Riigikogu
Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

10:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Kristiina Ojuland

Tere hommikust, lugupeetud kolleegid! Alustame täiskogu III istungjärgu 17. töönädala teisipäevast istungit. Ja nii nagu kombeks, võtame kõigepealt vastu eelnõud ja arupärimised. Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson!

Valitsuse esindaja Heili Tõnisson

Austatud proua juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna veeseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Jaanus Tamkivi. Aitäh!

Aseesimees Kristiina Ojuland

Kolleegid! Kui teil ei ole soovi eelnõusid või arupärimisi üle anda, siis olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu, mis võetakse menetlusse vastavalt kodu- ja töökorra seadusele.
Nüüd annan edasi teate, et täna, pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin saalis Eesti – Bosnia ja Hertsegoviina parlamendirühma asutamise koosolek.
Head kolleegid! Teeme nüüd kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 83 Riigikogu liiget, puudub 18.
Head kolleegid! Mul on täna tarvis päevakorda täpsustada. Nimelt on päevakorras üks täiendus: siseminister soovib esineda poliitilise avaldusega vahetult enne neljanda punkti, see on enne eelnõu 263 arutelu. Juhatus ja minister on kokku leppinud, et ettekande pikkus on kuni kümme minutit ning igal Riigikogu liikmel on õigus esitada ettekandjale üks küsimus. Läbirääkimistel saavad sõna fraktsioonide esindajad.


1. 10:02 Riigikohtu esimehe ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta

Aseesimees Kristiina Ojuland

Head kolleegid! Läheme tänase päevakorra juurde. Esimesena kuulame ülevaadet kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Ettekandeks kutsun kõnetooli Riigikohtu esimehe härra Märt Raski. Head kolleegid! Enne kui Riigikohtu esimees esinema hakkab, tutvustan ma teile vastavalt meie kodu- ja töökorra seaduse §-le 155 protseduuri. Riigikohtu esimees on palunud ettekandeks aega kuni 30 minutit. Iga Riigikogu liige võib seejärel esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse, millele järgnevad läbirääkimised, mille käigus saavad sõna võtta fraktsioonide esindajad. Nüüd annan sõna Riigikohtu esimehele härra Märt Raskile. Palun!

Riigikohtu esimees Märt Rask

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Oma eelmise aasta ettekandes tänasin Riigikogu õigus- ja põhiseaduskomisjoni selle eest, et nad pidasid 2006. aastal võimalikuks korraldada komisjonide laiendatud ühisistung, kus arutati koos õiguskantsleri, justiitsministri ja Riigikohtu esimehe ettekandes tõstatatud õigusprobleeme ja ettepanekuid. Lootsin, et ka 2007. aastal leitakse selleks aega, sest 2007. aastal võttis kohtunike täiskogu vastu kohtusüsteemi arengu põhimõtted. Arengupõhimõtete dokument on programmiline, pretsedendi tähendusega otsustus, millega kohtusüsteem iseseisva sõltumatu võimuharuna esmakordselt Eesti Vabariigi ajaloos sõnastas oma arengusuunad ja eesmärgid, ning selle dokumendi parlamentaarne arutelu oleks andnud kohtusüsteemile tagasiside selle kohta, millised on Riigikogus esindatud poliitiliste jõudude visioonid kohtusüsteemi arengust.
Kahjuks 2007. aasta jooksul Riigikogu selliseks mõttevahetuseks aega ei leidnud. Praeguseks on justiitsminister oma käskkirjaga moodustanud seadusloome töörühma, kelle ülesanne on uue kohtusüsteemi arengupõhimõtetele vastava kohtute seaduse eelnõu väljatöötamine. Eelnõu peaks esialgse kava kohaselt Riigikogu menetlusse jõudma järgmisel aastal. Ilmselt toimub siis sisuline arutelu, millises suunas peaks arenema Eesti kohtusüsteem, et rakendada põhiseaduses sätestatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse ning kohtusüsteemi iseseisvuse põhimõtteid.
Mõne sõnaga seni esitatud ettepanekutest. Soovides mitte korrata varem tõstatatud probleeme, peatun põgusalt sellel, mis on saanud eelmise aasta ettepanekutest. Kõigepealt ettepanek, mille kohaselt tuleks Eestis rakendada rahvusvahelistele standarditele vastav kohtu statistiliste andmete kogumise ja töötlemise metoodika. Kohtustatistika peab olema usaldusväärne. Saan Riigikogule teatada, et ettepanek on leidnud toetust ja rakendust kohtute infosüsteemi arengu käigus. Kahjuks tuleb tõdeda, et kohtute infosüsteem on praegu küll võrreldes varasemate süsteemidega läbi aegade parim töövahend kohtustatistika koostamiseks, kuid selle täiustamine peab jätkuma.
Esiteks peab kohtustatistika saama objektiivseks baasiks kõigile ressursi jaotuse otsustele alates kogu kohtusüsteemi eelarve planeerimisest kuni iga kohtuniku töökoormuse hindamiseni.
Teiseks peab kohtustatistika andma objektiivse pildi kohtuasjade lahendamise kiirusest ja kohtulahendite õiguskindlusest. Praegune kohtustatistika nendele küsimustele veel kiireid ja selgeid vastuseid ei anna. Aastastatistika kokkupanek, andmevigade parandamine ja esmane töötlemine on selleks liialt aeganõudev.
On hea meel tõdeda, et ettepanekud, mis käsitlesid tsiviilkohtupidamist, on leidnud kajastuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise eelnõus ja riigi õigusabi seaduse muutmise eelnõus. Ettepanekud, mis puudutasid Euroopa Parlamenti ja Riigikogusse üheaegse kuulumise keeldu ja ametivande andmise probleemistikku, on realiseerunud.
Nüüd kohtustatistikast. Eelmises ettekandes püüdsin konkreetseid statistilisi andmeid interpreteerides välja tuua avalikkusele huvipakkuvaid tendentse, mis iseloomustasid õigusemõistmise hetkeseisu ja arengutendentse. Kuna Justiitsministeeriumi kodulehel avalikustatud kohtustatistika on kättesaadav kõigile uurijatele ja analüütikutele ning kohtute tööd iseloomustav kokkuvõte on lisatud ka käesolevale ettekandele, siis piirdun aja kokkuhoiu mõttes üksnes mõningate tendentside ja probleemide esiletoomisega, mis puudutavad just nimelt esimese astme kohtute tööd.
Kriminaalmenetluse asjade koguarv kasvas 2007. aastal võrreldes 2006. aastaga 9,4%. Tuleb märkida, et kasv oli tingitud eelkõige eeluurimis- ja täitmiskohtunike töömahu kasvust. Nemad tegelevad vahistamiste põhjendatuse kontrolliga, alaealistele mõjutusvahendi kohaldamisega, kriminaalhoolduse ettekannete, rahvusvahelise õigusabi ja teiste sellelaadsete küsimustega. Samas tuleb märkida, et kõigis kohtutes lahendati kriminaalasju rohkem kui eelnenud aastal, mis tähendab seda, et sellise menetlustempo juures lahendamata asjade jääk enam ei kasvanud.
Probleemideks on esiteks küllalt suur lahendamata asjade jääk, mis on kohtusse saabunud enne 2006. aastat, ja teiseks keskmiste menetlusaegade suur erinevus maakohtute vahel. Kohtute menetluses oli 270 n-ö vana kriminaalasja, mis olid kohtusse saabunud vähemalt kaks aastat tagasi ja mille puhul 2007. aasta jooksul ei jõutud veel otsuseni.
Tsiviilkohtumenetluse asjade koguarv kasvas jõudsalt. Kokku esitati kohtutele lahendamiseks 67 242 avaldust, millest suure osa – 40 422 avaldust – moodustasid maksekäsu kiirmenetluse, menetluskulude kindlaksmääramise ja riigi õigusabi taotlemise avaldused. Viimati nimetatud menetlustega tegelevad laiendatud pädevusega kohtunikuabid, mis on võimaldanud kohtunike töökoormust mõnevõrra normaliseerida. Tsiviilasjade arv, mis kohtunikele lahendamiseks jagatakse, on juba teist aastat järjest vähenenud. See tendents on tingitud eelkõige 2006. aastal jõustunud tsiviilkohtumenetluse muudatustest, mis viitab kohtusisese tööjaotuse muutustele, mitte aga sellele, et tsiviilkohtumenetluse korras lahendatavate vaidluste koguarv ühiskonnas on vähenenud.
Kuna 2007. aastal kohtusse esitatud maksekäsu kiirmenetluse avalduste arv kolmekordistus (kokku esitati 32 821 avaldust), siis tuleb tõsise probleemina tõdeda seda, et kohtunikuabide menetluses oli 39 815 asja, millest aasta jooksul jõuti lahendini 10 499 asjas. Aasta lõpuks jäi lahendamata 29 881 avaldust. Mingist maksekäsu kiirmenetlusest ei ole põhjust rääkida, kui selline kogus lahendamata avaldusi on jäägis.
Teise tõsise probleemina tuleb esile tõsta suurt menetlusaegade erinevust maksekäsumenetluses eri kohtutes. See aeg ulatub 133 päevast 218 päevani.
Kolmas tõsine probleem on see, et maakohtutes on 1013 tsiviilasja, mis on kohtutesse saabunud enne 2005. aastat ja olnud seega rohkem kui kolm aastat lahendamata. Nii kriminaal- kui tsiviilkohtumenetluste andmed viitavad tõsisele probleemile nii ressursi- kui ka tööjaotuses esimese astme kohtute vahel. Seda ei tohi kohtute eelarve ja tööjaotuse planeerimisel tähelepanuta jätta. Halduskohtutesse saabus 2007. aastal kokku 2736 haldusasja, mis on 7,2% rohkem kui eelnenud aastal. Kuigi keskmine menetlusaeg halduskohtutes vähenes 28 päeva võrra, suutsid kohtud aastaga siiski menetleda vähem asju kui 2006. aastal. Lahenduse leidis 2471 haldusasja ehk teisisõnu, lahendamata kohtuasjade jääk halduskohtutes kasvas.
Kohtutes lahendatavate väärteoasjade arv kasvas suhteliselt jõudsalt: 7835 asja, mis on pea 34% rohkem kui 2006. aastal. Oluliselt kasvas aga ka lahendamata asjade arv. Lahendamata väärteoasjade jääk kasvas 2006. aasta lõpuga võrreldes 71,1%. Suur lahendamata väärteoasjade arv on murettekitav, sest ka siin on asju, mis on rohkem kui kaks aastat olnud kohtute menetluses ja pole jõudnud oma esimese lahendini.
Üldistatult saab teha järelduse, et esimese astme kohtutes muutusid 2007. aastal keskmised menetlusajad 2006. aastaga võrreldes mitmes valdkonnas pikemaks või jäid samale tasemele. On kohtuid, kus kohtumenetluse kestus ei mahu mõistliku aja piiridesse. Tuleb teha järeldus, et riik ei suuda veel kõigil juhtudel tagada igaühe põhiõigust, mille kohaselt tuleb kohtuasi läbi vaadata mõistliku aja jooksul.
Eelarvestrateegia menetlusest. Riigi eelarvestrateegia menetlusel peatumine ei ole tingitud üksnes käesoleva või järgnevate aastate eelarvemenetluse eripärast. Varasemate eelarvemenetluste käigus on tõusetunud rida põhimõttelisi küsimusi, mis vajavad selgeks rääkimist eelkõige põhiseaduslikust aspektist. Riigikohtus on valminud Eesti riigieelarve menetluse põhiseaduspärasuse analüüs, mille põhijäreldus seisneb selles, et kohtusüsteemi ei käsitata eelarvemenetluses iseseisva ja sõltumatu võimuharuna. Selline olukord ei ole põhiseaduspärane.
Tänavu 8. veebruaril Tallinnas toimunud kohtunike VII korralisel täiskogul arutati seda teemat rahandusministri osavõtul. Rahandusminister esines täiskogul ettekandega, selgitades riigieelarve koostamise põhimõtteid. Kogu lugupidamises ametis oleva rahandusministri vastu, kes on esimene rahandusminister, kes võttis vaevaks oma põhimõtteid ka kohtunikkonnale tutvustada, tuleb tunnistada, et nii riigi eelarvestrateegia kui ka iga-aastane riigieelarve menetlus on probleemne ja need probleemid on jäänud püsima. Kahjuks ei saanud täiskogule kutsutud Riigikogu liikmed ilmselt parlamendi tööga koormatuse tõttu reedesel päeval kohtusüsteemi oluliste küsimuste arutelust osa võtta. Tõsi, üks Riigikogu liige siiski oli kohal.
Nagu juba märgitud, algab eelarvemenetluse probleemide ahel sellest, et kohtusüsteemi ei käsitata eelarvemenetluses riigivõimu eraldiseisva haruna. Jättes kõrvale aastaid kestnud diskussiooni Eesti kohtuhalduse põhiseaduspärasusest, kus esimese ja teise astme kohtute rahastamisega tegeleb Justiitsministeerium ja Riigikohus on n-ö põhiseaduslik institutsioon, tuleb mõista, et kohtusüsteem on üks põhiseaduslik tervik, mida tuleb finantseerida funktsiooni-, mitte haldusalapõhiselt. Põhiseaduse kohaselt ei saa kohtusüsteem olemuslikult kuuluda mitte ühegi ministri valitsemisalasse, seda ka eelarvemenetluses. Praeguse lõhestatud kohtuhalduse puhul peab justiitsminister kaaluma eelarve prioriteete ministeeriumisiseselt, lähtudes oma poliitilistest eelistustest. Olgu siinkohal märgitud, et ametis olev justiitsminister on suutnud mõista kohtusüsteemi riigiõiguslikku olemust ja selle tõrgeteta ning stabiilse finantseerimise tähtsust. Selgitava näitena olgu toodud, et käesoleva aasta eelarvekärbete tegemisel suutis minister kohtute eelarves piirduda 3,5%-se kärpega, kuigi kogu valitsemisala eelarvet vähendati 7%. Õigusemõistmine on iga riigi põhifunktsioon ja selle toimimine ei saa sõltuda konkreetse ministri või erakonna poliitilistest eelistustest või hetkevajadustest. Toimuvat õigusemõistmist on ühteviisi vaja nii koalitsioonile kui ka opositsioonile – kõigile Eesti elanikele. Sellest tulenevalt peaks kohtusüsteemi eelarve küsimus olema kõigi parlamendis esindatud erakondade arutelu küsimus. Olgu märgitud, et viimati pälvisid kohtusüsteemi arengu ja rahastamise küsimused parlamendi üldist tähelepanu 2002. aastal, mil võeti vastu kohtute seaduse kehtiv redaktsioon.
Riigieelarve seaduses on sätestatud, et riigi eelarvestrateegia on aluseks riigieelarve eelnõu koostamisel. Eelarvestrateegia on üles ehitatud ministeeriumide valitsemisalade kaupa. Ei parlament ega ükski teine põhiseaduslik institutsioon, milleks kohtusüsteem vaieldamatult on, eelarvestrateegia menetluses ei osale. Eelarvestrateegia koostamine on seaduse tasandil reguleeritud üksikute sätetega, mille kohaselt Vabariigi Valitsus kiidab rahandusministri ettepanekul heaks järgneva nelja aasta eelarvestrateegia. Strateegia baasnumbrid on iga-aastase eelarve koostamise aluseks ka kohtusüsteemile, kelle arvamust õigusemõistmise finantseerimise vajaduste kohta mitte keegi pole ära kuulanud. Olen korduvalt kogenud etenduselaadseid läbirääkimisi Rahandusministeeriumis, kus Riigikohtu esimehe vastas istuvad viisakalt vaikivad ametnikud, kelle ülesanne on kõik eelarvetaotlused mahutada selle summa sisse, mille nad ise on Riigikohtu rahastamiseks planeerinud ja mille Vabariigi Valitsus on juba ette heaks kiitnud. Küsimus taandub sellele, kes planeerib õigusemõistmise finantseerimis- ja arenguvajadusi Eesti Vabariigis. Kui seda teeb RES-i kaudu Vabariigi Valitsus, siis on see selge täitevvõimu diktaat kohtuvõimu üle, mida ei saa põhiseaduspäraseks pidada. Kui seda teeb viisakalt vaikiv Rahandusministeeriumi ametnik, siis peaks tema ka võtma endale vastutuse õigusemõistmise korrakohase toimimise eest riigis. Olgu märgitud, et sellise olukorraga ei saa leppida.
Kokkuvõtlikult tuleb öelda, et eelarvemenetluses, mis on täitevvõimukeskne ja ilmselt peabki seda teatud mõttes olema, ei ole võimalik rääkida sellises situatsioonis kohtuvõimu sõltumatusest seni, kuni kohtuvõimul ei ole eelarvemenetluses väljundit parlamenti.
Riigikohtu ja esimese ning teise astme kohtute eelarve kulu kokku moodustab 2008. aastal riigi eelarvekulust 0,58%. SKT-st moodustab kohtutele ettenähtud kulu 0,2%, mis on teatavasti kümme korda väiksem summa kui riigikaitsele mõeldud kulutused. Eesti kohtusüsteemi mudel on võrreldes paljude teiste Euroopa riikide omaga, kus õigusemõistmisele kulutatakse üle poole protsendi SKT-st, oluliselt ökonoomsem. Eesti integreeritud kohtusüsteemis puuduvad eraldiseisev halduskohtute süsteem koos kõrgema halduskohtuga, meie kohtusüsteemis ei ole eraldiseisvat kõrgemat konstitutsioonikohut. Nende struktuuride puudumine ei tähenda seda, et riigi funktsioonid võiksid nendes valdkondades täitmata jääda.
Kui kohtunike arv on üldjuhul proportsionaalne Eesti rahvastiku arvuga, võrreldes teiste analoogiliste õigussüsteemidega Euroopa riikidega, siis kohtusüsteemi tugistruktuurid on meil sisuliselt välja arendamata. Kohtusüsteemile seadusega pandud ülesannete täitmine, milleks esimeses järjekorras on seaduste ühetaolise kohaldamise ja õiguse arengu tagamine, on raskendatud. Märksõnadena võib siin välja tuua kohtupraktika analüüsi vajaduse ja kohtunike tööd toetavate kõrge kvalifikatsiooniga nõunike vähesuse.
Läbi on arutamata, kas praeguse eelarvekulu proportsiooni juures on üldse võimalik  tagada õigusemõistmise funktsiooni korrakohane täitmine ja selle arendamine. Õhukese riigi tingimustes kohtusüsteemi ilma õigusemõistmist kahjustamata enam õhemaks lihvida ei saa. Praeguse eelarveproportsiooni juures ei ole alust loota, et õigusemõistmise kiirus kasvab ja kvaliteet paraneb, sest enamikus õigusvaldkondades muutuvad kohtuasjad hoopiski keerukamaks ja mahukamaks. Samuti peavad kohtud üha sagedamini rakendama Eesti õigust koostoimes Euroopa Liidu õigusega. Suureneb analüüsi vajadus ja ajakulu.
Kohtusüsteemi palkadest. Kuna õigusemõistmise eelarvelistest kuludest moodustavad palgakulud suurima osa, siis peatun põgusalt ka sellel teemal. Juba aastaid arutelu teemaks olnud kohtuametnike palga küsimus peab leidma oma seadusliku regulatsiooni väljatöötatavas uues kohtute seaduse eelnõus. Kohtuametnike palgaregulatsioon peab olema suunatud kohtusüsteemis töötavate spetsialistide voolavuse vähendamisele ja kohtuasutuste töö stabiliseerimisele. Kohtuametnike palgatase peab võimaldama kohtuasutuste teenistusse võtta õigusemõistmist abistavaid ja korraldavaid ametnikke, kellel on kõrge kutseoskuste tase ja kes täidavad laitmatult kutse-eetika nõudeid. Kohtusüsteemil peab olema võimalus valida oma teenistusse ainult selleks sobivaid inimesi.
Kohtunike palk ja sotsiaalsed tagatised on kõige tugevam ausa ja õiglase õigusemõistmise garantii. Alates 2002. aastast, mil kohtunike palk reguleeriti seadusega ja viidi proportsiooni Riigikogu ja valitsusliikmete palkadega, on kohtuniku ameti maine ühiskonnas märksa tõusnud. On toimunud konkursse, kus ühele vabale ringkonnakohtu kohtuniku kohale kandideerib kümme isikut. Kohtusüsteem on saanud kuus aastat valida kohtuniku kandidaate kõrgesti haritud ja kõrgete kõlbeliste omadustega juristide hulgast. Selle aja jooksul kohtusüsteemi sisenenud kohtunike suhtes ei ole algatatud ühtegi distsiplinaarmenetlust, rääkimata kriminaalmenetlustest. Nende kohtunike peale ei ole Riigikohtu esimehele kaebusi laekunud. Praegu kehtiv kohtunike palga ja sotsiaalsete tagatiste süsteem vastab nii kohtuniku isikule kui ka kohtuniku staatusele esitatavatele nõuetele ja tagab kohtunikkonna kvaliteetse uuenemise. Kohtuniku palk, mis on juristide tööjõuturul konkurentsivõimeline, loob iseenesest eeldused õigusemõistmise kvaliteedi tõusuks.
Mõistes eelarvevahendite kokkuhoiu vajadust, mis tuleneb muutunud majandussituatsioonist, ei soovi ma väita, et need muutused ei võiks puudutada kohtunike palka. Nõutust tekitavad hoopis mõningate poliitikute meelevaldsed avaldused, mille sisuks on üksnes sõnum sellest, et kohtunike palgad ei tohiks sõltuda keskmisest palgast. Kahjuks ei selgu nendest avaldustest ühtegi ratsionaalset ettepanekut, milliseks peaks kohtunike palgasüsteem tulevikus kujunema, et tagada senise palgasüsteemiga saavutatud väärtuste säilimine ja õigusemõistmise usaldusväärsuse kasv. Kuna palgaküsimuse arutelus pole kohtunike arvamust ära kuulatud, pean vajalikuks siinkohal kasutada võimalust ja mõned mõtted Riigikogu ees välja öelda.
Pole tähtis, kas kohtunike palk on seotud Eesti keskmise palgaga või mitte. Ühelt poolt on riigiõiguslikult tähtis erinevate võimuharude vahel väljakujunenud palgaproportsiooni säilitamine, teiselt poolt on tähtis tagada kohtusüsteemi stabiilsus, mis tähendab seda, et kohtunike palk peab olema fikseeritud seaduse tasandil. Kolmandaks peab kohtusüsteem säilitama võimaluse valida eluaegseks kohtunikuks parimaid juriste, mis omakorda tähendab seda, et kohtuniku palk peab olema juristide tööjõuturul edaspidigi konkurentsivõimeline. Praegune kohtunike palga korraldus vastab nimetatud kolmele kriteeriumile. Uue palgakorralduse kehtestamisel nimetatud põhimõtetega mittearvestamine võib kaugemas perspektiivis oluliselt kahjustada õigusemõistmise usaldusväärsust ja autoriteeti.
Põhiseaduslikkuse järelevalvest. Põhiseaduslikkuse järelevalve küsimustes peatun kahel Riigikohtu üldkogu otsusel ja ühel lahendamata probleemil, mis seondub 1. mail 2007. aastal jõustunud riigihangete seaduse vastuvõtmisega.
Põhiseaduse §-d 148 ja 149 sätestavad kohtusüsteemi kolmeastmelise ülesehituse. Põhiseaduse kohaselt on esimese astme kohtuteks maa- ja halduskohtud ning ringkonnakohtud. Teise astme kohtutena vaatavad apellatsiooni korras läbi esimese astme kohtu lahendeid ringkonnakohtud. Riigihangete seaduses nähakse ette võimalus esitada vaidlustused Riigihangete Ameti juures asuvale vaidluskomisjonile ja sama seadus näeb ette ka vaidluskomisjoni otsuse peale ringkonnakohtusse edasikaebamise korra. Ringkonnakohtus kohaldatakse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud apellatsioonkaebuse läbivaatamise korda riigihangete seaduses sätestatud erisustega, mis ei asenda esimese astme kohtumenetlust, vaid kontrollib apellatsioonkaebuse raames vaidluskomisjoni otsuse õigsust. Halduskohus ei ole esimese astme kohtuna pädev nimetatud vaidlusi läbi vaatama, millest saab järeldada, et esimese astme kohtu menetlus riigihanke vaidlustes üldse puudub. Selline menetluskord ei ole kooskõlas põhiseaduse § 15 nõuetega, kuna isiku kaebus tuleb kohtus arutusele alles apellatsiooniastmes.
Kuigi riigihangete seadus sätestab, et vaidluskomisjon on kohtuväline vaidluste lahendamise organ riigivastutuse seaduse tähenduses, annab riigihangete seaduse § 129 lõige 1 vaidluskomisjonile sisuliselt esimese astme kohtu tähenduse. Siinkohal on kohane viidata põhiseaduse §-le 146, mille kohaselt õigust mõistab ainult kohus. Kuna ringkonnakohus on riigihanke vaidluste puhul esimene kohtuinstants, siis riivab riigihangete seaduse regulatsioon ka põhiseaduse §-s 24 sätestatud igaühe õigust tema kohta tehtud otsuse peale edasi kaevata, sest kassatsioonkaebuse esitamine Riigikohtule ei ole piiramatu.
Lisada tuleb veel seda, et kohtumenetluse seadused on põhiseaduse § 104 mõttes konstitutsioonilised seadused. Riigihangete seadus kui lihtseadus seda ei ole ja selle seadusega ei ole võimalik luua regulatsiooni, mis peab paiknema konstitutsioonilises seaduses. Halduskohtumenetluse seadustikku sellekohaseid muudatusi kahjuks tehtud ei ole. Kuigi riigihangete seadus võeti Riigikogus vastu koosseisu häälteenamusega, jääb see põhiseaduse mõttes ikkagi lihtseaduseks.
Eeltoodud argumendid annavad põhjust kahelda kehtiva riigihangete vaidlustusmenetluse põhiseaduspärasuses. Ajendatuna konkreetse kohtuasja menetlusest, kus vaidluse all olid üksnes riigihankemenetluses tekkinud õigusabikulud, informeeris Riigikohtu esimees 27. veebruaril 2008. aastal Riigikogu põhiseaduskomisjoni ja õiguskomisjoni ning õiguskantslerit ja justiitsministrit võimalikust põhiseaduslikkuse järelevalve vaidlusest, mis võib endaga kaasa tuua väga tõsiseid majanduslikke tagajärgi riigivastutuse seaduse mõttes. Pidasin vajalikuks sellel teemal oma ettekandes veel kord peatuda, sest vastused, mis laekusid Riigikohtu esimehe märgukirjale, ei sisendanud veendumust, et probleemi tõsidusest saadakse ühtemoodi aru ja püütakse seda võimalikult kiiresti lahendada. Mõningat optimismi sisendab teadmine, et Rahandusministeeriumis valmistatakse ette uut riigihangete seaduse eelnõu, kuid samas saab justiitsministri mahukast kirjast üksnes järeldada, et minister praeguses riighangete vaidlustamise korras põhiseaduslikkuse probleeme ei näe.
Kõik seadused on põhiseadusega kooskõlas seni, kuni neid pole põhiseadusvastaseks tunnistatud. Ma ei soovi siinkohal hakata ette ennustama Riigikohtu võimalikku lahendit põhiseaduslikkuse järelevalve vaidluses, kus keegi menetluse osalistest vaidlustab riigihangete seaduse põhiseaduspärasuse just kaebuste läbivaatamise aspektist. Kuid ma soovitan Riigikogul esitatud probleemidele teravdatud tähelepanu osutada, et vältida võimalikku majanduslikku kahju, mis võib tekkida riigihangete seaduse kaebemenetluse põhiseadusvastaseks tunnistamise tagajärjel.
Lühidalt olgu märgitud, et riigihankevaidluste kiire ja efektiivne läbivaatamine on põhiseaduspäraselt võimalik ka halduskohtus, kui selleks luuakse vastav menetluskord, spetsialiseeritud kohus ja tagatakse isikutele muud menetluslikud tagatised.
Aasta jooksul, mis on möödunud eelmisest ettekandest, on Riigikohus teinud mitu põhimõttelise tähendusega põhiseaduslikkuse järelevalve otsust. Peatun nendest esiteks õiguskantsleri algatatud erakondade rahastamise põhiseaduslikkuse kontrollil ja teiseks Alar Eiche kaebusel, millega vaidlustati AS-i Ühisteenused tegevuse põhiseaduspärasus väärteomenetluse läbiviimisel. Kuna mõlemad Riigikohtu otsused on pälvinud mõningast avalikkuse tähelepanu, siis pean siinkohal vajalikuks esitada mõningad selgitused.
Riigikohus menetles pool aastat õiguskantsleri taotlust tunnistada erakonnaseaduse sätted, milles ei sätestatud tõhusat kontrolli erakondade rahastamise üle, põhiseadusvastaseks ja kohustada Riigikogu looma kontrollorgan, mis vastab miinimumnõuetele. Tegemist oli erakordselt mitmekihilise ja keeruka õigusvaidlusega. Kohus pidi lahendama otsuse esiteks selle kohta, kas kehtiv erakondade rahastamist reguleeriv õigusnormistik on põhiseadusega kooskõlas, ja teiseks selle kohta, kas praegune kontrollorganite süsteem ja nende pädevus võimaldavad jõuda erakondade rahastamise tegelike allikateni või on Eestis tõesti tarvis luua laialdase pädevusega kontrollorgan, mis tegeleks eraldi erakondade rahastamise kontrollimisega.
Kohe tuleb rõhutada, et kohus ei andnud hinnangut, kas erakondade rahastamisega on asi korras või mitte. Selle hinnangu peavad andma kontrollorganid ja avalikkus. Kohus analüüsis õigusnorme ja jõudis järeldusele, et õiguslikke takistusi selleks, et jõuda erakondade rahastamise tegelike allikateni, ei esine. Kohus ei lahendanud ühtegi konkreetset avalikkuse ette toodud erakondade rahastamise juhtumit, vaid analüüsis abstraktse normikontrolli käigus kehtivate õigusnormide põhiseaduspärasust. Kuna viis kohtunikku jäid eriarvamusele, siis tuleb küllalt mahukat Riigikohtu 21. mai otsust lugeda koos eriarvamustega. Siinkohal ma tahaksin rõhutada, et Riigikohus konstitutsioonikohtuna ei juhi riiki, küll aga kontrollib, kas riiki juhitakse põhiseaduspäraselt.
Tahaksin juhtida, lugupeetud Riigikogu liikmed, teie tähelepanu sellele, et ettekanne on oluliselt mahukam, selle aasta valdkond oli tegelikult karistusõigus, mille kohta on tehtud terve rida ettepanekuid. Olen nõus vastama kirjalikult kõigile teie küsimustele, mis ettekande pinnal tekivad.  Aitäh!

