Tere päevast, lugupeetud kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 12. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt saab üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Vabariigi Valitsus täna eelnõusid üle ei anna. Kolleegidest saab esimesena sõna Aleksei Lotman.

Aitäh, proua Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Meie geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seadus ei ole piisavas vastavuses Euroopa Liidu asjaomase direktiiviga. Nimetatud direktiiv sätestab päris jõuliselt ettevaatusprintsiibi, meie asjaomane seadus seda piisava selgusega ei tee. Eesti Vabariigi geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seadus ei võimalda rakendamisel nõuda ettevaatusprintsiibi piisavat arvestamist ja seetõttu on võimalik anda luba selliste organismide keskkonda viimiseks. See võib tõsiselt ohustada meie mahetalunike huve, tekib saastatus geneetiliselt muundatud organismide geneetilise materjaliga. Seoses sellega algatab Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon eelnõu, mis käsitleb abinõusid geneetiliselt muundatud organismide kontrollimatust levikust tulenevate ohtude vältimiseks. Vastavalt Eesti säästva arengu seadusele ja Euroopa Liidu geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise direktiivile tehakse selles Vabariigi Valitsusele ülesandeks kuulutada välja moratoorium geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise lubade menetlemisele ning geneetiliselt muundatud organismide ja toodete turustamise lubade menetlemisele. Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid! Kui rohkem kõnesoove ei ole ning eelnõusid ja arupärimisi üle anda pole plaanis, siis olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu, mis võetakse menetlusse vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.
Head kolleegid! Nüüd teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 79 Riigikogu liiget, puudub 22.
Head kolleegid! Ka täna tuleb päevakorda täpsustada. Nimelt teeb päevakorra teise punkti – eelnõu 227 – esimese lugemise arutelul Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 117 lõike 3 kohaselt ettekande ainult juhtivkomisjoni esindaja. Selleks on rahanduskomisjoni aseesimees Tarmo Mänd. Tänase päevakorra seitsmenda punkti, eelnõu 208 esimese lugemise arutelul teeb juhtivkomisjoni nimel ettekande sotsiaalkomisjoni liige Taavi Rõivas.

Head kolleegid! Läheme tänaste eelnõude juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud pakendiseaduse ja pakendiaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kui fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi, siis palun, selleks on praegu võimalus! Tundub, et fraktsioonide esindajatel kõnesoovi ei ole, läbirääkimisi ei avata. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud pakendiseaduse ja pakendiaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 79 Riigikogu liiget, vastu ega erapooletu ei olnud keegi. Eelnõu 195 leidis toetust ja on seadusena vastu võetud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Hasartmängumaksust toetuste määramise nõukogu moodustamine" muutmine" eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli rahanduskomisjoni aseesimehe kolleeg Tarmo Männi.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Vastavalt hasartmängumaksu seadusele vaatab hasartmängumaksu summast toetuse saamiseks esitatud taotlused läbi ja otsustab nende suuruse Riigikogu moodustatud nõukogu, millesse kuulub kuus Riigikogu liiget, üks Haridus- ja Teadusministeeriumi, üks Kultuuriministeeriumi ja üks Sotsiaalministeeriumi esindaja. 24. märtsil algatas Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon eelnõu, millega arvatakse hasartmängumaksu summast toetuste määramise nõukogust välja Riigikogu liige Toomas Trapido ja nimetatakse uueks liikmeks Riigikogu liige Maret Merisaar.
Komisjon arutas seda otsuse eelnõu oma 14. ja 21. aprilli istungil. Eelnõu kohta Riigikogust muudatusettepanekuid ei laekunud. Rahanduskomisjon esitab omapoolse muudatusettepaneku tulenevalt Haridus- ja Teadusministeeriumi ettepanekust teha muudatus nõukogu koosseisus tulenevalt ministeeriumi kantsleri vahetusest. 10. aprillil 2008 otsustas Vabariigi Valitsus vabastada ametist Haridus- ja Teadusministeeriumi kantsleri Sirje Jõgiste ja nimetada uueks kantsleriks Janar Holmi, kes ametikohajärgselt peaks kuuluma nimetatud nõukogu koosseisu.
Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 17 arutatakse seda eelnõu ühel lugemisel. Komisjon teeb ettepaneku panna eelnõu lõpphääletusele. Komisjoni otsus võeti vastu konsensuslikult. Tänan!

Suur tänu! Kolleegid! Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Head kolleegid fraktsioonide esindajad! Teil on võimalik avada läbirääkimised. Kuna kõnesoove ei ole, siis me läbirääkimisi ei ava. Otsuse eelnõu kohta on laekunud üks muudatusettepanek, mille on teinud rahanduskomisjon ja juhtivkomisjon on seda täielikult arvestanud.
Head kolleegid! Kuna komisjon on teinud ettepaneku eelnõu vastu võtta, siis alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. Panen lõpphääletusele Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Hasartmängumaksust toetuste määramise nõukogu moodustamine" muutmine" eelnõu 227.  Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 74 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on põhiseaduskomisjoni algatatud kohtute seaduse ja halduskoostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli põhiseaduskomisjoni liige kolleeg Lembit Kaljuvee.

Austatud proua juhataja! Head kolleegid! Tuletan meelde selle seaduse eesmärgi. Eesmärk on kindlustada riigieelarves kohtunike koolituseks ettenähtud summade senisest tõhusam ja sihipärasem kasutamine, muutes selleks kohtunike koolituse korraldamiseks loodud organisatsioonilist raamistikku. Tänavu on riigieelarves selle eelnõu katteks ette nähtud kuus miljonit krooni. Selle seaduse jõustumisele rakendusakti ei järgne, sest seadus ei nõua rakendusaktide kehtestamist ega muutmist.
Komisjonis oli teise lugemise arutelu esmaspäeval, 14. aprillil. Istungist võtsid osa kõik komisjoni liikmed ning komisjoni nõunikud Erle Enneveer ja Janar Jäätma. Komisjonis tõdeti, et kohtute seaduse ja halduskoostöö seaduse muutmise seaduse eelnõus pärast esimest lugemist midagi väga ei muudetud, fraktsioonid ja komisjonid ettepanekuid ei esitanud. Võrreldes esialgse tekstiga on uus tekst vaid paremini lahti kirjutatud ja lõigeteks jagatud.
Komisjoni ettepanek oli teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta seaduseelnõu 190 teise lugemise arutelu täiskogu 24. aprilli istungi päevakorda. Ja teiseks: teha Riigikogu täiskogule ettepanek seaduseelnõu 190 teine lugemine lõpetada Otsus tehti konsensusega: 7 poolt, vastu 0 ja erapooletuid 0.

Aitäh! Kolleegid! Kas te soovite ettekandjale küsimusi esitada? Küsimusi ei ole. Kui soovitakse avada läbirääkimisi, siis, komisjonide ja fraktsioonide esindajad, teil on selleks võimalus. Kuna kõnesoove ei näi olevat, siis läbirääkimisi ei avata. Eelnõu kohta on laekunud üks muudatusettepanek põhiseaduskomisjonilt, juhtivkomisjon on seda arvestanud. Komisjon on teinud ettepaneku teine lugemine lõpetada ja me saame seda ka teha.
Eelnõu 190 teine lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Evelyn Sepa, Kalle Laaneti, Aadu Musta, Marika Tuusi, Heimar Lengi, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Helle Kalda, Toomas Vareki, Jaan Kundla, Enn Eesmaa, Jüri Ratase, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Arvo Sarapuu, Rein Ratase, Inara Luigase, Nelli Privalova, Eldar Efendijevi, Vilja Savisaare, Ain Seppiku ja Aivar Riisalu algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse rahvaalgatuse võimaldamiseks eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli Riigikogu liige Evelyn Sepp.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Seda eelnõu on menetletud minu arvates ümardatult juba kümme korda. Aga midagi ei ole teha, teinekord peab head asja mitu korda õppima ja mitu korda rääkima, et lõpuks õppust võtta. Seetõttu ongi mul hea meel alustada umbes sealt, kus me viimati lõpetasime – see on 24. oktoobrist aastal 2006.
Kõigepealt eelnõu sisust. 24 Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liiget on teinud ettepaneku muuta Eesti Vabariigi põhiseadust ning täiendada selle III peatükis loetletud kõrgeima riigivõimu teostamise võimalusi rahvaalgatuse õigusega. Me oleme kavandanud anda õigus seadusi rahvaalgatuse korras algatada, kui selle taga on vähemalt 25 000 hääleõiguslikku kodanikku. Samas oleme teinud tasakaalustava ehk piirava ettepaneku selle kohta, millised on küsimused, mida rahvaalgatuse korras muuta ei saaks. Need on eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise, erakorralise seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse küsimused. Olgu öeldud, et tegemist on samade küsimustega, mille puhul ei saa korraldada ka rahvahääletust.
Nüüd ettepaneku taustast.  Üldiselt eristatakse kahte tüüpi rahvaalgatusi. Esimest tüüpi rahvaalgatuse tagasilükkamine võib kaasa tuua seadusandliku kogu tagasiastumise ja erakorralised valimised. Teise ehk initsieeriva tüübi korral selliseid fataalseid samme ei järgne. Initsieerida võib nii uue seaduse kui ka mõne seaduse muutmise või kehtetuks tunnistamise eelnõu.
Rahvaalgatus annab moraalses mõttes võimaluse viia esinduslikema foorumi ette erinevaid poliitilisi seisukohti ja ettepanekuid. Meie formaalselt proportsionaalne, kuid sisult küllaltki suure ebakõlaga valimissüsteem seda tagada ei pruugi. See võib osutuda vajalikuks, et kutsuda esile mitmesuguste vähemusgruppide või alaesindatud kodanike seisukohalt ülioluliste küsimuste kohustuslik ja seejuures kvaliteetne arutelu. Seda võimalust võib teatud olukorras võtta ka kui kanalit ühiskondliku frustratsiooni maandamiseks.
Veel annab see võimaluse õppida pidama avalikkusega dialoogi nendes küsimustes, mis muidu poliitilisi arenguid, kultuuri ja kui soovite, siis ka loogikat arvestades koalitsiooni tähelepanu pälvida ei saa. Kui meenutada senist Riigikogu praktikat, siis arusaamissoov, mida on osutatud selgelt väikesearvulise opositsiooni ettepanekute suhtes, ei ole sageli olnud kaugeltki kooskõlas nende tähtsusega ühiskonnas. Seega ei ole põhjust pugeda väite taha, et alati leidub Riigikogus keegi, kes on valmis ühte või teist muudatust esitama.
Kuhu selline suhtumine on välja viinud, on ilmselt kohale jõudnud nii siin majas kui ka ühiskonnas tervikuna. Samas on iseküsimus, kas need õppetunnid peavad olema nii valusad. Ma pean siinjuures kõige vähem silmas võimu jaganud poliitikute isiklikke kannatusi, kuid tähtsustan tohutult raisatud avalikku ressurssi – nii aja, raha kui inimeste usalduse näol. Jutt tegelikult käibki usaldusest.
Seega on rahvaalgatus varjamatult ka viis arendada välja läänelik opositsiooni mudel. See on võimalus läbi viia mitte pelgalt formaalseid arutelusid, vaid ka sisulisi. Ehk saab selle abil sundida Riigikogu tegelema nende küsimustega, milles ühiskond vajab harimist, kuid mis ei ole väga kergelt käsitletavad ja mille puhul plusspunktide noppimine ei ole üheselt selge. See aitab kindlasti suurendada tolerantsust ja laiapõhjalist ühiskondlike protsesside analüüsi ning lahenduste otsimist. Vajaduse korral sunnib selline institutsionaliseeritud ja tsiviliseeritud meetod fokusseerima ühiskonna tegelikke valupunkte ning end  pelgalt formularist lahti raputama.
Ajaloolise ekskursina mainin, et eespool nimetatud variantidest esimene sai Eesti 1920. aasta põhiseaduses komistuskiviks, andes meile valusa õppetunni. Samas oleks võib-olla õigem väita, et see lõi võimaluse, mida poliitikud kurjasti kasutasid. Praegu esitatud variant on nendest n-ö esimese variandi puhul toodud ohtudest prii. Maailmakogemust teades võib kinnitada, et rahvaalgatus pole täna leiutatud viis arendada osalusdemokraatiat. Ja valdavalt on see kogemus siiski positiivne: ühelt poolt esinduskogu distsiplineeriv ja tasakaalustav, teiselt poolt kahtlemata kodanikuühiskonna arengut ergutav.
Konstitutsioonilised aktid sisaldavad rahvaalgatust Šveitsis, Austrias, Hispaanias, Itaalias, Liechtensteinis, Leedus, Lätis, Poolas, Rumeenias, Sloveenias, Ungaris ja Ukrainas, kuid see ei ole kindlasti ammendav loetelu. Nende riikide demokraatia areng ei kinnita mingilgi määral, et tegu oleks ühiskonda kuidagi destabiliseeriva vahendiga. Samas ei kinnita see loend ka seda, et tegu on vaid küpse demokraatia rudimendiga. Seega, korrates veel kord eelnõu mõtet: Blackwelli politoloogiasõnaraamatu järgi on rahvaalgatus osalusdemokraatia komponent, mis võimaldab kodanikel algatada seadusi.
Rahvaalgatuse eesmärk on tagada rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja poolt otse tehtud otsuse tugevam legitiimne alus, kui on esinduskogu tehtaval otsusel. Rahvaalgatus on vabam spetsiifiliste huvide domineerimisest, samuti on see võimalus ületada nn nullriski mentaliteeti. Rahvaalgatus on läbi aegade olnud meede, mis on toonud valijate ette küsimusi, mida seadusandja eri põhjustel ei ole tahtnud käsitleda. Näiteks naiste valimisõiguse seadus võeti mitmes USA osariigis vastu tänu rahvaalgatuse protsessile. Samuti on rahvaalgatuse abil otsustatud sellised küsimused nagu kaheksatunnine tööpäev naistele, keskkonnakaitse meetmed, kampaaniate rahastamise reform jne. Üks kuulsamaid rahvaalgatuse saavutusi on USA-st California osariigist. Nimelt oli seal 1978. aastal tehtud ettepanek eeskujuks paljudele maksude vähendamise ettepanekutele pooltes osariikides. Tõsi, meie sellist võimalust ette ei näe, aga oma mõju poolest on see õpetlik näide kindlasti.
Rahvaalgatus võib ka kiirendada institutsionaalseid reforme, kui seda kasutatakse valitsuse reformide toetuseks. Seega on selle meetme kasutamise ampluaa äärmiselt lai ja mitmekesine ning mis peamine: osalusdemokraatia elemendina paneb see valijad rohkem keskenduma küsimuse sisulisele küljele, kuna erinevalt valimisvõitlusest ei ole kaasatud poliitikute isikud, mis tähelepanu eemale tõmbaks.
Veel üks poliitiline aspekt. Iseenesest ei ole rahvaalgatuse puudumine veel lõplik kinnitus ebademokraatlikust riigikorraldusest, kuid demokraatia taseme määrab demokraatia üle peetava debati kvaliteet. Selle määravad ka argumendid, mis on kõlanud nii rahvaalgatuse poolt kui vastu. Minagi olen esitanud rahvaalgatuse poolt argumente üsna laias spektris ja kriitiliselt, samas pole paljud vastuargumendid samasisulise eelnõu menetlemisel siin saalis eelmistel kordadel sageli kriitikat kannatanud. Meenutagem kriitikute valdavat meelsust! Nende hinnangul on kõrgeima võimu kandja rahvas vaid nii tark, et valida n-ö põllu pealt parimad tütred ja pojad või ilusama lipsuga või sirgema seitliga kolleegid siia saali, küll aga jääksid valijad kriitikute arvates kohe jänni, kui nad saaksid õiguse korrigeerida ja legitimeerida oma nihu läinud valikuid isikute vahel mõne sisulise ettepanekuga. Ütleme siis nii, et korra võisid valida, aga kui kord läheb käest, siis tuleb kannatada ja kahetseda. Eks mõne aja pärast tekib uus võimalus, näiteks nelja aasta pärast.
Mõneti võiks rahvaalgatuse vastaseid võrrelda inimestega, kelle arvates tuleks kustukumm kui selline üldse ebaseaduslikuks tunnistada. Kui kirjutasid midagi valesti, siis häbene, viska kirjatäht ära ja kirjuta kõik uuesti ümber!
Ma loodan, et me täna oleme õppimisvõimelisemad kui eelmisel seitsmel-kaheksal-üheksal korral siin saalis. Usun, et viimase aasta-paari arengud Eesti ühiskonnas, väga tõsiselt arvestatavate arvamusliidrite mure ja väga selged signaalid, mis nad on jaganud Eesti ajakirjanduse vahendusel, viitavad veenvalt sellele, et osalusdemokraatia või n-ö esindusdemokraatia etapp sellisel kujul on Eestis läbi. On läbi selles mõttes, et vajab üsna olulist täiendamist, ühiskonna arengumehhanismide uut disainimist.
Head kolleegid! Ma teen ettepaneku käivitada selle eelnõu raames tõeline suur maalritöö – et meie ühiskond oleks innovatiivsem, et me analüüsiksime asju sisulisemalt ja oleksime valmis vastu võtma väljakutseid, mida Eesti ühiskond vajab. Ja et me samas suudaksime ära hoida olukordi, kus me liigselt kipume kiitlema tänavademokraatiaga kui demokraatia kõige kõrgema, vastutustundlikuma vormiga. Paraku see nii ei pruugi alati olla! Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna Marek Strandberg.

