Auväärt istungi juhataja! Auväärt Riigikogu! Riigikogu põhiseaduskomisjon valmistas seda eelnõu teiseks lugemiseks ette oma istungitel, mis toimusid 11. ja 12. juunil s.a. Mis me siis nendel komisjoni istungitel tegime? Vaatasime üle esitatud muudatusettepanekud, õppisime põhjalikult tundma õiguskantsleri ja tema büroo arvamusi eelnõu kohta ja tutvusime ka eelnõu väljatöötanud töögrupi seisukohtade ja arvamustega selle eelnõu kohta.
Eelnõu kohta ütlesid oma arvamuse välja kõik Riigikogus esindatud fraktsioonid. Eriti tähelepanelikult suhtusime neisse eelnõu sätetesse, mis on leidnud väga laia kõlapinda just nimelt avalikkuses.
Head kolleegid! Tabelis on toodud muudatusettepanekud seaduseelnõu muudetavate sätete järjekorras, eestpoolt tahapoole. Kokku on kümme muudatusettepanekut. Aga oma ettekandes peatun muudatustel vastavalt muudatuste tegemise järjekorrale.
Esmalt arutasime komisjonis eelnõu § 19 lõikega 2 seonduvat. Seoses Riigikogu liikmele piirangute seadmisega riigisaladusega tutvumisel tekkis küsimus, kui õige see on põhiseaduse seisukohast, kui täitevvõimu esindaja selles küsimuses otsustab. Sellest oli juttu ka eelmisel Riigikogu istungil, kui me seda eelnõu käsitlesime. Kaitseministeeriumi esindaja ilmselt küll ajas meile komisjoni istungil mõnevõrra udu, kui väitis, et Riigikogu erikomisjonil on isegi vähem õigusi riigisaladusega tutvumisel kui Riigikogu tavaliikmel. Aga komisjon möönis siiski, et demokraatlikus riigis kaitstakse ka jälitustegevusega saadud informatsiooni allikaid. Samas on küsimus, kes otsustab nendele allikatele ligipääsu keelu. Pärast arupidamist komisjon möönis, et põhimõtteliselt võib Riigikogu selle õiguse delegeerida ka asjaomasele ministrile või peaministrile. See tähendas, et eelnõu selle sätte muutmise kallale me ei läinud.
Ametlikke muudatusettepanekuid esitasid eelnõu kohta Rahvaliidu fraktsioon ja Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon.
Rahvaliidu muudatusettepanek käsitles tööga seotud kulutuste hüvitamise paragrahvi muutmist, et see hakkaks kehtima järgmise Riigikogu koosseisu jaoks ja et see koosneks 20% esinduskuludest ja 10%-st side- ja transpordikulude hüvitamisest. Nagu juba ütlesin, pidas põhiseaduskomisjon lugu avaliku arvamuse seisukohtadest. Need käsitlesid paljuski Riigikogu liikme tööga seotud kulutuste hüvitamisega seonduvat. Põhiseaduskomisjon otsustas kohe istungi algul konsensuslikult, et tööga seotud kulutuste hüvitamisel jäetakse nii sellele Riigikogu koosseisule kui ka edaspidistele koosseisudele kehtima seni kehtinud kuludokumentide ehk nn tšekkide ja kviitungite esitamise süsteem. See summa moodustab kuni 30% ametipalgast. Kirjas on meil see muudatusettepaneku number 4 all. Selles osas tegime uue muudatuse fraktsioonide ühise poliitilise seisukohana ja selle peale võttis Rahvaliidu fraktsioon oma muudatusettepaneku loomulikult tagasi.
Ilmselt on siin paras aeg praegu meile kõigile, head kolleegid rahvaesindajad, panna südamele, et me suhtuksime ka edaspidi kuluhüvitistesse äärmiselt vastutustundlikult. Ma ei räägi sellest, et kulutused peaksid olema seotud tööga ja et nad oleksid õiged – seda loomulikult. Aga nad peavad ka näima õiged ja olema kooskõlas saadiku eetikaga. Rahvakeeli väljendudes võib ju tegelikult ka ainult üks tõrvatilk rikkuda ära ülejäänud 100 meetilga sisu või väljanägemise.