Aseesimees Kristiina Ojuland

Aitäh! Riigikogu liikmetel on küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Evelyn Sepp.

Evelyn Sepp

Austatud Riigikohtu esimees! Ma tänan teid väga sisuka ja motiveeriva ettekande eest! Kuna ma hindan väga kõrgelt Riigikohtu rolli ka eksperdina nii õigusloomeprotsessis kui kõrgeima autoriteetse institutsioonina selle rakendamisel, siis palun teid ettevaatavalt anda ülevaade võimalikest probleemidest, mida võib õigusemõistmise kiiruse ja eelkõige kvaliteedi seisukohast kaasa tuua Riigikogu kavandatav õigusemõistmise või kohtuistungite katkematuse põhimõte, mis on ilmselt plaanis kehtestada.

Riigikohtu esimees Märt Rask

Mul on väga raske seda prognoosi teha, kuna õigusemõistmise kiirus sõltub 1001 asjaolust. Ka praegune õigussüsteem ei keela kohtutel arutada asja täpselt selles tempos, nagu nad võimelised on, ehk teisisõnu katkematult. Selliseid takistusi ei ole. Iseenesest katkematuse põhimõte kehtis ka Nõukogude kriminaalprotsessis, kus asi läks absurdini. See tähendas seda, et pärast kohtulike vaidluste lõppu pidi kohus eralduma nõupidamistuppa ega tohtinud sealt enne välja tulla, kui otsus oli võimalik ette lugeda. Ma arvan, et selliste grotesksete olukordadeni menetluse muudatused ei vii. Positiivseks pean kõnealuses eelnõus seda, et juhitakse tähelepanu sellele, et võimalikult kiire asjade lahendamine kohtutes on väga tähtis. Selles osas aga olen ma suhteliselt skeptiline, kas on võimalik konkreetset kohtunikku või kohtukoosseisu range seadussättega väga kiiresti asju arutama panna, kui asja arutamise kiirus sõltub menetlusosalistest ja paljust muustki. Nii et kui see on teetähis, mis rõhutab menetluse kiirust ja efektiivsust, siis kindlasti teenib see oma eesmärki. Elame-näeme, kuidas läheb.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Küsimuseks saab sõna kolleeg Ain Seppik.

Ain Seppik

Lugupeetud ettekandja! Jälgisin huviga teie ettekannet ja seda tragikoomilist olukorda, mis praegu eelarve menetlemisel on. Põhimõtteliselt tuleks nõustuda, et Riigikohtul või kohtusüsteemil üldse peaks olema otseväljund Riigikokku oma eelarve kaitsmiseks. Tahaksin aga teada, kuidas sa seda täpsemalt ette kujutad. Kuidas see peaks toimuma?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Selles vallas võttis väga kindlad seisukohad vastu juba viidatud 2007. aasta kohtunike täiskogu. Põhimõtteliselt vajab kohtusüsteem eelkõige stabiilset rahastamist ehk teisisõnu: need põhimõtted peavad olema paigas vähemalt kolmeks aastaks, kui mitte pikemaks perioodiks. Kohtusüsteemi eelarve tuleb koostada selliselt, et esimeses järjekorras võetakse arvesse kohtuasjade arvu. Mitte nõnda, et meil on nii palju raha ja mis see loeb, et asjade arv on 30% kasvanud! Peate ikka kõik ära lahendama! Säärased kohtu rahastamise mudelid on olemas meie naaberriikides, eelkõige Soomes, kus see väga hästi töötab. Põhimõtete järgi, mis kohtunikkond heaks kiitis, peaks kohtusüsteemi huve läbirääkimistel Rahandusministeeriumi ja Vabariigi Valitsusega esindama Riigikohtu esimees ja lõplik diskussioon peaks toimuma parlamendis – ma kujutan ette, et rahanduskomisjonis.
Too tõesti etenduselaadne läbirääkimine Rahandusministeeriumis (kogu lugupidamisega nende tarkade ametnike vastu) tähendas seda, et tegelikult läbirääkimist ei toimu. Parlamenti tulek tähendab aga eelkõige seda, et avalikkust informeeritakse kohtusüsteemi vajadustest. Eelarve on ja jääb valitsuskeskseks dokumendiks ja ma olen kaugel sellest mõttest, et kohtusüsteem peaks olema kuidagi eelistatud või paremini rahastatud kui mõned teised valdkonnad. Aga poliitiline otsustus, kuidas kohtusüsteemi finantseeritakse, peaks olema läbipaistev, selge ja tehtama parlamendi tasandil.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Küsimuseks saab sõna kolleeg Hanno Pevkur.

Hanno Pevkur

Austatud Riigikohtu esimees! Suur tänu väga huvitava ettekande eest! Tahaksin aga täpsustust ühele asjale, mis mulle silma jäi. Nimelt olete te kirjutanud ja ka puldist saime kuulda, et tsiviilasjade arv, mis kohtunikel lahendada tuleb, on teist aastat järjest vähenenud. Samas on 2005. aastast ikka veel püsti 1000 asja, menetluste pikkus on suurenenud ja ka asjade arv tervikuna on kasvanud. Kui kohtunikele lahendada antud asjade arv on iseenesest vähenenud, aga ikkagi jääk on suurenenud – kuidas Riigikohus sellesse väikesesse tõika suhtub? Mis siin teha tuleks ja kus on anomaalia? Ühest küljest nagu kohtunikel on vähem jagatavaid asju, aga teisest küljest jääk ikka suureneb.

Riigikohtu esimees Märt Rask

Riigikohtu esimees vaatab sellele halvasti, aga mul ei ole paraku andmeid selle kohta, mis on nende pikalt menetlemata jäänud asjade menetluslikud takistused. Ilmselt tuleb vaadata igat kohtuasja eraldi. Aga kuna väga pikalt menetluses olnud ja otsuseni mitte jõudnud asjade hulk on nii suur, siis pidasin ma vajalikuks parlamendi ees selle numbri välja tuua. Ilmselt tahab see probleem põhjalikumat tundmaõppimist. Viimasel kohtute haldamise nõukoja istungil, kus statistikat käsitleti ja arutati, jõudis meieni teade, et Justiitsministeeriumis tegeleb kohtustatistikaga, selle analüüsiga, täpselt üks inimene. Üks inimene peaks jõudma üldise statistikaanalüüsi juures ka selleni, et ta suudab öelda, mis põhjusel mingis kohtus kui palju asju on pidama jäänud. See oleks väga hea. Aga ma arvan, et selle tööjõu juures seda ei saavutata.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Küsimuseks saab sõna kolleeg Kalle Laanet.

Kalle Laanet

Hea Riigikohtu esimees! Suur tänu sisuka ettekande eest! Minu küsimus on sama laadi kui Hanno Pevkuri oma, kuid puudutab väärteoasju. Te olete välja toonud, et väärteoasjade arv on jõudsalt kasvanud ja kasvanud on ka väärteoasjade jääk. On väga palju asju, mis on menetluses olnud ligi kaks aastat ja ikka ei ole esmase lahendini jõutud. Kas te oskate öelda, millega seoses on väärteoasjade arv nii jõudsalt kasvanud? Ja miks on menetluses olevate asjade tähtaeg nii pikk?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Täpselt ma öelda ei oska, aga kindlasti näitab väärteoasjade arvu kasv ühelt poolt Eesti politsei ja ka teiste väärtegusid menetlevate järelevalveorganite efektiivsemat tööd. Teine aspekt on see, et eelmise aasta aprilli tagajärjel kasvas nii kriminaalasjade kui ka väärteoasjade arv tublisti. Nüüd teie küsimuse teine pool: miks on need asjad jäänud menetlemata? Nii tsiviil-, haldus-, kriminaal- kui ka väärteoasjades jäävad asjad pidama menetluslikel põhjustel. Ilmselt ei saa ilma sügavama analüüsita öelda, et selle taga on ainult üks põhjus. See vajab analüüsi. Minu ettekande mõte oligi, et too probleem teadvustataks riigi kõrgema juhtkonna tasandil. Ei ole mõtet väärteoasju algatada, neid n-ö sahtlisse koguda, kui nad kunagi ei jõua lahendini või jõuavad lahendini siis, kui näiteks väärteoasi on aegunud. See on mõttetu ressursi kulutamine. Tolle valitsemisala ministrid võiksid nendesse arvudesse väga tõsiselt suhtuda.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Küsimuseks saab sõna kolleeg Igor Gräzin.

Igor Gräzin

Tahan konkreetse kohtuasja pinnalt rahast rääkida. Kuus aastat tagasi oli vaja ühes kriminaalasjas läbi viia kohtu tehniline ekspertiis, mis tol ajal maksis vähe, alla poole miljoni Eesti krooni. Tollasel justiitsministril seda raha ei leidunud. Protsess jätkub, süüdlast ootab mitmekuuline vabaduskaotus ja nüüd on vaja tehniline ekspertiis ikkagi läbi viia. Meil õnnestus saada ka hea hind, see on väheke alla viie miljoni krooni. Kohtunik väidab, et justiitsminister tõenäoliselt seda viit miljonit ei leia. Ma arvan, et ta leiab, aga ikkagi. Kuidas on kohtud ja ka riik võimelised tegutsema olukorras, kus mittestandardsete tehniliste ekspertiiside osa suureneb? Kas ollakse võimelised neid ekspertiise tegema või tuleb kohtul sellistes asjades langetada otsus: õigusemõistmine tehnilise ekspertiisi puudumise tõttu võimatu.

Riigikohtu esimees Märt Rask

Selle viimase variandiga ma ei tahaks mitte mingil juhul nõustuda. Ilmselt on tõendeid võimalik koguda mitut moodi ja kui mingi ekspertiis on hädavajalik, siis kindlasti tuleb otsus langetada ka sellest aspektist kaalutuna, kui palju see tõesti maksab. Konkreetse kohtuasja ja konkreetse ekspertiisisumma kohta ma ei saa midagi öelda, sest mul pole vajalikke andmeid. Küll aga, hea küsija, saan öelda, et ainuüksi tõendi hankimise maksumus ei tohiks olla takistuseks tõe tuvastamisel.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Kolleegid! Ma tuletan meelde, et küsimuse esitamiseks on aega üks minut ja mitte rohkem. Palun teid teiste kolleegide aega mitte kuritarvitada! Nüüd saab küsimuseks sõna kolleeg Marek Strandberg.

Marek Strandberg

Hea Riigikohtu esimees, aitäh hea ettekande eest! Minu küsimus on järgmine. Kui palju võiks teie hinnangul kohtute asjaajamise parem avalikustamine näiteks kohtumaterjalide parema kättesaadavuse, kohtuistungite avalikuks muutmise ja minu pärast kas või sellesama võrgu kaudu aidata ühiskonnal paremini mõista seda, mis toimub? Nii saaks ühiskond mitmesuguste poliitiliste ja sotsiaalsete mehhanismide abil ehk ka suuremat tuge osutada. Kas on mingid plaanid selles osas, kuidas kohtute elektrooniline süsteem avalikkuse jaoks selgemaks ja mugavamalt kasutatavaks muuta?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Toetan teie mõtet, et kohtupidamine, sealhulgas kohtuistungid peaksid avalikkusele enam kättesaadavad olema. Juhin aga teie tähelepanu sellele, et Eesti Vabariigis on juba praegu 99,9% kohtuistungitest avalikud ja minu üleskutsed vähemalt viimase kohtute kuu jooksul olid sellised, et, lugupeetud ajakirjanikud, tulge kohtusaali.
Siinkohal mul on hea võimalus ütelda, et 5. mail me pidasime kõigi ajakirjandusväljaannete esindajate juuresolekul, õigusametnike osavõtul ümarlaua süütuse presumptsioonist. Sain kogemuse võrra rikkamaks. Kui korraga kutsuda rääkima kõik ajakirjandusväljaanded ühel kindlal teemal, siis võib olla täiesti veendunud selles, et ürituse kohta ühtegi rida pressis ei ilmu. Ehk teisisõnu: kui tahate teha salajast üritust, siis kutsuge kõik ajakirjanikud korraga kohale. Nali naljaks, aga tegelikult kajastada kohtutöö spetsiifikat lugejale arusaadavas vormis ei olegi nii lihtne. Ja mis seal salata, minu arvates viimane tõsiselt võetav kohtureporter oli ajakirjanik Tiiu Põld. Pärast seda on ajakirjandus muutunud. Võib-olla ajakirjanduse hariv osa, mis puudutab õigustemaatikat, on jäänud tagasihoidlikuks. Aga nendel, kes tunnevad õigusemõistmise vastu huvi, olgu esimese või teise astme kohtutes või ka Riigikohtus, on vaba juurdepääs olemas. Nii palju veel, et Riigikohtus on planeeritud, kuid ilmselt jääb see eelarvekärbete tõttu ära, süsteem, mille korral Riigikohtu üldkogu istungid peaksid olema analoogiliselt Internetis kättesaadavad nii nagu Riigikogu istungid. Aga see on alles plaan.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Küsimuseks saab sõna kolleeg Maret Merisaar.

Maret Merisaar

Kuidas on lood soolise tasakaaluga Riigikohtu, ringkonna- ja maakohtute kohtunike seas?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Ma väga vabandan, ma ei saanud selle lause esimesest poolest aru. Kas ma ei kuulnud või? Sooline tasakaal? Ma ei saa täpseid andmeid esitada, aga Riigikohtus on 19 kohtunikust kolm naised, ringkonnakohtutes on vahekord vist natuke naiste kasuks, aga peaaegu pooleks. Esimeses astmes on, ütleme nii, et 2/3 naisi ja 1/3 mehi – midagi taolist.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Küsimuseks saab sõna kolleeg Tõnis Kõiv.

Tõnis Kõiv

Austatud Riigikohtu esimees! Tänan minagi selle huvitava ja hea sõnakasutusega ettekande eest! Ettekannet kuulates ja lugedes tekkisid siiski mõningad küsimused. Siin toodi eraldi välja kohtustatistika järeldus, et kahetsusväärselt on mitmes valdkonnas keskmised menetlusajad läinud pikemaks või jäänud samale tasemele. Ka on kohtuid, kus menetluse kestus ei mahu üldse mõistliku aja piiridesse. Ettekandest võib niimoodi aru saada, et põhipõhjuseks on eelarvestrateegia menetlemine või siis kohtusüsteemi palgad. Kas on midagi, millega saaks selle võimaliku järelduse ümber lükata? Ning kas on midagi, mida kohtusüsteem ise saab kohtusüsteemi sees ära teha, et kohtuasjad kiiremini lahenduseni jõuaksid?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Põhjused ei ole üksnes eelarvestrateegias ega ka ainult rahas. Kindlasti saab kohtusüsteem sisemiselt väga palju ära teha ja seda ka kogu aeg tehakse. Nagu ma rõhutasin: asjad lähevad keerukamaks, mahukamaks ja inimesed on liikuvamad. Võib-olla on üks tõsiselt võetav ettepanek väga põhjalik kohtuametnike staatuse määratlemine, nende palga paika panemine just sellest aspektist, et kohtunikku toetaksid õigusemõistmises kõrgesti kvalifitseeritud kogemustega eetilised ametnikud. Et kohtunik ei peaks tegema tööd, millega saavad hakkama teised ametnikud. Seda ettepanekut on kohtute süsteemis mõnda aega arutatud. See on kõik aeganõudev protsess ja koostöös justiitsministriga me töötame välja uut kohtute seaduse eelnõu, kus need küsimused väga põhjalikult ka kajastamist leiavad. Ma oma järelduses ei märkinud seda, et meil oleks midagi katastroofilist. Õigusemõistmine toimib, ja toimib Euroopa keskmisel tasemel. Aga kui me tahame paremat, siis me peame mõtlema, kuidas nii organisatsioonilisi kui ka finantsmajanduslikke otsuseid targalt teha.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Küsimuseks saab sõna kolleeg Väino Linde.

