Head ametikaaslased, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu esimese töönädala kolmapäevast istungit. Kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Eelnõusid ega arupärimisi üle anda ei soovita.
Läheme teadete juurde. Riigikogu juhatus on registreerinud Riigikogu liikme Mait Klaasseni Eesti Reformierakonna fraktsiooni liikmeks. Riigikogu juhatus on kinnitanud Riigikogu liikme Margus Lepiku lahkumise maaelukomisjonist ja asumise majanduskomisjoni liikmeks ning on kinnitanud Mait Klaasseni maaelukomisjoni liikmeks. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja on määranud juhtivkomisjonid: Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 10. septembril algatatud alkoholiseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse eile algatatud alkoholiseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse eile algatatud Eesti Vabariigi valitsuse, Läti Vabariigi valitsuse ja Leedu Vabariigi valitsuse Balti õhuseirevõrgu ja juhtimissüsteemi arendamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on riigikaitsekomisjon; Vabariigi Valitsuse eile algatatud teeseaduse ja raudteeseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse eile algatatud Kaitseliidu seaduse § 40 muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on riigikaitsekomisjon;  Vabariigi Valitsuse eile algatatud väärismetalltoodete seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse eile algatatud põllumajandusloomade aretuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on maaelukomisjon; Vabariigi Valitsuse eile algatatud piirivalveteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon; Vabariigi Valitsuse eile algatatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Singapuri Vabariigi valitsuse vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse eile algatatud relvaseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon; Vabariigi Valitsuse eile algatatud alaealise mõjutusvahendite seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon; Vabariigi Valitsuse eile algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; Vabariigi Valitsuse eile algatatud tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise registreerimise Haagi kokkuleppe Genfi redaktsiooni ratifitseerimise seaduse ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse eile algatatud relvaseaduse, planeerimisseaduse ja päästeseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on riigikaitsekomisjon; Vabariigi Valitsuse eile algatatud äriseadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon; Vabariigi Valitsuse eile algatatud tööturuteenuste ja ‑toetuste seaduse ning seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; Vabariigi Valitsuse eile algatatud prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon; Vabariigi Valitsuse eile algatatud notarite infosüsteemi ja õigusregistritega seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon; Vabariigi Valitsuse eile algatatud karistusseadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon; Vabariigi Valitsuse eile algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) naiste öötöö kohta käiva konventsiooni (nr 41) ja igasugustes kaevandustes maa-alustel töödel naiste tööjõu kasutamise kohta käiva konventsiooni (nr 45) denonsseerimise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; Vabariigi Valitsuse eile algatatud väärtpaberituru seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse eile algatatud meresõitu ohustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamise konventsiooni 2005. aasta protokolli ning mandrilava püsiplatvorme ohustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamise protokolli muutmise 2005. aasta protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Eesti Keskerakonna fraktsiooni eile algatatud Riigikontrolli seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon.
Järgnevalt, head ametikaaslased, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll.
Kohalolijaks registreerus 83 Riigikogu liiget, puudub 18.

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse § 167 muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni esimehe Mati Raidma! 

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teisele lugemisele esitamist oma s.a 10. septembri istungil. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 13. juunil s.a. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei esitatud, mistõttu tuleb lähtuda eelnõu esimese lugemise tekstist muudetud kujul. Meeldetuletuseks: eelnõu põhisisu on, et ajateenistuse lõppedes ajateenijatele enam kahe nädala kuukeskmise brutopalga ulatuses ühekordset toetust ei maksta, küll aga jääb ajateenijale igakuine toetus, mis 2007. aasta 1. jaanuarist, sõltuvalt ametikohast, auastmest ja teenistusajast, on 2000–4000 krooni. Tõus on mitmekordne, sest varem maksti ajateenijatele igakuist toetust, sõltuvalt teenistuse kestusest, ametikohast ja auastmest, ainult 160–1000 krooni, millele lisandus (ja ka kehtiva õiguse kohaselt) ajateenistuse lõppedes kahe nädala keskmise brutopalga suurune toetus. Varasemalt, see on 4. juunil, otsustas riigikaitsekomisjon konsensusega, et juhul kui eelnõu esimene lugemine lõpetatakse, siis teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu s.a 12. septembri istungi päevakorda. Ettekandjaks määrati siinkõneleja. Tulles tagasi riigikaitsekomisjoni 10. septembri istungi juurde, siis komisjon otsustas (4 poolt ja 3 erapooletut) teha ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada ning juhul kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks ja vastuvõtmiseks Riigikogu teise töönädala päevakorda kolmapäevaks, 2007. aasta 19. septembriks. Eelnõu vajab seadusena vastuvõtmiseks Riigikogu poolthäälte enamust. Tänan!

Aitäh! Toivo Tootsen, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas te olete küsinud ka ajateenijate käest, kuidas nad suhtuvad sellesse ümberkorraldusse? Pärast ajateenistuse lõppu n‑ö tsiviilellu sukeldumine nõuab teatud kulutusi, ma arvan, et mõnel mehel on isegi riided väikseks jäänud, ta on sõjaväes nii palju kosunud. On vaja teatud summasid, et seda etappi üle elada. Kas te olete ajateenijatega rääkinud?

Aitäh! Loodan, et Eesti ajateenistus on nii sportlik, et kosumise asemel on poisid pärast lõpetamist sihvakad. Tulen tagasi selle muudatuse juurde, mis s.a 1. jaanuarist toimus, ehk selle kuutoetuse juurde, mis enne algas 160 kroonist, nüüd 2000 kroonist. Situatsioon on muutunud ja summa summarum toetab riik ajateenistuses olevaid noori palju tugevamalt kui enne.

Aitäh! Teine küsimus, Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Ma olen täiesti nõus sellega, et igakuine toetus oli väga väike ja ta oli kaugelt maha jäänud sellest vajadusest, mis on praegu. Aga selle kõne all oleva toetuse mõte oli teine, see oli pakkuda inimestele tuge siis, kui nad ajateenistuse lõpetavad ja lähevad üle tsiviilellu. Nii et ma kordan küsimust: kas te olete küsinud, kuidas ajateenijad ise sellesse suhtuvad?

Aitäh! Olen küsinud ja olen selles mõttes küllaltki veendunud, et ajateenijal on tõesti tähtis elada selle ajateenistuse jooksul natuke inimlikumalt, kui seda võimaldas 160 krooni. Üldine mulje, rääkides ajateenijatega, on ikkagi see, et palju tähtsam küsimus on jooksev toetus kui Kaitseministeeriumi makstav n‑ö elluastumistoetus.

Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Kadri Must, palun!

Austatud Riigikogu! Lugupeetud juhataja! Kaitseväeteenistuse seaduse § 167 muutmise seaduse eelnõu eesmärk on ajateenijailt ära võtta kehtiv lahkumishüvitis ehk toetus, millel on oma selge eesmärk – toetada ajateenijate tagasiminekut tsiviilellu. Tegemist on mingil määral Kaitseministeeriumist eelmise ministri Jürgen Ligi ajal saabunud juriidilise praagi likvideerimisega. Ajateenija toetuse ulatuse ja maksmise korda vastu võttes rääkis eelmine kaitseminister valimiseelsel ajal vaid sellest, et tulevad juurde sellises suuruses ajateenija toetused, et seda võiks nimetada isegi sõduripalgaks. Aga kuna palgasõjaväe ideed ei toetanud koalitsioonipartnerid ega Riigikogu opositsioon ja sellel puudus ka laiem toetus ühiskonnas, siis ametlikult põhjendas Kaitseministeerium toetuste kordades suurendamist ennekõike ajateenijate jooksvate kulude hüvitamise tähtsusega. Selle suurema toetuse eest pidi ajateenija maksma telefoniarveid ning ostma kirjamarke ja suitsu, kuid tsiviilellu tagasimineku hüvitamisest toona juttu ei olnud. Samuti ei olnud ajateenija toetuse ulatuse ja maksmise korda vastu võttes juttu sellest, et olemasolev lahkumistoetus kaotatakse. Kuna ajateenijate elamiskulud väeosa territooriumil või väliharjutustel on valdavalt riigi poolt niigi kaetud ja lisakulutused jäävad minimaalseks, siis on olulisem toetus ennekõike lahkumistoetus. See lahkumistoetus aitab neil paremini tsiviilellu naastes kohaneda. Seega pole praegune eelnõu, mis säilitab vähem olulise, jooksvate kulude hüvitamise, ja kaotab olulisema, tsiviilellu tagasiminekuks mõeldud toetuse, loogiliselt järjepidev. Eelnevast tulenevalt ei ole korrektne eelnõu seletuskirjas sisalduv väide, et igakuise toetuse tõusuga on kaotanud oma tähtsuse ajateenistusest vabastamisel makstav ühekordne toetus. Kui ajateenija toetuse suurendamiseks kulunud 57,2 miljonist kroonist selle aasta eelarves ei piisa, siis oleks mõttekam panustada ennekõike lahkumishüvitisele kui primaarsele ja alles seejärel igakuisele toetusele kui sekundaarsele. Praegu kehtib meil jätkuvalt kord, et riigil on kohustus maksta ajateenijatele lahkumishüvitist. Praegu teenistuses olevatelt ajateenijatelt lahkumishüvitise äravõtmine ning seega ka tingimuste muutmine teenistusaja jooksul riivab nende õigusliku ootuse printsiipi. Aitäh!

Rohkem läbirääkimissoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid laekunud ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek oli teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõppenud.

Läheme edasi järgmise päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli kultuuriminister Laine Jänese!

Austatud eesistuja! Hea Riigikogu! Austatud kolleegid! Kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse eelnõu väljatöötamine tuleneb Vabariigi Valitsuse 2006. aasta tööplaanist. Selle seaduse eesmärk on aidata kaasa rahvusliku kultuuripärandi säilimisele, andes võimaluse piirata kultuuriväärtuste väljavedu või eksporti.
Euroopa Liidu liikmesriik võib Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 36 kohaselt kindlaks määrata oma rahvuslikud rikkused ja võtta sisepiirideta alal meetmeid nende kaitsmiseks. Sellest tingituna saab liikmesriik sätestada kultuuriväärtuste väljaveole piirangud. Ma täpsustan mõisteid "väljavedu" ja "eksport", et oleks selgem, missugustes piirides need tegevused toimuvad. Väljavedu on Euroopa Liidu piires toimuv kultuuriväärtuste väljavedu Eesti Vabariigi territooriumilt. Eksport on Euroopa Liidu piiridest väljaviimine. Selle seaduse väljatöötamine ei tulene Euroopa Liidu direktiividest, see on iga riigi otsustada, kas ja milliseid kultuuriväärtusi ta kaitsta soovib. Eelnõuga määrataksegi kindlaks kultuuriväärtused, mille väljaviimiseks või ekspordiks on vaja taotleda Muinsuskaitseametilt väljaveoluba. Seadus sätestab kultuuriväärtuse väljaveoloa menetlemise, asjale ekspertiisi tegemise ja asja või kultuuriväärtuse ekspertiisi suunamise, tolliformaalsused kultuuriväärtuste ekspordil ja vastutuse seaduse rikkumise eest ning riikliku järelevalve korralduse.
Selle jaoks, et oleks täpsemalt aru saada, millest me räägime, loen ma ette väljaveoluba vajavate kultuuriväärtuste nimekirja. Selleks on seaduses sätestatuna: hooned või nende osad ning arhitektuuridetailid ja -manused, mis on vanemad kui 75 aastat; arheoloogilised esemed, mündiaarded ja nende osad, mis pärinevad enne 1721. aastat; sakraalkunstiteosed, trükised või sakraalesemed, mis on vanemad kui 50 aastat; Eestis enne 1945. aastat valmistatud väärismetallidest, ‑kividest, haruldastest materjalidest esemed; Eesti etnograafilised esemed, sealhulgas rahvarõivad ja nende juurde kuuluvad ehted, mis on vanemad kui 50 aastat; Eestis enne 1945. aastat valmistatud tarbekunstiteosed; Eesti filateelia‑ ja fotograafia‑ (sealhulgas negatiivid) kollektsioonid või nende osad, mis on vanemad kui 50 aastat; trükised, mis on ilmunud enne 1865. aastat, samuti Eesti kultuuriruumiga seotud käsikirjad, kirjavahetused, päevikud ja muu kultuurilooliselt oluline ainueksemplaarne materjal, sõltumata selle vanusest; Eesti kultuurilooga seotud filmid, helisalvestised või muu tehniliselt salvestatud materjal, mis on vanemad kui 50 aastat; muusikariistad, mis on vanemad kui 50 aastat; Eestis enne 1945. aastat valmistatud mööbel ja Eestis valmistatud unikaalmööbel, mis on vanem kui 50 aastat; külmrelvad ning tulirelvad ning nende olulised osad, samuti laskemoon ja padrunikomplektid, mis on valmistatud enne 1945. aastat; mootorsõidukid või nende osad, mis on vanemad kui 50 aastat; laevade ankrud, illuminaatorite vaskraamid, suurtükid, pronkskellad, kompassid, roolirattad, nimetahvlid, mis pärinevad enne 1945. aastat.
Tuleb siiski rõhutada, et seaduse mõte on pigem kontroll väljaveetavate kultuuriväärtuste üle, mitte aga kultuuriväärtuste väljaveo lauskeelamine. Kultuuriväärtuste väljaveo regulatsioon ei ole Eesti õiguses võõras. Kuni 2004. aasta 1. maini ehk Euroopa Liiduga liitumiseni kehtisid meil tolliseadustik ja kultuuriministri määrusega kinnitatud kultuuriväärtuste nomenklatuur ning välja- ja sisseveo kord. Kultuuriministri määrus kehtestas väljaveoloa andmise protseduuri ning nende kultuuriväärtusega asjade loetelu, mille väljavedu Eestist oli piiratud ning toimus vaid väljaveoloa alusel. Tolle aja praktika näitas, et tavaliselt anti isikule kultuuriväärtuse väljaviimiseks väljaveoluba. Keelduti vaid mõnel juhul.
Lühikene ülevaade väljaveoloa taotlemise menetlusest Muinsuskaitseametis. Selleks et saada väljaveoluba, esitab isik Muinsuskaitseametile avalduse asja väljaviimiseks või eksportimiseks, tasudes eelnevalt riigilõivu 100 krooni kultuuriväärtuse kohta. Muinsuskaitseametnik teeb asja osas visuaalse ekspertiisi. Ekspert otsustab, kas oleks vaja juurde kutsuda erialaspetsialiste, sest ta ei pruugi olla pädev igal alal ainuisikulisi otsuseid langetama, näiteks kui välja viiakse autosid, muusikariistu, münte jne. Muinsuskaitseamet teeb ekspertiisiakti alusel 15 tööpäeva jooksul või mõjuvatel põhjustel ka pikema tähtaja jooksul kirjaliku otsuse väljaveoloa andmise või sellest keeldumise kohta. Seadusega luuakse alused väljaveoloa andmisest keeldumiseks, näiteks siis, kui asi on haruldane, seotud Eesti ajaloo olulise protsessi, sündmuse või isikuga. Väljaveoloa andmisest ei saa keelduda, kui isik asub elama välismaale ja konkreetne kultuuriväärtus kuulub tema kodusesse majapidamisse kuuluvate asjade hulka, või kui näiteks välismaal elav isik pärib kultuuriväärtuse. Kõrvalmärkusena võib öelda, et sarnane regulatsioon on olemas ka Soome vastavas seaduses.
Menetlusest tollis. Euroopa Liidu liikmesriikide vahel on nn sisetollid kaotatud 1993. aasta algusest. Tolliliidu põhimõte on see, et liikmesriikidest pärinevad kaubad liiguvad vabas ringluses, kui õigusaktis ei ole sätestatud erandit. Kultuuriväärtuste väljaveo litsentsimist on lubatud liikmesriigil kasutada, kuid sellegipoolest ei toimu sisepiirideta alal, näiteks Eesti ja Läti vahelisel piiril, analoogseid tolliformaalsusi nagu näiteks Eesti ja Venemaa piiril. Sisepiiridel toimub pisteline kontroll tolli poolt riskihindamise raames. Kultuuriväärtus peab vastama saatedokumentidele ja väljaveoloale ning olema nende alusel täpselt identifitseeritav. Kahtluse tekkimisel on tollil õigus saata kultuuriväärtus lisaekspertiisi. Tegemist on näiteks olukorraga, kus isikul on väljaveoluba, aga tollil tekib kahtlus kultuuriväärtuse saatedokumentide või väljaveoloal märgitud andmete kohta. Sel juhul suunab toll asja ekspertiisiks taas Muinsuskaitseametile. Ekspertiisi saadetakse asi ka siis, kui tollil tekib kahtlus, et asja väljaviimiseks või eksportimiseks peaks olema väljaveoluba, kuid seda ei ole. Muinsuskaitseamet teeb ekspertiisi viie tööpäeva jooksul, arvates asja ekspertiisi suunamisest. Kui ekspertiisi tulemusena tehakse kindlaks, et saatedokumentides või väljaveoloal märgitud andmed ei vasta tolliläbivaatuseks esitatud kultuuriväärtusele või et väljaveetav asi on kultuuriväärtus, väljastatakse isikule väljaveoluba või keeldutakse sellest seaduses toodud alustel.
Järelevalvest ja vastutusest. Järelevalvet teostavad vastavalt oma pädevusele Muinsuskaitseamet ning Maksu- ja Tolliamet. Järelevalvepädevust kasutades on Muinsuskaitseametil näiteks õigus ettekirjutusi tehes kohustada ajutiselt väljaviidud asju tagasi tooma või kohustada tagasitoodud asja ametile näitama.
Seadus sätestab ka kolm väärtegu: kultuuriväärtuse moonutamine selle väljaveo eesmärgil, Muinsuskaitseameti teavitamata jätmine, kultuuriväärtuse tagasitoomise kohustuse täitmata jätmine ja mittekohane täitmine. Nende väärtegude kohtuväline menetleja on Muinsuskaitseamet.
See oleks lühidalt kõik. Aitäh!

Aitäh! Nüüd küsimused. Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud minister! Tahan tervitada seda valitsuse eelnõu, sest Eesti kultuuripärandit on vaja tõesti väga tõsiselt kaitsta. Ma arvan, et peale minu on siin saalis veel teisigi Riigikogu liikmeid, kes on kahju kannatanud kas või vana mööbli kaotsimineku tõttu suvilast. Me teame, et enamikul juhtudel, enne kui meie õiguskaitseorganid jälile saavad, on need asjad juba piiri taha kadunud. Tahan aga küsida, kas te olete Vabariigi Valitsuses ette näinud lisavahendeid Muinsuskaitseametile, sest see on suur ja tõsine töö. Praegu, mil järelevalvealal on vaevalt üks ametnik terve maakonna kohta ehk üks ametnik peaaegu 100 000 elaniku kohta, on see ikka väga suur lisakoormus. Kas te leiate uusi töötajaid juurde ja ka raha selleks?

Aitäh! Järgmise aasta eelarve projektis on Muinsuskaitseamet taotlenud juurde kolm töötajat ja Kultuuriministeerium on teinud ettepaneku selles projektis see taotlus ka rahuldada.

Aitäh! Trivimi Velliste, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud proua minister! Ka mina ühinen eelküsija tänusõnadega ja tunnustussõnadega. Minu küsimus puudutab aga neid juhtumeid, kui kultuuriväärtus on ekslikult või seadusvastaselt juba välja viidud teise Euroopa Liidu riiki. Kas te näete piisavaid mehhanisme, õiguslikke mehhanisme ja tegelikke, n‑ö politseilisi mehhanisme, mis võimaldavad selle kultuuriväärtuse Eestisse tagasi tuua, kui see on ekslikult välja viidud? Eriti kui tegemist on suuremate asjadega. Näiteks Võrumaalt viiakse vanu suitsusaunu välja. Kas sellise suitsusauna saaks tagasi tuua? Samuti, kui me räägime väiksematest esemetest, mida on muidugi füüsiliselt kergem tagasi tuua. Kas te näete ette mehhanisme, et see oleks võimalik?

Aitäh küsimuse eest! Selles osas toimub tavaline seadusjärgne protseduur ehk n‑ö varastatud asjadega tegeleb politsei ja edaspidi kohus seaduse kohaselt.

Aitäh! Ivi Eenmaa, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud proua minister! Minule, kui ma selle seaduseelnõuga hakkasin tutvuma, kangastus üks teine aeg, kui kõik oli keelatud ja väga vähe lubatud. Isiklikult olen palju tegelnud nende probleemidega. Lugedes seda seadust, ei tahaks, et kõik tagasi tuleb, nagu Glavlit ja kõik, mis meil oli. Aga minu küsimus teile lihtsalt eneseharimise korras on: millised on kõige enam väljaveetavad kultuuriartiklid, mille pärast me hirmsasti muret tunneme?

Aitäh küsimuse eest! Praegu me tunneme muret kõikide nende asjade pärast, mis on nimekirjas nimetatud, sest need on meile olulised. Mida on siiamaani kõige rohkem välja viidud? Võib-olla huvitav statistika on selline, et näiteks 2003. aastal anti 3170 luba kultuuriväärtuste väljaviimiseks Hispaaniasse. Küsimus kerkis üles ka kultuurikomisjonis, et mida täpselt siis välja viidi, ja selgus, et viidi välja koduikoone. Nende näol ei olnud toona tegemist asjadega, mille puhul oleks pidanud väljavedu piirama. Ma soovin siiski veel kord rõhutada, et pigem on oluline omada kontrolli nende kultuuriväärtuste üle, mida välja viiakse ja mingil hetkel võib-olla tagasi tuuakse, kindlasti ei ole eesmärk lauskeelamine. Nii et ma usun, et võrdlus möödunud ajaga ei pea paika.

Aitäh! Hannes Astok, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tahan pärida nende ajamääruste kohta, millal asi muutub kultuuriväärtuseks. Näiteks raamatute puhul on need trükised, mis on välja antud enne 1865. aastat. See on väga mõistlik. Aga näiteks margid, mille vanus on rohkem kui 50 aastat. Ma kahtlen selles, kas need tähtajad on kõik mõistlikud. Teine asi: kuidas seda kavatsetakse jõustada, näiteks filateeliakollektsioonide osade ehk postmarkide puhul?

