Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu! Alustame oma tänast istungit. Nagu kombeks, võtame kõigepealt vastu eelnõud ja arupärimised. Kutsun kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni.

Austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna toiduseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Aitäh!

Head kolleegid! Kas teie soovite eelnõusid või arupärimisi üle anda? Kui seda soovi ei ole, siis teatan, et olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja et see läheb menetlusse vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.
Läheme istungiga edasi, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 74 Riigikogu liiget, puudub 27.
Head kolleegid! Ma täpsustan tänast päevakorda. Nimelt teeb tänase esimese punkti, õiguskantsleri ettepaneku arutelul juhtivkomisjoni nimel ettekande põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde.

Oleme valmis arutama esimest päevakorrapunkti, milleks on õiguskantsleri ettepanek nr 1 Riigikogu liikme staatuse seaduse kooskõlla viimiseks Eesti Vabariigi põhiseadusega. Kutsun ettekandeks kõnetooli õiguskantsler Allar Jõksi.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli tegi ühe oma esimestest ettepanekutest Riigikogule Riigikogu töökorra seaduse kooskõlla viimiseks põhiseadusega. Seadus võimaldas nimelt Riigikogu liikmeil osaleda riigiettevõtete juhtimises. Minu eelkäija alustas 25. novembril 1993. aastal Riigikogus esinedes üldisemat laadi selgitustega, andes Riigikogu liikmetele lühikese õppetunni põhiseaduse üldpõhimõtetest.
Mina tegin Riigikogule tänavu 21. jaanuaril ettepaneku viia Riigikogu liikme staatuse seadus kooskõlla ametite ühitamatuse ning võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega. 14 aastat peaks olema piisav aeg õppimiseks, seetõttu ei lasku ma juriidilistesse nüanssidesse ja peatun kõige olulisemal. Põhiseaduse §-de 4 ja 14 koostoimest tuleneb võimude lahususe ja tasakaalustatuse printsiip, mille kohaselt on riigi põhifunktsioonid jagatud kolmeks. Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte üks osa on ka personaalne võimude lahusus: ühe ja sama isiku poolt samaaegselt kahe võimuharu funktsiooni täitmine on vastuolus just viimati nimetatuga. Personaalse võimude lahususe nõude ühe väljendusena sätestab põhiseaduse § 63 lõige 1, et Riigikogu liige ei või olla üheski muus riigiametis. Põhiseaduse §-s 63 sätestatud keelust ei võimalda erandit teha isegi mitte Riigikogu liikme staatuse seadus. Ametite ühitamatuse eesmärk on vältida huvide konflikti. Samuti peab see põhimõte tagama, et Riigikogu liige saaks oma ülesandeid kogu rahva esindajana täita vabast mandaadist lähtuvalt.
Eesti Vabariigi kõrgeim kohus – Riigikohus – on põhiseaduse § 63 tähenduses toonud välja muus riigiametis olemise tunnused. Esiteks: ametisse nimetamine teise riigivõimuharu organi poolt. Teiseks: vastutuse kandmine teise riigivõimuharu organi ees. Kolmandaks: tegu peab olema teise riigivõimuharu funktsioonide täitmisega. Neljandaks: teise riigivõimuharu funktsioonide täitmise tasustamine.
Riigikogu liikme kuulumine riigi esindajana riigi osalusega äriühingu nõukogusse vastab praegu eespool viidatud tunnustele. Seadusandja on kohustatud välistama Riigikogu liikme kuulumise sellisel juhul riigi esindajana riigi osalusega äriühingu nõukogusse.
Käesoleva ettepaneku mõistmiseks on möödapääsmatu teha väikene tagasipõige ajalukku. Õiguskantslerile on ette heidetud, et ta on kaasa aidanud kestva seadusrikkumise toimepanemisele, kuna pole varem Riigikohtusse pöördunud. Siinkohal sobib kasutada Eerik-Juhan Truuvälja vastust samasugusele etteheitele samas küsimuses siinsamas saalis. Tsitaat: "Mitte talupoega ei pea peksma, kui mõisas on kord käest ära, peksma peab mõisnikku, nagu öeldi Saksamaal."
Selleks, et õiguskantsler saaks Riigikohtusse pöörduda taotlusega tunnistada seadus põhiseadusvastaseks, on vaja kahe eelduse olemasolu. Esiteks peab olema seadussäte, mis on vastuolus põhiseadusega, ja teiseks peab Riigikogu tagasi lükkama õiguskantsleri ettepaneku seadus kooskõlla viia. Riigikogu töökorra seadus, mis kehtis kuni Riigikogu liikme staatuse jõustumiseni, ei lubanud Riigikogu liikmetel kuuluda riigi osalusega äriühingu nõukogusse. Seetõttu polnud võimalik seda vaidlust Riigikohtusse viia. Seadust eiravate rahvasaadikute korralekutsumiseks tõhusamaid vahendeid kui tähelepanu juhtimine pole õiguskantslerile antud.
Juba 2004. aastal tegin olukorra lahendamiseks järgmise ettepaneku: kui peetakse vajalikuks Riigikogu-poolset järelevalvet riigi osalusega äriühingute üle, siis tuleb luua vastav kord ehk järelevalvemudel, millel puuduks teises riigiametis olemise tunnus ja mis arvestaks ka võimude lahususe põhimõttega. Olgu mainitud, et võimude lahususe põhimõtte rahvapärane vaste on vanasõna "Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde". Nelja aasta jooksul on nii Riigikogu juhatus kui ka Riigikogu eri komisjonid andnud lugematu arvu lubadusi. Päästerõngaks pidi saama Riigikogu liikme staatuse seadus. Saigi. Kuid see ei lahendanud käesolevat vaidlust. Praegu ei sisalda seadus ei keeldu ega ka võimalust teostada riigi osalusega äriühingute üle parlamentaarset järelevalvet.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Olen senises tegevuses eelistanud põhiseaduslikkuse tagamisel olla paindlik ja koostöövalmis. Pean siin silmas eelkõige puudustele kergemas vormis tähelepanu juhtimist, mitte aga esimese võimalusena Riigikohtuga hirmutamist. Kuid koostöö aluseks saab olla vastastikune usaldus ja sõnapidamine. Olukorras, kus Riigikogu enamus pidevalt oma lubadusi sööb, ei jää õiguskantsleril üle muud kui jõulisem olla. Seetõttu me täna seda ettepanekut siin arutamegi.
Millised on olnud kestva põhiseadusvastase olukorra õigustamiseks toodud argumendid? Esiteks, 14 aasta jooksul on üheks levinumaks kujunenud järgmine mõttekäik: riigil on omaniku funktsioon, riigivara omanik on lõppastmes rahvas, kelle poolt valitud esinduseks on omakorda Riigikogu. Keegi peab sellise omandi üle järelevalvet teostama. Selleks saab olla ainult Riigikogu. Kahjuks põhineb selline käsitlusviis põhiseaduse naivistlik-juriidilisel tõlgendamisel. Mõttekäiku äärmuslikuni edasi arendades võiks jõuda järeldusele, et riigi äriühingu üldkoosolekuks võiks olla Riigikogu. Tagajärg oleks, et võimude lahususe põhimõte muutuks võimude lahustatuse põhimõtteks.
Teiseks õigustavaks argumendiks on toodud asjaolu, et Riigikogu liikmed ei täida äriühingu nõukogus ministri, see tähendab üldkoosoleku korraldusi, vaid vastupidi: nad teostavad kontrolli ministri üle. See aga pole lahendus. Kui äriühingu nõukogu liige asub teostama järelevalvet äriühingu üldkoosoleku üle, keerab see pea peale kogu äriseadustiku loogika. Riigikogu liige ei teosta praegu riigi äriühingus Riigikogu-poolset järelevalvet. Mitte ükski, ma kordan: mitte ükski seadus ei sätesta Riigikogu järelevalve funktsiooni riigi äriühingute nõukogudes. Riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seaduse § 20 kohaselt nimetab minister nõukogusse riigiametnikke ja asjatundjaid, kellel on oma ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised ja kogemused.
Ma ei soovi alustada diskussiooni selle üle, kas Riigikogu liikmed on asjatundjad või mitte. Oluline on, et mitte ükski seadus ei näe ette Riigikogu liikme poolt järelevalve teostamist äriühingu nõukogus. Pidevalt korratakse vajadust suurendada Riigikogu-poolset, see tähendab rahvavõimupoolset järelevalvet. Seda kummalisem tundub rahavõimu esindajate jätkuv nimetamine nõukogudesse. Jätan siinkohal õhku küsimuse, millena paistab erakonda rahaga toetanud ärimehe nimetamine riigi äriühingu nõukogusse.
Austatud kõrge kogu liikmed! Kuidas tagada Riigikogu liikme staatuse seaduse kooskõla võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega? Põhiseadusega kooskõla saavutamiseks on teoreetiliselt kaks võimalust. Esimene neist on lihtne ja loogiline: viia Riigikogu liikme staatuse seadusesse ühelauseline keeld. Teine variant eeldab aga põhjalikku analüüsi ja eri õigusharude vaheliste ületamatute vastuolude ületamist. See oleks lahendus, mille kohaselt Riigikogu nimetab ise riigi äriühingute nõukogu liikmed. Sel juhul tuleks uue eelnõu väljatöötamisel lahutada riigi äriühingute nõukogus juhtimisfunktsioon ja järelevalvefunktsioon. Vastasel juhul kandub seni vaid isikute tasemel eksisteerinud vastuolu ja huvide konflikt üle vastuoluks riigivõimude tasandil. Põhiseaduse kohaselt viib riigi majanduspoliitikat ellu täitevvõim ja nende funktsioonide osaline üleandmine seadusandliku kogu liikmetele ei ole lubatud.
Lisaks tuleb ületada konflikt äriseadustiku loogika ja parlamentaarse järelevalve põhimõtete vahel. Kuidas ellu viia parlamentaarset järelevalvet, kui minister on riigi äriühingu üldkoosolek ja Riigikogu liige nõukogu liige?
Vähetähtis pole ka Riigikogu liikme vastutuse ja tasustamisega seonduv. Kui Riigikogu liige teostab parlamentaarset järelevalvet, siis teeb ta oma põhitööd ja seda Riigikogu liikme ametipalga eest. Just nii, nagu näiteks on lahendatud haigekassa nõukogus osalevate Riigikogu liikmete tasustamine. Võimalik on ka näiteks riigi äriühingute nõukogus järelevalvet teostavate rahvasaadikute ametipalga vastav suurendamine. Tulenevalt põhiseaduse §-st 75 saab seda aga teha alles järgmise koosseisu ajal.
Eilsel põhiseaduskomisjoni istungil kuulsin arvamust, et kui Riigikogu liikmed riigi äriühingute nõukogudes järelevalvet enam edasi ei teosta, siis saabub kaos. Riigikontrolli auditis "Omanikujärelevalve riigi osalusega äriühingutes" sellise järelduseni ei jõutud. Pigem vastupidi. Riigikontrolli hinnang omanikujärelevalvele oli hävitav. Riigikontroll teeb ettepaneku kõigepealt kindlaks määrata, miks riik äriühingutes osaleb ja milliseid eesmärke ta omanikuna taotleb ehk kuidas on äriühingutes osalemine seotud avaliku huvi ning riigi strateegiliste eesmärkidega. Samuti on vaja täpsustada ministri ja nõukogu järelevalveülesandeid.
Enne eelnõu algatamist on tarvis eespool toodud küsimustele vastata. Nagu näha, tekitab teine lahendus rohkem küsimusi kui vastuseid. Seda tunnistab ka Riigikogu pea neli aastat kestnud võimetus toimivat järelevalvemudelit välja töötada. Kas me saame olla kindlad, et nüüd lahendatakse põhiseadusega vastuolu õiguskantsleri ettepaneku elluviimiseks ettenähtud aja jooksul?
Tulen nüüd tagasi küsimuse juurde, kas õiguskantsleri ettepanek on ellu viidud, kui algatatakse eelnõu, mis võimaldaks Riigikogu liikmel äriühingu nõukogusse kuuluda. Vastus on ei, ei ja veel kord ei. Õiguskantsleri ettepaneku täitmiseks näeb põhiseadus ette tähtaja 20 päeva. Sellesse sättesse on kätketud idee, et põhiseadusega vastuolu tuleb kõrvaldada kiireimal võimalikul moel. Kui põhiseadusega kooskõla tagamiseks on mitu võimalust, siis tuleb valida kiireim tee. Kui Riigikogu toetab õiguskantsleri ettepanekut, siis ta on sellega võtnud mitte ainult moraalse, vaid ka õigusliku kohustuse: kohustuse viivituseta tagada kooskõla põhiseadusega. Kõige kiiremini saab seaduse põhiseadusega kooskõlla viia, sätestades Riigikogu liikme staatuse seaduses selge keelu. See oleks esimene samm.
Teine samm võib olla koostada toimiv ja kooskõlas olev eelnõu, mille eesmärk on tugevdada parlamentaarset järelevalvet riigi äriühingute üle. Minu ettepanek on teha kõigepealt esimene samm ja vajadusel teine. Vastasel juhul tuleb kuid, kui mitte aastaid leppida olukorraga, kus ligi kuuendik Riigikogu liikmeid teadlikult eirab põhiseadust. Jätan siinkohal vastuseta küsimuse, millise sõnumi annab see avalikkusele ja kuidas see mõjub Riigikogu mainele.
Head Riigikogu liikmed! Ma näen siiski ühte võimalikku kompromissi. Keeld Riigikogu liikme staatuse seaduses oleks hädavajalik ja Riigikogu võiks asuda looma toimivat ja põhiseadusega kooskõlas olevat järelevalve mudelit, kuid ainult ühel tingimusel: juhul, kui riigi äriühingute nõukogudesse kuuluvad Riigikogu liikmed peale õiguskantsleri ettepaneku heakskiitmist lahkuvad nendest nõukogudest kuni seadusliku aluse loomiseni.
Mida öelda lõpetuseks? Eerik-Juhan Truuvälja sõnad Riigikogus sobivad lõpetama viimast ettepanekut. "Võimude lahususe järjekindel ja kompromissitu elluviimine on ainus garantii, mis kaitseb haldusriigi eest. Teist nii absoluutset garantiid olemas ei ole." Aitäh!

Aitäh õiguskantslerile! Riigikogu liikmed saavad esitada ühe suulise küsimuse – nii Riigikogu liikme, komisjoni kui ka fraktsiooni esindajana. Esimesena saab sõna kolleeg Mark Soosaar.

Austatud õiguskantsler! Põhiseaduse § 63 ütleb selgelt: "Riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis." Kui palju kordi peab siis seda meile siin saalis ütlema? Kas teie arvates riigile kuuluva äriühingu nõukogus olemine ei ole riigiametis olemine? Minu arvates ta on seda ja ma arvan, et me peaksime põhiseadust täitma ilma selleta, et te käite meid siin noomimas.

Mina räägin sellel teemal siin teie ees viiendat korda. Ma loodan, et kellelgi teisel ei tule sellel teemal siin kuuendat korda rääkida.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Marek Strandberg.

Hea õiguskantsler! Te mainisite, et Riigikogu muutmine ettevõtete üldkoosolekuks oleks naivistlik samm. Milles selle sammu naivistlikkus seisneb? Kas see ei võiks siiski olla üks lahend, mille abil kontroll riigiettevõtete üle hakkaks tõepoolest omanikule ehk rahvale lähemal olema?

Sõna "naivistlik-juriidilise" tõlgendamisena pidasin ma silmas sellist käsitlusviisi, mille kohaselt võimude lahusust enam ei ole. On üks riik, üks erakond ja üks poliitiline tahe. Seda ma selgitasin eile ka põhiseaduskomisjonis.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Igor Gräzin.

Niisiis, nüüd, teie ametiaja lõppedes, me arutame teie kirja nr 1 ja mul on tõesti hea meel, et ettepanek nr 1 lõpuks ka kohale jõudis. Te tsiteerisite Eerik-Juhan Truuvälja, minu kauaaegset teaduslikku õpetajat, natuke ebatäpselt, aga ärme oleme tähenärijad.
Kuidas te seletate seda vastuolu ja tuletage meelde, kuidas ka Truuväli selle vastuolu lahendas, et võimude tasakaalustatuse põhimõttega on vastuolus ainuüksi see, et riik tegeleb ärilise tegevusega. Me mäletame kõik seda hüsteerilist kisa, mis puudutas Eesti elektrijaamu, me mäletame seda kisa, mis puudutas raudtee tagasiriigistamist ja muud taolist. Kuidas reageeris olukorrale, et riik tegeleb äri tegemisega, professor Truuväli? Palun korrake seda ja korrake ka seda, milline oli tema lahendus sellele küsimusele?

Käesoleva ettepaneku kontekstis on asjakohased ainult need viited ja need põhjendused, mis õiguskantsler tõi Riigikogu töökorra seaduse vaidlustamiseks. Seda, kes täpsemalt tsiteerib ja kellel on parem mälu, me võime pärast arutada.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Raivo Järvi.

Mul on erakordselt hea meel, et õiguskantsler on võtnud kuulda siin saalis kõlanud kriitikat ja tähelepanujuhtimist, et õiguskantsleri pädevuses pole mitte ainult juhtida tähelepanu kitsaskohtadele, vaid ka anda kätte instrumendid. Nüüd lõpuks on ka selline retoorika teie kõnesse tulnud, suur tänu selle eest! Vastake palun sinisilmsele rahvaesindajale! Siin kõlas vihje ametis olemise kohta. Minu teada, kui firma omanik on firma omanik ja ta ei täida tegevdirektori funktsioone, siis ta ei ole ametis. Kui nii, siis milles seisneb huvide konflikt? Kas ettevõtte omanik ei tohi istuda ja kuulata, mis tema ettevõttes toimub?

Teie küsimusele on pikem vastus minu ettepanekus, kordan sealt vaid kõige olulisema. Esiteks, eraõiguses kehtivad põhimõtted ei ole alati üksüheselt ülekantavad riigi toimimist reguleerivatele õigusaktidele. Teiseks, see pole mitte õiguskantsleri väljamõeldis, see on Riigikohtu poolt väljendatu, et kui on olemas neli tunnust – volituse saamine täidesaatvalt võimult, juhiste saamine täidesaatvalt võimult, vastutuse kandmine ja tasustamine täitevvõimu poolt kehtestatud korras –, siis on tegemist riigiametis olemisega.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Hanno Pevkur.

