Head ametikaaslased, austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 14. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll. 

Kohalolijaks registreerus 46 Riigikogu liiget, puudub 55.  

Ja nüüd, head ametikaaslased, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi – nüüd see võimalus on. Palun! [Seda] soovi  ei ole. 

Meil on tänases päevakorras ka üks täpsustus. (Helistab kella.) Ma palun tähelepanu! Täpsustus on järgmine: tänase olulise tähtsusega riikliku küsimuse üks ettekandja on muutunud. Ma palun vaikust! Aitäh! Martin Ehala asemel teeb ettekande Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liige Varro Vooglaid. 

Asumegi tänase päevakorra juurde. Esimeseks päevakorrapunktiks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "E-valimised – oht demokraatiale" arutelu. 

Lubage, et ma lühidalt, enne arutelu alustamist, tutvustan korda. Kõigepealt on ... No on liiga suur lärm. Tulge appi juhatajale, palun, ta ei saa hakkama, tulge appi ja võtame saalis vaiksemalt. Aitäh teile! Kõigepealt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikme Varro Vooglaiu ettekanne kuni 20 minutit, küsimused ja vastused 30 minutit. Seejärel on infovabaduse ja digiõiguste aktivisti Märt Põdra ettekanne kuni 20 minutit, küsimused ja vastused 30 minutit. Seejärel on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimehe Martin Helme ettekanne kuni 15 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Ja seejärel on vandeadvokaat Paul Kerese ettekanne kuni 20 minutit, küsimused ja vastused kuni 30 minutit. Riigikogu liige võib igale ettekandjale esitada kuni kaks küsimust. Seejärel on läbirääkimised, sõnavõttudega võivad esineda kõik Riigikogu liikmed. Algataja on palunud, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Samuti on algataja palunud istungit pikendada, aga tuleme selle juurde tagasi jooksvalt, pikendamise juurde siis. 

Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikme Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Mul on tõtt-öelda kahju, et ma pean praegusel hetkel asendama härra Martin Ehalat, kes oli algselt planeeritud seda ettekannet pidama. Mitte ainult sellepärast, et Martin Ehala on kirjutanud Postimehes kõnealusel teemal – e-valimiste probleemidest – väga häid artikleid terve seeria, mida ma soovitan teil kõigil lugeda, täitsa siiralt kohe, vaid ka sellepärast, et ma usun, et kui siin oleks minu asemel esinenud härra Ehala, siis oleks ehk olnud ka kolleegide huvi selle ettekande vastu suurem. 

Riigikogus välja kujunenud praktikat silmas pidades ei ole üllatav, et kui ühe fraktsiooni esindaja tuleb sisulisel teemal ettekannet pidama, siis huvi on lahja. Siin on ju kõik taandunud selliseks loosungite vahetamiseks, vastastikuseks ärapanemiseks, sõnamulinaks. See ei ole süüdistus kellegi aadressil, vaid pigem selline valitseva kliima kirjeldus. Väljastpoolt tulnud külaline oleks ehk äratanud suuremat tähelepanu. Seda enam kordan oma soovitust: palun lugege tema artikleid, mis on Postimehes avaldatud. 

Iseenesest on see muidugi kahetsusväärne, et ka parlamentarism on selles mõttes ju ikkagi suhteliselt surnud Eestis. Meil ei ole enam praktiliselt kuidagi võimalust mingisugust sisulist arutelu ühelgi teemal pidada, ükskõik kui olulisest teemast jutt käib. Ma arvan, et see on universaalne tähelepanek, mitte ainult minu oma. Kui me tõesti tahaksime istuda maha ja öelda, et kuulge, meil on igasuguseid küsimusi, räägime sellest, teisest, kolmandast, neljandast, aga teate, see küsimus on tõeliselt oluline küsimus ja siin me peaksime kuidagi jõudma nii kaugele, et me suudaksime sisuliselt neid asju arutada, siis mina ausalt öeldes tänasel päeval enam hästi ei tea, kuidas seda teha. 

Ma olen isaga rääkinud sel teemal. Ta on kirjeldanud seda aega, kui tema veel oli Riigikogus, 1990-ndatel. Ta ütles, et siis oli täiesti tavaline, et üle fraktsioonipiiride istuti kokku regulaarselt ja räägiti sisulistest asjadest, otsiti parimaid lahendusi. Ma ei tea, kas need ajad Eestis kunagi tagasi tulevad, mina pole neid igal juhul kogeda saanud. Aga mis teha, üritame siiski rääkida sisulistest probleemidest, kuivõrd see võimalik on. 

Kui me räägime e-valimistega seonduvatest probleemidest, siis ma võin käsi südamel öelda, et see on üks nendest teemadest, millega seonduvalt minul küll – ja ma arvan, et ka kolleegidel – puudub vähimgi huvi lehvitada mingisuguseid loosungeid, panna kellelegi ära, luua mingisuguseid muljeid, kuvandeid. Tegemist on reaalselt meie parima arusaamise kohaselt Eesti riigielu korralduse seisukohast ülitõsise probleemiga, mis väärib ülitõsist tähelepanu.

Alustan veidi kaugemalt, enne kui tulen e-valimistega seonduvate küsimuste juurde. Me teame seda, et Eesti Vabariigi põhiseadus deklareerib need ideaalid, millest peaks Eesti riigielu korraldamisel lähtuma. Deklareerib iseseisvuse ideaali, deklareerib rahvusriikluse ideaali, deklareerib õigusriikluse ideaali ja deklareerib ka demokraatia ideaali. Aga paraku on Eestis ja ilmselt mitte ainult Eestis, vaid ka mujal praegusel ajal lahknevus ehk lõhe deklareeritud ideaalide ja reaalse olukorra vahel kahetsusväärselt suur. 

Kindlasti puudutab see kõiki neid ideaale, mida ma hetk tagasi nimetasin, aga ka demokraatia ideaali. Kui me mõtleme selle peale, milline peaks olema riik, mis on korraldatud selle põhimõtte kohaselt, mis on Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 1 sätestatud – Eesti on demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas –, siis ma arvan, et me kõik nõustume, et see peaks olema riik, kus rahval on päriselt võimalik langetada kõige olulisemad otsused Eesti riigielu kohta. 

Sellisel juhul peaks ju olema tagatud rahvale – nagu oli 1920. ja 1933. aasta põhiseadusega rahvaalgatuse õigus – õigus algatada parlamendis seaduseelnõusid, õigus algatada referendumeid. Vähemalt peaks olema tagatud võimalus osaleda mingi mõistliku aja järel referendumitel, kus otsustatakse oluliste riigielu küsimuste üle, peaks olema võimalus valida riigipead. Ja loomulikult peaks olema võimalus valida endale ka esindajad parlamenti. Me teame, et eelnõusid algatada ei saa, referendumeid reaalselt algatada ei saa. 20 aasta jooksul pole peetud vajalikuks Eesti rahvale pakkuda ühtegi korda võimalust osaleda ühelgi referendumil. Presidenti valida ei saa. 

Ja nüüd me jõuame parlamendi valimise korra juurde, mis – nagu me teame või nagu meie väidame ja meie sellest aru saame – on ka tõsiste defektidega. Mitte ainult selle tõttu, et üleriigilistes nimekirjades häälte ülekandmise võimaluse tõttu pääseb parlamenti päris palju inimesi, keda ei ole siia valitud, vaid ka sellepärast, et parlamendivalimiste kord e-valimiste süsteemi tõttu ei ole usaldusväärne. Nii et lõppude lõpuks ei saa isegi selles kindel olla, kas inimesed, kes on jäetud ilma võimalusest ise olulisi riigielu küsimusi referendumitel otsustada, saavad usaldada seda, et nende tahte kohaselt on valitud parlamendi esindajad. 

Paraku on Eestis usaldus valimiste süsteemi vastu tõesti väga räbal. Eelmise aasta kevadel, maikuus viis Norstat läbi küsitluse, mille tulemuste kohaselt vaid 48,1% kodanikest peab e-valimiste süsteemi usaldusväärseks. Küsimusele, kas te usute, et 2023. aasta Riigikogu valimistel toimus e-valimiste osaline võltsimine, vastas "jah" 22,1% ja "pigem jah" 17,6%. Need annavad kokku 48 … Vabandust, võtame uuesti. Küsimusele, kas te usute, et 2023. aasta Riigikogu valimistel toimus e-valimiste osaline võltsimine, vastas "jah" 22,1% ja "pigem jah" 17,6%, "ei" vastas 35,6% ja "pigem ei" 12,5%. Nii et need viimased ei-vastused – "ei" 35,6% ja "pigem ei" 12,5% – annavadki kokku 48,1%. Neid inimesi, kes ütlesid, et nad ei usu, et toimus osaline võltsimine, oli vaid 48,1%. See on sedavõrd jõhker number, et see peaks meid kõiki panema tõsiselt mõtlema. See näitab, et usaldus e-valimiste süsteemi vastu on väga madal. 

Lisaks on tõsiasi see, et kümne aastaga on usaldus valimiste süsteemi aususe vastu kukkunud 22%, nagu on toonud välja oma hiljutises artiklis "Ülbe [hoolimatus] lõpeb krahhiga" Martin Ehala, kes pidi algse plaani kohaselt täna siin kõnelema. Ma tsiteerin tema artiklit. "Eesti rahva usaldus valimiste aususesse on kümne aastaga langenud. Usaldust valimiste vastu uuriti Maailma Väärtusuuringu [World Values Survey] raames, ja seal on andmeid 90 maailma riigi kohta. 2014. aastal usaldas valimisi 70,1 protsenti Eesti vastanuist, 2018. aastal kaks kolmandikku, täpsemalt 66,6 protsenti. Selle tulemusega asus Eesti uuritud maade pingerea teise poole alguses, 46. kohal, otse Ungari [67,6] ja Türgi [66,9] järel. Põhjamaade (ja maailma) kõrgeim tulemus oli Taanis (98 protsenti), Soomes oli 86 protsenti. Paraku on usaldus valimiste aususe vastu Eestis pärast 2018. aastat veelgi langenud. 2023. aasta aprilli lõpus tehtud Norstati küsitluse järgi vastas alla poole küsitletuist, täpsemalt 48,1 protsenti, et "ei usu" või "pigem ei usu", et mullu riigikogu e-valimistel toimus e-häälte osaline võltsimine." 

Need numbrid on ülitõsised ja peaksid tingima selle, et me tõesti fraktsioonide piire ületades istume kokku ja mõtleme, mida teha selleks, et olukorda parandada, sest küsimus on kõike muud kui teisejärguline või triviaalne. 

Millest on selline väga suur usaldamatus tingitud? Mõned tähelepanekud sellega seonduvalt. Esiteks on ootuspärane, et tekib usaldamatus, kui lahknevus paber- ja e-hääletamise tulemuste vahel on sedavõrd suur, nagu mullustel valimistel nägime. Mäletame ju kõik seda olukorda, ei hakka detailidesse minema, kus kõigepealt pabervalimiste tulemused näitasid ühte pilti, ja siis tulid e-valimiste tulemused, mis muutsid pilti totaalselt. Kui need muudaksid pilti natukene, mängiksid mõnevõrra ümber parlamendikohtade jaotuse, siis see oleks ootuspärane, need ei peagi täpselt kokku langema. Aga kui tuleb karjuv erinevus ühe ja teise valimismeetodiga saavutatud tulemuste vahel, siis on täiesti põhjendatud, et küsitakse, mis meil siin toimub. 

Teiseks, valimistulemuste vaidlustamine on ülikeerulise regulatsiooni tõttu praktiliselt võimatu. Kaebeõigus on sisuliselt fiktiivne. Ma usun, et sellest räägib meile täna lähemalt vandeadvokaat Paul Keres, aga siinkohal võib osutada sellele, mida on öelnud Riigikohtu esimees Villu Kõve. "Kaebemenetlus peab olema tõhus ja tagama kaebaja väidete reaalse, mitte ainult ajalisest survest ja menetluseseme piiratusest tingitud paratamatult formaalsema hindamise ja pinnapealse kontrolli." Osutus on sellele, et sisulist kaebeõigust praegu inimestel ei olegi, pigem on kaebeõigus formaalne. 

Ja mõtlemapanev fakt, vägagi mõtlemapanev fakt peaks olema see, et 19 aasta jooksul ehk kogu selle perioodi jooksul alates 2005. aastast, kui otsustati e-valimiste süsteemi Eestis kasutama hakata, ei ole mitte üksainus kaebus jõudnud nii kaugele, et Riigikohus oleks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse raames andnud e-valimiste põhiseaduspärasusele sisulise hinnangu. Kujutage ette! Kõikide valimiste järel on kaebusega Riigikohtu poole pöördutud, et algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus, aga mitte ühelainsal korral 19 aasta jooksul pole see õnnestunud. Ja põhjused on alati olnud erinevad: küll on kaebetähtajad ületatud, küll on mingisugused varasemad sammud jäetud tegemata. Aga fakt on see, et mitte kellelgi pole 19 aasta jooksul mitte ühtegi korda see õnnestunud. See ei saa ju olla normaalne süsteem, midagi peab siin olema päris tõsiselt valesti. 

Edasi, kolmandaks. Hääletamise protsess ja tulemused ei ole reaalselt kontrollitavad ja läbipaistvad. Ma usun, et sellest räägib meile täna lähemalt Märt Põder, ma ei hakka siin pikemalt peatuma. Neljandaks, reaalselt pole tagatud hääletamise salajasus. Ja viiendaks, pole võimalik reaalselt kontrollida, kas serveris valimiste ajal töötav programm vastab varem avaldatud lähtekoodile. Reaalsus! See ei ole mingisugune tühipaljas süüdistus, see on reaalsus. Ma usun jällegi, et Märt Põder räägib sellest lähemalt, kuigi ma ei tea täpselt, mis tema ettekandes sisaldub. 

Ma tsiteerin siinkohal USA Saksamaa Marshalli fondi Demokraatia Kindlustamise Alliansi vanemteadurit David Levine'i, kellega tehtud intervjuu, mille tegi samuti Martin Ehala, avaldati hiljuti Postimehes. Seal tema ütleb nii: "Arvan, et interneti teel hääletamisega kaasneb ohtusid, millele tuleb tähelepanu pöörata. Ja väga tõsist tähelepanu. Teame, et internetihääletamine toob kaasa uusi riske nii häälte turvalisuse ja salajasusega seoses kui ka võimalike küberrünnakute tõttu. Need on väga reaalsed riskid, sest ükski praegune tehnoloogia ei taga täielikult internetihääletamise salajasust, turvalisust ja kontrollitavust."

Mida me oleme viimasel ajal näinud? Kas seda, et probleemi on püütud asuda leevendama või lahendama? Ei! Mida me nägime sel nädalal? Võeti vastu eelnõu, mille kohaselt hakatakse kasutama ka m-hääletamist lisaks internetihääletamisele – sellele, mis juba on kasutusel –, ehk valimistel saab osaleda mitte ainult arvuti kaudu, vaid ka mobiiltelefoni kaudu. Probleemi tegelikult süvendatakse. 

Meenutamine, mida ütles Vabariigi Valimiskomisjoni esimees Oliver Kask mitte kuigi ammu m‑valimiste kohta, kui see oli alles kavatsus, vastates küsimusele, kas selline asi tuleks kasutusele võtta: pigem mitte. "Meie arvates vajab see pikemat ja põhjalikku arutelu eelkõige Riigikogu tasandil, kuivõrd sellega kaasnevad oluliselt teistsugused, kohati palju suuremad riskid, võrreldes seniste hääletusviisidega."

Kas Eesti on olnud eeskujuks teistele riikidele? Meile öeldakse pidevalt, et üks põhilisi põhjuseid on see, et Eestil on tugev digiriigi kuvand, e-riigi kuvand, ja teised riigid pole veel lihtsalt suutnud e-valimisi kasutusele võtta, sellepärast et neil puudub selleks tehniline võimekus. Asjatundjad on öelnud palju kordi, et see ei vasta tõele. Juba ammu ei ole Eesti mingisugune supertegija e-tehnoloogiate valdkonnas. Ei ole nii, et teistel riikidel seda võimekust ei oleks. Probleemid on mujal. Reaalselt ei ole ükski teine Euroopa Liidu liikmesriik, üldse [mõni] Euroopa riik internetihääletust kasutusele võtnud. Ainult Prantsusmaal kasutatakse seda kodanike puhul, kes elavad väljaspool riiki, ja Venemaal kasutatakse seda osades riigi piirkondades.

Jällegi, osutan intervjuule, mille tegi Postimehes Martin Ehala Johanna Suurpääga, kes on Soome justiitsministeeriumis töötav ametnik. Tema juhtis 2017. aastal ekspertide töörühma, mille ülesanne oli koostada e-hääletuse rakendamise eelaruanne. Aruande põhjal otsustas Soome e-hääletust kasutusele mitte võtta. Ma tsiteerin põhjendusi, mis ta esile toob, neid on kaks tükki. "Ütleksin, et IT-spetsialistid olid peaaegu üksmeelselt arvamusel, et aeg pole veel küps. Et ei ole kuidagi võimalik muuta turvaliseks valimisi, kus tuleb luua ühendus iga hääletaja arvutiga, sest see ei oleks täielikult suletud – süsteem lihtsalt töötab nii. Ja seni kuni süsteem pole täielikult suletud, ei saa seda sajaprotsendiliselt turvaliseks muuta, vähemalt mitte praegu kasutatava tehnoloogiaga." See oli tehniline argument. 

Aga nüüd teine argument, mis on olulisemgi. "Teine argument oli seotud usaldusega. Ja see on muutunud isegi aktuaalsemaks pärast seda, kui me seda teemat uurisime. Kui on hääletussedel ja pliiats, siis saab alati hääletussedelite juurde tagasi minna. Kui valimistulemuste suhtes tekib kahtlus, võib alati osutada tegelikele sedelitele tegelikus kastis. Neid saab alati üle lugeda. Ja on mõnikord üle loetudki. Kui on tegu arvutisüsteemiga, lähevad hääled suurde "sulatuskatlasse", samuti tuleb ära lõigata side üksikvalija ja suure sulatuskatla vahel. Nii et tegelikult ei saa kuidagi laiemale avalikkusele arusaadaval viisil tagada, et pettust pole toimunud – nii et igaüks saaks põhimõtteliselt minna ja käegakatsutavalt olukorda kontrollida." 

See on tegelik põhjus, miks soomlased ei ole seda süsteemi kasutusele võtnud. Sellest intervjuust võite [selle kohta] ise lähemalt lugeda, ta selgitab põhjalikult, kui oluliseks peavad nemad just nimelt seda kaalutlust, et valimissüsteem oleks populatsiooni seas usaldatud. 

Milleks siis üldse on Eestis tarvis e-valimisi kasutada? Üks argument, mida ma olen kuulnud lisaks sellele e-riigi kuvandi argumendile, mis minu meelest ei ole eriti tõsiselt võetav, see on selline pinnapealne, on see, et see on mugav. Ma mäletan, ükskord küsisin ka härra Kalle Laanetilt, kui ta veel oli justiitsminister, kas mugavus tema hinnangul on samaväärselt oluline kaalutlus kui usaldusväärsus, rääkides valimiste süsteemist. Tema ütles, et jah, tema arvates küll. 

Minu meelest ei saa sellise seisukohaga mitte kuidagi nõustuda. Esiteks, see ei ole kuidagi eriliselt ebamugav, kui kodanikel palutakse üks kord mitme aasta jooksul minna valimisjaoskonda, et anda oma hääl. Kuulge, kui see on kodanikult liiga palju palutud, siis me võiksime küsida, mida üleüldse kodanikuks olemine tähendab. Me ei saa selliseks täielikuks pehmode ühiskonnaks muutuda, et me ütleme, et kuulge, ma ei viitsi minna ühe korra paari aasta jooksul kodunt laupäeval või pühapäeval välja, et käia valimisjaoskonnas ära, mis on mu enda kohalikus omavalitsuses. Seda enam, kui inimene on liikumispuudega, siis on olemas kord, et saadakse tulla koju, et see hääletamine ära teha. Ei saa seda tõsiselt võtta. Aga veelgi enam: usaldusväärsus on valgusaastate võrra olulisem kaalutlus kui mugavus. 

Kolleeg Jaak Valge on mitmel korral siitsamast puldist esile toonud kolm põhimõttelise tähtsusega küsimust, mis annavad meile võimaluse hinnata, kas on mõtet sellist süsteemi üldse kasutada, lisaks eelnevatele kaalutlustele. Esiteks, kas e-valimiste kasutamine teeb valimiste läbiviimise odavamaks? Ei, see teeb valimiste läbiviimise palju kallimaks. Teiseks, kas see suurendab hüppeliselt, märkimisväärselt valimisaktiivsust? Ei, ei suurenda märkimisväärselt, valimisaktiivsus sõltub hoopis muudest teguritest. Ja kolmandaks, kas see suurendab usaldust valimiste aususe vastu? Ei, vastupidi, see kahandab usaldust, ja õige palju. 

Nii et milleks sellist süsteemi kasutada? See on küsimus, millele peaks pakkuma sisulise vastuse, mitte piirduma lihtsalt loosunglike õigustustega. Demokraatlikus riigis peaks pürgima selle poole, et usaldus valimiste süsteemi vastu baseerub kontrollitavusel, mitte usul. Ja kui seda probleemi ei võeta tõsiselt, siis võib see tõesti viia krahhini, nagu Martin Ehala oma artiklis "Ülbe hoolimatus [lõpeb] krahhiga" on osutanud. 

Minu üleskutse, millega ma lõpetan, kuna aeg hakkab otsa saama, seisneb selles: palun võtkem seda küsimust tõsiselt. Ärgem laskem usaldusel valimiste aususe vastu veelgi langeda, sellepärast et vastasel juhul jõuame punkti, kus Eesti riik on minetanud suure osa kodanike silmis legitiimsuse. Aitäh!

Hea ettekandja, suur tänu! Teile on ka tublisti küsimusi, läheme nende juurde. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Teie kõne ajal ma tutvusin internetis natuke erinevate kättesaadavate materjalidega ja uurisin, mida Venemaal e-hääletusest räägitakse ja kuidas Venemaal populariseeritakse või propageeritakse e-hääletamist. Agumendid olid täpselt samad mis Eestis: muudkui mugavus, mugavus, mugavus, mugavuse pärast tuleb seda kõike teha. Eestiga paralleele võib veel tõmmata. Venemaal hoiti eelmistel valimistel e-hääli kinni, 16 tundi loeti üle. Ka Eestis on juhtunud, et e-hääled peaks justkui tulema, oodatakse, oodatakse, oodatakse, ja need muudavad tulemust dramaatiliselt. Täpselt sama toimus Venemaal, kui Ühtne Venemaa võitis 16 tundi loetud e-häälte arvelt. Eestis valitsus, Reformierakond selles probleemi ei näe. Kui muidu kõik, mis on Venemaaga seotud, on ilmselgelt problemaatiline ja sellest räägitakse kõva häälega, siis Venemaa e-valimistest Eesti meedias millegipärast ei räägita peaaegu mitte midagi, justkui vaikus. Mis teie arvate, mis on selle põhjused? Miks seda maha vaikitakse?

Kõigepealt aitäh küsimuse eest! Küsimus sisaldab ju antud juhul vastust, olgem ausad. Muidu armastatakse Eestis vägagi viidata kõigele sellele, mis on Venemaal valesti, aga siin me näeme tõesti sellist märkimisväärset erandit. Ega kellelgi ei ole illusioone selles suhtes, nagu Venemaa oleks demokraatlik riik. Minul vähemalt mitte. Kohati ma olen mõelnud isegi selle peale, miks nad üldse üritavad seda illusiooni luua. Aga see on eraldi küsimus. 

Eesti kohta ei saa ju seda öelda. Ma saan aru, et Eestis me ikkagi pürgime selle poole, et me oleksime päriselt demokraatlik riik. Ma arvan, et see on meil ühine konsensus. Kas me reaalselt selle poole pürgime, on eraldi küsimus. Minu arvates eriti ei pürgi. Aga ma arvan, et me kõik nii koalitsioonis kui ka opositsioonis oleme ühel meelel selles, et me Eestis peaksime selle poole pürgima päriselt, sisuliselt. 

Eks see ongi selline ebameeldiv koht, kus vaikitakse ilmselged paralleelid maha. Reaalselt on Euroopas minule teadaolevalt, nagu ma eelnevalt osutasin, kolm riiki, kus e-valimisi mingil määral kasutatakse. Eesti on ainuke riik, kus kõik kodanikud saavad hääletada interneti teel. Prantsusmaa on riik, kus välismaal elavad kodanikud saavad hääletada interneti teel, ja Venemaa on riik, kus vähemalt osades regioonides elavad kodanikud, ma täpseid korraldusi ei tea, saavad hääletada interneti teel. See on reaalsus, see ei ole mingisugune meie propagandaloosung või vale. Selline see olukord lihtsalt on. Ja kui keegi tahab öelda, et Prantsusmaa on tehnoloogiliselt alaarenenud või Saksamaa on tehnoloogiliselt alaarenenud, Holland ja Belgia on tehnoloogiliselt alaarenenud, Soome, Rootsi ja Norra ei suuda seda kasutada, siis see lihtsalt ei vasta tõele. Reaalsus on see, et see on usaldamatuse [küsimus]. 

Veel kord ma osutan sellele intervjuule, mille Martin Ehala tegi – kuidas selle proua nimi oligi? – Johanna Suurpääga. Seda tasub lugeda, ta pikalt ja põhjalikult selgitab. Saate aru, valimiste läbiviimisel on usaldusväärsus keskse tähtsusega küsimus. Ükski teine kaalutlus ei ole samavõrd oluline. Näiteks see, kui palju valimiste läbiviimine maksab. Isegi kui e-valimised teeksid valimisi oluliselt odavamaks, ei ole see samaväärne kaalutlus usaldusväärsusega. Isegi kui nad tõstaksid valimisaktiivsust hüppeliselt, ei ole see samaväärne kaalutlus usaldusväärsusega. [See ei ole samaväärne kaalutlus usaldusväärsusega,] isegi kui see muudaks valimistel osalemise väga-väga palju mugavamaks ehk kaotaks ära mingisuguse tõsiselt suure ebamugavuse, mis tuleks kodanikel ette võtta nagu, ma ei tea, kujutagem ette nagu, ma ei tea, Vana-Rooma ajal, eks ole. Korra mingi perioodi jooksul toimus rahvaloendus ja kõik pidid minema oma sünnilinna, nagu me evangeeliumist Jeesuse sünnilugu teame. Kõik, Maarja ja Joosep läksid Petlemma, sellepärast et rahvaloendusega oli niimoodi ette nähtud. Selleks tuli rännata päevi ja päevi eesliga, jala minna. Päris tõsine ebamugavus, ei saa eitada. Aga käia pühapäevasel päeval kiiresti kohalikus omavalitsustes ja panna see sedeli sinna kasti – see ei ole mingisugune asi, mille puhul me saaksime üldse mingist mugavusest või ebamugavusest rääkida. Isegi kui ta muudaks selle oluliselt mugavamaks ja kaotaks ära suure ebamugavuse, ei ole see kaugeltki samaväärne kaalutlus. Riikides, mis võtavad demokraatia ideaali tõsiselt, on minu arvates see arusaamine elementaarne. Aga näete, Venemaal ei ole ja ka Eestis paraku ei ole. Kahetsusväärne olukord.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Mul on nagu kaks eraldi võib-olla aspekti, mida ma arutaks edasi. See usaldus, millest sa rääkisid, on hästi lai mõiste loomulikult: usaldus ühiskonna sees ja usaldus ühiskonna institutsioonide vastu ja kõike seda. Mina iga kord lihtsalt nagu satun hätta või mõnes mõttes muutun nõutuks, kui mulle tullakse rääkima, et ma pean uskuma valimistulemusi. Umbes, et see on kuidagi piinlik lugu, kui ma ei usu, ja kuidas ma siis ei usalda Eesti riigi institutsioone. Aga tegelikult selline eluterve skepsis võimu suhtes on normaalse kodaniku puhul just iseenesestmõistetav. Võim ju kutsub esile korruptsiooni ja kuritarvitust niikuinii ja me peame sellesse suhtuma kogu aeg umbusuga. Ja nüüd on minu meelest ju selle võimu ja valimisteenistuse asi tõestada meile või anda vähemalt võimalus meil ise veenduda, et asi on nii, nagu nad ütlevad. Aga nad ei tee seda. Või olen ma millestki valesti aru saanud? (Juhataja helistab kella.)