Väino Linde

Austatud ettekandja! Demokraatlikus riigis ei ole ja ilmselt ei tohigi olla avalikkuse kriitikanoolte eest kaitstud ei riigikogulased ega ka kohtunikud. Julgeolekuasutustele ja ka kriminaalasjade puhul annavad meil teatavasti prokuratuuri taotlusel erandjälitustoimingute tegemiseks loa kohtud: teatud juhtudel halduskohus ja teatud juhtudel maakohtus kindlad kohtunikud. Küsin: kas olemasolev seadustik võimaldab ülevaadet sellest või teatud kontrolli teostamist selle üle, kui põhjendatud on ühe või teise kohtuniku antud luba mingiks jälitustoiminguks? See riivab ju teistpidi võttes isikute põhiõigusi ja vabadusi?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Tegemist on väga põhimõttelise küsimusega ja väga põhimõttelise probleemi käsitlusega. Tõesti, põhiõigusi riivavate toimingute läbiviimiseks on tarvis kohtu luba ja neid annavad kaks erinevat kohut esimese astme tasandil. Ning ei kohtusüsteemisisest ega -välist järelevalvet lubade andmise põhjendatuse üle ei ole. Seda, kas Tallinna Halduskohtu esimees, Harju Maakohtu esimees või nende nimetatud kohtunikud annavad neid lubasid põhjendatult või mitte, saab praeguste õigusnormide alusel kontrollida parlamendi vastav komisjon. Aga ma arvan, et sellega ka kõik piirdub. Kui te esitate justiitsministrile sellesama küsimuse, kas tema saab vastata, et jah, ta on kontrollinud, kõik on korras, ei ole mingisuguseid ametialaseid minetusi, need on kõik olnud põhjendatud. Ma kaldun arvama, et minister ei saa sellele informatsioonile lihtsalt juurde.
Ja täpselt samamoodi ei saa nendele andmetele – kuna õiguslik alus puudub – juurde järgmise astme kohtu esimees, kes peaks tegema järelevalvet esimese astme kohtute tegevuse kõigi valdkondade üle. Ei saa sinna juurde ka Riigikohtu esimees või järelevalvet teostav kolleegiumi esimees. Selline on see regulatsioon praegu.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Küsimuseks saab sõna kolleeg Kalvi Kõva.

Kalvi Kõva

Väga austatud Riigikohtu esimees! Ka mina tänan teid väga põhjaliku ettekande eest! Küsin kohtusüsteemi palkade kohta, millel te oma ettekandes neljas suures lõigus peatusite. Palkade teema on kogu ühiskonnas ja ka siin Riigikogus teravalt päevakorral, eriti puudutab see töötasusid, mis on seotud keskmise palgaga. Nagu te oma kõnes ütlesite, on see, et alates 2002. aastast viidi kohtunike palgad proportsiooni ning seoti keskmise palgaga, kohtunikuameti mainet ühiskonnas tõstnud. Nüüd on hakatud rääkima, et keskmise palgaga seotud palgad külmutatakse. Kuidas see mõjub teie arvates kohtunike enesetundele? Kuidas see mõjub nende õigustatud ootustele ja kohtunike mainele?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Minu arvates on siin kaks aspekti. Üks mõju on juba ametis olevatele kohtunikele ja teine mõju nendele noortele kõrgesti haritud ja kõrgete kõlbeliste omadustega juristidele, kes kavatsevad saada kohtunikuks. Kui palgasüsteemi muudatus arvestab juristide tööjõuturu tingimustega, on seaduse tasandil reguleeritud ning riigiõiguslikult proportsioonis, siis ehk ei muuda see täna ametis olevate kohtunike suhtumist oma töösse ja nende staatust. Küll aga tuleb väga selgelt hinnata riski, mis puudutab vabade kohtunikukohtade täitmist konkursi korras. Kui palgasüsteem ei ole piisavalt stabiilne, ei ole konkurentsivõimeline – rõhutan veel kord! – juristide tööjõuturul, klassikaliste juristide tööjõuturul (ma pean silmas advokaate, notareid, prokuröre), siis me võime saada mitte järgmisel ega ülejärgmisel aastal, aga võib-olla viie aasta pärast kohtunikekorpuse, mis ei vasta meie ootustele. Ja see on väga tõsine oht. Tagajärjed ei tule mitte kahe-kolme aasta pärast välja, need tulevad oluliselt hiljem.
Miks ma seda juttu siin täna rääkisin? Sellepärast, et lähiajal hakkab Eesti kohtusüsteemis välja vahetuma päris suur osa pensionile minevaid kohtunikke. Need kohtunikud, kes tulid 1990. aastate alguses, jõuavad pensioneerumise ikka. Nende asemele on tarvis leida parimad parimate juristide hulgast. Nii et panen Riigikogu liikmetele südamele mõelda väga tõsiselt, milliseid tagajärgi me soovime ette näha.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Küsimuseks saab sõna kolleeg Helle Kalda.

Helle Kalda

Väga austatud Riigikohtu esimees! Esimest korda ei puudutata Riigikohtu esimehe ülevaates omandireformi aluste seaduse § 7 lõiget 3, mis on ka mõistetav, kuna  ORAS-e § 7 lõige 3 on kehtetu alates 12. oktoobrist 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12. aprilli otsus. Riigikohtu nimetatud ettekirjutuse täitmine pole kohalike omavalitsuste tasandil praktiliselt siiski võimalik. Omandireformi aluste seadust ja vastavaid Vabariigi Valitsuse määrusi pole seni täiendatud rakendussätetega. Kuidas peaks niisuguste varade kohta esitatud avaldusi menetlema, saamaks näiteks tõendada, et ümberasujate poolt Eestis mahajäetud vara pole Saksamaa juba kompenseerinud? Minu küsimus on: kuidas praegu kohtud selliseid situatsioone lahendavad? Kas see on ka seotud sellega, et teatud asjad on menetluses olnud kuid, isegi aastaid, seejuures minu teada ka Riigikohtus?

Aseesimees Kristiina Ojuland

Palun, kolleegid, hoiame ajagraafikust kinni! Palun, härra Riigikohtu esimees!

Riigikohtu esimees Märt Rask

Selles küsimuses on väga palju aspekte, ma püüan neid mingitel tasanditel liigitada. Esiteks, kõik omandireformi küsimused tuleb lahendada vastavalt omandireformi aluste seadusele üldises korras, erandeid seal enam ei ole. Ma pean silmas § 7 lõikes 3 käsitletut.
Üks probleem on selles, et omandireform oli ju üles ehitatud põhimõttel, et kõigepealt määratakse kindlaks õigusvastaselt võõrandatud vara ja ka õigustatud subjektid. Tuletan meelde, et omandireformi algaastatel tegutses riigis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise keskkomisjon justiitsministri eesistumisel. See komisjon oli küll apellatsioonikomisjon, aga et lahendada kõik need probleemid, mis praegu on kohalike omavalitsuste tasandil tõusnud, ma julgen küll pakkuda Riigikogule välja võimaluse mõelda selle keskkomisjoni taastamise peale. Omandireformi asju ei ole enam kuigi palju järele jäänud. Tuleb rõhutada, et omandireform on vaidlusteta riigi ülesanne. Siin ei saa öelda, et kohalik omavalitsus ei tee seda või teist või kolmandat. Kui ei tee, siis riik peab võtma vastutuse. Ja miks mitte omandireformi ometi ükskord lõpule viimiseks uuesti see keskkomisjon ellu kutsuda. Ma ei arva, et see peaks olema justiitsministri valitsemisalas, otstarbekas ja õige oleks, kui see komisjon oleks Rahandusministeeriumi valitsemisalas.
Selline mõte on nende probleemide lahendamiseks. Praegu vaieldakse subjektsuse üle, tagastatava vara hulga üle ja kõik need asjad ei ole tegelikult kohtuliku vaidluse all. Kui sealt aga kasvab välja kohtulik vaidlus, siis Eesti halduskohtu süsteem on võimeline kõik need vaidlused üksipulgi läbi vaatama. Kui soovitakse, et omandireform jõuab oma loomuliku lõpuni, kuni loodus astub vahele, siis on see üks lahendus. Kui soovitakse aga mingi väga selge joon alla tõmmata, siis ilmselt läheb vaja seadusandja initsiatiivi.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Küsimuseks saab sõna kolleeg Villu Reiljan.

Villu Reiljan

Hea ettekandja! Tänaseks on selgunud, et erilubasid ei anna muidugi mitte ainult kohtunik, vaid ka prokuratuur. Prokuröri loal on mitme kuu jooksul jälitatud kohalike omavalitsuste valimiste järel Rahvaliidu peasekretäri ja seda juhuslikult ka 2006. aasta septembris presidendivalimise tipphetkedel. Kas te olete kindel, et Eesti riik on õigusriik ja sammub demokraatia teel?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Ei olegi ühtegi ideaalset süsteemi. Aga ma olen veendunud, et Eesti on demokraatlik õigusriik. Ja kui me soovime, et see riik sellisena säiliks, siis kõik teie poolt viidatud probleemid vajavad läbimõeldud lahendusi. Küsimus seondub Väino Linde küsimusega. Ei tohi olla valdkondi, kus võiks tekkida kontrollimatuse tunne. Tõendite hankimine jälitusmenetluse meetodeid kasutades peab olema väga põhjalikult kontrollitud riigi enda struktuuride poolt. Avalikkuse kontrolli tuleb selles valdkonnas mõnevõrra piirata. Aga kontrollimatuid valdkondi ei tohiks olla. Mis puutub konkreetsesse näitesse ja teie konkreetsetesse väidetesse, siis andmete puudumise tõttu ma neid kommenteerida ei saa.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Kolleegidel rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Täname veel kord Riigikohtu esimeest väga põhjaliku ettekande ja sisukate vastuste eest! Alustame läbirääkimisi. Esimesena saab Reformierakonna fraktsiooni nimel sõna kolleeg Hanno Pevkur. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Hanno Pevkur

Lugupeetud eesistuja! Austatud Riigikohtu esimees! Kõigepealt lubage mul veel kord öelda suur tänu väga huvitava suulise ülevaate eest ja veel põhjalikuma kirjaliku ettekande eest! Riigikohtu esimehe ettekandes oli kirja pandud väga tõsiseid muresid, aga ka väga huvitavaid ettepanekuid ja probleemitõstatusi. Kindlasti on nii selle saali kui täitevvõimu ehk siis Vabariigi Valitsuse suur vastutus ja ülesanne kindlaks teha, miks Eesti riigis kohtuasjade menetlus venib, miks nende jääk kasvab, miks menetluste koguarv ei taha kuidagi väheneda ja miks väga pikad protsessid kuidagi lahendust ei saa.
Aga enne, kui ma lähen mõningate mõtete juurde, mis seoses ettekandega tekkisid, lubage teha väike tagasivaade üle-eelmisesse nädalasse, mil toimus Riigikohtu konverents. Õiguskomisjon osales sellel pea et in corpore. Enamik Riigikohtu konverentsil saalis istunuid ja ka ettekandjaid kinnitas, et Eesti kohtusüsteem on tegelikult väga heal järjel. Eesti kohtunikel on motivatsioon töötada, Eesti kohtunikkond on ka väga hästi haritud. Kogu sellel taustal, et kohtunikkonnal on hea haridus ja et Eesti riigis tulevad peale üha paremad kohtunikud, tekibki too küsimus, mille ma Riigikohtu esimehele esitasin: miks meil siis ikkagi kohtuasjad venivad, kui kvalifitseeritud tööjõudu tuleb kohtusüsteemi kogu aeg juurde? On võimalik, et see on just selle pärast, et uued kohtunikud käsitlevad asju põhjalikumalt ja tahavad teha õiglasi lahendeid, mis edasikaebamisele ei kuulu, et asjad päädiksid esimese astmega. Mis loomulikult lõppkokkuvõttes aitab kohtu koormust vähendada.
Kui vaadata ettekande sisulist poolt, siis tuleb tõdeda, et väga paljud Riigikohtu esimehe ettekandes tõstatatud probleemid on n-ö menetluslikul tasandil probleemidena kõlanud ka siinsamas saalis ehk Riigikogus. Näiteks on õiguskomisjoni menetluses tsiviilmenetluse uued sätted. Ka  saab sellel nädalal lahenduse üks eelnõu, mis sätestab e-toimiku loomise koos maksekäsukeskusega. E-toimik puudutab esimeses etapis küll peamiselt kriminaalasju, aga maksekäsukeskus, millele Riigikohtu esimees samuti viitas, puudutab väga selgelt tsiviilasjade menetlust. Mina usun küll, et kui maksekäsukeskus Haapsalus veel sel aastal loodud saab, siis on selge, et kaob ära ebaühtlus maksekäsuasjade menetlemisel, kus vahe on mõnekordne. Asju hakkab menetlema üks kohtumaja ja elektrooniline maksekäsumenetlus muutub märksa kiiremaks.
Teine küsimus, mis täna siin saalis üleval oli, puudutas menetluse katkematuse eelnõu. Mina usun küll, et see eelnõu aitab Eesti kohtusüsteemi kiiremaks ja paindlikumaks muuta. Kui kohtunikel tekib kohustus asja ettevõtmisel ka asi ära menetleda, peaks see märksa vähendama nii advokaatide kui kohtualuste soovi kohtuistungeid edasi lükata või neid pahatahtlikult venitada.
Kirjalikus ülevaates oli juttu ka probleemist, mis seostub eelkõige karistusõigusega.  On hea meel tõdeda, et hiljaaegu me mäletatavasti muutsime kriminaalhoolduse vanglasüsteemi osaks. Usun, et see muudatus aitab kaasa sellele, et kohtunike lauale ei jõua enam nii palju kriminaalhoolduse asju ja kriminaalhooldustöö tervikuna muutub palju efektiivsemaks. Kindlasti on väga suur probleem kohtute koormus ja tööjaotus. Nagu me ettekandest nägime, ongi selles vallas kahetised käärid: ühelt poolt on kohtunike igapäevane juurdetulevate asjade arv vähenenud, eriti tsiviilasjade puhul, teiselt poolt asjade koguarv kogu aeg suureneb. Kui mõelda, millised hakkavad olema Riigikogu liikmete debatid edaspidi, siis minu jaoks tõusetus neli teemat. Esiteks, üks tähtsamaid teemasid on kohtusüsteemi sõltumatus, eelkõige rahaline. Ka on oluline halduslik pool ehk kuidas hoida tasakaalu riigi täitevvõimu ja kohtusüsteemi vahel. Kuidas jagatakse raha ja kuidas toimub kohtuvarade haldamine kõigis kolmes etapis.
Teine tõsine debatiteeema on ühistransport ja üldisemalt halduslepingute ja võimalike eraasjade eristamine. Võimalik, et me peame tõesti minema ühistranspordis üle süsteemile, et ühistransport ei ole pelgalt avalik teenus, vaid erasuhe liikleja ja bussivedaja vahel. Sellest tulenevalt langeksid ära probleemid väärteokaristuste mõistmisel.
Üks suur asi, mis mulle jäi silma, oli väärteokoosseisude kodifitseerimise mõte. Mäletatavasti oli meil haldusõigusrikkumiste seadustik ja praegu on Riigikogu menetluses korrakaitseseadus, mis osaliselt alustab tegelikult väärteokaristuste kodifitseerimist. Ma loodan väga, et korrakaitseseadus saab Riigikogus tuurid üles ja me suudame selle sügisel vastu võtta.
Neljandaks, lõpetuseks, ütlen ma seda, et meie karistusõigus on ...

Aseesimees Kristiina Ojuland

Lugupeetud ettekandja, teie aeg on läbi!

Hanno Pevkur

Siis ma lõpetan oma ettekande ja tänan veel kord Riigikohtu esimeest! Loodan kõikide mõistvat suhtumist Riigikohtu tõstatatud probleemidesse. Aitäh!

Aseesimees Kristiina Ojuland

Keskerakonna fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Ain Seppik.

Ain Seppik

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma tahan alustuseks tänada lugupeetud Riigikohtu esimeest sisuka ja oma tuntud headuses ettekande eest! Keskerakonna fraktsioon uuris ettekannet tähelepanuga ning leiab selle olevat äärmiselt sisuka ja aktuaalse.
Ma ei peatuks kohtustatistikal, kuna seda võib igaüks ise lugeda. Kordan üle vaid need kaks osa Märt Raski ettekandest, mis väärivad meie arvates erilist tähelepanu. Esiteks kohtute finantseerimine. On ilmne, et praegusel täitevvõimul pole mingit selget arusaama, kui palju on tegelikult vaja raha, tagamaks õigusemõistmise funktsiooni korrakohane täitmine ja arendamine. See nähtus kõige ilmekamalt hiljutisest Viru Ringkonnakohtu likvideerimisest – justiitsminister Rein Lang ei teadnud siin meie ees esinedes üldse midagi sellest, kui palju see tegelikult kokku hoiab ning kas sellist kokkuhoidu üldse vaja ongi.
Keskerakonna fraktsioon toetab täielikult Märt Raski tema püüdlustes saavutada kohtusüsteemi eelarve arutelu ja ka otsustamine vahetult Riigikogus ning seda kohtuvõimu esindajate vahetul osalemisel. Tuletan teile meelde – näete seda ka ettekande lisast –, et isegi Venemaal on see nii. Meil veel ei ole. Riigikohtu esimees peaks lihtsalt peale meie püüdma selles veenda ka meie riigivõimu monopolistiks trügivat Reformierakonda, ning siis saaksimegi koos jälle öelda: tehtud!
Teine küsimustering on kohtunike palgad. Riigikohtu esimehel on õigus, et mõningad võimuliidu poliitikud on teinud meelevaldseid avaldusi kohtunike palga keskmisest palgast lahtisidumiseks. Need avaldused on küll olnud meelevaldsed, kuid mitte meeltesegaduses tehtud. Keegi ei taha aga öelda, mis siis edasi saab. Teisisõnu: kui me praeguse stabiilsuse ära lõhume, mis tuleb siis asemele ning milline on selle lõhkumise hind? Ka meie oleme seisukohal, et: a) riigiõiguslikult on tähtis erinevate võimuharude vahel väljakujunenud palgaproportsiooni säilitamine, b) kohtunike palk peab olema fikseeritud seaduses, vältimaks teiste võimuharude omavoli ja kohtuvõimu mõjutamist, ja c) kohtunike palk peab olema juristide tööjõuturul konkurentsivõimeline.
Meie fraktsioon leiab, et kõik, kes on nende põhimõtete vastu, on vastu ka iseseisvale ja sõltumatule kohtusüsteemile. Me ei välista, et võimumonopoli ihaldajatele on selline iseseisev ja sõltumatu kohtusüsteem vastukarva ning mittevajalik, kuna sellist süsteemi ei ole võimalik kontrollida. Kuid Keskerakonna jaoks on meie põhiseaduse väärtused igal juhul kaitsmist väärt ning Riigikohtu esimees ja kogu kohtunikkond võib selles osas Keskerakonna fraktsiooni toetusega kindlalt arvestada. Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Kristiina Ojuland

Suur tänu! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Ken-Marti Vaher. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Ken-Marti Vaher

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Isamaa ja Res Publica Liit tänab Riigikohtu esimeest iga-aastase ettekande eest ja eriti nende tähelepanekute eest, mis Riigikohtu esimees on esitanud pärast kolme aastat karistusõiguse arengute kohta ja ka otsuste kohta, mis on karistusõiguse valdkonnas langetanud nii parlament kui Riigikohus ise.
Aga sissejuhatuseks võib-olla praktiline tähelepanek sellise ülevaate ja meie tänase debati kohta. Järgmisel aastal võiks peatuda ka Riigikogu juhatuse ja Riigikohtu koostööl, et too minu arust väga tähelepanuväärne ja oluline iga-aastane arutelu ei jääks ainult juunikuu viimastele nädalatele. Vahest võiks selle korraldada juba maikuus, kui Riigikogul on märksa rohkem aega ja saab pöörata enam tähelepanu sääraste teemade käsitlemisele. Täna me arutame siin kahte olulist teemat, mis on küll tõenäoliselt kokkusattumus: nii turvalisuspoliitikat kui ka kohtute õigusemõistmisega seonduvat. Vahest järgmisel aastal oleks mõistlik õigusemõistmisega seonduv ettekanne varem teha.
Aga nüüd mõned tähelepanekud karistusõiguse kohta, mille fookus oli ju Riigikohtu esimehe tänase ettekande põhiline sisu.
Esiteks, igal juhul tuleb nõustuda Riigikohtu esimehega märkuste osas, mis ta tegi karistusõigusliku hierarhia ja tasakaalu kohta. Pean eelkõige silmas karistusõigusesisest sanktsioonide jaotust ehk siis kuriteo- ja väärteokaristuste rakendamist, samuti selle seotust teiste õigusharudega. Märkused, mis puudutavad väärteokoosseisude sisaldumist enam kui 100 seaduse lõpus tänases Eestis, vajavad igal juhul arvestamist.
Ma tahan juhtida Riigikogu ja Riigikohtu esimehe tähelepanu aprilli lõpus Riigikontrolli esitatud kontrolliaruandele, mis puudutas väärteotrahvide laekumist ja väärteotrahvidega seonduvat tervikuna. Riigikontroll tõstis parlamendi jaoks punase lipu, väites, et praegust süsteemi tuleb kohe muuta. Me oleme seda arutanud Riigikogu riigieelarve kontrolli komisjonis. Väga asjalikult on sellele juba reageerinud siseminister. Loodan seda arutada ka justiitsministriga. Üldiselt aga on väärteomenetlusega seonduv probleemistik Eestis praegu käsitlemata. Võtame kas või idee, mis on ettepanekuna esitatud juba päris mõnda aega tagasi. See puudutab väärteomenetluses üldkasuliku töö lubamist ehk siis selles menetluses ettenähtud sanktsioonide rikastamist karistusega, mis on praegu lubatud kriminaalmenetluses.
Teise teemana puudutaksin pisut nn dekriminaliseerimist. Riigikogu on võtnud suuna sellele, et parandada ära üks eelmise aasta viga. Või õigemini pole see temaatika seotud mitte niivõrd veaga, kuivõrd ühe otsuse muutmisega. Ma räägin korduvate pisivarguste dekriminaliseerimisest 15. märtsi seisuga. Riigikohtu esimehe märkus selle probleemi lahendamise kohta praeguste seaduste raames on minu arust arvestatav. Samas ma ei ütleks, et olemasolev võimalus väärteo menetluse korras annab probleemile lahenduse üldpreventsiooni või eripreventsiooni seisukohalt. Tegemist ei ole ka suure ressursimahuga kriminaalvastutuse rakendamisega,  mida Riigikohtu esimees mainib. Pigem rakendatakse n-ö kiirmenetlust ehk siis rahvakeeli turbomenetlust. Seega pole meil alust väita, et pärast vastava seadusmuudatuse vastuvõtmist oleks tegemist riigi ressursside liigse kulutamisega.
Kindlasti tuleb nõustuda Riigikohtu esimehe märkusega, mis puudutab põhiseaduse § 23 lõiget 2. See ütleb meile: "Kui seadus sätestab pärast õigusrikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust." Selle temaatika juurde tuleb Riigikogu õiguskomisjon kindlasti tagasi. Me tahame üle vaadata nii materiaal- kui menetlusõiguslikult, millistel tingimustel ja millises korras kohaldatakse kergemat karistust ettenägevat seadust ka süüdimõistetud isikute suhtes. Teatavasti käib selle üle õigusteoreetikutel ja -praktikutel tõsine vaidlus.
Meil on olemas üks Riigikohtu otsus, mis sisuliselt ütleb, et alati ei luba põhiseadus uue, kergema karistuse kohaldamisel süüdimõistetud isikutest mööda vaadata. See on pretsedendi kaaluga otsus, mille Riigikohus tegi viis aastat tagasi. Me ei tohi selle pretsedendi käsitlemisel kindlasti tekitada olukorda, kus seadusandja otsustuspädevus on piiratud ja sisuliselt vähendatakse seadusandja motivatsiooni kergendada edaspidi vajaduse korral karistusi mõnd liiki kuritegude eest. See on kindlasti nüanss, mida me selle teema käsitlemisel peaksime arvestama.
Õiguskomisjoni esimehena nõustun Riigikohtu esimehe märkusega, et ta teeb ettepaneku vaadata kriitiliselt üle põhi- ja lisakaristuste ning muude mõjutusvahendite süsteem, samuti liht- ja üldmenetluste vahekord. See teema on meil alati olnud päevakorral kohtumistel eelkõige prokuratuuri, aga ka politsei juhtidega. Kindlasti tasub tõsist kaalumist muuta kriminaalmenetluse seadustikku selliselt, et kriminaal- või väärteoasi saadetakse uueks arutamiseks madala astme kohtule samas kohtukoosseisus. See on oluline nüanss, mis annaks võimaluse menetlusi lühendada – see aga on teema, mida on kritiseerinud nii Riigikohtu esimees kui ka Riigikogu liikmed. Aitäh!

