Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 16. töönädala teisipäevast istungit. Kas lugupeetud kolleegid soovivad üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson!

Austatud proua esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, autoveoseaduse, riigilõivuseaduse ja karistusregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Ja teiseks, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ja sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Maret Maripuu. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Selle mehe nimi, kes veetis selle öö meie parkimisplatsil, on Arvo Illisson. Tema lugu on aastaid vana (10 aastat) ja taandub sellele, et üks meie riigi asutusi-kontoreid – Eesti Energia (muu hulgas nad tegelevad ka elektriga) – on käitunud temaga ammu väga halvasti. Kui eeldada, et just riiklikud organisatsioonid ja asutused nagu Eesti Energia peaksid olema kõigile eeskujuks selles, kuidas näeb välja aus ja inimlik suhtumine oma töötajatesse, on olukord seda hullem. Sellepärast me tahamegi teada, mida on Eesti Energia teinud selleks, et härra Illissoni probleemid endale selgeks teha ja lahendada. Loodame, et need lahenevad mitte nädalate, vaid pigem paari päeva või isegi tänaste tundide jooksul. Arvo Illisson palub kahte asja – inimlikkust, mida pole olnud, ja tõtt, mida on varjatud. Ja meie, allakirjutanud,  tahaksime ka ainult kahte asja – tõtt ja inimlikkust, mitte muud. Alla on kirjutanud Riigikogu liikmed Igor Gräzin ja Heimar Lenk. Aitäh!

Aitäh! See on arupärimine – ta unustas ütlemata, et majandus- ja kommunikatsiooniministrile. Juhatuse nimel olen vastu võtnud kaks seaduseelnõu ja kui seaduseelnõud vastavad kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul. Olen vastu võtnud ka ühe arupärimise ja kui arupärimine vastab töö- ja kodukorra seadusele, siis edastan selle otsekohe adressaadile. Palun, kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 74 Riigikogu liiget, puudub 27.
Head kolleegid! Täpsustame päevakorda. Tänase teise päevakorrapunkti, seaduseelnõu 209 esimese lugemise arutelul teeb komisjonipoolse ettekande sotsiaalkomisjoni liige Tõnis Kõiv.

Tänane esimene päevakorrapunkt on kultuurikomisjoni algatatud elektroonilise side seaduse § 90 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandjaks kultuurikomisjoni liikme kolleeg Helmer Jõgi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Kultuurikomisjon arutas elektroonilise side seaduse muutmise seaduse eelnõu oma 6. mai istungil. Elektroonilise side seaduse § 90 muutmise eelnõu algatamist toetas komisjon üksmeelselt.
Nüüd seadusmuudatuse üldisematest põhimõtetest. Üldine põhimõte on see, et selle seaduseelnõuga kehtestatakse kõikide tarbijate võrdne kohtlemine, olenemata nende poolt TV programmide vastuvõtuks kasutatavast tehnoloogiast. Ringhäälinguseaduses on sellised mõisted nagu edastus – siin on mõeldud eelkõige edastust õhuvõrgu kaudu – ja taasedastus – reeglina oleme me harjunud taasedastuse all mõtlema kaabeledastust. Selles edastusprotsessis on kaks aspekti. Ühelt poolt on telejaamadel huvi, et inimesed näeksid tasuta vaba juurdepääsuga programme ja teiselt poolt on kaabeloperaatorid huvitatud, et telejaamade vabade programmide edastamisel ei seataks telejaamade poolt neile tingimusi. Protsessi teine pool on siis see, et antenniga vaatab inimene vaba juurdepääsuga programme tasuta, aga olles kaabeloperaatori klient, tekib võimalus, et kaabeloperaator võib temalt, kliendilt, nende programmide eest raha küsida. Praegu on meil 70% vaatajatest kaablis, kui nii võib öelda, ja 30% on tavaantenniga vaatajaid. Selline olukord, mis praegu on teleturul tekkinud, on osa tarbijate suhtes diskrimineeriv.
Seega, eelnõu järgi on kõigil õigus vaadata neid vaba edastusega programme, olenemata tehnilistest seadmetest,  ja kellelgi pole õigust tarbijalt selle eest raha küsida. Samuti ei saa telekanalid operaatoritele tingimusi seada ehk lihtsamalt öeldes raha küsida. Edastamine peab olema tasuta ja nende programmide osas täies mahus. Operaator saab küsida ainult tehnilise teenuse eest minimaalset tasu. Sellise muudatusega, mis täna kavas on, tekib tarbijal võimalus vaadata kaablis ka ainult vaba edastusega tasuta programme ja ta ei pea nende programmide vaatamiseks mingit tasulist paketti ostma. Kokkuvõtvalt võib öelda, et telekanalite ja taasedastajate huvid on selle eelnõuga nullseisus ning riik seisab televaatajate ehk inimeste huvide eest. Samuti peab lisama, et avalikus huvis tehtavad kohustused on kohustuslikud kõikidele operaatoritele, kes edastavad programme andmesidevõrgu kaudu. Need on teile tuttavad IPTV ehk Interneti protokolli alusel levivad, ja nüüd on turule tulemas muidugi Mobiil-TV.
Vabariigi Valitsus toetas oma 22. mai istungil Riigikogu kultuurikomisjoni algatust eelnõu 261 osas. Kultuurikomisjon otsustas oma 19. mai istungil saata eelnõu esimesele lugemisele ja esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 9. juuni kell 10 ja seda otsust toetas komisjon samuti üksmeelselt. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Helmer Jõgi! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Määran eelnõu 261 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 9. juuni k.a kell 10. Eelnõu 261 esimene lugemine on lõpetatud.

Alustame Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Palun ettekandjaks Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme kolleeg Jaak Aabi!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eesmärk on arstide puuduse leevendamine, andes arstiõppe viimaste kursuste üliõpilastele õiguse töötada abiarstina eriarsti juhendamisel ja vastutusel.
Riik peab tagama inimestele kvaliteetse tervishoiuteenuse kättesaadavuse, mille aluseks on piisava hulga tervishoiutöötajate olemasolu. Ilma selleta ei ole võimalik pakkuda kõrgetasemelist ja õigeaegset arstiabi. Praegu seisame aga silmitsi meditsiinipersonali üha kasvava  puudusega. Oleme situatsioonis, kus paljud meedikud teevad ületunnitööd, mis läheb omakorda vastuollu töö- ja puhkeaja seadusega. Uuringute tulemused näitavad, et kui kõik tervishoiutöötajad töötaksid ainult ühel ametikohal ning kõik olemasolevad töökohad säiliksid, jääks tervishoiusektoris täitmata ligikaudu 8000 töökohta.
Seoses piiride avanemisega ja tööjõu vaba liikumisega Euroopa Liidus, on hulk arste läinud tööle teistesse riikidesse. 2007. aastal vormistati tervishoiutöötajate vaba liikumist võimaldav tõend 182 tervishoiutöötajale, sealhulgas 46 arstile, 40 hambaarstile, 93 õele ja 3 ämmaemandale. On selge, et meedikute välismaalt tagasitoomiseks on tarvis viia siinsed palgad naabermaade ja ülejäänud Euroopaga sarnasele tasemele ning pakkuda muid kodumaale ja tervishoiusektorisse tagasitulekuks motivatsiooni tõstvaid lahendusi. Samas võib küll märkida, et seoses viimaste aastate suhteliselt kiire palgatõusuga tervishoiusektoris on vähenenud motivatsioon siirduda tööle välismaale. Töötavatest arstidest on ligi 10% pensioniealised, peaaegu iga viies ehk 60% neist on praeguseks üle 50 aasta vanad. See tähendab, et oluline osa neist, kes täna pakuvad tervishoiuteenust, siirduvad lähiaastatel pensionile ning jätavad ametikohad vakantseks.

