Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu neljanda töönädala kolmapäevast istungit. Kas kolleegid soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, kolleeg Vladimir Velman!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Annan üle arupärimise peaminister Andrus Ansipile. Välissuhtlemisseaduse mõistes on välissuhtlemine pädevate välissuhtlemisasutuste suhtlemine välisriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega. Pädevad asutused on Riigikogu, Vabariigi President, Vabariigi Valitsus, Välisministeerium ning teised riigiasutused ja omavalitsusüksused vastavalt oma pädevusele. Välissuhtlemisasutused teavitavad Välisministeeriumi oma välissuhtlemisalasest tegevusest. On teada, et Mart Laar ja paljud Eesti endised ja praegused riigiametnikud tegutsevad nõustajatena Gruusias, sealjuures on Mart Laari Eesti pressis nimetatud president Saakašvili poliitiliseks nõunikuks. Eesti üldsusel puudub täpsem informatsioon, kui palju Eesti endiseid ja praeguseid riigiametnikke töötab konsultandina Gruusias, missugune on nende mandaat, kas nad esindavad Eesti riiki, iseennast või mingit muud riiki või organisatsiooni ja kuidas või kelle poolt tasutakse nende reisi‑ ja töötamiskulud. Analoogsed hämarad probleemid on tagantjärele päevakorras seoses president Pätsi väidetava kahe riigi teenimisega ja selle töö väidetava hüvitamisega Venemaa salateenistuste poolt. Ööl vastu 8. augustit alustas Gruusia sõjalist operatsiooni, president Saakašvili väitel põhiseadusliku korra taastamiseks Lõuna-Osseetias. Mart Laar president Saakašvili poliitilise nõunikuna viibis vahetult enne Gruusia sõja puhkemist Gruusias, ta lahkus sealt 7. augustil. Seoses eeltooduga palume peaministril vastata neljale küsimusele. Arupärimisele on alla kirjutanud 12 Riigikogu liiget.

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud ühe arupärimise. Kui arupärimine vastab Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse sätetele, siis edastan selle adressaadile otsekohe.
Head kolleegid! Nüüd teated. Esiteks, Riigikogu juhatus on kinnitanud Riigikogu liikme Lauri Laasi lahkumise sotsiaalkomisjoni liikme kohalt ja asumise riigikaitsekomisjoni liikmeks.
Teiseks, Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja on määranud juhtivkomisjonid: Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud käibemaksuseaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud rahva ja eluruumide loenduse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsiooni muudatuse ratifitseerimise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon; Vabariigi Valitsuse  üleeile esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu 22. jaanuari 2003. a otsuse "Eesti kaitseväe üksuse kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelisel rahutagamismissioonil Afganistanis" muutmine" eelnõu, juhtivkomisjon on riigikaitsekomisjon; Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni üleeile algatatud põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse § 3 muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on kultuurikomisjon; Eesti Reformierakonna fraktsiooni üleeile algatatud säästva arengu seaduse täiendamise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon.
Lugupeetud kolleegid! Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 81 rahvasaadikut, puudub 20.
Lugupeetud kolleegid! Palun tähelepanu! Päevakorra täpsustamine. Kolmapäevase päevakorra seitsmenda ja kaheksanda päevakorrapunkti, eelnõude 325 ja 326  esimeste lugemiste arutelul teeb algataja ettekande põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.

Head kolleegid! Eile jäi meil istungi aja lõppemise tõttu pooleli eelnõu 342 esimese lugemise arutelu. Head Riigikogu liikmed! Kas teil on veel küsimusi ettekandjale? Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd on läbirääkimised, millest võivad osa võtta fraktsioonide volitatud esindajad. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Määran Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 22. oktoobri s.a kell 18. Seaduseelnõu 342 esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme tänase päevakorra punktide arutelu juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud hasartmänguseaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandjaks majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasi!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Vabariigi Valitsuse algatatud hasartmänguseaduse eelnõu 216 arutelu majanduskomisjonis eelnõu teisele lugemisele saatmiseks toimus s.a 18. septembril ja ka 6. oktoobril.
18. septembril olid vaatluse all muudatusettepanekud, mis olid laekunud majanduskomisjonile. Neid oli kokku 19. Teile väljajagatud tabelis on neid 16, sest mõned on tagasi võetud ning mõned on täpsustatud ja liidetud. Komisjonis jagasid selgitusi Rahandusministeeriumi asekantsler Veiko Tali, finantspoliitika osakonna ettevõtluse talituse juhataja Kurmet Ojamaa ja peaspetsialist Sören Meius. Muudatusettepanekud jagan ma kolme suurde rühma ja tutvustan teile neid rühmades.
Esimene ja võib-olla kõige tõsisem muudatusettepanek, mis hasartmänguseaduse kohta laekus, puudutab eelnõu § 44, mis on täiesti uus lisatud paragrahv. See räägib sellest, et mittetulundusühingutel ja sihtasutustel on oma põhikirjalise eesmärgi toetuseks õigus korraldada loteriisid loteriimonopoli kaudu. Selle muudatusettepaneku eesmärk on sätestada seaduse tasandil konkreetsemalt, et loteriimonopol korraldab ka mittetulundusühingute ja sihtasutuste loteriisid. Oluline on tähele panna, et see peab vastama nende põhikirjalisele tegevusele, ning nende sihtasutuste ja mittetulundusühingute nimekirja kinnitab Vabariigi Valitsus. Loteriid korraldada soovivad mittetulundusühingud ja sihtasutused esitavad Rahandusministeeriumile terve hulga dokumente, mis on kõik §‑s 44 loetletud. Oluline on see, et nii saavad nimetatud loteriikorraldajad oma põhitegevust toetada. See ei ole lihtsalt niisama tulu kogumiseks, kui kellelgi tuli hea mõte, et raha on vähe, ja ta korraldab loterii, vaid see peab olema ikkagi selges kooskõlas põhikirjalise tegevusega. Seda punkti on töörühmas korduvalt arutatud. Rahandusministeerium kui eelnõu algataja esindaja toetab muudatusettepanekut. Komisjon oma viimasel koosolekul 6. oktoobril ka üksmeelselt toetas sellist muudatusettepanekut.
Teine muudatusettepanekute rühm seondub eelnõu §‑ga 34, kus on nüüdsest väga täpselt paika pandud, millisest vanusest tohib milliseid hasartmänge mängida. Loteriid ei tohi mängida alla 16‑aastased isikud, totot alla 18‑aastased isikud ja alla 21‑aastane isik ei tohi õnnemängu, kaughasartmänguna korraldatud õnnemängu ega osavusmängu mängida. See regulatsioon on selliselt täpselt paigas.
Järgmine ettepanekute ring puudutab eelnõu § 37, täpsemalt, kohalike omavalitsuste volikogude pädevust. Nimelt on valla‑ või linnavolikogu määrusega võimalik kehtestada valla‑ või linnavalitsuse territooriumil asuvate õnnemängu mängukohtade lahtioleku aegadele ühtne piirang. Kordan üle, et eelnõu §‑ga 37 saavad kohalikud omavalitsused  üldplaneeringu ja detailplaneeringuga õiguse kindlaks määrata piirkonda, kus õnnemängu mängukoht ei tohi asuda. Selliselt on omavalitsuste pädevus, millest on korduvalt räägitud, täpsemalt fikseeritud.
Ettepanek, mille sõnastas täiskogule komisjon, on esitada Vabariigi Valitsuse algatatud hasartmänguseaduse eelnõu koos muudatusettepanekute loeteluga Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks s.a 8. oktoobril (otsus on konsensuslik), teha täiskogule ettepanek teine lugemine lõpetada (otsus on konsensuslik), kui teine lugemine lõpetatakse, saata eelnõu kolmandale lugemisele 15. oktoobril, ettepanekuga eelnõu seadusena vastu võtta (otsus on konsensuslik). Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Urmas Klaas! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan, et on tegemist olulise ja vajaliku eelnõuga, sest hasartmängud on üks üsna suur nuhtlus meie rahvale. Ka eelmine õiguskantsler pani veel eelmisele Riigikogu koosseisule tugevasti südamele, et rahvasaadikud mõtleksid selle peale, kuidas siin piire tõmmata. Aga ma tahan küsida konkreetselt teie käest: kuidas on nende õnnemängude, loosimängude ja loteriidega näiteks koolides ja lasteasutustes? Kas ma sain päris õigesti aru, et, ütleme, näiteks neljandas-viiendas klassis ei tohi loteriisid korraldada, juhul kui auhindadeks on näiteks mänguasjad? Kust see piir jookseb, äkki te täpsustate?

Esiteks, kui te võtate selle eelnõu kätte, siis võite kohe algusest peale lugeda tema eesmärgi kohta, et seaduse eesmärk on kehtestada kõrgendatud nõudmised hasartmängukorraldajatele ja sätestada meetmed mängijate kaitseks. Muide, kui me räägime §‑st 44, siis ka seal nõutakse loterii korraldajalt tegevusplaani, kuidas kaitsta inimest negatiivsete mõjude eest, mida toob endaga kaasa nende mängude mängimine. Edasi räägib eelnõu lahti, mida hasartmängud endast kujutavad, mida kujutab endast õnnemäng, mida loterii, mida toto. Siin on kõik see täpselt kirjas ja ka sätted omakapitali suuruse kohta, sätted selle kohta, milline on kohaliku omavalitsuse pädevus. Nii et enesealgatuslikult ei ole võimalik korraldada mingisuguseid suvalisi mänge.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, hea kolleeg Urmas Klaas! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Vaatame läbi muudatusettepanekud. Seaduseelnõu kohta on 16 muudatusettepanekut, vaatame nad üksipulgi läbi.
Esimese ja teise muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. Kolmanda muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. Neljanda muudatusettepaneku on esitanud kolleeg Jüri Tamm, juhtivkomisjon on sisuliselt arvestanud. Viienda on esitanud majanduskomisjon, on täielikult arvestatud. Kuuenda on esitanud kolleegid Aleksei Lotman ja Lauri Vahtre, juhtivkomisjon on sisuliselt arvestanud. Seitsmenda ja kaheksanda on esitanud majanduskomisjon, on täielikult arvestatud. Üheksanda on esitanud kolleegid Aleksei Lotman ja Lauri Vahtre, juhtivkomisjon on sisuliselt arvestanud. Kümnenda on esitanud majanduskomisjon, jällegi on arvestatud. 11. muudatusettepaneku on esitanud kolleegid Aleksei Lotman ja Lauri Vahtre, juhtivkomisjoni otsus on arvestada sisuliselt. 12. ja 13. muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, on täielikult arvestatud. 14. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, on sisuliselt arvestatud. 15. ja 16. muudatusettepaneku on jällegi esitanud majanduskomisjon ja on täielikult arvestatud.
Head kolleegid! Me oleme läbi vaadanud kõik seaduseelnõu 216  muudatusettepanekud. Seaduseelnõu 216 teine lugemine on lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Veel kord palun ettekandjaks  majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasi!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Vabariigi Valitsus on algatanud meresõiduohutuse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 274, mille arutelu teisele lugemisele saatmiseks oli meie komisjoni päevakorras 25. septembril. Komisjoni liikmetele olid tulnud selgitusi jagama Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi peaspetsialist Hindrek Allvee ja Veeteede Ameti mereõnnetuse juurdluse ja meresõiduohutuse arenduse osakonna nõunik Priit Lööper ning me olime kutsunud ka Riigikogu Kantselei juriidilise osakonna juhataja Marek Sepa.
Tuletan teile meelde, et eelnõu oli juba esimesel lugemisel muudetud kujul ning muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 7. juuliks olid laekunud muudatusettepanekud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioonilt ja kolleeg Kalev Kallolt. Need on muudatusettepanekute loetelus ettepanekutena nr 1 ja 4 ning neid võib sealt ka jälgida. Kõik need muudatusettepanekud on läbi arutatud töögrupis. Muudatusettepanekud nr 2 ja 3, paneme tähele, esitatakse majanduskomisjoni ettepanekutena, kuna komisjon neid toetas.
Nüüd täpsemalt. Pean oluliseks peatuda muudatusettepanekul nr 3, mis on algataja esindaja ettepanek, ja muudatusettepanekul nr 4, see on kolleeg Kalev Kallo tehtud muudatusettepanek. Mõlemad käivad eelnõu § 6 kohta. Eelnõu algataja esindaja härra Allvee tutvustas sellise muudatusettepaneku vajadust (nr 3, paneme tähele). Sisu on järgmine. Alates 1996. aastast on riik võtnud üldkasutatavatel veeteedel erinevate teenuste eest tasusid, sealhulgas navigatsioonilise infrastruktuuri kasutamise ja korraldamise tasu, jäämurdetasu ning informatsiooniteenuse tasu. Sisuliselt ei ole ilma nende teenusteta üldkasutatavate veeteede kasutamine võimalik. Kui 2004. aastal kehtisid need tasud erinevate määruste alusel, siis seejärel kehtestati need määrused meresõiduohutuse seadusega. Kuni tänaseni ei ole üksikaktid sisaldanud regulatsiooni tasude sissenõudmise kohta juhuks, kui reeder või laevaagent pahatahtlikult jätab tasud maksmata. Eelnõuga soovitakse lisada menetlusnormistik meresõiduohutuse seadusesse ning üldisesse menetlusnormistikku lisatakse rakendussäte, mille alusel oleks võimalik sisse nõuda hetkel tasumata tasud. Mitmed ettevõtjad on jätnud perioodil 2003–2004 neid tasusid tasumata ca 33 miljoni krooni ulatuses. 18. juunil Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi esitatud ettepanek parandab regulatsiooni sõnastust oluliselt. Ka  eelnõu algataja esindajad selgitasid komisjonis, et riik peaks tegema sammu selles suunas, et rakendussätteid täpsustada ning tasumata tuletorni‑, jäämurde‑ ja navigatsioonitasud sisse nõuda. Etteruttavalt ütlen, et seisukohtadest kõlas läbi ka see asjaolu, et viidatud perioodil kehtisid tasud määruse alusel, ja see, et nad kehtisid määruse alusel, ei saa olla põhjuseks, miks ei võiks riik esitada nõuet tasude tagantjärele sissenõudmiseks. Tähelepanuväärne on, et oluline osa ettevõtjatest on nimetatud perioodil kõik tasud ära maksnud.
Kolleeg Kalev Kallo esitas oma selgitused muudatusettepaneku nr 4 kohta, mille sisu on selles, et jätta § 6 eelnõust välja. Kolleegi selgituse järgi peab Riigikohtu praktikast tulenevalt iga avalik-õigusliku tasu puhul olema täidetud kaks põhilist tingimust: need peavad olema kehtestatud Riigikogu poolt vastuvõetud seadusega, mitte Vabariigi Valitsuse määrusega, ja seadus peab nägema ette kohase protseduuri, rõhutame, kohase protseduuri selliste tasude määramiseks ja sissenõudmiseks. Kolleegi selgituse järgi rikuvad kehtestatud tuletorni‑ ja navigatsioonitasud mõlemat põhimõttelist nõuet, sest tasud olid kehtestatud teede‑ ja sideministri määrusega ning tasude määramiseks ja sissenõudmiseks puudus kohane protseduur. Riigikogu Kantselei juriidilise osakonna juhataja Marek Sepp esitas meile arvamuse, mille sisu on selles, et kõnealuse juhtumi puhul ei ole sisulist argumenti, miks kohustatud isikud võiksid jätta arved tasumata, kuna teenust on tarbitud. Eelnõu esitaja esindaja Hindrek Allvee selgitas samuti, et seaduselünk ei saa isikul tekitada õiguspärast ootust, et tasu ei pea maksma. Oluline on märkida ka seda, et praegusel juhul ei loetaks tasumata arveid tagantjärele haldusaktideks, vaid Veeteede Amet esitab makseteatised uuesti.
Arutelu oli üsna pikk. Arutelu käigus avaldasid kolleegid arvamust, et kui rakendussäte ka nüüd jääb eelnõust välja, siis tekib hoopistükkis põhiseaduslik riive nende suhtes, kes on oma kohustused täitnud. Hääletuse teel toetas majanduskomisjon muudatusettepanekut nr 3 (poolt 4, vastu 1, erapooletuid 2). Muudatusettepanek nr 4 leidis 2 toetajat, sai 4 vastuhäält ja 1 komisjoni liige jäi erapooletuks, nii et juhtivkomisjon jättis selle arvestamata.
Mida komisjon otsustas? Ta otsustas saata Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu täiskogule teiseks lugemiseks 8. oktoobril s.a  (poolt 5 komisjoni liiget, vastuhääli ei olnud, erapooletuid oli 2) ja teha täiskogule ettepanek teine lugemine lõpetada (poolt 5 komisjoni liiget, vastuhääli ei olnud, erapooletuid oli 2). Kui teine lugemine lõpetatakse, viia kolmas lugemine läbi 15. oktoobril (poolthääli oli 5, vastu ei olnud keegi, erapooletuid oli 2). Tänan!

Suur tänu, kolleeg Urmas Klaas! Kas on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Kalev Kallo! Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Õiguskantsler leidis juba 2003. aastal, et  tuletorni‑ ja jäämurdetasu kehtestamine kaubandusliku meresõidu koodeksi alusel teede‑ ja sideministri määrusega on põhiseadusega vastuolus. Riigikogu aktsepteeris seda seisukohta ja viis 2004. aastal tasude määrad meresõiduohutuse seadusse. Riigikohtu praktikast tulenevalt peab iga avalik-õigusliku tasu puhul olema täidetud kaks põhilist tingimust: need peavad olema kehtestatud Riigikogu poolt ja vastu võetud seadusega, mitte Vabariigi Valitsuse või ministri määrusega, ja seadus peab nägema ette kohase protseduuri selliste tasude määramiseks ja sissenõudmiseks. Kohtupraktikast on saanud selgeks, et tingimuste mittetäitmise korral ei saa riik selliseid tasusid sisse nõuda. Kehtestatud tuletorni‑ ja navigatsioonitasud rikuvad mõlemad põhimõtteliselt seda nõuet, sest tasud on kehtestatud teede‑ ja sideministri määrusega, mitte seadusega. Teede‑ ja sideministri määruses ning kaubandusliku meresõidu koodeksis tasude määramiseks ja sissenõudmiseks kohane protseduur puudus. Täpselt samasugune probleem oli ka tasude kehtestamisel meresõiduohutuse seaduses, sest meresõiduohutuse seaduses ei sisaldunud selle jaoks praktiliselt üldse mingit menetlust. Igaühel on õigus jätta põhiseadusvastaselt kehtestatud või sissenõutud tasud maksmata. Kui keegi on sellist õigust kasutanud, siis ei saa riik tagantjärele seda ette heita ja hakata seaduse jõul kehtestama korda, kuidas ikkagi sisse nõuda põhiseadusvastaselt ehk omavoliliselt kehtestatud tasusid.
Põhiseaduse §‑s 13 on sätestatud, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele, ning seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. Põhiseaduse §‑s 14 on sätestatud, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Sellest tulenevalt ei saa Riigikogu ei juriidilisest ega ka üldinimlikust vaatepunktist lähtudes hakata tagantjärele abistama täitevvõimu, et täitevvõimu poolt kunagi omavoliliselt kehtestatud tasusid seadustada ehk võtta teadvalt vastu seadus, mis seadustab täitevvõimu omavoli ettevõtjate suhtes. Ta ei saa tagantjärele kehtestada protseduuri, et ettevõtjatelt sisse nõuda möödunud perioodi eest tasusid, mille osas on täitevvõim nõudeid esitanud põhiseadusele mittevastava korra alusel, ei saa luua võimalust selliste tasunõuete sundtäitmiseks, mida nõuete tekkimise ajal ei saanud seaduslikult üldse sundtäita.
Teatavasti jõustus täitemenetluse seadustik alles 1. jaanuaril 2006. aastal ja sellest tulenevalt tuleb eelnõu § 6 tervikuna välja jätta. Eelnõu arutluse käigus tunnistas ka Riigikogu Kantselei juriidilise osakonna juht Marek Sepp, et põhiseaduslik riive on selle paragrahvi puhul võimalik. Kas Riigikogu peaks ikka teadlikult vastu võtma põhiseadusliku riive kahtlusega seaduse? Olen kindel, et ei peaks. Pealegi ei ole mõnda võlglastest enam olemas, näiteks Hansatee, kelle käest ei ole enam võimalik võlga sisse nõuda. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Kallo! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Seaduseelnõu kohta, nagu teada, on esitatud neli muudatusettepanekut.
Esimese muudatusettepaneku on esitanud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon, juhtivkomisjon on osaliselt arvestanud. Teise muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon ja on täielikult arvestatud. Kolmanda muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon ja on täielikult arvestatud. Neljanda muudatusettepaneku on esitanud kolleeg Kalev Kallo, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh! Palun seda ettepanekut hääletada.