Aseesimees Kristiina Ojuland

Head fraktsioonide esindajad! Kui teil rohkem kõnesoove ei ole, siis viimasena annan sõna justiitsministrile, kes on seda palunud. Vastavalt kodu- ja töökorraseaduse § 71 lõikele 1 on Vabariigi Valitsuse liikmel selleks ka õigus.

Justiitsminister Rein Lang

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Suur tänu Riigikohtu esimehele tõepoolest väga asjaliku ettekande eest! Soovitan kõigil kindlasti lugeda seda kirjalikku versiooni, mis on märksa pikem sellest, mille lugupeetud Riigikohtu esimees sai siin ette kanda. Mul on neli punkti, nii et ma teen ruttu.
Esiteks uuest kohtute seadusest. Nagu Märt Rask ütles, olen tõepoolest moodustanud töörühma uue kohtute seaduse väljatöötamiseks. Ja mul hea meel, et Riigikohtu esimees on nii optimistlik, et tema arvates see seaduseelnõu jõuab Riigikogu menetlusse järgmisel aastal. Loodame. Tänane päev annab mulle selleks ka endale palju optimismi juurde, sest Ain Seppik ütles oma sõnavõtus väga selgelt, et Keskerakonna jaoks on põhiseaduslikud väärtused väga olulised. Seni kahjuks olen pidanud arvama, et Keskerakond ei pea ühtset kohtusüsteemi võimalikuks, sest just täpselt nii ütleb Keskerakonna esimehe allkirjaga justiitsministrile 2006. aastal saadetud kiri. Aga tänasest stenogrammist võime lugeda, et Keskerakonna arvamused on muutunud, ja me saame kohtute seaduse eelnõuga tõenäoliselt kiiresti edasi liikuda. Olen ise siitsamast puldist korduvalt öelnud, et ma tulihingeliselt pooldan põhiseaduse mõttest tulenevat ühtset kohtusüsteemi. Ja praegune olukord, kus Riigikohus on ühtsest kohtusüsteemist lahutatud ning esimese ja teise astme kohtuid haldab Justiitsministeerium, ei vasta põhiseaduse mõttele.
Teiseks, kohtustatistikast. Ühinen täiesti Riigikohtu esimehe arvamusega, et praegune kohtute infosüsteem on senistest parim, aga see vajab olulist edasiarendamist. Sellega seoses ma väga palun, et Riigikogu suhtuks sellel nädalal arutusel olevasse eelnõusse, mis sätestab e-toimiku kasutuselevõtu tänavu 15. juulist, täie tõsidusega ja selle seaduse ka vastu võtaks. See paneb aluse ühtsele e-toimiku süsteemile, mis tipneb uue kohtute infosüsteemiga, nii et me tõepoolest hakkaksime saama adekvaatset kohtustatistikat. Samas ma ei nõustu mitte mingil juhul Riigikohtu esimehe seisukohaga, et kohtute infosüsteemist tulenevalt andmete analüüsimisel võib Justiitsministeeriumi ametnik ühe või teise kohtuasja venimise menetluslikke põhjusi hakata analüüsima. See ei ole lihtsalt võimalik! Me oleme seda üritanud, aga pehmelt öeldes saadetakse Justiitsministeeriumi ametnik kohtus sellise küsimuse peale puu taha või tuleb siis kohtunikule pähe mõte ennast pärast seda taandada. Igasugune säärase informatsiooni küsimine, miks üks või teine asi venib, lõpeb, kui selle küsimuse esitab justiitsminister, süüdistusega sekkumises õigusemõistmisse. Nii et selle küsimuse peab tulevane ühtne kohtusüsteem kindlasti ise lahendama.
Veel üks asi, mis puudutab maksekäsku, millest Riigikohtu esimees samuti rääkis. Ka see seondub otseselt nn e-toimiku eelnõuga. Täitevvõim on valmis ühtse elektroonilise maksekäsusüsteemi käivitamiseks, aga selleks on meil vaja seadusandja luba ehk muudatust kehtivasse seadusesse.
Nüüd seadusandlusest. Kõigepealt ühtne menetlusseadustik, mida Riigikohtu esimees mainis. Olen absoluutselt nõus ja teatan ka, et selle töö alustamine on 2009. aastal Justiitsministeeriumi tööplaanis. On täiesti arusaadav, et kohtumenetluses on ühtseid põhimõtteid, mida võib kasutada nii kriminaalmenetluses, halduskohtumenetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses. Ka menetluse õpetamine üliõpilastele oleks oluliselt parem, kui meil oleks ühtne menetluskoodeks. Nii et oleme täiesti ühel lainel.
Mis puutub väärteomenetlustesse ja väärteokaristustesse, siis selleski osas olen Riigikohtu esimehega täiesti nõus. Aga selleks, et saaks edasi liikuda väärtegude kodifitseerimisel, on eelkõige vaja vastu võtta korrakaitseseadus. Ja mul on väga kahju, et selle seaduseelnõu menetlemine on takerdunud.
Viimane punkt puudutab ühte piinlikku teemat, mille nimi on kohtunike ametikorterid. Ma vaatan siin sügavalt otsa heale kolleegile Märt Raskile ja avaldan sügavat lootust, et kohtunikkond suudab selle küsimuse sisemiselt lahendada. Ei ole mingit põhjust maksta ikka veel erisoodustusmakse kohtunike ametikorterite pidamiseks.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Härra minister, ma pean teid katkestama, sest teie aeg on otsa lõppenud.

Justiitsminister Rein Lang

Aitäh!

Aseesimees Kristiina Ojuland

Head kolleegid! Meie läbirääkimised päevakorra esimese punkti käsitlemisel on lõppenud. Päevakorra esimene punkt on tervikuna menetletud.


2. 11:32 Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel NATO reageerimisjõudude koosseisus" eelnõu (254 OE) teine lugemine

Aseesimees Kristiina Ojuland

Läheme edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel NATO reageerimisjõudude koosseisus" eelnõu teine lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli riigikaitsekomisjoni liige kolleeg Trivimi Velliste.

Trivimi Velliste

Austatud proua aseesimees! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas käesolevat Riigikogu otsuse eelnõu järjekorranumbriga 254 enne teisele lugemisele esitamist k.a 2. juuni ja ka 3. juuni istungil. Arutuse all oleva eelnõu esimene lugemine lõpetati 15. mail. Ettenähtud tähtajaks eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud, mistõttu tuleb eelnõu teisel lugemisel lähtuda eelnõu esimese lugemise tekstist.
3. juunil külastas riigikaitsekomisjon koos väliskomisjoniga Kaitsejõudude Peastaapi, kus saadi ülevaade Eesti kaitseväe välismissioonidest ning olukorrast missioonipiirkondades. Kaitsejõudude Peastaabis käsitleti ka miinijahtija "Admiral Cowan" ettevalmistusega seonduvat, osalemaks NATO reageerimisjõudude (NRF) koosseisus. NRF-i juhtivriigiks on Suurbritannia ning teistest NATO riikidest osalevad selles Saksamaa, Taani, Prantsusmaa, Norra, Holland ja Türgi. Juhin eelnõuga seoses veel kord tähelepanu tõsiasjale, et miinijahtija "Admiral Cowan" osalemine NATO reageerimisjõudude koosseisus on NATO liikmesusest tulenev Eesti panus. NRF on loodud NATO liikmesriikide, sh Eesti julgeoleku tagamiseks ning vajaduse korral kollektiivse enesekaitseoperatsiooni kiireks käivitamiseks. Tegemist ei ole Eesti mereväe jaoks uue missiooniga. Riigikogu mandaadi alusel osales juba 2005. aasta 12. maist kuni 2006. aasta 31. märtsini NATO kiirreageerimisjõudude koosseisus Eesti mereväe staabi- ja toetuslaev "Admiral Pitka", mille meeskonna ja laeva kohta on antud üksnes kiitvaid hinnanguid.
Lõpetuseks. Riigikaitsekomisjon otsustas 2008. aasta 2. juuni istungil täielikus üksmeeles teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada käesolev otsuse eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu 17. töönädala päevakorda teisipäevaks, 2008. aasta 10. juuniks. Komisjoni ettekandjaks määrati siinkõneleja. Ühtlasi otsustas riigikaitsekomisjon k.a 2. juunil teha Riigikogule ettepaneku käesoleva otsuse eelnõu teine lugemine lõpetada ja see Riigikogu otsusena täna vastu võtta. Aitäh!

Aseesimees Kristiina Ojuland

Aitäh! Ettekandjale on küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Toivo Tootsen.

Toivo Tootsen

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kuna nüüd on muutunud terminoloogia ehk seni kasutati NRF-i vastena NATO kiirreageerimisjõud, nüüd on nad  NATO reageerimisjõud, kas siis on komisjonis arutatud, et  olemasolevates õigusaktides peaks ka üle minema uuele terminile?

Trivimi Velliste

Aitäh küsimuse eest! Seda küsimust arutati komisjonis just sellesama eelnõu menetlemise käigus. Selle muudatuse on ette pannud Kaitseministeeriumi terminoloogiakomisjon, kes on lähtunud ingliskeelsest terminist NATO Response Force. Responce on tõlgitav reageerimisena, ei pea tingimata olema kiirreageerimine, kuigi sisuliselt on ta seda ju olnud. See arutelu toimus ka komisjonis ja komisjon leidis, et Kaitseministeeriumi terminoloogiakomisjoni hoiakut võib aktsepteerida.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Kui kolleegidel ettekandjale rohkem küsimusi ei ole, siis täname ettekandjat. Nüüd, kolleegid, on teil võimalik avada läbirääkimised. Kui kõnesoove ei ole, siis juhataja läbirääkimisi ei ava. Kuna juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia otsuse eelnõu 254 täna lõpphääletusele, siis alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel NATO reageerimisjõudude koosseisus" eelnõu 254. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 74 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Otsuse eelnõu on otsusena vastu võetud.


3. 11:39 Riigikogu otsuse "Abinõud geneetiliselt muundatud organismide kontrollimatust levikust tulenevate ohtude vältimiseks" eelnõu (256 OE) esimene lugemine

Aseesimees Kristiina Ojuland

Head kolleegid! Läheme edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Abinõud geneetiliselt muundatud organismide kontrollimatust levikust tulenevate ohtude vältimiseks" eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni liikme kolleeg Aleksei Lotmani.

Aleksei Lotman

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Vajaduse käesoleva, mõneti ebaordinaarse otsuse järele tingis tarvidus kaitsta meie keskkonda ja tervist ning teatud määral ka põllumajandustootjate huve. Tänases keskkonnapoliitikas on võetud omaks üks oluline põhimõte, nn ettevaatusprintsiip. See lähtub n-ö metateaduslikust arusaamast, et meil ei ole paljude otsuste tegemisel piisavalt häid teadmisi, välistamaks kindlalt ohtu meie elukeskkonnale ja tervisele. Seetõttu tuleb ilmutada mõistlikku ettevaatust, eriti kui otsustatakse võimalike pöördumatute tagajärgedega tegevuste üle. Piltlikult öeldes võib mõni tundmatu aine suletud pudelis näida täitsa ohutu, kuid selle maitsmine pole sellegipoolest mõtestatud tegevus, kui see osutub mürgiseks, on juba liiga hilja.
Juriidiliselt on ettevaatusprintsiip suhteliselt uus, kuid praeguseks juba kindlalt keskkonnaõiguses juurdunud, seda nii rahvusvahelistes lepetes, nagu bioloogilise mitmekesisuse konventsioon ja selle Cartagena bioohutuse protokoll, kui ka Euroopa Liidu õiguses. Sealhulgas kinnitab ettevaatusprintsiipi Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 174 lõige 2, mida selles suhtes ei muuda ka Lissaboni leping. Eesti keskkonnaõiguses on paraku ettevaatusprintsiip endale alles teed rajamas. Selles suhtes, auväärt kolleegid, me teeme praegu ajalugu. Geneetiliselt muundatud organismidega seoses on ettevaatusprintsiip selgelt sõnastatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2001/18 EÜ geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta, kusjuures liikmesriikidele antakse selge suunis seda põhimõtet arvestada ka direktiivi rakendamisel.
Paraku meie kehtiv geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seadus ei sisalda selgeid viiteid ettevaatusprintsiibile ega võimalda seega nimetatud põhimõtet lubade menetlemisel piisaval määral arvestada. Pigem vastupidi, meie seadus näeb ette geneetiliselt muundatud organismi keskkonda viimise loast keeldumise alusena vaid tõestatud ohtu keskkonnale või tervisele. Seega on meie seadus hetkel vastuolus nii ettevaatusprintsiibiga üldiselt kui ka konkreetselt asjaomase direktiiviga. Samuti ei vasta ettevaatusprintsiibile ega kõnealuse direktiivi nõuetele praegune olukord, kus meil puudub avalik register, kuhu oleksid kantud kõik geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise kohad, nagu nõuab direktiiv. See on vastuolus ka Århusi konventsiooniga kodanikele antud õigusega saada keskkonnateavet ning võib ohustada nende põllumajandustootjate huve, kes soovivad kasvatada geneetiliselt muundamata põllumajanduskultuure. Paslik on märkida sedagi, et alles läinud nädala lõpus pidasid Euroopa Liidu keskkonnaministrid ja komisjoni keskkonnavolinik vajalikuks tugevdada geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise lubamise võimalike mõjude hindamist ja arvestada senisest märksa põhjalikumalt kohalikke olusid.
See on vaid põgus ja mitte lõplik loend põhjustest, miks me peame vajalikuks kehtestada moratoorium geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise ja turustamise lubade menetlemisele. Ilmselt ei saa moratoorium kesta lõputult kaua. Selle eesmärk on kaitsta meie keskkonda ja tervist ning loodusesõbralikku põllumajandustootmist seni, kuni meie seadusandlus oma arengus tänastele vajadustele järele jõuab. Kas vajalik seaduseelnõu tuuakse meile menetleda valitsusest või peab see selle auväärse maja seinte vahel sündima, näitab lähitulevik. Ent tänasel hetkel, kolleegid, on meil vaid üks tee käituda riigimehelikult ja vastutustundlikult oma maa ja rahva suhtes – võtta vastu otsus moratooriumi kohta! Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Kristiina Ojuland

Suur tänu! Kolleegidel on teile küsimusi. Kõigepealt saab sõna kolleeg Jaanus Marrandi.

Jaanus Marrandi

Tänan! Hea ettekandja! See on üsna tänuväärne ettevõtmine, et tuua üldse selgust geneetiliselt muundatud organismide olukorda Eestis. Ma saan aru, et eelnõu on sellele suunatud. Kas sa oskad öelda, missugustes kaubagruppides, mis valdkonnas, mis taimede või organismide puhul on see kõige levinum? Ega kauplusest enam-vähem valmistoodangut ostes ei või iial teada, mida on tegelikult kasutatud selle tootmiseks. Kas sul on täpselt ülevaade olemas?

Aleksei Lotman

Ülevaade on, mitte ehk just väga täpne, aga põhimõtteliselt üsna täpne. Seda valdkonda, mis puudutab poest ostetavat kaupa, reguleerib üks Euroopa Liidu otsekohalduv määrus – numbrit peast ei mäleta, ma ei ole geneetiliselt muundatud papagoi –, selline määrus, mida Eesti ka üldiselt täidab. See on see kõige väiksemas kirjas olev info, et kaup sisaldab geneetiliselt muundatud organismi. Geneetiliselt muundatud organismist valmistatud õlisid on riiulil väga kerge ära tunda, nad on teistest odavamad, kusjuures odavamaks läksid nad pärast seda, kui jõustus asjaomane määrus, enne seda olid nad teistega samas hinnas. Nad on teistest odavamad ja pakendi tagaküljel on kõige väiksemas kirjas: tehtud geneetiliselt muundatud rapsist või tehtud geneetiliselt muundatud sojast. Meil on need enamasti sojaõlid.
Mis puudutab põllumajanduskultuure, siis maailmas on enamik GMO-sid nelja liigi kultuurides: raps, soja, mais ja puuvill. Eestit ohustab kõige rohkem raps, nendest nimetatud neljast kultuurist ainus, mida Eestis laialdaselt kasvatatakse ja millel on ka kõige suurem omadus risttolmelda ning seega kõige selgem vajadus moratooriumi järele. Kui vaadata Eesti põllumehe vajadusi, seda põllumeest, kes tahab turustada oma taimetoodangut ja olla kindel, et ta võib tarbijale kindlalt väita, et see ei ole geneetiliselt muundatud, siis see on just rapsikasvatajate küsimus. Rapsikasvatajaid võiks põhimõtteliselt ohustada see, kui Euroopa Liidus hakataks kergekäelisemalt lubama geneetiliselt muundatud rapsisorte. Aitäh selle küsimuse eest!

Aseesimees Kristiina Ojuland

Ma juhin kolleeg Marrandi tähelepanu sellele, et vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele on selle eelnõu menetlusel igal Riigikogu liikmel võimalus esitada  ettekandjale üks küsimus. Rohkem kolleeg Lotmanile küsimusi ei ole.
Läheme edasi järgmise ettekande juurde. Keskkonnakomisjoni aseesimees kolleeg Mart Jüssi, palun!

Mart Jüssi

Lugupeetud kolleegid! Keskkonnakomisjon arutas Riigikogu otsuse "Abinõud geneetiliselt muundatud organismide kontrollimatust levikust tulenevate ohtude vältimiseks" eelnõu k.a 2. juunil. See eelnõu oli sisse antud 23. aprillil ja muudatusettepanekute tähtajaks oli seatud 9. mai. Selleks tähtajaks muudatusettepanekuid ei laekunud. Komisjoni istungil osales Keskkonnaministeeriumi esindajana Liina Eek, kes on GMO-valdkonna ekspert. Arutusel olidki põhiliselt selle eelnõuga seotud punktid.
Esiteks, ettevaatusprintsiip, selle olemus ja rakendused. Nagu me eelkõneleja ettekandest kuulsime, on selle printsiibi tõlgendustes Euroopas ja Eestis teatud erinevusi ja praegu on see mõnes mõttes vastuolus vastava direktiiviga. Kuid selle tõlgenduse arengus on suuri samme astutud ja soovitame lugeda Hannes Veinla doktoritööd kõnealuses valdkonnas, sealt saab lisainformatsiooni.
Arutusel oli ka teine põhiline aspekt, selle n-ö mahe- või mitte-GMO-põllumajanduse ja põllumajanduse kooseksisteerimise võimalused.  Siin on, nagu ka Aleksei Lotman välja tõi, probleeme sellega, et taimede ohutus selles valdkonnas – see puudutab just rapsi – ei ole päris tagatud.  Arutusel oli ka võimaliku moratooriumi väljakuulutamisega kaasnev lubade menetlusprotsess ja küsimus, millised load satuksid selle moratooriumi objektiks.  Komisjoni istungi ajal ei olnud menetluses GMO-valdkonna lube, kuigi ma olen hiljem saanud teada, et ettepanekuid on siiski tehtud just rapsi osas.
Pärast Liina Eegi ärakuulamist arutasime täpsemalt nii ettevaatusprintsiibi olemust ja rakendamist, sealhulgas ka seda, kas on piisavalt teadmisi selle valdkonna tegelikkuse kohta, kas tehakse jooksvalt analüüse selle kohta, millised tooted meie igapäevases toidukorvis või põllumajanduses võivad olla geneetiliselt muundatud. Tuli välja, et analüüse tehakse vastavalt riski teadmisele, mitte jooksvalt ja kõigele, vaid vastavalt sellele, kuidas on teadmisi näiteks impordi kohta kolmandatest riikidest – Ukraina nisu ja mõned teised tooted.
Räägiti sellest, milline on sellise moratooriumi edasine saatus, kui see välja kuulutatakse. Keskkonnaministeeriumi hinnangul on see saatus Euroopa Kohus, kus on vastava valdkonna moratooriume juba vaidlustatud, kuid need protsessid on pooleli ja lõppotsust ei ole veel tehtud. Kuid on teada, et Euroopa Kohus arvestab selles valdkonnas Maailma Kaubandusorganisatsiooni üldisi põhimõtteid ja suure tõenäosusega on need kohtuotsused moratooriumide suhtes ümberlükkavad.
Arutati ka üldisi põhimõtteid GMO-de küsimuses, kas me oleme selles asjas pioneerid või teiste järgijad. Ma tõin komisjonis välja, et see on tõesti selline valdkond, kus on olemas väga tugevad pooldajad, väga selged vastased ja on teatud rühm skeptikuid.
Komisjoni otsustamisprotsessis oli esialgu tehtud ettepanek lülitada see otsuse eelnõu tänase istungi päevakorda ja lugemist mitte lõpetada. Kuid hääletusel oli samuti selle otsuse tuliseid pooldajaid, selgeid vastaseid ja skeptikuid, nii et otsus ei leidnud komisjoni enamuse poolehoidu. Niisiis tegi komisjon ettepaneku panna otsuse eelnõu täna lõpphääletusele ja see vastu võtta. Tänan!

Aseesimees Kristiina Ojuland

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Kõigepealt saab sõna kolleeg Aleksei Lotman.

Aleksei Lotman

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea kolleeg! Kas komisjonis tuli ka see jutuks, et praeguse olukorra jätkumisel võib meid Euroopa Liidus oodata ees kohtutee, sest praegune olukord ilma moratooriumita ja praeguse seadusega on ilmselges vastuolus kehtiva direktiiviga?

Mart Jüssi

Jah, arutelus leidis selline asi tõesti käsitlemist ja tõdeti, et mõnes mõttes me oleme natukene keerulises seisus ka ilma moratooriumita. Kuid olukorra lahendamiseks on praegu Keskkonnaministeeriumis väljatöötamisel uus seaduseelnõu, mis peaks selle valdkonna ära reguleerima. Seepärast ongi  moratoorium õiguslikult natukene keeruline, et sellel ei ole vana seaduse järgi seaduslikku alust. Nii et kui me selle uue seaduseelnõu saaksime vastu võtta, siis  leiaksid paljud tänase seadusega tekkinud või olemasolevad probleemid sedapidi lahenduse. Lahendust on aga igal juhul vaja.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Küsimuseks saab sõna kolleeg Ester Tuiksoo.

Ester Tuiksoo

Tänan väga, proua juhataja! Austatud ettekandja! Kas komisjonis oli jutuks ka see, kuidas meie Eesti otsus saab mõjutada näiteks nii WTO kui FAO tegevust, kus teatavasti GMO-teemad on alati väga olulised küsimused?

Mart Jüssi

See leidis käsitlust ainult selles valguses, et meie otsuse edasine tulevik sõltub eelkõige just Euroopa Kohtu ja WTO põhiprintsiipidest, mis suure tõenäosusega siiski seda moratooriumi ei toeta, aga rohkem me sellel teemal arutelu ei pidanud.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Raivo Järvi.

Raivo Järvi

Suur tänu! Sa mainisid siin, et on olemas pooldajaid, vastaseid ja skeptikuid.  Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmena tahaksin endale teadmiseks küsida, kas sul on ülevaadet, mis sellel maastikul toimub. Kuidas jaguneb see poolt- ja vastuolemine suurte ja väikeste, vanade ja uute osas? Kas sul on need andmed olemas?