Suur tänu küsimuse eest! Ei, minu arvates ei ole valesti aru saanud. See on täiesti õige, et tõendamiskoormis peab ikkagi lasuma valimiste läbiviijal, mitte nendel, kes väidavad, et valimised ei ole toimunud ausalt. Ei ole nii, et meie, kellel ei ole ju tegelikult ligipääsu sellele süsteemile, peame hakkama tõendama, et valimisi võltsiti. Ei, see on ebaloogiline lähenemine asjadele. Ikka see, kes valimisi läbi viib, peab tõendama, et valimisi viidi läbi ausalt. Niipidi on õige asjale läheneda, elementaarne.

Ma olen muidugi sada protsenti nõus, et igasugused jutud sellest, et me peaksime uskuma valimiste aususesse, on õigusriigi ja demokraatia põhimõtte taustal täiesti kohatud. Kohe nagu täiesti kohatud. Sellist juttu ei tohiks isegi, sellist argumenti ei tohiks minu meelest isegi kasutada, sellepärast et demokraatlik õigusriik ei saa olla mingisugune nagu ususekt, eks ole, kus öeldakse, et te peate uskuma ja kui te ei usu, siis te peate tegelema sellega, et teie usk saaks tugevamaks ja usaldama rohkem. Ei käi asjad niimoodi! Usaldus peab baseeruma kontrollitavusel, mitte usul. See on demokraatliku riigi toimimise aluspõhimõte. Kui meil on süsteem, mis ei ole reaalselt kontrollitav, siis sellest piisab, et see süsteem kõrvale heita. Me ei pea kuidagi tõendama, et on toimunud võltsimised või midagi muud sellist. Ainuüksi see, et süsteem reaalselt ei ole kontrollitav ehk tegelikult ei ole võimalik süsteemi usaldada, peaks olema piisav. Nii et ma olen selles mõttes teiega sada protsenti nõus.

Aga mida ma omalt poolt lisaks, on see, et minu meelest on pikka aega kuidagi pisendatud seda, kui suuri probleeme tekitab – on juba tekitanud ja võib tekitada ka tulevikus – see, kui tegelikult ei ole usaldust valimiste süsteemi aususe vastu. Paljuski see, et parlamentarism on Eestis nii räbalas seisus, nagu ta on, lähtub ju sellest, et on kadunud usaldus valimiste aususe vastu. Kuidas me saame suhtuda näiteks koalitsiooni ja tunnistada, et jah, olgu, tunnistame, et te võitsite, tunnistame, et teil on õigus abielu ümber määratleda, tunnistame, et teil on õigus kõiki makse tõsta, tunnistame, et teil on õigus meie kodanikuvabadusi piirata, eks ole, nii vaenukõne kriminaliseerimise teel, kõiki neid asju teha, ühiskond radikaalselt ümber korraldada, kui meil tegelikult puudub usaldus selle vastu, et te olete ausatel valimistel saanud selle mandaadi vastavalt rahva enamuse tahtmisele? On ju fundamentaalne probleem?! Ma näen, et Urmas Kruuse naerab, aga ma ei tea, miks ta naerab. 

Üks küsimus on selles, kas võltsiti või ei võltsitud, on ju? See on üks küsimus, aga ma ei aruta praegu seda küsimust. Ma arutan praegu seda küsimust, et kui olulisel osal ühiskonnast puudub usaldus selle vastu, et te olete saanud võimu legitiimselt, ausatel valimistel, siis siit on väga lühike samm edasi järgmise sammuni, mis seondub küsimusega sellest, miks me peame teie võimule üldse alluma, miks meie siin parlamendis peame alluma teie võimupositsioonile ja miks kogu Eesti ühiskond peab alluma teie võimupositsioonile, kui me ei saa olla kindlad, et te olete võimule saanud ausate valimiste tulemusena. See on ülitõsine probleem. Miks inimesed peaksid makse maksma, kui nad ei saa usaldada seda, et võim, mis neid makse kehtestab, on legitiimne? Miks inimesed peaksid alluma seadustele? Mina ei oska sellele küsimusele vastata. Ma ei teagi, miks peaks, kui ei ole kindlust selle suhtes, et võim on legitiimne. 

Asi on naljast kaugel. Vabalt võib juhtuda, et me ei ole üldse kaugel sellest punktist, kus inimesed hakkavadki ütlema, et me ei allu enam. Tulevad tänavatele, protestivad, ütlevad, et me ei kuuletu enam sellisele võimule. Nii et mina teie asemel ei pisendaks seda probleemi, koalitsioonisaadikutest rääkides, vaid võtaks seda hästi tõsiselt, päriselt. See ei ole siin mingisugune EKRE jutupunkt või EKRE positsioon. See on asi, mis väärib tõsiselt väga-väga detailset tähelepanu.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh! Tänase arutelu pealkiri on "E-valimised – oht demokraatiale". Kui inimene kardab, et ta jalgrattaga kohale ei jõua, siis ta valib kas ühistranspordi, läheb jalgsi või läheb autoga. Sama on ka valimistel: kui ta arvab, et e-hääletamine ei ole tema jaoks justkui turvaline valik, siis ta läheb, võtab paberi ja valib. Aga te rääkisite usust, et ei ole küsimus usus. Ma võtan ette selle Norstati küsimuse. Mis see teine küsimus on? Kas usute, et 2023. aasta Riigikogu valimised …? Ja nii edasi ja nii edasi. Selles mõttes te räägite endale nagu vastu ja loote eestlastele illusiooni, et nendes riikides, kus toimub ainult paberhääletamine, on usaldus kogu selle süsteemi vastu justkui maksimaalselt kõrge. Ja lõpetuseks tahaksin teada, kas te oma ID-kaardi olete juba ära põletanud.

Suur tänu küsimuse eest! ID-kaarti ära põletanud ei ole, alustame sellest. Ma ei näe ka mingit põhjust, miks ma peaksin seda tegema. Küll aga on pärast seda, kui te abielu mõiste ära rüvetasite, käinud peast läbi mõte abielutunnistus ära põletada. Selline riiklik abielu minu silmis ei oma enam mitte mingisugust väärtust. Aga see on eraldi teema, seda me praegu käsitlema ei hakka.

Nüüd, te eespool küsisite selle kohta, et milles probleem on. Kui inimesed arvavad, et e-valimised pole turvalised, siis nad võivad ju paberil hääletada. Ühelt poolt on see muidugi õige, võivadki paberil hääletada. Aga mu meelest vaatab see mööda fundamentaalsest probleemist. Usaldusprobleem ei seondu ainult sellega, kas minu hääl võetakse õigesti arvesse. See seondub ka sellega, kas kõik hääled võetakse õigesti arvesse. Sellest, kui mina annan oma hääle viisil, mis mulle tundub turvaline, on väga vähe kasu, kui sajad tuhanded teised hääled antakse süsteemi kaudu, mida ma ei saa usaldada. On nii? Me peame seda asja vaatama ikkagi kogumis, mitte ainult oma individuaalsest perspektiivist.

Mis puudutab seda Norstati küsitlust, siis noh, siin on uskumine sootuks teises tähenduses või teises aspektis, eks ole. Esimene küsimus on see, kas ma saan usaldada, et valimised on ausad. Ja mina ju rõhungi sellele, et see ei saa olla usuakt. See peab baseeruma kontrollitavusel. Siin on väga lihtne küsida, kas valimised on reaalselt kontrollitavad või nad ei ole reaalselt kontrollitavad. Ja praegune e-valimiste süsteem ei ole reaalselt otsast lõpuni kontrollitav – see on fakt, see ei ole arvamus. Seda otsast lõpuni kontrollitavust lubati hiljemalt 2017. aastaks, aga seda ei ole siiani tagatud. Ma usun, et Märt Põder räägib sellest lähemalt.

Kui me küsime inimeste käest hinnangut sellele, milline on nende siseveendumus – see on see, mille kohta me küsime –, kas nende arvates – me võime ka teist sõna kasutada: uskuma või arvama – toimusid valimised ausalt või leidis aset vähemalt osaline võltsimine, siis see on igati adekvaatne küsimus. See on see, mida inimesed ütlevad: jah, meil ei ole seda siseveendumust, et me saaksime öelda, et me usume, et valimistel ei toimunud võltsimist. Seda ei ole mõtet kuidagi … See on täiesti adekvaatselt koostatud küsimus. Norstat, ma arvan, oma professionaalsuse pinnalt ei formuleeriks küsimusi sellisel viisil, mis on kuidagi manipulatiivsed või ebaadekvaatsed. Ma ei näe selles küsimuses mitte mingit probleemi. See näitabki meile, kui suur on usaldamatus valimiste süsteemi vastu.

Muuseas, lõpetuseks ma ütlen, et mul on väga hea meel, et te olete saalis ja küsite. Praegusel hetkel ma näen saalis kahte koalitsioonisaadikut ja see osutab sellele, millele ma viitasin oma ettekande alguses. Mulle tohutult meeldiks, kui meil oleks siin Riigikogus mingisugune formaat, mille kaudu me saaksime sisulist diskussiooni pidada. Minu meelest OTRK võiks see olla. Ja ma väga tervitaksin seda, kui koalitsioonisaadikud tuleksid siia saali ja küsiksid kõige kriitilisemaid küsimusi minu käest. Ma püüaksin vastata oma parimate võimete kohaselt. Ja kui Märt Põder saaks seda teha ja kui Paul Keres saaks seda teha, oleks see väga-väga tervitatav, õige, hea ja vajalik asi. Kahju, et ma näengi ainult teid ja kolleeg Kadri Talit koalitsioonist.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Põhiseaduse § 60 sätestab täpselt korraliste valimiste toimumise päeva ehk valimispäeva. See omakorda tähendab seda, et valimispäev fikseerib ajalise punkti, millal peab toimuma valimine. Ma olen huvi pärast vaadanud, ütleme, põhiseaduse kommenteeritud väljaande [tõlgendust] ka selle punkti kohta. Seal on Riigikohus väga huvitavalt märkinud, et jah, on küll märtsikuu esimene pühapäev, aga see ei välista hääle andmise võimalust enne valimispäeva: eelhääletamine, kirja teel hääletamine, välisriigis hääletamine ja nii edasi. Siin on minu meelest see kaalutlus läinud väga kummaliseks. Aga rohkem kommentaare ei ole. Minu küsimus teile on see. On olemas kaks fikseeritud asjaolu: märtsikuu esimene pühapäev ja märtsikuu. (Juhataja helistab kella.) Aga valimised toimuvad e-hääletamise kaudu juba ka veebruaris. Kuidas te hindate seda põhiseaduse paragrahvi?

Suur tänu küsimuse eest! Minu kindel veendumus on see, et valimised tulekski läbi viia täpselt nii, nagu põhiseaduses on kirjutatud. Üleüldse tuleks põhiseadusesse suhtuda palju tõsisemalt, mitte üritada seda painutada kuidagi, mingeid leidlikke lahendusi leida, kuidas põhiseaduses sätestatust mööda minna, vaid teha nii, nagu on põhiseaduses kirjutatud. Kui on öeldud, et valimised toimuvad ühel konkreetsel päeval, märtsikuu esimesel pühapäeval, siis nad peavadki toimuma sel päeval. Väga lihtne. Ja kui keegi hakkab jälle rääkima, et see on ju ebamugav, võib-olla ta viibib välismaal või midagi muud sellist, ta ei saa – siis ärgu viibigu välismaal. Neli aastat on ette teada, millal on valimiste päev. Kui sa oled kodanik ja pead oluliseks demokraatia põhimõtte teostamist Eestis, siis planeeri oma elu niimoodi, et sa viibid sel päeval Eestis ja saad valimistel osaleda. Mis siis olulisem on? Jah, võib-olla üksikutel juhtudel, ma saan aru, mingisugune õnnetusjuhtum või kellegi surm või, ma ei tea, midagi muud sellist, poja või tütre laulatus, eks. Kindlasti selliseid olukordi on, aga siis tulebki valida, kumma kasuks otsustada. 

Ma ei näe mingit põhjust, miks peaks kõrvale kalduma põhiseaduses sätestatust nii selles küsimuses kui ka kõikides muudes küsimustes. Praegugi meil on parlamendis, eks ole, eelnõu, millega minnakse täitsa tuimalt mööda sellest, et põhiseaduse järgi ei tohi kellegi vara tema tahte vastaselt võõrandada ilma kohese ja õiglase hüvitiseta. Mõeldakse välja mingit skeemi, kuidas sellest normist saaksime mööda minna. Täpselt samamoodi on valimiste läbiviimise korraga: on mõeldud välja mingi skeem ja mingisugune õigustus, kuidas tõlgendada seda põhiseaduse normi sellisel viisil, et saaks öelda, et seda ei ole rikutud. Aga tegelikult on ju täiesti ilmselge, et Eestis viiakse valimisi läbi sootuks teisiti, kui on põhiseaduses kirjutatud, ja see ei ole normaalne, see on vastuolus õigusriigi põhimõttega. 

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, suur tänu selle põhjaliku ettekande eest! Ma kehastun korraks koalitsioonisaadikuks, et Kadri Talile siin toeks olla, ja küsin sinu kommentaari e-hääletuse propagandistide väitele, mille kohaselt näitab usalduse kasvu asjaolu, et e-hääletajate osakaal on kasvanud. Vaat mina ise arvan, et see väga töötav argument ei ole, sest, noh, kui e-hääletust nii ehk naa ei usaldata, siis ei ole ju hääletaja vaatest tema kui üksiku kodaniku hääletamisviis üldse oluline. Ma pean tunnistama, et ka mina e-hääletasin, aga see ei puutu minu usaldusse e-hääletuse vastu. E-hääletuse tulemusi võidakse võltsida nii siis, kui ma e-hääletan, kui ka siis, kui ma paberhääletan, ega vahet ei ole ju. Ja küsin: kuidas sina seda väidet kommenteerid?

Suur tänu küsimuse eest! Ma lisan veel kolmanda võimaluse: võib võltsida ka siis, kui üldse ei hääleta. Kuidas ma tean, et kui mina näiteks loobun valimistel osalemisest, siis minu hääl e-häälena ei lähe näiteks Kaja Kallasele, piltlikult öeldes, või kellelegi teisele? Ei olegi võimalik seda usaldada. Nii et selles mõttes ma olen täiesti nõus, et kui juba märkimisväärne osa ühiskonnast niikuinii seda süsteemi kasutab, siis pole enam erilist vahet, kas teie seda kasutate või ei kasuta.

Ja noh, mis valimisaktiivsusesse puutub, siis muidugi, see on ju elementaarne loogika, et kui me ei saa süsteemi toimimist usaldada, siis me ei saa ju usaldada ka neid valimisaktiivsuse numbreid. Me ei tea, kui palju surnuid, hingi on süsteemi manipuleerimise kaudu hakanud hääletama, ilma et nad sellest ise teadlikud oleksid. Et selle kaudu valimisaktiivsust tõsta.

Aga jah, ma veel kord kutsun üles kõiki koalitsioonisaadikuid tulema sarnaselt kolleeg Andres Sutiga saali, et esitada oma kõige kriitilisemaid, kõige teravamaid ja kõige raskemaid küsimusi, et siin päriselt sisulist arutelu pidada.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt selline küsimus sissejuhatuseks. Meil siin küll on jutt valimistest, kuid me ei saa unustada, et ausad ja vabad valimised on iga demokraatliku riigi vundament. Kui see hakkab murenema, siis ei ole häda kaugel. Samas me teame, et me oleme sõja, konkreetselt hübriidsõja tingimustes praegu, arutame seda küsimust. Eriti hübriidsõja ohtlikkus on ju selles, et tihti on väga raske näha nende tegevuste seost riigikaitseküsimustega. Sinna ma tahan nüüd jõuda. Kui tõsine võib teie arust olla e‑valimiste mitteusaldamine ja üldse kahtlemine valimiste aususes? Kui suur võib olla mõju kaitsetahtele, mis omakorda on riigikaitse vundament?

Suur tänu! Ma arvan, et see küsimus osutab väga tõsisele probleemile. See on sedavõrd tõsine probleem, et sellest on natuke kõhe isegi rääkida. Aga ultimatiivselt on sellel probleemil ka reaalselt riigikaitseline dimensioon. Ma juba eelnevalt osutasin sellele, et miks peaksid kodanikud maksma makse, kui neil puudub usaldus selle vastu, et riigivõim on legitiimne. See ei ole retooriline küsimus. Miks nad peaksid alluma seadustele, kui neil puudub usaldus selle vastu, et riigivõim on legitiimne – see riigivõim, mis neid seadusi kehtestab? Lõpuks jõuame selle küsimuste ahelaga ka sinnamaani, et miks peaksid kodanikud tundma, et nad tahavad seda riiki üldse kaitsta, kui riigivõim nende arusaamise kohaselt ei ole legitiimne või kui nad ei ole veendunud, et riigivõim on legitiimne. See ei ole retooriline küsimus. Nii et kui me tahame, et inimestel selliseid küsimusi ei tekiks, siis me peame vägagi pingutama selle nimel, et taastada usaldus valimiste aususe vastu.  

Siin on muidugi teine konks ka. Väga lihtne oleks nüüd koalitsioonil või kriitikutel öelda: "Aga teie ise ju õõnestategi usaldust valimiste süsteemi vastu, rääkides nendest probleemidest, millest te siin räägite. Mida rohkem te räägite sellest, et valimised pole kontrollitavad, et valimised pole läbipaistvad, pole jälgitavad, seda väiksemaks usaldus jääbki. Teie ise oletegi ju need, kes seda riigikaitselist probleemi muu hulgas tekitavad, nii et inimesed riigivõimu enam ei usalda!" Aga see pöörab reaalsuse täpselt pea peale. Mitte meie ei ole need, kes õõnestavad usaldust valimiste vastu, rääkides reaalsetest probleemidest seonduvalt valimiste usaldusega, vaid need, kes salgavad neid probleeme ja üritavad neid vaiba alla lükata, selle asemel et neid päriselt lahendada või leevendada, on need, kes seda usaldust õõnestavad, eks. Nii et ikkagi peab asju õiges perspektiivis vaatama.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Tänan sind, Varro, selle väga hea ettekande ja selgete vastuste eest! Probleem on ilmselge: kui umbes 40% inimesi ikkagi ei usalda või pigem ei usalda e-valimisi, siis minu arust iga mõtlev inimene peaks aru saama, et see ületab igasugused piirid. Selle probleemi lahendamise või usalduse tõstmisega peaksid tegelema need, kes e-valimisi propageerivad. Aga minu jaoks on arusaamatu see, miks meie ametkonnad, kes selle teema ja turvalisuse eest peaksid vastutama, ei taha nende asjadega tegeleda. Näiteks, et autentimine oleks olemas nii, nagu peaks – notarid [kasutavad] seda juba aastaid. Needsamad vanadekodus või hooldekodus hääletamise küsimused, ID-kaardi võtmised – need probleemid on aastaid ja aastaid olnud pildis. Kas sa oskad aru saada, miks ametkond vaikib? Miks ei tooda välja neid murekohti? Miks me ei aruta neid ühiskonnas?

Suur tänu! Ma arvan, et kõige lühem ja konkreetsem vastus sellele küsimusele on see, et kui keegi on teinud mingisuguseid vigu, siis ta ei taha neid kunagi tunnistada. Ja siis hakkab toimima see vana mehhanism, et selle selleks, et oma vigu mitte tunnistada, hakkad muudkui mätsima, mätsima ja mätsima ning õigustama, õigustama ja õigustama, [mässides] ennast [niimoodi] üha sügavamale sisse. Mida sügavamale ennast [mässid], seda raskem on jõuda sinna punkti, kus sa hakkad mingeid vigu tunnistama. Mulle tundub, et see on see protsess, mis on Eestis toimunud. 2000-ndate keskel, kui valmistuti e-valimiste kasutuselevõtuks, oli ju selline tohutu optimism, arvati, et vat Eesti on nüüd eesrindlik teenäitaja, Eesti võtab selle kasutusele ja kõik teised Euroopa riigid tulevad järele ja näitavad Eesti poole, et oh sa poiss, Eesti on 21. sajandi demokraatia teeraja, suur eeskuju. Tegelikult, kui niimoodi mõtled ja kuulad sellist juttu, võib endalgi tekkida sihuke tunne, et äkki see ongi see, millega me saame tõeliselt tuntuks Euroopas ja selliseks teerajajaks. 

Aga nüüd, 20 aastat hiljem me näeme, et see on olnud illusioon. See ei ole päriselt mitte kuidagi niimoodi läinud. Ainuke, kes on enam-vähem järele tulnud, on Venemaa. See on reaalsus. Soome ei ole tulnud, Rootsi ei ole tulnud, Norra pole tulnud. Holland, Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa, Poola, Itaalia – keegi pole järele tulnud. Mitte sellepärast, et puudub tehnoloogiline võimekus, nagu ma juba rääkisin, vaid sellepärast, et see ei ole hea mõte. Vastupidi! Vastupidi, tegelikult on mitmes aspektis liigutud just teises suunas. 

Ma võin siin järjekordselt tuua tsitaadi ühest Martin Ehala artiklist – "Riigikogu töökultuuri mürgitas umbusk valimiste aususse" 31. märts 2024 –, mis mingis mõttes seondub selle küsimusega, natuke küll teise nurga alt, aga ma arvan, et seda tasub tsiteerida. "Seetõttu on palju riike piiranud seda, kas ja kes posti teel hääletada saavad. Näiteks Prantsusmaa keelas posti teel hääletamise 1975. aastal pärast seda, kui Korsikal tuli välja ulatuslik pettus, kus posti teel saadetud hääli oli ostetud või saadetud hääli surnute eest. Ka Mehhiko ja Belgia on posti teel hääletamise keelanud pärast pettuste ilmnemist. [---] Küsimus polegi niivõrd selles, kas posti teel hääletamist ka reaalselt kuritarvitatakse ja kui kuritarvitatakse, kas sellel on ka mingi mõju tulemustele. Oluline on see, et ebaturvalise süsteemi kasutamine õõnestab usaldust valimiste aususe vastu. Keeld või piirangud posti teel hääletamisele on omamoodi valimiste usaldusväärsuse turvavõrk. [---] Seepärast on kriitiline pärast usalduse kaotust võtta kasutusele eriti ranged meetmed, et usk valimiste aususse taastada. See on ilmselt ka põhjus, miks Prantsusmaa, Mehhiko ja Belgia posti teel hääletamise pärast pettuse ilmnemist täiesti ära keelasid. [---] Teiste demokraatlike riikide kogemus viitab, et usalduse taastumise eelduseks on ebakindlatest valimistest loobumine. Ka Eestis tuleks loobuda (vähemalt mõnedeks valimisteks) e-hääletamise kasutamisest. Selle lõhestav mõju on muutunud meie demokraatiale tõsiseks ohuks." 

Miks ma seda tsiteerisin? Näitamaks seda, et tegelikult on paljudes riikides [tehtud] selline käik, et meetod, mille ebaturvalisuses on veendutud, mille puhul on veendutud, et see õõnestab usaldusväärsust, on kõrvaldatud kasutuselt, on astutud samm tagasi. Minu meelest ei peaks kartma seda teha ka Eestis. Me ei peaks muretsema niivõrd selle pärast, kas meil on mingi digitiigri või eesrindliku digiriigi kuvand maailmas, vaid me peaksime hoolitsema ennekõike selle eest, et me oleksime tõsiselt võetav demokraatlik riik selles mõttes, et me seame valimiste usalduse kui demokraatliku ühiskonnakorralduse nurgakivi oma esimeseks prioriteediks. See suurendab austust meie vastu palju rohkem kui see, kui me mingite äppidega saame trendikalt hääletada. 

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea Varro! Sa enne oma kõnes mainisid, et Riigikohus ei soovi seda probleemi lahendada ega kaebustega tegeleda, riigi valimisteenistus ei soovi sellega tegeleda, ammugi ei soovi need valitsused, enamusvalitsused, mis on olnud ikka Reformierakonna juhtimisel. Tänast saalipilti vaadates täpselt neidsamu inimesi, kes tegelikult peaksid olema väga huvitatud sellest, et asi ei põhineks ainult usaldusel, vaid see peaks olema ka tõesti usaldusväärne ja läbipaistev, siin saalis ei ole, välja arvatud minu kõrval istuv endine Reformierakonna IT-minister, kes esimese teona meie rahvusvahelise auditi ruttu kalevi alla pani. Oskad sa öelda, mis on sinu arvates see põhjus, miks sellega tegeleda ei taheta? Miks pannakse klapid pähe, ainult taotakse rusikaga rinnale, et me peame usaldama seda niisama, aga tehniliste ja tõsiste faktiliste probleemidega tegeleda ei soovita?

Ma arvan, et kui midagi varjata ei oleks, siis ei peaks ka olema vastu näiteks täiendavate auditite läbiviimisele, millega kahtlusi maha võtta. See on hästi lihtne. Kui näiteks kellelgi ruumis on 10 eurot kadunud ja tekib küsimus, kes selle 10 eurot ära võttis, siis need, kes on valmis oma taskud pahupidi pöörama, on minu meelest palju usaldusväärsemad kui need, kes hakkavad rääkima, et kas te ei usalda mind või kas te ei usu mind. Kui keegi hakkab sellist juttu rääkima, siis on minu meelest põhjendatud küsida, kas tema ise mitte ei võigi olla see, kelle taskus see 10-eurone võiks leiduda. 

Ja noh, praegu on meil ju väga reaalne konstruktiivne ettepanek tehtud. Ma ei taha, et siin oleks … Ma tegin natuke nalja, aga siin on asi tegelikult hästi tõsine. Me oleme koostanud eelnõu pöördumiseks Veneetsia komisjoni poole ja see eelnõu peaks millalgi lähitulevikus tulema hääletusele. See võib minna sügisesse, aga ma loodan, et ei lähe. Tegelikult võiks Riigikogu juhatus panna selle enne istungjärgu lõppu hääletusele. Ja mina küll kutsuksin kõiki koalitsioonisaadikuid ja ka opositsioonisaadikuid üles toetama seda eelnõu sel lihtsal põhjusel, et seda eelnõu toetades me ei võta üldse seisukohta selle suhtes, kas me peame e-valimisi usaldusväärseks või ei pea. See on väga oluline tähelepanek. Selles ei ole küsimus. Küsimus on selles, kas me pöördume Veneetsia komisjoni poole, Euroopa Nõukogu raames tegutseva ekspertkomisjoni poole selleks, et saada sõltumatu eksperthinnang sellele, kas Eestis kehtiv valimissüsteem vastab demokraatia ja õigusriigi põhimõtetele või mitte. Selles on küsimus. Ma ei näe mitte mingisugust põhjust, miks me peaksime hoiduma Veneetsia komisjoni poole pöördumisest ning sellise ausa ja erapooletu eksperthinnangu taotlemisest. Kui Veneetsia komisjon ütleb, et meie seadusega on kõik hästi, [sellega on] korras, siis pole edasi millestki rääkida. Aga kui ta ütleb, et teil on tõsised probleemid, siis tuleb nendega tegeleda. Nii et see on minu üleskutse.