Iga viies on 20%!

Uuringud näitavad, et eriti suur on see probleem just arstide puhul, sest nende juurdekasv ei suuda asendada vananemise tõttu tööturult lahkujaid. Vanemate arstide peatse lahkumise kompenseerimiseks ei ole praegu piisavalt noori ametikaaslasi. Ka eriarstiabi järjekordade pikkust ei mõjuta viimasel ajal enam niivõrd raha või rahapuudus kuivõrd just tervishoiutöötajate puudus.
Suuresti on arstide põuda soodustanud koolitustellimuse vähendamine 1990. aastatel. Tollal arvati, et Eestis on meedikuid liiga palju ja seetõttu otsustati vähendada arstiüliõpilaste vastuvõttu ühe kolmandikuni 1980. aastate tasemest. Selle tulemusena on arstide vanuseline koosseis muutunud ja üksnes praegusel tasemel oleva koolitustellimuse abil ei ole lähiajal võimalik vananemisest tulenevat puudujääki korvata. Viimastel aastatel on küll riiklikku koolitustellimust arstidele tublisti suurendatud. See aga leevendab arstide puudust alles mitme aasta pärast, kuna arstikoolitus koos residentuuriga on väga pikk protsess. Enamikul erialadel on vajadus suurem, kui on Tartu Ülikooli arstiteaduskonna vastava eriala oodatav residentuuri lõpetajate arv, ning mitmel erialal on erinevus lausa mitmekordne (anestesioloogia, neuroloogia, ortopeedia, sisehaigused, üldkirurgia, radioloogia jne).
Riik peab koolitama vajaliku arvu meditsiinipersonali, kuid samas tagama ka selle väga kalli ressursi efektiivse kasutamise. Hiljuti viidi sisse regulatsioon, mille kohaselt võib kolmanda kursuse tervishoiutöötajaks õppiv üliõpilane töötada õena vanema õe vastutusel ja juhendamisel. Selle eelnõuga viiakse samasugune kord sisse arstiõppe viimaste kursuste üliõpilaste puhul, andes neile õiguse töötada abiarstina eriarsti juhendamisel ja vastutusel. Sellega on neile isikutele antud võimalus juba ülikoolis õppides leida töökoht ning arendada praktilisi, arsti igapäevatöös vajaminevaid oskusi ja teadmisi, leevendades sellega ühtlasi ka eriarstide töökoormust. Samas soodustab kavandatav muudatus üliõpilastel töö leidmist ja töölejäämist ühte kindlasse haiglasse, sealhulgas kindlasti ka maakonnakeskuste haiglatesse.
On selge, et ainuüksi see eelnõu ei lahenda arstide puudujääki, kuid näeme seda olulise võimalusena vähendada lähiaastetel meedikute töökoormust. Ka käesoleval ajal ei ole keelatud praktikantide rakendamine erialaarsti juhendamisel ja vastutusel. Kuna aga puuduvad selged seaduslikud alused, praktikandi volituste ulatuse määratlus, rakendatakse praktikante haiglates erineval määral ja erinevatel alustel. Sotsiaalkomisjoni arutelul toodi näiteks Soome vastav regulatsioon, kus praktikandid töötavad arstikandidaatidena seadusaktides kehtestatud alusel. Ka on märgitud, et Soome arstide ettevalmistus ja koolitus on küllaltki sarnane Eesti arstide ettevalmistusele ja koolitusele, nii et me võiksime kindlasti vaadata selle teema regulatsioonides Soome näite ja Soome praktika poole.
Aruteludel seaduseelnõu üle sotsiaalkomisjonis kaasati ka Eesti Arstide Liit ja Eesti Haiglate Liit, kes põhimõtteliselt eelnõu toetasid. Leiti, et teema vajab põhjalikumat analüüsi. Osapooled leppisid kokku, et Sotsiaalministeerium töötab küsimuse läbi, kaasates ülikooli, tööandjate, töövõtjate ning Riigikogu sotsiaalkomisjoni esindajaid. Ministeerium esitab oma seisukohad selles küsimuses hiljemalt käesoleva aasta lõpuks. Eelnõu algatajad on nõus kokkuleppega ja nõus ootama ka selle konkreetse eelnõu menetlemist, kui on juba teada ministeeriumi analüüs ja selle tulemused. Algatajate nimel tänan sotsiaalkomisjoni liikmeid ja Sotsiaalministeeriumi esindajaid eelnõu konstruktiivse menetlemise ja tõstatatud probleemi tähtsustamise eest. Loodame eri osapoolte koostöös leida sellele teemale lahenduse. Palun Riigikogu meie eelnõu toetada! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jaak Aab! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Trivimi Velliste!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra ettekandja! Nagu me teame, on elus nii, et igal lahendusel on alati oma plussid ja miinused. Plussidest me juba kuulsime, aga missugused on selle lahenduse miinused üliõpilase või tulevase arsti seisukohast? Kas siin ei ole seda probleemi, et kui inimene läheb enne õpingute lõpetamist tööle, siis tema õpingute lõpuosa jääbki venima ja võib kannatada õpingute kvaliteet lõpusirgel?

Tänan küsimuse eest! Samas, mis on lahendus? Näiteks praegu on praktikas küllaltki levinud selline käitumine, et üliõpilane võtab viiendal või kuuendal kursusel akadeemilise puhkuse, kuna ta tihtipeale majanduslikel põhjustel ei suuda lihtsalt õpiajal ära elada, ja läheb Soome, töötades seal just nimelt praktikandina, et teenida raha, ning siis jätkab õpinguid. Kindlasti on siin ohte, seda arutati ka sotsiaalkomisjonis. Samas leiti, et positiivne pool kaalub kindlasti üle võimalikud ohud.

Palun, kolleeg Erki Nool!

Aitäh, austatud esimees! Austatud ettekandja! Kas te selle seaduseelnõu puhul ning arstide palgafondi ja üleüldiselt palkade tõstmist arutades olete tähelepanu juhtinud ka arutult suurtele kuludele nõukogude ja haiglate juhatuste palkadeks?

