siin tõite. Loomulikult ei ole nende vastu ju midagi öelda – kellel oleks? Aga minu küsimus on selles, millal te ikkagi valetate: kas siis, kui te toote meile neid ilusaid ettepanekuid, või siis, kui te esitate meile menetlemiseks eelnõusid, mis otseselt halvendavad ettevõtluskeskkonda? Ma toon ainult mõned näited. Spordi- ja kultuuriettevõtete piletite ja teenuste käibemaksu tõstmine 18%-ni, majutusteenuste käibemaksu tõstmine 18%-ni, millel on otsene seos ettevõtluskeskkonna halvendamisega. Millal te siis nüüd nii targaks saite ja miks te siis enne tõite need mittetargad eelnõud meile Riigikogusse menetlusse?

Tänan teid väga, hea küsija! Küllap te teate ise ka seda, et seadusandlus ja seadusandlik töö on üks pikk protsess, mille raames me kaalume kõiki arvamusi ja kõiki seisukohti. Ma kirjutaksin kahel käel alla Toomas Lumani sellele seisukohale, et Eesti tervikuna – nii valitsus, Riigikogu, aga sealhulgas ka opositsioon – peab arendama enda võimekust. Võimekust selleks, et analüüsida, mida üks või teine seadusandlik akt kaasa toob. Kahtlemata on siin meil kõigil väga palju ühistööd ära teha. Ja konkreetselt, millest te rääkisite, need eelnõud on leidnud arutelu komisjonides ja täiskogu saalis. Ma usun, et Riigikogu on neid otsuseid teinud kõige parema tarkuse juures, mis tal sellel hetkel on.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma pean ütlema, ja ma arvan, et nii mõnigi teine Riigikogu liige tõdeb täna, et midagi uut ja väga rabavat teie ettekandes ei olnud. Need ohud, need signaalid, need soovid ja soovitused olid õhus juba tükk aega, lihtsalt nad on praegu paberile vormunud. Ma arvan, et need signaalid olid kokkuvõtvalt väga hästi välja toodud juba aasta algul, kui oli arengufondi konverents, kus paluti ka riigil lahendusi otsida. Just sealt oleks riigil ja ettevõtlussektoril tulnud käsikäes edasi liikuda. Mulle tundub, et 2008. aasta on kuidagi tühja läinud aasta. Kui vaadata järgmise aasta eelarvet, siis tundub samamoodi, et me pole üldse valmis muutusteks. Minu küsimus on: kuidas edasi? Kuidas me saame käsikäes edasi minna, et me ei elaks kahes eraldi maailmas: riigisektor elab oma ja ettevõtjad oma maailmas?

Tänan küsimuse eest! Ettevõtluskeskkonna arendamise arutelu algatas majanduskomisjon ja tõepoolest on väga kahju, hea kolleeg, et te seda ettepanekut varem ei teinud. Kui te oleksite selle ettepaneku teinud, siis kahtlemata oleks majanduskomisjon sellega arvestanud. Teema on tõepoolest aktuaalne ja tõsine. Ma olen seda laadi mõtlemisega inimene, et ma ei keskenduks ega keskendugi teiste kritiseerimisele, vaid pigem oleksin orienteeritud lahendustele ja uutele võimalustele. Kahtlemata nii erinevaid seadusandlikke akte siin käsitledes, ka eelarvet või mis tahes teisi seadusi käsitledes, peame me silmas pidama seda, et praegune aeg, praegune problemaatika majanduskeskkonnas annab meile võimaluse ja vajaduse tõsiselt tegelda selle teemaga: tegelda majanduse struktuurimuutustega. Kõik asjad nõuavad õiget aega ja aega tegelemiseks ning uue majandustõusu ettevalmistamine, ma usun, on just nimelt meie kätes ja praeguses situatsioonis.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Ühe probleemina tõid sa ka esile, ja sellest oli tõesti komisjonis juttu, et välispoliitika ja n-ö äridiplomaatia peaks ettevõtlusele kaasa aitama. Pahatihti kuuleme hoopis teistpidi juttu, et välispoliitika on nagu kusagil omaette sõltumatult riigi ettevõtlusprobleemidest. Kuna välispoliitika juhtimine on sinu erakonna käes, siis millised on lähimad kiiremad sammud, et äridiplomaatia ja välispoliitika rakendataks samuti eduka ettevõtluse vankri ette?

Aitäh! See on väga asjakohane küsimus, hea kolleeg! Välismajanduspoliitika ja äridiplomaatia on ka mulle väga südamelähedane teema, me oleme sellest ka rääkinud koos. Ma tean seda, et Välisministeerium on oma järgmise aasta tööplaanis ja ka oma järgmise aasta eelarves tõsiselt arvestanud seda vajakajäämist. Mulle valmistab suurt heameelt, et Välisministeeriumis on seda valdkonda asunud asekantslerina juhtima meie tuntud ja tubli suursaadik Marina Kaljurand.

Keit Pentus, palun!

Aitäh! Minu küsimus jätkab natuke eelküsija oma. Majandusministeeriumi, majandusministri haldusalas tegutseb üks selline sihtasutus nagu EAS. Kas te seda arutelu ette valmistades analüüsisite oma komisjoniga EAS-i tegevust just nimelt väljaspool Eestit? Kui aktiivne on EAS Eesti tutvustamisel ja Eestisse investeeringute meelitamisel? Kas selle kohta on mingi ülevaade, kui palju investeeringuid on meil näiteks tänu EAS-i tegevusele väljastpoolt Eestit Eestisse tulnud? Kas selle sihtasutuse töös on midagi sellist, mida võiks korraldada võib-olla pisut teistmoodi, et neid investeeringuid tuleks rohkem ja et selline teavitustöö just nimelt potentsiaalsete välisinvestorite hulgas oleks efektiivsem?

Aitäh! Hea kolleeg! Te andsite oma küsimusega tegelikult väga paljudele küsimustele vastuse. Majanduskomisjon kohtus EAS-iga kevadel, mitte nüüd sügisel, ja see teema, mille kohta oli see küsimus, oli meil seal päevakorral. Päevakorral oli just nimelt küsimus sellest, kui palju kõigepealt ja kuivõrd tõsiselt töötavad EAS-i välisesindajad. Neid on vähe, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Mul on heameel selle üle, et järgmise aasta eelarve järgi saavad nad siiski edasi tegutseda. Aga mis siin võiks olla märksõna? Märksõna võiks siin olla see, et nii EAS, nii Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kui ka Välisministeerium tegeleksid tõsisemalt ja üheskoos selle välismajanduse teemaga välisinvesteeringute juurdemeelitamisel. Ja ma olen nõus sellega, et EAS-i tegevust, tema eesmärgipärasust ja kõike seda peab majanduskomisjon jätkuvalt käsitlema.

Austatud ettekandja! Ma tänan teid ettekande eest, ma tänan teid teie vastuste eest! Ma tänan küsimast! Meie kokkulepitud 30 minutit esimesele ettekandele on läbi saanud. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimehe Toomas Lumani!

Austatud Riigikogu esimees! Riigikogu liikmed! Daamid ja härrad! Mul on suur au seista täna siin teie ees. Esmakordselt nende aastate jooksul, mil mina ja mu kolleegid kaubanduskojas ettevõtjate huvide esindamise ja kaitsega oleme tegelnud, olen kutsutud Riigikogu täiskogu istungile. Aastaid oleme olnud küll sagedased külalised Riigikogu komisjonides ning pidanud tihedat kirjavahetust ettevõtlust puudutavate seaduseelnõude menetlemise käigus.
Täna, arutades olulise tähtsusega riikliku küsimusena Eesti majanduse arengut, tahan kohe alguses öelda, et meie praegust olukorda pole võimalik lahendada ühe või teise seaduseelnõuga. Tahangi teile rääkida laiematest, riiklikult olulistest asjadest, mis märkimisväärselt puudutavad ettevõtluse ja majanduse käekäiku. Ma usun, et igal Riigikogu liikmel on oma kokkupuude ettevõtjatega, oma arusaam sellest, kuidas äri käib, kuid alustuseks räägin, kuidas meie kaubanduskojas mõistame ettevõtja olemust ja rolli.
Ajast aega on ettevõtja oluliseks omaduseks peetud julgust võtta riske ning rahalist motiveeritust ehk kasumit. Tänapäevasem käsitlus näitab aga seda, et võrreldes reakodanikuga on edukas ettevõtja hoopis riski vältivam, kuid tema saavutusvajadus paneb teda ressursse organiseerima uudsel ja senisest väärtuslikumal moel. See väärtuse kasvatamine toob muidugi kaasa ka majanduslikud hüved. Eurobaromeetri küsitlus näitab, et ligi pool Eesti elanikkonnast pole kunagi mõelnud ettevõtluse alustamise peale ja vaid 2% elanikkonnast märkis rahvaloenduse ajal oma põhiliseks elatusallikaks ettevõtlus‑ või omanikutulu. Ilma pikema jututa võib öelda, et ettevõtjate ülejääki meil ei ole. Ka meie ettevõtete struktuur suurusjärguti ütleb ette, kellele tuleb regulatsioon suunata. Üle 80% Eestis tegutsevatest äriühingutest annab tööd vähem kui kümnele inimesele. On päevselge, et mikroettevõtte juht ja omanik ei ole füüsiliselt võimeline olema kursis meie küllalt keeruliste ja pidevalt muutuvate ettevõtlus‑ ja maksualaste seadustega.
Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Saar Polli suvise väike‑ ja keskmiste ettevõtete uuringuga küsitleti enam kui 1700 Eesti ettevõtjat. Küsiti ka, mis takistab nende arengut enim. Tulemused olid järgmised: 46% leidis, et takistab suur maksukoormus, 44% leidis, et koormavad seadused ja liigne bürokraatia (30% mainis selle juures veel eraldi Statistikaameti ja Intrastati aruandlust), 43% oli hädas arvete maksmata jätmise või maksmisega viivitamisega, 41% mainis tööjõupuudust ja peaaegu sama palju, 40%, on hädas madala tootlikkusega kiire palgakasvu taustal, 34%‑l on probleeme turu leidmisega. Viimane probleem näitab konjunktuuriinstituudi kolmanda kvartali baromeetri järgi isegi kasvutrendi. Juba 57%‑l ettevõtetest oli septembris probleeme ebapiisava nõudlusega. Selline on ettevõtjate arvamus. Need on faktid. Ma usun, et nii mitmedki on üllatunud, et kõige suurema probleemina mainitakse suurt maksukoormust. Sellel on aga täiesti mõistlik seletus. Kui vaatame viimaste aastate kiiret palgakasvu, siis iga lisandunud palgakroon tähendab keskmise palga puhul ettevõtjale tegelikult kulu 1,73 krooni. Väikeettevõtete puhul on see märkimisväärne lisakoormus. Siinkohal tuleb tõdeda, et tööjõu maksustamine, eriti selles osas, kui palju maksavad tööandjad, on Eestis Euroopa üks kõrgemaid.
Ma ei tahaks täna küll pikalt maksude teemal peatuda, aga usun, et te kõik nägite valitsuses toimunud eelarvevaidluste käigus, et ükski maksukoormust tõstev idee ei leia ettevõtjate hulgas ja ka ühiskonnas tervikuna praegustes oludes toetajaid. Praegune Eesti asukoht rahvusliku rikkuse edetabelis, mis ütleb, et meie ostujõud on vaid 72% Euroopa Liidu keskmisest, sunnib meid jätkuvalt tegelema maksubaasi laiendamisega ja ikka sellele tähelepanu pöörama. Ma ei väsi kordamast, et maksulaekumine pole null vaid siis, kui maksuprotsent on null, vaid ta on null ka siis, kui maksubaas, millelt protsenti võetakse, on null. Teie poolt menetletav autode erisoodustusmaksu baasi tõstmine 4000 krooni peale ei too tõenäoliselt kaasa praegusest suuremat maksulaekumist, sest kulu kasvades kasvab ka motivatsioon täita sõidupäevikuid ja kasutada isiklikke autosid ametisõitudeks, sest ka isiklike autode ametisõitudeks kasutamise maksuvaba hüvitise piirmäär tõuseb samale tasemele. Isiklikke sõidukeid on aga mitu korda rohkem kui ametiautosid. Ühtlasi kasvab maksuhalduri administreerimiskulu. Aga see selleks. Maksuteemat kokku võttes tahan austatud Riigikogule meelde tuletada, et ükski ettevõtja ei tegele ettevõtlusega ainult selle nimel, et maksta rohkem makse. Seetõttu peab maksusüsteem olema lihtne nii maksumaksjale kui ka ‑kogujale. Administreerimiskulu ei tohi ületada laekumist, mis, ma kardan, mõnegi maksuliigi puhul praegu nii võib olla. Maksusüsteem peab olema läbipaistev, motiveeriv ning kohtlema kõiki võrdselt.
Mitte ainult maksusid puudutav, vaid ka kogu ettevõtlust puudutav õiguslik keskkond vajab stabiilsust, eriti just praeguses situatsioonis, kui enamik ettevõtteid on karmistuvas konkurentsis ja halvenevas makromajanduslikus keskkonnas võitlemas ei rohkema ega vähema kui ellujäämise nimel. Suur hulk väikeettevõtjaid lihtsalt ei tule isegi parima tahtmise juures toime pidevalt muutuvate seaduste jälgimise ja täitmisega. Lihtsustamine ja aruandluse automatiseerimine on ainsad võimalused selle probleemiga toime tulla. Kujutage ennast ise ette väikeettevõtja rollis, kes püüab käituda seaduskuulekalt ja heauskselt, aga ta lihtsalt ei ole võimeline kogu selle muutuva mürgliga kursis olema, ja siis ühel kenal päeval saabub maksuhaldur, kes ütleb, et ta on kõik valesti teinud. Ma ei usu, et pärast seda on tal mingit motivatsiooni tegutseda edasi väikeettevõtjana ehk ettevõtjana üldse. Taas ei tohiks ära unustada ei seadusandja ega ka täidesaatva võimu rolli ettevõtjate motivatsiooni säilitamisel. Paraku on ettevõtjad inimesed nagu iga teine. Sama väikeettevõtjate uuring näitas, et 85% neist saab infot Internetist ja 57% muust meediast. Kui lugeda iga päev lehest, et maksud kasvavad ja kriis on õhus, siis see tekitab frustratsiooni.
Mulle isiklikult tekitavad enim frustratsiooni aga kaks Eesti Vabariigis juba pikka aega lahendamist vajavat küsimust, õigemini küll nende küsimuste pikaajaline mittelahendamine. Need küsimused on haridusreform ja haldusreform.
Esimene neist on väga tihedalt seotud ettevõtjate jaoks kõige tähtsama küsimusega – tööjõuga. Ühiskonna toimimiseks ja tasakaalustatud arenguks on vaja tänapäevaste teadmiste ja heade kutseoskustega töötajate olemasolu tööturul täna ja ka kümne aasta pärast. Praegune Eesti haridussüsteem ei toimi ühtse tervikuna ja ühtse eesmärgi nimel. Senine maksimaalne detsentraliseerimine on kaasa toonud kooliliigi‑ ja haridustasemepõhise pideva n‑ö teki enda peale tõmbamise efekti. Kuna keegi ei suuda ohjata kogu haridussüsteemi ühtse tervikuna, on juhtunud nii, et see valmistab ette vaid äärmusi. Kandev keskkiht on kokku kuivamas. Majanduslikult edukates ühiskondades arvestatakse, et 50% töökohtadest eeldavad kutsehariduslikku ettevalmistust, 25% rakenduslikku ja 25% akadeemilist kõrgharidust. Meil läheb aga 71% noortest hankima akadeemilist kõrgharidust. Eesti ega minu teada ka mitte ühegi teise riigi majanduse struktuur aga ei paku töökohti, mis 70 juhul 100‑st nõuaksid akadeemilist kõrgharidust. Ma olen kümneid kordi kuulnud lauset: no ja mis siis, kui oma raha eest õpivad, miks mitte, kõrgharidus ei tule kellelegi kahjuks. Enesekindlust lisab õigustajatele veel ka statistika, et kõrgharidusega inimestel on kõrgem palk. Aga niipea, kui vaatame, kas need kõrgharidusega noored asuvad tööle õpitud erialal, siis selgub, et kahjuks mitte. See tähendab seda, et õppimine jätkub esimese tööandja juures, tegelikud oskused saadakse alles siis.
Eesti majandus ei saa olla konkurentsivõimeline, kui meie noored saavad vaid paljukiidetud laiapõhjalise kõrghariduse, aga mitte mingisuguseid tööturul reaalselt rakendatavaid oskusi. Tööturu tasakaalu tekkeks on vaja adekvaatset ja kõikidele kättesaadavat kutse‑ ja karjäärinõustamist. Kuna see on juba sündimas, siis ma sellest praegu pikemalt ei räägiks. Palju olulisem on lahutada põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad, vajaduse korral ka koolid. Lisaks väljaastumiseksamitele tuleb sisse viia ka lävendid või sisseastumiseksamid nii gümnaasiumisse, kutsekooli kui ka ülikooli, et jõuda selgusele õpilase sobivuses tehtud valikuga. Ma ei karda öelda seda, et samamoodi, nagu mõni aasta tagasi korrastati kutsekoolide võrk, tuleb teha üldhariduskoolide ja ülikoolidega. Koolivõrk tuleb korrastada, võttes arvesse, et põhikool peab kogu riigis rajanema võrdsuskooli põhimõttel. Kodu lähedal peab kogu Eesti Vabariigis saama võrdselt kõrge tasemega põhiharidust. Gümnaasiumikohtade ja koolide planeerimiseks on sobivam suurus maakonnatasand. Ei saa märkimata jätta, et kutsekoolide võrgu korrastamisel mõistuspäraseks ja majanduse vajadusi reaalsemalt arvestavaks mängis olulist rolli fakt, et peaaegu kõik need on n‑ö ühe omaniku ehk riigi majandada. Ülikoolide puhul ei karda ma teha sama ettepanekut. Vaja on konsolideerimist. See, et Eestis on praegu akrediteeritud kõrgharidusliku õppekava järgi võimalik õppida enam kui 30 õppeasutuses, on absurd. Nagu ütleb akadeemik Lippmaa: "Igasugune akrediteerimine ilma atesteerimiseta on mõttetu." Täna on raske leida tõestust, et need 30 ja rohkem kooli suudavad anda rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist haridust ja teha teadustööd.
Maailmamajanduse hetkeseisust õppides tuleks kiiresti teha midagi selleks, et Eestis väljaantud kõrgharidust tõendavad dokumendid ei osutuks osaliselt n‑ö rämpsvõlakirjadeks. Kuna olen siin teie ees uuesti mõne nädala pärast, kui käib teise olulise riikliku küsimuse, hariduse arutelu, siis säästan mõned ettepanekud 13. novembriks. Riigikogu on menetlemas ka uut töölepingu seadust. Seetõttu tahan haridusteema lõpetuseks öelda vaid seda, et seadusandlus peab arvestama tegelikult kujunenud olukorda tööturul, Eesti ettevõtete omapära – väiksust – ja võimaldama kiiret kohandumist.
Teine mainitud oluline teema – haldusreform – on praegu sama suure tähtsusega. Ma ei tea, kas siin saalis viibijad mõistavad, kui valulisi ja ulatuslikke ümberkorraldusi peavad muutunud olude tõttu läbi viima äriühingud. Struktuurimuudatused, koondamised, eelarvete ülevaatamine, tootearendus, müügistruktuuride tugevdamine – üksikud jäävad sellest puutumata. Kõik selleks, et majanduslikku lisandväärtust oleks võimalik üldse tekitada ja seda maksusüsteemi kaudu osaliselt ümber jagada. Seda arusaamatumaks jääb majanduse juhtidele poliitikute seisukoht, et kujunenud olukorras on riiki võimalik juhtida muutusi läbi viimata. Oleks veel nii, et meie haldusterritoriaalne mudel pärineks uue iseseisvuse algusaegadest. Me tegutseme praegu sisuliselt hoopis ennesõjaaegse haldusterritoriaalse jaotuse alusel. Aga juba kaheksa aastat on meil 21. sajand. Käimasolevat perioodi maailma majanduses nimetatakse infotehnoloogiaajastuks. 100% ettevõtetest ja 90% eraisikutest suhtleb maksukorralduses riigiga elektrooniliselt. Miks ei saa see olla samamoodi kohaliku omavalitsuse teenuste puhul? Kas pole häda mitte selles, et me pole korralikult ära defineerinud ja kokku leppinud, mis on kohaliku omavalitsuse ülesanne ja teenused? Praegune mudel, kus mõnel puhul on kohalik omavalitsus ise valla kõige suurem tööandja, ei ole lihtsalt jätkusuutlik. Praegu viljeldav vabatahtlik liitumine tähendab ju sisuliselt liitumist häda sunnil. Ma ei kujuta ette, et ettevõtluses oleks võimalik ilma omaniku kindlakäelise juhtimiseta struktuure liita. Kui riik küsib, siis oleme lahkesti nõus jagama ettevõtjate kogemusi muutuste juhtimisel.
Millised on siis meie ettepanekud auväärt Riigikogule praeguses maailma ja Eesti majanduse arengufaasis? Esmalt, säilitada majanduskeskkonna üldine stabiilsus, etteaimatavus, lihtsus. Ajas ja tingimustes püsimatud riigid väljuvad kriisidest aeglasemalt. Teiseks, esimese mõtte jätkuks, maksude jätmine samale tasemele on ainus mõistlik otsus. Meie maksubaas ja sisemajanduse kogutoodang ei ole veel nii kõrged, et lubada Skandinaavia riikidele omast heaolu. Ma saan aru, et te soovite oma valijatele lubada paremat elujärge, aga sinna tuleb enne jõuda, majanduskasv peab käima sotsiaalkulutuste kasvust ees. Kolmandaks tuleb kiiremas korras ära teha ebamugavad ja poliitiliselt kindlasti ebapopulaarsed hariduskorralduslikud otsused. Meil ei ole kahjuks aega oodata järgmistele parlamendivalimistele järgneva aastani. Sama kehtib haldusreformi kohta. Pole ühtegi ratsionaalset põhjust, miks edasi lükata otsuseid, mis vähendavad valitsemiskulusid.
Lõpetuseks üks üldine soovitus. Eesti riik on valmis, meil ei ole enam kiiremas korras vaja õiguskorda taastada või mõne ühendusega liituda, teisisõnu, me ei ole kindlasti enam revolutsioonilises, vaid oleme evolutsioonilises faasis. Sellepärast peavad muudatused, mida me praegu teeme seadustesse ja seeläbi elukorraldusse, olema põhjendatud objektiivse vajadusega. Igale eelnõule peab eelnema põhjalik analüüs, sisuline mõjude ja ühiskonnale sündivate lisakulude hindamine peab olema menetluse kohustuslik osa ning ilma selleta ei tohiks Riigikogu eelnõusid töösse võtta. Ma ei hakka teile kirjeldama hetkeolukorda maailma finantsturgudel, kuid soovitan lisaks ajalehtede lugemisele kindlasti rääkida mõne Eesti pangajuhiga. Ühte võib aga täie kindlusega öelda: täna puuduvad signaalid, et meidki mõjutavas maailmamajanduses oleks paranemise või kiire taastumise märke. Sellises olukorras pole mingit põhjust arvata, et riik või poliitikud teevad ratsionaalsemaid majandusotsuseid kui ettevõtjad. Seega, mida rohkem raha ringleb äris, seda kiirem on kasv ja kohandumine majanduses. Kui tulla tagasi alguses mainitud ettevõtja olemuse ja saavutusvajaduse juurde, siis selles osas pole poliitikud ja poliitikasse pürgijad ettevõtjatest erinevad. Vajadus midagi ära teha lükkab meid takka. Nagu teiegi siin saalis väga hästi teate, pole viinamarjad alati magusad. Saavutusvajadust peab toetama motivatsioon. Ettevõtlus on emotsionaalne tegevus, paljusid olulisi otsuseid ei tehta mitte ainult arutluse või arutluskäigu alusel, vaid lisanduma peab positiivne emotsionaalne veendumus. Teie saate motivatsiooni ja seeläbi lisandväärtuse genereerimise kasvule kaasa aidata, tagades seadusandluse kaudu majanduskeskkonna stabiilsuse, avaliku halduse efektiivsuse ja haritud ning oskustega tööjõu kättesaadavuse. Tänan kuulamast!

