Tere hommikust, head ametikaaslased! Alustame Riigikogu I istungjärgu seitsmenda töönädala neljapäevast istungit. Head ametikaaslased! Kas te soovite üle anda eelnõusid või arupärimisi? Vabariigi Valitsus täna eelnõusid üle ei anna. Karel Rüütli, palun!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon algatab õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt on igal inimesel õigus haridusele ja hea haridus on üks ühiskonna alustalasid. Oleme veendunud, et riik peab aitama kaasa sellele, et ka kõrg- ja kutsehariduse omandamine ei jääks pidama raha puudumise või mittepiisamise taha. Riik peab looma kõigile võrdsed võimalused kõrgkoolides õppimisega seotud vajalike kulutuste katmiseks. Praegusel kujul on õppetoetused väga vähestele abi vajavatele tudengitele makstav sotsiaalne garantii, mis ei taga üliõpilastele kindlustunnet, et nad saavad omandada kõrghariduse täiskoormusel ja nominaalajaga õppides. See toob kogu ühiskonnale kaasa täiendavaid kulutusi. Paljud õppurid on pidanud oma koolitee katkestama, paljud aga jätnud üldse majanduslike võimaluste puudumise tõttu kõrgkooli minemata või otsustanud omandada hariduse mitte soovitud erialal, vaid seal, kus tema majanduslik olukord seda võimaldab. 

Hea ettekandja! Ma palun korra vabandust! Head ametikaaslased! Palun vaikust saalis, austame ettekandjat! Aitäh!

Eelnõuga tahetakse üliõpilastele anda riigi garantii, et nad saavad korralikult õppetöös osaleda. Toetuste määrad kehtestatakse riigieelarvega ja põhitoetuste miinimummäärad on järgmised: õpilastele vähemalt veerand alampalka, bakalaureuseõppes vähemalt pool alampalka, magistriõppes kolmveerand alampalka ja doktoriõppes vähemalt kaks alampalka. Täiendava toetuse määr on vähemalt veerand alampalka. Aitäh!

Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel annan Riigikogu menetlusse kollektiivse töötüli lahendamise seaduse § 21 muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu algatajate arvates on praegu kehtiv regulatsioon, mis piirab streikimise õigust väga suurel osal töötavatest inimestest, vastuolus põhiseadusega, piirates inimeste põhiõigusi ja vabadusi. Sellele problemaatikale on korduvalt viidanud ka õiguskantsler, kelle arvates on see seadussäte vastuolus nii põhiseadusega kui Eestile siduvate rahvusvaheliste kokkulepetega. Viimati pöördus õiguskantsler Riigikogu esimehe poole palvega see probleem lahendada üleeile, 29. mail. Kutsun kõiki kolleege seda eelnõu toetama, eriti häid kolleege Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonist, sealhulgas austatud kolleegi Eiki Nestorit, kes on ka endine ametiühingu liider. Vähem kära, rohkem tegusid! Teeme ära! Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kaks eelnõu, nende edasine menetlemine käib vastavalt Riigikogu kodukorra seadusele.
Annan edasi ka ühe teate. Täna pärast Riigikogu täiskogu istungi lõppu toimub siin saalis Eesti-Hispaania parlamendirühma asutamiskoosolek. Kõik huvilised on oodatud.
Nüüd viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll.
Kohal on 89 Riigikogu liiget, puudub 12. Tänast päevakorda on täpsustatud: päevakorra teise punkti, eelnõu 1000 UA arutelul teevad ettekande põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde ja õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher.