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest ja vastuste eest! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks infovabaduse ja digiõiguste aktivisti Märt Põdra. Palun!

Tervist kõigile! Mina räägin siin täna peamiselt kui e-hääletuse vaatlemisel osalenud infotehnoloogiataustaga kodanik. Ma tahan teile öelda, et meil on e-hääletusega tõsine probleem. Minu [järeldus] 2023. aasta valimiste e-hääletuse vaatlemise kogemuse järel on see, et mina ei saa valimistel enam osaleda. Ma ei räägi sellest, et ma ei saa osaleda e-hääletusel, vaid et e-hääletuse puudujääkide tõttu on minu seisukoht, et ma ei saa valimistel üldse osaleda, sest minu jaoks on oluline, et mitte ainult minu häält ei loetaks kokku [õigesti] – ma võiksin anda hääle ka paberil –, vaid et ka teiste hääled loetaks kokku õigesti. Kui ma selles kindel olla ei saa, siis kaob minu motivatsioon valimistel osaleda. E-hääletuse vaatlemisel tuvastatud nii-öelda anomaaliad või seaduse eiramised on minu jaoks vähemalt nii tõsised, et ma olen sellise seisukoha võtnud. 

Ma räägin täpsemalt. Tegelikult see info ei ole uus, ma olen kirjutanud sellest ka ajalehtedes. Aga ma märkasin siin teisipäevase arutelu ajal, et Riigikogu liikmed, eelkõige koalitsiooni liikmed, ei loe ajalehti. Näiteks Mario Kadastik Twitteri suhtluses pärast ütles, et tema ei ole üldse lugenud neid artikleid, mis puudutavad e-hääletuse probleeme, aga ta sellegipoolest arvab, et kõik on hästi. Selles mõttes ma nõustun Varro Vooglaiuga, et Riigikogu debati kvaliteet võiks olla parem ja Riigikogu liikmed võiks tõesti lugeda Eesti ajalehti ja mitte öelda, et Postimeest ei saa lugeda, sest sellel on üks viga, Päevalehte ka ei saa lugeda, sest sellel on teine viga. 

Aga ma lähen nüüd asja juurde. Minu valimisvaatleja raportis on viis põhilist episoodi, mida ma kavatsen nüüd tutvustada. Üldine niisugune diagnoos e-hääletuse vaatlemise tulemusena on see, et minul vaatlejana ei olnud võimalik veenduda, et valimiste korraldaja viis sammud läbi korrektselt. See on probleem, mis on Eesti e-hääletusel olnud juba aastast 2007, kui OSCE demokraatlike institutsioonide välisvaatlejad ütlesid, et Eesti peaks mõtlema või kaaluma, kas kasutada e-hääletust piiratud alustel või üldse mitte kasutama. Juba toona välja toodud probleemid on siiani lahendamata.

Eesti e‑hääletuse puudus on see, et puuduvad selged reeglid, kuidas üldse hääletustulemust kindlaks teha. Kuigi Riigikohus on öelnud, et neid reegleid tuleks täpsustada, siis küsimus pole selles, kas need reeglid tuleks tõsta ühest õigusaktist teise või ühelt regulatsioonitasemelt teisele, vaid ka need reeglid on sisuliselt puudulikud. Ma loodan, et see tuleb nendes kirjeldatud episoodides välja. Ja lõpetuseks ma püüan öelda, mida see sisuliselt tähendab, kui puudub sõltumatu kolmanda osapoole või valimistel konkureerivate osapoolte kontroll valimistulemuste kindlakstegemise oluliste sammude üle.

Aga nüüd nende vaatleja tähelepanekute juurde. Ma osalesin vaatlejana algusest lõpuni. Esimene asi, mis mulle avanes esimese läbiviidava protseduuri juures 2023. aasta e-hääletuse vaatlemisel, oli see, et see arvutisüsteem, kus genereeriti valimise privaatvõti ja milles pärast loeti hääled üle, pärines nii-öelda eikusagilt. Mina vaatlejana palusin võimalust lähtuvalt e-hääletuse käsiraamatust veenduda, et selles süsteemis, kus see võti genereeriti ja kus pärast hääled kokku loeti, puudub pahavara. Seda võimalust mulle ei tagatud. Selle peale ma tegin valimiskaebuse. See oli ainuke minu kaebustest, mis osaliselt rahuldati. Öeldi, et jah, et mul peaks olema mingi võimalus midagi vaadelda. Aga see vaatlemine ei toimunud kohe, alguses mulle seda võimalust ei pakutud. See toimus lõpuks novembris 2023. Siis selgus, et valimiste korraldaja ise ka ei teadnud, mida talle sinna arvutisüsteemi, kus see võti genereeriti, oli paigaldatud. 

Kõige olulisem süsteem, võtme genereerimise ja häälte kokkulugemise süsteem, pidi olema autentne Windowsi arvuti[süsteem], mis oli alla laetud mingisugusest ametlikust MSDN Windowsi repositooriumist, Microsofti repositooriumist, kõiki häid praktikaid järgides. Ja kui me panime selle ketta arvutisse käima, siis selgus, et sinna oli paigaldatud ka ID-kaardi tarkvara, üks tekstiredaktor Notepad++ ja üks mäluketaste loomise tarkvara, millest ükski ei ole Windowsi toodang, Microsofti toodang ja Windowsi osa. See tähendab seda, et selle arvuti ja selle ketta nad olid kokku pannud igapäevaste tööprotsesside käigus, ilma seda tegevust protokollimata ja omamata ühtegi tõendit selle kohta, mis arvutis on. Lisaks nad ei mäletanud, mida nad sellele kettale olid paigaldanud. Selle ketta abil genereeriti valimiste kõige olulisemad võtmed, millega saab hääli lahti krüptida. Selle arvuti ettevalmistajal olid kõik võimalused, et see võti endale hankida või manipuleerida häälte lugemist, sest sinna arvutisse, sellele kettale võis ta sisestada mida iganes. Selle kohta puudub protokoll, seda ei auditeeritud, kuna ta tegi seda igapäevaste tööprotsesside käigus. Täpselt sellisel tasemel see kontroll oli. See oli siis nii-öelda esimene episood, mis avanes minule esimese protseduuri käigus. Seda, missuguseid rünnakuid kontrolli omamine selle arvuti üle võimaldab, võib arutada, aga ma sellesse praegu täpsemalt ei lähe. Ma arvan, et see markantsus on iseenesest juba arusaadav. See leidis ka kajastust kaebuses Riigikohtule, mille ma lõpuks esitasin selle vaatlusprotseduuri käigus, see on kohtuasi nr 5-23-40. 

Järgmine asi puudutab – see on siis teine niisugune episood – vales ringkonnas antud sedelite eemaldamist valimiskastist. Valimiste korraldaja rääkis, et ta seda tegi, see on nagu avalikult teadaolev asi. Seda on natuke kommenteeritud, aga põhjendused, miks seda tehti, jäid puudulikuks. Selle kohta esitati Riigikohtule ka kaebus. Kaebus jäeti rahuldamata. Riigikohus põhjendab seda, kuidas oli võimalik eemaldada valimiskastist hääled, vaatamata neid sedeleid, kus pidi olema kirjas valimisringkond, et see olevat olnud vale. Valimiste korraldaja edastas Riigikohtule ilmselt pooliku info, sest hilisema nii-öelda menetluse käigus selgus – tegelikult juba järgmise kaebuse menetluse käigus –, et sedelil oleval valimisringkonna väljal olid nullid, neli nulli. Kuna see ei vastanud valimiskomisjoni enda määrusele valimissedeli nõuete kohta, siis selleks, et eemaldada vales ringkonnas antud hääled, pidid nad tegema protseduuri, milleks neil ei olnud seadusega ette nähtud võimalust. Riigikogu valimise seaduse § 60¹ ütleb, et esiteks seda protseduuri, kus sedeleid töödeldakse, eemaldatakse, saab teha valimispäeva õhtul kell 20, ja teiseks, lõige 6 võimaldab eemaldada sedeleid, mis ei sisalda valija elukohajärgse valimisringkonna kandidaadi registreerimisnumbrit või ei ole Vabariigi Valimiskomisjoni kehtestatud vormi kohane, neid saab kuulutada kehtetuks. Aga neid sedeleid ei kuulutatud kehtetuks, need eemaldati mingil muul viisil. Aga tegelikult ühtegi muud viisi sedelite eemaldamiseks valimiskastist seadus ette ei näe, seetõttu see protseduur viidi läbi nii-öelda seadust eirates või tehes protseduuri, milleks seadus ei näe võimalust. Riigikohus ei olnud teadlik, et valimissedelil olid ringkonnakoodi asemel tegelikult nullid. Seda Riigikohtu põhjenduses ei ole, see selgus hiljem. See oli siis episood number kaks. 

Kolmas episood puudutab e-häälte valesti lugemist ja kehtivate sedelite valimiskastist eemaldamist. Need oleks tegelikult pidanud kokku lugema. See jõudis ka Riigikohtusse: kohtuasi nr 5-23-22, rahuldamata. See puudutab eelkõige seda, et elektroonilise hääle lugemisel peaks lugema valija viimasena antud hääle. Selle nõude annab Riigikogu valimise seaduse § 48⁷: tuleb lugeda valija viimasena antud häält. Mina püüdsin teha kindlaks, kas minu viimasena antud hääl loetakse korrektselt kokku – seda ei tehtud. Kuidas see valimiste käigus või selle vaatlemise käigus selgus? Ma hankisin hääletamissedelid, laadisin hääletamise käigus enda arvutisse alla, et saaks teha järelkontrolli, ja järelkontrolli käigus ma sain vaadata, kas loeti minu edastatud [nii-öelda] õige e-hääl või mitte. Ja mis siis valimiste käigus juhtus? Kuni e-hääletuse lõpuni, kella 20-ni – see oli siis 4. märts, kui ma ei eksi – andsin ma hääli ja kui siis kell 20 e-hääletamine lõppes, ma proovisin korraks, kas saab anda häält pärast valimisaja [lõppemist]. Mulle edastati veateade "Error, voting end", millest ma [järeldasin], et valimised on läbi, e-hääletamine on läbi, järgmine etapp on minna vaatama, kas hääli kokku loetakse. Ent 20.13 ma istusin uuesti arvuti taha ja vajutasin ühte varasemat käsku, vajutasin "Enter", mille peale edastati serverile veel üks nii-öelda tühi sedel valimisteks ilma mind autentimata. Ja see hääl, see tühi sedel, mille ma edastasin valimistel pärast valimisaja lõppu, olles saanud teate, et valimised on läbi, arvutiekraanil oli kiri "Voting end", loeti tegelikult kokku. Selle kohta uuris Õhtuleht valimisteenistuse juhilt Arne Koitmäelt, et miks see hääl kokku loeti või kuidas sellega on, ja Arne Koitmäe 15. märtsil kommenteeris, et isiku tuvastamist ei toimunud ja korrektne oleks logis selles kohas kriipsu kuvada. Ühesõnaga, see hääl oli esitatud ilma isikut tuvastamata, see oli lihtsalt nii-öelda tühi sedel, mille ma saatsin, vajutades kogemata, tahtmatult [klahvi] "Enter". Ja ometi põhjendas valimiste korraldaja selle hääle kokkulugemist niimoodi, et elektroonilisel hääletamisel tuleb luua valijale võimalus hääletada, juhul kui ta on elektroonilise hääletamise süsteemis hääletamise lõppemise ajaks ehk 4.03 kell 20 oma isiku tuvastanud. See on siis valimiskomisjoni otsusest. Seetõttu ei jäetud 4. märtsil 2023 kell 20.13 edastatud valija tahteavaldust häälte lugemisel kõrvale. Ühesõnaga, isiku tuvastamist ei toimunud, seda on valimisteenistuse juht kinnitanud, aga ometi põhjendatakse selle hääle lugemist sellega, et tuleb lugeda need hääled, mille puhul isiku tuvastamine toimus enne kella 20. Aga selle hääle puhul seda üldse ei toimunud, mistõttu selle hääle kokkulugemisel eksiti häälte lugemise protseduuri vastu. 

See põhjustas valimiskomisjonis ka niisuguse vaidluse kaebuse arutamisel ja otsustati see hääl ikkagi kokku lugeda või õigemini minu kaebust nagu sisuliselt mitte arutada. 4 : 3 häälteenamusega valimiskomisjon otsustas nii, olles enne ära kuulanud minu ülevaate sellest, mis juhtus, eks ole. Selle järel paar selle valimiskomisjoni liiget – konkreetselt Olari Koppel, õiguskantsleri esindaja, ja Riigikantseleist Airi Mikli – väitsid, et ma olen manipulaator ja selle tõttu minu häält ei tuleks lugeda. See oli nende nii-öelda põhjendus, mis anti mulle seal selle asja käigus. Ja siis see, mis sai kirja sinna teksti, põhines ka valedel faktiväidetel: ma olevat isiku tuvastanud enne kella 20, mille kohta nad ise ütlesid, et ma seda ei teinud. See on selgelt hääle kokkulugemine omaenda regulatsiooni rikkudes, andes põhjenduseks valesid väiteid. 

See on tegelikult huvitav kaasus. See paistab nagu niisugune pealispindne, aga tegelikult on selle taust see, et meil puudub Riigikogu valimise seaduses selge definitsioon, mis on elektrooniline hääl ja mis on elektrooniline sedel. Seal räägitakse ainult elektroonilistest häältest, aga ei räägita sedelitest. See tähendab seda, et seaduse järgi ei ole sellist kontseptsiooni nagu sedel, mis on täidetud valesti, on tühi või rikutud. Seal on ainult elektroonilised hääled. Ja on selline rahvusvaheline valimisleksikon, mis defineerib elektroonilist häält kui kehtivat märget ametlikul sedelil … Mitte elektroonilist häält, vaid lihtsalt häält: hääl on kehtiv märge ametlikul sedelil, mis väljendab valija tahteavaldust hääletusküsimuse või kandidaadi osas. See on Ühendriikide valimiste korraldaja niisugune leksikon aastast 2021. Selle järgi saab hääl olla ainult see, mis on edukalt kokku loetud, mis kajastub valimistulemuses. Kehtetud sedelid on sellised asjad, mis ei ole edukalt kokku loetud. Kuna elektroonilise hääletamise puhul puudub sedeli definitsioon, siis ei ole võimalik tuvastada kehtetut e-häält. Kui peab lugema kokku viimase hääle vastavalt Riigikogu valimise seadusele, siis viimane hääl tähendab seda, et ei tohi kokku lugeda kehtetut sedelit, mis on antud näiteks pärast kehtiva hääle andmist. Viimane hääl saab olla ainult see, millel on konkreetne kandidaat ja selle [sedeli] number. Kui see on tuvastatav, peaks lugema selle. Kui pärast viimasena antud häält on esitatud ka kehtetu sedel, siis seadus seda tegelikult kokku lugeda ei lubaks. Isegi minu selle 20.13 esitatud tühja sedeli puhul poleks seda arvestatud, sellepärast et see oli pärast valimisaja [lõppemist] esitatud ja mulle ka öeldi, et valimised on läbi, et ma ei saa rohkem valida. Aga kui seda oleks käsitletud selle praeguse või selle konkreetse seaduse alusel, ka siis ei oleks tohtinud seda lugeda. Nii et see loeti kokku kahekordselt valedel põhjustel. 

See oli mingis mõttes kõige mahukam episood ja minu jaoks kõige huvitavam, sest see puudutas minu enda häält ja selle kokku mittelugemist. See on üks olulisi põhjuseid, miks ma ei saa e-hääletamisel osaleda. Püüdsin osaleda, püüdsin anda hääle. Oli teada, et minu hääl oli valimiskastis, aga seda ei soovitud kokku lugeda, väideti, et ma valimisvaatlejana olen liiga intensiivne ja segan neid. Ja seda siis seadust eirates kokku ei loetud, mitte lihtsalt, et neil ei olnud õigust seda kokku lugemata jätta. Valimiste korraldajal on ilmselt üks põhiülesanne seadusest lähtuvalt teha kindlaks valimistulemus ehk lugeda kõik hääled kokku. Seda häält nad ei lugenud kokku. Nad põhjendasid, miks nad ei loe, põhjendasid oma motivatsiooni, aga seaduse mõttes korrektset põhjendust nad sellele ei andnud. Riigikohus seda menetleda ei suutnud või otsustas, et jätab selle menetlemata. 

Neljas episood on natuke üldisem. See puudutab kehtetute sedelite, jah, põhimõtteliselt kehtetute e-häälte või kehtetute e-sedelite kokkulugemist, mida ei oleks tohtinud teha. See on seoses sellega, et selle vaatlemise käigus valimiskomisjoniga või valimisteenistusega suheldes selgus, et e-häältel – ma sellele juba viitasin – puudus sedelivormiga nõutud ringkonnanumber. Konkreetsemalt on see haldusüksuse kood, mis peab olema hääletussedelil. Valimiskomisjoni otsuse põhjal on hääletussedeli peal vajalikud neli niisugust andmeelementi ja haldusüksuse kood on üks neist. Selle koha peal oli kõikide e-häälte puhul null, seda on ka valimiste korraldaja kinnitanud. Sellised sedelid oleks Riigikohtu praktika põhjal tulnud jätta kokku lugemata. Riigikohus on kaasuse 5-21-15 punktis 27 öelnud, et hääletamissedelid tuleb vaadata lähtuvalt valimiskomisjoni otsusest, mis määratleb hääletussedeli, ja sellel on loetletud dekrüpteeritud elektroonilise hääle andmeelemendid ehk haldusüksuse kood, kandidaadi registreerimisnumber ning kandidaadi ees‑ ja perekonnanimi. Kui elektrooniline hääl nimetatud nõuetele ei vasta, on see kehtetu. Nii et kui puudu oli haldusüksuse kood, siis oleks tulnud see hääl jätta lugemata. Seda ei tehtud, need loeti ikkagi kokku. Sama oli ka ülejäänud häältega, millel puudusid korrektsed kehtivad digiallkirjad, need loeti samuti kokku. Seetõttu ei vastanud häälte kokkulugemine Riigikogu valimise seaduse nõudele, et valija allkirjastab oma elektroonilise hääle.

Hea ettekandja, mul on teile küsimus. Kas te soovite lisaaega natuke? 

Kas see on võimalik? 

See on võimalik, aga lepime kokku, kui palju.

Mis see soovitus on? 

Mina ei tee teie ettekannet, teie teete.

Mina võin otsad kokku tõmmata kolme minutiga. Kolme minutiga võin otsad kokku tõmmata. 

Palun, kolm minutit!

Aitäh! Selle episoodi põhiprobleem on see, et valimiskomisjon kehtestas häälevormi, aga ise ei järginud selle vormi nõudeid. Osalt on see enda kehtestatud vorminõuete rikkumine, aga teisalt on see ka Riigikogu valimise seaduse rikkumine, kuna [viimane] ütleb, et e-häältel peavad olema kehtivad digiallkirjad. Ja sellega on selline lugu, et ka see kaebus jõudis Riigikohtusse – see on kaasus 5-23-22 –, aga seda Riigikohus ei arutanud, sest see oli esitatud viivitusega, kolm päeva oli üle. See puudutas kõiki e-hääli, 300 000 e-häält, ja sellega kaasnesid tõendid, et e-häälte digiallkirjad ei vastanud standardile, nad olid standardi järgi kehtetud. Alguses valimiste korraldaja ütles, et digiallkiri ei saa olla kehtetu, ja väitis, et need nullid on seal sellepärast, et Riigikogu valimistel ei olegi haldusüksuse koodi olemas. Ometi on haldusüksuse koodid näha elektroonilise hääletamise tulemuses, mis tähendab, et nad tegelikult olid olemas. Kui digiallkirja kehtivust või mittekehtivust ei saa kontrollida, siis kaob digiallkirja mõte. Ka selle kohta on valimiste korraldaja hiljem, alles veebruaris 2024, avaldanud oma leheküljel selgituse, et neil põhimõtteliselt oli selline rakendus, millega digiallkirja kontrollida või muuta see korrektseks. Need olid küll kehtetud, jah, seda lõpuks tunnistati, aga neil olevat olnud rakendus, millega neid nii-öelda kehtivaks muuta, aga nad ei ütle, et nad seda tegelikult tegid. See tähendab seda, et nad kõigi eelduste kohaselt lugesid kokku kehtetute digiallkirjadega e-hääled. See on samuti selgelt seadusevastane.  

Ja viies episood on valimissaladuse riive. Selle kohta ma lihtsalt lühidalt mainin, et see riive on olemas ja see puudutas EKRE valimiskaebust 5-23-20, mille lisana oli see esitatud. Paul Keres tellis mult kui eksperdilt arvamuse selle kohta. Selle kohta on esitanud vastuolulist infot valimisteenistuse juht Arne Koitmäe, kes on öelnud, et ei, valimissaladuse riivet ei ole, valija ei saa tõendada oma e-häält, seda saab tõendada ainult valimiste korraldaja, dekrüpteerides lõpus hääled. See ei ole päriselt tõsi. Valija saab ka ise oma e-hääled dekrüpteerida, salvestada, tehniliselt on see võimalik. Seega, valimiste korraldaja esitab valeinfot e-hääletuse protokolli kohta.  

Lõpuks, mis võib-olla [tõmbab] sellele joone alla, on see, et ka valimistulemus kuulutati välja seaduse vastu eksides. Iseenesest peab kõik valimiskaebused lõpuni menetlema, aga seda valimiskomisjon ei teinud, vaid kuulutas valimistulemuse välja enne, viidates Riigikohtu lahendile 5-21-31, mis lubas kuulutada valimistulemuse välja, kui see ei mõjuta häälte kindlakstegemist, seda häälte arvu. Aga kaebus kehtetute digiallkirjade ja puuduva piirkonnakoodi kohta valimissedelil oleks kindlasti võinud seda tulemust mõjutada. Selle tõttu oleks pidanud selle kaebuse ikkagi [enne] menetlema, ehk Riigikogu valimiste hääletamise tulemused kuulutati välja, viidates ekslikult Riigikohtu lahendile, mis seda tegelikult ei lubanud. Aitäh!

Suur tänu, hea ettekandja, teie ettekande eest! Läheme nüüd küsimuste juurde, neid on tublisti. Martin Helme, palun!

Aitäh! Mul on lihtne küsimus. Esimene vastus kõikidele kriitikutele tavaliselt on see, et me ju auditeerisime, me ju auditeerisime jupikest koodi. Minu arusaamine auditeerimisest on see, tõepoolest, et ühte jupikest koodi auditeeritakse. Aga pärast meil ei ole mingit võimalust kontrollida, kas sedasama koodi oli kasutatud, kas sedasama koodi oli muudetud või kas ülejäänud süsteemi ka auditeeriti. Kas sellest auditeerimisest sa meile ka mõne sõna saad rääkida?

Auditeerimine puutub nendesse episoodidesse nii palju, et audiitor ühtegi neist probleemidest ei tuvastanud, kuigi need on ilmselged probleemid. Tegelikult ka sisuliselt ei auditeeritud neid digiallkirju, mis olid kehtetud.

Audiitori ülesanne on olla kõrval, kui valimiste korraldaja oma protseduure läbi viib, ehk vaadata, et arvutisse sisestataks õigeid käske, ja järeldada sellest, et kuna mingisugune käsk sisestati, siis see protseduur tõenäoliselt viidi läbi. Aga audiitor ei vaatle nende protseduuride sisulisi tulemusi ja nende käiku ehk seda tarkvara, mille abil neid protseduure tehakse. Kuigi audiitor põhimõtteliselt võiks seda teha, sest mingisugune õigus talle selleks on antud, siis praktikas ta seda ei tee.

Mida audiitor teeb? Esiteks, ta allkirjastab neid failikogumeid ühest süsteemist teise tõstmisel, õigemini, ise ei allkirjasta, vaid paneb kirja nende digitaalsete räside kontrollsummad. Kui Riigi Infosüsteemi Amet koostab valimiskasti, sinna kogutakse e-hääled sisse ja siis see tuuakse valimisteenistuse kätte, kes korraldab selle valimiskasti töötlemist, siis audiitor peab vaatama selle valimiskasti allkirja, et see oleks sama sellel failil, mis oli Riigi Infosüsteemi Ametis väidetavalt, ja sellel, mis anti üle valimisteenistusele.

Samamoodi ta kontrollib neid allkirju ühest arvutist teise tõstmisel siis, kui tehakse ära e-häälte töötlemise protseduuride esimene faas, kui valimisteenistus hääli veel justkui ei loe, aga ta midagi teeb nendega, ja kui ta eemaldab korduvhääled, mis on need hääled, kui sama valija on andnud mitu häält, millest peaks [arvestama] viimast. See protseduur on esimene etapp. Ja siis lisaks veel nende häälte eemaldamine valimiskastist, mille puhul valija hääletas jaoskonnas pabersedeliga – need eemaldatakse. Need on need töötlemisprotseduurid. Nende puhul audiitor sisuliselt ei kontrolli, kas neid tehakse õigesti. Aga ta kontrollib, kui need protseduurid on lõppenud ja valimiskast on anonüümitud ehk sealt on eemaldatud isikuandmed, on eemaldatud justkui üleliigsed hääled. Siis ta kontrollib selle valimiskasti tõstmist ühest arvutist teise samamoodi selle kontrollsumma abil.

Mingis mõttes on vastuoluline, et tegelikult seda kõige olulisemat asja ehk seda, mis seal arvuti sees toimub nende protseduuride käigus, audiitor ei kontrolli. Ta lihtsalt jälgib, et arvutisse sisestatakse käsud, mis tõenäoliselt võiks seda teha. Aga audiitoril ei ole võimalik seda teada ilma andmeid otseselt vaatlemata. Ta kontrollib ainult seda, kui tõstetakse andmekandja ühest arvutist teise, et selle andmekandja peal jäid andmed samaks. See on mingis mõttes liigne, isegi triviaalne, sest kui silmaga on näha, et DVD-d kirjutatakse, tõstetakse ühest arvutist teise, siis võib eeldada, et need andmed jäid samaks. Ta kontrollib väga silmakirjalikku asja, jättes kontrollimata sisulised protseduurid, mis toimuvad häälte töötlemisel, on see siis korduvhäälte, topelthäälte eemaldamine. Seda sisuliselt ei kontrollita. Selle on välja toonud ka rahvusvahelised vaatlejad, OSCE vaatlejad, 2023. aasta raportis: kõiki olulisi samme valimistulemuste kindlakstegemisel ei kontrollitud. Viidatakse just sellele, et nende väidetavalt vales ringkonnas antud häälte eemaldamist ei kontrollitud. Aga ei kontrollitud ka häälte tühistamist ja topelthäälte, korduvhäälte eemaldamist.

