Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu kuuenda töönädala teisipäevast istungit. Kas lugupeetud kolleegid soovivad üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Kõigepealt palun ma kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna raamatupidamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Ivari Padar. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud ühe seaduseelnõu ja kui seaduseelnõu vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus selle menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul.
Üks lühike teade. Olen edastanud kolme Riigikogu liikme esitatud arupärimise peaminister Andrus Ansipile.
Head kolleegid! Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 83 Riigikogu liiget, puudub 18.

Alustame tänaste päevakorrapunktide menetlemist. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu 4. detsembri 2002. a otsuse "Üleriigilise jäätmekava heakskiitmine" kehtetuks tunnistamine" eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnepulti keskkonnakomisjoni liikme kolleeg Rain Rosimannuse!

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Otsuse "Üleriigilise jäätmekava heakskiitmine" kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu esimene lugemine lõpetati s.a 24. septembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati s.a 8. oktoober kell 18. Muudatusettepanekuid otsuse eelnõu kohta ei esitatud. Keskkonnakomisjon arutas nimetatud Riigikogu otsuse eelnõu oma s.a 14. oktoobri istungil ning otsustas konsensusega teha ettepanek lõpetada eelnõu teine lugemine ja eelnõu otsusena vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Toomas Trapido!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Me tahame selle otsuse eelnõuga seoses öelda lihtsalt seda, et kahjuks on Riigikogu eelmine koosseis vähendanud Riigikogu sisulisi volitusi, vähendanud Riigikogu sisulist tööd. Nimelt eelmine koosseis muutis jäätmeseadust niimoodi, et jäätmekava ei pea Riigikogu enam kinnitama, vaid seda teeb Vabariigi Valitsus. Samas säästva arengu seaduse alusel tuleb olulised arengukavad kinnitada Riigikogus. Siin on selline mõtlemise koht. Kuna selline olukord on tekkinud, siis me ei saa hääletada ei poolt ega vastu. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Toomas Trapido! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Otsuse eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole ja me võime minna nüüd lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud kolleegid! Palun tähelepanu! Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu 4. detsembri 2002. a otsuse "Üleriigilise jäätmekava heakskiitmine" kehtetuks tunnistamine" eelnõu 314. Palun hääletada!
Hääletustulemused

Poolt hääletas 74 Riigikogu liiget, vastu ega erapooletu ei olnud keegi. Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse ""Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008–2015" kinnitamine" eelnõu teine lugemine. Palun ettekandjaks keskkonnakomisjoni liikme kolleeg Kalle Pallingu!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu otsuse ""Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008–2015" kinnitamine" eelnõu esimene lugemine lõpetati 2008. aasta 24. septembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati s.a 8. oktoober kell 18. Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon esitas ühe muudatusettepaneku. Muudatusettepanekuga tehti Vabariigi Valitsusele ülesandeks tühistada oma 12. juuni s.a protokolliline otsus nr 24 "Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008–2015" vastuvõtmisest ning võtta vastu ja esitada Riigikogule kinnitamiseks "Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008–2015" redaktsioon, mis valmis huvigruppide koostöös 18. aprillil 2007. aastal. Keskkonnakomisjon arutas muudatusettepanekut oma 2008. aasta 14. oktoobri istungil. Keskkonnakomisjon otsustas häältega 1 poolt, 6 vastu, 3 erapooletut mitte toetada muudatusettepanekut, sest energeetika- ja elektrimajanduse arengud on ebaselged ja asjakohased arengukavad on veel koostamisel. Eelnõusse on tehtud tehnilisi ja keelelisi muudatusi, mis ei muuda eelnõu sisu. Keskkonnakomisjon otsustas teha ettepaneku lõpetada otsuse ""Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008–2015" kinnitamine" eelnõu teine lugemine ja eelnõu otsusena vastu võtta.

Suur tänu! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea ettekandja! Esimesel lugemisel tegi meie lugupeetud rahanduskomisjoni esimees etteheiteid kõigile meile, et me ei ole nagu sisuliselt lähenenud selle arengukava arutelule. Kas nüüd, enne teist lugemist komisjon arutas sisuliselt neid numbreid, mis need 15 miljonit ja 20 miljonit on ja kuidas see arutelu käis? Võib-olla räägiksite sellest?

Aitäh! Seoses selle päevakorrapunktiga komisjon seda teemat ei arutanud.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea ettekandja! Kas komisjon arutas ja jõudis veendumusele, et kõnealune põlevkivi arengukava on oma sisu ja kasutatavate meetmete poolest parim viis, mil moel majanduslikult kehvades oludes maavara kasutada riigile võimalikult tulusalt, ja parim viis, kuidas maavara, milleks on põlevkivi, kasutada nii, et selle kaudsed kulutused ühiskonda võimalikult vähe koormaksid.

Aitäh! Komisjon arutas seda teemat ja leidis, et käesolev arengukava käsitleb seda parimal võimalikul viisil.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Kalle Palling! Avan läbirääkimised. Palun esimesena kõnepulti kolleeg Lembit Kaljuvee! Kaheksa minutit.

Proua juhataja! Head kolleegid! Ma tulen selle juurde tagasi, et  rahanduskomisjoni nimel tehti siin etteheide kogu koosseisule, et tuleks selliseid tõsiseid dokumente sisuliselt arutada. Mina mõtlesin nende asjade peale päris tõsiselt, mitte ainult nüüd, aga ka nüüd, ja otsisin nädalalõpul kodus kapist välja põlevkivi arengukava aastateks 1998–2010, mis peaks kehtima. Näete, see on siin, üks väga tark dokument. Tegelikult ma ütlen, et sellest arengukavast räägitakse niimoodi, et paberipahn aetakse kokku ja unustatakse sahtlinurka ja kes seda ikka vaatab, elu teeb oma korrektiivid. Mul on nende arengukavade tegemisele eri ettevõtetes, nii Kunda Nordic Tsemendis kui Eesti Põlevkivis kui lubjatehases kaasa elatud ja kümneid aastaid neid arengukavasid tehtud ja vaadatud ning minu arvates on arengukava üks ääretult tähtis dokument. Tegelikult on hea vaadata, kuidas need asjad, mida nii praktikud kui teadlased on kirja pannud, ellu lähevad. Ja näiteks ma võin öelda, et mis puudutab energeetika osa selles paberis, siis on see praktiliselt kümne aasta jooksul täide läinud, tähendab see põlevkivi maht, mille kohta arvati, et see ahjus põletatakse, on aasta-aastalt praktiliselt alla 10%-lise täpsusega paika läinud. Mis puudutab õli tootmist, siis selles osas on olnud vahe sees. Ma olin 15 aastat tagasi ise põlevkivinõukogu liige ja siis me hakkasime seda arengukava tegema. Siis arvati, et põlevkiviõlitööstusel eriti tulevikku ei ole, praegu me räägime sellest, et õlitööstusel ongi tulevik, et ei ole mõtet põlevkivi ahju ajada.
Niipalju natuke tagasi vaadates ja nüüd siis sellest arengukavast. Ma arvan, et see arengukava on hea. Selle on teinud inimesed, kes seda asja jagavad, seda on tehtud umbes 1,5 aastat. Mis puutub sellesse, mida rohelised räägivad, et seda on hirmsasti nülitud, siis mul on kahju. Mul on eriti kahju, et siit on välja võetud see klausel, mis puudutab põlevkivi juhtimist. Aga ma usun ka minister Tamkivisse, et ta selle energeetika arengukavasse sisse paneb. Samal ajal tahaksin veel ühe paralleeli tõmmata, et see arengukava, mida ma näitasin, töötati välja seoses arengusuundadega energeetikas ja täna peab see meie vastuvõetav dokument ka vastama energeetika tulevikuvisioonidele, mis on tegelikult ministeeriumi poolt enam-vähem juba paberile pandud ja millega on ka võimalik tutvuda.
Ma tahaksin juhtida teie tähelepanu ühele asjale, nimelt: mida me arutame? Kui me räägime nendest kuuest või kaheksast aastast, siis me arutame tegelikult 80 miljardi, 90 miljardi käibe kasutamist. Põlevkivi annab umbes 10 miljardit käivet aastas elektri ja õli kaudu. Ja kui me räägime kaheksa-aastasest programmist, siis tegelikult me arutame täna nagu ühe meie riigieelarve suuruse rahasumma kasutamist. Tegelikult on see päris tõsine dokument. Tuleksin nende numbrite juurde tagasi. Vaadake, hea sõber Indrek Saar on nende numbrite pärast mures ja teistpidi on Valdur Lahtvee mures. Mina nende numbrite pärast ei muretse. See 20 miljonit on selles mõttes õige number, et see on juriidiliselt õige. Selle 20 miljoni sisu ongi see, et need load, mis on välja antud, oleksid juriidiliselt kaetud. Mina võin ausalt öeldes pea anda, et 20 miljonit ei ole lähiaastatel keegi suuteline Eestis kaevama ega ole keegi suuteline seda 20 miljonit ära kasutama. Selleks ei ole tootmisvõimsusi, põlevkivitootmisvõimsusi ega ole ka põlevkivi kasutamise võimsusi. Nii et sisu on 20 miljoni kasutamises ja praktiliselt üle selle 15 miljoni – me võime naba paigast ära pingutada, aga me seda teha ei suuda. Nii et selles mõttes ei ole vaja muretseda ega üksteise närve rikkuda – selle 15 miljoni ringis kaevamine toimub, muidugi kui me vahepeal kaevandust maha ei põleta. Maha me võime selle põletada siis, kui on selline juhtimissüsteem, nagu viimased poolteist-kaks aastat on toiminud Eesti Energias, siis võib see tõesti niimoodi juhtuda. Me teame tõesti, et kümme päeva oli väga tõsine tulekahju Estonia kaevanduses. Miks ta oli? Oli sellepärast, et lihtsalt seal ei ole direktorit. Eesti Energia on koos praeguste põlevkivijuhtidega teinud sellise süsteemi, et lihtsalt ei olegi kohapeal kamandajat. Üks mees käib kaks kaevandust aeg-ajalt läbi, mehed ei kontrolli pärast vahetust, kuidas asi on, jne. Tegelikult on peaaegu igal aastal olnud kaevanduses tulekahjud. Need kustutatakse kohe ära. Neid märgatakse. Kord on selline, et neid märgatakse. Nüüd on kord käest ära, juhitakse Laki tänavalt ja siis võib tõesti juhtuda niimoodi, et seda arengukava, mis on suhteliselt, nagu ma ütlesin, hea dokument, ei täideta.
Mul hakkab aeg täis saama. Ma tulen täna siia pulti veel teist korda, kui me räägime maapõueseadusest. Siis ma räägin neid numbreid, neid kaevamislubasid natuke lahti. Ma arvan, et mina ja Villu teame nende ajalugu selles saalis peaaegu kõige rohkem, aga ma arvan, et ka teil on huvitav teada, miks see 20 miljonit välja tuli. Keskerakond on selle eelnõu poolt. Aitäh!

Aitäh! Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Ma palun nüüd järgmisena kõnepulti kolleeg Marek Strandbergi! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Me kuulsime äsja keskkonnakomisjoni ettekandest, et käesolev arengukava tagab piisavalt põhjalikult kõikvõimalike kulude ja mõjude arvestamise, aga tegelikult see ju nii ei ole. Välja on jäetud terve rida põhimõttelisi aspekte sellestsamast arengukavast, mis selle väljajätmise tõttu ei mõjuta mitte ainult meie keskkonda, vaid mõjutavad väga selgelt ka meie majanduslikke võimalusi. Ehk nagu Lembit Kaljuvee selgelt ütles, me räägime umbes 80 miljardi kroonise käibega tegevusest – mis tõepoolest vastab tõele –, aga jätame sealjuures sellest tegevusest maksimaalse riigitulu võtmata ja täiesti põhjendamatult.
Nüüd, seesama arengukava, mille kohta me oleme ka oma seisukohti öelnud ja siingi puldis kõnelnud, on ju koostatud hea kaasamistava reegleid rikkudes. Inimesi on küll kaasatud, aga nende tööpanus on jäetud arvestamata, sest see kava ei ole kahjuks ei riigimajanduse ega ka keskkonna huvides tehtud. Selgelt on jäetud arvestamata põlevkivi kaevandamisega kaasnevad mõjud põhjaveele, majanduslikult on kõnealune kava ütlemata pinnapealne ja turu olusid mittearvestav, mistõttu jääb mõistetamatuks, kuidas niivõrd liberaalse majandusmudeli pooldamisega tegelev erakond seda üldse toetada saab. Välja on jäetud võimalus tõsta põlevkivi kaevandamise tasusid ja enamgi veel, välja on jäetud võimalus korraldada majanduslikult kõige tulutoovamaid tegevusi ehk oksjone, mis oleks mõistlikem viis oludes, kus kütusehinnad, energiahinnad maailmaturul  märkimisväärselt kõiguvad, saada maksimaalset riigitulu, mille saamise probleem on meil praegu tõsine. Seesama põlevkivi arengukava, sallides põlevkivi kasutust, jätab täiesti selgelt arvestamata ja välja toomata põlevkivi kasutusega seotud kaudsed kulud ühiskonna jaoks. Neid kaudseid kulusid võib olla 1,3–1,4 krooni 1 kilovatt-tunni kohta ja seda mitte müüdud elektrienergias, vaid elektrijaamas toodetud elektrienergias, mida on märkimisväärselt rohkem kui see, mis müüki jõuab – kadude võrra nimelt! Saksamaal ja Poolas tehtud analüüsid näitavad, et need kulutused pruunsöe kasutamisel energiatoormena on just sellised ja see kulu jaguneb ühiskonnas küll sotsiaalsete, küll keskkonna-, küll tervislike probleemide lahendamiseks ja need ei ole mitte olematud kulud, vaid reaalselt väljamakstav raha erinevatest allikatest, mis läheb kaotsi selle tõttu, et kasutatakse sedavõrd kummalise mõjuga tooret nagu põlevkivi.
Kõnealune arengukava ei sisalda mehhanisme, millega stimuleeritaks ettevõtjat kasutama parimat võimalikku tehnoloogiat. Kõige lihtsam neist mehhanismidest, head kolleegid, ei ole arusaadavalt mitte midagi muud kui aktsiisitasud või võimalus hankida põlevkivikasutust vaid oksjonite kaudu. See on lihtne majanduslik stimulatsioon ja selle arvestamata jätmine, nagu juba enne kordasin ja kordan ka nüüd, jätab meid ilma märkimisväärsest osast riigi tuludest.
Ja veel, kõige peamisem osa sellest arengukavast. Küsimus pole ju tegelikult mitte põlevkivi kasutamise ulatuses – kas 15 miljonit tonni või 20 miljonit tonni. See arengukava ei sätesta mitte ühelgi arusaadaval ja kasutataval moel seda, milline on tegelikult põlevkivi keskkonnamõju. Tegelikult ei peaks me hindama põlevkivi kasutusmäära mitte sellest lähtuvalt, mituteist miljonit tonni me kirjutame sellesse arengukavasse sisse, vaid sellest lähtuvalt, milline on reaalne keskkonnamõju. Just nimelt see argument, lisaks majanduslikele argumentidele, millest oli juba juttu, nagu oksjonid ja kõrged kaevandustasud, oleks mehhanism, mis paneks põlevkivi kasutajaid investeerima tehnoloogia uuendustesse. Praegu ei ole me märganud mitte mingisugust tehnoloogia uuendust põlevkivisektoris, mis märkimisväärselt kasvataks põlevkivi kasutamise efektiivsust, sest riik ei loo ega kavatsegi selle arengukava alusel luua mitte ühtegi stiimulit, mis sunniks ettevõtjaid selleks. On selge, et majandusmudel, mis ütleb meile, et riik eksisteerib ettevõtjate jaoks, on tänasel päeval natuke ekslik. Me oleme seda ekslikkust näinud maailma mastaabis. Riik eksisteerib ennekõike oma kodanike demokraatlike soovide ja vabaduste realiseerimiseks, nii nagu Riigikogu, nii nagu valitsus, nii nagu ka ettevõtted on mehhanismiks, mis seda tagab. Riigi aluseks ei ole mitte ettevõtlus, vaid vabadus, ja eksivad need, kes arvavad, et see on kuidagi teistmoodi või võiks olla kuidagi teistmoodi. See on lihtne tee korruptiivselt käituva riigini, see on lihtne tee ettevõtluse teenistuses oleva riigini. Ja ettevõtlus peaks olema teenindatud riigi poolt samaväärselt kui kodanikud.
Ja nüüd, seesama jutt, mida kuulsime Lembit Kaljuvee suust ehk et tema kui põlevkiviasjanduses tõepoolest ekspert ütleb, et see 20 miljonit tonni on faktiline liialdus ja mitte keegi mitte kunagi ei jaksagi Eestis sellist kaevandusmahtu saavutada, tähendab seda, et ka ekspert ütleb meile, et selle põlevkivi arengukava alused ei ole paikapidavad. Samamoodi, nagu me oleme siin saalis kritiseerinud riigieelarvet, mille majandusprognoosi aluseks on augustis olnud 2,6%-line lootus 2009. aastaks majanduskasvu mõttes – ja me teame täna, et see ei ole pädev –, kuulsime me just äsja siit sedagi, et ka see arv, 20 miljonit tonni aastas, ei ole pädev. Meil ei ole põhjust, kolleegid, tegelda ebapädevate dokumentide kinnitamise, vastuvõtmise ja heakskiitmisega siin saalis. Ma arvan, et minu toodud näidetest piisab, et aru saada, et see kava on sisutühi, see kava on kõvasti kallutatud ja sellel kaval ei ole mitte midagi pistmist demokraatliku riigi arenguga, eriti oludes, kus meil on tõesti tõsised probleemid riigikassa täitmisega. Ja selles vist mitte keegi ei kahtle. Seetõttu kutsun ma üles, ja kinnitan ka, et roheliste fraktsioon ei hääleta selle kava kinnitamise poolt ja ma arvan, et iga mõistlik Riigikogu liige saab aru, et valitsusel on põhjust teha sisulist tööd selleks, et see kava oleks tõepoolest toimiv ja lähtuks riigi huvidest. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd, kolleeg Marko Pomerants!