Läheme tänase päevakorra juurde. Alustame esimese päevakorrapunkti arutelu, milleks on ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli Riigikohtu esimehe Märt Raski. Ettekandja on palunud ettekandeks aega kuni 30 minutit. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Riigikohtu esimehe iga-aastast ettekannet tuleb mõista kui kohtuvõimu ja teiste võimuharude avaliku koostöö vormi, et arendada õigusriiklust. Tegemist ei ole aruandega. Ettekandes on püütud teha valik teemadest ja probleemidest, mis on aktuaalsed ja vajavad lahendamist, eelkõige kõigi kolme võimu koostöös. Et mahtuda ettekandes ettenähtud ajapiiridesse, refereerin Riigikogule esitatud kirjalikku ettekannet. Et probleeme paremini mõista, võiks aga tutvuda kogu selle kirjaliku tekstiga.
Tahan tänada Riigikogu põhiseaduskomisjoni ja õiguskomisjoni, kes pidasid võimalikuks 17. oktoobril 2006. aastal pidada ühisistung, kuhu olid kutsutud Justiitsministeeriumi, Siseministeeriumi, õiguskantsleri ja õigusametkondade esindajad, et arutada Riigikohtu esimehe ettekandes esitatud ettepanekuid. Selline parlamendipoolne algatus oli esmakordne ning osavõtjate arvamustele toetudes saab kinnitada, et nõupidamine oli vajalik ja kasulik. Arvan, et parlament võiks jätkata õigusametkondade esindajate mõttevahetuse korraldamist, et täpsustada õigusalase koostöö vorme ja riikluse arenguperspektiive.
Eelmisest ettekandest välja kasvanud probleemidest tuleb esile tõsta kohtustatistika usaldusväärsusega seotud küsimused. Peatun sellel allpool. Tuleb märkida, et varasemates ülevaadetes esitatud konkreetseid ettepanekuid on nii seadusandja kui ka valitsus võtnud tõsiselt, ja ma loodan, et selline suhtumine püsib ka Riigikogu uue koosseisu ja uue valitsuse ajal.
Kõigepealt kohtustatistikast. Ühiskonna seisukohalt on tähtsaimad kohtustatistilised näitajad keskmine menetlusaeg ja kohtuotsuste tühistamise protsent, eelkõige esimese astme kohtus. Kohtute seaduse § 46 kohaselt kinnitab esimese ja teise astme kohtute statistilise aruande vormi ja esitamise tähtajad justiitsminister, kellele kohtud ka oma aruanded esitavad. Ettekande kirjalikus tekstis tuginetakse Justiitsministeeriumi 2006. aasta aruandele, viide ka Justiitsministeeriumi kodulehele on tehtud ja siinkohal on otstarbetu kõnepuldist hakata maha lugema kohtustatistilisi arve ja protsente, te leiate need andmed kirjalikust ettekandest. Kui kellelgi tekib selle kirjaliku ettekande põhjal küsimusi, siis ma kindlasti vastan neile.
Ettekandes on lähtutud kriminaalmenetluse kestuse probleemidest, tsiviilkohtumenetluse ja halduskohtumenetluse kestus on ettekandes kajastatud ja ma teen sellest vaid kokkuvõtte. Üldistatult saab teha järelduse, et esimese astme kohtutes muutusid 2006. aastal keskmiselt menetlusajad 2005. aastaga võrreldes lühemaks või jäid samale tasemele, kuid nii mõneski kohtus ei mahu need veel mõistliku aja piiridesse. Seega ei suuda riik veel kõigil juhtudel tagada igaühe põhiõigust, mille kohaselt tuleb kohtuasi läbi vaadata mõistliku aja jooksul. Seetõttu ei vasta õigusemõistmine ühiskonna õigustatud ootustele.
Kohtuotsuse tühistamise protsente pole ka mõtet siin ette lugeda, sest need on kirjalikus ettekandes olemas. Nagu menetlusaegade puhul, vastan hea meelega ka sellesisulistele küsimustele, kui seda vajalikuks peetakse.
Selgitamist vajab otsuste muutmine ja tühistamine Riigikohtus. Riigikohus võtab kassatsioonimenetlusse eelkõige need asjad, mis on tähtsad seaduste ühetaolise kohaldamise seisukohalt ja on vajalikud ühtse kohtupraktika kujundamiseks või õigussüsteemi arendamiseks. Paraku on laialt levinud eksiarvamus, et õigusemõistmine konkreetses asjas on alles siis lõppenud, kui asi on läbinud Riigikohtu. Sisuline õigusemõistmine peaks lõppema ringkonnakohtus. Kui Riigikohus ei võta konkreetset asja menetlusse, tähendab see üldjuhul seda, et Riigikohus kas nõustub varem tehtud kohtulahendiga või leiab, et konkreetne asi ei ole ühtse kohtupraktika kujundamise seisukohalt tähtis.
Nüüd kohtustatistika probleemidest. Igasugune statistika on vaid siis usaldusväärne, kui see tugineb kvaliteetsetele andmetele ja kui andmete töötlemine toimub igal aastal võrreldavate meetodite alusel. Ka kõige kaasaegsem metoodika ei taga statistika usaldusväärsust, kui algandmeid ei ole võimalik täpselt koguda või need ei ole ise täpsed. Vajab analüüsimist, kas kohtustatistika usaldusväärsuse langus on tingitud kohtute esitatavate andmete kvaliteedist või nende analüüsist ja selle metoodikast. Nõustuda tuleb sellega, et uued kohtumenetluse seadustikud ja kohtute tööpiirkondade ümberkorraldamine on riigisiseselt kõvasti muutnud kohtustatistika metoodilisi aluseid. Vead kohtustatistikas võivad oleneda ka sellest, kui täpselt justiitsministri kehtestatud statistiliste andmete kogumise nõudeid täidetakse. Kohtustatistiliste andmete kogumine ja töötlemine vajab kaasajastamist ja eesmärgipärast korrastamist, sest praegune andmebaas ei ärata usaldust.
Et mitte jääda paljasõnaliseks, toon paar näidet 2007. aastast. Justiitsministeeriumi koostatud ametliku statistika järgi saabus kohtutesse 42 141 tsiviilasja. Samal ajal levitab Justiitsministeerium oma analüütilises artiklis – see ilmus Amicus Curiaes – andmeid, et kohtutesse saabus 42 672 tsiviilasja. Viga on 531 asja, mis iseenesest on mitme kohtuniku aastane töökoormus. Tsiviilasjade keskmine menetlusaeg oli statistika järgi 175 päeva, sama artikli andmetel 202 päeva. Millised andmed on õiged, jääb selgusetuks, kuid statistilise vea piiridesse sellised lahknevused ei tohiks mahtuda.
Õigusemõistmine ei toimu muidugi paremate statistiliste andmete saavutamise nimel, vaid ikka selleks, et valitseks õigusrahu, kord ja õiglus. Samas ei tohi kohtustatistika osatähtsust kogu kohtusüsteemi normaalse toimimise seisukohalt alahinnata. Esiteks on usaldusväärset statistilist analüüsi tarvis ühiskonnale, et hinnata kohtute tegevust igaühe põhiõiguste ja vabaduste kaitse aspektist. Teiseks vajab objektiivseid andmeid kohtusüsteem ise, et täita põhiseadusest tulenevaid ülesandeid, et korraldada  õigusemõistmist ja jaotada õigusemõistmisele kuluvat riiklikku ressurssi parimal moel, prognoosida süsteemi arengut. Kolmandaks saab üksnes usaldusväärsele statistikale tuginedes teha kohtupraktika sisulisi analüüse, mille eesmärk on kogu õigussüsteemi arendamine. Paraku tuleb tõdeda, et varasematel aastatel ei ole jätkunud jõudu selle valdkonna tõsisemaks läbitöötamiseks ei kohtusüsteemil ega ka Justiitsministeeriumil.
Austatud Riigikogu! Et luua usaldusväärne kohtustatistika, on mul ettepanek justiitsministrile, kelle valitsemisalasse see küsimus kuulub. Tuleks rakendada rahvusvahelistele standarditele vastav kohtustatistiliste andmete kogumise ja töötlemise metoodika, mis kohtute infosüsteemi lahutamatu osana võimaldaks objektiivselt ja sisuliselt analüüsida nii kohtusüsteemi kui ka kohtulahendeid ja tagaks kohtustatistika usaldusväärsuse.
Järgmine punkt: kohtupraktika analüüs. On hea meel tõdeda, et esmakordselt Eestis on kohtusüsteemis endas hakatud tegema kohtupraktika sisulist analüüsi. Riigikohtus on loodud analüüsigrupp, kelle töösuunad ja uurimistemaatika määratlevad Riigikohtu vastavad kolleegiumid tulenevalt õigusemõistmise vajadustest. Praeguseks valminud analüüsidest võib esile tõsta mittevaralise kahju hüvitamise kohtupraktika uurimist ja vahistamiste kui tõkendi kasutamise analüüsi. Samuti on valminud analüüs isiku tsiviilkohtumenetluse korras kinnisesse asutusse paigutamise kohtupraktika kohta, mille järeldused annavad otseselt märku õigusliku regulatsiooni täiustamise vajadusest ja on seega suunatud seadusandjale. Analüüs tõstatab rea sotsiaalhoolekandega seotud probleeme, mille lahendamine kuulub täitevvõimu pädevusse. Riigikohus saadab analüüsid vastavatele valitsusasutustele ja parlamendile ning loodab saada konstruktiivset tagasisidet.
Tsiviilkohtumenetluse muudatustest ja arengusuundadest. 2005. aasta ülevaates peatusin pikemalt kriminaal- ja väärteomenetluse probleemidel, 2006. aastal halduskohtumenetluse probleemidel. Selles ülevaates on juttu tsiviilkohtumenetluse probleemidest. 2006. aasta 1. jaanuaril jõustus uus tsiviilkohtumenetluse seadustik, lühendatult TsMS, mis tõi kaasa mitu olulist muudatust tsiviilkohtu pidamises. Uue TsMS-i koostamise eesmärk oli kohtumenetlus tõhusamaks muuta, et suurendada kodanikkonna usaldust kehtiva õiguskorra ja õigusemõistmise süsteemi vastu. TsMS soodustab varasemast rohkem kohtuliku kokkuleppe, kompromissi sõlmimist. Kompromissi tegemise paremaid võimalusi ja soodsamaid tagajärgi on enda jaoks teadvustanud ka menetlusosalised. Nimelt kui pooled sõlmivad kohtumenetluses kompromissi, tagastatakse 50% tasutud riigilõivust. Selle põhjal saan teha ettepaneku laiendada seadusandlikult veelgi kohtuliku kokkuleppe sõlmimise võimalusi, kaaludes selleks vajaduse korral riigilõivu tagastamise suurendamist näiteks kuni 75% ulatuses. Samas  võiks tagastamise suuruse seada sõltuvusse sellest, kas kompromiss saavutatakse esimese, teise või kolmanda astme kohtus.
TsMS-ist veidi varem jõustunud riigi õigusabi seadus koostoimes TsMS-iga on suurendanud menetlusosaliste võimalusi kasutada ka tsiviilasjades riigi antavat õigusabi. Riigi õigusabi väljendub nii isikule esindaja leidmises kui ka näiteks riigilõivude tasumisel: taotleda saab riigilõivu tasumisest täielikku või osalist vabastamist. Seaduse kohaselt keeldutakse isikule abi andmast, olgu see siis advokaadi abi või lõivust vabastamine, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja ülalpidamise kohtustuse täitmiseks ettenähtud summad. Riigipoolse abi eesmärk ei tohi olla keskmise sissetulekuga isiku eest kõikide menetluskulude tasumine, kuid ilmselt tuleks suurendada vaesemate isikute võimalusi riigi abi saamiseks. Selleks ongi ettepanek: seadusandlikus korras kaaluda võimalust, et menetlusabi taotluse lahendamisel oleks kohtul juba esmase otsuse tegemisel, kas menetlusabi anda või sellest keelduda, võimalik taotleja sissetulekust maha arvata mõistlikud kulud eluasemele.
TsMS-iga loodi täiesti uus menetlus, nn maksekäsu kiirmenetlus, mis võimaldab teatud rahaliste nõuete korral kohtusse pöördujal saada kiiremini täitedokument võla sissenõudmiseks. Maksekäsu kiirmenetluses vastandub asja kiire ja ilma kohtunikuta lahendamise põhimõttele võlgniku võimalus esitada maksekäsu avalduse vastu vastuväide, mida ei pea põhjendama. Teiselt poolt võiks võlgnikku distsiplineerida just oma vastuväidete põhjendamise kohustus. Kohtunik peaks muidugi neid vastuväiteid hindama, kuid võib eeldada, et suur osa võlgnikke ei hakka n-ö põhjendusi välja mõtlema, vaid maksab hoopis võla ära. Sellest tulenevalt teen ettepaneku kaaluda võimalust kehtestada reeglid, mille kohaselt peaks võlgnik teatud juhtudel siiski põhjendama, miks ta ei ole nõus võlga tasuma. Kaaluda võiks regulatsiooni täiendamist viisil, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse nõuetele vastavaid hagiavaldusi oleks võimalik suunata lahendamiseks maksekäsu kiirmenetluse korras.
TsMS on väga mahukas seadus. Tsiviilkohtumenetlust reguleerivate normide suur hulk tekitab mõtte, et menetlus on muutunud asjaks iseeneses. Menetlus peaks teenima kohtus materiaalõiguslike nõuete maksmapanemist, aga mitte seda takistama. Seadustiku mahukusega kaasneb hulk probleeme, millest ma siinkohal peatun kahel.
Tavaline keskmiste võimetega inimene ei suuda ilma õigusabita seadusest üles leida isegi neid sätteid, mis võivad talle kaasa tuua menetluslikult ebasoodsa tagajärje. See teema ei puuduta üksnes TsMS-i. Kuna kõigi kohtumenetluste seadustikud omavad tegelikult samasugust ühisosa, mis põhineb kohtumenetluse üldprintsiipidel, kuid kuna need seadused on välja töötanud meie seadusloomes erinevad töörühmad erinevate ideoloogiate järgi, ei ole see ühisosa tajutav. Menetlusseadustikes tuleks ühtlustada nii palju kui võimalik sarnaseid mõisteid, terminoloogiat ning reguleerida sarnased menetlustoimingud ka sarnaselt.
Teiseks, TsMS sisaldab endas nõude, mille kohaselt peab kohtunik tegema suure hulga menetluslikke määrusi, mis on seotud ulatusliku ajakuluga. Kuigi kohtunik saab menetluse tegemise teatud juhtudel delegeerida kohtuametnikele, on see ikkagi poolik lahendus, sest määruseprojektidega tutvumine ja paranduste tegemine kulutab samuti palju aega. On ettepanek kaaluda menetlusseadustike ühtlustamise ja lihtsustamise võimalusi, et keskmiste võimetega inimene võiks ilma kõrvalise õigusabita mõista kohtumenetluse olemust ja sisu. Ka tuleks leida sobilikud lahendused kas menetluslike kirjalike määruste arvu vähendamiseks või standardiseerida tüüpilised määrused infotehnoloogiliselt selliselt, mis tagaks nende kiirema koostamise.
Nüüd põhiseaduslikkuse järelevalvest. Peatun ühel Riigikohtu üldkogu otsusel, mis on seotud Riigikogu valimistega, ja ühel probleemide ahelal, mis on seotud kohalike omavalitsuste valimistega. Tänavu aprillis tekkis Riigikogu liikme volituste lõpetamise küsimus Riigikohtu üldkogu päevakorda seoses Euroopa Parlamendi liikmete Riigikogusse valituks osutumisega. Olgu mainitud, et põhiseadusliku kandideerimise õigust ei saa teisiti piirata kui ainult põhiseadusega ja sellest tulenevad vaidlused, kas mitte piirata kuidagi Euroopa Parlamendi liikmete kandideerimisõigust, on ainetud. Kas saadikukandidaat, kes Riigikogu valimistel kandideerib, teades ette, et ta valituks osutumisel Riigikogus töötama ei hakka, petab sellega oma valijaid või mitte, on poliitilise, mitte õigusliku vaidluse teema, millel käesolevas ettekandes ei peatuta.
Praeguses õiguskorras jääb selgusetuks, mis hetkest tuleb valituks osutunud Euroopa Parlamendi liikme volitused lõpetada, sest põhiseaduse § 61 esimese lause kohaselt algavad Riigikogu liikme volitused valimistulemuste väljakuulutamise päevast. Kuid sama paragrahvi teine lause sätestab, et enne oma ametikohustuste täitmisele asumist annab Riigikogu liige ametivande. Lihtsustatult taandub küsimus sellele, milline õiguslik tähendus on ametivande andmisel. Loodetavasti leiab Riigikogu liikme osas probleem lahenduse parlamendi menetluses oleva Riigikogu liikme staatuse seaduse vastuvõtmisel, kuid ametivande õigusliku tähenduse probleemistik on märksa laiem, sest vande annavad sisuliselt kõik ametnikud, kohtunikud, notarid ja paljud teised teenistujad. Kas ametivande andmist saab üldjuhul seostada teenistussuhte algusega või on sellel pidulikul rituaalil mingi muu õiguslik tähendus, on seadusandja otsustada.
Riigikogu liikme volituste lõpetamisega Riigikohtus kerkib esile küsimus ka sellest, miks peab Riigikohus kõrgeima kohtuna lahendama volituste lõpetamise küsimust, kui puudub igasugune õiguslik vaidlus ja kellegi õigusi pole rikutud. Kui isik keeldub ametivannet andmast, ei saa ka kohus teda sundida seda tegema. Vande andmine või sellest keeldumine on protseduuriline toiming, mis on otseselt seotud parlamendi enesekorraldusõigusega. Ja kohtu sekkumine sellesse ei ole mitte millegagi põhjendatav.
On loomulik, et kui Riigikogu juhatus või mõni teine organ, kes korraldab parlamendi tööd, oma otsusega rikub vande andmisel või sellest keeldumisel isiku õigusi, näiteks mõjutab saadikut volitustest loobuma, on alati võimalik põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel pöörduda kaebusega Riigikohtusse. Seega võib tõdeda, et tegelikult on sobilik õiguskaitsemehhanism juba praeguses seaduses olemas. Sellest ettepanek anda seadusandlikus korras ametivande andmisele õiguslik sisu ja korrastada Euroopa Parlamenti ning Riigikogusse üheaegse kuulumise keelu regulatsioon selliselt, et Riigikohus ei peaks täitma vaidluse või õiguste rikkumise puudumisel kohtule mitteomaseid funktsioone.
Alates 2003. aastast on 22 korral pöördutud Riigikohtusse valimiskaebustega, mis on seotud Loksa Linnavolikogu või Loksa valimiskomisjoni tegevusega. Vaidlusi on Loksa linnas tekitanud kõige rohkem Loksa Linnavolikogu liikmete volituste peatamine ja peatamise pikendamine, volituste lõpetamine ning volikogu liikmete ja asendusliikmete volituste taastamine, samuti volikogu asendusliikmete määramine. Selline on näitlik loetelu probleemidest, millega üks kohalik omavalitsus järjepidevalt koormab riigi kõrgeimat kohut. Kuigi probleem pole töökoormuses, tasub siiski mõelda sellele, mis juhtuks, kui kõik kohalikud omavalitsused sama aktiivselt Vabariigi Valimiskomisjoni ja Riigikohtu tööpäevi sisustaksid. Samas tuleb tõdeda, et Loksa Linnavolikogu senine praktika, mis balansseerib seaduslikkuse ja ebaseaduslikkuse piiril, on tõstatanud rea õigusprobleeme, mis vajavad õigussüsteemis lahendamist. Käesolevas ettekandes käsitletakse Loksat kui näidet. Analüüs ja ettepanekud on suunatud õigussüsteemi täiustamisele, mitte Loksa probleemide lahendamisele.
Traditsiooniliselt kuuluvad konstitutsioonikohtute pädevusse, meil siis Riigikohtu pädevusse, kõrgemate riigiorganite moodustamise ja töökorraga seotud vaidlused. Et konstitutsioonikohus lahendab esimese kohtuinstantsina valimistevahelisel perioodil kohaliku omavalitsuse võimuvaidlusi, on pigem erandlik. Igati otstarbekas on valimistulemuste väljakuulutamisega seotud vaidlused, seega ka kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste puhul, allutada kõrgeimale kohtule. Seda selleks, et tagada võimalikult lühikese ajaga valimiste toimumise ja valimistulemuste seaduslikkuse kontroll.
Püüan selgitada probleemi põhiolemust. Nimelt vaatab Riigikohus valimiskaebuse läbi ainult Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse peale esitatud kaebuse piires. Teisiti väljendatuna kontrollib Riigikohus seda, kas Vabariigi Valimiskomisjon on seadust õigesti kohaldanud. Riigikohus ei saa tulenevalt järelevalvemenetluse põhimõtetest iseseisvalt valimiskaebuste läbivaatamisel koguda tõendeid ega tuvastada fakte, nagu teeb seda halduskohus, kes vaatab asja läbi sisuliselt. Ka valimiskomisjonide võimalused tõendite kogumisel ja faktide tuvastamisel on suhteliselt piiratud. Valimiskomisjonide tegevus on suunatud valimiste korraldamisele, mitte valituks osutunud võimuorganite tegevuse kontrollimisele. Mitmedki õigusliku tähendusega asjaolud, mida saaks tuvastada halduskohtumenetluse käigus, võivad jääda valimiskaebuste läbivaatamise järelevalvemenetluses kindlaks tegemata, seega aga ka objektiivne tõde tuvastamata.
Kohaliku omavalitsuse tegevuse õiguspärasuse kontrollimiseks on põhimõtteliselt kolm teed. Esiteks võib igaüks oma õiguste rikkumise korral esitada kaebuse halduskohtule. Teiseks peab kohaliku omavalitsuse õigusaktide üle järele valvama maavanem ja kolmandaks võib valimiskaebusi esitada valimiskomisjonile. Vabariigi Valimiskomisjoni otsusega mittenõustumisel saab selle vaidlustada Riigikohtus. Tuleb tunnistada Loksa kaebajate erilist nutikust sõnastada oma vaidlused n-ö valimiskaebustena. Kahjuks ei ava valimiskaebuste lahendamine ülaltoodud menetluslikel põhjustel tekkinud õigusprobleemide tegelikku sisu. Kahetsusega tuleb märkida, et Harju maavanema järelevalve Loksa linna õigusaktide üle on Riigikohtu seisukohalt olematu, mis tähendab seda, et kolmest seaduslikkuse kontrolli võimalusest on selles omavalitsuses kasutusel ainult kaks.
Teine tõsiselt võetav õigusprobleemide ring seondub sellega, et kohaliku valimiskomisjoni moodustab ja teeb selle koosseisus muudatusi kohaliku omavalitsuse volikogu. Seega sõltub valimiskomisjoni töövõime otseselt kohaliku omavalitsuse volikogu töövõimest ja Loksa näitel võib see seada ohtu nii üleriigiliste valimiste õiguspärase korraldamise – olgu need siis Vabariigi Presidendi, Euroopa Parlamendi või Riigikogu valimised – kui ka kohalikud valimised. Probleemi teine pool seisneb selles, et kõrgemal valimiskomisjonil on küll õigus teha järelevalvet madalama valimiskomisjoni tegevuse õiguspärasuse üle, kuid isegi Vabariigi Valimiskomisjon ei saa kehtetuks tunnistada kohaliku omavalitsuse volikogu õigusakte, mis võivad olla vastuolus seadusega, kuid kehtivad seni, kuni neid pole kehtetuks tunnistatud. Samast loogikast peab lähtuma ka Riigikohus, kes teeb järelevalvet Vabariigi Valimiskomisjoni otsuste üle. Seega eksisteerib oht, et volikogu otsustega muudetakse seadusvastaselt kohaliku valimiskomisjoni koosseisu või jäetakse hoopiski valimiskomisjon moodustamata. Volikogu otsusele või tegevusetusele saab õigusliku hinnangu anda ainult halduskohus, kuid olukorras, kus maavanema järelevalve puudub, võib selline olukord tõsiselt häirida kohalikku elukorraldust ja kahjustada üleriigilisi demokraatlikke protsesse.
On ettepanek, et seadusandja võiks kaaluda võimalust jätta Riigikohtu pädevusse üksnes nende valimiskaebuste läbivaatamise, mis on vahetult seotud kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste korraldamise ja valimistulemuste väljakuulutamisega. Teiseks võiks  luua hierarhiliselt ülesehitatud valimiskomisjonide süsteemi, mis tagaks valimiste ühetaolise korraldamise kogu riigis ja mille puhul kohaliku valimiskomisjoni moodustamine ei sõltuks kohaliku omavalitsuse volikogu otsustest. Ja kolmandaks võiks  täitevvõim analüüsida, miks maavanema järelevalve ei toimi – seda selleks, et tagada järelevalve kohaliku omavalitsuse õigusaktide üle kõigis omavalitsustes.
Nüüd kohtusüsteemi arengust. Ma soovitan teil, head Riigikogu liikmed, tähelepanu pöörata ettekandele lisatud dokumendile, mis kannab pealkirja "Kohtusüsteemi arengu põhimõtted". Eesti kohtunike täiskogu, mis on kohtunike kõrgeim omavalitsusorgan, võttis 9. veebruaril 2007. aastal kõikumatus usus ja vankumatus tahtes arendada Eesti kohtusüsteemi vastu 23-punktilise kõrge üldistusastmega dokumendi, milles kajastuvad kohtunikkonna põhimõtted selle kohta, kuidas peab kohtusüsteem struktuuriliselt arenema, kuidas peab kohtusüsteemi omavalitsuslikult juhtima, millised peavad olema kohtusüsteemi eelarve kujundamise põhimõtted ning kuidas peab toimima kohtute personali arvestus ja areng. Seda kõike selleks, et tagada õigusriigile omane sõltumatu õigusemõistmine, igaühe põhiõiguste kaitse, õigusrahu ja kord. Kolmas võim on oma seisukohad välja ütelnud selleks, et täitevvõim, kelle halduses praegu esimese ja teise astme kohtud asuvad, ja seadusandja kohtusüsteemi arengu küsimustes oma seisukohad kujundaks.
Kuigi põhiseadus sätestab Eestis ühtse kolmeastmelise kohtusüsteemi, ei ole viieaastase arengu jooksul seda suudetud täita. Nimetatud tõsiasi on kogu diskussiooni põhiseaduslik lähtekoht, mis tähendab seda, et põhiseadust ei täideta. Jättes praegu kõrvale arutelu kohtute sõltumatusest – sellel küsimusel on varem korduvalt peatutud –, tuleb praegu küsida, kes Eesti Vabariigis vastutab õigusemõistmise korrakohase toimimise eest. Kellele tuleb esitada küsimused, miks kohtuasjade arutamine venib, miks kohtuotsuste tühistamise protsent on kõrge? Need on küsimused, mis ühiskonda huvitavad ja suures osas määravad õigusemõistmise autoriteedi. Kohtuotsuste tühistamine ja asja uus läbivaatamine viib paratamatult menetluse venimiseni. Kuid sellisel juhul ei saa menetluskiirus olla takistuseks tõe tuvastamisel. Suures osas taandub pikkade menetlusaegade probleemistik kohtute töökorralduse küsimustele.
Kohtute tööd korraldavad kohtuesimehed, kelle nimetab ametisse justiitsminister ja kes kannavad vastutust justiitsministri ees. Kohtutöö ladusaks korraldamiseks peab olema piisavalt oskustöötajaid, kelle hulk oleneb kohtute käsutusse antavatest summadest.  Esimese ja teise astme kohtute eelarve kinnitab justiitsminister. Sellest funktsioonide loetelust pole ehk raske teha järeldust, kes peaks kandma poliitilist vastutust õigusemõistmise korrakohase toimimise eest, kuid asi pole nii lihtne. Kohe, kui justiitsminister sooviks oma volitusi rakendada kas kohtuesimeeste personalivaliku või eelarvesummade suunamisel, tekib küsimus kohtute sõltumatusest. Iga ministri otsust saab ju tõlgendada kui täitevvõimu sekkumist õigusemõistmisesse, kohtute sõltumatusesse. Sellises nokk kinni – saba lahti, saba lahti – nokk kinni olukorras toimimist tõdeme me kohtukorralduses. Olgu mainitud, et Riigikohtu esimees on selles kontekstis vaid ühe kohtuasutuse juht, kelle pädevusse tõesti kohtute haldamise nõukoja kaudu kuulub ministri otsustuste kooskõlastamine või mittekooskõlastamine.
Demokraatlike riikide kohtusüsteemidele on omane suur enesekorraldusõigus, demokraatlik-kollegiaalne juhtimismudel ja süsteemisisestele väärtustele ning õiguslikele garantiidele tuginev vastutus. Võttes vastu kohtusüsteemi arengupõhimõtted, näitas Eesti kohtunike korpus üles valmisolekut selleks, et võtta endale vastutus õigusemõistmise korrakohase toimimise eest. Kohtutele pole tarvis täitevvõimupoolset järelevaatajat, sest õigusriigis see niikuinii ei toimi.
Milliseks peaks kujunema Eesti Vabariigi põhiseaduslik ühtne kohtusüsteem, on tõsiste ja detailirohkete arutelude küsimus. Ettepaneku tegemise asemel avaldan lootust, et parlament leiab juba selle aasta sügisistungjärgul aega, et siinkõneleja saaks fraktsioonides ja komisjonides kohtunike seisukohtasid kohtusüsteemi arengu küsimustes põhjalikumalt tutvustada ja põhjendada. Usun, et sellesisuliste kõneluste vastu tunneb huvi ka justiitsminister, kelle osavõtuta kujuneks diskussioon kohtusüsteemi arengu teemadel ühekülgseks. Tänan!