Hea ettekandja! Teile on küsimusi. Peeter Kreitzberg, palun! Ma palun tehnilisel personalil anda mikrofon Peeter Kreitzbergile!

Nüüd on olemas, aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt tahan tunnustust avaldada kaubandus-tööstuskojale, kes on väga aktiivselt aastate jooksul osalenud hariduspoliitika käsitlemisel, kindlasti aktiivsemalt kui Eesti ülikoolid, kes põhiliselt on lobinud omaenda huvisid. Aga minu küsimus on järgmine. Alati, kui ma kuulan majandusalaseid ettekandeid, siis ma kuulen, et maksusüsteem segab, vilets haridus segab, bürokraatia segab, viletsad seadused segavad. Minu küsimus on: kas te näete probleemi ka ettevõtluskeskkonna enda sees? Näiteks seda, et te panustate võib-olla liiga vähe innovatsiooni? Haridus, mis algab koolides ja ülikoolides, jätkub tegelikult ju töökohal. Sõltub sellest, millised ülesanded inimesele antakse, mida ta tegema peab. Kogu aeg jääb mulje, nagu väljaspool asuvad sfäärid oleksid need ainsad takistajad, miks Eesti ettevõtlus ei arene nii nagu vaja.

Aitäh hea küsimuse eest! Kindlasti ei ole see nii, et ainult ettevõtluskeskkonnavälised mõjurid on takistavad, ja ei saa öelda, et nad on selles mõttes takistavad, et nendes tingimustes ei oleks üldse võimalik midagi ette võtta. Need ettepanekud ja kriitika on suunatud sellele, et neid asju saab meie hinnangul veel paremaks ja efektiivsemaks teha. Mis aga puudutab kulutusi innovatsioonile, siis paraku pean tõdema, et ilmselt ei ole meie statistika täpne ega õige. Ka minu juhitud ettevõtted on viimastel aastatel infotehnoloogiliste lahenduste väljatöötamisse ja juurutamisse investeerinud kümneid miljoneid kroone, aga ma ei usu, et need on kuidagi seal kajastatud, sest ma arvan, et tegelikult, väikeettevõtete puhul eriti, puudub korralik statistika ja puuduvad korralikud juhendid, kuidas neid statistilisi aruandeid täita.

Hanno Pevkur, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Aitäh ettekande eest! Ma tahan täpsustada mõnda punkti teie ettekandest. Ühest küljest te ütlesite, et ettevõtjatele oleks hirmus tähtis stabiilsus, sealhulgas seadusandlik stabiilsus, ja teisest küljest võiksid maksud jääda samale tasemele. Samas oli eespool slaididel kirjas, et peamine probleem on suur maksukoormus, liigne bürokraatia ja tööjõupuudus. Kui oodata vähem bürokraatiat ja selgemat regulatsiooni, siis see eeldab selgelt ka seaduste muutmist ja samamoodi maksude eeldatavat vähendamist, et ettevõtjatel parem elu oleks. Kuidas seda väikest vastuolu teie hinnangul tuleks vaadata? Milline on teie hinnang ka uuele töölepingu seadusele, ATS‑ile ja saneerimisseadusele, mis on kõik menetluses, mis muudavad õiguslikku keskkonda, aga samas tahaksid ettevõtjad stabiilsust, ettevõtte arengu seisukohalt oleks see vajalik?

Aitäh! Ma ausalt öeldes siin seda vastuolu ei näe. See, et maksud on kõrged, on probleem. Nagu olete märganud, on ka valitsuskoalitsioon esitanud terve hulga igasuguseid parandusi, ma just nimetasin mõne neist, näiteks autode erisoodustusmaksu piirmäära tõstmine, ja ma ei saa seda kuidagi nimetada maksude langetamiseks. Teiste sõnadega (minu arvates oli see ka minu ettekandes küllalt selgelt kirjas), kui me langetada ei suuda, siis, nagu öeldakse, halbadest valikutest parim variant on see, et midagi ei tõsta. Praegu kipub paraku siiski ikka tõstmiseks minema. Teine teema on see, mis stabiilsust puudutab. Ega ei olnud öeldud, et kuigi meil on puudu mõningad seadusandlikud aktid, nagu saneerimisseadus, ei ole neid mõistlik vastu võtta. Aga te ilmselt ei ole lihtsalt kursis, kui palju Rahandusministeerium teeb pidevalt parandusi näiteks tulumaksuseadusesse, igasuguste proportsioonide arvutamisse jne. Kui küsida, kus on analüüs, kui palju see riigikassasse raha juurde toob, ja mida see pull, vabandage väljendust, tegelikult maksma läheb, mitte ainult riigile, vaid ka ettevõtjatele, siis keegi ei tea. Kõige kõvem argument, mis tuuakse, on tavaliselt see, et mingisugusest eurodirektiivist on keegi suutnud seda välja lugeda. Ütlen ausalt, et näiteks kaubanduskoja juristid enamikul juhtudel ei suuda samast direktiivist seda välja lugeda. Ilmselt on nende keeleoskus nii kehv.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra Toomas Luman! Teie ettekandest jäi kõlama mõte, et suurt lisandväärtust tootvat ettevõtlust ei saa arendada ilma pädevate töötajateta. Te mainisite ka, et Eesti riigi kohustus on ettevõtjaid varustada haritud ning oskustega tööjõuga. Kas teil on ka nägemus, mida peab Eesti riik tegema selleks, et Eesti inimesed ei eelistaks töötada mõnes teises Euroopa Liidu riigis, vaid jääksid Eesti ettevõtjate teenistusse? Või pidasite te silmas pigem seda, et Eesti riik peaks tegema ettevõtjatele kergemaks kasutada kolmandatest riikidest pärit haritud tööjõudu?

Aitäh küsimuse eest! Ei, ma kindlasti ei pidanud silmas, et me peaksime massiliselt tööjõudu importima. See, mida ma silmas pidasin, on tegelikult pikemaajaline tegevus. Me ei saa öelda, et meil täna on tööjõuga väga pahasti, sest vaadake, kui külmaks on väljas läinud, nii et kohe-kohe on tööjõudu turul jälle saada. Aga kui me vaatame meie haridussüsteemi, siis ettevõtjate meelest võib küll ühel kenal päeval kümne või kahekümne aasta pärast olla haritud tööjõu saamisega Eesti elanike hulgast väga suuri probleeme. See on seesama asi, et kui me vaatame näiteks juba põhikoole eri valdades, siis taseme erinevus on ju kohutav. Kõige tugevamate ja kõige nõrgemate põhikoolide vahel haigutab kuristik. Kui me uurime, mis asi on see Soome Nokia, siis Soome Nokia ei ole kindlasti mitte Nokia telefon koos oma süsteemidega, vaid see sündis Soomes tänu sellele, et Soomes on väga targasti korraldatud haridussüsteem. Teiste sõnadega, meie kandev ettepanek on ikkagi see, et üle terve Eesti oleks põhikool ühtluskool ja ta tagaks võrdsed võimalused igas vallas, kus ta eksisteerib. Sealt hakkab asi pihta. Me lihtsalt näeme, et vundament mõraneb. Praegused statistilised uuringud ja aruanded näitavad tõesti, et Eesti õpilased on üle keskmise, isegi, ütleme, heal tasemel. Aga vundament mureneb, praod on sees.

Paul-Eerik Rummo, palun!

Aitäh! Härra Luman! Te oma ettekandes juhtisite tähelepanu ka üldiselt hästi teada olevale asjaolule, kui suure osa Eesti majandusest kannab oma õlgadel tegelikult väikeettevõtlus, ettevõtted, kus on kümmekond töötajat. Samas juhtisite te tähelepanu sellele ja tõite ka eilses telesaates esile, et väikeettevõtted on põhiliselt orienteerunud siseturule. Väikeettevõtete suur osakaal peaks iseenesest ju paindlikkuse seisukohast väga hea olema, samas orienteeritus siseturule nii suures mahus ei ole võib-olla nii väga hea. Kas te näete mingeid võimalusi ja kumba võimalikku valikut te eelistaksite: kas väikeettevõtete mingisugust suunamist sellele, et nad suudaksid samamoodi toota rohkem ekspordiks, või seda, et suuremad ettevõtted domineeriksid rohkem kui praegu?

Ma arvan, et tegelikult ettevõtete suurus palju minu tahtest sõltuma ei hakka, ei täna ega ka homme. Aga jah, tõsi, see on täpselt nii, et umbes 25% töökohtadest Eesti erasektoris on ettevõtetes töötajate arvuga kuni 9 ja umbes 25%, isegi natuke peale, on töötajate arvuga 10 kuni 49. Paraku see nii on, et nii väikesed ettevõtted ilmselt väga suurt eksporttoodangu mahtu ei ole võimelised tootma ja seetõttu on nende turg põhiliselt ikka koduturg. Kui me vaatame üldse Eesti olukorda, väikeriigi olukorda ja majandusmudelit, siis loomulikult peab eksport olema eelisarendatud ja ei ole väga vahet, kas ekspordivad väikesed või suured. Siin peab ilmselt olema kaks arengut. Esiteks peame püüdma kaasa aidata nende ekspordivõime suurendamisele, peame suutma neid nõustada jne. Loomulikult oleks kena, kui vähemalt osa nendest väikeettevõtetest suudaks kas liituda või rohkem üksteisega koopereeruda. Eks see muidugi Eesti inimese häda on, et ega ta naabrimehega oma teadmisi jagada ei taha ja teise ettevõtjaga koopereeruda ka ei taha. Aga ma usun, et küllap aeg annab siin arutust.

Toomas Trapido, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma olen veendunud, et soodsate riigi regulatsioonidega saab ettevõtlust elavdada ainult teatud piirini. Sellest piirist ülespoole jääb ikkagi see, et ettevõte toodab inimeste jaoks midagi kasulikku, nii tooteid kui ka teenuseid. Mida te arvate, kas riigil ja ettevõtjatel oleks mõtet mingil kujul kokku leppida eelisarendatavates valdkondades (pakun välja näiteks infotehnoloogia ja energia), et oleks ka selle elavdamise teatud suund kokku lepitud?

Aitäh hea küsimuse eest! Kindlasti on see võimalik, kui mõlemalt poolt on hea tahe olemas. Praegu me oleme, ausalt öeldes, Eesti riigis mures lihtsamate asjade pärast, see on seesama pidev seaduste muutmine ebaselgetel asjaoludel ja alustel jne. Teie ettepanek on kindlasti äärmiselt hea. Me oleme kindlalt selle poolt. Me kõik tahaksime, et Eesti elanike elatustase oleks kõrgem, kui see praegu on. On selge, et väikeriik ei saa seda teha nõndaviisi, et üritab massiliselt toota mingeid odavaid tarbekaupu suurtele turgudele. Meil pole selleks võimsusi, võimalusi ega elanikkonda. Loomulikult on infotehnoloogia üks suurema lisandväärtusega valdkond ja loomulikult on hea siin kokku leppida.

Rein Ratas, palun!

Tänan, juhataja! Austatud härra Luman! Kas te näete Eesti Kaubandus‑Tööstuskoja aspektist vaadatuna reaalseid väljavaateid ja võimalusi Eesti tootva majanduse kasvuks või on meie paratamatu pärisosa ikkagi jätkuvalt vahendustegevus ja teenindus? Olen rääkinud.

Ma ütleksin nii, et vahendusel ja teenindusel ei ole ju midagi häda, kui seda heas kvaliteedis n‑ö kvaliteetturul pakkuda. Aga olen teiega selles mõttes sama meelt ja me oleme palju aastaid mitme valitsusega (eri erakondadest koosnevate valitsustega, muuseas) murdnud sellel teemal piike, et EAS peaks hakkama jagama ka tehnoloogiatoetust meie tootvatele ettevõtetele, nagu teevad teised riigid, näiteks Läti ja Soome, kellega me konkureerime. Tasapisi on sealt juba midagi võimalik saada, aga selge on, et võrreldes teiste riikidega ei ole see piisav. Ühes tuleb teiega täiesti nõustuda: kui me ei tooda midagi käega katsutavat, mida teistele kalli raha eest müüa, siis vaevalt me kunagi väga rikkaks saame.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Me võime tõdeda, et riigi osa ettevõtluskeskkonna kujundamisel on üpriski suur. Ma tahan teada teie hinnangut. Praegune valitsus, praegune valitsuskoalitsioon – millised ettevõtmised, eelnõud, sammud te kannaksite positiivse poole peale ja millised negatiivse poole peale?

