Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu! Helle kõneles sellest, et parlament ei tohi loobuda oma pädevusest ja et parlament peab muutunud ühiskonna ja õiguskeskkonna arengus otsima uusi tegevusvorme. Ma olen nende mõtetega nõus. Aga on üks oluline õigusriigi põhimõte, mis on ka üldine juhtimispõhimõte – see on kohustuste lahususe küsimus.
Kui me räägime parlamendi rolli formaliseerimisest ja vastutuse pihustamisest ning ka parlamendile kaasvastutuse asetamisest küsimustes, milles tal tegelikult kaasvastutust ei saagi olla põhiseaduse loogika järgi, kus riigi sise- ja välispoliitikat viib ellu valitsus, siis on see nn formaalne arengukavade, mis on täidesaatva võimu poliitilised visioonpaberid, toomine parlamenti. Ega nendel arengukavadel, me ju teame kõik, ei ole õiguslikku, kohustuslikku mõju nii nagu seadustel. Need on visioonpaberid, mida parlament peaks otsekui tembeldama ja võtma endale kaasvastutuse valitsuse tegevuse eest. Sealhulgas võtma ka kaasvastutuse parlamendis opositsiooni näol, sest parlament on institutsioon, kuhu on koondunud nii opositsioon kui koalitsioon. Ma arvan, et see on riigiõiguslikus praktikas vale. Üldiselt seda Euroopa õiguskultuuris parlamentaarsetes riikides ei praktiseerita – ja põhjusega.
Mis puudutab seda formaati ja küsimust, kas parlament peaks nende teemade üle debateerima, siis ma olen täiesti nõus, et jah, parlament peaks seda tegema. Ma isiklikult loodan, et majanduskomisjon arutab tõsiselt ka seda võimalust, et riiklikult tähtsa küsimusena arutada küsimusi, mis puudutavad elamumajanduse perspektiive ja arengut. Ma oleksin veidi ettevaatlik, et võtta arutuse alla riiklikult tähtsa küsimusena elamumajandus kui tervik nendes nii keerukates tahkudes, mis on ka sellesse arengukavasse sisse kirjutatud – alates energiasäästust, omandireformi lõpetamisest ja muudest valdkondadest. Ma arvan, et arutelu on seda tõhusam, mida selgemale ja kitsamale probleemijoonele me suudame parlamendis keskenduda. Elamumajandus tervikuna on liiga avar, et sellel suunal ühte täiskogu eraldi arutelu läbi viia. Ma arvan, et need töövormid, millele me võiksime mõelda, kuidas parlament edaspidi valdkonnapoliitikates järelevalvet teostab või viib läbi konsultatsioone valitsusega, võiksid lisaks täiskogu aruteludele keskenduda kahele suunale. Täiskogu arutelude puhul, ma kujutan ette, oleks hea poliitiline praktika selline, kui n-ö kvalifitseeritud vähemus ehk opositsioon algataks näiteks täiskogu istungjärgu jooksul ühe arutelu või siis parlamendi fraktsioonid teeksid mingisuguses rotatsioonis ettepanekuid, et kajastada neid teemasid, mida erinevaid ühiskonnarühmi, erinevaid poliitilisi jõude esindavad inimesed soovivad parlamendiaruteludel näha.
Teised töövormid võiksid minu meelest olla, esiteks, teatud valdkonnakomisjoni poolt raporti tellimine, milles antaks hinnang valitsuse visioonipaberile. Arutelu koht võikski olla, kes on selle raporti autorid, millised eksperdid. Siis saaks diskussioon kulgeda selle üle, kas ollakse nõus raporti järeldustega või mitte. Pange tähele, siis muutub ka valitsuse roll. Valitsuse esindajad ei oleks siis enam oma paberi eestkõnelejad või kiitjad, et näete kui hea paberi me tegime, vaid vastupidi, siis tekiks parlamendi jaoks n-ö võistlev protsess. Meil oleks ühelt poolt ekspert, kes esitab oma kriitika raportile, ja teiselt poolt valitsuse esindajad, kes peavad andma sellele kriitikale vastulause. Mis puudutab parlamendi täiskogus riiklikult tähtsate küsimuste arutamist tänases vormis, siis ma arvan, et kodukorraseadust peaks tõsiselt muutma. Need arutelud on muutunud pikkadeks kõnedeks, mille sisse idee ja tegelik poliitiline debatt mattub. Seesama võistluslik debatielement, mis on vaidlus või väitlus parlamendis ja mis peaks olema, on ära tapetud sellega, et need sõnavõtud on paarikümne minuti pikkused, ja nagu me jällegi kõik teame, ametnike ettevalmistatud pikad kiidu- ja ilukõned.
Mis puudutab elamumajandust ja eelmisel nädalal vastu võetud arengukava, siis ma arvan, et majanduskomisjon arutab seda põhjalikult. Ma tahaksin markeerida kaht tõsist teemat, mis on vahetult elamumajanduse arenguga seotud ja mis on äärmiselt olulised. Üks on reaalne ja tegelik omandireformi lõpetamine. Protsentuaalselt võttes on meil paar tuhat juhtu, mis on eelkõige takerdunud omavalitsuste poliitilise või haldusliku suutmatuse taha. Need juhtumid tuleb ära menetleda. Minu lahenduseks oleks see, et riik peab omandireformi küsimuste otsustamise mingil moel taas tsentraliseerima. Rahandusministeeriumis on see praegu arutuse all ja ma loodan, et ametis oleva ministri ajal niisugune tegelik ja tõsine katse tehakse. Meie fraktsiooni poolt on see valmisolek kindlasti olemas.
Teine küsimus puudutab riigi maapoliitikat ja ma loodan, et siin tuleb keskkonnaminister välja omapoolsete tõsiste ettepanekutega seadusmuudatuste kohta. Eesti territooriumist on praegu ligi veerand maapinnast riigi omandis või riigi tegelikus käsutuses. See on ilmselgelt põhjendamatu, et riigi käsutuses on nii suures ulatuses maismaa territooriumi. See mõjutab vahetult ka elamute hinna tõusu pikemas plaanis. Ja kui me räägime sellest, et elamistingimuste parandamine ja uute elamute rajamine oleks kättesaadav suuremale hulgale inimestele ja väiksema sissetulekuga inimestele, siis see on kindlasti üks võtmeküsimus. Nii et ma loodan, et selles valdkonnas me võiksime juba sel istungjärgul tulla täiskogu saali mingi aruteluga. Ja ma rõhutan veel kord: see arutelu peaks fokuseeruma mõningatele elamumajanduse arengukava tahkudele. Ärgem hakakem arutama kõike korraga, siis me läheme kindlasti ummikteele. Aitäh!