Aitäh! Vastavalt kodukorraseadusele on igal Riigikogul liikmel võimalik esitada üks küsimus, nii et palun. Palun, Toivo Tootsen!

Lugupeetud Riigikohtu esimees! Tänan väga sisuka ettekande eest! Siin oli mitu  ettepanekut seadustike muutmiseks. Küsimus ongi: kas mõni nendest juba hakkab võtma ka eelnõu kuju?

Kindlasti. Üks eelnõu ongi juba olemas. Ma pean silmas alles hiljaaegu parlamendi menetlusse esitatud Riigikogu liikme staatuse seadust, kus vähemalt pressiteadete järgi otsustades reguleeritakse ka vande andmise küsimust. See ongi koht, kus seda saaks teha. Justiitsministeeriumis töötatakse praegu tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise nimel. Me oleme sinna abi korras välja laenanud riigikohtunik Villu Kõve, kes pool aastat TsMS‑i probleeme analüüsib. See pikk ettepanekute rida, mis puudutas just tsiviilkohtumenetluse arusaadavamaks muutmist, kohtumenetluse lihtsustamist, on tegelikult välja kasvanud sellestsamast analüüsigrupist. Paljud asjad tõesti juba praegu liiguvad ja ilmselt jõuavad peatselt parlamendi menetlusse. Aga minu arvates on nende probleemide teadvustamine ka avalikkuse tasandil õige.

Trivimi Velliste, palun!

Lugupeetud härra Riigikohtu esimees! Ka mina ühinen eelküsija tänusõnadega väga huvitava ettekande eest. Minu küsimus puudutab Vabariigi Valimiskomisjoni pädevuse piire. Kas riigiõiguslikult, n-ö õigusfilosoofiliselt oleks mõeldav, et Vabariigi Valimiskomisjon saab rohkem ka kohtumõistja pädevust? Sellega saaks võtta ära osa võimalikust koormusest, mis muidu langeks Riigikohtule, kas või seda Loksa näidet silmas pidades. Tulevikus saaks Vabariigi Valimiskomisjon siis teatud asju otsustada ise, ilma et oleks vajadust pöörduda Riigikohtusse.

Ma ei julge prognoosida sellise lahenduse perspektiivikust sel lihtsal põhjusel, et meie põhiseaduses on kirjas, et õigust mõistab ainult kohus. Ja kohtuliku kontrolli laienemine kõigile protsessidele on põhiseaduse vundament. Küll aga on võimalik kohtusüsteemisiseselt töökoormust jagada.
Nagu ma järelevalvemenetluse ja halduskohtumenetluse erisusi välja tuues rõhutasin, tekivad paljud vaidlused just sellel perioodil, kui valimised on juba toimunud ja võimuorganid moodustatud. Need on tegelikult halduskohtu menetlusse kuuluvad asjad. Tuleb võib-olla isegi kas mõned volikogu liikmed või kogu koosseis näiteks tunnistajatena üle kuulata, hankida dokumente. Järelevalvemenetluses, nii nagu Riigikohus seda teeb, me kontrollime üksnes seda, kas Vabariigi Valimiskomisjon on seadust õigesti rakendanud. Meil puudub seadusest tulenevalt pädevus koguda tõendeid ja tunnistajaid kutsuda.
Ja ega ei olegi mõeldav Riigikohtule seda pädevust anda. Tekiks selline olukord, et Riigikohus vaatab  kaebuse esimese instantsi kohtuna läbi,  ise kontrollib tõendeid, ise annab õigusliku hinnangu ja lõpuks ütleb, mis on õige. Siis tekib teine vastuolu põhiseadusega. Põhiseaduses on fikseeritud ka põhimõte, et kõigil on õigus kohtuotsuse peale kaevata. Kui Riigikohus kõrgeima kohtuastmena teeb esimese astme lahendi, siis selle peale ei saa enam mitte kellelegi kaevata. Säärast teist põhiseaduslikku lähenemisnurka ei saa olla, kui et kõik need vahepealsed vaidlused, mis puudutavad kohaliku omavalitsuse toimimist ja võimalikke vaidlusi volikogu koosseisus ja kõike muud sellist, peaksid olema allutatud täiesti selgelt halduskohtule. Halduskohus saaks igakülgselt asja kontrollida ja kogu kontrolliahel oleks lõpuks kontrollitav Riigikohtu poolt.

Väino Linde, palun!

Auväärt ettekandja! Teie ettekande kirjalikus tekstis on ühes osas, mis käsitleb omandireformiga seonduvat, lause, mis ütleb otsesõnu, et omandireformi lõpuleviimiseks ka Saksamaal ümberasunute vara küsimustes üldistel alustel, üldises korras puuduvad õiguslikud takistused. Kõik vaidlused on võimalik lahendada olemasolevate seaduste alusel kohtutes, kohtuasi kohtuasja haaval. Sellest tulenevalt küsin: kas tulenevalt Riigikohtu 12. aprilli 2006. aasta otsusest, millega Riigikohus tunnistas ORAS-e § 7 lõike 3 kehtetuks, põhiseadusvastaseks, on nüüd parlamendil otsene kohustus tegelda selles osas seaduse väljaandmisega või mitte?

Selle küsimuse tänasesse ettekandesse lülitamise tingis see, et Riigikohus on saanud järjest küsimusi, kas ORAS-e § 7 lõige 3 kehtib või ei kehti. Me oleme välja töötanud piltlikult öeldes blanketi, kus ütleme, et ei kehti. Ühiskond võib-olla ei ole täies ulatuses seda teadvustanud, et omandireform tuleb lõpule viia üldistel alustel ja üldises korras. Erandeid tegemata ka nende osas, kes Saksamaale ümber asusid. See on üldine õiguslik regulatsioon ja jääb seadusandja otsustada, kas seal mingi eriregulatsioon luuakse või mitte. Mul on raske siit kõnetoolist praegu prognoosida, milline on see töömaht, millega kohtutel tegemist tuleb teha. 15 ja rohkem aastat on mööda läinud, tähtajad on mööda lastud, osa inimesi on meie hulgast jäädavalt lahkunud, varad on hävinud. Situatsioon ei ole enam sama mis aastatel 1990, 1991, 1992. Täna luua mingit õiguslikku regulatsiooni, mis tagasiulatuvalt kõik need vead ja haavad parandaks, on minu arvates väga raske. Aga seadusandjal on alati võimalus selle teema juurde tulla ja regulatsioon luua. Seejärel võib Riigikohus kontrollida, kas uus regulatsioon on põhiseadusega kooskõlas või mitte.

Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud Riigikohtu esimees! Mul on hea meel, et te kasutasite Loksa näidet illustreerimaks, kui õrn ja habras meie õigussüsteem siiski on. Eks me viimastel Riigikogu valimistel üle noatera ju pääsesime, sest kui selliseid Loksa-laadseid  juhtumeid oleks veel olnud, kui Riigikohus oleks volikogu otsused tagantjärele  ebaseaduslikuks tunnistanud, siis oleks võinud ka üleriigilised valimistulemused  kahtluse alla sattuda. Loksa näidet olete te kindlasti risti ja põiki läbi uurinud ja puurinud. Tahangi küsida, mis seadustes oleks vaja esmajärjekorras muudatusi teha, et Loksa juhtumid ei korduks.

See on kompleksküsimus. Kõigepealt tuleks muuta üldse valimiskomisjonide moodustamise korda. Tuleks luua riiklik kolmeastmeline hierarhiliselt ülesehitatud valimiskomisjonide süsteem. Praegu moodustab kohaliku valimiskomisjoni kohalik volikogu ja sealt probleemid tulevadki. Samal ajal on kõrgemal seisval valimiskomisjonil madalamal seisva valimiskomisjoni üle järelevalve õigus. Kui meie valimissüsteem oleks üles ehitatud selliselt, et valimiskomisjonid tõesti valmistavad ainult valimisi ette, viivad neid läbi ega  sõltu kohalike omavalitsusorganite otsustustest, oleks see märksa töökindlam. Ettepanek puudutab neid õigusakte, mis käsitlevad kohalike valimiskomisjonide moodustamist. Teisest aspektist tuleks analüüsida seda, kuidas tekkinud vaidlused läbi vaadatakse. Lõpmata kaua ei saa need valimisvaidlused kuhjuda, selle tagajärjel võib tekkida tõsine oht kohalikule elukorraldusele ja võib-olla demokraatiale üldse. Nii et see on tõesti kompleksne küsimus ja ühe seadussätte muutmisega siin läbi ajada ei saa. Aga minu ülesanne oli probleemi teadvustada.

Hanno Pevkur, palun!

Austatud Riigikohtu esimees! Osaliselt sain ma oma ühele küsimusest vastuse. Ma saan aru, et teie eesmärk on see, et kohalike omavalitsuste valimise komisjone hakkaksid nimetama kõrgemal seisvad valimiskomisjonid. Aga minu teine ja sisuline küsimus  puudutab seda ettekande osa, kus te rääkisite menetlusseadustikest ja nende üldosade sarnasest sisust, kuid kohati erinevast vormist. Kas ma saan õigesti aru, et te pigem toetate seda mõtet, et eri menetlusseadustike üldosades olevad mõisted ja sõnakasutus võiks olla ühtsemad? Või mõtlete ka selle peale, et äkki võiks menetlusseadustiku üldosad kodifitseerida?

Mõlemad variandid on võimalikud, aga praegune olukord on pehmelt öeldes ebanormaalne. Sest kui me vaatame tavainimese pilguga, kes peab kohtusse minema, siis võiks menetlusseadustes sarnaselt olla reguleeritud, kuidas kutsutakse inimene kohtusse, kuidas kutsutakse tunnistaja kohtusse, kuidas tunnistaja üle kuulatakse. Kui mõnes menetluses on erinevused, siis on ju alati võimalik täpsustada, et halduskohtumenetluses on regulatsioon teine kui tsiviilkohtumenetluses.
Kohtupidamise üldprintsiibid ei ole tsiviilkohtumenetluses, kriminaalkohtumenetluses ja  halduskohtumenetluses põhimõtteliselt erinevad. Kodifitseerimise üldosa väljatöötamise idee on tegelikult juba kümme aastat vana. Vist ei ole jätkunud jõudu, vahest ka tahtmist või poliitilist tahet, et seda tegema hakata. Eks me ole praegu oma õigussüsteemi arendamisel siiski etapis, kus kriminaalkohtumenetluse seadustik ja tsiviilkohtumenetluse seadustik on alles juurdumas. Selle käigus alles tulevad esimesed vead välja, mida tuleb parandada. Ma arvan, et kui seadusandja kasutab oma võimalusi ja teeb valitsusele ülesandeks algatada vastava sisuga eelnõu, siis hakatakse kindlasti küsimusega hoopis tõsisemalt tegelema. Julgen arvata, et töö ei saa poole aasta või aastaga valmis. See võib võtta võib-olla terve parlamendi ühe koosseisu tööaja, aga igal juhul oleks vajalik täna alustada, et jõuda näiteks viie aasta pärast mingi ühisosani.