Tänan küsimuse eest! See on kindlasti aktuaalne küsimus! Samas palgateema üldiselt, mis puudutab tervishoiutöötajate palku, komisjonis ei tõstatunud. Küll oli jutuks eelnõu seletuskirjas mainitud võimalik praktikantide tasustamine ja siin kõlas arvamus, et nii nagu näiteks residentide palkade puhul, räägivad tööandjad ja töövõtjad läbi omavahel, ning ei välistatud võimalust, et näiteks kui  praktikantide kasutamine või neile töö võimaldamine haiglates on kokku lepitud ja seadustatud, siis on tööandjatel ja töövõtjatel võimalik läbi rääkida ka nende praktikantide tasustamise üle ning leppida kokku teatud miinimumid.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea ettekandja! Te kõnelesite asjaolust, et meie tohtrid lähevad küll Soome, küll muudesse riikidesse. Kas on teada, millised on põhjused, et sedavõrd massiliselt sinna minnakse? Kas tõepoolest on palk ainus kriteerium, mille pärast arstid lahkuvad, või on teisigi põhjusi, mis on seotud näiteks töötingimustega või töökoormusega või veel midagi lisaks?

Tänan, kolleeg, hea küsimuse eest! Väga põhjalikult komisjonis seda ei arutatud, aga teema kerkis üles küll. Nagu ma siin juba mainisin, võtavad arstitudengid näiteks akadeemilise puhkuse ja lähevad praktikale või tööle praktikandina Soome. Sama probleem on residentidega, tihtipeale minnakse residentuuri tegema lähivälismaale. Muidugi on kindel motivaator palk, mis jätkuvalt on seal kõrgem, eriti Põhjamaades, Skandinaavia riikides. Miks ka mitte? Isegi Inglismaale suunduvad meie arstid ja residendid! Kindlasti ei ole palk ainuke põhjus ja  alati on palgaläbirääkimistel tõstatatud ka see, et lisaks palgale mõjutab neid otsuseid palju haiglate töökorraldus, tehnoloogia olemasolu, töötingimuste mõistlik lahendamine konkreetses haiglas.
Kindlasti ei ole palk ainuke motivaator selleks, et minna välismaale tööle. Küll aga peaksime tõsiselt mõtlema sellele, kuidas just noorarste motiveerida siia tööle ja näiteks residentuuri jääma, mitte välismaale minema, ning see on kindlasti üks järgmistest küsimustest. Seoses palgaläbirääkimistega on üleval olnud ka noorarstide motivatsioonipaketi koostamine ja seadustamine. Praegu ei ole ministeeriumist küll veel ettepanekuid tulnud.

Palun, kolleeg Peep Aru!

Aitäh, proua esimees! Hea ettekandja! Et jutt väga üldiseks ei jääks, võib-olla on ka mõned arvud tuua? Kui palju arste ikkagi töötab teistes riikides? Kui palju on neid, kes teevad residentuuri teistes riikides? Kui palju on neid, kes jätavad oma õpingud ajutiselt pooleli või katkestavad, et minna raha teenima? Ehk saaks selle järsku numbrite keelde panna.

Tänan aktuaalse ja täpse küsimuse eest! Mul ei ole kahjuks kõiki neid andmeid siin kaasas. Samas on neid minu teada võimalik leida Sotsiaalministeeriumi koduleheküljelt. Seal on need tõesti detailselt toodud. Ma räägin üldisest tendentsist. Kui me võrdleme 2004. aastat 2007. aastaga, mille kohta meil  on olemas andmed, kui palju meie arste või residente on läinud välismaale tööle, kui palju on läinud välismaale residentuuri, siis kindlasti näitavad need numbrid vähenemise tendentsi. Ja ma usun, et siin on mitmeid mõjureid.
Kõigepealt, 2004. aastal tahtsid paljud piiride avanemisel ennast välismaal proovile panna ja tihtipeale isegi mitte palga mõttes, kuigi see on põhimotivaator, aga põhjus oli ka tehnoloogias, töötingimustes. Samas on täheldatav seegi, et paljud töötavad seal teatud perioodi ja tulevad tagasi – neid näiteid on kindlasti olemas. Aga midagi teha ei ole. Tegelikult on ju kogu maailmas tehtud kindlaks, et ligi 2% tervishoiutöötajatest töötab väljaspool kodumaad. See on selline objektiivne tendents. Kindlasti rõõmustab see, et need numbrid vähenevad, aga kätt ette panna ei saa. See on niisugune täiesti loomulik praktika, et teatud osa arste ja isegi õdesid soovib töötada mitte oma kodumaal, vaid välismaal. Siin on erinevaid põhjusi. Ja kindlasti annab see neile, ütleme, selle praktikakogemuse, teadmiste suhtes plusse, ega see ei ole üdini halb tendents. Kahjuks jään ma täpsed numbrid võlgu, aga neid on võimalik kindlasti leida, see on avalik info.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Jaak Aab! Nüüd ma palun ettekandjaks sotsiaalkomisjoni liikme kolleeg Tõnis Kõivu!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seadust, millega Keskerakond algatajana plaanib anda ülikooli viienda ja kuuenda kursuse tudengitele õiguse töötada abiarstina eriarstina registreeritud tervishoiutöötaja juhendamisel ja vastutusel, lausa kolmel koosolekul. 14. aprillil k.a tutvustas seaduseelnõu algataja esindaja. Me kuulsime siin saaliski juba pikka tutvustust. Esimesel korral tipnes sotsiaalkomisjoni arutelu  sellega, et me otsustasime korraldada järgmise arutelu, kutsudes juurde esindajad Eesti Arstide Liidust, Eesti Haiglate Liidust, noorarstide esindusest ja ka Tööandjate Keskliidust, rääkimata Sotsiaalministeeriumist. Juba esimesel lugemisel tekitas kõhklusi ja kahtlusi see, kas algatajate väidetav eesmärk leevendada arstide puudust ja selle saavutamine tervishoiuteenuse kvaliteeti halvendamata ikka selle eelnõu kaudu omavahel kokku käivad.
Teisipäeval, 6. mail toimus arutelu, kus osalesid Eesti Haiglate Liidu esindajad, Eesti Arstide Liidu esindajad, Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna peaspetsialist ja nõunik, ning see arutelu keskendus osapoolte ärakuulamisel esiteks sellele, mida see abiarsti mõiste ikkagi tähendab. Milline on abiarsti mõiste sisu, milline on selle positsiooni vastutuse ulatus? Kas me räägime lihtsalt arsti assistendi või arsti abi uuest nimest või räägime sisuliselt arstist, kellel on küll kolm tähte ees, et ta on abi, aga kes võib tegelikult patsiendile mõjuda väga selgelt arstina? Siis on veel detailid, mis puudutavad retseptide väljakirjutamise õigust ja millistel erialadel võiks abiarst üldse töötada. Kas on üldse mõistlik kasutada kursuse mõistet ehk siis eelnõus on pakutud viienda ja kuuenda kursuse tudengid jne.
Kohale kutsutud Eesti Arstide Liidu esindajad, kes on ka oma kirjaliku seisukoha andnud, toetavad küll seda, et toimuks arutelu sel teemal, kuidas tervisehoiutöötajaid meie tervishoiusüsteemis ikka jaguks ja nende töötingimused oleksid paremad jne, kuid avaldasid muu hulgas arvamust, et ega arstide puudust see seadusmuudatus ei vähenda, selleks on vaja teisi meetmeid. Nende arvamusest tuleb välja üks võimalik mõte selle eelnõu kohta, et n-ö abiarstide seadustamisel võiks nende töö tasustamine toimuda mingist muust allikast kui tööandja või haigekassa poolt. Eesti Haiglate Liidu kirjalik seisukoht on selline, et informatsiooni on nende jaoks liiga vähe, et nad saaksid oma seisukohta kujundada, kuid teema vajab laiemat diskussiooni.
Komisjoni arutelul oli tõesti jutuks ka nn Soome mudel, mille üksikasju väga paljud ei teadnud. Sellest tulenevalt oli soov, et Soome mudel selgeks tehtaks, kuidas on see meil Eestis kasutatav.
Sotsiaalkomisjon oma 6. mai istungil otsust eelnõu edasise menetluse kohta ei langetanud, vaid otsustati arutelu jätkata. Vabariigi Valitsuse arvamus eelnõu kohta on mitte toetada. Põhjused on ka siin paljuski kattuvad.
Esiteks, kehtiv tervishoiuteenuste korraldamise seadus on juba oma § 24 lõikega 1¹ ette näinud üliõpilaste töötamise võimaluse ja nende pädevuse ulatuse. Eelnõus kasutatav abiarsti mõiste on sisustamata, ei ole ka mujal õigusruumis ehk siis teistes seadustes seda mõistet sisustatud. Viidatakse sellele, et kehtiv tervishoiuteenuste korraldamise seadus ütleb väga üheselt, kes on tervishoiutöötaja, millistele tingimustele ta peab vastama, ja et ainult tervishoiutöötajal seaduse tähenduse järgi on õigus teenust osutada.
12. mai sotsiaalkomisjoni koosolekul (järjekorras siis juba kolmandal) jõudis sotsiaalkomisjon otsustamiseni. Lähtudes kaalutlustest, et tervishoiutöötajate puudus, õigemini olemasolevate töötajate väga suur töökoormus ja selle teemaga tegelemine on aktuaalne ning arutelu käigus üles kerkinud nn Soome mudel on ebaselge, ja sellest, et nii Eesti Arstide Liidu kui ka Eesti Haiglate Liidu seisukohavõtud viitasid sellele, et teemaga oleks vaja edasi tegelda ja nende huvi selle vastu on olemas, langetas sotsiaalkomisjon otsuse saata eelnõu päevakorda täna, 3. juunil, teha suurele saalile ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oleks 17. juuni 2008 kell 18. Ma loodan, et suurel saalil ei ole midagi selle vastu, et arutleda ka edaspidi sel teemal, mis puudutab meie tervishoiuteenuse kvaliteeti, arstide kvaliteeti ja seda kindlustunnet, et kui haige inimene läheb arsti juurde, siis teda võtab vastu ikka päris arst. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Tõnis Kõiv! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg k.a 17. juuni kell 18. Seaduseelnõu 209 esimene lugemine on lõpetatud.