Palun! Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4, mille on esitanud kolleeg Kalev Kallo. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 24 Riigikogu liiget, vastu oli 46, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Seaduseelnõu 274 teine lugemine on lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud punase risti nimetuse ja embleemi seaduse ning karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandjaks palun kõnepulti välisminister Urmas Paeti!

Austatud Riigikogu! Head Riigikogu liikmed! Enamik läheb küll ära, pean kahetsusega nentima, aga parem osa on jätkuvalt olemas.
Nimelt, valitsus on Riigikogule esitanud punase risti nimetuse ja embleemi seaduse ning karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu. Need muudatused meie riigisisestes seadustes on vajalikud, sest Eesti on ratifitseerinud Genfi konventsioonide III lisaprotokolli ja see on Eesti suhtes jõustunud s.a 28. augustist ning seetõttu tuleb ka meie oma seadus viia konventsiooniga vastavusse. Sisu on selles, et Genfi konventsiooniga on 1949. aastast tunnustatud kolme nimetust ja embleemi: punane rist, punane poolkuu ning punane lõvi ja päike. Neid viimaseid küll praktikas enam kuskil ei kasutata. III lisaprotokolli jõustumisega on lisandunud ka uus tunnusmärk ehk punane kristall. Neid kasutatakse kokku enam kui 190 riigis, et tähistada relvajõudude meditsiinipersonali ja vaimulike ning punase risti ja poolkuu rahvuslike seltside tegevust. Peamine muudatus ongi punase kristalli nimetuse ja embleemi lisamine seaduse reguleerimisalasse. Seda embleemi kasutatakse edaspidi samas korras teiste tunnusmärkidega ja selle väärkasutamine on karistatav. Eesti kaitsejõud ja Eesti Punane Rist punast kristalli embleemina esialgu Eestis kasutama ei hakka, kasutusele jääb ikka punane rist, kuid rahvusvaheliselt ja välisriikides on see kasutatav. Küll on aga punase kristalli embleemi väärkasutamine ka Eestis karistatav, sest riikidel on kohustus tagada kõigi tunnusmärkide kaitse nii rahuajal kui ka sõjaajal. Nii et Eestis tohib jätkuvalt kasutada ainult punase risti embleemi ja kasutusõigus on kaitsejõudude meditsiinipersonalil, vaimulikel ja Eesti Punasel Ristil. Välisriigis võivad aga kaitseväe meditsiinipersonal ja vaimulikud edaspidi kasutada kõiki tunnusmärke. See on õigustatud eelkõige riikides, kus punase risti embleemi kasutamine võib olla näiteks usulistel põhjustel raskendatud ja seetõttu ei pruugi tagada Eesti meditsiinipersonali või vaimulike tõhusat kaitset. Samuti antakse Eesti Punasele Ristile õigus kasutada punase kristalli embleemi välisriigis, kui see on vajalik tema töö paremaks korraldamiseks. Selle seadusmuudatusega ühtlasi muudetakse  karistusseadustiku vastavat paragrahvi, mis kriminaliseerib tunnusmärkide väärkasutamise sõja ajal, ja kaitstud tunnusmärkide loetellu lisatakse punase kristalli embleem, mille väärkasutamine sõja ajal on edaspidi kriminaalkorras karistatav. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud välisminister! Kas soovitakse küsimusi esitada? Ei soovita. Ma palun kõnepulti riigikaitsekomisjoni liikme Kalvi Kõva!

Väga austatud proua istungi juhataja! Hääd kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas seda seaduseelnõu oma 22. detsembri istungil, kuhu olid kutsutud ka teadjamehed Martti Peetsalu Välisministeeriumist ja Erki Kodar Kaitseministeeriumist. Ma ei hakka austatud kolleegide aega raiskama, eriti selle osa, kes on tublim ja siin saalis on, et ümber jutustada seaduseelnõu seletuskirja ja korrata seda, mida siin hetk tagasi rääkis minister. Seega asun otsustava osa juurde. Riigikaitsekomisjon otsustas seaduseelnõu täna täiskogu ette tuua, samuti tehti ettepanek seaduseelnõu esimene lugemine lõpetada, muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati s.a 22. oktoober kell 18 ning esimese lugemise komisjonipoolseks ettekandjaks määrati siinkõneleja. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalvi Kõva! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Mai Treial!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Kas ma kuulsin õigesti, et komisjoni istung oli 22. detsembril?

Ei, vabandust, septembril!

Rohkem küsimusi ei ole. Veel kord aitäh! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 22. oktoober 2008 kell 18. Seaduseelnõu 309 esimene lugemine on lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud postiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandjaks palun kõnepulti majandus‑ ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Postiseaduse muutmise seaduse eelnõuga viiakse lõpule Eesti postiteenuste turu avamine, mida toetab ka Vabariigi Valitsuse 2007. aasta 3. mail vastuvõetud otsus. Ühtlasi võetakse selle eelnõuga Eesti õigusruumi üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu uus postidirektiiv. Eesti avab oma postituru konkurentsile alates 1. jaanuarist 2009. See põhimõte on sätestatud juba ka kehtivas postiseaduses. Siinkohal on hea meel tõdeda, et Eesti on üks uutest Euroopa Liidu liikmesriikidest, kes oma postituru avab konkurentsile täielikult. Konkurents annab postiettevõtetele ajendi tegutseda tõhusamalt, ärgitades neid tarbijatele pakkuma uusi paindlikke teenuseid nii soodsama hinna kui ka parema kvaliteediga. Meenutagem siinkohal kas või elektroonilise side turu avamist, millele järgnes hindade langus sideturul ja pakutavate teenuste valik laienes oluliselt. Valitsus on veendunud, et postiturul saame ka peagi näha sarnaseid arenguid. Avatud konkurents tähendab sedagi, et iga kliendi vajadused on omaette väärtusega ja nendega tuleb postiteenuse osutajal teenuse osutamisel arvestada.
Eesti postiturg on toiminud suhteliselt avatud konkurentsi tingimustes juba mõnda aega. Konkurentsile on olnud osaliselt suletud tegelikult vaid üks postiteenuse osa ehk kuni 50 grammi kaaluva kirja riigisisene edastamine. Kehtiva postiseaduse järgi on universaalse postiteenuse osutajal ehk AS‑il Eesti Post sellele teenusele ainuõigus kuni selle aasta lõpuni. Turu avamine peaks eeldatavalt kasu tooma kõigile postiteenuse kasutajatele ning väikese ja keskmise suurusega postiettevõtetele. Samas soovin rõhutada, et ka turu avamise järgselt peab kogu riigi territooriumil olema tagatud universaalse postiteenuse jätkusuutlik osutamine. Euroopa direktiivi kohaselt kuuluvad universaalse postiteenuse hulka kuni 2 kilogrammi kaaluva kirisaadetise edastamine liht‑, täht‑ ja väärtsaadetisena ning kuni 20 kilogrammi kaaluva postipaki edastamine täht‑ ja väärtsaadetisena.
Eelnõu kohaselt määratakse universaalse postiteenuse osutaja avaliku konkursiga. Kui avalik konkurss peaks ebaõnnestuma, siis kohustatakse universaalset postiteenust osutama teenuseosutajat, kes konkursi korraldamise ajal omas universaalse postiteenuse osutamise tegevusluba. See on vajalik seetõttu, et universaalse postiteenuse osutamine peab olema pidevalt ja ühtlaselt tagatud kogu riigi territooriumil.
Kindlasti on omaette küsimus universaalse postiteenuse rahastamise tagamine uues kujunevas konkurentsiolukorras. Universaalse postiteenuse rahastamise tagamiseks sätestatakse eelnõuga kulude hüvitamise mehhanism, mis analoogselt juba praegu toimib elektroonilise side seaduse kohaselt telekommunikatsioonivaldkonnas. Universaalse teenuse osutajale hüvitatakse teenuse osutamisega kaasnevad ebamõistlikult koormavad kulud. Universaalteenuse rahastamine toimub riigieelarvesse laekuvast maksest, mille tasumise kohustus on kõigil tegevusluba omavatel postiteenuse osutajatel, kelle postiteenuse osutamise käive ületas eelneval kalendriaastal ühte miljonit krooni. Universaalteenuse makse suurus on vahemikus 0–5% postiteenuste käibest ja selle kehtestab valitsus paindlikult igaks kalendriaastaks eraldi, arvestades eeldatavat kulude hüvitamise vajadust. Oluliselt suureneb ka postituru regulaatori Konkurentsiameti roll, kes muu hulgas otsustab universaalse postiteenuse osutamise raames tekkinud ebamõistlikult koormavate kulude hüvitamise vajaduse ja nende suuruse.
Loodame, et ka AS‑ile Eesti Post toob turu avamine kaasa ajendi tegutseda tõhusamalt, parandades samas kasutajatele pakutavate teenuste kvaliteeti. Samuti võib eeldada uute innovaatiliste teenuste turule tulekut.
Lõpetuseks. Leian, et postituru täielikust avamisest võidavad nii teenuse tarbijad kui ka postiettevõtjad ehk võidab Eesti majandus tervikuna. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, härra minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud minister! Ma tean ja kindlasti ka teie teate, et väga suurel määral erutab Eesti rahvast praegu pensionide kojukanne ja see, kui palju see maksab. Selle ümber on küll väga palju hirmusid üles köetud. Kuid mis te sellest arvate, kas pensioni kojukanne ei võiks olla ka üks universaalse postiteenuse liikidest, millel on oma kindel hind? Siis iga pensionär teaks, mida see tegelikult maksma läheb, praegusel juhul riigile näiteks.

Aitäh! Praegu see ju nii ongi. Pean tunnistama, et Eesti Postile on see reaalne teenus. Seda arutab minu teada Riigikogu sotsiaalkomisjon sotsiaalministri ettepanekul. Küsimus on, kes selle teenuse kulud hüvitab. Siiamaani on neid hüvitanud Sotsiaalkindlustusamet. Ma ei taha kuidagiviisi kommenteerida, kas see on õige või vale. Kindlasti ei tohi, arvestades ühe või teise pensionäri reaalseid võimalusi raha kätte saada, nende olukorda halvendada. Eesti Post osutab seda teenust, raha kojutoomist – tegemist on ju n‑ö väärtsaadetisega – hea meelega, ta jätkaks seda edaspidi ja jätkabki seda edaspidi.

Palun, kolleeg Jüri Tamm!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Majanduskomisjonis me rääkisime pikalt sellest, kuidas võiks olla reguleeritud üleminekuperiood. Me avame postituru 2009. aastal. Konkursi, ma arvan, Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium korraldab samuti selle aasta jooksul ja need määrad, mida turuosalised hakkavad universaalse postiteenuse kompenseerimiseks maksma, selguvad järgmisel aastal. Kes ja missugusest ressursist kompenseerib sel üleminekuperioodil universaalse postiteenuse osutajale need kulud?

Aitäh! Küsimus on selles, kas need kulud praegu universaalset postiteenust osutaval ettevõttel Eesti Post oluliselt vähenevad ja millised hakkavad olema ebamõistlikud kulutused, mida selle eelnõu järgi peaksid tulevikus kompenseerima postiturul osalevad ettevõtted. Me leidsime arutelu käigus, et me võiksime esimese ja teise lugemise ajal seda küsimust kaaluda. Võib-olla me peaksime selle kompenseerimismehhanismi võimaluse ette nägema ka 2009. aasta majandusaasta jaoks ja määrama kindlaks Konkurentsiameti ehk regulaatori pädevuse. Mina kui eelnõu algataja esindaja olen kindlasti päri seda küsimust vaatama esimesel ja teisel lugemisel, et see risk, et üleminekuaastal 2009 võib kujuneda mingi olukord, mille tõttu universaalne postiteenus võiks kannatada, ei realiseeruks.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Kuidas on riskid maandatud sellisel juhul, kui, oletame, et on tehtud konkurss ja universaalse postiteenuse osutaja on leitud, kuid ühel heal päeval, nagu ikka majanduses võib juhtuda, läheb ta lihtsalt pankrotti ja ütleb, et homsest teda enam ei ole? Mis saab universaalteenusest?

See võib ka täna juhtuda. Kui on täiesti erakorraline majandusolukord, siis tuleb leida uus lahendus, korraldada uus konkurss, et seda teenust tagada. Seadussättega ei ole meil võimalik keelata ettevõttel pankrotti minna. Selleks, et see universaalteenuse osutaja, kes konkursi võidab, ei läheks pankrotti, on kindlasti üks meede n‑ö ebamõistlike kulude hüvitamine teiste postiteenuse osutajate poolt. See on ju üks pankrotikaitse. Aga kui ettevõttel tõepoolest tekib mingisugune hädaolukord, siis lihtsalt see olukord on ja tuleb leida uus ettevõte.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan väga! Austatud minister! Ka mina jätkan eelküsija tõstatatud teemal, sellel teemal oli meil juttu ka komisjonis. Täna te tegelikult sellele küsimusele head vastust ei anna. Te siiski ei ole kaitsnud Eesti elanikku sellest teenusest ilmajäämise korral. Kas teile ei tundu, et postituru avamine on teil siiski poolikult ette valmistatud?

Aitäh! Äärmiselt ootamatu küsimuseasetus. Lihtne vastus on, et ei tundu. Seda esiteks. Teiseks, minu arvates kogu selle eelnõu regulatsioonil ongi ju see eesmärk, et n‑ö toimiva turu tingimustes nõrgemad (olgu nendeks siis tarbijad, kliendid, tarbijate segmentidest kindlasti ka maapiirkondade elanikud, kus on väiksem asustustihedus) saaksid kaitstud ja universaalne postiteenus oleks tagatud. Kui te ütlete, et see eelnõu seda ei taga, kui teil on mingisugused muud ettepanekud, siis me oleme väga avatud neid ettepanekuid läbi töötama. Tehke mingid täiendavad ettepanekud, kuidas see võiks olla tagatud. Ma ütlen kommentaariks veel niipalju, et siin on aeg-ajalt olnud juttu postkontorite võrgust. Ma juhin tähelepanu, et universaalse postiteenuse ja tema regulatsiooni nõuded on väga täpselt kirjas, kas või selles postiseaduses või kuskil mujal. Kui keegi arvab, näiteks Heimar Lenk (teda praegu saalis ei ole, aga temaga me lahendasime Krabi postkontori küsimuse), et näiteks Krabil peab olema postkontor, siis seadusandjal on põhimõtteliselt võimalik teha ettepanek nii postkontorite võrgu kui ka tingimuste kohta. Praegu on need nõuded olemas: peab olema tagatud igas omavalitsuses, pluss teatud kilomeetrite ulatuses, kus inimesed elavad. Teised nõuded on selle kohta, kui kiiresti peab inimene ühe või teise kirja või paki kätte saama. Need on need nõuded, et teenus oleks tagatud ühetaoliselt üle kogu Eesti.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Et postkontorite sulgemine käib niisuguse suure jõuga üle Eestimaa, siis küsimus on maainimeste murede pinnalt. Kuidas maainimeseni külas post jõuab, kui palju see maksma läheb või mis  juhtub teenuste hindadega? Infotunnis te käsitlesite ka seda teemat, missugune see hind võiks olla. Rääkige lahti, mis on maainimesele taskukohane tasu või mõistlik hind või missugusest konkreetsest rahasummast me räägime.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et me mööname, et postiturg ei ole mingi võimuakt, posti kättetoimetamine kodanikule ei ole võimuakt, mis kuulub avaliku võimu hulka, ja tõenäoliselt me mööname, et see ei ole Euroopa Liidus niimoodi ja see ei ole Ülemaailmse Postiliidu käsitluses samuti mitte nii. Tegemist on teenusega, mille hind kujuneb turul. Et kaitsta seda, et see hind oleks mõistuspärane, taskukohane kõikidele inimestele üle Eesti, selleks me täpsustame turu toimimise mehhanismi ja anname pädevuse Konkurentsiametile kui regulaatorile seda jälgida, neid hindasid kehtestada. Teisisõnu, ei ole võimalik Mai Treialil ega siinkõnelejal öelda, et kirju peab järgmised sada aastat viima kuhugi maakohta selle hinnaga. Aga on täiesti selge, et Konkurentsiametil peab olema piisavalt volitusi, et see hind oleks selle kriteeriumi järgi, nagu see praegu seaduses on paika pandud, ja ka inimestele jõukohane. Kommentaarina ütlen, et kuna me väga suure osa praegu n‑ö monopoolses seisus olevatest teenustest laseme konkurentsile vabaks, siis me pigem arvame, et mitmete kirjade hind läheb alla. Me loodame seda. See on reaalsus, mille tõttu ongi tegelikult see küsimus, miks Eesti Post on natuke murelik ja peab ka valmistuma turu avamiseks, et ta saaks oma majandustegevusega hakkama. Tegelikult ikkagi väga suur hulk postiteenuse tarbijaid peaks võitma. Ma ei tõmmanud paralleeli telekommunikatsioonisektoriga. Need on erinevad turud, erinevad reeglid. Me mäletame aega, kui telefonikõne Tallinnast Tartusse oli äärmiselt kallis, rahvusvaheline kõne oli hirmkallis. Vaadake, mis hinnad on teinud! Me siiski arvame, et väga mitme postiteenuse hind läheb tegelikult alla.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan! Lugupeetud härra minister! Väga hea on kuulata sellist optimismi, et hind läheb alla. Samas on teada, et lihtkiri kuskil maapiirkonnas maksab 20 krooni ringis ja üheksakorruselises paneelmajas oluliselt alla margi praeguse hinna. Kui turg avaneb ja tulevad ka teised firmad, kes peavad pakkuma, siis on väga raske praeguses olukorras näha, et võiks tulla odavnemine. Ma tunnen huvi, kas teil on algandmeid, kui palju on neid firmasid, kes võiksid kandideerida universaalteenuse osutamisele. Teiseks, kompensatsioonid, analoogselt televisiooniga. Kui suured need summad võiksid reaalselt olla, mis tuleks kompensatsiooniks maksta? Kas ka selliseid rehkendusi on tehtud?

Aitäh! Kõigepealt optimismist ja sellisest suhtumisest, et must katus on meie toal. Ma olen siiski suhteliselt realist, ma arvan, et olukord postiturul peaks pigem paranema, muidu ei oleks mõtet Euroopa Liidu postidirektiivil ega postituru avamisel. Kui te arvate vastupidi, et kui me sulgeme, teeme postiturge veel maakondade, külade ja kogukondade kaupa ja siis läheb odavamaks, siis ma soovin teile palju õnne sellise visiooni realiseerimiseks. Teine, mida tuleb korrigeerida, on kindlasti see, et universaalse postiteenuse hulka kuuluva postiteenuse hind on ühetaoline üle riigi. See, millega te oma valijaid rõõmustate, et Mustamäe ja Lasnamäe paneelmajas on kirja hind odavam ja  kuskil talus on kallim, ei ole õige. Universaalse postiteenuse hind universaalse postiteenuse osutajal peab üle Eesti olema ühetaoline. Teised ettevõtted, kellel on huvi, võivad pakkuda madalamat hinda. Selleks see regulatsioonimehhanism on sisse pandud. Mul on väga raske prognoosida, mis siin täpselt toimuma hakkab. Ma tõesti arvan ja selleks me valmistume, et tõenäoliselt (oleme vaadanud näiteks Soome praktikat) selle universaalse postiteenuse osutaja saamiseks esimesel korral kindlasti mingit väga suurt konkurentsi ei tule. Selleks peab olema igal juhul valmis Eesti Post vastavalt ka selle seaduse nõudele, mitte ainult ühele või teisele käsule.

Palun, kolleeg Kalev Kallo, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Ma ei saanud, jah, oma esimesele küsimusele päris ammendavat vastust. Te püüdsite veidi nalja teha ja võib-olla näidata Riigikogu liiget natuke rumalana. Ma arvan, et ükski Riigikogu liige ei arva, et seadusega saaks pankrotti keelata. Ma pidasin oma küsimusega rohkem silmas seda, et seadusega saab ette näha riigi kohustused, selle, mida riik siis kiiresti ette võtaks. Vastuseks kõlas, et tuleb uus konkurss teha. No see võtab pool aastat aega, enne kui uus tegija leidub, aga pool aastat oleks vaja posti kohale toimetada. Seda saaks küll seaduses ette näha, mida siis ikkagi teha, kui universaalteenuse osutaja ootamatult ära kaob.

