Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 12. töönädala kolmapäevast istungit. Kas head kolleegid soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Aitäh, proua juhataja! Annan Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel üle liikluskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille sisu on lühidalt see, et praegu ei ole liikluskindlustusega kaetud parvlaevadel asuvad sõidukid. Me leiame, et seda olukorda on vaja reguleerida.

Aitäh! Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud juhataja! Hea Riigikogu! Esitan koos kolme kolleegiga arupärimise sotsiaalminister Maret Maripuule seoses lasteaiakohtade vähesusega või täpsemalt märkustega sotsiaalministri määruse kohta. Selle Sotsiaalministeeriumi määruse nimi on üsna pikk, aga täpsemalt käib see koolieelsetele lasteasutustele määratud tingimuste ja korra kohta. Mitmed omavalitsused ja lasteaedade juhid on mures, et seal on kirjas, et ühes lasteaias tohib olla ainult kuus lasteaiarühma. Samal ajal, kui suurem lasteaed läheb praegu kapitaalsele renoveerimisele, tuleb kohti lausa vähendada, ning me soovimegi ministri käest küsida, kas tõesti on selline määrus põhjendatud, millele tuginedes on see selliselt kehtestatud ja võib-olla on võimalik seda ümber vaadata.
Ning siinkohal ka arupärimine haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele pikapäevakoolide kohta. Nimelt alustati eelmise valitsuse ajal pilootprojektiga pikapäevakoolide rakendamiseks. Soovimegi teada, milliseid tulemusi pilootprojekt andis, mida analüüsid näitasid, millisel kujul soovitakse jätkata pikapäevakoolide ideed, kuidas on, juhul kui seda ei soovita, see teema lahendatud riigi eelarvestrateegias 2008–2013 ning kuidas on see kajastatud ministeeriumi selle aasta eelarves. Aitäh!

Juhatuse nimel olen vastu võtnud ühe eelnõu ja kaks arupärimist. Kui eelnõu vastab kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus tema menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul, ning kui arupärimised vastavad kodu- ja töökorra seadusele, edastan need otsekohe adressaadile.
Head kolleegid! Nüüd järgmised teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjoni: Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud advokatuuriseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon; Vabariigi Valitsuse eile esitatud Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel NATO reageerimisjõudude koosseisus" eelnõu, juhtivkomisjon on riigikaitsekomisjon.
Riigikogu juhatus on registreerinud Riigikogu liikme Jaan Kundla väljaarvamise Eesti Keskerakonna fraktsioonist.
Riigikogu juhatus on otsustanud vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 49 kutsuda kokku – palun tähelepanu! – Riigikogu täiskogu täiendava istungi siia saali täna kella 17-ks. Istungi päevakorras on Riigikogu avalduse "Georgia suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks" eelnõu 252 arutelu.
Palun nüüd, head kolleegid, kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 79 Riigikogu liiget, puudub 22.
Lugupeetud kolleegid! Päevakorra täpsustamine. Tänase päevakorra teise punkti, eelnõu 220 esimese lugemise arutelul teeb algatajatepoolse ettekande põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.

Alustame tänaste päevakorrapunktide arutelu. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekande teeb kaitseminister Jaak Aaviksoo.

Austatud eesistuja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus ja eriti Kaitseministeerium on algatanud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle algatamise põhjuseks on andmekogude seaduse kehtetuks muutumine, mille tulemusena on kaotanud õigusliku aluse kaitsejõudude sõiduki registri aluseks olev kaitseministri määrus. Ettepandud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu annab õigusliku aluse kaitsejõudude sõidukite registri asutamiseks ja põhimääruse kehtestamiseks kaitseministri määrusega. Tänan!

Tänan! Kas on küsimusi ettekandjale? Küsimusi ei ole. Nüüd ma palun ettekandjana kõnepulti majanduskomisjoni liikme Aivar Riisalu!

Proua juhataja! Head kolleegid! Nagu eelkõneleja härra minister juba ütles, on selle seadusmuudatuse tegemine vajalik sellepärast, et tekiksid seaduslikud alused kaitsejõudude sõidukite registri pidamiseks. Majanduskomisjon analüüsis, milline on praegu üldse olukord kaitsejõudude sõidukite arvestuses, ja me jõudsime äratundmisele, et see on Eestis üks paremini korraldatud registrimajandusi. Majanduskomisjon otsustas saata Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 217 Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks eelnõu algataja nõusolekul muudetud kujul k.a 23. aprillil. Otsus tehti konsensusega. Veel otsustati teha täiskogule ettepanek eelnõu 217 esimene lugemine lõpetada – seegi otsus võeti vastu konsensusega – ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 30. aprill kell 12. Ka see otsus võeti vastu konsensusega. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aivar Riisalu! Kas on küsimusi? Ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 217 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 30. aprilli k.a kell 12.
Eelnõu 217 esimene lugemine on lõpetatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud surveseadme ohutuse seaduse, küttegaasi ohutuse seaduse, masina ohutuse seaduse, lifti ja köistee ohutuse seaduse ning elektriohutusseaduse muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Palun ettekandjaks kõnepulti põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Surveseadme ohutuse seaduse, küttegaasi ohutuse seaduse, masina ohutuse seaduse, lifti ja köistee ohutuse seaduse ning elektriohutusseaduse muutmise seaduse eelnõu on koostatud tulenevalt vajadusest kõrvaldada muudetavates seadustes mõned rakendamise käigus ilmnenud probleemid. Samuti on paljude muudatuste ajendiks vahepeal toimunud muudatused. Muudetavate seaduste väljatöötamise hetkel eksisteerinud standardid on asendunud uutega, on muudetud mõningaid nende seaduste alusel harmoneeritud direktiive, mis tingivad vajaduse teha muudatusi ka neid ülevõtvates seadustes. Vastu on võetud mõned uued ja muudetavates seadustes arvestamist vajavad direktiivid. Kuivõrd nimetatud seadused on üsna sarnase eesmärgiga ja vormistusega, on ka esinevad probleemid ja nende lahendamiseks vajalikud muudatused sarnased, seetõttu on nimetatud seaduste muudatused koondatud ühte seaduseelnõusse.
Horisontaalsed muudatused võib kokkuvõtvalt koondada järgmistesse teemagruppidesse: 1) isikute välisriigis omandatud pädevuse tunnustamine Eestis; 2) teisest Euroopa Liidu liikmesriigist pärit ettevõtjate õigus Eestis reguleeritud tegevusalal teenuseid osutada; 3) isiku nõuetele vastavuse hindaja ja tõendaja tegevuse kooskõlla viimine vahepeal jõustunud uue personali sertifitseerimise standardiga; 4) riikliku järelevalve sätete korrigeerimine.
Mõistagi on ka üksikuid, ainult ühe seaduse spetsiifikast lähtuvaid muudatusi. Ükski neist muudatustest ei ole aga selline, mis saanuks olla iseseisvaks ajendiks seaduste muutmiseks. Tegemist on eelkõige parandustega, mis on muudetavate seaduste rakendamise praktikas aastate jooksul probleemiks osutunud kitsaskohad. Eelnõu on esimesel lugemisel muudetud kujul. Eelnõus on arvesse võetud Riigikogu Kantselei juriidilise osakonna sõnastuslikke parandusettepanekuid. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on küsimusi. Palun, Olga Sõtnik!

Aitäh! Härra minister! See seadusmuudatus puudutab ka köisteede ohutust. Kas teie teate mõnda Eestis asuvat köisteed?

Aitäh! Mina ei tea. Ma tean, et ei ole veel ühtegi köisteed. Aga nüüd on hiilgav võimalus see köistee kooskõlas seadustega rajada.

Rohkem küsimusi ei ole. Veel kord suur tänu, härra minister! Ja nüüd palun ettekandjaks majanduskomisjoni liikme Margus Lepiku!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! See seadusmuudatuste pakett oli majanduskomisjonis arutelul 7. aprillil, kus seda tutvustas meile Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler ja infrastruktuuri talituse nõunik. Eelnevalt oli seaduseelnõu arutlusel töögrupis ja sellest tulenevalt tekkis mitmeid muudatusi. Nii komisjoni kui ka teie ette on see seaduseelnõu jõudnud muudetud kujul.
Majanduskomisjon pidas samamoodi seda seaduseelnõu tarvilikuks ja vajalikuks muudatused ellu viia. Nii tehti komisjonis kolm otsust. Kõik need olid ühehäälsed ja ma loen need teile ette. Kõigepealt, saata Vabariigi Valitsuse algatatud surveseadme ohutuse seaduse, küttegaasi ohutuse seaduse, masina ohutuse seaduse, lifti ja köistee ohutuse seaduse ning elektriohutusseaduse muutmise seaduse eelnõu Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks muudetud kujul koos muudetud seletuskirjaga 23. aprillil. Teiseks, teha täiskogule ettepanek eelnõu 220 esimene lugemine lõpetada ja, kolmandaks, määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 30. aprill kell 12. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Margus Lepik! Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 30. aprilli k.a kell 12.
Eelnõu 220 esimene lugemine on lõpetatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud Austria Vabariigi, Belgia Kuningriigi, Hispaania Kuningriigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Madalmaade Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi ja Saksamaa Liitvabariigi vahelise eelkõige terrorismi-, piiriülese kuritegevuse ja ebaseadusliku rände vastases võitluses piiriülese koostöö tõhustamise lepinguga ühinemise seaduse eelnõu esimest lugemist. Palun ettekandjaks siseminister Jüri Pihli!

Lugupeetud eesistuja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus on esitanud Riigikogule heakskiiduks Prümi lepingu, mille 27. mail 2005. aastal Saksamaal Prümis allkirjastasid Austria, Belgia, Hispaania, Luksemburg, Holland, Prantsusmaa ja Saksamaa ning mis on eelkõige ette nähtud terrorismi-, piiriülese kuritegevuse ja ebaseadusliku rände vastase võitluse tõhustamiseks. 2007. aastal ühinesid lepinguga Soome ja Sloveenia. Leping käsitleb DNA, sõrmejälgede ning sõidukite registreerimisandmete kohta andmete vahetamist, terrorikuritegude ennetamise meetmeid, meetmeid ebaseadusliku rände vastaseks võitluseks ja muid koostöövorme, nagu ühispatrullid ja ühisoperatsioonid. Leping on avatud kõigile Euroopa Liidu liikmesriikidele ning lepingu eesmärgiks seati ka lepingusätete ületoomine Euroopa Liidu õigusesse.
2007. aasta alguses algataski Saksamaa Euroopa Liidu Nõukogu otsuse eelnõu Prümi lepingu Euroopa Liidu õigusse ületoomiseks. Nõukogu otsus, millega Prümi leping Euroopa Liidu õigusse üle toodi, ei käsitle Prümi lepingu peatükki, mis sätestab võitlust ebaseadusliku rändega, ega peatükki "Terrorikuritegude ennetamine" seoses relvastatud pardasaatjate kasutuselevõtuga. Eesti ühinemine lepinguga enne eelnimetatud nõukogu otsuse jõustumist – see otsus ei ole jõustunud ja võib jõustuda umbes kolme aasta jooksul – on eelkõige tingitud praktilisest vajadusest, kuna lepinguga ühinemine annab oluliselt paremad võimalused riikidevaheliseks koostööks ning teabe kiireks vahetamiseks ja tõhusate meetmete rakendamiseks kuritegevusvastases võitluses. Hetkel ei ole teada nõukogu otsuse vastuvõtmise ja seega ka jõustumise aeg. Kuna lepinguga on ühinenud Soome, siis võimaldab Eesti saamine lepinguosaliseks alustada Soomega kohe tõhusamat koostööd lepingu põhimõtete järgi. Eesti ja Soome on juba praeguseks hetkeks teinud tihedat koostööd DNA-andmete vahetamisel ja tulenevalt sellest lepingust saaks alustada ametlikku DNA-andmete vahetust ilma täiendava üldise lepingu sõlmimiseta. DNA-andmete võrdluse tulemusel saadi 2007. aasta lõpus 13 päringutega kokkulangevust Eestis ja 25 Soomes. Sellega ma lõpetaksin.

Suur tänu, härra minister! Palun küsimusi ettekandjale! Palun, kolleeg Tarmo Kõuts!

Tänan! Hea minister! Kuivõrd see leping kattub Schengeni lepinguga, kuivõrd ta dubleerib seda või kuivõrd ta on Schengeni lepingust tulenev või seda täiendav?

Aitäh! Ta on eelkõige täiendav. Ka Schengeni leping annab teatud koostöövormid, aga siin minnakse kaugemale ja sellepärast ta integreeritigi Euroopa Liidu õigusesse, jättes välja sellise olulise punkti nagu illegaalse migratsiooni vastu võitlemine, mis on niivõrd lai ja mida käsitletakse eraldi. Nii et ta on lisaks Schengenile.

Rohkem küsimusi ei ole. Veel kord suur tänu, härra siseminister! Ma palun nüüd kõnetooli õiguskomisjoni liikme kolleeg Toivo Tootseni!

Proua esimees! Head kolleegid! Riigikogu õiguskomisjon käsitles seda eelnõu, see on eelnõu 233, oma 15. aprilli istungil. Eelnõu arutamisel osalesid siseminister Jüri Pihl, siseministri nõunik Jarno Laur ja Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik Cerly Vaerand. Siseminister andis ka meie komisjonis üsna põhjaliku ülevaate nii eelnõust kui lepingust endast. Lisaks kõigele on siin lisatud väga põhjalik seletuskiri. Nii et kõike seda ümber jutustada ei ole praegu mõtet.
Komisjoni liikmetel oli mõningaid küsimusi. Näiteks taheti teada, et kui me selle lepinguga ühineme, kas siis on vaja muuta mingeid siseriiklikke seadusi. Selle kohta vastas siseminister, et jah, need muudatused on kõik juba ette valmistatud, aga neid ei saa enne käiku anda, kui me oleme selle lepinguga ühinenud. Komisjon jäi kõige sellega rahule ning otsustas konsensusega suunata eelnõu 233 Riigikogu täiskogu päevakorda esimesele lugemisele kolmapäeval, 23. aprillil k.a ettepanekuga esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati kümme tööpäeva. Komisjonipoolseks ettekandjaks määrati siinkõneleja. Aitäh teile!

Suur tänu, kolleeg Toivo Tootsen! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Urmas Reinsalu!

Aitäh! Austatud komisjoni ettekandja! Minu küsimus puudutab lepingu lisa 2, kus on kooskõlas artikli 28 lõike 2 esimese ja teise lausega kasutatavad relvad riikide lõikes ära toodud. Selle lepinguga ühinemise seaduse §-s 2 "Deklaratsioon" on ära toodud need praktilised osutused Eesti kohta, mis on vajalikud lepingu jõustamiseks. Seda relvade loendit seal ei ole. Miks 2005. aastal lepingu loojad või lepinguga ühinejad pidasid vajalikuks seda teha, aga Eesti Vabariik ei pea vajalikuks nendele relvadele osutada selle lepinguga hiljem ühinedes?

Aitäh, hea küsija! Relvade kasutamise kohta oli küsimus ka meil komisjonis, aga mitte selle suunaga, nagu sina praegu küsisid. Mis puudutab relvade kasutamist, siis kolleeg Pevkur sooviski teada, kuidas meid puudutab lisas 2 toodud relvade kasutamine, kas see seab meile mingeid piiranguid. Sellele vastati, et igal liikmesriigil on võimalus ise otsustada vastavalt tema õiguses reguleeritule. Sisuliselt meil on oma regulatsioon olemas ja me käitume vastavalt sellele. Kui meile tullakse ühispatrullima, siis käitutakse meie reeglite järgi. Aga nende reeglite kohta oleks võinud küsida härra siseministri käest täpsemalt.

Palun, kolleeg Jürgen Ligi!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kas komisjon tegeles ka natuke selle lepingu nime tõlkega? Ma arvan, et mõni minut süvenemist, ja saaks parema sõnastuse. Kas komisjon pööras üldse sellele teemale tähelepanu?