Aitäh! Mina usaldan töögruppi, kus osalesid oma ala spetsialistid ja oma ala tundjad. Ma võin ette lugeda selle töögrupi, kes on teinud ettepanekud kõikide nende tähtaegade kohta, sealhulgas filateeliateemadel. Esimees oli Kultuuriministeeriumi asekantsler Anton Pärn, liikmed olid Muinsuskaitseameti juriidiline nõunik Piret Annus, Maksu- ja Tolliameti tollikontrolli osakonna peaspetsialist Elika Brosman, Keskkriminaalpolitsei kriminaalteabe osakonna rahvusvahelise õigusabi talituse politseivanem Ülle Holm, Rahvusarhiivi arendusbüroo juhataja Toivo Jullinen, Eesti Kunstimuuseumi Väliskunsti Muuseumi peavarahoidja Kersti Kuldna, Muinsuskaitseameti mittekoosseisuline tehnikaekspert Rene Levoll, Eesti Rahvusarhiivi teadussekretär Andres Ottenson, endine Muinsuskaitse Nõukogu esimees Toomas Tamla, Muinsuskaitseameti vanemspetsialist Aet Tamm ja Kultuuriministeeriumi õigusosakonna juhataja Liina Urboja. Ma usun, et nendel inimestel on piisavalt pädevust, statistikat ja informatsiooni, et otsustada just nimelt niisuguste tähtaegade üle. Võib-olla meile tundub see kummaline, sest 50 aastat tagasi, see oli ju alles, aga tegelikult on sellest juba päris tükk aega möödas. Ma usun, et see aeg on siiski piisav, et pidada 50 aasta taguseid kultuuriväärtusi oluliseks. Kuidas seda jõustada, kuidas seda kontrollida? Nii nagu seadusi jõustatakse. Kui see seadus võetakse Riigikogus vastu, tuleb sellest teavitada, ja ma usun, et kindlasti on oluline roll informatsiooni jagamisel ühelt poolt, aga teiselt poolt on olulised konkreetsed kokkulepped või suhtlemised näiteks kõikide nende liitude või seltsidega, kes on kuidagimoodi seotud selle esitatud nimekirjaga, et nad saaksid teavitatud. Kui nad siis ka teada ei saa, siis võib juhtuda, et nad saavad sellest teada piiripunktis. Aga siis on juba vastavad menetlused.

Mark Soosaar, palun, teine küsimus!

Lugupeetud minister! Ma lähen edasi sealt, kust Trivimi Velliste, mu hea kolleeg, alustas. Ma näen eelnõust, et Muinsuskaitseameti teavitamise kohustuse täitmata jätmise eest on karistuseks rahatrahv kuni 100 trahviühikut. Aga oletame, et on unikaalne puitehitis, mis kuulub konkreetsele isikule või, ütleme, mingi väiksem ese, mingi haruldane portselanvaas või lausa arheoloogiline leid või mis tahes, eks ole, mille hind võib olla palju kordi suurem. Kas ei oleks õigem rakendada ikkagi sellist karistust või sellist trahvi, mis võrduks selle väljaveetud kultuuriväärtuse hinnaga? See 10 000 krooni või isegi väiksem summa, see 100 trahviühikut ei pruugi olla takistavaks teguriks, kui riskeeritakse väga suurte väärtuste väljaviimisega.

Jah, muidugi võib öelda, et usalda, aga kontrolli. Aga siiski  kehtib meil niisugune, kuidas öelda, presumptsioon, et me ei hakka enne süüdistama, kui asi pole juhtunud. Kui asi on konkreetselt juhtunud, siis tuleb seda käsitleda vastavalt sellele kultuuriväärtusele antud hinnangule. Kindlasti annab selle Muinsuskaitseamet, see on nende pädevuses, ja kindlasti on tal võimalik teha ettepanek käsitleda seda seaduste kohaselt, anda näiteks kohtusse.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks kultuurikomisjoni liikme Paul-Eerik Rummo!

Härra juhataja! Kolleegid! Kultuurikomisjon tutvus kõnealuse eelnõuga eelmise istungjärgu viimasel komisjoni istungil, 12. juunil. Komisjonile tutvustasid eelnõu, vastasid põhjalikult küsimustele ja andsid informatsiooni niihästi kultuuriminister kui ka Kultuuriministeeriumi õigusosakonna nõunik. Komisjon sai põhjaliku ülevaate ja vastused kõigile küsimustele. Ma tahan juhust kasutades tänada ministeeriumi selle eest, et komisjonile saadeti möödunud nädalal põhjalik ülevaade selle kohta, missugused regulatsioonid on analoogilistes küsimustes teistes Euroopa riikides. Nii et me saame siin seaduseelnõus kirjeldatut päris üksikasjalikult võrrelda teiste Euroopa riikide analoogiliste regulatsioonidega. Komisjonil ei tekkinud kahtlusi eelnõus kirjeldatud regulatsioonide vajalikkuse ega asjakohasuse suhtes. Komisjon otsustas konsensuslikult teha täiskogule ettepanek tuua eelnõu esimesele lugemisele saali ettepanekuga esimene lugemine lõpetada. Kui see nii läheb, siis muudatusettepanekute esitamise tähtajaks oleks 26. skp kell 18. Suur tänu!

Aitäh! Kas on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonid soovivad pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on lõpetada esimene lugemine. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 26. september 2007 kell 18. Esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud võrdse kohtlemise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks justiitsminister Rein Langi!

Väga austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ütleme siis nii, et läheb lahti! Selle võrdse kohtlemise seadusega olen ma Riigikogu kõnetoolis teist korda. See oli ka eelmise Riigikogu koosseisu menetluses, kuid kahetsusväärselt sai eelmise Riigikogu mandaat enne otsa, kui me jõudsime eelnõu kolmanda lugemiseni. Selle seadusega võetakse üle kaks Euroopa Liidu direktiivi. Esimene nendest on direktiiv 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust. Teine direktiiv on 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Praegu leiab Euroopa Komisjon, et Eesti ei täida nimetatud direktiividest tulenevaid nõudeid, mistõttu on alustatud Eesti suhtes kaks rikkumismenetlust. Eelnevast tulenevalt oleks vajalik eelnõu võimalikult kiire menetlemine. Siia võiks veel lisada, et Eesti oli kaua aega sellel positsioonil, et need direktiivid on Eesti õiguskorda üle võetud juba Eesti põhiseaduse jõustumisega. Teatavasti  kehtestab Eesti põhiseadus  diskrimineerimise keelu ja võrdse kohtlemise põhimõtte. Ja Eesti põhiseaduse teine peatükk on ka kohtuotsuse tegemise aluseks. Seda positsiooni esindasime me väga pikka aega Euroopa Komisjoni ees koos Saksa kolleegidega, kellel oli täpselt sama seisukoht. Kuid enne murdus Saksamaa ja võttis vastu võrdse kohtlemise seaduse ja selle tulemusena jäime me oma positsiooniga uhkesse üksindusse.
Võrdse kohtlemise seaduse eesmärk on tagada isikute kaitse diskrimineerimise eest rassi, rahvuse, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse suundumuse alusel. Seadusega keelatakse diskrimineerimine järgmistes valdkondades: töösuhted, sotsiaalhoolekande-, tervishoiu- ja sotsiaalkindlustusteenuse saamine, haridus, avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste kättesaadavus. Seega reguleeritakse võrdse kohtlemise seadusega diskrimineerimiskeeldu kitsalt eespool nimetatud direktiivide ulatuses. Juhul kui isik leiab, et võrdsusõigust on rikutud ning teda on diskrimineeritud seaduses nimetamata valdkonnas, on tal vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 15 õigus pöörduda kohtusse ning vastavalt põhiseaduse §-le 25 on tal õigus ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.
Tulenevalt nõukogu direktiividest ja kohtupraktikast eristatakse otsest ja kaudset diskrimineerimist ning diskrimineerimiseks korralduse andmist. Samas on seadusega ette nähtud ka erandid diskrimineerimise keelust. Võrdse kohtlemise seadus ei piira meetmete rakendamist, mis on vajalikud avaliku julgeoleku ja korra tagamiseks, kuritegude ennetamiseks, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Eriregulatsioon nähakse ette ka erinevale kohtlemisele vanuse alusel ja kutsetegevuses.
Võrdse kohtlemise seadusega on üle võetud direktiivis sätestatud olulised põhimõtted, nagu ohvristamine ehk teiste sõnadega tagakiusamine, tõendamiskohustus ja positiivne erikohtlemine ning abinõude rakendamine puuetega inimeste suhtes. Direktiivide kohaselt peavad liikmesriigid tagama kaebuse esitajale piisava kaitse tagakiusamise vastu. Seadusega tuleb kasutusele võtta meetmeid, et diskrimineerimises süüdistatavad ei hakkaks kaebuste esitajaid või tunnistajaid taga kiusama. Tagakiusamise põhimõte on määratletud eelnõu § 3 lõikes 6, mis ütleb, et diskrimineerivaks loetakse muu hulgas ka sellist tegevust, kui isikut koheldatakse teistest halvemini seetõttu, et ta on esitanud kaebuse diskrimineerimise kohta või on toetanud isikut, kes on esitanud sellise kaebuse. Diskrimineerimisjuhtude tõendamisel on selgelt nõrgemaks pooleks isik, kelle suhtes kahtlustatakse diskrimineerimise toimepanemist. Seega nähakse seadusega ette jagatud tõendamiskohustuse põhimõte, mille kohaselt see, kes arvab, et teda on diskrimineeritud, peab esmalt oma väidete tõendamiseks esitama piisaval hulgal fakte, millest nähtub, et esinenud on kas otsene või kaudne diskrimineerimine. Isik, kelle vastu avaldus on suunatud, peab menetluses tõendama, et ta ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet ja et tema toimimisviisil on olnud mingi muu aktsepteeritav põhjus.
Pidades kaitset diskrimineerimise eest oluliseks nii riigi tasandil kui ka konkreetsetel juhtudel, on võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise ja edendamise kohustus pandud nii tööandjatele, haridus- ja teadusasutustele kui ka ministeeriumidele. Vastavalt direktiividele peab igaühel, kes satub diskrimineerimise ohvriks, olema piisav juriidiline kaitse ja õigus ülekohtu heastamiseks. Lisaks tuleb tagada, et sanktsioonid oleksid tõhusad, õiglased ja hoiatavad. Teiste sõnadega peavad diskrimineerimise karistused olema sõltuvuses tekitatud kahju ulatusest ja mõjuma sellise käitumise suhtes hirmutavalt. Sanktsiooniks võib olla ka kahju hüvitamine. Nimetatud põhimõtted on võrdse kohtlemise seadusega üle võetud, diskrimineerimisvaidlusi lahendab kohus ja töövaidluskomisjon. Lepitusmenetluse korras lahendab diskrimineerimisvaidlusi õiguskantsler.
Vastavalt direktiivile 2000/43/EÜ peavad liikmesriigid määrama võrdset kohtlemist toetava organi. Võrdse kohtlemise seadusega on ette nähtud ühtse võrdõiguslikkuse voliniku institutsiooni teke, nii et üks institutsioon tegeleks kõigi diskrimineerimistunnustega. Seega läheksid ka soolise võrdõiguslikkuse voliniku ülesanded üle ühtsele võrdõiguslikkuse volinikule. Haldusorganisatsiooni ülepaisutamise vältimiseks ei ole mõistlik luua valdkondlikke volinikke, kelle ülesandeks on tegelda ühe diskrimineerimistunnusega. Parim lahendus on luua üks volinik, kelle ülesannete hulka kuulub võrdsuse kaitse üldiselt, olenemata diskrimineerimistunnustest. Sel juhul inimesed teaksid, kuhu pöörduda, ja neid ei jooksutataks eri asutuste vahel.
Võrdse kohtlemise seaduse kohaselt on võrdõiguslikkuse volinik sõltumatu ja erapooletu asjatundja, kelle nimetab ametisse sotsiaalminister. Volinik täidab kõiki direktiivis ettenähtud ülesandeid, sealhulgas nõustab ja abistab isikuid diskrimineerimist käsitlevate kaebuste esitamisel, annab arvamuse võimaliku diskrimineerimise asetleidmise kohta isikute avalduse alusel või talle laekunud teabe alusel, sel juhul siis omal algatusel, ning avaldab aruandeid võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta.
Sellega mina paneksin oma jutule punkti ja, head Riigikogu liikmed, eelnõu algataja ehk siis Vabariigi Valitsuse esindajana toetan ma Riigikogu põhiseaduskomisjoni ettepanekut eelnõu esimene lugemine täna lõpetada ja harras palve on liikuda eelnõuga  edasi võimalikult kiiresti. Aitäh!

Aitäh! Nüüd küsimused. Trivimi Velliste, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud härra minister! Kõigepealt suur tänu põhjaliku ettekande eest! Minu küsimus puudutab seda, kas, lähtudes selle eelnõu üldisest ideoloogiast, on mõeldav diskrimineerida naisterahvaid nende ilu järgi. Kas on näiteks missivõistlustel lubatav nimetada mõnda naist ilusamaks kui teist?

Aitäh, väga hea küsimus! Nüüd sõltub sellest, kes esitab võrdõiguslikkuse volinikule vastava avalduse.

Lauri Vahtre, palun!

Tänan! Mind on ammu huvitanud selline teoreetiline probleem, et kui, ütleme, Andrus Veerpalu läheks võistlustel starti Kristina Šmiguni kõrvale, siis ilmselt ta aetaks sealt minema ja tegemist oleks ilmselge diskrimineerimisega. Või teine kaasus, kui mina või sina siseneksime kas või Strasbourgis Inimõiguste Kohtu hoones naiste väljakäiku, siis ilmselt tuleks meil pahandusi õiguskaitsjatega. Milline oleks nüüd sinu prognoos, millele viidates võiks Inimõiguste Kohus otsustada, et meie karistamine sellise tegevuse eest on põhjendatud?

No ühised tualettruumid koguvad hoogu ka Eesti Vabariigis teatud restoranides. Nii et ju see on siis liikumine selle võrdõiguslikkuse poole. Aga mis puudutab sinu seda konstruktsiooni, et kui Kristina Šmigun trügiks Andrus Veerpaluga starti, siis seda ma ei oska kommenteerida, aga sa võid küsida Erki Noole käest, mis siis juhtub.

Jaak Aab, palun!

Austatud härra minister! Hea endine kolleeg! Ka selle seaduse juures vaidlesime me eelmises valitsuses teatud asjade üle. Ei kahtle, et seadus on vajalik. Kuid teatud nüansid olid siis jutuks ja ma näen, et ka selles versioonis, mis on küll veidi muutunud, on jäänud teatud problemaatika. Üks küsimus on kindlasti see, et nii nagu sa isegi ütlesid, puutub kõikide tunnuste alusel diskrimineerimine nüüd selle üldise voliniku pädevusse, aga tookord sai tehtud ettepanek, et sellisel juhul võiks selle voliniku nimetada ametisse Vabariigi Valitsus. Jätkuvalt on eelnõus kirjas, et selle nimetab sotsiaalminister. Milline on põhjendus?

Aitäh! Nagu sa hästi mäletad, otsustas ka valitsus, millesse sina kuulusid, et on ebamõistlik anda sellele volinikule järelevalvefunktsioon. Ja kui talle ei anta järelevalvefunktsiooni, siis ei ole millegagi põhjendatud, et selle voliniku nimetaks ametisse valitsus. Jäädi selle variandi juurde, et väga vabalt võib seda teha sotsiaalminister. Volinik on oma tegevuses täiesti vaba ja sõltumatu, allub ainult seadusele ja Sotsiaalministeerium tegelikult juhib seda võrdõiguslikkuse voliniku kantseleid üksnes kantseleilise teenindamisega. Nii et eks ta on niisugune halduse printsiibi rakendamise põhimõte, et juhul, kui järelevalvefunktsiooni ei ole, ei ole järelikult  suurt võimu ja kui seda ei ole, siis võib vabalt ka minister ametisse nimetada.

Aleksei Lotman, palun!

Jätkaksin sellesama voliniku teemal. See uus volinik, nagu ma aru saan, hakkab täitma nii neid kohustusi, mida täidab praegu soolise võrdõiguslikkuse volinik, kui ka siis uue seaduse järgi tulevaid ülesandeid. Kas praegusel hetkel on soolise võrdõiguslikkuse volinik alakoormatud?

Ma jään siin otsese vastuse võlgu, kuna ei ole tegemist minu haldusalaga. Ma ei tea, milline see tänane seis täpselt on. Ma ei usu, et tegemist oleks mingi alakoormatusega, sest ka sellest seadusest tuleb välja, et ta ei tegele mitte üksnes kodanike kaebustega, vaid ta peab analüüsima olukorda tervikuna, vaatama, mis Eestis toimub. Nii et iseendale töö väljamõtlemine ja selle tegemine on alati võimalik.

Jaak Aab, palun, teine küsimus!

Tänan, härra juhataja! Ja ikka sellest volinikust – palju vaidlusi tekitas ka see, milline on tema töömaht. Ma saan aru, et seda on ette väga raske hinnata. Kuigi ma vist tookord ka juba joonistasin niisuguseid musti stsenaariume, mis võib kõik olla ja kes kõik võivad pöörduda, nende arv võib olla nii tuhandetes kui kümnetes tuhandetes. Ja see üks volinik peab siis oma meeskonnaga kõigega hakkama saama. Ma saan seletuskirjast aru, et selle voliniku juurde on küll ette nähtud neli nõunikku. Kas eelnõu menetlemise juures on olnud juttu ka sellest, milline see töömaht on ja kas sellise meeskonnaga sellest jagu saadakse?

Aitäh! Ma vastaksin sellele nii, et elame, näeme. Ega me ju keegi ei oska täpselt prognoosida, millised võivad olla need pöördumised. Mina olen saanud sellise ettekujutuse, et diskrimineerimine Eesti ühiskonnas ei ole mingisugune selline probleem, mis nüüd äkitselt võiks põhjustada plahvatuslikku avalduste voolu võrdõiguslikkuse volinikule. Kunagi, ma mäletan, kui tehti avaliku teabe seadust,  kardeti hirmsasti, et Andmekaitse Inspektsioon ujutatakse üle kõikvõimalike vaidlustega ja avaldustega selle seaduse rikkumise pärast. Ja läks risti vastupidi. Tegelikult neid avaldusi, selgus, tuli minimaalselt. Aga juhul kui juhtub see must stsenaarium, et inimesed hakkavad tõesti pöörduma ja need pöördumised on põhjendatud ja mitte pahatahtlikud, nagu teinekord nüüd ka Eestis ette tuleb, eks siis tuleb töö ümber korraldada ja uut tööjõudu palgata. Kindlalt tuleks lähtuda ikka sellest põhimõttest, et avaliku sektori suurendamine Eestis on väga problemaatiline. Keegi peab lisaväärtust ka tootma.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Urmas Reinsalu!