Austatud õiguskantsler! Minu küsimus tuleneb nii Mark Soosaare kui Raivo Järvi küsimusest ja teie vastustest neile, et põhiseaduses on öeldud: Riigikogu liige ei tohi olla teises riigiametis. Ka viitasite te Riigikohtu sõnastatud neljale tunnusele. Kas teie hinnangul peaks hakkama teostama ka põhiseaduslikkuse järelevalvet ja muutma avaliku teenistuse seadust, mille § 1 sätestab, mis asi on riigiamet? § 1 lõige 2 ütleb, et riigiametis töötamiseks loetakse töösuhet seadusandlikku, täidesaatvat või kohtuvõimu, riiklikku järelevalvet, kontrolli või riigikaitset teostava institutsiooni koosseisus ettenähtud valitaval või nimetataval ametikohal käesoleva seaduse või muude seaduste alusel. Kas ma saan teist õigesti aru, et teie käsituse kohaselt tuleb riigiametiks lugeda ka ettevõtete nõukogudes osalemine? Need on ju eraõiguslikud juriidilised asutused ja sel juhul peaks hakkama muutma ka avaliku teenistuse seadust ja tunnistama avaliku teenistuse seaduse § 1 lõike 2 põhiseadusvastaseks?

Nendele inimestele, kes on õppinud juristiks, on selgeks tehtud, et eri õigusaktides olevaid mõisteid tuleb erinevates kontekstides tõlgendada. Ehk teisisõnu: riigiamet põhiseaduse tähenduses ei ole täpselt sama, mis on riigiamet avaliku teenistuse seaduses. See on olnud Riigikohtu järjekindel praktika ja sellele küsimusele vastates ei ole õige hakata vastust otsima avaliku teenistuse seadusest.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Lembit Kaljuvee.

Härra õiguskantsler! Küsisin eile teilt komisjonis, küsin nüüd ka. Te ütlesite, et on olemas probleem. Riigikogu ei eita probleemi. Te ütlesite, et on olemas erinevad variandid. Aga miks te surute oma konkreetset majanduspoliitilist otsust Riigikogule peale? Ühte konkreetset, kui on olemas mitu varianti. Miks te tahate, et peab üks konkreetne majanduspoliitiline otsus olema? Kas see on õiguskantsleri rida?

Õiguskantsleri rida on saavutada see, et põhiseadusega kooskõla tagatakse kõige kiiremal võimalikul moel. Praegu on selleks ainult üks ja ainus võimalus.

Õiguskantslerile on veel küsimusi. Järgmisena saab sõna kolleeg Urmas Reinsalu.

Austatud õiguskantsler! Eile sa põhiseaduskomisjonis ei kõnelnud sellest, millele sa praegu oma ettekandes kompromissina viitasid. Mõtlen võimalust, et pärast ettepaneku hääletamist astuvad äriühingute nõukogudesse kuuluvad Riigikogu liikmed teatud samme. Äkki sa täpsustaksid lähemalt, mida sa selle all mõtlesid. Ja kui see oleks kompromiss, siis kelle või mille vahel see oleks kompromiss?

Seda kompromisslahendust ei saanud ma eile pakkuda sellepärast, et alles põhiseaduskomisjonis sain ma aru, kui kirglikult ja emotsionaalselt kaitstakse Riigikogu liikmete õigust äriühingute nõukogudes osaleda. Pärast seda ma mõtlesin, kuidas oleks võimalik kõnealust vastuolu ületada nii, et põhiseadusega kooskõla saaks kõige kiiremini tagatud. Kordan veel kord: tolle kompromissi mõte oleks see, et seda keeldu ehk esimest sammu ei peaks Riigikogu liikme staatuse seadusesse sisse kirjutama ainult juhul, kui Riigikogu liikmed pärast õiguskantsleri ettepaneku heakskiitmist riigi äriühingute nõukogudest lahkuvad. Seda seniks, kuni luuakse seaduslik alus Riigikogu liikmete poolt järelevalve teostamiseks äriühingute nõukogudes.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Hannes Astok.

Lugupeetud õiguskantsler! Te tegite ettepaneku, et Riigikogu liikmed võiksid kuni selguse saamiseni äriühingute nõukogudest lahkuda. Olen ise ka ühe riigi äriühingu nõukogu liige ja tean, et enamikus äriühingutes on praegu eelarve kinnitamise protsess käimas. Võetakse vastu strateegiaid ja tähtsaid otsuseid, mille alusel juhitakse riigi äriühingu tegevust alanud finantsaastal ja kalendriaastal. Nagu te ilmselt ka hästi teate, on riigi äriühingu nõukogu liikme vahetamine küllaltki pikaajaline protseduuur, sest selle peab läbi kandma äriregistrist. Kas te olete kaalunud plusse ja miinuseid, mida teie ettepaneku täideviimine kaasa tooks? Mis on teie arvates kasulikum: kas see, et 20 päeva jooksul või ka pikema perioodi vältel, kui Riigikogu seadust muudab ja menetleb – selleks on Riigikogul soov ja valmisolek olemas –, on riigile kuuluvad äriühingud halvas konkurentsisituatsioonis ja nende majandustegevus on häiritud või on see, et Riigikogu leiab pikaajalise ja toimiva lahenduse ja alles pärast seda otsustatakse, kas Riigikogu liikmed tohivad riigi äriühingute nõukogudesse kuuluda või mitte?

Minu tähelepanek on selline, et riigi äriühingute nõukogudes pole Riigikogu liikmed olnud kunagi valimistest valimisteni. Seoses valitsuskoalitsiooni muutumisega on vahetusi tihti juhtunud, selles ei ole midagi erakordset. Loomulikult ma olen teiega nõus, et äriühingute juhtimine peab olema järjepidev. Kuid seda järjepidevust ei saa ellu viia põhiseaduse nõuete eiramisega. Ma kordan veel kord: kui 3,5 aasta jooksul ei ole suudetud seda teha, kuigi on lubatud, siis mis annab kindlustunde, et järgmise 3–4 aasta jooksul seda tehakse?

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Valdur Lahtvee.

Lugupeetud õiguskantsler! Kõrvutame palun põhiseaduse § 63 ja § 64 ning loeme neid koos. Kas teie tõlgendus on selline, et riigi äriühingute nõukogudes olevad Riigikogu liikmed ei tohiks siin saalis täna olla? Kas nende volitused on põhiseaduse § 64 lõike 1 järgi enne tähtaega lõppenud?

Otsuse lõpetada nende Riigikogu liikmete volitused, kes on asunud samaaegselt teise riigiametisse, saab teha ainult Riigikohus.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Kalle Laanet!

Austatud õiguskantsler! Mida te arvate, miks Riigikogu liikmed tahavad kuuluda või oma arust peaksid kuuluma riigi osalusega äriühingutesse? On ju tegemist väga tõsise vastutusega ja lisakohustustega. 

Ma ei julge spekuleerima hakata. Siin võib olla väga erinevaid põhjusi. Aga ma ütlen veel kord: kui peetakse oluliseks tugevdada parlamentaarset järelevalvet riigi äriühingute üle, siis tuleb selleks luua seaduslikud võimalused.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Imre Sooäär.

Austatud õiguskantsler! Minu küsimus on ajendatud teie vastusest Hanno Pevkurile. Kasutasite seal lausekonstruktsiooni, et kui inimene on õppinud juristiks. Enamik Eesti inimesi ei ole õppinud juristiks. Kuidas peaksid nemad asjast aru saama, kui terminoloogiline tõlgendamine on eri seaduste puhul erinev? Olgu nendeks terminiteks siis riigiasutus, nõukogu liikme staatus või mis iganes. Ei ole mõeldav, et Eesti rahvas hakkaks oma igapäevaste juriidiliste probleemide lahendamiseks terminoloogilist selgust küsima õiguskantslerilt või Riigikohtult. Te ju viitasite Riigikohtu lahenditele.

Jutt oli eelkõige Riigikogu liikmetest. Riigikogu liikmete jaoks on, kui nad seda vajavad, nõustajaks-õpetajaks õiguskantsler. Ma ütlesin oma sissejuhatuses, et Eerik-Juhan Truuväli alustas 15 aastat tagasi oma ettekannet sellega, et selgitas põhitõdesid. Mina ei ole seda enam vajalikuks pidanud. Aga olukorras, kus nelja aasta jooksul ei ole mitte midagi muutunud, tekib muidugi küsimus, kas õiguskantsleri lähenemine on olnud õige.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Aivar Riisalu.

Hea õiguskantsler! Eesti riik on oma ettevõtlust üsna korralikult saneerinud ja järele on jäänud ettevõtted, mis on riigi seisukohalt ääretult olulised. Mida te arvate: kui Riigikogu oleks üldkoosolek ja Riigikogu liikmed kuuluksid ettevõtete nõukogudesse, kas selline olukord oleks teile vastuvõetav?

Ma ütlen veel kord, et sellisele järeldusele võib jõuda siis, kui põhiseaduses sisalduvat tõlgendada naivistlik-juriidilisel kombel. Mina sellist tõlgendamisviisi pole kasutanud ega soovita kasutada ka teil.

Järgmise küsimuse esitaja on kolleeg Aleksei Lotman.

Lugupeetud õiguskantsler! Mul on täpsustav küsimus seoses teie vastusega, mis te andsite kolleeg Valdur Lahtveele. Te viitasite, et otsuse küsimuses, kas Riigikogu liige peaks Riigikogust lahkuma, kui ta on äriühingu nõukogus, peaks langetama Riigikohus. Kas ma kuulsin õigesti? Kui ma kuulsin õigesti, siis kes peaks selle vastuse saamiseks Riigikohtu poole pöörduma?

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus näeb ette, et ainukesena on õigus seda taotleda Riigikogu juhatusel.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Erik Salumäe.

Austatud härra õiguskantsler! Te rääkisite mõistete tõlgendamisest. Põhiseaduse §-s 99 on öeldud, et Vabariigi Valitsuse liikmed ei tohi olla üheski muus riigiametis ega kuuluda tulundusettevõtte juhatusse või nõukogusse. Sellest sättest võib aru saada, et riigiametis olemine ei hõlma kuulumist tulundusettevõtte juhatusse või nõukogusse. Kuidas on võimalik tõlgendada, et Riigikogu liikme puhul hõlmab?

Teate, mulle tuleb see olukord väga tuttav ette. Ma lugesin väga põhjalikult läbi Eerik-Juhan Truuvälja ettepaneku aegsed stenogrammid. Täpselt samu argumente, täpselt samu vastuväiteid esitati ka siis. Selles mõttes ei ole mitte midagi muutunud. Eerik-Juhan Truuväli ütles, et põhiseaduse §-s 99 olev piirang tähendab seda, et Vabariigi Valitsuse liikmetele on seatud lihtsalt rohkem piiranguid kui Riigikogu liikmetele. Sama järeldust kinnitab ka Riigikohtu 1. novembri 1994. aasta otsus.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Peep Aru.

Lugupeetud õiguskantsler! Kas teie ettepanek lõpetada kuulumine riigi osalusega äriühingute nõukogudesse kehtib ka riigi osalusega sihtasutuste nõukogude ning riigi osalusega mittetulundusühingute juhtorganite kohta juhul, kui Riigikogu liikmed on sinna määranud täitevvõim?

See vajaks põhjalikumat analüüsi. Kõnealune ettepanek puudutab ainult riigi äriühingute nõukogusid. Kuid lähtumine ühest põhimõttest aitaks sellele küsimusele vastata ja see on see: kas Riigikogu liige, kes on sinna nimetatud, saab volitused ministrilt, kas ta on ministri ees aruandekohustuslik, kas ta peab järgima ministri suuniseid ja kas ta saab tasu ministri määratud korras.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Tõnis Kõiv.

Lugupeetud õiguskantsler! Lugesin teie ettekannet punkthaaval ja üritasin ka punkthaaval teie mõttekäiguga kaasas käia, nii nagu te olete selle kirja pannud. Tahan selguse huvides küsida, vahest huvitab see ka teisi: kas ma saan õigesti aru, et konkreetne ettepanek sisaldub punktis 32?

Punktis 32 on õiguskantsler teinud ettepaneku viia Riigikogu liikme staatuse seadus kooskõlla ametite ühitamatuse ning võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega – täiesti õige. Aga kõike seda, mis siin ettepanekus kirjas on – nii põhjendavat osa kui ka resolutiivosa – tuleb võtta ühtse tervikuna.

Riigikogu liikmetel rohkem õiguskantslerile küsimusi ei ole. Oleme õiguskantsleri ettekande ja tema vastused meie küsimustele ära kuulanud. Läheme päevakorras edasi. Kutsun kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe kolleeg Väino Linde.

Auväärt Riigikogu! Austatud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Põhiseaduskomisjon arutas õiguskantsleri ettepanekut, mille ta täna ka siin põhjalikult avas, oma eilsel, seega 28. jaanuari istungil. Paljud seal arutusel olnud probleemid ja küsimused leidsid kajastuse tänagi siin saalis, head kolleegid, teie küsimuste kaudu ja õiguskantsleri antud vastuste kaudu. Komisjon oli peaaegu täies koosseisus kohal, vaid kolleeg Igor Gräzinit asendas kolleeg Leino Mägi. Küsimuse arutelule olid kutsutud ka õiguskantsler härra Jõks ja tema nõunik Liina Lust. Kuidas komisjoni istung kulges? Annan  teile lühikese ülevaate.
Esmalt selgitas õiguskantsler oma Riigikogule edastatud ettepaneku sisu. Ta oli seisukohal, et Riigikogu liikme kuulumine riigi esindajana riigi osalusega äriühingu nõukogusse vastab kehtivate seaduste järgi muus riigiametis olemise tunnustele ja on vastuolus põhiseaduse §-ga 63 ning 1994. aasta novembrikuus tehtud Riigikohtu otsusega, millega tunnistati Riigikogu liikmete osalemine riigiettevõtete nõukogudes põhiseadusega mitte kooskõlas olevaks.
Edasi vastas õiguskantsler komisjoni liikmete küsimustele. Küsiti, kas on võimalik defineerida riigivõimu teostamist põhiseaduse § 63 mõttes. Tuletan meelde, et § 63 ütleb seda, et Riigikogu liige ei tohi olla muus riigiametis. Õiguskantsler väitis, et kas riigivõimu teostatakse või mitte, see ei ole selles kontekstis oluline. Oluline on eelkõige 1994. aasta Riigikohtu otsus, mis määratles, mis tunnused on sellel teisel riigiametil. Nendel tunnustel peatus õiguskantsler täna oma ettekandes pikemalt.
Edasi oli küsimus ettepaneku punkti nr 30 kohta. Vastaja selgitas, et teatud tingimustel võib ka tema arusaama järgi olla Riigikogu liige riigile kuuluva eraõigusliku äriühingu liige. Aga siis peab olema tagatud, et ei oleks tegemist teises riigiametis olemise tunnustega. Täpsemalt peaks olema tagatud see, et Riigikogu liiget ei nimetaks ametisse minister, et ta ei saaks ministrilt mingeid ametlikke suuniseid, ei vastutaks ministri ees ega saaks palka ministri määratud korras, samuti ei juhiks äriühingut. Veel märkis õiguskantsler, et tema arvates ei luba kehtivad seadused Riigikogu liikmel teostada äriühingute nõukogus praegu parlamentaarset järelevalvet.
Küsiti ka seda, kas praegune olukord ei ole teistsugune kui 1994. aastal. Olid ju siis, tolle Riigikohtu otsuse tegemise ajal, meil riigiettevõtted, mida peeti riigisektori osaks ja mida juhiti teistel alustel kui praegusi riigi osalusega eraõiguslikke juriidiliste isikute äriühinguid. Tol ajal olid nende riigiettevõtete haldusnõukogudel teistsugused funktsioonid kui praeguste nimetatud äriühingute nõukogudel. Selle peale õiguskantsler vastas, et see ei ole kerge küsimus. Järelevalvefunktsioonide lahutamine juhtimisfunktsioonidest äriseadustiku tähenduses poleks äriühingute nõukogudes kerge. Õiguskantsler märkis ka, et kohaliku omavalitsuse volikogude liikmete kuulumisel omavalitsuse osalusega äriühingute nõukogudesse ei pruugi kohalduda päris samad piirangud kui Riigikogu liikmete kuulumisel riigi osalusega äriühingute nõukogudesse.
Veel oli arutusel tõsiasi, et põhiseaduse § 63 ütleb, et Riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis, põhiseaduse § 99 aga ütleb Vabariigi Valitsuse liikmete töö- ja tegevuspiirangute kohta, et ka nemad ei tohi olla üheski muus riigiametis ega kuuluda tulundusettevõtte juhatusse või nõukogusse. Sellest tekkis küsimus, kas põhiseaduse koostajad on olnud seisukohal, et Vabariigi Valitsuse liikmete piirangud on mõnevõrra suuremad ja Riigikogu liikmetele tulundusettevõtte juhatusse või nõukogusse kuulumise keeld ei kehti. Juhatustesse mittekuulumise kohta on meil Riigikogu liikme staatuse seaduses eraldi säte. Vastus oli, et Eerik-Juhan Truuväli leidis juba aastaid tagasi, et valitsusliikmetele on tõesti ette nähtud rangemad piirangud kui Riigikogu liikmetele, aga see iseenesest 1994. aasta Riigikohtu otsuses toodud asjaolusid ei muuda.
Lõppkokkuvõttes jäi õiguskantsler küsimustele vastates endale kindlaks ja leidis, et tema arvates ei ole ka olemasolevate seaduste kosmeetiliste muudatustega võimalik lubada Riigikogu liikmetel osaleda riigile kuuluvate eraõiguslike äriühingute nõukogude tegevuses. Säärane põhiseadusvastane olukord tuleks likvideerida kiiresti ja Riigikogu liikmete kuulumine riigile kuuluvate eraõiguslike äriühingute nõukogudesse tuleks selge sõnaga keelata.
Edasi avaldasid komisjoni liikmed oma arvamusi. Kolleeg Urmas Reinsalu märkis, et õiguskantsleri ettepanekut tuleb igati toetada. Ta nõustus, et arvestades õiguskantsleri ettepanekut, tuleks hakata Riigikogu liikme staatuse seadust muutma. Ta pani ette kohe algatada eelnõu, mis välistaks Riigikogu liikmete igasuguse kuulumise riigi omandis olevate äriühingute nõukogudesse. Ka mina leidsin, et õiguskantsleri ettepanekut muuta Riigikogu liikme staatuse seadust tuleks toetada. Sest tõepoolest, praegu ei ole selles seaduses selge sõnaga öeldud, kas Riigikogu liige võib kuuluda riigi osalusega äriühingute nõukogudesse. Aga see peaks seal sätestatud olema. Oli arvamus, et seetõttu võivad õiguskantsleri ettepanekut toetada ka need rahvasaadikud, kes leiavad, et põhiseaduse § 63 sõnastus ei keela Riigikogu liikmete kuulumist riigile kuuluvate eraõiguslike äriühingute nõukogudesse ja et teatud tingimustel võiksid Riigikogu liikmed tõesti nendesse ka kuuluda.
Kolleeg Evelyn Sepp märkis, et ilmselt asub Riigikogu täna seda seadust muutma. Millisel viisil seadusandja seda tegema hakkab, seda peaks ta aga ise otsustama. Ka tema arvates oli see täiesti õigustatud, et õiguskantsler juhtis Riigikogu tähelepanu nendele vastuoludele, kuid ta märkis, et õiguskantsler ei saa siiski otseselt parlamendile ette öelda, millisel konkreetsel viisil tuleb ühte seadust või seadussätet muuta. Kolleeg Mart Nutt oli seda meelt, et õiguskantsleril on õigus teha parlamendile ettepanekuid, kuid tal ei ole õigust teha parlamendile ettekirjutusi. Kolleeg Hannes Rumm märkis, et sotsiaaldemokraadid toetavad õiguskantsleri ettepanekut.
Edasi, head kolleegid, toimuski komisjonis hääletamine. Kõigi kohalolnute poolthäältega – seega poolt 9 ja vastu mitte keegi – otsustas komisjon toetada õiguskantsleri ettepanekut osas, mis käsitleb Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmist.
Samas komisjon ei toetanud – poolt oli 3 ja vastu 6 häält – ettepanekut algatada samal istungil kohe eelnõu, millega täiendada Riigikogu liikme staatuse seadust ja lisada seaduse § 28 juurde sõna "nõukogu", millega oleks välistatud Riigikogu liikme kuulumine riigile kuuluvate äriühingute nõukogudesse. Leiti, et see küsimus vajab tõsisemat läbitöötamist. Kõigi kohalolnute poolthäältega määrati käesolevas asjas komisjonipoolseks ettekandjaks siinesineja. Olen lõpetanud. Aitäh!

