Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 17. töönädala kolmapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Valdur Lahtvee, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Enam kui kolmandiku Riigikogu liikmete nimel annan Riigikogu menetlusse umbusaldusavalduse keskkonnaminister Jaanus Tamkivi tagandamiseks. Keskkonnaministri umbusaldamise põhjusi on kolm.
Esiteks, ministri poolt erahuvi eelistamine avaliku huvi ees ja sellest lähtuvalt Keskkonnaministeeriumi põhiülesande – see on loodusvarade kasutamise ja kaitse tasakaalustatud korraldamine –  täitmise takistamine. Teiseks, ministri poolt avalikkuse ja huvigruppide tõrjumine otsuste tegemise juurest, osa huvigruppide varjamatu eelistamine teiste ees ja seeläbi riikluse ning kodanikuühiskonna nõrgendamine. Kolmandaks, ministri haldussuutmatus ja ebapädevus ministeeriumi töö korraldamisel.
Allakirjutanud leiavad, et keskkonnaminister Jaanus Tamkivi võetud suund Riigimetsa Majandamise Keskuse rutakal reformimisel, metsaseaduse ja põlevkivi arengukava muutmisel, mineraalsete maavarade ja põhjavee kasutuslubade väljaandmisel seab ohtu kogu Eesti rahva ühisvara tuleviku ning võib tuua pöördumatult kahjulikke tagajärgi meie kõigi ühisele loodus- ja elukeskkonnale. Samas on Jaanus Tamkivi ignoreerinud kõiki avalikkuse esitatud vastuargumente, mis näitab tema kui ministri oskamatust või soovimatust arvestada kodanikuühiskonna põhimõtetega ning teha avalikkusega laiapõhjalist koostööd. Ministeeriumi valdkonna juhtimisel on minister nähtavalt lähtunud kitsalt ühe või teise ettevõtjate grupi ärihuvist. Umbusaldusavaldusele on alla kirjutanud 34 Riigikogu liiget – Erakonna Eestimaa Rohelised, Eestimaa Rahvaliidu ja Keskerakonna saadikud. Tänan!

Helle Kalda, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Annan Ain Seppiku ja enda nimel üle arupärimise õiguskantslerile. On Eesti Vabariigi juubeliaasta. Suur õnn, et meil on oma riik, mida meil tuleb hoida ühiselt, igaühel eraldi ning kasvatada turvaliseks ühiskonnaks. Vabariigi juubeliaasta tunnuslauseks on ju ühiselt ehitatud riik! Täna seisavad Riigikogu ees meie vabariigi kodanikud – need, kes jäid ilma oma kodudest ning pole tänaseni aru saanud, milles on nende süü Eesti riigi ees, või oli nende kodude kaotus meie vabaduse hind. Meie peame neile vastuse andma ja sellele küsimusele lahenduse leidma. Kahjuks pole seda 17 aastat tehtud. Meie, kaks Riigikogu liiget – Ain Seppik ja Helle Kalda –, pöördume arupärimisega õiguskantsler Indrek Tederi poole, et saada õigusselgust Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud vara tagastamise või kompenseerimise taotluste menetlemise õiguslikes võimalustes ja sundüürnike ootuses võrdsele kohtlemisele. Soovime vastust viiele küsimusele.
Palume selgitust, kas parlamendi ja Vabariigi Valitsuse senine soovimatus reguleerida eelnimetatud Riigikohtu otsustest tulenevalt varade tagastamist või kompenseerimist tahtvate ümberasujate taotluste lahendamise korda on kooskõlas põhiseadusliku õigusselguse ning riigi ja seaduse kaitse printsiipidega.
Palume seisukohta, kas ümberasujatele kuulunud majades elavate üürnike õigustatud ootust on riik omandireformi aluste seaduse algpõhimõtete 2006. aasta muutmisega rikkunud. Kas riik peab maksma hüvitisi nendele isikutele?
Meie seisukoht on, et sundüürnike huvid on kahjustatud riigi halva halduse tõttu ja neile on tekitatud nii materiaalset kui moraalset kahju. Milline on nende kodanike suhtes riigi vastutus ja millised leevendavad meetmed peaks riik ette nägema nende isikute kaitseks ja toimunud rikkumise heastamiseks.
Palume seisukohta, kas ümberasujatele kuulunud majades elavatel üürnikel on õigus ootusele, et riik omandireformi aluste seaduse algpõhimõtetega kooskõlla viiks. Aitäh teile!

Ma palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson!

Austatud härra juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esiteks, Rahvusvahelise Arenguassotsiatsiooni põhikirja heakskiitmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Ivari Padar. Teiseks, Tollikoostöö Nõukogu asutamiskonventsiooni muudatuse heakskiitmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Ivari Padar. Kolmandaks, kaitseväeteenistuse seaduse, ravikindlustuse seaduse ja sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kaitseminister Jaak Aaviksoo. Neljandaks, Eesti Vabariigi valitsuse ja Aserbaidžaani Vabariigi valitsuse vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Ivari Padar. Aitäh!

Austatud Riigikogu! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud neli eelnõu, ühe arupärimise ja ühe umbusaldusavalduse ning Riigikogu juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt kodu- ja töökorra seadusele.
Hea Riigikogu! Läheme edasi teadete juurde. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjoni: Vabariigi Valitsuse k.a 9. juunil algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon; Vabariigi Valitsuse k.a 10. juunil algatatud veeseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon.
Austatud Riigikogu! Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 93 Riigikogu liiget, puudub 8.
Tänases päevakorras on tehtud täpsustusi. Esiteks, Riigikogu juhatus otsustas viia töö korralduse huvides eile arutamata jäänud esimese lugemise arutelud – seaduseelnõud 235, 221, 262 ja 234 – tänase päevakorra esimeste lugemiste ette punktideks 14–17. Teiseks, tänase päevakorra 16. punkti, seaduseelnõu 262 esimese lugemise arutelul teeb juhtivkomisjonipoolse ettekande põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde. Kolmandaks, tänase päevakorra 18. ja 20. punkti, seaduseelnõude 268 ja 274 esimese lugemise arutelul teeb algatajapoolse ettekande siseminister Jüri Pihl. Ja neljandaks – sellega me ühtlasi ka alustame tänast päevakorra menetlemist –, me jätkame eile istungi aja lõppemise tõttu pooleli jäänud Vabariigi Valitsuse algatatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu 280 esimese lugemise arutelu.

Jätkame Vabariigi Valitsuse algatatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Eelnõu läbirääkimised said eile peetud, järgnevalt tuleb meil hääletada Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni ettepanekut eelnõu 280 esimesel lugemisel tagasi lükata. Austatud Riigikogu! Alustame selle hääletuse ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? Tänan! Panen hääletusele Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni ettepaneku eelnõu 280 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 35 Riigikogu liiget, vastu 57, erapooletuid ei ole ei leidnud ettepanek toetust ning eelnõu 280 jääb menetlusse.
Protseduuriline küsimus, Aivar Riisalu, palun! Protseduuriline küsimus, Valdur Lahtvee, palun! Austatud Riigikogu liikmed! Kui teie hääletussüsteem või tehnilised funktsioonid siin täiskogu istungite saalis ei tööta, siis palun anda sellest kohe märku. Hääletus on läbi, seda enam tagasi ei võeta. Palun meie tehnilisel personalil kontrollida Riigikogu liikme Valdur Lahtvee hääletussüsteeme, kas need on ikka töökorras!
Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 280 esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 12. juuni kell 18.
Esimene lugemine on lõpetatud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita.
Alustame selle eelnõu lõpphääletuse ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? Tänan! Tulenevalt meie kodu- ja töökorra seadusest nõuab eelnõu 218 Riigikogu koosseisu häälteenamust. Enne lõpphääletust viime läbi kohaloleku kontrolli.
Austatud Riigikogu! Kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 94 Riigikogu liiget, puudub 7.
Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud karistusregistri seaduse, kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 218. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 93 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusregistri seaduse, kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu seadusena vastu võetud.
Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.
Mul on nüüd küsimus Riigikogu liikmele Valdur Lahtveele. Kas hääletussüsteem töötas? Tänan!

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud politseiseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Soovivad. Avan läbirääkimised. Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Head külalised! Nagu me teame, soovib seaduseelnõu 222 legaliseerida elektrišokirelva kasutusele võtmise Eesti Vabariigi territooriumil. Ma värskendaksin teie mälu nende põhjuste ja argumentidega, miks ...

Hea ettekandja! Ma palun vabandust! Auväärt Riigikogu! Ma palun austame ettekandjat! Ma tänan teid!

... miks me ei ole selle poolt. Teiste riikide kogemused näitavad, et politseiametnikud käivad elektrišokirelvaga (taser) liiga vabalt ringi ning hinnates olukorda ebaadekvaatselt, kasutavad seda valedel juhtudel. Politseiametnikud võivad selle ohtlikkust alahinnata, sest võrreldes näiteks tulirelvade sajandipikkuse kasutamisega, ei ole elektrišokirelvaga piisavalt kogemusi. 2007. aasta 30. septembri seisuga on elektrirelva kasutamine USA ja Kanada politseijõudude poolt lõppenud kinnipeetava surmaga rohkem kui 291 korral USA-s ning 15 korral Kanadas. Kanada politseijõud on nentinud, et taseri kasutuselevõtt politseijõududes ei ole vähendanud tulirelva kasutamist, hoolimata üha sagenevast taseri kasutamisest. Elektrišokirelvade väärkasutuse oht on spetsiifiline, kuivõrd selle relva kasutamisest ei jää vastupidiselt kumminuiale või tulirelvale tavaliselt kaua püsivaid jälgi. Selline näiline väiksem letaalsus kergendab kasutaja moraalseid kahtlusi. Tegemist on ka tehniliselt väga uue vahendiga, mille mõju inimkehale on täielikult läbi uurimata. Alates 1990. aastast on elektrišokiga piinamist ja väärkohtlemist raporteeritud vähemalt 58 riigi vanglates ning politsei kinnipidamiskohtades. Teiste hulgas on need leidnud aset Angolas, Alžeerias, Indoneesias, Venemaal, Saudi Araabias, Türgis, endises Jugoslaavias ja USA-s.
Piinamisjuhtudest teatamine aina sageneb. 1995. aastal sai Euroopas alguse skandaal, mis paljastas teatud Briti firmade ja Briti armee varustajate seotust piinamisriistade, sealhulgas elektrišokirelvade müügiga Saudi Araabiasse ja Hiinasse. Seda kõike arvesse võttes näitaski Euroopa Liit end taas maailma esijõuna inimõiguste kaitsel. Nimelt jõustus 2006. aastal Euroopa Komisjoni regulatsioon 1236/2005, mis keelustab kauplemise instrumentidega, mille ainsaks eesmärgiks on surmanuhtlus, piinamine või muu alandav, julm ja ebainimlik kohtlemine või karistus. Veel enam, kehtestatakse ranged nõuded ka nende instrumentidega kauplemisel, millel on küll muugi eesmärk, kuid mida võib kasutada piinamiseks, surmanuhtluse täideviimiseks ja muuks selliseks. Lisaks, mis on eriti oluline, ütleb regulatsioon, et sätteid muu eesmärgiga relvade osas (lisa 3) võivad liikmesriigid asendada täieliku impordi ja ekspordi keeluga kaasaskantavatele elektrišokirelvadele ja jalaraudadele. Vaid poolteist aastat pärast selle regulatsiooni vastuvõtmist, 2007. aasta novembris jõudis ÜRO piinamisvastane komitee, mis tegeleb piinamiste ja teiste julmade, ebainimlike ja alandavate kohtlemise juhtumite uurimisega, otsusele, et taseri kasutamine on piinamisvorm, mis võib esile kutsuda surma.
Nagu eespool on välja toodud, ei jäta taseri kasutamine jälgi ja ÜRO on tunnistanud elektrišokirelva piinamisriistaks. Seoses sellega ei saa Keskerakonna fraktsioon selle eelnõu poolt hääletada. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Aleksei Lotmani!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma ootasin, millal keegi valitsusliidust, eriti siseministri erakonnakaaslastest tuleb kaitsma seda, ja ma loodan, et ehk valitsuse seisukohta kaitseb keegi valitsusliidust, sellepärast ma pikalt sellel ei peatu. Aga tuletan meelde seda asjaolu, et ka rohelised küsisid esimesel lugemisel siseministri käest, miks taser, elektrišokirelv, on paigutatud kumminuiaga samasse paragrahvi, ja meil on hea meel, et meie ettepanek viia ta n-ö kumminuiaparagrahvist tulirelvaparagrahvi leidis sisuliselt toetamist ehk ka eelnõu algataja Siseministeerium tõi ise analoogilise paranduse menetluse käigus. Selles suhtes on meil hea meel, et see uus seadus ei võimalda liiga kergekäeliselt elektrišokirelva kasutada.
Millega me väga rahul ei ole, on see, et meie ettepanekus oli siseministrile pandud selge kohustus kehtestada väga täpsed normid, väga täpsed protseduurid – seda õiguskomisjon kahjuks ei arvestanud. Meie hinnangul on siin probleem, kuivõrd mingit elektrišokirelva korralikku legaaldefinitsiooni pole olemas. See on mõnevõrra laialivalguv mõiste. Selline tavakasutuse laiendamine üht- või teistpidi kujutab kahtlemata ohtu. Me tõsiselt loodame, et siseminister võtab selle asja nii ehk naa korralikult reguleerida, et välistada need probleemid, millele juhtis tähelepanu kolleeg Kalle Laanet.
Meil on mõnevõrra kahju sellest, et jäid arvestamata need meie ettepanekud, mis oleksid tugevdanud võimude lahususe põhimõtet koosolekuvabaduse realiseerimisel ja andnud teatud otsustused kohtuvõimu pädevusse. Aga kokku võttes me siiski kaldume seda seadust toetama, natuke pika mokaga küll.
Esiteks sellepärast, et see väga põhimõtteline parandus viia elektrišokirelv n-ö kumminuiaparagrahvist tulirelvaparagrahvi leidis toetamist.
Teiseks on meil väga hea meel nende paranduste üle, mida meie küll ei jõudnud sõnastada, aga seda tegi kolleeg Silver Meikar peaministri erakonnast. Need parandused, mis viisid koosolekuvabaduse märksa paremasse vastavusse demokraatia üldpõhimõtetega ja meie põhiseaduse vaimuga. Nii et just selle tõttu, osaliselt just selle tõttu, et need Silver Meikari parandused suurel määral arvestamist leidsid, on rohelised selle eelnõu poolt. Tänan tähelepanu eest!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Alustame eelnõu lõpphääletuse ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? Tänan! Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud politseiseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 222. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 58 Riigikogu liiget, vastu 30, erapooletuid ei ole on Vabariigi Valitsuse algatatud politseiseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu seadusena vastu võetud.
Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Soovivad. Avan läbirääkimised. Ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Indrek Saare!

Head kolleegid! Eelmisel nädalal rääkisime sellest seaduseelnõust pikalt ja põhjalikult. Sestap püüan teha lühidalt ja mitte teie aega raisata, sest tänane päev kujuneb ilmselt mõnevõrra harjumatult pikaks selle koosseisu jaoks. Ma tahaksin ainult neile Riigikogu liikmetele, kes eelmisel korral saalis olid, meelde tuletada, et me seisame valiku ees, kas me suurendame põlevkivi kaevelubade mahtu või ei tee seda mitte ja peame kinni sellest, mille poole viimastel aastatel on liigutud ja mille jaoks on ette valmistatud Keskkonnaministeeriumis ka põlevkivi kasutamise arengukava. Ehk meil on praegu võimalus suurendada laristamist, hoolimatut käitumist meie ühise ressursiga või siis, vastupidi, panna sellele pidurit ja liikuda edasi veidi keskkonnateadlikumalt, mitte kehtestada ühele eraettevõttele eriõigusi. Ilmselt on täna põhjust mõelda ka selle peale, et tegelikkuses see, millest me räägime, on meie nafta ehk seesama, mille barrelihind tõuseb praegu meeletu kiirusega. Ja mõelgem siis, ka need, kes ei taha mõelda keskkonnast või riigi huvist, kas me tahame seda naftat hoida oma riigi jaoks ja enda käes või oleme valmis sellest osa lihtsalt ära kinkima.
Tänan tähelepanu eest ja toonitan, et sotsiaaldemokraadid kutsuvad teid kõiki hääletama seaduseelnõu vastu, olgugi, et see seaduseelnõu on muus osas tõepoolest vajalik.

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Eelmine kord oli juba juttu sellesama eelnõu kummalisusest ja asjaolust, et tegemist on ühel või teisel moel väga helde kingitusega ühele ettevõttele. Tõsi jah, ligi 18 miljonit krooni kaevetasusid laekuks ka riigile selle kõrval, et ettevõtte käivet kasvatatakse sellise kingitusega miljardi või veel enama eest aastas. Põlevkivi kui kütusemaavara on muutunud ülimalt väärtuslikuks ja sedavõrd kummaline on jälgida, millisel moel üritatakse majandusest sisuliselt eemal hoida need ressursid, mis võiksid olla võrdsetel alustel, arukalt majandusse paigutatud. Selle asemel, et Riigikogu nägu ja mainet määrida selliste eriõiguste tekitamisega, võiksid ju keskkonnaminister ja valitsus tervikuna tunduvalt sisulisemalt käsitleda sedasama maavarade küsimust, ja selmet tegelda eriõigustega, hakata, nagu arukas oleks, korraldama näiteks nendesamade maavarade oksjoneid. Oh jah, öeldakse selle puhul, et siis tõuseb ju elektri ja mille iganes hind, aga uskuge, see, et me elektri ostetava hinna sisse ei arvesta paljusid kulusid, ei tee seda elektrit majanduse jaoks odavaks.
Praegu oleme seisus, kus me peaksime riiklikke maavararessursse täiesti selgelt hakkama ettevõtetele eraldama võistupakkumiste korras. Nagu me kõik teame, tekitab nõudlus õige hinna. Juhul kui me soovime rääkida majandusest, peaksime rääkima majandusest, mitte looritama seda ettekujutusega, et põlevkivi näol on tegemist mingisuguse sotsiaalabi erivormiga. Ei ole. Ja selle tõttu kutsub ka meie fraktsioon Riigikogu üles mitte hääletama selle eelnõu poolt, sest lisaks eriõigusele, mida on täiesti tavatu ja kohatu kaasaegses Eestis rakendada, on see ka sügavalt ebamajanduslik tee. Oludes, kus ei ole suudetud kokku panna energeetika arengukava, oludes, kus ei ole suudetud kokku panna põlevkivitemaatika arengukava, on sellises häguses tsoonis otsuste tegemine mitte ainult ebamõistlik, vaid pange tähele, ka kahjulik riigi majandusele tervikuna. Oludes, kus otsitakse eelarvesse kes teab kust ja milliste meetoditega lisaraha või kulude kärpeid, oleksid maavarade oksjonid olukorras, mis praegu on kujunenud, igati mõistlik ja mis peamine, võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuv tee nende maavarade jagamiseks. Ja seda loomulikult oludes, kus me oleme selgelt kokku leppinud selle põlevkivi hulga, mida me peame mõistlikuks kasutada, ja see ei ole ei 25 miljonit, 30 miljonit ega 50 miljonit tonni, kuigi see võib tunduda üllatavalt ahvatlevana, vaid kindlasti oluliselt väiksem kogus. See võiks olla see, mis on kokku lepitud võimuleppes, ehk 15 miljonit tonni. Ja seda praegu, tulevikus vähenevalt. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Poliitilises konkurentsis on aeg-ajalt kombeks käituda konkurendi suhtes inetult. Eelmisel nädalal käituti inetult Reformierakonna suhtes, kui hääletusel oli maapõueseaduse üks parandus. Levitati versiooni, et siin on tegemist mingisuguse erikohtlemisega, ühe erakonna mingite erisuhetega konkreetse firmaga. Kui hääletamise ajal selline jutt järsku tekkis, siis jätsin mina hääletamata ja sellest on tehtud suuri järeldusi, just kui  kinnitaks see neid erisuhteid. Ma olin tõesti segaduses ja kontrollisin asjaolusid. Täna võin öelda, et selle muudatusega ei erikohelda kedagi. Siin rakendatakse üldreeglit, st et kõigi firmade suhtes tuleb rakendada kaevandamisloa saamisel samu tingimusi.
Tegemist on ühe õlitootjaga Eestis, kes pidi saama 2005. aastal kõiki tingimusi täitnuna kaevandamise loa. Ta esitas vajalikud dokumendid, läbis vajalikud protseduurid, kuid tema taotlust lihtsalt ignoreeriti. See pandi kappi ja talle ei antud vastust. Samal ajal anti vastus Eesti Põlevkivile, õieti mitu kuud hiljem sai see riigiettevõte samadel tingimustel kaevandmisloa. Nii et siin ei olnud tegemist mingisuguse keskkonnakaitselise üldise kaalutlusega, vaid siin oli tegemist ühe taotleja eelistamisega teisele. Tõsi, selline üldine ühtemoodi kohtlemine võib konkreetsel juhul halb välja näha, kui on tegemist erakonna ja ettevõtja rahaliste suhetega. Ka seda ma kontrollisin, seda suhet ei ole. Ma võin kinnitada, et Reformierakonnal ei ole sellist suhet selle firmaga. Vastupidi, Reformierakonna suhted selle firmaga on olnud üsna pingelised, kuna meie keskkonnaminister ei ole olnud nendega rahul ja on avaldanud neile survet keskkonnatasude osas.
Mis juhtuks praegu, kui me jätkaksime sedasama venitamistaktikat järjekordse aasta. Kõigepealt selle ettevõtte kaevandamisluba lõpeb aasta lõpul, me saaksime endale kohtuotsuse, mis on äärmiselt kallis Eesti riigile. Ma ei tea, kes selle eest vastutaks, Riigikogu ei vastuta, aga keegi peab vastutama. Siin on tegemist 800 inimesega ja ka neile tuleb midagi öelda, siin ei ole tegemist ärilise asjaga, siin on tegemist eelkõige õigusriigi küsimusega ja Eesti riik peab käituma õigusriigina. Samas, ma väidan, et ka minul on teatud teene selles, et pärast seda juhtumit on hakatud – ma olin siis keskkonnakomisjoni esimees – neid lube piirama, võeti vastu vastav seadus 2006. aastal. Ma mäletan, et komisjoni esimehena tõstsin selle küsimuse ministri ees, ja ma loodan, et see oli tal toeks selle otsuse langetamisel, et selline seadus tuleb, kuid see ei ole kahjuks tagasiulatuva mõjuga seadus. Kõik pole siiski ressursi või looduse seisukohalt lootusetu, õlitootjad, kaevandajad on sisuliselt sõlminud kokkuleppe, mis piirab kaevandamist. Tähendab, kõik on saanud või saamas seaduslikult kaevandamisloa, kuid nad proportsionaalselt vähendavad oma kaevandamist ning piir 20 miljonit tonni on elus siiski teostatav, nii et see olgu lohutuseks. See, tõsi, ei korva kogu kahju, mida see tööstus loodusele tekitab, kuid meie reaktsioon ei peaks olema siin mitte nende inimeste vallandamine, mitte erikohtlemine seadust rikkudes, neid diskrimineerides, vaid mõelda, kas need firmad maksavad piisavalt keskkonnatasusid. Nad maksavad kümneid miljoneid tööjõumakse, kuid kas nad maksavad ka keskkonnatasusid, vaat seal on küsimus. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Marko Pomerantsi!

Tere päevast, head kolleegid! Lugupeetud eesistuja! Mis puudutab seda maapõueseaduse eelnõu, siis ma arvan, et Vabariigi Valitsus saatis meile üsnagi hea eelnõu ja üsna loomulik on ka see, et nii nagu iga eelnõu puhul, tehakse muudatusettepanekuid ja lõpuks saab siis eelnõust seadus. Minu meelest läks asi käest ära siis, kui, kuidas öelda, üldistest printsiipidest lähtudes, aga väga konkreetselt hakati tegelema selle ühe konkreetse ettevõtte murega ja ma kohe täiesti siiralt võin öelda, et selle debati algatamisel on mul endal ka roll olemas, et see selgus saada. Aga asi läks ilmselt käest ära siis, kui siin hakkasid samas küsimuses toimima erinevad motivatsioonid ja seda, ma arvan, neljal erineval moel, ning lõpptulemus on nagu koeratoidu reklaam. Eelmisel nädalal läksime siin selleni, et hakkasime põlevkivi kaevandamist ja ringiraha omavahel siduma, nii et edaspidi võime ju panna mahepõllumajanduse ja lastetoetused ühte pakki. Ma ei arva, ja usun, et Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon arvab samamoodi – me ei ole saanud seda värskelt arutada –, et selle seaduse hääletus peaks kuidagi olema seotud meie keskkonnaministri isikuga, pigem vastupidi, üldse ei ole kuidagi seotud. Vaatamata sellele teeb Isamaa ja Res Publica Liit hääletusel niimoodi, et me ei hääleta selle eelnõu poolt ja oleme valmis asuma kõikide osapooltega, juhul, kui seda seadust vastu ei võeta,  ühtedest motiividest, ühtedest ainsatest motiividest lähtudes seda eelnõu taas arutama. Ja midagi väga traagilist selles ei ole. Mis puudutab Kiviõli Keemiatööstuse rahvast, siis ma arvan, et kahe punkti vahel kõige otsem tee on sirge. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Alustame eelnõu lõpphääletuse ettevalmistamist. Kas võime minna lõpphääletuse juurde?
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu 228. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 40 Riigikogu liiget, vastu 35, erapooletuid ei ole on Vabariigi Valitsuse algatatud maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu seadusena vastu võetud.
Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, ratifitseerimise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Urmas Reinsalu!

Austatud istungi juhataja! Austatud parlamendiliikmed! Asume oma riigiõiguslikult tähenduselt, ma arvan, selle parlamendikoosseisu kõige tähtsama küsimuse otsustamise juurde ja selleks on Lissaboni leping ehk õiguslik raamistik Euroopa Liidu toimimisele ja sealhulgas kõigi liikmesriikide toimimisele. Kui arutletakse selle üle, kas see alusleping hakkab olema finaliteediks Euroopa Liidu õiguskorra arengus, siis nii vastata oleks kindlasti ennatlik, aga keskmises plaanis on selge, et põhimõttelisi aluslepingute muudatusi, ma arvan, on 10–20 aasta jooksul ebatõenäoline ette näha, järelikult langetab parlament kaaluka otsuse sõna otseses mõttes ka järgnevaks inimpõlveks.
Põhiseaduskomisjon on seda küsimust kahe lugemise vahel mitmel istungil põhjalikult menetlenud. Ma arvan, et kaalukamaks aruteluks kujunes 24. aprillil toimunud põhjalik analüüs koos riigiõigusekspertidega. Põhiseaduskomisjon palus arutelule selle üle, kuivõrd Lissaboni leping vastab meie põhiseadusele ja kuivõrd Lissaboni leping erineb toona ratifitseeritud, aga õigusjõult raugenud põhiseaduse lepingust, Riigikohtu esimehe Märt Raski, Riigikohtu kohtunikud Julia Laffranque'i ning Jüri Põllu, õiguskantsler Indrek Tederi, endise õiguskantsleri Allar Jõksi, rahvusvahelise õiguse eksperdi Heiki Lindpere, härra Lauri Mälksoo ning Justiitsministeeriumist Age Inkineni.
Selles arutelus, millele koos õigusekspertidega keskenduti, kuulati ära ekspertide tähelepanekud, mis puudutavad Lissaboni lepingu tähendust. Üks olulisem teema, mis õiguseksperdid välja tõid, oli vajadus teha võrdlev analüüs, millistes sätetes Lissaboni leping erineb Euroopa põhiseaduse lepingust.
Teine probleem, mille riigiõiguseksperdid püstitasid, seisnes selles, kuidas tegelikult toimib põhiseaduse nn kolmanda akti kaitseklausel. Mäletatavasti on Eesti Vabariigi liikmesusele Euroopa Liidus seatud selline piirang, et ükskõik milliseid õigusakte Euroopa Liit Eesti Vabariigi osalusel ka vastu ei võta ja heaks ei kiida, see puudutab nii Euroopa Liidu esmast või ka teisest õigust, siis piiranguks on, et see peab olema vastavuses Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetega. Nagu eksperdid väitsid, taandub küsimus sellele, mäherdusel moel leiab aset Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetele vastavuse kontroll, sest praegu ei ole seda kontrollimehhanismi meie riigiõiguslikes aktides reguleeritud. Põhiseaduskomisjoni arutelul avaldati mitmeid ideid selle kohta, kuidas seda võiks lahendada. Üks võimalus oleks sätestada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses eriline eelkontrollimehhanism, mida kolleegium kontrolliorganina saaks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras hinnata. Mäletatavasti n‑ö Euroopa Liidu teisesele õigusele vastavuse koha pealt, küll aga tagurpidi, kas Eesti Vabariigi õigus vastab Euroopa Liidu õiguse kohaldamisele, viis parlament sisse muudatuse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadusesse. Meil on üks juhtum selle kohta või n‑ö õnnestunud testkaasus, kus Riigikohus andis oma hinnangu selle kohta, kas kehtiv põhiseadus võimaldab Eestis kasutusele võtta euro. Riigikohtu vastus oli jaatav.
Kerkis esile ka küsimus, kui pädev on oma formaalselt tähenduselt 2004. aastal tehtud põhiseaduse ekspertiisikomisjoni raport ja selles peituvad järeldused puutuvalt sellesse, et Lissaboni leping on formaalselt teine leping. Siin avaldati erinevaid arvamusi. Üks arvamus oli, et formaalselt tuleb siiski arvestada, et meil on tegemist uue õigusakti eelnõuga. Oli ka teine lähenemisnurk, mis ütles, et tuleb ju selgelt tunnistada, et põhiseaduse lepingu ja Lissaboni lepingu erinevused on olemas, aga need on ikkagi väikesed sarnasustega võrreldes.
Omaette küsimuse püstitas endine õiguskantsler Allar Jõks probleemi kohta, mis puudutab seda, millisel hetkel areneb ajalises perspektiivis Euroopa Liidu õiguskord selliseks, et tuleks olla valmis meie põhiseaduse muutmiseks või selleks, et vajaduse korral küsida nõu rahvalt.
Omaette probleemina kerkis põhiseaduskomisjonis koos ekspertidega toimunud arutelul esile, kas tuleks kaaluda võimalikku põhiseaduse muutmist tulevikus, mitte niivõrd vahetult seotult Lissaboni lepinguga, aga üldises Euroopa Liidu liikmesuse kontekstis, arvestades seda, mida on öelnud ka Riigikohus. See tähendab, et teatud põhiseaduse sätted on oma toimelt peatunud seoses Euroopa Liidu liikmesusega või seoses Euroopa Liidu õiguse kohaldamisega. Küsimus on, kas me peaksime ka peatunud sätete teksti viima vastavusse tegelikult rakendatava ja kohaldatava õigusega. Selle koha pealt väljendati komisjonis mõtet, et pärast seda, kui me oleme ratifitseerimismenetluse Lissaboni leppe koha pealt läbinud, võiks olla asjakohane ühe riigiõigusekspertide püsiva töörühma kokkukutsumine, kes analüüsiks eelkõige seoses Euroopa Liidu liikmesusega, aga ka laiemalt meie põhiseaduse võimalikke muudatusi või rakenduspraktikat ja võiks ettepanekuid teha. Minu meelest selle probleemi puhul, mille tõi esile ennekõike Julia Laffranque ja mis puudutas aluspõhimõtete kontrollimehhanismi vajadust, võiks sellele ekspertide töörühmale anda ülesande sellekohane võimalik sõnastus välja pakkuda. Ma rõhutan veel kord: see ei ole teisejärguline küsimus. See ongi see küsimus, mis meie riigisiseses õiguskorras jääb muutumatuks, sõltumata sellest, millised kohustused tulenevad lepingutest või Euroopa Liidu liikmesusest.
6. mail arutati põhiseaduskomisjonis Lissaboni lepingut. Arutati, millal võiks Lissaboni lepingu panna täiskogus menetlemisele. Langetati otsus menetleda seda täiskogus täna.
Viimane põhiseaduskomisjoni istung 3. juunil analüüsis Lissaboni lepingut ning vaadati läbi üks muudatusettepanek, mille kohta peab täiskogu oma seisukoha kujundama. Muudatusettepanek puudutab seda, et Rahvaliidu fraktsioon paneb ette lisada eelnõule lause põhiseaduse aluspõhimõtete kaitseklausli kohta, mis ütleb, et Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtted jäävad ülimuslikuks Euroopa Liidu õigusaktide ees. Eespool viidatud põhiseaduskomisjoni istungil analüüsiti seda Rahvaliidu muudatusettepanekut. Rahvaliit selgitas oma muudatusettepanekut. Eelnõu algatanud Vabariigi Valitsus väljendas oma eitavat seisukohta, väites, et niisugust eraldi deklaratsiooni ei pruugi lisada seoses sellega, et Euroopa Liidu juriidiliseks isikuks saamine Lissaboni lepingu abil, millele ka muudatusettepaneku algataja viitas, ei loo täiesti uut õiguslikku olukorda. Niimoodi siis arutati selle muudatusettepaneku üle ja toodi välja ka see probleem, et juhul kui me ütleme ühes, küll kaalukas esmase õiguse allikas, et see ei muuda kehtetuks või sellele kohaldatakse ülimuslikult põhiseaduse aluspõhimõtteid selle rakendamisel Eesti õiguskorras, siis see otsekui võiks kitsendada põhiseaduse kolmanda akti tähendust. Põhiseaduse kolmanda akti tähenduse eeldus, ka minu jaoks ja seda arvamust väljendasid mitmed põhiseaduskomisjoni liikmed, peaks olema ikkagi ajatu. See ei saa sõltuda ühe, küll fundamentaalselt kaaluka sisuga esmase õiguse akti ratifitseerimisest või mitteratifitseerimisest.
Kerkis esile küsimus analoogiatest, mis puudutasid Euroopa Liidu aluslepingu puhul preambuli lisamist ning deklaratsiooni lisamist Eesti-Vene piirilepingule. Komisjoni liige Mart Nutt rõhutas, et tegemist on põhimõttelise erinevusega, ja tõi välja, et õiguslikus mõttes saaks lisada Lissaboni lepingule deklaratsiooni, milles avaldatakse seisukohta. Viitas ka sellele, et asi iseenesest Euroopa Liidus probleeme tekitada ei tohiks, samas viitas Välisministeeriumi esindaja Kaja Tael, et tema teada teised liikmesriigid selliseid deklaratsioone Lissaboni lepingut ratifitseerides lisanud ei ole.
Põhiseaduskomisjon otsustas teha Riigikogu täiskogule ettepaneku lepingu ratifitseerimise eelnõu täna seadusena vastu võtta. Selle poolt oli 5 komisjoni liiget, vastu oli 2, mittehääletanuid oli 2. Toetust ei leidnud Rahvaliidu muudatusettepanek, selle vastu oli 5 komisjoni liiget ja poolt oli 4 komisjoni liiget.
Põhiseaduskomisjoni palvel on koostatud mõningad analüüsid, mis puudutavad järgmisi küsimusi.
Esiteks, põhiseaduskomisjoni käsutuses on doktor Julia Laffranque'i koostatud artikkel, mis puudutab Euroopa Liidu õigusega seotud võtmeküsimusi põhiseaduslikus järelevalves. Minu hinnangul kerkib selles kõige fundamentaalsemana esile nõue sätestada aluspõhimõtete kontrolli printsiip.
Teiseks on põhiseaduskomisjoni käsutuses analüüs Lissaboni lepingu kohta, mille autor on doktor Julia Laffranque. Ma loen ette selle mõningad teesid. Esiteks, Lissaboni lepingut saab ratifitseerida parlamendis. See on formaalselt võttes ja osaliselt ka sisuliselt välisleping. Teiseks, Laffranque pani ette, et enne lepingu ratifitseerimist oleks vaja analüüsida Lissaboni lepingu neid osi, mis erinevad Euroopa põhiseaduse lepingust. Selle analüüsi viis põhiseaduskomisjon nõunik Janek Laidvee juhtimisel läbi ja see on lisatud nendesse materjalidesse. Kolmandaks, kuna liitumisleping jääb kehtima, ei vaja põhiseaduse täiendamise seadus selles osas redaktsioonilist muutmist. See arutelu oli ka põhiseaduse lepingu puhul ja me asusime ka toona sarnasele seisukohale. Järgnevalt asus ta seisukohale, et Riigikogu peaks teadvustama oma ülesannete mahu suurenemist seoses Lissaboni lepingu võimaliku jõustumisega ja töötama vajaduse korral välja muudatused seadustes. See on nüüd see koht, kus tuleb öelda, et peaminister on väljendanud seisukohta, et seadusi ei tule seoses Lissaboni lepinguga muuta. See on minu hinnangul ekslik seisukoht. Praegu arutavad teised Euroopa Liidu liikmesriigid Lissaboni lepingust tulenevalt parlamendi konkreetsete üksikpädevuste muutmist. Ma toon mõne näite. Eelkõige puudutab see nn kollase ja oranži kaardi kasutamise menetlust. See tähendab parlamentide õigust panna oma poliitiline blokeering Euroopa Liidu õigusaktiinitsiatiividele, kogudes kokku teatud arvu liikmesriikide eitavaid seisukohti. Me vajame selget protseduuri, kuidas see hakkab toimuma Eesti parlamendis. Minu hinnangul peaks neid tõsiseid otsuseid langetama täiskogu, küllap Euroopa Liidu asjade komisjoni ettepanekul või valdkonnakomisjoni ettepanekul, kui on tegemist mingi valdkonna eelnõuga. Selge on see, et me ei saa hakata seda protseduuri looma ad hoc. See ei ole kooskõlas parlamendiprotseduuri vaimuga, kus asju on püütud reguleerida enam-vähem umbisikulisteks juhtudeks. Teiseks, küsimused, mis puudutavad nimetatud parlamendi õigust pöörduda Euroopa Kohtusse. Kas me siin ütleme, et seda funktsiooni hakkab täitma Euroopa Liidu asjade komisjon, mingi muu parlamendiorgan või langetab neid otsuseid ka täiskogu? Lisaks küsimused, mis puudutavad seda, kuidas hakkab toimuma pidev kontroll teiste Euroopa Liidu õigusaktide puhul. Siin on otsustamist vajavat palju. Ma arvan, et Riigikogu töökorra komisjon peaks selle kohta ühe raporti tellima. Arvestades seda, et kuna eeldatavalt 2009. aasta kevadest peaks see lepe jõustuma (seda võib täna väita täie kindlusega ja kogu lootus on Iiri rahva peal), siis oleks asjakohane järgmisel või ülejärgmisel istungjärgul need protseduurid paika panna. Julia Laffranque viitab veel sellele, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta on suures osas küll sama, mis on praegu olemas deklaratsioonina, kuid üle tuleks vaadata see, kas harta kohandamine 12. detsembril 2007. aastal Strasbourgis on kaasa toonud ka sisulisi muudatusi. See on töö, mis peab jääma ratifitseerimisjärgsesse aega.
Need olid üldkokkuvõttes selle õigusraporti järeldused, mida riigikohtunik, Euroopa Liidu õiguse ekspert Julia Laffranque parlamendile esitas. Me tegime analüüsi, nagu ma ütlesin, Janek Laidvee ja Piret Tõnuristi koostatud Lissaboni lepingu ja Euroopa põhiseaduse lepingu võrdluse kohta, kus on põhjalikus kataloogis toodud välja erinevused, mida ma ei hakka siin ükshaaval käsitlema, neid on siin kümnete kaupa. Aga kokkuvõtteks nimetan paar märksõna. Mis olid erinevused võrreldes põhiseaduse lepingut Lissaboni lepinguga? Esiteks, Euroopa Liidu pädevuse täpsem piiritlemine, ka osaline tagasitõmbamine liikmesriikide kasuks. Teiseks, kompromissid skeptilisemalt meelestatud Euroopa Liidu liikmesriikidega. Kolmandaks, Euroopa Liidu pädevuse täiendamine. Nõunikud jõudsid oma iseloomult sarnasele järeldusele nagu proua Laffranque, et Lissaboni leping ei ole olemuslikult põhiseaduse lepinguga võrreldes midagi uut, viidates professor Mayerile, kes leiab, et lepingu muudatused vastavad normatiivselt sisult peaaegu täielikult põhiseaduse leppele. Võiks rääkida peaaegu eranditult redaktsioonilisest ümbertöötamisest, kui ei oleks muudatusi näiteks kliima‑ ja energiajulgeolekuvaldkonnas.
See oli see kontekst, milles parlamendi põhiseaduskomisjon arutas Lissaboni lepingut. Ma loodan, et me kiidame selle heaks. Ma loodan, et Lissaboni leping rakendub järgmisel aastal Euroopa Liidu õiguskorra kohustusliku osana. See, mis peaks tänasest arutelust tulenema, on järgmine. Esiteks, Eesti parlament peaks nõudma ja peaks vajama põhjalikumat analüüsi, mis puudutab Eesti põhiseaduse toimimist ja rakendumist Eesti õiguskorras seoses Euroopa Liidu liikmesusega, ja võimalikke muudatusi analüüsima. Selles valguses peaks olema esmane ülesanne lahendada küsimus, mis puudutab kontrollimehhanismi põhiseaduse aluspõhimõtete kaitseks. Praegu see puudub. See on tõsine, ütleme, fundamentaalse tähtsusega õiguslünk meie õiguskorras. Järgmiseks, parlamendi enda kodukorra koha pealt: juurde tuleb mitmeid spetsiifilisi pädevusi, mida me peaksime kodukorras sätestama.
Nii et vist ei ole liiga pateetiline öelda, et Euroopa Liidu teiste liikmesriikide pilgud on täna Tallinnal. Olgem selle usalduse väärilised ja õigustagem Eesti rahva usku sellesse, et see lepe võimaldab efektiivsemalt poliitikat teha ja selle võrra heaolu suurendada. Kutsun parlamenti üles seda lepingut ratifitseerimisel toetama. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Urmas Reinsalu! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Trivimi Velliste!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra ettekandja! Kõigepealt suur tänu põhjaliku ülevaate eest! Minu küsimus puudutab avalikku huvi Lissaboni lepingu vastu. Kas komisjonis oli juttu sellest, et rahva huvi selle lepingu vastu on olnud leigevõitu, ja kas oli juttu ka sellest, et sama olukord on ilmselt paljudes teistes Euroopa riikides? Me teame, et paljud iirlased ei tea, kuidas hääletada. Seetõttu minu küsimus on: kas lisaks ajakirjandusele, kes tegelikult on viimasel ajal üht-teist avaldanud, ka lisabülletääne ja vahelehti, oleks Riigikogu või Vabariigi Valitsus võinud midagi teha või oleks pidanud midagi senisest enamat tegema, et äratada rahva hulgas suuremat huvi Lissaboni lepingu vastu?

Aitäh! Pole mõtet eitada, et Eesti ühiskonnas on praegu kesksel arutelukohal muud küsimused, eelkõige seoses majandusega, inimeste igapäevase heaoluga, mis on endastmõistetav ja loomulik. Huvi saab olla minu hinnangul siis, kui on vastandlike huvide võitlus, kui meil on ühiskonnas tugevad huvirühmad, kes on selle lepingu vastu, ükskõik millisel alusel, on see siis linnarahvas või maarahvas, mingi regiooni rahvas või mingit majandusvaldkonda esindavad huvirühmad, või need, kes on vastukaaluks intensiivselt selle poolt. Kui sellist võitlust ühiskonnas ei teki, siis ei teki sellist ehedat diskussiooni, ei ole meedia jaoks intriigi ja ka arutelu selle ümber jääb veidikene tehnokraatlikuks ja igavaks, mida küllap oli ka minu ettekanne. Ma oleksin veidi ettevaatlik selle stiili suhtes, mille on valinud valitsus. Aquino Thomas on öelnud, et on olemas jumalariigi seadused, mis on ideaalsed, ja inimesteriigi seadused, mis mitte kunagi ei saa olla ideaalsed, vaid on piiratud, nagu inimmõistus on. Kohati olen ma tajunud, et neid reklaamtekste, mida on avaldatud selle lepingu kohta, loen ma veidike nii, nagu reklaamitaks jumalariigi seadusi. Need lepingu tekstid tunduvad nii ideaalsed. Kui sellises kõrgstiilis ja pateetikas reklaamida rahvusvahelist lepingut, mis on tohutu keeruliste poliitiliste huvide kompromiss ja mis on kaugel täiuslikkusest, sest see on ikkagi inimliku töö viljana ja inimlikus kontekstis valminud, siis, ma arvan, võib see mõjuda vastupidiselt. Seadusi ja dokumente reklaamides oleksin ma ettevaatlik, neid saab analüüsida, kritiseerida, täiesti normaalselt ja positiivselt hinnata, aga see on võib-olla üks väike probleem, mis pöördub iseenda vastu.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea kolleeg! Kui õigustatuks saab pidada tegelikult küllaltki pinnapealset ja sisutut tutvustamiskampaaniat, kui seda üldse kampaaniaks nimetada saab, mida ühiskonnas tehti seoses Lissaboni lepinguga, nagu ka selle lepingu enda viimasel ajal konsolideeritud teksti eelset, suhteliselt hõredat ja raskelt loetavat juttugi?

Ma olen kaugel sellest, et olla selle advokaat, aga ma olen kaugel ka sellest, et väita, et oleks pahauskselt midagi sellega seoses soovitud teha. Eks ta oli teatud bürokraatliku iseloomuga ülesanne, mille tellimus tulenes ka parlamendist. Parlamendis, kui ma õigesti mäletan, öeldi ka põhiseaduse lepingu puhul, et seda tuleks laiemalt selgitada. Valitsus, Riigikantselei seda tegi ja ega siis, formaalselt võttes, ei ole mingit kehva tööd tehtud. Küsimus on selles, miks see dispuut ühiskonnas oli võib-olla passiivne. See dispuut ei ole olnud ju kuigi dramaatiline või kirglik ka siin parlamendis. Pole mõtet seda eitada. Tegelik arutelulahing peeti ära ikkagi eelmises parlamendikoosseisus, nende põhimõtteliste valikute puhul põhiseaduse lepinguga seoses. Me täna teeme tegelikult ju mõneti korduseksamit, mitte seetõttu, et meie läbi kukkusime, aga mõned klassikaaslased kukkusid läbi, piltlikult öeldes. Eks sellel korduseksamil on meil need piletid juba, tahaks loota, päris selged. Ega ma asjata ei osutanud sellele, et nii õigusekspertidega arutades kui ka omavahelistes analüüsides põhiseaduskomisjon keskendus just nimelt sellele, mis on erinevused põhiseaduse leppega võrreldes. Me ei avanud seda laegast, mis sisuliselt seal põhiseaduse leppes oli, me võtsime eelduseks selle, et see temaatika on siiski läbi käidud ja poliitiliste kompromissidega seisukoht kujundatud. Meil saab täna olla kas heakskiitev või tagasilükkav funktsioon, mitte nüansse täiendav funktsioon.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Täna olete te juba vastanud sellel teemal, kuidas meil Eestis ikkagi selle Lissaboni lepingu tundmisega on. Ma võin kinnitada, et tegelikult ei tea Eesti elanikkond sellest suurt midagi, need teadmised on ääretult tagasihoidlikud. Vabariigi Valitsus on äärmiselt vähe selleks teinud, et inimesed sellest teaksid. Kas põhiseaduskomisjon juhtis ministrite tähelepanu sellele ja kas põhiseaduskomisjon ise tegi ka midagi selleks, et meie inimesed saaksid rohkem teada, kas või natukene?

Aitäh! Põhiseaduse lepingu arutelu ajal me saatsime isegi pöördumise peaministrile, komisjon saatis selle eelmise koosseisu ajal. Selle koosseisu ajal samuti komisjoni liikmed (ma ei mäleta, et me oleksime kuidagi formaliseeritult seda seisukohta kujundanud), tõesti, sarnaselt proua Tuiksoo väljendatud hoiakuga, väljendasid oma muret selle pärast, kui palju ollakse ühiskonnas sellest teadlikud. Viimastel päevadel on mõned vahelehed ilmunud ja võib öelda, et sellel on olnud resonantsi. Mis puudutab seda, kas parlamendis on püütud põhiseaduse lepingut kuidagipidi tutvustada või laiemalt arutada, siis meil tegelikult toimus Euroopa Liidu asjade komisjoniga üks avalik arutelu, mida kanti üle ka Internetis ja kuhu oli külalisi palutud. Minu meelest oli see asjalik arutelu, tal oli ka meid endid hariv tähendus. Ütleme ausalt, huvi tekib siis, kui tekivad probleemid. Me teame seda poliitikast. Niisugustes keerukates rahvusvahelise õiguse elemendiga riigiõiguslikes probleemides, jättes kõrvale valdkonnapoliitika, Euroopa Liidu poliitikate küsimused, nõuda niisugust huvi ühiskonnalt või selle puudumise pärast kritiseerida – meil ei ole mõtet selles osas illusioone teha. Teeseldult ei ole võimalik seda huvi tekitada või see mõjub kohatult.

Palun, kolleeg Rein Ratas!

Tänan, austatud proua esimees! Väga austatud härra oraator! Te tegite viite tuntud klassikule, mainides jumalariigi seadusi ja inimesteriigi seadusi. Öelge, palun, kas te näete selles jumala loodud inimese tehtud Lissaboni lepingus ka selgelt jumalikku sädet eriti Eesti-suuruse riigi jaoks.

Armas Rein! Nii‑öelda noorema inimesena, vastates vanema elukogenud inimese elutargale küsimuseasetusele, võin ma küll öelda, et inimene kõigub alati hea ja kurja vahel. Ma arvan, et inimene ja inimeste loodud institutsioonid jäävad ka seda lepet sisustades kõikuma hea ja kurja vahele. Kui me näiteks võtame Euroopa Liidu uued institutsioonid või juhtinstitutsioonid, mida luuakse selle leppe alusel, siis meil on olemas Euroopa Komisjoni president, meil on olemas eesistujariigi president, juurde tulevad Euroopa Liidu president, Euroopa Liidu välisasjade juht. Kui kujutada ette, kuidas hakkab nende eri institutsioonide omavahelises töökorralduses toimuma poliitilise koordinatsiooni teostamine, siis praegu mitmed eksperdid ütlevad, et see on määramatu, kuidas see toimima hakkab või kuhu tegelikult ka politoloogilises tähenduses hakkab võim pärast selle lepingu jõustumist koonduma. Retooriliselt öeldes on tõepoolest nõnda, et teatud kompetentsid suurenevad Euroopa Parlamendil, nõukogu pädevused laienevad, aga kuidas see koordinatsioon tegelikult laienevas liidus hakkab välja nägema, see on inimeste teha ja valikute teha, mis kõiguvad paraku hea ja kurja vahel, ma ei eita seda.

Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Murphy seadus ütleb, et ekspert on igaüks, kes ei ole sellest linnast. Sinu käest ma kuulsin rõõmustava uudise, et Eestis on terve hulk väljapaistvaid riigiõigusspetsialiste või vähemalt on neid rohkem kui üks. Kuna rahvas peab teadma oma kangelasi, siis, ilma igasuguste kommentaarideta, kas sa nimetaksid väljapaistvaid Eesti riigiõigusspetsialiste? Ma arvan, et see kindlasti ületaks uudisekünnise ja siis saaksime ka meie teada, kelle poole riigiõiguslike muredega pöörduda.

Kõige tõsisemate muredega tuleks pöörduda doktor Gräzini poole. See sõltub ka sellest, kus maal nad väljapaistvad on. Eestis on kindlasti väljapaistev, aga ka Euroopa Liidu kontekstis, kui vaadata publikatsioone, nagu ma osutasin, riigikohtunik Julia Laffranque. Ma arvan, et kindlasti on asjatundlikud eksperdid riigiõigusvaldkonnas õiguskantsler Teder, endine õiguskantsler Allar Jõks, Jüri Põld ning rahvusvahelise õiguse valdkonnas on kompetentne Heiki Lindpere, mõningate teiste inimeste hulgas. Ma arvan, et sellise ettevalmistusega inimesi on kindlasti mitmeid, ma võiksin seda rivi jätkata. Eakamad neist on olnud nii minu kui ka Igori õpetajad ja nooremad neist on olnud Igori kolleegid.

Palun, kolleeg Hannes Rumm!

Lugupeetud ettekandja! Mul on teile selline küsimus. Mida arvate sellest, et mõned Riigikogu liikmed ja mõned Riigikogus esindatud erakonnad vaatavad nõudlikult teie otsa ja küsivad, miks Lissaboni lepingut ei ole piisavalt tutvustatud? Miks nad ei ole siiamaani aru saanud, et nemad ise ongi üks osa Euroopa Liidust, nemad ja nende erakonnad on ise samuti kohustatud seda lepingut tutvustama ja siin ei ole mõtet vaadata ainult küsivalt Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi ja Eesti Vabariigi valitsuse otsa?

