Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Käesolev otsuse eelnõu näeb ette kriisikomisjoni loomise Vabariigi Valitsuse juurde, kuhu kuuluksid peale Vabariigi Valitsuse esindajate ka Riigikogu fraktsioonide esindajad, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja esindajad, Eesti Talupidajate Keskliidu esindajad ja Eesti Põllumeeste Keskliidu esindajad. Kuna teema on piisavalt tõsine ja selle vastu on palju huvi tuntud, siis ma võtaksin mõned asjad algusest, miks siis põllumajanduses on praegune olukord tekkinud. Kevadel olid need, kes olid külvi varakult maha saanud, raskustes põua tõttu, augusti teises pooles hakkasid pihta üle kuu aja väldanud vihmasajud ja sadude tagajärjel on üle Eesti suurel hulgal vilja lamandunud, põllud on liigniisked, raskendatud ja kohati võimatu oli koristustööde teostamine. Liigniiskus soodustab mükotoksiinide teket (mükotoksiine tekitavad hallitusseened, mille vohamiseks on see aasta olnud ideaalne keskkond). Mükotoksiinid muudavad viljast tehtud sööda loomadele ohtlikuks. Need on kõige kangemad looduslikud mürgid, mis üldse on olemas, ning neid ei hävita enam termiline töötlemine, kuivatamine ega üldse mitte miski. Mükotoksiini proovide tegemine võtab 240 krooni, kes seda teha laseb. Põllumajandusuuringute Keskuse andmetel on tänavustes analüüsides ilmnenud 400% rohkem mükotoksiine kui eelnevatel aastatel. 400 protsenti! On võimalus segada sööda sisse mükotoksiinide eraldajaid, mis on äärmiselt kallid ning mille toime on kaheldav. Saasteained avaldavad negatiivset mõju nii toidu kvaliteedile kui ka inimeste tervisele. Toksiinid on ka üheks põhjuseks, miks Eesti piimakarja keskmine toodang on 7000 liitrit lehma kohta aastas, samas kui Soomes on see arv 8000. Põllumajandusuuringute Keskuse kinnitusel jääb ligi 70% Eesti teraviljast loomadele söödaks ning kui kaubavilja üle on kontroll, siis söödaks minevaga sageli vaeva ei nähta. See on ka üks märkimisväärne probleem, mis alles hakkab pead tõstma – on juba ilmnenud esimesed tagajärjed põrsaste suremisega seakasvatuses, riknenud teravilja söötmine vähendab lehmade piimatoodangut, kanadel munatoodangut ning lihaveistel ja sigadel kasvu.
Viimaste ametlike andmete järgi, mis Statistikaamet avaldas 30. septembril (see oli viimane), oli septembri keskpaigas koristamata ligi pool teraviljast, kaks kolmandikku kartulist ning 85% rapsi ja rüpsi kasvupinnast. Samas võib selgelt öelda, et see teravili, mis pärast 15. septembrit koristatud sai, on märkimisväärselt kahjustada saanud ning selle kvaliteet on alla igasugust arvestust. Päikest on olnud nii vähe, et kasvatatud leivavili ja nisu ei sobi leiva ja saia küpsetamiseks. Palju teraks külvatud vilja koristatakse haljasmassiks. Tavalisel aastal oleks suurem osa saagist selleks ajaks ammu salves. Mullu oli samaks ajaks koristatud 94% teravilja, 28% rapsi ja rüpsi ning 30% kartuli kasvupinnast. Praeguseks on selge, et vähemalt 70% planeeritud toiduviljast jääb saamata, kuna selle kvaliteet lihtsalt ei vasta nõuetele ning puudujääv osa tuleb Eesti toiduainetööstusel sisse osta. Näiteks OÜ Estonia sai toiduvilja müüa vaid 4,5% eelmise aasta kogusest, AS-il Tartu Veski tuleb kaks kolmandikku vajaminevast nisust väljastpoolt sisse osta. Kogu saagist jääb eri põllumeeste organisatsioonide andmetel maha 10–15% ning ligikaudu 25–30% on mükotoksiinide tõttu kasutuskõlbmatu. Keskmiseks saagikuseks oodatakse 2500 kg hektari kohta. Samuti on raskendatud sügiskülv, mis muudab ka järgmiseks aastaks põllumeeste olukorra raskeks. Põllumajanduses on tänu eurotoetustele viimastel aastatel tehtud märkimisväärseid investeeringuid, kuid omaosaluse finantseerimiseks on paljud põllumehed võtnud laene ja liisinguid, mis praeguses olukorras seavad väga paljud neist raskustesse. Eriti raskes olukorras on väiketalunikud, kellel puudub kaasaegne tehnika ja kuivati.