Austatud kõrge koda! Härra justiitsminister! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu ja mõneti mõtteliselt jätkas seda arutelu sellelt pinnalt, kus teatavasti eelmise koosseisu volituste lõppemisega analoogiline seadus parlamendi menetlusest välja kukkus. Ja üks oluline vahe, mis on nüüd eelmise parlamendi koosseisu ajal eelmise valitsuse algatatud eelnõu ja selle eelnõu vahel, on see, et eelmine eelnõu, võrreldes Euroopa Komisjoni rikkumismenetluse algatuses rõhutatud direktiiviga nr 43, millele ka justiitsminister viitas, andis tegelikult üldise diskrimineerimiskategooria mõiste, mille puhul näitliku loendina toodi esile selles Euroopa Liidu direktiivis esitatud diskrimineerimisjuhud seaduse kohaldamise alana. Praegu esitatud eelnõu, mis on meil menetluses, kitsendab selles mõttes  seaduse kohaldamise ala ja näitlik loetelu on muutunud tegelikult selgeks konkreetseks loeteluks, millel on tõesti küll avatud viide, et käesolev seadus nõuab ka võrdse kohtlemise nõuete olemasolu lisaks seaduses antud ammendavale loetelule.
Arutelu komisjonis, lisaks justiitsministri eelnõu tutvustamisele, nagu ta ka siin kõnepuldis seda tegi, keskendus tegelikult kolme tüüpi probleemidele. Esimest tüüpi probleemid puutuvad sellesse, et kui me laiendame soolise võrdõiguslikkuse voliniku instituuti praeguses tähenduses ja paneme talle võrdse kohtlemise tagamise ja arendamise kohustused, nagu on nimetatud nendes kahes Euroopa Liidu direktiivis, siis me viime fookust soolise võrdõiguslikkuse voliniku ametiülesannete pealt kõrvale. Seda mõtet väljendati komisjoni arutelus ja sellekohase pöördumise saatis põhiseaduskomisjonile ka Eesti naisühenduste ümarlaud.
Teine küsimustik puudutab seda, millele siin osutasid ka mõned küsimused härra justiitsministrile, et kas need volitused, mis on antud võrdse kohtlemise seaduse eelnõus sellele volinikule, on piisavad, et ta saaks oma ülesandeid täita. Selle koha pealt on ka praegune soolise võrdõiguslikkuse volinik esitanud omapoolse märgukirja põhiseaduskomisjonile, milles ta kutsub üles, teeb parlamendile ettepaneku kaaluda nende volituste laiendamist ühe olulise instituudiga – see on sunniraha määramise pädevusega võrdse kohtlemise volinikule. Teatavasti tänases eelnõus sellist pädevust volinikul ei ole ega ole ka kehtiva seaduse alusel, soolise võrdõiguslikkuse seaduse alusel soolise võrdõiguslikkuse volinikul.
Kolmas küsimustering, mis sellest seaduseelnõust tuleneb, puudutab nn jagatud tõendamiskohustust. Jagatud tõendamiskohustus, mis on ka soolise võrdõiguslikkuse seaduses kirjas, tähendab selle seaduseelnõu järgi seda, et vastupidiselt üldisele kohtumenetluse või tõendite väljaselgitamise põhimõttele õigusemõistmises on n-ö nõrgema poole huvides tõendamiskoormis osaliselt ümber pööratud. Ja see tähendab, et – ma tsiteerin seaduseelnõu § 9 järgi: "Isik, kelle vastu on avaldus esitatud, peab menetluses tõendama, et ta ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kui isik keeldub tõendamisest, võrdsustatakse keeldumine diskrimineerimise omaksvõtuga." Oluline on siin kitsendus sellekohaselt, mida ka Euroopa Liidu direktiiv esile toob, et see tõendamiskohustus ei laiene halduskohtu kriminaalmenetlusele, vaid üksnes n-ö asjaolude tuvastamisele ja eksperdiarvamuse andmisele selle voliniku poolt. See on kindlasti koht, mida parlament peab arutama, sest kui me vaatame neid kahte Euroopa Liidu direktiivi, siis direktiiv annab oma sissejuhatavas osas väga selgelt  ka kitsendava asjaolu või toob esile asjaolusid, mille puhul seda jagatud tõendamiskoormist tuleks arvestada. Nimelt ütleb direktiiv nr 78, et tõendamiskohustuse eeskirju tuleks kohaldada üksnes siis, kui diskrimineerimise juhtum on esmapilgul ilmne, eestikeelses väljenduses, ehk siis evidentne või ka kergelt tuvastatav. Samuti ütleb direktiiv nr 43 tõendamiskoormisest rääkides sissejuhatavas osas, et tõendamiskoormise eeskirju tuleb kohaldada ilmse diskrimineerimise puhul. Meie seaduseelnõu ei ole selles osas seda asjaolu arvestanud ja see võib kindlasti olla üks küsimus, mida käsitleda.
Kolmas probleemidering selle seaduseelnõu puhul puutub sellesse, et kas oleks otstarbekas harmoneerida nimetatud direktiivid, laiendada ehk teisisõnu arendada soolise võrdõiguslikkuse volinikust välja see institutsioon, mida Euroopa Liidu direktiiv nr 43 nõuab, ehk siis organ, kelle ülesanne on edendada isikute võrdsest kohtlemisest tingitud diskrimineerimiseta kohtlemist. Või  tuleks kõne alla teine võimalus – laiendada mingi muu institutsiooni pädevust, ja Euroopa Liidu direktiiv annab ka viite sellele, milline institutsioon võiks kõne all olla. Direktiivi nr 43 artikkel 13 ütleb, et need organid, mille moodustamist direktiiv meilt nõuab ja mis me oleme jätnud täitmata selle direktiivi rakendamisel, võivad moodustada osa asutustest, kelle ülesanne on tegelda riiklikul tasandil inimõiguste kaitsega või üksikisiku õiguste kaitsega. Selline institutsioon on Eesti Vabariigis õiguskantsleri amet ning tegelikkuses on ka juba praegu antud õiguskantsleri ametkonnale  diskrimineerimisvaidluste lahendamine – tõsi küll, n-ö osapoolte vabatahtlikkuse alusel ehk siis lepitusmenetlusega. Kuid õiguskantsleri seadus ütleb ka selgelt seda, et õiguskantsleril on juba praegu kehtiva õiguse alusel seaduse § 35¹⁶ järgi kohustus edendada võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet. Ja selle võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte edendamiseks täidab õiguskantsler rida ülesandeid.
Nii et põhiseaduskomisjonis kerkis esile ka probleem seoses sellega, et kui me moodustame ühe institutsiooni, mis peaks direktiivi järgi hakkama tegelema üldise võrdõiguslikkuse edendamisega ehk arendame soolise võrdõiguslikkuse voliniku instituudi üldiseks võrdse kohtlemise kaitse ja edendamise institutsiooniks, siis jääb meil kõrvale üks põhiseaduslik organ, õiguskantsleri institutsioon, kellel on ka analoogilised üldpädevused. Selles arutelus viitas justiitsminister, et tõsist arutelu väärib ka see, kas õiguskantsleri ülesanded üksikisiku põhiõiguste tagamisel, mis tegelikult tulenevad põhiseaduse laiemast ja eesmärgipärasest tõlgendamisest, on üldse põhiseaduskonformsed. Aga see on laiemat sorti küsimus, millel põhiseaduskomisjon oma kitsamas arutelus ei peatunud.
Lisaks arutati seda, kui palju see eelnõu raha maksma läheb. Eelnõu rakendamine läheb seletuskirja järgi järgmisel aastal maksma veidike üle nelja miljoni krooni. Üldjoontes võib öelda, et kui vaadata Euroopa Komisjoni teatist rikkumismenetluse kohta, siis tegelikult seab see meile kohustuse mitmes valdkonna seaduses eelkõige konkreetselt töösuhetega täpsustada võrdse kohtlemise reeglit. Selle seaduseelnõu sabas on ka mõningad rakendussätted teistesse valdkonna seadustesse.
See oli üldine arutelu põhiseaduskomisjonis. Põhiseaduskomisjon toetas selle eelnõu esimese lugemise lõpetamist ja määras muudatusettepanekute tähtajaks 26. septembri 2007. aastal kell 6. Pole kahtlust selles, et Eesti õiguskorda on vaja seoses selle rikkumismenetluse algatamisega täiendada. Küsimus on, kuivõrd ulatuslikult ja kas siseriiklikus õiguses ka direktiivi laiendavalt me seda Euroopa Liidu direktiivi kohaldame. Teine küsimus on, millise õigusvõttega me seda teeme, millise institutsiooni me moodustame ning milliseid pädevusi talle omistame. Tuleb öelda, et direktiivi kohaldamise pädevuse suhtes on iga Euroopa Liidu liikmesriigi seadusandja iseseisev. Aitäh!

Aitäh! Küsimused. Trivimi Velliste, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud härra ettekandja! Kas komisjonis olid arutusel ka sellised olukorrad, kus vastavalt süüdistatava tõendamiskohustusele on kuritarvitatud süüdistatavat? Näiteks, kui alluv süüdistab oma ülemust diskrimineerimises ja kui seda tehakse kas või kättemaksuhuvist või on see lihtsalt hea äriidee – me teame, et USA-s on muutunud kohati heaks äriideeks süüdistada kedagi diskrimineerimises, eriti kui süüdistatav on rikas ja tema käest on võimalik korralikku kahjutasu välja nõuda. Kas sellised olukorrad olid ka komisjonis arutluse all?

Sellist olukorda me ei arutanud. Oht kerkiks esile tõepoolest siis, kui see volinik muutuks õigusemõistmise otsuseid langetavaks n-ö kohtueelseks menetlejaks, teisisõnu, et tal oleks õigus määrata ka karistusi. Antud juhul on tegemist ikkagi riigi autoriteediga, sõltumatu eksperdiga, kelle seisukohta kohus võib arvestada, kui jutt käib karistuse määramisest või kahju hüvitamisest, aga kohus hindab tõendeid ikkagi kogumis ja kohus ei ole seotud tõendamiskoormise eeldusega selle eelnõu loogika järgi, mille kohaselt ka süüdistatava poole n-ö vaikimine loetakse süü omaksvõtuks. Mis puutub sellesse, kas niisugust negatiivset avalikku tähelepanu püütakse kuritarvitada selle eelnõu rakendamisel, siis soolise võrdõiguslikkuse volinik, keda põhiseaduskomisjon on ka perioodiliselt kuulamisele kutsunud, ei ole niisuguseid drastilisi juhtumeid oma senises praktikas selliste pädevuste alusel, mis on praegu analoogiliselt ainult soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas, küll esile  toonud, pigem on ta esile toonud oma pädevuste kitsust ja ressursside puudulikkust oma ülesannete täitmisel.

Aitäh! Aleksei Lotman, palun!

Hea ettekandja! Mulle ei anna ikka see volinik rahu. Ega komisjonis ei arutatud hoopis sellist varianti, et kas see koht ei peaks olema hoopiski õiguskantsleri aparaadi juures, mitte Sotsiaalministeeriumi all?

No oli küll. Tõtt-öelda üks komisjoni liige püstitas probleemi sellisel kujul – see olin mina ise. See on koht, mille puhul tõepoolest küsimus ei olegi mitte niivõrd selles, ma arvan, et eksisteeriks oht selle voliniku sõltumatusele tulevikus, et otsekui selle institutsiooni ametisse nimetatuna, olgu siis tegemist sotsiaalministriga või, nagu on ka  praegune võrdõiguslikkuse volinik ette pannud, valitsusega, teda kuidagi ahistataks  oma ülesannete täitmisel. Ehkki probleemid võivad esile kerkida olukorras, kus valitsussektorisse puutuvalt võivad need diskrimineerimisvaidlused esile kerkida, nimelt ka avaliku teenistuse suhetest võivad võrsuda diskrimineerimisvaidlused vastavalt selle võrdse kohtlemise seadusele. Ühe juhuna ma küll märgiksin selle ära. Aga küsimus on selles, kuivõrd me püüame koondada ikkagi ühte kohta riigis kokku kompetentsi, mis on seotud põhiõiguste kaitse analüüsiga. Me kõik oleme kätte saanud mahuka põhjaliku analüüsi nii õigustloovate aktide järelevalve kohta õiguskantsleri poolt kui ka põhiõiguste järelevalve kohta õiguskantsleri poolt. Ma ise peaksin pigem loogiliseks – nüüd ma väljun küll komisjoni üldise arutelu raamest, aga ma puudutasin seda ka komisjoni istungil –, et me  püüaksime koondada põhiõiguste kaitse ühte institutsiooni riigis ning mitte tekitada konkureerivaid ja veel ulatusliku üldpädevusega institutsioone avaliku võimu poolt, kes peavad tasakaalustama kõiki muid õigussuhteid, mis tekivad eraõiguslikult või avalik-õiguslikult. Omaette küsimus, mida analüüsida võib, ja ma loodan, et kui lähitulevikus kerkib esile põhjalikum põhiseaduse analüüs ja selle läbiviimine, on küsimus sellest, kas kaaluda seda, et õiguskantsleri kui põhiseaduse prokuröri pädevus ja ombudsmani või põhiõiguste kaitse eraldi põhiseadusliku institutsiooni pädevus lahutada. Et üks ametiisik oleks põhiõiguste kõrgem ülemvalvur ja teine ametiisik oleks põhiseaduse prokurör ehk valvaks õigustloovate aktide põhiseaduspärasust.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku lõpetada esimene lugemine. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 26. september 2007, kell 18. Esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi järgmise, neljanda päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud pärimisseaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli justiitsminister Rein Langi!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ka see on eelnõu, mida mul on au lugeda esimesel lugemisel teist korda, sest eelmine parlamendi koosseis paraku ei jõudnud seda vastu võtta. Tõele au andes tuleb tunnistada, et pärimisseaduse eelnõud olid kahe eelmise Riigikogu koosseisu menetluses. Eelmise ehk siis X koosseisu menetluses jõudis eelnõu teisele lugemisele ja IX koosseisu menetluses oli ka 23. mail 2002 Vabariigi Valitsuse algatatud pärimisseaduse muutmise seaduse eelnõu. Ma kõigepealt ütleksin, miks on üldse esitatud uus terviktekst, sest põhimõtteliselt ei ole siin suuri muutusi õiguskorras, võrreldes 2002. aastal valitsuse algatatud pärimisseaduse muutmise seaduse eelnõuga. Kuna lihtsalt neid muudatusi tuli normitehniliselt väga palju, siis selliste seaduste puhul, mille vastu võib eeldada avalikkuse huvi, leian mina justiitsministrina, et oleks mõistlik neid menetleda Riigikogus terviktekstina. Sellel on oma head ja oma vead. Hea külg on kindlasti see, et avalikkusele ja ka Riigikogu liikmetele on menetlus arusaadavam. Vead seisnevad selles, et teinekord unustatakse, et väga suur osa sellest regulatsioonist juba kehtib, ja hakatakse kritiseerima seda, mis hetkel kehtib.
Mis on käesoleva eelnõu peamised eesmärgid? Praegu kehtiv pärimisseadus jõustus 1. jaanuaril 1997, tegemist oli varem kehtinud ENSV tsiviilkoodeksi vastava osa modifikatsiooniga. 2002. aasta 1. juulil jõustusid Eestis uus tsiviilseadustiku üldosa seadus ja võlaõigusseadus. Tegemist oli tsiviilõiguse reformiga, mis muutis mitmeid selle valdkonna aluspõhimõtteid. Pärimisseadus ja perekonnaseadus, mis on samuti tsiviilõiguse olulised osad, jäid selle reformi käigus muutmata, mistõttu ei ole need seadused enam kooskõlas tsiviilõiguse teiste osade üldise mõistekasutuse põhimõtetega. Seega on uue pärimisseaduse vastuvõtmise peamine eesmärk viia Eesti pärimisõigus kooskõlla Eesti kehtiva tsiviilõigusega. Ma tutvustaksin alljärgnevalt olulisemaid muudatusi.
Esimene oluline muudatus puudutab vastuvõtusüsteemilt loobumissüsteemile üleminekut. Pärimisseaduse eelnõu kõige põhimõttelisema muudatusena on seni käsitletud üleminekut vastuvõtusüsteemilt loobumissüsteemile. Põhimõtteliselt võib seda niimoodi ka käsitleda, aga selline rõhuasetus on natuke ekslik, ja seda seetõttu, et esiteks ei kehti Eestis praegu puhas vastuvõtusüsteem ja teiseks ei näe eelnõu ette üleminekut täiesti puhtale loobumissüsteemile. Eestis praegu kehtivat pärimisõigust oleks õigem nimetada vastuvõtu- ja loobumissüsteemi kombinatsiooniks. Vastuvõtusüsteemi elemendina kehtib võimalus võtta pärand vastu aktiivse tahteavaldusega. Ühest küljest tagab see õigusselguse, sest kui avaldus tehakse, on kolmandatele isikutele selge, kes on pärija. Puuduseks on aga oht, et kohalviibiv pärija lihtsalt salgab maha eemalviibiva pärija, sest puudub traditsiooniliselt vastuvõtusüsteemi juurde kuuluv aktiivne pärijate väljaselgitamise menetlus. Kõrvuti vastuvõtusüsteemi elementidega esinevad kehtivas pärimisõiguses ka loobumissüsteemi elemendid. Kuigi kehtiva pärimisseaduse § 4 ütleb, et pärimiseks tuleb pärand vastu võtta, ei tähenda see siiski, et pärandit saab vastu võtta ainult otsese tahteavaldusega, esitades notarile vastava avalduse. Pärimisseaduse § 117 lõike 3 kohaselt on pärija pärandi vastu võtnud ka siis, kui ta 10 aasta jooksul pärandi avanemisest asub pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama. Samas ei tähenda pärandvara valdama, kasutama või käsutama asumine kohe pärast pärandi avanemist veel tingimata pärandvara vastuvõtmist, sest kümne aasta jooksul on pärijal õigus ka pärandist loobuda. Seega juhul, kui keegi pärijatest ei esita notarile avaldust pärandi vastuvõtmiseks, kehtib kohalviibiva pärija jaoks sisuliselt loobumissüsteem kümneaastase loobumistähtajaga. See tähendab aga seda, et alles kümne aasta pärast selgub, kas pärija on kasutanud oma õigust pärandist loobuda või on ta selle siiski vastu võtnud. Ilmselgelt on nii pikk loobumistähtaeg ebamõistlik ja tsiviilkäivet kahjustav. Ehk siis kokkuvõtvalt võiks öelda, et Eestis kehtib praegu pärimissüsteemide kombinatsioon, mis ühendab endas mõlema süsteemi halvad omadused.
Eelnõu kohaselt on pärandi vastuvõtmiseks kaks võimalust. Esiteks säilib võimalus esitada notarile avaldus pärandi vastuvõtmiseks. Kui pärija seda ei tee, siis läheb pärast loobumistähtaja möödumist pärand talle üle, kui ta ei ole loobumistähtaja jooksul esitanud pärandist loobumise avaldust. Erinevalt kehtiva seaduse kümnest aastast on eelnõus loobumistähtaja pikkuseks kolm kuud. Kuigi see tähtaeg hakkab kulgema pärimisõigusest teada saamisest, mis sugugi alati ei pruugi kokku langeda pärandaja surma hetkega, on üldjuhul siiski suhteliselt kiiresti pärast inimese surma selge, kes on tema pärija või pärijad. Eelnõu kohaselt läheb pärand üle ka sellele pärijale, kes ei ole teadlik pärandaja surmast või vajadusest esitada pärandi vastuvõtmise avaldus. Seega kaob kohalviibival pärijal ära motivatsioon eemalviibivad pärijad maha salata. Eelnõus sisalduva kõige põhimõttelisema muudatusena võiks seega välja tuua muutuse pärija tahte eeldamises. Eelnõu lähtub sellest, et eelduslikult on pärija huvitatud pärandi vastuvõtmisest ja oma vastupidist tahet peab ta otseselt ja mõistliku aja jooksul väljendama. Pärija pärimishuvi eeldamisega paraneb oluliselt pärija õiguslik positsioon ja saab ka paremini realiseeritud pärimisõigus kui osa põhiseaduslikust omandiõigusest. Eelnõu tagab, et võrdselt kaitstud on nii pärandaja surmast teadlikud kui ka mitteteadlikud pärijad. Samuti on oluliselt paremini kaitstud pärandaja võlausaldajate huvid. Selle punkti lõpetuseks olgu öeldud, et Euroopa riikide pärimisõigused kasutavad valdavalt loobumissüsteemi ja erandiks on siinjuures Austria, kus pärimismenetlus küll vastuvõtusüsteemi järgi toimub kohtu järelevalve all.
Teine oluline muudatus on annakusaaja seisund. Eelnõu toob selgemalt esile pärimise aluspõhimõtte, mille järgi on pärija pärandaja üldõigusjärglane, kellele läheb üle kogu pärandaja vara, seega nii õigused kui ka kohustused. Pärijat tuleb eristada annakusaajast, kes ei ole pärandaja üldõigusjärglane, vaid sisuliselt saab pärandaja käest kingiks mingi asja või õiguse. See tähendab, et annakusaaja on üks paljudest võlausaldajatest, kellel on nõue pärija vastu. Kui pärandajal oli kohustusi rohkem kui õigusi, siis tasutakse kõigepealt olemasolevad kohustused ja võib selguda, et annakut täita võimalik ei ole.
Kolmas oluline muudatus on sundosa regulatsioon. Eelnõus pakutakse välja sisuliselt uus sundosa regulatsioon, mis arvestab Riigikohtu üldkogu 2005. aasta 23. veebruari otsust. Põhimõtteliselt lubab kehtiv seadus pärandajal otsustada, et tema seadusjärgsed pärijad jäävad pärandist ilma või pärivad seadusega võrreldes vähem. Kehtiva seaduse kohaselt võivad pärijad sellisel juhul oma sundosa õiguse maksma panna ja nõuda pool sellest, mida nad seaduse järgi oleksid pärinud. Kuni Riigikohtu otsuseni kehtinud praktika kohaselt võis iga pensionärist pärija sundosa õiguse maksma panna. Riigikohtu otsuse ja ka menetluses oleva seaduseelnõu kohaselt see enam nii ei ole. Eelnõus on selgesti sätestatud, et sundosa võib nõuda üksnes see pärija, kelle suhtes lasus pärandajal ülalpidamiskohustus. Sundosa piirab oluliselt inimeste õigust oma vara oma tahtmise järgi pärandada. Pärimisõiguse piirangud selleks, et nad põhiseadusega tagatud õiguste valguses üldse kehtida saaksid, peavad olema põhjendatud. Eelnõuga välja pakutud sundosa regulatsioon on põhiseadusega kooskõlas ja jätab pärandajale suuremad õigused oma vara saatuse määramisel. Eelnõu kohaselt minnakse pärandaja tahtest mööda üksnes siis, kui see on tõepoolest põhjendatud.
Neljas oluline muudatus on pärandvara hoiumeetmetega seonduv. Kuigi hoiumeetmetest räägib ka kehtiv seadus, näeb eelnõu ette tõhusama hoiumeetmete rakendamise võimaluse. Hoiumeetmed on vajalikud siis, kui mingil põhjusel ei ole pärandvara veel pärijatele üle antud. Hoiumeetmetega saab tagada, et pärandvara oleks alles ka siis, kui pärijad selle enda valdusse võtavad või kui kolmas isik soovib kiiresti pärandvara suhtes nõuet maksma panna.
Viies oluline muudatus käsitleb pärandvara ühisust. Eelnõuga sätestatakse selgelt, et pärandvara kuulub kõikidele pärijatele ühiselt ehk tegemist on pärandvara ühisusega. Selleks, et iga pärija saaks konkreetsete asjade omanikuks, tuleb pärandvara ära jagada. Selline regulatsioon tagab suurema õiguskindluse nii pärijatele kui ka kolmandatele isikutele. Pärijad peavad asjad omavahel selgeks tegema enne, kui nad pärandvara osi võõrastele müüma hakkavad.
Kuues muudatus on seotud notariaalse pärimismenetlusega. Eelnõu näeb ette senisest selgemad eeskirjad notaritele pärimismenetluse läbiviimiseks. Praegu on suur osa pärimismenetlusest reguleeritud ministri määrusega ja selline olukord ei ole kooskõlas põhiseadusega. Eelnõuga nähakse ette notari õigus väljastada pärimistunnistuse kavand. See on oluline juhul, kui pärijate vahel on vaidlus. Notar võib vaidlevatele pärijatele ette teada anda, kuidas pärimistunnistus välja antakse. Kui notari seisukoht pärijatele ei meeldi, siis nad saavad pöörduda kohtusse. Kehtiva õiguse kohaselt peavad pärijad vaidlustama juba väljaantud ehk siis kehtiva pärimistunnistuse.
Seitsmes ja viimane oluline muudatus, millele ma tahaksin tähelepanu juhtida, on see, mis puudutab pärimisregistrit. Eelnõuga täiendatakse pärimisregistrit reguleerivaid sätteid. Pärimisregistrist on eelnõu kohaselt võimalik teada saada ka seda, kellele on pärimistunnistus välja antud ja kes on pärandist loobunud. See tähendab, et kes on pärija ja kes ei ole.
Sellega ma oma pika igava jutu ka lõpetan ja kindlasti toetan Riigikogu õiguskomisjoni ettepanekut eelnõu esimene lugemine täna lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Kas on küsimusi? On. Väino Linde, palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Kindlasti olen ka seda meelt, et pärimisseaduses, mis meil praegu kehtib, on vaja teha mitmeid muudatusi, kaasa arvatud tähtaegadega seonduvaid. Aga ikkagi võiksid sa täpsustada, mis siiski tingib selle eelnõus toodud muudatuse, et praegune kehtiv pärandi vastuvõtusüsteem asendada loobumissüsteemiga, arvestades seda, et see muudab süsteemi, mis on meie territooriumil olnud juba ligi sadakond aastat ja on tegelikult rahva argiteadvuses levinud ning mis seetõttu, kui seda nüüd muuta, võib ühiskonnas kaasa tuua mõttetut segadust, pärimisasjadega venitamist ning lihtsalt pärandi vastuvõtu aja pikenemist.