Suur tänu! Kolleegidel on ettekandjale küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Mai Treial.

Lugupeetud ettekandja! See on tänuväärne, et komisjon asus seisukohale, et õiguskantsleri ettepanekut tuleb toetada. Kas komisjonis oli juttu ka sellest, et nii nagu lugupeetud õiguskantsler märkis, võiks Riigikogu liige teatud tingimustel siiski kuuluda riigi osalusega äriühingute nõukogusse? Alternatiiviks on praegu kehtiv seadus, mis reguleerib haigekassa nõukogu koosseisu.

Jah, ka mul on hea meel, et põhiseaduskomisjon otsustas toetada õiguskantsleri ettepanekut just nimelt selles osas, mis käsitleb Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmist. Komisjoni istungil räägiti tõesti ka õiguskantsleri seisukohast, et teatud tingimustel võib Riigikogu liige kindlasti osaleda riigile kuuluvate eraõiguslike äriühingute nõukogudes. Meil oli juttu sellest, et edaspidi peaks olema välistatud igasugune põhiseaduse riivamine. Osa inimesi pooldab säärast poliitilist otsust, et äriühingute nõukogudesse võiksid siiski kuuluda ka Riigikogu liikmed. Nende arvates ilmselt peaks edaspidine seadusmuudatus kaasa tooma Riigikogu liikmete nendesse nõukogudesse määramise korra ja ka tagasikutsumise korra muutmise, tuues mängu kas Riigikogu või Riigikogu komisjoni, kellele konkreetne Riigikogu liige oleks kohustatud aru andma.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Andres Herkel.

Austatud ettekandja! Õiguskantsler andis meile väga pika ülevaate 14 aastat kestnud põhiseadusvastasest olukorrast. See on tõesti masendav, et probleemile on tähelepanu juhitud ja öeldud, et midagi on vaja just nagu teha, aga samal ajal midagi tehtud ei ole. Mulle tundub, et eilne põhiseaduskomisjoni arutelu käik ja otsused lähevad sedasama rada: probleem uputatakse sogasesse vette. Lükkasite ju tagasi ettepaneku algatada selsamal istungil selge signaaliga eelnõu, mis selle olukorra kiiresti lahendaks. Selle asemel peetakse õigeks hakata muid, keerulisemaid lahendusi otsima. Kas komisjon kaalus ka seda, kuidas see otsus mõjutab parlamendi mainet?

On omapärane, hea küsija, et see erakond, mille esindaja sa oled, ei pea üldiselt õigeks kõike kohe ära keelata. See on üldiselt ühe teise erakonna seisukoht olnud. Aga see selleks.
Põhiseaduskomisjoni esindajana ei saa ma kinnitada, et kõik komisjoni liikmed väljendasid eile seisukohta, et kõik, mida õiguskantsler meile komisjonis rääkis, on puhas kuld. Komisjoni liikmete seisukohtades on ka erinevusi ja lõplikult saab selle seaduse tõlgenduse anda kas kohus või teatud tingimustel seadusandja. Ilmselt sellest tulenevalt ongi selles küsimuses pikemalt vaieldud.
Mind paneb imestama, kui oluliseks seda küsimust meie ühiskonnas peetakse. Tegelikult puudutab see ju suhteliselt vähe meie riigi juhtimist ja arendamist. Siin saalis on võetud vastu hoopis suurema tähtsusega tõsisemaid seadusi ja menetletud olulisi seaduseelnõusid, mille vastu avalik huvi on olnud hoopis väiksem.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Marek Strandberg.

Hea ettekandja! Kas komisjon arutas ka seda, mida teevad Riigikogu liikmed riigile kuuluvate äriühingute nõukogudes? Kelle ees on nad vastutavad ja aruandekohustuslased? Ja kas äriühingute nõukogudes tehtud otsused on tänu sellele, et sinna on kaasatud Riigikogu liikmed, mingil moel kättesaadavad ka teistele Riigikogu liikmetele?

Äriühingute nõukogude funktsioonid on kirjas äriseadustikus ja ka nendest oli meil eile põhiseaduskomisjonis juttu. Need funktsioonid on nii järelevalvealased kui ka teatud tasemel äriühingute juhtimisega seonduvad strateegilisemad lahendused. Ja ma usun, et nendes äriühingutes arutusel olnud probleemide ja tehtud otsuste teadasaamiseks on sul, hea kolleeg, päris mitu võimalust.

Tundub, et kolleegidel ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Oleme ettekanded ära kuulanud ja saame alustada läbirääkimisi. Sõna võivad võtta Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Esimesena saab sõna kolleeg Jaanus Marrandi.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindajana ütlen kohe alguses ära, et me nõustume õiguskantsleri ettepanekuga. Ka Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni arvates on mõistlik ja põhiseaduse mõttele selgemini vastav, et Riigikogu liige ei tohi olla riigi äriühingu nõukogu liige.
Siit kõnepuldist on korduvalt viidatud Riigikogu kummitempliks muutumisele. Kummitempellikkuse hea näide on ka olukord, kus ministrid nimetavad riigi äriühingute üldkoosolekuna Riigikogu liikmeid nõukogudesse. Tekib äraspidine olukord: täidesaatev võim otsustab seadusandliku võimu esindajate üle.
Riigi äriühingute nõukogude kohad on muutunud omalaadseks magusaks präänikuks nii Riigikogu liikmetele kui ka võimuerakondade suurtoetajatele. Esmalt me ütleme, et see ei ole seaduspärane. Ja teiseks ütleme ka, et see ei ole lihtsalt mõistlik. Mis puutub seaduspärasusse, siis tekivad küsimused, kas riik ja valitsus on üheselt võetavad ja kas riigi äriühingute juhtimine peab üleüldse olema erakonnapoliitiliselt kompromissitult paika pandud.
Kahjuks on varasematel aegadel väljakujunenud poliitilised tavad muutunud. Unustatud on ajad, kui riigi äriühingute nõukogudes olid ka opositsioonierakondade esindajad. Järjest enam on nii, et riik ja valitsus on üheks saamas. Veelgi enam: tegelik elu on näidanud, et poliitilise mängurluse eri elementide kasutamise tagajärjel vaatavad nii riigi äriühingute nõukogudest kui ka muudelt olulistelt riiklikelt ametikohtadelt vastu rõõmsad reformierakondlikud näod. Järgmine samm oleks: üks riik, üks partei, ettevõtted ühe kontrolli all. See ei ole Eesti riigi huvides.
Eestimaa Rahvaliit peab vajalikuks, et riigi äriühingute nõukogudesse kuuluksid  erakondade esindajad. Tegu peaks olema vastava ala asjatundjatega, keda erakondades ehk ikka leidub. Nõukogude koosseisud ei tohiks olla sõltuvad riigi poliitilistest tuultest ja valitsuste vahetustest. Eestimaa Rahvaliit ei arva, et riigi äriühingute nõukogude liikmetena peaksid parimate asjatundjatena tegutsema Riigikogu liikmed. Inimesed siin saalis ei ole meistrid kõikide tööde peale. Jätame mõned asjad teha ka inimestele, kes on ehk paremad asjatundjad kui meie siin. Veel kord: Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon toetab õiguskantsleri ettepanekut.

Sõna saab kolleeg Andres Herkel.

Proua juhataja! Austatud kolleegid! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon toetab samuti õiguskantsleri ettepanekut, ning seda järjekindlamalt ja ulatuslikumas mahus, kui põhiseaduskomisjon eile suvatses teha. Lugupeetud õiguskantsler andis ennist väga põhjaliku ülevaate olukorrast, mis on kestnud nüüdseks – ja see ei ole mitte eilne avastus – varsti juba 15 aastat. Sellele juhtis tähelepanu endine õiguskantsler, sellele on juhtinud korduvalt tähelepanu praegune õiguskantsler ja kui on küsitud nendelt inimestelt, keda tulevase õiguskantslerina siin sõelutakse, siis on ka olnud vastus, et see probleem tuleks lahendada.
Ma arvan, et lisaks õiguslikule analüüsile, mis selle küsimusega seotud on, on üks väga oluline tegur veel mängus. Ja see on terve mõistus. Tuleb natukene analüüsida ühiskonda ja saada aru, et tegelikult me ainult puksleme siin saalis selles küsimuses ja selle mittelahendamine mõjub iseenesest üsna hävitavalt. Väino Lindel on selles osas õigus, et avalikkuse tähelepanu selle probleemi vastu on võib-olla isegi õigustatust pisut suurem. See ei ole kõige olulisem küsimus, mille tõttu Eesti riik hetkel viltu on, on palju raskemaid probleeme. Ma olen sellega nõus. Aga sellele on tähelepanu juhitud ja niisugune pukslemine – ühelt poolt õiguskantsler, teiselt poolt Riigikogu – mis selle teemaga on kaasnenud, ei tule mitte kellelegi kasuks. Kui keegi selles protsessis tahab oma nägu säilitada, siis öelgem väga lihtsalt: targem annab järele. Ka see võimalus on olemas.
Kogu sellel asjal ongi üks dimensioon ja see on Riigikogu maine. Me oleme kuidagi suutnud kujundada mingi avaliku ja ajakirjandusliku diskursuse. Kui ma kuulan neid arutelusid ja jälgin ka seda, kuidas toimub tulevase õiguskantsleri valimine, siis see diskursus on umbes selline, et Riigikogu tegeleb põhiliselt sellega, et leida kusagilt kuulekas õiguskantsler. Ma arvan, et ma ei väljenda mitte ainult isiklikku seisukohta, vaid kõigi vastutustundlike parlamendiliikmete seisukohta, kui väidan, et õiguskantsler peab kindlasti olema inimene, kes oma otsustes, lähenemistes ja probleemide tõstatamises on absoluutselt sõltumatu. Aga millegipärast oleme me lasknud niisugusel diskursusel tekkida. See probleem, mida me täna arutame, on oma pika-pika ajalooga kindlasti üks oluline ehituskivi selles kahetsusväärses konstruktsioonis, mida me avalikkuse silmis rajame.
Siin kõlas üks väga hea ettepanek, kuidas kogu probleem lahendada. Riigikogu liikmetest  riigi osalusega äriühingute nõukogude liikmed lihtsalt peatavad oma volitused, kuni küsimusele leitakse pädev õiguslik lahendus. Meie erakond on lähenenud probleemile ka niiviisi, et on lähetanud sellistesse nõukogudesse inimesi, kes on varem olnud seotud parlamendi- või valitsuspoliitikaga, aga praegu seda ei ole.
Ma arvan, et õnneks hallollus Eesti Vabariigis ja Eesti parteides ei piirdu parlamendi liikmeskonnaga. Meil on väga palju kogenud inimesi, kes on varem parlamenti kuulunud või vahest kuuluvad kunagi tulevikus ja keda niisugustele kohtadele saaks lähetada. Kindlasti parlamendiliikmete mittekuulumine nendesse nõukogudesse ei tekita kaost, nagu meid siin on hirmutatud.
Nendest asjaoludest lähtuvalt me tahaksime, et see probleem laheneks ühemõtteliselt ja selgelt, mitte ei jätkuks ebamäärasus, nagu see 14 aastat on olnud ja jätkub kahjuks ka ilmselt tänase otsuse järel. Aitäh!

Järgmisena saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Head kolleegid! Küsimus Riigikogu liikmete kuulumisest või mittekuulumisest riigile kuuluvate ettevõtete nõukogudesse on selles mõttes sügavamate juurtega, kui võib-olla siit välja paistab või avalikkusele välja paistab ja küsimus on ka selles, millele õiguskantsler viitas, et mis on üldse riigi omatavate äriühingute mõte. Kui riigi omatavate äriühingute mõte on pelgalt leida lisandväärtus ja lisavõimalus normaalsele ja olemasolevale maksubaasile, siis tegelikult piisab sellest, kui neid piisavalt ahnelt juhtida, piisavalt agressiivselt juhtida ja ongi kõik – raha laekub riigikassasse.
Tegelikult kuuleme me alati, kui jutt on sellest, kas ühel või teisel aktsiaseltsil või osaühingul on põhjust olla riigi rüpes või mitte, et see osaühing või äriühing laiemalt kannab ka mingit muud funktsiooni – tagab energiavarustuskindlust või on riigile muul moel oluline. Mis tähendab seda, et seni, kuni ei ole selgelt välja öeldud, mille tõttu riik oma oluliselt vägevama masinavärgiga kui eraettevõtted kokku tegelikult on turul ja muudab seda turu käitumist liberaalsest ikkagi monopoolsemaks, peab ka see juhtimine olema sügavamalt läbi mõeldud. Kõlanud ettepanek selle kohta, et Riigikogu liige, kes on minemas riigiettevõtte nõukokku, peaks loobuma oma saadikuvolitustest, võib olla täiesti mõistlik, juhul kui riigil on tõepoolest vaja sedavõrd tugevalt sekkuda äritegevusse. Ja ma arvangi, et tegelikult vajab kogu riigile kuuluvate ettevõtete kontseptsioon või vajadus selle järele tõepoolest sügavamat läbimõtlemist ja miks ka mitte lahendamist sellisel kujul, et tekiks ka vastav Riigikogu komisjon, mille asi on selliste kontseptsioonide järele valvata.
Öelgem ausalt, milline on praegu olukord. Ega majanduskomisjonis ei ole arusaama sellest, mida üks või teine riigiettevõte teeb või millised on strateegilised plaanid. See keskendub ühele või konkreetsele Riigikogu liikmele ja siin Väino Lindelt kõlanud väide, et küll ma leiaksin, või soovitus mulle, et ma leiaksin tee, kuidas kätte saada ühed või teised nõukogu otsuste materjalid, on soovunelm. Ma ei saa neid kätte selles mõttes, et enamiku otsuseid teeb riigiettevõte või riigile kuuluv ettevõte ikkagi omasoodu ja lähtuvalt äriseadustikust.
Meie seisukoht on selline, et igal juhul toetada õiguskantsleri ettepanekut. Olukord on mõnevõrra piinlik – just nimelt selles suhtes, et hoiab üleval sellist parajat poliitilist segadust ettevõtete juhtimisel. Vaadake, tegelikult on meil siis ju parteiliselt juhitud ettevõtted, mitte rahva juhitud ettevõtted. Ega siis Riigikogu saalis või komisjonides need Riigikogu liikmed, kes istuvad ühes või teises nõukogus, ei aruta enne, kui nad lähevad nõukogu istungile, mingit kontseptsiooni või kava, mida nad plaanivad seal vastu võtta. Seda asja aetakse, nagu ikka eraõiguslikus ühingus, vaikselt, omaette ja juhatuse plaane toetades. Selles suhtes ma arvan, et mitte midagi ei juhtu meie ettevõtlusega, kui riigiettevõtete nõukogust lahkuvad Riigikogu liikmed. Ma arvan, et riigile kuuluva ettevõtluse areng saaks olla seda parem, mida kiiremini ka Riigikogu, ka Riigikogu komisjonid arutavad läbi selle temaatika, miks lisaks maksuraha lisandumisele dividendide näol on riigile üldse äriühinguid vaja, milliseid energiapoliitilisi, sotsiaalpoliitilisi, mis iganes muid poliitilisi tegevusi saab inkrimineerida äriühingutele lisaks sellele, et nad toodavad riigikassasse vahel päris märkimisväärse koguse raha. Aitäh!

Järgmisena saab sõna kolleeg Hannes Rumm.

Proua juhataja! Head kolleegid! Rõõmustan teid tänase päeva kõige lühema kõnega. Olen siin kõnepuldis esiteks selleks, et öelda: sotsiaaldemokraadid toetavad neid ettepanekuid, mida täna esitas õiguskantsler Allar Jõks.
Teiseks, toetame Allar Jõksi ka selles mõttes, et kõige kiiremini saab Riigikogu liikme staatuse seaduse põhiseadusega kooskõlla viia nii, et sätestame Riigikogu liikme staatuse seaduses keelu Riigikogu liikme kuulumisele riigi esindajana riigi osalusega äriühingu nõukogusse.
Kolmandaks, mul on heameel teile meenutada, et sotsiaaldemokraadid ei toeta õiguskantslerit mitte ainult sõnades, vaid juba mõnda aega ka tegudes. Ühegi riigiosalusega äriettevõtte nõukogusse ei kuulu need sotsiaaldemokraadid, kes on ka Riigikogu liikmed. Soovitan teil kõigil meie eeskuju järgida. Aitäh!