Teoreetilise mudelina on see kindlasti õige. Me teame ju kõik, et poliitilises diskussioonis on oluline probleemiasetuse selgepiiriline ja arusaadav edasiandmine. Lissaboni lepingus on niivõrd suur hulk keerukaid probleeme (institutsioonide jaotus, liikmesriigi ja Euroopa Liidu pädevuse jaotus, poliitikate jaotus, inimeste õiguste jaotus), mis on esitatud ülimalt demokraatlikus stiilis, nii et seda päris ei annagi lugeda nagu tavalist seadust. Parlamendiliikmete, poliitikute tasemel püstitada selle kohta selget ja arusaadavat teesi, mida selgitamiseks teha – see ei ole kindlasti lihtne ülesanne. See töö on vähem või rohkem akadeemilise iseloomuga. Ma arvan, et me ei peaks võtmagi niisugust ebareaalset ülesannet, et kõik inimesed peaksid suutma Lissaboni leppes orienteeruda või selle üle diskussiooni pidada. See ei ole realistlik, seda ülesannet ei ole, ma arvan, kuskil seatud. Me teame, et liikmesriikides, kus on olnud alusleping rahvahääletusel, ikkagi läheb mingite üksikute, kas sisepoliitilise pitseriga detailide või selle leppe enda detailide analüüsiks. Paraku on see keeruline asi. Eesti on valinud, minu meelest õigesti, selle jõustamiseks esindusdemokraatia tee. Selgitamise, info saamise võimaluste pakkumine, ma arvan, on asjakohane. Ma arvan, asjakohane on ka see, et näiteks parlament võiks minu pärast algatada mõne uurimisstipendiumi või tulevikus peaks meil olema selleks raha, et seda lepingut analüüsida. See on igati asjakohane.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Urmas Reinsalu! Alustame läbirääkimisi. Esimesena palun kõnepulti kolleeg Marko Mihkelsoni! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Kolleegid! Riigikogu on mõne hetke pärast tegemas väga tähtsat otsust, millel ei ole mõju mitte üksnes meie, vaid kogu Euroopa Liidu tulevikule. Eestist saab 15. liikmesriik, kes ratifitseerib Lissaboni lepingu. See pole, tõsi, esimene kord, kui Riigikogu siin ratifitseerib Euroopa Liidu toimelepet. Esimest korda toimus sarnane hääletus eelmise koosseisu ajal põhiseaduse leppe puhul 9. mail 2006, kuid toona ei leidnud see lepe mitte kõigi liikmesmaade heakskiitu. Küll aga viis ja tahe, kuidas 27 liikmesmaad eelmisel aastal liidu toimimisele ja edasisele laienemisele nii hädavajaliku reformileppe uue versiooni kooskõlastasid, näitab ju tegelikult Euroopa Liidu võimekust tõsise sisekriisiga hakkama saada. Sellepärast on ka lootus, et Eesti tänane otsus ja eriti Iirimaa homne referendum annavad kindla tõuke Lissaboni leppe lõplikuks kinnitamiseks 1. jaanuaril 2009.
Ma võin kinnitada, et Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon on alates eelmisest suvest väga põhjalikult hoidnud silma peal uue leppe ettevalmistamisel. Ka vahetult enne leppe allakirjutamist 13. detsembril pidasime Riigikogus vastavasisulise avaliku istungi. Lisaks on leppe menetlemise protsessi hoolega läbi viinud põhiseaduskomisjon, nagu me kuulsime just äsja komisjoni esindaja Urmas Reinsalu väga põhjalikust sõnavõtust. Seega on avatud poliitiliseks debatiks olnud kõik võimalused ning minu arvates on kõik asjahuvilised seda ka ära kasutanud.
Head kolleegid! Tugev, konkurentsivõimeline ning avatud Euroopa Liit teeb tugevaks ka Eesti. Lissaboni lepe on kindlasti üks vahendeid selle eesmärgi saavutamiseks. Sellepärast hääletab Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon Lissaboni leppe ratifitseerimise poolt.
Ma toon välja viis olulisemat põhjust, miks me ütleme täna leppele jah. Esiteks, Eesti huvides on tugev ja otsustusvõimeline riikide liit, Euroopa Liit, kus liikmesmaad suudavad efektiivselt oma erinevaid huvisid ühitada ning globaalkonkurentsis püsida. Seejuures eriti küsimustes, mis puudutavad näiteks ühist välis‑ ja julgeolekupoliitikat, energiapoliitikat või ka siseturu avatumat toimimist. Teiseks, Lissaboni lepe suurendab Euroopa Liidu õigusselgust ning otsustusprotsessi läbipaistvust. Kolmandaks, suurenevad korraga nii liikmesriikide parlamentide kui ka Euroopa Parlamendi rollid Euroopa Liidu otsustusprotsessis. Neljandaks, Euroopa Liit saab edasi laieneda, mis on olnud ka Eesti üks prioriteete. Viiendaks, Euroopa Liidu reformileppel puudub mõistlik alternatiiv. Ligi kümme aastat peetud vaidlused sisereformi üle ilmselt teist lööki nii kergelt üle ei elaks ja pole välistatud, et Lissaboni leppe ebaõnnestumise korral võivad mõned liikmesmaad kasutada võimalust tihendatud koostööks. Sellisel juhul oleks Eestil oht jääda tuumikust eemale.
Kolleegid! Euroopa Liidus on kujunenud viimastel aastatel sisuliselt konsensuslik arusaam, et ükski liikmesriik eraldi ei ole enam suuteline rahvusvaheliste suurprobleemidega edukalt tegelema. Ka sellised suurriigid nagu Saksamaa, Prantsusmaa või Suurbritannia on järk-järgult allutanud oma rahvuslikke ambitsioone Euroopa Liidu ühishuvide teenistusse. Selles pole midagi imelikku, sest näiteks ainuüksi Hiina või India kiire moderniseerumine ning esiletõus maailmapoliitika jõukeskustena sunnib Euroopa Liitu pidevale enesetäiendamisele globaalses konkurentsis püsimiseks. Kui siia lisada sellised teemad nagu energia‑ ja toidujulgeolek, kliimamuutused, illegaalne immigratsioon ja kuritegevus ning rahvusvaheline terrorism, siis sunnib see liikmesmaid paratamatult suurema ühisosa või koostoime otsimisele. Euroopa Liidu hoiak solidaarsema ja ühtsema käitumise suunas on ilmne. Näidet pole vaja kaugelt otsida, eelmise aasta aprilli sündmused Tallinnas ja Moskvas näitasid ilmekalt, et Euroopa Liit on võimeline ka solidaarselt käituma, mitte ainult sõnades solidaarne olema.
Pole kahtlust, et Eesti on Euroopa Liidu liikmesusega kasvatanud oluliselt oma rahvusvahelist kaalu. Kunagi varem pole meil olnud nii palju sõpru ja toetajaid kui täna. Mõistagi ei ole see antud lihtsalt liitumisleppega, vaid eeldab ka meilt pingsat ja pidevat tööd. Sellepärast on juba täna väga oluline, et Lissaboni leppe sätete ellurakendamisel võtaks Eesti aktiivse hoiaku, puudutagu see ühtse välisteenistuse rajamist, institutsioonide juhtide nimetamist või näiteks Euroopa Komisjoni volinike vahetussüsteemi kokkuleppimist. Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni arvates peaks Eesti seisma selle eest, et Euroopa sisemise tasakaalu huvides kuuluks üks tulevastest olulisematest Euroopa Liidu ametikohtadest mõne uue liikmesmaa esindajale.
Lõpetuseks. Maailma dünaamiline areng ning tõsised väljakutsed pole jätnud Euroopa Liidule oma sisereformide läbiviimisel palju alternatiive. Kas me suudame kokku leppida tuleviku osas ning muutume konkurentsivõimelisemaks või jääme kinni minevikku ja laseme teistel end killustada? Vastus on siin minu arvates ilmne: valik saab olla vaid tulevik! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marko Mihkelson! Palun kõnepulti kolleeg Enn Eesmaa! Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu! Sisuliselt seisab meil täna ees mõne aasta eest langetatud ajaloolise otsuse Eesti liitumise kohta Euroopa Liiduga kinnitamine uuenenud oludes. Euroopat on juba alates Rooma keisritest ja Frangi ülikutest kuni Napoleoni, Hitleri ja Stalinini välja tule, mõõga ja ideoloogia läbi püütud ühendada. Euroopa Liit tänapäevases mõttes sai alguse mõttest jõuda majanduse ja kaubandushuvide integreerimise kaudu rahvaste vabatahtliku ühenduseni, mis välistaks oma huvide saavutamise agressiivse militaartegevuse kaudu. Euroopa Liidu viimased aastakümned on selle idee elujõudu tänuväärselt tõestanud. Nüüd on meie otsustada, kas Eesti Riigikogu ratifitseerib Lissaboni leppe, mis sisuliselt tähendab Euroopa Liidu reformilepet.
Tänapäeva maailmas (Euroopa Liit pole siinkohal mingi erand) pole enam ammu mustvalgeid probleeme, veel vähem nende lahendusvariante. Suhteliselt kerge oleks ka Lissaboni leppest, eriti selle kõikehõlmavaist kontekstidest välja noppida punkte ja teemasid, mis võiksid meid ettevaatlikuks, isegi skeptiliseks kallutada. Igor Gräziniga ongi nii juhtunud. Ometi (ja see pole teooria, vaid praktika) elame juba rohkem kui neli aastat euroopaliidulises Eestis, kõik meie elu‑ ja tegevussfäärid on sellest kooslusest mõjustatud ning mööngem, et peaasjalikult positiivselt. Samal arvamusel on enamik eestlastest. Siinkohal ei räägi ma üksnes Euroopa Liidu kümnetest toetusfondidest, Eestisse voolavatest miljarditest, mille kasutamisega me pahatihti küll hakkama ei saa, kuid see pole Euroopa Liidu süü. Või võtame teise näite. Eesti poliitika Venemaa suunal on pigem heidutav kui konstruktiivne. Kui poleks Euroopa Liidu autoriteeti ja ühenduse tippesindajate pragmaatilist emotsioonidevaba professionaalsust, jääks riikidevaheliste, kõnesoleval juhul Eesti ja Venemaa suhete algalus, dialoog ja elementaarne poliitiline läbikäimine, tõenäoliselt aastateks soiku. Nüüd aga arendatakse Hantõ-Mansiiski  tippkohtumisel ja 4. juulil Brüsselis algavatel Euroopa Liidu ja Venemaa raamleppe kõnelustel siiski tänuväärselt ka Eestile olulisi teemasid. Neid on aga hoopis rohkem, kui me tihti oma välispoliitilises, kohati tundub, et lausa suurriiklikus uljuses tunnistada tahame.
Üha rohkem tajume, et tänases maailmas tähendab sõltumatus ja iseseisvus ennekõike siiski õigust istuda võrdväärse partnerina laua taga, kus tehakse kõige olulisemaid otsuseid. Mõnigi ütleb, et paraku, kuid nii see ju tegelikult on. Lissaboni leppega korrastame Eurooopa Liidu ja tema liikmesriikide vahelise pädevuse jaotust ning pädevuse liike senisest märgatavalt rohkem. Tõhusamaks ning, mis väga tähtis, kiiremaks muutub Euroopa Liidu otsustusprotsess, mis muutub lihtsamaks ja läbipaistvamaks. Euroopa rahvaid esindav Euroopa Parlament jagab koos Euroopa Liidu Nõukoguga seadusandlikku võimu ja nad vastutavad ühiselt Euroopa Liidu eelarve eest. Lissaboni leping piiritleb täpsemini ka Eesti rahva ülima seadusandliku esinduse, Riigikogu rolli ja võimalusi, tegelikult lausa kohustust Euroopa Liidu asjades sõnaselgemalt kaasa rääkida. Riigikogu teostab muu hulgas subsidiaarsuse kontrolli, seega võib vaidlustada Euroopa Liidu tegevuse otstarbekust valdkondades, mis pole Euroopa Liidu ainupädevuses. Neid valdkondi on rohkesti. Näiteks võiks tuua tsiviilõiguse, kriminaalõiguse, sotsiaalkindlustuse või rahvatervise probleemistiku. Euroopa Liidu institutsioonid on lausa kohustatud saatma liidu õigusaktide eelnõud liikmesriikide parlamentidele, informeerimisest ja konsulteerimisest rääkimata. Euroopa Liidu institutsioonid on kohustatud pidama rahvaga kõigekülgset ning, mis eriti tähtis, korrapärast, avatud ja läbipaistvat dialoogi.
Lissaboni leppe saatus otsustatakse tegelikult juba homme Iirimaa referendumil. Loomulikult on igal rahval õigus oma suveräänsele otsusele, mis tõestab veenvalt Euroopa Liidu demokraatlikku olemust. Umbes samasugust olukorda mäletame üsna selgesti Euroopa Liidu finantsperspektiivi kinnitamise pikaleveninud vastuvõtmise päevist. Ometi tahaks loota, et ülekaalu saavutavad jah-hääled. Ega elu Euroopa Liidus negatiivsegi tulemuse puhul seisma ei jää. Püsima jääb ju Nizza lepe, kuid näiteks Euroopa Liidu laienemine oleks sel juhul üsna problemaatiline. Kui aga skeptikute ja Euroopa Liidu vastaste protsent ületaks suvalises riigis kriitilist piiri, sätestab Lissaboni lepe selgelt ja kindlalt võimaluse Euroopa Liidust välja astuda. Eesti Keskerakonna fraktsiooni arvates pole täna ega ilmselt lähemas tulevikuski seda laadi destruktiivsuseks veel põhjust. Seega peame Lissaboni lepet Euroopa Liidu ja Eesti arenguteel sammuks õiges suunas. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Enn Eesmaa! Palun kõnepulti kolleeg Ester Tuiksoo! Kaheksa minutit.

Austatud proua juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Seoses Lissaboni lepingu ratifitseerimisega on Rahvaliidu fraktsiooni liikmed esitanud eelnõu juurde täiendusena klausli, mille kohaselt vastavalt rahvahääletusel 14. septembril 2003 vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadusele jäävad Euroopa Liitu kuulumisel Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtted ülimuslikuks Euroopa Liidu õigusaktide ees. Põhiseaduskomisjonis tekkis üsna terav arvamuste vahetus selle klausli vajalikkuse üle. Seoses sellega peame vajalikuks oma seisukohti täiskogu ees selgitada.
Rõhutan veel kord, et Rahvaliit on erakonnana kogu aeg toetanud Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. Rahvaliit on seisukohal, et Euroopa Liit peab olema rahvusriikide liit, kus järgitakse euroopalikke väärtusi, sealhulgas liikmesriikide võrdse kohtlemise ja solidaarsuse põhimõtteid. On ilmne, et Lissaboni leping toob kaasa põhimõttelised muudatused Euroopa Liidu ülesehituses ja toimemehhanismides. Neist kõige olulisem ja määravam muudatus seisneb selles, et Lissaboni leping muudab Euroopa Liidu iseseisvaks juriidiliseks isikuks. See annab Euroopa Liidule omaette subjektina õigusvõime, sealhulgas välislepingute sõlmimiseks Euroopa Liitu mittekuuluvate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, aga ka suhtlemises liikmesriikidega. Euroopa Liidu asjade otsustamisel viiakse sisse enamushääletuspõhimõte senise konsensusreegli asemel, luuakse mitmed uued kõrged ametikohad, mille kaudu hakatakse teostama kogu Euroopa Liidu ühist poliitikat. Seoses sellega on Lissaboni lepingu puhul tegemist kahe tasandiga, mis vajavad põhjalikku ja igakülgset juriidilist analüüsi ning ekspertiisi, mida seni kahjuks tehtud ei ole. Esiteks, Lissaboni lepingu enda kooskõla või mittekooskõla meie põhiseadusega, ja teiseks, kas Lissaboni lepingu alusel tulevikus vastuvõetavad Euroopa Liidu õigusaktid võivad osutuda meie põhiseadusega vastuolus olevaks. Esimesel juhul on põhiküsimus selles, kas Lissaboni leping muudab Euroopa Liidu liitriigiks või mitte, kas Lissaboni lepinguga kaasnevad muudatused võivad minna vastuollu meie põhiseadusega, mis välistab Euroopa Liidu Lissaboni lepingu ratifitseerimise Riigikogu poolt ja nõuab uut rahvahääletust. Sellise küsimuse tõstatasid 2003. aastal Riigikogu aruteludel ka tolleaegsed Riigikogu liikmed, Rahvaliitu kuuluvad Jaanus Männik ja Janno Reiljan. Mõlemad küsisid, mis saab siis, kui Euroopa Liit muudab oma tegutsemise aluspõhimõtteid ja muutub senisest riikide liidust hoopis liitriigiks, kas selline uus olukord nõuab uut rahvahääletust või mitte. Vastates sellele küsimusele, ütles tolleaegne põhiseaduskomisjoni esimees Mart Nutt selgelt, et kui Eesti soovib kuuluda föderatiivsesse euroliitu, siis tuleb selleks veel kord muuta põhiseadust. Euroopa Liidul on Lissaboni lepingu järgi selgelt föderatiivse riigi tunnused, kuid uuest põhiseaduse muutmisest ei ole enam räägitud. Kui Välisministeerium viitab oma õigusekspertide hinnangutele, et Lissaboni leping ei ole põhiseadusega vastuolus ja selle täielikuks rakendamiseks Eestis põhiseaduslikke takistusi ei ole, siis päris samal seisukohal ei ole Riigikohtu liige õigusteadlane Laffranque, kellest on täna mitu korda juba juttu olnud. Tema on oma kirjutistes juhtinud tähelepanu mitmele ebaselgusele ja küsitavusele Euroopa Liidu tuleviku suhtes.
Pärast Lissaboni lepingu ratifitseerimist tuleb Eestil Euroopa Liidu liikmena põhiseaduse kohaldamisel arvestada mitte ainult 2003. aasta liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi, vaid ka Lissaboni lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seoses Lissaboni lepingu ratifitseerimisega Riigikogus ei ole valitsus koostanud ega esitanud Riigikogule mingit õiguslikku analüüsi ega eksperdiarvamust selle kohta, kas Lissaboni leping läheb või võib minna vastuollu Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetega, eriti selles osas, mis käsitleb Euroopa Liidu tulevast juhtimist ja otsuste langetamist kvalifitseeritud häälteenamusega. Just sellest ohust lähtudes on esitatud ettepanek seaduse täiendamiseks lisaklausliga, et Euroopa Liitu kuulumisel pidada Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtteid ülimuslikuks Euroopa Liidu õigusaktide ees. Selline klausel ei takista Lissaboni lepingu ratifitseerimist ja sellist eesmärki eelnõu esitajatel ka ei ole. Klausli lisamise mõte on selles, et Riigikogu kui rahva esindaja kinnitab rahvale, et ka Lissaboni lepingu ratifitseerimise järel jäävad kehtima 2003. aasta rahvahääletusel vastuvõetud põhiseaduse muutmise seaduse sätted ning Eesti Vabariik Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse tasemel ei loobu uues olukorras, pärast Lissaboni lepingu ratifitseerimist, Eesti põhiseaduse aluspõhimõtete kaitsmisest, vaid lähtub Euroopa Liidu tulevaste õigusaktide eelnõude läbivaatamisel ja menetlemisel ning Eesti seisukohtade andmisel meie põhiseaduse aluspõhimõtetest.
Põhiseaduskomisjonis avaldati muu hulgas arvamust, et kaitseklausli tekst võiks olla lisatud seadusele eraldi deklaratsioonina. Ettepaneku esitajatele ei ole oluline, millises vormis Riigikogu kinnitab Eesti põhiseaduse aluspõhimõtete edasist ülimuslikkust, klausliga või eraldi deklaratsiooniga, tähtis on see põhimõte fikseerida.
Riigikogu liikmete vastutus Lissaboni lepingu ratifitseerimisel on oluliselt suurem kui mõne riigisisese otsuse või seaduse vastuvõtmisel. Oma seadusi saame hiljem muuta, Lissaboni lepingu kui riikidevahelise kokkuleppe heakskiitmine paneb meile kõigile suure vastutuse, mitte ainult Eesti elanike, vaid ka tulevaste põlvede ees. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Ester Tuiksoo! Palun kõnepulti kolleeg Marek Strandbergi! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Sageli kõneleme sellest, kui selgelt ja arusaadavalt õnnestub üht või teist teksti muuta arusaadavaks ühiskonnale või valijatele. Selles mõttes tuleb kõnealust Lissaboni lepingu teksti selle konsolideerimise eelses staadiumis muidugi kritiseerida. Meil ei ole põhjust imestada selle üle, et ühiskond on olnud leige. Teksti ebaselgus ei ole põhjus, miks peaksid kõik poliitilised jõud hakkama tegelema n‑ö poliitiliste ettelugemistega. Ütleme niimoodi, et kui toimuks võistlus dokumentide selguse asjus, siis, tunnistagem ausalt, Eesti Vabariigi eelarve seletuskiri võiks saada tubli teise koha ja Lissaboni leping oma esialgses versioonis võiks olla näiteks kolmandal kohal. Üldjuhul on ikka nii, et seadused, lepingud ja kõik muud kirjalikud tekstid ei pea ainult olema head, selged ja kasulikud, vaid sellisena ka välja paistma.
Nüüd lepingust endast. Vaieldamatult on Lissaboni lepinguga kaasnemas, millest kõneles veidi ka Urmas Reinsalu, teema, mida võib nimetada suveräänsuse kaoks, osaliseks kaoks või vähenemiseks. Paratamatult on selline suveräänsuse kadu seotud alati erinevate riskidega ning tegelikult on nende riskide avalik väljatoomata jätmine taas mõistetavalt meetod selleks, et selline leping saaks vastu võetud ilma ühiskonna suurema pahameeleta. Kuid see meetod ei õigusta ennast, kuigi leping ise, nagu me kõik teame, korrastab ja ühendab Euroopa Liidus toimuvat. Paraku pole neid riskianalüüse selgelt tehtud. Ka välisminister, kes esines siinsamas saalis, ütles, et kõnealuse lepinguga on põhimõtteliselt positiivseid asju seotud rohkem kui negatiivseid. Kahjuks avalik dispuut sellega enam-vähem ka piirdus.
Tekst, mille mõju ühiskonnale on suur ja väga suur ja väga pikaks ajaks, peaks olema küllaltki üheselt mõistetav. Sellele me tahamegi rõhuda. Mis tahes erakonna eraviisilised ponnistused ei oleks siin kindlasti abiks olnud. Me oleme täna olukorras, kus Iirimaal toimuva rahvahääletuse puhul on juba ette teada, et riskiallikaks ehk hääletustulemuse kaalukeeleks võib saada toosama lepingu selgus.
Loodetavalt mõistetakse selle lepingu sisu ja mõju tähendust. Nii kaldume ka meie oma erakonnaga toetama selle lepingu vastuvõtmist. Urmas Reinsalu tehtud ettekandes oli korduvalt kuulda sellest, et me peame olema oluliselt tähelepanelikumad selles suhtes, milliseid muutusi ja korrektiive võib tulevikus vajada meie põhiseadus. Me peamegi seda olema, me peame tegutsema õigeaegselt, kui meie põhiseadus vajab tõepoolest kohandamist selleks, et uude Euroopa õigusruumi paremini ära mahtuda.
Me oleme seisukohal, et suhted Euroopa Liiduga ja 2004. aastal Euroopa Liiduga liitumine on Eestile andnud märkimisväärse värskenduse meie õigusest tulenevasse kultuuri, olgu see seotud majandusega, olgu see seotud keskkonnaga või mille tahes muuga. Pole palju meenutada kas või sedasama kasvuhoonegaaside kvoodi mehhanismi, mis tegelikult on käivitunud just nimelt Euroopa Liidu õigusest tulenevalt ja kus Eesti asjaomased instantsid ja ka ettevõtjad üritavad jätkuvalt selle mõju alahinnata. Näiteid selle kohta, millisel moel ühiselt mõistetud õigusruum on andnud meile oluliselt paremaid võimalusi toimimiseks, oluliselt selgemaid sõnumeid, on küll ja veel. Samasse kategooriasse kuulub ka Lissaboni leping oma mõjuga, kuid seejuures peame olema tähelepanelikud sellesama suveräänsuse ja põhiseaduse paljudes küsimustes.
Teatan veel kord, et Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon Riigikogus toetab selle lepingu vastuvõtmist, ja mis iganes tulevikupuhkudel oleks põhjust seda laadi lepete koostamisel, vaatamata nendele suurtele probleemidele, nad keeleliselt, mõisteliselt ja loetavuselt selged teha. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marek Strandberg! Palun kõnetooli kolleeg Jaanus Marrandi! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Igaühe jaoks tähendab Portugali pealinn Lissabon erinevaid asju. Keegi elab seal, mõni on seal lihtsalt käinud. Tahan loota, et üsna pea saab Lissabon ühe uue maamärgi juurde, mille järgi seda linna hakatakse meenutama kui Euroopa Liidu uuenemise linna. On neid, kellele see uuenemine on väga mokkamööda, ja on ka neid, kes näevad selles suurt häda. Tunnistan, et minule ja usun, et ka siit saalist ilmselt päris paljudele meenub seoses Lissaboniga kõigepealt hoopis suur eurooplane Remarque või õieti tema romaan "Lissaboni öö". Minu arvates on päris asjakohane seoses Euroopa Liidu uuenemisega meenutada selle romaani olustikku, mis üllatavalt hästi sobib kokku praeguse Euroopa Liidu uuenemise ootusega või ka kartusega. See romaan kirjeldas maailmasõjast räsitud Euroopast põgenenuid, kes olid varju leidnud Lissabonis, sest Portugal teadagi ju Teises maailmasõjas otseselt ei osalenud. Kogu see kummaline seltskond üle Euroopa elas ärevat ja ootust täis elu lõunamaiste sumedate öödega Lissabonis, selles spioone ja põgenikke täis linnas, kus keegi ei teadnud, mida homne päev kaasa võib tuua. Meie, kes me seda lugesime ja teadsime suurt humanisti Remarque'i (tema raamatute kaudu loomulikult), oskasime loota, et ega ta oma humanistlikust peajoonest ja demokraatlikest arusaamadest kõrvale kalduda ei saa, sest nii polnud lihtsalt selle mehe mõtteaparaat kokku pandud.
Kui nüüd tulla tagasi Lissaboni lepingu juurde, siis kas pole sellega sama lugu? Ka selle Euroopa Liidu uuenemise lepinguga käib kaasas suur osa, mis eeldab lihtsalt uskumist, olgu siis kas poolt‑ või vastuargumentide juures. Kuidas sellest aru saadakse, sõltub paljuski sellest, kuidas üldse Euroopast aru saadakse või osatakse aru saada või tahetakse aru saada.
Alustan sellest, mis ei eelda niivõrd usku, aga on ratsionaalselt seletatav. Globaliseeruvas ja seetõttu järjest pisenevas maailmas ei olegi teisi võimalusi, kui et Euroopa Liidul tuleb muuta oma juhtimist paindlikumaks ja seetõttu ka kiiremaks. Klubi, kuhu me kuulume, ei suuda lihtsalt muidu konkureerida ühtsete suurvõimudega, nagu Jaapan, USA, Hiina jne. Otsustamatusest, aeglusest ja kohmakusest tulenevad kaotused tähendavad meie klubi kaotusi inimeste heaolu kasvus ja arenguvõimalustes. Olgu siin toodud näitena kas või WTO läbirääkimised.
Vastukaaluks ja tõsise süüdistusena olen kuulnud, et Euroopa Liit pidavat Lissaboni lepinguga liikuma föderaalse riigi suunas ja Eesti iseseisvus pidavat vähenema. Seda näitavat ühise välisametkonna loomine ja ka presidendi institutsiooni ning kvalifitseeritud häälteenamuse sissetoomine. Siinjuures lisatakse alati, et seda kõike teeb keegi umbmäärane Euroopa Liit. Just nimelt: teeb keegi, keda kirjeldatakse suure ja salakavalate plaanidega moolokina, kes tahab meiesuguse väikese, tubli ja iseseisva riigi n‑ö kotti ajada. Siinkohal ei saa ma öelda muud, kui et ma ei ole kunagi aru saanud, kes on see salakaval keegi, kes seda tahab. Kui küsida, siis vastust ka ei tule! Lihtsalt kohmatakse, et see seal. Kindlasti kuuluvad niisugused legendid rohkem usu kui n‑ö ratio juurde, aga ikkagi tahaksin teada, kes on see salapaha, kelle jaoks on oluline kaotada iseseisvatest riikidest koosnev Euroopa Liit.
Minu arvates on selliste arvamuste puhul tegemist kas lihtsalt teadmatuse ja arusaamise puudumisega sellest, mis asi üldse on Euroopa Liit, või tüüpilise, ütleme, usupimedusega. Ei saa rääkida kellestki ebamäärasest Euroopa riikide iseseisvuse pisendajast, kui on teada, et me ometi ise olemegi see Euroopa Liit, me ise ilu tegijad, et sinna kuuluvad Ühendkuningriik, Saksamaa, Poola, Soome, Malta ja meie ka, et me ise peame kokku leppima. Mina küll ei usu, et keegi kujutaks ette iseseisvust kaotada tahtvat kunagist impeeriumi Ühendkuningriiki või Itaaliat, kes, tõsi küll, pidi kaotusega jalgpallis suure tüki oma rahvuslikust uhkusest ära andma. Või kas on siis nii, et Eesti kui väikeriigi neelavad suurriigid alla ja meie kaome, aga suured otsustavad ja jäävad?
Paraku peab ausalt tunnistama ja tõele näkku vaatama, et Euroopa Liit on seni meie iseseisvusele hoopis teise ja tugevama jume andnud. Kas oskate kujutada Eestit ette pärast pronkskuju teisaldamist siis, kui me poleks olnud Euroopa Liidus? Kui me poleks Euroopa Liidu klubis, siis kus klubis me oleksime? Päris ise me tugevad ei oleks, see on vist kindel. Või kujutagem meie võimalikku majandusarengut ette siis, kui me poleks Euroopa Liidus, vaid omaette nurgake siin Läänemere sopis. Näitena oskan väga hästi öelda, et meie regionaalpoliitikale ja maaelule andis just Euroopa Liidu väärtustesüsteem teise käigu ja just Euroopa Liit otsustas need asjad meie eest ära, sest me ise ei suutnud väljakujunenud primitiivses poliitikas käiku vahetada. See kõik ometi tugevdas meie iseseisvust. Miks peaksime me nüüd, kui Lissaboni leping on suunatud klubi liikmete heaolu kasvu nimel otsusekindluse suurenemisele, kuidagi iseseisvuse kaotama? Või kas meil ongi valikuid? Olgem ausad, väljaspool seda klubi oleks meie iseseisvus igal juhul ikka väiksem suurus, kui ta on praegu, kas Lissaboni lepinguga või ilma selleta, kui me just suures naiivsuses ennast suureks kaubandushiiuks või mõneks Singapuriks ei mõtle. Aga sellel pole ju alust! Eriti veel, kui vaadata meie omaenese tarkust mööda korraldatud praegust, Euroopa Liidu väikseimat majanduskasvu.
Kui nüüd siirduda tagasi ratsionaalsuse juurde, siis ei tegutse mingi ebamäärane moolok – Euroopa Liit –, vaid meil on võimalik ja ka vajalik leida partnerid ja moodustada eri koalitsioone, et leida lahendusi oma probleemidele. Vaja on kokku leppida. Muide, kui vaadata viimase aja hääletusi Euroopa Nõukogus, siis ei ole nii, et paar suurt lepivad kokku või tekib olukord uued versus vanad. Eestil on võimalik oma ideid ellu viia, kui me selleks ise vaeva näeme. Kui kahelda milleski, siis selles, kas me oleme teinud või ikka hakkame piisavalt tööd tegema, et oma ideid ellu viia.
Niinimetatud föderaalse riigi poole siirdumist takistab muidugi kõige enam Euroopa Liidu väärtustesüsteem. Muidugi, kui ei ole sellist mõtteaparaati, mis usub demokraatlikke väärtusi ja kaldub kurja kahtlustama, siis lihtsalt ei ole. Mina eelistan küll mõelda ja soovitan ka teistel mõelda, et Eesti suudab oma huvidele vastavat poliitikat ajada ja meie iseseisvus saab tugevneda koos Euroopa Liidu tugevnemisega. Seda olukorda ei tule kunagi, ei Lissaboni lepinguga ega ilma, ei Euroopa Liidus ega väljaspool seda, et me ise üksi suudame kellelegi ilma koostööta midagi ette kirjutada. Olgem ikka realistid! Vaat see olukord, kus me kuskil üksi pisikese tigeda jonnipunnina punnitaksime, viiks küll meie iseseisvuse järkjärgulisele vähenemisele.
Kui nüüd kirjanduslike paralleelidega lõpetada, nagu sai alustatud, siis ega meil pole palju valida. Selle lepingu juures on meil valida, kas ootust täis sume Lissaboni öö, mis tõotab konkurentsivõimelisemat homset ka meile siin Eestis, või külm ja elektrikatkestuste küüsis Tallinn pimeduses. Pean pimeduses Tallinna all silmas ühte keskpärast 1990. aastate alguse soomlaste vändatud maffiafilmi, kus Vene maffia üritas Eesti Panga varasid pihta panna. Niisiis, valigem: kas Lissaboni öö või Tallinn pimeduses.
Lõpetuseks. Tasub ka iirlastele pöialt hoida, seal on täna üks peamisi Euroopa Liidu lahinguvälju. Loodame, et nad oma kerges edukuse ja rehepapluse joobes ei keera tuksi Lissaboni lepingu saatust! Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Jaanus Marrandi! Palun kõnepulti kolleeg Kristiina Ojulandi! Kaheksa minutit.

Proua juhataja! Tõtt-öelda on lausa keeruline midagi lisada pärast eelkõnelejat, sest päris tükk aega pole ma Rahvaliidu kolleegidelt kuulnud nii selget ja sirgeseljalist kõnet. Pean tunnistama, et ma olen isegi pisut segaduses, sest ma tahtsin ka paljudest nendest asjadest rääkida, millele Jaanus Marrandi viitas. Aga, head kolleegid, ma tulen siiski mõne küsimuse juurde tagasi.
See protsess, kuhu Euroopa ühendamine on tänaseks jõudnud, on olnud pikk ja ma julgen öelda, et pärast Berliini müüri langemist on Eesti selles protsessis olnud ise väga selge osaline. Me oleme olnud osalised selle ühise Euroopa n‑ö süvendamises ja n‑ö laiendamises. Eks selle tänase lepingu juurde jõudmiseni on olnud ka päris pikk ja keeruline tee. Me mäletame konventi, me mäletame põhiseaduse lepingut. Tänaseks oleme ühiselt jõudnud välja reformilepinguni, mis peaks sillutama teed Euroopa edasisteks arenguteks. Me oleksime täna 16. riik, kes selle lepingu ratifitseerib. Teadagi, homme seisab ees Euroopa tuleviku jaoks väga oluline sündmus, nimelt toimub Iirimaal referendum.
Lissaboni leping, kui vaadata seda lahtivõetuna, on huvitav selles mõttes, et kunagi, kui Euroopat ühendama hakati, siis oli ju põhiliseks alustalaks, võib ütelda, energiaühendus või energiajulgeolekuühendus, sest mida see söe‑ ja teraseühendus endast muud kujutas. Aegade jooksul arenes temast majandusühendus ning Maastrichti lepinguga anti tõuge ka poliitilise ühenduse tugevdamiseks. Ennäe imet, nüüdseks me oleme justkui ringiga tagasi jõudnud energiaühenduse juurde, sest 21. sajandi Euroopa Liit on eelkõige energiajulgeolekuühendus. Energiaküsimused on saanud isegi teatud mõttes suurema tähelepanu osaliseks kui välispoliitika, võib-olla ka osaks Euroopa ühtsest välis‑ ja julgeolekupoliitikast. Uus leping pöörab tähelepanu ka kliima soojenemise küsimustele, andes selleks Euroopa Liidule ühise koostööaluse. Samuti on see leping selgelt suunatud sellele, et Euroopa Liit muutuks maailmas tugevamaks, tema sõna välispoliitilises plaanis oleks selgelt kuuldav ja arusaadav ning oleks olemas lõpuks see üks telefon, kuhu ükskõik kes meie koostööpartneritest võiks helistada, olgu selleks Ameerika Ühendriigid või Jaapan või keegi teine maailmas.
Tahan rõhutada, et Eesti huvides on kahtlemata uue lepinguga ettenähtud koostöö süvendamine tsiviil‑ ja kriminaalasjades. Meie inimesed, meie kodanikud liiguvad, elavad, töötavad ja õpivad üle Euroopa aina rohkem. Seetõttu on uuendused, mida leping just näiteks perekonnaõiguse valdkonnas võimaldab, üliolulised. Teiselt poolt, selle uue lepingu olulised punktid puudutavad koostööd õigusvaldkonnas, eelkõige kriminaalõiguse valdkonnas, kuni sinnamaani välja, et ühiselt võidakse uue lepingu jõustumisel kehtestada miinimumeeskirju kuriteokoosseisude ja karistuste kindlaksmääramiseks eriti ohtlike ja piiriüleste mõõtmetega kuritegude puhul. See puudutab kõiki inimesi, see ei ole midagi abstraktset, see on midagi väga-väga konkreetset. Seetõttu on Reformierakonna fraktsioon igal juhul selle lepingu ratifitseerimise poolt.
Teiselt poolt, kui veel erakonna poolt seda lepingut vaagida, siis kahtlemata on meie jaoks väga oluline, et maksupoliitika on jäänud endiselt valdkonnaks, kus liikmesriikidel säilib ühehäälsus. Otsustamisõigus jääb ka niisugusel väikesel riigil nagu Eesti täiesti selgelt alles, niisamuti sotsiaalküsimustes, sotsiaalkindlustusküsimustes ning keele‑ ja kultuuriküsimustes.
Meie jaoks on oluline seegi, et uus leping ei sea takistusi Euroopa Liidu edasisele laienemisele. Vastupidi, see leping annab edasised võimalused Euroopa Liidu laienemiseks. See leping on loonud uued institutsioonid, mis võimaldavad laiendada Euroopa Liitu Lääne-Balkanile, Taga-Kaukaasiasse, Ukrainasse ja paljudesse teistesse riikidesse, kes on selle vastu huvi üles näidanud. Ta loob selleks õigusliku aluse selles plaanis, et selgelt on uues lepingus fikseeritud nn Euroopa Liitu astumise tingimused ehk Kopenhaageni kriteeriumid. Teiselt poolt on tehtud muudatused institutsioonidesse, kus on täpselt paigas parlamendi suurus ning ka Euroopa Komisjoni suurus, sõltumata sellest, kui palju Euroopa Liit edaspidi peaks laienema. Samuti on kvalifitseeritud häälteenamus kahtlemata asi, mis kindlustab tulevikus Euroopa Liidu funktsioneerimise, juhul kui see liit kasvab suuremaks kui näiteks 30 riiki. Ma ei saa mainimata jätta ka Riigikogu rolli suurendamist ja suurenemist, kõikide liikmesriikide parlamentide rolli suurenemist selle lepingu ratifitseerimisel. Teiselt poolt tähendab see loomulikult liikmesriikide parlamentide kaasarääkimise õiguse suurendamist ja vastutuse suurendamist. Mul on hea meel, et juba õige mitu aastat on meie Euroopa Liidu asjade komisjon ja tema sekretariaat, tema ametnikud saanud väljaõpet, teinud praktikas koostööd teiste liikmesriikide parlamentidega nn IPEX‑i süsteemi kaudu, mis on elektroonilise sidepidamise ja arvamuste vahetamise süsteem liikmesriikide parlamentides, et vaagida Euroopa Liidu ühist seadusandlust.
Lõpetuseks. Reformierakonna fraktsiooni suur enamus on seda meelt, et Eesti rahvas, meie elanikkond toetab Euroopa Liidus olemist. Seetõttu ei kripelda meil küll kuidagi, kas olla kahevahel või mitte, kas ratifitseerida või mitte. Eesti rahva toetus Euroopa Liidule on keskmisest suurem ja see annab väga selge legitiimse aluse. Ma tahan tunnustada ka neid inimesi, neid euroskeptikuid, kes tänagi siin Lossi platsil olid ja saatsid Riigikogu liikmetele meile, sest diskussioon ühiskonnas on väga oluline. Need euroskeptikud ei ole ühepäevaliblikad, nad ei kadunud ära pärast 2003. aastat, nad on täna alles, osalevad teaduskonverentsidel, rahvusvahelistel konverentsidel ja Eesti avalikus diskussioonis. Ma tahan neid igal juhul julgustada, et nad ka edaspidi tegutseksid. Neile lohutuseks võin öelda, et see leping ei tee Euroopa Liidust föderatsiooni. Euroopa Liit jääb rahvusriikide liiduks, kust kõigil on võimalik ka välja astuda. Me toetame selle lepingu ratifitseerimist. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kristiina Ojuland! Ma palun kõnepulti kolleeg Raivo Järvi! Kaheksa minutit.

Ütlesin lugupeetud eesistujale, et igaks juhuks pluss kolm minutit, aga nii palju ma teie aega ei kuluta.
Lugupeetud eesistuja ja head kolleegid! Ma tahan jätkata just nimelt sealt, kus minu erakonnakaaslane Kristiina Ojuland lõpetas. Käes on Eesti iseseisvuse viimased minutid. Säärased plakatid on Lossi platsil ja tegelikult hõljusid säärased meeleolud Eestimaal, kui minulgi oli au laulda hommikul kell neli siinsamas lossi juures Euroopa Liidu hümni. Tegelikult oli meil üpriski kõhe tunne: kas suured riigid rullivad meist üle, kas hakkab tööle see nn kahekiiruseline Euroopa? Nagu me nüüd näeme, mitte midagi sellist ei ole juhtunud. Toetun päris viimasele kogemusele. Ma käisin Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmena Prantsusmaal ja suhtlesin prantslaste kui tulevaste eesistujatega, kes on niivõrd kaugel, kes on sootuks teistsuguse filosoofiaga, kes, nagu me teame, pooldavad pigem paksu riiki, pigem protektsionistlikku riiki jne, aga nad räägivad nii paljudes punktides meiega ühel häälel ja, mis oli veel hämmastavam, nad küsivad meie arvamust. Ehk seesama subsidiaarsus (keeruline sõna) on tõepoolest siin hõljumas ja tegelikult tõestavad seda ka selle leppe punktid. Mis oli tegelikult õhus hõljumas? Ma mäletan väga hästi, et kui ma esimest korda liikusin Euroopa Parlamendi koridorides, siis üks väga kõrge ametnik, kelle nime ma ei nimeta, ütles: "Euroopa Liidu välispoliitika on katastroof!" Ma mäletan väga hästi, et mul lõi otsekohe pirn põlema, arvestades kas või meie suhteid idanaabriga, et mis siis tõesti juhtub ja et lahendus justkui on ainult, nagu siingi mainiti, n‑ö föderaalseks muutuvas riigis, mida aga meie ju tegelikult keegi ei taha. Nüüd ongi see tarkus kokku pandud ehk see lepe võtabki kokku selle kollektiivse tarkuse, kuidas arvestatakse mõlemaid aspekte. Tegelikult me olemegi jõudnud sinnamaani, et tuleb ülemkogu president, kes, nagu me teame, on seotud sellega, et ta saab oma mandaadi kõikide riikide riigipeadelt. Või seesama kõrge esindaja, kes sisuliselt on välisminister. Tekib omamoodi kooslus, ei saa enam bilateraalselt sõlmida Euroopa Liiduga teatud leppeid, mida jällegi meie armas idanaaber nii väga armastab ning ütles ühel kollokviumil väga hästi: "Teie seadused lubavad seda, miks siis ei peaks üks riik seda kasutama?" Täiesti selge, et ta seda teeb. Nii et Euroopa Liit teadvustab seda ja liigub, nagu me teame, ühtsete seaduste poole, et vältida kõiki neid n‑ö ükshaaval väljanoppimisi.
Veel üks huvitav moment, mis öeldi välja Prantsusmaal, oli see, et nimme ei taheta, et need võimalikud kõrged esindajad esindaksid suurriike. Barroso on väga hea komisjoni esimees, midagi sarnast tahavad nad näha ka tulevikus, et just nimelt vältida sääraseid kildkondlikke kokkuleppeid, kus meid jällegi bilateraalselt n‑ö välja nopitaks.
Lõpetuseks. Me teame, et jääb ikkagi alles konsensuslik põhimõte, mis puudutab välis‑, kaitse‑, majandus‑ ja rahanduspoliitikat. Kõikide muude suhtes kehtib 55% (ehk 27-st 15 häält) ning seal peab olema sees 65% rahvastikust ehk tegelikult arvestatakse ka neid riike, kus inimesi nii palju ei ole. Kui nüüd lõpetada, siis meil oli just sellel samal ajal, kui me laulsime siin pargis Euroopa Liidu hümni, kartusi, et me astume välja ühest liidust ja astume sisse teise liitu, kuid see liit on sootuks teistsugune. Mitte ükski suur kooslus, ei Ameerika Ühendriigid, ei Aasia tiiger ei hoolitse nii palju üksikisiku ja tema heaolu eest. Sellepärast on ka Lissaboni protsess raskendatud. Ehk kui võrrelda neid kahte liitu, siis ma ütleksin nii: meie endine liit jagas ümber vaesust, praegune liit jagab ümber rikkust. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Raivo Järvi! Nüüd on meil meeldiv võimalus kutsuda kõnepulti euroskeptikust kolleeg Igor Gräzin. Loomulikult kaheksa minutit.

Head sõbrad! See oli siis, kui Miina Härma kolhoosi veel ei olnud, aga oli Kõrveküla kolhoos ja siis tollane kolhoosi esimees Kruuda pidas matusekõne. Matusekõne algas selliste sõnadega, mis on saanud Tartu maakonnas klassikaks: "Vaatamata eelolevale surnule, on meite kolhoosil ka rida saavutusi."
Ah jaa, see Lissaboni lepe! Okei! Lissaboni leppest niipalju, et mis puudutab neid ohtusid, mis olid vanasti, et tuleb suur föderaalne ja tsentraalne Euroopa jne, siis ma ütlen, et meid vaeseid, naiivseid, nõrganärvilisi euroskeptikuid lihtsalt ehmatati ära. Me arvasime, et tõesti tuleb tugev föderaalne Euroopa ja keegi ei osanud tol korral ette näha, et toogi Euroopa, mis oli, kaks aastat hiljem lihtsalt laiali vajub. Selles mõttes ütlen ma, rahustades nende inimeste südametunnistust, kes, ma tean, tahaksid vastu hääletada, aga ei lubata jne: te võite magada rahulikult, hääletage, kuidas tahate, ega sellest lepingust mitte midagi ei muutu, ei lähe ei paremaks ega halvemaks. See on ju täpselt samasugune mõttetu paber nagu sada tuhat ülejäänud lehekülge suuri Euroopa direktiive jne. Nii et olge poolt ja teadke, et see teie poolthääl ei tee Euroopat ei paremaks, ei halvemaks – ta on lihtsalt mitte midagi.
Tõsi küll, tekstis eneses on kaks ohtlikku kohta, millega peab arvestama, juhul kui kauges tulevikus Euroopa Liidust peaks asja saama. Need on – jätame kõik muud asjad kõrvale – kaks tõesti olulist kohta.
Esiteks, Euroopa Liit muutub juriidiliseks isikuks. Miks see vajalik on? ÜRO on juriidiline isik, Rahvusvaheline Olümpiakomitee on juriidiline isik, Rahvusvaheline Kergejõustiku Föderatsioon on juriidiline isik – kõik on juriidilised isikud, aga Euroopa Liit, näed, on vaja kirja panna. Rahvusvahelises õiguses on juriidiline isik, aga miks kirja pannakse? Selge! Selleks et Euroopa Liit saaks tsiviilasjades esineda hagejana. Mõte on ju selles, et suhkrutrahve mitte enam ei mõjutata välja, vaid täitemenetluse korras tuleb kohtupristav ja arreteerib arved. Muud mõtet sellel juriidilisel isikul ei ole kui anda Euroopa Liidule tsiviilõiguslik staatus raha väljapeksmiseks kohtu kaudu. Jällegi, ärge kartke! Nad ei saa omadega kaubale ja sinna läheb veel aega. Aga koht on ohtlik!
Teine asi, mis mind tõesti ära ehmatas, on ühtne välispoliitika. Kui seda hakatakse ajama! Kristiina siin rääkis väga kenasti energiast ja me oleme temaga täiesti ühte meelt selles küsimuses. Vaadake, mismoodi energiaasjad käivad. Energiaasjad käivad üldiselt niimoodi. Saksamaa lugusid me teame – Schröder (muide, tänaseni vabaduses!). (Naer.) Siis täiesti normaalne mees Sarkozy, meie mees, liberaal, kaks nädalat pärast seda, kui presidendiks sai, paneb Totaliga kohe Štokmani naftaleiukoha asja ajama! Oli normaalne, aga nüüd! Berlusconi, tubli mees, jalgpall, kõik värgid! Esimene asi – leping Eni kaudu Alžeeria gaasi osas. Ja kes on teine pool? Loomulikult Gazprom! Kes siis veel? See on see reaalne välispoliitika, millega eriti ei arvestata. Samal ajal suhteliselt pehmem värk, mis on meie jaoks oluline: meie tahame oma maksusüsteemi säilitada, aga nüüd tuleb Prantsuse peaminister Eestisse kaebama, et näe, teevad liiga. Nüüd me siis tahame, et seal kusagil kujuneks ühtne välispoliitika ja et kusagil tekiks see üks telefon, kuhu helistada. Kes viis ühe telefoni süsteemi sisse? Väga õige – Stalin! Lihtsalt sellepärast, et tema kõrval istus Poskrebõšev, kes ütles, kuidas asjad tegelikult käivad. Nii et see üks telefon ei ole minu arvates nii suur saavutus. Kui me räägime Euroopa Liidu laiendamisest, siis Soome juba ütles, et Vene piiri me lõpetame ära. Ja mis edasi? Kas me peame hakkama Soomega sama poliitikat ajama või peame hakkama oma tolli ja piiri Soomega ajama või me seda tahamegi?
Veel üks asi. Praegu me läheme Lissaboni lepingu ratifitseerimisele lahendamata piiriprobleemiga, mille viimane suurepärane näide on neli päeva tagasi aset leidnud intsident Vene lennukiga, kes lendas Eesti territoriaalvete kohal, mille kohta venelased ütlesid: "Ei, see on neutraaltsoon," ja meie ütlesime: "Ahah!" Ma ei küsinud riigiõiguse kohta mitte nalja pärast. Vaadake, ma ei tea, mis asi on neutraaltsoon. Ma tean, et rahva hulgas räägitakse neutraalvetest, aga ei ole sellist juriidilist mõistet nagu neutraaltsoon. Neutraaltsoon on kahe kaeviku vahel, aga kuidas saab olla meres ja riikide vahel neutraaltsoon? Ei saa olla! Enne seda, kui me oma piiriasju korda ei tee, ma arvan, ei ole meil mõtet Euroopa Liiduga selliseid tõsiseid ühtseid välispoliitilisi asju ajada. Aga see on meie kodutöö teema.
Ma arvan, et auto siis ei sõida, kui tal on ainult gaas ja rool, natuke peaks olema ka mõistust ja kui mitte pidurit, siis vähemalt sidurit. Ma arvan, et Eesti võiks selle piduri ja siduri rolli natuke mängida. Seda enam, et on üks asi, millest ma tõesti aru ei saa: kuhu pagan meil selle Lissaboniga nii kiire on? Meil on lisaeelarve ja kaevandamine. Eestil on ju asju, millega tegelda! Taevane arm! Ja nüüd siis Lissaboni lepe, mille sisust mina aru ei saa! Püüdsin, ei tulnud välja! Haridust jäi puudu! Nii et oleme vastu, eks? Aitäh!

Aitäh, lugupeetud euroskeptik! Palun kõnepulti kolleeg Hannes Rummu! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Alustan väikese viktoriiniküsimusega. Öelge, palun, kes oli see väljapaistev Eesti avaliku elu tegelane, kes viis aastat tagasi, 2003. aastal väitis: "Suurim häda Eestile Euroopa Liiduga liitumisel on majandusliku viletsuse järsk kasv ja sotsialistlik majandusmudel." Õige vastus tuli siit eest reast, see väljapaistev avaliku elu tegelane oli Igor Gräzin. Me oleme nüüd viis aastat kogenud majandusliku viletsuse järsku kasvu Euroopa Liidu masendavates tingimustes ja sealse sotsialistliku majandusmudeli kõiki õudusi. Vaatame oma SKT kasvu ja vaatame Eesti elanike heaolu reaalseid numbreid ja saame aru, miks ei maksa väga tõsiselt võtta Igor Gräzinit, kes ei saa Euroopa Liidust tänini aru, ei saanud viis aastat tagasi, ei saa ka nüüd Lissaboni leppe puhul. Aga selle humoristliku sissejuhatuse järel tõsisemate teemade juurde.
Täna on piisavalt palju räägitud Lissaboni leppe õiguslikest asjaoludest. Mina ei taha neil peatuda kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et kolleegid on sellest juba ammendavalt rääkinud, teiseks, keskendumine juriidilistele detailidele on minu meelest selle lepingu puhul natuke ka selle lepingu tähendust pisendav või koguni alavääristav. Tahan rääkida hoopis laiemast kontekstist, mida see leping nii Eesti kui ka kogu Euroopa jaoks tähendab.
Timothy Garton Ash, üks tänapäeva Euroopa tuntumaid ajaloolasi, käis hiljuti Poolas ja kirjeldas oma Poola muljeid niimoodi. Ta saab täiesti aru, miks selline rahvas nagu Poola rahvas, kellel 20. sajandil olid nii õudsed üleelamised, suhtub nii soojalt Euroopa Liitu. Ta tõi ka näiteks, et üle 80% poolakatest pooldab oma riigi kuulumist Euroopa Liitu ja, vähe sellest, 40% poolakatest väidab, et nad on liikmesusest ise isiklikult kasu saanud. Ent, nagu kirjutas Ash, on Poolas ka teistsugune suhtumine Euroopa Liitu. Seda kandsid või kannavad Poola praegune president ja endine peaminister. Nende Euroopa Liit on Ashi kirjelduse kohaselt hoopis teistsugune. See on selline Euroopa Liit, mille põhieesmärk on ateismi edendamine, abortide edendamine, hedonism ja rahvusliku iseolemise õõnestamine. Sellel taustal on Eestil tõesti hästi läinud, me ei ole niimoodi kahestunud nagu Poola ühiskond, Poola eliit ja Poola rahvas. Eestis on samuti toetus Euroopa Liidule püsinud väga kõrgel, see on olnud kõrgel alates 2003. aastal toimunud rahvahääletusest ja eriti kõrgele tõusis see toetus mullu aprillis, kui Moskvas rünnati Eesti Vabariigi suursaatkonda ja isiklikult suursaadikut. Mäletame hästi, kuidas tookord kogu Euroopa Liit ja eesistujamaa valitsusjuht isiklikult toetasid Eestit ja kaitsesid Eesti Vabariigi suursaadikut. See oli parim näide selle kohta, et Euroopa Liit muu hulgas on oluline julgeolekutagatis sellise riigi jaoks nagu Eesti Vabariik.
Mul on hea meel selle üle, et eestlased tunnevad ennast Euroopa Liidus hästi. Mul on hea meel selle üle, et ka meie rahva suur osa on mõistnud, et Euroopa Liit on avanud meile oma tööturu, avanud meie lastele tee Euroopa parimatesse koolidesse ja ülikoolidesse. Ka Eestis on kindlasti üha rohkem neid inimesi, omavalitsusi ja ettevõtjaid, kes on ise Euroopa Liidu toetusest kasu saanud.
Õnneks ei ole Eestis kunagi olnud sellist lõhet eliidi ja rahva suhtumises Euroopa Liitu nagu mõnes teises liikmesriigis. Alates 2003. aastast on kõik presidendid, peaministrid ja kõik parlamendiparteid toetanud euroliikmesust niisamuti, nagu seda on teinud kolmveerand rahvast. Seetõttu olen kindel, et see rõõmustavalt ühtne rahva ja poliitikute ühine arusaam Euroopa Liidust leiab kinnitust mõne minuti pärast siin Riigikogu saalis, kui Riigikogu veenva häälteenamusega kiidab heaks Lissaboni lepingu. Sotsiaaldemokraadid toetavad seda lepingut kindlasti. Toetage ka teie! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Hannes Rumm! Ma palun kõnepulti kolleeg Aivar Riisalu!