Rein Ratas, palun!

Austatud Riigikohtu esimees! Oma ettekandes te esitasite 11 ettepanekut, neist kolm olid konkreetse adressaadiga: justiitsminister, seadusandja ja täitevvõim. Üks teie ettepanekust, nagu selgus teie vastusest esimesele küsimusele, on juba ellu viimisel. Kui nüüd kõikumatus usus ja vankumatus tahtes ka teised seitse väärt ettepanekut ellu viia, kellele need võiksid olla adresseeritud?

Kõik need ettepanekud on enamikus suunatud väljapoole kohtusüsteemi ja selle ettekande eesmärk ongi tõstatada probleemid, mis vajavad lahendamist võimude koostöös. Kellele ettepanek on suunatud, oleneb ettepaneku sõnastusest. Ma võin aidata neid tõlgendada. Kui jutt on seadusandjast, siis on ettepanekud ikka parlamendile, kui seadusandlikus korras kehtestamisest, siis ikka parlamendile. Enamik ettepanekuid on selgi põhjusel parlamendile, et ma esinen praegu parlamendi ees.

Marek Strandberg, palun!

Hea Riigikohtu esimees! Minu küsimus on lihtne: kuidas on siiani reguleeritud ja korraldatud kohtunike teadmiste täiendamine loodusseaduste ja loodusasjade alal üleüldse? Aina rohkemad kohtuasjad nõuavad võimet neid seoseid sisuliselt mõista. Ja neid seoseid, nagu te kõik teate, me ju ei kinnita siin Riigikogus, need on üleüldiselt teada olevad asjad. Võin oma kogemustest seoses mitmete keskkonnavaidlustega kinnitada, et kohtunike ettevalmistus on selle valdkonnas, ütleme, et väga pisteline.

Kuidas ma saan suhtuda lugupeetud Riigikogu liikme ilmeksimatusse hinnangusse, et kohtunike ettevalmistus on pisteline? Kohtunike ettevalmistus on juriidiline ja kohtunik ei peagi valdama kõiki nüansse, aga ta peab oskama küsida. Ehk teisisõnu: kui on väga spetsiifiliste vaidlustega tegemist, siis on kohtul alati võimalik kaasata erialaeksperte. Kui lugupeetud küsija on olnud menetlusosaline protsessides, siis tema staatus on olnud ühesugune ja siis võib-olla jääbki selline mulje, et kohtunike ettevalmistus on pisteline. Kui lugupeetud esineja läheks aga kohtusse näiteks lugupeetud eksperdina, siis ta saaks kohut kõvasti aidata. See on asja üks pool.
Teine pool on, et Eesti Vabariigis toimub tegelikult süsteemikindel kohtunike koolitus. Koolitamise vajadus tuleneb eelkõige sellest, et meie õigussüsteem muutub väga kiiresti ja päris suur rõhk on pandud kohtunike koolituses ka Euroopa õiguse ja keskkonnaõiguse teemadele.
Härra Marek Strandbergi tõstatatud küsimus aga puudutab Eesti jaoks suhteliselt uut valdkonda. Ma ei oska praegu ütelda, kui suur õppemaht on kohtunike koolituskalendris sellel teemal. Selleks, et pisteline ettevalmistus muutuks süstemaatiliseks, tuleks need arvud üle vaadata ja võimalik, et selle valdkonda õppemahtu peab suurendama.

Helle Kalda, palun!

Lugupeetud härra Rask! Mul on küsimus loomulikult ORAS-e § 7 lõike 3 kohta. On tunda, et see juba 12. oktoobrist 2006 ei kehti, sest omanikud annavad kohtusse hagisid ja soovivad tühistada Riigikohtu otsused, mis on tehtud ja millega vara ei ole neile tagastatud. Mul on küsimus selle kohta, et te olete ise siinsamas puldis öelnud, et sundüürnikud on 15 aastat oodanud ja neil on õigus: nad oleks pidanud saama elamispinna erastada või kompensatsiooni. Täna aga ma saan aru, et olete vastupidisel arvamusel. Teie arvates oleks see põhiseadusega vastuolus. Praeguse regulatsiooniga ei ole kaitstud üürnike huve. Öelge, palun, milline on nüüd teie seisukoht. 15 aastat on möödas ja kuidas saab nende inimeste õigusi kaitsta?

See on kompleksküsimus, millel ma ajapuudusel ei peatunud. Ma kirjutasin selle siia sisse, sest see on jätkuküsimus läbi minu kolme ettekande. Täpsustuseks: ma ei ole seisukohal, et ükspuha milline õiguslik eriregulatsioon, mille parlament võiks kehtestada ORAS-e küsimustes, sattuks kindlasti põhiseadusega vastuollu. Te ütlesite, et kui see seadus vastu võetaks, siis ta on põhiseadusega vastuolus. Ei, alati on võimalik põhiseaduspärane regulatsioon luua, aga ma rõhutan, et tulenevalt möödalastud tähtaegadest, tulenevalt muutunud situatsioonist on sellise regulatsiooni loomine erakordselt keerukas ja raske. Muidugi on see seadusandja otsustada, kas on otstarbekas luua regulatsioon, mis annaks täiendavad garantiid isikutele, kes ei saanud oma eluruume erastada. Kohtunikuna ma ei tahaks mingisuguseid ettepanekuid teha, see on parlamentaarse otsustuse küsimus.

Ain Seppik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Te tõstatasite väga põneva ja õige küsimuse, kes ikkagi vastutab Eestis õigusemõistmise korrakohase toimimise eest. Vastust te muidugi ei andnud ja eks seda ongi raske anda. Mind huvitab, milline on teie arvamus, lähtudes nendest  kohtusüsteemi arengu põhimõtetest, mis te olete oma ettekandele lisanud: kes ikkagi peaks vastutama? Kellele tulevikus neid küsimusi peaks esitama ja mis on nende diskussioonide mõte, mis te tahate sügisel siin Riigikogus pidada?

Kokku võttes taandub see küsimus kohtusüsteemi töökorraldusele. Demokraatlikke kohtusüsteemi juhtimismudeleid on Euroopa Liidus mitu, kuid kõiki neid iseloomustab kohtunike küllalt ulatuslik enesekorraldusõigus. Mis tähendab seda, et kohtusüsteemi omavalitsusorganite kaudu tuleb lahendada kõik need küsimused, mis puudutavad kas menetlusaegu, ressursside jaotust või ükspuha mida.
Kujutan ette, et Eestis on võimalik luua praeguse kohtute haldamise nõukoja asemele, mis on praeguses situatsioonis konsultatiiv-, nõuandev kogu, uus otsustusorgan. Ma ei poolda seda, et kohtusüsteemi eest ainuvastutajaks kujuneks üks isik, olgu selleks siis Riigikohtu esimees või keegi muu valitav – see ei ole põhjendatud. Kohtusüsteem on kollegiaalsuse põhimõttel üles ehitatud. Märksõna praeguses diskussioonis on see, et kui kohtunikke usaldatakse õigust mõistma, siis peavad parlament ja valitsus usaldama ka kohtunike korpust oma asju otsustama. Praegu see niimoodi ei ole ja vahest pole  selleks ka vajalikku valmisolekut olnud.
Ma ei taha siin süüdistada ühte või teist justiitsministrit, aga see probleem on tükk aega päevakorral olnud. Ma arvan, et veebruarikuisel kohtunike täiskogul vastu võetud dokumendis, mis teilegi on esitatud, on põhiprobleemid kaardistatud. Kohtunikkond on oma mõttesuunad välja öelnud. See aga ei tähenda kaugeltki seda, et neid ei võiks edasi arendada või täpsustada.
Ma tahan öelda ka seda, et justiitsministri algatusel on valminud üks dokument – selle pikkus on 80 lehekülge –, mis kajastab endas kohtusüsteemi päris põhjalikku analüüsi. Sellest 80-leheküljelisest dokumendist lähtudes nopitigi välja need kõige tähtsamad põhimõtted, mida kohtunikkond enda jaoks kõnealusel täiskogul teadvustas.
Parlamendi aruteludes, mis ma oma viimase punkti ettepanekuna välja tõin, tuleks aga käsitleda kogu seda temaatikat. Ma olen kuulnud lugupeetud poliitikute suust ka selliseid arvamusi, et Eesti Vabariigil ei ole tarvis veel ühe ameti loomist – jutt käib kohtuhaldusasutusest. Aitab neist küll juba! See on juba esimene õigusriigi põhimõtte riivamine, kui hakatakse rääkima, et see või teine või kolmas kohus ei ole teinud piisavalt meelepärast – olgu täitevvõimule või kellele tahes – otsust. Menetlusosalised saavad otsuse edasi kaevata ja kohtuotsuste kontrollimine käib ikkagi protsessuaalses korras, mitte ajakirjanduse kaudu, arvamusliidrite artiklite kaudu. Samas see ei tähenda kaugeltki seda, et kohtuotsuseid ei võiks kritiseerida.
Probleeme, mille üle arutleda, võttes kätte dokumendid, analüüsid, on päris palju. Kui parlamendis esindatud erakondade fraktsioonid peavad seda võimalikuks, siis ma väga palun võimalust alates sügisest nende teemadega hoopis sisulisemalt ja põhjalikumalt välja tulla.

Toomas Trapido, palun!

Austatud Riigikohtu esimees! Minu küsimus puudutab tasuta keskkonnaõigusabi kättesaadavust. Århusi konventsiooni kohaselt on kodanikel ja nende ühendustel õigus avalikes huvides, eelkõige oma elukeskkonna kaitseks, kohtusse pöörduda ja vajadus selle järele on selgelt olemas. Mõne aasta eest pakkusid keskkonnaorganisatsioonid aktiivselt tasuta keskkonnaõigusabi ja kahe-kolme aasta jooksul tuli umbes 200 pöördumist, millest ligi 10% jõudis ka kohtusse. Nüüd eri rahastusallikate lõppemise tõttu seda võimalust pole ja riik Justiitsministeeriumi näol seda ka ei rahasta, kuigi taotlus tehti. Säärase õigusabi vajadus pole aga kusagile kadunud. Milles näete lahendust?

Ettekandes ma tõstatasin riigi õigusabi küsimused. Riigi õigusabi tähendab õigust palgata endale riigi raha eest advokaat. Menetlusabi tähendab teisisõnu võimalikku riigilõivust vabastamist. Selle probleemideringi täiendava läbitöötamise vajadus on ilmselt olemas. Advokatuuri tänavusel täiskogul oli sellest ka juttu. Teie tõstatatud küsimus kuulub n-ö tsiviilvaidluste lahendamise valdkonda, olgu tegu siis halduskohtu- või tsiviilkohtumenetlusega, mingil juhul ei hõlma see õigusabi osutamist kriminaalprotsesside puhul. Ka advokatuuri üldkogul tõdeti, et põhjendamatult väike osa riiklikust ressursist, mis kulutatakse riigi õigusabi andmiseks, läheb tsiviilasjade ajamise abistamiseks. Häid ja ühe lausega väljendatavaid lahendusi ma siit kõnepuldist praegu välja pakkuda ei suuda. Need valdkonnad tuleb läbi arutada. Üldiselt kaldun ma arvama, et kui elatise nõudes keegi vajab õigusabi, siis on see siiski mõnevõrra tähtsam kui üldine õigus vaidlustada keskkonnaalaseid otsuseid. Nii et vahest on tegu peale rahanappuse ka prioriteetide järjekorra küsimusega. Aga jah, see valdkond vajab põhjalikumat õiguslikku läbitöötamist.

Kalle Laanet, palun!

Lugupeetud Riigikohtu esimees! Suur tänu sisuka ettekande eest! Oma kirjalikus ettekandes  Riigikogule olete üsna sügavuti peatunud ka menetlustähtaegadel. Jah, menetlustähtajad on  lühenenud, aga ma usun, et inimesed ootavad õigustatult veelgi kiiremaid kohtulahendeid. Minu  küsimus on järgmine. Kohtumõistmise ettevalmistamine ei alga ju mitte siis, kui kohtumaterjalid tulevad kohtu uksest sisse, vaid tunduvalt varem. Teie plaanitavas kohtute haldamise nõukojas on küll Justiitsministeeriumi esindaja võimalus, aga kas ei oleks tark kaasata sinna ka Siseministeeriumi  esindaja? Kohtumõistmine oleks sel juhul ehk õiglasem ja kiirem.

Kohtute haldamise nõukojal on õigus kutsuda oma koosolekutele kõigi valdkondade inimesi. Kas seal koosseisulise liikmena peaks ka kaks ministrit olema, see on omaette küsimus. See on siiski kohtute haldamise nõukoda, mitte valitsuse varikabinet. Justiitsminister kuulub KHN-i eelkõige seepärast, et kohtuhaldus on tema valitsemisalaga väga tihedalt seotud, kui mitte öelda, et see on talle lausa allutatud. Aga eri probleemide arutamisse on kohtute haldamise nõukoda kaasanud erinevaid vastutavaid ametiisikuid ja poliitikuid. Mul on hea meel, et Riigikogu on valinud kohtute haldamise nõukoja liikmeteks kaks õiguse asjatundjat, Ken-Marti Vaheri ja Urmas Reinsalu. Riigikogu peaks saama nende kaudu kursis olla, mis kohtute haldamise nõukojas toimub, milline on see probleemide ring, mida nõukoda arutab. Samas ma ei usu, et parlamendiliikmete ning teiste ministrite osavõtt oleks kuidagi takistatud, kui selleks soovi avaldatakse.

Heimar Lenk, palun!