Hea ettekandja! Teadupoolest Šveitsi tüüpi demokraatlikus ühiskonnas, kus see mehhanism on juurdunud kõige paremini, toimib see otsustusmehhanism ehk siduvate rahvahääletuste algatamine rahva poolt nii omavalitsuste, kantonite kui ka riigi tasemel tervikuna. Kõnealune eelnõu käsitleb ainult riigi tasemel toimimist. Aga teoreetiliselt on võimalik sedasama mehhanismi juurutada ju kohaliku omavalitsuse tasemel, kohaliku omavalitsuse tahtest lähtuvalt. Kas teie arvates oleks võimalik, et te saaksite seda teha mõnes omavalitsuses, kus teie erakonnal on selline voli ja võimalus?

Rahvaalgatusi on ju omavalitsustes kasutatud. Kui meie muudame siin kohalike omavalitsuste korralduse seadust, anname rahva kaasamise institutsioonile teise tähenduse, siis on see loomulikult võimalik.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Paul-Eerik Rummo.

Lugupeetud ettekandja! Eelnõu rahvaalgatuse võimaldamiseks on esitanud 24 Riigikogu liiget, kes kõik on Keskerakonna fraktsiooni liikmed. Mis on takistanud seda, et Keskerakonna fraktsioon oleks rahvaalgatuse võimaldamise eelnõu fraktsioonina esitanud?

Selline kord tuleneb seadusest. Põhiseaduse muutmise saavad algatada Riigikogu liikmed ja president, seda ei saa algatada komisjonid, fraktsioonid või Vabariigi Valitsus.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Raivo Järvi.

Kui ma siin Riigikogus kohtun noorte ja ka väikeste külalistega, siis ma alati ütlen, et me teostame siin rahva võimu. Et kogu rahvast siia kokku kutsuda ei saa ja sellepärast istuvadki siin esindajad. Ilmselt sellepärast tänapäeva parlamentarism ongi välistanud sellised rahvakoosolekud nagu Novgorodi veetše, Ateena agoraa jne, jne. Ja nüüd siis Rein Ratase stiilis: nüüd minu küsimus. Kas Keskerakonnale tundub, et nende kohtumised valijatega ei ole piisavalt tõhusad, et tuleb luua veel täna presenteeritud alternatiivne struktuur?

Ma juhin kolleeg Rein Ratase tähelepanu sellele, et tema nime on mainitud ja et tal on hilisemas arutelu käigus repliigiõigus.
Aga nüüd sinu küsimus, Raivo Järvi.  See on paradigma ja mõtlemise küsimus. Ma väga lootsin, et sul või teil on kodutöö paremini tehtud, et me enam oma mõttes ei alusta kivinenud mudelitest, mida võib-olla viis või kaheksa või kümme aastat tagasi oli põhjust küsida ja käsitleda.
Oleks üsna rumal väita, et Eesti ühiskond ei ole arenenud. Oleks üsna rumal väita, et enam pole vaja ühiskonda kuidagi aktiviseerida, kodanikuühiskonda turgutada, anda inimestele institutsionaliseeritud töövahendeid, pidada debatti eri huvirühmade vahel ka pisut teisel platvormil, kui see seni on toimunud – kui seda ikka debatiks on saanud nimetada. Mul on kahju, et sa oled taas astunud kitsalt erakondlikule rajale ja mõtled, miks nad seal hädaldavad. Mis häda neil on? Iseenesest Keskerakonnal ei pigista king kuskilt. Aga Eesti ühiskond on mitmes mõttes kriisis – mitte ainult eelarvekriisis, vaid kindlasti ka moraalses kriisis ja poliitilises kriisis. Ja ükskõik kui suurte või väikeste tähtedega seda kirjutada –  me vajame igal juhul muutusi.

Lugupeetud kolleegid! Ma täpsustan ettekandja Evelyn Sepa pakutud repliigivõimalust. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele – § 70 lõige 1 – on Riigikogu liikmel siis, kui tema nime mainitakse, repliigi õigus sõnavõttude ehk siis läbirääkimiste käigus, mitte praegu küsimustele vastates.
Aga läheme küsimustega edasi. Sõna saab kolleeg Väino Linde.

Ühele dokumendile 25 000 allkirja kogumine eeldab aktiivse jõu olemasolu ja poliitikas on selleks kindlasti erakonnad. Sellest on kõnealuse eelnõu kritiseerijad teinud järelduse, et tegelikult on tegemist permanentse poliitilise valimiskampaaniaga. Tahan küsida, kuivõrd eelnõu näeb ette lisakulutuste tegemist riigi finantseeringute näol valimiskomisjonile ja täiendavalt ka õiguskantsleri ametkonnale. Miks peaks selle seadusega seadustama olukorra, kus erakonnad võivad teha kampaaniat riigieelarve raha abil?

Põhiseaduse muudatus loomulikult ei räägi ühestki mudelist, ühestki eelarvereast, kus võiks olla suurem või väiksem summa, kui see muudatus peaks vastu võetama ja ka rakendatama. Me oleme seletuskirjas pakkunud välja ühe variandi, kuidas see reaalselt võiks toimida. Olen tegelikult kerges kimbatuses. Ühelt poolt me mööname, et erakondadel on ühiskonnas liiga suur mõju, et poliitikat on ühiskonnas liiga palju. Teiselt poolt me saame justkui aru, et tegelikult see ei ole maailma kõige tähtsam asi, see ei ole see, mille peale inimesed hommikust õhtuni mõtlevad, mis neid saadab nende elutee igal etapil. Ja siin peitub väga tõsine vastuolu. Valimisaktiivsus väheneb, poliitikat puudutavate arvamusavalduste hulk suures plaanis kahaneb. Huvi kaasa rääkida ja võib-olla ka võimalus kaasa rääkida väheneb, mitte ei suurene.
Samas tõesti ei saa välistada, et erakonnad võiksid kaasa lüüa ja initsieerida olulisi poliitilisi debatte ning teha seda mitte oma nime all, vaid  kodanikuühenduste kaudu. Aga ma küsin: mis siis täna teistmoodi on? Ükskõik millist massiivset allkirjakampaaniat me hiljutisest aastast-kahest ka ei meenuta, igal pool on erakondade käsi nende korraldamise taga mängus olnud. Mulle võib isiklikult üks või teine teema või teemapüstitus meeldida või mitte meeldida, ma võin sellega nõustuda või mitte nõustuda, aga ma ei näe selles iseenesest mitte midagi halba. Tõesti, meil ei maksaks nii palju häbeneda ja püüda maha salata aktiivsust ja ideid, mida me suudame esitada nii, et need ka poolehoidjaid koguvad.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jürgen Ligi.

Austatud ettekandja! Ma loodan, et Keskerakond leiab võimaluse Paul-Eeriku küsimusele jätkuks ükskord vastata ka sellele, miks kõike, ka arupärimisi, esitab Keskerakonna fraktsioon kahekümne viiekesi, mitte fraktsioonina ega näiteks paarikaupa. Et allkirju oleks võimalikult palju? Kas siin taga ei ole mingi statistika? Aga minu küsimus on selline. Kas sa tooksid mõne näite küsimuse kohta, mida siin saalis on keeldutud algatamast, vaatamata teada ootustele rahva hulgas? Mis küsimus olnuks vaja väljaspool saali algatada, sest muudmoodi siit läbi ei murra? Kas sa tooksid mõne näite?

Jaa, tõepoolest, teisest reast kõlab kolleegi märkus, et selline küsimus võib olla seotud surmanuhtluse taaskehtestamisega. Siis veel näiteks seksuaalvähemuste õigusi puudutavad küsimused, mida kindlasti siin hea meelega ei arutata, kuigi kahtlemata on tegemist väga olulise, tõenäoliselt just inimõigusi puudutava küsimuste ringiga. Aga selle puhul ei ole selge, kes hääli võidab – kui keegi üldse võidab. Ma usun, et sääraste küsimuste ring on väga lai, mul lihtsalt pole nii palju fantaasiat, et kõiki võimalikke teemasid prognoosida.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Paul-Eerik Rummo.

Minu teine küsimus omal viisil jätkab kolleegide Linde ja Ligi küsimusi. Kas te kujutate peale erakondade Eestis ette veel mingeid piisavalt tugevaid ja ka tehnilisi võimalusi omavaid rühmitusi, kes oleksid suutelised 25 000 hääleõiguslikku kodanikku oma algatuse taha värbama?

Ma olen absoluutselt veendunud, et sellised jõud on olemas. Sinu ees istub rohelise liikumise endine juht. Ka nende tungimine parlamendikoridoridesse on märk sellest, et mitteerakond võib olla poliitiliselt nii aktiivne ja efektiivne, et suudab muuta Eesti poliitikat.

Sõna saab kolleeg Taavi Rõivas.

Minu andmetel on Erakond Eestimaa Rohelised tulnud siia parlamenti täiesti rahumeelselt ja ilma erilise tungimiseta, aga see selleks. Ma tahan küsida selle kohta, mil määral võiks teie arvates omavalitsustes sellist rahvaalgatust rakendada. Näiteks Tallinna linnas on väga mitmel korral korjatud ligi 10 000, mõnel korral üle 10 000 allkirja, et avaldada protesti ühe või teise linnavalitsuse käigu vastu, samas on nendele jäetud isegi vastamata – nii kirjalikult kui ka laiemalt avalikkuse ees, rääkimata sellest, et nendest sünniks mingi eelnõu või muu reaalne tulem. Kas teie eelnõu mõtte järgi peaks säärasele aktsioonile järgnema mingid konkreetsed sammud, linnavalitsuse tagasiastumine või midagi muud sellist?

Kui tulla kohalike omavalitsuste juurde, siis kohaliku omavalitsuse korralduse seadus näeb ette võimaluse korraldada rahvaalgatus. Kui ma õigesti mäletan, siis peab selle taga olema 1% territooriumil elavatest hääleõiguslikest elanikest. Seda on kasutatud. Sageli on muidugi nii, et küsijale võib küsimus rohkem meeldida kui vastus. Aga eks see ole ka poliitilise kultuuri küsimus, kuidas niisuguseid asju edasi menetletakse. Ma ei pea silmas mitte vormilist külge – vormiliselt neid menetletakse, aga millise tulemuseni nad sisuliselt jõuavad? Kui te olete veendunud, et seadust peaks muutma nii, et see võimalus tagaks kohaliku omavalitsuse tasemel tõhusama, sisukama lahenduse, siis meie oleme valmis sellele kaasa mõtlema.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Raivo Järvi.

Rahvas, rahvaalgatus – mul otsekohe assotsieerub see ladinakeelse sõnaga populi. Me teame, et ilmselt üks esimesi populaaride liikumisi tekkis siis, kui Rooma vabariiklus hakkas langema ja tõusis keisririik. Teine suur populistlik periood oli teatavasti enne Teist maailmasõda, siin Eestis päädis see vapside liikumisega. Ja kolmas populismilaine on praegu Euroopas. Neid kõiki ühendab aga üks: paisatakse välja loosung "Võim on rahvast võõrandunud! Tuleb võtta võim!". Kuidas sa kommenteerid praegust olukorda Eestis, kus seda pidevalt raiutakse, ja seda sinu lansseeritavat projekti?

Mul on väga hea meel, et sa püstitasid küsimuse just nii, nagu sa seda tegid. Siin peitubki mõtlemise paradigma üks kõige tõsisem konflikt. Mõned sinu omaga sarnast mõttekäiku demonstreerinud kolleegid on sageli näiteks toonud, et kodanikuühiskonda saab aktiviseerida kõikvõimalike allkirjade kogumise kampaaniatega. See on nagu demokraatia kõige magusam vili, see on nagu kvaliteedimärk, et meil on aktiivsed kodanikud, nad teevad kampaaniaid, korraldavad, edastavad mis iganes ideid.
Mina arvates on see tore, et aktiivsus on kasvanud. Aga sellel on üks oht: see tegelikult ei võimalda meil siin saalis sellistele puhangutele sisukalt reageerida ja samas ka ei sunni meid seda tegema. Seda ühelt poolt. Teiselt poolt ei ole see kuigi veenev märk allkirja andnud kodaniku enda vastutusest, et ta on teema põhjalikult läbi mõelnud, et ta on teinud sellele samasuguse analüüsi nagu mõnele eelnõule, mis tuleb näiteks Vabariigi Valitsuselt ja mille puhul ta on teinud mõjude analüüsi, võib-olla eelarvelise analüüsi ja teab, et see on ka põhiseadusega kooskõlas olev. Kas tegu on ikka tõsise algatusega, millega inimesed on palju vaeva näinud ja mille nad on enda jaoks tõesti läbi mõelnud? See on vastutuse balansseerimise küsimus. Me peame võtma seda teist poolt tõsise partnerina, kes ei ole mingi lihtsalt ühelt kihutuskoosolekult teisele sõitev kamp, kelle mõtet põllul on raske püüda – sest et täna on see selline, homme on see teistsugune ja ülehomme veel midagi muud. Täna poolt, homme vastu jne, nii et sa tegelikult ei suuda isegi defineerida seda aruteluobjekti, millele sa peaksid reageerima.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Väino Linde.

Lugupeetud ettekandja! Oma ettekandes sa kinnitasid, et rahvaalgatus on vaba spetsiifiliste huvide domineerimisest. Kui see eelnõu seaduseks saaks, siis oleks 25 000 hääleõiguslikul kodanikul, kes ei ole valitud rahva poolt, õigus esindada rahvast ja algatada seaduseelnõu. Samas on selle 25 000 algataja puhul siiski tegemist mingite konkreetsete grupihuvidega. Kas sa ei karda, et niisugune olukord võib viia selleni, et Riigikogu seadusandlik tegevus saab pärsitud ja huvigrupid on hoopis teisel moel saanud õiguse algatada eelnõusid? Kas sinu arvates ei vii see kokkuvõttes hoopis teatud vähemuste huvide diskrimineerimisele? Näiteks kindlasti on võimalik hea tahtmise juures leida Eestis 25 000 homofoobi või rassismile kalduvat inimest. Ja siis oleksid tekkivad pahandused suuremad, kui me esialgu arvata oskame.

Palun peame küsimuste esitamisel ajalimiidist kinni!

Nii hea küsimuse puhul ei ole kurjast pisut ajalimiidist üle minna! Ma tõesti ei kujuta ette, et rahvaalgatuse võimalikkuse korral võiks siia saali 25 000 oma nime all esineva inimese soovil ilmuda eelnõu, mis lubaks 24-tunnist alkoholireklaami lasteaias, poes, tänaval, koolis, sünnitusmajas jne. Aga millegipärast alkoholitootjad jõuavad küll oma spetsiifiliste huvidega erakondadesse, et oma vajadusi ja majandushuve tugevalt esindada. Nii et selles mõttes ma ei karda seda.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Jürgen Ligi.

Hea ettekandja! Mulle tundub, et ega siit vastuseid ei tule. Linde küsis minu küsimuse poolenisti ära. Ma siiski proovin veel kord, et äkki tuleb siis vastus ka. Päris kindlasti on ühiskonnas gruppe, kes on nõus algatama mingi eelnõu loosungi all – mitte küll sellises sõnastuses, aga põhimõtteliselt – "Eesti eestlastele!", "Homod ahju!", "Surmanuhtlus taastada!", "Viin keelata!", "Edgar seebiks!" või midagi muud sellist. Kas sul ei ole tulnud kunagi mõtet, et see saal võiks olla mingis mõttes filter, kes sellised ametlikud arutelud ära hoiab, pidades neid ühiskonnale ja Eesti mainele kahjulikuks? Kas sul on kunagi see mõte ka pähe tulnud selle eelnõu kirjutamisel?

Ma olen väga sageli mõelnud, et see saal on filtriks väga paljudele vajalikele küsimustele, mida millegipärast siin ei arutata. Seda olen ma kohe päris mitmel puhul täheldanud. Kui niisuguseid vihkamisele üleskutsuvaid lähenemisi analüüsida, siis nende inimeste suhtes, nende kirjalike või suuliste algatuste suhtes kehtivad seadused on ikka jõus. Eestis teatavasti on vaenu ja vihkamist tekitav tegevus keelatud ja see on ka sanktsioneeritud. Kultuuriliste puudujääkide likvideerimiseks aitab tõenäoliselt kõige efektiivsemalt hea, sisukas debatt, mida autoriteetsel foorumil peavad inimesed, kes on siia valitud.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Imre Sooäär.

Riigikogu maaelukomisjon arutas hiljaaegu Eesti Loomakaitse Seltsi pöördumist, millele oli alla kirjutanud 51 000 inimest. Nii anti see Riigikogu esimehele üle. See on aukartust äratav number. Muuseas, paljude väga oluliste asjade seas oli selles pöördumises nõue, et Eesti kauplustes keelustataks eluskalade ja elusvähkide müük, sealhulgas lemmikloomapoodides. Lisaks oli seal nõue, et kõik Eesti kassid, ka hulkuvad, tuleks kiibistada jne. Kuidas tagada, et kampaania korras mõnede heade ideede elluviimiseks ei poetata selle varjus programmi sisse küsitava väärtusega asju? Kampaania korras võidakse saada ka neile allkirjad, kusjuures inimesed ei tea, millele nad tegelikult on allkirja andnud? Selle pöördumise puhul igatahes juhtus nii.