Proua juhataja! Head kolleegid! Mina olen üks selline inimene, kes kuni tänase päevani oli seisukohal, et sellel hetkel, kui Lissaboni lepet siin saalis hääletama hakatakse, ma lihtsalt haihtun õhku. Sellepärast, et mulle tundus, et tegemist on tõepoolest millegi suure ja hoomamatuga, millest ma tühjagi aru ei saa. Nagu kolleeg Gräzin ütles, et tema isegi proovis lugeda, aga ei saanud ka siis aru. Mina ütlen teile ausalt, et ma olen lugenud ainult seda lühikest versiooni, mis meile kõigile töödokumendina anti. Samas võtsid mind rahumeelsel ringkäigul maja ees täna kinni euroskeptikud, kes lärmasid päris korralikult ning süüdistasid mind ja ka kõiki teisi siin saalis olijaid Eesti riigi mahamüümises ja milles iganes. Lisaks sellele võtsid euroskeptikute heas mõttes kisast tuld ka piketeerivad sundüürnikud. Sellest kõigest sai päris korralik kisakoor ja absoluutselt kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, kaasa arvatud Eesti Vabariigi parlament, olid süüdi selles, et elu on just täpselt selline, nagu ta on.
Vaat nendesamade emotsioonide taustal ja kuulates siin seisukohavõtte ja asjade üle rahulikult järele mõeldes tulin järeldusele, et eestlastel on ju alati olnud kaks valikut: väga kehv ja võib-olla natukene kehvapoolsem. Ma arvan, et viimaste sajandite parim valik on siiski olnud see, et me oleme ajaloo hea naeratuse saatel lõplikult ja rahumeelsel teel saanud Euroopa Liidus olevaks riigiks. Öelgu head sõbrad ja kõik skeptikud seal õues, mida nad ütlevad, mina küpsesin täna ümber ja hääletan poolt. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Aivar Riisalu! Kuna kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole, siis ma palun kõnepulti välisminister Urmas Paeti!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Äsja jõudis minuni teade, et teie kolleegid siit umbes 80 kilomeetrit põhja poole on just võtnud vastu otsuse ratifitseerida Lissaboni leping ehk Soome parlament umbes tunni ajaga või vähem kui tunni ajaga edestas Eesti parlamenti. (Aplaus.) Nii et juhul, kui lähemate minutite jooksul ka Eesti parlament teeb loodetavasti samalaadse otsuse ehk otsustab ratifitseerida Lissaboni leppe, siis oleme me 17. Euroopa Liidu riik, kes seda teeb, Ungari, Sloveenia, Malta, Prantsusmaa, Bulgaaria, Rumeenia, Poola, Slovakkia, Austria, Portugali, Saksamaa, Taani, Läti, Leedu, Luksemburgi ja nüüd siis ka Soome järel.
Kindlasti on nii meie kui ka paljude teiste tähelepanu Euroopas keskendunud homme ennekõike Iirimaale, kus Iirimaa põhiseadusest tulenevalt on otsustatud teha referendum Lissaboni leppe heakskiitmise küsimuses. Nii et kindlasti ka tänased otsused nii meie põhjanaabrite kui ka meie parlamendilt võiksid homme olla pisikeseks kaasabiks iirlastele otsuse tegemisel.
Nende arutelude ajal, mida on viimastel nädalatel Lissaboni lepingu üle peetud rohkem siin parlamendis ja kahetsusväärselt vähem ühiskonnas tervikuna, on kuulda olnud ka kriitikat, mille kõige üldisem loosung on olnud, et Lissaboni lepinguga Eesti justkui jälle loobuks mingist osast oma iseseisvusest või loobuks mingist osast oma suveräänsusest. Mina olen risti vastupidisel arvamusel. Minu seisukoht on see, et kui Lissaboni leping jõustub, siis selle tulemusel Euroopa Liit muutub taas nüüdisaegseks organisatsiooniks, sest teatavasti on terve hulk Euroopa Liidu siseseid regulatsioone tehtud ajal, kui Euroopa Liitu kuulus kuus riiki, praegu on neid 27 ja peagi loodetavasti veelgi rohkem. On selge, et ka see organisatsioon vajab seesmisi töökorralduslikke muutusi, et tänapäeva konkurentsile kogu maailmas adekvaatselt vastu seista ehk püsida konkurentsis teiste maailma piirkondadega. Meie huvides on alati olnud see, et Euroopa Liit ehk organisatsioon, kuhu Eesti neli aastat tagasi astus, oleks tugev organisatsioon. Tänu sellele võime öelda pigem vastupidi, et ka Eesti enda suveräänsus ja iseseisvus on tugevnenud, sest kui on tugevnenud meie julgeolek, kui on kasvanud meie heaolu, siis selle kaudu on tugevnenud ka meie iseseisvus.
Tahan enne lõpphääletust tuua veel kord esile mõningad aspektid, mida ma pean Lissaboni leppes eriti oluliseks. Lisaks sellele, et see leping võimaldab moderniseerida Euroopa Liidu otsustusprotsessi nüüdisaegseks, võtab see ära argumente, mis räägivad Euroopa Liidu edasise võimaliku laienemise vastu. Teatavasti on ka meie soov, et riike, kes Euroopas soovivad liidu liikmeks saada ja vastavalt tingimustele Euroopa Liidu liikmeks ka saaksid, ei takistaks see, justkui Euroopa Liit ise pole suuteline neid protseduure läbi tegema või samme astuma. Kindlasti on väga oluline, et esmakordselt on nii olulises dokumendis mainitud energiajulgeolekut, on mainitud ühtset energiapoliitikat. Uudsena on aluslepingutesse lisatud solidaarsusklausel, mis tähendab seda, et liikmesriigid on kohustatud andma teisele liikmesriigile, mis langeb relvastatud kallaletungi või terrorismi ohvriks või kus leiab aset loodusõnnetus või inimtegevusest tingitud õnnetus, abi kõigi oma käsutuses olevate vahenditega. Erinevalt ühest eelkõnelejast pean mina väga oluliseks seda, kui õnnestub Lissaboni leppe tulemusel tugevdada ühtset Euroopa Liidu välis‑ ja julgeolekupoliitikat, sest Euroopa Liidu välispoliitika tugevus kandub sõna otseses mõttes üle ka Eestile, nii et meil on sellest sammust ainult võita.
Debatt Euroopa Liidu institutsioonide ja poliitikate reformimise ehk laiemalt Euroopa tuleviku üle on kestnud umbes 15 viimast aastat. Lissaboni lepingu eesmärk on tegelikult see protsess, kus on olnud palju vaheetappe, viia lõpule eesmärgiga tugevdada nii Euroopa Liidu tõhusust kui ka demokraatlikku legitiimsust ja muuta Euroopa Liit senisest veelgi tugevamaks. Teatavasti on Eesti üks kõige eurooptimistlikum riik ehk üle 80% Eesti inimestest on rahul sellega, et Eesti neli aastat tagasi Euroopa Liiduga liitus, ja on rahul nende arengutega, mis viimastel aegadel on toimunud. Ma tänan tähelepanu eest ja soovin, nagu ikka, tarka riigimehelikku otsust!

Suur tänu, härra välisminister! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised ja läheme muudatusettepanekute juurde. Eelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek Eestimaa Rahvaliidu fraktsioonilt, mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Aitäh! Rahvaliidu fraktsiooni nimel palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Hästi! Panen hääletusele esimese muudatusettepaneku, mille on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 16 Riigikogu liiget, vastu oli 60, erapooletuid ei olnud. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Head kolleegid! Me võime nüüd minna lõpphääletuse juurde.
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, ratifitseerimise seaduse eelnõu 193. Ma palun teid hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 91 Riigikogu liiget, vastu oli 1, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud. (Aplaus.)
Lugupeetud kolleegid! Palun tähelepanu! Kuna on tulnud Vabariigi Valitsuse ettepanek menetleda keskkonnaministrile umbusalduse avaldamist täna esimesel võimalusel, võtan juhataja vaheaja 20 minutiks, et Riigikogu liikmed ja fraktsioonid saaksid umbusaldusavaldusega tutvuda. Materjalid on paljundatud ja saalis. Vaheaeg lõpeb kell 16.44. Palun juhatuse liikmetel tulla minu juurde!
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu! Juhatuse võetud vaheaeg on lõppenud. Lugupeetud Riigikogu! Kodu‑ ja töökorra seaduse § 56 kohaselt täiendan tänast päevakorda  keskkonnaminister Jaanus Tamkivile umbusalduse avaldamise arutamisega pärast eelnõu 176 teise lugemise arutelu lõppemist (tänase päevakorra kuues punkt). Umbusalduse avaldamise arutamine on täna seitsmes päevakorrapunkt.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud rahvusvahelise raudteeveo konventsiooniga ühinemise seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandjaks majanduskomisjoni liikme Margus Lepiku!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Siia vahepeale on sattunud soojendav punkt enne päevakorra tõsiseks minekut. Ma võin rääkida pikalt, aga loodan, et olete nõus sellega, et ma teen hästi lühidalt. Tegemist on organisatsiooniga, kuhu kuuluvad lisaks Euroopale ka Aafrika ja Aasia riigid, nii et me saame oma tegevusvaldkonda laiendada. Aga lühidalt: Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu on majanduskomisjon ühehäälselt toetanud ja teeb ettepaneku teine lugemine lõpetada ning eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu! Kas on küsimusi ettekandjale? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole ja me võime minna lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud rahvusvahelise raudteeveo konventsiooniga ühinemise seaduse muutmise seaduse eelnõu 176. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 79 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Alustame keskkonnaminister Jaanus Tamkivile umbusalduse avaldamise arutamist. Umbusaldusavalduse on algatanud 33 Riigikogu liiget.
Lugupeetud kolleegid! Ma räägin, kuidas menetlemine toimub. Ministrile umbusalduse avaldamise arutamise aluseks on Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑d 133 ja 134. Valitsusliikme, kelle vastu umbusalduse avaldamine algatati, sõnavõtt kestab kuni viis minutit. Valitsusliige, kelle vastu umbusalduse avaldamine algatati, vastab Riigikogu liikmete küsimustele. Palun tähelepanu! Riigikogu liige võib esitada ühe suulise küsimuse. Sellele järgnevad läbirääkimised. Esimesena saab sõna ühe selle fraktsiooni esindaja, kelle liikmed on umbusalduse avaldamise algatajad. Pärast seda võivad võtta sõna fraktsioonide esindajad. Siis järgneb kohaloleku kontroll. Päevakorraküsimuses tehakse otsus samal istungil, millel arutelu alustati (§ 64 lõige 3). Otsuse vastuvõtmiseks on nõutav, et umbusalduse avaldamise poolt oleks Riigikogu koosseisu enamus (§ 134 lõige 4).
Alustame umbusalduse avaldamise arutamist. Palun, kolleeg Velman!

Lugupeetud juhataja! Te ütlesite, et umbusaldusavaldusele kirjutas alla 33 Riigikogu liiget. Ma näen siin 34 allkirja. Kas keegi võttis oma allkirja tagasi?

Kahjuks on Riigikogu liige härra Lenk kirjutanud alla kaks korda. (Naer ja ovatsioonid.) Ilmselt mõtles ta, et topelt ei kärise. Aga nüüd palun ma kõnepulti keskkonnaminister Jaanus Tamkivi! Viis minutit.

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Umbusalduse avaldajad! Ilmselt saavad sündmused alguse väikestest asjadest. Nii ka täna. Tulles tööle, mõtlesin, et avalikke esinemisi ei tule, ja jätsin lipsu kaela sidumata. Harjumuspärane liigutus jäi tegemata ja siis need asjad ilmselt juhtuvadki.
Olen minagi saanud tutvuda selle umbusaldusavalduse tekstiga. Teksti on küll suhteliselt raske lugeda, seal on mõningaid kummalisi lauseid, aga põhimõtteliselt on võimalik nendest etteheidetest, mis kirjas on, aru saada. Ministrit süüdistatakse seitsmes või rohkemas surmapatus. Eks ta tõsi ole, loomulikult, ministri amet on poliitiline ja kõik tegevused, mida minister arendab koalitsioonilepingu ja Vabariigi Valitsuse tegevuskava kohaselt, ei pruugi kõigile sugugi mitte väga meeldida, kuid midagi teha ei ole. Kui te vaatate läbi aastate, siis keskkonnaministri amet ongi olnud selline, mis sellise tähelepanu osaliseks on aeg-ajalt saanud.
Olles pisut rohkem kui aasta olnud keskkonnaministrina ametis, on mulle järjest tugevamalt selgeks saanud see (teadsin seda muidugi ka varem), et Keskkonnaministeerium on selles mõttes omapärane ministeerium, et kaks väga vastandlikku ja keerulist valdkonda on sätitud ühe katuse alla. Need on, jämedalt öeldes, looduskaitse ja ressursside kasutamine. Selle tõttu tahan öelda, et tegevus ja elu Keskkonnaministeeriumis on väga vastuolulised. Need erinevad pooled Keskkonnaministeeriumi sees pidevalt põrkuvad, tekivad vastuolud ja mõnikord kergemat sorti konfliktid. Selle tõttu on ka ministri amet eriti keeruline. Keskkonnaminister, tulenevalt sellest, et ühel pool on looduskaitsevaldkond oma huvidega ja teisel pool ressursikasutus, on sunnitud päevast päeva käima nagu mööda nööri. Ükski vale samm ei ole andestatav ja praktiliselt kõik see, mida sa teed, leiab süüdistamist ühelt või teiselt poolt. Kuna ministeeriumide koosseis on praegu Eesti Vabariigis täpselt selline, nagu ta on, siis tuleb sellega leppida. Ka Keskkonnaministeeriumi tuleb juhtida ja nende ülesannete lahendamisega, mis on Keskkonnaministeeriumi valitsemisalale pandud, tuleb hakkama saada.
Tänan tähelepanu eest! Loomulikult on selle otsuse langetamine Riigikogu pädevuses. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mulle tundub, teid sõnasabast püüdes, et sellepärast te täna siin meie ees oletegi, et "tuleb sellega leppida". Te olete leppinud paljude asjadega, millega võib-olla ei oleks pidanud leppima. Ma tahan küsida: kas olete veendunud, et seda, mis täna toimub, on vaja teha ja et te teete kõike õigesti, kas te olete niipalju suutnud ennast üldse kurssi viia, või on see kellegi teise tahe, mida te ellu viite?

Aitäh! Lugupeetud küsija! Ma ei saanud küsimuse sisust päris täpselt aru. "See, mis täna toimub" – kas see tähendab umbusalduse avaldamist või tähendab midagi muud? Ütlen veel kord, et Keskkonnaministeerium ja keskkonnaminister tegutsevad vastavalt sellele, mis on koalitsioonis kokku lepitud ja mis on Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis paika pandud. Selles ei ole ju tegelikult midagi uut.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Härra minister! Kas koalitsioonis on kokku lepitud ka ministeeriumi järjekindel mehitamine oma erakonnakaaslastega?

Aitäh küsimuse eest! Mulle tundub, et see on rohkem küsija enda seisukoht. Selleks, et see kinnitust leiaks, tuleks teha mingisuguseid täpsemaid kokkuvõtteid või järeldusi. Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas ja Keskkonnaministeeriumi koosseisus on viimasel ajal tehtud suhteliselt vähe muudatusi. Selleks et oleks mingi süsteem, peaks neid juhtumeid olema palju rohkem, mis tähendab siiski seda, et sellist süsteemi ega kavatsust ei ole.

Palun, kolleeg Valdur Lahtvee!

Aitäh! Härra minister! Üks umbusaldajate süüdistus on, et te olete väga selgelt ennast positsioneerinud erahuvide eest ja avalike huvide vastu võitlejana. Ka äsjases ettekandes te ütlesite, et on ettevõtjate huvi ja on looduskaitse huvi. Kas te ei jaga seisukohta, mis on kirjas meie põhiseaduses, nii nagu te äsja väljendasite, et loodushoid on avalik huvi? Praegu te ütlesite, et see ei ole nii.

Aitäh, härra Lahtvee, selle küsimuse eest! Ma ei rääkinud oma sissejuhatavas lühikeses sõnavõtus mitte sõnagi ettevõtjate huvist. Seda te saate vaadata  pärast stenogrammist.

Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud minister! Tänaseks on RMK reformidega küllaltki jõuliselt alustatud, mis toob kaasa metskondade likvideerimise (63 asemel 17) ja hääbumisele on määratud 50 elujõulist metsaküla või ‑asulat üle Eesti. Kas selline ongi Reformierakonna maaelupoliitika ja kuidas te ikkagi suhtute regionaalpoliitikasse seoses RMK reformimisega?

Aitäh selle küsimuse eest, härra Varek! Sellest, mis RMK‑s toimub, oleme siin saalis jõudnud juba korduvalt rääkida, aga võib-olla siis lühidalt veel. Sisuline vajadus struktuurilise ümberkorralduse järele ettevõtte juhtimisel oli selge juba üsna mitu aastat tagasi, paraku jäi see siis tegemata. Ma usun, et siin saalis on ka inimesi, kes suudavad kommenteerida, miks tol ajal niimoodi juhtus. Need ümberkorraldused on tegelikult möödapääsmatud, selleks et RMK suudaks olla tänapäevane ettevõte, riigitulundusasutus. Ütlen veel kord, et kui keegi arvab, et RMK‑s varasematel aastatel olid kõik asjad väga korras, siis ma soovitan lugeda Riigikontrolli auditit, mis käsitleb ettevõtte majandustegevust aastal 2007. Seal on väga tõsised etteheited. Kui Keskkonnaministeerium ei oleks ühtegi sammu ette võtnud puuduste kõrvaldamiseks ja olukorra süsteemseks muutmiseks, siis see, ma leian, oleks olnud üsna tõsine põhjus ministri umbusaldamiseks.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Härra minister! Vähem kui tund aega tagasi võttis Riigikogu siin saalis vastu, ma tahan rõhutada, keskkonnale kahjuliku, riigi majandusele kahjuliku ja piirkonna sotsiaalsele keskkonnale mitte mingit kasu toova seadusparanduse. Ma mõtlen siin maapõueseaduse parandust. Mis te arvate, miks teie erakond seda seadust toetas?

Aitäh! Lugupeetud küsija! Kahjuks või õnneks on täna Riigikogus olukord, et ükski erakond üksinda ei suuda ühtegi seadust vastu võtta.

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma tulen täpselt samuti selle maapõueseaduse eelnõu juurde, mis tekitas koalitsiooni enda ridades erimeelsusi. Põhirõhk oli sellel, et põlevkivi arengukava pole tänase päevani vastu võetud, seda on väga suurel kujul muudetud. Kas te kommenteeriksite, miks pole põlevkivi arengukava siia tulnud? Võib-olla oleks siis ka debatt koalitsioonipartnerite vahel ära jäänud.

Aitäh selle küsimuse eest! Põlevkivi arengukava on kahtlemata väga tõsine ja tähtis teema ning poliitilised debatid põlevkivi arengukava ümber on käinud kuni viimaste päevadeni. Neljapäevasel Vabariigi Valitsuse istungil, st homme, on põlevkivi arengukava otsustamisel ja pärast seda, ilmselt siis sügisperioodil, saabub see ka Riigikokku.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Palun öelge, kuidas te mõtestate enda jaoks poliitilise vastutuse mõistet.

Aitäh selle küsimuse eest! Poliitilise vastutuse mõiste on kahtlemata keerukas küsimus. Eks iga minister ja iga inimene, kes poliitilisel ametikohal töötab, kaasa arvatud Riigikogu liige, peab selle enda jaoks lahti mõtestama. Aga päris selge põhimõte on, et iga inimene peab oma tegude eest vastutama. Eks ta lühidalt seda tähendabki.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra minister! Keskkonnaministeerium on see koht, kus on n‑ö hallata üsna palju kinnisvara. Ma ei räägi sellest, et väga pika hambaga on võimalik sealt vara munitsipaalomandisse taotleda, aga Keskkonnaministeeriumil on väga paljudel juhtudel ka ostueesõigus. Nüüd ma tahangi teada, kui palju neid juhtumeid on teie ministeeriumist läbi käinud ja kui mitmel korral te olete seda ostueesõigust rakendanud.

Aitäh, härra Tootsen! Ostueesõiguse rakendamist ei ole kindlasti juhtunud ainult viimase aasta jooksul, seda on juhtunud Keskkonnaministeeriumis ka varasematel perioodidel. Alati on need ostueesõiguse kasutamise juhtumid (ma vähemasti loodan seda) olnud väga põhjendatud ning ka dokumentaalselt kinnitatud ja fikseeritud. Kui täpset numbrit küsida, siis ma ei julge seda peast ütelda, küll aga on võimalik need andmed välja võtta. Ostueesõiguse kasutamist (ma ütlen praegu mälu järgi) on sel perioodil, kui mina olen olnud ministrina ametis, olnud neljal või viiel korral.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Keskkonnaministeerium ei ole lihtne ministeerium ja seal on olnud väga jõulised keskkonnaministrid enne teid. Järsku peaks võtmeametnikud välja vahetama? Järsku nad annavad teile halba nõu?

Aitäh, härra Riisalu! Kui te arvate, et ma liitun seltskonnaga, kes pidevalt kritiseerib ja halvustab meie riigiametnikke, siis te eksite. Mina olen riigiametnikest väga heal arvamusel ja arvan, et ilma korralike ametniketa ei suuda riik eksisteerida.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Lugupeetud minister! Teie poolt metsaseaduses planeeritavad muudatused seavad ju tegelikult tõsiselt ohtu meie n‑ö põlise metsa olemasolu. Üle 250 metsavahi lastakse lahti. Tekivad hiilgavad võimalused riigimetsa mahamüümiseks ja laialitassimiseks. Ma küsin veel kord üle, kuna te ei vastanud: miks te seate ikkagi esikohale kitsad erahuvid ega arvesta avalike huvidega?

Aitäh! Lugupeetud küsija! Vastan lühidalt. Uus metsaseaduse eelnõu ei sea ohtu neid asju, mida te siin ette lugesite. Tahan öelda veel seda, et metsaseaduse eelnõu jõuab ilmselt juulis Vabariigi Valitsuse istungile ja pärast seda, sügisperioodil kindlasti ka Riigikokku. Poliitilised debatid ja tõsisem mõttevahetus metsaseaduse teemal Riigikogus alles algab. Teil kõigil on seal võimalik oma sõna öelda.

Palun, kolleeg Rein Ratas!

Tänan! Austatud keskkonnaminister! Kas Keskkonnaministeeriumi valitsemisala asutused ja muud üksused – pean siin silmas Riiklikku Looduskaitsekeskust, Keskkonnainspektsiooni ja maakondlikke keskkonnateenistusi – vajavad teie hinnangul nii institutsionaalset kui ka funktsionaalset ümberkorraldamist just nimelt selleks, et tõhustada säästvat looduskasutust, sealhulgas loomulikult keskkonnakaitset?

Aitäh, härra Ratas, selle küsimuse eest! Nii nagu üks korralik küsija ikka, te ise vastasite küsimuse ära. Ma siiski ütlen veel lühidalt, et tõepoolest, jah, nad vajavad seda ümberkorraldust.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Kuulun nende hulka, kes on veendunud, et meie praeguse majandusolukorra üks põhjus on ka see, et munitsipaalomandis on ainult 0,49% maad. Ühes oma kirjalikus küsimuses teile mitu kuud tagasi küsisime muu seas reformimata riigimaa kohta, mida riik nii kiivalt endale hoiab, aga korras ei hoia. Te vastasite, et saaste likvideerimise ja maa korrashoiu kohustus on maakondlikel keskkonnateenistustel. Kahjuks siit lähedalt, konkreetselt Tallinnast võib tuua palju näiteid, et seda korras ei hoita, ei koristata, maad küll hoitakse enda käes. Kas see on teie juhitava ministeeriumi saamatus, kellele need keskkonnateenistused alluvad, või milles on küsimus? Te küll vastasite, et see on nende kohustus, aga miks neid pole pandud seda kohustust täitma?

Aitäh, lugupeetud küsija! Selles küsimuses oli tegelikult mitu küsimust. See probleem, mis puudutab riigimaa korrashoidu, on tõepoolest olnud juba aastaid. Nüüd on esimest korda planeeritud vahendid Keskkonnaministeeriumi eelarves, et seda teravat probleemi lahendada. Küll aga tahan öelda seda, et mis puudutab maa jaotumist riigi, eraomanike ja kohalike omavalitsuste vahel, siis üks põhjus, miks kohalikel omavalitsustel on protsentuaalselt nii vähe maad, on selles, et meil on riigis maareform ikkagi veel lõpetamata. Nagu te teate, on sellest  teostatud umbes 85% ja umbes 15% Eestimaast on veel reformimata. Väga suur osa sellest 15%‑st ongi just nimelt see maa, mis peaks kuuluma kohalikele omavalitsustele, aga mis millegipärast on omavalitsuste poolt ikkagi nende omandisse vormistamata. Me loodame lähiajal selle protsessiga kiiremini edasi liikuda. Kindlasti kohalike omavalitsuste maa osakaal selle tõttu ka kasvab.

Palun, kolleeg Villu Reiljan!

Austatud minister! Riigimetsanduses on reforme ennegi tehtud ja mitte kergeid reforme, aga alati on need läbi räägitud nendega, keda see valusalt puudutab, ning arutatud ka asjatundjate ja praktikutega. Nüüd on RMK juhtkond asunud neid tegema ilma kellegagi läbi arutamata ja asjaosalistele informatsiooni jagamata. Sellele lisaks on tekitatud selles süsteemis tõepoolest väga tõsine psühholoogiline hirmuõhkkond: kes ei ole poolt, see on vastu ja tööst ilma. Kas te olete selle sisulise olukorraga tutvunud ja mis te selles asjas ette võtate?

Aitäh, härra Reiljan, selle küsimuse eest! Paratamatult on ilmselt niimoodi, et inimese mälu on selektiivne, kõik halb ununeb ja meelde jääb see, mis on tore ja mis laseb meil jälle edasi elada. Aga kui me vaatame seda, mis metsanduses on aastate jooksul toimunud, siis, tõepoolest, ka varem on tehtud väga valusaid otsuseid. Öelda, et siis see kõigile väga meeldis ja kõik plaksutasid käsi, oleks kindlasti suhteliselt lihtsameelne. Ma tuletan siiski meelde, et see oli alles mõni aasta või pisut rohkem tagasi, kui riigimetsanduse süsteemis töötas 4000 inimest, pärast reforme jäi järele 1200. Kui nüüd ütelda, et see, mis tol ajal tehti, just nimelt siis, kui Villu Reiljan oli keskkonnaminister, kõigile väga meeldis ja kõik käsi plaksutasid, siis ma julgen selles kahelda. Aga vastuseks küsimuse teisele poolele: loomulikult olen ma üritanud ennast kursis hoida sellega, mis RMK‑s toimub, ja juhtinud ka tähelepanu sellele, et inimestega tuleb rääkida ja neile tuleb asju selgitada.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan, proua juhataja! Austatud minister! Te olete väga tugeva regionaalse taustaga poliitik, aga teie ministeeriumi haldusalas annab paljuräägitud RMK reform hävitava hoobi meie riigi küladele, asulatele. Kui te korraks püüate mõelda regionaalselt, siis mida teie pakute või mida teie erakonna head nõuandjad pakuvad, mida peaksid nende külade elanikud tegema, et säiliks inimväärne elu nendes kohtades, kus seni oli peamine tööandja just nimelt RMK?

Aitäh! Lugupeetud küsija! Regionaalpoliitika on kahtlemata tähtis. Olles mitmed aastad olnud omavalitsusjuht, saan sellest suurepäraselt aru. Aga ikkagi rõhutan siinkohal seda, mida ma olen juba korduvalt öelnud: RMK‑s on praegu seis selline, et selleks, et teha ära kõik need tööd, mida Riigikontroll oma auditis RMK‑le ette heitis kui tegemata töid, on vaja juurde 400–500 inimest. Need inimesed, kes seal külades elavad, ei pea kuhugi kolima, nad ei pea kuhugi ära sõitma, nad võivad jätkata tööd RMK‑s. Võib-olla tõesti on see töö pisut teistsugune, teise iseloomuga, aga töökohti neile pakutakse ja on pakutud korduvalt. Ma ütlen, et mingit sotsiaalset katastroofi selle pärast, et üks ettevõte korraldab oma struktuuri ümber, kindlasti olla ei saa. Nii väike ja nõrk see Eesti Vabariik küll ei ole.

Palun, kolleeg Jüri Ratas!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud minister! Mõne aja pärast hakkame täna arutama 2008. aasta lisaeelarvet. Seal on ühel real kirjas, et Keskkonnaministeeriumi haldusalast vähendatakse Ühtekuuluvusfondi vahendeid mitmesaja miljoni krooni võrra. Need on peamiselt seotud asulate reovee‑ ja joogiveesüsteemide väljaehitamisega. Siit minu küsimus teile, hea minister: kuidas teile tundub, kas selline välisabi summade vähendamine on põhjustatud ministeeriumide ja kohalike omavalitsuste ebapiisavast ettevalmistustööst ja haldussuutmatusest või selleks vajalike otseinvesteeringute puudumisest? Mis teie hinnang on?

Aitäh, härra Ratas, selle küsimuse eest! Päris nii see lugu muidugi ei ole. Välisabi vahendeid meie oma eelarvetes vähendada ei saa, päris selgelt mitte. Jutt käib riigi omaosalusest, just omaosalusest, mis puudutab kallinemiste katet. Tõepoolest, see on Keskkonnaministeeriumi eelarvest väljas, aga see, et need tööd tuleb teostada, on täiesti selge. Euroopa abi on meil praegu olemas, see tuleb ära kasutada. See omaosaluse koormuse probleem tuleb ilmselt lahendada Keskkonnainvesteeringute Keskuse eelarve baasil. Nendest lubadustest, mis me oleme andnud kohalikele omavalitsustele, me ei tagane.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma tulen oma küsimusega globaalselt pinnalt kohalikule pinnale. Nagu ma aru saan, on Riigimetsa Majandamise Keskus alustanud metskondade vähendamist ja 63‑st jääb alles 17. Kodusaar on mulle alati südamelähedane ja ma loodan, et ka sina mäletad meie kodusaare suurust. Kui mitu metskonda on plaanis jätta Saaremaale, mitme töötajaga, ja kas nad saavad oma tulevaste ülesannetega hakkama?

Aitäh selle küsimuse eest! Saare maakonda nii nagu teistessegi maakondadesse, välja arvatud Pärnu ja Ida-Viru, kuhu jääb kaks metskonda, jääb alles üks metskond. Ma ei julge peast hakata ütlema koosseisu suurust ja täpset ametikohtade arvu, aga seda on võimalik loomulikult välja võtta, kui on asja vastu huvi. Kuid olen päris kindel selles, et nad saavad oma tööülesannetega hakkama, nende ülesannetega, mis neile pannakse.

Palun, kolleeg Nelli Privalova!

Aitäh, austatud proua eesistuja! Lugupeetud minister! Metsaseaduse muudatusega tahetakse võtta välja 20% nõue. Miks te seda teete? Kas te leiate, et Eesti riigil pole metsi vaja, ning miks ei ole tehtud RMK reformi ja metsaseaduse muudatuse kohta mitte ühtegi analüüsi?

Aitäh! Lugupeetud küsija! Küll see metsaseadus oleks üks lihtne asi, kui seal oleks seesama üks ja sama paragrahv, mida nüüd mitu kuud on kommenteeritud. Ministeeriumi suhtumine on selline, et see lause sellisel kujul, nagu ta seal seaduses on olnud, mingit juriidilist tähendust ei oma. Seda tunnistavad ka inimesed, kes metsateemadega väga hästi kursis on. Ministeeriumi seisukoht on see, et kui on väga vaja, just nimelt emotsionaalsetest põhjustest tulenevalt, siis võib selle lause sinna ilusasti ka tagasi panna, kusjuures meie ettepanek on, et see lause võiks olla seaduses niimoodi, et see protsent määratakse kindlaks metsa arengukavadega, mida koostatakse täna ja ka tulevikus. Iseenesest meil selle vastu midagi ei ole. Otsida sealt tagant seda mõtet, et kui me selle protsendi saame seadusest välja, siis võib alustada täiesti kontrollimatut metsalangetust – seda mõtet ei ole tõesti kellelgi olnud, see oleks väga lihtsustatud pilt.

Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

Suur aitäh! Härra minister! Miks pole ministeeriumis seni veel otsustatud mineraalsete maavarade oksjonile panekut? Loodetavasti on seda seal vähemalt arutatud.

Aitäh selle küsimuse eest! Seda on seal arutatud ja ministeerium on teinud Vabariigi Valitsusele ettepaneku algatada ehitusmaavarade arengukava koostamine, mis kindlasti leiab tulevikus väga tulist arutelu ja tähelepanu. Selle arengukava koostamise käigus tuleb kokku leppida põhimõtted ja meetodid, kuidas edasi minna.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea minister! Minu küsimus käsitleb teie enda ministeeriumi koostatud ja esitatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kas kümne miljoni kuupmeetri põhjavee keskkonnamõju hinnanguta ammutamise õiguse realiseerimine on teie enda arvates Eesti põhjaveesüsteemile ja loodusele ikka keskkonnamõjuta?

Aitäh! Härra Strandberg! Tõepoolest, see seaduseelnõu oli esimesel lugemisel alles nüüd. Kui te oleksite selle seletuskirja natuke täpsemini läbi lugenud, siis te seda küsimust ei oleks esitanud. Nii või teisiti, põhjavee kasutamise juures ka väiksemates kogustes tegelikult tehakse analüüsid ja ekspertiisid. Kui selgub, et sellel tegevusel, sõltumata sellest, milline on see põhjaveekogus, mis välja võetakse, on oluline keskkonnamõju, siis tuleb algatada keskkonnamõju hinnang. See ei ole ainult nii, et see hakkab kümnest miljonist kuupmeetrist aastas. Aga nagu ma ütlesin, eelnõu on Riigikogu menetluses ja seda küsimust me saame veel täpsemalt käsitleda.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Juba eelmisest aastast on teada, et Narva linna joogivesi on inimkasutuseks kõlbmatu ja AS‑il Narva Vesi puudub siiani luba vee müümiseks tarbijatele. Küsimus on selline: mida kavatseb teha Keskkonnaministeerium ja mitte kaugemas perspektiivis, paari aasta või viie aasta pärast, aga tänasest? Vett kasutavad inimesed täna. See ei ole mitte ainult kohaliku omavalitsuse mure, see on riigi tasemel mure.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma olen nende teemadega kursis ja olen ka isiklikult nende asjadega tegelnud. Kui me räägime sellest, millised investeeringud on kavandatud Narva, siis järgmiseks programmiperioodiks on Narvas põhimõtteliselt ettevalmistamisel projekt kogumahuga umbes 100 miljonit krooni, mis peab olukorra muutma kindlasti oluliselt paremaks ja need puudused likvideerima. Küll on aga mul küsimus läbi ajaloo Narva linna juhtinud inimestele: kuidas me sellisesse olukorda oleme jõudnud? Miks need investeeringud on varasematel aastatel jäänud tegemata? Miks on aetud sellist hinnapoliitikat Narva veevärgi juhtimisel ja võib-olla ka Narva linna juhtide poolt, et vee hind on selline, mis tegelikult välistab igasuguste investeeringute tegemise? Nüüd me oleme olukorras, kus vee hind on madal, investeeringuid teha ei suudeta, aga vee hinda tõsta ka ei saa, kuna vee kvaliteet on selline, et seda isegi ei tohi inimestele müüa. Mingisugune vastutus neis küsimustes võiks olla ka linna juhtidel.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan! Härra minister! 2003. aasta RMK reformiplaani püüdis ellu viia sama juhatuse esimees, kes ka praegu ametis on. Tolles reformiplaanis, mis jäi ellu viimata, sest juht vahetus, öeldi, et samamoodi jätkates jõuab RMK kohe-kohe hullu kahjumisse. Täna me teame, et nii ei juhtunud, vaid RMK jõudis üsna suurde kasumisse. Mis annab teile põhjust arvata, et sama juht oma plaanides ei eksi ka nüüd? Mis saab siis, kui kolme-nelja aasta pärast uuesti selgub, et praegune reformiplaan oli ikkagi vale tee RMK suhtes? Kes siis vastutab?

Aitäh, härra Marrandi, selle küsimuse eest! Tõepoolest, mul on kahju, et tol hetkel, kui oli õige aeg, jäid need muudatused RMK‑s tegemata. See teie küsimus – kus on see kindlus, et ta uuesti ei eksi – on selles mõttes alusetu, et ta ei saanudki neid reforme ellu viia.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Kuidas te arvate, kas teile on metsanduspoliitika tegemisel siduvaks 50 000 inimest, pisut pealegi, kes on avaldanud arvamust, et riigimets peab Eesti riigile alles jääma, kes näevad ka vajadust, et enne reformide alustamist tulnuks teha analüüse? Minu küsimus ongi: kuidas te suhtute nendesse 50 000 inimesse, nende arvamustesse ja ootustesse ning miks ei tehtud enne RMK reformi analüüse?

Aitäh selle küsimuse eest! Mina suhtun nendesse allkirjadesse väga tõsiselt ja lugupidavalt. Mingisugust plaani riigimetsa hävitada või maha müüa, nagu ma siin olen öelnud, pole kellelgi olnud. Kui inimestele on seda väidetud ja öeldud, et nad peavad alla kirjutama, muidu see juhtub, siis neid inimesi on kindlasti eksitatud. Küll aga ütlen veel juurde, et minus tekitab hämmastust see, et kui see protsess toimus, siis me saime ajakirjandusest lugeda ja oli teada, et allkirjade kogumisega tegeleb sõltumatu kodanikuühendus, kui allkirjad olid kokku saadud ja kausta köidetud, siis käisid neid üle andmas näod, keda me tunneme Rahvaliidu aktiivsete liikmetena. Kes need allkirjad siis tegelikult kokku korjas ja kellele inimesed need allkirjad andsid?

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Mul on lühike küsimus. Kätt südamele pannes, kas te ise olete rahul kõikide nende seadusmuudatustega, mis meie metsa saatust muutma hakkavad?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui seaduseelnõu tuleb ministeeriumist välja, siis ta ei saa sealt välja tulla niimoodi, et minister ei ole nende seadusmuudatustega rahul. Küll aga tahan öelda, et see ei ole veel lõplik tõde. See seaduseelnõu saabub Riigikogusse aruteluks. Siin hakkavad toimuma debatid ja poliitilised mõtteavaldused. See, milliseks seaduseelnõu lõpuks kujuneb, on Riigikogu otsustada.

Palun, kolleeg Mart Jüssi!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma pöördun tagasi teie sõnavõtu juurde. Ka mina töötan siin praegu ilma stenogrammita, aga ma proovin meenutada seda sõnastust, kui te kirjeldasite vastuolu, mis ministeeriumi sees on: ühelt poolt looduskaitsjad oma huvidega ja teisest küljest ressursikasutajad oma huvidega. Kas te täpsustaksite, kelle või mille huvisid esindavad looduskaitsjad ja kelle või mille huvisid esindavad ressursikasutajad Keskkonnaministeeriumis?

Aitäh! Sellest avasõnast on nüüd tõepoolest natuke aega möödas. Kas ma väitsin seda, et need inimesed on tingimata Keskkonnaministeeriumis? Igatahes tahtsin ma oma sissejuhatavas sõnavõtus öelda, et kui me vaatame ühiskonda laiemalt, siis on looduskaitsjatel ja, ütleme välja, et ettevõtjatel (me ei pea seda sõna häbenema, vastupidi) tegelikult mõnes mõttes väga erinevad huvid. Seda peab ometigi tunnistama, ma usun, et see ei ole teile üllatus. Keskkonnaministeerium on see koht, kus need otsad tuleb kokku siduda, kus tuleb leida mingisugune variant, mis sobib nii ühele kui ka teisele poolele. See on see küsimus.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Hea minister! Minu küsimus puudutab reformimata riigimaad. Te olete varem kinnitanud, et omavalitsuste arengu seisukohalt olulise maa munitsipaliseerimist te toetate. Ka täna kinnitasite te, vastates kolleeg Kalev Kallo küsimusele, et te loodate lähiajal selle protsessiga kiiremini edasi liikuda. Aga seniajani ei ole midagi liikunud. Kas te julgete kinnitada, et näiteks Tallinnas Kaarli puiestee kinnistu munitsipaliseerimist, mille seismine pidurdab selgelt Vabaduse väljaku renoveerimist, kuigi see pole oluline mitte ainult Tallinnale, sest sellest väljakust tuleb Eesti Vabariigi esindusväljak, ei takistata lihtsalt tulenevalt sellest, kes on valitsuses ja kes on linnavalitsuses, vaid te tegutsete sel teemal vastavalt oma lubadusele?

Aitäh küsimuse eest! Ma vaidlen väga otsustavalt vastu sellele, mis te ütlesite, et meil ei ole seoses vaba maaga mitte midagi liikunud. Sellest on nüüd 2,5–3 kuud möödas, kui me Omavalitsusliitude Koostöökogus läbirääkimiste käigus jõudsime kokkuleppele, et kõik omavalitsused esitavad esimese poolaasta jooksul Maa-ametile andmed maa kohta, mis on veel nn peremeheta maa. Tuleb avaldada tunnustust kohalikele omavalitsustele, tegelikult on see protsess väga ilusasti käivitunud. Maa-ametisse on laekunud oluline osa andmebaasist, mis annab ülevaate sellest, kui palju meil on vaba maad ja kus see paikneb. See annab võimaluse seda andmebaasi kasutades edasi minna. Protsess käib ja me oleme seda pidevalt jälginud, et me saaksime selle andmebaasi tervikuna kätte ja lõpuks ometi saaksime hakata maad vormistama. Mis aga puutub Kaarli puiestee maasse, siis selle munitsipaliseerimist on arutatud, kuid, nagu te isegi täpsemalt teate (ma ei taha siin minna detailidesse), Tallinnal oli idee pärast seda, kui see maa saab munitsipaliseeritud, anda see edasi äriühingule aktsiakapitali katteks.

Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Vastusest Helle Kaldale ma mõistsin, et põlevkivi arengukavaga on jõutud niikaugele, et neljapäeval läheb see valitsusse. Äkki te olete nii kena ja iseloomustate veidi mõningaid põhjuseid, mis on senimaani takistanud põlevkivi arengukava käsitlemist. Miks on see nii aeglaselt kulgenud?

Aitäh selle küsimuse eest! Põlevkivi arengukava tehniline pool on läbi räägitud juba mõni aeg tagasi, küll aga oli poliitilise vaidluse põhjus ja arutelude põhjus just nimelt see: kuidas sõnastada need suured eesmärgid, mis puudutavad kaevandamismahtu ühe aasta jooksul? Kas see on 20 miljonit tonni aastas või 15 miljonit tonni aastas, ja kui on 20 miljonit tonni aastas, siis alates mis ajast, ja kui seatakse sihiks 15 miljonit tonni aastas, nii nagu koalitsioonileping ütleb, siis alates mis ajast? Need arutelud on olnud väga tõsised. Tänaseks on koalitsioonierakondade vahel kokkuleppele jõutud ja loodan, et me saame homme seda valitsuskabinetis arutada.

Palun, kolleeg Toomas Trapido!

Aitäh! Austatud minister! Räägiks veel kord vastuolust looduskaitse ja looduskasutuse vahel. Kogu säästva arengu ideoloogia iva on selles, et see vastuolu tuleb ületada, tuleb leida elukorraldus ja tehnoloogiad, mis võimaldavad meil siin planeedil edasi elada. Milliseid algatusi olete siiamaani teinud just nimelt selle vastuolu ületamiseks?

Aitäh! Eks seda see igapäevane töö Keskkonnaministeeriumis ju tegelikult tähendabki, see on lahenduste otsimine ja  läbirääkimised ühelt poolt inimestega, kes tunnevad muret looduskaitse poole pärast ja kannavad hoolt selle eest, ja loomulikult teiselt poolt ettevõtjatega, kes on mures selle pärast, kuidas majanduse areng läheb, kuidas meil elu tervikuna edasi läheb ja millised on ressursikasutusvõimalused. See see igapäevane töö ongi. Hakata siin üksikjuhtumeid välja tooma oleks suhteliselt keeruline, küll aga võin tuua ühe näite, mis puudutab põlevkivi arengukava. Meil on välja antud põlevkivi kaevandamise lubasid aastamahu maksimummääraga umbes 24 miljonit tonni, kuid ettevõtjatega on saavutatud vabatahtlikkuse alusel kokkulepe, omavaheliste läbirääkimiste käigus, et nad on valmis kaevandamislubade mahtu vähendama 20 miljoni tonni piirile, mis tegelikult on päris tõsine samm ja nõudis päris tõsist pingutust.

Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te enne väitsite, et RMK‑s on vaja tööle võtta 400–500 inimest, et kogu töö saaks ära tehtud. Lihtne loogika ütleb, et selleks, et metskonnad saaksid töö ära teha, on vaja metskondadele vahendeid juurde anda, mitte teha reformi, millest keegi aru ei saa, mida ei ole avalikkusele piisavalt selgitatud ja millest ka paljud metsanduse asjatundjad ei saa mitte midagi aru. Lisaks jääb arusaamatuks, kuidas selle uue süsteemi puhul tahetakse tööde juhtimine ära korraldada ja kuidas üleüldine metsandustööde koordineerimine toimuma hakkab. Kas teiega ei mängita mitte salamängu ja ühel hetkel tullakse välja hoopis plaaniga, kus kogu metsade haldamine läheb kolmandate isikute kätte, millest teil ei ole aimugi?

Aitäh, härra Rüütli! Kui elu oleks nii põnev, nagu te kirjeldate, siis oleks palju põnevam ja huvitavam elada. Kui te tahate tehnilisi selgitusi ja põhjendusi, siis ma teen RMK juhatusele ettepaneku teiega eraldi kohtuda.

Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Praegu ei ole kaalul mitte ainult ühe inimese saatus, vaid tõenäoliselt on see pöördeline punkt ühe ministeeriumi töös ja lõpuks isegi võib-olla kogu valitsuse töös. Mina olen näinud teie tööd Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi toetuse sihipärases ja jõulises kasutamises ja see on Eesti riigi huvides olnud. See on väga tänuväärne. See töö on olnud raske ja minul on väga kahju, kui teie lahkumise järel võib Keskkonnaministeeriumi töös tulla tõsisemaid tõrkeid, kui neid on olnud praegu. Kas teie ise saate aru, miks esitati umbusaldusavaldus teile nii kiirustades? Riigikogu liikmed said selle kätte alles tund aega tagasi, me ei ole jõudnud isegi süveneda. Või mis juhtus viimase 24 tunni jooksul?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, see on natuke teistsuguse iseloomuga küsimus, kui kõik varasemad on olnud. Ka mina lugesin seda teksti. Loodan väga, et ükski emakeeleõpetaja seda teksti ei pea lugema. Tõepoolest, selgus, et osa Riigikogu liikmeid on ka kaks korda allkirja andnud. Ju see siis niimoodi läks.

Palun, kolleeg Tarmo Mänd!

Tänan, proua juhataja! Härra minister! Ma täiesti mõistan teie ebameeldivat olukorda, te olete praeguse valitsuse esimene minister, kellele tehakse siin katset umbusaldust avaldada, kuigi võiks eeldada, et eelarvekriisis võiks see pilt hoopis teistsugune välja näha. Kuid ma arvan, et umbusaldusavalduseni viis tõenäoliselt teie jäik hoiak oma ideede ja eesmärkide kaitsmisel ning soovimatus otsida ühisosa erimeelsust omavate osapooltega. Meie erakond taotles korduvalt, et istuda laua taha ja rääkida. Ka meie volikogu juhtis möödunud laupäeval tähelepanu sellele, et tuleks lõpuks kutsuda kokku ümarlaud. Päris ootamatu see küsimus täna olla ei saa. Mis takistas teid, kogenud poliitikut, ma juhin tähelepanu, kutsumast osapooli laua taha, püüdmaks leida ühisosa? Võib-olla siis seda situatsiooni täna polekski.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ikkagi rõhutan veel kord, et neid kokkusaamisi ja ümarlaudu on pidevalt korraldatud. Kui te nüüd mõtlete seda, et ühe või teise erakonnaga oleks pidanud arutama näiteks metsaseaduse muudatusettepanekuid, siis ma rõhutan veel kord, et metsaseaduse eelnõu on alles eelnõu, ta ei ole jõudnud isegi Vabariigi Valitsuse lauale. Kui ta jõuab Riigikogusse, siis on siin kõigil võimalused debattideks olemas.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Teie kohta räägib rahvas Kagu-Eestis umbes niisugust juttu, et näe, Reformierakond on kogu Eesti riigi varanduse maha parseldanud, alates Eesti kullast ja lõpetades kinnisvaraga, järele on jäänud ainult mets, ja nüüd pandi Tamkivi ministriks, et ta selle metsa ka mehele paneks. Tavaliselt rahvas ei eksi oma jutuga ja mis puutub kulda ja kinnisvarasse, siis on rahva jutt osutunud õigeks. Mis te arvate, kas ka teie suhtes on rahva arvamus õigustatud ja varsti kuuleme teie kui tankisti osast metsa mahamüümises?

Aitäh, härra Lenk, selle küsimuse eest! Seda, et te tunnete väga sügavat muret nende küsimuste pärast, näeb sellest, et te panite isegi kaks allkirja umbusaldusavaldusele. Aga kui Kagu-Eestis on sellised jutud minu kohta, siis mina ei tahaks siit puldist ja mul ei ole selleks ka õigust ning ilmselt ei oleks väga viisakas rääkida neid jutte, mida räägitakse Saaremaal teie kohta. (Aplaus.)

Tasa, tasa! Palun, kolleeg Paul-Eerik Rummo!

Aitäh! Härra minister! Umbusalduse algatajate motiiv on teie väidetav erahuvide eelistamine ja erikohtlemise rakendamine. Samal ajal, mitte väga pikka aega tagasi, täna maapõueseaduse lõpphääletusel ühed umbusaldajatest – rahvaliitlased – hääletasid selle seaduse poolt ning ka teised – keskerakondlased – ei hääletanud selle seaduse vastu. Samas heidetakse sellele seadusele ette just erahuvide ja erikohtlemise rakendamist. Kas teie oskate näha sellises toimimises mingisugust loogikat umbusaldajate poolt või on tegemist, ütleme, isiku kahestumise ilmingutega?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, loogikat on nendes asjades teinekord raske leida, aga ma siinkohal muidugi tänan Rahvaliitu tänase hääletuse eest, et Rahvaliidu abiga see segadus, mis kunagi tekkis nende lubadega, sai klaaritud.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kas te võite öelda, mis on see summa, mis tuleb Eestil trahvidena maksta, kui me Euroopa veedirektiivi 2010 ei suuda rakendada selliselt, nagu on ette nähtud? Praegu, vaadates ka abirahade kasutamist ja seda seisu, kus me omavalitsustega oleme, on üsna tõenäoline, et me oleme absoluutselt kaugel sellest. Mis on umbes see trahvisumma?

Aitäh selle küsimuse eest! Me ei ole absoluutselt kaugel nende eesmärkide täitmisest. Tõepoolest, mis puudutab suuri veeprojekte, siis selle raha kasutamine on mingil määral veninud. Te teate seda, mis ehitusturul vahepeal toimus ja millised olid hinnapakkumised, nad ei olnud vastuvõetavad ja hanked tuli teha kõik uuesti. Aga see on ministeeriumis pidevalt kontrolli all ja need hanked realiseeritakse, see raha saab tähtajaks kasutatud. Küll aga ei saa ma siit puldist täna väita, et me 100% kõik need ülesanded, mis liitumisel võeti ja mis direktiivis on kirjas, nendeks kuupäevadeks suudame täita. Küll aga usun, et trahvideni asi päris välja ei lähe, sest on näha, et riik ja omavalitsused teevad väga tõsiseid pingutusi selle küsimuse lahendamiseks. Nende numbritega, mis võivad tulla, juhul kui me nende ülesannete täitmisega hakkama ei saa, ei tahaks ma siinkohal spekuleerida.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra keskkonnaminister, küsimustele vastamise eest! Avan läbirääkimised, kui fraktsioonid soovivad. Palun, kolleeg Valdur Lahtvee, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja!

Proua juhataja! Ei teagi, kuidas tituleerida härra ministrit. Head kolleegid! Tsiteerin luuletaja Juhan Viidingut: "Viimasel ajal saab Eestimaal alati nalja / oleneb muidugi kohast igal pool küll ei saa." Kahju, et selleks kohaks on täna kujunenud Riigikogu, sest valitsuskoalitsioon püüab tõsiste asjadega nalja teha. Me kuulsime praegu ministri vastuseid. Me ei kuulnud ministrilt vastuseid umbusaldusavalduses toodud faktidele, süüdistustele, näidetele nende oluliste rikkumiste kohta, mis viivad meie riikluse vähenemisele, mis kahjustavad valitsuse ja Riigikogu mainet jne. Me kuulsime ainult järjekordselt, kuidas minister ütleb, et probleemi ei ole. Minister hoiab sisulisest vastamisest kõrvale. Seda me näeme väga selgelt tänase istungi stenogrammist, seda me näeme väga selgelt ministri vastustest arupärimistele 2. juunil Riigikogus, seda oleme näinud ka teistele küsimustele ja arupärimistele vastamise puhul varem siin Riigikogus.
See on väga hea näide ministri suutmatuse või ministri tahtmatuse kohta oma haldusalas toimuvat aduda. Ministri lemmiktegevus on alati kõiki süüdistusi eitada, mitte isegi püüda neile sisuliselt vastata. Ministrist polekski kahju, no kui ei saa aru, siis ei saa aru, midagi pole teha! Paraku nõuab see valdkond, mida ta juhib, arusaamist.
Me näeme täna väga selgelt, et minister on samasugust suhtumist, oma isiklikku suutmatust või tahtmatust valdkonnaga tõsiselt tegelda väga jõuliselt ka ministeeriumisse kultiveerimas: keskkonnaprobleemidega ei peagi sisuliselt tegelema. Ja sellest on kahju! Sellele peame meie, Riigikogu liikmed, osutama ja selle peale peame meie, Riigikogu liikmed, pidurit tõmbama.
Et ma ei jääks samasuguseks tühipaljaks sõnavõtjaks, nagu härra minister äsja oli, toon ma oma väite tõestuseks näiteid. Ma loen ette tänase Keskkonnaministeeriumi pressiteate: "Keskkonnaministeerium: umbusaldusavaldus on poliitiline võimuvõitlus. Täna, 11. juunil Riigikogu opositsioonierakondade poolt keskkonnaminister Jaanus Tamkivile esitatud umbusaldusavalduses nimetatud kolm põhjust ei oma kandepinda ning on kantud poliitilistest eesmärkidest. Keskkonnaminister ja ministeerium on varem korduvalt selgitanud avalikkusele ja Riigikogu opositsioonierakondadele nii RMK reformimise vajadust kui ka teiste otsuste ja seadusemuudatuste vajadust. Minister Tamkivi on alati olnud avatud vastama opositsiooni küsimustele, opositsioonile on eelnevalt kõiki olulisi keskkonnakaitset puudutavaid muudatusi tutvustatud ja nendega nõu peetud ning nende ettepanekuid on alati kaalutud." Kui me vaatame Riigikogu stenogramme, siis näeme, head kolleegid, et see ei ole nii. Pressiteate lõpulause on: "Praegune umbusaldusavaldus ei ole kriitika ministri ja ministeeriumi tööle, vaid poliitiline võimuvõitlus." No tule taevas appi! Pärast umbusaldusavalduse lugemist tulla välja sellise väitega! See on väga selge probleemide eitamine ja sisulisest vastusest kõrvalehoidmine.
Sarnane pressiteade on "Natura 2000 võrgustiku moodustamine ja alade kaitse korraldamine on olnud tulemuslik". See on vastus Riigikontrolli osutatud väga olulistele puudustele ministeeriumi töös Natura alade valikul ja nende kaitse korraldamisel. Ministeerium vastab, et ta ei nõustu Riigikontrolliga, ja ütleb, et kõik on kõige paremas korras. Järgmine pressiteade: "Päästkem Eesti Metsad eksitab rahvast." Siin väidab ministeerium, et kõik huvigrupid on kaasatud ja metsaseaduse muudatustes on nende ettepanekuid arvestatud. Me kõik teame, et see ei ole nii. Huvigrupid on väga selgelt osutanud, et minister ja ministeerium valetavad, aga mundriau pesemiseks on ministeerium pandud selliselt tööle, mitte keskkonnavaldkonnaga sisuliselt tegelema.
Sellega ei saa me leppida, sellepärast me selle umbusaldusavalduse esitasime ja leiame, et minister on selgelt ebapädev ja peab tagasi astuma. Aitäh!

Palun, Karel Rüütli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindajana!