Aitäh! Teie küsimuses kõlanud hinnangud on teie isiklikud hinnangud, ma küll nii ei mõelnud. Ma tõepoolest kujutan ette, et juriidilist pankrotti ei ole võimalik seadusega ära hoida. Seda on minu arvates väga oluline teada. Samas, juriidiline pankrot, mille aluseks on ettevõtte majanduslik seisund, ei tähenda automaatselt, et postiteenuse osutamine lõpeb. See, et üks ettevõte on sellises majanduslikus seisus, et ta ei suuda ajutiselt või alaliselt oma võlgu maksta või kohustusi täita, ei pruugi tähendada seda, et füüsiliselt ei ole võimalik korraldada postiteenust, piltlikult öeldes, esmaspäeval, kui reedel kuulutati pankrot välja. Loomulik on, et on mingi üleminekuperiood. Täpselt samamoodi, nagu uute asjaolude ilmnemisel tuleb minna uuele konkursile, kui üks ettevõte juriidilise kehandina ei ole võimeline tegutsema. Mismoodi seda rahastada, see on tõesti järgmine küsimus. Aga et rahastada seda, et postiteenust ja universaalset postiteenust osutataks, selleks peaks andma piisava voli Konkurentsiametile, kes suudab kompensatsioonimehhanismiga tagada, et universaalne postiteenus oleks osutatud ka sellises olukorras. Mööngem, et see on suhteliselt vähetõenäoline stsenaarium, aga me ei saa kunagi välistada, et niisugune asi võib juhtuda.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, teine küsimus!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Te ütlete, et te olete ratsionaalne inimene, aga oma vastustes konkursi teemal te teenuse tarbijale igal juhul kindlust ei sisenda. Kui Eesti territoorium on jagatud teenuse osutamise põhjal kaheks, siis kuidas te kujutate ette, kuidas hakkab välja nägema teenuse osutamine piirkondade vahel ja kes vastutab selle eest, kuidas näiteks jõuab kiri Saaremaalt Tartusse?

Aitäh selle küsimuse eest! Mis puudutab universaalset postiteenust, seda, et see oleks üle Eesti tagatud, mis puudutab infrastruktuuri olemasolu ja kõikide teiste postiturul tegutsevate ettevõtete õigust infrastruktuuri kasutada, siis see peakski tagama selle, et ka nendel ettevõtetel, kes tahavad osutada erinevaid postiteenuseid, sealhulgas neid postiteenuseid, mis kuuluvad piirkondlike hulka, kusjuures neid ei loeta universaalse postiteenuse osutajaks, on võimalik kasutada seda infrastruktuuri, mis on sellel ühel ainukesel ettevõttel, kes määratakse konkursi korras. See oli küll natuke keeruline mõttearendus, aga  ma loodan, et see oli arusaadav. Mis puudutab piisavaid garantiisid, siis ma kujutan ikkagi ette, et õigusriigis on piisavateks garantiideks ühe või teise teenuse või turu toimimisel kõigepealt seadus ja n‑ö seaduse alusel toimivad reaalsed mehhanismid, mis arvestavad majanduse reegleid. Lisaks, arvestades postituru omapära, muidugi ka pädev ja teatud volitustega regulaator. Need minimaalsed tingimused on ikkagi praegu seaduseelnõus ette nähtud. Kui me oleme midagi jätnud kahe silma vahele, siis mul on veel kord üleskutse teha ettepanekuid esimese ja teise lugemise vahel.

Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Kas ma sain sust praegu selles mõttes õigesti aru, et selle seaduse järgi mis tahes riiklik side kaob üldse ära? Keegi, kes vastutab side eest eriolukordades, mobilisatsiooni ja muude selliste asjade eest, ühesõnaga, selline asutus, mis moodustab vabaturu südame USA‑s, nimelt peapostmeistri amet, mille ümber koondub kogu börsiinformatsioon ja muu selline, valitsus, kontrollitud informatsioon – kas selline asi likvideeritakse Eestis vastandina vabaturulisele USA‑le täielikult?

Aitäh! Kui ma teie küsimusest õigesti aru sain, siis teie teadmisel on praegu Eestis selline ametimees nagu USA‑s ja te nimetasite seda peapostmeistriks. Minul selline informatsioon puudub. Küll aga see institutsioon, kes peab tagama universaalse postiteenuse, on seadusega kindlaks määratud. Tegemist on Konkurentsiametiga, kelle ülesanne on reguleerida turgu. Teatud pädevused jagatakse ka Vabariigi Valitsusele, kes saab otsustada. Ma kujutan ette, et sama olukord peaks kehtima ka eriolukorras või sõjaseisukorras.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra minister! Tuhanded filatelistid on ilmselt huvitatud sellest, mis saab postmarkidest, kes neid hakkab emiteerima, või kaotavad nad oma tähtsuse. Juba meiegi saame praegu kirju, kus on näiteks margi asemel D2D ja kogu lugu.

Postmargid on teatud kaudne maksevahend. Sedavõrra, kuivõrd nad on vajalikud, jäävad nad igal juhul alles. Sellele, kes tahab koguda raha, jääb ka postmargi väljaandmise õigus. Selle kohta on olemas piisav regulatsioon. Kõige suurem pädevus on siin universaalse postiteenuse osutajal. Sama puudutab postiindeksite süsteemi. Aga kui me räägime filatelistidest, siis kui rääkida niisugustest markidest, mis tähistavad teatud olulisi sündmusi, siis ma usun, et see traditsioon jääb. Kuidas see nüüd oli? Oli, on ja jääb.

Palun, kolleeg Mai Treial, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Teadaolevalt käib praegu Eesti Postis üsna agar kinnisvaramüük. Kas see on signaal selle kohta, et Eesti riik müübki oma postiasutuse maha, ja mida Eesti Posti kinnisvara müügist saadud rahaga tehakse, kuhu see raha suunatakse?

Aitäh! Iga ettevõte peab vaatama üle oma varalise seisu ja vaatama, kas on mingisuguseid võimalusi majanduslikult efektiivsemalt hakkama saada. See, mida Eesti Post viimasel aastal natuke rohkem on teinud, on see, et ta on tõepoolest püüdnud oma kinnisvara seisu tõsiselt revideerida, vaadata, kus on kulud tohutult suured, aga tulu on väga vähe. Ma julgen öelda, et seda on nii juhtkonna kui ka nõukogu tasemel tehtud vägagi vastutustundlikult. Mingisugust vara, mida võib-olla kaugemas perspektiivis on ettevõttel kasulik omada, ei kavatseta maha müüa. Samas on jällegi vara, mis tekitab kulusid ja tegelikku tulu sellele ettevõttele ei anna. Miks me peaksime taluma ettevõtet, kes lihtsalt hoiab kinnisvara, mis teda koormab, mille tagajärje peab päeva lõpuks kinni maksma seesama lihtne inimene, postiteenuse tarbija? Mis puudutab seda, kas Eesti Post realiseerib kinnisvara tavapärasest rohkem, siis kindlasti on oluline vaadata Eesti Posti investeeringute plaani. Praeguse seisuga kavatseb Eesti Post järgmise kolme aasta jooksul investeerida suurusjärgus 350–400 miljonit eri teenuste väljaarendamiseks. Kindlasti on üks võimalik allikas ka kinnisvara müügist laekuvad tulud. Aga see ei ole piisav.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi, teine küsimus!

Tänan! Viimastel aastatel on kinni pandud kaugelt üle 100 postkontori. Need on olnud Eesti Posti kui riikliku ettevõtte postkontorid, tavaliselt ka Eesti Posti omandis olevad postkontorid. Oletame, et Lõuna-Eesti piirkonnas võidab mingisugune ettevõte AS Lõuna Post universaalteenuse pakkumise konkursi. Postkontorid, infrastruktuur kuuluvad kõik ikkagi Eesti Postile. Mis ikkagi juhtub? Kas see oletatav võitjafirma kasutab sama infrastruktuuri, mis kuulub Eesti Postile? On nad kohustatud selle ära ostma või ehitab ta mingisuguse oma struktuuri postkontorite näol? Kuidas ikkagi garanteerida, et just nendes kohtades, kus omahind on väga kõrge, praktilises elus postiteenus oluliselt ei halvene? Postkontorite võrku lihtsalt ei ole ju.

Aitäh selle küsimuse eest! Lihtsalt korrigeerin: sellist olukorda, nagu te kirjeldasite, ei saa tekkida. Universaalse postiteenuse osutaja leidmise konkursse toimub üks üle riigi. See aga ei tähenda, et näiteks sealsamas Võrumaal ei või olla mõni ettevõte, kes tahaks ühte või teist universaalset teenust (mõtlen kuni 2 kilogrammi kaaluvate lihtkirjade ja kuni 20 kilogrammi kaaluvate postipakkide edastamist) mingis piirkonnas osutada. Nende teenuste osas, mis kuuluvad universaalteenuse alla, peab ta valima kahe piirkonna vahel. Need kaks piirkonda on siin kindlaks määratud. Muude postiteenuste puhul (neid on ju õige palju, te näete seda, kui seda seadust loete), võib ta teenust pakkuda näiteks ainult Võrumaal või mis iganes piirkonnas. See on teatud turgude piiritlemine, mis on seaduses ette nähtud. Ütlen etteruttavalt, kui see pakub huvi, et see kahe piirkonna kindlaksmääramine, millele viitas ka lugupeetud Ester Tuiksoo, on subjektiivne otsus. Aga me peame siiski teatud ulatuses need piirkonnad kindlaks määrama suuremana, arvestades selle teenuse omapära. Euroopa direktiivi nõue on, et minimaalselt peab olema kaks piirkonda sellisel turul, nagu Eesti praegu on. Me ei saa jätta ühte piirkonda. Kuid me võime tükeldada rohkem. Valitsus leidis, et piisab kahest piirkonnast. Sellisel juhul on analoogset teenust võib-olla Võrumaal raske püsti panna, aga näiteks Tallinnas, kus elanikud elavad tihedamalt, on näiteks lihtkirjade kojukande puhul see võimalik, miks mitte. Aga sellist teenust ta ei saa osutada, ta peab seda tegema laiemas piirkonnas ja omama selleks infrastruktuuri või kasutama universaalse postiteenuse litsentsi või õigust omava ettevõtte infrastruktuuri lepingu alusel.

Palun, kolleeg Taavi Rõivas!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Mulle tundub ka, nagu te just kirjeldasite, et kiri võib jõuda ühelt teenusepakkujalt teisele, kuidagi jõuab ta ka Tallinnast Kairosse või kuhu iganes. Üks kirjakandja ei pea seda ilmtingimata otsast lõpuni kohale viima. Selles osas mulle tundub, et olukord on läbi mõeldud. Aga mul on rohkem huviküsimus. Millisena te näete üldse nii kirjade kui ka perioodika leviku dünaamikat lähema 10, 15, 50 aasta perspektiivis? Puhttunnetuslikult, omamata mingit väga olulist informatsiooni, tundub mulle, et see võiks lähiperspektiivis oluliselt väheneda, kuna inimesed vist loevad rohkem lehti Internetis ja saadavad rohkem meile. Kas see on niimoodi? Kas majandusministeerium on mingeid uuringuid teinud, milline see dünaamika lähemate aastate perspektiivis on?

Aitäh selle küsimuse eest! Raske on hinnata kümne aasta perspektiivis, milline on inimeste harjumus saata kirju ja tellida paberlehti koju. Aga siiski, kui me vaatame laias laastus selle turu mahtu rahalises mõistes, siis ka need teenused on teatud ulatuses olnud pidevalt kasvutrendis. See ei ole väga suur kasv, aga ta on hoidnud siiski minimaalset kasvu, ma mõtlen just koguselised hulgad ja muud. Mis on kümne aasta pärast, seda ei kujuta me keegi tõenäoliselt ette. Pigem ikkagi arvestame, et inimeste tavapärane käitumisharjumus jääb samaks. Võib-olla ühte või teist kirja enam ei saadeta, aga selle eest saadetakse muid kirju. On täiesti selge, et infologistika, Interneti võimaluste kasutamine, on see valdkond, millesse ka postiettevõttel tuleb väga tugevalt investeerida ja tal tuleb turule uusi teenuseid tuua. Selles mõttes tekitab turu avamine loodetavasti rohkem teenusepakkujaid. Mis puudutab Eesti Posti, siis Eesti Post oma äristrateegias on siin näinud ette võrdlemisi olulist arengut ja on pakkunud ka uusi teenuseid.

Palun, kolleeg Igor Gräzin, teine küsimus!

Hea minister! Peapostmeistriks nimetatakse Ameerikas lihtsalt vana traditsiooni kohaselt kommunikatsiooniministrit, kes on ametikoha järgi üks esimesi presidendi otseseid järglasi. See on kena traditsioon. Riigis, kus Atlantas sündis Federal Express, UPS jne, pidas valitsus hädavajalikuks säilitada traditsioonilised postimeetodid ja ‑vahendid. Kas see analoogia, mida ma nüüd kasutan, on õige? Kas ma saan protsessist aru? Kas me praegu läheme seda teed, et me asendame riikliku politsei või erastame riikliku politsei ja muudame ta turvafirmaks analoogiliselt Falcki, G4S‑i, Securitase, Caesari, Jehoovaga või Justusega või mis ta nimi oligi? Kas see tähendab, et me asendame riigipolitsei postiteenuse mõttes turvafirmadega?

Aitäh selle küsimuse eest! Mida eelnõu kindlasti ette ei näe, on see, et praegu ei ole me planeerinud Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi likvideerimist, kui te mõtlesite, et peapostkontor vastab analoogsele valitsusliikmele Ameerikaga võrreldes. Ministeeriumi likvideerimist ette ei nähta ja minu arust on see analoogia suvaline. Ma arvan, et oleks midagi analoogset, kui näiteks kodakondsuse seaduse mingisuguse nüansi arutamisel kujutada ette, et me võiksime Eesti kodanikud asendada täiesti suvaliselt kellegi teisega. Need on siiski sedavõrd erinevad asjad: politsei oma funktsioonidega ja postiteenus oma funktsioonidega.

Palun, kolleeg Urmas Klaas!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Juhan Liiv tõepoolest kirjutas kunagi, et must lagi on meie toal. Ma arvan, et oleks kohane vaadata natuke sellest laest või katusest eemale. Kas te valgustaksite, millisel seisukohal on teie kolleegid, teised Euroopa Liidu majandus‑ ja kommunikatsiooniministrid postituru avamise küsimuses? Kuidas siin lähimas ümbruses on? Meile on väga oluline Läti, Soome ja võib-olla veel mõned riigid. Kuidas seal on postituru avamisega lood ja kas on arvata, et mõni tubli ettevõtja ka Eestimaale tuleb toimetama?

Aitäh! Kogu postiseaduse muutmise seadus tulenebki Euroopa postidirektiivist, mille üks osa on postituru loomine ühtse siseturu osana. Selles mõttes ei ole me üksi. Kui me oleme alati nautinud Euroopa Liidu siseturu võimalusi ja sellest saadavat kasu, siis postituru liitmine siseturu hulka on selle turu laiendamine. 2009. aasta 1. jaanuar on riikidevaheline kokkulepe, mis väljendub selles direktiivis. Mitmed liikmesriigid on oma eripära tõttu taotlenud teatud üleminekuperioodi, millest rääkis ka proua Tuiksoo. Mis puudutab Lätit ja Leedut, siis Läti ja Leedu on taotlenud n‑ö 2 + 2 üleminekuperioodi kuni 2011. aastani. Selle järgi peavad nad komisjonilt taotlema uue pikenduse. See on selline erimenetlus. Soomes on selles mõttes, mida me täna siin teeme, olnud postiturg avatud juba mitu-mitu aastat. Sama on ka teistes lähimates Põhjamaades. Enamik Euroopa riike avab selle turu 1. jaanuaril 2009. Mis puudutab postiettevõtete kohalolekut, siis nad osaliselt juba on kohal. Me näeme postiettevõtet Itella, mis ongi Soome Posti järglane või kunagine Soome Post. Kui te jälgite praegu muid üritusi, siis postiettevõtete konsolideerumine käib vägagi aktiivselt, sinna hulka kuulub ka uutele turgudele vaatamine ja nende teenuste väljaarendamine. Hiljuti ühinesid Rootsi ja Taani Post suuremaks ettevõtteks jne. Need protsessid käivad paratamatult. Ka meie ülesannete hulka kuulub selle olukorra tõsine kaardistamine, konkurentsiküsimuste läbivaatamine, mis puudutab Eesti Posti, tema elujõudu, tema võimet kasvada, areneda, et mitte jääda Euroopa Liidu siseturul alla. Kui Eesti Post on tõepoolest selline edukas ettevõte, et ta ei piirdu ainult selle UPT‑ga, siis selle võrra me oleme kindlad, et ka UPT hakkab olema kvaliteetsem ja elanikud sellega võidavad. Kui me võtame Eesti Posti kui ettevõtte suhtes sellise hoiaku, Juhan Liivi järgi öeldes, et must lagi on meie toal, ja võtame hoiaku, et tegemist on ettevõttega, kes vajab pidevalt arupärimisi, küsimusi, riigi toetusi ja veel kord toetusi, siis on vaieldamatult selge, et ettevõttel ei jätku ambitsiooni, soovi ega tahet arendada välja muid teenuseid, ja selle tõttu kannatavad needsamad maapiirkonnad ja UPT saajad mitte linnades, vaid maal. Ma arvan, et see areng on umbes selline. Täna oli infotunnis küsimus, et miks nüüd, miks me jälle kaks aastat ei venita. Ma arvan, et Eesti Posti juhtkond suudab seda ettevõtet edasi viia. Kui me teeme seda varem, siis me võime saavutada teatud võimalusi lähiturgudel, arendada välja just neid teenuseid, me ei pea ootama veel neli aastat. Ma olen täiesti veendunud, et aastal 2012, kui me seda arutaks, õigupoolest, valitsus vahetaks kirju Euroopa Komisjoniga, oleks see olukord, kuidas üks või teine asi hakkab toimuma, täpselt sama. Pigem tuleks see ära teha ettevaatlikult. Siin oli ettepanek arutada veel seda üleminekuaastat. Kindlasti on see mõistlik. Siis me saame ühe asja tehtud ja kindlasti lõpuks võidame.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea majandus‑ ja kommunikatsiooniminister! Eesti Posti omanduses on enamusaktsiate kaudu tütarettevõte Eesti Elektronpost, mis arusaadavalt naudib ja kasutab Eesti Posti infrastruktuuri, andmebaase ja mida kõike veel. See ongi postiettevõtte kõige suurem väärtus: täpne teadmine selle kohta, millises geograafilises punktis üks või teine inimene asub. Minu küsimus on see: kas see postiseaduse muutus ja uuendus toob endaga kaasa ka võimaluse, et ülejäänud ettevõtted Eesti turul saavad hakata kasutama ja nautima neidsamu Eesti Posti infrastruktuuri võimalusi samal moel, nagu näiteks teeb seda Eesti Post ise või oma tütarettevõtte kaudu, milleks on Eesti Elektronpost?

Aitäh! Kõik võimalused, mil määral on võimalik kasutada infrastruktuuri, mis tekivad postiteenuste turul teistele tegutsejatele, on seaduses kirjas. Seda, et teatud informatsiooni on ühel või teisel ettevõttel rohkem, ei saa sellele ettevõttele kuidagiviisi ette heita.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Kas te võite öelda, kui palju on riigil vaja rahalisi vahendeid, äkki kui Eesti Post ja Eesti postiturul?

Vabandust!  Ma ei püüdnud küsimuse lõppu kinni. Ehk saate korrata!

Palun korrake!

Ma tahan küsida, kas te olete lugenud, kui palju on vaja raha selleks, et kui äkki Eesti Post ja, ütleme, üleminekuperioodil, millest rääkis kolleeg Jüri Tamm, ütleme, Eesti turul postiteenuste osutamisele.

Ma tõesti ei saanud sellest küsimusest päris täpselt aru. Vajaduse korral võime töö korras või majanduskomisjonis vastata. Meil on kindlasti olemas ülevaade, kui suur on praegune postituru maht, kui suur osa sellest eri valdkondade kaupa kuulub Eesti Postile, millised on võimalikud ohud, millise osa uued turule tulijad võivad endale võtta ja millise osa võib Eesti Post endale juurde saada, sest ka Eesti Posti võimalused erinevate teenuste pakkumisel suurenevad. See on nii nagu ikka, turumajandust lõpuni täpselt ei tea.

Palun, kolleeg Marek Strandberg, teine küsimus!

Hea minister! Ma täpsustan oma küsimust. Kas uue postiseaduse järgi on Eesti Posti tütarettevõtted seoses Eesti Posti infrastruktuuri kasutamisega paremas seisus kui mis iganes muu ettevõte turul?

