Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Teie ees on taas üks väga hea eelnõu, see on korrakaitseseaduse eelnõu. Selle algatamine on tingitud vajadusest luua nüüdisaegne ühtne ja õigusriiklik alus avaliku korra kaitse süsteemile Eestis.
Praegu on Eestis politseitöö aluseks 1990. aastast pärit politseiseadus, mis on vastu võetud enne põhiseaduse jõustumist ja mis ei ole sellega ka 100% kooskõlas. Meil puudub üldine korrakaitseseadus, kus sätestatakse selliste meetmete rakendamise põhimõtted, millega piiratakse inimeste õigusi. Ka on mitme korrakaitseorgani poolt ühiselt kasutatavad erimeetmed, mis piiravad isikute põhiõigusi põhjendamatult erinevas mahus, laiali eri seadustes.
Peatumata eelnõu ajaloolisel kujunemislool, tuleb märkida seda, et eelnõu ettevalmistamise otsene ajend oli eelmise valitsusliidu koalitsioonilepingus sätestatud eesmärk töötada välja korrakaitsega tegelevate institutsioonide ülesandeid täpsustav korrakaitseseadus. Eelnõu arutati Vabariigi Valitsuse 2006. aasta kabinetiistungil, kuid selle Riigikogule esitamiseni ei jõutud. Eesmärk võtta vastu nüüdisaegne euroopalik korrakaitseseadus sisaldub ka Eesti Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna vahel 2. aprillil 2007 sõlmitud koalitsioonilepingus.
Korrakaitseseaduse eelnõu valmis koostöös Siseministeeriumiga. Selle eesmärk on määratleda Eesti õiguskorras avaliku korra mõiste, luua korrakaitseorganite ja üksikisikute tasandil ohtude ennetamise, tõrjumise ja korrarikkumiste kõrvaldamise koordineeritud süsteem ning määratleda valdkonna muud põhimõisted ja põhimõtted. Eelnõuga antakse seni Eestis olulisel määral puudunud volitusnormid isikute põhiõiguste ja vabaduste piiramiseks korrakaitsetegevuse käigus. Samuti luuakse õigusriiklik alus avaliku võimu tegevusele avaliku korra ja ühiskonna turvalisuse tagamisel.
Eelnõu kummutab Eestis laialt levinud arusaama, mille kohaselt seisneb korrakaitse ja turvalisuse tagamine põhiliselt isikute karistamises süüteo menetluse kaudu. Sama tähtis või tähtsamgi on aga ohtusid ennetav ja neid tõrjuv tegevus.
Kõnealuse eelnõu puhul tuleks välja tuua järgmised olulised momendid. Esiteks sätestatakse põhimõtted, mille järgi korrakaitset teostada. Ka sätestatakse seni määratlemata korrakaitse mõiste. Selle kohaselt on korrakaitse ohutõrjeliste tegevuste kompleks, milles üksteisele ajaliselt järgnevad ohu ennetamine, ohu väljaselgitamine, ohu tõrjumine ja juba toime pandud korrarikkumiste tagajärgede kõrvaldamine. Tähtis on põhimõte, et avalikku korda ähvardava ohu tõrjumine või rikkumise lõpetamine on esmaselt alati ohu tekkimise eest vastutava isiku enda, mitte avaliku võimu või muude isikute ülesanne. See peaks tagama avaliku võimu võimalikult väikese sekkumise.
Eelnõu määratleb täpselt avaliku korra mõiste. Praegu on avaliku korra mõiste õiguslikult määratlemata ja praktikas käibel olev mõiste vastukäiv. Eelnõu järgi on avalik kord õigusaktidest tulenev elukorraldus, millega tagatakse isiku õiguste ja vabaduste kaitse, ühiskonna turvalisus, avaliku võimu ja avalike teenuste toimimine. Teisisõnu on avalik kord õigushüvede kogum, mida kaitstakse korrakaitse vahenditega. Sellisest avaliku korra määratlusest jäävad välja õigusrikkumised, mille puhul kaitse saamine on võimalik tsiviilkohtuliku või muu vahendiga, ilma korrakaitseorgani sekkumiseta.