Alustame õiguskomisjoni algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Ettekandjaks palun õiguskomisjoni esimehe kolleeg Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud proua esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Õiguskomisjon otsustas selle aasta märtsi lõpus algatada karistusseadustiku muutmise eelnõu. Käesolev eelnõu näeb ette kuriteokaristuse süstemaatiliselt toimepandud pisivarguste ehk pigem siis täpsemalt öeldes sarivarguste eest.
Selle eelnõu ajendiks oli eelkõige 15. märtsil 2007. aastal jõustunud karistusseadustiku § 218 muudatustega suurenenud toimepandud pisivarguste hulk. Praegu näeb kehtiv karistusseadustiku § 218 ette väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu suunatud varavastase süüteo eest, kui vara väärtus on alla tuhande krooni,  ette väärteokaristusena trahvi või aresti ja seda ka korduvate varguste puhul. Õiguskomisjon on seisukohal, et väärteokaristused korduvate pisivaraste suhtes ei ole täitnud oma eripreventiivset eesmärki ja pidas sel põhjusel vastava eelnõu algatamist oluliseks. Käesoleva eelnõu ettevalmistamise käigus oleme mitmel korral kohtunud ja pidanud põhjalikke arutelusid Justiitsministeeriumi, Riigiprokuratuuri, Siseministeeriumi, Politseiameti ning ka kolmandate isikute nagu näiteks Eesti Kaupmeeste Liidu ja Eesti Turvaettevõtete Liidu esindajatega.
Kõigepealt natuke statistikat. Õiguskomisjon on saanud Vabariigi Valitsuselt, täpsemalt öeldes Siseministeeriumilt informatsiooni varavastaste süütegude, eeskätt karistusseadustiku § 218 lõikes 1 sätestatud väärtegude toimepanemise arvu ning süüdlastele määratud karistuste kohta alates 15. märtsist eelmisel aastal. Siseministeeriumi andmeid kokku võttes võib öelda, et 2007. aasta kasv võrreldes 2006. aastaga oli circa 38% – see tähendab nii väär- kui kuriteod kokku. 70% nendest rikkumistest on Siseministeeriumi andmetel kauplusevargused ja arvestuslikuks kasvuks on 2319 fakti. 2008. aasta kohta oleme võtnud välja ka täiendavad arvud. Iga kuu on toime pandud üle tuhande pisivarguse. Võib välja tuua ka selle, et 2007. aastal moodustasid 95% karistusotsustest, mis pisivarguste eest määrati, rahatrahvid. Neist on täidetud 2008. aasta märtsi seisuga vaid 32%. Kokku määrati trahvi 11,8 miljonit krooni, millest tasutud summa moodustab vaid 17%. Lisaks võib välja tuua, et 2007. aastal moodustasid karistusotsustest vaid 3% arestid, millest 2008. aasta märtsi seisuga 41% olid kantud. Kokku saab kantud aresti mõju hinnata ca 0,4%-le karistusotsustest.
Praegu määratakse süüteo toimepannud isikule peamiselt väärteotrahv, mille täitmisele pööramine võtab aega ja jääb tavaliselt tulemusteta ehk siis eripreventiivset mõju ei oma. Samas on mõistetud rahatrahvi asendamine arestiga aga raskendatud just kohtade vähesuse tõttu arestimajades. See on nüüd võib-olla mingil määral leevenenud seoses Viru vangla avamisega aprilli lõpus. Keskmiseks määratud trahvisummaks 2007. aastal oli 1100 krooni. Enamikul juhtudel aga – 52%-l – jäi see summa 600 krooni piiresse. Seaduse järgi on aga sellise rikkumise eest maksimumkaristuseks 300 trahviühikut ehk siis 18 000 krooni. Keskmine määratud arestipäevade arv oli 8 päeva. Enamikul, 61%-l juhtudest jääb aga arestipäevade arv 6 päeva piiresse. Samas on seaduse alusel võimalik määrata kuni 30 päeva aresti. Siseministeerium möönab, et senine karistuspraktika ei ole olnud toimepandud rikkumiste suhtes piisavalt proportsionaalne ja politseil oleks vaja rakendada karistusvõimu senisest rangemalt. Osaliselt on seda ka tehtud. Ühel kuul eelmise aasta jooksul – see oli detsembrikuu – suudeti teatud kampaania korras saavutada mingiks ajaks kontrolli pisivaraste suhtes, aga jaanuaris ja veebruaris statistilised andmed taastusid, mis tähendab pisivarguste arvu üle 1000 igal kuul.
Kindlasti pakuvad huvi ka 2007. aasta andmed väärteo toime pannud 7500 isiku profiili kohta. Selgub, et nendest inimestest ca viiendik olid 18–24-aastased, 21% ehk siis 1550 isikut pani neid tegusid toime korduvalt ja teo korduvalt toime pannud isikud sooritasid kokku 6100 väärtegu, mis on 51% nimetatud väärtegudest. Oluline oleks veel välja tuua, et 15 korda ja rohkem jäi vahele 40 isikut. Nendest arvudest võib eeldada, et neid isikuid on sadu, kes jäid eelmise aasta jooksul pisivargustega vahele korduvalt ehk vähemalt kolm või enam korda. Suurimaks probleemiks lähtuvalt nendest eeltoodud andmetest on seega korduvvargusi süstemaatiliselt toime pannud isikud, kelle jaoks vargusest on kujunenud omaette tegevusala või nn töö. Paljuski peame möönma, et need isikud on seotud ka narkootikumidega ehk siis pisivargusi pannakse toime narkootikumide ostmiseks vajaliku raha hankimiseks.
Õiguskomisjoni seisukoht selle eelnõu algatamisega on see, et me peaksime reageerima adekvaatsemalt ja kohasemalt kujunenud situatsioonile, mis pärast 15. märtsi pisivarguste dekriminaliseerimisega on tekkinud. Isiku jaoks, kes on ühiskonnale ohtlik ning kes tahtlikult ja järjekindlalt paneb toime süütegusid, tuleks ette näha piisavalt range ja tegelikkuses mõju avaldav sanktsioon, mis võimaldaks lisaks rahalisele karistusele kohaldada ka isiku reaalset ühiskonnast isoleerimist. Eeldused selleks on kriminaalmenetluses selgelt olemas. Paar aastat tagasi seadustas Riigikogu kiirmenetluse, mille eesmärk ongi kiirkorras lahendada selgete asjaoludega massikuritegusid, mis tähendab lihtsamate kriminaalasjade 48 tunni jooksul läbi vaatamist.
Käesolev eelnõu näeb ette kuriteokaristuse süstemaatiliselt toime pandud pisivarguste eest. Meie hinnangul on oluline, et me vaataksime korduvalt ja süsteemselt pisivargusi toimepannud isikuid kurjategijatena ja neid konkreetseid tegusid vaadeldaks ühiskonnas kuritegudena, mitte väärtegudena. Peab rõhutama, et eelnõu eesmärk ei ole taastada enne 15. märtsi 2007 kehtinud olukord, vaid me tahaksime pakkuda selle eelnõuga teatud kesktee. See eelnõu on suunatud eelkõige korduvaid pisivargusi tahtlikult toimepanevate isikute käitumise mõjutamisele, kelle tegevus ja kelle poolt toodetav kahju on ühiskonnale, kaaskodanikele ohuks.
Mõni sõna ka mõiste "süstemaatilisus" kohta, mida see eelnõu pakub. See konkreetne mõiste kehtis meie kriminaalõiguses kuni aastani 2002. Meil on olemas ka teatud õiguspraktika. Meil on olemas Riigikohtu otsused. Näiteks 2000. aasta augusti lahendis on märgitud, et kohtupraktika loeb süstemaatiliselt toimepanduks sellist kuritegu, mis koosneb vähemalt kolmest episoodist, kuna kaks episoodi annavad üksnes korduvuse. Ja teine lahend aastast 1997 rõhutab, et süstemaatilisuse või vastutust raskendava koosseisulise asjaolu kehtestamisega on seadusandja osutanud sellele, et mõnda liiki kuriteo jätkuva, kuid samas süstemaatilise iseloomuga toimepanek on sedavõrd ohtlikum, et seda tuleb käsitleda kriminaalkoodeksi eriosa vastava paragrahvi eri lõikes, kehtestades sellise tegevuse eest rangema karistuse. Käesolev eelnõu näeb korduvalt pisivargusi toimepannud isikutele ette kriminaalsanktsiooni. Karistusseadustiku § 199 lõikesse 2 on lisatud punktis 9 uue raskendava asjaoluna varguste toimepanemise süstemaatilisus. Samas on karistusseadustiku § 218 lõikesse 1 lisatud süstemaatiline vargus välistava asjaoluna. Samuti asendatakse karistusseadustiku § 202 pealkirjas ja tekstis sõna "kuriteo" sõnaga "süüteo", mille tulemusena muutub nii kuriteo kui väärteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamine, hoidmine ja turustamine karistatavaks.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Õiguskomisjon on teinud selle eelnõu kohta oma menetluslikud otsused. Oleme otsustanud teha Riigikogu täiskogule ettepaneku lõpetada selle eelnõu esimene lugemine ja seada muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 6. juuni 2008. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Ken-Marti Vaher! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua esimees! Hea kolleeg! Aitäh sulle väga põhjaliku ettekande eest! Nagu sa vist ka ütlesid, oli õiguskomisjon igapidi ja üksmeelselt selle eelnõuga päri. Sa rääkisid siiski ainult kõigist nendest positiivsetest asjadest, aga seda eelnõu on ka kritiseeritud. Kas sa mõne sõnaga ja õigluse huvides tooksid välja need kriitilised momendid ja siis võib-olla lükkaksid need omakorda ümber?