Siin kõnepuldis ei ole küll kombeks piiblit tsiteerida ja parafraseerida, aga õndsad on need, kes ei näe. Nii on ju teinekord kombeks öelda. Seda ettepanekut ma ise lugenud ei ole, olen lugenud refereeringuid. Mulle tundub, et seal on punkte ja soove, mis läheksid vastuollu Eesti võetud rahvusvaheliste kohustustega ja mis vastava hinnangu andmisel ei kuuluks menetlemisele. Meie pakume ka välja loetelu, milliste küsimuste menetlemine siin saalis oleks rahvaalgatuse puhul välistatud. Usun, et õiguskantsler oleks eelkontrolli tehes sellele tähelepanu juhtinud. Nii et algatajad oleksid pidanud seda dokumenti vastavalt kohendama.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Eiki Nestor.

Kas eelnõu algatajate meelest võiks rahvaalgatuse korras koguda allkirju mingi eelnõu vastu?

Ei, see ei peaks muutma kehtivat seadust – kas seda täiendama, andma uue normi, tühistama. Riigikogu menetlemise etapis olevate eelnõude menetlusest kõrvaldamine rahvaalgatuse korras – ma ei usu, et see oleks võimalik ja otstarbekas.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Rain Rosimannus.

Lugupeetud ettekandja! Kas te olete lugenud Fareed Zakaria raamatut "Vabaduse tulevik" ja tema kriitikat selliste eelnõude ja nende kaasatoodava poliitika tegemise viisi kohta? Ning tema viiteid sellele, et niisugune lähenemine võib väga kergesti viia mitteliberaalse demokraatiani?

Demokraatia on üldse ohtlik asi! See paraku on nii. Aga ka meie passiivsus, initsiatiivitus, ebakompetentsus ja moraalitus on sama ohtlik kui ükskõik milline kampaania, mis võib rahvaalgatuse korras jõuda arutamiseks siia saali. Nii et võib ka olla vastupidi.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Igor Gräzin.

Siin on alati kohane piiblit tsiteerida ja mina teen seda võimaluse korral ikka uuesti. Nii et palun ära häbene – piibel on pühakiri ja Jumala sõna ning on ka siin igati kohane seda tsiteerida. Selles mõttes ma ei läheks sinu populistliku ateismiga kaasa.
Aga küsida tahan ma järgmist. Poliitika on professionaalne tegevus, sina tahad selle anda amatööridele. Kas sa tagajärgi ei karda? Esiteks, see sinu ettepanek ise on populistlik. See peaks jätma mulje, et me hirmsasti nüüd selgitame rahvale kõiki asju jne. Poliitika on professionaalne tegevus ja eeldab teatavaid kogemusi, teadmisi ja positsioone. Kas sa ei karda, et sellega muutub poliitika lapsikuks ütlemiseks, nagu eile ka meie kolleeg  Keskerakonnast seda nimetas? Millega garanteeritakse populismi vältimine ja ebaprofessionaalsuse tekkimine Eesti poliitilises elus?

Kui Eesti põhiseaduses oleks sätestatud rahvaalgatuse võimalus ja seda asutaks ühe või teise teema siia saali toomisel rakendama, siis mida see meilt eelkõige eeldaks? See eeldaks teistsugust ühiskonna mõjutamise või kaasamise strateegiat ja selle rakendamist. Siin võib mõnes mõttes tõmmata paralleele näiteks korrakaitseseaduse eelnõu ideoloogiaga. On selliseid riike ja väärtushinnangute süsteeme, mille puhul leitakse, et politsei peab saama hakkama hea sõnaga, ta peab olema nii palju proff. Samas on riike, kus politseil peab olema peale elektrišokirelva ka tulirelv ja võib-olla veel midagi. Ta peab saama kohe esimese võimalusena kedagi kõmmutada ja alles seejärel kunagi kedagi veenma, midagi ennetama. Need on lihtsalt erinevad strateegiad.
Ma arvan, et ühiskond, mida meie suure tõenäosusega kõik soovime, on pigem probleeme ennetav – see on avatud ja laiapinnalist debatti pidav ja seda hindav ühiskond. Ma ei usu, et rahvaalgatuse võimalus sisaldab endas suuri ohte või annab ühiskonnale vale signaali. Inimesed aga saavad olla professionaalid siis, kui nad oskavad pidada debatti, kui nad on tõeliselt head spetsialistid kas poliitikarindel või mõnel erialal. Kas kõik on seda, see on iseküsimus.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Imre Sooäär.

Hea ettekandja! Ma jätkan oma eelmise küsimuse juurest. Olen sinuga täielikult nõus, et me peame uskuma oma põhiseaduslike institutsioonide jõusse ja igasugused anomaaliad pöördumistest välja filtreerima. Sellega need institutsioonid praegu eelnõude puhul ka tegelevad. Aga ma näen ikkagi selle suure idee varjus, millega sellele põhiseaduse muudatuse algatusele allkirju kogutakse, teatud riski. Selle varjus võib läbi minna mõni komakoht, mis ei ole midagi imelikku esialgu vaadates, aga võib oluliselt meie põhiseadust kahjustada. Selle kampaania varjus, mis on n-ö lööklausele tehtud, on mingi muu asi ehk jäetud meelega tagaplaanile. Kas selle põhiseaduse muudatuse algatuse koostamisel ei peaks olema mingid piirangud? Kuidas vältida riski, et millegi varjus tehakse tegelikult hoopis midagi muud?

Kõige lihtsam garantii on see, et on välistatud üks ring küsimusi, mida ei saa rahvaalgatuse korras algatada ja menetleda. Teine kaitsemehhanism on seesama eelkontroll, mida meie pakume ühe võimalusena õiguskantslerile. Ega mingisuguseid muid jumalikke ja absoluutseid garantiisid nagu ka riskivaba elu ei ole olemas. Aga ära võta seda väga isiklikult! Millal see oligi, vist eelmiste parlamendivalimiste eel oli meil ka üks väga populistlik poliitiline ühendus, kes tuli siia saali ja laamendas täiesti ametlikult poliitikalaval päris kaua. Selleks ei pea olema keegi, kes on väljastpoolt Riigikogu, et kurja teha, või vastupidi, olla siin, et teha head.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Eiki Nestor.

Vastusest minu esimesele küsimusele sain ma aru, et mingi eelnõu vastu allkirju selle seaduseelnõu kohaselt koguda ei saa.  Selliseid volitusi või kohustusi see ette ei näe. Hea küll. Aga kui keegi kogub 25 000 allkirja rahvaalgatuse korras millegi poolt ja samal ajal keegi kogub 50 000 allkirja sellesama asja vastu, mis me siis teeme?

Ma igaks juhuks täpsustan, kas me saime ühtemoodi aru. Riigikogus menetluses olevat eelnõu rahvaalgatuse korras mõjutada ei ole võimalik. On võimalik kehtivat seadust mõjutada: seda täiendada, muul viisil muuta, tunnistada kehtetuks. Aga kui on erinevad eelnõud, siis neid ka vastavalt menetletakse.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jaanus Marrandi.

Imre Sooäär seadis oma esimeses küsimuses kahtluse alla, kas inimesed ikka teavad, millele nad alla kirjutavad. See oli justkui esitatud negatiivse näitena. Mina arvan teistpidi. Minu arvates on tegemist positiivse juhtumiga, kus 50 000 inimest andis allkirja, asi võeti menetlusse ja seda arutatakse. Tegelikult samamoodi on ju toimitud isegi väiksema allkirjade arvu korral. Seesama Riigikogu liikmete tegevuse ja palkade küsimus on ju ka võetud arutelule. Toimivas demokraatlikus ühiskonnas ei saa niikuinii rahva arvamusest mööda vaadata. Eitamata teatud rahvaalgatuse võimalikkust, ma küsin: kas sinu arvates on asi nii lootusetu, et on vaja ilmtingimata juurde sellist suhteliselt madalat lävepakku, milleks on 50 000 allkirja? Arvestatakse ju mingis mõttes rahva arvamusega ka praegu.

Just selles ongi asja iva, et mingis mõttes arvestatakse. Me teeme näo, et me arvestame, aga tegelikult ei pea siin saalis debatte, lülitame telefonid välja, kui õhus on vähegi ebameeldiv kriitiline küsimus, ja räägime millestki, mis võib-olla endale rohkem meeldib. Ma ei usu, et see Eesti inimestele meelepärane on – see pole konstruktiivne lähenemine. Mis siin salata, asi küll läheb vaikselt paremuse suunas, aga Eesti võimuinstitutsioonid ei ole kuigi avatud ja head dialoogi pidajad, kes teisi osapooli võrdseteks partneriteks peavad. Me kipume pidama monolooge, kui see meile sobib, ja me oleme väga pahased, kui ilmuvad lagedale meie isiklike veendumuste vastased ideed, alternatiivsed ettepanekud. Seda aitaks kõnealune institutsionaliseeritud võimalus küll parandada – see annaks garantii mõlemale poolele ja loomulikult suurendaks ka mõlema poole vastutust. Ühelt poolt vastutust algatuse ettevalmistamise eest ja teiselt poolt vastutust sisuka debati pidamise eest.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Igor Gräzin.

Esitan küsimuse ära ja siis selgitan. Kas Riigikogu peab langetama õigeid otsuseid või populaarseid otsuseid? Need kaks ei lange kokku. Kolm näidet. Rahva arvamuse mõjul jäeti privatiseerimata elektrijaamad, energiavõrgud – jäme viga. Kui me paneme rahvahääletusele tuumaenergeetika, saame me vale vastuse. Ja kolmandaks me saime vale vastuse ühinemisel Euroopa Liiduga. Järelikult küsimus: kas me peame langetame õigeid otsuseid või populaarseid otsuseid? Ning kes vastutab?
Sinu eesmärk on mulle arusaadav. Selle asemel, et langetada õigeid otsuseid, me langetame populaarseid otsuseid ja veeretame vastutuse rahva peale. Tähendab, meie idee on selles, et Riigikogu jumala eest millegi eest ei peaks vastutama. Ma saan sellest aru – see on loogiline. Aga milline on meie ülesanne: õiged või populaarsed otsused?

Kvaliteetse debati pidamine, tõsise analüüsi tegemine ühe või teise ettepaneku puhul ei saa kuidagi vastutust vähendada. Vastupidi, see suurendab seda. Kui mängida nende kahe komponendiga, mis sa tõid – õige ja populaarne –, siis mina ütlen, et Riigikogu peaks tegema õiglasi otsuseid. Kui tuua mõni näide, siis maksude langetamine on kindlasti populaarne, aga kindlasti vale ja ka  ebaõiglane otsus. Kõik muu on hinnangu küsimus.

Läheme küsimustega edasi. Sõna saab kolleeg Toomas Trapido.

Hea ettekandja! Mitmed eelküsijad on väljendanud hirmu Eesti inimeste ees. Küll tuleb üle 25 000 inimese välja mingi homofoobse eelnõuga, küll mingi muu koleda asjaga. Ma tahaksin öelda, et nendes seaduseelnõudes, mis Riigikokku on jõudnud, on ka natuke imelikke asju sees olnud. Küsida aga tahan järgmist. Üks maailma edukamaid riike Šveits on otsedemokraatiat praktiseerinud 150 aastat ja kauemgi. Kas Eestil ja Šveitsil on mingisuguseid põhimõttelisi erinevusi, et Eestis põhimõtteliselt ei saa rahvas algatuste ja referendumite abil riigielu mõjutada?

Mulle tundub, et Eesti ja Šveitsi põhimõtteline erinevus on see, et Šveitsis on mäed ja Eestis ei ole. Aga poliitiline kultuur kujuneb aastate jooksul, traditsioonid kujunevad välja aastate jooksul. Ma ei näe praegu juuretist selleks, et võtta kohe ja automaatselt üle selline mudel, nagu Šveitsis toimib. Ei saa öelda, et me kunagi ei jõua selleni või et me ei võiks püüelda selle poole. Eks igal asjal on omad plussid ja miinused. Ma usun, et kõige suurem pluss meie endi jaoks on, kui me leiame meile sobivad lahendused. Ja analüüsides Eesti ühiskonna sisemise koostoimimise ja kooshoidmise mehhanisme, me vajame pelga esindusdemokraatia kõrvale ka tõsiselt võetavaid osalusdemokraatia mehhanisme.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Mati Raidma.

Austatud kolleeg! Rahvaalgatus saab kindlasti alguse initsiatiivgrupist, kes selle protsessi käivitab. Mida te prognoosite tulevikku vaatavalt: kui paljudel juhtudel see initsiatiivgrupp võib hakata koosnema ühe või teise erakonna liikmetest ehk siis mitteavantüristidest väga vilunud poliitikutest?

Siinkohal tuleks vist põhjalikult lahata iga persooni isikliku identiteedi küsimusi. Mina olen eelkõige inimene, siis keegi teine, kolmas, neljas ja alles seejärel võib-olla parteilane. Ma ei kujuta ette, et kuulumine parteisse võiks välistada kuulumise mõnda teise sotsiaalsesse gruppi või ringi. Seda õigust ei saa võtta kelleltki. Ma usun, et see ühelt poolt tugevdaks erakondi, annaks nende tegevusele laiema kõla- ja toetuspinna ning õige sisu – mitte ainult sellise, mille saab loosungiga seina peale panna, kui valimiskampaania käib. Nii et jõuame inimestele lähemale.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Taavi Rõivas.

Hea ettekandja! Te mainisite, et me lülitame tihti oma mobiiltelefonid välja ja kipume pidama monoloogi. Aga miks see õigupärast nii on? Mina olen oma kodulehel oma mobiiltelefoni absoluutselt kõigile avalikuks teinud ja ma ei lülita seda välja, kui mõni valija soovib mulle helistada. Ma täiesti siiralt soovitan seda ka teistele, et seda väga tihti kasutataks. Ma vaatasin teie kodulehekülge, sealt ma teie kontaktnumbrit kahjuks ei leia. Võtsin kiiruga ette teie erakonna esimehe Edgar Savisaare blogi, mida ta täiendab küll üsna harva – ka seal ei leidu ühtegi kontakti, mille kaudu saaks diskussiooni astuda. Te ütlete, et me kipume seda tegema. Miks te seda siis teete?

Kui arvestada mitmesuguste kodanikuühenduste ja nende katusorganisatsioonide analüüsi ja pidevat kriitikat, siis ei ole meil – ma mõtlen Riigikogu tervikuna – kellelgi väga põhjust hõisata, et dialoog toimub. Et toimub dialoog võrdsete partnerite vahel. Näide telefoninumbrist on pisut humoorikas. Ka helistades – paludes, küsides, rääkides – väga tihti juhtub nii, et tegelikult toimub ikkagi monoloog. Võiks tõesti eeldada, et telefonikõne on dialoog, aga ei ole.

Küsimuseks saab sõna Jaanus Marrandi.

Lugupeetud ettekandja! Rahvaalgatus on minu arvates kahtlemata väga vajalik asi, seda ei ole mõtet vaidlustada. Aga minu küsimus puudutab seda 25 000 inimest. Põhimõtteliselt ei peaks rahvaalgatuse tegemine ilmselt ka liiga lihtsalt teostatav olema. Kui oleks, siis võiks see tõepoolest tuua suhteliselt väikese huviringi seadusalgatused järjest ja järjest Riigikokku. See küsimus jääb. Näiteks Lätis on see lävi märksa kõrgem. Kas ei võiks olla see lävi 25 000 asemel olla näiteks 50 000 või 75 000? Too 25 000 on ka Eesti oludes suhteliselt väike number.

Lõppude lõpuks on see number ju valiku küsimus. Aga selle numbri valikul tuleks põhjalikult analüüsida, mis on rahvaalgatuse mõte. Ja see mõte muu hulgas on see, et ka mitteesindatud huvirühmad saaksid võimaluse tuua oma küsimusi Riigikogu ette. Meil on 5%-line valimiskünnis, aga valimisõiguse spetsialistid peavad ka seda päris kõrgeks, see ebakõla on tinglikult öeldes üsna piiri peal. Kui arutada, kas nõutavate häälte arvu suurendada, siis keegi võiks vaadata valimiskomisjoni kodulehelt, kas erakonnad, kes on Riigikogus praegu esindatud, said 50 000 või 60 000 või 70 000 häält. Ma peast ei hakka arvutama, mis numbri see 5% valimiskünnise ületamine võiks anda. Aga usun, et see arv saaks ebaproportsionaalselt suur, kui me seda oluliselt tõstaksime.
Ent jah, kokku võttes on see valiku küsimus. Kui meenutada kas või viimast Postimehe ja võib-olla veel mõne toreda Eesti ajalehe algatatud kampaaniat, siis nemad kogusid pisut üle 10 000 allkirja. Järelikult 25 000 oli ka nende jaoks üle jõu käiv, kuigi nende kasutuses oli märkimisväärne avalik ressurss.