Head kolleegid! Kas me võime öelda, et oleme riigi poolt teinud kõik, et oma põllumajandust toetada? Jah, maksudega küll. Oma märkimisväärse panuse lisavad tõstetud aktsiisid nii kütusele, gaasile, elektrile, mille tõttu on väga paljud sisendmaterjalid kallinenud, väetise hind on viimase paari aastaga kolmekordistunud. Märkimist väärib veel asjaolu, et need tootjad, kes kasutavad teraviljakoristusel renditeenust, on sel aastal eriti raskes olukorras, kuna teenusehinnad on lihtsalt kõrged või neid pakkujaid üldse ei ole. Suurte täiendavate tootmiskulude ning teravilja, rapsi ja piima hinna languse tõttu jäävad talveperioodiks töötuks paljud inimesed või makstakse neile miinimumpalka. Lisaks teeb olukorra raskeks veel Reformierakonna läbisurutud top-up toetuse vähendamine enam kui 200 miljoni krooni võrra, millega küll põllumajandusminister – au ja kiitus talle! – on lubanud viimse veretilgani võidelda, kuid tänaseks on meie lugupeetud minister vist verest tühjaks jooksnud või kohe jooksmas.
Head kolleegid! Kas meil on vaja verest tühjaks jooksvat ministrit või tasuks talle appi tulla? Riikliku põllumajanduse arvestuse andmebaasi peab Maainfokeskus Jänedal, kes on koostanud ka teatud omahinna arvutamise mudeli, mis on avalikult saadaval ehk kõik saavad võrrelda, mis on tulud, mis on kulud. Näiteks saagikuse 3000 kg/ha, väetise keskmise hinnaga 8222 krooni tonn, omahind on 2,94 krooni. Kui nüüd tõe huvides öelda veel, et investeeringutoetused võivad mõjutada omahinda, siis kui me räägime vilja kokkuostuhinnast, said toiduvilja realiseerijad augusti alguses toidunisu eest 2,4 krooni kilogramm ja rukki eest 2,1–2,3 krooni kilogramm, otra osteti kokku hinnaga 2 krooni kilogramm ja praeguseks on hinnad viimase kolme nädalaga langenud 50 senti ehk söödavilja hind on 1,3 krooni kilogramm. Olukord rapsiga ei ole põrmugi soodsam. Saagikuse numbrid on ka Statistikaameti andmetest näha, see jääb kokkuvõttes eeldatavasti 1,5–1,7 tonni kasvupinnast juurde, kuna ka seal jääb osa saaki koristamata. Rapsi omahind on poole kallim kui teraviljal. 16. oktoobri seisuga ostetakse rapsi kokku hinnaga 4400 krooni tonn ja hind on pärast seda pidevalt langenud.