Tänan küsimuse eest! See eelnõu on saanud oma vormi, ma arvan, õiguskomisjoni üsna põhjalike ja sisuliste arutelude kaudu. Meil on olnud laua peal ka erinevaid versioone, millisena võiks näha ette korduvate pisivarguste kriminaliseerimise. Meie esimene versioon oli näha ette vastav muudatus §-s 218, milles me puudutame väheväärtusliku asja või õiguse vastu suunatud tegu. Nii Justiitsministeerium kui Siseministeerium pakkus välja ja ka Politseiameti ettepanek oli, et me pigem teeksime selle kvalifikatsioonimuudatuse just nimelt paragrahvis, mis puudutab vargust ehk siis §-s 199. Seega annaksime olulisema võimaluse kriminaalasutustele õiguspraktikat kujundada, suunata see just nimelt nende isikute vastu, kelle teod on seotud süstemaatiliste varguste läbiviimisega.
Tuletame meelde neid sisulisi debatte õiguskomisjonis, kus erinevad eksperdid osutasid viimase aja trendidele. Nii rääkisid Politseiameti eksperdid sellest, et praegu on tekkinud teatud ühemõtteline karistamatuse tunne just nendel isikutel, kelle puhul see n-ö pisivarguste elluviimine on võtnud organiseeritud kuju. Loomulikult, seda organiseeritust ei ole kerge tõendada, see organiseeritus väljendub pigem asjaolus, et omavahel koordineeritakse ja vahetatakse informatsiooni erinevates kaubandusettevõtetes toimuvate muudatuste kohta ja võimaluste kohta oma õigusrikkumisi ellu viia. Selle tõttu me loobusime §-s 218 tehtavatest muudatustest, kuna see poleks andnud vastust paarile küsimusele. Esiteks, kui näiteks isik oleks tabatud pisivarguse toimepanemiselt ja menetluse käigus oleks selgunud, et ta on eelnevalt toime pannud veel mitu pisivargust ja need on süstemaatilist laadi, siis ei oleks seda väärteomenetlust lõpetatud, vaid oleks sisuliselt vaadatud ikkagi eraldi konkreetset tegu. Lisaks tooksin välja selle, et § 218 muudatustena oleks tekkinud probleeme tõlgendusega, kas on võimalik üle tuhande krooniseid vargusi toimepannud isikut karistada kriminaalkorras, kui ta paneb näiteks esimesel korral toime üle tuhande kroonise varguse ning teisel ja kolmandal korral näiteks alla tuhande kroonise varguse. Sellisel juhul oleks tekkinud siin tõlgenduslikke küsimusi. Meie lahendus oli õigusekspertidega konsulteerides kesktee leidmine ja sellest tulenevalt suunasime teraviku veelgi rohkem just nende isikute vastu, kes on korduvaid kuritegusid toime pannud, ning samas välistame selle täiendusega juhukurjategijad, kindlasti need nooremapoolsed isikud, kellel on praegusest ühiskonnas levinud hoiakust tulenevalt võib-olla tekkinud mulje, et väheväärtusliku asja vargus ei olegi enam karistatav, vaid see on pigem isegi mingil määral tegu, mida võiks tõlgendada teatud grupi sisese kangelasteona.