Ei, kahjuks ei pööranud. Aga kuna muudatusettepanekute tähtaeg on kümme päeva, siis ma arvan, et kui tuleb hea ettepanek selle kohta, siis komisjon kindlasti kaalub seda.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Toivo Tootsen! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg k.a 8. mail kell 18.
Seaduseelnõu 233 esimene lugemine on lõpetatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud noorsootöö seaduse ja huvikooli seaduse muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Palun ettekandjaks kõnepulti kultuuriminister Laine Jänese!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kannan ette noorsootöö seaduse ja huvikooli seaduse muutmise seaduse eelnõu. Teen ettepaneku leppida kokku, et seda seadust võiks nimetada märksõnaga "ringiraha", et oleks kergem ja suupärasem edaspidi rääkida: kui räägitakse ringirahast, siis mõeldakse just sedasama seaduste muutmise seaduse eelnõu.
Vabariigi Valitsuse algatatud noorsootöö seaduse ja huvikooli seaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk on laste ja noorte huvitegevuses osalemise võimaluste ja huvihariduse toetamine. Eelnõu loob aluse iga-aastase toetuse määramiseks riigieelarvest huviharidust ja huvitegevust pakkuvatele institutsioonidele nende kulude osaliseks katmiseks. Huvitegevust ja huviharidust pakkuvateks institutsioonideks on eelnõu kohaselt huvikoolid, üldhariduskoolid, kutseõppeasutused, koolieelsed lasteasutused, munitsipaalasutused, füüsilisest isikust ettevõtjad ja eraõiguslikud juriidilised isikud. Seega võimalik isikute ring, kes praegu võimaldavad huvitegevust. Seni on Eesti Vabariigi haridusseaduses huvialahariduse mõiste olemas. Käesoleva eelnõuga antakse aga huviharidusele erinev tähendus ja tuuakse kasutusele termin "huvitegevus", kuna ükski kehtiv õigusakt seda ei defineeri. Käesoleva eelnõu eesmärk on aga haarata selle reguleerimisalasse võimalikult lai ring huviringidest, kes huvialahariduse mõiste alla ei pruugi praegu mahtuda. Eelnõu kohaselt eraldatakse toetus valla- ja linnaeelarvetele. Selle aluseks võetakse kohaliku omavalitsuse üksuste esitatud nende territooriumil elavate ning huviharidust ja huvitegevust pakkuvate institutsioonide tegevuses osalevate 6–19-aastaste õppurite arv. Toetuse planeerimine on seega elukohajärgne.
Eelnõuga nähakse ette, et alates 2011. aastast saadakse andmed juba Eesti Hariduse Infosüsteemist – edaspidi EHIS –, kuid seaduse rakendamise kahel esimesel aastal esitavad omavalitsused õppurite arvu otse Rahandusministeeriumile, kuna EHIS-esse andmete kandmise käivitamine vajab ettevalmistusaega. Eelnõu kohaselt võivad vallad ja linnad kasutada toetust eelkõige huviharidust ja huvitegevust pakkuvate institutsioonide osalustasude hüvitamiseks. Avalduse esitab kohalikule omavalitsusele lapsevanem, nimetades selle institutsiooni, kellele vahendid suunata. Osalustasu võib jaguneda ka mitme institutsiooni vahel. Kui osalustasu huviringis puudub või lastevanemate esitatud avaldused ei kata kogu sellele omavalitsusele eraldatud summat, võib omavalitsus kasutada vahendeid huviharidust või huvitegevust pakkuva institutsiooni õppe- ja kasvatustegevusega seotud töötajate töö tasustamiseks või õppevahendite soetamiseks.
Huvitav, kas ringiraha teema pakub huvi ka?

Palun vabandust, proua minister! Hea kolleeg Mark Soosaar!

Toetuse arvestusliku suuruse ühe õppuri kohta ning toetuseks ettenähtud vahendite jaotuse kohaliku omavalitsuse üksuste vahel kehtestab igal aastal Vabariigi Valitsus, lähtudes eelarve võimalustest. Kohalik omavalitsus peab huviharidust ja huvitegevust pakkuvate institutsioonide ja nendes osalevate õppurite üle arvestust, kogub avaldusi osalustasude ja muude kulude hüvitamise kohta ning eraldab vahendeid ja jälgib nende kasutamise sihipärasust. Selleks kehtestab kohaliku omavalitsuse volikogu korra, arvestades kohalikke olusid ja vajadusi. Eraldatud summast saab kohalik omavalitsus jätta endale vahendite jaotamisega seotud halduskulude katteks 1%, kuid mitte rohkem kui 200 000 krooni. Toetuste eraldamine on seaduseelnõu kohaselt planeeritud alates 2009. aastast.  Pärast seda, kui Riigikogu on teinud parandusettepanekuid ja selle seaduse vastu võtnud, on selle alusel võimalik pidada läbirääkimisi riigi eelarvestrateegia koostamisel ja edaspidi juba järgmise aasta eelarve tegemisel. Kindlasti seisan kultuuriministrina selle eest, et riigi eelarvestrateegiasse saaksid need vajalikud summad  sisse kirjutatud. Tänan!

Suur tänu, lugupeetud kultuuriminister! Kolleeg Jürgen Ligi, milles küsimus? Protseduuriline küsimus, palun!

Protseduuriline küsimus. Vaadates tabloole on näha erakordset ja uskumatut huvi selle eelnõu vastu. Sellega seoses tuli mulle mõte kella viiesest istungist. Kui mõnel erakonnal on huvi venitada aega näiteks mõne sõpruspartei ettepanekul üle kella viie, mis juhtub siis? Kas istung katkeb või jääb viiene istung ära?

Hea kolleeg Jürgen Ligi! Jõuame kella viieni ja siis ma ütlen, mis juhtub. Ma olen juba ette valmistatud. Istung ära ei jää!
Alustame nüüd küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Ma pean tegema ka avalduse, et meie sõsarpartei Reformierakond – liberaalid – ei ole meile teinud ettepanekut küsimusi esitada.
Esitan oma küsimuse. Lugupeetud minister! Millisel kujul mõjutab ringiraha laste laulu- ja tantsupeo ettevalmistamist? Kas eelmise valitsuse ajal väljatöötatud laulu- ja tantsupeo ettevalmistamiseks antud toetusest ja ka tunnustusest loobutakse?

Aitäh! Kindlasti mitte. Laulu- ja tantsupeo ettevalmistamiseks on ette nähtud eraldi meede ja kooride toetamine jätkub vastavalt sellele, kuidas on planeeritud vahendid. Sel aastal oli neid 24 miljonit. Ringiraha teema puudutab küll tõepoolest ka koore, tantsurühmi ja puhkpilliorkestreid, kes valmistuvad laulupidudeks, aga need on eraldi arvestuses ja pearahapõhiselt. Need, kes osalevad koorides, peaksid meie eelnõu kohaselt saama selle raha eraldi.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Uue rahastamissüsteemi loomisega soovite täita ühte oma valimislubadustest, mis eriti toredasti oli kõikide erakondade ühesugune valimislubadus. Suures tuhinas aga olete koos veega välja viskamas ka last ennast. Aastaid vaieldi huvikooliseaduse üle just tulenevalt riigi soovist tagada süsteem, ülevaade, laste heaolu. Uue ringirahaga te ühekorraga kaotate järjepidevuse. Eesti Reformierakond on aastaid reklaaminud ennast kui pidevalt valitsenud erakonda, seega ka järjepidevuse vastutuse kandjana. Miks te soovite jalgratast leiutada, mitte jätkata sealt, kus eelmised valitsused pooleli jäid?

Ringiraha seadusega soovime luua süsteemi, mis hõlmab loodetavasti kõiki 6–19 aasta vanuseid lapsi, kes ei osale mitte ainult huvialakoolides, nagu laste muusika- ja kunstikoolid, vaid see hõlmab nii spordiringe, tehnikaringe, käsitööringe, juba nimetatud koore ja tantsurühmi, aga ka muusika- ja kunstikoole. Nii et see konkreetne eelnõu puudutab väga erinevaid huvitegevusvaldkondi lisaks sellele teemale, mis oli seotud huvialakooli seadusega.

Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

Suur aitäh! Austatud minister! Ringiraha kehtestamine kinnitab, et pole väga suurt vahet, millises huviringis ja kelle juhendamisel on lapsed, samas kui huvikooli seadusega loodi kontrollimehhanismid, kus riik oleks andnud oma rahalise tunnustuse vaid nendele huvikoolidele ja -ringidele, mis vastavad meie soovitud tasemele õpetajate kaadri ja ka õpetatava sisu suhtes. Miks otsustasite senisest praktikast loobuda?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti on oluline kohaliku omavalitsuse kaudu ette näha – rakendussätetega, mida kohalikud volikogud ning valla- ja linnavalitsused sätestavad tulenevalt sellest ringiraha seadusest –, et nendel ringidel peavad olema atesteeritud või diplomeeritud või sertifitseeritud juhendajad. See on kindlasti nõue.

Palun, kolleeg Nelli Privalova!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud proua minister! Huvikoolide ja huviringide sellise rahastamissüsteemi loomisega annate te selge sõnumi, mis on riiklik prioriteet. Milliste riikide kogemustele te selle seaduse väljatöötamisel tuginesite ja millises osas?

Aitäh! Mul on väga hea meel, et te olete mõistnud praeguse valitsuse prioriteete ja kinnitan veel kord: tõepoolest on noored, lapsed ning huviharidus ja huvitegevus kindlasti erakordselt olulised. Ma pean ütlema, et kohtudes teiste maade kultuuriministritega – olgu siis Põhjamaadest, Skandinaaviast, Euroopa Ühendusest –, on nad väga tunnustanud meie initsiatiivi. Aga sellist seadust või sellist eelnõu ei ole kusagilt eeskujuks võtta. Me oleme selles mõttes esimesed.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Eelnõu §-ga 2 tehakse muudatus huvikooli seaduse § 21 lõikes 4, mis sätestab aluse riigieelarvest toetuse määramiseks valla- ja linnaeelarvetele huvikoolidega seotud kulude osaliseks katmiseks. Seletuskirjas on öeldud, et muudatusega kaotatakse imperatiivne norm iga-aastaseks vahendite eraldamiseks riigieelarvest ja selle asemel jäetakse vahendite eraldamiseks võimalus. Miks te ikkagi soovite seda paragrahvi muuta ja mis on selle tegelik põhjus?

Aitäh! Eelarve vahendeid saab jagada vastavalt võimalustele ja tegelikult on praeguse seaduseelnõu järgi eesmärk tugineda igal aastal riigi eelarvestrateegiale ja eelarve tegelikele võimalustele ning eraldada vahendid  Rahandusministeeriumi kaudu kohalikele omavalitsustele, kes suunavad selle omasoodu konkreetsetele ringidele vastavalt oma õigusaktidele.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud proua minister! Olen kuulnud, et huvikooli seaduse, mille üle enam kui viis aastat intensiivselt vaieldi, üks selge kompromiss oli see, et huvikoolidena registreerivad ennast ka nn pühapäevakoolid ehk eri rahvusvähemuste keele ja kultuuriga tegelevad koolid. Loomulikult on seda võimalik tagada kahte moodi – kas sunni või meelitamisega. Leiti, et meelitamine on praeguses riigis loogilisem. Lepiti kokku, et huvikoolina saavad nad riiklikult rahastatud. Praegu te loote uue süsteemi, mis ei arvesta aastatega kokkulepitud kompromissi riigi ja rahvusseltside esindajate vahel. Miks te otsustasite seda kompromissi eirata?

Kui need ringid või koolid tegelevad huvitegevusega, mis käib terve selle pika nimekirja alla, mis siin seaduseelnõus on loetletud, siis ei ole sugugi välistatud nende rahastamine.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Seoses selle seaduseelnõu väljatöötamisega on teil kindlasti olnud palju kohtumisi huvigruppidega. Sellest lähtudes küsin, milliseid kvaliteediriske tõid huvigruppide esindajad välja uue rahastamissüsteemi loomisel ja millistega arvestati.

Olles kohtunud maakondades kohalike valla- ja kultuurijuhtidega, samuti ringijuhtide ja lastevanematega, pean ütlema, et ringiraha eelnõu suhtes on erakordselt suur ootus. Kõige suuremad riskid võivad olla haldussuutlikkuse, kohaliku omavalitsuse selle raha jagamise mehhanismide osas. Suuremates omavalitsustes on see kogemus juba praeguse pearaha kaudu tegelikult olemas,  väiksemates omavalitsustes seda kogemust võib-olla ei ole. Me oleme tõepoolest arvestanud sellega, et rakendusaktide ja töö käigus võib tulla veel parandusi, muudatusi ja täpsustusi sellesse seadusesse, mida kindlasti ka elu ette kirjutab.
Ei saa väita, et selline uus algatus suudaks otsekohe ära näha kõik riukad, mis võivad kusagil tekkida. Aga praegune seaduseelnõu on siiski koostatud, eeldades vallajuhtide ausust, huvi selle seaduse vastu ja tegelikult meie kõikide soovi toetada meie noori, täita nende vaba aega, et see oleks kasulikult veedetud. Selle seaduse põhiline eesmärk on ju see, et anda lisavõimalus neile lastele, kellel praegu seda võimalust ei ole kas perekondlike kitsaste finantsolude tõttu või mingitel muudel põhjustel – näiteks ei ole vallas võimalik moodustada ühtegi ringi –, ning et järjest rohkem lapsi tuleks ringidesse ja täidaks oma vaba aega kultuurselt.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Huvikooli seaduse muutmisega ja uue paralleelse ning teistele alustele tugineva rahastamissüsteemi väljatöötamisega loote kardetava pretsedendi. Huvikooli seadusesse jäävad sisse koormavad kohustused, kuid lubatud riigipoolsed tänud jäävad tulemata. Loote küll rahastamise, kuid mitte sellisel kujul, nagu erinevad osapooled viie aasta jooksul lõpuks kokku leppisid. Miks?

Aitäh! Me soovisime luua seaduse, mis hõlmaks võimalikult palju 6–19 aasta vanuseid lapsi, ja et see oleks võimalikult paljude huvitegevuse valdkondade põhine, et saaks toetada nii tantsijaid, mängijaid kui teatritegijaid ja kirjandushuvilisi, aga ka tehnikahuvilisi või sportlasi. Eelmine seadus seda ei hõlmanud. Ei saa öelda, et ühe seadusega teine ära lõpeb. See on lihtsalt uus võimalus palju rohkematele lastele, keda arvutuslikult on praegu Eestis selles vanuses suurusjärgus 212 000. Nii et see on meie tulevik ja nende pärast me töötame.

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eesti Muusikakoolide Liidu selge mure on see, et mitmed omavalitsused ei mõista, miks muusikaõpetus peab olema niivõrd süsteemne ja intensiivne ehk siis kallis, ning leiavad, et muusikaringi tase on omavalitsuses piisav. Huvikooli seaduse ja rahastamissüsteemi koefitsiendiga sooviti anda pehme, kuid kindel sõnum ka omavalitsustele, mis tasemel muusikaharidust riik soovib ja soosib. Kuidas on see eesmärk arvesse võetud uues seaduses?

Aitäh! Kindlasti ei pisenda see seadus mitte kuidagimoodi muusikakoolide kui haridusasutuste tähtsust. Samamoodi võib sellele pulgale panna tegelikult kunstikoolid – nii muusika- kui kunstikoolid. Ei ole pisendatud nende tähendust ega soovitud, et muusika- või kunstikoolid muutuksid ringideks. Selle seadusega ei muudeta muusikakoolide võrgustikku ega nende õppekava. See seadus annab võimaluse ka neile lastele, kes ei käi mitte lihtsalt ringides, vaid kes käivad muusika- ja kunstikoolides, mille osalustasu võib olla suurusjärgus 2000 krooni semestris – tähendab poole aasta jooksul ja sealt edasi –, saada 2000 krooni kompensatsiooniks kogu sellest summast, mis loomulikult ei tähenda, et kohalik omavalitsus võiks tänu sellele vähendada oma osalust. See raha peab minema lapsevanema avalduse alusel, nagu ma siin juba eelnevalt ette lugesin, sellele institutsioonile lapse osalustasu ehk lapsevanema poolt makstava raha kompensatsiooniks.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Sellest eelnõust jääb ikkagi mulje, mis tekitab küsimuse, et miks ikkagi olete valmis finantseerima huvikooli või -ringi, kelle treeneril ei ole piisavat ettevalmistust? Ühes eelmises vastuses te küll ütlesite, et selle kehtestab omavalitsus ja see on siin ka lõikes 9 toodud. Aga miks te ikka toetate n-ö mittekvalifikatsiooni nõuet, sest kriteeriumid võiks ju seadusesse kirjutada. Tihtipeale me pahandame, et üks või teine kohalik omavalitsus ei saa hakkama. Ja tõesti võib väga erinevaid kriteeriume kehtestada. Lihtsam oleks ju ikkagi seadusesse selgelt kirjutada nõue ja on ka vastavad kokkulepped olümpiakomiteega, et lastega tegelevad treenerid suunata rohkem kvalifikatsiooni nõutama, et lastega ei tegeleks ilma kvalifikatsioonita treenerid, mis võib laste tervisele kahjulik olla. Miks ikkagi ei ole kvalifikatsiooninõudeid?