Mida audiitor tõepoolest sisuliselt kontrollib, on selles viimases faasis toimuv häälte dekrüpteerimine. Hääled tulevad kõigepealt Riigi Infosüsteemi Ametist, kes kogub hääli, mis antakse üle valimisteenistusele, kes töötleb neid ja eemaldab hääled, mida ei peaks lugema. Kui valimiskastist eraldatakse need asjad, mille peaks kokku lugema, ja võetakse sealt küljest ära isikuandmed, siis pärast seda need hääled segatakse. Tehakse krüptograafiline tõend, et sel segamisel ei jäetud hääli välja. Seda tõendit audiitor kontrollib. Pärast seda, kui see segatud valimiskast on tõstetud järgmisse arvutisse, kus hääled dekrüpteeritakse, ta kontrollib, kas dekrüpteerimine oli õige. See tegelikult ei anna audiitorile võimalust veenduda, et need hääled, mille Riigi Infosüsteemi Amet kogus, ja need, mis valimistulemuses on, klapivad, sest ta kontrollib ainult seda viimast otsa, mitte neid vahepeal tehtavaid protseduure. Selles mõttes audiitor usaldab ainult juuresoleku ja vaatluse alusel seda, et protseduurid on läbitud õigesti.

Varro Vooglaid enne mainis, et seda kontrollitavust lubati aastaks 2017. Tegelikult kuulutati see lausa välja. Toonane riigi valimisteenistuse e-hääletuse juht Tarvi Martens ütles väga selgelt, et aastaks 2017 on kontrollitavus tagatud. Vaatan, mul on tsitaat ka kuskil. (Lehitseb pabereid.) Aga las see praegu jääb. Ühesõnaga, ta ütles selgelt, et nüüd, 2017. aasta kohalikel valimistel on lõpuks võimalik igaühel – kasutas sõna "igaühel" – veenduda selles, et valimistulemus tuvastati korrektselt, on võimalik veenduda valimiste korraldaja sammudes. Ja veenduda saab igaüks, veenduda saab matemaatiliste tõendite alusel ehk on tagatud krüptograafiline kontrollitavus. Aga sellega on läinud halvasti.

Seda lubati aastal 2017. On arusaadav, et 2017 kohalikel valimistel prooviti, kuidas tuleb välja, võib-olla seda ei pidanudki kriitiliselt hindama, aga 2019 pidi see olema kasutusel Riigikogu valimistel. Ja siis tehti neid krüptograafilisi protseduure vales järjekorras. Häälte miksimine tehti pärast häälte dekrüpteerimist. See tähendab sisuliselt seda, et kui valimiskastist pidi hääled kokku loetama, siis kõigepealt loeti need kokku niimoodi, et ilma segamist tegemata oli isikut teoreetiliselt võimalik tuvastada. Seejärel alles segati ja pärast võeti need uuesti kokku, tehti nägu, et nüüd me lugesime kokku nii, et kõik on hästi, isikut ei saanudki tuvastada. Aga enne need loeti kokku nii, et isikut sai tuvastada. Selle peale tegin ma aastal 2019 valimiskaebuse. Siis Riigikohus ütleski, et elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise sammud või need protseduurid tuleks õigusaktides selgelt määratleda. Need ei olnud selgelt määratletud, krüptograafilisi protseduure tehti vales järjekorras ja selle tõttu Riigikohus ütles seda.

Selles mõttes need krüptograafilised kontrollid, mida audiitor võiks läbi viia ja mida 2017 kõigile lubati, igaühele, nende abil audiitor omab tõesti ainult väga nappi vaadet valimiste viimasele faasile, mitte sellele, kas valijate antud hääled loeti õigesti kokku, või kas see häälteurn, mille Riigi Infosüsteemi Amet vastu võttis, loeti ka lõpuks valimistulemuses korrektselt kokku. Seda audiitor tuvastada ei saa, ta tuvastab ainult juppi sellest. Audiitori roll on tegelikult väga täpselt määratletud ja need kohad, kus ta neid kontrollsummasid peab tuvastama, on ette öeldud.

See tähendab seda, et audiitor ei ole võimeline tuvastama ka mingisuguseid siseründeid Riigi Infosüsteemi Ameti töötajate poolt ega ka näiteks sedasama, mida ma siin esimeses episoodis kirjeldasin, kui eikusagilt ilmus e-häälte privaatvõtmearvuti ja häältelugemisarvuti – see on kõige olulisem arvuti. See tehti igapäevaste protseduuride käigus, mäletamata, mida sinna arvutisse pandi nendeks protseduurideks. Seda audiitor tuvastada ei oleks saanud, selleks ei olnud protseduure. Mina vaatlejana lihtsalt ajasin näpuga väga hoolikalt järge, mida käsiraamat lubab, ja ütlesin, et ma tahan veenduda, et selles arvutis pole pahavara. Selle peale pidid nad mulle midagi vastama, kuigi kui ma olin vaatleja, nad mulle kohe ei vastanud, nad ignoreerisid minu pöördumist. Ma pidin järgmisel päeval, kui see protseduur oli läbi, üle küsima, et mis see selgitus on, miks mul ikkagi ei lubatud pahavara olemasolu või puudumist tuvastada. Lõpuks ebamääraselt vastati, et põhimõtteliselt seal ei olnudki pahavara. Selle peale ma selle kaebuse tegingi.

Ja noh, audiitor ei toonud oma raportis välja seda viga, et tal ei olnud võimalust vaadelda Riigikogu Kantselei töötaja igapäevaste protseduuride käigus kokku pandud hääletuse võtme genereerimise arvuti loomist, et veenduda, et kõik on korrektne. Audiitor sinna üldse ei pääse. Audiitor ei pääse ka Riigi Infosüsteemi Ameti protseduure vaatlema, et kas need sedelid, mis vastu võetakse, ikka korrektselt vastu võetakse, et seal ei jäeta, ma ei tea, mingeid sedeleid kõrvale või ei lisata midagi. Seda audiitor ei saa tuvastada. Audiitor ei saa sisuliselt tuvastada ka nende sedelite töötlemist, kui nad on jõudnud valimisteenistusse. Audiitori roll on tõesti väga formaalne Eesti süsteemis. Ja see nagu joonib alla tegelikult seda, et 2017. aastal välja kuulutatud ja mittesaavutatud kontrollitavus ei ole saavutamata mitte ainult igaühe jaoks – vaatlejate ja valijate jaoks –, vaid ka audiitori jaoks. Ka audiitorile ei pakuta seda.

Tegelikult ei pakuta seda ju ka valimiste korraldajale endale, kellel ka peab olema võimalik veenduda, et mõni töötajatest ei ole osalenud siseründes, või mõni inimene, kes on nii-öelda juhuslik, kes isegi ei ole valimiste korralduse juures, näiteks koristaja või aknapesija või keegi selline, kellel ka on ligipääs näiteks sellesama töötaja tööarvutile, kus koostatakse need olulised süsteemid, millega genereeritakse süsteemi võtmed. Selliste asjade suhtes annaks valimiste korraldajale kindluse ikkagi see, kui tal oleks selle kohta krüptograafilised tõendid. Aga neid tõendeid valimiste korraldajal ei ole. Valimiste korraldajal on krüptograafilised tõendid ainult viimase kahe sammu kohta ehk häälte segamise kohta ja dekrüpteerimise kohta. Ja ka neid ju valimiste korraldaja ise tegelikult aktiivselt ei kontrolli. Need tõendid genereeritakse, seda genereerimist saab ka kõrvalt jälgida, audiitor kontrollib need küll üle, aga ei saa öelda, et valimisteenistuse töötajad ise kuidagi kollektiivselt kontrolliksid seda. Valimiskomisjon ei kontrolli seda, nemad lihtsalt näevad, et tehnikud teevad midagi, sealt tuleb mingi tõend, ja usuvad, et see on korrektne.

Nii et tegelikult neid inimesi, kes nendele nappidele tõenditele otsa vaatavad, on üldse umbes kaks-kolm tükki. Need tõendid on tegelikult ainuke asi, mis üldse milleski võimaldavad veenduda. Ja isegi see ei ole see, mis võimaldaks veenduda valimistulemuse korrektsuses. Seda on alla jooninud ka OSCE vaatlejad oma selle aasta raportis, öeldes, et nagu eelnevalt soovitatud, peaksid valimiste korraldajad kaaluma meetodeid, kuidas saavutada läbiv kontrollitavus. Praeguste kontrollitavuse mehhanismide parandamiseks peaksid valimiste korraldajad kõrvaldama puudused individuaalses kontrollitavuses ja tagama, et kõik e-hääletamise tulemuste kindlaksmääramise kriitilise tähtsusega etapid oleks auditeeritavad. Nende hinnangul on isikliku hääle kontroll – see, mida teeb iga valija oma mobiiltelefonis – puudulik. Nende meelest riivab see hääletamise salajasust. Seda nad ütlesid 2019. aasta raportis. Seda tuleks parandada, hääletamise salajasus ei ole tagatud. Aga puudub ka kontroll hääletamistulemuse korrektsuse kohta, puudub universaalne kontrollitavus. Seda peaks ka tagama, seda ei ole. Ühesõnaga, ka nemad ütlevad sedasama, et kontroll ei ole tagatud. Need kaks kontrolli komponenti – individuaalne kontrollitavus ja universaalne kontrollitavus – ei ole tagatud, sest neid saab tagada ainult krüptograafiliselt, aga krüptograafilised kontrollid on jäänud pooleli.

See on minu vastus selle kohta, mida audiitor saab tuvastada, mida audiitor ei saa tuvastada ja mis on audiitori roll.

Läheme järgmise küsimuse juurde. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja, põhjaliku ettekande ja põhjaliku vastuse eest küsimusele! Minu küsimus ei eelda nii põhjalikku vastust. Aga ma muidugi teie juttu kuulates ütlen, et see kirjeldus, mis te andsite, näitab, et tegemist on ikka täieliku bardakiga, ausalt öeldes. See mitte kuidagi ei vasta sellele arusaamisele, vähemalt minu tunnetuse kohaselt, mis peaks olema omane õigusriigis, demokraatlikus õigusriigis, valimiste läbiviimisele. 

Esiteks on muidugi täiesti selge, et ei ole vaadeldav süsteem. Teie kirjeldused annavad sellele ammendava vastuse: reaalselt ei ole vaadeldav. Nüüd te tõite esile, et ei ole ka sisuliselt auditeeritud: auditeerimine on ainult formaalne, mitte sisuline. Aga ma küsin siia juurde veel kolmanda tasandi küsimuse. Kuidas üleüldse peaks Riigikohus saama neid kaebusi lahendada, kui seal ei ole ju selliseid valdkonna spetsialiste, IT-spetsialiste? Mina küll ei kujuta ette, kuidas ma riigikohtunikuna peaksin midagigi suutma arvata selliste kaebuste peale. 

Jah, selles mõttes Riigikohus, vähemalt Riigikohtu esimees on öelnud, et see on tõsine probleem ja et sellele peaks lahenduse leidma. Seda ütles Villu Kõve, Riigikohtu esimees, oma eriarvamuses EKRE valimiskaebuse rahuldamata lahendi kohta. See kaebekord ei võimalda tuvastada, kas valimised viidi läbi põhiseaduspäraselt või mitte. Esiteks, ta toob välja, et valimiskaebuste lahendamiseks vajalik aeg on ebamõistlikult lühike. Tsiteerin: "… eriti kui oleks vaja hinnata tõendeid ja tuvastada asjaolusid ning kaasata eriteadmistega asjatundjaid e-hääletust puudutavate tehniliste küsimuste hindamiseks. [---] Kaebemenetlus peab olema tõhus ja tagama kaebaja väidete reaalse, mitte vaid ajalisest survest ja menetlustaseme piiratusest tingitud paratamatult formaalsema hindamise ja pinnapealse kontrolli."

Ühesõnaga, ta tunnistab, et neil ei olnud võimalik e-hääletuse tulemuste korrektsuse või mittekorrektsuse hindamisse kaasata eksperte, seetõttu see kontroll oli pinnapealne. Ja ta selgitab seda ka hiljem, 13. juulil Postimehele antud intervjuus, kus ta osutab: "Oleks õige vastata valimiskomisjoni ja valimisteenistuse poolt nendele etteheidetele, mida kaebajad on esitanud. Need on olnud ka väga konkreetsed tehnilised väited, mis jäeti enamuses läbi vaatamata, kuna kaebused ei olnud tähtaegsed. Vältimaks, et neid küsimusi võidakse esitada ka hiljem, tuleks neile vastata. Valimiskomisjonil ja -teenistusel tuleb neile esitatud väited argumenteeritult ümber lükata, mitte jätta neile vastamata." 

Mina [mõistan] Riigikohtu esimehe niisugust kirjeldust kui teatud mõttes vilepuhumist. Kui Riigikohus üldiselt ütles, et kõik oli väga tore, oli natukene mingisugust ebaselgust, aga et kirjutage seaduses paremini lahti ja tegelikult on e-hääletusega kõik korras, siis Villu Kõve ütles selgelt, et nad ei suutnudki hinnata seda, kas oli korras või mitte. Ta ütles ka seda, et esitati väga konkreetseid tehnilisi väiteid, mis aga jäeti eelkõige tähtaja [möödumise] tõttu läbi vaatamata. Ja et valimiskomisjonil ja -teenistusel tuleks neile esitatud väited argumenteeritult ümber lükata, mitte jätta neile vastamata. Ehk väiteid ei lükatud argumenteeritult ümber.

Riigikohtu esimehe järeldus oli see, et e-hääletuse protseduuride põhiseaduslikkust ei olnud võimalik tuvastada, ja ta ütles väga selgelt, et valimised ei saa põhineda ainult usul. Võiks mõelda, kuidas oleks võinud asi edasi minna siis, kui kaebekord oleks olnud korrektne ja Riigikohtul oleks olnud võimalik neid asju sisuliselt arutada. Võimalik, et nendele minu vaatlejaraportis osutatud probleemidele oleks saanud anda selgituse, aga kuna neid ei menetletud, siis selle kohta, mis on õige, ei olegi õiguslikku seletust. On lihtsalt, ütleme, valimiskomisjoni ja valimisteenistuse niisugused üldsõnalised väited, et nemad tegid kõik õigesti. Samas on väga tehnilised ja tõenditega väited selle kohta, kuidas valimistulemuse kindlakstegemisel seaduse vastu ikkagi eksiti.  

Minu meelest on ka väga täpne Riigikohtu esimehe see väide, et neile küsimustele tuleb vastata kohe menetluse käigus, vältimaks, et neid küsimusi võidakse esitada hiljem. Praegu ongi olukord "hiljem", eks ole. Me siin praegu arutame olulise tähtsusega riiklikku küsimust ja selgub, et valimiskomisjon on minu väitel [menetluses eksinud]. Mina olen selles kindel, mul on ka nii-öelda tõendid selle kohta, korrektsed tõendid failide kujul. Osasid eksimusi on valimiste korraldajad tunnistanud oma protokollides, aga neid ei ole menetletud. Ei ole õiguslikku selgust, kas loeti tulemused kokku korrektselt või mitte. Mina väidan, et ei loetud kokku korrektselt. 

Sellise olukorra vältimiseks, kus üks pühendunud vaatleja ütleb, et valimistulemust ei tehtud kindlaks korrektselt, rikuti seadust, toob välja konkreetsed punktid, eks ole, kus rikuti seadust, toob konkreetsed probleemid, kus eirati elektroonilise hääle nõudeid, digiallkirja standardit, tehti kindlaks mittekorrektseid hääli ja jäeti kindlaks tegemata korrektseid hääli faktiliselt ekslike põhjendustega, oleks pidanud need asjad kindlasti lõpuni menetlema. 

Praegune olukord heidab varju Riigikogu legitiimsusele. Kas me nüüd järgmised kolm aastat peame arutama seda, kas see on legitiimne Riigikogu või mitte? Võib-olla siis ka koalitsioonisaadikud tutvuvad nende vaatlejaraportitega, ajaleheartiklitega ja avastavad, et on jah probleem. Mismoodi üldse Riigikogu edasi peaks toimetama, kui Riigikogu liikmed ise ei saa olla kindlad, et nad on valitud ausalt ja et nad tõesti rahvast esindavad?

Minu meelest on see fundamentaalne probleem ja Riigikohtu esimees on seda väga selgelt tunnistanud. Aga lahendust sellele minu hinnangul ei ole. See e-hääletuse eelnõu, mis siin teisipäeval kiirustades läbi menetleti – eelnõu 344 – neid küsimusi ei lahenda. Selles mõttes Riigikohtu etteheiteid 2019. aastast, millele ma juba osutasin siin enne, ja ka 2023. aastast, mille kohta on veel täpsem Riigikohtu esimehe kommentaar – see eelnõu 344 ei lahenda. Nii et selles mõttes jäeti minu meelest töö jälle tegemata. 

Rain Epler, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja, tõesti aitäh sisuka ja põneva ettekande eest ja nende vastuste eest! Aga ma hakkasin mõtlema selle nii-öelda usu küsimuse üle, et kas me usume valimistesse või mitte. Vaadake, praegu on probleem selles, et e-valimiste süsteem on selline – nagu siin eelnevad küsijad [osutasid] ja ka teie vastustest tuleb välja –, et ka kohtunik peaks omama eriharidust, samuti kõik valijad, et üldse aru saada, mis seal toimub, eks ole. Paberhääletuse puhul iga kodanik, sõltumata, kas ta on mingi valdkonna ekspert või mis haridus tal üldse on, saab aru sellest lihtsast süsteemist, kuidas on tagatud anonüümsus, kuidas on tagatud nende sedelite lugemine ja nii edasi. Võib-olla selle asemel, et seada fookus tehnilise diskussiooni peale, me peaksime hoopis rõhuma küsimusele, kas süsteem on arusaadav ja usaldusväärne, nii et ilma erihariduse ja eriteadmisteta kodanikud saavad ka sellest aru? Ja seetõttu seda teist ja keerukat, millest saavad aru ainult vähesed eksperdid … Siia võib mõni konkureeriv koalitsioonierakond tuua IT-eksperdi, kes hakkab laulma laulu (Juhataja helistab kella.), kui õige ja hea see kõik on, ja kodanikul on nagu raske võrrelda.

Selle kohta on minu meelest ilmekas näide eelnõu 344 menetlus. Juhtmõte on jälle Villu Kõvelt sellestsamast eriarvamusest – ma jätan siin vahelt ära teatud asjad –, lause võib kokku lugeda nii: elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise olulised reeglid peaksid olema vähemalt üldjoontes arusaadavad ka sügavaid eriteadmisi omamata. Nii ütleb Riigikohtu esimees. 

Kuidas seda tõlgendada? Mida tähendab, et hääletamistulemuste kindlakstegemise olulisemad reeglid on vähemalt üldjoontes arusaadavad ka sügavaid eriteadmisi omamata? Kas see üldjoontes arusaamine tähendab seda, et mul peab tekkima mingi pilt, et kuidagi see asi käib, üldjoontes ma tean, et midagi seal tehakse, või peaks sellest aru saama näiteks Riigikogu liikmed? Kui Riigikogu liikmed on need, kes võtavad vastu valimisseaduse ja sellesama eelnõu 344 e-hääletuse kohta, siis võiks ju eeldada, et vähemalt Riigikogu liikmed saavad nendest e-hääletuse tulemuste kindlakstegemise olulistest reeglitest aru seadust vastu võttes. Aga minu meelest ei ole see ka tagatud. 

Tegelikult meil see arutelu siin ju oli. Mario Kadastik on nüüd ka kohale ilmunud, Hendrik Terras siin ka vahepeal liikus, aga ma ei tea, kas ta siia tagasi ka veel tuleb. Nende mõlema ettekandes osutati matemaatilistele kontrollidele, mis olevat e-hääletusel. Neid matemaatilisi kontrolle rahvusvaheliste ekspertide hinnangul Eesti e-hääletusel ei ole või on need kättesaadavad ainult audiitorile või ei kata need e-hääletuse enda protseduure tervikuna. Need ei võimalda teha kindlaks, kas valimistulemus tehti kindlaks korrektselt. Need ei võimalda hinnata kõiki valimiste korraldaja samme valimistulemuste kindlakstegemisel. 

Mulle tundub, et ei Hendrik Johannes Terras ega Mario Kadastik ei suutnud hinnata neid elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise olulisi reegleid ei üldjoontes ega ka konkreetselt. Kui meil Riigikogu ei suuda aru saada, kuidas käivad valimised, missugused on reeglid, kas näiteks valimiste korraldaja väide, et meil on krüptograafilised kontrollid, on korrektne või ei ole korrektne, nagu väidavad rahvusvahelised vaatlejad ja mina, eks ole, [siis on midagi valesti]. Eesti e-hääletuse puhul ei väida seda, et neid krüptograafilisi kontrolle ei ole, ainult OSCE vaatlejad, vaid see on niisugune üldine väide. Seesama väide esineb näiteks Norra riigi tellitud raportis aastast 2023, kui ma ei eksi, kus Eesti e-hääletus paigutatakse nende hääletussüsteemide hulka, mille puhul sellised kontrollid puuduvad. On klassikalised süsteemid, traditsioonilised süsteemid ja neil on eraldi need süsteemid, mis on krüptograafiliste kontrollidega. Eestit nad [viimaste] hulka ei liigita. 

Samamoodi Ukraina valitsusametnikud justkui hinnates, kas Ukraina peaks e-hääletuse kasutusele võtma, on tellinud uuringu, kus öeldakse, et Eesti puhul puudub individuaalne kontrollitavus ja universaalne kontrollitavus. Need on need kaks kontrollitavuse komponenti. Ja see on autoriteetne raport ikkagi, koostatud valimiste ekspertiisiga tegeleva ühingu poolt. Samas meie oma valimisteenistus ütleb, et need kontrollid on olemas, seda valimisteenistus väitis. Tegelikult valimisteenistuse juht väitis korruptsioonivastases erikomisjonis 15. aprillil, kui ma ei eksi. Kuidas Riigikogu liige peaks tegema kindlaks, kas valimisteenistus räägib tõtt nende krüptograafiliste kontrollide kohta? Kas räägivad tõtt rahvusvahelised vaatlejad? Kas minu väited on tõesed, kui Riigikogu liikmel ei ole võimalik aru saada nendest reeglitest? 

Tegelikult on ka niimoodi, ma väitsin, et valimiste korraldajal on nende reeglite elluviimisega probleem, eks ole. Ma väitsin, et valimistulemus tehti kindlaks seadust väga konkreetsetes punktides eirates. Selles mõttes see "üldjoontes arusaadavad" on väga huvitav fraas selles Riigikohtu esimehe konkureerivas arvamuses. Kas piisab, kui valimiste korraldaja ehk valimisteenistus saab üldjoontes aru nendest reeglitest, või peavad nemad saama konkreetselt aru? Ei ole ju võimalik, et valimiste korraldaja viib valimised läbi üldjoontes arusaadavate reeglite alusel. Aga praegu on see nii vormistatud.

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest, ma tänan teid teie vastuste eest! Sellega on [teie] aeg saanud täis. Mario Kadastik, protseduuriline küsimus, palun!

Ma tahtsin küsida seda. Kuna tegemist on aruteluga Riigikogus ja ettekandja mind korduvalt ja korduvalt mainis nii oma avasõnas kui ka küsimustele vastates, siis kas mul on õigus vastusõnavõtuks?

Kodu- ja töökorra seaduse järgi on teil õigus vastusõnavõtuks, kui teid mainitakse läbirääkimiste voorus. Hetkel on küsimuste ja vastuste voor, siin seda võimalust ei ole. 

Liigume edasi. Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimehe Martin Helme. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Alustame lihtsatest küsimustest. Kas valimised, mida ei saa kontrollida ega vaadelda, on üldse valimised? Ei ole ju! Kas valimised, mille tulemust peab uskuma, on ikka valimised? Ei ole ju! Kas riik, kus ligi pool elanikkonnast ei usu ega usalda, et valimised olid ausad ja [meil] on ikka demokraatlik riik? Ei ole ju! Asi on väga lihtne. Me ei pea uskuma, me peame saama kontrollida, aga seda me ei ole saanud teha. Me ei pea usaldama, vaid meid tuleb veenda, aga seda ei ole suudetud teha. Asi ei ole ju selles, et me ei taha kuulda või näha, kui hea see süsteem on. Asi on selles, et süsteemi pooldajad peavad meie kriitika suutma ümber lükata, aga nad ei ole suutnud seda teha. 

Et mu jutt ei jääks ainult retooriliseks, näitlikustan [ettekannet] 2023. aasta Riigikogu valimiste käigus ja selle järel toimunud vaidlustega riigi valimisteenistuse ja Riigi Infosüsteemi Ameti ehk RIA-ga. Teoreetiliselt on võimalik e-valimisi vaadelda. Meil just oli siin puldis inimene, kes oli ka vaatleja. Tegelikkuses ei saa vaatlejad olulisele osale valimisprotseduuridest ligi ei valimiste ajal ega valimiste järel. Seda kinnitavad ka meie tehtud taotlused valimisteenistusele ja Riigi Infosüsteemi Ametile. 

Kas on võimalik vaadelda seda, kes ja millal e-hääletamas käis? Pabervalimiste puhul on see võimalik, valimas käinute allkirjaleht on vaadeldav. E-valimiste puhul tähendaks see, et me saame näha, mis IP-aadressilt ja mis ajal valija valijarakendusse ehk piltlikult öeldes virtuaalsesse valimisjaoskonda sisenes. Me palusime seda infot, aga seda infot keelduti väljastamast. Miks? Me ei nõudnud kordagi kellegi hääletustulemusi näha ehk valijasalajasuse rikkumist. Miks siis ei väljastatud? 

Kas see info oleks paljastanud, et mõnelt IP-aadressilt sisenes väga lühikese aja jooksul väga suur hulk valijaid? Näiteks mõne Harjumaa mobiilimasti alt laeti üles 15 000 e-häält mõne minutiga? Küsitud info oleks selle kohta aimu andnud. See ei oleks veel andnud vastust küsimusele, kas need 15 000 e-häält läksid Kaja Kallasele või läksid need jagamisele mõne silmapaistva rahanduskorüfeele ja tuntud pedofiili vahel, aga see oleks aidanud tuvastada, kas valimisprotsess oli loomulik ja inimesed ühtlases arusaadavas tempos üle terve riigi käisid e-valimas või on kusagil sees tähelepanuväärsed anomaaliad, mida tuleks lähemalt uurida. 

Nüüd järgmine küsimus: kas on võimalik vaadelda, et valijarakendusse ehk siis virtuaalsesse valimisjaoskonda sisenenud valija ka hääletas või vaatas seal niisama ringi ja siis jättis hääletamata? Ei, ka seda ei olnud võimalik teada saada. Kas oli võimalik vaatlejatel valimiste ajal või valimiste järel saada andmeid, mis näitaks, missugune kogus valijaid sisenes valimisrakendusse, missugune kogus hääli lasti valimiskasti ja kas need arvud on samad? Kas valimiskastis oli häälte arv nende kokkulugemise erinevates etappides – ja neid etappe on mitu – sama või muutus see mingites etappides? Me küsisime seda infot valimisteenistuselt ja Riigi Infosüsteemi Ametilt, aga seda infot ei olnud võimalik saada. Ainus, mida meile näidati, oli lõpploend ja selle põhjal kinnitati, et nii ja nii palju inimesi järelikult tuligi valima. Aga kui need arvud ei klapi, siis on kusagil läinud midagi valesti. 