Austatud Riigikogu! Lugupeetud keskkonnaminister! Eestimaa Rahvaliidu volikogu esitas 7. juunil viimase abipalve Vabariigi Valitsusele. Selle pöördumisega tehti ettepanek moodustada maavalitsuste esindajatest, omavalitsusjuhtidest, keskkonnaorganisatsioonide esindajatest, praktikutest, teadlastest ja teistest huvirühmadest ümarlaud, mis käsitleks Riigimetsa Majandamise Keskuse reformi ja metsaseaduse muutmist ühtse protsessina ning jälgiks neid eesmärke, mis on seatud Eesti metsanduse arengukavaga aastani 2010. Selleks et avaliku võimu teostamine oleks avalikkuse huve teeniv, on vaja suurendada otsustamise ühiskondlikku legitiimsust, kaasates nii seaduste koostamise kui ka riigi arengu seisukohalt oluliste kontseptsioonide, poliitikate ja arengukavade väljatöötamise protsessi võimalikult paljude erinevate huvirühmade esindajaid. Rahvaliit on püüdnud astuda diskussiooni, oleme teinud ettepanekuid, oleme kas või siinsamas Riigikogus esitanud erinevaid seaduseelnõusid. Aga seni ei ole inimestele piisavalt selgitatud reformide mõju, inimestega ei ole räägitud. Nii laiaulatuslikke muudatusi kogu valdkonnas, mis puudutavad niivõrd paljusid inimesi, ei ole meie arvates lihtsalt ilus teha.
Eestimaa Rahvaliit ja Rahvaliidu fraktsioon on korduvalt juhtinud keskkonnaminister Jaanus Tamkivi tähelepanu asjaolule, et riigimetsa kui meie ühisvara tulevikku puudutavad otsused peavad tuginema laiapõhjalisele arutelule ja huvigruppide üksmeelele ning arvestama metsanduse sotsiaalseid, majanduslikke, regionaalseid ja kultuurilisi aspekte. Samale seisukohale on eri pöördumistega asunud mitmed looduskaitsjad, metsamehed, teadlased, kohanikuühendused ning enam kui 50 000 rutakate metsandusreformide vastu allkirja andnud eestimaalast.
Me oleme seisukohal, et tuleb teha riskianalüüs, mis puudutab neid metsanduses tehtavaid reforme, mis selgitab välja, kas kavandatavad reformid toovad endaga kaasa kahjulikke ja pöördumatuid tagajärgi või mitte. Mina ei ole mitte ühtegi analüüsi näinud. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Karel Rüütli! Palun, kolleeg Toomas Varek Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! On kahetsusväärne, et praeguses olukorras, kus meil on arutusel selgelt mittepiisav negatiivne lisaeelarve, peame veel tegelema keskkonnaministri saamatusega.
Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi on silma paistnud mitme huvitava tegevusega ja tegevusetusega. Esimesena väärib märkimist Keskkonnaministeeriumi haldusalas kavandatav Riigimetsa Majandamise Keskuse reform ja metsaseaduse muutmine. Liikudes Eestis ringi, on paljud kindlasti märganud, et metsaraied on teede ääres ja teistes kergesti ligipääsetavates kohtades intensiivistunud. Ei tarvitse olla metsapatoloog, et mitte märgata, kuivõrd oluliselt on viimastel aastatel halvenenud metsade sanitaarne seisukord. Kui metsas töötasid veel metsavahid, siis raiuti metsakahjuritest kahjustatud puud esmajärjekorras välja. Nüüd metsavahte ammugi enam metsas ei ole ning tagajärjed on drastilised. Minister ja ministeerium ei ole pidanud kinni heast tavast kaasata asjaosalisi organisatsioone ja ühendusi nii suurte muutuste läbiviimiseks. Teiseks on selgusetu ja mõistmatu, miks ei ole suutnud minister Riigikokku ikkagi tuua põlevkivi arengukava, mida pikka aega on lubatud ja oodatud. Selle tagajärjel kannatab meie suurima maavara kasutamine ning puudub selgus, mis saab tulevikus meie maavaradest üldiselt. Põlevkivi arengukava vajalikkuses ei kahtle mitte keegi. Seda enam on ministri tegevusetus küsitav, oleks aeg hakata tegutsema. Kolmandaks ei ole keskkonnaminister piisavalt selgitanud ja avalikkusele tutvustanud olukorda, mis puudutab maadevahetuse asendamist maade ostmisega, milleks on aastaks ette nähtud ainult 40 miljonit krooni, samas kui järjekorras on üle 800 objekti. Miks ministeerium ei suuda adekvaatselt olukorda lahendada ning inimeste ootusi täita? Neljas muret tekitav asjaolu on maa munitsipaliseerimine, kus minister takistab kohalike omavalitsuste arengut, samas on hulganisti kinnistuid, mis on räämas. Seda enam on ministeeriumi seisukoht kummaline, ise maatükkide eest hoolt ei kanta ega kasutata neid, aga kohalikele omavalitsustele haldusfunktsioonide täitmiseks neid ka ei anta.
Nendel põhjustel toetab Keskerakonna fraktsioon keskkonnaminister Jaanus Tamkivile umbusalduse avaldamist. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Toomas Varek! Rohkem kõnesoove ei ole. Head kolleegid! Palun kiiremini vajutada, muidu ei luba ma teid enam kõnepulti! Palun, kolleeg Marko Pomerants!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Viisin eile Jaanus Tamkiviga poole tunni vältel läbi arenguvestluse ja minu meelest ta läbis selle. Ma arvan, et ta võiks oma ametis kindlasti jätkata. Mis puudutab lähenemisviisi eri protsessidele, siis ka mina teeksin mõned asjad teistmoodi, aga ma ei tea, kas ma jõuaksin erineva tulemuseni.
Nüüd avalikust huvist. See võib olla täiesti erinev ka sama maatüki suhtes. Kellelgi on avalik huvi saada Eesti rahvamajandusele liiva, teisel on avalik huvi kasutada seda maad virgestuseks. Mõlemad on avalikud huvid. Kuigi ma arvan ka, et loodus on tähtis.
Mis puudutab RMK‑d ja seda 20%, millest on hästi palju räägitud ja millest minagi olen lehes kirjutanud, siis Riigimetsa Majandamise Keskuse arengukava eelnõus nähakse ette meetmed, kuidas selle 20%‑ni jõuda, et see protsent saaks lõpuks täis. Seda praegu ei ole, see on kusagil 18% raames.
Mis puudutab maapõueseadust, millest siin hiljuti juttu oli ja mille üle me hääletuse läbi viisime, siis kui Jaanus Tamkivile midagi ette heita, arvan mina, et ette võib heita seda, et ta ei olnud piisavalt konkreetne konkreetse ettevõtte huvide ja probleemi kaitsmisel. Oleks ta olnud konkreetsem, oleks võib-olla olnud asi parem.
Väike vihje ka Marika Tuusile: kindlasti on paljudes hädades, mis keskkonda puudutavad, süüdi ikkagi ka Eiki Nestor, sellepärast et tema lihtsalt on tavaliselt asjades süüdi.
Mis puudutab järgmist reformi, mis on plaanis Keskkonnaministeeriumi‑siseselt, siis, lugupeetud minister, me leppisime kokku, et esmaspäeval kell 11 kohtume keskkonnakomisjonis ja räägime nendest kavadest, mis plaanis on, ja sellest, kuidas nendest võiks asja saada.
Süüdistused käivad siin eelnõude menetlemisega seoses. Selles suhtes ongi tänavune aasta olnud erakorraline, et enamikku eelnõusid, mis keskkonnakomisjoni veel jõudnud ei ole, on keskkonnakomisjon juba menetlenud, sellepärast et rahva huvi on tohutult suur. Täna me tegelesime keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõuga. Siin on mureks see koht, ega minister ei taha kellelegi põhjendamatult põhjavett parseldada. Jutt käib sellest, kas keskkonnamõjude hindamine peaks algama põhjaveevarust kümme miljonit kuupmeetrit aastas või võiks see olla nii, nagu on praeguses seaduses, 200 000 kuupmeetrit aastas. Ma julgen kinnitada, et Jaanus Tamkivi mingisuguse kuritegeliku plaaniga tegemist ei ole, see kümme miljonit kuupmeetrit aastas oli selles seaduses 2005. aastani. Muuseas, seesama Riigikogu on sellega tegelnud, vabandust, eelmine koosseis tegeles, aga Riigikogu üldises mõttes on sellega tegelnud. Keskkonnaeksperdid, kes tegelevad põhjaveevaru hindamisega ja asjast midagi jagavad, arvavad, et kümme miljonit kuupmeetrit aastas on põhjendatud ning põhjaveevaru ja keskkonnamõju hindamine ei peaks olema põhjendamatu rahateenimise koht keskkonnaeksperdile.
Mis puudutab seda umbusaldusavaldust veel, siis minu jaoks oli siin üks selline huvitav aspekt ja see ei ole seotud Jaanus Tamkivi umbusaldamisega. See on Kadri Simsoni värske allkiri, mida avalikkus enne pole näinud ja Riigikogu liikmed nüüd on. Palju õnne minu poolt!

Aitäh, kolleeg Marko Pomerants! Palun, kolleeg Jürgen Ligi Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud kolleegid! Võib-olla jäi kellelegi, kes kuulis Riigikogu töökorra aruteludest, mulje, et üks umbusaldamine aastas tuleb ära teha. Ma võin kinnitada, et see ei vasta tõele, ei pea tingimata tegema. Riigikogu ei pea üldse kedagi umbusaldama, kui temal mitte midagi öelda ei ole.
See, et proua Ergma andis meile aega seda avaldust lugeda, on igati tervitatav. Ma arvan, et hulk inimesi sai mitu kõhutäit naerda. Kuidas ikkagi osatakse kirjutada, kui palju osatakse teha kirjavigu, kuidas osatakse eksida ka umbusaldatava nimega, rääkimata stiilist, kuidas suudetakse teha nii pikki lauseid ja seejuures jätta nii palju ütlemata!
Sisuliselt on umbusaldusavaldus tühi. Kui poliitajaloolased hakkavad ühel päeval uurima, mis asja keskkonnaminister on ajanud, mis on tema poliitika olnud, mis meile siin ei meeldi, siis ega nad seda välja ei peili küll. Me tegelikult ei saanud täna teada, mida Jaanus Tamkivile ette heidetakse. Kui heidetakse ette seda, et ta ei vasta küsimustele, siis, palun, kus on need küsimused? Ma näen, et hulgal opositsionääridel on järjekordselt käes paberilipikud, kust nad vaevaliselt veerivad mingisuguseid etteheiteid. Aga ilmselgelt ei saa nad aru, mida nad ette heidavad. Riigikogu liikmel on kohustus suuta mitte ainult küsimusi peast esitada, vaid nendest ka aru saada, vähe sellest, isegi kõnet peab suutma peast pidada. Te loete mingisuguseid naeruväärseid tekste paberilt ja vaatate ministrile otsa ning tema peab püüdma teile vastata. See on päris kohutav pilt. Aga lugege see umbusaldusavaldus rahulikult läbi, võtke punane pastakas ja mõelge, kuhu te alla kirjutasite, kas üks kord, kaks korda või kolm korda.
Heidetakse ette, et ministril on vale suhtumine. Aga milline suhtumine, millesse? Heidetakse ette, et ta teenib erahuve. Milliseid? Palun tooge näiteid! Kas jutt oli praegu põlevkivi arengukavast, aga miks Rahvaliit ja Keskerakond hääletasid siis kaasa selle kunagise käki kõrvaldamisel? Kuidas te saate ette heita, kuidas saab Rahvaliit ette heita Jaanus Tamkivile, et ta on võtnud tööle kaks-kolm erakonnakaaslast? Mis ajast kehtib seadus, et erakonna liikmesus keelab avalikus teenistuses osalemise? Kuidas saab Rahvaliit seda ette heita? Kuidas saab ette heita ministrile, et Riigikogu võttis äsja vastu ühe seaduse? Kuidas saab seda ministrile ette heita, rääkige mulle! Kust tuleb see jutt, et nüüd hakatakse RMK reformi tõttu likvideerima külasid? Ma ei saanud seda teada. Mismoodi kaovad need külad, millest te räägite? Kuidas saab tulla siia pulti ja rääkida, et metsavahte ei ole meil juba ammu ja nüüd on metsad korrast ära? Jaanus Tamkivi on aasta otsa ametis olnud. Kuhu ta nad pani tagasiulatuvalt? Toomas! Tule räägi kas või järgmise punkti ajal! Kuidas saab ette heita, et Jaanus ei tegele maa munitsipaliseerimisega? Temal on see mingisugune eriline huviobjekt, ta munitsipaaltegelasena tegeleb sellega pigem liiga palju. Ma tõesti ei saa sellest aru. Kuidas saab ette heita ministrile, et ta on saatnud või saatmas valitsuse kooskõlastusringile ühe seaduseelnõu? Metsaseadusest on praegu jutt. Kuidas saab reaktsioon sellele aktile olla umbusaldusavaldus, mitte arutelu Riigikogu saalis? Mina ei saa sellest aru. Mis huvitav poliitiline kultuur on siia saali täna jõudnud? Miks tehakse siin nalja? Meil on võimalus kõiki neid eelnõusid, mida Jaanus Tamkivi algatab, arutada siin saalis. Ma võin kinnitada, et kui te ühe suupoolega ütlete, et ta teenib erahuve, teise suupoolega, et ta ei räägi huvigruppidega, siis mõlemad väited on valed. Mitte ükski minister ei suhtle tõenäoliselt nii palju nn huvigruppidega kui keskkonnaminister. Ma tean, et ka sel nädalal oli tal põhjalik kokkusaamine ja nende huvigruppide seisukohad ei lange kokku umbusaldajate omadega. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Jürgen Ligi! Palun, kolleeg Eiki Nestor Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Vaadake, pärast eelmise aasta Riigikogu valimisi oli meil tekkinud väga huvitav situatsioon Eestis poliitikas. Kuidagi toimus kõik see poolt‑ ja vasturääkimine koalitsiooni sees. Kuidagi juhtus nii, et nii opositsioon kui ka koalitsioon olid kogunenud valitsusliitu. Kui me selle aasta eelarvet vastu võtsime, siis ma isegi natuke riidlesin opositsionääridega. Täna on vähemalt võetud vaevaks ja 170 muudatusettepanekut lisaeelarve kohta valmis vorbitud. See on ka suur saavutus. Palju õnne! On näha, et midagi on. Sellises olukorras, kus valitsusliitlased ise omavahel vaidlevad, opositsioon istub ja passib ja vaatab, et mis nüüd juhtub. Järsku kukub keegi ära, meie saaksime asemele? Aga võib-olla lähevad hoopis laiali, siis saaks veel hoopis midagi paremat teha? Aga võib-olla juhtub midagi muud? Tegelikult, selle meie, ma palun vabandust, kauaoodatud majanduslanguse saabumise puhul enam keegi valitsusse tulema ei kipu, see on selge. Kui vaadati, et mehed liiga palju omavahel kaklevad, siis tuli ka umbusaldusavaldus sisse anda. Mis seos siin Jaanus Tamkiviga on? Mitte mingit.

Aitäh, kolleeg Eiki Nestor! Lõpetan läbirääkimised. Head kolleegid! Me peame minema lõpphääletuse juurde. Lugupeetud kolleegid! Kuna otsuse vastuvõtmiseks on nõutav, et otsuse poolt oleks Riigikogu koosseisu enamus, siis, palun, teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus  95 Riigikogu liiget ja puudub 6.
Panen hääletusele 33 Riigikogu liikme algatatud umbusalduse avaldamise keskkonnaminister Tamkivile. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 36 Riigikogu liiget, vastu oli 59, erapooletuid ei olnud. Otsust ei võetud vastu.

Head kolleegid! Jätkame Vabariigi Valitsuse algatatud ringhäälinguseaduse muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Ettekandeks kutsun kõnetooli kultuurikomisjoni liikme kolleeg Helmer Jõgi.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kultuurikomisjon arutas ringhäälinguseaduse muutmise eelnõu teise lugemise jätkamist kahel istungil: 19. mail ja 3. juunil. Korrektsuse mõttes nendin, et ühtegi muudatusettepanekut selle eelnõu kohta ei laekunud ei Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega ka komisjonidelt.
Nagu te aru saate, oli arutelude keskmes ringhäälingu loatasude säilitamine või kaotamine. 19. mai istungil kinnitas kultuuriminister meile, et digitaliseerimisprotsess peaks jätkuma kavandatud tempos ja kui me sellest suvest kaotame analooglevis oleva kahe erakanali loatasud, hakkavad Eestis tegutsevad telejaamad maksma oma maapealse levi eest kordades vähem. Analooglevis olemise kulu on umbes 20 miljonit aastas, digiplatvormilt programmide edastamine aga 3 miljonit aastas.
Järgmisel istungil arutati erakanalite saadetud ühiskirja seisukohti ja Eesti Rahvusringhäälingu juhi ettepanekuid. Rahvusringhäälingu juht nägi eelkõige loatasude kaotamises ohtu rahvusringhäälingu mõjukuse kasvule. Digiplatvormide avanemine toob turule uusi kommertskanaleid, meedia tasakaal nihkub paigast ära kommertshuvidele allutatud pakkumiste kasuks ja avalik-õigusliku pakkumise kahjuks. Samas soosib Eesti ringhäälinguloa alusel teleprogramme edastavate jaamade koormamine loamaksuga muude riikide lubade alusel taasedastatavaid programme. Riigi võimalus kontrollida kohalikule auditooriumile suunatud teleprogramme kahaneb seetõttu oluliselt.
Komisjoni istungil märgiti, et kahel erakanalil on õigustatud ootused, et neid koheldakse võrdselt teiste turul olijatega. Leiti, et eelnõuga pakutud lahendus on küllalt selge, motiveerimaks põhikanaleid digile üle minema. Selle ülemineku põhieeldus on see, et digis oleks kaheaastasel üleminekuperioodil kõik kanalid, muidu ei juhtu meil digitaliseerimisprotsessis suurt midagi. Kavandatav üleminekuperiood ja analooglubade vahetamine digilubade vastu annab eelkõige vaatajale kindlustunde digileviga liitumiseks.
Loomulikult ei piirdunud komisjoni arutelud kitsalt ainult  selle eelnõuga, see tähendab analooglevilt digilevile üleminekuga. Arutelu all oli ka rahvusringhäälingu teise kanali hädavajalikkus meie meediamaastikul, samuti vaatajatele digibokside kompenseerimise võimalus ja vajadus ning ka see, et digiperiood võib kujuneda suhteliselt lühikeseks, sest tulevik on arvutipõhise telepildi päralt.
Otsustati eelnõu teise lugemise lõpetamiseks esitada sisuliselt muutmata kujul. Tingituna vajadusest kaaluda veel kord komisjonis eriarvamusi, tekkis ka ajanihe, mis otsustati kõrvaldada. Selleks tehti ettepanek muuta tekstis olev kuupäev 1. juuni 1. juuliks. Komisjon toetas üksmeelselt teise lugemise lõpetamist.

Aitäh! Kas kolleegidel on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu! Eelnõu kohta on laekunud kaks muudatusettepanekut, mille on esitanud kultuurikomisjon. Mõlemat on juhtivkomisjon arvestanud täielikult. Andestust, juhataja palub vabandust! Astume paar sammu tagasi. Pärast küsimusi ettekandjale on võimalik avada läbirääkimisi. Esimesena saab sõna kolleeg Peeter Kreitzberg.

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Sellel eelnõul on kahtlemata tagajärgi natukene rohkem, kui senistes aruteludes on kõlanud. Ma arvan, et mõningaid huve on kõvasti eelistatud ja Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikmena pean tähelepanu juhtima tagajärgedele, millest nii siin kui ka komisjonis on suhteliselt vähe on juttu olnud. Kahtlemata on tegemist erakanalite huviga, kes selle eelnõu alusel pääsevad iga-aastasest 25-miljonilisest loamaksust. Teatavasti tekkis see loamaks seoses sellega, et ETV loobus kunagi reklaami edastamisest. Loomulikult on praegu seoses digitaliseerimisega olukord muutunud ja seda ei saa võrrelda ajaga, kui loobuti reklaami edastamisest. Ka Helmer Jõgi mainis, et digiplatvormilt edastatavad saated peaks olema kõik võrdses olukorras. Praegu on tõesti raske võrdselt maksustada välisriikidest ja meie riigist tulevaid saateid.
Teine probleem on digitaliseerimine. Teatavasti nägi senine seadus ette minna lõplikult digitaliseerimisele üle 1. veebruaril 2012. Nüüd oleme tähtaja toonud poolteist aastat ettepoole. Digitaliseerimishuvi on kahtlemata olemas ja tehnilise progressi vastu ei saa keegi.  Samas on lahendamata küsimus, kas ikka õnnestub digiboksidega varustada kõik teleaparaadid. Teatavasti Soome nägi sellega väga palju vaeva ja need raskused pole minu teada siiamaani seljataga. Mulle tundub, et praegu selle tempo pealepanemine tekitab päris tõsiseid kahtlusi ja küsimusi. Vahest me ikkagi kiirustame liiga selle lahendusega – siit kumab läbi huvi loamaksust lahti saada. Ja siin on, muide, mängus teine huvi veel: aastal 2010 on alates 1. juulist võimalik saada viieaastased load. Kohe, ilma arutlemata, kas võiks selle aja peale ka konkurents tekkida. Võib-olla tuleb neid kanaleid nii palju, et kõik ei saagi lubasid. Ja mis hakkab juhtuma rahvusringhäälinguga, ETV-ga? Ta hakkab õige pea võistlema kuue digikanaliga ja kahtlemata läheb konkurents palju tihedamaks. Mis on ühest küljest kahtlemata hea ning mõjutab saadete kvaliteeti ja loodetavasti ka seda, mida ETV näitab. Aga teistes maades tehtud uuringud on näidanud, et massiline üleminek digikanalitele vähendab märksa avalik-õigusliku televisiooni vaadatavust.
Kui analüüsida situatsiooni lisaeelarve seisukohast, siis me näeme, et seal üritatakse kärpida ETV eelarvet. Nii et erakanalid saavad pluss 25 miljonit igaüks ja ETV saab miinus – eks me näeme, kui palju lõplikult – 25 miljonit. Seega me igal juhul vähendame praegu ise tahtlikult ETV konkurentsivõimalusi. Kui ETV ei suuda lähiajal avada teist kanalit, siis ootab meid ilmselt ees vaadatavuse vähenemine – ja võimalik, et väga tuntav vähenemine.
Olen mures selle pärast, kas meil avalik-õiguslik televisioon säilib sellisel kujul nagu vaja. Kas ta suudab täita kõiki oma funktsioone, eriti, kui me ei suuda avada teist kanalit? Nii et ühtepidi tundub see tehniline progress väga tore, aga teistpidi ma ei tea, kas meil on vaja kiirustada. Teiste maade kogemused näitavad, et digitaliseerimine on väga vaevaline protsess, kui tahetakse saavutada üldine vaadatavus kõikide inimeste poolt. Nii et võidame justkui poolteist aastat, samal ajal aga paneme rahvusringhäälingu väga keerulisse olukorda. Ei ole absoluutselt teada, kui hästi meil vaatajate seisukohalt digitaliseerimine õnnestub. Saatjate seisukohalt õnnestub kindlasti.
Sellised on siis argumendid. Erakanalite argumendid on kahtlemata väga tugevasti esindatud, teised argumendid väga-väga nõrgalt. Ja sellest on kahju. Aitäh!

Aitäh! Sõna saab kolleeg Helmer Jõgi.

Head kolleegid! Eelnõu ei ole tingitud ei erakanalite huvist ega rahvusringhäälingu huvist. Eelnõu ei ole tehniline. Eelnõu mõte on eelkõige selles, et meie vaatajatel oleks juurdepääs digi-TV teenusele ja et see üleminek toimuks võimalikult valutult. See on ka põhjus, miks tähtaeg kaks aastat ettepoole toodi. Kui me jätaks tähtaja 2012 ja meil tõesti analoogsagedused ära võetakse, siis me peame hakkama asju ajama Euroopa Liiduga. Põhjendama, miks pikendada lubasid jne. Praegu on meil ikkagi võimalik vaadata, kuidas digitaliseerimise protsess kulgeb, milliste tulemusteni me oleme aastaks 2010 jõudnud, ning siis jääb veel mingi võimalus ja aeg riigisiseselt vajalikke korrektuure teha.
Tahaks veel kord rõhutada, et meil tuuakse seoses omal ajal kehtestatud loatasudega välja ainult ühte aspekti: et ETV-st kadus reklaam ära ja selle kompensatsiooniks olid erakanalid nõus loatasusid maksma. Tegelikult on ressurss analoogleviturul piiratud ja tahtjaid sellele turule tulla suhteliselt palju. Vastutasuks oli, et see turg suleti. Turule jäid kaks kanalit. Nad olid nõus ega protestinud tollel hetkel, ja see oli ka neile kasulik, et nad maksid 25 miljonit aastas loatasu. Nüüd on turg avatud ja me kohtleme kahte suurt põhikanalit võrreldes kõigi teiste turul olijatega täiesti ebavõrdselt.
Mida annab üleminek digi-TV-le vaatajale? Jutt käib tegelikult 120 000 leibkonnast, põhiliselt maal elavatest inimestest, kes võtavad vastu teleülekandeid tavalise antenniga, n-ö õhu kaudu. Neid on umbes 26% vaatajaskonnast. (Täna on juba digis 29%, kaablis 43%, vist 2%-l ei ole üldse televiisorit.) Üleminek annab ka nendele inimestele täieliku eestikeelsete kanalite paketi, mida on võimalik vaadata  selle eest tasu maksmata. Tasu makstes aga on võimalik vaadata ka n-ö tingimusliku juurdepääsuga kanaleid, mis annavad lisaväärtuse kanalite vaatamisele digiplatvormilt. Samas on ka see tehnoloogiliselt lihtne: piltlikult öeldes paned ühe vidina teleka ja antenni vahele.
Viimane EMOR-i küsitlus, mille valitsuskomisjon korraldas, näitas, et 34% Eesti elanikkonnast ei tea digi-TV eri vormidest midagi. Kaks aastat, mis me oleme nüüd üleminekuks kehtestanud, on minu subjektiivsel hinnangul suhteliselt lühikene aeg, et inimeste teadlikkust tõsta, et inimestele selgitada, mis asi see digi-TV on ja kuidas selle võiks vastu võtta. Praegu paljud inimesed kardavad, et tasu maksmata ei saagi digi-TV-d vaadata. Saab küll vaadata! Aga ma kordan: on vaja jälgida, kuidas protsess nende kahe aasta jooksul kulgeb, kuidas inimesed digibokse muretsevad – siis teame, mis samme veel on vaja ette võtta.
Minu arvates on eelnõus kavandatud tempo ja meetmed, et Eesti vaatajaskond läheks tulevikus üle digiteenusele, väga head ja väga õiged.

Sõna saab kolleeg Mark Soosaar.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid, eriti hea eelkõnelnud kolleeg! Ei ole sugugi nii väga süütu see eelnõu! Ei ole see sugugi mitte ainult tehniline ja mitte ainult digiboksidest! Me kõik teame, et asi puudutab ka loamaksu. Ja see on päris tõsine mure. Panna meie rahvusringhääling samasse olukorda, kus on kommertskanalid, samasse olukorda, kus ta oli kümmekond aastat tagasi ja kust suurte raskustega, kallis Helmer Jõgi, sinu erakonnakaaslaste abiga õnnestus alguses Eesti Televisioon välja harutada ja lõpuks, eelmises Riigikogu koosseisus, ka Raadio 2 välja harutada. Me näeme hoopis teistsugust kvaliteeti. Me näeme seda, mida sinu erakonnakaaslane Raivo Järvi siin mõni päev tagasi seoses 5%-lise käibemaksuga rääkis: on olemas kaks kultuuri, on olemas massikultuur ja on olemas väärtkultuur. On üks kultuur, mis aitab inimesel mööda redelit tõusta kõrgemate väärtuste poole ja inimest ülendada, paremaks muuta. Ja on teine kultuur, mis orienteerub massi keskmisele soovile ja maitsele, mis paiskab eetrisse seda, mis on üldine maitse, mis suurt ei arene ja mida müüakse. Nüüd me paneme jala rahvusringhäälingu kaelale, et tal oleks vähem õhku hingata. Me ei anna talle võimalust teist kanalit avada, seame ta olukorda, kus ta on sunnitud hakkama seebikaid näitama ja ise endale raha teenima nii, nagu Nõukogude ajal Tallinnas asunud ettevõttes pidid maale rajama oma sigalaid, karjalautu ja hobusetalle, et oma töölistele toiduaineid juurde hankida. Me lihtsalt kohtleme oma viimast sõltumatut meediaorganisatsiooni vääritult.
Me peame aga seda oma rahvuslikku uhkust, mis on juba 80-aastane, hoidma nagu silmatera! Nii nagu me hoiame rahvusooperit, nii nagu me hoiame rahvusraamatukogu.  Kas te kujutate ette, et varsti hakatakse ka Estonia teatris etendusele reklaame vahele laskma? Ärme teeme seda! Aga praegune tendents viib sinna välja, rahvusringhääling ei saa muidu ellu jääda. Mõelge, mis me teeme! Ma ütlen selgelt, et ma ei saa kuidagimoodi selle eelnõu poolt hääletada, sest see ei ole ainult tehnikat puudutav eelnõu. Aitäh!

Sõna saab kolleeg Maret Merisaar.

Lugupeetud kolleegid! Erakond Eestimaa Rohelised toetab sotsiaaldemokraatide seisukohti. Me kutsume üles aega maha võtma ja mõtlema, kas meil on olukorra lahendamiseks mingisuguseid muid viise, mis ei seaks rahvusringhäälingut nii halba olukorda. Me leiame, et Riigikogu peaks eelkõige seisma rahvusringhäälingu hea käekäigu eest. Aitäh!

Aitäh! Kolleegid, kui teil rohkem kõnesoove ei ole, siis sulgeme läbirääkimised ja vaatame läbi kaks laekunud muudatusettepanekut. Mõlemad on kultuurikomisjoni esitatud ja mõlemat on arvestatud täielikult.
Eelnõu 241 teine lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi oma järgmise päevakorrapunktiga, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2008. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Jürgen Ligi.

Austatud Riigikogu! Seda 3-miljardilist eelnõu arutas rahanduskomisjon viimati 9. juunil. Komisjonile oli laekunud 170 muudatusettepanekut, neist neli võtsid tegijad tagasi ja kaks leidsid komisjoni toetuse. Võib öelda, et väga suur osa nendest muudatusettepanekutest ei vasta komisjoni hinnangul meie õiguskorrale – kui mitte öelda, et need on ebaseaduslikud. Kokkuvõttes võib ka seda öelda, et muudatusettepanekute rahaallikad ei ole piisavad. Tehti näiteks ettepanek vähendada Kultuuriministeeriumi kulusid kolme miljoni ulatuses rohkem, kui neid üldse eelarves ette on nähtud.
Üldse oli kõige populaarsem rahaallikas kärpida ministeeriumide tegevuskulusid. See on poliitiliselt arusaadav, avalikkus tervitab sellist asja. Kuid rahanduskomisjon paneb siiski Riigikogu liikmetele südamele silmas pidada ka valitsusasutuste elujõudu ja seda, et poole aasta pealt ei ole võimalik lõpetada ministeeriumide tööd, inimesi massiliselt töölt ära saata, maksmata neile kompensatsiooni. Nii et tehniliselt ei ole need muudatusettepanekud suures osas teostatavad.
Esimesel lugemisel ma võisin tunnustada rahanduskomisjoni arutelu selle poolest, et räägiti tõesti asja sisust, sellest, et riigi halvenenud rahandusseis on objektiivne tõsiasi ning riigi kulusid tuleb kokku tõmmata. Küsiti, kas kokkutõmbamine on piisav ja piisavalt operatiivne.
Kahjuks meie viimase arutelu kohta sama häid sõnu öelda ei saa. Keskenduti pisiasjadele ja kärbete tagasipööramisele. Kõige väiksem muudatusettepanek, mida ma suudan meenutada, puudutas 1000 krooni. Kutsun teid siinkohal Riigikogu tulevikku silmas pidades üles suhtuma riigieelarvesse tõsiselt. Riigikogu ei tohiks olla institutsioon, kes tegeleb peenrahaga nende miljardite kõrval, mis tegelikult meie otsustada on. Me peaksime langetama strateegilisi otsuseid, mitte liigutama üksikuid kroone ühest lahtrist teise.
Kindlasti tahan südamele panna, et ebaseaduslikke ettepanekuid tehniliselt esitada saab, kuid nii ei ole ilus. Riigikogu liige ei vastuta nende eest, kuid Riigikogu, juhul kui ta sellised ebaseaduslikud otsused langetab, on süüdi. Seda tuleb tunnistada.
Milles ebaseaduslikkus seisnes? Kõigepealt, ei ole võimalik rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustusi eirata ja jagada näiteks Euroopa Liidu liikmemaksu populaarsemateks kulutusteks. Ei ole võimalik seadusega väga täpselt reglementeeritud Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahasid suvaliselt näiteks pensionitõusuks suunata. Ei ole võimalik pensioni teise samba sissemakseteks suunata rohkem raha, kui seadus ette näeb. Seda ei ole lihtsalt võimalik teha, see on reguleeritud asi ja avalikus õiguses on väga tähtis see, et saab teha ikkagi asju, mis on ette nähtud.
Ning katteallikana peaks ikkagi numbrite suurust hindama, ei tohiks lihtsalt mehhaaniliselt suvalisi numbreid kirja panna. 2008. aasta riigieelarve § 6 ütleb, mis tasemel artiklid on valitsuse pädevuses ehk teiste sõnadega ei ole Riigikogu pädevuses. Soovitan Riigikogul nii tänasel arutelul kui ka tulevikus sellest kinni pidada. Ei saa näiteks Kultuuriministeeriumi tegevuskuludes kirja panna Pajusi pasunakoori pasun, siis Kolga-Jaani koolimaja uks ja seejärel mingi mitmemiljoniline eraldis. Riigieelarvel on oma loogiline struktuur ja meie mundriau ja väärikus nõuavad, et hoiame sellest kinni. See, kas valijale meeldib teistsugune tegevus, ei ole praegusel juhul määrav. Me peame langetama strateegilisi otsuseid ja käituma siin aruteludel vastavalt.
Kokkuvõttes ei olnud rahanduskomisjonil võimalik neid ettepanekuid massiliselt arvestada. Rahanduskomisjon peab lähtuma meile kehtestatud reeglitest. Meie kohus on tagada ka riigiasutuste töö, mitte lihtsalt isiklikud hääled. Rahanduskomisjoni ettepanek on lõpetada teine lugemine ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 13. juuni kell 12. See otsus oli konsensuslik. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Ain Seppik.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Kõik need kenad õpetussõnad on õiged koalitsiooni seisukohalt. Ma saan aru, et parem oleks, kui opositsiooni üldse poleks. Aga see selleks, olgem konstruktiivsed. Rapla spordihoone vajab tingimata 2,5 miljonit, mis ei ole väga väike raha. Me tegime ettepaneku võtta see Vabariigi Valitsuse reservist. Miks komisjon sellega ei nõustunud? Kas te  arutasite seda sisuliselt ka?

Me ei arutanud pikemalt Rapla spordihoone olukorda. 170 muudatusettepanekut ühe-kahe koosolekuga ilmselt ei ole võimalik sisuliselt läbi analüüsida. Ei ole võimalik loomulikult objektidel ära käia. Kuid opositsioonile veel üks üleskutse, mis juba sai ka öeldud: pidage ikkagi katteallika suurusest ka kinni! Ettepanekute tegijatel tegelikult puudub ülevaade, kui palju nad eri ettepanekutega konkreetsest allikast raha võtavad. Valitsuse reservi minu hinnangu järgi raha jäi – ma paberitest praegu muidugi ei jõua vaadata, kui palju. See ei olnud suurem kärbe kui seal olev rahahulk ise, kuid kokkuvõttes valitsuse reservi kärbitakse üsna palju. Sellises seisus, aasta keskel, ei saa eelarve kärped olla väga täpsed. Peab arvestama ka riske, mis arvude muutmisega lisanduvad, mitte ei vähene. Me hoidusime sellest, et kärpida valitsuse pädevust veel väiksemaks, kui see pisike reservfond võimaldab.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Helle Kalda.

Lugupeetud õpetaja Jürgen Ligi! Teie ettekannet kuulates tekkis mul tunne, et ma olen algklassides. Muidugi on meeldiv olla uuesti koolilaps, kuid sellest teemast, mis te praegu esitasite, ei olnud rahanduskomisjonis juttu. Rahvusvaheline Valuutafond kinnitas 19. mail oma esitluses, et tegevuskulusid tuleb vähendada, mitte investeeringuid. Äkki te kommenteeriksite, miks valitsus ei arvestanud soovitust investeeringuid mitte vähendada ja tegevuskulusid ise ei vähendanud?

Mina ei ole õpetaja, õpetaja on minu ema ja ta töötab siiamaani edukalt. Rahvusvaheline Valuutafond pani investeeringute osas meile südamele mitte minna piirini, kus satub ohtu Euroopa Liidu raha kasutamine. Ja seda piiri me kindlasti väldime. Kuid Rahvusvaheline Valuutafond ei ole ette pannud muuta ministeeriumid teovõimetuks. Aasta keskel ei ole riigiasutused kuigi paindlikud. On paratamatu, et tehniliselt on osa asju aasta keskel võimalikud, osa mitte.
Ka meie seadusandlus on loonud sellise olukorra, kus tehniliselt on võimalik teha asju, mida me hea meelega teeksime. Paljud kulud on seadustega ette nähtud, paljud lepingutega. Investeeringute kärpimine oli tehniliselt võimalik selle tõttu, et valiti välja need, mille puhul kohustusi ei olnud veel võetud. Vähemalt me usume valitsuse kinnitust – me ei kontrollinud neid kõiki juhtumeid üle, seda tuleb tunnistada.
Aga see on alati kehtiv vastus, et tehniliselt on võimalik kärpida hangetelt, ehitistelt. Ja talupojamõistus ütleb ka: kui raha ei ole, siis ei ehita. Ehk kuulsite uudistest, et Läti hakkab oma eelarvet samasugustel põhjustel kärpima. Nad küll ei ole kärpes nii radikaalsed, ent ka nemad on otsustanud lõigata samadest valdkondadest, sest mujalt lihtsalt ei õnnestu.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jaak Aab.

Hea kolleeg! Minu küsimus puudutab komisjoni arutelu muudatusettepanekute üle veidi üldisemalt. Ka eelküsija rääkis tegevuskuludest ja investeeringutest ning ma ei ole küll veendunud, et tegevuskulude puhul kõik ministeeriumid ja muud riigiasutused on kõik oma võimalused tõsiselt läbi kaalunud. Täna ma esitasin siin küsimuse ka rahandusministrile. Eelarvet vastu võttes oli plaanis võtta tööle 2500 uut ametnikku – luua sisuliselt 2500 uut töökohta. Ei ole eriti tõenäoline, et see aasta lõpuks täidetakse. Kas oli arutlusel, miks näiteks seda palgakulu ei vähendatud, kui on ette näha, et neid kohti ei ole lihtsalt võimalik täita?

See kärbe kindlasti sisaldub nendes ettepanekutes. Me peame tunnistama: jah, tõenäoliselt ministrid teavad kärpevõimalustest rohkem kui Riigikogu. Riigikogul, ka rahanduskomisjonil ilmselt ei jää muud üle kui järgmise aasta eelarve suhtes nõudlikum olla. Sõlmitud töölepingud, üürilepingud – nende tegevuskulude nomenklatuur on üsna mitmekesine. Käigupealt ei ole sellised asjad muudetavad. Tuleb tunnistada, et valitsuses oli vaidlus, kas teha kiire tegevus- ja muude kulude külmutamine rahandusministri käskkirjaga (nii nagu riigieelarve seadus ette näeb) või reageerida, nagu soovitati, kiiresti lisaeelarvega. Peale jäi viimane. Kiire lisaeelarve on igal juhul aeglane reageerimine.
Aprillikuises järsus tegevuskulude kasvus me kahjuks ei ole jõudnud selle teemaga tegelda, aga arvatavasti oli kulutamisega kiirustamist ka eelarve ootel. Võeti kohustusi. Meil on põhjust midagi sellist kahtlustada, aga see analüüs on meil tõesti tegemata ja see tuleks tegelikult ära teha. Tõsi, on palju selliseid tagantjärele, n-ö aasta algusest palgatõuse, mis aprillis realiseerusid. Siin ma ministreid kuritahtlikkuses ei süüdistaks, aga on selge, et igal peremehel on väike omahuvi ka ja väike lootus, et ehk tõmbab keegi teine kokku. Järgmise aasta eelarve puhul peame nähtavasti nõudlikumad olema. Õigemini, mitte nähtavasti ei pea – me juba olemegi, me tegeleme sellega.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Kadri Simson.

Lugupeetud rahanduskomisjoni esimees! Ajal, kui Riigikogus on menetletud 2008. aasta lisaeelarvet, avalikustati Eesti majanduskasv esimeses kvartalis. See on ainult 0,1%. Kas rahanduskomisjonis arutati ka seda, et lisaeelarve ei vasta sellele majanduskasvule?

Etteheiteid on päris palju olnud ja ka mina olen eri olukordades väljendanud seisukohta, et kärbe on ebapiisav. Aga maikuu andis päris kummaliselt eelarve laekumiste osas positiivse tulemuse. Päris proportsioonis maksulaekumised majanduskasvuga ei ole. Nad on proportsioonis majanduskasvu, inflatsiooni, maksustruktuuri, maksuameti tööga – mitme asjaga. On kassapõhine ja tekkepõhine mõju, on seadusmuudatused. Maikuu oli pisike positiivne üllatus ja praegune kiirhinnang lubab kahtlustada, et see 3 koma miljardit võib olla paras kärbe. Ma ise olin seda meelt, et me peaksime aasta lõpus või aasta teisel poolel arvestama teise negatiivse lisaeelarvega, aga praegu ma seda enam ei arva. Võib-olla ma eksin, võib-olla oli mai erand. Üks erand võis ka olla käibemaksu oodatust väiksem tagastamine. Esialgne analüüs on Rahandusministeeriumil igatahes tehtud ja meile näidatud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Toivo Tootsen.

Lugupeetud ettekandja! Riigieelarve ja ka riigi lisaeelarve on väga tähtsad dokumendid. Riigikogus menetletava hulgas on need ühed kõige olulisemad dokumendid ja neid peaks väga hoolikalt kaaluma, nende üle hoolega aru pidama. Sa ütlesid, et muudatusettepanekutes keskenduti pisiasjadele, aga peaks langetama strateegilisi otsuseid. Minu käes on see eelnõu ise. Kulla inimene, kas see ei ole täis pisiparandusi? Ja kus on selles eelnõus strateegilised otsused?

Tõeliselt strateegiline ja maailmapraktikas ebatavaline otsus on see, et üldse eelnõu aasta keskel kärbitakse. See on väga tähtis strateegiline otsus.
Teine otsus, mida ei peaks küll nimetama strateegiliseks, on see, et kärpida ei saa ükskõik kust. Ei ole vaja kärpida sellest, mis meeldib valijale, mis meeldib meile endale südames, vaid tuleb võtta sealt, kus kärbe on seaduslik. Te näitasite mulle seda dokumenti. Ma juhin tähelepanu, et riigieelarve menetlemisel peab alati vahet tegema eelnõu ja seletuskirja vahel tähelepanelikumalt kui tavalise eelnõu puhul. Tavalise eelnõu teed lahti ja vaatad, võib-olla värv on isegi teine, aga ülesehitus on selgelt teistsugune: pole eriti paragrahve jne. Riigieelarves eksitakse kogu aeg selle vastu ja kahjuks lugupeetud ettepanekute tegijad eksivad selle vastu krooniliselt. Nad tegid muudatusettepanekuid seletuskirja kohta. Seda ei saa teha! See on vastuolus 2008. aasta riigieelarve seaduse §-ga 6.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Inara Luigas.

Austatud ettekandja! Mul on küsimus sellesama § 6 kohta, mille üle tekkis meil ka rahanduskomisjonis vaidlus. Tõepoolest § 6 ütleb, et kulude objektilise liigenduse kinnitab Vabariigi Valitsus. Seesama paragrahv väljendub eelarves nii, et on olemas ministeeriumi all üks rida, mis näitab kümneid, sadu miljoneid kroone, ja nende miljonite taga on objektid, mille kohta Riigikogu liikmetel puudub informatsioon. Mis sa arvad, kas tulevikus võiks kavandada riigieelarve nii, et see § 6 muuta-parandada nõnda, et ka objektid oleksid riigieelarves nähtavad ja Riigikogu liikmed saaksid neid sisuliselt arutada?

See § 6 ja analoogsed regulatsioonid riigieelarve struktuuris ja ka menetlemisel on tehtud täiesti teadlikult. Minu poliitilise nooruse ajal käis siin saalis võidujooks valimispiirkonna katuste peale: kellel on ette näidata rohkem katuseid. Kusjuures päris alguses kirjutati päris jõhkralt ka kulusid juurde. Igaüks soovis maksulaekumiste suurenemist, et tema koolile ehitataks katus.
Minu erakond oli selles mõttes juhtinitsiaator, et kõigepealt lõpetasime ära kulude juurdekirjutamise. See lõppes, ma pakun, hiljemalt aastaks 1997. Siis tehti eelarve selles mõttes läbipaistvaks, et see ei koosnenud enam ustest-akendest ja katustest, vaid tõesti eri kuluartiklite proportsioonidest, mille kohta sai hinnanguid langetada.
On sügavalt täitevvõimu töö suunata raha eri objektide vahel, otsustada, mis on objektide täpne maksumus. Lüüa see seaduse paragrahviga lukku on väga vale. Öelda, et meil ei ole informatsiooni, kuidas asjad toimuvad, ei ole aga tõsi, sest hulk informatsiooni sisaldub riigieelarve seletuskirjas. Varem kippus see sisalduma juba seaduseelnõus. Teiseks, Vabariigi Valitsus on oma määrusega nende artiklite kinnitaja. Meil ei ole seda aparaati ja seda võimet, et asendada ministreid, kes oma haldusalas just nimelt nende asjadega otseselt tegelevad.
Nii et see § 6 on tehtud täiesti teadlikult ja ma arvan, et selle muutmine on ebapraktiline. See muudaks riigieelarve menetlemise praeguste standarditega võrreldes farsiks. Ma loodan, et praegu see farsiks ei muutu. See võimalus aga on, kui hakata seletuskirja kohta tegema kümneid ja kümneid muudatusettepanekuid.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jüri Ratas!

Austatud istungi juhataja! Hea rahanduskomisjoni esimees! Kui me vaatame viimase aasta-poolteise majandustulemusi, siis ilmselt me kõik saame kahjuks tõdeda, et Eesti majandus on langusfaasis. Ma küsin teie käest, kas te arutasite rahanduskomisjonis seda, mis aitaks Eesti majanduslangust pidurdada ja viia selle uuesti kasvule. Ja kui arutasite, siis kas võiksite tuua välja kolm peamist seisukohta, mida arvestab ka tänane 2008. aasta lisaeelarve? Mis on need kolm peamist üldpõhimõtet, mis te lisaeelarvest välja tooksite?

Ma tahan väga rõhutada, et selline hädakärbe, mis eelarve eelnõu standardite järgi on ehk kiire, eluga võrreldes aga vahest liiga aeglane reageerimine, ei ole kuigi strateegiline. See on väga pragmaatiline, väga sunnitud samm ja selle eesmärk ei ole kindlasti tõsta Eesti majandust. Seda mõju sellisel kärpel olla ei saa. Selle eesmärk on, et riik tuleks ots otsaga kokku ning et meil järgmisel ja ülejärgmisel aastal ning viie aasta pärast ei oleks palju halvem. Kui riik annab järele ja langeb defitsiiti, siis üsna kindlalt muutub see krooniliseks. Defitsiit kipub kumuleeruma. Ja järgmise aasta eelarve tegemisel me näeme, kui jäik on riigisüsteem ja kui raske on sealt midagi maha võtta. Kui me oleme praegu nõrgad, siis me hävime mõne aastaga. Eesti rahandus on suutnud seda seni vältida ja peaksime seda suutma ka tulevikus.
Kui rääkida majandustõusust, siis see on hästi teoreetiline mudel. Te ütlete, et meil on majanduslangus. Puhtmatemaatiliselt see ei ole õige sõna, aga ma saan aru, mis te öelda tahate. Kui majanduses on stagnatsioon koos kõrge inflatsiooniga, siis kõige hullem reageerimine on anda hagu. Toon näiteks sektori, mis on meie ülekuumenemise ja külmumise peamine allikas – see on kinnisvara- ja ehitussektor. Kui sinna hagu juurde anda, siis on kindel, et langusest väljatulek on palju aeglasem ja langus saab olema tõsine. Praegu on kahjuks aeg, kus majandus laseb õhku välja, kus marginaalid normaliseeruvad. Kus, nagu ütles üks ehitusjuht, mehed, kes seni on käinud 15 000 eest kuus labidale toetumas, lähevad nüüd põhitööle. Sektorid, kes tõesti tööjõudu juurde vajavad, saavad seda värvata ülekuumenenud sektoritest. Praegu on seega muu hulgas struktuuri normaliseerumise aeg – loodetavasti. Me loodame, et ei tule pikaajalist langust. Me loodame, eksperdid loodavad, et tegemist on väljatulekuga ülekuumenemisest ja et see ülekuumenemisest väljatulemine ei toimu lisakütmise abil. Aitäh!

Küsimuseks saab sõna kolleeg Lauri Laasi.

Austatud komisjoni esimees! Kas komisjoni aruteludes oli juttu ka sellest, kuidas aitab see lisaeelarve Eestil jõuda viie rikkaima Euroopa riigi hulka?

Eelmises vastuses ma püüdsin olla põhjalik, soovitan stenogrammist üle lugeda. Ühe hädaeelarve eesmärk ei saa olla majanduse kasv. Selle eesmärk on riigi rahanduslik tasakaal. Ja rahanduslik tasakaal on üks esimesi tingimusi tõepoolest, et jõuda jõukate riikide sekka. Seda päris kindlasti. Esimene asi, mis riik saab sellises olukorras teha, on saavutada oma tuludes-kuludes tasakaal, soovitavalt ka ülejääk.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Heimar Lenk.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud komisjoni esimees! Viimasel ajal, viimastel kuudel on silma torganud üks asi. Siin puldis käivad esinemas nii peaminister, rahandusminister kui ka rahanduskomisjoni esimees. Ja kui paari nädala pärast nende optimistlikku kõnet analüüsida, siis selgub, et paljud siin puldis kõlanud väited osutuvad blufiks ja asi on ikkagi palju hullem, kui siin püütakse näidata. Täna peaminister oli ka äärmiselt optimistlik, nagu polekski riigis midagi korrast ära. Ja te räägite ka, et kõik on peaaegu hästi. Kui te seda miinuseelarvet kokku panite, kas te arvestasite, et see jääb ainukeseks? Või tegite selle arvestusega, et sügisel, millalgi talve poole teete veel ühe negatiivse eelarve?

Aitäh, härra Lenk! Mul on raske teile vastata, kui te sissejuhatuses valetate minu peale. Ma ei ole öelnud, et kõik on hästi. Ma olen natuurilt kindlasti suurem skeptik kui Andrus Ansip. Ma olen temaga vaielnud sel teemal päris palju ja samas jätan talle õiguse olla positiivne. Halbadel aegadel ei tohikski peaministriks olla skeptik. Mitte midagi ei saa teha – kui mina sellel kohal oleksin ja räägiksin säärast suhteliselt, ütleme siis, ettevaatlikku juttu, siis tekitaksin majanduses lisamuret, mida praegu ei ole vaja. Nii et väga hea, et ma olen teises ametis.
Küsimus oli ka vist? Mis see küsimus oli? Te sissejuhatusega tõmbasite mu tähelepanu ära. Mulle tundub, et küsimus sai eelnevalt vastatud kellegi teise pärimise korral. Või kordame seda?

Läheme edasi. Küsimuseks saab sõna kolleeg Kalev Kallo.

Härra ettekandja! Kuna alguses oli tõsine hoiatus pisiasjadega mitte tegelda, rohkem strateegiaga, siis püüan veidi strateegilisema küsimuse esitada. Milline on teie või siis komisjoni hinnang sellele, et praeguses kinnisvaraturu madalseisus pumbatakse kinnisvaramüüki veel juurde? Esiteks on kindlasti oht, et hind, mis selle vara eest saadakse, on tunduvalt madalam kui normaaltingimustel. Tõenäoliselt jääb saamata kuni 25% maksumusest. Võib ka tekkida kahtlusi, et kinnisvara tahetakse n-ö omadele ära kantida. Nii et milline on teie hinnang: kas praeguses situatsioonis on mõistlik täiendavalt kinnisvara turule paisata?

See on hea küsimus. Rahanduskomisjon arutas seda esimesel eelnõu menetlemisel. Ma võin teile öelda, mis mina seal ütlesin – ma lihtsalt ütlesin vist selle kohta kõige rohkem. Kõigepealt: tegu on hädaolukorraga, tegu on kärpega, mille abil on kiiresti vaja saavutada tasakaal. Mingit kinnisvaraga seotud kasumit sellega ei maksa taga ajada. Teiseks on korduvalt kinnitatud – seda on kinnitanud ka valitsus –, et niisama vara käest ära ei anta. Kui on tõesti kehv hind, siis ei müüda. Kolmandaks: müüki pannakse ainult riigi toimimiseks mittevajalik kinnisvara. Seda oleks pidanud tegema juba ammu.
Ma pean tunnistama, et ministrina ma vaidlesin eelmises valitsuses päris palju, miks me seda ei tee. Miks me hoiame seda või teist oma ministeeriumile ja võitleme, et see raha laekuks meie ministeeriumi alla. Tuleb käituda riigimehena, tuleb loobuda ülearusest ja anda raha ühisesse katlasse ning jagada sealt üldiste reeglite järgi, mitte sõltuda sellest, kui palju ajalooliselt kellelgi mingit kraami teatud asjaoludel käes on. Mittevajalik kinnisvara reeglina tähendab ka kulusid. Igal objektil on alati halduskulud. Sellega ma ehk piirdun.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Arvo Sarapuu!

Hea ettekandja! Tegelikult on meil mõlemal kindlasti teada, et valitsussektor tegutseb täpselt nii, nagu talle signaale antakse ja lubatakse. Te siin enne rääkisite, et lisaeelarvega tuli kiirustada seetõttu, et kohalikud omavalitsused, ministeeriumid hakkasid kulutama. Eks nendel oli selleks ka põhjust – siin saaliski oleme ju pidevalt kuulnud, kui külluslik on elu. Peaminister on mulle endale mitu korda vastanud, et nii külluslikku elu nagu praegu ei ole kunagi olnud. Teiseks ma tahan öelda, et me anname järjekordselt valesid signaale, öeldes, et maikuus oli positiivne üllatus. Varsti räägime, et kohe läheb kõik üle. Ilmselt me mõlemad teame, et ei lähe siin midagi kiiresti üle. Minu küsimus aga on hoopis sellega seotud, et olen püüdnud aru saada, kuidas komisjon on parandusettepanekuid arutanud. Vaatasin praegu rahanduskomisjoni protokolle ja ausalt öeldes ei saa mitte midagi aru. Kui ma vaatasin, kuidas üldse on protokollitud, siis tekkis küsimus: miks rahanduskomisjoni protokollidest ei selgu arutluse käiku, vaid on lihtsalt lakooniline loetelu otsustest, mis vastu võeti?

Protokollipidamise reegleid ei ole mina kehtestanud. Kuid ma pean ausalt ütlema, et kui opositsioon läks seda teed, et esitas 170 peenraha- ehk ebaseaduslikku ettepanekut, siis kindlasti see halvas sisulise arutelu. Ei ole midagi parata, seda vähem jääb meil energiat, emotsioone, mõistust sisulisemale mõttevahetusele. Mitte midagi ei saa sinna parata. Esimene kord oli asi palju sisukam, meil ei olnud laual 1000 krooni puudutavaid ettepanekuid, seadusega vastuolus olevaid ettepanekuid. Me pidime pikalt ja kannatlikult selgitama komisjoni liikmetele, et vaadake, seadust rikkuda ei ole ilus ja komisjon ei saa võtta tõsise arutelu alla selliseid muudatusettepanekuid. Sinna see arutelu läks. Ja ma ei tahaks ühelegi ametnikule teha kohustuseks kogu seda jama – andke andeks! – protokollida. Selline jama ei tohiks üldse Riigikogu töös võimalik olla.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Toomas Varek.

Lugupeetud kolleeg! Minu küsimus puudutab lisaeelarve tulude ja kulude tasakaalu. Kulude poole pealt nii palju, et on suur küsimärk, kas tegevuskulud on külmutatud või ei ole. Seda näitab praegu kas või Siseministeeriumi nn sotsvõistlus trahvide korjamisel. Tulude poolega seotud küsimärk puudutab kinnisvara müüki ja samuti neidsamu trahve, milleks on planeeritud 200 miljonit. Tegelikult elu näitab, et 50% trahvisummadest ainult laekub. Praeguseks on ju trahve laekumata, kui vaadata kolme viimase aasta andmeid, ligi 400 miljonit. Küsimus: kas oli ka arutusel, et võtta kasutusele kassareserve või teisi reserve? Või on need reservid ainult numbrilised, neid ehk ei olegi olemas? Vahest on see raha hoopis kuskil börsil mängus?

Püüan meenutada, aga mulle tundub, et selles küsimuses ei olnud ka teie erakonnakaaslased meie esimesel arutelul, kus oli aega ja energiat neid teemasid puudutada, eriarvamusel. Ei nõutud reservide kallale minekut, vähemalt mitte väga tungivalt. Kokku võttes me ikkagi leidsime, et see on ebamõistlik. Majanduse seis ei ole selline ja reservid on meil eelkõige pensionireformiks ette nähtud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Rein Ratas.

Austatud rahanduskomisjoni esimees! Prognooside tegemine on teatavasti küllalt ohtlik, samas üsnagi ahvatlev tegevus. Majanduse langusfaas muudab prognoosimise aga veelgi keerulisemaks, sest ebamäärasus on liialt suur. Kas rahanduskomisjon peab käsitletavas lisaeelarve seaduseelnõus toodud Eesti majanduse reaalkasvuks pakutud 3,7% realistlikuks näitajaks?

Pean jälle meenutama esimest arutelu. Ma ei ole päris kindel, et rahanduskomisjoni koosolekul see küsimus üldse üles kerkis. Aga eks neid koosolekuid ole mul lõputult palju olnud, võib-olla ma lihtsalt ei suuda meenutada – sellest on mõni aeg möödas. Lohutuseks nii palju, et kui 3,7 tundub liiga optimistlik protsent – ma usun, et hulk rahanduskomisjoni liikmeid on sellist seisukohta eri aegadel väljendanud – siis inflatsioon jällegi tundub teistpidi liiga optimistlik. Tegelik inflatsioon osutub kõrgemaks ja nende numbrite korrutis on põhiline, mis maksulaekumise määrab. Võib öelda, et selle, mis jääb tegemata majanduskasvul, kipub praegu ära tegema inflatsioon. See on väga halb variant. Aga jah, makronumbrite või nende prognoosinumbrite muutmine meie ülesannete hulka ei kuulunud. Me hindame praeguse seisuga, et maikuus on laekumine läinud paremaks, majanduskasv on osutunud oodatust kehvemaks, inflatsioon kardetust suuremaks.