Kui rohkem küsimusi ettekandjale ei ole, siis täname kolleeg Seppa! Läheme eelnõu esimese lugemisega edasi. Kutsun kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe kolleeg Väino Linde.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid Riigikogu liikmed! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu oma istungil 10. aprillil.  Peale komisjoni liikmete oli kohal Vabariigi Valitsuse esindajana Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Tiina Runthal. Komisjon alustas nagu ikka eelnõu algatajate esindaja ärakuulamisega, kelleks oli nagu tänagi siin kolleeg Evelyn Sepp. Tema tutvustas meile eelnõu.
Me märkisime kõik, et tegemist ei ole mitte esimest korda selle küsimuse aruteluga Riigikogus ja põhiseaduskomisjonis – see oli juba kolmas kord. Kaks eelmist korda olid eelmise Riigikogu koosseisu ajal. Esimene kord oli selle eelnõu edasine käik selline, et pärast esimest lugemist arvati see menetlusest välja. Teisel korral läbis see Riigikogus minu mäletamist mööda vist esimese lugemise, siis aga Riigikogu tolle koosseisu volitused  lõppesid.
Eelnõu algataja märkis, et eelnõuga tahetakse anda otsedemokraatia valimiste ja rahvahääletuse kõrvale üks uus võimalus: kui algatuse taga on vähemalt 25 000 hääleõiguslikku kodanikku, siis on neil õigus algatada seaduseelnõusid. Et rahvaalgatus oleks meie põhiseaduse kohane, siis pakutakse seaduseelnõus välja, et initsiatiivgrupp  – mõeldud pole muidugi neid vähemalt 25 000 allkirja andjat, vaid initsiatiivgruppi – pöörduks õiguskantsleri poole eelnõusoleku saamiseks, et selles või teises küsimuses võiks rahvaalgatuse käivitada. Nende häälte ja allkirjade kontrollimise osas peaks andma täiendavad ülesanded valimiskomisjonile. Eelnõu algataja kinnitas, et selle meetme abil peaks kodanikuühiskonna aktiivsus suurenema. Samad põhiasjaolud, mida täna siin saalis nimetati, olid ka komisjonis jutuks.
Vastati küsimustele. Oli küsimus, kas selline uuendus ei võiks tegelikult hoopis vähemuse huve kahjustada. Nagu siingi juttu oli, toodi põhjuseks, et mõnel tugeval poliitilisel ühendusel on võimalik ühe või teise seisukoha taha 25 000 häält koguda ja see ei pruugi näidata rahva üldist tahet, vaid mingi konkreetse grupi tahet, kes on kas millegi  poolt või hoopis millegi vastu, kahjustades näiteks vähemuste huve.
Küsiti, ega niisugune tänavademokraatia toomine Riigikokku ei võimenda ka siin mitmesuguseid konflikte. Sellele vastati eitavalt: praegu võimendab konflikte riigis suures osas Eesti ajakirjandus.
Päriti, kes võiksid olla huvitatud niisuguse algatuse läbiviimisest. Vastuseks saime, et Eesti kodanikuühiskond on juba piisavalt arenenud ja väga palju on selliseid jõulisi struktuure, kellel peaks olema vastavad vahendid, soov ja pädevus. Komisjoni liikmetele jäi edasisest arutelust siiski mulje, et võidakse silmas pidada Eesti suuremaid erakondi, kellel on poliitiline soov küsimusi sel moel lahendada. Oli juttu, kas rahvaalgatus võib täita eesmärki Riigikogu tööd tõhustada. Komisjoni liikmete arvamused jagunesid kaheks. Oli neid, kes arvasid, et tõhustab küll, osa aga kinnitas, et vastupidi, see hoopis pidurdab esindusdemokraatia kaudu vastuvõetavate seaduste menetlemist ja eelnõude kohta otsuste tegemist.
Nagu ka siin enne räägitud, oli komisjoniski juttu võimalikust riigieelarvest finantseerimisest, valimiskomisjoni täiendavast tööst nende eelnõude puhul, vastavate allkirjade ülevaatamisest. Osa kolleege esitas pärast ülevaate saamist oma arvamuse eelnõu kohta. Mart Nutt ei olnud päri seisukohaga, et aktsioonid, mis on suunatud erakondliku tegevuse propageerimisele ning valijaskonna laiendamisele, võiksid olla teatud ulatuses riigieelarvest kinni makstud. Tunti huvi, kui õigustatud on seisukoht, et 25 000 kodanikku, kes on algatusele allkirja andnud, võrdsustatakse ühe Riigikogu liikmega. Tuletan meelde, et ka Riigikogu liikmel on õigus algatada seaduseelnõusid. Kolleeg Evelyn Sepp vastas, et ka praegu ei takista mitte miski erakondi mingites aktsioonides osalemast või mingeid aktsioone kas või kinni maksmast.
Oli komisjoni liikmeid, kes kahtlesid, kas õiguskantsleri võimalik eelkontroll ikka mahub õiguskantsleri ametiülesannete hulka. Päris üksmeelsele seisukohale me ei jõudnud. Osa kolleege nägi selles kõiges ohtu, et seadusandja, Riigikogu, võib uuenduse tagajärjel teatud seaduste algatamisest kõrvale hiilida ja jääda lootma, et küll rahvaalgatuse korras reguleeritakse üks või teine küsimus, mille lahendus on ebapopulaarne.
Põhiseaduskomisjonis kõlas ka üks väide, mida me huvitaval kombel täna siin ei kuulnud. Nimelt, et Lissaboni lepingu järgi on laias laastus miljonil Euroopa Liidu kodanikul eri riikidest õigus anda allkirju ja pöörduda põhimõtteliselt petitsiooniga Euroopa Komisjoni poole. Ning toodi paralleele selle eelnõuga. Kuid Lissaboni lepingu mõtte järgi ei ole tegu mitte seadusandliku initsiatiivi ilmutamisega. Allkirjade kogumisega tehakse lobitööd või suunatakse lobiste osutama mingitele valupunktidele. Just seda peetakse Lissaboni lepingus nende miljoni allkirja puhul silmas. See ei ole samastatav meie eelnõus tooduga.
Kokku võttes märgiti komisjonis, et rahvaalgatus kui otsedemokraatia vorm rahvahääletuse kõrval ei ole iseenesest halb ega hea. Oluline on, kuidas seda kasutatakse, milleks seda kasutatakse, mis eesmärk sellel on. Ehk oleks see tänavademokraatia toomine Riigikogusse ja konfliktide võimendamine – ka selline oht toodi komisjonis välja. Arvati, et kuigi esialgu tundub, et see peaks aitama rahvast seadusloomesse kaasata, võib see lõppkokkuvõttes viia täieliku pettumiseni poliitikas. Sest isegi kui eelnõu seadusena vastu võetaks, ei oleks rahvaalgatuse korras võimalik läbi viia näiteks valimissüsteemi muutmist või ka teisi muutusi, mida rahvas, need vähemalt 25 000 hääleõiguslikku kodanikku, ühel või teisel hetkel vajalikuks peavad.
Kolleeg Urmas Reinsalu märkis, et peab vajalikuks esimese lugemise lõpetamisel anda eelnõu algatajatele võimalus teha sellesse teatud muudatusi. Mart Nutt märkis, et ta ei toeta eelnõus toodud seisukohti, kuid ei pidanud ka vajalikuks sellealast debatti Riigikogus maha suruda. Kolleeg Hannes Rumm väitis, et nemad on oma fraktsioonis eelnõu osas suhteliselt alalhoidlikul seisukohal, kuna see sisaldab ka neid riske, mis komisjonis välja toodi.
Edasi toimus hääletus. Häältega poolt 3, vastu 2, erapooletuid 3 teeb põhiseaduskomisjon Riigikogule ettepaneku esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata 23. mai kell 16.45.
Lõpetuseks märgin, et Vabariigi Valitsus ei toeta selle eelnõu menetlemist. Seda ta otsustas oma 27. märtsi istungil ja viitas seejuures tõsiasjale, et juba Põhiseaduse Assamblees leiti, et teatud olukorras võivad vastutustundetud poliitilised jõud või liidrid kasutada rahvaalgatust parlamentaarsete institutsioonide töö pidurdamiseks või isegi blokeerimiseks. Selle tsitaadi võtsin Vabariigi Valitsuse arvamusest selle eelnõu kohta. Aitäh!

Kolleegidel on küsimusi. Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Hea ettekandja! Millist ekspertiisi, oskusteavet, informatsiooni, ülevaateid te komisjonis kasutasite, kui kaalusite otsedemokraatia valusid ja võlusid, positiivseid ja negatiivseid külgi? Või milliseid ekspertiisiandmeid oli kasutanud teie mainitud Justiitsministeeriumi esindaja, kelle ülevaatele te viitasite?

Rahvaalgatusest, otsedemokraatiast on kirjutatud päris palju. Võid selle kohta infot leida ka meie riigiõiguse õpikutest, kui sa, hea kolleeg, soovid neid lugeda. Selle eelnõu menetlemisel me kasutasime põhiseaduskomisjonis loomulikult tavapäraseid meetodeid – alates eelnõu seisukohtade selgeks tegemisest kuni Vabariigi Valitsuse esindajate ja oma komisjoni nõunike seisukohtade ärakuulamiseni. Ning põhiseaduskomisjoni liikmed on riigiõiguslikes küsimustes minu arvates täiesti pädevad.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Enn Eesmaa.

Austatud ettekandja! Sinuga saab ainult nõustuda, kui sa väidad, et ühiskonna, rahva frustratsioon on üsna suur, kui vähemalt 25 000 inimest on võtnud ette ühe aktsiooni ja see ei lähe läbi. Aga kas sulle ei tundu, et see frustratsioon on mõõtmatult suurem, kui me seadusandlikult ei anna neile isegi võimalust sellist initsiatiivi üles näidata?

Mulle ei tundu, et sinu pakutud viimane variant rikuks demokraatiat või suunaks meie riigi selle arengust kõrvale. Pean õigeks lähenemist, et vähemalt 25 000 allkirjaga eelnõu ei esinda kogu rahvast, kogu rahva huve, vaid üksnes teatud grupi huve. Meeldib see nüüd kellelegi või mitte, aga meie oleme siin valimisseaduse kaudu rahva mandaadi saanud. Ja ma ei tahaks sellist vastuolu küll siin parlamendis näha.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Mai Treial.

Lugupeetud ettekandja! Te analüüsisite komisjonis kindlasti põhjalikult ka seda, missugused on teiste Euroopa riikide kogemused. Kas niisuguseid rahvaalgatusi on seadustatud ja kui on, siis missugused protseduurireeglid sinna juurde käivad? Missugune see olukord üldse on? Kas saate natukene seda tutvustada?

Otsedemokraatia oli tegelikult kõige mõjuvam millal? Muidugi ajaloo hämarustes – tingimustes, kus olid näiteks linnriigid, kus oli Novgorodi veetše. Kui kõik tundsid kõiki, kui kõikide huvid olid näha ja teada. Ühiskonna uutes arenguetappides ilmneb otsedemokraatia juba hoopis teisel viisil. Sellest tulenevalt on Eesti põhiseaduses arvestatud just nimelt rahvahääletuse võimalust ja rahvaalgatust enam mitte.
Siin oli juttu, et paljudes Euroopa riikides selline võimalus on, näiteks Šveitsis ja Liechtensteinis. See on seal ajalooliste traditsioonide tõttu olnud juba sellest ajast peale, kui meie Eesti Vabariigist ei unistanud ka kõige ärksamad maamehed. Samas on tuvastatud, et näiteks Šveitsi või Liechtensteini puhul pole niisugune otsedemokraatia vahendite kasutamine resultaadi poolest olnud oluliselt teistsugune kui see, milleni on välja jõudnud parlament. Selles mõttes märkimisväärset progressiivset mõju rahvaalgatuse olemasolul ei ole. Sellisele arvamusele on jõudnud näiteks uurijad, kes kirjutasid artikli ajalehte Sirp.

Kolleeg Igor Gräzin, milles küsimus? Nagu te teate, on vastavalt Riigikogu kodu- jatöökorra seaduse § 68 lõikele 3 võimalik esitada ettekandjatele kaks suulist küsimust. Nii, kolleeg Gräzin on ilmselt asjast aru saanud. Läheme küsimustega edasi. Kolleeg Aivar Riisalu, palun! Vabandust, härra Riisalu, protseduuriline küsimus. Igor Gräzin. Palun protseduuriline küsimus!

Ma ei ole sellest aru saanud sellepärast, et tegemist on kahe ettekandjaga. Aga noh, ma eeldan, et koosoleku juhataja teab töö- ja kodukorda minust paremini. Mina ei saa aru!

Kolleeg Gräzin! Ma loodan, et praegune kogemus on teile edaspidi kasuks ja jääb meelde. Läheme küsimustega  edasi. Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Hea ettekandja! Mina olen üsna harva elus demokraatia poolt, sest demokraatia ei ole alati hea teejuht. Aga teie väide, et 25 000 inimest on liiga väike kogum, otsustamaks midagi või millegi üle, tundub üsna küüniline. Praegu teatavasti on Eestis olukord, kus 22 500 inimest valijatena on otsustanud Eesti rahva saatuse üle. Kas te ei leia, et see on rahvale näkku sülitamine?

Ma ei arva, et sa peaksid meie valimisseadust ülimalt põhjalikult tundma, aga nende sätete osas, mis räägivad sellest, kuidas praegune Riigikogu valiti ja millisel moel need hääled laekusid, võiksid sa olla veidi kompetentsem.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marika Tuus.

Aitäh! Rahvaalgatuse õigus on olemas Lätis, Leedus, Soomes, Taanis, isegi Venemaal. Samalaadne mehhanism on sisse kirjutatud Euroopa Liidu põhiseaduse leppesse. Mis on see põhjus, et saali parempoolne osa on alati sellele nii kiivalt vastu olnud läbi aastate?

Aitäh! Teadupärast on Eesti demokraatlik riik ja riigivõimu saab meil teostada kahel moel – kas otsesel või kaudsel rahva heakskiidul. Ma ei saa rääkida kõigi selle eelnõu kritiseerijate nimel, kuid siiski on väga tõsised riigiõiguse teoreetikud ja õpetlased jõudnud praeguseks seisukohale, et paljuski niisuguse otsese demokraatia täiendavate vormide siia juurde toomine on riigiõiguses juba eilne päev, arvestades tegelikult kas või seda, kui oluliselt näiteks on vähenenud praegu rahva huvitatus poliitikast, kuivõrd raske on selgitada ühe või teise seaduseelnõu mõjude analüüsi riigile tervikuna, kuivõrd olulised on kõik need omavahelised seosed ühe või teise eelnõu vastuvõtmisega seonduvalt. Väga raske on nõuda ja paluda seda, et kõik need oletatavad 25 000 allkirja andjad peaksid olema pädevad ja kompetentsed ning annaksid allkirja heas usus, et sellest saab meie Eesti riik paremaks. Kuidas vältida olukorda, et tegelikult kogu selle aktsiooni korraldajad võib-olla lihtlabaselt petavad neid, luues mulje, et üks või teine erakond üritab ajada hoopis teist asja, kui ta tegelikult ajab?

Aitäh! Küsimuseks saab sõna kolleeg Lembit Kaljuvee.

Aitäh, proua juhataja! Mõni päev tagasi kritiseeris Juhan Kivirähk Vikerraadios oma poliitikaülevaates väga teravalt sind ja meie komisjoni seoses selle eelnõu seisukohtadega. Kas sa kuulsid seda? Kui kuulsid, siis kuidas sa seda kommenteeriksid?

Aitäh! See, mida arvas sotsioloog Juhan Kivirähk, on kindlasti tema arvamus ja minu arvamus ei pruugi kattuda ega kattugi selles küsimuses tema seisukohaga. Küll aga olen ma seda meelt, et me peame tegema kõik selleks, et siin riigis oleks võimalik avaldada väga erinevaid arvamusi ja seisukohti. Et see nii on, siis selles suhtes jääb mul üle ainult rõõmustada. Nii et niisugune võimalik otsese demokraatia täiendav sissetoomine neid olukordi kindlasti ei parandaks või ei muudaks.

Kolleegid! Kui rohkem küsimusi ei ole, siis täname ettekandjat ja läheme edasi läbirääkimiste juurde! Seni on läbirääkimisteks registreerunud kolleeg Marek Strandberg Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel. Palun!

Head kolleegid! Ma küll ei võtnud kõnet kaasa, aga mul on mõningaid statistilisi andmeid, millele ma saan viidata ja mis puudutavad Šveitsi. Milline siis on poliitikute või rahvaesindajate absoluutne pädevus, mille peale me siin rõhume? Kui selle peale mõtlema hakata, siis seda ju ei olegi. Tegelikult on meil olemas rahvaesindajate või esindusdemokraatlikult valitud isikute teistsugune vaade. Samamoodi on teistsugune vaade see, mida annavad meile erinevad grupid või rühmad.
Palun vabandust, üks asi veel: palun kaheksa  minutit!

Kahju küll, aga kodukorraseadus näeb ette, et ettekandja peab kohe pulti tulles kolm minutit lisaaega küsima. Nii et kahjuks ei ole juhatajal võimalik teile lisaaega  anda.