Meile kinnitatakse, et e-valimiste usaldusväärsust kinnitab juba iseenesest fakt, et nii paljud inimesed käisid seekord valimas, järelikult aina rohkem inimesi usub ja usaldab e-hääletust. Aga vabandust, kust me teame, kui suur arv inimesi tegelikult üldse käis e-hääletamas? Vaatlejatel puudus võimalus välja selgitada, kui palju inimesi mis IP-aadressilt üldse sisenes valimissüsteemi. Võib-olla genereeriti need niinimetatud valijad süsteemi sees. Me ei saanud seda hüpoteesi kontrollida, seega ei ole saanud seda ka ümber lükata. Meid ei ole veendud selles, et see, mida näidatakse, ongi tegelikkus. 

Sisuliselt tehakse meil e-valimistega seda – kui me võrdleme seda paberhääletamisega –, et valijad lähevad valimisjaoskonda, täidavad sedeli, annavad selle valimiskomisjoni liikme kätte, kes läheb tagatuppa sellega, ja valimiste lõppedes tuleb tagatoast välja valimiskomisjoni liige, kaenlas valimiskast, kallab selle põrandale ja ütleb, hakkame nüüd koos üle lugema, siis on kindel, et kõik on õigesti kokku loetud. Kui palju sinna läks, mida sinna läks, kas sinu hääl läks kasti või kas keegi taga[toas] täitis veel seda kasti, ei saa näha. 

Edasi, samuti puudus vaatlejatel võimalus välja selgitada, kas süsteemi sees häälte arv suurenes või vähenes. Me nõudsime neid andmeid, aga neid keelduti väljastamast. Võib-olla tõesti käis valimas palju inimesi. Võib-olla tõesti käis nii palju inimesi, nagu lõpuks tulemusega näidati. Aga võib-olla käis valimas ainult käputäis. Me ei saanud seda kontrollida. Seega väide, et süsteem on usaldusväärne ainuüksi sellepärast, et see on populaarne, on Uroboros, end sabast sööv müütiline madu, kelle algus ja lõpp saavad alati kokku. 

Kas vaatlejal on võimalik teada saada, kuidas on ära hoitud sisemise rünnaku risk süsteemi kuritarvitamiseks? Me ju teame, et kõigis süsteemides on kõige suurem risk just nimelt sisemise rünnaku risk. Selle vastu kaitsevad näiteks pangad või kasiinod end standardsete võtetega. Näiteks ei saa teatud kriitilisi toiminguid teha ainult üks inimene, mõni süsteemiadministraator, vaid selleks on vaja mitme inimese kooskõlastust. Seda nimetatakse lihtsalt öeldes mitme silma kontrolliks. Ja see kontroll tagab, et üks inimene, kellel on ligipääs süsteemile, ei saa seal süsteemi sees midagi üksinda ära rikkuda või ümber teha. 

Valimisteenistus ei suutnud meile selgitada, mitu inimest üldse omab õigust e-hääletuse süsteemis teha selliseid muudatusi, mis võimaldavad muuta näiteks programmikoodi – aga muide, seda muudeti valimiste ajal, seda tunnistas valimisteenistus ise – või kustutada või lisada andmeid. Valimisteenistus ütles, et sellega tegeleb Riigi Infosüsteemi Amet ja nemad sellest midagi ei tea ega oska vastata. 

Valimisteenistus ei suutnud meile selgitada, kas kõigist valimiste eel, ajal ja järel tehtud muudatustest süsteemis jääb maha logi, mis võimaldab näha, kas süsteemis on muudetud koodi või andmeid. Nad ei suutnud selgitada meile seda, kes süsteemi kasutajatest muudatusi sisse on viinud. Sellist logi nende teada ei olegi. Või kui on, siis on see riigisaladus. 

Valimisteenistus ei suutnud meile selgitada, millistes serverites asuvad andmed, kuidas need andmed liiguvad, kas need on ülejäänud RIA andmetest kuidagi eraldatud või milline on nende andmete eraldamise ja kaitsmise protokoll. Me peame lihtsalt uskuma, et kõik on turvatud. Valimisteenistus meile tegelikult nii ütleski, et sellega tegeleb RIA ja meie usaldame RIA-t. Meie ei usaldanud ja küsisime andmeid ning selle kohta öeldi [meile, et] andmeid saavad vaatlejad või parteid küsida valimisteenistuselt, sest RIA ei puutu asjasse, tal ei ole meile andmete andmise kohustust. Vaat kui kena! 

Valimisteenistus ei suutnud meile näidata, kuidas on turvatud andmete liikumise ajal andmete terviklikkus. Näiteks kui Siseministeerium saadab valimisteenistusele rahvastikuregistri põhjal tehtud valijate andmebaasi, siis kas see andmebaas laetakse e-valimiste süsteemi üles muutmata kujul või toimub selles mingis etapis muudatus? Seda ei suudetud meile näidata. 

Seda kõike peaks saama vaadelda, seda kõike peaks saama kontrollida. Ja tõesti-tõesti, me oleme seda kõike nõudnud, kuid me ei ole saanud vaadelda ega kontrollida, me lihtsalt peame uskuma. Ma kordan üle, et ei, me ei pea uskuma! Tegelikult peavad valimiste korraldajad ehk valimisteenistus ja sisuliselt ka RIA suutma meid veenda, et kõik on aus ja toimiv. Seda ei suutnud nad aasta tagasi ega suuda siiani. Ja mitte ainult meid ei ole nad suutnud veenda, vaid suurt osa Eesti ühiskonnast. 

Meil on Eestis karjuv legitiimsuse probleem. Iga võim vajab legitiimsust. Monarhias tagab legitiimsuse pärilik dünastia, teokraatlikes süsteemides usujuhtide heakskiit ja isegi kommunistlik diktatuur pidas vajalikuks luua endale legitiimsuse viigileht tööliste ja talupoegade nõukogu jutuga. Aga päris demokraatias tagab süsteemi legitiimsuse rahva tahe, mida mõõdetakse salajastel, ühetaolistel, vaadeldavatel ja kontrollitavatel valimistel. Kui rahvas ei usu, et tema tahe on ausalt ja täpselt fikseeritud valimistulemustes, siis on demokraatia vundament lagunenud ja kogu ülejäänud ehitis ei püsi enam. 

Me oleme Eestis sellesse olukorda jõudnud. Riigivõimu legitiimsus ei ole enam suurele osale ühiskonnast endastmõistetav või usutav. Ja see ei ole ainult meie valija probleem, see on kõigi probleem: kõigi teiste erakondade probleem, kõigi põhiseaduslike institutsioonide probleem ja kõigi kodanike probleem, kaasa arvatud nende oma, kes jätkuvalt usuvad e-valimisi. 

Seda probleemi oleks ju võimalik üsna lihtsalt lahendada, kui viga oleks ainult, nagu meil on tavaks öelda, kommunikatsioonis. Skeptikutele, mitteuskujatele oleks vaja ära näidata, kuidas süsteemis on tagatud tegelik vaadeldavus, kuidas on maandatud välja toodud riskid ja kuidas on tagatud kontrollitavus nii valimiste ajal kui ka valimiste järel. Siis absoluutne enamus mõistlikke inimesi saaks rahumeeli tõdeda, et küsimustele on vastatud, kriitika on kummutatud, oma silmaga on saadud kaeda ja kõik on tegelikult hästi. 

Seda ei ole tehtud ja tekib küsimus, miks. Kas sellepärast, et seda ei peeta vajalikuks? Kõik normaalsed inimesed ju usuvad niigi, et kõik on hästi, ainult hõbepaberimütsikese ja vilavate silmadega ullikesed jauravad midagi ja neile ei olegi vaja seletada. Või on asi siiski selles, et polegi võimalik ära tõestada, et meie e-valimiste süsteem töötab ausalt ja õigesti, sest see tegelikult ei töötagi ausalt ja õigesti? Mina kardan, et tegemist on viimase variandiga. See pole väga tõsiselt võetav selgitus, et ligi 40% elanikkonnast on ullikesed ja vandenõuteoreetikud. 

Või vaatame asja teise nurga alt. Kes siis on need, kes meile tuimalt ja sageli läbinähtavalt valelikult seletavad, et kõik on hästi? Kõik kinnitused selle kohta, et asi on hea ja korras, tulevad sellesama süsteemi poolt, mida kritiseeritakse, tulevad riigi valimisteenistuse töötajatelt, Riigi Infosüsteemi Ameti töötajatelt, e-hääletuse tarkvara arendajatelt, valimisteenistuse või RIA palgatud niinimetatud audiitoritelt ja loomulikult e-valimistega müstilisi hääli saavatelt liberaalglobalistlikelt parteidelt. 

Samas, kriitika ei tule sugugi ainult ühelt-kahelt erakonnalt. Kriitikat teevad sõltumatud IT-eksperdid, kriitikat teevad poliitikavälised õiguseksperdid, kriitikat teevad rahvusvahelised organisatsioonid. Kriitikat teeb isegi Riigikohtu esimees, ehkki tuleb kohe juurde lisada, et see kriitika jääb selles mõttes poolikuks, et tal riigikohtunikuna oleks võimalik süsteemi muuta, kuid seda siiamaani ei ole tehtud. 

Nii ei saa jätkuda. Kui osa ühiskonnast suudabki silmad kinni pigistada, käed kõrvadele suruda ja endale valjult ümiseda, et äääää, üüüü, meil on kõik hästi, siis üha suurem osa ühiskonnast ütleb, et meil on illegitiimne, valelik ja pettusega võimule tulnud totalitaarne võim ning kõik selle võimu abil paika saanud põhiseaduslikud institutsioonid, samuti kõik selle võimu tehtud otsused on illegitiimsed ehk meile kui seaduskuulekatele ja põhiseadustruudele kodanikele mittesiduvad ja mittekohustuslikud. Sellel teel jätkamine viib meid hukatusse riigi ja rahvana. Aeg oleks ometi käed kõrvadelt ja silmadelt ära võtta ning lihtsalt loobuda e-valimistest enne, kui on hilja. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Kõigepealt Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! On ju täiesti ilmne, et Eesti e-tiiger on sisuliselt alasti. See on alasti kistud. See on läbi näha, et see süsteem ei ole usaldusväärne ja on mäda. Sellele on tähelepanu juhtinud ka mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, sealhulgas OSCE/ODIHR, kes on oma raportis Eesti valimiste kohta esitanud kuus väga konkreetset nõuet ja soovitust. Minu küsimus on, kas me läheme edasi nii siseriiklikult kui ka rahvusvaheliste organisatsioonidega koostöös ja üritame selle süsteemi toimivust tagada või me peame ikkagi täiesti selgelt e-valimised lõpetama.

Kui veel 20 aastat tagasi võis hea tahtmise juures iseennast veenda, et me alles ehitame mingit väga uuel tehnoloogial ja innovatiivsel lahendusel seisvat asja ja me oleme kõigist teistest ees, me oleme eesrindlikud ja küll nad järgi meile tulevad, siis tänaseks päevaks on selge, et mitte keegi ei tule järgi. Venemaa ja Venezuela on järgi tulnud. Aga ükski normaalne riik, need eeskujud, kelle poole me alati vaatame, ei ole järgi tulnud. 

Näiteks soomlased põhjalikult ja pikalt vaatasid ning üritasid aru saada, kas saab selle süsteemi tööle panna ilma demokraatiat ohustamata, ja siis ütlesid, et ei saa. Ei saa. See viib meid minu meelest paratamatult ikka selle vastuseni, et tegelikult tuleb e-hääletamine lõpetada. Me võime ju püüda seda teha paremaks, aga seda kuubikut sellesse ümmargusse auku ei ole kellelgi õnnestunud suruda, et saavutada see, et e-hääletus on üheaegselt salajane ja samaaegselt kontrollitav. 

Meile kogu aeg tuuakse [üht] näidet ja see näide on väga halb näide selles mõttes, et see on valelik. Meile tuuakse näidet, et te ju usaldate oma ülekandeid pangas. Siin oli ka enne küsimus Varrole, kas ta on juba oma ID-kaardi ära põletanud. See on teadlik, tahtlik ja küüniline inimeste eksitamine. Pangaülekande puhul on ju kogu asja iva see, et igas etapis on võimalik tuvastada, kes kandis kellele mis summa üle. Mina kannan üle, mul jääb sellest jälg järgi. Pank viib minu raha teisele arvele üle ja sellest jääb jälg järgi. Kui kuskil etapis, ma ei tea, pank võtab selle raha sealt ära, ehk räägime süsteemisisesest rünnakust, või muudab summat, siis osapooltel – sellel, kes saatis raha, ja sellel, kes vastu võttis raha – on oma tõestus selle kohta, et näe, ma panin 100 eurot teele, aga teisele inimesele laekus ainult 80. Seda saab tuvastada ja meil on võimalik seda kontrollida.  

E-valimiste süsteemi ja kogu valimiste süsteemi on põhimõtteliselt loodud see moment, et see peabki olema anonüümne. Keegi saatis kellelegi teadmata koguse hääli, eks. Minu hääl peab olema salajane, keegi ei tohi teada saada, kelle poolt ma hääletasin. Järelikult kõik need etapid tuleb kuidagi ära miksida, ära krüpteerida, ära salastada. Nagu vanasti vanarahvas ütles, mine tõmba tondil tillist – sa ei saagi teada! Ei ole võimalik. Seda ei ole võimalik ära lahendada ning kontrollitavust ja salajasust kokku panna. Ükski teine riik ei ole seda suutnud teha. Ja muide, ka Eesti ei ole seda suutnud teha, sest nagu me viimastel valimistel teada saime, ei ole hääl tegelikult salajane.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra esimees! Hea ettekandja! Ma küsin veel kommentaari usalduse kohta. Nimelt, Skytte instituudi küsitluse kohaselt oli 2005. aastal, kui e-hääletust juurutati, seda usaldavate kodanike osakaal 65%. Siis 2007. aastal tõusis peaaegu 80%-ni. Seejärel langes järjepidevalt kuni 2013. aastani, kui jäi juba alla 55%. Siis uuesti tõusis ja võnkus ning nüüd, 2023. aastal langes 59%-ni. Kui 2023. aasta madalseis võib olla küll põhjustatud nendest imelikest Riigikogu valimise anomaaliatest, ka EKRE-t süüdistati teema tõstatamises, siis 2013. aastal polnud EKRE-t olemaski ja meid süüdistada ei saa. Ilmselge on see, et isegi kui 20% ei usalda e-valimisi, siis on seda palju. Ja kunagi pole usaldus olnud sellest parem. Aga ikkagi, mis on sinu kommentaar, millest võivad olla tingitud need võnkumised?

Aitäh! Ma ühe väikese paranduse [teen]: 2013. aastal oli EKRE olemas, just loodi.

Seda saab mitme nurga alt kommenteerida. Esimene asi on see, et tegelikult me ei tohiks ju üldse leppida sellega. Kui meil on olemas kasvõi väike osa ühiskonnast, kes ütleb, et kogu see valimissüsteem on kahtlane, siis ei tohiks keegi saada rahulikult magada. Ei tohiks valimisteenistus, ei tohiks Riigikohus, ei tohiks ükski parlamendierakond – keegi ei tohiks rahulikult saada [magada]. Tegelikult, okei, me näeme teistes riikides, ütleme, vanades demokraatiates, et kuskil 5–10% inimesi on sellised, kes ütlevad, et nad ei usu. Aga meil ei usu 40% inimesi. See on kriitiline. See on kriitiline!

Ja tõenäoliselt ikkagi see kõikumine sõltub sellest, mis on parasjagu avaliku arutelu fookuses. Kui see teema ei ole päevakorras, siis inimesed ei mõtle selle peale. Kui need argumendid ei ole läbinämmutatud ühiskondlikus debatis, siis sellisel juhul on [teema] kuskil varjus või sordiini all. Kui see siis uuesti päevakorda lahvatab ja kõik need argumendid läbi käivad … Ma olen küll ja küll rääkinud inimestega, kes vanasti ütlesid, et ei-ei, mina käin e-hääletamas, mul ei ole küsimust, ja siis, kui nad hakkavad vaatama, mis see probleem on, ja hakkavad ise [uurima], kas siis saab [e-hääletuse protseduure] kontrollida, siis avastavad, et ups, mitte midagi ei saa kontrollida, ning pööravad täiesti teisele seisukohale ja ütlevad, et ma enam mitte kunagi ei lähe e-hääletama. Selle asjaga on niimoodi, et kuni sa ei süvene, senikaua võib-olla need ametlikud jutupunktid isegi kannavad välja, aga kui sa hakkad natukenegi süvenema … Selles mõttes on reformierakondlastel hea taktika, et ärme lehti loe, siis on selge, et kõik on hästi.

Täiesti absurdseid argumente tuuakse. Enne kolleeg Kruuse siin ütles, et kui teie ei usu e-valimisi, kui teil on kahtlused, siis saate ju paberi peal hääletada. No see on ju täiesti mööda argument. Ma nagunii ei usu. Loomulikult, mina olen täiesti veendunud, et eelmistel Riigikogu valimistel toimus massiline valimiste võltsimine e-hääletussüsteemi abil. Keegi ei ole andnud mulle andmeid, mille põhjal minu veendumust saaks ümber lükata. Andke mulle andmeid ja võib-olla ma korrigeerin oma seisukohta. Andmeid ei anta. Probleem ei ole ju selles, et kui ma ei usu, siis ma lähen panen oma hääle paberil kasti. Probleem on selles, et kõigi nende inimeste häält, kes ei ole selle peale mõelnud, kes läksid ja andsid oma hääle elektrooniliselt, sai ju võib-olla muuta. Inimene andis minu poolt elektroonilise hääle, aga see tõsteti reformierakondlasele. Siis ei ole ju kasu sellest, et mina käisin paberil hääletamas. Siis on ju ikka valimiste võltsimine toimunud. 

Veel hullem, eelmiste valimiste eel suurendati järsku valimisnimekirjas olevate inimeste arvu 9%. Järsku tuli meile valijaskonda juurde 87 000 [inimest] – või mis see number oli? – ja valimisaktiivsus jäi samaks võrreldes varasemate Riigikogu valimistega. Komakohaga jäi valimisaktiivsus samaks, mis oli 2015. aasta Riigikogu valimistel. Ainult et valimisaktiivsus on suhteline mõiste, absoluutarvudes tuli valijaid juurde tohutu kogus. Aga võib-olla need inimesed üldse ei hääletanud ja riigi mingisuguse süsteemimanipulatsiooni tulemusel nende eest pandi kellelegi hääl. Ka sellisel juhul ei aita mind kandidaadina ju see, kui ma ise käisin valimas paberil, sest ma ei usalda e-hääletamist. Kõrval on süsteem, mis minu hääletustulemust moonutab, ja seda [kahtlust] ei ole suudetud ümber lükata. Lihtsalt ma ei saa seda kontrollida, ma ei saa seda vaadelda. Ja minu meelest ei ole see jätkusuutlik asi.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Siin räägitakse palju Veneetsia komisjonist ja sinna pöördumisest. Äkki saate seda protseduuri natuke kirjeldada? Kas on vaja seda pöördumist teha terve Riigikogu poolt või kuidas see käib? Ja kas ka koalitsioonierakonnad võiksid olla tegelikult motiveeritud, et e-valimiste kohta sealt mingisugune tagasiside või hinnang tuleks?

Aitäh! Jaa, meie erakonna ja Keskerakonna saadikud on algatanud Riigikogu [eelnõu] pöördumiseks Veneetsia komisjoni poole, mis on nõuandev komisjon. Tal ei ole sellist võimu nagu Riigikohtul, et ta tühistab e-valimised. Seda võimu tal ei ole. Aga see on rahvusvaheline ekspertkomisjon – suhteliselt autoriteetne ikkagi –, mille põhifunktsioon on hinnata demokraatia toimimist ja demokraatlike protseduuride vastavust nii-öelda kõige kõrgematele standarditele. Teoreetiliselt peaks ju olema iga Eesti poliitiku, iga Eesti partei, kogu avalikkuse, meedia ja põhiseaduslike institutsioonide huvides saada teada, mismoodi siis see rahvusvaheline ekspertkomisjon meie valimiste ausust hindab. Oleks kohe võimalik mulle selgeks teha, et ma olengi tinamütsikese ja vilavate silmadega vandenõuteoreetik, kuna targad inimesed Veneetsia komisjonis ütlevad, et probleeme ei ole. Kui te tahate, et see jutt maha läheks, siis andke oma hääled sellele eelnõule, koalitsioonisaadikud.  

Lisada tuleb ka seda, milles on probleem. See on seesama probleem, millele ma ettekandes viitasin. Kui meil on legitiimsuse probleem Riigikogu valimistel ja kohalike omavalitsuste valimistel, siis sealt ju kandub see edasi, see mürk levib edasi kõikidesse riigi institutsioonidesse, kaasa arvatud põhiseaduslikesse institutsioonidesse. Kui meil on nii-öelda ebaausate, murksitud või võltsitud valimiste tulemusel tekkinud kohalike omavalitsuste volikogud ja Riigikogu, siis presidendi valijad ei ole ju rahva tahtele [vastavad] presidendi valijad, vaid mingisuguse manipulatsiooni teel saadud. Järelikult on president saadud manipuleeritud häältega, järelikult president ise ei ole ka enam legitiimne. Täpselt sama lugu on riigikohtunikega. Kui iga Riigikogu koosseis paneb paika mõne Riigikohtu kohtuniku, tavaliselt paduliberaali, ja seda on [teinud] e-valimiste tagajärjel saadud liberaalne parlamendikoosseis, siis mis legitiimsust on Riigikohtul? See mürk läheb edasi kõikidesse teistesse riigi institutsioonidesse samamoodi. 

Veneetsia komisjoni poole saavad pöörduda riigi institutsioonid, Eesti puhul siis parlament, valitsus või president. Kui siin kukub [hääletus] läbi, siis lähme selle paberiga presidendi juurde ja ütleme, et ühest allkirjast piisab, ei ole vaja 51 häält.

 Andres Sutt, palun!

Aitäh! Te väidate, et e-valimised ei ole kontrollitavad ja jälgitavad, ja teile teeb muret, kas turvalisus on ikka tagatud ja miks on Eesti see üksik riik, kus e-valimised toimuvad. Praktika on ju selline, et enne igat valimist tehakse e-hääletamise ja valimiste infosüsteemile põhjalikud turvatestid, millega kontrollitakse, kas need on vastupidavad küberrünnetele. Kõiki e-hääletamise toimingud – kõiki toiminguid! – kontrollivad iga kord rahvusvahelise kutsetunnistusega infosüsteemide audiitorid. Ja minu küsimus on, kas te seate kahtluse alla nende audiitorite sõltumatuse ja pädevuse. Ja teine küsimus on, millistes riikides peale Eesti on kõikidel kodanikel turvaline e-identiteet.

Jaa, siin on mitu head aspekti, mis tegelikult on väga asjakohased. Välisrünnakute vastu kontrollitakse, aga sisemiste rünnakute vastu mitte. Mina räägin sisemistest rünnakutest. Välisrünnakute vastu kaitseb Eesti e-süsteeme – muidugi mitte eriti edukalt – meie enda see infrastruktuur, riiklik infrastruktuur. Seda teeb eelkõige Riigi Infosüsteemi Amet. Me kõik teame, kui hästi neil edeneb küll apteegi terviseandmete hoidmine ja igasuguste muude andmete hoidmine või kui hästi suudab Eesti riik hakkama saada eksamite korraldamisega. Noh, meie see nii-öelda IT-võimekus elab ju tänasel päeval suures osas aurude peal ehk on müüt. Aga ütleme, et testitakse välisrünnakute suhtes ja selle tulemusel vähemalt tänase päeva seisuga ei ole teada, et oleks toimunud edukaid ründeid väljast sisse. Aga mida me ei näe, mida me ei saa kontrollida ja mille kohta meile ei näidata, et on tehtud mingid testimised, kontrollid, on loodud mehhanismid, mis selle vastu kaitsevad, on sisemised rünnakud. Nendest ma rääkisin. 

Teine asi on audiitorid. Audiitorite kohta juba rääkis eelmine ettekandja Märt Põder, aga kordame siis üle. Audiitorid kontrollivad ainult väga spetsiifilisi punkte selles suures süsteemiahelas. Tegelikult kontrollivad audiitorid ainult lõppu. Nad ei kontrolli algust, nad ei kontrolli keskpaika, kontrollivad ainult lõppu. Ma tulen tagasi selle juurde, et mida audiitorid kontrollivad, on see – kui me paberhääletusega nagu võrdleme –, et ma annan oma pabersedeli valimiskomisjoni liikme kätte, tema läheb sellega tagaruumi, ütleb, et mul on seal valimiskast, ja valimispäeva õhtul tuleb sealt valimiskastiga välja, valab sealt tohutu portsu sedeleid laua peale [ja ütleb, et] hakkame nüüd koos audiitoriga üle lugema, siis saame õige tulemuse. Me ei näe seda, kes tegelikult sinna valimiskasti juurde üldse pääsevad. Seda me ei näe. Me ei näe seda, mida sinna sisse pannakse. Seda me ei näe. Me ei näe seda, kas sealt midagi ära võetakse. Seda me ei näe. Ei näe ka audiitor, seda ei vaadeldagi. Nii on.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Te kirjeldasite hästi seda, et pöördumine Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni poole ei eelda üleüldse seisukoha võtmist seonduvalt sellega, kas me pooldame või ei poolda e-valimiste jätkamist. See lähtub taotlusest saada ekspertide hinnang sellele, kas see vastab õigusriigi demokraatia põhimõtetele või mitte. Mul oleks väga hea meel, kui Riigikogu oleks nõus Veneetsia komisjoni poole pöörduma, aga ma ei ole selles suhtes liiga lootusrikas. Veneetsia komisjoni kodulehelt saadud andmete kohaselt võib liikmesriigist pöörduda avaldusega nende poole kas parlament, valitsus või president. Ma mõtlesin küsida teie kommentaari selle kohta. Kui Riigikogu ei ole nõus seda tegema, siis kas teie hinnangul oleks kohane, kui Eesti Vabariigi president parteideülese, teoreetiliselt parteideülese institutsioonina astuks ise selle sammu ja ütleks, et kuna Eesti ühiskonnas on see usaldamatuse määr nii suur, siis pöördume sinna ja saame vastuse küsimusele, kas [e‑hääletus] vastab või ei vasta demokraatia ja õigusriigi põhimõtetele? Kutsuksite te presidenti sellele üles?

Ma ei ole ammu käinud Kadriorus poliitikast rääkimas, võib-olla ongi viimane aeg teha seda reklaamjuttu seal. Ma arvan, et see on järgmine etapp, mille me peame ette võtma, jah.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Kuna te Andres Suti teisele küsimusele jätsite vastamata, siis ma mõtlesin, et ma võin sellele ka ise vastata. Eesti on ainus riik, kus on igal kodanikul olemas digitaalne, tagatud ja kontrollitud elektrooniline identiteet. See on ka see põhjus, miks teistes riikides ei ole [e-hääletamist]. Teie enamasti baseerusite oma arvamuses ühe Soome inimese intervjuule. Mina olen rääkinud väga paljude riikide saadikutega, parlamentääridega. Nad kõik tahaksid seda süsteemi, seda kõike, aga nad saavad aru, et nende enda ajaloolised süsteemid väga tihti seda ei võimalda ja neil ei ole olemas seda kodanikutahet, et võtta endale elektroonilist identiteeti, kuigi sellega käivad kaasas ka muud hüved. Seda on proovitud osa riikides teha vabatahtlikult, üldiselt on tulemuseks olnud väga madal üleskorje. Seetõttu ei saa nad ka neid keskseid riiklikke süsteeme selle peale üle viia. Kas teil on sellele vastuväidet? Ja pisike täpsustus: kas te ise hääletasite elektroonselt või paberil?