Vahemärkusena tuleb öelda, et ei ole midagi uut päikese all. Selle aasta 18. mail võttis näiteks Inglise parlamendi alamkoda vastu eelnõu, mis jätab nad, ma mõtlen siis Inglise parlamendi liikmeid, välja infovabaduse seadusest ja edaspidi ei pea parlamendi liikmed enam avalikustama oma tööga seotud kulutuste kõiki detaile ega asjaolusid. Vaatamata tekkinud poleemikale, on see eelnõu nüüdseks edasi saadetud ülemkotta ja suure tõenäosusega võib jõustuda juba sellel aastal.
Tuleme nüüd tagasi Riigikogu põhiseaduskomisjoni juurde. Roheliste fraktsioon esitas muudatusettepaneku, mis on tabelis numbri 5 all. See käsitles kuluhüvitistele maksude lisandumist, mis tasutakse Riigikogu Kantselei eelarvest. Samuti oli neil ettepanek Riigikogu liikme abide kohta käivad sätted jõustada juba 1. jaanuaril järgmisel aastal. See ettepanek komisjonis toetust ei leidnud, ühtegi poolthäält ei saanud ja seetõttu ei lähe see ka täna siin saalis hääletusele.
Edasi vaatasime läbi ametnike töögrupi tehtud ettepanekud, mille alusel otsustasime algatada muudatusettepaneku nr 1. See tähendab, et avaliku teenistuse seaduse sätted tuleb teatud juhtudel, maksualastes küsimustes, reguleerida ka Riigikogu liikmete puhul. Muudeti eelnõu 5. peatüki pealkirja, mis enne oli "Riigikogu liikme õigused ja kohustused", aga nüüd on "Riigikogu liikme tegevuse tagatised, õigused ja kohustused". Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses ja siinses eelnõus on sees ka palju vaieldud säte selle kohta, et Riigikogu liige ei tohi olla samal ajal kohaliku omavalitsuse volikogus. Lisasime eelnõu § 24 ühe lõike juurde, tegime selle paragrahvi kahelõikeliseks ja nüüd on seal selgelt öeldud, et Riigikogu liikme valimisel linna- või vallavolikogu liikmeks tema volitused linna- või vallavolikogu liikmena peatuvad. Veel tegime viited sotsiaalmaksuseadusele ja tulumaksuseadusele, et ka need haakuksid täpselt selle eelnõuga. Eelnõu § 22 lõiget 3 muudeti ja sinna lisati juurde "Riigikogu või selle organ". Rõhk on sõnal "organ". Seadusega ettenähtud juhtudel võib nimetada Riigikogu liikme mõne nõukogu esimeheks või liikmeks, sest eelnõu arutelu käigus selgus, et on juhtumeid, kus Riigikogu komisjon määrab ühe või teise Riigikogu liikme seaduse alusel mingi nõukogu esimeheks või liikmeks.
Kuuenda muudatusettepanekuga muutis komisjon eelnõu § 31, mis käsitleb Riigikogu liikme eluasemekulude hüvitamist. Praegune eelnõu tekst, seal on sees 20% eluasemekulude hüvitamist, loeti seega lõikeks 2 ja lisati, et see hakkab kehtima alates Riigikogu järgmisest koosseisust. Juurde lisati sellele paragrahvile lõik 1 sõnastusega, mis on ka kehtivas seaduses, et väljaspool Tallinna ja Tallinnaga piirnevaid kohalikke omavalitsusüksusi elavad Riigikogu liikmed kindlustatakse vajaduse korral elamispinnaga Riigikogu juhatuse kehtestatud korras ja ulatuses. See lõike 1 sõnastus kaotab oma kehtivuse siis, kui piltlikult öeldes 2. säte jõustub, see on järgmise Riigikogu koosseisu alguses. Ühtlasi, head kolleegid, avaldas Riigikogu põhiseaduskomisjon veendumust, et nendegi sätete ellurakendumine toimub ka tulevikus nagu praegu: avalikkuse tõsise järelevalve tingimustes.
Veel arutas komisjon õiguskantsleri ettepanekuid eelnõu kohta, nagu ma juba algul ütlesin. Õiguskantsler leidis, et eelnõu ei reguleeri Riigikogu liikme osalemist riigi osalusega äriühingute nõukogudes. Jah, nii see on. Ma ütlesin juba eelmine kord, eelnõu esimesel lugemisel komisjoni esindajana selle seisukoha tegelikult siin Riigikogu saalis välja. Ka nüüd vahetati komisjonis arvamusi selles küsimuses, kuid ei peetud vajalikuks algatada eelnõu muudatust, mis sõnaselgelt kas sätestaks või sõnaselgelt keelaks Riigikogu liikme osalemise äriühingute nõukogude tegevuses. Fraktsioonidel oli väga erinevaid seisukohti selles küsimuses. Avaldati arvamust, et tegelikult tuleks see küsimus reguleerida eraldi seadusega. Olid ka arvamused, kui korrektne on üldse õiguskantsleri soov sekkuda õigusloomeprotsessi ja ära määrata isegi seda, millist konkreetset küsimust tuleb ühes konkreetses seaduseelnõus just nimelt lahendada. Veel oli arvamusi, mis kiitsid õiguskantsleri esitatud lähenemise igati heaks.