Palun, kolleeg Väino Linde!

Aitäh! Austatud ettekandja! Hea istungi juhataja! Küsimus on selle kohta, et eelnõu tekstis on kasutatud sõna "süstemaatiliselt", rääkides pisivargustest ja nendest asjaoludest. Oma ettekandes viitasid sa mitu korda sellele, et pisivargusi pannakse toime korduvalt. Kas sa võiksid ajaloolise tõe huvides selgitada, milline vahe nendel tegelikult on ja kas see tuleneb seadusest või kust saavad  menetlejad edaspidi endale selgust, millised vargused on toimunud korduvalt ja millised süstemaatiliselt?

Tänan sind küsimuse eest! Seletuskirjas on selle kohta mõni sõna öeldud ja ma oma ettekandes seda mainisin. Siin on kindlasti oluline õiguspraktika, mis kujuneb. Samas on olemas ka teatud Riigikohtu lahendid. Üks Riigikohtu lahend, millele ma viitasin, pärineb aastast 2000. Siis oli kehtiv kriminaalkoodeks, mis kehtis teatavasti kuni 1. septembrini 2002. Ja selles kohtulahendis on sinu küsimusele vastus antud selliselt: kohtupraktika loeb süstemaatiliselt toimepanduks sellist kuritegu, mis koosneb vähemalt kolmest episoodist, kuna kaks episoodi annavad üksnes korduvuse.

Palun, kolleeg Hanno Pevkur!

Aitäh! Ma ei oleks võib-olla küsinud, aga me käisime eelmise nädala lõpus Tartus Riigikohtu konverentsil, kus auväärt professorid ja osa riigikohtunikke mainisid mitu korda seda, et kriminaliseerimine ei vähenda kuritegevust. Mis sa arvad selle eelnõu valguses, aga võib-olla ka natuke tulevikku vaadates, kas me mingil hetkel tulevikus peame sinu arvates selle eelnõu juurde tagasi tulema ja uuesti dekriminaliseerima selle nii, nagu ta aasta jagu on olnud, või saab see olukord n-ö lahenduse, et ei toimu jälle sedasama, mis tegelikult selle dekriminaliseerimisega juhtus, et need pätipoisid lihtsalt n-ö profileerusid ümber autodest poodidesse?

Tänan küsimuse eest! Ma arvan, et me oleme leidnud praegu selle eelnõuga tõesti sellise heas mõttes kesktee. Me anname sellega kriminaalasutustele tegelikult võimaluse just nimelt tekitada heas mõttes sellise karistuste või sanktsioonide hierarhia. Mulle tundub, et praeguse karistusseadustikuga ei ole me ikkagi saavutanud ei üldpreventiivset, üldennetavat ega eriennetavat mõju konkreetse teo puhul, mis pannakse toime ja mille tagajärjel on kahju alla tuhande krooni. Me anname tegelikult võimaluse karistuspraktika kujunemisele. Me anname võimaluse sellega, et sanktsioonid vastavas paragrahvis on võrdlemisi laiad, mis on üldiselt mõistlik ja õigusriigile kohane – alates rahalisest karistusest kuni viieaastase vanglakaristuseni. Ja ma arvan, et me ei tule selle konkreetse paragrahvi ja selle konkreetse probleemi juurde tagasi. Kindlasti peaksime paari aasta pärast analüüsima, milline on olnud nende muudatuste konkreetne mõju. Praegu on kõik signaalid, mis tulevad nii politseist kui ka nendelt organisatsioonidelt, kes puutuvad otseselt kokku konkreetsete pisivarastega, ikkagi pessimistlikud praeguse olukorra suhtes.
Ma kindlasti puudutaksin sinu küsimusega seoses ka teisi aspekte. Need puudutavad eelkõige selle vara turustamist ja realiseerimist, mida hangitakse nn operatsioonide käigus ehk siis pisivarguste toimepaneku käigus. Ma puudutaksin seda ideed, mida me oleme õiguskomisjonis mitmel korral arutanud Justiitsministeeriumi algatusel ja millele on viidanud teatavasti ka Riigikontroll oma hiljutise kontrolli aruandes, ehk siis võimaldada üldkasulikku tööd väärteomenetluses. Praegu seda võimalust ei ole.
Ma juhin üldse Riigikogu liikmete tähelepanu huvitavale kontrolliaruandele, mida eile tutvustati ka riigieelarve kontrolli erikomisjonis. See puudutab just nimelt väärteomenetluses laekunud väärteotrahve. Riigikontrolli seisukoht oli üsnagi otsekohene. Ütleme siis nõnda, et Riigikontroll, olles Riigikogu hea nõuandja, pani püsti punase lipu ja ütles, et meie väärteotrahvide ja kogu väärteomenetlusega seonduvad probleemid on tõsised. Nende järeldus oli, et süsteem vajab kohe muutmist. Seega seonduvad praegused väärteokaristuste ja väärteomenetluse süsteemi probleemid tervikuna tänase probleemiga seoses pisivargustega. Nii et siin on hulk asju, mille juurde me kindlasti tuleme õiguskomisjonis tagasi.