Mart Jüssi

Minul isiklikult neid praegu niimoodi peast öelda ei ole, aga ma viitaksin siin Aleksei Lotmani ettekandele, kus ta nimelt puudutas seda ettevaatusprintsiipi. Ettevaatusprintsiip iseenesest on ju selline asi, mis on pigem filosoofiline ja laialt tõlgendatav, ja sellest tuleb ilmselt ka suhteliselt lai suhtumiste skaala, väga üheselt ei saa ju suhtuda asjadesse, mis teevad meid ettevaatlikuks. Selge on see, et tootjatel on pigem huvi toetada geneetiliselt muundatud organisme, sest sellega kaasnevad teatud hüved. Mahetootjatel, vastupidi, on skeptitsism väga tugev, sest tahetakse püsida looduslike raamide sees, ja skeptikud jäävad põhimõtteliselt nende diskussiooni pealtkuulajate poole peale. Eks nii jaguneb see ühiskond ka laiemalt, mitte ainult ühes väikses komisjonis või ühes riigis.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Marek Strandberg

Lisaks sellele, et ettevaatusprintsiipi rakendatakse, hoidmaks ära võimalikke tervise- ja keskkonnakahjustusi, on muundkultuuridega seotud veel teine aspekt, nimelt välistab muundkultuur tavapärase põllupidaja õiguse – õiguse oma taimede seemnetele ja nende kasutamisele. Kas komisjonis oli arutuse all ja kas Keskkonnaministeeriumis on selgeid seisukohti selles osas, milline on muundkultuuride kasutamise õiguslik mõju meie põllumajandusele, millised riskid sellega kaasnevad ja kas meie põldude kasutajad on suutelised nende riskidega lühemas või pikemas perspektiivis toime tulema?

Mart Jüssi

Arutelul puudutati valdavalt seda, kas menetluses on selgelt Eesti põllumajandust või Eesti keskkonda ohustavate või võimalikult ohustavate geneetiliselt muundatud organismidega seotud lubasid, ja komisjoni istungi ajaks neid menetlusi ei olnud. Nii et me võtsime selle teadmiseks ja põhjalikumalt seda aspekti komisjonis ei puudutatud.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Küsimuseks saab sõna kolleeg Maret Merisaar.

Maret Merisaar

Austatud kõneleja! Kas komisjonis oli juttu ka sellest, kuidas saab Eesti täita Euroopa direktiivi nõudeid juhul, kui meil  ei ole veel oma seadust ja kui meil ei ole ka moratooriumi?

Mart Jüssi

Põhimõtteliselt on keskkonnaministril kehtiva seaduse § 12 lõike 7 põhjal võimalik  peatada load, millega kaasnevad ohud Eesti keskkonnale. See on selle seaduse üks võimalus, kuigi siis peab oht olema selge ja tõestatud. Nii et siin tekib ettevaatusprintsiibiga teatud lahknevus. Mitmel korral mainiti komisjoni arutelus siiski uut seaduseelnõu, niisiis arutasime jällegi ühte seaduseelnõu, mida me tegelikult näinud ei ole. Tegelikult me väga loodame, et me seda näha saame, ja need probleemid, mis on tekitanud vastuolusid direktiiviga, on seal siis väidetavalt lahendatud. See oli  teadmine, millega me seda arutelu komisjonis pidasime.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Tundub, et kolleegidel rohkem ettekandjale küsimusi ei ole. Täname kolleeg Jüssit!
Nüüd, lugupeetud kolleegid, on fraktsioonide esindajatel võimalik avada läbirääkimised. Kui kõnesoove ei ole, siis juhataja läbirääkimisi ei ava. Vastavalt selle eelnõu menetluse protseduurile ja komisjoni ettepanekule asume eelnõu lõpphääletust ette valmistama.
Lugupeetud kolleegid! Kuna see otsuse eelnõu vajab koosseisu häälteenamust, siis viime kõigepealt läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 84 Riigikogu liiget, puudub 17.
Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Abinõud geneetiliselt muundatud organismide kontrollimatust levikust tulenevate ohtude vältimiseks" eelnõu 256. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt andis hääle 31 Riigikogu liiget, vastu oli 51 ja erapooletuid ei olnud.  Otsuse eelnõu 256 ei leidnud toetust ja on menetlusest välja langenud.
Lugupeetud kolleegid, palun tähelepanu! Seoses tänase päevakorraga on Reformierakonna fraktsioonilt saabunud ettepanek pikendada Riigikogu täiskogu istungit täna, 10. juunil 2008 kuni kella 14-ni. Alla on kirjutanud Rein Aidma, Reformierakonna fraktsiooni aseesimees. Ma panen selle ettepaneku hääletusele. Alustame hääletuse ettevalmistamist.
Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt andis hääle 56 Riigikogu liiget, vastu oli 25 ja erapooletuid 1. Ettepanek on  leidnud toetust ja tänast istungit on pikendatud kuni kella 14-ni.


4. 12:03 Siseministri poliitiline avaldus

Aseesimees Kristiina Ojuland

Head kolleegid! Läheme edasi oma neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on siseministri poliitiline avaldus. Ma kutsun kõnetooli siseminister Jüri Pihli ja ministri ettekanne kestab kuni kümme minutit. Riigikogu liikmetel on võimalik esitada ettekandjale üks küsimus ning fraktsioonide esindajatel on võimalik avada hiljem läbirääkimised. Palun, lugupeetud siseminister!

Siseminister Jüri Pihl

Austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Turvalisus loob inimestele kvaliteetse elukeskkonna, majanduse stabiilsuse ja arengu eeldused. Turvaline ühiskond tähendab, et inimesed ja kogukonnad saavad üksteist usaldada. Ometi räsivad ühiskonda ootamatused õnnetuste näol, ühiskonna arenedes muutub kuritegevus ning kerkivad uued ohud. On tark endalt küsida, kuidas tegutseda, et võiksime end tunda turvaliselt. Juba Rousseau on öelnud, et hästi valitsetavas riigis ei karistata inimesi vähe mitte sellepärast, et seal antakse palju armu, vaid kuna seal on vähe kurjategijaid. Sageli arvatakse, et turvalisus tähendab karmi ja otsustavat riigipoolset tegutsemist kuritegevuse ohjeldamisel, kuid on suur vahe ühiskonnal, kus kehtib lihtsalt karm kord, ja ühiskonnal, mis on turvaline. Riigi sund on vajalik seaduste täitmise tagamiseks, kuid karmid jõuvõtted ei tekita turvatunnet, vaid hirmu. Totalitaarsetes riikides võib kuritegevuse tase olla madal, kuid inimestel puudub turvatunne. Eestil on minevikust selline kogemus olemas ja see peab välistama ka tulevikus niisugusele rajale sattumise.
Turvalisuspoliitika põhisuunad on kinnitanud, et tänases Eestis me ei loo politseiriiki, vaid turvalist õigusriiki. On oluline, et politseiriigiga ei aetaks sassi tugevat ja toimivat politseid ning teisi riigi turvalisust tagavaid struktuure. Demokraatlikus ühiskonnas on politsei tugevus selles, et ta tagab inimeste õigused ja vabadused, õiguskorra ning tugineb seadusele, koheldes igaüht õiglaselt. Selle juures peab aga riik olema efektiivne, otsustav ja vajaduse korral ka jõuline.
Siseturvalisuse valdkonda nähakse sageli vaid tagajärgedega tegelejana – tuleb tabada seadusrikkujad, selgitada välja kurjategijad, kustutada tulekahjud, koristada reostus. See paneb sageli arvama, et puudub võimalus neid protsesse mõjutada, et me ei saa midagi muuta, tulemused tulevad alles kauges tulevikus ning pole kindel, kas me üldse midagi saavutame. Ma mäletan, et asunud tööle siseministrina, kohtasin just seetõttu üleolevat skepsist, kui rääkisin, et elude säästmiseks tuleb liikluses järelevalvet tugevdada. Aga ärgem küsigem endalt, kas muudatused on võimalikud, vaid hoopis, kuidas me saame olukorda muuta!
Eesti turvalisuspoliitika põhisuunad asetavadki rõhu põhjustega tegelemisele. Muudatuste võimalikkust tõendab liiklusolukorra mõjutamise näide. Aasta tagasi analüüsisime liiklussurmade põhjusi, mille tulemusena selgus, et liiklussurmade põhjustajad on peamiselt kiiruse ületamine, alkoholijoobes sõitmine ja turvavöö mittekasutamine. Otsustasime, et on vaja tegelda kõigi nimetatud probleemidega ja liiklusjärelevalvet tõhustada. Rõhuasetuste muutus on toonud märkimisväärseid tulemusi. Möödunud aasta esimese viie kuuga kaotas liikluses elu 73 inimest, sellel aastal aga oluliselt vähem – 45. Tänase seisuga on eelmise aasta sama perioodiga võrreldes liikluses hukkunuid 33 inimest vähem.
Samamoodi on vähenenud tulesurmad. Eelmise aasta viie esimese kuu jooksul kaotas tulekahjus oma elu 65 inimest, tänavu 47. See tähendab 18 säästetud elu ning seda paljuski täna ennetustööle. Suitsuandurid on siin näidanud oma tähtsust. Ennetustöö tulesurmade ärahoidmiseks suitsuandurite abil on lihtne, mõistlik on seda võimalust veelgi rohkem kasutada. Saavutatu näitab, et me peame oma ressursid kontsentreerima õigetele valupunktidele, aga ka seda, et peame vaatama piiridest üle, tagajärgedega võitlemise asemel tegema ennetustööd. Kuritegusid ei panda toime ainult seetõttu, et politsei teeb tööd halvasti, ning majad ei põle seetõttu, et päästekomando ei asu kõrvaltänavas. Põhjused on mujal, meie tähelepanu peab olema suunatud neile.
Eesti turvalisuspoliitika põhisuundade loomine on just seetõttu väga oluline samm, et muuta inimeste, aga ka organisatsioonide hoiakuid. Nii nagu ohtude juured on eri tasanditel, peame ka tegutsema erinevalt. Liikluses on elude säilitamisel oluline roll tõhusal järelevalvel, kuid veelgi rohkem vajame solidaarset ja ohtusid ärahoidvat liikluskultuuri ning häid infrastruktuurilahendusi ohtude vähendamiseks teedel. Nii on elu säästmine liikluses Siseministeeriumi kõrval ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, kohalike omavalitsuste ning kodanikuühiskonna kätes. Turvalisuspoliitika põhisuunad määratlevad juhtpõhimõtted, visiooni, suunad ja eesmärgid, millest lähtuvalt saame edaspidi oma tööd korraldada. Ohtude ennetamine, inimeste ulatuslik kaasamine ning suurenenud koostöö aitavad veelgi tõhusamalt täita meie peamist eesmärki – kaitsta inimeste elu ja tervist. Nii näiteks võimaldab liiklusohutusalane ennetustöö arendada liikluskultuuri ning seeläbi parandada olukorda liikluses, mis omakorda võimaldab meil kasutada politseiametnikke rohkem mujal. Ohtude ennetamine tähendab vähem õnnetusi, turvalisemat keskkonda, aga ka ressursside kokkuhoidu. Siseturvalisus on valdkond, mis nõuab palju, alates töötingimustest ja palkadest ning lõpetades erakorraliste kuludega. Peame teadma, milline on optimaalne ressursside hulk, mida vajame oma eesmärkide täitmiseks. Näiteks metsapõlengute korral peame tagama tulekahjude kiire likvideerimise. Üldjuhul on meil täna see võimekus olemas. Aga kui korraga põleb kaks, isegi kolm korda rohkem metsa? Seetõttu peame endalt küsima, kas meie siseturvalisus on saavutanud optimaalse taseme või oleme allpool vajalikku taset.
Turvalisuspoliitika põhisuundade selged eesmärgid ja konkreetsed tegevused on hea võimalus ressursse paremini planeerida ja kasutada, võimalus näha optimaalset taset ning selles suunas liikuda. Nii on Riigikogul, ministeeriumidel, aga ka kohalikel omavalitsustel lihtsam otsuseid vastu võtta, planeerida eelarvet, töökorraldust, personalipoliitikat või tegeleda seadusloomega. Nendel otsustel on suur mõju politseinikele, päästjatele, piirivalvuritele ja kõigile teistele riigiametnikele, kes iga päev oma tööd teevad. Ilma targa juhtimiseta ja logistikata pole võimalik tulemusi saavutada.
Turvalisuspoliitika põhisuundade puhul on oluline põhimõte, et nii nagu ma täna seisan siin teie ees, head Riigikogu liikmed, annab edaspidi siseminister parlamendi ees üks kord aastas ülevaate tehtust ja tulemustest. See tagab, et turvalisuspoliitika põhisuunad ei jää lihtsaks järjekordseks riiulidokumendiks. Meie töö edukust mõõdavad ärahoitud surmad liikluses, tulekahjudes, vähenenud mõrvade ja tapmiste hulk. Ka tööõnnetuses hukkunute ja uppunute arv peab vähenema. Samuti on üks tulemusi või, nagu öeldakse, mõõdupuid rahulolu-uuringute läbiviimine, mis aitab meil tulemusi hinnata ning edasisi tegevusi planeerida. Suurem rahuolu tähendab, et töö on tehtud hästi, riigiorganite usaldusväärsuse kasv näitab, et oleme teinud õigeid valikuid.
Viimane aasta on siseturvalisuse valdkonnas olnud väga kiirete muudatuste aeg. Schengeni õigusruumiga liitumine nõudis töömahukat ja kiiret tegutsemist nii Siseministeeriumilt kui ka teistelt siseturvalisuse eest vastutavatelt ametkondadelt, ka Riigikogult. Hea seadusloomealane koostöö Riigikogu ja Siseministeeriumi vahel on toonud mitmeid väärtuslikke arenguid siseturvalisuses. Eraldi tõstaksin esile Riigikogus käesoleval aastal vastuvõetud päästeteenistuse seadust, tänu millele on päästeteenistuses lõppenud ebaselguse periood. Iseäranis soovin konstruktiivse koostöö eest tänada Riigikogu põhiseaduskomisjoni ja õiguskomisjoni.
On äärmiselt hea meel, et Riigikogu kuus fraktsiooni on algatanud Eesti turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015. Sel kevadel kohtusime kõigi parlamendifraktsioonide liikmetega. Nendel kohtumistel tundsin positiivset ja osavõtlikku suhtumist. Konkreetsete muudatusettepanekute tulemuseks on visioon, mis keerab uue lehekülje siseturvalisuses kui olulises riiklikus valdkonnas.
Head Riigikogu liikmed! Tänan veel kord hea koostöö eest ning avaldan lootust, et te  kiidate heaks Eesti turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015.  Aitäh!

Aseesimees Kristiina Ojuland

Suur tänu!  Kolleegidel on siseministrile ka küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Ain Seppik.

Ain Seppik

Aitäh, lugupeetud juhataja! Küsimusi muidugi on. Mulle oli meeldiv üllatus, et te, härra siseminister, täna siia tulite, muidu oleks pidanud arupärimise tegema. Üllatus oli veel selles mõttes, et mina arvasin, et edaspidi lahendab politsei kõik seadusandja küsimused,  aga selgub, et parlament on siiski ka olemas. Minu küsimus on aga selline. Te olete hakanud liiklusjärelevalve tugevdamisel tarvitama üpris omapäraseid meetodeid, tänane Postimees kirjutab Lõuna Politseiprefektuuris algatatud või kuskilt prügikastist välja võetud sotsialistlikust võistlusest, kes määrab rohkem trahve. Kuidas te seda kommenteerite, milline on siin Siseministeeriumi seisukoht? Kas nüüd siis hakkabki nii olema?

Siseminister Jüri Pihl

Aitäh küsimuse eest! Väga hea võimalus vastata. Ütlen veel kord: ei tasu võtta kõike tõe pähe, mida kirjutab meie ajakirjandus, ma  olen seda korduvalt öelnud. Kõige aluseks on seadus. Aga ma pean ütlema, et politseipeadirektorid on andnud väga mitmesuguseid juhendeid, mis on abimaterjalideks. Mitte ainult peadirektor Aeg, vaid ka eelmised, ja ma kardan, et neid hakkavad andma ka tulevikus tööle määratavad peadirektorid. Ja neid saabki käsitleda kui abimaterjali. Nagu me kõik teame, kohtunikud kasutavad karistusseadustiku, menetlusseadustiku kommenteeritud koodekseid ja iga otsus tehakse ikka lähtuvalt individuaalsest olukorrast. Kui me võtame liiklusolukorra, siis meil on umbes 60% rohkem tuvastatud rikkumisi, mis on seotud kiiruse ületamisega, joobes sõitmisega ja turvavarustuse mittekasutamisega. Selle tulemusena on vähenenud surmade arv, nagu ma ütlesin, 40%, mille tulemusena on meil elus 33 inimest. Võib ka küsida, et kui eelmisel aastal anti välja samasugune juhend nagu praegu, kas siis karistusmäärad suurenesid. Me analüüsisime ja selgus, et sellel aastal on keskmine karistus keskmisest trahvisummast 5–10% väiksem kui eelmisel aastal. Nii et see juhendmaterjal kindlasti ei vii rahakogumisele.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Küsimuseks saab sõna kolleeg Kalle Laanet.

Kalle Laanet

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Õnnitlen teid ja kogu Siseministeeriumi, et see pikka aega ettevalmistatud dokument on jõudnud Riigikogu täiskogu saali. Ma usun, et see on Eesti riigile ja rahvale vajalik dokument. Jah, siin on põhisuunad aastani 2015 ja rakenduskava on ju praktiliselt ette valmistatud. See dokument ei hõlma mitte ainult Siseministeeriumi, vaid ka teisi ministeeriume, samamoodi  eraõiguslikke asutusi ja ühiskonda tervikuna. Mis te arvate, kuidas meie praegune majanduskasvu langus võib mõjutada kogu selle valdkonna tegevust, ma pean eriti silmas just ennetusmeetmeid, mitte karistusmeetmeid?

Siseminister Jüri Pihl

Aitäh küsimuse eest! Seda dokumenti on Siseministeeriumis tõesti pikka aega ette valmistatud koostöös väga erinevate ametkondadega, kodanikeühendustega jne, seda on arutatud ka Riigikogus. Turvalisuspoliitika pole ju mõeldud mitte finantseerimise suurendamiseks siis, kui tagajärjed on käes, vaid on mõeldud eelkõige ärahoidmiseks, kodanike kaasamiseks, turvalisuspoliitikat ei mõjuta mitte niivõrd meie finantsseis, kuivõrd hea tahe teha midagi ära riigi turvalisuse nimel.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Küsimuseks saab sõna kolleeg Aivar Riisalu.

Aivar Riisalu

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Mõned head aastad tagasi, kui likvideeriti päästekompaniid, oli üsna suur osa progressiivsest elanikkonnast selgelt selle vastu, sest suured loodusõnnetused ja kõik muu selline on meil, nagu öeldakse, raskesti kontrolli alla saadavad. Nüüd ilmselt päästekompaniid taastatakse ja kaitseväeteenistuse seadusesse kirjutatakse see ka selgelt sisse. Milline on teie seisukoht, kas päästekompaniisid on Eestile vaja, või te leiate, et see ei ole õige?

Siseminister Jüri Pihl

Minu vastus saab olla ainult üks, et jah. Aga kas see läheb kokku – ma mõtlen, kui on tegemist sõjaväega – meie partnerite tahtmistega? Kuid seni, kuni toimub diskussioon – ka siin Riigikogu saalis –, kuidas kaasata sisejulgeoleku valdkonda rohkem meie kaitseväge, Kaitseliitu mitmesugustes vormides, on meil olemas vabatahtlike kompaniid, me püüame oma töödes ja tegemistes, tänu ka Riigikogus vastuvõetud päästeteenistuse seadusele, korraldada rohkem vabatahtlikku abi, vabatahtlikke koolitada, neid kaasata, neid organiseerida.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jaan Kundla.

Jaan Kundla

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Aegade jooksul on autode kiiruse kontrollimiseks kasutatud erinevaid meetodeid, st kontrollitud avalikult ja põõsast. Milline meetod on praegu kasutusel ja millised on selle meetodi eelised, võrreldes teise meetodiga?

Siseminister Jüri Pihl

Aitäh küsimuse eest! Ma ütleksin, et on kombineeritud meetodid. Asja eesmärk pole mitte tabada rohkem rikkujaid, selle töö eesmärk on, et meil oleks vähem surmasid, vähem vigastatuid, vähem õnnetusi teedel. Üks selline komponent on, et inimesed alati teaksid, saaksid aru, et selline kontroll toimub ja et on ka vahelejäämise võimalus, enne kui liikluskultuur tõuseb uuele tasemele. Mina ei ole seda meelt, et ei tohi öelda, kas raadios või kuskil mujal, või anda märku tulede vilgutamisega, et politseiauto seisab teel –, see aitab minu arvates suurendada turvalisust. Aga teinekord, näiteks ohtlike kohtade peal, tuleb võib-olla kasutada ka varjatumaid võtteid, mis on samuti maailmapraktikas kasutusel.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Küsimuseks saab sõna kolleeg Toomas Varek.

Toomas Varek

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud siseminister! Suur aitäh selle avalduse eest! On hea meel kuulda, et siseturvalisusele on nii palju tähelepanu pööratud, ja see ongi hädavajalik, sest elanikkond ootab seda. Sisejulgeolek on ju meile kõige tähtsam. Kuid ka Eesti riigil on vaja sisejulgeolekut juurde saada, eelkõige veel väljastpoolt vaadates. Me hakkame homme arutama lisaeelarvet, kus tulude poolele on toodud 200 miljonit täiendavaid tulusid, mis peaks tulema trahvide kaudu. Kahtsada miljonit nagunii kätte ei saa, pooled ehk saate kätte. Kuid minu küsimus puudutab hoopis välissaatkondi, eelkõige just Moskva ja Peterburi saatkonnalt turvalisuse äravõtmist. Kui me paneme tulude poole peale 200 miljonit, kas siis seda 4 või 6 miljonit ei ole võimalik jätta meie saatkondade, nii tähtsa saatkonna turvalisuse tagamiseks, et me ei vähendaks seal tööjõudu?

Siseminister Jüri Pihl

Ma hakkaksin peale Rahandusministeeriumi valdkonnast, kus tulusid prognoositakse. Rõhutan veel kord, et Siseministeeriumi töö kuritegevusvastases võitluses – liikluses, kus iganes – on saavutada, et neid rikkumisi oleks vähem. Hea politseinik, hea politseiülem on see, kes oskab asju organiseerida nii, et liiklussurmad, liiklusõnnetused vähenevad. Aga ma ütleksin ka seda, et siin tuleb selline kõrvalmõju, st trahvide näol tuleb teatud tulu riigile ja selle prognoosimisega, millised tulud tulevad, tegeleb Rahandusministeerium. Ju ta oli siis vaadanud, et sel aastal läheb nende tulude poolel paremini kui eelmisel aastal. Kui kuskilt hakkad inimesi ära võtma, tuleb alati teha valikuid. Eelmisel aastal me saatsime Moskva saatkonda politseiametnikke juurde ja see oli viimasel viiel aastal lisaks presidendivalvele ainuke valdkond, kus politseinike arv  suurenes. Igalt poolt on neid ikka vähendatud ja viimastel aastatel on inimeste arv siseturvalisuse valdkonnas vähenenud umbes tuhande võrra. Sellepärast olimegi valiku ees, kust võtta, kas võtta veel 30–50 inimest sealt, kust on tuhat võetud, või võtta sealt, kuhu on juurde antud. Ja arvestades ka mitmesuguseid ohuprognoose, leidsime, et on võimalik võtta sealt, kuhu eelmisel aastal sai seoses raske olukorraga juurde antud ehk osaliselt siis meie saatkonna valvest. Sest nagu siin on korduvalt räägitud, tähendab see raha, mida me ära võtame, 30 politseiniku äravõtmist tänavatelt. Samas, kui olukord peaks muutuma, on julgestuspolitseis olemas inimesed, kes lähevad sinna kohale ja tagavad seda kaitset. Aga see tuleb alati millegi arvel.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jaanus Marrandi.