Ega ma lollakas ei ole, paberil loomulikult. Miks ma peaksin … Ma räägin selle nüüd ära, et inimesed saaksid aru, mida valimistel tuleb teha, eks ole. Ei piisa sellest, et sa jätad hääletamata. Sellisel juhul jääb sinu hääl nii-öelda vedelema ja kui keegi kuritahtlik inimene tahab, siis ta hääletab elektroonilises süsteemis sinu eest. Aga kui sa lähed ja hääletad paberil, siis sinu hääl läheb nii-öelda lukku ja elektrooniliselt keegi teine enam seda sinu eest ära kasutada ei saa.

Nüüd, Soomes ei olnud üks inimene, Soomes oli suur töögrupp, kes tegi mitu aastat tööd. See üks inimene lõpuks andis intervjuu ja ütles, mis töögrupi hinnang oli. Ja selle töögrupi hinnang meie elektroonilise hääletamise süsteemile oli hävitav. 

Edasi, päris nii ei ole, et me oleme ainus riik, kellel on ID-kaart ja kogu see elektrooniline identiteet. Tegelikult on ühes või teises vormis olemas see ka Leedul, Belgial ja minu teada ka Portugalil. Ja neid riike on veel. Kui laialdaselt nad oma, ütleme, riigiaparaadi on üle viinud [elektroonilisele süsteemile] – see on erineval tasemel ja erinevates etappides. 

Aga tuleme tagasi selle juurde, et me räägime 20 aastat, et me oleme hirmus eesrindlikud. No ärge tulge mulle seletama, et Soomes või Rootsis – nad on meist, ütleme, internetikasutuse poolest [arengult] palju kaugemal, inimesed kasutavad internetti seal rohkem kui Eestis, suured rahvusvahelised IT-firmad ja arendusfirmad tegutsevad kõik seal – on neandertallased, kes ei ole aru saanud, kui hea asi see on ja ei ole Eestist osanud eeskuju võtta. See päris nii ikka ei ole. See on müüt, mida me siin räägime.

Jõuame võtta veel ühe lühikese küsimuse, aga teeme kiiresti. Anti Poolamets, palun!

Tänan! Minu mure on tõsine, sellepärast et legitiimsusprobleem on kasvanud nii suureks, et minul ei ole näiteks Rakvere linnas kohaliku võimu vastu enam usaldust. Olen seal volikogu liige. Kahjuks väljendub politsei abitus ka selles, et Rakvere on narkopealinn, mis me ikka teha saame, las süstivad ennast surnuks ümberringi kõik. Mis me ikka teha saame? ID-kaardi tõttu on häälte ostmine lihtsalt muutunud nii mugavaks ja nii kindlaks, et see toiming tehakse häälte ostja silma all ära. See ei ole nii nagu vanasti, et [annad] joodikule ühe pudeli ja keegi ei teadnud, kas ta läks kuhugi oma häält müüma või mitte. Aga Rakveres tõesti nii on. On väga palju andmeid, et meeskondade kaupa käiakse, makstakse 40 eurot ja nii moodustatakse linnavõimu. Räägitakse sadadest häältest. See ei ole kahjuks politseis tõendatud, aga neid andmeid tilgub ja kaebusi on tehtud. Kuidas sa mind lohutaksid selles olukorras?

Tead, Anti, me oleme mõlemad lohutamatud. Oleksime me juba välja mõelnud viisi, kuidas e-valimistest lahti saada, me oleksime seda teinud. Parlament ei võta seda teha. Me nägime, siin oli just hääletus m-hääletuse üle. Ükski argument, ükski fakt, mitte miski ei loe. Meie usume Andrus Veerpalu ja m-häält. Riigikohus üliandekalt leiab põhjendusi, miks mitte võtta asja arutelule. Nad ju saavad ise ka aru, et kui nad lõpuks selle asja arutelule võtavad ja nad ennast täiesti häbisse ei taha jätta, siis nad peavad ütlema, et meil ei ole ühetaolisust ja need protseduurid, kõik on läbi mäda. Rahvahääletusega me seda maha joosta ei saa. Mis siis järgi jääb, kuidas me sellest e-hääletusest lahti saame? See, mida me täna siin teeme – me tõstame rahva teadlikkust selle kohta. Ühel hetkel peab see asi ära lõppema või me olemegi sellises ilusa viigilehega, nii-öelda valimistega palistatud üheparteisüsteemis. Töötame edasi.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Küsimuste ja vastuste aeg on läbi saanud. Aga enne, kui me läheme järgmise ettekandja juurde, peame läbi tegema ühe olulise protseduuri selleks, et tänane arutelu saaks jätkuda ka pärast kella ühte. Nimelt, arutelu algataja palub juhul, kui arutelu ei ole lõppenud kella 13-ks, pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Asume hääletamise ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele arutelu algataja ettepaneku pikendada tänast istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 19 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Istung on pikendatud.

Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli ettekandeks vandeadvokaat Paul Kerese. Ettekande pikkus on kuni 20 minutit.

Tere! Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma kõigepealt kasutan võimalust tänada teid selle eest, et mulle on antud võimalus tulla selle auväärse kogu ette kõnelema olulisest riigielu puudutavast küsimusest, mis minule kui Eesti kodanikule, Eesti elanikule ja juristile mingil määral muret teeb. 

Esimene teema, millest ma tahaksin kõneleda küll lühidalt, aga siiski kokkuvõtlikult ja lihtsalt, on üks lihtne teema. Nimelt, me oleme kõik harjunud mõtlema Eesti riigist kui õigusriigist. See on meie eneseidentiteedi ja meie riikliku identiteedi oluline osa. Ma ütleksin, et isegi vundament. Ja mida see tähendab? Demokraatlik õigusriik koosneb kahest komponendist, üks on demokraatia, teine on õigusriiklus. Demokraatia tähendab meie riigikorralduse järgi seda, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas ja rahvas teostab võimu, seda kõige kõrgemat võimu – ärme seda ära unusta! – vabadel ja ühetaolistel valimistel. Seda õnnestub teostada õige harva, aga siis, kui seda tehakse, peaks asi minema õigesti.

Õigusriiklus tähendab riigikorraldust, mille puhul riigivõimule antakse alus ja seda teostatakse põhiseaduse ja seaduste alusel, mis peaksid tagama kõikide isikute põhiõigused. See tähendab nõuet, et meil peavad kehtima seadused, mis tagavad põhiõigused. Need seadused peavad ka tegelikult kehtima ja need seadused peavad läbima õigusvaidlused. Kui tekib õigusvaidlus, siis õigusriiklik mõtlemine eeldab selle tunnistamist, et lõplik sõna on kohtul. 

Ja kui nüüd panna see sellesse konteksti, et ühel poolel on e-valimistes kahtlejad, teisel poolel on e-valimiste pooldajad, siis mõlemad on vaidluspooled ja need väited, mida need pooled esitavad, ei [tähenda] lõplikku tõde, vaid need on väited, mis vajavad tõendamist ja kohtulikku kontrollimist. Ja sellest minu arvates tuleneb see, et taolised õigusvaidlused ei tohiks jääda lahenduseta, sest nende lahenduseta jätmine tekitab õigusselgusetust ja, nagu ma eelnevatest sõnavõttudest ja kõnedest siin kuulnud olen, paratamatult kahtlusi legitiimsuses. 

Tuleme nüüd elektroonilise hääletamise juurde. Paljud vilunud demokraatiad, sealhulgas riigid, keda me endale eeskujuks seame, on elektroonilist hääletamist kaalunud. Nad on seda analüüsinud ja kaalumise järel selle kõrvale heitnud kui potentsiaalselt ebausaldusväärse ja ebaturvalise viisi demokraatiat teostada. Nad on leidnud, et see võib oma mugavuse tõttu küll mõnevõrra suurendada demokraatiast osavõttu ehk siis hääletamisest osavõttu, aga nad on samas leidnud ka seda, et kaasnevad riskid ei kaalu üles kasu, mida e‑hääletamisega taotletakse. Soomes näiteks leitigi, see käis siin eelnevast kõnest läbi, et elektroonilise hääletamisega kaasneb tarbetult suur risk, et valimisi ei peeta enam usaldusväärseks. Samasugune seisukoht on Norras ja Šveitsis. 

Kuna erinevalt sedelihääletusest on elektroonilist hääletust igaühel äärmiselt keeruline kontrollida, lasub eriline tähtsus, olulisus ja ülesanne just nimelt kohtul. Seetõttu olen seisukohal, et legitiimseks saab põhimõtteliselt pidada selliseid valimisi, mis on läbi viidud seaduslikult ja usaldusväärselt, nende läbiviimise suhtes kas puuduvad kahtlused või kui kahtlused on tekkinud, siis need kahtlused on läbi vaieldud ja kohus on otsustanud, et need kahtlused ei ole põhjendatud.

Me uurisime kolleegidega meie advokaadibüroost kohtupraktikat vaidlustes, kus erinevad kaebajad on vaidlustanud erinevatel põhjendustel ja erinevatel aegadel elektroonilist hääletamist ja selle erinevaid aspekte. See statistika, mis ma teie ette toon, ei pruugi olla lõplik, see ei pruugi olla ammendav ja täpne, sellepärast et kuskil võib ikka mingi märksõna all midagi peidus olla. Aga meie tuvastasime 68 Riigikohtu otsust ja määrust, mis on erinevatel aastatel tehtud elektroonilise hääletamisega seotud asjades. Nendest 68 kohtuasjast on 18 kaebust jäetud läbi vaatamata. Üheksa jäeti läbi vaatamata põhjusel, et kaebaja ei suutnud kaebust sihtida kohtusse õigeaegselt või kohus leidis, et kaebaja ei ole suutnud põhjendada, kuidas etteheidetav rikkumine konkreetselt tema õigusi rikub. Rahuldamata on jäänud 49 kaebust, millest jällegi kaebeõiguse puudumise tõttu jäi rahuldamata 12, kaebetähtaja ületamise tõttu kümme ja veel seitse jäi rahuldamata seetõttu, et kohtu arvates on etteheited liiga üldist laadi. Rahuldatud on üks kaebus ja see rahuldati põhjusel, et Riigikohus nõustus kaebajaga, et Vabariigi Valimiskomisjon luges ise kaebetähtaega ebaõigesti ja seetõttu jättis ta kaebaja kaebuse läbi vaatamata. Aga sisulise soodsa lahendini kaebaja jaoks ei jõudnud ka see. 

See tähendab seda, ma ütleks etteruttavalt ära, et see statistika on tegelikult kainestav ja jahutav. See tähendab seda, et ligi pool kohtule esitatud kaebustest ei ole üldse saanud mitte mingisugust sisulist tähelepanu, sest kaebust ei ole suudetud esitada kas õigeaegselt või kaebaja ei ole kohtu arvates selgitanud piisavalt, kuidas see puudutab mitte valimiskorraldust üldiselt, vaid kuidas see puudutab teda konkreetselt. 

Seda tuleb minu arvates pidada tõsiseks probleemiks, sest ometigi on Riigikohtu ette toodud üsnagi tõsiseid ja kaalumist väärivaid kahtluseid. Ka eelmisel aastal väljendas Riigikohtu esimees oma konkureerivas arvamuses nõutust, et olgugi et elektroonilise hääletamise põhiseaduspärasust on vaidlustatud mitmel korral ja erinevates aspektides, ei ole menetluskord siiski võimaldanud kohtul võtta selles osas sisulist seisukohta. Niisiis, kuigi me kasutame elektroonilist hääletamist juba mitmeid aastaid, ei ole kohus isegi leidnud võimalust kontrollida selle põhiseaduspärasust. 

Kui vaadata kaebusi, milles vaidlustati elektroonilise hääletamise korda ja selle usaldusväärsust, ei saa kindlasti teha järeldust, et etteheited oleksid triviaalsed või ilmselgelt otsitud. Ma toon teile mõned näited. Näiteks kaebuses, kus vaidlustati e-häälte ülelugemist ja e-[hääletamise] vastavust õigusaktidele, jäi asi sisulise lahendita, kuna kaebaja ei toonud kohtu arvates piisavalt välja seda, kuidas see asi teda puudutab. Kuigi kaebaja näitas ära, et häält on võimalik nakatada viirusega, mis suudab häält seejärel märkamatult muuta, ei saa kaebaja õigusi olla rikutud põhjusel, et kaebaja nakatas hääle viirusega ise. Aga see, et selline võimalus iseenesest eksisteerib, jäeti tähelepanuta, sest kaebaja õigusi ei rikutud. 

Kahtlused häälte lugemise korralduses, selle korralduse vastavuses põhiseadusele, erapooletu järelevalve puudumine – tõsised etteheited, tõsised süüdistused. Aga jällegi ei suutnud kaebaja näidata, kuidas see puudutab konkreetselt teda. Hääletamissüsteemi läbipaistmatus, ebapiisav kontrollitavus – Riigikohus leidis, et kaebus on esitatud avalikes huvides, mitte subjektiivsete õiguste kaitseks ning sisulist lahendit neil nende etteheidete kohta ei ole. Ja viimaks, hääletamise korralduse vastuolu turvanõuetega, ebapiisav jälgitavus, hääle muutmine, hääle arvesse võtmata jätmine – jällegi sama seisukoht: kuidas see puudutab teid, lugupeetud kaebaja, kahjuks me ei saa seda menetleda. 

Ilmselt ei saa olla vaidlust selles, et kõik need näited, mis ma tõin, on osa elektroonilise hääletamise või üleüldse valimiste usaldusväärsuse põhilistest sammastest. Aga neid ei arutatud, sest kaebaja ei suutnud näidata, kuidas see konkreetselt tema õigusi rikub. Aga ma julgen arvata, et selliste kahtluste olemasolu iseenesest võib olla piisav argument selleks, et taolist virtuaalsete sedelite kogumise ja lugemise meetodit mitte kasutada. Aga meil on selline kohtumenetluse kord, mis ei võimalda rikkumisi kontrollida, kui neid avastab keegi, kes samas ei suuda näidata, kuidas see just tema õigusi rikub. 

Ja see ei ole etteheide Riigikohtule, kes neid seadusi selliselt tõlgendab ja rakendab. See on kriitika seaduse kvaliteedi aadressil. Teisest küljest, kui Riigikohus hakkaks ise tõlgendama seadusi laiemalt ja võtma endale volitusi, mida seadus talle ei anna, siis tuleb kohe kriitikat teiselt poolelt, et näete, Riigikohus on muutnud selle asja illegitiimseks seetõttu, et ta on ise laiendanud oma volitusi. Nii et kõik algab seadustest, kõik algab sellest ruumist siin. 

Oletame korraks, et 30-aastane valija märkab, kuidas elektrooniline süsteem muudab kehtetuks kõik aastatel 1950–1960 sündinud valijate hääled. Oluline probleem, ma arvan, kõik nõustuvad. Aga mida praeguse seaduse järgi Riigikohus peaks vastama? Halb lugu, aga paraku me ei saa selles osas seisukohta võtta. 

Lisaks on valimiskaebustega seoses problemaatiline tähtaegade süsteem, tähtaegade lugemine, tähtaegade jooksma hakkamine. Kehtiv valimiskaebuse esitamise tähtaegade süsteem eeldab kohest reageerimist. Kui mingi viga jääb õigeaegselt vaidlustamata, siis sõltumata selle vea olulisusest … Näiteks üks viga eelmistel valimistel, mis oli päris tõsine: valimiste kord on tehtud selliselt, et riigi valimisteenistus sisuliselt annab üle valimiste korraldamise RIA-le ja valimisteenistus ei oma selle üle mitte mingisugust sisulist kontrolli ega oska vastata, mida RIA teeb, ja kui selline asi avastatakse liiga hilja, siis kohus sellega tegelda ei saa. 

Mina näen siin põhimõttelist probleemi, millega osaliselt on oma konkureerivas arvamuses nõustunud ka Riigikohtu esimees ise. Valimiskaebuste [menetlemise] korraldus on puudulik, sest sellise juhtumi esinemise tõenäosus, et kohtul tekiks praegu kehtiva seaduse järgi võimalus hinnata korraga nii selle korralduse põhiseaduspärasust kui ka valimiste sisulist usaldusväärsust, on võrreldav väga toreda lotovõiduga. Ja seetõttu ma teen Riigikogule ettepaneku tõsiselt kaaluda valimiskaebuste menetluse olulist reformimist ja teha seda järgmiselt. Mul on kolm punkti.

Esiteks tuleks teha lubatavaks populaarkaebused ehk sellised kaebused, mis on esitatud mitte ainult isiku enda subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid ka avalike huvide kaitseks. Eestis lubatakse selliseid kaebusi näiteks planeerimismenetluses ja keskkonnakaitse asjades. Ehk kui Eesti elanik arvab, et temast 200 kilomeetri kaugusel tehakse mingisuguse avalik-õigusliku otsustusega oravatele liiga, siis ta saab seda vaidlustama minna. Kummatigi sellised kaebused ei ole lubatud meie riigivõimu teostamise ja loomise legitiimsuse keskses punktis ehk küsimuses, kas meie valimised on seaduslikud ja usaldusväärsed, seal, kus avalikkuse kaasamine peaks olema maksimaalne. 

Teiseks tuleks oluliselt lihtsustada kaebetähtaegade arvestamist ja pikendada tähtaegasid. Tähtaegasid tuleks pikendada nii kaebuse esitamiseks kui ka vaidluste lahendamiseks, sest Riigikohtu esimees oma konkureerivas arvamuses eelmisel aastal ütles, et olemasolevate tähtaegade piires ei ole tegelikult võimalik mõistlikku ja süvenenud lahendit kaebuste kohta anda. Individuaalsete õiguste rikkumisel peaksid kaebetähtajad hakkama jooksma tõepoolest sellest hetkest alates, kui isik saab aru, et tema individuaalseid õigusi on rikutud, näiteks registreerimisega seotud või kautsjoninõudega [asjades] või midagi sellist. Aga kui isik soovib vaidlustada valimiste korraldust üldiselt, siis sellisel juhul peaksid need tähtajad hakkama jooksma valimistulemuste kindlakstegemisest alates. See on kõigile arusaadav, mõistetav punkt.

Selline menetlus, et valimiskaebused lahendatakse Riigikohtus, tuleks minu arvates asendada kaheastmelise kohtumenetlusega: halduskohus koos hüppava kassatsiooniga Riigikohtule. Paratamatult eeldab valimiskaebuste lahendamine faktiliste asjaolude tuvastamist. Elektrooniliste valimiste puhul eeldab see paratamatult – ma arvan, et keegi ei vaidle sellele vastu – ka eriteadmistega isikute ärakuulamist, eksperdiarvamuste lugemist, nendega arvestamist. Selliste asjadega ei ole Riigikohus harjunud. Riigikohtul ei ole tegelikult faktide tuvastamise ja faktide hindamise pädevust, vaid ta on õiguslikke hinnanguid ja lõplikke tõlgendusi andev kohus. Selline ülesanne on kõige parem anda halduskohtule, kes lahendab asja sisuliselt, faktiliselt ja õiguslikult, ning seejärel saaks minna kohe järgmise etapina Riigikohtusse. 

Ma usun, et nendel põhimõtetel, kui neid arvestada valimiskaebuste [menetlemise] reformimisel, saaksime me oluliselt usaldusväärsema valimiskaebuste lahendamise korra ning sellel oleks tuntav mõju valimistulemuste legitiimsuse ja sedakaudu demokraatia tugevdamisele. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka mitmeid küsimusi. Kõigepealt Mario Kadastik, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Tahtsin küsida. Te olete korduvalt üritanud EKRE nimel vaidlustada elektrooniliste valimiste tulemusi. Edutult. Seejuures just protseduurika tõttu, nagu see, mida te siin kõnes välja tõite, kas siis [kaebuse] mitteõigeaegse [esitamise] tõttu või siis pöördus [kohtusse] vale subjekt, kelle õigusi [ei] rikutud. Põhimõttelised küsimused üldise avaliku korra mõttes on arusaadavad. Neid võib kindlasti arutada. Aga ma tahtsin küsida [selle kohta]. Tegelikult jääb meil kahe valimise vahele väga pikk periood alati ja selle jooksul on korduvalt võimalik neid protseduure selgelt üle käia, neid vaidlustada, alamastme akte [vaidlustada], sealtkaudu seda protsessi arendada. Miks me alati tegeleme sellega ainult mõned päevad pärast valimisi, mitte vahepealsel perioodil?

EKRE-l oli eelmisel aastal kaks põhilist valimiskaebust, mille puhul mina neid esindasin. Üks kord oli probleem selles, et toimingud, mida me vaidlustasime, ei olnud veel kohtu arvates tehtud. Ja teine kord me vaidlustasime valimistulemusi. Seal oli probleemiks just nimelt see, et riigi valimisteenistus oli täiesti seadusvastaselt andnud oma valimiste korraldamise ülesande Riigi Infosüsteemi Ametile ja sisuliselt kontrolli enam selle üle ei omanud. Ja selle puhul leiti, et me oleme kaebusega hiljaks jäänud, sellepärast et see toiming, valimiste korraldamise sisuline üleandmine Riigi Infosüsteemi Ametile, oli toimunud juba ammu. Minu arvates on see niivõrd oluline asi, kui isik märkab sellist viga. See on võrreldav sellega, kui teie Riigikoguna annaksite oma ülesande, mis on riigieelarve kinnitamine, Vabariigi Valitsusele. See on analoogne, see on analoogselt absurdne seadusetus. Ja kui sellised asjad avastatakse valimiste käigus, siis on põhjendatud nendele valimiste järel vahetult pärast nende avastamist reageerida. Ja minu arvates peaks kohus sellele reageerima.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, aitäh sisuka ettekande eest! See kõik tegelikult, see seadusandlik raamistik, mis – kuidas ma ütlen? – kaitseb e-valimiste süsteemi selle eest, et tõsiselt saaks menetleda seal olevaid probleeme, kõlab päris õõvastavalt. Mõnes mõttes meenutas see mulle seda lugu, mida räägitakse inimestest, kes arutavad sõnavabaduse olulisuse üle. Keegi seltskonnast ütleb, et tal nagunii midagi öelda ei ole, tema jaoks ei ole sõnavabadus seetõttu oluline.

Aga tegelikult küsimus, mis mul tänase arutelu käigus tekkis, on see. See mugavus on siit palju läbi käinud. Paljude e-valimiste pooldajate argument ongi mugavus. Aga kas me seda aspekti [oleme kaalunud], et demokraatia võib-olla peakski olema aeglane ja mitte nii väga mugav, sest see paradoksaalsel kombel tagab, et ülejäänud elu on mugavam? Nagu me Riigikogus näeme, on koalitsioon endale asja teinud mugavaks, enam ei peeta seadustest kinni ja nii edasi. Tulemus on selline, et inimeste arvates ülejäänud elu enam ei ole mugav. Mis te sellest mõttest arvate?

Siin oli kaks tähelepanekut. Esimene tähelepanek oli see, et seadus kaitseb e-hääletamist. Ma täiesti lõpuni sellega ei nõustu. Ma arvan, et seaduse eesmärk sellise valimiskaebuste korra kehtestamisel on see, et võimalikult kiiresti saavutada õigusselgus. See pärineb tegelikult ajast, kui meil ei olnud veel elektroonilist hääletamist. Aga tänasel päeval, kui valimiskaebused on läinud sedavõrd keeruliseks, nagu need on, see süsteem minu arvates enam lihtsalt ei sobi. Seda ilmestab ka kohtupraktika, et need küsimused sisulist lahendit ei saa.

Ja teise küsimuse esitasite valele inimesele. Millised peaksid valimised olema, kas need peaksid olema mugavad, ebamugavad, kas mugavus on hea või mugavus on halb, on, lugupeetud Riigikogu liikmed, teie ülesanne otsustada.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja Paul Keres! Alates aastast 2005, kui esmakordselt rakendati e-hääletamise võimalust, on valimistel osalenutest elektroonilise variandi kasutajate arv kasvanud 1,9%-lt 51,1%-ni hääletamas käinutest 2023. aasta valimistel. Kokku on olnud valimisi 13, need on olnud kohalikud, parlamendi ja Euroopa Parlamendi valimised. Te olete väga kogenud vandeadvokaat. Minu küsimus on, kas te olete valmis asuma kohtus kaitsma valijaid, kes usaldavad e-valimisi, kasutavad seda varianti ja peavad kahtlustusi oma hääle andmise valikul ebaõiglaseks.

Mina olen kohtus valmis esindama kõiki, kellega me jõuame kokkuleppele. Aga käesoleva valimiste korra järgi ei ole tegelikult selliseid kaebusi isikutel võimalik tõstatada üleüldse. Ma isegi ei kujuta ette, millise kaebuse nad saaksid esitada, kui nad usaldavad e-valimisi. Võib-olla nad saaksid esitada nõude, kui e-valimised ära jäetakse, et neile seda võimaldataks, aga see on üsnagi teoreetiline.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Auväärt vandeadvokaat! Enne ütlesid siin ilusa lause, et kõik saab alguse siit saalist. Ja eks [ma olen] põhimõtteliselt ju nõus, et me teeme siin seadusi. [Seadused] nii kaebuste kohta, hääletamise enda süsteemi kohta kui ka selle kohta näiteks, kuidas kohtunikke ametisse nimetatakse, tulevad siit saalist. Aga meil on probleem. Mõnes mõttes saab kõik saab alguse valimiskasti juures. Ja nüüd me olemegi olukorras, kus me tegelikult ei saa aru, kuidas sinna valimiskasti hääled said, ja me ei ole päris kindlad, et selle valimiskastist väljavõetud tulemuse järgi on siin saalis rahva tahe tegelikkusega kooskõlas. Kuidas me lahendame olukorra, mille [lahendamiseks] peaks saal muutma ära süsteemi, mis on teda ennast genereerinud? Mis see lahendus on? Me peaksime kõigepealt saama valimissüsteemi muuta, et saada aus valimistulemus. Aga selle jaoks, et [teha] seda seadusemuudatust, oleks meil vaja ausat valimistulemust. Muna ja kana või kuda iganes?

Muna või kana, jah – see on filosoofiline küsimus. Mina nende hulka ei kuulu, kes kindlameelselt usuvad, et elektrooniline hääletamine toob igal juhul kaasa illegitiimse tulemuse. Küll aga ma mõistan täiesti, millest need kahtlused on tekkinud, seda just eriti selles valguses, et kohtutelt on väga raske saada ammendavat ja selgitavat seisukohta. Kui me eeldame seda, et Eesti riigivõim siiski on legitiimne, siis sellest legitiimsest võimukorraldusest lähtuvad seadused peaksid tagama valimiste legitiimsuse. Aga ma arvan, et parlamentaarse debati üks oluline osa ongi leida oma maailmavaateliste erinevuste või erimeelsuste vahel mingisugused juurteemad, mille puhul erimeelsusi ei ole. Ja ma arvan, et demokraatia ja demokraatliku riigivõimu teostamise legitiimsus võiks kindlasti üks selline asi olla. Ma ei näe häid maailmavaatelisi vastuväiteid sellele, et kaebeõigust laiendada ja teha kaebuste esitamist lihtsamaks ja tõhusamaks.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma olen üks vähestest, kelle kaebus jõudis Riigikohtusse ja jõudis seal ka lahendini. Tavapäraselt jäeti muidugi kõik nõuded rahuldamata, välja arvatud üks, kus ma osundasin sellele, et toimunud valimised ei olnud ühetaolised. Nimelt, paberhääletuse puhul tuvastatakse isik näo ja dokumendil oleva pildi kokkulangemise tulemusel, alles siis antakse talle bülletään. Aga e-hääletamise puhul toimub ainult ID-kaardi kehtivuse tuvastamine. See on erisus. Mitte keegi ei tuvasta elektroonilisel hääletamisel, et see valija hääletab ise. Teine moment oli mul see, et e-hääletamisel saab häält muuta, paberhääletusel ei saa. Ja põhjus [nõude mitteläbivaatamiseks] oli see, et ma ei esitanud seda õigeaegselt valimiskomisjonile. Minu küsimus on praegu, kas teie hinnangul on valimised ühetaolised põhiseaduse mõttes.