Lugupeetud Riigikohtu esimees! Baltisakslaste küsimus ja ORAS on teie ettekandes ka sees ning te ütlesite, et iga juhtumit tuleb kohtus hakata omaette käsitlema. Ka ütlesite, et teie kohus on saanud asjaosaliste käest väga palju järelepärimisi. Kindlasti on küsitud, kes peaks kohtuprotsessi käigus välja uurima, kas omanik on saanud Saksamaalt kompensatsiooni oma kunagise äraantud kinnisvara eest. Kuidas te vastate sellele küsimusele?

Ma vastan konkreetselt ja eesti keeles: need vaidlused vaadatakse läbi halduskohtus. Menetlusosalised peavad ka halduskohtus oma väiteid tõendama, kuid halduskohtul on erinevalt tsiviilkohtupidamise protsessist kohustus ise tõendeid uurida – halduskohus rakendab uurimisprintsiipi. See tähendab seda, et kui viidatakse mingite tõendite allikale, aga tavainimene ei saa sealt arhiivimaterjale või muid tõendeid kätte, siis kohus on tulenevalt uurimisprintsiibist kohustatud nende sisu välja selgitama. Igal konkreetsel juhul võivad muidugi olla spetsiifilised probleemid, aga kohus peab tulenevalt uurimisprintsiibist välja selgitama kõik asjaolud, mis õiguslikult üles kerkivad.

Keit Pentus, palun!

Austatud Riigikohtu esimees! Eesti puutus hiljuti kokku ühe meie ja tegelikult vist enamiku Euroopa Liidu riikide jaoks suhteliselt uue kuriteoliigiga, nimelt küberrünnakutega. Kui Marek Strandberg tundis huvi selle vastu, kuidas on lood meie kohtunike koolitusega keskkonnaalal, siis mind huvitab see, kas Eesti kohtunikud on saanud või saavad mingit täienduskoolitust just nimelt kübervaldkonna alal. Kui meie kohtud peaksid hakkama lähiajal tegelema küberrünnakutealaste asjadega, siis milline on nende valmisolek selleks?

Meie karistusseadustikus on vastavad koosseisud sätestatud. Kohtunike ettevalmistus on aga üldiselt õigusalane. Mis puutub seaduste rakendamisse, siis selline ettevalmistus ja täienduskoolitus käib. Kui seadusandja peaks nendele küberrünnakutele mingi uue õigusliku hinnangu andma, siis õpivad kohtud-kohtunikud kindlasti ka selle õiguse selgeks ja rakendavad seda. Kõnealune probleemistik algab ikkagi juurtest. Ehk teisisõnu: kui me läheneme asjale kas või riigi julgeoleku seisukohast, siis kõik need, kes riigi julgeoleku vastu on üles astunud, jõuavad kohtusse pärast seda, kui nende tegevusele on õiguslik kvalifikatsioon antud. Seetõttu ma arvan, et see uus nähtus riigi ja ühiskonna jaoks saab uueks nähtuseks kohtunikkonna ja kohtute jaoks pärast seda, kui seadusandja on selle õiguslikult sõnastanud, olgu siis karistusõiguse või mingite muude õigusaktide kaudu.

Aleksei Lotman, palun!

Austatud Riigikohtu esimees! Me kõik teame, et ideaalne seaduste süsteem ei ole praktikas võimalik.  Alati on mingisugused vastuolud, mingisugused augud. Ja koht, kus need kõige selgemalt ilmnevad, on kohus, sest kohus mõistab ju seaduse järgi kohut. Ja nii sünnivadki vigaste seaduste tõttu juriidiliselt õiged, aga sisuliselt mitte väga õiged kohtuotsused. Kas teie hinnangul on täitevvõim ja seadusandja suutnud piisavalt kiiresti selliseid juhtumeid avastada ja seadustikku vastavalt parandada? Kui ei, siis kuidas saaks teie arvates olukorda parandada?

Lubage mul mitte nõustuda teie hinnanguga õigete ja valede kohtuotsuste kohta. See saal siin ei ole ka koht, kus me peaksime seda analüüsima. Aga mis puutub õigussüsteemi arengusse ja vigade parandamisse, siis kohtu poolt vaadates on see tegelikult väike ime, et 15 aastaga on suudetud meie oma riigi õigussüsteem üldse luua. Sellest tulenevalt kannatab see õigussüsteem ka kiirustamise märkide all. Oleks normaalne, kui kas või seda minu tsiteeritud tsiviilkohtumenetluse seadustikku järgmise 15 aasta jooksul üldse ei muudetaks ja alles seejärel tehtaks järeldused selle rakendamise  kohta. Väga kiire üksikkaasuste kaupa õigussüsteemi parandamine viib tegelikult uute vigade tegemiseni. Õigussüsteemi konservatiivsus, õiguskindlus võib-olla suurem väärtus kui see, et üks viga saab kiiresti parandatud. Tegu on väärtuste kaalumise küsimusega. Kui te küsite, kas täitevvõim ja seadusandja on küllalt kiiresti tegutsenud, siis kohtusüsteemi kui konservatiivse ja stabiilses rütmis toimiva süsteemi seisukohalt võin ütelda, et meie õiguskord muutub liiga kiiresti.

Igor Gräzin, palun!

Ma tuleksin tagasi teie ettekande pealkirja juurde, mis räägib ühetaolisest kohaldamisest. Ühetaolisuse põhimõte on kahtlemata positiivne, aga me oleme praegu jõudnud olukorda, kus ühetaoline kohaldamine võib hõlmata põhimõtteliselt väga erinevaid nähtusi ja tegusid. Toon näiteks jalgpallifanaatiku ja fanaatiku, kes läheb tänavale lõhkuma eesmärgiga muuta Eesti riigikorda, või siis inimese, kes tahab saada valitud Riigikogusse ja kasutab massitrükiseid riigivastase propaganda tegemiseks. Kui me vanu aegu meelde tuletame, siis võiks seda võrrelda Nõukogude-aegse Nõukogude-vastase propagandaga. Jne. Kas ühetaolisus ei muutu praegu, mil me oleme viimase aasta jooksul hakanud kokku puutuma formaalselt kriminaalsete, aga sisuliselt kuritegelik-poliitiliste rünnetega Eesti riikluse vastu, negatiivseks? Kas siin see ühetaolisus ei anna loodetule vastupidist efekti?

See on filosoofilise mõtiskluse küsimus. Põhimõtteliselt algab kohtupraktika kujundamine, seaduste ühetaolise kohaldamise tagamine teise astme kohtus. Järgmine etapp, kuhu see peaks lõpuks välja jõudma, on Riigikohus. Võimalik, et õigusliku hinnangu andmisel jäävad arvestamata teatud nüansid, millele hea küsija viitas, kuid kui seadus neid ei sisalda, kui seadus ei loe eraldi kriteeriumidena ette üht või teist või kolmandat teie nimetatud aspekti, siis neid kohaldada ei saa. See tähendab, et probleemi lahendamine algab – kui see on probleem ja kui see on säärane probleem, mis vajab lahendamist – seaduse normi loomisest. Selle normi alusel saab kohus rakendada konkreetset kvalifikatsiooni. Ringkonnakohus ja Riigikohus saavad seda kvalifikatsiooni üleriigiliselt ühtlustada, ühetaoliselt kohaldada. Nii et mängus on mitu aspekti. Ma kaldun arvama, et ka sellel teemal järelduste tegemise aeg seisab veel ees.

Valeri Korb, palun!

Minu küsimus puudutab esimese astme kohtu lahendite tühistamist ringkonnakohtutes. Me näeme, et Tallinna Linnakohtus ja Tartu Linnakohtus tühistati neist alla 10%, aga Viru Ringkonnakohtus 23,9%. Sisuliselt kahekordne vahe. Kuidas te seda kommenteerite? 

Statistika on üldse imedemaa ja selle kommenteerimine eriline oskus. Kõige lühemalt võiks öelda, et Viru Ringkonnakohus on võib-olla jõulisemalt ja tõhusamalt rakendanud sedasama printsiipi, millel ma Igor Gräzini küsimusele vastates peatusin. Viru Ringkonnakohus on kas nende tühistamiste abil märksa suuremas mahus püüdnud seaduste ühetaolist kohaldamist praktiseerida või siis on Viru Maakohtu töökoormus liiga suur olnud või on mängus tuhat muud asjaolu.
Me analüüsisime Riigikohtus esimese astme kohtu otsuste tühistamise põhjuseid ja sellesisulise materjali võttis teadmiseks ka tänavune kohtunike täiskogu. Kokkuvõtlikult pean ütlema, et tegu on väga nüansirikka, väga tõsise probleemiga, sest ükski kohtunik ei esimeses ega teises kohtuastmes ei tee ju otsust oma südametunnistuse vastaselt. Aga see kohtunik, kes ringkonnakohtus esimese astme kohtu otsust läbi vaatab, vaatab otsust värske pilguga, hoopis teisest aspektist. Ühest vastust, miks need protsendid on nii erinevad, on praegu raske anda. Aga liigume selles suunas, et need protsendid vähemalt ühtlustuksid.

Hea ametikaaslane Igor Gräzin, selle päevakorrapunkti raames saab iga Riigikogu liige esitada ainult ühe küsimuse. Kas Riigikogu liikmetel on veel küsimusi? Ma ei näe. Tänan Riigikohtu esimeest Riigikogu nimel ettekande ja küsimustele vastamise eest!
Järgnevalt avan läbirääkimised, tulenevalt kodukorraseadusest saavad läbirääkimiste käigus sõna kõikide fraktsioonide esindajad. Palun, Mark Soosaar Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid tänavad Riigikohtu esimeest ülevaate eest, mis on kohtupoolne ja tuleb tipust. Aga lubage mulle paar mõttekäiku ja näidet rohujuure tasandilt ehk kodanike poolt.
Rahvasaadikuna tuleb mul üsna sageli kohtuda kodanikega, kes tunnetavad kohaliku omavalitsuse omavoli ja kes on valmis pöörduma kohtusse, peamiselt halduskohtusse. Pooltel juhtudel on tegemist planeeringuvaidlustega. Halduskohtumenetluse seadustik näeb ette, et kohtud peaksid aktsepteerima nii inimeste subjektiivseid õigusi, see on siis naabri õigust kaitsta oma elukeskkonda, kui ka inimeste õigust, kui nad avastavad, et kohalik omavalitsus on langetanud ebaseadusliku otsuse. Just seda viimast halduskohtud püüavad tõrjuda. Mis on põhjus, on minul raske öelda. Kuid just need teised juhtumid on need, mille puhul kodanikud soovivad pöörduda halduskohtusse, et kaitsta avalikku ruumi. Põhiseaduse § 32 on sätestanud, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ja kui kohtud ei võta menetlusse selliseid kaebusi, mille siht on kaitsta avalikku ruumi ehk üldist huvi, siis on midagi tõsiselt korrast ära. Miks esimese astme halduskohtud niimoodi talitavad, seda me täna ei kuulnud. Riigikohtu esimehe suust saime küll teada, et ca iga neljas esimese astme kohtu langetatud otsus läheb ringkonnakohtus muutmisele ja selle põhjusi tuleks lahata, kuid ka see on valdkond, mida peaks kindlasti analüüsima.
Teine väga tõsine probleem, mis teeb meile, sotsiaaldemokraatidele, muret, on pikad uurimisajad ja kohtumenetluse venimine. Teame ju põhiseadusest, et keegi pole süüdi senikaua, kuni tema suhtes pole jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. On täiesti ebanormaalne, et inimesele on esitatud süüdistus, asi on jõudnud kohtusse, aga siis hakkab lugu venima. Pole haruldased juhtumid, kus menetlemine kestab kaks aastat, rekord aga on minu andmetel viis aastat. Aga tegemist on inimestega!
Friedebert Tuglas on oma mõtteterades öelnud, et iga inimene on nagu üks punktike ringi keskel ja see ring puutub kokku teiste ringidega, mille keskel on samuti inimesed. Igal inimesel on sugulased, sõbrad, kolleegid. Ja kui süüdistus ehk kahtlustus lasub inimesel aastaid ja ajakirjandus kui hagijakari tormab talle kallale ja eksponeerib süüdistatavat või kahtlusalust kui kindlat või potentsiaalset süüdlast – lihtsalt selleks, et  väljaanne paremini müüks –, siis tegelikult ei hävita me mitte ainult kahtlusalust, vaid me  hävitame ka neid inimesi, kes temaga lähedalt seotud on. Seetõttu on äärmiselt tähtis, et menetlusajad lüheneksid ja et kohtute töö kvaliteet kõvasti tõuseks.
Sotsiaaldemokraadid soovivad sõltumatut kohtusüsteemi, kuid me ei arva, et kohtuvõim peaks tingimata muutuma omaette riigiks riigis. Ja seepärast oleme valmis muutma seadusi selliselt, et kodanike kaebuste lahendamine ning kohtupidamine nende üle, kellele on esitatud süüdistus väärteos või kuriteos, toimuks märksa kiiremini. Võib-olla tasuks isegi mõelda sellele, et kui kohtusüsteem ei ole ühe aasta jooksul suutnud inimest süüdi mõista, siis ta on süütu, ja jutt lõppenud. Aitäh!