Helle Kalda, palun!

Hea Jürgen Ligi! Sinu põhiline sõnum praegu on, et muudatusettepanekud on opositsioonil kõik halvad. Sihiks on valijatele meeldimine, üksikute kroonide ühest lahtrist teise viimine, peenraha ümberkantimine. Minu küsimus on: 2008. aasta eelarves on täpselt kõik need read sees, kas siis oli ka eesmärk valijatele meeldida? 2008. aasta miinuseelarves on täpselt selliste summade vähendamine: 1000 krooni vähendatakse Vanalinna Teatrimaja Sihtasutusel, ühelt teatrilt kärbitakse 468 537 krooni. Miks siis valitsus tegi selliseid muudatusi? Meie püüdsime muudatusettepanekutega taastada summasid, mida me peame tähtsateks. See 1000 krooni taastamine – kas te tahtsite 2008. aastal valijatele meeldida, et panite säärase summa sisse? Ja nüüd nelja kuu pärast vähendate seda?

Proua Kalda! Minu arust me arutasime seda rahanduskomisjonis piisavalt kaua. Te tegelikult saate aru küll, et riigieelarve seaduse eelnõul ja selle seletuskirjal on vahe. See, mis valitsus seletuskirja kirjutas, ei ole meie muutmise objekt. Me ei saa seletuskirja muudatusettepanekutega muuta. Me ei saa rikkuda ka 2008. aasta riigieelarve seaduse § 6. Kui me tahame seal numbreid muuta, siis sellel üldistuse tasemel, mis seadus ette näeb. Ja peame siin seadusandjana ikkagi peeglisse vaatama ja tunnistama, et ega me ikka ei näe nii hästi ministrite majapidamisse, et minna peenemale tasemele. Teie lohutamiseks aga kinnitan, et sugugi kõik teie ettepanekud polnud ebaseaduslikud. Seda statistikat võiks ühel päeval teha, kui oleme natukene puhata saanud. Väidan, et oli ka täiesti seaduslikke ettepanekuid. Me lihtsalt leidsime, et kärped on ebarealistlikud ega põhine ilmselt ministeeriumide seisukohtadega võrreldaval analüüsil.

Nelli Privalova, palun!

Austatud ettekandja! Kus see õpetus on? Ülimalt tõsine teema! Miks komisjon ei arvestanud muudatusettepanekut nr 2, millega Keskerakonna fraktsioon soovis taastada kutseõppeasutuste õpilaste õppetoetusi?

Komisjon ei pidanud ennast selles küsimuses pädevamaks kui ministeerium. On päris selge, et selle summa täpne suurus on ministri hinnata ja tema vastutada. Me ei ole nii targad, et seda hinnata, ja see summa suurendamine on tark otsus. Ma arvan, et oligi mõistlik niimoodi teha.

Valeri Korb, palun!

Austatud komisjoni esimees! Valijate nimel tahan ma küsida, kas komisjon arutas Narva sõudebaasile raha täiendavat eraldamist. Ja kui arutas, siis mis põhjusel teie komisjon ütles ei? Võib-olla riigi tasemel on see väike asi, aga ma tahaksin siiski teada, oli see arutusel või ei?

Kõik muudatusettepanekud võeti läbi. Osal peatuti sisulisemalt, teiste puhul hinnati nende seadusele vastavust. Jälle tõuseb küsimus, kas me oleme targemad kui see vahetu majapidaja, kelleks on minister ja ministeerium. Narva sõudebaas oli kulu, mida oli võimalik kokku hoida. Kindlasti me teeme neid otsuseid raske südamega, teeb ka valitsus, aga ma pakun, et see sõudebaas ei ole eraldi eelarverida ja kui see muudatusettepanek oli sõnastatud niimoodi, et lisada rida "Narva sõudebaas", siis see ei vasta seadusele. Me ei saa lihtsalt midagi sellist kirjutada, olen seda täna juba mitut puhku püüdnud seletada. Me ei saa suvalisi ridu oma valimispiirkonna ainetel riigieelarvesse lisada. See ei ole ilus. See tekitab ainult segadust ja läbipaistmatust riigi arvepidamises.

Tiit Kuusmik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Nagu te oma ettekandes mainisite, oli lisaeelarve kohta tehtud ettepanekute maht suur ja võib-olla süviti ei saadud kõigesse tungida nii, nagu oleks tahtnud. Enamik neist komisjoni poolehoidu ei leidnud. Mis motiveeris koalitsiooni ühinema nende kahe ettepaneku puhul, mis heaks kiideti? Näiteks Jõulumäe tervisekeskuse puhul.

See summa oli piisavalt väike ja piisavalt naljakas võrreldes nende suurte institutsioonide eelarvega. Lihtsalt hääl või kaks koalitsiooni ridadest sulas, läks opositsiooni poole üle. Kuid ma ei peaks neid muudatusi maailmaajaloolisteks.

Aivar Riisalu, palun!

Hea ettekandja! Sa kinnitad kogu aeg, et peaks mõtlema suurelt. Ma siis proovingi suurelt mõelda. Aga ühest asjast ma selle suurelt mõtlemise juures aru ei saa. Kui meil majanduskasv on nulli jooksnud ja vist kisub miinuse poole, peame natukene riigieelarvet kahima. Aga vaata, see SKT imeloom, tema ei vähene kuidagi! Kas kõik need eelnimetatud näitajad SKT vähenemisele siis üldse mõju ei avalda?

SKT hindamisel kasutatakse tavaliselt kahte näitajat: üks on reaalkasv ja teine on nominaalkasv. Maksud sõltuvad pigem nominaalkasvust. Nominaalkasvul on küll see probleem, et kui ta on väga inflatsiooniline nagu meil, siis võib olla tagajärjeks tarbimisšokk. Tarbijad ei osta enam kallimat kaupa nii palju ja see lööb eelarvet. Maksustruktuur saab pihta sedapidi, et käibemaksu, tarbimismaksu osakaal väheneb. Need summad vähenevad nii palju, et kuigi palgad tõusevad, on tarbijad tekitanud riigieelarvele probleemi. Sellega on praegu tegemist. Võime öelda, et omavalitsuste eelarved laekuvad kenasti, aga riigiga, kes on sõltuv ka tarbimismaksudest, on lood kehvad.

Lembit Kaljuvee, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ütlesite, et peenraha ei loetud ja strateegiaid ei jõudnud arvestada või välja töötada. Minu arvates kukkus selle eelarve puhul küll strateegia välja ja mina nimetaksin seda viimsepäevaeelse eelarve strateegiaks. Kuidas muidu, kui müüakse odavalt kinnisvara, kui kulude kokkuhoid saadakse investeeringutelt ja sotsiaalkulude vähendamisega. Teisiti seda nimetada ei saa. Või vaidlete vastu?

Ma arvan, et seda saab igatmoodi nimetada. Iseasi, kas see vastab sisule. Ma olen mitu korda siin tunnistanud, et tegu on erakorralise kärpega ja seetõttu ei saa see eriti strateegiline olla. Püüdsin ka seletada, mis juhtub, kui stagflatsiooni oludes ülekuumenenud sektoreid veel omakorda köetakse. Nii et me oleme tegelikult kõik ühe probleemi ees. Vahe on selles, et jah, koalitsioon on see, kellelt aru küsitakse.

Tarmo Mänd, palun!

Hea kolleeg! Minule lõikas ka kõrva see peenrahas sorimine. Eks me sorisime seal koos. Aga esimeseks lugemiseks valmistudes võttis meie komisjoni esimees, lugupeetud klassik rahandusküsimustes, kes te olete, asja kokku väga ilusasti. Sa ütlesid, lugupeetud Jürgen, seda, et kärpe maht ei ole piisav. Mis sa täna ütled selle kohta?

Sai seda juba enne mainitud, et on suur oht, et ma pean oma sõnu sööma. On suur lootus, et ma saan oma sõnade söömisest kõhu täis. Olen eri vormis väljendanud arvamust, et see kärbe on liiga väike. Maikuu laekumised on aga tekitanud minus segaduse ja väikse lootuse, et kõhutäis tuleb. Aga kindel see ei ole. Raske, raske ... Me olime komisjonis esimesel korral vist samal seisukohal. Täna on jällegi see tunne, et tahaks juba tulevikku näha, tahaks juba näha juuni ja juuli laekumisi – siis oleks jälle targem. Kõige targem on ikkagi olla tagantjärele kõige parem. Aitäh!

Inara Luigas, palun!

Austatud ettekandja! Ma puudutan veel kord sedasama § 6 ja luban, et ma enam sulle küsimusi täna ei esita. Seesama § 6 ju peidab enda taga sadu miljoneid kroone ja tuhandeid objekte, millest Riigikogu liikmetel ülevaadet pole. Nii vähemalt kinnitas mulle ka Rahandusministeerium. Sa ütled, et sisusse süvenemine on nende objektide puhul ebapraktiline. Kas sa võiksid täna siin lubada, et Riigikogu rahanduskomisjon pöördub selle § 6 ja selle küsimuse juurde tagasi näiteks sügisel?

Me pöördume tagasi kõigi ettepanekute juurde, mis tehakse, kui need tehakse. Aga võib-olla ma pean veel üle kordama. Tõesti, kui seadustada tuhanded objektid – nagu ma seda juba selgitasin –, siis see muudab eelarve väga jäigaks. Iga objekti summa on omakorda prognoos, aga ühest lahtrist teise valitsus summasid liigutada ei saa. Samas meie kui rahvaesindajad – see on öeldud täiesti tõsiselt, ilma irooniata, millega meid tavaliselt kostitatakse – peame tegelema ka oma valimispiirkonna investeeringutega. Aga see on selline pidev suhtlemine valitsuse, opositsiooni ja koalitsiooni vahel. Nende teadmiste, nende seisukohtade toomine komisjonidesse on loomulik, aga nüüd selles viimases faasis lihtsalt summade ümbertõstmine – siin tuleb saavutada kokkulepe. Ent vormistamine nii, nagu me oleme siin eelarvete puhul viimastel aegadel teinud, jääb ikkagi valitsuse teha. Nad peavad analüüsima, kas need summad on adekvaatsed, kas prioriteedid on vähegi mõistlikud. Meile on vastu tuldud küll ja kohati liigagi palju. On isegi põhjust olnud punastada – mitte küll väga tugevasti, aga siiski.

Eldar Efendijev, palun!

Austatud kõneleja! Minu küsimus puudutab muinsuskaitse valdkonda. Riigi poolt on tehtud programm, kus regioonide kaupa on valitud kõige tähtsamad objektid. Toon näiteks Narva linnuse. On tehtud programm, ette on nähtud finantseerimine ja kaasatud ka välisabiraha. Aga nüüd lisaeelarvega raha vähendatakse. Kas see on selle programmi külmutamine või seda pikendatakse? Programm tuleb ikkagi täita 100%. Kui me sel aastal teeme 50%, see ei pruugi ju tähendada, et see on lõpp. Poolt lage ei saa ehitada ja poolt seina ei saa restaureerida.

Ma usun, et ministri kohustus on jälgida, et lagi ei jääks poolikuks. Me kõik loodame, et olud paranevad sedavõrd, et tegu on alati edasilükkamise, mitte loobumisega. Ja et tegelikult tuleb programme ja investeeringuid, nagu neid hellitavalt nimetatakse, rohkem kui enne. Lihtsalt praegu on halvad ajad.

Heimar Lenk, palun!

Härra komisjoni esimees! Ma sain aru, et hetke majandusolukorda käsitledes ei tohiks olla väga pessimistlik. Sellepärast ma küsin optimistlikult: kas rahanduskomisjon arvestas praeguses majandusseisus negatiivset eelarvet käsitledes ka võimalust, et sügis-talvel tuleb teine samasugune või hullem miinuseelarve teha või seda praegu välistatakse?

Selle tegemine on valitsuse pädevuses, mitte meie otsus. Küll aga võin öelda, et ilmselt me saame valitsusele Riigikogu otsusega ette kirjutada, et ta peab uue eelarve tegema. Võib aga korrata, et meil on komisjonis kõlanud seisukohti, et see kärbe on ebapiisav ja teine kärbe oleks veel vajalik. Aga me ei keskendunud sellele väga pikalt.

Kalev Kallo, palun!

Härra ettekandja! Ma läheksin edasi oma eelmise küsimusega täiendavast vara turule paiskamisest. Osa vastust on selge. Loomulikult müüakse vara, mida ei vajata. Mis puutub kahtlusse, et äkki on häda nii suur, et müüakse ka vajalikku vara ja ostetakse see homme tagasi – ma loodan väga, et ükski ministeerium nii ei käitu. Aga põhieelarves oli ka vara müüki ligikaudu 1,1 miljardi eest, ligi pool aastat on läbi. Kui seda täiendavat vara müüki lisati, kas oli mingisugune informatsioon olemas, kui palju põhieelarves olnud plaanist on realiseeritud? Kui palju on laekunud? Oma eelmises vastuses te ütlesite, et kui hind on ikka täiesti vastuvõetamatu, ega päris muidu ära ei anta. Aga kui hind on vastuvõetamatu ja vara müügist loodetav tulu jääb saamata, mis siis saab?

Müügiobjektid ei ole seaduseelnõu osa. Võib teha ka ümbermängimisi. Kuid nagu ma olen aru saanud, on müügivõimalused siiski olemas. Päris lootusetu müük ei ole ja hinnad ei ole päris lootusetud. Vastava hinnangu andmisega on ka Kinnisvara AS tegelnud. Tahan tähelepanu juhtida veel ühele asjaolule. Hinnang praegustele hinnangutele sõltub ikkagi sellest, kuidas me prognoosime tulevikku. Me ei tea, millal hinnad tõusma hakkavad. Küllap ühel hetkel hakkavad, aga kui palju me oleme selleks ajaks halduskulusid maksnud ja mis seisundis see vara on, on iseküsimus. Igaks juhuks ei tasu vara otsas istuda, lootes, et see kallimaks läheb. Ma arvan, et nii käitume me kõik ka eraisikuna: hindame oma mittevajalikku vara pidevalt, kas seda ikka on vaja hoida ja loota, et kunagi teenime selle pealt.

Aadu Must, palun!

Hea ettekandja! Kolleeg Arvo Sarapuu küsis, miks rahanduskomisjoni protokollist käesoleva eelnõu arutelu kohta midagi asjalikku välja ei saa lugeda. Te vastasite komisjoni esimehena, et igasugust jama ei peagi protokollima. Ma olen huvi pärast võrrelnud eri komisjonide protokolle, sealhulgas rahanduskomisjoni oma, ja tuvastanud, et teie juhitava komisjoni protokollid ongi kõhnukesemad ja teabevaesemad kui teiste komisjonide omad. Kas teie eelmise vastuse loogikast võib järeldada, et rahanduskomisjon tegelebki jamaga, mida ei tasu protokollida?

Kõigepealt, ka komisjoni esimees on meil kõhnukene. Aga selle eelnõu menetlemise valguses peab tunnistama, et jah, rahanduskomisjon pidi oma viimasel koosolekul päris palju tegelema jamaga. Pidi tegelema jamaga, ent see on rahva mandaadiga inimeste vaba voli otsustada, millega üks komisjon peab tegelema, kas sisulise töö või jamaga. Seekord oli valik selline.

Toomas Varek, palun!

Lugupeetud rahanduskomisjoni esimees! Kas komisjonis oli lisaeelarvet menetledes ka arutusel, millises seisus on rahakott struktuurifondide omapoolseks finantseerimiseks, et kuskil midagi vajaka ei jääks?

Ma arvan, et eelarve menetlemise käigus neid küsimusi esitati. Ka teistel koosolekutel on sellele probleemile tähelepanu juhitud. Mulle kui koalitsiooni liikmele on see teema päris sage arutlusobjekt. Üldine poliitiline suunis on olnud, et nende rahade kasutamist peab kiirendama ja üldse parandama. See on üks pooltasuta võimalus inimestele tööd anda ja hoida sektorit, mis hetkel on vahest liiga jahenenud. Aga tõenäoliselt siiski mitte – kui me vaatame seda 0,1%-list kasvu, siis ehitussektor kasvas 5%, ja riigi toel. Nii et riik hoiab selle sektori siiski veel suhteliselt sooja ja kes seda nüüd nii kindlalt teab öelda, et tegemist ei ole liigse soojendamisega. Võib-olla see on inerts, aga võib-olla ka mitte.

Rein Ratas, palun!

Hea rahanduskomisjoni esimees! Lisaeelarve on suuresti meie elu peegelpilt. Ja kui see peegelpilt mulle ei meeldi, ega ma ei kipu selles nii väga peeglit süüdistama. Mina tahan küll, et Eesti järgmine lisaeelarve tuleks plussmärgiga. Kas rahanduskomisjonile teadaolevalt on Vabariigi Valitsusel olemas selge tegevuskava tootlikkuse ja tootva majandustegevuse edendamiseks, suurendades selleks efektiivseid kulutusi, mitte ainult vähendades mitteefektiivseid kulutusi?

Eri vormides on neid tegevuskavasid valitsusel ju paksult ja seda arutavad ka koalitsioonierakonnad. Täna me arutasime ettevõtjatega, kuidas majandusele hoogu sisse anda ja struktuurinihkeid tekitada, et majandus muutuks ajumahukamaks ja et Eesti ajud püsiksid kodumaal, looksid siin töökohti ega rändaks ära. Aga see jutt hakkab juba komisjoni pädevusest väljuma. Nii et ikka on olemas mitmesuguseid plaane. Iseasi, kas erakonnad suudavad kokkuleppele jõuda, et radikaalsemad asjad ellu viia.

Arvo Sarapuu, palun!

Hea ettekandja! Kui viimane majanduskasv, see olematu majanduskasv välja öeldi, siis mõned ministrid arvasid, et säästueelarve, st säästueelarve nr 2 tegemine on kindel. Ma vaatasin teid kuulates Rahandusministeeriumi arve ja tabeleid ning mul jäi mulje, et see 3,2 miljardit on väike küll. Siin on oma põhjused, maksulaekumised on halvad. Ja see miinuseelarve, mis on praegu Riigikokku saadetud, on suuresti õhku täis. See tähendab, et teine säästueelarve on peaaegu et vältimatu. Minu küsimus on: millest selline optimism, et seda ei tule?

Ma ei usu, et siin puldis on täna väga optimistlikku juttu kõlanud. Aga maikuu laekumised on konkreetne fakt, millele ma osutasin, kui pidasin võimalikuks, et suuremat kärbet pole vaja tasakaalu saavutamiseks teha. Ja teine asi on see, et ega ükski seadus ei ütle, et aasta lõpuks peab eelarve tasakaalus olema. Selleks, et kärpida, peab olema poliitiline tahe. Aga ma ei tea praegu, kas septembriks või novembriks on see tahe alles.

Lembit Kaljuvee, palun!

Hea kolleeg! Mina muretsen eelarvestrateegia pärast. Teadaolevalt võttis valitsus kümmekond päeva tagasi vastu uue eelarvestrateegia. Püüdsin seda kuskilt leida. Rahandusministeeriumil on küll selline lehekülg olemas, aga sisu seal täiesti puudub. Kas te olete seda sisukat strateegiat näinud või ei olegi seda olemas, nagu ma kardan?

See peaks tegelikult olema küsimus ministrile. Kuid strateegia on päris sisukas ja mahukas dokument, nii palju kui mina seda näinud olen. Iseasi on küll, et numbriliselt see detailne ei ole. Ja see võikski olla ühe strateegia tunnus, et kirjeldatakse põhisuundi ja printsiipe, millest lähtutakse, mitte ei üritata prognoosida tulevikku, mis on mitme aasta taga.

Eldar Efendijev, palun!

Austatud kõneleja! Mul on veel üks konkreetne küsimus, mis puudutab ühe Ida-Virumaa omavalitsuse, Narva-Jõesuu elu. Kunagi see oli kuulus kuurort, küllaltki rikas, aga viimased 15 aastat tema seis ei ole kõige parem olnud. Aga nii või naa, rahvale on vaja raamatukogu, on vaja noortekeskust, on vaja infrastruktuuri, mida ta oma rahaga ei saa ehitada. Suur lootus oli asetatud riigile. Riik pani pikaajalise programmi taha raha, lootus tuli, aga nüüd ta jälle võttis raha ära. Kas see tähendab, et lootus on üldse eelarvestrateegiaga ära võetud, või on tegu ainult praeguse mitte kõige parema olukorraga?

Ma saan vastata ainult seda, mis ma teie esimesele küsimusele vastasin. Kõik me loodame, et tegemist on edasilükkamisega. Ja ei ole põhjust arvata, et ministrite prioriteedid on selle madalseisu tõttu langenud. Küll see huvi seda investeeringut teha on.

Aivar Riisalu, palun!

Hea esineja! Sa oled üks väheseid inimesi, keda ma armastan kuulata – sellel lihtsal põhjusel, et sa ajad vahel täitsa mõistliku mehe juttu. Kuulasin ka täna sind hoolega, harjumuspärane tegevus ei kipu ju inimesel ununema. Sinu jutust tuli välja: teie loodate, et pikka majanduslangust ei tule. Täna me aga kohtusime ühe progressiivse noore teadlasega ja viimasel ajal oleme vestelnud veel üsna mitme majandusteadlasega, kes on väitnud, et meie majanduse struktuur on nii paigast ära, et kolme-nelja aasta jooksul me vahest ei tea, kuhu täpselt liikuda. Kas teil on olemas mingi eelarvet puudutav abinõude plaan juhuks, kui majandus tõepoolest ei hakka lähiaastatel kuidagiviisi tõusma, vaid pigem jääb kiratsema?

Säästueelarvega struktuurimuudatusi majanduses muidugi esile ei kutsu. Kärpides peab lihtsalt peale tehniliste võimaluste pidama silmas ka kuluartiklite strateegilist  tähtsust. See aga on pikema jutu teema. Me võime siin rääkida haridusest, me võime siin rääkida maksurežiimi muutustest – paljust. Ettepanekuid on paberile jõudnud juba palju. Aga jah, säästva eelarve raamidest väljuks see jutt ikka jõhkralt, nii et ma hoidun sellest täna.

Kalle Laanet, palun!

Hea komisjoni esimees! Nagu me teame, on viimasel ajal mööda Eestimaad möllanud suured metsa- ja rabapõlengud. Ja me teame ka seda, et sellise suurõnnetuse likvideerimisel maksab üks päev Eesti riigile umbes miljon krooni. Kuid lisaeelarve seletuskirjast ma näen, et Päästeameti rea pealt on just nimelt suurõnnetuste likvideerimiseks maha võetud 8 miljonit krooni. Jah, me teame ka seda, et suurõnnetuste korral võib finantseerimist taotleda Vabariigi Valitsuse reservfondist. Kuid riigieelarve seisukohalt on ju natuke küsitav, miks me venitame selle protsessiga. Minu küsimus on: kas te arutasite komisjonis ka seda temaatikat ja kui arutasite, siis millised olid seisukohad?

Kitsamalt seda teemat mitte, aga eks ta lähe sellesama jutu alla, et eelarves ei ole mõttetuid kuluartikleid. Eelarves on loodetavasti ainult mõistlikud ja põhjendatud kuluartiklid. Mõni number on täpsem, mõni ebatäpsem, aasta keskel suudab ministeerium neile kindlasti täpsema hinnangu anda kui rahanduskomisjon. Ja ikkagi: kui raha ei ole, siis mõistlikke asju kärbitakse ka, sest riigi jaoks on eelarves kõik asjad mõistlikud.

Ain Seppik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Vaevalt, et kõik mõistlikud on. Ja maksurežiimist võiks tõepoolest rääkida, näiteks oleks aeg rääkida astmelisest tulumaksust. Aga küsimus on mul seesama, mis ma küsisin peaministrilt. Ma ei tea, kas komisjon arutas seda, aga kas te ise usute Rahandusministeeriumi majandusprognoosi selle aasta majanduskasvu kohta või mitte?

Isiklikult ei usu. Kindlasti ei usu. Ja ma arvan, et rahandusminister vastaks samuti, et enam ei usu. Need numbrid tulid hiljem. Lihtsalt nominaalkasvus see eksimus ei peegeldu, sest inflatsioon kahjuks silub selle teistpidi ära, raputab haavadele soola.

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra komisjoni esimees! Tahaksin küsida teiste lisaeelarve ridade kohta, aga sain esimese küsimuse vastusest aru, et ära küsi, riigis raha ei ole. Kui me aga siin saalis kuulsime peaministri vastuseid, siis anti teada, et kõik on okei. Härra Seppik rääkis sellest, et rahandusminister räägib 3,7% majanduskasvust aasta lõpuks. Ja tuleb välja, et ühest küljest raha ei ole, teised kinnitavad, et kõik on päris hästi. See ei lähe kuidagi kokku. Minu küsimus ongi: kuidas teie kui suure kogemuspagasiga inimene seda Riigikogu rahanduskomisjoni esimehe postilt kommenteerite? Kuidas sellest aru saada?

Te annate nii palju võimalusi küsimust tõlgendada, et ma võin rääkida millest iganes. Näiteks võin veel kord üle korrata, et peaminister on minust palju positiivsem inimene. Võin rääkida sellest, et ta ei öelnud, et kõik on hästi, vaid ta ütles, et majandus on kindlatel alustel. Muidugi ka selle üle võib polemiseerida, kui kindlad need alused on, kui struktuur on viltu. Kui te kuuleksite, kui jõhkralt ma vastan oma erakonnakaaslastele. Veel eile panin oma poistel suu kinni samasuguse kinnitusega, et raha ei ole. Nii et te olete kergelt pääsenud. Mis puutub sellesse, et prognoos on ebatäpne –  tegelikult see kärbe kajastabki seda arvatavast optimistlikumat prognoosi. Rahakärbe on tuletatud tollest 3,7-protsendilisest kasvust. Kui kasv osutub veel väiksemaks, nagu praegu üsna kindlalt tundub, siis ainus, mis seda leevendab, on kahjuks hinnatõus, inflatsioon. Maksulaekumiste seisukohalt on see leevenemine, meie elu seisukohalt mitte. Aga kõik me ju tahame, et läheks paremaks. Hoiame pöialt!

Karel Rüütli, palun!

Hea ettekandja! Kuidas kavatseb Reformierakond oma valijatele seletada seda, et te võtate ühelt oma peamiselt valimislubaduselt, milleks on lasteasutuste investeeringute programm, ära 75 miljonit krooni?

Seda peate küsima Reformierakonnalt, mitte rahanduskomisjonilt.

Kalle Laanet, palun!

Ma tuleksin oma eelmise küsimuse temaatika juurde tagasi. Me teame, et kui suur õnnetus juhtub, näiteks metsatulekahju, siis loomulikult tuleb see likvideerida ja selleks riik teeb teatud kulutusi. Ja kui siseminister arvab, et me vähendame kulusid just Päästeameti tolle rea pealt, kus on kirjas suurõnnetuste likvideerimine, siis võib-olla ta arvab, et kui suurõnnetused juhtuvad, siis riik peab niikuinii kuskilt raha leidma. Kas ei ole siin tegemist siseministri väikese kavalusega? Mis te arvate?

Mina arvan, et Jüri Pihl on väga kaval mees. Väga kaval, ma olen täitsa kindel. Aga kas ta siin seda kasutas? Mingisugusel kaalutlusel ta sellise otsuse tegi. Aga peaasi, et tulekahjud saavad kustutatud, ja õnneks see kustutamisotsuseid ei mõjuta.

Toivo Tootsen, palun!

Ma tuleksin tagasi strateegiliste otsuste juurde. Lisaeelarvet lugedes tekkis küsimus, kas komisjonil ei tekkinud sellist mõtet: kas tõepoolest on riigi eelarvestrateegia ja majanduslik mõtlemine see, kui investeeringuid kärbitakse just siis, kui ehitamine on kõige odavam ja kui see oleks riigi ainukene hoob majanduse, sealhulgas ehitussektori elavdamiseks? Miks müüakse riigivara just siis, kui kinnisvara hinnad on kõige odavamad? Kas see on majanduslik mõtlemine ja õige strateegia?

Kõige suurem tarkus on ju tagantjärele tarkus! Mina näiteks ei suuda endale kuidagi andestada seda, et ma kunagi müüsin maha oma esimese korteri ja kaotasin sellega umbes miljon krooni. Ma olen nii tark, aga kuidagi ei õnnestu seda tarkust ära kasutada. Majanduses on niimoodi, et mitte ei kulutata siis, kui asjad on odavamad, vaid asjad on odavamad siis, kui ei kulutata. Hinna langus tulenebki sellest, et raha pole. Eelarvemenetluses on sama seis. Aga veel kord: riigi olukord ei ole selline, et oleks alust paanikaks. Mingit paanilist müüki ei ole vaja – meil ei ole võlaorjust, meil ei ole riigi võlga ja meil on isegi reservid. Väga vägisi ei müüda mitte midagi, see on selge. Ning ei jäeta ka turbapõlenguid sellepärast kustutamata, et konkreetsel real raha ei ole, raha võetakse teiselt realt. Aga, jah, see on väga majanduslik mõtlemine, et kui raha ei ole, siis on hinnad madalad.

Kadri Simson, palun!

Ma küsisin nädal tagasi rahandusministrilt, kas lisaeelarvet menetledes ei lähe sõnad ja teod lahku. Sõnades lubab valitsuskoalitsioon mitte kokku hoida hariduse arvel, aga tegudes on vähendatud tänastel koolilõpetajatel võimalust saada sellest aastast tasuta kõrgharidust. Padar vastas, et tema kokkuhoiu sisusse ei süvenenud, ainult vormistas tabelis teiste ministrite ettepanekud. Kas rahanduskomisjon süvenes sisusse? Kas ta süvenes sellesse, mida toob kaasa hariduse pealt kokkuhoidmine, või tegelesite ka ainult ettepanekute tabelisse vormistamisega?

Haridus on tõepoolest nii valitsuskoalitsioonile kui ka opositsioonile väga tähtis prioriteet. Võib öelda, et hariduskulude pealt kokkuhoiu mõju ei suudeta kunagi arvuliselt täpselt tõestada. Ometi me kõik teame, et see on väga kallis mõju. Hariduse kärped on proportsionaalselt nii selles kui ka järgmises eelarves väikesed. Samas ei ole ma nõus nendega, kes ütlevad, et koolimaja remont ongi hariduse kvaliteet. Ka koolimajad võivad jääda üles vuntsimata natuke aega, kui raha pole. Mina olen käinud koolis, mis oli täiesti räämas. Ma ei tunne seda koolimaja ära, kui ma seal käin. Aga kui ma mõtlen, millist haridust seal anti, siis see oli ikka väga hea haridus.

Mai Treial, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kui te arutasite rahanduskomisjonis, kui kaval mees on Jüri Pihl ja millise kaotuse osaliseks sina said, kui sa oma korteri ära müüsid, siis kindlasti arutlesite ka selle üle, mis võib Eesti inimest ees oodata, kui ravikindlustuse raha väheneb üle poole miljardi krooni ja kui inimeste omaosalus arstiabis on juba üks Euroopa suurimaid. Ometi väidetakse, et mitte midagi ei muutu, kõik inimesed saavad vajaliku ravi kätte. Mil moel te selle tagate, et kõik inimesed saavad vajaliku ravi kätte? Või siiski ootavad meid ees mingisugused protsessid?

Rahanduskomisjonis me ei arutanud teie loetelust ei üht, teist ega kolmandat. Küll aga tekkis meil ka seal mõttevahetusi konkreetsete näidete pinnal. Ravikindlustussummade korrigeerimine aga tuleneb ju maksude laekumisest, muud midagi.

Jaanus Marrandi, palun!

Minu küsimus puudutab majanduskasvu prognoose ja nende valgustamist. Kuulasime siin täna peaministrit, kes kinnitas, et kõik on hästi positiivne ja läheb järjest paremaks ning et see tuleneb sellest majanduse loomulikust tsüklist. Samas me oleme oma majanduskasvuga Euroopa kõige viimased ja ka see negatiivne eelarve on tehtud veidi suurema kui 3% majanduskasvu juures. Kui suur osa on selles miinuses meie enda rahandus- ja üldse majanduspoliitiliste otsuste tagajärg ja kui suurt rolli mängib majanduse tsüklilisus?  Kui me vaatame kas või Soomet, siis seal on majanduskasvu prognoosi küll vähendatud, aga mitte nii katastroofiliselt. Me oleme ju Euroopa Liidus ühes majandusruumis! Kuidas selle ühes otsas on tegu oluliselt suurema kaotusega, kui tsüklilisusest tulenevalt peaks olema?

Ma katsun mitte omavolitseda ja rääkida ikka nendest asjadest, mis on komisjonis jutuks olnud, ka näidete varal. Mul ju paluti jääda ka näidetes komisjoni arutelude piiresse.
Aga ma võin kinnitada, et midagi iseäralikku rahanduskomisjoni arutelude põhjal Soome ja Eesti olude võrdluses ei ole ilmnenud. Soome majandus on esiteks suurem ja stabiilsem ning mõneti siis välismõjudest ka vähem haavatav. Eesti puhul on tegu teatud mõjude kumulatsiooniga, mida Soomes pole olnud. Tõenäoliselt põhiprobleemid on siiski laenubuum ja kütuse hinna tõus viimasel ajal. Eelmisel aastal aga ilmnes majanduse kuumenemine eelkõige laenubuumis ja väga kiires palgatõusus, pluss põhiliste tarbekaupade nagu kütuse ja toiduainete kallinemine maailmaturul. Eesti on nendest hindadest väga sõltuv, see kumuleerus. Selline väga terav tsükkel on võimalik majanduse eri olukordades ja midagi väga hullu selles pole. Mitte ükski ka natukene õelam ekspert pole tõestanud, et Eesti majanduspoliitika on toimunus süüdi. Ega õiget retsepti pole ja me tunneme ennast selliste lühiajaliste hüpete ja kukkumiste ees suhteliselt kaitsetuna. Kuid näiteks Eesti laenunormatiivid on muu Euroopa omadega võrreldes väga karmid. Üldiselt on avatud väiksel majandusel laenamist piirata raske ja sisuliselt võimatu. Väljatulek niisugusest olukorrast on pikaajaliste otsuste küsimus ja nii oleme ka meie seal komisjonis usutavasti asjast aru saanud.

Karel Rüütli, palun!

Hea ettekandja! Ma teame suurepärast lugu Väiksest Peetrist ja Suurest Peetrist. Praegu on valitsus asunud ilmselgelt Suure Peetri rolli, jättes kohalikud omavalitsused Väikse Peetri staatusesse. Kohalikelt omavalitsustelt võetakse ära 55 miljonit krooni, mis on kokku lepitud maakondlike prioriteetide alusel. Minu küsimus tuleneb sellest, et paljudel kohalikel omavalitsustel on nende investeeringute kohta juba lepingud sõlmitud. Kas valitsus kannab tekkinud kahjud, mis tulenevad lepingunõuete rikkumisest?

Ei ole siin mitme Peetriga tegemist midagi! Rahanduskomisjon üldse sellises võtmes Eesti riiki ei käsitle. Me juhime tähelepanu, et need Peetrid elavad korraga riigis ja mingis omavalitsuses. Selline poliitiline vastandumine on võimalik ainult juhul, kui me ennast positsioneerime kas riigi vastu ja oma valla poolt või vastupidi. Maksulaekumiste seisukohalt võib öelda, et tulumaks laekub hästi ning tulumaks ja maamaks on väga stabiilsed. Riik aga kannab tarbimise kokkutõmbamise tõttu väga suuri miinuseid. Ei saa kuidagi öelda, kumb Peeter praegu suurem on ja mitu Peetrit meil on. See, et omavalitsustelt võeti 55 miljonit ära – ma ei tea, sellist fakti igatahes rahanduskomisjonis ei arutatud.

Tiit Kuusmik, palun!

Lugupeetud ettekandja! See pole rahanduskomisjonis küll eraldi küsimusena arutelul olnud, aga meenutan teile sajandivahetust, kui keerulist majandusolukorda arvestades võeti kaunis lähestikku vastu kaks lisaeelarvet. Kas teie rahanduskomisjoni esimehena olete olnud aruteludel, kus on käsitletud võimalikku täiendavat lisaeelarvet tänavu?

Jah, olen.

Mailis Reps, palun!

Hea Jürgen Ligi! Mul on selline küsimus. Täna ütlesid sa mitmele küsimusele vastates, et opositsiooni ettepanekud olid põhjendamatud. Või täpsemalt veel: sa ütlesid, et need olid ebaseaduslikud. Kas sa võiksid nimetada mõne ministeeriumi, kelle tegevuskulude vähendamine on ebaseaduslik?

Ma ei öelnud, et need on põhjendamatud. Need on põhjendatud valijate tunnetega ja rolliga, mis opositsioon arvab endal olevat. Ma arvan, et see ettekujutus on ekslik. Küllap ka valijate tunded on mõjutatavad terve mõistusega. Kuid millise ministeeriumi tegevuskulude kärped on ebaseaduslikud? On vist ikka väga ebaseaduslik võtta Kultuuriministeeriumilt 3 miljonit rohkem, kui tal on. See on ikka nagu otseselt ebaseaduslik. Teine asi on, et seal taga olevad kulud on kindla peale töölepingute ja ka muude lepingutega sedavõrd seotud, et niimoodi sõrmenipsuga neid lihtsalt maha ei tõmba, nagu praegu on toimunud. Copy-paste liigutusega neid lihtsalt ühelt paberilt teise ei tõsta. Olgem siin mõningase ministrikogemusega kolleegidena suuremeelsed ja tunnistagem, et inimene ja asutus ei ole selle poolest kehvem, et asutuse nimi on ministeerium.

Mai Treial, palun!

Austatud ettekandja! Kui 2008. aasta riigieelarvet vastu võeti, siis oli Sotsiaalministeerium nagu väga tiivustunud sellest, et ministeeriumi eelarve on väga hea kasvuga. Nüüd saab Sotsiaalministeeriumi eelarve päris tõsiselt räsitud. Praeguses majandusliku rusutise seisukorras peaks Sotsiaalministeeriumi eelarve olema hoopis suurendatud. Kas te olete komisjonis eelarvet menetledes asja ka selle nurga alt arutanud? Ning küsimuse teine pool: kas peab paika, et 2009. aasta riigieelarve kärbib Sotsiaalministeeriumi kulusid veel ca 30%?

Tuleva aasta eelarve kindlasti kärbib Sotsiaalministeeriumi kulusid võrreldes riigieelarve strateegiaga. Aga rusutise olukorras, nagu te ütlesite, ei ole raha, mille abil kulutusi suurendada. Me ju ei taha tekitada pikaajalist tasakaalutust koos kaasnevate sotsiaalprobleemidega. Ma arvan, et kõigist eelarvetest on Sotsiaalministeeriumi eelarve samas praegu kõige suuremate probleemide ees, ja hoiame neile pöialt, et need probleemid saaks leevendatud esmajärjekorras.

Jaanus Marrandi, palun!

Siin on olnud juttu, et väljatulek eelarvekriisist sõltub pikaajalistest otsustest. See oli sinu kui ettekandja väljend. Samas on ka olnud juttu, et praegune eelarvekriis tuleneb kinnisvarabuumist ja laenubuumist, mis võimendavad teineteist. Samas mulle meenub, et peaminister rääkis täna infotunnis ja on ka varem öelnud, et igaühele pidi olema selge: kinnisvarabuum lõpeb ja kinnisvarahinnad hakkavad langema. See ei saa kaua kesta. Nii et juba pikka aega varem oleks võinud langetada majanduspoliitilisi otsuseid, mis oleks aidanud praegust olukorda vältida. Miks neid ettenägelikke otsuseid ei tehtud? Kus majandusekspertide ja valitsuse silmad varem olid?

Te minu tsiteerimisel päris täpne ei olnud, aga tühja sellest. Me rahanduskomisjonis seda ei arutanud. Minu meelest pole õige väita, et eelmises valitsuses ei langetatud pika mõjuga otsuseid. Hariduskulud kindlasti kasvasid, aga asju jäi ka tegemata. On siiamaani tegemata näiteks töölepinguseadus ja kõrghariduse reformimine läheb väga visalt. Raske on kvaliteeti ja sihipärasust tagada. See on poliitiliselt raske töö olnud. Need on pikaajalised otsused, aga need ei kuulu otseselt selle arutelu temaatikasse, mis meil täna käsil on.

Jaak Aab, palun!

Hea kolleeg! Hea oli kuulda, et Sotsiaalministeeriumi haldusala on üks prioriteete, millele ka mu endine pinginaaber võimuinstitutsioonis ja praegune rahanduskomisjoni esimees pöialt peab. Loodame, et sotsiaalministri haldusalal läheb hästi. Minu küsimus aga puudutab üldisemat. Nagu sa siin ka täna ütlesid, on lisaeelarvega raske strateegilisi eesmärke saavutada – nii riigimajanduslikult kui üleüldse majanduses. Samas on valitsus vastu võtnud riigieelarve strateegia, kus üheski valdkonnas ühtegi numbrit kirjas ei ole. Kas on arutlusel olnud kaugemad perspektiivid ja millised on need strateegilised eesmärgid, mida riik hakkab taotlema edaspidi, et kohendada oma eelarvet ja majandust?

Ma ületaksin oma volitusi, kui hakkaksin rääkima laiemalt, kui päevakorrapunkt hõlmab. Ma olen täna juba selle vastu eksinud, lubage, et ma praegu seda ei tee. Vaatame, kui kaua ma vastu pean.

Mailis Reps, palun!

Hea Jürgen Ligi! Ma ei lähe selle peale välja, et kutsun sind üles oma lubadust rikkuma. Aga ma tuleksin tagasi selle meie lemmikteema, hariduse juurde. Sa ju ütlesid, et see on nii koalitsioonile kui ka opositsioonile meelepärane teema. Üks asi, mis paistis silma mitte ainult meile siin Riigikogus, vaid ka laiemale ringkonnale, vähemalt haridusringkonnale, on see, et koolitustellimus saab nii kõrghariduses kui kutsehariduses räsitud ehk vähendatud. Ja vähendatud üsna suure protsendi ulatuses. Kas selle taga oli puhtalt sund, et oli vaja kuskilt kokku tõmmata, ja see kärbe tundus vähem valus? Või on selle taga mingi strateegilisem otsus? Et kuna laste arv väheneb, siis ei ole ka vaja nii palju tasuta haridust anda?

Mina ei kahtlusta küll Tõnis Lukast selles, et ta toetab tasulist kõrgharidust ja selle tõttu kärbib. Ta peaks aga kommentaarid ise andma, rahanduskomisjonis neid ei kõlanud. Meie arutelu selle teemani ei ulatunud.

Austatud ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Tänan teid! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Toivo Tootseni!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Pool aastat tagasi arutasime siinsamas saalis 2008. aasta riigieelarvet. Sedasama, mida me täna nii ulatuslikult muudame. 2008. aasta riigieelarve eelnõu üle andes ütles peaminister Andrus Ansip: "Meie liberaalne majanduskeskkond, soodne maksusüsteem ja range fiskaalpoliitika on tõestanud oma elujõulisust nii headel kui ka kehvematel aegadel. Me usume jätkuvalt turumajanduse iseregulatsiooni, inimeste ja ettevõtete õppimis- ja kohanemisvõimesse. Eesti riigil on majanduskeskkonna mõjutamiseks kindlad, kuigi piiratud võimalused. Ja uskuge mind, me kasutame neid võimalusi parimal moel. Meie eksport hoiab kasvutrendi ja jooksva konto defitsiit on hakanud vähenema. Meie tööhõive kasvab ja tööpuudus on kümnendi madalaim. Meie majandus püsib kindlatel alustel."  Nii ütles Ansip. Jäi meelde: Eesti riigil on majanduskeskkonna mõjutamiseks kindlad võimalused. Aga miks siis meie valitsus härra Ansipi juhtimisel neid võimalusi pole kasutanud? Miks me täna peame arutama negatiivset lisaeelarvet?
Rahandusminister Ivari Padar ütles riigieelarve eelnõu esimesel lugemisel: "Võrreldes 2007. aastaga on riigieelarve kasvanud ligi veerandi jagu. Teist korda Eesti ajaloos on riigieelarve planeeritud ülejäägiga. Planeeritud ülejääk on suurem kui eelmisel korral. Riigireservide ja riigikassa poolt hallatava vara kogumaht on praegu üle 22 miljardi krooni ning tänavu ja järgmisel aastal kokku täieneb see ligikaudu 10 miljardi võrra. Valitsussektori võlatase langeb 2008. aastal 2,3%-le SKT-st, mis on Euroopa madalaim. Riigi rahandus on heas seisus, austatud Riigikogu."
Seda ütles rahandusminister pool aastat tagasi, ja mis juttu räägib ta nüüd!? Ning vaadates täna menetluses olevat negatiivset lisaeelarvet, kas saame öelda, et roosadest pilvedest on tuldud maa peale? Tegelikult Keskerakond püüdis detsembris eelarve menetluse ajal juba pilvedes hõljuvat koalitsiooni maa peale tuua. Ütlesime, et 2008. aasta eelarve toimib tunduvalt teistsugustes tingimustes kui siinsamas saalis aasta tagasi vastu võetud väga hea ja konservatiivne 2007. aasta eelarve. Tööpuudus kasvab, löögi all on lisaks ehitusele ja kinnisvarasektorile ka tekstiilitööstus, puidutöötlemine, hotellindus, toitlustus, transport. Tarbimise vähenemise all kannatab jae- ja hulgikaubandus.
Keskerakonna hinnangul toetus riigieelarve ebaõigele maksusüsteemile. Aktsiisitõusu eesmärk polnud enam mitte euro kasutuselevõtt, vaid Reformierakonna valimislubaduse ehk tulumaksu vähendamise katmine. Arvutused näitasid, et tulumaksu alandamine on kasulik nendele, kelle kuusissetulek on üle 40 000 krooni. Alates sellest sissetulekust võidetakse rohkem, kui aktsiisitõusudega kaotatakse. Siia juurde vahemärkusena, et eelmisel aastal deklareeriti suurima tuluna 100 miljonit krooni, 1% tulumaksumäära alandamine kinkis sellele isikule tervelt miljon krooni. Palju õnne, Reformierakonna miljonimängu võitja!
Ütlesime, et valitsuskoalitsioon jätkab endiselt nn õhukese riigi poliitikat, mille puhul saavad reaalset kasu keskmisest tunduvalt suurema sissetulekuga isikud ja ülejäänud, st suurem osa rahvast, maksavad nendele kõrgemate aktsiiside kaudu selle lõbu kinni. Teha sellist vastutustundetut poliitikat langeva majanduse tingimustes on küüniline.
Kui ma enne küsisin rahanduskomisjoni esimehe käest, millised on strateegilised otsused, mis lisaeelarves peegelduvad, siis selgus, et neid ei ole. Ei saa ju pidada mõistlikuks seda, et just siis, kui majandus on langenud ja ehitusturg on kokku kuivanud, kärbib ka riik oma investeeringuid. Kui on ehitamine kõige odavam, siis ei oleks mõtet riigil oma investeeringuid kokku hoida. Ka pole mõistlik müüa riigi kinnisvara siis, kui see on kõige odavam.