Palun, kolleeg Marek Stranberg!

Hea ettekandja! Ajaloos on kasutatud erinevate pisemate, aga taunitavamate tegude puhul asju, mida on kutsutud häbimärgiks, olgu need siis riided, tõrv ja suled või mingisugused muud sellised asjad. Kuivõrd oleks võimalik selline, küll moodsam häbimärgistamine kaasaegses mõttes? Kui me varem vabanenud vange märgistame nüüd elektrooniliste jalavõrudega, et nende liikumist jälgida, siis kas võiks ette kujutada, et näiteks sellise korduva pisikuriteo, nagu te nimetasite, eest oleks kohustus kanda sellist jalamärgist, mis kauplusepidajatele või üldse ümbruskonna kodanikele vastavate seadmete abil teada annaks, et selline inimene on tulemas? Kas sellised innovatiivsed lahendused võiksid kõne alla tulla?

Tänan küsimuse eest! Ma arvan, et õigusriigis sellisest häbimärgistamisest rääkida ... Siin on oma iva, aga see ei peaks kindlasti olema meie eesmärk. Me pigem räägime kahest karistusõiguses levinud arusaamast. Esiteks see n-ö üldpreventiivne karistuse eesmärk, mis tähendab, et karistus peaks mõjuma üldiselt ja karistuse ähvarduse kaudu hoitakse isikuid eemal ka tulevaste võimalike tegude toimepanemisest. Nende konkreetsete karistuste reaalne kohaldamine muudab selle inimese jaoks tajutavaks ehk siis me survestame psühholoogiliselt konkreetset isikut hoiduma edaspidi vastavast uuest teost. Ja teiseks on eripreventiivne lähenemine konkreetse isiku, õigusrikkuja suhtes suunatud mõjutamine, mis kindlasti hõlmab ühelt poolt hirmutamise, kasvatamise aspekti. Hirmutamise all me mõtlemegi karistuse kohaldamist. Antud juhul me oleme näinud, et ainult väärteo menetluse piiritlemine alla tuhande krooni, alla mingi väärtuse jäävate varguste puhul ei ole piisav. Ei ole mõjuv. Miks ma nii ütlen? Tehes väikese kokkuvõtte, ma ütlen, et õiguskomisjonis toimunud debattide käigus on eksperdid toonud välja erinevaid levinud hoiakuid. Ma rääkisin juba oma ettekandes või ühele küsimusele vastates sellest hoiakust, mis on hakanud vaikselt levima noorte seas, et teeme mingis grupis või kambas omavahelise sellise kangelasteo määratluse, lepime kokku, et selleks võiks olla mingisugune näppamine. Kes selle toime paneb, see on n-ö tõesti saavutanud teatud kamba respekti. See on võimalik ainult selle tõttu, et saadakse aru, et sellele teole ei järgne väga palju midagi. Politseiameti eksperdid tõid esile ka aina süvenevaid vargusi näiteks bensiinijaamadest, kus bensiinivargused peavad jääma alla tuhande krooni. Need on süvenenud, kuna jällegi inimeste hoiakud on praegu pigem sellised, et ei juhtu suurt midagi – saad rahalise trahvi. Nagu me ka seletuskirjast loeme ja ma ettekandes mainisin, vastavate tegude eest on sanktsioon 97% puhul rahatrahvid, ainult 3% puhul on arestid. Selle aasta esimeste kuudega on arestide arv suurenenud. Samas nüüd, võttes välja viimase statistika märtsi, aprilli ja mai keskpaiga kohta, on arestide arv kahanenud. Miks see niimoodi on? Seda ütles Politseiameti esindaja selgelt juba jaanuarikuus välja, nähes olukorda ette, ja nüüd on see saanud reaalsuseks. Kevadel suurenevad märgatavalt liiklussüüteod ja need on prioriteetsemad, mistõttu arestide kohaldamisel arestikohtade puudujäägi tingimustes eelistatakse liiklussüütegude toimepanijaid.

Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Selle märgistamise suhtes olen ma nõus, et see oleks nagu isegi ebaproportsionaalselt karm karistus nii inimestele kui ka kanadele, kelle suled ära võetakse. (Kas meil niipalju kanugi on?) Ma lisaksin siia juurde, et märgistada vististi ei tohiks ka selle pärast, et tegelikult me anname jõukudele jõuguvälise tunnuse elemendi. Tähendab see, kellel on see võru, on kõvem mees ja kellel ei ole, see on see gang formation factor. Aga kas te olete mõelnud selle peale, et vähemalt liikluses võiks märgistada mitte inimesi, vaid masinaid või neid vahendeid. Tähendab, kui masinaga on avarii tehtud või purjuspäi sõidetud või ükskõik mida, siis märgistatakse auto. See nagu säilitab ühest küljest inimväärikuse (ma lihtsalt peidan selle auto garaaži taha, keegi ei näe), aga teisest küljest on mul reaalne tagajärg selle käitumise eest. Et märgistada esemeid?

Tänan, Igor, küsimuse eest! Ma arvan, et seda mõtet me võime kindlasti arendada meie aruteludel liiklusseaduse üle, mis seisavad veel ees. Liikluspaketi esimene lugemine on teatavasti läbi, teise lugemise juurde me tuleme varasügisel, nii et võtame selle tähelepaneku arutelu alla.
Aga märgistamisest võib-olla veel niipalju, et paratamatult on ühe konkreetse kuriteoliigi või ühe konkreetse teo kvalifitseerimine kuriteona ka omaette märgistamine. Täna me kuulsime statistikast, et 40 inimest on 2007. aasta jooksul pannud toime pisivargusi 15 korda ja enam. Kui kasutada sõna "märgistamine", siis nad on täna märgistatud väärteo korras ehk sarnaselt muude erinevate väärtegudega – olgu selleks vales kohas üle tee minek või mingid muud sellised rikkumised. Need on kindlasti ühemõtteliselt ebaproportsionaalselt omavahel seotud. Selle tõttu on ettepanek märgistada süstemaatilisi vargusi toimepannud isikud, kui ka õiguspraktika annab selleks aluse ja kriminaalasutused näevad vastavalt seadusele ette võimaluse, siis kuriteokaristuse. Ja see on üsna suur erinevus, võrreldes praegu kehtiva olukorraga.

Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud ettekandja! See arutelu viis praegu ühele mõttele – eriti vanematel inimestel on veel väga hästi meeles veneaegne võte märgistada autode numbrimärk O-tähega, mis tähendas, et selle autoga oli sõitnud joobnud juht. See ristiti  rahvakeeles omakorda oinamärgiks jne, nii et see on läbikäidud etapp. Kas teil on tõmmata paralleeli või on kogemusi või andmeid, kuidas selline märgistamine mõjus, kas sel oli positiivseid tulemusi?