Aitäh küsimuse eest! Sõltub tõenäoliselt konkreetsest teenusest, aga loogiline peaks olema, et kõikidel ettevõtetel on võrdsed võimalused ja on ka võrdne kohtlemine. Kõikidel ettevõtetel on võimalik konkureerida universaalse postiteenuse osutajaks avaliku konkursi korras. Selle seaduse kohaselt toimub see konkurss 2009. aasta jooksul. Selles mõttes, kui see seadus vastu võetakse, on kõik võrdsel positsioonil, vähemalt seaduse ees.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister, küsimustele vastamise eest! Ma palun ettekandeks kõnepulti majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasi!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Austatud minister! Majanduskomisjonis oli Vabariigi Valitsuse algatatud postiseaduse muutmise seaduse eelnõu päevakorras 22. septembril s.a, kui me vahetasime mõtteid selle eelnõu täna täiskogusse esimesele lugemisele saatmise üle. Me olime kutsunud meile informatsiooni jagama majandus‑ ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi, ministeeriumi sideosakonna juhataja Tõnu Nirgi ja nõunik Elena Reilenti. Kokkuvõtvalt võib öelda, et majanduskomisjonis leidis aset sisuliselt samasugune diskussioon nagu täna siin täiskogus. Kuna majanduskomisjonis on vähem liikmeid kui Riigikogus, siis ei läinud arutelu võib-olla nii pikaks, aga selle eest töörühma koosolekud, mis eelnesid komisjoni koosolekutele, olid põhjalikud, neid toimus õige mitu. Tõepoolest, need küsimused, mis tänagi saalis kõlasid, kõlasid ka komisjonis ja neile Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi inimesed vastasid.
Üks keskne teema, kui ühte teemat esile tõsta, oli universaalse postiteenuse osutamine n‑ö üleminekuaja jooksul. Kui postiturg avatakse ja Konkurentsiamet ei ole konkursiga välja selgitanud uut UPT osutajat, kuidas siis, millise skeemi järgi, millise rakendussätte järgi ikkagi praegusele universaalse postiteenuse osutajale, kelleks on Eesti Post, kompenseeritakse tema võimalikud kulud, mis puudutavad UPT‑d? Minister Juhan Parts ütles, nagu ka täna siin saalis, et nimetatud küsimusega, selle rakendussätte ettevalmistamisega tuleb kindlasti tegelda esimese ja teise lugemise vahel. Teatud nägemus ministeeriumi ametnikel oli, kuidas see võiks toimuda, aga ma olen kindel, et majanduskomisjon selle küsimusega siin kahe lugemise vahel kindlasti edasi tegeleb. Samuti oli päevakorral küsimus, kuidas Tallinnast kaugemates piirkondades elavatele inimestele postiteenuse osutamine saab tulevikus toimuda. Samamoodi oli küsimus, et kui UPT osutaja pankrotistub, mis siis juhtub. Arutelu oli tõsine ja põhjalik. Juhtivkomisjoni ettekandjana selgitasin kolleegidele eelnõu senist menetluse käiku, töörühma arutelusid ja kohtumisi Eesti Posti esindajatega. Selles oldi, ma kordan, ühte meelt, et üleminekuaasta küsimustega tuleb meil veel tõsiselt tegelda.
Ettepanek oli saata Vabariigi Valitsuse algatatud postiseaduse muutmise seaduse eelnõu täiskogule esimeseks lugemiseks muudetud kujul s.a 8. oktoobril ettepanekuga esimene lugemine lõpetada. Seda toetas komisjon konsensuslikult. Teine ettepanek oli teha täiskogule ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensuslik) ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 22. oktoober kell 18 (samuti konsensuslik). Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Urmas Klaas! Kas on küsimusi? Palun, kolleeg Villu Reiljan!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Te olete kaua aega olnud Põlva maavanem, te peaksite teadma, mis asi see nägemus on. Eks ole, nägemus tekib teatavasti eetrijoojatel, kui nad palju võtavad, ja siis neil hakkab midagi niimoodi, mitte midagi selget, aga väga ebamäärast ja, ütleme, nagu hallutsinatsioone ja muid asju olema. Kas see nägemus, mis nüüd esimese ja teise lugemise vahel on, on sellega kuidagi seotud või on seal midagi ikka veendumuse‑ ja teadmistepõhist või ongi nägemusega tegemist?

Tänan teid! Ma lootsin, et te seda küsimust ei esita, sest teil oli võimalus küsida seda kolleeg Ester Tuiksoo käest, kes ka oskaks sellele küsimusele kindlasti ammendavalt vastata. Aga kuna mina olen täna siin kõnepuldis, siis ma ütlen teile nõnda, et me võime kasutada ka sünonüümi "visioon". Küsimused komisjonis olid ajendatud murest, et kui postiturg avaneb ja me ei pruugi UPT osutajat kohe leida, kuidas ikkagi edasi toimetada. Ma arvan, et mure on tõsine ja siiras. Sellega kolleegid Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumist ning majanduskomisjonist kindlasti tegelevad edasi.

Hea kolleeg Mai Treial! Kaks küsimust. Oot-oot, kaks küsimust on lubatud igaühele.

Ma kuulsin. See on universaalne postiteenus. Seda minister Parts teile minu meelest ka selgitas.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Urmas Klaas! Kas meie tublid fraktsioonid tahavad pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Ester Tuiksoo Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud proua eesistuja! Austatud minister! Austatud kolleegid! Täna arutlusel oleva postiseaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärgina on deklareeritud avada Eesti postiturg konkurentsile alates 2009. aastast, tagada universaalse postiteenuse osutamise jätkamine konkurentsitingimustes, kvaliteetsete postiteenuste osutamine ning postiteenuste kasutajate kaitse. Eelnõu aluseks on Vabariigi Valitsuse 3. mail vastuvõetud otsus, mille järgi peab Eesti lähtepositsioon olema postituru täielik avamine, mitte seadus, nagu meil siin eelnevalt juttu oli.
Põhiküsimus eelnõu arutamise juures ongi selles, kas Eesti riik ja elanikkond on postituru avamiseks tegelikult valmis, kas seda turu avamist ei tehta mitte kiirustades, kas postituru avamise tulemusel saab olema tagatud postiteenuste järjepidev ja kvaliteetne osutamine ja milliseks kujunevad postiteenuste hinnad inimeste jaoks. Kõik see ei ole praegu selge ja käsitletav. Eelnõu nendele küsimustele selget vastust ega garantiid ei anna.
Eriti tekitab küsimusi ja kahtlusi postituru kiire avamise otstarbekus ja põhjendatus siis, kui me vaatame, kuidas selles küsimuses on käitunud ja käituvad teised Euroopa Liidu riigid. Teatavasti peavad postiteenuste monopolid Euroopa Liidus kaduma hiljemalt 31. detsembriks 2010. Kuid ka see ei ole lõplik tärmin. Võimalus saada kaks aastat pikendust postituru avamiseks anti nendele riikidele, mis liitusid 2004. aastal või pärast seda. Samuti anti lisavõimalus taotleda pikendust väikese rahvaarvu, pindala või keeruka topograafiaga riikidele. Eesti oleks saanud taotleda pikendust kuni 2013. aastani mõlemal alusel.
Millised on need olulised põhjused, miks kindlasti on vaja Eesti postiturg avada kiirustades ja tervelt kaks aastat enne nõutud tähtaega? Nendele küsimustele eelnõu ega selle seletuskiri ei vasta. Põhjused kahelda postituru kiirustades avamise otstarbekuses ja põhjendatuses on meie arvates järgmised.
Esiteks. Kui vaadata postiteenuste osutamise olukorda, siis AS‑i Eesti Post teenuste kvaliteet on viimasel aastal halvenenud, eelkõige puudutab see maapiirkondi, millest on ka siin saalis väga palju juttu olnud. Üle Eesti on suletud ligi 150 postkontorit. Jah, see on võimaldanud Eesti Postil mõne miljoni kokku hoida. Aga kui palju selline käik on suurendanud postisaatjate ja ‑saajate aja‑ ja rahakulu, seda ei ole keegi uurinud ja see ilmselt valitsust ei huvitagi. Eesti Posti postkontorite sulgemine tegelikult töötab vastu turu avanemisele, sest teistel võimalikel turule tulijatel ei ole võimalik enam selles osas Eesti Posti postivõrku kasutada. Võib-olla peaks siis looma oma võrgu? Tekibki küsimus, kas Eesti Post soovib kuidagi konkurentsi takistada.
Teiseks. Eelnõuga nähakse ette võimalus osutada postiteenust kas üle Eesti või kahes eraldi piirkonnas. Eesti territoorium on jagatud seitsmeks maakonnaks ja kaheksaks maakonnaks. Kui postiteenust hakkavad mõlemas piirkonnas osutama eri firmad, kes vastutavad teenuse osutamise eest ainult oma piirkonnas, siis kuidas hakkab olema korraldatud teenuse osutamine piirkondade vahel ja kes vastutab selle eest? Jälle oli äsja sellest ministriga juttu, aga vastus ei olnud veenev.
Kolmandaks. Eelnõu kohaselt, kui avalik konkurss ebaõnnestub, võib Konkurentsiamet universaalse postiteenuse osutamise kohustuse panna eri‑ või ainuõigust või olulist vahendit omavale postiteenuse osutajale, juhindudes konkurentsiseadusest. Siin on vaja tähele panna, et § 6 lõike 3 kohaselt võib Konkurentsiamet kohustused panna mõnele teenuse osutajale, aga võib seda ka mitte teha. Mis saab siis, kui Konkurentsiamet kellelegi seda kohustust ei pane, või mis saab siis, kui tekib vaidlus teenuse osutamise tingimuste üle Konkurentsiameti ja postiteenuse osutaja vahel? Seega võib postituru avamise momendil mõne kuu pärast valitseda täielik segadus ja olukord, et riigi äriühingut Eesti Post enam ei ole olemas, samas ei ole suudetud avaliku konkursi teel leida uusi teenusepakkujaid. Kes siis tagab postiteenuse osutamise jätkamise ja kes sellise olukorra eest vastutab? Minister ei andnud järjekordselt veenvat vastust, nii nagu majanduskomisjonis ei teinud seda ka majandusministeeriumi ametnikud.
Neljandaks. Postiteenuste hinnad on järjest kõrgemaks muutunud ja see tendents süveneb. Juba on avalikkusele teatatud, et alates järgmisest aastast tuleb kümnetel tuhandetel inimestel hakata pensionide ja toetuste kojutoimetamise eest tasu maksma, kuigi seni toimus see riigi kulul. Täiesti ebaselge on, milliseks kujunevad turu avamise järel postiteenuste hinnad ja kui palju tuleb hakata elanikel maksma kirjade ja perioodika kojutoimetamise eest. Eelnõu räägib universaalse postiteenuse osutamisest taskukohaste hindadega. Taskukohase tasu mõiste tähendus jääb ebaselgeks, sest selles sisaldub subjektiivne moment.
Kokku võttes on Rahvaliidu fraktsioon seisukohal, et valitsuse otsus avada postiturg alates 2009. aastast on tehtud kiirustades. Vajalikud praktilised ettevalmistused selleks on puudulikud. Täna käsitletav eelnõu ei lahenda kõiki postituru avamisega seotud probleeme ja jätab hulga lahtisi otsi, mis võivad tekitada tõsiseid probleeme. Tagatud ei ole postiteenuste jätkuv ning kvaliteetne osutamine turu avanemise järel. Rahvaliidu ettepanek on võtta eelnõu menetlemisel aeg maha, analüüsida veel kord kõiki postituru avamisega tekkivaid probleeme ja uurida teiste riikide praktikat, ka nende riikide oma, kes on avamisaja edasi lükanud. Postituru avanemine ei saa olla eesmärk omaette, vaid me peame olema kindlad, et eelnõu eesmärgid – tagada universaalse postiteenuse osutamise jätkamine konkurentsitingimustes, kvaliteetse postiteenuse osutamine ja postiteenuste kasutajate kaitse (mis on eriti oluline) – ka tegelikkuses realiseeruvad. Tänan!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised.
Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 297 esimene lugemine tuleks lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ning neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. Vabandust! Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt 22. oktoober 2008 kell 18.

Läheme viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud väetiseseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun kõnetooli ettekandeks põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigikogu liikmed! Väetiseseaduse muutmine tuleneb eelkõige vajadusest ühtlustada nõudeid "EÜ väetis" märgistusega ja nn riigisiseste ehk ilma "EÜ väetis" märgistusega väetiste kohta. Lisandub nõue, et väetise käitleja on kohustatud suure lämmastikusisaldusega ammooniumnitraatväetiste (edaspidi AN-väetis) kohta esitama Taimetoodangu Inspektsioonile vähemalt viis tööpäeva enne väetisepartii eeldatavat Eestisse jõudmist selle detonatsioonikindlust tõendava dokumendi või selle tõendatud koopia. Detonatsioonikindluse katse on ohu ennetamise meede, st kui väetisepartii läbib detonatsioonikindluse katse, on väetise eesmärgipärasel käitlemisel selle plahvatusoht minimaalne. Muudatusega ühtlustatakse detonatsioonikindluse tõendamise nõudeid "EÜ väetis" märgistust kandva suure lämmastikusisaldusega AN-väetise ja nimetatud märketa suure lämmastikusisaldusega AN-väetise puhul. Muudatuse peamine eesmärk on laiendada detonatsioonikindluse katse läbiviimise nõuet eelkõige kolmandatest riikidest imporditavale suure lämmastikusisaldusega AN-väetisele. Avaliku julgeoleku huvides ja ohutuse tagamiseks peab suure lämmastikusisaldusega AN-väetis vastama teatavatele omadustele, mis võimaldab seda eristada sellist liiki ammooniumnitraadist, mida tarvitatakse lõhkeainena kasutatavate toodete valmistamiseks. Seepärast peavad tootjad tagama, et kõik suure lämmastikusisaldusega AN-väetised läbivad enne turule viimist detonatsioonikindluse katse. Täiendus on vajalik ka sellepärast, et kemikaaliseaduses kavandatavad muudatused laiendavad detonatsioonikindluse katse läbitegemise kohustuse ainult transiidina Eestit läbivale ja puistes olevale suure lämmastikusisaldusega ammooniumnitraadile, jättes välja pakendatud väetise impordi.
Teiseks, eelnõu määratleb väetisepartii mõiste. Eelnõu järgi on väetisepartii sama nimetuse, koostise ja omadustega ning samadel tingimustel toodetud väetisekogus, mida peab olema võimalik tuvastada ja teistest väetisepartiidest eristada, et tagada väetisepartii jälgitavus. Kui sama koostisega väetisekogused on märgistatud samade tunnustega, näiteks partii numbriga, siis on seda järelevalve käigus võimalik kergemini määratleda.
Kolmandaks, vähendatakse registreerimata väetise Eestisse toimetamiseks lubatud piirkogust 75 kg-lt 50 kg-ni. Seda eelkõige selleks, et välistada võimalus kasutada registreerimata tooteid kaubanduslikul eesmärgil, aga ka sel põhjusel, väetist ei müüda enam 75 kg suurustes kottides. Samuti lisatakse vedelväetise kohta lubatud piirkogused, seni olid need kehtestamata. Kui väetise Eestisse toimetamise korral jääb väetise kogus allapoole piirkogust, siis võib väetist Eestisse tuua registreerimata, näiteks selleks, et tutvustada uut liiki pakendatud väetist messil või näitusel või muul üritusel. Sel juhul ei ole väetise käitlejal vaja Taimetoodangu Inspektsioonist taotleda eraldi luba. Nn väikese koguse piirkogus ei kehti suure lämmastikusisaldusega AN-väetise Eestisse toimetamisel, kuna tegemist on plahvatusohtliku ainega. Nende puhul jäävad registreerimiskohustus ja ka detonatsioonikindluse kontrolli nõue kehtima. Keelu kehtestamisel on aluseks asjaolu, et kaua aega teadmata tingimustes seisnud suure lämmastikusisaldusega AN-väetiste plahvatuse oht võib suureneda ja väetis muutub seeläbi ohtlikuks inimese tervisele ja keskkonnale.
Neljandaks, eelnõu laiendab väetise käitlejate võimalust tõendada väetise kvaliteeti. Seda on võimalik tõendada nii väetise tootja kvaliteedisertifikaadiga kui ka akrediteeritud laboratooriumi väljastatud dokumendiga proovianalüüsi tulemuste kohta. Mõlemad dokumendid tõendavad, et väetises olev toimeainete vorm ja selle sisaldus vastavad väetise koostisele kehtestatud nõuetele ja on ohutud.
Viiendaks, eelnõuga tunnistatakse kehtetuks kohustus väljastada väetise registreerimise eest registreerimistunnistus. Rakendamise seisukohalt ei ole Taimetoodangu Inspektsioonil asjakohane väljastada kahte dubleerivat dokumenti, kuna seaduse § 22 lõike 2 kohaselt saadetakse ettevõtjale väetise registreerimise või sellest keeldumise otsus. Eelnõus tehtavate täienduste kohaselt asendatakse "EÜ väetis" märgistusega väetise registreerimise kohustus lihtsa teavitamiskohustusega, mille kohaselt "EÜ väetis" märgistusega väetise käitleja teavitab kirjalikult Taimetoodangu Inspektsiooni väetise käitlemise alustamisest.
Seaduse rakendamine ei too kaasa riigieelarves lisakulusid, samuti ei kaasne uusi tulusid. Seaduse jõustumisel on mõju lõivude laekumisele, kuna tunnistatakse kehtetuks kaks riigilõivu, mis olid ette nähtud väetiseseaduse alusel tehtavate toimingute eest. Riigilõivu tasumise kohustus "EÜ väetis" märgistusega väetise registreerimise eest tunnistatakse kehtetuks, kuna Taimetoodangu Inspektsiooni teavitamine väetise käitlemisest ei eelda toimingu tegemist riigilõivuseaduse § 3 tähenduses – riigilõivu tasuja saab teatava õiguse, asja või muu hüve. "EÜ väetis" märgistusega väetise käitleja jaoks ei ole tegemist uue kohustusega, kuna seni kehtinud nõuete kohaselt pidi ta oma tegevuse igal juhul registreerima ja selle eest lõivu maksma. Seega muudatus lihtsustab senist korda. Väetise registreerimistunnistuse väljastamise eest riigilõivu tasumise kohustus kaob, kuna muudatuse kohaselt riigilõivu maksmise aluseks olnud toimingut edaspidi ei teostata. Riigilõivuseaduses kehtetuks tunnistatavate sätete alusel on seni laekunud järgmised summad: 2005. aastal laekus riigilõivu "EÜ väetis" märgistusega väetise käitlejate väetise registrisse kandmise eest 5000 krooni, 2006. aastal 6000 krooni ja 2007. aastal 2000 krooni. Aastal 2005 laekus riigilõivu registreerimistunnistuse väljastamise eest 1600 krooni, 2006. aastal 2300 krooni ja 2007. aastal riigilõivu registreerimistunnistuste eest ei laekunud. Aitäh!

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Aleksei Lotman, palun!

Härra minister! Minu küsimus puudutab selle eelnõu teemavaldkonda, aga mitte päris otseselt eelnõuga reguleeritavaid paragrahve. Eelnõu on väga tehniline, minu küsimus aga natuke üldisem. Ma küsisin seda ka komisjonis teie ametnike käest, aga ilmselt oli küsimus nende jaoks natuke liiga strateegiline, sellepärast küsin nüüd ministrilt. Nimelt: pärast seda, kui Eesti on astunud Euroopa Liitu ja me oleme hakanud sealt toetusi saama, on mineraalväetiste kasutus meie põllumajanduses kasvanud. Nii lähevadki toetused, mis on mõeldud põllumehele, tegelikult hoopis väetisekaupmeestele ja suureneb veekogude reostatus. Tõsi, mõnevõrra suurenevad ka saagid, aga kas seejuures paraneb saagi kvaliteet, on enam kui küsitav. Kas te olete ministrina mõelnud sellele, et me võiksime rohkem viljelda oma looduslähedasemat põllumajandust? Me võiksime kasutada oma tugevust selles vallas ja mitte korrata seda vanade Euroopa Liidu riikide läbitud etappi ja kõiki neid vigu, mis nad on teinud.