Järgmisena saab sõna kolleeg Tõnis Kõiv.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Algatuseks lubage mul Reformierakonna fraktsiooni poolt tunnustada õiguskantsler Allar Jõksi selle eest, et ta selle ettepaneku täna meile enne oma ametist lahkumist esitas! Ma arvan, et esitamine ja siin toimunud arutelu on olnud kindlasti vajalik. Me toetame õiguskantsleri seisukohta, mille järgi praegune olukord, kus seadusandliku võimu esindaja määratakse nõukogusse täidesaatva võimu poolt, ei ole kooskõlas võimude lahususe printsiibiga. Olukord, kus ministril on õigus Riigikogu liige nimetada ja samas ka tagasi kutsuda, ei ole kindlasti kohane ja vajab muutmist. Ja kui Riigikogu liige on korraga ministri tööandja ja samas peab nõukogu liikmena ministrile oma tegevusest aru andma, on olukord samuti ebaloogiline ja vajab lahendamist. Kusjuures Reformierakond on samal seisukohal olnud juba alates vähemalt 2004. aastast. Kahjuks ei ole me seni suutnud lahenduses kokku leppida. Põhiliselt on siin küll üks erakond vastu seisnud. Loodame, et see asi lõpuks laheneb.
Samas ei saa kuidagi mõistlikuks pidada ka siin saalis kõlanud väiteid, justkui tuleks Riigikogult ära võtta võimalus riigi jaoks oluliste ettevõtete tegevuse üle kontrolli ja järelevalvet teostada. Riigikogu liikme nõukogusse kuulumise võimaluse säilitamine on vajalik just sel põhjusel: seadusandlikul võimul peab olema võimalik otseselt kontrollida riigi jaoks tähtsate ettevõtete tegevust. Olgem ausad: Eesti riigile kuuluvad olulised ettevõtted ja nende nõukogudes ei langetata strateegilisi otsuseid mitte ainult nende ettevõtete tähenduses vaid ka riigi tähenduses. Ei ole sugugi mõistlik ega isegi riigimehelik jätta selliste otsuste langetamine vaid kitsalt ministri õlule või usaldada silmakirjalikult Riigikogust väljajäänud poliitikuid rohkem kui rahva usalduse pälvinud poliitikuid. Kui keegi väidab tõsimeeli, et Riigikogusse mitte pääsenud inimene peab olema eelistatud seisus näiteks Eesti Energia, Eesti Raudtee, Tallinna Sadama või Tallinna Lennujaama nõukogu liikmeks saamisel, siis meie oleme seisukohal, et seadusandja peab just selliste strateegiliselt oluliste ettevõtete kontrollimisel ja otsustamisel osalema.
Veel kord: Reformierakond nõustub õiguskantsleri ettepanekuga avada ja asuda muutma osa, mis puudutab seadusandja nimetamist nõukogusse täidesaatva võimu poolt. Ja me loodame siiralt, et konkreetse muudatuse sõnastamiseni jõutakse põhiseaduskomisjonis juba õige pea ja see leiab ka siin saalis heakskiitu ehk vastuvõtmist. Aitäh!

Järgmisena saab sõna kolleeg Evelyn Sepp.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! See, et tänane arutelu on lõpuks sellisel kujul Riigikogus, ei üllata kedagi. Samuti teame me kõik põhjusi, miks seda vaidlusalust regulatsiooni seni muuta pole õnnestunud. Viimati oli see küsimus Riigikogus esindatud poliitiliste jõudude töölaual Riigikogu liikme staatusega seonduva seadusandluse muutmise raames. Paraku edutult. Kokkulepitud konsensust ei leitud ja nii see sealt lõpuks välja jäigi, millest on tõeliselt kahju. Kuid õiguskantsleril on paljus õigus. Selle õigusliku vaidluse märksõnad – võimude lahusus, personaalne võimude lahusus ja sellest tulenev vastutus – puutuvad tõesti asjasse. Kuid lihtsaid lahendusi ei ole olemas. Mida lihtsam see paistab, seda keerulisemad võivad olla tegelikud lahendused. Seega paraku kõlavad väljapakutud küsimused paljuski küsimustena eelmisest sajandist.
Mis annab alust seda väita? Põhjendan. Täie õigusega juhtis õiguskantsler ka täna siin tähelepanu möödunud aasta aprillis – pange tähele, et juba pea üheksa kuud tagasi – valminud ülikriitilisele Riigikontrolli raportile, milles analüüsitakse riigi omanikukohustuste täitmist ja selle puudujääke – sisulisi, mitte formaalseid puudujääke. Möödunud üheksa kuu vältel ei ole valitsus selle kriitika kõrvaldamiseks midagi teinud. Seega on ka selle juures põhjuseks ilmselt poliitilised erihuvid, milles istuv koalitsioon pole suutnud kokku leppida, olgu selleks siis Rein Langi juhitav Justiitsministeerium, Juhan Partsi juhitav majandusministeerium või Ivari Padari valitsetav Rahandusministeerium. Huvid on ilmselt erinevad. Ja nii ongi võimetus lahendada olulisi küsimusi taas viinud ühe probleemi ummikseisu. Selle taustal on Riigikogu liikmete osalemine või mitteosalemine teisejärguline probleem, käesolevas kontekstis nii õiguslikus kui poliitilises mõttes. Ühed koalitsiooniosalised ütlevad, et on vaja parandada seadust sellisel kujul, et Riigikogu liikmete osalemine oleks seaduslikul alusel võimalik, teised aga seda, et nõukogud saaksid mehitatud nn parteiliste ärimeestega, kes ei ole avalikkuse tähelepanu all, kes ei ole Riigikogu liikmed, kuid kellel reeglina on oma isiklikud ärihuvid – seega ilmselge ja reeglipärane personaalne võimude lahususe riive ja huvide konflikt. Lisaks nõrk üldkoosoleku osalus ja vastutus.
Selle nähtuse nimi, mis kahtlemata ületab puhta õiguse valdkonna, on poliitiline korruptsioon ja Riigikogu liikmete kõrvaldamine nendest nõukogudest, mida mõned siin saalis valjuhäälselt nõuavad, muudab olukorra veelgi keerulisemaks. See vähendab ilmselt ka motivatsiooni viia läbi sisulisi muudatusi nende äriühingute juhtimise tõhustamiseks, sest avalikkuse huvi on ju rahuldatud – Riigikogu liikmeid on justkui karistatud, järelikult rohkem probleeme enam ei ole. See on ju tüüpiline lähenemine sellele probleemile. Lisaks väheneb nende äriorganisatsioonide läbipaistvus avalikkuse jaoks ja Riigikogu järelevalve riigile olulistes strateegilistes ettevõtetes toimuva üle kaob pea täielikult. Selline võimude lahususe probleem on grotesksel kombel avaldunud ka nn asjatundjate-ametnike osalemisel nendessamades nõukogudes riigi esindajatena. Tõsi, formaalselt on kõik justkui korras olnud. Aga paraku saavad nii mõnestki neist pärast riigiametist lahkumist üleöö aktsiamiljonärid ja paljastuvad kummalised isiklikud ärihuvid, mis eelneva tegevusega täiesti juhuslikult kuidagi seotuks osutuvad.
Seega: Keskerakond toetab täna õiguskantsleri ettepanekut asuda seadust muutma. Samuti toetame me asjassepuutuva valdkonna põhimõttelisemat parandamist, et tasakaalustada siis ka tegelikult võimude lahususest ja personaalsest võimalikust võimude lahususe riivest tõusetuvad probleemid. Küll aga on siin saalis liiga palju silmakirjalikkust ja lihtsana näivad lahendused ei ole enamasti nii lihtsad.
Kaks märksõna veel. Riiklikud arengukavad ja parlamentaarse järelevalve moderniseerimine. Selle teema valguses võiks need tulevikus ka siduda ja suurendada Riigikogu rolli riiklike arengukavade väljatöötamises ning strateegiliste majandusharude ja ettevõtete, kes täidavad riigile olulisi funktsioone, eesmärkide sõnastamises. Siis saab lahendada ka küsimuse sellest, kes ja miks annab nõukogu liikmetele juhtnööre suunata riigile kuuluva ettevõtte strateegilisi arenguid (kui üldse annab!).
Tänan siinkohal õiguskantslerit tehtud tähelepanekute ja senise töö eest ning loodan, et lõpuks õnnestub Riigikogu enamusega need probleemid sisuliselt lahendada. Aitäh!

Järgmisena saab sõna kolleeg Urmas Reinsalu. Kaheksa minutit. Palun!

Austatud Riigikogu aseesinaine! Austatud Riigikogu liikmed! Austatud õiguskantsler! Ma ei saa üldse aru, mida me siin mässame ja jaurame?! Me võtsime eelmisel kevadel vastu kurikuulsa seaduse – Riigikogu liikme staatuse seaduse, mis lausa laiendab põhiseaduses toodud ametite ühitamise keeldu. Põhiseaduse § 63 ütleb väga selgelt, et Riigikogu liige ei tohi oma volituste ajal olla ametikohal ega täita ülesandeid, mis on vastuolus võimude lahususe põhimõttega või võivad muul viisil põhjustada Riigikogu liikme tegevuses huvide konflikti. Seda seadust parlament ei täida. Teatud parlamendiliikmed ei täida ja see on omaette iseseisev probleem, et seadust, mis on vastu võetud, ei täideta. Õiguskantsler on teinud ettepaneku n-ö korrutada topelt üle, et seadust peab täitma ja seaduses määrata selgelt ära see keeld. Ka siin ei ole tegemist mingisuguse ületamatu juriidilise probleemiga, piisab ühe sõna lisamisest sellessesamasse Riigikogu liikme staatuse seadusesse § 28: lisaks riigiosalusega äriühingu juhatuse liikme ülesannete täitmisele ei tohi olla ka nõukogus. Ja kogu asi olekski lahendatud. Sellekohase ettepaneku ma eile põhiseaduskomisjonis tegin, aga seda ei võetud vastu.
Põhiseaduskomisjoni istung algab kolmveerand kaks ja ma teen seal uuesti  sellekohase ettepaneku. Ma loodan, et see võetakse vastu, juhul kui parlament toetab õiguskantsleri ettepanekut. Kui seda täna põhiseaduskomisjonis vastu ei võeta, siis minu kvalifikatsioon parlamendi praegusele hoiakule on selline, et parlament tegelikult ei soovi õiguskantsleri ettepanekut heaks kiita ja see annab minu hinnangul õiguskantslerile õiguse ja minu meelest ka moraalse kohustuse pöörduda 20 päeva möödumisel alates tänasest päevast Riigikohtusse, et Riigikohus annaks väga selge ühemõttelise lahendi selles küsimuses, sest kõlas ka seisukohti otsekui võiksid Riigikohtu 1994. aasta määratlused olla mingitpidi moraalselt vananenud.
Milles aga on laiemalt probleem? Sest tundub ju tõesti piinlik, et me arutame niimoodi aastaid ühtepidi mikroskoopilist küsimust. Kas siis tõesti Riigikogu liikmete juhtimiskompetents on niivõrd asendamatu? Nagu ka Allar Jõks osutas, et see võiks riigi viia juhtimiskriisi. Ma olen täiesti nõus Igor Gräziniga, kes ütles, et riik üldiselt äriga tegelema ei peaks. Igor Gräzinil on põhjust olla nukker, sest viimane kord või ainumas kord, kus Reformierakond hakkas n-ö äriga tegelema, oli Eesti Raudtee ostmine või taasriigistamine. Ega see väga hästi ei lõppenud. Vaatame, mis on Eesti Raudtee väärtus täna. Niisugused äriavantüürid ei lõpe üldiselt hästi. Selles olen ma Igoriga nõus.
Probleem on laiem. Probleem on selles, et riigi omanikujärelevalve teostamise poliitika Eesti Vabariigis puudub. Valitsuse ülesanne oleks seda teha ja see kujundada. Riigikontrolör tegi sellekohase ettepaneku, terve paki ettepanekuid ka rahandusministrile, tõsi küll eelmise valitsuse rahandusministrile, ja mutimullaauku need ettepanekud ka kadusid. Muu hulgas tegi riigikontrolör ettepaneku määrata kindlaks, millistel juhtudel või tingimustel riik äriühingutes osaleb, määrata kindlaks valitseva ministri, asutajaõiguste teostaja ülesanded, määratleda kohustus nimetada nõukogu koosseisu finantsspetsialiste, määrata kindlaks nõukogu ülesanded järelevalve teostamisel ning anda rahandusministrile volitusnorm nende ülesannete täpsustamiseks jne.
Siin kõneldi sellest, et Riigikogu liikmed on asendamatud eksperdid nõukogude töös. Ma tuletan nendele, kes seda väidavad, meelde riigikontrolöri raportit eelmisele valitsusele pärast omapoolset analüüsi, et äriühingutes Eesti Viljasalv ja Werol Tehased olulise majandusliku kahju tekkimise üheks põhjuseks oli see, et nõukogud ei pööranud piisavat tähelepanu järelevalveülesannete täitmisele, ning ettepanekut kaaluda äriühingu juhatuste üle ebapiisava järelevalve teostamise eest nõukogu liikmete vastutusele võtmist. Ja jällegi kukkusid need ettepanekud mutimullaauku – toonase rahandusministri ja vist põllumajandusministri aedades. Üldine järeldus, milleni riigikontrolör oma raportis jõudis, oli väga selge: praegu ei ole selge, miks riik äriühingutes osaleb ja milliseid eesmärke ta omanikuna taotleb; ministeeriumid esitavad üldjuhul omaniku ja asutaja seisukohad otse juhatusele, mitte ministri kaudu nõukogule, mis on ka näide selle kohta, kuivõrd olulisi otsuseid need nõukogud õigupoolest üldse langetavad; ei ole selge, milline on rahandusministri ja tema määratud nõukogu liikmete roll riigile kuuluvate äriühingute vahetul suunamisel ja kontrollimisel; äriühingute omanikuna ja sihtasutuste asutajana pole riik selgelt kindlaks määranud nõukogu järelevalveülesandeid ja nende teostamise nõudeid; kirjalikku perioodilist ülevaadet juhatusele tehtud järelevalve sisust ja ulatusest nõukogud ministritele üldjuhul edasi ei anna, jne.
See raport ütleb meile, et nende riigi äriühingute nõukogude korraldamine on praegu nagu džungel. Mul on kahju, et parlament ei ole seda raportit käsitlenud viisil, mis oleks sundinud valitsust tegema kohustuslikke järeldusi. Evelyn Sepp rääkis siin just nimelt parlamentaarse järelevalve mehhanismidest. Jah, ma olen üheselt seisukohal, et neid tuleb täiendada. Aga sagimine selle ümber, kuidas nüüd ehitada üles püramiidskeeme, et Riigikogu liikmed tulevikus saaksid ka juriidiliselt korrektselt kuuluda äriühingute nõukogudesse, ei ole küll tee, kuidas me parlamendi kompetentsi või järelevalvesuutlikkust kasvatame. Vastupidi, me kahandame seda. Kui parlament peaks ministri üle järelevalvet teostama ja me paneme parlamendi liikmed äriühingu nõukogusse, kus minister peab nende tegevuse üle järelevalvet teostama, siis kas terve mõistusega inimesele ei tundu see sürrealistliku lähenemisviisina parlamendi järelevalvele? Mulle tundub see küll kummaline!
Seetõttu ei ole siin midagi muud teha, kui et küllap me konsensusega formaalselt toetame täna Allar Jõksi ettepanekut. Ma arvan, et sisulist tahet parlamendi enamusel seda teha ei ole. Ma loodan, et see tahe kujuneb loetud päevade jooksul. Kui see tahe ei kujune selliseks, siis jääb mul üle ainult kutsuda õiguskantslerit veel kord üles väga selgele tegevusele, st taotlema Riigikohtu lahendit, mis annaks ühese vastuse. Riigikohtu senise praktika järgi ei ole mul kahtlust, milline see vastus saab olla. Ja mul on hea meel, et eilsel kohtumisel IRL-i fraktsiooniga väljendas õiguskantsleri kandidaadi kandidaat Indrek Teder samuti omapoolset toetust ametis oleva õiguskantsleri seisukohale. Nii et ei olnud kasu Jõksi mahahääletamisest küllap ka sel põhjusel, et neid juriste, kes mõistlikult käituvad, on Eestis veelgi. Aitäh!

Järgmisena saab sõna kolleeg Eiki Nestor.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ma räägin teemal, mida siin on täna vähe käsitletud, aga mis on ka selle ettepaneku puhul tähtis. Nimelt on riigi osalusest äriühingute juhtimisel maailmas kasutusel kaks erinevat käitumisviisi. Eesti valis nendest esialgu ühe ehk liberaalsema, mis tähendas sisuliselt seda, et riigi äriühingute nõukogu liikmed olidki seal riigi esindajatena, kuid olid oma otsustes iseseisvad, vastutasid nende otsuste eest ise. See kord kehtis meil päris mitu aastat, kuni ühel heal päeval valiti teine suund, risti vastupidine ja konservatiivsem. See kehtib meil praegu. Selle praegu kehtiva korra sisseviimisel sai siin sellel teemal ka sõna võetud, vaieldud ja küsitud, kas see on ikka mõistlik. See konservatiivne suund on selles mõttes üheselt arusaadav, et minister määrab inimese nõukogusse, määrab talle palga, võib esitada talle suuniseid ja aru pärida. Ehk teisisõnu – üldkoosolek palkab enda esindaja riigiettevõtte nõukogusse. Riigi äriühingutes osalemise seaduse raames ei ole mingit kahtlust, et Riigikogu liige, kui ta on sinna nimetatud ministri poolt, allub ministrile. Sellist olukorda ei tohi ega saa olla. Mitte kuidagi ei saa seda pidada põhiseadusega kooskõlas olevaks.
Ma usun, et selle teema lahendamisel ei tule vaadata mitte ainult Riigikogu liikme staatuse seadust, vaid peab vaatama seda ka laiemalt. Tõesti, see on valiku küsimus. Kui Eesti jääb sellele konservatiivsele suunale kindlaks, siis minu meelest ei saa ega tohi Riigikogu liikmeid sinna määrata mitte mingil tingimusel, kui ka Riigikogu ise neid nimetab. Need inimesed saavad olla aruandekohustuslikud ainult nendele, kellele põhiseadus sellise aruande nõude esitamise üldse ette näeb.
Tahaksin lõpetada sellega, et siin on jutuks olnud, et kui me täna üksmeelselt toetame õiguskantsleri ettepanekut ja leiame, et muudatused on vajalikud, siis – ma ei tea, eesti inimesele on kuidagi omane, et me ei taha ju väga kohtus käia. Kas peame siis iga asja pärast kohtusse minema? Ma arvan, et kui Riigikogul jätkub poliitilist tahet, siis suudetakse ka järgnevate päevade jooksul viia see asi sellise ühise arusaamani, et kõik saavad aru, mida Riigikogu otsustada tahab. Aga juhul kui seda poliitilist tahet ei ole, tuleb meil kohtusse minna. Meie üleskutse on seda vältida.

Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on lõpetatud. Kuna õiguskantsleri ettepanek vajab hääletamist, siis alustame selleks ettevalmistusi. Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele küsimuse, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Palun võtke seisukoht ja hääletage!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt on 86 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Õiguskantsleri ettepanek nr 1 Riigikogu liikme staatuse seaduse kooskõlla viimiseks Eesti Vabariigi põhiseadusega on leidnud Riigikogu toetuse.
Lugupeetud Riigikogu! Vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele teen  põhiseaduskomisjonile ülesandeks algatada eelnõu Riigikogu liikme staatuse seaduse kooskõlla viimiseks põhiseadusega.

Läheme edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Reformierakonna fraktsiooni algatatud huvikooli seaduse, koolieelse lasteasutuse seaduse, kutseõppeasutuse seaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme kolleeg Peeter Kreitzbergi.

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! See nelja seadust puudutav eelnõu käsitleb haridusjuhtide töölepinguid. Teatavasti on praegu haridusjuhtide töölevõtmine korraldatud konkursi alusel ja sellele peaks iga viie aasta tagant  järgnema uus konkurss. Ma arvan, et ideest võib päris kergesti aru saada – tahetakse konkurentsi, et konkurentsi kaudu oleks hariduse juhtimine paremal ja kõrgemal tasemel. Aga samas peab ütlema, et see ei vasta üldiselt Euroopa tavadele. Euroopas sõlmitakse üldjuhul koolijuhtidega tähtajatud töölepingud pärast seda, kui nad on edukalt läbinud konkursi. Kui me vaatame neid konkursse, mis meil on toimunud – ma olen lugenud päris hulganisti konkursiprotokolle –, siis võib öelda, et need konkursid sarnanevad kindlasti tunduvalt rohkem Eurovisioniga kui mingisuguste kindlate reeglite järgi toimuva võistlusega. Meil on väga palju juhtumeid, kus, ütleme ausalt, puhtpoliitiliste eelistuste tõttu on koolijuhte välja vahetatud, ja see kahtlemata kahandab väga oluliselt hariduse juhtimise stabiilsust. Võib-olla et see on ka üheks põhjuseks, miks nii kergesti tekib igasuguseid uuendusmeelseid ettepanekuid, mis, nagu ühe, kahe, kolme aasta pärast selgub, ei ole meie haridust mitte edasi viinud, vaid tagasi viinud. Haridus kindlasti on selline valdkond, mis tahab stabiilsust ja mis peab olema poliitilistest päevatuultest lahti sõlmitud. Haridusjuhil peab kindlasti olema julgust ja tahet ning õigust kritiseerida mis tahes omavalitsust, Riigikogu, riigivõimu. Kui me tahame arendada õpilastes kriitilist mõtlemist, siis haridust niimoodi poliitilise lõa otsa siduda ei ole mõtet.
Me võime vaadata, millised on tavad Austrias, Saksamaal, Šveitsis, Soomes. Soomes tehakse konkurss, koolijuhiga sõlmitakse kohe tähtajatu tööleping. Austrias tehakse konkurss ja nelja aasta pärast sõlmitakse tähtajatu tööleping. Saksamaal ja Šveitsis käib väga hoolikas selekteerimine, initsiatiiv on seal alul omavalitsuste käes, siis esitatakse ettepanekud ministeeriumile ja ministeerium ütleb oma seisukoha, mida arutatakse juba koolis õpilaste ja õpetajatega. See eelkonkurss on väga tõsine üritus, ja kui me tahame väga häid koolijuhte saada, siis võib-olla peaksime läbi vaatama need nõuded, mida me konkureerijatele algselt esitame, sest praegu on võimalik saada koolijuhiks ka niimoodi, et ei ole ühtegi päeva koolis töötanud ei õpetaja ega koolijuhina. Seda tava üldiselt annab ka teistest riikidest otsida. Ma arvan, et me oleme avanud ühtpidi ukse suhteliselt kergesti koolijuhiks saamiseks ja teistpidi on koolist väljamineku uks meil ka üpris lahti ja ei sõltu mitte sellest, kui hästi keegi kooli juhib, vaid sellest, milline võim parasjagu püsib. Helmer Jõgi, kes istub siin saalis, on kunagi väitnud, et kui ta palus koolijuhtide üldkogul tõsta käe nendel, keda on tabanud selline asi, et nad on poliitilistesse tõmbetuultesse sattunud seoses ümbervalimisega, siis olevat 250 koolijuhist kolm neljandikku käe tõstnud. Ma arvan, et ega meie majanduskasv ei saa lõputult toimuda, kui meie demokraatia ei kasva.
Üks põhiline vastuargument on see, et aga kuidas me halbadest koolijuhtidest lahti saame. Väga lihtsalt: on olemas töölepingu seadus, mis võimaldab algatada koolijuhi lahtilaskmise, ütleme, tema ametikohustustele mittevastamise tõttu. Ma arvan, et see ongi eetiline tee. Kindlasti ei ole eetiline oodata ära viis aastat, et siis panna mingi oma mees kõrvale ja lihtsalt hääletada maha. Kui ei ole õiget koolijuhti, tuleb võib-olla kahe aasta pärast temast lahti saada.
Nüüd teine moment. Kui me vaatame Euroopa ja teiste riikide ning Eesti praktikat, siis heaks koolijuhiks kujunetakse väga pika aja jooksul. See ei kesta mitte kaks-kolm-neli-viis aastat, see kestab sageli üle kümne aasta, ja kui me vaatame Eesti legendaarsemaid koolijuhte, kelle nime järgi koole on hakatud kutsuma, siis nad on enne olnud ametis võib-olla paarkümmend või rohkem aastat. Me peame looma stabiilsuse haridusvaldkonnas.
Mida me tahame siis teha kompromissiks? Kui seni on iga viie aasta tagant allutatud kõik haridusjuhid konkursile, siis meie plaan on atesteerida viie aasta pärast kõik haridusjuhid, moodustades selleks vastavad komisjonid, kusjuures komisjonide koosseis on võrdlemisi täpselt reglementeeritud. Kindlasti peavad sinna kuuluma vastava taseme haridusjuhtide koja esindajad, kooli õppenõukogu esindajad, koolipidaja esindaja. Ma usun, et see saaks olema väga tõsiselt töötav atesteerimiskomisjon. Ja mis on vahe konkursi ja atesteerimise vahel? Atesteerimise puhul atesteeritakse sedasama koolijuhti üksipäini, kes on viis aastat ametis ära olnud. Konkursi puhul võib koolijuhi kõrvale tuua veel viis-kuus inimest ja teha otsuse ilma eriliste põhjendusteta, nii nagu see Eestis ka tavaks on saanud. Atesteerimine lähtub ministri allkirjastatud kriteeriumidest, juhenditest. Ebaõiglase atesteerimise vastu on võimalik selle eelnõu järgi protesteerida ja nõuda teistkordset atesteerimist ning on võimalik minna ka kohtusse, viidates nendele kriteeriumidele, mille alusel otsus oleks pidanud olema langetatud, aga kui see nii ei ole, on võimalik ennast kaitsta.
Ma usun, et hariduses on töösuhetes vaja rohkem stabiilsust, ja kui me vaatame, kui palju meil neid haridusjuhte on, kelle töölepingu tingimused selle eelnõuga muutuvad, siis ma julgen väita, et neid on suurusjärgus võib-olla 1500. Meil on 620 üldhariduskooli, suurusjärgus 30–40 kutsekooli ja ma arvan, et lasteaedu võib veel natuke rohkem olla kui koole. Nii et see on väga suur kontingent ja ma usun, et see mõjutab oluliselt meie hariduselu.
Nüüd üks asjaolu, millele soomlased viitavad, kui küsitakse, miks on nende haridus maailma parim. Üks tüüpiline vastus on see, et nende haridusjuhid on täiesti autonoomsed, nad ei allu mitte kellelegi peale oma professionaalse seltskonna, kes jälgib, et nad oleksid tasemel – lapsevanemad, õpetajad. Poliitikute suvale nad üldiselt ei allu.
Nii et see on selle eelnõu mõte. Ja kui me oleme seda siin varasemalt menetlenud, siis esimene kord olid ainult üldhariduskoolide juhid, teine kord olid juurde toodud kutseõppeasutuste juhid, nüüd aga oleme lisanud siia ka huvikoolide juhid ja koolieelsete lasteasutuste juhid. Ette öeldes niipalju, et komisjonis olid peale huvikoolide kõik teised haridustüübid esindatud ja kõik toetasid seda lähenemist, kuigi oli teatud eriarvamusi, kuidas moodustada komisjone, kes atesteerivad jne, aga see on juba seaduseelnõu edasise menetlemise ja täiustamise küsimus. Aitäh!

Aitäh! Küsimused ettekandjale. Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Üks niisugune natuke imelik küsimus selles suhtes, et kui direktori atesteerimine ei ole veel käivitunud lähema kolme kuu jooksul ja direktori viieaastane tööleping on lõppenud, siis kes ta vahepeal on.

Tal on õigus nõuda atesteerimist kolme kuu jooksul minu teada selle seaduse järgi praegu.

Järgmiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Valeri Korb.

Ma tänan teid! Lugupeetud kolleeg! Eelnõus on kirjas, et lasteasutuse juhataja atesteerimise komisjoni peab kindlasti moodustama ja kinnitama volikogu. Aga algkooli ja põhikooli direktori atesteerimise läbiviimiseks moodustab koolipidaja kuni viieliikmelise atesteerimiskomisjoni. Ma saan aru, et üks kord jätkub volikogu otsusest, teine kord jätkub linnavalitsuse otsusest. Kas on nii? Kas ma sain õigesti aru või ei?

Aitäh! Koolipidaja on omavalitsus, kelle kõrgem organ on volikogu, ja volikogu võib selle otsuse ise teha komisjoni kohta, aga võib selle ilmselt delegeerida ka linnavalitsusele. See jääb volikogu pädevusse.

Kolleegidel ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Läheme edasi järgmise ettekandja juurde, kelleks on kultuurikomisjoni liige kolleeg Maret Merisaar.

Austatud juhataja! Head kolleegid! 21. jaanuaril kuulasid kultuurikomisjoni liikmed ära komisjoni esimehe härra Peeter Kreitzbergi selgitused seaduseelnõu kohta ning palusid täpsustada järgmisi aspekte. Kas ja kuidas saab atesteerimise mitteläbinu vaidlustada atesteerimiskomisjoni koosseisu? Kas säte kehtib ka nende kohta, kes on kaks konkurssi läbinud samal töökohal või eri koolides? Miks peaks gümnaasiumide puhul direktorit atesteerima haridusministeeriumi moodustatud komisjon? Kuidas on arvestatud põhiseaduses nimetatud riigi ülesannet teostada järelevalvet hariduse andmise üle? Kui suured on õpilaste-õpetajate ja lastevanemate võimalused kooli juhtimise küsimustes kaasa rääkida? Kuidas on atesteerimissüsteem seotud sisehindamise tsüklitega?
Komisjoni koosolekule olid kutsutud ka mitme koolijuhtide ühenduse esindajad. Eesti Alushariduse Juhtide Ühenduse esindaja proua Pille Kibur toetas eelnõu ja leidis, et seadusmuudatus annaks lasteaiajuhatajaks kandideerijatele palju julgust juurde. Eesti Koolijuhtide Ühenduse esindaja härra Toomas Kruusimägi edastas tagasisidet kahes punktis: komisjonide koosseis ja atesteerimise sisu. Samuti oli koolijuhtidele jäänud selgusetuks, milline osa rakendussätetest kehtib ametis olevate ja milline alles algavate juhtide puhul. Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingu esindaja härra Paul Alekand pooldas eelnõu igati ning arvas omalt poolt, et kuni gümnaasiumid on munitsipaalalluvuses, ei saa riik nende juhtimisse puhtjuriidiliselt sekkuda.
Härra Indrek Kilk Haridus- ja Teadusministeeriumi juriidilisest osakonnast teatas, et Vabariigi Valitsus otsustas 2008. aasta 10. jaanuari istungil käesolevat eelnõu toetada, välja arvatud põhimõte, et kui direktor või juhataja on kinnitatud vähemalt kahel korral konkursi tulemuste alusel ametisse, siis ei viidagi temaga tulevikus edasisi atesteerimisi läbi. Ta edastas ministeeriumi ametnike arvamuse, et huvikoolide juhtide atesteerimisel peaks otsustusõigus jääma kohalikule omavalitsusele.
Kultuurikomisjon otsustas saata eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda 29. jaanuariks ehk tänaseks. Selle seadusmuudatusega ei kaasne kulutusi ega tulusid. Kui Riigikogu seadusmuudatuse heaks kiidab, peab see jõustuma 2008. aasta 1. septembril. Kultuurikomisjoni ettepanek on eelnõu 175 esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 12. veebruar k.a kell 18. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Nüüd on fraktsioonide esindajatel võimalik avada läbirääkimised. Läbirääkimiste avamiseks soovi ei ole. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 12. veebruar kell 18. Eelnõu esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on rahanduskomisjoni algatatud investeerimisfondide seaduse, Tagatisfondi seaduse ja väärtpaberituru seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks on tulnud kõnepulti kolleeg Eiki Nestor.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Pikemalt keerutamata ütlen teile järgmist. Eelmisel aastal 24. oktoobril võtsime me teiega vastu väärtpaberituru seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse. Selle seaduse vastuvõtmine oli pingeline, kuna eelnõu oli ise mahukas, aga selles mõttes meile väga tähtis, et vastavad Euroopa Liidu regulatsioonid oli tarvis Eestis ruttu sisse viia ja selle kohta seadus vastu võtta.
Selle töö käigus tuleb meenutada Riigikogu ajalugu, kui 15 aastat tagasi juhtus näiteks sageli nii, et ühel päeval võeti seadus vastu, aga järgmisel päeval leiti, et seal on mõni viga sees ja hakati seda parandama. Kahjuks on juhtunud nii ka selle seadusega. Nii et sisuliselt kõik need muudatused, mis siin on, on vigade parandus selles seaduses, mille me 24. oktoobril vastu võtsime. Komisjonil oli tookord valida kahe asja vahel: kas nende avastatud vigade tõttu katkestada eelnõu lugemine ja võtta ta hiljem vastu või esitada uus eelnõu. Komisjon pidas õigeks aeg maha võtta, kõik viited veel kord korralikult üle lugeda ja siis teile uus eelnõu esitada. Nii et selle eelnõuga parandatakse viitevead, taastatakse kadunud volitusnorm, mis on vajalik näiteks investeerimisühingutele kehtestatud usaldusnormatiivide arvutamise täpsustamiseks, ning täpsustatakse seda, mis on prospekt, investeerimisfondide prospektirežiimi täpsustustega. Sellega peaks see temaatika meil jõudma teiega ühese selguseni, et ei oleks probleeme. Komisjon ise algatas eelnõu ja toetab seda üksmeelselt. Tänan tähelepanu eest!

Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ettekandjale ei ole. Fraktsioonide esindajatel on võimalik avada läbirääkimised. Kas on selleks soovi? Kõnesoove ei ole. Juhataja läbirääkimisi ei ava.
Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 12. veebruar kell 18.