Aitäh! Missugune lause selles seaduseelnõus ütleb, et ei nähta ette kvalifitseeritud treenereid ja õpetajaid? Palun lugege see mulle ette!

Oot-oot-oot! Läheme edasi, palun! Palun, kolleeg Rein Ratas!

Hea minister! Hariduse andmine on minu arust tegevus, samuti nagu hariduse omandamine on tegevus. Ka väga lühiajaline tegevus võib olla väga hariv tegevus samal ajal. Niisiis, kas huviharidus ei olegi huvitegevus? Milleks niisugune kunstlik eristamine, selge asja omamoodi segasemaks tegemine?

Aitäh! Huviharidus ja huvitegevus on siiski erinevad mõisted. Huvihariduse alla kuuluvad just nimelt needsamad muusika- ja kunstikoolid, mille kohta teie kolleeg siin enne küsimusi esitas. Huvitegevuse all võivad olla erinevad ringid, mis tegutsevad pärast koolitunde koolimajas, kus kirjandusõpetaja teeb näiteks kirjandusringi. See on huvitegevus. Huviharidus on muusikakoolid, kunstikoolid.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Millisele statistikale või uuringutele või eksperdiarvamustele tuginedes on leitud, et just kuuendast eluaastast algab praegu huvitegevus, sest, nagu ma aru saan, rahastamine algab just kuuendast eluaastast?

Aitäh! Me toetume oma kogemustele läbirääkimistel kohalike omavalitsustega ja sarnaselt kohalikes omavalitsustes kehtestatud pearaha süsteemile, et riigi toetus või eesmärk toetada riigi poolt oleks sünkroonis kohalike omavalitsustega. Praegu on eri omavalitsustes vanusepiir 6–19, mõnes ka 6–26 aastat. Tegelikult võib edaspidi liikuda selle juurde, kui riigil on vähegi eelarvevõimalusi, et hakata rahastama kuni 26-aastaseid, kes on Euroopa Liidu mõistes kõik noored.
Mis puudutab just seda küsimust, kui ma saan õigesti aru, et miks mitte varem või miks mitte hiljem, siis tegelikult puudutab see praegu kooliealisi lapsi, sest on ju juhtumeid, kui laps läheb kuueaastaselt kooli ja saab kohe seitsmeaastaseks esimese sügise jooksul. Nii et seetõttu on hõlmatud kuueaastased. Enam-vähem 19 aasta vanuseni nad gümnaasiumis või mõnes kutseharidusasutuses õpivad ning peaksid saama lisaks õppetööle sellist huvitegevuse toetust. Nad on enamasti selles vanuses oma vanemate ülal pidada.

Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud esimees! Hea minister, hea kolleeg! Jutt käib ikkagi selle rahastamise ümber. Te olete siin rääkinud ka 2000 kroonist, kuigi see seadusest kuidagi välja ei tule. See oli valimislubadus, nagu ma aru saan. Aga alati ongi raha üheks takistuseks ja meil on siin Keskerakonna fraktsiooni ühe eelnõuga pakutud välja lahendus. Ma tahan küsida lihtsalt teie suhtumist. Nimelt on meie alkoholipoliitika paketis alkoholismi ja alkoholi tarbimise ennetamiseks eriti laste ja noorte hulgas välja pakutud huvitegevuse ja huvihariduse järjepidev ja kindlustatud rahastamine ehk siis 3% alkoholi- ja tubakaaktsiisist. Kuidas suhtute sellesse ettepanekusse?

Kindlasti väärib ettepanek arutamist.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Rääkisite siin eelarvestrateegiast. Kui palju see seadus järgmise aasta eelarvele maksma läheb?

Aitäh! Praeguse seisuga ei ole alanud järgmise aasta riigi eelarvestrateegia täpsemad läbirääkimised. Need algavad pärast 5. maid, kui kabinetiistungil pannakse paika ministeeriumide võimalikud piirarvud. Praegu kehtivas riigi eelarvestrateegias, mis sai vastu võetud eelmise aasta mai lõpus, on planeeritud 420 miljonit krooni. See on laste arv korrutatud 2000 krooniga. See on praegu arvestuslik ja me püüame teha kõik võimaliku, et tõepoolest seesama 2000 krooni jääks arvestuse aluseks, sest muud arvestuse alust pole ette nähtud. Siiski pean ütlema, et arvestades teada olevat informatsiooni majanduse olukorra kohta, on need ikkagi eelarve läbirääkimiste küsimused. Kuid kultuuriministrina kinnitan, et seisan väga selle eest, et see meede riigi eelarvestrateegiasse sisse läheks.

Palun, kolleeg Ain Seppik, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! See on väga hea, et te puudutasite oma vastustes ka muusika- ja kunstikoolide problemaatikat. Mis te  kultuuriministrina arvate, kas nende koolide rahastamine on praegu Eestis piisav? Võib-olla seisaksite ka selle eest.

Aitäh! Muusika- ja kunstikoolid on praegu kohaliku omavalitsuse alluvuses ja tõepoolest kohalikud omavalitsused rahastavad neid samamoodi vastavalt oma eelarve võimalustele. Nii palju, kui ma olen mööda maakondi ringi sõitnud ja vallajuhtidega rääkinud, siis kus vähegi muusikakool olemas on, peetakse sellest väga lugu ja püütakse toetada nii palju kui võimalik. See on väga oluline kultuurikeskkonna ja hea elukeskkonna võimaluste loomine peredele, kes tihtipeale otsustavad oma kodukoha üle selle järgi, kas nende lastel on seal midagi teha.
Samuti on minu meelest päris hästi kokkuleppeliselt käima läinud arveldamine valdade vahel. See küll ei ole seadusesse huvihariduse vallas sisse kirjutatud samamoodi, kui on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sees pearahapõhine arveldamine valdade vahel, et kui ühes vallas elatakse ja teises käiakse koolis, siis vallad esitavad üksteisele arveid. Sama tendents on läinud käima ka huvihariduskoolide n-ö omanike, haldajate ja valdade vahel, kust lapsed sinna käivad. Minu hinnang on selline, et alati võiks raha rohkem olla, aga kohalikud omavalitsused teevad kõik endast oleneva vastavalt oma võimalustele.

Palun, kolleeg Nelli Privalova, teine küsimus!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Palun täpsustage, kuidas uus rahastamissüsteem toetab rahvusvähemuste koole.

Ma saan öelda seda, et kui rahvusvähemuste koolid on selle institutsioonide nimekirja all käsitletavad, mis ma siin just praegu ette lugesin, siis on nad kindlasti institutsioonid, kes esitlevad ennast kohalikule omavalitsusele ja annavad laste nimekirja, kes osalevad nendes huvikoolides. Laste isikukoodid saadetakse elukohajärgselt Rahandusministeeriumile ja nad saavad oma toetuse vastavalt eelarve võimalustele.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud minister! 420 miljonit on päris suur raha ja see pole veel lõplik summa. Ja seda eriti, kui vaadata praeguse majandustõusu languse perioodi, mis taandub järgmisel aastal umbes 2%-le. Aga mind huvitab seesama eelnõu, mis on tegelikult väga vajalik. Vaatan seda koalitsiooni poole pealt, et kui nüüd Reformierakond on saanud nii tulumaksu langetamise kui vanemahüvitise saamise aja pikendamise ja kui nüüd see ringiraha ka tuleb, kuidas siis teised koalitsioonipooled sellega rahul on. Kas teil on omavahel küsimusi tekkinud?

Aitäh! Minu meelest on see teema koalitsioonilepingus sees ja see annab mulle kindlust, et kõik koalitsioonipartnerid aktsepteerisid juba enne selle töö algust aasta tagasi, kui lepiti kokku põhimõtted, ringiraha temaatika ja toetavad seda. Minul on praegu hea usk, et seda eelnõu ei toeta mitte ainult koalitsioon, vaid ka opositsioon.

Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kuigi selle seaduseelnõu põhisuundumus on kohalikele omavalitsustele, siis teie ettekandes ja seletuskirjas on mainitud veel teisi institutsioone. Eesti Linnade Liit on läbirääkimiste käigus välja toonud niisuguse pakkumise, et võiks arvestada ka tegevusloaga või siis vastavate alaliitudega Eesti Olümpiakomitee juures. Kuivõrd läbirääkimiste käigus Eesti Olümpiakomiteega kvalitatiivsete näitajate üle räägiti läbi, arvestati nendega?

Eesti Olümpiakomiteelt oleme saanud väga positiivse hinnangu sellele eelnõule, sest see puudutab ju spordiklubisid ja spordiringe. Nii et igal juhul Eesti Olümpiakomitee on öelnud, et on väga teretulnud, et toimetatakse järelkasvuga, kelle laiapõhjalisest arvust võiksid kasvada tipud.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Huvikooli seaduse menetlemise ajal lepiti Riigikogus kokku, et lisaks erialade eripära ja intensiivsust arvestavale rahastamissüsteemile luuakse ka võimalused soetusteks, sest kalleid pille või keraamikaahje või teatud spordivarustust ei suuda omavalitsused piisaval hulgal koolidele muretseda. Kuidas te uue rahastamissüsteemi loomisega olete seda kõike arvestanud?

Aitäh! Me oleme arvestanud sellega, et kui osalustasu huviringis puudub või lapsevanemate esitatud avaldused ei kata kogu sellele omavalitsusele eraldatud summat, siis võib omavalitsus kasutada neid vahendeid huviharidust või huvitegevust pakkuva institutsiooni õppe- ja kasvatustegevusega seotud õppevahendite soetamiseks.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud proua minister! Seletuskirjast loeme, et Linnade Liit tegi ettepaneku, et riiklikku rahalist tuge võiksid saada vaid need, kel on Haridus- ja Teadusministeeriumi koolitusluba. Miks te nende ettepanekut ei toetanud?

Me leiame, et on siiski väga palju eraõiguslikke klubisid, mis praegu tegelevad lastele huvitegevuse pakkumisega ehk siis koolivälise, koolist vaba aja sisustamisega, ja oluline on pakkuda võimalikult paljudele eri institutsioonidele, kes on kindlasti usaldusväärsed, võimalust toetada lapsevanemaid, et nende lapsed võiksid nendes ringides osaleda.

Palun, kolleeg Kalle Laanet, teine küsimus!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Öelge, palun, miks te olete oma arvestuse aluseks võtnud 2000 krooni, miks ei ole see 3000 või 5000? Millest see summa  2000 krooni lähtub?

See lähtub kogemusest. Sellepärast, et suurema osa ringide osalustasu on suurusjärgus 50–200 krooni. Suuremates linnades, Tallinnas näiteks, on küll ka 400–500-krooniseid kuutasusid ja mõnedel ringidel, näiteks võistlustantsuringidel,  on need väljaminekud veelgi suuremad. Aga, ütleme, enamikus on niimoodi ja  õppeaasta pikkus on enam-vähem 10 kuud. Sealt arvestus: 50 x 10 = 500, 200 x 10 = 2000. See on enam-vähem optimaalne suurus, mis tegelikult tähendaks ka seda, et kui laps käib mitmes ringis ja ühe ringi maksumus on aastas 500 krooni, siis teoreetiliselt, kui ta käib neljas ringis, mis igaüks maksab 500 krooni, võiks see raha jaguneda mitme ringi vahel. See on puhtarvutuslik. Nii et põhimõtteliselt on see enam-vähem kogemuslik ja statistiline.

Palun, kolleeg Kalev Kallo, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Kahjuks oli teie vastus minu eelmisele küsimusele mõnevõrra ebatäpne. Loomulikult ei ole eelnõus sellist punkti, mis ütleb, et treenerikvalifikatsiooni pole vaja, aga seda ma ei küsinudki. Ma küsisin, miks eelnõus ei ole sellist punkti, mis nõuaks treeneritelt kvalifikatsiooni. Nii et ma olen sunnitud kordama oma küsimust: miks ei ole huvikoolide treenerite ja õpetajate kvalifikatsiooninõuet?

Aitäh! Meil on olemas siin niisugune klausel, et kulude katmise korra ning kulude katmiseks avalduste esitamise tingimused ja korra kehtestab valla- või linnavolikogu. Läbirääkimistel kohalike omavalitsustega on leitud, et need tingimused ja järelevalve peavad olema kohaliku omavalitsuse pädevuses, sest nendel on selles osas kõige rohkem informatsiooni. Toetutud on ka sellele, et tänastes pearahapõhistes toetustes, mida kohalikud omavalitsused oma ringidele maksavad, on need nõuded juba kehtestatud. Meie ootus on tegelikult küll niisugune, et neid ringe juhendaksid diplomeeritud, vastava tunnistuse või sertifikaadiga inimesed. Ka näiteks inimesed, kellel on treeneri kutsetunnistus, mis on saadud olümpiakomiteelt, või näiteks Eesti Koorijuhtide Liidu antud koorijuhilitsents või kutsekvalifikatsioon. Erinevatel alaliitudel on olemas need kvalifitseerimiskomisjonid. Kui pidada silmas seda, et peale eelarve vastuvõtmist jagatakse see raha ja kehtestatakse tingimused Vabariigi Valitsuse määrusega, kus on sees rakendussätted, siis on kindlasti mõistlik see klausel sinna sisse panna, kui Riigikogu sellele tähelepanu juhib ja selle parandusettepaneku teeb.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Eldar Efendijev.

Aitäh, proua eesistuja! Lugupeetud minister! Ma tahaksin täpsustada. Kui ma sain õigesti aru, siis praegu kehtiv seadus ei anna võimalust nii laialt toetada kui teie pakutud eelnõu. Aga kehtiva seaduse järgi ei toimunud huvikoolide toetamine täies mahus, ja kui see on õige, siis miks?

Aitäh! Ma ei saa praegu vastata oma kolleegi, haridusministri eest. Ma usun, et see küsimus on suunatud talle.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Kadri Must.

Aitäh! Hea minister! Kolleegid Inara Luigas ja Helle Kalda küsisid juba teie kontaktide kohta huvigruppidega ning te mainisite vallajuhte ja lapsevanemaid. Sellest tulenevalt ma arendaksin küsimust edasi. Kas te algatatud seaduseelnõu koostamise käigus olete kohtunud ja arutanud seda eelnõu ka muusikakoolide liiduga? Ja kui te olete, siis millised olid nende mured seoses rahastamise viimisega uuele tasemele?

Aitäh! Muusikakoolide liidust on saabunud mitmeid meile. Me ei ole pidanud konkreetset koosolekut muusikakoolide liiduga, küll aga olen suhelnud nii selle juhatuse kui ka mitmete liikmetega. Aga ma pean ütlema, et tulenevalt minu eelmisest elust on mul muusikakoolide inimestega üldse väga tihedad suhted. Seetõttu saan öelda, et nende mure oli tõepoolest see, et kas nüüd nimetatakse muusikakool huviringiks, muusikaringiks. See oli põhiline mure. Kui sai selgitatud, et huviharidust andev kool ei muutu selle seaduse põhjal ringiks, vaid muusikakoolis käivate laste vanematel on võimalik taotleda seda raha oma lapse koolitamise toetuseks, siis oli vastukaja pigem positiivne.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Lembit Kaljuvee.

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Ütlesite, et järgmisel aastal läheks see maksma 420 miljonit. Eelmisel nädalal oli siin parlamendis ka üks eelnõu, mille hind oleks olnud järgmisel aastal 420 miljonit, see oli keskkoolilaste koolilõuna kinnimaksmine. Kui ma mõtlen, mis oleks teismelisele parem, kas anda soe lõuna või maksta trenn kinni, siis mina näeksin asja niimoodi, et annaks enne ikka sooja lõuna ja siis saadaks metsajooksu tegema. Kuidas teie arvate?

Mina usun, et hingetoit on sama tähtis kui päristoit.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Tiit Kuusmik.

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ei taha näida taktitu, aga küsiksin veel kord selle 420 miljoni kohta. Ega juhuslikult ei lähe nii, et järgmise aasta eelarve läbirääkimiste jooksul jääb kannatajaks keegi, kelle arvel seda tehakse? Näiteks muusikud, kunstnikud jne.

Kui ma õigesti aru saan, siis teie küsimus on, kas see 420 miljonit ei tule Kultuuriministeeriumi muude valdkondade arvel. Praeguse seisuga on  riigi eelarvestrateegia läbirääkimisteks tehtud lisataotlus, see on Kultuuriministeeriumi lisataotlus ja pole tehtud mitte millegi muu arvel. Milliseks läbirääkimised kujunevad ja millisena Riigikogu 2008. aasta lõpus selle eelarve kinnitab, seda teab ainult Riigikogu ise.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Kadri Must.