Nüüd ühtepidi rõõmustavat, aga ka kurvastavat. Rõõmustama peaks see, et Saksa- ja Prantsusmaal on suhteliselt hea vilja-aasta olnud, saagikus on üle keskmise, mis on teraviljahinnad meie jaoks siiski alla viinud ja süvendanud olukorda veelgi – ei teagi, kas selle üle rõõmustada või kurvastada. Samuti mõjub käesolev ikaldus ja tekkinud raske olukord kohalikule toidukorvile, kuna kodumaist toorainet on lihtsalt vähem ning importimine on aktsiiside tõttu kallim kui varem. Praegune situatsioon seab omakorda ohtu väga paljud tööstused ja põllumajanduses, kus me alles rääkisime sellest, kui raske on olukord, viitab see tervikuna üsna raskele olukorrale ka tööhõives maal. Toome mõned näited. Osaühingu Karpo juhataja Kalev Nurk on öelnud, et enamikul põllumeestel tuleb tegelda ennekõike liisingu- ja laenumaksete tasumisega, sest pangad tahavad oma raha nende raskest majandusseisust hoolimata kätte saada. Väetised ja kütus on viimastel aastatel muudkui kallinenud. Vilja eest tänavu eriti palju raha ei saa – see läheb peamiselt söödaks, mille pakkumine on suur, hind aga madal. Nii ongi sageli pankrotid käes, mis sunnivad tootmist maha müüma ja põllumehed ütlevad, et isu sellest tegevusest on juba täis.
Lahendusena näeb Keskerakond ette kriisikomisjoni moodustamist, kuhu kuuluvad kõikide fraktsioonide, valitsuse ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja, Eestimaa Talupidajate Keskliidu ja Eesti Põllumeeste Keskliidu esindajad. Mis oleksid siis need peamised teemad, mida peaks ja arvatavasti, kui see kriisikomisjon moodustatakse, ta hakkaks lahendama?
Kõigepealt oleks vajalik kriisiolukorra ulatuse määramine ja selle lahenduste otsimine, olukorra leevendamine, võimaliku ikaldustoetuse maksmine – kogu see teemade ring oleks vaja kõigepealt objektiivselt selgeks saada.
Teiseks, võimaluse leidmine 2008. aasta otsetoetuse kiirendatud korras väljamaksmiseks, mida kõik pikisilmi ootavad ja mis leevendaks olukorda üsna palju.
Kolmandaks, tuleva, 2009. aasta otsetoetuste mittevähendamine oleks üks võimaluste leidmine, mis olukorda väga tõsiselt leevendaks.
Neljandaks, põllumajanduskindlustusfondi loomine, kuhu on kaasatud kõik osapooled – riik, põllumehed, kindlustusseltsid. Ja tõenäoliselt, kui sellise fondiga hakatakse tõsiselt tegutsema – selge, et siin on oma plussid ja oma miinused, selle üle on palju diskuteeritud, ühtedel on huvi, teistel ei ole –, kuid kindlasti, kui selline fond oleks olemas, siis võimalik, et tänast arutelu Riigikogu saalis ei oleks vaja.
Viiendaks. Vajaduse korral leida võimalus ja taaskäivitada teravilja interventsioonikokkuost, tagamaks riiklike vajaduste täitmine. (Eelnevalt ma siin rääkisin, milline on tegelikult olukord toiduteraviljaga.)
Kuuendaks. Leida võimalused kokkulepeteks finants- ja toormeteenuse pakkujatega, ka riigipoolseteks garantiideks, ajatada laenud ja liisingud, luua riigipoolne tagatissüsteem. Selge on see, et ka see süsteemi loomine vajab väga pikka arutelu, väga tõsiseid otsuseid ja kes siis veel oleks selleks pädevam kui Vabariigi Valitsus.
Kuna hea kolleeg Jürgen Ligi ütles, et aitab küll, ja ma saan sellest nii aru, et kõik on ääretult selge, siis ma tahaksin kõige lõpuks öelda: tõesti, mõnes mõttes aitab küll, kriisi olemasolu tunnistasid nii põllumajandus-kaubanduskoda kui ka põllumeeste keskliit, kes toetasid komisjoni loomist. Küll aga oli talupidajate keskliidu juht – kuidas seda hästi delikaatselt öelda – natuke hirmunud, vaatas kogu aeg ministri poole ja lõppkokkuvõttes arvas, et probleem on, aga järsku komisjoni tegema ei pea. Aitäh, head kolleegid, kuulamast!