Kõigepealt, ega see eelnõu ainult tehniline ei ole. Siin on üks põhimõtteline ja oluline täiendus, mis puudutab detonatsioonikindluse kontrolli kehtestamist. See on sisuline uuendus ja võib-olla eelnõu kõige tähtsam muudatus. Ja teiseks, mis eriti teile, härra Lotman, peaks meeldima, on astutud suur samm lihtsustamise suunas: kaks riigilõivu ja kaks toimingut kaovad ära. See teeb asjaajamise lihtsamaks ja odavamaks. Me oleme püüdnud järgida teie juhtnööre.
Aga nüüd vastus küsimusele. Jah, Euroopa Liidu toetused, mis on mõeldud põllumeestele, lähevad tegelikult suurel määral märksa laiemale ringile ja kasusaajaid on kõvasti rohkem. Suurem osa investeerimistoetusi läheb ju lõppkokkuvõttes ehitajatele või traktorite ja põllumajandusseadmete maaletoojatele jne. Sama, tõesti, on ka nende toetustega, mis on suunatud põllumajandustootmisse, sealhulgas taimekasvatusse, ja mis jõuavad lõpuks ikkagi ka väetise käitlejate ja müüjateni. Nii et jah, need toetused jõuavad hoopis kaugemale ja see on tegelikult täiesti loomulik, arvestades nende toetuste eesmärke.
Kust peaks minema piir ja kuidas saavutada tasakaal intensiivse põllumajandusliku tootmise vahel, kus kasutatakse mitmesuguseid kemikaale, pestitsiide ja herbitsiide, ning mahetootmise vahel? Vastuse otsimine on väga keeruline ja ma arvan, et ega sellele lõplikult ühest vastust ei ole. Küll aga ma arvan, et mahetootmise osakaal Eestis peaks olema tunduvalt suurem, kui see praegu on. Selleks on olemas potentsiaali ja kindlasti Eesti tarbija vajab värsket tervislikku ja puhast toitu. Ma lugesin teie küsimuse ridade vahelt  välja, et ka teie toetate mahetoodangu osakaalu suurendamist. Ja ma võin vastata, et ma pean seda kindlasti vajalikuks.

Ain Seppik, palun!

Lugupeetud minister! Mulle teeb erakordset rõõmu, et te olete nii keerukasse teemasse põhjalikult sisse elanud. Aga küsimus on selline. Tänavu te väetisega seotud riigilõivu tegevuslubadelt ei saanud. Kui suure summa te järgmisel aastal planeerisite saada?

Järgmiseks aastaks minu teada me ei planeerinud üldse väetise registreerimise toimingutelt  riigilõivu. Me väga loodame, et Riigikogu kiidab selle eelnõu heaks ja sel juhul nende konkreetsete toimingute eest riigilõivu enam ei laeku. Aitäh!

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan, minister, teid ettekande eest! Palun nüüd ettekandeks kõnetooli  maaelukomisjoni liikme Arvo Sarapuu!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Head kolleegid! Maaelukomisjon menetles väetiseseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu esmaspäeval, 15. septembril asjatundjate juuresolekul, kelleks olid Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse asekantsler Toivo Nõvandi, taimetervise osakonna juhataja Evelin Hillep ja õigusosakonna peaspetsialist Raili Sillart. Saime väga hea ülevaate sellest seaduseelnõust ja põhjustest, miks neid seadusi tuleb muuta. Ma ei hakka seda kordama, ministri ettekanne oli väga põhjalik ja asjatundlik.
Komisjonis toimus ka arutelu – esitati küsimusi ja avaldati arvamust. Komisjoni liikmetel oli üsna palju öelda. Toon kiiresti näiteks, et väga palju oli juttu detonatsioonikindlusest, mis puudutab lämmastikusisaldusega ammooniumväetisi, samuti sellest, kuidas neid katseid tehakse, mis on selle väetise olemus, kuidas seda märgistatakse, mismoodi järelevalvet teostatakse, milline peab olema järelevalveasutuste vastav luba. Oli ka niisugune vahva küsimus – Aleksei Lotman esitas selle –, kas ei peaks mineraalväetistele nende lämmastiku- ja fosforisisaldust arvestades kohaldama aktsiisimaksu. Vastati, et huvi korral võib seda teemat uurida.
Nüüd meie otsusest. Komisjon langetas üksmeelse otsuse saata eelnõu 310 Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks muudetud kujul s.a 8. oktoobril ja teha täiskogule ettepanek esimene lugemine lõpetada. Muudetud kujust nii palju, et parandused puudutasid põhiliselt teksti täpsustavat, normitehnilist osa ning tegime ka keelelisi parandusi koostöös eelnõu algatajatega. Need muudatused võeti arvesse. Tehti ettepanek määrata väetiseseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 15. oktoober 2008 kell 18. Ka hääletati konsensusega eelnõu ettekandjaks maaelukomisjoni liige Arvo Sarapuu. See oleks kõik. Aitäh!

Aleksei Lotman, palun!

Hea ettekandja! Küllap oled sina hästi teadlik, nagu mina olen juba ammu hästi teadlik, et Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika on üks väga ühine poliitika. Sellepärast ole kena ja korda protokolli huvides üle, et ma küsisin meie ministeeriumi ametnikelt, kuidas nad sellesse suhtuvad: kas kui kogu Euroopa Liidus rakendatavasse ühtsesse instrumenti, mitte kui Eestis ühepoolselt rakendatavasse.

Jaa, aitäh! Loomulikult, õige ongi täpsustada, muidu jääb protokollist võib-olla mõneti teine mulje. Täpselt nii oli, Aleksei Lotman küsis: "Mõnedes Euroopa Liidu liikmesriikides on mineraalväetised sõltuvalt nende lämmastiku- ja fosforisisaldusest maksustatud aktsiisiga. Kas ministeeriumil on nimetatud aktsiiside kohta ülevaadet?" Evelin Hillep nentis, et selline ülevaade puudub, aga huvi korral võib teemat uurida.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita.
Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 310 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 15. oktoobri 2008 kell 18. Viienda päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud.

Läheme kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud loomakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun kõnetooli ettekandeks põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Loomakaitseseaduses tehakse muudatused seoses selle kooskõlla viimisega Euroopa Nõukogu põllumajandusloomade ja katseloomade kaitse konventsioonidega, millega me liitusime tänavu aprillis, ning seaduse rakendamise käigus ilmnenud probleemide lahendamiseks. Muudatused puudutavad kolme valdkonda. Põllumajandusloomade osas täpsustatakse, et põllumajandusloomadeks seaduse mõistes loetakse ka hobused. Sätestatakse põllumajandusloomade tervise ja loomapidamises kasutatavate seadmete kontrolli nõue. Intensiivse loomapidamise korral tuleb seda teha vähemalt üks kord päevas. Puuduste avastamisel tuleb rakendada meetmeid tavapärase olukorra taastamiseks. Sõnastatakse nõue, et põllumajanduslooma hädatapmisel ei tohi põhjustada füüsilisi ega vaimseid kannatusi lisaks tapetavale loomale ka ühelegi teisele põllumajandusloomale.
Katseloomi käsitlevas paragrahvis sätestatakse Euroopa vastava konventsiooni põhimõtteid, keelatakse loomkatsed, kui nende eesmärgini võib jõuda muude meetoditega. Laiendatakse asutuste nimekirja, kes võivad loomkatseid teha. Nüüd võib loomkatseid teha ka loomaaedades ja loomakasvatushoonetes. Sätestatakse nõue kasutada loomkatsete eesmärgi saavutamiseks vähim võimalik arv katseloomi. Veel sätestatakse loomkatsetesse kaasatud isikute erikoolituse nõue ning antakse loomkatse loa komisjonile õigus loa andmisest keelduda, kui vastav koolitus on läbimata. Vastutust käsitleva paragrahvi sõnastust muudetakse selliselt, et juriidilist või füüsilist isikut oleks võimalik vastutusele võtta loomade võistluse, loomade avaliku näitamise ning loomadega tehtavate tehingute kohta käivate nõuete rikkumise eest.
Seaduseelnõu esitati arvamuse andmiseks Veterinaar- ja Toiduametile, Eesti Tõuloomakasvatuse Liidule, Eesti Loomaarstide Ühingule, Eesti Väikeloomaarstide Seltsile ja Eesti Loomakaitse Seltsile. Eelnõus on arvestatud ka Põllumajandusministeeriumi juures tegutseva loomkatse läbiviimise loa komisjoni arvamust. Kooskõlastusringil on teinud ettepanekuid Justiitsministeerium ja nende ettepanekutega on arvestatud. Eelnõu kohaselt peaks seadus jõustuma 1. jaanuaril 2009. aastal. Tehtavate muudatuste rakendamine ei too kaasa lisakulutusi riigieelarvest. Mõju ettevõtjatele võib kaasa tuua vähest töökorralduse muutmist. Aitäh!

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Palju tänu, minister! Palun nüüd ettekandeks kõnetooli maaelukomisjoni aseesimehe Aleksei Lotmani!

Härra aseesimees! Head kolleegid! Maaelukomisjon arutas kõnealust eelnõu 23. septembril s.a peaaegu täies koosseisus, puudus ainult mõlemast suuremast fraktsioonist üks liige. Kohal oli täies koosseisus meie tubli sekretariaat, veel olid kutsutud Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse asekantsler Toivo Nõvandi ning toidu- ja veterinaarosakonna juhataja Hendrik Kuusk. Härra Nõvandi märkis, et eelnõuga soovitakse lahendada loomakaitseseaduse rakendamisel ilmnenud probleemid ja et seadus viiakse kooskõlla Euroopa Nõukogu põllumajandusloomade kaitse konventsiooniga. See ongi suhteliselt oluline selle seaduse juures, et kui enamik teisi meie põllumajanduse uusi seadusi on tulenenud vajadusest harmoneerida neid Euroopa Liidu seadustikuga, siis siin on tegemist Euroopa Nõukogu konventsiooniga. Ja Hendrik Kuusk täiendas, et seaduse jõustumine on planeeritud uue aasta algusesse. Ja et, nagu ka minister rõhutas, lisakulutusi sellega ei kaasne ning et eelnõu on kooskõlastatud võrdlemisi laia asjaosaliste ringiga, näiteks Eesti Loomakaitse Selts, Eesti Tõuloomakasvatuse Liit, Eesti Loomaarstide Ühing ja Eesti Väikeloomaarstide Selts.
Esitati ka küsimusi. Teie alandlik teener küsis, kas nimetatud konventsioon on juba esitatud Riigikogule ratifitseerimiseks. Hendrik Kuusk vastas, et mõlemad konventsioonid on alla kirjutatud ja et konventsioonide Riigikogule ratifitseerimiseks esitamine on Välisministeeriumi pädevuses. Praegu tal selle kohta info puudub. Seepeale palusin ma meie tublil sekretariaadil uurida asja Välisministeeriumist, kust meie sekretariaadi juhataja sai vastuse, et küsimus on edastatud Põllumajandusministeeriumile, kes oskab täpsemalt vastata. Niisiis selgus järjekordselt, et natuke arenguruumi meil ministeeriumide koostöös on.
Komisjoni esimees Kalev Kotkas juhtis tähelepanu Eesti Loomakaitse Seltsi algatusele ja tahtis teada, kui palju sellest on arutatavasse eelnõusse jõudnud ja kui suur osa sellest on põllumajandusministri määrusega sätestatud. Hendrik Kuusk vastas, et lemmikloomade pidamist käsitlev määrus on olemas ja kehtib. Ka Kaia Iva küsimus puudutas Eesti Loomakaitse Seltsilt arvamuse küsimist – et kas nad on eelnõuga nõus. Hendrik Kuusk kostis, et Eesti Loomakaitse Selts kooskõlastas esitatud teksti, aga ilmselt tulevad sealt täiendavad ettepanekud. Mille peale mina informeerisin kolleege komisjonist, et vähemalt meie fraktsiooni on need täiendavad ettepanekud juba jõudnud ja kui keegi teine ei liiguta, siis ilmselt teeme seda meie. Rein Aidma juhtis tähelepanu sellelesamale lemmikloomade problemaatikale, Hendrik Kuusk väitis, et see valdkond on põllumajandusministri määrusega piisavalt reguleeritud.
Kolleeg Jaanus Marrandi tõelise selle valdkonna spetsialistina küsis intensiivse loomapidamise mõiste kohta. Hendrik Kuusk selgitas, et see mõiste on kehtestatud põllumajandusloomade kaitse konventsiooni protokolliga 1991. aastast. Asi on selles, et moodsaima intensiivse põllumajanduse tehnoloogia võib olla selline, et kõike teevad robotid ja inimest pole justkui vajagi. Seadus ongi vajalik tagamaks, et sellisel juhul inimene füüsiliselt kontrollib loomade heaolu nõuete täitmist vähemalt kord päevas. Komisjoni esimees Kalev Kotkas palus täpsustada, kas olemasolev seadus reguleerib ka ekstensiivselt peetavate loomade kontrolli. Hendrik Kuusk vastas, et reguleerib küll.  Seoses sellega, et Jaanus Marrandil oli mõningane probleem ekstensiivse ja intensiivse loomapidamise piiri mõistmisel, palusin mina täpsustada, kas näiteks väljas peetavat lihaloomakarja, mis on tüüpiline näide ekstensiivsest loomapidamisest, peab ikka tõesti kontrollima üks kord päevas. Hendrik Kuusk rahustas meid maha, et nõue kontrollida kehtib ikkagi ainult intensiivse loomapidamise korral, nagu ka seaduses kirjas on.
Kolleeg Jaanus Marrandi küsis loomkatsete ja lehma kloonimise kohta. Hendrik Kuusk kostis, et Eestis on olemas loomkatsete läbiviimise loa komisjon, kuhu kuuluvad Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlased. Iga loomkatse peab olema teaduslikult põhjendatud. Maaülikool plaanib kloonida lehma teaduslikul eesmärgil, mitte majanduslikul. Mina küsisin veel, kas Euroopa Liidu õigusaktides, kõigis asjaomastes määrustes ja direktiivides on juba arvestatud Euroopa Nõukogu loomakaitset puudutavate konventsioonidega. Hendrik Kuusk vastas, et direktiivid, mis reguleerivad loomade heaolu küsimusi, viitavad vastavatele konventsioonidele. Kerkis veel kord küsimus, mil määral on arvestatud meie loomakaitse seltsi seisukohti. Ja loomulikult tänati Põllumajandusministeeriumi esindajaid.
Otsustati, nagu meil tavapärane on, konsensusega, saata eelnõu Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks täna ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ning määrata muudatuste esitamiseks tähtaeg vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele kümme tööpäeva ja määrata teie alandlik teener teile ettekannet tegema, mida ma ka tegin. Tänan tähelepanu eest!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita.
Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 22. oktoober 2008 kell 18. Esimene lugemine on lõppenud, kuues päevakorrapunkt on käsitletud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa keeleõppe raamdokumendis määratletud keeleoskustasemete kasutuselevõtust tulenevalt välismaalaste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Teie käes oleva seaduseelnõu eellugu ulatub 8. veebruarini 2007, mil Riigikogu võttis vastu keeleseaduse muutmise seaduse. Selle muudatuse kohaselt pidi Eesti 1. juulist 2008. aastal võtma kohustusliku keeleoskustaseme määramisel aluseks Euroopa Nõukogu koostatud Euroopa keeleõppe raamdokumendis määratletud keeleoskustasemed. Euroopa keeleõppe raamdokument pärineb 2001. aastast, mil Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee võttis vastu soovituse võtta see aluseks keelepoliitika kujundamisel, võõrkeelte õppimisel ja õpetamisel ning keeleoskuse mõõtmisel. Euroopa keeleõppe raamdokumendis kirjeldatakse ülevaatlikult, millised pädevused peab keele õppija omandama, et osata keelt suhtlemisel kasutada, ning milliseid teadmisi ja oskusi tuleb arendada. Samuti määratletakse raamdokumendis keeleoskuse tasemed ja nende kirjeldused, mis võimaldavad mõõta õppija edusamme elukestva keeleõppe kõigil etappidel.
Enne 1. juulit 2008 kasutati eesti keele oskuse nõude kehtestamisel ja keeleoskuse mõõtmisel Eestis kolme taset: alg-, kesk- ja kõrgtase. Euroopa keeleõppe raamdokumendis on kasutusel kuuetasemeline süsteem: A1, mis on kõige madalam, A2, B1, B2, C1 ja C2, mis on kõige kõrgem. Neist kuuest tasemest kasutatakse keeleoskusnõude esitamisel ja keeleoskuse hindamisel tasemeid A2–C1, seega on keeleoskuse mõõtmisel sisuliselt kasutusel neljaastmeline skaala senise kolmeastmelise asemel. Uus süsteem võimaldab senisest täpsemalt ning põhjendatumalt selgitada eesti keele kui riigikeele oskuse kehtestatud nõudeid, samuti võimaldab see Eestis kehtivaid nõudeid võrrelda teistes Euroopa riikides kehtestatud nõuetega.
Eelnõu eesmärk on viia seaduse tasandil esitatud keeleoskusnõuete nimetus kooskõlla Euroopa keeleõppe raamdokumendis määratletud keeleoskuse tasemetega. Teine oluline eesmärk on kehtestada tasemete nimetused ja kirjeldused ka keeleseaduses. Praegu on keeleoskustasemete kirjeldus esitatud sellekohases Vabariigi Valitsuse määruses, ent seaduses sisalduvate keeleoskusnõuete määratlemiseks tuleb tasemete nimetused ja kirjeldused esitada ka seaduses. Seitsmes käesoleva seadusega muudetavas seaduses – välismaalaste seaduses, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, keeleseaduses, prokuratuuriseaduses, kutseõppeasutuse seaduses, väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses, lennundusseaduses ning välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses – asendatakse nõutava keeleoskustaseme vana nimetus Euroopa Nõukogu raamdokumendist tuleneva ja tasemelt sobiva uue tasemenimetusega. Keeleseaduse muudatusega täiendatakse seadust uute keeleoskustasemete kirjelduste tabeliga. Seni keeleseaduses keeleoskustasemeid otsesõnu nimetatud ja kirjeldatud ei ole. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Eldar Efendijev, palun!

Minu küsimus oli haridus- ja teadusministrile, aga kuna teie esitasite selle eelnõu, siis ma esitan selle küsimuse teile. Kui võtta koos Vabariigi Valitsuse määrus, mis on kinnitatud juunikuus, ja see eelnõu, siis selgub, et inimesed, kes sooritasid keeleeksami enne aastat 1999 ja said vastavad tunnistused, on praegu olukorras, kus neil on vaja jälle eksam sooritada. Neid oli tol ajal rohkem kui 100 000 inimest. Kuidas te olukorda hindate? Need inimesed täitsid kõik riigi esitatud tingimused. Nüüd muudab riik neid tingimusi juba kolmandat korda ja inimesed, kes täitsid esimese mudeli tingimused ja teise mudeli tingimused, peavad nüüd täitma kolmanda mudeli tingimused. Aga need ei ole omavahel võrdsustatud.

Päris nii see praktikas ei ole, nagu te praegu küsimust esitades välja tõite. Kui need inimesed, kes said omal ajal keelekategooriate alusel vastava kategooriatunnistuse,  töötavad praegu ametikohal, kus kehtib keeleoskusnõue, ja saavad sellel ametikohal hakkama, siis selle seadusmuudatuse jõustumise järel ei muutu nende jaoks mitte midagi. Nad võivad jätkata oma tööd senisel tööpostil, ilma täiendavaid toiminguid või eksameid sooritamata. Aga kui need inimesed soovivad minna uuele ametikohale, kus ka keelenõue kehtib, siis tõepoolest neile see nõue laieneb ja nad peavad eksami tegema uuesti, aga selle maht on tunduvalt väiksem. Nii et kõigile praegu töötavatele inimestele, kes oma tööga hakkama saavad, muudatusi kaasa ei tule.

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra minister! Lugedes seda seletuskirja, sain ma asjast nii aru, et selle eelnõu oleks võinud vastu võtta juba 2001.-2002. aastal. Miks me nii mitu aastat ootasime?

Ma ei oska vastata, miks seda varem ei ole tehtud. Tõepoolest oleks võinud teha. Seda tuleks ilmselt küsida varasemate valitsuste ja ministrite käest.

Eldar Efendijev, palun!

Kahjuks minu esimesest küsimusest teine pool jäi vastamata, püüan selle paremini sõnastada. Nagu te teate, esimese ja teise mudeli vahel oli võrdsustamine tehtud. Kolmas mudel on enam-vähem võrdsustatud teise mudeliga. Mispärast ei saa võrdsustada neid kolme mudelit omavahel?