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Tarmo Männi! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Tuletan meelde, et selle eelarve esimesel lugemisel tegi Rahvaliit koos Keskerakonnaga ettepaneku eelarve eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Meie tollased vastuväited sellele eelarvele rajanesid sellel, et valitsus ei ole suutnud objektiivselt majanduse olukorda hinnata. Nüüdseks on see kinnitust saanud. Teatavasti baseerub lisaeelarve, mida me siin arutame, 3,6% suurusel majanduskasvul, mis on tänaseks kahanenud 0,1-ni. Pessimistlikumad eksperdid ennustavad detsembrikuuks juba miinuskasvu – mitte languse kasvu, vaid miinuskasvu majanduses.
Maksulaekumistest on käes 34%. Viie kuu arvestuslik summa peaks olema tunduvalt suurem, mingit olukorra paranemist seega ei ole. Inflatsioon, vastupidi, on tõusnud tasemeni, mis on pretsedenditu: 11,3%. Ma tõstatan taas küsimuse, mis mul oli võimalik täna infotunnis esitada rahandusministrile. Eelmine nädal ma küsisin seda peaministri käest. Kas kärpimise maht on piisav? Ma küsisin meie lugupeetud komisjoni esimehe käest ka täna seda siitsamast puldist ja ta vastas, et ta ei tea, mitte keegi ei tea. Täna ütles rahandusminister: jah, see maht on piisav! Esimesel lugemisel komisjonis ta aga väitis, et see ei ole piisav. Kõik näitajad langevad.
Peaminister ütles täna siin saalis välja väga kummalise seisukoha, mis mind hämmastama pani. Et lisaeelarve põhjus ei ole mitte rahapuudus, vaid vajadus eelarve struktuuri korrastada ja tasakaalustada. Kas me võime järeldada, et 2008. aasta eelarves oli midagi valesti paika pandud? Samuti väitis peaminister siinsamas, et ta väga ei usu Rahandusministeeriumi prognoose. Eesti Pank on konservatiivsem. Asja tasakaalustavat inflatsioon. Kujutage ette, mida see väide tähendab! See tähendab seda, et inflatsioon päästab valitsuse! Valitsus rõõmustab inflatsiooni üle! See on raske süüdistus, aga peaministri avaldus on tõesti vastutustundetu. Tegelikult me võime opositsiooni poole pealt väita, et valitsus püsib praegu tänu inflatsioonile. Maailmas valitsused kukuvad selle pärast ja kukub ka meie valitsus, kui seda ohjeldada ei suudeta – see on küll paratamatus.
Esimese lugemise ajal nii peaminister kui rahandusminister väitsid, et ei ole tarvis teist lisaeelarvet. Täna räägitakse juba teist juttu. Laekumised rõõmustamiseks põhjust ei anna. Ma julgen väita, et ajaloolise ülejäägiga eelarve joovastusest on meie valitsusel tekkinud üsna korralik pohmelus. Midagi muud ma ei oska selle protsessi kohta öelda. On täiesti arusaamatu, millele praegu loodetakse. Peaminister viitas täna infotunnis ülejäägile, mis on jagamata: 3,8 miljardit. Selline kassajääk on soliidne summa, mida saaks kasutada, kui häda on käes. Tekib küsimus, miks need summad lisaeelarves ei peegeldu. Ma võin ka ise vastata: keegi ei tea täpselt, mis sügiseks juhtub!
On ka võimalus lasta külma kõhuga eelarvel miinusesse minna. Rahandusminister on korduvalt väitnud, et ärme koondame tähelepanu 2008. aasta eelarvele, vaid vaatame tulevikku. 2009 ja 2010, mis siis saab?
Nii et asi on väga segane. Teha tuleks midagi väga radikaalset. Seda ootavad eelkõige ärimehed, aga ootavad ka tavalised inimesed, kes murega vaatavad, mis riigis toimub. Paraku on seni kõik lahtine – majanduse tulevik ja prognoosid. Ja küsimustele ei anna vastust ka täna arutusel olev eelnõu. Koalitsioon pole kahjuks pärast uute majanduskasvu näitajate avaldamist reageerinud teisel lugemisel parandusettepanekutega. Minu loogika ütleb, et küllap seda tehakse kolmandal lugemisel, kui vähegi kaine mõistus võimule saab. Kolmandal lugemisel on opositsiooniga vähem tüli. Ei ole tarvis siin saalis hääletada ega maratoni kannatada. See on meil paari päevaga klaar, mis tegelikult ette võetakse.
Üks on nüüd selge: valitsus ise on tekkinud olukorras süüdi. Vähemasti äriringkondades, rääkimata opositsioonist, keegi ei kahtle, et ennaktempos kaks aastat varem vastu võetud aktsiisid on tekitanud tohutu inflatsiooni tõusu, millele on kaasa aidanud muidugi maailmamajandus tervikuna ja tekitanud seeläbi ka majanduslanguse. Kelle me siis veel süüdlaseks tembeldaksime? Opositsioon ju hääletas üksmeelselt selle vastu ja siin kõnetoolis käis palju meie esindajaid, öeldes korduvalt, et seda ei tohi teha. Need hoiatused on protokollitud.
Statistika näitab, et kõige viletsamad laekumised on aktsiiside osas kütuse rea peal. Laekumistest on ainult 29% täidetud ja sellega seotud käibemaksust 32%. Need omavahel seotud tarbimismaksud on nii kõrged ja ebareaalsed, et tarbimine on selle tagajärjel vähenenud. Miks me imestame, et laekumisi ei ole?! Tegelikult ma arvan, et valitsus peaks oma eelmise aasta otsust hakkama revideerima ja muutma aktsiisimäärasid, mis ongi ülekohtuselt kaks aastat nõutust varem kehtestatud.
Kui te mäletate, ütles peaminister ka täna sellele küsimusele vastates, et tegime aktsiiside asja ühe korraga, rohkem pole tarvis teha. Kaks aastat jääb vahele. Kahe aasta vältel on meie ettevõtjad turul konkurentsivõimetumad ja tavalise inimese rahakott tühjeneb ka selle kahe aastaga kõvasti. Sellele unustas peaminister vastata. Vastutustundetu on see igal juhul.
Rahvaliidu fraktsioon esitas Riigikogu täiskogule otsustamiseks 49 parandusettepanekut. Meie eesmärk on taastada olukord, kus riigi areng ei kannataks ja kus ei saaks riivatud inimeste heaolu. Kui te mäletate, rahandusminister väitis esimesel lugemisel siinsamas saalis, et 3,2 miljardi suurune kärbe ei mõjuta riigi arengut ega puuduta ühtegi inimest. Ma tuletan need arvud meelde: 3,2 miljardist 2,2 on eraldised ja toetused, mis ongi kõik inimestele suunatud – peretoetused, toetused puuetega inimestele jne. Pluss ühiskondlikud organisatsioonid, sihtasutused ja kohalikud omavalitsused. Üle 800 miljoni võetakse ära investeeringuid, mis ongi majanduslanguse tingimustes arengu pidur, ja jääb vaid 177 miljonit valitsussektori kärpeid, mis ei ole küll määrav osa tehtud kärbetest.
Kogu retoorika, et me oleme suutnud kulutusi edukalt kokku hoida, ei pea küll paika. Vastupidi: tegelikult tehakse need kärped, mis pealegi on ebapiisavad, riigi arengu ja ka inimese heaolu arvel.
Eeltoodust lähtuvalt me palume toetada meie parandusettepanekuid. Meie püüdlused on siirad, selles olukorras ei ole meil põhjust üritada riigi olukorda halvendada. Kui miski veel häirib selles loos, siis see võimalik pikk istung – see on nüüd jätk dialoogile minu komisjoni esimehega, kes äsja lahkus siit puldist –  ei ole mitte pisiasjades tuhnimine, vaid valitsusele ja rahvale, avalikkusele näitamine, et tegelikult me taotleme sisulist dialoogi eelarve küsimustes. Tänan!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Kalev Kallo! Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Tuleb nentida, et menetlemisel olevas riigi 2008. aasta lisaeelarve seaduse eelnõus esitatud negatiivse eelarve projekt on valitseva koalitsiooni juhtpartei Reformierakonna nägu. Kohe tekib küsimus, milline on see nägu. Vastus on väga lihtne: see nägu vaatab meile vastu kõikjalt, nii Eesti riigi majanduse hetkeseisu kajastavatest numbritest kui igapäevaelust, olgu need siis arutult kasvavad hinnad või ettevõtluse ebastabiilsus. On olemas ainult üks partei, kes on suutnud ühe aastaga langetada riigi majanduskasvu võrreldaval perioodil 9,9%-lt 0,4-ni. Ehkki tema heeroldid püüavad täiel häälel rahvale tõestada, et kasv on aeglustunud kogu maailmas ja majandus ongi tsükliline – jah, osaliselt on see tõsi, aga ainult osaliselt. Kui Euroopa riikides on majanduskasv aeglustunud sellel perioodil kuni 2%, siis meil on see 9,5 protsendipunkti ehk vähemalt 2/3 majanduskasvu aeglustumisest ei tule mitte olukorrast maailmaturul, vaid on otseselt põhjustatud valitsuse ebapädeva tegevuse ja tegevusetusega.
Tulles tagasi menetluses oleva negatiivse eelarve juurde, näeme, et olukorda ei taheta parandada, vaid hoopis vastupidi, majanduse arengut veelgi pidurdada ehk nõrgendatud majandusele veel hoop kuklasse anda, et ta päris maha kukuks. Majanduses toimib väga palju tegureid, millest paljud, ka parimad majandusteadlased hästi aru ei saa. Seda näitavad meie ebatäpsed majandusprognoosid. On aga mõningad lihtsamad tõed, mida sellises situatsioonis peaks kindlasti arvestama, kuid käesolevas eelarve projektis on toimitud neile risti vastupidi. Esiteks, kui majandus on languses ja erasektor ei suuda investeerida, siis peaks avalik sektor seda sellel ajal just tegema. Investeeringutesse suunatud raha aitaks vähemalt majandust stabiliseerida, kui mitte elavdada, ergutaks sisetarbimist ja suurendaks ka käibemaksu laekumist. Kindlasti on praegu palju kahjulikum hoida raha kusagil reservides, kus see väärtust kaotab. Raha väljaviimisega majandusest, st investeeringute vähendamisega, antaksegi täiendav hoop, aga seda käesoleva eelarvega just tehakse. Kusjuures praeguses ehitusturu seisus oleks investeerimine palju kasumlikum. Toon ainult ühe näite. Kui möödunud aastal maksis raudbetoonpaneeli ruutmeeter üle 1500 krooni, siis nüüd on see ca 1000 krooni jne.
Teiseks, teine majanduslikult täiesti vale lähenemine selles miinuseelarves on varade forsseeritud müük. Tingimustes, kus kinnisvaraturg on madalseisus, on  kinnisvara täiendav paiskamine turule lausa rumalus. Kui praegu loodetakse varade müügist saada lisatulu ligikaudu 400 miljonit krooni, siis normaaltingimustel oleks saadav tulu 500-600 miljonit krooni ehk enam kui veerandi võrra rohkem. Põhjuseks võib olla ainult soov teatud varasid soovitud isikutele odavalt kätte mängida.
Eespool toodi kaks näidet, mille põhjal võib öelda, et see eelarve on koostatud riigi majandusele kahjulikult. Jääb küsimus, kas seda on tehtud sihilikult või rumalusest. Ei tahaks uskuda esimest põhjust. Palju paremini on käitunud Tallinna linn, kes oma positiivse lisaeelarvega vähendas jooksvaid kulusid ja varade müüki ning suurendas investeeringuid. Kuna peaminister on Riigikogus küsimustele vastates rõhutanud, et suhted riigi ja kohalike omavalitsuste vahel peavad olema rahalised, siis ei saa ma siin soovitada valitsusele vahetada majandusküsimustes kogemusi Tallinna linnaga, vaid olen sunnitud soovitama Tallinna linnalt majandusalast know-how´d sisse osta.
Lõpetuseks. Menetluses olevas eelnõus planeeritud meetmed on Eesti riigi majandusele kahjulikud ja seetõttu on eelnõu seadusena vastuvõtmiseks kõlbmatu. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Rein Ratase! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Eelarve, olgu see siis põhi- või lisaeelarve, on minu arusaamist mööda ühiskonna peegelpilt, kust võib terenduda ilu ja tervist, aga leida ka kortse, vistrikke, paisetest rääkimata. Kas lisaeelarve tähendab nurjaläinud põhieelarvet? Ei, kaugeltki mitte. See tähendab emaeelarve korrigeerimist, peegelpildi korrigeerimist kas siis tervisest ja rõõmust rõkkava näopildi või hoopis kortsulise kuvandi suunas, plusside või miinuste suunas.
Mina näen käsitletavas lisaeelarve eelnõus eeskätt kortsusid. Mis siis ikka! Olles vaesed, püüame olla ausad ja ärme ruttame süüdistama peeglit, vaid pigem õpime sellest peegelpildist, kuigi see meile ei meeldi. Sest ilmselt on nii, et vaid geenius õpib ainult teiste vigadest, tark inimene õpib teiste ja oma vigadest eelkõige ning ka tagantjärele tarkus on hea tarkus – sealtki võib õppida. Üliinimene, nagu meie väga lugupeetud peaminister näiteks, ei eksi kunagi ja seepärast võiks talle ju ka kaasa tunda, sest tal on ütlemata raske, et mitte öelda võimatu õppida. Ja ikkagi: negatiivne lisaeelarve on väga hea nii õpi- kui ka õppematerjal. Seda kas või selleks, et Eesti järgmine lisaeelarve tuleks plussmärgiga.
Iga eelarve eeldab prognoosimist, tulevikuvisiooni. Prognooside tegemine on üldjuhul vägagi ohtlik tegevus, samas ka üpris ahvatlev – ikkagi kas surm või suur nimi, tasub riskida. Nii lubas kahtlemata tark mees Siim Kallas seitse aastat tagasi, et kümne aasta, nüüd siis juba kolme aasta pärast oleme oma majandusega Soomele järele jõudnud. Või siis reformiliidri kahe aasta tagune lubadus, mille järgi me oleme astunud tõhusa sammu edasi, et nüüd juba 13 aasta pärast olla Euroopa viie kõige rikkama riigi hulgas. Et meil oli kiire majanduskasv, on teada. Kuid mis olnud, see on olnud. Kui me majanduskasvu poolest olime päris hiljuti Euroopa Liidu liikmesriikidest esimeste hulgas, siis nüüd oleme  selle aasta esimeste kuude tulemuste põhjal otsustades viimane.
Muide, europarlamendi liige, ülikoolis ilmatarkust õppinud Andres Tarand ütles kunagi väga ammu otsesõnu, et parema meelega tegeleb ta maa kliima ajaloo uurimise, mitte kliima, ilmastiku prognoosimisega. Igati säästvalt jätkusuutlik seisukoht, pole midagi öelda!
Nii nagu ilmaprognoosidki ei ole ka majandusprognoosid sugugi kergete killast. Selle aasta eelarve ülioptimistlik majandusprognoos on osutunud valeks. Veel prognoosi staadiumis rääkisid sellest siin saalis ja mujalgi opositsionäärid, aga ka kainelt kaalutlevad finantsistid. Nüüd on lisaeelarve eelnõus Eesti majanduse reaalkasvuks toodud 3,7%. Minu arvates – see arvamus ei pretendeeri objektiivsele tõele –, on see ikkagi hurraa-suurus. Ilmselt jääb meie selle aasta majanduskasv alla 1,5%. Muidugi, nagu ütles äsja rahanduskomisjoni esimees, teeb siin oma tööd ka inflatsioon.
Eesti riik on muutunud ohtlikult õhukeseks, sellest rääkis seoses kohtuvõimuga eile ka Riigikohtu esimees. Õhukese riigi hädad on ilmnemas meie turvalisuses, teadus- ja arendustegevuses, keskkonnakasutuse ja keskkonnakaitse korralduses, aga ka rahva tervises. Eriti ohtlik on õhukese riigi sündroom väikeriigis. Ei aita ainult, et peame ebaefektiivseid kulutusi kärpima, nagu ütles peaminister täna infotunnis küsimustele vastates. Kuidas aga, mil viisil, mis suuruses, võimalik, et midagi ka kahides, peaksime hoopis suurendama efektiivseid kulutusi innovatiivse majanduse, Eesti Nokia ja õnneliku elu saamiseks, sellest peaminister  infotunnis ei rääkinud. Sellest pole juttu olnud ka lisaeelarve eelnõu arutelul siin saalis. Seetõttu, palun auväärt Riigikogult alandlikult vabandust, ei saa mina 2008. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu toetada. Olen rääkinud!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Aadu Musta! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Rahanduskomisjoni esimees toonitas mõni aeg tagasi siitsamast kõnetoolist, et tähtsad pole detailid, vaid olukorra lai analüüs. Tõepoolest, ei saa ju teele asuda, teadmata, kus me üldse asume. Nii jäingi mõtlema, kuidas hinnata tänase valitsuse eelarvepoliitikat laiemalt, veelgi enam, kuidas nimetada selle eelarve autorit, praegust valitsust. Klassikaliste mõõdikute järgi tuleb valitsust nimetada Ansipi parempopulistlikuks valitsuseks. Olen mõnikord kuulnud väiteid, et tänane valitsus petab oma valijate ootusi. Ma arvan, et see ei ole nii. Erinevalt isegi mitmest oma erakonnakaaslasest väidan, et tänase koalitsiooni tuumikerakond, Reformierakond ei peta oma toetajaid, vaid töötab süstemaatiliselt selle nimel, et jõukam osa ühiskonnast saaks veelgi jõukamaks. Samuti olen nõus koos peaministri, rahandusministri ja rahanduskomisjoni esimehega uskuma, et meil ei ole veel majanduskriisi. Seni saame rääkida ikkagi veel valitsuse eelarvekriisist, millest aga on kujunemas majanduskriisi arendav, süvendav ja kiirendav mootor.
Valitsuse eelarvekriisi sissejuhatuseks oli tulumaksu langetamine ja aktsiiside tõstmine. See oli tõepoolest jõuline samm õhukese riigi suunas. Tulumaksu langetamine oli jõukamale osale elanikkonnast ihaldatud kingitus, sest neile tähendas see suuri summasid tõepoolest reaalset raha. Vaesem seltskond ju võitis ka näiliselt mõne krooni, kuid õhukese riigi kaudu võeti see raha neil teisest taskust ja loomulikult kuhjaga tagasi, seda mitmesuguste teenuste, ka hariduse ja tervishoiu eelarve ning sotsiaaltoetuste kõhnumise kaudu. Riigieelarvesse tõi tulumaksu alandamine paraja augu, mida tuli aktsiiside tõstmisega täita.
Ma olen huviga jälginud, kuidas eri maade poliitikud, eriti sotsiaaldemokraadid, aga ka teised pahempoolsed ja tsentristlikud erakonnad teevad alati väga selgelt vahet tarbekaupade ja energiakandjate aktsiiside ehk nn tarbimisaktsiiside vahel ühelt poolt ning luksus- ja mõnukaupade aktsiiside vahel teiselt poolt. Esimeste tõstmist on tsentristid ja pahempoolsed ikka alati takistanud, sest see peksab vältimatult ja valusalt just suuremat ja vähem kindlustatud osa elanikkonnast. Teist poolt, luksusaktsiise pigem toetatakse. Meie valitsuskoalitsioon on meisterlikult sellest vahetegemisest loobunud ja viinud jäärapäise järjekindlusega kõik aktsiisid ühe mütsi või ühe nimetuse alla. Kui Riigikogus protestiti kütuseaktsiisi tõstmise vastu, siis kuulsime meie väärikatelt valitsuse esindajatelt, kellele meeldis asjad sassi ajada, et viinaaktsiis hoolitseb küll rahva tervise eest. Selline vastus väärib pühas raamatus kirjeldatud variseride retoorikat.
Kuhu me selle lausparempoolsuse ja õhukese riigi ehitamisega oleme jõudnud, näitavad mõned konkreetsed, tõepoolest eilse päeva näited. Eile, me mäletame, kurtis Riigikohtu esimees, et eelarvekriisist sünnitatud õhuke riik ähvardab juba kohtunikkonna kvaliteetset komplekteerimist, seega õigusriigi jätkusuutlikkust. Meedia jutustab, kuidas politsei on algatanud sotsialistliku võistluse trahvirahade kogumiseks, et politseinikele saaks vahel sekka ka preemiat maksta. No nii me vist jõuamegi viie rikkaima riigi hulka! Riigikogu kultuurikomisjon otsustas eile, et tuleb riiuli peale panna noorte huvitegevuse rahastamist kajastav eelnõu, sest mis sa seda eelnõu ikka esitad, kui valitsus ei keela küll raamseaduse tegemist, aga mingeid rahasummasid sinna sisse kirjutada lihtsalt ei luba.
Ma rääkisin praegu siin parempopulismist või õigemini parempoolsusest. Võib-olla peaks veel lisama, kuidas ikkagi on lood selle populismiga. Mulle tuli meelde, kuidas Nikita Hruštšov minu lapsepõlves lubas nõukogude rahvale, sealhulgas annekteeritud riikide rahvastele, nende hulgas muidugi ka Eesti rahvale 20 aasta jooksul kommunismi paradiisi. Tema õpilased ja järgijad Reformierakonnast on veel käbedamad ja lubavad paradiisi 15 aastaga, mil me Euroopa viie rikkaima riigi hulka jõuame. Seda, kuidas sinna paradiisi jõuda, ei vaevunud küll arukalt seletama ei Nikita Hruštšov ega ka tema eestimaised õpilased. Nende mõlema lennuka idee diagnoos on üks ja sama: mis sest, et pole tõsi, aga vaata kui ilus! Mõned arvavad, et ehk on Euroopa Liit selleks aastaks unitaarriik ja meie tema osana ka rikaste hulgas. Koolis käinud inimesed võrdlevad valitsust ja nende prognoosivõimet pigem algaja margikoguja loogikaga. Kui väikemehel on 50 marki ja ta saab ühe päevaga 10 marki juurde, siis on see lausa 20%-line kasv, aga vaata, 10 000-margilise kollektsiooni omaniku 100 uut marki päevas on kõigest 1%. Ja sellist protsendimanipulatsiooni uskudes võibki arvata, et varsti läheb väikemees professionaalsest kogujast mööda küll.
Veel on huvitav, et kui keegi julges valitsuskoalitsiooni rahanduslikus andekuses siin Riigikogu debattides kahelda, siis saatis rahanduskomisjoni esimees ta raamatupidajate kursustele. Jälle õigus, enamik ei ole ju sellistel kursustel käinud!
Populistidel, muide, peab alati olema vaenlane, keda siunata, sest alati on keegi teine süüdi ja teda siunates püütakse ise hea välja näha. Tavaliselt on populism olnud opositsiooni privileeg, sest võimul olles on väga raske opositsionääriks jääda, tuleb tööd teha, aga meie valitsus on sellest, vähemalt oma retoorikas, suurepäraselt üle saanud. Lugege meie ministrite vastuseid Riigikogu infotundides. Küsid, miks riik mõnda oma ülesannet halvasti täidab, ja juba vastatakse, et Tallinna linnas on ka midagi halvasti. Räägivad nagu hiired, kellel kassist hirmsamat looma polegi olemas. Isegi eelarvekriisis on süüdi Tallinna Linnavalitsus, sest nende eelarve töötab, aga valitsuse oma juba põeb.
Kõike eelöeldut arvestades pean võimalikuks tänase lisaeelarve seaduse poolt hääletada vaid juhul, kui see siin Riigikogu saalis kvalitatiivselt paremaks muutub. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Toomas Vareki!

Härra juhataja! Head kolleegid! Tänane negatiivne lisaeelarve on kahjulik Eesti riigile ja selle majandusele. Eelarve, mis näeb peamise kokkuhoiuallikana investeeringute vähendamist, ei ole jätkusuutlik ega majandust tervendav. Käesoleva lisaeelarvega saavad peamiselt kannatada nii riiklikud kui ka suurel määral kohalikud investeeringud. Kahjuks ei kuula valitsuskoalitsioon millegipärast isegi majandusteadlasi ega taha aru saada, et investeeringute vähendamine ainult süvendab majanduskriisi. Samas ei saa ka neid hukka mõista. On selline vanasõna, et kala hakkab mädanema peast. Ja peaminister oli veel tänases infotunnis seisukohal, et kõik on hästi ja majandus kasvab. Kas see, et vähem kui aastaga on kahekohalisest majanduskasvust nullini kukutud, ei ole piisav, et nimetada seda juba kriisiks? On kahetsusväärne, et koalitsioon jätkab järjekindlalt ikkagi tulumaksumäära alandamist ning suurim koalitsioonierakond tahab veelgi suurendada sellega riigi halba majanduslikku olukorda. Juba on sahinaid, et eelarvet tasakaalus hoida, tullakse välja käibemaksu tõusu plaaniga, kõrgepalgaliste sotsiaalmaksusoodustusega. Kuid ei ole siin midagi imestada, nende põhimõtteks on olnud ja jääb: rikkad rikkamaks, vaesed vaesemaks! Imestama paneb, et sotsiaaldemokraadid selle suure hurraaga kaasa lähevad.
Peamine, mis muret teeb, on see, et käesoleva lisaeelarve koostamise aluseks olevad prognoosid on taas ülioptimistlikud ning sügisel võime jällegi uut samalaadset lisaeelarve eelnõu menetluses näha. Tänases infotunnis ütles isegi peaminister, et ei usu lisaeelarve aluseks olevat majanduskasvu prognoosi, aga ikkagi menetleme eelnõu muutmata kujul. Juba eelmise aasta eelarve menetlemisel ütlesid kommertspangad ja opositsioonierakonnad, et eelarve on selgelt üle planeeritud ja sellised tulud ei tule kokku.
Küsimusi tekitavad ka lisaeelarvega vähendatavad summad. Pool aastat tagasi eelarves planeeritud kulusid vähendatakse märkimisväärselt, kuna leitakse, et vastavalt täpsustatud prognoosidele on vähemaks jäänud pensionäre, peresid, kes vajaksid toetust, lapsi, kes vajavad lasteaiakohti, puuetega inimesi, kes vajavad toetusi, et igapäevastes toimetustes hakkama saada. On küsitav valitsuse pädevus prognoosida, mida, kuhu ja kui palju kulutada. Järgmisena võib selgelt öelda, et käesoleva eelnõuga püütakse tuld kustutada, mis aga ei õnnestu, vaid vastupidi, valab õli tulle. Samuti puudub sellel eelnõul tulevikku vaatav ning strateegiline eesmärk. On arusaadav, et nii väikesemahulise kärpega ei ole võimalik poolteise aastaga kokkukeeratud jama parandada ega majandust stabiilsena hoida, rääkimata paremaks muutmisest. Kahju, et koalitsioon ei näinud opositsioonifraktsioonide muudatusettepanekutes sisu ja toetust lisaeelarve muutmiseks.
Olen arvamusel, et eelarve kärbe sellises mahus ja sellises sisus tulude ja kuludega ei ole piisav ega tasakaalus ning ei mõju meie riigi majandusele hästi. Seetõttu ei ole võimalik eelnõu toetada. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuusi! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Selle aasta riigieelarvete saaga on kui laste liivakastimäng lepalehtedega, kus piiritu fantaasiaga jaotatakse igaühele raha laiali – raha, mida tegelikult ei ole ega tule. Ja seda kõike võetakse nii tõepäraselt, et kui siis hakatakse olematut raha tagasi võtma, on riid majas. Küll kiideldi eelarve enneolematu ülejäägiga. Rahandusminister Padar kiitles oma 2,7-miljardilise ülejäägiga, et isegi siis, kui midagi peaks tõesti juhtuma, saab valitsus ikkagi kõik oma lubadused täidetud – see on nii suur jääk. Ei arvestatud ei Eesti Panga, ei Danske Banki hoiatusi. Ei, ikka purjetati edasi 7,3-sel kujuteldaval majanduskasvul. Oktoobri lõpus, kui valitsuse pressikonverentsil pinniti peaministrit 25%-lise kasvuga eelarve majandusprognooside pärast, vastas Ansip, et ta ei näe, millele tuginedes tehakse pessimistlikke stsenaariume. Veebruaris, kui kahe kuu maksulaekumine, eriti aga käibemaksu laekumine, oli väga halb, väitis peaminister siin saalis ja ka ajakirjanduses: "Kahjuks ma pean teid kurvastama, eelarve laekumine on üle ootuste hea." Veel märtsi lõpus, aprilli algul kordas peaminister, et maksulaekumisi arvestades pole mingit põhjust kõnelda eelarvemuudatustest või negatiivsest eelarvest. Ja vähem kui kolm nädalat tagasi, kui päevakorda kerkis ka veel teise negatiivse eelarve võimalikkus, lausus peaminister: "On saabunud kaua oodatud majandustõusu languse aeg, see on praegu tervendav hingetõmme." Nii et 10,1%-lt majanduskasvult oleme kukkunud selle valitsusega 0,1-le. Leedu majandus kasvab 6,7% (praegu Euroopas kolmandal kohal), Läti oma 3,6%-ga on kaheksandal kohal ja meie oleme seal kõige-kõige viimased, 20. kohal, nii pisikesed seal tabelis kriipsukesega, et ei paista tabeli lõpust väljagi. Just nii me siis purjetame sinna viie rikkaima riigi klubisse, kus on Luksemburg, Norra jt.
Nüüd ütleme, et kogu häda ja viletsuse põhjuseks on maailmamajanduse kriis. Taavi Veskimägi ütles õigesti, et maailmamajanduse langus pole meieni veel jõudnudki. 70% meie majanduslangusest on tingitud meie endi arengumootorite langusest ja oma isiklikest vigadest. Meile öeldakse, et hinnad on kasvanud kõikjal, kuid just Eesti on Euroopas esikohal piima, juustu ja munade hinna tõusu poolest. Kui inflatsioon on kasvanud näiteks Soomes 3,3%, Rootsis 2,9%, Poolas 4,6%, USA-s 2,5%, siis Eestis räägime ju 11,3%-st. Paljude toiduainete hinnad on kahekordistunud, eluasemekulud on kasvanud 18%, eelmisel suvel koguni 26%. Ajal, kui nafta hind on aegade kõrgeim, surusime meie veel ka aktsiisi otsa. Ja nüüd me müüme halval ajal varasid, müüme metsa, Tallinna Sadama ja metsa aktsiaid. Me viime ettevõtted börsile. Rahandusministeeriumi esindaja ütles sotsiaalkomisjonis, et ollakse sedavõrd hädas, et kaalutakse kõikide sotsiaaltoetuste pealt 33% kokkutõmbamist ja kaalutakse ka teise samba riigipoolse 4% asendamist 2%-ga – seda ütles rahandusministri esindaja. Alandame tulumaksu ja muudame riigi veelgi õhemaks! Astmelise tulumaksu asemel, mida kasutab terve Euroopa ja ka Ameerika, on vaid Eesti nii nagu Venemaagi valinud proportsionaalse maksu. Tahame teha hoopis astmelist sotsiaalmaksu, hoopis jõukate, nn tarkade – targad on need, kes saavad üle 30 000 palka – kasuks, et ikka oma parempoolset poliitikat ja selle tellijaid kinni maksta.
Tervishoid kiratseb, erialaarsti vastuvõtu järjekorrad ulatuvad oktoobri lõppu, arste pole. Tervishoidu panustamiselt oleme Euroopas kõige viimased, kõige vähem raha paneme toetussüsteemidele ja sotsiaalsele kaitsele. Pensionisüsteemi jätkusuutlikkus on hetkel kõige suuremas ohus, töötukassa rahad hulbivad kuskil rämpsturul. ÜRO inimarengu tabelis oleme kukkunud tagant kolmandaks, keskmise eluea ja viletsa tervise poolest, aga samas ka majandusvabaduselt oleme esikümnes. Aidsi nakatumiselt oleme esikohal, transiidi ja logistika parandamisega tegelda ei taheta. Ainukesena Euroopas pole me alandanud käibemaksu toidule ja ühistranspordi piletitele. Eestist on saanud koht, kust on hea kasumeid maksuvabalt välja viia. Me sulgeme postkontoreid ja likvideerime metskondi.
Jah, negatiivset eelarvet on valitsused teinud varemgi, kunagi tehti ümber ka Mart Siimanni valitsuse eelarve. Mitte sellepärast, et raha poleks jätkunud, vaid taheti lihtsalt prioriteete ümber seada. Seekord teeb valitsus ümber omaenda vaid mõni kuu tagasi kinnitatud eelarvet ja see on piinlik. Selle kõigeni on meid viinud äärmusliberaalne maksu- ja majanduspoliitika – riiki pole vaja, las kõik reguleerub ise. Nii ongi ühest suurest hiigeltiigrist saanud pisikene tigu. Mina sellist lisaeelarvet loomulikult toetada ei saa. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Lembit Kaljuvee! Kaheksa minutit.

Härra juhataja! Head kolleegid! Täna mulle meeldib siin. Ma just ütlesin Helle Kaldale, et viimati sai nii hilja õhtul siin majas oldud 1990. aasta 15. mail, kui intrid Riigikogu hoonet ründasid. Aga ega ma ei tahtnud sellest rääkida. Ma tahtsin rääkida sellest, mis mõtted minul on tekkinud. Panin need eile õhtul kirja, kui olin lugenud seda eelarvet juba mitmendat korda, püüdnud aru saada ja küsinud siin nii ministri käest kui rahanduskomisjoni esimehe käest eelarve n-ö tulekustutamise momentide ja strateegia kohta. Mind huvitab kõige rohkem see, mis saab ikkagi tulevikus. Vaadates seda lisaeelarvet, tekib mul mulje, et tegemist on, nagu ma siin ütlesin, viimsepäevaeelse lisaeelarvega. Et pärast meid tulgu või veeuputus. Müüme oma kinnisvara maha, samal ajal räägime, et reservidega me ei tegele, reservidest ei võta midagi. Mis asi see kinnisvaramüük siis on kui mitte reservi kasutamine? Teiseks, suurim ja põhiline kokkuhoid saadakse investeeringute pealt, investeeringute järsust vähendamisest. Ja kolmandaks olen ma oma hingelt selline inimene, kes tahab, et teised ka elaksid. Aga me võtame ju maha sotsiaalkulude pealt ja tõesti väga tõsiselt, sest Sotsiaalministeerium kannatab kärbete all pea kõige rohkem.
Meenutades detsembrikuist käesoleva aasta eelarve esitlust ja selle juurde kuulunud trummipõrinat ning retoorikat, tahaks tõsiselt küsida: mis saab edasi? Kas me teemegi nii, et hakkame oma eelarvet parandama mitu korda aastas? Kusjuures kõige tähtsam on see, et kusagilt ei paista välja tõsist tulevikustrateegiat. Teadupärast võttis valitsus üle-eelmisel nädalal vastu järgmise aasta eelarve strateegia, mis meedias ei leidnud mingit kajastamist. Kui vaadata Rahandusministeeriumi koduleheküljelt eelarvestrateegia materjale, on ajakirjanduse käitumine mulle selge, sest nendest nn strateegiatest pole võimalik midagi välja lugeda, seal ei ole mitte midagi kirja pandud. Ainult natukene mullikesi, ei ühtegi numbrit, ei saa aru mingitest suundadest ega midagi.
Tänases majanduslanguse faasis, kus me ei tea, millal see lõppeda võib, millal algab uus tõus, on majanduses ääretult tähtis just eelarvestrateegiate laiapõhjaline arutelu, tulude ja kulude osas on vaja teha tõsiseid majandus- ja sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Me peaksime tõsiselt vaidlema meie maksupoliitika üle, selle üle, mis saab nii üksikisiku kui ka ettevõtte tulumaksust, kuidas suhtuda aktsiisi ja käibemaksu osakaalu tänases ja tuleviku eelarves. Meil ei ole mõtet vaielda ühe või teise lasteaia või kooli remondi ärajätmise üle, kui me ei tea, kuidas me suhtume oma eelarve proportsioonidesse nii majanduse arendamise kui ka sotsiaalsfääri toetamise osas. Kui me tahame kulutada, siis me peame teadma, kust raha tuleb. Kulutada saab ainult seda raha, mis on olemas. Planeerida saab neid kulusid, mis on tulevikus ka tuludega kaetud. Eesti riigil on kümnetesse miljarditesse kroonidesse ulatuvad rahalised reservid, mille kasutuselevõtt tuleb poliitikutel läbi vaielda nii koalitsioonis kui ka opositsiooniga. See pole lahendus, kui üks pool ütleb, et ei mingil juhul, eelarve peab jääma tasakaalu. Teine pool jagaks või terve reservi laiali ja seda kohe. Ka siin tuleb modelleerida, mida ja millal ja kuidas. Siinkohal tahaks veel kord tagasi tulla riigi kinnisvara mõttetu ja lubamatult odava müügi juurde. Võiks öelda, me korraldame suurmüüki tänastes kehvades turutingimustes.
Oma sõnavõtuga tahaksin kutsuda koalitsiooni üles tõsiselt arutama järgmise aasta ja lähiaastate eelarvestrateegiat. Tahaks loota, et sellesse protsessi kaasatakse ka opositsiooniparteid. Olukord on tõsine. Selle aukude lappimise strateegiaga me kaugele ei jõua. Mina seda lisaeelarvet toetada ei saa. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Tiit Kuusmiku!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kui eelmise sajandi 90-ndate aastate alguses lauldi üleriigilises riigi teostamise laines ja ühises tõsimeeles ning suures veendumuses, et ei ole üksi ükski maa, ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa, siis olid ootused ja lootused laes ning kõikjal ja kõiges teotahet, kiiret edasiliikumist ja indu. Sellest ajast on üksjagu vett merre voolanud ja nii mõndagi muutunud, eriti viimasel ajal. Kui Tartus taasiseseisvunud vabariigi põhiseaduse vastuvõtu 15. aastapäeva tähistati, polnud laulul enam endist kõla ja ka sõnad olid vahepeal osaliselt unustuse hõlma vajunud.
Miks ma sellest just sedaviisi räägin? Aga seepärast, et olles tihedas läbikäimises nii Ida-Virumaa kohalike omavalitsuste kui maavalitsusega, tean, et seal ollakse paraku ikkagi tõsises hämmingus sellest, mis on seotud elukeskkonna ja selle parandamisega läbi eri ministeeriumide, sealhulgas Kultuuriministeeriumi haldusala, kuhu kultuuriinvesteeringud ju kuuluvad. See, mida nähti ette 2008. aasta riigieelarves, on lisaeelarves jämedalt öeldes tõmmatud poole peale ehk teisisõnu veega alla tõmmatud. Jah, proua kultuuriminister põhjendas seda tänases infotunnis küsimustele vastates valikuga, kas 4500 kultuuritöötaja palgad või siis investeeringud. Kus on aga paraku garantii, et teist poolt investeeringute summast lisaeelarves lähiajal hakkima ei hakata? Tegelikult pole see esmakordne, kui rahakotirauad koomale tõmmatakse. Nii sündis 90-ndate aastate lõpus tollaste säästueelarvetega, kus mitmed Ida-Virumaa objektid jäid projektidena kaante vahele ja on seal kahjuks tänaseni. Nii nagu seekord Eesti sõudjate olümpiataimelava Narva sõudebaas.
Selle Ida-Virumaa näite varal sooviksin siiski, et esitatud parandusettepanekud  leiaksid täna tõsist kaalumist ning et kõik see, mis puudutab nii kultuuri, spordi, hariduse, ravi kui ka muid elukeskkonna parandamisega seonduvaid investeeringuid, leiaks siin saalis tõsist arutelu, ühist mõistmist ja toetust. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Valeri Korbi! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mõned mõtted seoses lisaeelarvega. Turumajanduses – ma mõtlen, et keegi ei hakka selle üle vaidlema, et meie riigis on see olemas – on majandustsüklid. Tormilisele majanduskasvule järgneb paratamatult langus, mistõttu tuleb olla valmis mustadeks stsenaariumideks. Selle juures on tähtis osa majandusprognoosil, mis peab tuginema majandustsüklitele. Majandustsüklitevahelisel ajal kasvab kõvasti Rahandusministeeriumi ja Eesti Panga roll.
Kuna Eesti majanduses oli ainult üks tsükkel, raskendab see prognoosi tegemist. Tähtis oli mitte jätta märkamata majandustsükli pöördepunkti. Sellega meie analüütikud kahjuks – ma ütlen, kahjuks – toime ei tulnud ja prognoosid olid liiga optimistlikud, või ei tahtnud keegi nende arvamust kuulda. Leian, et meie rahandusministri ettekandes, kui ta rääkis riigi majanduse 3,7%-lisest kasvust aasta lõpuni, oli liiga palju optimismi, nagu mainis ka kolleeg Tarmo Mänd. Isegi sellele, et riigi eestvedamisel on Eesti tööjõukulude kasv juba mitmeid aastaid olnud palju kordi kiirem tööviljakuse tõusust, ei olnud 2008. aasta riigieelarve koostamisel tähelepanu pööratud. Mõtlen, et seepärast tekkis vajadus koostada suure profitsiidiga eelarve. Tulubaasi saab suurendada uute maksude kehtestamisega või seniste maksulaekumiste suurendamisega. Üks tulude kahanemise piiramise võimalus on peatada tulumaksu määra alandamine.  Sellega võidab riik palju, kuid eraisikut mõjutab see vähe. Kodanike ja ettevõtete reaaltulude vähenemise oludes on riigi tulude suurendamine mõeldamatu.
Ei ole arukas täita eelarve auku riigivara müügist saadud tuludega, sest praeguses kinnisvaraturu languse olukorras põhjustab see riigile otsest kahju. Seega jääb üle vaid kulutuste vähendamine. Kui valitsuse eesmärk lisaeelarve koostamisel on jätkata ranget eelarvepoliitikat, hoides eelarvet tasakaalus, siis pole 3,2-miljardiline kärbe piisav. Oluline on teha eelarvekärpeid õiges mahus, õiges kohas ja võimalikult kiiresti. Selleks peab valitsus tegelikkuse päevavalgele tooma. Valitsus peaks teadvustama, et riigi loodetud tulude kasv väheneb edaspidi veelgi. Ei ole arusaadav, miks valitsus vähendab negatiivse riigieelarve mahtu 3,2 miljardit krooni, kui heaks kiidetud lisaeelarve kogumaht on 6,1 miljardit krooni.
Ei ole otstarbekas lappida eelarve auku investeeringute vähendamisega, sest praeguses olukorras kiireneb majanduskasvu langus veelgi. Kannatada ei tohi sotsiaalobjektide ja infrastruktuuri areng. 445,6 miljonit kõigist eelarvekärbetest tehakse sotsiaalvaldkonnas. Valitsus väidab, et seejuures täidetakse selles valdkonnas kõik kohustused. Kas see tähendab, et enne olid kulud üle paisutatud? Vist jah. Sotsiaalvaldkonnast raha äravõtmise tagajärjel jäävad täitmata seadused, sest tegemist on seadusest tulenevate kuludega. Siis tekib küsimus, kas muuta seadust või minna reservi kallale. Eesti valitsemiskulud on kõrged. Ministeeriumide eelarvete kasv on liiga kiire, mis mõjub majanduskeskkonnale negatiivselt. Eestis on omavalitsuste rohkus ja nende halduskulud on suured. Ajal, mil leibkonnad ja erasektor peavad vähendama kulutusi, peavad vähenema ka valitsuse kulud. Tuleks tõesti tegelda omavalitsuste liitmise ja täieliku haldusreformiga. Kahjuks peab konstateerima, et valitsuse 15 aasta jooksul tehtud väiksed reformialgatused lõppesid pärast uue valitsuse kokkupanekut kiiresti. Endise omavalitsusjuhina võin öelda, et Eestis on täna liiga palju omavalitsusi. Mõelda, et kõik lahendused tulevad ainult valdade või linnade volikogude poolt, on tänasel päeval mõttetu. Ei usu ka, kui riik räägib, et omavalitsused on põhilised süüdlased, miks eelarvet tuleb kärpida.
Mõttega ja veendumusega, et suurematel omavalitsustel on parem võimalus kasutada oma rahalisi vahendeid, ja kahetsusega, et peame nii kiiresti arutama riigieelarvet, mida toetada ei saa, lubage lõpetada oma väike sõnavõtt. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Ain Seppiku! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Pean märkima, et koalitsiooniliikmeid on saalis neli, mis on tervelt 400% rohkem kui hiljuti. Astok ei lähe arvesse, kuna temal on koalitsioonile omased kõrvaklapid peas – ta ei kuule ega näe. Ikka näeb? Igatahes ei taha ta diskuteerida, klapid on pähe tõmmatud. Lühidalt, ta ei taha kuulata, mis me räägime. Tegelikult, eks see ongi ju Reformierakonna põhiline käitumine. Kuid ma mõtlesin muidugi, et ta ei saa lihtsalt Keskerakonna keelest aru, tal on tõlkeaparaat. Aga ehk ei ole. Kui ka riigieelarve või õigemini riigi majanduskasv oleks nii suur, kui palju kasvas koalitsiooni saadikute hulk, siis oleks meie majanduskasv juba 0,4%. Aga on 0,1! Tegelikult ma ei oskagi täpselt hinnata, kui tähtsat küsimust, lugupeetud kolleegid, me siin täna arutame ning kas meie riigi peaminister Andrus Ansip ka seekord üldse usub, et olukord meie majanduses on nii hull, kui esmapilgul paistab. Kuna aga peaminister esindab valitsust ning selle arvamust, siis jääb mulle kohati selgusetuks, keda esindas siin rahandusminister Ivari Padar, kui ta tõi meie ette otsustamiseks 2008. aasta lisaeelarve, milles prognoositav majanduskasv on praeguse 0,1 asemel 3,7%. On alles fantaasia, no on alles naljamehed!
Miks ma viitan siin valitsuse segasele tahtele? Selleks on vähemalt kaks olulist põhjust. 21. mail ja ka täna siinsamas Riigikogus infotunnis teatas peaminister nagu lindi pealt sõna-sõnalt järgmist: "Kui te küsite, kas ma olen veendunud, et sellest 3,2 miljardist kroonist või 3,1 miljardist kroonist piisab selleks, et aasta lõpus oleks valitsussektori eelarve tasakaalus, siis minu vastus on eitav. Ei ole!" ütles peaminister oma selge ja karmi häälega.
Minu poolt lugupeetav Jürgen Ligi ka ei usu, et see nii läheb. Aga teie siin usute. Marko Pomerants tuleb ja ütleb kindlasti, et ei usu. Ja samal ajal, kui isegi istuv peaminister kahtleb arutatavas lisaeelarves ja tema vajalikkuses, püüab koalitsioon siin täna meid veenda, et tegemist on ühe hea ja õige asjaga, millele tuleks Riigikogu kummitempel kiiresti alla lüüa. Kuulge, usufanaatikud koalitsioonist! Kui te isegi enam enda paikapandud peaministrit ei usu, keda te siis üldse veel usute? Peate kedagi teist uskuma hakkama!
Kuid teiseks, ma kahtlustan, kas peaminister on üldse kursis meile saadetud lisaeelarvega. Nimelt ei viibinud Andrus Ansip k.a 15. mail, millal see eelnõu valitsusest Riigikokku lähetati, üldse Eestis, vaid poseeris Delfi pildil, ma ise vaatasin, koos Venezuela juhi Hugo Cháveziga kuskil Ameerikamaal. Arutasid mida? Viisavabadust kellegagi, kas Hugo Cháveziga, Venezuelaga – võib-olla, ei tea. Sellest võin mina järeldada ainult üht: peaminister ei pidanud seda küsimust üldse märkimisväärseks ning ei usu sellesse lisaeelarvesse mitte üks raas. Meie ka ei usu! Ning see on üks haruldasi kordi, kus meie peaministriga nõustume.
Kuid selle lisaeelarve arutamisel ei saa mööda minna paratamatust küsimusest, kuidas me sellise olukorrani ikkagi jõudsime. Ma ei kuulu muuseas nende hulka, kes arvab, et ainult valitsus ja koalitsioon on süüdi selle olukorra tekkes. Majandus areneb tõepoolest tsükliliselt. Kuid see on antud juhul ainult pool tõest. Teine pool on selles, et valitsus on pika aja jooksul olnud enesekindlalt ja ülbelt tegevusetu ning jätnud rakendamata tema käsutuses olnud vahendid. Peaminister Andrus Ansip – ei väsi ma teda tsiteerimast – lubas küll siitsamast Riigikogu kõnetoolist 26. septembril 2007, et valitsus kasutab tema käsutuses olevaid võimalusi parimal moel. Pange tähele, kasutab parimal moel! Mis siis nüüd järel on? Paraku ilmselt ei kasutanud või tahtis paremat, aga läks nagu alati.
See ei ole tegelikult esimene kord, kui peaminister meile siit kõnetoolist villast viskab, kuid minu meelest ei ole valitsuse ja peaministri lakkamatu susserdamine, ülbitsemine ja vassimine selles asjas peamine. Minu jaoks pani i-le lõpliku punkti tänane Andrus Ansipi esinemine siinsamas saalis. No oli etendus, no oli etendus, pean teile ütlema! Ta on omandanud kõrge kunstimeisterlikkuse ja see, et ta siin koos Laine Jänesega esines, on märk. Ma veendusin nimelt selles, et meie valitsus ja tema juht elavad mingis nende endi väljamõeldud maailmas ning  käsitlevad meie praegust olukorda, nagu peaminister ütles, pigem usuküsimusena. See tähendab nende tõlkes, et peaminister ja vist ka kogu koalitsioon, nagu mulle tundub, ei usu, et meil valitsuses mingeid probleeme on, kuna nad ei taha seda uskuda ehk MOTT – mida oligi tarvis tõestada.
See on juba Eesti jaoks suisa hull variant, sest endastmõistetavalt ei kavandatagi sellisel juhul mingeid abinõusid olukorra parandamiseks. Ainult sellise usuga saabki seletada seda tõsiasja, miks Ansip 15. mail Ameerikasse sõitis ning valitsuse eelarvearuteludel ei osalenud. Ta uskus, et kõik on korras, ja usub tänase päevani. Mida siis teha? Ma arvan, et kohe tuleb peatada tulumaksu alandamine ning nii riigimetsa kui ka raudtee ja muude rahvale oluliste varade mahaparseldamine. Samuti oleks vaja tõsiselt mõelda, kuidas me saaksime riigi investeeringuid hoopis suurendada, elavdamaks majandust. Käsitletav eelarve pigem pidurdab majanduse arengut ning sunnib riiki üha rohkem kulutama täiendavat raha riigi käigus hoidmiseks, mis iseenesest majandust ei turguta. Ma saan aru, et ministeeriumid soovivad muudkui tegevuskulusid juurde. See eelnõu ainult toetab sellist mõttetut kulutamist.
Ja lõpuks. Mina ei usu, et meie tegelik majanduskasv tuleb selline, nagu Rahandusministeerium prognoosib. Ehk teisisõnu, meile on esitatud teadvalt ebaõigete arvudega dokument ning ei mina ega ka minu kolleegid fraktsioonist ei saa seda eelarvet toetada. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Kalle Laaneti! Palun vabandust! Ma annan Riigikogu liikmele Hannes Astokile sõna kohapealt. Tegemist on vastusõnavõtuga, kuna Riigikogu kõnetoolist mainiti hea ametikaaslase nime. Palun!

Aitäh! Kuna minu nime mainiti, siis ma kasutan võimalust vastusõnavõtuks. Pean härra Seppikule ütlema, et ma tõepoolest ei vaja siin saalis tõlget, võib-olla keegi teine vajab. Ma tahaksin teha komplimendi Eesti Keskerakonna kõnekirjutajatele, kelle nii humoorikaid ja vaimukaid kõnesid oleme siin terve tänase õhtupooliku kuulnud ja ilmselt võime ka varastel öötundidel kuulata. Ma teen ettepaneku anda need välja ka audiovisuaalses vormis, et väikesed keskerakondlased saaksid hiljem isakestelt õppida.

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Kalle Laaneti! Kolm minutit lisaaega juurde, mis teeb kokku kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma pean härra Astokit küll selles mõttes kurvastama, et kahjuks olen ma oma kõne ise kirjutanud ja järeltulevatele põlvedele võib-olla ei ole seda vaja, kui nad muidugi ise ei taha.
Täna on siin saalis arutusel üks 2008. aasta paljudest olulistest seaduseelnõudest, jooksva aasta lisaeelarve. Kahjuks küll miinusmärgiga eelarve. Töötasin läbi Siseministeeriumi sisejulgeoleku valdkonna ja seda puudutavad eelarve vähendamised. Lisaeelarve seletuskirja lugedes selgub, et Siseministeeriumi eelarvet planeeritakse vähendada 51 miljoni krooni võrra, millest 11 miljonit on investeeringud. Ühtepidi on see hea, et Siseministeeriumi sisejulgeoleku valdkonna kulusid kärbitakse minimaalselt, sest on ju teada, et rasketel aegadel peavad just nemad suutma tagada turvalisuse riigis. Analüüsides kulude kokkuhoiu artikleid, võib aga tekkida küsimusi, kas just nende tegevuste ärajätmine või vähendamine on õigustatud. Siseministeerium on otsustanud jätta soetamata 4 miljoni krooni eest täppisalkomeetreid. Joobes juhid meie teedel ja tänavatel on aga jätkuvalt probleemiks ja selle investeeringu tegemine võib mõjutada võitlust just roolijoomarlusega. Siseminister on oma viimastes väljaütlemistes rõhutanud, et nimelt selle valdkonnaga peaks väga aktiivselt tegelema. Pigem oleks just Riigikogus vastuvõetud politseiseadus ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadus, mis puudutab elektrišokirelva legaliseerimist, võinud jääda Riigikogu esimehe haamrilöökideta. Toob ju uute relvade soetamine lisakulusid riigieelarvele.
Siseministeerium on vähendanud oma eelarvet just nn pehmete kulude poolelt, näiteks jäetakse tellimata ajakirjandusväljaanded. Mõistan seda, sest Riigikogu infotunnis vastas siseminister minu ühele küsimusele, mida kajastati ajalehes, et tema lehti ei usu ja seal edastatakse ebaõiget informatsiooni. Ja seda kinnitas ta ka veel eile, esinedes Riigikogu täissaali ees. Kindlasti olid iga-aastased suvepäevad ja miljoneid maksvad koolitused esmatähtsad. Ka avalike kampaaniate läbiviimiselt on võimalik kokku hoida, sest kõige parem reklaam on ju professionaalne, igapäevane tegevus. Miljoni krooni suurune kulude vähendamine Kodakondsus- ja Migratsiooniametis vaid koolitus- ja lähetuskulude arvel ei ole küll piisav. Piirivalve 3 miljoni kroonine lõige oleks eesmärgipärasem ümber tõsta transpordikuludesse, selle asemel et hoopiski vähendada. Olen päri, et raskel ajal suvepäevi pidama ei pea, kuid tehnikavahendite töös hoidmine kütusehindade tõusu raames on küll vajalik. Piirivalve lennusalga tehnika on juba praegu olnud aktiivses kasutuses metsapõlengute kustutamisel. Jah, kõigi eelduste kohaselt tasutakse need kulud Vabariigi Valitsuse reservfondist. Kuid tegemist on ikkagi riigieelarvega. Ei ole mõtet jätta lihtsalt muljet, et me ju vähendame oma kulutusi, reaalsus on aga teine.
Sideohvitseride tagasikutsumine välisriikidest annab meie välispoliitikale ja ka siseturvalisuse valdkonnale tervikuna tõsise tagasilöögi. Usalduslike suhete loomine ja nende hoidmine võõrriigis on väga tõsine, pikaajaline protsess. Kui me ühel aastal loome koha ja järgmisel kaotame, siis ei võeta meie riiki tõsise partnerina. Eraldi teema on Eesti saatkonna valve organiseerimine Moskvas. Küsimus, kas Eesti riigi territooriumi valvab eraturvafirma või Eesti politsei, on maitse küsimus. Selge on aga see, et riik peab selle funktsiooni tagamiseks igal juhul kulutusi tegema. Tekib küsimus, kas praegu hästi toimivat süsteemi on ikka tark lõhkuda.
Päästeameti suurõnnetuste likvideerimise realt vähendati kaheksa miljonit krooni, ennetustegevuse pealt üks miljon. Kas praegu, kus metsatulekahjude likvideerimine just käib, on õige seda teha? Jah, Päästeametil on võimalus taotleda Siseministeeriumi kaudu Vabariigi Valitsuse reservfondist kulude hüvitamist, kuid see protsess võtab aega. Kui aga juhtuvad järgmised suurpõlengud või muud suurõnnetused, mille arvel on siis võimalik reageerida? Piisavalt kiire ja õigeaegse reageerimisega on võimalik säästa meie loodust ja eraisikute vara. Sellest lähtuvalt ma lõpetan Marian Wright Edelmani mõttega: oma püüetes mõelda, kuidas saaksime muuta midagi olulist, ei tohi me hooletusse jätta väikseid igapäevaseid asju, mida me saame mõjutada ja mis aja jooksul võivad koguneda ja saada suurteks muutusteks, mida me ei oska ette näha. Tänan tähelepanu eest!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Aivar Riisalu!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma olen ka kohe täitsa mures. Võtsin siit esimese ettejuhtuva paberi – miinusmärgiline lisaeelarve. Kurb lugu, sellist lisaeelarvet ei peaks kuidagi vastu võtma. Põhjus on väga lihtne. Eesti riik teeb täna ühe olulise vea või võib-olla on Eesti riik progressiivse mõtlemise seisukohalt täna kinni isegi teatud dogmades. Põhimõtteliselt ei oleks ju juhtunud mitte midagi hullu, kui oleks selle aasta olemasoleva eelarvega rahulikult ära majandanud. Oleksime kaasanud täiendavaid vahendeid, on olemas finantsinstrumendid, me ei ole väga palju laenanud ja laenamist ei oleks vaja karta, meil on olemas reservid, mida oleks võinud kasutada. Targad majandusinimesed, keda me oleme viimastel aegadel püüdnud oma mõtlemisse kaasata, ütlevad ka väga julgelt, et eelarve tasakaal ei ole idée fixe. Seetõttu on mul praegusest valitsusest natuke isegi kahju, sest tegemist on ju ääretult toredate inimestega ja ääretult tublide inimestega. Ja ma arvan, et täna ei olekski valitsust juhtida anda mitte kellelegi teisele peale Andrus Ansipi, kes peab tõepoolest selle olukorra ära lahendama sel lihtsal põhjusel, et ilmselt ei ole Eestis praegu eriti palju võimule püüdlejaid.
Selle kõige valguses ei tahaks mina täna kritiseerida, kas 1000 krooni siia, 1000 krooni sinna, Jürgen Ligi riidles meiega selle pärast piisavalt palju. Võib-olla tal oli isegi õigus, võib-olla tõesti ei peaks 1000 krooni kaupa manipuleerima. Mina arvan, et Eestis on tänaseks kujunenud selline olukord. Me oleme olnud nüüd mõnda aega iseseisvad. Esimeses etapis me sahkerdasime ja hoidsime oma majandust püsti nende varadega, mida me N Liidust kaasa saime, ja siis tuli 90-ndate aastate lõpu kriis. Teises etapis me arendasime kinnisvara. Läks väga edukalt, kes teenis palju, see sai palju rikkamaks, kes ei teeninud õigel ajal või teenis vähe, jääb ilmselt palju vaesemaks. Nüüd oleme teatud mõttes majandussurutises, aga edasiseks meil minu arusaamist mööda ideed puuduvad. Seetõttu oleks riigil vaja investeeringute tegemist jätkata, miinuseelarvet mitte teha ja need juurdetõmmatud vahendid, millega see miinus tahetakse praegu kinni katta, tuleks tegelikult panna majanduse struktuuri ümberkorraldamisse, et meil ka järgnevatel aastatel oleks riigieelarves raha, et meie rahvas oleks õnnelik. Sest kes muu kui riik saab oma territooriumil elavatele inimestele – ja mis seal salata, ka ettevõtjatele – anda selge sõnumi, et me oleme oma majanduse ideoloogias praegu natukene umbe jooksnud. Aga riik peaks olema just selle ideoloogia kujundaja, mis panustakski innovaatikasse, infrastruktuuri ja millesse iganes, mis on seotud sellega, et kohalik ettevõtja prooviks oma tootmist ja elu arendada, sest Eesti tulevikuks saavad olla keskmised ja väikesed ekspordile orienteeritud ettevõtted. Selline vahendamisühiskond ja siseturule orienteeritud, kinnisvaraarenduse baasil tekkinud kohalik tööstus ei saa olla igikestev. Seesama kohalik tööstus peab nüüd suutma hakata oma toodangut kuhugi ära müüma.
Vaieldamatult on ebapopulaarne öelda siit puldist veel seda, et majanduse jätkusuutlikkuse juures on tähtsad ka idasuhted. Ega meie juustu ja piima täna Euroopas keegi väga ei oota, sest Euroopa veel näljas ei ole. Aga muudesse piirkondadesse me seda eriti müüa ei oska ega ei saa, sest seda piima ja juustu võib olla liiga vähe ja meie palgijupp on liiga vähe väärindatud, et seda näiteks valmistaburetina Hiinasse müüa. Mõelge, kui me saaksime igale hiinlasele müüa ühe tabureti, mis meie riigieelarve siis selle tagajärjel teeks.
Seetõttu ma arvan, et me oleme täna majandussurutise ees, mis võib kesta mõned aastad, seni kuni me aru saame, kuhu me Eestis tahame edasi jõuda, ja alles siis saame endale normaalse eelarve. Aga ma leian, et täna oleks pidanud minema nii, nagu tark valitsus otsustas. Tänan tähelepanu eest! Kuna ma kolme minutit juurde ei küsinud, pean ma nüüd lõpetama.