Tere! Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ma olen näinud, et nooremad kolleegid käivad siin laptop'iga, et siis on nagu moodsam värk. Ma püüan ka olla noortepärane ja mul on kõik sisse lülitatud ka, et oleks ikka asja pärast.
Nüüd sellest arengukavast. Kui keegi arvab, et arengukava aastani 2015 saab olema selliseks suureks dominandiks, millest konkreetsed otsused kas sünnivad või sündimata jäävad, siis seda on sellelt arengukavalt natuke liiga palju tahta. Küll on ta võib-olla üks esimene püüe või katse kirjeldada seda olukorda, millised tundmused või tahtmised seoses põlevkivi kasutamisega on ja kui suur meie vajadus ühte või teist liiki toodete järele peaks olema. Minu meelest ei ole väga mõttekas viis liikuda edasi niimoodi, et liigume jälle sellesama kavaga tagasi ja varsti jõuamegi kenasti aastani 2015. Palju targem on vaadata ettepoole ja minu meelest ka peaks valitsus tööle hakkama, aga tööle hakkama selles suunas, et jõudma selgusele, mis saab pärast seda perioodi, mis tegelikult kohe saabub, see on aasta 2015. Nüüd, miks ma selle arvuti siia kaasa võtsin? Seda juttu, nagu nägite, oskasin ma ju peast ka rääkida. Ma arvan, et mitte ainult minu, vaid veel mitmete Riigikogu liikmete kätte jõudis eelmistel nädalatel mitmeid e-kirju, mis olid adresseeritud Eesti Rohelise Liikumise veebilehe kaudu, kus siis minu valija kutsus mind üles selle kava vastu hääletama, ja ma arvan, et neid on teisigi. Lugupeetud valijad! Ma olen endiselt kättesaadav omaenda koordinaatidega ja selle asemel, et kirjutada näiteks Marek.Strandberg@riigikogu.ee, võib kasutada Marko.Pomerants@riigikogu.ee. Mu telefoninumber, mille Juhan Parts kunagi Eesti rahvale teada andis, on täpselt samuti sama. Võime siis sisuliselt teie oma sõnade ja mõtete ning esitatud küsimustega arutada Eestimaa arenguid. Ma olen seda siin kõnetoolis pidanud juba korra ütlema: lühim tee kahe punkti vahel on sirge. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marko Pomerants! Palun, kolleeg Villu Reiljan!

Austatud eesistuja! Hea Riigikogu! Ma vana kooli mehena kannan peast selle teksti ette, aga ma olen teda jälle korranud mitu korda, nii et mul on täiesti meeles see asi.
Teema on muidugi huvitav, aga mis nendesse arengukavadesse ja plaanidesse puutub, siis mulle meeldib tuletada meelde kadunud suurmeister Paul Kerest, kes ütles, et isegi vilets plaan on parem kui ilma plaanita. Selles mõttes lisab Lembit Kaljuvee seisukoht usku, et plaane tasub teha. Hea on, kui neid plaane teevad inimesed, keda selline poliitiline kellelegi ärategemise mõte ei ole väga tumestanud, et ta saab suhteliselt vabalt mõtelda – suhteliselt vabalt, jah –, siis võib asjast ka asja saada. Ja eks aeg ongi see kohtumõistja, kes praktika kaudu näitab, kes siis on olnud asjatundja, kes ei ole olnud asjatundja. Loomulikult on põlevkivi puhul mitmeid aspekte, millest peab sisuliselt rääkima.
Esimene aspekt on see, et tegemist on tõepoolest väga suure Eesti rahva rikkusega. Kas seda aktiivset varu on praegu 600 miljonit tonni või 700 miljonit tonni, kas see varu kokku on 2 miljardit tonni või on teda veel kusagil peidus – selle üle võiksin ma targutada, aga see meid väga palju edasi ei vii. Selge see, et ta on meile üks iseseisva energiamajanduse garantii ja vaatamata kõikidele pingutustele ei ole praegu sellist vägevat alternatiivi kusagilt tulemas, millega lambid põlema ja masinad tööle panna. Selles mõttes elektrienergiaga varustamise kindluse seisukohalt me peame sealt kivi välja võtma ja ahju panema. See, et  selles ahjumajanduses on siiski ka mõningaid edusamme saavutatud ja tegelikult Eestis põletatakse siiski põlevkivi elektri saamise eesmärkidel mitu korda vähem, kui seda kunagi tehti, on ka fakt. Lembit Kaljuveele tahan mina ütelda nii. Sina ütled, et kes seda 20 miljonit sealt välja võtab, mina ütlen sulle, Lembit, et Eestis on võetud 32 miljonit tonni välja  – okupatsiooni tingimustes küll. Aga ärgem neid siis viljastavateks nimetame. Ei, see 20 miljonit meie osavkäppade juures, kus tegelikult just nimelt õlitööstus on see, mis näeb selles tooraines päris head raha ja päris suurt kasumit, ollakse võimeline sealt välja võtma küll. Ei selles ole probleemi. Seda näitavad ka muuseas surve põlevkivikaevandusele ja uute kaevanduste avamisele, uuringulubade konkursid. Tegelikult on asi nagu üheselt väga selge, aga see ei eralda muuseas põlevkivi teistest maavaradest. Kõik tahavad maapõuest võtta raha välja. Ja kui ma vaatan siin härra Õunapuu poole, kes on mu vana relvavend, siis isegi kruusast pidavat saama väikest tulu. Nii et mis me siin põlevkivist räägime!
Tegelikult on see normaalne protsess. Ja mis on riigi asi? Riigi asi on ikkagi vaadata, kuidas suunata sellisele hästi säästlikule kasutusele. Selleks on kahtlemata maavara kaevandamise õiguse tasude reguleerimine. Sinna on sisse kirjutatud teatud tõusud. Ma ei julge väita, et see on piisav. See peaks olema arengukava üks teemasid, aga paraku selle asjaga ei ole tegeldud. See ei tähenda seda, et sellega valitsus tegelda ei saa. On sellega enne tegeldud, tegeldakse kindlasti veel. Asi väärib seda. Ja seal on ka kaks iseasja. Üks asi on ikkagi elektrimajandusse suunatav põlevkivi, sest pole midagi teha – elektrienergia hind on üks kodumajapidamiste ja terve majanduse konkurentsivõime aluseid. Nii et ma tahaksin öelda, et siin on, mille üle mõelda. See kava on hoopis teistsuguseks tehtud, kui ta 2006 sai alustatud ja mis ka omal ajal sai kokku lepitud, seetõttu Rahvaliit seda toetama ei hakka, aga ta ei ole ka sellele vastu, sest kes tegid, küll need ka vastutavad. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Villu Reiljan! Kolleeg Jürgen Ligi, palun!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Eks see arengukava on nii hästi tehtud, kui on suudetud. Aga tuleb tunnistada, et natuke üksikuks ja alasti ta jääb, sest me saame siin kirjutada põhimõtteliselt sellest, et põlevkivi tuleb kasutada säästlikult, kuid milles täpselt see kasutamine seisneb, see on hoopis teiste arengukavade ja äriplaanide teema. Neid vastuseid me praegu alles ootame. Selle alastioleku tõttu on kogu poliitiline energia siiamaani – ma ei saa öelda, et nüüd täna siin saalis, aga siiski varem – keskendunud sellele, et fetišeerida mingisugust kaevandamise numbrit. Jällegi – see 20 või 15 miljonit ei oma tegelikult sisulist tähendust, kui me ei tea, kui kauaks ja milleks me põlevkivi kasutame.
Milleks siis minu arust peaks seda põlevkivi kasutama? Ilmselt on elektrimajandus lähiaastatel põhiline ja loodetavasti CO₂ regulatsioonid ei tõrju elektritootmist välja, kuna lihtsalt see on julgeolekupoliitiliselt Eestile niivõrd riskantne. Samas, et teada, kui palju me seda täpselt vajame elektri tootmiseks, peaksime langetama otsuse näiteks tuumaenergeetika koha pealt. Jällegi – siin on keeruline otsustada, kui partnerid ei otsusta. Võimalikud koostööpartnerid seda teinud ei ole. Nii et võib-olla peame rohkem hakkama kodusele jaamale mõtlema juba praegu.
Mis veel põlevkivi kasutamisel käegakatsutav perspektiiv on – loomulikult õlitööstus. Õli tootmine tähendaks selle tooraine tõsisemat väärindamist kui lihtsalt põletamine, vähemalt praeguste arvestuste seisukohalt. Ja sel juhul tuleb seda toorainet hakata teistmoodi maksustama. Meie õlitööstus on väga keskkonda koormav, üpris tulus (sõltuvalt muidugi nafta hinnast), kuid maksumaksja saab sellest väga vähe osa ja selles mõttes on see maapinna uuristamine mõneti ebaõiglane tegevus. Aga et laiendada õlitööstust, peaksime maksustamise küsimuse üle vaatama. Aga sellisel kujul, nagu ta on, on see arengukava sammuke edasi. Midagi ohtlikku temas pole, see tobe numbriline piirang ei tähenda sisuliselt midagi, aga õnneks ei tähenda ta ka juriidiliselt midagi. Nii et las see arengukava olla! Võtame ta vastu, ta on tehtud parimate soovide pinnalt ja see numbritega mängimine on praegu olnud poliitiliselt peale surutud. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jürgen Ligi! Palun, kolleeg Indrek Saar!

Tervist, head kolleegid! Minu õpetaja Kalju Komissarov ütleb ikka, et elus on valida halva ja veel halvema vahel. Tema teeb seda küll, tõsi, veidi rahvalikemate sõnadega, mida ma siinkohal päris täpselt tsiteerima ei hakka. Ja ma arvan, et selle arengukava puhul oleme me jälle täpselt selles tüüpilises seisus, et me peame valima halva ja veel halvema vahel.
Tõepoolest, see arengukava ei ole kaugeltki mitte ideaalne juba ainuüksi sellepärast, et ta jätab määratlemata riikliku huvi, mis puudutab põlevkiviõli ja teiste põlevkivikeemiasaaduste tootmist nii sisemaiseks tarbimiseks kui ekspordiks, mis võiks põlevkivi arengukava absoluutselt lahutamatu osa olla. Paraku seda selles arengukavas määratletud ei ole. Ja kuna see arengukava oleks pidanud tegelikult vastu võetud olema vist umbes kaks aastat tagasi, siis loomulikult on olemas ka põhjendus, miks see arengukava on lootusetult moraalselt vananenud.
Aga siiski on veidi kummaline, et Keskkonnaministeerium toodab arengukava, mis näeb ette tunduvalt suuremaid elektri tarbimise määrasid, kui näiteks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, mis tegeleb elektri- ja energiamajanduse arengukavadega. Ma loodan, et need dokumendid jõuavad peatselt Riigikokku ja me saame sealjuures teha vigade parandust ja seada endale eesmärgid, mis praegustes majandusoludes ja Euroopa Liidu direktiividest lähtudes on tõepoolest reaalsed.
Aga kuna me tõesti seisame olukorra ees, kus meil praegu ei ole mitte mingisugust kava ja põlevkivi kaevandamiseks on välja antud lube suurusjärgus 24 miljonit tonni aastas, siis on targem täna siiski anda selge signaal, et see ei saa olla rohkem kui 20 miljonit tonni aastas, ja püstitada endale vähemalt selles arengukavaski eesmärk, et see ei peaks olema aastal 2015 rohkem kui 15 miljonit tonni aastas. Selle numbri võimalikkuse poolt ja vastu on siin saalis räägitud piisavalt. Kindlasti ka täna veidi hiljem arutusele tuleva maapõueseaduse puhul arutletakse selle teema üle veel. Sellepärast ei hakkaks siinkohal teie aega pikemalt raiskama. Kokkuvõtvalt on minu üleskutse ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna seisukoht, et parem halb kui väga halb ja parem hilja kui mitte kunagi ehk siis ma kutsun teid üles hääletama selle põlevkivi kaevandamise arengukava vastuvõtmise poolt. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Indrek Saar! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Otsuse eelnõu kohta on esitanud ühe muudatusettepaneku Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon. Juhtivkomisjon on jätnud arvestamata, kuid vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2 ei kuulu see hääletamisele. Niisiis võime nüüd minna lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse ""Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008–2015" kinnitamine" eelnõu 300. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 73 Riigikogu liiget, vastu oli 4, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu. Kuid enne ma tuletan teile meelde, kuidas me seda menetleme. Kõigepealt on eelnõu esitaja esindaja ettekanne, siis on küsimused, eelnõu juhtivkomisjoni esindaja ettekanne, küsimused. Ja palun nüüd tähelepanu! Riigikogu liige võib kummalegi ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Läbirääkimistes osalevad ainult fraktsioonide esindajad. Ja muudatusettepanekud ja otsuse eelnõu lõpphääletus. Ja nüüd ma kutsun kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme kolleeg Arvo Sarapuu. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Käesolev otsuse eelnõu näeb ette kriisikomisjoni loomise Vabariigi Valitsuse juurde, kuhu kuuluksid peale Vabariigi Valitsuse esindajate ka Riigikogu fraktsioonide esindajad, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja esindajad, Eesti Talupidajate Keskliidu esindajad ja Eesti Põllumeeste Keskliidu esindajad. Kuna teema on piisavalt tõsine ja selle vastu on palju huvi tuntud, siis ma võtaksin mõned asjad algusest, miks siis põllumajanduses on praegune olukord tekkinud. Kevadel olid need, kes  olid külvi varakult maha saanud, raskustes põua tõttu, augusti teises pooles hakkasid pihta üle kuu aja väldanud vihmasajud ja sadude tagajärjel on üle Eesti suurel hulgal vilja lamandunud, põllud on liigniisked, raskendatud ja kohati võimatu oli koristustööde teostamine. Liigniiskus soodustab mükotoksiinide teket (mükotoksiine tekitavad hallitusseened, mille vohamiseks on see aasta olnud ideaalne keskkond). Mükotoksiinid muudavad viljast tehtud sööda loomadele ohtlikuks. Need on kõige kangemad looduslikud mürgid, mis üldse on olemas, ning neid ei hävita enam termiline töötlemine, kuivatamine ega üldse mitte miski. Mükotoksiini proovide tegemine võtab 240 krooni, kes seda teha laseb. Põllumajandusuuringute Keskuse andmetel on tänavustes analüüsides ilmnenud 400% rohkem mükotoksiine kui eelnevatel aastatel. 400 protsenti! On võimalus segada sööda sisse mükotoksiinide eraldajaid, mis on äärmiselt kallid ning mille toime on kaheldav. Saasteained avaldavad negatiivset mõju nii toidu kvaliteedile kui ka inimeste tervisele. Toksiinid on ka üheks põhjuseks, miks Eesti piimakarja keskmine toodang on 7000 liitrit lehma kohta aastas, samas kui Soomes on see arv 8000. Põllumajandusuuringute Keskuse kinnitusel jääb ligi 70% Eesti teraviljast loomadele söödaks ning kui kaubavilja üle on kontroll, siis söödaks minevaga sageli vaeva ei nähta. See on ka üks märkimisväärne probleem, mis alles hakkab pead tõstma – on juba ilmnenud esimesed tagajärjed põrsaste suremisega seakasvatuses, riknenud teravilja söötmine vähendab lehmade piimatoodangut, kanadel munatoodangut ning lihaveistel ja sigadel kasvu.
Viimaste ametlike andmete järgi, mis Statistikaamet avaldas 30. septembril (see oli viimane), oli septembri keskpaigas koristamata ligi pool teraviljast, kaks kolmandikku kartulist ning 85% rapsi ja rüpsi kasvupinnast. Samas võib selgelt öelda, et see teravili, mis pärast 15. septembrit koristatud sai, on märkimisväärselt kahjustada saanud ning selle kvaliteet on alla igasugust arvestust. Päikest on olnud nii vähe, et kasvatatud leivavili ja nisu ei sobi leiva ja saia küpsetamiseks. Palju teraks külvatud vilja koristatakse haljasmassiks. Tavalisel aastal oleks suurem osa saagist selleks ajaks ammu salves. Mullu oli samaks ajaks koristatud 94% teravilja, 28% rapsi ja rüpsi ning 30% kartuli kasvupinnast. Praeguseks on selge, et vähemalt 70% planeeritud toiduviljast jääb saamata, kuna selle kvaliteet lihtsalt ei vasta nõuetele ning puudujääv osa tuleb Eesti toiduainetööstusel sisse osta. Näiteks OÜ Estonia sai toiduvilja müüa vaid 4,5% eelmise aasta kogusest, AS-il Tartu Veski tuleb kaks kolmandikku vajaminevast nisust väljastpoolt sisse osta. Kogu saagist jääb eri põllumeeste organisatsioonide andmetel maha 10–15% ning ligikaudu 25–30% on mükotoksiinide tõttu kasutuskõlbmatu. Keskmiseks saagikuseks oodatakse 2500 kg hektari kohta. Samuti on raskendatud sügiskülv, mis muudab ka järgmiseks aastaks põllumeeste olukorra raskeks. Põllumajanduses on tänu eurotoetustele viimastel aastatel tehtud märkimisväärseid investeeringuid, kuid omaosaluse finantseerimiseks on paljud põllumehed võtnud laene ja liisinguid, mis praeguses olukorras seavad väga paljud neist raskustesse. Eriti raskes olukorras on väiketalunikud, kellel puudub kaasaegne tehnika ja kuivati.
Head kolleegid! Kas me võime öelda, et oleme riigi poolt teinud kõik, et oma põllumajandust toetada? Jah, maksudega küll. Oma märkimisväärse panuse lisavad tõstetud aktsiisid nii kütusele, gaasile, elektrile, mille tõttu on väga paljud sisendmaterjalid kallinenud, väetise hind on viimase paari aastaga kolmekordistunud. Märkimist väärib veel asjaolu, et need tootjad, kes kasutavad teraviljakoristusel renditeenust, on sel aastal eriti raskes olukorras, kuna teenusehinnad on lihtsalt kõrged või neid pakkujaid üldse ei ole. Suurte täiendavate tootmiskulude ning teravilja, rapsi ja piima hinna languse tõttu jäävad talveperioodiks töötuks paljud inimesed või makstakse neile miinimumpalka. Lisaks teeb olukorra raskeks veel Reformierakonna läbisurutud top-up toetuse vähendamine enam kui 200 miljoni krooni võrra, millega küll põllumajandusminister – au ja kiitus talle! – on lubanud viimse veretilgani võidelda, kuid tänaseks on meie lugupeetud minister vist verest tühjaks jooksnud või kohe jooksmas.
Head kolleegid! Kas meil on vaja verest tühjaks jooksvat ministrit või tasuks talle appi tulla? Riikliku põllumajanduse arvestuse andmebaasi peab Maainfokeskus Jänedal, kes on koostanud ka teatud omahinna arvutamise mudeli, mis on avalikult saadaval ehk kõik saavad võrrelda, mis on tulud, mis on kulud. Näiteks saagikuse 3000 kg/ha, väetise keskmise hinnaga 8222 krooni tonn, omahind on 2,94 krooni. Kui nüüd tõe huvides öelda veel, et investeeringutoetused võivad mõjutada omahinda, siis kui me räägime vilja kokkuostuhinnast, said toiduvilja realiseerijad augusti alguses toidunisu eest 2,4 krooni kilogramm ja rukki eest 2,1–2,3 krooni kilogramm, otra osteti kokku hinnaga 2 krooni kilogramm ja praeguseks on hinnad viimase kolme nädalaga langenud 50 senti ehk söödavilja hind on 1,3 krooni kilogramm. Olukord rapsiga ei ole põrmugi soodsam. Saagikuse numbrid on ka Statistikaameti andmetest näha, see  jääb  kokkuvõttes eeldatavasti 1,5–1,7 tonni kasvupinnast juurde, kuna ka seal jääb osa saaki koristamata. Rapsi omahind on poole kallim kui teraviljal. 16. oktoobri seisuga ostetakse rapsi kokku hinnaga 4400 krooni tonn ja hind on pärast seda pidevalt langenud.
Nüüd ühtepidi rõõmustavat, aga ka kurvastavat. Rõõmustama peaks see, et Saksa- ja Prantsusmaal on suhteliselt hea vilja-aasta olnud, saagikus on üle keskmise, mis on teraviljahinnad meie jaoks siiski alla viinud ja süvendanud olukorda veelgi – ei teagi, kas selle üle rõõmustada või kurvastada. Samuti mõjub käesolev ikaldus ja tekkinud raske olukord kohalikule toidukorvile, kuna kodumaist toorainet on lihtsalt vähem ning importimine on aktsiiside tõttu kallim kui varem. Praegune situatsioon seab omakorda ohtu väga paljud tööstused ja põllumajanduses, kus me alles rääkisime sellest, kui raske on olukord, viitab see tervikuna üsna raskele olukorrale ka tööhõives maal. Toome mõned näited. Osaühingu Karpo juhataja Kalev Nurk on öelnud, et enamikul põllumeestel tuleb tegelda ennekõike liisingu- ja laenumaksete tasumisega, sest pangad tahavad oma raha nende raskest majandusseisust hoolimata kätte saada. Väetised ja kütus on viimastel aastatel muudkui kallinenud. Vilja eest tänavu eriti palju raha ei saa – see läheb peamiselt söödaks, mille pakkumine on suur, hind aga madal. Nii ongi sageli pankrotid käes, mis sunnivad tootmist maha müüma ja põllumehed ütlevad, et isu sellest tegevusest on juba täis.
Lahendusena näeb Keskerakond ette kriisikomisjoni moodustamist, kuhu kuuluvad kõikide fraktsioonide, valitsuse ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja, Eestimaa Talupidajate Keskliidu ja Eesti Põllumeeste Keskliidu esindajad. Mis oleksid siis need peamised teemad, mida peaks ja arvatavasti, kui see kriisikomisjon moodustatakse, ta hakkaks lahendama?
Kõigepealt oleks vajalik kriisiolukorra ulatuse määramine ja selle lahenduste otsimine, olukorra leevendamine, võimaliku ikaldustoetuse maksmine – kogu see teemade ring oleks vaja kõigepealt objektiivselt selgeks saada.
Teiseks, võimaluse leidmine 2008. aasta otsetoetuse kiirendatud korras väljamaksmiseks, mida kõik pikisilmi ootavad ja mis leevendaks olukorda üsna palju.
Kolmandaks, tuleva, 2009. aasta otsetoetuste mittevähendamine oleks üks võimaluste leidmine, mis olukorda väga tõsiselt leevendaks.
Neljandaks, põllumajanduskindlustusfondi loomine, kuhu on kaasatud kõik osapooled – riik, põllumehed, kindlustusseltsid. Ja tõenäoliselt, kui sellise fondiga hakatakse tõsiselt tegutsema – selge, et siin on oma plussid ja oma miinused, selle üle on palju diskuteeritud, ühtedel on huvi, teistel ei ole –, kuid kindlasti, kui selline fond oleks olemas, siis võimalik, et tänast arutelu Riigikogu saalis ei oleks vaja.
Viiendaks. Vajaduse korral leida võimalus ja taaskäivitada teravilja interventsioonikokkuost, tagamaks riiklike vajaduste täitmine. (Eelnevalt ma siin rääkisin, milline on tegelikult olukord toiduteraviljaga.)
Kuuendaks. Leida võimalused kokkulepeteks finants- ja toormeteenuse pakkujatega, ka riigipoolseteks garantiideks, ajatada laenud ja liisingud, luua riigipoolne tagatissüsteem. Selge on see, et ka see süsteemi loomine vajab väga pikka arutelu, väga tõsiseid otsuseid ja kes siis veel oleks selleks pädevam kui Vabariigi Valitsus.
Kuna hea kolleeg Jürgen Ligi ütles, et aitab küll, ja ma saan sellest nii aru, et kõik on ääretult selge, siis ma tahaksin kõige lõpuks öelda: tõesti, mõnes mõttes aitab küll, kriisi olemasolu tunnistasid nii põllumajandus-kaubanduskoda kui ka põllumeeste keskliit, kes toetasid komisjoni loomist. Küll aga oli talupidajate keskliidu juht – kuidas seda hästi delikaatselt öelda – natuke hirmunud, vaatas kogu aeg ministri poole ja lõppkokkuvõttes arvas, et probleem on, aga järsku komisjoni tegema ei pea. Aitäh, head kolleegid, kuulamast!