Aitäh! Hea minister! Te mainisite, et see rahastamisskeem jõustub 2009. aastast. Kas te pidasite silmas, et see algab 1. jaanuarist ja läheb seega 2009. aasta eelarves maksma 420 miljonit, või te pidasite silmas, et see algab uuest kooliaastast ehk 1. septembrist ja maksab seega mitu korda vähem?

Aitäh! Siin on erinevad rakendusvõimalused. Üks on see, kui eelarvest on võimalik maksta 420 miljonit, leida see raha, mis puudutab statistiliselt tänase seisuga suurusjärku 50% lastest, hetkel ei olegi kahjuks 100% lastest veel huvitegevusega seotud ja selles suunas me alles tahame liikuda. Teine võimalus on, et see hakkab kehtima kooliaasta algusest, 1. septembrist. Ma räägin ikkagi jälle, et vastavalt eelarve võimalustele. Sel juhul tuleb see raha jagada kolmeks. See tähendab seda, et jääb neli kuud – september, oktoober, november, detsember. See on umbes 140 miljonit, kui arvestada 100%-selt kõigi lastega.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Taavi Rõivas.

Aitäh! Peab tunnistama, et see küsimustevoor on läinud eelnõu vastu väga ründavaks. Eriti küüniline oli kolleeg Lembit Kaljuvee ettepanek ringirahast loobuda ja saata lapsed lihtsalt metsa jooksma, nagu selles kogu sport peakski seisnema, unustades loomulikult, et ringiraha hõlmab ka veel kunstiringe, muusikaringe, mis tahes muid huvialaringe. Mu küsimus on selline: kas Keskerakond on ka enne sellele eelnõule nii jõulist vastuseisu ilmutanud või on tänane rünnak esimene ja teile kui ministrile ootamatu?

Aitäh! Lühike vastus on, et enne ei ole olnud seda rünnakut.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Helle Kalda.

Aitäh! Ütlen kohe märkuseks Taavi Rõivasele, et me ei ole sugugi eelnõu vastu. Ärgu mõelgu teiste eest, katsugu enda eest mõelda! Mul on hoopis selline küsimus. Te vastasite, et  kohalikel omavalitsustel on vanusepiirang ja see piirang on neljandast kuni kuuenda eluaastani. See on küll väga kurb. Ma mäletan, et juba oma neli aastat tagasi lõpetati beebikoolide rahastamine, enne oli see piir kaks aastat. Samal ajal on Eesti Linnade Liit ka arvamusel, et peaks olema neljandast eluaastast. Kas te ütleksite, millised kohalikud omavalitsused soovisid, et alates kuueaastastest? Me teame, et laste arv väheneb ja see võib keskmist muuta. Millised kohalikud omavalitsused soovisid seda ja mis põhjendusel? Mina oleksin soovinud, et alates teisest eluaastast, siis oleksid ka beebikoolid saanud. Minu teada on Reformierakond seda kogu aeg lubanud. Miks see nii on?

Kindlasti võib edaspidi nihutada seda vanusepiiri nii ülespoole kui allapoole, see tähendab, et  võib 6-st 2-ni, aga võib ka 19-st kuni 26-ni. Ma usun, et mõistlik on alustada esialgu kooliealiste lastega. Põhjendus on olnud see, et 6–19-aastased on võib-olla kõige suuremas osas riskigrupp

Küsimuseks saab sõna kolleeg Toivo Tootsen.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud proua minister! See, et me nii palju küsime, ei näita mitte eelnõu ründamist, vaid vastupidi, see näitab meie huvi selle eelnõu vastu. Ja kui te avaldasite enne arvamust, et loodate toetust saada ka opositsioonilt, siis ma ei ole üldsegi kindel, et te seda toetust ei saa. Vastupidi, mulle tundub, et see toetus tuleb. Aga tõepoolest, me tahame kõiki asju selle kohta teada. Muret teebki see, et ega teil endal ei ole ka eriti selget nägemust, kas siis järgmisel aastal see kõik võiks teostuda ja millises mahus see võiks teostuda. Te sõnasite, et eelarve strateegia on alles töös ja tulemas ja et te ei tea ka seda, kas ringiraha hakkaks kehtima alates 1. jaanuarist või alles 1. septembrist. Millist varianti te ise pooldate?

Aitäh! Mina kultuuriministrina pooldan kindlasti varianti, et see algab 1. jaanuarist 2009, st võimalikult kiiresti, ja et see laieneks kõigile lastele, kes vähegi sellesse vanusegruppi kuuluvad. Ma loodan selles osas saada kogu Riigikogu väga tugevat toetust.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Jaak Aab.

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Hea kolleeg Rõivas! Ka minu arvates pole see kuidagi rünnakuna mõeldud. Me tunneme huvi asja vastu ja, nii nagu siin on märgitud, on paljud erakonnad selle nimel ju tööd teinud. Ka eelmine haridusminister, kes kuulub Keskerakonda, on teemaga tõsiselt tegelnud. Nii et pigem on see tõsine huvi nüansside vastu. Ja ma ei tea, kas kolleeg Rõivas kavatseb varsti anda sisse mingi seaduse, kus näiteks mõnel fraktsioonil keelatakse üldse küsimuste esitamine ära. Ma ei saa sellisest kohatust suhtumisest aru. Kuidas teie võtate neid küsimusi, kas ka rünnakuna või sellena, et me tõesti asja vastu huvi tunneme?

Minu süda rõõmustab tõesti, et kõik tunnevad selle eelnõu vastu suurt huvi.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Imre Sooäär.

Aitäh! Hea minister! Ka minul on äärmiselt hea meel, et opositsioon avaldab elavat huvi teie esitatava eelnõu suhtes. Andke andeks, mul kahjuks ei ole küll ühtegi paberil etteantud trükitud küsimust – see oleks hea, kui see oleks, see on hea, et inimesed teevad kodutööd –, aga kas teile teadaolevalt on Eesti Keskerakond ise võimul olles siin saalis sellise eelnõu esitanud ja siis saali toetusest ilma jäänud?

Aitäh! Ma jään vastuse võlgu, mul puudub informatsioon selle kohta.

 Küsimuseks saab sõna kolleeg Erki Nool.

Aitäh! Austatud minister! Kas te ei karda, et kui see seadus vastu võetakse ja kui riik hakkab puhttehniliselt ka neid rahasid kohalikele omavalitsustele üle kandma, siis tekib selline oht, et kohalikud omavalitsused loobuvad oma osalusest või vähendavad oma osalust automaatselt 2000 krooni võrra? Kui me vaatame, siis Tallinna linn tegi kõikide ringidega pearahasüsteemil pooleaastase lepingu, pool maksab ära ja poolt ei maksa. Kas te ei karda, et kohalikud omavalitsused jätavad oma kohustused selle tõttu täitmata?

Aitäh! Meie eeldus on see, et kohalikud omavalitsused võtavad seda seadust täie tõsidusega, kui see saab Riigikogus vastu võetud, ega hakka laste ja noorte arvel kokku hoidma.

Järgnevalt küsib kolleeg Toomas Tõniste.

Aitäh! Austatud minister! Kas on ka arutusel olnud vanusepiiri tõstmine 19 aastalt näiteks 21 või 22-ni? Mis on need põhjused, miks see vanus on just 19 peal ja mitte rohkem?

Aitäh! Praeguse seisuga on arvestatud, et 6–19-aastased on kooliealised lapsed. Põhimõtteliselt võib edaspidi, kui seadus on käima läinud, arutada ka üliõpilaste  hõlmamist, kuni 26 aasta vanuste noorte toetamist. Aga ma usun, et esimene jõuline samm oleks kooliealiste laste huvitegevuse toetamine, nende vanemate toetamine. See on  põhiliselt aeg, kui peredel on seoses laste koolitamisega kõige suurem koormus.

Järgnevalt küsib kolleeg Mailis Reps.

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kõigepealt täpsustuseks eelmistele küsijatele. Ei, Keskerakond ei ole seoses huvitegevusega kordagi Riigikogu toetusest ilma jäänud. Vastupidi, huvikooli seadus võeti veidi enam kui aasta tagasi vastu konsensusega. Nii et sellest on äärmiselt hea meel. Küsimused tulevad võib-olla  pigem sellest, et me fraktsioonis tundsime tõepoolest muret, miks loobuti huvitegevuse edasisest rahastamisest, võib-olla oleks huvikooli seadust võinud kohandada, kui ta ei sobinud. Aga loodi uus variant ja pöörduti natuke tagasi selle juurde, mille eri ministrid olid 6–7 aastat tagasi äärmiselt teravalt läbi vaielnud. Minu küsimus on selline. Te põhjendasite täna lühidalt, et huvikooli seadus ei anna võimalust nendele tegevustele, mis on koolide ja ringide juures. Aga see oligi huvikooli seaduse eesmärk, et me suruksime ka neid, kes täna tegutsevad koolide juures ja on hästi erineva kvaliteediga, ennast registreerima EHIS-es, et nad paneksid oma kvaliteeditingimused paika ja siis me ...

Aeg, kolleeg! Teie aeg on läbi.

Aitäh! Ka selle seaduse eesmärk on, et kõik ringid, olgu nad siis mittetulundusühingud või mitte äriühinguna või juriidilise isikuna registreeritud ringid, ennast EHIS-es registreeriksid. Selleks on haridusministeerium asunud looma täiendavat ja täpsustavat moodulit. Põhiline eesmärk on, et kahe aasta pärast, aastaks 2011 – Haridus- ja Teadusministeeriumi inimesed ja EHIS-e inimesed on niimoodi lubanud – saab see moodul valmis ja sel juhul oleks täiuslik ülevaade kõikidest ringidest, olgu nad siis juriidilised isikud või mitte. Nii et seesama süsteem on ka selle seaduse puhul eesmärgiks võetud.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Erki Nool.

Aitäh! Austatud minister! Enne, kui ma küsimuse juurde asun, soovitaksin eelküsijal vaadata toolipolster üle, et äkki on knopka alla jäänud, et ilmselt kõikides omavalitsustes ei ole Keskerakond võimul, ma üldistasin kogu Eesti peale. Aga nüüd küsimus ministrile. Kui kohalik omavalitsus näiteks vähendab 2000 krooni ulatuses pearaha, kas siis on võimalik sanktsioone rakendada või selle kohaliku omavalitsuse huviringidele mitte anda raha?

Aitäh! Selle seaduseelnõu eesmärk on anda raha lapsevanema toetuseks osalustasu maksmisel ehk lapsevanem esitab kohalikule omavalitsusele avalduse ja palub suunata selle konkreetse raha huviringile või klubile, kus laps parasjagu käib. Kuidasmoodi kohalik omavalitsus omakorda käitub selle ringiga, kas ta vähendab seda osalust või ei, see on tõesti kohaliku omavalitsuse otsustuspädevuses. Ma usun, et kohalikus omavalitsuses elavad inimesed, sealsed valijad on pärast niisuguseid jõhkraid otsuseid vähendada tulenevalt sellest seadusest n-ö pearaha, laste pearaha, omavalitsuse peale väga kurjad ja vaatavad selle asja järgmistel valimistel üle.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Mailis Reps.

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Hea Erki ka! Ma kindlasti ei reageerinud sinu küsimusele, vaid ma vastasin Imre küsimusele. Aga mul on siiski täpsustav küsimus. Ma ei saanud päris täpselt aru sellest mõttest. Kui EHIS-e register luuakse samamoodi ja suund on tegelikult sama, siis miks see on loodud noorsootöö seadusega, mitte huvikooli seadusega? Siin ei ole mitte mingit pahatahtlikkust, ma tõsiselt tahan teada, miks. Mis see esimene hetk oli, kui otsustati, et see ei sobi huvikooli seadusse?

Aitäh! Võib-olla siin on ka küsimus juristidele. Tegelikult vaatasid juristid ja töögrupp väga tõsiselt üle kõik seadused, mis puudutavad üldse noorsootöö ja huvitegevusega seotud õigusakte, mis meie riigis on olemas. Leiti, et päris uut seadust teha ei ole nagu põhjust, et saab kasutada olemasolevaid seadusi. Ja noorsootöö seadus leiti olevat kõige mõistlikum. See on pragmaatiline otsus.

Ministrile on veel küsimusi. Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Inara Luigas.

Aitäh! Mul on mure kohaliku omavalitsuse pärast. Ma pean ütlema, et seda raha saabki suunata alles siis, kui see raha tuleb kohalikesse omavalitsustesse. Minu küsimus puudutab huvikooli seadust, kus on öeldud, et valla- ja linnaeelarvetele määratakse vastavalt riigieelarve seaduse võimalustele igal aastal riigieelarvest toetust. Kas siis ei oleks võimalik juba täpsustada ja kirjutada sisse, et valla- ja linnaeelarvetele kindlustatakse vastavalt riigieelarve seadusele igal aastal riigieelarveline toetus huvikoolidega seotud kulude osaliseks katmiseks?

Aitäh! Sõnastuse kohta on kindlasti Riigikogu fraktsioonidel võimalik teha parandusettepanekuid.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Toivo Tootsen.

Aitäh! Lugupeetud proua minister! Võib-olla olekski kasulik nüüd teha väike ülevaade, kuidas kohalikud omavalitsused seni on rahastanud laste huvitegevust?

Aitäh! Informatsioon on selline, et suuremates linnades – Tallinnas, Tartus, Viljandis, Pärnus, Haapsalus, Kuressaares, Võrus, võib-olla jääb mul mõni veel nimetamata – on pearahapõhine rahastamine erinevalt sätestatud. Tähendab, pearahade summad, samuti see, millistel tingimustel üks või teine klubi selle raha saab, on eri linnades erinevad. Väga paljudes ja enamikus väikestes valdades on huvitegevuse rahastamine jäänud kohaliku omavalitsuse õlgadele, nii et lapsevanem ei maksagi osalustasu, vaid see ongi tervikuna niisugune pinge vallavalitsuse eelarvele, et kõik see raha läheb suures osas just huvitegevuse ja kultuuritegevuse toetamiseks. Sest väikestes valdades on mõistetud, et kui on kultuuritegevust peale kooli, siis tulevad inimesed sinna ka elama. See on olnud tõesti omavalitsustel niisugune otsustamise ja prioriteedi koht. Mul ei ole praegu  anda teile täpset tabelit, aga ma usun, et registreerimine, mis on tegelikult juba käimas ja tähtajaks on 1. september, annab põhjalikuma ülevaate.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Keit Pentus.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Minu arvates puudutas Erki Nool selle seaduseelnõu puhul hästi olulist nüanssi. Kuulanud ka järgnevaid küsimusi, ma jätkan natuke samal liinil. Kas te kinnitate, et selle seaduse vastuvõtmise järel ei muutu omavalitsuste poole peal selles mõttes midagi, et see seadus ei muuda kehtetuks omavalitsuste kohustust huvitegevust jätkuvalt finantseerida? Et tegu on küll riigipoolsete lisavahenditega, mille eesmärk on tõesti tagada huvihariduse või huvitegevuse parem kättesaadavus, aga omavalitsused peavad endiselt huvitegevust ka omalt poolt finantseerima. Ega see kohustus ära ei kao?

Aitäh! Meie eeldus on tõepoolest see, et kohalikud omavalitsused mõistavad prioriteete ja jätkavad samas või suuremas mahus pearaha eraldamist mitmesugustele klubidele, sest tendents on olnud selline, et aastatega on pearahad siiski kasvanud. Võib-olla on mingeid üksikuid erandeid Eestimaa eri omavalitsustes. Kuna see raha liigub omavalitsustele toetusfondi, Rahandusministeeriumi kaudu, siis me saame rakendussättesse panna selle klausli, aga kuna ka järelevalve on delegeeritud kohalikule omavalitsusele, siis me tegelikult eeldame kohalike omavalitsuste juhtide riigimehelikkust. Tõepoolest, see seadus ei vabasta otseselt ühtegi kohalikku omavalitsust tema praegusest pearahasüsteemist.