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Helle Kalda! Kolm minutit lisaaega, st kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Kurb, et Reformierakonna juhitav Vabariigi Valitsus ei soovinud või ei tahtnud neli kuud tagasi uskuda majandusanalüütikuid, Eesti Panka ega opositsiooni ja tõid Riigikogusse ülepaisutatud 2008. aasta eelarve, andes sellega üldsusele väga vale informatsiooni. On meeldiv, et valitsus on lõpuks võtnud kuulda majandusanalüütikuid ja arvestanud opositsiooni survet, et eelmisel sügisel kokkupandud eelarvest, mis oli selgelt ülepaisutatud, tuleb õhk välja lasta. Kahju on aga sellest, et valitsus rohkem ei kuulanud analüütikuid ega ka opositsiooni. On ju korduvalt räägitud, et investeeringuid ei tohi kärpida, kuna see süvendab majanduskriisi veelgi.
Samuti ei arvestanud tänane valitsus Rahvusvahelise Valuutafondi aruannet, mis tehti 19. mail k.a. Selles on kirjas, et kokkuhoiuga ei tohiks täielikult kaotada positiivset impulssi ning kokkuhoidu ei peaks saavutama investeeringute, eelkõige Euroopa Liidu kaasrahastatavate investeeringute vähendamise teel. Valitsus ikkagi plaanib seda teha. Samuti on kavas vähendada sel aastal struktuurifondide toetusega planeeritud investeeringuid. Seletuskirjas viidatakse, et sellel aastal ei jõuta nende projektide valmimiseni või ei jõuta nende alustamiseni ning seetõttu tuleb need edasi lükata. Miks ei jõuta, mis takistab seda tegemast, see kahjuks kirjas puudub. Aga meie kuldsuu peaminister on siin saali ees öelnud, et riik tagab kaasfinantseerimise ka siis, kui Riigikogu võtab vastu negatiivse lisaeelarve, ning et Euroopa Liidu vahendite kasutamine on Eesti jaoks prioriteet. Samuti on ta öelnud, et kui Eesti ei suuda kasutada neid vahendeid, tuleb kasutusele võtta reservid, ent sel hetkel ta põhjuseid ei toonud. Nii nagu hea kolleeg Ain Seppik rääkis, võib-olla polegi eelarvet peaministrile näidatud. Kurb! Näidake talle, siis ta järgmine kord saalis esinedes teab, millest rääkida, võib-olla oli tal ettekanne 2008. aasta põhieelarve kohta, kus ta oli nii optimistlik.
Meie, lugedes tänast lisaeelarvet, näeme, et välisvahendeid vähendatakse kogusummas 1,2 miljardit krooni, mille kasutamine nähakse ette järgmisel aastal. Kuidas neid kasutatakse ja kuidas on see võimalik, põhjendus kahjuks puudub. Näiteks vähendatakse elukestva õppe rahastamist 36 miljoni krooni võrra välisvahendite arvel ja 2,2 miljonit krooni omafinantseerimise arvel. Samuti vähendatakse Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisalas 100% ettenähtud välisvahendeid haridusinvesteeringute arendamiseks – ma ütlen õigesti, 100%. Sihtasutuse Archimedes rahastamist vähendatakse 50% ehk ligikaudu 252 miljoni krooni võrra. On mõistmatu, et valitsus on suutnud haridusalaseid investeeringuid nii valesti prognoosida, või on ta tõesti suutmatu ning seetõttu tuleb poole aasta pealt teha eelarves nii tõsiseid korrektiive.
Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas vähendatakse käesoleva lisaeelarvega välisvahendite kasutamise, struktuuritoetuste rakendusskeemides ettenähtud summasid 560 miljonit krooni ehk 94%, millest 145 miljonit suunatakse kohaliku omavalitsuse üksustele ja omavalitsusasutustele. Ülejäänud summa kohta selgitus kahjuks puudub. Samuti nähakse eelarvega ette välisvahendite eraldamine põhivara soetamiseks ja renoveerimiseks summas 27 miljonit krooni. Kuid sellegi kohta igasugune täiendav informatsioon puudub. Kellele, mis otstarbeks, on teadmata.
Suurima tagasilöögi saab välisvahendite kasutamise osas majandusministeerium, kus kokku vähendatakse 530 miljonit krooni. 100% vähendatakse järgmistes kohtades: elektrifitseeritud raudteeliinide kontaktvõrkude rekonstrueerimine, reisiplatvormide üleviimine eri kõrgusele, reisijate turvalisuse tagamine reisirongide tööpiirkonnas, Piirissaare ja Laiksaare sadama investeeringud jne, jne. Tekib jälle küsimus, mida tegi majandusministeerium eelmisel aastal, kuidas ta sellise prognoosi eelarvesse kirjutas. Sellises mahus projektide vähendamine mõjutab tõsiselt Eesti infrastruktuuri konkurentsivõimet ning võib tekitada olukorra, kus järgmisel aastal võivad tekkida veel suuremad raskused, sest majanduse uut kasvu me ei näe.
Regionaalministri valdkonnas on asi päris huvitav. Kuressaare kindlusele eraldatud välisvahendeid vähendatakse 7,6 miljoni krooni võrra. Seletuskirjas öeldakse, et Kuressaare kindlus viiakse üle Kultuuriministeeriumi valdkonda, ning sealt võib lugeda, et see lükatakse edasi 2009. aastaks. See on lihtsalt järjekordne näide valitsuse suutmatusest täita endale võetud kohustusi. See, lugupeetud koalitsioon, pole nali. See on Vabariigi Valitsuse eelarve, see on Eesti riigi sõna rahvale.
Lõpetuseks soovin valitsusele mõistlikke otsuseid, sest nende järgi peavad meie inimesed elama. Struktuurifondide toetused tuleb ära kasutada, see ei ole koht, kus näiliselt eelarve kulusid piirata. On kahetsusväärne, et valitsus on sellises mahus prognoosidega eksinud. Lugupeetud Reformierakond! Ma ei suuda toetada seda eelarvet, kui nimetatud positsioonides ei tehta muudatusettepanekuid. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Marko Pomerantsi! Kolm minutit lisaaega, see on kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Olen olnud ise opositsioonis ja selliseid õhtuseid istungeid ka juhendanud. Seetõttu tulen teile veidi appi, et kiiremini hommikusse jõuda ja et see aeg ei tunduks siin nii üksildane. Eraldi pöördumine on mul härra Astoki poole, et kui ta ka ei kuula, ütleme, otse, vaid kuulab Internetist, siis soovitan kõikidel kasutada näiteks viipekeelt. "Head inimesed" on viibeldes näiteks midagi sellist, ma ise ka rohkem eriti ei oska.
Siin oli usust juttu. Mina isiklikult olen loomult optimist ja usu poolest riigiusku ning ajalehe esikülg, erinevalt mõnest skeptikust, annab mulle veel usku. Mis seal siis ikka, üldiselt on ju selline periood, kus meil kõnede pidamise aeg hakkab käes kokku kuivama, üks nädal ongi jäänud ja miks siis mitte seda viimast võtta. Ma pean tunnustavalt ütlema, head kolleegid, et tegelikult tuleb kõigil väga hästi välja. Ma oleks tahtnud esitada siin Rein Ratase teksti, aga see oleks olnud ju plagiaat ja seetõttu kasutan ikka enda oma.
Mis on mu sõnum opositsioonile? Eesti rahval on üks vanasõna: suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi! Eks see linna ehitamine teil siis hetkel hoolega käib, aga reaalset võimalust ju eluolukorda muuta ei ole. Läheme nüüd eelarve sisse täpsemalt. Hästi palju on räägitud sotsiaalkuludest. Minu elus on olnud ka selline aeg, kui  ma sõna "sotsiaal" kuuldes võpatasin. Ma tundsin, et ma olen sellega kuidagi väga seotud, ma olen kõiges süüdi. Nüüd ma tunnen, et saan selle sõnaga väljendatavast täitsa vabalt, ilma võpatamata rääkida. Head kolleegid, ma tahan öelda, et ei ole vaja hullutada Eestimaa inimesi ja öelda, et kõik kaob ära, nii toetused kui ka pensionid. Mina loen seletuskirja leheküljelt 174, kus on juttu meetmest 1.3 "Sotsiaalkindlustusskeemidega hõlmatud inimestele adekvaatse sissetuleku tagamine": "Sotsiaalkindlustusameti kulud korrigeeritud 2008. aasta esimese kvartali kulude täitmise aruande alusel. Peamised muudatused on tingitud sihtgrupi vähenemisest või pensioniindeksite täpsustamisest. Tegevuskavas toodud tegevuste vahetuid tulemusi muudatused ei mõjuta." Ei ole mõtet inimesi hirmutada!
Nüüd soovunelmatest. Ma ei tea, kust te seda võtate, kui te räägite metsaaktsiate võõrandamisest. Kus need saadaval on? Ma läheks ka võib-olla ligi. Siis te räägite kärbetest, et need ei ole piisavad. Siis räägite, et kärpeid on liiga palju. Olge oma põhijoones ikka kuidagi konstruktiivsed ja rääkige ühest asjast! Siin üks eelkõneleja, kelle nime ma ei nimeta, sest siis ta hakkab kohe sõna võtma – mis oleks istungi pikendamise mõttes muidugi hea –, rääkis seda, et võimulepüüdlejaid hetkel ei ole, et kes seda võimu ikka tahab. Ma ütlen põhjuse ka. Kui siin üks teine eelkõneleja rääkis, et ei ole tulevikuvaadet, siis nendel, kes võimule püüelda ei taha, samuti seda tulevikuvaadet ei ole, muidu te päästaksite ju Eesti rahva kohe sellest suurest hädast välja. Ja nüüd üks teine eesti vanasõna: parem varblane peos kui vares katusel. Mina toetan selle piskuga eelarve vastuvõtmist. Aitäh!

Tänan! Ma kutsun Riigikogu kõnetooli Heimar Lengi.

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Minu eelkõneleja, endine sotsiaalminister, kes praegu võtab koha sisse minu juurest vaadates parempoolses pingireas, ütles, et ei ole sotsiaaltoetused ega pensionid kadunud kuhugi. Kas on nii? Ma vastan endisele ministrile: neid toetusi pole olnudki, nad ei saagi kaduda. Me oleme 17 aastat sellest puldist juhtinud Eesti riiki! 17 aastat, härra endine sotsiaalminister, oleme maksnud sandikopikaid meie pensionäridele. See pole olnud pension, see oli elatusraha. 17 aastat oleme puuetega inimestele maksnud peaaegu et mitte midagi. Nad ei ole riigilt mingit tõsist abi saanud. Kas või seesama mees, kes praegu siin Riigikogu ees piketeerib ja lamab ning kelle kohta üks parempoolse erakonna esindajatest ütles, et Lenk maksis talle 10 000 krooni, et ta tuleks siia piketeerima. Ma eile kuulsin seda ajakirjanike käest. See mees saab praegu kuus 400 krooni. Aga riigiettevõte Eesti Energia on ta teinud sandiks. Tal on neli selgroolüli katki, tal on kolm roiet sees, tal on parem käsi ära põlenud, tal on olnud kaks infarkti, peapõrutused jne, jne. See ongi meie suhtumine. Need toetused ei kao mitte ära, vaid neid ei ole mitte kunagi olnud!
Me oleme Eesti riiki siitsamast puldist ehitanud üles just selle rahva viletsa elu arvel. Meil on tänaseks 1/3 lapsi, kes napilt-napilt saavad kõhu täis süüa – selline on statistika. Aga me oleme teinud 10% oma inimestest ülirikkaks. Mul on hästi meeles, kuidas siitsamast saalist on räägitud: me ehitame selle riigi niimoodi, et kõigepealt tulevad rikkad, ja kui nad saavad tõeliselt rikkaks, siis nad hakkavad vaesemaid inimesi abistama. Nüüd me olemegi jõudnud kohta, kus peaks abistama, aga täna me näeme, kuhu  see poliitika on meid viinud. See räigelt parempoolne poliitika on viinud meid kriisi. Ja kui me vaatame tagasi nende 17 aasta peale, siis me näeme: ei ole me tahtnud anda võimu keskmõtteviisile, vasakpoolseid pole meil üldse olnud ja meie sotsiaaldemokraadid, kes peaksid seisma rahva ja sotsiaalelu eest, on olnud nagu tuulelipp, kes on alati siis mängus, kui on võim ja kui nad saavad võimuga kaasa mängida.
Nüüd on meie riigi juhtimise tulemus käes, nüüd oleme Euroopas arengult viimased, meie tiigrikutsu jäi haigeks! Me ju pidasime end tiigrikutsuks, kes oli Euroopas kõige parem, kõigist-kõigist üle. Ja nüüd me näeme, et Leedu ja Läti on meist tugevasti mööda läinud, sest nad võtsid seda asja natukene rahulikumalt. Nad ei teinud oma rikkaid nii kiiresti rikkaks, kui meie tahtsime seda teha. Oleme jõudnud finišisse ja täna räägime negatiivsest eelarvest, miinusmärgiga arengust.
Mul on kahju, et meil on kogu aeg olnud võimul üks ja seesama seltskond mehi ja naisi, kes on täitnud ainult oma taskuid, ja seda rahva arvel. Nii see on olnud. Soovin edu Reformierakonnale Eesti riigi edasises "edukas" juhtimises. Kuid ma arvan niimoodi, et sellise skeemi ja mehhanismiga, sellise riigi majandamise ja juhtimisega me vist kaugele ei jõua. Täna oli siin  Toompea lossi ees kaks piketti. Televisioonikanalid näitasid veel kahte piketti Eestis. Kokku seega neli. Elasime üle oma jõu. Rahvas siiski saab aru, et riiki ei ole õigesti majandatud ega juhitud. Mida me rääkisime noortele? Võtke laenu, kogu maailm elab laenudest! Nüüd me oleme teinud nad laenuorjadeks ja ennast laenurahvaks. Keskklassi pole suudetud riigis välja arendada. Nüüd me oleme jõudnud siis sinnamaani, kus vaatame, kuidas oma kompsud kokku korjata, ja keegi ei taha enam sellest puldist isegi võimu võtta. Aitäh, Reformierakond!

Tänan! Hea ametikaaslane Marko Pomerants, ma saan aru, et te soovite vastusõnavõttu. Palun, teil on vastusõnavõtt kohapealt!

Aitüma! Hea eelkõneleja! Mina sain oma sotsiaalministri portfelli Eesti Keskerakonna ministrilt ja andsin temale ka üle. Kahju, kui teie hinnang oma ministrite tööle on selline.

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Lauri Laasi!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Vaadates käesolevat negatiivse lisaeelarve eelnõu, võime näha, millises eufoorias või segaduses, ei teagi, kumb on õigem öelda, oli valitsus eelmisel aastal, koostades 2008. aasta eelarvet. Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas olevaid kulutusi kärbitakse ligi 1 miljardi krooni võrra. On arusaadav, et kui pole tulusid, tuleb kärpida kulusid. Aga kui kulud on seadusega ette nähtud, nagu seda on sotsiaaltoetused ja pensionid, siis tuleb need välja maksta. Praeguseks ei ole valitsus menetlusse andnud ühtegi eelnõu sotsiaaltoetuste vähendamiseks, mistõttu ei ole ka põhjust rääkida sotsiaaltoetuste määrade alandamisest ja ettenähtud summade vähenemisest.
Nüüd täpsemalt. Sotsiaalkindlustusameti kulusid kärbitakse 340 miljoni krooni võrra. Mitte sotsiaalmaksu tuludest makstavate pensionide ja pensionilisade suurendamiseks eraldatud summat vähendatakse 30 miljoni krooni võrra. Selgituseks on märgitud, et pensionisaajate arv on vähenenud prognoositust enam. See tekitab kohe mitmeid küsimusi. Kuidas on võimalik esialgsetes arvestustes 30 miljoni krooniga mööda panna? Mis on põhjustanud pensionisaajate arvu nii suure vähenemise? Kas valitsuse üliparempoolne poliitika on viinud selleni, et meil sureb prognoositust märksa rohkem pensionäre?
Teiseks vähendatakse peretoetusi 135 miljoni krooni võrra ning põhjuseks on samuti toodud toetusesaajate arvu vähenemine. Kuidas on ikka võimalik, et poole aastaga muutub olukord selliselt, et toetusesaajaid jääb niisugusel määral vähemaks? Kas valitsusel on mingeid andmeid, mida avalikkus ei tea? Teeme lihtsa arvutuse. Kui esimese ja teise lapse toetus on 300 krooni kuus ja peres on kaks last, siis pere peale  tuleb kokku 600 krooni. Kui 135 miljonit krooni jagada 12 kuuga ja 600 krooniga, siis saame, et sellest jaguks aastas 18 750 kahelapselisele perele. Ehk me võime öelda, et valitsus nullib 37 500 lapse aastatoetuse.
Ka vanemahüvitisi vähendatakse 100 miljoni krooni võrra. Selle põhjuseks tuuakse jällegi hüvitisesaajate arvu vähenemine. Kas reformierakondlik liberaalne majanduspoliitika on noored inimesed oma toimetulekus niivõrd kahtlema pannud, et noored ei julge enam lapsi muretseda? Pole lapsi, järelikult pole ka noori lapsevanemaid, kellele vanemahüvitist maksta. Vähemalt selline mulje jääb 100 miljoni kroonisest vanemahüvitise kärpimisest.
Kummastav on ka valitsuse käitumine erivajadustega laste rehabilitatsiooniraha kärpimisel, koguni 60%. Kordan, 60%. Põhjuseks tuuakse, et tegelik kulude täitmine on vähenenud, võrreldes planeerituga. Kui seletuskirjas märgitakse, et 2007. aastast üle tulnud vahendeid oli 32,3 miljonit, kuidas oli siis valitsus nii saamatu, et ei näinud, kui palju vahendeid eelmisest aastast üle tuleb ning kui palju käesoleval aastal rehabilitatsiooniks kulub?
Niisiis saab lisaeelarve eelnõu põhjal öelda, et valitsus näeb ette pensionäride ja laste arvu vähenemise. Samuti on imeväel terveks ravitud hulgaliselt erivajadustega lapsi. Paraku tundub see kõik pehmelt öeldes uskumatu. Kas  on võimalik, et pensionäride arv või noorte perede hulk on viimase poole aastaga vähenenud sellisel määral, nagu eelarvenumbrid näitavad? Kõige kummastavam on aga kindlasti see, et valitsus ei suuda absoluutselt prognoosida, kui palju ja kellele toetusi makstakse, ning peab poole aasta möödudes oma prognoose täpsustama. Loodan siiralt, et sügisel, menetledes järgmist lisaeelarvet, ei tule meil jällegi vähendada pensionäride, laste ja puuetega inimeste arvu, mis tegelikult tähendab, et valitsus korvab enda eelarvelisi valearvestusi kõige haavatavamate sotsiaalsete gruppide arvel. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Kadri Simsoni!

Head kolleegid! Keskerakond otsustas kasutada lisaeelarve menetlemisel obstruktsiooni, sest see on meie ainuke võimalus mõjutada lisaeelarvet, et kokku ei hoitaks eelkõige koolide ja lasteaedade, sotsiaaltoetuste ning haigekassa arvel. Valitsuse ettevalmistatud lisaeelarves puudub sõnum, kuidas muuta tänane majanduslangus majandustõusuks. Vastupidi, valitsuselt tuleb pigem vastupidiseid signaale. Töölepinguseadus, mis ei teeni enamiku tööinimeste huve, aktsiisitõusud, mis rohkem rõhuvad madalapalgalisi, maksulangetused, mis röövivad raha sotsiaalkuludest – need kõik kõnelevad erihuvide eelistamisest üldisele huvile. Seda saadab peaministri retoorika, mis eitab riigi rahandusprobleeme, ja kui neid ei saa eitada, siis õigustab, kuid ei lahenda. Kui ajad oleksid head, ei paistaks selline lähenemisviis nii tugevasti silma, kuid kahjuks on majandusseis kiiresti halvenenud. Esimese kvartali 0,1%-list majanduskasvu saab eeskujulikuks nimetada küll vaid peaminister Ansip.
Käsitletav lisaeelarve ei lahenda probleeme, mis on Eesti majanduse ees, ning ei lahenda ka eelarve koostamisel tehtud vigu ja valearvestusi. Kildkondlike huvide teenimine takistab päästmast Eesti riigi rahandust ja silmatorkav näide on jätkuv tulumaksu alandamine. See võtab riigikassast järjekordse hädavajaliku miljardi, mida oleks tarvis arenguks. Maksualandus pidi Reformierakonna hinnangul elavdama majandust, kuid tunda on hoopis vastupidist. See on ka peamine asi, millest peaminister Ansip ja tema erakond pole valmis loobuma. Miks? Sest see on asi, mida tema erakond lubas ja mis viiakse oma kitsa sõpruskonna rõõmuks ellu, isegi kui see üldise hüve seisukohalt tähendab kaotust. Otsustajad võivad teenida ka oma isiklikku edevust – meie lubasime, me peame saama, isegi kui idee on ilmselgelt ebatõhus.
Igas kriisis valitsevad kinnisideed, millest loobutakse alles seejärel, kui nende eest on juba väga pikka aega makstud ränka hinda. Selliseid näiteid on maailma ajaloost küll ja täna on eelkõnelejad tõmmanud siin paralleele Soome lama-ajaga. 1930. aastate majanduskriisis vaevelnud USA-s valitses pikalt uskumus, et riik ei tohi mitte mingil tingimusel majandusse sekkuda, ja Ühendkuningriigi ning ka Eesti Vabariigi valitsevates ringkondades oldi samal kümnendil igal juhul rahvusvaluuta devalveerimise vastu, kuid lõppkokkuvõttes tehti mõlemat ja see andis tulemuse, ehkki alles siis, kui paljud võimalused edasist langust peatada olid juba kaotatud.
Mida ma selle ajaloolise kõrvalpõikega tahan öelda? Eks ikka seda, et kinnisidee, mis on osutunud asjakohaseks ühes olukorras, võib olla täiesti tarbetu teises. Seepärast on otsustajate jaoks äärmiselt tähtis mitte segi ajada eesmärke ja vahendeid. Maksulangetus, mida ratsionaalne otsustaja peab üksnes üheks võimalikuks majanduse elavdamise vahendiks, on muutunud eesmärgiks iseenesest, mille ülesanne on öelda: Ansip saab, mida tahab. Arve saadetakse kodanikele ärajäävate kooliremontide, teedeehituse ja politseinike patrullkäikude näol. Tulusid üritatakse suurendada, müües langevate hindadega turul riigi kinnisvara, mille eest teises turuolukorras oleks saanud palju enam raha.
Eesti riigil on olemas stabiliseerimisreserv, mida on võimalik kasutada kriitilistes majandusolukordades. Ja on tõsi, et paljud majandusanalüütikud ja -eksperdid on soovitanud mõelda selle kasutamisele. Valitsus on jätnud selle kasutamise viimaseks valikuks, külmutades selle asemel kulusid kõigis sektorites. Kas see tänane välistamine tähendab ka seda, et ülehomme või hiljemalt kuu aja pärast ei aja peaminister Ansip 100% vastupidist juttu, näitab aeg.
Praegu on aga seis selline, et valitsuse investeeringuid vähendades võetakse Eesti juba niigi jahtunud majandusest veel täiendavalt raha välja. Kulutuste külmutamine tähendab tõenäoliselt majanduskasvu taastamise asemel hoopiski seda, et see on vastutöötav reaktsioon. Lühemas plaanis on oluline, et riigisektori ärajäävad investeeringud ehituseks ja remondiks kahandavad nõudlust veelgi ning suurendavad virelevate ehitusfirmade arvu. Me peame arvestama, et kinnisvara ja ehitussektori kasv andis viimastel aastatel väga suure osa majanduskasvust, kuid nüüd on valitsus valmis kogu selle sektori unustama. Kui raha enam majandusse ei voola, ei saa ka majandus areneda. Peaminister Ansip vastas täna infotunnis, et ehitussektoris ületab pakkumine nõudlust ja riik ei tohi seda sektorit omapoolse nõudlusega jalule aidata. Kuidas siis investeeringute vähendamine peaks aitama meil majanduslangust majandustõusuks pöörata, jäi vastuseta.
Selle lisaeelarve puhul võib, esiteks, arvata, et valitsuskoalitsiooni jaoks on tegemist vaid tehnilise küsimusega, kus eelarve vähendamise taga ei tahetagi näha tegelikku mõju ühiskonnale. Võib ka arvata, et otsus mitte vähendada valitsemiskulusid ning selle asemel hoida kokku hoopis olulistelt investeeringutelt viib Eesti majandusest veel täiendavalt raha välja ning jahutab esimese kvartali 0,1% majanduskasvu lausa miinusesse. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Inara Luigase! Kolm minutit lisaaega, mis on kokku kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Viimastel nädalatel on Eesti Keskerakonna fraktsioon korduvalt kohtunud mitmete majandusteadlaste, panga esindajate ja analüütikutega. Need kohtumised on olnud äärmiselt huvitavad, sisukad ja ka harivad. Iga ettekandja on andnud ülevaate sellest, millest on põhjustatud meie riigi selline olukord, miks meil Eestis täna nii läheb, mis on olnud selle tõukeks, mis võimendiks ja millised on olnud valitsemise vead. Kui jälgida kõiki ettekandeid ja analüüsi tulemusi, on ilmselge, et majanduse jahenemine andis märku juba eelmise aasta kevadel. Ja mida rohkem aeg sügisesse jõudis, seda enam oli arusaadav, et 2008. aasta hakkab oluliselt erinema aastast 2007. Sellest tuleneb küsimus, mis eesmärgil paisutati 2008. aasta eelarvet, kelle huvides selline eelarve tehti?
Praeguste majandusnäitajate järgi on juba selge ka see, et käesoleva aasta eelarve laekumised pole kaugeltki sellised, nagu prognoositi. Seda loodetud imet, mille püstitas valitsus, ei sünni. Maksu- ja Tolliameti andmetel laekus maksutulusid selle aasta viie esimese kuu jooksul 27,1 miljardit krooni, mis teeb kuu keskmiseks 5,42. Seega on käesoleva aasta prognoositavaks laekumiseks sama tulude summa mis eelmisel aastal. Siit võib igaüks teha järelduse, milliseks kujuneb tegelik aastane laekumine. Rahvusvahelise Valuutafondi 2006. aasta avalduses on juba pööratud tähelepanu, et majanduskasvu jätkusuutlikkus pole selline, nagu loodeti, ja on osutatud, et jätkuv säärane majanduskasvu kiirus pole jätkusuutlik. On selgelt näha ülekuumenemise surveid. Ülekuumenemise surve, suur jooksva konto puudujääk ning eeldatavad rahvastiku vananemisega kaasnevad kulud tähendavad aga seda, et tarvis on tugevamat eelarvepositsiooni. Seoses kitsenevate turutingimustega on nii palgad kui hinnad tõusuteel. Kui selline trend jätkub, kujutab see ohtu riigi konkurentsivõimele. Juba siis andis IMF soovituse, et tuleb kitsendada eelarvepoliitikat. Valitsuse kulusid tuleb kärpida ning üle vaadata üldised valitsuse kulueelised. Lisaks anti soovitus lükata edasi füüsilise isiku tulumaksu määra 1-protsendipunktiline alandamine. Kui olid olemas analüüsid ja Rahvusvahelise Valuutafondi ettepanekud ning soovitused, siis kelle korraldusel või millistel põhjustel neid ei arvestatud? Ei saa ju olla, et riigi parimaid spetsialiste ja analüütikuid kaasates, Rahandusministeeriumi kõiki majandusolukorra põhinäitajaid kasutades ning riigi arengustrateegiaid ja -kavasid arvestades tehakse eelarve, millega saab hakkama ilmselt kooli majandustunnis iga tubli abiturient, kes võib endale selliseid eksimusi lubada. Valitsus endale niisuguseid eksimusi lubada ei tohiks!
Halvasti koostatud eelarve sundis loomulikult tegema lisaeelarvet. Lisaeelarve kärped on aga lihtsustatud ja tagasihoidlikud. Vaadates maksude laekumist maikuu lõpu seisuga, võib väita, et aasta jooksul on laekumine pehmelt öeldes tagasihoidlik. Seega peab Riigikogu kulutama veel kord pikki tunde ja maksumaksjate raha, et sügisel järgmist lisaeelarvet menetleda.
Võin siinkohal öelda ka ausalt, et ma pole kaugeltki rahul meie Riigikogu rahanduskomisjoni tööga. Meil on pidevalt kiire ja me pole osanud oma tööd hajutada nii, et oleks võimalus süveneda sisusse. Tulevikus peaksimegi kindlasti üle vaatama rahanduskomisjoni töö korralduse ja tegelema rohkem sisuga. Ka Rahandusministeeriumi seletused lisaeelarve kohta ei ole kaugeltki meid rahuldavad. Kui vaadata lisaeelarve seletuskirja, siis selleks, et arvude taga oleks midagi, on tihtipeale toodud pikk seletus, mida üks või teine institutsioon teeb, millega tegeleb ja millised on tema põhiülesanded. See aga pole kaugeltki kärbete selgitus. Pole tõesti mõtet trükkida niisama seletusse teksti, mida me saame lugeda Internetist koduleheküljelt.
Päris tüüpiline on ka see, et kulude kärpe juurde on lisatud konkreetselt mõni mitte midagi ütlev lause. Näiteks Keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse kärbe suuruses 5 miljonit krooni ja selgitus on, et Keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse ülesannete täitmiseks on 2008. aastal kavandatud 78 ametikohta keskmise kuutasuga 15,421 krooni. Kahjuks ei seleta see meile kaugeltki seda miljonitesse ulatuvat kokkuhoidu. Lisaeelarvega tehtavate kärbete võib-olla kõige naljakama selgituse saime siis, kui küsisime Rahandusministeeriumi esindaja käest Sotsiaalministeeriumi kärpe kohta, mis puudutas ravimivarusid. Küsisime, miks seda on tehtud, ja vastus oli, et see oli kõige valutum.
Seoses lisaeelarvega on ilmnenud uued kitsaskohad ka eelarveseaduses. Riigikogus riigieelarvet vastu võttes me tihtipeale kinnitame ministeeriumide all olevaid ridu ja finantskulusid, mis ei kajasta objekti ega ka üksikute investeeringute sisu. Puudub täielikult ülevaade, millistele objektidele raha suunatakse ja kuidas need on seotud arengukavade ning teiste seadustega. Lisaks peavad eelarves kajastuma kõik riigi tulud ja kulud, kusjuures kulud ja tulud kirjutatakse välja nii, et see võimaldaks saada täieliku ja tõese pildi kogu eelarvest ning kergendaks avalike kulude kontrollimist.
Igal juhul on valitsusel aeg tunnistada, et tehti valesti, viimane aeg on õppida vigadest ja vabandada kodanike ees, et nii pikalt on vassitud. Kõige kurvem oleks see, kui vigadest ei õpita ja järgmise aasta eelarve koostamisele kulutatakse tähtsusetuid tühje tunde, millega tehakse taas "särav eelarve" või, nagu ütles majanduspoliitik Heido Vitsur, eelarve nagu säraküünal. Või äkki valitsus tunnistab ja ütleb ausalt, et tal puudub eelarve tegemise ja riigi juhtimise oskus? Kui see nii on, siis tuleb anda võim ja valitsemine oskajatele. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Jaak Aabi! Kaheksa minutit.

Tänan, austatud juhataja! Head kolleegid, niipalju kui teid saalis on! Ega olukord, mida me siin täna arutame, ja muidugi mitte eriti rõõmus olukord, kus tuleb riigi kulutusi kärpida, ei tulnud ju kuskilt õhust, ei tulnud juhuslikult. Sellel on kindlasti oma eellugu ja sellepärast ma alustaksingi veidi kaugemalt.
Mis põhjustel me jõudsime sellesse olukorda? Kõik algas eelmisel kevadel, kui kolm praegust koalitsioonierakonda üksteist leidsid. Siis pandi kokku ka selline kena dokument nagu koalitsioonileping. Kui mina esimest korda seda dokumenti nägin ja lugesin kõiki neid lubadusi, mis seal kirjas olid, siis hakkasin pead kratsima ja mõtlesin, et mis nüüd juhtuma hakkab. Parempoolne valitsus eesotsas Reformierakonnaga peab hakkama makse tõstma, sest nii roppude, suurelt rahamahult roppude lubaduste täitmiseks Eesti riigi tulubaasis raha ei ole. Aga see ei huvitanud Reformierakonda. Nende peamised lubadused – tulumaksu alandamine, vanemapalga tõstmine – kirjutati koalitsioonilepingusse nagu alati esimese võimaliku tähtajaga, 1. jaanuar 2008. Teised koalitsioonipartnerid võisid siis kirjutada koalitsioonilepingusse kõike, mida tahtsid, ainult et ilma tähtajata, ilma ühegi summata.
Mis siis juhtus? Juba kevadel oli näha, et isegi siis, kui koalitsioonipartnerite lubadusi ei täideta ja võetakse ette vaid Reformierakonna peamiste lubaduste täitmine, raha ei jätku. Kiiresti, kiiresti toodi meie ette aktsiisi tõstmise pakett, kus kõik aktsiisid, kõik tõusud koondati 1. jaanuarile 2009. Eriti küüniline oli see sellepärast, et juba siis oli näha – hinnad tõusevad. Inflatsioon, mis mõjutab majandust, mõjutab ettevõtete konkurentsivõimet, on siiski kõige valusam tavainimesele. Vahepeal suurenenud mitmesugused toetused, pensionid, sissetulekud – nende reaalne kasv on pandud löögi alla, sest hinnatõus sööb selle lihtsalt ära. Hoiatasime tookord nende tagajärgede eest, kuid kurtidele kõrvadele. Aktsiisidega saadigi kokku see umbes kaks miljardit krooni, mida oli vaja Reformierakonna lubaduste täitmiseks. Ka siis kippus aga nihu minema, sest majandusprognoosid hakkasid kehvemaks minema. Ja kui hakati eelarvet tegema, selgus, et jällegi kipub nappima raha, millega saaks need Reformierakonna lubadused täidetud. Siin on tihti süüdistatud Rahandusministeeriumi spetsialiste, prognoosijaid, ametnikke, et nad ei suutnud tol hetkel, kui kõik teised eksperdid ennustasid hoopis madalamat majanduskasvu, teha objektiivset tulude prognoosi. Ei usu ma, et Rahandusministeeriumi ametnikud tulid välja ainult ühe variandiga. Mille pärast valitsus tegi poliitilise otsuse ja võttis kõige optimistlikuma prognoosi, selles ongi valitsuse poliitiline tahe. Tulusid oli vaja näidata rohkem, et täita ikka neid kahte Reformierakonna lubadust. Muidugi ei saanud ju kohe tunnistada, et meil hakkab halvemini minema. Peaminister on sellepärast esinenud, me oleme siin ka tsiteerinud, kuidas peaminister on poole aasta jooksul, eelarve menetlemisest saadik rääkinud, et ega midagi hullu ei ole, majandusel läheb ju lausa superhästi ja küll eelarve tulud ka täis tulevad. No kaua niisugune retoorika vastu ei saanud pidada, sest konkreetne eelarve laekumine ju näitas, et midagi peab ette võtma. Ja nüüd siis tulebki kärpida.
Ja mis siis on juhtunud? Reformierakond on saanud oma kaks peamist lubadust kätte. Teised koalitsioonipartnerid, nii nagu juhtus Suure Peetri ja Väikse Peetri loos, avastavad, et laud on toidust tühi, sest Suur Peeter on selle nahka pannud. Rihma peavad pingutama kõik, aga Reformierakond oma lubadusest, peamisest, tulumaksu langetamisest, mida võib-olla sellises situatsioonis, kus raha napib, poleks mõistlik teha, ei tagane.
See on eellugu situatsioonile, kuhu me tänaseks jõudnud oleme. Muidugi on imekspandav, et niisugust äärmusparempoolset rahanduspoliitikat viib ellu sotsist rahandusminister Ivari Padar. Aktsiiside ehk siis kaudsete maksude tõstmine ja otseste maksude langetamine peaks olema igale sotsile kui õudusunenägu. Kogu maailmas kaitsevad sotsid otseste maksude tõstmist ja kaudsete maksude langetamist. Aga meie riigis on ju paljud asjad vastupidi. Ei loe siin maailmavaade, ei loe põhimõtted, kui on vaja valitsuspiruka juures olla, siis seal ollakse, unustatakse oma põhimõtted, unustatakse maailmavaade.
Mis selles situatsioonis edasi saab? Raske öelda. Ka mina arvan, et väga valusate kärbeteni, mis puudutavad haridust, sotsiaalvaldkonda ja kindlasti investeeringuid, ei oleks tohtinud minna. Investeeringud omavalitsustele, toetused omavalitsustele on väga suure regionaalpoliitilise tähtsusega. Needsamad renoveerimised, ehitamised – tihtipeale kasutatakse seal kohapealseid firmasid, kohapealseid ehitusettevõtjaid. See töö, need töökohad, see raha jääb sellel regioonil, maapiirkonnal saamata. See omakorda süvendab regioonidevahelist ebavõrdsust ja kiirendab majanduslangust. Mis puudutab tegevuskulusid, siis ma saan ju väga hästi aru, et keset aastat ei ole võimalik lihtsalt kuskilt ministeeriumide umbkaudsest kotist mingi protsent tegevuskulusid maha lõigata. Jah, palgad on ju paika pandud, on vastavate dokumentidega kinnitatud, aga siiski oleks tahtnud näha süstemaatilisemat lähenemist. Kas või need 2500 uut töökohta, mida nagunii ei jõua luua, nende palgakulude arvel on lõikeid väga vähe. Enamik neid palgakulusid on eelarves siiamaani kirjas.
Sellepärast kutsun ka mina üles seda lisaeelarvet mitte toetama, sest see on ju selle kuuma supi helpimine, ainult täiesti valede relvadega. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Arvo Sarapuu! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Täna, kuulates peaministrit, rahandusministrit ja rahanduskomisjoni esimeest ning vaadates praegu saali, tekib küll küsimus, kas valitsuskoalitsioonis olevad inimesed ikka praegust olukorda tõeselt mõistavad, kas nad tahavad reaalselt asjadest aru saada. Või järsku nad teavadki, järsku oskavadki ja asi ongi justkui virtuaalselt korras? Aga vaatame, miks me siis tegelikult täna siin vaevleme ja  võib-olla üksteise tuju rikume.
Vaatame, kuidas eelarve sündis. Sündis ta ju sellise prognoosi järgi, kus majanduskasv oli 7,3. Kuigi näiteks nii pangad, IMF kui ka paljud teised analüütikud väitsid, et see on 4 ringis, üks lubas natuke rohkem, üks natuke vähem. Aga eelarve tehti ikka 7,3%-lise majanduskasvu järgi. Tahan lihtsalt öelda, et 1% on üks miljard. Nii lihtsalt see käibki! Protsent siia, protsent sinna. Mul oli ka au osaleda rahanduskomisjoni istungil, mida oli hea võrrelda maaelukomisjoni istungitega. Kui maaelukomisjonis arutatakse asju üsna sisuliselt ja tõsiselt, siis ma ütleksin, et rahanduskomisjonis, kus ma viibisin päris mitmeid kordi eelarveprojekti arutelu juures, oli see arutelu üsna ülbe, üleolev, visati nalja. Mul kui ka ettevõtluses olnud inimesel oli valus kuulata, kui visati isegi niisugust nalja, et kui me välja ei tule, siis paneme niisugused maksud, mis me tahame. Opositsiooniga ei tahetud üldse arutada sellepärast, et meie tahtsime teha reaalset eelarvet.
Räägime siis veel mõnest prognoosist, et miks olukord on selliseks kujunenud. Valitsus prognoosis ju selleks aastaks mullusest viiendiku võrra suuremat käibemaksu. Aga juba veebruaris oli tulemuste pealt näha, et see oli kaugelt liiga optimistlik. Käibemaksu on oluline silmas pidada sellepärast, et just see peegeldab majanduse ja tarbimise käekäiku kõige dünaamilisemalt. Staatilisem tulumaks seda näiteks nii kiiresti ei tee. Sellepärast teatud rahalised mudelid üles ehitataksegi – kellele meeldib käibemaks, kellele tulumaks. Nüüd, riigieelarves on plaanitud kokku korjata 26 miljardit krooni käibemaksu, see on 6 miljardit rohkem kui eelmisel aastal. Aga ametlike arvude järgi laekus juba veebruaris 16,4% vähem kui 2007. aastal. Ja kui võtta aluseks kõik need laekumise miinused ning selline alalaekumine kuude kaupa jätkub, siis võib miinus ulatuda juba 7 miljardi krooni juurde. See paneb ikka iga inimese tõsiselt mõtlema! Kas siis on valesti prognoositud, kas on olukorda valesti hinnatud või pole tegelikult lootustki nendest prognoosidest loodetud tulu saada? Aga vaat nii lihtsalt see asi ei käi, sellepärast et siin töötavad suured masinavärgid, ja muidugi on poliitikas väga tähtis näidata, et kõik halb läheb kiiresti üle.
Vaatame veel ühte huvitavat asja. Vaatame näiteks seda, et kõik läheb kiiresti üle. Miks siis inimesed nii arvavad või miks ametnikud nii arvavad, miks ministrid nii arvavad? Vaatame korraks Eesti Panga prognoosi 16. aprillil 2008. SKT reaalkasvuks on prognoositud 2008. aastal 2,0%, 2009. aastal 3,0% ja 2010. aastal 5%. Eratarbimise reaalkasvuks on prognoositud 2008. aastal 2,8%, 2009. aastal 3,8% ja  2010. aastal 4,5%. Ekspordi reaalkasv on vastavalt siis 2,2, 4,8, 66,5. Muidugi, paljud vaatavad, mis seal on, küll ta läheb üle! Aga kuidas ta ikka üle läheb? Millest majanduslangus tegelikult sõltub? Ta sõltub põhiliselt kolmest suurest tegurist, need on tarbimise kasv, ekspordi kasv ja tootlikkuse kasv. Tegelikult saab ju iga reaalselt mõtlev inimene suurepäraselt aru, et kuidas see tarbimine kasvab, kui laenumaht väheneb või laenud kallinevad. Või näiteks, kuidas eksport kasvab, kui maailmas on krediidikriis? Hinnad on sellel, mida välja müüakse, ikka samad. Kuidas ta saab siis kasvada? Tootlikkuse kasvust ma toon siin ainult niisuguse näite, et meie palk on kõvasti ette läinud tootlikkuse kasvust. Kui Soomega võrrelda, siis meie tootlikkus on viiendik viletsam.
Nüüd ma tahaksin natuke tsiteerida rahandusministrit, kes on nende numbritega  täpselt samamoodi kursis, võib-olla rohkemgi. Ta ütleb, et praegu on selline arutelu teisejärguline küsimus, sest 2009. ja 2010. aastal peame olemas valmis tegema kärpeid enam kui 9 miljardi krooni ulatuses. Täna on see aeg, kui peame tegema olulisi otsuseid. Tema hinnangul kujuneb eelarve liigne sõltuvus tarbimisest laekuvast käibemaksust tulevikus ohtlikuks, mistõttu tasuks üle vaadata, kas tarbimismaksudest tulenevate tulude proportsioon eelarves on ikka mõistlik.
Jah, see on nii sellepärast, et meile on sisendatud: me tahame hästi elada, aga teisalt peaksid meil olema madalad maksud. Tegelikult aga, ütleme siis, sellise madala maksukoormusega riikides niisuguseid kulutusi tavaliselt ei tehta.
Lõpuks ma üritan rääkida, mida tähendab see 3,2 miljardi suurune kulude ärajätmine. Kõigele lisaks moodustab see 700 miljonit krooni maksutulude laekumise vähenemisest tingitud kulude vähenemist. See tähendab, et väiksemas mahus eraldisi suunatakse näiteks haigekassale, kogumispensioni fondi, teehoidu, omavalitsustele. Ei tasu siin mängida midagi, et tegelikult laekub küll ja kõik need eelnimetatud kassad ja fondid saavad oma raha kätte!
Kõige lõpuks ütleksin, et kõige alus on ikkagi reaalsed prognoosid, reaalne lähenemine eelarve tegemisele. Mina soovitaksin küll edaspidi, ükskõik, kes valitsuskoalitsioonis ka oleksid, majanduse põhimõtetest kinni pidada, reaalselt prognoosida – siis jääb ka niisuguseid arutelusid vähemaks. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eldar Efendijevi!

Härra eesistuja! Austatud kolleegid! Mis mind tänapäevases olukorras häirib? Mind häirib esimesena see, et saalis ei toimu täielikult tähtsate küsimuste arutamist. Siin ma pean nõustuma sellega, millest kolleeg härra Sarapuu rääkis paar minutit tagasi. Näide ka omalt poolt. Kui peaministrile esitati esmaspäeval ja täna küsimusi, siis tema oskas väga ilusasti nendele mittekonkreetselt vastata. Muidugi, see oskus on väärt, aga küsimused ja nende arutelu jäid eemale. Kui oli küsimus, kus on need rahaallikad, mis aitavad majandust arendada? Eksport väheneb, investeeringud vähenevad, sisetarbimine väheneb, tööstus väheneb samuti. Vastus tuli väga lihtne: majanduskasv on 0,1%, ja kõik. Muidugi me ei saa mitte arvesse võtta, et Eesti kogu võlg, ma räägin praegu nii riigist, ettevõtjatest, kui ka füüsilistest isikutest, on umbes paarsada miljardit krooni.
Kui vaadata eelarveküsimusi, siis valitsuse sõnul oli aastaeelarve väga hea. Aga nelja kuu pärast oli väga vaja seda väga head eelarvet kärpida ja teha veel parem lisaeelarve, kus juba puudusid need tulud ja samuti ka kulud. Vahel oli räägitud mõne valdkonna külmutamisest. Ja mis nüüd teha paljudes valdkondades ja omavalitsustes? Oodata paremaid aegu? Millal? Sest juba praegu arutatakse, et sügisel tuleb kõige parem lisaeelarve, kus on kärpimiseks ette nähtud kahekordne summa. Mis siis meid ootab? Nad ju võtsid enda peale kohustused, uskudes, et riigieelarve on kindel asi. Võib-olla tuleb valitsus peale seda negatiivset lisaeelarvet järjekordselt tagasi valdkondade külmutamise praktika juurde? Aga kolm eelarvet aastas ja nendest kaks negatiivset on kuidagi liiga palju.
Võib nõustuda kolleeg Aadu Musta sõnadega, et meil on eelarvekriis. Aga mulle tundub, et see kriis näitab, et kriis on riigi majandusstrateegias. Seda on vaja väga kriitiliselt arutada, sest käesoleva aasta praktika tekitab ebastabiilse situatsiooni riigis. Väga kahju, et praegune koalitsiooni optimistlik retoorika asendab käesoleva olukorra, millest koalitsioon eriti ei taha rääkida, analüüsi. Kes võib vastata küsimusele, mis riskid ja ohud toob ühiskonnale tänapäevane olukord, milleks peab riik ennast ette valmistama ja mida peab ette võtma? Minu jaoks see lisaeelarve ei ole kindel asi ja mina ei saa seda toetada.

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Mai Treiali! Kaheksa minutit.

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Alustasime täna 2008. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu teist lugemist. Esitatud on 166 muudatusettepanekut, neist 117 ehk umbes 70% on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja 49 ehk ligi 30% meie, Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon. Meie ettepanekud pole esitatud mingi kiusu ajamiseks, istungi venitamiseks, vaid ikkagi selleks, et juhtida tähelepanu lisaeelarve seaduse eelnõu olulistele puudustele, mida saab veel likvideerida. Näiteks meie fraktsiooni veendumuse kohaselt ei tohi mingil juhul unustada, et perede toimetuleku tagamine on Eesti ühiskonna sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline peaülesanne. Liberaalse majandusmõtte ja ühiskonna sotsiaalsete ootuste vastuolu seisnebki just selles, et näiteks ravi ja üldiselt kogu tervishoiuteenuste süsteem võib muutuda vähem kättesaadavaks, ravi kvaliteet halveneda nendele rahvastikurühmadele, kes ei suuda omaosaluse suurenemisega kaasa minna. Kui inimeste omaosalus kasvab edasi, võib vaesusrisk ohtlikult suureneda. Ohutunnet tekitab asjaolu, et ainuüksi riikliku ravikindlustuse kulud vähenevad üle poole miljardi krooni. Vägisi kerkib küsimus, kuidas saab sellisel juhul väita, et arstiabi kättesaadavus ei vähene. 2007. aastal tehtud uuringust "Elanike hinnangud tervisele ja arstiabile" selgub, et endiselt ei ole suudetud piisavalt rahuldada krooniliste haigete ootusi. Suureneb, küll aeglaselt, 1% aastas, aga ikkagi suureneb nende inimeste arv, kes peavad kauem oma järge ootama, ja nüüd me väidame, et kõik on korras.
Muret teeb see, et mitmed tervishoiuteenused on Eesti eri paigus erinevalt kättesaadavad. Inimestel, kes elavad suurtest keskustest eemal, tuleb arsti juurde jõudmiseks maha sõita pikk maa, mis võib tekitada mõnelegi vähem kindlustatud inimesele suuri rahalisi probleeme. Teame aga, kui oluline on õigeaegne ja täies mahus saadud taastusravi, mis ei tohi olla vaid suurtes keskustes – Tallinnas, Tartus, Pärnus – elavate inimeste privileeg. Ei saa jätta siinkohal meelde tuletamata, et meie põhiseaduse kohaselt peavad kõigil inimestel olema võrdsed võimalused igapäevaelus osalemiseks ja just riigi ülesanne on need võrdsed võimalused kõigile kättesaadavaks muuta. Juhin siinkohal tähelepanu ka sellele, et eraldiste vähendamine riiklike ennetusstrateegiate arvel võib kujuneda mänguks tulega. Pean siin silmas näiteks narkomaania, südamehaiguste ja vähi ennetamise strateegiaid. Pole arvestatud, et just südamehaiguste ja vähi tõttu on meil suremus üks suuremaid. Haiguste ennetamise kulusid ei tohi muretult ja kergekäeliselt vähendada. Miks arvatakse näiteks, et vaktsiinide soetamiseks ettenähtud raha on võimalik vähendada tervelt 10 miljoni krooni võrra? Sotsiaalministeerium viis paar aastat tagasi läbi puuetega inimeste toimetuleku ja vajaduste uuringu, millest selgus, et puuetega inimeste majanduslik toimetulek on otseselt sõltuv riigi toetusest ja hüvitistest. Nende arvel ei tohiks mingil juhul kokku hoida.
Ja lõpuks mõni sõna meie demograafilisest situatsioonist, millele on aastaid juhtinud tähelepanu täna lahkunud professor Kalev Katus, keda tundsime ausa, otseütlemisega teadlasena. Kalev Katus ei väsinud kordamast, et ühiskond vajab sotsiaalset turvalisust. Ühel hiljutisel seminaril pealkirja all "Laste vaesus, lastevaesus. Kuhu lähed, Eesti?" toodi näiteid sellest, et paranenud on alla kaheaastaste laste elujärg. Võib väita, et see on toimunud tänu nn vanemapalgale. Samas näeme statistikaga tutvudes, et kokku võttes oleme Euroopa Liidus laste toimetuleku poolest siiski päris lõpus, kuskil 24. kohal. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks näeb valitsuskoalitsioon riigieelarve muudatuste käigus ette ainuüksi lastetoetuste raha vähendamist 135 miljoni ja erivajadustega laste rehabilitatsiooniks mõeldud raha vähendamist 25 miljoni krooni võrra. Suure suuga lubame lastehoiukohti, aga samas võtab valitsus lõdva käega lubatust poole ehk 75 miljonit krooni lihtsalt ära. Lasteaiakohtade vähesus on aga kindlasti üks tegureist, mis vähendab noorte perede kindlustunnet ja süvendab otsustust lükata lastesaamine edasi. Valitsus ei tohiks öelda, et vaadake ise, kuidas hakkama saate. Meile peab olema tähtis iga inimene, poliitikast, mida ajame, peab kasu saama kogu Eesti elanikkond, kõik Eesti piirkonnad – selline on meie fraktsiooni ja erakonna kindel seisukoht. Olukorras, kus Sotsiaalministeeriumi eelarvet ligi miljard krooni vähendatakse, mitte ei suunata ministeeriumi siseselt raha ümber vastavalt laste, eakate ja puuetega inimeste ootustele ja vajadustele, ei saa mina seda eelnõu toetada. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Toomas Trapido!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Tulin siia kõnetooli sellepärast, et olen nõutu. Ja nõutu sellepärast, et meie roheliste fraktsioonina, aga ka kodanikena, inimestena oleme proovinud võita nii selle valitsuse kui ka eelmiste valitsuste tähelepanu eelkõige ühes küsimuses. See küsimus on energia. Oleme rääkinud sellest, et energia hind kallineb, energia kättesaadavus on probleemiks ja tõenäoliselt peame kõik oma elukorraldust lähemal ajal päris palju muutma. Osa meist ilmselt juba seda ka teeb. Ma lihtsalt kordan siin üle, mida tuleb teha regulaarselt, et energia ja sellest tulenevalt toidu ja praktiliselt kõikide kaupade hinnad ja teenuste hinnad, mida me üldse ostame, lähevad üles ja jäävadki üles minema. Ma kordan veel kord, et energia- ja toiduhinnad kallinevad ja ei ole ette näha nende alanemist. Ma ei tea, kuidas viia seda sõnumit praeguste valitsejateni, võib-olla tuleb hakata piketeerima või tegema mingisuguseid erakorralisi avaldusi, et see sõnum ükskord kohale jõuaks.
Ma räägin sellest lisaeelarve kontekstis sellepärast, et lisaeelarve, arusaadavalt kiiresti tehtud, ei sisalda ometigi absoluutselt mitte mingeid viiteid, et seda sõnumit oleks keegi kuulnud, lisaeelarve koostajatest vähemalt. Ja selline faktide ignoreerimine – näiteks seesama naftahind, mis oli eelarvesse prognoositud 99 dollariga, on praegu 135 – on ausalt öeldes nagu teistpidi fundamentaalne usk millessegi – mis see on, ma ei tea. See ei ole enam isegi see müütiline turg, millest räägitakse.
Tänases infotunnis tahtsin tegelikult härra peaministri käest neidsamu asju põhjalikumalt küsida, kas valitsusel on mingisugune plaan, kas valitsus on üldse kunagi arutanud seda teemat, et me oleme n-ö energiatipus ja peame midagi ette võtma. Aga kahjuks järjekord minuni ei jõudnud ja nüüd ma pean siin esitama sellise kaudse või retoorilise küsimuse, kas valitsus eesotsas tema juhiga ei tunne hetkel ennast natuke sellise Titanicu kaptenina, mis täie auruga paneb auhinna nimel teisele poole vett ja samas on ohud ees. Aga neid, kes nendest ohtudest räägivad ja kes ka mingeid kahtlusi avaldavad, ei saa lihtsalt põhimõtteliselt  kuulda võtta.
Nii et veel kord: lisaeelarve ei sisalda mingeid viiteid sellele, et valitsus oleks seda sõnumit kuulnud. Me ütleme seda uuesti ja me hääletame nii nagu põhieelarve vastuvõtmiselgi igaüks oma südametunnistuse ja arusaamade järgi, või siis jätame vastavalt sellele üldse hääletamata, kuna sisulistele küsimustele see lisaeelarve ei vasta. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Mailis Repsi! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed nii saalis kui ka kuvarite taga! Meie riigi ja rahva püsimajäämise seisukohast on täna ja ka homme võtmeküsimuseks meie järelkasv, meile kõigile armsad lapsed. Oluline on, et aina enam peresid astuksid otsustava sammu ning laiendaksid oma peresid. Me peame ju kõik koos töötama siin Riigikogus ja kindlasti ka Vabariigi Valitsuses selle nimel, et noored usaldaksid oma tulevikku ja ka oma riiki, et pered oleksid aina enam lasterohked. Selleks on vaja lisaks sünnitoetustele ning väikelapse vanema toetustele kindlasti häid lastehoiuvõimalusi ning väga head, kvaliteetset haridust.
Oluline on kindlasti ka turvalisus ja riigi järjekindel areng. Viimastel aastatel on paljud pered otsustanud laiendada oma peresid ja selle tõenduseks on praeguseks üle 30 000 lapseni jõudnud lasteaiajärjekord. Noored pered on valmis ka tulevikus panustama oma töökohtadel ning loodetavasti laiendama veelgi peresid. Samas on selge, et lastehoiu võimalused on äärmiselt olulised. Eesti Vabariigis on lasteaedade süsteem kindlasti üks parimaid maailmas. Meie lasteaiad asuvad pea igas omavalitsuses, üldiselt kodule võimalikult lähedal. Meie lasteaiaõpetajad on kõrgelt ja erialaselt haritud õpetajad, kes ennast regulaarselt ning hea meelega täiendavad. Lasteaias arendatakse last mitmekülgselt, kasvatatakse ning õpetatakse teda. Loomulikult on lasteaed vaid toeks lapsevanemale, kuid annab olulise tõuke lapse edasisel arenguteel. Veelgi enam, meie põhjanaabrid soomlased on aastate jooksul uurinud laste koolist väljalangevust ning leidnud, et oluline on ettevalmistus kooliks. Süsteemseks ettevalmistamiseks on välja töötatud kohustuslik koolieelne aasta, mis annab lapsevanemale võimaluse, juhul kui laps ei käi lasteaias, saada tuge, teadmaks, kuidas laps on arenenud ning kuidas ta on kooliks sotsiaalselt küps.
Loomulikult ei pea lapsevanem oma last lasteaeda panema, kui ta seda ei soovi või kui see mingil põhjusel lapsele ei sobi. Küll on aga oluline, et ka kodune laps saaks professionaalselt üle vaadatud ja tema erinevatest vajadustest tulenevat tuge juba enne kooli. Muidu võib lapse eduelamus koolis jääda kesiseks, mis muutub umbes viiendas klassis juba omakorda frustratsiooniks ning pettumuseks koolist üleüldse. Lasteaedade rolli ei tohi alahinnata ning julgelt poliitiliselt teatada, et selle saab asendada näiteks poppide sõnadega nagu lastehoid või mõne muu individuaalse meetmega. Viimaste aastate jooksul oleme Riigikogus korduvalt vaielnud lasteaiaõpetajate väärtustamise teemadel ning loomulikult ka vajaduse üle toetada riiklikult lasteaedade ehitust. Omavalitsused ei suuda luua piisava kiirusega uusi lasteaiakohti, eriti on see probleemiks Harjumaal, Tallinnas, Tartus. Sellekohase ühisavaldusega on Harjumaa omavalitsuste juhid korduvalt riigi esindajate poole pöördunud, märkides, et noored loovad aina enam oma kodu piirkondadesse, kus tuleb ehitada lasteaedu tempos, mis käib omavalitsustele selgelt üle jõu. Samasuguses olukorras on ka suuremad linnad, kus lisaks lasteaedade kapitaalsetele renoveerimistele, mida jõudsasti tehakse, on vaja ehitada aina uusi lasteaedu.
Veel aasta tagasi oli arvestuslik hind lasteaia ehitamisel umbes üks miljon ühe lapse kohta. Lapsevanemad, kelle kõige armsamad on täna kusagil seal 30 000. lapse kohal lasteaiajärjekorras, ei taha kuulda vaidlusi selle ümber, kas tegemist on majanduslanguse või jahtumise olukorraga, kas tegemist on sellega, et Harjumaal või Tallinnas või Tartus on üks või teine omavalitsus kunagi teinud vigu, või peaks ta ehitama vähem kanalisatsiooni- või veetrasse või tegelikkuses hoopis teid. Lapsevanemad soovivad teada, et enne, kui nende laps lõpetab põhikooli, saab ta lasteaiakoha. Nemad soovivad teada, et head õpetajad hakkavad nende kallikestega tegelema, kasvatavad ja arendavad neid.
Lasteaiakohtade puudusel on ka teine oluline mõju meie majandusele. Meie majandus vajab hädasti töökäsi, eriti meie kõrgelt haritud, innovatiivselt mõtlevaid noori. Kui aga last ei ole võimalik anda lasteaiaõpetaja käe alla, teeb aina enam lapsevanemaid selle otsuse, et nad ei lähe tööle, sest juhuslike hoidjate käe alla ei soovi ju lapsevanemad oma lapsi jätta. Või on vanavanemad liialt hõivatud, neid ei ole üldse või asuvad nad liialt kaugel. Seega ongi lapsevanemad sundseisus, riigi seisukohast on aga tegemist kindlasti strateegiliselt vale sammuga.
Sellest tulenevalt on äärmiselt kurb, et koalitsioonileppega lubatud lasteaedade programm saab lisaeelarvega pea et surmava hoobi. Programmi investeeringut on lisaeelarvega poole võrra vähendatud. 75 miljonit krooni tähendab aga seda, et ei sel ega ka järgmisel aastal ei sünni riigi toel mitte ühtegi uut lasteaeda. Tänane värske lapsevanem ei saa aga oodata majanduse värskemaid tuulepuhanguid, sest nagu ma ütlesin, tõenäoliselt on siis, kui lapse lasteaed peaks valmima, tal juba põhikool lõpetatud.
Lapsevanemad soovivad näha täna uusi lasteaedu, kus nii omavalitsus kui riik on ühendanud käed ja otsustanud astuda üheskoos samme olukorra tegelikuks lahendamiseks. Veel kord kordame üle: meie lapsed on ju meie tulevik! Kui me anname täna signaali, et, kallid lapsevanemad, rasketel aegadel hoiame me kokku just teie laste pealt, siis ei usu, et me mõne aasta pärast räägime Eestist kui paljulapseliste perede riigist.
Seega tekib küsimus, millal me tegeleme oma lastega. Kas ainult siis, kui majandusel läheb hästi, või hoolime me oma lastest ja lastelastest just siis, kui majandusel on probleeme ja riik vajab, ütleme, otsustavaid samme just nendel hetkedel nende laste ja lastevanemate suunal? Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Enn Eesmaa!