Tänan küsimuse eest! Ei ole andmeid. Mulle tundub, et me võime siit pigem loogiliselt järeldada, et kuna sellist praktikat ei ole jätkatud, siis ei ole selline märgistamine vast proportsionaalne. Ma arvan, et see võiks jällegi viia erinevate kaalukausside peale teod, mille puhul me tõesti avalikult üritame mingi häbistamise kaudu inimest psühholoogiliselt survestada, ja teiselt poolt muud teod, mille suhtes me seda ei tee. Me peame vaatama süsteemi tervikuna. Kui me näeme, et see märgistamine või häbistamine peaks toimuma ainult joobes juhtide suhtes, siis siin tekib hulk küsimusi, alates sellest, et kuidas me seda määratleme, millisel juhul see O-täht sinna lisatakse. Ma pean tunnistama, et nooremapoolse inimesena ma väga täpselt ei mäleta neid tingimusi, mis nõukogude ajal selle O-tähe sinna automärgile tõid. Aga jah, see tähendaks tegelikult üldisemat lähenemist meie karistusõiguse kontseptsioonile. Ja kindlasti ei saaks seda piiritleda ainult selle ühe kuriteoliigiga.

Palun, kolleeg Igor Gräzin, teine küsimus!

Ma lihtsalt küsisin halvasti, et kui ma mõtlesin sõiduvahendi märgistamist, siis arusaadavalt mõtlesin ma purjus juhtimise peale. Mis seal ikka! Aga tegelikult mõtlesin ma praegusel juhul seda teises kontekstis – et näiteks kui autojuht sõidab külmalt bensiinijaamast maksmata minema. Ma mõtlesin seda just karistusseadustiku varavastase kuriteo mõttes, sest minu arvates on praegu see tankimine ilma maksmata muutunud täiesti massiliseks. Kui minna ükskõik missugusesse bensiinijaama ja seista seal viis minutit, siis ühte sellist juhtumit võib alati märgata. Ja see võib ka olla mingisugune panus meie hinnatõusu. Nii et ma mõtlesin, kas oleks mõtet märgistada sõidukit, mille juht varastab bensiini? See on muutunud massiliseks!

Aitäh selle mõtte eest! Ma praegu ütleksin sedasama, mida esimesele küsimusele vastates, et arutame seda. Ja ma arvan, et sa, Igor, võiksid selle muudatusettepanekuna esitada. Me igal juhul heameelega kõiki selliseid mõtteid tervitame. Samas tekib siin loomulikult hulk rakenduslikke probleeme: kuidas me seda ette näeme, milline see märgistus peaks olema, milliseid kulusid toob see täiendavalt kaasa riigile jne. Ja milline on see proportsionaalsus siin?

Palun, kolleeg Marek Strandberg, teine küsimus!

Kas selline karistusregister oleks sel puhul ka avalikult kättesaadav nendesamade isikute mingite biomeetriliste andmetega, näo kujuga, millega iganes? Et oleks võimalik käivitada vastavaid kaitsemehhanisme kaupmeeste poolt või mis iganes isikute suhtes, kes on korduvalt selliseid tegusid korda saatnud. Mida see märgistamine sotsiaalses plaanis tähendab, karistuse kaudu märgistamine? Kas nende isikute andmed, nende väljanägemine oleksid ühiskonnale ka teada pärast seda?

Tänan küsimuse eest! See läheb sisuliselt ikkagi ühte ja samasse kohta küsimusega, mis puudutab näiteks joobes juhte, nende avalikustamist, mille puhul minu arust need vaidlused teatavasti puudutavad erinevate isikuandmete kaitset ja muid küsimusi, mille suhtes, nagu mulle tundub, on Riigikogul vaja mingi ühtne seisukoht kujundada. Täna tähendab see – sisuliselt kuriteokaristusega märgistamine –, et inimene kantakse karistusregistrisse ja sinna on juurdepääs piiratud. Seesama toob kaasa hulga muid mõjusid, nagu näiteks kuritegude aegumise tähtaegade erinevus võrreldes väärtegudega jne. Mulle tundub, et see on tundlik teema avalikkuse jaoks. Teatavasti on näiteks joobes juhtide avalikustamist praktiseeritud ju väga erinevalt – kord avalikustatakse, kord mitte. Viidatakse erinevatele alustele. Ma arvan, et mingi ühtse seisukoha kujundamine seisab  meil siin tegelikult alles ees ja me tuleme selle küsimuse juurde kindlasti sellesama liiklusseaduse paketiga seonduvalt.

Palun, kolleeg Väino Linde, teine küsimus!

Aitäh! Kindlasti tuleb olla seda meelt, et professionaalsete poevaraste või siis tanklast kütuse varaste elu tuleb kibedaks teha ja see eelnõu seda eesmärki teenib. Aga küsin: kas eelnõu autorid on arvestanud ka seda või mõelnud sellele, kuidas võiks eelnõu jõustudes muutuda meie üldised kuritegevuse numbrid näiteks järgmisel aastal ja kuidas see seadus jõustudes võiks muuta n-ö näiliselt näiteks kuritegude avastamise protsenti?

Tänan küsimuse eest! Esiteks, nagu ma ütlesin, tal peaks olema üldennetuslik eesmärk ja tal kindlasti see on. Mis tähendab, et me ütleme ühiskonnas, et kui keegi varastab süstemaatiliselt, korduvalt vara väärtusega alla 1000 krooni, siis ei pääse ta lihtsalt rahatrahviga, ei pääse ka lihtsalt paaripäevase arestiga, ei pääse sellega, et see on väärtegu. Kõik! Punkt! Vaid me anname kriminaalasutustele selge võimaluse kohaldada siin kuriteokaristust ja see on üldpreventiivselt väga oluline muudatus. Samamoodi teeme me muudatuse eripreventiivselt ehk siis konkreetsete isikute suhtes, konkreetsete õigusrikkujate mõjutamiseks. Ehk siis esimene kord, kui inimene jääb vahele – väärtegu, teine kord – tõenäoliselt seesama. Süstemaatilisus algab kolmandast korrast. Nii nagu me näeme Riigikohtu kaasustest, läheb inimese suhtes tõenäoliselt rakendamisele – siin on kriminaalasutustel hindamise koht – kas rahaline karistus või juba selge isoleerimine ühiskonnast. Ja kui me näeme, et teatud isikute tegevus on organiseeritud ning võime tajuda, et tegemist on pideva, korduva süstemaatilisusega, siis nende isikute isoleerimine ühiskonnast iseenesest toob kindlasti kaasa mingilgi määral, aga ma tahaksin loota, et tuntavalt, nende pisivarguste või, ütleme täpsemalt, sarivarguste toimepanemise arvu vähenemise.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Ken-Marti Vaher! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Määran eelnõu 225 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 6. juuni kell 16.45. Eelnõu 225 esimene lugemine on lõpetatud ja istung on lõppenud. Head tööd komisjonides!

Istungi lõpp kell 11.13.