Aitäh, hea sõber! Me oleme sinuga selles küsimuses vaielnud lipsuga ja ilma lipsuta. Eesti põhiseaduse § 32 lõige 4 ütleb väga üheselt: "Pärimisõigus on tagatud." Ja nüüd ma meenutaksin eelmise Vabariigi Presidendi sõnu, et tänapäeval liiguvad inimesed suurel kiirusel ja hulgakaupa. Eesti ei ole enam see riik, mis ta oli sada aastat tagasi. Praegu töötavad inimesed välismaal, nende perekondlikud sidemed on muutunud oluliselt nõrgemaks kui sada aastat tagasi. See, et pärimisõigus peab olema tagatud, tähendab, et riik peab kehtestama sellise regulatsiooni, kus pärijate mahasalgamine oleks võimatu või vähemalt väga keeruline. Praegu kehtiva süsteemi järgi see minu hinnangul ja Justiitsministeeriumi hinnangul tagatud ei ole. Kavandatav süsteem kindlasti parandab nende isikute õigusi, kes ei ole teadlikud sellest, et pärandaja on surnud ja nad peavad midagi ette võtma. Ja need on näited elust endast. Siin ei ole mitte midagi üllatavat. Kui nõukogude ajal teatavasti pärijate ring oli väga ahtake, siis Eestis kehtiva seaduse järgi ja ka eelnõu järgi on ju pärijate ring võrdlemisi suur. Onudelt ja tädidelt pärimine ei pruugi sugugi nende sugulastele teada olla, näiteks nendele sugulastele, kes parajasti on pikal tööreisil, ütleme Iirimaal. Euroopa Liit ju teatavasti annab igale Eesti Vabariigi kodanikule õiguse ja võimaluse töötada alaliselt ka teises liikmesriigis ja see nõrgendab, nii kurb kui see ka ei ole, perekondlikke ja sugulussidemeid veelgi, aga see on objektiivne tõde ja paratamatus.

Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Seaduseelnõu § 27 käsitleb üht uut muudatust, mille kohaselt alaealine, vähemalt 15 aasta vanune isik võib teha testamendi notariaalselt tõestatud vormis, aga on välistatud eestkostja sekkumine testamendi tegemisse. Kas te ei karda, et sellega seoses võib siiski teatud mõttes just selle noore inimese huvide rikkumine aset leida? Elu ei ole niisama lihtne, on väga keerulisi situatsioone. Mis põhjusel või kaalutlustel on selline valik seaduseelnõus  tehtud?

Aitäh! Me võimaldame täna ka 15-aastastel astuda tsiviilõiguslikesse tehingutesse,  kus eeldatakse nende esindajate nõusolekut. Eks ta on niisugune üldine filosoofiline küsimus, kas me kujutame ette, et 15-aastane isik annab endale aru oma varalistest huvidest ja on suuteline neid juhtima või mitte. Kui me seoksime selle võimaluse omaenda vara testeerida näiteks eestkostjate loaga, siis sellega me ahendaksime nende õigust oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kui me vaatame, millise küpsusastmega on meie praeguses ühiskonnas 15–18-aastased inimesed, siis ma leian, et selline piiramine ei oleks millegagi põhjendatud ja oleks ka vastuolus põhiseadusega.

Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mulle tundub, et kolleeg Lindel on õigus, seaduse stabiilsus on ka omaette väärtus. Te kavatsete nii selles seaduses kui ka järgnevas meie seadusandlikku traditsiooni ja süsteemi kardinaalselt muuta. Kas te kordaksite siiski veel üle need olulised argumendid, miks me peame Eestis seni kehtinud süsteemi sedavõrd kardinaalselt ka pärimisõiguses muutma. Millised on need poliitilised argumendid, millega te meid kallutaksite sellele teole?

Jah, armas Ain, sa ilmselt ei kuulnud minu vastust Väino Lindele natuke aega tagasi. See ongi tingitud meie ühiskonna muutumisest. Kui riik peab tagama pärimisõiguse, siis ta peab tegema seda mitte valikuliselt, vaid tervikuna. Praegune süsteem võimaldab pärijaid maha salata. Tõsi, selleks on olemas kõikvõimalikke kaitsemehhanisme, hiljem inimesed võivad hageda oma pärimisõigust kohtu kaudu, aga me teame, et pärimisõiguse tunnistuse vaidlustamine on keerukas protsess, ja pealegi väga tihti on see pärandvara selleks ajaks ammuilma läbi löödud, kui kohtust õigus saadakse. Nii et mis puutub loobumissüsteemile üleminekusse, siis ma vastaksin sellele niimoodi, et ega teised Euroopa Liidu liikmesriigid ja ka mitteliikmesriigid ei ole seda asjata teinud, see on ikkagi sellepärast, et inimesed liiguvad rohkem, sugulussidemed ja perekondlikud sidemed nõrgenevad ja selle tulemusena on riigil vaja midagi ette võtta, et pärimisõigus oleks tagatud. Ma eespool nimetasin, et Austria on praegu ainuke Euroopa Liidu liikmesmaa, kus kehtib selline puhas vastuvõtusüsteem, kuid selle vastuvõtusüsteemi teeb Austria puhul eripäraseks see, et ta on täielikult kohtu kontrolli all. Mina ei välista ka seda, et Eestis on samuti võimalik olemasolevat süsteemi edasi arendada olukorras, kus tagatakse kohtulik kontroll, aga see tähendaks kohturessursi olulist suurendamist ja selle süsteemi pealt, mis meil praegu on, ehk notarikesksuselt üleminemist kohtukesksusele. Õiguspoliitiline otsustus, mille Vabariigi Valitsus on teinud, on see, et pigem arendame edasi seda notarikeskset pärimissüsteemi ega tee märkimisväärseid kulutusi avalikule sektorile kohtuvõimu ja kohtusüsteemi tugevdamiseks. Järgmises eelnõus tuleb meil just juttu eestkostest, kus kohtusüsteemile pannakse uusi ülesandeid.

Väino Linde, palun!

Aitäh! Hea ettekandja ja õpetatud sõber! Ma arvan, et tegelikult lahendab  pärandiasjade puhul pärijate mahasalgamise probleemi vaid üks asi – kui meil oleks niisugune ühene, ülemaailmne pärijate, sugulussuhete ja testamentide register. Kogu muu süsteemi muutus siin tegelikult nii väga suurt rolli võib-olla ei mängigi. Kodutööd tehes leidsin, et mitte ainult Austria, vaid ka Itaalia, Portugal ja Hispaania on tegelikult EL-i maadest need, kes kasutavad Eestis praegu kehtivat süsteemi. Aga küsida tahtsin hoopis seda, kas on tehtud ka arvestusi, kui palju võib kohtute töökoormus edaspidi suureneda, arvestades seda, et kuigi eelnõu ütleb, et eeldatakse pärandi vastuvõtmist ja pärija ongi vara omanik, siis tegelikult n-ö selle reaalse vara omanikuks saamiseks peab ta ikkagi mitmeid asju ajama, kas või sellised pärandi suhtes ükskõiksed omanikud kuidagi sealt välja tõrjuma kas surnuks kuulutamise kaudu kohtus või muude kohtulike asjaajamiste kaudu ja siis tegelikult siin hoopis ...

Hea küsija, palun küsimus!

Kas te teate, kui palju töökoormus suureneb?

No nii pikale küsimusele tuleb ka pikk vastus. Vaadake, vastuvõtusüsteemi saab väga edukalt arendada tõepoolest suhteliselt paikses ühiskonnas, kus on olemas piisavalt hästi dokumenteeritud sugupuud, mis Eestis oli kuni eelmise sajandi keskpaigani. Teatavasti võimaldavad juba omaaegsed kiriku meetrikaraamatud 16. ja 17. sajandist minna oma sugupuu tõestamisega tagasi kuni aastani 1600 millegagi, kes kõvasti vaeva näeb. Pärast talupoegadele nime panemist viidi ju ka meetrikaraamatutes sisse see täiendus, et lisaks sündide, surmade, abieluregistri raamatutele oli olemas meetrikaraamat, kus oli ühe lehekülje peal võimalik saada ülevaade ühe isiku vanematest, temast endast, tema abiellumistest, tema lastest. 1926. aastal jõustus Eestis perekonnakirjade seadus, mis oli tol ajal maailmas täiesti ainulaadne ja mille sarnast on kasutatud peale Eesti veel ainult Šveitsis. Ja see oligi see, et lisaks kiriku meetrikaraamatutele kehtestati tsiviilperekonnaregister, milles oli iga Eesti Vabariigi kodaniku kohta avatud perekonnakirja lehekülg, millel kajastusid tema vanemad, isik ise, tema abiellumine ja tema lapsed. Ja need olid piisavaks tõendiks ka näiteks pärimisasjade ajamisel. Pärijate väljaselgitamiseks vaadati perekonnakirjade lehekülje pealt järele ja pärijaid maha salata  ei olnud võimalik. Praegu seda süsteemi enam ei eksisteeri, kuna perekonnakirjade pidamine lõpetati koos Nõukogude okupatsiooni saabumisega. Praeguste pärandajate kohta, kelle puhul tekib pärimiskaasus, ei ole võimalik ühelt leheküljelt ühtselt seda ülevaadet saada. Järelikult tuginetakse ainult isiku ütlustele. Isiku ütlustele tuginetakse ka Ameerika Ühendriikides, kuid seal tuleb anda selle kohta vande all tunnistus, mis antakse edasi kohtule. Meil seda vande all tunnistust ei anta ja praegu ei ole pärija mahasalgamine ju ka karistatav tegu – oi, ups, läks meelest ära!

Ain Seppik, palun teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kolleeg Lindel tundub olevat jälle õigus ja tõepoolest leidis ta veel maid Euroopas, kus vastuvõtusüsteemi rakendatakse. Kuid ma ei saanud vastust oma küsimusele, millised on siiski need motiivid. Te ütlesite, et väga kiire areng, aga Inglismaa on ka kiiresti arenenud, kuid ometi peetakse seal seaduste stabiilsust üheks omaette väärtuseks. Mul on niisugune küsimus. Te ütlete, et praegune vastuvõtusüsteem ei toimi. Kas te võiksite tuua näiteks mingisugust statistikat, kui palju on siis selle üle kohtuvaidlusi või mis näitab, et ta on halb süsteem, et ta ei toimi?  Millised argumendid on teil veel selle süsteemi vastu?

Aitäh! Tähendab, kindlasti võib küsida, milline kohtutes käimas olevate tsiviilvaidluste ja protsesside analüüs on tehtud. Hea Ain, sa tead suurepäraselt, et sellist analüüsi keegi teinud ei ole, sest selleks puudub igasugune ressurss, see tähendab eraldi mingisuguse analüüsitoimkonna kokkupanemist ja vastava uuringu läbiviimist, mis on väga keeruline. Me võime ütelda ainult seda, mida me kuuleme nii kohtunike kui advokaatide käest, kes praegu kinnitavad, et pärimisega seonduvate vaidluste hulk kahtlemata suureneb väga lihtsal põhjusel, sest on, mida pärida. Veel 15 aastat tagasi ei olnud suurt midagi pärida. Iga päevaga tuleb rahvuslikku rikkust Eestis juurde ja loomulikult tekitab igasugune varanatukese jagamine alati ka probleeme ja vaidlusi, see on samuti paratamatus. Tuleksin veel kord tagasi Eesti põhiseaduse selle paragrahvi juurde, mis ütleb üheselt – § 32 lõige 4 –, et pärimisõigus peab olema tagatud. Kui olemasolev süsteem seda ei taga, siis on ka mõistlik, et minnakse üle teisele süsteemile, mis seda paremini tagab. Samas olen ma muidugi kolleeg Väino Lindega väga nõus, et ega absoluutselt puhast süsteemi ei ole. Ja teie mõlema viidatud Itaalia ja Hispaania süsteem ei ole ju mingisugused puhtad vastuvõtusüsteemid, ka seal on väga selged erinevused. Nii nagu meie praegune vastuvõtusüsteem ei ole sajaprotsendiliselt puhas, vaid ka siin on loobumissüsteemi elemente. Ja ka eelnõus on ju teatav vastuvõtusüsteemi element sees. Olgu siis see vastuseks.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Hanno Pevkuri!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Õiguskomisjon kulutas pärimisseaduse arutelule terve pika päeva erakorraliselt 27. augustil. Pärast pikki vaidlusi ja arutelusid jõuti tulemuseni, et pärimisseaduse eelnõu võiks olla esimesel lugemisel täna, nagu ta ka on, ja muudatusettepanekute tähtajaks võiks määrata 20 päeva, mis on täpsemalt kolmapäev, 10. oktoober 2007. aastal kell 18. Aitäh!

Aitäh! Kas  ettekandjale on küsimusi? Mai Treial, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Kas te võiksite ka meile avaldada, missugused need pikad vaidlused komisjonis olid, millele terve päev kulus? Ega ei vaieldud ometi selle üle, kas muudatusettepanekute kuupäev on 10. või 20.

Aitäh! Hea meelega. Nimelt oli õiguskomisjonis otsustatud, et kuna nii pärimis- kui perekonnaseaduse puhul on tegemist väga mahukate ja põhimõtteliste eelnõudega, siis minnakse neid arutama kaheks päevaks. Nii pärimisseadus kui ka perekonnaseadus sai päeva. Komisjoni istungile olid kutsutud Justiitsministeeriumist nii minister kui eelnõu ette valmistanud isikud. Me käisime läbi kogu pärimisseaduse eelnõu paragrahv paragrahvi haaval ja kui käia üks seadus läbi paragrahv paragrahvi haaval, siis  võtab see tahes-tahtmata palju aega ja selleks kulus terve päev. Loomulikult võttis mõni paragrahv vähem aega ja mõni rohkem aega. Kindlasti oli seesama vaidlus vastuvõtusüsteemilt loobumissüsteemile ülemineku üle üks suur vaidlus. Meie arutelus osales ka Notarite Koja esimees Tiit Sepp ja tema käest said komisjoni liikmed samamoodi  küsida. Lisaks arutasime õhtupoolikul võimalikke erinevaid kaasusi. Nii et oli viljakas päev ja tulemus on täna teie ees.

Helle Kalda, palun!

Aitäh! Äkki te ikkagi, Hanno Pevkur, räägite vähemalt Notarite Koja seisukohtadest, mis erimeelsusi nendel oli. Ega me sellest ikka aru ei saanud, mis erimeelsusi siis täpselt oli. Mis oli näiteks notarite põhiargument, mis neile ei meeldinud ja mis nende seisukohad olid?

Aitäh! Ma võin huvi pärast muidugi hiljem vaadata, aga ma ei öelnud, et neil oli erimeelsusi. Ma ütlesin, et olid arutelud. Ja kui te küsisite notarite seisukohta, siis notarid on väga selgelt seda meelt, et jah, praegune süsteem annab võimaluse just nimelt sellisteks n-ö sullerdamisteks või milleks iganes, millest ka justiitsminister siin enne väga ilmekalt  rääkis. Kahtlemata väitis Tiit Sepp ka seda, et notarite hulgas on erinevaid arvamusi, nii nagu siin saaliski on erinevaid arvamusi, nii on juristkonnas üldse eri seaduste vastuvõtmisel erinevaid arvamusi. Aga notarite üks mure näiteks oli see, mis saab notaritasust, mis on praegu seotud pärandi suurusega. Selle üle jätkuvad veel arutelud eeldatavalt ka õiguskomisjonis. Seal on kaks erinevat võimalust. Näiteks üks võimalus on see, et kuna pärimistunnistuse väljaandmine muutub tehniliseks tööks, et kui isik on surnud, siis pärimistunnistuses lihtsalt öeldakse, kes on need isikud, kes pärivad, ja pärimistunnistuse peal ei loeta üles vara koosseisu, siis selle pärimistunnistuse väljaandmise eest saab fikseeritud tasu, piltlikult öeldes riigilõivu, kuigi ta on notaritasuna väljendatud, ja kui juba inimesed hakkavad notariaalselt vara jagama selle varajagamislepinguga, tuleb sealt notaritele päranditasust sõltuvalt lepingutasu. See oli üks näide, aga ma ütlen veel kord, et paragrahv paragrahvi haaval oli palju erinevaid arvamusi, ja kui tahate väga täpselt teada, siis on õiguskomisjonis kindlasti võimalik see protokoll välja võtta ning saab sealt lugeda, kes mida arvas ja kes mida ütles.

Liina Tõnisson, palun!

Suur tänu! Kahtlemata on tegemist keeruka seadusega, seda näitab juba lehekülgede arv. Aga mul tekkis ka uudishimu. Te ütlesite, et pärast päevast arutelu, pärast kahtlusi ja küsimusi on tulemus meie ees. Ma pean ütlema, et tulemus on ju see, mis meile n-ö kätte anti Justiitsministeeriumi või valitsuse poolt. Ja mina ikkagi ei tahaks teada mitte seda, et notarid muretsesid probleemi üle, et nemad hakkavad vähem teenima – ma saan aru nende tsunftihuvist –, vaid seda, millised kahtlused ja küsimused olid Riigikogu komisjoni liikmetel. Ega te ei kuulanud siis terve päev notarite ja justiitsministri esinemist. Millised olid komisjoni liikmete arvamused, kahtlused ja arutelud, missugustele punktidele või valdkondadele te tähelepanu pöörasite? Me oleme tavaliselt harjunud seda ikkagi kuulma. See, et me kõik tormaksime nüüd teie komisjoni linti kuulama, tundub mõttetuna. Sel juhul, miks te üldse siin esinete, kui me peame minema linti kuulama?

Aitäh, hea küsija! Ma olen noor parlamendiliige, aga siiski olen ma siin kuulnud küll ja küll kaasettekandeid ja ma ei mäleta, et enamikul nendest juhtudest oleks räägitud väga sisutihedalt sellest, mida üks või teine komisjoni liige küsis. Aga üks suuri küsimusi oli komisjoni liikme poolt näiteks seesama, mida Ain Seppik ka siin täna korduvalt üle küsis ja millele justiitsminister korduvalt vastas. Umbes analoogne vaidlus oli komisjoni istungil ka. Meil oli n-ö abimaterjalina paks materjalikogu, mis sisaldas praegu kehtiva pärimisseaduse, pärimisseaduse eelnõu ja muudatuste kommentaare. Nii et neid küsimusi esitatigi paragrahv paragrahvi haaval. Hästi raske on täna öelda, kas Ain Seppik esitas ainult kaks küsimust. Ei, ta ei esitanud ainult kaks küsimust ja mina esitasin seal ka mitmeid küsimusi. Kui hakata praegu kõiki neid küsimusi üles lugema, siis ma ütlen ausalt, et ega ma ka väga täpselt ei mäleta, kuidas me ühe või teise küsimuse sõnastasime. Uskuge mind, kõik need küsimused, mis me esitasime, said Justiitsministeeriumi poolt ka vastatud ja muudatusettepanekute tähtaja jooksul tuleb kindlasti muudatusettepanekuid nii komisjonilt kui usutavasti ka ministeeriumilt endalt.

Aadu Must, palun!

Hea ettekandja! Ma tean, et seadusloome juures arvestatakse tugevasti ajaloolist kogemust ja sealhulgas mitte ainult seaduse teooriat, vaid ka seaduse praktikat. Praegu tekib mul mure, et selle seaduse ettevalmistamise juures on küll seaduse teooriast lähtutud – näiteks see, mis puudutab perekonnalehti härra ministri ettekandes –, kuid mitte praktikast, sest ei ole õige siduda mingit arhiivi või asjaajamise perekonnadokumente üheselt vastuvõtusüsteemiga. Tahan juhtida tähelepanu, et seda pühaks kuulutatud perekonnalehe süsteemi Eesti Vabariigi ajal pidevalt pikendati, küll 1934. aastani, küll 1938. aastani, siis otsustati ta 1940. aastast sisse viia, ta oli valikuline ja kindlasti ei saanud see olla vastuvõtusüsteemi alustalaks. Kas seaduse praktika poolt, omaaegset Eesti Vabariigi seaduse praktika poolt – mitte ainult teooriat – ka ettevalmistamise käigus arutati?

Aitäh! Selle küsimuse oleks pidanud esitama justiitsministrile, kuna seaduse valmistas ette ikkagi ministeerium. Kui te vaatate eelnõu seletuskirja esimest lehekülge, siis sealt on näha, et lisaks ministeeriumi töötajatele osalesid eelnõu kirjutamisel Martin Käerdi, Erki Silvet ja riigikohtunik Villu Kõve, ekspertidena veel vandeadvokaat Ivo Mahhov, kes on spetsialiseerunud pärimisasjadele, ning notarid Tiit Sepp, Merle Saar-Johanson ja Tarvo Puri. Eksperteeris ka Saksamaa pärimiskohtunik Klaus-Peter Busch. Ma ei oska öelda, kas see seltskond, kes seda kirjutas, tutvus omaaegse Eesti Vabariigi praktikaga või mitte, küll tahan uskuda ja loota, et selle eelnõu kirjutamisel on lähtutud nii kehtivast praktikast kui vajadusest muuta pärimisseadus kaasaegsemaks.

Tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 56 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 10. oktoobri 2007 kell 18. Esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi viienda päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud perekonnaseaduse eelnõu esimene lugemine. Palun kõnetooli ettekandeks justiitsminister Rein Langi!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! No nii, haarame siis härjal sarvist. Mul oli väga hea meel kuulata Aadu Musta sõnavõttu pärimisseaduse kohta, mille ta esitas küsimuse vormis. Ma võin kinnitada, Aadu, et perekonnaseaduse koostamisel on täielikult arvestatud Eesti ajaloolise kogemusega. Just see küsimus, mis on olnud kõige kuumem kartul, on eelnõus täpselt niimoodi kirjas nagu härra Uluotsa esitatud eraõiguse seaduse eelnõus, mis kunagi teatud põhjustel seadusena ei jõustunud.
Perekonnaseaduse eelnõu on väga hea ja oluline eelnõu. Võib päris julgelt väita, et praegu kehtiv perekonnaseadus on viimane eraõiguse valdkonda kuuluv seadus, mille juured ulatuvad tagasi nõukogude aega. Praeguse seaduse ideoloogia tugineb suuresti 1969. aasta Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeksile. Tollal olid suhted perekonna sees, ütleme viisakalt, vähem dünaamilised, kui praegune elu meile pakub. Kui eelmise eelnõu puhul me võime väita, et kehtiv pärimisseadus on vastu võetud juba Eesti Vabariigi juriidilist mõtet arvestades, siis perekonnaseaduse puhul pean küll kahetsusega nentima, et seesama 1969. aasta abielu- ja perekonnakoodeksist tulenev regulatsioon on püsinud muutumatuna. Ja mis seal salata, kuna see regulatsioon on selline, nagu ta on, siis seda täita ei ole võimalik. Selles osas rakendub Eestis praegu traditsiooniline tavaõigus.
Mis on selle seaduseelnõu põhieesmärgid? Kuna eelnõu juurde on lisatud äärmiselt põhjalik seletuskiri, siis ma peatun lühidalt vaid kõige olulisematel momentidel.
Põhimõtteliselt võib esile tuua kolm peamist eesmärki. Esiteks. Eraõiguse reformi lõpuleviimine Eestis ehk teiste sõnadega perekonnaõiguse sätete ühtlustamine uuenenud tsiviil- ja tsiviilprotsessiõigusega. Teiseks. Perekonnas tekkivate varaliste suhete täpsustamine, arvestades tänapäeva nõudeid ja dünaamikat, mis eelkõige puudutab abieluvaraõigust ja ülalpidamisõigust. Sugugi vähem tähtis ei ole see, mida Aadu Must ütles: tuleb arvestada ka Eesti juriidilise mõtte ajalugu ja loogikat. Kolmas ja minu jaoks väga oluline eesmärk on laste ning eestkostetavate huvide parem kaitse ehk siis hooldusõigus ja eestkosteõigus.
Eelnõu lahendab kehtiva perekonnaseaduse rakendamisel esile kerkinud kitsaskohad ning reguleerib lisaks mitut olulist küsimust, mille osas seni regulatsioon üldse puudus. Eelnõu annab perekonnaõiguslike ja sellega seotud varaliste õiguste kuuluvuse ning teostamise osas senise seadusega võrreldes selgemad kriteeriumid, mis peaksid perekonnaõiguse subjektide vahelistes suhetes ning nende suhetes kolmandatest isikutest võlausaldajatega ära hoidma hulga vaidlusi.
Nüüd peatun lühidalt olulisimal. Kõige laiemat kõlapinda on leidnud põhimõtteline muudatus, mis puudutab abikaasade varalisi suhteid. On olnud kuulda arvamusi, et kavandatav muudatus, millega varaühisus on asendatud vara  juurdekasvu õigusega, jätab majanduslikult nõrgema poole kaitseta. Ma kinnitan teile, et nii see ei ole. Kes vähegi on viitsinud eelnõu läbi lugeda ja on kaasa mõelnud, see saab aru, et majanduslikult nõrgema poole seisund muutub selle eelnõuga hoopis paremaks.
Eelnõus on loobutud varaühisusest abikaasade seadusjärgse vara suhtes. Aluseks on võetud nn vara juurdekasvu tasaarvestuse süsteem, mida võib tinglikult nimetada ka majanduslikult mõistetud ühisvaraks. Selle kohaselt jääksid abikaasad ka abielu kestel kumbki oma vara omanikuks – see vara hõlmab ka abielu jooksul omandatud vara – ja valitseksid seda iseseisvalt. Varasuhte lõppedes tekiks abikaasal, kelle vara on suurenenud väiksemal määral, rahanõudeõigus abikaasa suhtes, kelle vara on rohkem kasvanud. Eesmärk on luua olukord, mille puhul mõlema abikaasa vara oleks suurenenud ühesuguses ulatuses. Asjaõigusliku ühisomandi asendaks seega n-ö majanduslikult mõistetud ühisvara.
Seadusjärgne abieluvarasuhe perekonnaseaduse eelnõus toob kaasa abikaasade suurema varalise iseseisvuse, kui näeb ette kehtiv õigus, mis rajaneb abikaasade tugevale varanduslikule seotusele ja arvestab ühisvara hulka ka näiteks ühe abikaasa iseseisva majandustegevusega seotud vara ning sellest tulenevalt laienevad ka majandustegevuse riskid teisele abikaasale.
Abikaasade vara ei muutu seadusest tulenevalt asjaõiguslikus mõttes ühiseks. Eelnõu kohaselt: seadusjärgse abieluvarasuhte kestel jääb abikaasa edasi oma vara omanikuks ning see puudutab ka abielu kestel omandatavat vara. Selline lahendus pakub oma varaga läbimõeldult käituvale abikaasale praegusega võrreldes märksa paremat kaitset teise abikaasa riskantsete majandus- ja finantstehingute eest.
Miks selline muudatus on vajalik? Ma väidan, et praegu pole käibes võimalik ühisvara üldse jälgida ja käibe ebakindluse risk on väga suur. Siinkohal võib näiteks tuua abikaasade tehingud väärtpaberitega.
Teema lõpetuseks tahaksin juhtida teie tähelepanu asjaolule, et vara juurdekasvu õigus on praegu kasutusel Saksamaal, Hollandis, Lätis, Skandinaavia maades ja Šveitsis. Ma nimetasin ainult mõningaid. Samuti oli juurdekasvuõigus olemas 1940. aasta tsiviilseadustikus, millest ma kõne alguses rääkisin. Ida-Saksamaal oli ka enne Saksamaade ühinemist kasutusel varaühisus analoogiliselt meil praegu kehtiva seadusega, pärast liitumist võeti seal kasutusele abikaasade vara juurdekasvu õigus ja see ei ole Saksamaal suuri probleeme tekitanud.
Oluliselt muutub ka hooldusõigus. Uudne vanema hooldusõiguse kontseptsioon võimaldab senisest paindlikumalt siduda vanema õiguste mahtu sellega, mil määral vanem tegelikult lapse kasvatamises osaleb. Hooldusõiguse kontseptsioon jaguneb nn isiku- ja varahooldusõiguseks. Isikuhooldusõigus tähendab vanema jaoks nii õigust kui kohustust teha kõik, tagamaks lapse heaolu ja tema nii füüsiline kui ka psüühiline areng. Varahooldusõigus on vanemate õigus ja kohustus valitseda vara lapse huvides ning last varalistes küsimustes esindada.
Tähtis muudatus puudutab ülalpidamiskohustusi. Eelnõus esitatud regulatsioon hõlmab kõiki sugulastevahelisi ülalpidamiskohustusi. Ülalpidamisõiguse eeldus on alaealisus või suutmatus ennast ise ülal pidada. Täpsustatud on vanusepiiri, milleni vanemal on kohustus ülal pidada täisealiseks saanud, ent keskhariduse tasandil õppivat last. Eelnõus pakub Justiitsministeerium selleks vanusepiiriks 21 eluaastat. Ülalpidamiskohustuse ulatuse osas näeb eelnõu ette, et esmajärjekorras peab olema tagatud isiku enda vajaduste katmine. Seejuures arvestatakse tema enda varalist seisundit ja kõiki kohustusi. Kui ülalpidamiskohustuse täitmine seaks ohtu kohustatud poole enda toimetuleku, siis ta vabaneb sellest kohustusest. Erandina ei vabane vanemad ülalpidamiskohustusest oma alaealise lapse suhtes ka juhul, kui see ohustaks nende endi toimetulekut.
Eelnõu näeb ette erisätted ülalpidamise kohta lapse sünni puhul. Siin ei ole oluline, kas lapse vanemad on omavahel abielus või mitte. Igal juhul on lapse isal ülalpidamiskohustus lapse ema suhtes teatud aja jooksul enne ja pärast sünnitust. Ning sama võib lapse isa nõuda lapse emalt, kui isa hooldab ja kasvatab last. Tagasiulatuva ülalpidamiskohustuse osas jääb kehtima alates 2005. aasta 1. juunist perekonnaseaduses sisalduv võimalus nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist kuni ühe aasta eest ka tagantjärele.
Viimane oluline muudatus, millel ma tahan peatuda, puudutab eestkostet. Kehtivas seaduses on eestkostet reguleerivate sätete peamine puudus nende äärmiselt väike regulatiivsus ning eestkoste ja eestkostjate tegevuse üle järelevalve teostamise struktuuri ebaefektiivsus. Eelnõus on eestkoste eesmärk kaitsta piiratud teovõimega alaealiste ning täisealiste isikute isiklikke ja varalisi õigusi ning huve. Eestkostja on eestkostetava seaduslik esindaja, kelle tegevusest eestkostetava olukord suures osas sõltub, kuna oma piiratud teovõime tõttu ei ole eestkostetaval reeglina võimalik ise oma huvide eest seista. Sellest tulenevalt on oluline ka, et eestkostja enda tegevuse üle kehtiks tõhus järelevalve. Eelnõu seab sisse järelevalve eestkostja tegevuse üle, täpsustab eestkostetava varaga tehtavate tehingute ringi, mille tegemiseks eestkostja vajab järelevalveorgani nõusolekut. Eelnõu kohaselt on eestkostjate üle järelevalve teostamine allutatud kohtutele. Kohtulik järelevalve aitab eestkostetava põhiõiguste kaitset paremini tagada kui praegune järelevalve eestkosteasutuste poolt, kus sageli ei tööta juriidiliste teadmistega isikud. Lisaks likvideeritakse sel moel ka senine vastuolu, kus eestkosteasutused on samal ajal nii sotsiaalhoolekandeteenuse pakkujad kui ka eestkosteasutused ning ka eestkostjate üle järelevalve teostajad, mis võib kaasa tuua huvide konflikti. Nagu näitab praktika, on see huvide konflikt kerge tulema – neid juhtumeid on palju.
Kehtima jääb praeguse õiguse põhimõte, et nii laste kui ka täiskasvanute puhul määrab eestkostja kohus. Erinevalt praegusest seadusest aga nähakse ette, et kohus peab sellisest situatsioonist teada saades ise algatama eestkoste seadmise. Eestkostja seadmise algatamise menetluse õigus jääb endiselt ka kohalikule omavalitsusele, samuti on õigus see menetlus algatada muul asjast huvitatud isikul, näiteks eestkostet vajava isiku sugulasel.
Eelnõus on uudsena sätestatud põhimõte, mille kohaselt määratakse lapsele eestkostja ainult juhul, kui tal pole ühtegi seadusliku esindaja staatusega vanemat. Juhtudel, kus on vajalik määrata eestkostja, kuid pole alust ära võtta vanemalt tema vanemaõigusi, tuleks eelnõu kohaselt määrata erieestkostja. Erinevalt kehtivast seadusest, kus eestkostjaks võib olla ainult füüsiline isik, lubab eelnõu eestkostjaks olla ka juriidilisel isikul. Eelkõige võiksid selliste juriidiliste isikutena kõne alla tulla heategevuslikud lastekaitsega tegelevad mittetulundusühingud. Kui lapsele ei õnnestu leida sobivat füüsilisest või juriidilisest isikust eestkostjat, on eestkostjaks tema hariliku viibimiskoha järgne omavalitsus. See omavalitsus täidab eestkostja ülesandeid, kuni leitakse sobiv eestkostja. Üldse, minu arvates on eestkoste problemaatika uues eelnõus märksa suurema tähendusega – seda just arvestades tulevast Eesti ühiskonda – kui too viimastel päevadel palju kära tekitanud seadusjärgse varasuhte muutmise kontseptsioon.
Head Riigikogu liikmed! Siinkohal ma lõpetaksin. Olen valmis vastama teie küsimustele. Valitsuse esindajana ma aga toetan Riigikogu õiguskomisjoni ettepanekut eelnõu esimene lugemine täna lõpetada. On väga tähtis, et see eelnõu ütleb üheselt, et abielu on õigussuhe mehe ja naise vahel. Tänan!

Aitäh! Läheme küsimuste juurde. Toivo Tootsen, palun!

Lugupeetud härra minister! Pärimisseadus ja perekonnaseadus on seadused, mis puudutavad peaaegu et iga inimest. Samas on need väga mahukad seadused ja meilgi kulus üsna kaua aega, et nendest läbi puurida. Päris tavalisel inimesel aga pole sugugi kerge nendest aru saada. Mis te arvate, kas varsti peaks perearsti kõrval olema igal inimesel juba ka pereadvokaat?

Seoses SKT plahvatusliku kasvuga, mis Eestis praegu toimub, ma arvan, et ta nii lähebki. Mida rohkem on üldrahvalikku rikkust ja mida rohkem on inimestel vara, seda keerukamad on varalised suhted ja seda enam on inimestel tõepoolest tarvis ka õigusnõustajat. Ka tööjaotuse seisukohast on äärmiselt ebaefektiivne ise istuda koolipinki ja teha endale kõik üksüheselt selgeks. Eks see puudutab natuke ka seda, et näiteks koduabiliste teenus on Eestis väga kiirelt arenenud.

Helle Kalda, palun!

Kui hea kolleeg ütles, et on advokaati vaja, siis mina arvan, et perekonnaseadusega seoses on vaja raamatupidajat kõrvale või siis tegelevadki abielus mõlemad abikaasad raamatupidamisega. Nende mõistete juures kindlasti peab oskama kasutada majanduse entsüklopeediat või midagi muud säärast. Aga minu küsimus on hoopis selline. Eelnõu kohaselt on põhivara hulka üldreeglina arvestatud ka selline asi nagu kasum. Et kui on põhivara, siis tuleb ka kasu juurde. Kas aga eelnõus on selles osas olemas ka erandid? Ja kui on, siis millised erandid on mõeldud? Sest üldreeglina on toodud põhivara ja sellest saadav kasu on ka sees. See on raamatupidamises, mis teil on sisse toodud. Kas on erandid ja kui on, siis millised?

Ma ei ole praegu 100 protsenti kindel, et ma sain sellest küsimusest aru. Nii palju, kui ma teie küsimusest aru sain, puudutab see § 34 põhivara koosseisu kohta, mille lõige 2 ütleb, et põhivara hulka ei arvata neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on seadusjärgse varasuhte kestel varalt kasu saamiseks või töö või varaliste soorituste näol teinud. Mis on siin defineeritud kui vajalikud ja kasulikud kulutused. Ei saanud aru?

Head ametikaaslased! On alati võimalus uus küsimus esitada. Järgmisena Kadri Must, palun!

Lugupeetud minister! Ma üritan küsida küsimuse, millest te aru saate. Perekonnaseaduse eelnõu reguleerib 3. peatüki 2. jaos ka abikaasade lahuselu abielu kestel. Millistest üldistest õiguslikest põhimõtetest ja eeskujudest on seda regulatsiooni koostades lähtutud ning kuidas on see praegu reguleeritud?

Kas sa, hea Kadri, täpsustaksid, mida sa küsisid? Millele sa viitasid alguses?

Ma palun saali tehnilisel personalil uuesti anda mikrofon Kadri Mustale! Palun, Kadri Must, täpselt sama küsimus!

Ma küsisin, millistest üldistest õiguslikest põhimõtetest on kantud säte, mis reguleerib abikaasade lahuselu abielu kestel. Millised on eeskujud ja millest te lähtusite selle regulatsiooni koostamisel?

Abikaasade lahuselu – see on iga kord fakti küsimus. Vaidluse tekkimise korral saab ainult kohus otsustada, kas tegemist on lahuseluga või mitte.

Enn Eesmaa, palun! Tuleb vajutada nupule "Sõna"! Ma palun saali tehnilisel personalil Enn Eesmaale mikrofon anda! Protseduuriline küsimus, Lauri Laasi, palun!

(Ei ole kuulda.)

Ma loodan, et teie nimi on ekraanile tagasi tulnud. Palun Enn Eesmaale mikrofon anda! Ma palun vabandust, loodetavasti saavad need tehnilised probleemid kohe lahenduse ja me saame oma istungiga edasi minna. Tuleks vajutada veel kord klahvile "Sõna", hea Enn, vajuta! Kas sa vajutasid klahvile "Sõna"? Teeme viis minutit vaheaega, tehniline küsimus. Loodame, et saame selle lahendatud.  Koguneme saali 16.15. Tänan teid!
V a h e a e g

Head ametikaaslased ja minister! Jätkame istungit. Ja ma palun veel kord vabandust selle tehnilise probleemi pärast! Mulle kinnitati, et nüüd on Enn Eesmaal mikrofon olemas. Enn Eesmaa, palun!

Austatud minister! Minu küsimus lähtub seaduseelnõu 4. osast, rakendussätteist, mis reguleerivad juba olemasolevaid abieluvaralisi suhteid. Neid suhteid reguleerivad nendes sätetes kaks paragrahvi – võiks vist öelda ka, et ainult kaks paragrahvi. Ütle, austatud minister, kas sa pead sellist regulatsiooni piisavaks ja ammendavaks.

Aitäh! Selle üle võib tõepoolest diskuteerida. Sinu hea erakonnakaaslane Helle Kalda ütles ka mulle praegu, et ta väga toetab seda, et ühel hetkel peabki niimoodi tegema, nagu ministeerium on ette pannud, aga kas ikka on võimalik seda nende ettepandud tähtaegade jooksul läbi viia. Ma vastan, et on küll võimalik läbi viia – tehniliselt ja juriidiliselt pole mingit probleemi. Näiteks Ida-Saksamaal mindi üle veel lühema ajaga ja mingisuguseid probleeme ei tekkinud.
Eesti on praegu natukene eriskummalises olukorras, kuna minu meelest meie meediasituatsioon ei võimalda alati edastada inimestele adekvaatset informatsiooni selle kohta, mis seaduses kirjas on. Räägitakse sellest, mis seaduses kirjas ei ole. Nii et rakendustähtaegade üle võib täitsa vabalt nõu pidada.

Järgmisena kadus enne vaheaega ära Lauri Laasi nimi. Palun nüüd anda mikrofon Lauri Laasile!

Austatud minister! Kas te oskate öelda, kui suures osas praegu sõlmitavatest abieludest sõlmitakse abieluvaraleping? Ja äkki on teil seisukoht ka selles osas, miks lepingu sõlmimine suhteliselt ebapopulaarne on?

Otsekohene vastus on, et ei ole õrna aimugi. Aga ega ta nii väga haruldane ei ole, abieluvaralepinguid tehakse aina rohkem. Ent kõik ei pea ilmtingimata ju registris olema. Need võivad olla ka niisugused kokkulepped, mis antakse näiteks pereadvokaadi kätte. Sel juhul lähtutakse üldisest võlaõiguse printsiibist, mitte olemasolevast perekonnaseaduse regulatsioonist. Probleem ongi selles, et praegune perekonnaõigus on nii segane, et üheselt pole selge, kas abieluvaraleping tuleneb perekonnaseadusest või tuleb sellele rakendada üldist võlaõiguse põhimõtet.
Nii et ma tõesti ei tea, kui palju neid lepinguid näiteks pereadvokaatide käes on. Aga ma ei ole nõus, et see väga haruldane asi on, neid lepinguid ikka tehakse.

Tiit Kuusmik, palun!

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Menetletav perekonnaseaduse eelnõu on eri ühenduste, sealhulgas naiste ühenduste poolt esile kutsunud erinevaid vastukajasid, nagu teiegi mainisite. Need vastukajad puudutavad ka abikaasade varalisi kohustusi. Siit küsimus: kas kehtivat abikaasade ühisvara süsteemi ei oleks saanud ajakohastada ilma süsteemi ennast hülgamata?

Kindlasti oleks. Vastus saab olla ainult jah. Mis on minu arvates varaühisuse puhul kõige suurem probleem? Ma üritan seda väga lihtsalt seletada, nagu ma olen seda viimastel päevadel seletanud ka ajakirjanikele.
Kõige suurem probleem on olukord, kui abielu lõpeb ja vara on vaja jagada. Varaühisuse puhul jagatakse vara meeletute vaidluste saatel kohtus. Ja kohus peab hakkama ütlema, et vaat lusikad lähevad naisele ja noad mehele ja üks konkreetne nuga naisele ja tool mehele. On olnud protsesse, mida peetakse viis aastat järjest ja kus poolte isiklikud suhted on sellised, et kohtukulud lähevad suuremaks kui jagatav ühisvara. Need ei ole enam väga haruldased juhtumid.
Sellises olukorras, kus kohus jagab asju ja me räägime asjaõiguslikust ühisvarast, jääb väga suure tõenäosusega kaotajaks pool, kes on vaidluses nõrgem, kellel ei ole raha, et advokaatidele kõrget tunnihinda maksta.
Vara juurdekasvu süsteem võimaldab varasuhte lõpetada palju efektiivsemalt ja palju kiiremini. Jah, ma olen Helle Kaldaga nõus, siin on raamatupidamislikku tööd. Aga samas on kõik võimalik ruttu läbi viia, kohtuotsus ära teha ja edasi menetletakse seda nõudeõigust, mis on rahaline, juba kohtutäituri vahendusel. Me saame asjad selgeks palju kiiremini.
See on minu jaoks kõige peamine põhjus, miks tuleks vara juurdekasvu õigusele üle minna. Jah, see on keeruline. Seda on keeruline mõista, sest mängu tulevad sellised mõisted nagu põhivara, koguvara, soetisvara. Ma möönan, et terminid on uudsed, need tulenevad sellestsamast 1940. aastal Uluotsa esitatud eraõiguse seadusest ehk tsiviilseadustikust, nagu seda tol ajal nimetati. Aga paremaid termineid me ei ole osanud ka välja mõelda.

Olga Sõtnik, palun!

Härra minister! Kas te saaksite meile seletada, kuidas hakatakse praktikas kindlaks tegema ühe või teise abikaasa varalise seisu suurenemist abielu kestel ning kuidas üldse määratakse abiellumise ajal olnud kummagi abikaasa varaline seis? Kas te näete ette n-ö eelneva inventuuriga naisevõttu või meheleminekut?

Seletuskirjas on öeldud, et kui vara hakatakse jagama ehk kui seadusjärgset varasuhet hakatakse lõpetama, siis pooled kõigepealt istuvad maha ja üritavad saavutada kokkuleppe. Kui nad kokkulepet ei saavuta, siis loomulikult langetab otsuse kohus. Ma veel laiendaksin seda. Ma ei taha hakata siin mingitele konkreetsetele seadusepügalatele viitama, vara jagamine konflikti olukorras on igal juhul närvesööv ja raske protsess. Reeglistik saab olla ainult suunatud sellele, et muuta protsess vähem halvaks. Halb on ta igal juhul, head ei ole selles kunagi. Situatsioonis, kus pooltevahelised suhted on väga halvad – isegi väga haritud inimeste puhul võivad need olla lausa kiuslikud –, üritatakse teisele poolele kõikvõimalike meetoditega halba teha. Isegi juhul, kui sellest tuleneb halb ka iseendale. Suurte vaidluste korral, tõesti suurte varade jagamisel ei pea vaidlust enam mitte niivõrd pooled, kuivõrd advokaadid, kes suudavad olla märksa ratsionaalsemad.