Palun kaheksa minutit, äkki lähen hoogu.

Palun, kaheksa minutit!

Iga raamatukogu uhkuseks on raamatud ja teosed, milles on ka autori autogramm, veel parem, kui pühendusega. Minu raamatukogu üheks selliseks raamatuks on "Suu laulab, süda muretseb" lauluisa Ernesaksa pühenduse ja autogrammiga. Sellele lisas ta veel talle omases kiires stiilis tehtud väga täpse karikatuuri iseendast. Selles raamatus, nagu me mäletame, kirjutas Ernesaks, kui raske, ja teisest küljest, kui oluline oli laulda neil raskeil nõukogude aastail.
Nüüd me elame ühes teises riigis ja ühes teises liidus. Ja kui paarikümne aasta pärast keegi, näiteks uurija, hakkab lugema tänase õhtu stenogrammi, siis tal tõenäoliselt tekib küsimus, milleks oli vajalik see hüperproportsioonides kõnekoosolek. Ernesaksa parafraseerides võiks öelda: suu räägib, süda muretseb. Sest mured on teised, võib-olla mitte niivõrd eksistentsiaalsed, kuid mure on inimlik.
Tänasel õhtul on palju räägitud negatiivse lisaeelarve eri aspektidest. Mina puudutaksin neid, millega mina rohkem kokku puutun ehk välisteenistust ja Välisministeeriumi ridu. Eesti on aastaid ametliku arenguabi andmisel püsinud riikide arvestuses viimastel kohtadel kui mitte päris viimasel positsioonil. Mäletate, hiljuti lubasime rahvusvahelisele üldsusele ametlikku arenguabi aastaks 2010 suurendada vähemalt tasemeni 0,1% rahvuslikust koguproduktist, mis kahjuks jääb alla Euroopa Liidu Ministrite Nõukogu vastuvõetud otsuses kinnitatule. Sellel aastal küündib Eesti arenguabi tasemeni 0,085% RKT-st. Kui selle taseme külmutame, jääb isegi meie tagasihoidlikuks plaanitud arenguabi areng toimumata ning Eesti selles arvestuses ehk Euroopa Liiduga pärast aastat 2002 liitunud riikide seas punaseks laternaks.
Me pole ju valmis tunnistama, et meie riik pole euroopalikuks arenguabiks veel valmis, seega tuleks ja tuleb raha kasutamise rahvusvahelised prioriteedid veel kord enesekriitiliselt üle vaadata ning jääda oma arenguabi osas rahvusvahelisele üldsusele antud lubaduste täitjate hulka. Oleme ju siiski muutunud doonorriigiks, kes aitab kaasa maailma üldise stabiilsuse ja heaolu kasvule. Alates aastast 2004 on arengukoostöö elluviimiseks ja humanitaarabi andmiseks vahendid Välisministeeriumi eelarves. Enne leiti mainitud vahendid Vabariigi Valitsuse reservist. Arenguabivahendite arvestus on suhteliselt keeruline töö. OSCE arenguabi komiteele esitatavas raportis kajastuvad nii Välisministeeriumi kui teistegi ministeeriumide ning muude riigiasutuste ja ka kohalike omavalitsuste eelarvest tehtud arengukoostööks eraldatud vahendid. Täna loetakse arengukoostööks vaid arenguriikidele suunatud abi. Varem sisaldas termin ka üleminekuriikidele antavat ametlikku abi. Seni on Eesti kahepoolseid arengukoostöö projekte olnud 19 riigiga. Keskmes on olnud lähiregioonid ja üleminekumajandusega riigid Ida-Euroopas, Lõuna-Kaukaasias, Lääne-Balkanil ja mõnel pool Kesk-Aasias. Põhjus on ennekõike Eesti võimes, võrreldes teiste, ka rikkamate doonorriikidega pakkuda lisaväärtust. Ennekõike puudutab see loomulikult Eesti reformikogemust.
Kahel viimasel aastal on Eesti suunanud oma arengukoostöö vahendid väiksemale arvule riikidele. Eestlased tunnistavad vajadust meist vaesemaid rahvaid toetada. Viimase sellekohase uuringu tulemus – 65% – on selge signaal. Abistamise vajalikkuse põhjusena toodi välja ennekõike moraalne kohustus. Planeedil Maa elab ju üle miljardi inimese täielikus vaesuses ja nad on tõesti vaesed. Seega saab Eesti sõna otseseimas mõttes kaasa aidata inimelude päästmisele ning loodus- või inimtegevusest põhjustatud katastroofides kannatanute abistamisele. Loomulikult tuleb seejuures eelkõige tähelepanu pöörata kõige haavatavamatele elanikkonnarühmadele. Selleks kõigeks on vaja ressursse, inimesi ja rahalisi vahendeid.
Praegu menetluses olev lisaeelarve ning kavandatav aastaeelarve projekt tahab vahendid külmutada, mitte neid suurendada. See teeb murelikuks! Välisministeeriumi eelarve kärbete suurus selgubki tegelikult alles siis, kui vaadata selle ja ka eelmise aasta lisaeelarve kärpeid koos. Sel juhul on kärbete suuruseks 9% ehk 147 miljonit eelarve krooni plaanitust vähem, mis niigi väikseima eelarvega ministeeriumi jaoks on tõsine teema. Sedakorda leiame aga välisteenistuse eelarvekärbete suurimad probleemid ennekõike Siseministeeriumi eelarveridade pealt. Kui me lisaeelarve selle tänases variandis vastu võtame, pole näiteks Eesti Moskva saatkonnas enam ööpäevaringset valvet võimalik tagada. Sellel rahutul, kohati lausa ohtlikul töömaal tuleks aga turvataset pigem tõsta, kui alandada. Seda enam, et nii mõnigi Moskva saatkonna diplomaat ei ela mitte saatkonnahoones ega turvatud territooriumil, vaid selle territooriumilt üsna kaugel. Vastukarva on paari turvaatašee kojukutsumise plaan, mis kahandaks Eesti rahvusvahelist usaldusväärsust.
Loomulikult teevad kõik kärpeid raske südamega, kuid kas äsjamainitud meetmeid ikka võib kokkuhoiuks pidada? Alustasin raamatust ja lõpetan ka raamatuga. Peaminister on mõnigi kord oma lennukates kõnedes võrrelnud koalitsiooni kolme musketäriga. Jääb mulje, et ta on olnud koolis sedalaadi õpilane, kes mitte kõiki raamatuid ei loe lõpuni, sest Dumas' "Kolme musketäri" järjes "20 aastat hiljem" ja "10 aastat hiljem" juhtub midagi eriskummalist –  üksmeelsed musketärid jagunevad kaheks täiesti antagonistlikuks leeriks. Mäletate: Athos ja Aramis pooldavad restauratsiooni, d'Artagnan ja Porthos aga Cromwelli. Mine tea, võib-olla on vanades raamatutes tõtt ka tänapäevaks. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Marek Strandbergi! Kaheksa minutit.

Tulin siia, kuna kuulsin kolleeg Trapidot kõnelemas seda meie igikestvat juttu energiast. Seetõttu jagan siingi mõtteid, mida ma olen jaganud ka valitsuskoalitsiooni liikmetega, et leida ja pakkuda välja neid meetodeid, millega tõepoolest valitsussektori kulusid kokku hoides üritada samal ajal siiski majandust turgutada. Meil on räägitud väga palju vajadusest majandust ümber korraldada, kuna majanduse profiil või läbilõige, kuidas me seda iganes nimetame, ei vasta sellele, millised on turud nendes erinevates valdkondades, tööviljakus on parasjagu nii, nagu ta on, ehk kahjuks sageli väga madal. Praegu on Eesti jätkuvalt, võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega, kordades rohkem energiat ühe rikkusühiku teenimiseks kulutav riik – õigemini kütuseid, mitte energiat üldiselt. Ja sellest tulenevalt on ka meie tööviljakus madal. Mida kõrgemaks muutuvad maailmas energiahinnad, seda väiksemaks muutub paratamatult meie konkurentsivõime ehk energiasääst on see valdkond, millest üle ega ümber ei saa me mitte mingit moodi. Praegu on Eestis 25 miljonit ruutmeetrit ühistukortereid ja seal elab praktiliselt enamik eestimaalastest – miljon elanikku või veidi peale. Juhul kui energiasäästu valdkonnas ei tehta mitte midagi ehk need hooned kulutavad täpselt sama palju sooja, elektrit nagu senimaani – ja uskuge, nende hoonetega ei juhtu tõenäoliselt järgmise inimpõlve jooksul, vaatamata sellele, et nad on ehitatud kehval ajal, mitte midagi –, siis kulutavad need inimesed ja nende järeltulijad nendes majades kõigest 10%-lise kütusehinna tõusu puhul ei rohkem ega vähem kui 350–400 miljardit krooni järgmise 20 aasta jooksul. Seda on päris palju ja kurblooline on see, et see on soojus ja energia, mis haihtub lihtsalt õhku.
Selleks et energiakulutused nendes hoonetes ei oleks nii suured, vajame sihipärast energiasäästu programmi. Need rahasummad ehk vaevalt pool miljardit krooni energiasäästu peale, mida majandusministeerium on valmis kulutama, on mikroskoopilised, võrreldes vajadusega, mille suurus järgneva 10 aasta jooksul on umbes 130 miljardit krooni. See ei ole väga palju, see ei ole rohkem kui 3500 või 4000 krooni ühe elamispinnaruutmeetri kohta. Aga mida see tegelikult tähendab? See tähendab seda, et juhul kui energiasäästuprogramm käivitada, annab see tööd tervele hulgale väikestele ja keskmistele ettevõtetele ning see väärtus, mis ühiskonnas luuakse, energiasäästuväärtus, on kättesaadav kõigile. Ehk me oleme praegu olukorras, kus me küll valitsussektori kulusid kärpides oleme jätnud diskussioonist välja sihipärased investeeringud valdkondadesse, kus nende tegemine on möödapääsmatu, selleks et mitte ainult kallinevate kütusehindade olukorras, vaid ka aina raskemalt kättesaadava kütuse olukorras tagada majanduse ja ühiskonna eksisteerimine. Arvestada tuleb sellega, et just nimelt sellise elanike omaalgatuse toetusmeetmed ei olegi teab mis kallid.
Garantiid, mida riik võiks anda sihipäraste energiasäästuprogrammide peale, ei ole teab mis imevõti, aga samas on see valdkond, mis vajab edendamist ja mis ilma riigipoolse toeta edenema ei hakkaks. On ju selge, et korteriühistu on tunduvalt kehvem laenuvõtja, eriti oludes, kus pangad teavad, et inimestel võib tulla laenamisega raskusi, enamgi veel, kus pangad ei ole kindlasti mitte eestlaste suhtes patriootlikud, vaid pragmaatilised tänu oma omanikestruktuurile. On vaja, et riik mingilgi moel sellist investeerimisprogrammi toetaks. See 13-14 miljardit krooni, mida kulutada igal aastal energiasäästumeetmetele ning mille kulutamisse ja investeerimisse kaasata neidsamu elanikke, tekitaks tervelt viis või enamgi protsenti meie iga-aastasest majandusmahust. Arvestades kitsaid olusid, ei olegi see nii väike summa, teades, et see oleks garanteeritud ja tagatud tegelikult järgnevaks kümmekonnaks aastaks.
Meil ei maksa otsida lahendusi majandusime näol milleski väga keerulises, kui meie enda ajalugu ja meie enda raiskav keskkond torkab meile nina alla selle majandussektori, mis on siiamaani olnud kuidagi põlatud ja eemale tõrjutud, nimelt säästmise. Ja kui võimuliidu inimesed on siin korduvalt puldist öelnud, et keegi teine ju ei julgegi valitsemisvastutust võtta nii keerulises situatsioonis, siis lahendus on tegelikult lihtne – seesama majanduskasvu juhtimine koos kulude vähendamisega, ja selles ei ole midagi hirmsat, kui kokku leppida, et tõepoolest mingi perioodi jooksul, mingisuguse mõistliku aja jooksul need investeerimistoetused tekitatakse. Arvestage sellega, et meil on juba täna riigis treenitud seltskond, treenitud organisatsioonid, kes on suutelised neid investeerimisprogramme läbi viima. See on seesama KredEx, mida riik on pidanud täpselt selliste toetuskavade vahendamiseks ja korraldamiseks, ja need on needsamad pangad, mida seesama KredEx on kasutanud oma rahaliste vahendite jagamiseks, laenamiseks, haldamiseks – kuidas soovite. Seetõttu on meil mõnevõrra kurb vaadata, et olemasolevad instrumendid seisavad jõude ja neid reserve, mida on kogutud, ei raatsita kasutada isegi nii ilmse kava peale, milleks on energia säästmine ja energeetiline innovatsioon. Rääkimata muidugi sellest, et energiasääst tuleb ette võtta kunagi niikuinii, ja kui seda ei tehta, siis pange tähele, kõik need uued elektrijaamad, töötagu nad puidul või millel iganes, on ju ei midagi muud kui üle investeeritud selleks hetkeks, kui inimesed ükskord energiat säästma hakkavad. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Imre Sooääre! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Tulin siia pulti sellepärast, et mind innustas Toivo Tootseni kõne. Nii võimsat, nii paatoslikku kõnet nii tagasihoidlikult mehelt ei ole siit kõnetoolist, päris siiralt, ammu kuulnud. Kuna see stenogramm ei võimalda emotsioone, ta on must-valge, siis ma arvasin, et mees vääriks siit puldist tunnustust. Kahjuks meil päeva parima ettekande medaleid välja ei anta, seda kodukord ei võimalda. Oli ka teisi kõnesid. Oli nii muhedaid kui mitte nii muhedaid, oli inspireerivaid ja vähem inspireerivaid. Oli neid, kes väikeste raskustega paberi pealt oma jutu maha lugesid, aga oli ka neid, kes kohapeal filigraanselt improviseerisid. Au neile kõigile! Aga heakene küll, sisu oli neil enam-vähem üks ja seesama.
Hea kolleeg Hiiumaalt Tarmo Mänd süüdistas siin valitsust majanduslanguses, nagu ka paljud teised. Tahaksin neile vastata, et minu teada ei ole maailmas veel mitte ükski valitsus mitte üheski riigis suutnud majanduslangust efektiivselt ära hoida, see lihtsalt on elu paradoks ja sinna ei ole mitte midagi parata. Kui keegi väidab, et valitsuse teistmoodi tegevus möödunud sügisel oleks kindlustanud meile kas või 9%-lise majanduskasvu ka tulevasteks aastateks, siis on see püha lihtsameelsus. Jaak Aabi käest saime teada, et aeg sai alguse möödunud aasta kevadel. Aga võin mürki võtta, et kui Keskerakond oleks pärast valimisi tagasi võimule saanud, oleksime me siin saalis täna täpselt samasuguse küna ees, ütleks siis nii. Võib-olla oleks see küna isegi veel rohkem lõhki, sest Keskerakonna valimiseelsed ümberjagamise lubadused oleksid tänaseid ilminguid võib-olla veelgi süvendanud. Kes teab? Ainuke vahe oleks kindlasti selles, et tänased opositsioonikõnelejad oleksid puldis, ma usun, täpselt vastupidist juttu rääkinud, kui nad seda täna tegid.
Ma ei ole siin puldis valitsust kaitsmas, kaugel sellest. Ka mina isiklikult olin  sügiseste prognooside suhtes kaunis skeptiline. Aga ka täpsemad prognoosid ei muudaks oluliselt praegust olukorda. Eesti majandus on oma avatuse ja Euroopa Liidu vabaturu tingimustes palju rohkem mõjutatud välisteguritest kui varem. Kerge on süüdistada neid, kes võimu juures, seitsmes surmapatus, aga täpselt niisama kindlasti, kui see, et päikesele järgneb ükskord vihmahoog, käivad ka majanduskasv ja -langus ikka riburada pidi. Ka parimad ilmaennustajad ei suuda sajaprotsendilise kindlusega ilma ette näha. Hea kolleeg Kalev Kallo vähemalt tunnistas, et majandus ongi tsükliline. Aga hinnata, kui palju meie majandus on kukkunud ühe või teise otsuse pärast, on puhas spekulatsioon ja sel ei ole mitte mingisugust statistilist ega ka teaduslikku tõepõhja.
Möödunud nädalal ütles maailma tuntud investeerimisguru Warren Buffett telekanalile CNN, et majandussurutis USA-s on juba alanud ja eelseisev surutis kogu maailmas tuleb rängem ja pikem kui kunagi varem. Vaatasin täna huvi pärast CNN-i kodulehelt järele, et umbes samal ajal, kui meie siin 2008. aasta riigieelarvet vastu võtsime, esines seesama Warren Buffett palju optimistlikumate avaldustega. Siis ei näinud ta veel ette, et 2008. aasta jaanuaris kukub aktsiaturg lihtsalt kokku. Ja käesoleva aasta juunis on ta juba ise sunnitud välja andma pikaajalise majandussurutise prognoosi. No kui juba nii vinged vennad nagu Warren Buffett ei suutnud ette näha aktsiaturgude kokkukukkumist kinnisvara riskilaenude tõttu USA-s, siis vaevalt et meie kohalikud ilmaennustajad paremaid prognoose suudaksid teha, absoluutselt sõltumata sellest, milline partei on parajasti võimul. Ja mida see tegelikult muudaks, kui kõigi aegade suurim eelarve ülejääk, mille sügisel kinnitasime, oleks olnud 6 või kas või 9 miljardit, seda suurem oleks olnud opositsiooni pahameel, et kõik nende poolt valitud valdkonnad ikkagi piisavalt raha ei saa. Elu seadus. Ei saa väita, et keegi mees võib-olla pole kusagil midagi alahinnanud ja tagasihoidlikult prognoosinud, aga pikas ajaperspektiivis ei mõjuta eelarveprognoos tegelikult riigi majandust kuigi palju – meil kas on raha kulutada või mitte.
Nii nagu Warren Buffett usun ka mina, et raskemad ajad maailmas on alles ees ja tegelikult nende mõjud ei ole veel Eestisse jõudnudki ning küllap tuleb meil tulevikus veelgi kärpeid teha. Aga murelikuks teeb hoopis see, et ükski kõneleja opositsioonist ei ole täna suutnud veenvalt tõestada, miks ja kuidas nende esitatud ettepanekud suudavad meile õnne õuele tagasi tuua ehk kindlustada selle täna siin mitu korda korratud 9%-lise majanduskasvu. Tunnustus opositsioonile sellegipoolest, sest nad teevad oma tööd täna siin saalis tõesti hästi. Hea kolleeg Hannes Astok võttis mul juba sõnad suust, opositsiooni kõnekirjutajad väärivad tunnustust. Kui võrrelda seda ühe varasema ööistungiga, kus, ma mäletan, kunagine kolleeg Stalnuhhin luges mõttetult mingit puudujate nimekirja ette, et saalis lihtsalt aega võita, siis ma ütlen, et edasiminek on täiesti jõuline ja märgatav. Õhtu on sisustatud tõeliselt kaunite ja hästi kirjutatud kõnedega. Tunnustus opositsioonile selle pika kõnemaratoni eest ja edukat ning, mis veel tähtsam, sisukat ööistungit meile kõigile. Aitäh! (Aplaus.)

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Hannes Astoki! Kaheksa minutit.

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Mul oli täna tõesti võimalus neid toredaid kõnesid siin kuulata. Kuulasin ja imestasin – üks ütleb: miks vähendate; teine ütleb: valest kohast vähendate; kolmas ütleb: vähe vähendate. Ma saan aru, et Keskerakond on pikalt ja pidevalt nautinud majanduskasvu, pidevat eelarvetõusu, sealhulgas ise pikalt valitsuses olles, aga ma ei ole teis näinud tahet niisuguses situatsioonis nagu täna seda eelarvet vähendada, ise, oma väikeste puhaste sõrmedega. Seda tahet ma ei näe. Ma ei kuulnud ei täna ega ka aasta tagasi Keskerakonna majandusteadlaste prognoose selle kohta, et majandus jahtub. Ka need, kuidas neid nimetati, säraküünlamajandusteadlased ei teinud meile siin selliseid prognoose aasta aega tagasi. Nad ei rääkinud meile sellest, et USA kodulaenude turg kukub kokku, ja kui keegi teist täna suudaks mulle öelda, milline on naftabarreli hind näiteks selle aasta 1. detsembril, siis võiks teile selle eest Tallinna vapimärgi anda. Aga isegi minuga koos majanduskomisjonis töötav Tallinna vapimärgi kavaler ei esitanud meile varem mitte mingisuguseid prognoose selle kohta, kuidas majandus kokku kukub või jahtub.
Head kolleegid! Tagantjärele on lihtne tark olla. Me mööname, et valitsus eksis eelarveprognoosidega. Aga me peame tunnistama valitsuse julgust oma viga tunnistada ja eelarvet nüüd ja praegu kärpida seni, kuni see on võimalik. Head kolleegid! Me peaksime tunnustama seda julgust tõele näkku vaadata ja toetama tänase lisaeelarve vastuvõtmist. Aitäh!

Tänan! Head ametikaaslased! Kas on veel kõnesoove, vastusõnavõtte? Ei ole. Mul on suur au sulgeda läbirääkimised. Eelnõu 273 kohta on laekunud 166 muudatusettepanekut. Alustame nende läbivaatamist.
Esimese muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada.

Tänan! Palun esitada see ettepanek ka kirjalikult! Alustame hääletuse ettevalmistamist.

Kas võime minna hääletuse juurde? Ei või. Ma palun vaikust täiskogu saalis! Istungi juhataja võib panna alati hääletusele enne, kui üks minut on läbi, kui täiskogu istungi kogu koosseis on sellega nõus. Kuna nõus ei oldud, siis me ootame ära ühe minuti, nii nagu meie kodu- ja töökorra seadus ette näeb. Kas võime minna hääletuse juurde? Minut on täis.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 30 Riigikogu liiget, vastu 56, erapooletuid ei ole, ei leidnud muudatusettepanek toetust. Läheme edasi. Teise muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja ühtlasi palume enne hääletamist kümme minutit vaheaega. (Aplaus.)

Tänan! Palun esitada see ettepanek ka kirjalikult! Ka kirjalikult on see palve tulnud.
Austatud Riigikogu! Me jätkame oma täiskogu istungit kümne minuti pärast kell 23.02.
V  a h  e a e g
 

Lugupeetud kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni võetud kümneminutiline vaheaeg on lõppenud. Asume muudatusettepaneku nr 2 hääletamise juurde. Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud muudatusettepaneku nr 2. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 24 Riigikogu liiget, vastu oli 55, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Läheme kolmanda muudatusettepaneku juurde. Palun, Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja ühtlasi palume enne hääletust kümneminutilist vaheaega. Aitäh!

Palun selle kohta kirjalik avaldus! Vaheaeg lõpeb kell 23.13.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu! Keskerakonna fraktsiooni nõutud kümneminutiline vaheaeg on lõppenud. Läheme edasi hääletamisega. Panen hääletusele kolmanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 19 Riigikogu liiget, vastu oli 54, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust.
Läheme edasi neljanda muudatusettepaneku juurde. Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja ühtlasi palume enne hääletust kümneminutilist vaheaega.

Palun ka kirjalikult! Vaheaeg lõpeb kell 23.24.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu! Keskerakonna fraktsiooni võetud kümneminutiline vaheaeg on lõppenud. Asume muudatusettepaneku nr 4 hääletamise juurde, mille on esitanud Keskerakonna fraktsioon. Panen hääletusele neljanda muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 15 Riigikogu liiget, vastu oli 56, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Läheme edasi viienda muudatusettepaneku juurde, mille on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon. Karel Rüütli, palun!

Aitäh! Rahvaliidu fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja ühtlasi võtame kümneminutilise vaheaja.

Palun esitada vaheajataotlus ka kirjalikult! Vaheaeg lõpeb kell 23.35.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu! Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni võetud kümneminutiline vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele viienda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 11 Riigikogu liiget, vastu oli 54, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Läheme edasi. Oleme jõudnud muudatusettepaneku nr 6 juurde, mille on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon. Karel Rüütli, palun!

Aitäh! Rahvaliidu fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja ühtlasi võtame kümneminutilise vaheaja.

Palun ka kirjalikult! Vaheaeg kümme minutit. Vaheaeg lõpeb kell 23.46.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu! Eestimaa Rahvaliidu võetud kümneminutiline vaheaeg on lõppenud.
Asume hääletama kuuendat muudatusettepanekut, mille on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 13 Riigikogu liiget, vastu oli 52, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust.
Läheme edasi seitsmenda muudatusettepaneku juurde, mille on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon. Karel Rüütli, palun!

Aitäh! Rahvaliidu fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja ühtlasi võtame kümneminutilise vaheaja.

Palun vaheajataotlus kirjalikult! Vaheaeg kestab kuni kella 23.57.
 V a h e a e g
 

Lugupeetud Riigikogu! Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni võetud kümneminutiline vaheaeg on lõppenud.
Asume muudatusettepaneku nr 7 hääletamise juurde, mille on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 13 Riigikogu liiget, vastu oli 53, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Läheme edasi kaheksanda muudatusettepaneku juurde, mille on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Karel Rüütli, palun!

Aitäh! Rahvaliidu fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja ühtlasi võtame kümneminutilise vaheaja.

Palun esitada vaheajataotlus kirjalikult! Vaheaeg lõpeb kell 00.08.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu! Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni võetud kümneminutiline vaheaeg on lõppenud.
Asume kaheksanda muudatusettepaneku hääletamise juurde, mille on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 14 Riigikogu liiget, vastu oli 47, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Üheksanda muudatusettepaneku on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Karel Rüütli.

Aitäh! Rahvaliidu fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja ühtlasi võtame kümneminutilise vaheaja.

Palun vaheajataotlus kirjalikult! Vaheaeg lõpeb kell 00.19.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu! Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni võetud kümneminutiline vaheaeg on lõppenud.
Alustame üheksanda muudatusettepaneku hääletamist, mille on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 12 Riigikogu liiget, vastu oli 40, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Kümnenda muudatusettepaneku on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Karel Rüütli.

Aitäh! Rahvaliidu fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja ühtlasi palume kümneminutilist vaheaega.

Palun vaheajataotlus esitada kirjalikult! Vaheaeg lõpeb kell 00.30.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu! Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni võetud kümneminutiline vaheaeg on lõppenud.
Asume 10. muudatusettepaneku hääletamise juurde, mille on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 10 Riigikogu liiget, vastu oli 34, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
11. muudatusettepaneku on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Karel Rüütli, palun!

Aitäh! Rahvaliidu fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja ühtlasi võtame kümneminutilise vaheaja.

Palun vaheajataotlus esitada kirjalikult! Vaheaeg lõpeb kell 00.42.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu! Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni võetud kümneminutiline vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 11. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 10 Riigikogu liiget, vastu oli 38, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Läheme edasi 12. muudatusettepaneku juurde, mille on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon. Juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Karel Rüütli, palun!

Aitäh! Rahvaliidu fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja ühtlasi võtame kümneminutilise vaheaja.

Palun esitada vaheajataotlus kirjalikult! Vaheaeg lõpeb kell 00.52.
V a h e a e g
 

Lugupeetud Riigikogu! Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni kümneminutiline vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 12. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 10 Riigikogu liiget, vastu 38, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
13. muudatusettepaneku on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Karel Rüütli, palun!

Aitäh! Rahvaliidu fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja ühtlasi võtame kümneminutilise vaheaja.

Palun vaheajataotlus esitada kirjalikult! Vaheaeg lõpeb kell 01.03.
V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid! Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni võetud vaheaeg on lõppenud.
Läheme nüüd muudatusettepaneku hääletamise juurde. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 13, mille on esitanud Rahvaliidu fraktsioon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 10 Riigikogu liiget, vastu oli 35, erapooletuid ei olnud. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek 14 on Eestimaa Rahvaliidu fraktsioonilt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Aitäh! Rahvaliidu fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja ühtlasi palume kümme minutit vaheaega.

Kui palju?

Kümme.

Liiga palju! OK! Jätkame siis kell 1.14.
V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid! Rahvaliidu fraktsiooni võetud vaheaeg on läbi.
Läheme 14. muudatusettepaneku hääletamise juurde. Panen hääletusele 14. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 11 Riigikogu liiget, vastu oli 36, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 15 on esitanud Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Aitäh! Rahvaliidu fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja ühtlasi võtame kümme minutit vaheaega.

Kui palju?

Kümme.

Ahah! No jätkame siis kell 01.25. Ja palun kirjalikult! Kolleeg Marko Pomerants, milles küsimus?

Lugupeetud juhataja! Kas teile on Rahvaliidu taotlus selge, mida tahetakse?

Mis asi?

Kas teile on Rahvaliidu taotlus selge?

Ta tahab võtta teie rõõmuks kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid! Rahvaliidu fraktsiooni võetud vaheaeg on läbi.
Panen hääletusele 15. muudatusettepaneku, mille on esitanud Rahvaliidu fraktsioon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 11 Riigikogu liiget, vastu oli 38, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust.
16. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, hea kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ning palub enne hääletust kümneminutilist vaheaega.

Kümme minutit? Jah, meil toimub järgmine hääletus kell 01.36. Palun!
V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on läbi!
Läheme nüüd muudatusettepaneku hääletamise juurde. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 16, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 12 Riigikogu liiget, vastu oli 37, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 17 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda ettepanekut hääletada ning ühtlasi palub Keskerakonna fraktsioon enne hääletamist seitsmeminutilist vaheaega. (Aplaus.)

Suur tänu! Jätkame kell 01.44.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu! Keskerakonna fraktsiooni soovitud vaheaeg on läbi. Me oleme muudatusettepaneku nr 17 juures. Kas võime minna hääletuse juurde?
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 17, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 13 Riigikogu liiget, vastu 37 ja erapooletuid ei ole ei leidnud muudatusettepanek toetust.
Läheme edasi. 18. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletamist palume kümme minutit vaheaega.

Tänan! Palun see ettepanek ka kirjalikult! Kuulutan välja vaheaja kümme minutit ja istung läheb edasi kell 01.55.
V a h e a e g

Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on läbi. Kas võime minna 18. muudatusettepaneku hääletuse juurde?
Panen hääletusele 18. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 13 Riigikogu liiget, vastu 40, erapooletuid ei olnud ei leidnud muudatusettepanek toetust.
Läheme edasi. 19. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja palub enne muudatusettepaneku hääletamist kümneminutilist vaheaega.

Tänan! Kuulutan välja vaheaja, istung jätkub kell 02.06. Protseduuriline küsimus, Igor Gräzin, palun!

Tegemist on Keskerakonna enda ettepanekuga. Kas juhataja oleks nii lahke ja küsiks, mis on selle kümneminutilise vaheaja mõte.

Aitäh! Austatud Riigikogu liige! Vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele võib enne hääletust nõuda vaheaega nii fraktsiooni esimees kui aseesimees ja vastavalt meie kodu- ja töökorrale ning Keskerakonna fraktsiooni sisevalimistele on Ain Seppik fraktsiooni aseesimees, kellel on see õigus. Kuulutan välja vaheaja. Protseduuriline küsimus, Igor Gräzin, palun!

Esiteks, teie vastus ei olnud kahjuks sisuline, härra koosoleku juhataja. Seda esiteks. Ja teiseks, te lugesite praegu ette sätte, mida te antud juhul ka ise rikute. Fraktsiooni juht või asejuht võib nõuda, Seppik kõigest palus. Ja teie tema erakonnakaaslasena tulete palvele lahkelt vastu. Kas ei ole mitte tegemist koosoleku juhataja, tähendab praegu teie, ja Seppiku omavahelise kokkumänguga?

Ma tänan selle mõttearenduse eest! See ei ole protseduuriline küsimus. Kuulutan välja vaheaja. Vaheaeg lõpeb kell 02.07. Tänan teid!
 V a h e a e g

Hea Riigikogu! Keskerakonna soovitud vaheaeg on läbi. Me oleme 19. muudatusettepaneku juures. Protseduuriline küsimus. Härra Igor Gräzin, palun!

Meil jäi nagu natukene pooleli. Nüüd oli küsimus niimoodi, et Seppik küsis vaheaega ja vaheaega kuidagi ei kasutanud. Ta oli siin, ta oma laguneva fraktsiooniga ei tegelnud ega midagi. Nüüd tekib mul niisugune küsimus. Vaat selles punktis, mida me sinuga koos vaatasime, seal on öeldud, et õigus nõuda. Seppik palus, viisakas inimene, sisuliselt oletame, et see on nõue. Tõesti, Seppikul on see õigus raudselt olemas ja jäägu see talle alles. Aga sinul kui Seppikule alluval fraktsiooniliikmel ei ole mitte mingisugust kohustust, peale parteilise, talle vastu tulla. Tähendab, sa vaatad Seppiku palve sisuliselt läbi, miks ta seda tahab. Kuna sina allud Seppikule, siis mõistagi ei saa sa partei ... Küsimus on teistsugune. Kui Kristiina Ojuland või Ene Ergma seal istuvad, siis on teine asi. Nemad on teisest parteist, ei ole Seppiku alluvad ega midagi, nemad lihtsalt juhivad istungit. Aga sina allud Seppikule, selles on see point. Seppikul on õigus nõuda. Kas juhatusel on kohustus anda, see on natuke teine küsimus.

Austatud ametikaaslane Igor Gräzin! Ma väga tänan teid nende seisukohtade ja mõtete eest! Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 83 lõige 2 näeb ette, et enne hääletamist võib alatise komisjoni või fraktsiooni esimees või aseesimees nõuda kuni kümneminutilist vaheaega. Hea tava on olnud see, et juhataja alati nõustub, kui komisjoni või fraktsiooni esimees või aseesimees vaheaega palub. Lisaks sellele on Riigikogu esimees palunud kokku tulla sellisel töörühmal nagu Riigikogu töökorralduse töörühm, kuhu kuuluvad kõikide fraktsioonide esindajad. Te saate alati esitada sinna oma parandusettepanekuid, et meie kodu‑ ja töökorda muuta. Aga nüüd läheme edasi. Protseduuriline küsimus. Jürgen Ligi, palun!

Härra juhataja! Te ütlesite, et see on hea tava. Mille poolest see tava hea on?

See tava on hea selle poolest, et nii on Riigikogu traditsiooni kohaselt tehtud. Ma olen õppinud seda kogenud liikmetelt. Igor Gräzin, protseduuriline küsimus, palun!

Kas ma sain õigesti aru juhataja ettepanekust, et tuleb katkestada eelnõu menetlemine, kuni Riigikogu töörühm selle küsimuse lahendab? Juhul kui see on teie ettepanek, kas te panete selle ka praegu hääletusele?

Tänan! Te saite minust valesti aru.
Panen hääletusele 19. muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 10 Riigikogu liiget, vastu 38, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Läheme edasi. 20. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja et Igor Gräzinit rahustada, siis nõuab enne muudatusettepaneku nr 19 või mis ta siin oli ... (Naer.)

Palun vaikust!

... hääletamist kümneminutilist vaheaega. Ma mõtlesin vähem küsida, aga kui ei saa, Igor, siis ei saa.

Kuulutan välja vaheaja. Istung jätkub kell 2.20.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu! Keskerakonna palutud vaheaeg on läbi. Kas me võime 20. muudatusettepaneku hääletuse juurde minna?
Panen hääletusele 20. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 8 Riigikogu liiget, vastu 40, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
21. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ning palub enne muudatusettepaneku nr 21 hääletamist kümneminutilist vaheaega.

Tänan! Hea Riigikogu! Kuulutan välja vaheaja. Istung jätkub kell 2.31.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu! Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on läbi. Kas me võime 21. muudatusettepaneku hääletuse juurde minna?
Panen hääletusele 21. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 8 Riigikogu liiget, vastu 40, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Läheme 22. muudatusettepaneku juurde, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 23. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja nõuab enne muudatusettepaneku hääletamist ka kümneminutilist vaheaega.

Tänan! Austatud Riigikogu! Kuulutan välja vaheaja. Istung jätkub kell 2.42.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Kas me võime panna hääletusele 23. muudatusettepaneku?
Panen hääletusele 23. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 8 Riigikogu liiget, vastu 36, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Läheme edasi. 24. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja palub või, kui härra Gräzin nii soovib, nõuab enne muudatusettepaneku hääletamist viieminutilist vaheaega.

Tänan! Kuulutan välja vaheaja. Istung jätkub kell 2.48.
V a h e a e g
 

Austatud Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Me oleme 24. muudatusettepaneku juures. Kas võin panna selle hääletusele? Protseduuriline küsimus. Igor Gräzin, palun!

Mul on üks palve, mis on otseselt juhatuse lahendada. Nüüd võtab Keskerakond vaheaegu väga erineva pikkusega ja sageli väga lühikesi. Ma teist korda seisin supisabas ja kui ma lähen tagasi, siis olen jälle sabas viimane. Palun kehtestada kord, et puhvetis säilitatakse hääletama tulnud saadiku järjekorrakoht!

Hea ametikaaslane Igor Gräzin! See ei ole protseduuriline küsimus. Austatud Riigikogu täiskogu! Ma palun vaikust!
Panen hääletusele 24. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 8 Riigikogu liiget, vastu 36, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
25. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja Igor Gräzinile vastu tulles palume või nõuame enne muudatusettepaneku hääletamist kümneminutilist vaheaega.

Austatud Riigikogu! Kuulutan välja vaheaja. Riigikogu täiskogu istung jätkub kell 3.00.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on lõppenud. Asume 25. muudatusettepaneku hääletamise juurde.
Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud muudatusettepaneku nr 25. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 10 Riigikogu liiget, vastu oli 35, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
26. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Ain Seppik.

Aitäh! Tore teid näha, lugupeetud esimene aseesimees! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ning palub või nõuab enne muudatusettepaneku hääletamist kümneminutilist vaheaega.

Palun esitada taotlus ka kirjalikult! Vaheaeg lõpeb kell 3.11.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud kümneminutiline vaheaeg on lõppenud.
Asume hääletama 26. muudatusettepanekut, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 6 Riigikogu liiget, vastu oli 35, erapooletuid oli 1. Ettepanek ei leidnud toetust.
27. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletamist palub või nõuab kümneminutilist vaheaega.

Palun esitada vaheajanõue ka kirjalikult! Vaheaeg lõpeb kell 3.22.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Asume 27. muudatusettepaneku hääletamise juurde.
Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud 27. muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 28, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Läheme 28. muudatusettepaneku juurde, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja palub ühtlasi enne muudatusettepaneku hääletamist kümneminutilist vaheaega.

Palun esitada taotlus ka kirjalikult! Vaheaeg lõpeb kell 3.33.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud kümneminutiline vaheaeg on lõppenud.
Asume 28. muudatusettepaneku hääletamise juurde, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 6 Riigikogu liiget, vastu oli 30, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Läheme 29. muudatusettepaneku juurde, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja palub enne 29. muudatusettepaneku hääletamist kümneminutilist vaheaega.

Palun vaheajataotlus esitada kirjalikult! Vaheaeg lõpeb kell 3.44.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud kümneminutiline vaheaeg on lõppenud. Asume 29. muudatusettepaneku hääletamise juurde.
Panen hääletusele 29. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 7 Riigikogu liiget, vastu oli 29, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
30. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja palub enne muudatusettepaneku hääletamist kümneminutilist vaheaega.

Palun vaheajataotlus esitada kirjalikult! Vaheaeg lõpeb kell 3.55.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud kümneminutiline vaheaeg on lõppenud. Asume muudatusettepaneku hääletamise juurde.
Panen hääletusele 30. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 7 Riigikogu liiget, vastu oli 28, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
31. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on ettepanekut täielikult arvestanud. Hannes Rumm.

Mul on küsimus Riigikogu juhatajale. Miks istub teie vasakul käel Heiki Sibul, Riigikogu Kantselei direktor? Kas see tähendab seda, et Riigikogu Kantselei ülejäänud ametnikud on juba läinud oma õiglast unepuhkust nautima?

Kindlasti ei tähenda see seda. See, et Heiki Sibul istub siin minu vasakul käel, ei tähenda automaatselt, et kõik ülejäänud ametnikud magavad. Ma olen täiesti kindel, et on nii mõnigi ametnik, kes täna siin töötab. Aga läheme edasi muudatusettepanekutega. 32. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ning palub ka enne muudatusettepaneku nr 32 hääletamist kümneminutilist vaheaega.

Palun vaheajataotlus esitada ka kirjalikult! Vaheaeg lõpeb kell 4.07.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud kümneminutiline vaheaeg on lõppenud. Asume 32. muudatusettepaneku hääletamise juurde. Vabandust! Läheme 31. muudatusettepaneku hääletamise juurde! Vabandust!
Läheme 32. muudatusettepaneku hääletamise juurde, mille on esitanud Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 8 Riigikogu liiget, vastu oli 28, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Järgmine muudatusettepanek on 33., selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Toomas Varek, palun!

Aitäh, proua juhataja! Keskerakonna fraktsioon palub hääletada 33. muudatusettepanekut ja enne hääletamist palub Keskerakonna fraktsioon kümneminutilist vaheaega.

Palun taotlus esitada kirjalikult! Vaheaeg lõpeb kell 4.18.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud kümneminutiline vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 33. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 8 Riigikogu liiget, vastu oli 25, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
34. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Toomas Varek, palun!

Aitäh, proua juhataja! Keskerakonna fraktsioon palub 34. muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust palume kümneminutilist vaheaega.

Palun esitada vaheajataotlus kirjalikult! Vaheaeg lõpeb kell 4.29.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on lõppenud.
Asume 34. muudatusettepaneku hääletamise juurde, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 9 Riigikogu liiget, vastu oli 26, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
35. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Toomas Varek, palun!

Aitäh, proua juhataja! Keskerakonna fraktsioon palub 35. muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletamist palume kümneminutilist vaheaega.

Palun vaheajataotlus esitada ka kirjalikult! Vaheaeg lõpeb kell 4.40.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on lõppenud.
Asume hääletama 35. muudatusettepanekut, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 9 Riigikogu liiget, vastu oli 27, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
36. ettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Toomas Varek, palun!

Aitäh, proua juhataja! Keskerakonna fraktsioon palub 36. muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletamist palume kümneminutilist vaheaega.

Palun esitada vaheajataotlus ka kirjalikult! Vaheaeg lõpeb kell 4.51.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on lõppenud.
Asume hääletama 36. muudatusettepanekut, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 9 Riigikogu liiget, vastu oli 26. Ettepanek ei leidnud toetust.
37. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Toomas Varek, palun!

Aitäh, proua juhataja! Keskerakonna fraktsioon palub 37. muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletamist palume kümneminutilist vaheaega.

Palun esitada vaheajataotlus ka kirjalikult! Vaheaeg lõpeb kell 5.02.
V a h e a e g

Head kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on läbi ja me võime minna nüüd jälle muudatusettepaneku hääletamise juurde.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 37. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 8 Riigikogu liiget, vastu oli 25, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 38 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, on jäetud arvestamata. Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua esimees! Keskerakonna fraktsioon palub hääletada 38. muudatusettepanekut ja enne hääletamist palume kümneminutilist vaheaega.

Hästi! Jätkame kell 5.13.
V a h e a e g

Hea Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on läbi ja läheme muudatusettepaneku hääletamise juurde.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 38. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 7 Riigikogu liiget, vastu oli 23, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 39 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua esimees! Keskerakonna fraktsioon palub hääletada 39. muudatusettepanekut ja enne hääletamist palume seitsmeminutilist vaheaega.

Palun! Alustame uuesti kell 5.21.
V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on läbi ja läheme muudatusettepaneku hääletamise juurde.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 39. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 6 Riigikogu liiget, vastu oli 22, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Ilusa numbriga muudatusettepanek – nr 40. Selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua esimees! Keskerakonna fraktsioon palub 40. muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletamist palume kümneminutilist vaheaega.

Jätkame kell 5.32.
V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on läbi ja me võime minna muudatusettepaneku hääletamise juurde.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 40. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 7 Riigikogu liiget, vastu oli 25, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 41 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua esimees! Keskerakonna fraktsioon palub hääletada 41. muudatusettepanekut ja enne hääletamist palume kümneminutilist vaheaega.

Jätkame kell 5.43.
V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on läbi ja me võime minna muudatusettepaneku hääletamise juurde.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 41, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 7 Riigikogu liiget, vastu oli 26, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 42 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, on jäetud arvestamata. Palun, Toomas Varek!

Aitäh, proua juhataja! Keskerakonna fraktsioon palub hääletada muudatusettepanekut nr 42 ja enne hääletamist palume kuueminutilist vaheaega.

Jätkame kell 5.50.
V a h e a e g

Head kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on läbi ja me võime minna muudatusettepaneku hääletamise juurde.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 42. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 7 Riigikogu liiget, vastu oli 20, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 43 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua esimees! Keskerakonna fraktsioon palub hääletada muudatusettepanekut nr 43 ja enne hääletamist palume kümneminutilist vaheaega.

Jätkame kell 6.01.
V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on läbi ja me võime minna muudatusettepaneku hääletamise juurde.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 43, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 7 Riigikogu liiget, vastu oli 20, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 44 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, on jäetud arvestamata. Palun, Toomas Varek!

Aitäh, proua esimees! Keskerakonna fraktsioon palub hääletada 44. muudatusettepanekut ja enne hääletust palume kümneminutilist vaheaega.

Palun! Jätkame kell 6.12.
V a h e a e g

Keskerakonna võetud vaheaeg on läbi ja me võime minna muudatusettepaneku hääletuse juurde.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 44. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 7 Riigikogu liiget, vastu oli 25, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 45 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, on jäetud arvestamata. Palun, kolleeg Toomas Varek! Viis minutit, jah?

Aitäh, proua esimees! Keskerakonna fraktsioon palub hääletada 45. muudatusettepanekut ja enne hääletamist palume kümneminutilist vaheaega.

Jätkame kell 6.23.
V a h e a e g

Head kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on läbi ja nüüd võime minna muudatusettepaneku hääletamise juurde.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 45. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 7 Riigikogu liiget, vastu oli 22, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Head kolleegid! Me oleme jõudnud muudatusettepaneku nr 46 juurde. See tähendab seda, et on jäänud ainult 120 muudatusettepanekut. Ettepaneku nr 46 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud juhuslikult arvestamata. Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua esimees! Keskerakonna fraktsioon palub hääletada 46. muudatusettepanekut ja enne muudatusettepaneku hääletamist palume kümneminutilist vaheaega.

Jah, jätkame kell 6.34.
V a h e a e g

Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on lõppenud ja läheme muudatusettepaneku hääletamise juurde.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 46. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 5 Riigikogu liiget, vastu oli 22, 1 jäi erapooletuks. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 47 on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua esimees! Keskerakonna fraktsioon palub hääletada 47. muudatusettepanekut ja enne hääletamist palume kümneminutilist vaheaega.

Jätkame kell 6.44.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu! Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Ma panen hääletusele 47. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 4 Riigikogu liiget, vastu 23, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
48. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Toomas Varek, palun!

Aitäh, härra juhataja! Keskerakonna fraktsioon palub hääletada 48. muudatusettepanekut ja enne hääletamist palume kümneminutilist vaheaega.

Vaheaeg. Istung jätkub kell 6.55.
V a h e a e g
 

Austatud Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 48. muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 7 Riigikogu liiget, vastu 20, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
49. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Toomas Varek, palun!

Aitäh, härra juhataja! Keskerakonna fraktsioon palub 49. muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletamist palume kümneminutilist vaheaega.

Tänan! Palun esitada see ettepanek ka kirjalikult! Kuulutan välja vaheaja. Istung jätkub kell 7.06.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu! Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 49. muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 8 Riigikogu liiget, vastu 23, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Läheme 50. muudatusettepaneku juurde, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Toomas Varek, palun!

Aitäh, härra juhataja! Keskerakonna fraktsioon palub 50. muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletamist palume kümneminutilist vaheaega.

Tänan! Palun esitada see ettepanek ka kirjalikult! Kuulutan välja vaheaja. Istung jätkub kell 7.17.
V a h e a e g
 

Austatud Riigikogu! Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 50. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 8 Riigikogu liiget, vastu 25, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
51. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Toomas Varek, palun!

Aitäh! Keskerakonna fraktsioon palub 51. muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletamist palume viieminutilist vaheaega.

Tänan! Kuulutan välja vaheaja. Istung läheb edasi kell 7.22.
V a h e a e g
 

Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Me oleme 51. muudatusettepaneku juures.
Panen hääletusele 51. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 8 Riigikogu liiget, vastu 21, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
52. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Toomas Varek, palun!

Aitäh, härra juhataja! Keskerakonna fraktsioon palub 52. muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletamist palume kümneminutilist vaheaega.

Aitäh! Palun see ettepanek esitada ka kirjalikult! Austatud Riigikogu! Kuulutan välja vaheaja. Istung jätkub kell 7.34.
V a h e a e g
 

Austatud Riigikogu! Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Me oleme 52. muudatusettepaneku juures.
Panen hääletusele 52. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 8 Riigikogu liiget, vastu 22, erapooletuid ei olnud. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
53. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Toomas Varek, palun!

Aitäh, härra juhataja! Keskerakonna fraktsioon palub 53. muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletamist palume kümneminutilist vaheaega.

Tänan! Palun see ettepanek esitada ka kirjalikult! Austatud Riigikogu! Kuulutan välja vaheaja. Istung jätkub kell 7.45.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu! Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 53. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 8 Riigikogu liiget, vastu 21, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
54. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Toomas Varek, palun!

Aitäh, härra juhataja! Keskerakonna fraktsioon palub hääletada 54. muudatusettepanekut ja enne hääletamist palume kümneminutilist vaheaega.

Tänan! Palun see ettepanek esitada ka kirjalikult! Austatud Riigikogu! Kuulutan välja vaheaja. Istung jätkub kell 7.56.
 V a h e a e g

Austatud Riigikogu! Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 54. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 9 Riigikogu liiget, vastu 28, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
55. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on sellel juhul jätta arvestamata. Toomas Varek, palun!

Aitäh, härra juhataja! Keskerakonna fraktsioon palub 55. muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletamist palume kümneminutilist vaheaega.

Tänan! Palun see ettepanek esitada ka kirjalikult! Austatud Riigikogu! Kuulutan välja vaheaja. Istung jätkub kell 8.07.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu! Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 55. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 9 Riigikogu liiget, vastu 26, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Läheme edasi. 56. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Toomas Varek, palun!

Aitäh, härra juhataja! Keskerakonna fraktsioon palub 56. muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletamist palume kümneminutilist vaheaega.

Tänan! Palun see ettepanek esitada ka kirjalikult! Austatud Riigikogu! Kuulutan välja vaheaja. Istung läheb edasi kell 8.18.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu! Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 56. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 11 Riigikogu liiget, vastu 27, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
57. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Toomas Varek, palun!

Aitäh, härra juhataja! Keskerakonna fraktsioon palub 57. muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletamist palume kümneminutilist vaheaega.

Tänan! Palun see ettepanek esitada ka kirjalikult! Austatud Riigikogu! Kuulutan välja Riigikogu täiskogu istungi vaheaja. Istung jätkub kell 8.29.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Me oleme jõudnud 57. muudatusettepanekuni.
Panen hääletusele 57. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 9 Riigikogu liiget, vastu 25. Seekord ei leidnud muudatusettepanek toetust.
Läheme 58. muudatusettepaneku juurde, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht 58. muudatusettepaneku kohta on, et see jätta arvestamata. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja palub enne muudatusettepaneku nr 58 hääletamist kümneminutilist vaheaega.

Tänan! Palun ettepanek esitada ka kirjalikult! Kuulutan välja vaheaja. Istung läheb edasi kell 8.40.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 58. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 9 Riigikogu liiget, vastu 29. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Läheme edasi. 59. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja ühtlasi palub enne muudatusettepaneku nr 59 hääletamist kümneminutilist vaheaega.

Tänan! Austatud Riigikogu! Kuulutan välja vaheaja. Istung jätkub kell 8.51.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 59. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 10 Riigikogu liiget, vastu 33, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Läheme edasi. 60. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja ühtlasi palub enne muudatusettepaneku nr 60 hääletamist kümneminutilist vaheaega.

Tänan! Austatud Riigikogu! Kuulutan välja vaheaja. Istung jätkub kell 9.02.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu! Keskerakonna fraktsiooni võetud kümneminutiline vaheaeg on lõppenud.
Asume 60. muudatusettepaneku hääletamise juurde. Panen 60. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, hääletusele. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 12 Riigikogu liiget, vastu oli 32, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
61. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ning palub enne 61. muudatusettepaneku hääletamist kümneminutilist vaheaega.

Palun vaheajataotlus esitada kirjalikult! Vaheaeg lõpeb kell 9.13.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud kümneminutiline vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 61. muudatusettepaneku, mille on esitanud Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 11 Riigikogu liiget, vastu oli 36, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
62. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ning palub enne muudatusettepaneku nr 62 hääletamist kümneminutilist vaheaega.

Palun vaheajataotlus esitada ka kirjalikult! Vaheaeg lõpeb kell 9.24.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud kümneminutiline vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 62. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 15 Riigikogu liiget, vastu oli 36, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
63. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja ühtlasi palub enne 63. muudatusettepaneku hääletamist kümneminutilist vaheaega.

Palun vaheajataotlus esitada ka kirjalikult! Vaheaeg lõpeb kell 9.35.
V a h e a e g
 

Lugupeetud Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud kümneminutiline vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 63. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 13 Riigikogu liiget, vastu oli 38, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
64. ettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ning palub enne muudatusettepaneku nr 64 hääletamist seitsmeminutilist vaheaega.

Palun esitada vaheajataotlus ka kirjalikult! Vaheaeg lõpeb kell 9.43.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 64. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 17 Riigikogu liiget, vastu oli 37, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
65. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ning palub enne muudatusettepaneku nr 65 hääletamist üheksaminutilist vaheaega.

Palun ettepanek esitada ka kirjalikult! Vaheaeg lõpeb kell 9.53.
V a h e a e g
 

Lugupeetud Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 65. muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 21 Riigikogu liiget, vastu oli 40, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Lugupeetud Riigikogu! Juhataja kuulutab välja juhataja vaheaja kuni kella 10‑ni ja sellega seoses on kolmapäevane istung tööaja lõppemise tõttu lõppenud. Eelnõu arutelu jätkub järgmisel istungil.
V a h e a e g

Istungi lõpp kell 9.54.