Meil on väga karm kodukord. Aga see selleks. Kui nüüd tulla selle juurde, mida otsedemokraatia on andnud näiteks Šveitsis, siis pöördudes nendesamade statistiliste andmete poole, võib öelda väga selgelt, et nendel hirmudel, millest me siinkohal kuulsime – et tekib mingisugune mitmesuguste destruktiivsete avalduste tegemise tohutu buum, riigikorra ja mille iganes rikkumise tohutu buum –, pole mitte mingisugust faktilist alust. Ühel või teisel moel sajamõnekümne aasta jooksul Šveitsis kasutusel olnud otsedemokraatliku mehhanismi käigus on ühtekokku esitatud mitmesuguseid üleriigilisi initsiatiive ca 500. Rahvaalgatuslikke on nende hulgas olnud 130–140 ja positiivselt, pange tähele, on rahvahääletusel otsustatud vaid umbes 8% kasuks, mitte rohkem. Otsedemokraatia mehhanism ei ole ju tegelikult mitte midagi muud kui arukas viis, millisel moel inimesi kaasata, millisel moel käivitada see, millest siin saalis ja laiemalt ühiskonnas on palju räägitud –, see on osalusdemokraatia. Šveitsi näide kinnitab veel kord, et oludes, kus esindusdemokraatlikult valitud isikutel on põhjust sisuliselt arvestada rahva arvamust, tekib olukord, kus ka esindusdemokraatia valitsemismehhanism ja valitsemisstiil muutuvad. Šveitsi näide kinnitab seda väga hästi, sest kui vaatame muud statistikat, siis enamik kohustuslikus korras rahvahääletusele minevaid küsimusi, mis on ka Šveitsis olemas, on saanud rahvahääletusel toetuse. See tähendab, et otsedemokraatia mehhanism kohandab esindusdemokraatiat ühiskonnaga, vähendab seda lõhet. Ja see ei tähenda sugugi seda, et tekiks olukord, kus väga paljud huvigrupid hakkaksid tegema midagi destruktiivset ja mõistetamatut. Loomulikult tuleb silmas pidada ühte asja, et Šveitsis ei ole otsedemokraatia mitte valikuline, vaid kehtib nii kohaliku omavalitsuse, liidumaa kui ka riigi tasandil tervikuna. Ühtekokku on Šveitsis sajamõnekümne aasta jooksul olnud tuhandeid otsedemokraatlikke initsiatiive, mis on andnud võimaluse lahendada küllaltki keerukaid probleeme.
Ma arvan, et otsedemokraatia vajab Eestis oluliselt laiemat juurutamist. Konflikt ja konfliktid, mis vajavad lahendamist, ilmnevad aina sagedamini just omavalitsuste tasandil ja selles mõttes otsedemokraatia juurutamine vaid riigi tasandil tõenäoliselt ei tervenda ega rikasta Eesti demokraatlikku süsteemi. Šveitsiski juurutati otsedemokraatia ja demokraatlikud mehhanismid pärast kodusõda, mille kordumist ei soovitud. Praegu toimuvad Eestis needsamad kodusõjad pigem kohalike omavalitsuste kui riigi tasandil. Aga üks on selge: Eesti demokraatia vajab rikastamist, vajab debatte, vajab mehhanisme, mis käivitaksid kaasamise automaatselt, mitte seaduste kaudu. Aitäh!

Aitäh! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Lauri Vahtre.

Austatud kolleegid! See eelnõu on oluline eelnõu ja tahaksin alustada väikese kiitusega eelnõu esitajate aadressil, kuna tegemist on minu arvates võrdlemisi mõõdukalt sõnastatud ettepanekuga – nii mõõdukalt, kui rahvaalgatus kui selline üldse sätestatud olla saab. Samas on meil olulisi küsimärke ja vastuväiteid, mis ei lase eelnõu kui tervikut toetada. Neist peamine on see, et tegemist on eksitava terminiga "rahvaalgatus".  Me ei ole keegi päris täpselt endalegi võib-olla selgeks teinud, seda enam üksteisega kokku leppinud, mida mõista sõnade "rahva tahe", "rahva arvamus" all. Üldiselt mõistetakse selle all rahva enamuse selgelt väljendatud tahet. Selle näiteks võib tuua Eesti rahva seisukoha fosforiidisõjas või Eesti rahva seisukoha selles, kas Eesti Vabariik taastada või mitte. Rahva arvamus oli kaevanduste vastu, rahva arvamus oli vabaduse poolt. Siin ei ole küsimust.
Aga meile pannakse ette eelnõu, mis käsitleb rahvaalgatusena ettepanekut, mida toetab 25 000 inimest. 25 000 inimest on väga suur arv, aga see on ikkagi väga tühine vähemus meie rahvast kui tervikust ja seetõttu ei saa tegemist olla rahva arvamusega. See 25 000 võib väljendada enamuse arvamust, see võib nii olla, aga see võib väljendada ka kõigest nendesama 25 000 inimese arvamust. Ja kui mitte rohkem, siis järelikult ei ole tegemist rahva arvamusega, vaid ühe väikese segmendi arvamusega.
Ma tuletan meelde, et meie siin oleme rahva esindajad, mitte rahva valitsejad ega vaenlased, vaid just nimelt rahva esindajad. Ja meist igaühel on õigus algatada seaduseelnõu. Kujutame nüüd ette olukorda, et rahvaalgatuse korras on vaja Riigikokku tuua eelnõu sel põhjusel, et mitte ükski Riigikogu 101 liikmest seda teha ei taha. Kas te kujutate ette, et võiks olla mingisugust regulatsiooni, ettepanekut, seadust, mis on ühest küljest rahva arvamus, mis kajastab rahva arvamust, aga mida ei nõustu siin menetlusse andma mitte ükski Riigikogu liige? Ma arvan, et sellist võimalust ei ole olemas. Me oleme rahva esindajad ja me tahame rahva arvamust siia tuua, me tahame oma valijate tahet väljendada. Igasugune seaduseelnõu või ettepanek, mis tõesti kajastab rahva selget tahet, on ettepanek, mille peale Riigikogu liikmed jookseksid tormi. Nad trügiksid üksteist kõrvale, et saada siia pulti ja see eelnõu üle anda.
Kuid praegusel juhul on tegu ilmselt millegi muuga. Minu arvates on tegemist erakondliku taotlusega, mis annab võimaluse esitada oma erakondlikku huvi rahva arvamusena. Sest kui seda teha Riigikogus, näiteks oma fraktsiooni nimel, siis tuleks vähemuses olek, st nõrk kandepind, liiga selgelt ilmsiks. Me saame siin üle lugeda – kui ikka ettepaneku esitab 25 sajast, siis on see selge vähemus, aga kui me kogume 25 000 ja ütleme, et see on rahva arvamus, siis tekib segadus. Siin on riigi destabiliseerimise oht, sest kui tuua selliseid eelnõusid järjest Riigikokku, mis rahva arvamust ei kajasta, kuid esinevad rahva nime all, siis on Riigikogu sunnitud need menetlusest välja arvama. Aga see tekitab olukorra, kus Riigikogu on võimalik süüdistada rahva arvamuse ignoreerimises ja niimoodi akumuleerida umbmäärast viha parlamentarismi ja demokraatia vastu, mis võib ükskord lahvatada mis tahes vägivallapuhanguna. Nii et seetõttu ma ei pea seda eelnõu heaks. Tänan!

Suur tänu! Keskerakonna fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Evelyn Sepp.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma ei tahaks pikalt kuritarvitada seda kõnepulti, aga eelmine sõnavõtt oli üpris inspireeriv. Märksõnad "rahva algatus", "rahva nimel", "rahvaalgatus" kokkukirjutatuna – need tõepoolest tähendavad pisut erinevaid asju. Nagu ka seda, kas valitsus valitseb rahva nimel või ainult oma parteide nimel, kas peaminister esindab kogu rahvast või ainult 22 000 inimest. Väga huvitav filosoofiline arutelu võiks selle pinnalt kooruda.
Aga on kaks olulist asja, mida ei maksa segi ajada ei kogemata ega meelega: rahvaalgatus, olenemata grammatilisest kirjapildist, ja inimesed, kes selle rahvaalgatuse esitavad, saavad tõepoolest vastutada ainult oma idee ja oma algatuse eest. See ei vähenda mitte mingil määral Riigikogu rolli ega Riigikogu vastutust. Ja tõepoolest on Riigikogu see koht, kes peab rahva nimel tegema selle kõige õiglasema valiku.
Ja üks asi veel, millele ma tahaksin pisut tähelepanu juhtida, on see, mis võiks inspireerida inimesi sellisteks rahvaalgatusteks ja miks nad ei vali, miks nad ei pruugiks valida üht või teist erakonda ühe või teise idee esitlemiseks. Mulle tundub vahel, et kui poliitika määrib, siis inimesed ei taha olla n-ö ühe või teise partei poolt ärakasutatud ega need, kes esitavad ühe või teise partei seisukohti. Selles mõttes on see teema just vastupidi pööratav. Ma usun, et hea mõte, kui seda on võimalik esitada oma nimel, n-ö neutraalselt pinnalt, tegelikult annaks meile kõigile hoopis indu ja võimalusi teha õigeid asju õigel ajal ja õigel viisil, mitte ei vähendaks neid.
Vastutama peame siiski meie siin Riigikogus oma otsustuste eest ja las need inimesed, kellel on ideid ja kes ei ole Riigikogus, vastutavad oma algatuste eest. Heameel oli selle üle, et põhiseaduskomisjon siiski nõustus seda ettepanekut edasi menetlema. Ma usun, et järgmiste lugemiste raames on siin kõnepuldis ja saalis palju rohkem inimesi, kellel on ka oma panus sellele lisada. See oleks väga teretulnud. Aitäh!

Aitäh! Reformierakonna fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Jürgen Ligi. Lisaaeg kolm minutit, kokku kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Kui selle eelnõu algataja seisukohad lühidalt kokku võtta, siis tema hinnangul on ühiskonnas üks etapp läbi. Me oleme mingi murrangu olukorras, esindusdemokraatia ei tööta, Riigikogu toimib filtrina, mis häid algatusi arutelule ei lase. Poliitika kui niisugune määrib, sellepärast ei tahetagi Riigikogu kaudu asju ajada. Riigikogu omakorda ei usalda rahvast, peab teda lolliks. Mida tema nüüd rääkimata jättis, on minu hinnangul see, miks ta siis on filter, miks tema erakond on filter, kas iga küsimuse arutamine ametlikus vormis ja siin Riigikogus on tingimata Eesti riigile, Eesti ühiskonnale, Eesti rahvusvahelisele mainele hea. Ja ega ta ei mõtestanud ka lahti, miks on näiteks referendumid keelatud maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute, riigikaitse ja veel mitmel alal. Kus on siis see loogika, kui rahvas olemuselt teab kõigist asjadest piisavalt hästi, rääkimata 25-tuhandelistest gruppidest?
Mina usun esindusdemokraatia elujõudu. Ma tunnistan, et ühiskonnas on hetkel taas väga palju hajusat ja tühiasjade ümber koonduvat vimma esindusdemokraatia vastu. Kuid see ei peaks olema põhjus, et demokraatiat ennast allavett lasta, vaid see peaks olema stiimul, et esindusdemokraatia areneks. Ma arvan, et me oleme siin siiski demokraatlikult valitud, me oleme seatud olema, ja see protseduur toetab seda keskmisest paremat ettevalmistust, keskmisest ühiskondlikumat mõtlemist parlamendis, see on ühtlasi meie kohus. See, mis me siin teeme, annab meile keskmisest palju rohkem informatsiooni ühiskondlike asjade otsustamiseks ja kokku võttes me oleme professionaalid.
Me võime võtta vastutust, me peame kaalutlema erinevaid seisukohti. Ma väidan, et siin saalis on alati väga vastandlikud seisukohad esindatud. Kuid kokku võttes me toodame mingit tasakaalu, hindame mingit tervikut ja hoiame ära äärmuste esiletõusu. Kas me liiga palju nivelleerime? Ma väidan, et pigem on meil kalduvus populaarsust ülehinnata ja ratsionaalseid argumente alahinnata, sest sellest sõltub otseselt meie endi tulevik. Pigem on poliitikas kahjuks alati kalduvus populaarsuse eelistamisele, liiga suurele eelistamisele. Samas oleme ju siia sattunud populaarsuse tõttu ja see on põhjus.
Nagu Lauri Vahtre viitas, on sellises vaatenurgas, nagu eelnõu algatajad siin esindavad, ühiskonda destabiliseeriv oht. Parlamentaarne demokraatia ei pea inimesi olemuslikult lolliks, küll aga tunnistab tõsiasja, et massid on manipuleeritavad, ja inimene, rääkimata üksikutest gruppidest, ei ole kunagi pädev enamikus asjades. Alati on emotsioonide pealetungi oht suur ja sellepärast on vaja parlamendi kujul filtrit isegi teatud küsimuste ametlikule arutelule võtmiseks. Ma arvan, et see 25 000 on väga nõrk filter.
Me peame hindama Riigikoguna ja analüüsima, kas mingi küsimus on üldse arutelu väärt, selleks on meid kutsutud ja seatud. Kumb mõtteviis, kas algatajate või parlamentaarse esindusdemokraatia eelistatud mõtteviis, on diktatuuri, demokraatia hävitamise teel tõenäolisem? Ma väidan, et parlamentaarses demokraatias on probleeme, kuid kokku võttes hoiab ta seda ohtu pigem ära ja kindlasti on diktatuuri tekkeks populismitee palju kindlam. Populism on selline vaatenurk, mis vastandab võimu ja rahvast ning väidab rääkivat rahva nimel, eesmärgiga tegelikult ainult haarata võim.
Meil on selliseid demokraatiagrimasse, kus Riigikogu liige kogub allkirju maksuteemal, mis iseenesest ei ole ju referendumi teema põhiseaduse järgi, ja ta ei algata seda teemat siin saalis eelnõuna. Selliseid grimasse on, kuid kokku võttes on need grimassid siiski välditavad ja silutavad.
See eelnõu algatajate mõtteviis on väga omane olnud sellistele nähtustele nagu Chavez, Hitler, Peron, Mussolini, Larka, mitmesugused vähemustevastased liikumised. Väga palju on selliseid liikumisi Euroopas. Sellist on väga palju Internetis. Sellise liikumise üks väljundeid on ka lintšikohus. Midagi ei ole öelda. Enamus võib teatud vähemuse suhtes olla ka vägivaldne, kui tuua drastilisem näide.
Kuid meie siin ei pea tegelikult vastandama rahvaalgatust ja esindusdemokraatiat. Sellist küsimust, kas rahvaalgatus või mitte rahvaalgatus, ei saa olla. Meie kohus on edasi arendada demokraatiat, arvestada rahva seast tulevaid ettepanekuid paremini. Kuid filtri äravõtmise suhtes olgem äärmiselt ettevaatlikud ja kui sellist filtrit on vaja lõdvendada, siis tunnistame üles, kus me vea tegime. Eelnõu algatajad peaksid ikkagi tooma konkreetseid näiteid, kus nad on tõrjunud häid populaarseid ideid mingil põhjusel ja miks nad on seda teinud.
Meie fraktsioon jääb selle eelnõu suhtes äärmiselt ettevaatlikuks ja leiab, et see 25 000 piir on ebapiisav. See on tühine vähemus ühiskonnas ja arvestades äärmuste destabiliseerivat mõju ühiskonnas, ei toeta me seda eelnõu sellisel kujul. Kuid me tunnistame vajalikkust käituda siin parlamendis demokraatlikumalt. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Mark Soosaar.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid soovivad südamest ja tõsiselt demokraatia arengut Eestis. Ja meie nägemuses ei ole demokraatia arengu takistuseks praegusel hetkel see, kas rahvaalgatuse korras saab esitada Riigikogusse eelnõusid või mitte. Peamine raskus tundub olevat kohalike omavalitsuste tasandil. Riigikogu üle-eelmine koosseis muutis põhiseadust ja nagu me teame, on kohalike omavalitsuste volituste perioodi pikendatud kolmelt aastalt neljale aastale. Ääremärkusena olgu öeldud, et väga paljude Euroopa riikide põhiseadustes sellist regulatsiooni ei ole.
Mida see on kaasa toonud? Me näeme üsna palju omavalitsusi, kus rahvas on muutunud üsna rahulolematuks sellega, kuidas valitud rahvaasemikud kättesaadud võimu kasutavad. See põhiseaduse muudatus sai tehtud usus, et meie demokraatia on juba välja arenenud ja stabiilne ning me võime minna nelja-aastase tsükli peale. Kuid mina arvan küll, et see oli ennatlik. Olles ise osalenud mitme rahvaalgatusliku eelnõu koostamisel, läbiviimisel ja esitamisel Pärnu linna omavalitsusele, olen ma näinud, kuidas KOKS-ile on regulatsioonid  nii nõrgad ja kehvad, et mõlemad rahvaalgatuse korras liikuma pandud eelnõud on jäänud toppama või lausa kalevi alla pistetud.
Mulle meeldisid väga need mõtted eespool kõnelejate suust, kus selgitati, millisel puhul on esindusdemokraatia otstarbekam kui osalusdemokraatia. Tõenäoliselt see piir jookseb tõesti seal, kus inimesed tunnevad üksteist. Väino Linde tõi näiteks Novgorodi veetšed, mina võiksin tuua Ruhnu saare Luandskapi, mis juba 16. sajandil toimis. Kord aastas tuli terve saare elanikkond kokku. Hääletada sai nii, et igal talul või igal suitsul oli üks hääl. Ja see demokraatia toimis. Eesti Vabariigi esimene eluperiood kuni aastani 1940 sallis seda omavalitsusvormi ja see toimis saarel väga hästi.
Sellepärast kutsun ma kolleege Keskerakonnast väga tõsiselt mõtlema selle üle, kuidas me arendame demokraatiat edasi omavalitsuse tasandil, kuidas me anname omavalitsuse tasandil kohalikele elanikele rohkem kaasarääkimise õigust. Paljudes, eriti väikestes omavalitsustes, kus inimesed üksteist tunnevad, antakse võim neljaks aastaks seitsme volikogu liikme kätte, kellest neli võivad langetada praktiliselt teiste selja taga otsuseid, mis võivad omavalitsuse tulevikule väga kahjulikuks osutuda – see on minu arvates mõttekoht, kus me võiksime tõsiselt tööd teha. Praegusel eelnõul on väga palju populistlikku hõngu juures ja siin ka Lauri Vahtre väga täpselt märkis, et seda eelnõu võib üsna kergesti kasutada Riigikogu enda maine allakiskumiseks. Nii et, armsad mehed ja naised, mõelgem veel väga tõsiselt. Uskuge, Eesti demokraatia arendamise kõige olulisem koht on kohalik omavalitsus. Aitäh!