Suur tänu, kolleeg Arvo Sarapuu! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Kaia Iva!

Aitäh! Austatud ettekandja! Me viibisime ühel ja samal maaelukomisjoni istungil, kus seda teemat arutati, ja ma mäletan ka hästi seda, et mõlemad tootjate esindajad, nii talupidajate liidu esindaja kui ka suurtootjate esindajad kahtlesid selle komisjoni vajalikkuses. Nad tõdesid küll, et situatsioon on väga keeruline põllumajanduses, kuid mõlemad väitsid ka, et otsesõnu kriisist pole vahest alust rääkida, kuna põllumajandus ei koosne ainult teraviljakasvatusest. Nad leidsid mõlemad, et nad ei oska näha neid plusspunkte, miks on lisaks toimivale ministeeriumile ja ka toimivale maaelukomisjonile veel ühte institutsiooni vaja. Nad olid rahul selle koostöövormiga, mis on seni olnud maaelukomisjoniga, kus on ka väiksemate fraktsioonide esindajad. Millel põhineb sinu arvamus, et sinu hinnang või teie erakonna hinnang põllumajanduse olukorrale on pädevam kui suurtootjate ja väiketootjate arvamus?

Suur tänu! Meeletult hea küsimus, sest kui inimesed arutavad ega oska näha neid plusse ja miinuseid, siis tegelikult tuleks neil aidata neid näha. Ehk ütleme siis nii, et maaelukomisjonis, loomulikult, põllumehed on suhteliselt delikaatsed, ei räägi alati seda, mida nad mõtlevad: võtame või ajalehed lahti, kuulame raadiot, vaatame televiisorit. Aga selge on see, et kui nad ei osanud selles komisjonis suurt midagi näha, siis ilmselt seda komisjoni ei ole varem olnud sellisel kujul. Me arvame loomulikult, et Põllumajandusministeeriumis on kompetentsed ja asjalikud inimesed, ehkki peab möönma, et minister jäi paljudele küsimustele vastuse võlgu. Aga  meie oleme siiski seisukohal, et proovime ära, vaatame ja anname võimaluse kas siis süvendatult teemaga kurssi saada või vastavad otsused teha, mida tegelikult praeguseni ei ole suudetud teha. Võtame näiteks kas või kindlustusfondi küsimuse: miks siis seda ei ole praeguseni tehtud? Ma rõhutan veel kord, et väga paljud alad on kindlustatud, ja kui kindlustussüsteem toimib, siis tegelikult selliseid kriisikomisjone sageli mõnes mõttes vaja ei oleks. Aitäh!

Palun, kolleeg Jürgen Ligi!

Aitäh, austatud ettekandja! Kaia Iva eksib, kui ta ütleb, et komisjoni loomiseks pole põhjust, sest Keskerakond leiab alati põhjuse kriisist rääkida ja komisjone moodustada. Põllumajandus moodustab ju meie majandusprobleemidest tibatillukese osa nagu ikka. Öelge, milliseid komisjone ja kriisikomisjone te veel planeerite? Ma eeldan, et see on alles algus.

Lahendame kõigepealt ära põllumajanduse. Suur tänu muidugi Jürgen Ligile selle küsimuse eest! Aga mul on meeles, kui ma olin rahanduskomisjonis ja ütlesin, et võib tulla defitsiidiga eelarve, siis lugupeetud komisjoni esimees arvas, et seda ei juhtu mingil juhul, aga lubas lasta selle ära protokollida. Hiljem ma vaatasin, protokollis sellist lauset ei olnud, et ma sellest miinuseelarvest rääkisin. See oli aasta tagasi, ma ei valeta. Ja nüüd ma tahaksin öelda nii, et kui me arvame ja näeme, et rahandusasjad on ka väga keerulised, siis ma ütleksin, et põllumajandusasjad sõltuvad looduslikest tingimustest, mis on tegelikult veel tunduvalt keerulisemad kui rahandusküsimused, ja ma usun, et alustame põllumajanduse kriisikomisjonist ja küll me jõuame rahandusküsimuste juurde ka.

Palun, kolleeg Kalvi Kõva!

Aitäh! Hea Arvo! Tänan väga põhjaliku ettekande eest! Sain ka ise teada, kuidas siin Põhja-Eestis hinnad on, Lõuna-Eestis on need vilja hinnad natuke allpool ja kindlasti on põllumeestel tänavu natuke raskem aasta. Aga sa mainisid ka kartulit ja eks me kõik ETV ekraanilt nägime, kuidas Kalle Hamburg oma kombaine sealt välja tõmbas ja kartulit kätte ei saanud, aga mina julgen väita, et kartuli hinnad on meil paarkümmend protsenti tõusnud ja viimaste kuude toredamad ilmad on lasknud kartuli üles võtta. Nii et kriisist me igas põllumajandussektoris rääkida ei saa ja tõesti väiksemad talumehed ongi oma riskid maandanud – kasvatavad köögivilja, kartulit, teravilja ja niimoodi oma riske maandanud. Aga küsimus on, mis on Keskerakonna arvates see põhjus, miks ei ole põllumehed tänasel päeval oma saaki kindlustanud ja mille taga see võib olla?

Kui me räägime saagikusest, siis on selge, et saagikus oli tänavu hea, looduslikud tingimused rikkusid selle saagikuse ära ja lõppkokkuvõttes ütleme nii, et eks selge on see, et teravilja osas on kõige raskemad ajad, kartuli osas on tõesti natuke paremad, tuleb tunnistada. Aga nüüd, kui rääkida sellest kindlustusfondist, siis on alati põhjuseks see, et kes sellesse kindlustusfondi raha panevad. Ehk tegelikult meie näeksime ette, et see oleks n-ö 30 : 30 : 30 ehk siin oleks siis nii riik osaline, kindlustuskompaniid ise osalised kui ka tootjad. Aga alati on see, et põllumajandustootjatel on elu üsna vilets olnud, ja kui me vaatame, millised on nende tulud ja kulud ja kui vähe on nad tegelikult suutnud investeerida, selleks et olla Euroopa põllumajandustootjatega n-ö konkurentsis, siis tegelikult neid vahendeid, mida kindlustuse alla panna, põllumeestel ei ole endal olnud. Ehk ütleme siis nii, et loodame, et nende elu läheb paremaks, et tekib see võimalus, et nad saavad ise kindlustusfondi tööst osa võtta, siis riigi vedamisel kindlasti see tuleks välja. Kõige lõpuks ütleksin nii, et ilma riigi vedamiseta põllumeeste kindlustusfond kindlasti välja ei tule. Riigipoolse vedamisega see tuleks välja.

Palun, kolleeg Harri Õunapuu!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! On heameel tõdeda, et Keskerakond on saanud ühe põllumajanduse asjatundja juurde. Sind on päris hästi valgustatud või on ka eksitatud. Ja nüüd minu küsimus. Asjatundjana ma küsin, miks sa kasutasid ettekandes septembri keskpaiga andmeid koristuspindade kohta, kuid praegu on juba 20. oktoober möödas. Ja teiseks. Miks sa valetad, et söödateravilja hind on 1,3 krooni tonn? Helistasin ühele suurettevõtjale, kus on 600 hektarit teravilja. Ta müüb praegu 1,8–2 krooni tonn.

Kui statistikast rääkida, siis on selge, et kui saaks viimaseid statistikaandmeid kasutada, siis oleks suurepärane. Ma oleksin heameelega nõus seda tegema ja väga hea, kui seda nõu antaks ka põllumajandusministrile, et ta siis ka saaks oma küsimustele vastates kasutada viimaseid statistikaandmeid – miks mitte, kui nad on olemas. Mis puudutab söödavilja hinda, siis on selge, et eri tootjatel on võimalus saada erinevat hinda. Lugupeetud küsija teab väga hästi, et müüakse siis kas väiksemates  või suuremates kogustes. Ma arvan, et ma ei valeta, kui ma räägin 1,3 kroonist ja kui keegi maksab 1,8, siis ma annan selle teate kindlasti edasi. Ma pärast tulen sinu juurde, et sa ütleksid mulle ka, kus sellise hinnaga on võimalik müüa, ja juba sellest arutelust, näed, on kasu olnud, mehed saavad hinda juurde.

Palun, kolleeg Imre Sooäär!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Talupidajate keskliidu juht Kaul Nurm väitis maaelukomisjoni koosolekul, et temal ei ole andmeid, et seda kahtlemata rasket olukorda peaks kriisiks nimetama. Ta lisas, et pikas ajaperspektiivis võib see eelnõu hoopis kahju tekitada, külvates paanikat ja vähendades põllumeeste usaldusväärsust pankade ees, kellelt niigi on raske laene saada. Samuti võib see tõsta nende kindlustuspreemiaid. Kaul Nurme taga on tuhanded põllumehed. Millegipärast ei tundu teie jutt täna siin nii usaldusväärne, kui tema oma. Miks te siis tahate põllumeestele halba ja kas selle taga on tegelikult põhjus, et te tahate põllumeeste arvel oma reitingut tõsta?

Suur tänu, väga hea küsimus! Ma arvan, et täna on siin saalis enamik neid inimesi, kes oma reitingut soovivad tõsta. Oleneb sellest muidugi, milline see reiting on. Sama ma soovitan ka sulle, heale kolleegile. Kui rääkida sellest maaelukomisjoni arutelust, siis on selge, et Kaul Nurm oli natuke heitunud küll ja mina olin ka väga imestunud, kui ta väga sõnu otsides ja väga tagasihoidlikult arutas põllumajanduse olukorda. Ehk tegelikult on väga tore see, et ta üldse selle asja pärast muret tundis. Aga ma küsiksin niiviisi vastu, et kui 70% teraviljast on võimalik kasutada loomasöödaks (kui sedagi, arvestades, et ega me ei tea, mis mükotoksiinide toime võib teha), kas siis on kriis või ei ole? Ja lõpuks, Kaul Nurm opereeris mingite numbritega ja ausalt öeldes, eks ta võiks need numbrid ka avalikkusele teatavaks teha, et milliste protsentide puhul on siis kriis ja milliste protsentide puhul ei ole kriis. Väga hea, kui me suudaksime teha mingisuguse tabeli siia ja näidata ära, et teatud protsentide puhul on kriis olemas, siis oleks meil kindlasti lihtsam. Suur tänu, hea kolleeg, küsimuse eest!

Palun, kolleeg Raivo Järvi!

Suur tänu! Siin kõlas kriitika põllumajandusministri pihta, ehkki erinevalt paljudest teistest tema erakonna ministritest, on tema väga hästi aru saanud, milline on riigieelarve seis, kus tõesti sotsiaalkohustused on meeletud. Reformierakond on n-ö terve mõistuse piires tihtipeale küsinud, et aga miks te siis ei kindlusta oma saaki. Ja tegelikult on põllumeeste suust kõlanud ikka üks ja seesama vastus: see on lihtsalt liiga kallis. Nendele ei ole see taskukohane, sest meie kliimavöötmes on riskid väga suured. Aga minu kõrv teritus nende sõnade peale, et kindlustusfond riigi abiga. Mida see siis tähendab? Ma eeldan, et kui luuakse komisjon, siis on ka mingi strateegiline plaan olemas, mitte et loome komisjoni ja siis vaatame. Mida tähendab see kombinatsioon – kindlustusfond riigi abiga?