Edasi arutas komisjon õiguskantsleri seisukohta, et põhiseaduse alusel ei tohi Riigikogu liige töötada teises riigiametis ja et see keeld peab hõlmama ka töötamise keeldu näiteks kas või abiteenistujana. Komisjonis kõlas ka selline teoreetiline väide, et äkki peaks olema seal säte, mis keelaks Riigikogu liikmel konkreetselt teha lisatöid, näiteks ministeeriumi koristajana või politseiülema autojuhina. Olgu nüüd sellega, kuidas oli, aga igatahes komisjon kolmanda muudatusettepanekuna algatas eelnõu § 23 muutmise. Kui enne oli näidisloetelu ametitest, mida ei tohi pidada Riigikogu liige üheaegselt Riigikogu liikme staatuses, Riigikogu liikmeks olles, seal oli Vabariigi President, Riigikogu Kantselei ametnik jne, siis nüüd on seal vaid üks lause: Riigikogu liige ei või oma volituste ajal olla teenistuja riigi ametiasutuses. Kolleegidele põhiseaduskomisjonis tundus niisugune lähenemine olevat selgem ja niimoodi me siis ka selle muudatuse läbi viisime.
Veel peatus komisjon küsimusel, kas eelnõu § 5 lõike 2 kohaselt võiks n-ö lahkuva valitsuse minister olla samal ajal uue Riigikogu koosseisu liige, kuni uue valitsuse ametisse kinnitamiseni. Sel puhul kaoks ära paljude ajutiste asendusliikmete vajadus Riigikogu töö alguses. Ka oleks tagatud kõigi Riigikogu liikmete õigus olla valitud Riigikogu organite ja Riigikogu juhatuse, komisjonide juhtkonda või vähemalt osaleda valimisel. Komisjoni enamus leidis siiski, et eelnõusse võiks selle sätte jätta ja see ei ole vastuolus põhiseaduse mõttega. Võtsime siin aluseks kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse, kus vallavalitsuse ja -volikogude puhul on see küsimus niimoodi lahendatud. Lisaks võib öelda, et ka õiguskantsler tegelikult otsest põhiseaduslikku vastuolu selles küsimuses ei leidnud. Küll aga möönis, et seda küsimust oleks võib-olla vaja olnud täiendavalt analüüsida.
Tuleb öelda sedagi, et me oleme siin palju rääkinud õiguskantsleri arvamusest selle eelnõu kohta. Komisjonis oli sellest palju juttu. Loomulikult ei saa meie riigis mitte keegi alahinnata õiguskantsleri pädevust niisugustes küsimustes. Siiski võib meelde tuletada, et ainus organ, kellel on Eesti Vabariigis voli ja õigus tunnistada üks või teine seadus põhiseadusega vastuolus olevaks, on Eesti Vabariigi Riigikohus. Ülejäänud institutsioonide ja ametiisikute seisukohad on kindlasti väga autoriteetsed, neid võib ja tuleb arvestada, kuid siiski on nad ainult seisukohad nendes küsimustes.