Inara Luigas, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus tuleb varaühisuse kohta. Teatavasti kuulub kehtiva seaduse järgi abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara abikaasa lahusvara hulka. Kui uue seaduse kohaselt hakkab kehtima varaühisus, kas siis need põhimõtted jäävad püsima?

Ka abielu kestel pärimise teel või kinkeks saadud vara läheb põhivara hulka, jah.

Nelli Privalova, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Kuidas tehakse praktikas kindlaks soetisvara suurus?

See on väga hea küsimus, kuidas ta praktikas välja hakkab nägema. Ma kujutan ette, et kui pooled omavahel kokkuleppele ei jõua ega suuda notariaalselt kokkulepet sõlmida, siis läheb asi kohtusse ja mõlema poole advokaadid istuvad maha, panevad pintsakud varna ja arutavad asja läbi. Nad mõtlevad välja mingi mõistliku kokkuleppe ja teevad selle teatavaks ka oma klientidele. Edasine sõltub juba klientidest. Ma kujutan ette, et suurte varade jagamise puhul on praktika selline. Kui advokaadid mängus ei ole ja pooled ise vaidlevad kohtu ees edasi, siis muidugi kohtunikul kõige kergem ei ole. Aga tal on igal juhul kergem kui praegu, mil mõlemad pooled üritavad tõestada, et taburet, mille ostu tšekk on kadunud, on just tema ostetud.

Ain Seppik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Tänapäeval küll pooled üritavad taburetti teineteise tagant ära varastada. Mina loen rakendussätete § 210 ega saa aru, kas seal on eksitud või on see jälle kiirustades kokku traageldatud. "Käesolev seadus laieneb kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks." Aga milline seadus laieneb siis nendele suhetele, mis tekivad pärast seaduse jõustumist?

Aitäh märkuse eest! Kui me täiesti formaaljuriidiliselt läheneme, siis ma möönan, et tegemist on väikese veaga. Aga kui me räägime üldisest põhimõttest, et on tegemist rakendussätetega ehk rakendusosaga, siis muidugi heatahtlikul tõlgendamisel võib asjast ka positiivselt aru saada. Kuna numeratsioon on ühine, siis on õige, et siis peaks rakendusseadus olema eraldi. See on hea tähelepanek. Jurist ei maga.

Mai Treial, palun!

Lugupeetud minister! On selge, et perekonnaseadus reguleerib väga olulist osa ühiskonna põhiväärtustest. Me teeme väga suure muudatuse varalistes suhetes ja minu küsimus on, miks me selliseid muudatusi läbi viies ei ole kaasanud ühiskonda laiemale arutelule. Ei ole märganud, et ministeerium oleks korraldanud mingisuguseid ümarlaudasid või muid arutelusid. See arutelu on tulnud täiesti eksprompt eilse ja tänase päeva jooksul.

Hea Mai, see ei vasta tõele. See seaduseelnõu on nüüd juba kuuendat aastat menetluses. Kõikvõimalikke arutelusid kõigil tasemetel on tehtud kümneid ja kümneid, inimesed laua taga on ainult kogu aeg vahetunud. Justiitsministeerium on selle eelnõu saatnud arutamiseks kõikvõimalikele kodanikuühiskonna organisatsioonidele oi-oi kui mitu korda.
Probleem on selles, et eelnõu ettevalmistavad nõunikud on vahetunud ja on vahetunud inimesed ka nendes organisatsioonides. Ja keegi pole kellelegi mingit infot edasi andnud, eriti nendes esindusorganisatsioonides.
Selle etteheite ma lükkaksin küll tagasi. Asja on arutatud, selle üle on hästi palju ka ajakirjanduses poleemikat olnud. See ei ole sugugi esimene kord, kui me sellest räägime.
Eelnõu üritati eelmise valitsuse ajal Riigikogu menetlusse saada, aga see ei õnnestunud. Ent juba siis oli teema üleval. Kolleeg Jaak Aabiga me leppisime isegi kokku, et Sotsiaalministeerium võtab oma tavapärases maakondlikus ringis, kus ta räägib tundlikest asjadest sotsiaalpoliitikas, perekonnaseaduse üheks teemaks. Ma ei tea, kas see kokkulepe lõpuks täitus või ei, meie inimesed igal juhul pidid seal ka osalema.
Nii et sellest on olnud hästi-hästi palju juttu. Aga paraku see alati unustatakse ajaks, kui asi jõuab Riigikogus esimesele lugemisele. Ma olen küll seda meelt, et eelnõust on palju räägitud, nüüd oleks aeg tegudeni jõuda.

Paul-Eerik Rummo, palun!

Oma ettekandes sa nimetasid viimastel päevadel käivitunud ärevuse tekitamise kampaaniat, mis puudutab eriti abikaasade varalisi suhteid selles seaduseelnõus. Kas sa oskad oletada, mis motiividel ja kelle huvides on selline kampaania ellu kutsutud? See põhineb eelnõu nii suvalisel ümberjutustusel, et sel pole enam mingisugust kokkupuudet eelnõu tegeliku tekstiga. Ja mismoodi on võimalik sellisele kampaaniale ratsionaalselt vastu astuda, et avalikkus saaks ikka õige pildi eelnõu tegelikust sisust?

Kuidas on võimalik sellisele demagoogiale vastata? Vastuse otsimine säärasele küsimusele paneb alati ohkama. Olen küsimuse esitanud saadikuga nõus, et paraku otsib Eesti ajakirjandus (minu jaoks on väga suur osa sellest meelelahutustööstus) lihtsalt mingisugust konflikti ega viitsi ise asjasse süveneda. See on ajakirjanduseetika väga kuri rikkumine. Kehtib ju meedias üldiselt põhimõte, et kuula alati ära teine pool. Kõnealuses n-ö debatis ei ole teist poolt keegi viitsinud kuulata, lihtsalt paar isikut on suutnud ühiskonnale oma ego demonstreerida. Millest see on tingitud? Kuidas nad on suutnud seda teha?
Ma siiski loodan, et tegemist on lihtsalt sellise nähtusega, kus loetakse läbi üks paragrahv, kaotatakse pilt silme eest ning siis järgmist paragrahvi enam ei loeta ja helistatakse tuttavale töötajale Delfist.
Muidugi ei tohiks see nii olla, aga kahetsusväärselt see praegu nii on. Kuidas seda selgitada? Tuleks võtta sellesama eelnõu seletuskirja leheküljed 12 ja 13. Leheküljel 11 algab lõik "Seadusjärgne abieluvarasuhe eelnõus", kõige paremini aga iseloomustab seda eelnõu tegelikult leheküljel 13 olev tabel, joonis nr 6  soetisvara tasaarvestamise kohta. See teeb kogu asja puust ja punasega kõigile  selgeks. Proua Pärnits ilmselt nii kaugele lugemisega ei jõudnud.

Marika Tuus, palun!

Lugupeetud minister! Eestis on ikka kehtinud abieluvara ühisus. See on olnud sajanditepikkune traditsioon ja me oleme ikka väärtustanud peresuhteid ning kindlustunnet, et lapsi rohkem sünniks. Teie ütlete, et kõnealune seadus toob kaasa selle, et suurema rahakotiga inimene palkab parema advokaadi. Ning äsja te mainisite ka seda, et just advokaadid panevad pintsakud varna ja hakkavad vaidlema. Kellele see seadus siiski kasulik on? Kas nõrgemale poolele, nagu te väidate, või hoopis ikkagi juristidele, notaritele, advokaatidele? Ning kas see seadus teie meelest soodustab uute abielude teket?

Ma hakkaksin selle küsimuse teisest poolest peale: kas üks või teine seadus võiks soosida abiellumist. Sellele küsimusele ma ministrina vastata ei julge. See on õunte pealt ennustamine. Praegu kehtivas seaduses on varalistes suhetes segadus. Ometi me näeme, et abiellujate hulk kogu aeg kasvab. Abielu sõlmivad ka inimesed, kes on koos elanud seitse, kaheksa, üheksa aastat. Seda on pressis päris aktiivselt viimasel ajal valgustatud.
Igasugune selguse toomine regulatsiooni peaks ju teoreetiliselt soodustama inimeste soovi oma kooselu registreerida. Kas see nii läheb, seda me näeme kahe-kolme aasta pärast.
Mis puutub teie viidatud varaühisuse põhimõttesse, siis ei ole ju niimoodi. Me  enne rääkisime, et ka 1940. aastal jõudis professor Uluots peale raskeid vaidlusi ja teoreetilist tööd selleni, et ta võis esitada parlamendile tsiviilseadustiku, kus seesama vara juurdekasvu õigus oli täpselt samamoodi reguleeritud nagu siin praegu. Lihtsalt okupatsioon tuli peale ja seda ei suudetud ellu viia. Nõukogude süsteem ehk kommunistlik ideoloogia – loomulikult varaühisus, mis siis veel! Kõik ühte patta, pärast keskelt pooleks. Tegelikult oli see ükskõik, sest nagunii midagi jagada ei olnud, vara pidi ju olema võimalikult vähe. Aitäh!

Rein Ratas, palun!

Hea justiitsminister! Kui praegu abielus olevad abikaasad soovivad senise varaühisuse jätkumist, siis kas selles varaühisuses saab olema ka mingeid erisusi, võrreldes praegu kehtivas seaduses sätestatud varaühisusega? Kui jah, siis millised need erisused on?

Need erisused on kirjas § 212 lõigetes 3–6. Lõige 2 ütleb, et kõigepealt peavad abikaasad esitama vastava teate ja selle esitamise korral kohaldatakse varalistele suhetele alates käesoleva seaduse jõustumisest käesolevas seaduses varaühisuse kohta sätestatut. Seal on väikesed erisused, mis on seaduses eraldi kirjas.

Eldar Efendijev, palun!

Lugupeetud minister! Minu küsimus on perekondade loomise valdkonnast, mis on tänapäeva Eestis omaette aktuaalne teema. Kas selline pöördeline uuendus abikaasade varalistes suhetes peaks teie arvates tugevdama või siis hoopis nõrgendama abielu? Millisena te prognoosite abielu tulevikku juhul, kui see seadus vastu võetakse?

Ma just vastasin sellele, et igasugune selgem regulatsioon, arusaadav regulatsioon, mida on ka võimalik täita, peaks teoreetiliselt soodustama inimeste soovi oma kooselu registreerida. Samas võib muidugi tuua säärasegi näite, et Eestis sõlmitakse praegu väga palju abielusid ka isikute vahel, kes on elanud koos väga pikka aega, ja seda tehakse olukorras, kus perekonnaõigus ei anna varalistes suhetes üldse mingisugust erilist regulatsiooni. Uuringut, kui paljud pikka aega koos elanud inimestest, kes abielluvad, teevad abieluvaralepingu, pole tehtud. Selles suhtes jään vastuse võlgu, seda analüüsi ei ole.

Jaan Kundla, palun!

Uues seaduses sätestatud varaühisuse kohaldamiseks tuleb esitada abieluvara registri pidajale vastav notariaalselt tõestatud teade. Kas see notariaaltoiming on tasuta? Ja millega on põhjendatud inimestele täiendavate ebamugavuste tekitamine seoses seaduse jõustumisega? Kas seda küsimust ei ole võimalik lihtsamalt lahendada?

Jah, kuid midagi peaks nagu tegema. Me oleme lähtunud loogikast, et see seadus laieneb kõigile perekonnasuhetele. Nüüd ongi mängus see tagumine uks: inimestele on jäetud võimalus, et nende suhtes jääb kehtima praegusest seadusest tulenev varaühisus. Kui nad seda soovivad, siis nad peavad midagi selleks tegema. Kas piisab omakäelisest teadaandmisest? See tooks ehk kaasa vaidlusi, kas dokumendid on ehtsad või mitte. Allkirja tõestamist tuleks ikkagi nõuda. Kui muid tehinguid ja kokkuleppeid kinnitavad praegu notarid, siis peaks seegi olema notariaalne. Notarite juurde pääsemine ei ole enam probleem, seda ma võin teile kinnitada, järjekorrad on kadunud.
Kas see peaks olema tasuline? Üldiselt kehtib põhimõte, et notarid saavad oma töö eest tasu võtta, keegi teine seda ju kinni ei maksa. Riik ei näe kindlasti ette mingisuguseid subsiidiume selle seaduse jõustamiseks. Nii et vastus saab olla ikkagi, et ma jääksin tolle notariaalse toimingu juurde ja kindlasti on see tasuline. Aga ma ei usu, et see inimestele mingeid tohutuid ebamugavusi tekitab.

Toomas Varek, palun!

Hea justiitsminister! Minu küsimus puudutab § 38 soetisvara tasaarvestamise kohta ja § 41 tasaarvestamisnõude täitmise erisuste kohta. Tasaarvestamisnõue tuleb täita, nii palju kui ma aru saan, põhiliselt rahas. Või on sellest reeglist ka erandeid? Paragrahvi 41 2. lõike viimasest lausest ei saa ma otseselt aru, siin on ikka juttu ainult rahast. Kui on mingisuguseid muid erisusi, siis palun, millised need on?

Vaatame § 41 lõiget 2. "Kohus võib abikaasa nõudel määrata kummalegi abikaasale jääva vara kaasomandi osana või esemetena, arvestades abikaasa õigustatud huvi." Nii et see võimalus on olemas ja kui seda õigustatud huvi suudetakse kohtule piisavalt argumenteeritult tõestada, siis on see võimalik.

Kalev Kallo, palun!

Härra minister! Kui üks abikaasadest sureb või abielu lahutatakse, on pilt selge. Aga kui üks abikaasadest on näiteks teadmata kadunud, kas selle eelnõu järgi saab siis teine ühepoolselt abielu lõpetada?

See on väga hea küsimus. Selle üle praegu vaieldakse Euroopa Liidus, mis siis saab, kui teine osapool on lihtsalt kadunud, aga samas teatakse, et ta ei ole surnud, vaid ringleb kusagil Galway ja Dublini vahel ühest farmist teise, ja teate kättetoimetamist selle abielu lõpetamiseks ei ole võimalik piisavalt mõistliku aja jooksul teha. Kuna teine pool ei saa vastavat teatist kätte või kui ei ole teatis piisavalt selgelt kätte antud (ei ole see tõendatud), siis kohus naljalt abielu lõppenuks ei tunnista.
Aga teema on väga aktuaalne ja seepärast on eelnõus sätestatud, et lahuselamise korral on võimalik ühel abikaasal nõuda varasuhte kindlaksmääramist ja lõpetamist ning teatud juhtudel ka mingisuguste varaliste õiguste isiklikku kasutamist. Aga kindlasti see lõplikult probleemi ei lahenda ja see on teema terves Euroopa Liidus.

Mai Treial, palun!

Lugupeetud minister! Ühisomandi asemel on võimalik saada seadusega tagatud nõudeõigus ja eelnõu koostamisel on lähtutud sellest, et sellise nõudeõiguse saamisega on tagatud palju selgust ja kõik on palju lihtsamaks muutunud. Kas te tõesti arvate, et nõrgema poole vara asendamine nõudeõigusega kaitseb nõrgemat poolt?

Jah, arvan küll. Ja ma kohe seletan, miks. Näiteks tänasel päeval kohus pärast aasta kestnud vaidlust otsustab, et üks konkreetne maal kuulub lahutatud naisele, aga mees seda ikkagi kätte ei anna. Mismoodi see väljanõudmine praegu käib? Kohtutäitur, turvamehed – nalja kui palju ja ikkagi on maali kätte saada väga keeruline. Konkreetse asja väärtuse väljamõistmine ja selle kättesaamine rahas teise poole käest on märksa lihtsam, selgem ja kergemini teostatav.

Aadu Must, palun!

Lugupeetud minister! Diskussioon on läinud juba nii huvitavaks ja harivaks, et ahvatleb kaasa rääkima või kaasa küsima. Ma vaatasin, et käesoleva eelnõu põhiprintsiip on vara lahususe printsiip, kuid teatud juhtudel ja teatud tehingute puhul on võimalik ka solidaarsusvastutus. Kas te ei arva, et siin on jäetud liiga suur tõlgendusruum?

Te vist mõtlete sätet, et teatud varade puhul tuleb ikkagi abikaasa nõusolekut küsida. Siin on see kuulus koht, et seda tuleb küsida abikaasade ühise elukoha võõrandamise korral. Muide, mis puutub nendesse teistesse kinnisasjadesse, mida võiks võõrandada ilma abikaasa nõusolekuta, siis ega see nii lihtne ei ole, et ta lihtsalt läheb ja müüb selle mingisuguse võileivahinna eest maha. Kui pärast on tõestatud, et ta on müünud alla hariliku turuväärtuse, siis tegelikult arvestatakse see osa, mis sellest tehingust n-ö varjatud on, ikkagi teise poole kasuks välja. See on üks koht, mille üle ma olen valmis debateerima. Minu jaoks on üks probleem ka see, kuidas ikkagi määratakse ära, mis on see abikaasade üks ja ühine elukoht. Kinnistute puhul võib ju neil olla ka neli ühist elukohta. Kas siis on niimoodi, et näiteks kohus ütleb, et ei, see on igal juhul teie elukoht, ja siis apellatsioonikohtus teine pool tõestab ära, et ei, et me käisime koos suvilas ka. Võimalik on muidugi seda regulatsiooni muuta nii, et nõuda kõigi Eesti kinnistusraamatus sissekantud varade puhul teise poole nõusolekut, abikaasa nõusolekut. Siis aga tekib õigustatud küsimus, mis saab nendest kinnisasjadest, mis asuvad väljaspool Eestit. Ka see tuleks lahendada.

Jaak Aab, palun!

Austatud ettekandja! Siin on olnud juttu sellest, mis toimub viimaste päevade jooksul, millised on debatid ja millise nurga alt seda võetakse. Minu arust on see täiesti arusaadav, seda ei saa halvustada. Iga suur muudatus toob kindlasti kaasa teatud hirmusid jne. Ka sotsiaalkomisjoni poole pöördus Eesti Naisteühenduste Ümarlaud ja eile me arutasime eelnõu nende esindajatega. Ka Justiitsministeeriumi esindajad, eelnõu koostajad olid kohal. Neil on üks ettepanek, mida võiks tõsiselt kaaluda ka sotsiaalkomisjoni arvates. Tuleks ära teha analüüs, milliseid sotsiaalseid mõjusid toob see seadus kaasa eri sugupooltele, seda just võrreldes praeguse praktika ja seadusega. Kas te olete nõus, et me ei peaks väga selle eelnõu menetlemisega kiirustama? Kui me teeksime sellise analüüsi, võib-olla see rahustaks inimesed maha. Võib-olla see annaks neile kindlust juurde.

Igasugune analüüs, kui see on objektiivne või vähemalt taotleb objektiivsust, on alati teretulnud. Aga Justiitsministeeriumi poolt ma tõesti ei oska rohkem mingit analüüsi välja pakkuda. Ja sa, Jaak, tead suurepäraselt, et ega ka Sotsiaalministeerium omal ajal, kui sina seal minister olid, ei suutnud mingit põhjalikumat analüüsi teha. Parlamendil on alati võimalik tellida analüüse sealt, kust tema seda soovib. Minu ettepanek on sellisel juhul tellida analüüse või eksperdihinnanguid väljastpoolt Eesti täitevvõimu struktuure. Olgu see siis ülikoolidest või kust iganes, sest see on meie jaoks juba läbikäidud etapp. Aga nüüd, kuna aeg hakkab õhtuseks minema, siis ma ütlen vaid, et vaadake, neid, kes pakuvad suure raha eest igasuguseid analüüse, on hästi palju. Ja analüüsi võib kirjutada mida iganes, kui vaid arve saab pärast makstud.

Nelli Privalova, palun!

Lugupeetud minister! Kui suurt hulka inimesi teie hinnangul kehtiva abieluvarasuhte kardinaalne muutus puudutab?

Ma jään vastuse sellele küsimusele võlgu. Ma ei tea, mis on hetkeseis, kui palju on Eestis abielus olevaid inimesi. Ma ei tea, ma ei ole sellele küsimusele valmis vastama.

Kalle Laanet, palun!

Hea minister! Ma tuleksin § 212 juurde. Lõige 1 ütleb: kumbki abikaasa võib kahe aasta jooksul pärast käesoleva seaduse jõustumist teatada abieluvararegistri pidajale, et ta ei soovi uuele seadusjärgsele varasuhtele üle minna. Minu küsimus on: millest lähtuvalt tahavad seaduseelnõu loojad kehtestada tolle kaheaastase perioodi? Kas see on piisav või on seal mingisugune aeg ka varuks, kas tähtaja ennistamiseks või milleks iganes?

See teema oli siin täna juba üleval. Kaks aastat me võtsime, kui ma nüüd õigesti mäletan, eeskujuks Saksamaad. Seal oli kaks aastat see periood, kui kõik varasuhted läksid Ida-Saksamaal uuele süsteemile üle. Siis ka kardeti, mis küll juhtuma hakkab, aga ei juhtunud suurt mitte midagi. Arvestades Ida-Saksamaa suurust ja Eesti suurust ning kui aeg on võrdne, siis arvan, et kahe aastaga saaks meil hakkama kindlasti. Selle üle, kas kehtestada kaks või kolm aastat või üks aasta, võiks ju vaielda, ega see kaks aastat kindlasti ei ole mingisugune tohutu analüüsi tulemus. See on lihtsalt Saksa kogemusele toetuv number.

Ain Seppik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Selge on see, et need, kes ühisvara teate toovad, peavad notaritasu maksma, seisma seal järjekorras – ei ole need järjekorrad päris kadunud midagi – ja siis viima selle registrisse. Ja siis on ühisvararežiim säilinud. Neid inimesi massiliselt tülitatakse täiesti asjatult, me lihtsalt kehtestame seaduse. Aga nendega on selge. Kuid ülejäänud on siis lahusvara ja kinnisvararegistri pidaja peab hakkama tegema sinna massiliselt kandeid. Senine ühisvara muutub kaasomandiks. Meil kehtib tugeva kinnistusraamatu printsiip. Öelge mulle, kui kumbki omanik ei ole väljendanud soovi nende õigusliku režiimi muutmiseks, kuidas ja millisel alusel on võimalik kinnistusraamatusse selliseid kandeid teha. Ja kas te näete võimalust, et selline asi vaidlustatakse?