Kolleegid, kui teil ministrile rohkem küsimusi ei ole, siis täname veel kord kultuuriministrit ja läheme oma eelnõu lugemisega edasi. Järgnevalt kutsun ettekandeks kõnetooli kultuurikomisjoni esimehe kolleeg Peeter Kreitzbergi.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister, kolleegid! Kultuurikomisjon arutas seda eelnõu neljapäeval, 17. aprillil. Kuulati ära ministri võrdlemisi põhjalik ettekanne, millel ma ei hakkaks väga pikalt peatuma. Esitati võrdlemisi palju küsimusi, millest osa langes kokku nendega, mida ka siin küsiti.
Eelnõu esitamise motiividest võib-olla veel niipalju, et kui vaadata Eesti hariduslikku kihistumist, siis kindlasti on see kõige suurem huvihariduse valdkonnas, kus Heido Vitsuri andmetel 10% kõige jõukamatest inimestest kulutab oma laste huviharidusele 200 korda rohkem raha per capita kui 10% kõige vaesemaid. Ja kui me vaatame omavalitsuste kaupa, siis näeme, et linnad panustavad pearaha põhimõttel kolm korda rohkem vahendeid kui vallad. Nii et see on üks koht, kus kindlasti valitseb väga suur ebavõrdsus. Samal ajal me näeme, et ametlikult justkui on 50% lastest huviharidusega hõlmatud. Siin ma lubaksin endale veidi kahtlust avaldada, sest ega meil see arvepidamine huvihariduses osalevate laste üle ei ole kõige täpsem, nii nagu see küsimus meil kultuurikomisjoniski üles tõusis. Kuna sellest küsimusest on praeguseks ka haridusministeeriumi teavitatud, siis ma usun, et arvepidamine paraneb.
Nüüd olulisemad asjad. Võib-olla veel sellest paljuvaieldud küsimusest, mida küll kultuurikomisjon ei arutanud. Minu teada reguleerivad riigid noorsooseadustes noorte tegevust just 6.–19. eluaastani, mis ei tähenda muidugi seda, et huviharidust ei võiks varem alustada. Aga see peaks olema teiste seaduste objekt. Ja teine asi – huvialakool ei kata huviharidust. Eesti haridusseadustiku üks põhiline häda ongi see, et huvialahariduse mõiste on küll haridusseaduses, aga puudub sellistes seadustes, mis tegelikku elu reguleerivad, seda ei ole ei põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, ei ole huvikooli seaduses, ei ole noorsootöö seaduses. Ma arvan, et see on suur viga. See, et praegu on nii huvihariduse kui huvitegevuse mõiste sisse toodud, ei ole üldse paha ja võimalik, et nad peaksid kajastuma ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses.
Nüüd küsimused. Küsimus, mis on palju olnud üleval seoses spordiklubidega. Kui me vaatame, kui palju inimesi on nende liikmeks registreeritud, siis sageli tundub see arv veidi fantastiline. Asi on selles, et kas ei teki selliseid fiktiivseid nimesid, kellele eraldatakse pearahasüsteemi kaudu raha, aga tegelikku osalust ei ole. See on kahtlemata tõsine küsimus ja ma arvan, et omavalitsuste järelevalve peab võtma seda asja üpris tõsiselt. Samal ajal, nii nagu ka komisjonis leiti, on kõik seadused siiski orienteeritud keskmiselt ausatele inimestele ja ega me ei suuda selle seadusega tõenäoliselt ka kõiki auke kinni panna ega kõiki pettusevariante ette näha.
Küsimus, milline on selle seaduse rahaline maht. Seda arutati ka siin palju. Komisjon nägi samuti, et mingit garanteerivat numbrit, nagu 2000 krooni pearaha, selles seaduses sees ei ole. Me arutasime seda rahastamise küsimust päris pikalt. Küsimus tekkis sellest, et kui me näiteks ei arvesta 100%-le lastele rahalisi vahendeid, siis võib-olla teeb avalduse raha saamiseks suurem hulk lapsevanemaid, kui seda raha kohalikes eelarvetes on. Tõepoolest, ainuke puhas, selge variant eelnõu menetleda oleks siis, kui see oleks ette nähtud kõikidele lastele, ja see summa aasta peale, kui võtame aluseks 2000 krooni pearaha, on 424 miljonit. Kultuurikomisjon võttis endale ülesandeks selle summa eest võidelda ja erinevalt sellest saalist ma kultuurikomisjonis opositsiooni ja koalitsiooni veelahet ei märganud.
Siis võib kerkida küsimus, mida teha, kui kohalikus omavalitsuses peaks jääma raha üle, näiteks huvihariduses osaleb vähem lapsi, kui pearaha eraldamisel on arvestatud. Sellisel juhul antakse võimalus kulutada seda raha õppevahendite ostmiseks. Kindlasti peab muidugi enne kui ostma minna, olema selge, et see pearaha on kätte saadud. Kui me rahaliselt hakkame hätta jääma, siis võib-olla tekib ka see küsimus, et kui mõni omavalitsus tuleb toime, teine ei tule toime, kas siis on õigustatud see kiire õppevahendite ostmine.
Vaidlus oli ka selle üle, kas me peaksime seadusesse kirjutama nominaalse summa 2000 krooni noore kohta. Teatavasti on meil üks halb kogemus, toimetulekutoetus kehtis vist 500 krooniga päris pikki aastaid, kümme aastat. Et kui me kirjutame 2000 krooni, siis tõenäoliselt tekib vajadus perioodiliselt see summa üle vaadata. Nii et tõenäoliselt seisab meil ees vajadus teha selles eelnõus mitmeid tehnilisi muudatusi. Ma ise arvasin, et võib-olla me peaksime siduma selle mingisuguse teise arvuga, ma ei tea, kas miinimumpalga või millegi muuga, mida iga aasta nagunii üle vaadatakse. Aga üldine arvamus oli, et otstarbekam oleks panna eelnõusse see 2000 krooni, nähes ehk ette, nii nagu minister arvas, selle summa korrigeerimise paari aasta tagant.
Siis veel see küsimus, et nii nagu siingi pandi tähele, võeti huvikooli seadusest maha riigi kohustus toetada huvikoole, jäeti alles see võimalus, mis ilmselt on ka ilma seadussätteta olemas. Aga selgub, et seda huvikooli toetamise sätet ei olegi tegelikult veel ellu viidud. Selles mõttes ei ole ka rahaliselt olulist tagasikäiku.
See ongi enam-vähem kõik olulisematest asjadest, mida kultuurikomisjon arutas. Kultuurikomisjon võttis vastu otsuse, et esimene lugemine toimub 23. aprillil – kõik koosolekul osalejad olid selle poolt –, ja esimene lugemine lõpetatakse. Muudatusettepanekute tähtajaks on pakutud 5. mai kell 12 ja ettekandjaks määrati siinkõneleja. Aitäh!

Kolleegid, kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei näi olevat. Siis täname ettekandjat! Head kolleegid! On võimalus avada läbirääkimised. Palun, fraktsioonide esindajad! Esimesena saab sõna Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel kolleeg Mailis Reps.

Lugupeetud juhataja! Hea kultuuriminister! Head kolleegid! Kõigepealt peab kohe täpsustama, et tõepoolest, need küsimused tekkisid meil seoses Keskerakonna fraktsioonis arutatud seaduseelnõuga, mida me kõik üheskoos toetame ja kindlasti ka konsensuslikult vastu võtame. Aga küsimusi tekkis tõepoolest palju, eriti arvestades, et huvikooli seadust me menetlesime ju veidi vähem kui mõniteist kuud ehk veidi enam kui aasta tagasi. Huvikooli seadust menetleti mitmetes  huvigruppides rohkem kui viis aastat, ligi kuus aastat. Kõige rohkem vaidlusi oli kahe punkti ümber. Esimene oli kvaliteedi tagamine ehk kuidas tagada, et poleks neid skandaale, mida me kahjuks meediaväljaannetest üsna tihti näeme ja kuuleme ning kust selgub, et lastega töötavad üsna kahtlase taustaga inimesed. Üldjuhul ei ole need loomulikult omavalitsuste all olevad spordiklubid või muidu klubid, vaid on üsna väikesed MTÜ-d. Need skandaalid on olnud üsna kurvad. Küll on olnud tegemist pedofiiliakahtlusega, küll lausa kuritegeliku taustaga isikutega. Sellest tulenevalt tekkiski küsimus, kuidas tagada selline riiklik süsteem, et me tõepoolest suudaksime meelitada, sundida, ärgitada kõiki tegutsema teatud raamistikus. Leiti ei midagi paremat kui huvikooli seadus, et üsna pehmel viisil suruda huvikoolideks ka ringe. Näiteks kooli juures tegutsevad ringid moodustavad üheskoos huvikooli, vormistavad ennast EHIS-es, näidates ära oma õpetajate kaadri, ja sellega me saame ülevaate.
Mul on hea meel, et tänase eelnõu puhul on räägitud siiski EHIS-e alamregistri toimimisest. Kuna ma huvikooli seadusega ka kahjuks või õnneks kaks viimast aastat tegelesin, olin nende vaidluste juures, siis jääb mulle siiani arusaamatuks, miks me ei võinud sedasama ringiraha tuua sisse huvikooli seadusesse. Aga eks me kindlasti järgmistel lugemistel arutame seda edasi.
Tänane mure tuleneb aga võib-olla kahest aspektist. Esimene on see, et viimase 15 aastaga on suuremast osast omavalitsuste all olevatest – nii väikestes kui ka suurtes omavalitsustes, see ei ole oluline – huvitegevusringidest või -koolidest tänaseks saanud kas eraõiguslikud MTÜ-d või AS-id või ka spordiklubid, kes tegelikult on isemajandamisel. Kui me anname neile võimaluse 2000 krooni juurde saada, mis on äärmiselt positiivne, ja loodame, et lapsevanema osalustasu väheneb, siis tegelikkuses ei ole ju garantiid, et näiteks 2009. aasta teisel poolel me ei avasta, et spordiklubi, mis siiamaani maksis 2000 krooni, on täiesti juhuslikult hakanud maksma 4000 krooni ehk lapsevanemale jääb see summa täpselt samaks. Ega me ei saagi siin muud ette näha, loodame vaid, et see raha läheb õigesse kohta, loodame, et treeneri kvalifikatsioon läheb paremaks, pallivarustus või kunstitarbed paremaks.
Teine küsimus, mis esimesel lugemisel tundub üsna valus. Huvikooli seadusega me proovisime suunata kõiki kvaliteediraamistikku, mis eeldab vastavust teatud nõuetele, näiteks spordiklubi treeneritele esitataks kindlasti konkreetsed nõuded. Nüüd aga, kui me rahastame neid vabamalt, me ei nõua neilt sellistele tingimustele vastavust, ja üsna tõenäoline on ka, et paralleelselt huvikooli seadusega sellele 400 miljonile lisarahastamist niipea ei tule, riik ei ole veel nii rikas. Et võib-olla on sellega läinud töö, kus me aastaid vaidlesime, kus riik püüdis suruda peale raamistikku ning omavalitsused ja koolid teiselt poolt ootasid raha tagasi, veidi tühja. Seetõttu on minu soovitus küll nii kolleegidele siin kui ka Kultuuriministeeriumile, et kui me nüüd eelnõu edasi menetleme, proovime panna sinna mingisuguse kvaliteedikriteeriumi, et see suur vaidlus ei oleks olnud asjata. Aga Kultuuriministeeriumile sooviks jõudu läbirääkimisteks! Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt saab sõna Reformierakonna fraktsiooni nimel kolleeg Lauri Luik.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Mul on siiralt hea meel selle üle, et Reformierakonna idee – ringiraha igale lapsele – on teostumas. Mul on hea meel ka selle üle, et minister Laine Jänes on seda asja südamest ajanud, nii et suur tänu Lainele! Ma loodan, et me saame selle asja ka ühtselt lõpuni ja joonde aetud.
Reformierakond peab ääretult oluliseks, et iga laps saaks areneda ning osaleda talle huvipakkuvas tegevuses. Praegu ligi pooled 6–19-aastastest lastest, keda on kokku natukene üle 100 000, kahjuks huvitegevusega ei tegele, kuigi võiksid tegelda ja peaksidki. Arutatav seaduseelnõu loob selleks neile aga üsna head alustingimused. Oluline on panustada eelkõige ennetustegevusele, et lapsed ei satuks valele teele. Huviring on tegelikult selleks üks paremaid võimalusi. Oluline on ka see, et arenemisjärgus lapsel oleks lisaks kooliharidusele mitmesuguseid tegutsemisvõimalusi, erinevaid alternatiive. Sest huvialaringis avalduvad laste anded, suureneb eneseteostusvõimalus, toimub laste areng.
Selle seaduseelnõu keskmes on laps. Meie eesmärk on, et iga laps saaks käia huvialaringis, olenemata sellest, kui paks on parasjagu tema vanemate rahakott. Selle asja juures on veel ka see positiivne nüanss, et kohalikud omavalitsused saavad lisavahendeid huvihariduse arendamiseks ja täiustamiseks, mistõttu tekib juurde uusi huvialaringe, kasvab aktiivsus ning kindlasti paraneb ka pakutava huvihariduse kvaliteet.
Ringiraha rakendamine 2009. aastast on kahtlemata poliitiline otsus ja nõuab väga suurt poliitilist tahet. Ma väga loodan, et järgmise aasta riigieelarvesse saavad ringiraha rakendamiseks tarvilikud numbrid rasvaselt sisse kirjutatud.
Lugupeetud kolleegid, eriti aga kolleegid opositsioonierakondadest! See ringiraha käsitlev eelnõu on väga hea võimalus näidata üles koostöötahet ja soovi astuda meie noorte inimeste jaoks see ääretult oluline samm. Ma kutsun kõiki meid üles seda seaduseelnõu toetama! Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Peeter Kreitzberg.

Lugupeetud juhataja, austatud kolleegid! Kui käib võitlus ühe eelnõu autorluse üle, siis on see tingimata hea eelnõu. Aga ma julgen väita, et ei ole selle idee autor Reformierakond ega ole seda võimalik realiseerida huvikooli seaduses. Huvikool on ette nähtud siiski küllaltki kõrgetasemelise huvitegevuse arendamiseks, see on tõesti huvikool. Aga selle eelnõu mõte tuleb sellest, et meie koolimajad on pooltühjad, pannakse vara kinni, maalapsed ei jõua bussiga linna sõita. Meil on pikapäevakooli kogemus olemas, see on olemas ka Inglismaal, Saksamaal, Soomes ja veel päris paljudes kohtades ning on leitud, et see on väga positiivne. Põhiliselt peaks huvitegevus laienema just koolide pinnale ja see on eriti oluline just maalastele.
Ma julgen väita, et praegu on huviharidusega hõivatud siiski tugevasti alla 50% lastest.  Kui me 11–12 aastat tagasi kontrollisime, kui palju lapsi käib Tallinnas  spordiringides, saime 12% Helsingi rohkem kui 50% vastu. Spordiringid moodustavad Euroopas 75% laste huvihõivatusest.
Miks on huviharidus tähtis? Ta on tähtis sellepärast, et see määrab paljude inimeste elutee. Mitte nende hinded bioloogias, keemias või kooliainetes, vaid see, mida nad teevad kooli kõrval. Ajaloost on teada väga palju iseõppijaid, kes pole ühtegi klassi koolis käinud, näiteks Rousseau, kes on ise, vastavalt oma huvile oma elutee määranud, ja see juhtub tõesti paljude noortega.
Litsentsid on tõesti tähtis küsimus. Aga huvikooli õpetaja litsents ja huviringi õpetaja litsents – need on kaks täiesti iseasja, need ei lähe kindlasti ühte süsteemi.
Ma arvan, et Eesti põhiline reserv ei olegi 10 miljardit krooni, vaid meie noorte inimeste haridus. Selle tõttu ei ole mõtet ka raskes eelarveolukorras käsitleda kogu eelarvet niimoodi, et võtame igalt poolt 5, 10, 15 või 25 protsenti maha – see on kõige viletsam eelarve tegemise moodus. On siiski kohad, kus eelarve tuleb säilitada, vaadates tulevikku, ning ma arvan, et huvitegevus ja noorte harimine on kindlasti üks koht, kus tuleb sellele kärpimisele pidur panna. Juba vähemalt 50–60 aastat tagasi on märgatud, et see on Lääne eelarvestrateegia kõige viletsam moodus. Nii et mina kutsuksin ka seda eelnõu täies mahus toetama. Aitäh!

Aitäh! Kui fraktsioonide esindajatel rohkem kõnesoove ei ole, siis lõpetame läbirääkimised. Läbirääkimised on lõpetatud. Ma määran eelnõu 232  muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 5. mai kell 12.