Aitäh! Kui teil, kolleegid, rohkem kõnesoove ei ole, siis sulgeme läbirääkimised.
Määran eelnõu 210 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 23. mai kell 16.45. Eelnõu esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme oma viienda eelnõu juurde. Alustame Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi seaduse, alkoholiseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Ettekandeks tuleb kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni liige kolleeg Jaak Aab.

Palun kuni 25 minutit!

Viis minutit lisaaega.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ei ole ma alkoholipoliitika küsimustes siin puldis mitte esimest korda ja kui asi ei parane, siis kindlasti ka mitte viimast korda. Eesti Keskerakonna fraktsioon algatas alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi seaduse, alkoholiseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu 20. veebruaril k.a. Eelnõu eesmärk on kaitsta rahva tervist alkoholi liigtarbimisest tingitud kahjude eest ja vähendada alkoholi tarbimist, seda eriti laste ja noorte poolt. Varasemalt oleme korduvalt esitanud eelnõusid, mis on sisaldanud piiranguid alkoholi müügile ja reklaamile. Kahjuks pole need eelnõud selles saalis veel toetust leidnud.
Täna lugemisel olev seadusmuudatuste pakett on meie terviklik ettepanek riikliku alkoholipoliitika ümberkujundamiseks. Ühelt poolt soovime suurendada piiranguid alkoholi müügi ja reklaami puhul. Teiselt poolt soovime suunata rohkem raha alkoholismi ennetamiseks ja raviks. Eelnõu näeb ette ka rahaliste vahendite eraldamise laste ja noorte huvitegevuseks, mis samuti kannab ennetamise eesmärki. Teeme ettepaneku muuta alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seadust. Peame tunnistama, et meie eelnõu pealkirjas on viga, kuna 1. jaanuarist on seadusesse lisatud ka elektriaktsiis, aga meie ettepanekud elektriaktsiisi sisuliselt muidugi ei puuduta. Muutmise eesmärk on suunata 3% riigieelarvesse laekuvast alkoholi- ja tubakaaktsiisist alkoholismi raviks ning 1% alkoholi- ja tubakasõltuvuse ennetamiseks. Ennetustegevusel on väga oluline roll ühiskonnas valitsevate arusaamade ja noorte tarbimisharjumuste kujundamisel. Oluline on toetada vabatahtlikku viinaravi, mis hetkel ei ole rahastatav haigekassa vahenditest. Lisaks tuleb pakkuda noortele võimalusi tegelda neid huvitava harrastusega. Seetõttu näeb eelnõu ette iga-aastasest alkoholi- ja tubakaaktsiisist laekuvast summast 3% eraldamist Haridus- ja Teadusministeeriumile huvitegevuse rahastamiseks.
Tarvidus alkoholiseaduse muutmise järele tuleneb avalikust huvist kehtestada piirang alkoholi kättesaadavusele öisel ajal, mil alkohol on paremini kättesaadav ka alaealistele. Alkoholiseaduse muudatusega keelatakse alkohoolse joogi jaemüük või muul eesmärgil tarbijale üleandmine, sealhulgas üleandmine kohaleveoteenuse osutamisel, ajavahemikul kella 22-st õhtul kuni kella 10-ni hommikul. Samuti nähakse seadusega ette, et alkoholi müügiks peab kauplusel olema eraldi ruum, mis välistab mitmetes ostukeskustes esineva olukorra, kus vahetult limonaadide, karastusjookide kõrval paiknevad alkohoolsed joogid. Praegusel juhul ei ole lastel ja noortel sageli võimalustki osta karastusjooke alkoholist möödumata. Samas osutavad uuringud sellele, et alaealised ei pea erinevaid alkopopse ehk kihisevaid alkokokteile üleüldse mitte alkohoolseks joogiks, vaid karastusjoogiks.
Reklaamiseaduse muudatuse eesmärk on tagada rangemate alkoholireklaami piirangute kehtestamisega laste ja noorte kaitse alkoholi populariseerimise ja promotsiooni eest ning vähendada laste ja noorte alkoholi tarbimist ja sellest tulenevat kahju. Erinevalt kehtivatest regulatsioonidest kehtestatakse alkoholireklaami keeld televisioonis, raadios ning välireklaamina.
Alkohol on elanike hinnangul väga kättesaadav, ülikättesaadav. Konjunktuuriinstituudi uuringule "Elanike hinnangud riigi alkoholipoliitikale" vastanutest ainult 4%-l võtab elukohale lähimasse alkoholimüügikohta minek rohkem kui 30 minutit ja rõhuv enamus inimestest saab selle kätte kümne minutiga. Elanike arvates on suurim probleem alkoholijoobes mootorsõidukijuhtimine. Konjunktuuriinstituudi uuringu alusel võib öelda, et seda peab tõsiseks või väga tõsiseks 99% vastanutest. Olulise probleemina täheldati noorte alkoholismi, mida pidas väga tõsiseks probleemiks 95% vastanutest. Tulenevalt alkoholitarbimise kasvust ning sellega kaasnevast kahjust nii ühiskondlikul kui ka isiklikul tasandil on elanikkonnal kõrged ootused alkoholipoliitika karmistamise suhtes. Võrreldes varasemate aastatega on rangete piirangute kehtestamise pooldajate arv kasvanud. 2006. aastal arvas üle poole vastanutest, et Eesti alkoholipoliitika peaks olema rangete piirangutega. Seevastu täiesti liberaalse, piiranguteta alkoholipoliitika toetajate osakaal on vaid 3%.
Elanikkonnale suunatud alkoholi kättesaadavuse piirangud on seotud eeskätt suurema ühiskondliku ja sotsiaalse turvalisuse taotlemisega. Alkoholi kättesaadavuse uuringud on näidanud, et mida kättesaamatum on alkohol, seda enam vähenevad tarbimine ja alkoholiga seotud probleemid. Kellaajalised piirangud alkoholimüügile kahandavad alkoholi ostmise võimalusi ja aitavad kaasa liigtarbimise vähendamisele. Samas on nende rakendamine vähekulukas ja omab mõju suurele osale rahvastikust. 2002. aasta uurimused Lääne-Austraalias ja Islandil näitasid vigastuste ja alkoholijoobes sõitmiste intsidentide üldist kasvu seal, kus alkoholimüügi aja piirangud puudusid. Mitmel pool maailmas, kus alkoholimüügi aega pikendati, kasvas ka liiklusõnnetuste, vigastuste ja vägivallajuhtude arv.
Öise alkoholimüügi piirangu rakendamine on hetkel kehtiva alkoholiseaduse alusel kohaliku omavalitsuse pädevuses ning seda võimalust on kasutanud väga paljud kohalikud omavalitsused, ehkki ebaühtlaselt. Alkoholi ebaühtlane kättesaadavus kohalikes omavalitsustes loob nende vahel ebasoodsaid konkurentsieeliseid ega aita saavutada taotletud eesmärki piisaval määral, õhutades nn viinarallile. Seetõttu tuleb olulisemaid tõendatud efektiivsusega kättesaadavuse ja promotsiooni piiramisega seotud meetmeid rakendada riigi tasandil. Avalik huvi ja toetus ühtse riikliku öise alkoholimüügi keelu rakendamiseks on suurem nendes omavalitsustes, kus alkoholiprobleemide ulatust on tunnistatud ning väljendatud soovi olukorda parandada. Mitmel juhul on ka politsei teinud omavalitsustele ettepaneku kehtestada öise müügi piirang, sest praktikas on sellel olnud positiivne mõju. Üleriigilist ajalist müügipiirangut on toetanud ka mitmed omavalitsusliidud.
Eelnõu oluline eesmärk on vähendada alkoholireklaami mõju tarbijale, eriti noorte ja laste väärtushinnangutele ja hoiakutele. Väärtushinnangute kujundamisel on avalikkusele suunatud reklaamil väga suur mõju. Alkoholireklaamil on võime kujutada toote tarbimist kui sotsiaalselt heakskiidetud ja soovitavat tegevust, toetada liigtarvitamist soosivaid väärtushinnanguid ja hoiakuid ning soodustada nii uute tarbijate värbamist kui ka juba alkoholi tarbivate inimeste manustatavate koguste suurenemist ja sagenemist. Reklaamid esitavad alkoholi pruukimist kui turvalist, riski- ja probleemivaba tegevust, millega kaasnevad vaid positiivsed emotsioonid. Sellega vähendatakse ennetustegevuste ja tervisekasvatuse mõju. Reklaamimise eesmärk on muidugi lojaalse tarbijaskonna suurendamine. Iga alkoholitootja teeb seda eelkõige oma kaubamärgi huvides, kuid turuosade muutustega kaasneb ka summaarne tarbijahulga suurenemine. Viimane omakorda kinnistab ühiskonnas alkoholi tarvitamist kui normi ja vältimatut lõõgastusvahendit. Lisaks eelnevale ei ole tegemist kindlale sihtrühmale suunatud reklaamiga, kui seda edastatakse kõiki elanikegruppe haaravates kanalites nagu näiteks televisiooni- ja raadioeeter ning välireklaam. Suunatud reklaami edastamise kohtadena on võimalik kasutada näiteks konkreetseid müügikohti ning spetsiaalseid trükiseid, mis on suunatud näiteks edasimüüjatele, toitlustusettevõtetele jne.
Alkoholireklaami piiramine on rahvusvaheliselt tunnustatud ja kohane meede kompleksses alkoholipoliitikas. Selle meetme mõju tarbimisele ja alkoholiga seotud kahjule sõltub otseselt meetme rakendamise määrast ning selle osalisel rakendamisel võib olla pikaajalisem toime. Alkoholireklaam raadios ja televisioonis on juba praegu osaliselt või täielikult keelustatud mitmes riigis. Norras on keelustatud kogu alkoholireklaam, sealhulgas trükimeedias, raadios, televisioonis, välireklaamina. Soomes on keelatud kange alkoholi reklaam, Rootsis on aga alkoholireklaam keelatud televisioonis, raadios, välimeedias. Prantsusmaal on keelatud alkoholireklaam televisioonis ja viimane, värskeim näide meie lähedalt – Leedus keelati alkoholireklaam teles ja raadios eelmisel aastal.
Palju on olnud juttu, kas selline piirang on proportsionaalne ja kas see mitte ei piira ettevõtlusvabadust. Ka siin saalis on olnud mitu korda juttu kahest Euroopa Kohtu otsusest – üks 2001. aastast ja teine 2004. aastast. 2001. aastal oli arutusel Rootsi riigi kehtestatavad reklaamipiirangud, kus Rootsi riik soovis kehtestada absoluutse alkoholireklaami piirangu, mitte kusagil ei oleks tohtinud seda olla. Seda peeti veidi liiga karmiks piiranguks ja mitteproportsionaalseks piiranguks. Rootsi riik vähendas selle mõju, kuid jättis kehtima piirangu teles, raadios, välireklaamina, nii nagu see on ka meie soov, ja seda ei peetud kohtuotsuse valguses üldse mitte valeks. 2004. aastal oli Euroopa Kohtus Prantsusmaa, kes soovis keelustada alkoholireklaami teles. Prantsuse riik sai õiguse see kehtestada, ja alati on ka Euroopa Kohus rõhutanud, et kui selline piirang on proportsionaalselt vajalik, siis võib ettevõtlusvabadust piirata, kui see on seotud rahvatervise oluliste näitajatega.
OECD riikides teostatud uuringute andmetel on kange alkoholi reklaami piirangutega riikides vägijookide tarbimine elanikkonna seas 16% väiksem, võrreldes liberaalsemate, ilma alkoholireklaami piiranguteta riikidega. Riikides, kus lisaks kangele alkoholile on piiratud ka lahja alkoholi reklaam, on tarvitatavad kogused veel 11% võrra väiksemad, võrreldes üksnes kange alkoholi reklaami keeldu omavate riikidega. Liiklusõnnetuste arv on kange alkoholi reklaami piirangutega riikides langenud 10% võrra ning nii kange kui lahja alkoholi reklaami piiranguid omavates riikides 23%. Eestis on 2006. aastaga võrreldes alla 20-aastaste joobes juhtide arv kasvanud 42%, kui 35-aastaste ja vanemate joobes juhtide arv on vähenenud 9%. 38% joobes mootorsõidukijuhtidest olid nooremad kui 25 aastat. Joobes alaealised põhjustasid mootorsõidukijuhina 14 liiklusõnnetust, noorim joobes autojuht oli 13-aastane. Peamiselt noortele suunatud alkoholireklaamidel on ohtlik mõju ühiskonnale, suurendades noorte alkoholitarbimist ja seeläbi ka üha enam suurenevat noorte joobes juhtide arvu ja nende põhjustatud liiklusõnnetuste arvu. Laste ja noorte alkoholitarbimine on viimastel aastatel erinevate uuringute järgi kasvanud 30% aastas.
Veenvalt on tõestatud ka noorsoo alkoholitarvitamise ja -reklaami vahelised seosed. Viie minuti pikkune alkoholireklaami vaatamine suurendab vägijoogi tarvitamist viie grammi absoluutse alkoholi ehk pudeli lahja õlle võrra päevas. Samuti on noorte puhul alkoholireklaami mõjud äärmiselt kauakestvad. Nii tõestati USA-s läbiviidud uuringus, et nooruses televisioonis rohkem alkoholireklaami näinud isikud tarbisid seda kogu oma järgneva elu jooksul teistest rohkem, kusjuures selgelt tuli esile iga nähtud reklaami olulisus. Iga vaadatud reklaam tõstis tarbitud jookide mahtu 1% võrra.
Ja nüüd viimased uudised Eestist. Mida me näeme Eestis? Tänane uudis: meie peaminister Andrus Ansip esineb avalikkuse ees, promodes, reklaamides konkreetset õllemarki. Tule taevas appi, ütleks sellesama Andrus Ansipi lemmikväljendiga. Kuhu veel, kaugele veel? Mõnes teistsuguses riigis oleks tulnud kindlasti küsimuse alla peaministri koht üldse sellise käitumise puhul.
Eelnõu algatajad on valmis kaaluma erinevaid variante reklaami piiramiseks. Iga samm piirangute teel mõjub positiivselt. Ka komisjonis oli arutusel ja siin saalis on küsitud, kas me oleksime nõus, kui nihutaksime kellaaega hilisemaks, aga mitte ei keelaks seda absoluutselt  teles ja raadios. See on esimene samm ja see oleks tubli samm. Kindlasti tervitame me kõiki liikumisi paremuse poole, aga tõsist mõju näeme ainult siis, kui teles ja raadios ning välireklaamina oleks alkoholireklaam üldse keelatud. See muudatus, mis siin hiljuti reklaamiseadusega vastu võeti ehk tõsta lahja alkoholi reklaamimisel see piirang kella 20-lt kella 21-le õhtul, ei ole väärt isegi kukesammuks nimetamist. Miks? 4–17-aastased lapsed vaatavad telekat just kella 8-st kuni kella 11-ni õhtul kõige rohkem. Hiljuti tõi Postimees ühe näite, kus koguperefilmide vahel näidati alkoholireklaami, kusjuures neid filme tõenäoliselt vaatasid kõige rohkem lapsed. Ajakirjanduse, meedia iseeneslik regulatsioon, eetika ei toimi, järelikult on need rahasummad, mis teenitakse, olulisemad kui eetika.
Eelnõus on ette nähtud sihtotstarbeliste rahaliste vahendite eraldamine alkoholi- ja tubakaaktsiisist laekuvatest summadest. Oleme pakkunud sellise rahastamise skeemi, et tagada piisav ja jätkusuutlik rahastamine alkoholismi ennetamiseks, raviks ning laste ja noorte huvitegevuseks. Alles eile oli kultuuriminister Laine Jänes kaitsmas siin eelnõu, mille seaduseks saamisel soovitakse toetada noorte huviharidust, huvitegevust. Minister on praeguses situatsioonis muidugi murelik, kust selleks raha leida. Me pakume jätkusuutliku rahastamise võimaluse, mille üle ei oleks vaja igal aastal vaielda, ja me arvame, et teema, milleks seda raha kulutada, on väga oluline meie tuleviku suhtes. Kindlasti olen ma valmis menetlemise käigus kaaluma ka teisi rahastamisvõimalusi, kui need kusagil selgelt fikseeritakse. Seda võib teha riigieelarve kuludest, näidata ära summad eelarvestrateegias – erinevaid võimalusi selleks kindlasti on.
Head kolleegid! Palun toetada meie eelnõu menetlemist Riigikogus, et ükskord ometi ennetada mingilgi määral meie rahva kollektiivset enesetappu alkoholi liigtarbimise läbi! Ei tasu oodata, et need mõjud oleksid kohe tuntavad erinevate piirangute puhul või ennetamise puhul – järgmisel päeval, järgmisel aastal ja ka kahe aasta pärast. Need mõjud on alati olnud pikema vinnaga, nad mõjuvad perspektiivis, aga kui me neid samme ei astu, siis halveneb olukord iga päevaga. Vähemalt tuleb see olukord peatada, et meie noorte ja laste alkoholitarbimine iga aastaga ei kasvaks need 30%. Tulemusi näeme aastate pärast, aga igal juhul on see meie rahva tuleviku jaoks vajalik. Aitäh!