Jaanus Marrandi

Tänan! Lugupeetud härra minister! Minu küsimus puudutab liiklusjärelevalvet kiiruste mõõtmisel. Teedel on juba päris pikka aega fotosilma eest hoiatavad liiklusmärgid. Paraku on teada ka diskussioon vastavusest muule õiguskorrale. Kui kaugele see on jõudnud ja millal võib loota, et need hoiatavad märgid tegeliku sisuga täidetakse?

Siseminister Jüri Pihl

Aitäh küsimuse eest! Eelmisel suvel, kui oli väga raske olukord, olid mitmesugused debatid, kuidas olukorda kontrolli alla saada. Kõige käepärasem vahend on muidugi liiklusjärelevalve tõhustamine, mida me ka tegime, ja ma ütleksin, et esialgu on päris head tulemused käes. Loomulikult on seadusandjal alati omad võimalused, kuidas mõjutada õiguskorda, kas trahvide ja muude sanktsioonidega, ning asjaomane seaduseelnõu on praegu parlamendi menetluses. Me saame aru, et parlament tahab iga asja põhjalikult vaagida, ja kui parlament on jõudnud seda põhjalikult vaagida, siis saavad vastava sisu ka need kaamerad.

Aseesimees Kristiina Ojuland

 Küsimuseks saab sõna kolleeg Väino Linde.

Väino Linde

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Sa ütlesid kindlasti õigesti, et tuleb olla karmide jõuvõtete ja politseiriigi tekkimise vastu. Aga teistpidi, kui ikkagi politseijuht kehtestab näiteks sellised kommenteeritud koodeksina käsitletavad põhiseadusvastased väärteokaristuste määramise tabelid, millest alluvad peavad juhinduma; või teistpidi jälle, kui politseiprefektuuride vahel on mingi võistlus, kes suudab rohkem väärteokaristusi määrata, kui sellest sõltub paljuski ka politseinike tulemuspalk, kui on avalikult kuulda, et on keelatud kas või suulised hoiatused selles vallas; kui on teada, et Piirivalveameti, Kodakondsus- ja Migratsiooniameti ja politsei liitmise tulemusena tekib üks superorgan; kui on teada, et korrakaitseseaduse eelnõus üritatakse jälitustoiminguid lubada ka abstraktse ohu ilmnemise puhul, teadmata, kas sellest kasvab välja mingi korrarikkumine või mitte; kui automaatsete kaamerate kaudu üritatakse kiiruse ületamise puhul selgitada välja ainult liiklusvahendi omanik, mitte jõuda konkreetse rikkujani –, siis kas see kõik ei anna tegelikult alust hirmule, et me olemegi nüüd politseiriigile lähemal kui kunagi varem?

Aseesimees Kristiina Ojuland

Kolleegid, ma olen teid täna korduvalt palunud: hoiame  küsimuste esitamisel ajast kinni! Palun, härra siseminister!

Siseminister Jüri Pihl

Ma olen jätkuvalt veendunud, et me ei ole teel politseiriigi poole. Nagu ma ka oma sõnavõtus ütlesin, ei tekita sellised jõulised meetodid turvatunnet, vaid hirmutunnet. Mis puudutab politsei juhtimist, kus erinevalt kohtusüsteemist on võimatu korrigeerida otsust, mida inspektor teeb tänaval, isegi kui ta teeb vale otsuse, politseiniku ülemused seda muuta ei saa. Mingil moel peab allapoole  soovituslikke juhiseid andma ja ma ütleksin veel kord,  et neisse tuleb suhtuda kui soovituslikesse. Politseiprefekt, -peadirektor ei saa muuta vanemkonstaabli otsust, mille ta on kohapeal teinud. Ja kui me räägime juhistest, siis ma rõhutan veel kord, et neid ei anta ju esimest korda, neid on koostatud iga aasta, saadetud võib-olla ainult natuke teise nurga alt välja, ja see ei ole viinud trahvide suurenemiseni. Eelmisel aastal debateeriti ka sellesama juhise üle, mille andis välja politseipeadirektor. Ja selle aasta esimesed neli kuud näitasid, et tegelikult on keskmine trahvisumma läinud 4% allapoole. Tahan öelda, et kui olukord paraneb, siis ka vaadatakse iga asja kohapeal, tehakse rohkem hoiatusi, ja seepärast ma arvan, et üldine keskkond muutub inimsõbralikumaks. Aga töö tulemus on see, et 33 inimest hukkus vähem, vigastatuid oli sadu vähem ja me ei pidanud kedagi koos prokuratuuri ja kohtuga kriminaalmenetluses represseerima, mis tekitas inimestele siiski oluliselt vähem tüli. Me näeme sellel aastal esimest korda ka sellist positiivset tendentsi, et esimese nelja kuuga vähenesid 9% need juhud, kus korduva alkoholijoobes juhtimise eest saadeti inimesi kohtu alla. Ehk selliste tülikate võtetega, kui politsei kellegi kinni peab või kellelegi trahvi teeb, on saavutatud seda, et on hoitud ära rasked kuriteod, nagu korduv joobes juhtimine, inimeste surm ja vigastused.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Küsimuseks saab sõna kolleeg Rein Ratas.

Rein Ratas

Tänan väga, austatud proua juhataja! Väga lugupeetav ja kardetav siseminister! Teatavasti toimub teie valitsemisalas mõningate ametite ühendamine. Ei ole kahtlust, et see ühendamine ja ühendatud kooslus parandab, suurendab ministeeriumipoolset järelevalvet ja raamatupidamistoiminguid. Aga kas selles ühendamises ei ole ka politseiteenistuse lahjendamise ohtu?

Siseminister Jüri Pihl

Kolme ameti ühendamise debatid seisavad meil siin Riigikogus kindlasti ees, kui valitsus selle plaani heaks kiidab. Ma ütleksin, et see on palju väiksem samm tsentraalsuse suunas kui varasemad debatid selle üle, et teeme kõigist viiest ametist ministeeriumi osakonnad, mille pooldaja mina ei ole. Need kolm asutust, mida me ühendame, on seotud sarnaste võtetega ehk politseiliste võtetega. Nad ei ole jälitusasutused – välja arvatud politsei – , piirivalvel ju puudub jälitustegevus ja inimeste n-ö represseerimine, välja arvatud korrakaitse meie piiridel, ma mõtlen Schengeni välispiiridel, ning Kodakondsus- ja Migratsiooniametil ka. Ma arvan, et see ei lahjenda politseiteenistust, vaid rikastab nende võimalustega, mis uus olukord meile tekitab.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Küsimuseks saab sõna kolleeg Toivo Tootsen.

Toivo Tootsen

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Turvalisuse seisukohalt on üpris tähtis koostöö naaberriikide asjaomaste organitega ja minu meelest on selles töös üpris oluline osa politsei sideohvitseridel. Lisaeelarvest ma lugesin, et te kavatsete politsei sideohvitserid tagasi kutsuda. Millega on see põhjendatud, kas te ei ole rahul nende tööga või on tegemist tõepoolest ainult raha kokkuhoiuga?

Siseminister Jüri Pihl

Eks ikka raha kokkuhoid, kust võtta vahendeid vähemaks, mis on ka Siseministeeriumi kohustus. Me pidime tegema valiku ja võtma oma seitsmest sideohvitserist ära kaks, st viis jääb. Need olid järjekordsed valikud. Ühelt poolt on Soome meile äärmiselt lähedal ja meil on tihe koostöö ning me püüame koos Balti riikidega teha ka nii, nagu on teinud Põhjala riigid. Nii et võib-olla esindab üks sideohvitser sügisel kõiki Balti riike. Mis puudutab Venemaad, siis seal oli meil tõesti kaks sideohvitseri, üks tuli ära võtta. Aga kaks inimest jäi Europoli juurde, Euroopa Liidu juurde. Need on need valikud, sideohvitseri pidamine on sama mis mitme politsei patrullekipaaži ülevalpidamine.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Küsimuseks saab sõna kolleeg Lembit Kaljuvee.

Lembit Kaljuvee

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Raskete liiklusõnnetuste statistika muutused teevad tõesti head meelt. Me teame, et liiklusõnnetuste ärahoidmisel on üks osa politseil. Kas te ütleksite, kui suur osa on teie arvates sellel, mis võib rääkida politsei heast tööst, ja kui palju on muud profülaktikat.

Siseminister Jüri Pihl

Siin ei saa täpset vastust öelda, aga me võime analüüsida situatsioone aasta tagasi ja praegu. Politseitööd on suurendatud keskeltläbi 60% prioriteetsetes suundades – eelkõige turvavarustuse mittekasutamine, alkoholi tarbimine roolis ja suur kiiruseületamine – ja meil on neid surmasid ning vigastatuid umbes 40% vähem. Muidugi ei ole see ainult politsei töö, ka ühiskonna hoiak oli selline. Võtame ajakirjanduse – meid küll kritiseeritakse teinekord mitme nurga alt, aga see küsimus on alati tähelepanu all. Selline politsei koostöö avalikkusega, loomulikult ka Riigikoguga annab tulemusi, kuid teinekord on tõesti käepärane võte suurendada järelevalvet seal, kus oht on kõige suurem. Ega me igal pool ei jõua teha. Aeg-ajalt ma saan ikka kaebusi, ka Riigikogu liikmetelt, et maasturid, ATV-d sõidavad kuskil metsa vahel, seda, teist ja kolmandat. Ma olen püüdnud  neile vastata nagu härra Lindelegi, et meil ei ole päris politseiriik, et me ei saa olla igal pool.

Aseesimees Kristiina Ojuland

 Küsimuseks saab sõna kolleeg Mati Raidma.

Mati Raidma

Suur tänu, proua juhataja! Austatud minister! Avaldan samuti tunnustust väga hea  arengusammu eest turvalisuse valdkonnas ja turvalisuspoliitika püüde eest ühendada erinevaid eluvaldkondi ühe katuse alla. Minu küsimus ei puuduta mitte politseiriiki sisulises mõttes, vaid politsei sõnavara. Te kindlasti teate neid uusi sõnu, korrakaitsed ja korrarikkumised. Ma toon teile ühe näite, mis mulle sisuliselt natuke muret teeb. Kui välk lööb põlema elumaja, kas see on siis korrarikkumine ehk välk on korrarikkuja ja tuletõrjujad, kes seda maja kustutama lähevad, täidavad korrakaitse funktsiooni? Nende sõnade olemus tundub tulevat politseimaailmast. Kas mu kartused on õiged?

Siseminister Jüri Pihl

Eks keel ja korrakaitseõigus on alati omavahel seotud. Meil on olemas ka Eesti Keele Instituut, kes peaks meile ekspertiisi tegema ja nõu andma. Kui me võtame praegu räägitud sanktsioonimeetodid, siis on meil süüteod, väärteod ja kuriteod, ning on olemas õnnetused ja muud ohud, mis riigile tekivad ja mida on tarvis ennetada. Ma ei oska selle määratluse kohta öelda, võib-olla saab parlamendis seda veel korrigeerida, sest korrakaitseseadus on siin menetluses ja iga selline märkus on alati teretulnud.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Küsimuseks saab sõna kolleeg Evelyn Sepp.

Evelyn Sepp

Aitäh! Austatud minister! Kui te käisite fraktsioonides tutvustamas selle dokumendi põhimõtteid, siis meil oli päris sisukas vaidlus või mõttevahetus teemal, kas koduvägivald, selle vastu võitlemine on ka n-ö suure turvalisuspoliitika üks vaieldamatu osa või mitte.  Kas te olete endiselt seda meelt, et see ei ole selline valdkond, mis peaks olema kaetud nende ühistegevustega, mis peaks olema politseiorganite prioriteet, ja ühtlasi siis arvate, et see ei ole Eesti ühiskonnas mitte mingisugune suur probleem?

Siseminister Jüri Pihl

Aitäh küsimuse eest! Ma ei ole kunagi väitnud, et see ei ole prioriteet, et see ei ole tähtis. See on äärmiselt tähtis! Kuid meil on lisaks turvalisuspoliitika arengusuundadele ka kriminaalpoliitika arengusuunad, mille on 2003. aastal kehtestanud eelmine Riigikogu, ja seal on perevägivald väga selgelt üks prioriteet. Prokurörid on selles valdkonnas väga palju tööd teinud, mida näitab ka see, et selliste avastatud juhtumite arv on suurenenud, ja nad teevad kindlasti siin koostööd ka politseiga, et neid juhtumeid veelgi rohkem ennetada. Et mitte ajada segamini kahte dokumenti, siis me seda siin ei käsitlenud.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Kolleegidel ministrile rohkem küsimusi ei ole. Täname siseministrit! Kolleegid! Kui te soovite avada nüüd läbirääkimisi, siis fraktsioonide esindajatel on selleks võimalus. Kõnesoove ei ole, juhataja läbirääkimisi ei ava. Neljanda päevakorrapunkti  menetlemine on lõpetatud.


5. 12:37 Riigikogu otsuse "Eesti turvalisuspoliitika põhisuundade aastani 2015 heakskiitmine" eelnõu (263 OE) esimene lugemine

Aseesimees Kristiina Ojuland

Läheme edasi viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Eesti turvalisuspoliitika põhisuundade aastani 2015 heakskiitmine" eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni liige kolleeg Ken-Marti Vaher.

Ken-Marti Vaher

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Te saate suurepäraselt aru, et tegemist on ühe päevakorrapunktiga, mitte kahe erineva päevakorrapunktiga. See on tõenäoliselt üks väike nüanss, mis meie kodukorra seaduses vajab pisut redigeerimist. Me räägime samast teemast, millele oli fokuseeritud ka siseministri poliitiline avaldus, eelkõige lähtudes põhimõttest, et siseminister oli see poliitilist vastutust kandev ametiisik, kes juhtis otsuse "Eesti turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015" eelnõu ettevalmistamist.
Sissejuhatuseks on võimalus avaldada ainult heameelt, et me käime juba sissetallatud rada. Nii nagu aastal 2003 algatasid kõik toona Riigikogus olnud fraktsioonid kriminaalpoliitika arengusuundade dokumendi aastani 2010, nii algatavad täna kõik Riigikogu fraktsioonid otsuse "Eesti turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015" eelnõu.
Ma tahaksin kõigepealt vastata mõnele retoorilisele küsimusele. Kõigepealt, miks meil on sellist dokumenti vaja? Ma arvan, et eelkõige kahel põhjusel. Esiteks seab see ühtse raamistiku meie riigi turvalisuspoliitikale, eelkõige nendele valdkondadele, mida juhib Siseministeerium, mis kuuluvad Siseministeeriumi valdkonda ja pädevusse, aga mitte ainult. Selle dokumendiga on puutumus ka teistel ministeeriumidel, näiteks Justiitsministeeriumil, Sotsiaalministeeriumil ja muudel. Teiseks toob see peale ühtse raamistiku kindlasti maksumaksja jaoks selguse, kuidas ja milliste eesmärkide, suundade ja visiooni elluviimiseks kulutatakse igal aastal riigieelarvega Siseministeeriumi ja ka teiste ministeeriumide valdkondadesse eraldatavat raha. Ehk siis maksumaksja jaoks muutub selgemaks tema poolt riigile makstavate maksude kasutamine ja riigieelarvega eraldatava ressursi kasutus.
Milline on siis erinevus Eesti turvalisuspoliitika põhisuundade ja kriminaalpoliitika arengusuundade vahel? Väga lihtsalt öeldes seisneb see selles, et kui kriminaalpoliitika arengusuunad keskenduvad peamiselt süütegude ennetamisele, süütegude tagajärgedega tegelemisele, siis käesolev dokument – turvalisuspoliitika põhisuunad – on laiem ja puudutab avalikku korda tervikuna, ähvardavaid ohte, samuti nende ohtude kõrvaldamist, mitmesuguste tegevuskavade, arengukavade väljatöötamist ja sammude astumist, kuidas neid avalikku korda ähvardavaid ohte nii ennetada kui ka nendele reageerida, kui need ohud on saanud teoks. Ma olen nõus nende kolleegidega, kes tõenäoliselt aruteludel fraktsioonides väljendasid seisukohta, et turvalisuspoliitika põhisuundade dokument võiks olla võib-olla täpsem, võib-olla konkreetsem, sisaldada vähem sõnu "tõhustada", "suurendada" jne. Samas on, esiteks, väga hea meel, et me oleme aastal 2008 lõpuks saanud dokumendi, millele me loodetavasti saame täna ka seadusandja heakskiidu, kus see ühtne raamistik seatakse. Teiseks, ka algatajatel, ei poliitilistel algatajatel ega selle dokumendi ettevalmistajatel ei olnud lihtne sõnadesse vormida neid samme, mille kõige täpsem sisustamine ei toimu selles raamdokumendis, vaid Eesti turvalisuspoliitika põhisuundade alusel sügisel koostatavas siseturvalisuse arengukava dokumendis. Ma eeldan, et seal on kirja pandud väga täpsed mõõdikud, väga täpsed rahalised ressursid, mis nähakse ette ajalises jadas juba aastaks 2009, aastaks 2010 jne. Ehk siis tänane dokument, mis on teie ees, peabki olemuslikult olema üldisem, andma üldised terviksuunad kuni aastani 2015. Ressursilise ja ajalise jaotuse peaks nägema ette siseturvalisuse arengukava, mille arutelus – ma pean seda ühemõtteliselt selgeks – on oma roll kindlasti ka parlamendil, Riigikogu õiguskomisjonil ja võib-olla veel mõnel komisjonil, kui seda peab oluliseks Vabariigi Valitsuse esindaja. Sissejuhatavalt niipalju üldistest põhimõtetest.
Nüüd täpsemalt sellest, mida see dokument endas sisaldab ja mida ta käsitleb. Turvalisuspoliitika visioon on siin sisuliselt ära toodud kolme kriteeriumi kaudu. See, et Eesti oleks 2015. aastaks turvaline ühiskond, väljendub, esiteks, ohutuma elukeskkonna kaudu, teiseks, igaühe turvatunde suurenemise kaudu ja, kolmandaks, hukkunute ja tervisekahjustusi saanute arvu vähenemise kaudu. Turvalisuspoliitika näeb ette kokku kaheksa suunda, mis on võetud kokku järgmiste sõnadega: 1) turvalisustunne, 2) ohutum liiklus, 3) tuleohutum elukeskkond, 4) kaitstum vara, 5) vähem õnnetusi, 6) turvalisem riik, 7) kiirem abi ja 8) tõhusam turvalisuspoliitika. Nende suundade elluviimiseks on turvalisuspoliitika põhisuundades ette nähtud 19 eesmärki, mis on sõnastatud mõjueesmärkidena. Mõjueesmärk tähendab, et nende eesmärkide saavutamine peab avaldama  ühiskonnas või konkreetses keskkonnas, millele see eesmärk on suunatud, ka reaalset mõju. Ma peatuksin põgusalt mõnedel nendest eesmärkidest, tuues välja teatud rõhuasetusi.
Esimene eesmärk suuna "Turvalisem tunne" all on vähendada elanikkonna hirmu sattuda avalikus kohas rünnaku ohvriks. Kui 2006. aasta avaliku arvamuse uuringu tulemused näitavad, et 42% inimesi tunneb ennast endiselt ohustatuna tänavakuritegevuses, siis see on Eesti ühiskonnas teema, mis väärib kindlasti eraldi eesmärgistamist ja ka selleks ettenähtud samme. Sammudena on välja toodud politsei kui üldkorrakaitseorgani nähtavuse suurendamine ja samuti elanike teavitamine. Eraldi peaks rõhutama analüüsipõhist patrullitööd, mis tähendab taktikalistel, kriitilistel aegadel politseitoimkondade optimaalset paigutust. See  tähendab kindlasti  nende paikkondade ja kohtade, kus inimestel on suurem oht ja suurem risk sattuda rünnakute ohvriteks, pidevat analüüsi. Neid paikkondi on Eestis ja Tallinnas, eelkõige Tallinnas, pealinnas, päris mitmeid. Analüüsitöö, igapäevase patrullitöö sisseseadmise olulisus sellel eesmärgil on kindlasti tähtis. Lisaks koostöövõrgustike sisseseadmine kohaliku omavalitsuse tasandil, mis puudutab eelkõige riskirühmi. Riskirühmadena me võime välja tuua pikaajalisi töötuid, alkoholi kuritarvitajaid, vägivallatsejaid ja probleemse käitumisega noori.
Teine eesmärk on isikuvastaste kuritegude arvu vähenemine, milleks on ette nähtud ellu viia mitmesuguseid teavitamiskampaaniaid, samuti suurendada toetust sotsiaalprogramme pakkuvatele mittetulundusühingutele. Ehk siin on väga selge kuriteoennetusliku töö tähtsustamine. Kolmandaks, tõhusam lõimumisalane tegevus.
Neljas eesmärk, mida ka siseminister oma poliitilises avalduses puudutas ja mida mitmed küsimused puudutasid, on liiklusõnnetustes hukkunute ja vigastatute arvu, samuti liiklusõnnetustega kaasnevate varaliste kahjude vähendamine. 2005. aastaga võrreldes kasvas Eestis 2006. aastal päris oluliselt inimkannatanutega liiklusõnnetuste arv, samuti vigastatute arv. Tänaseks me oleme kuulnud selle aasta esmaseid statistikaülevaateid, kus need arvud on õnnelikult vähenemas. Me loodame, et see suundumus jääb kestvaks. Üldiselt on sel statistikal olnud Eestis pigem tsükliline areng ehk siis kord tõus, kord langus. On kindel, et säärase ühtset strateegiat ja visiooni ettenägeva turvalisuspoliitika põhisuund võiks olla, et kõikide selliste kahjude ja ka hukkunute, vigastatute arvu vähenemine peaks saama regulaarseks. Mida siis politsei peaks tegema selleks, et liiklusõnnetuses hukkunute ja vigastatute arvu vähendada? Kindlasti tuleks ette näha mitmesuguste tehniliste seadmetega ehk siis kiirusmõõteseadmete ja tõenduslike alkomeetritega varustamine. Lisaks automaatsete liiklusjärelevalvesüsteemide rakendamine, aga ka isikustatud kindlustusmakse määramise süsteemi sisseseadmine.
Viienda eesmärgina on ära toodud liikluskultuuri paranemine, mis peamiselt tähendab hoiakuid ja väärtusi, mida meie erinevad ühiskondlikud grupid jagavad. See tähendab liikluskultuuri osas kindlasti teavitustöö süsteemsust, aga ka kodanike suuremat kaasamist liiklusohutuse tagamisse. Selle all võib konkreetse sammuna nimetada liiklusliini, väga mitmes Euroopa riigis levinud liiklusliini sisseseadmist ja kogu ühiskonna igakülgset teavitamist selle olemasolust.
Kuues eesmärk räägib meile tuleõnnetustest ning puudutab jällegi hukkunuid ja vigastatuid. Eesmärgi täpsema sõnastusena võiks välja tuua eelkõige tuleõnnetustes hukkunute ja vigastatute arvu vähendamise, samuti tuleõnnetustega kaasnevate varaliste kahjude suuruse vähenemise. Aastatel 2003–2006 on Eestis toimunud keskmiselt igal aastal 12 000 tulekahju. Nendes tulekahjudes hukkub umbes sama palju inimesi kui liiklusõnnetustes, keskmiselt 140 inimest, vigastada saab 120 inimest. Me oleme Euroopas Suurbritannia järel tuleõnnetuste toimumise suhtarvu poolest teisel kohal. Ja see ei puuduta mitte  ainult Euroopat, vaid kogu maailma. Tuleõnnetuste tagajärjel hukkub Eestis suhtarvult kõige rohkem inimesi, võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega. Selleks, et nende hukkunute ja vigastatute arvu  ja ka tuleõnnetustega kaasnevaid varalisi kahjusid vähendada, nähakse ette muuta autonoomne tulekahjusignalisatsiooniandur  aastast 2009 kohustuslikuks. Soomes ja Rootsis on see samm toonud kaasa märgatavaid tulemusi. Samuti muudetakse kohustuslikuks tulekustuti olemasolu eluruumides. Tulekustuti on mitmetes teistes Ida-Euroopa riikides muudetud kohustuslikuks, olgu siin välja toodud kas või Sloveenia või Tšehhi. Suurendatakse sotsiaaltöötajate tuleohutusalast teadlikkust.
Seitsmenda eesmärgina on välja toodud elanike muutmine teadlikumaks õigest käitumisest tuleõnnetuste korral. Siin võiks nimetada eelkõige vabatahtlike kaasamist, samuti avalikkuse teavitamist küttekollete ja lahtise tule ohutusest ning sellest, kuidas rakendada tulekaitsevahendeid.
Kaheksas eesmärk, varavastaste kuritegude arvu vähenemine ja erilise tähelepanu pööramine just alaealiste toimepandud varavastaste süütegude ennetamisele. Selle eesmärgi saavutamisse annab loodetavasti järgmisel nädalal ka Riigikogu oma väikse panuse seadusandliku muudatusena, mis puudutab just süstemaatilisi varavastaseid süütegusid. Lisaks tuuakse siin arengu põhisuundade paberis järgmiste sammudena esile just politsei võimekus selgitada välja varastatud asjadega kauplejaid, samuti kuritegelikult saadud vara realiseerimise ja sellest saadava kriminaaltulu saamise raskendamine ning lastevanemate teadlikkuse suurendamine.
Eraldi rõhutaksin omalt poolt üheksandat eesmärki, mis räägib kriminaalsel teel saadud tulu konfiskeerimisest. Esimese konkreetse sammuna antakse siin suunis arendada  politseis välja kriminaaltulu tuvastamise võimekus. Tänaseks on kriminaalpolitseis juba loodud üksus kriminaaltulu tuvastamiseks. Kindlasti aga vajab see üksus nii koolitust, teadmisi, täiendavaid ressursse kui ka lisanduvat inimressurssi. Toon näiteks Saksamaa eeskuju, kus vastavate üksuste loomine politseiasutustes, aga ka prokuratuuri spetsialiseerumine nimetatud valdkonnale on andnud väga olulisi tulemusi just nimelt n-ö valgekraelises kuritegevuses, räägime siin siis kas või rahapesust, räägime korruptsioonikuritegudest või narkokuritegudest.
Kümnenda eesmärgina suureneb elanike teadlikkus oma vara kaitsmise võimalustest. Selleks laiendatakse kogukonnakeskset ennetustööd ning teavitatakse elanikkonda võimalikest riskidest ja kuritegevuse suundumustest.
Järgmise eesmärgi puhul räägime jällegi hukkunutest ja vigastatutest, seekord erinevates õnnetustes hukkunutest ja vigastatutest. Igal aastal hukkub Eestis õnnetustes üle 60 inimese, vigastada saab aga pea kuus korda rohkem, üle 300 inimese, ja lisaks nendele on aastas ligikaudu 1100 rasket, sealhulgas 20 surmaga lõppenud tööõnnetust. Et seda hukkunute ja vigastatute arvu vähendada, luuakse õiguslik alus tuleohutuse järelevalve ametnike toiminguteks kõikide ohtude vähendamisel ja rakendatakse nn VHS- ehk varajase hoiatuse süsteemi hädaolukordade varajaseks avastamiseks ja elanikkonna varajaseks teavitamiseks loodud meetmetest ja vahenditest. Põhisuundade kehtimise ajal töötatakse välja ohtlike vedude seadus ja edendatakse koolides ohutusalaste teadmiste andmist.
Järgmine eesmärk on suurendada elanike teadlikkust õigest käitumisest õnnetuste korral, mis on selgelt seotud eelmise eesmärgiga. Selle eesmärgi rakendamiseks käivitatakse elanikke abistav ja juhendav Interneti-keskkond, samuti tõhustatakse elanikkonna kaitsealaseid tegevusi.
Lisaks võiksin eesmärkidena veel põgusalt välja tuua riigi võimekuse usaldusväärselt tuvastada Eestis viibivaid isikuid. Teatavasti on 2009. aasta 28. juuniks Eestis kohustuslik rakendada reisidokumendis sõrmejälgede digitaalseid andmeid ja astuda ka muid samme. On ette nähtud eesmärgid terroriaktide ennetamiseks, tõkestamiseks, elutähtsate valdkondade toimimiseks,  samuti kiirema abi ja tõhusama turvalisuspoliitika elluviimiseks.
Lugupeetud Riigikogu! Ma loodan, et me võtame selle dokumendi vastu, ja tuleme uuesti parlamenti tagasi juba siis, kui me saame rääkida siseturvalisuse arengukavast ehk selle dokumendi täpsema rakendamise küsimustest. Aitäh!