Urmas Reinsalu, Isamaa ja Res Publica Liidu esindaja, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Härra Riigikohtu esimees! Ka meie fraktsiooni nimel aitäh härra Riigikohtu esimehele põhjaliku ja asjaliku ettekande eest! Härra Riigikohtu esimees puudutas eelmise parlamendi koosseisu ajal põhiseaduskomisjonis ja õiguskomisjonis teoks saanud õiguspoliitikaalast ärakuulamist, mille ajendiks sai Riigikohtu esimehe 2006. aasta kevadistungjärgu ettekanne. Ma arvan, et esimene järeldus tänavusest ettekandest võiks olla nagu ka eelmisel korral, et praegu on Riigikohtu esimees esitanud väga konkreetsed ettepanekud nii seadusandjale kui ka Vabariigi Valitsusele. Ma peaksin asjakohaseks, kui põhiseaduskomisjon ja õiguskomisjon ka sellel tööaastal, oletatavasti sügisesel istungjärgul, vastava õiguspoliitilise ärakuulamise läbi viiksid ja arutaksid nii mullu kui ka tänavu tehtud ettepanekuid.
Mõningatest konkreetsematest küsimustest. Kõigepealt: ma pean kiiduväärseks Riigikohtu esimehe väga selget õiguspoliitilist seisukohavõttu ORAS-e § 7 lõike 3 tühisuse asjus. Nimelt et asjassepuutuvaid isikuid tuleb kohelda lähtudes omandireformi üldistest põhimõtetest. Ma loodan, et kohalikud omavalitsused lähtuvad nii Riigikohtu mullu 12. oktoobril jõustunud kohtuotsusest kui ka tänasest Riigikohtu esimehe seisukohavõtust selle Riigikohtu otsuse selgitamise asjus ega jätka pidurdavat tegevust. Me teame, et mitmes omavalitsuses jätkavad omandireformi komisjonid  nende küsimuste lahendamist, tuues ettekäändeks just nimelt õigusliku täiendava regulatsiooni vajalikkuse. Täiendav regulatsioon võib olla, aga seda ei pruugi olla, nagu möönis ka Riigikohtu esimees. Kehtiva õiguse alusel on üldpõhimõtetele toetudes võimalik langetada kõik otsused, mis puudutavad vara tagastamise küsimusi.
Teine probleem puudutab tõsist küsimust, mis on ka koalitsioonileppes kokku lepitud, see on eri halduse valdkondade kodifikatsiooni. Eelkõige puudutab see sotsiaalvaldkonda, keskkonnaõigust, ka sedasama temaatikat, mida puudutas eelkõneleja, ehk siis ehitus- ja planeerimisõigust. Kui me räägime õiguse mõistmisest ja õiguse arusaadavusest, siis kindlasti juriidiliselt on kõik korrektne, aga olustikku on ignoreeritud. See on kindlasti lähtekoht nende probleemide lahendamiseks.
Omaette küsimus on probleemistik, mis seondub õigusabiga. Minu arvates on piisavalt alust mingis küsimuses otsus või lahend tühistada, seahulgas ka haldusorgani akt tühistada, kui isik ei ole eelnevas menetluses olnud piisavalt teavitatud talle kuuluvatest õigustest või kui ta pole saanud riigilt seda õigusabi, mis ta oleks võinud saada. Õigusabi, inimeste informeeritus õigusabi kättesaadavusest on pehmelt öeldes puudulik. Tegu on kindlasti küsimusega Justiitsministeeriumile, kuidas teavitustööd koostöös kohtutega paremini korraldada.
Just nimelt spetsiifilisi valdkondi puudutava õigusabi tegelik ulatus sunnib küsima, kas ei oleks põhjust kaugemat perspektiivi silmas pidades ja endiselt lähtudes advokatuuri kaudu esitatava üldise õigusabi põhimõttest, luua ka spetsiifilisi õigusnõuniku ametikohti abi andmiseks konkreetsemates ja arvukamates kohtuasjades, näiteks kas või elatisrahade probleemid, üürisuhted jne. See puudutab just menetlusõigust. Praegu kulub üldise menetlusõiguse puhul advokaatidel paratamatult ühe kohtuasja peale üsna palju energiat ja seda oleks võimalik vähendada just nimelt spetsialiseerumise abil.
Mis puutub vastutusse kohtuhalduse eest, siis selles dispuudis on meie fraktsioon kindlasti valmis härra Riigikohtu esimeest kuulama ning selles vaidluses osalema. Aitäh!

Aitäh! Väino Linde, Reformierakonna fraktsiooni esindaja, palun!

Auväärt istungi juhataja! Auväärt kolleegid! Kui juristidel on üldiselt kalduvus oma ettekannetes üldsõnaliseks minna, siis tänane Riigikohtu esimehe ettekanne on sellest patust prii olnud. Esitatud ülevaade oli konkreetne ja põhistatud, ja mis väga oluline: Riigikogule kui seadusandjale esitati väga konkreetsed ettepanekud. Minu arvates on igati õige, kui me ka seekord viljeleme seda praktikat, et sügisel tulevad õiguskomisjon ja põhiseaduskomisjon kokku ja me võtame need ettepanekud vaatluse alla.
Jaa, me elame õigusriigis ja kindlasti me usaldame oma õigusemõistjaid ja õigusemõistmist. Vastuolu võib tekkida teatud juhtudel üksikute konkreetsete kohtuasjade puhul, kus argiteadvuse tasandil võib tunduda, et  mõni süüdlane on liiga kerge karistuse saanud või on mõne kohtuasja ajamine liiga keerukas või aeganõudev olnud. Riigikohtu esimees ütles tegelikult õigesti, et kohtuasjad ei tohi venida ja tuleks läbi vaadata mõistliku aja jooksul. Samas ei tohi näiteks uurimisorgan seda sihti silmas pidades lihtsalt minna kergema vastupanu teed ja kas mugavuse tõttu või siis väheste tõendite olemasolul vältida kriminaalasja kohtulikule uurimisele saatmist, üritades hoopis ise süüalusega kohtueelses vormis kokkulepet saavutada.
Meie oma riigi seadused on toiminud juba 15 aastat. Aga alles üks kuu ja mõni päev rohkem tagasi sai selgeks, kuidas need seadused toimivad kriisiajal. Sai selgeks, et demokraatia kaitsmine vajab ka seadustele tuginevat jõudu ja et selles kõiges on omad kindlad ülesanded riigiasutustel, on omad ülesanded prokuratuuril, politseil, valitsusel, samuti kohtul.
Riigikohtu esimees juhtis õigesti tähelepanu sellelegi, et Riigikogu peab omagi õues ringi vaatama. Riigikogu liikme ametivande andmisele tuleb õiguslik sisu anda ja korrastada ka Euroopa Parlamenti ning Riigikogusse üheaegse kuulumise keelu regulatsioon. Nagu siin juba juttu oli, on Riigikogu nimetatud küsimusega tegelema hakanud: äsja on menetlusse võetud Riigikogu liikme staatuse seaduse eelnõu.
Igati asjakohane on täna esitatud ettepanek muuta valimisseadust ja kohalike valimiskomisjonide moodustamist, seda eriti osas, mis reguleerib Riigikohtu ja valimiskomisjonide pädevuse ulatust. Kui me seda küsimust kunagi arutama hakkame, võiks kaaluda ka mitme valimisküsimuse eksperdi ettepanekut, et võib-olla on Eestis aeg küps ühtse valimiskoodeksi koostamiseks. Sel juhul saaks vältida olukorda, kus eri institutsioonide valimise korrad, valimiskomisjoni moodustamise põhimõtted on eraldi neljas või viies seaduses kirjas. Paljuski need dubleerivad üksteist.
Pole mingit kahtlust ka selles, et võimude lahususe põhimõttest tulenevalt peavad kohtud olema sõltumatud täidesaatvast ja seadusandlikust võimust. Kohtule ei tohi õigusemõistmisel mitte keegi teha ettekirjutusi ja kohtud peavad alluma seadusele. Üks omaette ja pikemat arutelu vajav küsimus, nagu ka Riigikohtu esimees ütles, on see, kas Justiitsministeeriumilt madalama astme kohtute eelarve koostamise eest vastutamise ja haldamisküsimuste äravõtmine suurendab kohtute sõltumatust. Võib-olla suurendab, aga võib-olla viib kõige selle hoopis kinniste uste taha või avalikkuse tähelepanu alt kõrvale.
Igal juhul väärivad need küsimused kindlasti tulevikus vaagimist ja ka selles osas on Riigikohtu esimehel täiesti õigus. Aitäh!

Aitäh, te jäite kenasti ajapiiridesse! Järgmisena Ain Seppik, Keskerakonna fraktsiooni esindaja, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Head kolleegid! Alustuseks peab ütlema, et ettekanne oli muidugi hea. Arvestades lugupeetud Riigikohtu esimehe suuri kogemusi nii poliitikuna kui juristina oli see ka igati ootuspärane. Meile meeldis eriti selle ettekande konkreetsus ja meeldisid ka ettepanekud, mis on tehtud paljuski meile endile ehk seadusandjale.
Nüüd markeeriksin mõningad ettepanekud, mis on minu arvates tähelepanuväärsed, mille kallal tuleks tööd jätkata ja edaspidi nende üle kas vaielda või mõtiskleda ja jõuda mingite konkreetsete tulemusteni.
Esiteks, ettepanek kohtulike kokkulepete sõlmimisest ja selle soodustamisest riigilõivu kaasabil on igati positiivne. Asi on selles, et ega inimesed ei pea ju oma õiguste kaitseks minema tingimata ainult kohtusse. Kogu seadusandluse, kogu seaduse mõte eeldab, et inimesed lepivad omavahel kokku, ja tavaliselt see nii ka on. Kuid kui juba kohtusse jõutakse, siis peaks riik oma poliitika kaudu soodustama just kohtulikku kokkulepet. See võimaldab esiteks menetlust lühendada ja teiseks annab mõlemale poolele võimaluse kohtuotsusega rohkem rahul olla.
Teiseks, menetlusabi laiendamise võimalused ja ka riigi õigusabi laiendamine. Meil on riigi õigusabiga tõsiseid probleeme, seadus ei toimi. Ei toimi mitmel põhjusel ja üks põhjus on muidugi ka see, et eelarvest praegu eraldatavad summad ilmselt ei ole piisavad tegeliku õigusabi tasustamiseks. Kuid mitte ainult. Tõsine küsimus on ka õigusabi kvaliteet ja selle tegelik kättesaadavus, eriti maapiirkondades, kus sageli ei olegi vajalikku kvaliteetset õigusabi võimalik saada.
Väga meeldis mulle ettepanek kaaluda menetlusseadustiku ühtlustamise ja lihtsustamise võimalusi, et keskmiste võimetega inimene võiks ilma kõrvalise õigusabita mõista kohtumenetluse olemust ja sisu. See ei puuduta ainult kohtumenetlust. Kui te loete praeguse valitsuse üle antud uut perekonnaseadust, siis mitte midagi ei saa aru. Ma juba kolmandat korda loen mõnda paragrahvi, aga mitte midagi ei saa aru. Nii et sügisel ootab meid ees tõsine probleem. Praeguse menetlusseadustiku puhul ei saa sellest kohati kahjuks aru isegi juriidilise ettevalmistusega inimesed. See on tegelikult kivi meie enda kapsaaeda ning selle üle tuleks mõtelda. Ma mäletan, et koos lugupeetud Riigikohtu esimehega me kunagi õiguskomisjonis seda seadust ju tegime ja püüdsime selle võimalikult hea teha. Ehk läheb veel paremaks.
Ilmselt jätkub ka ORAS-e § 7 lõike 3 saaga. Meie seisukoht on olnud selge ja arusaadav: see õiguslik küsimus vajab täiendavat regulatsiooni. Kui me nüüd ütleme, et ei vaja, siis seisavad kohtutel ja ka kohalikel omavalitsustel ilmselt ees väga tõsised probleemid.
Meie fraktsioon ei kavatse ilma põhjaliku kaalumiseta toetada kõiki ettekandes toodud kohtusüsteemi arengu põhimõtteid. Kuid diskussioon sellel teemal on vajalik ning selles osas me kahtlemata toetame lugupeetud Riigikohtu esimehe algatust. Arvan, et ees seisavad vaidlused, aga me oleme huvitatud kohtusüsteemi sõltumatusest ja edasisest arengust. Kuid see on juba sügiseste diskussioonide objekt. Aitäh teile!

Aitäh! Rohkem fraktsioonide esindajaid ei soovi läbirääkimisi pidada. Lõpetan läbirääkimised ja selle päevakorrapunkti käsitlemise.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde. Kõigepealt annan sõna põhiseaduskomisjoni esimehele Väino Lindele. Palun!

Auväärt istungi juhataja! Head kolleegid! Rõõm jälle näha. Traditsiooniliselt on parlamendi poolt vastu võetud seaduste väljakuulutamine tegelikult küllalt formaalse tähendusega akt. See tähendab seda, et presidendid, riigipead, parlamentaarsetes vabariikides tavaliselt sellest toimingust ei keeldu. Aga Eestis on see küsimus riigiõiguse seisukohalt lahendatud mõnevõrra teisiti. Nimelt annab meie põhiseaduse § 107 Vabariigi Presidendile muu ilusa hulgas otsese õiguse Riigikogu poolt vastu võetud seadus jätta välja kuulutamata ja saata see koos motiveeritud otsusega parlamendile uueks arutamiseks. Oma niisugust vetoõigust kasutaski Vabariigi President, kui ta 22. veebruaril 2007. aastal otsustas jätta välja kuulutamata 15. veebruaril 2007. aastal Riigikogus vastu võetud keelatud rajatise kõrvaldamise seaduse. Oma sellekohased motiivid esitas Vabariigi President meile kirjalikult ja need on ka teile, head kolleegid, kättesaadavad. Oma otsuses on president märkinud, et keelatud rajatise kõrvaldamise seadus on vastuolus meie põhiseaduse mitme printsiibiga.
28. mai oli sel aastal see kena esmaspäevane päev, mil põhiseaduskomisjon vastavalt Riigikogu kodukorra seadusele arutas Vabariigi Presidendi eelnimetatud otsust. Kohal olid kõik põhiseaduskomisjoni liikmed ning kutsutud olid ka Vabariigi Presidendi õigusnõunik Aaro Mõttus ja Vabariigi Presidendi Kantselei õigusosakonna juhataja Mall Gramberg. Nemad mõtestasid lahti ja selgitasid meile Vabariigi Presidendi poolt vetoõiguse kasutamist keelatud rajatise kõrvaldamise seaduse puhul. Vabariigi Presidendi Kantselei töötajad märkisid, et seadusel on mitmeid probleeme kooskõla osas põhiseadusega. Eraldi toodi välja võimalik vastuolu põhiseadusliku õiguskindluse printsiibiga, võimude lahususe printsiibiga ja ka üldise võrdsuspõhimõttega. Istungi käigust veel niipalju, et edasi esitasid komisjoni liikmed küsimusi. Pean siinkohal ütlema tänusõnu kolleegidele komisjoni liikmetele, kes olid endale juba eelnevalt probleemide põhiolemuse selgeks teinud, seetõttu olid komisjoni liikmete arvamused igati teemakohased ja põhistatud. Esitati arvamusi, milles toetati presidendi seisukohta ja oldi nõus tema esitatud argumentidega seaduse mittevastavuse kohta põhiseadusele. Aga esitati ka arvamusi, et seaduses on rikutud omavalitsuse autonoomia printsiipi. Kolleegidel oli arvamusi, et seaduse vastuolu põhiseadusega on siiski mõnevõrra otsitud ja eelkõige prevaleerivad siin just nimelt poliitilised motiivid. Veel oli arvamusi, et see seadus esitati omal ajal n-ö üksikjuhtumi lahendamiseks põhjusel, et tolleaegne valitsuskoalitsioon oli võimetu esitama korrakaitseseaduse eelnõu kui võimalikku üldakti, mis oleks muude küsimuste seas olnud võimeline reguleerima ka seda, mida selle eraldi seadusega püüti reguleerida. Komisjonis öeldi välja seegi, et praeguseks ajaks on selle seaduse üks eriti vaidlusalune säte, mis rääkis ühe konkreetse aadressiga ja konkreetse katastritunnusega objekti seaduse alusel keelatud rajatiseks kuulutamisest, kaotanud oma aktuaalsuse, mis tähendab seda, et tegelikult on ka selles osas õigusolustik paljuski muutunud.
Kokku võttes mööndi selle seaduse praeguse kuju puhul võimalikku riivet põhiseadusega ja leiti, et on vaja jätkata keelatud rajatise seaduse menetlemist Riigikogus. Kuidas ja mis ulatuses seaduse sätteid edaspidi muuta, see ei jää aga Riigikogu kodukorra seaduse kohaselt edaspidi mitte enam põhiseaduskomisjoni ülesandeks. See hakkab olema selle seaduse varasema eelnõu juhtivkomisjoni tulevane või edaspidine ülesanne.
Seega, hääletustulemusega poolt 0, vastu 7, erapooletuid 0 otsustas põhiseaduskomisjon mitte toetada Riigikogule tagasi saadetud keelatud rajatise kõrvaldamise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmist ja teeb sellise ettepaneku ka teile, head kolleegid. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Järgnevalt ma palun Riigikogu ... Vabandust! Palun ettekandja tagasi! Igor Gräzinil on küsimus.