Aitäh hea küsimuse eest! Ma pean muidugi vabandust paluma, sest kaubanduskoja, kuidas öelda, poliitika on selline, et me ei kiida ega laida valitsusi, me ei kiida ega laida erakondi sellepärast, et nad on parem‑ või vasakpoolsed. Me üritame kõikide tegevuste kohta võtta seisukoha ainult majanduse arengu aspektist, kas see kiirendab arengut või ei kiirenda. Ma ei taha väga ajalool peatuda, kuid viimase aja asjade kohta on meie seisukoht küll, et need mitte väga hästi põhjendatud ja meie jaoks sageli isegi segastel asjaoludel siin menetletavad võimalikud maksutõusud ei aita kindlasti praegu kaasa majanduse arengu kiirendamisele, vaid need pidurdavad seda. Samal ajal see, et on otsustatud ettevõtete tulumaksu süsteem säilitada, ja veel paljud teised otsused jälle raudkindlalt aitavad kaasa ettevõtluse ja majanduse arenemise kiirenemisele. Nii et tulebki vaadata iga asja eraldi. Minu, meie koja juhatuse ja muude ettevõtlusorganisatsioonide etteheide praegu on see, et meie arvates on küll positiivne, et valitsus vähemalt formaalselt tasakaalus eelarve esitas, kuid meie hinnangul see sellisel kujul järgmisel aastal reaalselt tasakaalu siiski ei jää. Meie arvates oleks pidanud valitsus reageerima jõulisemalt ja järsumalt. Aga oleme realistid. Mina isiklikult ei arva, et mõne teise koosseisuga valitsus oleks praegu oluliselt jõulisemalt reageerinud.

Harri Õunapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Ega vist keegi ei kahtle, et haldusreform oleks vaja ära teha. Viga on ainult selles, et kõigil on erinevad arusaamad ja sellepärast see natuke toppabki. Aga kui nüüd kuskilt peaks alustama, siis ma toon kaks valikut ja küsin, kummast tuleks peale hakata. Kas alustada haldusreformi funktsioonide ümberjagamisega eri tasandite vahel, omavalitsuste liitmisega, e‑teenuse parema pakkumisega või olemasolevate omavalitsuste ettevõtluse motiveerimise seostamisega tulubaasi suurendamisega? Kummast hakkaksite pihta?

Aitäh küsimuse eest! Ma pean ütlema, et minu meelest ei ole kumbki ettepanek haldusreform. Mina hakkaksin pihta, nii nagu ma ettekandes ka ütlesin, kõigepealt avaliku teenuse mõiste defineerimisest kohaliku omavalitsuse tasandil. Minu arvates see, miks edasi ei saada ja miks kõigil on oma arvamus, tulenebki sellest, et ei ole alustatud kohaliku omavalitsuse pakutava teenuse defineerimist. Me ei tea, mis asi see on, mida elanik vajab. Ma vestlesin mõni aeg tagasi professor Leimanniga. Ta ütles, et ta elab ka vallas ehk maal ehk väikeses omavalitsuses ja ta isegi ei tea, kus vallamaja on, sest tal ei ole kümme aastat seda vaja läinud. Ta arvas, et võib-olla esimene kord on see, kui ta siit ilmast lahkub, sest siis on vaja surmatunnistust. Aga asi on selles, et me ei tea, mis asi on see kohaliku omavalitsuse teenus. Palju aastaid tagasi, siis oli vist härra Laar peaminister, loodi isegi üks töörühm. Mul oli au seal osaline olla. Kui me koos kolleeg Jüri Raidla ja praeguse ministri Jaak Aaviksooga olime teinud juba kolmandat korda ettepaneku, et alustaks kohaliku omavalitsuse tasandil avaliku teenuse definitsioonist, siis, ma pean ütlema, ei olnud meil kellelgi au enam neljandat korda selle komisjoni istungil osaleda.

Marika Tuus, palun!

Tänan! Austatud härra Luman! Te nimetasite siin maksukoormust n‑ö laiemalt. Aga võib-olla räägiks pisut ka kaudsetest maksudest, mida tihti maksudeks nagu ei peetagi. Kui me vaatame riigieelarvet, siis riigilõive, julgen öelda, on siin sadade kaupa tõstetud, kas või justiitsvaldkonnas või tervishoius: Ravimiameti, Tervishoiuameti, autoregistrikeskuse tehingud jne. Loomulikult, veel kord nimetaks käibemaksusoodustusi. Me teame, mis on kaotatud, mida on vähendatud. Euroopas väga paljudes riikides, kaasa arvatud Leedu ja mõnelgi juhul Läti, on see määr lausa null. Aktsiisitõusud loomulikult, mis on mõjutanud kaudselt kõiki hindu. Kas teie arvates on selle kõigega arutult liiale mindud, kuidas see ikkagi mõjutab kaudselt ettevõtlust ja kas see takistab eurole üleminekut?

Aitäh! Ma hakkaksin tagantpoolt pihta, räägiksin maksudest, siis tuleksin riigilõivude juurde tagasi. Mina isiklikult olen seisukohal, et käibemaksuerisusi peaks olema võimalikult vähe. Aga paraku on nad tõesti põhjendatud aladel, mis on naaberriikidega rahvusvahelises konkurentsis, kui nendes riikides kehtivad alandatud määrad. Turismimajanduses paraku praegu nii ka selgelt on. Selles mõttes olen seda meelt, et neid määrasid tõstma ei peaks. Mis puudutab üldiselt maksude tõstmist, siis ma ka oma ettekandes ütlesin, et võrdsete majandustingimuste puhul igasugune maksude tõstmine aeglustab majanduse arengut ja igasugune alandamine kiirendab seda. Seda on ka nobelistid tõestanud, nii et siin ei ole mitte minu autorsusega tegemist. Mis puudutab  üldse riigilõivuasjandust Eesti Vabariigis, siis pean ütlema, et siin me oleme järjekordselt olukorras, kus riigilõivude määrad on sellised, millised nad ei tohiks ideoloogiliselt üldse olla. Minu arusaamist mööda võtab riik lõivusid teatavate riiklike toimingute tegemise kulutuste katteks. Mina ei tea, et Eesti riigis (muuseas, ma pean ütlema, et ega siin ei ole midagi uut) taasiseseisvumise järel oleks ükskõik millisel eelarveaastal võetud riigilõivu ainult nende kulutuste katmiseks. Kahjuks on Eesti Vabariigis riigilõivuga kogu aeg täidetud riigikassat. Ma ei oska öelda, kes on hea ja kes on paha, aga ideoloogiliselt on kõik valesti olnud kogu taasiseseisvumisjärgse aja. See on küll minu isiklik seisukoht, aga seda jagavad väga paljud ettevõtjad. Riigilõivu mõiste iseenesest eeldab, et seda korjatakse nõnda palju, kui palju riik teeb kulutusi nende riiklike toimingute teostamiseks. Meie korjame mitu korda rohkem, kahjuks oleme teinud seda kogu aeg, nii et ei ole midagi uut siin päikese all.

Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud härra Luman! Mulle oli hästi sümpaatne, et kui te hakkasite analüüsima meie ettevõtluskeskkonna kitsaskohti, siis te alustasite haridussüsteemist. Olles ise ka mõnes Ameerika Ühendriikide ülikoolis kursusi lugemas käinud, olen ma täheldanud, et sealsetes ülikoolides on väga sagedased külalised ettevõtjad, kes tunnevad huvi üliõpilaste edukuse vastu ja püüavad viimaselt kursuselt paremaid endale saada. Mis Eesti ettevõtjatega lahti on, miks nemad ei käi mööda meie ülikoole ja õppeasutusi ega otsi sealt edukamaid ja targemaid vendi ja õdesid, kes võiksid Eesti ettevõtlusele appi tulla?

Tänan küsimuse eest! Ma ei julgeks teiega nõustuda, et nad ei käi. Muidugi, me ei ole teinud statistikat ja ma ei tea, mida teised teevad, küll aga nendes ettevõtetes, mida minul on au juhatada, on tööl kümneid viimaste kursuste tudengeid, kusjuures me isegi eraldame neile üldjuhul ametisõiduki, et nad saaksid loengutel käia, kuna meie ainus tingimus neile raha juurdemaksmisel on see, et nad lõpetavad stuudiumi normaalajaga. Ei ole nii, et nad ütlevad, et nad ei saanud sellepärast loengutel käia ja eksameid teha, et ühistransport on aeglane või tööandja koormab tööga. Meil on kohe algusest saadik kokkulepe: meie maksame, meie anname kasutada auto, maksame ka selle kulud ja maksud, aga tingimus on üks – stuudium lõpeb normaalajaga.

Marko Pomerants, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et ettevõtja ei tegele ettevõtlusega selleks, et maksta makse. Ma saan sellest aru. Üks teine suurettevõtja on öelnud, et ta ei tegele ettevõtlusega ka mitte sellepärast, et pakkuda tööd. Sellest saan ma ka aru. Te olete suurelt mõtlev inimene. Räägime nüüd taas maksudest. Kujutame ette teoreetilist olukorda (ärge otsige minu küsimusest irooniat), et ühel hommikul tuleb peaminister Ansip teie juurde ja ütleb, et uuest aastast enam ühtegi kehtivat maksu ei ole vaja maksta. Aga päris maksudeta me siin ka läbi ei saa. Olge hea, pakkuge välja, lugupeetud ettevõtjad, milliseid makse ja miks te olete nõus maksma.

Aitäh küsimuse eest! Ma kardan, et ma ei jõua kogu maksusüsteemi analüüsi siin lühikese aja jooksul teha, sest teised tahavad ka küsida ja jäänud on mõned minutid. Ega ettevõtjad ei ole kunagi väitnud, et makse ei ole vaja maksta, sest avalik teenus ilmselt ilma rahata ei ole võimalik, nii nagu ka ettevõtlus. See, mida ettevõtjad väidavad, on praegu ikkagi see, ärge pange nüüd pahaks, et riik suudab selle raha eest, mis ta kokku korjab, ikka uskumatult vähe teenust pakkuda. See on see probleem. Ega me ei räägi seda, et ärme kogume makse. Me räägime, et need kokkukogutud maksud siiski väga sageli kulutatakse ära uskumatult ebaefektiivselt. Kui meie räägime näiteks riigiasutuste koosseisude teatavast koondamisest, siis meile öeldakse alati, et see ei hoia kulusid kokku, sest tuleb maksta koondamishüvitist jne. Aga keegi ei kuula meid lõpuni. Me ei ole kunagi öelnud, et see konkreetne tegevus peab hoidma riigieelarvele oluliselt raha kokku. Meie hinnangul paneb see konkreetne tegevus riigiaparaadi oluliselt efektiivsemalt tööle. Isegi siis, kui neid inimesi füüsiliselt ära ei koondata, aga kui on teada, et näiteks iga 25. koondatakse, siis ei tea ju sellel hetkel keegi, kes on see 25. Siis ei ole ilmselt selline olukord, nagu praegu, et kui ettevõtja trügib ametiasutuse uksest sisse, siis ei ole ainus mure mitte teda kuulata, vaid katsutakse ta sealt legaalselt välja saada.

Erki Nool, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Nagu te ilmselt teate, ei ole majanduse elavdamiseks ainuke vahend see, et me arendame haridust ja koolitame oskustöölisi, vaid tähtis on ka see, kuidas vähendada impordi-ekspordi rahavoogude negatiivsust. Minu küsimus on järgmine. Suurettevõtjad käituvad oma tegevuses kindlasti seaduste alusel, aga kas suurettevõtjad on arutanud ka selliseid situatsioone, kus riigihanke tingimused, näiteks ehitussfääris, mis on meie viimaste aastate majandusliku tõusu eelduseks olnud, on kaugemas perspektiivis kujunenud riigile kahjulikuks ja lähiperspektiivis ettevõttesõbralikuks? Piltlikult öeldes laseme halva ehituskvaliteedi tõttu mitme miljardi eest kütust aknast välja.

Aitäh küsimuse eest! Enne, kui läheme riigihangete teema juurde, käsitlen hangete teemat. Ma ei tea, kui mitu aastat ja kui mitme valitsusega olen mina isiklikult piike murdnud teemal, et ei ole oluline, millisest rahalisest määrast all‑ või ülevalpool algavad riigihanked. See määr ei ole üldse oluline, aga ainult ühel juhul: kui riigihanke piirmäärast allapoole jäävate hangete puhul kehtib Eesti riigis üheselt mõistetav, selge ja avalik hangete kord. Mina ei tea, mis on see põhjus, kuid Eesti riigis ei ole siiamaani soovitud seda rakendada. Ilmselt on riigiasutusi, kus seda on rakendatud, on ka riigile kuuluvaid ettevõtteid, kus seda on jõuliselt rakendatud, aga valdaval enamikul juhtudel siiski nõnda ei ole. Ma kirjeldan olukorda oma isikliku arvamusena. Kõik see, mis jääb riigihanke piirmäärast allapoole, on ametniku suva: tahan, ostan, tahan, ei osta, ja mitte kellelegi ei pea midagi seletama. Seda ei saa ma pidada mõistuspäraseks olukorraks. Mis puudutab riigihankeid, siis te ilmselt viitasite sellele, et väga paljudes hangetes on ainus kriteerium hind ja see ei pruugi alati tagada kvaliteeti. Ausalt öelda võimaldab riigihangete seadus siiski ka muid kriteeriume kehtestada. See, et sageli on ametnikud kas ebakompetentsed või ei taha nad muudel mulle arusaamatutel põhjustel objektiivseid ja selgeid kriteeriume kehtestada, ei ole tegelikult riigihangete seaduse viga. Loomulikult on seda seadust parandatud, sest kunagi võis hästi palju ja hästi paindlikult lisatingimusi kehtestada. Ma võin teile öelda, et olen kunagi ühe riigile kuuluva äriühingu autode ostu hanketingimustest välja visanud kaks värvikat tingimust. Palusin neid selgitada, aga väga mõistuspäraselt ei suudetud selgitada. See on tõestisündinud lugu. Nimelt pidi hooldustöötajate nn piruka-Moskvitšide (me nõukogude ajast teame neid väikesi furgoonautosid) hanke tingimuste järgi olema täidetud kaks tarvilist tingimust. Esiteks, pidi olema digitaalkell, mis pidi asuma armatuurlaua keskkohas, ei mingil juhul sentimeeter paremale ega vasakule. Mina ei saanud aru, milleks lukkseppadele üldse autosse kella vaja oli. Teine tingimus oli see, et mootor ei tohtinud olla võimsam kui ... Sellest ei saanud ma ka aru. Kui keegi tahab sama raha eest anda meile paremat mootorit, miks me seda vastu ei või võtta? Vaadake, need ei olnud tegelikult riigihangete seaduse probleemid. See, et ametnik oli leidnud riigihangete seadusest augud, et asja vähe sättida, ei ole otseselt seaduse viga. Aga jälle on sama lugu, et ilmselt ei olnud piisavalt kontrollimehhanismi ametniku tegevuse kontrollimiseks või vähemalt oli tal varasemast kogemus, et ega tal ei olegi vaja selgitada. Ma mäletan ka, et vist kodakondsuse ja migratsiooni asja ei saanud Eesti Vabariigis üksvahe ajada ei väiksema ega suurema mikrobussiga kui see, millel oli pamprist pamprisse 4887 millimeetrit. Pean ütlema, et mina olen saanud elus igasuguseid asju ajada nii väiksemate kui ka suuremate mikrobussidega.

Igor Gräzin, palun!

Austatud ettekandja! Euroopa Kohus tunnistas, et 100 000 leheküljest Euroopa seadustest ja direktiividest on selliseid, mis käibivad reaalselt ja reguleerivad midagi, 5000 lehekülge ja seda, mis sisaldub ülejäänud 95 000 leheküljel, ei ole kordagi ükski otsingumootor leidnud. Ma arvan, et kui me 25% Eesti seadustest maha tõmbame, siis keegi ei pane tähelegi. Olete te mõelnud ka selle peale, et teha mingisugused oma ettepanekud? Riik on ju valmis. Millised seadused on Eesti riigis liigsed? Ma ei räägi mitte sellest, et muuta määrasid jne, vaid kas Eestis on olemas valdkondi, mis tuleks lihtsalt ettevõtluse huvides dereguleerida? Ahju visata, ühesõnaga.

Aitäh hea küsimuse eest! Loomulikult oleme. Ma ei hakka neid siin kõiki üle kordama. Kui te meenutate taasiseseisvumisjärgset aega, siis oli Eestis ju igasuguste vahvate litsentside ja kõige muu aeg. Neid oli väga raske ära lõpetada, aga nad on enamikus tänaseks ikkagi ära lõppenud. Küllap selliseid asju on veel. Aga meie põhisoov on järgmine. Vähe sellest, et me peaksime kehtivaid ja mittetarvilikke regulatsioone kehtetuks tunnistama, meil on üks teine suur soov. Meil on tõeliselt suur soov, et riigiametnikud ei töötaks välja uusi seadusandlikke akte, mille pealkirju ei ole tavakodanikul võimalik leida valitsuse tööplaanist. Praegu kahjuks sageli niimoodi juhtub, et ilmuvad seadusandlikud aktid, aga kui vaatad läbi valitsuse tööplaani, siis seal mitte midagi sellist ei ole ette nähtud. Kui küsid, kust ta tuli, siis vastatakse, et jutuajamise käigus selgus, tuli mõte, on vaja. Erasektoris, muuseas, ei ole nii, et tuli mõte, on vaja.

Austatud ettekandja! Ma tänan teid väga ettekande eest, samuti tänan ma teid küsimustele vastamise eest! Ettenähtud aeg on lõppenud.

 Aitäh!

Austatud Riigikogu! Riigikogu juhatusele on tulnud järgmine avaldus. Reformierakonna fraktsioon teeb ettepaneku pikendada Riigikogu täiskogu istungit neljapäeval, 23. oktoobril 2008. aastal kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Kas me võime minna hääletuse juurde?
Panen hääletusele Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada Riigikogu täiskogu istungit neljapäeval, 23. oktoobril 2008. aastal kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 57 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Tänast istungit on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni.
Läheme päevakorraga edasi. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Tartu Ülikooli majandusprofessori Urmas Varblase!