Head kolleegid! Läheme edasi oma tänase viienda eelnõuga, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ringhäälinguseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli kultuuriminister proua Laine Jänes.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Esitlen ringhäälinguseaduse muutmise seaduse eelnõu. Vabariigi Valitsuse algatatud ringhäälinguseaduse muutmise seaduse eelnõu tagab sujuvama ülemineku maapealsele digitaaltelevisioonile, motiveerides selleks telekanaleid ning andes vaatajale suurema võimaluse valida erinevate telekanalite vahel ja teha kättesaadavaks digitaaltelevisiooni ja laiemalt infoühiskonna pakutavad mitmekülgsed teenused. Eelnõuga luuakse selge ajakava üleminekul digitaaltelevisioonile ja määratakse maapealse analoogtelevisiooni väljalülitamise tähtajaks 2010. aasta 1. juuni. Alates sellest kuupäevast on maapealne televisioonilevi Eestis ainult digitaaledastuse vormis. Maapealses televisioonis analoogedastuse lõpetamise toomine 2012. aastalt 2010. aasta juuniks on põhjendatud ja Eestile jõukohane ning järgib ka naaberriikide ajakava. Eelkõige on eeskujudeks Soome ja Rootsi. Kiirem üleminek vähendaks maapealse levi paralleeledastust ja lubaks kokku hoida telekanalite kulutusi levivõrkudele.
Eelnõu annab piisavalt aega teha selge ja positiivse sõnumiga teavitustööd, et televaatajad saaksid informatsiooni digitaaltelevisiooni pakutavatest võimalustest ja ka sellega kaasnevatest tehnilistest uuendustest. Kogu maapealse digitaaltelevisiooni arengut koordineerib Eestis selleks loodud valitsuskomisjon, kes tegutseb juba mitu kuud ja kuhu on kaasatud paljud asjasse puutuvad ametkonnad ja institutsioonid, sealhulgas Riigikogu ja mitu ministeeriumi, ning kelle ülesanne on muu hulgas tagada inimeste informeerimist puudutav.
Eelnõuga sätestatakse soodustus tänastele üleriigilise loa alusel töötavatele telekanalitele, et motiveerida neid oma analooglevis olevate programmide taasedastamiseks vaba juurdepääsuga digitaalringhäälinguvõrgus. Eelnõu kohaselt ei pea nimetatud ringhäälinguorganisatsioonid alates 1. jaanuarist 2009 maksma ringhäälinguseaduses sätestatud ringhäälinguloa tasu juhul, kui nad alustavad oma praegu analooglevis edastatavate programmide edastamist digitaallevis hiljemalt 1. juunil 2008. aastal. Analooglevi väljalülitamisega 2010. aasta juunist kaotatakse eelnõu kohaselt ringhäälingulubade eest tasu maksmine tervikuna.
Teise motiveeriva tegurina, kiirendamaks üleminekut digitaaledastusele, näeb eelnõu ette erisuse praegu kehtivate ringhäälingulubade alusel tegutsevatele televisiooniorganisatsioonidele, kellele nende taotlusel antakse erandkorras ilma konkursita välja üleriigilised televisiooni ringhäälinguload digitaalvõrgus tähtajaga  2010. aasta 1. juunist kuni 2015. aasta 1. jaanuarini. Kuupäev on valitud alates analoogedastuse lõpetamisest ja sellesama programmi edastamiseks, mis seni levis analoogvõrgus. Tegemist on ühtlasi kindluse andmisega televaatajatele, et tagada harjumuspäraste programmide kättesaadavus ka pärast digitaaledastusele üleminekut.
Eelnõu kehtestab erisuse väljaantud ringhäälingulubade tähtajas. Kehtivate üleriigiliste televisioonilubade tähtaeg lõpeks 2009. aasta 1. oktoobril. Analooglevi lülitatakse aga eelnõu kohaselt välja alates 2010. aasta juunist. Seetõttu ei ole otstarbekas kuulutada seaduses ettenähtud korras välja uut konkurssi ja anda väga lühikese tähtajaga load analoogtelevisioonivõrgus. On selge, et sellisel juhul oleksid taotlejateks vaid lõppevate üleriigiliste lubade omanikud ja konkursi korraldamine tooks kaasa põhjendamatuid kulutusi ning ebakindlust taotlejatele, mistõttu pikendatakse seaduse rakendussättega erandkorras nende ringhäälingulubade kehtivuse tähtaega kuni analooglevi lõpuni 1. juunil 2010. aastal.
Eelnõus on ka mõned sätted, mis seonduvad praktikas esilekerkinud probleemidega ringhäälingulubade väljaandmisel. Nii täpsustatakse ringhäälinguloale märgitava levipiirkonnaga seonduvat ning sätestatakse üheselt, et ringhäälinguorganisatsioonid peavad ka oma programmide vaba juurdepääsuga taasedastamisel, st nende programmi edastamisel teise ringhäälinguorganisatsiooni või operaatori poolt, järgima neile loaga määratud nõudeid levialale. See välistaks võimaluse, kus näiteks kohalikule vaatajale suunatud kaabellevivõrgus edastatav programm leviks üleriigiliselt, kuigi talle väljastatud luba sellist leviala ei võimalda. Nimetatud sätted, nagu öeldud, aitavad välistada kehtiva seaduse mitmeti tõlgendatavust. Aitäh!

Aitäh! Ministrile on terve hulk küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Kalev Kallo.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Seaduseelnõust selgub ja ka pressi vahendusel on kuulda olnud teie väidet, et erakanalite digitaaltelevisiooni üleriigiliste ringhäälingulubade eest tasu ei pea maksma, et see annab kindluse üleminekuperioodiks investeerida rohkem seadmetesse ja aparatuuri. Milles see kindlus seisneb?

Selline otsus on langetatud motiveerimaks olemasolevaid telekanaleid, kes praegu  edastavad oma programme analooglevis, et nad läheksid nendesamade programmidega üle juba digitaaltelevisioonile, et kogu seda protsessi kiirendada ja toetada. Kindlasti on seoses sellega mitmeid väljaminekuid, kui täpselt sama programmi näidatakse paralleelselt digitaalvõrgus. Kuna digitaalvõrgus ei ole enam lubade eest maksmist, siis ei ole põhjendatud küsida samal ajal sama programmi eest raha analoogvõrgus. See on olnud see põhimõte.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marika Tuus.

Aitäh! Lugupeetud proua minister! Tegemist on eelnõuga, mis tühistab ringhäälinguseadusesse kirjutatud sätte, et teleprogrammide edastamine maapealse leviga analoogvõrgus lõpetatakse 1. veebruaril 2012, ja tähtaeg tuuakse kaks aastat ettepoole. Kui me vaatame, kuidas inimesed praegu üldse ostavad ja kuidas käibemaksu laekub vähem ning kuidas hinnad on taevas, siis  tekib küsimus, et kui nüüd inimesed peavad ostma selle 2000-kroonise digiboksi ja hinnad kasvavad ju veelgi ning on ka teisi tehnilisi probleeme, miks me siis kiirustame? Kas riigil on välja mõeldud ka mingid kompenseerimismehhanismid  või saabki olema nii, ma kujutan ette, et maal tuleb täielik vaikiv ajastu, sest nii kiiresti me üle ei lähe? Soomes näiteks võeti ju ette üleriigiline kompenseerimine.

Aitäh! Praeguse seisuga puudutab üleminek analooglevilt digitaaltelevisioonile alla kolmandikku Eesti teleriomanikest või televaatajatest, sest väga suur osa on kaabelvõrgus kas siis mitmesuguste satelliitprogrammide, kaabelvõrgu või ka Elioni pakutud digitelevisiooni kaudu. See teema puudutab tänase seisuga neid asulaid, kus televisioonisaateid vaadatakse katusel oleva antenni abil, ja tegelikult on eesmärk anda võimalikult kiiresti  kõikidele Eestimaa televaatajatele võimalikult head kvaliteeti ja pilti. Päris selge on see, et kui panna kõrvuti kaks televiisorit, mis mängivad analooglevis ja digitaallevis, siis on, nagu öeldakse, varustamata silmaga näha, et kvaliteet on oluliselt parem. Samuti on digitaallevis võimalik ka vaadata palju suuremal hulgal programme, mis kindlasti avardavad inimeste elamusi, emotsioone ja maailmapilti. Niisiis ma olen täiesti veendunud, et otsus tulla selle tähtajaga ettepoole on üks eesrindlik otsus. Ma usun, et see protsess on käivitunud küllaltki hästi. Mis puudutab hindu, siis pigem digibokside hinnad langevad, mida rohkem neid ostma hakatakse. Samuti on võimalik rentida kuumaksuga, mis tähendab, et seda summat ei pea korraga välja käima. Nende tehniliste probleemidega tegeleb valitsuskomisjon, mis on loodud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Sideameti valvsa pilgu all ja koostöös. Nii et ma usun, et need tehnilised probleemid lahenevad spetsialistide abiga.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Helle Kalda.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Minu küsimus on jätkuks siit edasi. Te ise algatasite selle teema, et kui on mitu televiisorit. Me teame, et digiboksiga saab vaadata ainult üht televiisorit, aga kui me tahame mitut televiisorit, nagu peredes praegu sageli on, siis peab ostma või rentima selleks eraldi tehnika. Ja samal ajal, kui me tahame eri programme, siis tuleb maksta veel selle eest. Miks see süsteem nii keeruline on ja kuidas te ikka kindlustate, et telesaateid saaks vaadata ka maapiirkondades, kus ei ole kaablit? Ma ei tea, kuidas see süsteem hakkab toimima. Kas te ei karda, et juhtub samuti nagu bussidega, et inimesed ei saa enam ka televiisorit vaadata, rääkimata bussisõidust?

Aitäh! Mis puudutab süsteemi keerukust ja tehnoloogiat, siis ma usun, et mõni inseneriharidusega inimene Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalast on targem rääkima neist tehnilistest nüanssidest. Mis puudutab seda, et praeguse seisuga on digiboksid vajalikud iga teleri jaoks, siis see vastab tõele. Ma usun, et kui inimesed suudavad osta mitu televiisorit, siis suudavad nad rentida ka mitu seadet neile televiisoritele, kui nad on sellest huvitatud. Nad ei pea seda tegema, nad võivad vaadata saateid ka ainult ühest televiisorist digileviga. Ma ei karda, et läheb nagu bussisõiduga, sest praegu valmistab seda asja ette väga kompetentne komisjon eesotsas härra Jüri Piheliga, kes on kindlasti kompetentne selles valdkonnas, ja koostöö, väga hea koostöö on ka Leviraga, kes on võtnud jagada tehnilist toetust ja informatsiooni. Ma usun, et kui me teeme piisavalt palju selgitustööd, siis suudetakse hõlmata siiski terve Eesti ja kellegi teleriekraan ei jää pimedaks. Kui peaks selguma mingisuguseid tehnilisi probleeme, mis tulenevad ühe või teise paikkonna konkreetsest eripärast, siis sellega tegeldakse kindlasti juhtumipõhiselt.

Järgmine küsija on kolleeg Ain Seppik.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mina rõõmustan koos teiega, et digipilt avardab maailmapilti ja pakub emotsioone. See on muidugi sel juhul, kui seda pilti on. Te ütlesite, et selle lahendavad tehnikaspetsialistid. No ega ei lahenda küll. Minu küsimus ongi, mis saab nendest inimestest, kellel on vanad televiisorid, millega digiboksid, emotsioonipallikesed ei ühildu, ja kellel ei ole piisavalt raha uute ja moodsate telerite soetamiseks. Kas riigil on mingi plaan?

Pean ausalt tunnistama, et ega televiisori ostu osas riigil küll plaani ei ole.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Kadri Must.

Aitäh! Hea minister! See seadus on kirjutatud eelkõige silmas pidades telepildi tootja seisukohta, mitte niivõrd televaataja seisukohta. Sellest tulenevalt on mul küsimus: kas Euroopa Liidus on erinevaid digitelevisioonisüsteeme, mis omavahel ei ühildu? Kui on, siis mille alusel on Eestis just konkreetsed valikud langetatud? Kas Eesti riik on arvestanud mõnede tootjate lobitööd või on arvestatud mõne Eesti teadlase ekspertiisi?

Aitäh! Kui lubate, siis ma paluksin teie käest seda küsimust kirjalikult. Edastan selle inimestele, kes suudavad sellele vastata, ja edastan siis teile vastuse. See on küllaltki tehniline küsimus.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Vladimir Velman.

Tänan, proua juhataja! Lugupeetud minister! Kui praegu on inimesele ETV, TV3 ja Kanal 2 tasuta, siis uue süsteemiga tekivad nendele kulutused. Kas teie juhitud ministeerium on välja arvestanud, milline on uue süsteemiga seotud väikseim ja suurim kulu inimesele ühes kuus?

Aitäh! Meil on informatsiooni digibokside hinna kohta ja see on praegu tõepoolest suurusjärgus 1400–2000 krooni televiisori kohta. Samuti on võimalik digibokse rentida. Mis puudutab programmide edastust, siis see on digitaalvõrgus tasuta.

Järgmine küsija on kolleeg Lauri Laasi.

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Siin on palju räägitud digibokside hinnast. Mina küsiksin aga, kuidas toimub digibokside paigaldus. Kas osutatakse abi inimestele, kes paigaldusega ise hakkama ei saa, ja kui palju selline teenus võiks maksta?

Aitäh! Kogu selle protsessi käigus, mis puudutab teavitamist, et kuupäev on lähenemas, kogu selle tehnoloogia reklaamimist, koolitatakse kindlasti ka paigaldajaid, televiisorite müüjaid. Kindlasti on võimalik saada konsultatsiooni. See on selle valitsuskomisjoni pädevuses. Meie hulgas viibib ka üks valitsuskomisjoni liige – riigikogulane härra Helmer Jõgi – ja ma usun, et ta saab vastata täpsemalt, kuidas seda teemat valitsuskomisjonis käsitletakse.

Järgmine küsija on kolleeg Olga Sõtnik.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud proua minister! Kas  teil on ka mingisugused plaanid selleks, et paralleelselt üleminekuga digitelevisioonile muuta telesaateid sisukamaks ja huvitavamaks, vähemalt riigitelevisioonis?

Aitäh! Eesti Rahvusringhääling on avalik-õiguslik asutus koos oma nõukogu, oma kunstilise loomenõukogu ja programmijuhtidega. Ma usun, et nad on piisavalt head spetsialistid, kes suudavad oma programme ise luua ja neid ellu viia. Nii et ministeeriumi pädevuses ei ole korraldada Eesti Televisiooni programmi sisu.

Järgmine küsija on kolleeg Inara Luigas.

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Arvestades Eesti elanikkonna väga ebaühtlast elatustaset, eriti maapiirkondades, kas teie isiklikult ei näe siiski ohtu, et kiirendatud üleminek digi-TV-le võib halvendada mõne elanikkonnaosa või sotsiaalse rühma võimalusi teavet ja kultuurielamusi kätte saada? Küsiksin veel, et kas Kultuuriministeerium kui projekti üldjuht saab neid ohtusid ennetada või jätab vigade paranduse kohalike omavalitsuste teha.

Ma tuletan kolleegidele meelde, et me esitame ühe küsimuse korraga. Palun, minister, vastake!

Aitäh! Sellele küsimusele vastates tahan kõigepealt täpsustada, et Kultuuriministeeriumi pädevuses on ette valmistada ringhäälinguseaduse muudatus, mis võimaldab vastavaks kuupäevaks selle tehnilise ülemineku. Kõik, mis puudutab tehnoloogiat ja täpsemaid tehnilisi üksikasju, on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Sideameti pädevuses.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Vilja Savisaar.

Austatud proua minister! Mul on selline küsimus: mis oleks ikkagi garantii, et Eestis kasutusele võetav digi-TV süsteem edasises teaduslik-tehnilises või siis ka kaubanduslikus konkurentsis umbteeks ei osutu? Kuidas teha nii, et järgmine valitsus ei peaks käivitama järjekordset uut äriprojekti, tõeliselt kaasaegse süsteemi kasutusele võtmist? Mina näiteks olen õnnelik digi-TV omanik, aga kahjuks ma näen seda pilti korra nädalas, vahel veel harvemini. Mis võiks olla garantii, et kõik see, millele me praegu raha ja energiat kulutame, on kauakestev, tõsiseltvõetav ja moodne süsteem?

Väga üldine ja filosoofiline küsimus. Aga selles vallas ootame me koostööd ja professionaalset suhtumist kõigilt osapooltelt.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Nelli Privalova.

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ruhnlased said veebruari lõpus iga majapidamise kohta ühe digiboksi Eesti digitaaltelevisiooni tasuta kasutamiseks. Kas sarnaselt Ruhnu projektiga on kavas digibokside soetamine ka teistele kompenseerida? Kui ei, siis miks?