Meie neljas päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Kutsun ettekandjaks kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme kolleeg Jaak Aabi.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Eelmise aasta 11. novembril algatas Eesti Keskerakonna fraktsioon tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis täna on saalis esimesel lugemisel. See eelnõu sätestab tulumaksuseaduse §-s 23² tehtava muudatuse, mis sõnastatakse järgmiselt: "Lepinguriigi seaduse alusel makstavat pensioni, nimetatud riigi õigusaktides sätestatud kohustuslikku kogumispensioni või tulenevalt sotsiaalkindlustuslepingust pensioni saava residendist füüsilise isiku tulust arvatakse täiendavalt maha maksuvaba tulu nimetatud pensionide summa ulatuses, kuid mitte rohkem kui kolmekordne maksuvaba tulu (§ 23) maksustamisperioodil."
Kehtiva tulumaksuseaduse mainitud paragrahv ja selle sõnastuse lõpposa ütlevad, et maksustatavast tulust saab täiendavalt maha arvata mitte rohkem kui 36 000 krooni maksustamisperioodil ehk siis 3000 krooni kuus. Selline säte on kehtinud alates 2004. aastast, kus on fikseeritud pensionidest maksuvaba tulu mahaarvestamine. Samas on 1. aprillist prognoositav keskmise vanaduspensioni suurus ligi 4600 krooni ja pensionide puhul saab maha arvestada, kui võtta arvesse ka üleüldist maksuvaba tulu, mis on alates sellest aastast 2250 krooni, kokku 5250 krooni. Samas, kui 1. jaanuarist 2004 hakkas kehtima see kindel maksuvaba tulu määr 36 000 krooni aastas, oli keskmine vanaduspension  1. aprillist 2004 2305 krooni ja kui arvestada ka üldist maksuvaba tulu tol korral, siis  maksuvabastus pensionidelt oli kuus 3600 krooni. Ehk see vahe, kui suures osas olid pensionid tulumaksust vabastatud, oli siis kindlasti suurem, kui see on praegu. Ja selles suhtes võib öelda, et pensionäridel võib tõesti olla teatud ootus, kuna varem oli see täpselt niimoodi, nagu me välja pakume, seotud kolmekordse maksuvaba tulu ulatuses.
Samas on nii korralised kui erakorralised pensionitõusud suurendanud ja suurendavad ka tulevikus vanaduspensione. Seega kulub iga aastaga järjest enam pensione maksustamisele. Me oleme uudistest lugenud sellest enne 1. aprilli sabas seismisest Sotsiaalkindlustusameti ukse taga avaldusega, et pensionist ei peetaks kinni ka üldist maksuvabastust. Viimastel aastatel on pensionäridel iga aasta 1. aprillil tulnud need avaldused esitada. Samas jääb Eesti keskmine vanaduspension ikkagi üheks madalamaks Euroopa Liidus, kui me arvestame võrdlust keskmise netotuluga ja see moodustab üle 40% keskmisest netopalgast.
Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanek tulumaksuseaduse § 23² kohta on siduda pensionide maksuvaba osa uuesti üldise maksuvaba tulu kolmekordse määraga, nii nagu see oli enne 2004. aastat. Arvestades ka üldise elukalliduse, sh toidu, esmatarbekaupade ning eluasemekulude hinna tõusu, annab see seadusmuudatus võimaluse tõsta pensionäridel mingilgi määral tulusid. Suure enamuse pensonäride kuludest moodustavad just eluasemekulud ja kulud toidule, mille hinnad on hüppeliselt tõusnud ja tõusevad lähitulevikus veelgi. Nimetatud kulud on eelmise aasta sama ajaga tõusnud juba ligi 20%, mis tähendab, et reaaltulu kasv pole pensionäril isegi 1. aprillist 22% tõusva keskmise pensioni puhul eriti märgatav. Varsemast kiiremas tempos hakkasid hinnad tõusma juba eelmise aasta poole pealt ehk need hinnatõusud on juba ette ära söönud teatud osa sellest pensionitõusust, mis 1. aprillil pensionäre ees ootab.
Käesoleva eelnõuga soovime Riigikogus jätkata põhimõtteliselt debatti pensionide maksustamisest, mille me alustasime eelmisel kevadel samasuguse eelnõu algatamisega, mis Riigikogus septembris toetust ei leidnud. Milline peaks olema õiglane maksuvaba määr, see on kindlasti diskussioonikoht. Meie oleme pakkunud välja ühe võimaluse. Toetame kindlasti seda põhimõtet, mille järgi rõhuv enamik vanaduspensionidest poleks maksustatud, samas kui eripensionid tuleks maksustada vastavalt nende suurusele. Algatajatena oleme nõus arutlema ka seaduse rakendamise tähtaja üle. Saame aru, et problemaatiline on rakendustähtaeg selle aasta 1. aprillist. Samas on ennustatav hinnatõusude eskaleerumine just selle aasta esimeses kvartalis, mis vajaks leevendamist selliste soodustuste näol, mida me eelnõus välja pakume. See on vaid üks sellistest soodustustest, mida võiks hinnatõusude kompenseerimiseks rakendada. Ja kui rääkida üldisest situatsioonist meie maksustamises, mis on võrreldes 2004. aastaga üldse toimunud, siis me teame, et aasta-aastalt on tehtud järjest enam maksusoodustusi just tulumaksu koha pealt. On vähenenud määr. On tegelikult tehtud erinevaid soodustusi tööandjatele, lastega peredele, eri huvigruppidele. Samas pensionäre maksustame me alates 2004. aastast üha rohkem. Me arvame, et see ei ole mõistlik ega ka võrdne käitumine. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Eiki Nestor.

Aitäh! Mul on sulle selline küsimus. Nõustun täiesti sellega, et valdav osa vanaduspensionidest võiks olla maksuvabastuse all ja eripensionid peaksid olema maksustatud. Kui me nüüd vaatame mõne aasta ette, siis meil hakkavad inimesed saama nii vanaduspensioni kui kogumispensioni ja selle reaalsed suurused saavad olema sellised, et nad jäävad kindlasti alla neljakordset Eesti tulumaksumiinimumi. Ehk sel aastal oleks see 9000 krooni, mõne aasta pärast on 12 000 krooni esimese ja teise samba pension kokku ja sisuliselt viiks see maksude alt ära ka kogumispensioni. Kas sa pead seda põhimõtteliselt õigeks?

Tänan hea küsimuse eest! Tõesti, seoses ka meie eelnõuga tuleks täpsemalt diskuteerida, mis saab just kogumispensionide maksustamisest. Üks võimalus on ju maksuvaba määra kogumispensionile mitte rakendada, kuna me teame, et kohustuslike kogumispensionide kogumisel on maksusoodustus selles mõttes ju praegu olemas. Nii et kaks korda vabastada ei ole tõenäoliselt õige. Meie oleme pakkunud praegu sellise lahenduse, mis vastab ka kehtiva seaduse tekstile. Me ei ole seda tõesti muutnud, me ei ole eri gruppe siin lahutanud. Aga see teema on kindlasti diskuteeritav ja samas, kui sa räägid, hea kolleeg, sellest kolmekordsest või neljakordsest – jah, kokku neljakordsest maksuvabast määrast, siis ma võin öelda, et esinesin eelmises valitsuses ettepanekuga, et see täiendav maksuvabastus oleks näiteks kahekordne määr. Ja nii nagu ma ütlesin, selle üle võiks diskuteerida.

Kolleegidel ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Läheme edasi järgmise ettekande juurde ja selleks tuleb kõnepulti rahanduskomisjoni liige kolleeg Eiki Nestor.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Selle eelnõu arutelu toimus meil 21. jaanuaril sellises asjalikus ja sõbralikus vormis, nagu rahanduskomisjonis sageli juhtub. Eelnõu leidis komisjoniliikmete seas arusaamist, iseenesest suunana ja vajadusena ka mõistmist. Kuid eelnõu sellise sisu puhul avaldati ka teistsuguseid arvamusi. Ehk leiti, et selle sidumisel maksuvaba määraga teatud kordsena, nii nagu eelnõu välja pakub, loobuks Eesti sisuliselt pensioni maksustamisest üldse, kuna nii esimese kui ka teise samba pensionid oleksid maksuvabad. Arutati ka  seda, et selline maksuvaba tulu on peale Eesti kasutusel veel Lätis ja Portugalis ning üldiselt on see suur erand. Aga kusagilt ei paistnud läbi ka soovi, et keegi tahaks seda erandit ära kaotada. Nii et põhiliselt põhjusel, et eelnõu astutud samm või põhimõte oli siduda see mingi arv kordsena maksuvaba tulu määrast, langetas komisjon 29. jaanuaril sellise otsuse, et lükata eelnõu esimesel lugemisel tagasi. Selle poolt oli 6 komisjoni liiget, vastu 5 ja erapooletuid ei olnud. Tänan!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Jaak Aab.

Tänan, austatud juhataja! Hea kolleeg! Üks asi, mis ma välja tõin, võrreldes 2004. aastaga, et kui me neid määrasid võrdleme, siis me võrdleme keskmist pensioni. Kas oli komisjonis ka juttu, et üldine pensionide maksustamine on sellega ju tegelikult kasvanud, kui see määr ja keskmine pension erinevad vähem kui aastal 2004?

Me oleme päris aegade algusesse läinud selle aruteluga, sest teatavasti teie esitatud tekst vastab minu meelest lausa üks ühele sellele, mille Riigikogu üle-eelmine koosseis siin kunagi vastu võttis. Hiljem peeti teatud arvkordse kasutamist ebaobjektiivseks ja seda põhimõtteliselt just kogumispensionide juurutamise tõttu.
Arutelu ise on näidanud minu meelest seda, et komisjonis on võimalik saavutada üksmeel sel teel, et me tõstame seda määra nii, nagu me praegu seda üldist määragi tõstame – teatud arvu kroonide võrra – ja selleks on vaja lihtsalt olla täpne ja teha arvutusi. Iseenesest oli komisjoni arutelust näha ka selget soovi teha seda, mida ka eelnõu algatajad siin Jaak Aabi suu läbi meile välja ütlesid, et valdav osa vanaduspensionidest võiks olla ka tulevikus maksuvaba, eripensionid jääksid maksu alla. Aga kindlasti ka kogumispension kui maksusoodustuse omaja peaks olema selline suurus, mis oma mahtudes sellist soodustust ei tohiks nautida. Sellel on teine oht, et kui ta hakkab seda nautima, siis kellelgi tekib kindlasti vastupandamatu soov see soodustus ära kaotada, aga see oleks jälle nende inimeste petmine, kes on praegu kohustuspensioniga liitunud. Nii et sellel asjal on alati mitu külge.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Lembit Kaljuvee.

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg! Kas te leppisite Jaak Aabiga kokku, et te esitate siin vastastikku küsimusi, üks kannab ette ja teine vastab? Tuleb nii välja või kuidas?

See on mingi – ma ei tea, mis. Meil ei ole enam arste Riigikogus. Peaks küsima, mis diagnoos sel on. Üldiselt poliitikud räägivad ikka seda, mida nad arvavad. Paistab, et kusagil teie erakonnas on kindel veendumus, et kõik on enne kokku lepitud. Nii nagu muus osas ei ole kokkuleppeid, ei ole mul ka Aabiga kokkuleppeid ja ma võin kinnitada küsijale, et me suhtleme ka muidu vabalt, mitte ainult Riigikogu kõnepuldi kaudu.

Kolleegidel ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Läheme läbirääkimiste juurde. Sõna võivad võtta fraktsioonide esindajad. Esimesena kutsun kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni nimel kolleeg Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Kui see teema eelmine kord siin ees oli, siis sai lubatud, et pensionide maksustamise teemaga tegeldakse, ja ongi tegeldud vahepeal ning tuletatud ka rahandusministrile meelde, et niisugune lubadus on antud ja selline probleem eksisteerib. Samas on opositsioon neid selgitusi natuke eiranud, et see lahendus võtab aega ja et peab vaatama, kuidas kujunevad erinevate pensionide suurused ja kuidas kujuneb eelarve, et andke meile natuke aega.
Aga käsitleme siis seda kiirustamisega esitatud eelnõu. Kõigepealt ma ei puudutaks seda, et kuupäev on taas ebarealistlik. Küll aga arvan, et see tulumaksuvaba miinimumiga sidumine praegu ei ole enam otstarbekohane, kuna vahepeal on käivitunud kogumispensionide süsteem. Kas või sellepärast ei ole miinimumiga sidumine hea mõte. Riigieelarveliselt tähendab see muidugi, et kui me ühte summat muudame – maksuvaba miinimumi –, siis tekib kohe mingi doominoefekt. Iseenesest on sellised sidumised suhteliselt riskantsed eelarve jaoks. Nüüd, mida nende pensionidega teha? Siin on erinevaid põhimõttelisi kaalutlusi, kuidas maksustada. Eesti on läinud seda teed, et väldib pensionide maksustamist, kuid samas maksab pensioni põhimõtteliselt maksuvabalt ka töötamise korral. See on helde süsteem, selle vastu me kindlasti ei ole. Kuid printsiip on ka selles, et tulusid peaks käsitlema võrdselt ja siiani oleme tuluna käsitlenud ikkagi ka pensioni. Ja need kõrged maksuvabad määrad on just sellepärast tehtud, et ei saaks pihta eelkõige pensioni esimene sammas, et selle pealt ei peaks pensionär reeglina tulumaksu maksma.
Teine oluline printsiip on see, mida ka siin vilksamisi on mainitud, et kui pensionisambasse on sissemaks maksuvaba, siis väljamaks ei tohiks olla, juhul kui me käsitleme seda tuluna. Ja just seetõttu on kogumispensionide süsteem teinud maksuvaba määra tõstmise keerukamaks, selle arvutamise raskemaks, selle probleemi lahendamise natuke keerulisemaks. Lihtsalt kolmekordistades olemasolevat maksuvaba määra lisaks sellele, mis pensionäril juba niigi on, me rikume seda printsiipi ja me pole otsustanud, et me nii teeme.
Võib-olla oleks ideaal selline, kus pensionär, kes töötab, saab tavapärase maksuvaba miinimumi sealt, et siis efektiivne reaalselt rakenduv maksuvabastus oleks kuhugi sinna esimese samba kanti, nii et esimeselt sambalt ei tuleks ka maksu maksta. Seda on keeruline rakendada, aga sel teemal tuleks vaielda. Ja siis kogumispensioni summa ulatuses tuleks otsustada maksumäär ja see, kas seal maksuvaba määra rakendada. Võib-olla see oleks ideaalvariant, aga me oleme otsustanud siin juba rahandusministri erakonnaga, et istume rahulikult maha, me ei kiirusta selle istumisega jätkuvalt, sest see on küllalt raskesti otsustatav teema. Tõenäoliselt on lahendus esialgu see järkjärguline maksuvaba määra tõstmine pensionide puhul, kuid mitte mitmekordne tõstmine, mitte mingi miinimumi korrutamine. Aitäh!

Järgmisena saab Keskerakonna fraktsiooni nimel sõna kolleeg Jaak Aab.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ega ma ei planeerinudki tegelikult sõna võtta. Fraktsioonis oli kokkulepe, et kui arutluse käik sinna viib, siis ma fraktsiooni nimel sõna võtan. Ja mul on hea meel, et tegelikult see põhimõtteline küsimus, mille me eelnõuga tõstatasime, leidis mõistmist. Mina kui nn sotsiaalpoliitik olen väga rõõmus, et nn rahanduspoliitikud, keda siin rahanduskomisjoni esimees ja rahanduskomisjoni liige kindlasti esindavad, on põhimõtteliselt ju ühte meelt. Me – mõlemad pooled – tunnistasime siin, et tegelikult on pensionide maksustamine suurenenud, kuna see maksuvaba määr pole enam neli aastat tõusnud. Heameel on ka sellest, et rahanduskomisjoni esimees kinnitas, et vähemalt mingiski plaanis on teemat arutatud ja arutatakse rahandusministriga ja Rahandusministeeriumi esindajatega.
Ma rõhutaksin ikka ainult seda, et tõesti, kui me oleme eri huvigruppidele teinud järjest rohkem maksusoodustusi, mis tulumaksu puudutab, siis pensionäride suhtes oleme jäänud seisma selle määra juurde, mis on neli aastat vana. Samas on pensionid tõesti tõusnud. Miks see pensionide maksuvabastus kunagi tehti? Eks ikka sellepärast, et meie pensionide üldine suurus ja tase ei ole ikkagi sellised, mis lubavad ühel pensionäril korralikult ära elada, mitte lihtsalt toime tulla. Ei pea jälle lugema ette neid arve, kui me hakkame võrdlema, kui suured on siis vastavates võrdlustes netopalgaga teiste riikide pensionid. Kui me vaatame ikka lääne poole, me ju tahame viie rikkama riigi hulka jõuda, miks siis mitte ka pensionärid ei peaks Euroopa Liidus viie rikkama riigi pensionäride hulgas olema?
Nii et kutsun üles diskussiooni jätkama! Meie oleme teinud põhimõttelise ettepaneku seda arutada. Mis puudutab seda määra, mis puudutab rakendamistähtaega, siis me oleme valmis selle üle arutlema, me oleme valmis kompromissideks. Sellepärast teen ettepaneku seda eelnõu toetada ja mitte esimesel lugemisel tagasi lükata nii, nagu seda teerulliga ja kummitempliga siin juhtub. Mul on hea meel, et oli sisuline arutelu, sellepärast ma ei taha siin kummitempli väljendit kasutada. Aga millegipärast on lihtsalt traditsioon, et kõik opositsiooni algatused tuleb tagasi lükata ilma pikemalt arutlemata. Teeksime siis vähemalt ühe erandi ja arutleksime küsimusi sisuliselt! Aitäh teile!

Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole. Sellega saame läbirääkimised lõpetada. Kuna rahanduskomisjon on teinud ettepaneku eelnõu tagasi lükata, siis peame seda ka hääletama ja alustame selleks ettevalmistusi.
Panen hääletusele rahanduskomisjoni ettepaneku mitte toetada Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 153. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 42 Riigikogu liiget, vastu oli 33, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on menetlusest välja kukkunud, kuna Riigikogu saal seda ei toetanud.