Suur tänu! Ütleksin nii, et mina olen alati ministrist lugu pidanud, kes on siin saalis olnud, ja kui ma olen eelnevaid küsimusi esitanud, siis on alati juurde käinud see, et austatud minister, kes on oma tööga hästi hakkama saanud. Minu mure oli pigem seotud sellega, et ta ei jookseks verest tühjaks, et ta nii hullusti võitleb põllumeeste eest.
Teine on küsimus sellest, mis puudutab kindlustusfondi. Kindlustusfond on tõsine ettevõtmine. See tähendab, et keegi peab sinna raha alla panema. Ja kui me vaatame, kui paljudesse küsimustesse riik tõsiselt suhtub, kui paljudesse tootmisharudesse – alles me siin arutasime põlevkivi. Seal on ka, ütleme siis, teatud niisugune tõsine riigipoolne ressursside kindlustamine olnud ja on ka edaspidi. Miks siis ei või põllumeestel, kellel on looduslikest tingimustest tulenevalt nii keerulised tootmistingimused, olla kindlustuses riigi osa? Ja kõige lõpuks ma ütleksin, et see peaks riigi osa olema sellepärast, et kui seda oleks võimalik ilma teha, siis oleks see ammu juba loodud ehk kindlustuskompaniid oleksid selle ammu ära teinud. Järelikult siin on küsimus, mille tõttu teatud doteerimine või teatud lähenemine oleks mõistlik.

Palun, kolleeg Mati Raidma!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kolleeg! Tuleme korra selle komisjoni teema juurde. Kriis on mulle väga hingelähedane ja vana teada tõde on see, et kriisi tekitamise üks võimalus on luua kriisikomisjon. Minu küsimus: millest on tulnud idee, et maaelukomisjon ei saaks kõike seda, mida te rääkisite, käsitleda ja kutsuda ja arutada ja pakkuda? Miks selle komisjoni idee on tekitada järgmine komisjon? Kust jookseb see piir, kas te selles mõttes annate väga negatiivse hinnangu ühele Riigikogu komisjonile?

Aitäh! Ei, no ma ütleksin nii, et maaelukomisjon on üks tõsisemaid ja tasakaalukamaid komisjone, mille töö on alati selline, et seal arutatakse sisu ja poliitikat on, ütleme siis, suhteliselt vähe. Miks on siis selline arvamus, et võiks olla kriisikomisjon? Eeskätt on see tulnud ikka põllumeestelt endilt. Kõigepealt sellepärast, et põllumehed ei ole tagasiside korras rääkinud paljudest oma probleemidest mitte ainult meile, vaid, ma ütleksin, et vaadake igapäevast ajakirjandust – ka selle vahendusel on selgeks saanud, et asi on tõsine. Mis puudutab maaelukomisjoni võimalusi ja kriisikomisjoni võimalusi, siis on selge, et seal on vahe suur. Maaelukomisjonil on teatud võimalusi, need on pikaajalisemad, võib-olla ei saa nii kiiresti reageerida. Kui ma rääkisin siin otsetoetustest, siis näiteks otsetoetuste küsimuses saab ju minister kohe võtta ette samme. Või näiteks, kui räägime PRIA protsesside kiirendamisest, siis mis maaelukomisjon selle PRIA protsesside kiirendamisega tegeleb, see on paras Põllumajandusministeeriumi valdkond ja ma ei hakka praegu näiteid tooma, aga võib-olla õnnestub veel täna tuua näiteid, kus tegelikult need investeeringud, mis on ette nähtud, seisavad praegu PRIA-s ja ma ei tea, mis on teatud tegevusetuse põhjuseks, aga kindlasti saab minister ja ministeerium kiiremini reageerida kui maaelukomisjon.
Ma ikkagi arvan kokkuvõtteks, et see kriisikomisjon on praegu väga tänuväärne põllumeestele ja kindlasti tänuväärne ka nendele Põllumajandusministeeriumi asutustele, kelle kitsaskohti saaksid minister ja komisjonis olevad inimesed täiendavalt üle vaadata – no näiteks võib-olla tuleb kusagile ressurssi juurde suunata, võib-olla kusagil tuleb teatud struktuure muuta, mida iganes. Mina näeksin ikkagi ja meie erakond tervikuna näeb, et kindlasti on see komisjon abiks ministrile, andes ka ministrile tuge teatud küsimuste lahendamiseks ja tal on kindlasti seda tuge vaja.

Palun, kolleeg Rein Aidma!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Sa rääkisid mõni aeg tagasi põllumajanduse verest tühjaks jooksmisest. Noh, jah, mis sümboolikaga seda tituleerida. Eks me mäletame kõik ühte kunagist panka, mis ka rahast tühjaks jooksis. Ja ma küsin niimoodi eelküsijate võtmes, et ega te ei ole äkki arvestanud kokku, mis sellise kriisi pealesurumine põllumajandussektorile puldist esineja reitingu tõstmiseks ka maksma võib minna. Kas te rahalisi arvestusi olete teinud?

Aitäh küsijale! Väga paljude arvestuste aluseks on ikkagi vastava ministeeriumi  kompetentne töö. Selge on see, et kui komisjon soovib saada neid arvestusi, siis ta kindlasti need saab. Kui mul õnnestub maaelukomisjonis või mõnes hilisemas komisjonis töötada, siis ma igal juhul palun need arvestused ministeeriumi inimestel teha, ja miks ka mitte? Muuseas, minu täpne formuleering ettekandes – ma loen, lugupeetud kolleeg, ette – on see, et põllumajandusminister lubas viimse veretilgani võidelda, ja minu mure oli seotud sellega, et ehk ikkagi meie hea minister jääb tervise juurde ja suudab paljud küsimused lahendada. Kui tulla selle panga juurde, millest jutt oli, siis ma ütleksin nii, et see oli Eesti Panga otsus ja see oli Rootsi pankade nõue, et Eesti pangaturg korrastada. Kui me praegu vaatame, siis see on tõesti korrastatud ja täna meil on Rootsi pangad. Nii et väga hea, aitäh küsimuse eest! Ma sain vastata sellele.

Palun, kolleeg Urmas Klaas!

Aitäh, proua Riigikogu esimees! Ma vaatan, härra Sarapuu, teid ja teist vaatab vastu niisugune emotsionaalne inimene. Aga minu arvates ei ole sellistest ülekeevatest emotsioonidest üsna tõsistes situatsioonides alati mitte kasu. Ma tahaksin ka taunida täiesti selgelt teie anatoomilisi võrdlusi. Minu arvates  ei sobi need Riigikogu saali ja ma ikkagi leian, et tuleks jääda oma väljaütlemistes asjalikumaks ning tugineda oma sõnavõtus faktidele. Ma olen tõsiselt mures sellepärast, et teie siin nii suurejooneliselt kriisist ja millest kõigest veel rääkides, tõesti tõsiselt kahjustate põllumajanduse mainet. Põllumehed on selle pärast mures. Kõik sektorid ei ela sugugi nii, nagu te siin praegu pilti maalite. Aga minu küsimus teile on selline. Kuulates teid, tekib mul arusaamine, et me oleme Eestiga täielikus kriisis. Praeguses olukorras tuleks ametisse määrata üks jõuline direktor, kes asub Eestit kui täielikku kriisi kukkunud ühiskonda saneerima. Kas ma saan sellest õigesti aru?

Aitäh, lugupeetud kolleeg! Kui ma teid vaatan, siis te muutusite väga emotsionaalseks. Nüüd, kui samas stiilis vastata, siis muidugi, kui anatoomilisi võrdlusi teeb koalitsioon, siis on see asjakohane, aga kui neid teeb opositsioon, siis ei ole see asjakohane. See on tõesti nii. Võimalik, et edaspidi tuleks opositsioonis olles ettevaatlikum olla, mida koalitsioon endale lubada saab, seda meie endale lubada ei saa.
Mis puudutab kriisiküsimusi, siis selge on see, et Eestis on analoogselt põllumajandusega tõesti väga palju asju, mida oleks väärt arutada, ja minu teada, me hakkame siin saalis varsti arutama ettevõtluse olukorda ja ma ütleksin seda, et ega ettevõtluse (ma mõtlen muu ettevõtluse peale põllumajanduse) olukord ei ole Eestis praegu sugugi parem. Me oleme teinud eelarve 2,6%-lise majanduskasvuga. On selge, et seda majanduskasvu ei tule. Ja tõsine küsimus on see, kust eelarve tuludepool kätte saada, ja loomulikult, miks seda mitte arutada. Minu mure on ja meie erakonna mure on seotud sellega, et ka põllumehed annavad üsna suure osa tulu poolest eelarve täitmiseks ja kust mujalt kui käibemaksust ja üksikisiku tulumaksust see tulla saab. Lisaksin loomulikult, et meie oleme seda meelt, et me kaudseid makse ei tohiks tõsta, ja kindlasti me oleme seda meelt, et aktsiisid ei ole praegu tervendav lahendus meie majanduskeskkonnale, vaid siis, kui majanduskeskkond on langusfaasis, me peaksime maksude suurendamisest hoiduma ja mõtlema hoopis teistele meetmetele. Nii et ma arvan küll, et see, et põllumajanduse kriisikomisjon peaks arutama praegu neid küsimusi, mis on tervikuna seotud ettevõtlusega alates tulubaasist, maksubaasist ja lõpetades kuluküsimustega, on asjakohane. Ma arvan, et meie kui Riigikogu liikmete kohus on siin väga paljudele nendele küsimustele vastust otsida – olgu siis komisjonide abil või ministeeriumide kaasabil. Ükskõik, kes soovib siin initsiatiivi näidata, on minu meelest teretulnud. Nii et miks panna seda siin praegu opositsioonile pahaks, pigem võiks öelda, et me oleme tõstatanud väga hea küsimuse ja loomulikult selle tõstatuse ja küsimuse erinevate vaatenurkade kaudu saab otsida lahendusi. Miks mitte? Ega meie ei pruugi kõiki lahendusi teada – koalitsioon on täna igal juhul targem, selge see.

Palun, kolleeg Toomas Tõniste!

Aitäh! See on väga hea, et te siin põllumajanduse eest seisate, kuid minu arust tuleks ikkagi üritada tervikpilti vaadata ja ilmast sõltub meil ka väga palju muid ettevõtlusharusid: kas või turism, mis on põhiline ekspordiartikkel, või ehitus jne. Aga kui nüüd selle kindlustusfondi juurde tagasi tulla, siis kui tegemist on tõsise eelnõuga, mis ta võiks olla, ja ettevalmistatud eelnõuga, siis ta võiks rääkida ikkagi juba summadest. Kui palju peaks riik sinna kindlustusfondi raha eraldama ja kust sektorist see raha võtta, teades olukorda – mis on siis vähem tähtsam?

Suur tänu väga hea küsimuse eest! Selge on see, et kindlustusfond on nende küsimuste kaudu, ma näen, saavutanud täna tõsise toetuse. Ja teatava mure koha pealt vaadatuna on selge, et kõik seda ideed toetavad ja tahavad selle ideega vaeva näha. Ma juhiksin muidugi tähelepanu sellele, et meie eesmärk ei olnud mitte kindlustusfondi, ütleme siis, niisugune kohene loomine, vaid meie eesmärk oli praegu komisjoni loomine. Ehk tegelikult ütleme siis nii, et põhimõtteliselt me näeme, et selline kindlustusfond on vajalik. Me näeme siin riigi kindlustuskompaniide ja ettevõtete enda võimalusi ja osa. Kindlasti saab siis selle komisjoni kaudu neid asju teha, mis aitavad kindlustusfondi luua. Seda, et fondi ei ole siiamaani tekkinud, annab kindlasti parandada. Ma arvan, et see on väga hea asi ja kindlasti aitab komisjon sellele kaasa.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea ettekandja! Täna on näha ja teada, et kliima või ilmamuster Euroopas on selline, et kohtades, kus on hästi, on hästi, ja on kohti, kus on põllumajanduse mõttes halvasti. Ehk kliimamuster üle Euroopa on väga mitmekesine ja ühtede õnnetus on kompenseeritud Euroopa mastaabis kellegi teise õnnega. Minu küsimus on see, et milline on teie isiklik või ka erakonna seisukoht selles suhtes, et seda laadi kindlustusmehhanismi rakendada üle Euroopa, ja kas sel juhul oleksime meie näiteks valmis juhtudel, kui mujal ja suurtel aladel on halvasti, kompenseerima nende kehva olukorda, kui nemad on valmis kompenseerima vastupidisel juhul meie n-ö kehvi olusid. See tunduks nagu ühtses kauplemisreeglistikus õiglasem või mis teie sellest arvate?

Aitäh, hea küsija! Ütleksin nii, et muidugi eks see põllumajandusturg on praegu avatud, nii nagu mis tahes turg praegu. Selles mõttes oleme me sellises avatud tururuumis töötades igal juhul kümme korda haavatavamad, kui näiteks suudaksime oma turgu mingite meetmetega hoida. Ma igal juhul ei kutsu siin üles praegu selleks, et me peaksime põllumajandusturule mingeid piiranguid tehes tekitama olukorra, et me saaksime vaadelda seda tururuumi eraldi, mis praegu on Eesti põllumeestel. Küll aga ütleksin nii, et looduslikud tingimused on tõepoolest erinevad. Tõesti, midagi ei ole teha, näiteks Prantsusmaal ja Saksamaal on suurepärane aasta. Muuseas, ka meil kasvas vili väga hästi, aga meil ei õnnestunud lihtsalt seda koristada. Nüüd, kui vaadatagi, siis majandusruum on tõesti tervik, aga looduslikud tingimused on lokaalsed. Ehk siin ma näen tõsist vastuolu ja loomulikult, miks mitte ei peaks ka see olema üks niisugune diskussiooni koht ja üks arutelude koht, kuidas seda vasturääkivust ületada.

Palun, kolleeg Taavi Rõivas!

Aitäh! Õige viivuks jäi mulle mulje, et te kõnelete siin täna põllumeeste nimel, aga üha enam selgub, et nii pole see teps mitte. Võttes oma lipukirjaks komisjoni moodustamise, mis ometi iseenesest ju ühtegi probleemi ei lahenda, räägite te juba jupp aega, kui õnnetu ja kui perspektiivitu sektor see põllumajandus ikkagi on. Öelge mulle, kui te maalite Riigikogu kõnepuldis üsna pika aja vältel põllumajandussektorist täiesti võimetu pildi, et nad ei saa mitte millegagi hakkama, et sel sektoril puudub igasugune perspektiiv, kuidas see mõjutab näiteks pankade laenupoliitikat põllumeeste suhtes, kui neil on vaja, ütleme, investeeringuteks või ka lühiajaliseks tarbeks laenu saada.

Aitäh, hea kolleeg! Kõigepealt, kust te teate, et sellest komisjonist asja ei ole? Ma küll ei kujuta ette, kust selline teadmine. Me ei ole veel selle komisjoni hääletamise juurdegi läinud. Ehk tegelikult, selline eelarvamuslik lähenemine siit saalist ei tundu kõige arukam, see on nüüd üks asi. Teine on muidugi see, et vaevalt, et keegi soovib täna maalida pilti ühest tootmisharust, kus keegi millegagi hakkama ei saa, ma ei usu seda. Vaid pigem on see, et looduslikud tingimused seavad oma piirangud ja see ongi üks põhilisi põhjusi, miks põllumeestel sageli tuleb asjadest rääkida nii, nagu nad on. Ja loomulikult on meie küsimus see, kas me seda kõike näha tahame või ei taha. Kuigi ütleme, kui istuda niisuguses mõnusas ruumis ja kui ei pea olema traktoriga väljas ega märgade kartulivagude vahel, siis loomulikult tundub elu teistsugusena. Ma arvan küll, et vaevalt, et meil on soovi, minul kaasa arvatud ja meie erakonnal, seda majandusharu raskemasse olukorda panna, kui ta tegelikult on, vaid loodus on seda teinud.
Mis puudutab pankasid, siis on meie erakond arvamusel, et nende jaoks tuleks luua tagatissüsteem. Ma ei mõtle siin mingeid derivatsioone või forward-tehinguid, vaid ma mõtlen seda, et need oleksid niisuguse klassikalise panganduse raames olevad finantsinstrumendid, mille kaudu luua sellised tagatissüsteemid, et meil ei ole vaja panku veenda.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Tarkadel inimestel pole kunagi keelatud ministrile nõu anda ja tark minister kuulab ka neid, sellepärast ei ole vaja veel nimetada mingit komisjoni. Mina arvan, et see eelnõu on teil esitatud seetõttu, et te otsustasite olukorda põllumajanduses oma parteipoliitilistes huvides ära kasutada. Kas sa vaidled mulle vastu?

Eiki Nestor on mulle andnud väga head nõu ka varasematel aastatel, kui ma meelde tuletan, siis aastat 17 tagasi. Ja ka mina olen andnud Eiki Nestorile nõu, mida tema kuulas, ja mulle tundub, et tänu sellele nõule me suudame täna omavahel kenasti diskuteerida, on arenenud lugupeetud Eiki Nestor ja kindlasti püüan arengutendentse luua mina. Nii et siit eeskuju võttes arvan ma niiviisi, et miks mitte, me võiksime ka koos põllumajandusministriga areneda, kes on minu endine kolleeg. Kindlasti ta kuulab mind ja vastupidi.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan väga, austatud juhataja! Hea kolleeg! Vaid vähesed erakonnad on väärtustanud Eestis põllumajandust viimastel aastatel. Praegu on tunnetatav koalitsioonierakondade esindajate niisugune kohatine teadmatus ja ka lausa vihkamine põllumajanduse suunas. Olgu teada, et kõik Euroopa Liidu riigid on põllumajanduskindlustust toetanud, just need riigid, kus see kindlustus toimib. Palun ütle, mida arvasid põllumajandusorganisatsioonid sellel koosviibimisel, kus te olite, põllumajanduskindlustuse algatamisest Eestis.