Austatud Riigikogu juhatus! Head Riigikogu liikmed! Külalised! Mul on nüüd võimalus rääkida pärast kahte väga põhjalikku ettekannet ja sellepärast on minu jutt võib-olla natukene teise nurga alt. See on haridusasutuse inimese kõne. Ma püüan rääkida sellest, mida teha, et saada tulevikus rohkem ettevõtjaid, saada uusi ettevõtteid ja saada uut tüüpi ettevõtlust. Tegelikult on tuleviku jaoks oluline küsimus just see, kuidas seda teha.
Alustuseks mõni sõna sellest, mis praegu siin arutlusel on. See praegune küsimuse arutamine Riigikogus on minu arvates väga hea just selles mõttes, et see võib-olla loob protseduuri, kuidas tulevikus seda regulaarselt teha. Kui me räägime näiteks sellest, kui tubli on olnud Soome või Iirimaa, siis nende jõud on olnud selles, et see toimub regulaarselt. Aga praegu tuli välja, et härra Luman oli esimest korda selle teemaga Riigikogus. Regulaarsus tuleks igal juhul proovida käivitada.
Teine asi, millest siin väga palju räägiti, on küsimus ettevõtlussektori mõjude hindamise süsteemist. See on hästi tähtis. Just oli Riigikantselei seminar, kus arutati, millisel moel praegu neid mõjusid hinnatakse. Tavaliselt oli üks lause, mõnikord kolm lauset, paremal juhul neli lauset, mõnda üksikut oli natukene põhjalikumalt uuritud. Tegelikult on see äärmiselt tähtis, sest mõjude hindamine on otsuste aluseks. Tekib muidugi küsimus, et peab olema ka suutlikkus hinnata. See on juba väga suur teema, millist kompetentsi tuleb omada, et neid analüüse teha. See ei ole hoopiski nii lihtne. Kompetentsi loomine on tegelikult väga oluline praktiline küsimus, mida on vaja praegu teha, ja just ettevaatavalt. Ettevõtlussektori häält tuleb kuulata, dialoogi vajadusest räägiti siin hästi palju, ma ei hakka seda kordama, aga ma rõhutan ka teist poolt, et seda häält tuleb kaaluda riigimeheliku tarkusega. Ma mõtlen just seda, et riigimehelikkus tähendab pikaajalist perspektiivi, seda, et me mõtleme tükk maad kaugemale kui üks periood Eesti riigis. Näiteks täna siin kuulsin ma täiesti juhuslikult Eesti maapõuevarade ja loodusvarade küsimusest. Kui me arutame põlevkiviprobleemi, kas siis teised energiaküsimused on samal ajal ka laual? Neid ei saa ju ükshaaval arutada, tegelikult on nad seotud. Aga see on muidugi kõrvalepõige juba teise teemasse. Kompetentsi arendamine on äärmiselt oluline. Selles mõttes ei poolda ma väga lihtsustatud arusaamist majandusest ja riigist, et õhuke või paks riik. See on palju keerulisem. Õppimine on igal tasandil vajalik ja sellest ma siin pikalt praegu ei räägiks.
Jõuame jätkusuutlikkuse ja ettevõtluskeskkonna teema juurde. Mida see sõna "jätkusuutlikkus" tähendab? See on ju tegelikult konkurentsivõimelisuse küsimus. Kas meie ettevõtlussektor on ka tulevikus üldse konkurentsivõimeline? Nüüd teisest mõistest. Ettevõtluskeskkonda on väga tihti mõistetud kitsas mõttes, ettevõtluspoliitika toetusskeemidena, mis on tõepoolest ebapiisav arusaamine. Palju olulisem on laiem mõte ja terves reas ettepanekutes see laiem mõte domineeris. Edasi sellest, mis on väga oluline, aga mis vahel tundub ununevat. Me ei asu kuskil isolatsioonis, ettevõtluskeskkonda puudutavate seaduste puhul on oluline see, et me konkureerime teistega. Me ei konkureeri mitte ainult kapitali, vaid ka inimeste teadmuse pärast, selle pärast, milline on Eesti ettevõtete koht maailma väärtusahelates.

Hea ettekandja! Suure tõenäosusega on teie taskus mobiiltelefon, mis võib olla küll hääletu režiimi peale pandud, aga see segab meie infosüsteemi. Kui te saate selle välja lülitada, siis ma olen teile väga tänulik. Aitäh!

Jah! Eesti konkureerib siin teiste riikide ja regioonidega ning selle konkureerimise juures on väga tähtis, et me seda ka seadusandlike aktide juures arvesse võtame. Konkurentsivõitluses võib juhtuda niimoodi (sellest oli ka täna juba juttu), et mingisuguse aktiga, mis tundub riigi sees küll väga mõistlik, me paigutame oma ettevõtjad äärmiselt ebasoodsasse seisu. Selle juures on praegu väga tähtis rahvuslike huvide ja ärihuvide küsimus ning see, kuidas neid kombineerida. Meil on praegu see väga selgelt üleval näiteks Vene‑suunalise ärisuhtlemise puhul.
Ma tõin mõned võrdlevad pildid sellesama süsteemikonkurentsi kohta. Me räägime maksutasemetest, täna oli sellest väga palju juttu. Me näeme, et näiteks ettevõtte tulumaksu maksimaalne tase Eestis on praegu uute liikmesriikidega üsna samasugune ja teistel riikidel on see tulumaksu tase, mis on efektiivne, tegelikult veel madalam. See tähendab, et ega nad seda maksimaalset ei pruugi maksta. Kui me võtame üksikisiku tulumaksu, siis on pilt natukene teine. Siin on selgelt näha, kuidas uued liikmesriigid on selles maksukonkurentsis madalama tasemega kui arenenud riigid Euroopa poole pealt.
Järgmine pilt kirjeldab seda, mis on praegu meil väga oluline arutluste teema. See on küsimus sellest, milline on tööjõumaksude suhe tööjõukuludesse ehk see, kui kõvasti me maksustame oma tööjõudu. Selle pildi peal on Eesti üsna ühte moodi Poola, Leedu, Läti ja Slovakkiaga ning natuke madalamal kui Ungari ja Sloveenia. Vahe suuremate maksustajatega on 10%, 7–8%. Viimane näide, mis majanduskomisjonis tuli kõne alla, on erinevad aktsiisid. Ma otsisin üles, milline on tegelikult Euroopas miinimumtase ja kuidas eri riigid seda rakendavad. Selle pildi peal on näha, et Eesti näitaja on 330 eurot 1000 liitri kohta, Euroopa miinimum on 21. Näiteks Belgia, Läti ja Prantsusmaa kasutavad praktiliselt miinimumtaset ja Itaalias on see natukene kõrgem.
Eesmärk ei ole loomulikult seda analüüsima hakata, aga rääkida süsteemikonkurentsist. Praegu on selline periood, kus on selgelt uute alguste aeg. Siin on hästi oluline see, millised on uued ettevõtjad, kas nad tulevad turule, kas neil on võimalik tulla, kas nad saavad oma ideede jaoks raha, kas on neid võimalik rakendada? Praeguses olukorras paistab, et kõige suurem ressurss, millest puudus on, on lähematel aastatel ilmselt rahastamine. See hakkab olema see takistus.
Teine samasugune probleem on küsimus, kes teevad neid uusi ettevõtteid ja uusi ärisid. Siin on üleval kaks küsimust. Esiteks, kuidas saada uusi hakkajaid ettevõtjaid juurde ja kuidas ära hoida, et olemasolevad väsivad ja lahkuvad? Selle kõrval on teine küsimus see, kas meil on vähe uudseid ideid või lihtsalt väga vähe ideid teostatakse. Nende uute hakkajate ettevõtjate puhul on päris ilmselge küsimus see, et tuleb väga kiiresti viia ettevõtlusõpe sisse ikkagi igale poole, kus õpetatakse noori. Eriti puudutab see kõikvõimalike loodusteaduste ja infotehnoloogia õpetamist. Peale selle oleks ideaaljuhtum ka konsultatsioonitoe küsimus, sest meil on vaja uusi äriideid. Uued äriideed ei teki mitte ainult vanadest ettevõtetest, vaid nendestsamadest uutest õppuritest, kellel on teised loodusteaduslikud ideed, kellel on infotehnoloogilised ideed, aga need ideed võivad jääda realiseerimata. On küsimus, kas need ideed on olemas ja kas nad saavad realiseeritud. Veelgi enam, tänapäeva maailmapraktika ütleb, et uued äriideed tekivad just erinevate tehnoloogiate, majandusharude lõikepunktides, mitte haru sees, vaid just seal, kus ta lõikub teistega. See uus põlvkond peaks tegelikult muutma meie majanduse struktuuri. Küsimus on, kuidas. Me arutame, kuidas muuta majanduse struktuuri. Nende uute ettevõtjate, uue tööjõu või teistmoodi ettevalmistatud tööjõu kaudu tekivad uued ettevõtluse vormid. Siin on täna väga palju arutatud tootmise ja ekspordi, ekspordi ja tootmise üle. Aga me unustame ära, et samamoodi võib ka teenuseid eksportida. Eesti tulevane koht maailmamajanduses on ilmselgelt väga suures osas teenuste eksportimine, aga mitte madala lisandväärtusega teenuste eksportimine, vaid just nn teadmusmahukate teenuste pakkumine, kus maailma väärtusahelas me teeme ühte väikest osa koostöös teistega. Seal on koht, kus isegi mikroettevõtetel on võimalusi. Võib vabalt olla niimoodi, et seitsme, kaheksa või kümne töötajaga firma on Eestis ja juhib mingisugust protsessi hoopis teises riigis meist väga kaugel. Või vastupidi, nagu praegu juba toimub, Austriast juhitakse näiteks Eesti kuivatite tööd. See on juba tegelikkus. Seda laadi tulevikumajandus muudab ilmselgelt inimeste paiknemist, seda, kus nad elavad, kus nad töötavad. Visiooni mõttes, 10–20 aasta peale ette mõeldes on raudselt vaja mõelda just nendele kõrge lisandväärtusega teenustele.
Edasi minnes, need inimesed, kes peaksid olema need ettevõtjad, õpivad ju juba praegu. Nende mõtteviisi arendamine on põhiküsimus. Kuidas me kasvatame niisugust põlvkonda, kes ei ole valmis ütlema kohe õiget vastust, mille ta on pähe õppinud, vaid kes tegelikult mõtleb ise, tal on iseseisev arvamus, ja seda käitumist ka tunnustatakse? See on küsimus ja sellest algab uus Eesti ettevõtlus. Nende muutuste käigus ei ole minu arvates põhiline küsimus mitte see, kui palju on keskharidusega inimesi ja kui palju kõrg‑ või algharidusega inimesi. Ma olen nõus, et siin on ka disproportsioonid. Siin tuleb rääkida näiteks akrediteerimisest. Aga veelgi olulisem on see, millised on need horisontaalsed, läbivad oskused ja mõtteviis. Ma ei näita seda slaidi, kus need kõik liigitatud on, aga põhimõtteliselt on see iseseisva otsimise, loomise, uue teadmuse otsimise, oskuste omandamine. Need on hoopis teistsugused oskused kui need, mida on vaja mingisuguse väga spetsiifilise töö tegemiseks. See inimene ongi paindlik ja tööturg on ka palju paindlikum, kui sellised inimesed on seal tööl. Ma toon ühe näite paindlikkuse ja õppeprotsessi kohta. Vaatasin, kuidas on infotehnoloogiat eri riikides kasutatud. Küsitleti õpetajaid, kui palju on nad kasutanud oma aine õpetamisel viimase 12 kuu jooksul arvutit. See küsitlus tehti üle kogu Euroopa Liidu. Meie protsent oli 60. Siis küsiti, miks õpetajad seda ei tee. Aga neil ei ole arvuteid. Siia panin ma mõned numbrid juurde. Eesti koolides oli 100 õpilase kohta 7,3 arvutit, kusjuures üldhariduskoolides on see number 6 ja kutsekoolides on see palju suurem. Rootsis on see näiteks 17, aga on riike, kus see on veel suurem. Tekib küsimus, kas me kasutame koolis arvutit kui mingit Exceli või Wordi programmi õppevahendit või me õpetame selle kaudu mõtlemist, näitame huvitavaid asju, mis tekitavad loovuse‑ ja tundeinimese. See on väga oluline küsimus, kus, ma arvan, me oleme maha jäänud.
Sellest edasi minnes on väga oluline küsimus ettevõtjate väsimine. Siin on oluline suhtumine ettevõtjatesse, mis on muutunud negatiivseks. Ma kardan, et lähema kahe aasta jooksul näeme me veelgi negatiivsemat suhtumist, sest ettevõtjad lasevad töötajaid lahti, teevad ebapopulaarseid samme. Aga selle juures on vaja mõelda, miks nad seda teevad. Sellepärast, et ettevõte ellu jääks, et ta edasi töötaks. Järelikult on vaja põhjusi selgitada, asja olemust avada ja mitte lihtsalt niisama, et see on hea või halb, vaid tuleb selgitada, miks seda tehakse, kas see on põhjendatud või mitte. Positiivset kajastamist oleks palju rohkem vaja. Teine pool on muidugi see, et tuleb tulla appi võimekuse arendamisele, sest see on praegusel ajal väga tähtis. See on seesama uute ideede leidmine, kuidas ikkagi otsida uusi kohti maailma turgudel.
Lõpuks tahtsin ma natukene rääkida ettevõtjalikust või ettevõtjasõbralikust käitumisest avalikus sektoris. Ma arvan, et see on äärmiselt oluline teema, mida on siin võib-olla keeruline hästi avada. See on küsimus sellest, kas igal avaliku sektori ametikohal mõeldakse niimoodi, nagu üks ettevõtja mõtleb, kuidas teha asja uutmoodi, loominguliselt, lihtsamalt. See tundub võib-olla väga naiivse jutuna, aga sellest mõtteviisist algavadki radikaalsed lahendused. Näiteks küsiti siin EAS‑i kohta. Küsimus, kas EAS peab olema auditeerimisfirma. Mujal maailmas antakse see töö välja, keegi teine auditeerib ja nemad ei pea seda tegema, nad peavad tegema sisulist tööd. See oli lihtsalt näide selle kohta. Aga niisuguseid näiteid leiab kindlasti igast töökohast. See on mõtteviisi küsimus ja sellest oli ka härra Lumani kõnes juttu.
Teine pool on see, et oma tegevuses tuleb mõelda ikkagi sellele, milline on minu vastutus, kui ma teen midagi ettevõtlussektori jaoks, kas see samm, mis ma teen, ka kuidagimoodi mõjub sellele. See ahel tuleb tegelikult välja peaaegu igas sellises ametis. See on küsimus sellest, kuidas me hindame nende ametnike tööd, kes tööd teevad, kuidas mõõta kvantiteeti ja kvaliteeti. See on muidugi veel suurem küsimus. Sellest oli siin ka enne juttu. See on küsimus, kas me maksuraha eest saame piisavalt palju teenust, see on küsimus avaliku sektori töö efektiivsuse mõõtmisest. See on väga raske küsimus, aga sellega on vaja tegelda. Efektiivsuse teema kohta sain ma Riigikogu majanduskomisjoni materjalid ja EVEA tõi kaasa selle pildi, kus nad olid pildistanud originaali ja kahte koopiat. Tegu on taotlusega saada 350 000 krooni, et keskmise suurusega ettevõte saaks personali täienduskoolitust teha. Selle taotluse ettevalmistamiseks kulus professionaalsel konsultandil 108 töötundi, turuhinnaga 75 000 krooni. See ei ole ju veel kõik! Oletame, et projekt rakendub, siis tuleb see projekt kirjutada, pärast tuleb aruanne kirjutada, tuleb kõik kulukirjed üle analüüsida. Ma arvan, et vabalt tuleb teine 75 000 juurde, võib-olla rohkemgi veel. Mõtleme nüüd: 350 000 krooni, mis Euroopa Liidust on mingi otstarbe jaoks antud, tekitab 200 000 krooni kulusid. Midagi on kuskil paigast ära. Seda on vaja radikaalselt muuta. Mitte nii, et me tuleme jälle kokku ja arutame seda. See oli siin võib-olla oluline.
Nüüd on mul uuesti pandud kirja need märksõnad, millest on enne väga palju räägitud. Ma toon ainult paar siit välja. Minu arvates on eurole ülemineku teema nii tähtis, et see tuleks võtta ikka täiesti selgelt orbiidile. See on Eesti jaoks äärmiselt oluline. Kõik see, mis on nüüd juhtunud, Islandi ja Ungari ja kõik need näited, näitab, et on vaja see samm ikka ette võtta ja teha selleks kõik. Stabiilsusest ja mõjuanalüüsist on räägitud, dialoogist oli ka juttu, oli juttu ettevõtlusharidusest, bürokraatiast. Seesama e‑riigi lahenduste teema peaks olema üks võimalus, kuidas suurendada avaliku sektori efektiivsust. Aga paraku on see ind seal kuidagi vähenenud. Siin on veel terve hulk paindlikkuse teemasid ja valikulise migratsiooni küsimus, mis on kõik tähtsad.
Aga mulle endale on südamelähedane rääkida lõpuks paar lauset tööst välisinvestoritega. Me oleme seda päris palju uurinud. See on üks valdkond, kus oleks vaja palju rohkem teha kui praegu. Hea küll, EAS‑il on praegu välismaal esindused, kes tegelevad välisinvestoritega. Aga suhtlemiskanalid nendega, kes juba on Eestis kohal, on praegu selgelt ebapiisavad.
Ma lõpetan praegu. Tänan!

Tänan, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja! Väga hea, et ma jäin eelmisest voorust maha, sest tegelikult tahtsingi ma oma küsimuse fokuseerida nendele punktidele, mida te mainisite, ehk tegelikult igivanale teemale. Te ilmselt ei saagi kohe vastata, aga võib-olla saate markeerida mõned mõtted. Te mainisite näidetena ära Soome ja Iirimaa. Tegelikult, niipalju kui mina olen Riigikogus olnud, räägitakse ikka ja jälle seda, kuidas me saaksime n‑ö üllitada oma Nokia. Singapuri mudel on ära langenud, on jäänud Iirimaa ja Soome mudel. Meil ei ole olnud sellist Ameerikas elavat seltskonda nagu iirlastel, nii et jääb justkui ainult Soome mudel. Just praeguses n‑ö talveune seisundis on aeg seda atra seada. Milles on ikkagi asi? Mis on meil riigi poolt vajaka, kui vaadata soomlaste poole, ja mis on meie, ma ei tea, genofondis vajaka? Me oleme justkui väga sarnased, aga miks ei ole Eestis õnnestunud see, mille tegid ära soomlased oma Sitra loomisega?