Läheme edasi viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 133 esimene lugemine. Kõnepulti tuleb seda eelnõu tutvustama Eesti Keskerakonna fraktsiooni liige kolleeg Arvo Sarapuu.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsioon on algatanud tulumaksuseaduse muutmise seaduse, mille sisu on selles, et maksumaksja elukohajärgsele kohalikule omavalitsusüksusele laekuks 2009. aastal 12,1%, 2010. aastal 12,5% ja alates 2011. aastast 12,9% residendist füüsilise isiku maksustatavast tulust.
Miks see siis nii on? On sellepärast, et Euroopa kohaliku omavalitsuse harta ratifitseerimisega 1994. aastal tunnistas Eesti, et kohalikul omavalitsusel on asendamatu roll ühiskonna heaolu eest seismisel. Harta põhimõtteid tunnustades kinnitati, et Eesti riik peab kohalikele omavalitsustele kindlustama piisavad rahalised vahendid. Kohalikul omavalitsusel ei ole täna piisavalt rahalisi vahendeid oma põhiseaduslike ega ka riigi antud ülesannete täitmiseks.
Mida on vaja täiendavalt rahastada? Need on lasteaedade ja koolide ehitamine ning ajakohastamine, veemajandusprojektid, kohalike teede remont, haridus- ja kultuuritöötajate palgasüsteem, ühistransport – ma võiksin siin veel väga palju asju ette lugeda. Omavalitsusliidud on jätkuvalt seisukohal, et kohalike omavalitsuste tulubaasi arvestuste alustes on lahendamata infrastruktuuri põhivara kulumi korvamiseks ja investeeringute omaosaluse katteks vajalike vahendite küsimus. Küll peab ütlema, et investeeringukomponent on arvestatud haridustoetuste vahendite hulgas umbes 250 miljoni krooni ulatuses. Valitsuskoalitsiooni poolt läbiviidud aktsiisi tõstmisega seati kohalikud eelarved veel kord täiendava surve alla, kusjuures raha lisakulude kompenseerimiseks ei antud.
Ka riigikontrolör pühendas oma 14. novembril 2007 esitatud aruandes "Ülevaade riigivara kasutamise ja säilimise kohta aastal 2006" üsna olulise lõigu Eesti kohaliku omavalitsuse süsteemi probleemide tutvustamisele. Kõigepealt ütles ta, et Eesti kohalikest omavalitsusüksustest on toimetulevaid valdu ja linnu kõigest 10% – see on siis 23 –, ülejäänud 90%, arvuliselt üle 200 kohaliku omavalitsusüksuse ei saa tänases õigus- ja finantseerimisraamistikus oma ülesannetega hakkama. Samuti ütles ta, et Eesti valdade ja linnade probleemide põhiline allikas on pädevate spetsialistide vähesus, ja kõige olulisem on, et riik annab pahatihti omavalitsustele mingi ülesande, kuid ei taga finantseerimist. Näitena on toodud juhtumid, kus riik nõuab, et omavalitsused seaksid sisse mingi uue registri, kuid ei anna selleks arvutiprogrammi ning iga omavalitsus peab hakkama seda ise tellima. Tulemuseks on 227 erinevat programmi, mis omavahel ei ühti ja on väga kallid.
Samuti on omavalitsusliidud taotlenud, et kohalikele omavalitsustele seadusega või seaduse alusel pandava funktsiooni või ülesande lisamisele mõne ministeeriumi haldusala valdkonnas peaks eelnema majandusanalüüs ning lisanduvate ülesannete täitmiseks vajalike vahendite hindamine ja lisamine kohalike omavalitsuste tulubaasi. Selles osas nähakse praeguses olukorras olulisi puudujääke ning sageli võib seaduseelnõu seletuskirjast lugeda, et uus seadus täiendavaid kulusid kaasa ei too.
Valitsuskomisjoni ja omavalitsusliitude koostöökogu iga-aastaste eelarveläbirääkimiste lõpp-protokolli ühe lähtealusena on fikseeritud omavalitsustele stabiilse, seadustel põhineva tulubaasi kindlustamine, mis tagab neile seadustega ja seaduste alusel pandud ülesannete täitmiseks vajalikud tulud, võimaldab teha investeeringuid kohalikuks arenguks ning tagab omavalitsuste jätkusuutliku arengu. 19. septembril 2007 allkirjastatud läbirääkimiste lõpp-protokolli kohaselt soovisid liidud eelarvetesse laekuva üksikisiku tulumaksu osa suurendamist vähemalt 1,0 protsendipunkti võrra, sealhulgas kõigepealt käesolevaks ajaks jõustunud õigusaktidega kohalikele omavalitsustele lisandunud, kuid tulubaasiga katmata kohustuste osaliseks täitmiseks 0,7 protsendipunkti ning, teiseks, kohaliku infrastruktuuri põhivara kulumi korvamiseks ja investeeringuvajaduste osaliseks katmiseks 0,4 protsendipunkti.
Valitsuskomisjon ei pidanud vajalikuks kohalike omavalitsuste õigustatud soovile vastu tulla. Samuti ei pidanud valitsuskoalitsioon vajalikuks suurendada kohalike omavalitsuste tasandusfondi. Eelarve menetluses leiti, et tasandusfondi § 4 lõike 1 vahendid jäävad 2007. aastaga võrreldes samale tasemele. Tuletan meelde, et tasandusfondi arvestamisel võetakse aluseks kolme eelmise aasta tulude laekumised. Sellest lähtuvalt vähenes näiteks Järvamaal 12 omavalitsusest  tasandusfond üheteistkümnel, Raplamaal kümnest kaheksal ja seda nimekirja võiks pikendada. Sellel aastal, kus omavalitsuste kulutused aktsiiside tõttu oluliselt suurenevad ja laekumised tõenäoliselt ei suurene sellise tempoga, nagu viimasel kolmel aastal on aluseks võetud, on üsna raske ettenähtud kulutustega toime tulla. Eriti just väiksematel valdadel, kellel on samuti seadustega pandud ülesanded täita. Tõsi küll, tasandusfondi § 4 lõike 2 vahendeid, millest kaetakse koolieelsete munitsipaallasteasutuste toetused, koolilõunakulud, pedagoogide palgad ning muud sotsiaaltoetused ja toimetulekutoetused, suurendati eelarves 426 miljoni krooni võrra, kuid omavalitsusjuhtide hinnangul ei taga see nende kohustuste täitmist.
Omavalitsused on jätkuvalt seisukohal, et kohalike eelarvete tulubaas vajab täiendamist nn palkade ühtlustamise osas. Näiteks kohaliku omavalitsuse eelarvest palka saavate lasteaiapedagoogide palkade viimiseks munitsipaalkoolide pedagoogide omadega ühtsesse süsteemi oleks 2008. aastal vaja täiendavaid vahendeid ca 200 miljonit krooni. Tuletan meelde, et 2006. aastal oli see summa 120 miljonit krooni! Täiendavad vahendid on vajalikud samuti huvikoolide, kultuuritöötajate ja sotsiaaltöötajate palkade maksmiseks. Seni on lahenduseta jäänud õpilaste koolisõidukulude katmine, mille üle on väga palju diskuteeritud ja mille mahtu on omavalitsused hinnanud samuti ligi 200 miljoni kroonini.
2003. aastal tehti kohalikule omavalitsusele eraldatava tulumaksu arvestamise metoodikas põhimõtteline muudatus ning laekumist ei arvestata enam mitte protsendina laekunud kogutulust, vaid protsendina füüsilise isiku maksustatavast tulust, arvestamata mahaarvamisi. Seejuures jättis selline metoodika kõik mahaarvamistest ja maksumäära alandamistest tekkivad riskid riigi kanda. 2003. aastast hakkas kohalikele omavalitsustele laekuma 11,4% füüsilise isiku maksustatavast tulust. Edaspidi on seda määra igal aastal tõstetud ja alates 2007. aastast on see 11,9%. Seaduseelnõu eesmärk on suurendada maksumaksjalt elukohajärgsele kohalikule omavalitsusüksusele laekuva residendist füüsilise isiku maksustatava tulu 11,9% suurust osa järk-järgult kuni 12,9%-ni. Selline muudatus on vajalik, et suurendada eelarvelisi vahendeid aktsiiside tõusuga tekkivate lisakulude katmiseks, mille üle on ka siin saalis üsna palju diskuteeritud ja räägitud, et aktsiisid mõjutavad siiski omavalitsuste elu käesoleval ja ka järgnevatel aastatel üsna palju.
Samaaegselt kohalikule omavalitsusele laekuva tulumaksu suurenemisega tuleb iga-aastases riigieelarves proportsionaalselt suurendada tasandusfondi. Tasandusfondist on meil siin väga palju räägitud ja seda erinevalt mõistetud. Kuid ma tuletan veel meelde, et tasandusfond on selline asi, mida omavalitsustele antakse kolme eelmise aasta laekumiste, tulu laekumiste baasil teatud valemi alusel. Ja nii ongi, et kui majandus kasvab, on väga hea, me saame rääkida, et tasandusfondi tuleb omavalitsustel väiksemaks võtta, aga järgmistel aastatel, kui majanduskasv ei pruugi enam nii sõbralik ja nii tore olla, siis arvestades, et valem toimib eelmiste aastate järgi, on omavalitsustel majanduslanguses üsna raske edasi minna. Seadusmuudatus võimaldab kohalikul omavalitsusel täiendavalt rahastada lasteaedade ja koolide ehitamist, veemajandusprojekte, kohalike teede remonti, haridus- ja kultuuritöötajate palgatõusu, ühistransporti ning võimaldab leevendada järske aktsiisitõusude mõjusid.
Kokkuvõtteks võib öelda seda, et kohalike omavalitsuste tulubaasi suurendamine on kõige lihtsam, selgem, arusaadavam ja läbipaistvam regionaalpoliitiline meede. Seetõttu ma ei kahtlegi, et sellist eelnõu toetatakse, ja Eesti Keskerakonna fraktsioon on väga tänulik kõigile, kes selle eelnõu poolt hääletavad. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on ettekandjale küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Eiki Nestor.

Minu küsimus on selline. Ettekandja loetles mitmeid puudujääke kohalike omavalitsuste rahastamises. Kas need on iseloomulikud pikemale perioodile või on need tekkinud viimasel aastal?

Ütleksin nii, et ma natuke võrdlesin siin ühe huvitava tabeliga ja leidsin, et kui tagasi vaadata, siis ei olegi asjad nii hullud olnud. Aga kui vaadata ettepoole aastaile, mille kohta prognoosid on tehtud – 2008, 2009 ja 2010 –, siis on riik pannud kohalikud omavalitsused keerulisse seisu. See tähendab seda, et tulumaksu – mul on siin prognoosinumbrid toodud – kohalikele omavalitsustele sellises tempos ei laeku, aga riik katab oma probleemid ära kaudsete maksudega, alkoholiaktsiisiga, kütuseaktsiisiga. Ja kui küsimusele väga selgelt vastata, siis on ta ikkagi üsna palju seotud kütuseaktsiisiga, sest riik, tõsi küll, saab kütuseaktsiisi tõttu väga suuri numbreid, aga selle kütuseaktsiisi tõusu tõttu kannavad just kohalikud omavalitsused väga suuri kulusid. Ehk ma ütleksin, et see on seotud ikkagi nii 2007. aastaga kui ka järgnevate aastatega. Võib tõesti väita, et kohalikud omavalitsused on alarahastatud ikkagi päris pikka aega, aga võib-olla ei ole nad langenud nii tõsise surve alla kui just praegu ja järgnevatel aastatel.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Kalvi Kõva.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea kolleeg nii tänaseilt Riigikogu päevilt kui ka eelmisest elust, kui me koos omavalitsuse asju ajasime! Me teame väga täpselt, kuidas kohaliku omavalitsuse eelarve formeerub: tuleb tulumaksust, tuleb tasandusfondist, muud rahad sinna juurde. Ning me teame ka, et Eestis on üksjagu omavalitsusi, kes tulevad oma ülesannetega väga hästi toime. Need on need, kuhu tulumaksu laekub päris palju, need on Tallinna linn ja selle ümbrus ehk nn kuldse ringi omavalitsused. Kui me nüüd omavalitsustele tulumaksu osa   veelgi suurendame, kuidas siis vaesemad omavalitsused, kus tulumaksu osakaal on väiksem, muutuvad rohkem haldussuutlikuks? Ehk siis küsimus: kas see eelnõu ei ole n-ö rikaste omavalitsuste veel rikkamaks tegemiseks ja vaesed jäävad rahaliselt sellessesamasse seisu, kus nad praegu on?

Ühtepidi on see lihtne küsimus, teistpidi me teame, kuidas kohalike omavalitsuste tulud laekuvad – on kohalikud maksud, on maamaks ja on tulumaks. Tuletame meelde, kui siin alles hiljuti üritati Tallinnas maamaksu natukenegi tõsta, milline suur mäsu algas. Ma tahan ikkagi väita seda – ma võin jälle nimetada teile numbreid, aga vaevalt te tahate neid kuulata –, et kohalike maksude ja maamaksu osa on ülimalt väike, põhiline on üksikisiku tulumaks. Ja kui üldse räägime sellest, et igas Eestimaa kohas peaks olema niisugune vastav standard – neid standardeid ei ole loodud, aga ma loodan, et tulevane regionaalpoliitika seda teeb –, et vastavalt standarditele saaks igaüks ennast väärikalt tunda, siis ma leian, et üksikisiku tulumaks on just nimelt see, mille kaudu regionaalpoliitikat teha.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jaak Aab.

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ettekande lõpus ja ka nüüd küsimusele vastates sa mainisid just seda regionaalpoliitilist meedet. Kuidas sa seostad sellega omavalitsuse tulubaasi ja kuidas sa avad seda? Kuidas ta regionaalpoliitiliselt Eesti eri regioonidele mõjub? Mille pärast see võib tõesti olla üks olulisemaid regionaalpoliitilisi meetmeid, kui me suurendame omavalitsuste tulubaasi?

Aitäh! Regionaalpoliitiliselt on tehtud mitmete aastate jooksul üsna palju programme. Siin saalis on inimesi, kes kindlasti mäletavad küll saarte programmi, piirialade programme, küll lõuna programme. Mäletan ise, kuidas Lõuna-Eesti maavanemad sõdisid, et nemad saaksid oma programmi, saarte maavanemad tahtsid jälle oma programmi jne. Kuna aga kõik ei ela ju piirialadel ja kõik ei ela saarte peal, siis tegelikult ühtegi muud võimalust mõjutada omavalitsuste head käekäiku ja võrdset suhtumist peale üksikisiku tulumaksu ei ole. Ma olen veendunud, et üksikisiku tulumaks on see, mille kaudu on võimalik kohalikke omavalitsusi mõjutada võrdse kohtlemise printsiibil ja selliselt, et oleks ka regionaalpoliitilisi tulemusi. Need programmid, mis eelmistel aastatel on välja töötatud, on mõeldud võib-olla väga kitsa grupi omavalitsuste jaoks, aga see ei ole andnud häid tulemusi kogu Eesti jaoks.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Eiki Nestor.

Siiamaani on omavalitsusliitude koostöökogu ja Vabariigi Valitsus pidanud nendel teemadel alati omavahel vestlusi ja minu mäletamist mööda ka kokkuleppele jõudnud. Selle eelnõu eripära on see, et eelnõu algatajad on kokkuleppe nende eest ära sõlminud ehk teisisõnu, need numbrid, mis siin on toodud, on omavalitsusliitude koostöökogul ja valitsusel kokku leppimata. Kust me võime teada, et 12,1 aastal 2009 on õige number? Aga võib-olla on 12,2,  võib-olla 12,3? Miks me tahame Riigikogule võtta selle volituse, mis sisuliselt on olnud tõsiste läbirääkimiste teema ja kus on ka ju tulemuseni jõutud?

Ei taha neid volitusi ära võtta, sest koostöökogu on see õige koht, kus ühelt poolt valitsus ja teiselt poolt omavalitsused omavahel läbi räägivad. Kuid ma tuletan meelde, et käesoleva aasta läbirääkimistel soovisid omavalitsused saada 1,0 protsendipunkti juurde, mis tähendab seda, et hoomatakse, millistest rahadest juttu on. 0,1% üksikisiku tulumaksu kaal käesoleval aastal on 83 miljonit krooni.  Ma arvasin, et kolleeg Eiki Nestor selle küsimuse esitab ja võtsin välja mõned arvutused Eesti Linnade Liidust ja koostöökojast. Ma ei hakka teie aega siin viitma, aga ma toon näiteks selle, et riigieelarvest 2008. aastaks ette nähtud kohalike omavalitsuste toetus põhikooli õpilaste toitlustamise rahastamiseks arvestusega jaanuar 2008 on 10,42 krooni toidupäev ja alates 1. septembrist 2008 12 krooni toidupäev, kusjuures Sotsiaalministeeriumi hinnangul on tervisliku koolitoidu komponendi maksumuseks 15 krooni, st riigieelarvest eraldatud summa ja vajaliku summa vahe on 85 miljonit krooni. Ma võin neid numbreid tuua teile näiteks üsna palju ehk öelda seda, et millegipärast ei suuda koostöökoda valitsusega kokku leppida. See käib sellisel moel, et valitsus jääb peale, koostöökoda on oma numbrid välja käinud ja näidanud, et nad ei tule omadega välja, nad on ka võtnud riigieelarve tulude prognoosi aastaiks 2007–2011 ja prognoos näitab samuti, et riik lahendab oma probleemid ära kaudsete maksudega, aga omavalitsustel kahjuks seda võimalust ei ole. Ma ütleksin lõpuks nii: on selge, et selline eelnõu on omal kohal, keegi kellegi eest tööd ära ei tee, küll aga on seatud siht tõsta kohalikele omavalitsustele mineva üksikisiku tulumaksu määra, mis on üsna mõistlik ja läbikaalutud samm.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Kaia Iva.

Aitäh! Austatud ettekandja! Algatuseks ütlen, et minus tekitas hämmingut, kui sa iseloomustasid Tallinna maamaksu tõusu sõnadega "natuke tõsteti maamaksu". Aga see selleks. Ma märkasin, et kolleeg Kalvi Kõva küsimusele ei tulnud vastust. Minu küsimus on üsna samasugune, aga ma küsin täpsemalt üle. Sa ütlesid, et see eelnõu on kõige tähtsam regionaalpoliitiline eelnõu, mida me antud juhul saame üldse käsitleda, küll on aga selge, et see aitab tõepoolest rohkem Tallinna ja teisi jõukamaid omavalitsusi, kus palgad on suuremad, inimeste sissetulekud  suuremad. Küsin üle: kas see on sinu või on see teie erakonna seisukoht, et Tallinna ja teiste jõukamate omavalitsuste eelisaitamine ongi Eesti regionaalpoliitika?

Ei aita ta Tallinna midagi. Vaatame, kui palju käesoleval aastal maamaksust laekub – see on 578 miljonit, prognoos järgmisteks aastateks on 611 miljonit, 643 miljonit. Siinkohal ütleks, et tulumaksu peaks käesoleval aastal laekuma 11 miljardit 740 miljonit, järgmisel aastal 13 miljardit 510 miljonit. Aga kui me võrdleme seda, mis on üksikisiku tulumaksu ja maamaksu vahe ning kohalike maksude vahe, siis on selge, et põhiline laekumise allikas on ikkagi üksikisiku tulumaks. Miks ma arvan, et see on väga tähtis? See kogemus, mis ma olen saanud maavanemana ja omavalitsusliidu esimehena, on näidanud, et ega lõputult ei ole mõistlik, kui kohalikud omavalitsused käivad, käsi pikal, küsides raha mis tahes probleemi lahendamiseks. Ütleks nii, et ega see ka päris normaalne ei ole, et Tallinn – ma toon ainult ühe näite – peab ühistranspordi kulud peaaegu kõik ise maksma, kui teised saavad riigi käest toetust. Tallinna linn ei saa praegu ühistranspordi toetuseks mitte üht krooni. Nii et see on niisugune tendentslik lähenemine, et Tallinna linn saab seda, teist või kolmandat raha, kujukas on ikkagi arvude keel ja neid näiteid ma võin tuua üsna palju. Ehk ma jään enda juurde, et üksikisiku tulumaks on väga tähtis regionaalpoliitiline meede. Võrdne, arusaadav, lihtne ja läbipaistev kõikide kohalike omavalitsuste ja, muuseas, ka poliitikute jaoks. Omavalitsuste erisusi aitab aga lahendada tasandusfond.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Jaak Aab.

Tänan, austatud juhataja! Ma olen siin eelmistest küsimustest aru saanud, et küsimuse all on pigem see nn klassikaline tasandusfond. Tõesti, seadusega on võimalik suurendada seda protsenti, mis laekub tulumaksust. Minu küsimus on: milline on ettekandja arvamus, kas ja kui palju peaks samal ajal suurenema nn tasandusfond või milline on see tulude tasandamine? Kui suurendada ainult protsenti, siis võib see vaesematele omavalitsustele tõesti tekitada kehvemat seisu kui rikkamatele omavalitsustele.