Nad ütlesid üsna selgelt välja – ma loodan, et minu kolleeg komisjoni ettekandes ka seda teeb –, et kindlustusfond on vajalik, aga loomulikult on kindlustusfond seotud teatud probleemistikuga ehk teda ei ole võimalik luua ilma riigi toe ja osaluseta.

Palun, kolleeg Leino Mägi!

Aitäh, proua esimees! Hea ettekandja! Teil on päris hea käsi: 15. septembril te esitasite selle ettepaneku Vabariigi Valitsusele ja pärast seda tuli päike välja ja koristustööd saadi teostada sel ajal ja kõik. Mis sa arvad, kui selline ettepanek teha järgmisel aastal kevadkülvi paiku, äkki on siis kõik korras?

Aitäh, hea kolleeg, küsimuse eest! Kui see päike aitaks mükotoksiinide vastu! Aga me oleme juba selgeks teinud, et ei aita. Ehk see tähendab siis, et mu eelnev jutt, see, millest ma rääkisin, oli seotud mükotoksiinidega, mis on seotud teraviljaga, mida söödaks kasutatakse. Me tegime selle juba kindlaks, et 70% on sellist teravilja, mida toiduteraviljana, ütleme pagaritööstuses, kasutada ei saa. Ehk tegelikult loomade söödaks saame kasutada tingimusel, et mükotoksiinid ei voha nii kõvasti. Kui päike selle vastu aitab, siis mul ei ole päikese vastu midagi. Aga mulle tundub, ja kahjuks ma tean, et see ei aita.

Palun, kolleeg Peep Aru!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Hulk aega on ära raisatud, suur tüüpiline keskerakondlik jutt – palju vahtu, sisu ei olegi. Kui hakkad sisu üle mõtlema, siis üks küsimus mul tekkis. Miks Keskerakond alati oma plaani välja käies jätab ühe osa plaanist õhku ja sellepärast neil ei õnnestu? Näiteks, võtame sellegi jutu, et teeme kindlustusfondi põhimõttel 30 : 30 : 30, aga tervikus on 100%! Kuhu 10% jäi, lugupeetud ettekandja?

Meil on saalis häid matemaatikuid ja täpsuse huvides loomulikult oleksin ma pidanud siis rääkima nii, et 100% kokku saab. See oli nüüd teatud määral utreerituna toodud. Aga aitäh hea märkuse eest! Ma järgmine kord jagan saja täpselt kolmeks.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Arvo Sarapuu! Nüüd palun ettekandjaks maaelukomisjoni aseesimehe kolleeg Aleksei Lotmani!

Auväärt Riigikogu esimees! Head kolleegid! Arvestades tavapäratult suurt huvi maaelu vastu, mis küsimustes vastu kajas, väärinuks muidugi kõik kolm protokolli üksipulgi ettekandmist. Maaelukomisjon arutas kõnealust eelnõu koguni kolmel korral. Et aga meie protseduurireeglid ei võimalda mul nii pikalt rääkida, siis keskendun ainult olulisimale ja üritan mahtuda ajalimiidi piiridesse.
Esiteks, eelnõu arutelu oli üsna erakorraline nii selle tõttu, et seda arutati koguni kolmel koosolekul, kui ka selle tõttu, et maaelukomisjon, kes siiani on kõik otsused langetanud konsensusega, hääletas selle menetluse käigus koguni kaks korda. Eelnõu väga lühike käsitlemine oli neljapäeval, 18. septembril, kui hääletati, kas küsitakse Vabariigi Valitsuse arvamust. Kolme vastuhäälega lükati see tagasi kaks oli selle poolt, et küsida Vabariigi Valitsuse arvamust, ja üks oli erapooletu.
Järgmine kord käsitleti eelnõu 6. oktoobril ja siis juba põhjalikumalt. Enne seda palus komisjoni esimees fraktsioonide arvamused kokku võtta. Kolleeg Arvo Sarapuu andis võrdlemisi põhjaliku ülevaate, mis oli üsna sarnane sellega, mis te täna kuulsite. Seejärel esitati küsimusi, millesse ei jõua täna süveneda, kuid annan kokkuvõte arvamustest, sest need olid meie seisukoha kujundamisel olulised. Komisjoni esimees rõhutas, et eelnõus käsitletakse kõiki põllumehi korraga, kuigi probleemid on eelkõige teraviljakasvatuses. Kindlasti tuleks enne otsustamist täpsustada, milline on põllumajanduse hetkeseis, sealhulgas saagikoristusel. Ta edastas ka oma fraktsiooni, sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni seisukoha, et probleem on kahtlemata olemas ja sellega tuleks tegelda, kuid tundub, et eelnõu on koostatud kiirustades. Näiteks kriisikomisjonist on välja jäetud Eesti Põllumeeste Keskliit, mis küll koondab põllumeeste vähemust, aga enamust nii toodetud teravilja kui ka toodetud piima järgi. Sotsiaaldemokraatide fraktsioon sellisel kujul eelnõu ei toetanud.
Imre Sooäär rõhutas, vastupidi, et probleemi tuleks käsitleda laiemalt ja et vihmad on mõjutanud ka maaturismi. Selles valdkonnas on oluline langus. Teie alandlik teener esitas roheliste fraktsiooni arvamuse. See on selline, et põllumeestel on tõesti tõsised probleemid, kuid on kaheldav, kas neid suudab lahendada kriisikomisjon. Rohkem kasu oleks sellest, kui suudaksime taastada järgmise aasta eelarves nn top-up´i ehk siis riikliku juurdemakse. Samuti juhtisin tähelepanu sellele, et me pöördusime ka talupidajate keskliidu poole välkarvamuse saamiseks ja sealt ei tulnud kindlat seisukohta, et sellest komisjonist kasu oleks. Seega rohelised toetavad seda algatust, kuid ei toeta seda eelnõu. Jaanus Marrandi avaldas arvamust, et Vabariigi Valitsus võiks küll moodustada komisjoni ja vaagida üldisi probleeme sektoris kogu praeguse majanduskriisi valguses. Rein Aidma rõhutas, et Reformierakonna fraktsioon ei toeta kriisikomisjoni moodustamist.
Arutati, kuidas jätkata otsuse eelnõu arutelu ja keda arutelule kaasata. Otsustati, et otsuse eelnõu arutelu jätkatakse 13. oktoobril ja kutsutakse kohale põllumajandusminister, põllumajandus-kaubanduskoja esindaja, Eestimaa Talupidajate Keskliidu esindaja ja ka Eesti Põllumeeste Keskliidu esindaja.
13. oktoobril arutatigi koos nimetatud külalistega seda eelnõu. Kolleeg Arvo Sarapuu andis uuesti ülevaate eelnõust ja siis oli külaliste kord avaldada arvamust. Põllumajandusminister tõdes, et igasugused arutelud põllumeeste raske olukorra üle on küll teretulnud, kuid sellise komisjoni moodustamist valitsus ei toeta. Meil on Riigikogu maaelukomisjon ja meil on muud pädevad asutused olemas. Eestimaa Talupidajate Keskliidu direktor Kaul Nurm tänas kutse eest ja märkis, et kui rääkida olukorrast põllumajanduses, tuleb vaadelda eri sektoreid eraldi. Näiteks piimakarjakasvatajatel erilisi probleeme ei ole. Ta juhtis tähelepanu, et eelkõige on tähtis põllumeestele pindalatoetuste õigeaegne väljamaksmine, veel parem, kui saaks natuke seda kiirendada. Samuti oleks väga hea, kui õnnestuks taastada eelarves top-up summad täies ulatuses.
Põllumajandus-kaubanduskoja juhatuse liige Olav Kreen oli külalistest ainus, kelle seisukohavõtust mina lugesin välja, et tema selgelt toetab sellise komisjoni moodustamist. Põllumeeste keskliidu direktor Üllas Hunt ka tänas kutse eest – kuigi eelnõus põllumeeste keskliitu ei ole nimetatud, kutsuti nende esindaja siiski komisjoni koosolekule. Ta juhtis tähelepanu üsna samadele probleemidele, mis talupidajate keskliidu direktor. Ja ei mina ega protokollija ega ka kolleeg Kaia Iva ei lugenud tema sõnavõtust välja seda, mida luges lugupeetud Arvo Sarapuu: nimelt et tema oleks toetanud selle komisjoni moodustamist. Aga tõepoolest, kuna tema jutt oli suhteliselt keeruline, siis ilmselt eri inimesed said sellest natuke erinevalt aru.
Aja puudusel ma küsimustel ei peatu, aga peamised arvamused komisjoni liikmetelt olid sellised. Komisjoni esimees Kalev Kotkas rõhutas, et puuviljanduses istikute osas ja lillekasvatuses, mesinduses, piimatootmises kriisi ei ole. Suuremad probleemid on teravilja, sealhulgas seemnevilja kasvatajatel. Ta sõnas, et meil on vaja kiireid ja häid lahendusi, ent mõistet "kriis" ei tohi devalveerida ja eraldi kriisikomisjoni loomist ta ei poolda. Jagame ülesanded ja saame uuesti kokku maaelukomisjonis, et samu teemasid arutada, arvas ta. Kolleeg Arvo Sarapuu loomulikult toetas uuesti oma eelnõu väga jõuliselt. Ta rõhutas, et maaelule rohkem kahju teha, kui praegune valitsuskoalitsioon on juba teinud, enam ei saa ja et tõeline kriis on alles tulemas.
Vahepeal palus põllumajandusminister protokollida oma märkuse, et ülevaade tegelikust olukorrast on võimalik saada alles pärast saagikoristuse lõppu ja see vajab enam aega. Kohe paraku ei ole võimalik hakata välja maksma toetusi, sest see oleks seadusvastane. Ka tema arvas, et kriisi mõistet ei tohiks devalveerida.
Teie alandlik teener tunnustas Keskerakonna algatatud eelnõu, sest see on põhjus, miks me maaelukomisjonis neid teemasid nii põhjalikult arutame. Probleemid on kahtlemata olemas ja need on vaja lahendada, kuid komisjoni loomist rohelised ei poolda. Kolleeg Jaanus Marrandi rõhutas, et teemaga tuleb tegelda, ja toetas eelnõu. Ta soovis ka PRIA-lt ülevaadet toetuste väljamaksmise kohta. Tootjate esindajad märkisid lõpetuseks, et probleemid on olemas ja neid on vaja teadvustada, aga selget toetust komisjoni loomisele ei olnud minu arvates küll nende sõnavõttudest võimalik välja lugeda – ei talupidajate keskliidu ega ka põllumeeste keskliidu esindajatelt.
Lõpetuseks arutati eelnõu menetlemist ja hääletati ettepanekut toetada Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu. Selle ettepaneku poolt oli 3 ja vastu 4 inimest, 1 oli erapooletu. Seega ettepanek ei leidnud toetust. Konsensusega otsustati saata eelnõu Riigikogu täiskogule lugemiseks 21. oktoobril, määrata teie alandlik teener siin ettekandjaks – seegi oli konsensuslik otsus – ja, nüüd pange tähele, see on oluline asi: otsustati,  et komisjon tuleb oma istungil käsitletud probleemide juurde veel tagasi. Jätkatakse selle aasta novembrikuu esimesel töönädalal ning siis kutsutakse komisjoni põllumajandusminister, rahandusminister, keegi PRIA juhtkonnast ja samuti põllumajandustootjate esindajad ning põllumajandus-kaubanduskoja esindaja ka loomulikult. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aleksei Lotman! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Imre Sooäär!

Austatud ettekandja! Me oleme siin saalis sattunud täna väga kummalisse olukorda. Tavaliselt on ühiskonnas huvigrupid, kellel on mingid teemad, mingid mured, ja nad leiavad poliitilised jõud, kes toovad need mured Riigikogu saali. Praegu me oleme olukorras, kus väidetavalt põllumeeste nimel või nende eest kõnelev Keskerakond on põllumehed kõrvale lükanud ja seisab ainult enda huvide eest siin saalis. Põllumehed ei ole seda eelnõu heaks kiitnud – nii on nende esindajad komisjonis öelnud. Ka opositsioon ei ole üksmeelel, nagu tavaliselt opositsiooni eelnõude puhul siiski on. Miks teie seda eelnõu komisjoni aseesimehena ei toetanud?

Hea kolleeg, sellele küsimusele saad sa vastuse, kui ma räägin hetke pärast oma fraktsiooni nimel. Komisjoni aseesimehena mul ei ole midagi lisada.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Lugupeetud ettekandja! Te nimetasite mitu korda sellist mõistet nagu kriis ja et seda sõna ei tohiks devalveerida. Ma küsingi teie käest, missugune peab olukord näiteks põllumajanduses olema, et seda saaks nimetada kriisiks. Ja mis see siis praegu on?

Ka sellele küsimusele, hea kolleeg, saate vastuse siis, kui ma kõnelen enda nimel. Praegu ma pidasin komisjonipoolse kaasettekande ja refereerisin seda, et mitu koosolekul osalejat rõhutas, et tegemist ei ole kriisiga. Miks mina arvan, et tegemist ei ole kriisiga, kuulete hetke pärast.

Palun, kolleeg Tõnis Kõiv!

Lugupeetud ettekandja! Mul on küsimus komisjoni esindajale. Kõigepealt tänan sisuka ja informatiivse ettekande eest, mida me siin kõik kuulsime! Saime asjast palju rohkem teada kui põhiettekandest. Ütlesite, et maaelukomisjon on juba kolmel korral arutanud põllumajanduses toimuvat ja plaanib seda ka edaspidi teha. Kas te arutasite maaelukomisjonis ainult selle pärast põllumajanduses toimuvat, et teil oli vastav eelnõu ees või te oleks arutelu pidanud ka ilma selle eelnõuta? 

See on tõesti hea küsimus, aga ma saan vastata ainult isikliku oletusega. Ma loodan, et me oleksime selleni jõudnud ka ilma selle eelnõuta, aga pead ma anda ei saa. Seetõttu ma tunnustangi eelnõu algatajaid, et üks arutelu ajendeid oli just nimelt too eelnõu. Ma ei saa garanteerida, et sama põhjalik arutelu oleks toimunud ka ilma selleta. Just sel põhjusel me ei ole ka eelnõu vastu ega jaga iroonilist suhtumist selle suhtes, mis siin saalis on läbi kõlanud. See kindlasti algatas üsna sisuka diskussiooni.

Palun, kolleeg Rein Aidma!

Hea ettekandja! Ole nii kena ja meenuta repliike, mis komisjoni viimase arutelu lõpus ütles eelnõu teise esitaja esindaja, kes seni oli vaikinud.

Vabandust, ma ei saanud väga täpselt küsimusest aru. Kas meie reeglid lubavad küsimust täpsustada?

Tegelikult ei luba, aga palun täpsusta!

Palun siis lihtsalt iseloomustust, et kui me tuliselt olime arutlenud, kuidas me sellesse arutelusse pidime tema arvates suhtuma.

Ma pean tunnistama, et ma olen vist vanaks ja rumalaks jäänud. Aga sellest küsimusest ma siiski aru ei saanud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Aleksei Lotman! Nüüd on meil võimalus avada läbirääkimised, kus fraktsioonide esindajad saavad sõna võtta. Palun veel kord, Aleksei Lotman roheliste fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Kolleegid, nagu näete, ma olen kiiresti kübara vahetanud ja nüüd esindan Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni. Põhjendan, miks meie ei ole selle eelnõu vastu, aga ei saa seda samas ka toetada. Me ei ole eelnõu vastu, kuna tahame avaldada tunnustust Keskerakonnale nende oluliste probleemide tõstatamise eest. Kas siin taga oli mingeid muid kaalutlusi, mida eelkõige meie suurim fraktsioon, aga ka mõnede teiste fraktsioonide esindajad Keskerakonnale ette heitsid, ei ole minu otsustada. Fakt on see, et komisjonis toimunud arutelu oli valdavalt sisukas. Kuigi jah, aeg-ajalt läks ka seal natukene selliseks vastastikuseks andmiseks, kui kasutada maakeelset sõna, aga vähem kui suures saalis. Tõepoolest, tänavu sügisel on põllumeeste ees hulk probleeme ja need on päris tõelised, mitte väljamõeldud. Ning need tulenevad mitme asjaolu kokkusattumisest.
Esiteks, majanduse üldine jahtumine, mis põhjustab ka põllumeestele probleeme krediidiga, nii nagu kõigile teistele ettevõtjatele, kuid põllumeestele ehk mõnevõrra rohkem. Siis probleem, mis tuleneb Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika, Eesti poolt Euroopa Liiduga ühinemisel kokkulepitud reeglite ja meie tänavuse eelarve koosmõjust. Meie põllumees ei saa kõiki põllumajandustoetuste esimese samba toetusi ainuüksi Euroopa Liidu rahast, vaid sõltub ka sellest, et me oma maksumaksja rahaga talle midagi juurde maksame. Ma loodan, et kõik teavad, mis see tähendab. See ongi see nimetatud top-up, mida tänavune eelarveaasta ei võimalda meil täismõõdus rakendada. Kahtlemata põhjustab see põllumeestele lisaprobleeme.
Linnameestele meeldib väita, et oh, põllumehel on alati halb ilm. Ent tänavu oli tõepoolest ilm üsnagi halb, kuigi mitte katastroofiline. Kevade poole oli meil põud, heinaajal ladistas vihma, kõige hullemad aga olid suured sajud sügisel viljakoristuse ajal. Samas selline asi, mis laias plaanis on pigem hea, kuid meie põllumehe olukorda halvendab: nimelt oli paljudes juhtivates Euroopa põllumajandusriikides just väga hea aasta. See on selles mõttes hea, et vaatamata halvale aastale põllumajanduses näljaohtu ei paista meil isegi kaugemal silmapiiril – rääkides muidugi tänavusest aastast. Samas põhjustab see erilist survet kokkuostuhindadele ja loomulikult raskendab Eesti põllumeeste olukorda veelgi.
Seega probleemid on täiesti tõsised. Siin ei ole mingit naljategemise kohta. Kuid kas me tõesti saame rääkida kriisist? Sellele vastates ma pigem ühineks talupidajate keskliidu direktori Kaul Nurmega, kes rõhutas, et iga kord, kui me nimetame põllumeeste ees kerkivaid probleeme kriisiks, me devalveerime seda mõistet. Ja siis kostabki sealt tagant ridadest mõne noore kolleegi turtsatusi, et põllumehel on alati kriis, ja muid sääraseid repliike. Probleemid on tõesti, kuid ma tõepoolest kahtlen, kas me saame tõsiselt rääkida kriisist.
Samas üks probleem on veel, mille tõttu me ei saagi väga kindlalt öelda, kas meil on kriis või ei ole. On nimelt küsimus, kas meil on piisavalt teavet selle kohta, mis toimub põllumajanduses. Tuleb välja, et kuigi toetuste menetlemise tõttu jälgib meil kõike põllumajanduses toimuvat päris võimas bürokraatia, me päris täpselt ikka ei tea, mis seal toimub. Seega probleemide ulatust me väga täpselt ei teagi. Ei tea ei eelnõu algatajad ega ka valitsus. Seetõttu on probleemi ulatus mõnevõrra ebaselge.
Rohelised on veendunud, et selline komisjon valitsuse juures suurt midagi juurde ei annaks. Kuid me oleme veendunud, et probleemiga tuleb tegelda, ja sel põhjusel me igati tunnustame eelnõu algatajat, kes võimaldas meil maaelukomisjonis pidada tõsiseid arutelusid, mille juurde me veel tuleme tagasi. Aga eelnõu sellisel kujul me toetada ei saa. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aleksei Lotman! Palun, Igor Gräzin!