Aitäh! Kolleegid! Kas ettekandjale on küsimusi? Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Kaia Iva.

Lugupeetud ettekandja! Mina pooldan mõõdukaid piiranguid ja mul on pisut raske aru saada nendest väga rangetest keeldudest. Sellepärast on minu küsimusel kaks osa.
Esiteks, sa rääkisid, et noored ei tee sageli vahet alkopopsidel ja limonaadil. Samas ütlesid, et teie ettepanekud on terviklik alkoholipoliitika ja terviklikud piirangud. Kas te ei ole siis kaalunud ka vajadust eristada alkopoppi näiteks kõrgema aktsiisi kaudu, mida siin küll käsitletud ei ole?
Küsimuse teine pool puudutab samamoodi noori. Sa väidad, et teie eelis on väga tugevad keelud. Samas me teame, et Soomes ja Rootsis, keda olete alati eeskujuks toonud, on ka väga tugevad piirangud ja keelud. Aga noorte alkoholismiga on seal suured probleemid. Mis on teie seletus sellele?

Tänan küsimuse eest! Kindlasti on mõlemad probleemid aktuaalsed. Mis puudutab aktsiise, siis ka siin saalis, kui me rääkisime aktsiiside tõusudest eelmisel kevadel, pooldasime me kindlalt alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõusu.
Küsimus on, kuidas neil alkoholi kaubagruppide sees vahet teha? Kas ei peaks tõstma alkopopside aktsiisi rohkem? Kas ei peaks tõstma näiteks kange õlle aktsiisi, mis on minu hea tuttava, naabervalla vanema Tarmo Riiski arvates kogu kurjuse põhjustaja maal? Kindlasti võiks seda kaaluda. Me pigem toetame aktsiiside tõstmist. Aga sellele peab eelnema analüüs, millal ja kus tõsta ja mille puhul tõsta.
Mis puudutab seda, et noored  tarbivad alkoholi, siis ei ole see ainult meie probleem. See probleem on ülemaailmne. Eriti on see süvenenud Euroopas viimastel aastatel. Aga kõik need Euroopa riigid on päris tõsiselt võtnud ette oma alkoholipoliitika ümberkujundamise. On antud välja Euroopa Liidu, Euroopa Komisjoni soovitused alkoholipoliitika ümberkujundamiseks. Me mäletame, kuidas on mõjunud teatud ühised algatused suitsetamisvastasele liikumisele ja piirangutele. Ega ju otseselt kusagil ette kirjutatud ei ole – Euroopa Liidus ei ole ette kirjutatud –, et näiteks toitlustuskohtades suitsetada ei tohi. Aga üksteise eeskujul ja soovitusi silmas pidades on seda tehtud. Ma usun, et ka alkoholipoliitika soovitused hakkavad mõjuma. Seda on näha. Paljud riigid on erinevaid piiranguid kehtestanud ja neil on olnud positiivne mõju. Noorte ja laste alkoholiprobleem ei ole üksnes meie probleem, see on globaalne probleem. Samas need numbrid, mis näitavad laste ja noorte tarbitud alkoholikoguste hulka, nende kasv, on uuringute põhjal meie puhul ühed suurimad Euroopas.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Kaia Iva.

Aitäh! Tegelikult ma pidasin küll ainult Rootsit ja Soomet silmas, sest uuring näitab  – me oleme neid uuringuid ilmselt koos vaadanud –, et kui meie noored on siin purju jäämisel neljandal kohal, siis Soome ja Rootsi noored edestavad meid. Seal ei ole need karmid piirangud kahjuks tulemusi andnud. Aga ilmselt ei ole meil  kellelgi sellele head seletust.
Minu teine küsimus puudutab omavalitsuste õigust müügipiirangut kellaajaliselt seada. Teie eelnõus ei ole, ma saan aru, sellist mõtet, et omavalitsused täiendavaid üldisi piiranguid teha ei saaks, vaid võivad seda teha edasi. Sellisel juhul jääks kehtima olukord, kus üldiselt on üle vabariigi üks kellaaeg ja keegi teeb ikka piirangu kella kaheksast, kuuest, viiest – mis iganes kellaajast. See tähendab, et see eesmärk, et alkorallit enam ei toimuks, jääb ju saavutamata.

Tänan jälle kahe küsimuse või kommentaari eest! Nagu ma ütlesin, Rootsi kehtestas karmimad reklaamipiirangud 2001. aastast. Tähendab, see küsimus oli 2001. aastal arutusel, see oli ka Euroopa Kohtus. 2002. aastast need rakendusid. Ja nii, nagu ma enne selgitasin. Kui neid poleks rakendatud –  rahvusvaheline kogemus on seda näidanud, ma lugesin siin numbrid ette – oleksid need probleemid olnud kindlasti veelgi sügavamad. Rootsi riik on tõsiselt mures selle probleemi pärast ja kindlasti jälgib jätkuvalt olukorda. Aga rääkida, et piirangud absoluutselt midagi ei mõjuta? Kõik rahvusvahelised uuringud näitavad, et see on kõige kuluefektiivsem meede – piirangud müügile, piirangud reklaamile. Ja need on andnud positiivse tulemuse, seda näitavad rahvusvahelised uurimused. Mina ei mõtle seda kohapeal välja.
Mis puudutab kohalikku omavalitsust, siis eelnõu algatajad teevad ju ettepaneku siinsamas seaduses tunnistada kehtetuks § 42 lõike 1 punkt 2, mille tulemusel omavalitsustele täiendav müügiaja piiramine ei laiene. Tähendab, nad ei saa seda teha ehk siis olekski üleüldine, üleriiklik müügiaja piirang.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Kalle Palling.

Aitäh! Austatud ettekandja! Te mainisite siin palju teisi riike ja muu hulgas ka suurt probleemi seoses noorte alkoholitarbimisega ning joobes autojuhtimist. Mainisite ühtlasi Soomet ja Rootsit. Tean, et Rootsi on oluliselt piiranud alkoholireklaami, aga Rootsi on joobes autojuhtimise vastu võtnud kasutusele ka ühe teise meetme. Nimelt on hakatud Rootsi autoregistris olevatele autodele paigaldama alkoholilukke. Kas teie arvates võivad ainult reklaami keelamine ja ranged müügipiirangud kaasa aidata meie alkoholiprobleemi lahendamisele, või on ka sellistel otseselt auto juhtimist piiravatel seadmetel selles mingi osa?

Tänan hea küsimuse eest! Ma pean siiski tuletama meelde, et me ei räägi ainult piirangutest siin eelnõus, me räägime just nimelt ennetamisest, ravist, noorte huvitegevuse toetamisest, millest ka siin saalis on palju räägitud. Aga jälle tuletan meelde, et rahvusvahelised uuringud näitavad: kolm esimest meedet, mis vähendavad alkoholitarbimist, eriti laste ja noorte hulgas, on hind, reklaamipiirang, müügipiirang. Mina ei ole seda välja mõelnud. Muidugi tuleb ka selle teisega tegelda ja me teeme sellise ettepaneku.
Mis puudutab ettepanekut võtta kasutusele alkolukk, siis see on igal juhul positiivne. Millal me selleni jõuame? Ma usun, et kunagi jõuame. Aga igasugune tõkend, mis ei võimalda alkojoobes autot juhtida, on teretulnud.

Kolleegidel ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Täname kolleeg Jaak Aabi ja jätkame eelnõu esimest lugemist! Kutsun kõnetooli majanduskomisjoni liikme kolleeg Toomas Tõniste.

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! See eelnõu oli majanduskomisjoni istungil päevakorras teisipäeval, 15. aprillil. Komisjoni istungile oli kutsutud ka eelnõu algataja esindaja Riigikogu liige Jaak Aab.
Kui seda eelnõu tervikuna vaadata, siis tegemist on sisuliselt nelja eri teemaga. Esimene oleks üleriigilised kellaajalised piirangud alkoholimüügile. Eelnõu kohaselt on alkohoolse joogi jaemüük või muul eesmärgil tarbijale üleandmine keelatud ajavahemikul 22.00–10.00. Seesama eelnõu tunnistab kehtetuks kohaliku omavalitsuse volikogu õiguse piirata alkohoolse joogiga kauplemise aega (§ 42 lõike 1 punkt 2). Nagu ikka, oli komisjoni liikmetel erinevaid arvamusi: kes oli poolt, kes tundis muret, mida omavalitsused tegema hakkavad, kui neilt see õigus ära võtta.
Teine teema oleks vabatahtliku viinaravi võimaldamine elanikkonnale, milleks nähakse ette eraldada sihtotstarbelised rahalised vahendid alkoholi- ja tubakaaktsiisist laekuvatest summadest. Samast allikast soovivad eelnõu algatajad toetada alkoholismi ennetamist ja noorte huvitegevust. Ka siin oli komisjoni liikmetel küsimusi ja kõhklusi – võib-olla selle punkti juures kõige rohkem. Kas on ikka õige määrata seadusega kindel kohustus suunata mingi protsent aktsiisi laekumisi teatud tegevuste toetusteks? Nagu  vastustest selgus, tuleks veel täiendavalt uuringuid teha. Ka eelnõu esitaja möönis, et selle punkti edasiarendamisel on arenguruumi.
Kolmas oli see, et alkohoolsete jookide müügiks tuleb ette näha eraldi ruum. Ka siin oli küsimusi, et kas sõna "ruum" on just kõige õigem sõnastus. Põhimõtteliselt me saame ju aru, et eesmärk on, et alkohoolsed joogid peavad paiknema teistest kaupadest eraldi. Selle annaks lahendada nii, nagu eelnõus ette nähtud on, et majandus- ja kommunikatsiooniministri eraldi määrusega kehtestatakse nõuded sellele ruumile.
Neljas teema on alkoholireklaami keelustamine teles, raadios ning välireklaamina. Alles me võtsime siin Riigikogus vastu reklaamiseaduse ja sinna sellist sõnastust ei läinud. Kas on õige, et me jälle üritame just äsja vastuvõetud seadust muuta? See on omaette küsimus.
Võib-olla need ongi põhiteemad, mis eelnõus olid, ja enamik komisjoni liikmeid toetas nimetatud eelnõu. Otsustati saata Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi seaduse, alkoholiseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks 24. aprillil, teha täiskogule ettepanek eelnõu 200 esimene lugemine lõpetada ning määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele kümme tööpäeva, see on k.a 9. mai kell 16.45. Viimane otsus oli, et seoses Urmas Klaasi lähetuses viibimisega määrata esimesel lugemisel juhtivkomisjoni ettekandjaks komisjoni liige Toomas Tõniste, ja siin ma olen. Palun toetada komisjoni ettepanekut! Aitäh!

Aitäh! Kolleegid! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Fraktsioonide esindajad! Kas soovite avada läbirääkimisi? Esimesena annan läbirääkimistel sõna Keskerakonna fraktsiooni esindajale kolleeg Aivar Riisalule.

Hea juhataja! Head kolleegid! Kuluaarides on minu kallal kogu aeg noritud, et mees, kes üldse alkoholi ei tarbi, pidavat olema ebanormaalne. Kui ma siis olen ebanormaalne, las ma siis olen. Keskerakonna fraktsiooni seisukoht alkoholipoliitika suhtes on püsinud kogu aeg enam-vähem ühel ja samal kursil. Seetõttu oleme sunnitud täna möönma, et arengud meie praeguse seadusmuudatuste jada juures on olnud selles suhtes positiivsed, et seda ei põrutatudki kohe uksest välja ega öeldud, et me seda üleüldse ei aruta. Olles ka ise olnud majanduskomisjonis nende arutelude juures, tuleb tunnistada, et viimase aja suhtumine opositsiooni on tõepoolest muutunud natuke konstruktiivsemaks ja selles suhtes tahaks koalitsiooni täiesti tõsiselt tunnustada.
Arusaamatuks jääb küll kahjuks see, miks alkoholiteema – ükskõik, mida ta siis ei puuduta, kas müügiaegu, reklaame, ennetust või ravi – üsna suurel seltskonnal siiski harja punaseks ajab või mingit eitust tekitab. Probleem on ju tegelikult olemas. Kui me koolis õppisime, räägiti meile lugusid sellest, et pahad valged jootsid indiaanlasi, võtsid nendelt maad ära, võtsid neilt vara ära ja see oli üks jube tegu, see oli suisa genotsiid mandri põhirahvuse vastu! Kas meie praegune alkoholipoliitika, mis on üliliberaalne ja tõesti nagu sunnib tarbima ja võimaldab osta alkoholi ööpäevaringselt (nüüd enam muidugi võib-olla mitte igas kohas), ei ole mõnes mõttes genotsiid oma rahva vastu? Eestlane on pikkadel, pimedatel, piiruga talveõhtutel viina võtnud ikka aastasadu. Kas see on siis õigustus sellele täna, et kui üks rahvas ei ole võimeline oma viinatarbimist ise reguleerima, ei taha meie talle natuke appi tulla?
Kui me tänaval ringi liigume, siis me näeme, et probleem on tegelikult olemas. Kui me läheme kuhugi vaba aja üritusele, siis me näeme, et see probleem on veel tugevamalt olemas. Me tegelikult kõik oma sisimas teame, et tarbimise piiramise vajadus on olemas, eelkõige noorte hulgas. Ja kui siis keegi hakkab selle tarbimise piiramise vajadusest valjusti rääkima ja kui ta just parajasti ei ole valitsuskoalitsiooni liige, on see kuidagi populistlik. Uskuge mind, et tegelikult alkoholimüügi piiramisega valijaid juurde ei võida – sel lihtsal põhjusel, et alkoholismi ulatus Eesti rahva hulgas on piisavalt suur. Muuseas see, kellelt viinavõtmise võimalus ära võetakse, kindlasti ei hääleta ei Keskerakonna ega ka ühegi teise erakonna poolt, kes talle viina joomise võimatuks teeb. Seetõttu ei saa meid süüdistada selles, et me püüame kuidagi valijate hääli. See õnnetuseks ei vasta tõele.
Meie erakonna esimees, olles praegu ühe omavalitsuse juht, on saanud tõsise kriitika osaliseks sellepärast, et kehtestas populistlikud alkoholimüügi piirangud. Pagan võtaks, meil on olemas eelnõu, mille abil me võtame talt selle võimaluse ära! Kehtestame need piirangud riiklikult! Võtame omavalitsuste juhtidelt ära võimaluse olla populistid! Miks te seda ei kasuta, kallid võimu juures olijad inimesed?!
Selge on see, et kui inimesel on üks haigus tekkinud, siis seda peab ravima. Seetõttu ei näe ma ühtegi probleemi, miks me tegelikult viinaravi laiadesse massidesse viimisega oma rahvast paremaks muuta ei taha. Me niikuinii ravime igasuguseid haigusi, mis selle tagajärjel tekivad. Minu meelest, kui me suudame viinaraviga inimesi tervemaks muuta ja nende mõtteviisi parandada, siis meil tulevikus võib-olla ei peagi haigekassal nii palju raha olema, jne. Siin võiks seda loetelu lõputult jätkata.
Ja mis on ilmselt kõige hullem selle asja juures – alkoholitootjatel on praegu Eestis mõjuvõimu, alkoholitootjad toetavad väga palju sporti ja mitmesuguseid muid positiivseid väärtusi. Ilmselt seetõttu ongi hea õlletootja peaministri oma reklaamivankri ette rakendanud. Ilmselt nad tunnevad üksteist ja võib-olla on siin ka mõned hädad peidus. Igal juhul, kallid inimesed, ükskõik, kus me ei ole – opositsioonis, koalitsioonis, kus iganes – ärgem laskem oma rahval ennast surnuks juua. Aitäh!

Aitäh! Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Aleksei Lotman!

Lugupeetud asespiiker! Head kolleegid! Ma pean tegema ilmselt ka sissejuhatuseks väikese ülestunnistuse, et mina, erinevalt eelkõneleja ülestunnistusest, olen normaalne meesterahvas ja minu suhe alkoholiga on täiesti normaalne. Ma olen väga paljuski eelkõnelejaga muidu nõus. Esiteks minu tunnustus võimuerakondadele, et seda eelnõu ei visatud mehaaniliselt välja esimesel lugemisel. Ma jagan muide paljusid muresid seoses konkreetse eelnõuga. Ka mulle tundub, et paljud asjad selles eelnõus ei ole kõige paremini välja pakutud. Aga see eelnõu lähtub sellest, et meil on probleem alkoholismiga, lähtub vajadusest, et me peame tegutsema selle probleemi lahendamiseks. Oleks äärmiselt vale see eelnõu praegu lihtsalt välja visata lootuses, et küll valitsus tegutseb. Me teame, et valitsus on ülekoormatud ja meie siin saalis sedavõrd ülekoormatud ei ole. Tegutsegem siis ise seadusloomega ja andkem oma panus sellesse, et meil oleks vähem alkoholismiprobleeme. Ja tehkem seda kõige mõistlikumal viisil, see tähendab parandagem seda eelnõu nii, et see oma ülesande võimalikult hästi täidaks, ja võtkem vastu seadused, mis aitaksid meil natuke leevendada alkoholismiprobleeme. Lahti me nendest paraku küll ei saa – nii palju olen ma pessimist –, aga vähemalt tegutsegem selle nimel, et nad hullemaks ei läheks ja kuigivõrd leeveneksid. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on lõpetatud. Määran vastavalt kodu- ja töökorraseadusele muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 9. mai kell 16.45.
Eelnõu 200 esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme oma kuuenda eelnõu juurde. Alustame Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud tuumakatastroofi piirkonda saadetud isiku seaduse eelnõu esimest lugemist. Ettekandeks tuleb kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni liige kolleeg Jaak Aab.