Poolt 0, vastu 7. Mille poolt, mille vastu või kuidas too asi käis?

Hea kolleeg põhiseaduskomisjonist! Selgitan siis. Kuna Riigikogu kodukorra seaduse alusel pannakse täna hääletusele, kas Riigikogu soovib keelatud rajatise kõrvaldamise seadust võtta vastu muutmata kujul, mis tähendab seda, et kes tahab öelda jaa, see peaks vajutama rohelist nuppu, siis põhiseaduskomisjon tegi ettepaneku mitte toetada seda ettepanekut ja olla selle poolt, et seda seadust oleks vaja edaspidi siin Riigikogus muuta, mis tähendab seda, et põhiseaduskomisjon soovitab kasutada punast nuppu. Aitäh!

Aitäh, ettekandja! Ma küsin veel kord: kas on veel küsimusi? Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Välja kuulutamata jäetud keelatud rajatise kõrvaldamise seaduse endise juhtivkomisjonina oli õiguskomisjonil kodukorraseaduse alusel kohustus arutada nimetatud seaduse välja kuulutamata jätmist. Meie tegime seda 28. mail, samal ajal, kui nimetatud Vabariigi Presidendi otsust arutas ka põhiseaduskomisjon. Ka meie arutelule olid kutsutud Vabariigi Presidendi Kantselei esindajad, samuti Justiitsministeeriumi õiguspoliitika asekantsler Urmas Volens Vabariigi Valitsuse esindajana. Kahjuks peab tunnistama, et õiguskomisjoni arutelu nimetatud küsimuses oli võrdlemisi lühike ja meil ei olnud võimalik ära kuulata Vabariigi Presidendi Kantselei esindajaid – õigusnõunikku ja õigusosakonna juhatajat. Väga lühidalt öeldes kuulas õiguskomisjon ära Urmas Volensi seisukohad, esitas Vabariigi Valitsuse esindajale mitmeid küsimusi, mis puudutasid Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud seadust ja ka Vabariigi Presidendi argumentatsiooni mõnede võimalike põhiseaduslike riivete kohta, eelkõige põhiseaduse §-s 4 sätestatud võimude lahususe põhimõtet, samuti põhiseaduse §-s 10 sätestatud õiguskindluse põhimõtet ning §-s 12 sätestatud võrdsuse printsiipi.
Õiguskomisjon leidis oma otsuses väga lihtsalt, selle otsuse poolt oli konsensuslik osa meie komisjonist ehk 9 õiguskomisjoni liiget, kes kõik osalesid, järgmist: kuna Vabariigi President on esitanud tõsiseid ettepanekuid lähtuvalt võimalikest vastuoludest põhiseadusega võiks õiguskomisjon olla seisukohal, et avada uuesti eelnõu menetlus Riigikogus. Täna teeb õiguskomisjon nii nagu ka põhiseaduskomisjon Riigikogu täiskogule ettepaneku toetada välja kuulutamata jäetud seaduse uuesti menetlemist Riigikogus ehk, teiste sõnadega, mitte toetada nimetatud seaduse muutmata kujul vastuvõtmist Riigikogu täiskogus. Aitäh!

Aitäh! Kas on ettekandjale küsimusi? Palun, Raivo Järvi!

Suur tänu, härra juhataja! Ma ei taha sugugi n-ö pärast kaklust rusikatega vehkida, aga lihtsalt nüüd, kui kõik on möödas ja ütleme siis, et õnnelikult, ütle, milline on sinu kui õigusspetsialisti analüüs. See 30-päevane klausel ikkagi siis, kas ta oli õigusteaduslikult pädev ja korrektne või mitte?

Aitäh küsimuse eest! Ma võib-olla vastan natukene pikemalt, lähtudes Vabariigi Presidendi argumentatsioonist. Vabariigi President on teatavasti oma otsuse viimasel leheküljel toonud välja argumentatsiooni võimaliku põhiseadusliku riive kohta põhiseaduse § 4 suhtes ehk Vabariigi President on argumenteerinud, et Riigikogu ei tohi otsustada küsimusi, mis on põhiseadusega antud teiste riigivõimude pädevusse. Riigikogu on võtnud vastu nimetatud seaduse, milles tõesti reguleeritakse ka üksikküsimusi ehk eelkõige konkreetset objekti, mis oli lisatud nimetatud seaduse rakendussätetesse. Küsimus on selles, kas Riigikogu on varem langetanud sarnaseid otsuseid ehk kas peale abstraktsete õigusnormide, seadusandlike regulatsioonide kehtestamise, mis on seadusandja täielik õigus ja ka kohustus põhiseaduse § 4 kohaselt, on Riigikogu ka üksikküsimusi reguleerinud sellise täpsusastmega nagu konkreetses kõne all olevas seaduses. Me võime sellele vastata minu hinnangul üsna üheselt. Kõigepealt on põhiseaduses peale Riigikogu, täidesaatva võimu ja kohtuvõimu pädevuse ära toodud ka üks lisaklausel, põhiseaduse § 65 punkt 16. Selles sätestatakse nn Riigikogu reservpädevus ehk Riigikogu pädevusse on antud ka muude riigielu küsimuste lahendamine, mis pole antud ühegi teise riigivõimu institutsiooni pädevusse ehk Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse, teiste riigiorganite või ka kohalike omavalitsuste otsustada. Põhiseaduse mõte on tegelikult olnud selles, et kindlasti võib olla riigielulisi juhtumeid, mil Riigikogu ehk seadusandja kui rahva tahte esindaja sellist pädevust võiks rakendada, ja seda on ka tehtud. Selleks võiks pidada näiteks mõningaid näiteid suurobjektide erastamise kohta, näiteks AS-i Eesti Raudtee ümberkujundamine, erastamine. Samas võib selleks põhiseaduse kommentaaride alusel nimetada ka õiguskantsleri asetäitja-nõuniku nimetamist ja veel mitmeid teisi otsuseid. Seega, sellele üldisele küsimusele võiks vastata, et Vabariigi Presidendi argumentatsioonis toodud väide põhiseaduse § 4 riive suhtes on vaieldav.

Aitäh! Kas on veel küsimusi ettekandjale? Palun, Trivimi Velliste!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud härra ettekandja! Kui haarata sõnasabast kinni, kas siis näiteks Riigikogu otsus püstitada Vabadussõja võidu sammas võiks mahtuda täpselt samade näidete valdkonda?

Aitäh! Sel juhul oleks tegemist Riigikogu otsusega ehk üksikaktiga. Ma arvan, et see võiks minna konkreetselt selle paragrahvi alla, mida ma põhiseaduses nimetasin. Samas, Riigikogu otsusel sellisel kujul, kui me räägime Vabadussõja võidu sambast, ei ole sellist regulatiivset mõju kui näiteks seadusel, mida me praegu käsitleme. Regulatiivsuse määrad on erinevad. Samal ajal ma arvan, et seadusandjal on põhiseaduse kohaselt selgelt ka täiendav pädevus nende otsuste tegemisel, mis põhiseaduse kohaselt expressis verbis ei kuulu ühegi teise riigiorgani pädevusse.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Mina kuulun nende hulka, kes enne selle seaduse vastuvõtmist ütlesid nõupidamistel, et nii ei tehta. Sellist ühe konkreetse objekti sissekirjutamist seadusesse, sellise konkreetse ülesande ettekirjutamist valitsusele, sellist tähtaega – sellist asja lihtsalt ei tehta, see on ebanormaalne. Sama asja kohta küsis tegelikult Raivo Järvi. Tema küsimusele vastasid sa väga pikalt ja, võiks öelda, põiklevalt, öeldes lõpuks siiski sõna "vaieldav". Ma küsin siis teistmoodi, aga tahaksin natukene otsesemat vastust. Mis sa tänase seisuga arvad, kas sellise klausli kirjutamine sellesse seadusesse oli mõistlik?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et praeguseks on selle klausli sissekirjutamise põhjus kõrvaldatud. Ehk nagu ütles üks õiguskomisjoni liige, sinu erakonnakaaslane, õiguskomisjoni istungil, mis ei kestnud väga kaua, kuna õiguskomisjoni liikmed olid kõik konsensuslikul arvamusel: tänaseks on asi tehtud.

Aitäh! Kas on veel küsimusi? Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ettekandjale! Kas Riigikogu liikmed soovivad pidada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Evelyn Sepp, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Mida siit kõnepuldist täna veel muud öelda on kui seda, et jah, jah, jah, presidendil on õigus. Muidugi võib veel meenutada, et enne teda rääkisid kõigist neist õiguslikest puudustest ja ohtudest Keskerakond ja ka õiguskantsler. Võiks ka meenutada, et me rääkisime paljust muustki, millest tänaseks on rääkinud paljud teadlased, näitasime tuld tunneli lõppu lootuses, et see enamus, kes selle Pandora laeka valmis meisterdasid ning otsustavalt neile teadaolevalt kasulikul hetkel avasid, näeksid, kuhu nad Eesti ühiskonda tegelikult tüürivad. Paraku räägivad sellest pimedusest tunneli lõpus nüüd paljud targad ja südametunnistusega inimesed, aga kahjuks tagantjärele.
Enam aga kui õiguslikest nüanssidest tuleks selle eelnõu menetlemise valguses edaspidi rääkida pigem sellest, mida Eesti õppis või pidanuks õppima. Ükski kirjutatud seadus ei asenda terve mõistuse seadusi. Nagu näha, jäi puudu just mõistusest, mitte seadusest. Seega, tõde on see, et vajadus sellise regulatsiooni järele puudus, eriti hirmutav on aga küündimatus või küünilisus sellise tööriistaga ümberkäimisel. Praeguses olukorras on parim, kui ohtlik mängukann laste kätte ei puutu või kui poliitiliste, etniliste ja intellektuaalsete kodusõdade pidamiseks seda sõjarelva isegi ei leiutata, kiusatuste vältimiseks, peamiselt. Saate aru küll, head kolleegid, mida ma silmas pean. Seega soovin ma siia saali enam vastutustunnet, tasakaalu ja õppimisvõimet, kui seda seni üles näidatud on.
Peamine järeldus, mille me nüüd aga tegema peaksime, on see, et võitlus mälestusmärkide ja ausammastega ei ole sõda monumentide, tsemendi või asjadega, vaid inimestega, enamjaolt sõda oma inimestega omaenda inimeste vastu. Ja see sõda on ühiskonnale palju ohtlikum kui kübersõda Internetis. Mõistagi on viimanegi väga-väga ohtlik.
Lõpetuseks, Keskerakond toetab selles vaidluses presidenti ehk eelnõu muutmist, seejuures lootuses, et seadusandja on ammendanud igasuguse soovi sellel plahvatusohtlikul mänguväljakul tikkudega mängimist jätkata nii selle kui ka mõne muu seaduse menetlemise raames, poliitilisest otstarbekusest tulenevalt. Aitäh!

Aitäh! Jaanus Marrandi, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mind tõi siia pulti avalikkuse huvi seoses Riigikogu liikme staatusega. Ma arvan, et mitte esindustasude teema ei ole see teema, mis haakub Riigikogu liikme staatusega ja Riigikogu liikme kui rahvasaadiku käitumisega, vaid tegelik teema on just nimelt niisuguse eelnõu tüüpi sündmused, mis tegelikult ei tohiks enam korduda. Meenutagem natuke menetluskäiku, neid arutelusid, mis siin saalis ja selle saali ümber toimusid valimiste-eelses tüünes õhkkonnas. Ma tean selgelt, et koridorides ja kõikjal räägiti selle eelnõu sisulisest mõttetusest, selle eelnõu vastuolust põhiseadusega ja teadmisest, et president saadab selle niikuinii Riigikogusse tagasi. Markeerimaks seda nendele Riigikogu liikmetele, kes ei olnud tookord siin saalis, toon näiteks ühe vastuse. Tookordne auväärt õiguskomisjoni esimees ütles vastuseks küsimusele, kas see seaduseelnõu on põhiseadusega vastuolus või mitte, et jah, see eelnõu on põhiseadusega vastuolus, õieti ta tunnistas seda oma sõnavõtus, aga Riigikogu peab selle vastu võtma, kuna selle vastu on avalik huvi. Avalik huvi tähendas selles õhkkonnas sisuliselt valimiseelset võitlust, võitlust mõne hääle pärast. Võib-olla mõni hääl tuligi juurde, aga olgem ausad, Riigikogu liikme staatusega ja südametunnistusega ei peaks koos käima kaks asja. Esiteks, niisugune käitumine, kus teadlikult minnakse vastuollu põhiseadusega, ja teiseks, ei peaks tegutsema üksnes ja ainult selle nimel, et saada juurde mõne väikese häälekese, mõne koha ehk. See on käitumine, mida rahvasaadik endale lubama ei peaks. Rahvasaadikud teatavasti koonduvad fraktsioonidesse, erakondadesse. Ma pean tunnistama, et meie fraktsioon selle rumalusega kaasa ei läinud, sest muuks kui rumaluseks kogu seda menetlusprotsessi siin valimiseelses õhkkonnas, kui päris aus olla, nimetada ei saa.
Meie selle rumalusega kaasa ei läinud, paljud teised erakonnad läksid ja täna peavad oma sõnu suurte ampsude kaupa siinsamas sööma, ükskõik kuidas seda ka looritatakse ja ükskõik kuidas seda siin välja öeldakse. Tõde on tegelikult ju selles. Ma loodan, et me teinekord enam nii ei käitu, me oleme sellest situatsioonist õppinud. Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon on seisukohal, et kõiki neid teemasid, mida see eelnõu siin püüab justkui lahendada, on võimalik lahendada teiste eelnõude abil, ilma et selle jaoks peaks üks spetsiaalne eelnõu niisugusel veidral kujul olema üleüldse koostatud. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Jürgen Ligi, palun!