Protseduuriline küsimus! Kuidas pääses kolleeg Lotman praegu kõnet pidama? Asi on nimelt selles, et ta ei käinud oma koha peal, ta ei registreerinud ennast sisse, tema kaart on seal alles, nupule ta kuskile ei vajutanud. Kuidas ta sai mütsi vahetada, lihtsalt tehes tiiru ümber puldi? Ta ei küsinud ju sõna! Ta ei tahtnudki sõna võtta, aga ta sunniti pulti!

Kolleeg Lotman esines roheliste fraktsiooni nimel. Kuidas ta niimoodi tegi – ilmselt ta hingeliselt lülitas ennast sisse. Palun vabandust! Ja nüüd, kolleeg Jaanus Marrandi Eestimaa Rahvaliidu nimel. Kaheksa minutit, palun!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Vähe on võimalusi, kui saab siin saalis nii hea foorumi ees rääkida põllumajanduspoliitika küsimustest. Ja ma julgen arvata, et see ei jookse mööda külgi maha mitte kellelgi. Isegi kui te ei taha, olete sunnitud kuulama. Nii et see on hea võimalus ja seda kasutamata me kindlasti ei jäta.
Tänavune aasta on olnud põllumeestele äärmiselt keeruline, eriti teraviljakasvatuses. Kui arvuliselt öelda, siis põllumehed on välja rehkendanud, et teraviljakasvatuse omahind oli sel aastal umbes 2800 krooni tonn, müügihind on söödaviljal olnud keskmiselt 1500 krooni tonn ja toiduviljal 2100 krooni tonn. Samas on viimase paari aasta jooksul näiteks kompleksväetiste hinnad kõvasti tõusnud. Mõni aasta tagasi maksis kompleksväetis 3000–4000 krooni tonn, tänavu on hind 8000–9000 krooni tonn. Tegelikult on reegel, et põllumehed kevadel külvavad ja alles sügisel tasuvad väetiste eest. See tähendab, et tänavu võtsid nad endale topeltriskid ja tegelikkuses need topeltriskid ei ole end õigustanud. Seda lihtsal põhjusel, et meie ilm ei ole võimaldanud hea kvaliteediga vilja saada ja ka teraviljakaod on olnud suured. See ongi omahinna üles viinud. Mujal Euroopas on hinnad head olnud, mistõttu põllumeestel väga suuri probleeme praegu ei ole. Samas ei tahaks ma siin rääkida eurobürokraatiast ja sellesse ära uppuda.
Me oleme praegu liiga teraviljakesksed! Tegelikult on tegemist probleemide kompleksiga, me peame vaatama kogu seda asja tervikuna. Ja kui me vaatame asja kompleksselt, siis tõepoolest, eurobürokraatia tingimuste järgi on kriis siis, kui on kolme aasta keskmisena saagi langus 30%. Võib ka nii asja vaadata. Aga asja võib ka vaadata koosmõjus – maailma finantskriisi, meie riigieelarve kriisi ja ilmastiku koosmõjus. Ilmastik on tegelikult ainult katalüsaatorina kõik need mõjud välja toonud ning minu arvates oleks mõistlik arutada kõiki neid teemasid koos, nii nagu nad on. Ei ole nii, et teraviljakasvatajal on halb ja piimatootjal justkui ei ole probleeme. Kui me vaatame neid koos ja laiemalt, siis me näeme, et praeguses majandusolukorras on ilmselge, et meil seisab üsna varsti, mõne kuu pärast ees küsimus reaalmajanduse püsimisest.
Tuleb rääkida reaalmajanduse võimalustest, sest mullimajanduse aeg on läbi. Neljapäeval me tuleme siia saali ja hakkame arutama reaalmajanduse arengule üles ehitatud Eesti majanduse arengu väljavaateid. Minu arvates võiks seda foorumit täna siin ja seda kriisikomisjoni, ükskõik, kuidas me seda ka ei nimeta, kasutada põllumajanduse kui reaalmajanduse osa arenguperspektiividest rääkimiseks. Ja teraviljakasvatusest rääkides räägiksin natuke ka piimandussektorist, mis on tegelikult ekspordiks tootev sektor. 40% toodetavast Eesti piimast läheb ekspordiks. Me räägime sageli suurtest eurotoetustest, mis on kohe tulemas. Ilmastiku, finantskriisi ja eelarvekriisi koosmõjus on tekkinud olukord, kus need suured investeeringutoetused, näiteks farmide renoveerimiseks ja ehitamiseks, on ohus.
Üsna väikesel lihtsal küsitlusel, sõites nimelt autoga esmaspäeva hommikul Riigikogu istungile, samale komisjoni istungile, millest siin täna on palju räägitud, selgus selline tõsiasi, et väga paljud põllumehed on meie konkurentsivõimelisemas valdkonnas ehk piimanduses, kus seni oli tormiline areng, praegu investeeringutega kinni jäänud. Juba 15. juulil oli PRIA otsustanud neile eraldada toetusraha, et nad saaksid farme renoveerima või ehitama hakata. Tänaseks kuupäevaks ei ole nad jõudnud mitme pangaga läbi rääkides kokkulepeteni, et nad saaksid farme ehitada – lihtsalt neile ei ole laenu antud. Mida see tähendab? See tähendab seda, et eurotoetused jäävad kasutamata. Investeeringud reaalmajanduse arengusse jäävad tegemata. See tähendab ka seda, et sadade miljonite kroonide ulatuses jääb ehitusfirmade töö tegemata. Seadmete tarnijate äri jääb seisma, sotsiaalmaksud jäävad laekumata. See tekitab veereva lumepalli efekti ja selle juures on teraviljakasvatuse olukord üks väga oluline tegur. Põllumehed ei saa pangast laenu, sest nende majanduslik seisund seda ei võimalda.
Kui nüüd rääkida sellest, missugune informatsioon on Põllumajandusministeeriumis olemas ja kas seal on ka mingisugune tegevusplaan, siis komisjoni istungil ilmnes väga selgelt: Põllumajandusministeeriumil pole nendest asjadest mingit informatsiooni. Kui paljusid põllumehi ähvardab oht põhjusel, et ei suudeta investeeringutoetusi ära kasutada – selle kohta igasugune teave puudus. Praegu, pärast seda komisjoni istungit, Põllumajandusministeerium tegeleb sellega, et saada üldse ülevaadet, kui palju investeeringutoetusi ja kuidas kasutatakse. See on üks küsimus.
Teine teema on bürokraatia teema. Kui me asja laiemalt vaatame, siis räägime ka külaelu arendavatest meetmetest. Selliste meetmete toetamiseks väga palju taotlusi ei olnud. Taotlused laekusid juba 30. aprilliks ja oli selge, et peaaegu kõik, kes taotlevad, ka saavad seda toetust. Paraku alles 4. novembril kinnitatakse nimekiri. Vahepeal on ehitushooaeg mööda läinud, bürokraatia on tegutsenud, ja tulemust ei ole.
Kui me räägime kõikide nende asjade koosmõjust, siis kerkib ka seesama eelarvekriisi küsimus. Jälle too top-up´i teema. Põllumajandustoetused ja top-up ei ole mingisugune toetus kehvakestele, kes hakkama ei saa. Praeguses majanduse arengu kontekstis – me tuleme siia neljapäeval arutama, kuidas Eesti majandust ümber orienteerida, nii et minu sõnavõttu võib võtta osana sellest arutelust – on seesama top-up´i küsimus põllumeeste jaoks just nimelt võimalus reaalmajandust toetada. See on võimalus investeerida – seega võimalus tegelikult katta neid maksmata liisingu- ja laenusummasid. Siin on täna see koht, kus põllumehed saavad mõelda ka uute investeeringute peale. Mõelgem selle peale! Kui me jätkame samasuguse bürokraatia, samasuguse eelarvamusliku suhtumisega ja mitte mõistes põllumeeste ja kogu maaelu vajadusi, siis meil midagi head oodata ei ole.
Ma ei arva, et põllumajandusküsimused on tibatillukesed küsimused suurte kõrval, nagu siin üks kolleeg ütles. Need hõlmavad üle 90% Eesti territooriumist ja see on tegelikult kogu Eesti arengu küsimus. Kõiki asjaolusid arvestades Rahvaliidu fraktsioon leiab, et on äärmiselt vajalik arutada põllumajanduse ees seisvaid küsimusi ja teha seda tõsiselt, kompleksselt, kogu põllumajanduse ees seisvaid valdkondi vaadates. Seetõttu me toetame seda eelnõu. Ma arvan, et üsna paljudes valdkondades tuleb varsti samasuguste asjadega tegelda. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Jaanus Marrandi! Palun nüüd, kolleeg Arvo Sarapuu, Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsioon tänab kõiki meeldiva arutelu eest! See meeldiv arutelu tõestab veel kord, et me oleme koos teiega õigel teel. Meie eelnõus tõstatatud probleemid said väga tänuväärse arutelu osaliseks siin saalis ja komisjonis ning ehk saavad ka edaspidi. Me tahaksime mõningaid asju rõhutada. Keskerakonna väljatoodud probleeme on ju tunnistanud kõik erineva nurga alt ja võib-olla erineva aktsendiga, aga keegi ei väida, et neid probleeme ei ole ega ole ka tulemas. Järelikult meie erakond on saanud oma tahtmise, olemata sellest, kuidas saal hääletab. Igal juhul on teema, mis puudutab seda tõsist ja üsna suurt majandusharu, aktuaalne. Sama tulemuse me saime tol päeval tegelikult ka komisjonis: Keskerakonna algatatud arutelul lepiti kokku, et novembri esimesel töönädalal tullakse uuesti kokku, kutsutakse kohale ka PRIA esindaja, lugupeetud rahandusminister Padar ja võib-olla veel keegi. See näitab, et meie komisjon võttis asja tõsiselt.
Nüüd veel paar asja hästi lühidalt. Tegelikult kõik tootjate organisatsioonide esindajad ootavad, et otsetoetusi ei vähendataks, et tänavused otsetoetused makstaks kohe välja, sest see leevendab märkimisväärselt olukorda. Kõik tootjad on päri, et tuleb luua riigipoolne tagatissüsteem, et maksimaalselt ära kasutada Euroopa Liidust tulevaid toetusi ja kindlustada põllumeeste investeerimisvajadused. Ma toon ka ühe näite, kuidas käivad asjad meie Põllumajandusministeeriumi süsteemis. Põllumeestele oleks suureks abiks PRIA protsesside kiirendamine. Praegu seisavad mitmed investeeringud PRIA tegevusetuse tõttu. Näiteks meede 1.4.1, mille kohta tehti otsus juba tänavu 16. juunil ja mille raames väljamaksed pidid toimuma vastavalt sätestatule kolme kuu jooksul, kui taotlusega ei ole ilmnenud probleeme. Tegelikkus on selline, et väljamaksed oleksid pidanud toimuma juba 16. septembril, kuid seni on paljudel taotlejatel raha saamata, kuigi neil olid kõik dokumendid korras. Samas põllumehed on investeeringu teinud. Nagu eelmine kõneleja rääkis: kulupool on tehtud, aga tulupoole küsimused tänaseni lahendamata.
Kokkuvõtteks võib öelda, et ükskõik, kuidas me seda komisjoni ka ei nimetaks, see ei ole oluline. Oluline on, et kui paljud riigid üle maailma tulevad praegu pankadele appi, siis ka meie riik tuleks. Et ta mõistaks ja lahendaks põllumajanduses tekkinud probleeme – süüa me tahame ju kõik. Meile, Keskerakonnale, on tähtis see, et tõstatatud probleemi arutataks tõsiselt, võetaks tõsiselt ja jõutaks ka reaalsete lahendusteni. Suur tänu teile kõigile arutelu eest!

Suur tänu! Palun järgmisena kolleeg Imre Sooäär Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Ma teen väga lühidalt. Selle pika arutelu siin saalis võttis väga ilmekalt ühe väikese küsimusega kokku kolleeg Eiki Nestor. Kahjuks ta ei saanud sellele küsimusele vastust, nii nagu jäid vastuseta paljud teised küsimused siin saalis. Põllumeeste esindaja Kaul Nurm ütles maaelukomisjonis: see on olukord, kus me peame kõik üles näitama vastutustunnet. Me ei saa vehkida selliste sõnadega nagu kriis asja ees, teist taga. Sest kui tõesti kriis on käes, siis võib-olla ei kuula meid enam keegi. See, et üks erakond on täna selle eelnõuga enda huvid tõstnud kõrgemale nende huvidest, keda nad esindavad, ehk antud juhul siis põllumeeste huvidest, on taunitav. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Imre Sooäär! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Muudatusettepanekuid ei olnud ja me võime minna otsuse eelnõu lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud kolleegid! Kuna selle otsuse eelnõu vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust, siis teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Registreerus 74 Riigikogu liiget, puudub 27. Läheme nüüd lõpphääletuse juurde.
Panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 337. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 27 Riigikogu liiget, vastu oli 47, erapooletuid ei olnud. Eelnõu ei leidnud toetust ja langes menetlusest välja.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud maapõueseaduse ja säästva arengu seaduse muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Palun ettekandeks kõnepulti keskkonnakomisjoni liikme kolleeg Valeri Korbi!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Maapõueseaduse ja säästva arengu seaduse muutmise seaduse eelnõu lugemine lõpetati 23. septembril 2008. aastal ning muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 7. oktoober kell 18. Keskkonnakomisjon arutas seda seaduseelnõu teist korda 14. oktoobri istungil, kohal olid peaaegu kõik komisjoni liikmed, puudus kolleeg Erki Nool, keda asendas kolleeg Tarmo Kõuts. Komisjoni istungil andsid eelnõu kohta selgitusi Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse ja -tehnoloogia osakonna juhataja härra Rein Raudsep ja proua Janne Tamm, maapõue büroo peaspetsialist. Muudatusettepanekuid esitati kaks, millest ühe esitas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja teise Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon. Mõlemad muudatusettepanekud puudutasid põlevkivi aastast kaevandamismäära ja alates 2015. aastast pakuti kaevandamismääraks 15 miljonit tonni.
Head kolleegid! Maapõueseaduse ja säästva arengu seaduse muutmise seaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus. Eelnõu § 25 ütleb, et põlevkivi aastane kaevandamismäär on kalendriaastas kõigi lubade alusel kokku maksimaalselt kaevandada lubatud põlevkivi kogus ja et põlevkivi aastane kaevandamismäär on 20 miljonit tonni. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni muudatusettepanek oli järgmine: põlevkivi aastane kaevandamismäär on kuni 2015. aastani 20 miljonit tonni, alates 2015. aastast on põlevkivi aastane kaevandamismäär 15 miljonit tonni. Keskkonnakomisjoni liikmed hääletasid ja selle muudatusettepaneku poolt oli 2 liiget, vastu 8 ja erapooletuks ei jäänud keegi. Juhtivkomisjoni otsus oli jätta muudatusettepanek arvestamata.
Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni muudatusettepanek oli täiendada § 25¹ teksti lausega: "Põlevkivi aastane kaevandamismäär alates 2015. aasta 1. jaanuarist on 15 miljonit tonni." Komisjoni liikmete hääletamine näitas, et seda muudatusettepanekut toetab ainult 2 komisjoni liiget, vastu oli 8 ja erapooletuid 0. Komisjoni otsus oli jätta muudatusettepanek arvestamata.
Keskkonnakomisjon otsustas häältega 9 poolt, vastu 0, erapooletuid 1 teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada maapõueseaduse ja säästva arengu seaduse muutmise seaduse eelnõu 298 teine lugemine Riigikogu IV istungjärgu kuuenda töönädala päevakorda teisipäeval, 21. oktoobril 2008. aastal, lõpetada eelnõu teine lugemine ja saata eelnõu kolmandale lugemisele. Juhul kui maapõueseaduse ja säästva arengu seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine 21. oktoobril lõpetatakse, teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada eelnõu kolmas lugemine Riigikogu IV istungjärgu kuuenda töönädala päevakorda neljapäeval, 23. oktoobril 2008, lõpetada maapõueseaduse ja säästva arengu seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine ja teha täiskogule ettepanek panna eelnõu lõpphääletusele ning seadusena vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud keskkonnakomisjoni esindaja, kolleeg Valeri Korb! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea ettekandja! Teatavasti näeb võimuliidu koalitsioonilepe ette just nimelt seda 15 miljoni tonni piiri. Kas komisjoni istungil jagasid koalitsioonierakondade esindajad selgitusi, miks nad selles küsimuses koalitsioonileppest taanduvad? Ning kui jagasid, siis millised need selgitused olid?