Aseesimees Kristiina Ojuland

Üks hetk, ettekandja, võib-olla on teile küsimusi. Seda esiteks. Teiseks, ettekandjale informatsiooniks, et kuna siseminister palus, et ta soovib esineda poliitilise avaldusega, siis juhatus oli sunnitud seda kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt käsitlema eraldi päevakorrapunktina, ehkki need teemad üksteisega seonduvad. Küll aga ei võta see siseministrilt õigust ka praeguses päevakorrapunktis läbirääkimistel osaleda. Niisiis, kolleegid, kui teil on ettekandjale küsimusi, siis olge lahked! Ettekandjale küsimusi ei ole. Läheme järgmise ettekande juurde, milleks on õiguskomisjoni liikme kolleeg Toivo Tootseni ettekanne.

Toivo Tootsen

Proua juhataja! Head kolleegid! Riigikogu õiguskomisjon arutas seda otsuse eelnõu oma 2. juuni istungil. Seal osales ka siseminister Jüri Pihl. Kuna nii siseministri poliitiline avaldus kui ka eelnõu esitajate esindaja kõne olid äärmiselt põhjalikud, ei ole mul vajadust enam turvalisuspoliitika põhisuundadel endil peatuda, küll aga peatun paaril asjaolul, mis komisjonis esile tõusid.
Härra siseminister rõhutas ka komisjonis, et turvalisuspoliitika põhisuunad ei kattu kriminaalpoliitika arengusuundadega. Selles eelnõus kirjeldatu on suunatud ennetavale tegevusele, mitte karistuspraktikale, ja oluline on, et turvalisuse tagamisse on kaasatud nii riigiasutused, õiguskaitseorganid, äriühingud kui ka kohalikud omavalitsused ja mittetulundusühingud. Meie komisjoni liikmetel oli küsimusi. Kolleeg Vaher soovis näiteks teada, kuidas hinnata selle dokumendi edu, mille peale minister Jüri Pihl sõnas, et mõõdetavatest näitajatest rääkides saab ju hinnata, kui palju on vigastatuid, surmajuhtumeid, kas on vähenenud liiklus‑ või tuleõnnetustest tekkinud kahjud, kui palju on olnud õnnetusi veekogudel jne, aga tunnetuslikumate näitajate põhjal saab teha uuringuid, kas hirmutunne, koolivägivald, loodusreostus jne on vähenenud. Kui need näitajad on endiselt kõrged, siis saab hinnata, kas politsei taktika on olnud õige või kas on tarvis seadusi täiendada. Kolleeg Rahumägi arvas, et turvalisuse mõõdikuks saab olla avaliku arvamuse uuring ning ametlik statistika ja et oleks mõistlik, kui minister oma iga-aastase ettekande käigus esitaks statistika koos kommentaaridega eelnõus välja toodud kriteeriumide järgi. Härra siseminister arvas selle peale, et ilmselt tuleks tõepoolest hakata igal aastal tegema rahulolu‑uuringuid, et näha, kas statistika ja rahulolu kattuvad.
Komisjon otsustas suunata eelnõu 263 Riigikogu täiskogu päevakorda lõpphääletusele teisipäeval, 10. juunil s.a ettepanekuga otsuse eelnõu toetada. Aitäh!

Aseesimees Kristiina Ojuland

Suur tänu! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Fraktsioonide esindajad! Kui te soovite pidada läbirääkimisi, siis olge lahked! Esimesena saab Reformierakonna fraktsiooni nimel sõna kolleeg Hanno Pevkur.

Hanno Pevkur

Austatud eesistuja! Head kolleegid! See eelnõu on üks märkimisväärne eelnõu. Kui te vaatate sellele eelnõule alla kirjutanute nimesid, siis näete, et selle eelnõu on menetlusse andnud kõik Riigikogus esindatud fraktsioonid, mis tähendab, et turvalisus on siiski veel eluvaldkond, mis, tundub, ületab erakondliku ilmavaate piirid, ja tundub, et kõik erakonnad Riigikogu saalis on huvitatud sellest, et Eesti riik oleks turvalisem.
Kui vaadata eelnõu sisupoolt, siis, loomulikult, ühed ütlevad, et tegemist on liiga üldsõnalise eelnõuga, teised ütlevad, et oleks pidanud veel üldsõnalisemalt kirjutama, et poleks vaja olnud nii täpselt kirjutada, kolmandad ütlevad, et oleks võinud palju pikemalt kirjutada, ja neljandad ütlevad, et turvalisusega seonduvat polegi vaja eraldi kirja panna. Kindlasti on igaühel oma mõtted ja õigus nii väita. Kuid mina väidan, et see eelnõu, mis siia saali on tulnud, on päris hea selleks, et siit edasi minna. See eelnõu annab muu seas väga tõhusa tõuke sellele, et me ikkagi võtaksime korrakaitseseaduse vastu. Eelnõus kasutatud mõisted on tihedalt seotud korrakaitseseaduse eelnõuga, mis parlamendis menetluses on.
See eelnõu vajab kindlasti igapäevast tööd ja iga-aastast tööd. See, et põhisuunad on kinnitatud 2015. aastani, ei tähenda seda, et 2015. aastani seda eelnõu, mille me eeldatavalt otsusena vastu võtame, ei peaks muutma. Turvalisuspoliitika põhisuundi peab muutma ja tulebki pidevalt muuta, sest need on ajas muutuvad nähtused. Ühe lihtsa näitena võib tuua selle, et kui punktis 21 räägitakse Eesti ühinemisest Euroopa Liidu ühtse viisainfosüsteemiga ja Schengeni II põlvkonna infosüsteemiga  SIS II, siis on selge, et Eesti riik ei oota aastani 2015, et ühineda Schengeni infosüsteemiga, vaid see toimub oluliselt varem. Järelikult juba ainuüksi selle väikese nüansi koha pealt tuleb seda otsust muuta ja täiendada.
Reformierakonna fraktsioon kindlasti toetab turvalisuspoliitika põhisuundade vastuvõtmist ning ootab ministrilt sisukaid ettepanekuid selle dokumendi muutmise kohta järgmistel aastatel (eelkõige täiendamise kohta) ja sisukaid ettekandeid selle kohta, mis on juhtunud ja mis on tulevikus juhtumas. See eelnõu hakkabki mingil moel olema ministri tegevuse hindamise alustalaks. Nii et vaatame, kuidas turvalisuspoliitika põhisuunad elus tööle hakkavad ja millised järelmid sellest tulenevad. Võtame selle otsuse vastu ja hakkame tööle! Aitäh!

Aseesimees Kristiina Ojuland

Aitäh! Keskerakonna fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Kalle Laanet.

Kalle Laanet

Austatud juhataja! Head kolleegid! Hea minister! See eelnõu näitab, et siseturvalisus on kõikide Eesti elanike ühine mure, see ületab parteipoliitika piirid. Kui me vaatame natukene ajalukku, siis 2006. aastal, me mäletame, loodi politsei nõukoja asemele sisejulgeoleku nõukoda. Sisejulgeoleku nõukoja nn esimeseks pääsukeseks oligi initsieerida üks selline laiapõhjaline dokument, tulla välja uue ideoloogiaga, et valmistada ette raamdokument, mis kõige laiapõhjalisemalt suudaks anda suunad siseturvalisusele.
Nagu me teame, siseturvalisuse valdkonnas vastuvõetud otsused on pika vinnaga, läheb aega, kuni nad hakkavad toimima ja tulemusi näitavad. Samamoodi on ka selle otsuse eelnõuga. Idee algatati 2006 ja nüüd on aasta 2008, sisuliselt möödus kaks aastat, enne kui see eelnõu jõudis Riigikokku. Väga positiivne on see, et ta on Riigikokku jõudnud, kõik saavad aru, et siseturvalisus on Eesti elanike jaoks ääretult tähtis.
Eesti Keskerakonna fraktsioon algatajana, küll opositsioonis olevana, on kirjutanud suisa esimesena sellele Riigikogu otsuse eelnõu paberile alla. Keskerakonna fraktsioon toetab seda otsust. Ma olen üsnagi veendunud, et see otsuse eelnõu võetakse vastu, ja soovin kõigile siin Riigikogus ja samamoodi kogu Eesti rahvale koostööd meie turvalisema tuleviku nimel. Aitäh!

Aseesimees Kristiina Ojuland

Aitäh! Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Aleksei Lotman.

Aleksei Lotman

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kuna me kõik konsensusega selle eelnõu esitasime, siis on üsna loomulik, et ka rohelised seda eelnõu üldiselt toetavad. Ma ei hakka pikalt rääkima kõigest sellest, mille pärast me seda toetame. Juhin tähelepanu ainult kahele väiksemale, tegelikult mitte väiksemale, vaid üsna olulisele vajakajäämisele, mis kiirustamise tõttu sellest tähtsast ja muidu üldiselt õnnestunud dokumendist on välja jäänud.
Nimelt ei ole selles dokumendis meie arvates piisavalt jõuliselt esile toodud seost, mis on keskkonnariskidel ja inimeste üldisel turvatundel. Mitmesugused keskkonnakatastroofid on täiesti tõsine meie üldist turvalisust vähendav ja kohati ka halvav tegur.
Teine, mõnevõrra väiksem, aga samuti mitte tühine tähelepanek on see, et kuigi õigusega on selles turvalisuspoliitika dokumendis rõhutatud vajadust turvalise avaliku ruumi järele, on millegipärast unustatud, et märkimisväärne osa kuritegevusest ja vägivallast toimub kahjuks koduseinte vahel. See on asi, millele siiski tuleb tähelepanu pöörata.
Ma loodan, et kui me kuulame edaspidi selle dokumendi järgi esitatud aruandeid, siis ka need kaks asjaolu, vaatamata sellele, et selles dokumendis nad puuduvad, aruannetes siiski käsitlemist leiavad. Tänan teid tähelepanu eest!

Aseesimees Kristiina Ojuland

Suur tänu! Kui kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole, siis on läbirääkimised lõpetatud. Kuna juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu täna otsusena vastu võtta, siis alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Lugupeetud kolleegid! Kuna otsus vajab vastuvõtmiseks koosseisu häälteenamust, siis teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 78 Riigikogu liiget, puudub 23.
Panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Eesti turvalisuspoliitika põhisuundade aastani 2015 heakskiitmine" eelnõu 263. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt andis hääle 80 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Otsus on vastu võetud.


6. 13:13 Karistusregistri seaduse, kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (218 SE) teine lugemine

Aseesimees Kristiina Ojuland

Head kolleegid! Läheme kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli õiguskomisjoni liige Hanno Pevkur.

Hanno Pevkur

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Eelnõu 218 on päevakorras kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõuna. Õiguskomisjoni menetluse käigus on eelnõu pealkiri muutunud.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Kolleegid! Palun tähelepanu!

Hanno Pevkur

Eelnõu uus pealkiri on muudatusettepanekute tõttu karistusregistri seaduse, kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Selle muudatuse peamine põhjus on see, et komisjoni menetluse käigus leidis toetust muudatusettepanek, millega liideti e-toimiku eelnõule, mis ta algselt oli, ka maksekäsukeskuse loomist puudutavad sätted ja need tõsteti tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatustest ümber e-toimiku eelnõusse.
Muudatusettepanekuid sai komisjon kokku viis. Räägin põhilisemad nendest üle. Esimene muudatusettepanek tuli Siseministeeriumi taotlusel ja seondub ühe väikese muudatusega seoses karistusregistri seaduse muutmisega. Nimelt on see üsna tehnilist protsessi puudutav muudatus, millega politseil tekib õigus karistusregistri andmeid kanda läbi karistusregistri e-toimikusse. Teine muudatusettepanek puudutas e-toimiku menetlemise infosüsteemi ja seal on täpsustatud Justiitsministeeriumi ülesandeid. Kolmas on kõige mahukam muudatusettepanek, see puudutab tsiviilkohtumenetluse seadustikust maksekäsu ületoomist sellesse eelnõusse. Neljas ja viies muudatusettepanek on väga lühikesed. Neljas ütleb, et e-toimiku vastutav töötleja on Justiitsministeerium, ja viies puudutab jõustumistähtaega. Praegune jõustumistähtaeg on 1. juuli. Komisjon leidis, et oleks mõistlikum viia see 15. juulile. See seondub nii reaalse jõustumisega kui ka kohtunike koolitusega, kes e-toimikut reaalselt kasutama hakkavad.
Komisjonis olid kohal Urmas Kukk Andmekaitse Inspektsioonist ja Eesti Kohtunike Ühingu esimees Meelis Eerik. Nende ettepanekud ja probleemitõstatused said komisjoni istungil lahenduse.
Ettepanek on teine lugemine lõpetada ja kolmas lugemine teha homme. See seadus vajab vastuvõtmiseks 51 häält. Aitäh!

Aseesimees Kristiina Ojuland

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Marek Strandberg. Kolleeg Strandberg ei soovi sõna. Enne kui asume muudatusettepanekuid läbi vaatama, on kolleegidel võimalik pidada läbirääkimisi. Kõnesoove ei ole, juhataja läbirääkimisi ei ava.
Eelnõu 218 kohta on laekunud viis muudatusettepanekut, mis kõik on tehtud õiguskomisjoni enda poolt. Esimene muudatusettepanek on leidnud täielikku arvestamist, teine muudatusettepanek samamoodi, samuti on kolmas, neljas ja viies muudatusettepanek leidnud komisjoni toetuse.
Eelnõu 218 teine lugemine on lõpetatud.


7. 13:18 Surma põhjuse tuvastamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (242 SE) teine lugemine

Aseesimees Kristiina Ojuland

Läheme seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud surma põhjuse tuvastamise seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli riigikaitsekomisjoni liige Tõnu Juul.

Tõnu Juul

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teisele lugemisele esitamist oma 2. juuni istungil. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 7. mail 2008 ning eelnõu kohta esitas juhtivkomisjonina muudatusettepanekuid riigikaitsekomisjon. 2. juuni riigikaitsekomisjoni istungil osalesid eelnõu algataja esindajatena kaitseministri nõunik Andreas Kaju, Kaitseministeeriumi õigusosakonna juhataja Elin Lehtmets, Kaitseministeeriumi personaliosakonna juhataja Hellar Lill, Kaitseministeeriumi õigusosakonna õigusloomebüroo nõunik Kristi Purtsak ja Kaitseministeeriumi rahvusvaheliste operatsioonide büroo peaspetsialist Jaano Vija. Eelnõu kohta esitas juhtivkomisjonina muudatusettepanekuid riigikaitsekomisjon ning need tulenevad Sotsiaalministeeriumi ettepanekutest, mida toetab eelnõu algataja esindajana ka Kaitseministeerium. Riigikaitsekomisjon küsis muudatusettepanekute kohta Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehe Heljo Pikhofi arvamust, kellel märkusi ega ettepanekuid Sotsiaalministeeriumi ettepanekute kohta ei olnud.
Paar sõna muudatusettepanekute sisust. Muudatusettepanekud nr 1 kuni 3 tulenevad asjaolust, et eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekutest lähtuvalt muudetakse lisaks surma põhjuse tuvastamise seaduse §‑le 3 ka teisi seaduse paragrahve. Muudatusettepanekud nr 4 ja 5 tulenevad Sotsiaalministeeriumi ettepanekutest. Nimelt on Sotsiaalministeeriumil tekkinud probleem surma põhjuse tuvastamise seaduse § 39 alusel surma põhjuste andmete ületoomisega Statistikaametist. Seaduse § 39 lõike 1 kohaselt kuuluvad Statistikaameti poolt Sotsiaalministeeriumile üleandmisele 2007. aasta 1. jaanuariks nende poolt enne surma põhjuse tuvastamise seaduse jõustumist kogutud surma põhjusi käsitlevad andmed. Paragrahvi 39 lõike 2 alusel ei kohaldata nimetatud andmete puhul riikliku statistika seaduse §‑s 9 sätestatud andmete edastamisele ja avaldamisele kehtestatud nõudeid. Surma põhjuse tuvastamise seadus jõustus 1. jaanuaril 2006. Statistikaametil ei olnud võimalik surma põhjuse tuvastamise seaduse § 39 alusel üle anda 2006. ja 2007. aastal kogutud surma põhjuse andmeid. Andmeid ei saanud Statistikaamet 1. jaanuariks 2007 üle anda, kuna surma põhjuse registri asutamine Sotsiaalministeeriumis hilines ning register asutati 1. jaanuaril 2008.
Riigikaitsekomisjon otsustas 2. juuni istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada seaduseelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu 17. töönädala päevakorda 10. juunil 2008. Riigikaitsekomisjoni ettekandjaks määrati siinkõneleja. Ühtlasi otsustas riigikaitsekomisjon 2. juunil teha Riigikogule ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada ning juhul, kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, lülitada eelnõu kolmandaks lugemiseks ja seadusena vastuvõtmiseks Riigikogu 18. töönädala päevakorda 17. juunil. Tänan!

Aseesimees Kristiina Ojuland

Suur tänu! Kas kolleegidel on küsimusi? Küsimusi ettekandjale ei ole. Kas, kolleegid, soovite pidada läbirääkimisi? Läbirääkimiste pidamise soovi ei ole, ma läbirääkimisi ei ava.
Eelnõu 242 kohta on laekunud viis muudatusettepanekut, kõik on tehtud riigikaitsekomisjoni poolt ja kõik on täielikult arvestatud. Võib eeldada, et keegi nende hääletamist ei soovi. Kui ei soovita nende muudatusettepanekute hääletamist, siis saame eelnõu 242 teise lugemise lugeda lõpetatuks.


8. 13:24 Kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (244 SE) teine lugemine

Aseesimees Kristiina Ojuland

Läheme kaheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli riigikaitsekomisjoni liikme Kalvi Kõva.