Siin on see asi, et tasandusfondist saadakse erinevalt aru, ma ei tea, kui palju on inimesed sellesse valemisse süüvinud. Mina mäletan neid aegu, kui tasandusfond  loodigi hästi lihtsalt öeldes selleks, et tasandada n-ö rikaste ja vaevalisemalt või kehvemalt toimetulevate omavalitsuste tulubaasi. Ehk tasandusfond peaks keerulise valemi järgi iga aasta proportsionaalselt suurenema vastavalt sellele, kuidas suureneb riigieelarve. Sest ma ütlen veel kord: riigieelarve on selles mõttes kaval, et riigieelarvel on tulude ja kulude pool ning tuludesse paneb riik sisse niisugused asjad nagu näiteks kütuseaktsiis, kust ta ise saab üsna palju raha, aga kohalikele omavalitsustele on see ainult kulu. Kohalike omavalitsuste kulud suurenevad ja kui tasandusfond tegelikult ei suurene, siis ei olegi  kohalikul omavalitsusel võimalik oma kulusid katta – on need siis küttekulud, on need teehoolduse,  kooliõpilaste transpordi või mis iganes kulud. Selge ja konkreetne vastus on, et proportsionaalselt riigieelarvega peab suurenema ka tasandusfond. Kahjuks käesolevaks aastaks ei suurenenud see esimese lõike osas mitte üks kroon. Teise lõike osas, millest makstakse teatud palgad, see natuke suurenes, nii nagu ma ettekandes ütlesin, ma võin selle numbri üle korrata, see oli vist 468 miljonit.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Kalvi Kõva.

Aitäh! Küsin selle üle, sest ettekandja on mitu korda rõhutanud, et kuna aktsiis on tõusnud, on kohalikel omavalitsustel raskemaks läinud ja teehoidu tuleb raha rohkem panna. Küsimus on: kas te teate, et tuleval aastal kasvab kohalikele omavalitsustele teede investeeringuteks eraldatav raha 35%?

Jah, tean! Väga tore oleks, kui ta kasvaks veelgi rohkem! Selles mõttes, et  varasem protsent on olnud ju väga väike. Aga selle kohta ma ütleksin nii: ma tahan siin saalis veel kord rõhutada, et kütuseaktsiisi tõstmine on väga paljudele inimestele üsna arusaamatu. Olukorras, kus toornafta hind, kui võtta aluseks eelmine aasta, jaanuarist kuni detsembrini, on maailmaturul kasvanud kaks korda. Ja ma loodan, et valitsuses on inimesi, kes suudavad natukenegi prognoosida. Kui selles olukorras panna kütusele – oluliselt mõjutab turgu just diislikütus, mitte bensiin – aktsiisimäär peale, siis milline aktsiisimäär peaks olema aastal 2010? Ütleme, et lihtne talupojamõistus sellest küll aru ei saa. Selleks peavad olema ikka väga-väga tõsised põhjused. Alguses me saime ju aru, et üks põhjus oli, nagu peaminister väitis, et minnakse üle eurole. Nüüd viimati räägiti, et eurole minnakse üle, ma ei mäleta täpselt, aastal 2013 või 2014. Ehk kui väga konkreetselt vastata, siis ma ütleksin nii: omavalitsusjuhtidega rääkides ja neid numbreid võrreldes on selgeks saanud – muuseas, kohalikke teid keegi teine mingitest teistest vahenditest ei remondi –, et see protsent järgmises tulumaksu muudatuse seaduses – me hakkame seda menetlema – on ainukene, millega on võimalik saavutada, et kohalikul omavalitsusel laekuks tulude poolele mingigi raha.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Mark Soosaar.

Lugupeetud ettekandja! Idee on ju ilus, aga kuidas te väldite seda, et see püha kavatsus ei hakka teil nagu jõgi hoopis vastuvoolu liikuma? Kas siin ei ole mitte oht, et mõned energilisemad ja rikkamad omavalitsused just selle ahvatlusega, mida te neile pakute, hakkavad inimesi oma territooriumile meelitama ja suurendavad veelgi ebavõrdsust regioonide vahel? Me oleme näinud, eriti teie erakonna tegevuses, mitmel korral seda tendentsi.

Lihtsamalt vaadates niisugune hirm on. Kui süveneda sellesse, kuidas formeeritakse eelarveid, siis on selge, et tasandusfond tasandab selle kõik ära. Tegelikult on nii, et ma ise olen kasvanud koos selle tasandusfondi ja nende probleemidega. Ma ütleksin nii, et alati on võimalik seda mudelit muuta, alati on võimalik muuta metoodikat, kuidas tasandusfond käitub vastavalt sellele, kuidas riik oma tulupoolt lahendab. Siin ma nagu erilist muret ei näe. Aga ma näen seda muret – naljaga pooleks, kuna ma olen siin puldis ja harva siia saab, siis kasutan juhust – ja ütlen, et probleem on lihtsalt selles, et riigi mängumaa on oma mudeli puhul tunduvalt suurem, tema saab alkoholiaktsiisi ja kütuseaktsiisiga  lahendada küsimusi, mida kohalikud omavalitsused ei saa teha.

Eiki Nestoril on protseduuriline küsimus.

Austatud juhataja, tänan! Mind küll viimati kuuldu hämmastas, nii et palun Riigikogu juhatusel siiski astuda mingeid samme, et Riigikogu liikmed saaksid kodukorra alusel vabatahtlikult kõnepulti astuda.

Olen täiesti nõus teie märkusega ja ma loodan, et kõikidel fraktsioonidel ja nende liikmetel on siin Riigikogu saalis võimalik vabalt sõna võtta igal ajal ja igas küsimuses vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele.
Head kolleegid! Läheme edasi päevakorrapunkti menetlemisega. Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Mark Soosaar.

Ma tahtsin peaaegu sedasama küsida, mida Eiki Nestor küsis. Milles see probleem on, kas teie erakond ei luba teil sageli esinema tulla? Aga see on naljaks küsitud, sellele ei pea vastama.
Mulle jäi arusaamatuks – te rääkisite aiast, aiaaugust ja veel paljudest asjadest –, mida te oma eelnõu menetlusse andes mõtlesite. Mis selle tasandusfondiga peaks teie arvates peale hakkama ja ette võtma? See jäi minule täiesti arusaamatuks.

Aitäh! Eelnõu ei puuduta tasandusfondi, eelnõu puudutab üksikisiku tulumaksu. Jutt on praegu siin üksikisiku tulumaksust. Ma ütleksin, et rahaliste küsimuste menetlemisel siin saalis, kui ma olen näiteks ministritele küsimusi esitanud, aetakse sageli segi tasandusfondi kahe paragrahvi kaks lõiget ja aetakse segi, kuidas siis omavalitsuste ja riigi tulud formeeruvad. Ma jääksin praegu ikka selle juurde, et meie käsitleme üksikisiku tulumaksu – selle laekumise suurenemist 11,9%-lt 12,9-le. Ja argumendid ma tõin siin välja. Kui me neid probleeme siin võib-olla millegipärast lahendada ei saa, siis kindlasti käsitleme järgmine kord  tasandusfondi, mille kohta me teeme siis ka omad ettepanekud.

Näib, et kolleegidel ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Sellega oleme algataja  ettekande ära kuulanud ning läheme edasi rahanduskomisjoni ettekandega. Selleks tuleb kõnetooli kolleeg Eiki Nestor.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Eelnõu arutelu rahanduskomisjonis oli sama elav kui siin saalis ja küsimused, mida esitati, olid ka sama laadi. Arutelu kokkuvõtvalt võib öelda, et päriti, milliseid uusi ülesandeid on kohalikud omavalitsused viimase aasta jooksul saanud. Eelnõu algatajate käest küsiti nende majandusanalüüside kohta, mis neil olid eelnõu koostamisel aluseks. Räägiti sellest, et kui seda protsenti muuta, siis näiteks aastal 2010 väheneks riigieelarve tulude pool 0,8 miljardi võrra, ja päriti, kas eelnõu algatajad on mõelnud, kus selle raha võiksid kokku hoida, nii nagu see ikka tavapärane on. Ja loomulikult päriti ka minu meelest selles küsimuses vahest kõige tähtsama asja kohta, s.o kohalike omavalitsuste ja Vabariigi Valitsuse kokkuleppe kohta.
Komisjonil on teada fakt, et eelmise aasta 19. septembril sõlmitud lõpp-protokollis saavutati kokkulepe, et Rahandusministeerium esitab kohalike omavalitsuste tulubaasi arengu analüüsi järgmise aasta eelarve protsessi alguseks. See oli komisjonil teada. Veel oli komisjonil teada asjaolu, et juba mitme aasta jooksul on nendesamade läbirääkimiste lõpp-protokollis kirjas põhimõte, et kohalike omavalitsuste tulubaas peab olema osakaaluna SKT-st stabiilne ja et aastal 2007 oli see 4,7% SKT-st ja aastal 2008 on 4,8%. Ehk siis tulumaksu tasandusfondi kogusummana on omavalitsuste tulubaas protsendina SKT-st tõusnud. Pärast teravat arutelu otsustas komisjon häältega 6 poolt ja 4 vastu teha ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.

Aitäh! Kui kolleegidel on küsimusi ettekandjale, siis palun, selleks on praegu võimalus. Näib, et kolleegidel ettekandjale küsimusi ei ole. Sellega oleme jõudnud läbirääkimiste juurde ning läbirääkimistel saavad osaleda fraktsioonide esindajad. Esimesena kutsun kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja kolleeg Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Kuigi Jaak püüdis siin Arvot natuke küsimustega suunata, ei jõudnud Arvo siiski oma ettekandes asja tuumale kuigi lähedale. Väga palju oli sellist bürokraadijuttu ning omavalitsuse ja keskvalitsuse vastandamist. Aga kui me võtame ette eelnõu teksti, siis siin on lihtsalt kirjas, et suurendada ühte eraldist, võtta 100%-st  alguses ära 12%, siis 12,1%, 12,5% ja 12,9%. Mis see siis tegelikult sisuliselt tähendab? Ei toimu ju mitte midagi muud, kui et võetakse keskvalitsuselt ja antakse omavalitsusele. Ja just sellele, miks see nii on, oleks pidanud ettekande põhiliselt rajama. Me ei saa suhtuda omavalitsuse ja keskvalitsuse suhtesse kui alluva ja ülemuse omasse või siis rõhuja ja rõhutava suhtesse. Tuleb ikkagi selgelt ära seletada esiteks see, miks selline ümberjagamine on hädavajalik, mida see head teeb. Kui keegi ütleb, et see teeb head regionaalpoliitiliselt, siis see ei ole tõsi, sest sellest summast saab ju rõhuva enamiku Harjumaa, Harjumaa summast omakorda saavad Tallinn, Harku ja Viimsi. Kus on siis siin regionaalpoliitika? Regionaalse ümberjagamise võimalused riigil ju vähenevad sellega.
Kaheldamatult tuleb omavalitsustele minevaid summasid vaadata tervikuna ning tasandusfondi ja tulumaksueraldist koos. Sel juhul me saame rääkida millestki põhimõttelisemast ja kontseptuaalsemast. Kahjuks kipub siin saalis peale jääma (kuna meil on selline valimissüsteem) ülesanne lahendada siin eelkõige kohalikke probleeme, oma valimispiirkonna probleeme, ja oma valimispiirkond taandub pidevalt vallavalitsuseks. Sellised avaldused, nagu ettekandes olid, et riik lahendab oma probleemid ära aktsiisidega – need ei ole kohased inimesele, kes on valitud siiski riiki esindama. Aktsiisiprobleemid ei jagune mitte keskvalitsuse ja kohalikeks probleemideks, vaid need on ülemaailmsed – see on keskkond, need on meelemürgid. Aktsiisid on eelkõige selleks. See, et nad ka raha sisse toovad, on hoopis teine küsimus. Kuid aktsiisid ise ei moodusta nii määravat osa keskvalitsuse eelarvest, et seda saaks siin selliselt käsitleda. Meenutame, et  prognooside kohaselt kasvab omavalitsuste tulubaas tänavu kiiremini kui SKT. Me ei saa siis kuidagi öelda, et omavalitsuste võimalused suhteliselt halvenevad. Ei halvene. Me võime selle teemaga tegelda, aga ma pakun, et seda siiski teisel moel kui lihtsalt nende protsentide tuim nihutamine ja kurtmine, et omavalitsustel on vähe raha. On muidugi vähe raha ja alati saab ju sama juttu rääkida ka keskvõimu kohta.
Üldiselt ma arvan, et sellisel eelnõul ei ole sügavat mõtet ja me ei peaks selliseid protsendimuutmisi ilma tõsisema kontseptuaalse käsitluseta üldse tõsiselt võtma. Aitäh!

Aitäh!  Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Jaak Aab.

Austatud juhataja! Jälle pean ütlema, et ei plaaninud sõna võtta, aga see arutelu ja keskustelu siin kutsus üles sõna võtma.
Kõigepealt, ma möönan nagu eelkõnelejagi, et hinnata seda, kui hästi on rahaga kaetud riigi funktsioonid või kohaliku omavalitsuse funktsioonid, on teatud määral hinnanguline ja subjektiivne. Aga tuletan siiski meelde, et siin on oma ajalugu. Kohalikud omavalitsused on oma esindusorganisatsioonide, üleriigiliste omavalitsusliitude kaudu aastaid eelarveläbirääkimisi pidanud. Ja esimene põhimõte, mis alati on fikseeritud protokollis, on nii riigi keskvõimu kui ka kohalike omavalitsuste esindajate ühine suund tagada järjest parem, stabiilsem ja suurem tulubaas. Ehk tegelikult on ka riigi keskvõim möönnud, et omavalitsustel ei ole kõigi ülesannete, funktsioonide täitmiseks piisavalt vahendeid.
Toon ühe näite. 1995. aastal, kui see tulumaks esimest korda lahutati teatud protsentideks – mis laekub omavalitsusele ja mis laekub riigile –, siis üritati asja kaardistada ja ka riigi keskvõim tunnistas, et selles tulubaasis pole praktiliselt mitte sentigi investeeringuteks. Tegelikult sellesama tulubaasi alusel eraldatakse raha siiamaani. Vahetevahel on olnud positiivseid nihkeid. Kindlasti oli läbimurre see, kui omavalitsustele hakati üksikisiku tulult eraldama kindel protsent raha, kus ei mõjunud enam teatud maksuvabastused, mida riik tahtis teha, ja omavalitsuste tulubaasi see enam ei vähendanud. See läbimurre toimus 2003. aastal ja alates 2004. aastast laekus 11,4% brutotulu omavalitsustele. See oli ajalooline läbimurre. Ma olin ise nendel läbirääkimistel ja tahan tunnustada tolleaegset rahandusministrit Taavi Veskimäge, kes riigi poole pealt tõesti tunnustas seda nõuet ja me suutsime tookord kokku leppida. Kui suur see protsent praegu on? 11,9! See, et omavalitsustele laekuvat osa suurendada ei saa, et riigi funktsioonid jäävad siis täitmata – viimased valitsused on tõestanud, et see ei ole tõsi. Seda osa on suurendatud ja oluliselt suurendatud – 0,5 protsendipunkti võrra, mis tähendab tegelikult miljardeid kroone, kui me taandame selle rahasse.
Teine asi, mida siin üritati võib-olla vale nurga alt käsitleda, on tasandusfond. Jälle tuletan meelde kaht viimast aastat ja kindlasti vaatan nii vasakule, Rahvaliidu poole, kui ka paremale, Reformierakonna poole. Selles valitsuses, kus me kolmekesi olime, suurendati kaks aastat tasandusfondi mahtu just proportsionaalselt riigieelarve keskmiste tulude kasvuga. Sel aastal on tasandusfondi kasvu koha peal null. Ka siit saab teha järelduse: neile omavalitsustele, kus üksikisiku tulumaksu ei laeku nii hästi, ütleb praegune valitsus, et nemad peavadki kehvemini elama. Ütlen jälle: regionaalpoliitikat, igas Eesti nurgas elu toetamist praegusele valitsusele järelikult vaja ei ole. Endiselt ütlen, et omavalitsuse tulubaasi suurendamine nii tulumaksu protsendi poole pealt kui ka tasandusfondi poole pealt on minu arvates kõige parem regionaalpoliitiline meede. See annab omavalitsustele võimaluse kindlustada hea elukeskkond, head, suhteliselt stabiilsed ja võrdse kvaliteediga teenused üle Eesti. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Eiki Nestor.

Kuna aega on vähe, siis ma teen hästi lühidalt. Kui te lubate, alustan musta huumoriga. See ei ole mõeldud omavalitsusjuhtide kriitikaks. Selle eelnõu arutelul tekib mul alati küsimus, miks riikide keskvalitsused ei ole omavahel vastu võtnud hartat, mis nõuaks nendele seadusega pandud kohustuste täitmiseks neile endile küllaldase rahalise katte andmist. Aga noh, riikide valitsused ei ole selle peale tulnud, järelikult niisugust hartat ei tule ka. Aga see ei tähenda, et omavalitsuste tulubaasiga oleks kõik korras. Seepärast ma kutsun üles kindlasti mõtteid vahetama. See lahendus, mis praegu kehtib, töötati tõesti välja 1995. aastal tolleaegse poliitilise kultuuri kohaselt. Kuna valitsus jäi siis selle koostamisega hätta, kirjutasid opositsionäärid selle siin ühe ööga järgmiseks hommikuks valmis, et aidata valitsusel riiki juhtida, ja nüüd on tookord ajutisena mõeldud süsteem kõigi imestuseks töötanud juba 13 aastat.
Ma usun, et siin ei maksa jääda nende tänaste skeemide tasemele, nagu me siingi jääme. Tegelikult peaks asja sisu olema selles, et omavalitsus (üks sõna) peaks olema ka oma valitsus (kaks sõna). Teisisõnu, nende tulubaas peaks olema selline, et neil ei ole vaja käia siin Tallinnas koogutamas. Aga eelnõu autoritele tahan öelda seda, et teie kõned riigieelarve puhul leidsid uuesti kinnitust, kõige suurem puudusekannataja on meil omavalitsus ja nende seas eriti Tallinna linn. Mina sellega ei nõustu.

Kui kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole, siis oleme sellega läbirääkimised lõpetanud. Kuna meie istung mõne sekundi pärast lõpeb, siis me jätkame seda arutelu homsel istungil hääletamisega.
Me oleme tänase istungi päevakorra ammendanud. Kena tööpäeva jätku teile!

Istungi lõpp kell 13.00.