Komisjoni istungist võtsid osa kõik komisjoni liikmed, kõik fraktsioonide esindajad, aga koalitsioonilepingust ühtegi sõna ei olnud.

Rohkem küsimusi ei ole. Veel kord aitäh, kolleeg Valeri Korb! Avan läbirääkimised. Esimesena kutsun kõnepulti kolleeg Lembit Kaljuvee. Palun!

Proua esimees! Head kolleegid! Arengukava lugemise juures ma lubasin, et võtan sõna ka maapõueseaduse muutmise kohta, selgitamaks neid 15–20 miljonit. Tahan öelda, et see on väga vajalik seadus, mida me praegu arutame. Vajalik on see põhjusel, et järgmine on küsimus: mis see maksab? Kui me siin rääkisime, saime härra Strandbergiga kokkuleppele, et umbes 80 miljardist oli juttu. Arengukava puhul puudutab seadus põlevkivi osas umbes 300 miljardit. Selle maavara kinnitatud varud on 500 miljoni tonni ringis, 500–600 miljoni tonni ringis, ja tegelikult neid varusid on veel. Kui need rahasse ringi arvestada, siis on umbes sellise summaga tegemist.
Villul oli õigus, kui ta ütles, et 32 miljonit on ahju aetud. Aga praegu me ei saa seda teha, sest meil neid ahjusid enam ei ole. Sellepärast ei ole selle 20 miljoni pärast vaja pabistada. Eestis ei ole enam selliseid elektritootmise võimsusi, nagu oli kümme või viis aastat tagasi. Need ahjud on juba katki lõigatud ja korstnad Balti Elektrijaamas maha võetud. 1000 megavatti võimsust on kadunud. Samuti pole meil võimsusi õli tootmiseks. Kui Villu andis need 5–6 luba välja, või tegelikult vähem, 3–4 luba, 6 miljoni tonni peale, siis tegi ta seda sellepärast, et seadus sundis teda. Ta ei tahtnud seda teha. Ma nägin, kuidas ta vintskles. Õlimehed pressisid peale, õli hind läks kõrgeks ja ei olnud põhjendusi keelduda. Ka seadus ei kaitsnud ministrit, et ta oleks saanud ära öelda.
Nüüd see seadus paneb paika 20 miljonit. Kui keegi tahab rohkem teha, siis peab teistega kokku leppima. Too 20 miljonit on minu arvates piir – selline piir, kust alates investorid tuleksid, hakkaksid õli tootma ja oleks mõtet põlevkivist ka elektrit teha. Selles mõttes on see juriidiliselt vajalik, et arengukava saaks oma elu elada ja töötada.
Mida öelda tolle seaduse tuleviku kohta? Eks me pea selle teatud aja pärast üle vaatama, aga võib-olla mitte põlevkivi pärast, vaid muude maavarade pärast. Metallid lähevad hinda ja meil on Eesti maapõues väga palju selliseid metalle, mida varsti hakatakse tahtma kaevandada. Ja siis me tuleme selle seaduse juurde tagasi. Mina isiklikult toetan selle seaduse vastuvõtmist. Ma leian, et see on meie praeguse tarkuse juures, teoreetilise ja praktilise kogemuse juures täiesti mõistlik asi. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Head kolleegid! Sellise kultuuriilmingu puhul, mille nimi on koalitsioonileping ja mida arvestatakse Eestis juba pikemat aega võimukokkulepete tegemisel, on praktikas korduvalt kinnitust leidnud, et tegemist ei ole mitte mingisuguse seadusandliku dokumendiga, vaid meelevaldselt käsitletava blufiga. Antud juhul on seda bluffi käsitletud meelevaldselt sel moel, et ettevõtluse surve tõttu on vaatamata sellele, et koalitsioonileppes – mis iganes see tekst siis ka pole, muinasjutu erivorm või mingisuguse muu ühistegevuse erivorm, raske öelda – on põlevkivi kaevandamise piiriks seatud 15 miljonit tonni, nüüd see piir nendesamade koalitsioonipartnerite soovil tõstetud 20 miljoni tonnini. Arusaadavalt ei jäta erinev lähenemine eri dokumentides just kõige paremat muljet. Kordan veel üle, mida ma juba varem põlevkivi arengukavaga seoses rääkisin. Tegelikult on põlevkivi kaevandamise mahu piiramine kaudne ja võib-olla mitte kõige efektiivsem viis optimeerida ja vähendada põlevkivi kaevandamisest tulenevaid keskkonnamõju, mõju inimeste tervisele, sotsiaalsele heaolule ja millele iganes veel. Aga see on siiski kasutatav viis. Selline piirang – pange tähele! – on ühtpidi, jah, konkreetsete ettevõtjate laiskust või inertsi – kuidas soovite – silmas pidades justkui ebamugav. Teistpidi loob sellise piirangu selge seaduslik sätestamine terve rea eeldusi ja võimalusi uute ning efektiivsete tehnoloogiate kasutuselevõtuks. Seega tähendab tegelikult juba eelmise aasta kevadel kokku lepitud piirist taandumine majanduskeskkonna muutmist vanamoelisemaks, laisemaks ja ebaefektiivsemaks. Selle tõttu on kõnealune seadus natukene poolik. See ei lähtu arusaamast, et loodusvaradesse tuleb suhtuda säästlikult. Kõigile on ju teada: säästlikumalt toimides on võimalik nii riigisiseseks tarbeks kui vajalikuks ekspordikski põlevkivivarusid tunduvalt efektiivsemalt kasutada.
Me soovime, et seda siin saalis veel kord hääletatakse – just nimelt sedasama 15 miljoni tonni piiri. See oleks ühiskonnale väga selge märk, et me oleme valmis vähendama ressursimahukat tootmist, et me oleme valmis astuma samme selles suunas, mida kutsutakse mõistusekeskseks majanduseks või arukaks majanduseks. Ja see ongi siinse saali teha, milliseid suundi riik oma tegevuses võtab ja valib. Nii et vaatamata kõikidele eelnevatele lepetele majanduskomisjonis ja kus iganes, kutsun sedasama koalitsioonilepingu muinasjutulisust ja meelevaldsust aluseks võttes mõistusele tuginevaid saadikuid üles vähendama ressursikasutust vähemalt  2015. aastast 15 miljoni tonni peale. Jutt käib mõistagi põlevkivist. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd, kolleeg Villu Reiljan! Kaheksa minutit.

Ma võib-olla kogu seda aega ei kasuta, aga siis on hooletu võtta vähemalt.
Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Kõigepealt sellest eelnõust ja sellest parandusettepanekust. Ega ma tegelikult ei oleks siia pulti tulnud, sellest 15 ja 20 miljonist tonnist on siin jahutud õige palju. Aga see sotsiaaldemokraatide ettepanek on selline väga hästi kirja pandud ettepanek, mis väärib tõsist tähelepanu ja tahab siin puldis natuke ümberseletamist. Seoses sellega, et sotsid väidavad, et keskkonnaminister Villu Reiljan on andnud lube välja 23,75 miljoni tonni ulatuses, on asi väga halb ja katastroof ja kriis on siinsamas. Seega on asi vaja ümber teha.
Vaadake, sotsiaaldemokraadid avaldasid selliseid mõtteid ka enne 2007. aasta valimisi. Ütleme, et on olemas vale, on olemas mõõdukas vale ja on ropp vale. Ja see kuulub nüüd küll viimaste hulka. Tõepoolest, siin saalis ei ole väga palju inimesi, kes teavad, kuidas need asjad siin maailmas on käinud. Ajaloo huvides tuleks neist natuke rääkida. Nimelt on lõviosa nendest kaevandamislubadest välja antud 1994. aastal. See on umbes 17 miljonit tonni ja oleks hea, kui sotsiaaldemokraadid saaks vaba aega ja selgitaks välja, kas siis oli minister Tarand või oli Vootele Hansen. Üks kahest ta oli, nagu hiidlased ütlevad. See teeks teile natuke au, ausalt ütelda. Sest kui te ei viitsi endale asju selgeks teha, siis võib öelda, et äkki on tegemist ebakompetentsete inimestega. Ma ei hakka siin ütlema, kuidas see maakeeles kõlab.
Mis edasi sai? Edasi sai nii, et kõik ministrid on ju midagi välja andnud. Sest nagu Kaljuvee väga õigesti ütles: seadus oli selline ja muid aluseid polnud. Alus hakkas tekkima aastal 2006, kui me panime lubade andmise seisma, kuni see kava valmis saab tehtud. Aga mis vahepeal toimus? Vahepeal toimus lubade ümbervormistamine. Selle mõte oli selles, et kuna 1994. aastal ei olnud maakasutuse asjad selged, siis tolleks ajaks, kui neid ümber vormistati, juba olid selged. Ja ikkagi on nii, et te ei leia nendelt kaevandamislubadelt – mitte üheltki, muuseas! – ainsatki ministri allkirja. Need on alati kantsleri allkirjaga käinud. Enamik neid allkirju 1994. aastast on auväärse Rein Ratase omad, aga ta tõepoolest pidi vastavalt seadusele ja Eesti arengu huvides neid andma – ei olnud teist võimalust.
Vahepeal on merre palju vett voolanud ja olukord on selles mõttes teistsuguseks muutunud, et surve põlevkivi uurimisele, kaevandamisele ja temast produktide tegemisele on kõvasti tugevnenud. Seetõttu on vaja uusi plaane, uusi regulatsioone, uusi sätteid. Kui peaminister Andrus Ansip koalitsioonileppe asju meile rääkimas käis, siis ma küsisin tema käest ka, kas see 2015. aasta asi on bluff. Aga siis ta seda omaks ei võtnud, seda 15 miljonit tonni, tänaseks on ilmselt võtnud. Sest mis teha? Elu teeb korrektiive! Tõepoolest, meil pole siin Eestimaal varandust ja ressursse ja valikuid nii palju, et me saaksime lihtsalt öelda, et me seda ei kasuta ja tööstust ei arenda. Meil on küll Eestis olnud pikka aega seisukoht, et ega tootmine ei olegi oluline, põhiline on vahendamine, pankade pidamine, kindlustamine ja kõik muud säärased asjad. Tegelikult siiski on otstarbekas, et keegi riigis midagi toodaks ka. Näiteks elektri puhul ei saagi niimoodi – keegi peab sinna juhtmete sisse need elektronid ajama. Ja kui seda ei tehta, siis on pimedik. Vaadake, nii on lood!
Selles mõttes meil valikuvõimalused väga suured ei ole. Ja kuna valikud on tänase päevaga palju karmimaks läinud, siis tegelikult on lugu niimoodi, et see 20 miljonit tonni ilmselt on reaalsus ja sellest me ei pääse kuhugi. Kui see siin seaduses on sees, siis seaduse koha pealt peab see 20 miljonit tonni tüki maad rohkem kui arengukavas toodu. Seadus on seadus, arengukava on visioon, plaan. Toda 20 miljonit saigi toetatud põhjusel, et alternatiivid on küll arvuliselt olemas, aga sisult on need kahjuks lahjavõitu.
Nüüd sai mitu asja korraga ära aetud – ka see 23,75 miljoni tonni asi sai ära õiendatud. Tuleb muidugi öelda, et suurem osa sellest on kõik Eesti Energia käes, vanal ajal oli see Eesti Põlevkivi. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Villu Reiljan! Palun, kolleeg Indrek Saar!

Head kolleegid! Kõigepealt ma palun Villu Reiljanilt vabandust! Kui sotsiaaldemokraadid on huupi lendu lasknud asju, mis tõele ei vasta, on see tõepoolest lubamatu, ja kõige siiramad vabandused. Püüan järele kontrollida, mis nendest ei kehti.
Aga samas, kuulanud kolleegi kõnet, pean ma tõdema, et keskkonnaministritel on tavaks saanud mõelda ja mäletada selektiivselt. Kui me täna siin seisame ja arutame seda seadust ning räägime sellest, et Eesti peab kindlasti kaevandama vähemalt 20 miljonit tonni aastas, siis olen mina ausalt öeldes hämmelduses. Olen hämmelduses, sest seda seaduseelnõu kaitseb keskkonnaminister, kelle prioriteet peaks olema kaitsta keskkonda. Samas teame väga hästi – vähemalt need meist, kes on püüdnud süveneda sellesse, mida räägib Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja mida räägib Eesti Energia: et Euroopa Liidus olles me oleme endale võtnud eesmärgid, alla kirjutanud lepped, meid kohustavad direktiivid ja meid ahistavad CO₂ kvoodid, mis vähenevad ja kallinevad. Ning mis viivad meid selleni, et aastaks 2015 ei kaevanda me Eesti Energia väitel rohkem kui 6–7 miljonit tonni aastas, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi väitel  4–5 miljonit tonni aastas. Igatahes mitte rohkem kui 7 miljonit tonni põlevkivi aastas, et toota elektrienergiat. Mida me teeme ülejäänud 13 miljoni tonniga aastas?
Millegipärast püütakse meile rääkida, et see on vajalik energiajulgeoleku tagamiseks ja selleks, et me saaksime oma Iljitši lambikese, nagu üks lugupeetud akadeemik seda nimetab, põlema panna. See ei vasta paraku absoluutselt tõele. Tegemist on valikuga, kus me peame valima, kas me hakkame üles ehitama suurejoonelist põlevkivinaftatööstust või ei hakka, ja sellest on vähemalt praegune keskkonnaminister väga hästi teadlik. Aeg oleks ka meil see teadmiseks võtta ja aeg oleks mõelda selle peale, mille poolt me hääletame, kui me tahame selle piiri tõsta võimalikult kõrgeks. Kas me oleme läbi arvutanud, mida tähendab see, mis me korda saadame, Virumaa, eelkõige Ida-Virumaa keskkonnale, sealsele põhjaveele? Kas see lühikeses perspektiivis saadav hõlptulu katab ära selle sotsiaalse riski, mis me selles piirkonnas võtame?
Ei ole mingi saladus, et Eesti Energia on välja töötanud suurejoonelise plaani, mis seab tasuvaks investeeringuks vajaduse kaevandada aastas rohkem kui 13 miljonit tonni põlevkivi, mis läheks siis puhtalt põlevkivist nafta tootmisesse. Ehk siis selleks, et oleks võimalikult hästi õigustatud investeering järeltöötlemisseadmesse, on nemad välja arvutanud, et peaks olema võimalik kaevandada aastas vähemalt 13,1 miljonit tonni põlevkivi, millest saab toota ligikaudu 30 000 barrelit naftat päevas.
See on valik, mille ees me praegu seisame. Asi ei ole meie energeetilises sõltumatuses, asi ei ole meie elektrienergiavajaduses. Nimetagem palun asju õigete nimedega, ma kutsun teid kõiki üles mitte hämama. Palun hääletage sotsiaaldemokraatide muudatusettepaneku poolt, mis kõrvaldab vastuolu äsja vastuvõetud arengukava ja maapõueseaduse vahel ning sätestaks, et aastaks 2015 me seame endale eesmärgi kaevandada mitte rohkem kui 15 miljonit tonni põlevkivi aastas! Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Indrek Saar! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Eelnõu kohta on kaks muudatusettepanekut. Esimene on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjon on selle jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Ma palun seda ettepanekut hääletada.

Kas roheliste fraktsiooni nimel?

Roheliste fraktsiooni nimel.

Tänan! Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 11 Riigikogu liiget, vastu oli 62, erapooletuid... Milles on küsimus? Aparaat ei tööta? Tühistan hääletuse. Jaanus Marrandi, milles on asi?

Mul on lihtsalt küsimus, et kuidas see nii on, et vahepeal Lotmani pult lülitab siis sisse, kui ta ise ei vajuta nupule, ja kui ta vajutab, ei tööta üldse. Millest selline eripära?

IT pärast vaatab, mis seal toimub. Nii, head kolleegid, palun veel üks kord! Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua esimees! Protest, käsi püsti, oleks pidanud olema juba hääletamise ajal, aga oli pärast hääletamist. Kas oli nii?

Tal oli hääletamise ajal käsi püsti. Ma ei kinnitanud hääletamise tulemusi.
Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 12 Riigikogu liiget, vastu oli 64, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 2 on esitanud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon. Juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Suurepärane! Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 12 Riigikogu liiget, vastu oli 64, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Lugupeetud kolleegid! Me oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Seaduseelnõu 298 teine lugemine on lõpetatud.