Võib-olla ei ole võimalik väga pikalt vastata, aga ma toon mõned märksõnad, mis on olulised. Soome on järginud dialoogi oma majanduses, riigis, valitsuses, kogu aeg on toimunud eri osapoolte dialoog. Lahendusi on arutatud, on leitud konsensus ja siis on see ära tehtud. Mitte nii, et kui on leitud mingisugune lahendus, siis see ei ole, esiteks, üldse konsensuslik lahendus või vähemalt kompromisslahendus, ja, teine asi, seda ei viida ellu. Kui palju on meil arengukavasid, mis lihtsalt seisavad sahtlis, sest neid ei ole realiseeritud! Ma siin algul ütlesin: regulaarselt toimiv. See tähendab, et meil on mingi süsteem, kuidas me arutame küsimusi, kui on arutatud, viime ellu ja kontrollime, kuidas läks. Aga see, kuidas läks, ja see tagasisidesüsteem on meil äärmiselt vähe rakendust leidnud. See on üks asi. Teine asi on see, et Soomes on poliitika tegemisel tunduvalt rohkem toetutud teadlaste uuringutele, analüüsidele. Neid on seal mitmeid kümneid kordi rohkem, seal on iga sektori, iga teenustevaldkonna kohta tehtud uuringuid. Need uuringud ei ole jäänud lihtsalt uurijate rõõmuks, vaid neid uurijaid on pärast edasi küsitletud: mis on praktilised sammud, kuidas sealt edasi minna? Aga selleks on vaja tarka küsijat, kes neid küsimusi küsib. Ma arvan, et siin võib-olla ei ole võimalik nii pikalt sellele vastata. Seda võib teine kord edasi arutada.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ettevõtluskeskkonnast rääkides peatusite te avalikul sektoril, toonitasite, et ka siin me oleme konkurentsis teiste riikidega. Minu küsimus on: kas te olete analüüsinud, milline on praegu teiste riikidega võrreldes meie kohalike omavalitsuste olukord, kui võimelised on nad olema partneriks ettevõtjatele ja kohaliku omavalitsuse tasandil seda avalikku keskkonda looma?

See ongi hea näide selle kohta, et seda peab uurima. Mina ei ole näiteks ise seda uurinud. Ma tean, et on kolleege, kes on seda teinud, kes on kohaliku omavalitsuse kohta uuringuid teinud. Nende töödest tuleb küll välja, et on terve hulk valdkondi, kus kohalikud omavalitsused lihtsalt ei ole selleks võimelised. Tegelikult tuleb ju välja, et meil on küllalt selliseid valdasid, kus on küsimus, mitu kõrgharidusega inimest me sealt leiame. Seal ei ole enam küsimus selles, kas mingi kompetents on või ei ole, vaid küsimus on selles, kui palju üldse on mingil elementaarsel tasandil suutlikke inimesi. See on suur teema. Kui me räägime sellestsamast dialoogist, partnerlusest ettevõtlusega, siis seal on selgelt olemas see mastaabiefekti küsimus. Ühesõnaga, mingisuguses väga väikeses piirkonnas ei ole inimressurssi, mida pakkuda, et üldse kellegagi minna arutama seda, mida me teeme. Ma ei arva, et ma peaksin oskama selle valdkonna kohta väga kompetentselt vastata. Aga see on, muide, näide selle kohta, kui palju on asju, mida tegelikult oleks vaja uurida ja rakenduslikult ka tulemused välja käia. Need on loomulikult olulised küsimused.

Lauri Luik, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab kutseharidust. Eelkõneleja härra Luman ütles, et edukas majanduses eeldab 50% töökohtadest kutsehariduslikku ettevalmistust. Me kõik teadvustame endale väga selgelt, kui oluline on tegelikult kutseharidus, kuid ometigi on meil sel teel veel väga pikk maa minna. Milline on teie nägemus, mida me ikkagi saaksime teha, et kutseharidust õppijate hulgas populariseerida?

Ma arvan, et siin me jõuame hoopis kaugemale. Küsimus on ikkagi kuskil mujal. See on küsimus sellest, millised on huvid ja valikud juba kooliajal ning millised on ühiskonna väärtushinnangud. Näiteks Saksamaal on see noor, kes läheb Fachhochschule'sse õppima, lugupeetud inimene. Ta tahab olla ühes valdkonnas tugev, ta läheb optikatööstusele mõeldud kooli, saab seal hariduse ja läheb tööle näiteks Carl Zeissi Jena firmasse. See on selline mudel, kus tal on selge orientiir. Meil on praegu pigem probleem ühelt poolt kutsehariduse maine ühiskonnas, aga teiselt poolt on võib-olla ka hoopis teine küsimus. Mina näiteks ei arva, et selliseid protsente on vaja niimoodi ette panna. Praegu võib olla vabalt ka nii, et me teatud valdkonnas tekitame ületootmise. Neidsamu kõrgharidusega inimesi võiks olla rohkem, praegu meil tulebki neid rohkem. Aga küsimus on, kuidas nad leiavad rakenduse, et nende haridust oleks vaja, et nende töö juures oleks seda haridust vaja, et nad ei teeks tööd, mis on palju lihtsam, kui nende haridus nõuab. Siin on asi sageli tegelikult ka ettevõtete ärimudelite küsimuses. Näiteks, praegu on niimoodi, et hotellinduses on Eestis Euroopa kõige haritum tööjõud, kõrgharidusega töötajate osakaal hotellinduses on Eestis kõige suurem. Nüüd on küsimus, kuidas me neid ära kasutame. Kas meie hotellinduses on teistsugused teenused, mitu korda paremad, tõepoolest e‑lahendustel põhinevad, kus seda haridust on vaja, või see ei ole nii? Tegelikult ma arvan, on lahendus ka selles, kas me suurendame seda autoriteeti ja tekitame huvi kutsehariduslike suundade vastu. Me ei saa käskida, me saame ainult huvi tekitada. Teiselt poolt, me peame tegema nendele, kes lähevad kõrgharidusliini pidi, töökohti, kus nad saavad rakendada oma kompetentsi. Ma ei oska rohkem selle kohta öelda.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Teatud poliitikud püüavad väga sageli vastandada n‑ö rikkaid ärimehi vaesele rahvale, sest see toob neile hääli. Härra Lumani ettekandest tuli väga selgelt välja, kui vähe on tegelikult neid inimesi, kes ettevõtlusega tegelevad ja töökohti loovad, et kõigil oleks leib laual. Raha tekib ringlusesse ettevõtlusest ehk lisandväärtuse loomisest, nagu ka tema viimane slaid ütles. Järelikult, ilma ettevõtluseta poleks ei pensione, teid, sotsiaalhüvitisi ega koole. Teie olete neutraalse, haridussektori esindaja. Kuidas teie arvates saaks vähendada seda veelahet, mis praegu ühiskonda lõhestab? Kuidas murda seda müüti, et meil on ahned ettevõtjad ja vaene rahvas? Kas haridussüsteem paneb sellele piisavalt rõhku?

Ma arvan, et väga oluline on selgitada, kuidas üks ettevõte toimib, millised on tema valikud, miks ta mingeid asju teeb. See on see koht, kus tuleb mõista seda loogikat, mille järgi tegelikult toimub ärijuhtimine. Ma arvan, et ühiskonna arusaam majandusprotsessidest ei ole piisav. Meedia peaks selles osas palju rohkem tööd tegema. Hiljaaegu oli ettepanek, et teaduste akadeemia peaks rääkima maailma rahaturu kriisist. Isegi üks aste madalamal võiks olla inimesi küll, kes oskavad sellest rääkida ja inimestele olukorda selgitada, et ei tekiks paanikat, valearusaamasid. See puudutab samamoodi seda küsimust. Ma arvan, et selgitustöö on väga oluline, ei tohi kütta üles vaenu. Pigem tuleks koos mõelda, millised võiksid olla rakendused ka nende inimeste jaoks, kes jäävad tööst ilma, mida teha, kuidas tekitada uut ettevõtlust, võib-olla nende endi hulgast. On selge, et see ei ole lihtne, aga proovige. Ma arvan, et see on üks võimalus.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Teil oli väga sisukas, akadeemiliselt põhjendatud ja konstruktiivne ettekanne. Suur tänu! Vahel arutavad teadlased ka praktiliste küsimuste üle. Mina soovin kuulda teie hinnangut kolme küsimuse kohta. Kas te olete arutanud, kuidas suhtuda Vene transiiti, kuidas suhtuda Nord Streami ja kuidas suhtuda Hiina sadamate tulekusse meie sadamatesse?

Kas Vene transiit, Nord Stream ja Hiina olid need kolm asja? Kõigepealt  Vene transiidist. Minu arvates on see suhtumise küsimus küllaltki asjatu. See on pigem majanduslik küsimus. Siin enne oli ka ühe slaidi peal kirjas, et on olemas rahvuslikud huvid. Venemaal on omad rahvuslikud huvid. Transiidi ümbersuunamine käis ju ammu enne, kui kõik need sündmused siin olid. Otsused sadamaid ehitada võeti vastu juba kümme aastat tagasi ja nad järgemööda valmivad. Tegelikult toimub see kõik oma loogilist protsessi pidi. Ma arvan, et see on rahvuslike huvide realiseerimine Venemaa poolt, milleks neil on täielik voli. Teine oli Nord Streami küsimus. See on tegelikult veel laiem küsimus. See on suur teema, mis minu arvates meie ajakirjanduses on vähe kajastamist leidnud. See on Euroopa Liidu ühtse energiapoliitika küsimus. Kas selline asi on üldse olemas, on esimene küsimus. Kas on olemas ühtne energiapoliitika? Kahjuks pean tunnistama, et kui aprillis oli Balti seminar Londonis, kus esines Euroopa Parlamendi energiakomisjoni esimees, üks lätlane, siis tema väide oli, et seda ei ole olemas. Tema väide oli, et igal riigil on omad rahvuslikud huvid ja nendest lähtutakse. See on tegelikult osalt vastus sellele Nord Streami küsimusele. Nii see ongi praegu. Selles raamistikus on päris olulised kõik otsused põlevkivi kohta, tuumaenergeetika kohta. Eestil on vaja otsustada oma energeetiline julgeolek, see on võib-olla ettevõtluskeskkonna jaoks tulevikus sama tähtis küsimus nagu tööjõuküsimus. See, mis toimub Leedus, on näide selle kohta, kui määramatus on nii suur. Leedu roll majanduses on suure küsimärgi all, sest Leedul ei ole muid valikuid. Ühendus Euroopa energiasüsteemiga neil praegu praktiliselt puudub, mitte praktiliselt, vaid täiesti puudub. Ainuke ühendus Baltimaade ja Euroopa energiavõrgu vahel on Estlinki kaabel, muid ühendusi ei ole. See jutt aga läheb juba väga pikale. Hiina transiidi puhul on lugu selline, et ma ei ole väga suur asjatundja selle detailides. Aga on selge, et Hiina vastu tuleb Eestil huvi tunda ja väga erinevate nurkade alt. Transiidiäri on ainult üks võimalus, aga on veel palju teisi võimalusi. Ma rääkisin siin teadmusmahukatest teenustest. Miks ei võiks olla näiteks niimoodi, et Eesti keskkonnateadlased teevad projekte, et lahendada Hiina keskkonnaprobleeme? See on lihtsalt näide. Meil on vaja arendada seda laadi mõtteviisi, et Hiina ei ole mitte oht, vaid võimalus, suur-suur võimalus. Aga seal on väga palju barjääre: keelebarjäärid, Guangxi, see suhtlusraamistik ... On väga oluline näiteks neid hiinlasi, kes tulevad Eestisse õppima, kasutada meie saadikutena Hiina turule sisenemisel. See on üks mõte, kuidas seda võiks teha. Aga nüüd läks vastus juba väga pikale.

Hannes Rumm, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea professor! Minu küsimus puudutab maksutemaatikat, mis on olnud tänasel arutelul üks põhilisi teemasid. Eelkõneleja Toomas Luman ütles Kaubandus-Tööstuskoja nimel väga ühemõtteliselt, et ettevõtluse huvides on kindlasti võimalikult väike maksukoormus. Ta kritiseeris eelkõige praegust Eesti suhteliselt suurt sotsiaalmaksukoormust. Samas on Eesti üldine maksukoormus võrreldes Euroopa keskmisega tunduvalt madalam. Minu küsimus teile ongi: mida teie soovitaksite Riigikogul teha, et Eesti tulevane maksukoormus arvestaks võimalikult tasakaalukalt nii ühiskonna üldiseid huve kui ka seda, et maksukoormus oleks soodus Eesti ettevõtjatele ja välisettevõtjatele?

See küsimus on muidugi äärmiselt suur ja lai. Aga et kõige lihtsamalt pihta hakata, ütlen ma, et väikese riigi pidamine on suur luksus, kuid me peame seda pidama, kui me tahame olla täisväärtuslik riik. Väikesel riigil on terve hulk kulusid, mis jagunevad tegelikult väga väikese maksumaksjate ringi peale. Kuskil tuleb ette piir, millest allapoole maksukoormust langetades tekivad väga suured probleemid riigi pidamisega. Ma arvan, et see on see põhjus, miks on Eesti maksukoormuse järkjärguline ja edasine langetamine ikkagi väga suure küsimärgi all. Tegelikult on ju küsimus, milline on selles riigis sotsiaalne pakett ja inimeste elukvaliteet, mida me tahame. See on seesama maksukoormuse ja elukvaliteedi küsimus ja tulevikku suunatuse teema. Ei ole võimalik tulevikuriiki kujundada, kui me järjest alandame maksukoormust. Kuskil on olemas mingi piir ja seda on võib-olla võimalik arvutada võrdlusmeetoditel. See on sama küsimus, et mis laadi hüvesid me suudame oma inimestele pakkuda. Õieti on see küsimus, mis on meie riigi olemise mõte. Kas meie riigi olemise mõte on näiteks tasakaalus eelarve või on selle riigi eesmärk inimeste võimalikult hea elu, aga samal ajal nende võimete väga hea ärakasutamine? Siin on see koht, kus tuleb sisse efektiivsuse teema. Maksukoormuse määr sõltub väga palju sellest, kui efektiivselt me seda kogutud maksu kasutame. Nüüd me jõuame riigisektori ja erasektori efektiivsuse juurde. Mõlematega on vaja tegelikult tegelda. Maksumäärade langetamine on selges seoses tootlikkuse kasvuga nendes mõlemas pooles. Kui me suudame seda teha, siis võib ka langetada. Kui me seda ei suuda teha, siis ei tule välja. Ma ei tea, keeruliseks läks see vastus. Aga umbes sinnapoole võiks minu arust see mõtteviis minna.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Te mainisite ühes eelmises vastuses muu hulgas energeetilise julgeoleku küsimust. Ma lähen sellest edasi, räägin majanduslikust aspektist. Eestil on käimas läbirääkimised Leeduga, et üheskoos tuumajaama arendada, sealt tuumaenergiat osta. Kas te olete arvutanud või oskate öelda, milline on selliste variantide majanduslik mõju, kui me ostame tuumaenergiat Leedust või toodame tuumaenergiat ise Eestis?

Lühikene vastus on, et ei ole arvutanud. See ongi see koht, kus peab olema ülesande püstitus ning tuleb lasta seda uurida ja arvutada. Ma ei tea, võib-olla kellelegi on selline ülesanne antud, meile ei ole, me ei ole seda teinud, me ei ole sellel alal mingisugused asjatundjad. Sellepärast ei saa ma selle kohta midagi öelda. Samal ajal ma ütlen, et energiajulgeolek on hästi tähtis ja väga palju investoreid vaatab, otsustades, kuhu investeerida, ühe väga olulise argumendina energiat ja teisena keskkonda. Need mõlemad on praegu juba arvestustes sees. Vanasti oli niimoodi, et esimene asi, mida investor vaatas, kui ta mingisse riiki läks, oli poliitiline stabiilsus, teine oli kvalifitseeritud tööjõu olemasolu, kolmas oli tööjõu olemasolu üldse ning siis tulid bürokraatia ja kõik need asjad. Energia ei olnud üldse nimekirjas. Nüüd hakkab aga energia kättesaadavus ja hind tõusma juba etteotsa. Selle tähtsus järjest suureneb. Nii et ma ei saa vastata, ma ei tunne seda asja.

Hanno Pevkur, palun!

Aitäh! Austatud professor! Ma loodan, et ettevõtlushariduse koha pealt te saate vastata ja päris hästi. Nimelt, kui me siin Riigikogus oleme erinevaid teemasid arutanud, siis on riigikaitsespetsialistid öelnud, et riigikaitseõpetust tuleb koolis rohkem anda, õigusteadlased on öelnud, et õigusharidust tuleb rohkem anda, ja ettevõtjad ütlevad, et ettevõtlusharidust tuleb rohkem anda. Milline on teie hinnang, kuidas selles prioriteetide rägastikus neid kõige tähtsamaid prioriteete leida ehk kus on see tasakaal? Kas peab hakkama seda tõesti gümnaasiumiastmes õpetama, osas koolides seda ju tehakse? Teisest küljest, selle teie kokkuvõtva slaidi peal oli kirjas "Ettevõtlushariduse kiire arendamine". Millised võiksid olla need kolm sammu, et ettevõtlusharidust kiirelt arendada, ja kas see toimub gümnaasiumitasemel või ikkagi kõrgharidustasemel?