See sündmus, mis leidis aset Ruhnus, on osa kogu selle protsessi teavitamisest, käivitatud teavitusprojektist. Ruhnus on 60 elanikku, kellel minu meelest – ma ei tea täpselt – on kokku 20–30 televiisorit. Päris mitmel inimesel on üles pandud oma satelliitantenn, nii et sugugi mitte 100% elanikest ei saanud endale digiboksi. See on osaliselt ka pilootprojekt, sest annab informatsiooni, millised tehnilised probleemid võivad tekkida. Ja kindlasti on see osa tervest pikast protsessist. Praeguse seisuga minu teada ei ole planeeritud rahastada ühtegi teist piirkonda niimoodi tervikuna. Ma kordan, et see on valitsuskomisjoni eelarves ettenähtud tegevus.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Arvo Sarapuu.

Austatud minister! Teie vastustest kõlas mitu korda viide Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile. Ühtepidi on see õige ja arusaadav, teistpidi tuleks mõelda, milline on MKM-i ja Kultuuriministeeriumi vaheline rollide jaotus digitelevisioonireformi läbiviimisel. Kas te olete MKM-iga kindlad vastutusalad jaotanud ja kas kuskile jääb ka eikellegimaa? Kuidas sellega teie arvates on?

Kultuuriministeeriumi vastutusala on ringhäälinguseaduse muutmine, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastutusala on kõik see, mis puudutab tehnoloogiat.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Eldar Efendijev.

Lugupeetud minister! Mõnes mõttes ma kordan küsimusi, mis olid ka varem, aga tahaksin täpsustada. Mind huvitab, milliseid kulusid toob seaduse jõustumine kaasa tarbijale. Kui palju raha peab välja andma üht televiisorit omav perekond, kui palju kahe televiisoriga majapidamine – kas kahekordselt või vähem? Ja kui kalliks läheb see projekt kõigile Eesti televaatajatele kokku? Kui vaadata näiteks meie naaberriikide kogemusi, siis seal on riik küllaltki tugevalt kaasa aidanud, et projekt kiiremini ja maksimaalselt konfliktideta rakendada. Kas näiteks Soome kogemus ei oleks ka meie riigi jaoks hea eeskuju?

Kindlasti tuleb naaberriikide häid kogemusi arvestada ja mitte leiutada ise jalgratast. Tihe koostöö Skandinaavia kolleegidega on olemas. Mis puutub hinda, siis oskan ma praeguse informatsiooni kohaselt öelda, et üks digiboks maksab 1400–2000 krooni. Kui ostetakse kaks digiboksi, siis tuleb see summa korrutada kahega, kui kolm digiboksi, siis kolmega, jne. Kui soovitakse digibokse rentida, siis korrutatakse televiisorite arv ühe kuu rendimaksega. Kui suur see on, seda ma praegu ei tea ega hakka siin välja mõtlema, kas see on 100 või 80 krooni või veel vähem – see sõltub juba firmast, kes teenust pakub.
Ma usun, et selle aja jooksul – aastaks 2010 – veel päris paljud ühinevad olemasolevate digivõrkudega, olgu see Elion või Starman või Zuum-TV. On võimalik omandada erinevaid pakette ja digibokside soetamine on päris hoogsaks läinud pärast seda, kui on alustatud aktiivset elanikkonna informeerimist. Praegu väga paljud veel ei teagi, et see võimalus on olemas. Kui meil on aasta 2010 käes, siis saame kindlasti statistika, kui paljud on endiselt analooglevivõrgus. Üleminekuaeg peaks olema umbes kaks aastat. Meie naaberriikide kogemused on ka näidanud, et selle aja jooksul on võimalik see protsess läbi viia.

Järgmiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Toivo Tootsen.

Lugupeetud proua minister! Loomulikult digi-TV äratab väga palju küsimusi, kui ringi liikuda. Tõsist muret teeb, et digiboks maksab sama palju kui odavam televiisor, mõni on isegi kallim ja kaablivõrk ei aita ka – sellegi puhul on vaja digiboksi. Ning see väljaminek tuleb igal juhul teha. Küsimus ongi selles, millise digiboksi inimene võiks soetada. Kas on teatud kindlad tehnilised näitajad, milliseid digibokse saab Eestis kasutada või on see suvaline ja võib ükskõik millise digiboksi hankida?

Vastus on niisugune. Eestis müügil olevad digiboksid vastavad MPEG-4 standardile. Palun ärge küsige minu käest, mida see täpselt tähendab. Tegu on väga moodsa standardiga, mis võimaldab vastu võtta ka kõrglahutusega televisioonisignaali – see on see high definition TV.

Järgmiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Kalle Laanet.

Hea minister! Ma ei hakka teid piinama tehnilise küsimusega. Aga te olete märkinud, et üleminek digitaaltelevisioonile annab meie vaatajatele võimaluse valida enamate telekanalite vahel ja toob paljud infoühiskonna teenused tarbijale lähemale. Kas see käib ka näiteks Sõrve elanike kohta, kes siiani ei näe Eesti Televisiooni ega kuule Vikerraadiot, rääkimata sellest, et neil oleks Interneti-ühendus ja mobiililevi? Kas te kinnitate, et Eesti saab digitaalleviga ühtlaselt kaetud?

Praeguste andmete kohaselt saab see kaetud tervikuna ja tehniline valmisolek selleks on olemas juba varem kui 1. juunil 2010. Minu teada on juba käesoleva aasta lõpuks tehniline valmisolek olemas üle terve Eesti. Kaetud on absoluutselt kogu Eesti territoorium.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Helle Kalda!

Lugupeetud minister! Ausalt öeldes ma ei oodanud teilt nii küünilist vastust, kui te mulle enne andsite. Et kui inimene on jaksanud osta kaks televiisorit, siis jaksab ta osta ka digibokse. Televiisorid on tõesti ostetud ja inimesed saavad neid vaadata ainult antenniga. Digile üleminek on väga kallis, selle teadmiseks ei ole vaja majandusministeeriumi poole pöörduda. Öelge, palun, kas teil on plaanis äkki ka Interneti osas samale süsteemile paari aasta pärast üle minna? Seegi võib jälle kallimaks minna. Või selles osas ei tule muudatusi?

Minu teada Interneti osas praegu muudatusi ette nähtud ei ole. Mul on väga kahju, kui mu vastus teile küüniline tundus. Mu vastus lihtsalt vastas reaalsusele: iga televiisor vajab tõesti eraldi digiboksi. Selline on minule antud informatsioon. Ja kui on olemas teised lahendused, et saab ühe digiboksiga ka mitu televiisorit ühendada, siis mis võiks seadusel selle vastu olla. Kindlasti ei sunnita inimesi ostma eraldi digibokse, kui seda vajadust ei peaks tehnilises mõttes olema.

Järgmiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Jaak Aab.

Hea minister! Te olete selgitanud, kuidas motiveeritakse telekanalite üleminekut digitaaledastusele, ja seda võimalikult kiiresti. Palju on täna juttu olnud digiboksidest ja nende hinnast. Kas on ka mingi plaan, kuidas motiveeritakse vaatajat kiiresti uuele süsteemile üle minema?

Eks parim motivatsioon on head programmid, head saated. Selle nimel on minu meelest pingutanud juba mitu Eesti telekanalit. On juurde tulnud uusi kanaleid. Ega südant ei saa sundida. Lõppkokkuvõttes inimene valib ikka selle kanali, mis talle kõige rohkem meeldib – ta valib oma lemmiksaated. Kogemused on näidanud, et juba olemasolevad head analoogtelevisiooni kanalid on tegelikult parimad inimeste innustajad ja selles vallas on hea koostöö olnud mitme erakanaliga, kes on praegu küll veel analooglevis, aga tegelevad juba digitaaltelevisioonile üleminekuga. Kultuuriministeerium on uutele kanalitele juba digitaallevi lube andnud. Aga jah, kõige parem motivaator on ikka hea saade.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Vladimir Velman.

Austatud proua minister! Kas on võimalik, et kõik Eestile vajalikud digiboksid hangitakse ühtse riigihanke korras, mis annaks kindlasti olulist kokkuhoidu, ja jagatakse tarbijale mõõduka tasu eest? Või saab sellest ikkagi mõne firma suurte kasumite projekt?

Minu teadmist mööda ei tegele riik sellise riigihankega. See on siiski antud hankijate erafirmade kätte.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Tiit Kuusmik.

Lugupeetud minister! Räägime natuke hirmudest. Küsimus on selles, et iga uus ja kaunis toob endaga kaasa teatud rahakulutused. Kas ei ole ohtu, et üleminek digitaaltelevisioonile on eesmärk omaette, et muuta tasuta televisioon mingil ajal tasuliseks?

Digitaaltelevisioonile üleminek tuleneb Euroopa Liidu seadusest, direktiivist. On otsustatud, et kõik Euroopa Liidu liikmesriigid peaksid olema kindlasti sellele üle läinud 2012. aasta 1. veebruariks. Praegu on olukord niisugune, et eri riikides on paika pandud erinevad üleminekuajad. Kohe meie kannul on ka Läti. Leedu on palunud pikendust 2015. aastani. See võimekus on eri riikidel erinev. Ma usun, et Eesti kui e-riik, innovaatiline ja kiiresti arenev riik soovib oma inimestele pakkuda head kvaliteeti palju varem. See on selle seaduse eesmärk. Hirmude kohta nii palju, et see on emotsionaalne küsimus. Hirmul on suured silmad.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Olga Sõtnik.

Austatud minister! Siin juba põgusalt puudutati Interneti teemat. Ma tahaksin sellega edasi minna, küll natukene teisest vaatevinklist. Nagu te teate, saab praegu päris palju kanaleid vaadata Interneti kaudu, ka osa Eesti saateid on kättesaadavad Interneti kaudu. Mis te arvate, kas seda valdkonda tuleks kuidagi riiklikult reguleerida ja kontrollida?

Riik saab reguleerida nende asutuste tegevust, kellega tal on kas otse alluvussuhe, kes n-ö on tema allasutused, või kellega on mingi koostööleping. Ma usun, et üldteada kõlblusreeglid ja hea käitumise tavad kehtivad ka Interneti puhul ning alluvad kindlasti olemasolevatele üldistele seadustele. Ja kui Internetis on midagi seadusvastast, siis sellega tegelevad kaitsepolitsei või muu politsei või mingid muud organid. Meie aga saame jälgida seda, mis toimub meie haldusalas ja meie allasutustes – et nende käitumine ka selles osas, mis Internetti üles pannakse, vastaks headele tavadele. Muus osas on olemas teised institutsioonid, kes seda jälgivad.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Inara Luigas.

Lugupeetud minister! Seoses digitaaltelevisioonile üleminekuga tuleb inimestel osta digiboks või SAT-TV taldrik ja lisaks tuleb maksta ka igakuine makse. Siit küsimus: kelle huvides praegu tegutsetakse, kui lõpetatakse ära ringhäälingulubade eest tasu võtmine, samas aga kogutakse inimestelt digitelevisiooni vaatamise eest raha? Kas seda võib käsitada kui varjatud kaudset uut makset inimestele?

Ei, kindlasti mitte. Nagu ma juba seletasin, nende lubade kaotamine on seotud tingimusega, et seesama kanal on tänavu paralleelselt juba ka digitaalvõrgus. Kuna digitaalvõrgus ei ole kanali eest loamaksu, siis ei ole põhjendatud ka sama kanali edastamise eest analooglevis maksu võtta. See on motivaator, et kanalid, kes praegu on analooglevis, investeeriksid digitaaltelevisioonile üleminekusse ja seda võimalikult kiiresti teeksid. Siis tekib ka inimestel motivatsioon ja tahtmine leida võimalus vaadata parema kvaliteediga telepilti.

Järgmisena saab teiseks küsimuseks sõna kolleeg Eldar Efendijev.

Hea minister! Minu küsimus natuke laiendab teemavaldkonda, aga nii või naa on see siiski kõnealuse projektiga seotud, eriti siis, kui telerite väljavahetamine hakkab toimuma. Ja küsimus on: kas arutusel oli vanade televiisorite käitlemise küsimus? Võib ette näha, et nende vahetamine suurendab mitmekordselt televiisorite hulka, mis tuleb ära visata. Kas meie jäätmehoidlad on valmis lühikese ajaga võtma vastu nii suurt hulka vanu televiisoreid, mida peetakse ohtlikeks jäätmeteks?

Kindlasti oleks see suurepärane küsimus Keskkonnaministeeriumile. Ma usun, et valitsuskomisjon võtab selle teema arutada ja teeb selle osas järelepärimise.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Igor Gräzin.

Ma tahaksin jätkata sealt, kus esimese küsimusega alustas Olga Sõtnik. See, mis telekasse sisse tuleb, on signaal pluss saade. Ei ole mõtet saada head signaali, kui saade on kehv või kui saateid pole piisavalt palju. Seoses sellega, et praegu me täheldame meie riigi heaolu järsu paranemise tempo teatavat langust, tekib  küsimus, mis saab ETV 2-st. 10 miljonit on seal nagu põhimõtteliselt olemas, samal ajal räägitakse testidest ja muudest asjadest ja et selle rahaga nagu pärast 1. jaanuari hakkama ei saa. Ütle, palun, mis on sinu arvates ETV 2 tulevik. Ajad on rasked.

Kultuuriministeeriumi arusaam ETV 2 osas eelarveprotsessi käsitledes oli selline, et seda protsessi tuleb alustada. Poliitiline tahe ja rahvasaadikute tahe ehk siis eelmise Riigikogu tahe on olnud, et rahvusringhäälingul peab olema vähemalt kaks teleprogrammi ja neli raadioprogrammi. Selle nimel on tööd alustatud. Kuid kindlasti ei ole mõtet teha asja linnukese pärast, lihtsalt, et see oleks nagu olemas.
Ma väga loodan rahvusringhäälingu nõukogu tõsisele analüüsile ja otsuste tegemisele, et olemasolev eelarveraha võiks olla suunatud võimalikult efektiivselt. Kindlasti on oluline, et Eesti Televisiooni esimene programm oleks sisutihe ja avalik-õiguslikule televisioonile vääriline. Eelarve kärpimise protsessi ajal käsitles Kultuuriministeerium Eesti Televisiooni ja rahvusringhäälingut prioriteetsena. Neid investeeringuid ei vähendatud 50% ulatuses nagu teistel, vaid 30% ulatuses. Seetõttu on tõepoolest lootus, et rahvusringhäälingu nõukogu vaatab vastavalt rahvusringhäälingu juhatuse ettepanekutele tõsiselt eelarve võimalused üle. Ma olen seisukohal, et kui teha mõnd programmi lihtsalt linnukese pärast, et ta oleks olemas, ja tema tuleviku osas ei ole selget visiooni, siis on mõistlik see teema edasi lükata. Rahvusringhäälingu seadusele tuginedes tuleks teise programmi kallal kindlasti edasi töötada, seda mõtet ei tohi maha matta, aga tegutseda tuleb kindlale, selgele kontseptsioonile toetudes.

Lugupeetud kolleegid! Ma palun siiski jääda selle eelnõu põhisisu juurde ja mitte avada paralleelseid diskussioone. Läheme küsimustega edasi. Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Toivo Tootsen.

Lugupeetud proua minister! Ei ole päris õige lähenemine, et kui inimene jõudis osta televiisori, küllap ta jõuab osta ka digiboksi. Ma arvan, et Võrumaal ostis umbes kolmveerand inimestest omale televiisori ajal, kui nad ei võinud uneski aimata, et tuleb aeg, mil nad oma televiisorit ei saa kasutada. Riik on tulenevalt Euroopa Liidu otsustest teinud nendele info kättesaamise märksa raskemaks ja teeb võimatuks nende soetatud asja kasutada. Teised riigid on püüdnud siiski kuidagi seda olukorda leevendada. Eesti ei tee mitte ühtegi sammu oma tarbijate suunas. Öelge, palun, mida on teised riigid teinud, näiteks Soome või mõni muu.

Eri riikide valitsused on tõesti heaks kiitnud erinevaid toetusprogramme. Ma leian, et see on arutelu koht. Riigikogul on hea võimalus teha eelnõu kohta parandusettepanekuid ja avada arutelusid. Ma ei ütleks, et kõikidele asjadele on tänase seisuga joon alla tõmmatud. Ma ei välista toetusprogrammi, aga see kõik on vastavalt võimalustele.
Samas ma tahan meenutada, et ega meil pole seni eluaeg praeguse süsteemi televiisorid olnud. Mingi aeg tagasi tuli üle minna PAL/SECAM süsteemile ja televiisor ei pruukinud ühel hetkel enam näidata värvilist pilti või ei näidanud see üldse pilti. Siis tuli samuti osta mingisuguseid lisatarvikuid või siis vahetada televiisor välja. Tehnoloogia muutub, tehnika liigub edasi ja tuleb paratamatult oma vana tehnika vajaduse korral välja vahetada. Nii et see ei ole nagu mingi erakordselt uus asi.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Lembit Kaljuvee.