Oot-oot-oot! Mis küsimuse esimesse poolde puutub, et on tohutu notarijärjekord, siis seda me just rääkisime, et neid järjekordi ei ole. Teiseks. Ei ole vaja notari juurest tõenäoliselt seda teatist kaasa võtta ja see registrisse viia, vaid notar ise saadab selle sinna. Nii toimuvad praegu juba kinnisvaratehingud, kui sa veel ei tea. Sellega peaks olema probleem lahendatud. Nüüd küsimus, kas peaks hakkama neid ühisomandis olevaid kinnistuid kaasomandisse vormistama. Ma ei saa asjast päris täpselt aru. Kinnistusraamatu märked on ju ühe konkreetse isiku nimel. Kui nad on kahe isiku nimel, siis nad on kahe isiku nimel, ja seal ei ole mitte midagi vaja muuta. Muudetakse ainult juhul, kui omanikud selleks soovi avaldavad. Aga nüüd tekib neil see võimalus, kui nad on kandnud selle registrisse ühisvarana.

Jaak Aab, palun!

Hea ettekandja! Mul on hea meel, et te toetate sotsiaalsete mõjude analüüsi mõtet. Minu küsimuse teine pool aga sisaldas seda, kas te eelnõu algataja esindajana oleksite nõus tegema teatud mööndusi menetlemisgraafikus, et oleks võimalik too analüüs ära teha. Võib-olla annaks see parema tagasiside. Ma muuseas ei jaga teie pessimismi, mis puudutab meie ülikooli ja teadlasi. Vastupidi, Sotsiaalministeerium on saanud meie teadlastelt ja ülikoolidelt väga pädevaid ja häid analüüse. Selle ettepaneku eesmärk, mis ma komisjonis tegin, oli moodustada töörühm, kuhu kuuluvad ka seaduseelnõu algatajad, et tellida kõnealune analüüs ehk lähteülesanne. Objektiivne hinnang annab ju nii vajalikud raamid. Aga praegu on minu küsimus pigem selles, kas teie arvates peab seda eelnõu väga kiiresti menetlema või on võimalik ära oodata analüüsi tulemus.

Kindlasti ei pea seda eelnõu menetlema mingi tohutu tormamisega. Meil on see probleem, et praegune perekonnaõiguse regulatsioon, mis puudutab abikaasade ühisvara, ei ole rakendatav. Aga see ei ole olnud rakendatav juba kümme aastat. Nii et kui pool aastat läheb veel edasi, ei juhtu kindlasti mingit õnnetust. Mina mõtlen, et eelnõu teise lugemise käigus on võimalik kõik pooled ja kõikvõimalikud analüütikud ära kuulata, selles ei ole takistust. Ma ei näe põhjust, miks ma peaksin kangesti sõdima selle eest, et kuu või kahe või kahe ja poole pärast peaks eelnõu olema vastu võetud. Aga poliitilised valikud nendesamade varade küsimuses tuleks kindlasti ära teha hiljemalt aasta jooksul, muidu jäävad üles täiesti põhjendamatud pinged. Tekib mingi kaevikusõda ja kuskile edasi ei jõuta.

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra minister! Minu küsimus on ka seotud abieluvaralepinguga. Tuleksin tagasi 44. paragrahvi juurde, kus on mõiste "abieluvararegister". Meie elus on see võib-olla uus  termin, aga ma tean, et igasugune register tähendab informatsiooni. Praegu on jutt informatsioonist, mis on seotud isikliku varaga. Minu küsimus on: kuidas see informatsioon kaitstud on?

Abieluvararegister ei ole midagi põhimõtteliselt uut. Ka praegu on võimalik abieluvaralepingut registrisse kanda. Kuidas on see kaitstud? Nii nagu kõik delikaatsed isikuandmed Eestis, lähtudes isikuandmete kaitse seadusest. Rohkem ei olegi mul midagi öelda.

Toivo Tootsen, palun!

Lugupeetud härra minister! Paragrahv 25 sätestab päris mõistlikult, et ilma abikaasa nõusolekuta ei saa võõrandada perekonna eluaset ja samamoodi kogu perekonna käsutuses olevat mootorsõidukit. Aga juba õige mitmes perekonnas on mitu mootorsõidukit ja mul on paar sõpra, kellel on lausa mootorsõidukite kollektsioon. Millist nendest sõidukitest lugeda siis kogu perekonna käsutuses olevaks sõidukiks, mida ei saa võõrandada ilma abikaasa nõusolekuta?

See on tõeliselt hea küsimus. Nagu ma ütlesin, valmis see eelnõu kuus aastat tagasi, mil autode väärtus ja nende tähendus oli hoopis midagi muud. Minu meelest oleks mõistlik eelnõu menetlemise käigus too mootorsõidukite asi unustada. Hakata nüüd tõesti mingite mootorrataste ja Moskvitšide müügi puhul nõudma abikaasa nõusolekut tundub tänapäeval liigne. Kuus aastat tagasi oli olukord teistsugune.
Mis puutub kinnisasjadesse, siis ma juba ütlesin ühele küsimusele vastates, et see on koht, mille üle peab tõsiselt mõtlema. Alalise elukoha definitsioon on problemaatiline, see hakkab raudselt õigusvaidlusi tekitama. On kindlasti kohtunikke, kes väidavad, et alaline elukoht saab olla ainult üks, kuna ka rahvastikuregistris saab olla ainult üks fikseeritud elukoht. Samas me teame, et praktiliselt on selliseid elukohti, kus abikaasad elavad koos, kaks, vahel ka kolm. Siin tekib küsimus, et kui me nõuame kinnistusraamatus Eestis tehtavate tehingute puhul teise abikaasa nõusolekut – ta kas annab volikirja või notariaalse nõusoleku või lähevad abikaasad koos notari juurde –, siis mis saab nendest kinnisasjadest, mis on väljaspool Eestit. Igal pool ei ole ju tegemist kõva kinnistusraamatuga ehk siis õiguskindla registriga, võib piisata ka suusõnalisest kinnitusest, mis on pärast kohtus tõlgendatavad kui vande all antud tõendid. See on tõesti otsustamise koht. Aga see mootorsõidukite asi on väga hea tähelepanek, tänapäeval ei ole küll mingit mõtet seda nõuda.

Heimar Lenk, palun!

Härra minister! Kas selle kuue aasta jooksul, mil on selle seadusega tegeldud, oli aega ka teha analüüsi, kuidas need uued sätted mõjuvad abielu püsivusele? Kas nüüd, kui nii suureks vara lahutamiseks läheb, võib see abielu kunstlikult koos hoida ka pärast seda, kui armastus on kustunud?

See ei ole päris õige, et kuus aastat on ainult varalahususega tegeldud. Minu teada professor Uluots tegeles sellega 15 aastat, 1925. aastast kuni 1940. aastani.  Arhiivides ei ole küll 1940. aasta analüüse abielu püsivuse kohta säilinud. Vähemalt ei ole meil õnnestunud neid leida. Nagu ma täna juba korduvalt olen öelnud, ütlen ka teile täie vastutustundega, et ükskõik milline ekspert, kui ta väidab kaljukindlalt, et see uus vara juurdekasvu õigus kas soodustab abielude sõlmimist või ei soodusta, siis ta lihtsalt valetab. Ta ei saa sellist eksperdihinnangut anda. Ta võib öelda ainult oma isikliku arvamuse selle kohta.

Aitäh! Ekraan on tühi. Tänan vastamise eest! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks õiguskomisjoni liikme Erik Salumäe!

Austatud härra aseesimees! Head ametikaaslased! Lugupeetud minister! Kuna perekonnaseaduse eelnõu puudutab absoluutselt kõiki Eesti inimesi, siis tegeles  õiguskomisjon sellega väga põhjalikult. Väljasõiduistungil Pedasel 28. augustil pühendati sellele eelnõule terve päev. Ning tuleb öelda, et tookord ei vaieldud terve päev, vaid seda eelnõu tutvustati terve päev. Esitati täpsustavaid küsimusi ja vaadati läbi kogu eelnõu peatükkide järjekorras. Eelnõu tutvustasid justiitsminister, Notarite Koja esimees Tiit Sepp ja Justiitsministeeriumi ametnikud.
Täna on siin olnud väga pikk debatt. Õiguskomisjonis aga ühtegi põhimõttelist eriarvamust eelnõu kontseptuaalsetes küsimustes ei kerkinud. Komisjon leppis kokku kahes olulises momendis: seadus ei peaks jõustuma mitte 1. jaanuaril 2008, nagu eelnõus on märgitud, vaid praegu on pakutud 1. jaanuaril 2009. Nagu ma  eelnenud arutelust aru sain, lubas minister lahkelt menetleda seda terve aasta. Eks lõplik jõustumisaeg selgub menetluse käigus, aga praegu komisjonis küll leiti, et nii nagu pärimisseaduse eelnõus on 1. jaanuar 2009, võiks ka perekonnaseaduses olla sama tähtaeg.
Teine asi, milles komisjonis kokku lepiti ja millest tänagi juttu tehti, oli, et eelnõusse kirjapandu ja eriti tõepoolest muudatused abieluvaraõiguses vääriksid avalikkuses senisest veelgi suuremat seletamist ja tutvustamist. On hea meel, et Justiitsministeerium on seda Internetis ka teinud.
Komisjonis lepiti kokku veel selles, et teatud teemade, teatud peatükkide juurde tullakse komisjonis põhjalikumalt pärast esimest lugemist. Üks selline on näiteks lapsendamise peatükk. Oktoobri alguses kaasatakse komisjoni töösse inimesed, kes sellega on praktikas kokku puutunud ja oskavad nõu anda, mismoodi see võiks olla paremini reguleeritud.
Ma kujutan ette, et neid teemasid kerkib siin menetluse käigus veel.
Ma küll ütlesin, et komisjonis ei olnud mingeid põhimõttelisi eriarvamusi, aga iga peatüki kohta esitati küsimusi. Ma ise kaardistasin kümme küsimuste ringi. Ent need olid pigem täpsustavad küsimused. Võib-olla vääriks märkimist üks teema, mis puudutas seda, kus võib abielu sõlmida. Kui eelnõus on praegu kirjas, et perekonnaseisuasutuse ruumides, siis viimasel ajal on see ju paljudel juhtudel toimunud kusagil mujal. Ja kokkuleppel perekonnaseisuametnikuga peaks olema ka edaspidi võimalik seda teha.
Pikem arutelu toimus hooldusõiguse teemadel ja lapse esindamise teemadel. See on ka kindlasti valdkond, mida ministeerium oli nõus komisjonis edaspidi põhjalikumalt arutama ja leidma sobivamaid sõnastusi.
Komisjoni istungil lahendati ühiselt ka üks näitlik kaasus, mis kujutas uut varajaotusrežiimi.
Loodan, et lähema aasta jooksul toimub eelnõu intensiivne menetlemine kõigi Riigikogu liikmete ja ka komisjonide osavõtul. Kõik mõtted ja ettepanekud on õiguskomisjonis oodatud. Lõpetuseks loen ette komisjoni konsensuslikud otsused: eelnõu esimene lugemine täna siin täiskogus lõpetada ja muudatusettepanekute tähtajaks määrata 20 tööpäeva ehk siis 10. oktoober 2007 kell 18. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Soovivad, avan läbirääkimised. Heljo Pikhof Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana, palun!

Austatud juhataja! Riigikogu liikmed! Lugupeetud minister! Olen igati nõus, et perekonnaseadust on vaja kaasajastada ja viia see kooskõlla praegu kehtiva õigussüsteemiga. Kuid sotsiaalkomisjon arutas oma eilsel istungil, et kindlasti on vaja arvestada naisteühenduste ümarlaua arvamust, st tellida sotsiaalsete mõjude analüüs. Sellel arvamusel olid kõik sotsiaalkomisjoni liikmed. Minister mainis siin, et selle analüüsi võiks tellida Tartu Ülikoolilt, ja kindlasti me arvestame tema arvamust. Minu palve on, et teine lugemine ei toimuks enne, kui on teada mõjude analüüs. Vastasel korral on mõjude analüüsi tellimine mõttetu.

Aitäh! Ain Seppik, Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja. Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma ei tea, kas nii kaua läheb, aga kui aeglaselt rääkida, et see nii hilisel tunnil teieni jõuaks, siis võib-olla lähebki. Keskerakonna fraktsiooni nimel ma kinnitan, et meil on vaja uut perekonnaseadust. Meil on vaja peresuhete uut regulatsiooni ning lõppude lõpuks on meil vaja ka lõpule viia eraõiguse reform. Selles ei ole mingit kahtlust.
See seadus paneks i-le punkti ning me võiksime kõik rahul ja rõõmsad olla. Seadus iseenesest on koostatud professionaalselt ning selles osas ei ole justiitsministrile ja tema meeskonnale midagi ette heita.
Kuid meie kohus siin saalis on teha poliitilisi valikuid. Minister ja kogu praegune valitsus on teinud ühe põhimõttelise ja praegu õiguskorda kardinaalselt muutva poliitilise valiku: perekonnasuhetes minnakse üle Eestis aastakümneid kehtinud abikaasade ühisvara süsteemilt lahusvara süsteemile. See on põhimõtteline muudatus, mis puudutab tuhandeid ja tuhandeid inimesi ning nende igapäevast elu.
Minister muidugi põhjendas sellist kannapööret senises õiguspraktikas. Põhimõtteliselt on mõlemal süsteemil oma head ja vead, mustvalgeid süsteeme ega lahendusi ei ole. See on tõsi. Pealegi Justiitsministeeriumi osavad ametnikud oskavad teile vajaliku viie minutiga selgeks teha, nii et te hakkate seda mitte ainult uskuma, vaid te hakkate seda igavesti uskuma.
Kuid meie jaoks, Keskerakonna fraktsiooni jaoks on seadusandluse stabiilsus omaette väärtus. Peab ütlema, et isegi Rein Lang ei suutnud meid veenda, et kavandatav abieluvara süsteem on parem kui seni kehtiv. Pärimisõigust muudetakse kardinaalselt, nüüd oleme perekonnaseaduse kallal, ja tehakse täpselt samasugune kannapööre. Seda muuseas tunnistab minister ju ka ise eelnõu seletuskirjas, milles märgitakse selge sõnaga, ma tsiteerin: "Sisuliselt annab eelnõus sätestatud abikaasade seadusjärgne varasuhe samasuguse lõpptulemuse nagu ka abikaasade varaühisus kehtiva perekonnaseaduse kohaselt."
Kui see tõesti on tõsi – aga see vist on tõsi –, siis milleks muuta abieluvara süsteemi nii kardinaalselt? Oleme veendunud, et ka kehtivat varaühisuse süsteemi saab kaasajastada, ning soovitame Justiitsministeeriumil sellega tegelda. Minister tunnistas seda ju siin ka ise: süsteemi on võimalik kaasajastada, seda on tingimata vaja. Meie abieluvara süsteemi muutmist ei poolda ning ei saa seetõttu eelnõu toetada.
Kuid asi on natuke hullem. Mõni aeg tagasi selle seaduseelnõu mingisuguses variandis – ma olen nendega nii palju kokku puutunud – ei olnud rakendussätteid. Nüüd on minu ja paljude teiste inimeste mõte, mis saab siis nendest, kellel on õnn või õnnetus olnud abiellu astuda ja kes on praegu abielus. Mis saab nende varast? Kehtib ju praegu ühisvara süsteem.
Praegu jääb küll mulje, nagu oleks keegi need rakendussätted eelnõule kiirustades otsa traageldanud. Mida muud võib arvata minu küsitud §-st 210, mis sätestab, et käsitletav seadus – see on siis perekonnaseadus, mida me siin praegu arutame – laieneb kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks. Aga milline seadus laieneb sellisel juhul perekonnaõiguslikele suhetele, mis tekivad pärast seaduse jõustumist? Või arvestatakse, et keegi enam ei abiellugi, kui seda seadust lugeda? Tõenäoliselt võib see nii juhtuda, sest esiteks ei saa sellest seadusest keegi aru ja kui keegi aru saab, siis ta ei abiellu. Parem elada kuidagi ilma, sõlmida ühise tegutsemise leping või mis veel seal seletuskirjas soovitati.
Nii et seda me ei tea, milline seadus kehtib abielusuhete, perekonnasuhete kohta siis, kui see seadus jõustub, näiteks 1. jaanuaril 2009. Pealegi on kogu seaduse rakendamine reguleeritud vaid kahes paragrahvis ning sedagi äärmiselt segaselt ja väga suure üldistusastmega ja mitme tõlgendamisvõimalusega.
See eelnõu puudutab, nagu ma ütlesin, juba tuhandeid praegu abielus olevaid inimesi. Meie aga leiame, et sisuliselt pole seda seadust avalikkusele tutvustatud. Jah, paar viimast päeva on midagi tehtud, Erik Salumäe ütles, et vaadake Internetti. Aga kõigil Eestis ei ole lihtsalt Internetti – ei ole veel, midagi pole teha. Avalikkuses üldist diskussiooni ei ole peetud. Jälle püütakse üht olulist seadust läbi suruda koalitsiooni teerulli põhimõttel: küll pärast vaatame ja seletame. Seda on siin juba tehtud. Meie arvates võivad  tagajärjed olla väga kurvad.
Kuid saades aru, et seda seadust on põhimõtteliselt vaja, me ei taotle selle tagasilükkamist kohe eelnõu esimesel lugemisel, vaid selle ümbertegemist, parandamist ja laialdast diskussiooni selle seaduse üle ühiskonnas. Aitäh teile!

Mai Treial Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindajana, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Jah, tõesti võib öelda, et täna arutatava  seaduseelnõu tekstid on olnud valmis juba kuus aastat. Seda võib järeldada juba sellest, et eelnõule lisatud seletuskiri, kus meile on pakutud andmeid võrdleva analüüsi jaoks, sisaldab 1998. aasta uuringu tulemusi ja rahvastikuministri ümarlaual 2001. aastal käsitletud analüüsi materjali.
Ühelt poolt leian ma, et selline suhtumine Riigikogusse valitsuse poolt ei ole kuigi ilus. Me vajanuks värskeid andmeid ning neid on olemas küll ja küll. Samas on Vabariigi Valitsus siiski leidnud lõpuks võimaluse seaduseelnõu Riigikogule üle anda ja võrreldes 2001. aasta seaduseelnõuga on ta tänaseks ka mingil määral muutunud. See on osa, mis puudutab hoolekannet. Võib öelda, et teatud mõttes on siin mõningaid kompromisse saavutatud.
Kahtlemata on hea, et me üldse praegu tegeleme uue perekonnaseaduse temaatikaga riigi kõige kõrgemal tasandil. Ma pärisin oma küsimuses ka härra ministri käest, miks ei ole seda seaduseelnõu laiemalt arutatud. Tema vastusega ma nõus ei ole. Arutelud on jäänud aastasse 2002 ja selles osas, mis puudutab varanduslikke suhteid, ei ole mingeid muudatusi toimunud, tehtud ettepanekuid ei ole arvestatud.
Perekonnaseadus reguleerib väga suurt osa ühiskonna põhiväärtustest. Rahvaliidu fraktsioon ei pea võimalikuks valitsuse pakutud ja Eesti oludele mittevastavat perekonnaseaduse eelnõu menetleda ja Riigikogus vastu võtta. Kõigepealt peaks toimuma laiapõhjaline arutelu, kus saavutatakse konsensus kogu ühiskonnas. Samuti tuleb eelnevalt teha põhjalik sotsiaalsete mõjude analüüs.
Oleme veendunud, et valitsuse esitatud perekonnaseaduse eelnõu sellisel kujul, nagu ta meie laudadel on, ei aita ellu viia põhiseaduslikku perekondade kaitse põhimõtet ega taga nõrgema poole õiguste reaalset kaitset. Vastupidi ministri väidetele varalahususe seadustamine mitte ei kaitse nõrgemat, vaid nõrgestab oluliselt pere varalisi sidemeid. See lõhub normaalseid peresuhteid, võimaldades nn tugevamal poolel oma abikaasaga senisest vähem arvestada.
Ka on eelnõus pereliikmete omavahelised varalised suhted muudetud põhjendamatult keeruliseks. See ei võimalda probleemide tekkimisel ilma asjatundliku õigusabita toime tulla ning kahjustab eelkõige nõrgema poole võimalusi oma õiguste eest seista.
Me ei arva, et seaduseelnõuga ei peaks edasi minema, kuid kokku võttes on Rahvaliidu fraktsioon seisukohal, et nii tähtsa eelnõu puhul, kus peresuhetes tehakse põhimõttelisi muudatusi, on vaja igakülgset arutelu kogu ühiskonnas ja saavutada laialdane konsensus. Aitäh!

Aitäh! Erik Salumäe Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindajana, palun!