12. juunil toimunud põhiseaduskomisjoni esimesel istungil rääkisime ka Riigikogu liikme immuniteediga seonduvast täpsemalt. Olgu siinkohal märgitud, et õigusteadlased ja poliitikateadlased mõistavad parlamendiliikme immuniteedi all just nimelt tema erilist seisundit seoses tema õigusliku vastutusega. Selle eesmärgiks peetakse parlamendiliikmete hääletamis- ja argumenteerimisvabaduse kindlustamist ning funktsioneeriva esinduskogu säilitamist. Tehakse seda parlamendiliikmete kaitsmise kaudu täidesaatva võimu võimaliku omavoli vastu. Ütlen kohe ära, et see viimane lause tundub tegelikult tavaolukordades meile täiesti mõttetu, võib-olla isegi eputamine, et mis see Riigikogu liige nii väga ära ei ole, et teda peab sellisel moel kaitsma. Aga kriisiolukordades võib see väga tõsiselt kätte maksta ja halvata kogu parlamendi toimimise, kogu seadusandliku tegevuse. Igatahes otsustas komisjon õiguskantsleri arvamusest ja avalikust seisukohast lähtuvalt ka selles punktis teha muudatusi ja muudatusettepaneku nr 2 alusel muuta eelnõu § 18 niimoodi, et jätta välja punktid 4 ja 5 ning seostada Riigikogu liikme immuniteet üksnes tema kriminaalvastutusele võtmise erikorraga. Kindlasti võivad rõõmustada need, kes arvavad, et nüüd on jätkuvalt võimalik viia Riigikogu liige arestimajja. Jah, aga samas jääb sel puhul tähelepanuta see, et see muudatus võib põhimõtteliselt viia olukorrani, kus näiteks jõuline täitevvõim võib kas või kõik ebameeldivad Riigikogu liikmed või lihtsalt opositsioonisaadikud Riigikogu olulise hääletuse päeva hommikul mingil põhjusel viia kolmeks tunniks politseisse selleks, et kas või isikusamasust tuvastada. Kuigi tagantjärele tuvastatakse näiteks, et see tegevus ei olnud õige, siis parlamendi hääletus selleks hetkeks on juba möödunud. Kas see seadus on vastu võetud või ei ole vastu võetud, aga midagi enam muuta seadusandlikus tegevuses ei saa.
Väga põhjalikult peatus komisjon nii sellel istungil kui ka samal päeval toimunud järgmisel istungil veel ühel küsimusel. Nimelt, head kolleegid, eelnõu kaotab ära Riigikogu liikme puhkuse. Eelnõu § 2 lõige 2 ütleb otsesõnu, et Riigikogu liikmele ei laiene puhkuseseadus, töö- ja puhkeaja seadus ega töölepingu seadus. Juristid väidavad, et Riigikogu liikmeks olek ei hõlma töö- ega teenistussuhet, vaid on töösuhtega ainult sarnane. Põhiseaduse kohaselt algavad Riigikogu liikme volitused valimistulemuste väljakuulutamise päeval ja lõpevad üldjuhul Riigikogu järgmiste valimiste tulemuste väljakuulutamise päeval. Praegu annab Riigikogu kodukorra seadus Riigikogu juhatusele õiguse otsustada Riigikogu liikmete puhkuse küsimused. Aastaid on olnud just nimelt augustikuu Riigikogu liikmete ametlik puhkusekuu. Aga samas on aasta ringi palju ettevõtmisi ja ülesandeid, mida Riigikogu liikmed nii või naa peavad täitma, olenemata puhkusest. Näiteks Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon käib praktiliselt aasta ringi koos, et anda parlamendi arvamusi valitsusele. Samamoodi peavad ka Riigikogu teised komisjonid andma omakorda sellele komisjonile arvamusi just nimelt Brüsselist tulnud materjalide ja dokumentide kohta. Osa õigusteoreetikuid on praeguse olukorra valguses avaldanud arvamust, et n-ö puhta õiguse seisukohalt peaks ajal, kui kõik 101 Riigikogu liiget on ametlikult korralisel puhkusel, nende asemel olema parlamendis sama arv asendusliikmeid. Sest vaadake, puhkusega seoses igasugused töö- ja teenistussuhted peatuvad, näiteks mõne Vabariigi Valitsuse liikme, ministri puhkuse ajal täidab tema ülesandeid sel ajal keegi teine minister. Oluline on teada, et Riigikogu liikmetele ei maksta praegu puhkusekompensatsiooni ega puhkusetoetust ega tasustata loomulikult ka mingit ületunnitööd. On nii? On. Kui me vaatame põhiseadust, siis on Riigikogu liige ainus, kelle põhitööaja graafik on konstitutsiooniga tegelikult rahva poolt paika pandud. Paragrahv 67 ütleb otsesõnu, et Riigikogu korralised istungjärgud toimuvad jaanuarikuu teisest esmaspäevast juunikuu kolmanda neljapäevani ja septembrikuu teisest esmaspäevast detsembrikuu kolmanda neljapäevani. Järelikult, muul ajal täidavad rahvasaadikud fraktsiooni antud ülesandeid, komisjonitööst tulenevaid kohustusi ja peavad tegelikult leidma ka võimaluse puhata. Kuidas see puhkuste küsimus mujal maailmas lahendatud on? Seda on kindlasti vaja teada. Soome Eduskunna liikmetele (sellele on osutanud mitmed avaliku arvamuse liidrid) ei ole seadusega puhkust ette nähtud. Istungjärkude vahel rahvasaadikud ise otsustavad, kuidas nad seda aega veedavad. Rootsi Riksdagi ja Läti Seimi liikmetele pole puhkust ette nähtud. Leedu ja Itaalia parlamendi liikmetel pole ka ametlikku puhkust. Puhkamine sõltub istungjärkudevahelisest ajast. Aga näiteks Sloveenias on kehtestatud 40-päevane rahvasaadikute üldpuhkus pluss 7 päeva n-ö erakorralist puhkust. Teadaolevalt ei saa mingit ametlikku puhkust ei USA ega Kanada parlamendi liikmed.