Ma arvan, et põhiseaduse mõttes … Põhiseadus on üldine seadus, mille tõlgendamisel me kasutame kõige suuremat üldistatuse taset. Me peame põhiseaduse tõlgendamisel arvestama olustikku, milles rahvas oli sellel hetkel, kui ta põhiseaduse vastu võttis. Ja mina arvan seda, et selles valguses võib põhiseaduse mõtte kohaselt pidada tänaseid valimisi ühetaolisteks, jah.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Siin ma jään lugupidavalt eriarvamusele. Mu meelest on ikka üsna eritaolised need valimised. E‑valimised ja pabervalimised on mitmes põhimõttelise tähtsusega aspektis täiesti erinevad, muu hulgas selles mõttes, et viimaste puhul ju ei tuvastata isikutki reaalselt. Tuvastatakse see, et keegi lükkas kaardi sisse, aga kes selle sinna sisse lükkas, seda tegelikult isegi ei tuvastata. 

Aga muuseas, kolleeg Kadastik pöördus enne teie poole küsimusega, miks me alati tegeleme e-valimiste küsimusega ainult vahetult pärast valimisi, mitte valimistevahelisel ajal. Ma ütleksin, et see on mingis mõttes väär küsimus, sellepärast et nad ei tegele sellega üldse. Nad tegelevad ainult probleemi süvendamisega, nagu me m-valimiste puhul nägime. 

Aga sellest tõukuvalt, ma mõtlesin – te esitasite oma väga heas, loogilises ja hästi struktureeritud ettekandes kolm konkreetset ettepanekut –, kas põhimõtteliselt, kui härra Kadastik ja tema kolleegid sooviksid siin valimistevahelisel ajal selle probleemiga tegeleda, oleksite valmis [te neid] nõustama, kuidas neid kolme punkti sisse viia kehtivasse seadusesse.

Jaa, kindlasti. See on väga lihtne, see on umbes poole päeva töö, et see seadusesse sisse kirjutada. Ja kindlasti ei nõua see liiga suuri ressursse. 

Seoses teie eriarvamusega selles küsimuses, kas valimised on ühetaolised või on eritaolised, ma mõistan seda argumenti. Ma saan aru, millel väide põhineb. Aga ühetaolised ei ole ju ka sellised valimised, mille puhul ühed käivad valimisjaoskonnas, aga teised tervisliku seisundi tõttu näiteks ei saa sinna minna ja neile tuuakse valimiskast kohale. Neid erisusi on palju. Minu arvamus või minu tõlgendus on lihtsalt see, et need erisused ei ole sedavõrd olulised, et muuta valimised eritaoliseks või mitteühetaoliseks põhiseaduse mõttes. Aga me võimegi jääda eriarvamusele.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Tegelikult ma [jätkan] sellesama teemaga. Vaatasid üle need Riigikohtu lahendid. Neid oli siin peaaegu 70 tükki, aga ainult üks oli selline, mis midagi lahendas. Meil on ühiskonnas müüt, et Riigikohus on andnud oma hinnangu e-valimistele ja e-valimiste kaebustele peaaegu kõigis nendes aspektides, mis tekitavad päris palju õiguslikku vaidlust. Meil on seesama ühetaolisuse teema läbi käinud. Minu meelest aga Riigikohus … Lükka ümber või kinnita üle. Ma ei tea, kas Riigikohus on öelnud midagi ühetaolisuse kohta. Kas Riigikohus on midagi öelnud selle kohta, et kui põhiseadus ütleb, et valimised on märtsikuu esimesel pühapäeval, aga tegelikult kestavad valimised seitse päeva järjest, kas see on kooskõlas põhiseadusega või ei ole? Kas Riigikohus selle kohta on andnud oma lõpliku hinnangu? Kas Riigikohus on oma lõpliku hinnangu andnud selle kohta, et näiteks paberhäält sa ei saa tagasi võtta sealt kastist ja uuesti hääletada – see on väga suur erinevus [ja mitte]ühetaoline –, aga elektroonilist häält sa saad muuta nii palju kui tahad? Kas meil Riigikohtu nii-öelda õigusselgust loovaid otsuseid on või ei ole?

Ei, minu teada lõplikke seisukohti ei ole.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan. Lugupeetud vandeadvokaat! Te siin oma kõne alguses tõite välja kohtutesse pöördumise [põhjuseid] ja nimetasite ka, kuidas kohtud on nendele vastanud. Kui inimesel on näiteks tõendid, faktid või teadmine, et tema sai rohkem hääli ja tema oleks pidanud osutuma valituks, ja ta pöördub selle probleemiga kohtusse, siis arvestades seda, et Eesti nimetab ennast õigusriigiks, kas meie kohtud kaitsevad piisavalt selle inimese õigusi? Kas meie seadused praegusel kujul selliseid õigusi ikkagi kaitsevad?

Sellisel kujul esitatud kaebust minu arvates kehtiv seadus kaitseb, kui isik näitab ära, et talle konkreetselt on loetud vähem hääli, kui tema arvates talle anti. Aga seda on keeruline tõendada.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Meil räägitakse, et kõik see süsteem vastab mingitele rahvusvahelistele normidele. Ma ei tea, kas Euroopa Nõukogu 2017. aasta standarditele lisaks midagi on, aga sealt loeme, et tagatakse valijate ainulaadne identifitseerimine ja isiku autentimine, salajasus peab olema tagatud protseduuri kõikides etappides, valija kohta antakse ainult üks hääl, e-valija peab saama veenduda, et tema kavatsus on täpselt esitatud ja pitseeritud, hääl on muutmatult hääletuskastis ja iga lubamatu mõju on tuvastatav, süsteem peab tõendama, et iga hääl on valimistulemustes täpselt arvestatud, tõendid peavad olema kontrollitavad süsteemist sõltumatute vahenditega. Mulle tundub, et vähemalt nendele [nõutele] meie valimissüsteem ei vasta. Kuivõrd selle taustal saab öelda, et Eesti e-valimissüsteem järgib kehtestatud rahvusvahelisi standardeid?

Selleks, et seda seda kinnitada, või selleks, et seda ümber lükata, peaks kohus neid küsimusi vaagima. Seda ma üritangi rõhutada. Taolise põhimõttelise õigusvaidluse korral on lõplik sõna kohtul. Seni ei ole paraku neid küsimusi olnud võimalik kohtu ette viia ja kohtult sisulist lahendit saada.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Me teame, et Riigikohus on mitmel korral märkuseid teinud selle kohta, mis puudutab e-valimisi. Aga mitte midagi selleks ette võetud pole. Esimene küsimus ongi, kuidas me sellest välja murrame. Paraku koalitsioonil seda tahet ei ole. Räägime täpsemalt: Reformierakonnale sobib väga hästi see status quo, mis on kogu aeg olnud, ja see tulem. Teine küsimus on see. Nüüd olete te mõnel korral e-valimiste küsimuses esindanud [kaebajat] kohtus. Need institutsioonid, [näiteks] Vabariigi Valimiskomisjon – milliselt te hindate koostööd nendega ja nende suhtumist selles mõttes, et tõesti midagi ette võtta ja neid kitsaskohti, mida on aastaid ja aastaid välja toodud, ka tegelikult parandada ja midagi ette võtta?

Sellesse mul suurt usku ei ole, et need täideviivad institutsioonid omaksid suurt huvi midagi parandada. Just nimelt eelmiste valimiste ajal, kui me valmistasime ette neid valimiskaebusi, tuli eriti riigi valimisteenistuselt jahmatama panevat ükskõiksust vaatlejate ja isikute soovide suhtes, kes soovisid valimisi kontrollida ja kaebusi esitada. 

Problemaatiline on aastate kaupa olnud tegelikult ka see, et seadusandja ei ole elektroonilist hääletamist võrreldes sedelhääletamisega kuigivõrd üldse reguleerinud. Sisuliselt võib selle regulatsiooni kokku võtta selliselt, et meil peab olema võimalik elektrooniliselt hääletada, riigi valimisteenistus ja Vabariigi Valimiskomisjon, palun nüüd tehke nii, et seda saaks teha. Ja siis igaks valimiseks või igaks valimistsükliks valmistab riigi valimisteenistus ja Vabariigi Valimiskomisjon ette uued reeglid, mis tegelikult peaks olema põhijoontes sätestatud seaduses. Sellele probleemile on muidugi juhtinud tähelepanu ka Riigikohus ise, et selliseid riigielukeskseid küsimusi reguleerivad õigusnormid peavad leiduma seadusest, mitte ametiasutuste kehtestatud haldusaktidest või muudest madalamatest õigusaktidest.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Kõigepealt osutan ka omalt poolt sellele, et on hästi tänuväärne, et te selle statistika olete ära teinud või õigemini ei ole statistikat teinud, vaid olete töö ära teinud ja selle statistika esile toonud. Tegelikult on need ikkagi jahmatamapanevad numbrid, mis te välja toote, et 68 kaebusest ükski ei ole mingisuguste Riigikohtu-poolsete sisuliste järeldusteni viinud kehtiva valimiskorra kohta. See on sünge-sünge fakt riigis, mis nimetab ennast demokraatlikuks, ja see näitab, et sisuliselt ei olegi võimalik kaebeõigust kasutada, vaid kaebeõigus on paljuski lihtsalt fiktiivne.

Aga ma mõtlesin küsida teie käest seda, et kui mingil põhjusel ei olda nõus toetama populaarkaebuste esitamise võimaluse seadustamist, näiteks tuginedes argumendile, et see võib tuua liiga suure kaebustelaviini, siis kuidas te suhtuksite ettepanekusse, mille on teinud Märt Põder koos kolleegidega, et kaebeõigus võiks olla vähemalt nendel, kes on ametlikult olnud valimiste vaatlejad?

See tundub mulle mõistliku kompromissina. Aga ma ei ole nõus selle kriitikaga populaarkaebuse suhtes, et see võib kaasa tuua kaebustelaviini, mida ei ole võimalik ära menetleda. Nagu ma ütlesin, on meil kehtivas seaduses populaarkaebus ju seadustatud ja seda rakendatakse planeeringute puhul ning looduskaitse ja keskkonnakaitse küsimuste puhul. Ei ole sugugi näha, et kuidagimoodi kuritarvitataks kohtusüsteemi. Vastupidi, see on võimaldanud just nimelt avalikkusel või avalikku huvi kaitsvatel organisatsioonidel tuua kohtu ette kaebusi, mis sinna teistel juhtudel ei oleks kunagi jõudnud. Noh, võtame näiteks selle juhtumi, et hüpoteetiline 30-aastane valija näeb, et 1950. ja 1960. aastatel sündinud inimeste hääled lihtsalt kustuvad. Kui need 1950. ja 1960. aastatel sündinud inimesed seda ise tähele ei pane, kuidas see asi siis kohtu ette jõuab? Aga valimiste vaatlejatel peaks minu arvates olema kindlasti õigus esitada ka üldist laadi avalikust huvist lähtuvaid kaebusi. Sellega ma olen absoluutselt nõus.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan! Lugupeetud vandeadvokaat! Te eelnevalt vastasite minu küsimusele, et teie hinnangul on isiku õiguste kaitse, kui tal tekib küsimusi [talle antud] häälte suhtes, piisavalt tagatud seadustega. Ütlesite ka, et seda on väga raske tõendada, neid hääletusasju. Aga arvestades seda, et e-häälte säilitamise tähtaeg on ebamõistlikult lühike, need väga-väga kiiresti hävitatakse, mis te ise arvate, kuidas see aitab kaasa õiguste kaitsele ja kohtus õiguse saamisele?

Loomulikult, kui tõendid kipuvad kaduma, siis ei saa neid kasutada ja sellisel juhul ei saa oma õigusi kohtus kaitsta. Mida ma oma vastuses mõtlesin, oli see, et minu ettekande põhituuma kontekstis – üldist laadi kaebused versus individuaalsed kaebused – on sellistele juhtumitele reageerimiseks Eestis seadustega õiguskaitsevahendid tagatud. Seadus sätestab, et igaüks, kes leiab, et mingisuguse valimistoiminguga on rikutud tema õigusi – ja kahtlemata sellise juhtumi puhul, mille te esile tõite, on rikutud, vähemalt on võimalus, et on rikutud isiku õigusi –, saab kohtus kaitset taotleda. Aga selleks, et see oleks ka päriselt tõhus, tuleb koguda valimiste käigus vastavad tõendid. Kuidas seda täpselt teha, sellele mina vastust anda ei oska, sellepärast et see on äärmiselt sügavaid eriteadmisi nõudev temaatika. Selleks tuleb kasutada eksperte. Eksperdid peavad need tõendid koguma ja teistele juristidele ehk kohtunikele arusaadavas keeles ekspertarvamuse vormis sõnastama.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. 

Aitäh! 

Järgnevalt, head kolleegid, avan läbirääkimised. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Mul on hea meel esimesena paluda siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu keskfraktsiooni nimel Aleksandr Tšaplõgini. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! E-valimiste põhiprobleem on see, et ei ole võimalik tõestada, kas inimene hääletas ise ja [kas ta] tegi seda vabatahtlikult. Meile on selgitatud, et kui inimene on andnud e-hääle surve all, siis on tal võimalus uuesti hääletada. Loodan, et mõistate selle selgituse absurdsust. 

Valimisjaoskonnas hääletamisel on kogu protsess selge ja läbipaistev. Valimiskomisjon kontrollib valija isikut tõendavat dokumenti ja tagab, et hääletamise korda ei rikuta. Vaatlejad aitavad sellele kaasa. E-valimistel seda ei toimu. Häälte lugemisel valimisjaoskondades on samuti kõik selge ja läbipaistev. Hääletussedelitelt hääled loeb kokku valimiskomisjon vaatlejate juuresolekul. E-hääletamisel seda ei toimu. Keegi ei tea, kes meie elektroonilised hääled kokku loeb ja kuidas. 

Elektroonilise valimissüsteemi ilmsed puudused on viinud selleni, et ligi pooled meie kodanikest ei usalda e‑valimisi. Ja kuna vabad ja õiglased valimised on demokraatia alus, tuleb kahjuks tunnistada, et peaaegu pooled meie kaaskodanikest ei usalda täielikult meie demokraatlikke institutsioone. See on tõsine probleem kogu riigi jaoks ja seda ei [ole võimalik] lahendada, kui otsustatakse seda lihtsalt ignoreerida. 

On selge, et e-valimised ei ole piisavalt läbipaistvad ja usaldusväärsed. Ligi pool rahvast ei usalda neid. See tähendab, et Eesti riik peab loobuma e-valimiste kasutamisest seni, kuni tehnilised lahendused võimaldavad muuta e-valimised absoluutselt usaldusväärseks. Kuid tehniliste probleemide lahendamise asemel kavatseb valitsus e-valimiste ulatust veelgi laiendada, lubades hääletada mobiiltelefonis. Mida rohkem on meie demokraatia internetis, seda väiksem on meie kodanike usaldus [selle vastu]. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt hea kolleeg Andre Hanimägi. Ma saan aru, et on soov võtta sõna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Aitäh, lugupeetud kolleegid! Aitäh ka kõikidele esinejatele! Järgmisel aastal möödub 20 aastat ajast, mil Eestis sai esmakordselt hääletada interneti teel. Järgmisel aastal toimuvad juba 15. valimised, kus oma hääle saab anda veebis. 2005. aastal, mil enamik arvuteid jooksis Windows XP peal ning ligipääs internetile oli vähem kui 40%-l Eesti leibkondadest, hääletas interneti teel 9287 inimest 496 336 hääletaja seast. 

Sellest ajast saati on e-hääletajate arv järjest kasvanud. Riigikogu valimistel 2023. aastal oli e-hääletajaid esmakordselt rohkem kui paberil [hääletajaid]: 313 514. Võib päris kindel olla, et nii Euroopa Parlamendi valimistel kui ka järgmise aasta kohalikel valimistel on e-hääletamine jätkuvalt populaarne viis oma hääl kuuldavaks teha. Siis saab seadusandja loal end autentida ka Smart-ID-ga, mis on täna populaarseim viis end mobiiltelefoni abil tuvastada. 

Sama pikk ajalugu on olnud ka e-valimiste kriitikal, kuid see kriitika ei ole saanud tuge juurde nagu e-valijate arv, vaid on pigem kahanenud ja jäänud enam-vähem täpselt samasuguseks: e-hääli võltsitakse, tagatud ei ole turvalisus, salajasus ega ühetaolisus. Arusaam e-häälte võltsimisest tuleneb minu hinnangul eelkõige valimistulemustest ehk sellest, et mõned parteid saavad e-hääli rohkem kui teised. Muid tõendeid ligemale 20 aasta jooksul tegelikult ei ole suudetud esitada, seda vaatamata valitsuste ja vastutavate ministrite vahetusele. 

2019. aastast 2021. aastani olid e-valimiste eest vastutavad ministrid Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast, kes tänase arutelu on algatanud. Muu hulgas oli toonases koalitsioonilepingus kirjas, et e-valimiste süsteem muudetakse paremini kontrollitavaks, turvalisemaks ja läbipaistvamaks. Seega ei teinud koalitsioonipartnerid takistusi erakonnal e-valimiste teemaga tegeleda. Ometi ei tulnud ka sellest perioodist mitte ühtegi fakti ega teadmist, et valimised on kellelegi lükata-tõmmata.

Niisamuti ei ole näha olnud ühtegi anomaaliat ennustatud ning tegelike valimistulemuste vahel. Ennustused ja reaalsed valimistulemused on suures pildis ühtinud ning nii kohalikel valimistel kui ka Riigikogu valimistel on erinevate küsitlusfirmade küsitluste tulemused erinenud vaid mõne protsendipunkti võrra. Ka see ei toeta arvamust, et e-hääled on õhust võetud ja mõne konkreetse erakonna mulda pistetud. 

Küll aga toetab nii tänast kui ka juba väga pikalt veetud e-valimistevastast kampaaniat – vanasti aktiivselt Keskerakonna, nüüd EKRE poolt – ühiskonna polariseeritus ning nende erakondade valijate küllaltki kõrge pessimism e-valimiste vastu. Usaldus e-valimiste vastu 2023. aastal võrreldes 2021. aastaga langes ning kuigi e-valimisi usaldab jätkuvalt rohkem inimesi, kui ei usalda, on tendents loomulikult problemaatiline, eriti kui vaadata numbritesse sisse ja näha, et see lõhe jookseb selgelt erakonniti ning on suuresti seoses valimistulemustega ning koalitsiooni pääsemisega.

See polariseerimine, millele antakse hea meelega hoogu juurde, on tõepoolest ohuks demokraatiale, nagu tänase arutelu pealkiri viitab. Sisuliselt kaheldakse valimisvõitjate tulemustes ning seega ka valitsuse legitiimsuses. See ei ole hea märk, kui valimistel oodatust vähem hääli saanud peavad selle põhjuseks valimistel enam hääli saanute valskust ja lihtlabast valimispettust, mida justkui faktina ühiskonnas võimendatakse. 

Ohuks demokraatiale on üleilmselt peetud ka valimisaktiivsuse langust. Ka siin on e-valimistel olnud pigem positiivne mõju või on vähemalt tõdetud, et see pidurdab valimisaktiivsuse langust. Näiteks Euroopa Komisjon on leidnud, et e-valimised pakuvad valijatele rohkem osaluskanaleid ning selle abil võiks valimisaktiivsus tõusta. 

Nüüd, vaatamata sellele, et me usaldame oma raha, isiklikud andmed, pildid, sisuliselt kogu oma elu internetti, on igaühel loomulikult õigus olla mures, kas e-valimised on ikkagi piisavalt turvalised ning kas need on meie seadustele ja valimiste mõttele vastavad.

Palun kaks minutit juurde.

Kaks minutit lisaaega, palun!

Ja eks mitmed murekohad, mis ka siin kõlasid, on ju igati adekvaatsed. Ka tegelikult Eesti Vabariigi Riigikohus on tõdenud näiteks seda, et elektroonilise hääletuse korraldus on vaja senisest põhjalikumalt seadusesse panna. Ja tegelikult on seadusandja sellega tegelenud, ka viimati, kui oli siin väga suur arutelu selle eelnõu üle, mis puudutas Smart-ID-d. Ka seal oli mitmeid selliseid punkte, mis just nimelt korrastust tagavad. 

Ma usun, et mitte kellelgi ei ole vähimatki soovi, et e-valimised ei oleks turvalised. Loomulikult peavad need olema turvalised ja internetis on piisavalt ohte, millega tuleb pidevalt tegeleda. See on keeruline. Aga e‑valimiste pika ajaloo jooksul ei ole olnud olukorda, kus e-valimised on tulnud mõne rünnaku tõttu ära jätta. Ka see tegelikult näitab seda, et 20 aasta jooksul on meil piisavalt turvaline valimiste süsteem kujunenud. 

Niisamuti on võimalik valijal nutiseadmega kontrollida, kas tema hääl on jõudnud pärale ning väljendab tema tahet korrektselt. Juhul, kui inimest on survestatud või keegi on üle õla tõepoolest andnud head või halba nõu, on võimalik kabiinis ümber valida. See on ka olnud ühetaolisuse printsiibi puhul üks [küsimustest], et kuidas nii saab. Aga teiselt poolt ongi põhjus see, et sel juhul, kui on selline olukord tekkinud, on inimesel ikkagi võimalus minna salaja hääletama.

Arutelud, kuidas turvalisust parandada, kuidas suurendada e-valimiste usaldust ning vältida olukordi, kus valimistulemused [toodavad] juurde usaldamatust, mis võib tõepoolest olla demokraatiale ohuks, on igati mõistuspärased ja vajalikud. Küll aga ei ole mõistlik arutada, kas e-valimised jätta või kaotada või kas e-valimised iseenesest on mingisugune oht demokraatiale. Ei ole. 20 aasta jooksul ei ole selgunud mitte ühtegi põhjust, miks e-valimised kaotada. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni nimel Hendrik Johannes Terrase. Palun! (Hendrik Johannes Terras küsib lisaaega.) Ja lisaaeg kolm minutit, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Alustuseks pean ma ütlema, et Eesti 200 fraktsioon toetab veendunult e-hääletamist ning toetab veendunult ka e-hääletamise edasiarendamist. Loomulikult peame rääkima usaldusest, millest siin on täna palju räägitud ning mille kahjustamiseks on meedias ning ka täna kõlanud mitmeid väiteid, mille ma kohe ümber lükkan. 

EKRE peamine väide on, et 40% valijatest ei usalda e-hääletust. Nad viitavad Mihkel Solvaku ja Piret Ehini uuringule, mis toob välja järgmise. Elektroonilise identiteedi mittekasutajad on oluliselt vanemad kui selle kasutajad. Seega võib e-valimiste kasutamise eelduseks oleva isikutuvastustehnoloogia mittekasutamist täheldada kõige vanemas valijategrupis, samas kui kõige nooremate seas see kuidagi takistuseks ei ole. Uuringu tulemused näitavad, et need, kes e-ID-d ei kasuta ja kunagi seda kasutades e-hääletanud ei ole, usaldavad ka süstemaatiliselt vähem e-valimisi. 

Mida see kokkuvõttes tähendab? Esmalt võib järeldada, et mitteusaldamine mõjutab kasutamist või vastupidi, mittekasutamine tingib mitteusaldamise, kuna puudub positiivne kasutajakogemus. Noorte, 18–24 aastaste seas on seevastu e-ID kasutus väga kõrge. Usaldus e-valimiste vastu on üsna kõrge ka nende hulgas, kes kunagi e-hääletanud ei ole. Seega on e-hääletamise mittekasutamine ilmselt seletatav pigem madala usaldusega, mitte sellega, et inimesed ei oska või ei ole harjunud kasutama digitaalseid isikutuvastustehnoloogiaid. 

Meenutan mõningaid fakte. 2023. aasta Riigikogu valimistel osales 613 801 valijat, mis teeb osalusprotsendiks 63,5%. Neist 313 514 hääletas elektroonselt, mis teeb circa 51,1% valimas käinutest ja 32,5% kõigist valijatest. Usaldus Riigikogu vastu oli Turu-uuringute AS-i käsitluse kohaselt 2023. aasta neljandas kvartalis 21%. OSCE märgib raportis Riigikogu [2023. aasta] valimiste kohta järgmist: "Avalikkuse usaldus e-hääletamise vastu on jätkuvalt suur, mis tuleneb süsteemi läbipaistvusest ja asjaolust, et alates 2005. aastast kasutatav internetihääletamine on juba väljakujunenud tava. Üldiselt korraldati e-hääletamine professionaalselt ja läbipaistvalt, pöörates nõuetekohast tähelepanu süsteemide täpsusele ja turvalisusele."

Kokkuvõtvalt, uuringust tulenevalt ei saa väita, et e-hääletuse mitteusaldamine muudab valimised ebausaldusväärseks. Isikutel, kellel puudub oskus ja usaldus elektrooniliselt toimingute tegemiseks, on võimalik valimistel kasutada paberhääletamist. 

Kui EKRE põhineb Norstati uuringule, siis selles uuringus olid küsimused selgelt kallutatud. Küsimused, mis esitati, olid sellised. Kas teie arvates on Eesti e-valimised usaldusväärsed? Kas usute, et 2023. aasta Riigikogu valimistel toimus e-valimiste osaline võltsimine? Samas, huvitava tähelepanekuna usaldas e-hääletust selle küsitluse kohaselt 54% küsitletutest. Samas 23,6% arvas, et e-hääletus tuleb lõpetada. See on ka selles uuringus oluliselt väiksem protsent kui usaldajate oma. 

Eesti on riik, kus on avalikud teenused suuresti kättesaadavad elektroonselt. Seega on valijal tekkinud harjumus teha paljud asjad, sealhulgas suhelda riigiga, turvalises e-keskkonnas, vältides ametnike vastuvõtule minemist. Sellest tulenevalt on valijal eeldus, et ka valimistel pakub riik elektroonilise valimise võimalust. Valimistatistika kohaselt kasutab üha enam valimistel osalejaid võimalust valida elektroonselt. 

E-hääletuse kasutamine viimasel kolmel valimisel on selline. Riigikogu valimised 2023. aastal – 51,1%. Kohalike valimiste volikogud 2021. aastal – 46,9%. Euroopa Parlament 2019. aastal – 46,7%. Vaadates neid varasemaid valimisi, saame öelda, et see kasv on kogu aeg olnud stabiilne. Üleeile siin saalis tehtud otsus luua õiguslikud võimalused valida ka nutiseadmes kindlasti kasvatab seda protsenti. 