Alustame Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud liikluskindlustuse seaduse §-de 3 ja 10 muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Palun ettekandeks kõnetooli majanduskomisjoni liikme kolleeg Toomas Tõniste!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Majanduskomisjon arutas Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud liikluskindlustuse seaduse § 3 muutmise seaduse eelnõu teisele lugemisele saatmiseks oma 14. oktoobri istungil. Kuulanud ära eelnõu algatajate esindaja, Riigikogu liikme Aivar Riisalu selgitused, arutas komisjon töögrupi tehtud muudatusettepanekuid. Esimene neist puudutas riigisiseseid liinivedusid tegevatele reisiparvlaevadele mootorsõidukite pealesõidu ja laevadelt mahasõiduga seonduvat kindlustuskaitset. Teine muudatusettepanek annab liikluskindlustajale õiguse võtta kolmandatesse rohelise kaardi süsteemiga liitunud riikidesse sõitvatelt isikutelt täiendavat kindlustusmakset rohelise kaardi väljastamise eest. Muudeti ka eelnõu pealkirja, mis sõnastati järgmiselt: liikluskindlustuse seaduse §-de 3 ja 10 muutmise seadus.
Komisjon otsustas lisada teise lugemise tekstile seletuskirja, mis on laiali jagatud. Samuti otsustati saata Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud liikluskindlustuse seaduse §-de 3 ja 10 muutmise seaduse eelnõu Riigikogu täiskogu ette teiseks lugemiseks koos muudatusettepanekute loetelu ja seletuskirjaga s.a 21. oktoobril; teha täiskogule ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada ja juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, viia eelnõu kolmas lugemine läbi s.a 5. novembril ning eelnõu seadusena vastu võtta. Lisan ka – enne jäi see mul ütlemata –, et Eesti Keskerakonna fraktsiooni muudatusettepanekuid arvestati sisuliselt. Töögrupis valminud ettepanekuga olid nad nõus. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Toomas Tõniste! Kas on küsimusi ettekandjale? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Vaatame läbi muudatusettepanekud, neid on esitatud kolm. Ettepanekud nr 1 ja 2 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon on neid arvestanud täielikult. Kolmanda muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on seda arvestanud sisuliselt.
Head kolleegid! Me oleme läbi vaadanud muudatusettepanekud. Seaduseelnõu 255 teine lugemine on lõppenud.

Alustame Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni algatatud võrdse kohtlemise seaduse eelnõu teist lugemist. Palun ettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni aseesimehe kolleeg Evelyn Sepa!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kuna see eelnõu ei ole meie menetluses mitte esimest korda ja tegemist ei ole ka esimese lugemisega, siis ei ole siinkohal ehk nii oluline loetleda, mitu korda seda on komisjonis menetletud. Lugemine kipub sassi minema – neid kordi on vähemalt kümme ja seda juba kõnealuse eelnõu lugemise faasis.
Peatun lühidalt eelnõu põhilisel vaidlusobjektil. On kaks olulist aspekti, mille üle on kulgenud valdavalt kõik komisjoni senised vaidlused. Üks neist puudutab praegu ametis olevat soolise võrdõiguslikkuse volinikku. Kui kellelgi on juhtumisi meeles, siis päris pikka aega oli tungiv soov lisada talle ka võrdse kohtlemise seadusest tulenevad voliniku kohustused. Mingil hetkel arutati pikalt ja põhjalikult ka selle üle, et ehk liita kaks seadust ja ühitada nende reguleerimisalad – jutt on soolise võrdõiguslikkuse seadusest ja võrdse kohtlemise seadusest. Praegu me oleme selles faasis, et need on väga erineva ulatusega reguleerimisalad ja eraldi seadused jäävad kehtima.
Teine väga tähtis ja olemuslik vaidlus toimus selle üle, mis täpselt hakkaks olema selle konkreetse seaduse reguleerimisala. Teatavasti põhiseadus näeb diskrimineerimise keelu ja selle aluste loetelu n-ö näitloeteluna, avatuna. See konkreetne seadus piirab selle aga väga kitsaste alustega. See on küsimus, millele väga murelikult juhtis meie tähelepanu ka õiguskantsler, paludes tungivalt lähtuda sellest, et Eesti Vabariigil on mitmesuguseid rahvusvahelisi kohustusi. Kuna põhiseaduses kehtiv loetelu on avatud loetelu, siis õiguskindluse ja õigusselguse huvides võiks ka võrdse kohtlemise seadus olla analoogne põhiseadusega, kaasates vähemalt sellesama loetelu ja nähes ette sellesama menetluskorra kõikide võimalike diskrimineerimisjuhtumite puhul.
Menetluse käigus põhiseaduskomisjon hääletas seda ja toetas alguses sellist laiemat lähenemist. Kuid kui me jõudsime töö käigus konkreetse sõnastuseni, mis oli analoogne põhiseaduse vastava paragrahviga, siis millegipärast eelnõu algatajate meel muutus ja põhiseaduskomisjonilt selline ettepanek siia paranduste tabelisse kahjuks ei jõudnud.
Nüüd me oleme seisus, kus meil on koostatud seadus, mis kannab võrdse kohtlemise seaduse nime. Ühelt poolt kohustab meid sellist seadust vastu võtma Euroopa uus õigusruum. Selle aluseks on kolm direktiivi. Kui peaks tekkima praktilisi vaidlusi – ja tõenäoliselt need varem või hiljem inimestel erinevate diskrimineerimisjuhtumite lahendamisel tekivad –, siis kohus peab hakkama leiutama protseduuri, menetluskorda, mille alusel ta neid lahendab. Tõenäoliselt ei jää kohtul muud üle kui rakendada analoogiat. Aga kas see on õiguse ökonoomika seisukohalt põhjendatud? Kas see on põhiõiguste tagamise seisukohalt õigustatud ja põhjendatud? Julgen kinnitada, et ei ole. Ja seda üldiselt komisjon ka möönis, kuid mingil arusaamatul egoistlikul põhjusel siiski selge sõnaga seadusesse sisse ei kirjutanud. Samas ei ole mul ka võimalik viidata, et komisjoni valdav seisukoht oli, et seda seaduse analoogiat ei tohiks või ei tuleks edaspidi võimalike vaidluste korral rakendada. Ega muud ju selles menetluses ei olegi spetsiifilist kui tõendamiskohustus. Kui haldus- ja kriminaalmenetluses eeldatakse süütuse presumptsiooni, siis selliste vaidluste puhul, nagu see eelnõu käsitleb, peab tõendama oma süütust see, keda süüdistatakse mingis diskrimineerivas tegevuses.
Pöördusime menetluse käigus väga erinevate huvirühmade poole, loen need lühidalt ette. Oma suure panuse andis eelnõu menetluse käiku loomulikult soolise võrdõiguslikkuse volinik, kes mitmel korral juhtis meie tähelepanu mitmesugustele probleemidele, sealhulgas kutsenõuetega seonduvates ja tõendamisküsimustes. Probleem, mille ta veel praktikast tulenevalt esile tõstis, on voliniku pädevus või selle pädevuse tõhustamine. Praegu saab volinik küll nõutada konkreetse menetluse käigus informatsiooni ja dokumente, ent praktikas neid sageli ei esitata või ei esitata neid mõistliku aja jooksul. Sisuliselt puudub volinikul igasugune võimalus menetlust efektiivsemaks ja kiiremaks muuta. See probleem leidis küll arutamist, ent kahjuks mitte eelnõu parandusettepanekuna vormistamist. Oli kaalumisel, kas anda volinikule õigus teha ettekirjutus dokumentide või informatsiooni väljanõudmiseks. Siin tuleb väga selget vahet teha selles mõttes, et volinik ei ole säärane institutsioon, kes saaks karistada ühe või teise asja tegemata jätmise eest, aga just menetluse sujuvuse tagamiseks on mõeldav tema pädevust natuke suurendada.
Järgmine institutsioon, kes andis meile väga kasulikku informatsiooni, oli  õiguskantsler. Tema peamine mure, mille ta sõnastas oma kirja teises alalõigus, on küsitavus võrdse kohtlemise seaduse eelnõu tolles osas, kus on diskrimineerimistunnuste loetelu. Tsiteerin: "Leian, et võrdse kohtlemise seaduse eelnõus sätestatud piiratud diskrimineerimistunnuste loetelu on problemaatiline põhiseadusest ning rahvusvahelistest lepingutest tulenevate kohustuste valguses." Sellel sai juba pikemalt peatutud ja siinkohal ma seda rohkem ei ava. Õiguskantsler avaldas ka arvamust, et võib-olla on mõistlikum ühitada soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise seaduse reguleerimisalad, kuid pärast pikemaid arutelusid sellest loobuti. Sellel on kindlasti oma põhjused ja kaalukad argumendid.
Oma arvamuse andsid komisjonile teada ka Eesti Naisteühenduste Ümarlaud ning Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kirikukogu. Põhiliselt juhiti tähelepanu sellisele probleemile. Eelnõu § 2 lõike 2 kohaselt on keelatud diskrimineerimine isiku usutunnistuse, veendumuse, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel. Aga praktilise näitena toodi esile, et juhul, kui usuorganisatsioonid on tööalases tsiviilõigussuhtes, siis tööalane diskrimineerimine justkui ei olegi tööalane diskrimineerimine, vaid õigustatud tegevus nende usulistest vaadetest või veendumustest tulenevalt. See vaieldi päris põhjalikult selgeks ja sellist vahe tegemist rahvusvaheline õigus ja Eestis kehtiv õigus meile ei võimalda. Siin peetakse silmas pigem konkreetseid ametikohti, kus näiteks teise religiooni kandjate ametisse palkamine ei ole põhjendatud ja mõeldav. Ei peeta silmas muid tööalaseid suhteid – olgu need siis kirikuteener, koristaja, sekretär ehk siis ametid, mis ei ole otseselt seotud selle religiooni kandmisega.
Meie arutelus osales väga aktiivselt ka Eesti Ametiühingute Keskliit. Päris mitu nende märkust on jõudnud paranduste näol tabelisse. Kahjuks võib teatavaid küsitavusi tekitada see, et hetkel menetluses olev töölepinguseadus enam diskrimineerimist kui sellist käsitlema ei hakka. Selle juurde võib aga konkreetse eelnõu menetlemise käigus tagasi tulla. Kas sellel oleks mingit lisaväärtust, kui nii tundlikku valdkonda ja nii olulist küsimust edendada või reguleerida paralleelselt mitmes seaduses? Võib-olla rakendamise seisukohalt oleks see põhjendatud, ent heade õigusloometavade kohaselt mitte. Aga omad plussid sellel kindlasti on.
Nüüd tsiteerin veel seda õnnetut komisjoni ettevalmistatud parandusettepanekut, mis küll kahjuks tabelisse ei jõudnud, aga millest ka õiguskantsler pikalt rääkis. See puudutas eelnõu § 1 lõiget 1. Oli kaalumisel selle muutmine sõnastuses, et seaduse eesmärk on tagada isikute kaitse diskrimineerimise eest rahvuse, etnilise kuuluvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste ja muude veendumuste, vanuse, puude, seksuaalse sättumuse, samuti varalise või sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. See oli n-ö kompromissi kompromiss, arvestades põhiseaduse vastavat paragrahvi. Aga, nagu juba öeldud, nii palju ei olnud komisjonis meelekindlust või järjepidevust, et see oleks jõudnud tabelisse.
Nüüd protseduuriliste otsuste juurde. Komisjon on teinud ettepaneku täna teine lugemine lõpetada ja viia sellel nädalal läbi kolmas lugemine. Lõpphääletus võiks olla käesoleva nädala neljapäeval. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Evelyn Sepp! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Mai Treial!

Lugupeetud ettekandja! Sa nimetasid ühena viimastest õiguskantsleri ettepanekut. Kui ma vaatan enda tehtud muudatusettepanekut § 1 lõike 1 kohta, siis seal on väga palju kattuvust. Sa ütlesid, et see muudatusettepanek tabelisse ei jõudnud. Tegelikult on see ettepanek tabelis olemas, aga samas ei ole komisjon seda muudatust arvestanud ja kahjuks ei kuulu see ka saalis hääletamisele, sest see ei saanud komisjonis vajalikku arvu poolthääli. Kas see muudatus puudutas sama situatsiooni või pisut ka midagi muud?

See on väga hea, väga asjakohane küsimus. Kahjuks kannab vastus endas väga halba töökultuuri või väga halba poliitilist praktikat. Nimelt, kui komisjon on teatud põhimõtted läbi hääletanud ja täiesti rutiinse töö käigus otsustanud ühe või teise sõnastuse kasuks ja siis eelnevast kokkuleppest lähtudes hääletanud läbi ülejäänud paranduste tabeli, arvestades, et kokku lepitud põhimõte kehtib, ainult sõnastuslik pool on veel vormistamisel, siis on üllatav, kui ühel hetkel siiski otsustatakse ümber mõelda. Tabelis on ju kõik muu lähtuvalt eelnevast kokkuleppest otsustatud ja läbi hääletatud. Aga tõepoolest, kuna me otsustasime konsensusliku hääletusega, et meil on avatud loetelu, siis oli sinu väljapakutu kahjuks teatud mõttes kitsendav. See ei olnud enam selles kontekstis kõige parem sõnastus ega leidnud seepärast toetust. Kahjuks olime lõpuks selles seisus, kus meil ei olnud enam ei üht, teist ega kolmandat. Ma arvan, et Eesti kohtuorganid ja muud õiguskaitseorganid, samuti inimesed, kelle põhiseaduslikke õigusi mõni säärane vaidlus riivab või tulevikus riivama hakkab, ei ole õnnelikud selle üle, et neil ei ole selge, millise menetluskorra alusel nende probleeme lahendatakse. Nendel ei ole selge ja nendel, kes neid asju lahendama peavad, samuti ei ole selge. Kokkuvõttes see ei ole kindlasti positiivne.

Palun, kolleeg Erik Salumäe!

Hea ettekandja! Sa ei nimetanud oma ettekandes üht kirja, mis saabus Eesti Kirikute Nõukogult ja puudutas eelnõu § 10 lõikeid 1 ja 2. Ma küsin: mis seal kirjas oli? Väga pikkade traditsioonidega kirikutes on juba kaks aastatuhandet või vähemalt mitmeid sajandeid esitatud nendele, kes võetakse vaimuliku ametisse või ametisse mõnel muul kiriklikul tegevusalal, kõrgendatud moraalseid nõudmisi, mis puudutavad näiteks kas või seksuaalset sättumust. Kas põhiseaduskomisjon kinnitab, et selle eelnõuga ja selle aluseks oleva eurodirektiiviga ei sunni riik ega Euroopa Liit kirikuid neid moraalseid põhimõtteid muutma? Ning ega selliste kõrgendatud moraalinõuete esitamine ei ole tõlgendatav diskrimineerimisena?

Ei, komisjon ei saa seda kinnitada. Pärast pikka ja põhjalikku analüüsi jõudsime seisukohale, et see laiendav tõlgendamine puudutab väga kitsast ja piiratud loetelu ametikohti, mis on tõepoolest kirikute tegevusega seotud. Küll aga ükskõik, on see sugu, nahavärv, seksuaalne sättumus – nendel alustel ei või ka kirikuorganisatsioonides inimesi diskrimineerida.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Lugupeetud ettekandja! Seesama eelnõu jäi kord siin vastu võtmata, kuna koalitsioonisaadikud otsustasid miskipärast, et see väga suurt toetust ei vaja, ja jätsid hääletamata. Kui jälgida seda teistkordset käsitlust siin saalis, n-ö teisel ringil olevat arutelu, siis tundub, et poleemikat on rohkem, kui enne oligi. Järsku ei ole see eelnõu ka nüüd küps, et teist lugemist lõpetada? Võib-olla ilmnevad veel mingid detailid, mida on vaja arutada ja vaielda? Tundub, et see teema ei olegi nii lihtne, sest teisel ringil on arutelu rohkem, kui võiks oodata.

Kui see oli küsimus, kas selle eelnõu reguleerimisala ei olegi lihtne, siis olen absoluutselt nõus, et tõesti ei ole. Kindlasti ei jookse see arutelu mööda külgi maha ühelgi põhiseaduskomisjoni liikmel ja ma loodan, et ka teiste komisjonide liikmetel siin saalis. Mida aeg edasi, seda sisulisemaks käsitlused lähevad. Mõni aeg tagasi oldi ilma häbenemata valmis deklareerima, et see on mingi mõttetu asi, mida lihtsalt Euroopa Liit nõuab, siis nüüd nii primitiivselt enam asjale ei läheneta. Tegemist on väga keerulise sotsiaalsuhete valdkonnaga ja samas valdkonnaga, mis kätkeb endas väga suurt ressurssi ja potentsiaali – on see siis kogu ühiskonna sidususe seisukohalt, kitsamalt võttes tööturu mõttes kui seni kasutamata ressurss võrdse kohtlemise ja võrdsete võimaluste näol või mis iganes valdkond. See on kahtlemata positiivne. Kui meil peaks olema täna mõttes otsustada seda eelnõu veel pikemalt menetleda ehk mitte teist lugemist lõpetada, siis ma usun, et kõik järgmised arutelud on veel rohkem sisulised. Kui meie ise jagame seda valdkonda rohkem, siis kindlasti on meil ka avalikkusele rohkem pakkuda.

Palun, kolleeg Mai Treial, teine küsimus!

Lugupeetud ettekandja! Meil on menetluses ka töölepingu seaduse eelnõu, milles ei ole kohta paragrahvidel, mis sätestaksid võrdse kohtlemise põhimõtteid. Tahan küsida muudatusettepanekute tabelis selle seaduseelnõu kohta, mida me praegu menetleme, muudatusettepaneku nr 2 kohta. Kas muudatusettepanek nr 2 lahendab kogu selle valdkonna, mis on praegu kehtivas töölepingu seaduses sätestatud võrdse kohtlemise ülesannetena?

Ma olen selles suhtes pisut skeptiline, et üks väike säte saab lahendada kõik probleemid. Töösuhete valdkonnas on parandusi ju veel. Aga tõepoolest, see on väga tõsise kaalumise koht, kas poleks õige lisada seda temaatikat puudutav regulatsioon töölepingu seadusesse, arvestades seda, kui suur on nende inimeste hulk, keda see seadus puudutab. Võrdse kohtlemise ja võrdõiguslikkuse temaatika ei ole Eesti ühiskonnas liialt eksponeeritud või kuidagi üle kasutatud. Vastav teadlikkus ei ole nii suur, et me ei võiks kasutada võimalusi selle tõstmiseks – mõtlen loomulikult nii tööandjaid kui ka töövõtjaid.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Evelyn Sepp. Head kolleegid! Kuna meie istungi aeg on läbi, siis me jätkame selle seaduse menetlemist homme. Suur tänu!

Istungi lõpp kell 13.00.