Komisjon peatus veel ühel suurt avalikku tähelepanu saanud küsimusel. Seda võisime juba täna hommikul kuulda raadiost ja sellest ajalehest lugeda. Nimelt on praegu Riigikogu liikmetel üks kalendrikuu kaheteistkümnest ametlik puhkusekuu. Seetõttu kehtib Riigikogu liikmetele tööga seotud kulutuste hüvitamise võimalus kuludokumentide kaudu kuni 30% ulatuses 11 kuu jooksul. On nii? Tuletan meelde, täpselt nii see on. Siit esitati küsimus, kas nüüd läheb Riigikogu liikme olukord paremaks, kui tal kaob ametlik puhkus ja seoses ühe n-ö töökuu juurde tulekuga hüvitatakse talle 12 kalendrikuu jooksul tööga seotud kulutused. Komisjon arutas seda küsimust üpris põhjalikult. Nagu komisjonil nendel päevadel kombeks oli, oli ka siin tegemist sellega, et me olime valmis tegema mitmesuguseid järeleandmisi, millele ja kellele iganes. Arvutasime isegi välja, et kui sama kuluhüvitiste kogusumma jagada 11 kuu asemel 12 kuule, siis saame 30% asemel kuu keskmiseks kuni 27,5%. Äkki kaoksid sel puhul ära need pahatahtlikud arvajad, neil ei oleks enam võimalust arvata, et näe, ühe lisakuu hüvitised tegid nad nüüd endale ikkagi? Aga siis vaagis komisjon küsimust teisest küljest. Nimelt, kui Riigikogu liige on tööl 12 kuud, siis kuidas saab niimoodi olla, et 11 kuu puhul hüvitatakse tema tööga seotud kulutused, kuludokumentide alusel muidugi, kuni 30% ulatuses, aga ühe töökuu jooksul seda ei tehta? Seda pidas komisjon päris üksmeelselt nonsensiks. Siit tekkis Riigikogu liikmetel juba see küsimus, millist töökuud siis ei hüvitata, kellele ei hüvitata jaanuarikuud, kellele juunikuud ja aprillikuud, või kuidas. Edasi tudeerisid komisjoni liikmed veel õiguskantsleri kirja ja osa neist luges sealt välja seisukoha, et põhimõtteliselt ei tohi Riigikogu sama, seega oma koosseisu jaoks kuluhüvitiste protsenti ju muuta, seega mitte ka vähendada, mis on ju samuti muutmine. Märgiti sedagi, et kui on perioode, kui ei toimu Riigikogu suuri istungeid, ei ole ju tegelikult Riigikogu liikmed oma ülesannetes tõesti vabad, nagu ma siin enne ütlesin. Veel on oma komisjoni, fraktsiooni ülesanded, näiteks ei saa edaspidi, kui puhkused ära kaotatakse, ka mõne välisdelegatsiooni saabumisel komisjon keelduda seda vastu võtmast, väites, et on puhkusekuu. Lõpuks komisjon otsustaski, et kuluhüvitiste määr jääb eelnõus samaks ka 12 kuu puhul.
Lõppkokkuvõttes tegi komisjon menetluslikud otsused eelnõu kohta, head kolleegid. Esiteks teeme ettepaneku täna teine lugemine lõpetada, see oli konsensuslik otsus. Teiseks, kui täna teine lugemine siin Riigikogu saalis lõpeb, siis teha ettepanek see seadus homme kolmandal lugemisel Riigikogus vastu võtta. Tuletan meelde, et eelnõu vajab vastuvõtmiseks vähemalt 51 poolthäält. Aitäh kuulamast!