Ma palun vabandust, ma ei saanud päris täpselt küsimusest aru! Kas te mõtlete keeleoskuse tasemete, alg-, kõrg- ja kesktasemete võrdsustamist, et neid võrrelda? Ma arvan, et selle eelnõu on välja töötanud kogenud eksperdid ja spetsialistid ning see taseme võrdlus on täiesti adekvaatne. Uued tasemed vastavad ikkagi siiski endistele kategooriatele ja siin olulisi ebakõlasid ei ole. Uued tasemed on võrreldavad. Ja miks seda ikkagi oli vaja teha? Seletuskirjast tuleb see piisavalt hästi välja: et võrdsustada olukorda teistes Euroopa riikides oleva olukorraga, et me oleksime võrreldavad. Minu arvates on see siiski praegu adekvaatne ja see tase vastab ka endistele kategooriatele.

Tänan, minister! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Helmer Jõgi!

Härra juhataja! Austatud Riigikogu! Kultuurikomisjon menetles seda eelnõu oma 23. septembri istungil. Eelnõu sisu kanti ette ja selle kohta komisjonis erilisi küsimusi ei tekkinud, sest eelnõu on suhteliselt tehnilist laadi. See viib kooskõlla endised tasemed ja nüüd uued tasemed, mis tulenevad kõnekeeles öeldes Euroopa keelepassist. Diskussioon tekkis meil just nendelsamadel teemadel, millest sa rääkisid ja mida eelmise ettekande ajal saadikud küsisid.
See puudutab otseselt sellel suvel vastu võetud Vabariigi Valitsuse määrust, millega kehtestatakse uued nõuded avalikus teenistuses olevate inimeste keeleoskusele. Mailis Reps nentis, et enne 1. juulit 1999 välja antud tööalase keeleoskuse tunnistusi arvestatakse käesolevas määruses kehtestatud keeleoskusnõude täitmist tõendava dokumendina määruse jõustumise hetkel töötavate isikute puhul töö jätkamisel sama tööandja juures. Ma tsiteerisin praegu selle määruse § 16 lõiget 4. Tema küsimus oli, kas on tegemist õiguskindluse printsiibi rikkumisega. Komisjonile jagas selgitusi Haridus- ja Teadusministeeriumi õigusosakonna jurist Kati Uusmaa ja tema tõi välja, et tegelikult neid kategooriatunnistusi ei tunnistata kehtetuks, aga neid ei ole lihtsalt võimalik viia uude süsteemi – sellesse süsteemi, mille annab meile ette Euroopa keelepass. See oligi teema, mille ümber komisjonis jutt käis. Me jõudsime selleni, et tegelikult see teema otseselt seaduseelnõu ei puuduta ja nimetatud määrus ei takista eelnõu saatmist Riigikogusse ja seadusena vastuvõtmist.
Komisjon otsustas saata eelnõu 325 Riigikogu täiskogu istungi päevakorda tänasel päeval ja komisjoni üksmeelne ettepanek oli esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekuteks on aega kümme tööpäeva.

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Samuti on Riigikogu juhatusele ettepaneku teinud Keskerakonna fraktsioon, kes paneb ette eelnõu 325 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletust.
Austatud Riigikogu! Panen hääletusele Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 325 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 11 Riigikogu liiget, vastu 37, erapooletuid ei ole ei leidnud ettepanek toetust.
Juhtivkomisjoni seisukohast tulenevalt ning vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 22. oktoober 2008 kell 18. Seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tutvustan kohtute seaduse muutmise seadust lühidalt, sest seaduse muutmise põhjused ja eesmärk kattuvad eelmises päevakorrapunktis käsitletud seaduseelnõu 325 põhjuste ja eesmärgiga. Seda eelnõu tuleb seaduseelnõust 325 eraldi menetleda põhjusel, et kohtute seadus on põhiseaduse § 104 punkti 14 kohaselt Riigikogu koosseisu häälteenamust vajav seadus, mille menetlemine peab toimuma eraldi ja mitte lihtseaduste muutmise raames. Kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk on viia seaduse tasandil kohtunikule ja rahvakohtunikule esitatud eesti keele oskuse nõue kooskõlla Euroopa keeleõppe raamdokumendis määratletud keeleoskustasemetega. Kehtiva seaduse kohaselt peavad kohtunik ja rahvakohtunik oskama eesti keelt kõrgtasemel, käesoleva eelnõu kohaselt peavad nad oskama eesti keelt C1 või sellele vastaval tasemel. Kirjelduselt vastab just C1 tase kõige rohkem kehtivale kõrgtasemele, seega pole keeleoskusnõuet rangemaks ega leebemaks muudetud. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Palju tänu, minister! Palun nüüd ettekandeks kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Helmer Jõgi!

Härra juhataja! Austatud Riigikogu! Seda seaduseelnõu menetles kultuurikomisjon 23. septembri istungil koos eelnõuga 325. Arutelu käik oli mõlema eelnõuga seotud ja ka selle eelnõu kohta otsustas komisjon üksmeelselt, et esimene lugemine tuleks lõpetada ja muudatusettepanekute tähtajaks määrata 22. oktoober kell 18.

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Ei soovi.
Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 22. oktoober 2008 kell 18. Sellega oleme päevakorrapunkti ammendanud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse, rahvahääletuse seaduse ja Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun kõnetooli justiitsminister Rein Langi!

Väga austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Iseenesestmõista on tegemist väga hea eelnõuga. Sellega muudetakse nelja seadust, mis reguleerivad valimisi ja rahvahääletust. Eelnõul on kaks eesmärki. Esimene neist on võimaldada valijatel kasutada elektroonilist hääletamist valimistel ja rahvahääletusel senisest pikema perioodi vältel. Teine eesmärk on luua võimalus kasutada elektroonilisel hääletamisel peale ID-kaardi ka muid andmekandjaid, näiteks siis juba kasutuses olevat mobiiltelefoni ID-d. Minu hinnangul loodaks eelnõu vastuvõtmise korral eeldused valimisaktiivsuse kasvuks ning uute infotehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtuks. Me peaksime looma inimestele erinevaid võimalusi oma tahet avaldada, sealhulgas ka otseselt jaoskonda minemata. Midagi pole teha, tänapäeva elutempo on kiire ja infotehnoloogia areng võimaldab meil kasutusele võtta erinevaid mooduseid, kuidas teha valimised inimestele võimalikult lihtsaks. Samas ma juhin tähelepanu sellele, et loomulikult jaoskondades hääletamine ei kao ära. Oma olemuselt valimised ega rahvahääletus ei muutu, lihtsalt inimestele luuakse juurde üks võimalus, kuidas oma häält anda.
Nüüd ma peatun teie lahkel loal muudatustel, mis see eelnõu seaduseks saamisel kaasa tooks. Eelnõu kohaselt algab eelhääletamine kolmeteistkümnendal päeval ja lõpeb neljandal päeval enne valimispäeva. Eelhääletamine hõlmab eelnõuga muudetavat elektroonilist hääletamist, mis toimub kolmeteistkümnendast neljanda päevani enne valimispäeva, ning valimisseaduste ning rahvahääletuse seadusega sätestatavat üldist eelhääletamist kõikides valimisjaoskondades, mis toimub kuuendast neljanda päevani enne valimispäeva. Elektroonilise hääletamise perioodi pikendamisega loobutakse eelhääletamisest maakonnakeskustes asuvates valimisjaoskondades kolmeteistkümnendal kuni üheksandal päeval enne valimispäeva.
Ajaloolise tõe huvides olgu märgitud, et maakonna valimiskomisjoni määratud valimisjaoskonnas eelhääletamise võimalus loodigi ajutisena. Selle eesmärk oli anda võimalus hääletada nendel valijatel, kellel ei olnud võimalik hääletada kuuendal kuni neljandal päeval enne valimispäeva või siis valimispäeval. Need inimesed reeglina viibivad sellel ajal välismaal. See viis pidi jääma kasutusse elektroonilise hääletamisega asendamiseni. Valijad saavad edaspidi hääletada samal perioodil elektrooniliselt või kuuendal kuni neljandal päeval enne valimispäeva oma valimisjaoskonnas.
Nüüd peatuksin lühidalt elektroonilisel hääletamisel mobiil-ID‑d kasutades. Mobiil-ID-ga hääletamine on üks elektroonilise hääletamise liike ning hääleõiguse kindlakstegemine toimub samadel alustel kui ID-kaardiga hääletamisel. Et kasutada mobiil-ID‑d, muudetakse elektroonilise hääletamise sätteid nii, et valija tõendab oma isikut digitaalset tuvastamist võimaldava sertifikaadi alusel, sealhulgas näiteks mobiil-ID‑ga. Mobiil-ID kasutamine sarnaneb ID-kaardi abil hääletamisega. ID-kaardi lugejat asendab mobiiltelefon ning ID-kaardi sertifikaate mobiiltelefoni SIM-kaardile antavad võtmed, mis võimaldavad ligipääsu sertifitseerimisteenuse osutaja andmebaasile. Mobiiltelefon täidab sisuliselt kaardilugeja funktsiooni. Mobiiltelefoni SIM-kaardiga seotud sertifikaatide abil siseneb valija Interneti teel elektroonilise hääletamise süsteemi, mobiil-ID kasutamiseks tuleb senine SIM-kaart vahetada sertifikaatidega varustatud kaardi vastu ning need sertifikaadid aktiveerida, kasutades selleks isikut tõendavate dokumentide seaduse alusel väljaantavat ID-kaarti.
Palju on tekitanud vaidlusi küsimus, kes hakkab tulevikus seda mobiil-ID-d välja andma. See on igati õigustatud küsimus. Vastus on, et Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on koostöös EMT ja AS‑iga Sertifitseerimiskeskus jõudnud põhimõttelise lahenduseni, mille realiseerumisel hakkab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet väljastama mobiil-ID kasutajatele isikutuvastamist ja digitaalset allkirjastamist võimaldavaid sertifikaate. Tahaksin veel kord märkida seda, et mobiil-ID kasutamine ei ole ainus elektrooniline hääletamisviis ja selle kasutamine ei ole hääletajale kohustuslik. Hääletajatel on võimalik valida ka ID-kaardiga hääletamine või minna hääletama valimisjaoskonda eelhääletamise ajal või valimispäeval.
Enne kui ma oma ettekande lõpetan, tahaksin juhtida teie tähelepanu sellele, et see eelnõu vajab seadusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Eelnõu algatanud Vabariigi Valitsuse esindajana toetan ma igati Riigikogu põhiseaduskomisjoni ettepanekut eelnõu esimene lugemine täna lõpetada. Tänan väga!

Teile on küsimusi. Evelyn Sepp, palun!

Lugupeetud minister! Kui me vaatame seda eelnõu ja selle seletuskirja, siis kumab sealt läbi ühelt poolt soov hirmsasti kiirustada. Mis ei ole iseenesest ei hea ega halb. Minu küsimus puudutab pigem seda, et sisuliselt on mobiil-ID näol tegemist isikutunnistusega ja seda peaks olema võimalik kasutada isiku identifitseerimiseks valimiste kontekstis ja tulevikus, kui rakendused arenevad, siis jumal teab milleks veel. Aga miks puudub eelnõust kogu see pool, mis annaks selleks rakendusliku aluse, et meil oleks põhjust valimiste kontekstis rääkida mobiil-ID kasutamisest?

See ei ole kindlasti eelnõu eesmärk, et mobiil-ID muutuks isikut tõendavaks dokumendiks või isikutunnistuseks. Seda ei ole. Isikut tõendavate dokumentide loetelu on hoopis teises seaduses ja ma isiklikult väga kahtlen, et mobiiltelefonis sisalduvad sertifikaadid on piisavad selleks, et mobiiltelefoni saaks hakata tulevikus käsitama kui isikut tõendavat dokumenti. Aga ärme midagi välistame! Nagu ütlevad inglased: never say never. Tehnoloogia areneb nii kiiresti, et ühel päeval me näeme ehk ka mingisugust tehnilist vidinat, mille lisamine isikut tõendavate dokumentide loetellu on täiesti loomulik. Aga mobiiltelefon seda kindlasti ei ole.

Ain Seppik, palun!

Lugupeetud minister! Selge, et see on jälle uuendus ja uuenduste vastu ei või kellelgi midagi olla. Aga paraku eksperdid on välja toonud terve rea puudusi, mille tõttu seda kohe rakendada ei saaks. Kas te võiksite natuke kommenteerida nende ekspertide seisukohti ja ühtlasi öelda, et kui me seaduse vastu võtame, siis kui need puudused jäävad kõrvaldamata, mis siis tulevikus saab?

Need ekspertide hirmud, millest nad rääkisid ka põhiseaduskomisjoni istungil, jagunevad laias laastus kaheks. Ühed on n-ö sotsiaalsed riskid, teised on tehnilised riskid. Sotsiaalsete riskide vallast tõi eksperdirühma esindaja välja – mul ei ole kahjuks meeles tema nime, aga ilmselt komisjonipoolne kaasettekandja oskab selle öelda – näiteks sellise võimaluse, et mobiiltelefon antakse kellelegi kolmandale isikule ja see siis kasutab seda mobiiltelefoni ära. ID-kaardi üleandmine kellelegi teisele on inimese jaoks nagu midagi enamat kui mobiiltelefoni andmine käest kätte. Sellele võib vastata, et jah, sellisel juhul, kui kõik need PIN-koodid on graveeritud mobiiltelefoni peale, on see risk on olemas. Aga me ju teame, et on ka inimesi, kes kirjutavad PIN-koodi oma ID-kaardi peale, nii et praegugi on too risk olemas. Kõik need on rohkem sellised poliitiliselt hinnatavad riskid.
Tehnilised riskid on aga selles asjas selgelt olemas. Meil ei ole 100-protsendilist kindlust, et kõik need tarkvaravidinad, mis peaksid ühendama Sertifitseerimiskeskust Kodakondsus- ja Migratsiooniametiga, praegu töötavad. Aga see ei takista selle seaduseelnõu menetlemist. Küll aga tuleb langetada selge otsus nii poliitilisel tasandil kui ka pärast valimiskomisjoni poolt, kas mobiil-ID identifitseerimist on võimalik kasutada näiteks Euroopa Parlamendi valimistel. Mina praegu selles väga kahtlen. Meil on veel üksjagu tegemata töid ja kiirustamine ei ole ratsionaalne.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Mind häirib ja minus tekitab küsimusi üks valdkond. Telefonioperaatorid on erafirmad ja kõigi nende hääletamisel selguvate andmete omanikuks-vahendajaks saavad erafirmad. Tuleb välja, et valimistega ei tegele mitte ainult riik, aga ka mitu erafirmat. Seepärast on mul küsimus: kas olete mõelnud olukorrale, kui erafirmad võtavad valimistest jõuliselt osa ja kogu projektis hakkab tunda andma ka kommertsialiseerimine?

Ma üritan teie kahtlusi hajutada sellega, et erafirmad osalevad valimistel ka praegu. Elektroonilise hääletamise korral te kasutate ju arvutit, mis on ühendatud reeglina eraõigusliku isiku poolt pakutava operaatorteenuse kaudu. Ega valimiskomisjon ei too eraldi juhet teie arvutini, et te saaksite ID-kaardi abil hääletada. Isegi käsitsi hääletamisel on erafirmad mingil moel valimistega seotud: nad ehitavad valimiskabiine, jaoskonnad paiknevad eraõiguslikele isikutele kuuluvates ruumides ja neid kindlasti ei otsita enne seda läbi. Kõik see kuulub sotsiaalse riski kategooriasse, mida ma siin enne üritasin käsitleda. Mina ei näe selles kindlasti probleemi, kui teatud infobitid läbivad eraõiguslikele operaatoritele kuuluvaid arvuteid. Küsimus on selles, et too informatsioon peab olema krüptitud ja dekrüpteerimise võtmed peavad asuma kindlates kohtades. Ja need ongi riigi käes. Ma ei kujuta ette, et neid on võimalik üle anda.

Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Ma jätkan oma eelmisest küsimusest või õigupoolest sellele antud vastusest. Mina olen siiamaani nii aru saanud, et valimisi korraldatakse ikkagi valijate jaoks ehk inimeste jaoks. Valimistest osavõtjad on seni olnud inimesed – kodanikud, valimisõigusega elanikud. Aga eelmisest vastusest jäi mulje, et nüüd ei hakata tuvastama enam mitte inimesi, vaid mobiiltelefone. See on nüüd küll päris uuenduslik valimisõigust puudutav idee, et meil hakkavad n-ö ID-d ja mobiiltelefonid valimistel osalema. Äkki sa tahaksid ennast pisut parandada, et me saaksime sisuka vastuse ja ka komisjoni tarbeks sisukat materjali tulevikuks?

Ilmselt te ei pannud tähele, mida ma ütlesin. Ma ütlesin, et mobiiltelefon ei ole isikut tõendav dokument, mida te oma küsimuses tegelikult väitsite. Kindlasti osalevad valimistel inimesed, aga inimesed võivad kasutada selleks tehnilisi vahendeid. Muide, ka sulepea on tehniline vahend, pastapliiats on tehniline vahend. Ja mobiiltelefon on selles kontekstis pastapliiats. Mida rohkem tehnika areneb, seda rohkem saab kasutada oma hääle andmiseks ja selle edastamiseks kohta, kus ta registreeritakse, erinevaid meetodeid.

Väino Linde, palun!

Hea ettekandja! Sellest oli küll juttu ka põhiseaduskomisjoni istungil, aga ma küsin Riigikogu istungi stenogrammi huvides seda ka eraldi. Täna on 8. oktoober 2008, järgmised valimised on meil 7. juunil 2009. Need on europarlamendiga seonduvad. Milline on eelnõu algatanud Vabariigi Valitsuse seisukoht: mis ajast võiks seda eelnõu kindlasti rakendada? Sellest oli küll varem juttu, aga ikkagi küsin veel korra täpsemalt üle.

Tuntud Pontu laiba seaduse järgi üritab valitsus alati vastutusest põgeneda ja öelda, et lõppastmes peab valimiskomisjon otsustama, kas seda tehnilist uuendust järgmistel Euroopa Parlamendi valimistel saab rakendada või mitte. Siin on öeldud ka seda, et umbes üks aasta peaks olema ettevalmistusperiood, enne seda valimisreeglistikku ei muudeta. Ja kõnealusel juhul ei ole mobiil-ID kasutuselevõtmine või selle lubamine isiku identifitseerimiseks mingi eriline reeglistiku muutmine, vaid tegelikult ühe täiendava tehnilise võimaluse loomine anda oma hääl elektroonilisel teel. Nii et selles osas, ma kujutan ette, ei teki suurt teoreetilist õiguslikku vaidlust, kas me täna võiksime otsustada, et Euroopa Parlamendi valimistel saab mobiil-ID-d kasutada.
Tehnilisi probleeme aga on veel palju ja risk, et Euroopa Parlamendi valimisel võib juhtuda mingi äpardus, on selgelt olemas. Ma möönan, et neid riske on valimiskomisjon analüüsinud, osa nendest on juba maha võetud, aga osa on endiselt üleval. Ja nüüd tuleb kaaluda, kas on ratsionaalne riskida Euroopa Parlamendi valimistel mingite tehniliste probleemide üleskerkimisega või on õige rakendada mobiil-ID abil valimist alles kohalike omavalitsuste volikogude valimisel 2009. aasta sügisel. Mina arvestaksin siin küll rohkem valimiskomisjoni seisukohta.

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra minister! Minu küsimus on päris lihtne: mis riikides niisugune tehniline valimissüsteem juba eksisteerib?

Vastus on väga lihtne: mitte üheski! Täiesti ainulaadne süsteem!

Eldar Efendijev, palun!

Austatud minister! Kabiinis valimine käib protseduuri järgi, mis peab tagama õigluse, ja praktiliselt peaksid saadud tulemused olema nagu õiguspärased. Ja ikkagi tekivad ühed või teised sellega seotud probleemid. Mobiili kasutamisel praktiliselt seda korda ei ole, ei saa jälgida, kuidas ja mida on tehtud. Bussidega viiakse inimesi kohale ja manipuleeritakse bülletäänidega ka praeguses olukorras – see on väike protsent, aga ikkagi –, ent mobiilide kasutamisel võib seda teha palju-palju rohkem. Kas see teile muret ei tekita?

Ma ei jaga neid hirmusid. Vaadake, teatud inimeste puhul too bussisõit, sellega kaasnevad hüved alkohoolsete jookide näol ja hilisem ettekandmine bussisõidu korraldajale, kuidas on hääletatud – see on minu arvates demokraatia seisukohalt märksa suurem risk kui see risk, et inimesed ehk vabatahtlikult annavad kellegi kätte oma mobiiltelefoni ja lisaks ka koodid, mida läheb autentimiseks vaja. Ega need koodid ei ole ju mingi materiaalne vara, need on neli või viis numbrit, mis on ID-kaardiga seotud, ja neid teab vaid iga inimene ise. Kui teilt relva ähvardusel neid välja pressitakse, siis on tegemist juba esimese astme kuriteoga ja see ei ole mitte valimisõiguse rikkumine, vaid hoopis midagi muud. Nii et mina erilist riski sellest aspektist ei näe.