Üks väga tähtis mõiste, mis eelnõus määratletakse, on oht avalikule korrale. Eelnõu kohaselt on oht avalikule korrale selline olukord, mille puhul on piisavalt tõenäoline, et sündmuste takistamatul kulgemisel kahjustatakse tõenäoliselt lähemal ajal mõnda avaliku korra osaks olevat hüve. Eelnõus määratletakse ka ohu kahtluse mõiste, samuti luuakse ohtude astmeline süsteem: oht, oluline oht ja kõrgendatud oht. Eraldi defineeritakse ka vahetu ohu mõiste.
Teine küsimuste plokk. Eristatakse senisest selgemalt avaliku võimu organite korrakaitse ja karistusõiguslikud funktsioonid. Eelnõu kohaselt on korrakaitseorganid riigi, kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku juriidilise isiku organid oma ülesannete täitmisel ja nende täitmise tagamisel. Kui kõrgendatud ohu tõrjumine pole määratletud ühegi muu korrakaitseorgani ülesandena, siis on selle tõrjumine politsei pädevuses.
Eelnõu sätestab väga selged põhimõtted, mille kohaselt korrakaitset teostada. Esimene nendest on proportsionaalsuse põhimõte, mille kohaselt peab meede olema sobiv ja vajalik. Valitud meede ei tohi mingil juhul olla seatud eesmärgiga võrreldes inimestele liialt koormav. Näiteks võiks siin tuua juhtumi, kus taskuvarga tabamiseks otsitakse läbi kõik Viru tänaval liikuvad inimesed. Teine põhimõte on otstarbekuse ja efektiivsuse põhimõte, mis lühidalt lahtiseletatuna tähendab seda, et korrakaitseorgan peab endale teadvustama oma tegevuse eesmärgid ja abinõud ning peab ka tagama nende eesmärkide saavutamise. Kolmas põhimõte on selgitamiskohustus. Enne meetme kasutusele võtmist peab ametiisik seda isikule tutvustama ja vajaduse korral selgitama ning andma talle teavet tema õiguste ja kohustuste kohta. Kui seda pole võimalik kohe teha, tuleb seda teha hiljem esimesel võimalusel. Neljas põhimõte on õigus abile, mis lühidalt öeldes tähendab seda, et igal ohtu sattunud inimesel on õigus saada korrakaitseorganilt abi.
Kolmandaks. Suur rõhk asetatakse eelnõus süütegude ärahoidmisele, mis on korrakaitses väga oluline valdkond, ent Eestis seni olnud seaduse tasemel reguleerimata. Eelnõus on selle peatüki puhul lähtutud Riigikogus heaks kiidetud arengukavast, mis kannab pealkirja "Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2010". Eelnõus määratletakse nii süütegude ennetamise eesmärk, kaasatud isikute ja institutsioonide ring kui ka ennetusmeetmed, milleks on sotsiaalsed ja kasvatuslikud ennetusmeetmed ehk siis kuritegude ärahoidmine sotsiaal-, haridus-, noorte- ja kultuuri- ning muu poliitika abil, samuti olustikulised ennetusmeetmed ehk siis juba kuritegusid toime pannud inimeste või kuritegelike olukordade mõjutamine, samuti kriminogeensete kohtade jälgimine ja tagajärgedega tegelemise meetmed, mille eelduseks on juba ühe kuriteo toimepanemine ja eesmärk on ära hoida uued kuriteod.