Kõigepealt, kui me räägime, et kasu peaks saama ruttu, siis ma arvan, et kõige rutem võiks praegu saavutada edu ülikoolide ja, ütleme, rakenduskõrgkoolide ja kutsehariduse raames. Praegu noored, kes kõrgkoolides õpivad mitmesuguseid tehnoloogiavaldkondi, paraku majandust praktiliselt ei õpi.  Stockholm on hea näide. Stockholmis on olemas school of entrepreneurs, kellel endal ei ole mitte ühtegi üliõpilast, aga seal käivad õppimas Stockholmi tehnoloogiaülikooli, Stockholmi kunstiülikooli, Karolinska instituudi ehk kõrgema meditsiinilise ülikooli tudengid, kes kõik õpivad seal majandust. Sealt tulevad need kokkupuutekohad, sealt tulevad huvitavad uued ideed, ka need, mis võivad leida riskikapitali raha. Loomulikult kukub neid ideesid palju välja, aga midagi jääb sõelale. Mis kooli puutub, siis ma arvan, et koolis ei ole küsimus mitte niivõrd selles, et ma nüüd õpetan seda ettevõtlust, seda, kuidas see täpselt käib. Seda tehakse ka, aga koolides on praegu pigem õppekava ülekoormatuse küsimus ja koordineerituse küsimus. Mina arvan, et õppekava tegemisel peaksid olema osalised näiteks ettevõtjad või õppekava tegemisel peaksid osalema terve mõistusega inimesed väljastpoolt haridussüsteemi, kes vaatavad asjale otsa ja ütlevad: need asjad on need, mis on tõepoolest olulised, aga jätame midagi ka ülikooli jaoks, muidu  on niimoodi, et ülikooli tulevad inimesed, kes on õppinud juba suure osa ära, keskkoolis on kõik juba ära õpitud. Aga ma tahan öelda, et ettevõtlus on mõtteviisi küsimus. See on vastuste otsimine, riski talumine on ju ebamäärasuse talumine, kõik ei ole ette selge. Selliseid otsinguid oleks vaja rohkem, aga selleks ei jää koolis praegu aega. Ma ei süüdista üldse, et kooliõpetajad teevad midagi valesti. Nendel on oma lõpueksamite kavad, hindamised, punktid ja järjestused. See on nende latt, mille järgi neid mõõdetakse.

Marek Strandberg, palun!

Hea ettekandja! Nagu teame, see osa finantskriisist, mis ka meid on tabanud, pärineb piiride mittepidamisest, piiride mittepidamisest virtuaalsete ja reaalsete väärtuste vahel. Praeguses maailmas me teame väga selgelt, et meie majandus tähendab moel või teisel mõõdetult ka seda, et me kasutame oma majanduse ja terve maailma majanduse käigushoidmiseks topelthulgas ja enamgi ressursse, kui õige oleks. Ehk elamiseks vajaksime justkui kahte maakera. Kui palju teie hinnangul selline looduskapitali arutu kasutamine võib põhjustada tulevikus probleeme majanduse, terve maailma majanduse jätkusuutlikkusele ja kui palju see võib mõjutada Eestit?

Mis puudutab tervet maailma, siis see, et selline probleem on üleval, on täiesti vaieldamatu. Loomulikult on. Selle kohta võib väga lihtsaid näiteid tuua. Kui hiinlased hakkaksid kasutama sama palju sõiduautosid, nagu praegu kasutatakse Lääne-Euroopas, siis ei jätkuks kütuse jaoks maailma naftatoodangust. See tähendab, et piirid on juba füüsiliselt ees, see ei saa niimoodi edasi minna. Ma mitte juhuslikult ei rääkinud erinevatest keskkonnatehnoloogiatest ja ka erinevatest energia kasutamise tehnoloogiatest, mis on tulevikuvaldkonnad ja kus Eesti võiks leida oma koha, et anda panus, et loodusvarasid niimoodi ei kasutataks. See on raudselt üks kõige kiiremini kasvavaid valdkondi. Kui me siin kunagi arutasime, missugused on selle sajandi märksõnad maailmamajanduses, siis üks on energia ja teine on keskkond. Need kaks on selle sajandi märksõnad. Selles mõttes olen ma nõus, et see on hästi tähtis teema ja igal pool ning see mõjutab Eestit juba praegu. See mõjutas Eestit ka siis, kui me nägime toiduainete hindade järsku kasvu, kui me nägime naftahinna tõusu. See praegu langes, aga trend on sama. Ega see Aasia naftavajadus kuhugi ei kao, see on alles. Praegu on ainult tsükliline langus.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud professor Varblane! Te mainisite oma ettekandes, et meie jaoks on väga oluline kaasata uusi äriideid ja uusi ettevõtlikke inimesi. Ma usun, et te jagate minu seisukohta, et Eesti on nii väike riik, et me ei saa keskenduda ainult linnades elavatele inimestele ja nende ideedele, vaid peaksime mõtlema ka maal elavatele inimestele. Ma ühel teie viimastest slaididest nägin, et te pidasite oluliseks riigi rolli infrastruktuuri arendamisel. Kas te ei näe praegu sellist olukorda, et riik on tühikäigul, pakkudes lahendusi ja teiselt poolt neid ise nullides? Näiteks, elukestvast õppest rääkides, kui ei ole infrastruktuuri, siis ei saa eeldada, et töötu maal elav inimene käib iga päev bussiga linnas ümberõppel. See lihtsalt ei ole võimalik riigi teiste poliitikate tõttu.

Infrastruktuuri arendamine on üks väga oluline ettevõtluskeskkonna osa. Siin on vaja rääkida kahte tüüpi ettevõtlusest. Üks ettevõtluse suund on see, mida me kujutame ette praeguses tänapäevases ettevõtluses: toodetakse tohututes kogustes kaupu, mida on vaja liigutada ühest punktist teise. See tootmine jääb alati alles, küsimus on ainult selles, kui palju seda on tulevikus Eestis ja kui palju on seda kuskil mujal. Teist tüüpi ettevõtlus on see, kus tegelikult ettevõtluse infrastruktuur tähendab riigi korralikku kaetust näiteks Interneti‑ühendusega. Need on mobiilsed lahendused, kus selleks, et tegelda ettevõtlusega, ei ole enam oluline, et inimene elaks Tallinnas. See on see võimalus, kuidas vähemalt püüda vähendada infrastruktuurivajadusi. Samas olen nõus, et meie infrastruktuuri küsimused on väga olulised. Praegu, ma saan aru, käib sinna investeerimine põhiliselt Euroopa rahaga, aga siiski kuigivõrd ka Eesti rahaga. Infrastruktuuri rajamine on selles mõttes oluline, et Eesti oleks ka tulevikus atraktiivne välisinvestoritele, et nad ei arvaks, et Eesti koosnebki ainult ühest väikesest piirkonnast, kus kõik on hõivatud, kus on väga palju logistilisi probleeme, ja seetõttu nad enam siia ei tule, vaid et nad vaataksid, et ahaa, see on suurem maa, siin on võimalik investeerida ka kaugemale, seal saab toota, on võimalik sealt kuskile transportida. Selles mõttes ei ole teede ehitamine ainult regionaalpoliitiline küsimus, see on ka ettevõtluskeskkonna küsimus. Me näeme seda ju ise, kui vaatame, kuidas kas või Tallinna–Tartu suunas ärid kerkivad järgemööda sinna, kuhu tulevad teed.

Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Aitäh hea ettekande eest! Minu küsimus on riigi osast, riigi sekkumisest majandusse. Praegu on ju igal pool üle maailma näha seda, et selleks, et majanduskriis ei lööks tavalist inimest pikali, sekkuvad suurriigid majanduse päästmisse riigi rahaga, ja see on õige. Seda ei tehta kindlasti mitte selleks, et päästa panku, ja seda ei tehta ilmselt ka selleks, et päästa liigseid riske võtnud ettevõtteid. Eesmärk on päästa ettevõtlikkust ehk inimesi, et nad ettevõtlusest välja ei läheks, kui neid tabab ebaõnn. Eesmärk on päästa tavalist inimest, sest tema ei oska kriisile reageerida, nii nagu me oleme näinud, ka paljud ettevõtjad ei oska seda teha. Minu küsimus on teile kui teadlasele ja objektiivsele inimesele. Kuidas te tunnetate praegu väljastpoolt ja eemalt vaadates, kas meie valitsuskoalitsioon hoomab seda küsimust ja on piisavalt teinud riigi sekkumiseks ettevõtlusse, ettevõtlikkuse päästmiseks?

Sellele ma vastan niimoodi, et väga riskantne on hakata lauspäästma. Niisuguse tegevuse puhul on alati probleem, et neil, kes tegid ülemäära optimistlikke otsuseid, kes võtsid riske, mis olid põhjendamata, tekib tunne, et võib ka järgmine kord niisuguseid riske võtta. Tuleb ikkagi selge vahe sisse teha nende äriprojektidega, mille puhul oli lihtsalt, nii nagu praegu öeldakse maailma rahasüsteemi kriisi kohta, märksõnaks "ahnus", mindi ahneks. Selle ahnuse eest tuli karistus. Nüüd on küsimus, kes seda karistust kannab: kas see, kes läks ahneks, või keegi teine? See on praegu põhiküsimus. See ei ole veel, muide, otsustatud, kas see sekkumine praegu on õige või vale, kas see signaal, mis antakse, et ahned tegelikult ei saagi teatud juhtudel karistada, võib olla kaugemas perspektiivis signaal, et proovime tulevikus veel, teistmoodi. Ma räägin praegu juba maailma rahasüsteemist ja selle probleemide lahendamisest. Aga kui tagasi tulla Eesti juurde, siis on küsimus pigem selles, mida on vaja teha. See on paindlikkus tööjõuturul, et neil inimestel, kellel ei ole võimalik enam töötada, oleks juurdepääs ümberõppele. Siin küsiti infrastruktuuri ja ümberõppele juurdepääsu kohta, kas inimestel on üldse võimalik ümberõppe toimumise kohta jõuda, kas see makstakse neile kinni. Sealt edasi tuleb terve hulk samme, mis aitaksid kohanduda. Selles vallas on küll palju teha.

Austatud ettekandja! Ma tänan teid ettekande eest, ma tänan teid vastuste eest! See aeg, mis oli ette nähtud, on läbi saanud.

Aitäh!

Austatud ametikaaslased ja head fraktsioonid! Mul on teile palve: selleks et kõikide fraktsioonide esindajad saaksid läbirääkimistel oma arvamust avaldada, palun, kui teil on vähegi võimalik, planeerida oma sõnavõtud viieminutilisena! Ma palun teid! Avan läbirääkimised. Ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esimehe Taavi Veskimäe!

Lugupeetud juhataja! Vaatamata sinu palvele, paluksin ma kaheksa minutit!

Ma olen üsna raske valiku ees, sest tulenevalt meie kodu‑ ja töökorrast võib juhataja anda kaheksa minutit, kuid ei pea andma. Palun, kaheksa minutit!

Aitäh! Ma proovin teha kiiremini, et juhataja vastutulekut mitte kuritarvitada.
Ma arvan, et nende kõige rohkem kaheksa minuti jooksul on võimalik tõesti ainult markeerida mõningaid märksõnu, nii nagu tegi ka ettekandja Urmas Varblane oma vastustes. Ka pool tundi ei olnud tegelikult nende küsimuste arutamiseks sugugi mitte piisav. Sellest tulenevalt ma loodan, et see arutelu siin ei ole mitte lõpp, vaid tegelikult selliste arutelude algus.
Järgmine arutelu, mis peaks siin Riigikogu täiskogus toimuma või võiks siin toimuda, millest me oleme korduvalt rääkinud ja mitmed korrad ka kirjalikult selle kohta ettepanekuid teinud, et seda arutada siin riiklikult tähtsa küsimusena, on loomulikult Eesti täisliikmena liitumine majandus‑ ja rahaliiduga ehk Eestis euro kasutusele võtmine. Me tõesti arvame, et see on praegu, pärast Eesti liitumist NATO ja Euroopa Liiduga suur eesmärk, millel on oluliselt laiem tähendus kui ainult majanduspoliitiline. Sellel on oma selge julgeolekupoliitiline mõõde.
Kui me räägime eeldustest, mida me võiksime Eesti majanduse jaoks teha, siis minu hinnangul võiks need eeldused jagada sisuliselt kolmeks. On baaseeldused, on atraktiivsuseeldused ja tegelikult on alati see kirss tordi peal, mis loob sellise müüdi või kuvandi riigist, milleks senini on näiteks Eesti puhul paljuski olnud reinvesteeritud tulumaksu nullmäär, mis on loonud müüdi Eestist kui väga atraktiivsest ettevõtluskeskkonnast, ükskõik milline on olnud meie tegelik efektiivne maksukoormus ja milline on olnud maksude struktuur. Ma arvan, et euro võiks olla väga selgelt järgmine teema ja see, mis tegelikult annaks mingi kuuluvuse Eestile laiemalt, oleks järgmine samm integratsioonis ja konvergentsis arenenud maailmaga, et tulla välja arengu‑ ja kinnipüüdva majanduse staatusest.
Aga mis oleksid minu hinnangul need asjad, mida tuleks arutada või millises raamis võiks toimuda see arutelu ettevõtluskeskkonna üle? Ma arvan, et ettevõtluskeskkonda ei saa me siin rõhutatult arutada n‑ö mikromajanduse loogikas. Me peame vaatama riiki, peame vaatama makropoolt, mis tähendab seda, et see arutelu peaks olema eelkõige arutelu ühiskonna efektiivsuse üle: kuluefektiivsus nii era‑ kui ka avalikus sektoris, ressursside paigutamise efektiivsus, mida me teeme, mida ei tee, mida teeb riik, mis jääb kodanike ja ettevõtjate kanda. Aga et seda arutelu oleks võimalik eesmärgistatult pidada, on minu meelest esimene eeldus see, et see hakkab pihta olukorra tunnistamisest, ühesugusest arusaamast olukorrast. Ma arvan, et praegu on kõige suurem probleem see, et ettevõtjad ja riik (äraseletatult poliitikud ja ametnikud) tunnetavad olukorda ühiskonnas erinevalt. Ma arvan, et see veelahe tuleb ületada. Ühelt poolt on riigil vaja ettevõtjaid, sest ilma kapitalita ei ole arengut, ja teiselt poolt ettevõtjad, et oma varade väärtust maksimeerida, vajavad mõistlikult tegutsevat riiki. Nii et esimene asi, mida on vaja muuta, on suhtumine, on vaja leida dialoog ettevõtjate ja poliitikute vahel. Sest selge on, et see mudel, mis viis meid SKT per capita tasemelt 15% tasemele 70% Euroopa Liidu keskmisest, ei vii meid tasemele 125% Euroopa Liidu keskmisest. Tegelikult see, mida me nüüd näeme, ei ole mitte maailmamajanduse mõju Eestile, vaid need on Eesti enda struktuursed probleemid. Ehk raskem seisab ees, meil on väga suur risk negatiivseks sünergiaks. Ühelt poolt maailma reaalmajanduse (ma ei räägi finantsturgudel toimuvast) mõju ja teiselt poolt meie enda struktuursed probleemid. On väga suur oht, et Eesti majandus küll restruktureerub, aga restruktureerub läbi pankroti. Tegelikult on see küsimus visioonist, sellest, millist ühiskonda me tahame, kas me tahame töövõtjate ja filiaalide ühiskonda või me tahame omanike ühiskonda. Meie vastus, Isamaa ja Res Publica Liidu vastus on selge: me tahame omanike ühiskonda. Kui järgmisel aastal algab mõneti varade ümberjagamine ühiskonnas, siis me kindlasti ei taha, et selle varade ümberjagamise tagajärjel oleks Eesti veelgi rohkem filiaalistunud, Eesti oleks veelgi rohkem töövõtjakeskne. Me tahame, et Eesti oleks omanike ühiskond.
See, mis tegelikult on toimunud, on see, et kapital hääletab jalgadega. Viimase poolteise aasta jooksul ei ole me näinud, et Eesti enda kapitali oleks mahukalt siia investeeritud, peale kinnisvarainvesteeringute. Aga ma arvan, et just kriisisituatsioonis me vajame Eesti enda kapitali, vajame, et kapital investeeriks siia, et see raha, mis on ära läinud, tuleks tagasi. Kapital ei ole abstraktne, kapitalil on omanikud. Jällegi kord tähendab see seda, et meil tuleb ühiskonnas saada poliitikud, ametnikud ja kapitali omanikud ühtemoodi aru saama. See on seesama suhtumine, seesama dialoog.
Kindlasti on oluline, et meie ei defineeri majandusele reegleid. Sellist mõistet nagu Eesti majandus pole sellisel kujul tegelikult olemas. Pigem on küsimus selles, et kui defineeritakse uued reeglid, siis kuidas me suudame edukalt mängida nende teiste poolt seatud reeglite järgi. Meid on 1,3 miljonit, ainuüksi Euroopa Liidus on aga 492 miljonit inimest. Me peame oma mõju ja suurusjärku väga selgelt tunnetama. Aga vaatamata sellele, et me ise ei loo eeldusi, saame tegelikult teha väga palju asju, mis toetaksid seda, et areng oleks.
Üks märksõna, mis on n‑ö see kirss tordi peal, on euro. Ma ei räägi siin riigieelarvest, millest on palju räägitud. Kindlasti on need omavahel selgelt seotud. Aga on ka baaseeldused. Baaseeldused tähendavad tegelikult seda, kuidas panna riiki efektiivsemalt toimima, kuidas riiki oma tegevuses eesmärgistada. See puudutab eelkõige haridust, tervishoidu, sotsiaaltoetusi, riigivalitsemist. Me vajame struktuurseid reforme, ilma struktuursete reformideta ei ole võimalik edasi minna.
Teiseks on atraktiivsuseeldused, millest siin väga palju on räägitud just konkreetse ettevõtluskeskkonna mõttes. Need on tegelikult needsamad: tööjõud, maksud, energeetika, konkurentsi tagamine, kuni tõesti väikeste asjadeni välja, et oleksid olemas reaalsed lennuühendused Eestiga, et kapitali omanikud saaksid siia tulla.
Ma väga loodan, et see on debati algus. Me saame kõigi nende üksikute teemade juurde tulla tagasi. Igal juhul on see väga vajalik. Kõik hakkab peale suhtumisest. Nii et muutkem oma suhtumist, siis on lootust, et me suudame asju paremaks teha! Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Keit Pentuse! Vastavalt kõneleja soovile seitse minutit.