Austatud juhataja! Head kolleegid! See on järjekordne väga hea eelnõu, mida kindlasti palun toetada! Eesti Keskerakonna fraktsioon algatas tuumakatastroofi piirkonda saadetud isiku seaduse eelnõu 16. veebruaril k.a. Eelnõu eesmärk on tagada kõigile Eestis elavatele tuumakatastroofi piirkonda saadetud isikutele toetused, hüvitised ja soodustused ühesugustel alustel ning võrdses ulatuses. Pea eranditult puudutab see Tšernobõli tuumakatastroofi tagajärgi likvideerima saadetud isikuid ehk nn Tšernobõli veterane. Meie varem esitatud eelnõu nägi ette nendele isikutele hüvitiste maksmise ja soodustuste tegemise sotsiaalhoolekande seaduse muudatusega. Tookord põhjendas Vabariigi Valitsus selle eelnõu mittetoetamist peamiselt just eri isikugruppide sobimatusega sotsiaalhoolekande seadusesse, mis reguleerib sotsiaalhoolekande üldisi põhimõtteid. Seepärast koostasimegi Tšernobõli veteranide võrdseks kohtlemiseks eraldi seaduse.
Praegu saavad okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse järgi peaaegu eranditult toetusi ja soodustusi ainult need Tšernobõli veteranid, kellel on vanemate järgi Eesti kodakondsus. Eestist viidi sõjaväe kordusõppuste nime all Tšernobõli tuumaelektrijaama avariid likvideerima ligi 5000 isikut. Praegu elab Eestis ligi 3500 inimest, kes Tšernobõlis radiatsioonist kahjustada said, paljud neist on invaliidid või töövõime kaotanud pensionärid. Tšernobõli tuumakatastroofi likvideerimisel osalenud isikuid, kes saavad erinevaid toetusi represseeritute seaduse järgi, on pensionikindlustuse registri andmetel vaid 485. Ligi 80% Eestis elavatest tuumakatastroofi likvideerimises osalenutest ei ole sünnijärgsed Eesti kodanikud, kellele nende staatuse tõttu ei laiene 2003. aastal vastu võetud represseeritute seadus. Samas aga on 1999. aastal Eesti Radiatsiooniohvrite Abistamise Fondi avaldatud uuringu "Tšernobõli veteranide sotsiaalne ja majanduslik olukord Eestis" järgi 86% Tšernobõli veteranidest Eesti kodanikud. Ehk rõhuv enamik neist on omandanud selle meie taasiseseisvumise ajal naturalisatsiooni korras.
Alaliselt Eestis elavate inimeste ebavõrdne kohtlemine ei ole demokraatlikule riigile kohane. Ka on see vastuolus nii meie põhiseaduse mõtte kui Euroopa Liidu aluspõhimõtetega, mille kohaselt erinevaid sotsiaaltoetusi ja hüvitisi peavad võrdsetel alustel saama kõik elanikud, vaatamata nende kodakondsusele.
Seaduses antakse tuumakatastroofi piirkonda saadetud isiku mõiste, kes on Eesti alaline elanik ja kes allutati katseobjektina kiiritusele seoses tuumapommi lõhkamisega või kes saadeti tuumakatastroofi piirkonda katastroofi tagajärgede likvideerimiseks. Eelnõu jõustumisel on seadusega ettenähtud hüvitised ja soodustused tagatud kõigile eespool nimetatud isikutele. Neile hüvitatakse sotsiaalministri määrusega kehtestatud korras: esiteks, ühe kalendriaasta jooksul eriarstiabi tervishoiuteenuse osutajatele tasutud visiiditasu; teiseks, ühe kalendriaasta jooksul ambulatoorseks raviks vajalike retseptiravimite ostmiseks tasutud summa; kolmandaks, taastusravituusiku maksumus, kui isikule on määratud riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel vanaduspension või isik on üle 63 aasta vana; neljandaks, ühe kalendriaasta jooksul meditsiiniliste abivahendite ostmiseks tasutud summa ja viiendaks, ühe kalendriaasta jooksul hambaraviteenuste eest tasutud summa. Tuumaelektrijaama avarii likvideerimises osalenul on õigus kuni 50-protsendilisele sõidusoodustusele ühistranspordis riigisisesel liinil, samuti on tal õigus vanaduspensionile jääda viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määratud pensionile arvutatakse juurde pensionilisa aatomielektrijaama avarii tagajärjel töövõime kaotusega vähemalt 40% püsivalt töövõimetuks tunnistatud isikule 10% rahvapensioni määrast.
Need toetused ja soodustused on praegu represseeritute seadusega tagatud vaid osale tuumakatastroofi piirkonda saadetutele. Pensionisoodustused on küll kõigile, mis on ka seadusselguse mõttes väga kummaline, kuna samas on represseeritute seaduses kohe alguses väga kindlalt piiritletud isikute ring, kellele see seadus laieneb, ja siis leiame sealt kusagilt pensionisoodustuste alt ka Tšernobõli veteranid, kes tegelikult enamikus selle ringi alla ei lähe.
Käesoleva seadusega hõlmatud isikute arv on 3500 ümber. Ühistranspordi- ja tervisetaastamiskulud hüvitatakse tuumakatastroofi piirkonda saadetud isikule 4000 krooni ulatuses ühe aasta kohta. Hüvitiste ja soodustuste eest tasutakse riigieelarvest selleks ettenähtud vahenditest Sotsiaalministeeriumi kaudu. Eelnõu algatajate eesmärk ei ole maksta hüvitisi tegelikult suuremas summas kui represseeritutele. Küll aga osutame eelnõus toodud 4000-kroonise piirmääraga sellele, et hüvitise määra tuleks tõsta, kuna hüvitatavad teenused on viimasel ajal kallinenud ja kallinevad veelgi. Kompromissina olen nõus, et vastava määra kehtestab sotsiaalminister samasuguses suuruses kui represseeritule. Seaduse rakendamiseks on vajalik sotsiaalministri määruse kehtestamine tuumakatastroofi piirkonda saadetud isiku toetuse andmise korra ning vastava inimesteringi kindlakstegemise kohta. Ja kuna eelnõu toob kaasa kulusid, millega tuleb arvestada riigieelarve koostamisel, teeme ettepaneku jõustada eelnõu 1. jaanuaril 2009. Palun headel kolleegidel meie eelnõu toetada, et tagada Tšernobõli veteranidele võrdne kohtlemine! Aitäh!

Aitäh! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Läheme edasi järgmise ettekande juurde. Kõnetooli tuleb sotsiaalkomisjoni liige kolleeg Mai Treial.

Austatud kolleegid! Hea juhataja! Sotsiaalkomisjon arutas tuumakatastroofi piirkonda saadetud isiku seaduse eelnõu oma istungil 14. aprillil k.a. Kutsutud olid ka Sotsiaalministeeriumi esindajad. Komisjoni koosolekul osalesid Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna hüvitiste ja toetuste poliitika juht Katre Pall ja tervishoiuosakonna peaspetsialist Pille Saar. Komisjoni istungil oli algatajate esindaja Jaak Aab, kes selgitas seaduseelnõu mõtet, eesmärki. Ta tutvustas ka teile siin juba põhjalikult seaduseelnõu eesmärki. Peab ütlema, et see on üsna lühikese aja jooksul juba teist korda samasisuline seaduseelnõu, millega sotsiaalkomisjon on tegelnud.
Sotsiaalministeeriumi esindajad tõid Vabariigi Valitsuse seisukoha komisjoni liikmete ette. Vabariigi Valitsus seda seaduseelnõu ei toetanud. Ma  tutvustan teile lühidalt, miks Vabariigi Valitsus eelnõu ei toetanud. Juhitakse tähelepanu sellele, et eelnõu § 8 punkti 1 kohaselt jäetakse tuumakatastroofi piirkonda saadetud isikud välja represseeritute seaduse regulatsioonist. Seega ei loetaks neid enam represseerituteks, neile ei väljastataks represseeritu tunnistusi, Murtud Rukkilille märki ja muud taolist ning nendele ei laieneks mitmed soodustused, näiteks riigilõivuseaduse §-s 28 sätestatud riigilõivuvabastus. Seletuskirjast ilmneb, et eelnimetatud muudatuste tagajärge pole piisavalt analüüsitud, ja represseeritud isiku mõiste kitsendamist võrreldes kehtiva õigusega ei saa pidada põhjendatuks.
Komisjonis arutleti selle üle, et teatud vastuolu kahe seaduse puhul on, aga kindlasti on seda võimalik menetlemise käigus kõrvaldada. Valitsuse seisukohas tuuakse veel välja see, et koalitsioonierakondade valitsusliidu programm aastateks 2007–2011 ei näe ette tuumakatastroofi piirkonda saadetud isikutele selliste täiendavate soodustuste kehtestamist. Eelnõu kulude maksumusega, milleks valitsuse arvates võiks kujuneda 18 miljonit krooni, ei ole arvestatud riigi eelarvestrateegias aastateks 2008–2911 ja selle katmiseks puuduvad Rahandusministeeriumi hinnangul tõenäolised võimalused. Niisugune oli Vabariigi Valitsuse seisukoht seaduseelnõu suhtes.
Pärast arutelu otsustas sotsiaalkomisjon, et seaduseelnõu saadetakse esimesele lugemisele 24. aprillil. Otsus võeti vastu konsensusega. Ettepaneku poolt, et esimene lugemine lõpetada, oli 4 komisjoni liiget, vastu oli 5, erapooletuid ei olnud. See ettepanek ei leidnud toetust. Komisjonipoolseks ettekandjaks olin mina. Aitäh!

Aitäh! Kas kolleegidel on küsimusi? Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Peeter Kreitzberg.

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja! Kas te võite öelda, kas seda eelnõu menetleti ka eelmise valitsuskoalitsiooni ajal?

Aitäh! Sellise sisuga eelnõu ei olnud, küll aga käsitleti seda siis, kui oli tegemist represseeritute seaduse eelnõu menetlemisega. Aga ma tean, et eelmise koosseisu ajal oli ka inimeste pöördumisi sel teemal, nii et probleem on tegelikult olemas. Kui me arutasime eelmist varianti seaduseelnõus, mis puudutas sotsiaalhoolekande seaduse laiendamist, möönsid kõik sotsiaalkomisjoni liikmed, et niisugune probleem on olemas, ja ma võin öelda, et ega see probleem pole ka praeguseks kadunud.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Täname kolleeg Treialit! Fraktsioonide esindajad! Kui soovite avada läbirääkimisi, siis saame seda teha. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Kuna sotsiaalkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, siis alustame selle hääletamise ettevalmistamist.
Lugupeetud kolleegid! Panen hääletusele sotsiaalkomisjoni ettepaneku lükata esimesel lugemisel tagasi Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud tuumakatastroofi piirkonda saadetud isiku seaduse eelnõu 206. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 35 Riigikogu liiget, vastu oli 27, erapooletuid ei olnud.
Eelnõu 206 on menetlusest välja langenud.

Head kolleegid! Läheme oma seitsmenda eelnõu juurde. Alustame Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Kõnetooli tuleb Keskerakonna fraktsiooni liige Marika Tuus.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Käesoleva eelnõuga oleme juba kord teie ees olnud, mis tähendab, et see on meile vägagi oluline. Nimelt on selle seaduseelnõu eesmärk tõsta lapsehooldustasu praeguselt 600 kroonilt esimese aastaga 1500 kroonile ja järgneval aastal juba 3000 kroonile. Praegune 600-kroonine tasu on kehtinud aastast 2000. Lapsehooldustasu makstakse pärast vanemahüvitise lõppemist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Oluline on toetada peret, kus kasvab laps (või lapsed), alates lapse sünnist kuni täisealiseks saamiseni järjepidevalt.
Kõige keerulisem periood perele ongi praegu just see, mis algab pärast vanemapuhkuse lõppemist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Just pärast vanemapuhkuse lõppemist tabab perekonda sissetulekute vähenemine ja see periood on praegu toetustega kõige vähem kaetud. Ka peaminister Andrus Ansip märkis eile lahtiste uste päeval infotunnis, et tegelikult peaks vanemapuhkust pikendama kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Aga vanemahüvitis on riigile kõige kallim meede ja seda me muidugi praegu majanduse madalseisus lubada ei saa. Sellepärast oleks meie pakutav peretoetus mõistlik ja jõukohane. Tasu tõus 1500 kroonile toob kaasa lisakulu 300 miljonit ja 3000 kroonile 700 miljonit. Seaduseelnõu algne mõte oli maksta vanemale toetust alampalga suuruses ja seetõttu kehtestati määraks 1200 krooni, aga rahaliste vahendite puudumise tõttu kirjutati seadusesse toetuse määraks 0,5-kordne lapsehooldustasu ehk 600 krooni. Kindlasti on plussiks ka see, et lapsehooldustasu makstakse olenemata sellest, kas lapsevanem töötab või ei tööta. Mõistagi on poolteiseaastase lapse kõrvalt raske tööl käia, aga samas, kes soovivad tööle minna, võivad kasutada seda raha lastehoiuks. Kindlasti aitab see eelnõu ühitada pere- ja tööelu. Seadus jõustuks 1. jaanuarist 2009. Palun eelnõu toetada!

Kolleegidel küsimusi ei ole. Täname ettekandjat! Läheme järgmise, sotsiaalkomisjoni liikme kolleeg Taavi Rõivase ettekande juurde.

Head ametikaaslased! Sotsiaalkomisjon arutas eelnõu 208 oma koosolekul. Konsensuslikult otsustati saata eelnõu täiskogu saali esimesele lugemisele. Ettepanek esimene lugemine lõpetada paraku toetust ei leidnud.
Diskussiooni tekitas kõige rohkem võib-olla see, kas reaalselt on võimalik ühte konkreetset toetust viiekordselt tõsta. Samuti oli väga elav diskussioon eelnõu sisuga võib-olla natuke kaudsemalt seotud teemal nagu kohalike omavalitsuste tulubaas. Eelnõu algatajad väitsid, et riik ei ole kohalike omavalitsuste tulubaasi märkimisväärselt tõstnud, ja oponendid vastasid jälle teiselt poolt, et viimasel paaril aastal ei ole omavalitsuste tulubaasi kujunemise aluseid muudetud, küll aga on omavalitsuste vahendid ja eeskätt üksikisiku tulumaks laekunud väga palju paremini kui eelmistel aastatel ja seetõttu on omavalitsustel olnud võimalusi lastehoidu investeerida. Omavalitsuste tulubaasi teema tõusetuski just seetõttu, et tekkis vaidlus selle üle, kes peaks vastutama lastehoiu rahastamise eest – kas see, kellele see on seadusega kohustuseks pandud, või riik.
Valitsus on öelnud, et seda eelnõu ei ole võimalik toetada. Valitsus on rõhutanud ka seda, et lastehoiu probleemi lahendamiseks on riik tulnud omavalitsustele appi, rakendades riiklikku investeeringute programmi "Igale lapsele lasteaiakoht", mis on loomulikult täiendav võimalus kõikidele omavalitsustele. Aitäh!

Suur tänu! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Jaak Aab.

Tänan, austatud juhataja! Niipalju kui mina seda komisjoni arutelu mäletan, oli põhijutt ikkagi, et see ei sobi praegusesse süsteemi, kui me just nimelt seda lapsehooldustasu tõstame. Kõlas küsimusi, et äkki siis inimesed ei tahagi enam tööle minna, kui me neile raha juurde maksame. Samas ütles siin infotunnis rahva ees teie erakonna esimees, peaminister Andrus Ansip, et tegelikult peaks vanemahüvitist pikendama hoopis kolme aastani, praegu pole lihtsalt raha selleks, küll tulevikus teeme. Kuidas te kommenteerite seda, lähtudes sellest, mida rääkisid teie erakonnakaaslased komisjonis, et seda perioodi ei ole vaja üldse toetada?

Aitäh! Ma arvan, et see on väga hea küsimus, sest kõik parlamendiliikmed peavad aru saama, et vanemahüvitis ja lapsehooldustasu ei ole üks ja seesama asi. Vanemahüvitis kompenseerib perele saamata jäänud sissetuleku just nimelt selles suuruses, nagu see oli perel enne lapse sündi. Lapsehooldustasu on kõigile võrdne summa, mis puhtideoloogiliselt on hoopis teistel alustel. Üks on hüvitis, teine toetus. Me ei saa rääkida sellest, et lapsehooldustasu on üksüheselt vanemahüvitise aseaine.

Aitäh! Head kolleegid! Kuna kell on saanud üks, on meie tööaeg lõppenud ja seetõttu oleme sunnitud selle eelnõu lugemise pooleli jätma.
Eelnõu lugemine jätkub järgmisel töönädalal. Soovin teile kena tööpäeva jätku!

Istungi lõpp kell 13.00.