Ain Seppik, palun!

Lugupeetud minister! Teile omase kavalusega te muidugi keerutate kõvasti tolmu üles. Tegelikult ikka hääletussüsteemi muudetakse küll. Ega see pole ainult mobiili autentimine. Kavalalt vastasite te ka Evelyn Sepa küsimusele, kes või mis siis ikkagi hääletab, kas mobiil või inimene. Aga minu küsimus on: kas igasuguse mobiiltelefoniga saab ennast autentida või algab see teatud mobiili hinnaklassist ja kui, siis  millisest?

Iga mobiiltelefoniga kindlasti ei saa. See sõltub SIM-kaardist, mis teil mobiiltelefonis on. Telefon ise ei ole mingi takistus, aga SIM-kaart peab olema selline, mis võimaldab sinna sertifitseerimistarkvara installeerimist ja nende sertifikaatide ehk PIN-koodide aktiveerimist Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt.
Ma tean, kuhu sa, hea Ain, sihid. Et kes neid teenuseid täna pakub? Esialgu on tehniline valmidus olemas ainult ühel mobiilsideoperaatoril. Kuid ka teised Eesti turul toimetavad operaatorid on kinnitanud, et kolme-nelja kuu jooksul on nad võimelised seda teenust pakkuma. Aga ma kordan veel üks kord: nendest üksi ei sõltu midagi. Ma olen kuulnud, et kõige suurem mobiilsideoperaator müüb SIM-kaarte, millega on võimalik anda digiallkirju. Ma oleksin selles küsimuses natuke ettevaatlik. Ilma selleta, et need on ikkagi sertifitseeritud allkirjad, me ei saa ütelda, et need on 100% tõesed allkirjad. Maailmas on tuhandeid firmasid, kes pakuvad digiallkirjastamise teenust. Ent ainult mõnd üksikut nendest tunnustavad rahvusvaheliselt omakorda tunnustatud sertifitseerimiskeskused.

Karel Rüütli, palun!

Hea minister! Eesti Vabariigi põhiseaduse § 60 ütleb, et valimised peavad olema üldised, ühetaolised ja otsesed ning hääletamine peab olema salajane. Kui usaldusväärsed on meie sideettevõtted? Eriti arvestades probleeme, mis on hiljaaegu ilmsiks tulnud. Elektroonilise side seadus kehtib meil juba aastast 2005, aga sideettevõtted ei täida seda.

Sellepärast ongi ette nähtud kasutada sertifikaate, mida annab välja riigiasutus ehk Kodakondsus- ja Migratsiooniamet. Kui toda sertifitseerimist ei eksisteeriks, kui neid võtmeid ei annaks välja riigiasutus, siis mina küll ei julgeks mobiilsideoperaatorite praeguse tegevuse juures kinnitada, et nende allkirjatuvastamise või isikutuvastamise meetodid on 100% vettpidavad. Selle ümber vaidlus käiski kaheksa-üheksa kuud.

Toivo Tootsen, palun!

Lugupeetud härra minister! Ma usun, et tehnika progressi vastu ei saa ja ühel päeval meil nagunii õnnestub väga korralikult telefoni teel hääletada. Kui mu mälu mind ei peta, siis enne, kui elektrooniline hääletamine sai seadusse, katsetati seda süsteemi päris põhjalikult. Minu meelest ühel rahvaküsitlusel testiti seda süsteemi, enne kui see läks seadusse. Kas ei oleks ka nüüd mõistlik seda telefoni teel hääletamist enne testida ja siis seadusega välja tulla?

Absoluutselt nõus. Sellepärast ma olengi kahtleval positsioonil, kas seda jõuab rakendada Euroopa Parlamendi valimistel 2009. aasta juunis.

Toivo Tootsen, palun!

Ja nüüd küsimus minu valijalt. Tahetakse teada, kas SIM-kaart ei ole mitte Herman Simmiga kuidagi seotud.

Õnneks mitte. SIM-kaart kirjutatakse ühe m-iga, Simm, Herman kahe m-iga.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ministrit! Palun ettekandeks kõnetooli  põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde!

Tervitus teile, auväärt Riigikogu liikmed! Auväärt istungi juhataja! Hea minister! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu 23. septembril 2008. aastal. Istungist võtsid osa head kolleegid komisjonist Igor Gräzin, Lembit Kaljuvee, Ene Kaups, siinesineja, Hannes Rumm, Vilja Savisaar, Evelyn Sepp ja juures olid ka meie komisjoni vastutavad nõunikud. Olime palunud eelnõu kohta selgitusi andma lisaks justiitsministrile ka justiitsministri nõuniku, Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõuniku, Vabariigi Valimiskomisjoni esimehe, Riigikogu Kantselei valimiste osakonna juhataja ja selle osakonna nõuniku ning Tallinna Tehnikaülikooli teadmussüsteemide õppetooli professori Jaak Tepandi. Viimane on Vabariigi Valimiskomisjonile teinud selle eelnõuga seonduvaid turvaanalüüse.
Esmalt lugupeetud minister andis ülevaate eelnõu asjaoludest. Eelnõu teenib kahte eesmärki. Esiteks, võimaldada inimestel kasutada valimisel ja rahvahääletusel elektroonilist hääletamist senisest pikema perioodi vältel. Teiseks, mis on väga oluline, luua võimalus kasutada elektroonilisel hääletamisel peale ID-kaardi ka muid andmekandjaid, näiteks või eeskätt mobiiltelefoni, mobiiltelefoni ID-d. See ongi eelnõu põhifaabula, mille arutelu vältas päris pikka aega.
Rääkisime sellest, kui valmis mobiiltelefonivõrgud ettevõtmiseks on. Oli juttu, nagu siin saaliski, et EMT-l on valmisolek olemas, teised operaatorid on selgitanud, et jõuavad sinnamaani kohe-kohe. Rääkisime ka sellest, kui õige on valimisseadust muuta enne järgmisi valimisi. Nagu täna siin, arvasime ka meie, et ideaalne oleks, kui aasta enne valimisi valimisseaduse reegleid ei muudetaks. Aga kui muutmine võib viia selleni, et valijal on mõnevõrra lihtsam hääletada, siis miks mitte võimaldada mugavamalt oma põhiseaduslikku õigust teostada. See ei tohiks kindlasti negatiivne olla. Räägiti sellestki, et maakonnakeskustes hääletamise ajutine võimalus väheneb selle eelnõuga. Meile selgitati, et see asendataksegi elektroonilise hääletamisega ja et maakonnakeskustes valimise võimaldamine oligi ajutise iseloomuga samm. Selle viite tegi meile ka Vabariigi Valimiskomisjoni esimees härra Sibul.
Oli veel juttu sellest, et kokku käis 2007. aastal Riigikogu valimisel eelhääletamise ajal hääletamas 171 000 inimest, kellest ligi 30 000 kasutas elektroonilise valimise võimalust. Maakonnakeskustes käis 14 000 inimest. Võib prognoosida, et järgmistel valimistel elektrooniliselt hääletajate arv mõnevõrra suureneb. Räägiti sellest, et mobiiltelefoni kasutamist enese identifitseerimiseks elektrooniliselt hääletades läheks kõige rohkem vaja nendel isikutel, kes hääletavad väljaspool Eesti Vabariiki. Välismaal on ID-kaardi lugejaga arvutite leidmine hoopis raskem kui meie armsal isamaal.
Oli juttu ka valitsuse soovist e-hääletamise perioodi pikendada. Valitsuse ettepanek eelnõus on 13 päeva. Vabariigi Valimiskomisjon on seisukohal, et see võiks olla kümme päeva. Eelnõu algataja esindajana härra minister ei olnud selle vastu, et tähtaeg on kümme päeva. Siis oleksid kaetud kõik päevad, kaasa arvatud nädalavahetus, ja raha kuluks sel puhul vähem.
Muidugi anti sõna turvauuringu tegijale. Ta märkis, et tegemist on puhtalt tehnilise analüüsiga, mis hõlmab mobiil-ID algusest lõpuni: alates SIM-kaardi väljastamisest kuni rakendumiseni. Kõik protsessid on igakülgselt arvesse võetud. Riskid võib jagada kolme gruppi. Esimest liiki riskid on ID-kaardi ja mobiil-ID puhul samaväärsed. Teist liiki riskid on tingitud probleemidest kas protseduurides või protsesside tehnilises varustuses. Kolmas grupp riske on sellised, mis on seotud mobiil-ID olemusega, need eristavad seda hääletusviisi ID-kaardist. Neid riske tuleb tunnistada, kuid neid on võimalik mõnevõrra vähendada.
Riski kujutavad endast ka võimalikud sotsiaalset laadi ründed. Mobiil-ID-ga võivad olla seotud mitmed osapooled, kes on seotud protsessi eri etappidega:  näiteks SIM-kaardi väljastamine, rakenduste väljatöötamine, sertifitseerimine. Paljude osapoolte protseduurisüsteemid ei ole aga praegu piisava kontrolli all. Üks risk on olemuslikult mobiil-ID puhul väga tehniline: see on vahendusrünne. See tähendab olukorda, kus keegi asub teenuse pakkuja ja hääletaja vahel. Igale riskile andsid eelnõu algatajad oma selgitused. On selge, et nii innovaatiline samm hõlmab endas alati teatud riske. Kuid SIM-kaart on ikkagi kaitstud PIN-koodidega ja seetõttu mobiiltelefoni lihtlabane vargus ei anna võimalust teise inimese eest hääletada.
Mis siis veel? Too võimalik erafirmade vahendus – kas see võib olla probleem? Sertifitseerimine on nende äri ja Vabariigi Valitsus ei näinud selles eelnõu algatajate seisukohalt mingit probleemi. Kui mõelda, siis seniste e-valimiste puhul, mis me oleme Riigikogus heaks kiitnud ja mis on varasematel valimistel toiminud, on ka tegu erafirmade vahendusega. Arvutiühenduste eest vastutavad ju eraõiguslikud operaatorid. Valimiskomisjoni esimees härra Sibul selgitas, et põhimõtteliselt nad näevad teatud riske, aga nagu ka eelnõus juttu on, hakkab mobiil-ID kaarte ja sertifikaate väljastama Kodakondsus- ja Migratsiooniamet. Sellega on osa probleeme maandatud.
Kui riskidega tegelemine oleks ainult valimiskomisjoni teha, siis võib-olla saakski kõike seda rakendada Euroopa Parlamendi valimisel, kuid Vabariigi Valimiskomisjoni seisukoht selles osas pole päris selge. Saime nii aru, et tõenäoliselt järgmiseks europarlamendi valimiseks uuendus ei rakendu. Aga kui see seadus on vastu võetud, siis annaks see valijatele vähemalt võimaluse identifitseerida end mobiiltelefoni abil. Ent vaatame ja menetleme seda eelnõu edasi. Komisjonis märgiti, et positiivne on eelnõu juures see, et tahetakse anda uudne hääletusvõimalus teatud grupile, eelkõige noortele inimestele. Tehniline pool on lahendatud, rahaliselt ei pruugi aga asi olla täpselt läbi mõeldud. Sellisele seisukohale asus kolleeg Lembit Kaljuvee.
Komisjon arutas eelnõu, võttis arvesse vastused küsimustele ja lõpuks jäid sõelale kaks konkureerivat ettepanekut: kas tulla eelnõuga saali või mitte, kas eelnõu on esimese lugemise valmiduses või mitte. Peale jäi seisukoht – häältega poolt 4, vastu 3, erapooletuid ei olnud –, et täna toimuks eelnõu esimene lugemine Riigikogu saalis, et esimene lugemine tuleks lõpetada ja kui see on lõpetatud, siis teha juhatusele ettepanek määrata muudatusettepanekute põhiseaduskomisjoni esitamise tähtajaks tavapärasest mõnevõrra pikem tähtaeg, 31. oktoober 2008. aastal, ja tavapärasemast veidi täpsem kellaaeg, kell 16.45. Aitäh teile, et ära kuulasite!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita.
Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 321 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 31. oktoobri 2008 ning tavapärasest teise kellaaja: kell 16.45. Esimene lugemine on lõppenud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks justiitsminister Rein Langi!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! See on üks lühike eelnõu, ja väga hea eelnõu. Teeme lühidalt. Kõigepealt eelnõu üldine eesmärk. Selleks on võimaldada teatud raskemate kuritegude puhul karistamist kuriteole kihutamise katse, kuriteo toimepanemise ettepanekuga nõustumise ja kuriteo täideviimise kokkuleppe eest. Vahemärkuse korras olgu öeldud, et kehtiv karistusseadustik näeb kriminaalvastutuse ette ainult juhul, kui tegu on jõudnud katse staadiumisse. Sellest on küll mõned erandid – KarS-i eriosas nimetatud üksikjuhtudel, kui karistatavaks loetakse ka ettevalmistav tegevus. See kehtib eelkõige terrorismi puhul. Ma leian, et on avaliku õiglustundega vastuolus, kui isik, keda kihutati kuritegu toime panema, teo toimepanemisest loobub ja siis vabaneb vastutusest ka kihutaja, kes on teinud kõik endast oleneva, et kuritegu pandaks toime. Just sellest lähtub teie ees olev eelnõu.
Mis siis muutub, võrreldes praegu kehtiva seadusega? Toon välja kolm põhimõttelisemat laadi muudatust. Esiteks oleks eelnõus nimetatud vastutus rakendatav ainult olulisemate õigushüvede, eelkõige inimese elu ja tervise kaitseks. Seetõttu on loetletud kindlad karistusseadustiku eriosa peatükid, näiteks isikuvastased, inimsusvastased ja üldohtlikud kuriteod.
Teiseks laieneb uus regulatsioon vaid ainult kõige raskematele süütegudele, näiteks tapmine, pantvangi võtmine ja röövimine raskendavatel asjaoludel, aga ka riigi reetmine. Millest niisugune valik? Kuna teo raskust peegeldab selle eest ettenähtud karistus, ongi need süüteokoosseisud, millele regulatsioon laieneb, määratletud nende eest ettenähtud karistuse ülemmäära abil ja ülemmääraks peab olema meie arvates vähemalt 12-aastane või eluaegne vangistus. Siinkohal võib muidugi vaielda, kas tuua karistuse ülemmäära alampiiri allapoole või mitte. See ongi vaidluse koht. Näiteks arvas Riigikohus, et see piir võiks minna kümneaastase vangistuse juurest. Nagu öeldud, on see vaidluse koht. Justiitsministeerium leiab, et õige oleks tõmmata piir 12 aasta vabaduskaotuse juurde.
Kolmandaks tahan juhtida tähelepanu muudatusele, mis sätestab selle, et isik vastutab eelnõus nimetatud tegevuse eest vaid juhul, kui vähemalt üks tegevuse osapooltest, see on kihutaja, kuriteo ettepanekuga nõustuja või kokkuleppeosaline, teeb lisaks ka mingi täiendava teo eesmärgiga soodustada kuriteo toimepanemise alustamist. Too kohustuslikkuse nõue on sisse võetud angloameerika eeskujule tuginedes ning selle eesmärk on välistada võimalus, et kedagi hakataks süüdistama üksnes mõtete eest. Seejuures vastutab iga kuritegeliku kokkuleppe osapool kõigi teiste osaliste tegevuse eest. Ei ole oluline, kas nõutava käivitumise akti teeb kihutaja või kihutatav, sest see täidab mõlema vastutuse eeltingimuse.
Valitsuse esindajana toetan ma igati õiguskomisjoni väga tarka ettepanekut selle eelnõu esimene lugemine täna lõpetada. Tänan!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Ma tänan ettekandjat! Palun ettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheri!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud neli Riigikogu liiget, kokku küll seitse! Õiguskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu 23. septembril ja me otsustasime teha Riigikogu täiskogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada ning määrata muudatusettepanekute tähtajaks 22. oktoober kell 6 õiguskomisjonis ehk siis kümme tööpäeva. Arutelul keskenduti mõnele teemale, mille juurde me tuleme tagasi ka teisel lugemisel.
Esiteks tõstatati juba mainitud täiendava teo nõude temaatika, mis sisaldub eelnõu § 1 lõikes 2. Eelnõu algatajad põhjendasid selle vajadust just nimelt põhimõttega, et kedagi ei võetaks vastutusele pelgalt tema mõtete eest ja et konkreetse teoga, mille eesmärk peaks olema soodustada kuriteo toimepanemise alustamist, tõestataks ka ilmne tahtlus. Lisaks puudutati eelnõus toodud loetelu nendest kuritegudest, mille puhul vastav regulatsioon rakenduks, ja ka Riigikohtu ettepanekut kehtestada ülemmäära alampiiriks kümneaastane vangistus. Ma arvan, et selle temaatika juurde me tuleme teisel lugemisel tagasi, et kaaluda võimalusi seda loetelu ehk täiendada. Praegu on eri paragrahvides ära toodud sisuliselt 34 kuritegu, mille puhul vastavalt KarS-i § 22¹ kuuluks rakendamisele.
Kolmandaks puudutasime teemat, kas mõned eelnõus loetletud kuriteod ei muutu uue regulatsiooni jõustumisel leebemini karistatavaks. Eelnõu algatajate seisukoht oli selles küsimuses eitav.
Lõppkokkuvõttes langetas komisjon konsensuslikud otsused tänaste menetluslike küsimuste suhtes ja palub kõiki Riigikogu fraktsioone esitada muudatusettepanekuid selle eelnõu kohta, milles reguleeritavad probleemid on kõigi komisjoni liikmete meelest tänases praktikas tõepoolest tõusetunud ja mida üritatakse selle eelnõuga lahendada. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita.
Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 22. oktoober 2008 kell 18. Selle päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud äriseadustiku ja karistusseadustiku muutmise seaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli justiitsminister Rein Langi!