Hea minister! Kindlasti on digitelevisioon parem, aga mina olen mures eelarveraha pärast. Eelmine eelnõu nõudis 420 miljonit, kui palju on selle eelnõu hind? Enam ei maksa telekanalid loamaksu – kui palju raha seetõttu laekumata jääb?

Praeguse seisuga on ühe kanali loatasu 25 miljonit.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Vilja Savisaar.

Mul on jälle üldisem või filosoofilisem küsimus. Praegu me arutame mõnerealist seadusmuudatust, mis tegelikult pole üldse kuigi oluline. Mida teie ministrina, valitsusliikmena arvate, kas ei oleks olnud mõistlik, et too valitsuskomisjon oleks tulnud ja vestelnud Riigikogu liikmetega ja meid asjast informeerinud? Et me oskaksime inimestele, keda me ju tegelikult esindame ja kes meid siia saatnud on, anda informatsiooni, mis neid ees ootab. Nüüd peate ise nendele küsimustele vastama. Minu küsimus ongi, kas see selgitamine on valitsusel plaanis, ja kui on, siis millal. Kas kogu seda protsessi ei ole valest otsast alustatud?

Ma usun, et see on pigem protseduuriline küsimus ja ettepanek Riigikogu juhatusele. Kindlasti on võimalik korraldada presentatsioon. Minu meelest on see hea ettepanek, et valitsuskomisjoni esimees härra Jüri Pihel tuleks ja räägiks põhjalikult kogu sellest protsessist, kõikidest tehnilistest üksikasjadest. Mina siin saan esitleda seadusmuudatust, mis on Kultuuriministeeriumi pädevusalas. Olen algusest peale öelnud, et selle eelnõuga ei saa hõlmata kõiki tehnilisi küsimusi, pigem puudutab see lube ja kuupäevi.

Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

Austatud minister! Mis kaalutlustel ringhäälinguloa tasu otsustati kaotada? Kas teatud mõjugrupid ja lobigrupid kasutasid selleks ka mõjutusvahendeid?

Mingid huvigrupid lobitööd ei teinud. See on pragmaatiline otsus, kuna digitaallevis ei ole loatasu ja kui need kanalid, kes praegu on analoogvõrgus, lähevad üle digitaallevile täpselt sama programmi edastades, siis ei ole põhjendatud sama analoogprogrammi pealt seda tasu võtta. See stimuleeriks neid kanaleid, kes peavad paralleelselt olema kahes võrgus – nii analooglevis kui ka digitaallevis –, investeerima uuendustesse ja digitaalvõrku.

Palun, kolleeg Ain Seppik, teine küsimus!

Lugupeetud minister! Ma pean teid tunnustama, te olete täna väga vapper ja konstruktiivne olnud. Minu küsimus on aga, kas digitelevisiooni rakendamiseks on valitsuskoalitsioonil plaanis veel mingeid seadusi siia tuua või on see viimane.

See on konkreetne eelnõu, mis, ma veel kord ütlen, puudutab pigem niisuguseid virtuaalseid asju, nagu on kuupäevad ja load. Kõik, mis puudutab tehnikat ja tehnoloogiat – kui peaks tarvis olema, siis võib juhtuda, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tuleb mingite tehnilisi küsimusi puudutavate küsimuste ja seadusmuudatustega või Sideameti haldusalas oleva temaatikaga ka siia saali. Ma usun, et selle küsimuse võib samuti delegeerida valitsuskomisjonile. Kultuuriministeeriumis teiste selliste eelnõudega Riigikogu ette tulekut ei ole arutatud. Samas pean ütlema, et seoses piiriülese televisiooni temaatikaga, mis Euroopa Liidus eelmise aasta kevadel Brüsselis kultuurikomisjonis heaks kiideti, seisab meil ees oma ringhäälinguseaduses muudatuste tegemine. Aga see puudutab juba teisi valdkondi.

Palun, kolleeg Tiit Kuusmik, teine küsimus!

Lugupeetud minister! Meie digitaalmaastikul on nii tulevasi kui ka praegusi tegijaid – Levira, Elion, Starman. Kui palju on olnud arutusel, kas nende teenuseosutajate puhul saab teenust tarbida ka digitaalboksiga? Kas saab sulanduda ühe või teise teenuseandja süsteemi? Näiteks kasutada Levira digitaalboksiteenuseid jne?

Niipalju kui ma tean, on need ühildatud. Need, kes praegu kasutavad kas Starmani, Zuum-TV või Elioni teenust, ei pea enam midagi tegema, et ühilduda uue süsteemiga. See on tehnoloogiliselt tagatud.

Palun, kolleeg Peep Aru!

Lugupeetud minister! Kõigepealt tunnustan teid asjalike vastuste eest. Mul on ainult kahju, et härra Kundla Keskerakonna fraktsioonist lahkuma pidi, sest nüüd jäi ehk keskerakondlaste käsukorras esitatud küsimuste arv poole võrra väiksemaks ja järsku mõni oluline probleem jäi lahti rääkimata. Kuidas proua ministrile tundub, kas mõni nüanss jäi saalis käsitlemata?

Mis puutub konkreetsesse Kultuuriministeeriumi haldusalas olevasse seadusmuudatusse, siis ei tohiks küll enam midagi olla. Aga iial ei või teada, millised küsimused ja nüansid veel kerkivad. Võib-olla on veel küsimusi tehnika, tehnoloogia ja rakendamise kohta, mis puudutavad erinevate digibokside võimalusi, jne. Spetsialistidel oleks kindlasti rääkimist hommikuni.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Ma tahaksin heale kolleegile meelde tuletada, et neli küsimust jäi esitamata, aga et tema usaldust mitte petta, siis küsin mina oma küsimuse ka. Digitaalsele televisioonile ülemineku seadus on väga kihvt asi ja ääretult vajalik. Minu küsimus on: kas digitaaliga või ilma, aga millal hakkavad eestikeelset televisiooni nägema Torgu valla elanikud Saaremaal?

Kui see on seotud digitaaltelevisiooni levikuga, siis hiljemalt kindlasti 1. juunil 2010 on see neile tagatud. Tehniliselt peaks see võimalus olema selle aasta jooksul kõikides Eesti piirkondades. Kui need inimesed saavad endale soetatud digiboksid, siis ma usun, et see on lähiajal lahendatud.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Hea minister! Kui me seda seaduseelnõu fraktsioonis arutasime, siis leidsime, et sõnastuslikult ei ole siin midagi hullu. Aga meil tekkisid mõned küsimused, mis me kahjuks pidime täna siin sulle esitama, ja nüüd mul on sinu vastustest tulenevalt selline küsimus – ja üldse mitte kohustuslikult ette antud, nagu härra Aru väitis: miks valitsus otsustas alustada kultuuriministri piinamist? Võib-olla oleks tulnud nende kuupäevade ja muude, nagu sa ütlesid, "virtuaalsete asjade" asemel tulla siia tehniliste asjadega? Tappa meid kõige tehnilisega ära ja vastata ka küsimustele, kas on mingid kompensatsioonimehhanismid või mitte. Miks sind siia piinapinki saadeti? On ju selge, et tekivad küsimused, kes kompenseerib ja kes tagab infolevi, kui rahakott on kõhn. Kas siis enam infolevi ei ole? See oli ju ette näha.

Mis ma oskan arvata? Küllap Kultuuriministeerium sai oma seaduseelnõu ettevalmistamisega enne hakkama, kui tehnika järele tuli.

Mailis Reps, palun, teine küsimus!

Täpsustav küsimus. Suur aitäh kogu informatsiooni eest! Viimane minu jaoks arusaamatu asi on see, et kui meil teatud miljonid kroonid jäävad laekumata, kas siis RES-i läbirääkimistel, mis terendavad, on lootus, et selle võrra ei vähendata mitte Kultuuriministeeriumi eelarvet, vaid selle osas eelarve kasvab? Saad sa küsimusest aru? Üldiselt see raha on tulnud ju ministeeriumi eelarvesse – mitte küll otseselt, aga kaudselt. Kas on lootus, et see muutus ei tule kultuuri arvel?

Mina muidugi loodan, et see ei tule Kultuuriministeeriumi konkreetse eelarve arvel. Minu teada kõik laekumised, mis eelarvesse tulevad, tulevad üldiselt riigieelarvesse. Nii et Kultuuriministeeriumi eelarve sõltub ikkagi konkreetsetest RES-i läbirääkimistest.

Palun, kolleeg Jaak Aab, teine küsimus!

Hea minister! Ma natukene kommenteerin ja siis ka küsin. Minu arust need kaks päevakorrapunkti olid väga sisulised. On ju palju räägitud, et Riigikogu sisulist tööd ei tee. Meil on hakanud isegi selline Riigikogu õhkkond tekkima, nagu te ehk tähele olete pannud. On teatud killud ja vastused. Soovitaksin ka koalitsioonierakondade saadikutel kasutada võimalust ja tunda huvi eelnõude sisu vastu, siis meil saabki olema sisuline arutelu, mitte lihtsalt koputamine ja hääletamine. Aga minu küsimus on, kas sa jäid selle aruteluga siin rahule.

Väga hea küsimus! Ma olen tõesti selle üle rõõmus, et Kultuuriministeeriumis ettevalmistatud seaduseelnõud on tekitanud nii arutlusrohke ja töise õhkkonna Riigikogu saalis. Ja mis muud on ühel kultuuriministril veel öelda, kui et eks kultuur ongi kõige alus.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, proua minister, selle pika vastamise eest! Kutsun ettekandeks kõnetooli kultuurikomisjoni liikme kolleeg Helmer Jõgi.

Lugupeetud juhataja! Hea Riigikogu! Aitäh proua ministrile, kes tegi palju tööd ka minu ettekande seisukohalt ära! Ütlen siiski, et neljapäeval, 17. aprillil arutas kultuurikomisjon seda eelnõu oma istungil. Kohale olid kutsutud kultuuriminister Laine Jänes ja samast ministeeriumist õigusosakonna juhataja Liina Urboja ning Peeter Sookruus, kes on meedia- ja autoriõiguse osakonna juhataja.
Proua minister esitas meile põhilised poliitilised seisukohad, milleks seda eelnõu on vaja. Täna arutelu käigus selgus ka siin, milleks on vaja. Rõhutaksin väikese nüansina veel seda, et digiseadmete ja televiisorite maaletoojad saaksid selle seadusega kindla sõnumi, et Eesti Vabariigis on plaanis 2010. aasta 1. juunil üle minna digiedastusele. Tõstatus ka ETV 2 probleem. Praegu kehtib siiski seisukoht, et ETV 2 peaks alustama Eesti Televisiooni teise digitaalse programmina, et testida digiülekande võimalust. Sellega see teema piirdus.
Me jõudsime samuti küsimuseni, millal hakkavad Torgu või Sõrve rahvas telepilti nägema. Leviral on plaanis oma multipleksseadmeid täiendada ning Torgu ja Sõrve inimesed näevad digitaalselt programme mõne kuu pärast. Tõstatus küsimus, millega on põhjendatud erakanalite litsentsitasude kaotamine. Need asjad räägiti lahti ja rõhutati, et oluline on siiski, et aastaks 2010 oleks meil olemas paralleeledastus, nii analoog kui digitaalne. See on eeldus, et me läheme puhtale digitaaltelevisioonile, digiplatvormile üle 2010. aasta suvel.
See on lühike kokkuvõte komisjoni istungist. Komisjon on tegelnud digitaaltelevisiooni küsimustega ka varem. Valitsuskomisjoni esimees Jüri Pihel on käinud komisjonis tutvustamas kogu teavituskampaaniat ja terve selle ülemineku tehnilist poolt. Komisjonis on – küll mitte selles koosseisus, vaid eelmise Riigikogu koosseisu ajal –  käinud ka Levira ja erakanalite esindajad, kes on tutvustanud valmisolekut üleminekuks digitaalsele edastusele.
Need on komisjonis arutatud teemad ja komisjoni tehtud töö seoses digitelevisiooniga. Komisjon otsustas üksmeelselt, et eelnõu on oluline. Kõik toetasid seda ja ettepanek oli esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 5. mai kell 12.

Suur tänu, lugupeetud kolleeg Helmer Jõgi! Teile on küsimusi. Kolleeg Kadri Must, teine küsimus, palun!

Lugupeetud kaasettekandja! Proua minister mainis teid hea sõnaga, öeldes, et te kuulute ekspertgruppi, sest te olete inimene, kes suudab vastata kõigile küsimustele tehnika, tehnoloogia ja rakendamise kohta. Sellest tulenevalt ongi mul küsimus, mis jäi ministril vastamata. Kas teie oskate öelda, kas selle seaduseelnõu puhul on toetutud mõne Eesti teadlase ekspertiisile, miks hakkab Eesti maapealne digitaaltelevisioon tööle videoformaadis MPEG-4 ja mitte MPEG-2-s nagu Soomes ja Rootsis?

See ei olnud küll komisjoni arutelu teema, aga niipalju, kui mina tean, võimaldab MPEG-4, neljanda põlvkonna tehnoloogia, ühildumist märksa suurema arvu televiisoritega, tähendab erinevate markidega. Kui me võtaksime kasutusele soomlaste MPEG-3, siis oleks selle kasutamine suhteliselt piiratud. Nii palju on mulle meelde jäänud tehnikute jutust.

Palun, kolleeg Peeter Kreitzberg!

Kas sa mäletad, mis oli see põhjendus, miks loamaksud ära kaovad? Või kui sa ei mäleta, siis ütle, mis sa ise asjast arvad.

See oli sinu küsimus või sinu vaidluse teema ka komisjonis. Põhjendus on see, et situatsioon telemaastikul on oluliselt muutunud. Me teame, et aastal 2001 või 2002 oli see arutelu ja vaidlus, mille tulemusena kaks Eesti erakanalit said väga eksklusiivsed õigused. Me sulgesime selle turu ja see tähendas ka seda, et ETV-l kadus ära reklaami edastamise võimalus, erakanalitele jäi see alles. Neile jäi ka kindlus, et reklaam on nende käes ja turg on sulgunud. Nad on seadnud oma tegevuse stabiilsele majanduslikule alusele, ETV aga töötab tõesti kui rahvusringhääling. Selles mõttes on olukord stabiliseerunud.
Praegu on meil selline olukord, et näiteks Pervõi Baltiiski Kanal edastab oma saateid Läti Vabariigist, 3+ kanal on tekkinud, MTV Eesti on tekkinud. Kõik kokku võtavad meie reklaamiturust pea sada miljonit, see on umbes neljandiku. Nii et miks me peaksime seadma oma erakanalid halvemasse olukorda? Ja kuna telemaastikul on reklaamiturg avanenud, siis ei ole enam mõtet meie erakanalite käest litsentsitasusid nõuda. See on üks põhjendus lisaks sellele, et soovime motiveerida ka erakanaleid üle minema digitaalsele edastusele.

Palun, kolleeg Marika Tuus, teine küsimus!

Austatud ettekandja! Teie komisjoni istung toimus 17. aprillil, aga eilse seisuga on asjalood teised. Eelarveläbirääkimistel tõmmati siin ka ETV 2-l summasid maha, samuti kogu rahvusringhäälingul. Kas te ei arva, et me peaksime seda probleemi ja ka käesolevat eelnõu vaatama praegu natuke teises valguses? Siin on ikkagi neid kompenseerimise mehhanisme ja aeg on praegu teine.

Te küsisite mu isiklikku arvamust ja ma võin sellest vastusest kergesti kõrvale põigelda, nagu teate. Ütlen aga, et mina saan näiteks tänastest Postimehe lugudest ja Margus Allikmaa sõnadest aru niimoodi, et valmisolek on siiski olemas. Aga see nõuab ETV-lt teatud pingutusi, et teine programm käivitada. Mis puutub kompenseerimise mehhanismi – kui te peate silmas digibokse ja muid selliseid asju –, siis see on ilmselt tuleviku teema ja küllap valitsus seda ka arutab. Praegu on meie eesmärk ikkagi see, et kõik Eestimaa elanikud saaksid ka pärast 1. juunit 2010 vaadata harjumuspäraseid programme tasuta digitaalses televisioonis.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Helmer Jõgi! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 241 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 5. mai kell 12.
Lugupeetud kolleegid! Kolmapäevane istung on lõppenud, kell viis algab meil täiendav istung.

Istungi lõpp kell 16.49.