Neljandaks. Kirjutatakse lahti riikliku järelevalve erimeetmed, mis siiani olid seadustes enamasti vaid sätestatud loeteludena, ilma sisulise selgituseta ja kohaldamise aluseta. Eelnõus on sätestatud ka korrakaitseorganite kasutatavate erimeetmete sisu ja kohaldamise alused. Erimeetmete koosseisus on kirjas, mis asjaoludel ja kelle suhtes, kelle poolt ja millisel viisil võib isiku põhiõigusi piiravat meedet riikliku järelevalve teostamisel kasutada. Kehtiva seaduse kohaselt on näiteks joobe tuvastamine paraku seotud põhiseaduslike probleemidega, millele on tähelepanu pööranud ka õiguskantsler. Eelnõu annab joobeseisundi korrektse õigusliku määratluse, teeb kohustuslikuks vereproovi andmise, kui isik ei nõustu või ei ole suuteline kasutama tõenduslikku alkomeetrit joobe tuvastamiseks. Samuti määratleb eelnõu, mis tingimustel ja kuhu võib inimese kainenema toimetada, ja nii edasi.
Viiendaks. Eelnõu sätestab ühtsed ja kogu riigis kehtivad avalikus kohas käitumise ja avalike koosolekute läbiviimise nõuded. Avalikus kohas käitumise nõuded on üks avaliku korra osa, mis praegu on reguleeritud kohalike omavalitsuste määrustega. Need nõuded on paikkonniti erinevad ja see rikub võrdse kohtlemise põhimõtet. Ei saa ju olla mõistlikku põhjust, miks ühes piirkonnas piiratakse inimese põhiõigusi suuremal määral kui teises piirkonnas.
Eelnõu määratleb esiteks avaliku koha mõiste, milleks on määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Eelkõige on avalikeks kohtadeks avalikud teed, väljakud, pargid, rannad, ametiasutuste ja kaubandushooned ja muu selline. Avalikus kohas käitumise nõuded on eelnõus sätestatud keelatud tegevuste nimekirjana, mille koostamisel lähtuti eelkõige praegu kehtivate eri eeskirjade ühisosast. Need on sõnastatud üsna avaralt.
Mis puutub avalikesse kogunemistesse, siis põhiseaduse kohaselt on igaühel õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada ning seda õigust võib piirata vaid avaliku korra tagamiseks. Praegu kehtiv seadus nõuab mitte lihtsalt igast koosolekust teatamist, vaid ka selle registreerimist, mis tähendab praktiliselt loa andmist. Eelnõu muudab koosolekutest etteteatamise ja nende korraldamise palju vabamaks. Vähendatakse märksa koosolekute ringi, millest tuleb teatada, samuti lühendatakse etteteatamise tähtaegasid. Teavitamine on puht informatiivne ega sarnane enam loa taotlemisega. Leevenduvad piirangud kogunemiste korraldajaks oleku õigusele ja koosoleku korrapidajat pole enam igal juhul vajalik määrata.
Kuuendaks. Luuakse võimalus ka muudes valdkondades tegutsevate avalik-õiguslike juriidiliste isikute, turvaettevõtjate ja mittetulundusühingute kaasamiseks korrakaitsetegevusse, et tagada ohtude efektiivne tõrjumine. Selleks, et avaliku korra kaitset Eestis senisest paindlikumalt tagada ja vastavaid avalikke ressursse säästlikumalt kasutada, võimaldatakse eelnõus politsei ja Päästeameti korrakaitseülesandeid piiratult üle anda halduslepingu alusel. Eelnõu näeb ette neli juriidilist isikut või nende kategooriat, keda riik võib korrakaitseülesandeid täitma volitada. Nendeks on turvalitsentsi omav turvaettevõtja, teiseks Kaitseliit, kolmandaks kohalik omavalitsus, millel on korrakaitseüksus või ametisse nimetatud korrakaitseametnikud, ja ka mittetulundusühingud, mille põhikirjaline eesmärk on avaliku korra kaitsmine. Lisaks sätestab eelnõu, milliste korrakaitseülesannete üleandmine on üldse võimalik. Näiteks võib tuua vajaduse mõnd kuritegu ennetada.
Siinkohal ma lõpetaksin oma ettekande. Tänan tähelepanu eest! Valitsuse esindajana toetan kindlasti juhtivkomisjoni ettepanekut eelnõu esimene lugemine täna lõpetada. Tänan!