Lugupeetud juhataja! Austatud õigushuvilised Riigikogu liikmed! Eestlased on alati olnud väga uhked oma nutikuse üle ja tuleb tunnistada, et meie hulgas leidub inimesi, kes on nii nutikad, et suudavad dokumente võltsides omastada ka võõrast vara, sealhulgas terveid äriühinguid. Niisugune olukord ei ole normaalne ja see ongi teie ees oleva väga hea eelnõu väljatöötamise põhjus.
Eelnõus sisalduvad muudatused äriühingute juhtorganite liikmete valimise kohta on tingitud sellest, et viimasel ajal on esinenud juhtumeid, kus isikud on võltsinud osanike koosoleku protokolli, otsust või osanike nimekirja ja määranud võltsitud dokumentidega osaühingule võõra isiku osaühingu juhatuse liikmeks. Seejärel on võltsitud otsuses nimetatud isik esitanud osaühingu nimel kandeavalduse enda juhatuse liikmena registrisse kandmiseks ja teinud ühingu nimel ka kolmandate isikutega tehinguid, millest muidugi kõige lihtsam on minna ja pangast raha välja võtta. Kindlasti ei saa rahuldavaks pidada praegust olukorda, kus ettevõtja peab iga päev registrist või elektronposti lugedes järele  kontrollima, ega temaga seotud äriühingu juhtorgani liikmed ei ole ilma õigusliku aluseta ja tema teadmata registrist lähtuvalt muutunud. Samuti on teada, et selliste petturite tegevus ei piirdu ainult registris andmete muutmisega, vaid nad kasutavad ka sellest tulenevaid võimalusi.
Kõnealuse eelnõu eesmärk on suurendada juriidiliste isikute juhtorganite liikmete valimisega seotud õiguskindlust. Selleks muudetakse äriühingute juhtorganite valimise ja valimisest äriregistrile teatamise regulatsiooni ning võimaldatakse kohtul määrata isikutele teatud kuritegude toimepanemise eest lisakaristusena ettevõtluskeeld.
Mis siis muutub? Toon välja kolm peamist muudatust. Esiteks, karmistatakse esitatavate dokumentide vorminõudeid. Eelnõuga nähakse ette, et osaühingu, aktsiaseltsi ja tulundusühingu nõukogu või juhatuse liikmete valimisega seotud dokumentidele – need on kas protokoll, otsus või kandeavaldus – peab alla kirjutama ka üks äriühinguga seotud isik, näiteks osanik või juhatuse liige, kelle kohta on juba olemas kanne äriregistris. See allkiri peab olema notariaalselt kinnitatud või peab dokument olema digitaalallkirjastatud. Rangemad vorminõuded ei kehti juhtorganite liikmete tagasikutsumise ja nende ametiaja pikendamise puhul ning ka juhul, kui koosoleku protokoll ise on notariaalselt tõestatud.
Teise suure muudatusena nähakse ette, et kohus võib kohaldada isiku suhtes lisakaristusena ettevõtluskeeldu ehk keelata tal teatud ajavahemikul olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija, prokurist või muul viisil osaleda juriidilise isiku juhtimises. See keeld kõrvaldab teatud tähtajaks ettevõtlusest isikud, kes ei osale ettevõtluses ausalt, ning aitab seeläbi kaasa Eesti majanduskeskkonna usaldusväärsuse tagamisele. Eelnõuga luuakse võimalused ka selleks, et äriregistri pidaja saab kriminaalmenetluses määratud ettevõtluskeeldu enne juhatuse liikme registrisse kandmist lihtsalt kontrollida. Andmed karistusseadustiku alusel määratud ettevõtluskeeldude kohta tehakse arvutivõrgu kaudu kättesaadavaks samas korras, mis kehtib praegu pankrotiseaduse alusel määratud ärikeeldude kohta. Sellega tagatakse, et isikuid, kellele on määratud ettevõtluskeeld, ei saa juhatuse liikmena äriregistrisse kanda.
Kolmandaks muudetakse hooneühistuseaduse ja Eesti väärtpaberite keskregistri seadust selliselt, et Eesti väärpaberite keskregistri pidaja poolt äriregistri pidajale aktsionäride ja osanike andmete esitamise korra kehtestab nüüd rahandusministri asemel justiitsminister.
Hooneühistuseaduses tehakse üks registri pidamist puudutav tehniline muudatus: nähakse ette võimalus üksikute äriregistrisse kantud hooneühistute kandmiseks mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse.
Kokkuvõtvalt võiks öelda seda, et selle eelnõu vastuvõtmisega aidatakse kaasa sellele, et juriidiliste isikute juhtorganite liikmetena ei saaks äriregistri kannetele tuginedes tegutseda kolmandate isikute suhtes isikud, kes ei ole juriidilise isiku poolt juhtorgani liikmeks valitud. Muudatuste tulemusena peaks ettevõtluskeskkond muutuma õiguskindlamaks.
Siinkohal tahan meelde tuletada, et lisaks eelnõus ettenähtud meetmetele on e-äriregister juba loonud tasuta teavitusteenuse, mille tulemusena saavad juriidiliste isikute juhatuse liikmed, nõukogu liikmed, osanikud ja aktsionärid e-posti teel teateid neid puudutavatest juriidiliste isikutega tehtavatest toimingutest registris. Siinkohal on hea esitada üleskutse kõikidele ettevõtjatele: hoolitsege selle eest, et teie e-posti aadressid oleksid äriregistris täpsed! Tahan juhtida teie tähelepanu veel asjaolule, et see eelnõu vajab seadusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust, kuna eelnõuga muudetakse kohtumenetluse sätteid.
Kõige lõpuks ütlen, et valitsuse esindajana toetan igati Riigikogu õiguskomisjoni ettepanekut eelnõu esimene lugemine täna lõpetada ja palun alandlikult menetleda eelnõu nii kiiresti kui võimalik. Tänan!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Ma tänan ettekandjat! Palun nüüd kõnetooli õiguskomisjoni liikme Erik Salumäe!

Austatud härra aseesimees! Lugupeetud minister! Head ametikaaslased! Õiguskomisjon arutas eelnõu 332 tänavu 23. septembril. Sellest tegi ülevaate justiitsminister, mida täiendas ministeeriumi eraõiguse talituse juhataja Silvia Ciara Inslermann. Ühtegi küsimust eelnõu sisu kohta komisjonis ei esitatud, nenditi vaid, et eelnõu on väga vajalik. Küll aga oli üks teema, mis tõusetus väljastpoolt selle eelnõu teksti. See oli küsimus selle kohta, et kui on olemas osaühing, kellel on üks osanik, kes on ühtlasi ka ainus juhatuse liige, kas siis ka temal on vajadus teatud perioodi järel, mis on põhikirjas juhatuse volituste tähtajaks märgitud, teha uus avaldus, et tema volitusi pikendataks. Vähemalt praeguse registri andmete seisu korral on Justiitsministeerium seda vajalikuks pidanud. Tulevikus ehk võiksid selliste osaühingute jaoks mõeldavad olla ka mingid lihtsamad lahendused.
Komisjoni konsensuslikud otsused olid teha ettepanek eelnõu esimene lugemine täna lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 22. oktoober kell 18. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita.
Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 22. oktoober 2008 kell 18. Eelnõu esimene lugemine on lõppenud ja see päevakorrapunkt käsitletud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud saneerimisseaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli justiitsminister Rein Langi!

Hea juhataja! Lugupeetud õigushuvilised! Loomulikult on see väga hea eelnõu. Oletame, et te olete ettevõtja. Teil on läinud hästi, te olete oma firmat laiendanud, investeerinud inimestesse ja tehnoloogiasse ning tasunud ausalt makse. Aga me teame, et majandus on tsükliline. Ühel momendil te võite leida ennast olukorrast, kus turu nõudlus teie pakutava kauba või teenuse järele on vähenenud või on turule tulnud uuem ja odavam tehnoloogia. Te pole enam konkurentsivõimeline ning selle tagajärjel on teil tekkinud võlad võlausaldajate ees. Samas olete kindel, et suudate oma äriühingu restruktureerimise korral jääda konkurentsivõimeliseks ning säilitada ka töökohad. Tekib küsimus, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Praegu on selleks võimalus olemas. See sisaldub pankrotiseaduses ning selle nimi on kompromiss.
Vaatame statistikat. Tuleb tunnistada, et tegelikkuses õnnestub makseraskustesse sattunud isikule kuuluvat ettevõtet säilitada väga harva. Mõned arvud. Näiteks aastal 2006 õnnestus kompromiss sõlmida pankrotimenetluse raames ainult viiel korral. Aastal 2007 jäi see arv samaks. Miks see nii on, selle üle võib diskuteerida, aga arvatavasti peitub vastus selles, et kui ettevõtja näeb, et asjad ei lähe enam hästi, siis ta proovib iga hinna eest pankrotimenetlust edasi lükata. Võlad aga tõenäoliselt hoopis kasvavad selle ajaga ning lõppkokkuvõttes läheb äriühing pankrotti, inimesed kaotavad töö ja ettevõte likvideeritakse.
Seega on ühel või teisel põhjusel maksejõuetuks muutunud isiku ettevõtte säilitamine praeguses õigusruumis keeruline. Seda peamiselt seetõttu, et võlausaldajad realiseerivad ettevõttesse kuuluvad esemed tagatisõiguse alusel või on maksejõuetu isik ise raskes olukorras sunnitud ettevõtte edasiseks majandamiseks olulisi üksikesemeid müüma, et rahuldada võlausaldajate nõudeid. Seetõttu on saneerimisseaduse eelnõu põhieesmärk kujundada normid, mille alusel oleks võimalik isikul, keda on tabanud või tabamas majandusraskused, mille ületamine abinõude rakendamisel on tõenäoline, saada kaitset võlausaldajate nõuete eest ja sel viisil säilitada oma ettevõtte majanduslik terviklikkus ja tegutsemisvõime.
Me mõtlesime päris tükk aega, kas lülitada saneerimismenetlus pankrotiseadusse või teha eraldiseisev regulatsioon. Pärast arupidamist eri osapooltega leidsime, et targem oleks teha eraldi seadus. Põhjusi on mitu, alustades sellest, et pankrot kui sõna kõlab ettevõtjate arvates kuidagi eemaletõukavalt, ja lõpetades sellega, et kui võrrelda näiteks pankrotihalduri ja saneerimisnõustaja tegevust, siis need ei ole võrreldavad. See võib tekitada päris palju segadust. Pankrotihalduri tegevus on hoopis ulatuslikum kui saneerimisnõustaja oma. Põhimõtteline vahe pankrotiprotsessiga ongi peamiselt see, et saneerimismenetlust on lihtsam algatada kui pankrotimenetlust ning vastava avalduse esitab ettevõtja ise.
Lühidalt öeldes on eelnõu eesmärk ettevõtja, võlausaldaja ja kolmanda isiku huvide arvestamine ning õiguste kaitsmine saneerimise käigus. Saneerimismenetlus peaks aitama kaasa ettevõtte majandusraskuste ületamisele, et taastada ettevõtte likviidsus, kasumlikkus ja tagada ettevõtte jätkusuutlik majandamine.
Kuidas kogu saneerimismenetlus välja näeb? Eelnõu kohaselt algatab kohus esitatud avalduse alusel saneerimismenetluse, kui on alust arvata, et saneerimine võimaldab muuta ettevõtte taas kasumlikuks. Avalduse esitab ettevõte ise. Saneerimisavalduses esitab ettevõtja selgituse majandusraskuste tekkimise kohta ja põhjendab, mille pärast vajab tema ettevõte saneerimist ja kas peale saneerimismenetluse läbiviimist on võimalik ettevõtte jätkusuutlik majandamine. Menetluse algatamisel määrab kohus saneerimisnõustaja, kelle põhiülesanne on saneeritava isiku nõustamine ja tema tegevuse kontrollimine. Pärast saneerimismenetluse algatamist koostab saneerimisnõustaja ettevõtja nimel saneerimiskava, milles nähakse ette, mis abinõusid tuleb makseraskuste ületamiseks tarvitusele võtta ja kui pika tähtaja jooksul rahuldatakse võlausaldajate nõuded. Kohus määrab tähtaja, mille jooksul tuleb esitada kohtule kinnitamiseks saneerimiskava.
Kogu see menetlus toimub võlausaldajate kontrolli all. Kui võlausaldajad on saneerimiskava vastu võtnud, esitatakse see kohtule kinnitamiseks. Koos saneerimiskavaga esitab saneerimisnõustaja kohtule ka kirjaliku arvamuse tolle kava kohta. Ta annab selles põhjendatud hinnangu selle kohta, kas ettevõtte majandusliku olukorra parandamine on tema arvates üldse võimalik. Võlausaldajate poolt vastu võtmata saneerimiskava suhtes laseb kohus teha majandusliku analüüsi. Kinnitatud saneerimiskava hakkab kehtima üksnes nende võlausaldajate kohta, kelle nõudeid saneerimiskavaga ümber kujundatakse ning kes on saneerimiskava vastuvõtmisel hääletanud. Pärast saneerimiskava kinnitamist hakatakse kava täitma ja täitmist kontrollib saneerimisnõustaja. Saneerimismenetlus lõpeb ennetähtaegsel lõpetamisel, saneerimiskava tühistamisel, selle ennetähtaegsel täitmisel või siis kavas märgitud täitmise tähtaja möödumisel.
Ma tahan rõhutada, et tegemist on Eesti õigusruumis väga vajaliku eelnõuga. Minu hinnangul aitab see päästa paljusid ettevõtjaid pankrotist ja seeläbi ka säilitada töökohti. Samasugused regulatsioonid on kasutusel paljudes riikides, näiteks Soomes, USA-s, Šveitsis ja Prantsusmaal. Need on ka riigid, kelle õigusruumi Justiitsministeerium seda eelnõu koostades on põhjalikult läbi uurinud.
Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, kuna eelnõuga luuakse kohtumenetluses uus hagita menetluse liik.
Ma võiksin siin rääkida pikalt ja laialt sellest saneerimismenetlusest, aga lugenud täna hommikul selle eelnõu seletuskirja, võin ma öelda, et see on üks päris hästi koostatud seletuskiri. Ma loodan, et selle läbi lugenud inimene saab väga selge ettekujutuse, mismoodi menetlus tegelikult käib. Ja kuna tegemist on täiesti uue menetlusega, siis ka selle seaduse tekst on üpriski arusaadav.
Mul jääb üle lõpetuseks öelda, et valitsuse esindajana toetan kindlasti õiguskomisjoni ettepanekut esimene lugemine täna lõpetada ja arvestades Eesti majanduses toimuvat, pöördun taas Riigikogu poole alandliku ettepanekuga menetleda eelnõu võimalikult kiiresti. Tänan!

Hea ettekandja, teile on ka küsimusi. Toivo Tootsen, palun!

Lugupeetud härra minister! Aitäh põhjaliku ettekande eest! Tegemist on tõepoolest täitsa uut liiki asjaga ja võib-olla te seletaksite paari sõnaga, kes võib olla saneerimisnõustaja, kelle kohus määrab.

Vaatame eelnõu 15. paragrahvi ja selle lõiget kolm. Muide ma tänan komplimendi eest, ega mu ettekanne nii väga põhjalik ei olnud. Kui ma oleksin tahtnud lahti seletada kogu selle saneerimismenetluse, siis see oleks võtnud vähemalt poolteist tundi. Aga vastuseks otsesele küsimusele: saneerimisnõustajana võib tegutseda vandeadvokaat, vandeadvokaadi vanemabi, pankrotihaldur või audiitor. Tahan toonitada, et väga paljudel Eesti advokaatidel on olemas ka pankrotihalduri paberid. Ja nüüd edasi: sellena võib tegutseda ka muu füüsiline isik, kes on aus ja kõlbeline. Kes valdab kõnes ja kirjas eesti keelt, kellel on head majandus- ja vajalikud õigusteadmised ning kes on omandanud vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse § 28 lõike 2² tähenduses või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni. Ühesõnaga, sisuliselt kõik isikud, keda kohus peab sobilikuks saneerimisnõustajaks määrata. Sellesama § 15 lõike 3 punkt 3 ütleb, et saneerimisnõustajana võivad tegutseda ka investeerimisühingud ja krediidiasutused. Seda ma pean ise väga oluliseks, et asi poleks üksnes seotud konkreetsete füüsiliste isikutega, vaid et Eestis saaksid ka investeerimisfondid ja nõustamise konsultatsioonifirmad olla saneerimisnõustajad. Samas, kui nad lülituvad sellesse protsessi, peavad nad nimetama ühe konkreetse isiku, kes selles firmat esindab. See on siin seaduseelnõus täpselt kirjas.

Toivo Tootsen, palun!

See oli ilus ja põhjalik vastus, mille oleks tõepoolest saanud ka seadusest välja lugeda. Aga kuna meid ilmselt praegu kuulavad ka inimesed, kes siin saalis ei viibi, siis palusingi seaduse tekstile täiendust. Küsimus selline. Väga õige märkus, et see seadus tuleb väga õigel ajal. Sellest võiks tõesti üsna paljudel firmadel kasu olla praeguses etapis, kus majandus on languse teel. Mis on prognoos: kui palju selliseid saneerimisettepanekuid näiteks järgmise aasta jooksul tulla võiks?

Siin on see iroonia, et iga asi tuleb õigel ajal või natuke hiljem. Justiitsministeerium väga lootis, et ta saab eelnõu valmis 2007. aasta alguses ehk siis, kui meie majanduses valitsuses tippkonjunktuur. Oleks hea, kui seadus oleks praegu juba olemas. Need ettevõtjad, kes on nüüd näiteks turgude äralangemise tõttu sattunud halba olukorda, saaksid seda juba kasutada. Ma arvan, et seda hakatakse kasutama päris palju. Eesti majandus on praegu restruktureerumas. See toimub suhteliselt kiiresti ja ettevõtetel on teinekord vaja hingamisaega. Oleks hea, kui ükskõik milline võlausaldaja ei saaks kohe algatada pankrotimenetlust. Võlausaldajate huvid on ju teada, nemad tahavad oma raha kätte saada võimalikult kiiresti. Selle seaduse olemasolu peaks ka võlausaldajaid motiveerima nendes saneerimisprotsessides osalema. Kui nad teevad omavahel koostööd, siis on lootust, et nad saavad kõik mingisuguse osa, näiteks 80% oma nõudest kaetud. Pankrottide puhul on reeglina võlausaldaja kättesaadav osa märksa väiksem.
Selle eelnõu ideoloogia on paljuski koostööideoloogia. Ka võlausaldajad peavad võlgniku makseraskustesse sattumisel koostööd tegema. Alati on mõistlik, et ettevõte jääb ellu ja püsib teovõimeline, siis on lootust saada oma nõuded kaetud. Pikaleveninud pankrotiprotsesside analüüs on näidanud, et kui lõpuks jõutakse ettevõtte likvideerimiseni, siis võlausaldajate saadav osa on üldiselt väike.

Hanno Pevkur, palun!

Austatud ettekandja! Kui ma vaatan saneerimisnõustaja tasu, siis siin on kirjas, et tema hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise korra ning tasu piirmäärad protsentides kehtestab justiitsminister määrusega. On see määruse draft ka juba mingil kujul olemas? Mis mõtted teil liiguvad, kui suured need tasud hakkavad olema?

Ei ole. Tunnistan üles, ei ole. Siin kehtib põhimõte, et tegelikult selle tasu määrab kohus. Ta peab järgima selles mingisuguseid piire, mis justiitsminister kehtestab. Ja kindlasti mingisuguse piiri me sinna paneme. Aga kohtule peab jääma võimalus konkreetsel juhul tasu suurus kindlaks määrata. Ettevõtjad on ju erinevad, ettevõtted on erinevad. Ei saa kindlasti lähtuda mingisugustest riigilõivude absoluutmääradest, vaid tuleb kohtule anda väga laialdane diskretsiooniõigus. Täienduseks ütlen nii palju, et ärme unustame:  kõik käib selle ettevõtte arvel, kes on esitanud saneerimisavalduse.

Hanno Pevkur, palun!

Ma jätkan siitsamast. Kui ettevõtja teeb kohtule avalduse ja kohus hakkab saneerimisnõustajat otsima, siis eeldatavalt peaks too ettepanek tulema saneeritava ettevõtte poolt. Ega kohus ise ei saa teda kuskilt lae tagumisest nurgast otsida. Kui aga saneerimisnõustaja, kes on leitud, ei ole rahul selle tasu suurusega, mis kohus talle teada annab? Ettevõtja peab selle summa ju enne deposiiti kandma. Mis variandid seal on? Kui see nõustaja keeldub, kuidas edasi minnakse?

Eelkõige kehtib printsiip, et kui tasu ei maksta või peatatakse tasu maksmine ettevõtja poolt või näiteks deponeeritud summa on väiksem, kui tulevad need kulud, siis saneerimismenetlus lõpeb ära. Eks ta kasvab siis üle pankrotimenetluseks. Nii et nõustajate huvid on siin täielikult kaitstud. Aga kui tekib see vastuolu? Esiteks, kui ettevõtja esitab ise saneerimisavalduse, siis ta peab teadma, millised riskid teda ees ootavad. Ja kui tasus ei jõuta kokkuleppele, siis lõpuks kohus otsustab, mis ta teeb. Saneerimisnõustajal on iga kell võimalik protsessist välja astuda. Sellisel juhul on kohtu otsustada, kas ta määrab uue saneerimisnõustaja või mis ta teeb. Ma ei kujuta hästi ette, et need saneerimisnõustamise kokkulepped ettevõtja ja nõustaja vahel, kes seda avaldust läheb esitama, ei oleks sõlmitud sellised, et nad vett peavad. Aga tülisid kindlasti tuleb! Eks näis, milliseks  kohtupraktika kujuneb.

Tänan, minister! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks kõnetooli  õiguskomisjoni liikme Hanno Pevkuri!

Lugupeetud juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Õiguskomisjonis oli saneerimisseadus arutlusel teisipäeval, 23. septembril. Lisaks ministrile oli selgitusi andmas ministeeriumi nõunik Indrek Niklus. Komisjonis väga palju probleeme ei olnud. Oli küsimus saneerimismenetluse uue algusaja kohta: kas see võiks olla üks aasta või kaks aastat. Eelnõus on toodud kaks aastat: et kahe aasta jooksul ei saa uuesti saneerimismenetlust alustada ehk see saneerimiskava ei tohi olla ilmselt lühem kui kaks aastat. Oli küsimus ka kohtule antava vande kohta. Eelnõu algatajad selgitasid, mis on selle vande sisu ja miks see vanne antakse kohtule suuliselt.
Menetluslikest otsustest nii palju, et on ettepanek anda muudatusettepanekute tegemiseks aega kümme tööpäeva ehk siis määrata tähtajaks 22. oktoober 2008 kell 18. Veel on ettepanek esimene lugemine täna lõpetada. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita.
Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Eelnõu tagasilükkamise ettepanekuid ei ole tulnud. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 22. oktoober 2008 kell 18. Esimene lugemine on lõppenud, selle päevakorrapunkti käsitlemine samuti.
Head ametikaaslased, tänan teid! Tänane istung on lõppenud. Jõudu teile!

Istungi lõpp kell 17.32.