Tulen tagasi Mihkel Solvaku ja Piret Ehini uuringu juurde. See toob välja, tsiteerin: "Noorte madal valimisosalus on üsna universaalne nähtus Lääne demokraatiates ja on osaliselt seletatav elutsükli efektiga, kus 18-25 aastased on kas veel haridust omandamas või pere ja kodu loomise algfaasis. Maksude, majanduse ja sotsiaalteenustega seotud küsimused, mis tavapäraselt on valimiskampaaniates kesksel kohal, omavad noorte jaoks väidetavalt väiksemat tähtsust kui vanemate inimeste jaoks."

Nende uuringut vaadates saab öelda, et e-hääletus on eelistatuim valimistel osalemise viis nooremate kui 55‑aastaste seas. Seega, tulevikku silmas pidades ei ole välistatud, et jätkuvalt kasutab suurem osa valijatest e‑hääletamise võimalust. Ja siin on riigil kohustus tulla valijatele vastu ning pakkuda neile sobivat valimistel osalemise viisi. Kui aga arvestada, et nooremate vanusegruppide osalemine valimistel suureneb ja isikute vananedes valimisaktiivsus suureneb, siis võib eeldada, et e-valimised võivad mingil määral ka valimisaktiivsust tõsta, sest elektroonilisi teenuseid kasutama harjunud põlvkonnad muutuvad valijaskonnas suuremaks ning uued, pigem noored valijad on juba harjunud e-teenustega. 

Peatuksin veel elektroonilise hääletamise vastaste väitel, et e-hääletuse toimumine vähendab valimiste ausust ja usaldust Riigikogu või valitsuse vastu. Valimiste ausus ja e-hääletus ei ole üheselt seotud. Eestis on hääletamas käimine vabatahtlik ning osalemisprotsent on olnud valimiste kaupa stabiilne. Seega ei saa sellele tuginedes väita, et valimised oleksid ebaausad. 

Endine õiguskantsler Allar Jõks on selgitanud valimiste aususe tähendust. Ta on toonud välja järgmist. Tsiteerin: "Valimiste ausus tähendab eelkõige seda, et valitavad usaldavad ja austavad valijaid ega püüa valija eest asju ära otsustada ega neid hullutada." Ehk valimiste ausus ei sõltu valimiste tehnoloogiast, vaid eelkõige sellest, kes ja kuidas valituks osutub. Siin on suur roll ka ajakirjandusel, et selgitada välja tegelikud valimiste eesmärgid ning välja tuua asjaolud, millega lihtsalt valijat hullutatakse. 

On väide, et e- ja m-hääletus suurendavad ühiskonna lõhestumist ja nõrgendavad demokraatiat. Tulen tagasi OSCE raporti juurde Riigikogu 2023. aasta valimiste kohta. Tsiteerin: "Mõned erakonnad väljendasid siiski
oma kampaania raames kahtlusi internetihääletamise suhtes ja esitasid põhjendamatuid väiteid E‑hääletamisega seotud pettuste kohta, mis kõik mõjutas negatiivselt märkimisväärse hulga valijate usaldust ja viis hääletamismeetodi valikul erakonnapõhise polariseerumiseni." See tähendab, et OSCE ei ole lugenud e-valimisi ebausaldusväärseks, vaid ta toob välja, et mis tahes valimisviisi korral on oht, et valimisi torpedeerivad erakonnad ise. 

Veel opositsiooni väidete vastuseks. On väide, et e-hääletamine on põhiseadusvastane, sest regulatsioon on puudulik. Riigikogu võttis üleeile vastu Riigikogu valimise seaduse muudatused, mis toovad seni madalama taseme aktides olnud regulatsioonid seaduse tasemele. Tekib küsimus, millises osas on e-hääletus põhiseadusega vastuolus. Väide ei vasta tõele. 

Riigikohus on selgitanud ühetaolisuse põhimõtet. "Valimiste ühetaolisuse põhimõte demokraatliku riigikorralduse ühe alustalana tähendab, et igal valijal peavad olema valimistulemuste mõjutamiseks võrdsed võimalused. Aktiivse valimisõiguse kontekstis tähendab ühetaolisuse põhimõte ennekõike seda, et kõikidel valimisõiguslikel isikutel peab olema võrdne arv hääli ning et kõigil häältel peab olema võrdne kaal esinduskogu kohtade jaotamise üle otsustamisel." Seda põhimõtet ei ole kordagi muudetud. 

Eesti 200 fraktsioon on veendunud, et äppide kasutamine riigiga suhtlemiseks ning riigi teenuste kasutamiseks peab saama uueks normaalsuseks võimalikult kiiresti. Ma ei tahaks üle korrata siin täna kõlanud Kremli jutupunkte, saan vaid korrata enda omi, Eesti omi.

Teie aeg! 

Poliitiline müra ei tohi takistada riigiteenuste [aja]kohastamist. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt on mul küsimus kolleegidele Sutile ja Kadastikule, kes teist Reformierakonna fraktsiooni nimel sõna võtab. Ma saan aru, et Andres Sutt. Palun, Andres Sutt, Riigikogu kõnetoolist Reformierakonna fraktsiooni nimel!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Demokraatiaga on kõik hästi. Miks? Väga lihtsal põhjusel: täna me arutame siin saalis ühte väga olulist teemat, milleks on valimised, täpsemalt e-valimised. See tähendab, et demokraatia töötab, kuna me saame Riigikogus pidada debatti. Kahjuks ma küll hetkel ei näe siin saalis ühtegi arutelu algatajat, aga ju nad siis kuulavad kuskil mujal. 

Niipalju veel algatajatele soovituseks, et debatt ilmselt olnuks tasakaalukam, kui te oleksite kutsunud ühe esineja kas valimisteenistusest, valimiskomisjonist või Riigi Infosüsteemi Ametist. Sel juhul oleksime saanud ettekandeid erinevatest vaatenurkadest.  

Niipalju veel Märt Põdra ettekande kohta, et ta vastas – kui ma nüüd ei eksi – kolmele küsimusele väga pikalt, mistõttu jäi hulk küsimusi vastamata. Küsimise võimalust ei olnud sealhulgas minul. Kuna üks tema väidetest oli see, et audiitor ei tuvastanud ühtegi probleemi, kuigi probleemid olid, siis ma oleksin küsinud, millist IT-alast rahvusvahelist kutsetunnistust härra Põder omab.  

Aga tulen nüüd valimiste ja e-valimiste juurde. Riik püsib usaldusel. Üks osa kodaniku ja riigi usalduslikust suhtest on ka turvaline e-identiteet. See on olemas igal Eesti kodanikul. See on tavapärane töövahend, mida me igaüks kasutame kas enda autentimiseks või mingite toimingute tegemiseks, olgu selleks siis pangatehing, lepingute allkirjastamine, digilukku sisse vaatamine, retseptide saamine ja nii edasi. Ja see on unikaalne, ainult Eestis. See on ka üks põhjus, miks teistes riikides, demokraatlikes riikides ei ole olnud võimalik kasutusele võtta e-hääletust või e-valimisi sellisel kujul, nagu need Eestis on. 

Siin on olnud hõikeid, et justkui lisaks meile kasutab sama süsteemi Venemaa. Aga Venemaal ei ole valimisi. Seal ei ole ühetaolisi, vabu valimisi. Seal on nimetamine. Selles mõttes on see võrdlus igati irrelevantne.  

Loomulikult on meil ju väga erinevaid mooduseid, kuidas saab valida: saab ka eelhääletada, minna valimispäeval jaoskonda. Ja need kõik on väga sobivad, igati sobivad.  

Mulle jäi ka mulje, et tegelikult see arutelu oli laiem kui e-valimised. Ma tunnetasin, et arutelu algatajad ei olnud päris rahul sellega, kuidas Riigikohus on üht või teist küsimust arutanud või lahendanud. Või meie põhiseaduseküsimused: miks presidenti ei valita otse ja nii edasi? Aga need on hoopis teised teemad. Need ei puuduta mitte kuidagi e-valimisi.  

Ma arvan, et väga oluline on ära märkida ka seda, et oma vastuses küsimusele nõustus Paul Keres, et e-valimised ei tähenda mitte kuidagi, et valimised tervikuna ei oleks legitiimsed, ning need on põhiseaduse mõttes ühetaolised. Ja ma arvan, et see arvamus on kaalukas ja oluline.  

Nüüd kõigile neile, kes soovivad põhjalikumalt tutvuda e-hääletamise tegelikkusega, soovitan külastada e-hääletamise veebilehte … 

Paluks kolm lisaminutit.

Kolm minutit lisaaega.

… valimised.ee. Sealt saab kõikidele müütidele ja muredele, mis on, ilusti faktipõhised vastused. 

Aga paar asja ma tahaks siiski üle korrata. Esiteks, e-hääletamise kõiki toiminguid jälgivad eksperdid reaalajas ja süsteemi kohta on valminud mitu põhjalikku auditit. [Kõlas] ka see etteheide, et mina ministrina panin audititeema kalevi alla. Vastupidi, audit valmis 2021. aastal, selle viis läbi KPMG. Ja audit kinnitas, et Eesti e-valimistel on tagatud kõrgel tasemel hääletamise salajasus, infosüsteemide vastupidavus, turvaskeemide tugevus ning hääletaja sõltumatus. Sellega, ma arvan, võib kogu usalduse küsimuse tehnilisest vaatest ilusti kokku võtta. 

Siin oli juttu sellest, et turvatestid ei vaata [süsteemi kindlust] sisemise rünnaku vastu. Igaüks, kes teab, kuidas süsteeme testitakse, teab ka seda, et need testid vaatavad [süsteemi kindlust] igasuguse rünnaku vastu. Ja ka siin ei ole põhjust muretsemiseks. 

Sellest, et OSCE on hinnanud meie e-valimiste toimimist ja korrapärasust, juba eelkõneleja rääkis. Ka siin on öeldud välja väga oluline [fakt], et avalikkuse usaldus just viimaste valimiste puhul e-hääletamise vastu on jätkuvalt suur, millega võib osa muredest taas kord maha võtta. 

Küsimus sellest, et e-hääled hävitatakse kuidagi kiiremini. Ei hävitata. E-hääli säilitatakse täpselt sama kaua kui paberhääli. See kõik on faktiliselt olemas. Ja ka see tõsiasi, et kõiki e-hääletamise toiminguid kontrollivad iga kord rahvusvahelise kutsetunnistusega infosüsteemide audiitorid, annab kinnitust sellele, et kogu protsess on usaldusväärne. 

Siin oli ka väide, et 2023. aasta valimistel loeti paberhääled esimesena ja seejärel tulid e-hääled ning valimistulemus muutus. Varasematel aastatel lõppes e-hääletus mõni päev enne valimispäeva, mistõttu oli võimalik e-hääletuse tulemused avaldada esimesena. Viimastel valimistel olid elektroonilised nimekirjad ja oli võimalik hääletada eri paikades üle Eesti, sõltumata elukohast. Seetõttu oli vaja ära oodata, kuni on suletud ka viimane valimisjaoskond.

Ja võib-olla lõpetuseks kõige olulisem: mul on tunne, et üks peamine mure on see, et valimistulemus ei meeldi. Aga valimistulemus sõltub erakonna programmist, kandidaatidest ja valija tahtest. Valimise viis valimistulemust mitte kuidagi ei mõjuta. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Mario Kadastiku. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Kuna mind korduvalt teatud sõnavõttudes mainiti, siis mõtlesin, et ma ikkagi pean tulema ja natukene teemast rääkima. Esiteks, vastulausena [Märt] Põdrale: ka koalitsioonipoliitikud loevad lehti. Lihtsalt see debatt Twitteris oli tema teatud artiklite lugemise või mittelugemise üle. See võib-olla ei ole kõige relevantsem poliitika teostamiseks. 

Aga nüüd e-hääletamisest üldiselt. Kolleeg Sutt võttis väga hästi suure osa sellest juba kokku. Ma tahtsin ka rõhutada seda, et tänase päeva arutelu oleks olnud tasakaalukam ja võib-olla vähem poliitiliselt kallutatud, kui siin oleks olnud ka võimalus teha vastuargumente ehk oleks olnud kohal kas RIA või Vabariigi Valimiskomisjoni vastav teenistuja, kes oleks saanud tutvustada, kuidas elektroonilist hääletamist läbi viiakse, mis on need protseduurid, auditid, ja oleks saanud ka [arutelu] algatajad teda küsitleda ning saada kõikidele küsimustele vastused. Kahjuks jäid ettekanded kõik väga ühesuunaliseks. Seetõttu ma arvan, et see natuke vähendas – mitte natuke, vaid päris oluliselt – [debati] relevantsust ja muutis selle rohkem poliitiliseks pallimänguks, mitte niivõrd tehniliseks aruteluks demokraatia üle. See on lihtsalt soovitus järgmisteks kordadeks.

Aga nüüd elektroonilise valimise koha pealt ma arvan, et suur osa probleemist tulenebki sellest, et paljud inimesed ei mõista selle tehnoloogia sisu. Tegelikult tehnoloogiliselt, matemaatiliselt ja krüptograafiliselt on tegemist väga lihtsa ja väga elegantse süsteemiga, mis tagabki võrdväärsuse [ja selle, et] hääled on salajased, hääled on registreeritud ning kontrollitavad. Ja kui kellelgi on tõesti probleeme mingi spetsiifilise protseduuri järgimisega, näiteks mingis kohas pandi üks käsk ühtpidi või teistpidi – need on protseduurireeglid. Loomulikult, neid on vaja auditeerida, need peavad olema korrektsed, need peavad olema täpselt selged ja ühesed. 

Ja selle kõigega ei pea tegelema ainult kaks, kolm päeva pärast valimistulemusi. Sellega peaks tegelema, juhul kui on päriselt mingeid murekohti, valimistevahelisel ajal, et teha süsteem selliseks, et kõik saavad sellest ühtemoodi aru ja on sellega rahul. See tähendab võib-olla ka rohkem koolitusi, rohkem selgitusi. Kui aus olla, ma ei tea, kui paljud on reaalselt vaadanud Vabariigi Valimiskomisjoni lehel olevaid animatsioone, mis on tehtud sellest, kuidas käib elektrooniline valimine, mis on kahe ümbriku süsteem, kuidas need hääled kokku loetakse, kuidas tagatakse salajasus. Sellest lihtsamaks, ma ei usu, ei ole enam võimalik seda teha, aga ka paberil hääletamise mõttes. 

Siin oleks koht, kui kellelgi on päriselt sisuline huvi valimiste turvalisuse, ohutuse ja kontrollitavuse vastu – tegeleda protseduuridega. Sest krüptograafial baseerub maailmas kõik, näiteks pangandus. Kui me seda ei usu, siis sellisel juhul kogu meie digitaalne ühiskond ei ole usaldusväärne. Kuna me usaldame seda, siis me [kasutame] seda igapäevaselt. Ka Jaak Valge tunnistas ausalt, et tema e-hääletas. On väga palju kohti, kus me kasutame seda. Ainuke küsimus saab olla protseduurides ja protseduuri osad peaks olema sellisel juhul väga ilusti lahti kirjutatud. See on koht, mille pärast ma olen kurb, et siin ei olnud valimiskomisjoni ega RIA esindajat, kes saaks neid protseduure lahti seletada täpsemalt. 

Ja nüüd see häälte võltsimine. Ausalt öeldes on mul isiklikult palju raskem ette kujutada, kuidas võltsida e‑häält, aga on suhteliselt lihtne ette kujutada, kuidas seda teha paber[hääle] puhul. Kõige lihtsam [oleks näiteks] valimiskomisjonil vahetada välja see pastakas, mis kabiinis on. Kui tihti käiakse pastakat kontrollimas, et see ei ole see pastakas, mille tint kahe tunni pärast ära kustub? Kas seda on keegi kontrollinud? Ma ei tea. Aga seda on tegelikult hästi lihtne teha paber[häälte] puhul. Hästi raske on seda tehniliselt [ette kujutada] minul, kes seda asja natukene hoomab, kuidas seda teha elektrooniliselt. Ehk minu jaoks on vaata et isegi usaldusväärsem elektroonilise valimise süsteem. 

See, et meil on selline kognitiivne dissonants, on asi, mis oleks vaja kuidagiviisi ära lahendada. Ja nüüd ongi küsimus, kas meil on päris tahe seda ära lahendada või on see lihtsalt poliitiline meetod, kuidas mitte tahta tunnistada endale valimistulemust. Mulle tundub, et kahjuks on pigem see kaasus hetkel. Aitäh!

Järgnevalt palun siia Riigikogu … Ma korra täpsustan. Ants Frosch, kas teil on soov võtta sõna EKRE fraktsiooni nimel? (Ants Frosch vastab saalist.) Ei. Selge. Sellisel juhul palun Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun! (Kalle Grünthal küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud kolleegid! Hea Eestimaa rahvas, kes te meid praegu vaatate! Kaks Riigikogu saadikut, Ants Frosch ja Varro Vooglaid! Tublid, aitäh! Olete head. Vähemalt kaks inimest on saalis olemas.

Väike täpsustus: kolm.

Andke andeks, istungi juhataja!

Palun, Kalle Grünthal!

Jah, jah. Huvitav on vaadata, mismoodi tänase olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul on äkki siin kohal koalitsioonisaadikud Reformierakonnast ja mujalt ning viskuvad e-hääletuse kaitsele nagu Aleksandr Matrossov kuskil lahingus, kus ta oma kehaga kattis dzoti. Ei ole sellist nalja siin enne näinud. 

Aga ma tahaksin nüüd tulla teema juurde, valimiste juurde. Eestis on olemas kaks erinevat valimissüsteemi: üks on paberhäältega ja teine süsteem on elektrooniline hääletus. Sellega ma tahan väita, et need valimised ei ole ühetaolised põhiseaduse mõttes. Kõigepealt, kui isik läheb paberil hääletama valimisjaoskonda, esitab ta isikut tõendava dokumendi. Dokumenti võrreldakse selle isiku näoga, kas see langeb kokku, ja alles pärast seda saab ta valimisbülletääni, millel ta saab sooritada oma toimingu. Pärast seda laseb ta selle bülletääni valimiskasti. Sellega on paberhääletusel valija tegevus lõppenud. 

Elektroonilisel hääletamisel on olukord teine. Elektroonilisel hääletamisel ei kontrollita seda – kuigi seadus ütleb, et valija hääletab ise –, kes tegelikult hääletab. Elektroonilisel hääletamisel kontrollitakse ainult ID-kaardi kehtivust. Ehk siis mitte keegi ei tea, kes tegelikult selle hääletustoimingu teeb. Tulen nüüd tagasi paberhääletuse juurde. Kui ma näiteks panen ette karumaski ja esitan oma dokumendi, siis keegi mulle seda paberbülletääni ei anna, seetõttu et valimiskomisjoni liikmed ei ole veendunud, et tegemist on minu isikuga, kuna nad ei näe karumaski taha. Nende kahe asjaolu võrdluses ma saan öelda väga selgelt, et valimised ei ole ühetaolised. 

Olen pöördunud ka Riigikohtusse valimiskaebustega ja suutsin sinna menetlusse sisse murda. Loomulikult jäeti kõik minu muud valimiste protsessi puudutavad kaebuse osad rahuldamata, välja arvatud üks, milles ma osundasin täpselt samale asjaolule, mida ma praegu kirjeldasin, et [paber]hääletamisel kontrollitakse isikusamasust vastavalt dokumendile, aga e-hääletuse puhul kontrollitakse ainult ID-kaardi kehtivust. Ja lisaks, e-hääletuse puhul on võimalik muuta oma häält korduvalt ja kõige lõpuks minna isegi veel paberhääletusele. 

Ma tahaks näha inimest, kes ütleb, et need valimised on ühetaolised. Ei ole. Ja kui ma oma kaebuse ettevalmistamise käigus tuttavale advokaadile esitasin selle argumendi, mida ma hetk tagasi siin kirjeldasin, ütles ta: "Jaa, vaat sellele asjaolule on väga raske vastu vaielda. Ootan huviga, mida Riigikohus teeb." Riigikohus tegi sellise asja, et ütles, et kuna ma ei ole valimiskomisjonile selle kohta kaebust esitanud, jätab ta selle punkti läbi vaatamata. See tähendab seda, et kõik, kes siin Reformierakonnast on hõisanud, et Riigikohus on nii ja naa öelnud ja kõik on õige, jäävad praegu pika ninaga, sellepärast et Riigikohus ei ole selle kohta oma seisukohta avaldanud.

Edasi tahan [rääkida] erisustest veel. Põhiseadus ütleb, et valimistel peab olema tagatud salajasus. Mina väidan, et salajasus ei ole tagatud. Me kõik teame, et 27. veebruaril avastas äkki valimisteenistus Arne Koitmäe eesistumisel, et 63 e-häält on antud valest ringkonnast. Ma saatsin kümme tööpäeva tagasi valimisteenistusele, Arne Koitmäele vastava[sisulise] päringu, et nimetage, kuidas on see võimalik, ja palusin kirjeldada detailselt, millised tehnoloogilised käigud, millised nupuvajutused toimusid, et see asjaolu tuvastati, ja palusin ka viidet õigusaktile. 

Vastuse sain ma eile ja seal olid kirjas viited Riigikogu valimise seadusele. Lasin kiirelt pilgu sellest üle. Ma ei taha öelda lõplikku juriidilist hinnangut, küll aga ma tahan väita, et esmapilgul tuvastasin seal väga tõsised õiguslikult nõrgad argumendid, mis ei korreleeru seaduses sätestatuga ega valimisteenistuse tegevusega. Kahjuks jättis valimisteenistuse juht Arne Koitmäe vastamata minu kõige olulisemale küsimusele: millise tehnilise käiguga tuvastati üldse, et isik on hääletanud valest ringkonnast? Ei vastanud. Tee, mis tahad, ei taha selle kohta mitte keegi vastata. Aga eks tuleb edasi minna, nii nagu ma olen seni e-hääletamise vastu võidelnud. Ja ootan huviga, mis on järgmised vastused valimisteenistuselt. 

Kokkuvõttes tahan öelda seda, et valimised Eestis ei ole ühetaolised. Hetkeseisuga julgen väita ka, et need ei ole salajased. Sellega on rikutud valimisseadusest ja põhiseadusest tulenevaid printsiipe. Need tegelased, kes siin käivad Reformierakonnast ja hõiskavad, et siin räägitakse Kremli jutupunkte, tunnevad ilmselgelt hirmu selle ees, et nad kaotavad ühel hetkel võimaluse olla igavesti võimul. Aga me läheme edasi. E-valimised tuleb tühistada! Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Ants Froschi. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma loodan, et hulk inimesi jälgib seda ülekannet. See võimalus on olemas. Ja ma loodan, et Vabariigi Valimiskomisjoni ning valimisteenistuse töötajad jälgivad seda ülekannet. Abraham Lincoln on öelnud, et teatud inimesi võib kogu aeg ninapidi vedada ja mõnda aega võib narrida kõiki, kuid pidevalt ei saa kõiki lolliks teha. Paraku me oleme tunnistamas, et Eesti e-valimiste edulugu, nagu seda on üritatud serveerida, on pöördumas suunda, kus see lõpeb varem või hiljem fiaskoga.

Sellele, et on tõsiseid probleeme, ei ole tähelepanu juhtinud ainult meie oma asjatundjad, meie oma poliitikud, ka Riigikohtu esimees, vaid sellele on tähelepanu juhtinud ka rahvusvahelised organisatsioonid. Võib-olla kõige tõsisemalt on teema üles võtnud OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo ehk siis nende Varssavi kontor. Nimelt, eelmise aasta augustis valmis Eesti Riigikogu valimiste raport ja selles on väga põhjalikult kirjeldatud puudusi või vajakajäämisi, mis on jäänud silma Eesti e-valimiste korraldusega seoses. 

Ma tsiteeriksin mõnda neist. "Valimisasutused võiksid kaaluda krüptograafiliste meetodite kasutuselevõttu, et vältida valesti vormistatud hääletussedelite deponeerimise võimalust. [---] Et vältida vigu või vananenud teavet süsteemi komponentide konfigureerimisel, peaksid valimiste korraldajad kehtestama kvaliteedi tagamise protsessi, mis hõlmab kogu e-hääletamise süsteemi põhjalikku testimist enne selle kasutuselevõttu. [---] Selleks, et võimaldada sisulist välist kontrolli ja suurendada avalikkuse usaldust, peaks VVK avaldama täieliku, täpse ja ajakohastatud dokumentatsiooni e-hääletamise süsteemi toetavate tehnoloogiate ja protsesside kohta. [---] Selleks, et tagada läbipaistvus ja kõrvaldada igasugune kahtlus tulemuste usaldusväärsuse suhtes, peaks VVK selgitama tulemuste teatamise protsessi ja ajakava aegsasti enne valimispäeva. [---] Nagu eelnevalt soovitatud, peaksid valimiste korraldajad kaaluma meetodeid, kuidas saavutada läbiv (end-to-end) kontrollitavus. Praeguste kontrollitavuse mehhanismide parandamiseks peaksid valimiste korraldajad kõrvaldama puudused individuaalses kontrollitavuses ja tagama, et kõik e-hääletamise
tulemuste kindlaksmääramise kriitilise tähtsusega etapid oleksid auditeeritavad."

Tegelikult seesama OSCE raport lükkab ümber ju selle põhilise argumendi, et meil on rahvusvaheline auditeerimine ja kõik on kõige paremas korras. Ei ole! Seda tunnistab rahvusvaheliste [ekspertide] ekspertiis. Nüüd on küsimus selles, mis saab edasi. See protsess on OSCE-s avatud. Eesti on jälgimise all ja mingil hetkel, varem või hiljem, kui probleeme ei lahendata – ja ma ei näe küll mitte mingisugust soovi ei sellel valitsusel ega sellel valitsuskoalitsioonil nende protsessidega edasi minna –, saabub see hetk, kui Eesti e-valimiste õhupall torgatakse lihtsalt katki. Kas see juhtub rahvusvahelise kogukonna survel või see juhtub, ütleksin, sisemise vilepuhuja …

Kolm minutit, palun! 

Kolm minutit lisaaega, palun!  

… info alusel? Või juhtub veel hullem, toimub selline väline rünnak, mis paratamatult paneb kogu valimisprotsessi kahtluse alla? Seda me ei tea. Aga fakt on see, et tahet asja korda teha ei ole õnnestunud tuvastada ja asi liigub nagu laste liumäel allamäge. Pidama seda niipea ei saa.

Nüüd on mul ettepanek ja pöördumine ajakirjanduse ja ajakirjanike poole. Kui te ei usalda neid Eesti hääli, mis kutsuvad üles asja korda tegema ja Eesti valimisi usaldusväärseks muutma, siis palun pöörduge rahvusvaheliste ekspertide poole. Konkreetselt OSCE raporti e-valimisi puudutanud osa autor on Carsten Schürmann, kes on kirjas [OSCE kodulehel] kui new voting technologies analyst Saksamaalt. Tehke temaga intervjuu! Te saate temalt huvitavaid vastuseid, ma olen selles sügavalt veendunud. Me peame selle asja kas korda tegema või kui seda ei ole võimalik teha, siis e-valimised tuleb lihtsalt lõpetada. Aitäh! 

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Ja olgu rõhutatud, et arutelu lõppemisel Riigikogu mingit otsust vastu ei võta. Meie tänane päevakord on ammendunud ja istung ning ka kogu istunginädal on lõppenud. Suur tänu headele kolleegidele! Kohtume siin Riigikogu suures saalis jälle järgmisel nädalal.