Hea juhataja! Head ettekandjad ja kolleegid! Ma loodan, esinedes Reformierakonna fraktsiooni nimel, et tänase aruteluga ja kogu selle tähelepanuga, mis arutelule pööratud on, saab otsa selline nutune hoiak ja toon, mis tegelikult kuidagi Eesti majanduskeskkonna edendamisele kaasa ei aita, et lõpeb mõneks ajaks otsa sorav virin, mida, tuleb öelda, ka siin saalis aeg-ajalt kosta on olnud, jutt sellest, kuidas ei ole visiooni, ei ole ideid, kuidas üldse ei tea, kuidas ja kuhu peaks edasi minema. Ideid on terve hulk. Ma loodan, et minu järel siia pulti tulijad lisavad veel terve hulga konkreetseid ettepanekuid, mida tegema peaks.
Reformierakonna fraktsioon üldist ja ümmargust juttu väga ei armasta, seetõttu käin ma välja viis konkreetset sammu, mille teokstegemine ei sõltu kellestki teisest kui sellestsamast parlamendist siin. Muidugi ootab Reformierakonna fraktsioon nende sammude teokstegemiseks toetust.
Esiteks, kui täna siin seina peal olnud numbrid ütlesid, et 46% ettevõtlusega tegelejatest leiab, et arengut takistab liiga suur maksukoormus, siis see ei ole see näitaja, mida võiks ignoreerida või peaks ignoreerima või millele võiks vastata sel kombel, et me lihtsalt konstateerime, et maksud jäävad sellele tasemele, kus nad praegu on. Praegusele tasemele jätmine lihtsalt ei aita, sest maksud, nii nagu ettevõtjad ise kinnitavad, on liiga kõrged. Mida siis teha? Esiteks, kehtestada sotsiaalmaksu ülempiir. See on spetsiifiliselt suunatud tippspetsialistide Eestisse meelitamisele, aga mitte ainult Eestisse meelitamisele, vaid ka Eestis hoidmisele. Teiseks, ikka seesama tulumaks. Tulumaksu vähendamisega praegu, kui majanduses on keeruline olukord, lähevad edasi ja saavad hakkama sellised riigid nagu Soome, aga ka näiteks Holland ja Kreeka. Kui nemad saavad sellega hakkama ja Eesti loobub, siis tähendab see lihtsalt seda, et me jääme maksukonkurentsis alla. Sellega Reformierakond leppida kindlasti ei kavatse.
Kohe küsitakse, et kuidas me ikkagi makse alandame, kui riigisektoris on niigi eelarvega keerulised lood. Teine samm on riigisektori kulutuste efektiivsemaks muutmine ja eelarve lahtisulatamine jäikusest. 2010. aasta eelarve, millega me peame ilmselt kõik hakkama tegelema juba mõni nädal pärast 2009. aasta eelarve vastuvõtmist, nendest muudatustest lihtsalt ei pääse.
Kolmas samm on tööturu paindlikkus. Reformierakonna fraktsioon räägib oma kolleege veendes hääled kähedaks ja niikaua, kuni viimasel meist veel veidigi häält jagub, jäämegi kordama: uus töölepingu seadus tuleb kiiresti vastu võtta. Kiire vastuvõtmise vajadus ei ole millegi muu kui selle huvides, et inimesed lihtsalt ei jääks hätta, et neil oleks töökoht, et vajaduse korral oleks ümberõppevõimalusi ja seda juba enne, kui tegu on tööst ilma jäänud inimesega. Töölepingu seadusega on kiire. Reformierakonna fraktsiooni ettepanek on, et esialgu 1. jaanuarist 2010 jõustuma plaanitud seadus jõustuks pool aastat varem ehk me parlamendis tooksime selle jõustamistähtaja pool aastat varasemaks. See osa seadusest, mis ei too järgmisel aastal kaasa lisakulutusi riigieelarvele, võiks jõustuda juba 1. juulist 2009.
Neljas samm, teadusesse ja haridusesse panustamine. Ühelt poolt tähendab see suuremat panust näiteks doktoriõppesse, aga Reformierakonna fraktsioon nõustub selle täna siit puldist räägitud jutuga, kuidas just nimelt ka gümnaasiumitasemeõpe on vähemalt sama tähtis. Kui siin oli täna jutuks ja arutelu all ettevõtlusõppe muutmine gümnaasiumi õppekava osaks, siis see tuleb ära teha. Me ootame haridusministrilt selles vallas konkreetset tegutsemist. Ma usun, et sellelsamal 13. novembril me saame sel teemal siin Riigikogus juba konkreetsemalt edasi arutada ja edasi minna.
Viies samm on ekspordi toetamine, aga selle kõrval ka praegusest palju läbimõeldum tegevus investeeringute Eestisse meelitamiseks. See viimane peaks olema üks väga oluline osa ka iga Riigikogu liikme igast välisvisiidist või komandeeringust.
Teeme need viis sammu teoks ja ma arvan, et kui me järgmisel aastal kas samal ajal või natuke varem sedasama arutelu siin saalis peame, siis pärast nende viie sammu teokstegemist on meie südametunnistus oluliselt rahulikum. Aitäh!

Ma tänan ettekandjat ja samuti tänan ma mõistva suhtumise eest! Ma palun Riigikogu kõnetooli Keskerakonna fraktsiooni esindaja Kalev Kallo! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud külalised! On tervitatav, et Riigikogu ette on jõudnud arutamisele riiklikult tähtsa küsimusena Eesti ettevõtluskeskkonna areng. Kui me teadvustame endale, et kõik need rikkused ja hüved, mida me iga päev kasutame, ja need vahendid, mida me riigieelarve koostamise käigus ümber jagame, luuakse ettevõtluses, siis riiklikult tähtsamat küsimust ei saagi enam olla.
Täna, kui valitsuskoalitsiooni juhtivpartei Reformierakond koos oma partneritega on vähem kui poolteise aastaga viinud riigi majanduse vabalangusesse, on selle küsimuse arutamine eriti päevakohane. Igasugused väited maailmamajanduse tagajärgede kohta ei pea vett. Esiteks, maailmas on plahvatanud finantskriis, aga meie oleme sisenenud järsku majanduslangusesse. Eesti Panga värske prognoosi kohaselt ootab meid järgmisel aastal ees 2,1%‑line majanduslangus. Tõenäoliselt on see Euroopa Liidu riikide hulgas halvim tulemus ja selleks on andnud suure panuse just juhtiv erakond. Selle põhjenduseks kolm näidet.
Esiteks, lihtne tõde on, et majanduse tõusu ja kuumenemise tingimustes makse ei alandata. Selle üle avaldasid hämmingut ka kohtumisel majanduskomisjonis osalenud Eesti Välisinvestorite Nõukogu esindajad. Nad väljendusid piltlikult, et majandus kuumenes silmanähtavalt, aga teie loopisite järjest sütt ahju. Nüüd on julgetud seda tunnistada ka 2009. aasta riigieelarve seletuskirjas: "Näiteks Eestis läbi viidud tulumaksu alandamine perioodil 2005–2006 oli vastuolus tollase majanduskasvu faasis soovitatava majanduspoliitikaga." Sellele on tähelepanu juhtinud ka Rahvusvaheline Valuutafond. Teiseks, ennaktempos aktsiiside tõstmisega kiirendati inflatsiooni kasvu. Kolmandaks, pronkssõduri öö varjus mööda linna ringi tassimisega kindlustati meie suure naaberriigi Venemaa halvav mõju meie majandusele.
Need kõik on olnud Reformierakonna initsiatiivid. Nüüd tuleb meil kõigil otsida väljapääsu. Välja peab meid vedama ettevõtlus. Et ta seda suudaks teha, tuleb teda toita, luua talle soodne keskkond. Peame siin esmatähtsaks keskkonna stabiilsust, eriti maksupoliitikavallas. Seda toonitas ka eelkõneleja. Kahjuks näeme tegelikkuses jälle vastupidist: tõmblev kaudsete maksude tõstmine, ikka 100% ja 130%, küll erisoodustusmaksude, küll riigilõivude sildi all. Riigilõivude suurus ei vasta enam ammu põhimõttele katta teenuse osutamise kulud. Nendest on saanud riigieelarve aukude lapid. Majutamisteenuse käibemaksu tõstmisega tahame hävitada turismisektori konkurentsivõime ja ühe maksebilanssi tasakaalustava ettevõtlussektori. Seda käibemaksutõusu ei tohi kehtestada! Ettevõtted on oma partneritega järgmise aasta lepingud juba ammu sõlminud, teadmata ees ootavast hinnatõusust. Nüüd ei saa nad oma partneritele öelda: "Vabandage, me sooviksime raha juurde, sest riigil on vaja eelarveaugud lappida."  Ettevõtlus nõuab tarku ja koolitatud töötajaid. Igasuguste koolituskulude erisoodustusmaksudest tuleks kohe loobuda.
Edasise majanduskasvu kindlustaks järgmiste faktorite olemasolu: sisetarbimise kasv, ekspordi märgatav kasv ja innovatsioon tootmises. Esimest odava raha lõppemise tõttu lähitulevikus enam loota ei ole. Panustada tuleks teisele ja kolmandale, kusjuures innovatsioon annab positiivseid tulemusi pikemal ajateljel. Teame, et eraldised innovatsioonile on riigieelarves aasta-aastalt kasvanud, maha jääb erasektor. Vaja on kiiresti seaduste paketti, mis looks märgatavad soodustused ettevõtetele, kes teevad kulutusi innovatsioonile ja toodavad ekspordiks. Kiiresti ja lihtsustatud korras on vaja nn reformimata riigimaa munitsipaliseerida, et ta jõuaks tsiviilkäibesse kohapealset ettevõtlust arendama. Riik peaks lõpetama olemise koeraks heinakuhja otsas. Riigi välispoliitika tuleb rakendada majandusliku jätkusuutlikkuse teenistusse, riigi majandushuvide kaitsmisele, parandada tuleb äridiplomaatia võimekust. Tihti jääb mulje, et meie välispoliitika elab oma elu tegelikkusest ja majandusest midagi teadmata.
Lõpetuseks. Eesti ettevõtluskeskkonna areng riiklikult tähtsa küsimusena peaks olema Riigikogus arutlusel vähemalt üks kord igal aastal. Arutluse üks osa peaks olema ka valitsuse ettekanne. See peaks toimuma headest või halbadest aegadest sõltumata, sest ettevõtluses toodetakse meie heaolu. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindaja Karel Rüütli! Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head külalised! Tänane arutelu ettevõtluskeskkonna üle ning riigi rolli üle selle kujundamisel ja atraktiivsuse suurendamisel on heaks jätkuks hiljuti siinsamas saalis toimunud Eesti Arengufondi tegevuse arutelule.
Ettevõtluskeskkonna arendamine on riigi üks tähtsamaid ülesandeid. Kui me vaatame Eesti majanduse ja ettevõtluse arengut alates taasiseseisvumisest, siis areng on olnud kahtlemata tormiline. Sellele on kaasa aidanud väliskapitalile soodsate tingimuste loomine ning senini valitsenud suhteliselt stabiilne makromajanduslik keskkond ja maksusüsteem.
Faktiliste andmete kohaselt toodetakse ligikaudu kolm neljandikku sisemajanduse kogutoodangust Tallinnas ja Harjumaal, mis tähendab ettevõtluse äärmiselt ebaühtlast regionaalset jaotust koos sellest tulenevate tagajärgedega maapiirkondades. Samas peame väga tõsiselt analüüsima riigi ja valitsuse tegevust just selles suunas, mis puudutab ettevõtlike inimeste jäämist maapiirkondadesse, seda, et nad sealt ei lahkuks, et elu oleks võimalik igal pool Eestis. Samuti tuleb märkida, et viimaste aastate kiire majanduskasvu näitajad ei ole baseerunud mitte niivõrd tänapäevase innovaatilise ja efektiivse ettevõtluse arendamisel ja uute väärtuste loomisel, kuivõrd ülisoodsatele laenudele tugineval tarbimis‑ ja kinnisvarabuumil.
Arvestada tuleb ka seda, et pärast ühinemist Euroopa Liiduga on Eesti muutunud üheks osaks kogu Euroopa Liidu ühtsest ettevõtluskeskkonnast, mille põhimõtteks on inimeste, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumine kogu ühenduse piires. Seega tehakse juba praegu mitmed suured majanduspoliitilised ja ettevõtlust puudutavad otsused tegelikult Eesti piiri taga ja meie võimalus neid mõjutada on suhteliselt väike. Me peame väga tõsiselt järele mõtlema, kuidas sellises olukorras ellu jääda, et Eesti ei muutuks inimestele ja ettevõtjatele Euroopa ääremaaks, vaid oleks jätkuvalt koht, kuhu tahetakse tulla tööle ja kuhu tahetakse investeerida.
Kahjuks võivad valitsuse viimase aja rapsivad sammud maksude ja riigieelarvega aga maha mängida sellegi edu, mis meil varem oli saavutatud. Eesti Panga eilne prognoos järgmise aasta 2,1%‑lise majanduslanguse kohta näitab selgelt riigi ja ettevõtluse ees seisvate probleemide tõsidust. Täiesti ilmselt on Eestis senini valitsenud üliliberaalne majandusmudel ennast ammendanud ja vajalik on riigi senine roll ettevõtluskeskkonna kujundamisel ümber mõtestada. Ettevõtluskeskkonna näol on tegemist keerulise ja kompleksse valdkonnaga, mis vajab terviklikku käsitlust ja kus ühekülgsete ja ühekordsete aktsioonidega edu saavutada ei ole võimalik.
Rahvaliidu arvates tuleks valitsusel ja Riigikogul lähemal ajal keskenduda eelkõige järgmiste probleemide lahendamisele.
Esiteks. Raha väärtuse ja hindade stabiilsus. Vaja on välja töötada ja viivitamata rakendada eurole ülemineku ja inflatsiooni ohjeldamise terviklik pakett.
Teiseks. Maksusüsteemi stabiilsus ja ettevõtlust soodustav maksupoliitika on ettevõtjate konkurentsivõime alus. Seda põhimõtet on viimasel ajal hakatud rikkuma, võtame kas või kütuse ja teiste energiakandjate aktsiiside tõusu, sealhulgas elektrienergiale Euroopa Liidu miinimummääradest kolm korda kõrgemana kehtestatud määrad, majutusteenuste, kultuuriteenuste käibemaksu järsk tõstmine jne. See kõik nõrgestab Eesti ettevõtjate konkurentsivõimet.
Kolmandaks. Infrastruktuuri arendamine on eelkõige riigi ülesanne, aga lahendada on vaja ka ettevõtlusega seotud elektrienergiaga varustamine kaugemas perspektiivis. Kindlasti peame senisest oluliselt rohkem tähelepanu pöörama transiidisektori arendamisele.
Neljandaks. Eriti oluline meie arvates on alanud majanduslanguse tingimustes suurendada riiklike investeeringute mahtu ettevõtluse ja majanduse elavdamiseks, sealhulgas peame oluliseks omavalitsustele vajalike investeeringutoetuste suunamist maapiirkondadesse, mis aitaks ühtlasi soodustada regionaalset arengut ja edendada kohalikku ettevõtlust. Riigil on majandusraskuste tingimustes hädavajalik suunata senisest rohkem vahendeid teadus‑ ja arendustegevusse ning innovatsiooni edendamisse.
Kuuendaks. Ettevõtluse reaalse toetamise meetmete osas tuleks tõsiselt analüüsida ja üle vaadata ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse senise tegevuse tulemuslikkus.
Seitsmendaks. Ettevõtluslaenude poliitika. Olukorras, kus kommertspangad ei ole enam suutelised pakkuma väike‑ ja keskmistele ettevõtetele laenu, tuleb riigil kas soodustada pankade laenukraanide avanemist või panustada rahaliselt ise.
Kaheksandaks. Tööjõu‑ ja tööhõivepoliitika vajab ümbermõtestamist. Tööturu paindlikkuse tunduv suurendamine uue töölepingu seaduse abil, mis võimaldab töötajatest lihtsamalt vabaneda, vajab tasakaalustamiseks Tööturuameti ja töötukassa kaudu tegusalt toimivat ümber‑ ja täiendusõpet.
Üheksandaks. Senisest rohkem on vaja tähelepanu pöörata hariduse ja tööturu seostele. Innovatiivne ettevõtlus põhineb ainult heal ja väga heal haridusel, vajalik on ettevõtlusalase õppe viimine kõikidesse koolidesse ning tööpraktika võimaldamine põhikooli lõpust kõrgkoolini välja, mis annab kõikidele noortele inimestele võimaluse saada teadliku ja juhendatud esmase töökogemuse.
Kokkuvõtteks. Arengufond tegi tõsised järeldused, mille kohaselt praeguse majandusstruktuuriga ei jõua Eesti arenenud riikidele järele, muudatuste algatamine ja elluviimine eeldab riigi aktiivset ja sihipärast tegevust soodsa ettevõtluskeskkonna loomisel. Parim strateegia majanduse restruktureerimisel on töötleva tööstuse ja teenuste koos arendamine ning teadusmahukate välisinvesteeringute sissetoomine. Loodame siiralt, et praegune valitsus ja kõik Riigikogus esindatud erakonnad koos ettevõtjate esindajatega teevad ka tänasest arutelust tõsised järeldused ja asuvad üheskoos kohe tegutsema Eesti ettevõtluskeskkonnas kuhjunud probleemide lahendamiseks. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Marek Strandbergi! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Siin kuuldud jutt selle kohta, et majandusstruktuuri muutmine on möödapääsmatu, konvergents, kohandumine uute oludega on möödapääsmatu, on igati arusaadav. Praegu on küll ju juhtunud nii, et ka nõudlusstruktuur on terves maailmas seoses sellesama finantskriisiga muutunud, ja mõnes mõttes oleme enda majanduse muutmisega nüüd, kus muud turud on oma nõudlust vähendanud, kus rahaturgude pakkumine on vähenenud, veel topeltkeerulises olukorras.
Eesti majandus on mõnes mõttes võrreldav kas lainelauduri või purjetajaga, kes küll kasutab laineid ja tuult, kuid ise neid ei tekita. Seda suurem peab olema paindlikkus, kohanemisvõime ja, mis kõige peamine, ettenägemisvõime. Ettenägemisvõime mis valdkonnas? Just nimelt selles valdkonnas, millised võiksid ja saaksid olla majandamise alused ja põhimõtted juba lähitulevikus. Sest on selge, et olukord, kus tänane maailmamajandus tarbib topelt rohkem ressursse, kui maailmal taastekitavana, Maal kui planeedil taastekitavana pakkuda on, ei ole jätkusuutlik. See ei saa olla jätkusuutlik ja muutused mitte ainult majanduse struktuuris, vaid ka majandamise alustes ja põhimõtetes on ilmselt möödapääsmatud.
Meie ökoloogiline jalajälg tootmises on selline, et me tõepoolest vajame jätkusuutlikuks eksistentsiks kahte planeeti. Seda meil võtta ega osta parimagi võimaluse juures kusagilt ei ole. Seetõttu on nii globaalselt kui ka lokaalselt muutused majanduses möödapääsmatud. Kui me võtame laiemalt, siis ükskõik kus kohas maakeral toodetud kilogramm liha läheb tegelikult maksma 10–15 tonni magedat vett. Kui me võtame Eesti olud, siis me kulutame ühe krooni teenimiseks jätkuvalt 3–4 korda rohkem kütust, kui seda tehakse Euroopa Liidus keskmiselt. On täiesti selge, et selline olukord ei saa olla konkurentsivõimeline ega jätkusuutlik. See lisandub probleemina probleemide ritta, kus juba ees on hariduse paindlikkuse puudumine, ühekülgsus ja võib-olla ka liigne kõrgharitus, millest siin täna on räägitud.
Kui me räägime uuest majanduslikust paradigmast või arvepidamise viisist, siis te olete ju kuulnud, et juba praegu kõneldakse sellest, kuidas kapitalism olla justkui lõppenud. On inimesi, kes räägivad, et peaks tulema mingisugune uus ilmakord või koguni revolutsioon. Neid tuleks lohutada või jahutada just nimelt sel teemal, et vaevalt kapitaliarvestuse põhimõtetega maailmas midagi muutuda saab, neid proove on tehtud. Küll aga on meil võimalus kapitaliarvestuse aluseid oluliselt laiendada. Laiendada just nimelt sellisel moel, et muuta majandust juba ette jätkusuutlikumaks ja lisada rahas mõõdetavale kapitalile ka veel naturaalsetes ühikutes mõõdetav looduskapital, mida me tegelikult igasuguse majandussammu tegemiseks möödapääsmatult vajame.
Looduskapitali puhul on lugu see, et bioloogiliste olenditena vajame looduskeskkonda möödapääsmatult selleks, et bioloogilise olendina selles ökoloogilises nišis üleval püsida. Ja teistpidi, sotsiaalse ja majandusliku olendina kasutame sedasama looduskapitali selleks, et käigus hoida oma masinaid, masinavärke ja majandust laiemalt. Juhul, kui sotsiaalse olendina kasutatud looduskapital on üle kulutatud, mõjutab see paratamatult meie kui bioloogilise olendi eksistentsi. Seda mõju nähakse küll kliimamõjude, küll ökosüsteemi mõjude kaudu väga paljudes riikides, sealhulgas sellessamas Hiinas, mille kohta Urmas Varblane väga õigesti ütles, et tegelikult meie asi oleks, kui me ise suudaksime juba niimoodi toimida, õpetada ka teisi, et nende teiste, näiteks Hiina tulevane majandus põhineks hoopis teistel alustel. Õnneks on nii, et ka osa Tartu Ülikooli õpetlasi ongi just nimelt Hiinas õpetamas, kuidas ökoloogilisi tehnoloogiaid ja teistsugust majandust ellu viia. Ja pange tähele, just hiinlased on need, kes oluliselt rõõmsameelsemalt ja avasüli võtavad vastu seda teadmist, mis Euroopas, ja nii kurb, kui see ei ole, Eestiski sageli eemale tõugatakse.
Meie tänane globaalne majanduslik olukord on kujunenud kehvaks eelkõige selle tõttu, et me ei ole suutnud pidada kinni piiridest. Me ei ole pidanud kinni teatavatest finantspiiridest ja oleme tekitanud terve hulga väljamõeldud väärtuste kaudu mitmeid probleeme. Need on reaalsed probleemid, mis on mõjutanud reaalselt väärtuste kättesaadavust, rahasüsteemi toimivust. Ja oleks väga halb, kui me tekitaksime piiridest mittehoolimise oskusega samasuguseid probeeme keskkonnaga ja energiaga seonduvalt.
Lisaks sellele on tekkinud veel olukord, kus, nagu te näete, on nii Ameerikas kui paljudes Euroopa riikides pakutud ettevõtlusele abi – küll otse, küll pankade kaudu –, et finantskriisist välja tulla. See ilmselt ei ole õige lähenemine, aga ma olen juba kuulnud ka Eesti ettevõtjate suust väiteid, et tegelikult ootaksid nemadki – mõned neist, loodetavasti mitte kõik – sellist riigipoolset abi, et kujunenud finantskriisist mingit moodi välja ujuda. Meenutan siinkohal, et 1929. aasta järgselt kumuleerus kriis ennekõike selle tõttu, et tekkis väga tugev soov ja vajadus sekkuda sellessesamasse väljakujunenud finantsproblemaatikasse. Kui me ütleme, et majandus on isereguleeruv süsteem, siis lootkem selle isereguleerimis-, iseorganiseerimisvõime peale ja uskugem, et kui seda süsteemi arukalt toetada ja mitte häirida, siis leitakse ka lahendused.
Lisaks lokaalsele keskkonna arvestamisele kapitalistlikus või kapitaliarvestussüsteemis ehk majanduse aluses on täiesti möödapääsmatu teha ka globaalseid muutusi. Siinkohal tuleb tõesti öelda, et meie välispoliitika võiks olla oluliselt intensiivsem ja selgem. Nimelt on täitsa selge, et niikaua kui globaalselt, näiteks vabakaubanduslepingu, WTO raames, ei hakata arvestama keskkonna- ja humanitaarnõudeid, ei ole lootust muuta majandust globaalsemas mõttes jätkusuutlikumaks.
Meie sõnum siinkohal on, et majanduse probleemid ei ole täna mitte ainult Eesti probleemid. Majanduse alused ja põhimõtted, millest lähtuda ja arvestada kapitali, tuleks uuesti läbi mõelda ja kohandada uutele oludele vastavaks tunduvalt laiemalt. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Jüri Tamme! Kaheksa minutit.