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Evelyn Sepaga juhtub ikka nii, et tema räägib seda, mida tema ise tahab, sõltumata sellest, mis on päevakorras. Kui meil oli teemaks relvavedu Estonial, siis komisjon ja selle juhid rääkisid lakkamatult Estonia hukkumise põhjustest. Täna me räägime tegelikult väga selgelt ühest õigustehnilisest küsimusest, aga Evelyn Sepp tuleb ja räägib sellest, kas pronkssõduri äraviimine oli hea või kas bensiinitünni tasub süüdata või mitte. Need on hoopis eri asjad.
Me arutame ühte konkreetset vaidlustatud punkti, mis on vaidlustatud riigiõiguslikel põhjustel, mitte sellepärast, et monument tuleks tagasi viia. Selle juurde võikski jääda. Nagu ma oma küsimuses juba mainisin, selle konkreetse sätte sissekirjutamine oli tugevasti vaieldud asi. Ma julgen veel kord öelda, et ma olin sellele vastu just sel põhjusel, et valitsusele ei kirjutata ette (ma ise olin tookord valitsuse liige) selliseid pisikesi ülesandeid, pisikesi tähtaegu. Pisikesed jutumärkides, selles mõttes, et poliitiliselt võivad nad olla suured, aga tegelikult on need ju asjad, mis ei ole seaduse teema. Selliseid asju ei kirjutata seadusse. Kuid Riigikogust tuleb aru saada. Valimiseelses melus ei ole alati võimalik lõpuni tarku otsuseid langetada, surve selle paragrahvi sissekirjutamiseks oli ja selleks, et seadus saaks vastu võetud (seadust kahtlemata oli vaja), me leppisime ka selle paragrahviga. Ja mis seal rääkida, tõepoolest, pärast kaklust rusikatega vehkimisel nagu ei ole mõtet.
Ma olin tookord kaitseminister, kes vastutas selle monumendi äraviimise ettevalmistamise eest hoopis ühe teise seaduse alusel, mis oli vastu võetud, see oli sõjahaudade kaitse seadus. Tegelikult oli mulle otsuse langetamisel abiks see, et Riigikogu sellise otsuse tegi. Olgu pealegi, et see ei olnud tehniliselt õigesti tehtud, kuid see oli poliitiliselt väga selge signaal, et rahva mandaadiga inimesed ootavad, et see kolakas kesklinnast ära viidaks.
Nii et nii ja naa on selle asjaga, aga me täna ei räägi sellest, kas otsus oli õige või vale. Ma arvan, et rahvas on selle otsuse juba langetanud. Küsitlused näitavad, et rahva arvates oli see õige ja oli ka nende arvates õige, kes tol hetkel olid vastu. Kaitseministrina, ütlen veel kord, oli mul hea meel, et Riigikogu sellise seaduse vastu võttis. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Mõningatest õiguslikest tähelepanekutest selle seadusega seoses.
Esiteks, põhiseadusvastaseks tunnistab Eesti Vabariigis seadusi, mis on parlamendi poolt vastu võetud, Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras. Seisukohti, vastavalt seadusandlikule protseduurile, kas keegi leiab, et seadus on põhiseadusvastane või mitte, saab avaldada, kuid seaduse põhiseadusvastasuse tuvastab kohus. See leidis teatud ulatuses käsitlemist ka eelmises päevakorrapunktis, kui Riigikohtu esimees möönis, et õigust mõistab üksnes kohus ehk ta ütleb ka seda, kas seadusandja on tegutsenud põhiseaduspäraselt või mitte.
Täna oleme olukorras, kus president on kasutanud oma vetot. Juhin tähelepanu, et ei Riigikogu õiguskomisjon ega põhiseaduskomisjon ei võtnud seisukohta selles küsimuses, kas see seadus oli põhiseaduspärane või mitte, presidendi argumentide suhtes. Nii põhiseaduskomisjon kui ka õiguskomisjoni esimehe hinnangul õiguskomisjon tegelikult ütlesid, et nad teevad ettepaneku Riigikogule seda seadust muutmata kujul mitte vastu võtta. Need motiivid võivad parlamendiliikmetel kindlasti olla erinevad. Ma arvan, et jällegi eksivad need, kes eelnevates aruteludes püüdsid neid motiive ühtseks massiks sulandada.
Kolmandaks, mis puudutab seda küsimust, mida siin püüti õigusteoreetiliselt esile kergitada, mis otsekui oli selle seaduse tuumaks, kas seadusandja saab Eesti õiguskorras reguleerida üksikküsimust või mitte, siis jällegi, viidates eelmisele ettekandjale, Riigikohtu esimehele, ütlen, et põhiseaduse tõlgendamise üks oluline allikas on kindlasti ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse lahendid. 2000. aastal Riigikohtu üldkogu oma otsuses möönis ja asus seisukohale, et Eesti õiguskorras saavad olla mõeldavad nn üldaktid, üldseadused, mis reguleerivad abstraktset ringi küsimusi, ning ka üksikküsimusi reguleerivad seadused. See oli 2000. aasta Riigikohtu üldkogu otsus, millega kõik õigusteadushuvilised on teretulnud tutvuma.
Ma arvan, et kui me räägime õiguskindlusest, siis selline üksikseadus kindlasti ei loo täiendavat õiguskindlust. Õiguse toimimise tõhususe seisukohalt on otstarbekas seda seadust või seda õigusvaldkonda, mida see seadus peaks reguleerima, käsitleda süsteemselt. Õige koht on korrakaitseseadus, nii leidsid nii põhiseaduskomisjoni kui ka õiguskomisjoni liikmed. Tõenäoliselt on omaette kaalutluskoht ka see, kas neid otsuseid peaks langetama halduskohus või peaks halduskohtule, õigusemõistmise asutusele, jääma järelevalvefunktsioon. Selles küsimuses jääb üle õiguskomisjonile jõudu soovida.
Nii et ma tuletan veel kord meelde: me räägime väidetest, me räägime seisukohtadest, meil on olemas seadus, mis ei ole jõustunud, kuid selle seaduse põhiseadusvastasust hindab üksnes Riigikohus. Aitäh!

Aitäh! Sven Mikser, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid olid ja on jätkuvalt nõus presidendiga selles osas, mis puudutab nimetatud seaduse vastavust põhiseadusele. Ma meenutan, et sotsiaaldemokraadid olid tegelikult selle eelnõu algatajate hulgas, kuid olid sunnitud lõpphääletusel hääletama selle eelnõu seadusena vastuvõtmise vastu, kuna eelnõu menetlemise käigus kirjutati sinna sisse see tänagi vaidlusi tekitav säte. Me leidsime, et Eesti Vabariigis võiks olla ja peaks olema seadusega reguleeritud võimalus keelatud rajatisi kõrvaldada. Me leidsime, et valimiseelsete kirgede n-ö haripunktis ei ole mõttekas valitsusele sätestada sellist üksiku monumendi kõrvaldamise tähtajalist kohustust. Selles mõttes jagan ma mõndagi sellest, mida ütles siit kõnepuldist äsja kolleeg Jürgen Ligi, kes toona oli kaitseminister.
Me oleme loomulikult nõus selle osaga siit saalist, kes leidis, et ka Tõnismäe pronkssõdur ei ole kindlasti monument, mis peaks Eesti pealinna kesklinnas seisma, et talle on võimalik leida väärikam koht ja ka selline koht, kus ta ei ole pidevate provokatsioonide kese ning üks põhjusi ja ajend. Lähtuvalt nendest kaalutlustest käitusime ka pärast valimisi, osaledes valitsuskoalitsiooni liikmena selle monumendi teisaldamise läbiviimisel.
Nii et kindlasti, kui me räägime nendest õppetundidest, mida me endaga kaasa peaksime võtma, siis mõned neist õppetundidest on tänaseks juba üsnagi selgeks räägitud, see, mis puudutab juhtunu seost meie pikaajalise integratsiooniprotsessiga, ja võib-olla ka see, mida konkreetse operatsiooni ajal tehti õigesti, mida valesti, kuidas töötasid eri valitsusasutused. Aga kindlasti on üks õppetund, mis on märksa pikaajalisem ja mille puhul see, kas me n-ö võtsime asjast õppust ja millised järeldused me tegime, saab selgeks alles peaaegu nelja aasta pärast, kui on uued valimised. Nimelt, valimiste eel siinsamas saalis juhtunu tõestas meile üht. Ma arvan, et ma siin võib-olla ütlen pisut lihtsamalt ümber seda, millele vihjas kolleeg Jaanus Marrandi, nimelt seda, et sellise õrna teemaga mängides on Eesti Vabariigis võimalik võita valimised. See, millised järeldused me sellest teeme ja kas järgmiste valimiste eel üritavad erakonnad ennast positsioneerida n-ö kainelt keskpõrandale või õrnade teemadega mängides kuhugi ääre peale, saab selgeks alles nelja aasta pärast. Ma loodan, et siin võidab selline riigimehelik analüüs. Aitäh!

Aitäh! Ken-Marti Vaher, palun!

Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu! Kõigepealt võib-olla mitte niipalju poliitilistest argumentidest, vaid peatudes presidendi poolt vastu võetud otsusel jätta see seadus välja kuulutamata, tahan kindlasti väga tunnustada Vabariigi Presidenti selle eest, et ta on oma kahe ja poole lehekülje peale kirja pandud argumentatsioonis lähtunud eranditult põhiseadusest. Teatavasti on põhiseaduse järgi Vabariigi Presidendil olnud suspensiivse ehk edasilükkava veto õigus, millega ta saab saata seaduse tagasi Riigikogule esimest korda arutamiseks. Kui Riigikogu otsustab seaduse uuesti vastu võtta, siis alles saab pöörduda Riigikohtu poole. Esimese tagasisaatmise korral on sisuliselt olnud mitmeid pretsedente, kus Vabariigi President ei ole lähtunud põhiseaduse argumentatsioonist. Meenutame eelmise presidendi otsust mitte välja kuulutada üürisuhteid vabaks laskvat seadust, mille Riigikogu võttis vastu mitmed aastad tagasi. See oli minu hinnangul üsna selge näide, kus Vabariigi President langetas oma otsuse poliitilisest argumentatsioonist lähtuvalt, mitte põhiseaduse mõtte kohaselt.
Teiseks, minu arust on olulised need argumendid, mida Vabariigi President on oma otsuses välja toonud. Kahel ma mõne sõnaga peatun. Esimene on Vabariigi Presidendi etteheide selle kohta, et on sisse seatud n-ö halduskohtu eelneva loa küsimine konkreetse otsuse langetamisel. Seda Vabariigi President põhiseadusele viidates taunib. Teine, mida me täna juba põgusalt käsitlesime, oli Riigikogu-poolne üksikotsuste langetamine, mis samuti ei saa Vabariigi Presidendi heakskiitu, vaid viidatakse võimalikele põhiseaduslikele riivetele. Halduskohtu loainstituut on teatavasti halduskohtumenetlusesse sisse kirjutatud. Tegemist on haldustoiminguks loa andmisega ning vastava menetluse ja protseduuriga. See on küsimus, mis kindlasti tõusetub ka korrakaitseseaduse eelnõu arutelul. Teatavasti on korrakaitseseaduse eelnõus, mis on esitatud Vabariigi Valitsuse poolt parlamendile, § 52, milles on sisuliselt toodud ära täna arutelu all oleva eelnõu mõte. See norm kõlab järgmiselt: "Politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan .. võib kohaldada kinnisasja asukohajärgse halduskohtu eelneval loal ehitise või muu kinnisasja olulise osa eraldamiseks ja hoiulevõtmiseks, kui see on vajalik vahetu ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks." Sisuliselt sisaldub keelatud rajatise kõrvaldamise seaduse mõte korrakaitseseaduse eelnõus ning selle üle tuleb kindlasti õiguskomisjonis ja siin täissaalis pidada tõsiseid debatte, lähtuvalt just nimelt ka Vabariigi Presidendi hinnangust, mille kohaselt säärane halduskohtu eelneva loa küsimine on sisuliselt võimude lahususe rikkumine ega täida põhiseadusjärgset eesmärki.
Me võiksime siin polemiseerides tuua näite konkurentsiseadusest, mille § 49¹ näeb ette võrdlemisi sarnase halduskohtuliku eelkontrolli mehhanismi. Seega arvan ma, et parlamentaarne debatt selle teema käsitlemisel, kas me peaksime regulatsioonis küsima ka halduskohtu eelnevat luba vastavate rajatiste kõrvaldamiseks või mitte, on veel ees. Riigikogu pädevus lahendada üksikküsimusi on siin saanud juba päris mitmeid vastuseid. Minu hinnangul on samuti tegemist küsimusega, mis ei ole põhiseadusvastane, ehk Riigikogul peaks olema võimalus ka üksikküsimusi seaduses ette näha, tähtaegade sätestamine sealhulgas. Seega peame ka selles küsimuses võtma kindlasti Vabariigi Presidendi argumentatsiooni tõsiselt, kuna teatavasti on tegemist institutsiooniga, kellel on ka pädevus Riigikohtu poole pöördumiseks. Aga samas on korrakaitseseaduse eelnõu menetlemisel meil võimalus ka selle küsimuse juurde tagasi tulla. Aitäh!

Aitäh! Kas soovitakse veel võtta sõna? Ei soovita. Sulen läbirääkimised. Head ametikaaslased! Alustame hääletamise ettevalmistust!
Panen hääletusele Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud keelatud rajatise kõrvaldamise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused.
Poolt ei ole ühtegi Riigikogu liiget, vastu on 67 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Riigikogu ei võtnud seadust muutmata kujul vastu. Riigikogu kodukorra seaduse kohaselt on selle seaduse menetluse juhtivkomisjon õiguskomisjon. Õiguskomisjonile tuleb esitada eelnõu muudatusettepanekud, tähtaeg on 14. juuni kell 18.
Head ametikaaslased! Tänan teid koostöö eest ja soovin teile jõudu! Riigikogu istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 12.20.