Head ametikaaslased! Pärast eelkõnelejaid rääkides on mul siiski väga hea meel kahe asja üle. Esiteks selle üle, et pärast kuut aastat, aga me võime öelda ka, et lõpuks ometi pärast 1940. aastat on see seaduseelnõu parlamendi menetluses ja me saame ilmselt lahti viimasest nõukogudeaegsest seaduse kontseptsioonist, mis veel kehtib. Teine asi, mille üle mul on vaatamata viimastele sõnavõttudele hea meel, on see, et nii sõnavõttudes kui ka kogu tänases arutelus torkas silma minu arvates väga konstruktiivne ja heatahtlik suhtumine kogu sellesse eelnõusse.
Mul on hea meel ka selle üle, et õiguskomisjon oli üksmeelselt selle poolt, et eelnõu võib saali arutamisele saata. See annab lootust, et kui me suudame seda eelnõu avalikkusele rohkem tutvustada, seda erinevate huvigruppidega rohkem arutada – see nõue on tõepoolest õige –, siis on kindlasti võimalik eelnõu sellisel kujul selgitada ja teha ta vastuvõetavaks kõigile.
Siin on küsitud ka seda, kas seadus paneb rohkem abielluma või lapsi sünnitama. Mis puudutab viimast, siis nimetaksin ühe asja ajaloost. 2003. aastal võeti siin saalis vastu vanemahüvitise seadus ja see on pannud rohkem lapsi sünnitama. Need poliitilised jõud, kes selle poolt ei hääletanud, teavad ise, miks nad selle poolt ei hääletanud. Kas aga ka abielluma mingi seadus kuidagi rohkem inspireerib, see on tõepoolest küsitav. Ma siiski arvan, et see sünnib  armastusest ja väga vähesed loevad perekonnaseaduse enne abiellumist läbi ja mõtlevad selle peale, kuidas lahutuse korral vara jaotamine toimuma hakkab.
Nii et minu arvates pole vajadust arutada, kas see seadus, ükskõik millisel kujul ta ka vastu ei võeta, hakkaks takistama abiellumist.
Komisjoni ettekandes ma nimetasin, et komisjon lahendas Pedasel ka ühe kaasuse. Ja kui siin on avalikkuses olnud  pikalt juttu sellest, kuidas nõrgem pool ehk siis naised, nagu miskipärast on enamasti mõeldud, selle seaduse ja varajaotuskorraga kaotab, siis pärast selle kaasuse lahendamist vähemalt mitmed komisjoni meesliikmed leidsid, et hoopis mees kaotab. Kõik oleneb vaatenurgast. Ma usun, et eelnõus pakutud varasuhte kord ongi just optimaalne, kui ta ühtede arvates teeb teistele liiga, teiste arvates esimestele. Kokku võttes peaks see olema hea lahendus.
Igal juhul avaldan veel kord heameelt selle üle, et kogu parlamendi koosseis on valmis seda eelnõu menetlema. Usun, et lähema aasta jooksul saab ta ka menetletud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimissoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 55 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 10. oktoobri 2007 kell 18. Esimene lugemine on lõpetatud.

 Läheme edasi meie kuuenda päevakorrapunkti juurde, mis on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu probleemkomisjoni moodustamine kütuste- ja energiamajanduse oluliste strateegiliste suundade väljatöötamiseks" eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni aseesimehe Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Ma tõepoolest loodan, et täna mõistab Riigikogu oluliselt selgemini vajadust ohjata just nimelt seda, mis toimub energiavaldkonnas. Seda enam, et see on tänapäeval väga selgelt julgeolekuküsimus, ning meie kõnealune eelnõu võiks olla aluseks, millest kasvatada välja parlamendikontrolli süsteem ka energiaelu jaoks või vähemalt parlamendi assisteeriv roll Eesti energiaelus. Olud, kus Eestile kuuluv monopoolne energiaettevõte on muutunud pelgalt tehnoloogiaid kasutavast ja voolu tootvast ettevõttest märkimisväärselt just avalikele suhetele panustavaks ettevõtteks, ei ole päris tavapärased. Meenutame, väidetavalt juhtus midagi samasugust ka toona, kui Ameerika Ühendriikide suur energiakontsern Enron hakkas liikuma pankroti suunas ja siseprobleemid panid ettevõtte liialdatult tegelema oma välise näoga. Ma loodan tõesti, et meie eelnõu toetust leiab ja selle parandused, mida ju kõigil võimalus teha on, ei muuda eelnõu olemust täiesti teistsuguseks.
Püüangi siinkohal veel selgitada vajadust sellise probleemkomisjoni järele. Pange tähele, et  me oleme sattunud olukorda, kus ühest määramatusest energiaküsimustes, nimelt hüplikust asjaajamisest Ignalina jaama suunas, oleme läinud juba ootamatult järgmisse hüplikku olukorda, kus me loeme, kuidas Soome peaminister teatab, et Eesti on teinud oma pakkumise osaleda Soome tuumajaamas, uues tuumajaamas, õigeaegselt. Samas me loeme uudistest, kus energiakontsern, mis on kuuenda Soome reaktori loodetav ehitaja, ütleb, et eestlastele nad küll ei kavatse energiat müüa.
Kõnealune eelnõu oli arutusel Riigikogu põhiseaduskomisjonis ja põhiseaduskomisjon arutas sedasama probleemkomisjoni loomise küsimust. Nagu ma ütlesin, on meie jaoks oluline, et energeetikaküsimusi arutataks Eesti ühiskonnas piisavalt avalikult ning Riigikogu asjakohane komisjon teeks neid otsuseid konsensuslikult. Põhiseaduskomisjoni esimees härra Linde põhjendas oma avalikult väljaöeldud seisukohti konsensusliku otsustamise ja avalike istungite vastu sellega, et konsensuslik otsustamine muutvat komisjoni otsustusvõimetuks. Tegelikkuses on meie arusaam selline, et konsensuslik otsustamine võimaldab ühishuvi korral hoopis kõigile sobiliku lahenduse tekke, ja see, mida me otsime, on ju, et meie energiaplaanid või üldised riiklikud strateegiad kestaksid üle koalitsioonide ja kestaksid ka üle Riigikogu koosseisude. Koalitsioonid ei ole igavesed ja sellest tuleb paratamatult lähtuda, aga energiaprobleemid on kindlasti igavesemad kui koalitsioonid. Meie esitatud istungite avalikkuse nõue on põhiseaduskomisjoni esimehe hinnangul samuti tööd pärssiv, sest härra Linde väitel takistab avalike komisjoni istungite iseloom vaidlusi ning kriitika avaldamist. Meie oleme jälle seisukohal, et komisjoni töö avalik iseloom on, vastupidi, üldsust kaasav ja sisulisi debatte käivitav, nii et see on ülimalt oluline. Need kaks olid ka välja toodud selged põhjused, miks põhiseaduskomisjoni esimees või põhiseaduskomisjon ei pidanud vajalikuks otsuse eelnõu 86 toetada. Meie jääme siin selgelt endale kindlaks ja leiame, et just konsensuslik otsustamine nagu ka komisjoni istungite avalik iseloom on need, mis tervendaksid väga selgelt Eesti poliitilist kultuuri ja meie soov oleks teha nende asjadega algust juba energiaarutelude käigus. Juhin tähelepanu, et sellise konsensusliku otsustamise järele on nõudlus ka seetõttu, et Riigikogu, lisaks sellele, et see on koos vaidlev ja arutav kooslus, peaks olema ka koos õppiv kooslus. Meil oleks tõepoolest selliste füüsikute ja lüürikute vaidluste asemel vaja pigem koostööd, ütleme siis niimoodi, et humanitaar- ja reaalharidusliku taustaga saadikute koostööd. Toon selle kohta lihtsa näite. Vajadus tuleb näiteks sellestki, et me kolleeg Riigikogus ja hea kolleeg ka majanduskomisjonis härra Astok imestas ühes suvises raadiosaates siiralt selle üle, kuidas saab kahest liitrist diislikütusest tekkida kuus kilogrammi süsihappegaasi. Seda on küll selgitatud juba koolikeemias, kuid samas on väga oluline, et juhul kui Riigikogu soovib arutada energiaküsimuste üle, mõistetaks Riigikogus väga selgelt süsinikuringi olemust selle sisus. Tegelikult on meil õppida palju. Sellepärast, et me ju ei usaldaks ometi arste, kes, teadmata midagi vereringest, otsustavad meid opereerida või ravida. Nendessamades aruteludes on väga sageli välja öeldud seda, miks siis ometi endised võimuliidu liikmed ja praegu opositsioonis olevad poliitikud ei tõstatanud energiaküsimust õigeaegselt, kui see nii oluline oli, ja mis kõik veel. Vaadake, olud muutuvad, ja ma ei ole küll muude, võimuliitu mittekuuluvate erakondade eestkõneleja, aga seda on ometi ju täna tehtud. Ma juhiksin tähelepanu asjaolule, et Lembit Kaljuvee, kes on pikka aega olnud Eesti Energia ühe suurema tütarettevõtte Eesti Põlevkivi juht, osutas väga selgelt asjaolule, et reaalselt on Eesti energeetika uuenduseks tehtud väga vähe, ehitatud on üks jupp kaablit ja renoveeritud paar katelt. Arusaadavalt ei olnud tal oma tööpositsioonil nii lihtne öelda sedasama varem, nüüd on, nii et arvestagem seda.
On arvatud, et energeetika kavandamine 50 aastat ette on mingisugune täiesti tavatu ettevõtmine ja et seda praegu teha oleks täiesti kohatu. Meenutagem, 50 aastat tagasi plaaniti põlevkivi kasutust sellises ulatuses, nagu me seda nüüd näeme, 50 aastat tagasi loodi põhimõtetes see energeetika, mis on kasutusel tänase päevani ja mille jätkumist me arutame, et ehk ta kestaks veel 10, 15, 20 aastat. Meie igapäevane tehnoloogiline kogemus viitab sellele, et 50-aastased planeeringud energeetikavaldkonnas on võimalikud. Seepärast ei ole ka soovis teha n-ö pikaajalisi energiaplaneeringuid ja kaasata sellesse Riigikogu komisjon, kõnealusel juhul probleemkomisjon, midagi ülemõistuslikku ja üle jõu käivat, see on täiesti arusaadav.
Räägime veel ühest probleemist, millega me kindlasti peame tegelema ja mille ignoreerimine on muutunudki juba natukene halenaljakaks, kui avalikkuse asju vaadata. Nüüdseks on valitsus juba üle aasta ajanud n-ö Leedu tuumapoliitikat. Hüplikult, veidralt, partnereid muutes, vahetades, igal juhul mitte nii, nagu ühte head poliitikat ajada võiks ja ajama peaks. Meil ei ole tänase päevani selget vastust, miks seda nii tehakse, ja meil ei ole ka selget alust, miks seda nii tehakse. Mind on sellise aluse puudumisel süüdistanud valetamises majanduskomisjoni esimees härra Klaas. Vaadake, kui me vaatame neidsamu dokumente, millele viidatakse, siis tuumaenergia kasutamise plaanide kohta leiame nii valitsuse kui Riigikogu dokumentidest järgmist. 2004. aastal vastuvõetud kütuse- ja energiamajanduse riiklikus arengukavas aastani 2015 on punktis "Eesti alternatiivsed võimalused elektrienergeetika arenguks" öeldud ka, et tuleks teha koostööd teiste riikidega, näiteks osaleda võimalikus Leedu tuumajaamaprojektis. Meil ei ole ühtegi dokumenti selle kohta, millal see näide oleks just nagu riiklikes dokumentides realiseerunud konkreetseks tööülesandeks. Sellest ajast saati on toimunud ka tuumaenergeetika valdkonnas mitmeid muutusi. Näiteks 2004. aastal, kui juba rääkida, maksis tuumkütus uraanoksiidina mõõdetult alla 15 dollari ühe naela eest. 2006. aasta keskel oli hind tõusnud tasemele ca 50 dollarit nael ja täna on uraanoksiidi hind ca 100 dollarit nael. See on üle kuuekordne hinnatõus ja oludes, kus tuumaenergeetikas tuumkütuse osakaal selgelt ei moodusta tuumaenergia hinnast enam paari protsenti, vaid on märkimisväärselt rohkem, tuleks ka muuta hoiakuid selle energialiigi suhtes. Muide, kui me räägime veel kord sellest, kas meie valitsusel on voli seda alternatiivi rakendada või mitte, siis keegi peaks tegema ometi otsuse, et nüüd hakataksegi just nimelt seda alternatiivi kasutama. Ütleme niimoodi, et Eesti iseseisvuselgi on ju alternatiiv, st riik maha jätta ja emigreeruda. Ometi me ei rakenda seda alternatiivi. Põhjusi alternatiivide ümberhindamiseks ja keskendumist teistele energialiikidele on veelgi, sest me teame, et aastal 2020 plaanib Euroopa Liit energiat saada umbes 20% alternatiivsetest allikatest, ja me peame arvestama, et see ei ole pelgalt mitte kohustus, vaid ka turuvõimalus.
Kui me vaatame dokumente edasi, siis 2005. aastal on valitsus võtnud vastu elektrimajanduse arengukava aastani 2015, kus sõnaselgelt öeldakse: "Samuti ei käsitleta käesolevas arengukavas tuumaenergeetikaga seonduvat, kuna lahtised on Leedu arengud Ignalina tuumaelektrijaama lõpliku sulgemise ja uute tuumaelektrijaamade võimaliku ehitamise osas." Need on lahtised siiamaani. Valitsuse aktiivne tegevus selles suunas on seetõttu paljuski mõistetamatu. Ma arvan, et igaüks siin saalis teab, et kiviaeg ei lõppenud mitte selle tõttu, et kivid oleksid otsa saanud, vaid eelkõige selle tõttu  – selleks piisab kui ei muust, siis aknast välja vaatamisest –,  et võeti kasutusele uued viisid ja võimalused energia muundamiseks ja need muutusid valdavaks. Tegelikult ei ole meie probleemid ka nafta ja fossiilkütustega tingitud mitte sellest, et need kipuksid lõppema, vaid nendega on seotud terve hulk muid probleeme – probleemid kliimaga, probleemid julgeolekuga, probleemid rahvusvaheliste kokkulepetega, inimeste tervisega ja millega iganes veel. Sealhulgas ka sellega, et nafta kättesaamise kiirus on paratamatult piiratud, isegi kui naftavarusid oleks nagu päris palju. Senised energiaplaanid on Eestis tiirelnud ainult sellises kolmnurgas, kus on põlevkivi, nafta, gaas ja uraan. Need plaanid on kahjuks olnud pinnapealsed ja hüplikud ja see pealiskaudsus on ka üks põhjusi, mis on viinud asjalood sinnamaani, et Euroopa Komisjon on – meie arusaamist mööda just nimelt neil põhjustel – vähendanud süsihappegaasi kvoote ligi seitsme miljoni tonni võrra aastas. See on selge kahju rahvamajandusele, mille on põhjustanud sellise energiapoliitika olemus. Mõnes mõttes oleme täna Eestis kahjuks samas seisus nagu üks kunagine grammofoninõelu tootev Taani firma, kes avastas, et tema äri ei lähe enam hästi, ja kui keegi sellest firmast avastas, et vahepeal on tootma hakatud laserplaate, siis oldi maha magatud üks ajajärk helisalvestuse ajaloos. Tegelikult on meie lugu samasugune, et me oleme täna, vaadates küllaltki vanamoeliste suundade poole, maha magamas seda võimalust, mis meil on olemas energiasüsteemi ja energiatootmise võimaluse kirevamaks muutmise kaudu.
Investeeringutest ja majandusest sedavõrd, et meil on praegu olukord, kus sisemajandus ei ole enam nii vilkalt toimiv, turistide arv on vähenemas, majandus kasvab meil jätkuvalt kahjuks veel sisetarbimise kaudu. Märgid majanduses näitavad, et oleme jõudnud mingile tinglikult orbiidile, kus me võime tiirelda ja loota, et me ei pudene sealt, mida kiputakse nimetama pehmeks maandumiseks, aga ega meil sellelt orbiidilt ka väga kuhugi kaugemale minna ei ole. Peame looma energiatõhususega seonduvate tegevuste kogumi, nagu näiteks keskenduma ka kliimasõbralikule energeetikale, milleks Eestis on mitmeid riiklikke, looduslikke, kuidas tahate, eeliseid. Sellise taastuvenergia ja kliimasõbraliku energeetika eelistamine on üks viise, millega luua Eestis investeerimiskeskkond, sest uskuge, ka nendesamade energiasäästu tehnoloogiate või taastuva energia tehnoloogiate juurutamiseks ei ole meil vaja mitte niivõrd enda raha kulutada, kuivõrd et seda kulutataks meie jaoks. Välisinvesteeringud, mis võiksid tulla Eestisse just nimelt energia innovatsiooni kaudu, on märkimisväärsed. Juhin tähelepanu, et ei investeeringud Leedu ega Soome tuumajaamadesse ei saa ühelgi moel parandada Eesti tööhõivet, need on välisinvesteeringud, Eesti tehtud välisinvesteeringud, mis tuumajaama pika ehitamisaja tõttu jäävad kasumit teenima kunagi kauges tulevikus, kui üldse. Me oleme näinud selle suve jooksul ja sügiseste sündmuste ajal, kuidas energia hind tõuseb sõltumatult sellest, kas mingeid investeeringuid tehakse või mitte, ja ma arvan, et me oleme jõudnud seisu, kus sisuline tegevus Riigikogus, mitte ainult n-ö üldise majanduse kontekstis, vaid just nimelt energeetika kontekstis, on möödapääsmatu. Sellepärast on minu soov, et te toetaksite sellise energeetikaalase probleemkomisjoni sündi Riigikogus, mis viiks kõnealused küsimused sisulise arutluse tasemele. Aitäh teile!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Tänan! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde!

Auväärt istungi juhataja! Auväärt kolleegid Riigikogu liikmed! Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 21 on see, mis annab Riigikogule õiguse moodustada olulise tähtsusega probleemi läbitöötamiseks probleemkomisjoni. Ja see oli ka põhjus, miks käesolevat eelnõu juhtivkomisjonina menetles Riigikogu põhiseaduskomisjon. Me tegime seda niisugusel kuupäeval, nagu on 7. august aastal 2007. Kohal olid numbriliselt kõik komisjoni liikmed, kolleeg Igor Gräzinit asendas asendusliikmena Taavi Rõivas. Komisjonis andis kolleeg Strandberg meile ülevaate sellest täna arutatavast eelnõust, üritas välja tuua põhjusi, miks on tarvis moodustada niisugune probleemkomisjon. Komisjoni liikmed esitasid küsimusi ja avaldasid arvamusi. Märgiti, et selle eelnõuga üritatakse anda ühele komisjonile nii uurimis-  kui probleemkomisjoni funktsioonid, seati kahtluse alla selle komisjoni töökord, mis on praegu kehtestatud Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega, probleemkomisjonide töökord. Selleks, et komisjoni niisugusel kujul  ellu viia, nagu ettekandja üritas meile seletada,  peaksime esmalt hoopis teist seadust muutma hakkama. Avaldati arvamust, et tegelikult peaks Riigikogu majanduskomisjon suutma ka ise energiaalaste probleemidega vajalikul moel tegelda, ja kui ühel või teisel erakonnal on tarvis täpsemaid selgitusi sellealaste küsimuste kohta, siis on seda alati võimalik teha vastava ala ministrile küsimuste esitamise kaudu. Põhimõtteliselt oli neidki komisjoni liikmeid, tõsi küll, nad olid vähemuses, kes arvasid, et selle eelnõu ülesehitus ei ole kindlasti suurem asi, kuid seda oleks võimalik edaspidi kohendada. Aga pean ütlema, et selline arvamus jäi siiski põhiseaduskomisjonis vähemusse, tõsisesse vähemusse, ja sellest tulenevalt, kolleegid, on mul võimalik teile öelda: põhiseaduskomisjoni hääletuse tulemusena, poolt 6, vastu 2, erapooletuid 0, otsustati teha Riigikogu täiskogule ettepanek otsuse eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Soovivad. Avan läbirääkimised. Palun, Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindajana Tiit Kuusmik!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Kui lähiaega veidi tagasi keerata, siis põhimõtteliselt lähedane eelnõu, mis puudutab energeetika strateegiat, oli arutusel eile. Tõsi, otsus oli küll selline, et ta lükati tagasi. No lootus sureb viimasena ja ma usun siiralt, et  selle eelnõuga läheb täna siiski natukene paremini. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 5 sätestab, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Eesti energeetika- ja energiapoliitika üks peamisi suundi on vähendada põlevkivi osakaalu. Aga nagu me näeme, põhimõtteliselt ei ole aastatepikkune töö vilja kandnud ja põlevkivi osakaal on vähenemise asemel näidanud pigem suurenemise tendentsi. Olukorras, kus Euroopa Komisjon on teatanud, et vähendab aastateks 2008–2012 Eestile eraldatavat süsihappegaasi kvooti ning hiljemalt 2016. aastaks peab sulgema Narva Elektrijaamade vanad plokid, muudab see energeetikaküsimuse pea kõige aktuaalsemaks probleemiks lähemate aastate jooksul. Ainuüksi need aastanumbrid on piisavad argumendid. Parima võimaliku lahenduse väljatöötamiseks oleks loomulikult vaja kaasata võimalikult laiapõhjaline spetsialistide ja poliitikute ring, kes töötab üldsuse osavõtul välja teatavad argumendid. Kindlasti tuleks vältida sellist lähenemisviisi, kus riigile või maksumaksjatele võetakse tulevikuks kohustusi, millega ei ole lõplikult kursis ei Riigikogu ega ka avalikkus. Seepärast on ette valmistatud käesolev otsuse eelnõu, et moodustada Riigikogu probleemkomisjon kütuste- ja energiamajanduse oluliste strateegiliste suundade väljatöötamiseks. 2004. aastal on Riigikogu võtnud vastu kütuse- ja energiamajanduse pikaajalise riikliku arengukava kuni aastani 2015. Tulenevalt eeltoodust on praegu selge, et peame oma tulevikustsenaariumi täpsustama ja töötama välja arengu eesmärgid. Selles töös tuleb leida vastused mitmele aktuaalsele küsimusele, nagu näiteks, kas Eesti peab osalema Ignalina tuumajaama ehituses, kas Eesti vajab ise tuumajaama, missugused on muud alternatiivid, allikad põlevkivile, kui head või halvad on Eesti väljavaated energeetikaküsimuste lahendamisel koostöös Soomega jne.
Eesti Keskerakonna fraktsioon leiab, et energeetika on tänases majandus- ja sotsiaalruumis nii tähtis küsimus, et selle initsiatiivi hoidmisega peab tegelema Riigikogu, ning me toetame otsuse eelnõu moodustada asjaomane Riigikogu probleemkomisjon. Enne lõpphääletust tahaks meelde tuletada ning oleks õpetlik mõelda Vabariigi Presidendi kõnele XI Riigikogu avaistungil, kus president pidas väga oluliseks parlamendi opositsiooni rolli ning hoiatas, et Riigikogu ei tohiks muutuda kummitempliks valitsuse otsuste all. Ma tänan!

Aitäh! Rohkem läbirääkimissoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 86 tagasi lükata. Asume hääletusprotseduuri ette valmistama. Kas võime alustada lõpphääletust?
Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku lükata tagasi Riigikogu otsuse eelnõu 86, mille sisu on Riigikogu probleemkomisjoni moodustamine kütuste- ja energiamajanduse oluliste strateegiliste suundade väljatöötamiseks. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused.
Tulemusega poolt 42, vastu 27 on eelnõu 86 tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Head ametikaaslased!  Tänane istung on lõppenud. Tänan teid, jõudu teile!

Istungi lõpp kell 17.48.