Austatud kolleegid! Lugupeetud juhataja! Lubage mul esitada mõningad sotsiaaldemokraatide seisukohad. Kõigepealt tänu kõigile neile inimestele, kes aitasid meil seda kuulamist korraldada, ja neile, kes oma ettepanekud majanduskomisjoni saatsid.
Sotsiaaldemokraadid arvavad, et tänasel hetkel on meil vaja astuda järgmised sammud. Kõigepealt, leida laekunud muudatusettepanekutest kõige olulisem, mida oleks võimalik realiseerida. Võtame kas või erisoodustusmaksu lõpetamise nendes valdkondades, mis puudutavad haridust ja inimeste tervist. Kõik me saame aru, et nii riigile kui ettevõtluskeskkonnale on vaja tarku ja terveid inimesi. Ma arvan, et me leiaksime neid kohti veel palju, ja otseselt meie kohustus ongi lahendused leida.
Teiseks, revideerida ja süstematiseerida kõik muud ettepanekud ning võib-olla tõesti, nagu siin eespool kõnelejad mainisid, hinnata ka nende maksumust. Järgnevatel aastatel oleks siis ehk võimalik vajalikud muudatused seadusandlikul tasandil sisse viia.
Kolmandaks. Riigikogusse tuuakse aasta lõpul majanduskasvu ja tööhõive kava aastateks 2009–2011, mis on koostatud lähtuvalt Lissaboni strateegia dokumendist. Ma soovitan väga teil kõigil seda dokumenti lugeda, temaga tutvuda ja oma edaspidises töös järgida seal toodud lähtekohti, sest nagu te teate, majandus kajastab kogu ühiskonna arengut ja protsesse.
Neljas ettepanek. Professor Varblane mainis, et meil oleks vaja luua kompetentsikeskus. See keskus võiks olla ka siin majas. Riigikogu mitu koosseisu on rääkinud sellest, et Riigikogu juurde võiks moodustada tulevikukomisjoni, kes hakkaks pikaajalistest arengukavadest ja riigile olulistest küsimustest rääkima mitte ainult kuulamiste käigus, vaid tegelema nende probleemidega sisuliselt, süstemaatiliselt ja pikaajaliselt. Aitäh veel kord kõigile!

Ma tänan ettekandjat! Austatud Riigikogu! Mul on heameel kutsuda Riigikogu kõnetooli Urmas Klaas. Palun!

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Lugupeetud koostööpartnerid, ettevõtlusorganisatsioonide esindajad, head külalised, head majanduskomisjoni ametnikud! Ma tahan majanduskomisjoni esimehena tänada kõiki neid tublisid inimesi, kes aitasid seda riiklikult olulist teemat "Eesti ettevõtluskeskkonna areng" ette valmistada, andsid oma panuse! Avaldan arvamust ja lootust, et Riigikogu arutab tõepoolest juba õige pea ettevõtluskeskkonna arengu ja majanduse teemat uuesti, see rütm võiks olla kord aastas, ja loodan jätkuvalt kuulata häid, sisukaid ettepanekuid, nii nagu neid on ka täna meie arutelus kõlanud. Aitäh kõigile!

Tänan! Sulgen läbirääkimised. Tänan kõiki esinejaid, kõiki küsijaid, kõiki vastajaid, samuti kõiki kuulajaid! Ühtlasi soovin tänada nii majanduskomisjoni esimeest kui kogu majanduskomisjoni selle teema püstitamise eest Riigikogu täiskogul!
Oleme olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu lõpetanud ja viies päevakorrapunkt on käsitletud.

Läheme edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni liikme Aleksei Lotmani!

Hea Riigikogu esimees! Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seaduse muutmise eesmärk on viia seadus vastavusse ettevaatusprintsiibiga ja vältida geneetiliselt muundamata põllukultuuride geneetilist saastumist geneetiliselt muundatud organismidega ning geneetiliselt muundatud organismide esinemist vastavalt märgistamata toodetes. Seda nõuab meilt elu ja seda nõuab meilt ka Euroopa Liidu õigus, sest ühest küljest on kogu maailmas küllaga näiteid mitmesugustest probleemidest, mida GMO-de kasutamine on tinginud, ja teisalt on Euroopa Liidus nende probleemide tõkestamiseks ja ennetamiseks juba 2001. aastal kehtestatud direktiiv GMO-de keskkonda viimise kohta. See on juba mõnda aega ka meile kohustuslik, kuid meie GMO-de keskkonna seadus paraku ei vasta sellele. Rikkumismenetlust meil õnneks küll kaelas veel ei ole.
Kiirendamaks Keskkonnaministeeriumi tegevust meie GMO-alaste õigusaktide kooskõlla viimisel ettevaatusprintsiibi ja Euroopa Liidu õigusega, esitas Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon kevadel Riigikogu menetlusse otsuse eelnõu GMO-de kontrollimatu leviku tõkestamiseks ja moratooriumi kehtestamiseks ajani, kuni seadusandluse areng elule järele jõuab. Teie, head kolleegid, hääletasite selle maha, sest lootsite, et kohe-kohe esitab Keskkonnaministeerium vastava seaduse. Paraku pole seda seadust meile veel esitatud. Ennetamaks GMO-de kontrollimatust levikust tuleneda võivaid pöördumatuid ohte ja ka võimalikku rikkumismenetlust Euroopa Komisjoni poolt, otsustaski Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon ise sellesisulise eelnõu ette valmistada. Õnneks oli täiesti avalikult kättesaadav omal ajal, juba päris tükk aega tagasi Keskkonnaministeeriumi tublide ametnike, keskkonnaorganisatsioonide ja Tartu Ülikooli juristide koostöös valmima hakanud toorik, millega töötamine oli mingil põhjusel ministeeriumis seiskunud. Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon tegi koostöös keskkonnaorganisatsioonide esindajatega ja Tartu asjatundlike keskkonnajuristidega nimetatud toorikust praegu meie ees oleva eelnõu.
Eelnõu esimeses punktis tuuakse kooskõlas direktiivi nõuetega seadusesse sisse ettevaatusprintsiip, mis kõnealuses kontekstis tähendab vajadust ära hoida geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise võimalikke riske nii inimese tervisele kui ka keskkonnale. Seaduse eemärki laiendatakse taotlusega vältida geneetiliselt muundamata põllukultuuride geneetilist saastumist geneetiliselt muundatud organismide ja nende saadustega ning geneetiliselt muundatud organismide ja nende saaduste esinemist vastavalt märgistamata toodetes. Seaduse reguleerimisala on seega laiendatud geneetiliselt muundatud põllukultuuride käitlemisele.
Eelnõuga laiendatakse geenitehnoloogiakomisjoni, suurendades akadeemiliste ringkondade, keskkonnaorganisatsioonide ja põllumajandustootjate esindatust. Ettevaatusprintsiipi rakendatakse ka teavitamiskohustuse puhul loa taotlemise käigus, kus loa taotlejale lisandub kohustus teavitada Keskkonnaministeeriumi uute võimalike riskide ilmnemisest. Laiendatakse Keskkonnaministeeriumi kohustust teatada loa andmise menetluse algatusest ja loa andmisest, lisaks kehtivas seaduses sätestatud ametlikele teadaannetele tuleb sellest teatada ka vähemalt ühes üleriigilise levikuga ajalehes, et tagada informatsiooni jõudmine asjahuvilisteni ja üldsuseni. See on kooskõlas Århusi konventsiooni põhimõtetega. Samuti täiendatakse kõnealust lõiget nõudega teavitada avalikkust samade kanalite kaudu Eestile arvamuse avaldamiseks edastatud Euroopa Liidu liikmesriigis esitatud GMO turustamisloa taotlusest, sest me oleme kõik ühtses turus. Eelnõu rakendab ettevaatusprintsiipi lubade läbivaatamisel geenitehnoloogia komisjonis, andes selge suuna lubada vaid selliste GMO-de keskkonda viimist, mille ohutus on piisavalt tõendatud. Samuti saab keskkonnaminister anda luba vaid selliste GMO-de keskkonda viimiseks, mille ohutus on jällegi piisavalt tõendatud. Ettevaatusprintsiipi laiendatakse GMO-de keskkonda viimise loa kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise tingimustele, samuti GMO-de turustamise lubade menetlemisele.
Seadust täiendatakse geneetiliselt muundatud põllukultuuride käitlemise peatükiga. See sisaldab muu hulgas nõudeid käitleja koolitusele, samuti nõuet, et geneetiliselt muundatud põllukultuuri ja samast liigist geneetiliselt muundamata põllukultuuri vahel peab olema vahemaa. Viimane peab tagama selle, et kui mina kasvatan muundamata rapsi, naaber aga kasvatab muundatud rapsi, on ühel hetkel Monsanto detektiivid minu kallal, et miks ma muundatud rapsi kasvatan. Täpselt samadel põhjustel on eelnõus ka ajavahemiku nõue, veole ja ladustamisele kehtestatud nõuded ning geneetiliselt muundatud eelkultuurist tärganud taimede eemaldamise nõue, et jällegi ei jääks geneetiliselt muundatud taimed keskkonda omapäi toimetama. Tootmisel kasutatavate seadmete ja tehnika puhastamise nõue pärast geneetiliselt muundatud kultuuride käitlemist – jällegi samal põhjusel. Samuti käsitletakse geneetiliselt muundatud põllukultuuride asukohtade ja käitlejate registrit ning nende kasvatajate kohustust teavitada naabreid. Jällegi sama põhjus – et naaber teaks, kui keegi hakkab geneetiliselt muundatud põllukultuure kasvatama. Ja loomulikult täpsustatakse eelnõuga ka järelevalvet GMO-de keskkonda viimise üle.
Ma tänan, head kolleegid teid tähelepanelikult kuulamast, vähemalt ettekande lõpuosas!

Tänan! Üks repliik ainult. Mul ei ole au olla Riigikogu esimees, kuid ma edastan teie head soovid Riigikogu esimehele.

Ma palun väga vabandust!

Teile on ka küsimusi. Marko Pomerants, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Roheliste võimekuses me oleme siin veendunud korduvalt. Aga ehk sa protokolli huvides ütled, kust teil õnnestus selline suurepärane eelnõu hankida.

Interneti avarustest. Tähendab, mitte eelnõu, vaid eelnõu toorik. Eelnõu me ikka tegime valmis, nagu ma ka korduvalt ütlesin. Aga eelnõu tooriku, jah, leidsime Interneti avarustest, see on seal juba pikemat aega ringi hulkunud.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma väga tänan ettekandjat! Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli  keskkonnakomisjoni aseesimehe Mart Jüssi!

Lugupeetud kolleegid! Keskkonnakomisjon menetles roheliste fraktsiooni esitatud GMO-de keskkonda viimise seaduse eelnõu s.a 9. septembril. Kuna eelkõneleja andis eelnõu sisust väga detailse ülevaate, siis ma keskenduksin sellele arutelule, kus käsitleti ka seda eelnõu päritolu üsna põhjalikult. Nagu me siingi kuulsime, on see tegelikult ühe vana eelnõutooriku edasiarendus. Vabariigi Valitsus oli keskkonnakomisjonile teada andnud, et valitsus seda eelnõu ei toeta, põhjendus oli, et paralleelselt on Keskkonnaministeeriumis väljatöötamisel või edasiarendamisel sama algupärandi täiustatud, uuem versioon. Kuid neid asju vaagides ja võrreldes leidis komisjon siiski, et eelnõu, mida ei ole veel komisjonile üle antud, ei saa tegelikult takistada üleantud eelnõu menetlust, ja selles valguses me seda asja jätkasime. Kuigi, jah, tuli välja, et eelnõu menetluse takistuseks võis saada Euroopa Parlamendi direktiiv 98/34, mis sätestab, et juhul, kui eelnõus esitatakse toodetele või teenustele tehnilisi norme, mis võivad seada piiranguid Euroopa Liidu piires, tuleb see kooskõlastada teiste Euroopa Liidu riikidega või küsida vähemalt nende arvamust ja see võtab kolm kuud aega. Põhimõtteliselt peaks siis kolmeks kuuks eelnõu menetluse peatama. Kuid me arvasime, et praeguses varajases seaduseelnõu ettevalmistamise faasis ei tohiks see siiski komisjoni tööd otseselt segada. Toodi välja ka see, et eelnõu n-ö kaksikvennas, mida me keskkonnakomisjonis ei ole näinud, on olemas vastavad rakendusmäärused, mis sellise eelnõu juurde kuuluvad, ja meie käsitletavas eelnõus neid ei olnud. Kuid me leidsime siiski, et rakendusmääruste koostamine on ministeeriumide ülesanne, ja menetlesime oma eelnõu edasi.
Arutelu lõpptulemusena komisjon leidis, et me suuname selle eelnõu esimesele lugemisele, selle poolt hääletas 8 inimest, erapooletuks jäi 1 ja vastu ei olnud keegi. Komisjon tegi ettepaneku esimene lugemine lõpetada.

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 6. november 2008 kell 18. Sellega on esimene lugemine lõpetatud ja kuues päevakorrapunkt käsitletud.
Austatud Riigikogu, sellega on tänane istung lõppenud. Jõudu teile komisjonides ja fraktsioonides!

Istungi lõpp 14.00.