Kalvi Kõva

Lugupeetud istungi juhataja! Hääd kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas seda seaduseelnõu enne esimesele lugemisele esitamist oma s.a 2. juuni istungil. Sellele istungile oli kutsutud mitmeid Kaitseministeeriumi ametnikke, seda eelnõu puudutavalt neist ehk kõige olulisem oli personaliosakonna juhataja Hellar Lill.
Enne kui ma lähen nende muudatusettepanekute juurde, mida riigikaitsekomisjon juhtivkomisjonina esitas, tuletan natuke meelde eelnõu sisu ehk praegu aktuaalset. Oluline on eelnõu punkt nr 3, millega pikendatakse ohvitseride kõrghariduse omandamise tähtaega kuni 2012. aasta 1. septembrini. Põhjuseks on see, et paljud ohvitserid ei ole omandanud kõrgharidust.
Nüüd muudatusettepanekute sisu juurde. Sõna "liikmesriigi" kordamine ei ole keeleliselt mõistlik ja sellepärast on see seaduseelnõust välja võetud. Muudatusettepanekutes on lähtutud loomulikult eelnõu algtekstist, kuid haridus on seotud NATO või Euroopa Liidu liikmesriigi sõjalises õppeasutuses omandatud kõrgharidusega, mis on eelnimetatud riigis tunnustatud. Varasemalt võis eelnõu tõlgendada selliselt, et kui näiteks Eesti ohvitser on keskharidusega ja ta on Eestis lõpetanud paarikuulised ohvitserikursused ning kui mõnes Euroopa Liidu või NATO liikmesriigis sellist haridust tunnustatakse, siis peab seda tunnustama ka Eestis. Peab ütlema, et ministeeriumi esindaja ehk seaduseelnõu algataja nõustus muudatusettepanekutega.
Niisiis, riigikaitsekomisjon otsustas oma 2008. aasta 2. juuni istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada seaduseelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu 17. töönädala päevakorda teisipäeval, s.o täna, 10. juunil ning ettekandjaks määrati siinkõneleja. Ühtlasi otsustas riigikaitsekomisjon sellel samal istungil teha Riigikogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada ning juhul, kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, lülitada eelnõu kolmandaks lugemiseks ja seadusena vastuvõtmiseks Riigikogu järgmise nädala päevakorda teisipäeval, 17. juunil. Aitüma!

Aseesimees Kristiina Ojuland

Aitäh! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kui, kolleegid, soovite pidada läbirääkimisi, siis on selleks praegu võimalus. Kõnesoove ei ole, juhataja läbirääkimisi ei ava.
Eelnõu kohta on laekunud kaks muudatusettepanekut. Mõlemad on teinud riigikaitsekomisjon. Esimest muudatusettepanekut on täielikult arvestatud ning samuti on teine muudatusettepanek leidnud täielikku toetust.
Eelnõu 244 teine lugemine on lõpetatud.


9. 13:28 Väärtpaberituru seaduse § 265¹ muutmise seaduse eelnõu (282 SE) esimene lugemine

Aseesimees Kristiina Ojuland

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on rahanduskomisjoni algatatud väärtpaberituru seaduse § 2651 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli rahanduskomisjoni esimees Jürgen Ligi.

Jürgen Ligi

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! 2. juunil otsustas rahanduskomisjon selle eelnõu  algatada. See otsus oli tehtud konsensusega. Eelnõuga muudetakse väärtpaberituru seaduse rakendussätteid. Kehtiva seaduse kohaselt peaksid investeerimisühingud oma tegevuse usaldatavusnormatiividega vastavusse viima 30. juuniks, mis on ebareaalne. Meie esialgne tähtaeg oli liiga optimistlik. Eelnõu paneb ette pikendada tähtaega poole aasta võrra ehk 1. jaanuarini. Komisjoni ettepanekul võiks esimese lugemise lõpetada ning määrata muudatusettepanekute esitamise  tähtajaks 11. juuni kell 18. Aitäh!

Aseesimees Kristiina Ojuland

Head kolleegid! Kui teil on ettekandjale küsimusi, siis, palun, olge head! Ettekandjale küsimusi ei ole. Kui fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi, siis on selleks praegu võimalus. Kuna läbirääkimiste soovi ei ole, siis juhataja läbirääkimisi ei ava. Juhataja määrab eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 11. juuni kell 18.
Eelnõu esimene lugemine on lõpetatud.


10. 13:30 Audiitortegevuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (283 SE) esimene lugemine

Aseesimees Kristiina Ojuland

Läheme kümnenda päevakorrapunkti juurde, milleks on rahanduskomisjoni algatatud audiitortegevuse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandjaks tuleb kõnetooli rahanduskomisjoni esimees Jürgen Ligi.

Jürgen Ligi

Austatud kolleegid! 2. juunil otsustas rahanduskomisjon algatada ka audiitortegevuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Põhjus on selles, et kehtiva seaduse kohaselt on audiitoritel keelatud oma tööd jätkata, kui nad saavad 70‑aastaseks. Seda vanusepiirangut võib hinnata põhiseadust rikkuvaks, nii on seda mõistnud ka õiguskantsler. Me arvame, et inimese töövõime ei ole üheselt määratud tema eaga, ning otsustasime, et see piirang tuleks ära kaotada ning nendel, kellel on audiitortegevuse õigus katkenud 1. jaanuarist alates, see taastatakse. Rahanduskomisjon teeb ettepaneku täna esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 11. juuni kell 18. Tänan!

Aseesimees Kristiina Ojuland

Suur tänu! Kolleegid! Kas teil on küsimusi? Küsimusi ettekandjale ei ole. Kolleegid! Kui te soovite pidada läbirääkimisi, siis olge lahked! Läbirääkimisteks soovi ei ole, juhataja läbirääkimisi ei ava. Määran eelnõu 283 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 11. juuni kell 18.
Saame eelnõu 283 esimese lugemise lugeda lõpetatuks.


11. 13:32 Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu (280 SE) esimene lugemine

Aseesimees Kristiina Ojuland

Läheme edasi 11. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli keskkonnaminister Jaanus Tamkivi.

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Keskkonnamõju hindamine on laialdaselt kasutatav vahend kavandatava tegevuse olulise keskkonnamõju analüüsimiseks, selle tegevuse tulemusena tekkida võiva kahju vältimiseks või lahendusteede leidmiseks kahju suuruse leevendamiseks. Seetõttu puudutab täna arutusel olev seaduseelnõu paljusid huvigruppe ja isikuid eri eluvaldkondadest. Seaduseelnõu väljatöötamise vajadus tekkis selle tõttu, et keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse rakendamisel on ilmnenud, et mõned seadussätted ei ole praktikas efektiivselt kasutatavad, osa õigusnorme vajab täpsustamist ning mõningad seadussätted ei vasta täielikult Euroopa Liidu õigusele.
Järgnevalt mõningad olulisemad punktid sellest seaduseelnõust.
Eelnõu kohaselt on kavas täpsustada keskkonnamõju hindamise algatamise aluseid. Eelnõus on korrigeeritud tegevusliikide nimekirja, mille korral keskkonnamõju hindamine on kohustuslik. Kui seadus vastu võetakse, tuleb edaspidi turba mehhaanilisele kaevandamisele või selle lõpetamisele või tegevuse või ehituse olulisele muutmisele või laiendamisele eelnevalt teha kohustuslikus korras keskkonnamõju hindamine, mille kulud jäävad ettevõtte enda kanda. Lihtsamaks muutub keskkonnamõju hindamise olukord põhjavee võtmisel, mille puhul Euroopa Liidu direktiivi kohaselt on tõstetud piirnormi, millest alates on mõju hindamine kohustuslik. Vajaduse korral saab aga kaalutlemise tulemusel tehtud otsuse alusel algatada keskkonnamõju hindamise ka põhjavee väiksema koguse kasutamisel.
Eelnõus on samuti täpsustatud kriteeriume, mille alusel otsustatakse keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkuse üle. Kuna mõju hindamise algatamise või algatamata jätmise otsuse näol on tegemist keskkonnamõju hindamise protsessi ühe olulisema ja tasakaalukama otsusega, siis on eelnõus suurt rõhku pandud igakülgselt kaalutletud otsuse tegemise tagamisele.
Eelnõu kohaselt võetakse kasutusele mõiste "eelhindamine", mis viitab paremini sellele, et keskkonnamõju hindamise algatamise vajaduse kindlaksmääramine on sisuliselt mõju hindamise üks osa. Keskkonnamõju hindamise algatamise vajaduse kindlaksmääramise käigus vastuvõetud kaalutletud otsuses tuleb märkida, kas kavandatava tegevusega võib kaasneda keskkonnale oluline kahju või mitte.
Eelnõu kohaselt on kavas täpsustada keskkonnamõju hindamise aruandele esitatavaid nõudeid. Selleks on vaja täiendada kehtiva seaduse § 20 lõiget 1. Kehtivat seadussätet tuleb täiendada selles osas, et aruandes tuleb hinnata kavandatava tegevuse mõju maavaradele ja seda, kas tegevuse ja alternatiivse lahenduse korral on tagatud ka maavarade otstarbekas kasutamine.
Seaduse § 20 lõike 1 punkti 6 on kavas täiendada ka seetõttu, et selles ei ole otsesõnu nimetatud, kas keskkonnamõju hindamine peab määrama ka tegevuse mõju Natura 2000 võrgustiku aladele, mille kaitsmise peab tagama riik. Senises praktikas on tekkinud erinevaid arusaamasid, kas aruandes tuleb esitada hinnang kavandatava tegevuse võimalikule mõjule Natura 2000 võrgustiku ala kaitse‑eesmärgile ja terviklikkusele või tuleb selleks koostada eraldi töö. Seaduseelnõu kohaselt tuleb aruandes käsitleda ka Natura 2000 võrgustiku alaga seonduvat ning eraldi töö koostamine selleks ei ole vajalik.
Eelnõu esitaja soovib seaduse tasandil sätestada keskkonnamõju hindamise üldprintsiibi, mille kohaselt keskkonnamõju hindaja peab olema oma töös sõltumatu ja erapooletu. Samuti on üle vaadatud eksperdile esitatavad nõuded, mis tagavad töö teostamise pädeva isiku poolt.
Seaduse kehtestamisega ei kaasne olulist mõju sotsiaalsele keskkonnale, kuna ei ole kavas muuta avalikkuse õigusi ega võimalusi osaleda keskkonnamõju hindamise protsessis. Eelnõu seadusena vastuvõtmine ei mõjuta riigi halduskoormust. Kuigi eelnõuga täpsustatakse ja korrigeeritakse mitmeid seadussätteid, ei suurendata menetluslikke kohustusi. Riigikogule esitatav eelnõu ja selle rakendamine ei too kaasa lisakulutusi. Eesti keskkonnategevuskava 2007–2013 kohaselt kulub järgmistel aastatel keskkonnamõju hindamise süsteemi tõhustamiseks, riigi registrisüsteemi käivitamiseks, koolituseks ja teiste ülesannete täitmiseks kokku 19,5 miljonit krooni. Seaduse mõju keskkonnale on positiivne, kuna on tagatud, et keskkonnamõju hindamine tuleb kindlasti teha siis, kui on juba ette teada, et konkreetse tegevusega võib kaasneda negatiivne keskkonnamõju. Keskkonnamõju hindamise aruandele ja eksperdile esitatavate nõuete täpsustamise tõttu on tegevusloa andjal kavandatava tegevuse üle otsustamiseks asjakohane teave tegevusega kaasneva mõju kohta. Seaduse kehtestamine tagab parema keskkonnakorralduse, mis toob kaasa ühiskondliku kasu ja arendustegevusega kaasnevate probleemide selgitamise juba enne tegevuse rakendamist. Seaduseelnõu vastuvõtmine võimaldab veelgi edendada säästvat arengut, hoida paremini meie keskkonda, vähendades või vältides edaspidi veelgi paremini keskkonnaseisundi kahjustamist.
Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Kristiina Ojuland

Suur tänu ministrile! Kolleegid! Kas teil on küsimusi? Küsimusi ei ole. Läheme järgmise ettekande juurde. Ettekandja on keskkonnakomisjoni liige kolleeg Rein Ratas.

Rein Ratas

Proua juhataja! Austatud Riigikogu! Austatud keskkonnaminister! Riigikogu keskkonnakomisjon arutas keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu oma 5. juuni s.a koosolekul. Kohal oli üheksa keskkonnakomisjoni liiget ja neile lisandus üks asendusliige. Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse ja ‑tehnoloogia osakonna peaspetsialist Irma Pakkonen andis ülevaate kavandatavatest muudatustest, vastates ühtlasi küsimustele.
Keskkonnakomisjonis toimunud arutelu käsitles põhiliselt järgmisi küsimusi ja seisukohti.
Esiteks. Miks on eelnõu menetlemisega nii kiire? Vabariigi Valitsus algatas eelnõu 2. juunil s.a ja enne jaanipäeva on kavandatud lõpetada kolmas lugemine, kui kõik läheb kavandatult. Ministeeriumi esindaja Irma Pakkoneni vastus oli, et Euroopa Komisjon on Eesti suhtes algatanud rikkumismenetluse, kuna meie keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse selles paragrahvis, mis käsitleb olulise keskkonnamõjuga tegevuste loendit, § 6 lõikes 1, on puudu pulp, pulbi tootmine. See on vaja sinna juurde panna, lisaks paberi ja tselluloosi tootmisele.
Teiseks. Miks muudetakse (s.o muudatusettepaneku punkt 2) senine Eesti õigussäte 50 korda leebemaks? Praegu tuleb keskkonnamõju hindamist teha siis, kui võetakse põhjavett üle 200 000 kuupmeetri aastas ühes põhjaveehaardes. Parandus‑ või täiendusettepanekuga on aga selleks alammääraks ette nähtud 10 miljonit kuupmeetrit vett. Ministeeriumi esindaja põhjendus oli, et kinnitatud põhjaveevarude tingimustes pole praegu olev miinimummäär, 200 000 kuupmeetrit, enam mõttekas. Tõepoolest, nõukogu direktiivi 97/11/EÜ preambuli lõige 3 ütleb: "Keskkonnamõjude hindamise aluspõhimõtted tuleks ühtlustada, kusjuures liikmesriigid võivad kehtestada keskkonna kaitsmiseks rangemaid eeskirju."
Kolmandaks. Kas keskkonnamõju hindamise rahastamise korda või tellimise korda saaks muuta? Ministeeriumi vastus oli, et ministeerium tegeleb sellega, kuid see on pikem protsess. Tõepoolest, punkt 15, seaduse § 14 täiendamine lõikega 5, sätestab: "Ekspert peab olema kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamisel erapooletu ning sõltumatu." See on õige, kuid olemasolevad tingimused eksperdi sõltumatust ei soodusta. Ühel pool keskkonnaeksperti, keskkonnamõju hindajat seisab arendaja, kes tellib ja finantseerib keskkonnamõju hindamise, teisel pool eksperti aga seisavad eksperdi ja tema erapooletuse järele valvavad ametnikud Keskkonnaministeeriumist ja selle maakondlikest keskkonnateenistustest. Nemad peavad keskkonnamõju hindamise aruande heaks kiitma või jätma selle heaks kiitmata. Umbes 15 aastat tagasi oli väga lühikest aega, kui mu mälu ei peta, siis vähem kui aasta, niisugune kord, et keskkonnamõju hindamise tellija, arendaja leppis kokku osapooltega, s.o eksperdiga ja järelevalvajaga, mis see töö võib maksta, ja siis kanti selle töö maksumus vastava maakonna keskkonnaosakonna eriarvele. Sellega oli lahutatud keskkonnaeksperdi ja töö finantseerija, arendaja finantsilised vahekorrad. Aga Rahandusministeerium, kui ma ei eksi, leidis, et see ei ole ikka päris ornungis ja küllaltki kiiresti see kord kadus. Seega on nüüd tublid Keskkonnaministeeriumi ametnikud omamoodi supereksperdi rollis, hinnates litsentsitud eksperdi tööd, olgu pealegi, et need supereksperdid ehk ametnikud üldjuhul ei oma keskkonnaeksperdi litsentsi, mille omamine on kohustuslik aga eksperdile, kelle tööd ametnikud hindavad.
Neljandaks. Siit ka küsimus. Meil on praegu välja antud ligikaudu 70 kehtivat keskkonnamõju hindamise litsentsi. Kas keskkonnamõju hindamine peab olema üldse litsentsitud tegevus? 2004. aastani Euroopa Liitu kuulunud riikidest mitte ühelgi ei olnud ega ole ka praegu keskkonnamõju hindamise litsentsi nõuet. Nõndanimetatud uutest riikidest (ma ütlen just nimelt "nõndanimetatud", et mitte kurvastada meie kallist presidenti) mõnel on litsentsinõue, mõnel seda ei ole.
Viiendaks. Mõttevahetus litsentsi äravõtmise ja järelhindamise teemal. Praeguse seaduse teksti järgi võidakse litsentsi omajalt litsents ära võtta, kui litsentsi omaja on andnud keskkonnamõju hindamise aruandes vale hinnangu. Muudatus lisab sinna järgmise teksti: "... sealhulgas juhul, kui keskkonnamõju hindamise järelhindamise tulemused erinevad oluliselt keskkonnamõju hindamise aruandes antud hinnangust." Keskkonnamõju hindamise aruanne teatavasti kiidetakse heaks. Oletame, et on kiidetud heaks, üldjuhul nii on. Mööduvad aastad ja ajastud ja siis järsku järelhindamine mingisuguse n aasta pärast leiab, et ammu esitatud seis keskkonnaaruandes erineb oluliselt sel hetkel järelhindamisel saadud seisust. Seaduse § 25 käsitleb järelhindamist, mingit ajalist piiri järelhindamisel ei ole. Kui seaduseelnõus, austatud Riigikogu liikmed, mahub tublide ametnike esitatud 50‑kordne piirväärtuse muutus kolme aasta sisse, sest 200 000 kuupmeetrit põhjaveevõttu miinimumpiirina aastas oli kehtestatud kolm aastat tagasi, ja niisuguse piirarvu muutus 50 korda on tõenäoliselt oluline muutus, siis tublit ametnikku ei ohusta miski, temalt ei võeta mingit litsentsi ära, sest seda tal pole.
Riigikogu keskkonnakomisjon otsustas pärast arutelu ja vaidlusi teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine meie 17. töönädala päevakorda teisipäeval, lõpetada keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine, teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 12. juuni kell 18 (7 poolt, vastu ei olnud keegi, 1 oli erapooletu), teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine Riigikogu III istungjärgu 18. töönädala päevakorda kolmapäeval, 18. juunil (8 poolt, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud) ja juhul, kui seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine lõpetatakse, lülitada keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine 18. töönädala päevakorda neljapäeval, 19. skp. Tänan teid!

Aseesimees Kristiina Ojuland

Suur tänu! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kolleegid! Kas soovite pidada läbirääkimisi? Esimesena saab Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel sõna kolleeg Marek Strandberg. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Marek Strandberg

Head kolleegid! Samal teemal, millest Rein Ratas siin just rääkis – vee teemal –, mina ka alustan. Kümme miljonit kuupmeetrit vett väljapumbatult Eesti maapõuest tundub võib-olla mõnelegi siin saalis viibijale abstraktse numbrina. Olgu siinkohal öeldud, et kõik Eesti elanikud tarbivad aasta jooksul ära ei rohkem ega vähem kui 50 miljonit kuupmeetrit vett pesemiseks, uhumiseks, joomiseks, söömiseks. Kujutage ette olukorda, kui põhjavee kasutamise puhul hakatakse keskkonnamõju hindama alles sellest hetkest, kui see veetarve on viiendik kogu eratarbimises oleva vee mahust. Ammugi mitte ei ole kogu eratarbimises oleva vee maht pärit mitte põhjaveest, vaid puhastatud pinnaveest ehk selline kümne miljoni kuupmeetrise aastapiiri sättimine põhjavee kasutusele tähendaks ikkagi märkimisväärset veekasutust, mille puhul keskkonnamõju hinnanguid selle uue redaktsiooni järgi teha ei tuleks. Asjaolu, et Euroopa Liidus võib selline regulatsioon põhjendatud olla, ei ole välistatud. Seal elab rohkem inimesi, seal tarbitakse ka rohkem vett, kuid Eesti puhul on see kindlasti välistatud või peaks olema välistatud. Milline on praegune olukord väga paljudes Eesti piirkondades, ennekõike tundlike veealadega piirkondades, näiteks Põhja-Eestis, Ida-Virumaal? Nimelt selline, et paljudes kohtades on reaalne põhjavee tekke kiirus oluliselt väiksem kui praegu juba ette tulev sellesama vee tarbimise kiirus. Põhjavee kasutatavust on Eestis ajaloo jooksul hinnatud väga erinevate meetoditega. Näiteks ei ole harvad ka sellised meetodid, kui põhjavee kasutamise võimalikku määra kontrollitakse kevadise suurvee ajal puuraukudes pumpamisi korraldades ning tulemus on üllatavalt positiivne, pidades silmas tulevast põhjavee kasutamise vajadust. Selle tõttu oleme olukorras, et paljude loodusressursside, sealhulgas põhjavee tegeliku seisundi hindamine on aastate jooksul toimunud Eestis küllaltki pinnapealselt ja tuginemata väga täpsetele ja väga kaalutletud mudelitele.
Kõnealuse seaduse vastuvõtmise kiirus ja nende muutuste iseloom, mida me siit loeme, läheb selgesse vastuollu arusaadava huvigruppide kaasamise põhimõttega. Täna on meil 10. juuni, homne 11. juuni istung kaldub venima tõenäoliselt pikaks ja kestab võib-olla 12. juunini. Nende parandusettepanekute, mida meile siin arutamiseks antud on, õigemini, seadusmuudatuse, mis meile siin arutamiseks antud on, sisu viitab taas ühele ja samale asjale. Nimelt, soovile võimalikult hõlpsalt, võimalikult kiiresti, võimalikult mugavalt tulevikus kasutusse võtta erinevaid loodusressursse võimalikult niimoodi, et nende ressursside kasutuselevõtul ei peaks tegema sisulisi keskkonnamõju hinnanguid, ja nagu me oleme korduvalt siit kõnepuldist öelnud, meetod, millega soovitakse mingil moel kohendada langevat majandust – loodusvarade kiire ja massiline kasutussevõtt – ei ole meetod, mida me Eestis kasutama peaksime. Kõnealune seaduseelnõu on üks näide sellesama meetodi süsteemipärase rakendamise ja selle rakendamise soovi kohta. Lühike parandusettepanekute esitamise tähtaeg, mis välistab igasuguse sisulise diskussiooni ja igasuguse sisuliste parandusettepanekute tekkimise võimaluse, on lihtsalt üks lisakinnitus sellele.
Sellist eelnõu, vähemalt sellise lühikese parandusettepanekute esitamise tähtajaga, ei saa me kindlasti siin vastu võtta ega tohikski vastu võtta, kuna see on koostatud lähtuvalt muust eesmärgist või võib-olla koostatud lähtuvalt muust eesmärgist kui soovist vältida Euroopa Liidu asjakohast rikkumismenetlust.
Nii et me kutsume üles selle eelnõu menetlusest väljahääletamisele. Kas ma saan õigesti aru, et me peaksime tegema ka vastava ettepaneku? Ma saan aru, et me ei pea tegema, aga kui me soovime seda teha, siis me peame seda tegema. Siis me teeme selle, ma kirjutan selle kohe valmis. Vaat nii! Tänud!

Aseesimees Kristiina Ojuland

Vabandust! Kas see oli nüüd teie ettepanek?

Marek Strandberg

Jah, meie ettepanek on see eelnõu menetlusest välja arvata.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Kelle ettepanek täpsemalt?

Marek Strandberg

Roheliste fraktsiooni ettepanek.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Arusaadav. Palun ettepanek esitada ka kirjalikult!

Marek Strandberg

Jah, te saate selle.

Aseesimees Kristiina Ojuland

Lugupeetud kolleegid! Kas on veel kõnesoove? Kui kõnesoove ei ole, siis tuleb meil panna roheliste ettepanek hääletusele. Me alustame hääletuse ettevalmistamist. Eiki Nestor, palun, milles küsimus?

Eiki Nestor

Aitäh, juhataja! Ma palun enne hääletamist kümneminutilist vaheaega!

Aseesimees Kristiina Ojuland

Kümneminutiline vaheaeg Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palvel.
Tänase istungi aeg on läbi saanud ja me jätkame selle eelnõu menetlemist homme. Kena tööpäeva jätku teile, kolleegid!

Istungi lõpp kell 13.57.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee